Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Lissaboni lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõiget 6 alalise struktureeritud koostöö kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõiget 7 kaitsealliansi kohta,

–  võttes arvesse protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 18. detsembri 2013. aasta ja 25.–26. juuni 2015. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta ja 18. novembri 2014. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

–  võttes arvesse oma 13. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha rohkem ühendatud, vaidlustatum ja keerukam(1),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni ELi vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli poliitilise ja operatiivse mõõtme kohta(2),

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2004–2008(3), mille lõikes 89 on märgitud, et „põhiõigused ei lõpe kasarmu uksel ning kehtivad täiel määral ka vormikandjate suhtes, ning soovitab liikmesriikidel tagada, et põhiõigusi järgitaks ka relvajõududes“,

–  võttes arvesse 8. aprillil 2016 Haagis, 6. septembril 2015 Luxembourgis, 6. märtsil 2015 Riias, 7. novembril 2014 Roomas, 4. aprillil 2014 Ateenas, 6. septembril 2013 Vilniuses, 25. märtsil 2013 Dublinis ja 10. septembril 2012 Paphoses toimunud ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) teemaliste parlamentidevaheliste konverentside lõppjäreldusi,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja hiljutist avaldust 2. septembril 2016 Gymnichis peetud ELi välisministrite kohtumisel, milles ta mainis jälle liikmesriikide võimalust saavutada konkreetseid edusamme kaitsepoliitika valdkonnas,

–  võttes arvesse dokumenti pealkirjaga „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa – Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Kaitseagentuuri juhi 7. juuli 2014. aasta eduaruannet Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembri järelduste rakendamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuli 2013. aasta teatist „Konkurentsivõimelisem ja tõhusam kaitse- ja julgeolekusektor“ (COM(2013)0542),

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuni 2014. aasta aruannet „Euroopa kaitsesektori uus kokkulepe“,

–  võttes arvesse komisjoni 8. mai 2015. aasta aruannet oma kaitsesektorit käsitleva teatise rakendamise kohta,

–  võttes arvesse 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/81/EÜ (millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord) ja direktiivi 2009/43/EÜ (kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta) hindamisi,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ja NATO peasekretäri 8. juuli 2016. aasta ühisdeklaratsiooni,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 11. detsembri 2013. aasta ühisteatist „ELi terviklik lähenemisviis väliskonfliktidele ja -kriisidele“ (JOIN(2013)0030) ning nõukogu 12. mai 2014. aasta sellega seotud järeldusi,

–  võttes arvesse Itaalia kaitseministri ja välisministri 10. augusti 2016. aasta avaldust, milles kutsuti üles looma nn kaitsevaldkonna Schengeni ala,

–  võttes arvesse Saksamaa ja Prantsusmaa välisministrite 28. juuni 2016. aasta ühisdeklaratsiooni „Tugev Euroopa ebakindlas maailmas“,

–  võttes arvesse Ühendkuningriigi võimalikku lahkumist EList,

–  võttes arvesse 2016. aasta juuni Eurobaromeetri uuringu 85.1 tulemusi,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning põhiseaduskomisjoni arvamusi (A8-0316/2016),

A.  arvestades, et viimastel aastatel on julgeolekuolukord Euroopas ja selle ümbruses oluliselt halvenenud ning see on toonud kaasa raskeid ja seninägematuid probleeme, millega ükski riik ega organisatsioon ei suuda üksi toime tulla; arvestades, et Euroopa kogeb oma territooriumil terrorismiohtu rohkem kui kunagi varem ning terrorism ja pidev vägivald Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas laienevad jätkuvalt; arvestades, et solidaarsuse ja vastupanuvõime huvides peab EL ühte hoidma ning tegutsema ühtselt ja süstemaatiliselt ning liitlaste, partnerite ja kolmandate riikidega kooskõlastatult; arvestades, et ennetustöö, julgeolekut käsitleva tundliku teabe jagamine, relvastatud konfliktide lõpetamine, inimõiguste ulatuslike rikkumiste lõpetamine, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete levitamine ning võitlus terrorismi vastu on ELi ja selle kodanike prioriteedid ning nendega tuleks tegeleda nii ELi sees kui ka väljaspool selle piire, sealhulgas kliimamuutuste mõju ja loodusõnnetustega seotud mõningate väga praktiliste probleemidega tegelemiseks loodud sõjaväeinseneride korpuse kaudu; arvestades, et Euroopa peaks tõelise ohu olukordades tegutsema jõulisemalt ja kiiremini;

B.  arvestades, et terrorism, hübriidohud, majanduse volatiilsus, küberjulgeoleku puudumine, energiavarustuse ebakindlus, organiseeritud kuritegevus ja kliimamuutused on peamised julgeolekuohud igapäevases järjest keerulisemas ja omavahel ühendatud maailmas, kus EL peaks tegema kõik endast oleneva, et leida vahendeid turvalisuse ning heaolu ja demokraatia tagamiseks; arvestades, et praeguses finants- ja julgeolekuolukorras peavad Euroopa relvajõud tegema tihedamat koostööd ning sõjaväelased saama koos rohkem väljaõpet ning töötama koos rohkem ja paremini; arvestades, et 2016. aasta juuni Eurobaromeetri uuringu 85.1 kohaselt soovib ligikaudu kaks kolmandikku ELi kodanikest näha ELi tõhusamat tegutsemist julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes; arvestades, et sise- ja välisjulgeoleku olukord on muutumas järjest ebaselgemaks; arvestades, et eritähelepanu tuleks pöörata konfliktide ennetamisele, ebastabiilsuse algpõhjuste käsitlemisele ja inimeste turvalisuse tagamisele; arvestades, et kliimamuutused kujutavad endast peamist ohtu ülemaailmsele julgeolekule, rahule ja stabiilsusele, mis võimendab ohtusid tavapärasele julgeolekule, kahandades muu hulgas ebakindlate ja arenguriikide elanikkonna juurdepääsu puhtale veele ja toiduainetele ning tekitades nii majanduslikke ja ühiskondlikke pingeid, sundides inimesi ümber asuma või tekitades poliitilisi pingeid ja julgeolekuriske;

C.  arvestades, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja on lisanud liidu julgeoleku Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia viie tähtsama prioriteedi hulka;

D.  arvestades, et Lissaboni lepingu kohaselt peavad liikmesriigid tegema kättesaadavaks asjakohase võime ÜJKP tsiviil- ja sõjalisteks missioonideks ning operatsioonideks; arvestades, et aluslepingutes sätestatud julgeoleku- ja kaitsevõime loomine ei ole veel kaugeltki optimaalsel tasemel; arvestades, et Euroopa Liidu institutsioonidel võib olla väga oluline roll poliitiliste algatuste tegemisel; arvestades, et liikmesriigid ei ole seni näidanud üles tahet Euroopa julgeoleku- ja kaitseliitu üles ehitada, kartes, et see hakkaks ohustama nende riiklikku suveräänsust;

E.  arvestades, et Euroopa mõõtme puudumisest tulenevad kulud kaitse ja julgeoleku valdkonnas on dubleerimise, ülemäärase võimsuse ja kaitsealaste riigihangete tõkete tõttu hinnanguliselt 26,4 miljardit eurot aastas(4);

F.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 42 nõutakse ÜJKP osana liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist, mis viib ELi ühiskaitseni, kui Euroopa Ülemkogu niiviisi ühehäälselt otsustab; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 2 soovitatakse ka liikmesriikidel võtta selline otsus vastu kooskõlas nende põhiseadusest tulenevate nõuetega;

G.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 42 on sätestatud ka kaitseinstitutsioonide asutamine ning Euroopa võimete- ja relvastuspoliitika väljatöötamine; arvestades, et selles artiklis nõutakse samuti, et ELi meetmed peaksid olema kooskõlas NATO tegevusega, seda täiendama ja olema üksteist vastastikku tugevdavad; arvestades, et liidu ühine kaitsepoliitika peaks tugevdama Euroopa võimet suurendada julgeolekut nii liidus kui ka väljaspool ning tugevdama partnerlust NATOga ja Atlandi-üleseid suhteid, aidates nii tugevdada ka NATOt, edendades seeläbi tulemuslikumat territoriaalset, piirkondlikku ning globaalset julgeolekut ja kaitset; arvestades, et hiljuti Varssavis toimunud NATO 2016. aasta tippkohtumisel tehtud ühisavalduses NATO ja ELi strateegilise partnerluse kohta tunnustati NATO rolli ja toetust, mida ELi võib pakkuda ühiste eesmärkide saavutamisel; arvestades, et Euroopa kaitseliit peaks kindlustama rahu tagamise, konfliktide ennetamise ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamise kooskõlas ÜRO põhikirja põhimõtetega;

H.  arvestades, et ELi lahingugruppe, mis saavutasid täieliku tegevusvõimsuse 2007. aastal ning mis loodi selliste sõjaliste ülesannete täitmiseks, mis on humanitaarse eesmärgiga või seotud rahuvalve ja rahu sõlmimisega, ei ole menetluslike, rahaliste ja poliitiliste takistuste tõttu veel kasutatud, kuigi selleks on tekkinud võimalus ja vajadus; rõhutab, et see on käest lastud võimalus ELi rolli tugevdamiseks olulise üleilmse osalejana stabiilsuse ja rahu tagamisel;

I.  arvestades, et kui välja arvata Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) loomine, ei ole siiani ühtegi muud Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika elementi kavandatud, sellega seoses otsuseid vastu võetud ega seda rakendatud; arvestades, et EDA vajab endiselt põhjalikku ümberkorraldamist, et võimaldada tal arendada välja oma täielik potentsiaal ning tõestada, et ta loob lisaväärtust, muudab ÜJKP tõhusamaks ja võib aidata ühtlustada riikide kaitseplaneerimise protsesse ÜJKP sõjaliste operatsioonide jaoks olulistes valdkondades kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 43 kirjeldatud Petersbergi ülesannetega; ergutab kõiki liikmesriike EDAs osalema ja selle tegevusele kaasa aitama, et see eesmärk ellu viia;

J.  arvestades, et ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohaselt peab EL süstemaatiliselt edendama kaitsealast koostööd kõigi kaitsevõimete alal, et reageerida välistele kriisidele, aidata arendada partnerite suutlikkust, tagada Euroopa turvalisus ning luua tugev Euroopa kaitsetööstus, mis on liidu otsuste ja tegevuse strateegilise sõltumatuse tagamiseks ülimalt oluline; arvestades, et mis tahes meetmega peavad enne selle rakendamist nõustuma nõukogu kõik liikmed;

K.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu 2015. aasta juunis toimunud kohtumisel, mis keskendus osaliselt kaitseteemale, nõuti võtmetähtsusega võimete saavutamiseks ulatuslikuma ja süstemaatilisema Euroopa kaitsekoostöö soodustamist, muu hulgas ELi rahaliste vahendite abil, kui see on asjakohane, ning märgiti, et sõjaline võime on jätkuvalt liikmesriikide omand ja nad ka käsutavad seda;

L.  arvestades, et Prantsusmaa aktiveeris 17. novembril 2015. aastal Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7, ning seejärel taotles ja haldas teiste liikmesriikide abi- ja toetusmakseid pelgalt kahepoolsel alusel;

M.  arvestades, et ELi tasandi valge raamat julgeoleku ja kaitse kohta peaks ÜJKPd veelgi tugevdama ja edendama ELi võimet tegutseda julgeoleku tagajana kooskõlas Lissaboni lepinguga ning võiks olla kasulikuks analüüsiks tulevase ja tulemuslikuma ÜJKP kohta; arvestades, et ÜJKP missioonid ja operatsioonid toimuvad enamasti sellistes piirkondades nagu Aafrika Sarv ja Sahel, mida mõjutavad tugevalt kliimamuutuste negatiivsed tagajärjed, nagu põud ja mulla degradeerumine;

N.  arvestades, et Madalmaade eesistumisajal nõukogus edendati ELi valge raamatu ideed; arvestades, et Visegrádi riigid on pooldanud Euroopa tugevama kaitsealase lõimumise ideed, ning arvestades, et Saksamaa nõudis 2016. aasta valges raamatus Saksamaa julgeolekupoliitika ja Saksamaa relvajõudude (Bundeswehri) tuleviku kohta Euroopa julgeoleku- ja kaitseliidu loomist;

O.  arvestades, et kaitsevaldkonna järkjärguline lõimimine on ELi parim võimalus teha vähema raha eest rohkem, ning et valge raamat võiks olla ainulaadne võimalus, et pakkuda välja täiendavaid võimalusi;

Euroopa kaitseliit

1.  tuletab meelde, et oma pikaajalise julgeoleku tagamiseks vajab Euroopa poliitilist tahet ja otsusekindlust, mida toetavad mitmesugused asjakohased poliitikavahendid, sh tugevad ja kaasaegsed sõjalised võimed; julgustab Euroopa Ülemkogu juhtima liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist ja tagama selle elluviimiseks täiendavad rahalised vahendid eesmärgiga kehtestada see ELi järgmise mitmeaastase poliitilise- ja finantsraamistiku raames; tuletab meelde, et liidu ühise kaitsepoliitika kehtestamine tähendab Lissaboni lepingu kohase ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamist ja rakendamist, mille puhul tuleb järgida rahvusvahelist õigust ja mis on tegelikult hädavajalik selleks, et ELil oleks võimalik edendada kogu maailmas õigusriigi põhimõtet, rahu ja julgeolekut; väljendab sellega seoses heameelt kogu liikmesriikide käimasoleva tegevuse üle, mille eesmärk on meie ühiste kaitsealaste püüdluste lõimimine, võttes arvesse ka julgeoleku ja kaitse alase valge raamatu väga olulist panust;

2.  nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid kasutaksid ära Lissaboni lepingu kõiki võimalusi eelkõige seoses ÜJKPga, pidades eriti silmas Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 6 sätestatud alalist struktureeritud koostööd ja artikli 41 lõikes 3 sätestatud käivitusfondi; tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 43 sätestatud Petersbergi ülesanded hõlmavad pikka loetelu kaugeleulatuvatest sõjalistest ülesannetest, nagu ühised desarmeerimisoperatsioonid, humanitaarabi- ja päästeoperatsioonid, sõjaline nõustamine ja abistamine, konfliktide ennetamine ja rahutagamisoperatsioonid ning relvajõudude missioonid kriiside ohjamisel, sealhulgas rahu taastamine ja olukorra konfliktijärgne stabiliseerimine; tuletab meelde, et samas artiklis märgitakse veel, et kõik nimetatud ülesanded võivad aidata kaasa terrorismi vastu võitlemisele, toetades muu hulgas kolmandaid riike nende võitluses terrorismi vastu nende territooriumil; rõhutab, et ÜJKP praegune olukord ei võimalda ELil kõiki loetletud ülesandeid täita; usub, et on vaja teha süsteemselt tööd selle nimel, et leida viise, mis võimaldavad ELil täita Lissaboni lepingu eesmärke;

3.  on seisukohal, et tõeliselt tugev Euroopa kaitseliit peab pakkuma liikmesriikidele suuremaid tagatisi ja võimet kui nende enda omad;

4.  usub, et Euroopa kaitseliidu loomiseks on vaja kõigepealt põhjalikult läbivaadatud ÜJKPd, mille aluseks on tugeva kaitse põhimõte, tõhus rahastamine ja koostöö NATOga; on seisukohal, et sise- ja välisjulgeoleku järjest suuremaks lõimimiseks peab ÜJKP kätkema endas rohkem kui pelgalt väliskriiside ohjamist, et tagada tõeline ühine julgeolek ja kaitse ning võimaldada liidul osaleda kõigis kriiside ja konfliktide etappides, kasutades kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid;

5.  rõhutab vajadust luua nõukogus kaitseministrite tasandi organ, et tagada pidev poliitiline juhtimine ja koordineerida Euroopa kaitseliidu kujundamist; palub nõukogul ja Euroopa Liidul luua esimese sammuna konsulteerimise ja otsuste tegemise foorumi kujul alaline formaat, mis tooks kokku nende liikmesriikide kaitseministrid, kes on kohustunud tegema süvendatumat kaitsealast koostööd;

6.  kutsub komisjoni presidenti üles looma komisjoni liikmetest alalist kaitseküsimuste töörühma, mida juhataks komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja; nõuab, et parlament kaasataks alaliste esindajate näol kõnealusesse töörühma; toetab komisjoni suuremat osalemist kaitseküsimustes hästi fokuseeritud teadusuuringute, kavandamise ja rakendamise kaudu; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles integreerima kliimamuutusi kogu ELi välistegevusse ja eelkõige ÜJKPsse;

7.  on seisukohal, et riskide ja ohtude süvenev tajumine Euroopas muudab Euroopa kaitseliidu loomise pakiliseks, pidades eriti silmas üha halvenevat julgeolekuolukorda ELi piiridel, eelkõige selle ida- ja lõunanaabruses; märgib, et sellele osutatakse ka liikmesriikide julgeolekustrateegiates; rõhutab, et olukord halvenes eelkõige ja järk-järgult 2014. aastal seoses isehakanud Islamiriigi tekkimise ja laienemisega ning seejärel Venemaa-poolse jõukasutamise tagajärjel;

8.  on seisukohal, et Euroopa kaitseliidu aluseks peab olema liikmesriikide korrapärane ühine julgeolekuohu hindamine, kuid see peab olema piisavalt paindlik, et vastata liikmesriikide individuaalsetele julgeolekuprobleemidele ja -vajadustele;

9.  on seisukohal, et liit peaks eraldama omavahendeid liikmesriikide vahelise suurema ja süstemaatilisema Euroopa kaitsealase koostöö, sealhulgas alalise struktureeritud koostöö edendamiseks; on veendunud, et ELi vahendite kasutamine väljendaks selgelt ühtekuuluvust ja solidaarsust, ning et see võimaldaks kõikidel liikmesriikidel suuremate ühiste jõupingutuste kaudu parandada oma sõjalist võimet;

10.  usub, et Euroopa tihedam kaitsekoostöö suurendaks tulemuslikkust, ühtsust ja tõhusust, edendaks ELi varustust ja võimeid ning avaldaks võimalikku positiivset mõju kaitsealaste teadusuuringute ja tööstuslikes küsimustes; rõhutab, et vaid niisuguse tihedama koostöö kaudu, mis peaks järk-järgult arenema tõeliseks Euroopa kaitseliiduks, saavad EL ja tema liikmesriigid omandada tehnoloogilise ja tööstusliku võime, mida nad vajavad kiiremaks, autonoomsemaks ja tulemuslikumaks tegutsemiseks, et reageerida asjakohaselt ja tõhusalt tänapäeva ohtudele;

11.  ergutab kõiki liikmesriike võtma üksteise suhtes siduvamaid kohustusi, luues liidu raames alalise struktureeritud koostöö; julgustab liikmesriike looma alalise struktureeritud koostöö raames rahvusvahelised jõud ja tegema need jõud kättesaadavaks ÜJKP jaoks; rõhutab, et oluline ja vajalik on kõigi liikmesriikide osalus alalises ja tõhusas struktureeritud koostöös; usub, et üldjuhul peaks nõukogu usaldama nendele rahvusvahelistele jõududele rahu tagamise, konfliktide ennetamise ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamise ülesande; soovitab kujundada nii ELi tasandi otsustusprotsessid kui ka siseriiklikud menetlused nii, et need võimaldaksid kriisidele kiiresti reageerida; on veendunud, et selleks tuleks ELi lahingugrupi süsteem ümber nimetada ja seda kasutada ning poliitiliselt, modulaarselt ja tõhusa rahastamise abil edasi arendada; julgustab looma ELi operatsioonide peakorterit, mis on ühisoperatsioonide tõhusa planeerimise, juhtimise ja kontrollimise eeltingimus; rõhutab, et alaline struktureeritud koostöö on avatud kõikidele liikmesriikidele;

12.  kutsub liikmesriike üles selgelt tunnustama sõjaväelaste õigust moodustada kutseühendusi või ametiühinguid ja nendega ühineda ning kaasama neid ametiasutustega korrapäraselt peetavasse sotsiaaldialoogi; kutsub Euroopa Ülemkogu üles astuma konkreetseid samme Euroopa relvajõudude ühtlustamise ja standardimise suunas, et soodustada sõjaväelaste koostööd uue Euroopa kaitseliidu raames;

13.  märgib, et kõigil liikmesriikidel on keeruline säilitada väga ulatuslikku kaitsevõimet ja seda peamiselt rahaliste piirangute tõttu; nõuab seetõttu tihedama koostöö tegemist ja selgemaid valikuid selle suhtes, milline võime tagada, et liikmesriigid saaksid keskenduda konkreetsetele valdkondadele;

14.  julgustab liikmesriike otsima täiendavaid võimalusi vägede ja varustuse ühiseks hankimiseks, säilitamiseks ja hooldamiseks; soovitab kõigepealt uurida võimalusi mittesurmava varustuse, näiteks transpordiks kasutatavate sõidukite ja õhusõidukite, tankimiseks kasutatavate sõidukite ja õhusõidukite ning muu tugivarustuse ühendamiseks ja jagamiseks;

15.  usub, et koostalitlusvõime on vältimatu selleks, et liikmesriikide väed oleksid suuremal määral ühildatavad ja lõimitud; rõhutab seetõttu, et liikmesriigid peavad uurima kaitseressursside ühishangete võimalusi; märgib, et ELi kaitseturgude protektsionistlik ja suletud iseloom teeb selle raskemaks;

16.  rõhutab, et Athena mehhanismi tuleb muuta ja laiendada, et tagada ELi missioonide rahastamine ühisvahenditest, selle asemel et suurem osa kulutustest jääks üksikute osalevate liikmesriikide kanda, sest sellega kõrvaldataks võimalik takistus, mis ei lase liikmesriikidel missioonideks vägesid anda;

17.  kutsub Euroopa Parlamenti üles looma täieõigusliku julgeoleku- ja kaitsekomisjoni, mis jälgib alalise struktureeritud koostöö elluviimist;

18.  usub, et EDA tugev ja suurenev roll on tõhusa Euroopa kaitseliidu jaoks hädavajalik võimepõhiste programmide ja projektide kooskõlastamise ning Euroopa ühiste võimete ja relvastuspoliitika loomise seisukohast, suurema tõhususe saavutamiseks, dubleerimise kaotamiseks ja kulude vähendamiseks, lähtudes väga täpsete võimealaste nõuete kataloogist ÜJKP operatsioonide jaoks ning ühtlustatud riiklikest kaitseplaneerimise ja hankeprotsessidest neid konkreetseid võimeid silmas pidades; usub, et sellele peaks eelnema liikmesriikide kaitsejõudude ülevaatamine ning EDA varasema tegevuse ja menetluste läbivaatamine; palub EDA-l tõendada, millised võimet käsitlevad puudused, mis tehti kindlaks peaeesmärkides ja võimearendusplaanis, said ameti raames kõrvaldatud; on veendunud, et algatuste ja projektide ühendamine ja jagamine on esimene suurepärane samm Euroopa tihedama koostöö suunas;

19.  ergutab komisjoni tegema koostööd EDAga, et tugevdada kaitsesektori tööstuslikku ja tehnoloogilist baasi, mis on Euroopa strateegilise sõltumatuse jaoks vältimatult vajalik; usub, et tööstuse säilitamiseks on ülioluline suurendada liikmesriikide kaitsekulusid ja tagada tööstuse jätkuv konkurentsivõime üleilmsel tasandil; märgib, et turu praegune killustatus nõrgendab Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõimet; on veendunud, et koostööl põhinevad teadusuuringud aitavad vähendada sellist killustatust ja parandada konkurentsivõimet;

20.  on sügavalt veendunud, et ainult ühine lähenemisviis võimete arendamisele, sealhulgas selliste operatiivüksuste nagu Euroopa lennutranspordi juhtimissüsteemi tugevdamise kaudu, saab aidata luua mastaabisäästu, mis on vajalik Euroopa kaitseliidu toetamiseks; usub ühtlasi, et ELi võimete suurendamine ühishangete ning muul viisil ühendamise ja jagamise kaudu võib anda vajaliku tõuke Euroopa kaitsetööstuse, sealhulgas VKEde edendamiseks; toetab sihipäraseid meetmeid, mis niisuguseid projekte soodustavad, et saavutada EDA eesmärk kasutada 35 % kogukuludest ühishangete rahastamiseks, nagu nõutakse ELi üldises strateegias; usub, et kui kaitsevaldkonnas kehtestada Euroopa poolaasta, mille raames liikmesriigid vahetavad teavet üksteise planeerimistsüklite ja hankekavade kohta, aitaks see üle saada kaitseturu praegusest killustatusest;

21.  rõhutab, et küberjulgeolek on juba oma olemuselt selline poliitikavaldkond, kus koostöö ja lõimumine on otsustava tähtsusega, ja seda mitte üksnes ELi liikmesriikide, peamiste partnerite ja NATO vahel, vaid ka eri ühiskondlike toimijate vahel, sest tegemist ei ole ainuüksi sõjalise vastutusvaldkonnaga; nõuab selgemaid juhiseid selle kohta, kuidas ja millises kontekstis ELi kaitse- ja ründevõimet tuleb kasutada; tuletab meelde, et parlament on korduvalt nõudnud ELi kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi määruse põhjalikku läbivaatamist, et vältida tarkvara ja muude süsteemide, mida võidakse kasutada ELi digitaristu vastu või inimõiguste rikkumiseks, sattumist valedesse kätesse;

22.  juhib tähelepanu asjaolule, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldas hiljuti üldise strateegia, mis on sidus raamistik, millega kehtestatakse tegevuse prioriteedid välispoliitika valdkonnas ja määratakse kindlaks Euroopa kaitsepoliitika tulevased arengusuunad;

23.  tuletab meelde 2007. aasta novembris EDA ministrite tasemel kokku tulnud juhtorgani poolt heaks kiidetud nelja ühise investeerimise sihttaset ning tunneb muret tagasihoidliku koostöö pärast, millele osutati 2013. aastal avaldatud kaitseandmete aruandes;

24.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal viia kokku Euroopa kaitsetööstuse peamised ettevõtjad ja sidusrühmad, eesmärgiga arendada välja Euroopa droonitööstus;

25.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal viia kokku Euroopa kaitsetööstuse peamised ettevõtjad ja sidusrühmad, eesmärgiga töötada välja strateegiad ja platvorm kaitsevarustuse ühiseks väljaarendamiseks;

26.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles suurendama alalise struktureeritud koostöö osana koostööd riiklike küberjulgeoleku strateegiate, võimete ja juhtimiskeskuste ning EDA vahel, et pakkuda kaitset küberrünnakute eest ja nende vastu võidelda;

27.  nõuab ELi küberkaitsepoliitika raamistiku edasiarendamist, et parandada liikmesriikide küberkaitsevõimet, operatiivkoostööd ja teabe jagamist;

28.  võtab teadmiseks käimasoleva töö, mille eesmärk on määrata kindlaks ettevalmistav tegevus ELi tulevase kaitsealaste teadusuuringute programmi käivitamiseks, ja nõuab tungivalt programmi võimalikult kiiret käivitamist, nagu seda 2013. ja 2015. aastal nõudis Euroopa Ülemkogu, pärast seda, kui Euroopa Parlament on algatanud katseprojekti; rõhutab, et ettevalmistava tegevuse jaoks tuleks eraldada piisavad rahalised vahendid, vähemalt 90 miljonit eurot kolme aasta jooksul (2017–2020); on seisukohal, et ettevalmistavale tegevusele peaks järgnema mastaapne sihtotstarbeline ELi rahastatav teadusuuringute programm, mis on osa järgmisest, 2021. aastal algavast mitmeaastasest finantsraamistikust; märgib, et selleks, et Euroopa kaitsealaste teadusuuringute programm oleks tõsiseltvõetav ning suudaks anda märkimisväärseid tulemusi, vajab see nimetatud ajavahemikul aastas vähemalt 500 miljoni euro suurust eelarvet; kutsub liikmesriike üles kavandama tulevase koostöö programme, mille lähtepunktiks võiks olla ELi rahastatavad kaitsealased teadusuuringud, ning nõuab sõjaliste operatsioonide ettevalmistava tegevuse käivitusfondi loomist, nagu on sätestatud Lissaboni lepingus; võtab teadmiseks komisjoni kaitsealased algatused, mille seas on kaitsealane tegevuskava, kaitsetööstuse poliitika ning Euroopa kaitsesektori tehnoloogiline ja tööstuslik baas;

29.  rõhutab, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide, näiteks EUNAVFOR MED Sophia käivitamine aitab kaasa Euroopa kaitseliidu loomisele; kutsub ELi üles selliseid missioone jätkama ja hoogustama;

30.  peab oluliseks rakendada Euroopa poolaasta menetlusi tõhusama koostöö saavutamiseks julgeoleku ja kaitse valdkonnas;

31.  rõhutab, kui tähtis on võtta kasutusele vajalikud meetmed, millega ergutada toimivat, õiglast, kergesti juurdepääsetavat ja läbipaistvat Euroopa kaitsevarustuse turgu, mis on kõigile avatud, edendada tulevikku suunatud tehnilist innovatsiooni, toetada VKEsid ning stimuleerida majanduskasvu ja tööhõivet, et võimaldada liikmesriikidel oma kaitse- ja julgeolekueelarvet tunduvalt tõhusamalt ja tulemuslikumalt kasutada ja maksimeerida; võtab teadmiseks asjaolu, et Euroopa kaitsesektori tugev tehnoloogiline ja tööstuslik baas eeldab õiglast, toimivat ja läbipaistvat siseturgu, varustuskindlust ja struktureeritud dialoogi kaitsesektori jaoks asjakohaste tööstusharudega; on mures, et kaitsesektoris on konkurentsivõime suurendamise, korruptsioonivastaste meetmete elluviimise ja suurema läbipaistvuse osas siiani üksnes tagasihoidlikke edusamme tehtud, ning et ikka veel ei ole olemas usaldusväärset Euroopa kaitsetööstuse poliitikat ja siseturu eeskirjade järgimine jätab endiselt soovida; on seisukohal, et integreeritud ja konkurentsivõimeline Euroopa kaitserelvaturg peaks pakkuma stiimuleid ja eeliseid kõigile liikmesriikidele ning varustama kõik ostjad nende individuaalsetele julgeolekuvajadustele vastavate asjakohaste, taskukohase hinnaga vahenditega; rõhutab vajadust tagada kaitsevaldkonna riigihangete direktiivi ja ühendusesiseste vedude direktiivi nõuetekohane kohaldamine kogu ELis; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada kaitsevaldkonnaga seotud kahe kaitsemeetmete paketi direktiivi täielik rakendamine;

32.  kutsub komisjoni üles täitma oma rolli kaitsealase tegevuskava kaudu, et toetada tugevat tööstusbaasi, mis suudab vastata Euroopa strateegilistele võimekusalastele vajadustele, ning teha kindlaks valdkonnad, kus EL võiks anda lisaväärtust;

33.  on veendunud, et liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulise kujundamise käigus peaks EL kokkuleppel asjaomaste liikmesriikidega ette nägema osavõtu nende rakendatavatest suutlikkuse suurendamise programmidest, sealhulgas osalemise liidu raamistikus nende programmide elluviimiseks loodud struktuurides;

34.  ergutab komisjoni koostöös EDAga tegutsema ELi rahastamisvahendite ja instrumentide koondamise kaudu kaitsealase koostöö hõlbustaja ja võimaldajana, et liikmesriigid töötaksid välja oma kaitsevõime programmid; tuletab meelde, et Euroopa kaitsealane tegevuskava peaks olema strateegiline vahend kaitsealase koostöö tugevdamiseks Euroopa tasandil, eelkõige ELi rahastatava kaitsealaste teadusuuringute programmi ning kogu väärtusahelas tööstusalast koostööd tugevdavate meetmete kaudu;

35.  suhtub väga soosivalt strateegilise sõltumatuse mõistesse, mille töötas Euroopa Liidu üldise strateegia raames välja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja; leiab, et seda mõistet tuleks kohaldada nii ELi strateegiliste prioriteetide kui ka ELi võimekuse ja tööstuse tõhustamise puhul;

36.  peab kiiduväärseks Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ja NATO peasekretäri 8. juuli 2016. aasta ühisdeklaratsiooni, milles rõhutatakse, et EL ja NATO peavad julgeoleku ja kaitse valdkonnas koostööd tegema; väljendab veendumust, et ELi ja NATO koostöö peaks hõlmama koostööd idas ja lõunas, hübriid- ja küberohtudega võitlemist, meresõidu turvalisuse parandamist ning kaitsevõime väljaarendamise ühtlustamist ja kooskõlastamist; on seisukohal, et koostöö tehnoloogilise, tööstusliku ja sõjalise võimekuse valdkonnas pakub võimalusi parandada nende kahe raamistiku ühilduvust ja koostoimet, tagades seeläbi parema ressursitõhususe; tuletab meelde, kui tähtis on eelnimetatud deklaratsiooni kiire rakendamine, ning kutsub sellega seoses Euroopa välisteenistust üles töötama koos asjaomaste osapooltega 2016. aasta detsembriks välja konkreetsed rakendusvõimalused; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid arendama välja võimekuse, mida saaks kasutada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames, et toimida autonoomselt juhtudel, kus NATO ei ole valmis tegutsema või kus ELi tegevus on sobivam; on kindel, et see tugevdaks ka NATO rolli julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning kollektiivkaitses; rõhutab, et ELi ja NATO koostöö tugevama ja tõhusama kaitsetööstuse ning kaitsealaste teadusuuringute hõlbustamiseks on strateegiline prioriteet, mille kiire elluviimine on väga oluline; on veendunud, et koostöö ennetamise, analüüsi ja varajase tuvastamise vallas teabe ja luuerandmete tõhusa jagamise kaudu suurendab ELi võimekust tõrjuda ohte, sh hübriidohte; on jätkuvalt kindel, et NATO on peamine julgeoleku ja kaitse tagaja Euroopas; rõhutab vajadust vältida dubleerimist NATO ja liidu vahendite vahel; on veendunud, et ELil on ka tsiviilvaldkonnas potentsiaal ebastabiilsetes piirkondades olulisi muutusi kaasa tuua; toonitab siiski, et kuigi NATO roll on kaitsta selle peamiselt Euroopa liikmeid mis tahes välise rünnaku eest, peaks EL püüdlema selle suunas, et olla reaalselt suuteline end ise kaitsma ning vajadusel autonoomselt toimima, võttes selleks suurema vastutuse varustust, väljaõpet ja korraldust täiustades;

37.  märgib, et kuigi NATO peab jääma Euroopas kollektiivkaitse alustalaks, ei pruugi NATO ja ELi poliitilised prioriteedid alati olla samad, eriti arvestades Aasia kerkimist Ameerika Ühendriikide huviorbiiti; märgib lisaks, et ELi käsutuses on ainulaadsed julgeolekuga seotud vahendid, mis NATO-l puuduvad, ning vastupidi; on seisukohal, et EL peaks võtma oma lähinaabruses julgeolekukriiside eest suurema vastutuse ning seeläbi NATOt tema ülesannetes toetama, eriti hübriidsõja ja meresõidu turvalisuse kontekstis; on veendunud, et pikas perspektiivis võib olla vaja reformida Berliin-pluss-kokkuleppeid, muu hulgas selleks, et NATO saaks kasutada ELi võimeid ja vahendeid; toonitab, et ELi püüe strateegilise sõltumatuse poole ning Euroopa kaitseliidu moodustamine peab toimuma täielikus koostoimes NATOga ning selle tulemuseks peab olema tõhusam koostöö, õiglane kohustuste jaotamine ning tulemuslik tööjaotus NATO ja ELi vahel;

38.  väljendab veendumust, et ELi ja NATO koostöö peaks hõlmama ühist vastupanuvõime suurendamist idas ja lõunas, samuti kaitsealaseid investeeringuid; on seisukohal, et koostöö võimekuse valdkonnas pakub võimalusi parandada nende kahe raamistiku ühilduvust ja koostoimet; on kindel, et see tugevdaks ka NATO rolli julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning kollektiivkaitses;

39.  on sügavalt mures teadete pärast, et haldusmenetlused aeglustavad asjatult ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide jaoks jõudude moodustamist ning kiirreageerimisjõudude piiriülest liikumist ELi territooriumil; kutsub liikmesriike üles looma kogu ELi hõlmavat süsteemi, millega koordineeritakse kaitseväe isikkoosseisu, seadmete ja varustuse kiiret liikumist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ülesandel siis, kui tuleb kasutusele võtta solidaarsusklausel, ning kui on kohustus anda abi ja toetust kõigi nende käsutuses olevate vahenditega vastavalt ÜRO põhikirja artiklile 51;

40.  nõuab ELi lepingu artikli 42 lõike 7 tulevaseks kasutamiseks praktilise korra ja suuniste kehtestamist; kutsub liikmesriike üles tegema vajalikke korraldusi nimetatud artikli rakendamiseks, et võimaldada liikmesriikidel tõhusalt hallata teiste liikmesriikide abi- ja toetusmakseid, või lasta neid tõhusalt hallata liidu raamistikus; kutsub liikmesriike üles seadma eesmärgiks SKPst 2 % kulutamine kaitsele, ning nende kaitse-eelarvest 20 % kulutamine varustusele, mille puhul EDA on seisukohal, et selle soetamine on vajalik, sealhulgas sellega seotud teadus- ja arendustegevusele, kaotades nii lõhe EDA ühise investeerimise nelja sihttaseme vahel;

41.  on arvamusel, et rahaliste piirangutega seotud probleemid liikmesriikide eelarvetes pakuvad samaaegselt arenguvõimalusi, mis tulenevad selgest vajadusest teha kaitseküsimustes liikmesriikide vahel tihedamat koostööd; peab teretulnuks mõnede liikmesriikide otsust lõpetada kaitsekulutuste kärpimine või kaitsekulutusi suurendada;

42.  on seisukohal, et Euroopa Parlamendil peaks olema tulevases Euroopa kaitseliidus oluline roll, ning leiab seega, et julgeoleku ja kaitse allkomisjonist peaks saama täieõiguslik parlamendikomisjon;

43.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal algatada ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika valge raamatu koostamine, mis põhineks Euroopa Ülemkogu poolt heaks kiidetud ELi üldisel strateegial; palub, et nõukogu teeks viivitamata ülesandeks selle dokumendi koostamise; peab kahetsusväärseks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja soovitust ELi kaitseministritele koostada põhjaliku valge raamatu koostamise protsessi asemel ainult julgeoleku ja kaitsepoliitika rakenduskava; on seisukohal, et rakenduskava peaks eelnema korrapärasele julgeoleku- ja kaitsepoliitika valge raamatu koostamise protsessile, mis peaks olema asjakohane raamistik, mille alusel määrata iga ametiaja kohta konkreetsetel alustel ja realistlikult kindlaks, kui suured peaksid olema liidu võimalikud maksed julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas;

44.  on veendunud, et ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika valge raamat peaks olema sidusate valitsuste- ja parlamentidevaheliste protsesside ning eri ELi institutsioonide panuse tulemus, mis peaks põhinema rahvusvahelisel koordineerimisel ELi partnerite ja liitlastega, sealhulgas NATOga, ning ulatuslikul institutsioonidevahelisel toetusel; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal oma esialgne ajakava läbi vaadata, et alustada liikmesriikide ja parlamentidega sihipäraseid konsultatsioone;

45.  on seisukohal, et lähtudes ELi üldisest strateegiast, peaks valge raamat hõlmama ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika strateegiat ning selle strateegia kasutuselevõtmiseks vajalikuks peetavat võimekust, samuti liikmesriikide ja ELi tasandi meetmeid ja programme, et rakendada seda võimekust, mis peaks põhinema Euroopa ühisel võimekuse ja relvastuspoliitikal, võttes samas arvesse asjaolu, et kaitse ja julgeolek jäävad liikmesriikide pädevusse;

46.  on seisukohal, et valge raamat peaks olema siduv institutsioonidevaheline kokkulepe, ning selles tuleks sätestada ELi vastava mitmeaastase poliitilise ja finantsraamistiku kohta kõik liidu algatused, investeeringud, meetmed ja programmid; on veendunud, et liikmesriigid, partnerid ja liitlased peaksid oma julgeoleku- ja kaitsepoliitika planeerimisel seda institutsioonidevahelist kokkulepet arvesse võtma, et tagada nende vastastikune sidusus ja täiendavus;

Käivitamisega seotud algatused

47.  on seisukohal, et viivitamata tuleks käivitada järgmised algatused:

48.  teeb ettepaneku luua kiiremas korras Euroopa kaitseliit astmelise integratsioonisüsteemi kaudu kahes etapis:

o
o   o

49.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO peasekretärile, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni peasekretärile, ELi kosmose-, julgeoleku- ja kaitsevaldkonnaga tegelevatele ametitele ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0120. (2) ELT C 419, 16.12.2015, lk 138. (3) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 48. (4) „The Cost of Non-Europe in Common Security and Defence Policy“, Euroopa Parlamendi uuringuteenistus (2013), lk 78.