Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid raporteid, soovitusi ja resolutsioone Venemaa kohta, eelkõige 23. oktoobri 2012. aasta soovitust nõukogule ühiste viisapiirangute kehtestamise kohta Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele(1), 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal(2) ning 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Venemaa kohta: Bolotnaja väljaku sündmustega seotud meeleavaldajate karistamine(3), 2. aprilli 2014. aasta soovitust nõukogule ühiste viisapiirangute kehtestamise kohta Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele(4), 23. oktoobri 2014. aasta resolutsiooni vabaühenduse Memorial (Sahharovi auhinna võitja aastal 2009) tegevuse lõpetamise kohta Venemaal(5), 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Venemaa opositsioonijuhi Boriss Nemtsovi mõrvamise ja demokraatia olukorra kohta Venemaal(6), 10. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi ja Venemaa suhete seisu kohta(7) ning 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni Venemaa kohta, eelkõige seoses Eston Kohveri, Oleg Sentsovi ja Oleksandr Koltšenko juhtumitega(8);

–  võttes arvesse 3.–4. juunil 2013 toimunud ELi ja Venemaa tippkohtumise ning 19. mail 2013 toimunud inimõigustealaste konsultatsioonide tulemusi,

–  võttes arvesse Venemaa põhiseadust, eelkõige selle artiklit 29, milles kaitstakse sõnavabadust, ning artiklit 31, mis sisaldab rahumeelse kogunemise õigust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 2015. aasta detsembri alguses mõisteti Venemaa opositsiooniaktivist Ildar Dadin kolmeks aastaks vangi, kuna ta oli organiseerinud mitmeid sõjavastaseid rahumeelseid meeleavaldusi ja kogunemisi, ning temast sai Venemaal esimene isik, kes mõisteti süüdi 2014. aastal vastu võetud karmi avalike kogunemiste seaduse alusel;

B.  arvestades, et Ildar Dadin mõisteti vangi kolmeks aastaks, kuigi prokurör soovitas kaheaastast karistust; arvestades, et apellatsiooni alusel vähendati vangistust kahele ja poolele aastale;

C.  arvestades, et teadete kohaselt on Dadin oma vangistuse jooksul Karjalas kinnipidamiskoloonias nr 7 kogenud Venemaa ametnike poolt korduvalt piinamist, peksmist, ebainimlikku kohtlemist ja tapmisähvardusi;

D.  arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus kiitis Dadini advokaadi taotluse heaks ja tegi Venemaa Föderatsioonile ülesandeks tagada küsimuse tõhus uurimine, viia Dadin üle teise kinnipidamisasutusse ning tagada talle võimalus suhelda oma esindajaga;

E.  arvestades, et Ildar Dadini juhtum ei ole erandlik ning et usaldusväärsed inimõigustealased aruanded viitavad süstemaatilisele piinamisele, väärkohtlemisele ja ebainimlikule kohtlemisele Venemaa karistussüsteemis; arvestades, et vanglates või karistus- ja kinnipidamisasutustes piinamise ja väärkohtlemise eest vastutavad isikud kasutavad sageli ära karistamatust;

F.  arvestades, et Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjørn Jagland väljendas 3. novembril 2016 Venemaa Föderatsiooni justiitsministrile Aleksandr Konovalovile muret Dadini väidetava väärkohtlemise pärast;

G.  arvestades, et Venemaa poliitvangide arv on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, praegu on poliitvange inimõiguste keskuse Memorial andmetel 102, nende hulgas Oleksandr Kostenko, Ivan Nepomnjaštših, Dmitri Butšenkov, Vladimir Ionov, Maksim Panfilov ja teised; arvestades, et 2015. aastal tuvastati Venemaal Euroopa Inimõiguste konventsiooni rikkumisi 109 korda, mis on rohkem kui üheski teises riigis;

H.  arvestades, et 2015. aastal registreeriti 197 vahi all aset leidnud surmajuhtumit, neist 109 „tervise järsu halvenemise tõttu“ ja 62 enesetappu, mis viitab kinnipeetavate laialt levinud ahistamisele, piinamisele ja väärkohtlemisele Venemaa Föderatsiooni karistussüsteemis;

I.  arvestades, et 26. oktoobril 2016 määras Moskva kohus Juri Levada Analüüsikeskusele (Levada keskusele), mis on Venemaal üks kolmest peamisest avaliku arvamuse uurimise asutusest, 300 000 rubla trahvi, kuna keskus ei olnud end registreerinud nn välisriigi agendina;

J.  arvestades, et president Putin allkirjastas hiljuti korralduse, mille kohaselt Venemaa keeldub edaspidi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudis osalemast; arvestades, et Venemaa välisministeerium nimetas oma avalduses Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd ebatõhusaks ja ühekülgseks ning väljendas muret 2008. aasta augustis Lõuna-Osseetias toimunud sündmuste uurimise pärast; arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurörid on avaldanud oma veebilehel aruande, milles leitakse, et Venemaa okupatsiooniga on kaasnenud Krimmi tatarlaste tagakiusamine ja ähvardamine;

K.  arvestades, et 2016. aasta oktoobris otsustas ÜRO Inimõiguste Nõukogu mitte valida Venemaad uuesti liikmeks, kui üle 80 inimõiguste ja rahvusvahelise abi organisatsiooni saatsid ÜRO liikmetele pöördumise, milles palusid takistada Venemaa valimist selle organi liikmeks;

1.  nõuab, et viivitamata ja tingimusteta vabastataks Ildar Dadin ja kõik need, kes on vangistatud valede või tõendamata süüdistuste alusel või sõnavabaduse ja kogunemisvabaduse kasutamise eest;

2.  tunneb tõsist muret selle pärast, et Venemaa Föderatsiooni kriminaalmenetluse seadustikku on lisatud artikkel, mis sätestab avalikele kogunemistele uued piirangud ja võimaldab selliseid kogunemisi käsitleda kuriteona;

3.  nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud viiksid läbi põhjaliku ja läbipaistva uurimise Ildar Dadini väidetava piinamise ja väärkohtlemise asjus, kaasates sellesse sõltumatuid inimõiguste eksperte; nõuab, et uuritaks sõltumatult väiteid Venemaa riigiametnike poolse piinamise, ahistamise, alandava ja ebainimliku käitumise kohta kinnipidamisasutustes, töölaagrites ja vanglates;

4.  palub sellega seoses, et Venemaa Föderatsioon viiks läbi oma karistussüsteemi põhjaliku läbivaatamise, et teha süsteemis põhjalikke reforme, ning rakendaks täielikult norme, milles on kokku lepitud vastavate rahvusvaheliste konventsioonidega;

5.  väljendab solidaarsust isikutega, kes on kinni peetud valede või tõendamata süüdistuste alusel Venemaal ja ajutiselt okupeeritud Ukraina aladel, sh Krimmi tatarlastega, ning nõuab nende viivitamatut vabastamist;

6.  tuletab Venemaale meelde, kui oluline on, et riik täidaks Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liikmena täielikult oma rahvusvahelisi kohustusi ning järgiks inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid, mis on sätestatud mitmetes rahvusvahelistes lepingutes, millele Venemaa on alla kirjutanud ja millega liitunud; rõhutab, et Venemaa Föderatsiooni saab pidada rahvusvahelise koostöö valdkonnas usaldusväärseks partneriks üksnes siis, kui ta täidab oma kohustusi vastavalt rahvusvahelisele õigusele; väljendab sellega seoses muret presidendi dekreedi pärast, millega Venemaa lahkus Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudist;

7.  kutsub Venemaa valitsust üles võtma konkreetseid ja kiireid meetmeid, et täita kõik Euroopa Inimõiguste Kohtu nõudmised Venemaa suhtes; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et Venemaa Föderatsioon andis 2015. aasta detsembris vastu võetud uue seadusega oma põhiseaduskohtule õiguse Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid tühistada;

8.  nõuab tungivalt, et nõukogu töötaks välja Venemaa suhtes ühtse poliitika, mis annaks 28 liikmesriigi ja ELi institutsioonide poolt kindla ühise sõnumi seoses inimõiguse rolliga ELi ja Venemaa suhetes ning rahvusvahelise õiguse austamisega; palub, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, Euroopa välisteenistus ja komisjon töötaksid üheskoos välja sisulise ja konkreetse strateegia Venemaa kodanikuühiskonna ja organisatsioonide toetamiseks, kasutades demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit;

9.  palub, et nõukogu võtaks vastu rea sihipäraseid sanktsioone, et karistada isikuid, kes vastutavad Ildar Dadini ja teiste inimõiguste aktivistide väärkohtlemise eest;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 68 E, 7.3.2014, lk 13. (2) ELT C 65, 19.2.2016, lk 150. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0253. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0258. (5) ELT C 274, 27.7.2016, lk 21. (6) ELT C 316, 30.8.2016, lk 126. (7) ELT C 407, 4.11.2016, lk 35. (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0314.