Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 19, 157 ja 216,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21, 23, 24 ja 25,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005), „Peking +15“ (2010) ja „Peking +20“ (2015),

–  võttes arvesse inimõiguste, eelkõige naiste õiguste alaseid sätteid ÜRO õigusaktides, nagu ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivne protokoll, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon, 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon ning selles sätestatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatus ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 1979. aasta resolutsiooniga 34/180 vastu võetud konventsiooni (naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta) artikli 11 lõike 1 punkti d,

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(1),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(2), 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta(3) ja 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärgu ning igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla tõkestamise ja likvideerimise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(5),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu poolt 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

–  võttes arvesse ELi suuniseid, mis käsitlevad naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda ja nende igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemist,

–  võttes arvesse Euroopa lisaväärtuse hindamist(6),

–  võttes arvesse õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmi (2014–2020),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku (Holland, Slovakkia ja Malta) 7. detsembri 2015. aasta deklaratsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet „Naistevastane vägivald: kogu Euroopa Liitu hõlmav uuring“, mis avaldati 2014. aasta märtsis,

–  võttes arvesse direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded(7),

–  võttes arvesse direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta(8) ning määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta(9),

–  võttes arvesse direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset,(10) ning direktiivi 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(11),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse 2015. aasta oktoobris avaldatud komisjoni tegevuskava ELi võimaliku ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekuid Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel allakirjutamist ja sõlmimist käsitleva nõukogu otsuse kohta (COM(2016)0111 ja COM(2016)0109),

–  võttes arvesse nõukogule ja komisjonile esitatud küsimusi ELi ühinemise kohta naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooniga (O-000121/2016 – B8-1805/2016 ja O-000122/2016 – B8-1806/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud ELi põhiväärtus ning EL on võtnud kohustuse integreerida see kõikidesse oma tegevustesse, ja arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ülioluline strateegiline eesmärk, mis aitab saavutada üldised strateegia „Euroopa 2020“ majanduskasvu, tööhõivet ja sotsiaalset sidusust puudutavad eesmärgid;

B.  arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on Euroopa Liidu aluslepingutes tunnustatud määrava tähtsusega põhiõigus, mis on Euroopa ühiskonnas sügavalt juurdunud, ning arvestades, et see õigus on ühiskonna edasiarenemiseks hädavajalik ning seda tuleb võrdselt arvesse võtta nii seadusandluses, kohtupraktikas kui ka igapäevaelus;

C.  arvestades, et direktiivis 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded, on sooline vägivald määratletud kui vägivald, mis on suunatud isiku vastu selle isiku soo, soolise identiteedi või soolise eneseväljenduse tõttu, või mis mõjutab ebaproportsionaalselt teatud soost isikuid; arvestades, et see võib tekitada ohvritele füüsilist, seksuaalset, emotsionaalset või psühholoogilist kahju või majanduslikku kahju, mõjutades samal ajal nende peresid ja sugulasi ning ühiskonda tervikuna; arvestades, et soopõhine vägivald kujutab endast ohvri diskrimineerimise ekstreemset vormi ning põhiõiguste ja -vabaduste rikkumist, mis on ühteaegu nii soolise ebavõrdsuse põhjus kui ka tagajärg; ning arvestades, et naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivald hõlmab vägivalda lähisuhetes, seksuaalvägivalda (sealhulgas vägistamine, seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamine), inimkaubandust, orjastamist, sealhulgas uusi naiste ja tütarlaste vastu suunatud kuritarvitamise vorme internetis, ning mitmesuguseid kahjulikke tavasid, nagu sundabielud, naiste suguelundite moonutamine ning n-ö aukuriteod;

D.  arvestades, et naistevastane ja sooline vägivald on ELis ikka veel laial levinud nähtus; arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti naistevastast vägivalda käsitleva uuringu hinnangul ning vastavalt muude läbiviidud uuringute tulemustele on kolmandik kõikidest Euroopa naistest kogenud vähemalt korra täiskasvanuelu jooksul füüsilist või seksuaalset vägivalda, 20 % noortest naistest (18–29-aastased) on kogenud seksuaalset ahistamist veebis, ühte naist viiest (18 %) on jälitatud, ühte naist kahekümnest on vägistatud ning enam kui üks kümnest on kannatanud seksuaalvägivalla all, mis on hõlmanud tahteavalduse puudumist või jõu kasutamist; arvestades, et uuringus selgitatakse ka, et enamikust vägivallajuhtudest ei anta ametivõimudele teada, mis näitab, et kuriteo ohvriks langemist käsitlevad uuringud on koos haldusstatistikaga väga olulised, et saada põhjalikku ülevaadet naistevastase vägivalla mitmesugustest vormidest; ning arvestades, et vaja on täiendavaid meetmeid, et julgustada vägivalla naisohvreid oma kogemustest teada andma ja abi otsima, ning tagada, et teenuste osutajad saavad tulla vastu ohvrite vajadustele ja teavitada neid nende õigustest ja olemasolevatest toetuse viisidest;

E.  arvestades, et vastavalt Euroopa lisaväärtuse hindamisele oli naistevastase ja soolise vägivalla aastane kulu ELile hinnanguliselt 228 miljardit eurot 2011. aastal (s.o 1,8 % ELi SKPst), millest 45 miljardit eurot on avalike ja riigiteenuste kulu ning 24 miljardit on saamata jäänud majanduslik kasu;

F.  arvestades, et komisjon rõhutas oma dokumendis „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019”, et naistevastane ja sooline vägivald kahjustab naiste tervist ja heaolu, tööelu, rahalist sõltumatust ja majandust ning on üks peamistest probleemidest, millega tuleb tegeleda tõelise soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks;

G.  arvestades, et naistevastast vägivalda peetakse liiga sageli eraeluliseks probleemiks ning seda tolereeritakse liiga kergesti; arvestades, et tegelikult on tegemist põhiõiguste rikkumise ja tõsise kuriteoga, mida tuleb sellisena ka karistada; arvestades, et kuritegude toimepanijaid ei tohi jätta karistamata, et murda välja vägivalla ohvriks langenud naiste ja tütarlaste vaikimise ja üksinduse nõiaringist;

H.  arvestades, et üksiksekkumised ei kaota naistevastast ja soolist vägivalda, kuid infrastruktuuri-, õigus-, kohtu-, õiguskaitse-, kultuuri-, haridus-, sotsiaal-, tervishoiualaste ja muude teenustega seotud tegevuse ühendamine võib teadlikkust tõsta ning soolist vägivalda ja selle tagajärgi märgatavalt vähendada;

I.  arvestades, et selliste tegurite tõttu nagu etniline päritolu, usutunnistus või veendumus, tervis, perekonnaseis, eluase, rändestaatus, vanus, puue, klass, seksuaalne sättumus, sooline identiteet ja sooväljendus võivad naistel olla erivajadused ning nende puhul võib mitmekordse diskrimineerimise oht olla suurem, ning see tähendab, et neile tuleks tagada eriline kaitse;

J.  arvestades, et ELi suuniste vastuvõtmine naiste- ja tüdrukutevastase vägivalla ja kõigi nendevastase diskrimineerimise vormide tõkestamise kohta, samuti ELi inimõiguste strateegilise raamistiku ja tegevuskava eraldi peatükk naiste kaitsmise kohta soolise vägivalla eest tõendavad, et ELil on olemas selge poliitiline tahe käsitleda naiste õiguste teemat esmatähtsana ning võtta selles valdkonnas pikaajalisi meetmeid; arvestades, et inimõigusi käsitleva poliitika sise- ja välismõõtme vaheline sidusus võib mõnikord paljastada lõhe retoorika ja käitumise vahel;

K.  arvestades, et liidu kodanikud ja elanikud ei ole soolise vägivalla eest võrdselt kaitstud, kuna puudub sidus raamistik ning poliitikapõhimõtted ja õigusaktid on liikmesriigiti erinevad, muu hulgas õiguserikkumise määratluse ja õigusaktide reguleerimisala poolest, mistõttu on nad vägivalla eest vähem kaitstud;

L.  arvestades, et komisjon tegi 4. märtsil 2016. aastal ettepaneku ELi ühinemiseks Istanbuli konventsiooniga, mis on rahvusvahelisel tasandil esimene õiguslikult siduv vahend naistevastase vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks;

M.  arvestades, et kõik ELi liikmesriigid on konventsiooni allkirjastanud, ent vaid neliteist neist on selle ratifitseerinud;

N.  arvestades, et konventsiooni ratifitseerimisega ei saavutata tulemusi seni, kuni tagatakse nõuetekohane jõustamine ning piisavad finants- ja inimressursid naistevastaste ja soolise vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks ning ohvrite kaitsmiseks;

O.  arvestades, et Istanbuli konventsiooniga järgitakse terviklikku lähenemisviisi ning tegeletakse naiste- ja tütarlastevastase ja soolise vägivalla probleemiga paljudest erinevatest vaatenurkadest, nagu ennetamine, võitlus diskrimineerimise vastu, kriminaalõigusmeetmed karistamatuse vastu võitlemiseks, ohvrite kaitse ja toetus, laste kaitse, naissoost varjupaigataotlejate ja pagulaste kaitse või parem andmekogumine; arvestades, et selline lähenemisviis tähendab integreeritud poliitika vastuvõtmist, eri sidusrühmade (õigusasutused, politsei ja sotsiaalasutused, vabaühendused, kohalikud ja piirkondlikud ühendused, valitsused, jne) poolt juhitud erinevate valdkondade meetmete kombineerimist kõigil juhtimistasanditel;

P.  arvestades, et Istanbuli konventsioon on segaleping, millega võimaldatakse ELil ühineda paralleelselt liikmesriikidega, kuna EL on pädev sellistes valdkondades nagu ohvrite õigused ja lähenemiskeelud, pagulus ja ränne ning õigusalane koostöö kriminaalasjades;

1.  tuletab meelde, et komisjon on ELi lepingu artikli 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaselt kohustatud tagama soolise võrdõiguslikkuse ning võtma meetmeid selle edendamiseks;

2.  tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üles allkirjastada ja sõlmida ELi ühinemine Istanbuli konventsiooniga, kuid mõistab hukka asjaolu, et läbirääkimised nõukogus ei edene samal kiirusel;

3.  rõhutab, et ELi ühinemine tagab sidusa Euroopa õigusraamistiku, millega ennetada ja tõkestada naistevastast ja soolist vägivalda ning kaitsta vägivallaohvreid; rõhutab, et see muudab ELi sise- ja välispoliitika sidusamaks ja tõhusamaks, tagab konventsiooni seisukohast asjakohaste ELi õigusaktide, programmide ja rahaliste vahendite parema jälgimise, tõlgendamise ja rakendamise ning naistevastast ja soolist vägivalda käsitlevate võrreldavate ja eristatud andmete parema kogumise ELi tasandil ning tugevdab ELi vastutust rahvusvahelisel tasandil; rõhutab lisaks, et ELi ühinemine avaldab liikmesriikidele uut poliitilist survet kõnealuse vahendi ratifitseerimiseks;

4.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles kiirendama Istanbuli konventsiooni allkirjastamist ja sõlmimist käsitlevaid läbirääkimisi;

5.  toetab laiaulatuslikult ja reservatsioonideta ELi ühinemist Istanbuli konventsiooniga;

6.  palub komisjonil ja nõukogul tagada, et parlament oleks pärast ELi ühinemist Istanbuli konventsiooniga täielikult kaasatud konventsiooniga seotud järelevalveprotsessi, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 218;

7.  tuletab meelde, et ELi ühinemine Istanbuli konventsiooniga ei vabasta liikmesriike konventsiooni ratifitseerimisest riiklikul tasandil; palub seetõttu kõigil liikmesriikidel, kes ei ole veel seda teinud, Istanbuli konventsioon kiiresti ratifitseerida;

8.  kutsub liikmesriike üles tagama konventsiooni nõuetekohase jõustamise ning piisavate rahaliste ja inimressursside eraldamise, et ennetada ja tõkestada naistevastast ja soolist vägivalda ning kaitsta ohvreid;

9.  on seisukohal, et ELi pingutused naiste- ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla kaotamiseks peavad olema osa laiaulatuslikust tegevuskavast, mis käsitleb soolise ebavõrdsuse kõikide vormide vastu võitlemist; nõuab ELi naistevastase ja soolise vägivalla vastu võitlemise strateegia koostamist;

10.  palub veel kord – nagu juba oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsioonis, mis sisaldas soovitusi naiste vastu suunatud vägivallaga võitlemiseks – , et komisjon esitaks õigusakti, mis tagaks sidusa süsteemi statistiliste andmete kogumiseks ja liikmesriikide jõulisema lähenemisviisi igasuguse naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ning soolise vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks, samuti lihtsa juurdepääsu õiguskaitsele;

11.  palub nõukogul kasutada sillaklauslit, võttes vastu ühehäälse otsuse, millega määratletakse naiste- ja tüdrukutevastane vägivald (ja soolise vägivalla muud vormid) ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigina;

12.  tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide suurt tööd naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks ning vägivallaohvrite kaitsmiseks ja aitamiseks;

13.  kutsub liikmesriike ja sidusrühmasid üles koostöös komisjoni ja naiste vabaühenduste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega aitama levitada teavet konventsiooni, ELi programmide ja rahaliste vahendite kohta, mis on nende raames kättesaadavad naistevastase vägivallaga võitlemiseks ja ohvrite kaitsmiseks;

14.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema parlamendiga koostööd, et määrata kindlaks soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas tehtud edusammud, ning palub eesistujariikide kolmikul teha suuri jõupingutusi, et täita sellega seonduvaid kohustusi; nõuab ELi tippkohtumise korraldamist soolise võrdõiguslikkuse ning naiste ja tütarlaste õiguste teemal, et võtta uusi kohustusi;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assambleele.

(1) ELT C 407, 4.11.2016, lk 2. (2) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 53. (3) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 26. (4) ELT C 24, 22.1.2016, lk 8. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0126. (6) PE 504.467. (7) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57. (8) ELT L 338, 21.12.2011, lk 2. (9) ELT L 181, 29.6.2013, lk 4. (10) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1. (11) ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.