Euroopa Parlamendi 15. detsembri 2016. aasta resolutsioon talidomiidi ohvrite toetamise kohta (2016/3029(RSP))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse talidomiidi ohvrite toetamiseks loodud sihtasutust käsitleva seaduse eelseisvat muutmist, mida Saksamaa valitsus võiks kasutada selleks, et võimaldada nendele talidomiidi ohvritele, kelle puhul kohtu määratud usaldusfond on vastava staatuse kinnitanud või kes saavad toetust riiklike toetuskavade raames, kollektiivne juurdepääs Saksamaa spetsiaalsele tervisekindlustusfondile Conterganstiftung (talidomiidi ohvrite toetamiseks loodud sihtasutus),
– võttes arvesse 5. augusti 2010. aasta Hispaania kuninga seadlust, millega reguleeritakse Hispaanias ajavahemikul 1960–1965 talidomiidi tõttu kannatanud inimestele abi andmise korda,
– võttes arvesse talidomiidiohvrite ligikaudset arvu ELis (umbes 2 700 inimest Saksamaal (allikas: Saksamaa valitsus), umbes 500 inimest Itaalias (allikas: VITA – Associazione Vittime Italiane Thalidomide), 500 inimest Ühendkuningriigis, 100 inimest Rootsis (allikas: DLA Piper study) ja 200 inimest Hispaanias (allikas: Avite Spain)),
– võttes arvesse Heidelbergi Ülikooli aruannet „Wiederholt durchzuführende Befragungen zu Problemen, speziellen Bedarfen und Versorgungsdefiziten von contergangeschädigten Menschen (2010-2013)“ (Teatavate ajavahemike järel korratavad uuringud talidomiidi ohvrite probleemide, erivajaduste ja ravialaste puudujääkide kohta), milles on esitatud üksikasjalik ülevaade talidomiidi ohvrite süvenevatest terviseprobleemidest, erivajadustest ja toetamise puudujääkidest,
– võttes arvesse uuringuettevõtte Firefly 2015. aasta jaanuari aruannet, milles on välja toodud talidomiidi ohvrite füüsilise ja vaimse tervise halvenemine ja nende tulevased vajadused(1),
– võttes arvesse Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaa tervishoiuministeeriumi poolt 2015. aasta mais tellitud aruannet, milles uuritakse talidomiidi ohvrite elukvaliteeti ja prognoositakse nende tulevasi vajadusi (Kölni Ülikooli aruanne)(2),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi fraktsioonide esimeeste avalikke kirju, milles rõhutatakse, et talidomiidi ohvrid elavad kroonilist invaliidsust põhjustavat valu kannatades ning nende vajadused ei ole kaetud,
– võttes arvesse 27. mail 2015. aastal Brüsselis Euroopa Parlamendis korraldatud pressikonverentsi, kus kõikide fraktsioonide parlamendiliikmed rõhutasid, et talidomiidi ohvrid peavad saama oma terviseprobleemide tõttu toetust(3),
– võttes arvesse 2015. aasta septembris ELi poolt korraldatud aastapäeva tähistamist, millega märgiti 50 aasta möödumist Euroopa esimeste ravimialaste eeskirjade vastuvõtmisest ELi kodanike kaitseks ning mis kinnitab ühtlasi asjaolu, et tõhusad ravimialased õigusaktid on püsiv pärand, mille eest oleme võlgu rasedatele naistele talidomiidi määramise tõttu surnud tuhandetele väikelastele ja raske väärarenguga sündinutele,
– võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust (O-000035/2016 – B8-0120/2016) ja 9. märtsil 2016. aastal täiskogu istungil toimunud arutelu talidomiidi teemal,
– võttes arvesse rahvusvahelise õigusbüroo Ince and Co. 5. märtsi 2015. aasta kirja, milles kirjeldatakse, kuidas ravimijärelevalve puudumine ja talidomiidi tarvitamise tagajärgede tõendite varjamine on ravimi ohvrite tervist kahjustanud(4),
– võttes arvesse Saksamaa föderaalvalitsuse 2016. aasta juuni avaldust vajaduse kohta võtta vastutus ja tagada bürokraatlike takistusteta toetus talidomiidi ohvritele(5),
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,
A. arvestades, et äriühing Chemie Grünenthal GmbH turustas 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate algul talidomiidi kui ohutut ravimit hommikuse iivelduse leevendamiseks ning peavalu, köha, unetuse ja külmetushaiguste raviks; arvestades, et rasedate naiste poolt ravimi tarvitamise tagajärjel suri või sündis väärarenguga tuhandeid lapsi paljudes Euroopa riikides;
B. arvestades, et talidomiidi-skandaali aegsetest dokumentidest, mida rahvusvaheline õigusbüroo Ince and Co. sõltumatult uuris, ilmneb, et Saksa Föderatiivses Vabariigis puudus suuresti tõhus ravimijärelevalve, erinevalt sellistest riikidest nagu USA, Prantsusmaa, Portugal ja Türgi;
C. arvestades, et sõltumatult kontrollitud uuringud(6) osutavad vääramatult järeldusele, et 1970. aastal sekkus Saksa Föderatiivne Vabariik talidomiidi tootnud Saksa äriühingu Chemie Grünenthal GmbH vastu algatatud kriminaalmenetlusse ning seetõttu ei olnud võimalik tootja süüd nõuetekohaselt kindlaks teha; arvestades, et lisaks võeti meetmeid, et hoida ära tsiviilmenetluste algatamine nimetatud äriühingu vastu, mis võis takistada ohvritel õigusemõistmise saavutamist või asjakohase rahalise toetuse saamist praeguste ja tulevaste terviseprobleemide lahendamiseks;
D. arvestades, et hiljuti Saksamaal (Heidelbergi Ülikooli aruanne ja Kölni Ülikooli aruanne) ja Ühendkuningriigis (Firefly aruanne) avaldatud sõltumatutes aruannetes jõutakse järeldusele, et talidomiidi ohvrid vajavad oma katmata tervisevajaduste rahuldamiseks, liikuvuseks ja iseseisvaks eluks suuremat toetust, kuna nende kehaline seisund muutub puuete olemuse ja sünnist saati puuduliku toetuse tõttu kiiresti halvemaks;
E. sedastades, et kuigi kõige suuremat vastutust kannab Saksamaa, vastutavad ka teiste riikide valitsused oma talidomiidi ohvritele õiglase kohtlemise tagamise eest;
F. arvestades, et Euroopa Parlamendi fraktsioonide esimehed on avalikes kirjades toetanud pingutusi, mille eesmärk on abistada talidomiidi ohvreid nende tervisevajaduste katmisel;
G. tuletades meelde, et 2015. aasta mais Brüsselis korraldatud pressikonverentsil, mida toetasid kõik Euroopa Parlamendi fraktsioonid, tõsteti esile talidomiidi ohvrite ikka veel katmata tervisevajadused;
H. tuletades meelde, et Euroopa Komisjon tähistas 2015. aasta septembris Brüsselis esimese ELi ravimialase õigusakti vastuvõtmise 50. aastapäeva ning et see õigusakti võeti vastu suuresti talidomiidi-skandaali tagajärjel; rõhutades, et kuigi seejärel välja töötatud reguleerivad struktuurid on aidanud viimase 50 aasta jooksul kaitsta miljoneid ELi kodanikke sarnaste katastroofide eest, on talidomiidi ohvrid pidanud elama ravimi valuliste ja invaliidsust põhjustavate tagajärgedega;
I. tuletades meelde, et 2016. aasta märtsi täiskogu istungil Strasbourgis rõhutasid kõikide fraktsioonide parlamendiliikmed kiireloomulist vajadust toetada talidomiidi ohvrite rahuldamata tervisevajaduste katmist ning Euroopa Komisjoni tervishoiu ja toiduohutuse volinik Vytenis Andriukaitis märkis, et ta tunnustab tahet leida kõigi talidomiidi ohvrite jaoks asjakohane lahendus, mis parandaks nende elukvaliteeti;
J. märkides, et praegu on Euroopa Parlamendis ja komisjonis olemas nii võimalus kui ka tahe hüvitada kooskõlas eetiliste ja humanitaarsete standarditega kahju, mille tekitas puudulik ravimijärelevalve ja hilisem tõendite varjamine, mis viis talidomiidi-tragöödiani;
K. kinnitades Saksamaa föderaalvalitsuse poolt 2016. aasta juunis tehtud avaldust(7), et riik peab võtma vastutuse ja andma rahalist abi ilma koormavate haldusmenetluste ja pikkade individuaalsete kontrollideta;
L. märkides, et Saksamaa föderaalvalitsus tunnistas 2016. aasta juunis samuti, et talidomiidi ohvrite toetamiseks loodud sihtasutust käsitlevat Saksa seadust on vaja muuta ja et seda on võimalik teha enne 2017. aasta jaanuari;
M. märkides, et paljud talidomiidi ohvrid ELis ei ole sageli võimelised tegema rahastamistaotlust, et katta oma sotsiaalteenuste kulusid, mis on hetkel talidomiidi ohvrite kõige suurem mure, sest nad on praegu 50.–60. eluaastates ja vajavad sotsiaalteenuseid lähiaastatel üha enam, kuna nende hooldajad, kes on sageli elukaaslased või pereliikmed, võivad ise haigestuda või surra;
1. nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon koordineeriksid tegevust ja meetmeid, et ametlikult tunnustada talidomiidi ohvreid ja näha neile ette hüvitis;
2. nõuab tungivalt, et Saksamaa föderaalvalitsus kasutaks võimalust, mida pakub talidomiidi ohvrite toetamiseks loodud sihtasutust käsitleva seaduse eelseisev muutmine, et võimaldada nendele talidomiidi ohvritele, kelle puhul kohtu määratud usaldusfond on vastava staatuse kinnitanud või kes saavad toetust riiklike toetuskavade raames, kollektiivne juurdepääs Saksamaa spetsiaalsele tervisekindlustusfondile Conterganstiftung für behinderte Menschen (talidomiidi ohvrite toetamiseks loodud sihtasutus);
3. nõuab, et talidomiidi ohvrid Ühendkuningriigis, Hispaanias, Itaalias, Rootsis ja teistes liikmesriikides saaksid kollektiivse juurdepääsu sellele sihtasutusele, kui nende talidomiidi ohvri staatus on nende oma riigis kinnituse saanud;
4. palub Hispaania ametivõimudel vaadata läbi valitsuse poolt 2010. aastal algatatud protsessi ja hõlbustada talidomiidi ohvrite kindlakstegemist ja neile hüvitise maksmist Hispaanias riikliku kava raames, nagu on ette nähtud talidomiidi ohvrite kaitset käsitlevas mitteseadusandlikus ettepanekus (161/000331), mille Hispaania Saadikute Kongress 24. novembril 2016 ühehäälselt heaks kiitis;
5. nõuab tungivalt, et komisjon koostaks ELi tasandil raamprotokolli, mis võimaldaks kõigil talidomiidi ohvritest ELi kodanikel saada ühesuguses summas hüvitist, olenemata sellest, millisest liikmesriigist nad pärit on, ning töötaks välja talidomiidi ohvritele ja nende perekondadele ELi abi- ja toetusprogrammi (mis sisaldab nii finants- kui ka hoolekandealaseid sätteid);
6. palub äriühingul Grünenthal oma kohustusi täita, tagades asjakohase hüvitamise ja ravi nendele ohvritele, kes veel tuvastatakse, vaadates läbi ohvristaatuse kinnitamise korra ning astudes ohvritega dialoogi, et heastada tekitatud kahju;
7. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ja liikmesriikidele.