Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 22. november 2016 - StrasbourgLõplik väljaanne
Ukraina ning Europoli vahelise operatiiv- ja strateegilise koostöö kokkulepe *
 Jean-François Jalkhi puutumatuse äravõtmise taotlus
 Jean-François Jalkhi puutumatuse äravõtmise taotlus
 Tursavarude ja nende püügi pikaajaline kava ***II
 Maksuhaldurite juurdepääs rahapesuvastasele teabele *
 Euroopa Keskpanga 2015. aasta aruanne
 Jaefinantsteenuseid käsitlev roheline raamat
 Euroopa kaitseliit
 Veeteedel toimuva reisijateveo võimaluste ärakasutamine
 Arengukoostöö tulemuslikkuse suurendamine

Ukraina ning Europoli vahelise operatiiv- ja strateegilise koostöö kokkulepe *
PDF 236kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 22. novembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu rakendusotsuse eelnõu kohta, millega kiidetakse heaks Euroopa Politseiameti (Europol) poolt Ukraina ning Europoli vahelise operatiiv- ja strateegilise koostöö kokkuleppe sõlmimine (10345/2016 – C8-0267/2016 – 2016/0811(CNS))
P8_TA(2016)0428A8-0342/2016

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu eelnõu (10345/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 39 lõiget 1 (muudetud Amsterdami lepinguga) ja protokolli nr 36 (üleminekusätete kohta) artiklit 9, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0267/2016),

–  võttes arvesse nõukogu 6. aprilli 2009. aasta otsust 2009/371/JSK, millega asutatakse Euroopa Politseiamet (Europol)(1), eriti selle artikli 23 lõiget 2,

–  võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsust 2009/934/JSK, millega võetakse vastu rakenduseeskirjad, millega reguleeritakse Europoli suhteid partneritega, sealhulgas isikuandmete ja salastatud teabe vahetamist(2), eriti selle artikleid 5 ja 6,

–  võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsust 2009/935/JSK, millega määratakse kindlaks nende kolmandate riikide ja organisatsioonide loetelu, kellega Europol sõlmib kokkulepped(3),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0342/2016),

1.  kiidab nõukogu eelnõu heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  palub komisjonil hinnata pärast uue Europoli määruse(4) kohaldamise kuupäeva koostöökokkuleppe sätteid; kutsub komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu hindamise tulemustest ning kui see on asjakohane, esitama soovituse anda luba selleks, et alustada rahvusvahelisi läbirääkimisi kokkuleppe muutmiseks;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja Europolile.

(1) ELT L 121, 15.5.2009, lk 37.
(2) ELT L 325, 11.12.2009, lk 6.
(3) ELT L 325, 11.12.2009, lk 12.
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (ELT L 135, 24.5.2016, lk 53).


Jean-François Jalkhi puutumatuse äravõtmise taotlus
PDF 162kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 22. novembri 2016. aasta otsus Jean-François Jalkhi puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2016/2115(IMM))
P8_TA(2016)0429A8-0318/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Jean-François Jalkhi puutumatuse äravõtmise taotlust, mille Prantsusmaa justiitsminister esitas 14. aprillil 2016. aastal seoses Nanterre’i ringkonnakohtus Jean-François Jalkhi suhtes alustatud kohtuliku uurimisega (toimik nr 14142000183) ühenduse „Maison des potes – Maison de l’egalité“ esitatud liidetud hagiavalduse alusel rassilise või usulise diskrimineerimise avaliku õhutamise tõttu ja mis tehti teatavaks Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 8. juunil 2016. aastal,

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 5 Jean-François Jalkhi ära kuulanud,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse 4. augusti 1995. aasta põhiseadusliku seadusega nr 95-880 muudetud Prantsuse Vabariigi põhiseaduse artiklit 26,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0318/2016),

A.  arvestades, et riigiprokurör Versailles’ apellatsioonikohtu juures on taotlenud Euroopa Parlamendi liikme Jean-François Jalkhi puutumatuse äravõtmist seoses väidetavat õiguserikkumist käsitleva kohtumenetlusega;

B.  arvestades, et Jean-François Jalkhi puutumatuse äravõtmine on seotud väidetava õiguserikkumisega, millega üks või mitu tundmatut isikut suuliselt, kirjalikult, pildis või elektroonilise sidevahendi abil avalikult õhutavad diskrimineerimist rahvuse, rassi või usu alusel, mis on õiguserikkumine vastavalt Prantsusmaa õigusele, täpsemalt 29. juuli 1881. aasta seaduse artikli 24 lõikele 8, artikli 23 lõikele 1 ja artiklile 42 ning 29. juuli 1982. aasta seaduse nr 82-652 artikli 93 lõikele 3, mille eest on ette nähtud karistused 29. juuli 1881. aasta seaduse artikli 24 lõigetega 8, 10, 11 ja 12 ning karistusseadustiku artikli 131-26 lõigetega 2 ja 3;

C.  arvestades, et ühendus „Maison des potes – Maison de l’égalité“ esitas 22. mail 2014. aastal Nanterre’i ringkonnakohtule kaebuse Jean-François Jalkhi vastu;

D.  arvestades, et kaebus puudutab 19. septembril 2013. aastal ilmunud ja 30. novembril 2013. aastal Rahvusrinde ametlikul veebisaidil avaldatud Rahvusrindesse kuuluvate kohalike volikogu liikmete käsiraamatus tehtud avaldusi, millega julgustati Rahvusrinde ridadest 23. ja 30. märtsi 2014. aasta valimistel kohaliku volikogu liikmeks valituid soovitama uue volikogu esimesel istungil eelistada sotsiaalelamispinna eraldamisel prantslasi („priorité nationale“); arvestades, et Jean-François Jalkh oli Rahvusrinde trükiste direktor ja tema ülesanne oli kontrollida toimetajana kõiki ühenduse veebisaite;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artiklis 9 on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

F.  arvestades, et Prantsusmaa põhiseaduse artiklis 26 on sätestatud, et Prantsusmaa parlamendi liiget ei tohi tema ametiülesannete täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte pärast kohtulikule vastutusele võtta, jälitada, vahistada, vahi all hoida ega tema üle kohut mõista;

G.  arvestades, et Prantsusmaa parlamendi liikmetele antud puutumatus on samasugune kui Euroopa Parlamendi liikmetele Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 8 kohaselt antud puutumatus; arvestades, et Euroopa Kohus on seisukohal, et selleks, et Euroopa Parlamendi liige oleks puutumatusega hõlmatud, peab parlamendiliige olema arvamust väljendanud oma kohustuste täitmisel, mistõttu väljendatud arvamuse ja parlamendiliikme kohustuste vahel peab olema seos; arvestades, et selline seos peab olema otsene ja ilmne;

H.  arvestades, et Jean-François Jalkh ei olnud Euroopa Parlamendi liige väidetava õiguserikkumise ajal, st 19. septembril ja 30. novembril 2013, kuid väidetavalt solvav materjal oli ka 23. juunil ja 2. oktoobril 2014. aastal tutvumiseks kättesaadav kõigile, kes seda soovisid;

I.  arvestades, et süüdistustel puudub ilmselt seos Jean-François Jalkhi tegevusega Euroopa Parlamendi liikmena ning need puudutavad hoopis puhtalt riikliku või piirkondliku tähtsusega tegevust, kuna avaldused olid suunatud tulevastele kohalike volikogude liikmetele, keda valiti 23. ja 30. märtsil 2014. aastal toimunud kohalikel valimistel, ning olid seotud tema ametiülesannetega Rahvusrinde trükiste osakonna direktorina, kellel on toimetajana kontrolliõigus kõigi ühenduse veebisaitide üle;

J.  arvestades, et väidetud tegevus ei ole seotud Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste ega antud häältega Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 8 tähenduses;

K.  arvestades, et ei ole vähimatki alust arvata, et Jean-François Jalkhi tegevust parlamendiliikmena püütakse takistada (fumus persecutionis) kohtuliku uurimisega, mida alustati pärast ühenduse „Maison des potes – Maison de l’égalité“ esitatud avaldust, mis esitati enne seda, kui Jean-François Jalkh alustas tööd Euroopa Parlamendi liikmena;

1.  otsustab Jean-François Jalkhi puutumatuse ära võtta;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Prantsuse Vabariigi justiitsministrile ja Jean-François Jalkhile.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T-346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23.


Jean-François Jalkhi puutumatuse äravõtmise taotlus
PDF 164kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 22. novembri 2016. aasta otsus Jean-François Jalkhi puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2016/2107(IMM))
P8_TA(2016)0430A8-0319/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Jean-François Jalkhi puutumatuse äravõtmise taotlust, mille Prantsusmaa justiitsminister esitas 14. aprillil 2016. aastal seoses Pariisi ringkonnakohtus Jean-François Jalkhi suhtes alustatud kohtuliku uurimisega (toimik nr 1422400530) antisemitismivastase järelevalve ühenduse (BNVCA) esitatud liidetud hagiavalduse alusel avaliku diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale õhutamise tõttu ja mis tehti teatavaks Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 8. juunil 2016. aastal,

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 5 Jean-François Jalkhi ära kuulanud,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse 4. augusti 1995. aasta põhiseadusliku seadusega nr 95-880 muudetud Prantsuse Vabariigi põhiseaduse artiklit 26,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0319/2016),

A.  arvestades, et riigiprokurör Pariisi apellatsioonikohtu juures on taotlenud Euroopa Parlamendi liikme Jean-François Jalkhi puutumatuse äravõtmist seoses väidetavat õiguserikkumist käsitleva kohtumenetlusega;

B.  arvestades, et Jean-François Jalkhi puutumatuse äravõtmine on seotud väidetava õiguserikkumisega, millega õhutatakse isiku või isikute rühma diskrimineerimist, vihkamist või vägivalda nende vastu nende päritolu või teatavasse rahvusrüma, rahvusesse, rassi või usku kuulumise või mittekuulumise alusel, mis on õiguserikkumine Prantsusmaa õiguse, st 29. juuli 1881. aasta seaduse artikli 24 lõike 8 ja artikli 23 lõike 1 kohaselt;

C.  arvestades, et antisemitismivastase järelevalve ühendus (BNVCA) süüdistas Jean-François Jalkhi eeluurimise vanemkohtunikule 12. augustil 2014. aastal Pariisis esitatud avalduses;

D.  arvestades, et kaebus puudutab Jean-Marie Le Peni antud intervjuus tehtud avaldusi, mida levitati 6. juunil 2014. aastal veebisaidil www.frontnational.com ja seejärel blogis www.jeanmarielepen.com ning millega Jean-Marie Le Pen reageeris laulja Patrick Brueli nime mainimisele, kes oli öelnud, et ta ei saa enam esineda linnades, kus linnapeaks on valitud Rahvusrinde liige, järgmiselt: „See mind ei üllata. Teate, järgmine kord paneme nad kõik ahju.“; arvestades, et Jean-François Jalkh oli Rahvusrinde ametlikul veebisaidil avaldatava sisu eest vastutav direktor;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artiklis 9 on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on oma riigi territooriumil samasugune puutumatus nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

F.  arvestades, et Prantsusmaa põhiseaduse artiklis 26 on sätestatud, et parlamendiliiget ei tohi tema ametiülesannete täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte pärast kohtulikule vastutusele võtta, jälitada, vahistada, vahi all hoida ega tema üle kohut mõista;

G.  arvestades, et Prantsusmaa parlamendi liikmetele antud puutumatus on samasugune kui Euroopa Parlamendi liikmetele Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 8 kohaselt antud puutumatus; arvestades, et Euroopa Kohus on seisukohal, et selleks, et Euroopa Parlamendi liige oleks puutumatusega hõlmatud, peab Euroopa Parlamendi liige olema arvamust väljendanud oma kohustuste täitmisel, mistõttu väljendatud arvamuse ja parlamendiliikme kohustuste vahel peab olema seos; arvestades, et selline seos peab olema otsene ja ilmne;

H.  arvestades, et Jean-François Jalkh ei olnud veel hakanud täitma Euroopa Parlamendi liikme ülesandeid väidetava õiguserikkumise ajal, st 6. juunil 2014, vaid sai parlamendiliikmes alles 1. juulil 2014;

I.  arvestades, et süüdistustel puudub ilmselt seos Jean-François Jalkhi kui Euroopa Parlamendi liikme tegevusega ning need puudutavad hoopis puhtalt riikliku või piirkondliku tähtsusega tegevust, võttes arvesse asjaolu, et avaldused olid seotud 23. ja 30. märtsil 2014. aastal toimunud kohalike valimistega ning tema ametiülesannetega Rahvusrinde trükiste osakonna direktorina, kellel on toimetajana kontrolliõigus ühenduse veebisaitide üle;

J.  arvestades, et väidetav tegevus ei ole seotud Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste ega antud häältega Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 8 tähenduses;

K.  arvestades, et ei ole vähimatki alust arvata, et Jean-François Jalkhi tegevust parlamendiliikmena püütakse takistada (fumus persecutionis) kohtuliku uurimisega, mida alustati pärast antisemitismivastase järelevalve ühenduse (BNVCA) esitatud avaldust;

1.  otsustab Jean-François Jalkhi puutumatuse ära võtta;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Prantsuse Vabariigi justiitsministrile ja Jean-François Jalkhile.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T-346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23.


Tursavarude ja nende püügi pikaajaline kava ***II
PDF 234kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 22. novembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1342/2008, millega kehtestatakse tursavarude ja nende püügi pikaajaline kava (11309/1/2016 – C8-0403/2016 – 2012/0236(COD))
P8_TA(2016)0431A8-0325/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (11309/1/2016 – C8-0403/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 13. detsembri 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(2) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2012)0498) suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 76,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni soovitust teisele lugemisele (A8-0325/2016),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

3.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

4.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 44, 15.2.2013, lk 125.
(2) ELT C 65, 19.2.2016, lk 193.


Maksuhaldurite juurdepääs rahapesuvastasele teabele *
PDF 380kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 22. novembri 2016. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses maksuhaldurite juurdepääsuga rahapesuvastasele teabele (COM(2016)0452 – C8-0333/2016 – 2016/0209(CNS))
P8_TA(2016)0432A8-0326/2016

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2016)0452),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 113 ja 115, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0333/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0326/2016),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus -1 (uus)
(-1)   Maksuparadiisides ja koostööd mittetegevates jurisdiktsioonides asuvate äriühingute, kontode ja varahaldusettevõtete roll on kerkinud esile ühise nimetajana väga mitmesugustes tehingutes, mis tavaliselt avastatakse tagantjärele ja mis peidavad endas maksupettuse, kapitali äravoolu ja rahapesu. See asjaolu iseenesest peaks nõudma niisuguste poliitiliste ja diplomaatiliste meetmete võtmist, mille eesmärk on kaotada offshore-keskused ülemaailmsel tasandil.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 1
(1)  Nõukogu direktiivi 2011/16/EL11, mida on muudetud direktiiviga 2014/107/EL12, kohaldatakse 2016. aasta 1. jaanuarist 27 liikmesriigi suhtes ja 2017. aasta 1. jaanuarist Austria suhtes. Kõnealuse direktiiviga rakendatakse finantskontode maksualase teabe automaatse vahetuse ülemaailmset standardit (edaspidi „ülemaailmne standard“) ELis. Sellega tagatakse, et teave finantskontode omanike kohta edastatakse liikmesriigile, mille resident kontoomanik on.
(1)  Nõukogu direktiivi 2011/16/EL11, mida on muudetud nõukogu direktiiviga 2014/107/EL12, kohaldatakse 1. jaanuarist 2016 27 liikmesriigi suhtes ja 1. jaanuarist 2017 Austria suhtes. Kõnealuse direktiiviga rakendatakse finantskontode maksualase teabe automaatse vahetuse ülemaailmset standardit (edaspidi „ülemaailmne standard“) ELis. Sellega tagatakse, et teave finantskontode omanike kohta edastatakse liikmesriigile, mille resident kontoomanik on, tehes seda eesmärgiga võidelda maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja agressiivse maksuplaneerimise vastu.
__________________
__________________
11 Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 64, 11.3.2011, lk 1).
11 Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 64, 11.3.2011, lk 1).
12 Nõukogu 9. detsembri 2014. aasta direktiiv 2014/107/EL, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas (ELT L 359, 16.12.2014, lk 1).
12 Nõukogu 9. detsembri 2014. aasta direktiiv 2014/107/EL, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas (ELT L 359, 16.12.2014, lk 1).
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 1 a (uus)
(1a)   Maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu võitlemine, sealhulgas seoses rahapesuga, on liidu absoluutne prioriteet.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 3
(3)  Et tõhusalt kontrollida, kuidas finantsasutused direktiivis 2011/16/EL sätestatud hoolsusmeetmete menetlusi kohaldavad, vajavad maksuhaldurid juurdepääsu rahapesuvastasele teabele. Kõnealuse juurdepääsu puudumisel ei oleks nimetatud halduritel võimalik teostada järelevalvet, kinnitada ja auditeerida, et finantsasutused kohaldavad direktiivi 2011/16/EL asjakohaselt ning teevad nõuetekohaselt kindlaks vahendusüksuste tegelikud tulusaajad ja teatavad neist.
(3)  Et tõhusalt kontrollida, kuidas finantsasutused direktiivis 2011/16/EL sätestatud hoolsusmeetmete menetlusi kohaldavad, vajavad maksuhaldurid kiiret ja täielikku juurdepääsu rahapesuvastasele teabele ning nende käsutuses peab olema piisav arv sobivate oskustega töötajaid, et täita seda ülesannet ning olla võimeline niisugust teavet vahetama. Niisugune juurdepääs peaks olema kohustusliku automaatse teabevahetuse tulemus. Kõnealuse juurdepääsu ja sobivate töötajate puudumisel ei oleks nimetatud halduritel võimalik teostada järelevalvet, kinnitada ja auditeerida, et finantsasutused kohaldavad direktiivi 2011/16/EL asjakohaselt ning teevad nõuetekohaselt kindlaks vahendusüksuste tegelikud tulusaajad ja teatavad neist.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 3 a (uus)
(3a)   Täheldatud seos maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja rahapesu vahel nõuab võimalikult suures ulatuses niisuguse sünergia ärakasutamist, mis tuleneb selliste kuritegude ja kuritarvituste vastu võitlemises osalevate eri asutuste vahel riigisisesel, liidu ja rahvusvahelisel tasandil tehtavast koostööst. Sellised küsimused nagu näiteks tegeliku tulusaajaga seotud läbipaistvus või see, millises ulatuses kohaldatakse teatavate isikute, nt õiguselukutsete esindajate suhtes rahapesuvastase teabe raamistikku kolmandates riikides, on väga tähtsad selleks, et suurendada liidu ametiasutuste võimekust tegeleda maksustamise vältimise ja rahapesu probleemiga.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 3 b (uus)
(3b)   Swissleaksi, Luxleaksi, Panama dokumentide ja Bahamas Leaksi paljastused, mis kujutavad endast ülemaailmse nähtuse konkreetseid ilminguid, näitasid taas maksustamise suurema läbipaistvuse ning palju tihedama jurisdiktsioonidevahelise kooskõlastamise ja koostöö hädavajalikkust.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 3 c (uus)
(3c)   Kohustuslikku automaatset teabevahetust maksustamise valdkonnas on G20, OECD ja liidu tasandil rahvusvaheliselt tunnustatud kõige tulemuslikuma rahvusvahelisel tasandil maksustamise läbipaistvuse saavutamise vahendina. Komisjon märkis oma 5. juuli 2016. aasta teatises läbipaistvuse suurendamiseks ning maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu võitlemiseks võetavate lisameetmete kohta1 a, et „on igati põhjendatud maksuhaldurite vahelise halduskoostöö veelgi ulatuslikum laiendamine, et hõlmata tegelikke tulusaajaid käsitlev teave“, ning et „tegelikke tulusaajaid käsitleva teabe automaatne vahetamine võidaks lõimida ELis juba kehtiva siduva maksustamise läbipaistvuse raamistikuga“. Lisaks osalevad kõik liikmesriigid juba katseprojektis, mis käsitleb teabevahetust äriühingute ja usaldusühingute tegelike tulusaajate kohta.
_____________
1 a COM(2016)0451.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4
(4)  Seepärast on vajalik tagada maksuhaldurite juurdepääs rahapesuvastasele teabele, menetlustele, dokumentidele ja mehhanismidele, et nad saaksid täita oma ülesannet ja jälgida direktiivi 2011/16/EL nõuetekohast kohaldamist.
(4)  Rahapesu tõkestamist ja selle vastu võitlemist käsitlevaid liidu eeskirju on aja jooksul muudetud vastavalt rahvusvahelistes standardites tehtud muudatustele, et tugevdada liikmesriikidevahelist kooskõlastamist ja reageerida probleemidele, millega seistakse silmitsi ülemaailmsel tasandil, eelkõige seoste tõttu, mis esinevad rahapesu, terrorismi rahastamise, organiseeritud kuritegevuse ning maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vahel. Seepärast on vajalik tagada maksuhaldurite otsene ja lihtsustatud juurdepääs rahapesuvastasele teabele, menetlustele, dokumentidele ja mehhanismidele, et nad saaksid täita oma ülesannet ja jälgida direktiivi 2011/16/EL nõuetekohast kohaldamist ning et mainitud direktiivis osutatud kõik halduskoostöö vormid oleksid toimivad, samuti on vajalik lisada kõnealune teave vajaduse korral liikmesriikidevahelisse automaatsesse teabevahetusse ning anda komisjonile juurdepääs konfidentsiaalsuse alusel.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4 b (uus)
(4b)   Lisaks on oluline, et maksuhalduritel oleksid sisse seatud piisavad info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) süsteemid, mis võimaldavad rahapesu jälgimist varajases etapis. Sellega seoses peaksid maksuhalduritel olema piisavad IKT- ja personaliressursid, mis on võimelised tulema toime liikmesriikide vahel vahetatava suure hulga rahapesuvastase teabega.
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4 c (uus)
(4c)   Tulenevalt asjaolust, et tõhustatud teabevahetus ja teabelekked on suurendanud omaalgatuslikku teabevahetust ja teabe kättesaadavust, on lisaks väga oluline, et liikmesriigid uuriksid kõiki võimalikke väärtegusid ja võtaksid nende suhtes meetmeid.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4 d (uus)
(4d)   Kuna rahapesuvastane teave on oma olemuselt paljudel juhtudel piiriülene, tuleks see asjakohasel juhul lisada liikmesriikidevahelisse automaatsesse teabevahetusse ning teha komisjonile kättesaadavaks taotluse alusel riigiabi eeskirjade jõustamise alaste volituste raames. Tulenevalt kõnealuse teabe keerulisusest ja vajadusest veenduda selle usaldusväärsuses, näiteks tegelikke tulusaajaid käsitlevate andmete puhul, peaksid maksuhaldurid ühtlasi tegema koostööd piiriülestes uurimistes.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4 e (uus)
(4e)   Maksustamisalane automaatne, kohustuslik ja pidev teabevahetus eri pädevate asutuste vahel on väga oluline selleks, et tagada võimalikult suur läbipaistvus ning luua esmane vahend mis tahes pettuse tõkestamiseks ja selle vastu võitlemiseks.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4 f (uus)
(4f)   Rahapesuvastase tegevuse ülemaailmset olemust arvesse võttes on rahvusvahelisel koostööl rahapesuvastases tulemuslikus ja tõhusas võitluses keskne tähtsus.
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 6
(6)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt tõhus liikmesriikidevaheline halduskoostöö ja selle tulemuslik järelevalve siseturu nõuetekohase toimimisega kooskõlas olevatel tingimustel, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda nõutava ühetaolisuse ja tõhususe tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.
(6)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt tõhus liikmesriikidevaheline halduskoostöö ja selle tulemuslik järelevalve siseturu nõuetekohase toimimisega kooskõlas olevatel tingimustel eesmärgiga võidelda maksupettuse vastu, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda nõutava ühetaolisuse ja tõhususe tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 7
(7)  Finantsasutuste poolt direktiivi 2011/16/EL kohaselt klientide suhtes rakendatavad hoolsusmeetmed on juba toimimas ja esimesed teabevahetustoimingud peavad olema lõpule viidud 2017. aasta septembriks. Selleks et vältida kohaldamise tõhusa järelevalve edasi lükkumist, tuleks käesolev muutev direktiiv jõustada ja üle võtta 1. jaanuariks 2017.
(7)  Finantsasutuste poolt direktiivi 2011/16/EL kohaselt klientide suhtes rakendatavad hoolsusmeetmed on juba toimimas ja esimesed teabevahetustoimingud peavad olema lõpule viidud 2017. aasta septembriks. Selleks et vältida kohaldamise tõhusa järelevalve edasi lükkumist, tuleks käesolev muutev direktiiv jõustada ja üle võtta 1. jaanuariks 2018.
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt -1 (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 2 – lõige 1
-1)   Artikli 2 lõige 1 asendatakse järgmisega:
1.  Käesolevat direktiivi kohaldatakse igat liiki maksude suhtes, mida koguvad liikmesriigid või liikmesriikide territoriaalsed või halduslikud allüksused, sealhulgas kohaliku omavalitsuse asutused, või mida kogutakse nende nimel.
1.  Käesolevat direktiivi kohaldatakse igat liiki maksude suhtes, mida koguvad liikmesriigid või liikmesriikide territoriaalsed või halduslikud allüksused, sealhulgas kohaliku omavalitsuse asutused, või mida kogutakse nende nimel, samuti virtuaalvaluuta vahetamise teenuste ja rahakotiteenuse pakkujate suhtes.
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt -1 a (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 8a (uus)
-1a)   Lisatakse järgmine artikkel:
„Artikkel 8a
Liikmesriigi maksuhaldurid vahetavad automaatselt käesoleva direktiivi artiklis 22 osutatud dokumente ja teavet kolme kuu jooksul pärast nende kogumist mis tahes muu liikmesriigiga, kui äriühingu tegelik tulusaaja või usaldusühingu puhul asutaja, üks haldajatest, kaitsja (olemasolu korral), kasusaaja või usaldusühingu üle tegelikku kontrolli omav mis tahes muu isik või viimaks direktiivi (EL) 2015/849 artiklis 32a osutatud kontoomanik on selle liikmesriigi maksumaksja. Komisjonile tuleks oma ülesannete täitmiseks anda juurdepääs konfidentsiaalsuse alusel.“
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 22 – lõige 1a
1a)   Selleks et rakendada ja jõustada liikmesriikide õigusaktid, millega jõustatakse käesolev direktiiv, ning selleks, et tagada direktiiviga loodava halduskoostöö toimimine, annavad liikmesriigid maksuhalduritele õigusaktidega juurdepääsu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2015/849/EL* artiklites 13, 30, 31, 32a ja 40 osutatud mehhanismidele, menetlustele, dokumentidele ja teabele.
1a.   Selleks et rakendada liikmesriikide õigusaktid ja tagada nende õigusaktide täitmine, millega jõustatakse käesolev direktiiv, ning selleks, et tagada direktiiviga loodava halduskoostöö toimimine, annavad liikmesriigid maksuhalduritele õigusaktidega juurdepääsu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849* artiklites 7, 13, 18, 18a, 19, 27, 30, 31, 32a, 40, 44 ja 48 osutatud keskregistritele, mehhanismidele, menetlustele, dokumentidele ja teabele. Selline juurdepääs on kohustusliku automaatse teabevahetuse tulemus. Liikmesriigid tagavad lisaks juurdepääsu kõnealusele teabele, lisades selle äriühingute, usaldusühingute ja muude oma olemuse või eesmärgi poolest sarnaste või samaväärsete struktuuride avalikku keskregistrisse.
__________________
__________________
* Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73).
* Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73).
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 a (uus)
Direktiiv 2011/16/EL
Artikkel 22 – lõige 1b (uus)
1a)   Artiklisse 22 lisatakse järgmine lõige:
„1b. Vahetatavate andmete tulemusliku kasutamise eesmärgil tagavad liikmesriigid, et kogu vahetatavat ja saadavat teavet uuritakse õigeaegselt, sõltumata sellest, kas kõnealune teave saadi asutuste poolt taotluse alusel, muu liikmesriigi omaalgatusliku teabevahetuse raames või avaliku teabelekke kaudu. Kui liikmesriik ei suuda seda teha siseriiklikus õiguses ette nähtud ajavahemiku jooksul, peaks ta avalikult teatama komisjonile selle suutmatuse põhjused.“
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 2 – lõige 1 – lõik 1
1.  Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. detsembriks 2016. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.
1.  Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. detsembriks 2017. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 2 – lõige 1 – lõik 2
Nad kohaldavad neid norme alates 1. jaanuarist 2017.
Nad kohaldavad neid norme alates 1. jaanuarist 2018.

Euroopa Keskpanga 2015. aasta aruanne
PDF 184kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 22. novembri 2016. aasta resolutsioon Euroopa Keskpanga 2015. aasta aruande kohta (2016/2063(INI))
P8_TA(2016)0433A8-0302/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2015. aasta aruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 284 lõiget 3,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 123 lõiget 1,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja, eriti selle artiklit 15,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 1,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0302/2016),

A.  arvestades, et president Draghi väitis õigesti Ühendkuningriigi võimaliku lahkumise kohta EList, et „see, mil määral see avaldab mõju majanduse väljavaadetele, sõltub eelseisvate läbirääkimiste ajastusest, arengust ja lõpptulemusest. Euroala on seni olnud vastupidav, kuid selle ebakindluse tõttu on meie põhistsenaarium avatud negatiivsetele riskidele“; ning et „hoolimata sellest, millised saavad olema Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vahelised edaspidised suhted, on äärmiselt tähtis austada ühtse turu terviklikkust. Mis tahes tulemus peaks tagama selle, et kõigi osaliste suhtes kohaldatakse samu eeskirju“;

B.  arvestades, et komisjoni kevadel avaldatud viimase prognoosi kohaselt kujuneb euroala majanduse reaalkasvuks 2016. aastal eeldatavalt tagasihoidlik ja geograafiliselt ebaühtlane 1,6 protsenti ja 2017. aastal 1,8 protsenti pärast 1,7-protsendilist majanduskasvu 2015. aastal;

C.  arvestades, et sama prognoosi kohaselt peaks euroala tööpuudus vähenema 10,9 protsendilt 2015. aasta lõpus 9,9 protsendini 2017. aasta lõpus; arvestades, et töötuse määrade erinevused liikmesriikide vahel suurenesid 2015. aastal jätkuvalt ning ulatusid 4,6 protsendist Saksamaal 24,9 protsendini Kreekas;

D.  arvestades, et sama prognoosi kohaselt eeldatakse valitsemissektori eelarvepuudujäägi vähenemist euroalal järk-järgult 2015. aasta 2,1 protsendilt 1,9 protsendini 2016. aastal ja 1,6 protsendini 2017. aastal ning valitsemissektori võla suhe SKPsse peaks esmakordselt pärast kriisi algust prognoosi kohaselt samuti vähenema, kuigi komisjon kohaldab ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust endiselt nelja euroala riigi suhtes: Prantsusmaa, Hispaania, Kreeka ja Portugal; arvestades, et Küpros, Iirimaa ja Sloveenia on rakendanud makromajanduslikke programme, mis on neil võimaldanud vähendada oma puudujääki allapoole künnist, milleks on 3 protsenti SKPst;

E.  arvestades, et sama prognoosi kohaselt eeldatakse euroalal jätkuvalt väliskaubanduse ülejääki, mis on nii aastal 2016 kui ka 2017 ligikaudu 3 protsenti SKPst; arvestades, et nn karmil Brexitil võib olla kahjulik mõju nii ELi kui ka Ühendkuningriigi kaubandusbilansile, arvestades et Ühendkuningriik on üks euroala peamiseid kaubanduspartnereid;

F.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 127 lõike 5 kohaselt on Euroopa Keskpankade Süsteemi ülesanne aidata säilitada rahandussüsteemi stabiilsus;

G.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 127 lõike 2 kohaselt on Euroopa Keskpankade Süsteemi ülesanne „edendada maksesüsteemide tõrgeteta toimimist“;

H.  arvestades, et 2016. aasta septembris koostatud EKP prognoosi kohaselt püsib euroala keskmine inflatsioonimäär, mis oli 2015. aastal null protsenti, 2016. aastal selle taseme lähedal (0,2 protsenti), suureneb 1,2 protsendini 2017. aastal ja 1,6 protsendini 2018. aastal; arvestades, et viimaste aastate madalat inflatsioonimäära võib muu hulgas eelkõige seostada madalate energiahindadega;

I.  arvestades, et demograafiliste suundumuste kinnistumise, jätkuvalt madalate energiahindade ja kõrge tööpuudusega Euroopa ühiskonnale kaubavahetuse ja rahalisest globaliseerumisest tuleneva täieliku mõju tõttu on inflatsiooni eesmärki järjest raskem täita; arvestades, deflatsioonisurve süvendab investeeringute puudust ja kogunõudluse nõrkust;

J.  arvestades, et EKP käivitas 2015. aasta märtsis laiendatud varaostukava 1,1 triljoni euro suuruses mahus, mis pidi esialgse kava kohaselt kestma 2016. aasta septembrini;

K.  arvestades, et seda kava on sealtpeale ajakohastatud ning varaostukava peaks kavakohaselt kestma 2017. aasta märtsini ning selle kogusumma peaks olema ligikaudu 1,7 triljonit eurot ning et kõlbliku vara loetelu laiendati ja sellesse arvati ka finantssektoriväliste ettevõtete võlakirjad ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste võlakirjad; arvestades, et on tekkinud mure, et EKP bilanss sisaldab suurenenud riske;

L.  arvestades, et EKP on alates varaostukava algusest ostnud 19 094 miljoni euro väärtuses varaga tagatud väärtpabereid;

M.  arvestades, et EKP leevendas veelgi oma rahapoliitilist kurssi ja alandas märtsiks 2016 keskseid sekkumismäärasid enneolematu tasemeni: põhiliste refinantseerimisoperatsioonide pakkumisintressi 0 protsendini ja hoiustamise püsivõimaluse intressimäära 0 protsendist kuni -0,4 protsendini; arvestades, et EKP pakub pankadele laenude andmiseks stiimuleid ning viib seda eesmärki silmas pidades jälle ellu mitmeid sihtotstarbelisi pikemaajalisi refinantseerimisoperatsioone (TLTRO II);

N.  arvestades, et EKP on seisukohal, et ühtne järelevalvemehhanism loodi mikrotasandi usaldatavusjärelevalve pidevaks rakendamiseks ja tagamiseks kogu euroalal, et tagada pangaoperatsioonidele võrdsed tingimused ja kehtestada ühtne hindamismetoodika;

O.  arvestades, et EKP president on korduvalt rõhutanud, et hädavajalikud struktuurireformid euroalal tuleb kiiresti ellu viia;

P.  arvestades, et EKP toetab lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise raamistikku ja sellest tulenevaid vähenenud kapitalinõudeid, mis elavdavad nii väärtpaberistamise turgusid kui ka reaalmajanduse rahastamist;

Q.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 123 ning Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artikliga 21 on valitsuste rahastamine keelatud;

1.  toonitab, et euroalal on jätkuvalt suur tööpuudus, üleliia madal inflatsioonimäär ja ulatuslik makromajanduslik tasakaalustamatus, sh jooksevkonto tasakaalustamatus, ning lisaks on euroalal väga väike tootlikkuse kasv, mis tuleneb investeeringute puudusest alates kriisi algusest – 10 protsendipunkti allpool kriisieelset taset – samuti ei ole ellu viidud struktuurireforme ja sisenõudlus on nõrk; märgib, et valitsemissektori kõrge võlatase ja eelkõige viivislaenude väga suur arv ning alakapitaliseeritud pangandussektor mõnes liikmesriigis killustavad endiselt euroala finantsturgu ja vähendavad seeläbi võimalusi toetada kõige ebakindlamaid majandusi; rõhutab, et usaldusväärne fiskaalpoliitika ja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireformid, mis on suunatud tootlikkuse suurendamisele, on ainus viis nendes liikmesriikides majandust jätkusuutlikult parandada;

2.  rõhutab Euroopa Keskpanga föderaalset iseloomu, mis välistab üksikute riikide vetoõiguse ja võimaldab tal kriisi lahendamisel otsustavalt tegutseda;

3.  tunnistab, et arvestades seda väga keerulist keskkonda ja ohtu, et inflatsioonimäärad jäävad pikaks ajaks väga madalale, toimis EKP talle ELi toimimise lepingu artikliga 127 antud volituste raames, kui ta võttis erakorralisi meetmeid, et viia inflatsioonimäär tagasi keskpika perioodi eesmärgiks seatud 2 protsendile, ning seetõttu ei ole see ebaseaduslik(1); märgib, et pärast varaostukavaga alustamist 2015. aasta märtsis ja tänu reaalmajandusele suunatud sihtotstarbeliste pikemaajaliste refinantseerimisoperatsioonide programmidele on finantstingimused veidi paranenud, mis on soodustanud ettevõtetele ja kodumajapidamistele laenuandmise taastumist euroalal; märgib, et need meetmed on kaasa aidanud ka mõne euroala riigi võlakirjade hinnavahe vähendamisele; märgib, et positiivne areng ei ole olnud kõikides liikmesriikides sama ja krediidinõudlus on mõnes liikmesriigis endiselt nõrk;

4.  rõhutab, et EKP alustas 2016. aasta juunis uue nelja sihtotstarbelise pikemaajalise refinantseerimisoperatsiooniga (TLTRO II); juhib tähelepanu asjaolule, et programmi stiimulite struktuur on võrreldes algsete sihtotstarbeliste pikemaajaliste refinantseerimisoperatsioonidega muutunud, sest teatavad pangad saavad laenata negatiivse intressimääraga, isegi kui nad ei suurenda netolaenuandmist reaalmajandusele;

5.  väljendab muret asjaolu pärast, et negatiivse intressimääraga likviidsuse pakkumisega ning kaotades nõude, et pangad peavad raha tagastama, kui nad laenuandmise künnist ei saavuta, nõrgestab EKP seost keskpanga likviidsuse tagamise ja reaalmajandusele laenuandmise vahel, mis oli sihtotstarbeliste pikemaajaliste refinantseerimisoperatsioonide kontseptsiooni keskne põhimõte;

6.  peab tervitatavaks Euroopa Keskpanga 2012. aasta juulis esitatud kategoorilist lubadust teha euro kaitsmiseks kõik, mis võimalik, mis on olnud euroala finantsstabiilsuse tagamisel keskse tähtsusega;

7.  usub, et varaostukavadel oleks Euroopa majandusele suurem mõju, kui sellega kaasneksid tulemuslikud ja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireformid, mis on kavandatud nii, et nad suurendaksid Euroopa majanduse konkurentsivõimet, ning kui EIP võlakirjaostude osakaal selles oleks suurem, muu hulgas eriti üleeuroopalise transpordivõrgu ja üleeuroopalise energiavõrgu (sotsiaalses ja majanduslikus mõttes tõestatud Euroopa lisaväärtusega projektid) ja VKEde väärtpaberistatud laenude osas; palub EKP-l teostada uurimus, et analüüsida, milline võiks olla varaostukavade mõju, kui selle abil saaks järelturgudel otseselt osta liikmesriikide investeerimis- ja teadusuuringute kuludega seotud avaliku sektori võlga; on mures, et finantssektoriväliste äriühingute emiteeritavate võlakirjade lõppost ettevõtlussektori varaostukava raames, mis oleks praeguste asjaolude puhul õigustatud, võib omada moonutavat mõju;

8.  on nõus EKP presidendi Mario Draghiga, et ühtne rahapoliitika üksi ei saa ergutada kogunõudlust, kui seda ei täienda usaldusväärne fiskaalpoliitika ning ambitsioonikad ja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireformi programmid liikmesriikide tasandil; tuletab meelde, et EKP peaeesmärk on vastavalt talle ELi aluslepingutes sätestatud esmases õiguses antud mandaadile kaitsta hindade stabiilsust, et tagada investeeringuid soodustav stabiilne keskkond; on seisukohal, et rahapoliitika üksi ei ole sobiv vahend Euroopa majanduse struktuuriprobleemide lahendamiseks; rõhutab, et oodatav majanduse elavdamine ei asenda olulisi struktuurireforme; juhib tähelepanu hiljutistele uuringutele ja arutlustele, milles keskendutakse neutraalsete intressimäärade võimalikule langusele, mida on viimasel aastakümnel täheldatud kogu maailmas; märgib, et selline olukord toob kaasa rahapoliitika piiratuse ja selle mõjususe vähenemise, sest oht langeda allapoole nulli sageneb;

9.  on nõus, et hästi toimiv, mitmekesine ja terviklik kapitaliturg toetaks ühtse rahapoliitika ülekandumiskanaleid; nõuab sellega seoses pangandusliidu järkjärgulist lõpuleviimist ja täielikku rakendamist ning seda, et liikmesriigid sellega seotud õigusnorme täielikult täidaksid, kuid ka kapitaliturgude liidu loomist, kuna see oleks otsustav samm ühtse rahapoliitika mõjususe parandamisse ja finantssektoris esinevatest šokkidest tulenevate riskide leevendamisse; on seisukohal, et on eluliselt tähtis lahendada kõige enam kannatanud riikide pangandussektori viivislaenude probleem, et taastada rahapoliitika sujuv ülekandumine kogu piirkonnale;

10.  toonitab, et majanduses ja tööturul ette võetavate struktuuri- ja sotsiaalselt tasakaalustatud reformide puhul tuleks täielikult arvestada ka demograafilisi puudusi Euroopas, et võidelda deflatsioonisurve vastu ja luua stiimulid tasakaalustatumaks demograafiliseks struktuuriks, mis lihtsustaks ligi kaheprotsendilise inflatsioonieesmärgi saavutamist; juhib tähelepanu ebasoodsatest demograafilistest suundumustest lähtuvale negatiivsete investeeringuootuste ohule;

11.  märgib siiski, et kuigi ebatraditsiooniliste meetmete mõju oht ja ülekanduv mõju on olnud märkimisväärne, eriti mis puudutab äärealade pankade rahastamise tingimusi, ei oodata inflatsioonimäära osas keskpika perioodi eesmärgiks oleva 2 protsendi saavutamist 2017. aasta jooksul; märgib, et pankade ja turgude laenuandmise praegune taastumine on liikmesriikide vahel geograafiliselt ebaühtlaselt jaotunud ega ole seni euroala investeeringute lüngale täielikult oodatud mõju avaldanud; rõhutab, et investeeringute puudus ei ole põhjustatud mitte ainult juurdepääsu puudumisest rahastamisele, vaid ka väikesest nõudlusest krediidi järele, ning et on vaja edendada struktuurireforme, mis ergutavad otseselt investeeringuid ja tööhõivet; juhib tähelepanu sellele, et institutsionaalsete investorite poolt rahvusvaheliselt aktsepteeritavate kvaliteetsete varade kättesaadavus on vähenenud;

12.  märgib, et kuigi mõju reaalmajandusele on olnud väga väike, on pankadel olnud võimalik pääseda juurde praktiliselt tasuta või väga odavale rahastamisele, mis on otseselt subsideerinud nende bilanssi; taunib asjaolu, et kuigi tegemist on rahapoliitika selge fiskaalse ülekandumismõjuga, ei ole selle subsiidiumi suurust jälgitud ega avalikustatud ning puuduvad ranged tingimused selle kohta, kas ja kuidas seda investeeritakse; rõhutab, et kõigi seda liiki erakorraliste meetmetega peaksid kaasnema meetmed, millega leevendatakse moonutavat mõju turgudele ja majandusele;

13.  mõistab hukka praeguse, ehkki järk-järgult väheneva rahastamismäärade vahe VKEdele ja suurematele äriühingutele rahastamise võimaldamisel, väikeste ja suurte laenude intressimäärade vahe ning laenutingimuste vahe VKEde puhul, mis asuvad euroala eri riikides, kuid tunnistab, et rahapoliitikal on selle valdkonna saavutuste osas piiratud võimalused; rõhutab, et pidev pankade bilansside kohandamise vajadus mõjutab mõnes liikmesriigis muu hulgas ka krediidi kättesaadavust VKEdele; juhib lisaks tähelepanu ohule, et äriühingute võlakirjade ostmine EKP poolt kapitaliturul võib veelgi moonutada konkurentsi, kus kõlblikkuskriteeriumid ei tohiks edasisi moonutusi tekitada, eelkõige mis puudutab riskiraamistikku, ning millest VKEsid ei tohiks kõrvale jätta;

14.  rõhutab asjaolu, et pikaaegne lauge tulukõver võib pankade kasumlikkust vähendada, eriti kui nad oma ärimudeleid ei kohanda, ning tekitada potentsiaalseid riske, eelkõige seoses erasäästude ning pensioni- ja kindlustusfondidega; hoiatab, et pankade kasumlikkuse vähenemine võib kahandada nende valmisolekut laenutegevust arendada; juhib eelkõige tähelepanu sellise intressimäärade poliitika negatiivsele mõjule kohalikele ja piirkondlikele pankadele ja hoiupankadele, mis saavad finantsturgudelt vaid vähest rahastamist, ning kindlustus- ja pensionisektorile sellest poliitikast tulenevatele ohtudele; nõuab seetõttu negatiivse intressimäära vahendi, selle rakendamise ja mõju konkreetset ja pidevat jälgimist; rõhutab, et selle ülimadala (negatiivse) intressimäära poliitika kaotamine vajab nõuetekohast, usaldusväärset ja õigeaegset juhtimist;

15.  mõistab, miks negatiivsed intressimäärad kasutusele võeti, kuid rõhutab oma muret negatiivsete intressimäärade poliitika võimalike tagajärgede pärast eraisikutest hoiustajatele ning pensioniskeemide finantstasakaalule ja seoses varade hinnamullide arenguga; on mures asjaolu pärast, et mõnes liikmesriigis on pikaajaliste hoiuste intressimäärad inflatsioonimäärast madalamal; usub, et tulenevalt demograafilistest suundumustest ja kultuurilistest eelistustest hoiustamise puhul võivad need tuludele avalduvad negatiivsed mõjud tuua kaasa kodumajapidamiste säästumäära kasvu, mis võib olla kahjulik sisenõudlusele euroalal; hoiatab, et hoiuste intressimäärade allapoole suunatud jäikus võib kahandada kasu, mida annab EKP hoiuste intressimäärade negatiivseks viimine;

16.  on jätkuvalt mures eurosüsteemi refinantseerimisoperatsioonide raames tagatisena esitatavate mittekaubeldavate väärtpaberite ja varaga tagatud väärtpaberite jätkuvalt suure hulga pärast; kordab oma nõudmist, et EKP annaks teavet selle kohta, millised keskpangad on nimetatud väärtpabereid vastu võtnud, ja avalikustada selliste varadega seotud hindamismeetodid; toonitab, et avalikustamine oleks kasulik EKP-le antud järelevalveülesannete parlamentaarse kontrolli eesmärgil;

17.  palub EKP-l uurida, kuidas erineb rahapoliitika ülekandumine liikmesriikides, kus on tsentraliseeritud ja kontsentreeritud pangandussektor, ja liikmesriikides, kus on mitmekesisem kohalike ja piirkondlike pankade võrgustik, aga ka riikides, mis sõltuvad majanduse rahastamisel rohkem pankadest või kapitaliturgudest;

18.  kutsub EKP-d hindama hoolikalt uute varade ja kinnisvaramullide uuesti tekkimise ohtu tulevikus EKP väga madalate (negatiivsete) intressimäärade poliitikast tulenevalt, arvestades eelkõige ulatuslikult suurenenud laenuandmismahtusid ja ebaproportsionaalselt kõrgeid hindu kinnisvarasektoris, eriti mõnes suurlinnas, ning on veendunud, et EKP peaks koos Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga esitama ettepanekud sellega seotud konkreetsete makrotasandi usaldatavuse soovituste koostamiseks;

19.  toetab EKP hinnangut, et praeguses CRD IV/CRRi paketis puuduvad teatavad meetmed, mida saaks tulemuslikult kasutada ka teatavate süsteemse riski liikide puhul, nagu i) mitmesugused varaga seotud meetmed, sh laenusumma ja vara väärtuse suhtarvu, laenusumma ja sissetuleku suhtarvu või võla teenindamise kulude ja sissetuleku suhtarvu ülempiiride kohaldamine, ning ii) erinevate riskipositsiooni piirangute kehtestamine, mida praegune riskide kontsentreerumise määratlus ei hõlma; nõuab tungivalt, et komisjon uuriks, kas selle kohta oleks vaja seadusandlikke ettepanekuid; märgib, et mõned nendest meetmetest on juba suudetud integreerida Euroopa hoiuste tagamise skeemi ettepaneku osas praegu käimasolevasse seadusandlikku töösse;

20.  märgib, et nagu näitas EKP roll Kreekale 2015. aasta juunis likviidsuse pakkumisel ning EKP nõukogu lekkinud arutlused Küprose pankade maksevõime üle, ei ole euroala asutustele keskpanga poolt likviidsuse pakkumise aluseks olev „maksejõuetuse“ mõiste piisavalt selge ja õiguskindel, kuna EKP on viimastel aastatel viidanud kordamööda nii maksejõuetuse staatilisele kontseptsioonile (mis põhineb sellel, kas pank täidab teataval ajahetkel kapitali miinimumnõudeid) kui ka dünaamilisele kontseptsioonile (mis põhineb stressitestide tulevikku vaatavatel stsenaariumidel), et õigustada erakorralise likviidsusabi andmise jätkamist või piiramist; toonitab, et sellise selguse puudumisega tuleb tegeleda, et tagada õiguskindlus ja edendada finantsstabiilsust;

21.  märgib, et EKP president on tunnistanud EKP poliitika jaotusmõju olemasolu, millel on mõju ebavõrdsusele, ning võtab teadmiseks EKP hinnangu, et kodanike ja VKEde laenukulude vähendamine, mis edendab euroalal tööhõivet, võib osaliselt selle jaotusmõju kompenseerida;

22.  märgib, et EKP varaostukavad on viinud võlakirjade tootluse enamikus liikmesriikides enneolematult madalale tasemele; hoiatab varade liiga kõrgeks hindamise ohtude eest võlakirjaturgudel, mis võib osutuda probleemseks, kui intressimäärad piisavalt jõulise majanduse elavdamise puudumise tõttu jälle tõusma hakkavad, eriti riikides, mille suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, või suure võlakoormusega riikides; märgib, et intressimäärade ootamatu tõus tulukõveral praeguselt madalalt tasemelt üles sisaldab finantsasutuste jaoks, kellel on palju turuhinnal põhinevaid finantsinstrumente, olulist tururiski;

23.  rõhutab Euroopa Kohtu määratletud eeltingimusi, mida Euroopa Keskpankade Süsteem peab iga euroala liikmesriigi riigivõlakirjade ostmise korral järelturul järgima:

   ostust ei teatata,
   ostu suurus on algusest peale piiratud,
   riigivõlakirjade emiteerimise ja nende ostmise vahele Euroopa Keskpankade Süsteemi poolt jääb teatav minimaalne ajavahemik, mis määratletakse kohe alguses ja hoiab ära emiteerimistingimuste moonutamise,
   Euroopa Keskpankade Süsteem ostab ainult nende liikmesriikide riigivõlakirju, kellel on võlakirjaturule juurdepääs, mis võimaldab selliste võlakirjade rahastamist,
   ostetud võlakirju hoitakse lõpptähtajani ainult erandjuhtudel ning ostmine piiratakse või peatatakse ja ostetud võlakirjad turustatakse uuesti, kui sekkumise jätkamine ei ole enam vajalik;

24.  võtab teatavaks asjaolu, et mõned liikmesriigid võivad kasutada väga madalate (negatiivsete) intressimäärade poliitikat ettekäändena, et lükata edasi vajalikke struktuurireforme ja valitsemissektori esmase eelarvepuudujäägi vajalikku konsolideerimist, eriti keskvalitsuse tasandil, ning juhib sellega seoses tähelepanu stabiilsuse ja kasvu paktiga võetud kohustustele; tunnistab, et üks eelarve ülejääki soodustavaid põhjuseid mõnes liikmesriigis on olnud avaliku sektori võla negatiivsed intressimäärad; rõhutab, et riikide majanduspoliitikat tuleks kooskõlastada, seda eelkõige euroalal; toonitab, et ebatraditsioonilisest rahapoliitikast loobumise vältimatu protsess saab olema väga keeruline ja seda tuleb hoolikalt kavandada, et vältida negatiivset šokki kapitaliturgudele;

25.  väljendab heameelt nõukogu istungi protokolli avaldamise ja otsuse üle avalikustada netofinantsvarade kokkulepped EKP ja riikide keskpankade vahel; julgustab EKPd jätkama läbipaistvuse parandamist; tuletab EKP-le meelde, et personali töölevõtmise poliitika peab vastama parimatele tavadele;

26.  tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 130 sätestatud EKP sõltumatus rahapoliitika juhtimisel on hindade stabiilsuse tagamise eesmärgi jaoks hädavajalik; palub kõikidel valitsustel hoiduda avalduste tegemisest, milles seatakse kahtluse alla selle institutsiooni roll talle antud volituste raames;

27.  palub EKP-l pöörata seoses talle antud pangandusjärelevalve ülesannetega eritähelepanu proportsionaalsuse põhimõttele;

28.  osutab EKP ja Euroopa Pangandusjärelevalve vahelisele ülesannete jaotusele; rõhutab, et EKPst ei tohiks saada ühtse järelevalvemehhanismi väliste pankade jaoks de facto standardite kehtestaja;

29.  märgib, et EKP nõukogu kiitis 18. mail 2016 heaks määruse üksikasjalike laenuandmete ja krediidiriskiandmete kogumise kohta (AnaCredit); palub EKP-l ja riikide keskpankadel jätta AnaCrediti rakendamisel võimalikult palju tegutsemisruumi;

30.  palub EKP-l seoses AnaCreditiga mitte alustada tööd uute etappide väljatöötamiseks, kuni on toimunud avalikkusega konsulteerimine, millesse on täielikult kaasatud Euroopa Parlament ning on võetud eelkõige arvesse proportsionaalsuse põhimõtet;

31.  märgib murelikult, et üleeuroopaline automatiseeritud reaalajalise brutoarvelduste kiirülekandesüsteemi tasakaalustamatus euroalal on hoolimata kaubavahetuse tasakaalustamatuse vähenemisest uuesti suurenemas ning et see osutab pidevale kapitali väljavoolule euroala äärealadelt;

32.  tuletab meelde, et rahandusalane arutelu on oluline rahapoliitika läbipaistvuse tagamiseks Euroopa Parlamendi ja laiema avalikkuse ees;

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Euroopa Keskpangale.

(1) Nagu on hiljuti rõhutanud Euroopa Liidu Kohus ja Saksamaa Föderaalne Konstitutsioonikohus oma 21. juuni 2016. aasta otsuses.


Jaefinantsteenuseid käsitlev roheline raamat
PDF 199kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 22. novembri 2016. aasta resolutsioon jaefinantsteenuseid käsitleva rohelise raamatu kohta (2016/2056(INI))
P8_TA(2016)0434A8-0294/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 11. mai 1999. aasta teatist „Finantsturgude raamistiku rakendamine: tegevuskava“ (finantsteenuste tegevuskava) (COM(1999)0232),

–  võttes arvesse komisjoni 31. jaanuari 2007. aasta teatist „Jaepangandussektori uurimine vastavalt määruse 1/2003 artiklile 17 – Lõpparuanne“ (COM(2007)0033),

–  võttes arvesse komisjoni 30. aprilli 2007. aasta rohelist raamatut jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul (COM(2007)0226),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 924/2009 piiriüleste maksete kohta ühenduses ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2560/2001(2),

–  võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta rohelist raamatut „Euroopa integreerituma kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu saavutamine“ (COM(2011)0941),

–  võttes arvesse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve 2014. aasta aruannet hinnavõrdluse veebisaitidega seotud heade tavade kohta,

–  võttes arvesse 2016. aasta aprilli arvamust, mille Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitas ELi institutsioonidele tööandjapensioni kogumisasutuste riskihindamise ja läbipaistvuse ühtse raamistiku kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrust (EL) nr 910/2014 e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ(5),

–  võttes arvesse direktiivi 2009/65/EÜ, mida on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiviga 2014/91/EL, millega muudetakse direktiivi 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta seoses depositooriumi ülesannete, tasustamispoliitika ja karistustega(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta määrust (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente(8),

–  võttes arvesse komisjoni 8. augusti 2014. aasta aruannet Euroopa järelevalveasutuste ja Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi toimimise kohta (COM(2014)0509),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrust (EL) 2015/751 kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. jaanuari 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/97, mis käsitleb kindlustustoodete turustamist (uuesti sõnastatud)(11),

–  võttes arvesse oma 26. mai 2016. aasta resolutsiooni virtuaalvääringute kohta(12),

–  võttes arvesse komisjoni 10. detsembri 2015. aasta rohelist raamatut jaefinantsteenuste kohta „Paremad tooted, suurem valik ja rohkem võimalusi tarbijatele ja ettevõtjatele“ (COM(2015)0630),

–  võttes arvesse 21. märtsi 2016. aasta vastust, mille Euroopa Pangandusjärelevalve esitas jaefinantsteenuseid käsitleva komisjoni rohelise raamatu kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A8-0294/2016),

A.  arvestades, et ELi jaefinantsteenuste turg on endiselt pigem arengus maha jäänud ja väga killustunud, sest näiteks piiriüleseid tehinguid tehakse vähe, mistõttu on vaja tõhusalt tegutseda, et kasutada ühtse turu võimalused täielikult ära ja soodustada lõppkasutajate huvides uuendustegevust;

B.  arvestades, et jaefinantsteenuste turgudel toimuv, mida iseloomustab ühelt poolt suhteliselt suur kontsentratsioon ja teisest küljest ebapiisav konkurents, võib viia piiratud valikuni ja väikse kulutõhususeni ning tekitada liikmesriikide vahel suuri erinevusi; arvestades, et hargmaistel ettevõtjatel, kel on filiaale paljudes liikmesriikides, on neid takistusi lihtsam vältida kui väikestel ettevõtjatel;

C.  arvestades, et Euroopa jaefinantsteenuste turg oleks toimiv ainult sel juhul, kui see annaks tarbijatele tegelikku lisaväärtust, tagades tõhusa konkurentsi, juurdepääsu ja tarbijakaitse, eelkõige seoses toodetega, mida on majanduselus osalemiseks vaja;

D.  arvestades, et ELi tasandil jaefinantsteenuste turu edasine arendamine asjakohase õigusraamistiku abil, mis hõlmab vajaliku tarbijakaitse kehtestamist, mitte ainult ei hõlbustaks olulist ja viljakat piiriülest tegevust, vaid võib ka luua riiklikul tasandil paremad võimalused konkurentsi suurendamiseks; arvestades, et toimiv Euroopa jaefinantsteenuste siseturg kätkeb suurt potentsiaali pakkuda tarbijatele paremaid finantsteenuseid ja -tooteid, suuremat valikut, finantsteenuste ja -toodete paremat kättesaadavust ning madalamaid hindu; arvestades, et hinnakonkurentsi mõju on sektoriti ja tooteti erinev;

E.  arvestades, et rohelises raamatus käsitletakse peamiselt piiriüleseid teenuseid vajavatele kodanikele mõeldud finantsteenuseid; arvestades, et ka kõigi uute esitatavate ettepanekute puhul tuleks mõelda kõigile ELi tarbijatele, sest jaefinantsteenuste turg peab toimima kõigi jaoks;

F.  arvestades, et jaefinantsteenuste alast uuendustegevust takistavate tõkete kaotamisel ja olemasolevate kaitsemeetmete piiramisel peaksime jääma sihikindlaks; arvestades, et tänu toimivale ühtsele turule saab EList atraktiivne uuenduslike finantsteenuste keskus;

G.  arvestades, et digiteerimise ja finantstehnoloogiaalase innovatsiooni põhjustatud kiirete muutuste abil ei ole hoolika juhtimise korral võimalik mitte ainult luua tarbijate jaoks uusi ja sageli ka paremaid finantstooteid ning suurendada muu hulgas tehingukulude vähendamise ja rahastamisvõimaluste parandamise kaudu finantsteenuste kättesaadavust, vaid sellega kaasnevad ka olulised lahendamist vajavad probleemid turvalisuse, andmekaitse, tarbijakaitse, maksustamise, ausa konkurentsi ja finantsstabiilsuse valdkonnas, millele tuleks tarbijatele võimalikult suure kasu tagamiseks suurt tähelepanu pöörata;

H.  arvestades, et kuna paljud teenused muutuvad veebipõhiseks, tuleb tagada, et keegi ei jää kasutusvõimaluseta ja vajaduse korral võimaldatakse majandusliku tõrjutuse vältimiseks teenustele juurdepääsu ka mittedigitaalsete kanalite kaudu;

I.  arvestades, et kõik pingutused, mida ELi jaefinantsteenuste turu tugevdamiseks tehakse, tuleks koordineerida digitaalse ühtse turu, kapitaliturgude liidu ja ühtse turu strateegia tegevuskavaga, ning nende pingutuste üldeesmärk peaks olema suurendada töökohtade loomist, jätkusuutlikku majanduskasvu, finantsstabiilsust ja tarbijate rolli Euroopa majanduses;

J.  rõhutab, et Euroopa jaefinantsteenuste turg peab VKEdele kasu tooma nii pakkumise kui ka nõudluse seisukohast; pakkumise osas tähendab see seda, et tuleb suurendada VKEde rahastamisvõimalusi; nõudluse osas tähendab see seda, et piiriülestele turgudele pääsemine tuleb VKEdele lihtsamaks teha;

K.  arvestades, et siseturu lõplik väljakujundamine on oluline nii tarbijate jaoks kui ka selleks, et anda Euroopa finantstehnoloogiaettevõtetele võimalus saada tavapäraste turul tegutsejatega konkureerimiseks siseturust kasu, et pakkuda uuenduslikke tarbijasõbralikke lahendusi ja luua kõikjal ELis töökohti;

L.  arvestades, et mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ning keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjad on Euroopa majanduse alustalaks ning tekitavad tööhõivet ja majanduskasvu; arvestades, et kõik Euroopa õigusaktid ja algatused peavad olema kohandatud nende ettevõtjate omadustele;

M.  arvestades, et Euroopa siseturu lõplik väljakujundamine on tarbijate ja ettevõtete jaoks ülioluline, ning arvestades, et uuendusmeelsed uued turul tegutsejad on alustamas olemasolevatele teenustele alternatiivide pakkumist;

1.  väljendab jaefinantsteenuseid (sh ka kindlustus) käsitleva komisjoni rohelise raamatu ning sellega seoses seni toimunud elava ja viljaka arutelu üle heameelt; peab kiiduväärseks ka rohelise raamatu üle peetud avalikku konsultatsiooni, tänu millele on asjaosalised saanud oma konkreetse olukorra ja/või sektori põhjal arvamust avaldada; rõhutab, et kuna see puudutab erinevaid turul tegutsejaid ja tooteid, oleks jaefinantsteenuste ühtne käsitlus halb lahendus;

2.  on seisukohal, et digiteerimine loob tarbijatele, investoritele, VKEdele ja muudele äriühingutele konkurentsi, piiriülese tegevuse ja uuendustegevuse mõttes pidevalt uusi lahendusi; rõhutab, et toimiva Euroopa jaefinantsteenuste turu loomiseks digiteerimisest üksi ei piisa; märgib, et paljusid takistusi, nagu eri maksu-, sotsiaal-, kohtu-, tervishoiu-, lepingu- ja tarbijakaitsesüsteemid ning eri keeled ja kultuurid, ei ole võimalik ületada ainult digiteerimise abil;

3.  on seisukohal, et rohelise raamatu algatus esitati õigel ajal, eelkõige arvestades vajadust tegutseda ennetavalt kõigis poliitikakujundamise etappides, et reageerida sellisel uuenduslikul ja kiiresti muutuval turul toimuvale tõhusalt ja asjakohaselt;

4.  on seisukohal, et selleks, et muuta tooted eri liikmesriikide turgudel ja eelkõige kindlustussektoris lihtsamini võrreldavaks, tuleb õigusaktid lihtsamaks muuta, mida hõlbustab liiga keerulistest toodetest ja teenustest loobumise innustamine;

5.  juhib tähelepanu sellele, et suur hulk jaefinantsteenuste ühtset turgu puudutavaid ELi õigusakte, nagu teine makseteenuste direktiiv, mitmepoolsete vahendustasude määrus, maksekontode direktiiv, rahapesuvastane direktiiv, hüpoteekkrediidi direktiiv ja kindlustustoodete turustamise direktiiv, on juba vastu võetud; palub komisjonil hoolikalt jälgida nende õigusaktide ülevõtmist ja rakendamist, vältides kordumist ja kattumist;

6.  rõhutab, et jaefinantsteenuste turul tuleb soodustada positiivset arengut, luues konkurentsikeskkonna ja tagades eeskirjadega, mis on tehnoloogia ja ärimudeli osas võimalikult neutraalsed, kõigile sidusrühmadele, sh nii turul juba tegutsevatele kui ka uutele sisenejatele, pidevalt võrdsed võimalused; juhib tähelepanu sellele, et muu hulgas on see vajalik ka idufirmade ning uute ja uuendusmeelsete VKEde kasvu toetamiseks;

7.  palub komisjonil tagada, et kõigi ühesuguste teenuste suhtes kohaldataks eelkõige uute jaefinantsteenuste osutajate turuletulekul konkurentsimoonutuste vältimiseks samu eeskirju; rõhutab, et need eeskirjad ei tohi uuendustegevust pidurdada; rõhutab, et turu integreerumist võiks soodustada see, kui luua kontaktpunktid, mille kaudu on sidusrühmadel võimalik teada anda ELi tegevusloa andmise sätete õigusvastasest kohaldamisest;

8.  märgib, et 2016. aasta esimese kvartalis rahastati finantstehnoloogiat Euroopas ainult 348 miljoni USA dollari väärtuses, kuid Põhja-Ameerikas 1,8 miljardi USA dollari ja Hiinas 2,6 miljardi USA dollari väärtuses, mis näitab, et selleks, et Euroopast saaks juhtiv uuendustegevuse turg, tuleb kiiresti muuta suhtumist ning vaja on tehnoloogia arengut arvesse võtvaid õigusakte; rõhutab, et toimiv ühtne jaefinantsteenuste turg, kus kõigile uutele turule sisenejatele on tagatud võrdsed võimalused, teeb EList atraktiivse uuenduslike finantsteenuste keskuse ning tagab tarbijatele madalama hinnaga suurema ja parema valiku; rõhutab, et kuigi murrangulised tehnoloogiad tekitavad õigusliku reguleerimise probleeme, kujutavad need endast samas sageli ka lõpptarbijatele kasulikke suurepäraseid uuendusvõimalusi ning soodustavad majanduskasvu ja tööhõivet;

9.  rõhutab eelkõige selleks, et suurendada tarbijate usaldust ja rahulolu, et rohelise raamatu algatus on võimalik tulemuslikult ellu viia ainult siis, kui selle peamine eesmärk on luua ELis turg, kus hästikaitstud tarbijatel on võrdsed võimalused ja võrdne juurdepääs läbipaistvatele, üheselt mõistetavatele ja kulutõhusatele toodetele; märgib, kui väärtuslik on tarbijatele lihtsate, turvaliste ja standardiseeritud toodete pakkumine; palub Euroopa järelevalveasutustel korrapäraselt hinnata, kuidas mõjutab jaefinantsteenuste hindu ja konkurentsi seosmüük; kutsub komisjoni üles kehtestama finantstoodete jaoks lihtsat, teostatavat ja turvalist raamistikku; kutsub komisjoni ühtlasi üles uurima, kas enimkasutatavate ELi finantstoodete jaoks oleks põhimaksekonto ja üleeuroopalise pensionitoodete mudeli alusel võimalik luua standardiseeritud vaikevalikute ühtlustatud õigusraamistik;

10.  rõhutab, et rohelise raamatu alusel esitatavad ettepanekud peavad olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega;

11.  tuletab meelde, et kõigi rohelisel raamatul põhinevate algatustega tuleks tõhustada rahvusvahelist võitlust maksupettuse, maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidumise ja rahapesu vastu ning teha muu hulgas suuremaid pingutusi maksukohustuslasena registreerimise ühtse numbri väljatöötamiseks;

12.  märgib, et jaefinantstooted muutuvad üha keerulisemaks; rõhutab, et tuleb välja töötada algatused ja vahendid, mis suurendavad konkurentsi ja võimaldavad tarbijatel valida kättesaadavate toodete hulgast välja ohutud, säästvad ja lihtsad tooted ning tooteid võrrelda; toetab selliseid algatusi nagu vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjate (eurofondide) jaoks välja töötatud investeeringute põhiteabedokument ning kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) puhul kasutatav põhiteabedokument; rõhutab, et neid teavitusmehhanisme tuleb kohandada vastavalt digivaldkonnas valitsevatele tegelikele oludele; on seisukohal, et selleks, et jaeinvestoritel oleks võimalik õigesti hinnata riske, mis üldsusele pakutavate või kauplemisele lubatud väärtpabertitega kaasnevad, peaks prospekti kokkuvõte olema kooskõlas kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) puhul kasutatava põhiteabedokumendiga;

13.  tuletab meelde muutusi, mis pangandussektori õigusraamistikus hiljuti toimusid, eelkõige pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi ning hoiuste tagamise skeemi direktiivi; tuletab meelde, et hiljuti kehtestatud kriisilahenduskorra tõttu on jaeinvestoritele hakatud pakkuma teatavaid instrumente, mille puhul on kahju saamise oht suurem; rõhutab, et tarbijatele tuleb anda täielik teave selle kohta, milline mõju uutel eeskirjadel on, eelkõige sel juhul, kui tarbijate hoiuseid või investeeringuid võidakse kasutada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamiseks; palub komisjonil kontrollida, kas liikmesriigid kohaldavad hoiuste tagamise skeemi direktiivi õigesti; juhib tähelepanu sellele, et selliste instrumentide müük jaeinvestoritele, mille puhul on kohustusi ja nõudeõigusi võimalik teisendada, tekitab nii asjakohase tarbijakaitse kui ka kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise praktilise läbiviimise tagamise tõttu palju probleeme, ja palub komisjonil seetõttu uurida võimalusi selle tava keelustamiseks;

14.  märgib, et Euroopa jaefinantsteenuste turg saab toimida ainult siis, kui kogu ELis on tarbijad kaitstud ühesuguste õigussätetega; rõhutab, et FIN-NETi finantsvaidluste lahendamise võrgustikku tuleb ajakohastada ja edendada;

15.  märgib, et kindlustuse tagamise skeemi puudumine teatavates liikmesriikides võib vähendada tarbijate usaldust, ja palub komisjonil kaaluda õigusakti koostamist kindlustuse tagamise skeemi katte kohustuslikuks muutmise kohta;

16.  rõhutab, et alati tuleks mõelda finantsalase kaasamise võimalusele, ja et tuleks võtta meetmeid, millega tagada, et kõigil tarbijatel on võimalik vähemalt kõige põhilisemaid finantsteenusteid kasutada majandusliku tõrjutuse vältimiseks ka mittedigitaalsete kanalite kaudu;

17.  on seisukohal, et finantssektoris toimuvad struktuursed muutused, mis ulatuvad finantstehnoloogia ettevõtete loomisest ühinemiste ja ülevõtmisteni ning mille tõttu võidakse vähendada töötajate arvu ja sulgeda filiaale, peavad toimuma nii, et teenuste kvaliteet kõige kaitsetumate inimeste, eelkõige eakate ning maal või hõredalt asustatud piirkondades elavate inimeste jaoks ei halveneks;

18.  rõhutab, et finantsalased teadmised on väga olulised, sest need kaitsevad tarbijaid ja annavad neile suurema mõjuvõimu; nõuab, et sõltumatu finantsalase koolituse võimalusi suurendataks ja lihtsustataks, ning rõhutab, et tarbijate teadlikkust investeerimisvõimalustest tuleb suurendada;

19.  märgib, et digiteerimisel võib ühest küljest olla jaeinvestorite jaoks kasulikke aspekte, sest tooteid on lihtsam omavahel võrrelda, piiriüleste investeeringute tegemiseks on paremad ja lihtsamad võimalused, teenuseosutajate vahel valitseb õiglasem konkurents, registreerimine ja maksete tegemine toimub kiiremini ja lihtsamalt ning seetõttu on ka tehingukulud väiksemad, kuid see võib ka tekitada probleeme, mida ei saa tähelepanuta jätta, nagu põhimõtte „tunne oma klienti“ järgimine ning rahapesuvastaste (rahapesuvastase direktiivi) ja andmekaitsenõuete täitmine ning ohud, mis tulenevad näiteks tsentraliseeritud süsteemide kaitsetusest küberrünnakute vastu; nõuab, et tehtaks kindlaks ja jälgitaks, millised suundumused finantsturgudel praegu ja edaspidi valitsevad ning millised eelised ja ohud sellega kaasnevad, võttes võrdlusaluseks suundumuste tõenäolise mõju jaeinvestoritele;

20.  märgib, et finantsteenuste osutajad kasutavad, eelkõige krediidi- ja kindlustussektoris, tarbijate kohta eri allikatest kogutud finants- ja muid andmeid üha rohkematel eesmärkidel; rõhutab, et isikuandmete ja suurandmete kasutamisel peaksid finantsteenuste osutajad järgima ELi andmekaitsealaseid õigusakte ning piirduma rangelt ainult sellega, mis on vajalik tarbijatele teenuse osutamiseks ja kasu tagamiseks; sellega seoses tuleks väga tähelepanelikult jälgida kindlustusvaldkonnas suurandmete põhjustatud riskide jagamise lõppemist;

21.  rõhutab, et võimalus võtta sularahaautomaadist raha on oluline avalik teenus, mille osutamisel ei tohi esineda diskrimineerimist ega ebaõiglasi võtteid ning seetõttu ei tohi sellega kaasneda ka liiga suuri kulusid;

22.  rõhutab, et tarbijate usaldust finantsteenuste vastu tuleb suurendada, sest see on endiselt väike, eelkõige selliste finantstoodete puhul, millega kaasneb suur vääringu konverteerimise risk, ning kutsub komisjoni üles tagama, et kehtivaid finantskirjaoskuse ja -teadlikkuse meetmeid rakendatakse täies mahus ning et vajaduse korral võetakse lisameetmeid, millega antakse tarbijatele teadlike otsuste tegemiseks rohkem mõjuvõimu, suurendatakse nende toodete läbipaistvust ning kaotatakse teenuseosutaja vahetamisega seotud tõkked ja sellega või tootest loobumisega seotud põhjendamatud kulud; rõhutab, et enne lepingu sõlmimist tuleks krediidi, laenu või hüpoteegi hindamise raames anda tarbijatele alati Euroopa standardinfo teabeleht ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht;

23.  märgib, et töötajatel, kes finantseerimisasutustes ja finantsteenuste osutajate juures suhtlevad tarbijatega, on väga oluline osa selles, et jaeteenused muutuksid ELis kättesaadavaks kõigile ühiskonnarühmadele ja tarbijatele; juhib tähelepanu sellele, et sellistele töötajatele tuleks üldjuhul võimaldada koolitust ja aega, mida neil on oma klientide korrektseks teenindamiseks vaja, neile ei tohiks seada müügieesmärke ega motiveerida neid viisil, mis võiks nende nõuandeid kallutada või moonutada, ning nad peaksid kooskõlas finantsinstrumentide turgude teise direktiivi tarbijakaitsesätetega tegusema alati tarbijate huvides;

24.  rõhutab, et võimalus saada mõistliku hinna eest sõltumatut nõu on läbimõeldud investeerimisotsuste tegemisel kõige olulisem; rõhutab, et nõustamistegevuse parandamiseks on eelkõige vaja suurendada standardiseeritud jaeinvesteerimistoodete valikut ja koostada nii keeruliste kui ka lihtsate toodete jaoks investoritele mõeldud sisukad teabedokumendid;

25.  märgib, et kuigi selle järele on nõudlus, on praegu puudus mõistliku hinnaga sihipärasest finantsnõustamisest, mille ulatus võiks olla väiksem kui finantsinstrumentide turgude direktiivis sätestatud investeerimisnõustamine; võtab teatavaks liikmesriikides sellise vahendusteenuse loomiseks korraldatud arutelud ja tehtud algatused; kutsub komisjoni, liikmesriike ja turuosalisi üles tegema sellega seoses kindlaks head tavad ja algatused ning neid uurima ja järgima;

26.  juhib tähelepanu sellele, et finantsinstrumentide turgude teise direktiivi rakendamisel on liikmesriikides esinenud puudusi, mille tagajärjel on vahendajad pidanud sageli koostama töömahukaid aruandeid, mis aga tarbijakaitset tulemuslikult ei paranda ja mis läheb nimetatud direktiivi kohaldamisalast kaugemale; nõuab, et sellest tehtaks edaspidiseks järeldused;

27.  rõhutab, et jaepangandusel on kõige olulisem osa selles, et rahapoliitikatingimused kantakse turule, eelkõige tarbijatele korrektselt üle; rõhutab, et tarbijate pikaajaliste säästude soodustamiseks on väga oluline asjakohase rahapoliitilise keskkonna olemasolu;

28.  rõhutab, et selleks, et jaefinantsteenuste ühtne turg oleks tõhus ja dünaamiline, ei tohiks eurot kasutavate ja mittekasutavate liikmesriikide vahel olla tarbetuid ega ebaõiglasi erinevusi;

29.  on veendunud, et kui eranditult kõik liikmesriigid võtaksid ühisraha kasutusele, muutuks jaefinantsteenuste ühtne turg tõhusamaks ja sidusamaks;

30.  märgib, et selles valdkonnas tuleb tõenäoliselt tugevdada ELi tasandi andmete kogumise ja analüüsimise suutlikkust; märgib, et mõnele rohelise raamatu kõige paljutõotavamale ideele tuleb rajada laiaulatuslik ja adekvaatne empiiriline vundament, enne kui on võimalik liikuda edasi seadusandliku protsessi juurde; rõhutab, et sellise empiirilise töö tegemiseks kasutatavad meetodid ja eeldused tuleks avaldada ning täielikult tuleks ära kasutada Euroopa Pangandusjärelevalve määruses ette nähtud Euroopa järelevalveasutuse järelevalvetöö tulemusi, et teha kindlaks eelised ja ohud, mis eri uuendustega kaasnevad, ja õiguslikud meetmed, mida nende vahel tasakaalu saavutamiseks on vaja;

31.  kutsub komisjoni üles otsima ebasobivate finantstoodete ja -teenuste müügi probleemile lahendusi; palub komisjonil eelkõige jälgida hoolikalt finantsinstrumentide turgude teise direktiivi kohaste uute eeskirjade rakendamist, millega keelatakse sõltumatutele finantsnõustajatele vahendustasu maksmine ja piiratakse selle maksmist mittesõltumatutele nõustajatele, ning tegema jälgimistulemuste põhjal järeldused selle kohta, kas neid piiranguid tuleks karmistada;

Lühikese tähtajaga prioriteedid

32.  rõhutab, et ELi ja riigisiseste finants- ja tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamist tuleks tugevdada ning jaefinantsteenuste ühtne turg vajab kõrgel tasemel tarbijakaitsealaseid õigusakte ning nende täitmise järjepidevat ja hoolikat tagamist kõigis liikmesriikides; märgib samas, et jaefinantsteenuseid puudutavate õigusaktide maht on viimastel aastatel suurenenud, sest on soovitud parandada järelevalve stabiilsust, tugevdada tarbijakaitset ja taastada sektoris usaldus; rõhutab, et Euroopa järelevalveasutused peaksid tõhustama oma tegevust tarbijate ja jaeinvestorite kaitsega seotud küsimustes ja et mitmes liikmesriigis peaksid vastutavad ametiasutused hakkama kõnealuses valdkonnas aktiivsemalt ja pädevamalt tööle; kutsub liikmesriikide järelevalveasutusi üles vahetama häid tavasid, tagamaks, et jaefinantsteenuseid puudutavaid õigusakte kohaldatakse viisil, mis kaitseb ausat konkurentsi ja tagab samas tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise;

33.  palub komisjonil pöörata menetluses, mis on seotud Euroopa järelevalveasutuste rahastamise ja juhtimise vallas kavandatava valge raamatuga, eritähelepanu selle tagamisele, et asutustele antakse rahastamismudelid ja volitused, mida neil on vaja, et täita jaefinantsteenuste turul aktiivsemat ja tarbijatele orienteeritud rolli, tagades samal ajal finantsstabiilsuse;

34.  tunneb heameelt komisjoni tegevuse üle selle nimel, et innustada säästvate ja keskkonnasõbralike investeeringute rahastamist, ning nõuab tungivalt, et komisjon võtaks varasemate konsultatsioonide põhjal ning Euroopa Parlamenti igati kaasates Pariisi kokkuleppe rakendamise raames kapitaliturgude liidu kasutamisel ennetavama rolli, et toetada säästvate vastutustundlike investeeringute suurenevat turgu säästvate investeeringute soodustamise kaudu, andes börsil noteeritud ettevõtteid ja finantsvahendajaid puudutavate kriteeriumide abil tõhusat ja ühtlustatud keskkonnaalast, sotsiaalset ja äriühingu üldjuhtimisega seotud teavet ning võttes neid kriteeriumeid asjakohaselt arvesse investeeringute juhtimise süsteemides ja avalikustamisstandardites, toetudes samasugustele sätetele, mida Euroopa Parlament tulemuslikult edendas tööandjapensioni kogumisasutuste direktiivi hiljutisel läbivaatamisel; nõuab peale selle tungivalt, et komisjon edendaks keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud reitinguteenuseid ja roheliste võlakirjade turu ühtset raamistikku, toetudes komisjoni uuringule ja G20 keskkonnahoidliku rahastamise uurimisrühma tööle;

35.  kutsub komisjoni üles tõhustama tööd Euroopa jaefinantsteenuste turul asukoha alusel toimuva diskrimineerimise vastu ja vajaduse korral täiendama kavandatud üldettepanekuid põhjendamatu geoblokeerimise lõpetamiseks täiendavate seadusandlike algatustega, mis on mõeldud just finantssektorile, arvestades seejuures seda, et teatavate toodete ja teenuste hind sõltub eri (õiguslikest või geograafilistest) teguritest, mis on liikmesriigiti erinevad;

36.  nõuab tungivalt, et komisjon looks muu hulgas maksekontode direktiivi struktuuri ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve kindlustussektori analüüsi põhjal läbimõeldud ja kergesti kasutatava ELi võrdlusportaali, mis hõlmab enamikku või kõiki jaefinantsteenuste turu osasid; rõhutab, et võrdlusvahendid peavad olema täpsed ja tarbijate seisukohast olulised ning need peavad keskenduma mitte üksnes toodete hinnale, vaid ka nende kvaliteedile, unustamata seejuures, et võrrelda saab ainult sarnaseid tooteid;

37.  kutsub komisjoni muu hulgas maksekontode direktiivile viidates üles tegema kindlaks eeskirjad, tavad ja ühekordsed meetmed, mida kohaldatakse riigisisese ja piiriülese teenuseosutaja vahetamise suhtes kõigis Euroopa jaefinantsteenuste turu osades, ning esitama sidusa ja laiahaardelise strateegia tarbijate jaoks kogu ELis teenuseosutaja piiriülese vahetamise lihtsamaks tegemiseks;

38.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tugevdaksid neid vaidluste kohtuvälise lahendamise struktuure, mis on seotud jaefinantsteenuste turuga, tagades, et vaidluste kohtuvälise lahendamisega tegelevad asutused oleksid täiesti sõltumatud ning et need asutused hõlmaksid kõiki turul tegutsejaid, ja võttes meetmeid, millega tagada, et FIN-NETi finantsvaidluste lahendamise võrgustik oleks tulemuslikum ja tarbijatele tuttav; nõuab ühtlasi tungivalt, et komisjon uuriks seoses sellega, et kollektiivset õiguskaitset käsitleva soovituse rakendamist on kavas hinnata, kuidas oleks võimalik kehtestada kollektiivse õiguskaitse Euroopa süsteem;

39.  palub komisjonil lähemalt uurida segadusseajavaid ja mõnikord ka eksitavaid tavasid, millega tarbijad kokku puutuvad, kui nad teevad kaardimakseid ja võtavad sularahaautomaadist raha välja, millega kaasneb vääringu konverteerimine, ja esitada siduv lahendus, tänu millele oleks tarbijatel ka tegelikkuses võimalik olukorda täiel määral mõista ja kontrollida, ja seda ka digitaalse turuga seotud maksete puhul;

40.  tuletab komisjonile meelde, et kui kaardiomanik kolib mõnda teise liikmesriiki, on finantseerimisasutustel endiselt kombeks maksekaardid tühistada, ning nõuab, et sellega seoses võetaks midagi ette ja muu hulgas hoiatataks liikmesriikide asutusi;

41.  kutsub komisjoni üles soodustama digitaalse identimise tehnoloogiate vastastikust tunnustamist ja koostalitlusvõimet, vähendamata olemasolevate süsteemide ohutustaset ja nende suutlikkust täita ELi rahapesuvastase raamistiku nõudeid; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid looksid – mis peaks olema täiesti teostatav – üldise keskkonna, mis hõlmab tarbijate identimiseks kooskõlas isikuandmete kaitse põhimõtetega ühelt poolt tõhusaid turvanõudeid ning teiselt poolt õiglasi ja lihtsaid menetlusi, tehes selleks hoolikalt tööd e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste (eIDAS) määruse ja uute rahapesuvastaste õigusaktide rakendamise alal; ühtlasi kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kindlaks ja kõrvaldama regulatiivsed tõkked, mis takistavad finantsteenuste puhul e-allkirja süsteemide kasutamist, ning hõlbustama kogu ELi hõlmavat piiriülest digitaalset sotsialiseerimist (digital onboarding);

42.  juhib tähelepanu asjaolule, et hajusandmebaasi tehnoloogia võimalik ümberkujundav mõju muudab vajalikuks regulatiivse suutlikkuse suurendamise, et juba varakult tuvastada potentsiaalseid süsteemseid riske ja probleeme seoses tarbijakaitsega; palub komisjonil seetõttu luua horisontaalse rakkerühma, et riske hoolikalt jälgida ning aidata need õigeaegselt lahendada;

43.  palub komisjonil koostada tihedas koostöös liikmesriikidega kava kooskõlastatud riiklike „ühe akna süsteemide“ võrgustiku loomiseks vastavalt ühtsetele kontaktpunktidele, mis aitaks jaefinantsettevõtjaid, kes soovivad paremini ära kasutada piiriüleseid ettevõtlusvõimalusi;

44.  rõhutab vajadust julgustada jaefinantsteenuste osutajaid rahastama innovatsiooni ja keskkonnaga seostuvaid projekte; juhib tähelepanu võimalusele kaaluda VKEde toetuskoefitsiendiga sarnase lähenemisviisi kasutamist;

45.  kutsub komisjoni üles võtma järelmeetmeid Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) ettepanekule tööandjapensioni kogumisasutuste riskihindamise ja läbipaistvuse ühtse raamistiku kohta, et edendada usaldusväärset teise samba süsteemi kogu liidus ja süsteemide võrreldavust ning et suurendada reguleerivate asutuste, järelevalveasutuste ja ka tarbijate endi arusaamist selle kohta, millised on eelised ja ohud tarbijate jaoks;

46.  kutsub komisjoni üles uurima uusi lähenemisviise, mis võiksid pakkuda ettevõtetele suuremat regulatiivset paindlikkust katsetamiseks ja innovatsiooniks, tagades samal ajal kõrgel tasemel tarbijakaitse ja ohutuse;

47.  palub komisjonil esitada ettepaneku ELi säästukonto loomise kohta, et käivitada pikaajalised finantseeringud ja toetada keskkonnasõbralikkusele üleminekut Euroopas;

48.  nõuab tungivalt, et komisjon selgitaks üldise huvi sätete kasutamist, kuna praegu on liikmesriikidel võimalik neid kaudselt kasutada selleks, et takistada uutel toodetel oma turgudele siseneda, ning annaks Euroopa järelevalveasutustele volitused tegutseda vahendajana liikmesriikide vahel, kui tekivad vastakad tõlgendused nende sätete kasutamise osas;

Pikaaegsed kaalutlused

49.  palub komisjonil lähemalt uurida finantsteenuste piiriülese osutamise olemasolevate tõkete kaotamise teostatavust, asjakohasust, eeliseid ja maksumust, tagades nii siseriikliku ja piiriülese ülekantavuse mitmesugustes jaefinantsteenuste turu osades (nt seoses erapensioni- ja kindlustustoodetega);

50.  rõhutab asjaolu, et hüpoteekkrediidi direktiiv on praegu liikmesriikides ülevõtmisel või rakendamisel; julgustab komisjoni tähelepanelikult jälgima direktiivi ülevõtmist ja rakendamist ning analüüsima selle õigusakti mõju jaefinantsteenuste turule; märgib, et tugevama hüpoteeklaenude ja tarbijakrediidi ühtse turu loomist takistavad endiselt märkimisväärsed tõkked; julgustab seetõttu komisjoni edasi liikuma, tagades samal ajal finantsstabiilsuse, tasakaalustades eraelu puutumatuse ja tarbijakaitsega seotud mureküsimusi parandatud piiriülese juurdepääsuga paremini kooskõlastatud krediidiandmebaasidele ning kindlustades, et ei korduks krediidiga seotud intsidendid, mille korral tarbijad on jäetud põhjendamatult avatuks valuutariskile;

51.  palub komisjonil koos liikmesriikidega ühiselt analüüsida jaefinantsteenuseid puudutavate ELi õigusaktide rakendamist ja mõju; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima põhjalikult õiguslikke tõkkeid ja muid allesjäänud takistusi piiriülesele tegevusele ja ELi jaefinantsteenuste turu elluviimisele; rõhutab, et sellises analüüsis tuleb arvesse võtta VKEde eripärasid;

52.  palub komisjonil analüüsida, millised andmed on vajalikud, et võimaldada laenuandjail hinnata oma klientide krediidivõimelisust, ning esitada selle analüüsi põhjal ettepanekud selle hindamisprotsessi reguleerimiseks; palub komisjonil uurida lähemalt krediidiinfobüroode praegust praktikat seoses tarbijaandmete kogumise, töötlemise ja turustamisega, eesmärgiga tagada, et see oleks asjakohane ning ei kahjustaks tarbijate õigusi; palub komisjonil kaaluda vajadusel meetmete võtmist selles valdkonnas;

53.  palub liikmesriikidel tagada, et jaefinantsteenustega seotud digitaalne kommunikatsioon ja müük oleksid kättesaadavad sellistes vormides, mida saavad kasutada ka puudega inimesed, sealhulgas veebisaitide ja allalaaditavate failivormingute kaudu; toetab kõigi jaefinantsteenuste täielikku lisamist toodete ja teenuste juurdepääsetavusnõudeid käsitleva direktiivi (Euroopa juurdepääsetavuse akt) kohaldamisalasse;

54.  väljendab heameelt tehtava töö üle rendiautoteenuste hinnastamise, sealhulgas lisakindlustuste müügi ja muude tasude suurema läbipaistvuse saavutamiseks; rõhutab, et kõik renditud sõidukiga seotud tasud või maksud, olenemata sellest, kas need on kohustuslikud või vabatahtlikud, peavad olema tarbijale nähtavad rendiettevõtja või võrdlusveebilehel selgelt ja esile tõstetult; tuletab komisjonile meelde vajadust jõustada ebaausate kaubandustavade direktiiv ja väljendab heameelt uute rakendussuuniste hiljutise vastuvõtmise üle tehnoloogiliste muutuste kontekstis;

55.  tuletab meelde tööd, mis on tehtud seoses reitinguagentuuride määrusega; palub komisjonil hinnata, millist mõju avaldavad niisugused õigusaktid jaetoodete tarbijatele müüdavatele toodetele;

o
o   o

56.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 133, 22.5.2008, lk 66.
(2) ELT L 266, 9.10.2009, lk 11.
(3) ELT L 60, 28.2.2014, lk 34.
(4) ELT L 173, 12.6.2014, lk 349.
(5) ELT L 257, 28.8.2014, lk 73.
(6) ELT L 257, 28.8.2014, lk 186.
(7) ELT L 257, 28.8.2014, lk 214.
(8) ELT L 352, 9.12.2014, lk 1.
(9) ELT L 123, 19.5.2015, lk 1.
(10) ELT L 337, 23.12.2015, lk 35.
(11) ELT L 26, 2.2.2016, lk 19.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0228.


Euroopa kaitseliit
PDF 214kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 22. novembri 2016. aasta resolutsioon Euroopa kaitseliidu kohta (2016/2052(INI))
P8_TA(2016)0435A8-0316/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Lissaboni lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõiget 6 alalise struktureeritud koostöö kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõiget 7 kaitsealliansi kohta,

–  võttes arvesse protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 18. detsembri 2013. aasta ja 25.–26. juuni 2015. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta ja 18. novembri 2014. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

–  võttes arvesse oma 13. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha rohkem ühendatud, vaidlustatum ja keerukam(1),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni ELi vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli poliitilise ja operatiivse mõõtme kohta(2),

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2004–2008(3), mille lõikes 89 on märgitud, et „põhiõigused ei lõpe kasarmu uksel ning kehtivad täiel määral ka vormikandjate suhtes, ning soovitab liikmesriikidel tagada, et põhiõigusi järgitaks ka relvajõududes“,

–  võttes arvesse 8. aprillil 2016 Haagis, 6. septembril 2015 Luxembourgis, 6. märtsil 2015 Riias, 7. novembril 2014 Roomas, 4. aprillil 2014 Ateenas, 6. septembril 2013 Vilniuses, 25. märtsil 2013 Dublinis ja 10. septembril 2012 Paphoses toimunud ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) teemaliste parlamentidevaheliste konverentside lõppjäreldusi,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja hiljutist avaldust 2. septembril 2016 Gymnichis peetud ELi välisministrite kohtumisel, milles ta mainis jälle liikmesriikide võimalust saavutada konkreetseid edusamme kaitsepoliitika valdkonnas,

–  võttes arvesse dokumenti pealkirjaga „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa – Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Kaitseagentuuri juhi 7. juuli 2014. aasta eduaruannet Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembri järelduste rakendamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuli 2013. aasta teatist „Konkurentsivõimelisem ja tõhusam kaitse- ja julgeolekusektor“ (COM(2013)0542),

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuni 2014. aasta aruannet „Euroopa kaitsesektori uus kokkulepe“,

–  võttes arvesse komisjoni 8. mai 2015. aasta aruannet oma kaitsesektorit käsitleva teatise rakendamise kohta,

–  võttes arvesse 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/81/EÜ (millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord) ja direktiivi 2009/43/EÜ (kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta) hindamisi,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ja NATO peasekretäri 8. juuli 2016. aasta ühisdeklaratsiooni,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 11. detsembri 2013. aasta ühisteatist „ELi terviklik lähenemisviis väliskonfliktidele ja -kriisidele“ (JOIN(2013)0030) ning nõukogu 12. mai 2014. aasta sellega seotud järeldusi,

–  võttes arvesse Itaalia kaitseministri ja välisministri 10. augusti 2016. aasta avaldust, milles kutsuti üles looma nn kaitsevaldkonna Schengeni ala,

–  võttes arvesse Saksamaa ja Prantsusmaa välisministrite 28. juuni 2016. aasta ühisdeklaratsiooni „Tugev Euroopa ebakindlas maailmas“,

–  võttes arvesse Ühendkuningriigi võimalikku lahkumist EList,

–  võttes arvesse 2016. aasta juuni Eurobaromeetri uuringu 85.1 tulemusi,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning põhiseaduskomisjoni arvamusi (A8-0316/2016),

A.  arvestades, et viimastel aastatel on julgeolekuolukord Euroopas ja selle ümbruses oluliselt halvenenud ning see on toonud kaasa raskeid ja seninägematuid probleeme, millega ükski riik ega organisatsioon ei suuda üksi toime tulla; arvestades, et Euroopa kogeb oma territooriumil terrorismiohtu rohkem kui kunagi varem ning terrorism ja pidev vägivald Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas laienevad jätkuvalt; arvestades, et solidaarsuse ja vastupanuvõime huvides peab EL ühte hoidma ning tegutsema ühtselt ja süstemaatiliselt ning liitlaste, partnerite ja kolmandate riikidega kooskõlastatult; arvestades, et ennetustöö, julgeolekut käsitleva tundliku teabe jagamine, relvastatud konfliktide lõpetamine, inimõiguste ulatuslike rikkumiste lõpetamine, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete levitamine ning võitlus terrorismi vastu on ELi ja selle kodanike prioriteedid ning nendega tuleks tegeleda nii ELi sees kui ka väljaspool selle piire, sealhulgas kliimamuutuste mõju ja loodusõnnetustega seotud mõningate väga praktiliste probleemidega tegelemiseks loodud sõjaväeinseneride korpuse kaudu; arvestades, et Euroopa peaks tõelise ohu olukordades tegutsema jõulisemalt ja kiiremini;

B.  arvestades, et terrorism, hübriidohud, majanduse volatiilsus, küberjulgeoleku puudumine, energiavarustuse ebakindlus, organiseeritud kuritegevus ja kliimamuutused on peamised julgeolekuohud igapäevases järjest keerulisemas ja omavahel ühendatud maailmas, kus EL peaks tegema kõik endast oleneva, et leida vahendeid turvalisuse ning heaolu ja demokraatia tagamiseks; arvestades, et praeguses finants- ja julgeolekuolukorras peavad Euroopa relvajõud tegema tihedamat koostööd ning sõjaväelased saama koos rohkem väljaõpet ning töötama koos rohkem ja paremini; arvestades, et 2016. aasta juuni Eurobaromeetri uuringu 85.1 kohaselt soovib ligikaudu kaks kolmandikku ELi kodanikest näha ELi tõhusamat tegutsemist julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes; arvestades, et sise- ja välisjulgeoleku olukord on muutumas järjest ebaselgemaks; arvestades, et eritähelepanu tuleks pöörata konfliktide ennetamisele, ebastabiilsuse algpõhjuste käsitlemisele ja inimeste turvalisuse tagamisele; arvestades, et kliimamuutused kujutavad endast peamist ohtu ülemaailmsele julgeolekule, rahule ja stabiilsusele, mis võimendab ohtusid tavapärasele julgeolekule, kahandades muu hulgas ebakindlate ja arenguriikide elanikkonna juurdepääsu puhtale veele ja toiduainetele ning tekitades nii majanduslikke ja ühiskondlikke pingeid, sundides inimesi ümber asuma või tekitades poliitilisi pingeid ja julgeolekuriske;

C.  arvestades, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja on lisanud liidu julgeoleku Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia viie tähtsama prioriteedi hulka;

D.  arvestades, et Lissaboni lepingu kohaselt peavad liikmesriigid tegema kättesaadavaks asjakohase võime ÜJKP tsiviil- ja sõjalisteks missioonideks ning operatsioonideks; arvestades, et aluslepingutes sätestatud julgeoleku- ja kaitsevõime loomine ei ole veel kaugeltki optimaalsel tasemel; arvestades, et Euroopa Liidu institutsioonidel võib olla väga oluline roll poliitiliste algatuste tegemisel; arvestades, et liikmesriigid ei ole seni näidanud üles tahet Euroopa julgeoleku- ja kaitseliitu üles ehitada, kartes, et see hakkaks ohustama nende riiklikku suveräänsust;

E.  arvestades, et Euroopa mõõtme puudumisest tulenevad kulud kaitse ja julgeoleku valdkonnas on dubleerimise, ülemäärase võimsuse ja kaitsealaste riigihangete tõkete tõttu hinnanguliselt 26,4 miljardit eurot aastas(4);

F.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 42 nõutakse ÜJKP osana liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist, mis viib ELi ühiskaitseni, kui Euroopa Ülemkogu niiviisi ühehäälselt otsustab; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 2 soovitatakse ka liikmesriikidel võtta selline otsus vastu kooskõlas nende põhiseadusest tulenevate nõuetega;

G.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 42 on sätestatud ka kaitseinstitutsioonide asutamine ning Euroopa võimete- ja relvastuspoliitika väljatöötamine; arvestades, et selles artiklis nõutakse samuti, et ELi meetmed peaksid olema kooskõlas NATO tegevusega, seda täiendama ja olema üksteist vastastikku tugevdavad; arvestades, et liidu ühine kaitsepoliitika peaks tugevdama Euroopa võimet suurendada julgeolekut nii liidus kui ka väljaspool ning tugevdama partnerlust NATOga ja Atlandi-üleseid suhteid, aidates nii tugevdada ka NATOt, edendades seeläbi tulemuslikumat territoriaalset, piirkondlikku ning globaalset julgeolekut ja kaitset; arvestades, et hiljuti Varssavis toimunud NATO 2016. aasta tippkohtumisel tehtud ühisavalduses NATO ja ELi strateegilise partnerluse kohta tunnustati NATO rolli ja toetust, mida ELi võib pakkuda ühiste eesmärkide saavutamisel; arvestades, et Euroopa kaitseliit peaks kindlustama rahu tagamise, konfliktide ennetamise ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamise kooskõlas ÜRO põhikirja põhimõtetega;

H.  arvestades, et ELi lahingugruppe, mis saavutasid täieliku tegevusvõimsuse 2007. aastal ning mis loodi selliste sõjaliste ülesannete täitmiseks, mis on humanitaarse eesmärgiga või seotud rahuvalve ja rahu sõlmimisega, ei ole menetluslike, rahaliste ja poliitiliste takistuste tõttu veel kasutatud, kuigi selleks on tekkinud võimalus ja vajadus; rõhutab, et see on käest lastud võimalus ELi rolli tugevdamiseks olulise üleilmse osalejana stabiilsuse ja rahu tagamisel;

I.  arvestades, et kui välja arvata Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) loomine, ei ole siiani ühtegi muud Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika elementi kavandatud, sellega seoses otsuseid vastu võetud ega seda rakendatud; arvestades, et EDA vajab endiselt põhjalikku ümberkorraldamist, et võimaldada tal arendada välja oma täielik potentsiaal ning tõestada, et ta loob lisaväärtust, muudab ÜJKP tõhusamaks ja võib aidata ühtlustada riikide kaitseplaneerimise protsesse ÜJKP sõjaliste operatsioonide jaoks olulistes valdkondades kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 43 kirjeldatud Petersbergi ülesannetega; ergutab kõiki liikmesriike EDAs osalema ja selle tegevusele kaasa aitama, et see eesmärk ellu viia;

J.  arvestades, et ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohaselt peab EL süstemaatiliselt edendama kaitsealast koostööd kõigi kaitsevõimete alal, et reageerida välistele kriisidele, aidata arendada partnerite suutlikkust, tagada Euroopa turvalisus ning luua tugev Euroopa kaitsetööstus, mis on liidu otsuste ja tegevuse strateegilise sõltumatuse tagamiseks ülimalt oluline; arvestades, et mis tahes meetmega peavad enne selle rakendamist nõustuma nõukogu kõik liikmed;

K.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu 2015. aasta juunis toimunud kohtumisel, mis keskendus osaliselt kaitseteemale, nõuti võtmetähtsusega võimete saavutamiseks ulatuslikuma ja süstemaatilisema Euroopa kaitsekoostöö soodustamist, muu hulgas ELi rahaliste vahendite abil, kui see on asjakohane, ning märgiti, et sõjaline võime on jätkuvalt liikmesriikide omand ja nad ka käsutavad seda;

L.  arvestades, et Prantsusmaa aktiveeris 17. novembril 2015. aastal Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7, ning seejärel taotles ja haldas teiste liikmesriikide abi- ja toetusmakseid pelgalt kahepoolsel alusel;

M.  arvestades, et ELi tasandi valge raamat julgeoleku ja kaitse kohta peaks ÜJKPd veelgi tugevdama ja edendama ELi võimet tegutseda julgeoleku tagajana kooskõlas Lissaboni lepinguga ning võiks olla kasulikuks analüüsiks tulevase ja tulemuslikuma ÜJKP kohta; arvestades, et ÜJKP missioonid ja operatsioonid toimuvad enamasti sellistes piirkondades nagu Aafrika Sarv ja Sahel, mida mõjutavad tugevalt kliimamuutuste negatiivsed tagajärjed, nagu põud ja mulla degradeerumine;

N.  arvestades, et Madalmaade eesistumisajal nõukogus edendati ELi valge raamatu ideed; arvestades, et Visegrádi riigid on pooldanud Euroopa tugevama kaitsealase lõimumise ideed, ning arvestades, et Saksamaa nõudis 2016. aasta valges raamatus Saksamaa julgeolekupoliitika ja Saksamaa relvajõudude (Bundeswehri) tuleviku kohta Euroopa julgeoleku- ja kaitseliidu loomist;

O.  arvestades, et kaitsevaldkonna järkjärguline lõimimine on ELi parim võimalus teha vähema raha eest rohkem, ning et valge raamat võiks olla ainulaadne võimalus, et pakkuda välja täiendavaid võimalusi;

Euroopa kaitseliit

1.  tuletab meelde, et oma pikaajalise julgeoleku tagamiseks vajab Euroopa poliitilist tahet ja otsusekindlust, mida toetavad mitmesugused asjakohased poliitikavahendid, sh tugevad ja kaasaegsed sõjalised võimed; julgustab Euroopa Ülemkogu juhtima liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist ja tagama selle elluviimiseks täiendavad rahalised vahendid eesmärgiga kehtestada see ELi järgmise mitmeaastase poliitilise- ja finantsraamistiku raames; tuletab meelde, et liidu ühise kaitsepoliitika kehtestamine tähendab Lissaboni lepingu kohase ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamist ja rakendamist, mille puhul tuleb järgida rahvusvahelist õigust ja mis on tegelikult hädavajalik selleks, et ELil oleks võimalik edendada kogu maailmas õigusriigi põhimõtet, rahu ja julgeolekut; väljendab sellega seoses heameelt kogu liikmesriikide käimasoleva tegevuse üle, mille eesmärk on meie ühiste kaitsealaste püüdluste lõimimine, võttes arvesse ka julgeoleku ja kaitse alase valge raamatu väga olulist panust;

2.  nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid kasutaksid ära Lissaboni lepingu kõiki võimalusi eelkõige seoses ÜJKPga, pidades eriti silmas Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 6 sätestatud alalist struktureeritud koostööd ja artikli 41 lõikes 3 sätestatud käivitusfondi; tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 43 sätestatud Petersbergi ülesanded hõlmavad pikka loetelu kaugeleulatuvatest sõjalistest ülesannetest, nagu ühised desarmeerimisoperatsioonid, humanitaarabi- ja päästeoperatsioonid, sõjaline nõustamine ja abistamine, konfliktide ennetamine ja rahutagamisoperatsioonid ning relvajõudude missioonid kriiside ohjamisel, sealhulgas rahu taastamine ja olukorra konfliktijärgne stabiliseerimine; tuletab meelde, et samas artiklis märgitakse veel, et kõik nimetatud ülesanded võivad aidata kaasa terrorismi vastu võitlemisele, toetades muu hulgas kolmandaid riike nende võitluses terrorismi vastu nende territooriumil; rõhutab, et ÜJKP praegune olukord ei võimalda ELil kõiki loetletud ülesandeid täita; usub, et on vaja teha süsteemselt tööd selle nimel, et leida viise, mis võimaldavad ELil täita Lissaboni lepingu eesmärke;

3.  on seisukohal, et tõeliselt tugev Euroopa kaitseliit peab pakkuma liikmesriikidele suuremaid tagatisi ja võimet kui nende enda omad;

4.  usub, et Euroopa kaitseliidu loomiseks on vaja kõigepealt põhjalikult läbivaadatud ÜJKPd, mille aluseks on tugeva kaitse põhimõte, tõhus rahastamine ja koostöö NATOga; on seisukohal, et sise- ja välisjulgeoleku järjest suuremaks lõimimiseks peab ÜJKP kätkema endas rohkem kui pelgalt väliskriiside ohjamist, et tagada tõeline ühine julgeolek ja kaitse ning võimaldada liidul osaleda kõigis kriiside ja konfliktide etappides, kasutades kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid;

5.  rõhutab vajadust luua nõukogus kaitseministrite tasandi organ, et tagada pidev poliitiline juhtimine ja koordineerida Euroopa kaitseliidu kujundamist; palub nõukogul ja Euroopa Liidul luua esimese sammuna konsulteerimise ja otsuste tegemise foorumi kujul alaline formaat, mis tooks kokku nende liikmesriikide kaitseministrid, kes on kohustunud tegema süvendatumat kaitsealast koostööd;

6.  kutsub komisjoni presidenti üles looma komisjoni liikmetest alalist kaitseküsimuste töörühma, mida juhataks komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja; nõuab, et parlament kaasataks alaliste esindajate näol kõnealusesse töörühma; toetab komisjoni suuremat osalemist kaitseküsimustes hästi fokuseeritud teadusuuringute, kavandamise ja rakendamise kaudu; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles integreerima kliimamuutusi kogu ELi välistegevusse ja eelkõige ÜJKPsse;

7.  on seisukohal, et riskide ja ohtude süvenev tajumine Euroopas muudab Euroopa kaitseliidu loomise pakiliseks, pidades eriti silmas üha halvenevat julgeolekuolukorda ELi piiridel, eelkõige selle ida- ja lõunanaabruses; märgib, et sellele osutatakse ka liikmesriikide julgeolekustrateegiates; rõhutab, et olukord halvenes eelkõige ja järk-järgult 2014. aastal seoses isehakanud Islamiriigi tekkimise ja laienemisega ning seejärel Venemaa-poolse jõukasutamise tagajärjel;

8.  on seisukohal, et Euroopa kaitseliidu aluseks peab olema liikmesriikide korrapärane ühine julgeolekuohu hindamine, kuid see peab olema piisavalt paindlik, et vastata liikmesriikide individuaalsetele julgeolekuprobleemidele ja -vajadustele;

9.  on seisukohal, et liit peaks eraldama omavahendeid liikmesriikide vahelise suurema ja süstemaatilisema Euroopa kaitsealase koostöö, sealhulgas alalise struktureeritud koostöö edendamiseks; on veendunud, et ELi vahendite kasutamine väljendaks selgelt ühtekuuluvust ja solidaarsust, ning et see võimaldaks kõikidel liikmesriikidel suuremate ühiste jõupingutuste kaudu parandada oma sõjalist võimet;

10.  usub, et Euroopa tihedam kaitsekoostöö suurendaks tulemuslikkust, ühtsust ja tõhusust, edendaks ELi varustust ja võimeid ning avaldaks võimalikku positiivset mõju kaitsealaste teadusuuringute ja tööstuslikes küsimustes; rõhutab, et vaid niisuguse tihedama koostöö kaudu, mis peaks järk-järgult arenema tõeliseks Euroopa kaitseliiduks, saavad EL ja tema liikmesriigid omandada tehnoloogilise ja tööstusliku võime, mida nad vajavad kiiremaks, autonoomsemaks ja tulemuslikumaks tegutsemiseks, et reageerida asjakohaselt ja tõhusalt tänapäeva ohtudele;

11.  ergutab kõiki liikmesriike võtma üksteise suhtes siduvamaid kohustusi, luues liidu raames alalise struktureeritud koostöö; julgustab liikmesriike looma alalise struktureeritud koostöö raames rahvusvahelised jõud ja tegema need jõud kättesaadavaks ÜJKP jaoks; rõhutab, et oluline ja vajalik on kõigi liikmesriikide osalus alalises ja tõhusas struktureeritud koostöös; usub, et üldjuhul peaks nõukogu usaldama nendele rahvusvahelistele jõududele rahu tagamise, konfliktide ennetamise ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamise ülesande; soovitab kujundada nii ELi tasandi otsustusprotsessid kui ka siseriiklikud menetlused nii, et need võimaldaksid kriisidele kiiresti reageerida; on veendunud, et selleks tuleks ELi lahingugrupi süsteem ümber nimetada ja seda kasutada ning poliitiliselt, modulaarselt ja tõhusa rahastamise abil edasi arendada; julgustab looma ELi operatsioonide peakorterit, mis on ühisoperatsioonide tõhusa planeerimise, juhtimise ja kontrollimise eeltingimus; rõhutab, et alaline struktureeritud koostöö on avatud kõikidele liikmesriikidele;

12.  kutsub liikmesriike üles selgelt tunnustama sõjaväelaste õigust moodustada kutseühendusi või ametiühinguid ja nendega ühineda ning kaasama neid ametiasutustega korrapäraselt peetavasse sotsiaaldialoogi; kutsub Euroopa Ülemkogu üles astuma konkreetseid samme Euroopa relvajõudude ühtlustamise ja standardimise suunas, et soodustada sõjaväelaste koostööd uue Euroopa kaitseliidu raames;

13.  märgib, et kõigil liikmesriikidel on keeruline säilitada väga ulatuslikku kaitsevõimet ja seda peamiselt rahaliste piirangute tõttu; nõuab seetõttu tihedama koostöö tegemist ja selgemaid valikuid selle suhtes, milline võime tagada, et liikmesriigid saaksid keskenduda konkreetsetele valdkondadele;

14.  julgustab liikmesriike otsima täiendavaid võimalusi vägede ja varustuse ühiseks hankimiseks, säilitamiseks ja hooldamiseks; soovitab kõigepealt uurida võimalusi mittesurmava varustuse, näiteks transpordiks kasutatavate sõidukite ja õhusõidukite, tankimiseks kasutatavate sõidukite ja õhusõidukite ning muu tugivarustuse ühendamiseks ja jagamiseks;

15.  usub, et koostalitlusvõime on vältimatu selleks, et liikmesriikide väed oleksid suuremal määral ühildatavad ja lõimitud; rõhutab seetõttu, et liikmesriigid peavad uurima kaitseressursside ühishangete võimalusi; märgib, et ELi kaitseturgude protektsionistlik ja suletud iseloom teeb selle raskemaks;

16.  rõhutab, et Athena mehhanismi tuleb muuta ja laiendada, et tagada ELi missioonide rahastamine ühisvahenditest, selle asemel et suurem osa kulutustest jääks üksikute osalevate liikmesriikide kanda, sest sellega kõrvaldataks võimalik takistus, mis ei lase liikmesriikidel missioonideks vägesid anda;

17.  kutsub Euroopa Parlamenti üles looma täieõigusliku julgeoleku- ja kaitsekomisjoni, mis jälgib alalise struktureeritud koostöö elluviimist;

18.  usub, et EDA tugev ja suurenev roll on tõhusa Euroopa kaitseliidu jaoks hädavajalik võimepõhiste programmide ja projektide kooskõlastamise ning Euroopa ühiste võimete ja relvastuspoliitika loomise seisukohast, suurema tõhususe saavutamiseks, dubleerimise kaotamiseks ja kulude vähendamiseks, lähtudes väga täpsete võimealaste nõuete kataloogist ÜJKP operatsioonide jaoks ning ühtlustatud riiklikest kaitseplaneerimise ja hankeprotsessidest neid konkreetseid võimeid silmas pidades; usub, et sellele peaks eelnema liikmesriikide kaitsejõudude ülevaatamine ning EDA varasema tegevuse ja menetluste läbivaatamine; palub EDA-l tõendada, millised võimet käsitlevad puudused, mis tehti kindlaks peaeesmärkides ja võimearendusplaanis, said ameti raames kõrvaldatud; on veendunud, et algatuste ja projektide ühendamine ja jagamine on esimene suurepärane samm Euroopa tihedama koostöö suunas;

19.  ergutab komisjoni tegema koostööd EDAga, et tugevdada kaitsesektori tööstuslikku ja tehnoloogilist baasi, mis on Euroopa strateegilise sõltumatuse jaoks vältimatult vajalik; usub, et tööstuse säilitamiseks on ülioluline suurendada liikmesriikide kaitsekulusid ja tagada tööstuse jätkuv konkurentsivõime üleilmsel tasandil; märgib, et turu praegune killustatus nõrgendab Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõimet; on veendunud, et koostööl põhinevad teadusuuringud aitavad vähendada sellist killustatust ja parandada konkurentsivõimet;

20.  on sügavalt veendunud, et ainult ühine lähenemisviis võimete arendamisele, sealhulgas selliste operatiivüksuste nagu Euroopa lennutranspordi juhtimissüsteemi tugevdamise kaudu, saab aidata luua mastaabisäästu, mis on vajalik Euroopa kaitseliidu toetamiseks; usub ühtlasi, et ELi võimete suurendamine ühishangete ning muul viisil ühendamise ja jagamise kaudu võib anda vajaliku tõuke Euroopa kaitsetööstuse, sealhulgas VKEde edendamiseks; toetab sihipäraseid meetmeid, mis niisuguseid projekte soodustavad, et saavutada EDA eesmärk kasutada 35 % kogukuludest ühishangete rahastamiseks, nagu nõutakse ELi üldises strateegias; usub, et kui kaitsevaldkonnas kehtestada Euroopa poolaasta, mille raames liikmesriigid vahetavad teavet üksteise planeerimistsüklite ja hankekavade kohta, aitaks see üle saada kaitseturu praegusest killustatusest;

21.  rõhutab, et küberjulgeolek on juba oma olemuselt selline poliitikavaldkond, kus koostöö ja lõimumine on otsustava tähtsusega, ja seda mitte üksnes ELi liikmesriikide, peamiste partnerite ja NATO vahel, vaid ka eri ühiskondlike toimijate vahel, sest tegemist ei ole ainuüksi sõjalise vastutusvaldkonnaga; nõuab selgemaid juhiseid selle kohta, kuidas ja millises kontekstis ELi kaitse- ja ründevõimet tuleb kasutada; tuletab meelde, et parlament on korduvalt nõudnud ELi kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi määruse põhjalikku läbivaatamist, et vältida tarkvara ja muude süsteemide, mida võidakse kasutada ELi digitaristu vastu või inimõiguste rikkumiseks, sattumist valedesse kätesse;

22.  juhib tähelepanu asjaolule, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldas hiljuti üldise strateegia, mis on sidus raamistik, millega kehtestatakse tegevuse prioriteedid välispoliitika valdkonnas ja määratakse kindlaks Euroopa kaitsepoliitika tulevased arengusuunad;

23.  tuletab meelde 2007. aasta novembris EDA ministrite tasemel kokku tulnud juhtorgani poolt heaks kiidetud nelja ühise investeerimise sihttaset ning tunneb muret tagasihoidliku koostöö pärast, millele osutati 2013. aastal avaldatud kaitseandmete aruandes;

24.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal viia kokku Euroopa kaitsetööstuse peamised ettevõtjad ja sidusrühmad, eesmärgiga arendada välja Euroopa droonitööstus;

25.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal viia kokku Euroopa kaitsetööstuse peamised ettevõtjad ja sidusrühmad, eesmärgiga töötada välja strateegiad ja platvorm kaitsevarustuse ühiseks väljaarendamiseks;

26.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles suurendama alalise struktureeritud koostöö osana koostööd riiklike küberjulgeoleku strateegiate, võimete ja juhtimiskeskuste ning EDA vahel, et pakkuda kaitset küberrünnakute eest ja nende vastu võidelda;

27.  nõuab ELi küberkaitsepoliitika raamistiku edasiarendamist, et parandada liikmesriikide küberkaitsevõimet, operatiivkoostööd ja teabe jagamist;

28.  võtab teadmiseks käimasoleva töö, mille eesmärk on määrata kindlaks ettevalmistav tegevus ELi tulevase kaitsealaste teadusuuringute programmi käivitamiseks, ja nõuab tungivalt programmi võimalikult kiiret käivitamist, nagu seda 2013. ja 2015. aastal nõudis Euroopa Ülemkogu, pärast seda, kui Euroopa Parlament on algatanud katseprojekti; rõhutab, et ettevalmistava tegevuse jaoks tuleks eraldada piisavad rahalised vahendid, vähemalt 90 miljonit eurot kolme aasta jooksul (2017–2020); on seisukohal, et ettevalmistavale tegevusele peaks järgnema mastaapne sihtotstarbeline ELi rahastatav teadusuuringute programm, mis on osa järgmisest, 2021. aastal algavast mitmeaastasest finantsraamistikust; märgib, et selleks, et Euroopa kaitsealaste teadusuuringute programm oleks tõsiseltvõetav ning suudaks anda märkimisväärseid tulemusi, vajab see nimetatud ajavahemikul aastas vähemalt 500 miljoni euro suurust eelarvet; kutsub liikmesriike üles kavandama tulevase koostöö programme, mille lähtepunktiks võiks olla ELi rahastatavad kaitsealased teadusuuringud, ning nõuab sõjaliste operatsioonide ettevalmistava tegevuse käivitusfondi loomist, nagu on sätestatud Lissaboni lepingus; võtab teadmiseks komisjoni kaitsealased algatused, mille seas on kaitsealane tegevuskava, kaitsetööstuse poliitika ning Euroopa kaitsesektori tehnoloogiline ja tööstuslik baas;

29.  rõhutab, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide, näiteks EUNAVFOR MED Sophia käivitamine aitab kaasa Euroopa kaitseliidu loomisele; kutsub ELi üles selliseid missioone jätkama ja hoogustama;

30.  peab oluliseks rakendada Euroopa poolaasta menetlusi tõhusama koostöö saavutamiseks julgeoleku ja kaitse valdkonnas;

31.  rõhutab, kui tähtis on võtta kasutusele vajalikud meetmed, millega ergutada toimivat, õiglast, kergesti juurdepääsetavat ja läbipaistvat Euroopa kaitsevarustuse turgu, mis on kõigile avatud, edendada tulevikku suunatud tehnilist innovatsiooni, toetada VKEsid ning stimuleerida majanduskasvu ja tööhõivet, et võimaldada liikmesriikidel oma kaitse- ja julgeolekueelarvet tunduvalt tõhusamalt ja tulemuslikumalt kasutada ja maksimeerida; võtab teadmiseks asjaolu, et Euroopa kaitsesektori tugev tehnoloogiline ja tööstuslik baas eeldab õiglast, toimivat ja läbipaistvat siseturgu, varustuskindlust ja struktureeritud dialoogi kaitsesektori jaoks asjakohaste tööstusharudega; on mures, et kaitsesektoris on konkurentsivõime suurendamise, korruptsioonivastaste meetmete elluviimise ja suurema läbipaistvuse osas siiani üksnes tagasihoidlikke edusamme tehtud, ning et ikka veel ei ole olemas usaldusväärset Euroopa kaitsetööstuse poliitikat ja siseturu eeskirjade järgimine jätab endiselt soovida; on seisukohal, et integreeritud ja konkurentsivõimeline Euroopa kaitserelvaturg peaks pakkuma stiimuleid ja eeliseid kõigile liikmesriikidele ning varustama kõik ostjad nende individuaalsetele julgeolekuvajadustele vastavate asjakohaste, taskukohase hinnaga vahenditega; rõhutab vajadust tagada kaitsevaldkonna riigihangete direktiivi ja ühendusesiseste vedude direktiivi nõuetekohane kohaldamine kogu ELis; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada kaitsevaldkonnaga seotud kahe kaitsemeetmete paketi direktiivi täielik rakendamine;

32.  kutsub komisjoni üles täitma oma rolli kaitsealase tegevuskava kaudu, et toetada tugevat tööstusbaasi, mis suudab vastata Euroopa strateegilistele võimekusalastele vajadustele, ning teha kindlaks valdkonnad, kus EL võiks anda lisaväärtust;

33.  on veendunud, et liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulise kujundamise käigus peaks EL kokkuleppel asjaomaste liikmesriikidega ette nägema osavõtu nende rakendatavatest suutlikkuse suurendamise programmidest, sealhulgas osalemise liidu raamistikus nende programmide elluviimiseks loodud struktuurides;

34.  ergutab komisjoni koostöös EDAga tegutsema ELi rahastamisvahendite ja instrumentide koondamise kaudu kaitsealase koostöö hõlbustaja ja võimaldajana, et liikmesriigid töötaksid välja oma kaitsevõime programmid; tuletab meelde, et Euroopa kaitsealane tegevuskava peaks olema strateegiline vahend kaitsealase koostöö tugevdamiseks Euroopa tasandil, eelkõige ELi rahastatava kaitsealaste teadusuuringute programmi ning kogu väärtusahelas tööstusalast koostööd tugevdavate meetmete kaudu;

35.  suhtub väga soosivalt strateegilise sõltumatuse mõistesse, mille töötas Euroopa Liidu üldise strateegia raames välja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja; leiab, et seda mõistet tuleks kohaldada nii ELi strateegiliste prioriteetide kui ka ELi võimekuse ja tööstuse tõhustamise puhul;

36.  peab kiiduväärseks Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ja NATO peasekretäri 8. juuli 2016. aasta ühisdeklaratsiooni, milles rõhutatakse, et EL ja NATO peavad julgeoleku ja kaitse valdkonnas koostööd tegema; väljendab veendumust, et ELi ja NATO koostöö peaks hõlmama koostööd idas ja lõunas, hübriid- ja küberohtudega võitlemist, meresõidu turvalisuse parandamist ning kaitsevõime väljaarendamise ühtlustamist ja kooskõlastamist; on seisukohal, et koostöö tehnoloogilise, tööstusliku ja sõjalise võimekuse valdkonnas pakub võimalusi parandada nende kahe raamistiku ühilduvust ja koostoimet, tagades seeläbi parema ressursitõhususe; tuletab meelde, kui tähtis on eelnimetatud deklaratsiooni kiire rakendamine, ning kutsub sellega seoses Euroopa välisteenistust üles töötama koos asjaomaste osapooltega 2016. aasta detsembriks välja konkreetsed rakendusvõimalused; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid arendama välja võimekuse, mida saaks kasutada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames, et toimida autonoomselt juhtudel, kus NATO ei ole valmis tegutsema või kus ELi tegevus on sobivam; on kindel, et see tugevdaks ka NATO rolli julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning kollektiivkaitses; rõhutab, et ELi ja NATO koostöö tugevama ja tõhusama kaitsetööstuse ning kaitsealaste teadusuuringute hõlbustamiseks on strateegiline prioriteet, mille kiire elluviimine on väga oluline; on veendunud, et koostöö ennetamise, analüüsi ja varajase tuvastamise vallas teabe ja luuerandmete tõhusa jagamise kaudu suurendab ELi võimekust tõrjuda ohte, sh hübriidohte; on jätkuvalt kindel, et NATO on peamine julgeoleku ja kaitse tagaja Euroopas; rõhutab vajadust vältida dubleerimist NATO ja liidu vahendite vahel; on veendunud, et ELil on ka tsiviilvaldkonnas potentsiaal ebastabiilsetes piirkondades olulisi muutusi kaasa tuua; toonitab siiski, et kuigi NATO roll on kaitsta selle peamiselt Euroopa liikmeid mis tahes välise rünnaku eest, peaks EL püüdlema selle suunas, et olla reaalselt suuteline end ise kaitsma ning vajadusel autonoomselt toimima, võttes selleks suurema vastutuse varustust, väljaõpet ja korraldust täiustades;

37.  märgib, et kuigi NATO peab jääma Euroopas kollektiivkaitse alustalaks, ei pruugi NATO ja ELi poliitilised prioriteedid alati olla samad, eriti arvestades Aasia kerkimist Ameerika Ühendriikide huviorbiiti; märgib lisaks, et ELi käsutuses on ainulaadsed julgeolekuga seotud vahendid, mis NATO-l puuduvad, ning vastupidi; on seisukohal, et EL peaks võtma oma lähinaabruses julgeolekukriiside eest suurema vastutuse ning seeläbi NATOt tema ülesannetes toetama, eriti hübriidsõja ja meresõidu turvalisuse kontekstis; on veendunud, et pikas perspektiivis võib olla vaja reformida Berliin-pluss-kokkuleppeid, muu hulgas selleks, et NATO saaks kasutada ELi võimeid ja vahendeid; toonitab, et ELi püüe strateegilise sõltumatuse poole ning Euroopa kaitseliidu moodustamine peab toimuma täielikus koostoimes NATOga ning selle tulemuseks peab olema tõhusam koostöö, õiglane kohustuste jaotamine ning tulemuslik tööjaotus NATO ja ELi vahel;

38.  väljendab veendumust, et ELi ja NATO koostöö peaks hõlmama ühist vastupanuvõime suurendamist idas ja lõunas, samuti kaitsealaseid investeeringuid; on seisukohal, et koostöö võimekuse valdkonnas pakub võimalusi parandada nende kahe raamistiku ühilduvust ja koostoimet; on kindel, et see tugevdaks ka NATO rolli julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning kollektiivkaitses;

39.  on sügavalt mures teadete pärast, et haldusmenetlused aeglustavad asjatult ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide jaoks jõudude moodustamist ning kiirreageerimisjõudude piiriülest liikumist ELi territooriumil; kutsub liikmesriike üles looma kogu ELi hõlmavat süsteemi, millega koordineeritakse kaitseväe isikkoosseisu, seadmete ja varustuse kiiret liikumist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ülesandel siis, kui tuleb kasutusele võtta solidaarsusklausel, ning kui on kohustus anda abi ja toetust kõigi nende käsutuses olevate vahenditega vastavalt ÜRO põhikirja artiklile 51;

40.  nõuab ELi lepingu artikli 42 lõike 7 tulevaseks kasutamiseks praktilise korra ja suuniste kehtestamist; kutsub liikmesriike üles tegema vajalikke korraldusi nimetatud artikli rakendamiseks, et võimaldada liikmesriikidel tõhusalt hallata teiste liikmesriikide abi- ja toetusmakseid, või lasta neid tõhusalt hallata liidu raamistikus; kutsub liikmesriike üles seadma eesmärgiks SKPst 2 % kulutamine kaitsele, ning nende kaitse-eelarvest 20 % kulutamine varustusele, mille puhul EDA on seisukohal, et selle soetamine on vajalik, sealhulgas sellega seotud teadus- ja arendustegevusele, kaotades nii lõhe EDA ühise investeerimise nelja sihttaseme vahel;

41.  on arvamusel, et rahaliste piirangutega seotud probleemid liikmesriikide eelarvetes pakuvad samaaegselt arenguvõimalusi, mis tulenevad selgest vajadusest teha kaitseküsimustes liikmesriikide vahel tihedamat koostööd; peab teretulnuks mõnede liikmesriikide otsust lõpetada kaitsekulutuste kärpimine või kaitsekulutusi suurendada;

42.  on seisukohal, et Euroopa Parlamendil peaks olema tulevases Euroopa kaitseliidus oluline roll, ning leiab seega, et julgeoleku ja kaitse allkomisjonist peaks saama täieõiguslik parlamendikomisjon;

43.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal algatada ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika valge raamatu koostamine, mis põhineks Euroopa Ülemkogu poolt heaks kiidetud ELi üldisel strateegial; palub, et nõukogu teeks viivitamata ülesandeks selle dokumendi koostamise; peab kahetsusväärseks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja soovitust ELi kaitseministritele koostada põhjaliku valge raamatu koostamise protsessi asemel ainult julgeoleku ja kaitsepoliitika rakenduskava; on seisukohal, et rakenduskava peaks eelnema korrapärasele julgeoleku- ja kaitsepoliitika valge raamatu koostamise protsessile, mis peaks olema asjakohane raamistik, mille alusel määrata iga ametiaja kohta konkreetsetel alustel ja realistlikult kindlaks, kui suured peaksid olema liidu võimalikud maksed julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas;

44.  on veendunud, et ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika valge raamat peaks olema sidusate valitsuste- ja parlamentidevaheliste protsesside ning eri ELi institutsioonide panuse tulemus, mis peaks põhinema rahvusvahelisel koordineerimisel ELi partnerite ja liitlastega, sealhulgas NATOga, ning ulatuslikul institutsioonidevahelisel toetusel; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal oma esialgne ajakava läbi vaadata, et alustada liikmesriikide ja parlamentidega sihipäraseid konsultatsioone;

45.  on seisukohal, et lähtudes ELi üldisest strateegiast, peaks valge raamat hõlmama ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika strateegiat ning selle strateegia kasutuselevõtmiseks vajalikuks peetavat võimekust, samuti liikmesriikide ja ELi tasandi meetmeid ja programme, et rakendada seda võimekust, mis peaks põhinema Euroopa ühisel võimekuse ja relvastuspoliitikal, võttes samas arvesse asjaolu, et kaitse ja julgeolek jäävad liikmesriikide pädevusse;

46.  on seisukohal, et valge raamat peaks olema siduv institutsioonidevaheline kokkulepe, ning selles tuleks sätestada ELi vastava mitmeaastase poliitilise ja finantsraamistiku kohta kõik liidu algatused, investeeringud, meetmed ja programmid; on veendunud, et liikmesriigid, partnerid ja liitlased peaksid oma julgeoleku- ja kaitsepoliitika planeerimisel seda institutsioonidevahelist kokkulepet arvesse võtma, et tagada nende vastastikune sidusus ja täiendavus;

Käivitamisega seotud algatused

47.  on seisukohal, et viivitamata tuleks käivitada järgmised algatused:

   ettevalmistav tegevus ÜJKP alaste teadusuuringute vallas, mis algab 2017. aastal ja jätkub kuni 2019. aastani;
   sellele järgnev ambitsioonikam ja strateegilisem kaitsealaste teadusuuringute programm, mis ulatub järgmise mitmeaastase finantsraamistikuni, juhul kui liikmesriigid eraldavad selleks vajalikud täiendavad rahalised vahendid või kui liikmesriigid kaasrahastavaid neid ELi toimimise lepingu artikli 185 alusel;
   kaitsevaldkonna Euroopa poolaasta, milles hinnataks liikmesriikide kaitsevaldkonna eelarve kohandamiseks tehtud jõupingutuste osas toimunud arengut;
   strateegia, milles visandatakse etapid, mis tuleb läbida Euroopa kaitseliidu loomiseks ja elluviimiseks;
   alalise kaitseministrite nõukogu loomise kaalumine;
   toetus NATO algatusele, mille raames paigutatakse liikmesriikidesse vajaduse korral rahvusvahelised pataljonid, eelkõige toetus vajaliku taristu väljaarendamisele (sh majutus);
   valge raamatu korrapärase protsessi väljatöötamine, mis võetakse esimest korda kasutusele järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kavandamisel;
   sidusrühmade konverents, millel käsitletakse Euroopa relvastuse ja võimekuse poliitika väljatöötamist ning asjaomaste riiklike poliitikasuundade ühtlustamist ELi kaitsepoliitika läbivaatamise raames;
   nende õigusprobleemide lahendamine, mis takistavad rakendamast ühisteatist, milles käsitletakse suutlikkuse suurendamist, eesmärgiga edendada julgeolekut ja arengut kolmandates riikides;
   ELi lahingugruppide kontseptsiooni reformimine, eesmärgiga luua alalised üksused, mida ei juhi üks konkreetne riik ning mis läbivad süstemaatiliselt ühisõppuseid;
   sõjalise käivitusfondi loomine, nagu on ette nähtud ELi lepingu artikli 41 lõikes 3, mis aitaks ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjalisi operatsioone tunduvalt kiiremini käivitada;
   tegevuskava Athena mehhanismi tõhustamiseks ja laiendamiseks, et pakkuda ELi missioonide jaoks rohkem ühenduse rahastamisvahendeid;
   Athena mehhanismi reformimine, et suurendada selle kulude jagamise ja ühisrahastamise potentsiaali, eriti seoses ELi lahingugruppide kasutamise, muude kiirreageerimisvahendite kasutamise või partnerriikides sõjaliste jõudude võimekuse suurendamisega (koolitus, juhendamine, nõustamine, varustuse tagamine, taristu parandamine ja muud teenused);
   aruteluprotsess, mille teemaks on välismaised otseinvesteeringud kaitse ja julgeoleku seisukohalt kriitilistesse tööstusharudesse ning teenuseosutajad, eesmärgiga töötada välja ELi tasandi õigusaktid;
   aruteluprotsess kahesuguse kasutusega kaupade standardimise teemal, eesmärgiga välja töötada ELi tasandi õigusaktid;
   arutelu alalise peakorteri loomise teemal ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjaliste operatsioonide juhtimiseks ja kontrollimiseks;
   kogu ELi hõlmav kaitseväe isikkoosseisu, varustuse ja tarnete kiire liikumise koordineerimise süsteem;
   Euroopa kaitsealase tegevuskava algsed aspektid, mis põhinevad ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika valgel raamatul;
   ELi ja NATO esialgsed ühisprojektid, mis käsitlevad võitlust hübriidohtudega ja nende ennetamist ning vastupanuvõime suurendamist, koostööd strateegilise teabe ja reageerimise valdkonnas, operatiivkoostööd, sealhulgas merel, rännet, küberjulgeoleku ja -kaitse kooskõlastamist, kaitsevõimet, kaitsealase tehnoloogia-, teadus- ja tööstusbaasi tugevdamist, sõjalisi õppusi ning ELi ida- ja lõunanaabrite kaitse- ja julgeolekuvõimet;
   meetmed koostöö ja usalduse suurendamiseks küberjulgeoleku ja kaitsevaldkonna osaliste seas;

48.  teeb ettepaneku luua kiiremas korras Euroopa kaitseliit astmelise integratsioonisüsteemi kaudu kahes etapis:

   a) alalise struktureeritud koostöö käivitamine, mille parlament on juba heaks kiitnud ning mis sisaldub komisjoni presidendi programmis „Uus algus“;
   b) komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat käsitleva tegevuskava rakendamine;

o
o   o

49.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO peasekretärile, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni peasekretärile, ELi kosmose-, julgeoleku- ja kaitsevaldkonnaga tegelevatele ametitele ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0120.
(2) ELT C 419, 16.12.2015, lk 138.
(3) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 48.
(4) „The Cost of Non-Europe in Common Security and Defence Policy“, Euroopa Parlamendi uuringuteenistus (2013), lk 78.


Veeteedel toimuva reisijateveo võimaluste ärakasutamine
PDF 188kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 22. novembri 2016. aasta resolutsioon veeteedel toimuva reisijateveo võimaluste ärakasutamise kohta (2015/2350(INI))
P8_TA(2016)0436A8-0306/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1974. aasta muudetud rahvusvahelist konventsiooni inimelude ohutusest merel (SOLASi konventsioon),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni 1978. aasta protokolli, mis on seotud 1973. aasta rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooniga,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 2006. aasta puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP 21) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste konverentsi 11. istungjärku (CMP 11), mis toimus Pariisis 30. novembrist kuni 11. detsembrini 2015. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni 28. märtsi 2011. aasta valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas“ (COM(2011)0144),

–  võttes arvesse komisjoni 21. jaanuari 2009. aasta teatist „Strateegilised eesmärgid ja soovitused seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani“ (COM(2009)0008),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1315/2013 üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 661/2010/EL(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1316/2013, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, muudetakse määrust (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 680/2007 ja (EÜ) nr 67/2010(2),

–  võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni strateegiliste eesmärkide ja soovituste kohta seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani(3),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni 2011. aasta transpordipoliitika valge raamatu rakendamise kohta: vahekokkuvõte ja edasised sammud säästva liikuvuse suunas(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1177/2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004(5),

–  võttes arvesse komisjoni 24. mai 2016. aasta aruannet „Aruanne, milles käsitletakse määruse (EL) nr 1177/2010 (mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004) kohaldamist“ (COM(2016)0274),

–  võttes arvesse komisjoni 10. septembri 2013. aasta teatist „Siseveetranspordi kvaliteedi tõstmise kohta – NAIADES II” (COM(2013)0623),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/87/EÜ, millega kehtestatakse siseveelaevade tehnilised nõuded(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/45/EÜ reisilaevade ohutuseeskirjade ja -nõuete kohta(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1090/2010, millega muudetakse direktiivi 2009/42/EÜ kaupade ja reisijate merevedu käsitlevate statistiliste aruannete kohta(8),

–  võttes arvesse nõukogu 18. juuni 1998. aasta direktiivi 98/41/EÜ ühenduse liikmesriikide sadamatesse või sadamatest liiklevate reisilaevade pardal olevate isikute registreerimise kohta(9),

–  võttes arvesse nõukogu 8. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ) nr 3051/95 ro-ro-tüüpi reisiparvlaevade meresõiduohutuse korralduse kohta(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta direktiivi 2012/33/EL, millega muudetakse direktiivi 1999/32/EÜ seoses laevakütuste väävlisisaldusega(11),

–  võttes arvesse komisjoni 16. oktoobri 2015. aasta aruannet „REFIT – Suuna kohandamine: ELi reisilaevade ohutust käsitlevate õigusaktide toimivuse kontroll“ (COM(2015)0508),

–  võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2016. aasta aruannet „Direktiivi 2000/59/EÜ (laevaheitmete ja lastijäätmete vastuvõtmise seadmete kohta sadamates) hindamine õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames“ (COM(2016)0168),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A8-0306/2016),

A.  arvestades, et pikkade rannikualade ning arvukate saarte ja jõgedega Euroopa geograafia pakub erakordseid võimalusi säästvaks reisijateveoks veeteedel;

B.  arvestades, et veeteedel toimuv reisijatevedu rannikulaevanduse (lähimerevedu), siseveetee- ja mereparvlaevade, linna- ja äärealade liikuvuse, ristluse ja turismi valdkonnas pakub suuri võimalusi kasutada nii taristu kui ka laevadega seotud olemasolevat ülemäärast mahtu ning on Euroopa Liidu erinevate piirkondade ühendamisel otsustava tähtsusega, mistõttu on tegemist olulise ühtekuuluvust suurendava teguriga; arvestades, et peale selle soodustab ristlus ja parvlaevadega seotud tegevus rannikuturismi, kuna see on üks peamisi merendustegevusi Euroopas;

C.  arvestades, et viimaste aastate jooksul on täheldatud suundumust selliste laevaliikluse eri valdkondade jaoks mõeldud aluste (st jõe- ja merelaevad) intensiivse väljatöötamise poole, mis vastavad merelaevadele esitatavatele nõuetele ja mille parameetrid võimaldavad liikuda ka madalas vees;

D.  arvestades, et tänu tehnika arengule on veetransport muutunud taas alternatiiviks linnakeskustesse viivatele ülekoormatud teedele;

E.  arvestades, et ehkki mõlemat turuosa käsitleb üks ja sama sadamavaldaja, puutuvad veeteedel toimuva reisijateveo ja kaubaveo valdkonnad kokku erinevate probleemidega ning neil on erinevad vajadused seoses taristu, keskkonnaprobleemide, käitamisega seotud küsimuste, turvalisuse ning sadama ja linna vaheliste suhetega;

F.  arvestades, et veetranspordivaldkonna reisijatejaamade integreerimine taristu omavahelist ühendamist käsitlevasse Euroopa poliitikasse, mida rakendatakse juba üleeuroopalist transpordivõrku käsitleva määrusega (EL) nr 1315/2013 ja Euroopa ühendamise rahastut käsitleva määrusega (EL) nr 1316/2013, pakub täiendavat Euroopa lisaväärtust;

G.  arvestades, et veetranspordi projektide jaoks on Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist (EFSI) võimalik saada tavapäraseid toetusi täiendava vahendina ka laene ja tagatisi;

H.  arvestades, et siseveetransporti peetakse keskkonnahoidlikuks transpordiharuks, mis nõuab erilist tähelepanu ja toetust, ning et valges raamatus soovitatakse edendada mere- ja siseveetransporti, suurendada ranniku- ja siseveelaevanduse osakaalu ning parandada vedude ohutust;

I.  arvestades, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon ja ettepanek võtta vastu Euroopa juurdepääsetavuse akt ei ole mitte ainult usaldusväärne juhis määruse (EL) nr 1177/2010 rakendamiseks ja vajaduse korral selle edasiseks läbivaatamiseks, vaid ka reisijate õigusi käsitleva õigusakti vastuvõtmiseks ühendvedude kontekstis, ning et niisugune õigusakt peaks hõlmama tõketeta juurdepääsetavust puudega või piiratud liikumisvõimega isikute jaoks;

J.  arvestades, et ehkki veeteedel toimuvat reisijatevedu peetakse ohutuks transpordiliigiks, on selles sektoris varem toimunud mitu traagilist õnnetust, sealhulgas laevadega Estonia, Herald of Free Enterprise, Costa Concordia, Norman Atlantic ja UND Adryatik;

K.  arvestades, et EL on oma meretranspordipoliitika strateegias kuni 2018. aastani sätestanud eesmärgi asuda merendusuuringute ja -innovatsiooni ning laevaehituse valdkonnas maailmas juhtpositsioonile, et parandada laevade energiatõhusust ja tehnoloogilist arukust, vähendades nende mõju keskkonnale, viies õnnetuste ohu miinimumini ja suurendades elukvaliteeti merel;

L.  arvestades, et jõeristluslaevade turism ning jõgedel, kanalitel ja muudel siseveekogudel toimuv reisijatevedu on kasvamas Euroopa jõgede paljudes lõikudes ja nende äärde jäävates linnatranspordisõlmedes;

M.  arvestades, et EL on võtnud vastu mitu veeteede kasutamisel põhinevat makrostrateegiat, sealhulgas Doonau piirkonna, Joonia ja Aadria mere piirkonna ning Läänemere piirkonna strateegia;

1.  on seisukohal, et veeteedel toimuv reisijatevedu tuleb seada ELi ja liikmesriikide transpordipoliitika tegevuskavas olulisemale kohale; seepärast arvab, et riigid peaksid püüdlema veeteedel toimuva reisijateveo ühtse piirkonna poole, näiteks lihtsustades veeteedel toimuvast piiriülesest reisijateveost tulenevat halduskoormust;

Konkurentsivõime

2.  ergutab liikmesriike, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi ning komisjoni võtma veeteedel toimuvat reisijatevedu arvesse ning eelkõige parandama sellega seotud taristut, nii põhi- kui ka üldist võrku üleeuroopalise transpordivõrgu ja Euroopa ühendamise rahastu raames, tugevdades selle ühendatust muu hulgas sisemaa raudteetaristuga, sh sellise taristu ja teabe võimaldamine, millega tagataks kõikide reisijate liikumisvajadustega arvestamine;

3.  ergutab arendama meremagistraale, sealhulgas kolmandates riikides, et edendada tõhusat mitmeliigilist transporti, soodustada selle liigi integreerimist muude transpordivõrkude ja -liikidega, kõrvaldada peamiste võrgutaristute kitsaskohad ning tagada territoriaalne ühtsus ja lõimumine;

4.  rõhutab vajadust kõrvaldada kitsaskohad Lääne-Euroopa laiendatud siseveeteede süsteemi ja Ida-Euroopa olemasoleva, märkimisväärselt ja paiguti täielikult degradeerunud süsteemi ühenduskohtades;

5.  kutsub komisjoni üles avaldama iga-aastase ülevaate veeteedel toimuva reisijateveo projektidest, mida EL on kaasrahastanud ühtekuuluvus-, struktuuri- ja piirkondlikest fondidest, INTERREGi, programmi „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu, üleeuroopalise transpordivõrgu ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi vahenditest;

6.  kutsub komisjoni üles avaldama kokkuvõtvat aruannet veeteedel toimuva reisijateveo sektori ELi strateegiate rakendamise kohta;

7.  rõhutab Euroopa statistika olemasolu suurt tähtsust veeteedel toimuva reisijateveo sektori jaoks ettenähtud kavade ja poliitikameetmete kujundamisel, eriti arvandmed nii parvlaevade kui ka ristluslaevade osutatavate piiriüleste mere- ja siseveetransporditeenuste kohta, arvestades, et on piirkondi, mille eri paikade vahelist transporti on võimalik korraldada vaid mööda vett; palub Eurostatil lisada oma mereristlusreisijaid käsitlevasse statistikasse andmed teekonnal sadamaid külastavate reisijate kohta, täpsemalt nende reisijate arvu kohta, kes igas vahesadamas laevale lähevad ja sealt maha tulevad, mitte ainult nende ristlusreisijate arv, kes lähevad igal aastal laevale puhkuse eesmärgil (saabujate ja lahkujate koguarv); nende arvude lisamine annaks ristlussektori ja veeteedel toimuva reisijateveo lisaväärtusest üldiselt realistlikuma ülevaate;

8.  palub komisjonil töötada välja siseveelaevade õnnetuste ja ohtlike juhtumitega, kaasa arvatud piiriülese liiklusega seotud arvandmete ühtse kogumise süsteem;

9.  usub, et veeteedel toimuva reisijateveo integreerimine linnade ja piirkondade ühistranspordivõrgustikesse võib parandada linnades olulisel määral liikuvuse tõhusust, keskkonnatoimet, elukvaliteeti, taskukohasust, maismaatranspordi võrkude ülekoormatuse vähendamist ja mugavust; palub komisjonil täielikult toetada kvaliteetsesse sisemaa taristusse tehtavaid investeeringuid, mis võivad aidata vähendada kohaliku transpordi ülekoormatust ja tagada, et välditakse negatiivset mõju kohalikele elanikele; palub komisjonil koostada loetelud heade tavade näidete kohta kõnealuses valdkonnas;

10.  kutsub liikmesriike üles edendama ja toetama kohalikke siseveelaevanduse aktiveerimise algatusi, mis on suunatud linnastute varustamisele, sh jõesadamates paiknevate jaotuskeskuste ja reisijateveo arendamisele, eelkõige eesmärgiga muuta kõnealused piirkonnad turistidele ligitõmbavamaks;

11.  toonitab, et avalike teenuste kvaliteedi parandamiseks ja turismisektori edasiarendamiseks, eelkõige äärepoolseimates ja eraldatud piirkondades, tuleks veeteedel toimuv reisijatevedu integreerida paremini teabe-, broneeringu- ja piletimüügisüsteemidesse; rõhutab vajadust võtta üleeuroopalise integreeritud piletisüsteemi väljatöötamisel arvesse veeteedel toimuva reisijateveo teenusepakkujaid;

12.  julgustab komisjoni rahastama paremini korraldatud ja tõhusamaid projekte integreeritud transporditeenuste edendamiseks, mille tulemusena vähendatakse järk-järgult energia tarbimist; korraldatakse ümber mitmesuguste avaliku ja erasektori lennu-, mere- ja maismaaveoettevõtjate sõiduplaanid ühendvedude ja reisijateveo parema juhtimise eesmärgil; ühendatakse avaliku ja erasektori ettevõtjate väljastatud piletid digitaalse rakenduse kaudu üheks piletiks;

13.  juhib tähelepanu asjaolule, et võimaluse korral tuleks edendada tavasid, mille kohaselt osutatakse kaubalaevadega ka reisijateveoteenuseid ja vastupidi – näiteks parvlaevade puhul –, sest need pakuvad laevadele võimalusi saavutada parem täitumus ja suurem finantstõhusus ning vähendada teede ülekoormatust;

14.  peab kiiduväärseks veeteedel toimuva reisijateveo sektori püüdlusi võtta kasutusele keskkonnahoidlikumad, vähemsaastavad ja energiatõhusamad laevad, mis on töötatud välja Euroopa raamistiku osana, et muuta veetransport keskkonnasäästlikumaks; on arvamusel, et see toob kaasa odavamad lahendused, mis on säästvad, atraktiivsemad ja seega majanduslikult konkurentsivõimelisemad, muutes sektori üldiselt odavamaks, puhtamaks ja keskkonnasäästlikumaks;

15.  märgib, et ELi peamiste rannikualade eri probleemid nõuavad eri meetmeid (rohkem parvlaevateenuseid Põhjamerel, kvaliteetsemaid ja tehniliselt paremaid parvlaevu Vahemerel jms);

16.  on veendunud, et ELi reisilaevaehituse sektor peab jääma peamiseks konkurentsijõuliseks osalejaks, keda tuleks aktiivsemalt ergutada, ja vähendama samas oma keskkonnajalajälge teadustegevuse ja innovatsiooni sektori stimuleerimise kaudu;

Keskkonnasäästlikkus

17.  kutsub komisjoni üles integreerima veeteedel toimuvat reisijatevedu oma strateegiasse ja võtma meetmeid CO2-heite vähendamiseks kooskõlas COP 21 kokkulepetega ja seega vähendama väliskulusid;

18.  julgustab komisjoni ja liikmesriike tõhustama õhusaaste vähendamiseks keskkonnanorme sarnaselt väävliheite piirmäärasid, kütusekvaliteeti ja kütusesäästlikumaid mootoreid käsitlevate Läänemere standarditega;

19.  rõhutab, et transpordi CO2-heite vähendamine nõuab teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas suuri jõupingutusi ja edusamme; toetab komisjoni veeldatud maagaasi, mittefossiilsete alternatiivkütuste, taastuvatel energiaallikatel põhinevate elektri- ja hübriidsüsteemide ning merelaevadele ettenähtud päikese- ja tuuleenergia edendamisel ning ergutab komisjoni kohandama teadustegevust ja innovatsiooni nii, et keskmes oleks eeskätt veeteedel toimuva reisijateveo sektori otstarbekus;

20.  tuletab meelde, et direktiivi 2014/94/EL (alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta) kohaselt tuleb mere- ja siseveelaevadele tagada veeldatud maagaasi tanklad TEN-T põhivõrgu meresadamates 2025. aastaks ja siseveesadamates 2030. aastaks;

21.  kutsub komisjoni üles edendama energiasõltumatust päikesepaneelide kasutamise kaudu, mis paigutatakse sadamaterminali hoonetele ning mis salvestavad päeva jooksul toodetud energia hilisemaks kasutamiseks öösel;

22.  rõhutab, et parvlaevasektor on lähimereveo turu oluline osa ning seetõttu on oluline säilitada selle dünaamikat ja konkurentsivõimet, parandades samal ajal selle keskkonnatoimet ja energiatõhusust;

23.  peab kiiduväärseks sadama vastuvõtuseadmete ja -rajatistega seotud komisjoni REFITi algatust, mis annab võimaluse ajakohastada kehtivat direktiivi rahvusvahelist arengut arvesse võttes, ning toetab ja julgustab kavatsust võtta seadusandliku tavamenetluse raames vastu uus õigusakt; rõhutab, et see ei tohiks takistada liikmesriikidel käivitada säästlikumaid algatusi, sealhulgas häid teabe- ja järelevalvesüsteeme jäätmete käitlemise kohta nii laevadel kui ka sadamates;

Ohutus ja turvalisus

24.  rõhutab, et saaste ja õnnetuste ennetamine on ülimalt tähtis viis, kuidas Euroopa Meresõiduohutuse Amet saab täita oma ülesannet suurendada piiriüleste mereparvlaevade ja ristluslaevade ohutust ning tagada tarbijakaitse;

25.  tuletab meelde, et parv- ja ristluslaevade töötajad peavad olema saanud väljaõppe, et abistada hädaolukorras tõhusalt reisijaid;

26.  peab kiiduväärseks komisjoni ettepanekut võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse siseveelaevanduse valdkonna kutsekvalifikatsioonide tunnustamist ning nähakse ette meeskonna ja laevajuhtide kvalifikatsiooni ühtlustatud nõuded, et parandada töötajate liikuvust siseveelaevanduses;

27.  rõhutab, et teabesüsteemide, näiteks tavalise radari, SafeSeaNeti, Galileo ja jõeteabeteenuste (RIS) edasiarendamisel tuleks keskenduda ohutuse, turvalisuse ja koostalitlusvõime parandamisele, ning julgustab liikmesriike muutma RISi kasutamist kohustuslikuks;

28.  kutsub pädevaid ametiasutusi üles esildama selget raamistikku vastutuse ja kulude jagamiseks, eesmärgiga parandada ohutust, ning käsitleda töötajate lisakoolitust, juhendamist ja suunamist, ning eriti küsimust tunnustatud simulaatoritel põhineva koolituse heakskiitmise kohta Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) eeskirjade kohase koolitusprogrammi osana; on seisukohal, et teenuste kvaliteeti ja ohutust saab kõige paremini parandada kvalifitseeritud töötajate abil;

29.  peab kiiduväärseks komisjoni uusi seadusandlikke ettepanekuid, et lihtsustada ja parandada ELi vetes reisilaevade ohutust käsitlevaid ühtseid eeskirju ohutuse ja konkurentsivõime edendamise eesmärgil, muutes eeskirjad selgemaks ja lihtsamaks ning viies need kooskõlla arengutega tehnoloogia ja õigusvaldkonnas;

30.  tunnistab, et kuna turvalisus teeb järjest enam muret, võib vaja minna täiendavaid meetmeid, mille puhul võetakse arvesse parvlaevaliikluse ja sadamatoimingute konkreetseid olusid, et tagada igapäevaste parvlaevaühenduste tõrgeteta toimimine;

31.  juhib tähelepanu asjaolule, et märkimisväärne hulk jõgesid moodustavad piiri, ning julgustab vastutavaid ametiasutusi tagama koostöö ning hästi integreeritud ja tõhusad ohutus-, turva- ja hädaolukorra süsteemid, mis toimivad mõlemal pool piiri;

32.  juhib tähelepanu asjaolule, et mitut sisemerd, nt Läänemeri ja Aadria meri, ümbritsevad mitmed liikmesriigid ning ka ELi mittekuuluvad riigid ning kutsub seetõttu vastutavaid ametiasutusi üles looma tõhusaid ohutus-, turva- ja eelkõige hädaolukorra süsteeme;

33.  rõhutab, et kui rahvusvahelised mereparvlaevad sõidavad ELi territoriaalvetes, tuleb kohaldada ELi ja liikmesriikide õigusakte;

Teenuste kvaliteet ja juurdepääsetavus

34.  julgustab komisjoni integreerima määruse (EL) nr 1177/2010 põhimõtted oma ettepanekusse ühendvedude süsteemi reisijate õiguste kohta, kaasa arvatud tõketeta juurdepääs puuetega või piiratud liikumisvõimega isikute jaoks, samuti võtma selles ettepanekus arvesse eakate ja koos lastega reisivate perede erivajadusi; julgustab komisjoni esitama iga aasta kohta statistilised andmed, mis käsitlevad puudega või piiratud liikumisvõimega reisijatega seonduvaid muutusi;

35.  rõhutab veeteedel toimuva reisijateveo sektori tähtsust säästva turismi arendamisel ja hooajalisusest tulenevate probleemide lahendamisel, eriti liidu kaugetes ja äärepoolsetes piirkondades, näiteks ranniku-, saare-, järve- ja maapiirkondades; on lisaks arvamusel, et VKEd peaksid olema turismiteenuste edendamise keskmes; kutsub komisjoni, liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi üles kasutama võimalikult suurel määral VKEdele ettenähtud ELi rahastamisvõimalusi, sealhulgas toetused kõnealuste äärepoolseimate piirkondade kohalikele kogukondadele;

36.  juhib tähelepanu suurepärasele võimalusele luua mugavad ühendused Euroopa siseveeteede ja jalgrattateede võrgustiku vahel, et parandada paljude ELi piirkondade turismialast ligitõmbavust; tuletab meelde, et silmas tuleb pidada veeteedel toimuva reisijateveo teenust kasutavate jalgratastega reisijate vajadusi;

37.  on seisukohal, et ranniku- ja saarepiirkondade turism on vähe arenenud ebapiisavate ühenduste tõttu; on seisukohal, et komisjon peaks võtma arvesse, et nendes piirkondades on suurem nõudlus kvaliteetsete transporditeenuste järele;

38.  on seisukohal, et veeteedel toimuva reisijateveo sektor on oluline ka aladel, kus see praegu ei ole majanduslikult elujõuline, nt hõredamalt asustatud kauged saared;

39.  tuletab meelde, et mõned parvlaevaühendused on elutähtsad liinid – mis on hädavajalik territoriaalse, sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse jaoks selle otseses mõttes – , mis ühendavad äärepoolseimaid piirkondi mandri ning majanduse ja tööstuse kasvu piirkondadega, ja aitavad seeläbi kaasa Euroopa ühtekuuluvusele ja integratsioonile;

40.  rõhutab, et raamistikku, mis aitab tagada ühendused saarte, saarepiirkondade ja äärepoolseimate piirkondadega, tuleks edendada meetmetega, mis aitavad parandada parvlaevade ja asjakohaste terminalide kvaliteeti;

41.  toonitab, kui võimalusterohke ja soovitatav on veeteedel toimuva reisijateveo integreerimine mitmeliigilise liikumiskeskkonna raamistikku, võttes arvesse ühistransporti suurte linnastute territooriumil, nii pendelrände kui ka turismi eesmärgil reisijate jaoks; on sellega seoses seisukohal, et reisijate ligitõmbamise eesmärgil on vaja täiendavaid parandusi, et arendada liikuvust kui teenust integreeritud piletimüügisüsteemide võimaldamise kaudu, eesmärgiga suurendada usaldusväärsust, mugavust, täpsust ja sagedust, vähendada survet logistikaahelatele ning saavutada kiirem pardaleminek;

42.  rõhutab, et teenuste kvaliteedi säilitamiseks ja mereohutuse huvides on väga oluline arendada ELi merendussektoris teadmisi ja oskusi;

o
o   o

43.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 348, 20.12.2013, lk 1.
(2) ELT L 348, 20.12.2013, lk 129.
(3) ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 10.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0310.
(5) ELT L 334, 17.12.2010, lk 1.
(6) ELT L 389, 30.12.2006, lk 1.
(7) ELT L 163, 25.6.2009, lk 1.
(8) ELT L 325, 9.12.2010, lk 1.
(9) EÜT L 188, 2.7.1998, lk 35.
(10) EÜT L 320, 30.12.1995, lk 14.
(11) ELT L 327, 27.11.2012, lk 1.


Arengukoostöö tulemuslikkuse suurendamine
PDF 212kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 22. novembri 2016. aasta resolutsioon arengukoostöö tulemuslikkuse suurendamise kohta (2016/2139(INI))
P8_TA(2016)0437A8-0322/2016

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO säästva arengu tippkohtumist ja ÜRO Peaassambleel 25. septembril 2015. aastal vastu võetud lõppdokumenti pealkirjaga „Muudame oma maailma: säästva arengu tegevuskava aastani 2030“ ning eelkõige selles esitatud säästva arengu 17. eesmärki, mille kohaselt ÜRO liikmesriigid võtavad kohustuse tugevdada tegevuskava rakendamisvahendeid ning elavdada säästva arengu ülemaailmset partnerlust(1),

–  võttes arvesse Addis Abeba tegevuskava – lõppdokumenti, mis võeti vastu arengu rahastamise kolmandal rahvusvahelisel konverentsil (Etioopia, Addis Abeba, 13.–16. juuli 2015) ning mille ÜRO Peaassamblee kiitis heaks oma 27. juuli 2015. aasta resolutsioonis 69/313(2),

–  võttes arvesse 2016. aasta arengukoostöö foorumil esitatud ÜRO peasekretäri aruannet „Rahvusvahelise arengukoostöö suundumused ja edusammud“ (E/2016/65)(3),

–  võttes arvesse abi tõhusust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni (mis võeti vastu 2005. aastal abi tõhususe teemal peetud teisel kõrgetasemelisel foorumil), Accra tegevuskava (mis võeti vastu 2008. aastal abi tõhususe teemal peetud kolmandal kõrgetasemelisel foorumil Accras (Ghanas))(4) ning Busanis (Korea Vabariigis) 2011. aasta detsembris abi tõhususe teemal peetud neljandat kõrgetasemelist foorumit, mille tulemusena algatati tulemusliku arengukoostöö ülemaailmne partnerlus (GPEDC)(5),

–  võttes arvesse 10. aprilli 2010. aasta Dili deklaratsiooni, milles käsitletakse rahu kindlustamist ja riigi ülesehitamist, ning 30. novembri 2011. aasta abi tõhususe teemal peetud neljandal kõrgetasemelisel foorumil algatatud uut kokkulepet tegevuse kohta ebakindlates riikides,

–  võttes arvesse 2014. aasta aprillis Mexicos toimunud GPEDCi esimese kõrgetasemelise kohtumise kommünikeed(6),

–  võttes arvesse tulemusliku arengukoostöö ülemaailmse partnerluse teist kõrgetasemelist kohtumist, mis toimub Nairobis 28. novembrist 1. detsembrini 2016(7),

–  võttes arvesse OECD/UNDP 2014. aasta eduaruannet arengukoostöö tulemuslikumaks muutmise kohta(8),

–  võttes arvesse Siĕm Réabi kodanikuühiskonna organisatsioonide 2011. aasta konsensust kodanikuühiskonna organisatsioonide arengu tulemuslikkuse rahvusvahelise raamistiku kohta,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 208, milles vaesuse vähendamist ja kaotamist nimetatakse ELi arengupoliitika peamise eesmärgina ning nõutakse, et liit ja selle liikmesriigid täidavad neid kohustusi, mis nad on heaks kiitnud Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ja teistes pädevates rahvusvahelistes organisatsioonides, ning võtaksid arengukoostöö eesmärke arvesse sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid,

–  võttes arvesse 2005. aasta Euroopa arengukonsensust(9) ning kavatsusi leppida kokku uues konsensuses 2017. aastal,

–  võttes arvesse ELi tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas(10),

–  võttes arvesse abi tulemuslikkuse tegevusraamistiku konsolideeritud teksti(11), mis põhineb nõukogu 17. novembri 2009. aasta järeldustel abi tõhusust käsitleva operatiivraamistiku kohta, nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldustel riikidevahelise tööjaotuse kohta ning 9. detsembri 2010. aasta nõukogu järeldustel läbipaistvuse ja vastastikuse aruandluse kohta,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 26. märtsi 2015. aasta töödokumenti „ELi rahvusvahelise koostöö ja arengu tulemuste raamistiku käivitamine“ (SWD(2015)0080) ning nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldusi tulemuste raamistiku kohta(12),

–  võttes arvesse nõukogu 17. märtsi 2014. aasta järeldusi ELi ühise seisukoha kohta üleilmse tulemusliku arengukoostöö partnerluse esimeseks kõrgetasemeliseks kohtumiseks(13),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldusi uue vaesuse kaotamise ja säästva arengu ülemaailmse partnerluse kohta pärast 2015. aastat(14),

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2016. aasta järeldusi ühise kavandamise tõhustamise kohta(15),

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2016. aasta järeldusi, mis käsitlevad 2016. aasta aruannet Euroopa Ülemkogule ELi arenguabi eesmärkide kohta(16),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 23. juuni 2015. aasta töödokumenti „2015. aasta ELi arenguabi rahastamise aruanne – ülevaade ELi ja tema liikmesriikide tehtud edusammudest“ (SWD(2015)0128),

–  võttes arvesse üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa“, mida esitles 2016. aasta juunis liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident(17),

–  võttes arvesse oma 22. mai 2008. aasta resolutsiooni abi tõhusust käsitleva 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni järelmeetmete kohta(18),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni ELi eelarvest arenguriikidele antava toetuse tuleviku kohta(19),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni neljanda kõrgetasemelise abi tõhusust käsitleva foorumi kohta(20),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi arenguabi rahastajate tegevuse koordineerimise kohta(21),

–  võttes arvesse oma 19. mai 2015. aasta resolutsiooni arengu rahastamise kohta(22),

–  võttes arvesse oma 14. aprilli 2016. aasta resolutsiooni erasektori ja arengu kohta(23),

–  võttes arvesse oma 12. mai 2016. aasta resolutsiooni säästva arengu tegevuskava 2030 järelmeetmete ja läbivaatamise kohta(24),

–  võttes arvesse oma 7. juuni 2016. aasta resolutsiooni, mis käsitleb Euroopa Liidu 2015. aasta aruannet poliitikavaldkondade arengusidususe kohta(25),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A8-0322/2016),

A.  arvestades, et Pariisi deklaratsioonis ja Accra tegevuskavas sätestatud põhimõtted on jätkuvalt täies mahus kehtivad ning on tõestanud oma väärtust arenguabi kvaliteedi parandamises ning samuti kogunud doonorriikides arenguabile avalikkuse toetust;

B.  arvestades, et Monterrey konsensuses (2002), Rooma deklaratsioonis (2003), Pariisi deklaratsioonis (2005), Accra tegevuskavas (2008) ja Busani neljandal abi tõhususe teemalisel kõrgetasemelisel kohtumisel (2011) võetud kõrgetasemelised poliitilised kohustused järgivad kõik sama eesmärki – parandada ametliku arenguabi mõju maksimeerimise eesmärgil selle rakendamise, haldamise ja kasutamise kvaliteeti;

C.  arvestades, et abi tõhususe põhimõtted on kindlalt aidanud kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisega seotud edasiminekule paljudes riikides, kuid edasiminek on ebaühtlane ja kõiki põhimõtteid ei ole igal ajal kõigis riikides kõigi arengukoostöös osaliste poolt täielikult rakendatud;

D.  arvestades, et ülemaailmne partnerlus saab täita tähtsat rolli säästva arengu tegevuskava aastani 2030 rakendamises ning säästva arengu eesmärkide saavutamises, nihutades keskpunkti abi tõhususe käsituselt, millega viidatakse traditsioonilisele avaliku sektori arenguabile, arengukoostöö tõhususe käsitusele;

E.  arvestades, et ametlik arenguabi võib mängida olulist rolli säästva arengu tegevuskava 2030 täitmisel, eelkõige madala sissetulekuga riikides ning äärmise vaesuse ja ebavõrdsuse vastu võitlemisel, kui seda paremini suunatakse ning peetakse kinni sellistest tulemusliku arengukoostöö põhimõtetest nagu riigi demokraatlik isevastutus, kooskõlastatus, kohapealse võimekuse tõstmine, läbipaistvus ja demokraatlik aruandekohuslus, keskendumine tulemustele ja kaasamine; rõhutab, et abi saamiseks tingimuste seadmisel tuleb järgida demokraatliku omavastutuse põhimõtet;

F.  arvestades, et tulemuslikult vaesusele lõpu tegemiseks ja säästva arengu eesmärkide edendamiseks vajatakse arenguabi ja -koostöö kõrval ka muid arengupoliitika vahendeid;

G.  tuletab meelde, et eelarvetoetusel on palju eeliseid, nt riigi vastutus, täpsem tulemuste analüüs, sidusam poliitika, parem abi prognoositavus ning elanikkonnale otseselt kasu toovate vahendite maksimaalne kasutamine;

H.  arvestades, et erasektor on muude arenguga tegelevate traditsiooniliste valitsus- ja valitsusväliste organisatsioonide kõrval muutumas meie arengustrateegiate tegelikuks partneriks kaasava ja säästva arengu saavutamise valdkonnas;

I.  arvestades, et abi tõhususe jaoks on esmatähtis, et vastuvõtvad riigid rakendaksid paralleelselt kasvule suunatud majanduspoliitikat, viies selleks sisse turumajanduse mehhanismid, erakapitali kasutuselevõtu ja maareformid, ning avaksid oma turud järk-järgult ülemaailmsele konkurentsile;

J.  arvestades, et komisjoni uuringu kohaselt põhjustab abialaste jõupingutuste killustatus ELi jaoks 2–3 miljardi euroni küündivat lisakulu aastas;

K.  arvestades, et tulemusliku arengukoostöö ülemaailmne partnerlus (GPEDC) pakub välja kaasava foorumi, mille raames viiakse omavahel kokku ühtmoodi kõigi maade valitsused, kahe- ja mitmepoolsed organisatsioonid, kodanikuühiskond, parlamendid, ametiühingud ja erasektor;

L.  arvestades, et GPEDC keskendub arengukoostöös osaliste käitumisele ning nendevahelistele suhetele, arengupoliitikate ja -programmide tulemuslikule rakendamisele ning viimase aastakümne jooksul määratletud võtmetähtsusega põhimõtetest kinnipidamise progressi jälgimisele, et parandada kõigi arengukoostöös osalejate arenguteemaliste pingutuste tulemuslikkust; arvestades, et tuleb täpsustada selle seost säästva arengu tegevuskava 2030 rakendamist jälgiva üleilmse arengustruktuuriga;

M.  arvestades, et sellistel riikidel nagu Hiina, Brasiilia, Türgi, Venemaa ja India on uute doonorriikidena ning arengualaste teadmiste ja tehnoloogia edastajatena järjest suurem tähtsus, sealhulgas tänu nende oma hiljutisele ja praegusele arengukogemusele; arvestades, et nende seotust traditsioonilisemate doonoritega üleilmsete avalike hüvede edendamisel ja nende osalust GPEDC kaasavas arengukoostöös on võimalik tõhustada;

N.  arvestades, et komisjonil on aktiivne roll GPEDC juhtkomitees ning üks selle kaasesimees on olnud ELi liikmesriigi Madalmaade kodanik; arvestades, et Saksamaa võtab selle kaasesimehe rolli üle;

O.  arvestades, et riigi isevastutus arengukoostöös nõuab doonorite tegevuse kooskõlastamist riiklike arengukavadega ning rahvusvaheliselt kokku lepitud säästva arengu eesmärkide ja sihtidega ning samuti siseriikliku osalusega, pidades silmas arengukavade ja -programmide ülesehitust ning rakendamise aruandekohuslust;

P.  arvestades, et abi annab topeltkasu, kui sellega ei rahastata mitte ainult arenguprojekte, vaid seda kulutatakse ka kohalikul tasandil kohalikele toodetele ja teenustele; arvestades, et seepärast on riigi süsteemide ja riigihangete süsteemide tugevdamine abi tõhususe puhul esmatähtis element kooskõlas Pariisi deklaratsiooniga abi tõhususe kohta ning esmatähtis ka head valitsemistava ja demokraatlikku vastutuse tugevdamiseks partnerriikides;

Q.  arvestades, et abiandjate koostatud arengukoostöö kavad ja tingimustega seotud abi, sealhulgas hangete osas, võib kajastada erinevaid poliitilisi huve, mis lähevad teinekord arengupoliitikaga vastuollu ning võivad nõrgendada omavastutust, arenguabi jätkusuutlikkust ja kooskõlastamise seniseid edusamme, mis ühtekokku võib põhjustada ebatõhusust ja suuremat sõltuvust; arvestades, et kohapealsel omavastutusel on kodanike jaoks tulemusliku arengu tagamisel suur tähtsus;

R.  arvestades, et nüüd kasutatakse arengukoostöö programmide saavutuste hindamiseks järjest rohkem tulemuste raamistikku, kuid arenguriikide täielik isevastutus ning nende raamistike kasutamine nendes riikides on jätkuv väljakutse;

S.  arvestades, et GPEDC järelevalvevoor näitas, et edasiminek riigi süsteemide kasutamisel on väike ning sidumata abi ei ole edenenud ning püsib endiselt 2010. aastal saavutatud 80 % tipptaseme juures;

T.  arvestades, et partnerriikide parlamendiliikmed, kohalikud omavalitsused ja kodanikuühiskonna esindajad väljendavad jätkuvalt rahulolematust selle üle, et neid ei kaasata arengukoostöö kavandamisse ja rakendamisse ega teavitata sellest piisavalt;

U.  arvestades, et arengu tulemuslikkust, st kõigi arengule, sealhulgas vaesuse vähendamisele suunatud vahendite ja ressursside tulemuslikku kasutamist, mõjutavad nii abi andvad kui ka seda saavad riigid, samuti tulemuslike ja reageerimisvõimeliste institutsioonide olemasolu, mõistlikud poliitikameetmed, kohalike sidusrühmade ja kodanikuühiskonna kaasamine, õigusriigi põhimõtted, kaasav demokraatlik valitsemistava, mõjusad ja läbipaistvad järelmeetmed ja korruptsioonivastaste tagatiste olemasolu arenguriikides ning rahvusvahelisel tasandil liikuvate ebaseaduslike rahavoogude vastased kaitsemeetmed; arvestades, et GPEDC-l peaks olema suurem roll eespool nimetatud arengut määravate tegurite alase progressi hõlbustamisel ja edendamisel;

V.  arvestades, et abi killustatus on endiselt püsiv mureküsimus, mida põhjustab doonorite ja abiorganisatsioonide levik ning nende tegevuste ja projektide vähene kooskõlastamine;

W.  arvestades, et lõuna-lõuna suunaline koostöö suureneb jätkuvalt vaatamata tärganud turumajandusega riikide majanduskasvu aeglustumisele ja kaubahindade langemisele;

X.  arvestades, et arengumaastik muutub järjest mitmekesisemaks, sest üha rohkem vaeseid inimesi elab madala sissetulekuga riikide asemel keskmiste tuludega riikides; arvestades, et samal ajal on arengualaste väljakutsete olemus muutunud ja esile on kerkinud sellised uued ülemaailmsed väljakutsed nagu ränne, toiduga kindlustatus, rahu ja stabiilsus ning kliimamuutused;

1.  kutsub üles kõiki arengukoostöö osalisi üles lähtuma Pariisi ja Busani kohtumise vahel ja ajal võetud kohustustest ning tugevdama oma jõupingutusi, et muuta arengukoostöö võimalikult tulemuslikuks, et saavutada säästva arengu tegevuskava 2030 ambitsioonikad eesmärgid ja sihid, ning kasutada arenguks parimal viisil avaliku ja erasektori vahendeid;

2.  nõuab vaesuse kaotamiseks ja säästva arengu eesmärkide edendamiseks kõigi arengupoliitika abivahendite kasutamist; on seisukohal, et arengu rahastamise tulemuslikkust peaks hindama selle konkreetsete tulemuste ja arengupoliitikasse antud panuse põhjal;

3.  rõhutab ametliku arenguabi tähtsust arengu tulemuslikkuse tegevuskava täitmisel, vaesuse kaotamisel, ebavõrdsuse vähendamisel, peamiste avalike teenuste osutamisel ja hea valitsemistava toetamisel; toonitab, et ametlik arenguabi on muudest arengut soodustada võivatest abivoogudest paindlikum, prognoositavam ja vastutustundlikum;

4.  tuletab meelde, et tulemusliku arengukoostöö eeldus on piisav rahastamine; märgib, et enamik ametliku arenguabi andjaid ei ole täitnud kohustust eraldada 2015. aastaks arenguabiks 0,7 % oma kogurahvatulust, mistõttu arengumaadel on aastatuhande arengueesmärkide täitmiseks jäänud saamata üle 2 triljoni USD;

5.  nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja tema liikmesriigid täidaksid oma pikaajalise kohustuse eraldada abiks 0,7 % kogurahvatulust, intensiivistaksid arenguabi andmist, sealhulgas ELi eelarve ja Euroopa Arengufondi kaudu, ning võtaksid vastu mõjusa tegevuskava nimetatud kohustuse läbipaistvaks, prognoositavaks ja vastutustundlikuks täitmiseks; hoiatab, et ametliku arenguabi kriteeriume ei tohi leevendada ega kasutada seda selliste kulude katmiseks, mis ei seondu vahetult arengumaade säästva arengu edendamisega;

6.  märgib murelikult, et alates 2015. aasta keskpaigast on ainult viis ELi liikmesriiki avaldanud Busani rakenduskavad; kutsub liikmesriike üles avaldama rakenduskavasid ja koostama aruanded oma jõupingutuste kohta enne GPEDC teist kõrgetasemelist kohtumist, mis toimub 28. novembrist 1. detsembrini 2016 Nairobis;

7.  kutsub üles koostama selle kohtumise lõppdokumenti nii, et selles selgelt käsitletaks ja jagataks diferentseeritud ülesandeid ja kohustusi arengukoostöös osalejatele ja institutsioonidele tegevuskava rakendamiseks ja põhimõtete kohaldamiseks, et tõhustada progressi ja hõlbustada tulevast koostööd;

8.  võtab teadmiseks Mehhiko ettepaneku lisada viies arengu tõhususe põhimõte „kedagi ei tohi kõrvale jätta“ tunnistab, kui tähtis on arengu tõhususe arengukava raames pöörata tugevalt tähelepanu vaestele, haavatavatele ja marginaliseeritud rühmadele, võttes nõuetekohaselt arvesse soolist võrdõiguslikkust ning ebakindlaid ja konfliktiolukordi; on seisukohal, et kuigi see põhimõte vastab säästva arengu tegevuskava 2030 üldisele filosoofiale ja peamisele kohustusele, peaks selle võimaliku lisamisega kaasnema tõsine arutelu ja operatiivkasutusse võtmise analüüsimine, eelkõige süvalaiendamise ja näitajate puhul;

9.  rõhutab vajadust seada GPEDC tugevalt säästva arengu tegevuskava 2030 ja Addis Abeba tegevuskava rakendamise raamidesse; leiab, et GPEDC saaks pakkuda lisandväärtust, kui selle töö oleks strateegiliselt kujundatud ja kavandatud kooskõlas ÜRO ECOSOC arengukoostöö foorumi, arengu rahastamise foorumi ja kõrgetasemelise poliitilise foorumi töö ja kalendriga;

10.  rõhutab, et GPEDC peaks mängima olulist rolli tulemuslikkuse põhimõtete järelevalve ja aruandluse tõenditel põhinevate aspektide osas, et saavutada säästva arengu eesmärgid ning toetada nende täielikumat rakendamist riikliku tasandi kõigi osalejate poolt; rõhutab vajadust, et GPEDC peaks tagama selgelt määratletud koostöökanalid teatud arengukoostöö osalistele, kes ei ole OECD doonorid, sealhulgas uued doonorid, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kodanikuühiskonna organisatsioonid, eraisikutest filantroobid, finantsinstitutsioonid, erasektori ettevõtted ja ametiühingud; usub, et GPEDC juhtimiskord peaks peegeldama sidusrühmade erinevust;

11.  tuletab meelde, et 1 % majanduskasv Aafrikas on ametlikust arenguabist rohkem kui kaks korda suurem;

12.  usub, et GPEDC peaks täitma juhtrolli säästva arengu 17. eesmärgi eduka täitmise tagamisel selles osas, mis puudutab kontrolli ja aruandekohuslust, abi tulemuslikkuse tõstmist, arengu rahastamise kvaliteeti ja võimekuse suurendamist, makse, võla jätkusuutlikkust, erasektori mobiliseerimist ning selle vastutuse suurendamist jätkusuutliku arengu eest, läbipaistvust, poliitika sidusust, mitmeid sidusrühmi hõlmavaid partnerlusi ning arengumaade vahelise ja kolmepoolse koostöö probleeme;

13.  rõhutab tähtsat rolli, mida GPEDC peab säästva arengu eesmärgi näitaja 17.16.1 puhul täitma, eelkõige tõhusama ja kaasavamate mitut sidusrühma hõlmavate partnerluste loomiseks, et saavutada ja säilitada säästva arengu tegevuskava 2030 rakendamine, sel eesmärgil mõõtes nende arengualaste edusammude kvaliteeti; tunneb heameelt 2016. aasta järelevalvevooru üle, märkides, et selle vooru läbiviimisel osalenud arengupartnerite arv on suurenenud, ning ootab huviga eduaruande avaldamist;

14.  julgustab GPEDC osalisi kaaluma sõltumatuma ning nõuetekohaselt mehitatud ja rahastatud alalise sekretariaadi loomist, lähtudes ühise toetusrühma tööst ning kutsub ELi liikmesriike ja partnerriike looma riiklikke teabekeskuseid;

15.  juhib tähelepanu, et Euroopa Parlamendil tuleks võimaldada täita täielikult oma tähtsat rolli kõigi ELi poliitikavaldkondade, sealhulgas arengupoliitika üle demokraatliku kontrolli teostamises, ning nõuab, et teda teavitataks korrapäraselt ja õigeaegselt komisjoni poolt GPEDC juhtkomitees võetud seisukohtadest;

16.  tervitab arengukoostöö kavandamise, rahastamismehhanismide, projektide ja abivoogude läbipaistvuse osas saavutatud edu, eelkõige rahvusvahelise abi läbipaistvuse algatuse kontekstis, samuti ELi abi veebisaidi loomist, ning soovitab komisjonil teha lisapingutusi selle tagamiseks, et vastav teave jõuaks kõigi asjaomaste osapoolteni; märgib samas, et nendes küsimustes on veel palju teha, ning nõuab kõigilt doonoritelt koheseid energilisi samme, et muuta teave ja andmed kättesaadavamaks, ajakohasemaks ja võrreldavamaks; kutsub neid liikmesriike, kes ei ole veel rahvusvahelise abi läbipaistvuse algatusse panustanud, seda tegema; palub komisjonil ja liikmesriikidel olemasolevaid andmeid kasutades ja ka partnerriike abistades edendada teabevahetust ja sellekohaseid häid tavasid;

17.  on seisukohal, et aruandekohusluse ja koostöö mõju suurendamiseks, eriti riikide tasandil, on väga tähtis järelevalve, läbivaatamine ja arengukoostöö saavutusi käsitlevate teadmiste jagamine; nõuab seepärast komisjonilt vähemalt iga 24 kuu järel aruandeid ELi ja liikmesriikide tegevuse ning Busani põhimõtete igakülgse elluviimise tegevuskavade kohta; kutsub ELi üles andma parterriikidele täiendavat abi nende logistilise ja haldusvõimekuse tõstmisel ja eelkõige statistikasüsteemide täiustamisel;

18.  tunneb heameelt OECD algatuste üle, mis võivad kaasa aidata ebaseaduslike rahavoogude vähendamisele, ning kutsub rahvusvahelist kogukonda üles suurendama üldiselt maksusüsteemide ja rahavoogude läbipaistvust; rõhutab tähtsat rolli ja vastutust, mida rahvusvahelised ettevõtted ja finantsasutused sellega seoses omavad;

19.  kutsub komisjoni ja ELi delegatsioone ning liikmesriikide asutusi teavitama rahvusparlamente ning nii palju kui võimalik kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning ka erasektori sidusrühmi ning kodanikuühiskonda, arenguabiga seotud kavandamisest ja finantskohustustest, avaldades riigipõhiseid arenguabikoostöö ülevaateid, mis peaksid pakkuma ülevaate strateegilistest dokumentidest, doonorite koordineerimisest, iga-aastastest tegevuskavadest ning käimasolevatest ja kavandatud programmidest ning projekti- ja hankekonkurssidest või muudest kasutatud rahastamismehhanismidest;

20.  kutsub toetust saavate riikide parlamente võtma vastu riiklikku arenguabi poliitikat, et parandada doonorite ning abi saavate riikide valitsuste, sealhulgas kohalike omavalitsuste aruandekohuslust, tõhustada avaliku sektori finantsjuhtimist ning kasutussuutlikkust, kaotada korruptsioon ja kõik abi raiskamise viisid, muuta maksusüsteemid tõhusaks ning parandada eelarvetoetuse saamise tingimusi ning pikas perspektiivis vähendada sõltuvust abist;

21.  peab tähtsaks edendada kõikide riikide osalust Addis Abeba maksualgatuses, et kahekordistada tehnilist abi 2020. aastaks ning tugevdada partnerriikide maksustamissuutlikkust;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma suhteid partnerriikide parlamentidega, eesmärgiga konstruktiivselt toetada mainitud poliitikameetmete väljatöötamist, täiendades neid jagatud vastutuse korraldustega; tunneb heameelt komisjoni jõupingutuste üle parandada siseriiklikku aruandekohuslust eelarveabi kontekstis, toetades riikide parlamentide ja kõrgeimate kontrollasutuste institutsioonilist suutlikkust;

23.  rõhutab kodanike, kohalike kogukondade, valitud rahvaesindajate, usuorganisatsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide, teadusringkondade, ametiühingute ja erasektori osa arengus ning rõhutab, et kõiki neid osalisi tuleb tulemuslikkuse tegevuskava edendamise ja rakendamise eri tasanditel kaasata; on veendunud, et nende tulemuslik panus eeldab nende osalemist planeerimisel ja plaanide elluviimisel, vastutuse jagamist ja läbipaistvust, järelevalvet ja hindamist, ning et rahastajad peaksid nende osaliste kui programmide täitjate ja põhiteenuste pakkujatega koostööd tehes toimima kiiremini ja prognoositavamalt, selleks et tõepoolest kõige kaitsetumate elanikerühmadeni jõuda;

24.  rõhutab, et pikaajaline abi on võimalik vaid juhul, kui abisaajad on sellest sügavalt huvitatud ja ise protsesse juhivad; rõhutab, kui tähtis on ühine vastutus arengu tulemuste, sealhulgas Istanbuli põhimõtete elluviimise eest, ning tuletab meelde, et demokraatlik omavastutus eeldab tugevaid institutsioone, mis suudavad tagada kohalike osapoolte täiemahulise osalemise arenguprogrammide täitmisel, järelevalves ja hindamisel;

25.  toonitab, et tähtis on lasta kodanikuühiskonna organisatsioonidel toimida sõltumatute arengus osalejatena, pöörates erilist tähelepanu soodsa, kokkulepitud rahvusvaheliste õigustega haakuva keskkonna loomisele, mis maksimeerib selliste organisatsioonide poolt arengusse antava panuse; väljendab muret kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevusruumi ahenemise pärast paljudes partnerriikides; palub komisjonil teha rahastamine sellistele organisatsioonidele kättesaadavamaks;

26.  tervitab ELi edasiminekut ja pühendumust ühise kavandamise alal; märgib, et ühine kavandamine peaks aitama vähendada abi killustatust ja tehingukulusid, suurendada vastastikust täiendavust parema tööjaotuse läbi ning tõhustada riigisisest ja vastastikust vastutust ja arengukoostöö prognoositavust, pakkudes seega selgeid eeliseid ELile ning samuti partnerriikidele; märgib, et ühine kavandamine toimib ELi arenguabi saavast 110-st partnerriigist 59-s; kutsub liikmes- ja partnerriike üles laiendama oma osalust ühises kavandamises, et kasutada selle eelised täielikult ära ja teha seda kõigis võimalikes riikides;

27.  tuletab meelde oma palvet(26) kodifitseerida ja tugevdada mehhanisme ja tavasid, et tagada arenguabi parem täiendavus ja tulemuslik koordineerimine ELi liikmesriikides ja institutsioonides, pakkudes selgeid ja rakendatavaid reegleid demokraatliku siseriikliku isevastutuse, harmoniseerimise jaoks, kooskõlastamisele riigi strateegiate ja süsteemidega, vahendite prognoositavusele, läbipaistvusele ja jagatud vastutusele; palub komisjoni teavitada selle palve järelmeetmete puudumisest ning sellega seotud alternatiivsetest meetmete võtmisest või võtmise kavatsusest;

28.  tuletab meelde, et EL ja tema liikmesriigid on lubanud loobuda abi tingimuslikkusest ja tunnistab, et selles osas on edu saavutatud; nõuab jätkuvaid pingutusi, et kõik arenguabi andjad üleilmsel tasandil kiiremini loobuksid abi tingimustega sidumisest, sealhulgas kiiresti areneva majandusega riikides; kutsub abiandjaid üles kasutama esmajärjekorras partnerriikide hankesüsteeme;

29.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja uusi algatusi arengumaade vahelise ja kolmepoolse koostöö juhtprojektide edendamiseks, kaasates uusi abiandjaid ja teisi keskmiste tuludega riike ning lähtudes vajadusest lahendada ühist huvi pakkuvaid globaalprobleeme, laskmata seejuures silmast vaesuse kaotamise eesmärki; juhib tähelepanu vajadusele rakendada detsentraliseeritud koostöö täispotentsiaal arengu tulemuslikkuse tegevuskava edendamise teenistusse, kusjuures tuleb kasutada kõiki läbipaistvuse, tulemuslikkuse ja sidususe kaitsemeetmeid ning vältida rahvusvahelise abi edasist killustamist;

30.  rõhutab, et arenguabil võib olla suur tähtsus vaesuse vastu võitlemisel, ebavõrdsuse vähendamisel ning arengu edendamisel, eelkõige vähim arenenud riikides, enim puudust kannatavate ning haavatavate rühmade jaoks avalike teenuste kättesaadavuse otsustaval parandamisel, samuti teiste arengut soodustavate kriitilise tähtsusega süsteemsete tegurite mõju suurendamisel, näiteks Busani partnerlusdokumendis nimetatud soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, haridusvaldkonnas, tervishoiusüsteemide tugevdamisel, sealhulgas vaesusega seotud haiguste vastu võitlemisel, kui seda rakendatakse seadusliku, kaasava valitsemise kontekstis, mis põhineb õigusriigi põhimõtetel ja inimõiguste austamisel;

31.  rõhutab säästva arengu 16. eesmärgi tähtsust arengu üldise tulemuslikkuse jaoks ja hoiatab, et arenguabi ei saa tulemuslikult täita oma eesmärki, kui ei valitse rahu, ei austata inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid, puudub erapooletu, tõhus ja sõltumatu kohtusüsteem ning rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalsed, keskkonna- ja tööõiguse normid ja kaitsemeetmed, mis tagaksid riigiasutuste ja ametiisikute aususe, kaasava ja esindava otsustusprotsessi kõigil tasanditel ning läbipaistvuse ja aruandekohustuse;

32.  tuletab meelde, et abisaavate riikide arenguabiga otseselt seotud või mitteseotud korruptsioon kujutab endast demokraatliku legitiimsuse tõsist rikkumist ning kahjustab doonorriikide avalikkuse toetust arenguabi andmiseks; tervitab seetõttu kõiki meetmeid, mis edendavad usaldusväärset finantsjuhtimist ning korruptsiooni lõplikku kaotamist, märkides samas, et paljude partnerriikide olukord hõlmab iseenesest teatud riskitaset;

33.  kutsub liikmesriike ja teisi doonoreid üles suurendama jõupingutusi ja personali, et paremini kontseptualiseerida tulemuslikkust ning süvaanalüüsi ebakindluse, konfliktijärgse olukorra ja konfliktiennetuse kontekstis, kus soovitud tulemusi ei saa alati mõõta arvudes ja tulemuste raamistikus;

34.  on kindlalt veendunud, et erasektor on säästva arengu eesmärkide täitmise ja arengu jaoks lisavahendite mobiliseerimise seisukohalt oluline partner; rõhutab, et erasektori kasvava tähtsuse tõttu arengukoostöös peavad erasektori osalised projektide kogu olelusringi kestel järgima arengutõhususe ja ettevõtjate vastutuse põhimõtteid; tunnustab mõningate erasektori osalejate püüdeid järgida oma ärimudeli kesksete komponentidena inimõiguste, sotsiaalse kaasamise ja säästvuse alaseid kohustusi ning nõuab sellise käsitluse muutmist üldkehtivaks; juhib tähelepanu sellele, et erasektor peab järgima rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, sotsiaalseid ja keskkonnanorme, ÜRO globaalset kokkulepet inimõiguste valdkonnas, ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peamisi tööõigusnorme ning ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni; palub komisjonil tagada, et maksuparadiisides registreeritud ettevõtted ei saaks ametlikust arenguabist rahastatud projektides osaleda; toonitab seejuures, et partnerriikidel tuleb tugevdada ettevõtlust soodustavat keskkonda, mis hõlmab ka läbipaistvaid õigussüsteeme ja -raamistikke;

35.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, GPEDC teise kõrgetasemelise kohtumise võõrustajamaa Keenia parlamendile ja valitsusele, GPEDC ÜRO arenguprogrammi kaasesimeestele, OECD-le ning Parlamentidevahelisele Liidule.

(1) http://www.un.org/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/RES/70/1&Lang=E
(2) http://www.un.org/esa/ffd/wp-content/uploads/2015/08/AAAA_Outcome.pdf
(3) https://documents-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/N16/132/05/PDF/N1613205.pdf?OpenElement
(4) http://www.oecd.org/dac/effectiveness/34428351.pdf
(5) http://www.oecd.org/dac/effectiveness/49650173.pdf
(6) http://effectivecooperation.org/2014/03/draft-communique-for-the-first-high-level-meeting-of-the-global-partnership/
(7) http://effectivecooperation.org/events/2016-high-level-meeting/
(8) http://effectivecooperation.org/wp-content/uploads/2016/05/4314021e.pdf
(9) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1.
(10) Nõukogu järeldused 9558/07, 15.5.2007.
(11) Nõukogu dokument 18239/10.
(12) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9145-2015-INIT/et/pdf
(13) http://www.consilium.europa.eu/en/workarea/downloadasset.aspx?id=15603
(14) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9241-2015-INIT/et/pdf
(15) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-8831-2016-INIT/et/pdf
(16) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-8822-2016-INIT/et/pdf
(17) Nõukogu dokument 10715/16
(18) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 100.
(19) ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 38.
(20) ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 80.
(21) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0558.
(22) ELT C 353, 27.9.2016, lk 2.
(23) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0137.
(24) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0224.
(25) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0246.
(26) 11. detsembril 2013. aastal vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0558.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika