Choisissez la langue de votre document :
- bg - български
- es - español
- cs - čeština
- da - dansk
- de - Deutsch
- et - eesti keel
- el - ελληνικά
- en - English
- fr - français
- ga - Gaeilge
- hr - hrvatski
- it - italiano
- lv - latviešu valoda
- lt - lietuvių kalba
- hu - magyar
- mt - Malti
- nl - Nederlands
- pl - polski
- pt - português
- ro - română
- sk - slovenčina
- sl - slovenščina
- fi - suomi
- sv - svenska
|
 ELi ja Alžeeria vaheline raamleping Alžeeria liidu programmides osalemise üldpõhimõtete kohta *** |
| ||||||
(Nõusolek) Euroopa Parlament, – võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (16152/2014), – võttes arvesse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingule (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahel) lisatud protokolli (milles käsitletakse Euroopa Liidu ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahelist raamlepingut Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi liidu programmides osalemise üldpõhimõtete kohta) eelnõu (16150/2014), – võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 212 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ning lõikele 7 (C8-0152/2015), – võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7, – võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A8-0367/2016), 1. annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks; 2. teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile. | |||||||
| Süvamere kalavarud ja kalapüük Kirde‑Atlandi rahvusvahelistes vetes ***II |
| |||||||||||
(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine) Euroopa Parlament, – võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (11625/1/2016 – C8‑0427/2016), – võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 13. veebruari 2013. aasta arvamust(1), – võttes arvesse komisjoni arvamust (COM(2016)0667), – võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(2) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2012)0371) suhtes, – võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7, – võttes arvesse kodukorra artiklit 76, – võttes arvesse kalanduskomisjoni soovitust teisele lugemisele (A8‑0369/2016), 1. kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks; 2. märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga; 3. teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1; 4. teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas; 5. teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.
| ||||||||||||
| Euroopa Parlamendi kodukorra üldine läbivaatamine |
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Euroopa Parlament, – võttes arvesse kodukorra artikleid 226 ja 227, – võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A8‑0344/2016), 1. otsustab teha kodukorras järgmised muudatused; 2. rõhutab, et kodukorra kohta tehtud muudatusettepanekute puhul on võetud nõuetekohaselt arvesse 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe sätteid(2); 3. palub peasekretäril võtta vajalikud meetmed, et viivitamata kohandada Euroopa Parlamendi IT-süsteeme muudetud kodukorrale ning luua asjakohased elektroonilised vahendid, et muu hulgas võtta järelmeetmeid muudele liidu institutsioonidele esitatavate kirjalikult vastatavate küsimuste suhtes; 4. otsustab jätta kodukorrast välja artikli 106 lõike 4 niipea, kui kontrolliga regulatiivmenetlus on kõikidest kehtivatest õigusaktidest eemaldatud, ja palub asjaomastel teenistustel lisada senikaua nimetatud artikli juurde joonealune märkus, milles osutatakse tulevikus toimuvale väljajätmisele; 5. palub esimeeste konverentsil seadusandliku tavamenetluse dokumentide üle peetavate läbirääkimiste eeskiri läbi vaadata, et viia see kooskõlla käesoleva otsusega vastu võetavate kodukorra artiklitega 73–73d; 6. juhib tähelepanu vajadusele kodukorra lisad ümber korraldada, et need sisaldaksid üksnes tekste, mis on kodukorraga õiguslikult samaväärsed ja mille suhtes kohaldatakse samasugust menetluslikku häälteenamuse nõuet nagu kodukorra enda suhtes, ning et VI lisa, mille vastuvõtmiseks on küll vaja teistsugust menetlust ja teistsugust häälteenamust, sisaldaks kodukorra rakendusmeetmeid; palub teised kehtivad lisad ja mis tahes lisatekstid, mis võivad parlamendiliikmete töö puhul asjakohased olla, paigutada kodukorra juurde kuuluvasse eeskirjade kogumikku; 7. juhib tähelepanu asjaolule, et kodukorra kohta tehtud muudatused jõustuvad nende vastuvõtmisele järgneva osaistungjärgu esimesel päeval, välja arvatud:
Uurimis- ja erikomisjonide liikmete valimise praegune kord jääb kehtima kuni 2019. aastal toimuvatele Euroopa Parlamendi järgmistele valimistele järgneva esimese osaistungjärgu avamiseni, olenemata artikli 196, artikli 197 esimese lõigu ja artikli 198 lõike 3 muudatustest; 8. nõuab, et kaalutaks kodukorra täiendavat läbivaatamist seoses institutsioonisiseste eelarvemenetlustega; 9. otsustab, et parlamendiliikmed kohandavad oma majanduslike huvide deklaratsiooni vastavalt kodukorra I lisa artiklis 4 tehtud muudatustele hiljemalt kuue kuu jooksul pärast kõnealuste muudatuste jõustumise kuupäeva; palub juhatusel ja peasekretäril võtta kolme kuu jooksul alates kõnealuse jõustumise kuupäevast asjakohaseid meetmeid, et võimaldada parlamendiliikmetel niisuguseid kohandusi teha; otsustab, et deklaratsioonid, mis esitatakse käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäeval kehtiva kodukorra sätete alusel, kehtivad edasi kuus kuud pärast kõnealuse jõustumise kuupäeva; otsustab lisaks, et viimati mainitud sätteid kohaldatakse ka kõikide kõnealusel perioodil ametisse astuvate parlamendiliikmete suhtes; 10. suhtub kriitiliselt statistiliste andmete esitamisse parlamendi veebisaidil hääletuse selgituste, täiskogul tehtud sõnavõttude, parlamendi küsimuste, muudatusettepanekute ja resolutsiooni ettepanekute kohta, mille eesmärk tundub olevat näidata sellistel platvormidel nagu MEPRanking, millised Euroopa Parlamendi liikmed on väidetavalt „aktiivsed“; palub juhatusel lõpetada esialgsete arvnäitajate esitamine statistilisel kujul ja võtta arvesse sobivamaid kriteeriume parlamendiliikmete „aktiivsuse“ kindlakstegemiseks; 11. palub põhiseaduskomisjonil vaadata läbi künniste uusi määratlusi käsitlev artikkel 168a ja üks aasta pärast nimetatud artikli jõustumist künniste kohaldamine konkreetsete artiklite suhtes; 12. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus teavitamise eesmärgil nõukogule ja komisjonile.
| |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Põhiõiguste olukord Euroopa Liidus 2015. aastal |
| |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Euroopa Parlament, – võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Liidu toimimise lepingut, – võttes arvesse 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta“), mis kuulutati välja 12. detsembril 2007 Strasbourgis ja jõustus koos Lissaboni lepinguga 2009. aasta detsembris, – võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1948. aastal, – võttes arvesse ÜRO inimõiguste ja põhivabaduste kaitse lepinguid ja ÜRO lepingu alusel loodud organite praktikat, – võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mis võeti vastu New Yorgis 13. detsembril 2006 ja mille EL ratifitseeris 23. detsembril 2010. aastal, – võttes arvesse puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee 2015. aasta oktoobris vastu võetud lõppjäreldusi, – võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mis võeti New Yorgis vastu 20. novembril 1989, – võttes arvesse järgnevaid ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldisi märkusi: nr 6 (2005) saatjata ja vanematest eraldatud laste kohtlemise kohta väljaspool päritoluriiki, nr 7 (2005) lapse õiguste kohaldamise kohta varases lapsepõlves, nr 9 (2006) puuetega laste õiguste kohta, nr 10 (2007) laste õiguste kohta alaealiste kohtus, nr 12 (2009) lapse õiguse kohta olla ära kuulatud, nr 13 (2011) lapse õiguse kohta mitte kannatada vägivalla mitte ühegi vormi käes, nr 14 (2013) lapse õiguse kohta seada tema huvid esikohale, – võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja Pekingi tegevusprogrammi, oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(1) ning oma 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada“(2) ning nõukogu 5. juuni 2014. aasta järeldusi „Naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kõikide vormide, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ennetamine ja selle vastu võitlemine“, – võttes arvesse ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli, – võttes arvesse 1990. aasta kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni, – võttes arvesse ÜRO 1949. aasta inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsiooni, – võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo soovituslikke põhimõtteid ja suuniseid rahvusvahelistel piiridel inimõiguste austamise kohta, – võttes arvesse tõe, õigluse ja reparatsioonide edendamise ja teatavate sündmuste mittekordumise tagamise ÜRO eriraportööri 22. juuli 2014. aasta aruannet, – võttes arvesse 2002. aasta Madridi rahvusvahelise vananemisalase tegevuskava piirkondlikku rakendusstrateegiat; – võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioonile 48/134 lisatud põhimõtteid, mis käsitlevad inimõiguste edendamise ja kaitse riiklike institutsioonide staatust (Pariisi põhimõtted), – võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat, eelkõige kohtuasju 18766/11 ja 36030/11, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, ministrite komitee, inimõiguste voliniku ja Veneetsia komisjoni konventsioone, soovitusi, resolutsioone ja aruandeid, – võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon), – võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, – võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni nr 1985 (2014) rahvusvähemuste olukorra ja õiguste kohta Euroopas, – võttes arvesse Euroopa Nõukogu hartat demokraatliku kodakondsuse ja inimõiguste alase hariduse kohta, – võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni, – võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(3), – võttes arvesse nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovitust romade tõhusaks integratsiooniks liikmesriikides võetavate meetmete kohta(4), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi(5), – võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(6), – võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(7), – võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega(8), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(9), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste kohta(10) ja 2015. aasta juulist septembrini toimunud komisjoni avaliku konsultatsiooni tulemusi, – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(11), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(12), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(13), – võttes arvesse direktiive kriminaalmenetluse raames kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõiguste kohta, – võttes arvesse 2015. aasta detsembris vastu võetud isikuandmete kaitse paketti, – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2016. aasta määrust (EL) 2016/1624(14), millega luuakse Euroopa piiri- ja rannikuvalve, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL(15) (varjupaigamenetluste direktiiv), – võttes arvesse 15. ja 16. märtsil 2002 Barcelonas toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel eesistujariigi tehtud järeldusi; – võttes arvesse nõukogu 7. märtsi 2011. aasta järeldustega vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti perioodiks 2011–2020, – võttes arvesse nõukogu 15. juuni 2011. aasta järeldusi väikelaste hariduse ja hoiu kohta, – võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogu 5.–6. juuni 2014. aasta järeldusi sisserändajate Euroopa Liitu integreerimise poliitika kohta, – võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2015. aasta järeldusi „Naiste ja meeste võrdsed sissetulekuvõimalused: soolise pensionilõhe kaotamine“, – võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku 7. detsembri 2015. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse kohta, – võttes arvesse nõukogu 16. juunil 2016. aastal vastu võetud järeldusi, milles käsitletakse LGBTI-inimeste võrdõiguslikkust, – võttes arvesse nõukogu järeldusi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) kohta, – võttes arvesse deklaratsiooni kodanikuaktiivsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamise kohta hariduse kaudu (Pariisi deklaratsioon), – võttes arvesse välisasjade nõukogu 24. juunil 2013 vastu võetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks, – võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta, – võttes arvesse Eurobaromeetri uuringut „Diskrimineerimine ELis 2015. aastal“, – võttes arvesse komisjoni teatist „ELi uus õigusriigi tugevdamise raamistik“ (COM(2014)0158) ja nõukogu järeldusi õigusriigi põhimõtte austamise tagamise kohta, – võttes arvesse komisjoni loetelu LGBTI-inimeste võrdõiguslikkuse edendamise meetmetest, – võttes arvesse komisjoni 2015. aasta aruannet naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus (SWD(2016)0054), – võttes arvesse komisjoni teatist „Kolmandate riikide kodanike integratsiooni tegevuskava“ (COM(2016)0377), – võttes arvesse strateegiat „Euroopa 2020“, eriti selle eesmärke vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kohta, – võttes arvesse OECD / Euroopa Liidu väljaannet „Indicators of Immigration Integration 2015 – Settling In“ (Sisserändajate integratsiooni näitajad 2015 – kohanemine), – võttes arvesse komisjoni teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks“ (COM(2013)0083) ja 20. veebruari 2013. aasta soovitust 2013/112/EL „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“, – võttes arvesse komisjoni 29. mai 2013. aasta eduaruannet Barcelona eesmärkide kohta pealkirjaga „Väikelaste hoiuteenuste arendamine Euroopas jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamiseks“ (COM(2013)0322), – võttes arvesse inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat aastateks 2012–2016 (COM(2012)0286), eelkõige selle sätteid lastekaitsesüsteeme ja parimate tavade vahetamist käsitlevate suuniste väljatöötamise rahastamise kohta, – võttes arvesse komisjoni teatist „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020“ (COM(2011)0173) ja Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2011. aasta järeldusi, – võttes arvesse komisjoni teatist „Liikumine romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamise suunas“ (COM(2013)0454), – võttes arvesse komisjoni 2015. aasta aruannet ELi põhiõiguste harta kohaldamise kohta (COM(2016)0265) ja sellega seotud töödokumente, – võttes arvesse komisjoni 2013. aasta aruannet ELi kodakondsuse kohta „ELi kodanikud – teie õigused, teie tulevik“ (COM(2013)0269), – võttes arvesse komisjoni teatist „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku ja nõukogu soovituse (romade tõhusaks integratsiooniks liikmesriikides võetavate meetmete kohta) rakendamise hindamine: 2016“ (COM(2016)0424), – võttes arvesse komisjoni aruannet ELi korruptsioonivastase võitluse kohta (COM(2014)0038), – võttes arvesse Euroopa rände tegevuskava (COM(2015)0240), – võttes arvesse Euroopa julgeoleku tegevuskava (COM(2015)0185), – võttes arvesse komisjoni iga-aastase põhiõiguste kollokviumi 2015. aasta järeldusi, – võttes arvesse avaliku konsultatsiooni tulemusi teemal „Meedia mitmekesisus ja demokraatia“ enne 2016. aasta iga-aastast põhiõiguste kollokviumit, – võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (COM(2008)0426), – võttes arvesse komisjoni ettepanekut seoses ELi ühinemisega Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooniga, – võttes arvesse oma 12. detsembri 2013. aasta resolutsiooni edusammude kohta romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisel(16), – võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni homofoobia ning seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemise ELi tegevuskava kohta(17), – võttes arvesse oma resolutsioone soolise võrdõiguslikkuse kohta, – võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni saatjata alaealiste olukorra kohta Euroopa Liidus(18), – võttes arvesse oma resolutsioone põhiõiguste ja inimõiguste kohta, eriti kõige hilisemat, 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2013–2014)(19), – võttes arvesse oma rännet käsitlevaid resolutsioone, eriti kõige hilisemat, 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta(20), – võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta laienenud Euroopas(21), – võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(22), – võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus(23), – võttes arvesse oma 15. aprilli 2015. aasta resolutsiooni rahvusvahelise romade päeva puhul romade diskrimineerimise kohta Euroopas ja II maailmasõja ajal toimunud romade genotsiidi mälestuspäeva tunnustamise kohta ELis(24), – võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni ELi harta ja ühesuguste tingimuste kohta meediavabaduse tagamiseks kõikjal ELis(25), – võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(26), – võttes arvesse Euroopa Ombudsmani otsust lõpetada komisjoni puudutav omaalgatuslik uurimine OI/8/2014/AN, – võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu esitatud arvamust 2/2013 lepingu eelnõu kohta, mis käsitleb ELi ühinemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, – võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuseid ja praktikat ning riiklike konstitutsioonikohtute praktikat, kus kasutatakse hartat viiteallikana riigisisese õiguse tõlgendamisel, eelkõige kohtuasju C-83/14, C-360/10, C-70/10, C-390/12, C-199/12, C-200/12, C-201/12, C-404/15, C-659/15, C-362/14, – võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2016. aasta põhiõiguste aruannet, – võttes arvesse Põhiõiguste Ameti käsiraamatut, milles käsitletakse ELi õigust seoses lapse õigustega (2015), – võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2015. aasta uuringut „Lapsesõbralik õigusemõistmine – spetsialistide seisukohad ja kogemused laste osalemise kohta tsiviil- ja kriminaalprotsessides kümnes ELi liikmesriigis“, – võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2015. aasta aruannet „Puuetega laste vastane vägivald: õigusaktid, poliitika ja programmid ELis“, – võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ELi LGBT-inimeste uuringut (2013), tema aruannet „Transinimesena Euroopa Liidus – ELi LGBT-inimeste uuringu tulemuste võrdlev analüüs“ (2014) ja tema aruannet intersooliste inimeste põhiõiguste olukorra kohta (2015), – võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet „Üleeuroopaline naistevastase vägivalla uuring“, – võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringut „Juudivastasus – ülevaade kättesaadavatest andmetest Euroopa Liidus 2004.–2015. aastal“, – võttes arvesse Põhiõiguste Ameti võrdlevat õiguslikku analüüsi „Protection against discrimination on grounds of sexual orientation, gender identity and sex characteristics in the EU“ (Kaitse seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sootunnuste alusel diskrimineerimise eest ELis), – võttes arvesse Põhiõiguste Ameti uuringuid ELi vähemuste ja diskrimineerimise kohta (EU-MIDIS) ja uuringut romade kohta, – võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi 2015. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksit ja instituudi 2015. aasta aruannet pealkirjaga „Reconciliation of work, family and private life in the European Union: Policy review“ (Töö, pere- ja eraelu ühitamine Euroopa Liidus: ülevaade poliitikast), – võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi uuringut naistevastast seksuaalvägivalda käsitlevate kättesaadavate andmete ja ressursside kindlakstegemiseks ja kaardistamiseks ELis, – võttes arvesse Europoli 2016. aasta aruannet inimkaubanduse olukorra kohta ELis, – võttes arvesse Eurostati 2015. aasta aruannet „Inimkaubandus“, – võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) uuringuid „Tööaeg ning töö- ja eraelu tasakaal elukäigu perspektiivist“ (2013), „Laste ja ülalpeetavate hooldamine: mõju noortele töötajatele“ (2013) ja „Töötamine ja hooldamine: ühitamismeetmed demograafilise muutuse ajal“ (2015), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2015. aasta mais läbiviidud uuringut „Gender equality in employment and occupation – Directive 2006/54/EC: European Implementation Assessment“ (Sooline võrdõiguslikkus tööhõive ja elukutse küsimustes – direktiivi 2006/54/EÜ Euroopa tasandil rakendamise hinnang), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Diskrimineerimine soo ja puude tõttu“, – võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni 16. juunil 2016. aastal toimunud kuulamist põhiõiguste teemal, – võttes arvesse kodukorra artiklit 52, – võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0345/2016), A. arvestades, et kõigi põhiõiguste kaitsmine on ülioluline; arvestades, et ELi põhiõiguste harta on saanud aluslepingute lahutamatuks osaks; arvestades, et ELis ja liikmesriikides leiavad aset põhiõiguste rikkumised, nagu kajastavad komisjoni, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, Euroopa Nõukogu ja ÜRO ning valitsusväliste organisatsioonide aruanded; B. arvestades, et Euroopa Liit on ühendus, mis rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine; C. arvestades, et õigusriik on Euroopa liberaalse demokraatia nurgakivi ja Euroopa Liidu üks aluspõhimõtetest, mis tugineb kõigi liikmesriikide ühistele põhiseaduslikele tavadele, ning et õigusriigi põhimõtte austamine on aluslepingutest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate põhiõiguste ja kohustuste kaitsmise eeldus; D. arvestades, et praeguste probleemide valguses peavad EL ja liikmesriigid kõigis oma võetavates meetmetes neid väärtusi au sees hoidma ja nende järgmise tagama; arvestades, et viisil, kuidas õigusriigi põhimõtet rakendatakse riiklikul tasandil, on keskne roll liikmesriikide ja nende õigussüsteemide vahelise vastastikuse usalduse tagamisel; arvestades, et ELi lepingu artikli 17 kohaselt peab aluslepingute kohaldamise tagama komisjon; E. arvestades, et ELi institutsioonid on juba alustanud menetlusi nn Kopenhaageni dilemma lahendamiseks; arvestades, et hiljutised suundumused on näidanud, et on vaja läbi vaadata ja integreerida olemasolevad vahendid ja mehhanismid, millega tagada aluslepingute põhimõtete ja väärtuste täielik ja nõuetekohane rakendamine, ning et tuleb välja töötada mõjus mehhanism, et täita veel olemasolevad lüngad ja tagada aluslepingu põhimõtete ja väärtuste kaitse ja edendamine kogu liidus; arvestades, et see mehhanism peaks olema tõenduspõhine, objektiivne, mittediskrimineeriv, hõlmama võrdseid hindamiskriteeriume, järgima subsidiaarsuse, vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning kohalduma nii liikmesriikidele kui ka liidu institutsioonidele ning selle aluseks peab olema järkjärguline käsitlusviis, mis hõlmab nii ennetavat kui ka korrigeerivat osa; F. arvestades, et Euroopa Liit on võtnud endale ülesandeks kaitsta massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust ning õigust saada teavet ja arvamusvabadust, nagu on sätestatud põhiõiguste hartas ja Euroopa inimõiguste konventsioonis; G. arvestades, et ränne on Euroopa Liidu oleviku ja tuleviku osa ja üks meie aja suurimaid probleeme, kuna ELil ja selle liikmesriikidel on sellega seoses rahvusvahelised humanitaarkohustused, aga ka võimalused demograafilistel põhjustel, ning see vajab tulevikku suunatud lahendusi nii lühiajalise kui ka keskpika kriisiohje seisukohast ning pikaajalisi integreerimise ja sotsiaalse kaasamise meetmeid; H. arvestades, et varjupaigaõigus on tagatud 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni (Genfi konventsioon) ja selle 31. jaanuari 1967. aasta protokolliga ning hartaga; I. arvestades, et komisjon võttis 2015. aasta septembrist detsembrini seoses liikmesriikide poolt Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ebapiisava ülevõtmise ja rakendamisega vastu 48 rikkumist käsitlevat otsust; J. arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel hukkus 2015. aastal või jäi teadmata kadunuks vähemalt 3771 Euroopasse kui turvalisse paika jõuda üritanud inimest, mis tähendab, et viimase kahekümne aasta jooksul hukkunud või teadmata kadunud isikute arv on nüüd üle 30 000; K. arvestades, et terrorismiaktid on üks kõige tõsisemaid põhiõiguste ja -vabaduste rikkumisi; arvestades, et on vaja asjakohaseid vahendeid, et kaitsta ELi kodanikke ja elanikke ning reageerida sellistele rikkumistele ühemõtteliselt ja nende vastu õigusriigi põhimõtete raames võidelda; L. arvestades, et satiiriajakirja Charlie Hebdo kaheksa ajakirjaniku mõrvaga 7. jaanuaril 2015 üritati rünnata meedia-, väljendus- ja kunstivabadust Euroopa Liidus; M. arvestades, et kõikides meetmetes, mida liikmesriigid ja EL võtavad, on oluline järgida põhiõigusi ja kodanikuvabadusi, sh õigust era- ja pereelule, õigust vabadusele ja turvalisusele, õigust isikuandmete kaitsele, süütuse presumptsiooni ja õigust kaitsele, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, väljendusvabadust, vabadust saada teavet, mõttevabadust, südametunnistuse- ja usuvabadust; arvestades, et mõjus demokraatlik kontroll julgeolekumeetmete üle on keskse tähtsusega; arvestades, et koos ELi kodanike julgeoleku tagamisega tuleb säilitada nende õigused ja vabadused; arvestades, et need on ühe ja sama mündi kaks külge; N. arvestades, et vastavalt harta artiklile 52 võib hartas sätestatud õigustele ja vabadustele piiranguid seada proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt üksnes juhul, kui need on vajalikud; O. arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 72 kohaselt tuleb liikmesriikide pädevust seoses julgeolekuteenistusega austada; P. arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ (infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul(27) (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta)) kohaselt, eelkõige vastavalt artikli 15 lõikele 1 ei kehtesta liikmesriigid edastamis-, talletamis- ja veebimajutusteenuste osutajatele üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega üldist kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid; Q. arvestades, et komisjoni hinnangul langeb ELis kuriteo ohvriks igal aastal 75 miljonit inimest; R. arvestades, et inimkaubandus on raske kuritegu, mis pannakse sageli toime organiseeritud kuritegevuse raames ja kujutab endast tõsist rünnakut inimväärikuse vastu ja põhiõiguste rikkumise üht kõige rängemat vormi, mõjutab ebaproportsionaalselt naisi ja tütarlapsi ning on ELi hartaga sõnaselgelt keelatud; S. arvestades, et inimkaubandus seksuaalse ärakasutamise eesmärgil on endiselt kõige laiemalt levinud inimkaubanduse vorm; arvestades, et 76 % ELis registreeritud ohvritest on naised; arvestades, et 70 % ELis kindlakstehtud inimkaubanduse ohvritest on ELi kodanikud; T. arvestades, et direktiivis 2011/36/EL on soolist aspekti arvestades kehtestatud ühissätted, et tugevdada inimkaubandusega seotud kuritegude ennetamist ja selliste kuritegude ohvrite kaitset; U. arvestades, et inimkaubandus ja inimeste ebaseaduslik üle piiri toimetamine on kaks väga erinevat nähtust, kuid mõnel juhul võib nende vahel olla seos; V. arvestades, et diskrimineerimine, rassism, ksenofoobia, vihkamist õhutavad avaldused ja vihakuriteod, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast või eelarvamustest isiku usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude, seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi suhtes, ähvardavad Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide põhiväärtusi; arvestades, et poliitiliste jõudude hulgas sageneb vihakõne ning elanikkonna olulistes rühmade kasvavad ksenofoobia ja muud eelarvamused, sealhulgas interneti kaudu; arvestades, et diskrimineerimise, rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemine on väga oluline sallivust, mitmekesisust ja vastastikust austust käsitlevate Euroopa väärtuste järgimise tagamiseks; W. arvestades, et inimesed võivad langeda mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimise ohvriks; arvestades, et poliitikameetmetes, mis on suunatud mingi konkreetse diskrimineerimise põhjusega tegelemiseks, tuleks pöörata tähelepanu konkreetsete rühmade olukorrale, kes võivad langeda mitmekordse diskrimineerimise ohvriks, mis võib muu hulgas põhineda vanusel, rassil, usul, seksuaalsel sättumusel, sool või puudel; X. arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on ELi aluspõhimõte ja igasugune sooline diskrimineerimine on keelatud; Y. arvestades, et naistevastane vägivald on selline põhiõiguste rikkumine, mis puudutab kõiki ühiskonnakihte ega olene vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist ega päritolu- või elukohariigist; arvestades, et sooline ebavõrdsus ja soolised stereotüübid suurendavad vägivalla ja muud liiki ekspluateerimise ohtu ning takistavad naiste täieõiguslikku osalemist kõikides eluvaldkondades; Z. arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti naistevastast vägivalda käsitleva küsitluse tulemuste põhjal on üks kolmest naisest ELis pärast 15aastaseks saamist kogenud füüsilist või seksuaalset vägivalda, üks naine kümnest on sattunud mingit laadi seksuaalse vägivalla ohvriks ja üht naist kahekümnest on vägistatud; AA. arvestades, et soopõhist ja naistevastast vägivalda talutakse paljudes kohtades ikka veel nö vaikides ja sellest jäetakse ohvrite ametiasutuste vastase usalduse puudumise tõttu sageli politseile teatamata; arvestades, et vaja on nulltolerantsil põhinevat lähenemisviisi; AB. arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning sellega seonduvad õigused on liikmesriikide pädevuses; arvestades, et EL saab siiski liikmesriike parimate tavade edendamisel toetada; AC. arvestades, et tuleb tagada võrdne ligipääs tervishoiule, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule, sõltumata naiste majanduslikust olukorrast, puudest ja geograafilisest asukohast; AD. arvestades, et lapsed on meie ühiskonna tulevik ja meie vastutame nende oleviku eest; arvestades, et haridus on üks parimaid viise, kuidas vastavalt harta artiklile 14 edastada formaalse, mitteformaalse ja informaalse hariduse meetodite abil selliseid väärtusi nagu rahu, sallivus, kooseksisteerimine, võrdõiguslikkus, õiglus ja inimõiguste austamine; AE. arvestades, et lasteabi telefonid, teabeteenused ja muud sarnased vahendid on laste õiguste rikkumisega seotud juhtumite puhul kasulikud teadlikkuse tõstmise, suunamise ja teatamise mehhanismid; AF. arvestades, et laste seksuaalsest kuritarvitamisest otseülekannete tegemine ei ole enam esilekerkiv uus suund, vaid väljakujunenud reaalsus; arvestades, et lastele võivad tekitada kahju veebis kontakti otsimine ja ahvatlemine seksuaalsuhte eesmärgil, mis kõige tõsisematel juhtudel võib viia seksuaalsuhtele sundimise ja muude kuritarvitamise vormideni, ning et laste seksuaalse kuritarvitamise ärahoidmiseks haridusprogrammide kaudu ja liikmesriikide vahelise õigusalase koostöö tugevdamiseks pedofiilivõrgustikega võitlemiseks ei tegutseta piisavalt; AG. arvestades, et õigus eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele on oluline eelkõige laste puhul, kes on ühiskonna kõige kaitsetum osa; AH. arvestades, et lapse õiguste konventsiooni artikli 37 ja lapse parimate huvide põhimõtte rakendamisel ei tohiks saatjata ja vanematest eraldatud lapsi üldjuhul kinni pidada ning tuleks tagada nende paigutamine turvalisse keskkonda koos kogu vajaliku kaitse, tervishoiu ja haridusega; AI. arvestades, et vähemustesse kuuluvate isikute õiguste austamine on üks ELi aluspõhimõtteid; arvestades, et vähemuste tulemuslikku kaitset tuleb tugevdada; arvestades, et populismi ja ekstremismi üha suurema leviku kontekstis tuleks edendada kooseksisteerimist ja austust vähemuste vastu; arvestades, et vähemused aitavad suurendada Euroopa rikkust ja mitmekesisust; arvestades, et rändekriis on vallandanud Euroopas vähemuskogukondade vastase usaldamatuse ja kasvava viha; AJ. arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2016. aasta aruandes leiti, et diskrimineerimine ja romavastasus takistab jätkuvalt romade tulemuslikku integreerimist; arvestades, et 2015. aasta Eurobaromeetri diskrimineerimist puudutava küsitluse kohaselt peetakse etnilist päritolu kõige sagedasemaks diskrimineerimise põhjuseks; AK. arvestades, et paljud romad kannatavad Euroopas nii üksikisiku kui ka rühmana igapäevaelus romavastasuse, süstemaatiliste eelarvamuste, sallimatuse, vaenulikkuse, diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse all; arvestades, et roma laste segregatsioon koolis on enamikus liikmesriikides endiselt püsiv probleem; arvestades, et romade diskrimineerimine tööturul ei võimalda neil parandada oma võimet murda välja vaesuse nõiaringist; AL. arvestades, et nii Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 8, 9, 10, 19 ja 21 kui ka Euroopa Liidu Kohtu praktika tunnustavad sotsiaalsete põhiõiguste tähtsust, rõhutades seega, et neid õigusi, eelkõige ametiühinguõigusi, streigiõigust ning ühinemis- ja kogunemisõigust tuleb kaitsta samal viisil nagu teisi hartas tunnustatud põhiõigusi; AM. arvestades, et vaid 27 % eurooplastest teab Euroopa ühtset hädaabinumbrit 112 ning praeguseni ei ole kõigil inimestel sellele juurdepääsu; AN. arvestades, et kõikidel liikmesriikidel on kohustus kaitsta iga inimest, sh LGBTI-inimesi, igasuguse diskrimineerimise ja vägivalla eest; arvestades, et igasugune diskrimineerimine ja vägivald seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel tuleks hukka mõista; AO. arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti tehtud väliuuringu kohaselt on valitsev negatiivne sotsiaalne hoiak ja stereotüübid LGBTI-inimeste diskrimineerimise ja nendevastaste vihakuritegudega võitlemisel suurimaks takistuseks; AP. arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringust LGBTI-inimeste vastu suunatud diskrimineerimise, vägivalla ja ahistamise kohta nähtus, et transsoolised inimesed kannatavad selle all kõige rohkem; Põhiõiguste ja väärikuse kaitse 1. kordab, et inimväärikus on kõigi põhiõiguste puutumatu alus ning seda ei tohiks kasutada tööriistana, vaid et seda tuleb austada ja kaitsta kõigis ELi algatustes; nõuab Euroopa Liidu kodanike teadlikkuse suurendamist kõikide inimeste sünnipärase väärikuse kohta, et muuta ühiskond inimlikumaks ja õiglasemaks; 2. mõistab hukka kõigi inimeste mis tahes vormis diskrimineerimise ja nendevastase vägivalla, sest need kujutavad endast inimväärikuse otsest rikkumist; 3. kordab oma nõuet austada väärikust elu lõpul; rõhutab, et surmanuhtlus on vastuolus ELi põhiväärtustega; 4. rõhutab, et liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on aluslepingus sätestatud kohustus vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikele 2; märgib, et see tugevdaks põhiõiguste kaitset Euroopa Liidus, ning ootab, et ühinemist segavad juriidilised takistused kõrvaldatakse võimalikult kiiresti; Õigusriik 5. rõhutab, et inimõigused on üldised, lahutamatud ja alati täiendavad ning et seepärast tuleb jõukas ja mitmekesises ühiskonnas saavutada kõigi õiguste vahel õiglane tasakaal; rõhutab, kui tähtis on tagada põhiõiguste harta artiklis 2 sätestatud põhimõtete täielik rakendamine nii ELi kui ka riigisisestes õigusaktides; palub komisjonil alustada rikkumismenetlust, kui mingi liikmesriik rikub ELi õigust rakendades hartat; 6. tuletab meelde, et suhetes maailmaga peaks liit aitama kaasa inimõiguste kaitsmisele; kutsub ELi institutsioone üles tagama nende õiguste kaitse kõrge taseme nii välissuhetes kui ka välismõju avaldavas sisepoliitikas; 7. märgib, et oluline on tagada Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud Euroopa ühiste väärtuste täielik järgimine Euroopa ja liikmesriikide õiguses, avalikus poliitikas ja selle rakendamises; leiab, et õigusriigi põhimõtte kaitsmiseks peavad kõik riigi tasandi osalejad suurendama pingutusi õigusriigi põhimõtte alalhoidmiseks ja selle tugevdamiseks; märgib, et tõhus, sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteem on õigusriigi toimimiseks ülitähtis; 8. märgib, et liikmesriikide ja ELi vaheline ja liikmesriikide endi vaheline korrapärane teabevahetus, mis põhineb objektiivsetel kriteeriumidel ja konteksti hindamisel, võib tulevikus õigusriigiga seotud probleeme leevendada ja ennetada; kordab oma üleskutset luua demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõiguste austamist käsitlev liidu pakt, mis peaks sisaldama iga-aastast aruannet koos riigipõhiste soovitustega; on seisukohal, et see aruanne tuleks koostada paljude allikate põhjal, sh Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, Euroopa Nõukogu ja ÜRO aruanded, ning see peaks hõlmama ja täiendama olemasolevaid vahendeid (nt õiguskaitse tulemustabel) ja asendama Bulgaaria ja Rumeenia koostöö- ja jälgimiskorra; 9. väljendab heameelt asjaolu üle, et nõukogu korraldab õigusriigi teemal korrapäraselt arutelusid; on seisukohal, et liidu pakt peaks hõlmama õigusriigi põhimõtet käsitlevat komisjoni raamistikku ja nõukogu õigusriiki käsitlevat dialoogi ning nõukogu peaks pidama oma arutelusid riigipõhiseid soovitusi sisaldava iga-aastase aruande põhjal; 10. tuletab meelde, et põhiõigused tuleks lisada kõigi seadusandlike ettepanekute mõjuhinnangutesse; 11. rõhutab, et aluslepingutes sätestatud ja vaba liikumise direktiiviga tagatud Euroopa kodanike ja nende perekondade liikumisvabadus ja õigus elada liikmesriikide territooriumil on üks Euroopa kodanike põhiõigusi; 12. tunnistab, et riigi neutraliteet on ülimalt oluline, et kaitsta mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust, tagada kõigi usutunnituste ja veendumuste võrdne kohtlemine ning vabadus praktiseerida enda valitud usku ning usku või veendumusi vahetada; 13. tuletab meelde, et väljendus-, teabe- ja meediavabadus on demokraatia ja õigusriigi tagamisel põhilise tähtsusega; mõistab kindlalt hukka ajakirjanike ja meediakanalite vastu suunatud vägivalla, surveavaldused ja ähvardused; kutsub liikmesriike üles hoiduma mis tahes meetmetest, mis piiravad meedia-, suhtlus- ja teabevabadust; kutsub komisjoni üles keskenduma ühinemisläbirääkimiste protsessis rohkem ka nende põhivabaduste järgimisele; 14. kordab oma üleskutset ELile ja selle liikmesriikidele uurida võimalust võtta kasutusele rikkumisest teatajate kaitsesüsteem ja tagada ajakirjanike allikate õiguslik kaitse; 15. väljendab muret tingimuste pärast mõne liikmesriigi vanglates, kus esineb sageli ülerahvastatust ja väärkohtlemist; juhib tähelepanu asjaolule, et vangide põhiõigused peavad olema tagatud; palub komisjonil hinnata kinnipidamispoliitika ja kriminaalõigussüsteemi mõju lastele; kutsub komisjoni üles liikmesriike selles vallas toetama ning edendama liikmesriikide asutuste vahelist heade tavade vahetust mooduste kohta, mis aitavad tagada kinnipidamisasutuses viibivate vanemate ja nende laste vahelise suhtluse; 16. kordab, et mõistab karmilt hukka jõhkrate ülekuulamismeetodite kasutamise, mis on rahvusvaheliste õigusaktidega keelatud ja millega rikutakse muu hulgas õigust vabadusele, turvalisusele, inimlikule kohtlemisele, kaitsele piinamise eest, süütuse presumptsioonile, õiglasele kohtulikule arutamisele, õigusnõustajale ja võrdsele kaitsele seaduse alusel; 17. kordab uuesti oma üleskutset tagada avaliku ja läbipaistva uurimisega vastutusele võtmine põhiõiguste massiliste rikkumiste eest, eeskätt mis puudutab vangide vedamist ja ebaseaduslikku kinnipidamist; 18. rõhutab, et korruptsioon kujutab tõsist ohtu demokraatiale, õigusriigile ja põhiõigustele; kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles võitlema süsteemse korruptsiooni vastu, töötama välja mõjusad vahendid korruptsiooni vastu võitlemiseks ja selle eest sanktsioonide määramiseks, kontrollima korrapäraselt avalike (nii ELi kui ka riiklike) vahendite kasutamist ja edendama läbipaistvust; 19. nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu korruptsioonivastase strateegia, mida toetavad mõjusad vahendid; palub liikmesriikidel võtta komisjoni korruptsioonivastase võitluse aruandes toodud soovitusele järelmeetmeid; nõuab tungivalt, et nad tugevdaksid politsei- ja õigusalast koostööd korruptsiooniga võitlemisel; kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone seetõttu üles hõlbustama Euroopa Prokuratuuri kiiret loomist, et anda sellega piisav sõltumatuse ja tõhususe tagatis; Ränne, integreerimine ja sotsiaalne kaasamine Integreerimine ja sotsiaalne kaasamine 20. on seisukohal, et rahvusvahelise kaitse saanud rändajate ja pagulaste sotsiaalne kaasamine ja integreerimine vastuvõtvasse ühiskonda on dünaamiline ja kahemõõtmeline protsess (mis hõlmab õigusi ja kohustusi), mille lahutamatuks osaks peab olema ELi aluseks olevate väärtuste austamine, aga ka asjaomaste isikute põhiõiguste austamine; usub, et see kujutab endast ühtaegu väljakutset ja võimalust, mis eeldab nii pagulastelt ja rändajatelt kui ka liikmesriikidelt, nende kohalikelt ja piirkondlikelt omavalitsustelt ning vastuvõtvatelt kogukondadelt, kes kõik etendavad olulist rolli, kooskõlastatud jõupingutuste tegemist ja kohustuste võtmist; 21. kutsub liikmesriike üles rakendama oma integratsioonipoliitikat võimalikult kiiresti, kasutades selleks asjakohaseid sihtotstarbelisi ressursse, ning kujundama seda koostöös riiklike asutuste, kohalike omavalitsuste, koolide ja valitsusväliste organisatsioonidega, aga ka rändajate ja pagulaskogukondadega; julgustab integratsiooni puudutavate heade tavade intensiivsemat jagamist; nõuab haridusprogramme, milles võetakse arvesse asjaomaste kogukondade piirkondlikke ja kohalikke aspekte; 22. on seisukohal, et juurdepääs haridusele on rändajate ja pagulaste integreerimise üks alustalasid; rõhutab asjaolu, et sotsiaalse kaasatuse, mittediskrimineerimise ja integratsiooni poliitika ja meetmete kavandamisel ja rakendamisel tuleb alati järgida võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise ja võrdsete võimaluste põhimõtet; 23. kordab, et kultuuride ja religioonide vahelist sallivust tuleb edendada pidevate jõupingutuste ja ulatusliku dialoogi kaudu, kuhu oleksid kaasatud kõik ühiskonnas osalejad ja mis toimuks kõigil valitsuse tasanditel; 24. julgustab liikmesriike tegema pingutusi, et hoida peresid koos, sest see aitab kaasa integratsiooniväljavaadetele pikaajalises plaanis; palub liikmesriikidel järgida komisjoni suuniseid, mis käsitlevad direktiivi 2003/86/EÜ (perekonna taasühinemise õiguse kohta) kohaldamist; rõhutab, et liikmesriigid peaksid tegema kõik võimaliku, et ületada selles küsimuses kiiremate otsuste tegemise ees seisvad õiguslikud ja praktilised takistused; Rändajad ja pagulased 25. märgib murega sisserändajate põhiõiguste rikkumisega seotud juhtumeid ELi välispiiridel ja kordab, et kõigil inimestel on õigus kasutada oma inimõigusi; tuletab meelde põhiõigust taotleda varjupaika; innustab ELi ja liikmesriike eraldama piisavalt vahendeid selleks, et avada varjupaigataotlejatele Euroopa Liitu sisenemiseks uued ohutud ja seaduslikud kanalid, et nõrgestada inimkaubandusvõrgustike ja inimsmugeldajate ärimudelit ja ennetada paljude inimeste ohtlikule teekonnale asumist; tuletab meelde, et elude päästmine on solidaarsusakt ohus olevate inimeste suhtes, aga ka õiguslik kohustus; kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles järgima piirivalve tegevuses ja varjupaigamenetlustes rahvusvahelist ja ELi õigust ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat; märgib, et füüsilised isikud või valitsusvälised organisatsioonid, kes hädas olevaid inimesi reaalselt aitavad, ei peaks kartma sellise abistamise eest karistada saamist; 26. väljendab heameelt asjaolu üle, et hiljuti vastu võetud Euroopa piiri- ja rannikuvalve määruses nähakse Euroopa piiri- ja rannikuvalve Ametile ette konkreetne volitus otsingu- ja päästeoperatsioonide toetamiseks ning määruses sätestatud põhiõiguste kaitse tagamiseks; ergutab liikmesriike pakkuma varjupaigatöötajatele (näiteks küsitlejad ja tõlgid) asjakohast koolitust, et teha kaitsetud rühmad kindlaks võimalikult kiiresti ja käsitleda varjupaigataotlusi vastavalt varjupaiga miinimummnõuete direktiivile ja asjakohasele Euroopa Liidu Kohtu praktikale; 27. nõuab tungivalt, et liikmesriigid kindlustaksid vastuvõtutingimused, mis ei jäta inimesi ilma nende põhiõigusest omada inimväärset elamistaset ning füüsilist ja vaimset tervist ning oleksid kooskõlas kehtivate põhiõiguste ja varjupaigaalaste õigusaktidega, pöörates erilist tähelepanu kõige kaitsetumatele rühmadele; tuletab meelde, et nii rahvusvahelise õiguse kui ka harta alusel peavad liikmesriigid uurima, millised oleksid alternatiivid kinnipidamisele; palub komisjonil jälgida Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamist; kutsub liikmesriike üles tagama erivajadustega varjupaigataotlejate tulemuslikku ja varajast tuvastamist, neile kiiret kohandatud vastuvõtutingimuste pakkumist ja menetluslike tagatiste pakkumist; tuletab meelde, et õigus tegelikule menetlustele juurdepääsule on varjupaigamenetluste direktiivi lahutamatu osa ja hõlmab ka õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, seda ka kriminaalmenetluses; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma vajalikke meetmeid teabe andmiseks ja läbipaistvuse tagamiseks seoses rändajate ja varjupaigataotlejate kinnipidamisega liikmesriikides; 28. nõuab tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku vaadata läbi määrus (EÜ) nr 862/2007 ja lisada sellesse sooliselt diferentseeritud andmed kinnipidamisasutuste toimimise kohta, et paremini mõista pagulaste ja varjupaigataotlejate erivajadusi ja neile reageerida; kutsub ELi ja liikmesriike üles töötama välja terviklikku poliitikat selleks, et teha lõpp naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla kõikidele vormidele, ning erimeetmeid naissoost pagulaste ja varjupaigataotlejate kaitse tagamiseks ja neile õiguskaitsevahenditele juurdepääsu andmiseks; rõhutab, et naissoost rändajatele võib langeda kinnipidamis- ja vastuvõtukeskustes osaks kahekordne diskrimineerimine ning neile tuleb pakkuda naiste hügieenitarbeid, privaatsust ja tervishoiuteenuseid; 29. väljendab muret teadete üle, et organiseeritud kuritegevus on imbunud sisse rändajate vastuvõtmiseks eraldatud vahendite haldamisse, ning kutsub komisjoni üles jälgima hoolikalt nende vahendite kasutamist ja tagama, et kõiki eeskirjade rikkumisi uuritakse ja süüdlased võetakse vastutusele; 30. kutsub liikmesriike üles, et nad hoiduksid poliitilise kasu nimel õhutamast oma kodanikes hirmu ja viha rändajate ja varjupaigataotlejate vastu; palub seepärast, et EL ja liikmesriigid töötaksid välja kampaaniad, mis aitaksid parandada kodanike hoiakut integratsiooni suhtes; 31. taunib asjaolu, et komisjon ei ole ikka veel võtnud järelmeetmeid Euroopa Parlamendi 14. septembri 2011. aasta resolutsioonile ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta(28) ja 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioonile ELi kodutuse kaotamise strateegia(29), eelkõige selle punktide 10 ja 11 kohta; rõhutab, et ELi kodutuse kaotamise strateegia loomise põhjused kehtivad endiselt; Vabadus ja julgeolek 32. peab tervitatavaks komisjoni algatusi ja peamisi meetmeid selleks, et tugevdada liikmesriikide vahelist koostööd julgeoleku vallas ja saavutada ELi tulemuslik reageering terrorismile ja julgeolekuohtudele Euroopa Liidus, ning toetab täielikult meetmeid, mis sillutavad teed tulemuslikule julgeolekuliidule; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid omavahel täielikku koostööd ja parandaksid teabe vahetamist omavahel, Europoli ja muude asjakohaste ELi ametitega; rõhutab põhiõigustest kinnipidamise olulisust võitluses terrorismi vastu; nõuab olemasolevate terrorismivastaste meetmete hindamist; 33. rõhutab, et igasugune valimatu massilise jälgimise süsteem rikub tõsiselt kodanike põhiõigusi; rõhutab, et liikmesriikide luureorganite jälgimisalase võimekusega seotud seadusandlikud ettepanekud peavad alati olema kooskõlas hartaga ning proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõttega, ning palub komisjonil, tunnistades samas liikmesriikide sellealast ainupädevust, jälgida tähelepanelikult niisuguste seadusandlike ettepanekute vastavust aluslepingutele, sest nendega seoses võivad tekkida olulised õiguslikud küsimused; 34. rõhutab, et liikmesriigid peaksid hädaolukorras meetmete võtmisel ajati järgima aluslepinguid ja Euroopa inimõiguste konventsiooni; märgib, et kõik erandid peaksid piirduma sellega, mida konkreetses olukorras on hädasti vaja, ja olema vastavuses asjaomase liikmesriigi rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega; 35. kutsub taas liikmesriike üles tagama, et nende luureteenistuste tegevust käsitlevad õigusraamistikud ja järelevalvemehhanismid oleksid kooskõlas hartaga ja Euroopa inimõiguste konventsiooniga; 36. nõuab kõigi radikaliseerumise ja terrorismi ärahoidmisega tegelevate, sealhulgas kohaliku ja piirkondliku tasandi õiguskaitseasutuste kaasamist nendesse jõupingutustesse ning neile nende tööks vajaliku koolituse ja teabe tagamist; väljendab muret poliitiliste, usuliste ja terroristlike liikumiste kasvava vaenulikkuse pärast ajakirjanike ja meediaväljaannete suhtes; kutsub liikmesriike üles pakkuma ajakirjanikele ja meediaväljaannetele asjakohast kaitset ning võtma olemasolevate õiguslike vahenditega vajalikke meetmeid ajakirjanike vastu suunatud rünnakute vastu; 37. rõhutab, et ohvrite, sealhulgas terrorismi ohvrite asjakohane kohtlemine on ohvrite põhiõiguste tagamiseks hädavajalik; nõuab sellega seoses jõulist poliitikat ja mehhanisme ohvrite erivajaduste rahuldamiseks, sealhulgas ohvrite õigusi käsitleva ELi direktiivi (2012/29/EL) rakendamise põhjalikku hindamist, et tagada, et ELis kuriteo ohvriks langenud isikud saavad kasutada teatavaid minimaalseid õigusi; 38. on veendunud, et terviklik poliitika liidu kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamise valdkonnas saab olla edukas vaid siis, kui sellega kaasnevad ka pikaajalised ennetavad deradikaliseerimise protsessid õigusvaldkonnas, haridus- ja integratsioonimeetmed ja kultuuridevaheline dialoog; rõhutab vajadust töötada sotsiaalse kaasatuse ja integratsiooni alal välja strateegiad, millega võideldaks ka diskrimineerimise vastu, mis takistab juurdepääsu haridusele, tööhõivele ja eluasemele; 39. kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike radikaliseerumise ja vägivaldse äärmusluse ärahoidmise jõupingutustes, milles tuleb keskenduda Euroopa väärtuste, sallivuse ja kogukonna edendamisele ilma häbimärgistamata, ning palub ka liikmesriikidel oma sellealaseid pingutusi intensiivistada; 40. on seisukohal, et diskrimineerimisvastaste õigusaktide järjekindel kohaldamine on radikaliseerumise ennetamise ja äärmusorganisatsioonidesse kuuluvate isikute deradikaliseerumist võimaldava strateegia oluline osa; tuletab meelde, et usukogukondade tõrjumine ja diskrimineerimine Euroopa Liidus võib luua soodsa pinnase kaitsetute üksikisikute liitumiseks äärmusorganisatsioonidega, mis võivad olla vägivaldsed; 41. on seisukohal, et Euroopa varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi tuleks tugevdada, et tuvastada üksikisikud, kellel on suur oht radikaliseeruda; kutsub ELi ja liikmesriike üles tegema hariduse kaudu suuremaid jõupingutusi, et radikaliseerumist ära hoida; soovitab liikmesriikidel edendada algatusi internetis, et võidelda äärmusrühmituste ideede ja tegevuse vastu, ning lisada see mõõde internetis riskide ennetamise alastesse loengutesse koolides; kutsub ELi ja liikmesriike üles tegema suuremaid jõupingutusi, et aidata ohustatud isikute perekondi; nõuab parimate tavade vahetamist ja narratiivide loomist võitluseks vägivaldse äärmusluse, radikaliseerumise ja Euroopas terrorirünnakute korraldamisele ja toimepanemisele õhutamise vastu; rõhutab, et pädevate riiklike ja Euroopa tasandi asutuste vahel on vaja tihedamat piiriülest koostööd teabevahetuse parandamiseks, et võidelda tõhusamalt terrorismivõrgustike vastu; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid olemasolevaid koostöövahendeid võimalikult suurel määral; soovitab ELil ja liikmesriikidel vahetada parimaid tavasid riskirühma kuuluvate, eriti vanglas olevate isikute radikaliseerumise ärahoidmiseks; 42. palub komisjonil ja liikmesriikidel jõustada standardid, mis tagavad piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee soovituste ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste täitmise nii kohtueelse kinnipidamise kui ka kriminaalkaristuse tingimustes; 43. kordab oma komisjonile esitatud soovitust Euroopa vahistamismääruse läbivaatamise kohta, eriti mis puudutab proportsionaalsuse kontrolli kehtestamist ning põhiõigusi puudutavat erandit; Inimkaubandus 44. kutsub ELi õiguskaitseasutusi üles tegema suuremaid jõupingutusi, mille sihtmärk on kuritegeliku inimkaubanduse võrgustikud ja nende soodustajad, ning tegema omavahel tihedamat koostööd, pöörates erilist tähelepanu laste vastu suunatud kuritegudele; toonitab vajadust koolitada inimkaubanduse ohvrite või potentsiaalsete ohvritega kontaktis olevaid teenistusi, et aidata neil asjaomaseid isikuid tõhusamalt tuvastada ja osutada neile asjakohast abi, ning keskenduda koolitusel põhiõiguste järgimisele ja eriti kaitsetus olukorras olevate isikute vajaduste täitmisele; 45. märgib, et komisjoni aruanne edusammude kohta inimkaubanduse vastases võitluses näitab, et uued tehnoloogiad annavad organiseeritud kuritegelikele rühmitustele varasemast palju laiemas ulatuses juurdepääsu suurele hulgale potentsiaalsetele ohvritele, kuna paljud inimkaubanduse ohvrid, eelkõige seksuaalse ja tööhõive alase ekspluateerimise ohvrid värvatakse veebi kaudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, mis võimaldaksid takistada ja piirata uute tehnoloogiate kasutamist peamiselt naiste ja tütarlaste värbamiseks kaubitsemise eesmärgil; 46. rõhutab, et laste kaitsetus teeb neist inimkaubitsejate jaoks eelistatud sihtrühma ning inimkaubanduse ohvriks langenud laste isikusamasuse tuvastamine ja kontrollimine on kasvav probleem; tuletab meelde, et mõnes liikmesriigis käsitatakse lastega kauplemist ärakasutamise eri vormina, samas kui teistes käsitletakse lastest ohvreid koos täiskasvanutega, mis pärsib tervikliku luureandmete ülevaate loomise võimalust ning parima uurimisalase reageeringu kindlaksmääramist ELi tasandil; nõuab seetõttu vahendite väljatöötamist selliste laste jälgimiseks selle kuriteonähtuse ühise määratluse alusel ning nõuetekohaste sihtmeetmete kehtestamist laste toetamiseks selles protsessis; 47. märgib, et saatjata lastele hooldaja nimetamine on oluline selle tagamiseks, et lapse huvid oleksid kaitstud; palub liikmesriikidel kesk-, piirkondlikul ja kohalikul tasandil tegutsedes tugevdada vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud ja saatjata laste eestkoste süsteeme ning luua need süsteemid kooskõlas käsiraamatuga vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud laste eestkoste süsteemide kohta; märgib, et süsteemi rakendamisel on vaja pöörata erilist tähelepanu laste saatjatele, lähtuda lapse parimatest huvidest ja mitte eraldada last perest või mitteametlikust saatjast; 48. kutsub liikmesriike üles tegema võrdseid jõupingutusi, et tuvastada, kaitsta ja abistada ükskõik millise ekspluateerimise ohvreid, kaasates aktiivselt sotsiaalpartnereid, erasektorit, ametiühinguid ja kodanikuühiskonda, ning tagama ELis ohvrikaitsega seotud otsuste vastastikuse tunnustamise; kutsub liikmesriike üles täies ulatuses ja nõuetekohaselt rakendama ELi inimkaubanduse vastast direktiivi, eelkõige selle artiklit 8, milles nõutakse ohvri karistamata jätmist, ja direktiivi laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vastase võitluse kohta ning soovitab liikmesriikidel, ELi institutsioonidel ja asutustel tihendada omavahelist inimkaubanduse vastast koostööd, sh parimate tavade vahetust, tehes seda ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori toetusel ja inimkaubandust käsitlevate riiklike raportööride või samaväärsete mehhanismide võrgustikke; 49. kutsub ELi ja kõiki liikmesriike üles ratifitseerima Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni; rõhutab, et nii liikmesriike kui ka asjaomaseid EL ameteid, nt Europoli, tuleks toetada nende pingutustes tuua inimkaubanduse soodustajad kohtu ette; palub liikmesriikidel ühtlasi käsitleda oma riiklikes strateegiates ja tegevuskavades inimkaubanduse ja inimeste ärakasutamise nõudluse poolt; 50. rõhutab, et haridus on tõhus vahend inimkaubanduse ja ekspluateerimise ärahoidmiseks ja kutsub liikmesriike kesk-, piirkondlikul ja kohalikul tasandil tegutsedes üles lisama siseriiklikesse õppekavadesse ennetamist käsitlevaid haridusprogramme ning selliseid ennetamisprogramme ja teadlikkuse tõstmise tegevusi edendama ja peavoolustama; 51. rõhutab vajadust tugevdada meetmeid, et vältida inimkaubanduse ohvrite toodetud kaupade ja nende osutatavate teenuste tarbimist; rõhutab, et niisugused meetmed tuleks lisada selle probleemi vastu võitlemise Euroopa strateegiasse, millesse tuleks kaasata ka ettevõtted; 52. nõuab, et EL ja liikmesriigid tunnistaksid lunaraha väljapressimise ja piinamisega seotud inimkaubandust inimkaubanduse vormina; on seisukohal, et sellest raskete traumadega pääsenuid tuleks lugeda karistatava inimkaubanduse ohvriteks ning nad peaksid saama kaitset, abi ja toetust(30); Diskrimineerimise, ksenofoobia, vihakuritegude ja vihakõne vastane võitlus 53. tunneb muret kasvava rassismi ja ksenofoobia pärast, mis väljendub afrofoobias, roma- ja juudivastasuses, islamifoobias ja rändajatevastases meelsuses; kutsub liikmesriike üles kaitsma mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid lisaksid võrdõiguslikkuse poliitikasse mitmekordse diskrimineerimise küsimuse; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles intensiivistama tööd parimate tavade vahetamisel ja tihendama koostööd võitluseks rassismi, ksenofoobia, homofoobia, transfoobia ja muude sallimatuse vormide vastu, võttes täiel määral arvesse kodanikuühiskonna ja asjaomaste sidusrühmade, nt Põhiõiguse Ameti panust; 54. väljendab heameelt iga-aastase põhiõiguste kollokviumi 2015. aasta tulemuste ning juudi- ja moslemivastase vaenu ennetamise koordinaatorite ametisse nimetamise üle; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kooskõlastama ja tugevdama juudi- ja moslemivastase vaenuga võitlemisele suunatud poliitilisi meetmeid, sh viivitamatult rakendama kollokviumis määratletud peamisi meetmeid; 55. peab kahetsusväärseks, et esildatud 2008. aasta võrdse kohtlemise direktiiv ootab endiselt nõukogu heakskiitu; kordab oma üleskutset nõukogule võtta oma seisukoht selle ettepaneku kohta vastu võimalikult kiiresti; ergutab komisjoni tegema konkreetseid edusamme diskrimineerimise vastase tegevuskava osas; 56. mõistab hukka vihkamist õhutavad avaldused ja vihakuriteod, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast, usulisest sallimatusest või eelarvamusest isiku puude, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi või vähemuse hulka kuulumise suhtes ning mida esineb ELis iga päev; taunib teatavatest institutsioonidest, erakondadest ja meediast pärineva vihakõne sagenemist; kutsub ELi üles näitama eeskuju ja seisma vastu vihakõnele oma institutsioonides; 57. tunneb muret vihakõne üha laialdasema leviku pärast internetis; soovitab liikmesriikidel kehtestada lihtsa korra, mis võimaldaks kodanikel teatada viha õhutava sisu olemasolust internetis; peab tervitatavaks komisjoni teadaannet tegevusjuhendi kasutusele võtmise kohta võitlemiseks ebaseadusliku vihakõne vastu veebis ning ergutab selle järgimist ja jätkuvate pingutuste tegemist, et tugevdada koostööd erasektori ja kodanikuühiskonnaga; tuletab meelde, et sellega seoses võetud meetmed ei tohiks minna vastuollu väljendusvabadusega seotud põhiõigustega, eelkõige ajakirjandusvabadusega; 58. tunneb muret, et ohvrid ei teata vihakuritegudest, kuna kaitsemeetmed on ebapiisavad ja ametiasutused ei suuda vihakuritegusid liikmesriikides nõuetekohaselt uurida ja nende eest süüdimõistmist saavutada; kutsub liikmesriike üles arendama välja vihakuritegudest ja vihakõnest teatamise vahendeid ja mehhanisme ning neid levitama ja tagama, et iga väidetava vihakuriteo ja vihakõne juhtumi kohta korraldatakse uurimine, esitatakse süüdistus ja algatatakse kohtuasi kooskõlas vastava riigi õigusega ning vajadusel ka raamotsusega rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise kohta, Euroopa ja rahvusvaheliste inimõigustealaste kohustustega ning Inimõiguste Kohtu asjakohase praktikaga, tagades samas väljendusvabaduse ja õiguse saada teavet ning eraelu ja andmete kaitse; 59. väljendab muret asjaolu pärast, et mitmes liikmesriigis ei ole nõuetekohaselt üle võetud raamotsuse 2008/913/JSK sätteid, ning palub asjaomastel liikmesriikidel seda teha ja neid sätteid, aga ka direktiivi 2012/29/EL (kuriteoohvrite kohta) täielikult rakendada; palub komisjonil jälgida nende instrumentide nõuetekohast ülevõtmist ja algatada vajaduse korral rikkumismenetlused; märgib, et raamotsuse rakendamisel on mõned liikmesriigid kohaldanud diskrimineerimisohvrite kaitset ka muudel alustel, näiteks seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi alusel diskrimineeritud inimeste puhul; innustab komisjoni alustama dialoogi liikmesriikidega, kelle õigusakte ei kohaldata homofoobse viha suhtes, et kaotada kõik õiguslikud lüngad; 60. palub komisjonil toetada õiguskaitseasutustele, kohtuorganitele ja asjaomastele ELi ametitele ettenähtud koolitusprogramme, et ära hoida diskrimineerivat kohtlemist ja vihakuritegusid ja nende vastu võidelda; palub liikmesriikidel tagada selliste kuritegude uurimise ja vastutusele võtmise eest vastutavatele ametiasutustele praktilised vahendid ja oskused, mida nad vajavad, et tuvastada raamotsusega hõlmatud õiguserikkumised ja neid käsitleda ning suhelda ohvritega; 61. tunnistab, et ebavõrdsuse kogu ulatus ELis on jäänud tähelepanuta, sest liikmesriikides ei koguta võrreldavaid ja eristatud andmeid võrdsuse kohta; on seisukohal, et selliste andmete kogumine liikmesriikides on võrdõiguslikkust käsitlevate ELi õigusaktide elluviimiseks vajaliku otstarbeka poliitika väljatöötamiseks väga oluline; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tunnustama vajadust usaldusväärsete ja võrreldavate võrdsust käsitlevate andmete järele, mis võimaldaksid mõõta poliitikakujundajate teavitamise eesmärgil diskrimineerimist, mis on liigendatud vastavalt diskrimineerimise põhjustele; kutsub mõlemaid institutsioone üles määratlema ühtsed võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kogumise põhimõtted, mis tuginevad enesemääramisele, ELi andmekaitse standarditele ja asjaomaste kogukondadega konsulteerimisele; 62. kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles suurendama inimõigustealase ja kultuuridevahelise hariduse tähtsust riiklikes õppekavades, kuna see aitab rassismi ja sellega seotud kõiki muid sallimatuse vorme ennetada, ning nõuab, et teadlikkuse tõstmist õigustest tuleb intensiivistada; on seisukohal, et täielik inimõiguste alane haridus peab hõlmama ka piisaval määral teadmiste andmist minevikus toime pandud inimõiguste rikkumistest, institutsionaalsest rassismist ja mäletamise tähtsusest; 63. peab äärmiselt oluliseks, et kõik liikmesriigid teeksid koostööd riiklike ja rahvusvaheliste kohtulike uurimistega, et püüda täpsustada vastutusvaldkondi ja selgitada välja tõde ning tagada õigusmõistmine ja õiguskaitsevahendid totalitaarsete režiimide poolt liidus toimepandud inimsusvastaste kuritegude ohvrite jaoks; kutsub liikmesriike üles tagama selle valdkonna õiguspraktikutele vajaliku koolituse; nõuab tungivalt, et komisjon hindaks objektiivselt nende protsesside hetkeseisu, et suurendada demokraatlikku ajalooteadlikkust kõikides liikmesriikides; hoiatab, et demokraatlikku ajalooteadlikkust puudutavate rahvusvaheliste soovituste ja üldise kohtualluvuse põhimõtete mittejärgimine kujutab endast õigusriigi aluspõhimõtete rikkumist; Naiste õigused ja naistevastane vägivald 64. peab kahetsusväärseks, et soolist võrdõiguslikkust ei ole veel saavutatud, et paljudes valdkondades ei ole tehtud mingeid edusamme ning et jätkuvalt rikutakse naiste põhiõigusi; mõistab hukka naiste ja tütarlaste vastase vägivalla selle kõikides vormides, nagu koduvägivald, aumõrvad, sundabielu, inimkaubandus ja naiste suguelundite moonutamine; rõhutab, et selliseid tavasid ei saa kuidagi õigustada ning need tuleks kriminaliseerida ja nende eest tuleks karistada ning et ELi ja riiklikud asutused peaksid tegema omavahel rohkem koostööd, eelkõige heade tavade vahetamise ning kõiki naistevastase vägivalla vorme käsitlevate andmete parema kogumise ja võrreldavuse abil; on seisukohal, et kõik liidus elavad inimesed peaksid järgima seadusi ning austama naiste õigusi ja väärikust hoolimata oma kultuurilisest päritolust ja traditsioonidest; 65. taunib asjaolu, et naistele ja tütarlastele ei ole tagatud kõikides liikmesriikides ühesugune kaitse vägivalla vastu; rõhutab, et naiste ja tütarlaste vastase vägivallaga võitlemist on veel vaja suurel määral tõhustada; kutsub ELi üles allkirjastama ja ratifitseerima Istanbuli konventsiooni, arvestades et komisjon alustas 2016. aasta märtsis sellekohast menetlust; tuletab liikmesriikidele meelde, et ELi ühinemine Istanbuli konventsiooniga ei vabasta neid Istanbuli konventsiooni allkirjastamisest, ratifitseerimisest ja jõustamisest, ning nõuab tungivalt, et nad seda teeksid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vaatama läbi kehtivaid õigusakte ja hoidma naistevastase vägivalla küsimust päevakorras, kuna soolist vägivalda ei tohiks sallida; kordab oma üleskutset komisjonile esitada õigusakt, millega kehtestatakse meetmed, mis edendaksid ja toetaksid liikmesriikide meetmeid naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla ennetamise valdkonnas; 66. nõuab tungivalt, et liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused viiksid läbi rohkem teadlikkuse tõstmise sihtkampaaniaid, et ennetada vägivalda ja kutsuda naisi üles rünnakutest teada andma; nõuab ka, et liikmesriigid kohaldaksid toimepanijate suhtes asjakohaseid ja heidutavaid karistusi ja kaitseksid viivitamata kõiki vägivalla ohvreid ja nende õigusi, pöörates ohvrite õiguste direktiivi kohaselt eritähelepanu kaitsetutele rühmadele; kutsub liikmesriike üles rakendama täielikult direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta, et tagada asjakohane kaitse ja abi vägivalla ohvriks langenud naistele ja tütarlastele, samuti direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust, et kaitsta naisi ja tütarlapsi inimkaubanduse, vägivalla ja seksuaalse ärakasutamise eest; rõhutab, et soopõhise vägivalla ohvriks langenud isikud peaksid saama asjakohast ravi ja toetust vastavalt riigisisestele eeskirjadele ja rahvusvahelistele kohustustele; 67. rõhutab, et soopõhise vägivalla tulemuslikuks tõkestamiseks on vaja muuta tütarlastesse ja naistesse suhtumist; kutsub liikmesriike üles tõhustama võitlust soopõhiste stereotüüpide vastu, mis taastoodavad ja võimendavad soorolle kesksetes valdkondades, kus need on kinnistunud; kutsub komisjoni üles jagama liikmesriikide parimaid tavasid sooliste stereotüüpidega tegelemise kohta koolides; palub liikmesriikidel pakkuda vajalikku teadvustamis- ja muud erikoolitust politseinikele, kohtuametnikele ja kohtunikele, et nad oskaksid asjakohaselt käsitleda soolise vägivalla probleemi, et vältida kriminaalmenetluse käigus uusi traumasid ja uuesti ohvriks langemist; palub liikmesriikidel aidata ametiasutustel tulemuslikult teha kindlaks soolise vägivalla ohvrite erivajadused ning pakkuda neile kooskõlas ohvrite õiguste direktiiviga erikaitseteenuseid; 68. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid soolise vägivalla ohvritele piisava arvu varjupaiku ning suunatud ja integreeritud tugiteenused, sh traumaabi ja nõustamise; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid kodanikuühiskonna organisatsioone, kes tegelevad soolise vägivalla ohvritega, igal võimalikul viisil; 69. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tegeleksid koduvägivalla ohvriks langenud puuetega naiste probleemiga, sest neil naistel puudub sageli võimalus vägivaldsest suhtest pääseda; 70. on väga mures selle pärast, et ikka veel püsivad naiste suguelundite moonutamise tavad, mis on raske naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vorm; kutsub liikmesriike üles suurendama kõikide asjaomaste osaliste teadlikkust ja keskenduma oma naiste suguelundite moonutamise vastases poliitikas ennetamisele; nõuab lisaks, et liikmesriigid teeksid omavahel täiel määral koostööd, et parandada andmete kogumist ja selle nähtuse mõistmist, muutmaks seeläbi optimaalseks naiste ja tüdrukute suguelundite moonutamise eest kaitsmise eesmärgil tehtavate pingutuste tulemused; 71. mõistab teravalt hukka liidu avalikus ruumis sageli toimuvad ahistamise ja vägistamise juhtumid ning on seisukohal, et iga naine ja tütarlaps peaks tundma end kõigis avalikes paikades mis tahes vormis seksuaalse ahistamise eest kaitstuna; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid tagamaks, et sellistele tegudele järgneb asjakohane karistus, et selliste tegude toimepanijad tuuakse kohtu ette ja ohvritele pakutakse kaitset; kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles tugevdama oma jõupingutusi, et tagada naissoost pagulaste ja varjupaigataotlejate kaitse, kuna nemad on põgenemisteel vägivalla suhtes eriti kaitsetud; 72. kutsub liikmesriike üles tagama töökohal soolist võrdõiguslikkust; peab kahetsusväärseks, et naiste töötingimused on ikka veel diskrimineerivad; rõhutab naiste vähest esindatust teaduse, tehnoloogia ja inseneriteaduse valdkondades, ettevõtluses ja otsustamisprotsessides nii era- kui ka avalikus sektoris ning toonitab, et sooline palgalõhe on vastuvõetamatu diskrimineerimine; palub komisjonil teha rohkem jõupingutusi naiste esindatuse suurendamiseks poliitilises ja majandussfääris, parandada andmete kogumist naiste osalemise kohta ja võidelda soolise ebavõrdsuse kuvandite vastu meedias, edendades parimate tavade vahetust; 73. tuletab sellega seoses meelde, et meeste ja naiste võrdõiguslikkust on võimalik saavutada ainult tasustatava ja tasustamata töö õiglase ümberjaotamisega; tõdeb, et naiste ja tütarlaste põhiõiguste kaitset on võimalik tagada nende jätkuva majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse mõjuvõimu ning esindatuse ja kaasamise suurendamise abil; märgib, et viimastel aastatel on tekkinud soolise võrdõiguslikkuse vastased liikumised, mis seavad ohtu senised saavutused naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse vallas; 74. tuletab meelde, et eakate vaesus on naiste puhul eriti murettekitav, sest jätkuv sooline palgalõhe toob kaasa soolise pensionilõhe; kutsub liikmesriike üles looma asjakohase poliitika eakate naiste toetamiseks ja hüvitiste valdkonnas sooliste erinevuste struktuursete põhjuste kaotamiseks; rõhutab kvaliteetsete avalike teenuste suurt tähtsust vaesuse ja eriti naiste vaesuse vähendamisel; 75. märgib, et koduabilised on enamasti naised, ning kutsub liikmesriike üles kiirendama ILO koduabiliste konventsiooni ratifitseerimist ja rakendamist pärast nõukogu otsuse 2014/51/EL vastuvõtmist, kuna see on oluline vahend inimväärsete töötingimuste tagamiseks; 76. kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, mis vastaksid emade ja isade vajadustele seoses eri liiki puhkuse, täpsemalt rasedus- ja sünnituspuhkuse, isapuhkuse, vanemapuhkuse ja hoolduspuhkusega; nõuab seetõttu vanemapuhkuse õiguse tugevdamiseks konkreetsete meetmete võtmist; võtab teadmiseks ettepaneku võtta kasutusele hoolduspuhkus, nagu on ette nähtud komisjoni tegevuskavas „Uus algus töötavate perekondade töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks“; ootab komisjonilt pärast rasedus- ja sünnituspuhkuse ettepaneku tagasivõtmist edasisi meetmeid; 77. rõhutab ohtu, et internetti, sotsiaalmeediat ja muud tehnoloogiat võidakse kasutada naiste kontrollimiseks, ähvardamiseks ja alandamiseks, ning rõhutab sellega seotud teadlikkuse tõstmise kampaaniate tähtsust; 78. kutsub komisjoni üles soolise võrdõiguslikkuse tulemuslikumaks edendamiseks arvestama soolist aspekti kõigis poliitikakujundamise valdkondades ja kavandatavates õigusaktides ning sealhulgas hindama süstemaatiliselt soolist mõju osana põhiõiguste nõuetelevastavuse hindamisest ja käsitama seda ühe kriteeriumina, mida tuleb läbivalt arvestada kahepoolsetes suhetes teiste riikidega, muu hulgas kandidaatriikidega; 79. tõdeb, et naiste seksuaal- ja reproduktiivtervis ja -õigused on seotud mitmete inimõigustega, sealhulgas õigusega elule, õigusele mitte langeda piinamise ohvriks, õigusega tervisele, õigusega eraelule, õigusega haridusele ja mittediskrimineerimisele; rõhutab, et liikmesriikidel on kohustus austada ja kaitsta kõikide naiste ja tütarlaste seksuaal- ja reproduktiivtervist ja täita sellega seonduvaid õigusi, kaasa arvatud nende õigus olla vaba sunnist, diskrimineerimisest ja vägivallast; rõhutab sellega seoses, et puuetega inimestel on õigus teistega võrdsetel alustel kasutada kõiki oma põhiõigusi; 80. palub ELil ja liikmesriikidel tunnistada ennetavatele tervishoiuteenustele juurdepääsu põhiõigust; rõhutab liidu rolli selles valdkonnas teadlikkuse suurendamisel ja sellealaste parimate tavade edendamisel, sh seoses ELi tervishoiustrateegiaga, austades samas liikmesriikide pädevusi, arvestades et tervis on põhiline inimõigus, mis on väga oluline teiste inimõiguste kasutamiseks; tuletab sellega seoses meelde, et sidusus ja järjepidevus ELi siseste ja väliste inimõigustega seotud poliitikameetmete vahel on ülisuure tähtsusega; 81. tõdeb, et elupäästvate seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste, sealhulgas elupäästva abordi keelamine on inimõiguste raske rikkumine; 82. mõistab hukka mis tahes vormis ärilise surrogaatemaduse; Lapsed 83. märgib murega, et laste vaesuse määrad on ELis jätkuvalt kõrged ja vaesuses elavate alaealiste arv suureneb; kordab, et laste heaolusse ja nende vaesusest väljaaitamisse investeerimine ei ole üksnes moraalne kohustus, vaid ka sotsiaalne ja majanduslik prioriteet; soovitab liikmesriikidel ja ELil algatada programme, mis on konkreetselt suunatud laste heaolu ja tervisliku arengu tagamiseks; palub liikmesriikidel teha laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks suuremaid jõupingutusi, rakendades tulemuslikult komisjoni soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“ ning integreeritud strateegiaid, millega toetatakse asjakohaste vahendite kättesaadavust, mis võimaldab juurdepääsu taskukohastele kvaliteetsetele teenustele; palub komisjonil võtta soovituse rakendamise jälgimiseks täiendavaid meetmeid; nõuab, et loodaks poliitika ja programmid, mille eesmärk on võidelda alaealiste suureneva haridusliku vaesusega, et saavutada nende sotsiaalne kaasatus; kutsub komisjoni üles kaaluma lastegarantii loomist, et võidelda laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega; 84. mõistab hukka igasuguse laste diskrimineerimise ja peab tervitatavaks asjaolu, et Euroopa Nõukogu võttis vastu lapse õiguste strateegia (2016–2021), milles samuti keskendutakse vajadusele võidelda puuetega laste, rändest mõjutatud laste, roma laste ja LGBTI-laste diskrimineerimise vastu; palub komisjonil ja liikmesriikidel astuda lastevastase diskrimineerimise kaotamiseks ühiseid samme; palub liikmesriikidel ja komisjonil eeskätt seada piirkondliku ja ühtekuuluvuspoliitika, näiteks puuetega inimesi käsitleva Euroopa strateegia, romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku ning ELi võrdsuse ja mittediskrimineerimise poliitika kavandamisel ja rakendamisel lapsed sõnaselgelt esikohale; kordab uuesti, kui oluline on kaitsta ja edendada roma laste võrdset juurdepääsu tervishoiuteenustele, väärikatele elutingimustele ja haridusele; 85. nõuab, et kõik liikmesriigid korraldaksid avalikke haridus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, milles juhitakse tähelepanu laste õigusele olla kaitstud ning edendatakse positiivseid ja vägivallavabu suhteid lastega; 86. mõistab üheselt hukka igasuguse vägivalla ja kuritahtliku laste ohvristamise kõigil tasanditel, alates kodudest kuni koolide, avaliku ruumi ja noorte kinnipidamiskeskusteni; kutsub liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, et kaitsta lapsi igasuguses vormis füüsilise ja psühholoogilise vägivalla eest, sh füüsilise ja seksuaalse kuritarvitamise, seksuaalse ärakasutamise, lapstööjõu kasutamise, sundabielude, aumõrvade, naiste suguelundite moonutamise ja lapssõdurite värbamise eest; rõhutab, et tähtis on koostada ametlikud sätted laste kehalise karistamise keelustamiseks ja selle eest sanktsioonide määramiseks, ning innustab komisjoni tõhustama liikmesriikide vahelist vastastikust õppimist koolikiusamise vähendamise parimate võimaluste kohta, eelkõige kui see mõjutab kaitsetute laste rühmi; 87. nõuab, et lastekaitses seataks sisse mitmeastmeline süsteem, milles austatakse iga lapse põhiõigusi ja mis põhineks iga lapse parimatel huvidel; rõhutab, et selles süsteemis ei tohiks eesmärgiks seada vanemate ja hooldajate karistamist, vaid see peaks andma selge sõnumi, et igasugune füüsiline ja emotsionaalne lastevastane vägivald on vastuvõetamatu ja seadusega karistatav, ning lapse eraldamine perekonnast peaks olema alles kõige viimane võimalus; tuletab meelde, et laste riiklik hoolekanne on alati palju kulukam kui piisav ja hästi suunatud abi vaesuses elavatele peredele; kordab oma üleskutset, et komisjon esitaks uue lapse õiguste Euroopa strateegia; 88. nõuab lapsesõbralike alaealiste kriminaalõigussüsteemide loomist, milles lapsed mõistaksid nii oma õigusi kui ka oma rolli, kui nad on kaasatud kuriteo ohvrite, tunnistajate või väidetavate toimepanijatena; nõuab erimeetmete vastuvõtmist nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses, et kaitsta lapsi asjatu stressi, hirmutamise ja korduva ohvristamise eest, võttes arvesse direktiivi (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi; 89. nõuab, et valvetelefon 116 oleks ELis lastele kättesaadav ööpäevaringselt ja ilma puhkepäevadeta ning on seisukohal, et tuleks kasutusele võtta interneti anonüümsed vestlusliinid, sest need on lastele stressiolukorras palju mugavamad, ning soovitab, et need tuleks asutada ELis ühtse süsteemina, kasutades ametlikke ja vähemuskeeli; kutsub liikmesriike üles toetama Euroopa ühist lasteabitelefoni 116111, mille eesmärk on toetada lasteabitelefone, tugevdada valvetelefonide ja vestlusliinide suutlikkust ja Euroopa võrgustikku ning eraldada selleks piisavalt vahendeid; 90. rõhutab, et tuleks suurendada lastekaitset digitaalmaailmas, arvestades selliste seksuaalse ärakasutamise juhtude arvu suurenemist, mille puhul kuriteo toimepanijad on kontakti saamiseks kasutanud internetti, ning nõuab sellealast edasist koostööd era- ja avaliku sektori vahel, kutsudes eelkõige viimati nimetatut võtma endale oma osa vastutusest, hoiduda lastele suunatud agressiivsest reklaamist ja kaitsta neid eksitava reklaami eest; soovitab asjaosalistel järgida häid näiteid ennetamise ja kaebuste esitamise mehhanismide kasutamise kohta sotsiaalmeedias ning rakendada neid kogu ELis; on ka seisukohal, et lapsi tuleks nõuetekohaselt teavitada internetiga seotud võimalikest ohtudest, eelkõige kui nad annavad internetis oma isikuandmeid, ning teha seda näiteks teadlikkuse suurendamise kampaaniate või kooli õppekavade kaudu; toonitab, et laste kohta veebis profiilide koostamine peaks olema keelatud; toetab pingutusi, mida tehakse, et tagada audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi reformi kaugeleulatuv ja mõjus tulemus, eelkõige seoses laste kaitsmisega digikeskkonnas; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid küberkiusamise vastu võitlemiseks; 91. nõuab tegevuskava väljatöötamist laste õiguste kaitsmiseks veebis ja mujal küberruumis ning tuletab meelde, et õiguskaitseasutused peavad küberkuritegevuse vastases võitluses pöörama erilist tähelepanu laste vastu suunatud kuritegudele; rõhutab selles kontekstis vajadust tugevdada koostööd liikmesriikide kohtuasutuste ja politsei vahel ning Europoli ja selle küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskusega (EC3), et ennetada seda laadi kuritegevust ja selle vastu võidelda, eelkõige mis puudutab laste seksuaalset ärakasutamist internetis; 92. kutsub liikmesriike üles rakendama direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust; kutsub nii riikide kui ka ELi tasandi õiguskaitseasutusi investeerima uude tehnoloogiasse, et võidelda kuritegevusega pime- ja süvaveebis; rõhutab, et Eurojustile ja Europolile tuleb anda asjakohased vahendid, et edendada ohvrite tuvastamist, võidelda seksuaalkurjategijate organiseeritud võrgustikega ning kiirendada laste kuritarvitamist kujutava materjali avastamist, analüüsimist ja selle alast koostööd internetis ja väljaspool seda; 93. on seisukohal, et kaasamise poliitika peaks tugevalt keskenduma lastele, kuna lapsed on ühenduslüli kultuuride ja ühiskondade vahelises üksteisemõistmises; 94. tuletades meelde, et kuna komisjoni 2016. aasta aruandest edusammude kohta inimkaubanduse vastases võitluses nähtub, et vähemalt 15 % registreeritud ohvritest on lapsed, nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid kohesed meetmed vastuseks Europoli teatele, mille kohaselt jäi 2015. aastal ELis kadunuks vähemalt 10 000 saatjata pagulas- ja rändajast last; kutsub liikmesriike ja ELi ametiasutusi üles suurendama jõupingutusi piiriülese koostöö, teabevahetuse ning ühiste uurimiste alal, et võidelda lastega kaubitsemise ja piiriülese organiseeritud kuritegevuse, seksuaalse ärakasutamise ja muude ekspluateerimisvormidega ning lapsi kaitsta; kutsub liikmesriike ja Euroopa ameteid üles kiirendama kvalifitseeritud eestkostjate määramist saatjata lastele ja tagama, et alati võetakse arvesse lapse huve; kutsub liikmesriike üles lapsi lapsesõbralikul viisil registreerima ja tuvastama ning ära hoidma nende kadumist, tagades nende kaasatuse riiklikesse kaitsesüsteemidesse; soovitab tõhustada olemasolevaid vahendeid kadunud laste otsimiseks, sealhulgas Euroopa abitelefone kadunud laste otsimiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama täielikult ära Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti oskusteavet seoses laste ja kaitsetute inimeste kaitse tõhustamisega praeguses rändeolukorras, eelkõige esmase vastuvõtu keskustes; tuletab meelde, et ELi poliitikameetmetes ja tegevustes, sh seoses rände ja varjupaigaga, tuleb arvesse võtta ja hinnata lapse õigusi ja huve; 95. soovitab liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu programmidele, mis keskenduvad haridussüsteemist varase lahkumise ennetamisele, ning katsetama ja vahetama selles valdkonnas häid tavasid; Vähemuste õigused 96. rõhutab asjaolu, et rahvusvähemusi, kes on Euroopas juba sajandeid elanud koos või kõrvuti enamuskultuuridega, diskrimineeritakse ELis ikka veel; leiab, et selle probleemi lahendamiseks tuleb kehtestada vähemuste õiguste kaitse miinimumstandardid ning pakkuda kultuurilise mitmekesisuse ja sallivuse alast haridust, kuna Euroopa kultuuripärandi säilitamine annab mitmekesisusele lisaväärtust; 97. rõhutab, et vähemuste kogukondadel on konkreetsed vajadused ja et tuleks edendada nende täielikku võrdsust majanduse, ühiskonna, poliitika ja kultuurielu kõigis valdkondades; rõhutab, et äärmiselt oluline on austada ja edendada vähemuste hulka kuuluvate isikute põhiõigusi ja -vabadusi; 98. väljendab muret selle pärast, et need rühmad kohtavad takistusi omandiõiguste teostamisel, õiguskaitse ja teiste avalike teenuste, hariduse, tervishoiu ja sotsiaalteenuste kättesaadavuses ning oma kultuuriliste õiguste teostamisel, mida kõike võidakse piirata; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid meetmeid, et ära hoida haldus- või finantstõkkeid, mis võiksid takistada keelelist mitmekesisust Euroopa või riiklikul tasandil; 99. nõuab, et komisjon kehtestaks vähemuste kaitsmiseks poliitikastandardi, kuna nende rühmade kaitse on üks Kopenhaageni kriteeriumidest nii kandidaat- kui ka liikmesriikide jaoks; kutsub liikmesriike üles tagama, et nende õigussüsteemiga garanteeritakse, et vähemustesse kuuluvaid isikuid ei diskrimineerita, ning võtma ja rakendama asjakohastel rahvusvahelistel õigusnormidel põhinevaid sihipäraseid kaitsemeetmeid; 100. nõuab tungivalt, et liikmesriigid vahetaksid häid tavasid ja läbiproovitud lahendusi vähemuste probleemidega tegelemisel kogu Euroopa Liidus; juhib tähelepanu sellele, kui olulist rolli võivad ELis vähemuste kaitsmisel mängida piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, ja leiab, et haldusümberkorraldused ei tohiks neid negatiivselt mõjutada; 101. palub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametil jätkata teadete edastamist vähemusse kuulumise alusel diskrimineerimise kohta ja olukorra kohta andmete kogumist; 102. ergutab liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ja Euroopa regionaal- või vähemuskeelte hartat, seda viivitamata tegema; tuletab ka meelde vajadust rakendada OSCE raames välja töötatud põhimõtteid; 103. nõuab, et liikmesriigid arvestaksid igakülgselt vähemuste õigustega, et tagada õigus kasutada liidus vähemuskeeli ja kaitsta keelelist mitmekesisust; kutsub komisjoni üles täiendama oma kava edendada piirkondlike keelte õpetamist ja kasutamist, mis võib olla viis keelelise diskrimineerimisega võitlemiseks ELis; 104. kutsub ELi üles rakendama Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni nr 1985 (2014) rahvusvähemuste olukorra ja õiguste kohta Euroopas, järgides täielikult subsidiaarsuse põhimõtet; rõhutab, et kõik liikmesriikides tegutsevad hädaabitelefonid ja ametlikud abitelefonid peaksid olema kättesaadavad mitte ainult riigi ametlikus keeles, vaid ka vähemuskeeltes, ning kõnede suunamisel samuti ELi peamistes keeltes; Puuetega inimeste õigused 105. peab tervitatavaks lõppjäreldusi ELi edusammude kohta ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamisel ja palub komisjonil ja liikmesriikidel kasutada neid soovitusi kui võimalust olla positiivseks eeskujuks, tagades võimalikult kiiresti konventsiooni tõhusa ja põhjaliku rakendamise; 106. rõhutab, et puuetega inimestel on vastavalt puuetega inimeste õiguste konventsioonile õigus teistega võrdsetel alustel kasutada oma põhiõigusi, sealhulgas õigust võõrandamatule väärikusele, tervisele ja perekonnale, iseseisvale elule, autonoomiale ja täielikule sotsiaalsele integratsioonile, õiguskaitse kättesaadavusele, kaupadele ja teenustele ning hääletus- ja tarbijaõigustele; kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid tagamaks, et kõik puuetega inimesed saaksid teostada kõiki aluslepingutes ja ELi õigusaktides sätestatud õigusi; märgib, et puude inimõigustepõhine käsitus ei ole veel leidnud täielikku toetust, mille tulemuseks on ELis puuetega inimeste diskrimineerimine, ning kutsub ELi ja selle liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et viia oma õigusraamistik kooskõlla puuetega inimeste õiguste konventsiooni nõuetega ja kaasata puuetega inimesi tulemuslikult ühiskonda; 107. kutsub liikmesriike üles võtma vastu strateegiad, et tagada puuetega inimeste tulemuslik juurdepääs tööturule; peab kahetsusväärseks, et mõningaid ELi rahalisi vahendeid, mis on mõeldud puuetega isikute integreerimiseks, ei kasutata sellel eesmärgil veel täielikult; kutsub komisjoni üles rahaliste vahendite kasutamist hoolega jälgima ja võtma vajaduse korral meetmeid; 108. tuletab meelde, et vaimsete ja psühhosotsiaalsete puuetega inimesed puutuvad oma põhiõiguste kasutamisel kokku eriti paljude takistustega, ning kutsub liikmesriike, piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles tugevdama jõupingutusi, et edendada nende inimeste iseseisvust ja kaasamist võrdsetel alustel teistega; 109. märgib, et puuetega naised ja lapsed puutuvad ebaproportsionaalselt palju kokku erinevate inimõiguste rikkumistega, näiteks ei võimaldata neile juurdepääsu sellistele põhiteenustele nagu haridus ja tervishoid ning neid paigutatakse hooldusasutustesse, eemale perest ja kogukonnast, ning neil on suurem oht sattuda vägivalla, seksuaalse ärakasutamise, ekspluateerimise ning muu väärkohtlemise ja kuritarvitamise ohvriks; rõhutab, et ELil, liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on vaja võtta terviklikke ja sootundlikke poliitikameetmeid, et tagada ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhjalik rakendamine koos puuetega inimeste õiguste konventsiooniga; 110. nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja liikmesriigid töötaksid kohalikes kogukondades puuetega lastele ja nende peredele välja tugiteenused, edendaksid deinstitutsionaliseerimist ja tagaksid neile kaasava haridussüsteemi; 111. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid abitelefoni 112 täieliku ligipääsetavuse puuetega inimestele ja parandaksid selle numbri teadmist teadlikkuse suurendamise kampaaniate kaudu; 112. palub, et EL ja selle liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused kiirendaksid puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 33 lõike 2 kohaselt loodud järelevalveraamistikele nende ülesannete täitmiseks piisavate ja stabiilsete finants- ja inimressursside eraldamist, mis võimaldaksid neil täita oma ülesandeid, ning tagaksid nende sõltumatuse, kindlustades selle, et nende koosseisus ja toimimises võetakse arvesse Pariisi põhimõtteid riiklike inimõigusalaste asutuste toimimise kohta; 113. palub liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel tagada puuetega inimeste tegelik osalemine ja väljendusvabadus avalikus elus; märgib, et neid jõupingutusi tuleks toetada subtiitritega varustamise, viipekeelde tõlkimise ning dokumentide vormistamisega pimedate kirjas ja kergesti loetavate vormingute kasutamisega; kutsub liikmesriike üles tagama puuetega pagulastele kättesaadavaid lahendusi; juhib tähelepanu erilistele riskidele, millega peavad kokku puutuma puuetega pagulased, rändajad ja varjupaigataotlejad, kellel napib kättesaadaval kujul teavet ja suhtlemisvõimalusi ning keda võidakse kinni pidada tingimustes, kus ei pakuta nõuetekohast abi ega mõistlikke abinõusid; Eakad inimesed 114. märgib, et aktiivsena vananemine ja põlvkondadevaheline solidaarsus on olulised küsimused, mille tähtsust saab suurendada inimõigustest lähtuva käsitusega, sest see tähistab üht põhjalikumat majanduslikku ja sotsiaalset üleminekut, millega arenenud riigid peavad toime tulema; kutsub liikmesriike üles motiveerima eakate aktiivset osalemist tööturul sotsiaalsete ja majanduslike algatuste kaudu, et võidelda sotsiaalse tõrjutusega ja tagada neile tervishoiuteenuste hea kättesaadavus; 115. rõhutab, et ealine diskrimineerimine on tänapäeva ühiskonnas väga levinud ja esineb tihti koos teiste diskrimineerimise vormidega, nagu diskrimineerimine rassilise ja etnilise päritolu, usutunnistuse, puude, tervise või sotsiaalmajanduslike tingimuste, sooidentiteedi või seksuaalse sättumuse alusel; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, mille eesmärk on integreerida eakad uuesti kogukonna ellu, et vähendada nende isoleeritust; 116. kutsub ELi ja liikmesriike üles aktiivselt osalema ÜRO piiritlemata ajaks loodud vananemist käsitlevas töörühmas ja suurendama oma jõupingutusi, et kaitsta eakate õigusi; Romade õigused 117. tuletab meelde, et roma vähemusse kuuluvatel inimestel on vaba liikumise õigus, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused kaitseksid seda õigust ega kavandaks ümberasustamispoliitikat, mis põhineb etnilistel põhjustel; on mures, et paljudes liikmesriikides esineb ebaproportsionaalselt palju roma vähemusse kuuluvate inimeste väljatõstmist; 118. peab kahetsusväärseks, et romad puutuvad ikka veel kokku romavastasuse ning süstemaatilise ja institutsionaalse rassismiga, ja tuletab meelde, et romade diskrimineerimine tööhõive, eluaseme, hariduse ja tervishoiu valdkonnas ning juurdepääsul õiguskaitsele ja muudes valdkondades on vastuvõetamatu ja kahjulik Euroopa ühiskonnale; palub seetõttu liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel, pidades silmas komisjoni aruannet romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku rakendamise kohta (2015), rakendada täielikult ja kiiresti oma riiklikke romastrateegiaid ning kehtestada erimeetmed, et kooskõlas rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi sätetega ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga võidelda romade rassilise diskrimineerimise vastu ning kooskõlas rassismi ja ksenofoobiat käsitleva raamotsusega võidelda romavastasusega; 119. tuletab meelde Euroopa Kohtu praktikat, milles öeldakse, et direktiivis 2000/43/EÜ sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet kohaldatakse isikutele, kes, kuulumata asjaomasesse rassi või etnilisse rühma, kannatavad nendel põhjustel ikkagi vähem soodsama kohtlemise või ebasoodsamasse olukorda asetamise tõttu; 120. kutsub seetõttu komisjoni üles integreerima diskrimineerivate tavade jälgimist kõikidesse valdkondadesse, eelkõige haridus, tööhõive, eluase ja tervishoid, ning pöörama eritähelepanu sellele, et kõiki programme rakendataks viisil, mis vähendab otse ja ilmselgelt romade ja mitteromade vahelist lõhet; nõuab ka, et komisjon võtaks meetmeid liikmesriikide vastu, kes edendavad või võimaldavad institutsionaliseeritud diskrimineerimist ja segregatsiooni; 121. taunib roma laste segregatsiooni koolides, mis kahjustab sügavalt nende laste väljavaateid edasises elus; toetab komisjoni algatust astuda selle tava vastu välja rikkumismenetlustega ning kutsub liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid segregatsiooni kaotamiseks koolides ja koostama roma laste integreerimismeetmete üksikasjalike kavasid; 122. kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tugevdama romade ja vaeste kogukondade kaasamist käsitlevaid strateegiaid neid tõhustades ja laiendades, et need jõuaksid 80 miljoni kodanikuni; nõuab ka komisjoni romade rakkerühma ja riiklike kontaktpunktide tugevdamist, piirkondlike ja kohalike kontaktpunktide ning piirkondlike romade kaasamise platvormide arendamist poliitika kujundamise veebifoorumi loomist koos romade kaasamise Euroopa platvormiga; palub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametil jätkata romade olukorra kohta andmete kogumist ning töötada välja ja esitada romade kaasamise näitajate tabel, mille abil saaks jälgida kõnealuse valdkonna edusamme; palub liikmesriikidel nimetada 2. august Euroopa romade holokausti mälestuspäevaks; LGBTI-inimeste õigused 123. mõistab hukka igasuguse diskrimineerimise ja vägivalla seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel; ergutab komisjoni koostama tegevuskava, mis tagab kõigile kodanikele võrdsed õigused ja võimalused, austades samas liikmesriikide pädevusi, ning jälgima LGBTI-inimeste õiguste seisukohalt asjakohaste ELi õigusaktide nõuetekohast ülevõtmist ja rakendamist; peab sellega seoses tervitatavaks komisjoni koostatud meetmete loetelu LGBTI-inimeste võrdsuse edendamiseks, sh komisjoni teavituskampaaniat, mis käivitati võitlemiseks stereotüüpidega ja LGBTI-inimeste sotsiaalse vastuvõetavuse parandamiseks; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid tihedat koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes töötavad LGBTI-inimeste õiguste nimel; märgib, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti kohapealsed uuringud näitavad, et avaliku sektori töötajad peavad ELi õigust ja poliitikat peamiseks tõukejõuks, mis toetab riiklikke jõupingutusi LGBTI-inimeste võrdõiguslikkuse edendamisel; 124. peab kahetsusväärseks, et LGBTI-inimesed kannatavad kiusamise ja ahistamise all, mis algab juba koolis, ning neid diskrimineeritakse elu eri valdkondades, sh tööl; palub liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu homofoobiale spordis, noortele LGBTI-inimestele ja koolikiusamisele; julgustab liikmesriike toetama ametiühinguid ja tööandjate organisatsioone nende jõupingutustes võtta vastu mitmekesisust ja mittediskrimineerimist käsitlev poliitika, mille keskmes on LGBTI-inimesed; 125. tuletab meelde Euroopa Inimõiguste Kohtu LGBTI-inimeste õigusi puudutavat praktikat; peab tervitatavaks asjaolu, et järjest rohkem liikmesriike on astunud samme, millega aidatakse kaasa LGBTI-inimeste õiguste edendamisele ja kaitsele, ning võtnud nende inimeste põhiõigustega seoses vastu uued õiguslikud soo tunnustamise menetlused; palub komisjonil ja selle ametitel koguda andmeid inimõiguste rikkumiste kohta, millega LGBTI-inimesed silmitsi seisavad, ning jagada liikmesriikidega LGBTI-inimeste põhiõiguste kaitsmise parimaid tavasid, ning ergutab liikmesriike teavitama LGBTI-inimesi täielikult nende õigustest ja vahetama sellalaseid parimad tavasid; mõistab hukka trans- ja intersooliste inimeste põhiõigusi rikkuvad meditsiinilised tavad; 126. märgib, et transsoolisi inimesi peetakse ikka veel enamikus liikmesriikides vaimselt haigeks, ja palub liikmesriikidel vaadata läbi riiklikud vaimsete haiguste loetelud ja töötada välja alternatiivsed stigmadeta juurdepääsumudelid, tagades, et meditsiiniliselt vajalik ravi jääks kõigile transsoolistele inimestele kättesaadavaks; märgib, et sundsteriliseerimine on põhiõiguste rikkumine; peab tervitatavaks, et mitmed liikmesriigid on võtnud vastu uued õiguslikud soo tunnustamise menetlused, milles austatakse rohkem transsooliste inimeste põhiõigusi; 127. tervitab komisjoni algatust, millega püütakse saavutada, et transsoolisus jäetakse Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK) läbivaatamisel haiguste loetelust välja; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi, et hoida ära lapsena esineva soolise variatiivsuse muutumine uueks RHK kohaseks diagnoosiks; 128. on arvamusel, et LGBTI-inimeste põhiõigused on tõenäolisemalt kaitstud, kui neil on juurdepääs sellistele õiguslikele institutsioonidele nagu vabaabielu, registreeritud kooselu või abielu; tervitab asjaolu, et praegu pakuvad neid võimalusi 18 liikmesriiki, ning kutsub teisi liikmesriike üles kaaluma samade võimaluste andmist; 129. kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut kõigi isikute, paaride ja perede perekonnaseisuaktide (sealhulgas kõik abielu, registreeritud partnerlust, seaduslikku soovahetust ja lapsendamist käsitlevad dokumendid ning sünnitunnistused) mõju täieliku vastastikuse tunnustamise, sh soo tunnustamise ning selliste dokumentide vaba ringluse kohta kogu ELis, et vähendada diskrimineerivaid õiguslikke ja haldustakistusi oma vaba liikumise õigust kasutavatele kodanikele; Kodakondsus 130. märgib sügava murega, et euroskeptitsism ja vägivaldsete poliitiliste vaadete väljendamine on tõusuteel, ja nõuab seetõttu tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid kodanike, eelkõige noorte ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemist Euroopa Liidu küsimustes, nii et eurooplased saaksid teha oma mured kuuldavaks ja väljendada oma arvamusi demokraatlike kanalite kaudu; 131. peab vajalikuks vähendada avalikus elus osalemist takistavat halduskoormust ja edendada kogu ELis e-valitsemist ning nõuab, et tuleb tugevdada selliste mehhanismide nagu kodanikualgatus tulemuslikkust; 132. innustab välja töötama e-konsultatsioone kodanike otsese osalemise vahendina, et koguda teadmisi selle kohta, millised on kodanike ootused valitsusele ja avalikule haldusele; peab vajalikuks eemaldada menetluslikud ja keelelised takistused, mis pärsivad kodanike osalust avaliku sektori asutuste otsustusprotsessides kõigil valitsemistasanditel; rõhutab vajadust läbipaistvuse järele mitte ainult institutsioonide otsustusprotsessides, vaid ka selle jälgimisel, kuidas käsitletakse avaliku sektori asutuste pakutavate teenustega seotud küsimusi; rõhutab vajadust suurendada selliste teenuste pakkumist ligipääsetava digitaalmeedia kaudu; kordab, kui tähtis on suurendada teadlikkust hartast; 133. märgib, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel, sealhulgas vabatahtlikel, usu- ja noorsootöö organisatsioonidel, on sotsiaalses ja kodanike kaasamises oluline osa, ning kutsub ELi, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles nende tööd toetama ja edendama; palub liikmesriikidel ja ELil tagada harta alusel ühinemis- ja kogunemisvabadus; 134. leiab, et kodanikuharidus ja kultuuridevaheline dialoog parandab kodanike arusaamist sotsiaalse ja poliitilise osalemise tähtsusest, samas kui inimõiguste alane haridus tõstab nende teadlikkust oma õigustest ja õpetab neile austust teiste õiguste vastu; palub liikmesriikidel koostada põhiõiguste õpetamiseks riiklikud kavad, mis hõlmavad ELi panust põhiõiguste raamistiku väljatöötamisse, ja rakendama Euroopa Nõukogu hartat demokraatliku kodakondsuse ja inimõiguste alase hariduse kohta; kutsub piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles eespool nimetatud tegevustest aktiivselt osa võtma; 135. märgib murelikult, et vaja on teha veel suuri jõupingutusi selleks, et saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas, kutsub liikmesriike üles leidma õigeid poliitikameetmeid, mis hõlmavad tööturule kaasamist ning kvaliteetsete teenuste ja hariduse kättesaadavuse tagamist; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et nende sotsiaal- ja tööhõivepoliitika ei diskrimineeriks leibkondade suuruse ja koosseisu alusel; Digitaalsed õigused 136. tuletab meelde, et kõigil inimestel on õigus eraelule ja neid puudutavate isikuandmete kaitsele, sh õigus juurdepääsule andmetele, mida on nende kohta kogutud, ja õigus lasta neid parandada; toonitab kõigi isikute õigust otsustada oma isikuandmete käsitlemise üle, eelkõige ainuõigust otsustada oma isikuandmete kasutamise ja levitamise üle; rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid rakendama väljendus- ja teabevabadust arvestades ning kehtivaid õigusakte ja kohtupraktikat silmas pidades meetmeid, mis võimaldaksid igal kodanikul pääseda juurde sisule, mis võiks tema väärikust või mainet kahjustada; juhib tähelepanu sellele, et konkreetse avaliku huvi puudumise korral on igaühel vastavalt ELi ja riiklikele õigusaktidele õigus otsustada, millised andmed võib teha kättesaadavaks, samuti õigus lasta isikuandmed kustutada ning õigus olla unustatud; 137. väljendab muret selle pärast, et kodanikud ei ole täielikult teadlikud oma õigustest ega neile kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest; peab väga oluliseks, et kodanikele ja eelkõige lastele tutvustataks oma isikuandmete kaitsmise tähtsust, muu hulgas küberruumis, ning ohtusid, millega nad võivad kokku puutuda, arvestades eelkõige tehnoloogia kiiret arengut ja küberrünnakute suurenevat arvu; palub liikmesriikidel suurendada pingutusi uue meedia pädevuse osas ja muuta see kooli õppekava lahutamatuks osaks; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid küberkiusamise vastu võitlemiseks, eelkõige kui see mõjutab kindlaid lasterühmi; 138. juhib tähelepanu asjaolule, et kõigil isikutel on kehtivate õigusaktide ja kohtupraktika kohaselt õigus vabalt internetis oma arvamust avaldada ja levitada; toonitab, et mitte kedagi ei või seada ebasoodsamasse olukorda seetõttu, et ta ei kasuta digitaalseid teenuseid; kutsub komisjoni üles võtma järelmeetmeid ELi audiovisuaalteenuste direktiivi teemal toimunud avalike konsultatsioonide järelduste osas ning direktiivi läbi vaatama, sh põhiõigusi puudutavate küsimuste osas; 139. tuletab meelde vajadust uurida uute tehnoloogiate, näiteks droonide võimalikku mõju põhiõigustele ja eelkõige eraelu puutumatuse õigusele; rõhutab lisaks probleemi, mis seisneb laialdase internetikasutuse mõjus põhiõigustele, eelkõige mis puudutab isikuandmete kaitset ning võitlust veebiahistamise ning eeskätt seksuaalse ja tööga seotud ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse vastu; 140. rõhutab vajadust austada Euroopa sotsiaalharta artiklis 30 sätestatud õigust kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest; kutsub kõiki liikmesriike üles kehtestama toetusmeetmeid, et pakkuda oma kodanikele inimväärseid elamistingimusi ning võidelda tulemuslikult tööpuuduse, sotsiaalse tõrjutuse, vaesuse ja tervishoiuteenuste ebapiisavuse vastu; o 141. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele.
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| ELi sidus kultuuri- ja loomemajanduse poliitika |
| |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Euroopa Parlament, – võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa uus oskuste tegevuskava – Koostöö inimkapitali tugevdamiseks ning töölesobivuse ja konkurentsivõime suurendamiseks“ (COM(2016)0381), – võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2014. aasta teatist „Eduka andmepõhise majanduse suunas“ (COM(2014)0442), – võttes arvesse komisjoni 22. jaanuari 2014. aasta teatist „Euroopa tööstuse taassünd“ (COM(2014)0014), – võttes arvesse komisjoni 9. jaanuari 2013. aasta teatist „Tegevuskava „Ettevõtlus 2020“. Ettevõtlikkuse taaselavdamine Euroopas“ (COM(2012)0795), – võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2012. aasta teatist infosisu kohta digitaalsel ühtsel turul (COM(2012)0789), – võttes arvesse komisjoni 26. septembri 2012. aasta teatist „Kultuuri- ja loomesektori edendamine ELi majanduskasvu ja töökohtade heaks“ (COM(2012)0537), – võttes arvesse komisjoni talituste 26. septembri 2012. aasta töödokumenti tipptasemel tooteid valmistavate Euroopa ettevõtete konkurentsivõime kohta (SWD(2012)0286), – võttes arvesse komisjoni 30. juuni 2010. aasta teatist „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava“ (COM(2010)0352), – võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2010. aasta rohelist raamatut kultuuri- ja loomemajanduse potentsiaali rakendamise kohta (COM(2010)0183), – võttes arvesse komisjoni 2015. aasta juuni uuringut „Boosting the competitiveness of cultural and creative industries for growth and jobs“ (kultuuri- ja loomemajanduse konkurentsivõime tõstmine majanduskasvu ja töökohtade jaoks) (EASME/COSME/2015/003), – võttes arvesse komisjoni 2009. aasta juuni uuringut kultuuri mõju kohta loovusele, – võttes arvesse Regioonide Komitee 30. mai 2013. aasta teatist kultuuri- ja loomesektori edendamise kohta, – võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Kultuuri- ja loomemajandus – Euroopa eelis ülemaailmses konkurentsis“(1), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrust (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond(2), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1295/2013, millega luuakse programm „Loov Euroopa“ (2014–2020) ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1718/2006/EÜ, nr 1855/2006/EÜ ja nr 1041/2009/EÜ(3), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1982/2006/EÜ(4), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(5) (edaspidi „ühissätete määrus“), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(6), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(7), – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1287/2013, millega kehtestatakse ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm (COSME) (2014–2020) ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1639/2006/EÜ(8), – võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2016. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse kohta, – võttes arvesse nõukogu 27. mai 2015. aasta järeldusi, milles käsitletakse kultuuri- ja loomevaldkonna koostoimet muude valdkondadega (cultural and creative crossovers) stimuleerimaks innovatsiooni, majanduslikku jätkusuutlikkust ja sotsiaalset kaasatust, – võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2012. aasta järeldusi teemal „Tööstuspoliitika ajakohastatud teatis: Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja taastumiseks“, – võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi kultuuri kui loovuse ja innovatsiooni allika kohta, – võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. juuni 2016. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Rahvusvaheliste kultuurisuhete ELi strateegia“ (JOIN(2016)0029), – võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni ettevalmistuste kohta digitaalse ühtse turu aktiks(9), – võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kultuuripärandi ühtse lähenemisviisi väljatöötamise kohta(10), – võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa loome- ja kultuurisektori kui majanduskasvu ja töökohtade allika edendamise kohta(11), – võttes arvesse oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) konkurentsivõime ja ärivõimaluste kohta(12), – võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi välistegevuse kultuurilise mõõtme kohta(13), – võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni kultuuri- ja loomemajanduse potentsiaali rakendamise kohta(14), – võttes arvesse oma 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni kultuuritööstuse kohta Euroopas(15), – võttes arvesse oma 7. juuni 2007. aasta resolutsiooni kunstnike sotsiaalse staatuse kohta(16), – võttes arvesse ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) 20. oktoobri 2005. aasta kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni, – võttes arvesse OECD ning Euroopa Liidu Kaubamärkide ja Tööstusdisainilahenduste Ameti (EUIPO) 18. aprilli 2016. aasta aruannet „Trade in Counterfeit and Pirated Goods – Mapping the Economic Impact“(17), – võttes arvesse UNESCO 2015. aasta detsembri uuringut pealkirjaga „Cultural times: The first global map of cultural and creative industries“ (Kultuursed ajad – kultuuri- ja loomemajanduse esimene ülemaailmne ülevaade); – võttes arvesse ELi liikmesriikide ekspertide töörühma 2015. aasta novembri aruannet „Tõhusamate finantsökosüsteemide suunas: innovatiivsed vahendid, mis lihtsustavad kultuuri- ja loomesektori juurdepääsu rahastamisele“, – võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 167 ja 173, – võttes arvesse kodukorra artiklit 52, – võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ühiseid arutelusid vastavalt kodukorra artiklile 55, – võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A8‑0357/2016), A. arvestades, et komisjon tunnistab oma eespool mainitud teatises „Kultuuri- ja loomesektori edendamine ELi majanduskasvu ja töökohtade heaks“ kultuuri- ja loomesektori(18) tähtsat rolli ELi ja selle liikmesriikide sotsiaalses ja majanduslikus arengus; B. arvestades, et EL peaks suurendama arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu ning investeerima selle uutesse allikatesse; arvestades, et sellega seoses peaks ta rakendama kultuuri- ja loomemajanduses majanduskasvu ja töökohtade loomise suures osas kasutamata potentsiaali, kuna see avaldab märkimisväärset mõju sellistes valdkondades nagu uued ärimudelid, loovus ja innovatsioon, digiteerimine ning oskuste suurendamine; C. arvestades, et kultuuri- ja loomemajandusel on läbi otseste seoste kunstnike ja loomeinimestega kahekordne ja olemuslik väärtus, nad säilitavad ja edendavad kultuurilist ja keelelist mitmekesisust ning tugevdavad Euroopa, riiklikku, piirkondlikku ja kohalikku identiteeti, hoides samas sotsiaalset sidusust ning aidates mitmesuguste väärtuse loomise mudelitega oluliselt kaasa loovusele, investeeringutele, innovatsioonile ja tööhõivele ning toimides ELi ja selle liikmesriikide jätkusuutliku majanduskasvu mootorina; D. arvestades, et Euroopa kultuur ja kunst osutab 3000 aastale jagatud kultuuripärandile, edastab teadmisi ja väärtusi ning aitab kaasa praegusele põlvkonnale ja tulevastele põlvkondadele inimtekkelise ja loodusliku maailma kohta materiaalse ja immateriaalse tõendusmaterjali edastamisele; E. arvestades, et väärtuste ja eripärade vastastikusel austamisel põhinev kultuuridiplomaatia tugevdab kahe- ja mitmepoolseid suhteid Euroopa ja kolmandate riikide vahel, loob inimestevaheliste kontaktide ning kõigis kultuuri- ja loomevaldkondades toimuva koostöö kaudu ühiskondade vahele kokkupuutekohti, aitab parandada vastastikust mõistmist ja aitab kaasa ühistele projektidele, toimides ühtlasi majandusliku ja sotsiaalse arengu mootorina; F. arvestades, et kultuuri- ja loomemajandus annab Euroopa väärtuste – nagu kultuur, loovus, kvaliteet, kõrgetasemeline pädevus, käsitööndus – saadikuna panuse Euroopa „pehmesse võimu“ maailmas; G. arvestades, et kultuuri- ja loomemajandus on rahvusvahelise konkurentsivõimega ja selliste innovatiivsete VKEde ja idufirmade suurte rühmade kahetise ja tundliku ökosüsteemi tuum, mis uuendavad pidevalt valdkonda, säilitavad ja edendavad mitmekesisust ja loovad töökohti, kuid on vahel haavatavad, eelkõige seoses oma juurdepääsuga turgudele ja rahastamisele; H. arvestades, et Euroopa kultuuri- ja loomemajanduses on üle 12 miljoni täiskoormusega töökoha, mis moodustab 7,5 % ELi tööjõust, luues SKP jaoks ligikaudu 509 miljardit eurot lisandväärtust (5,3 % ELi kogulisandväärtusest); arvestades, et konkreetsetes piirkondades moodustab kultuuri- ja loomemajandus oluliselt suurema protsendi SKPst ja annab tööd suuremale protsendile kohalikust tööjõust; I. arvestades, et Euroopa Patendiameti ning Siseturu Ühtlustamise Ameti uuringu kohaselt loovad intellektuaalomandi õiguste mahukad tööstusharud enam kui neljandiku ELi töökohtadest ning enam kui kolmandiku tema majandustegevusest; J. arvestades, et pea 39 % ELi SKPst loovad intellektuaalomandi õiguste mahukad tööstusharud ning kaubamärgimahukate tööstusharude toodang moodustab 34 %, disainimahukate tööstusharude toodang 13 %, patendimahukate tööstusharude toodang 14 % ning autoriõiguste mahukate tööstusharude toodang 4,2 % kogutoodangust(19); K. arvestades, et ELi kultuuri- ja loomemajanduses on 2,5 korda rohkem töökohti kui autotööstuses ning 5 korda rohkem kui keemiatööstuses; L. arvestades, et kultuuri- ja loomemajandusel on oluline osa aktiivsete ja eriomaste piirkondade loomises, mis saavad aidata kaasa kodanike elukvaliteedi parandamisele ning olla oluline sissepoole suunatud investeeringute tegur; M. arvestades, et autorid ja esinejad on kultuuri- ja loomemajanduse alus ja allikas; N. arvestades, et kultuurisektori töökohti ei viida suure tõenäosusega mujale üle, sest need on seotud konkreetsete kultuuri-, sageli piirkondlike ja ajalooliste pädevustega; arvestades, et kultuuri- ja loomemajandus annab olulise ja kõigist teistest sektoritest suurema panuse noorte tööhõivesse ning on osutunud 2008. aasta majanduskriisi järgsel ajal kõige vastupidavamaks valdkonnaks; arvestades, et tööhõive kultuuri- ja loomemajanduses kasvas ajavahemikus 2008–2014 kogu ELis; tunnistab Euroopa Sotsiaalfondi olulist osa noorte tööhõive ja oskuste arendamise edendamisel; O. arvestades, et kultuuri- ja loomemajandusel on kohaliku arengu seisukohast atraktiivsed omadused: see kasutab mitmel erineval tasemel mitmesuguseid oskusi, see on üldjuhul sotsiaalselt vastutustundlik ja kaasav ning tekitab paiknemise piirkonnas positiivse välismõju; arvestades, et kultuuri- ja loomemajanduse avatus ja koosmõju teiste tegevustega põhjustab koondumis- ja klastrimõju ning need tekitavad üldjuhul kohalikult suure osakaaluga kogulisandväärtuse; P. arvestades, et paindlikkus ja liikuvus ei ole kunstilise kutsetegevuse kontekstis üksteisest eristatavad ning seetõttu on oluline, et kunstnikuna tegutsemise ennustamatu ja vahel ebakindel olemus oleks tasakaalustatud tegeliku sotsiaalkaitse tagatisega; Q. arvestades, et kultuuri- ja loomemajanduses tegutsevad valdavalt väike- ja mikroettevõtted, ning arvestades, et kultuuri- ja loomemajanduses moodustavad vähem kui 10 töötajaga äriühingud üle 95 % tööjõust(20); R. arvestades, et esineb vale ettekujutus, mille kohaselt on kultuuri- ja loomemajanduses võrreldes teiste ärivaldkondadega suurem investeerimisrisk, mis tuleneb muu hulgas asjaolust, et tegemist on intellektuaalomandi mahukate tööstustega, ning raskustest kasutada oma mittemateriaalseid kaupu rahastamistagatistena; S. arvestades, et kunstnikud ja loovinimesed töötavad üha harvem koosseisuliste töötajatena ja üha tihedamini vabakutselisena või vaheldumisi vabakutselise ja koosseisulisena või osalise või mittepideva tööajaga; T. arvestades, et kultuuril põhinevad algatused ja tööstused täidavad kohalikus ja piirkondlikus arengus mitut rolli ning traditsiooniliselt on nende roll piirkondade atraktiivsuse suurendamine, tagades maapiirkondade ja isoleeritud alade sotsiaal-majandusliku arengu ning võimaldades ka integreeritud jätkusuutlikku linnade taaselustamist; U. arvestades, et kultuuri- ja loomemajandus mängib Euroopa tööstuse taastamisel tähtsat rolli, ergutab majanduskasvu ning on strateegiliselt võimeline tekitama innovatsioonieeliste ülekandumist teistesse tööstusharudesse, näiteks turismi, jaemüüki ja digitaalsetesse tehnoloogiatesse; V. arvestades, et kultuuri- ja loomemajandus on Euroopas IKT innovatsiooni ja arengu liikumapanev jõud; arvestades, et tööstuse digitaalne üleminek annab uusi võimalusi uute ärimudelite väljatöötamiseks ja turu laienemiseks, aga tekitab samuti väljakutseid kultuuri- ja loomemajanduse traditsioonilistele sektoritele; W. arvestades, et loomemajandus on üks kõige ettevõtlikumaid sektoreid, mis arendab ülekantavaid oskusi, nagu loovmõtlemine, probleemide lahendamine, meeskonnatöö ja leidlikkus; X. arvestades, et tööstuspärandi turism ning tööstusmuuseumid võivad pakkuda uusi kultuurilisi ja majanduslikke perspektiive, eelkõige endistele tööstuspiirkondadele, ning säilitada Euroopa traditsioonilisi oskusteadmisi; Y. arvestades, et ELi eri rahastamisallikate hulgas peetakse kultuuri- ja loomemajandust omaette prioriteediks ainult programmi „Loov Euroopa“ ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi puhul; Z. arvestades, et komisjoni määruse (EL) nr 651/2014 jõustumisega võidakse käsitada riigiabina kultuuripärandi sektori teatud meetmeid (eelkõige restaureerimine ja kaitse) ning teatud juhul ELi fondidest ja täiendavatest piirkondlikest fondidest toetatud kultuuritegevusi, hoolimata nende kohalikust asjakohasusest ning tegevuste ja kultuuriasutuse mitteärilisest korraldusest, mis põhjustab märkimisväärseid takistusi asjaomastele piirkondlikele ametiasutustele ja viivitusi kõnealuste meetmete rakendamisel; AA. arvestades, et tänapäeva koonduval ja ülemaailmsel turul on Euroopa innovatiivne ja teadusuuringutel põhinev kultuuri- ja loomemajandus ülioluline keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse, pluralismi ning innovatiivsete ja kvaliteetsete teenuste pakkumise jaoks; AB. arvestades, et hoolimata asjaolust, et praegu tarbitakse ja jagatakse kultuuri- ja loovsisu rohkem kui kunagi varem, eriti selliseid teenuseid nagu kasutajate poolt üles laetud sisu platvorme ja sisu koondavaid teenuseid, ning et jaotuse ja tootmise kulud on langenud tehnoloogilise arenguga, ei toimu kultuuri- ja loomemajanduses tarbimise kasvuga võrreldavat tulude kasvu, mis on suuresti põhjustatud väärtusahelas läbipaistvuse ja õigusselguse puudumisest ning traditsiooniliste sektorite raskusest digitaalse üleminekuga kohanemisel; AC. arvestades, et komisjonilt nõutakse tungivalt asjakohaste meetmete võtmist, et hõlbustada atraktiivsete seaduslike pakkumiste ja piiriülese kättesaadavuse teket, et vähendada väärtuslõhet ning tagada, et autorid, loovisikud, esitajad ja õiguste omanikud saaksid oma tööde eest õiglast tasu; AD. arvestades, et kultuuri- ja loomemajanduses toimub suurema digitaaltehnoloogiate kasutuselevõtu tõttu märkimisväärseid muudatusi, mis muudavad kunstitootmise tingimusi ja mõjutavad intellektuaalomandiõigust; AE. arvestades, et kultuuri- ja loomemajandus ei ole jätkuvalt piisavalt väärtustatud ja tunnustatud, eelkõige seoses selle võimega saada juurdepääs algkapitalile ja rahastamisele; AF. arvestades, et viimases komisjoni tellitud uuringus(21) võetakse kultuuri- ja loomemajanduse määratluse all arvesse ka loomepõhiseid luksuskaupade tööstusharusid; arvestades, et moe- ja luksuskaupade tööstusharud kasutavad tugevat kultuurilist ja loovat sisendit, aitavad hoida Euroopa sajanditevanust oskusteavet ning tuginevad kultuuripärandile ja -traditsioonidele, mida ei suuda teised kopeerida; arvestades, et tuleks tugevdada koostööd eesmärgiga võtta arvesse muudatusi tööhõives ja vajadust erioskuste järele; AG. arvestades, et riiklikud hinnangud on harva võrreldavad, kuna liikmesriigid kasutavad siiani erinevaid kultuuri- ja loomemajanduse määratlusi; märgib, et kõnealused määratlused hõlmavad samuti kultuuri- ja loomemajanduse laiu kategooriaid, näiteks tarkvara, reklaami ja turundust, mis on väga edukad nii majanduslikust seisukohast kui ka Euroopa loovuse ja ettevõtluse näidetena; AH. arvestades, et 2013. aastal moodustas rahvusvaheline võlts- ja piraatkaupade kaubandus kuni 2,5 % maailmakaubandusest ja kuni 5 % ELi-suunalisest impordist, mis tähendab 85 miljardit eurot; AI. arvestades, et tööstusmajanduses on investeeringud suunatud peamiselt materiaalsetele kaupadele, mis on kasvu peamised vedajad, samas kui praeguses loomemajanduses investeeritakse peamiselt mittemateriaalsetesse kaupadesse kui väärtusallikatesse ja kasvu edendajatesse; arvestades, et kultuuri- ja loomemajanduse rahastamisel tuleb seda tausta arvesse võtta; AJ. arvestades, et kuigi digitaaltehnoloogia ja -taristu areng on Euroopa poliitiline prioriteet, tuleb jätkuvalt parandada kultuuriasutuste kaudu veebis kultuuri- ja loomekaupade ja -teenuste levitamist; AK. arvestades, et kultuuri- ja loomemajandus panustab Euroopa ülisuure kultuuri-, ajaloo- ja arhitektuuripärandi säilitamisse ja suurendamisse; arvestades, et kultuuri- ja loomesektor on oluline kultuuridiplomaatia ja turismisektori arendamiseks ning rahvus- ja kohaliku kultuuri edendamiseks, soodustades progressi ning linnade ja piirkondade arengut; Määratlus ja statistilised andmed 1. kutsub komisjoni üles töötama kultuuri- ja loomemajanduse jaoks välja tervikliku, sidusa ja pikaajalise tööstuspoliitika raamistiku ning kutsub ELi üles lisama kultuuri- ja loomemajanduse arendamise, tõhusa edendamise, kaitse ja piisava rahastamise oma strateegiliste eesmärkide ja üldiste prioriteetide hulka, et suurendada kultuuri- ja loomemajanduse konkurentsivõimet ning võimaldada sel valdkonnal saavutada oma potentsiaal seoses kvaliteetsete töökohtade loomise ja majanduskasvuga; 2. kutsub komisjoni üles võtma oma tulevaste meetmete kavandamisel aluseks kultuuri- ja loomemajanduse järgmise määratluse: kultuuri- ja loomemajandus tähendab majandusharusid, mis põhinevad kultuurilistel väärtustel, kultuurilisel mitmekesisusel, individuaalsel ja/või kollektiivsel loovusel, oskustel ja talendil, millel on võimet luua innovatsiooni, kasvatada rikkust ja tekitada töökohti, eelkõige intellektuaalomandist sotsiaalse ja majandusliku väärtuse loomise kaudu; see hõlmab järgmisi kultuurilistel ja loovatel sisenditel põhinevaid sektoreid: arhitektuur, arhiivid ja raamatukogud, kunstkäsitöö, audiovisuaalsed tooted (sh filmid, televisioon, tarkvara, videomängud, multimeedia ja salvestatud muusika), kultuuripärand, disain, loomepõhised luksustooted ja moelooming, festivalid, elav muusika, etenduskunstid, raamatud ja kirjastamine (ajalehed ja ajakirjad), raadio ja visuaalkunstid ning reklaam; 3. kutsub komisjoni üles – võttes arvesse asjaolu, et liikmesriigid kasutavad kultuuri- ja loomemajandusse kuuluvate tegevuste jaoks riiklikke klassifikatsioonisüsteeme – määratlema kultuuri- ja loomemajandusega seotud meetmete ja seadusandlike ettepanekute kultuurilise, majandusliku ja ühiskondliku mõju ning dünaamika ja kõnealuse sektori kui ELi ja seotud kolmandate riikide kõigi muude tegevusvaldkondade innovatsiooni ja majanduskasvu mootori rolli jälgimiseks ja analüüsimiseks konkreetsed näitajad; rõhutab seetõttu vajadust, et komisjon määraks ametliku statistika täiendamiseks ja parandamiseks kindlaks alternatiivsed andmeallikad; rõhutab, et kultuuri- ja loomemajandusel on sageli keerukad ärimudelid, mis võivad traditsiooniliste rahastamisviiside puhul osutuda probleemiks, ning toonitab, et oluline on tagada avaliku sektori investeeringute positiivse mõju selgem mõistmine ning enamate erasektori investeeringute stimuleerimiseks vajalikud analüüsitasemed; palub lisaks komisjonil näha ette kooskõlastamistegevus, et soodustada riikideülest koostoimet, näiteks koostööprojekte, liikuvuse võimalusi või ühisettevõtteid asjaomases valdkonnas; 4. rõhutab, et vajadus koguda statistilisi andmeid kultuuri- ja loometööstuse kohta soodustab ka kultuuripoliitilist arutelu, ning soovitab komisjonil ja Eurostatil oma jõupingutustes kultuuripoliitika poolt kogu kultuuri- ja loomesektorile avalduva mõju korrapäraseks analüüsimiseks ja mõõtmiseks lisada kultuuri- ja loomemajanduse oma iga-aastase statistika hulka, võttes aluseks digitaalajastul kultuuri- ja loomemajanduse tekitatud väärtuse ja ülekanduva mõju analüüsi, ning avaldada Euroopa kultuuri- ja loomemajanduse arengu kohta iga kahe aasta tagant valdkondliku aruande; toonitab sellega seoses vajadust tugevdada Eurostati ja Teadusuuringute Ühiskeskuse rolli; Raamtingimused ja innovatsiooni toetamine 5. kutsub komisjoni võtma kasutusele üldkava, mis kõrvaldab lünga teadusuuringute ja arendustegevuse, Euroopa loomesisu tootmise ja tehnoloogilise innovatsiooni vahel meedia valdkonnas ning mujal; märgib, et kõnealune üldkava edendaks loovate ja konkurentsivõimeliste ELi teenuste tootmist, äri- ja tööhõivevõimalusi ning suurendaks VKEde ja idufirmade turulepääsu, edendades pluralistlikku ja mitmekesist Euroopa maastikku, mis tugineb tugevatele sünergiatele kultuuri- ja loomemajanduse ning tehnoloogilise innovatsiooni vahel, tugevdades seeläbi Euroopa digitaalset ühtset turgu; 6. rõhutab, et digitaalne tehnoloogia ja taristu kasutavad loovisikute pakutavat sisu; märgib, et otsene juurdepääs ülemaailmsele publikule on toonud kaasa kunsti- ja loomesisu oote vormide tekkimise; kutsub seetõttu komisjoni üles, tasakaalustades kõigi asjaomaste osalejate vajadusi, kehtestama digitaalajastu väärtusahela jaoks asjakohase õigusraamistiku (sealhulgas autoriõigused), mis võtab arvesse sektori eripärasid, võimaldab jätkata innovatsiooni, edendab läbipaistvaid lepingulisi suhteid ning toob kaasa autorite, loovisikute ja kõigi loomeprotsessis osalevate poolte ja nende tööde õiglase tasustamise õiguse ja õiguskaitse kehtestamise, tagades seeläbi digitaalmajanduse õitsengu; 7. rõhutab koostöö tegemise vajadust ja seda, kui oluline on jagada liikmesriikide vahel pidevalt teadmisi ja parimaid tavasid, millega püütakse toetada ja stimuleerida loomemajandust ning edendada loovust ja tootlikkust kõigil tasanditel; 8. on seisukohal, et kultuuri- ja loomemajanduse tulude keskmes on autoriõiguste ja nendega seotud õiguste kaitsmine; nõuab tungivalt, et komisjon looks käimasolevat autoriõiguse reformi silmas pidades tasakaalustatud ja digitaalajastule kohandatud õiguslikud lahendused, muu hulgas partnerluses tööstuse ja tarbijarühmadega, millega toetatakse niihästi VKEde, väga väikeste ja mikroettevõtjate, loovisikute, õiguste omanike, õiguste kasutajate, vabakutseliste ja tarbijate huve ning mis vastavad nende huvidele, et oleks selge, et vastutusest vabastamist saab kohaldada ainult tõeliselt neutraalsete ja passiivsete veebipõhiste teenuste pakkujate puhul, nagu on määratletud e-kaubanduse direktiivis ja Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikas, mitte aga teenuste puhul, mis mängivad loojate arvelt sisu levitamisel, edendamisel ja rahaks tegemisel aktiivset rolli; on seisukohal, et digitaalkeskkonna piirideta olemuse tõttu on vajalik tagada ELi-siseselt ühtsus reguleerivate asutuste, õiguskaitseasutuste ja kohtusüsteemi vahel; 9. toonitab asjaolu, et õiguste omanike uurimine ja mitteläbipaistvad autoriõiguste eeskirjad tekitavad halduskoormuse, millega kaasnevad suured kulud ja märkimisväärsed jõupingutused, eelkõige piirüleselt töötavate VKEde puhul; soovitab seetõttu luua ühise üleeuroopalise andmebaasi, mis sisaldab kogu kättesaadavat teavet iga sektori õiguste omanike kohta, et lihtsustada õiguste andmist; 10. rõhutab, et direktiivi 2014/26/EL tulemusena on paranenud veebikeskkonnas muusikateoste õiguste andmise süsteem; palub komisjonil samuti parandada õiguste kollektiivse teostamise organisatsioonide häid valitsemistavasid, tõhusust, läbipaistvust ja aruandekohustust teistes sektorites; 11. toonitab asjaolu, et piraatlus ja võltsimine on nii kultuuri- ja loomemajanduse kui ka kodanike jaoks jätkuvalt tõsine probleem; rõhutab, et need ebaseaduslikud tegevused põhjustavad olulist kahju sissetulekute ja töökohtade kaotuse tõttu ning võivad põhjustada ohutuse ja tervisega seotud probleeme, millega tuleb tegeleda; tunneb heameelt selle üle, et tööstus osaleb lahenduste otsimisel, et võidelda piraatluse ja võltsimise vastu, ning toonitab vajadust tugevdada võitlust nende ebaseaduslike tegevuste vastu; 12. rõhutab vajadust kõikjal ELis olemasolevate jõustamiseeskirjade kohaldamise järelevalve ja tugevdamise järele; soovitab kaaluda karmimate karistuste kehtestamist ja jälgitavuse garantiide süsteemi edendamist võltsijate – eelkõige nende, kes tegelevad suuremahuliste kaubanduslikul eesmärgil kasutamiseks mõeldud võltsimistega – heidutamiseks ning õiguste omanikele suuremate kahjutasude ja hüvitiste maksmist; nõuab, et EL ja liikmesriigid korraldaksid piraatluse ja võltsimise vastaseid teadlikkuse suurendamise kampaaniaid ning selgitaksid välja seaduspärad ja suunaksid neid tõhusamalt, julgustades samas õiguste omanikke ja teenuseosutajaid tagama, et on olemas lihtsad viisid seaduslikule sisule juurdepääsu saamiseks, et heidutada piraatlust; rõhutab samuti vajadust kaasata võltsitud kaupade internetimüügi vastasesse võitlusse kõik digitaalsektori osapooled; 13. kutsub komisjoni üles pakkuma välja tõhusaid meetmeid veebipiraatluse vastaseks võitluseks, eelkõige tagama, et sisu hostivad veebiteenuse pakkujad võtavad tõhusaid meetmeid oma serveritest litsentsita sisu kõrvaldamiseks ning võtavad pärast kõrvaldamist meetmeid sisu uuesti veebis avaldamise vältimiseks; 14. on seisukohal, et on ülioluline loobuda kapseldunud mõtlemisest traditsioonilistes poliitikavaldkondades ning edendada kultuuri- ja loomemajanduse valdkonnaülest tegevust; 15. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama oma vastavatel pädevusaladel sektoritevahelist koostööd, asutades „õppelaboratooriumeid“, loomekeskuseid, koostööruume, võrgustumisprogramme ning kultuuri- ja loomeklastreid ja piirkondlikke, riiklikke, Euroopa ning rahvusvahelise tasandi võrgustikke, et toetada kultuuri- ja loomemajanduse mikro-, väike-, keskmise suurusega ja suurettevõtjate ning mittetulundusühenduste ja äriühingute, traditsiooniliste käsitööliste, pärimusorganisatsioonide, turismisektori, uurimiskeskuste, ülikoolide, investorite ja poliitikakujundajate vahelist koostööd; palub lisaks toetust uute ärimudelite, toodete ja teenuste loomise ja katsetamise jaoks innovatsioonisõbraliku ja toetava õiguskeskkonna väljatöötamisele tootjate, turustajate ja edendajate vaheliste strateegiliste partnerluste kaudu ning palub toetust ettevõtlusinkubaatorite tegevustele; 16. peab hädavajalikuks, et liit ja selle liikmesriigid hoiaksid alal võimalust säilitada ja arendada oma kultuuri- ja audiovisuaalpoliitikat ning seda oma seadusandlike, reguleerivate ja traditsiooniliste õigusaktide raamistikus, järgides muu hulgas UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni; nõuab sellega seoses, et kultuuri- ja audiovisuaalsisuga teenuste väljajätmine (sealhulgas interneti kaudu) oleksid ELi ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingutes selgesõnaliselt sätestatud; rõhutab selles kontekstis vajadust jätta kultuuri- ja audiovisuaalteenused üldiste vabakaubanduslepingute läbirääkimisvolituste alt välja, tuletades meelde, et kultuuri- ja loometeosed on kahekordse ja olemusliku väärtusega; 17. kutsub komisjoni üles edendama ja toetama sellise taristu loomist, täiendamist ja laiendamist, mis on Euroopas loomemajanduse toetamiseks määrava tähtsusega, eelkõige tagades kiire lairibaühenduse laiendamise maapiirkondadesse ja äärepoolseimatesse piirkondadesse; 18. märgib, et Euroopa mitmed linnad ja piirkonnad on töötanud välja märkimisväärsed kavad oma kohaliku kultuuri- ja loomemajanduse jaoks; kutsub komisjoni üles tuginema nende strateegiate parimatele tavadele; 19. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käsitama Euroopa kultuuripärandi aastat 2018 olulise võimalusena kultuuri- ja loomemajanduse valdkonnas Euroopa pädevuse suurendamiseks ning asjakohaste programmide koostamise ja asjakohase rahastamise vajaduse rõhutamiseks; 20. nõuab, et Euroopa välisteenistus kasutaks kultuuridiplomaatia potentsiaali, edendades ja parandades Euroopa kultuuri- ja loomesektori konkurentsivõimet; Kultuuri ja loomemajanduse digiteerimine 21. rõhutab, et kultuuri- ja loomemajandus, mis koosneb peamiselt VKEdest, toimib pidevalt muutuvas keskkonnas ning on seetõttu kohustatud uusi ärimudeleid uuesti läbi mõtlema ja ümber kujundama, et töötada välja turupõhised lahendused ja meelitada ligi uut publikut; rõhutab võimalusi, mida pakuvad majandusele ja ühiskonnale uued info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad, nagu suurandmed, pilvandmesideteenused ja asjade internet, eriti kui need integreeritakse muude sektorite, näiteks kultuuri- ja loomemajandusega ning eelkõige kui need on seotud loometeoste levitamise, kasutamise ja tootmisega; rõhutab siiski, et selleks, et kultuuri- ja loomemajandus saaks täielikult kasutada uutest tehnoloogiatest tulenevaid majanduskasvu ja töökohtade loomisega seotud võimalusi, tuleb seada prioriteediks digitaalse ühtse turu lõpuleviimine; rõhutab lisaks vajadust parandada õiguskindlust ja vähendada halduskoormust; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles toetama kultuurisisu digiteerimist; rõhutab sellega seoses, et komisjoni tööstuse digiteerimist käsitlevas kavas ja ELi jõustamisraamistikus tuleks täiel määral võtta arvesse kultuuri- ja loomemajanduse eriomadusi; 22. on seisukohal, et digitaalsed platvormid võimaldavad kultuuri- ja loometeostele laiemat juurdepääsu ning pakuvad loome- ja kultuurisektori jaoks suurepäraseid võimalusi uute ärimudelite väljaarendamiseks; toonitab, et kaaluda tuleks, kuidas see protsess võiks toimida nii, et seejuures oleks tagatud suurem õiguskindlus ja austus õiguste omajate vastu; rõhutab seda, kui oluline on läbipaistvus ning õiglaste ja võrdsete võimaluste tagamine; on sellega seoses seisukohal, et õiguste omajaid on vaja autoriõiguse ja intellektuaalomandi raamistikes kaitsta, et tagada väärtuste tunnustamine ning innovatsiooni, loovuse, investeeringute ja sisu tootmise stimuleerimine; 23. rõhutab, et digiteerimine ja meedia lähenemine tekitavad uusi võimalusi Euroopa teostele juurdepääsu saamiseks, nende levitamiseks ja edendamiseks, ning rõhutab Euroopa kultuuripärandi digiteerimiseks, säilitamiseks ja veebis selle kättesaadavuse tagamiseks vajaliku rahastamise tagamise olulisust; Töötingimused kultuuri- ja loomemajanduses 24. juhib tähelepanu asjaolule, et eriti meedia- ja kultuurisektoris on levinud kultuuri- ja loometöötajate ebatüüpilised töösuhted (osalise tööajaga ja tähtajalised töölepingud, ajutine töö ja majanduslikult sõltuva füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine); toonitab vajadust kõrvaldada kunstnike ja kultuuritöötajate liikuvuse takistused ning toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee poolt komisjonile esitatud taotlust, et leida asjakohane lahendus kultuuri- ja loomemajanduse töötajate liikuvuse parandamiseks ELi piires ning viisamenetluste lihtsustamiseks kolmandate riikidega toimuvate vahetuste jaoks; 25. kutsub liikmesriike üles töötama välja või rakendama kunstilise loometegevuse õigus- ja institutsionaalset raamistikku, võttes vastu või kohaldades mitmeid sidusaid ja terviklikke meetmeid seoses lepingute, kollektiivse esindatuse, sotsiaalkindlustuse, tervisekindlustuse, otsese ja kaudse maksustamise ning Euroopa eeskirjade järgimisega, et parandada kunstnike liikuvust ELis; 26. juhib tähelepanu naiste suurele osakaalule loomemajanduses ning rõhutab eriti vabakutseliste ja tööellu tagasipöörduvate naiste olukorda; 27. juhib tähelepanu praegusele ELi keskmisele soolisele palga- (16,1 % 2014. aastal) ja pensionilõhele (40,2 %) ning rõhutab, et naistel on kultuuri- ja loomemajanduses sarnased tõkked nagu teistes majandussektorites, eriti mis puudutab soolist palga- ja pensionilõhet, juurdepääsu rahastamisele, stereotüüpe, koolitust ja elukestvat õpet; Haridus, oskused, koolitus 28. rõhutab, et loomevajadus on kõigil inimestel ning et loomeoskusi tuleks arendada varasest east alates, et panna alus loomeannete pidevaks uuendamiseks; märgib siiski, et neid oskusi on võimalik ergutada kõigis eluetappides, eelkõige kättesaadavate elukestva õppe programmide kaudu; soovitab liikmesriikidel toetada kultuuri- ja loomemajanduse alaste teadmiste suurendamist haridus- ja koolitusprogrammides, arendada meediapädevuse ja digitaalsete oskuste õpetamist ning täiustada oma koolitus-, õppe- ja kvalifikatsioonisüsteeme, et võimaldada igas vanuses tudengitel kultuuri- ja kunstialade põhjalikku koolitust saada; 29. juhib tähelepanu valdkonnaüleste – eelkõige ettevõtlusega seotud – oskuste puudumisele kultuuri- ja kunstivaldkonna õppe lõpetanute hulgas ning nende ebapiisavatele teadmistele autoriõiguse seadustest ja selle kaitsmise vahenditest; peab seetõttu oluliseks ergutada liikmesriike ja haridusasutusi tegelema selle vajakajäämisega, kohandades õppeprogramme, et pakkuda pidevat kutsekoolitust ja integreerida paremini loov- ja ettevõtlusharidust ning tugevdada seeläbi loovettevõtjate äri-, finants-, turundus- ja juhtimisoskusi; 30. kutsub liikmesriike üles toetama rohkem õpetajaid noorte loominguliste ja innovaatiliste võimete arendamisel, uuendades õppeprotsesse ning lisades haridus- ja koolitusprogrammidesse meediapädevuse, kunsti-, muusika-, teatri- ja filmihariduse; nõuab tungivalt, et liikmesriigid arendaksid kultuuripärandi, kunstiliste tavade ja väljendusviiside ning loovusele ja innovatsioonile suunatud pehmete oskuste alaseid teadmisi; kutsub liikmesriike üles toetama ka koostööd koolide vahel, et vahetada kõige tulemuslikumaid meetodeid ja tavasid loomingulisuse ja innovatsiooni stimuleerimiseks, aidates seeläbi inimestel hinnata loomemajanduse tooteid ja teenuseid; 31. tuletab meelde, et hariduspartnerlused võivad samuti aidata kaasa õppekeskkonna stimuleerimisele ning ebasoodsas olukorras ja kõrvalejäetud kogukondade integreerimisele ja pakkuda võimalusi puudustkannatavates piirkondades elavatele inimestele; 32. rõhutab kultuuri- ja loomemajanduse potentsiaali seoses noorte tööhõive ja taasindustrialiseerimisega ning toob eelkõige esile kultuuri- ja loomesektoris digitaalkeskkonnast tulenevaid üha suuremaid võimalusi noortele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lisama kultuuri- ja loomemajanduse noorte tööhõive algatusse ning andma selles sektoris karjääri tegemise, ettevõtluse ja koolituse toetuseks rahalisi vahendeid, luues õpipoisiõppe kavad ning lihtsustades liikuvust ja teadmiste vahetamist mentorluse ja praktikaprogrammide abil; nõuab noortegarantiiga ette nähtud vahendite tõhusamat kasutamist; 33. tuletab meelde, et üks põhiprobleeme, millega kultuuripärandi sektor silmitsi seisab, on traditsiooniliste oskuste ja käsitöö järkjärguline kadumine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kindlustama pärandi, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse, traditsiooniliste oskuste ning Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku oskusteabe säilitamise ning kaitsma ja edendama kultuuri- ja loomemajandusega seotud käsitööoskusi, ergutama ja lihtsustama oskusteadmiste üleandmist ning keskenduma rohkem kutseõppele ja kvalifitseeritud tööjõule, et meelitada ligi talente, sealhulgas tipptasemel käsitöölisi ehitussektoris ning säilitamise ja restaureerimise valdkonnas; rõhutab sel eesmärgil, et tuleb arendada tugevaid strateegilisi seoseid kultuuripoliitika ning sotsiaalsete ressursside ja tootmisvahendite vahel; 34. kutsub komisjoni üles suurendama teadlikkust karjäärivõimalustest kultuuri- ja loomesektoriga seotud käsitöö valdkonnas ja töötlevas tööstuses, kasutades teavituskampaaniaid ja meetmeid, millega toetatakse teadmiste edasiandmist neis sektorites käsitöö- ja eksperdioskuste hoidmiseks; 35. julgustab liikmesriike võtma programmi „Erasmus+“ järelmeetmeid, et edendada sektoritevahelisi lähenemisviise formaalse ja informaalse hariduse, koolituse ja elukestva õppe erinevate valdkondade vahel; julgustab kõrgharidus- ja kutseharidusasutusi kasutama kunsti ja kultuuri, loodusteaduste, inseneriteaduste, tehnoloogia, ettevõtluse ja muude asjakohaste valdkondade üleseid programme; nõuab eelkõige sammude astumist selleks, et kõrvaldada lünk loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning kunsti- ja disainiainete vahel, et toetada tehniliste karjäärivõimaluste arengut loomemajanduses ja loovaid töökohti loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas, mis on üliolulised Euroopa kultuuri- ja loomemajanduse kasvu jaoks; rõhutab vajadust toetada tippkeskuseid ja edendada vahetusi sektori kutsealade vahel, sh kolmandates riikides, ning meelitada ligi ja arendada loovat võimekust; 36. julgustab liikmesriike edendama koostööd kunstikoolide, kutsehariduse ja -koolituse pakkujate, ülikoolide ning kultuuri- ja loomemajanduse ettevõtete vahel, muu hulgas kunstnike residentuuride abil äri- ja hariduskeskkonnas, et tagada parem kooskõla oskuste pakkumise ja tööturu nõudluse vahel ning edendada kõnealuse sektori konkurentsivõime potentsiaali; soovitab töötada välja töö-õppe trajektoorid, näiteks paralleelse hariduse kavad; 37. soovitab koostada ja vastu võtta poliitika, mille eesmärk on suurendada ELi kodanike kultuurilise osalemise määra, mis on paljudes liikmesriikides siiani kriitiliselt madal; rõhutab, et sellest saadaks kasu nii rohkemate võimekate loomeinimeste toetamise kui ka ELi kultuuri- ja loometoodete suurema ja tugevama nõudlusbaasi tagamise seisukohast; 38. nõuab, et loodaks loome- ja kultuurimajanduse Euroopa auhind, mis on kujundatud Prantsusmaa ja Saksamaa loome- ja kultuurimajanduse auhinna eeskujul; 39. juhib tähelepanu naissoost innovaatorite ja ettevõtjate tohutule potentsiaalile ning sellele, kui olulist rolli nad mängivad kultuuri- ja loomemajanduses; ergutab liikmesriike pakkuma asjakohast rahalist tuge ja koolitust ning juhib tähelepanu võrgustike loomise ja parimate tavade vahetamise tähtsusele; 40. nõuab, et uuritaks võimalusi noorte innovaatorite liikuvusprogrammi loomiseks, et edendada vahetusi ja innovatsiooni kultuuri- ja loomemajanduse valdkonnas; 41. võtab teadmiseks komisjoni teatise „Euroopa uus oskuste tegevuskava: koostöö inimkapitali tugevdamiseks ning töölesobivuse ja konkurentsivõime suurendamiseks“, nõustudes seisukohaga, et kiiresti arenevas üleilmses majanduses sõltub oskustest suurel määral konkurentsivõime ja suutlikkus edendada innovatsiooni, oskused meelitavad ligi investeeringuid ning soodustavad tööhõive ja majanduskasvu positiivse mõjuringi toimimist ning nad on sotsiaalse ühtekuuluvuse eeldus; peab võtmepädevuste raamistiku ja Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku läbivaatamisel vajalikuks pöörata erilist tähelepanu loomeoskustele; 42. ergutab liikmesriike viima läbi selliseid algatusi nagu Itaalia valitsuse poolt algatatud 500 euro suurune kultuuriboonus, mis on kättesaadav kõigile 18 aasta vanustele Itaalias seaduslikult elavatele noortele ja mille tohib kulutada ainult kultuuritaju suurendavatele tegevustele, näiteks muuseumidele, galeriidele, arheoloogilistele ja pärimusobjektidele, raamatutele ja filmidele; Rahastamine 43. juhib tähelepanu sellele, et kultuuri- ja loomemajandus saavad olulisel määral kasu avalikust kultuuri edendamisest, mis aitab oluliselt kaasa ka Euroopa Liidu kultuurilise mitmekesisuse saavutamisele; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid eraldaksid oma vastavates pädevusvaldkondades ka edaspidi piisava osa oma eelarvest avalikule kultuuri edendamisele; 44. rõhutab vajadust tugevdada kultuuri- ja loomesektorit toetavat valitsuse poliitikat ja suurendada kultuurieelarvet; juhib tähelepanu sellele, et riigipoolse rahastamise puhul on tehtud liikmesriikides olulisi eelarvekärpeid, mis ohustab tõsiselt Euroopa kultuuri- ja loometööd; 45. märgib ära teatavates liikmesriikides kehtivate kultuuri- ja loomesektori maksusoodustuskavade tulemuslikkuse; ergutab seetõttu kõiki liikmesriike selliseid kavasid kehtestama, taunides samas maksustamise erikorda (eelotsuseid), mis on võimaldanud mõnedel ettevõtetel põhjendamatult vähendada maksude maksmist miinimumini; 46. märgib, et ELi rahastatavates programmides osalemine on kultuuri- ja loomemajanduse jaoks avatud, kuid et seda osalust tuleks pidada potentsiaalsest väiksemaks; palub komisjonil ühe esimese sammuna luua ühtne kontaktpunkt – näiteks veebileht –, mille kaudu mitmesugused asjassepuutuvad peadirektoraadid suhtleksid tihedalt, et tuua esile erinevad kultuuri- ja loomemajanduse rahastamisvõimalused, levitada teavet üleeuroopaliste kultuuri- ja loomevõrgustike ja liikmesriikide organisatsioonide kaudu, koguda ja tutvustada parimate tavade näiteid ning suurendada finantsinvestorite ja asutuste teadlikkust kultuuri- ja loomemajanduse eripärast ning erinevatest väljakutsetest, kuivõrd see suurendaks teadlikkust ning kultuuri- ja loomemajanduse juurdepääsu rahastamisele; 47. kutsub komisjoni üles tegutsema selle nimel, et süvalaiendada ELi toetust kultuuri- ja loomemajandusele, sealhulgas rahastamist, võttes vastu ELi üldise ja valdkondadeülese strateegia; rõhutab siiski seda, kui oluline on olla teadlik kultuuri- ja loomemajanduse mitmekesisest olemusest ning sellest tulenevalt konkreetsetest sektoripõhistest vajadustest rahastamise ja innovatsioonikeskkonna osas ning seetõttu konkreetsetest rakenduskavadest, näiteks programmide „Horisont 2020“ ja „Loov Euroopa“ ühine raamistik; tunnistab ELi rahastamise võimendavat mõju kultuuri- ja loomemajanduses, eelkõige konkreetsetes piirkondades; 48. tunnistab ühistute, mittetulunduslike ja sotsiaalsete ettevõtete olulist osa kultuuri- ja loomemajanduses ning nõuab seetõttu, et välditaks mis tahes eristusi ELi struktuurses ja sotsiaalses rahastamises, mis võiks piirata kõnealuste struktuuride abikõlblikkust; 49. märgib, et mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamist ning ELi programmide rakendamisaruandeid tuleks käsitleda ühe protsessi kahe osana, mis on omavahel seotud; märgib, et eriti programmide „Loov Euroopa“ ja „Horisont 2020“ ning struktuurifondide (Euroopa Regionaalarengu Fond ja Euroopa Sotsiaalfond) puhul tuleks konkreetselt hinnata kultuuri- ja loomemajanduse mõju majanduskasvule, tööhõivele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele ning seda täiendavalt edendada; rõhutab, et see protsess peaks looma kindla ja sidusa aluse mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamiseks ja ELi programmide ülesehituseks pärast 2020. aastat; 50. palub komisjonil järgida Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 167 lõiget 4 ning kehtestada kultuuri- ja loometööstus kultuuri- ja loomesektori osana ELi rahastamiskavade ja -programmide ühe läbiva prioriteedina, eriti programmi „Horisont 2020“, Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul; 51. kutsub komisjoni üles kasutama täielikult ära ELi poliitikasuundade vahel olemasolevaid sünergiavõimalusi, et kasutada tõhusalt ELi programmide – nagu „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu, Erasmus+, Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm, „Loov Euroopa“ ning COSME – ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu kättesaadavaid rahalisi vahendeid, et toetada kultuuri- ja loomemajanduses rohkemaid projekte; 52. juhib tähelepanu asjaolule, et programmitöö perioodiks 2014–2020 ette nähtud paremat koostoimet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning teiste Euroopa programmide vahel, kusjuures programmidele Erasmus+ ja „Loov Euroopa“ osutatakse konkreetselt ühissätete määruse I lisa punktides 4.6 ja 6.4, on võimalik veelgi optimeerida parema teabe andmisega terves ELis ning palju rangema rakendamisega liikmesriikides ja nende piirkondades; 53. kutsub komisjoni üles muutma ja/või tõlgendama komisjoni määrust (EL) nr 651/2014 kultuurile ja kultuuripärandi kaitsele riigiabi andmist käsitlevas osas, võttes arvesse määruse ja komisjoni 19. mai 2016. aasta teatise põhjendust 72 sellisel viisil, et riigiabi mõistega ei ole hõlmatud teatud meetmed kultuuripärandi sektoris (eelkõige restaureerimine ja säilitamine) ning teatud juhtudel ELi fondidest ja täiendavatest piirkondlikest fondidest toetatud kultuuritegevused; 54. märgib, et programmi „Loov Euroopa“ tagatissüsteem on üks võimalus rahuldada kultuuri- ja loomemajanduse innovatiivsete ja jätkusuutlike projektide kiireloomulist vajadust laenurahastamise kättesaadavuse järele; tuletab meelde tagatissüsteemi käivitamise viibimist; rõhutab vajadust suurendada programmi „Loov Euroopa“ eelarvet ja tagatissüsteemi, et toetada tõhusalt Euroopa kultuurilisi ja loovaid väljendusviise, mitmekesistada rahastamise saajate hulka, tagada võrdne juurdepääs tagatissüsteemile ning parandada kõigist liikmesriikidest pärit kultuurivaldkonnas tegutsejate osalemist selles; 55. märgib, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond peaks aitama VKEdel täita kapitalipuudujääki ja üldjuhul tegelema projektidega, mille riskiprofiil on kõrgem kui Euroopa Investeerimispanga tavapärase tegevuse käigus toetatavatel projektidel(22); märgib, et 2016. aasta septembri seisuga oli antud rahalist toetust üksnes mõnele projektile kultuuri- ja loomemajanduses – mis peamiselt koosneb kõrgema riskitasemega VKEdest – ning haridus- ja koolitussektoris, ning rõhutab, et tuleks igati püüda parandada nende valdkondade osalemist Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondis; 56. palub Euroopa Investeerimispangal tegeleda Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist kultuuri- ja loomemajandusele liikuva rahastamise vähesusega, uurides võimalikku koostoimet programmi „Loov Euroopa“ ja tagatissüsteemi vahel, et pakkuda kultuuri- ja loomemajandusele sihtotstarbelisi laene; 57. palub komisjonil, liikmesriikidel ja Euroopa Investeerimispangal toetada segarahastamise vorme, eelkõige avaliku ja erasektori partnerluse kujul, et tegeleda kultuuri- ja loomemajanduse omakapitali kaudu rahastamise vähese kättesaadavusega ning seda olukorda parandada; 58. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama investeerimiskeskkonda ning laiendama kultuuri- ja loomesektoris mikroettevõtjatele ja VKEdele kättesaadavate rahastamisvahendite ulatust uute ja innovaatiliste rahastamiskavadega, nagu mikrokrediit, tagasimakstavad toetused, ühisrahastamine, stardiraha ja riskikapital; märgib, et kultuuri- ja loomemajanduse ühisrahastamise ja ühisinvesteerimise eri mudelid võivad saada kindlaks vahendiks kultuuri- ja loomeprojektide rahastamisel ning võivad sellisena olla heaks täienduseks kultuuri- ja loomemajanduse kui terviku rahalise toetuse tavapärastele allikatele; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles jätkama ühisrahastamise turu arengu jälgimist ja edendamist, kaasama riigiasutusi ja kasutama paremini ära institutsionaalse ühisrahastamise võimalusi, et koordineerida erinevaid regulatiivseid lähenemisviise, tagada ELi eeskirjade kohaldamisel asjakohane selgus, arendada parimat tava ja parandada vajaduse korral koormuse kaotamise ja/või uue regulatiivse instrumendi koostamise kaudu reguleerivat raamistikku; juhib siiski tähelepanu sellele, et see ei saa asendada kultuuri- ja loomemajanduse jätkusuutlikku avaliku ja erasektori vahenditest rahastamist; 59. peab oluliseks kultuuri- ja loomesektoris riiklike investeerimispankade täidetava rolli täiustamist, andes VKEdele parema juurdepääsu krediidile ning aidates ettevõtetel laiendada oma turgu ja eksporditegevust; 60. on seisukohal, et kultuuri- ja loomemajanduse jaoks rahastamise kättesaadavuse parandamiseks on vaja arendada pädevust sellise immateriaalse vara väärtuse kindlaksmääramisel ja hindamisel, mida võiks kasutada tagatisvarana; rõhutab vajadust suurendada finantsinvestorite ja asutuste teadlikkust kultuuri- ja loomemajanduse – mida loetakse kõrgema riskitasemega valdkonnaks – eripärast ning erinevatest väljakutsetest; tunneb sellega seoses heameelt asjaolu üle, et komisjon lisas programmi „Loov Euroopa“ tagatissüsteemi finantsvahendajate koolitusprogrammi, kuna see võib samuti parandada kultuuri- ja loomemajanduse võimet välisinvestoritega ühendust võtta ja neid veenda; peab siiski kasulikuks kontrollida selle programmi edukust ja kui see on positiivne, siis lisada see erinevatesse poliitikavaldkondadesse; 61. nõuab selleks „intellektuaalomandi varade protokollide“ edendamist, mis hõlbustavad intellektuaalomandi õiguste hindamist, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu mehhanismid, mida on vaja, et suurendada intellektuaalomandi õiguste usaldusväärsust pankade jaoks ja nende väärtuse täielikku arvessevõtmist varadena; o 62. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Naiste õigused idapartnerluse riikides |
| |||||||||||||||||||
Euroopa Parlament, – võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3, milles sätestatakse ELi ühe aluspõhimõttena sooline võrdõiguslikkus, – võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, – võttes arvesse ÜRO 1995. aasta võrdõiguslikkuse, arengu ja rahu Pekingi tegevusprogrammi, – võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1820 (2008), 1325 (2000) ning hiljutist resolutsiooni 2242 (2015) naiste, rahu ja julgeoleku kohta, – võttes arvesse 1995. aasta septembri Pekingi deklaratsiooni ja tegevusplatvormi ning 1994. aasta septembri rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi (Kairo konverents) tegevusprogrammi ja nende läbivaatamiskonverentside tulemusi, – võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 18. novembri 2015. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa naabruspoliitika ülevaate kohta (SWD(2015)0500), – võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika kohta, 20. aprilli 2015. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika ülevaate kohta ja 14. detsembri 2015. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika ülevaate kohta, – võttes arvesse 7. mail 2009. aastal Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldust, – võttes arvesse 28.–29. novembril 2013. aastal Vilniuses toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldust idapartnerluse arengusuundade kohta, – võttes arvesse 21.–22. mail 2015. aastal Riias toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldust, – võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Gruusia, Moldova ja Ukraina vahelisi assotsieerimislepinguid / põhjalikke ja laiaulatuslikke vabakaubanduspiirkondi, – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 232/2014, millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend(1), – võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta järeldusi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) kohta, – võttes arvesse nõukogu 26. oktoobri 2015. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) kohta, – võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 21. septembri 2015. aasta ühist töödokumenti „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020”, – võttes arvesse oma 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni assotsieerimislepingute / põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade kohta Gruusia, Moldova ja Ukrainaga(2), – võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(3), – võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta(4), – võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni soopõhise tapmise ja puuduolevate naiste kohta(5), – võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ja oma hiljutist 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kohta(6), – võttes arvesse Euroopa Nõukogu projekti õiguskaitse kättesaadavuse parandamise kohta naistele viies idapartnerluse riigis, – võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2011. aasta Istanbuli konventsiooni, – võttes arvesse OECD Istanbuli korruptsioonivastase tegevuskava riigiaruandeid ja idapartnerluse riikide eduaruandeid, – võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soolise võrdõiguslikkuse alaseid konventsioone, nimelt 1951. aasta võrdse tasustamise konventsiooni (nr 100), 1958. aasta tööhõives ja töökohtadel diskrimineerimise vastast konventsiooni (nr 111), 1981. aasta perekondlike kohustustega töötajate konventsiooni (nr 156) ja 2000. aasta emaduse kaitse konventsiooni (nr 183), – võttes arvesse kodukorra artiklit 52, – võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning väliskomisjoni arvamust (A8-0365/2016), A. arvestades, et vastavalt Praha deklaratsioonile põhineb idapartnerlus rahvusvahelise õiguse põhimõtete ja põhiväärtuste, sealhulgas demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste austamisega seotud kohustustel; arvestades, et Riia deklaratsioonis nimetati soolist võrdõiguslikkust paljulubavaks uueks koostöövaldkonnaks; B. arvestades, et tõhusam vahetegemine partnerriikide vahel ja nende riikide suurem isevastutus on läbivaadatud naabruspoliitika põhiprintsiibid, kusjuures võetakse arvesse iga riigi konkreetset olukorda; C. arvestades, et sooline võrdõiguslikkus naiste ja meeste vahel on sätestatud kõigi idapartnerluse riikide põhiseadustes ja õigussüsteemides ning kõik need riigid on reservatsioonideta ratifitseerinud enamiku selle valdkonna olulistest rahvusvahelistest konventsioonidest; märkides kahetsusega, et naised puutuvad idapartnerluse riikides ikka veel kokku sotsiaalse diskrimineerimisega; D. arvestades, et kõik idapartnerluse riigid on naiste olukorra parandamiseks välja töötanud strateegiad, programmid ja tegevuskavad; E. arvestades, et idapartnerluse riikides töötasid naised 2015. aastal 136-st kõrgemast ministrikohast kokku ainult 17 ametikohal, naiste osakaal valitud parlamendiliikmete hulgas oli keskmiselt 16 % ja avaliku teenistuse kõrgeimatel ametikohtadel töötas keskmiselt vaid 17 % naisi; arvestades, et ainult kolme erakonda kogu piirkonnas juhtisid naised; F. arvestades, et naiste tööhõive vertikaalne ja horisontaalne segregatsioon idapartnerluse riikide tööturul on nende riikide kultuuri- ja sotsiaalsetes normides ikka veel sügavalt juurdunud; arvestades, et naised on koormatud ka nn teise vahetuse töö ehk tasustamata majapidamistööga; G. arvestades, et ühiskonnas laialt levinud stereotüüpide tõttu on naistel ühiskonnas allutatud roll; arvestades, et stereotüübid hakkavad tekkima juba lapsepõlves, et need ilmnevad hariduse ja väljaõppega seotud valikutes ning jätkuvad tööturul; H. arvestades, et paljud maapiirkondades elavad naised võtavad muude võimaluste puudumisel tihti vastu põllumajanduse madalapalgalisi töökohti, mis on tihti ametlikult registreerimata ja sotsiaalkindlustuse õigusteta; arvestades, et põllumajandussektoris töötavate meeste ja naiste vahelise ebavõrdsuse kaotamine aitaks tagada meestele ja naistele võrdsed võimalused töö saamiseks ning võrdse tasu võrdse töö eest; I. arvestades, et idapartnerluse riikides on naistel ja meestel raskusi juurdepääsuga seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele ja seonduvatele õigustele ning vaeste naiste, rändajate, rahvusvähemuste ja maapiirkondades elavate inimeste ees on ikka veel tõsiseid takistusi; arvestades, et vähem kui 50 protsenti idapartnerluse riikides elavatest naistest kasutavad kaasaegseid rasestumisvastaseid vahendeid ning mõnedes riikides isegi vähem kui 20 protsenti, mille peamised põhjused on kehv nõustamine, suured kulud, rasestumisvastaste vahendite valiku puudumine ning ebapiisav varustuskindlus; J. arvestades, et õiguskaitse kättesaadavuse osas soolise vägivalla naissoost ohvrite jaoks esineb ikka veel tõsiseid puudusi, eelkõige naiste vastu suunatud vägivalla kõigi vormide puudulik kriminaliseerimine, sellistest kuritegudest puudulik teatamine, väga väike arv süüdimõistvaid kohtuotsuseid vägistamise eest ning tugiteenuste rahastamise puudulikkus või selle täielik puudumine; K. arvestades, et kuigi idapartnerluse riikide vahel on olulisi erinevusi naistevastase vägivalla levimuse ja sellise vägivalla aktsepteerimise osas, on see määr siiski suhteliselt kõrge – elu jooksul füüsilise vägivallaga kokkupuutumise määr neljast riigist kuue hulgas on üle 20 %; arvestades, et ei ole piisavalt võrreldavaid andmeid, et teha kindlaks füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla levimust töökohtadel, mis on väga tõenäoliselt tingitud ka teatamata jätmisest; arvestades, et rahvusvähemustesse kuuluvatel naistel, nagu romadel, on palju suurem oht langeda vägivalla ohvriks; L. arvestades, et idapartnerluse riigid on inimkaubanduse alal jätkuvalt päritoluriigid, ja mõnel juhul ka transiit- ja sihtriigid, sealhulgas naiste ja tütarlastega kaubitsemise, kaasa arvatud seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; M. arvestades, et selle piirkonna arengut takistavad jätkuvalt pikaleveninud konfliktid, mis kahjustavad sügavalt nendest mõjutatud inimeste, sealhulgas naiste ja tütarlaste elu ja inimõigusi; N. arvestades, et jätkuv konflikt Ida-Ukrainas on süvendanud soolisi stereotüüpe, mis rõhutavad mehi kui kaitsjaid ja naisi kui hoolitsevaid toetajaid ning piiranud naiste osalemist konflikti lahendamisel; O. arvestades, et Ukrainas on konflikti algusest alates enam kui 1,5 miljonit inimest – neist kaks kolmandikku naised ja lapsed – olnud sunnitud riigi teistesse piirkondadesse põgenema ning nad kannatavad tervishoiuteenuste, eluaseme ja tööhõive piiratud kättesaadavuse tõttu; P. arvestades, et võrreldes mitteromadest tütarlastega, kes käivad koolis 11 aastat, käivad Moldova roma tütarlapsed koolis keskmiselt vähem kui neli aastat, põhjuseks laste ja varajased abielud, planeerimatud rasedused ja laste kasvatamisega seotud kohustused; Q. arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on pühendunud naiste ja tütarlaste inimõiguste kaitsele, täitmisele ja nende inimõiguste kasutamise tagamisele ning edendavad neid aktiivselt kõigis välissuhetes, sealhulgas sellistes suhetes, mis ulatuvad arengukoostööst kaugemale; R. arvestades, et soolist võrdõiguslikkust peetakse endiselt Euroopa naabruspoliitika ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi horisontaalseks prioriteediks, ning arvestades, et läbivaadatud naabruspoliitikas tuleks ette näha suurem toetus kodanikuühiskonnale ja uuendatud keskendumine soolise võrdõiguslikkuse tähtsusele; arvestades, et kodanikuühiskonnal on soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel idapartnerluse riikides väga oluline roll; S. arvestades, et paljud ELi programmid, nagu „Erasmus+“, COSME, programm „Loov Euroopa“ ja programm „Horisont 2020“ on idapartnerluse riikidele avatud; T. arvestades, et sünnituseelne hooldus ning kvalifitseeritud meditsiinitöötaja viibimine sünnituse juures, varuvõimalusena tagatud erakorraline sünnitusabi ja vajalikud vahendid on emade suremuse vähendamiseks hädavajalikud; arvestades, et idapartnerluse riikides ei jõuta ikka veel kõikide naisteni, eriti nendeni, kes elavad kõige vaesemates või kaugemates piirkondades või kuuluvad tõrjutud rühma, nagu rahvusvähemused, rändajad ja puudega naised; 1. on seisukohal, et olukord naiste õiguste alal idapartnerluse riikides vajab parandamist; juhib tähelepanu sellele, et sügavad majanduslikud muutused ja majanduslik ebakindlus on avaldanud negatiivset mõju naiste majanduslikule olukorrale, mis tekitab puudujääke nende tegelikus võrdõiguslikkuses; 2. juhib tähelepanu sellele, et üldine poliitiline stabiilsus ja inimõiguste austamine on üldjuhul vajalik eeltingimus, et suurendada naiste õigusi ja parandada nende olukorda asjaomastes riikides; 3. peab vajalikuks, et idapartnerluse riigid võtaksid kohe meetmeid, et suurendada ühiskonnas valitsevat võrdsust meeste ja naiste vahel, sealhulgas riiklike tegevuskavade vastuvõtmist ja koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna sidusrühmadega; 4. kutsub idapartnerluse riike üles kõrvaldama lünki oma diskrimineerimisvastastes raamistikes ja ulatuslikumalt kasutama soolistes küsimustes diskrimineerimisvastaseid õigusakte, sealhulgas kasutama kohtuotsustes rohkem rahvusvahelisi standardeid, et suurendada seaduste täidetavust ja lõpetada naiste õiguste rikkumine neis riikides; 5. märgib, et mõnedes idapartnerluse riikides on lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste olukord homoseksuaalsuse dekriminaliseerimisest hoolimata endiselt ebakindel ja ärevust tekitav; mõistab karmilt hukka LGBTI-inimeste vastu suunatud igasuguse diskrimineerimise ja vägivalla ning kutsub riigi ametiasutusi üles võtma vastu poliitikameetmeid, et võidelda igasuguse seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise vastu; 6. rõhutab vajadust avalikkusele suunatud teavituskampaaniate ja institutsionaalsete muudatuste järele, et kõrvaldada naistega seotud sügavalt juurdunud stereotüübid, mis mõjutavad negatiivselt kõiki naiste ühiskonnas osalemise valdkondi; 7. kutsub riikide ametiasutusi üles olema valvsad ja kindlakäelised ning määrama karistusi inimestele, kes solvavad või häbimärgistavad LGBTI-inimesi, eriti riigiasutustes ja avalikus ruumis; Naiste osalus otsustusprotsessides 8. mõistab hukka asjaolu, et naised on idapartnerluse riikide võimustruktuuridest oluliselt ja märgatavalt eemale jäetud; 9. juhib tähelepanu püsivatele diskrimineerivatele tavadele idapartnerluse riikide poliitilisel maastikul, kus – isegi kui naistel õnnestub saavutada kõrgetasemelisi poliitilisi ja otsuste tegemisega seotud ametikohti – seatakse nende võimed ja oskused pidevalt kahtluse alla; 10. nõuab naiste võrdset juurdepääsu võimule ning võrdset esindatust valitsuse ja otsuste tegemise kõikidel tasanditel, et toetada nende juhtrolli; tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja rahvusvaheliste vabaühenduste olulist rolli positiivsete reformide ja meetmete edendamises, et kaitsta naiste õigusi ning parandada nende osalemist poliitilises ja majandustegevuses; julgustab vahetama häid tavasid naiste poliitilise osalemise edendamiseks detsentraliseeritud ja kohalikes asutustes; rõhutab asjaolu, et kõige paremini saavutatakse püsivaid tulemusi parteide juhtimisel, ning seetõttu toonitab Euroopa parteide ning nende naissektsioonide keskset rolli; 11. palub idapartnerluse riikidel edendada ja tugevdada naiste poliitilist osalust ja juhtimist; rõhutab, et oleks kasulik, kui rohkem naisi osaleks haldusalal, kus juhitakse olulisemaid reforme, näiteks korruptsioonivastaseid ja majandusreforme; väljendab heameelt kõigi selle eesmärgini jõudmiseks tehtavate jõupingutuste üle, nagu kohustuslike kvootide kehtestamine kandidaatide nimekirjadele ning naispoliitikutele ja -aktivistidele pakutavad toetused, koolitused ja tugi, nõustamisprogrammid ja teadlikkuse tõstmise kampaaniad, mis muudavad naiste kuvandit meedias; 12. juhib tähelepanu positiivsele rollile, mida Euronesti parlamentaarne assamblee võib täita naiste poliitilise osaluse ja nende nähtavuse edendamisel idapartnerluse raames; avaldab heameelt Euronesti naistefoorumi esimese kohtumise üle, mis toimus 2016. aasta märtsis; julgustab samuti üldisemalt ELi looma ja toetama poliitikas osalevate naiste riikidevahelisi võrgustikke; 13. toetab kindlalt naiste osalemist ja rolli korruptsioonivastastes valitsus- ja valitsusvälistes organisatsioonides, tegevustes ja programmides ning korruptsioonivastases võitluses; on seisukohal, et üldiselt aitaks idapartnerluse riikides naiste suurem osalemine poliitilises elus ja kõrgematel ametikohtadel kaasa poliitilise eliidi uuendamisele ja seega jätkuvatele poliitilistele muutustele; 14. tuletab meelde, et ELi ja muud rahvusvahelised valimisvaatlusmissioonid annavad oma aruannetes soovitusi naiste osalemise kohta valimisprotsessis; kutsub ELi üles neid soovitusi Euroopa naabruspoliitika raames täiel määral kasutama; Naiste osalus majanduses 15. märgib, et üldiselt on idapartnerluse riikides naised suhteliselt suurel määral tööturule integreerunud, kuid nende osalemine majanduses on viimasel ajal vähenenud; 16. märgib, et sooliste stereotüüpide ja naiste diskrimineerimise tõttu on piiratud naiste ulatuslikum osalemine tööturul ja et see on ka algpõhjus, miks naiste ettevõtlustegevusele tekib uusi takistusi; 17. mõistab hukka asjaolu, et naised töötavad sagedamini teenindus- ja riigisektoris, kus on oluliselt väiksem palk, kui aladel, kus töötab enamus meestest, et sooline palgalõhe on jätkuvalt suur ja ulatub vahel koguni 50 %-ni, ning et juhtivatele ametikohtadele juurdepääsu osas puutuvad naised kokku kultuuriliste ja sotsioloogiliste takistustega, nagu see on ka tihti ELis; 18. avaldab kahetsust asjaolu üle, et kõigis idapartnerluse riikides on naised aktiivsed valdavalt madalapalgalistes sektorites, vaatamata oma kõrgemale haridustasemele; nõuab naiste kaasamist otsuste tegemise ja majanduspoliitika rakendamise protsessi ning selliste äriprogrammide edendamist, mis toetavad naiste integratsiooni ja edutamist äriühingutes ja ettevõtetes, ning kohalike arenguprojektide rakendamist, mille eesmärk on suurendada naiste majanduslikku mõjuvõimu; julgustab järgima sihipärast käsitust, tagamaks rohkem naissoost eeskujusid juhtivatel ametikohtadel, et võimaldada nooremal põlvkonnal uskuda oma võimesse tegutseda juhina kõikides töövaldkondades; rõhutab, et tuleb tagada naiste aktiivne osalus ametiühingute tegevuses ning toonitab, et kiiremas korras tuleb kõrvaldada töökohas naiste diskrimineerimiseni viivad õiguslikud ja struktuursed tõkked, et võrdväärse töö eest saadaks ka võrdset tasu ning kõrvaldataks sugudevahelised erinevused palga ja pensioni osas; 19. märgib, et taskukohased lapsehoiuteenused ja selged vanemapuhkuse sätted on otsustava tähtsusega naiste paremaks osalemiseks tööturul; märgib, et mõnel juhul kahjustab nende puudumine tütarlaste ja noorte naiste juurdepääsu haridusele ja karjäärivõimalustele, kuna nad peavad õdede-vendade eest hoolitsema; 20. toonitab, et enamasti on naiste kanda eakate ja ülalpeetavate inimeste hooldamise kohustus ning lastega naiste jaoks on tööturule naasmine sageli raskendatud; rõhutab, et tasustamata töö, näiteks hooldamise ja majapidamistööde võrdne jagamine naiste ja meeste vahel on üks naiste tööturul osalemise ja majandusliku iseseisvuse eeltingimusi; nõuab tungivalt, et riikide ametiasutused tugevdaksid veelgi eakatele ja ülalpeetavatele inimestele mõeldud kvaliteetsete hooldusasutuste võrgustikku; 21. rõhutab, et mõnes idapartnerluse riigis kehtivate kaitsesätetega on keelustatud naiste töötamine potentsiaalselt ohtlikel ametikohtadel, piiratakse naiste juurdepääsu teatud kutsealadele ja tööle ning vähendatakse veelgi nende võimalusi tööturul; soovitab sellistel riikidel need sätted läbi vaadata; 22. juhib tähelepanu asjaolule, kui oluline on pakkuda naistele ja tütarlastele kvaliteetset haridust ja kutseõpet, et hõlbustada nende kaasamist tööturule, ning rõhutab, et haridusel on tähtis osa naise rolliga seotud stereotüüpide kaotamises; rõhutab naisettevõtjate vajadust sihtotstarbelise toetuse ja nõustamise järele, kuna naistel on sageli võimatu saada laenu ja pääseda sisse oma kutseala võrgustikku ning nad puutuvad kokku suure regulatiivse koormusega; 23. julgustab sotsiaalmajanduse väljaarendamist naistele ja mikrolaenude kasutuselevõttu majandusliku iseseisvuse tagamiseks ja selliste äriprogrammide edendamiseks, mille eesmärk on kaasata naisi äriühingutesse ja ettevõtetesse; märgib sellega seoses, et läbipaistvus, õiglane juurdepääs ning rahalisi toetusvahendeid käsitleva teabe kättesaadavus on otsustavalt tähtis; 24. nõuab, et kõikidele lastele oleks tagatud võrdne juurdepääs haridusele, sh lastehoiule, eelkooliharidusele, alg-, kesk- ja kõrgharidusele ning loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika erialadele, ning et erilist tähelepanu pöörataks maapiirkondades elavate tütarlaste haridusele ja koolitusele varases eas harimise ja julgustamise abil, mis aitab kiirendada kasvu erakordselt olulises majandusarengu sektoris; nõuab, et naistele avataks kõik haridusteed ja kutsealad, mis on neile endiselt keelatud; rõhutab laste töö probleemi, mis takistab lapsi piisavat haridust omandamast või kutseõpet läbimast ja mõjutab nende edasist võimalust saada tööturul häid ametikohti; toetab partnerriikide laiaulatuslikumat koostööd ELi agentuuride ja programmidega, nagu „Horisont 2020“, „Loov Euroopa“, COSME ja „Erasmus+“; 25. rõhutab, et laste töö on jätkuvalt kriitiline küsimus mõnes idapartnerluse riigis, eelkõige Moldovas, Gruusias ja Aserbaidžaanis; kutsub neid riike üles seadma konkreetseid eesmärke laste töö kõigi vormide kaotamiseks ning tagama asjaomaste õigusaktide täieliku jõustamise; Naistevastane vägivald 26. väljendab vajadust võidelda idapartnerluse riikides perevägivalla ja soolise vägivalla vastu, sealhulgas seksuaalse ahistamise, sunniviisilise surrogaatemaduse ja inimkaubanduse vastu seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, millest sageli ei teatata, kuna ühiskond aktsepteerib sellist käitumist; 27. mõistab hukka naiste ja tütarlaste vastu suunatud seksuaalvägivalla kasutamise sõjarelvana, nagu massiline vägistamine, seksuaalorjus, prostitutsioon ning soopõhine tagakiusamine, sealhulgas inimkaubandus ja seksturism; rõhutab vajadust võidelda sundabielu vastu, nagu see on määratletud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) poolt, sealhulgas laste abiellumine ja varased abielud, ning kutsub idanaabreid üles olema sihikindlalt vastu naiste igasugusele ärakasutamisele ja kuritarvitamisele surrogaatemaduse läbi; palub idapartnerluse riikidel võtta kiiresti meetmeid, et hoida oma jurisdiktsioonis ära seda tüüpi raskeid kuritegusid ja esitada nende eest süüdistus isegi väljaspool nende oma territooriumi; rõhutab vajadust piisavalt rahastada naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vastu suunatud algatusi, mis tagab tõhusate teenuste pikaajalise kättesaadavuse vägivalla ohvritele ja kannatanutele ning mis seetõttu peaksid olema varustatud piisaval arvul töötajate ja vahenditega; nõuab, et vägivalla ohvrite heaks võetaks kiiresti positiivseid meetmeid, nagu kutseõppeprogrammid, eriti kui nende hoole all on lapsi, et integreerida neid tööjõuturule; 28. juhib tähelepanu asjaolule, et soolise kuuluvuse ja seksuaalvägivallaga seotud kuriteod liigitatakse Rooma statuudis sõjakuritegudeks, inimsusevastasteks kuritegudeks või konstitutiivseteks tegudeks seoses genotsiidi või piinamisega; peab sellega seoses kiiduväärseks 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2106 seksuaalvägivalla ennetamise kohta konfliktides; 29. rõhutab, et naissoost inimõiguslaste kaitseks on vaja luua tõhusad mehhanismid; 30. palub idapartnerluse riikidel suunata rohkem vahendeid igasuguse naistevastase vägivallaga võitlemiseks, sealhulgas õigusaktide muutmiseks ja vägivallaohvrite abistamiseks; rõhutab, et on vaja viia läbi institutsionaalsed muudatused võitlemiseks sotsiaalsete stereotüüpidega, mis põhjustavad vägistamise ja vägivalla ohvrite jätkuvat häbimärgistamist; 31. rõhutab säästva arengu 5. eesmärgi olulisust, pöörates erilist tähelepanu selle 2. punktile, milles nõutakse igasuguse naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla lõpetamist nii avalikus ruumis kui ka erasfääris, ning vajadust läbi vaadata idapartnerluse riikide kehtivad õigusaktid, mis käsitlevad naiste- ja tütarlaste vastast vägivalda, pidades silmas nende õigusaktide asjakohasust naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla tõhusal ennetamisel ja likvideerimisel, pöörates erilist tähelepanu asjaolule, et seadused peavad hõlmama kõiki vägivallavorme (füüsiline, seksuaalne, psühholoogiline, majanduslik vägivald) ning piisavaid karistusi kurjategijatele ja hüvitisi ohvritele ja kannatanutele; 32. kutsub idapartnerluse riike üles kavandama meetmeid, et tagada õigussüsteemi sooteadlikkus, sealhulgas õigusspetsialistide, politseinike ning muude naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla kohta saabunud teadete ja avaldustega tegelevate töötajate koolitamise abil, et sellise vägivalla ohvreid võetaks tõsiselt kuulda, ning nõuab veel selliste rünnakute ohvritega tegelevate politseinike, õigusspetsialistide, arstide, psühholoogide, ametiasutuste ja vabatahtlike organite suuremat koostööd ja asjatundlikkust; 33. kordab, et soopõhiste eelistustega seonduvad tavad on soolise vägivalla ja inimõiguste rikkumise raske vorm; soovitab korraldada avalikkusele suunatud teavituskampaaniaid, et muuta ühiskonna suhtumist soopõhiste eelistustega seonduvatesse tavadesse ning nõuab nende ennetamiseks ja nendega võitlemiseks suuremate jõupingutuste tegemist; 34. nõuab tungivalt, et valitsused suurendaksid jõupingutusi, et uurida inimkaubitsemise juhtumeid, esitada kahtlustusalustele süüdistus ning määrata tööjõu ja seksiga kaubitsemise eest karistused, kaitsta ohvriks sattunud naiste puutumatust Põhjamaade eeskujul ja toetada vabaühendustest partnereid, kes pakuvad ohvritele rehabilitatsiooni ja taasintegreerimise teenuseid; 35. nõuab suuremat koostööd ühelt poolt idapartnerluse riikide ning teiselt poolt Euroopa Liidu ametite ja liikmesriikide õiguskaitseorganite vahel, et võidelda inimkaubanduse vastu, mis on üks kõige kasumlikumaid organiseeritud kuritegevuse liike, ja lammutada kuritegelikud võrgustikud; 36. julgustab idapartnerluse riike võimalikult kiiresti allkirjastama ja ratifitseerima Istanbuli konventsiooni naiste vastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta, kuna ükski asjaomane riik ei ole seda ratifitseerinud, ning kutsub ametiasutusi üles kehtestama riiklikke strateegiaid ning rangelt jälgima nende tõhusat rakendamist, et võidelda naiste vastase vägivallaga; 37. nõuab, et kohaldataks Pekingi tegevusprogrammi, mis käsitleb haridust ja tervishoidu kui üht peamist inimõigust, mis hõlmab näiteks juurdepääsu vabatahtlikule pereplaneerimisele ning seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele, sealhulgas rasestumisvastased vahendid, turvaline ja seaduslik abort ning seksuaalharidus; 38. toonitab, et risk surra emakakaelavähki on idapartnerluse riikides kümme korda suurem kui Lääne-Euroopas ning see on 15–44-aastaste naiste hulgas kõige levinum vähivorm ja seetõttu on sellel kaugeleulatuv mõju ühiskonnastruktuurile; nõuab, et riigid korraldaksid selliste suundumustega võitlemiseks sõeluuringuprogramme ja vaktsineerimisi; 39. palub liikmesriikidel tagada, et idapartnerluse riikide naiste õigused, nagu õigus saada viisa, seaduslikult väljastatud elamisluba ja sotsiaalsed õigused, oleksid tagatud üksikisiku tasandil ega sõltuks naiste perekonnaseisust või paarisuhtest; 40. rõhutab, et perekonna taasühinemise menetlused peavad pakkuma oma perekonnaga ELis ühinevatele naistele ja tütarlastele individuaalseid õigusi, et nad ei peaks tervishoiule, haridusele või tööle juurdepääsu osas sõltuma võib-olla vägivaldsest suhtest pereliikmega; Naiste osa konfliktide rahumeelses lahendamises 41. rõhutab, kui oluline on naiste roll konfliktide lahendamisel, rahu tagamisel ja konfliktidega seotud hädaolukordades, nagu humanitaarabi andmisel põgenikele; toonitab, et naised peaksid olema täielikult kaasatud rahuläbirääkimistesse, ülesehitustöödesse ja poliitilistesse üleminekutesse; 42. soovitab teha täiendavaid jõupingutusi konfliktide rahumeelseks lahendamiseks ning nõuab naiste suuremat kaasatust nendes protsessides kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 1325 ja 2242 naiste, rahu ja julgeoleku kohta; 43. nõuab konkreetseid kaitsemeetmeid varjupaika taotlevatele naistele ja tütarlastele, kuna naised ja tütarlapsed on eriti haavatavad ja võivad põgeneda soolise vägivalla eest, kuid nad ei pruugi suuta või soovida seda teavet pagulasseisundi kindlaksmääramise protsessi ajal avaldada; Näiteid headest tavadest 44. rõhutab, et on tähtis vahetada häid tavasid ja positiivseid näiteid, millest saaks eeskuju võtta ka teistes idapartnerluse riikides; leiab, et muu hulgas tuleks kindlasti esile tõsta projekti „Naised Moldova poliitikas“, mis on Rootsi valitsuse rahastatud ÜRO naiste õiguste agentuuri ja UNDP algatus, mille kaudu toetatakse naiste suutlikkuse suurendamist poliitikas ja teavituskampaaniaid naiste osaluse kohta poliitilises protsessis; 45. väljendab heameelt ELi ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga idapartnerluse riikidele mõeldud programmi „Naised ettevõtluses“ üle, mis pakub naiste juhitud VKEdele juurdepääsu rahastamisele ja ärialasele nõustamisele krediidiliinide, riskijuhtimise toe ja tehnilise abi kaudu, mida antakse kohalikele partnerpankadele, kes teevad naiste juhitud VKEdega koostööd ning korraldades ettevõtlusalast nõustamist, koolitust ja mentorlust; 46. juhib tähelepanu positiivsetele näidetele naiste kaasamisest konfliktide lahendamisse ja lepitamisse selliste algatuste kaudu nagu 1994. aastal asutatud kaukaasiaülene naiste rahu ja julgeoleku dialoog, mille töötas välja USA fond National Peace Foundation ning mis loodi selleks, et Kaukaasia naised saaksid osaleda sellistes projektides nagu sõjas kannatada saanud laste rehabilitatsioon ning rahu ja demokraatia ülesehitamise teemalised koolitused; 47. toetab naiste mõjuvõimu suurendamise projekte, mis tõstavad naiste enesekindlust, tagavad nende osalemise ning suurendavad nende võimu ja pädevust teha otsuseid kõigis nende elu mõjutavates valdkondades; juhib erilist tähelepanu sõna- ja arvamusvabaduse rollile naiste mõjuvõimu suurendamisel; toetab tugevalt mõjuvõimu suurendamise projekte, mille eesmärk on edendada naiste osalemist kohalikel valimistel, näiteks projekti WiLD („Naised kohalikus demokraatias“ (Women in Local Democracy)), mille naissoost toetusesaajatest 70 % osutus valituks Armeenia 2013. ja 2014. aasta valimistel, või nende osalemist majanduspoliitika rakendamise protsessis, näiteks praegu Aserbaidžaanis rakendatavat ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) projekti, mille eesmärk on toetada naiste juhitavate ettevõtete loomist Masalli piirkonnas; avaldab heameelt Euroopa Nõukogu projekti „Naiste juurdepääsu parandamine õiguskaitsele viies idapartnerluse riigis“ üle, mille eesmärk on selgitada välja piirangud, mis takistavad naiste võrdset juurdepääsu õiguskaitsele, ja aidata neid piiranguid kõrvaldada, ning tugevdada idapartnerluse riikide suutlikkust töötada välja meetmed tagamaks, et õigussüsteem oleks sooteadlik, sealhulgas õigusspetsialistide koolituse kaudu; ELi toetus seoses Euroopa naabruspoliitikaga 48. rõhutab, et viimase viie aasta jooksul on kulutatud 103 miljonit eurot 121 projektile ja programmile, mille abil edendatakse soolist võrdõiguslikkust Euroopa naabruses asuvates riikides, sealhulgas 5 miljonit eurot idapartnerluse riikidele mõeldud programmile „Naised ettevõtluses“; tõdeb, et EL on juba pakkunud olulisel määral toetust naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonna eesmärkide saavutamisele, sealhulgas TAIEXi vastastikuse abi kaudu, millega aidatakse kaasa avaliku halduse reformile ning soodustatakse aluspõhimõtete ja poliitika alast koostööd; 49. juhib tähelepanu sellele, et kuigi sooline võrdõiguslikkus on naabruspoliitika ja naabruspoliitika rahastamisvahendi horisontaalne põhimõte, tuleks soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas seada täpsemaid ja mõõdetavamaid eesmärke, samuti seoses ELi uue tegevuskavaga soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (2016–2020); rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika riiklikes tegevuskavades tuleb kiiremas korras igakülgselt arvesse võtta soolist võrdõiguslikkust kui strateegiat, mis aitab saavutada soolist võrdõiguslikkust, ja kasutada positiivseid meetmeid; 50. kutsub komisjoni üles kasutama soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist kõikides Euroopa naabruspoliitika ja selle rahastamisvahendi valdkondades ning seega tagama, et töötatakse välja konkreetsed soolise võrdõiguslikkuse eesmärgid ning jälgitakse neid; 51. märgib, et läbivaadatud naabruspoliitika raames tuleks riigipõhistes aruannetes keskenduda partneritega kokku lepitud prioriteetidele; peab tervitatavaks asjaolu, et korrapärased aruanded, milles jälgitakse arenguid naabrusriikides, keskenduvad muu hulgas ka soolisele võrdõiguslikkusele; 52. nõuab tungivalt, et naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse küsimused lisataks idapartneritega peetavate korrapäraste poliitiliste ja inimõiguste alaste dialoogide päevakorda koos kavandatud meetmetega; 53. rõhutab, kui oluline on parlamentaarse diplomaatia roll kõikides eelnimetatud valdkondades ja tõstab esile vajadust vahetada parimaid tavasid; 54. peab oluliseks koguda ühtlustatud andmeid naiste olukorra kohta idapartnerluse riikides; soovitab võtta idapartnerluse riikides naabruspoliitika rahastamisvahendist finantseeritavate projektides kasutusele soolise võrdõiguslikkuse indeks, mille on välja töötanud Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut; 55. rõhutab vajadust pakkuda naabruspoliitika rahastamisvahendi kaudu toetust rohujuure tasandi naisorganisatsioonidele ja kodanikuühiskonnale, kuna nemad saavad kõige paremini jõuda kohaliku elanikkonnani ning aidata teadvustada ja lahendada naiste ja tütarlaste probleeme nendes piirkondades; 56. julgustab liikmesriike looma tugevamaid kahe- ja mitmepoolseid suhteid idapartnerluse riikidega ning aktiivselt jagama üleminekuabi, tehnilist tuge ja kogemusi; usub sellega seoses, et idapartnerluse riikidele geograafiliselt lähedal paiknevad liikmesriigid võivad täita olulist osa tugevamate suhete edendamisel ja teiste liikmesriikide kaasamisel partnerlusse idapartnerluse riikidega; o 57. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
| ||||||||||||||||||||
| Õigusteave - Privaatsuspoliitika |