Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 174,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (edaspidi „ühissätete määrus“)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrust (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2328/2003, (EÜ) nr 861/2006, (EÜ) nr 1198/2006 ja (EÜ) nr 791/2007 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1255/2011(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrust (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond(8),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

–  võttes arvesse oma 11. mai 2016. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika kiirema rakendamise kohta(9),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni innovatsioonile suunatud koostoime kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning muude Euroopa innovatsioonifondide ja ELi programmide vahel(10),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamise ja tulemuslikkuse suurendamise kohta(11),

–  võttes arvesse nõukogu 26. veebruari 2016. aasta järeldusi investeerimise kohta töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. mai 2016. aasta arvamust komisjoni teatise kohta „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“(12),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 9. juuli 2015. aasta arvamust „Partnerluslepinguid ja rakenduskavasid puudutavate läbirääkimiste tulemused“(13),

–  võttes arvesse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat aruannet (COM(2014)0473),

–  võttes arvesse liidu sisepoliitika peadirektoraadi (struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakond B) 2016. aasta juuni uuringut pealkirjaga „Maximisation of synergies between European Structural and Investment Funds and other EU instruments to attain the Europe 2020 goals“, milles käsitletakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning teiste ELi vahendite koostoime suurendamist, et saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid,

–  võttes arvesse liidu sisepoliitika peadirektoraadi (struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakond B) 2016. aasta septembri uuringut pealkirjaga „Evaluation of the Report under Article 16(3) of the CPR“, milles käsitletakse hinnangut ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohasele aruandele,

–  võttes arvesse liidu sisepoliitika peadirektoraadi (struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakond B) 2016. aasta septembri analüüsi pealkirjaga „Financial instruments in the 2014-20 programming period: first experiences of Member States“, milles käsitletakse 2014.–2020. aasta programmitöö perioodi rahastamisvahendeid ja liikmesriikide esialgseid kogemusi,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, eelarvekomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A8-0385/2016),

A.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika kulutused moodustavad olulise osa ELi eelarvest, küündides ligikaudu ühe kolmandikuni kogukuludest;

B.  arvestades, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, mille eelarve on 2014.–2020. aastal 454 miljardit eurot, on ELi peamine investeerimispoliitika vahend ning paljudes liikmesriikides väga oluline avaliku sektori investeeringute allikas, andes tulemuseks töökohtade, majanduskasvu ja investeeringute suurendamise kogu ELis ning piirkondlike ja kohalike erinevuste vähendamise majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamiseks;

C.  arvestades, et partnerluslepingud on aluseks komisjoni esitatud artikli 16 lõike 3 kohasele aruandele;

D.  arvestades, et perioodi 2014–2020 partnerluslepingute ja rakenduskavade läbirääkimiste puhul on olnud tegemist ajakohastatud, tugevalt kohandatud ja intensiivse protsessiga, kus on uus raamistik tulemuslikkuse, eeltingimuste ja valdkondliku keskendumise kohta, kuid see on samas kaasa toonud suured viivitused ühtekuuluvuspoliitika rakendamise tegelikus alustamises, muu hulgas puuduste tõttu mõne piirkonna ja liikmesriigi haldussuutlikkuses, ja seda on veelgi aeglustanud korraldusasutuste määramise menetlus;

E.  arvestades, et kahtlemata ei saanud rakenduskavasid õigel ajal vastu võtta õigusraamistiku hilise vastuvõtmise tõttu 2013. aasta lõpus, sest mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevad läbirääkimised olid pikad ja kokkuleppe saavutamine viibis; arvestades, et seetõttu hakati rakenduskavasid rakendama loiult, mis mõjutas meetme kasutuselevõtmist kohapeal;

F.  arvestades, et ühissätted kehtestati kõigile viiele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondile, mis tugevdas nende omavahelist seotust;

G.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikas on käesoleval perioodil palju poliitilisi ja majanduslikke probleeme nii finantskriisi tõttu, mis viib paljudes liikmesriikides avaliku sektori investeeringute vähenemise ja selleni, et avaliku sektori investeeringute peamisteks vahenditeks jäävad paljudes liikmesriikides Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendid ning liikmesriikide kaasrahastamine, kui ka rändekriisi pärast;

H.  arvestades, et programmitöö perioodil 2014–2020 on ühtekuuluvuspoliitika tänu valdkondlikule keskendumisele ja liidu prioriteetide ja eesmärkide toetamisele omandanud fokuseerituma poliitilise lähenemisviisi;

I.  arvestades, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on sel perioodil rohkem tulemustele orienteeritud ja põhinevad investeerimiskeskkonnal, mis võimaldab suuremat tõhusust;

J.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavad investeeringud peavad olema paremas kooskõlas Euroopa 2020. aasta aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia ning Euroopa poolaasta prioriteetidega;

K.  arvestades, et parema rakendamise rakkerühm on aidanud leevendada rahaliste vahendite eraldamisega seotud kitsaskohti ja mahajäämust;

Jagatud tulemused, teabevahetus ja nähtavus

1.  märgib, et Euroopas on käsil keeruline aeg nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes, mistõttu on kodanike ootustele vastav tulemuslik, majanduskasvule ja tööhõivele suunatud ning piirkondlikele erivajadustele kohasem investeerimispoliitika vajalikum kui kunagi varem, et lahendada liidus töötuse ja sotsiaalse ebavõrdsusega seotud probleemid ja luua Euroopa lisaväärtust; on veendunud, et kodanike usalduse taastamiseks peaks EL ellu viima kohandamisprotsessid, järgimaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9 sätestatud nõudeid;

2.  märgib, et ajavahemiku 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika on põhjalikult ümber töötatud ning see nõuab kõikidel valitsustasanditel muutusi nii mentaliteedis kui ka töömeetodites, sealhulgas horisontaalset koordineerimist ja sidusrühmade kaasamist ning, niivõrd kui see on võimalik, ka kogukonna juhitud kohalikku arengut; juhib tähelepanu asjaolule, et sageli eiratakse hiljutisi ettevaatavaid ja eeskujulikke reforme, kuid et ühtekuuluvuspoliitikat peetakse tihti endiselt pigem tavapäraseks kulupoliitikaks kui investeerimispoliitikaks, millel on käegakatsutavad tulemused;

3.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika projektide põhilises teabevahetuses tuleks keskenduda Euroopa lisaväärtusele, solidaarsusele ja edulugude nähtavusele, rõhutades samal ajal, kui oluline on nii vahetada parimaid tavasid kui ka õppida projektidest, mille eesmärke ei saavutata; nõuab kindlalt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide teemal toimuva teabevahetuse ajakohastamist ja tõhustamist; rõhutab vajadust tuvastada ja rakendada uusi vahendeid ühtekuuluvuspoliitika tulemuste edastamiseks; palub riikide ametiasutustel osana järjekindlast andmebaaside loomisest ja ajakohastamisest investeerida piirkondlikusse teabe- ja andmetekogumisse, võttes arvesse kohalikke ja piirkondlikke vajadusi, eripärasid ja prioriteete (nagu see toimib juba olemasoleva aruka spetsialiseerimise platvormi puhul), mis võimaldaks kodanikel tõhusamalt kontrollida projektide Euroopa lisaväärtust;

4.  rõhutab tõsiasja, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud teabevahetuse ja fondide nähtavuse parandamiseks peab suuremat tähelepanu pöörama sidusrühmade ja toetusesaajate osalemisele ning kodanike mõtestatud kaasamisele ühtekuuluvuspoliitika kujundamisse ja rakendamisse; nõuab lisaks tungivalt, et komisjon, liikmesriigid, piirkonnad ja linnad jagaksid rohkem teavet nii ühtekuuluvuspoliitika saavutuste kui ka sellest saadud õppetundide kohta ja esitaksid kooskõlastatud ja sihipärase tegevuskava;

Valdkondlik keskendumine

5.  kiidab heaks valdkondliku keskendumise, kuna see on osutunud kasulikuks vahendiks, mis on aidanud välja töötada suunitletud poliitikat, viia tulemuslikumalt ellu ELi prioriteete ja strateegiat „Euroopa 2020“ ning edendada teadmiste muutmist innovatsiooniks, töökohtadeks ja majanduskasvuks; kutsub seetõttu liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles tegema selgeid otsuseid investeerimisprioriteetide kohta ning lähtuma projektide valikul Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide seatud selgetest prioriteetidest ning kasutama ühtlustatud ja tõhusaid rakendusmenetlusi;

6.  märgib, et valdkondliku keskendumise analüüs peaks aitama esile tuua seda, kuidas on liikmesriikide strateegilised valikud ja vahendite eraldamine temaatilistele eesmärkidele vastavuses piirkondade konkreetsete vajadustega; peab kahetsusväärseks, et see asjaolu on komisjoni artikli 16 kohases aruandes vähem nähtav;

7.  leiab, et ühtekuuluvuspoliitika tulemusi ja eeliseid tuleb tõhusamalt rõhutada ning seejuures ei ole vähetähtis eesmärk taastada usk Euroopa projekti;

8.  nõuab tungivalt et ühtekuuluvuspoliitika säilitaks valdkondliku keskendumise, võimaldades samal ajal sellist paindlikkust, millest piisaks eri piirkondade, eelkõige vähim arenenud piirkondade erivajadustega arvestamiseks, nagu on sätestatud eeskirjades; kutsub üles investeerima Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid jätkuvalt üleminekupiirkondadesse, et säilitada juba kasutusele võetud ressursside ja jõupingutuste mõju;

9.  rõhutab iseäranis asjaolu, et arvesse tuleks võtta linna- või maapiirkondade, nn mahajäänud piirkondade, üleminekupiirkondade ja püsivate ebasoodsate looduslike või geograafiliste tingimustega piirkondade olukorda ning töötada välja asjakohane ja konkreetne toetuspoliitika nende piirkondade arendamiseks, kellel oleks ilma ühtekuuluvuspoliitikata väga raske arenenud riikidele järele jõuda; palub komisjonil järgida ja tõhustada strateegiaid linnade tegevuskava rakendamiseks koos omavalitsuste ja suurlinnapiirkondadega, mida peetakse ELi kasvukeskusteks; tuletab sellega seoses meelde, et tähtis on võimaldada liikmesriikidele ja piirkondadele piisavat paindlikkust eesmärgiga toetada uusi poliitilisi väljakutseid, näiteks neid, mis on seotud sisserändega (pidades silmas ühtekuuluvuspoliitika esialgseid ja endiselt olulisi eesmärke ning piirkondade konkreetseid vajadusi), ja ühtekuuluvuspoliitika digitaalset mõõdet laiemas mõttes (sh info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning lairibajuurdepääsu küsimusi, mis on seotud digitaalse ühtse turu väljakujundamisega); juhib tähelepanu energialiidu strateegiale, ringmajanduse strateegiale ning ELi kohustustele Pariisi kliimakokkuleppe raames, sest Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidel on oluline roll nende elluviimisel;

10.  on seisukohal, et suuremat tähelepanu tuleks pöörata allpiirkondadele, kus probleemide märkimisväärne kuhjumine väljendub tihti vaesusekolletena, segregeeritud kogukondadena ja puudust kannatavate piirkondadena, kus on suur osakaal tõrjutud rühmadel, näiteks romadel;

11.  toetab ühtekuuluvuspoliitikas suurtele taristuprojektidele keskendumise asemel keskendumist järk-järgult rohkem teadmistepõhise majanduse, innovatsiooni ja sotsiaalse kaasatuse ergutamisele ja osalejate, sealhulgas kodanikuühiskonna osalejate suutlikkuse arendamisele ja mõjuvõimu suurendamisele, võttes samal ajal arvesse eripärasid vähemarenenud piirkondades, kus on endiselt vaja toetust taristu väljaarendamise valdkonnas ja kus turupõhised lahendused ei ole alati võimalikud, unustamata aga ka paindlikkust, et iga liikmesriik saaks teha investeeringuid kooskõlas oma partnerluskokkulepetes sätestatud majanduse, sotsiaalse ja territoriaalse arengu edendamise prioriteetidega;

12.  on arvamusel, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, sh eriti Euroopa territoriaalse koostöö programme tuleks kasutada kvaliteetsete töökohtade ning kvaliteetsete elukestva õppe ja kutseõppe või ümberõppe süsteemide, sh koolide taristu loomiseks ja nende loomise stimuleerimiseks, et võimaldada töötajatel headel tingimustel kohaneda tööelu muutuva reaalsusega, samuti jätkusuutliku majanduskasvu, konkurentsivõime ja arengu ning ühise heaolu ergutamiseks, et saavutada sotsiaalselt õiglane, jätkusuutlik ja kaasav Euroopa, pannes erilist rõhku kõige vähem arenenud aladele ja sektoritele, kus on struktuurseid probleeme, ning kõige haavatavamate ja kaitsetumate ühiskonnarühmade, eriti noorte (koostoimes selliste programmidega nagu Erasmus+) ning kõige madalamate oskuste või kvalifikatsiooniga isikute toetamisele, edendamaks suuremat tööhõivet ringmajanduse abil ja vältimaks varajast haridussüsteemist lahkumist; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Sotsiaalfond (ESF) on vahend, mis toetab avaliku huviga seotud poliitika rakendamist;

13.  väljendab muret, et töötus – eelkõige noorte ja naiste töötus ning töötus maapiirkondades – püsib vaatamata kõigile jõupingutustele paljudes liikmesriikides väga kõrge ning ühtekuuluvuspoliitika peab ka siin pakkuma lahendusi; soovitab komisjonil pöörata rohkem tähelepanu ühtekuuluvuspoliitika mõjule tööhõive edendamisele ja töötuse vähendamisele; märgib seoses sellega, et noorte tööhõive algatus on 20 toetuskõlblikus liikmesriigis integreeritud 34 ESFi programmi, mis võimaldab seetõttu töötutel noortel sellest algatusest kasu saada, et kindlaks määrata oma oskused ja kvalifikatsioonid; väljendab siiski muret selle pärast, et noorte tööhõive algatuse rakendamise alustamine on viibinud, ja selle pärast, kuidas teatud piirkondades noorte tööhõive algatust rakendatakse; nõuab tungivalt, et liikmesriigid pingutaksid rohkem sisulise ja tuntava mõju kiireks ja edukaks saavutamiseks investeeritud rahaliste vahendite mõjul, eelkõige seoses ettemaksetena eraldatud vahenditega, ning noorte tööhõive algatuse nõuetekohaseks rakendamiseks ning noortele töötajatele inimväärsete töötingimuste tagamiseks; nõuab, et eelkõige tuleb arvesse võtta äriringkondade tegelikke vajadusi ja kasutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde koolitusvajaduste täitmiseks, et luua tõelisi tööhõivevõimalusi ja saavutada pikaajaline tööhõive; on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitikas peaks käsitlema eelkõige noorte töötuse vastu võitlemist, sotsiaalset kaasamist ja tulevasi demograafilisi probleeme, millega Euroopa praegu ja lähitulevikus silmitsi seisab; nõuab noorte tööhõive algatuse jätkamist ka pärast 2016. aastat, et teha edasisi pingutusi noorte tööpuudusega võitlemiseks, kuid sealjuures muuta kohustuslikuks selle põhjalik tegevusanalüüs, et saavutada parandused, mida on vaja selle tõhusamaks muutmiseks;

14.  väljendab tõsist muret, et noortegarantii puhul, millele eraldatakse 2014.–2020. aastal Euroopa Sotsiaalfondi ja spetsiaalse noorte tööhõive algatuse kaudu kokku 12,7 miljardit eurot ja mida sellise rahastamise tõttu juba peetakse noorte tööhõive tõstmiseks tehtavate jõupingutuste liikumapanevaks jõuks, ei ole komisjon viinud läbi kulude-tulude analüüsi, mis on kõikide komisjoni oluliste algatuste puhul standardmenetlus; märgib, et seetõttu puudub teave selle garantii üle-euroopalise rakendamise võimalike üldiste kulude kohta ning, nagu Euroopa Kontrollikoda on rõhutanud, on oht, et kogu rahastamise summa ei pruugi olla piisav;

15.  rõhutab, kui tähtis on teabevahetus ja eelkõige digitaalne side, mille kaudu teave võimaliku abi kohta koolituse, praktikakoha või Euroopa Liidu fondidest kaasrahastatud töökoha leidmisel saab jõuda võimalikult paljude noorteni; nõuab tihedamat teabevahetust, et edendada selliseid portaale nagu DROP'PIN ja EURES ning suurendada võimalusi noorte liikuvuseks siseturul, mida peetakse suurimaks kasutamata potentsiaaliks võitluses tööpuuduse vastu ELis;

16.  palub komisjonil tagada, et liikmesriigid järgiksid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetatavate projektide elluviimisel puuetega inimeste õiguste konventsiooni, sh eesmärki soodustada üleminekut puudega inimeste hooldusasutustes elamiselt kogukonnas elamisele;

17.  tuletab meelde, et üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrgu lõpuleviimine on Euroopa transpordipoliitika prioriteet ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on selle projekti elluviimisel väga olulised vahendid; rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide võimalused tuleb ära kasutada üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrgu ja üldise võrgu potentsiaali ühendamiseks piirkondliku ja kohaliku transporditaristuga; tunnistab Ühtekuuluvusfondi tähtsust Euroopa taristu ja ühenduvuse parandamisel ning nõuab nimetatud fondi säilitamist 2020. aasta järgses uues finantsraamistikus;

18.  rõhutab, et transpordi mitmeliigilisus peaks olema oluline element Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavate taristuprojektide hindamisel, aga see ei tohiks olla esitatud projektide hindamise ainuke kriteerium, eriti selliste liikmesriikide puhul, kes peavad transporditaristusse tegema väga suuri investeeringuid;

19.  rõhutab vajadust säilitada traditsioonilised tegevusalad, sealhulgas käsitöötraditsioon ja sellega seonduvad oskused, ning vajadust koostada strateegiad traditsiooniliste tegevusaladega seotud ettevõtluse kasvu soodustamiseks, et säilitada selle sektori kultuuriline identiteet; juhib tähelepanu vajadusele toetada kutseõppega seotud praktilist tööd ning noorte oskustööliste liikuvust;

Eeltingimused

20.  rõhutab, et eeltingimuste tõhus kontrollimine on vajalik andmete säilitamiseks püüdluste ja saavutuste kohta; on seisukohal, et eeltingimused, eriti aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) eeltingimus, on osutunud kasulikeks, ning soovitab nende jätkuvat parandamist; rõhutab, et mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tugevdamisele tuleks pöörata rohkem tähelepanu;

21.  juhib tähelepanu asjaolule, et märkimisväärne osa eeltingimustest on veel täitmata; nõuab seepärast praeguse olukorra analüüsimist ja sihipärast tegutsemist selle puuduse kõrvaldamiseks, tegemata samas järeleandmisi vahendite optimaalse kasutusele võtmise osas ning vähendamata ühtekuuluvuspoliitika tõhusust;

Tulemuspõhine eelarvestamine

22.  rõhutab, et perioodi 2014–2020 õigusraamistik ja partnerluslepingud on kaasa toonud tugevalt tulemustele keskendunud ühtekuuluvusprogrammid ning et sellisest lähenemisviisist võiks eeskuju võtta ka ELi eelarve muude osade kulude puhul; peab tervitatavaks selliste ühiste näitajate kehtestamist, mis võimaldavad tulemusi mõõta ja võrrelda; on seisukohal, et töö näitajate kallal peab jätkuma, et parandada tõendeid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kulude kohta ja optimeerida projektide väljavalimist;

23.  juhib tähelepanu sellele, et oluline uuendus on olnud niisuguse valdkondliku keskendumise kasutuselevõtt, mille puhul investeeringud keskenduvad kindlatele eesmärkidele ja prioriteetidele, mis vastavad kõikide valdkondade kohta konkreetselt kokku lepitud tulemusnäitajatele ja eesmärkidele;

24.  tuletab meelde, et kõikide liikmesriikide jaoks loodi tulemusreserv, mis moodustab 6 % Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele eraldatud ressurssidest; tuletab meelde, et riikide 2017. aasta aruannete ja 2019. aastal tulemuste läbivaatamise põhjal eraldatakse reserv ainult nende programmide ja prioriteetide jaoks, mis on oma vahe-eesmärgid saavutanud; nõuab paindlikkust uute tulemusreservi kulukohustuste võtmisel, kui programmid on saavutanud oma eesmärgid ja vahe-eesmärgid lähiaastatel; palub komisjonil hinnata, kas tulemusreservil on tõepoolest lisaväärtus või on see põhjustanud täiendavat bürokraatiat;

Euroopa poolaasta

25.  võtab teadmiseks, et liikmesriigid on programmitöö protsessis leidnud, et enam kui kaks kolmandikku 2014. aastal vastu võetud riigipõhistest soovitustest on ühtekuuluvuspoliitika investeeringute seisukohast asjakohased, ja väljendab heameelt seoses asjaoluga, et nad on seda oma programmitöö prioriteetide puhul arvesse võtnud; möönab, et riigipõhiste soovituste tõttu võidakse lähiajal muuta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programme, et tagada toetus liikmesriikide struktuurireformidele; juhib tähelepanu asjaolule, et riigipõhised soovitused ja riiklikud reformikavad kujutavad endast selget seost Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning Euroopa poolaasta protsesside vahel;

26.  rõhutab ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta vahelise tasakaalustatud seose olulisust, kuna mõlemad töötavad strateegia „Euroopa 2020“ raames samade eesmärkide saavutamise suunas, piiramata aluslepingutes sätestatud sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamist erinevuste vähendamiseks; on arvamusel, et peaksime uuesti hindama Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi maksete peatamise mõistlikkust Euroopa poolaasta eesmärkidest kõrvalekaldumise korral, sest see võib majanduskasvu ja töökohtade edendamise asemel anda vastupidise tulemuse;

Koostoime ja rahastamisvahendid

27.  märgib, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul perioodil 2014–2020 kehtiv õigusraamistik toetab rahastamisvahendeid; rõhutab siiski, et toetuste kasutamine on möödapääsmatu; nendib, et fookus tundub olevat järkjärgulisel üleminekul toetustelt laenudele ja tagatistele; toonitab, et seda arengusuunda on toetanud Euroopa investeerimiskava ja hiljuti loodud Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI); märgib ühtlasi, et mitut fondi hõlmava käsitusviisi kasutamine tundub jätkuvalt keeruline; arvestades selliste vahendite keerukust, rõhutab, kui oluline on asjakohaselt toetada kohalikke ja piirkondlikke asutusi nende ametnike koolitamisel, kes vastutavad vahendite haldamise eest; juhib tähelepanu sellele, et rahastamisvahendid võiksid pakkuda lahendusi ELi eelarve tõhusaks kasutamiseks, aidates koos toetustega kaasa investeeringute suurendamisele, et hoogustada majanduskasvu ja luua säästvaid töökohti;

28.  juhib tähelepanu sellele, et EFSIga püütakse saavutada eraldi eesmärke ning et seda tuuakse kiirest rakendamisest ja käimasolevate tegevuste tulemustest rääkides näiteks kui edulugu, vaatamata märkimisväärsetele puudustele, nagu ebapiisav täiendavus; palub seda silmas pidades komisjonil tuua välja konkreetsed andmed EFSI poolt majanduskasvule ja tööhõivele avaldatava mõju kohta ning esitada pärast selle hindamist Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide edukama kasutamise võimaldamiseks õpimomendid uueks programmitöö perioodiks pärast 2021. aastat; palub esitada lisaks Euroopa Kontrollikoja arvamusele nr 2/2016(14) ka analüüsi EFSI panuse kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eesmärkide täitmisse ja ülevaate selle kohta, mida EFSI on saavutanud oma prioriteetide osas;

29.  juhib siiski tähelepanu andmete puudumisele rahastamisvahenditega saavutatud tulemuste ja tagajärgede kohta ning üksnes kaudsele seosele kõnealuste rahastamisvahendite ning ELi üldiste eesmärkide ja prioriteetide vahel;

30.  märgib, et komisjoni artikli 16 kohane aruanne ei sisalda kuigi palju teavet eri programmide ning muude poliitikavaldkondade vahendite vahelise kooskõlastamise ja koostoime kohta ning ei ole ka alati esitanud usaldusväärseid andmeid Euroopa Sotsiaalfondi ja noorte tööjõu algatuse programmide oodatavate tulemuste kohta; rõhutab, et ühise määruse kehtestamine viie Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi kohta on suurendanud nendevahelist koostoimet, muu hulgas ühise põllumajanduspoliitika teise samba osas; on veendunud, et koostoimet muude meetmete ja vahenditega, sealhulgas EFSI ja muude rahastamisvahenditega, tuleks investeeringute mõju suurendamiseks parandada; rõhutab, et riigiabi eeskirjad on kohaldatavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele, kuid mitte EFSI-le ega programmile „Horisont 2020“, ning et see tekitab probleeme fondide, programmide ja rahastamisvahendite koostoime suurendamisel; rõhutab, et vajaliku täiendavuse ja koostoime tagamiseks EFSI, rahastamisvahendite ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahel tuleks riigiabi eeskirjade küsimust põhjalikumalt uurida, et seda vastavalt selgitada, lihtsustada ja kohandada; kutsub komisjoni üles koostama korraldusasutustele põhjalikud suunised EFSI ühendamiseks koostöös liikmesriikidega ja otse hallatavate rahastamisvahenditega, sealhulgas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, Euroopa ühendamise rahastu ja programmiga „Horisont 2020“;

31.  toetab rahastamisvahendite jätkuvat tasakaalustatud kasutamist, kui need omavad lisaväärtust ja ei kahjusta tavapärast toetamist ühtekuuluvuspoliitika raames; rõhutab siiski, et see peaks toimuma ainult pärast rahastamisvahendite osatähtsuse hoolikat hindamist ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide täitmisel; rõhutab, et kõigil piirkondadel tuleb säilitada mitmekesised rahastamisvõimalused, samas kui teatavates valdkondades jäävad toetused kõige kohasemaks vahendiks majanduskasvu ja tööhõive eesmärkide saavutamisel; palub, et komisjon esitaks ettepaneku stiimulite kohta, et korraldusasutused oleksid paremini teavitatud rahastamisvahendite kasutusvõimalustest ja kasutusvaldkondadest, ja analüüsiks koostöös liikmesriikidega ja keskselt hallatavate programmide toetuste ja tagasimakstava abi haldamise kulusid; rõhutab, et rahastamisvahendeid käsitlevad selged, järjepidevad ja sihipärased eeskirjad, mis aitavad lihtsustada ettevalmistus- ja rakendamisprotsessi vahendite haldajate ja toetusesaajate jaoks, on nende tulemuslikuks rakendamiseks võtmetähtsusega; juhib tähelepanu peatselt avaldatava regionaalarengukomisjoni algatusraportile „Sobivaim rahastamisvahendite kombinatsioon Euroopa piirkondadele: rahastamisvahendite ja toetuste tasakaalustamine ELi ühtekuuluvuspoliitikas“ (2016/2302(INI));

Lihtsustamine

32.  märgib, et programmitöö perioodi 2014–2020 üks põhieesmärke on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest abi saamise lihtsustamine abisaajate jaoks, ja tunnistab, et lihtsustamine on peamisi tegureid rahastamisele juurdepääsu parandamisel;

33.  väljendab heameelt selle üle, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide praegune ajakohastatud õigusraamistik pakub uusi lihtsustamise võimalusi, osutades ühistele abikõlblikkuse eeskirjadele, lihtsustatud kuluvõimalustele ja e-valitsusele; peab siiski kahetsusväärseks, et komisjoni artikli 16 lõike 3 kohane aruanne ei hõlma konkreetset teavet lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise kohta; rõhutab vajadust teha suuremaid jõupingutusi lihtsustatud kuluvõimaluste täieliku potentsiaali arendamiseks halduskoormuse leevendamise eesmärgil; märgib, et nii abisaajad kui ka korraldusasutused vajavad olulisi lihtsustamismeetmeid, mis keskenduksid riigihangetele, projekti juhtimisele ja audititele nii programmi rakendamise ajal kui ka selle järel;

34.  palub, et komisjon viiks seetõttu läbi ELi rahastusega (nii toetuste kui ka rahastamisvahendite kujul) kaasneva halduskoormuse kulude järjepideva hindamise, pidades muu hulgas silmas selliseid aspekte nagu aeg, kulud ja bürokraatia, tuginedes perioodil 2007–2013 ja uue perioodi alguses alates 2014. aastast kogunenud tõenditele;

35.  soovitab tulevasel programmitöö perioodil alates 2021. aastast kõigil valitsemistasanditel töötada ühtse auditi süsteemi suunas ja kaotada mitmekordne kontroll erinevatel valitsustasanditel; palub tungivalt, et komisjon täpsustaks praeguste suuniste ulatust ja õiguslikku seisundit Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide suhtes ja töötaks tihedas koostöös korraldusasutuste ja kõigi asjaomaste tasandite auditeerimisasutustega välja auditeerimisküsimuste ühise tõlgenduse; kordab, et lihtsustamise valdkonnas on vaja täiendavat arengut, sh eriti noortele suunatud programmide puhul, suurendades muu hulgas kontrollimeetmete proportsionaalsust; väljendab heameelt seoses Euroopa Komisjoni moodustatud lihtsustamise kõrgetasemelise töörühma esialgsete tulemustega;

36.  soovitab luua standardmenetlused rakenduskavade koostamiseks ja haldamiseks, eriti olukordadeks, mis hõlmavad arvukaid territoriaalse koostöö programme;

Haldussuutlikkus

37.  märgib, et liikmesriikidel on erinev halduskultuur ja erinev tulemuslikkus oma poliitikaraamistikus, millest aga eeltingimused peaksid aitama üle saada; rõhutab vajadust tugevdada ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta raames prioriteedina haldussuutlikkust, eelkõige liikmesriikides, kus rahaliste vahendite kasutamise tase on madal; märgib, et liikmesriikidele, piirkondadele ja kohalikele omavalitsusüksustele tuleb rahastustaotluste koostamise ajal pakkuda tehnilist, asjatundlikku ja praktilist abi; hindab kõrgelt vahendi JASPERS tulemusi ja kordab, et investeeringute puudulik planeerimine põhjustab olulisi viivitusi projektide elluviimisel ja vahendite ebatõhusat kasutamist;

38.  juhib tähelepanu sellele, et mõnede programmide aeglane käivitamine, keerukate projektidega seotud vähene haldussuutlikkus, täheldatud viivitused projektide lõpetamisel, liikmesriikide halduskoormus, liigne reguleerimine ja vead riigihankemenetlustes on peamised takistused ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel; peab koostöös liikmesriikidega toimuvas eelarve täitmises äärmiselt tähtsaks selliste tarbetult keeruliste protsesside ja menetluste kindlakstegemist ning lihtsustamist, mis tekitavad lisakoormust nii ametiasutustele kui ka toetusesaajatele; juhib tähelepanu sellele, et haldussuutlikkust tuleb pidevalt parandada, jälgida ja tugevdada; on seetõttu arvamusel, et sellega seoses tuleb kasutada toimivaid ja paindlikke e-halduse lahendusi ning parandada teavitamist ja koordineerimist liikmesriikide vahel; rõhutab lisaks vajadust pöörata rohkem tähelepanu haldustöötajate koolitamisele;

39.  juhib tähelepanu sellele, et lihtsustamisega seotud kohandatud õigusraamistikud, tingimused ja lahendused (näiteks Taiex Regio Peer 2 Peer piirkondadevaheline vahetussüsteem) võivad haldussuutlikkust silmas pidades täita erinevate piirkondade vajadusi ja lahendada nende probleeme tulemuslikumalt;

Euroopa territoriaalne koostöö

40.  rõhutab, eelkõige piirialade ebavõrdsuse vähendamise seisukohast, et Euroopa territoriaalse koostöö Euroopa lisaväärtus peaks kajastuma ka ühtekuuluvuspoliitika selle eesmärgi eraldiste suurendamises ning see tuleks esimesel võimalusel ette võtta; kutsub samal ajal liikmesriike üles tagama vajalikud kaasrahastamisvahendid; rõhutab, et see vahend tuleb ühtekuuluvuspoliitikas säilitada ka pärast 2020. aastat ning see peaks olema üks põhielemente;

41.  rõhutab makropiirkondlike strateegiate olulisust, mis on tõestanud oma kasulikkust piirkondliku koostöö arendamise ja kaasatud piirkondade majanduse arengu vahenditena; tuletab meelde kohalike ja piirkondlike ametiasutuste olulist rolli kõnealuses strateegias sisalduvate algatuste edukuses;

42.  soovitab intensiivsemalt kasutada muudetud ja täiendatud ETKRi õiguslikku vahendit territoriaalse koostöö õigusliku alusena;

43.  teeb ettepaneku siduda RIS3 püsivalt piirkondadevahelise koostööga ELi-ülesel tasandil, kasutades selleks eelistatavalt Interregi programmi püsielementi;

44.  rõhutab, et tulemustele orienteerituse kontseptsiooni jaoks on vaja tagada projektide tasandil kvaliteetne koostöö Interregi programmidega ning kohandada hindamismeetodeid ja -kriteeriume, et võtta arvesse iga programmi eripära; kutsub komisjoni, liikmesriike ja korraldusasutusi üles tegema koostööd ning vahetama teavet ja parimaid tavasid nii, et tulemustele orienteeritust rakendataks ja käsitletaks võimalikult tulemuslikult, arvestades Euroopa territoriaalse koostöö eripära;

45.  rõhutab Interregi programmide rahastamisvahendite kasutamise võimalusi, sest täiendavate toetustena aitavad need investeeringute suurendamise, uute töökohtade loomise, paremate tulemuste saavutamise võimaldamise ja projektide tõhusamaks muutmise kaudu toetada VKEsid ning arendada teadusuuringuid ja innovatsiooni;

46.  väljendab kahetsust üldsuse vähese teadlikkuse pärast Euroopa territoriaalse koostöö programmidest ja nende programmide ebapiisava läbipaistvuse pärast ning nõuab tõhusamat teavitamist lõpetatud projektide tulemustest; kutsub komisjoni, liikmesriike ja korraldusasutusi üles looma koostöömehhanisme ja ulatuslikke institutsioonilisi platvorme, et tagada suurem nähtavus ja teadlikkuse suurenemine; kutsub komisjoni üles andma ülevaate Euroopa territoriaalse koostöö programmide ja projektide senistest saavutustest;

Partnerluspõhimõte ja mitmetasandiline valitsemine

47.  kiidab heaks käesoleva rahastamisperioodi läbirääkimistel kokku lepitud käitumisjuhendi, mis sisaldab hästi toimiva partnerluse miinimumnõudeid; nendib, et juhend on parandanud partnerluspõhimõtte rakendamist enamikus liikmesriikides, kuid väljendab kahetsust, et paljud liikmesriigid on partnerluslepingute ja rakenduskavade läbirääkimised ja täideviimise suures osas tsentraliseerinud; rõhutab vajadust tagada piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ning muude sidusrühmade aktiivne osalemine kõigis etappides ning nõuab seetõttu, et edaspidi oleks tagatud nende tõeline kaasamine läbirääkimistel ja rakendamisprotsessis, arvestades iga riigi konkreetseid institutsioone; usub, et liigne tsentraliseerimine ja usalduse puudumine on samuti põhjustanud viivitusi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisel, sest mõned liikmesriigid ja korraldusasutused ei ole kuigi innukad andma kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele suuremat vastutust ELi vahendite haldamise eest;

48.  rõhutab, et komisjon peab selgitama liikmesriikide ja piirkondade tulemuslikkust seoses ühissätete määruse artiklis 5 sätestatud põhimõtetega, pannes eriti rõhku sellele, kuidas ergutada valitsust partnerluspõhimõtet täielikult kohaldama; rõhutab, et ELi ühtekuuluvuspoliitika parema tunnustamise eeltingimuseks on jagatud vastutus;

49.  toetab komisjoni uut käsitusviisi, mis seisneb spetsiifiliste töörühmade loomises, see tähendab, et luuakse projektimeeskonnad, kelle eesmärk on tagada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendite parem haldamine liikmesriikides, ning kutsub üles seda lähenemisviisi edasi arendama;

50.  rõhutab, et tuleviku ühtekuuluvuspoliitika peab kaasama toetavaid meetmeid, mis aitaksid põgenikke edukalt integreerida ELi tööturule, aidates nii kaasa majanduskasvule kui ka üldisele ohutuse tagamisele ELis;

Tulevane ühtekuuluvuspoliitika

51.  rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid aitavad liikmesriikides kaasa SKP, töökohtade loomise ja majanduse kasvule – see on oluline tahk, mida tuleks arvesse võtta ka 2017. aastal esitatavas seitsmendas ühtekuuluvust käsitlevas aruandes; juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et olulised investeeringud vähemarenenud piirkondadesse aitavad kaasa SKP kasvule ka arenenumates liikmesriikides; leiab, et kui Ühendkuningriigi valitsus peaks ametlikult käivitama artikli 50, tuleks seitsmendas ühtekuuluvust käsitlevas aruandes arvesse võtta ka Brexiti võimalikku mõju struktuuripoliitikale;

52.  on arvamusel, et SKP ei pruugi olla ainus õiguspärane näitaja vahendite õiglase jaotamise tagamiseks, ja et edaspidi tuleks vahendite eraldamise üle otsustamisel arvesse võtta ka konkreetseid territoriaalseid vajadusi ja programmiga hõlmatud piirkondade arendamiseks kokkulepitud programmi prioriteetide tähtsust; peab oluliseks, et edaspidi kaalutaks lisaks SKP-le ka uute dünaamiliste näitajate kasutusele võtmist; märgib, et paljud Euroopa piirkonnad seisavad silmitsi kõrge töötuse määra ja elanikkonna vähenemisega; palub komisjonil kaaluda nn demograafilise näitaja väljatöötamist ja kasutusele võtmist;

53.   tuletab meelde, et märkimisväärne hulk riiklikke investeeringuid tehakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil; rõhutab, et Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteem (ESA) ei tohi piirata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimet teha vajalikke investeeringuid, kuna see takistaks liikmesriikidel kaasfinantseerida struktuurifondidest toetuse saamiseks kõlblikke projekte ja muudaks nii võimatuks nende oluliste rahaliste vahendite kasutamise majanduskriisist väljumiseks ning majanduskasvu ja tööhõive taastamiseks; soovitab tungivalt komisjonil ESA rangelt ühe aasta põhine lähenemisviis ümber hinnata, nii et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavaid avaliku sektori kulusid loetaks kapitaliinvesteeringuteks ning mitte üksnes võlaks või tegevuskuluks;

54.  rõhutab, et Euroopa territoriaalset koostööd, mis toetab Lissaboni lepingus sätestatud territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõtet laiemalt, on võimalik parandada; ergutab seetõttu kõiki tulevast poliitikat käsitlevate läbirääkimistega seotud sidusrühmi tugevdama seda territoriaalse ühtekuuluvuse mõõdet; palub, et komisjon omistaks Euroopa territoriaalsele koostööle seitsmendas ühtekuuluvusaruandes vajalikul määral tähtsust;

55.  on seisukohal, et tulevikus tuleb säilitada valdkondlik keskendumine, kuna see on tõestanud oma toimivust; ootab komisjonilt ülevaadet selle kohta, milliseid saavutusi on valdkondlik keskendumine ühtekuuluvuspoliitikas kaasa toonud;

56.  on veendunud, et edasine tulemuslikkusele orienteeritud ühtekuuluvuspoliitika peab põhinema püüdluste ning saavutatud tulemuste ja mõju mõõtmiseks sobivatel andmetel ja näitajatel ning eelneval kogemusel kohalikul ja piirkondlikul tasandil asjaomases valdkonnas (tulemuspõhine eelarvestamine, eeltingimused ja valdkondlik keskendumine), kuna see annab kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele, sealhulgas neile, kes ei ole seni püüdnud asjaomast käsitusviisi kohaldada, selged praktilised suunised ühtekuuluvuspoliitika põhimõtete rakendamiseks;

57.  rõhutab, et edaspidi on vaja olemasolevad rahalised vahendid kiiremini kasutusele võtta ning kulusid tasakaalustatumalt suurendada kogu programmitsükli jooksul, et muu hulgas vältida nn retrospektiivsete projektide sagedast kasutamist, mille eesmärk on tihti vältida automaatset kulukohustustest vabastamist programmitöö perioodi lõpus; on seisukohal, et pärast üldmääruse ning fonde käsitlevate määruste vastuvõtmist saab rakenduskavade rakendamisega järgmisel rahastamisperioodil alates 2021. aastast kiiremini alustada, sest perioodi 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika jõupingutustega on liikmesriigid saanud juba tulemuslikkusele orienteeritud poliitika kogemuse; juhib seoses sellega tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid peaksid vältima viivitusi rakenduskavade korraldusasutuste määramisel;

58.  nõuab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmise seadusandlik protsess viidaks lõpule 2018. aasta lõpuks, nii et tulevase ühtekuuluvuspoliitika õigusraamistiku saaks pärast seda kiiresti vastu võtta ja see jõustuks viivitamata alates 1. jaanuarist 2021;

59.  leiab, et ühtekuuluvuspoliitika peab jätkuvalt hõlmama kõiki liikmesriike ja kõiki Euroopa piirkondi ning et selle poliitika tulevase edu eelduseks on Euroopa rahastamisvahenditele juurdepääsu lihtsustamine;

60.  on veendunud, et innovatsiooni ja aruka spetsialiseerumise vaim peavad koos säästva arenguga jääma ühtekuuluvuspoliitika oluliseks hooandjaks; rõhutab, et arukas spetsialiseerumine peaks olema tulevase ühtekuuluvuspoliitika peamine mehhanism;

61.  rõhutab, et kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku teises pooles on suur oht maksetaotluste kuhjumiseks alamrubriigis 1b, ja nõuab piisaval tasemel maksete assigneeringute kättesaadavaks tegemist igal aastal praeguse finantsperspektiivi lõpuni, et hoida ära tasumata arvete uus kuhjumine; rõhutab seepärast, et kolmel ELi institutsioonil on vaja välja töötada uus ühine maksekava aastateks 2016–2020 ja selle suhtes kokku leppida, et kavas esitataks selge strateegia kõigi maksevajaduste täitmiseks kuni kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku lõpuni;

62.  soovitab komisjonil analüüsida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide investeeringute tegelikku mõju eelmistel programmitöö perioodidel ning seda, mil määral on investeeritud vahendite abil saavutatud Euroopa eesmärke, ning teha algatuseks järeldusi positiivsete ja negatiivsete kogemuste kohta, et lisada investeerimisprotsessile väärtust;

o
o   o

63.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele ning liikmesriikide valitsustele ja riiklikele ja piirkondlikele parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320. (2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289. (3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470. (4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 487. (5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259. (6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 303. (7) ELT L 149, 20.5.2014, lk 1. (8) ELT L 169, 1.7.2015, lk 1. (9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0217. (10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0311. (11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0419. (12) ELT C 303, 19.8.2016, lk 94. (13) ELT C 313, 22.9.2015, lk 31. (14) Euroopa Kontrollikoja arvamus nr 2/2016 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (millega muudetakse määrusi (EL) nr 1316/2013 ja (EL) 2015/1017) ettepaneku kohta ning sellele lisatud vastavalt määruse (EL) 2015/1017 artikli 18 lõikele 2 tehtud komisjoni hindamine.