Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 287 lõike 4 teisele lõigule koostatud kontrollikoja eriaruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2015. aasta üldeelarvet(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2015. aasta konsolideeritud raamatupidamise aastaaruannet (COM(2016)0475 – C8‑0338/2016)(2),

–  võttes arvesse kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2015 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(3),

–  võttes arvesse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 287 tehtud kontrollikoja kinnitavat avaldust(4) 2015. aasta raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsuse ja selle aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta,

–  võttes arvesse oma 27. aprilli 2017. aasta otsust Euroopa Liidu 2015. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (III jagu – Komisjon)(5) ja oma resolutsiooni tähelepanekutega, mis on selle otsuse lahutamatu osa,

–  võttes arvesse nõukogu 21. veebruari 2017. aasta soovitust komisjoni tegevusele heakskiidu andmise kohta 2015. aasta eelarve täitmisel (05876/2017 – C8‑0037/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 317, 318 ja 319,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(6), eriti selle artikleid 62, 164, 165 ja 166,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 93 ja IV lisa,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8‑0160/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõike 1 kohaselt täidab komisjon eelarvet ja haldab programme ning vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 317 täidab ta eelarvet koostöös liikmesriikidega omal vastutusel ning järgides usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid;

B.  arvestades, et kontrollikoja eriaruannetes käsitletakse rahaliste vahendite kasutamisega seotud probleeme ja seetõttu on need Euroopa Parlamendi jaoks kasulik teabematerjal, mis aitab tal eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutava institutsiooni rolli täita;

C.  arvestades, et Euroopa Parlamendi tähelepanekud kontrollikoja eriaruannete kohta on Euroopa Liidu 2015. aasta üldeelarve (III jagu – Komisjon) täitmisele heakskiidu andmist käsitleva Euroopa Parlamendi eespool nimetatud 27. aprilli 2017. aasta otsuse lahutamatu osa;

I osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 18/2015 „Raskustes olevatele riikidele antud finantsabi“

1.  võtab leiud ja soovitused, mis on esitatud kontrollikoja eriaruandes, teadmiseks;

2.  väljendab esimese eriaruande üle, mille kontrollikoda on liidu majanduse juhtimise kohta koostanud, heameelt ning jääb huviga ootama järgmisel aastal avaldatavaid aruandeid;

3.  peab kahetsusväärseks, et kuigi see hõlbustaks võrdlemist, ei ole kontrollikoda käsitlenud oma aruandes kõiki liikmesriike, kes on alates finantskriisi algusest finantsabi saanud, ja muu hulgas ei ole käsitletud Kreeka programmi;

4.  väljendab heameelt, et kontrollikoda koostab Kreeka kohta eraldi eriaruande; kutsub kontrollikoda üles kummagi eriaruande tulemusi võrdlema ja käsitlema eelkõige Kreeka aruande kohta Euroopa Parlamendi antud soovitusi, sh keskmises ja pikas perspektiivis saavutatavaid tulemusi (nt käimasolev võimaliku võlakergenduse arutelu);

5.  palub kontrollikojal töökvaliteedi parandamiseks selles valdkonnas inimressursse ja asjatundlikkust suurendada; palub kontrollikoda seni, kui see on toimunud, võtta täielikult arvesse välisekspertide aruandeid, mida ta taotles auditite jaoks taustteabe saamiseks;

6.  juhib tähelepanu asjaolule, et kontrollikoda piirdus oma auditi puhul väga lühikese ajaga ja finantsabi konkreetse stsenaariumiga, nagu nõukogu oli otsustanud, võtmata arvesse muid võimalikke eelarve tasakaalustamatuse lahendusi, mida avaliku ja akadeemilise arutelu käigus juba arutati, nagu ühine vastutus riigi võlakohustuste eest või võlakergendus;

7.  väljendab kahetsust, et aruandes pööratakse tähelepanu vaid finantsabi haldamisele, kuid ei analüüsita ega seata küsimärgi alla programmi sisu ega finantsabi osutamiseks kokku lepitud tingimusi;

8.  võtab teadmiseks, et eriaruandes kirjeldatakse üksnes liidu poliitilisel tasandil võetud spetsiaalseid meetmeid ja programmide põhijooni; julgustab kontrollikoda analüüsima, kas võetud meetmed olid programmide eesmärkide seisukohast asjakohased ning milline on olnud nende koostoime laiema poliitikaraamistiku ja pikaajaliste eesmärkidega, sh strateegiaga „Euroopa 2020“;

9.  võtab teadmiseks, et finantsabiprogrammide eesmärk oli abisaajate riikide naasmine finantsturgudele, jätkusuutliku riigirahanduse saavutamine ning majanduskasvu taastumine ja töötuse vähenemine; väljendab kahetsust, et kontrollikoja leidudes ei ole täiel määral analüüsitud, kas programmi tulemused vastavad nendele eesmärkidele;

10.  märgib, et kontrollikoda keskendus oma järeldustes eelkõige komisjonile kui finantsabi haldajale, kuid on seisukohal, et parema mõistmise huvides oleks tulnud rohkem tähelepanu pöörata Rahvusvahelisele Valuutafondile ja Euroopa Keskpangale, kes algusest peale toetasid komisjoni programmide ettevalmistamisel ja järelevalves;

11.  jagab komisjoni seisukohta, et nõukogu ja teiste partnerite rolli programmi koostamisel ja haldamisel on alahinnatud; palub kontrollikojal ja komisjonil analüüsida nõukogu võetud meetmete asjakohasust, Euroopa Keskpanga rolli ning seda, kas need olid programmi eesmärkide täitmiseks kohased ja aitasid saavutada liidu eesmärke, sh majanduskriisist toibumine, töökohtade loomine ja majanduskasv;

12.  väljendab kahetsust, et partnerid ei jaganud alati kogu olemasolevat teavet komisjoniga, mille tagajärjel ei olnud läbirääkimisrühma käsitlus järjekindel; nõuab tungivalt, et komisjon sõlmiks partneritega ametlikud lepingud, et pääseda kogu teabele aegsasti ligi ning vältida sarnaseid probleeme tulevikus;

13.  rõhutab, et teatavad reformid (nt tööturureform), millele programmides on osutatud, võivad konkurentsivõimet suurendada alles väga pika aja pärast, kuid abiprogrammide eesmärgid on enamasti kohesed ja lühiajalised;

14.  väljendab kahetsust, et programmid on peamiselt keskendunud kuludele (tööturu-, pensioni- ja töötuskindlustusskeemireform, kohalike üksuste vähendamine jne) ning avaliku sektori programmide kärbetele; mõistab, et kärped on tehtud selleks, et reformida abistatavate riikide finantsturge;

15.  nõuab tungivalt, et nõukogu vaataks tulevaste programmide alusel antava finantsabi jaoks kasutada olevad vahendid ja meetmed hoolikalt läbi, et vähendada mõju inimestele, soovimatut mõju sisenõudlusele ja kriisist põhjustatud kulude jätmist ühiskonna kanda;

16.  rõhutab, et raskustes olevatele liikmesriikidele anti finantsabi kapitaliturgudelt võetud laenudena, kasutades tagatisena liidu eelarvet; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi kui eelarvepädeva institutsiooni roll nendes programmides on liiga väike, mis kahandab osutatud finantsabi demokraatlikku legitiimsust veelgi;

17.  nõuab tungivalt, et juhul, kui finantsabiga on seotud liidu eelarve, tagaks komisjon, et Euroopa Parlament on finantsabi andmisesse kaasatud suuremal määral;

18.  peab vajalikuks uurida, milline roll on Euroopa Keskpangal liikmesriikide kaudsel abistamisel, et neid eesmärke saavutada, ning ka laiemas toetuses liidu finantsstruktuurile finantsprogrammide vältel;

19.  on seisukohal, et kriisi alguses oli raske ette näha, et mõnes liikmesriigid tekib laastavate tagajärgedega järsk tasakaalustamatus; rõhutab, et 2007.–2008. aasta enneolematu ülemaailmse majandusriisi ulatust ja laadi oli rakse ette näha;

20.  jagab kontrollikoja arvamust, et kriisieelsest järelevalveraamistikust ei piisanud selleks, et tuvastada aluseks olevates eelarvepositsioonides peituvaid riske ränga majanduskriisi ajal;

21.  väljendab heameelt, et finantskriisi tõttu kiitsid seadusandjad kriisi käigus ilmnenud järelevalvepuuduste kõrvaldamiseks heaks esimese ja teise majanduse juhtimise paketi; on aga seisukohal, et viimastel aastatel toimunud liidu majanduse juhtimise raamistiku reform ei ole aidanud kriisist lõplikult väljuda, ning kutsub komisjoni üles põhjalikumalt analüüsima uue raamistiku plusse ja miinuseid võrdluses teiste sarnaste riikide majandusega (nt USA, Jaapan jt OECD riigid) ja vajaduse korral esitama uute reformide ettepanekuid;

22.  kutsub komisjoni üles järgima kontrollikoja soovitust, mille kohaselt peab ta oma makromajanduslike ja eelarveprognooside kvaliteeti veel paremaks muutma;

23.  võtab teadmiseks kontrollikoja järelduse, et komisjonil õnnestus suurtest ajapiirangutest ja uute ülesannetega seotud vähestest kogemustest hoolimata finantsabiprogramme hallata; rõhutab kontrollikoja järeldust, et asjaolusid arvestades oli tegu suure saavutusega;

24.  väljendab heameelt otsuse üle anda finantsabi juhtimine komisjoni ja mitte teiste finantspartnerite vastutusalasse, tänu millele on võimalik võtta abi andmisel arvesse liikmesriikide eripärasid ja omavastutust;

25.  on arvamusel, et kuigi kõiki liikmesriike tuleb kohelda võrdselt, tuleb programme ja reforme vastavalt konkreetse riigi oludele paindlikult kohandada ja muuta; on seisukohal, et tulevastes komisjoni programmides ja kontrollikoja aruannetes tuleks kindlaks teha, kas tegemist on kindlalt ainult liidu meetmete või riikide võimalike töökavade rakendamisega, ja seda tuleks eristada;

26.  võtab teadmiseks kontrollikoja märkuse, et komisjonil oli raskusi teabe jälgimisega ning ja tehtud otsuseid tagantjärele ei hinnatud;

27.  rõhutab, et programmide algfaasis tegeles komisjon tugeva poliitilise ja ajalise surve all ebaselgete riskidega, mis ohustasid terve finantssüsteemi stabiilsust majanduse jaoks ettenägematute tagajärgedega;

28.  on seisukohal, et kuigi komisjonil ei olnud finantsabi andmisel kogemusi, õppis ta n-ö töö käigus ja tal õnnestus programmid suhteliselt ruttu ja nõuetekohaselt käivitada ning hilisemate programmide jaoks juhtimist parandada;

29.  nõustub kontrollikoja soovitusega, et komisjon peaks riikide kohandumise põhiaspekte veelgi rohkem analüüsima, kuid samuti võrdlema majandusprognoose, sh eluasemeturgu, avaliku ja erasektori laenukoormust; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid annaksid komisjonile süstemaatiliselt ja regulaarselt asjakohaseid andmeid;

30.  on seisukohal, et esimese liidu programmi käivitamisest kuni kontrollikoja analüüsi lõpuni kulgeval ajavahemikul peaks olema võimalik lisada tulevastesse programmidesse tänu institutsioonidevahelisele ja vastastikusele dialoogile kontrollikoja ja komisjoni vahel paremaid soovitusi nii paranduste kui ka programmide tulemuste kohta;

31.  on seisukohal, et läbipaistvuse, parema teavitamise ja kodanikega suhtlemise eesmärgil tuleks komisjoni vastused ja kontrollikoja aruanne esitada kahes kõrvuti tulbas, et seisukohti oleks võimalik võrrelda, nagu seda tehakse kontrollikoja aastaaruandes;

32.  soovitab nende uute, liidu majandusjuhtimist puudutavate aruannete tundlikku laadi arvestades, et kontrollikoja leide ja soovitusi kajastataks põhjalikult pressiteadetes ja muudes teabedokumentides;

II osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 19/2015 „Kreekale tehnilise abi andmise parandamiseks tuleb tulemustele rohkem tähelepanu pöörata“

33.  märgib, et käesoleva resolutsiooni koostamise ajaks oli komisjon juba esitanud ettepaneku struktuurireformi tugiprogrammi loomiseks; väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon on ilmselt kontrollikoja soovitusi arvesse võtnud, ja loodab, et Kreeka rakkerühma kogemusi arvesse võttes kujuneb struktuurireformi tugiprogrammist tugev tehnilise abi vahend;

34.  tunneb muret, et ajutise rakkerühma kiire moodustamine tõi kaasa mõned probleemid selle tegevuses; nõuab, et enne iga tehnilise abi projekti hinnataks kohustuslikus korras põhjalikult kohalikku olukorda ja koostataks kokkuvõtlik sammsammuline tegevuskava; nõuab, et komisjon tegutseks edasiste tehnilise abi programmide puhul läbimõeldumalt, esitades muu hulgas ajakava, kus on kirjas mandaadi algus- ja lõppkuupäev;

35.  rõhutab, et eraldi eelarve on tehnilise abi programmi õnnestumiseks vajalik eeldus, nii kulutuste kavandamisel kui ka ühtlustamisel, sest sellega välditakse vajadust järgida eraldi eelarveridadega seotud eri kontrollitasandeid ja eeskirju;

36.  märgib, et rakkerühm haldas muljetavaldaval hulgal projekte, kuhu olid kaasatud mitmed partnerorganisatsioonid; on veendunud, et tehnilise abi mõju oleks saanud programmide ühtlustamisega suurendada, piirates partnerorganisatsioonide arvu ja projektide ulatust, et võimalikult palju vähendada haldusliku kooskõlastamise vajadust ja suurendada tõhusust;

37.  kahetseb, et ei abisaaja liikmesriik ega ka rakkerühm ei esitanud komisjonile korrapäraseid tegevusaruandeid; juhib tähelepanu sellele, et komisjon peaks nõudma Kreeka rakkerühmalt kord kvartalis ilma liigse viivituseta tegevusaruande esitamist ning mõistliku aja jooksul pärast rakkerühma töö lõpuleviimist järelhindamise vormis terviklikku lõpparuannet; nõuab, et komisjon jälgiks süstemaatiliselt tehnilise abi rakendamist, et keskenduda tulemustele orienteeritud tehnilisele abile; nõuab peale selle, et nii tehnilise abil puhul tuleks lisada kui ka Kreeka rakkerühm peaksid eri raamatupidamisaruannetesse lisama teabe selle kohta, kuidas ja kuhu Kreekale eraldatud nn päästefondi raha välja maksti;

38.  palub komisjonil, Euroopa Parlamendil ja nõukogul kasutada aastaid 2017–2020 hõlmavat struktuurireformi tugiprogrammi arutelu selleks, et vaadata valdkondade juhtide head tavad läbi; ergutab komisjoni töötama koostöös liikmesriikidega välja süsteemi ekspertide palkamiseks otse liikmesriikidest, vältides sellega riiklike agentuuride kasutamist ning keerukuse ja halduskoormuse suurendamist;

39.  nõuab, et liikmesriigid ilmutaksid suuremat pühendumust, sest tulemuspõhine lähenemine võimaldaks nii Euroopa Parlamendil kui ka liikmesriikide parlamentidel eelarvekontrollikomisjonide kaudu paremini oma toetavat rolli täita;

III osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 21/2015 „Ülevaade ELi arengu- ja koostöötegevuse tulemustele suunatud lähenemisviisis sisalduvatest riskidest“

40.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

41.  võtab teadmiseks, et komisjon on integreerinud riskianalüüsi oma välisoperatsioonide – mis toimuvad paljude eri laadi riskidega keerulises ja hapras keskkonnas ning millega seotud partnerriikidel on erinev arengutase ja juhtimisraamistik – juhtimisse;

42.  tunneb eelkõige heameelt kontrollikoja poolt komisjonile esitatud soovituse üle parandada pikaajalisi tulemusi puudutava terminoloogia (väljundid, tulemused, mõju) kasutamist ning rõhutab, et enne eri projektide rahastamise kohta otsuse tegemist tuleb sõnastada tõelised konkreetsed, mõõdetavad, saavutatavad, realistlikud ja tähtajalised (SMART) eesmärgid;

43.  rõhutab, et eritähelepanu tuleb pöörata saavutatavate ja realistlike sihtide seadmisele, et vältida juhtumeid, kus partnerriigid on algsed eesmärgid küll saavutanud, kuid arengut see soodustanud ei ole;

44.  peab vajalikuks hoiduda keskendumisest eelarve täitmise tulemusele kui ainsale juhtimisalasele eesmärgile, sest see võib kahjulikult mõjutada usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet ja tulemuste saavutamist;

45.  tuletab meelde, et suurte riskitegurite (välis-, finants- ja operatsioonirisk) korrapärane järelevalve ja kindlakstegemine ning nende kvantifitseerimine alates tuvastamise etapist kuni rakendamise etapini ei ole ainult hea finantsjuhtimise ja kvaliteetsete kulutuste eeltingimus, vaid ka liidu sekkumiste usaldatavuse, jätkusuutlikkuse ja maine tagamise eeltingimus; on arvamusel, et riskiprofiilide loomine tegevuste ja riikide kaupa hõlbustab samuti kiire riskimaandamise strateegia koostamist juhul, kui partnerriigis olukord halveneb;

46.  rõhutab, et kontrollikeskkonda ja riskijuhtimisfunktsioone tuleb pidevalt kohandada, et võtta arvesse abiinstrumentide ja uut liiki rahastamisvahendite, näiteks segarahastamise, usaldusfondide ja muude rahvusvaheliste institutsioonidega finantspartnerluste teket;

47.  kordab arvamust, et vahendite kasutamise suutlikkuse, nõuetele vastavuse ja tulemuslikkuse vahel tuleb leida uus tasakaal, mis peab kajastuma ka toimingute juhtimises;

48.  on veendunud, et arenguriikidest partnerriikide suutlikkuse suurendamine, juhtimisraamistikud ja isevastutus on samuti oluliseks viisiks, kuidas maandada süsteemseid riske, et soodustada toetavat keskkonda, mis võimaldab rahaliste vahendite kasutamist nende kavandatud otstarbel ning säästlikkuse, tõhususe ja tulemuslikkuse nõuete täitmist;

49.  peab ühtlasi vajalikuks tugevdada poliitilist ja poliitikadialoogi, abi tingimuslikkust ja loogilise ahela raamistikku, et tagada nii maksete või väljamaksete otsuste ja eeltingimuste sidusus rahastamislepingutes, sidudes maksed selgelt tegevuste elluviimise ja tulemuste saavutamisega, kui ka valitud eesmärkide ja näitajate asjakohasus;

50.  ergutab eelkõige kaasrahastatavate ja mitme rahastajaga algatuste korral rahvusvahelisi institutsioone

51.  palub komisjonil tagada hindamiste ja poliitika määratlemise omavahelise tegeliku seotuse, võttes arvesse kõiki otsustusprotsessis saadud kogemusi;

52.  tuletab meelde, et kui tulemuslikkust ei seirata ja tulemusi ei hinnata korrektselt, on avalikul sektoril keerulisem aruandekohustust täita ja poliitikakujundajatele ei ole võimalik anda terviklikku teavet;

IV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 23/2015 „Doonau vesikonna vee kvaliteet: veepoliitika raamdirektiivi rakendamisel on edusamme, kuid teha on veel palju“

53.  on veendunud, et komisjon peaks esitama suunised veekvaliteedi valdkonnas tehtavaid edusamme käsitleva, paremini eristava aruandluse kohta;

54.  nõustub kontrollikojaga, et komisjon peaks edendama andmete võrreldavust, näiteks vähendades erinevusi ökoloogilise seisundi hindamiseks kasutatavate füüsikalis‑keemiliste ainete arvus;

55.  rõhutab, et komisjon peaks jätkama järelevalvet liikmesriikide edusammude üle vee hea kvaliteedi saavutamisel, mis on veepoliitika raamdirektiivi eesmärk;

56.  palub liikmesriikidel tagada kvaliteetne veeseire, et saada veekogude kaupa reostusolukorra ja -allika kohta täpset teavet, mis võimaldab parandusmeetmete täpsemat suunamist ja suurendab nende kulutõhusust;

57.  ergutab liikmesriike tagama vesikonna majandamise kavade meetmeid kindlaks määravate ja projektide rahastamist heakskiitvate asutuste vahelist kooskõlastust;

58.  julgustab liikmesriike hindama täitmise tagamise mehhanisme ja tagama nende mõjusust, eelkõige kohaldatavate karistuste soovitava ulatuse ja hoiatava mõju osas;

59.  palub liikmesriikidel hinnata, kas veereostusmaksu saaks kasutada majandusliku vahendina, et rakendada „saastaja maksab“ põhimõtet vähemalt peamiste vee kvaliteeti kahjustavate ainete suhtes;

60.  palub komisjonil kaaluda, kas oleks võimalik korrapäraselt hinnata mitte üksnes seda, kas liikmesriigid on maa hea põllumajandus- ja keskkonnaseisundi standardid ja miinimumnõuded vastu võtnud, vaid ka seda, kas need on asjakohased;

61.  märgib, et komisjon peaks andma juhiseid, kuidas hajureostuse tekitatud kahju sisse nõuda;

62.  palub liikmesriikidel hinnata, kas majanduslike meetmete, näiteks keskkonnamaksude kehtestamisega on võimalik reostust vähendada ja rakendada „saastaja maksab“ põhimõtet;

63.  palub komisjonil ja liikmesriikidel leida nii liidu kui ka riiklike mehhanismide jõustamise andmete põhjal viisid kontrollide ülesehituse ja rakendamise lihtsustamiseks ja nende mõjususe tagamiseks;

V osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 24/2015 „Võitlus ühendusesisese käibemaksupettusega: vajatakse täiendavaid jõupingutusi“

64.  on seisukohal, et komisjon peaks algatama ühendusesisese käibemaksupettuse mahu hindamiseks mõeldud ühtse süsteemi loomise, mis võimaldaks liikmesriikidel hinnata oma tulemusi asjakohaste näitajate põhjal; on seisukohat, et tulemusi tuleks hinnata seoses ühendusesisese käibemaksupettuse vähendamise, pettuste avastamise suurendamise ja pettuste avastamisest tuleneva maksutulu suurendamisega;

65.  usub, et Eurofisci kui tõhusa varase hoiatamise süsteemi tulemuslikkuse parandamiseks peaks komisjon soovitama liikmesriikidel: a) võtta kasutusele ühine riskianalüüs, et Eurofisci kaudu vahetatud teave aitaks pettust avastada; b) suurendada teabevahetuse kiirust ja sagedust; c) kasutada usaldusväärset ja kasutajasõbralikku IT‑keskkonda; d) seada töövaldkondade tulemuslikkuse mõõtmiseks asjakohased näitajad ja sihtarvud; e) osaleda kõigis Eurofisci töövaldkondades;

66.  kutsub komisjoni ühendusesisese käibemaksupettuse vastu võitlemiseks mõeldud liikmesriikide maksuhaldurite vahelise teabevahetuse halduskoostöö korra hindamise kontekstis üles tegema riskipõhiselt valitud liikmesriikidesse järelevalvekülastusi; on veendunud, et järelevalvekülastuste käigus peaks panema rõhku teabenõuete liikmesriikidepoolse vastamise õigeaegsusele, käibemaksuteabe vahetamise süsteemi usaldusväärsusele, mitmepoolsete kontrollide kiirusele ja halduskoostööd käsitlevate varasemate aruannete leidude alusel võetud meetmetele;

67.  pidades silmas, et liikmesriigid vajavad liiduvälistelt riikidelt teavet ettevõtjalt interneti teel tarbijale tarnitud teenuste ja mittemateriaalsete kaupade pealt käibemaksu kogumise tagamiseks, kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike vastastikuse abi kokkulepete läbirääkimistel riikidega, kus asub enamik digitaalteenuste osutajaid, ning neid kokkuleppeid liiduväliste riikidega koostöö parandamiseks ja käibemaksu kogumise tagamiseks allkirjastama;

68.  on arvamusel, et kuna ühendusesisene käibemaksupettus on tihti seotud organiseeritud kuritegelike struktuuridega, peaksid komisjon ja liikmesriigid kõrvaldama õiguslikud tõkked, mis takistavad riiklikul ja liidu tasandil haldusasutuste, kohtute ja õiguskaitseasutuste vahelist teabevahetust; on seisukohal, et eelkõige peaksid Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) ja Europol omama juurdepääsu käibemaksuteabe vahetamise süsteemile ja Eurofisci andmetele ning liikmesriigid peaksid saama nende kogutud juurdlusandmeid kasutada;

69.  on arvamusel, et komisjon peaks eraldama piisavad rahalised vahendid, et tagada kuritegevusega seotud ohte käsitleva valdkondadevahelise Euroopa platvormi algatuse raames liikmesriikide koostatud ja nõukogu ratifitseeritud operatiivsete tegevuskavade elujõulisus ja jätkusuutlikkus;

VI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 25/2015 „Maapiirkondade taristule antav ELi toetus: võimalik saavutada oluliselt suurem kulutõhusus“

70.  tunnustab liidu rahalistest vahenditest ja eeskätt Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist toetatavaid maapiirkondade taristu investeeringuid valdkondades, milles saadav kasu ei puuduta ainult põllumajandust ja mis muudel juhtudel ei pruugiks maapiirkondi kimbutavate tõsiste majanduslike probleemide ja ressursside nappuse tõttu rahalist tuge saada;

71.  märgib, et taristuprojektide rahastamine Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist põhineb eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega, kus liikmesriigid vastutavad projektide valiku ja rakendamise ning haldamise, järelevalve ja kontrolli eest ning komisjoni ülesanne on liikmesriikide haldus- ja kontrollisüsteemide nõuetekohase toimimise järelevalve; on seisukohal, et ülesanded tuleks selgemini kindlaks määrata, et toetusesaajatel oleks selge ettekujutus, millised valdkonnad järelevalveorganite pädevusse kuuluvad; rõhutab nii komisjoni kui ka liikmesriikide kohustust järgida usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid;

72.  peab kontrollikoja eriaruandes nr 25/2015 toodud leide ja soovitusi vajalikuks liidu maapiirkondade taristu investeeringute tulemuspõhise kasutamise edasiseks parandamiseks ning paremate tulemuste ja kulutõhususe saavutamiseks; nõuab, et komisjon neid rakendaks;

73.  soovitab tungivalt suunata liidu maapiirkondade taristu investeeringud avalikke teenuseid parandavatesse ja/või maapiirkondades töökohtade loomist ja majanduslikku arengut soodustavatesse ning tõestatult riiklikku toetust vajavatesse ja lisaväärtust loovatesse projektidesse, tagades ka, et nende rahaliste vahendite puhul on tegemist lisainvesteeringutega ja neid ei kasutata selleks, et asendada nendega oluliste teenuste jaoks ettenähtud riigipoolsed vahendid;

74.  soovitab liikmesriikidel rakendada koordineeritud lähenemisviisi, millega kvantifitseeritakse võimalikud vajadused ja rahastamispuudujäägid ning põhjendatakse maaelu arengu programmide meetmete kasutamist ja milles arvestatakse lisaks liidu vahenditele ja programmidele ka riiklike, regionaalsete ja kohalike programmide ning avalike ja eravahenditega, mis võiksid vastata – või juba vastavad – samadele vajadustele mis maaelu arengu programmid;

75.  palub komisjonil arendada edasi liidu eri vahendite tõhusa kooskõlastuse ja täiendavuse tagamisel tehtud esimesi samme, mida ta tegi maaelu arengu programmide 2014–2020 järjepidevuse tagamiseks kasutatud kontrollnimekirja alusel, ning anda liikmesriikidele edasisi juhiseid programmide rakendamisel mitte ainult parema täiendavuse saavutamiseks, vaid ka rahaliste vahendite asendamisohu vältimiseks ja tühimõju riski leevendamiseks; palub komisjonil edendada sellega seoses ka heade tavade kasutamist;

76.  soovitab liikmesriikidel anda enne infrastruktuuri toetusemäärade kehtestamist hinnang investeeringute soodustamiseks vajalike avalike vahendite tasemele, et vähendada tühimõju riski, ning kontrollida projektide valikuprotsessi kestel, vajaduse korral enne toetusavalduste heakskiitmist, kas taotlejal on piisavalt kapitali või kas tal on juurdepääs kapitalile projekti täis- või osaliseks finantseerimiseks; kutsub liikmesriike üles juhtimisteabe süsteeme paremini kasutama;

77.  nõuab kõikidel tasanditel täiendavuse põhimõtte järgimist ning seetõttu sobiva järelevalvekomiteede korrektset moodustamist ja nende aktiivset osalemist kooskõlastamise protsessis; palub komisjonil oma nõuandvat rolli järelevalvekomiteedes korrektselt täita;

78.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon andis 2014. aasta märtsis välja suunised, milles ergutati liikmesriike tagama, et abikõlblikkuse ja valikukriteeriume kohaldatakse kogu programmitöö perioodi vältel läbipaistvalt ja järjepidevalt, et valikukriteeriume kohaldataks isegi juhtudel, kus eelarvevahenditest piisab kõigi toetuskõlblike projektide rahastamiseks, ning et teatud künnisest madalamale jääva punktiskooriga projektid arvatakse toetusest välja, ning kutsub liikmesriike üles neid suuniseid liidu rahastatavate maapiirkondade taristuprojektide osas täpselt järgima;

79.  nõuab, et liikmesriigid määraksid kindlaks kriteeriumid, millega tagada kõige kulutõhusamate projektide (projektid, mille panus maaelu arengukava eesmärkide saavutamisesse ühikukulu kohta on tõenäoliselt kõige suurem) väljavalimine, ja kohaldaks neid kriteeriume järjepidevalt; palub liikmesriikidel tagada, et projektikulude eelarvestamisel lähtutakse ajakohasest, tegelikke turuhindu kajastavast teabest ning riigihanke-eeskirjad on õiglased ja läbipaistvad ning nendega soodustatakse tegelikku konkurentsi; võtab teadmiseks liidu kaasrahastatavates projektides kõige sagedamini esinevate vigade vältimise suunised, mille komisjon koostas 2014. aasta lõpus, ning kutsub kõiki liikmesriike üles täitma riigihankenõuete eeltingimused 2016. aasta lõpuks;

80.  nõuab ka, et valikuprotsess peab olema läbipaistvam; leiab, et toetusetaotluste heakskiitmisel tuleks korraldusasutustel arvestada avaliku arvamusega maapiirkondades esinevate kohalike probleemide kohta; tõdeb, et selles protsessis võib oluline roll olla kohalikel algatusrühmadel;

81.  soovitab komisjonil järgnevate auditite käigus uurida maapiirkondade taristuprojektidega seotud tulemuslikkust; loodab, et komisjoni poolt programmitöö perioodiks 2014–2020 sisse viidud muudatused, mis tehti välja selgitatud varasemate probleemide põhjal, avaldavad soovitud positiivset mõju;

82.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kehtestada nõuded, mis kohustavad toetusesaajaid tagama liidu investeeringutest rahastatud taristu pikaajalise jätkusuutlikkuse ja nõuetekohase hoolduse, ning kontrollida nende nõuete täitmist;

83.  nõuab, et liikmesriigid seaksid toetuse- ja maksetaotluste menetlemiseks mõistliku tähtaja ja peaksid sellest kinni, sest enamikul juhtudest on toetusesaajad juba võtnud tööde lõpuleviimiseks üleminekulaenu;

84.  soovitab komisjonil ja liikmesriikidel koguda perioodil 2014–2020 õigeaegseid, asjakohaseid ja usaldusväärseid andmeid, mis annaksid rahastatavate projektide ja meetmetega saavutatu kohta kasulikku teavet; loodab, et seesugune teave võimaldab teha järeldusi kulutatud vahendite tõhususe ja mõjususe kohta, selgitada välja kõige rohkem liidu eesmärkide saavutamisele kaasa aitavad meetmed ja taristuprojektide liigid ning panna meetmete haldamise parandamisele usaldusväärne alus;

85.  kutsub liikmesriike üles kehtestama rahastatavatele projektidele selged, konkreetsed ja võimaluse korral kvantifitseeritud eesmärgid, mis lihtsustaks projektide täideviimist ja järelevalvet ning annaks korraldusasutustele kasulikku tagasisidet;

86.  möönab, et kohalikel vajadustel põhineval arengul on tähtis roll kontrollikoja poolt välja selgitatud puudujääkide kõrvaldamisel;

VII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 1/2016 „Kas komisjoni süsteem tulemuslikkuse mõõtmiseks seoses põllumajandustootjate sissetulekuga on hästi kavandatud ja põhineb usaldusväärsetel andmetel?“

87.  soovitab komisjonil töötada välja põhjalikuma statistilise raamistiku, et anda teavet põllumajanduslike majapidamiste netosissetuleku kohta ja põllumajandustootjate elatustaset paremini kajastada; on veendunud, et selleks peaks komisjon – koostöös liikmesriikidega ja võttes aluseks ühise metoodika – mõtlema, kuidas olemasolevaid liidu statistilisi vahendeid kõige paremini arendada ja kombineerida;

88.  soovitab komisjonil parandada raamistikku põllumajandustootjate sissetuleku võrdlemiseks muude majandussektorite sissetulekutega;

89.  kutsub komisjoni üles põllumajanduse arvepidamist edasi arendama, et selle potentsiaali järgmistel eesmärkidel paremini ära kasutada:

90.  on arvamusel, et komisjon peaks uurima, kas põllumajanduse arvepidamist saab edasi arendada, et anda põllumajandustootjate loodavate avalike hüvede majandusliku väärtuse kohta mõistlikke hinnanguid, ja tagada, et põllumajanduse arvepidamise teavet võetakse sissetulekunäitajates korrektselt arvesse;

91.  soovitab komisjonil tugineda põllumajandustootjate sissetuleku analüüsimisel põllumajanduse praegust olukorda arvesse võtvatele näitajatele ning piisavatele ja järjepidevatele andmetele kõigi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) meetmetest toetusesaajate kohta; on seisukohal, et selleks võiks tekitada olemasolevate haldusandmete vahel koostoime või täiustada põllumajandusliku raamatupidamise andmevõrku või muid sobivaid statistilisi vahendeid;

92.  on arvamusel, et arvestades põllumajanduse arvepidamise tähtsust ÜPP seires, peaks komisjon kehtestama korrapärase põllumajanduse arvepidamise kvaliteediaruandluse ja saama piisava kindluse, et liikmesriigid võtavad kasutusele kvaliteeditagamise raamistiku, tagamaks liikmesriikide esitatud andmete võrreldavuse ja kooskõla Euroopa statistika suhtes kohaldatavate kvaliteedikriteeriumidega;

93.  soovitab komisjonil tegeleda põllumajandusliku raamatupidamise andmevõrgu rakendamisel avastatud puudustega, leppides asjaomaste liikmesriikidega kokku selge ajakava ja ergutades süsteemi potentsiaali paremini ära kasutama;

94.  nõuab tungivalt, et komisjon täiustaks liikmesriikide põllumajandusliku raamatupidamise andmevõrgu statistika koostamise kvaliteedi tagamise praegust korda, et kõigis liikmesriikides oleksid ÜPP kohaldamisalasse kuuluvad sektorid ja ettevõtete suurusklassid piisavalt esindatud, kajastades ka liikmesriikide poolt ÜPP võimaluste hulgast tehtud valikuid;

95.  soovitab komisjonil muuta kontrollikoja poolt kindlaks tehtud puudusi arvesse võttes teave, mis puudutab ÜPP meetmete tulemuslikkust põllumajandustootjate sissetulekute puhul, järgmiste meetmetega usaldusväärsemaks ja terviklikumaks:

VIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 3/2016 „Läänemere eutrofeerumisega võitlemine: tuleb võtta rohkem ja mõjusamaid meetmeid“

96.  väljendab heameelt kontrollkoja aruande üle ja ühineb selles antud soovitustega;

97.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et kuigi liit rahastas aastatel 2007–2013 Läänemere piirkonna liikmesriikide reoveepuhastust ja veekaitsemeetmeid 14,5 miljardi euro ulatuses lisaks 44 miljonile eurole, mis kulutati veekvaliteedi parandamisele Venemaal ja Valgevenes aastatel 2001–2014, on toitainete heite osas saavutatud vähe; palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu eespool nimetatud meetmete kulutasuvusele;

98.  rõhutab, et eutrofeerumine on üks peamisi ohte, mis takistab Läänemere hea ökoloogilise seisundi saavutamist; toonitab maailma ühe reostatuima mere eutrofeerumise vastase võitluse tähtsust; peab seetõttu kahetsusväärseks, et Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni (HELCOM) toitainekoormuse vähendamise süsteemis, millega antakse igale Läänemere riigile toitainekoormuse vähendamise eesmärk, on edusamme tehtud vähe; peab kahetsusväärseks, et mõned liikmesriigid on liidu direktiivi rakendanud vaid osaliselt;

99.  toonitab, et liikmesriigid peaksid koostama oma nitraate käsitleva tegevuskava kõige värskemate teaduslike andmete ja soovituste põhjal;

100.  palub komisjonil nõuda liikmesriikidelt toitainekoormuse vähendamise meetmete kulutasuvuse kohta andmete kogumist, et tulevaste meetmekavade koostamiseks oleks kasutada usaldusväärne analüüs;

101.  nõuab tungivalt, et komisjon muudaks Läänemere toitainete seireandmed usaldusväärsemaks, sest praegu ei ole usaldusväärsus tagatud;

102.  nõuab tungivalt, et komisjon aitaks liikmesriikidel nitraaditundlikke alasid tõhusamalt määrata, et ühelt poolt rakendada eriti kaitsetutes piirkondades piisavaid meetmeid ning teiselt poolt vältida nende põllumajandustootjate asjatut koormamist, kes tegutsevad mittenitraaditundlikel aladel; rõhutab, et Läänemere piirkonna liikmesriigid peaksid nitraaditundlike alade määramise üle vaatama;

103.  märgib murelikult tõhusate meetmete puudumist asulareovee toitainetega saastumise vältimiseks; palub komisjonil tagada asulareovee direktiivi(7) rakendumise tõhusad järelmeetmed ning ühtlasi tagada, et liikmesriigid järgiksid direktiivi täiel määral;

104.  peab kahetsusväärseks, et HELCOM‑i soovitusi on liidu direktiivi raames võetavate meetmete puhul arvesse võetud ja täidetud vaid osaliselt;

105.  märgib, et Venemaa ja Valgevene projektide rahastamise võimendav mõju on olnud suur; peab aga murettekitavaks projektide puhul tekkinud viivitusi, mis võivad viia märkimisväärse ressursikaoni; palub komisjonil jätkata selles osas pingutusi ning pöörata suuremat tähelepanu HELCOM‑i poolt kindlaks tehtud peamistele saastajatele; usub samuti, et liidu liikmesriikide ja liitu mittekuuluvate riikide vahelises koostöös tuleks kindlaks teha parimad tavad ja neid laialdaselt rakendada;

IX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 4/2016 „Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut peab oodatud mõju saavutamiseks muutma oma toetuse andmise mehhanisme ja oma ülesehitust“

106.  väljendab heameelt Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudile (EIT) pühendatud aruande üle ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

107.  väljendabkontrollikoja leidude ja soovituste üle heameelt;

108.  märgib, et kontrollikoda leidis peamistes kontseptsioonides ja tegevusprotsessides mitmeid puudusi ning esitas neli soovitust, mida võtta arvesse, et EIT‑st saaks tõeliselt innovaatiline instituut;

109.  tuletab meelde EIT 2012. ja 2013. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist, kui heakskiidu andmise otsus lükati edasi, kuna puudus kindlus EIT toetustehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta, puudusid sobivad tõendid, et teadmis- ja innovaatikakogukondade puhul peeti kinni piirmäärast, mille kohaselt võib neile eraldatav toetus moodustada kogukuludest kuni 25 %, kasutamata jäetud ülekantud assigneeringute määr oli kõrge ning esinesid viivitused komisjoni siseauditi talituse soovituste täitmisel;

110.  märgib, et kontrollikoja praeguse aruande põhjal tekib EIT aluse, rahastamismudeli ja tegevuse pärast suur mure;

111.  võtab teadmiseks vastuse, mille komisjon aruande kohta andis ja milles ta esitab faktide ja järelduste kohta oma seisukoha; märgib, et suurema osaga kontrollikoja soovitustest komisjon nõustub;

112.  märgib, et aruande kohaselt tegi EIT 2015. aastal mitmeid edusamme, mille puhul on kontrollikoja leide ja soovitusi ilmselt arvesse võetud; märgib, et nende edusammude mõju kontrollimiseks on vaja hoolikalt järelevalvet ja hindamist;

113.  rõhutab, et EIT ning teadmis- ja innovaatikakogukondade vaheline mitmeaastane toetusleping ning teadmis- ja innovaatikakogukondade mitmeaastane strateegia ei tohiks takistada teadmis- ja innovaatikakogukondade iga-aastast aruandlust;

114.  rõhutab, et tulemuslikkuse järelevalve ja tulemuste hindamine on avaliku sektori aruandekohustuse ning poliitikakujundajatele tervikliku teabe andmise seisukohast hädavajalikud; rõhutab, et seda tuleb rakendada ka EIT ning teadmis- ja innovaatikakogukondade puhul;

115.  märgib, et teaduse ja innovatsiooni volinik võttis 2015. aastal keskse poliitilise kontseptsioonina kasutusele avatud innovatsiooni mõiste, mille abil määratakse kindlaks liidu tasandi innovatsioonipoliitika; on seisukohal, et pole selge, millist rolli EIT selles kontseptsioonis mängib; rõhutab, et see kontseptsioon ei anna selget raamistikku sidusa ja koordineeritud tegevuse arendamiseks komisjoni poolt, arvestades valikusse kuuluvate meetmete ja vahendite hulka ning innovatsiooni toetamises osalevate peadirektoraatide arvu;

116.  palub komisjonil tagada kooskõlastatud ja tõhus innovatsioonipoliitika, mille puhul vastutavad peadirektoraadid kohandavad meetmeid ja vahendeid, ning palub Euroopa Parlamenti nendest pingutustest teavitada;

117.  tunneb muret selle pärast, et äriühingute osalemine teadmis- ja innovaatikakogukondade uurimisprojektide valimises võib tekitada olukorra, kus teadlased on rahaliselt ja muul viisil äriühingutega seotud ja neid ei saa enam pidada sõltumatuks; väljendab selle pärast selle pärast, et äriühingute mõjuvõim teaduses ja alusuuringutes on kasvanud;

118.  mõistab, et EIT eesmärk on soodustada kõrgharidus-, teadus- ja innovatsiooniringkondade vahel koostööd; märgib, et kõige suuremat kasu võivad saada äriühingud, sest nemad on turule toodavate innovaatiliste toodete seaduslikud omanikud ja teenivad kasumit; rõhutab, et selles olukorras tuleb kaaluda ka võimalust lisada koostöömudelisse süsteem, mille kohaselt on võimalik eraldatud raha vähemalt osaliselt EIT‑le tagasi suunata;

119.  on veendunud, et nimetatud parandused ja komisjoni nõustumine soovitustega on piisav põhjus oodata EIT edasisi edusamme;

120.  palub EIT-l esitada oma 2016. aasta aruandes eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutavale institutsioonile kontrollikoja soovituste täitmise põhjalik analüüs;

121.  palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile kontrollikoja soovituste täitmise ja järelevalve ning asjaomaste meetmete kohta järelaruande;

X osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 5/2016 „Kas komisjon on taganud teenuste direktiivi tõhusa rakendamise?“

122.  väljendab kontrollikoja aruande üle heameelt, toetab selles esitatud soovitusi ja on rahul, et komisjon need heaks kiidab ja neid tulevikus ka arvesse võtab;

123.  märgib, et kuigi teenuste direktiivi(8) reguleerimissalast jäeti mõned teenused välja, on direktiivi reguleerimisala siiski väga lai ning komisjon pidi direktiivi nõuetekohase rakendamise tagamiseks võtma mitmeid meetmeid;

124.  rõhutab, et teenuste turg ei ole saavutanud oma täit potentsiaali ning et teenuste direktiivi edukas rakendamine võib majanduskasvule ja töökohtade loomisele väga suurt mõju avaldada, kuigi direktiivi täieliku rakendamise potentsiaalne majanduslik kasu ei ole endiselt selge; on sisukohal, et komisjon peaks töötama välja uuringu, millega anda potentsiaalse majandusliku kasu kohta võimalikult usaldusväärne kvantitatiivne hinnang;

125.  julgustab direktiiviga edaspidi hõlmama rohkem valdkondi, et turgude integreerimiselt valdkondlike takistuste kaotamine toimuks laiemas ulatuses, mille lõppeesmärk on kõrvaldada teenuste siseturu tõkked ning saavutada majanduskasvu, konkurentsivõime ja töökohtade loomise valdkonnas liidu täielik potentsiaal;

126.  on seisukohal, et liikmesriigid oleksid võinud komisjoni poolt direktiivi ülevõtmiseks, rakendamiseks ja täitmise tagamiseks pakutud toetusmeetmeid paremini ära kasutada, eelkõige arutades omavahel menetluse eri etappides tekkinud probleeme ja võimalikke ühiseid lahendusi ning vahetades parimaid tavasid;

127.  nõustub, et komisjon peaks rikkumismenetluste pikkust vähendama nii palju kui võimalik;

128.  peab kahetsusväärseks, et ettevõtjad ja tarbijad ei tunne piisaval määral selliseid vahendeid nagu ühtsed kontaktpunktid, siseturu infosüsteem ja Euroopa tarbijakeskused ega kasuta neid teenuste direktiivi kohaldamisega seotud probleemide korral;

129.  märgib, et internetipõhiste teenuste osutamine on nii teenuseosutajate kui teenuste kasutajate ebakindluse tõttu jätkuvalt piiratud;

XI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 6/2016 „Loomahaiguste tõkestamiseks mõeldud likvideerimis-, tõrje- ja seireprogrammid“

130.  kiidab kontrollikoja soovitused heaks ja tunneb heameelt selle üle, et komisjon on nendega nõus;

131.  tunneb heameelt selle üle, et auditiga hinnati loomahaiguste programmid edukaks ning tehniline nõustamine, riskianalüüs ja ressursside järjestamise mehhanismid loeti heal tasemel olevaks; tunneb heameelt positiivsete tulemuste üle, mida nende programmidega on liidus loomatervise valdkonnas saavutatud; ergutab komisjoni ja liikmesriike kohaldama seda tulemuslikku tegutsemisviisi ka edaspidi;

132.  on veendunud, et teatavate loomahaiguste ja zoonooside riiklike likvideerimis-, tõrje- ja seireprogrammide mahukaid väljundinäitajaid tuleks veelgi parandada, eelkõige tehnilise rakendamise ja majanduslike näitajate osas, mis võimaldaks analüüsida programmide kulutõhusust;

133.  võtab teadmiseks komisjoni seisukoha, et programmide kulutõhususe kindlakstegemine keeruline, eelkõige seetõttu, et isegi rahvusvahelisel tasandil ei ole olemas sobivaid mudeleid; võtab samuti teadmiseks, et programmide kulutõhusust tõendavad haiguste leviku ärahoidmine, inimeste nakatumise vältimine ja elude päästmine;

134.  võtab teadmiseks, et asjakohaste teabesüsteemidega saaks paremini toetada epidemioloogilise teabe vahetamist ning vaba juurdepääsu varasematele andmetele, mis võimaldaks kontrollitegevust liikmesriikide vahel paremini koordineerida; võtab teadmiseks, et komisjoni väitel arendatakse liikmesriikide paremaks toetamiseks olemasolevaid IT‑vahendeid; ergutab komisjoni tagama, et arendatud IT vahenditel on vajaliku teabe vahetamisel lisaväärtus;

135.  on seisukohal, et komisjon peaks toetama vaktsiinide kättesaadavust liikmesriikides kasutamiseks, kui see on epidemioloogiliselt põhjendatud; tunneb heameelt selle üle, et kahe haiguse puhul on juba kasutusele võetud vaktsiini- ja antigeenipangad; ergutab komisjoni tegema ka edaspidi riskianalüüse, tänu millele võib selguda, et vaja on ka teisi vaktsiini- ja antigeenipanku;

136.  märgib, et komisjon on nõus tagama, et liikmesriigid käsitlevad juhtudel, mil see on asjakohane, veterinaarprogrammides alati ka metsloomadega seotud aspekti;

137.  märgib, et mõnes riigis ei olnud programmid loomahaiguste likvideerimisel nii edukad ning edusammud olid üsna aeglased; kutsub komisjoni koostöös liikmesriikidega seadma nimetatud konkreetsed juhtumid prioriteediks ning töötama välja põhjaliku strateegia, mis võiks aidata haiguste likvideerimist – eelkõige veiste tuberkuloosi Ühendkuningriigis ja Iirimaal ning lammaste ja kitsede brutselloosi Lõuna-Itaalias – ühtlustada;

138.  võtab murelikult teadmiseks, et loomahaiguste valdkonna reguleerimise aluseks olevad õigusaktid on liiga keerulised ja killustunud; tunneb heameelt selle üle, et 2016. aasta märtsis võeti vastu üldõigusakt – määrus loomataudide kohta (loomatervist käsitlev õigusakt)(9); võtab teadmiseks, et uut määrust hakatakse kohaldama viis aastat pärast vastuvõtmist; tunneb heameelt selle üle, et uues määruses sätestatakse ühtlustatud, lihtsamad ja selgemad eeskirjad;

XII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 7/2016 „Euroopa välisteenistuse hoonete haldamine üle kogu maailma“

139.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

140.  toonitab, et Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel on ühine huvi parandada hoonete haldamisel kohaliku tasandi koostööd, pöörates erilist ja pidevat tähelepanu turvaküsimustele, kulutõhususele ja liidu kuvandile;

141.  väljendab heameelt liidu delegatsioonide ja liikmesriikide ühispaiknemise projektide suurenenud arvu ning 17 ühispaiknemist käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamise üle; julgustab Euroopa välisteenistust otsima selle hea tava laiendamiseks uusi võimalusi; on seisukohal, et see poliitika peaks sisaldama innovatiivseid viise, kuidas määrata koos liikmesriigiga, mis on valmis seda tegema, kindlaks nii koordineeritud ühispaiknemise strateegia kui ka asjakohane kinnisvara- ja logistikakulude jagamise kord;

142.  väljendab kahetsust delegatsioonide büroo- ja eluhoonete haldamise ebapiisava kajastamise ja ebatäpsuse üle infosüsteemides; nõuab liidu delegatsioonide poolt kirjendatud andmete täielikkuse ja usaldusväärsuse korrapärast läbivaatamist;

143.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus tõhustaks kõigi kinnisvarapoliitikaga seoses kantud kulude halduskontrolli ja seirevahendeid, et tagada kõigist kuludest täpne ülevaade ja järelmeetmed; on seisukohal, et rõhuasetus peaks olema kinnisvarapoliitikas kehtestatud ülemmäärade järgimisel, mille eesmärk on vähendada delegatsioonide käsutuses olevate kontoriruumide iga-aastasi üürisummasid, ühispaiknemisega ruumide eest tehtavate osamaksude asjakohasusel, jooksvate kulude katmisel ühispaiknemise korral ja kulude õigsusel kohalikke turutingimusi arvestades;

144.  on seisukohal, et kiiresti tuleks arendada kinnisvara haldamise alaseid õiguslikke ja tehnilisi ekspertteadmisi, kaaludes seejuures kõiki soodsaid alternatiivseid võimalusi, nagu välisekspertide, nt kohalike maaklerite palkamine turgu uurima või ka omanikega läbirääkimisi pidama;

145.  toetab keskpika ja pikaajalise strateegia elluviimist, millega selgitatakse välja kõik võimalused alates investeerimisprioriteetidest või ostuvõimalustest, üürilepingute pikendamise ning hoonete jagamiseni liikmesriikidega, võttes ühtlasi arvesse prognoose personali osas ja poliitika planeerimist ning arengut;

XIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 8/2016 „ELi raudteekaubavedu ei ole ikka veel õigel teel“

146.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle, toetab selles tehtud soovitusi ja on rahul, et komisjon need heaks kiidab ja neid ka arvesse võtab;

147.  juhib tähelepanu valdkondadele, kus liikmesriikide ja komisjoni meetmeid on kõige rohkem vaja: turu liberaliseerimine, liikluskorraldus, haldus- ja tehnilised piirangud, raudteekaubaveo sektori toimimise järelevalve ja läbipaistvus, aus konkurents eri transpordiliikide vahel, poliitikaeesmärkide ja rahaeralduse kooskõla, parem liikmesriikide ja komisjoni vaheline kooskõlastamine projektide valimisel, kavandamisel ja juhtimisel ning raudteevõrgu hooldamisel;

148.  märgib, et komisjon ei ole nõuetekohaselt hinnanud, milline mõju 2000. aastal ja pärast seda algatatud raudteesektorit puudutavatel õigusaktide pakettidel on, eriti raudteekaubaveole; peab kahetsusväärseks, et mitmesse projekti investeeritud liidu vahendeid ei saa pidada kulutõhusaks;

149.  on seisukohal, et kui raudteesektoris praegune olukord ei muutu, jäävad üleminekueesmärgid 2030. aastaks täitmata;

150.  on seisukohal, et liikmesriikide huvides on kehtestada tulevaste raudteekaubaveo õigusaktide jaoks ühtne ja kohustuslik mõjuhindamine, tagamaks, et raudteevõrgu kokkusobimatusega kaasnevad probleemid lahendatakse tulemuslikult;

151.  märgib, et raudteesektor on üldiselt väga korporatiivne, mis võib avaldada mõju turu liberaliseerimise tajumisele pigem ohu kui eelisena;

152.  on seisukohal, et raudteekaubavedu on kaupade ühtse turu üks olulisemaid aspekte ning arvestades seda, kui palju see võib kliimamuutustega seotud eesmärkide saavutamisele ja maanteetranspordi vähendamisele kaasa aidata, nõuab, et komisjon annaks sellele ühtse turu strateegia raames uue hoo; nõuab raudteekaubaveo strateegia kehtestamist;

153.  palub liidu raudteekaubavedu põhjalikult hinnata, pannes erilist rõhku määruse (EL) nr 913/2010(10) rakendamisele, sh ühtse kontaktpunkti tegevusele ja liinide eraldamisele, ning ühtlasi hinnata kaubaveokoridore ja Euroopa ühendamise rahastu koridore, sh juba Euroopa ühendamise rahastu raames heakskiidetud projekte;

154.  palub riiklike raudteesüsteemide koostalitlusvõimet põhjalikult hinnata;

155.  palub hinnata partnerluslepingute sõlmimise põhjal koostatud liikmesriikide transpordistrateegiaid seoses üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN‑T) piiriülese ühtlustamise ja toimivusega;

156.  palub koostada tegevuskava, mis toetaks neljanda raudteepaketi täielikku ja kiiret rakendamist;

157.  väljendab kahetsust, et mitmed kontrollikoja eriaruandes nr 8/2010 tuvastatud tõketest takistavad jätkuvalt tugeva ja konkurentsivõimelise Euroopa raudteetranspordi arengut;

XIV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 9/2016 „ELi kulutused välisrändepoliitikale Vahemere lõunaosa ja idanaabruse riikides kuni aastani 2014“

158.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

159.  võtab teadmiseks kontrollikoja kriitilise suhtumise ja paljud puudused, mille kontrollikoda välja tõi, eelkõige eraldatud vahendite ebatõhusa kasutamise;

160.  kutsub komisjoni üles kõiki kontrollikoja tähelepanekuid hindama ja võtma nõutud meetmeid, et vältida samade vigade kordamist 2014.–2020. aasta rändepoliitikas; nõuab kõigi kontrollikoja soovituste täitmist;

161.  usub, et vahendite kasutamist tuleks juhtida paremate järelevalve- ja hindamissüsteemide abil, mis põhineksid alusnäitajatel, progressiivsetel võrdlusalustel ning mõõdetavatel ja realistlikel eesmärkidel; kutsub komisjoni üles vaatama kõik praegustes rändeprogrammides sätestatud näitajad, võrdlusalused ja eesmärgid läbi;

162.  on seisukohal, et kuna rändekriis tekitab palju probleeme, mis puudutavad erinevaid sektoreid ja institutsioone, tuleb alati reageerida terviklikult ja kooskõlastatult;

163.  nõuab, et koostöös peamiste osalejatega täiendataks pidevalt liidu rändealast välispoliitikat ja poliitilisi võimalusi käsitlevat strateegilist arusaama ja raamistikku, et tagada välisrände mehhanismide selgus ning nende ühtne ja kooskõlastatud kasutuselevõtt lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis nii liidu eelarve raames kui ka väljaspool seda;

164.  kutsub komisjoni üles tegutsema rändekriiside ennetamiseks konstruktiivselt, et paremini koordineerida eri vahendeid, mehhanisme ja asjaomaseid sidusrühmi;

165.  palub kõigil peamistel sidusrühmadel võtta arvesse tasakaalu sekkumiste paindlikkuse, vahendite vastastikkuse täiendavuse, nende taseme ja vajaliku finantsvõimenduse vahel ning samuti liidu sekkumiste võimalikku koostoimet ja üldist täiendavust, ning nendele asjakohaselt reageerida;

166.  on sellega seoses seisukohal, et erinevatele ja muutuvatele välisrände küsimustele eraldatud toetuse nõuetekohasesse suunamisse tuleks suhtuda vajaliku hoolikusega ning samas tuleb tagada väljamakstud vahendite üle piisav järelevalve, et vältida vahendite omastamise ohtu ja topeltrahastamist;

167.  peab äärmiselt oluliseks, et paremate tulemuste taotlemisel nähakse ette ka piisavad rahalised vahendid, tagamaks, et rändekriisist tulenevate praeguste ja tulevaste probleemide lahendamiseks terviklike ja jätkusuutlike liidu meetmete väljatöötamisel seataks kõrged eesmärgid; usub, et mitmeaastase finantsraamistiku muutmise läbirääkimised on hea võimalus leida nendele probleemidele rahaliste vahendite eelarve suurendamise kaudu lahendus;

168.  usub, et lisaks rahastamispuudujäägile teeb parlamendi jaoks vahendite rakendamise üle ja vastutuse kindlakstegemise järelevalve tegemise raskemaks see, et vahendid on killustatud, sest igal neist on oma eesmärgid, mis ei ole omavahel seotud, mistõttu on rahasummasid, mida rändevaldkonna välistegevuseks tegelikult kulutatakse, keeruline selgelt hinnata; peab kahetsusväärseks, et see tekitab ebatõhusust, läbipaistmatust ja puudulikku vastutust; on seisukohal, et praeguste poliitikavahendite kasutamist tuleb nende üldise tulemuslikkuse ja nähtavuse suurendamiseks vastavalt selgetele ja uudsetele eesmärkidele muuta;

169.  on arvamusel, et inimestele nende päritoluriikides normaalsete elutingimuste pakkumiseks ja majandusrände kasvava voolu vältimiseks tuleks liidu poolt välisrändele tehtavate kulutuste väljamaksmist tõhustada ning see peaks täitma lisaväärtuse kriteeriumid;

170.  kutsub komisjoni üles Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti tegevust, mida alustati 2016. aasta oktoobris, jälgima, hindama ja konstruktiivselt läbi vaatama;

171.  kiidab heaks liidu usaldusfondide loomise ning kavatsuse hädaolukorras kiiremini ja paindlikumalt vahendeid eraldada ning koondada eri rahastamisallikad, et tegelda kriiside kõigi aspektidega;

172.  märgib, et usaldusfondid on osa spetsiaalsest lahendusest, mis näitab, et liidu eelarves ja mitmeaastases finantsraamistikus puuduvad vahendid ja vajalik paindlikkus, mida on vaja kiireks ja terviklikuks tegutsemiseks suuremate kriiside korral; peab kahetsusväärseks, et seetõttu minnakse eelarvepädevatest institutsioonidest mööda ning kahjustatakse eelarve ühtsust;

173.  väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle luua mitmeaastase finantsraamistiku muutmise raames uus Euroopa Liidu kriisireserv, mida rahastatakse vabastatud assigneeringutest ja mis oleks veel üks vahend, millega liidu hädaolukordadele kiiresti reageerida; palub nõukogul seda ettepanekut täielikult toetada;

174.  toonitab, et eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluse raames eelarve täitmise üle poliitilise kontrolli tagamiseks peavad eksisteerima piisavad kontrollimehhanismid; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks viivitamata meetmeid, et parandada eelarvepädevate institutsioonide ja eelarvekontrolliasutuse kaasamist ning et viia usaldusfondid ja muud mehhanismid eelarvenõuetega paremini kooskõlla, eelkõige kajastades neid liidu eelarves;

175.  avaldab kahetsust, et komisjon ei ole esitanud tegelike maksete üksikasju, ja kutsub komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid, millega finantsteabesüsteemi kodeerimist tugevdada ja lihtsustada, et rändevaldkonna välistegevuseks suunatud summasid paremini jälgida ja kontrollida;

176.  palub komisjonil luua liidu rändega seotud kulutuste jaoks põhjalik andmebaas, mis hõlmaks ka kõiki lõpetatud pooleliolevaid ja kavandatud projekte; on seisukohal, et see interaktiivne andmebaas peaks esitama sidusrühmadele ja kodanikele tulemused maailmakaardil kujutatuna ja võimaldama otsingut riigi, projekti ja vastavate summade kaupa;

177.  on arvamusel, et ettenägelik juhtimine oleks pikemas perspektiivis tõhusam kui pelk reageerimispoliitika nagu kriisiohjamine;

178.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament pooldab terviklikku rändekäsitlust, mis põhineb poliitikavaldkondade uudsel ühendamisel ning hõlmab rände algpõhjustega tegelemise kaudu ka rände ja arengu vahelise seose tugevdamist, ning ühtlasi pooldab rändekriisi meetmete rahastamisviiside muutmist;

XV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 10/2016 „Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse mõjusa rakendamise tagamiseks tuleb teha täiendavaid parandusi“

179.  väljendab heameelt kontrollikoja aruandes esitatud leidude ja soovituste üle;

180.  soovitab komisjonil parandada ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse läbipaistvust, andes korrapäraselt teada oma hinnangutest selle kohta, kuidas riigid kõnealuse menetluse raames soovitatud struktuurireforme järgivad, ja muutes eeskirjade kohaldamise läbipaistvamaks;

181.  on veendunud, et komisjon peaks pärast liikmesriikidega konsulteerimist andma Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru riigipõhiste ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlustega seotud edusammudest;

182.  soovitab komisjonil jätkata riiklike eelarvenõukogude kaasamist ja tagada, et Euroopa Eelarvenõukogu võtaks endale ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames ametliku rolli; märgib, et ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus on viimastel aastatel läbipaistvamaks muutunud, ja tunnistab, et teatavat poliitiliselt tundlikku teavet ei saa alati üldkasutatavaks muuta;

183.  soovitab ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluses keskenduda põhjalikumalt valitsemissektori võla vähendamisele; märgib, et 2014. aasta lõpu seisuga oli võla suhe SKPsse alla 60 % ainult 13 liikmesriigil; juhib tähelepanu sellele, et mitmed liikmesriigid on nüüd liidu majanduse mõõdukast elavnemisest hoolimata suurtes võlgades ja avaliku sektori võlakoormus on praegu suurem kui 2010. aastal;

184.  tunnistab, et võla ülempiiri nõuet hakati ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluses kohaldama alles 2011. aastal; on seisukohal, et valitsussektori võlakoormuse vähendamine ergutab, eelkõige suurtes võlgades liikmesriikide puhul, pikas perspektiivis oluliselt majanduskasvu;

185.  soovitab tagada, et stabiilsuse ja kasvu pakti raames ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse eeskirjade kohaldamisel säiliks piisav paindlikkus; rõhutab, et kuna makromajanduspoliitikas võib ette tulla ootamatuid sündmusi, peab usaldusväärne majandusjuhtimise raamistik olema kohandatav, et võtta arvesse majanduses toimuvaid arenguid;

186.  on seisukohal, et komisjon peaks tagama, et ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse eeskirjade kohaldamine kooskõlastataks tihedalt Euroopa poolaasta raames kokku lepitud struktuurireformi meetmetega;

XVI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 11/2016: „Endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi haldussuutlikkuse parandamine: piiratud edusammud keerulistes tingimustes“

187.  väljendab kontrollikoja aruande üle heameelt, kiidab heaks selles esitatud soovitused ja ergutab komisjoni neid soovitusi endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi haldussuutlikkuse tugevdamisel arvesse võtma;

188.  on mures, et haldussuutlikkuse tugevdamisel saavutatud edu on piiratud ja mõnes põhivaldkonnas, nagu professionaalse ja sõltumatu avaliku teenistuse arendamine, ei ole õigusaktide rakendamisel üldse mingit märkimisväärset edu saavutatud;

189.  märgib, et korruptsiooni vastu võitlemisel ja läbipaistvuse parandamisel on tehtud edusamme vaid osaliselt;

190.  märgib aga, et komisjon peab tegutsema keerulistes poliitilistes tingimustes ning riikide ametiasutustel puudub poliitiline tahe ja pühendumus lahendamata probleemidega tegeleda; märgib, et rahastatud projektide tulemuslikkust mõjutasid praegusest poliitilisest kriisist tulenevad piirangud;

191.  võtab teadmiseks ja kiidab heaks komisjoni keskse rolli riigi poliitilise kriisi lahendamisel ja väljendab heameelt komisjoni osalemise üle poliitilise dialoogi vahendamisel vastandlike poliitiliste jõudude vahel;

192.  palub komisjonil jätkata dialoogi loomist kõigi erinevate poliitiliste vaadetega poliitiliste liidrite, riigiasutuste ning kohtu- ja õiguskaitseekspertidega, et jõuda kokkuleppele aktiivses korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses ning rangete meetmete ja mehhanismide rakendamises, et ennetada korruptsiooni ja majanduskuritegusid vastavalt riigi kriminaalõigusele;

193.  soovitab komisjonil tungivalt kasutada poliitilist dialoogi ja kontakte riigiasutustega, et parandada riigihankesüsteemi efektiivsust ja avaliku sektori kulutuste läbipaistvust;

194.  palub komisjonil seada võitlus korruptsiooni vastu esmatähtsale kohale ja väljendab kahetsust, et valitsusel puudub tulemuslik korruptsioonivastase võitluse strateegia; kordab, et kestvate tulemuste saavutamiseks peavad riigi ametiasutused ilmutama suuremat poliitilist tahtekindlust;

195.  palub komisjonil lähtuda ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA II) kasutamisel edukate projektide saavutustest, mis on jätkusuutlikud, millel on kvantifitseeritav lisaväärtus ning mida rakendati ja kasutati vastavalt eeskirjadele;

196.  peab tervitatavaks asjaolu, et komisjon on loonud projekte, mis keskenduvad kodanikuühiskonna organisatsioonidele; palub komisjonil seda tava jätkata ja luua kohalike valitsusväliste organisatsioonidega tugevad sidemed;

197.  ergutab komisjoni töötama välja projekte, mis tugevdavad korruptsioonijuhtumitele ja pettustele avalikkuse tähelepanu juhtivate rikkumistest teatajate õigusi ja positsiooni;

198.  võtab teadmiseks, et kuigi paljusid projekte juhiti hästi, ei olnud tulemused alati jätkusuutlikud või neid ei saavutatudki; märgib ka, et projektid ei läinud alati kokku haldussuutlikkuse ülesehitamise toetamisele suunatud tervikliku lähenemisviisiga; palub komisjonil parandada strateegilist planeerimist ning tagada projektide jätkusuutlikkus ja elujõulisus, seades selle projektide eeltingimuseks;

199.  palub, et komisjon jätkaks usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtete järgimist; palub, et komisjon aitaks kavandada projekte, mis oleksid ka stardipakuks riiki tehtavatele edasistele investeeringutele; julgustab komisjoni seadma esikohale projekte, millel on suur potentsiaal sellistes põhivaldkondades nagu riigihanked ja valikumenetlused, ning vältima piiratud väljavaadete või kestlikkusega projektide rahastamist;

200.  julgustab komisjoni reageerima ettearvamatutele arengutele paindlikult kas asjakohaste vahendite õigeaegse eraldamise või nende vähendamisega, et esilekerkinud probleemidega tegelda;

XVII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 12/2016 „Ametid ei kasuta toetusi alati asjakohaselt ega tõendatavalt mõjusalt“

201.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

202.  väljendab kontrollikoja leidude ja soovituste üle heameelt;

203.  võtab teadmiseks komisjoni ja asjaomaste ametite vastuse, mis sisaldab muu hulgas olulist teavet auditite läbiviimise järel võetud meetmete kohta;

204.  rõhutab, et ametid vastutavad mitmeaastase ja iga-aastase kavandamise eest ning samuti oma toetusmeetmete (korraldusliku ja rahalise) rakendamise eest; on seetõttu seisukohal, et liidu eesmärkide ja poliitikasuundade saavutamiseks on väga oluline, et ametid juhiksid toetusmeetmeid mõjusalt;

205.  võtab teadmiseks, et kontrollikoda järeldas, et auditeeritud ametid määrasid ja maksid toetusi üldiselt eeskirjadega kooskõlas;

206.  märgib aga, et kontrollikoda tuvastas rahastamisvõimaluste, toetuste määramise menetluste, kontrollisüsteemide ja tulemuslikkuse mõõtmise vallas teatavaid puudusi ning esitas nende puuduste kõrvaldamiseks viis soovitust;

207.  märgib, et rahastamisvahendi ametipoolne strateegiline põhjendus ja valik võiks tugevdada vahendi mõjusust ja tõhusust ning seega parandada ameti ülesannete täitmist; rõhutab, et eelhindamise ebapiisava järelkontrolli tagajärjel võivad ametid valida sobimatud rahastamisvahendid ja toetusi halvasti korraldada;

208.  peab kahetsusväärseks, et ametite toetusmeetmeid kirjeldatakse üldjuhul üldsõnaliselt ja tulemusi ebaselgelt, mille tagajärjel jäävad iga-aastased töökavad puudulikuks;

209.  märgib, ametite toetusmeetmed peavad olema kooskõlas ameti mandaadi ja strateegiliste eesmärkidega; ergutab seetõttu kõiki ameteid koostama erisuuniseid ja -kriteeriume, mis aitaks neil valida konkreetne rahastamisvahend, lähtudes ameti vajaduste analüüsist, selle ressurssidest, seatud eesmärkidest, võimalikest toetusesaajatest ning samuti kulutõhususe tagamiseks vajalikust konkurentsitasemest ja eelnevate valikute põhjal saadud kogemustest;

210.  märgib, et ametite tööprogrammides peaks olema märgitud, milliseid meetmeid toetustega rakendatakse, konkreetsed eesmärgid ja tulemused, mida toetusmeetmetega saavutada loodetakse, samuti kavandatud finants- ja inimressursid, mis on vajalikud, et toetusmeetmeid rakendada;

211.  on seisukohal, et selgelt kindlaks määtatud iga-aastase kava koostamiseks tuleb tingimata sõnastada strateegilised eesmärgid ning soovitavad tulemused ja soovitav mõju;

212.  rõhutab, et mõne ameti õigusraamistik sunnib ametit kasutama toetuste andmise menetlusi; märgib murega, et ametid ei kasutanud alati kõiki rahastamisvõimalusi ja toetused ei olnud alati kõige sobivam vahend; võtab peale selle teadmiseks kontrollikoja tähelepaneku, et toetusmenetlustes kasutatakse piiravamaid toetuskõlblikkuskriteeriume ja nõrgemaid rahastamiskriteeriume kui hangete korral ning seega ei peaks toetused olema vaikimisi kasutatav rahastamislahendus; on aga seisukohal, et toetuste andmise menetluste nimetatud nõrgad küljed ja hankemenetlustega seotud halduskulud tuleks hoolikalt tasakaalus hoida ning ei ole seetõttu nõus kontrollikoja tähelepanekuga, et vaikimisi kasutatav lahendus peaksid olema hanked;

213.  väljendab muret kontrollikoja tähelepaneku pärast, et asjaomased ametid ei suutnud luua piisavaid seiresüsteeme ja viia läbi piisavaid järelhindamisi; palub ametitel järelhindamine välja töötada, et parandada toetustest rahastatavate meetmete seiret ja aruandlust;

214.  rõhutab, et tulemuslikkuse järelevalve ja tulemuste hindamine on avaliku sektori aruandekohustuse ning poliitikakujundajatele tervikliku teabe andmise seisukohalt hädavajalikud; rõhutab, et ametite detsentraliseerituse tõttu on see nende puhul veelgi olulisem; palub ametitel luua toetuste järelevalve ja aruandluse süsteemid, mis põhinevad tulemustele ja mõjule suunatud peamistel tulemusnäitajatel ning järelhindamise tulemustel; on seisukohal, et võtmetähtsusega tulemuslikkuse põhinäitajad on seire, hindamisprotsessi, mõju ja tulemuste seisukohast hädavajalikud;

215.  märgib murega, et võtmetähtsusega tulemuslikkuse põhinäitajate puhul pööratakse endiselt suurimat tähelepanu sisenditele ja väljunditele, mitte tulemustele ega mõjule; palub ametitel tegutseda võtmetähtsusega tulemuslikkuse põhinäitajate väljatöötamisel strateegilisemalt ja võtta nende aluseks tulemused ja mõju;

216.  palub ametitel töötada välja iga‑aastaste töökavade riskianalüüsi ja hakata seda kohaldama, et suurendada tõhusust täpsema rakendamise, seire ja hindamise kaudu;

217.  soovitab eraldada lühiajaliste eesmärkide saavutamiseks strateegiliselt rahastamisvahendeid, et parandada rahastamisotsuste täpsust;

218.  kutsub liidu ametite võrgustikku üles aitama ametitel parandada oma rahastamismenetlusi ja eelkõige sellealaseid tulemuslikkuse järelevalve menetlusi;

219.  tõstab eriti esile kontrollikoja tähelepanekuid, mis puudutavad toetusmenetlusi ja vajadust tagada läbipaistvus, võrdne kohtlemine ja võimalike huvide konfliktide vältimine; palub asjaomastel ametitel kontrollikoja soovitust võimalikult kiiresti rakendada;

220.  palub eritoetusmenetlusi kohaldavatel ametitel kehtestada ametlikud sisemenetlused, millega reguleeritakse läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ning mis kaitsevad võimalike huvide konfliktide eest; rõhutab, et seetõttu peaksid ametid tugevdama oma toetusprojektide rakendamise kontrollisüsteemi;

221.  palub komisjonil ja ametitel, kelle puhul käesolevas eriaruandes käsitletud auditid läbi viidi, esitada Euroopa Parlamendile soovituste rakendamise kohta ajakohastatud teave;

XVIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 13/2016 „ELi abi avaliku halduse tugevdamiseks Moldovas“

222.  väljendab kontrollikoja aruande üle heameelt, kiidab selles sisalduvad soovitused heaks ja ergutab komisjoni neid soovitusi Moldova Vabariigi haldussuutlikkuse tugevdamisel arvesse võtma;

223.  märgib murega, et liit on Moldova avaliku halduse tugevdamisele ainult osaliselt kaasa aidanud ja et kontrollikoda leidis mitmeid puudusi, muu hulgas auditeeritud programmide ja projektide ülesehituses ning rakendamisel;

224.  märgib siiski, et komisjon peab tegutsema keerulistes poliitilistes tingimustes, kus vohab korruptsioon ja avalike asutuste töös esineb palju puudusi, nagu liigne bürokraatia, põhiülesannetele mittekeskendumine, tööjõu suur voolavus, vähene tõhusus ja vastutusepuudus; lisab, et Moldovat kurnab tõsine poliitiline ebastabiilsus, majanduslik kaos, suur vaesus ja massiline väljaränne;

225.  märgib, et kuigi eelarvestatud programmide edu piirasid oluliselt konkreetsed poliitilised asjaolud ja välistegurid, nii et olukord tõesti pahatihti komisjoni kontrolli alt väljus, esines siiski konkreetseid puudusi, millega komisjon oleks võinud tegeleda;

226.  märgib, et kontrollikoja täheldatud puuduste hulgas oli komisjoni aeglane reageerimine ootamatutele muutustele, programmide vähene kooskõlastamine Moldova riikliku strateegiaga, ulatuslike eesmärkide puudumine, ebamäärased tingimused ja täiendavate stiimulipõhiste vahendite andmise vähene põhjendatus;

227.  palub komisjonil ergutada Moldova võime kujundama süstemaatilisi, selgelt sõnastatud riiklikke strateegiaid, mis hõlmaksid selgeid, mõõdetavaid eesmärke, ning programmide kavandamist selgemalt nende eesmärkidega siduma;

228.  ergutab komisjoni kasutama eelhindamist, et rahastamisvajadused selgelt kindlaks teha ning sihikindlalt ja põhjendatult eelarvet planeerida;

229.  palub komisjonil seada esikohale korruptsioonivastane võitlus ja väljendab kahetsust, et valitsusel puudub tõeliselt tulemuslik korruptsioonivastase võitluse strateegia; kiidab heaks kõrgetasemelise korruptsioonivastase nõuniku ametissenimetamise peaministri kantseleis; kordab siiski, et püsivate tulemuste saavutamiseks selles valdkonnas peavad riigi ametiasutused koostama ulatuslikuma ja mõjusama strateegia ning ilmutama suuremat poliitilist tahtekindlust; kutsub ametiasutusi üles esmajärjekorras keskenduma korruptsioonivastasele võitlusele ning avaliku halduse läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurendamisele;

230.  palub komisjonil jätkata dialoogi kõigi erinevate poliitiliste vaadetega poliitiliste liidrite, riigiasutuste ning kohtu- ja õiguskaitseekspertidega, et jõuda kokkuleppele aktiivses korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses ning rangete meetmete ja mehhanismide rakendamises, et ennetada korruptsiooni ja majanduskuritegusid vastavalt riigi kriminaalõigusele;

231.  ergutab komisjoni töötama välja projekte, mis tugevdaksid korruptsioonijuhtumitele ja pettustele avalikkuse tähelepanu juhtivate rikkumistest teatajate õigusi ja positsiooni;

232.  märgib, et abi andmise peamiseks viisiks on valdkondlik eelarvetoetus (74 % abist) ja projektid; märgib kahetsusega, et eelarvetoetuse abil suudeti avalikku haldust tugevdada vaid piiratud määral;

233.  võtab murega teadmiseks, et valdkondlik eelarvetoetus on väga riskantne eelarvevahendite jaotamise viis, eelkõige Moldova puhul, kus avalik haldus on massilise korruptsiooni tõttu halvatud ja domineerib kohalik oligarhia; palub komisjonil kasutatud meetodid põhjaliku riskianalüüsi alusel läbi vaadata;

234.  palub komisjonil kasutada meetodeid, mis annaksid Moldova kodanikele nähtavaid ja tuntavaid tulemusi;

235.  märgib, et projektid koostati üldiselt asjakohaselt, kuigi ulatus ja ajastus oli puudulikult kooskõlastatud ja tehniline abi haldussuutlikkuse suurendamiseks tuli vajalikust hiljem;

236.  kahetseb, et kuigi projektid andsid üldiselt oodatud tulemusi, ei olnud tulemused alati püsivad, mille osaliseks põhjuseks olid poliitilise tahte puudumine ja välistegurid; palub komisjonil lähtuda edukate projektide saavutustest, mis on jätkusuutlikud, millel on mõõdetav lisaväärtus ning mida rakendati ja kasutati vastavalt eeskirjadele; palub komisjonil parandada strateegilist planeerimist ning tagada projektide jätkusuutlikkus ja elujõulisus, seades selle projektide eeltingimuseks;

237.  märgib, et projektid aitasid avaliku halduse tugevdamisele osaliselt kaasa, kuid ei vastanud alati Moldova administratsiooni vajadustele ja eesmärkidele; palub komisjonil projekte riigi konkreetsete vajaduste kohaselt paremini suunitleda;

238.  palub, et komisjon jätkaks usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtete järgimist; palub, et komisjon aitaks kavandada projekte, mis soodustaksid investeeringute toomist riiki, ning arendada vastavat koostööd rahvusvaheliste finantsasutustega; julgustab komisjoni seadma esikohale projekte, millel on suur potentsiaal sellistes põhivaldkondades nagu riigihanked ja valikumenetlused, ning vältima piiratud väljavaadete või kestlikkusega projektide rahastamist;

239.  märgib murega, et kuigi komisjon töötas 2012. aastal välja süstemaatilisema riskianalüüsi, moodustas eelarvetoetusega tegelevad kõrgetasemelised juhtkomiteed ning käivitas uute riskide kindlaks tegemiseks eelhoiatussüsteemi, ei suutnud ta õigeaegselt avastada nn sajandi vargust, massilist korruptsiooni, mille ilmsikstuleku ajaks oli jõutud omastada 1 miljardi USA dollari ulatuses hoiuseid, mis võisid hõlmata ka liidult saadud rahalisi vahendeid; märgib, et 2015. aasta juulis eelarvetoetuse maksed lõpuks peatati ning nende jätkamise tingimuseks seati makromajandusliku ja eelarveolukorra paranemine ning IMF‑iga kokkuleppe sõlmimine;

240.  kutsub komisjoni üles eelhoiatussüsteemi ja riskianalüüsi parandama, et võimalikele riskidele kiiremini ja paindlikumalt reageerida;

241.  märgib, et haldussuutlikkuse loomine on Moldovas otsustava tähtsusega, sest riik ei kontrolli täielikult kogu oma territooriumi, mis soodustab separatistlike meeleolude levikut venemeelsete jõudude seas; tuletab meelde, et Moldoval on ELiga liitumise perspektiiv ja seega on ta liidu strateegiline partner;

242.  kahetseb, et Moldova jätkuv poliitiline ebastabiilsus on kahjustanud pikaks ajaks riigi demokraatlike institutsioonide usaldusväärsust, mistõttu demokraatia edusammud on jäänud tagasihoidlikuks, toetus liiduga integreerumisele on vähenenud ja venemeelsed poliitilised algatused tugevnenud;

243.  kutsub komisjoni üles jätkama tegevust Moldovas, et tugevdada Moldova ja liidu poliitilisi sidemeid ja majanduslikku integratsiooni; rõhutab, et nende eesmärkide saavutamiseks on tähtis liidu toetus, suunamine ja seire, mis aitab ellu viia peamisi reforme, et tõkestada riiklike institutsioonide politiseerumist ja süsteemset korruptsiooni ning reformida riiklikku haldust;

XIX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 14/2016 „Romade integratsioonile suunatud ELi poliitikaalgatused ja rahaline abi: viimasel kümnendil on tehtud märkimisväärseid edusamme, kuid kohapeal vajatakse täiendavaid jõupingutusi“

244.  tuletab meelde Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi 2000/43/EÜ(11), võrdse tööalase kohtlemise direktiivi 2000/78/EÜ(12) ja direktiivi 2004/38/EÜ(13) liikumis- ja elukohavabaduse kohta liidus;

245.  peab tervitatavaks nõukogu 2008. aasta raamotsust rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise kohta(14), Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni romade kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta(15), komisjoni 5. aprilli 2011. aasta teatist aastani 2020 kehtivate romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku kohta (COM(2011)0173), nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovitust romade tõhusaks integratsiooniks võetavate meetmete kohta(16) ning komisjoni 17. juuni 2015. aasta teatist „Aruanne romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku rakendamise kohta (2015)“ (COM(2015)0299);

246.  tuletab meelde, et romade integratsioon sõltub nende kaasamisest ja sellest, kas nende suhtes kehtivad samad õigused mis kõigile Euroopa kodanikele, kelle hulka nad täielikult kuuluvad;

247.  tuletab meelde romade kaasamise ühiseid aluspõhimõtteid(17), nimelt kümmet ühist aluspõhimõtet, mida arutati 2009. aastal Prahas peetud esimesel romade kaasamise Euroopa platvormil ning mis hiljem lisati 8. juunil 2009. aastal toimunud tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu istungi järelduste lisasse;

248.  toetab kontrollikoja soovitusi ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid kontrollikoja soovitusi võimalikult kiiresti;

249.  peab kahetsusväärseks, et programmitöö perioodil 2007–2013 ei pööratud piisavalt tähelepanu romade kaasamisele ega integratsioonile; kutsub üles võtma tulevikus liidu strateegilise raamistiku väljatöötamisel paremini arvesse kaasamise ja diskrimineerimisega kaasnevaid probleeme, millega romad ja muud marginaliseeritud kogukonnad kokku puutuvad;

250.  peab kahetsusväärseks, et kontrollikoja uuringus ei võetud arvesse laiemat hulka riike, nagu Slovakkia, Kreeka või Prantsusmaa, kus romad moodustavad elanikkonnast märkimisväärse osa;

251.  kutsub liikmesriike üles määratlema ebasoodsas olukorras olevad inimesed, kellele soovitakse vastavalt nende vajadustele ja probleemidele tähelepanu pöörata, ning pöörama ELi rahaliste vahendite eraldamisel eritähelepanu roma elanikkonnale;

252.  kahetseb, et ühtekuuluvuspoliitika rahalised vahendid, mis on romade kaasamise, integratsiooni ja nende vastase diskrimineerimise vastu võitlemisega seotud projektide ainsad rahastamisvahendid, ei võimalda oma keerukuse tõttu romade kaasamisele ja nende õigustele juurdepääsu tagamisele piisavalt kaasa aidata;

253.  peab seetõttu vajalikuks, et kõik liikmesriigid võtaksid vastu tegevuskava, milles analüüsitakse romade toetuseks mõeldud seaduste, määruste, haldusnormide ja rahaliste vahendite tegelikku mõju ning selgitaksid välja, millistes küsimustes tuleks ressursse ja haldussuutlikkust riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil tugevdada, et see aitaks koostada ja juhtida projekte, mille eesmärk on romade kaasamine, integratsioon ja nende vastase diskrimineerimise vastu võitlemine;

254.  kutsub komisjoni üles esitama romadele suunatud rahaliste vahendite kohta üksikasjalikku teavet, analüüsima praeguseid takistusi ja võtma neid arvesse rahaliste vahendite lihtsustamisel;

255.  peab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisel tähtsaks marginaliseeritud roma kogukondadele kasu toovate pikaajaliste projektide valimist;

256.  rõhutab vajadust kehtestada romade ja muude marginaliseeritud kogukondade kaasamisega tegelevate projektide puhul paindlikumad valikukriteeriumid;

257.  palub komisjonil tagada järgmisel programmitöö perioodil või rakenduskavade läbivaatamisel, et romasid käsitlevates riiklikes integratsioonistrateegiates sisalduvaid romade integreerimise eesmärke kajastataks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raamistikus kõikidel võimalikel tegevustasanditel;

258.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon esitaksid romade kohta asjakohaseid ja ühtlustatud statistilisi andmeid, mis võimaldaksid nende sotsiaalset, halduslikku ja majanduslikku kaasatust täpsemalt hinnata;

259.  rõhutab, et tõrjumine eluaseme osas, kodutus, haridusest ilmajätmine ja töötus ja diskrimineerimine tööhõives on sageli marginaliseerumise põhitegurid; rõhutab seetõttu, et romade ja muude marginaliseeritud kogukondade abistamisel on oluline integreeritud lähenemisviis, mis hõlmab eluaset, haridust ja tööhõivet;

260.  rõhutab, et üks suurimaid takistusi romade diskrimineerimise vastases võitluses on väga puudulik teatamine diskrimineerimisjuhtumitest sellistele organisatsioonidele või institutsioonidele nagu politsei või sotsiaalteenistused; kutsub seetõttu liikmesriike üles koostama strateegia, et lõpetada institutsiooniline diskrimineerimine ja parandada romade usaldust institutsioonide vastu;

261.  kutsub komisjoni üles käivitama partnerluses marginaliseeritud kogukondade esindajatega, eelkõige roma elanikkonna ja spetsialiseeritud asutustega, liikmesriikide ametiasutustes koolitustsüklit, et võidelda diskrimineerivate tavade vastu ja anda eeskuju, et edendada kaasamist sisuka, konstruktiivse ja tõhusa dialoogi abil;

262.  juhib tähelepanu sellele, et liidul on tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm, milleks on 2014.–2020. aastal ette nähtud 900 miljonit eurot ja milles pööratakse eritähelepanu kaitsetutele isikutele ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisele;

263.  kutsub komisjoni üles kaaluma Euroopa fondi loomist, mis oleks konkreetselt suunatud romade ja muude marginaliseeritud kogukondade kaasamisele, ning palub komisjonil tagada kõnealuse fondi kulutuste nõuetekohane kontroll;

264.  kutsub komisjoni üles koostama tõelist romade kaasamise Euroopa strateegiat, mis oleks kogu Euroopat hõlmav tegevuskava, mis koostatakse ja mida rakendatakse kõigil poliitilistel ja haldustasanditel, kuhu on kaasatud roma kogukonna esindajaid ja mis rajaneb sellistel põhiväärtustel nagu võrdsus, juurdepääs õigustele ja mittediskrimineerimine; rõhutab, et see strateegia peaks aitama kaasa sellele, et romad oleksid tegelikult kaasatud ja et neil oleks juurdepääs haridusele, tööhõivele, eluasemele, kultuurile, tervishoiule, osalemisele ühiskonna asjades, koolitusele ja vabale liikumisele liidus;

265.  rõhutab siiski, et liikmesriikide ülesanne on võtta romadele suunatud kõiki vajalikke toetusmeetmeid ja tagada oma territooriumil riiklike õigusaktide ja õiguste ühetaoline kohaldamine ilma igasuguse diskrimineerimiseta;

XX osa – Kontrollikoja eriaruande nr 15/2016 „Kas komisjon haldas mõjusalt humanitaarabi konfliktidest mõjutatud elanikkonnale Ida‑Aafrika järvede piirkonnas?“

266.  väljendab heameelt eriaruande üle, milles keskendutakse ülevaate andmisele liidu arengu- ja koostöötegevuse tulemustele suunatud lähenemisviisis sisalduvate riskide kohta, ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

267.  väljendab heameelt tulemuste üle, mille kohaselt oli humanitaarabi hallatud mõjusalt, eriti keerulises töökeskkonnas, mida iseloomustab ebakindlus ja ettearvamatus, mille tõttu on tõhus rakendamine tõeline katsumus;

268.  kutsub komisjoni üles jätkama pingutusi hädaabi, taastus- ja arenguabi ühendamiseks, kui kohalikud tingimused seda lubavad; on seisukohal, et seda võiks potentsiaalselt toetada alalise hädaabi, taastus- ja arenguabi ühendamise talitustevahelise platvormi kaudu; on veendunud, et taoline platvorm võiks muu hulgas olla abiks ka ühendamist vajavate programmide väljaselgitamisel; on arvamusel, et võimaluse korral tuleks kõikide sidusrühmade hulgas luua integreeritud lähenemisviis, milles on selgelt välja toodud koordineerimise eesmärgid ja sidus riiklik/piirkondlik strateegia;

269.  kutsub komisjoni talitusi ühtlasi üles parandama üleminekut lühiajaliselt humanitaarabi andmiselt pikaajalisele arengualasele sekkumisele ning sidusale koordineerimisele mitte ainult liidu eri abiandjate vahel, vaid ka riiklike prioriteetidega ja muude rahvusvaheliste organisatsioonidega ühiste strateegiate koostamise kaudu ning ühise humanitaar- ja arenguabi võrgustiku abil;

270.  on seisukohal, et humanitaarabi tegeliku mõju korrapärasel hindamisel, mis hõlmab piirkondlike halduskulude hindamist, tuleks rohkem keskenduda tõhususele ning võimalike ühtsete ja tavapäraste kululiikide võrdlusaluste väljatöötamisele;

271.  innustab ajakavasid võimaluse korral abi andmise keskkonnaga paremini kohandama, et vältida pikka ja kulukat pikendamist;

272.  kutsub asjaomaseid liidu ja ÜRO institutsioone üles finants- ja haldusraamistiku lepingut täielikult järgima ja rakendama; palub komisjonil anda Euroopa Parlamendile lepingu ja sellega seotud suuniste rakendamise kohta aru ning tuvastada täiustamist vajavaid valdkondi ja teha vastavasisulisi ettepanekuid;

273.  tuletab meelde, et ÜRO ja rahvusvaheliste organisatsioonide aruandlus peaks tagama rahastamise võimalikult täpse jälgitavuse, sekkumise alguses kokku lepitud abi andmise korralduslike aspektide võrdlemise ning andma komisjoni talitustele kasulikku tagasisidet; rõhutab, kui oluline on, et partnerorganisatsioonid esitaksid aruanded komisjonile aegsasti, sest tänu sellele on humanitaarabi ja selle rahastamist võimalik kiiresti korraldada või muuta;

274.  rõhutab vajadust parandada ÜRO aruandekohustust ja läbipaistvust seoses liidu vahendite kasutamisega ning rahvusvaheliselt kokku lepitud humanitaar- ja arengustrateegiate ja eesmärkide rakendamisega;

275.  palub komisjonil võtta kasutusele tulemuste hindamine humanitaarabi rakenduskava tasemel, et võimaldada selliste kavade võrdlemist ning parimate tavade jagamist;

276.  peab kahetsusväärseks, et tulemustealane teave on puudulik ja mittepiisav, mille tagajärjel ei ole komisjonil võimalik järelevalvefunktsiooni korrektselt täita;

277.  rõhutab, et selleks, et Euroopa Parlamendil oleks võimalik oma kontrollipädevust teostada, on vaja tagada kõigil tasanditel kõrgeim läbipaistvuse ja institutsioonilise aruandekohustuse tase, mis saavutatakse juurdepääsu kaudu liidu finantseeritud projektidega seotud terviklikele ja usaldusväärsetele eelarve- ja finantsandmetele;

XXI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 16/2016 „ELi haridusalased eesmärgid: kavad on omavahel vastavuses, kuid tulemuslikkuse hindamisel esineb puudujääke“

278.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle, toetab selles esitatud soovitusi ja on rahul, et komisjon need heaks kiidab ja neid ka arvesse võtab;

279.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on kontrollikoja varasemaid soovitusi rakendanud oma Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide 2014.–2020. aasta õigusraamistikus, tagades sellega tulemusraamistiku ja -reservi, eeltingimuste ning ühiste väljund- ja tulemusnäitajate kaudu raha parema kasutamise;

280.  rõhutab, et on vaja keskenduda tulemuslikkusele ja tulemustele, ning väljendab heameelt selle üle, et uus õigusraamistik 2014.–2020. aasta programmitöö perioodiks sisaldab sätteid, mille kohaselt liikmesriigid peavad oma tulemustest aru andma;

281.  võtab teadmiseks puudujäägid tulemuslikkuse mõõtmisel, eelkõige seoses ajavahemikul 2007–2013 ellu viidud projektide jaoks eesmärkide ning väljundi- ja tulemusnäitajate kehtestamisel; peab kahetsusväärseks, et tulemusnäitajad ei ole endiselt täielikult usaldusväärsed ja ootab selle puudujäägi kõrvaldamist programmitöö perioodi 2014–2020 teisel poolel;

282.  tunneb heameelt selle üle, et koolist väljalangenute arv väheneb endiselt ja kolmanda taseme hariduse omandajate arv suureneb; kutsub liikmesriike üles viima oma riigisisesed eesmärgid haridusalaste eesmärkide paremaks saavutamiseks vastavusse liidu eesmärkidega;

283.  märgib, et liidus on seatud eesmärgiks jõuda 2020. aastaks selleni, et äsja ülikooli lõpetanutest leiab töö 82 %, ning viiest külastatud liikmesriigist neli ei ole seda eesmärki veel saavutanud; juhib tähelepanu sellele, et neis neljas liikmesriigis oli sügav majanduskriis, millest nad nüüd on hakanud toibuma; on veendunud, et on endiselt võimalik, et kõnealused liikmesriigid selle eesmärgi saavutavad ja isegi ületavad;

284.  rõhutab, kui tähtis on säilitada liidu investeeringud haridusse piisaval tasemel, sest haridustaseme ja tööalase konkurentsivõime vahel on tihe seos;

XXII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 17/2016 „ELi institutsioonid saavad teha rohkem selleks, et lihtsustada enda korraldatavatel hangetel osalemist“

285.  tunneb heameelt leidude ja soovituste üle, mille Euroopa Kontrollikoda on esitanud eriaruandes nr 17/2016 (2015. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmine) „ELi institutsioonid saavad teha rohkem selleks, et lihtsustada enda korraldatavatel hangetel osalemist“;

286.  kutsub üles muutma hanked nii liidu institutsioonides kui ka riikide tasandil läbipaistvamaks, tehes avalikke hankeid puudutavad dokumendid ja andmed üldsusele kättesaadavaks; on seisukohal, et liidu institutsioonide hanketegevus on internetis halvasti esitatud, teave on puudulik ja ebaselge ning seda tuleb otsida paljudelt eri veebisaitidelt;

287.  pooldab igati kontrollikoja soovitust selle kohta, et liidu institutsioonid peaksid oma hanketegevuse jaoks looma ühtse elektroonilise kontaktpunkti, mis võimaldaks ettevõtjatel leida kogu asjakohase teabe ühelt veebisaidilt ja mille kaudu nad saaksid liidu institutsioonidega suhelda; on seisukohal, et hankemenetluste haldamine, sealhulgas teabevahetus kohaldatavate eeskirjade, ärivõimaluste, asjakohaste hankedokumentide ja pakkumuste esitamise kohta, ning kogu muu institutsioonide ja ettevõtjate vaheline suhtlus peaks toimuma sellise ühtse kontaktpunkti kaudu;

288.  nõuab, et komisjon avaldaks veebisaidil ühes institutsioonide kolmest töökeelest teabe kõikidele liikmesriikidele makstud ELi rahaliste vahendite kohta, esitades kõikide liikmesriikide kohta ühesugused andmed, mis hõlmavad vähemalt lepingu summat ja eset, töövõtja nime, alltöövõtjate (kui neid kasutatakse) nimesid, lepingu kestust ja teavet võimalike lisadokumentide kohta; juhib tähelepanu, et selle abil oleks kõikide liikmesriikide valitsusvälistel organisatsioonidel ja kodanikel võimalik jälgida, kuidas raha kasutatakse ja kui kulutõhusad projektid on;

289.  rõhutab, et hankijate ülesanne on tagada, et avalikud hanked oleksid turupõhised, tooksid piisavalt palju pakkumusi ja annaksid kõikidele ettevõtjatele tasakaalustatud osalemisvõimaluse; nõustub kontrollikojaga, et liidu finantsmääruse 2016. aastal toimuva muutmise käigus peaks komisjon tegema ettepaneku ühtse riigihangete reeglistiku koostamiseks; rõhutab, et erinevalt praegusest olukorrast, kus eelis on suurettevõtjatel, tuleks soodustada just väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate osalemist; on seisukohal, et ühtsed eeskirjad peaksid ühtlasi sisaldama reegleid, mis selgitavad ehituslepingute sõlmimisele eelnevate turu-uuringute tegemist ja hankemenetlustes rakendatavaid keelenõudeid, ning erinevusi 2014. aasta hankedirektiivist(18) tuleks selgitada;

290.  tuletab meelde, et kui hankijad kasutavad piiratud hankemenetlusi, siis võivad potentsiaalsed pakkujad loobuda pakkumuse esitamisest ning puudub läbipaistvus ja teave maksumaksjate raha kasutamise kohta; rõhutab, et nõukogu kasutas piiratud hankemenetlust valdava enamiku hangete puhul ning kõik liidu institutsioonid kokku sõlmisid 25 % või rohkem lepinguid 2010.–2014. aastal piiratud menetlust järgides; nõuab, et neid menetlusi kasutataks väga piiratud juhtudel, mil see on tõepoolest põhjendatud;

291.  võtab teadmiseks, et Euroopa Parlament avaldab oma veebisaidil igal aastal täieliku loetelu kõigist töövõtjatest, kellega sõlmitud lepingute maksumus ületas 15 000 eurot, kuid ta ei avalda kõiki oma lepinguid; innustab kõiki institutsioone avaldama kogu teabe kõigi töövõtjate ja kõigi avalike hangete tulemusel sõlmitud lepingute kohta, sh ka juhtudel, mil leping sõlmiti hankemenetlust korraldamata või kui kasutati piiratud menetlust;

292.  rõhutab, et hangetele tuleb teha rohkem reklaami ja hanketeated tuleb avaldada nii, et need on kõigi ettevõtjate jaoks läbipaistvad; tuletab meelde, et kontrollikoja leiu kohaselt kasutas „Euroopa Parlament [...] ühe Brüsselis asuva hoone 133,6 miljoni eurose ehituslepingu puhul läbirääkimistega hankemenetlust, kuigi hoonet ei olnud hankelepingu allkirjastamise ajal (27. juuni 2012) veel olemas“, eirates nõuet, et vaid olemasolevate hoonete puhul võib teha erandi finantsmääruse kohaldamise eeskirjades (artikli 134 lõige 1) sätestatud reeglist, mille kohaselt peab hange olema nii laiapõhjaline kui võimalik; rõhutab, et kõigi lõpetamata või veel ehitamata hoonete puhul tuleks kasutada avatud ja konkurentsipõhiseid hankemeetodeid, ning on seisukohal, et seda põhimõtet tuleks laiendada kõigile ehituslepingutele, sest need lepingud on keerukad ja nendega seotud summad suured;

293.  nõustub kontrollikojaga, et institutsioonide hankemenetlustes osalejate arvu suurendamiseks peaksid liidu institutsioonid lepingud võimaluse korral osadeks jagama; rõhutab, et 2014. aastal andis nõukogu 10 aastaks ühele ettevõtjale üle 93 miljoni euro suuruse raamlepingu nõukogu olemasolevate ja tulevaste hoonete haldamiseks, hoolduseks, remondiks ja tehniliste paigaldiste kohandamiseks ning lepingut osadeks ei jagatud; märgib, et 2015. aastal toimis komisjon samamoodi viieaastase kestusega ja peaaegu üheksa miljoni euro suuruse lepingu puhul, mis puudutas liidu tasuta nõuandeteenust „Teie Euroopa Nõuanne“; rõhutab, et raamlepingute puhul, mida osadeks ei jagata ja mille kestus on liiga pikk (10 või seitse aastat; kõige kauem – 17 aastat – kestis raamleping, mille nõukogu sõlmis Justus Lipsuse hoone ehitamiseks), kaob konkurents ning tekib ebaselguse ja korruptsiooni oht; palub seetõttu kõikidel institutsioonidel selline tegevus lõpetada, sest see on täielikult vastuolus läbipaistvuse ja hea tava põhimõttega, mida liit peaks edendama;

294.  nõuab, et kõik liidu institutsioonid töötaksid välja ja võtaksid kasutusele asjakohased vahendid ja meetodid auditeerimiseks ja hindamiseks, et tuvastada õigusnormide rikkumised ja anda sellest teada; kordab, et pettuse ja korruptsiooni vastu võitlemiseks on vaja paremat seire-, avastus-, analüüsi- ja aruandlustehnoloogiat; rõhutab, et see teave tuleb teha kättesaadavaks ka liikmesriikidele; rõhutab, et rikkumiste paljastamisel on keskne roll rikkumisest teatajatel, ning tuletab meelde, et kõik Euroopa Liidu institutsioonid ja ametid peavad vastu võtma siduvad sise-eeskirjad rikkumisest teatajate kaitseks vastavalt 1. jaanuaril 2014 jõustunud liidu personalieeskirjade artiklile 22c;

295.  nõustub kontrollikojaga, et komisjon peaks tegema ettepanekuid liidu finantsmääruse muutmiseks, mis võimaldaks kiiresti läbi vaadata kaebused, mille on esitanud ettevõtjad, kes peavad neile osaks saanud käitumist ebaõiglaseks; märgib, et sellised kaebused tuleks läbi vaadata enne, kui ettevõtjad pöörduvad liidu Ombudsmani või liidu kohtute poole;

296.  on seisukohal, et avalike hangete puhul on õiguskaitset võimalik tagada eelkõige avalike hangetega seotud korruptsiooni uurimisele keskenduvate pädevate ja sõltumatute uurimisorganite ja -asutuste loomise kaudu; juhib tähelepanu, et liidu institutsioonid ja liikmesriigid peaksid avalikke hankeid puudutavat teavet vahetama nii omavahel kui ka OLAF‑i, Europoli, Eurojusti ja muude uurimisorganitega; soovitab tungivalt, et uurimisvolitustega asutused ja eelkõige OLAF parandaksid oma juhtumite haldamise süsteemi, et koostada aruandeid ja statistikat uuritavate juhtumite eri liikide ja nende uurimise tulemuste kohta;

297.  tunneb heameelt selle üle, et kontrollikoda jõudis järeldusele, et lõpetatud hangete hilisema mõjusa järelevalve tagamiseks peavad liidu institutsioonid looma oma hankelepinguid puudutavat teavet sisaldava ühtse andmehoidla;

298.  rõhutab, et hankeandmete keskne kogumine aitab luua sisukat, täpset ja üksikasjalikku statistikat, mille abil hoida ära, tuvastada ja uurida hangetega seotud korruptsiooni ning võtta asjakohaseid vastumeetmeid; rõhutab, et kesksetesse hankeandmebaasidesse (sh TED) andmeväljade lisamine võiks aidata tuvastada olukordi, kus on suur hanke-eeskirjade eiramise oht; palub liidu institutsioonidel tagada, et andmeid kantakse nendesse andmebaasidesse aegsasti ja täielikult;

299.  rõhutab, et avalike hangete läbipaistvust aitavad tagada ning pettust ja võimalikke huvide konflikte tuvastada ka uurivad ajakirjanikud ja valitsusvälised organisatsioonid; on kindlalt veendunud, et eespool nimetatutel peaks olema täielik juurdepääs ARACHNE-le ja ORBISele ning muudele asjaomastele vahenditele ja andmebaasidele, mille abil on võimalik teha kindlaks kõik juhud, mille puhul võib kahtlustada liidu institutsioonide ja ka kõigi liikmesriikide hangetes huvide konflikti või korruptsiooni olemasolu, eriti seoses Euroopa Liidu rahaliste vahendite abil omandatud varaga;

300.  nõuab tungivalt, et kõik institutsioonid ja ametid avaldaksid alati kõigi keskastmejuhtide ja kõrgema juhtkonna liikmete, organisatsiooni liikmete, ekspertide ja mis tahes liiki juhtorganite või -struktuuride liikmete elulookirjeldused ja majanduslike huvide deklaratsioonid ning seda ka liikmesriikide lähetatud ekspertide puhul, sest selliste ekspertide elulookirjeldused peaksid olema igal ajal üldsusele kättesaadavad; rõhutab, et huvide konflikti puudumise deklaratsioon, mida teatavad institutsioonid ja ametid endiselt kasutavad, ei ole avaldamiseks kõlblik dokument, sest huvide konflikti olemasolu või puudumist peaks alati hindama sõltumatu kolmandast isikust organisatsioon või organ;

301.  palub kontrollikojal korrapäraselt avaldada andmeid kõikidest rikkumisest teatamisega seotud kuritarvitusjuhtude ning kõikide selliste olukordade kohta, kus menetluste kontrollimise ja auditeerimise käigus tuvastati huvide konflikt või pöördukse efekt, ning nõuab, et kontrollikoda avaldaks vähemalt korra aastas eriaruanded huvide konfliktide ärahoidmise poliitika ning kõigis Euroopa Liidu ametites ja ühisettevõtetes ning eelkõige tööstusega seotud ühisettevõtetes tuvastatud huvide konflikti juhtumite kohta;

302.  tunneb heameelt selle üle, et kontrollikoja soovituse kohaselt peaksid liidu institutsioonid üksteiselt õppimiseks ja parimate hanketavade jagamiseks kasutama vastastikuseid eksperdihindamisi;

XXIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 18/2016 „Säästvate biokütuste sertifitseerimise süsteem Euroopa Liidus“

303.  väljendab heameelt kontrollikoja koostatud eriaruande üle säästvate biokütuste sertifitseerimise süsteemi kohta liidus ja eriti kontrollikoja tehtud märkuste ja ettepanekute üle; võtab teadmiseks, et komisjon nõustus viiest soovitusest neljaga täielikult ja ühega osaliselt; kutsub komisjoni üles kaaluma uuesti täielikku nõustumist soovitusega, mis käsitleb liikmesriikide esitatud andmete usaldusväärsust;

304.  märgib, et liitu peetakse üleilmse keskkonnapoliitika eestvedajaks, kes kehtestab rahvusvahelisel tasandil keskkonnastandardeid ja edendab parimat tava, et kaitsta keskkonda ja säilitada konkurentsivõimeline osalus ülemaailmsel turul; märgib, et seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis seab liit 2050. aastaks eesmärgiks „hea elu maakera võimaluste piires“; märgib, et üks prioriteetidest on tagada, et meie „õitseng ja heas seisundis keskkond võrsuvad innovaatilisest suletud tsükliga majandusest, kus midagi ei raisata ja kus loodusvarasid majandatakse säästvalt ning elurikkust kaitstakse, väärtustatakse ja taastatakse nii, et see suurendab ühiskonna vastupanuvõimet“;

305.  märgib, et liit võttis taastuvenergia direktiiviga(19) kohustuse tagada, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kõikide transpordiliikide osas on 2020. aastaks vähemalt 10 %, mida võib saavutada vaid biokütuste olulisel määral kasutamisega; märgib siiski, et biokütuste tootmine ise võib olla seotud teatavate ohtudega, mis puudutavad maakasutust, ja seetõttu on vaja tagada biokütuste säästvus;

306.  rõhutab, et säästvate biokütuste jaoks tulemusliku ja usaldusväärse sertifitseerimissüsteemi loomine on üks olulisemaid samme seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi poliitiliste prioriteetide täitmise suunas; märgib, et biokütuste säästvust sertifitseeritakse komisjoni poolt heaks kiidetud vabatahtlike kavade alusel; väljendab kahetsust, et kontrollikoda leidis, et liidu säästvate biokütuste sertifitseerimissüsteem ei ole täiesti usaldusväärne;

307.  märgib kahetsusega, et komisjoni tunnustamismenetlusega ei võeta arvesse mõningaid säästvuse ja õiglase kaubanduse olulisi aspekte, nagu maavaldusega seotud konfliktid, sunniviisiline töö või lapstööjõu kasutamine, põllumajandusettevõtjate kehvad töötingimused, ohud tervisele ja turvalisusele ning maakasutuse kaudse muutuse mõju, mida peetakse eri juhtudel väga oluliseks; leiab, et see näitab järjepidevusetust komisjoni poliitikas; kutsub komisjoni üles töötama uuesti terviklikumal viisil välja oma hindamismenetlused ja lisama need aspektid vabatahtlike kavade kontrollimenetlusse; kutsub komisjoni üles nõudma, et vabatahtlike kavade kohta koostataks kord aastas aruanne, mis käsitleb sertifitseerimistegevust ja eespool nimetatud ohte käsitlevat asjakohast teavet;

308.  märgib, et siiani on komisjon esitanud kaks aruannet liidu biokütusepoliitika mõju kohta sotsiaalsele jätkusuutlikkusele liidus ja kolmandates riikides ning mõju kohta toiduainete kättesaadavusele taskukohaste hindadega; märgib kahetsusega, et aruannetes sisalduv teave oli üsna piiratud ning selles tehti üksnes ebaselgeid järeldusi; kutsub komisjoni üles parandama aruandlussüsteemi ja esitama Euroopa Parlamendile üksikasjalikke analüüse, et avalikkust neist olulistest küsimustest teavitada;

309.  märgib suure murega, et biokütuste tootmine võib konkureerida toiduks kasutatavate põllukultuuride kasvatamisega ja et biokütuste tootmiseks kasvatavate põllukultuuride laialdasel levikul võib olla tohutu mõju keskkonna- ja tervishoiustandarditele arengumaades, nt Lõuna‑Ameerikas või Lõuna‑Aasias, ning see võib viia ulatusliku metsade hävitamiseni ja traditsioonilisest põllumajandusest loobumiseni, millel on kohalikele kogukondadele pikaajaline sotsiaalmajanduslik mõju; peab kahetsusväärseks, et komisjoni aruannetes ei käsitleta arengumaade laiemaid arenguküsimusi; kutsub komisjoni üles võtma oma keskkonna-, energia-, arengupoliitika ja teiste seotud poliitikavaldkondade jaoks vastu terviklikum ja sidusam lähenemisviis; kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu maakasutuse kaudse muutuse mõjule;

310.  märgib kahetsusega, et komisjon tunnustas vabatahtlikke kavasid, millel puuduvad asjakohased kontrollimenetlused tagamaks, et jäätmetest toodetud biokütused on saadud tõepoolest jäätmetest või et biokütuste tootmiseks vajalikud liidus kasvatatavad lähteained vastavad ka tegelikult liidu põllumajandusele kehtestatud keskkonnanõuetele; kutsub komisjoni üles kontrollima, et liidu biokütuste lähteainete tootjad tõesti täidaksid liidu põllumajandusele kehtestatud keskkonnanõudeid; kutsub komisjoni üles esitama piisavalt tõendeid biokütuste tootmiseks kasutatavate jäätmete ja jääkide päritolu kohta;

311.  märgib murega, et osa tunnustatud kavasid ei olnud piisavalt läbipaistvad või koosnes nende juhtimisstruktuur ainult mõne ettevõtja esindajatest; kutsub komisjoni üles tagama, et vabatahtlike kavade puhul ei esineks huvide konflikti, ning tagama tõhusa teabevahetuse teiste sidusrühmadega;

312.  kutsub komisjoni üles tagama ühtlasi, et vabatahtlikud kavad ja ettevõtjate tegevus oleksid läbipaistvad, nõudes, et vabatahtlike kavade jaoks loodaks ametlik veebisait, kus on avaldatud üksikasjalik teave vabatahtlike kavade, nende sertifitseerimismenetluste, töötajate, väljastatud sertifikaatide, auditiaruannete, kaebuste ja ettevõtjate kohta, kellega nad koostööd teevad;

313.  märgib murega, et komisjon ei teosta tunnustatud vabatahtlike kavade toimimise üle järelevalvet ja ei saa seega saada kindlust sertifikaatide kvaliteedis; märgib kahetsusega, et puudub konkreetne kaebuste esitamise süsteem, mis võimaldaks komisjonil kontrollida, kas kaebusi käsitletakse nõuetekohaselt; kutsub komisjoni üles kehtestama järelevalvesüsteemi, mille kaudu kontrollida, kas vabatahtlike kavade sertifikaadid vastavad tunnustamiseks seatud nõuetele; kutsub komisjoni üles nõudma, et vabatahtlike kavade osas seataks veebisaitidel üles läbipaistvad, kasutajasõbralikud, informatiivsed ja ligipääsetavad kaebuste esitamise süsteemid; kutsub komisjoni üles tegema järelevalvet kaebuste esitamise süsteemide üle ja võtma vajaduse korral meetmeid;

314.  väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon annab vabatahtlike kavade tarvis välja suuniseid, mis aitavad kaasa parimate tavade ja parema tulemuslikkuse edendamisele; märgib siiski, et need suunised ei ole siduvad ja neid ei rakendata täies ulatuses; kutsub komisjoni üles muutma suunised vabatahtlikele kavadele siduvaks, et tagada nõuete täitmine;

315.  märgib, et liikmesriigid vastutavad selle tagamise eest, et komisjonile edastatud säästvaid biokütuseid käsitlev statistika oleks usaldusväärne, kuigi on oht statistikat üle hinnata; kutsub komisjoni üles kehtestama liikmesriikidele nõue lisada oma statistikale asjakohased tõendid, näiteks sertifikaat või deklaratsioon, mille on välja andnud säästvate biokütuste kohta andmete kogumise eest vastutav asutus, kes edastab selle dokumendi riikide ametiasutustele, kes omakorda saadab selle Eurostatile;

316.  kordab, et tihti ei ole liikmesriikide esitatud andmed erinevate määratluste tõttu võrreldavad, mis teeb tegeliku olukorra kindlakstegemise sisuliselt võimatuks; kutsub komisjoni üles ühtlustama jäätmete määratlust, mida taastuvenergia direktiivi loetelu ei hõlma, kuid mida kasutatakse täiustatud biokütuste tootmiseks käitistes, mis olid olemas enne direktiivi (EL) 2015/1513(20) (millega muudetakse taastuvenergia direktiivi) vastuvõtmist;

317.  märgib murega, et jäätmetest ja jääkidest toodetud biokütuste eriline väärtus (topeltarvestus) suurendab pettuse ohtu; juhib tähelepanu, et komisjoni ja liikmesriikide vahel on vaja pidada arutelu järelevalve ja pettuse ennetamise teemadel; kutsub komisjoni üles sellist arutelu algatama;

318.  väljendab heameelt kontrollikoja aruandes toodud vabatahtliku kava näite üle, kus vabatahtliku kavaga sätestatakse kõrged standardid säästvaks tootmiseks, püüdes mitte ainult keskkonnakahju ära hoida, sh pinnase, vee ja õhu kaitsmise abil, vaid ka tagada asjakohased töötingimused ning põllumajandusettevõtete töötajate tervisekaitse ning inimõiguste, töötajate õiguste ja maaga seotud õiguste järgimine; peab seda parima tava näiteks; kutsub komisjoni kaaluma vabatahtlike kavade sellise platvormi loomist, kus saaks parimaid tavasid vahetada;

XXIV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 19/2016 „ELi eelarve täitmine rahastamisvahendite kaudu: programmitöö perioodil 2007–2013 saadud õppetunnid“

319.  peab kiiduväärseks kontrollikoja eriaruandes nr 19/2016 esitatud leide ja soovitusi; „ELi eelarve täitmine rahastamisvahendite kaudu: programmitöö perioodil 2007–2013 saadud õppetunnid“;

320.  peab kahetsusväärseks, et rahastamisvahendite tervikliku ülevaate põhjal ei saa neid pidada edukaks meetmeks, mis suurendaks liidu investeeringuid; märgib, et eelkõige komisjon ja ka liikmesriigid on võtnud suuremaid riske, ja peab kahetsusväärseks, et nendele ei lisandunud märkimisväärset erasektori panust;

321.  rõhutab halduskulude ja -tasude kõrget taset võrreldes lõplikele toetusesaajatele tegelikult välja makstud summadega; teeb ettepaneku kehtestada finantsvahendajatele maksulaed; märgib, et eriotstarbeliste Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi suurus tuleks läbi vaadata, et kasutada võimaluse korral ära märkimisväärset säästu fondide tegevuskuludes;

322.  on seisukohal, et just komisjonil on võimalik kõige paremini anda liikmesriikidele täiendavaid juhiseid selle kohta, kuidas luua selliseid rahastamisvahendeid (mida haldaks otse või kaudselt komisjon) liikmesriikides või liidu tasandil; rõhutab, kui oluline on tagada, et rahastamisvahendeid ei kasutataks vastuvõetamatul maksustamise vältimise eesmärgil;

323.  on mures, et maksuotsuseid on mõnel juhul kasutatud rahastamisvahendite ligitõmbavamaks muutmiseks erasektori investoritele; peab kahetsusväärseks, et komisjon leiab, et maksualaseid eelotsuseid ei saa iseenesest pidada tema enda poliitikaga vastuolus olevaks; palub komisjonil ära hoida mis tahes vormis eelotsused liidu rahastamisvahendi kasutamise kohta;

324.  jagab seisukohta, et auditeeritud programmitöö perioodist (2007–2013) saadud õppetunde tuleks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastamisvahendite loomisel arvesse võtta; leiab eelkõige, et ettepanekud peaksid olema suunatud pigem tulemuslikkusele ja tulemustele kui lihtsalt nõuete järgimisele; on seisukohal, et projektid peavad andma rohkem lisandväärtust liidu piirkondade piirkondliku spetsialiseerumise ja majandusliku arengu seisukohalt;

325.  peab kahetsusväärseks, et eelmise perioodi õiguslik alus võimaldas liikmesriikidel osa sissemaksetest fonde haldavate pankade ja finantsvahendajate kontodel külmutada, ilma et neid oleks tegelikult eesmärgipäraselt kasutatud; võtab teadmiseks muudatused, mille komisjon oma lõpetamise suunistes sisse viis; palub komisjonil olukorda aktiivselt jälgida, et nimetatud tava ära hoida;

326.  kinnitab, et finantsvõimendus peaks demonstreerima seda, mil määral on nii liidu kui ka liikmesriikide algsed rahalised sissemaksed ligi meelitanud erasektori investeeringuid; peab kahetsusväärseks, et kontrollikoja eriaruande leiud näitavad, et erakapitali ei suudetud kaasata ei tsentraliseeritult ega ka koostöös liikmesriikidega hallatavate rahastamisvahendite puhul; on seisukohal, et liikmesriikide poolset finantsvahendite kaasrahastamist tuleks koos Euroopa Liidu rahalise toetusega käsitleda osana rahastamisest avaliku sektori vahenditest;

327.  nõuab, et komisjon esitaks rahastamisvahendite finantsvõimenduse määratluse, mida kohaldataks kõigis liidu eelarvevaldkondades, mis võimaldab üksteisest selgelt eristada rakenduskava erasektori ja riigi avaliku sektori vahendite ja/või täiendava era- või avaliku sektori antavat finantsvõimendust ning milles võetakse arvesse asjaomase rahastamisvahendi liiki; soovitab liikmesriikidel võta täiendavaid meetmeid rahastamisvahendite ringlust puudutavate andmete kogumiseks, haldamiseks ja jagamiseks;

328.  juhib tähelepanu vajadusele anda tulevastele rahastamisvahendite eraldistele nende finantsvõimenduse kohta algusest peale selge ja konkreetne hinnang; ootab, et komisjon tagaks programmitöö perioodi 2007–2013 Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisvahendite suhtes, et liikmesriigid esitaksid täielikud ja usaldusväärsed andmed erasektori vahendite kohta kapitalieraldistes, mida maksti nii rakenduskavade kaudu kui ka lisaks neile;

329.  on arvamusel, et enne otsuse tegemist asjaomaste taristuprojektide finantskorraldusmeetmete kohta peaksid korraldusasutused tagama, et nende ettepaneku suhtes on tehtud sõltumatu ja kvaliteetne eelhindamine, mis põhineb standarditud ja ühiselt kokkulepitud metoodikal; toetab seisukohta, et enne asjaomaseid taristuprojekte sisaldavate rakenduskavade heakskiitmist peaks komisjon kontrollima nende vastavust sõltumatule eelhinnangule ja tagama eelhindamise kvaliteedi;

330.  soovitab korraldusasutustel siduda fondivalitsejate tasu reaalselt tehtud investeeringute kvaliteediga, mida mõõdetakse selle kaudu, kuidas investeeringud on rakenduskava strateegiliste eesmärkide saavutamisele kaasa aidanud ja milline on rahastamisvahendi investeeringutest rakenduskavasse tagasi tulevate ressursside väärtus;

331.  soovitab korraldusasutustel ja liidu institutsioonidel kohaldada aktiivset lähenemist ja anda kohapealset tehnilist abi rahastamisvahendite parema kasutamise edendamiseks piirkondades;

332.  soovitab tungivalt, et komisjon teeks programmitöö perioodil 2014–2020 toetuste ja (nii tsentraliseeritult kui ka koostöös liikmesriikidega hallatavate) rahastamisvahendite rakendamiskulude võrdleva analüüsi, et kindlaks määrata nende tegelik suurus ja mõju strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide ning ühtekuuluvuse 11. poliitikaeesmärgi saavutamisele; märgib, et see teave oleks iseäranis oluline seadusandlike ettepanekute ettevalmistamiseks 2020. aasta järgseks perioodiks; palub esitada enne 2019. aasta lõppu täieliku tulemuslikkuse hinnangu, et oleks võimalik kaaluda selliste vahendite tulevikku;

XXV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 20/2016 „Haldussuutlikkuse suurendamine Montenegros: edusamme on tehtud, kuid paljudes põhivaldkondades vajatakse paremaid tulemusi“

333.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle, kiidab heaks selles esitatud soovitused ja innustab komisjoni neid soovitusi Montenegro haldussuutlikkuse tugevdamisel arvesse võtma;

334.  väljendab heameelt asjaolu üle, et liidu ühinemiseelne abi on haldussuutlikkuse tugevnemisele kaasa aidanud; märgib samas, et mitmes olulises valdkonnas on edasiminek olnud siiski väga aeglane;

335.  peab kahetsusväärseks, et kuigi projektid andsid üldiselt oodatud tulemusi, ei olnud tulemused alati jätkusuutlikud, mille osaliseks põhjuseks olid riiklike ametiasutuste poliitilise tahte puudumine ja välistegurid; palub komisjonil lähtuda edukate projektide saavutustest, mis on jätkusuutlikud, millel on mõõdetav lisaväärtus ning mida rakendati ja kasutati vastavalt eeskirjadele; palub komisjonil parandada strateegilist planeerimist ning tagada projektide jätkusuutlikkus ja elujõulisus, seades selle projektide eeltingimuseks;

336.  peab kahetsusväärseks riiklike ametiasutuste vähest pühendumust, millel on negatiivne mõju haldussuutlikkuse tugevdamise edenemisele; kutsub riikide ametiasutusi üles võtma tulemuslikkuse suurendamiseks projektitulemuste osas järelmeetmeid; rõhutab, et riigihalduse depolitiseerimise ja ohjeldamisega tulemuslikult tegelemiseks on vaja tugevat poliitilist tahet;

337.  väljendab heameelt asjaolu üle, et projektid olid enamikul juhtudel teiste ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) projektide või rahastajate tegevusega hästi kooskõlastatud; rõhutab sellegipoolest, et esines ka kehvemat kooskõlastatust, mis tõi kaasa mõne meetme kattumise; palub komisjonil kooskõlastada paremini Montenegrole suunatud tegevusi teiste, mitut toetusesaajat hõlmavate projektidega;

338.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjoni aruannetes oli liiga vähe teavet, mis näitaks aja jooksul haldussuutlikkuse suurendamise alal tehtud edusamme; märgib, et aruannetes ei hinnatud alati avaliku halduse samu osi ja haldussuutlikkuse hindamise kriteeriumid ei olnud alati selged, mis tegi eri perioodide võrdluse keerulisemaks;

339.  väljendab samas heameelt 2015. aasta eduaruannetes kasutatud iga-aastase hindamise uue aruandlusmetoodika üle, milles hindamisskaalad on paremini ühtlustatud ja võrreldavad; kutsub komisjoni üles toetuma nimetatud aruandlussüsteemile ka tulevikus;

340.  märgib, et komisjon on hästi kasutanud poliitilist dialoogi kui reformiprotsessi toetamise mitterahalist vahendit, kuid samas rõhutab, et suured probleemid on veel lahendamata;

341.  peab kahetsusväärseks, et vaatamata viimase aasta jooksul saavutatud konkreetsetele tulemustele korruptsioonivastaste õigusaktide rakendamisel on edasiminek korruptsioonivastase võitluse vallas jätkuvalt aeglane; rõhutab, et kogu õigusriigi süsteem peaks olema tulemuslikum, pidades eelkõige silmas võitlust korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu; palub komisjonil julgustada riiklikke ametiasutusi tugevdama finantsuurimise suutlikkust ja rikkumistest teatajate kaitset;

342.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 2016. aastal alustas tööd korruptsioonivastase võitluse amet; märgib siiski, et korruptsioon on paljudes valdkondades ikka veel levinud ja kujutab jätkuvalt tõsist probleemi;

343.  võtab teadmiseks, et projektijuhtimise detsentraliseerimine võib pakkuda väärtuslikke suutlikkuse arendamise võimalusi tegevstruktuurides tänu üksikasjalikele eelkontrollidele; märgib lisaks, et IPA struktuuridega kogutud projektijuhtimise alaste heade tavade levitamine teistele samas valdkonnas tegutsevatele haldusasutustele võib anda mõjusaid tulemusi; kutsub komisjoni üles seda võimalust ära kasutama, et muuta suutlikkuse arendamine Montenegros tulemuslikumaks; palub komisjonil julgustada riiklikke ametiasutusi kaaluma suutlikkuse arendamise heade tavade kasutamist;

344.  märgib, et Montenegrot peetakse ühinemisprotsessis piirkonna kõige edasijõudnumaks riigiks; rõhutab, et liidul on olnud selles riigis asendamatu roll; samas märgib kahetsusega, et Montenegrot on hiljaaegu lõhestanud poliitiline ebastabiilsus ja polariseerumine ning kasvavalt pingeline võitlus mõjuvõimu pärast Venemaa ja NATO vahel, kelle vägedega riik 2017. aastal liitub; kutsub komisjoni üles jätkama poliitilist dialoogi riigi ametiasutustega, et aidata valitsusel ja opositsioonil kompromissideni jõuda;

XXVI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 22/2016 „ELi tuumarajatiste dekomisjoneerimise abiprogrammid Leedus, Bulgaarias ja Slovakkias: alates 2011. aastast on tehtud mõningaid edusamme, kuid oluliste probleemide lahendamine seisab veel ees“

345.  tunneb heameelt kontrollikoja pühendumuse üle tuumarajatiste dekomisjoneerimisele, mida näitas tema praegune ja 2011. aasta eriaruanne(21);

346.  toetab kontrollikoja soovitust, mille komisjon suuremas osas täielikult üle võttis;

347.  tuletab meelde, et pärast 2012. aastat on eelarvekontrollikomisjon pööranud tuumarajatiste dekomisjoneerimise küsimusele erilist tähelepanu ning korraldas seepärast 2012., 2013. ja 2014. aastal teabekogumismissiooni kolme tuumarajatise juurde;

348.  rõhutab, et tuumaohutus on mitte ainult asjaomase liikmesriigi, vaid ka kogu liidu ja selle naaberriikide elanikkonna jaoks esmatähtis küsimus;

349.  rõhutab, et Leedu puhul peab olema esmatähtis teise reaktori tuumkütuse varraste eemaldamine ja ohutu vaheladustamine;

350.  tuletab meelde, et Leedus oli üks peamine viivituste põhjus tehnilised ja ärilised vaidlused riigi ametiasutuste ja väliste töövõtjate vahel, mida ei suudetud aastaid lahendada; on seisukohal, et vältida dekomisjoneerimisprotsessi takistamist selliste probleemide tõttu, tuleks luua spetsiaalsed projektihaldusmeeskonnad; küsib komisjonilt, kas sellised projektihaldusmeeskonnad on loodud kõigis kolmes asjaomases liikmesriigis;

351.  tuletab komisjonile meelde, et Slovakkia riigikontroll kavatses viia 2015. aastal läbi JAVYSi(22) auditeerimise; palub end selle auditi tulemustest teavitada; kutsub sellega seoses Bulgaaria ja Leedu pädevaid ametiasutusi üles auditeerima Ignalina ja Kozloduy tuumarajatiste dekomisjoneerimisprotsesse;

352.  väljendab muret madala ja keskmise radioaktiivsusega jäätmete ladustamiskohtadega seotud töödega viivitamise pärast; kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendi pädevale komisjonile teavet edusammude kohta;

353.  kutsub komisjoni üles teavitama oma pädevat komisjoni pingutustest rahastamispuudujäägi kaotamiseks, eelkõige Leedus;

354.  tuletab meelde, et kontrollikoja hinnangute kohaselt ulatuvad dekomisjoneerimise kulud kolmes liikmesriigis, sealhulgas kõrge radioaktiivsusega jäätmete ja kasutatud tuumkütuse kõrvaldamise maksumus, 11 388 miljoni euroni; on arvamusel, et dekomisjoneerimise kulud ei peaks hõlmama kasutatud tuumkütuse ja kõrge radioaktiivsusega jäätmete kõrvaldamise kulusid, mis jäävad liikmesriikide vastutusvaldkonda ja peaksid olema kaetud siseriiklikest vahenditest;

355.  kutsub komisjoni üles esitama koos kolme asjaomase liikmesriigiga aruande kolme tuumarajatiste dekomisjoneerimisega tekitatud kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise tegeliku olukorra kohta;

356.  kutsub komisjoni üles tegema liikmesriikidega koostööd, et uurida võimalusi kõrgaktiivsete tuumajäätmete geoloogiliste hoidlate tuvastamiseks;

357.  toonitab, et Ignalina tuumaelektrijaama sulgemine oli liidu tingimus Leedule riigi ühinemisel vastutasuks liidu toetuse eest tuumajaama sulgemiseks, dekomisjoneerimiseks ning sotsiaalsete ja majanduslike mõjude leevendamiseks, nagu on määratletud ühinemislepingu protokollis (nr4); märgib, et Leedu on järginud oma kohustusi Ignalina tuumareaktorite sulgemiseks vastavalt kokkulepitud ajakavale; tunneb siiski muret dekomisjoneerimisel esinevate viivituste üle ja soovitab seetõttu liidu ametiasutustel seda protsessi põhjalikumalt kontrollida;

358.  tuletab meelde, et tuumaohutus on kogu liidu elanikkonna jaoks esmatähtis küsimus, ning võttes arvesse kontrollikoja soovitust rahastamist jätkata, nõuab, et komisjon hindaks põhjalikult Leedus, Bulgaarias ja Slovakkias tuumarajatiste dekomisjoneerimise spetsiaalsete rahastamisprogrammide jätkamise vajadust pärast 2020. aastat; toonitab, et komisjoni soovitatud mis tahes võimalik uus liidu rahastamine tuumarajatiste dekomisjoneerimiseks kolmes liikmesriigis pärast 2020. aastat peaks sisaldama selgeid eeskirju ja õigeid stiimuleid, et teostada dekomisjoneerimist tõhusamate kontrollimehhanismidega nii rahastamise kui ka ajastuse osas, toonitades liidu rahaliste vahendite mõjusa kasutamise vajadust;

359.  kutsub komisjoni üles tagama, et kõiki dekomisjoneerimise ja kasutatud tuumkütuse ladustamisega seotud tulevasi kulusid võetakse nõuetekohaselt arvesse ja neid arvutatakse kooskõlas rahvusvaheliste normide ja liidu õigusaktidega;

360.  palub komisjonil hinnata tegevuskavu kolmes riigis, et soovitada korraldada sarnaste projektide puhul ühised pakkumused, eelkõige radioaktiivsete jäätmete ladustamisrajatiste alaste konsultatsioonide ja projekteerimise osas;

361.  kutsub komisjoni üles hindama dekomisjoneerimisprotsessi Leedus, Bulgaarias ja Slovakkias, sealhulgas liidu finantsabi kulutõhusat kasutamist rahastamisperioodil 2007–2013;

362.  kutsub Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka üles auditeerima dekomisjoneerimise toetusfondi toimimist ajavahemikul 2007–2013;

363.  on mures kontrollikoja leidude üle, et asjaomaste rahastamiskavade ja rahastamisperioodi 2014–2020 üksikasjalike dekomisjoneerimiskavade, st teise ja kolmanda eeltingimuse(23) komisjonipoolne hindamine oli ebapiisav; küsib, kes kannab komisjonis selle vea eest rahalist vastutust; tahab sellega seoses saada teavet täidetud tegevuskava kohta, millega tehti avastatud puudused heaks;

XXVII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 23/2016 „ELi meretransport – palju ebamõjusaid ja jätkusuutmatuid investeeringuid“

364.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle ja kiidab heaks selles esitatud soovitused;

365.  väljendab heameelt asjaolu üle, et hoolimata märkimisväärsetest erinevustest liikmesriikide sadamate läbilaskevõime kasutusmäärades on meretranspordi maht liidus viimasel kümnendil suurenenud;

366.  rõhutab, et liikmesriikide sadamate investeerimispoliitika on kehtestatud vastavalt riigi tasandil tehtud poliitilistele otsustele, mis võivad erineda liidu strateegiast, mille on määratlenud samuti needsamad liikmesriigid; on arvamusel, et komisjoni esmane ülesanne peaks olema tagada, et riiklik tegevus taristu rahastamisel liidus oleks kooskõlas liidu transpordipoliitikaga, ning ühtlustada see liidu tasandi strateegiatega; tunneb kahetsust, et komisjoni käsutuses ei ole kõiki vahendeid sellise järjepidevuse tagamiseks;

367.  tunnistab, et investeeringud sadamataristusse on pikaajalised investeeringud; peab kahetsusväärseks, et enamikul juhtudel on investeeringute tulusus siiski madal ja tulud laekuvad aeglaselt;

368.  peab kahetsusväärseks, et riiklikud sadamate arengustrateegiad olid enamasti küll välja töötatud, ent endiselt oli probleemiks usaldusväärsete rakenduskavade ja koordineerimise puudumine;

369.  väljendab sügavat muret kontrollikoja leiu üle, et ei esitatud andmeid koguläbilaskevõime kohta ning esitatud andmed olemasoleva läbilaskevõime kohta ei olnud usaldusväärsed;

370.  peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei esita andmeid põhisadamate läbilaskevõime kohta, mis takistab komisjonil läbilaskevõime jälgimist; rõhutab, kui oluline on olukorda parandada, et komisjon saaks koostada kogu liitu hõlmava sadamate arenguplaani; kutsub komisjoni üles koostama selge aruandesüsteemi liikmesriikide andmete osas;

371.  on seisukohal, et Euroopa Investeerimispanga ja komisjoni talituste vahelist koordineerimist on võimalik parandada parema koostöö ja läbipaistvamate menetluste abil;

XXVIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 25/2016 „Põldude identifitseerimise süsteem: kasulik töövahend põllumajandusmaa toetuskõlblikkuse kindlakstegemiseks, ent selle haldamist saaks veelgi parandada“

372.  soovitab, et liikmesriigid teeksid kvantifitseeritud tasuvusuuringute ja riskihindamiste abil praegusel ÜPP perioodil suuremaid pingutusi põldude identifitseerimise süsteemi andmete usaldusväärsuse suurendamiseks süsteemi õigeaegse ja põhjaliku ajakohastamise abil; on sisukohal, et proportsionaalse hindamise keerukusest tulenevalt peaksid nimetatud varianti kasutavad liikmesriigid praegusel ÜPP perioodil rohkem pingutama selget kirjeldust ja hindamiskriteeriume sisaldavate toetuskõlblikkuse määrade kataloogide koostamiseks ning kasutama täiendavaid tehnilisi töövahendeid, et suurendada ortokujutiste analüüsi objektiivsust ja tagada reprodutseeritavus; kui see on teostatav ja kulutõhus; soovitab liikmesriikidel kaaluda ka võimalust registreerida oma põldude identifitseerimise süsteemides teavet maaomandi- ja rendisuhete kohta;

373.  soovitab, et liikmesriigid töötaksid komisjoni toel praegusel ÜPP perioodil välja ja võtaksid kasutusele raamistiku oma põldude identifitseerimise süsteemide käitamise ja ajakohastamise maksumuse hindamiseks; on seisukohal, et see peaks võimaldama liikmesriikidel mõõta oma põldude identifitseerimise süsteemide tulemuslikkust ja süsteemis tehtud paranduste kulutasuvust;

374.  soovitab, et liikmesriigid tagaksid oma põldude identifitseerimise süsteemide abil ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade, püsirohumaade ja uute maa kategooriate usaldusväärse kindlaksmääramise ja registreerimise ning nende üle tehtava mõjusa järelevalve; soovitab neil samuti analüüsida kõigi nõuetele vastavuse või põllumajanduse keskkonnatoetuse kava raames kaitstud maastikuelementide põldude identifitseerimise süsteemides registreerimise kulusid ja tulusid, et veelgi parandada taoliste keskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse seisukohast kasulike elementide seiret ja kaitset;

375.  soovitab, et ÜPP järgmise perioodi põldude identifitseerimise süsteemiga seotud eeskirjade lihtsustamiseks ja optimeerimiseks vaataks komisjon üle praeguse õigusraamistiku, kaaludes nt 2 %-sest stabiilsuslävest ja 100 puu reeglist loobumist;

376.  soovitab, et komisjon teeks enne 2017. aasta kvaliteedihindamise algust tasuvusanalüüsi, et uurida kvaliteedihindamise valimite statistilise esinduslikkuse suurendamise võimalikkust, mis aitaks parandada põldude identifitseerimise süsteemis registreeritud maatükkide üldkogumi katvust;

377.  soovitab, et komisjon parandaks alates 2016. aastast järelevalvet kvaliteedihindamise tulemuste üle, analüüsides kvaliteedihindamise alases aruandluses leitud kõiki ebajärjekindlusi, neid kontrollides, liikmesriikidele tagasisidet andes ning tagades vajaduse korral parandusmeetmete ettevalmistamise ja võtmise; palub samuti komisjonil teha igal aastal kõigi liikmesriikide ja kõigi võrdlusmaatükkide tüüpide kohta üksikasjalik suundumuste analüüs, mis aitaks potentsiaalseid probleeme õigeaegselt avastada;

XXIX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 26/2016 „Nõuetele vastavuse mõjusamaks ja lihtsamaks muutmine on endiselt keeruline ülesanne“

378.  soovitab, et komisjon uuriks 2020. aastale järgneva perioodi ÜPP mõjuhinnangu raames, kuidas arendada edasi nõuetele vastavuse tulemuslikkuse mõõtmiseks mõeldud näitajate süsteemi; soovitab samuti uurida, kuidas võtta arvesse seda, mil määral põllumajandustootjad nende näitajate puhul nõuetele vastavuse tingimusi täidavad, et tugevdada keskkonnastandardite rakendamist ja jõustamist põllumajanduses ning tagada vastavus ÜPP‑le;

379.  soovitab, et tagada esinenud probleemide mittekordumine, võtaks komisjon vastavalt kohalikele territoriaalsetele vajadustele arvesse eri nõudeid; on seisukohal, et lisaks peaksid maksete tasemed olema tihedamalt seotud põllumajandustootjatele esitatavate nõudmistega, mis võimaldaks pöörata tähelepanu konkreetsetele keskkonnaprobleemidele ja kompenseeriks ühtlasi põllumajandustootjatele piirangud, mis neile on seatud;

380.  soovitab, et komisjon parandaks edaspidi nõuetele vastavusega seotud rikkumisi puudutava teabe jagamist asjaomaste teenistustega, et aidata neil tuvastada rikkumiste põhjused ja võtta nendega tegelemiseks asjakohaseid meetmeid;

381.  nõuab, et komisjon teeks 2020. aastale järgneva perioodi ÜPP jaoks ettepaneku parandada kohapealsete nõuetele vastavuse kontrollide eeskirju ning palub liikmesriikidel teostada oma halduskontrolli tulemuslikult, kasutades kogu asjakohast olemasolevat teavet; on seisukohal, et see võimaldaks põhiliste kontrollipunktide mõjusamat eesmärgistamist;

382.  soovitab komisjonil analüüsida 2020. aastale järgneva perioodi ÜPP mõjuhindamise raames kahe sarnaste keskkonnaeesmärkidega süsteemi (head põllumajandus- ja keskkonnatingimused ning keskkonnasäästlikumaks muutmine) rakendamisest saadud kogemusi, et nendevahelist koostoimet veelgi suurendada; on seisukohal, et analüüsis tuleks arvesse võtta selliseid kriteeriume nagu standardite keskkonnamõju ja varasem nõuete täitmine põllumajandustootjate poolt;

383.  julgustab komisjoni töötama peale ÜPP tulemuslikkuse aruande valmimist (kavakohaselt 2018. aasta lõpuks) välja metoodikat nõuetele vastavuse maksumuse mõõtmiseks;

384.  teeb ettepaneku kvalitatiivsete näitajate ja konkreetsemate eesmärkide lisamiseks nõuetele vastavuse tingimustele; soovitab toetusesaajatele lihtsat, kiiret ja lihtsustatud kohaldamismeetodit;

385.  soovitab, et komisjon edendaks 2020. aastale järgneva perioodi ÜPP jaoks karistuste ühtlustatumat kohaldamist liidu tasandil, selgitades täpsemalt rikkumiste raskusastme, ulatuse, püsivuse, korduvuse ja tahtlikkuse mõisteid, kuid võttes ühtlasi arvesse erinevaid tingimusi eri liikmesriikides; on seisukohal, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleks liidu tasandil kehtestada miinimumtingimused;

386.  on arvamusel, et perioodist 2007–2013 saadud õppetundide valguses oleks vaja, et perioodil 2014–2020 ja edaspidi hinnataks näitajate abil nõuetele vastavuse süsteemi rakendamise tegelikke tulemusi;

XXX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 27/2016 „Euroopa Komisjoni juhtimine kui parim tava?“

387.  soovitab komisjonil, kui ta otsustab parimat tava mitte järgida, selle põhjuseid selgitada, nagu Euroopa avalike huvide üksustelt nõutakse, ning soovitab ka jõuliselt keskenduda tulemustele, kuid samal ajal talletades saadud kogemusi;

388.  soovitab komisjonil

389.  Euroopa Parlament nõuab, et

XXXI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 28/2016 „Tõsiste piiriüleste terviseohtudega tegelemine ELis: palju on juba tehtud, ent võtta tuleb veel täiendavaid meetmeid“

390.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle, toetab selles esitatud soovitusi ja ergutab komisjoni neid soovitusi arvesse võtma, kui ta rakendab edasisi meetmeid tõsiste piiriüleste terviseohtudega tegelemisel liidus;

391.  kordab kontrollikoja soovitust, et esimese aruandlustsükli käigus saadud kogemusi tuleb asjakohaselt rakendada enne järgmist aruannet; edasise aruandluse asjakohasuse tagamiseks peab protsess olema järjepidev kõikides liikmesriikides;

392.  tunnustab edusamme, mida on tehtud alates aastateks 2008–2013 välja töötatud tervisestrateegiast, kuid rõhutab vajadust parema ja strateegilisema järelevalve järele;

393.  toetab kontrollikoja soovitust, et terviseohutuse komitee töötaks välja strateegilise kava tegevusalaste ja strateegiliste probleemide lahendamiseks, millega komitee silmitsi seisab;

394.  märgib, et Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusel ei ole ametlikku korda, et abitaotlustele tulemuslikult reageerida; usub, et sellist olukorda ei saa lubada;

395.  soovitab, et mitmetel komisjoni talitustel, mille ülesanded on seotud tervisega, ning tervise ja toiduohutuse peadirektoraadil töötada välja struktureeritud lähenemisviis koostöö parandamiseks;

396.  peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei ole ühiselt tegutsenud pandeemilise gripi vaktsiini ühishangete korraldamise kiirendamiseks, ja tunnistab, et gripp on probleem, mis mõjutab terviseteenuseid kõikides liikmesriikides igal aastal; on seisukohal, et koordineeritud lähenemisviis kõikides liikmesriikides aitaks kaasa liidu kodanike tervise parandamisele ja kulude vähendamisele;

397.  kutsub komisjoni, liikmesriike ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskust üles tegema koostööd varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi edasiarendamiseks; toonitab, et seda laialdaselt kasutusel olnud süsteemi tuleb uuendada tehnoloogilisi muutusi arvestades, et tagada optimaalne kasutus.

o
o   o

398.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale ning korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas (L‑seerias).

(1) ELT L 69, 13.3.2015. (2) ELT C 380, 14.10.2016, lk 1. (3) ELT C 375, 13.10.2016, lk 1. (4) ELT C 380, 14.10.2016, lk 147. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0143. (6) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1. (7) Nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT L 135, 30.5.1991, lk 40). (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36). (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrus (EL) 2016/429 loomataudide kohta, millega muudetakse teatavaid loomatervise valdkonna õigusakte või tunnistatakse need kehtetuks (loomatervise määrus) (ELT L 84, 31.3.2016, lk 1). (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2010. aasta määrus (EL) nr 913/2010 konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku kohta (ELT L 276, 20.10.2010, lk 22). (11) Nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22) (12) Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16). (13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, 30.4.2004, lk 77). (14) Nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsus 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (ELT L 328, 6.12.2008, lk 55). (15) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2011. aasta resolutsioon romade kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta (ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 112). (16) ELT C 378, 24.12.2013, lk 1. (17) Vt eriaruande nr 14/2016 III lisa, lk 74–76. (18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 65). (19) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, 5.6.2009, lk 16). (20) ELT L 239, 15.9.2015, lk 1. (21) Eriaruanne nr 16/2011 „ELi finantsabi Bulgaaria, Leedu ja Slovakkia tuumaelektrijaamade dekomisjoneerimiseks: saavutused ja tulevased probleemid“ (http://eca.europa.eu). (22) Jadrové vyrad'ovacia spoločnost' (JAVYS): Bohunice tuumaelektrijaama omanik ja selle dekomisjoneerimise eest vastutav organisatsioon. (23) Vt dokumenti COM(2011)0783 final, nõukogu määruseid (Euratom) nr 1368/2013 ja nr 1369/2013 ning komisjoni rakendusotsust C(2014)5449.