Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. jaanuari 2015. aasta arvamust teemal „Maa hõivamine – häirekell Euroopa jaoks ja otsene oht põllumajanduslikule pereettevõtlusele“,

–  võttes arvesse maailma toiduga kindlustatuse komitee 12. mai 2012. aasta vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendile esitatud petitsiooni nr 187/2015 Euroopa põllumajandusmaa kui ühisvara kaitse ja haldamise kohta – kodanikuühiskonna organisatsioonide nõudmine kehtestada õiglane ja jätkusuutlik ELi maakasutuspoliitika,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni uuringut „Põllumajandusmaade hõivamise ulatus Euroopa Liidus“(1),

–  võttes arvesse komisjoni poolt kavandatud või juba algatatud rikkumismenetlusi liikmesriikide Bulgaaria, Leedu, Läti, Poola, Slovakkia ja Ungari vastu,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A8-0119/2017),

A.  arvestades, et 2013. aastal kontrollis 27 ELi liikmesriigis ainult 3,1 % ettevõtetest 52,2 % Euroopa põllumajandusmaast; samal ajal oli 76,2 % põllumajandusettevõtete kasutuses ainult 11,2 % põllumajandusmaast; arvestades, et selline suundumus on vastuolus Euroopa jätkusuutliku ja mitmekesise põllumajanduse mudeliga, milles on oluline koht põllumajanduslikel pereettevõtetel;

B.  arvestades, et selline olukord seab Euroopa maakasutuse ebavõrdsuse seisukohalt (Gini koefitsient 0,82) samale tasemel niisuguste riikidega nagu Brasiilia, Kolumbia ja Filipiinid(2);

C.  arvestades, et põllumajandusmaa ebaühtlane jagunemine käib käsikäes ÜPP subsiidiumite ebaühtlase jaotusega, kuna otsetoetusi (mis moodustavad suure osa ÜPP kuludest) makstakse valdavalt hektaripõhiselt;

D.  arvestades, et maa ja subsiidiumite tegelik jagunemine võib olla veelgi ebaühtlasem, kuna olemasolev statistika ei võimalda midagi järeldada põllumajandusettevõtete omanike ja ettevõtete üle kontrolli teostajate kohta;

E.  arvestades, et maa kättesaadavus ja võimalus seda omada on kõigi liikmesriikide siseriiklikus õiguses sätestatud olulised õigused;

F.  arvestades, et maa kättesaadavus on oluline mitmete inimõiguste kasutamise seisukohalt ja mõjutab ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

G.  arvestades, et maa on üheaegselt nii vara kui ka ühisvara ja toob endaga kaasa sotsiaalseid kohustusi;

H.  arvestades, et maaküsimused ei kuulu ei osaliselt ega ka täielikult ELi pädevusse, kuna ELi eri poliitikavaldkondades kasutatakse ära maa haldamise erinevaid sotsiaalseid, kultuurilisi ja ökoloogilisi aspekte, mistõttu on tarvis terviklikumat maa haldamise käsitlust ELi tasandil;

I.  arvestades, et Saksa põhiseaduskohus leidis juba oma 12. jaanuari 1967. aasta kohtuotsuses (1 BvR 169/63, BVerfG 21, 73-87), et põllumajandusmaaga ei pea saama kaubelda niisama vabalt nagu mis tahes muu kapitaliga, kuna maa on taastumatu ja vältimatult vajalik ning õiglane ühiskonna- ja õiguskord nõuab, et maa puhul tuleb avalike huvidega arvestada hoopis rohkem kui mis tahes muu vara puhul(3);

J.  arvestades, et maa on üha napimaks muutuv ja taastumatu ressurss, see on aluseks inimeste õigusele piisavale ja tervislikule toidule ning mitmetele elutähtsatele ökosüsteemiteenustele ning seetõttu ei tohiks seda käsitleda tavalise kaubaartiklina; arvestades, et maa on lisaks kahekordselt ohustatud, ühelt poolt põllumajandusmaa kadumise tõttu pinnase katmise, linnastumise, turismi, taristuprojektide, maakasutuse muutuste, metsastumise ja kliimamuutustest tingitud kõrbestumise tõttu, ning teiselt poolt maa koondumise tõttu suurte põllumajandusettevõtete ja põllumajandusega mitteseotud investorite kätte; arvestades, et samal ajal on ametivõimud kohustatud sellistest tegevustest tulenevat põllumajandusmaa kadu kontrollima ja piirama;

K.  arvestades, et tülid maa pärast tekivad mitte ainult selle kasutamise küsimustes, vaid ka põllumajanduslike ja muude investorite ning põllumajandustootjate eri põlvkondade vaheliste rivaalitsemiste tõttu, kuna noortel, kes tahavad end majanduslikult sisse seada, on kulude tõttu raskem saada juurdepääsu maale, eriti kui nad ei ole pärit põllumajandustootjate peredest;

L.  arvestades, et liikmesriigid on vastutavad selle eest, et eri liikmesriikides reguleeritakse maaturupoliitikat ja põllumajandusmaa turgu erinevalt ning et sellel võib olla tõsine mõju põllumajandusettevõtete konkurentsivõimele siseturul;

M.  arvestades, et maa kui tootmissisendi rahastamine on kulukas; arvestades, et see on seotud riikide pärimiseeskirjadega, mis põhjustavad refinantseerimise vajadust iga kord, kui uus põlvkond areenile ilmub; arvestades, et maa hind mõjutab maaomandi koondumist; ning arvestades võimalust, et põllumajandustootjad, kellel ei ole peret, müüvad tööelust tagasi tõmbudes oma ettevõtte parimale pakkujale, et oma tagasihoidlikule pensionile lisa saada;

N.  arvestades, et kontrollikoja eriaruandes nr 25/2016 rõhutatakse vajadust parandada korda, mille alusel kaardistatakse põllumajandusmaad pindalapõhise abikõlblikkuse määramiseks;

O.  arvestades, et praegused ELi tasandi statistikasüsteemid, näiteks põllumajandusliku raamatupidamise andmevõrk (FADN), Eurostati põllumajandusettevõttestruktuuride ülevaade ning ühtne haldus- ja kontrollisüsteem (IACS) koguvad maavalduse eri aspekte kajastavaid andmeid; arvestades, et Euroopa tasandil puuduvad siiani põhjalikud, kaasajastatud ja kvaliteetsed andmed maavalduste, maaomandi struktuuride, rendistruktuuride ning maaturgudel tehtavate tehingute hindade ja mahtude kohta, samuti asjaomased sotsiaalsed ja ökoloogilised näitajad, ning mõningates liikmesriikides on selliste andmete kogumine ja avaldamine puudulik;

P.  arvestades, et väga tähtis on turu piisav läbipaistvus, sealhulgas maa ratsionaalse jagunemise osas, ning läbipaistev peaks olema ka maaturul tegutsevate institutsioonide tegevus;

Q.  arvestades, et maa müük mittepõllumajanduslikele investoritele ja valdusfirmadele on terav probleem kogu liidus ning et pärast välismaalastele maa müümise moratooriumite lõppemist on eelkõige uutele liikmesriikidele avaldatud eriti tugevat survet nende seadusandluse muutmiseks, kuna suhteliselt madalad maahinnad on kiirendanud põllumajandusmaa müüki suurinvestoritele;

R.  arvestades, et põllumajandusmaa lai omanikering on üks sotsiaalse turumajanduse peamisi aluspõhimõtteid ning sotsiaalse ühtekuuluvuse, maapiirkondades töökohtade loomise, suure põllumajandusliku lisaväärtuse ja ühiskonnas valitseva rahu tähtis eeldus;

S.  arvestades, et väikepõllunduseks kasutatavad põllumajanduspiirkonnad on veemajanduse ja kliima, süsinikubilansi ning tervisliku toidu tootmise, samuti bioloogilise mitmekesisuse, mullaviljakuse ja maastikukaitse seisukohast eriti suure tähtsusega; arvestades, et umbes 20% Euroopa põllumajandusmaast kannatab juba praegu kliimamuutuste, vee- ja tuuleerosiooni ja halva maaharimise tagajärgede all; ning arvestades, et ülemaailmse kliimasoojenemise tõttu valitseb mõningates ELi piirkondades, eriti Lõuna-Euroopas, juba praegu põua- ja muude äärmuslike ilmastikutingimuste oht, mis põhjustab muldade vaesumist ning piirab kvaliteetse ja põllumajanduseks sobiva maa kättesaadavust;

T.  arvestades, et hea põllumajandusmaa on väga ebaühtlaselt jagunenud ning et sellisel maal on toidu kvaliteedi, toiduainetega kindlustatuse ja inimeste heaolu seisukohalt otsustav tähtsus;

U.  arvestades, et nõudlus toidu ja loomasööda, muude kui fossiilkütuste ning kütuse-, keemia- ja tekstiilitööstuses ja biomajanduses kasutatava taastuvtoorme järele kasvab pidevalt, mistõttu tõusevad ka maahinnad;

V.  arvestades, et väikesed ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtted, omandi ühtlane jagunemine või nõuetekohaselt reguleeritud rendisuhted on tegurid, mis saavad kõige paremini tagada vastutustundlikud suhted maaga ja jätkusuutliku maakasutuse ning soodustada elanike jäämist maapiirkondadesse; arvestades, et sellised maavalduse vormid julgustavad inimesi jääma maapiirkondadesse ja võimaldavad neil seal töötada, mis mõjub positiivselt maapiirkondade sotsiaalmajanduslikule taristule, toiduainetega kindlustatusele, sõltumatusele toiduga varustamisel ja maapiirkondade elustiili säilimisele; arvestades, et maa ja loodusressursside ebaühtlane jagunemine ja kättesaadavus võivad süvendada ühiskondlikke lõhesid ja tasakaalustamatust, alandada töö- ja elukvaliteeti ning kiirendada vaesumist; arvestades, et majandusvõimu järsk koondumine ELi toiduaineturu mõningates sektorites võib kahjustada tarbijate õigusi ja alandada põllumajandustootjate sissetulekuid; arvestades, et põllumajandustootjatele, kes ei oma maad, tuleks tagada piisavalt kindlad ja pikaajalised renditingimused, mis võimaldaksid neil oma investeeringutelt tulu saada;

W.  arvestades, et Euroopa põllumajanduspoliitika eesmärk on säilitada Euroopa maaharimismudelit, mille aluseks on mitmekesine, valdavalt maad omavatest väikestest kuni keskmise suurusega pere- ja ühistumajanditest koosnev põllumajandus; arvestades, et lai varaomanike ring, kindel maavaldus ja säästvalt majandatavate ühismaade kättesaadavus tagavad õiglase juurdepääsu ressurssidele ning mitmekesise ja püsielanikkonnal põhineva põllumajanduse, kus valitsevad traditsioonid, õiguskindlus ja ühiskondlik vastutustundlikkus; arvestades, et selline mudel kaitseb traditsioonilisi tooteid ja sõltumatust toiduainetega varustamisel, tugevdab innovatsiooni ning kaitseb järelpõlvi ja looduskeskkonda;

X.  arvestades, et lisaks toidu tootmisele täidavad peremajandid ka väga olulisi sotsiaalseid ja ökoloogilisi funktsioone, mida põllumajanduslik suurtootmine ei ole alati võimeline tagama; arvestades, et väikesed ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtted, mida juhivad peredest omanikud kas üksi või koostöös tarbijatega, kujutavad endast väga paljutõotavat tulevikumudelit, seda ka majanduslikus mõttes, kuna neid iseloomustab tihtipeale suur seesmine mitmekesisus, mis muudab nad vastupidavaks ja loob maapiirkondades suurt lisaväärtust;

Y.  arvestades, et põllumajandusmaa koondumine kahjustab maakogukondade arengut ja maapiirkondade sotsiaalmajanduslikku elujõulisust ning toob kaasa töökohtade kadumise põllumajanduses, mistõttu langeb põllumeeste elatustase ja toit muutub raskemini kättesaadavaks, samuti tekitab see tasakaalustamatust sotsiaalsfääris ja territoriaalses arengus;

Z.  arvestades, et põllumajandussektori tulevik sõltub noortest ning nende uuendus- ja investeerimistahtest, mis on maapiirkondade jaoks otsustava tähtsusega, kuna see on ainuke võimalus peatada põllumajandusega tegeleva elanikkonna vananemine ning tagada maal järjepidevus, ilma milleta põlvkondadevaheline üksteisemõistmine kaotab oma väärtuse; arvestades, et samas on noortel põllumajandustootjatel ja uutel ettevõtjatel eriti keeruline saada maad ja laenu, mis peaks sektorit atraktiivsemaks muutma;

AA.  arvestades, et maa saamine on peamine eeltingimus põllumajandusettevõtte loomisele, mis omakorda loob töökohti ning tugevdab sotsiaalset ja majandusarengut;

AB.  arvestades, et põllumajandusmaa ostu- ja rendihinnad on paljudes piirkondades tõusnud tasemeni, mis soodustab finantsspekulatsioone ning teeb paljude põllumajandusettevõtete jaoks majanduslikult võimatuks säilitada renditud maad või väikeste ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtete elujõulisuse säilitamiseks maad juurde hankida, uute põllumajandusettevõtete rajamisest rääkimata, kuna turul peaaegu ei olegi maad saadaval;

AC.  arvestades, et põllumajandusmaa hindade erinevused liikmesriikides rõhutavad veelgi koondumisprotsesse, ning arvestades, et maahindade liikumine ei järgi teiste sektorite majanduslikke arengusuundumusi;

AD.  arvestades, et paljudes liikmesriikides ei ole põllumajandusmaa müügihindade ja mõnel juhul ka rendihindade aluseks enam tulu, mida võib saada toiduainete tootmisest;

AE.  arvestades, et sageli ei põhine rendihind enam põllumajandusettevõtte pikemaajalisel sissetulekul, mis tähendab seda, et kapitalinõuded on nii kõrged ja seotud nii suurte riskidega, et see ei soosi põllumajandustootmise alustamist;

AF.  arvestades, et toidu- ja söödanõudlusele lisandub üha kasvav nõudlus nn biomajanduse toorme järele (nt biokütus ning tooraine keemia- ja tekstiilitööstusele), mis tekitab uutes ettevõtjates huvi põllumajandusmaa omandamise vastu;

AG.  arvestades, et kuna mõnel liikmesriigil puudub veel tulemuslik maapoliitika, võivad ELi subsiidiumid ja tegevuspoliitikad mõnel juhul soodustada omandi koondumist, kuna otsetoetustest on rohkem kasu suurtel põllumajandusettevõtetel ja pikka aega tegutsenud põllumajandustootjatel, ning nende vahendite kasutamise tagajärjel tõusevad maa hinnad, mis võib muuta maaturu kättesaamatuks noortele, turule sisenejatele, kes otsivad maad tootmise alustamiseks, ning tihtipeale majanduslikult halvemal järjel olevatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele; arvestades, et see tähendab, et tihtipeale lähevad ELi põllumajandusse suunatud vahendid, mis on mõeldud ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, lõppkokkuvõttes neile, kellele need ei olnud mõeldud;

AH.  arvestades, et maa koondumine väikese arvu tootjate kätte moonutab tootmis- ja turustamisprotsesse ning võib takistada põllumajandustootmist liikmesriikides ja/või ELis tervikuna;

AI.  arvestades, et 2013. aastal reformitud ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on siiski aidanud sellist mõju piirata, kuna selle kohaselt makstakse esimeste hektarite pealt järgnevatega võrreldes suuremat toetust; arvestades, et lisaks on pindalaga seotud otsetoetustel suur tähtsus seetõttu, et need aitavad Euroopa põllumajandusettevõtetel täita kõrgeid tootmisstandardeid ning olla säästvad ja konkurentsivõimelised;

AJ.  arvestades, et põllumajandusmaa ostmist on paljudes liikmesriikides peetud turvaliseks investeeringuks, eriti pärast 2007. aasta finants- ja majanduskriisi; arvestades, et mittepõllumajanduslikud investorid ja finantsspekulandid, näiteks pensionifondid, kindlustusfirmad ja ettevõtted on ostnud kokku ärevusttekitavas mahus põllumajandusmaid; ning arvestades, et maaomand jääb edaspidi turvaliseks investeeringuks ka inflatsiooni tingimustes;

AK.  arvestades, et mitmed liikmesriigid on võtnud õiguslikke meetmeid, et mitte lasta investoritel oma haritavaid maid kokku osta; arvestades, et on täheldatud selliseid pettusi nagu seaduselünki ärakasutavad lepingud (ingl. pocket contract), mille puhul võltsitakse lepingu sõlmimise kuupäeva; arvestades, et samal ajal on investorid omandanud suurel hulgal maad;

AL.  arvestades, et spekulatiivsete mullide kujunemine põllumajandusmaa turgudel kahjustab tõsiselt põllumajandustootmist ning tulevikutehingute börsidel toormega spekuleerimine kergitab veelgi põllumajandusmaa hindu;

AM.  arvestades, et maade hõivamist soodustavad mitmed tegurid, muu hulgas süvenev üleilmastumine, rahvaarvu kasv, kasvav nõudlus toiduainete ja looduslike toormaterjalide järele ning põllumajanduspoliitika kahjulikud tagajärjed;

AN.  arvestades, et põllumajandusmaade omandiõiguse koondumise üks tagajärg on see, et kasumid ja maksulaekumised liiguvad maapiirkondadest suurettevõtete peakorteritesse;

AO.  arvestades, et praegused eeskirjad, mille kohaselt otsetoetuste ülempiir on 150 000 eurot, ei toimi, kui juriidilistele isikutel kuulub mitmeid põllumajanduslikke tütarettevõtteid, kellest igaüks saab vähem kui 150 000 eurot otsetoetusi;

AP.  arvestades, et ka osaühingud ja aktsiaseltsid siirduva murettekitava kiirusega põllumajanduse valdkonda; arvestades, et sellised ettevõtted on sageli piirülesed ning nende ärimudeleid juhib sageli hoopis rohkem huvi maaga spekuleerimise kui põllumajandustootmise vastu;

AQ.  arvestades, et eelkirjeldatud probleemid ei ole kalapüüvete ja metsade puhul sugugi vähem teravad kui põllumajandusmaa puhul;

1.  juhib tähelepanu sellele, et maa, selle haldamine ja linnaehituseeskirjad kuuluvad liikmesriikide pädevusse; kutsub seepärast liikmesriike üles oma riiklikes meetmetes paremini arvesse võtma põllumajandusmaa kaitset ja haldamist ning maatehinguid;

2.  palub komisjonil luua kogu liitu hõlmav seireteenistus põllumajandusmaa koondumise taset ja maa valdamist kajastava teabe ja andmete kogumiseks ning märgib, et see peaks täitma järgmisi ülesandeid: ostu- ja rendihindade ning omanike ja rentnike turukäitumise registreerimine; maakasutuse muutuste, mullaviljakuse muutumise ja mullaerosiooni tõttu toimuva põllumajandusmaa kao jälgimine; ning korrapärane aruannete koostamine;

3.  on seisukohal, et liikmesriigid peaksid vahetama üksteise ja komisjoniga korrapäraselt teavet oma õigusaktide kohta, mis käsitlevad maad, maakasutuse muutusi ning eelkõige spekulatiivse maaostu juhtumeid;

4.  palub komisjonil moodustada kõrgetasemeline rakkerühm, et uurida põllumajandusmaa valduse koondumise probleemi, koostada uuring ELi ja liikmesriikide poliitikameetmete mõju kohta maavalduse koondumisele ja põllumajandustootmisele ning analüüsida maavalduse koondumisest tulenevaid riske toiduainetega varustamisele, tööhõivele, keskkonnale, muldade kvaliteedile ja maaelu arengule;

5.  palub liikmesriikidel oma maakasutuspoliitikas keskenduda sellistele olemasolevatele vahenditele nagu maksud, abiskeemid ja ÜPP rahastamine, selleks et säilitada kogu ELis peremajanditel põhinev põllumajandusmudel;

6.  palub komisjonil ja liikmesriikidel korrapäraselt koguda kõigis liikmesriikides võrreldava kvaliteediga andmeid renditasemete ja maahindade kohta, sealhulgas aktsiaostu teel maade omandamise, suuri maa-alasid hõlmavate tehingute, maavaldusest ilmajäämiste, maavaldusõiguste rikkumise ja spekulatiivsete hinnatõusude kohta; palub komisjonil avaldada raamatupidamistavade ühtlustamise suunised ning liikmesriikide seaduste abil soodustada kogemuste vahetamist, et välja selgitada meetmed põllumajandusmaa ja põllumajandustegevuse kaitseks;

7.  peab vajalikuks, et liikmesriigid seaksid sisse ühtlustatud põllumajandusmaa registrid, kus ajakohastatult, täpselt ja põhjalikult (ning osapoolte andmekaitseõigusi täiel määral austades) registreeritaks kõik põllumajandusmaa omandi- ja kasutusõigused ning esitataks need anonüümsete ja üldsusele kättesaadavate statistiliste andmetena;

8.  palub komisjonil selle põhjal teavitada nõukogu ja Euroopa Parlamenti korrapäraselt maakasutuse olukorrast ja struktuurist, hindadest ning põllumajandusmaa omamist ja rentimist reguleerivatest riiklikest seadustest ja poliitikatest, ning teatada maailma toiduga kindlustatuse komiteele (Committee on World Food Security – CFS), kuidas EL täidab CFSi vabatahtlikke suuniseid maa, kalavete ja metsade vastutustundliku majandamise kohta riikliku toiduga kindlustatuse kontekstis;

9.  märgib, et killustatud maavalduste konsolideerimise programmid, mille juures kasutatakse integreeritud, kohalikke ja piirkondlikke tingimusi arvestava maakorraldussüsteemi raames erinevaid menetlusi, on hädavajalik vahend põllumajandusstruktuuride parandamiseks ning maakasutusega seotud konfliktide lahendamiseks; sellega seoses soovitab juhtudel, kui konsolideerimine toimub maa rentimise teel, siduda rendihinnad maa tootmispotentsiaali ja kasumlikkusega, mis oleks põllumajanduse jaoks kõige sobivam viis, ning palub liikmesriikidel jagada oma põllumajandusmaa haldamise kogemusi;

10.  on seisukohal, et hästi läbimõeldud ja kooskõlastatud ning piirkondliku ja kohaliku maakasutuse planeerimise teel elluviidav maaturupoliitika peaks aitama mittepõllumajanduslikku maakasutust piirata;

11.  tunnistab, et ehkki maapoliitika kuulub sisuliselt liikmesriikide pädevusse, võivad ÜPP või asjaomased poliitikavaldkonnad seda mõjutada ja seeläbi avaldada tõsist mõju põllumajandusettevõtete konkurentsivõimele siseturul; on seisukohal, et maapoliitika peab aitama tagada maa valdamise ja kättesaadavuse laialdase, õiglase ja võrdse jagunemise ning rentnikest põllumajandustootjate staatuse asjakohases raamistikus, kuna sellel on vahetu mõju elule, töötingimustele ja elukvaliteedile maal; juhib tähelepanu maa valdamise ja haldamise tähtsale põlvkondadeülesele sotsiaalsele funktsioonile, kuna põllumajandusettevõtete ja töökohtade kadumise tulemuseks on Euroopa väikepõllumajanduse häving ja maapiirkondade allakäik ning sellest tulenevad ebasoodsad struktuursed muutused ühiskonnas tervikuna;

12.  ÜPP eesmärkide saavutamiseks palub liikmesriikidel luua põllumajandusmaa ostmisel ja rentimisel eelised kohalikele väikestele ja keskmise suurusega tootjatele, turule sisenejatele ja noortalunikele (tagades seejuures meeste ja naiste võrdse kohtlemise), seejuures võimaluse korral eelisostu- ja -rendiõigused, kuna nende põllumajandusettevõtete säästva ja kindla arengu huvides on kasulik, et nad omaksid võimalikult suurt osa nende haritavast maast, seda eriti ajal, mil inimesed, kes ei tegele põllumajandusega, on üha enam huvitatud põllumajanduslike maavalduste kokkuostmisest, tihtipeale puht spekulatiivsetel eesmärkidel; soovitab liikmesriikidel edendada väikseid peremajandeid ja säästvaid tootmisviise;

13.  tuletab meelde, et väikestel, keskmise suurusega ja ühistulistel põllumajandusettevõtetel takistavad põllu- ja metsamaa omandamist ja rentimist kõrged investeeringukulud;

14.  tunnistab väikeste peremajandite tähtsust maaelu seisukohalt, kuna nad tegutsevad aktiivselt maapiirkondade majanduselus, kaitsevad kultuuripärandit ja hoiavad maaelu hinges, säilitavad seltskonnaelu ja kasutavad säästvalt loodusressursse, ning seejuures toodavad piisaval hulgas tervislikku ja kvaliteetset toitu ja tagavad sellistes piirkondades arvukate maaomanike olemasolu; juhib tähelepanu põllumajandusettevõtete ühelt põlvkonnalt teisele üleandmisel tekkivatele raskustele, eelkõige üleminekul perevälistele isikutele, ning palub liikmesriikidel koguda andmeid selliste nähtuste kohta ja luua vastavate probleemide lahendamiseks sobivad õigusraamistikud;

15.  tuletab meelde, et ÜPP soosib noori põllumajandustootjaid, et soodustada nende juurdepääsu põllumajandustootmisele; nõuab lisaks sellist põhjalikku käsitlust, mis aitaks vajalike kutseoskustega noortel põllumajandustootjatel, naistel ja tegevust alustada soovivatel tootjatel põllumajandusettevõtteid üle võtta või asutada; märgib samas, et uued turule tulijad kogevad sageli selliseid struktuurseid takistusi nagu kõrged maahinnad või põllumajandusettevõtte perevälisele isikule ülemineku korral kehtivad suured maksud;

16.  rõhutab Euroopa struktuuripoliitika tähtsust maapiirkondade edendamisel, näiteks selles, et tagada põllumajandusmaa kättesaadavuse osas eritoetusmeetmed väikestele ja keskmise suurusega üksik põllumajandusettevõtjale ja ühistutele, noortele ja eelkõige naistele;

17.  rõhutab, et maa omandamiseks või oma valdusse saamiseks on raske laenu saada, eriti uutel turule sisenejatel ja noortel põllumajandusettevõtjatel; kutsub komisjoni üles pakkuma ÜPP ja sellega seotud poliitikavaldkondade raames sobivaid abivahendeid, mis hõlbustaksid selliste isikute tulekut põllumajandusse, andes neile õiglase juurdepääsu jätkusuutlikele laenudele;

18.  on seisukohal, et kohalikud kogukonnad tuleks kaasata maakasutust puudutavate otsuste tegemisse;

19.  palub liikmesriikidel pakkuda stiimuleid linna-põllumajandusettevõtete ning muud liiki ühise põllumajandustootmise ja jagatud maakasutuse arendamiseks, võttes arvesse ühelt poolt maapiirkondade põllumajandusmaa piiratust ning teisest küljest kasvavat huvi linna- ja linnalähedase põllumajanduse vastu;

20.  õhutab liikmesriike rohkem tegelema teadus- ja innovatsioonprojektidest kantud teadmussiirdega, eesmärgiga parandada põllumajanduse keskkonnameetodite kasutamisega mullaviljakust ning tunnistades asjaolu, et põllumajandusmaa on toiduainete tootmise, kestlike ökosüsteemide ja õitsvate maapiirkondade alus;

21.  kutsub liikmesriike üles kujundama maaturupoliitikat viisil, mis võimaldab maa omamist või valdamist põllumajandustegevuseks sobivatel rahastamistingimustel, ning jälgima põllumajandusmaa ostu- ja rendihindu; nõuab lisaks, et tehingud põllumajandusmaaga peavad läbima eelkontrolli, et kindlustada nende kooskõla siseriiklike maaseadustega, ning et seda nõuet tuleks kohaldada ka ühinemiste, jagunemiste ja sihtasutuste loomise suhtes; on seisukohal, et rendilepinguid tuleks rangemalt kontrollida, kehtestada eeskirjade eiramisest teatamise nõue ja karistused eeskirjade eiramise eest, sest rentimine on sageli esimene samm ostmise suunas; nõuab liikmesriikidelt selle tagamist, et rendipoliitikas sisalduks nõue, et rentnik peab tegelema põllumajandusega; on seisukohal, et maaturupoliitika peaks aitama takistada turgu valitseva seisundi saavutamist maaturul;

22.  õhutab kõiki liikmesriike kasutama maaturu reguleerimisel selliseid vahendeid, mida mõningates liikmesriikides on juba edukalt rakendatud (näiteks riiklikud maamüügi- ja maarendilitsentsid, eelisõigused, rentniku kohustus tegeleda põllumajandusega, juriidiliste isikute ostuõiguse piirangud, ostetava maa suuruse ülempiirid, põllumajandustootjate eelistamine, maapangad, põllumajandusettevõtete tuludega seotud hinnaindeksid jms), tehes seda kooskõlas ELi lepingute sätetega;

23.  toonitab, et rendilepingutega seotud rikkumiste korral peavad liikmesriikide kohtusüsteemid kaitsma kõigi osapoolte õigusi ning et liikmesriikide ametivõimud peaksid astuma samme kõigi selliste riiklikus seadusandluses leiduvate ja lepingute rikkumist võimaldavate seaduselünkade kaotamiseks;

24.  tuletab meelde mõningate liikmesriikide võetud positiivseid meetmeid oma maaturgude reguleerimiseks ja spekulatiivsete maatehingute tõkestamiseks; tuletab liikmesriikidele meelde, et maksuseadused annavad neile tõhusa hoova maaturu reguleerimiseks;

25.  kutsub liikmesriike üles toetama asjaomaseid riigi osaluse ja avaliku järelevalve all olevaid maa majandamise asutusi või need looma;

26.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles toetama kõiki uuenduslikke maa jagamise meetmeid, millega võimaldatakse noortel põllumajandusettevõtjatel end sisse seada, eriti solidaarsuspõhiste investeerimisfondide abil, mis võimaldab hoiustajatel investeerida oma rahalised vahendid ühiskondlikult kasulikul viisil ja aidata noori, kellel puuduvad piisavad vahendid maa omandamiseks ja põllumajandusliku karjääri alustamiseks;

27.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta, mille kõik liikmesriigid on ratifitseerinud, mis aitaks kaasa põllumajandustootmise struktuuri osas selgete ELi juhtpõhimõtete väljaarendamisele; kutsub liikmesriike eelkõige üles riigi omanduses olevate ressursside kasutamise ja selle üle kontrolli teostamise meetmete võtmisel kaaluma laiemaid ühiskondlikke, majanduslikke ja keskkonnaeesmärke ja hoidma ära soovimatu mõju, mida maaga spekuleerimine ja maaomandi koondumine kohalikele kogukondadele avaldab; kutsub liikmesriike üles andma komisjonile aru nende juhtpõhimõtete kasutamise ja kohaldamise kohta oma maa valdamise poliitikas;

28.  teeb sellega seoses komisjonile ettepaneku võtta kooskõlas maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamisega vastu soovitused ELi maa valdamise poliitika kohta, võttes arvesse põllumajandust, keskkonda, siseturgu ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevaid ELi horisontaalseid raamistikke;

29.  arvab, et otsetoetused oleksid kulutõhusamad, kui neid makstaks põllumajandusettevõttes toodetavate keskkonnaalaste ja sotsiaalmajanduslike avalike hüvede alusel ja mitte ainult selle ettevõtte all oleva maa põhjal;

30.  juhib tähelepanu liikmesriikide käsutuses olevale võimalusele vähendada otsetoetuste seda osa, mis ületab ülemmääraks seatud 150 000 eurot, vähemalt 5 % võtta, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 1307/2013 (otsetoetuste määrus) artiklis 11;

31.  usub, et reformitud ÜPP alusel tuleks kehtestada ülemmäärad ja otsetoetusi tuleks kohandada selliselt, et esimestel hektaritel oleks suurem kaal, ning võtta meetmeid, et soodustada investeerimist väikestesse põllumajandusettevõtetesse ja neile otsetoetuste maksmist; kutsub komisjoni üles seadma sisse mõjusam abi ümberjagamise süsteem põllumajandusmaa koondumise ärahoidmiseks;

32.  julgustab liikmesriike kasutama paremini ära juba nende käsutuses olevaid võimalusi ÜPP rahalistele vahenditele ülemmäärade kehtestamiseks ja nende ümberjagamiseks, näiteks võimalust maksta 30 % otsetoetustest esimese hektari eest, et toetada põllumajanduslikku väike- ja pereettevõtlust, eeldusel et liikmesriigid kohaldavad samal ajal otsetoetuse määruse artiklite 41 ja 42 nõudeid; teeb ettepaneku arvutada esimeste hektarite suhtes kohaldatava sooduskohtlemise kohased summad mitte põllumajandusettevõtte, vaid emafirma kohta; kutsub seetõttu komisjoni üles avaldama teabe kooskõlas andmekaitse-eeskirjadega mitte ainult ÜPP toetusi saavate põllumajandusettevõtete omanike, vaid ka selliste kasusaajate nagu maaomanike/emaettevõtjate kohta;

33.  toonitab, et oluline on võtta kogu liidus kasutusele ühtne „aktiivse põllumajandustootja“ mõiste, mis on selgelt seotud põllumajandusettevõttes tehtava tööga ja milles tehakse täpset vahet toetuskõlbliku ja toetuskõlbmatu maa (nt lennujaamad, tööstuslikud avatud alad, golfiväljakud) vahel; kutsub komisjoni üles tagama seda, et otsetoetusi saaksid ainult aktiivsed põllumajandustootjad;

34.  kutsub komisjoni üles jälgima kõiki asjaomaseid poliitikavaldkondi, nagu põllumajandus, energeetika, keskkond, piirkondlik areng, liikuvus, rahandus ja investeeringud, et näha, kas need valdkonnad edendavad põllumajandusmaa koondumist ELis või aitavad seda pidurdada; kutsub komisjoni üles käivitama põllumajandustootjate ja nende organisatsioonide ning muude asjaomaste kodanikuühiskonna osalejate kaasamisel nõuandeprotsessi hetkeolukorra hindamiseks seoses põllumajandusmaa haldamisega kooskõlas vabatahtlike suunistega maaomandi, kalanduse ja metsade vastutustundliku majandamise kohta ning maailma toiduga kindlustatuse komitee poolt vastu võetud tingimustega;

35.  soovitab liikmesriikidel uurida sihtotstarbeliselt kehtiva ÜPP kohaldamist riikides, et selgitada välja maaomandi koondumise soovimatud mõjud;

36.  kiidab heaks komisjoni tõdemuse, et maa on piiratud ressurss, mis on juba kliimamuutuste, mullaerosiooni ja ülekasutuse või kasutuse muutumise tõttu tugeva surve all, ning toetab seetõttu ökosotsiaalsete meetmete võtmist maa kaitseks, toonitades seejuures, et maaomand on küsimus, mille eest ainuvastutus on antud liikmesriikidele;

37.  nõuab põllumajandusmaale erikaitse andmist, et võimaldada liikmesriikidel kohalike ametiasutuste ja põllumajandustootjate organisatsioonidega tegevust koordineerides reguleerida põllumajandusmaa müüki, kasutust ja rentimist, et tagada toiduga kindlustatus kooskõlas ELi aluslepingutega ja Euroopa Kohtu lahenditega maa valdamise ja maale juurdepääsu kohta ning arvestades nelja Euroopa põhivabaduse põhimõtet ja avalikku huvi;

38.  teeb ettepaneku, et institutsioonidevahelise läbipaistvuse huvides peaks komisjon andma parlamendile parema võimaluse tutvuda dokumentidega, mis puudutavad aluslepingu rikkumisi ja selliste juhtumite eelotsustusmenetlusi, mis on seotud maamüügituru reguleerimisega liikmesriikides;

39.  kutsub komisjoni üles avaldama koos liikmesriikide ja sidusrühmadega selged ja põhjalikud kriteeriumid, sh põllumajandusmaaga kapitaliturgudel tehtavate tehingute kohta, mis tagaksid võrdsed tingimused ja annaksid liikmesriikidele selguse, millised maaturu reguleerimise meetmed on lubatud, võttes arvesse avalikku huvi ja Euroopa Liidu nelja vabadust, et tagada põllumajandustootjatele kergem võimalus omandada maad põllumajandusliku tootmise ja metsamajanduse eesmärgil; kutsub komisjoni üles kaaluma kuni eespool nimetatud kriteeriumite avaldamiseni moratooriumi kehtestamist käimasolevatele menetlustele, mille eesmärk on hinnata, kas liikmesriikide õigusaktid põllumajandusmaaga kauplemise kohta on kooskõlas ELi õigusega;

40.  kutsub komisjoni üles suurendama liikmesriikide teadlikkust maamüügitehingutega seotud maksudest kõrvalehoidumise, korruptsiooni ja ebaseadusliku tegevuse (nt nn „taskulepingud“) kohta ning toetama neid sellevastases võitluses; juhib tähelepanu teatavates liikmesriikides õigusasutuste uurimise all olevatele põllumajandusmaa omandamise protsessiga seotud rikkumistele;

41.  tunneb heameelt ettepaneku üle lihtsustada ÜPP, eriti meetmete üle, mille eesmärk on vähendada põllumajanduslike pereettevõtete ning maapiirkondade mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kulusid ja halduskoormust;

42.  kutsub komisjoni üles säilitama 2020. aastale järgneva aja ÜPP projekti väljatöötamisel meetmed põllumajandusmaa koondumise vastu võitlemiseks ja töötama välja lisameetmed mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamiseks;

43.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni uuring „Põllumajandusmaade hõivamise ulatus Euroopa Liidus“, lk 24 (PE 540.369). (2) Samas. (3) Vt aruannet: Landwirtschaftliche Bodenmarktpolitik: Allgemeine Situation und Handlungsoptionen Bericht der Bund-Länder-Arbeitsgruppe 'Bodenmarktpolitik’ gemäß Beschluss der Amtschefinnen und Amtschefs der Agrarressorts der Länder vom 16. Januar 2014 (märts 2015), lk 37.