Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõigusi käsitlevate ÜRO õigusaktide – nagu ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsioon, 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivprotokoll, puuetega inimeste õiguste konventsioon, konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning lapse õiguste konventsioon – sätteid, sh sätteid, mis puudutavad õigust kodakondsusele,

–  võttes arvesse ÜRO muid kodakondsusetust ja õigust kodakondsusele käsitlevaid õigusakte, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti järeldus nr 106 kodakondsusetuse kindlakstegemise, ärahoidmise ja vähendamise ning kodakondsuseta isikute kaitsmise kohta(1), mis kiideti heaks ÜRO Peaassamblee 2006. aasta resolutsiooniga 61/137,

–  võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kampaaniat kodakondsusetuse likvideerimiseks 2024. aastaks(2) ja ülemaailmset kampaaniat võrdsete õiguste kohta kodakondsusele, mida toetavad ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuur ja teised ning mille on heaks kiitnud ÜRO Inimõiguste Nõukogu,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 15. juuli 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste kohta ja meelevaldse kodakondsuse äravõtmise kohta (A/HRC/RES/32/5),

–   võttes arvesse 25. juunil 1993 ÜRO inimõiguste ülemaailmsel konverentsil vastu võetud Viini deklaratsiooni ja tegevuskava(3),

–   võttes arvesse naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee üldsoovitust nr 32 pagulasseisundi, varjupaiga, kodakondsuse soolise mõõtme ja naiste kodakondsusetuse teemal(4),

–   võttes arvesse Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) inimõiguste deklaratsiooni(5),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 5, mille kohaselt peab liit „suhetes maailmaga“ toetama „vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist“,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta järeldusi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) kohta(6),

–   võttes arvesse 25. juunil 2012. aastal vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava(7),

–  võttes arvesse nõukogu 4. detsembri 2015. aasta järeldusi kodakondsusetuse kohta(8),

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuni 2016  aasta järeldusi ELi Myanmari/Birma‑strateegia kohta(9),

–   võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste ja rände kohta kolmandates riikides(10),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta resolutsiooni Myanmari/Birma, eriti rohingjade olukorra kohta(11),

–   võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2013. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(12),

–   võttes arvesse välispoliitika peadirektoraadi 2014. aasta novembris avaldatud uuringut kodakondsusetuse inimõigustele avalduva mõjuga tegelemise kohta ELi välistegevuses,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A8‑0182/2017),

A.  arvestades, et Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia hõlmab järgmisi riike: Afganistan, Bangladesh, Bhutan, Brunei, Filipiinid, India, Indoneesia, Kambodža, Laos, Malaisia, Maldiivid, Myanmar, Nepal, Pakistan, Singapur, Sri Lanka, Tai, Ida‑Timor ja Vietnam, kes kõik on Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) või Lõuna‑Aasia Piirkondliku Koostöö Assotsiatsiooni (SAARC) liikmed või omavad seal vaatleja staatust;

B.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsioonis kinnitatakse, et kõik inimesed „sünnivad võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt“; arvestades, et sama deklaratsiooni artiklis 15 ning teistes rahvusvahelistes inimõiguseid käsitlevates õigusaktides ja konventsioonides on sätestatud õigus kodakondsusele ning õigus mitte olla meelevaldselt kodakondsusest ilma jäetud; arvestades aga, et rahvusvahelised õigusaktid ei ole veel saavutanud oma peamist eesmärki: tagada igale inimesele õigus kodakondsusele;

C.  arvestades, et inimõigused on universaalsed, jagamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud; arvestades, et inimõigused ja põhivabadused on kõigi inimeste sünnipärased õigused ning nende kaitsmine ja edendamine on valitsuste tähtsaim ülesanne;

D.  arvestades, et lapse õiguste konventsioonis, mille on ratifitseerinud kõik Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia riigid, sätestatakse, et laps tuleb registreerida kohe pärast sündi ning tal on õigus saada kodakondsus; arvestades, et hinnanguliselt pool maailma kodakondsuseta isikutest on lapsed ning et paljud neist on kodakondsuseta sünnist saadik;

E.  arvestades, et Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni inimõiguste deklaratsioonis kinnitatakse, et igal inimesel on õigus kodakondsusele, nagu see on seadusega ette nähtud, ja kelleltki ei tohi kodakondsust ega õigust seda vahetada meelevaldselt ära võtta;

F.  arvestades, et kodakondsuseta isik on 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsioonis määratletud kui isik, keda ükski riik ei pea oma õiguse kohaselt oma kodanikuks; arvestades, et kodakondsusetusel võivad olla mitmesugused põhjused, sealhulgas (kuid mitte ainult) riikide õigusjärglus ja riikide likvideerimine, teatavatel juhtudel põgenemisega seotud sündmused, ränne ja inimkaubandus, samuti muudatused ja lüngad kodakondsusseadustes, kodakondsuse kehtivuse lõppemine pikaajalise välismaal elamise tõttu, meelevaldne kodakondsuse äravõtmine, diskrimineerimine soo, rassi, rahvuse tõttu või muul põhjusel, haldus‑ ja bürokraatlikud takistused, sh takistused sünnitunnistuse saamisel või registreerimisel; arvestades, et enamikku neist põhjustest või koguni neid kõiki võib täheldada Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias esinevate kodakondsusetuse juhtumite puhul;

G.  arvestades, et oluline on märkida, et kodakondsuseta isiku puhul on küsimus teistsugune kui pagulase puhul; arvestades, et enamik kodakondsuseta inimestest ei ole oma sünnipaigast kunagi lahkunud ega rahvusvahelist piiri ületanud;

H.  arvestades, et kodakondsusetus on mitmetahuline probleem, mis toob kaasa mitmesuguseid inimõiguste rikkumisi, muu hulgas (kuid mitte ainult) probleeme, mis on seotud sünnitunniste ja muude perekonnaseisuaktidega, ja muid probleeme, mis on seotud omandiõigustega, laste väljajätmisega tervishoiuprogrammidest ja riiklikest koolisüsteemidest, ettevõtete omamisega, poliitilise esindatusega ja hääletamisel osalemisega ning juurdepääsuga sotsiaalkindlustusele ja avalikele teenustele; arvestades, et kodakondsusetus võib aidata kaasa inimkaubandusele, meelevaldsele kinnipidamisele, liikumisvabaduse rikkumisele, laste ärakasutamisele ja väärkohtlemisele ning naiste diskrimineerimisele;

I.  arvestades, et kodakondsusetus pälvib jätkuvalt vähe rahvusvahelist tähelepanu, hoolimata selle probleemi murettekitavatest üleilmsetest ja piirkondlikest mõjudest inimõigustele, ning seda nähakse endiselt riikide siseküsimusena; arvestades, et kodakondsusetuse vähendamine ja seejärel kaotamine peaks saama rahvusvahelise tasandi inimõigustealaseks prioriteediks;

J.  arvestades, et Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia riikides, nagu Nepal, Malaisia ja Brunei, esineb endiselt seadusandlusest tulenevat soolist diskrimineerimist, näiteks kodakondsuse omandamisel või kodakondsuse lastele või abikaasale edasiandmisel;

K.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul on piirkonnas 135 miljonit alla viieaastast last, kelle sünd on registreerimata ning keda ohustab kodakondsusetuks jäämine;

L.  arvestades, et kodakondsusetuse kaotamine suurendab ka demokraatiat, kuna endised kodakondsuseta isikud kaasatakse ning neil on võimalik anda oma panus demokraatlikku protsessi;

M.  arvestades, et kodakondsusetuse keeruline probleem jääb sageli rahvusvahelise õiguse ja poliitika äärealadele, kuigi see ei ole marginaalne teema;

N.  arvestades, et kodakondsusetus pärsib sellest mõjutatud elanikkonna arenguvõimalusi ja kestliku arengu tegevuskava (aastani 2030) tulemuslikku rakendamist;

O.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kodakondsusetuse likvideerimise ülemaailmse tegevuskava (aastateks 2014–2024) eesmärk on toetada valitsusi peamiste olemasolevate kodakondsusetuse olukordade lahendamisel, hoida ära uute juhtumite tekkimist ning teha paremini kindlaks kodakondsusetud inimrühmad; arvestades, et tegevuskava 10. meetmes osutatakse ka sellele, et kodakondsusetuse kohta on vaja paremaid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid andmeid; arvestades, et EL on otsustanud tegevuskava aktiivselt toetada;

P.  arvestades, et nõukogu järeldustes inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (aastateks 2015–2019) kohta kinnitatakse, et tähtis on käsitleda kodakondsusetuse küsimust suhetes prioriteetsete riikidega ning keskenduda sellele, et välditaks kodakondsuseta rahvarühmade tekkimist konflikti, sundrände ja riikide lagunemise tagajärjel;

Q.  arvestades, et 20. septembri 2016. aasta dokumendis „ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2015. aastal – Konkreetsete riikide ja piirkondadega seotud küsimused“ kinnitatakse ELi eesmärki suurendada inimõiguste sidusust, tõhusust ja nähtavust ELi välispoliitikas ning eesmärki laiendada ELi koostööprofiili ÜRO ja piirkondlike inimõiguste mehhanismidega, et soodustada piirkondlikku isevastutust ning edendada inimõiguste universaalsust, ning mainitakse konkreetselt, et see hõlmab esimese inimõigustealase poliitikadialoogi alustamist Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni inimõiguste mehhanismidega;

R.  arvestades, et EL on otsustanud muuta inimõigused keskseks teemaks suhetes kolmandate riikidega;

S.  arvestades, et kodakondsusetus soodustab elanikkonna liikumist, väljarännet ja inimeste ebaseaduslikku üle piiri toimetamist, muutes ebastabiilseks terveid allpiirkondi;

T.  arvestades, et suur osa maailma 10 miljonist kodakondsuseta isikust elab Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias ning Myanmari rohingjad on maailma suurim kodakondsuseta rahvusrühm, kellest üle ühe miljoni inimese kuulub ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kodakondsusetuse mandaadi alla, kuid suured kodakondsuseta isikute kogukonnad paiknevad ka Tais, Malaisias, Bruneis, Vietnamis, Filipiinidel ja mujal; arvestades, et tiibetlasi elab sellistes riikides nagu India ja Nepal; arvestades, et osa neist rühmadest kuulub ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kodakondsusetuse mandaadi alla, osa aga mitte; et kogu maailma ulatuses on statistika ja aruandlus kodakondsuseta elanikerühmade kohta mittetäielik, kuna mitte kõik riigid ei tee selleteemalist statistikat; arvestades, et Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias on nii pikaleveninud ja lahendamata juhtumeid kui ka juhtumeid, mille puhul on edu saavutatud;

U.  arvestades, et Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias on viimastel aastatel edu saavutatud riikide kodakondsusseaduste muutmisega, kuna neisse seadustesse on võetud sätted kodakondsusetuse ärahoidmiseks ja kodakondsuseta isikutele kodakondsuse saamise võimaldamiseks; arvestades, et neid meetmeid tuleb tugevdada ning vastuvõetud õigusnorme tuleb ka tegelikult järgida;

V.  arvestades, et rohingjad on maailma üks tagakiusatumaid rahvusvähemusi, nad moodustavad maailma kõige suurema kodakondsusetute rühma ja on olnud ametlikult kodakondsusetud alates 1982. aasta Birma kodakondsusseaduse vastuvõtmisest; arvestades, et rohingjad on Myanmari ametivõimude ja naaberriikide jaoks soovimatud isikud, kuigi mõned naaberriigid on vastu võtnud suurel hulgal pagulaste kogukondi; arvestades, et Arakani osariigis jätkuvad kokkupõrked; arvestades, et tuhanded pagulased, kes on jõudnud üle piiri Bangladeshi ning vajavad hädasti humanitaarabi, saadetakse rahvusvahelist õigust rikkudes jõuga tagasi; arvestades, et rohingjad põgenevad kollektiivse karistamise poliitika eest Arakani osariigis, kus julgeolekujõud sooritavad valimatult kättemaksurünnakuid, teadete kohaselt tulistavad külaelanikke rünnakuhelikopteritelt, süütavad kodusid, teevad meelavaldseid kinnipidamisi ning vägistavad naisi ja tütarlapsi; arvestades, et seniajani on siseriiklikud ja rahvusvahelised reaktsioonid rohingjade üha halvenevale inimõiguste olukorrale ja humanitaarkriisile olnud suuresti ebapiisavad ning et mitmeid probleemi lahendamise vahendeid ei ole veel uuritud;

W.  arvestades, et sadu tuhandeid nn bihaare ei koheldud pärast Bangladeshi iseseisvussõda, kui Pakistan keeldus neid repatrieerimast, Bangladeshi kodanikena; arvestades siiski, et mitmed alates 2003. aastast tehtud kohtuotsused on kinnitanud, et bihaarid on Bangladeshi kodanikud; arvestades, et suur osa bihaaridest ei ole endiselt Bangladeshi ühiskonda ega arenguprogrammidesse täielikult integreeritud ning paljudel ei ole olnud võimalik oma uuesti kinnitatud õigusi täielikult kasutada;

X.  arvestades, et Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias on palju muid kodakondsusetuid elanikerühmi; arvestades, et viimastel aastatel on siiski toimunud positiivseid muutusi, näiteks Indoneesias, kus kaotati sooline diskrimineerimine kodakondsuse omandamise menetluses ja kus 2006. aastal reformiti kodakondsusseadust nii, et rohkem kui viis aastat välismaal viibinud indoneeslastest migrantidelt ei saa enam kodakondsust ära võtta, kui nad selle tulemusena muutuvad kodakondsuseta isikuteks; samuti Kambodžas, kus sünni registreerimine on 30 päeva jooksul pärast lapse sündi tasuta; Vietnamis, kus 2008. aastal lihtsustati naturalisatsiooni kõikidele Vietnamis üle 20 aasta elanud kodakondsuseta isikutele; ning Tais, kus alates 2011. aastast on kodakondsust ja elanike registreerimist reguleerivate seaduste reformi tulemusena kodakondsuse saanud 23 000 kodakondsuseta isikut;

Y.  arvestades, et ülimalt tähtis on, et kõigi selle piirkonna riikide valitsused ja asjaomased asutused järgiksid täielikult mittetagasisaatmise põhimõtet ning kaitseksid pagulasi kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustuste ja rahvusvaheliste inimõiguste standarditega;

Z.  arvestades, et kodakondsuseta rühmadel peaks olema juurdepääs humanitaarprogrammidele, millega antakse tervishoiuabi, teadmisi toiduainete kohta ja toitumisalast abi;

1.  on mures miljonite kodakondsusetuse juhtumite pärast kogu maailmas, eelkõige Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias, ja väljendab oma solidaarsust kodakondsuseta inimestega;

2.  on äärmiselt mures rohingja vähemuse olukorra pärast Myanmaris; on vapustatud teadetest massiliste inimõiguste rikkumiste ning rohingjade jätkuva rõhumise, diskrimineerimise ja Myanmari ühiskonna osana mittetunnustamise kohta, mis jätab mulje koordineeritud etnilise puhastamise kampaaniast; rõhutab, et rohingjad on elanud Myanmari territooriumil mitme põlvkonna jooksul ja neil on täielik õigus Myanmari kodakondsusele, sest neil oli see minevikus, ning kõigile õigustele ja kohustustele, mida see hõlmab; nõuab tungivalt, et Myanmari valitsus ja ametiasutused taastaksid rohingja vähemusele Myanmari kodakondsuse; lisaks nõuab tungivalt Arakani osariigi viivitamatut avamist humanitaarorganisatsioonidele, rahvusvahelistele vaatlejatele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja ajakirjanikele; on veendunud, et on vaja korraldada erapooletud uurimised, eesmärgiga võtta inimõiguste rikkujad vastutusele; on ühtlasi veendunud, et tuleb võtta kiireloomulisi meetmeid, et hoida edaspidi ära vähemuste vastu suunatud diskrimineerimine, vaenulikkus ja vägivald või sellele õhutamine; loodab, et Nobeli rahupreemia ja Sahharovi auhinna laureaat Aung San Suu Kyi kasutab oma erinevaid ametiposte Myanmari valitsuses selleks, et jõuda lahendusele lähemale;

3.  väljendab kahetsust selle üle, et kodakondsusetuse seisundit kasutatakse mõnel juhul selleks, et marginaliseerida konkreetseid kogukondi ja võtta neilt võimalus kasutada oma õigusi; on veendunud, et vähemuste juriidiline, poliitiline ja sotsiaalne kaasamine on demokraatliku ülemineku põhielement ja et kodakondsusetuse probleemide lahendamine aitaks kaasa paremale sotsiaalsele sidususele ja poliitilise stabiilsusele;

4.  juhib tähelepanu tõsiasjale, et kodakondsusetus võib põhjustada märkimisväärseid humanitaarkriise, ja rõhutab veel kord, et kodakondsuseta inimestel peaks olema juurdepääs humanitaarprogrammidele; rõhutab asjaolu, et kodakondsusetuse tagajärjeks on sageli juurdepääsu puudumine haridusele, terviseteenustele, tööle, liikumisvabadusele ja julgeolekule;

5.  väljendab muret puudulike andmete pärast kodakondsusetuse kohta Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia riikides, näiteks ei ole üldse andmeid või on neid väga vähe Bhutani, India, Nepali ja Ida‑Timori kohta; väljendab lisaks muret selle pärast, et isegi kui on olemas üldine statistika, puuduvad eristatud andmed näiteks naiste, laste ja teiste haavatavate rühmade kohta; juhib tähelepanu asjaolule, et sellise puudujäägi tõttu on raske kavandada sihipäraseid meetmeid, sealhulgas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kampaania raames kodakondsusetuse kaotamiseks 2024. aastaks; julgustab jõuliselt Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia riike esitama usaldusväärseid ja avalikke eristatud andmeid kodakondsusetuse kohta;

6.  juhib tähelepanu ka positiivsetele eeskujudele, nagu Filipiinide 2016. aasta mai algatus võtta meetmeid selliste andmete saamiseks, mis käsitlevad kodakondsuseta laste arvu ja olukorda piirkonnas; kutsub ELi üles pakkuma omapoolset koostööd ja toetust, et kaardistada laiahaardeliselt kodakondsusetus ja selgitada välja projektid kodakondsusetuse likvideerimiseks piirkonnas;

7.  väljendab sügavat muret selle üle, et Bruneis, Malaisias ja Nepalis kehtivad diskrimineerivad soopõhised õigusaktid; rõhutab vajadust vaadata läbi kodakondsusseadustega seotud sätted, eriti lapse õiguste konventsioonis ja konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

8.  väljendab heameelt positiivsete arengusuundumuste üle piirkonnas ja jõupingutuste üle Filipiinidel, Vietnamis ja Tais ning julgustab piirkonna riike tegema koostööd ja jagama häid tavasid ja jõupingutusi, et likvideerida kodakondsusetus kogu piirkonnas;

9.  tuletab meelde kodakondsusetusejärgset olukorda piirkonnas ja inimõiguste hulka kuuluvat osaluspõhimõtet; pooldab kodakondsusetusest mõjutatud kogukondade ja endiste kodakondsuseta inimeste kaasamist arenguprojektidesse ja arengu kavandamisse; julgustab valitsusi ja arenguprojekte käsitlema kodakondsusetusejärgset diskrimineerimist, lähtudes naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artikli 4 lõikest 1, mille eesmärk on kiirendada faktilise võrdsuse saavutamist;

10.  tunnistades riikide suveräänsust sellistes küsimustes nagu kodakondsus, kutsub samas kodakondsuseta elanikerühmi hõlmavaid riike üles võtma selle probleemi lahendamiseks konkreetseid meetmeid kooskõlas rahvusvahelistes konventsioonides (mille nad on kõik ratifitseerinud) ja eelkõige lapse õiguste konventsioonis sätestatud põhimõtetega; märgib mitmeid piirkonnas toimunud positiivseid arenguid;

11.  nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus võtaks endale kohustuse viia ellu konkreetne tegevuskava 1997. aasta Chittagongi mägipiirkonna rahulepingu täielikuks rakendamiseks, mis võimaldaks praegu Indias elava ja kodakondsuseta ümberasustatud džumma rahva rehabiliteerimist;

12.  julgustab jõuliselt riike rakendama garantiid, mis on sätestatud ka 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioonis, et riigis sündinud inimesele antakse kodakondsus, kui see inimene oleks muidu kodakondsusetu;

13.  rõhutab, et kodakondsusetus ning sotsiaalne ja majanduslik haavatavus on omavahel seotud; nõuab tungivalt, et arenguriikide valitsused väldiksid kodakondsuse andmisest keeldumist, selle kaotamist või äravõtmist diskrimineerivatel alustel, võtaksid vastu õiglased kodakondsusseadused ning rakendaksid kergesti kättesaadavaid, taskukohaseid ja mittediskrimineerivaid kodakondsusdokumentide käsitlemise menetlusi;

14.  väljendab heameelt nõukogu inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) järeldustes võetud kohustuse üle käsitleda kodakondsusetuse küsimust suhetes prioriteetsete riikidega ning väljendab lisaks heameelt ka nõukogu soovi üle tihendada suhteid Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooniga; soovitab laiendada jõupingutuste fookust konfliktide, sundrände ja riikide lagunemise tagajärjel tekkinud kodakondsusetutelt elanikerühmadelt nii, et need hõlmaksid ka muid asjakohaseid tahke, nagu kodakondsusetus diskrimineerimise tagajärjel ning sünni mitteregistreerimise ja kodanikuregistri puudumise tõttu;

15.  tuletab meelde ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas (2015–2019) lubatud meedet töötada välja komisjoni ja Euroopa välisteenistuse ühisraamistik kodakondsusetuse küsimuste tõstatamiseks suhetes kolmandate riikidega; rõhutab, et ametliku raamistiku väljatöötamine ja levitamine oleks väga oluline osa Euroopa Liidu toetusest ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti eesmärgile likvideerida maailmas kodakondsusetus 2024. aastaks;

16.  kutsub ELi üles edendama kodakondsusetusele ülemaailmsete lahenduste väljatöötamist koos konkreetsete piirkondlike või kohalike strateegiatega, sest kõigile ühe mõõdupuuga lähenemine ei ole kodakondsusetuse probleemi lahendamiseks piisavalt tõhus;

17.  on veendunud, et EL peaks tugevamalt rõhutama kodakondsusetuse olulist mõju ülemaailmsetele küsimustele, nagu vaesuse kaotamine, kestliku arengu tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärkide rakendamine, lapse õiguste edendamine ning vajadus tegeleda ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse probleemidega;

18.  väljendab heameelt kestliku arengu eesmärgi nr 16.9 vastuvõtmise üle, mille kohaselt tuleb kõigile inimestele tagada õiguslikult määratletud identiteet ja registreerida kõik sünnid; peab siiski kahetsusväärseks, et kodakondsusetust ei ole kestliku arengu tegevuskavas 2030 eraldi välja toodud diskrimineerimise põhjusena ega ka seoses vaesuse vähendamise eesmärgiga; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kaaluksid kodakondsusetuse näitajate arvessevõtmist kestliku arengu eesmärkide täitmise üle teostatavas järelevalves ja aruandluses;

19.  rõhutab, kui oluline on tulemuslik teabevahetusstrateegia teadlikkuse suurendamiseks kodakondsusetuse küsimusest; kutsub ELi üles rohkem ja paremini teavitama kodakondsusetuse probleemidest koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga ja oma asjaomastes kolmandates riikides asuvate delegatsioonide kaudu ning keskenduma inimõiguste rikkumisele, mis on leidnud aset kodakondsusetuse tagajärjel;

20.  nõuab, et EL töötaks välja tervikliku kodakondsusetuse strateegia, mis põhineb kahel meetmete paketil; leiab, et esimeses paketis tuleks käsitleda kiireloomulisi olukordi ja teises tuleks määratleda pikaajalised meetmed kodakondsusetuse likvideerimiseks; on veendunud, et see strateegia peaks keskenduma piiratud arvule prioriteetidele ja et EL peaks võtma juhtrolli kiireloomuliste olukordade puhul, et suurendada teadlikkust kodakondsusetusest rahvusvahelisel tasandil;

21.  rõhutab, et ELi terviklikku kodakondsusetuse strateegiat peaks saama kohandada konkreetsetele olukordadele, millega kodakondsusetud inimesed silmitsi seisavad; rõhutab, et asjakohaste meetmete kindlaksmääramiseks tuleb eristada kodakondsusetust haldussuutlikkuse puudumise tagajärjel ja kodakondsusetust teatavate kogukondade või vähemuste vastu suunatud diskrimineeriva riikliku poliitika tagajärjel;

22.  soovitab, et liikmesriigid võiksid Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia kodakondsusetuse probleemiga tegeledes seada endale esmatähtsaks ülesandeks positiivsete arengute toetamise, ning teeb ettepaneku võtta kasutusele uus terviklik poliitiline lähenemisviis, mis hõlmab järgmist:

23.  kutsub Brunei, Malaisia ja Nepali valitsusi üles kaotama oma kodakondsust käsitlevates õigusaktides sisalduvad soolise diskrimineerimise vormid ja edendama laste õigust kodakondsusele;

24.  märgib, et kodakondsusetus ja sundränne on omavahel seotud, eriti konfliktipiirkondades; tuletab meelde, et vähemalt 1,5 miljonit maailma kodakondsuseta isikut on pagulased või endised pagulased, kelle seas on palju noori naisi ja tütarlapsi;

25.  tuletab meelde, et kodakondsusetus on maailmas suures osas kaardistamata ja sellest ei ole piisavalt teavitatud ning et olemasolevad andmed põhinevad erinevatel määratlustel; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline kogukond võtaks vastu ühtse määratluse ja lahendaks andmete kogumise puudulikkuse probleemi, et määrata kindlaks kodakondsusetuse ulatus arengumaades, eelkõige aidates kohalikel ametiasutustel võtta kasutusele asjakohased meetodid kodakondsuseta isikute arvu kindlakstegemiseks, nende isiku tuvastamiseks ja registreerimiseks ning suurendades kõnealuste asutuste statistikaalast võimekust;

26.  kutsub komisjoni üles algatama liikmesriikide seas heade tavade vahetamise, ergutab riiklike kodakondsusetuse kontaktpunktide aktiivset koordineerimist ning peab tervitatavaks kampaaniat #IBelong;

27.  toonitab, kui olulist rolli etendavad 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsioon ja 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioon, mis nõuavad õigusraamistiku kehtestamist kodakondsuseta isikute kindlakstegemiseks ja kaitsmiseks ning kodakondsusetuse ärahoidmiseks ning mis võivad olla tähtsaks lähtepunktiks riikidele, kes soovivad kodakondsusetuse probleemi lahendamisel edu saavutada;

28.  peab tervitatavaks ELi poolt eri vahendite abil antud toetust Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia kodakondsuseta isikutele ning palub ELil jätkata oma arengukoostöö programmide ja laiemalt liidu välistegevuse lahutamatu osana tegelemist kodakondsusetuse mõjuga arengule, rahule ja stabiilsusele;

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.

(1) http://www.unhcr.org/excom/exconc/453497302/conclusion-identification-prevention-reduction-statelessness-protection.html (2) http://www.unhcr.org/protection/statelessness/54621bf49/global-action-plan-end-statelessness-2014-2024.html (3) http://www.ohchr.org/Documents/ProfessionalInterest/vienna.pdf (4) http://www.refworld.org/docid/54620fb54.html (5) http://www.asean.org/wp-content/uploads/images/ASEAN_RTK_2014/6_AHRD_Booklet.pdf (6) https://ec.europa.eu/anti-trafficking/sites/antitrafficking/files/council_conclusions_on_the_action_plan_on_human_rights_and_democracy_2015_-_2019.pdf (7) https://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/131181.pdf (8) http://www.consilium.europa.eu/en/press/press-releases/2015/12/04-council-adopts-conclusions-on-statelessness/ (9) http://www.consilium.europa.eu/en/press/press-releases/2016/06/20-fac-conclusions-myanmar-burma/ (10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0404. (11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0316. (12) ELT C 316, 30.8.2016, lk 141.