Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Marine Le Peni puutumatuse äravõtmise taotlust, mille esitas 9. detsembril 2016 Aix‑en‑Provence’i apellatsioonikohtu peaprokurör Pascal Guinot ja mis tehti teatavaks täiskogu istungil 19. jaanuaril 2017,

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 6 kutsunud Marine Le Peni ärakuulamisele 29. mail ja 12. juunil 2017,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli (nr 7) artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse 29. juuli 1881. aasta seaduse artikli 23 esimest lõiku, artikli 29 esimest lõiku, artiklit 30 ja artikli 31 esimest lõiku ning 29. juuli 1982. aasta seaduse artikleid 93‑2 ja 93‑3,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8‑0223/2017),

A.  arvestades, et Aix‑en‑Provence’i apellatsioonikohtu peaprokurör taotleb Euroopa Parlamendi liikme Marine Le Peni puutumatuse äravõtmist seoses väidetavat väärtegu puudutava hagiga;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli (nr 7) artikli 8 kohaselt ei või Euroopa Parlamendi liikmeid üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu;

C.  arvestades, et vastavalt protokolli (nr 7) artiklile 9 on Euroopa Parlamendi liikmetel oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

D.  arvestades, et Prantsuse Vabariigi põhiseaduse artikli 26 teises lõigus on sätestatud, et parlamendiliiget võib kuriteo või väärteo toimepanemise eest arreteerida või temalt vabaduse võtta või seda piirata ainult selle parlamendikoja juhatuse nõusolekul, mille koosseisu ta kuulub, ning et selline nõusolek ei ole vajalik kuriteolt või väärteolt tabamise korral või lõpliku süüdimõistva kohtuotsuse puhul;

E.  arvestades, et Marine Le Peni süüdistatakse avalikult valitud ametniku avalikus laimamises, mis on väärteona sätestatud Prantsusmaa õiguses, täpsemalt 29. juuli 1881. aasta seaduse artikli 23 esimeses lõigus, artikli 29 esimeses lõigus, artiklis 30 ja artikli 31 esimeses lõigus ning 29. juuli 1982. aasta seaduse artiklites 93‑2 ja 93‑3;

F.  arvestades, et Christian Estrosi esitas 28. juulil 2015 Nice’i kõrgema astme eeluurimiskohtunikule tsiviilhagi Marine Le Peni vastu tema vastutusele võtmiseks avalikult valitud ajutise mandaadiga ametniku avaliku laimamise eest; arvestades, et Estrosi väidab, et 3. mail 2015 tegi Marine Le Pen saates Le Grand Rendez‑vous, mida kanti üle üheaegselt nii kanalil iTELE kui ka Europe 1, järgmisi märkusi, mida võib pidada tema vastu esitatud väideteks või süüdistusteks, mis teotasid tema au või kahjustasid mainet:

„Vaadake, ma tean seda, et Estrosi on rahastanud UOIFi (L’Union des organisations islamiques de France, Prantsusmaa Islamiorganisatsioonide Liit), ta on halduskohtus süüdi mõistetud UOIFi kuuluva mošee käest nii madala üürihinna küsimise eest, et talle loeti isegi halduskohtus sõnad peale, ning see peegeldab viisi, kuidas linnapead ebaseaduslikult ja 1905. aasta seadust rikkudes mošeesid rahastavad; kui teid on tabatud näppupidi klientelistlikust, uskkonnaga seotud meepotist, tuleb muidugi välja öelda šokeerivaid asju, kuid ma pööran vähe tähelepanu sõnadele ja rohkem tegudele…“; vastuseks saatejuhi esitatud küsimusele „Nii et Estrosi aitab kaasa džihadistide tegevusele?“ vastas Le Pen väidetavalt: „Abi, vahendite pakkumine, toetus; kui keegi aitab islami fundamentalismil end sisse seada, levida, värvata, siis moraalselt on ta mingil määral kaasosaline“;

G.  arvestades, et Marine Le Peni on vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 6 kutsutud kahel korral ärakuulamisele; arvestades, et ta ei ole siiski kasutanud võimalust esitada vastutavale komisjonile oma tähelepanekuid;

H.  arvestades, et väidetav tegevus ei ole otseselt või ilmselgelt seotud Marine Le Peni töökohustuste täitmisega Euroopa Parlamendi liikmena ning tema mainitud sõnu ei saa pidada Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamusteks või antud häälteks vastavalt Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli (nr 7) artiklile 8;

I.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli (nr 7) artiklit 8 arvesse võttes on selge, et süüdistused ei ole seotud Marine Le Peni kui Euroopa Parlamendi liikme ametiga, vaid on seotud üksnes riiklikku või piirkondlikku laadi tegevusega, ning arvestades, et artikkel 8 ei ole seetõttu kohaldatav;

J.  arvestades, et ära on võimalik võtta üksnes Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli (nr 7) artikliga 9 hõlmatud puutumatust;

K.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli (nr 7) artiklit 9 arvesse võttes ei ole alust arvata, et puutumatuse äravõtmise taotlus oleks esitatud selleks, et püüda takistada Marine Le Peni parlamentaarset tööd, või eesmärgiga tekitada talle poliitilist kahju (fumus persecutionis);

1.  otsustab Marine Le Peni puutumatuse ära võtta;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Prantsuse Vabariigi pädevale ametiasutusele ja Marine Le Penile.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T‑345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C‑200/07 ja C‑201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T‑42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C‑163/10, ECLI:EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T‑346/11 ja T‑347/11, ECLI:EU:T:2013:23.