Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Indoneesia kohta, eriti 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni(1),

–  võttes arvesse ELi ja Indoneesia vahelist partnerlus- ja koostöölepingut, mis jõustus 1. mail 2014, ning 29. novembri 2016. aasta ühist pressiteadet partnerlus- ja koostöölepingu raames toimunud ELi ja Indoneesia ühiskomitee esimese kohtumise järel,

–  võttes arvesse ELi 9. mai 2017. aasta kohapealset avaldust usu- ja veendumusvabaduse ning sõnavabaduse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 17. veebruari 2017. aasta koondaruannet Indoneesia kohta ning inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist (kolmas tsükkel) ja 20. veebruari 2017. aasta kokkuvõtet sidusrühmade märkustest Indoneesia kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 27. juuli 2016. aasta avaldust kavandatavate hukkamiste kohta Indoneesias,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Indoneesia vahelist kuuendat inimõigustealast dialoogi, mis toimus 28. juunil 2016,

–  võttes arvesse 14. oktoobri 2016. aasta Bangkoki deklaratsiooni ASEANi ja ELi globaalse partnerluse edendamise kohta ühiste strateegiliste eesmärkide saavutamiseks,

–  võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Indoneesia ratifitseeris 2006. aastal,

–  võttes arvesse 1987. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Indoneesia on rahvaarvult neljas riik maailmas, suuruselt kolmas demokraatlik riik, suurim valdavalt moslemitest elanikkonnaga riik ja mitmekesine ühiskond, mis koosneb 255 miljonist eri etnilise, keele- ja kultuuritaustaga kodanikust;

B.  arvestades, et Indoneesia on ELi jaoks oluline partner; arvestades, et ELi ja G20 liikmeks oleva Indoneesia vahel on tugevad suhted; arvestades, et EL ja Indoneesia jagavad samu väärtusi seoses inimõiguste, valitsemistava ja demokraatiaga;

C.  arvestades, et 2016. aastal tehti Indoneesias enneolematul arvul vägivaldseid, diskrimineerivaid ja ahistavaid verbaalseid rünnakuid ning salvavaid avaldusi LGBTI‑inimeste vastu; arvestades, et selliseid rünnakuid on väidetavalt otseselt või kaudselt õhutanud valitsusametnikud, riiklikud institutsioonid ja äärmuslased; arvestades lisaks, et selliste rünnakute iseloom on 2017. aastal hullemaks muutunud;

D.  arvestades, et Acehi autonoomses eriprovintsis, mida valitsetakse šariaadi alusel, loetakse samasooliste vaheline ühisel nõusolekul põhinev seksuaalvahekord ja abieluvälised seksuaalsuhted kuriteoks ning nende eest võib määrata karistuseks kuni 100 piitsahoopi ja 100‑kuuse vanglakaristuse; arvestades, et 2017. aasta mais mõisteti kahele noorele mehele samasooliste seksuaalsuhete eest karistuseks 85 kepihoopi; arvestades, et õigus mitte olla piinatud on põhiline ja võõrandamatu õigus;

E.  arvestades, et Indoneesia ülejäänud osas ei ole homoseksuaalsus ebaseaduslik; arvestades, et sellest hoolimata on LGBTI‑kogukond viimastel aastatel surve alla sattunud;

F.  arvestades, et 21. mail 2017 vahistati Jakartas geiklubis toimunud politseihaarangu käigus 141 meest „pornograafiaseaduste rikkumise“ eest;

G.  arvestades, et alates 2016. aasta jaanuarist vaatab Indoneesia konstitutsioonikohus läbi petitsiooni, mille eesmärk on kriminaliseerida gei- ja abieluväline seks;

H.  arvestades, et Indoneesias suureneb sallimatus usuvähemuste suhtes, mille on muutnud võimalikuks diskrimineerivad õigusnormid, sealhulgas jumalateotust käsitlev seadus, millega tunnustatakse ametlikult üksnes kuut usundit; arvestades, et 2017. aasta juuni seisuga on mitu inimest süüdi mõistetud ja vangistatud jumalateotust käsitlevate seaduste alusel;

I.  arvestades, et 2017. aasta jaanuaris leidis riiklik inimõiguste komisjon (Komisi Nasional Hak Asaki Manusia), et mõnes provintsis, nagu Lääne‑Jaava, on usuline sallimatus palju suurem kui teistes ning et piirkondlike omavalitsuste ametnikud vastutavad sageli kas kuritarvituste sallimise või otsese toimepanemise eest;

J.  arvestades, et tõsist muret väljendatakse ajakirjanike vastu suunatud hirmutamise ja vägivalla pärast; arvestades, et ajakirjanikel peaks olema juurdepääs tervele riigile;

K.  arvestades, et organisatsiooni Human Rights Watch andmetel langes ajavahemikul 2010–2015 49 % kuni 14‑aastastest tütarlastest naiste suguelundite moonutamise ohvriks;

L.  arvestades, et ametivõimud hukkasid 2016. aasta juulis neli süüdimõistetud uimastikaubitsejat ning andsid teada, et 2017. aastal hukatakse veel 10 surmamõistetud kinnipeetavat;

1.  hindab tugevaid suhteid ELi ja Indoneesia vahel ning kordab, kui olulised on tugevad ja pikaajalised poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised sidemed kahe poole vahel; rõhutab, kui oluline on ELi ja Indoneesia vaheline inimõigustealane dialoog, mis võimaldab avatud arvamustevahetust inimõiguste ja demokraatia üle, mis on ka partnerlus- ja koostöölepingu aluseks;

2.  nõuab ELi ja Indoneesia tugevamaid parlamentaarseid kontakte, mille kaudu saab konstruktiivselt arutada erinevaid vastastikust huvi pakkuvaid küsimusi, sealhulgas inimõigusi; kutsub Indoneesia parlamenti üles selliseid parlamentidevahelisi suhteid tugevdama;

3.  väljendab heameelt Indoneesia aktiivse osalemise üle piirkondlikul ja mitmepoolsel tasandil; rõhutab, et Indoneesiat kontrolliti hiljuti inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise kontekstis ÜRO Inimõiguste Nõukogu koosolekul 2017. aasta mais; rõhutab, et nii nagu ka eelnevate tsüklite puhul, nõustus Indoneesia selle läbivaatamisega vabatahtlikult;

4.  kutsub Acehi autonoomse eriprovintsi ametivõime üles vältima edasist homoseksuaalide tagakiusamist ja dekriminaliseerima homoseksuaalsust, muutes islami kriminaalkoodeksit; mõistab karmilt hukka kahe 20‑ ja 23‑aastase homoseksuaalse mehe kepiga peksmise Acehis 22. mail 2017, kusjuures see oli esimene kord, kus Acehi ametivõimud peksid inimesi kepiga homoseksuaalse tegevuse eest; mõistab karmilt hukka tõsiasja, et homoseksuaalsus on Acehi šariaadil põhineva islami kriminaalkoodeksi kohaselt ebaseaduslik; rõhutab, et nende kahe mehe karistamine on julm, ebainimlik ja inimväärikust alandav kohtlemine, mida võidakse rahvusvahelise õiguse kohaselt pidada piinamiseks; kutsub ametivõime lisaks üles lõpetama viivitamata avaliku ihunuhtluse;

5.  väljendab samuti muret kasvava sallimatuse pärast Indoneesia LGBTI‑kogukonna vastu väljaspool Acehi autonoomset eriprovintsi; mõistab karmilt hukka tõsiasja, et kuigi homoseksuaalsus ei ole Indoneesia karistusseadustiku kohaselt kuritegu, vahistati 21. mail 2017 Jakartas geiklubis toimunud politseihaarangu käigus 141 meest; nõuab tungivalt, et ametivõimud ja valitsusametnikud hoiduksid tegemast avalikke avaldusi, mis on diskrimineerivad LGBTI‑inimeste või muude vähemuste vastu riigis; rõhutab, et politsei kohustus on tagada seaduse täitmine ning kaitsta haavatavaid vähemusi, mitte neid taga kiusata;

6.  lükkab tagasi Indoneesia Psühhiaatrite Ühingu väite, et homoseksuaalsus ja transsoolisus on vaimse tervise probleemid; kutsub ametivõime üles lõpetama LGBTI‑inimeste sunniviisilise kinnipidamise ning tegema lõpu ka kõigile „ravi“ vormidele, mille eesmärk on „tervendada“ nad homoseksuaalsusest, biseksuaalsusest või transsoolisest identiteedist, ja seda keeldu rangelt jõustama;

7.  väljendab heameelt president Widodo 19. oktoobri 2016. aasta avalduse üle, milles ta mõistis hukka LGBTI‑inimeste diskrimineerimise; kutsub president Widodot üles kasutama oma prominentset positsiooni selleks, et mõista avalikult hukka sallimatus ja kuriteod LGBTI‑inimeste, vähemuste, naiste ja organisatsioonide või kogunemiste vastu riigis;

8.  nõuab jumalateotust käsitleva seaduse läbivaatamist, kuna see seab usuvähemused ohtu; toetab ÜRO soovitusi tunnistada kehtetuks karistusseadustiku artiklid 156 ja 156a, religiooni kuritarvitamise ja laimamise tõkestamist käsitlev seadus, elektroonilisi tehinguid ja andmeid käsitlev seadus ning loobuda jumalateotuses süüdistatavate isikute karistamisest ja kohtu alla andmisest;

9.  väljendab muret selle pärast, et Indoneesias suureneb sallimatus etniliste, usu- ja seksuaalvähemuste suhtes; kutsub Indoneesia ametivõime tungivalt üles jätkama ja tugevdama oma jõupingutusi usulise sallivuse ja sotsiaalse mitmekesisuse edendamiseks; mõistab karmilt hukka kõik vägivallaaktid vähemuste vastu ning nende tagakiusamise ja hirmutamise; nõuab kõigi selliseid rikkumisi toime pannud isikute vastutusele võtmist;

10.  väljendab oma muret meediavabaduse tõsiste rikkumiste pärast; kutsub Indoneesia valitsust üles nõudma, et riigiasutused võtaksid vastu nulltolerantsi poliitika ajakirjanike füüsilise ahistamise suhtes ja annaksid välismaisele meediale avatud juurdepääsu riigile;

11.  kutsub Indoneesia ametivõime üles tunnistama kehtetuks kõiki õigusnorme, millega põhjendamatult piiratakse põhivabadusi ja inimõigusi; kutsub Indoneesia ametivõime üles vaatama läbi kõiki oma seadusi ja tagama, et need on kooskõlas riigi rahvusvaheliste kohustustega, eriti nendega, mis puudutavad sõna-, mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust, võrdsust seaduse ees, diskrimineerimisest hoidumist ning arvamuse avaldamise ja avaliku kogunemise õigust;

12.  väljendab muret teadete pärast jätkuva naistevastase vägivalla kohta ja naisi kahjustavate tavade kohta, nagu naiste suguelundite moonutamine; kutsub Indoneesia ametivõime üles jõustama oma õigusakte naistevastase vägivalla kohta, muutma seksuaalse vägivalla kõik vormid karistatavaks ning võtma vastu õigusakte soolise ebavõrdsuse vähendamiseks ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks;

13.  väljendab heameelt uimastitega kaubitsemise eest surma mõistetud inimeste surmaotsuste täideviimise peatamise üle, kuni nende kohtuasjad läbi vaadatakse; nõuab tungivalt, et Indoneesia valitsus peataks jätkuvalt kõikide selliste surmaotsuste täideviimise ning vaataks kohtuasjad uuesti läbi kooskõlas rahvusvaheliste standarditega; nõuab, et surmanuhtluse kasutamisele kehtestataks viivitamata uuesti moratoorium eesmärgiga surmanuhtlus kaotada;

14.  kutsub Indoneesia valitsust üles täitma kõiki oma kohustusi ning austama, kaitsma ja tagama kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis sätestatud õigusi ja vabadusi;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Indoneesia valitsusele ja parlamendile, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) peasekretärile, ASEANi valitsustevahelisele inimõiguste komisjonile ning ÜRO Inimõiguste Nõukogule.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0002.