Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2016/2221(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0224/2017

Esitatud tekstid :

A8-0224/2017

Arutelud :

PV 03/07/2017 - 25
CRE 03/07/2017 - 25

Hääletused :

PV 04/07/2017 - 6.16
CRE 04/07/2017 - 6.16
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0290

Vastuvõetud tekstid
PDF 294kWORD 65k
Teisipäev, 4. juuli 2017 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Töötingimused ja ebakindlad töösuhted
P8_TA(2017)0290A8-0224/2017

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta (2016/2221(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti artikleid 151 ja 153,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 5,

–  võttes arvesse ELi põhiõiguste hartat, eelkõige selle IV jaotist (Solidaarsus),

–  võttes arvesse nõukogu 22. juuni 1994. aasta direktiivi 94/33/EÜ noorte kaitse kohta tööl(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta(3) (renditöö direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega(4) (töötajate lähetamise direktiiv) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) jõustamist(5) (jõustamisdirektiiv) osalist läbivaatamist,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrust (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I)(6),

–  võttes arvesse oma 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta(7),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni konkurentsivõimelise ELi tööjõuturu loomise kohta 21. sajandil: oskuste ja kvalifikatsioonide nõudluse ja töövõimalustega vastavusse viimine kui võimalus kriisist väljuda(8),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2016. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta(9),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni sotsiaalse dumpingu kohta Euroopa Liidus(10),

–  võttes arvesse oma 15. septembri 2016. aasta resolutsiooni nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) kohaldamise kohta(11),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta(12),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus‑ ja Sotsiaalkomitee arvamust „Töösuhete olemuse muutus ja mõju äraelamist võimaldava töötasu säilitamisele“(13),

–  võttes arvesse deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendavat Euroopa platvormi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi tööhõive‑ ja sotsiaalkomisjoni palvel koostatud 2016. aasta uuringut „Ebakindlad töökohad Euroopas: mustrid, suundumused ja poliitilised strateegiad“(14),

–  võttes arvesse 14. detsembril 2011. aastal avaldatud Euroopa ametipraktika ja õpipoisiõppe kvaliteedihartat,

–  võttes arvesse komisjoni Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2016. aasta sügise kvartaliaruannet (Employment and Social Developments in Europe (ESDE) Quarterly Review for autumn 2016),

–  võttes arvesse komisjoni strateegilist kohustust soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2020,

–  võttes arvesse Eurofoundi 2010. aasta aruannet „Paindlikud töövormid: väga ebatüüpilised töölepingud“,

–  võttes arvesse Eurofoundi 2014. aasta aruannet „Kriisi mõju tööstussuhetele ja töötingimustele Euroopas“(15),

–  võttes arvesse Eurofoundi 2015. aasta aruannet „Uued töövormid“(16),

–  võttes arvesse Eurofoundi 2016. aasta aruannet „Töölepingupettused Euroopa Liidus“(17),

–  võttes arvesse Eurofoundi Euroopa töötingimuste uuringut ja kuuendat Euroopa töötingimuste uuringut – ülevaatearuannet(18),

–  võttes arvesse Eurofoundi koostatud Euroopa töösuhete sõnaraamatut(19),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kehtestatud peamisi tööstandardeid ning selle konventsioone ja soovitusi töötingimuste kohta,

–  võttes arvesse ILO 2006. aasta soovitust R198 töösuhete kohta(20) ning selle sätteid töösuhte olemasolu kindlaksmääramise kohta,

–  võttes arvesse ILO 2011. aasta aruannet ebakindlate töösuhete vastu võitlemise meetmete ja normide kohta(21),

–  võttes arvesse ILO 2016. aasta aruannet mittestandardsete töösuhete kohta maailmas(22),

–  võttes arvesse ILO 2016. aasta aruannet, mis käsitleb sotsiaalse samba loomist suurema lähenemise saavutamiseks Euroopas(23),

–  võttes arvesse ÜRO 2010. aasta üldist soovitust nr 28 osalisriikide põhikohustuste kohta, mis tulenevad ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artiklist 2,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2011. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu soolise võrdõiguslikkuse strateegiat 2014–2017,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8‑0224/2017),

A.  arvestades, et tekkinud on mittestandardsed, ebatüüpilised tööhõivevormid; arvestades, et viimasel 15 aastal on ELis suurenenud nende inimeste arv, kes töötavad tähtajalise ja osalise tööajaga lepingu alusel; arvestades vajadust tõhusa poliitika järele, mis hõlmaks erinevaid tööhõivevorme ja tagaks töötajate piisava kaitse;

B.  arvestades, et standardsete töösuhete arv on viimase kümne aastaga langenud 62 %‑lt 59 %‑le(24); arvestades, et kui see suundumus jätkub, siis võib juhtuda, et tüüplepinguid kohaldatakse edaspidi ainult väheste töötajate suhtes;

C.  arvestades, et tähtajatud täistööajalepingud moodustavad jätkuvalt ELi töölepingutest suurema osa ning et mõnedes sektorites on standardsete töösuhete kõrval ka ebatüüpilisi tööhõivevorme; arvestades, et ebatüüpiline töö võib avaldada ka negatiivset mõju töö ja eraelu vahelisele tasakaalule tulenevalt mittestandardsest tööajast ning ebaregulaarsetest sissetulekutest ja pensioni sissemaksetest;

D.  arvestades, et eelkõige seoses digiteerimise ja uute tehnoloogiatega tekkivad uued tööhõivevormid hägustavad töösuhte ja füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise vahelist piiri(25), mis võib põhjustada tööhõive kvaliteedi vähenemist;

E.  arvestades, et mõned uued tööhõivevormid erinevad traditsioonilisest standardsest töösuhtest mitmel eri moel; arvestades, et mõned neist muudavad tööandja ja töötaja vahelist suhet, teised tööstruktuuri ja ‑korraldust ning mõned teevad nii üht kui teist; arvestades, et selle tagajärjel võib suureneda näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine, see võib põhjustada töötingimuste halvenemist ja sotsiaalkindlustuse vähenemist, kuid see võib luua ka mitmeid eeliseid; arvestades, et seetõttu on olemasolevate õigusaktide rakendamine äärmiselt oluline;

F.  arvestades, et tuleb tervitada tööhõivemäära tõusu liidus pärast majanduskriisi, kuid et see võib olla osaliselt tingitud ebatüüpiliste lepinguvormide arvu suurenemisest, mis põhjustab suuremat ebakindluse ohtu kui standardne töösuhe; arvestades, et suuremat rõhku tuleks panna töökohtade loomise kvaliteedile;

G.  arvestades, et osalise tööajaga töö määr ei ole kriisist alates kordagi vähenenud ja et täistööajaga töö määr liidu tasandil on endiselt allpool kriisieelset 2008. aasta taset; arvestades, et hoolimata viimaste aastate kasvust jääb tööhõive määr endiselt alla strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgile (75 %) ning liikmesriikide vahel esineb suuri erinevusi;

H.  arvestades, et on oluline eristada uusi tekkivaid tööhõivevorme ning olemasolevaid ebakindlaid töösuhteid;

I.  arvestades, et Euroopa Liit ja liikmesriigid jagavad sotsiaalpoliitika alast pädevust; arvestades, et EL saab selles valdkonnas liikmesriike vaid täiendada ja toetada;

J.  arvestades, et EL saab vastu võtta vaid töötingimuste miinimumnõuded, ilma õiguseta liikmesriikide õigusnorme ühtlustada;

K.  arvestades, et juba on loodud deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendav Euroopa platvorm, mis võimaldab tihedamat piiriülest koostööd ja ühismeetmeid liikmesriikide pädevate asutuste ja muude majandustegevuses osalejate vahel, et võidelda tõhusalt ja tulemuslikult deklareerimata töö vastu;

L.  arvestades, et ebakindlad töösuhted põhjustavad turu killustumist ja suurendavad sissetulekute ebavõrdsust;

M.  arvestades, et siiani puudub ebakindla töösuhte ühtne määratlus; arvestades, et selline määratlus tuleks töötada välja tihedas koostöös sotsiaalpartneritega; arvestades, et töölepingu liik iseenesest ei ennusta ebakindla töösuhte ohtu, vaid vastupidi – selline oht sõltub paljudest eri teguritest;

N.  arvestades, et standardne töösuhe võib tähendada regulaarset täistööajaga või vabatahtliku osalise tööajaga tööd tähtajatu töölepingu alusel; arvestades, et igal liikmesriigil on omad seadused ja tavad, millega sätestatakse töötingimused, mida kohaldatakse erinevat liiki töölepingute ja praktika suhtes; arvestades, et puudub üldtunnustatud standardse töösuhte määratlus;

O.  arvestades, et hiljutised esindatusega seotud probleemid, mis on tingitud sotsiaalpartnerite organisatsioonide nõrkustest teatavates sektorites või mõnedest sotsiaalpartnerite rolli piiravatest reformidest eri Euroopa riikides, avaldavad tugevat mõju kõigile töösuhetele;

P.  arvestades, et ebakindlad töösuhted avaldavad mõnes sektoris, näiteks põllumajanduses, ehituses ja kunsti valdkonnas, ebaproportsionaalselt suurt mõju; arvestades, et ebakindlad töösuhted on viimastel aastatel levinud ka teistesse sektoritesse, nagu lennundus ja hotellimajandus(26);

Q.  arvestades, et hiljutiste uuringute andmetel on keskmise kvalifikatsiooniga füüsilise töö tegijatel ja madala kvalifikatsiooniga töötajatel vähem sissetulekuid, väljavaateid ja madalam töökvaliteet; arvestades, et nad puutuvad sagedamini kokku keskkonna- ja tööalaste ohtudega ning neil on kehvem füüsiline ja vaimne tervis(27);

R.  arvestades, et naised moodustavad ELi tööjõust 46 % ning nad on eriti haavatavad tööga seotud ebakindluse suhtes tulenevalt diskrimineerimisest, sh palga valdkonnas, ning arvestades, et naised teenivad ELis umbes 16 % vähem kui mehed; arvestades, et naised töötavad tõenäolisemalt kui mehed osalise tööajaga, tähtajaliste või madala sissetulekuga lepingute alusel ning seetõttu varitseb neid suurem ebakindluse oht; arvestades, et sellised töötingimused vähendavad sissetulekut ja kaitset nii palkade, pensionide kui ka sotsiaaltoetuste vallas kogu elu jooksul; arvestades, et mehed töötavad tõenäolisemalt kui naised tähtajatu ja täiskohaga lepingu alusel; arvestades, et mittevabatahtlik osalise tööajaga töö, näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine ja deklareerimata töö puudutab eriti naisi(28);

S.  arvestades, et tööhõive määr ELis on meeste puhul kõrgem kui naistel; arvestades, et peamised põhjused, miks naised lahkuvad tööturult, on vajadus hoolitseda laste või eakate eest, nende enda haigus või töövõimetus või muud isiklikud ja perekondlikud kohustused; arvestades, et naised puutuvad sageli kokku diskrimineerimise ja takistustega, mis on seotud nende olemasoleva või potentsiaalse emadusega; arvestades, et ülalpeetavate lastega üksikemadel on eriti suur ebakindluse oht;

T.  arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on põhiõigus, mis eeldab võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tagamist kõigis eluvaldkondades, ja arvestades, et poliitika, mille eesmärk on tagada selline võrdsus, aitab kaasa arukale ja jätkusuutlikule majanduskasvule;

U.  arvestades, et paljudel töötajatel, kellel on ebakindlad töösuhted või kes on töötud, ei ole õigust vanemapuhkusele;

V.  arvestades, et noori töötajaid ähvardab suurem oht sattuda ebakindlasse töösuhtesse; arvestades, et tõenäosus olla mitmekordselt ebasoodsas olukorras on alla 25 aasta vanustel töötajatel kaks korda suurem kui töötajatel, kes on 50‑aastased või vanemad(29);

I.Inimväärse töö nimel töötingimuste ja ebakindlate töösuhetega tegelemine

1.  palub liikmesriikidel töösuhte olemasolu kindlakstegemisel võtta arvesse järgmisi ILO näitajaid:

   tööd tehakse vastavalt juhistele ja teise osapoole kontrolli all;
   see hõlmab töötaja integreerimist ettevõtte korraldusse;
   seda tehakse üksnes või peamiselt teise isiku huvides;
   seda peab töötaja tegema isiklikult;
   seda tehakse konkreetse tööaja jooksul või töökohas, mille on kindlaks määranud või milles on kokku leppinud töö tellinud osapool;
   see on teatava kestusega ja sel on teatav järjepidevus;
   see nõuab töötaja kättesaadavust või tähendab seda, et töö tellinud osapool tagab töötamiseks vahendid, materjalid ja seadmed;
   töötajale makstakse perioodiliselt tasu, mis kujutab tema ainust või peamist sissetulekuallikat, ning võib esineda ka mitterahalise tasu (nt söök, eluase või transport) maksmist;
   töötajale on ette nähtud hüvitised, näiteks iganädalased puhkepäevad ja iga‑aastane puhkus;

2.  võtab teadmiseks Eurofoundi ebatüüpilise tööhõive määratluse, mis viitab töösuhetele, mis ei vasta ühe tööandjaga pikaks ajaks sõlmitud täiskohaga, regulaarse ja tähtajatu töölepingu standardsele või tüüpilise mudelile(30); toonitab, et mõisteid „ebatüüpiline“ ja „ebakindel“ ei saa kasutada sünonüümidena;

3.  mõistab ebakindla töösuhte all sellist tööhõivevormi, mille puhul ei järgita ELi, rahvusvahelisi ja riiklikke standardeid ning seadusakte ja/või mis ei paku piisavaid vahendeid inimväärseks eluks või piisavaks sotsiaalkaitseks;

4.  märgib, et mõnede ebatüüpiliste tööhõivevormidega võib kaasneda suurem ebakindluse ja kindlustamatuse oht, näiteks mittevabatahtliku osalise tööajaga töö, tähtajalise töölepinguga töö, nulltunnilepingute ning tasustamata praktika ja tööalase väljaõppe puhul;

5.  usub kindlalt, et tööturu paindlikkus ei tähenda töötajate õiguste kahjustamist tootlikkuse ja konkurentsivõime nimel, vaid seda, et leitakse õige tasakaal töötajate kaitse ning üksikisikutele ja tööandjatele antud võimaluse vahel leppida kokku tööviisides, mis sobivad mõlema poole vajadustega;

6.  märgib, et ebakindluse oht sõltub lepingu liigist, aga ka järgmistest teguritest:

   vähene või puuduv töökohakindlus töö ajutise olemuse tõttu, näiteks mittevabatahtliku ja sageli vähese tähtsusega osalise tööajaga lepingute ning mõnedes liikmesriikides ka määratlemata tööaja ja töökohustuste korral, mis muutuvad vastavalt nõudetööle;
   algeline kaitse töölepingu ülesütlemise vastu ning piisava sotsiaalkaitse puudumine vallandamise korral;
   ebapiisav tasu, mis ei võimalda inimväärset äraelamist;
   puuduvad või piiratud sotsiaalkaitseõigused või hüved;
   puuduv või piiratud kaitse diskrimineerimise kõigi vormide vastu;
   puuduvad või piiratud väljavaated tööturul edasijõudmiseks või karjääri arendamiseks ja koolituseks;
   madal kollektiivsete õiguste tase ja piiratud õigus kollektiivsele esindatusele;
   töökeskkond, mis ei vasta tervishoiu ja ohutuse miinimumnõuetele(31);

7.  tuletab meelde ILO inimväärse töö määratlust, milles on märgitud, et „inimväärne töö on töö, mis on tootlik ja tagab rahuldava sissetuleku ja turvalisuse töökohal ning sotsiaalkaitse, paremad väljavaated isikuarenguks ja sotsiaalseks lõimumiseks, inimestele vabaduse väljendada oma huvisid, organiseeruda ja osaleda otsustes, mis mõjutavad nende elu, ja kõigile naistele ja meestele võimaluste ning kohtlemise võrdsuse“(32); soovitab ILO‑l lisada kõnealusesse määratlusse ka „äraelamist võimaldava sissetuleku“; julgustab komisjoni ja liikmesriike tööhõivealaste õigusaktide läbivaatamisel või koostamisel tuginema sellele määratlusele;

8.  tuletab meelde, et ebakindla töö vastaste heade tavade eduteguriteks on tugev õiguslik alus, sotsiaalpartnerite ja töönõukogude kaasamine töökohal, koostöö asjaomaste sidusrühmadega, paindlikkuse ja julgeoleku tasakaalustamine, valdkondlik lähenemine, madal halduskoormus tööandjate jaoks, tööinspektsioonidepoolne jõustamine ning teadlikkuse parandamise kampaaniad;

9.  märgib, et ILO inimväärse töö tegevuskava konkreetne eesmärk on tagada töökohtade loomine, õiguste järgimine töökohal, sotsiaalkaitse, sotsiaalne dialoog ja sooline võrdõiguslikkus; rõhutab, et inimväärne töö peaks konkreetselt hõlmama järgmist:

   äraelamist võimaldav töötasu, tagades ka õiguse ühinemisvabadusele;
   kollektiivlepingud vastavalt liikmesriikide tavadele;
   töötajate osalemine ettevõtet puudutavates küsimustes vastavalt liikmesriikide tavadele;
   austus kollektiivläbirääkimiste vastu;
   töötajate võrdne kohtlemine samas töökohas;
   töötervishoid ja tööohutus;
   sotsiaalkindlustus töötajale ja tema ülalpeetavatele;
   sätted töö- ja puhkeaja kohta;
   kaitse vallandamise vastu;
   juurdepääs koolitusele ja elukestvale õppele;
   kõigi töötajate töö- ja eraelu tasakaalu toetamine; rõhutab, et nende õiguste tagamiseks on ülioluline parandada ka töö‑ ja sotsiaalõiguse rakendamist;

10.  märgib, et paljud tegurid, näiteks digiteerimine ja automatiseerimine, põhjustavad töö laadi muutumist, sh uute tööhõivevormide laiemat levikut; märgib sellega seoses, et uued töövormid võivad nõuda uusi, reageerivaid ja proportsionaalseid norme, tagamaks, et kõik tööhõivevormid oleksid kaetud;

11.  kordab seoses digitöökohtadega, et digitaalsete platvormide töötajatele ja muudele vahendajatele peavad olema tagatud piisav tervise- ja sotsiaalkindlustus ning ‑kaitse;

12.  rõhutab, et digiteerimist ei tohi käsitleda üksnes töökohtade kadumist soodustava tegurina, ja toob pigem esile selle pakutavaid võimalusi isiklike oskuste arendamise ja parandamise valdkonnas;

13.  rõhutab, et IKT sektoris on 2020.  aastal eeldatavalt 756 000 vaba töökohta, mis osutab vajadusele parandada Euroopa tööjõu digioskusi;

14.  rõhutab, et majanduskriis on põhjustanud ELis rändevooge, mis on toonud esile olemasolevad takistused isikute vabale liikumisele liikmesriikide vahel ning diskrimineerimise kodakondsuse alusel, põhjustades ELi kodanikele tööga seotud ebakindlust;

15.  rõhutab, et ebakindlad töötingimused, sh deklareerimata töö ja näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine, avaldavad pikaajalist mõju vaimsele ja füüsilisele tervisele ning võivad seada töötajad suuremasse vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja põhiõiguste halvenemise ohtu;

16.  rõhutab, et väga lühikeste töölepingutega töötajad puutuvad oma töö füüsilistes aspektides kõige enam kokku ebasoodsate tingimustega; toonitab, et kombinatsioon töökohaga seotud ebakindlusest ja tööaja üle kontrolli puudumisest seostub sageli stressiga seotud kutseohtudega;

17.  rõhutab, et teatavates majandussektorites kasutatakse paindlikke või ebatüüpilisi töösuhteid nii sageli, et seda võib pidada väärkasutamiseks;

18.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama meetmeid, millega suurendatakse töötajate, praktikantide ja õpipoiste mõjuvõimu sotsiaalse dialoogi tugevdamise ja kollektiivläbirääkimiste edendamise kaudu, kindlustades, et kõigile töötajatele sõltumata nende staatusest on tagatud ühinemis- ja kollektiivläbirääkimiste õigus ning et nad saavad neid kasutada vabalt ja kartmata otseseid või kaudseid tööandjapoolseid karistusi;

19.  rõhutab sotsiaalpartnerite tähtsust töötajate õiguste tagamisel, inimväärsete töötingimuste, inimväärse palga ja sissetuleku kindlaksmääramisel kooskõlas liikmesriikide õigusaktide ja tavadega ning tööandjate ja töötajate konsulteerimisel ja juhendamisel;

20.  nõuab, et liikmesriigid tihedas koostöös sotsiaalpartneritega toetaksid ametialast arengut, hõlbustades kohanemist uute olukordadega, millesse üksikisik võib oma elu jooksul sattuda, eelkõige elukestva kutseõppe, piisavate töötushüvitiste, sotsiaalõiguste ülekantavuse ning aktiivse ja tõhusa tööturupoliitika abil;

21.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada tõhus kaitse ning kindlustada võrdne sissetulek mees‑ ja naistöötajatele, kes teevad tööd töösuhte alusel, kasutades selleks terviklikku poliitilist lahendust, mille eesmärk on piirata ebakindlat tööhõivet ning tagada kutsealane areng ja nõuetekohane sotsiaalkindlustus;

22.  toonitab liikmesriikide tööinspektsioonide tähtsust ning rõhutab, et need peaksid oma tegevuses keskenduma töötingimuste, töötervishoiu ja tööohutuse järelevalve, nõuetele vastavuse kontrollimise ja nende parandamise eesmärgile ning võitlusele ebaseadusliku või deklareerimata töö vastu, samuti et neid ei tohiks mingil juhul kuritarvitada rände kontrollimise vahendina; juhib tähelepanu kõige haavatavamas olukorras olevate töötajate diskrimineerimise ohule ning mõistab rangelt hukka ettevõtjad, kes võtavad rändajaid tööle ilma neile täielikke õigusi ja hüvitisi tagamata ning nendest teavitamata; kutsub seetõttu liikmesriike üles eraldama tööinspektsioonidele piisavad vahendid, mis võimaldaks neil tagada tõhusa järelevalve;

II.Ettepanekud

23.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tegeleda ebakindla tööhõive, sh deklareerimata töö ja näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamisega, tagamaks, et kõik töölepingute liigid pakuksid inimväärseid töötingimusi ja nõuetekohast sotsiaalkaitset vastavalt ILO inimväärse töö tegevuskavale, ELi lepingu artiklile 9, ELi põhiõiguste hartale ning Euroopa sotsiaalhartale;

24.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võitlema kõigi ebakindlat tööhõivet suurendavate tavadega, aidates seeläbi saavutada strateegia „Euroopa 2020“ vaesuse vähendamise eesmärki;

25.  palub liikmesriikidel parandada töö kvaliteeti mittestandardsetel töökohtadel, tagades sotsiaalkaitse, miinimumpalga taseme ning koolitusele ja arenguvõimalustele juurdepääsu osas vähemalt miinimumstandardid; rõhutab, et samal ajal tuleks säilitada sisenemisvõimalused tööturule;

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et riiklikud sotsiaalkindlustussüsteemid täidaksid oma eesmärki ka siis, kui tegemist on uute tööhõivevormidega;

27.  palub komisjonil hinnata digiteerimise kontekstis loodavaid uusi tööhõivevorme; nõuab eelkõige hinnangut tööturu vahendajate ning internetiplatvormide õiguslikule staatusele ja nende vastutusele; palub komisjonil vaadata läbi nõukogu 14. oktoobri 1991. aasta direktiiv 91/533/EMÜ tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid töölepingu või töösuhte tingimustest(33) (kirjaliku tõendi direktiiv), et võtta arvesse uusi tööhõivevorme;

28.  rõhutab võimalusi, mida pakub jagamismajandus eelkõige seoses uute töökohtadega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama jagamismajanduse tulemusel loodavaid uusi võimalikke tööhõivenorme; rõhutab, et on vaja töötajate tõhusamat kaitset selles sektoris nende staatuse läbipaistvuse suurendamise, nendele tagatava teabe ja diskrimineerimiskeelu kaudu;

29.  palub komisjonil jätkata töötajate lähetamise direktiivi sihipärast läbivaatamist ning vaadata läbi ajutiste töötajate direktiiv, et tagada sotsiaalsed põhiõigused kõigile töötajatele, sh võrdne töötasu samaväärse töö eest samas kohas;

30.  rõhutab vajadust avaliku ja erasektori investeeringute järele, et edendada eelkõige neid majandussektoreid, mis tõotavad suurimat mitmekordistavat mõju, et edendada normide ühtlustamist rangemate suunas, liidu sotsiaalset ühtekuuluvust ja inimväärsete töökohtade loomist; rõhutab sellega seoses vajadust toetada VKEsid ja idufirmasid;

31.  rõhutab vajadust võidelda deklareerimata töö vastu, sest see vähendab maksu- ja sotsiaalkindlustustulu ning tekitab ebakindlaid ja viletsaid töötingimusi ning ebaõiglast konkurentsi töötajate vahel; väljendab heameelt deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendava Euroopa platvormi loomise üle;

32.  märgib, et arvestades nende töötajate ja eriti noorte suurt arvu, kes tööd otsides lahkuvad oma päritoluriigist mõnda teise liikmesriiki, tuleb kiiresti välja töötada asjakohased meetmed, et tagada kõigile sotsiaalkaitse ja tööõiguste kaitse; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles parandama veelgi ELi tööjõu liikuvust, kaitstes samal ajal võrdse kohtlemise põhimõtet, palgataset ja sotsiaalseid norme ning tagades sotsiaalõiguste täieliku ülekantavuse; kutsub iga liikmesriiki üles kujundama sotsiaal- ja tööhõivepoliitikat selliselt, et ühesuguse töö eest oleksid kõigile tagatud võrdsed õigused ja võrdne tasu;

33.  märgib murelikult kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivlepingute ulatuse vähenemist; palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada strateegilisi meetmeid, mis käsitlevad kõigi töötajate hõlmamist kollektiivlepingutega, kindlustades ja suurendades samal ajal ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide rolli;

34.  tunnistab sotsiaalpartnerite etendatud olulist rolli seoses liidu direktiividega osalise tööajaga töö, tähtajaliste töölepingute ja ajutise töö kohta ning julgustab komisjoni koostöös sotsiaalpartneritega reguleerima uusi tööhõivevorme, kui see osutub vajalikuks; palub Eurofoundil uurida, kuidas sotsiaalpartnerid arendavad strateegiaid töö kvaliteedi tagamiseks ja ebakindla tööhõive piiramiseks;

35.  palub komisjonil ja liikmesriikidel oma vastavate pädevuste raames tagada, et füüsilisest isikust ettevõtjatele, keda peetakse juriidilises mõttes ühe töötajaga ettevõteteks, oleks tagatud kollektiivläbirääkimiste õigus ja ühinemisõigus;

36.  tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivile 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta(34) (tööaja direktiiv) on igal töötajal õigus maksimaalse tööaja piirangule, igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele palgalisele puhkusele; rõhutab vajadust tagada, et neid õigusi kohaldatakse kõigi töötajate, sh nõudetööd tegevate töötajate, vähese tähtsusega osalise tööajaga tööd tegevate töötajate ning rahvatöö tegijate suhtes; tuletab meelde, et tööaja direktiiv kujutab endast tervishoiu ja ohutuse meedet; nõuab nende Euroopa Kohtu otsuste jõustamist, mis kinnitavad, et töökohal valves oldud aeg on tööaeg ning sellele peab järgnema korvav puhkeaeg;

37.  tuletab meelde, et vähese tähtsusega osalise tööajaga tööd iseloomustavad väiksem töökohakindlus, vähem karjäärivõimalusi, vähem tööandjate tehtavaid investeeringuid koolitusse ning madala töötasu suurem osakaal; palub komisjonil ja liikmesriikidel julgustada meetmete võtmist, mis toetaksid pikemaid tööpäevi nende jaoks, kes soovivad rohkem töötada;

38.  tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale on igaühel õigus juurdepääsuks kutseharidusele ja elukestvale õppele; palub liikmesriikidel tagada, et kutse- ja täiendõpe on ka ebatüüpilistes töösuhetes töötajatele kättesaadavad; tuletab meelde, et oskuste täiendamise meetmed on kiirelt muutuvas digitaalmajanduses eriti olulised; tuletab meelde, et oskuste puudused ja nõudlusele mittevastavus etendavad oma rolli tööpuuduse kõrges tasemes; väljendab heameelt hiljutiste algatuste üle võidelda oskuste puuduste vastu;

39.  nõuab oskuste garantiid kui uut õigust igaühele omandada mis tahes eluetapis 21. sajandi jaoks hädavajalikke oskusi, sealhulgas kirja‑ ja arvutusoskust, digi‑ ja meediakirjaoskust, kriitilist mõtlemist, sotsiaalseid oskusi ning rohelise ja ringmajanduse jaoks vajalikke oskusi, võttes arvesse tekkivaid tööstusharusid ja peamise majanduskasvu sektoreid; see garantii pakub abikätt ebasoodsas olukorras inimestele, kaasa arvatud puudega inimestele, varjupaigataotlejatele, pikaajalistele töötutele ja muudele alaesindatud rühmadele; rõhutab, et haridussüsteemid peaksid olema kaasavad, tagama kvaliteetse hariduse õiglaselt kogu rahvale, vastama tööturu vajadustele, võimaldama inimestel olla aktiivsed Euroopa kodanikud ja valmistama neid ette, et nad oleksid võimelised õppima ja kohanema kogu elu vältel, vastates ühiskonna ja tööturu vajadustele;

40.  rõhutab, et liikmesriikide meetmed tuleks välja töötada ja neid tuleks rakendada kooskõlas siseriikliku õiguse ja tavadega, konsulteerides ja tihedas koostöös tööandjate ja töötajate organisatsioonidega;

41.  tuletab meelde, et ebakindel tööhõive mitte ainult ei kahjusta üksikisikut, vaid toob ka ühiskonnale kaasa märkimisväärseid kulusid saamata maksutulu ja pikemas perspektiivis suuremate avalike kulutustena, samuti toetusena neile, kes kannatavad sissetuleku kaotuse ja raskete töötingimuste pikaajalise mõju tõttu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama tähtajatute töölepingute kasutamist ning parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et piirata ebakindlat tööhõivet;

42.  tuletab meelde, et varimajanduses töötajaid ähvardab eriti suur ebakindla töö oht; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vastu selle rühma jaoks kohandatud poliitikameetmeid, mis neid kaitseksid, lahendades nende probleeme sõltumata nende elanikustaatusest;

43.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võidelda deklareerimata töö, näiliselt füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise ja mis tahes vormis ebaseaduslike tööhõivetavade vastu, mis õõnestavad töötajate õigusi ja sotsiaalkindlustussüsteeme; kordab oma seisukohta, et nulltunnilepingute vältimist tuleks arvestada kõigis edaspidistes tööhõivepoliitikates;

44.  rõhutab, et ebakindla tööhõive all kannatavad peamiselt kõige haavatavamad töötajaid, keda ähvardab diskrimineerimise, vaesuse ja tõrjutuse oht; tuletab eriti meelde, et puude, teistsuguse etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste omamine või naiseks olemine suurendab ebakindlate töötingimustega kokkupuutumise ohtu; mõistab hukka kõik ebakindla tööhõive vormid, sõltumata nende lepingulisest seisundist;

45.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada tõhus kaitse kaitsetumatele töötajatele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid, et võidelda naiste diskrimineerimise vastu tööturul, pöörates eelkõige tähelepanu töö- ja eraelu tasakaalule ning soolise palgalõhe kaotamisele; palub, et komisjon hindaks, kas direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes sobib ka uutele tööhõivevormidele;

46.  palub komisjonil ja liikmesriikidel hinnata kõiki ebakindla töö aspekte käsitlevaid õigusakte seoses nende soolise mõjuga; peab vajalikuks käsitleda seadusandlikke ja muid kui seadusandlikke meetmeid ebakindlat tööd tegevate naiste vajaduste seisukohast, kuna vastasel juhul jätkub juba niigi üleesindatud rühma liigne kahjustamine;

47.  leiab, et mitte mingil juhul ei tohi tööturu paindlikkuse nõue viia selleni, et naised oleksid jätkuvalt üleesindatud ebatüüpilistel töökohtadel ja ebakindla tööhõiveseisundiga inimeste hulgas;

48.  palub komisjonil ja liikmesriikidel jälgida töökiusamist ja tegeleda selle küsimusega, sh rasedate töötajate ahistamist või mistahes ebasoodsat olukorda pärast rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasmist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid rasedus- ja lapsehooldusõigusi käsitlevaid õigusakte, et naiste emadus tööelu jooksul ei kahjustaks nende pensioniõigusi, ja nõuaksid nende järgimist; rõhutab, et sünnituspuhkusega peavad kaasnema tõhusad meetmed, mis kaitsevad rasedate ja vastsete emade, rinnaga toitvate emade ja üksikemade õigusi, kajastades ILO ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusi;

49.  kordab oma nõudmist, et kõik inimesed kõigis töösuhetes ja kõik füüsilisest isikust ettevõtjad peaksid saama koguda hüvitisi, mis tagavad sissetulekukindluse sellistes olukordades nagu töötus, terviseprobleemid, vanadus, karjäärikatkestused lapsehoolduseks ja muudel hooldusest tingitud põhjustel või koolituseks;

50.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada kõigile noortele inimväärsetel töötingimustel esimese töökogemuse omandamise võimalused, nagu nt praktika, õpipoisiõpe või noortegarantii pakutavad võimalused; julgustab liikmesriike võtma vastu ja rakendama praktika, väljaõppe ja õpipoisiõppe puhul kvaliteediraamistikku, mis tagab töötajate õigused ja noortele mõeldud töökogemuse omandamise võimaluste haridusliku eesmärgi;

51.  kutsub eeskätt komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et võidelda ebakindla tööhõive vastu noorte hulgas; rõhutab, kui oluline on see, et komisjon rakendaks seoses sellega noortegarantiid;

52.  soovitab liikmesriikidel tagada, et kõigi vanuserühmade noortel oleks juurdepääs tasuta kvaliteetsele riiklikule haridusele, eelkõige kõrgematele haridus- ja koolitustasemetele, sest on leitud, et väljaõppe taseme tõstmine aitab vähendada naiste ja meeste tööalast ebavõrdsust;

53.  rõhutab, et kui komisjon ja liikmesriigid kasutaksid kitsamalt määratletud „töövõtja“ mõiste asemel ILO kohast „töötaja“ mõistet, võiks see aidata paremini mõista ja kohaldada aluspõhimõtteid ja -õigusi töökohal;

54.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada ettevõtlust ja ühistuliikumist mitme teenuse ettevõtete ning tekkiva jagamismajanduse ja digitaalplatvormide sektori töötajate hulgas, et vähendada ohtu, mida need ärimudelid võivad põhjustada töötajate õigustele ja töötingimustele;

55.  rõhutab, et põllumajanduses on lühiajalised lepingud seotud põllumajandustegevuse hooajalisusega; nõuab austust selle olulise loodusliku piirangu vastu, säilitades põllumajandustootjate jaoks võimaluse värvata töötajaid hooajapõhiselt ning säästes neid tööjõu värbamise ja haldamisega seotud täiendavast halduskoormusest;

56.  kutsub komisjoni üles edendama ja suurendama teadlikkust hooajatöötajate õigustest ning kutsub liikmesriike üles reguleerima hooajatööliste sotsiaalset ja õiguslikku positsiooni, et kaitsta nende töötervishoiu-, tööohutuse- ja hügieenitingimusi, ning tagama neile sotsiaalkindlustuse, järgides Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/36/EL (kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta)(35) artikli 23 sätteid, sealhulgas neid, mis käsitlevad võrdset tasu ja võrdset sotsiaalset kaitset; rõhutab vajadust anda kõigile hooajatöötajatele põhjalikku teavet nende töö- ja sotsiaalkindlustusõiguste, sealhulgas pensioniõiguste kohta, võttes samuti arvesse hooajatöö piiriülest mõõdet;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 216, 20.8.1994, lk 12.
(2) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.
(3) ELT L 327, 5.12.2008, lk 9.
(4) EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1.
(5) ELT L 159, 28.5.2014, lk 11.
(6) ELT L 177, 4.7.2008, lk 6.
(7) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 1.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0321.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0059.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0346.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0360.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0010.
(13) ELT C 303, 19.8.2016, lk 54.
(14) www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/.../IPOL_STU(2016)587285_EN.pdf.
(15) http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1398en.pdf
(16) https://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1461en.pdf
(17) http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1639en.pdf
(18) http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1634en.pdf
(19) https://www.eurofound.europa.eu/observatories/eurwork/industrial-relations-dictionary
(20) http://www.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=NORMLEXPUB:12100:0::NO::P12100_INSTRUMENT_ID:312535.
(21) http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_dialogue/---actrav/documents/meetingdocument/wcms_164286.pdf.
(22) http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---dgreports/---dcomm/---publ/documents/publication/wcms_534496.pdf.
(23) http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---dgreports/---dcomm/---publ/documents/publication/wcms_490959.pdf.
(24) Täistööajaga alaline töö moodustab kogu Euroopa Liidu tööhõivest 59 %, füüsilisest isikust ettevõtja töö palgalise tööjõuga 4 %, vabakutseline töö 11 %, ajutine töö 1 %, tähtajaline töö 7 %, väljaõpe ja praktika 2 %, vähese tähtsusega osalise tööajaga töö (vähem kui 20 tundi nädalas) 9 % ja osalise tööajaga alaline töö 7 %.
(25) Vt ILO 2016. aasta aruannet, mis käsitleb sotsiaalse samba loomist suurema lähenemise saavutamiseks Euroopas.
(26) Vt 2016. aasta uuringut „Ebakindlad töökohad Euroopas: mustrid, suundumused ja poliitilised strateegiad“.
(27) Eurofoundi 2014. aasta uuring „Kutseprofiilid töötingimuste uuringus: mitmeti ebasoodsas seisus kutsealade kindlakstegemine“
(28) Vt 2016. aasta uuringut „Ebakindlad töökohad Euroopas: mustrid, suundumused ja poliitilised strateegiad“.
(29) Eurofoundi 2014. aasta uuring „Kutseprofiilid töötingimuste uuringus: mitmeti ebasoodsas seisus kutsealade kindlakstegemine“
(30) Vt: https://www.eurofound.europa.eu/observatories/eurwork/industrial-relations-dictionary/atypical-work
(31) Vt Euroopa Parlamendi 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta.
(32) ILO 14. novembri 2016. aasta aruanne mittestandardsete töösuhete kohta maailmas.
(33) EÜT L 288, 18.10.1991, lk 32.
(34) ELT L 299, 18.11.2003, lk 9.
(35) ELT L 94, 28.3.2014, lk 375.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika