Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ELi õiguse kohaldamise järelevalve 32. aastaaruannet (2014) (COM(2015)0329),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve 33. aastaaruannet (2015) (COM(2016)0463),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Katseprojekti „EU Pilot“ hindamise aruanne“ (COM(2010)0070),

–  võttes arvesse oma 6. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 2014. aasta aruande kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Katseprojekti „EU Pilot“ teine hindamisaruanne“ (COM(2011)0930),

–  võttes arvesse komisjoni 20. märtsi 2002. aasta teatist, milles käsitletakse suhtlemist ühenduse õiguse rikkumiste kohta kaebuse esitanuga (COM(2002)0141),

–  võttes arvesse komisjoni 2. aprilli 2012. aasta teatist „Liidu õiguse kohaldamise kohta kaebuse esitanuga suhtlemise ajakohastamine“ (COM(2012)0154),

–  võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2014. aasta teatist „ELi uus õigusriigi tugevdamise raamistik“ (COM(2014)0158),

–  võttes arvesse komisjoni 19. mai 2015. aasta teatist „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ (COM(2015)0215),

–  võttes arvesse komisjoni 13. detsembri 2016. aasta teatist „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet(3),

–  võttes arvesse nõukogu 28. mai 2001. aasta otsust 2001/470/EÜ, millega luuakse tsiviil- ja kaubandusasju käsitlev Euroopa kohtute võrk(4),

–  võttes arvesse 13. aprilli 2016. aasta Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet(5),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 30. ja 31. aastaaruande (2012–2013) kohta(6),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu avatud, tõhusa ja sõltumatu halduse kohta(8),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 267 ja 288,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi (A8‑0265/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 17 on komisjoni peamise ülesandena sätestatud aluslepingute täitmise järelevalve;

B.  arvestades, et ELi lepingu artikli 4 lõike 3, ELi toimimise lepingu artikli 288 lõike 3 ja artikli 291 lõike 1 kohaselt on liikmesriikidel esmane vastutus ELi õigusaktide nõuetekohase ja kindlaksmääratud aja jooksul ülevõtmise, kohaldamise ja rakendamise eest, samuti piisavate õiguskaitsevahendite rakendamise eest, et tagada ELi õigusega hõlmatud valdkondades tulemuslik õiguskaitse;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liikmesriik andma komisjonile selget ja täpset teavet selle kohta, kuidas ELi direktiivid võetakse üle siseriiklikku õigusesse(9);

D.  arvestades, et kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga komisjoni selgitavate dokumentide kohta(10) ning Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta(11) võib liikmesriikidel, kui nad komisjoni siseriiklikest ülevõtmismeetmetest teavitavad, põhjendatud juhtudel olla kohustus anda ka lisateavet nn selgitavate dokumentide näol, milles selgitatakse, kuidas direktiivid on siseriiklikesse õigusaktidesse üle võetud(12);

E.  arvestades, et vastavalt ELi lepingu artikli 6 lõikele 1 on Euroopa Liidu põhiõiguste hartal aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud ning see on ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele liidu õiguse kohaldamise korral (harta artikli 51 lõige 1);

F.  arvestades, et liidul on mitmeid vahendeid ja protsesse, mille abil tagada aluslepingutes sisalduvate põhimõtete ja väärtuste täielik ja korrektne järgimine, põhimõtteid ja väärtusi, mis on sätestatud aluslepingutes, kuid tegelikkuses tunduvad need vahendid olevat piiratud ulatusega, ebakohased või ebatõhusad;

G.  arvestades, et seetõttu on vaja luua uus mehhanism, mis annaks ühtse ja sidusa raamistiku, toetudes olemasolevatele vahenditele ja mehhanismidele, mida tuleks kohaldada ühetaoliselt kõigis ELi institutsioonides ja kõigis liikmesriikides;

H.  arvestades, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 258 esimesele ja teisele lõigule esitab komisjon liikmesriigile põhjendatud arvamuse, kui ta on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest tulenevat kohustust, ning komisjon võib anda asja Euroopa Liidu Kohtusse, kui asjaomane riik ei järgi seda arvamust komisjoni seatud tähtaja jooksul;

I.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppes nähakse ette kõiki ametliku teatamise kirjal põhinevaid rikkumismenetlusi käsitleva teabe jagamine, kuid see ei hõlma mitteametlikku menetlust EU Pilot, mis eelneb ametlike rikkumismenetluste algatamisele;

J.  arvestades, et EU Pilot‑menetluste eesmärk on soodustada tihedamat ja sidusamat koostööd komisjoni ja liikmesriikide vahel, et kõrvaldada ELi õiguse rikkumised varajases etapis kahepoolse dialoogi abil, et võimaluse korral vältida vajadust kasutada ametlikke rikkumismenetlusi;

K.  arvestades, et 2015. aastal sai komisjon 3450 kaebust võimalike ELi õiguse rikkumiste kohta, kusjuures liikmesriikidest esitati kõige rohkem kaebusi Itaalia (637), Hispaania (342) ja Saksamaa (274) vastu;

L.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 määratletakse õigus heale haldusele kui igaühe õigus sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul, ning ELi toimimise lepingu artiklis 298 sätestatakse, et liidu institutsioone, organeid ja asutusi abistab nende ülesannete täitmisel avatud, tõhus ja sõltumatu Euroopa halduskorraldus;

1.  tunnustab komisjoni 2015. aasta aruannet ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta, milles keskendutakse ELi acquis’ rakendamisele, ning märgib, et aruande kohaselt olid 2015. aastal kolm valdkonda, kus liikmesriikide suhtes kõige rohkem ülevõtmisega seotud rikkumismenetlusi kohaldati, liikuvus ja transport, energeetika ning keskkond; märgib, et nimetatud kolme valdkonna kohta algatati 2015. aastal kõige rohkem uurimisi ka süsteemi EU Pilot raames, ning peamised asjaomased liikmesriigid olid Itaalia, Portugal ja Saksamaa; palub komisjonil anda põhjuste kohta üksikasjalikuma selgituse;

2.  märgib, et Euroopa Komisjon tegeleb Euroopa halva õhukvaliteedi probleemiga ning on algatanud mitu rikkumismenetlust seoses direktiivi 2008/50/EÜ rikkumise ja NO2 piirnormide pideva ületamisega; peab aga kahetsusväärseks, et 2015. aastal ei olnud Euroopa Komisjonil samaväärseid kontrollivolitusi, et hoida ära saastet tekitavate diiselmootoriga autode ühtsele turule viimine, mis suurendavad märkimisväärselt NO2 keskkonda eraldumist, põhjustades vastavate piirnormide ületamist, ja mis ei vasta ELi eeskirjadele, mis käsitlevad mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite heidetega;

3.  on seisukohal, et rikkumismenetluste suur arv 2015. aastal näitab, et ELi õigusaktide õigeaegse ja nõuetekohase rakendamise tagamine liikmesriikides on endiselt tõsine probleem ja üks ELi prioriteete; leiab, et kui ELi õigust liikmesriikides tulemuslikult rakendatakse, usaldavad liidu kodanikud seda rohkem; kutsub liikmesriike üles suurendama pingutusi, et ELi õiguse ülevõtmine ja rakendamine toimuks õigeaegselt ja tulemuslikult;

4.  märgib, et 2015. aasta lõpus oli pooleli 1368 rikkumismenetlust – natuke rohkem kui 2014. aastal, kuid siiski vähem, kui oli olnud 2011. aastal;

5.  möönab, et esmane vastutus ELi õiguse nõuetekohase rakendamise ja kohaldamise eest on liikmesriikidel, kuid rõhutab, et see ei vabasta ELi institutsioone kohustusest järgida ELi teisese õiguse loomisel ELi esmast õigust; rõhutab aga, et komisjon pakub liikmesriikidele mitmeid vahendeid, mis peaksid neil aitama leida ühiseid lahendusi, näiteks käsiraamatud, eksperdirühmad ja spetsiaalsed veebisaidid – alates dialoogist ülevõtmiskavade teemal kuni dokumentideni, milles selgitatakse, kuidas ülevõtmisega seotud probleeme varakult tuvastada ja lahendada; palub, et liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed, et täita oma kohustusi, mis lepiti kokku liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühises poliitilises deklaratsioonis selgitavate dokumentide kohta, ning muu hulgas esitaksid vastavustabelid selge ja täpse teabega riiklike meetmete kohta, millega direktiivid siseriiklikku õigusse üle võetakse;

6.  kutsub veel kord komisjoni üles ühendama kõik erinevad portaalid, juurdepääsupunktid ja teabesaidid üheks väravaks, mis annab kodanikele hõlpsa juurdepääsu veebipõhisele kaebuste esitamise vormile ja kasutajasõbralikule teabele rikkumismenetluste kohta;

7.  võtab teadmiseks, et komisjon nõuab liikmesriikidelt – kui need otsustavad direktiivide ülevõtmisel riigi õigusaktidesse lisada teatavaid elemente –, et liikmesriigid selgitaksid, milliste sätete eest vastutab EL ja milliste eest liikmesriik; juhib samal ajal tähelepanu sellele, et see ei piira liikmesriikide õigust kehtestada riigi tasandil näiteks kõrgemaid sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid;

8.  rõhutab, et Euroopa Parlament peaks saama jälgida ka seda, kuidas komisjon rakendab määrusi – sarnaselt sellega kuidas ta jälgib direktiivide rakendamist komisjoni poolt; palub komisjonil tagada, et edaspidi sisaldaksid aastaaruanded ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta ka andmeid määruste rakendamise kohta; kutsub liikmesriike üles esitama komisjonile riigi õigusaktid, millega määrused üle võetakse või millega neid rakendatakse, et tagada nende nõuetekohane täitmine ja täpsustada, millised osad tulenevad ELi õigusaktist ja millised on riigipoolsed lisandused;

9.  rõhutab, et ülevõtmise tähtaegadest tuleb kinni pidada; nõuab, et ELi institutsioonid seaksid realistlikud rakendamistähtajad;

10.  toonitab, et EL on loodud kui õigusriigil ja inimõiguste austamisel rajanev liit (ELi lepingu artikkel 2); rõhutab, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 nimetatud väärtused kujutavad endast liidu alusmüüri ja seetõttu tuleks pidevalt hinnata, kuidas liikmesriigid neid väärtusi järgivad; kordab, et liikmesriikide ja ELi institutsioonide tegevuse ja tegevusetuse hoolikas järelevalve on äärmiselt tähtis, ja väljendab muret selle pärast, kui palju esitatakse parlamendile petitsioone ja komisjonile kaebusi;

11.  rõhutab, et rikkumisest teatajad võivad olla abiks ELi institutsioonide ja liikmesriikide ametiasutuste teavitamisel liidu õiguse väära kohaldamise juhtumitest; kordab, et nende tegevust tuleb soodustada, mitte takistada;

12.  tunnistab, et petitsioonid annavad otsesest allikast olulist teavet – ning mitte ainult ELi õiguse kohaldamisel esinevate rikkumiste ja puuduste kohta liikmesriikides, vaid ka võimalike lünkade kohta ELi õigusaktides ning kodanike ettepanekute kohta seoses uute võimalike õigusaktidega või seoses kehtivate õigusaktide täiustamisega; kinnitab, et petitsioonide tulemuslik menetlemine paneb proovile komisjoni ja parlamendi suutlikkuse õigusaktide ülevõtmise ja väära rakendamisega seotud probleemidele reageerida ja neid lahendada, kuid lõppkokkuvõttes ka suurendab nende suutlikkust; märgib, et komisjon peab ELi õiguse rakendamist esmatähtsaks, et kodanikud saaksid sellest kasu oma igapäevaelus; tõstab esile vajadust tagada, et otsustamisprotsessid ja juhtimine oleksid täielikult läbipaistvad, erapooletud ja sõltumatud;

13.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et puudub täpne statistika selle kohta, kui palju oli neid petitsioone, mille põhjal menetlust EU Pilot või rikkumismenetlust alustati; kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni üles edastama korrapäraselt kohtuasjade ja/või käimasolevate menetlustega seotud aruandeid, et lihtsustada struktureeritud dialoogi ja vähendada vaidluste lahendamisele kuluvat aega; palub komisjonil konsulteerida nende aruannete teemal petitsioonikomisjoniga, kaasates ennetavalt asepresidendi, kes vastutab õiguse kohaldamise ja lihtsustamise eest; palub komisjonil kaasata petitsioonide esitajad nende põhjal alustatud menetlustesse EU Pilot, et hõlbustada muu hulgas dialoogi petitsioonide esitajate ja asjaomaste riiklike ametiasutuste vahel;

14.  peab kahetsusväärseks üha suuremaid viivitusi loomade kaitset ja heaolu käsitleva Euroopa Liidu strateegia 2012‒2015 rakendamisel, kuna need takistavad uue üleliidulise strateegia käivitamist loomade heaolu täieliku ja tõhusa kaitse tagamiseks sellise ajakohastatud, kõikehõlmava ja selge õigusraamistiku kaudu, mis vastaks täielikult ELi toimimise lepingu artikli 13 nõuetele;

15.  märgib, et petitsioonikomisjonile on esitatud arvukalt petitsioone laste huvidega seonduvat juhtumite kohta, ning loodab, et Brüsseli IIa määruse käimasolev läbivaatamine aitab määruse lüngad ja selle elluviimisega seotud puudujäägid kõrvaldada;

16.  rõhutab, et viimastel aastatel on täheldatud puudujääke pettuse ja rahapesu vastaste meetmete kohaldamises; kutsub komisjoni üles suurendama pingutusi, et tagada neid küsimusi käsitlevate Euroopa õigusaktide range kohaldamine;

17.  märgib, et ELi õiguse õigeaegne ja nõuetekohane ülevõtmine riiklikku õigusse ja rakendamine ning selge siseriiklik õigusraamistik, milles täielikult järgitakse aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sisalduvaid väärtusi, põhimõtteid ja õigusi, peaksid olema liikmesriikide prioriteedid, et vältida ELi õiguse rikkumisi ning saavutada kogu kavandatud kasu, mida ELi õiguse tõhus ja tulemuslik kohaldamine võimaldab; rõhutab sellega seoses, et kõik ELi institutsioonid on oma tegevuses või tegevusetuses seotud ELi aluslepingute ja ELi põhiõiguste hartaga(13);

18.  kutsub komisjoni üles liikmesriikidelt nõudma, et nad tagaksid isikute vaba liikumist käsitlevate ELi eeskirjade range täitmise ning eelkõige sellega seotud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste täieliku kaitse; tuletab meelde, et põhiõiguste täieliku kaitsmise kontekstis on isikute vaba liikumine lisaks sellele, et see on ELis üks põhivabadustest ja lahutamatu osa ELi kodakondsusest, ka ELi kodanike ja nende perekondade, aga ka ELi kuvandi jaoks väga oluline küsimus, mis on sageli petitsioonide teema, eelkõige seoses juurdepääsuga sotsiaalkindlustusele;

19.  tuletab meelde oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ja palub komisjonil tegutseda vastavalt resolutsioonis esitatud soovitustele;

20.  tunnistab, et ka Euroopa Parlamendil on tähtis roll, kui ta teostab poliitilist kontrolli komisjoni täitemeetmete üle, kontrollib ELi õiguse rakendamise järelevalve aastaaruandeid ja võtab vastu asjakohaseid resolutsioone; leiab, et parlament saaks ELi õigusaktide õigeaegsele ja nõuetekohasele ülevõtmisele veelgi rohkem kaasa aidata, jagades riikide parlamentidega varem loodud ühenduste kaudu seadusandlikku otsustusprotsessiga seotud ekspertteadmisi;

21.  rõhutab, et sotsiaalpartneritel, kodanikuühiskonna organisatsioonidel, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel, Regioonide Komiteel ja muudel sidusrühmadel on oluline roll õigusaktide loomisel ning järelevalvel liikmesriikides ELi õiguse ülevõtmise ja kohaldamisega seotud puudujääkide üle ja nendest teatamisel; rõhutab sellega seoses läbipaistvuse põhimõtet, mis sisaldub ELi aluslepingutes, ja ELi kodanike õigust õiguskaitsele ja heale haldusele, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 41 ja 47; tuletab meelde, et muu hulgas peaksid need õigused ja põhimõtted olema väga tähtsad ka liikmesriikidele, kui nad esitavad eelnõusid ELi õigusaktide rakendamiseks;

22.  tunneb heameelt selle üle, et 2015. aastal avatud uute EU Piloti toimikute arv kahanes 2014. aastaga võrreldes umbes 30 % (2015. aastal 881, 2014. aastal 1208); märgib siiski, et keskmine lahendamise määr püsis stabiilsena ning jäi 2015. aastal 2014. aastaga võrreldes täpselt samaks (75 %);

23.  väljendab heameelt asjaolu üle, et esimest korda alates 2011. aastast on uute kaebuste arv 2014. aastaga võrreldes vähenenud ligikaudu 9 %, kusjuures kokku esitati 3450 uut kaebust; peab aga äärmiselt murettekitavaks, et kõige rohkem uusi kaebusi on tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas; märgib, et tööhõive, sotsiaalküsimused ja sotsiaalse kaasatus, siseturg, tööstus, ettevõtlus ja VKEd, õigusküsimused ja tarbijad, maksusüsteem ja tolliliit ning keskkonnaküsimused olid need teemad, mis 2015. aastal andsid kokku 72 % kõikidest liikmesriikide vastu esitatud kaebustest;

24.  peab kahetsusväärseks, et 2015. aastal ei täitnud liikmesriigid mitte kõikidel juhtudel oma kohustust esitada koos riiklike meetmetega, millega direktiivid riigi õiguskorda üle võeti, ka selgitavad dokumendid; on seisukohal, et komisjon peaks andma liikmesriikidele rohkem tuge nende selgitavate dokumentide ja vastavustabelite koostamiseks; kutsub komisjoni üles jätkama ELi õiguse rakendamist käsitlevates aastaaruannetes Euroopa Parlamendi ja nõukogu teavitamist selgitavate dokumentide kohta;

25.  on seisukohal, et ELi õiguse täitmata jätmise eest määratavad rahalised karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, võtma arvesse korduvaid rikkumisi samas valdkonnas ning austama liikmesriikide seaduslikke õigusi;

26.  toonitab, et kõiki ELi institutsioone seovad ELi aluslepingud ja ELi põhiõiguste harta(14);

27.  kordab, et komisjonile või muudele ELi institutsioonidele ESMi asutamislepinguga (või muude asjakohaste lepingutega) antud ülesanded kohustavad neid vastavalt lepingu artikli 13 lõigetele 3 ja 4 tagama, et eespool nimetatud lepingute alusel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumid oleksid kooskõlas ELi õigusega; rõhutab, et seepärast peaksid ELi institutsioonid hoiduma vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimisest, mille vastavuses ELi õigusele nad kahtlevad(15);

28.  rõhutab ELi tasandi varjupaiganormide siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise ja praktilise rakendamise tähtsust (näiteks seoses vastuvõtutingimuste direktiivi (direktiiv 2013/33/EL(16)) rakendamisega liikmesriikides)(17); peab kahetsusväärseks komisjoni poolt pagulaskriisiga toimetulekuks välja pakutud ümberpaigutamismehhanismi puudulikku rakendamist ja kasutamist; kutsub seetõttu komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu varjupaiga ja rände valdkonnas võetud meetmete rakendamisele, et tagada, et neis järgitaks Euroopa Liidu põhiõiguste harta põhimõtteid, ja algatada vajaduse korral rikkumismenetlusi;

29.  tõdeb murega, et teatavad liikmesriigid eiravad oma varjupaiga ja rändega seotud kohustusi; kiidab heaks komisjoni poolt liikmesriikide suhtes võetud kindla seisukoha ELi õiguse kohaldamise kohta varjupaiga ja rände valdkonnas; tuletab meelde, et Euroopasse suunduvate rändevoogude tõttu on EL silmitsi enneolematu õigusliku, poliitilise ja humanitaarprobleemiga; kutsub liikmesriike üles võtma pagulaste vastuvõtmisel ja jaotamisel arvesse ka rahvusvahelisi inimõiguste konventsioone; väljendab lootust, et komisjon jälgib süstemaatiliselt Euroopa rände tegevuskava rakendamist liikmesriikide poolt; tuletab meelde, et efektiivne ELi rändepoliitika peab tuginema liikmesriikidevahelisele tasakaalule vastutuse ja solidaarsuse küsimuses;

30.  peab kahetsusväärseks, et mõnes liikmesriigis esineb ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel ja järgimisel endiselt märkimisväärseid puudusi; märgib, et nii on see eelkõige jäätmekäitluse, reovee töötlemise taristu ja õhu kvaliteedi piirväärtuste järgimise puhul; on sellega seoses seisukohal, et komisjon peaks püüdma välja selgitada, millised on selle olukorra põhjused liikmesriikides;

31.  innustab ELi institutsioone täitma nende ülesannet järgida ELi esmaseid õigusakte, kui koostatakse ELi teisese õiguse eeskirju, otsustatakse mitmesuguste valdkondade poliitikameetmeid või allkirjastatakse kokkuleppeid või lepinguid ELi-väliste institutsioonidega, ning lisaks täitma nende ülesannet aidata kõikide olemasolevate vahendite abil kaasa ELi liikmesriikide pingutustele võtta ELi õigusaktid üle kõigis valdkondades ning järgida liidu väärtusi ja põhimõtteid, eelkõige võttes arvesse viimasel ajal liikmesriikides toimunut;

32.  peab kahetsusväärseks, et Euroopa Parlament ei saa veel läbipaistvat ja õigeaegset teavet ELi õigusaktide rakendamise kohta; tuletab meelde, et muudetud raamkokkuleppes Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhete kohta kohustub komisjon tegema parlamendile kättesaadavaks koondteabe kõigi rikkumismenetluste kohta alates ametlikust teavitamiskirjast, sealhulgas taotluse korral [...] rikkumismenetluste sisu kohta, ning eeldab, et seda klauslit hakatakse tegelikkuses heauskselt kohaldama;

33.  kutsub komisjoni üles muutma ELi õiguse järgimine tõeliseks poliitiliseks prioriteediks ja püüdlema selle poole tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga, kelle kohustus on nõuda komisjonilt vastutust ning kaasseadusandjana ja oma seadusandliku tegevuse pidevaks parandamiseks kindlustada enda täielik teavitamine; nõuab, et komisjon tagaks järelmeetmete võtmise igale Euroopa Parlamendi resolutsioonile, mis käsitleb ELi õiguse rakendamise järelevalvet;

34.  tuletab meelde, et oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioonis(18) ja 9. juuni 2016. aasta resolutsioonis nõudis parlament määruse vastuvõtmist Euroopa Liidu avatud, tõhusa ja sõltumatu halduse kohta vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 298, ja palub komisjonil jätkata teisena nimetatud resolutsioonile lisatud määruse ettepaneku kaalumist;

35.  õhutab, et kuna liidus puuduvad hea halduse ühtsed ja terviklikud kodifitseeritud reeglid, on kodanikel raske hõlpsasti ja täielikult mõista oma liidu õigusest tulenevaid haldusõigusi ning see halvendab ka kodanike õiguskaitset; rõhutab seetõttu, et hea halduse reeglite kodifitseerimine määrusena, milles sätestatakse haldusmenetluse eri aspektid, sealhulgas teavitamine, siduvad tähtajad, õigus ärakuulamisele ja iga isiku õigus oma toimikuga tutvuda, võrdub kodanike õiguste tugevdamise ja läbipaistvuse suurendamisega; täpsustab, et need reeglid täiendavad kehtivaid liidu õigusakte, kui tekib õiguslikke lünki ja tõlgenduslikke probleeme, ning suurendavad nende kättesaadavust; kordab seetõttu oma üleskutset, et komisjon esitaks tervikliku seadusandliku ettepaneku Euroopa Liidu haldusmenetluse õigusnormide kohta, võttes arvesse kõiki selles vallas parlamendi poolt astutud samme ning liidus ja selle liikmesriikides toimuvat;

36.  tuletab meelde, et eelotsused aitavad täpsustada, mil viisil tuleb Euroopa Liidu õigust kohaldada; on seisukohal, et selle menetluse kasutamine võimaldab Euroopa õigusakte ühtselt tõlgendada ja rakendada; soovitab seetõttu liikmesriikide kohtutel pöörduda kahtluse korral küsimustega Euroopa Liidu Kohtu poole ja sellega vältida rikkumismenetlusi;

37.  on seisukohal, et selleks, et ELi poliitika tooks kasu nii üksikisikutele kui ettevõtjatele, on ülimalt tähtis ELi õigustikku nõuetekohaselt kohaldada; palub seetõttu komisjonil tugevdada ELi õiguse rakendamist, tuginedes struktureeritud ja süsteemsele õigusaktide ülevõtmisele ning siseriiklike õigusaktide vastavuse kontrollimisele täielikus kooskõlas ELi aluslepingute ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga; juhib tähelepanu sellele, et ELi õigusaktid on vaba ja demokraatliku protsessi tulemus; väljendab rahulolu selle üle, et jälgides ELi õiguse kohaldamist liikmesriikides, võtab komisjon nõuetekohaselt arvesse parema õigusloome põhimõtteid;

38.  rõhutab, et õigusaktide väljatöötamisel ja kohaldamisel ELi institutsioonide ja liikmesriikide poolt on väga olulisel kohal läbipaistvus; juhib tähelepanu sellele, et nii ELi õiguse rakendamise lihtsustamiseks liikmesriikide poolt ja selle kättesaadavaks tegemiseks ELi kodanikele peavad ELi õigusaktid olema selged, arusaadavad, järjepidevad ja täpsed, võttes samas arvesse ka Euroopa Liidu Kohtu praktikat, mis rõhutab, et ELi normid peavad olema prognoositavad(19);

39.  on veendunud, et riikide parlamentide kaasamine seadusandlike ettepanekute sisu käsitlevasse dialoogi, kui see on asjakohane, aitab edendada ELi õiguse tulemuslikku rakendamist; juhib tähelepanu sellele, et riikide parlamentide järelevalve oma valitsuste üle, kui viimased on kaasatud õigusloomeprotsessi, aitab tulemuslikumalt kohaldada ELi õigusakte, nagu on sätestatud aluslepingutes; rõhutab, et seetõttu peaks liikmesriikide parlamentidel olema sõnaõigus Euroopa seadusandlike menetluste varajases etapis ning kutsub Euroopa institutsioone ja liikmesriike üles algatama arutelu protokolli (nr 1) üle, mis käsitleb riikide parlamentide rolli Euroopa Liidus ning protokolli (nr 2) üle, mis käsitleb subsidiaarsust ja proportsionaalsust, vaadates võimaluse korral läbi varajase hoiatamise süsteemi ja parandades sellega seega nn kollase kaardi menetluse kohaldamist;

40.  kutsub Euroopa Parlamenti ja liikmesriikide parlamente üles tihendama omavahelist koostööd ja tugevdama sidemeid; tuletab meelde, et riikide parlamentidel on järelevalvefunktsioon oma valitsuste osalemise üle Euroopa Liidu Nõukogu otsustusprotsessis ja rõhutab, et Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel peaksid toimuma regulaarsed konsultatsioonid ja arvamuste vahetused, eelkõige õigusloome protsessi algusjärgus;

41.  tuletab meelde, et riikide parlamentidel on oluline roll selles, et kontrollida ELi õiguse nõuetekohast rakendamist liikmesriikide poolt; kutsub neid üles täitma seda rolli aktiivselt ja ennetavalt; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide parlamendid peaksid aitama vältida ELi õigusaktide ülereguleerivat rakendamist liikmesriikide tasandil, hoidmaks ära liigsete nõuete kehtestamist ja tarbetut halduskoormust; loodab, et liikmesriigid märgivad selgelt ära ja dokumenteerivad riiklikud kohustused, mis lisatakse ELi õigusaktidele rakendamise käigus; on mures, et ELi õigusaktidele lisatakse liiga palju riiklikke meetmeid ja see suurendab tarbetult euroskepsist;

42.  märgib, et teabevahetus ja koostöö ELiga töötavate riiklike parlamendikomisjonide vahel võib aidata saavutada tõhusamaid õigusakte ja seda tuleks kasutada ka selleks, et toetada ELi õigusaktide tulemuslikumalt kohaldamist liikmesriikides; soovitab kasutada IPEXi platvormi kui vahendit teabevahetuseks riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi vahel; kutsub liikmesriikide parlamente üles aktiivselt osalema regulaarsetel parlamentidevahelistel komisjonide kohtumistel, mida korraldab Euroopa Parlament;

43.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0385. (2) ELT C 18, 19.1.2017, lk 10. (3) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47. (4) EÜT L 174, 27.6.2001, lk 25. (5) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1. (6) ELT C 316, 22.9.2017, lk 246. (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0409. (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0279. (9) Kohtuasi C‑427/07, komisjon vs. Iirimaa, punkt 107. (10) ELT C 369, 17.12.2011, lk 14. (11) ELT C 369, 17.12.2011, lk 15. (12) Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. (13) Vt muu hulgas: Euroopa Liidu Kohtu 20. septembri 2016. aasta otsus – Ledra Advertising Ltd (C‑8/15 P), (C‑9/15 P), Andreas Eleftheriou (C‑9/15 P), Eleni Eleftheriou (C‑9/15 P), Lilia Papachristofi (C‑9/15 P), Christos Theophilou (C‑10/15 P), Eleni Theophilou (C‑10/15 P) vs. Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank (liidetud kohtuasjad C‑8/15 P ja C‑10/15 P), ECLI:EU:C:2016:701, punkt 67 jj; (14) Euroopa Kohtu 20. septembri 2016. aasta otsus, liidetud kohtuasjad C‑8/15 P kuni C‑10/15 P, punkt 67 ff. (15) Ibid., punkt 58 jj; vt selle kohta 27. novembri 2012. aasta otsust kohtuasjas Pringle C‑370/12, punkt 164. (16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT L 180, 29.6.2013, lk 96). (17) Vt muu hulgas: S. Carrera/S. Blockmans/D. Gross/E. Guild, „The EU’s Response to the Refugee Crisis – Taking Stock and Setting Policy Priorities“, Centre for European Policy Studies (CEPS), essee nr 20, 16. detsember 2015 – https://www.ceps.eu/system/files/EU%20Response%20to%20the%202015%20Refugee%20Crisis_0.pdf. (18) Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioon soovitustega Euroopa Komisjonile Euroopa Liidu haldusmenetlusõiguse kohta (ELT C 440, 30.12.2015, lk 17). (19) Euroopa Liidu Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas Plantanol GmbH & Co.KG vs. Hauptzollamt Darmstadt, C‑201/08, ECLI:EU:C:2009:539, punkt 46.