Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon komisjoni 2016. aasta Türgi aruande kohta (2016/2308(INI))

P8_TA(2017)0306 A8-0234/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eriti 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi ja Türgi suhete kohta(1) ning 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ajakirjanike olukorra kohta Türgis(2),

–  võttes arvesse oma 13. novembri 2014. aasta resolutsiooni Türgi pingeid tekitava tegevuse kohta Küprose majandusvööndis(3) ning 15. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Armeenia genotsiidi sajanda aastapäeva tähistamise kohta(4),

–  võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2016. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ELi laienemispoliitika kohta (COM(2016)0715) ning 2016. aasta Türgi aruande kohta (SWD(2016)0366),

–  võttes arvesse eesistujariigi 13. detsembri 2016. aasta järeldusi ning varasemaid asjakohaseid nõukogu ja Euroopa Ülemkogu järeldusi,

–  võttes arvesse Türgiga peetavate läbirääkimiste raamistikku, mis võeti vastu 3. oktoobril 2005, ja eelkõige läbirääkimisi käsitlevate põhimõtete punkti 5,

–  võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/157/EÜ, millega sätestatakse Türgi Vabariigiga loodud ühinemispartnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused(5) („ühinemispartnerlus“), ning nõukogu varasemaid, 2001., 2003. ja 2006. aasta otsuseid ühinemispartnerluse kohta,

–  võttes arvesse 29. novembril 2015 toimunud ELi-Türgi tippkohtumise järgset ühisavaldust ja ELi-Türgi tegevuskava,

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide 21. septembri 2005. aasta deklaratsiooni, sealhulgas selle sätet, mille kohaselt on kõikide liikmesriikide tunnustamine läbirääkimiste vajalik element, ja vajadust, et Türgi rakendaks kõikide liikmesriikide suhtes täielikult ja tõhusalt Ankara lepingu lisaprotokolli, kaotades ilma eelarvamuste ja diskrimineerimiseta kõik kaupade vaba liikumise takistused,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 46, milles on sätestatud, et konventsiooniosalised kohustuvad järgima Euroopa Inimõiguste Kohtu lõplikke otsuseid kõigis kohtuasjades, mille osalised nad on,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni arvamusi, eriti 10.–11. märtsi 2017. aasta arvamusi riiklikul referendumil hääletatavate põhiseaduse muudatuste kohta ning hiljutistes erakorralise seisukorra dekreet-seadustes esitatud meetmete kohta seoses meediavabaduse ning kriminaalrahukohtunike ülesannete, pädevuse ja toimimisega, 9.–10. detsembri 2016. aasta arvamust pärast 15. juuli 2016. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset vastu võetud erakorralise seisukorra dekreet‑seaduste nr 667–676 kohta ning 14.–15. oktoobri 2016. aasta arvamust põhiseaduse artikli 83 teise lõigu (parlamendiliikmete puutumatus) kohaldamise peatamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 26. juuli 2016. aasta avaldust Türgis erakorralise seisukorra raames võetud meetmete kohta,

–  võttes arvesse ELi ja Türgi 18. märtsi 2016. aasta avaldust,

–  võttes arvesse komisjoni 2. märtsi 2017. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mis käsitleb esimest aastaaruannet Türgi pagulasrahastu kohta (COM(2017)0130) ning komisjoni 2. märtsi 2017. aasta viiendat aruannet Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule, mis käsitleb ELi ja Türgi avalduse rakendamisel tehtud edusamme (COM(2017)0204),

–  võttes arvesse asjaolu, et Türgi on võtnud endale kohustuse täita Kopenhaageni kriteeriumid, teostada piisavad ja tulemuslikud reformid, edendada heanaaberlikke suhteid ja ühtlustada oma poliitika järk-järgult ELi poliitikaga, ja võttes arvesse asjaolu, et nendes jõupingutustes oleks tulnud näha Türgi võimalust tugevdada oma institutsioone ja jätkata demokratiseerimis- ning moderniseerimisprotsessi,

–  võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 2016. aasta soovitust nõukogu otsuse kohta, millega lubatakse alustada läbirääkimisi Türgiga kahepoolsete sooduskaubandussuhete raamistiku kohaldamisala laiendamist ja tolliliidu ajakohastamist käsitleva lepingu üle,

–  võttes arvesse asjaolu, et vastavalt Kopenhaageni kriteeriumidele Euroopa Liidu liikmesuse kohta on läbirääkimisprotsessi keskmes õigusriigi põhimõtte austamine, sealhulgas eeskätt võimude lahusus, demokraatia, väljendus- ja meediavabadus, inimõigused, vähemuste õigused ja usuvabadus, ühinemisvabadus ja rahumeelse meeleavaldamise vabadus,

–  võttes arvesse asjaolu, et Türgi on 26. aprillil 2017 avaldatud maailma ajakirjandusvabaduse indeksis 155. kohal, mis on madalam kui kunagi varem ja mille kohaselt Türgi on üks riikidest, kus ajakirjanikel on tulnud taluda kõige rohkem ähvardusi, füüsilisi rünnakuid ja kohtulikku ahistamist, sealhulgas kinnipidamist ja vangistust,

–  võttes arvesse asjaolu, et parlament palus 2016. aasta novembris komisjonil ja liikmesriikidel algatada Türgiga peetavate ühinemisläbirääkimiste ajutine külmutamine ja võttis endale kohustuse vaadata pärast Türgi erakorralise seisukorra ebaproportsionaalsete meetmete kaotamist oma seisukoht läbi, lähtudes läbivaatamisel sellest, kas kogu riigis on taastatud õigusriik ja inimõiguste austamine,

–  võttes arvesse Süüria kriisi, relvarahu saavutamiseks ja rahumeelseks leppimiseks tehtavaid jõupingutusi ning Türgi kohustusi suurendada stabiilsust ja edendada heanaaberlikke suhteid intensiivsete jõupingutuste abil, mille eesmärk on lahendada veel lahendamata kahepoolsed küsimused, vaidlused ja konfliktid oma naaberriikidega maa- ja merepiiride ning õhuruumi üle, tehes seda kooskõlas rahvusvaheliste lepingutega, sealhulgas ÜRO mereõiguse konventsiooni ja ÜRO põhikirjaga,

–  võttes arvesse Venemaa sekkumist Süürias, sealhulgas Süüria sõjaväe toetamist keemiarelvade kasutamisel, mis riiki veelgi destabiliseerib ja suurendab pagulaste arvu, kes Türgis ja ELis kaitset otsivad,

–  võttes arvesse Türgi julgeolekuolukorda, mis on halvenenud nii riigisiseselt kui ka väljaspool seda, ja riigis toime pandud terrorirünnakuid,

–  võttes arvesse asjaolu, et Türgi on vastu võtnud maailma suurima pagulaskonna, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on riigis registreeritud pea 3 miljonit pagulast Süüriast, Iraagist ja Afganistanist,

–  võttes arvesse Türgi majanduslikku ja rahanduslikku olukorda, mida on osaliselt mõjutanud hiljutine rünnakute laine ja poliitiline ebastabiilsus, aga ka sügavamad majandusprobleemid,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 2017. aasta veebruari aruannet inimõiguste olukorra kohta Kagu-Türgis,

–  võttes arvesse asjaolu, et Türgi on olnud riigis elavate arvukate pagulaste suhtes imetlusväärselt külalislahke,

–  võttes arvesse referendumi vaatlemise rahvusvahelise missiooni 17. aprilli 2017. aasta avaldust esialgsete tähelepanekute ja järelduste kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee 25. aprilli 2017. aasta resolutsiooni 2156 „Türgi demokraatlike institutsioonide toimimine“, mille tulemusel algatati uuesti seiremenetlus,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0234/2017),

A.  võttes arvesse asjaolu, et juba aastakümneid elab liikmesriikides ja aitab nende edule kaasa miljoneid türklasi ja Türgi päritolu inimesi,

Sissejuhatus

1.  rõhutab, et 2016. aasta oli Türgi elanikele raske aasta, mille põhjuseks oli jätkuv sõda Süürias, suur pagulaste arv, kodusõda riigi kaguosas, rida koletuid terrorirünnakuid ja vägivaldne riigipöördekatse, milles tapeti 248 inimest; kordab, et mõistab teravalt hukka 15. juulil 2016 toimunud riigipöördekatse, ja väljendab oma solidaarsust Türgi rahvaga; tunnistab Türgi valitsuse õigust ja vastutust võtta meetmeid, viies kurjategijad kohtu ette, austades samas õigusriigi põhimõtet ja õigust õiglasele kohtumenetlusele;

2.  rõhutab siiski, et erakorralises seisukorras võetud meetmetel on laialdane, ebaproportsionaalne ja pikaajaline negatiivne mõju paljudele tavakodanikele ning põhiõiguste kaitsele riigis; mõistab hukka riigiteenistujate ja politseitöötajate kollektiivse vallandamise, meediakanalite massilise likvideerimise, ajakirjanike, akadeemikute, kohtunike, inimõiguste kaitsjate, valitud ja mittevalitud ametiisikute, julgeolekuteenistuste liikmete ja tavakodanike arreteerimise ning nende omandi, vara ja passide konfiskeerimise, paljude koolide ja ülikoolide sulgemise ning reisikeelud kümnete tuhandete Türgi kodanike suhtes erakorralise seisukorra dekreet-seaduste alusel ilma individuaalsete otsusteta ja ilma õigeaegse kohtuliku kontrolli võimaluseta; on mures Türgi eraettevõtete konfiskeerimise ja mõnel juhul riigistamise pärast; nõuab kõigi nende vangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist, keda peetakse kinni ilma tõenditeta isikliku osalemise kohta kuriteos; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et parlamendi seadusandlikke eelisõigusi on tõsiselt kahjustatud;

3.  toonitab ELi ja Türgi heade suhete strateegilist tähtsust ja koostöö suurt lisaväärtust probleemide lahendamisel, millega mõlemad pooled silmitsi seisavad; möönab, et alates 2004. aastast, mil EL Türgiga ühinemisläbirääkimisi alustas, on nii Türgis kui ka ELis toimunud sisemised muutused; peab kahetsusväärseks, et ühinemisvahendeid ei ole kasutatud täies ulatuses, et inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete valdkonnas, mis moodustavad Kopenhaageni kriteeriumide tuuma, on toimunud tagasiminek ja et aastate jooksul on avalikkuse toetus Türgi täielikule ELiga integreerumisele mõlemal poolel vähenenud; soovib jätkata koostööd ja konstruktiivset ning avatud dialoogi Türgi valitsusega, et käsitleda ühiseid probleeme ja prioriteete, nagu piirkonna stabiilsus, olukord Süürias, ränne ja julgeolek;

4.  võtab teadmiseks 16. aprillil 2017 toimunud referendumi tulemuse ja asjaolu, et referendum toimus erakorralise seisukorra ajal ning oludes, mis takistasid ausat kampaaniat ja teadlikku valikut, sest kampaaniapoolte võimalused ei olnud võrdsed ning rikuti põhiseadusreformi vastaste õigusi; tunneb tõsist muret väidetavate rikkumiste ja laialt levinud valimispettuse pärast, millest teatati Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni/demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) valimiste vaatlemise missiooni 17. aprilli 2017. aasta aruandes ja mis põhjustas tõsist kahtlust referendumi tulemuste kehtivuses ja õiguspärasuses; toetab kõigi OSCE/ODIHRi avalduses loetletud rikkumiste sõltumatut uurimist; võtab teadmiseks Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee otsuse Türgi seireprotsessi uuesti alustada;

5.  juhib tähelepanu asjaolule, et Türgi kui Euroopa Nõukogu liige peab oma kohustusi täitma; kutsub Türgit üles jätkama oma Euroopa Nõukogu kohustuste täitmist ja rakendama põhiseaduslikke ja õiguslikke muudatusi ning reforme koostöös Veneetsia komisjoniga ja kooskõlas selle kriteeriumidega;

6.  mõistab kindlalt hukka Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani ja mitmete teiste poliitikute korduvad toetusavaldused surmanuhtluse taaskehtestamisele; tuletab meelde, et ühemõtteline loobumine surmanuhtlusest on ELi liikmeks saamise vältimatu nõue ning rõhutab, et surmanuhtluse taastamine oleks vastuolus Türgi rahvusvaheliste kohustustega, seaks kahtluse alla Türgi Euroopa Nõukogu liikmesuse ja tooks kaasa ELiga ühinemise läbirääkimiste ning ühinemiseelse toetuse viivitamatu lõpetamise; rõhutab, et kui Türgis korraldatakse referendum surmanuhtluse taaskehtestamise üle, on liikmesriikidel õigus keelduda selle rahvahääletuse võimaldamisest oma riigis;

7.  tuletab meelde oma 2016. aasta novembri seisukohta, et Türgi ELiga ühinemise protsess tuleb peatada;

8.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kooskõlas läbirääkimisraamistikuga viivitamata ametlikult peatada ühinemisläbirääkimised Türgiga, kui põhiseadusreformi pakett rakendatakse muutmata kujul; võtab teadmiseks Veneetsia komisjoni märkused põhiseaduse reformi kohta ja rõhutab, et kavandatud põhiseaduse muudatused ei austa võimude lahususe põhimõtet, ei näe ette piisavat kontrolli- ja tasakaalustussüsteemi ega ole kooskõlas Kopenhaageni kriteeriumidega; kutsub komisjoni, liikmesriike ja Türgit üles korraldama avatud ja ausat arutelu vastastikust huvi pakkuvates küsimustes, kus oleks võimalik teha tihedamat koostööd; toonitab, et mis tahes poliitiline koostöö ELi ja Türgi vahel peaks tuginema demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitlevatele tingimuslikkuse sätetele;

Inimõigused ja põhivabadused

9.  märgib kahetsusega, et pärast erakorralise seisukorra väljakuulutamist võetud ebaproportsionaalsed meetmed, mis hõlmasid arreteerimisi, vallandamisi, vahistamisi ja vara konfiskeerimist, ei ole olnud suunatud üksnes tuhandetele väidetavatele Güleni liikumise liikmetele/toetajatele, vaid ka üldiselt teisitimõtlejatele ja eriti opositsiooniparteidele; ootab endiselt veenvaid tõendeid riigipöörde toimepanijate kohta; mõistab teravalt hukka 11 Rahvademokraatlikku Parteisse (HDP) kuuluva parlamendiliikme, sealhulgas partei kaasesimeeste Figen Yüksekdaği ja Selahattin Demirtașe, ühe Vabariikliku Rahvapartei (CHP) liikmest parlamendiliikme ja 85 kurdi omavalitsusjuhi vangistamise; kutsub Türgi valitsust tungivalt üles erakorralist seisukorda viivitamatult lõpetama; hoiatab terrorismivastaste meetmete kuritarvitamise eest inimõiguste mahasurumise õigustamise eesmärgil; palub Euroopa Inimõiguste Kohtul võtta viivitamatult ette esimesed näidisjuhtumid ja viia esimesed menetlused võimalikult kiiresti lõpule, kuna mõjusad riiklikud õiguskaitsevahendid nähtavasti puuduvad;

10.  palub Türgi ametivõimudel korraldada põhjalik uurimine seoses väidetega vangide ränga väärkohtlemise kohta, millest on teatanud mitu inimõigusteorganisatsiooni, ning kutsub üles inimõiguste rikkujaid täiel määral vastutusele võtma ja karistama; tunneb sügavat muret kinnipidamistingimuste pärast; nõuab, et viivitamata avaldataks Euroopa Nõukogu asutatud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee uusimad aruanded, ning nõuab tungivalt, et Türgi võimud võimaldaksid riiklikel ja rahvusvahelistel vaatlejatel kinnipidamisasutusi jälgida;

11.  kutsub Türgi valitsust üles pakkuma kõikidele piiravate meetmete objektiks olevatele isikutele asjakohaseid ja tõhusaid õiguskaitsevahendeid kooskõlas õigusriigi põhimõttega; rõhutab, et iga põhiseadusliku riigi aluspõhimõte on süütuse presumptsioon; märgib, et Türgis kestvas erakorralises olukorras ei ole arreteeritud kodanikel kinnipidamise esimese viie päeva jooksul õigust õigusabile, ja peab kahetsusväärseks rangeid piiranguid, mis takistavad kinnipeetavaid juristidega ühendust võtmast; rõhutab, et alates 2016. aasta juulist on Türgi konstitutsioonikohtule esitatud üle 100 000 kaebuse, kuid see kohus kuulutas, et ta ei ole erakorralise seisukorra dekreedi kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes pädev; kutsub Türgit üles kiiremas korras muutma erakorralise seisukorra tavade uurimiskomisjoni nii, et sellest saaks kindel, sõltumatu ja täievoliline komisjon, kes suudaks kõiki juhtumeid eraldi käsitleda, talle laekuvaid arvukaid taotlusi tulemuslikult menetleda ja tagada, et kohtuliku läbivaatamisega põhjendamatult ei viivitata;

12.  mõistab teravalt hukka tõsise tagasilanguse õiguste austamises ja väljendusvabaduse rikkumised ning tõsised meediavabaduse rikkumised, kaasa arvatud meediasaitide ja sotsiaalmeedia ebaproportsionaalne keelustamine; võtab murega teadmiseks umbes 170 meediakanali sulgemise, mille hulgas on peaaegu kõik kurdikeelsed kanalid, ja rohkem kui 150 ajakirjaniku vangistamise; rõhutab, et Türgi otsus blokeerida juurdepääs Wikipediale kujutab endast teabevabaduse tõsist rikkumist; märgib, et Türgi positsioon organisatsiooni Piirideta Reporterid ajakirjandusvabaduse indeksis halveneb pidevalt ja praegu on Türgi 180 riigi seas 155. kohal; tuletab meelde, et vaba ja pluralistlik ajakirjandus, kaasa arvatud vaba ja avatud internet, on iga demokraatia oluline koostisosa, ja kutsub Türgi valitsust tungivalt üles viivitamatult vabastama kõiki ebaseaduslikult vahistatud ajakirjanikke; kutsub Türgi valitsust üles võimaldama Euroopa Parlamendi endisel liikmel ja parlamentaarse ühiskomisjoni esimehel Joost Lagendijkil naasta oma perekonna juurde Türgis;

13.  väljendab tõsist muret jätkuvalt halveneva olukorra pärast Kagu-Türgis, eriti piirkondades, kus kehtestati liikumiskeeld, rakendati liigset jõudu ja karistati kollektiivselt kõiki elanikke ning kus väidetavalt tapeti julgeolekuoperatsioonide käigus umbes 2 000 inimest ja ajavahemikus 2015. aasta juulist 2016. aasta detsembrini oli sunnitud ümber asuma hinnanguliselt pool miljonit inimest; märgib, et kohalikud prokurörid on pidevalt keeldunud väidetavate tapmiste asjus uurimisi alustamast ja sõltumatuid vaatlejaid piirkonda ei lasta; tuletab meelde, et Türgi valitsus on kohustatud kaitsma kõiki oma kodanikke, sõltumata nende kultuurilisest või usulisest päritolust ja veendumustest; mõistab hukka laialdase sundvõõrandamise, sh omavalitsustele ja ka kirikule kuulunud varade võõrandamise, millest viimane on usuvähemuste õiguste rikkumine; on veendunud, et piirkonna ja kogu Türgi kestliku stabiilsuse ja jõukuse saab tagada vaid kurdi küsimuse õiglane poliitiline lahendamine, ja kutsub seetõttu mõlemat poolt läbirääkimisi jätkama; märgib, et rida seadusi, sealhulgas seadus nr 6722 terroriorganisatsioonide vastu võitlevate julgeolekujõudude õiguskaitse kohta, mis võeti vastu 2016. aastal, on loonud julgeolekujõudude süstemaatilise karistamatuse õhkkonna;

14.  mõistab hukka Türgi parlamendi otsuse põhiseaduse vastaselt ära võtta suure hulga parlamendiliikmete puutumatus, kelle seas on Demokraatliku Rahvapartei (HDP) 59st parlamendiliikmest 55 liiget, luues nii tingimused opositsioonipoliitikute arreteerimiseks ja kahjustades tõsiselt parlamendi kui demokraatliku institutsiooni mainet; rõhutab, et Türgi Rahvusassamblee peaks olema Türgi demokraatia keskne institutsioon ja esindama võrdselt kõiki kodanikke; peab kõrget valitsuskünnist kahetsusväärseks;

15.  tunneb muret selle pärast, et kohtunikud ja prokurörid on jätkuvalt suure poliitilise surve all ja kuni 4 000 ehk peaaegu neljandik neist on vallandatud või arreteeritud ja mõnel juhul on nende vara konfiskeeritud; kutsub Türgit üles taastama ja rakendama kõiki õiguslikke tagatisi kohtunike sõltumatuse täielikuks austamiseks, sealhulgas muutes kohtunike ja prokuröride kõrgema nõukogu seadust, et vähendada täitevvõimu mõju selles nõukogus; on eriti mures selle pärast, et nn kriminaalkohtunike institutsioonist, mille asutas ametis olev valitsus 2014. aasta juunis, on nähtavasti saanud ahistamisvahend opositsiooni mahasurumiseks ja üldsusele kättesaadava teabe kontrollimiseks;

16.  on sügavalt mures usuvabaduse mitteaustamise ja usuvähemuste, sealhulgas kristlaste ja aleviitide diskrimineerimise pärast, samuti usuliste põhjustega vägivalla, sh verbaalsete ja füüsiliste rünnakute, häbimärgistamise ja sotsiaalse surve pärast koolis ning pühakodade seadusliku asutamisega seotud probleemide pärast; kutsub Türgi võime üles edendama positiivseid ja tõhusaid reforme mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse vallas, võimaldades usukogukondade registreerimist juriidiliste isikutena, lubades heategevusorganisatsioonidel valida oma juhtorganid, kaotades kõik piirangud vaimulike koolitamise, ametisse nimetamise ja ametijärgluse vallas, täites Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohaseid otsuseid ja Veneetsia komisjoni soovitusi ning kõrvaldades kõik usupõhised diskrimineerimise vormid ja takistused; kutsub Türgit üles austama oikumeenilise patriarhaadi eripära ja tähtsust ning tunnistama seda juriidilise isikuna; kordab vajadust lubada Halki seminar uuesti avada ja kaotada kõik selle nõuetekohase toimimise takistused; on mures Diyarbakiri piirkonna kirikute hiljutise hõivamise pärast; nõuab tungivalt, et valitsus tagastaks need õigusjärgsetele omanikele; nõuab tungivalt, et Türgi võimud võitleksid tõsiselt kõigi juudivaenulikkuse vormide vastu ühiskonnas;

17.  kutsub Türgit üles kaitsma kõige haavatavamate elanikkonnarühmade ja vähemustesse kuuluvate inimeste õigusi; väljendab kahetsust, et Ankaras ja Istanbulis keelati kolmandat aastat järjest LGBTI‑kogukonna marsid ning et need on kogenud allasurumist ja politseivägivalda; on tõsiselt mures soopõhise vägivalla, diskrimineerimise, vähemustevastase vihakõne, vihakuritegude ning LGBTI‑inimeste inimõiguste rikkumise pärast; kutsub Türgit üles võtma asjakohaseid meetmeid, et ära hoida ja karistada vähemuste vastu viha õhutamist ja vihakuritegusid; palub Türgil viia oma riiklikud õigusaktid vastavusse Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooniga, mille ta ratifitseeris 2014. aastal; tervitab valitsuse riiklikku strateegiat ja tegevuskava romade jaoks ja kutsub Türgi valitsust üles seda strateegiat rakendama ja looma järelevalve- ja hindamismehhanismi; julgustab ametivõime kõrvaldama romade sotsiaalse kaasamise põhilisi takistusi; kutsub Türgit üles tagama kõigi kodanike täielikku võrdõiguslikkust ja lahendama vähemuste probleeme, eelkõige seoses hariduse ja omandiõigusega; märgib, et seoses vähemuste austamise ja kaitsmisega Kopenhaageni kriteeriumide kohaselt peab ka vähemustel olema õigus riigikoolides oma emakeeles haridust saada; tuletab meelde, kui oluline on rakendada Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsiooni Imvrose ja Tenedose saare kohta ning kutsub Türgit üles aitama vähemusperedel, kes seda soovivad, saartele tagasi pöörduda; väljendab heameelt kreeka vähemuse kooli avamise üle Imvrose saarel, mis kujutab endast positiivset sammu;

18.  palub Türgi valitsusel austada ja täielikult täita õiguslikke kohustusi, mille ta on võtnud kultuuripärandi kaitsmiseks, ja eelkõige koostada heas usus terviklik nimistu Armeenia, Kreeka, Assüüria ja muust kultuuripärandist, mis on viimase sajandi jooksul hävitatud või kannatada saanud; kutsub Türgit üles allkirjastama UNESCO kultuurilise väljenduse mitmekesisuse kaitse ja edendamise 2005. aasta konventsiooni ning seda ratifitseerima; kutsub Türgit üles tegema asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige Euroopa Nõukoguga koostööd kultuuripärandiga kaubitsemise ja kultuuripärandi tahtliku hävitamise ennetamisel ja võitluses selle vastu;

19.  kiidab heaks üksikute liikmesriikide tegevuse, kes on kiirendanud nende Türgi kodanike varjupaigataotluste menetlemist, keda erakorraliste dekreet-seaduste raames taga kiusatakse;

ELi ja Türgi suhted

20.  nõuab ELi ja Türgi suhete süvendamist ühist huvi pakkuvates olulistes valdkondades, nagu terrorismivastane võitlus, ränne, energeetika, majandus ja kaubandus, ja kordab, et dialoogi ja koostööd tuleks alal hoida ja ergutada; on veendunud, et ELi ja Türgi koostöö nendes valdkondades on investeering nii Türgi kui ka ELi stabiilsusse ja jõukusse, kui mõlemad pooled austavad oma kohustusi põhiõiguste ja -vabaduste valdkonnas; leiab, et kodanikuühiskonna liikmete koostöö on otsustavalt tähtis, ja nõuab nende kontaktide tugevdamist;

21.  kutsub Türgit üles oma välispoliitikat veelgi rohkem ELi poliitikaga kooskõlla viima; nõuab välispoliitiliste probleemide valdkonnas ELi ja Türgi tihedamat koostööd ja koordineerimist; on arvamusel, et Türgi välisministrit tuleks vajaduse korral juhtumipõhiselt kutsuda välisasjade nõukogu kohtumistele; soovitab, et nõukogu kutsuks Türgi valitsuse tippkohtumisele, et arutada ELi ja Türgi suhteid;

22.  usub, et kaubandussuhete tugevdamine võiks tuua Türgi ja ELi kodanikele konkreetset kasu, ja seetõttu, arvestades tolliliidu praeguseid puudusi, toetab komisjoni ettepanekut alustada läbirääkimisi tolliliidu uuendamise üle; kordab, et EL on Türgi peamine kaubanduspartner ja kaks kolmandikku Türgi välismaistest otseinvesteeringutest tuleb ELi liikmesriikidest; rõhutab veelgi Türgi majanduslikku tähtsust ELi kasvuturuna; peab sotsiaalpartnerite kaasamist läbirääkimistesse ülimalt tähtsaks; kutsub komisjoni üles lisama Türgi ja ELi ajakohastatud tolliliitu inimõigusi ja põhivabadusi käsitlevat klauslit, mis muudaks inimõigused ja põhivabadused oluliseks tingimuseks; tuletab meelde, et tolliliidu täielik potentsiaal võib rakenduda ainult siis, kui Türgi rakendab selle lisaprotokolli täies ulatuses kõigi liikmesriikide suhtes; võtab teadmiseks komisjoni järelduse, et kui Türgi kõrvaldaks tolliliidu toimimist takistavad asjaolud, ergutaks see edasist kaubanduslikku integreerumist ELiga;

23.  märgib, et viisanõude kaotamine on Türgi kodanikele, eelkõige ettevõtjatele ja ELis elavatele Türgi päritolu inimestele, väga tähtis ja edendab inimestevahelisi kontakte; ergutab Türgi valitsust täielikult täitma viimaseid viisanõude kaotamise tegevuskavas loetletud kriteeriume; rõhutab, et terrorismivastaste õigusaktide läbivaatamine on põhiõiguste ja -vabaduste tagamise oluline eeldus ja viisanõude kaotamine on võimalik alles siis, kui kõik tingimused on täidetud;

24.  rõhutab korruptsioonivastase võitluse tähtsust ja tuletab meelde komisjoni järeldusi, et korruptsioon on paljudes valdkondades endiselt üldlevinud ja on jätkuvalt tõsine probleem; peab murettekitavaks, et suurkorruptsiooni juhtumite uurimist ning nende eest kohtu alla andmist ja vastutusele võtmist esineb endiselt vähe;

25.  kutsub komisjoni üles võtma ühinemiseelse abi rahastamisvahendi 2017. aasta vahehindamisel arvesse viimaseid sündmusi Türgis ja lõpetama kõigi ühinemiseelsete rahaliste vahendite jagamine, kui ühinemisläbirääkimised on peatatud; kutsub komisjoni üles sel juhul kasutama neid rahalisi vahendeid Türgi kodanikuühiskonna ja Türgis asuvate pagulaste otseseks toetamiseks ja investeerima rohkem inimestevahelise kontakti programmidesse, nagu üliõpilastele, akadeemikutele ja ajakirjanikele mõeldud programm Erasmus+;

26.  mõistab kõige karmimalt hukka kõik Türgis toime pandud terrorirünnakud ja toetab kindlalt Türgi rahvast meie ühises terrorismivastases võitluses; võtab teadmiseks ELi liikmesriikide ja Türgi kahepoolsed suhted terrorismivastases koostöös nn välisvõitlejate küsimuses; rõhutab, et tugev koostöö Europoli ja Türgi õiguskaitseasutuste vahel on tulemuslikuks terrorismivastaseks võitluseks ülitähtis; kordab, et mõistab hukka alates 2002. aastast ELi terroriorganisatsioonide nimekirja kuulunud Kurdistani Töölispartei (PKK) tagasipöördumise vägivalla juurde ja nõuab tungivalt, et PKK relvad maha paneks ja oma soovide väljendamiseks rahumeelseid ning seaduslikke vahendeid kasutaks; rõhutab, et kurdi küsimuse rahumeelne lahendamine on vajalik ka Türgi demokraatliku tuleviku huvides ja see saavutatakse ainult siis, kui kaasatakse kõik osalised ja demokraatlikud jõud; kutsub üles uuesti läbirääkimisi alustama, et leida kurdi küsimusele kõikehõlmav ja kestlik lahendus; kutsub liikmesriike üles jõustama õigusakte, millega keelatakse ELi terroriorganisatsioonide nimekirjas olevate organisatsioonide märkide ja sümbolite kasutamine;

27.  taunib Türgi valitsuse otsust takistada Saksa parlamendiliikmetel külastada Bundeswehri sõjaväelasi Incirlikis, mis tähendab, et need paigutatakse nüüd ümber ühte NATO-välisesse riiki, mis on suur tagasilöök NATO liitlaste efektiivses terrorismivastases koostöös;

28.  tunnustab Türgi valitsuse ja kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust ja elanikkonna külalislahkust umbes 3 miljoni pagulase vastuvõtmisel; võtab teadmiseks ELi ja Türgi avalduse rände kohta ja kutsub liikmesriike tungivalt üles algatama vabatahtlikku ümberasustamiskava kõige haavatavamate Türgis viibivate pagulaste jaoks; kutsub komisjoni üles tagama pikaajalisi investeeringuid nii pagulaste kui ka neid vastu võtvate kogukondade jaoks Türgis ning vahendite asjakohast kasutamist; julgustab Türgi valitsust andma kõikidele Süüria pagulastele töölube ja juurdepääsu tervishoiule ning võimaldama süüria lastel haridust saada; kutsub Ankarat ja ELi üles jätkama koordineeritud patrullimist Egeuse merel, suurendama jõupingutusi võitluses rändajate smugeldamise vastu ning täielikult ja tulemuslikult rakendama ELi ja Türgi tagasivõtulepingut ning Bulgaaria ja Kreekaga allkirjastatud kahepoolseid tagasivõtulepinguid;

29.  mõistab järsult hukka Türgi presidendi Erdoğani avaldused, kus süüdistati mõningaid ELi juhte „natslikes tavades“ ja nimetati nende kodanikke „natsideks“; juhib tähelepanu asjaolule, et selliste põhjendamatute avalduste jätkamine kahjustab Türgi usaldusväärsust poliitilise partnerina ning oma sisekonfliktide eksportimine ohustab ühiskonna rahumeelset kooseksisteerimist nendes liikmesriikides, kus on suur Türgi kogukond; rõhutab, et Türgi valitsus peab hoiduma süstemaatilistest jõupingutustest ELi liikmesriikides asuva Türgi diasporaa mobiliseerimiseks oma eesmärkidel; peab murettekitavaks teateid väidetavast surveavaldamisest liikmesriikides elavatele Türgi diasporaa liikmetele ja mõistab hukka välismaal elavate topeltkodakondsusega kodanike jälgimise Türgi ametivõimude poolt; väljendab muret suure arvu passide tühistamise pärast, mille tõttu inimesed on jäänud kodakondsuseta ja millega on rikutud ÜRO 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsiooni ja ÜRO 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni, samuti tunneb muret Türgi konsulaatide väidetava keeldumise pärast mõningate oma kodanike teenindamisest;

30.  tuletab meelde heanaaberlike suhete tähtsust; palub sellega seoses, et Türgi suurendaks jõupingutusi lahendamata kahepoolsete küsimuste lahendamiseks, kaasa arvatud lahendamata õiguslikud kohustused ja vaidlused oma lähinaabritega maismaa- ja merepiiri ning õhuruumi üle, vastavalt ÜRO harta sätetele ja rahvusvahelisele õigusele, palub, et Türgi valitsus allkirjastaks ja ratifitseeriks ÜRO mereõiguse konventsiooni; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus lõpetaks Kreeka õhuruumi ja territoriaalvete korduvad rikkumised ning austaks kõigi oma naabrite territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust; väljendab kahetsust, et Türgi Suure Rahvuskogu esitatud casus belli ähvardust Kreeka vastu ei ole siiani tühistatud;

31.  kutsub Türgit ja Armeeniat üles koostööle oma suhete normaliseerimiseks; rõhutab, et Türgi-Armeenia piiri avamine võib kaasa tuua suhete paranemise, eriti piiriülese koostöö ja majandusliku integratsiooni vallas;

32.  kutsub Türgi valitsust üles peatama Akkuyu tuumaelektrijaama ehitamise kava; juhib tähelepanu sellele, et see jaam on kavandatud piirkonda, kus esineb tugevaid maavärinaid, ja oleks seetõttu suureks ohuks mitte ainult Türgile, vaid ka kogu Vahemere piirkonnale; palub sellest tulenevalt Türgi valitsusel ühineda Espoo konventsiooniga, mis kohustab osalisi üksteist teavitama ja üksteisega konsulteerima kõikide oluliste projektide puhul, millel on tõenäoliselt märkimisväärne piiriülene kahjulik keskkonnamõju; sellega seoses palub Türgi valitsusel kaasata oma naaberriikide, näiteks Kreeka ja Küprose valitsused Akkuyu projekti jätkamise kavadesse või vähemalt nendega konsulteerida;

33.  rõhutab, et Küprose probleemi lahendamisel oleks positiivne mõju kogu piirkonnale, kuid eeskätt tooks see kasu Küprose kreeklastele ja türklastele; kiidab heaks 11. veebruari 2014. aasta ühisdeklaratsiooni ja tunnustab Küprose kreeka ja türgi kogukonna juhte, kes on saavutanud saare taasühendamiseks peetavatel läbirääkimistel märkimisväärset edu; tervitab kahe juhi kokkulepet rea usaldust suurendavate meetmete üle ja nõuab tungivalt, et kõik kokkulepitud meetmed ellu viidaks; tervitab eelistatud kaartide vahetamist, mis oli enneolematu samm, ja esimest Küprose teemalist konverentsi Genfis, kus osalesid toetajariigid ja EL, ning toetab selle jätkamist eesmärgiga jõuda vastastikku rahuldavale kokkuleppele julgeolekut ja tagatisi käsitleva peatüki üle; toetab õiglast, terviklikku ja elujõulist lahendust, mis põhineb kahe kogukonna ja kahe tsooni föderatsioonil, mis oleks rahvusvahelisel areenil ühtne juriidiline isik, millel oleks ühtne suveräänsus ja üks kodakondsus ja kus kahe kogukonna vahel valitseks poliitiline võrdsus kooskõlas asjakohaste ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide, rahvusvahelise õiguse ja ELi õigustikuga ning toetudes liidu aluspõhimõtete austamisele; kiidab heaks poolte intensiivsema osalemise Küprose probleemi lahendamisel; eeldab Türgilt ja Kreekalt aktiivset toetust läbirääkimiste kiirele ja edukale lõpetamisele ning kordab, et Türgi osavõtt ja panus igakülgse kokkuleppe saavutamisse on endiselt väga oluline; kutsub kõiki osalisi üles läbirääkimiste protsessi aktiivselt toetama, positiivse tulemuse saavutamisele kaasa aitama ning praegu avanenud võimalust ära kasutama; nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks kõiki oma vahendeid, et taasühendamisprotsessi edukat lõpuleviimist täiel määral toetada;

34.  kutsub Türgit taas kord üles alustama oma vägede väljatoomist Küproselt ja tagastama Famagusta isoleeritud piirkonda ÜRO-le kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 550 (1984) ning hoiduma ebaseaduslike asunduste poliitika kaudu saare demograafilist tasakaalu muutmast; märgib, et liidu õigustiku rakendamine tulevases Küprose föderatsiooni türgi osas alates kokkuleppe jõustumisest peab olema juba hästi ette valmistatud; tunnustab sellega seoses kahe kogukonna ajutise komitee töö jätkumist ELiga lõimumise ettevalmistamisel; kohustub tõhustama oma jõupingutusi, et aidata Küprose türgi kogukonnal valmistada ette täielikku lõimumist ELiga, ning kutsub komisjoni üles sama tegema; tunnustab teadmata kadunud isikutega tegeleva komisjoni tähtsat tööd nii teadmata kadunud Küprose türklaste kui ka Küprose kreeklaste otsimisel ja kiidab heaks juurdepääsu parandamise asjaomastele piirkondadele, kaasa arvatud sõjalise tähtsuse alad; palub Türgil seda komiteed aidata, andes teavet oma sõjaväearhiividest; nõuab, et teadmata kadunud isikutega tegeleva komisjoni tööle pöörataks erilist tähelepanu, ja tervitab sellega seoses kadunud isikutega tegeleva alalise Euroopa Parlamendi raportööri ametissenimetamist;

35.  rõhutab Küprose Vabariigi õigust sõlmida kahepoolseid lepinguid, mis puudutavad tema majandusvööndit; kutsub Türgit taas kord üles täielikult austama kõigi ELi liikmesriikide suveräänseid õigusi, sealhulgas neid, mis on seotud loodusvarade uurimise ja kaevandamisega kooskõlas ELi õigustiku ja rahvusvahelise õigusega; kutsub Türgit üles vaidlusi rahumeelselt lahendama ning hoiduma mis tahes ähvardustest või tegevusest, mis võivad heanaaberlikke suhteid kahjustada;

36.  usub kindlalt, et ainult usaldusväärne poliitiline lahendus tagab Süüria stabiilsuse ning võimaldab saavutada otsustava võidu Daeshi ja teiste ÜRO määratletud terrorirühmituste üle Süürias; kinnitab veel kord ÜRO juhitud Genfi protsessi ülimuslikkust; tunnistab Astanas kohtumistel tehtud jõupingutusi vaenutegevus uuesti täielikult lõpetada ja luua kolmepoolne süsteem relvarahu täieliku järgimise seireks ja tagamiseks; nõuab tungivalt, et kõik toetajariigid, sealhulgas Türgi, täidaksid oma kohustust tagada relvarahu täielik rakendamine ja teha edusamme täieliku, takistamatu ja üleriigilise juurdepääsu tagamiseks humanitaarabile, ümberpiiramiste lõpetamiseks ja kõigi meelevaldselt kinnipeetud isikute, eriti naiste ja laste vabastamiseks kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2268; kutsub taas Türgit üles austama kõigi oma naabrite territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust;

37.  nõuab käesoleva resolutsiooni tõlkimist türgi keelde;

o
o   o

38.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja liikmesriikidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0450. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0423. (3) ELT C 285, 5.8.2016, lk 11. (4) ELT C 328, 6.9.2016, lk 2. (5) ELT L 51, 26.2.2008, lk 4.

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta otsus terrorismi käsitleva erikomisjoni moodustamise, selle ülesannete, suuruse ja ametiaja kohta (2017/2758(RSO))

P8_TA(2017)0307 B8-0477/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse esimeeste konverentsi ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 197,

A.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 67 kohaselt on turvalisuse kõrge taseme tagamine selgelt Euroopa Liidu pädevuses ja võitlus terrorismi vastu kuulub ELi toimimise lepingu artikli 73 kohaselt liikmesriikide ametiasutuste pädevusse ning sama lepingu V jaotise kohaselt hõlmab piiriülene koostöö laiemaid, Euroopa Liidu sisejulgeolekuga seotud politsei- ja õiguskoostöö küsimusi;

B.  arvestades, et moodustatava erikomisjoni ülesanne peaks olema kaotada terrorismivastase võitluse valdkonnas kogu Euroopa Liidu ulatuses ning suhetes rahvusvaheliste partnerite ja osalejatega esinevad praktilised ja õiguslikud puudujäägid, pöörates erilist tähelepanu koostööle ja teabevahetusele;

C.  arvestades, et riiklike õiguskaitseasutuste vahelises koostöös ja teabevahetuses esinevate lünkade ja puuduste likvideerimine ning Euroopas teabevahetust võimaldavate andmebaaside koostalitlusvõime on väga tähtis nii Schengeni ala tõrgeteta toimimise kui ka ELi välispiiride kaitse tagamiseks ning kujutab endast erikomisjoni pädevuse põhisisu;

D.  arvestades, et põhiõiguste austamine on eduka terrorismivastase poliitika oluline osa;

1.  otsustab moodustada terrorismi käsitleva erikomisjoni ja anda sellele järgmised rangelt määratletud ülesanded:

2.  rõhutab, et mis tahes erikomisjoni soovituse suhtes võtavad pädevad alalised komisjonid järelmeetmeid;

3.  otsustab, et erikomisjoni pädevusvaldkonda kuuluvate ELi õigusaktide vastuvõtmise, järelevalve ja rakendamisega seotud parlamendi alaliste komisjonide volitusi, personali ja kättesaadavaid vahendeid ei muudeta;

4.  otsustab, et juhul, kui erikomisjoni töö hõlmab kuulamisi, millel esitatakse salastatud tõendeid ja isikuandmeid või saladusi sisaldavaid tunnistusi, või arvamuste vahetust või kuulamisi ametiasutuste või organitega, kelle käsutuses on riikliku julgeoleku või avaliku julgeoleku seisukohast salajane, konfidentsiaalne, salastatud või tundlik teave, on need koosolekud kinnised; otsustab, et tunnistajatel ja ekspertidel on õigus esitada avaldusi või anda tunnistusi kinnistel koosolekutel;

5.  otsustab, et erikomisjoni saadud salajased või konfidentsiaalsed dokumendid vaadatakse läbi kodukorra artiklis 210a sätestatud korras, tagamaks, et ainult esimehel, raportööril, variraportööril, koordinaatoritel ja määratud ametnikel on neile isiklik juurdepääs, ning et seda teavet kasutatakse üksnes erikomisjoni vahe- ja lõpparuande koostamiseks; otsustab, et koosolekud toimuvad asjakohaselt sisustatud ruumides, kus pealtkuulamine kõrvaliste isikute poolt on välistatud;

6.  otsustab, et enne juurdepääsu saamist sellistele salastatud dokumentidele või kuulamistel saadud tõenditele, mis võivad ohustada riiklikku julgeolekut või avalikku julgeolekut, läbivad kõik liikmed ja ametnikud julgeolekukontrolli kooskõlas kehtiva sisekorra ja menetlustega;

7.  otsustab, et teavet, mida erikomisjon on saanud, kasutatakse üksnes tema ülesannete täitmiseks ja seda ei avaldata kolmandatele isikutele; otsustab, et kõnealust teavet avalikustata, kui see sisaldab salajast või konfidentsiaalset teavet või isikute nimesid;

8.  otsustab, et erikomisjoni kuulub 30 liiget;

9.  otsustab, et erikomisjoni ametiaeg on 12 kuud, välja arvatud juhul, kui parlament seda ajavahemikku enne selle möödumist pikendab, ja erikomisjoni ametiaega hakatakse arvestama alates selle avakoosoleku kuupäevast; otsustab, et erikomisjon esitab parlamendile vahearuande ja lõpparuande, mis sisaldavad faktilisi järeldusi ja soovitusi vajalike meetmete ning algatuste kohta.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1987/2006, mis käsitleb teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist (ELT L 381, 28.12.2006, lk 4). (2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrus (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 77, 23.3.2016, lk 1). (3) Nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsus 2008/615/JSK piiriülese koostöö tõhustamise kohta, eelkõige seoses terrorismi- ja piiriülese kuritegevuse vastase võitlusega (ELT L 210, 6.8.2008, lk 1). (4) Nõukogu 18. detsembri 2006. aasta raamotsus 2006/960/JSK Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta (ELT L 386, 29.12.2006, lk 89). (5) Nõukogu 12. juuni 2007. aasta otsus 2007/533/JSK, mis käsitleb teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist (ELT L 205, 7.8.2007, lk 63). (6) Nõukogu 20. septembri 2005. aasta otsus 2005/671/JSK terroriaktidega seotud teabevahetuse ja koostöö kohta (ELT L 253, 29.9.2005, lk 22). (7) Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1). (8) Nõukogu 6. aprilli 2009. aasta otsus 2009/371/JSK, millega asutatakse Euroopa Politseiamet (Europol) (ELT L 121, 15.5.2009, lk 37). (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (ELT L 135, 24.5.2016, lk 53). (10) Nõukogu 8. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/114/EÜ Euroopa elutähtsate infrastruktuuride identifitseerimise ja määramise ning nende kaitse parandamise vajaduse hindamise kohta (ELT L 345, 23.12.2008, lk 75). (11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57). (12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, 25.11.2005, lk 15).

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon Nobeli preemia laureaadi Liu Xiaobo ja Lee Ming‑che juhtumite kohta (2017/2754(RSP))

P8_TA(2017)0308 RC-B8-0459/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Hiinas, eelkõige 21. jaanuari 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkumiste kohta Hiinas, eriti seoses Liu Xiaobo kohtuasjaga(1), 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina suhete kohta(2) ning 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(3),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 30. juuni 2017. aasta avaldust seoses Liu Xiaobo olukorraga,

–  võttes arvesse 22.–23. juunil 2017 Brüsselis toimunud ELi ja Hiina inimõigustealase dialoogi 35. vooru ning Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni (DROI) esimehe avaldust seoses selle dialoogiga,

–  võttes arvesse 1.–2. juunil 2017 Brüsselis toimunud ELi ja Hiina tippkohtumist,

–  võttes arvesse ELi 14. märtsi 2017. aasta avaldust ÜRO Inimõiguste Nõukogu 34. istungjärgul,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 9. detsembri 2016. aasta avaldust seoses rahvusvahelise inimõiguste päevaga,

–  võttes arvesse 2003. aastal alustatud ELi ja Hiina strateegilist partnerlust ning Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistuse 22. juuni 2016. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi uue Hiinat käsitleva strateegia elemendid“,

–  võttes arvesse üle 350 Hiina poliitilise aktivisti, teadlase ja inimõiguste kaitsja koostatud manifesti „Harta 08“, milles nõutakse sotsiaalseid, kohtusüsteemi ja valitsusreforme ning mis avalikustati 10. detsembril 2008, tähistamaks inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise 60. aastapäeva,

–  võttes arvesse 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et väljapaistev Hiina kirjanik ja inimõiguslane Liu Xiaobo kannab viimase 30 aasta jooksul juba neljandat ametlikku vanglakaristust; arvestades, et 2009. aastal määrati talle 11‑aastane vanglakaristus „riigivõimu kukutamisele õhutamise“ eest pärast seda, kui ta oli aidanud koostada „Harta 08“ nime all tuntud manifesti; arvestades, et Liu Xiaobo kohtuprotsessis kasutati menetlust, mis ei võimaldanud tal endal ega tema esindajal viibida oma kohtuasja ametliku käsitlemise juures, ning tosinkonna riigi, sh mitme ELi liikmesriigi diplomaatidele keelati ligipääs kohtusaali kogu protsessi ajaks;

B.  arvestades, et Liu Xiaobo abikaasa Liu Xia, kellele ei ole esitatud ühtegi süüdistust, on viibinud koduarestis alates 2010. aastast, mil tema mehele anti Nobeli rahupreemia, ning talle ei ole võimaldatud praktiliselt mingeid kontakte teiste inimestega, v.a lähimate pereliikmete ja paari sõbraga;

C.  arvestades, et 8. oktoobril 2010 andis Nobeli komitee Liu Xiaobole Nobeli rahupreemia „tema kauaaegse ja rahumeelse võitluse eest põhiliste inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks Hiinas“;

D.  arvestades, et Liu Xiaobo viidi hiljuti Hiina kirdeosas Liaoningi provintsis asuvast vanglast üle provintsi pealinnas Shenyangis asuvasse haiglasse, kus ta saab ravi seoses halvenenud tervisega, pärast seda kui tal diagnoositi kaugelearenenud maksavähk;

E.  arvestades, et Hiina ametivõimud on lükanud tagasi Liu Xiaobo ja tema abikaasa taotlused saada ravi väljaspoolt Hiinat või viia ta üle oma koju Pekingis;

F.  arvestades, et 29. juunil 2017. aastal avaldasid 154 Nobeli preemia laureaati ühise kirja Hiina Rahvavabariigi presidendile, milles nõudsid tungivalt, et Hiina valitsus lubaks Liu Xiaobol ja tema naisel Liu Xial sõita ravile välismaale;

G.  arvestades, et väljapaistev Taiwani demokraatia-aktivist Lee Ming‑che, kes on tuntud oma inimõigustealase tegevusega sotsiaalmeedias, kadus 19. märtsil 2017 pärast seda, kui oli Macaust sõitnud Zhuhaisse Hiina Guangdongi provintsis; arvestades, et Hiina Taiwani asjade büroo kinnitas pressikonverentsil, et Lee pidasid kinni „asjaomased organid“ ja ta on uurimise all kahtlustatuna „tegevuses, mis ohustab riiklikku julgeolekut“;

H.  arvestades, et Hiina ametivõimud ei ole esitanud usutavaid tõendeid Lee Ming‑che vastu tõstatatud tõsiste süüdistuste kinnituseks; arvestades, et Lee vangistamine toimus olukorras, kus Mandri‑Hiina ja Taiwani vahelised suhted on halvenemas; arvestades, et Lee jagas aktiivselt teavet Taiwani demokraatliku poliitilise kultuuri kohta oma sõpradele Hiinas, kasutades selleks veebiplatvorme, mida Hiina valitsusel on hõlbus jälgida;

I.  arvestades, et Hiina on viimastel aastatel teinud edusamme majanduslike ja sotsiaalsete õiguste järgimises, mis tõendab, et Hiina riigi jaoks on esmatähtis tagada inimestele toimetulekuõigus, samas kui inimõiguste olukord Hiinas on 2013. aastast alates jätkuvalt halvenenud ning valitsuse vaenulik hoiak rahumeelse teisitimõtlemise, õigusriigi põhimõtte ja sõna- ja usuvabaduse suhtes on veelgi karmistunud, nagu hiljuti oli näha piiskop Peter Shao Zhumini puhul, kes 18. mail 2017 oma piiskopkonnast Wenzhou linnast vägivaldselt minema viidi;

J.  arvestades, et Hiina valitsus on vastu võtnud uusi seadusi, sealhulgas riikliku julgeoleku seaduse, terrorismivastase seaduse, küberjulgeoleku seaduse ja välismaiste vabaühenduste haldamise seaduse, mida on kasutatud avalikes väljaastumistes ja valitsuse rahumeelses kritiseerimises osalejate kui väidetavate riikliku julgeoleku ohustajate tagakiusamiseks ning teatavate üksikisikute ja ühiskonnarühmade üle tsensuuri, järelevalve ja kontrolli tugevdamiseks ning inimeste hirmutamiseks, et nad hoiduksid nõudmast inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte järgimist;

K.  arvestades, et möödunud kuul keeldus Kreeka valitsus toetamast ELi avaldust, milles kritiseeritakse aktivistide ja teisitimõtlejate jõhkrat kohtlemist Hiinas ning mis oli kavas esitada 15. juunil 2017 ÜRO Inimõiguste Nõukogule Genfis; arvestades, et see oli esimene kord, kui EL ei saanud õigustega tegelevale ÜRO kõrgele organile sedalaadi avaldust esitada;

L.  arvestades, et ELi ja Hiina pikaajalises partnerluses peaks püsivalt kesksel kohal olema inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamine ja järgimine, tulenevalt ELi võetud kohustusest neid väärtusi oma välistegevuses kõrgel hoida ning Hiina väljendatud huvist samu väärtusi oma rahvusvahelises ja arengukoostöös järgida;

1.  kutsub Hiina valitsust üles vabastama viivitamata ja tingimusteta koduarestist 2010. aasta Nobeli rahupreemia laureaadi Liu Xiaobo ja tema abikaasa Liu Xia ning võimaldama Liu Xiaobol saada ravi seal, kus tema ja ta abikaasa seda soovivad;

2.  nõuab, et Hiina ametivõimud võimaldaksid Lui Xiaobol kitsendusteta kokku saada oma perekonna, sõprade ja advokaadiga;

3.  kutsub Hiina ametivõime üles vabastama viivitamata Lee Ming‑che, kelle süüasjaga seoses ei ole usaldusväärset tõendusmaterjali esitatud, andma teavet tema täpse asukoha kohta ning samal ajal tagama Lee Ming‑chele kaitse piinamise ja muu väärkohtlemise eest ning võimaldama tal kohtuda oma perekonnaga, valida endale advokaat ja saada vajalikku arstiabi;

4.  peab endiselt äärmiselt murettekitavaks Hiina valitsuse pidevaid pingutusi kodanikuühiskonna tegevuses osalejate, sealhulgas inimõiguslaste, aktivistide ja advokaatide vaikima sundimiseks;

5.  tuletab meelde, et oluline on tõstatada Hiinas toimuvate inimõiguste rikkumiste teema igas Hiina ametivõimudega peetavas poliitilises ja inimõigustealases dialoogis, sealhulgas regulaarsete ja tugevamini tulemustele orienteeritud inimõigustealaste dialoogide käigus, lähtudes ELi võetud kohustusest väljendada suhetes Hiinaga tugevat, selget ja ühtset hoiakut; tuletab ühtlasi meelde, et seoses oma jätkuva reformiprotsessi ja üha laieneva ülemaailmse tegevusega on Hiina end sidunud ülemaailmse inimõiguste raamistikuga, olles allkirjastanud mitmeid rahvusvahelisi inimõiguste lepinguid; nõuab seetõttu Hiinaga dialoogi jätkamist, et Hiina täidaks sellest tulenevaid kohustusi;

6.  kutsub Hiinat üles ratifitseerima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti;

7.  peab kahetsusväärseks, et EL ei saanud 2017. aasta juunis ÜRO Inimõiguste Nõukogus Genfis esitada avaldust inimõiguste kohta Hiinas; kutsub kõiki ELi liikmesriike üles rakendama suhetes Hiinaga kindlat väärtustepõhist lähenemisviisi, ja loodab, et liikmesriigid ei tee ühepoolseid algatusi ega tegusid, mis võiksid õõnestada ELi tegevuse ühtsust, tulemuslikkust ja järjepidevust;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 305 E, 11.11.2010, lk 9. (2) ELT C 36, 29.1.2016, lk 126. (3) ELT C 316, 30.8.2016, lk 141.

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon Eritrea, eelkõige Abune Antoniose ja Dawit Isaaki juhtumite kohta (2017/2755(RSP))

P8_TA(2017)0309 RC-B8-0464/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Eritrea kohta, eriti 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni Eritrea ja Dawit Isaaki juhtumi kohta(1) ning 10. märtsi 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Eritreas(2),

–  võttes arvesse Eritrea inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 23. juuni 2017. aasta aruannet,

–  võttes arvesse Eritrea inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 14. juuni 2017. aasta avaldust Inimõiguste Nõukogu 35. istungjärgul,

–  võttes arvesse ÜRO Eritrea inimõiguste uurimiskomisjoni 8. juunil 2016. aastal avaldatud aruannet,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 751 (1992), 1882 (2009), 1907 (2009), 2023 (2011), 2244 (2015) ja 2317 (2016), millega pikendati Eritreale kehtestatud relvaembargot 15. novembrini 2017,

–  võttes arvesse 4. mai 2017. aasta komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Aafrika ja ELi partnerlusele uue hoo andmise kohta,

–  võttes arvesse AKV‑ELi koostöölepingut (Cotonou leping) 2005. ja 2010. aastal muudetud kujul, millele Eritrea on alla kirjutanud,

–  võttes arvesse nõukogu 1. märtsi 2010. aasta otsust 2010/127/ÜVJP, mis käsitleb Eritrea vastu suunatud piiravaid meetmeid(3) ja mida on muudetud nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsusega 2010/414/ÜVJP(4) ja uuesti muudetud nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsusega 2012/632/ÜVJP(5),

–  võttes arvesse kohtuasja 428/12 (2012), mis on esitatud Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste komisjonile Dawit Isaaki ja teiste poliitvangide nimel,

–  võttes arvesse Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste komisjoni 22. mail 2017. aastal toimunud 60. istungjärgu lõppdeklaratsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 2015. aasta aruannet Eritrea ja Euroopa Liidu partnerluse kohta,

–  võttes arvesse 11. Euroopa Arengufondi 3. veebruaril 2016. aastal kinnitatud Eritrea riiklikku soovituskava,

–  võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

–  võttes arvesse 1997. aastal vastu võetud Eritrea põhiseadust, milles tagatakse kodanikuvabadused, k.a usuvabadus,

–  võttes arvesse 1981. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et inimõiguste olukord Eritreas on üks halvemaid maailmas, sest seal leiavad iga päev aset inimõiguste rikkumised ja viimastel aastatel ei ole olukord paranenud; arvestades, et Eritrea valitsus, tuues ettekäändeks riigi terviklikkuse kaitsmise, on alustanud ulatuslikku kampaaniat, mille eesmärk on säilitada elanikkonna üle kontroll ja piirata põhivabadusi;

B.  arvestades, et ÜRO Eritrea inimõiguste uurimiskomisjon jõudis järeldusele, et kohtuvälised hukkamised, piinamine (sealhulgas seksuaalne piinamine ja seksuaalorjus), ajateenistus kui orjuse vorm, sunniviisiline töö ning tulista-et-tappa-poliitika riigipiiridel võivad endast kujutada inimsusvastaseid kuritegusid;

C.  arvestades, et 2001. aasta septembris vahistasid Eritrea võimud kümneid kodanikke, kes olid toetanud avalikku kirja, milles nõuti demokraatlikke reforme; arvestades, et kinnipeetutele ei esitatud süüdistust ja neid ei antud kohtu alla, ning et enamik neist on siiani vangistuses; arvestades, et vaatamata inimõigusorganisatsioonide ja rahvusvaheliste vaatlejate laialdastele apellatsioonidele on mitu neist inimestest väidetavalt vangistuses surnud; arvestades, et 20. juunil 2016 osutas Eritrea välisminister Osman Saleh aga kinnipeetavatele kui poliitvangidele, märkides, et „nad kõik on elus“ ja et nad antakse kohtu alla siis, „kui valitsus nii otsustab“;

D.  arvestades, et Dawit Isaak, kes on nii Eritrea kui ka Rootsi kodanik, vahistati 23. septembril 2001 pärast seda, kui Eritrea valitsus oli kuulutanud eraomandis oleva meedia seadusevastaseks; arvestades, et viimati kuuldi temast 2005. aastal; arvestades, et Dawit Isaaki vangistamisest on saanud Eritrea ajakirjandusvabaduse eest võitlemise rahvusvaheline sümbol, mida hiljuti tunnustas elukutseliste ajakirjanike sõltumatu rahvusvaheline žürii, andes talle UNESCO / Guillermo Cano nimelise 2017. aasta maailma pressivabaduse auhinna tunnustuseks tema julguse, vastupidavuse ja sõnavabadusele pühendumise eest;

E.  arvestades, et Dawit Isaaki perekond on pidanud tema kadumisest saadik taluma kohutavaid kannatusi ja ebakindlust, sest neil on väga vähe teavet oma lähedase heaolu, asukoha ja tulevikuväljavaadete kohta;

F.  arvestades, et 2001. aasta septembri mahasurumises vahistati 11 poliitikut – kõik valitseva erakonna Rahvarinne Demokraatia ja Õigluse Eest (PFDJ) kesknõukogu endised liikmed, sealhulgas endine välisminister Petros Solomon – pärast seda, kui nad olid avaldanud avaliku kirja valitsusele ja president Isaias Afwerkile, nõudes reformi ja „demokraatlikku dialoogi“; arvestades, et 10 ajakirjanikku, sealhulgas Dawit Isaak, vahistati järgnenud nädalal;

G.  arvestades, et väga paljusid Eritrea elanikke vahistatakse meelevaldselt mitmel alusetul põhjusel – näiteks sõltumatute seisukohtade avaldamise eest – või ilma mingi selgesõnalise põhjuseta ja seega määramata ajaks; arvestades, et kinnipeetavaid, sealhulgas lapsi, hoitakse äärmiselt karmides tingimustes, mis mõnel juhul küündivad piinamise ja neile arstiabi võimaldamisest keeldumiseni; arvestades, et rahvusvahelistele organisatsioonidele ei ole võimaldatud juurdepääsu vanglarajatistele, v.a ühele maapealsele vanglale Asmaras;

H.  arvestades, et lubatud on ainult neli usundit: Eritrea õigeusu kirik, katoliku kirik, luteri kirik ja islam; arvestades, et kõik teised usundid on keelatud ning usklikke ja nende pereliikmeid vahistatakse ja vangistatakse; arvestades, et usklike ahistamist ja nendevastase vägivalla taaspuhkemist on uuesti täheldatud alates 2016. aastast; arvestades, et organisatsiooni Christian Solidarity Worldwide (CSW) hinnangul vangistati ainuüksi 2017. aasta mais Eritreas 160 kristlast;

I.  arvestades, et Eritrea õigeusu kiriku (riigi suurima usukogukonna) patriarh Abune Antonios on olnud vahi all alates 2007. aastast, kuna ta keeldus kirikust välja heitmast 3 000 koguduseliiget, kes olid valitsuse vastu; arvestades, et sellest ajast alates on teda kinni peetud teadmata kohas, kus talle ei võimaldata arstiabi;

J.  arvestades, et Eritreas puudub sõltumatu kohtusüsteem ja rahvuskogu; arvestades, et demokraatlike institutsioonide puudumise tõttu riigis on hea valitsemistava ja õigusriik olnud puudulikud, mis on loonud soodsa keskkonna karistamatuseks inimsusvastaste kuritegude puhul;

K.  arvestades, et Rahvarinne Demokraatia ja Õigluse Eest (PFDJ) on ainus seaduslik erakond riigis; arvestades, et teised erakonnad on keelatud; arvestades, et organisatsiooni Freedom House andmetel on ainsad poliitilise tähtsusega institutsioonid Eritreas tegelikult PFDJ ja sõjavägi, kes mõlemad on rangelt presidendi alluvuses;

L.  arvestades, et ajakirjandusvabadust Eritreas ei ole, sest sõltumatu meedia on keelatud, ning et Piirideta Reporterite maailma ajakirjandusvabaduse indeksi arvestuses on Eritrea 170–180 hinnatud riigi seas kaheksandat aastat järjest viimasel kohal;

M.  arvestades, et 1997. aastaks kavandatud presidendi- ja parlamendivalimisi ei toimunud ning samal aastal ratifitseeritud põhiseadust ei ole kunagi rakendatud; arvestades, et riigis ei ole toimunud riiklikke valimisi 24 aasta jooksul, ja et praktiliselt puudub sõltumatu kohtusüsteem, toimiv rahvuskogu ja kodanikuühiskond;

N.  arvestades, et ÜRO Arenguprogrammi 2016. aasta inimarengu aruande kohaselt oli Eritrea 2016. aastal inimarengu arvestuses 188 riigi seas 179. kohal;

O.  arvestades, et 2016. aastal olid kodumaalt pagenud eritrealased süürlaste, iraaklaste ja afgaanide järel arvukuselt neljandal kohal nende seas, kes asusid riskantsele teekonnale Euroopasse ja läbisid halastamatute inimkaubitsejate kadalipu, et võtta ette ohtlik Vahemere ületamine; arvestades, et olukord Eritreas mõjutab seetõttu otseselt Euroopat, sest kui riigis austataks inimõigusi ja inimesed võiksid seal elada hirmu tundmata, saaksid eritrealased kodumaale tagasi pöörduda;

P.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) andmetel on riigist pagenud üle 400 000 eritrealase ehk 9 % elanikkonnast; arvestades, et UNHCRi hinnangul lahkub riigist ligi 5 000 inimest kuus, mis on suures osas seletatav inimõiguste pidevate raskete rikkumistega; arvestades, et 2015. aastal anti ELis 69 %‑le Eritrea päritolu varjupaigataotlejatest pagulasseisund ning veel 27 % sai täiendava kaitse, mis näitab tagakiusamise tõsidust Eritreas;

Q.  arvestades, et Eritrea toetab Hartumi protsessi (ELi ja Aafrika Liidu 28. novembril 2014 käivitatud algatus rände ja inimkaubanduse probleemiga tegelemiseks), mis hõlmab konkreetsete projektide elluviimist, muu hulgas kohtusüsteemi suutlikkuse suurendamist ja teadlikkuse tõstmist;

R.  arvestades, et paljud noored on riigist põgenenud, et pääseda repressiivse valitsuse ja kohustusliku ajateenistusse värbamise eest, mis sageli algab juba väga varajases eas ja kus enamus eritrealasi jääb teenistusse määramata ajaks; arvestades, et enamik ajateenijaid elab orjuses, kus kontrollitakse mis tahes tööd, töökohataotlusi ja pereelu loomise võimalust; arvestades, et hinnanguliselt on 400 000 inimest praegu sunnitud piiramatusse ajateenistusse ja paljud neist peavad tegema sunniviisilist tööd kas väga väikese tasu eest või täiesti tasuta; arvestades, et ajateenijad on sunnitud tegema majapidamistöid ja taluma seksuaalset kuritarvitamist;

S.  arvestades, et naistevastast vägivalda ja diskrimineerimist esineb Eritrea ühiskonnas kõigis valdkondades; arvestades, et naisi ei ähvarda mitte ainult äärmiselt suur seksuaalse vägivalla oht sõjaväes ja sõjaväelise väljaõppe laagrites, vaid ka ühiskonnas laiemalt; arvestades, et hinnanguliselt on 89 % Eritrea tütarlastest läbi teinud suguelundite moonutamise; arvestades aga, et 2007. aasta märtsis avaldas valitsus teadaande, millega kuulutas naiste suguelundite moonutamise kuriteoks, keelustas selle läbiviimise ning toetas tolle aasta jooksul haridusprogramme, milles kutsuti inimesi üles sellest tavast loobuma;

T.  arvestades, et režiim on laiendanud oma totalitaarset haaret ka võõrsil elavale kogukonnale välismaal elavate kodanike 2 % tulumaksu kaudu ning nuhkides selle kogukonna järele ja võttes sihikule Eritreasse jäänud pereliikmed;

U.  arvestades, et alates 2011. aastast on Eritrea režiim eitanud, et riik on näljaohus; arvestades, et sel aastal mõjutab eriti ränk põud kogu Ida-Aafrikat ja mure olukorra pärast Eritreas üha süveneb; arvestades, et UNICEFi andmetel mõjutas 2017. aasta jaanuaris toiduga kindlustamatus 1,5 miljonit eritrealast, sealhulgas 15 000 last, kes kannatavad alatoitluse all;

V.  arvestades, et EL on arenguabi andjana Eritrea oluline rahastaja; arvestades, et 2016. aasta jaanuaris allkirjastasid EL ja Eritrea vaatamata parlamendi tõsistele muredele ja vastuseisule 11. EAFi raames uue riikliku soovituskava, millega eraldatakse 200 miljonit eurot; arvestades, et meetmed peaksid keskenduma taastuvenergiale, valitsemisele ja riigi rahanduse juhtimisele eelkõige energiasektoris;

1.  mõistab kõige karmimalt hukka süstemaatilised, laialt levinud ja räiged inimõiguste rikkumised Eritreas; kutsub Eritrea valitsust üles lõpetama opositsiooni esindajate, ajakirjanike, usujuhtide ja süütute tsiviilelanike kinnipidamise; nõuab, et kõik meelsusvangid Eritreas viivitamatult ja tingimusteta vabastataks, eeskätt Dawit Isaak ja teised ajakirjanikud, keda on alates 2001. aasta septembrist kinni peetud, ja Abune Antonios; nõuab, et Eritrea valitsus annaks üksikasjalikku teavet kõigi nende inimeste saatuse ja asukoha kohta, kellelt on võetud füüsiline vabadus;

2.  tuletab meelde inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni 2017. aasta mai otsust ja nõuab, et Eritrea kinnitaks viivitamatult, et Dawit Isaaki heaolu on tagatud, laseks ta vabadusse, lubaks tal kohtuda perekonna ja õiguslike esindajatega ning annaks talle vangistuses viibitud aja eest hüvitist; kutsub lisaks Eritread üles lõpetama sõltumatu ajakirjanduse keelustamise, nagu otsustas ka Aafrika komisjon;

3.  märgib, et Eritrea, kes ei täida Aafrika komisjoni otsust, näitab jätkuvalt üles hoolimatut suhtumist rahvusvaheliste normide ja põhiõiguste suhtes, sealhulgas õigus õiglasele kohtupidamisele, piinamise keelamine, sõnavabadus, õigus perekonnale, ja et iga riik peab austama inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat;

4.  kutsub Eritrea valitsust üles vabastama Abune Antoniose, võimaldama tal saada tagasi patriarhi vaimulikutiitel ja lõpetama oma sekkumise usukommete rahumeelsesse täitmisesse riigis; tuletab meelde, et usuvabadus on põhiõigus, ja mõistab teravalt hukka igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise usutunnistuse tõttu;

5.  nõuab süüdistatavatele õiglast kohtumenetlust ning piinamise ja muu alandava kohtlemise, nagu toidu, vee ja arstiabi piiramise kaotamist; tuletab Eritrea valitsusele meelde tema hoolsuskohustust uurida kohtuväliseid hukkamisi;

6.  tuletab Eritrea valitsusele meelde, et mitmed tema tegevused kujutavad endast inimsusvastaseid kuritegusid ja kuigi Eritrea ei ole ühinenud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga, kajastavad paljud Rooma statuudi sätted rahvusvahelisi tavaõiguse norme, mis on Eritrea jaoks siduvad; rõhutab oma toetust ÜRO uurimiskomisjoni soovitusele ja põhjaliku uurimise läbiviimist seoses väidetega, et Eritrea ametivõimud on toime pannud raskeid inimõiguste rikkumisi ja inimsusvastaseid kuritegusid, et tagada kõigi vastutavate isikute vastutusele võtmine;

7.  väljendab oma täielikku toetust Eritrea inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri tööle; palub lisaks, et EL jätkaks koostöös ÜRO ja Aafrika Liiduga hoolikalt üldise olukorra jälgimist Eritreas ning annaks teada kõigist inimõiguste ja põhivabaduste rikkumise juhtumitest;

8.  nõuab, et Eritrea järgiks täielikult ja jõustaks viivitamata ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning täidaks täielikult kohustusi, mis tulenevad kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartast, mis mõlemad keelavad piinamise; märgib murelikult, et valitsuse kontrolliga piiratakse jõuliselt avaliku ja erasektori, sealhulgas äriühingute tegevust; tunnistab, et riigi rahanduse juhtimise ja riigieelarve puudumise tõttu on eelarvekontroll võimatu;

9.  kutsub Eritrea valitsust üles võimaldama muude erakondade asutamist, mis on esmane vahend demokraatia edendamiseks riigis, ning nõuab, et inimõiguste organisatsioonidel võimaldataks riigis vabalt tegutseda;

10.  tuletab meelde, et ELi partnerlust Eritreaga reguleeritakse Cotonou lepinguga ning kõik osalised on kohustatud järgima ja rakendama nimetatud lepingu tingimusi, eelkõige seoses inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte järgimisega; kutsub seepärast ELi üles tagama oma abi tingimuslikkuse, sealhulgas selle, et Eritrea valitsus peaks järgima rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste vallas ja et poliitvangid vabastatakse enne mis tahes täiendava ELi abi andmist Eritreale; palub ELi lisaks kasutada ära kõiki kättesaadavaid õigusakte ja vahendeid, et tagada, et Eritrea valitsus järgib oma kohustust kaitsta põhivabadusi ja need tagada, sealhulgas kaaludes Cotonou lepingu artikli 96 kohase konsultatsiooni algatamist; nõuab ELi ja selle liikmesriikide poolt Eritreale eraldatud vahendite üksikasjalikku ja põhjalikku hindamist;

11.  mõistab hukka suure abi andmise jätkamise Eritreale ELi poolt ning eelkõige Eritrea riikliku soovituskava kinnitamise 200 miljoni euro väärtuses; kutsub komisjoni üles vaatama läbi oma järelevalvekorra Euroopa Parlamendiga, kaaluma põhjalikult parlamendi väljendatud mureküsimusi ja soovitusi ning tagama nende edastamise Euroopa Arengufondi komiteele; on veendunud, et EAFi komitee oleks pidanud arvesse võtma parlamendi varasemat soovitust riiklikku soovituskava mitte vastu võtta ja läbirääkimisi jätkata;

12.  palub komisjonil tagada, et eraldatud vahendid ei too kasu Eritrea valitsusele, vaid antakse rangelt ja läbipaistvalt ainult Eritrea inimeste vajaduste täitmiseks arengu, demokraatia, inimõiguste, hea valitsemistava, julgeoleku ning sõna-, ajakirjandus- ja kogunemisvabaduse valdkonnas; nõuab tungivalt, et EL tagaks hiljuti kooskõlastatud abi tingimuslikkuse ja hoolitseks ühtlasi selle eest, et riiklik soovituskava aitaks Eritreal oma energiapoliitikat oluliselt muuta ning teha energia kättesaadavaks kõigile, eelkõige maapiirkondades, mis on ikka veel elektrita; on lisaks veendunud, et riikliku soovituskava valitsemist käsitlevas osas tuleks suurt tähelepanu pöörata ÜRO juhtimisel toimuva inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise soovituste rakendamisele;

13.  nõuab, et komisjon saaks Eritrea valitsuselt selged tagatised selle kohta, et valitsus viib demokraatlikud reformid ellu ja tagab inimõiguste kaitse, muu hulgas rakendades inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise töörühma 18. istungjärgu soovitused, mille valitsus 7. veebruaril 2014 aktsepteeris;

14.  kutsub nõukogu üles hindama uuesti ELi ja Eritrea vahelist suhet ja oma arenguabi andmist sellele riigile, et reageerida riigis valitsevale kehvale inimõiguste alasele olukorrale, ning avaldama viimastel aastatel arenguabiprogrammidega saavutatud käegakatsutavad tulemused; palub ELil ja liikmesriikidel kasutada ära kõik kättesaadavad, eelkõige Cotonou lepingu pakutavad vahendid, et tagada, et Eritrea ametivõimud täidavad oma rahvusvahelisi kohustusi;

15.  rõhutab tugevalt, et Eritrea peab võimaldama rahvusvahelistele ja piirkondlikele inimõigustega tegelevatele organitele, sealhulgas eriraportööridele edusammude hindamiseks takistamatut sissepääsu riiki; palub, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja toetaks aktiivselt Eritrea inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri mandaadi uuendamist; innustab Eritrea valitsust viima viivitamatult läbi reforme, nagu riigi üheparteilise süsteemi nõrgendamine ning rahvuskogu toimimise ja valimiste korraldamise jätkamine;

16.  nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid võtaksid asjakohaseid meetmeid nende territooriumil elavatelt eritrealastelt diasporaamaksu kogumise vastu kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2023 (2011); tuletab Eritrea valitsusele meelde, et õigus oma päritoluriigist lahkuda on sätestatud rahvusvahelises inimõigustealases õiguses; kutsub valitsust üles võimaldama isikute vaba liikumist ning lõpetama diasporaamaksu kogumise välismaal elavatelt eritrealastelt; nõuab tungivalt, et valitsus lõpetaks poliitika, mille kohaselt inimesi loetakse süüdi olevaks suguluse põhjal ja mis on suunatud nende isikute pereliikmete vastu, kes hoiduvad kõrvale ajateenistusest, püüavad Eritreast põgeneda või ei maksa 2 % tulumaksu, mille Eritrea valitsus on kehtestanud välismaal elavatele eritrealastele;

17.  kutsub Eritrea valitsust üles pidama kinni sõjaväeteenistuse seadusest, loobuma kodanike kasutamisest sunniviisiliseks tööks, lõpetama välismaiste ettevõtete lubamise kasutada ajateenijaid tasu eest, võimaldama sõjaväeteenistusest keeldumist oma veendumuste tõttu ning tagama ajateenijate kaitse;

18.  tuletab Eritreale meelde tema Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonidega võetud kohustusi, eelkõige seoses kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ametiühingute õigusega organiseeruda, rahumeelselt meelt avaldada, osaleda ühiskonna asjades ning võidelda töötajate paremate tingimuste eest; kutsub Eritrea valitsust üles tunnistama kehtetuks poliitika, millega keelatakse sellised vabaühendused, mille pangaarvel on vähem kui 2 miljonit USA dollarit; väljendab muret selle pärast, et äritegevus, poliitika ja korruptsioon on Eritreas ulatuslikult seotud; mõistab hukka välisriigi äriühingud, kes on sunniviisilise töö kasutamises kaasosalised, ja palub kõigilt, kes Eritreas tegutsevad, suuremat vastutustunnet, hoolsuskohustust ja paremaid aruandlussüsteeme;

19.  võtab teadmiseks ELi püüded teha Eritreaga rände valdkonnas koostööd; tõstab esile eritrealastele ELi liikmesriikide poolt varjupaiga või täiendava kaitse andmise väga kõrged määrad ning nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid ei saadaks Euroopas varjupaika otsivaid eritrealasi Genfi konventsiooni kohaselt tagasi; nõuab, et ELi liikmesriigid järgiksid tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning tuletab neile meelde, et tagasi saabuvad varjupaigataotlejad peetakse tõenäoliselt meelevaldselt kinni ning neid piinatakse riigist põgenemise katse pärast;

20.  ergutab Eritread tegema rahvusvahelise kogukonnaga inimõiguste valdkonnas koostööd; palub, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu teeks Eritreaga koostööd kohtusüsteemi suutlikkuse suurendamise valdkonnas, korraldades kohtunike ja advokaatide jaoks seminare ja koolitusi, mis on konstruktiivne tee edasiminekuks; täheldab, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu ülemvoliniku büroo delegatsioon külastab Eritread 2017. aasta juulis, ning kutsub seda delegatsiooni üles andma aru sellest, mida nad näevad, ja püüdma saada juurdepääsu riigi kõikidele osadele, eelkõige vanglatele, kus oleks võimalik rajatisi vaadelda ja nende kohta aru anda;

21.  väljendab taas sügavat muret Aafrika Sarves, eelkõige Eritreas praegu valitsevate ränkade ilmastikuolude ja nende põhjustatud tõsise toiduainete ja humanitaarkriisi ohu pärast; kutsub ELi üles koos oma rahvusvaheliste partneritega suurendama toetust kriisist mõjutatud elanikkonnale ja tagama, et pakutakse vajalikku rahastamist ja abi;

22.  mõistab hukka Eritrea valitsuse poliitika, mille kohaselt võetakse meelevaldselt ära kodakondsus, ning nõuab, et kõiki Eritrea kodanikke koheldaks seaduse ees õiglaselt ja võrdselt; rõhutab, et õiguse defitsiidi käsitlemine, demokraatlik valitsemine ja õigusriigi taastamine tuleb seada esikohale, lõpetades autoritaarse võimu, mis püsib hirmul meelevaldse ja suhtlemisõiguseta kinnipidamise, piinamise ja muude inimõiguste rikkumiste ees, millest mõned võivad ulatuda inimsusvastaste kuritegudeni;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, AKV‑ELi parlamentaarsele ühisassambleele, Aafrika Liidu nõukogule, Ida‑Aafrika Ühendusele, ÜRO peasekretärile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Eritrea ametivõimudele.

(1) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 146. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0090. (3) ELT L 51, 2.3.2010, lk 19. (4) ELT L 195, 27.7.2010, lk 74. (5) ELT L 282, 16.10.2012, lk 46.

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon olukorra kohta Burundis (2017/2756(RSP))

P8_TA(2017)0310 RC-B8-0465/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse muudetud Cotonou partnerluslepingut, eelkõige selle artiklit 96,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2248 (2015) ning 29. juuli 2016. aasta resolutsiooni 2303 (2016) olukorra kohta Burundis,

–  võttes arvesse rahvusvahelise uurimiskomisjoni aruannet, mis esitati 15. juunil 2017 ÜRO Inimõiguste Nõukogule,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri esimest aruannet Burundi kohta, mis avaldati 23. veebruaril 2017,

–  võttes arvesse Julgeolekunõukogu 9. märtsi 2017. aasta pressiavaldust olukorra kohta Burundis,

–  võttes arvesse ÜRO Burundi sõltumatu uurimise 20. septembri 2016. aasta aruannet,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 30. septembril 2016 vastu võetud resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Burundis,

–  võttes arvesse 28. augusti 2000. aasta Arusha kokkulepet rahu ja leppimise kohta Burundis,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu tippkohtumise 13. juuni 2015. aasta avaldust Burundi kohta,

–  võttes arvesse 30. ja 31. jaanuaril 2016 Addis Abebas (Etioopias) Aafrika Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide assamblee 26. korralisel istungil vastu võetud otsust rahu ja julgeoleku nõukogu tegevuse kohta ning rahu ja julgeoleku olukorra kohta Aafrikas (Assembly/AU/Dec.598(XXVI)),

–  võttes arvesse 17. ja 18. juulil 2016 Kigalis (Rwandas) Aafrika Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide assamblee 27. korralisel istungil vastu võetud Aafrika Liidu assamblee otsuseid ja avaldusi (Assembly/AU/Dec.605-620 (XXVII)),

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni 4. novembri 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste kohta Burundi Vabariigis,

–  võttes arvesse Ida-Aafrika Ühenduse tippkohtumise 31. mai 2015. aasta avaldust Burundi kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi resolutsioone Burundi kohta, eriti 9. juuli 2015. aasta(1), 17. detsembri 2015. aasta(2) ja 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni(3),

–  võttes arvesse nõukogu 14. märtsi 2016. aasta otsust (EL) 2016/394, millega lõpetatakse ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma (AKV) ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahelise partnerluslepingu artikli 96 kohane nõupidamine Burundi Vabariigiga,

–  võttes arvesse nõukogu 1. oktoobri 2015. aasta määrust (EL) nr 2015/1755, samuti nõukogu otsuseid (ÜVJP) 2015/1763 ja (ÜVJP) 2016/1745 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Burundis,

–  võttes arvesse nõukogu 16. märtsi, 18. mai, 22. juuni ja 16. novembri 2015. aasta ning 15. veebruari 2016. aasta järeldusi Burundi kohta,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi 28. mai 2015. aasta, 19. detsembri 2015. aasta ning 21. oktoobri 2016. aasta avaldusi,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 6. jaanuari 2017. aasta avaldust inimõigusorganisatsiooni Ligue Iteka keelustamise kohta Burundis,

–  võttes arvesse Burundi põhiseadust, eelkõige selle artiklit 96,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Burundis on tekkinud sügav poliitiline kriis ja _tsiviilrahutused pärast seda, kui president Pierre Nkurunziza teatas 2015. aasta aprillis kandideerimisest kolmandaks ametiajaks, eirates Burundi põhiseadust, mis lubab presidendil olla ametis vaid kaks ametiaega, ja Arusha lepingut; arvestades, et valitsus surus tagasivalimisele tekkinud tugeva vastasseisu karmide repressioonidega maha, mis viis inimõiguste olukorra tõsise halvenemiseni riigis;

B.  arvestades, et rahvusvaheliste vaatlejate sõnul on tagasivalimise vastaseid alates 2015. aasta juulist väga karmilt represseeritud; arvestades, et ÜRO andmetel on alates vägivalla puhkemisest surma saanud 500 inimest; arvestades, et inimõigusorganisatsioonide andmeil on tapetud enam kui 1 200 inimest, 400 kuni 900 inimest on langenud sunniviisilise kadumise ohvriks, sadu või isegi tuhandeid inimesi on piinatud ja rohkem kui 10 000 on meelevaldselt kinni peetud;

C.  arvestades, et president Pierre Nkurunziza ei välista võimalust muuta põhiseadust, et kandideerida neljandaks ametiajaks alates 2020. aastast ning käimas on riiklik menetlus piirangute kõrvaldamiseks; arvestades, et see on vastuolus president Pierre Nkurunziza varasemate avaldustega ning õõnestaks ühiseid pingutusi leida kriisile jätkusuutlik pikaajaline lahendus;

D.  arvestades, et ÜRO Burundi sõltumatu uurimise aruandes viidatakse paljudele tõenditele, mis annavad tunnistust tõsistest inimõiguste rikkumistest ja kuritarvitustest, peamiselt julgeolekujõudude ja ametivõimude poolt; arvestades, et vägivallale ja vihkamisele õhutavad avaldused on alates 2017. aasta aprillist sagenenud, eelkõige valitseva partei CNDD-FDD noorterühmituse Imbonerakure kogunemistel; arvestades, et sellise ahistamise sihtrühmaks on peamiselt opositsiooniliikmed ja kodanikuühiskonna osalejad, eelkõige inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja juristid; arvestades, et 2017. aasta septembris on oodata Inimõiguste Nõukogu moodustatud uurimiskomisjoni lõpparuannet;

E.  arvestades, et teatatud vägivallaaktide seas on mõrvu, inimrööve, sundkadumisi, piinamisi, vägistamisi ning meelevaldseid vahistamisi ja kinnipidamisi; arvestades, et korruptsioon ja ametiasutuste ebapiisav tegevus juurutab karistamatuse tunnet, mis takistab paljude vägivalla toimepanijate, sealhulgas julgeolekujõudude ja luureteenistuste liikmete vastutusele võtmist;

F.  arvestades, et 2016. aasta oktoobris keelustasid Burundi võimud viis inimõigusorganisatsiooni ning 2017. aasta jaanuaris keelati ära ka riigi vanim inimõigusorganisatsioon Ligue Iteka; arvestades, et 2016. aasta detsembris võttis parlament vastu seaduse, mis näeb ette range kontrolli rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide üle;

G.  arvestades, et on suurenenud piirangud sõltumatule meediale ja ajalehtedele; sõltumatud massiteabevahendid on endiselt tsenseeritud, nende tegevus on peatatud ja/või lõpetatud; arvestades, et ajakirjanikke on kadunud, nad on langenud ähvarduste, füüsiliste rünnakute ja ahistamise ohvriks; arvestades, et kõik sõltumatud raadiojaamad on suletud; arvestades, et Piirideta Reporterite ülemaailmse meediavabaduse nimekirjas oli Burundi 2017. aastal 180 riigi seas 160. kohal;

H.  arvestades, et ÜRO töötajad täheldavad valitsusametnike kalduvust külvata tüliseemneid, mis paneb kartma kasvavat vägivalda ning kriisi võimalikku muutmist rahvuspõhiseks; arvestades, et on teatatud massilisest vägivallast ja hirmutamisest partei CNDD‑FDD (riiklik demokraatia kaitse nõukogu – demokraatia kaitsejõud) ning selle relvastatud noorterühmituse Imbonerakure poolt;

I.  arvestades, et 2016. aasta oktoobris käivitas Burundi menetluse Rooma statuudi järgimisest loobumiseks ja teatas ühtlasi kavatsusest lahkuda Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust (ICC) pärast seda, kui kohus oli otsustanud algatada esialgse uurimise vägivalla ja inimõiguste rikkumisete kohta Burundis;

J.  arvestades, et 2016. aasta augustis keeldus Burundi lubamast riiki ÜRO politseiametnikke, et olukorda jälgida; arvestades, et Burundi valitsus otsustas peatada koostöö ÜRO inimõiguste ülemvolinikuga ja keeldus tegemast koostööd ÜRO Inimõiguste Nõukogu moodustatud uurimiskomisjoniga;

K.  arvestades, et Burundi parlament lükkas 21. detsembril 2015. aastal tagasi Aafrika Liidu ettepaneku saata riiki rahuvalvejõud, väites, et Aafrika Liidu vägede igasugune sõjaline sekkumine tähendaks okupatsioonijõudude sissetungi;

L.  arvestades, et 8. detsembril 2015. aastal alustas Euroopa Liit Burundi valitsusega Cotonou lepingu artikli 96 alusel konsultatsioone, milles olid esindatud AKV riikide rühm, Aafrika Liit, Ida‑Aafrika Ühendus ja ÜRO; arvestades, et 2016. aasta märtsis lõpetas EL need konsultatsioonid, olles jõudnud järeldusele, et Burundi valitsuse lubadused inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigi austamise osas on ebapiisavad;

M.  arvestades, et selle menetluse lõpus tegi Euroopa Liit teatavaks konkreetsed meetmed, mida Burundi valitsus peab võtma, kui soovib täielikku koostööd jätkata;

N.  arvestades, et EL on peatanud otsese rahalise toetuse, sealhulgas eelarvetoetuse andmise Burundi valitsusele; arvestades, et EL on võtnud kohustuse anda elanikele rahalist toetust ja humanitaarabi, sealhulgas toetada projekte, mille eesmärk on tagada juurdepääs põhiteenustele;

O.  arvestades, et Euroopa Liit on võtnud vastu sihipärased sanktsioonid isikute, üksuste või organite suhtes, kes õõnestavad demokraatiat või takistavad poliitilise lahenduse leidmist Burundis; arvestades, et ka Aafrika Liit kavandab praegu sanktsioonide vastuvõtmist;

P.  arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu peab Ida-Aafrika Ühenduse egiidi all ning Aafrika Liidu ja Euroopa Liidu toetusel toimuvat Burundi elanike vahelist dialoogi ainsaks elujõuliseks võimaluseks, mille abil Burundi olukorrale püsiv poliitiline lahendus leida; arvestades, et kõnealune dialoog peab olema avatud kõigile, sealhulgas opositsioonierakondadele, kodanikuühiskonnale ja diasporaale;

Q.  arvestades, et Burundis valitsev poliitiline ummikseis ning halvenev majandusolukord on toonud kaasa rasked tagajärjed elanikkonnale; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul on üle 420 000 inimese Burundist põgenenud, et otsida varjupaika naaberriikides; arvestades, et ÜRO asepeasekretäri andmetel on praegu 209 000 inimest muutunud riigisisesteks põgenikeks; arvestades, et 3 miljonit inimest vajavad humanitaarabi ning 2,6 miljonit inimest kannatab ulatusliku toiduga kindlustamatuse all; arvestades, et 700 000 inimest saavad kiireloomulist toiduabi, hoolimata sellest, et valitsus tühistas teatavad piirangud; arvestades, et selline olukord kujutab endast tõsist ohtu piirkonna stabiilsusele;

1.  väljendab sügavat muret poliitilise- ja julgeolekuolukorra pärast Burundis; mõistab teravalt hukka Burundis alates 2015. aastast toimunud vägivallaaktid, tapmised ja muud inimõiguste rikkumised; nõuab tõhusaid ja proportsionaalseid meetmeid, et takistada vägivalla jätkumist;

2.  on mures üldlevinud karistamatuse pärast, pidades eelkõige silmas vägivallaakte ja inimõiguste rikkumisi ning nende tegude toimepanijad; tuletab meelde, et Burundi ametiasutustel on inimõigusi käsitlevatest rahvusvahelisest ja piirkondlikest õigusaktidest tulenev kohustus tagada, kaitsta ja edendada põhiõigusi, sealhulgas kodanike kodaniku- ja poliitilisi õigusi; nõuab selles kontekstis põhjalikku ja sõltumatut uurimist viimastel aastatel Burundis toime pandud tapmiste ja kuritarvituste suhtes ning kutsub üles tagama toimepanijate vastutusele võtmine;

3.  peab ülimalt kahetsusväärseks, et Burundi valitsus on algatanud menetluse, et peatada riigi osalemine Rooma statuudis, millega asutatakse Rahvusvaheline Kriminaalkohus; palub Burundi valitsusel osalemise peatamise menetlus tagasi pöörata ja tagada, et riik jätkab täiel määral osalemist Rahvusvahelises Kriminaalkohtus;

4.  kutsub Burundi valitsust tungivalt üles täielikult järgima ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2303 (2016) ning lubama ÜRO politseiüksusel jälgida julgeolekuolukorda riigis;

5.  väljendab heameelt selle üle, et 2016. aasta novembris moodustati ÜRO Burundi inimõiguste uurimiskomisjon eesmärgiga uurida Burundis alates 2015. aasta aprillist aset leidnud inimõiguste rikkumisi; nõuab tungivalt, et Burundi ametiasutused teeksid uurimiskomisjoni liikmetega täiel määral koostööd;

6.  väljendab heameelt selle üle, et ÜRO peasekretär Antonio Gutierrez nimetas hiljuti ametisse uue eriesindaja Burundis, Michel Kafando, et hõlbustada käimasoleva poliitilise protsessi mõistmist;

7.  kordab uuesti oma pühendumust sõnavabadusele ja kinnitab veel kord, et kodanikuühiskonna organisatsioonid, juristid, inimõigusorganisatsioonid ja meedia täidavad demokraatlikus ühiskonnas ülimalt olulist rolli; kutsub selles kontekstis Burundi ametivõime üles tühistama nende üksuste suhtes kehtestatud keelud ja kaotama neile seatud piirangud, vaatama uuesti läbi välismaiseid valitsusväliseid organisatsioone käsitlevad uued õigusaktid ning tagama, et ajakirjanikud ja inimõiguste kaitsjad saaksid riigis vabalt ja turvaliselt tegutseda;

8.  on mures suurenenud ohu pärast, et praegune olukord süvendab lõhesid etniliste rühmade vahel; mõistab hukka kriisi rahvuspõhiseks muutmise etnilisel ideoloogial põhinevat propagandat kasutades; nõuab, et kõik Burundi osalised hoiduksid mis tahes tegevusest või märkustest, mis suurendavad suure tõenäosusega vägivalda ja süvendavad kriisi või kahjulikku mõju piirkonna stabiilsusele, ning järgiksid täielikult Arusha kokkulepet;

9.  mõistab hukka relvastatud noorterühmituse Imbonerakure juhtide pagulaste ja opositsiooni vastu suunatud vaenu ja vägivalla õhutamise, eelkõige avalikud üleskutsed opositsiooniliikmete naiste vägistamiseks, ning nõuab selle rühmituse viivitamatut desarmeerimist; väljendab sügavat muret uue seaduse vastuvõtmise pärast, mis käsitleb riikliku vabatahtlike korpuse loomist ja mida võidakse kasutada selliste relvastatud rühmituste tegevuse seadustamiseks;

10.  nõuab tungivalt, et kõik osalised looksid sobivad tingimused usalduse taastamiseks ning rahvusliku ühtsuse tugevdamiseks avatud, läbipaistva ja kaasava üleriigilise dialoogi abil valitsuse, opositsioonierakondade ja kodanikuühiskonna vahel, kooskõlas Burundi põhiseaduse, Arusha kokkuleppe ja riigi rahvusvaheliste kohustustega;

11.  märgib, et olukorral Burundis on äärmiselt kahjulikud tagajärjed kogu piirkonnale; väljendab sellega seoses heameelt Ida‑Aafrika Ühenduse egiidi all ja Aafrika Liidu toetusel käimasolevate läbirääkimiste üle ja kutsub Burundi ametivõime üles kohustusi võtma ja koostööd tegema, et leida konfliktile kohene, jätkusuutlik ja pikaajaline lahendus; väljendab sellegipoolest muret dialoogi aeglase edenemise pärast;

12.  palub Euroopa Liidul toetada piirkondlike osalejate pingutusi kriisi lahendamisel; nõuab Ida‑Aafrika Ühenduse määratud vahendaja, Tansaania endise presidendi Mkapa koostatud tegevuskava rakendamist;

13.  väljendab heameelt Aafrika Liidu Rahu- ja Julgeolekunõukogu otsuse üle käivitada Aafrika ennetus- ja kaitsemissioon Burundis, et toetada poliitilise lahenduse leidmist; nõuab tungivalt, et Burundi valitsus täidaks täielikult kohustust hõlbustada kiiresti inimõiguste valdkonna vaatlejate ja ekspertide tegevust, väljastades selleks viivitamata viisad ja täites kiiresti muud nõutud formaalsused;

14.  on seisukohal, et rahvusvaheliste vaatlejate ulatuslikum kohalolek Burundis võib aidata märkimisväärselt parandada olukorda inimõiguste ja julgeoleku valdkonnas; nõuab, et juba riigis viibiva 30 vaatleja toetamiseks saadetaks lisaks veel 200 Aafrika Liidu sõjalist ja inimõiguste olukorra vaatlejat;

15.  peab vajalikuks täpsustada koostöös Aafrika Liiduga Aafrika Liidu missioonil Somaalias (AMISOM) osalevatele Burundi sõduritele ette nähtud vahendite jälgitavust;

16.  on seisukohal, et suhete normaliseerimiseks ELiga, sealhulgas selle liikmesriikidega, tuleb Burundi ametivõimudel rakendada kõik sätted kohustuste loendis seoses konsultatsioonidega, mis on ette nähtud Cotonou lepingu artikliga 96;

17.  võtab teadmiseks, et pärast konsulteerimist Burundi ametivõimudega Cotonou lepingu artikli 96 raames võttis EL vastu otsuse peatada otsene rahaline toetus Burundi administratsioonile, ning väljendab heameelt selle üle, et EL kehtestas reisipiirangud ja vara külmutamise meetmed rahu taastamise takistajate ja inimõiguste rikkujate suhtes; rõhutab, et EL säilitab täielikult oma rahalise toetuse Burundi rahvale, sealhulgas pagulastele sellistes olulistes sektorites nagu tervishoid, toitumine ja haridus, samuti otsekanalite kaudu antava humanitaarabi; toetab uuendatud sihipäraste sanktsioonide kehtestamist Euroopa Liidu poolt ja ELi nõukogu otsust peatada eelarvetoetus Burundile pärast artikli 96 alusel peetud konsultatsioone;

18.  väljendab sügavat muret Burundi pagulaste sissevoolu pärast naaberriikidesse ja ümberasunud isikute ärevakstegeva humanitaarolukorra pärast Burundis, ning kinnitab oma toetust piirkonnas ja pagulasi vastu võtvates naaberriikides viibivatele humanitaarorganisatsioonidele; kutsub ELi ja teisi rahastajaid üles suurendama oma rahalist toetust ja humanitaarabi Burundi riigisisestele põgenikele ja pagulastele; tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustust järgida Genfi konventsiooni;

19.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Burundi valitsusele ja parlamendile, AKV‑ELi ministrite nõukogule, Euroopa Komisjonile ja Euroopa Liidu Nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu liikmesriikidele ja institutsioonidele ning ÜRO peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0275. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0474. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0004.

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse Euroopa Kestliku Arengu Fondi (EFSD) ning millega luuakse EFSD tagatis ja EFSD tagatisfond (COM(2016)0586 – C8‑0377/2016 – 2016/0281(COD))

P8_TA(2017)0311 A8-0170/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0586),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 209 lõiget 1 ja artikli 212 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0377/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 28. juuni 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 55 kohaseid väliskomisjoni, arengukomisjoni ja eelarvekomisjoni ühisarutelusid,

–  võttes arvesse väliskomisjoni, arengukomisjoni ja eelarvekomisjoni raportit ning eelarvekontrollikomisjoni arvamust (A8‑0170/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. juulil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega luuakse Euroopa Kestliku Arengu Fond (EFSD), EFSD tagatis ja EFSD tagatisfond

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/1601) lõplikule kujule).

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb autoriõigusega ja sellega kaasnevate õigustega kaitstud teoste ja muu materjali teatavaid lubatud kasutusviise pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides ning millega muudetakse direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (COM(2016)0596 – C8-0381/2016 – 2016/0278(COD))

P8_TA(2017)0312 A8-0097/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0596),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0381/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. jaanuari 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 19. mai 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A8‑0097/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab parlamendi ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. juulil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2017/…, mis käsitleb teatavate autoriõigusega ja autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstud teoste ja muude kaitstud objektide teatavaid lubatud kasutusviise pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides ning millega muudetakse direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv (EL) 2017/1564) lõplikule kujule).

(1) ELT C 125, 21.4.2017, lk 27.

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb teatavate autoriõiguse või sellega kaasnevate õigustega kaitstud teoste või muu materjali kättesaadavas vormis koopiate piiriülest vahetamist liidu ja kolmandate riikide vahel pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides (COM(2016)0595 – C8-0380/2016 – 2016/0279(COD))

P8_TA(2017)0313 A8-0102/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0595),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 207, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0380/2016),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artiklit 114,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 5. juuli 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 19. mai 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 59 ja 39,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0102/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab parlamendi ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. juulil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, mis käsitleb teatavate autoriõigusega ja autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstud teoste ja muude objektide ligipääsetavas vormis koopiate piiriülest vahetamist liidu ja kolmandate riikide vahel pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/1563) lõplikule kujule).

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanismide kohta Euroopa Liidus (COM(2016)0686 – C8‑0035/2017 – 2016/0338(CNS))

P8_TA(2017)0314 A8-0225/2017

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2016)0686),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 115, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8‑0035/2017),

–  võttes arvesse Rootsi Riksdagi poolt protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2015. aasta(1) ja 6. juuli 2016. aasta(2) resolutsioone maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8‑0225/2017),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  kutsub nõukogu üles kaaluma võimalust tühistada järk-järgult 23. juuli 1990. aasta seotud ettevõtjate kasumi korrigeerimisel tekkiva topeltmaksustamise kõrvaldamise konventsioon(3) pärast kavandatava direktiivi vastuvõtmist ning seeläbi tugevdama liidu kooskõlastatud lähenemisviisi vaidluste lahendamisele kavandatava direktiivi kaudu;

6.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 1 (1)  Olukorrad, milles erinevad liikmesriigid maksustavad ühte tulu või kapitali kaks korda, võivad tekitada piiriüleselt tegutsevatele ettevõtjatele olulisi maksutõkkeid. Need põhjustavad ettevõtjatele ülemäärast maksukoormust ning toovad tõenäoliselt kaasa majanduslikke moonutusi ja ebatõhusust, samuti avaldavad need negatiivset mõju piiriülestele investeeringutele ja majanduskasvule. (1)  Õiglase ja tulemusliku maksustamise põhimõttest lähtudes peavad kõik ettevõtjad maksma õiglast osa maksudest seal, kus nad kasumit teenivad, kuid topeltmaksustamist ja kahekordset maksustamata jätmist tuleb vältida. Olukorrad, milles erinevad liikmesriigid maksustavad ühte tulu või kapitali kaks korda, võivad tekitada olulisi maksutõkkeid eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kes tegutsevad piiriüleselt, ning seeläbi avaldada negatiivset mõju siseturu nõuetekohasele toimimisele. Need põhjustavad ettevõtjatele ülemäärast maksukoormust, õigusselguse puudumist ja tarbetuid kulusid ning toovad tõenäoliselt kaasa majanduslikke moonutusi ja ebatõhusust. Lisaks avaldavad need negatiivset mõju piiriülestele investeeringutele ja majanduskasvule. Muudatusettepanek 2 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 1 a (uus) (1a)  Euroopa Parlament võttis 25. novembril 2015 vastu resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta, milles ta seadis kahtluse alla 23. juuli 1990. aasta seotud ettevõtjate kasumi korrigeerimisel tekkiva topeltmaksustamise kõrvaldamise konventsiooni1a (ELi vahekohtu konventsioon) kasulikkuse ning leidis, et see vahend tuleks ümber kujundada ja muuta tõhusamaks või asendada liidu vaidluste lahendamise mehhanismiga, mille vastastikuse kokkuleppe menetlused on tõhusamad. Euroopa Parlament võttis 6. juulil 2016 vastu resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta, milles ta rõhutas, et selge ajakava kehtestamine vaidluste lahendamise menetlusteks aitab suurendada süsteemide tõhusust. ___________ 1a EÜT L 225, 20.8.1990, lk 10. Muudatusettepanek 3 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 1 b (uus) (1b)   Euroopa Parlament võttis 16. detsembril 2015 vastu resolutsiooni soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas, milles ta palus komisjonil esitada õigusakti ettepanek, et parandada liidus piiriüleste maksuvaidluste lahendamist, keskendudes mitte ainult topeltmaksustamise juhtumitele, vaid ka kahekordse maksustamata jätmise juhtumitele. Samuti nõudis ta selgemaid eeskirju, rangemaid tähtaegu ja läbipaistvust. Muudatusettepanek 4 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 1 c (uus) (1c)   Katsed kaotada topeltmaksustamine on sageli toonud kaasa kahekordse maksustamata jätmise, kui maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise teel on ettevõtjad suutnud lasta oma kasumi maksustada liikmesriikides, kus äriühingu tulumaks on nullilähedane. See jätkuv tava moonutab konkurentsi ning kahjustab riigisiseseid ettevõtjaid ja maksustamist ning on kahjulik majanduskasvule ja töökohtade loomisele. Muudatusettepanek 5 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 2 (2)  Seetõttu on vajalik, et ELis kehtivate mehhanismidega tagataks topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamine ja kõnealuse topeltmaksustamise tulemuslik kõrvaldamine. (2)  Praegused vaidluste lahendamise menetlused on liiga pikad ja kulukad ning sageli ei lõpe need kokkuleppega, kusjuures mõned juhtumid ei saa üldse tunnustust. Mõned äriühingud lepivad praegu pigem topeltmaksustamisega kui kulutavad raha ja aega koormavate menetluste peale topeltmaksustamise kaotamiseks. Seetõttu on oluline, et ELis kehtivate mehhanismidega tagataks tulemuslik, kiire ja jõustatav topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamine ja kõnealuse topeltmaksustamise tulemuslik ja õigeaegne kõrvaldamine ning maksumaksja korrapärane ja tulemuslik teavitamine. Muudatusettepanek 6 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 3 (3)  Praegu kahepoolsetes maksulepingutes sätestatud olemasolevate mehhanismidega ei saavutata kõigil juhtudel õigeaegset täielikku vabastamist topeltmaksustamisest. Kehtiva ettevõtjate kasumi korrigeerimisel tekkiva topeltmaksustamise kõrvaldamise konventsiooni (90/436/EMÜ)7 (ELi vahekohtu konventsioon) kohaldamisala on piiratud, kuna seda kohaldatakse üksnes siirdehindadega seotud vaidluste ja püsivale tegevuskohale kasumi omistamise suhtes. Vahekohtu konventsiooni kohaldamise raames teostatud hindamisel on ilmnenud mõned olulised puudused, eelkõige seoses juurdepääsuga menetlusele ning menetluse pikkuse ja tulemusliku lõpetamisega. (3)  Praegu kahepoolsetes topeltmaksustamise vältimise lepingutes sätestatud olemasolevate mehhanismidega ei saavutata kõigil juhtudel õigeaegset täielikku vabastamist topeltmaksustamisest. Nendes lepingutes ette nähtud mehhanismid on paljudel juhtudel pikale venitatud, kulukad, raskesti juurdepääsetavad ega lõpe alati kokkuleppega. ELi vahekohtu konventsiooni kohaldamisala on piiratud, kuna seda kohaldatakse üksnes siirdehindadega seotud vaidluste ja püsivale tegevuskohale kasumi omistamise suhtes. Vahekohtu konventsiooni kohaldamise raames teostatud hindamisel on ilmnenud mõned olulised puudused, eelkõige seoses juurdepääsuga menetlusele, õiguskaitsevahendite puudumisega, menetluse pikkuse ja sellega, et menetlus ei saa lõplikku, siduvat ja tulemuslikku lahendust. Need puudused takistavad investeeringuid ja tuleks kõrvaldada. _________________ 7 EÜT L 225, 20.8.1990, lk 10. Muudatusettepanek 7 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 3 a (uus) (3a)   Et kujundada õiglane, selge ja stabiilne maksukeskkond ning vähendada maksustamisega seotud vaidlusi siseturul, on äriühingu tulumaksu poliitikas vaja vähemalt teatud minimaalset lähenemist. Kõige tulemuslikum viis äriühingute topeltmaksustamise ohu kõrvaldamiseks on komisjoni kavandatud äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas1a. ______________ 1a Ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi (CCCTB) kohta (COM(2016)0683). Muudatusettepanek 8 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 4 (4)  Selleks, et luua õiglasem maksukeskkond, tuleb suurendada eeskirjade läbipaistvust ja karmistada maksustamise vältimise vastaseid meetmeid. Samas on õiglase maksusüsteemi vaimus vaja tagada, et maksumaksjaid ei maksustata sama tulu eest kahekordselt ning et vaidluste lahendamise mehhanismid on kõikehõlmavad, tulemuslikud ja jätkusuutlikud. Topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanisme on vaja täiustada ka selleks, et reageerida topelt- ja mitmekordse maksustamisega seotud vaidluste arvu suurenemise ohule, kusjuures kaalul võivad olla suured summad, kuna maksuasutused on muutnud oma auditeid regulaarsemaks ja põhjalikumaks. (4)  Selleks, et luua liidus tegutsevatele ettevõtjatele õiglasem maksukeskkond, tuleb tõhustada läbipaistvust käsitlevaid eeskirju ja karmistada maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastaseid meetmeid liikmesriikide, liidu ja ülemaailmsel tasandil. Kahekordse maksustamata jätmise vältimine peab jääma liidu prioriteediks. Samas on õiglase maksusüsteemi vaimus vaja tagada, et maksumaksjaid ei maksustata sama tulu eest kahekordselt ning et vaidluste lahendamise mehhanismid on kõikehõlmavad, tulemuslikud ja jätkusuutlikud. Topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanisme on oluline täiustada ka selleks, et reageerida topelt- ja mitmekordse maksustamisega seotud vaidluste arvu suurenemise ohule, kusjuures kaalul võivad olla suured summad, kuna maksuasutused on muutnud oma auditeid regulaarsemaks ja põhjalikumaks. Muudatusettepanek 9 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 5 (5)  Selleks et tulemuseks oleks õiglane ja tõhus äriühingute maksustamise süsteem Euroopa Liidus, on tingimata vaja kehtestada maksuvaidluste lahendamise tõhus ja tulemuslik raamistik, millega tagatakse õiguskindlus ja ärisõbralik investeerimiskeskkond. Topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanismidega tuleks luua ka topeltmaksustamisega seotud probleemide lahendamise ühtlustatud ja läbipaistev raamistik, tuues sellega kasu kõigile maksumaksjatele. (5)  Selleks et tulemuseks oleks õiglane ja tõhus äriühingute maksustamise süsteem Euroopa Liidus, on tingimata vaja kehtestada maksuvaidluste lahendamise tõhus ja tulemuslik raamistik, millega tagatakse õiguskindlus ja toetatakse investeeringuid. Liikmesriigid peaksid eraldama pädevatele asutustele selleks piisavalt inimressursse ning tehnilisi ja rahalisi vahendeid. Muudatusettepanek 10 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 5 a (uus) (5a)  Liidul on potentsiaali saada maksude läbipaistvuse ja kooskõlastamise valdkonnas eeskujuks ja ülemaailmselt juhtivaks jõuks. Topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanismidega tuleks seetõttu luua ka topeltmaksustamisega seotud probleemide lahendamise ühtlustatud ja läbipaistev raamistik, tuues sellega kasu kõigile maksumaksjatele. Kõik lõplikud otsused tuleks tervikuna avaldada ja komisjon peaks tegema need tavalises andmevormingus kättesaadavaks ka keskselt hallataval veebilehel, kui asjaomased maksumaksjad ei tõenda, et otsuses sisalduvat teatavat tundlikku kaubandus-, tööstus- või kutsealast teavet ei tohiks avaldada. Lõplike otsuste avaldamine on üldsuse huvides, kuna see parandab arusaamist sellest, kuidas tuleks eeskirju tõlgendada ja kohaldada. Käesoleva direktiivi kogu potentsiaali saab realiseerida ainult siis, kui sarnaseid eeskirju rakendatakse ka kolmandates riikides. Seetõttu peaks komisjon toetama ka siduvate vaidluste lahendamise menetluste kehtestamist rahvusvahelisel tasandil. Muudatusettepanek 11 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 5 b (uus) (5b)   Tulemuslik ja tõhus raamistik peaks sisaldama liikmesriikide jaoks võimalust pakkuda välja alternatiivseid vaidluste lahendamise mehhanisme, mis võtavad paremini arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate („VKEd“) eripära ning mille tulemuseks võivad olla madalamad kulud, vähem bürokraatiat, suurem tõhusus ja topeltmaksustamise kiirem kaotamine. Muudatusettepanek 12 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 6 (6)  Topeltmaksustamine tuleks kõrvaldada menetlusega, mille esimeses etapis esitatakse juhtum kõnealuse liikmesriigi maksuasutustele, et lahendada vaidlus vastastikuse kokkuleppe menetluse teel. Kui kõnealuse menetluse raames teatud aja jooksul kokkuleppele ei jõuta, tuleks juhtum esitada nõuandekomisjonile või alternatiivsele vaidluste lahendamise komisjonile, kuhu kuuluvad asjaomaste maksuasutuste esindajad ja sõltumatud tunnustatud isikud. Maksuasutused peaksid tegema lõpliku siduva otsuse, võttes arvesse nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni arvamust. (6)  Topeltmaksustamine tuleks kõrvaldada lihtsalt kasutatava menetlusega. Esimeses etapis esitatakse juhtum kõnealuse liikmesriigi maksuasutustele, et lahendada vaidlus vastastikuse kokkuleppe menetluse teel. Kui kõnealuse menetluse raames teatud aja jooksul kokkuleppele ei jõuta, tuleks juhtum esitada nõuandekomisjonile või alternatiivsele vaidluste lahendamise komisjonile, kuhu kuuluvad asjaomaste maksuasutuste esindajad ja sõltumatud tunnustatud isikud, kelle nimed on kantud sõltumatute tunnustatud isikute avalikult kättesaadavasse loetelusse. Maksuasutused peaksid tegema lõpliku siduva otsuse, võttes arvesse nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni arvamust. Muudatusettepanek 13 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 7 a (uus) (7a)   Topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise menetlus, mis on ette nähtud käesolevas direktiivis, hõlmab muude võimaluste seas vaidluste lahendamist maksumaksja jaoks. See hõlmab vastastikuse kokkuleppe menetlusi vastavalt kahepoolsetele topeltmaksustamise vältimise lepingutele või ELi vahekohtu konventsioonile. Käesolevas direktiivis sätestatud vaidluste lahendamise menetlust tuleks eelistada teistele võimalustele, kuna sellega nähakse ette kooskõlastatud, kogu liitu hõlmav lähenemisviis vaidluste lahendamisele, sealhulgas selged ja jõustatavad eeskirjad, kohustus kaotada topeltmaksustamine ja kindlaksmääratud ajakava. Muudatusettepanek 14 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 7 b (uus) (7b)   Praegu on ebaselge, kuidas käesolev direktiiv on seotud olemasolevate vahekohtumenetlust käsitlevate sätetega kahepoolsetes maksukokkulepetes ja olemasoleva ELi vahekohtu konventsiooniga. Seepärast peaks komisjon neid suhteid selgitama, et maksumaksjad saaksid vajaduse korral valida vastavalt eesmärgile kõige sobivama menetluse. Muudatusettepanek 15 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 7 c (uus) (7c)   Paljud topeltmaksustamise juhtumid hõlmavad kolmandaid riike. Seetõttu peaks komisjon püüdma luua ülemaailmse raamistiku, eelistatavalt OECD raames. Kuni sellise OECD raamistiku loomiseni peaks komisjoni eesmärk olema praeguse vabatahtliku asemel kohustuslik ja siduv kokkuleppemenetlus kõikide võimaliku piiriülese topeltmaksustamise juhtumite puhul. Muudatusettepanek 16 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 10 a (uus) (10a)   Käesoleva direktiivi kohaldamisala tuleks laiendada nii kiiresti kui võimalik. Direktiiv loob raamistiku üksnes ettevõtjate kasumi topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamiseks. Kohaldamisalasse ei kuulu tulu, näiteks pensionide ja palkade topeltmaksustamisega seotud vaidlused, kuigi nende mõju üksikisikutele võib olla märkimisväärne. Maksukokkuleppe erinev tõlgendamine liikmesriikide poolt võib tuua kaasa majandusliku topeltmaksustamise, näiteks juhul, kui üks liikmesriik peab tuluallikat palgaks, aga teine liikmesriik peab sama tuluallikat kasumiks. Seetõttu tuleks tulu maksustamisega seotud tõlgenduserinevused liikmesriikide vahel samuti lisada käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Muudatusettepanek 17 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 11 (11)  Komisjon peaks vaatama kõnealuse direktiivi kohaldamise läbi viie aasta pärast ja liikmesriigid peaksid komisjonile esitama selle läbivaatamise toetamiseks vajalikud andmed, (11)  Komisjon peaks kõnealuse direktiivi kohaldamise viie aasta pärast läbi vaatama ja muu hulgas otsustama, kas direktiivi tuleks edasi kohaldada või muuta. Liikmesriigid peaksid komisjonile esitama selle läbivaatamise toetamiseks vajalikud andmed. Läbivaatamise lõpus peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, sealhulgas hinnangu direktiivi kohaldamisala laiendamisele, nii et see hõlmaks kõiki piiriülese topeltmaksustamise olukordi ja kahekordset maksustamata jätmist, ning vajaduse korral õigusakti muutmise ettepaneku, Muudatusettepanek 18 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 1 – lõik 4 Käesoleva direktiiviga ei piirata siseriiklike õigusaktide ega rahvusvaheliste lepingute sätete kohaldamist, kui see on vajalik, et ära hoida maksudest kõrvalehoidumist, maksupettust või kuritarvitusi. Käesoleva direktiiviga ei piirata siseriiklike õigusaktide ega rahvusvaheliste lepingute sätete kohaldamist, kui see on vajalik, et ära hoida maksudest kõrvalehoidumist ja maksustamise vältimist, maksupettust või kuritarvitusi. Muudatusettepanek 19 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 1 1.  Maksumaksjal, kelle suhtes kohaldatakse topeltmaksustamist, on õigus esitada kõigile asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele topeltmaksustamise juhtumi lahendamiseks kaebus kolme aasta jooksul alates topeltmaksustamist põhjustava meetme kohta esimese teatise kättesaamisest, sõltumata sellest, kas ta kasutab mõne asjaomase liikmesriigi õigusaktidest tulenevaid õiguskaitsevahendeid või mitte. Maksumaksja märgib igale asjaomasele pädevale asutusele esitatavas kaebuses, millised muud liikmesriigid on juhtumiga seotud. 1.  Maksumaksjal, kelle suhtes kohaldatakse topeltmaksustamist, on õigus esitada kõigile asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele topeltmaksustamise juhtumi lahendamiseks kaebus kolme aasta jooksul alates topeltmaksustamist põhjustava meetme kohta esimese teatise kättesaamisest, sõltumata sellest, kas ta kasutab mõne asjaomase liikmesriigi õigusaktidest tulenevaid õiguskaitsevahendeid või mitte. Maksumaksja esitab kaebuse üheaegselt mõlema asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele ja märgib igale asjaomasele pädevale asutusele esitatavas kaebuses, millised muud liikmesriigid on juhtumiga seotud. Komisjon haldab kõigis liidu ametlikes keeltes keskset kontaktpunkti, mis on üldsusele kergesti juurdepääsetav, pakub ajakohast kontaktteavet iga pädeva asutuse kohta ja täielikku ülevaadet kohaldatavatest liidu õigusaktidest ja maksulepingutest. Muudatusettepanek 20 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 2 2.  Pädevad asutused kinnitavad kaebuse kättesaamist ühe kuu jooksul alates kaebuse saamisest. Samuti teatavad nad kaebuse saamisest teiste asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele. 2.  Iga pädev asutus kinnitab kaebuse kättesaamist kirjalikult ja teatab kaebuse saamisest teiste asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele kahe nädala jooksul alates kaebuse saamisest. Muudatusettepanek 21 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 3 – punkt a a)  pädevatele asutustele kaebuse esitanud maksumaksja(te) ja kõigi teiste otseselt mõjutatud maksumaksjate nimi, aadress, maksukohustuslasena registreerimise number ja muu nende isiku tuvastamiseks vajalik teave; a)  pädevatele asutustele kaebuse esitanud maksumaksja(te) ja kõigi teiste otseselt mõjutatud maksumaksjate nimi, aadress, maksukohustuslasena registreerimise number ja muu nende isiku tuvastamiseks vajalik teave kaebuse esitaja teadmise ja parima arusaamise järgi; Muudatusettepanek 22 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 3 – punkt d d)   kohaldatavad riiklikud eeskirjad ja topeltmaksustamise vältimise lepingud; välja jäetud Muudatusettepanek 23 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 3 – punkt e – alapunkt iii iii)  maksumaksja kohustus vastata nii täielikult ja kiiresti kui võimalik pädeva asutuse kõigile nõuetekohastele taotlustele ja esitada pädevate asutuste taotlusel võimalikud dokumendid; iii)  maksumaksja kohustus vastata nii täielikult ja kiiresti kui võimalik pädeva asutuse kõigile nõuetekohastele taotlustele ja esitada pädevate asutuste taotlusel võimalikud dokumendid, seejuures võtavad pädevad asutused nõuetekohaselt arvesse võimalikke piiranguid juurdepääsul taotletud dokumentidele ja võimalikke väliseid viivitusi; Muudatusettepanek 24 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 3 – punkt f f)  pädevate asutuste poolt taotletud muu konkreetne täiendav teave. f)  pädevate asutuste poolt taotletud muu konkreetne täiendav teave, mis on maksustamisega seotud vaidluse seisukohast oluline. Muudatusettepanek 25 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 5 5.  Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võtavad maksumaksja kaebuse aktsepteeritavust ja vastuvõetavust käsitleva otsuse vastu kuue kuu jooksul alates kaebuse kättesaamisest. Pädevad asutused teavitavad oma otsusest maksumaksjaid ja teiste liikmesriikide pädevaid asutusi. 5.  Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võtavad maksumaksja kaebuse aktsepteeritavust ja vastuvõetavust käsitleva otsuse vastu kolme kuu jooksul alates kaebuse kättesaamisest ning teavitavad oma otsusest asjaomast maksumaksjat ja teiste liikmesriikide pädevaid asutusi kirjalikult kahe nädala jooksul. Muudatusettepanek 26 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 4 – lõige 1 – lõik 1 Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused otsustavad kaebust vastavalt artikli 3 lõikele 5 aktsepteerida, püüavad nad topeltmaksustamist kõrvaldada vastastikuse kokkuleppe menetluse teel kahe aasta jooksul alates viimasest teavitamisest ühe liikmesriigi otsusest kaebuse aktsepteeritavuse kohta. Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused otsustavad kaebust vastavalt artikli 3 lõikele 5 aktsepteerida, püüavad nad topeltmaksustamist kõrvaldada vastastikuse kokkuleppe menetluse teel ühe aasta jooksul alates viimasest teavitamisest ühe liikmesriigi otsusest kaebuse aktsepteeritavuse kohta. Muudatusettepanek 27 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 4 – lõige 1 – lõik 2 Esimeses lõigus osutatud kaheaastast ajavahemikku võib asjaomase liikmesriigi pädeva asutuse taotlusel kuni kuue kuu võrra pikendada, kui pikendamist taotlev pädev asutus esitab selle kohta kirjaliku põhjenduse. Sellise ajavahemiku pikendamise peavad heaks kiitma maksumaksjad ja teised pädevad asutused. Esimeses lõigus osutatud üheaastast ajavahemikku võib asjaomase liikmesriigi pädeva asutuse taotlusel kuni kolme kuu võrra pikendada, kui pikendamist taotlev pädev asutus esitab selle kohta kirjaliku põhjenduse. Sellise ajavahemiku pikendamise peavad heaks kiitma maksumaksjad ja teised pädevad asutused. Muudatusettepanek 28 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 4 – lõige 3 3.  Kui liikmesriikide pädevad asutused on jõudnud lõikes 1 osutatud ajavahemiku jooksul topeltmaksustamise kõrvaldamises kokkuleppele, edastavad kõik asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused kõnealuse kokkuleppe maksumaksjale otsusena, mis on pädevate asutuste jaoks siduv ja mille täitmist maksumaksja võib nõuda, tingimusel et maksumaksja loobub õigusest siseriiklikele õiguskaitsevahenditele. Kõnealust otsust rakendatakse olenemata asjaomaste liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides ettenähtud tähtaegadest. 3.  Kui liikmesriikide pädevad asutused on jõudnud lõikes 1 osutatud ajavahemiku jooksul topeltmaksustamise kõrvaldamises kokkuleppele, edastavad kõik asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused kõnealuse kokkuleppe viie päeva jooksul maksumaksjale otsusena, mis on pädevate asutuste jaoks siduv ja mille täitmist maksumaksja võib nõuda, tingimusel et maksumaksja loobub õigusest siseriiklikele õiguskaitsevahenditele. Kõnealust otsust rakendatakse viivitamata, olenemata asjaomaste liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides ettenähtud tähtaegadest. Muudatusettepanek 29 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 4 – lõige 4 4.  Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused ei ole lõikes 1 ettenähtud tähtaja jooksul jõudnud topeltmaksustamise kõrvaldamises kokkuleppele, teavitab iga asjaomase liikmesriigi pädev asutus sellest maksumaksjaid, märkides ära põhjused, miks kokkuleppele ei jõutud. 4.  Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused ei ole lõikes 1 ettenähtud tähtaja jooksul jõudnud topeltmaksustamise kõrvaldamises kokkuleppele, teavitab iga asjaomase liikmesriigi pädev asutus sellest kahe nädala jooksul maksumaksjaid, märkides ära põhjused, miks kokkuleppele ei jõutud, ning teavitades maksumaksjat edasikaebamise võimalustest ja lisades edasikaebusi käsitlevate asutuste asjaomase kontaktteabe. Muudatusettepanek 30 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 5 – lõige 1 1.  Kui kaebus ei ole vastuvõetav või topeltmaksustamist ei esine või artikli 3 lõikes 1 sätestatud kolmeaastasest tähtajast ei peeta kinni, võivad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused otsustada kaebuse tagasi lükata. 1.  Kui kaebus ei ole vastuvõetav või topeltmaksustamist ei esine või artikli 3 lõikes 1 sätestatud kolmeaastasest tähtajast ei peeta kinni, võivad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused otsustada kaebuse tagasi lükata. Pädevad asutused teatavad maksumaksjale kaebuse tagasilükkamise põhjused. Muudatusettepanek 31 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 5 – lõige 2 2.  Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused ei ole maksumaksja kaebuse kohta otsust teinud kuue kuu jooksul pärast kaebuse kättesaamist, loetakse kaebus tagasilükatuks. 2.  Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused ei ole maksumaksja kaebuse kohta otsust teinud kolme kuu jooksul pärast kaebuse kättesaamist, loetakse kaebus tagasilükatuks ja maksumaksjat teavitatakse ühe kuu jooksul pärast seda kolmekuulist ajavahemikku. Muudatusettepanek 32 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 5 – lõige 3 3.  Kaebuse tagasilükkamise korral on maksumaksjal õigus asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste otsus edasi kaevata kooskõlas riiklike eeskirjadega. 3.  Kaebuse tagasilükkamise korral on maksumaksjal õigus asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste otsus edasi kaevata kooskõlas liikmesriigi õigusnormidega. Maksumaksjal on õigus esitada edasikaebus ükskõik kummale pädevale asutusele. Pädev asutus, kellele edasikaebus esitati, teavitab teist pädevat asutust kaebuse olemasolust ja mõlemad pädevad asutused kooskõlastavad oma tegevust kaebuse menetlemisel. Kui edasikaebus rahuldatakse, siis VKEde puhul kannab finantskoormust pädev asutus, kes kaebuse algselt tagasi lükkas. Muudatusettepanek 33 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 6 – lõige 2 – lõik 1 Nõuandekomisjon teeb kaebuse aktsepteeritavust ja vastuvõetavust käsitleva otsuse kuue kuu jooksul alates sellest, kui talle teatati asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste poolt kaebuse artikli 5 lõike 1 alusel tagasilükkamise kohta tehtud viimasest otsusest. Kui kuue kuu jooksul ühestki otsusest teatatud ei ole, loetakse kaebus tagasilükatuks. Nõuandekomisjon teeb kaebuse aktsepteeritavust ja vastuvõetavust käsitleva otsuse kolme kuu jooksul alates sellest, kui talle teatati asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste poolt kaebuse artikli 5 lõike 1 alusel tagasilükkamise kohta tehtud viimasest otsusest. Kui kolme kuu jooksul ühestki otsusest teatatud ei ole, loetakse kaebus tagasilükatuks. Muudatusettepanek 34 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 6 – lõige 2 – lõik 2 Kui nõuandekomisjon kinnitab topeltmaksustamise esinemist ja kaebuse vastuvõetavust, algatatakse ühe pädeva asutuse taotlusel artikli 4 kohane vastastikuse kokkuleppe menetlus. Asjaomane pädev asutus teavitab kõnealusest taotlusest nõuandekomisjoni, teisi asjaomaseid pädevaid asutusi ja maksumaksjaid. Artikli 4 lõikes 1 sätestatud kaheaastane ajavahemik algab nõuandekomisjoni poolt kaebuse aktsepteeritavuse ja vastuvõetavuse kohta tehtud otsuse kuupäevast. Kui nõuandekomisjon kinnitab topeltmaksustamise esinemist ja kaebuse vastuvõetavust, algatatakse ühe pädeva asutuse taotlusel artikli 4 kohane vastastikuse kokkuleppe menetlus. Asjaomane pädev asutus teavitab kõnealusest taotlusest nõuandekomisjoni, teisi asjaomaseid pädevaid asutusi ja maksumaksjaid. Artikli 4 lõikes 1 sätestatud üheaastane ajavahemik algab nõuandekomisjoni poolt kaebuse aktsepteeritavuse ja vastuvõetavuse kohta tehtud otsuse kuupäevast. Muudatusettepanek 35 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 6 – lõige 3 – lõik 1 Nõuandekomisjoni koosneb asjaomaste liikmesriikide pädevatest asutustest, kui nad ei ole suutnud topeltmaksustamise kõrvaldamises kokkuleppele jõuda vastastikuse kokkuleppe menetluse raames artikli 4 lõikes 1 sätestatud ajavahemiku jooksul. Kui liikmesriikide pädevad asutused ei ole suutnud topeltmaksustamise kõrvaldamises kokkuleppele jõuda vastastikuse kokkuleppe menetluse raames artikli 4 lõikes 1 sätestatud ajavahemiku jooksul, esitab nõuandekomisjon arvamuse topeltmaksustamise kõrvaldamise kohta vastavalt artikli 13 lõikele 1. Muudatusettepanek 36 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 6 – lõige 4 – lõik 1 Kui nõuandekomisjon moodustatakse vastavalt lõikele 1, siis tuleb seda teha hiljemalt viiekümne kalendripäeva jooksul pärast artikli 3 lõikes 5 osutatud kuuekuulise ajavahemiku lõppemist. Kui nõuandekomisjon moodustatakse vastavalt lõikele 1, siis tuleb seda teha hiljemalt ühe kuu jooksul pärast artikli 3 lõikes 5 osutatud kolmekuulise ajavahemiku lõppemist. Muudatusettepanek 37 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 6 – lõige 4 – lõik 2 Kui nõuandekomisjon moodustatakse vastavalt lõikele 2, siis tuleb seda teha hiljemalt viiekümne kalendripäeva jooksul pärast artikli 4 lõikes 1 osutatud ajavahemiku lõppemist. Kui nõuandekomisjon moodustatakse vastavalt lõikele 2, siis tuleb seda teha hiljemalt ühe kuu jooksul pärast artikli 4 lõikes 1 osutatud ajavahemiku lõppemist. Muudatusettepanek 38 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 7 – lõige 1 – lõik 2 Kui liikmesriigi pädev asutus ei ole nimetanud vähemalt üht sõltumatut tunnustatud isikut ja tema asendusliiget, võib maksumaksja taotleda kõnealuse pädeva liikmesriigi kohtult sõltumatu isiku ja tema asendaja nimetamist artikli 8 lõikes 4 osutatud loetelust. Kui liikmesriigi pädev asutus ei ole nimetanud vähemalt üht sõltumatut tunnustatud isikut ja tema asendusliiget, võib maksumaksja taotleda kõnealuse pädeva liikmesriigi kohtult sõltumatu isiku ja tema asendaja nimetamist artikli 8 lõikes 4 osutatud loetelust kolme kuu jooksul. Muudatusettepanek 39 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 7 – lõige 1 – lõik 3 Kui ükski asjaomase liikmesriigi pädev asutus ei ole seda teinud, võib maksumaksja taotleda kõigi liikmesriikide pädevatelt kohtutelt kahe sõltumatu tunnustatud isiku nimetamist vastavalt teisele ja kolmandale lõigule. Sel viisil nimetatud sõltumatud tunnustatud isikud valivad esimehe, tõmmates loosi artikli 8 lõike 4 kohaselt esimeheks kvalifitseeruvate sõltumatute isikute loetelust. Kui ükski asjaomase liikmesriigi pädev asutus ei ole seda teinud, võib maksumaksja taotleda kõigi liikmesriikide pädevatelt kohtutelt kahe sõltumatu tunnustatud isiku nimetamist vastavalt artikli 8 lõike 4 teisele ja kolmandale lõigule. Komisjon teeb iga liikmesriigi pädevate kohtute andmed selgelt kättesaadavaks keskses teabepunktis oma veebisaidil kõigis liidu ametlikes keeltes. Sel viisil nimetatud sõltumatud tunnustatud isikud valivad esimehe, tõmmates loosi artikli 8 lõike 4 kohaselt esimeheks kvalifitseeruvate sõltumatute isikute loetelust. Muudatusettepanek 40 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 7 – lõige 2 2.  Taotluse sõltumatute isikute ja nende asendusliikmete nimetamiseks vastavalt lõikele 1 esitatakse liikmesriigi pädevale kohtule alles pärast artikli 6 lõikes 4 osutatud viiekümne päeva pikkuse ajavahemiku lõppu ja kahe nädala jooksul pärast kõnealuse ajavahemiku lõppu. 2.  Taotlus sõltumatute isikute ja nende asendusliikmete nimetamiseks vastavalt lõikele 1 esitatakse liikmesriigi pädevale kohtule alles pärast artikli 6 lõikes 4 osutatud ühe kuu pikkuse ajavahemiku lõppu ja kahe nädala jooksul pärast kõnealuse ajavahemiku lõppu. Muudatusettepanek 41 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 7 – lõige 3 3.  Pädev kohus võtab otsuse vastu vastavalt lõikele 1 ning teavitab sellest taotlejat. Pädeva kohtu poolt kohaldatav menetlus sõltumatute isikute nimetamiseks juhul, kui liikmesriigid ei ole neid nimetanud, on sama, mida kohaldatakse liikmesriigi õigusaktide kohaselt tsiviil- ja kaubandusarbitraaži puhul, kui kohtud nimetavad vahekohtunikud, kui pooled ei ole selles kokkuleppele jõudnud. Pädevad kohtud teavitavad ka pädevaid asutusi, kes algselt ei suutnud nõuandekomisjoni moodustada. Kui liikmesriigil on see õigus siseriikliku õiguse alusel olemas, võib ta kohtu otsuse edasi kaevata. Tagasilükkamise korral on taotlejal õigus kohtu otsus edasi kaevata vastavalt siseriiklikele menetlusnormidele. 3.  Pädev kohus võtab otsuse vastu vastavalt lõikele 1 ning teavitab sellest taotlejat ühe kuu jooksul. Pädeva kohtu poolt kohaldatav menetlus sõltumatute isikute nimetamiseks juhul, kui liikmesriigid ei ole neid nimetanud, on sama, mida kohaldatakse liikmesriigi õigusaktide kohaselt tsiviil- ja kaubandusarbitraaži puhul, kui kohtud nimetavad vahekohtunikud, kui pooled ei ole selles kokkuleppele jõudnud. Pädevad kohtud teavitavad ka pädevaid asutusi, kes algselt ei suutnud nõuandekomisjoni moodustada. Kui liikmesriigil on see õigus siseriikliku õiguse alusel olemas, võib ta kohtu otsuse edasi kaevata. Tagasilükkamise korral on taotlejal õigus kohtu otsus edasi kaevata vastavalt siseriiklikele menetlusnormidele. Muudatusettepanek 42 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 1 – lõik 1 – punkt c c)  üks või kaks sõltumatut tunnustatud isikut, kelle iga pädev asutus nimetab lõikes 4 osutatud isikute loetelust. c)  üks või kaks sõltumatut tunnustatud isikut, kelle iga pädev asutus nimetab lõikes 4 osutatud isikute loetelust, välja arvatud isikud, kelle esitab nende liikmesriik. Muudatusettepanek 43 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 1 – lõik 3 a (uus) Liikmesriigid võivad otsustada nimetada esimese lõigu punktis b osutatud esindajad alaliselt. Muudatusettepanek 44 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 3 – punkt b b)  nimetatud isikul on või on olnud suur osalus ühes või mitmes asjaomases maksumaksjas, või ta on või on olnud nende töötaja või nõustaja, b)  nimetatud isikul või tema sugulasel on või on olnud suur osalus ühes või mitmes asjaomases maksumaksjas, või ta on või on olnud nende töötaja või nõustaja, Muudatusettepanek 45 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 4 – lõik 2 Sõltumatud tunnustatud isikud peavad olema liikmesriigi kodanikud ja elama ELis. Nad peavad olema asjatundlikud ja sõltumatud. Sõltumatud tunnustatud isikud peavad olema liikmesriigi kodanikud ja elama ELis, eelistatavalt ametnikud ja riigiteenistujad, kes töötavad maksuõiguse valdkonnas, või halduskohtu liikmed. Nad peavad olema asjatundlikud, sõltumatud, erapooletud ja ausad. Muudatusettepanek 46 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 4 – lõik 3 Liikmesriigid teatavad komisjonile nende poolt nimetatud sõltumatute tunnustatud isikute nimed. Liikmesriigid võivad teatamisel täpsustada, kelle nende poolt nimetatud viiest isikust võib nimetada esimeheks. Samuti esitavad nad komisjonile täieliku ja ajakohase teabe nende kutsealase ja akadeemilise tausta, pädevuse, teadmiste ja huvide konfliktide kohta. Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata kõigist muudatustest sõltumatute isikute loetelus. Liikmesriigid teatavad komisjonile nende poolt nimetatud sõltumatute tunnustatud isikute nimed. Liikmesriigid täpsustavad teatamisel, kelle nende poolt nimetatud viiest isikust võib nimetada esimeheks. Samuti esitavad nad komisjonile täieliku ja ajakohase teabe nende kutsealase ja akadeemilise tausta, pädevuse, teadmiste ja huvide konfliktide kohta. Seda teavet ajakohastatakse, kui sõltumatute isikute elulookirjeldustes toimub muutusi. Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata kõigist muudatustest sõltumatute isikute loetelus. Muudatusettepanek 47 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 4 – lõik 3 a (uus) Komisjon kontrollib kolmandas lõigus osutatud teavet sõltumatute tunnustatud isikute kohta, kelle liikmesriigid on nimetanud. Kontroll viiakse läbi kolme kuu jooksul alates liikmesriigilt teabe saamisest. Kui komisjonil on nimetatud isikute sõltumatuse suhtes kahtlusi, võib ta paluda liikmesriigil esitada lisateavet ja kui kahtlus püsib, võib ta paluda liikmesriigil isiku loetelust kustutada ja nimetada kellegi teise. Muudatusettepanek 48 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 4 – lõik 3 b (uus) Sõltumatute tunnustatud isikute loetelu on avalikult kättesaadav. Muudatusettepanek 49 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 9 – lõige 1 1.  Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võivad kokku leppida nõuandekomisjoni asemel alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni moodustamises, et esitada topeltmaksustamise kõrvaldamist käsitlev arvamus vastavalt artiklile 13. 1.  Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võivad kokku leppida nõuandekomisjoni asemel alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni moodustamises, et esitada topeltmaksustamise kõrvaldamist käsitlev arvamus vastavalt artiklile 13. Alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni kasutamine jääb siiski võimalikult erandlikuks. Muudatusettepanek 50 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 9 – lõige 2 2.  Alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon võib oma koosseisu ja struktuuri osas erineda nõuandekomisjonist ning kohaldada vaidluse lahendamiseks lepitamist, vahendamist, eksperdiarvamuste esitamist, hindamist ning muid vaidluste lahendamise menetlusi ja tehnikaid. 2.  Alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon võib oma koosseisu ja struktuuri osas erineda nõuandekomisjonist ning kohaldada vaidluse lahendamiseks lepitamist, vahendamist, eksperdiarvamuste esitamist, hindamist ning muid tulemuslikke ja tunnustatud vaidluste lahendamise menetlusi ja tehnikaid. Muudatusettepanek 51 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 9 – lõige 4 4.  Alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni suhtes kohaldatakse artikleid 11–15, välja arvatud artikli 13 lõikes 3 sätestatud häälteenamuse nõuet. Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võivad alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni töökorras kokku leppida teistsugustes häälteenamust käsitlevates eeskirjades. 4.  Alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni suhtes kohaldatakse artikleid 11–15, välja arvatud artikli 13 lõikes 3 sätestatud häälteenamuse nõuet. Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võivad alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni töökorras kokku leppida teistsugustes häälteenamust käsitlevates eeskirjades, tingimusel et on tagatud nimetatud isikute sõltumatus vaidluste lahendamiseks ja igasuguse huvide konflikti puudumine. Muudatusettepanek 52 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 10 – lõige 1 – sissejuhatav osa Liikmesriigid näevad ette, et artikli 6 lõikes 4 sätestatud viiekümne kalendripäeva pikkuse ajavahemiku jooksul edastab iga asjaomase liikmesriigi pädev asutus maksumaksjale järgmise: Liikmesriigid näevad ette, et artikli 6 lõikes 4 sätestatud ühe kuu pikkuse ajavahemiku jooksul edastab iga asjaomase liikmesriigi pädev asutus maksumaksjale järgmise: Muudatusettepanek 53 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 10 – lõige 1 – lõik 2 Esimese lõigu punktis b osutatud kuupäev määratakse kindlaks mitte hiljem kui kuus kuud pärast nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni moodustamist. Esimese lõigu punktis b osutatud kuupäev määratakse kindlaks mitte hiljem kui kolm kuud pärast nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni moodustamist. Muudatusettepanek 54 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 10 – lõige 3 3.  Maksumaksjale töökorrast teavitamata jätmisel või teabe ebatäielikkuse korral näevad liikmesriigid ette, et sõltumatud isikud ja esimees täiendavad töökorda vastavalt II lisale ja saadavad selle maksumaksjale kahe nädala jooksul alates artikli 6 lõikes 4 osutatud viiekümne kalendripäevase tähtaja lõppemise kuupäevast. Kui sõltumatud isikud ja esimees ei jõua töökorras kokkuleppele või ei teavita sellest maksumaksjaid, võib maksumaksja pöörduda oma elu- või asukohariigi pädeva kohtu poole, et tehtaks kõik õiguslikud järeldused ja rakendataks töökord. 3.  Maksumaksjale töökorrast teavitamata jätmisel või teabe ebatäielikkuse korral näevad liikmesriigid ette, et sõltumatud isikud ja esimees täiendavad töökorda vastavalt II lisale ja saadavad selle maksumaksjale kahe nädala jooksul alates artikli 6 lõikes 4 osutatud ühekuulise tähtaja lõppemise kuupäevast. Kui sõltumatud isikud ja esimees ei jõua töökorras kokkuleppele või ei teavita sellest maksumaksjaid, võib maksumaksja pöörduda oma elu- või asukohariigi pädeva kohtu poole, et tehtaks kõik õiguslikud järeldused ja rakendataks töökord. Muudatusettepanek 55 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 12 – lõige 1 – sissejuhatav osa 1.  Artiklis 6 osutatud menetluse läbiviimiseks võib/võivad asjaomane/asjaomased maksumaksja(d) esitada nõuandekomisjonile või alternatiivsele vaidluste lahendamise komisjonile kogu teabe ja kõik tõendid või dokumendid, mis võivad otsuse seisukohast tähtsust omada. Maksumaksja(d) ja asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused esitavad nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni taotlusel mis tahes teabe, tõendid ja dokumendid. Sellise liikmesriigi pädevad asutused võivad aga keelduda nõuandekomisjonile teabe esitamisest järgmistel juhtudel: 1.  Artiklis 6 osutatud menetluse läbiviimiseks esitab/esitavad asjaomane/asjaomased maksumaksja(d) nõuandekomisjonile või alternatiivsele vaidluste lahendamise komisjonile kogu teabe ja kõik tõendid või dokumendid, mis võivad otsuse seisukohast tähtsust omada. Maksumaksja(d) ja asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused esitavad nõuandekomisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni taotlusel mis tahes teabe, tõendid ja dokumendid. Sellise liikmesriigi pädevad asutused võivad aga keelduda nõuandekomisjonile teabe esitamisest järgmistel juhtudel: Muudatusettepanek 56 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 13 – lõige 1 1.  Nõuandekomisjoni või alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon esitab asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele oma arvamuse hiljemalt kuus kuud pärast selle moodustamist. 1.  Nõuandekomisjon või alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon esitab asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele oma arvamuse hiljemalt kolm kuud pärast selle moodustamist. Muudatusettepanek 57 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 13 – lõige 2 2.  Nõuandekomisjon või alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon võtab oma arvamuse koostamisel arvesse kohaldatavaid siseriiklikke õigusnorme ja topeltmaksustamise vältimise lepinguid. Kui asjaomaste liikmesriikide vahel ei ole sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingut ega kokkulepet, võib nõuandekomisjon või alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon oma arvamuse koostamisel tugineda rahvusvahelistele maksutavadele, näiteks kõige ajakohasemale OECD näidislepingule. 2.  Nõuandekomisjon või alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon võtab oma arvamuse koostamisel arvesse kohaldatavaid siseriiklikke õigusnorme ja topeltmaksustamise vältimise lepinguid. Kui asjaomaste liikmesriikide vahel ei ole sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingut ega kokkulepet, võib nõuandekomisjon või alternatiivne vaidluste lahendamise komisjon oma arvamuse koostamisel tugineda rahvusvahelistele maksutavadele, näiteks kõige ajakohasemale OECD näidislepingule ja kõige ajakohasemale ÜRO topeltmaksustamise vältimise näidiskonventsioonile. Muudatusettepanek 58 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 14 – lõige 1 1.  Pädevad asutused lepivad topeltmaksustamise kõrvaldamises kokku kuue kuu jooksul alates nõuandva komisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni arvamuse avaldamisest. 1.  Pädevad asutused lepivad topeltmaksustamise kõrvaldamises kokku kolme kuu jooksul alates nõuandva komisjoni või alternatiivse vaidluste lahendamise komisjoni arvamuse avaldamisest. Muudatusettepanek 59 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 14 – lõige 3 3.  Liikmesriigid näevad ette, et iga pädev asutus edastab topeltmaksustamise kõrvaldamise lõpliku otsuse maksumaksjatele kolmekümne kalendripäeva jooksul alates selle vastuvõtmisest. Kui maksumaksjatele ei teatata otsusest kolmekümne kalendripäeva jooksul, võivad nad esitada kaebuse oma elu- või asukohaliikmesriigis vastavalt selles liikmesriigis kehtivatele õigusaktidele. 3.  Liikmesriigid näevad ette, et iga pädev asutus edastab topeltmaksustamise kõrvaldamise lõpliku otsuse maksumaksjatele kolmekümne kalendripäeva jooksul alates selle vastuvõtmisest. Kui maksumaksjale ei teatata sellest otsusest kolmekümne kalendripäeva jooksul, võib asjaomane maksumaksja esitada kaebuse oma elu- või asukohaliikmesriigis vastavalt selles liikmesriigis kehtivatele õigusaktidele. Muudatusettepanek 60 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 15 – lõige 2 2.  Vaidluse lahendamise algatamine vastastikuse kokkuleppe menetluses või vaidluse lahendamise menetluses ei takista liikmesriiki samas küsimuses algatamast või jätkamast kohtumenetlust või menetlust haldus- või kriminaalkaristuste määramiseks. 2.  Vaidluse lahendamise algatamine vastastikuse kokkuleppe menetluses või vaidluse lahendamise menetluses takistab liikmesriiki samas küsimuses algatamast või jätkamast kohtumenetlust või menetlust haldus- või kriminaalkaristuste määramiseks. Muudatusettepanek 61 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 15 – lõige 3 – punkt a a)  artikli 3 lõikes 5 osutatud kuus kuud; a)  artikli 3 lõikes 5 osutatud kolm kuud; Muudatusettepanek 62 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 15 – lõige 3 – punkt b b)  artikli 4 lõikes 1 osutatud kaks aastat. b)  artikli 4 lõikes 1 osutatud üks aasta. Muudatusettepanek 63 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 15 – lõige 6 6.  Erandina artiklist 6 võivad asjaomased liikmesriigid keelduda võimaldamast vaidluste lahendamise menetluse algatamist maksupettuste, tahtliku tegevusetuse ja raske hooletuse korral. 6.  Erandina artiklist 6 võivad asjaomased liikmesriigid keelduda võimaldamast samas küsimuses vaidluste lahendamise menetluse algatamist maksupettuste (mille kohta on tehtud õiguslikult kehtiv otsus kriminaal- või haldusmenetluses), tahtliku tegevusetuse ja raske hooletuse korral. Muudatusettepanek 64 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 2 2.  Pädevad asutused avaldavad artiklis 14 osutatud lõpliku otsuse kõigi asjaomaste maksumaksjate nõusolekul. 2.  Pädevad asutused avaldavad artiklis 14 osutatud lõpliku otsuse tervikuna. Kuid kui mõni maksumaksjatest väidab, et otsuse mõned konkreetsed punktid kujutavad endast tundlikku kaubandus-, tööstus- või kutsealast teavet, võtavad pädevad asutused neid väiteid arvesse ja avaldavad otsusest nii palju kui võimalik, kustutades tundlikud osad. Kaitstes maksumaksjate põhiseadusest tulenevaid õigusi, eriti mis puudutab teavet, mille avaldamine teeks selgelt ja ilmselt konkurentidele avalikuks tööstus- ja tundliku äriteabe, püüavad pädevad asutused tagada maksimaalse võimaliku läbipaistvuse lõpliku otsuse avaldamise teel. Muudatusettepanek 65 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 3 – lõik 1 Kui asjaomane maksumaksja ei nõustu lõpliku otsuse tervikuna avaldamisega, avaldavad pädevad asutused lõpliku otsuse kokkuvõtte, milles on esitatud järgmine: valdkond ja teema, kuupäev, asjaomased maksustamisperioodid, õiguslik alus, tegevusvaldkond, lõpliku lahenduse lühike kirjeldus. välja jäetud Muudatusettepanek 67 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 4 4.  Komisjon kehtestab rakendusaktidega lõigetes 2 ja 3 osutatud teabe edastamise tüüpvormid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 18 lõikes 2 osutatud menetlusega. 4.  Komisjon kehtestab rakendusaktidega lõikes 2 osutatud teabe edastamise tüüpvormid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 18 lõikes 2 osutatud menetlusega. Muudatusettepanek 68 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 5 5.  Pädevad asutused edastavad avaldatava teabe vastavalt lõikele 3 viivitamatult komisjonile. 5.  Pädevad asutused edastavad avaldatava teabe vastavalt lõikele 3 viivitamatult komisjonile. Komisjon teeb selle teabe üldkasutatavas andmevormingus kättesaadavaks keskselt hallataval veebilehel. Muudatusettepanek 69 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 17 – lõige 1 1.  Komisjon teeb internetis kättesaadavaks ja ajakohastab artikli 8 lõikes 4 osutatud tunnustatud sõltumatute isikute loetelu, märkides ära, kelle neist isikutest võib nimetada esimeheks. Nimetatud loetelu sisaldab ainult nende isikute nimesid. 1.  Komisjon teeb internetis avatud andmete vormingus kättesaadavaks ja ajakohastab artikli 8 lõikes 4 osutatud tunnustatud sõltumatute isikute loetelu, märkides ära, kelle neist isikutest võib nimetada esimeheks. Nimetatud loetelu sisaldab nende isikute nimesid, liikmesusteavet ja elulookirjeldusi ning teavet nende kvalifikatsiooni ja praktilise kogemuse kohta ning lisatakse ka deklaratsioonid võimalike huvide konfliktide kohta. Muudatusettepanek 70 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 21 a (uus) Artikkel 21a Läbivaatamine … [kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist] alustab komisjon avalike konsultatsioonide ja pädevate asutustega läbi viidud arutelude põhjal käesoleva direktiivi kohaldamise ja kohaldamisala läbivaatamist. Samuti analüüsib komisjon, kas alalist laadi nõuandekomitee („alaline nõuandekomisjon“) suurendaks veelgi vaidluste lahendamise menetluste tulemuslikkust ja tõhusust. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis sisaldab vajaduse korral õigusakti muutmise ettepanekut. Muudatusettepanek 71 Ettepanek võtta vastu direktiiv I lisa – jaotis 5 – rida 2 a (uus) Gewerbesteuer Muudatusettepanek 72 Ettepanek võtta vastu direktiiv I lisa – jaotis 12 – rida 2 a (uus) Imposta regionale sulle attività produttive

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0408. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0310. (3) EÜT L 225, 20.8.1990, lk 10.

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon ELi kestliku arengu meetmete kohta (2017/2009(INI))

P8_TA(2017)0315 A8-0239/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO resolutsiooni, mis käsitleb kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“ ja mis võeti vastu 25. septembril 2015. aastal New Yorgis toimunud ÜRO kestliku arengu tippkohtumisel(1),

–  võttes arvesse 12. detsembril 2015. aastal Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) vastu võetud kokkulepet (Pariisi kokkulepe),

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artikli 3 lõikeid 3 ja 5,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artiklit 7, milles kinnitatakse, et EL „tagab erinevate poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki oma eesmärke“, ning ELi toimimise leping artiklit 11,

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2016. aasta teatist „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud. Euroopa tegevus jätkusuutlikkuse tagamiseks“ (COM(2016)0739),

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille EL ratifitseeris 2011. aasta jaanuaris,

–  võttes arvesse liidu üldist keskkonnaalast tegevusprogrammi aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“(2),

–   võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti aruannet nr 30/2016: keskkonnanäitajate aruanne 2016,

–  võttes arvesse oma 12. mai 2016. aasta resolutsiooni säästva arengu tegevuskava 2030 järelmeetmete ja läbivaatamise kohta(3),

–   võttes arvesse komisjoni Euroopa Poliitilise Strateegia Keskuse 20. juuli 2016. aasta strateegilist märgukirja „Sustainability Now! A European Vision for Sustainability“(4),

–  võttes arvesse ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegiat aastani 2020(5), selle vahehinnangut(6) ning Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2016. aasta resolutsiooni vahehinnangu kohta(7),

–   võttes arvesse ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) rahvusvahelise ressursside töörühma aruandeid: „Policy Coherence of the Sustainable Development Goals“ (2015), „Global Material Flows and Resource Productivity“ (2016) ja „Resource Efficiency: Potential and Economic Implications“ (2017),

–   võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. novembri 2016. aasta ühisteatist „Rahvusvaheline ookeanide majandamine: meie ookeanide tulevikku hõlmav kava“ (JOIN(2016)0049),

–   võttes arvesse Quitos toimunud Habitat III konverentsil 20. oktoobril 2016. aastal vastu võetud uut linnade tegevuskava käsitlevat kokkulepet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning arengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ja kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A8‑0239/2017),

A.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on vastu võtnud kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, sealhulgas kestliku arengu eesmärgid;

B.  arvestades, et ÜRO 17 kestliku arengu eesmärki kujutavad endast kava parema ühiskonna ja maailma loomiseks praktiliste ja mõõdetavate meetmete kaudu; need eesmärgid hõlmavad mitmeid küsimusi, sealhulgas parema ja võrdsema tervishoiu, kodanike suurema heaolu, parema hariduse ja suurema üldise jõukuse saavutamine, kliimamuutuste vastased meetmed ning keskkonnahoid tulevaste põlvkondade jaoks, ning neid eesmärke tuleks liidu kõigis tegevusvaldkondades alati horisontaalselt arvesse võtta;

C.  arvestades, et tulevane majanduskasv on võimalik ainult planeedi ressursside piire täielikult arvesse võttes, et tagada kõigile väärikas elu;

D.  arvestades, et kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 võib osutuda murranguliseks ning sellega seatakse üldised, ambitsioonikad, terviklikud, jagamatud ja omavahel seotud eesmärgid, et kaotada vaesus, võidelda diskrimineerimise vastu, edendada jõukust, keskkonnaalast vastutust, sotsiaalset kaasatust ja inimõiguste austamist ning tugevdada rahu ja julgeolekut; arvestades, et need eesmärgid nõuavad kohest tegevust, et need täielikult ja tõhusalt ellu viia;

E.  arvestades, et komisjon ei ole veel koostanud kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamise põhjalikku strateegiat, mis hõlmab sise- ja välispoliitika valdkondi ja üksikasjalikku ajakava kuni 2030. aastani, nagu Euroopa Parlament nõudis oma 12. mai 2016. aasta resolutsioonis tegevuskava järelmeetmete ja läbivaatamise kohta, samuti ei ole komisjon täielikult ära kasutanud oma riiklikul tasandil võetud meetmete üldise koordineerija rolli; arvestades, et tõhus rakendamisstrateegia ning järelevalve- ja läbivaatamismehhanism on kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks otsustava tähtsusega;

F.  arvestades, et 17 kestliku arengu eesmärgi ja 169 alameesmärgi raames käsitletakse kõiki liidu poliitika aspekte;

G.  arvestades, et paljud kestliku arengu eesmärgid puudutavad otseselt nii ELi kui ka riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste pädevusi ning seetõttu on nende elluviimiseks vaja tõelist mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi, millesse on aktiivselt ja ulatuslikult kaasatud kodanikuühiskond;

H.  arvestades, et kliimamuutused ei ole eraldiseisev keskkonnaprobleem, vaid ÜRO andmetel üks meie aja raskemaid probleeme(8), kujutades kestlikule arengule tõsist ohtu, ning kliimamuutuste ulatuslik enneolematu mõju seab vaeseimad ja kõige kaitsetumad elanikkonnarühmad ebaproportsionaalselt suure surve alla ja suurendab ebavõrdsust riikide vahel ja riikide sees; arvestades, et kiireloomuliste meetmete võtmine kliimamuutustega võitlemiseks on lahutamatult seotud kestliku arengu eesmärkide eduka elluviimisega;

I.  arvestades, et strateegia „Euroopa 2020“ kliimamuutuste ja energiasäästvusega seotud eesmärgid on vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20 %, täita 20 % ELi energianõudlusest taastuvate energiaallikatega ja suurendada energiatõhusust 20 %; arvestades, et EL on võtnud kohustuse vähendada aastaks 2030 vähemalt 40 % oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2005. aasta tasemega võrreldes, rakendades Pariisi kokkuleppe kohast survestamise mehhanismi; arvestades, et parlament on nõudnud siduvat eesmärki saavutada 2030. aastaks 40 % energiatõhusus ning siduvat eesmärki saavutada vähemalt 30 % taastuvate energiaallikate osakaal, ning rõhutab, et neid eesmärke tuleks ellu viia individuaalsete riiklike eesmärkide kaudu;

J.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on kõik Pariisi kokkuleppe osapooled ja neil on seetõttu kohustus teha koostööd teiste riikidega, et hoida globaalset soojenemist märgatavalt alla 2 °C, ja teha jõupingutusi selle täiendavaks piiramiseks 1,5 °C‑ni ning püüda piirata sellega kliimamuutuste suurimaid ohte, mis õõnestavad suutlikkust saavutada kestlik areng;

K.  arvestades, et eluterve mere- ja ookeanikeskkond on äärmiselt tähtis rikkaliku bioloogilise mitmekesisuse toetamiseks ning tagab toiduga kindlustatuse ja jätkusuutlikud elatusvahendid;

L.  arvestades, et seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi kohaselt peab komisjon hindama liidu toidu- ja mittetoidukaupade tarbimise globaalset keskkonnamõju;

M.  arvestades, et kestliku arengu tegevuskava praeguse ja tulevase tulemuslikkuse hindamine Euroopas ei tohiks hõlmata ainult praegust edu, vaid peaks käsitlema ka tulevasi jõupingutusi ja kavasid, ning ühtlasi peaks see põhinema ELi poliitika ja kestliku arengu eesmärkide vahelise lõhe põhjalikul hindamisel, mis peaks hõlmama ka valdkondi, milles EL ei täida kestliku arengu eesmärke, praeguse poliitika puudulikku rakendamist ja võimalikke vastuolusid poliitikavaldkondade vahel;

N.  arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti hinnangul on väga tõenäoline, et keskkonnaalase tegevusprogrammi 30 prioriteetsest eesmärgist 11 ei saavutata 2020. aastaks seatud tähtajaks;

O.  arvestades, et kestliku arengu eesmärkide rahastamine on suur väljakutse, mis eeldab tugevat ja ülemaailmset partnerlust ning kõigi erinevate rahastamisviiside (riigisisestest ja rahvusvahelistest vahenditest, avaliku ja erasektori vahenditest ning innovaatilistest rahastamisallikatest), samuti mitterahaliste vahendite kasutamist; arvestades, et erasektori vahenditest rahastamine võib avaliku sektori vahenditest rahastamist täiendada, kuid mitte asendada;

P.  arvestades, et siseriiklike vahendite tõhus kasutuselevõtt on asendamatu tegur selleks, et saavutada kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärgid; arvestades, et ettevõtete maksudest kõrvalehoidumine ja maksustamise vältimine mõjutab eriti arengumaid;

Q.  arvestades, et kestliku arengu edendamine nõuab vastupanuvõimet, mida tuleks soodustada mitmekülgse lähenemisviisiga ELi välistegevusele ja poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtte järgimisega; arvestades, et liikmesriikide ja ELi poliitikal on arengumaadele nii kavatsetud kui ka ettekavatsemata mõju ning kestliku arengu eesmärgid kujutavad endast ainulaadset võimalust sidusama ja õiglasema poliitika kujundamiseks arengumaade suhtes;

R.  arvestades, et rahvusvaheline kaubandus võib olla võimas majanduskasvu ja arengut tagant tõukav jõud ning suur osa ELi impordist on pärit arengumaadest; arvestades, et kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 tunnustatakse kaubandust kestliku arengu eesmärkide saavutamise vahendina;

S.  arvestades, et rändeprobleemi ja maailma suureneva rahvastiku vajadustega tegelemine on kestliku arengu saavutamiseks otsustavalt tähtis; arvestades, et kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 rõhutatakse rände potentsiaali arengu hoogustajana; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 208 on vaesuse kaotamine seatud ELi arengupoliitika esmaseks eesmärgiks;

1.  võtab teadmiseks komisjoni teatise, mis käsitleb Euroopa tegevust jätkusuutlikkuse tagamiseks ja milles kaardistatakse Euroopa tasandil olemasolevad poliitikaalgatused ja vahendid ning mis kujutab endast vastust kestliku arengu tegevuskavale 2030; rõhutab siiski, et vaja on teostada kõigis sektorites olemasolevate kõigi ELi poliitikameetmete ja õigusaktide terviklik hindamine, mis hõlmab poliitikas esinevaid lünki ja suundumusi, vastuolusid ja rakendamise puudujääke ning võimalikke kaasnevaid hüvesid ja koostoimeid; toonitab, et selle hindamise jaoks on vaja nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil kooskõlastatud tegevust; palub seetõttu komisjonil, nõukogul kõigis oma koosseisudes ning ELi ametitel ja organitel tegeleda sellega viivitamata;

2.  juhib tähelepanu asjaolule, et kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärk on saavutada kõigi suurem heaolu ning kestliku arengu kolm võrdset sammast, st sotsiaalne, keskkonnaalane ja majanduslik areng, on kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks väga olulised; rõhutab, et kestlik areng on liidu üks põhieesmärk, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 3 lõikes 3, ning peaks olema keskse tähtsusega Euroopa tuleviku teemalises arutelus;

3.  väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle integreerida kestliku arengu eesmärgid kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ja algatustesse, lähtudes kõikehõlmavuse ja integratsiooni põhimõtetest; kutsub komisjoni üles töötama viivitamata välja tervikliku lühiajalise, keskpika ja pikaajalise sidusa, kooskõlastatud ja üldise raamstrateegia 17 kestliku arengu eesmärgi ja nende 169 sihi elluviimise kohta ELis, arvestades eri kestliku arengu eesmärkide omavahelisi seoseid ja samaväärsust, rakendades mitmetasandilise valitsemise ja valdkondadevahelist lähenemisviisi; toonitab lisaks vajadust integreerida kestliku arengu tegevuskava 2030 kõik aspektid Euroopa poolaastasse ja tagada parlamendi täielik kaasatus sellesse protsessi; palub esimesel asepresidendil, kellel on valdkondadeülene vastutus kestliku arengu küsimuses, võtta selles juhtrolli; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid on võtnud kohustuse viia kõik kestliku arengu eesmärgid ja sihid täielikult ellu, nii teos kui sõnas;

4.  tuletab meelde, kui oluline on 2030. aastani ulatuva kestliku arengu tegevuskava aluspõhimõte, et kedagi ei tohi kõrvale jätta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma jõulisi meetmeid, et tegeleda ebavõrdsusega riikide sees ja nende vahel, kuna ebavõrdsus võimendab muid üleilmseid probleeme ja takistab kestlikku arengut; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama oma poliitikas teadusuuringuid ja andmete lahtikirjutatust, tagamaks et kõige kaitsetumad ja tõrjutumad on kaasatud ja esmatähtsal kohal;

5.  väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle integreerida kestliku arengu eesmärgid oma parema õigusloome tegevuskavasse ning toonitab parema õigusloome vahendite strateegilise kasutamise võimalusi, et hinnata ELi poliitikavaldkondade sidusust kestliku arengu tegevuskavaga 2030; kutsub komisjoni üles kehtestama kestliku arengu eesmärke käsitlev kontroll kõigile uutele poliitikameetmetele ja õigusaktidele ning tagama kestliku arengu eesmärkide elluviimisel täielik poliitikavaldkondade sidusus, edendades samas koostoimeid, saavutades kaasnevaid hüvesid ja vältides kompromisside tegemist nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil; toonitab, et kestlik areng peab moodustama mõjuhindamiste üldise raamistiku lahutamatu osa, selle asemel, et käsitleda seda eraldi mõjuhindamise raames, nagu see on praegu ette nähtud komisjoni parema õigusloome töövahendite kohaselt; nõuab, et täiustataks vahendeid, mis on mõeldud keskpikkade ja pikaajaliste keskkonnaalaste tulemuste mõõtmiseks ja kvantifitseerimiseks mõjuhindamistes; kutsub lisaks komisjoni üles tagama, et õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi kohaselt teostatavate hindamiste ja toimivuskontrollide raames hinnataks, kas teatavad poliitikameetmed või õigusaktid aitavad kaasa kestliku arengu eesmärkide kõikehõlmavale elluviimisele või tegelikult takistavad seda; nõuab, et valitsemise tasand, millel eesmärgid tuleks ellu viia, määrataks selgelt kindlaks ja seda eristataks, ning rõhutab samas, et austada tuleks subsidiaarsuse põhimõtet; nõuab, et liikmesriigid, kes veel ei ole kehtestanud selgeid ja sidusaid kestliku arengu meetmeid siseriiklikul ning vajaduse korral piirkondlikul või kohalikul tasandil, kehtestaksid need; rõhutab, et ühtlustatud vormi tagamiseks peaks komisjon andma selle protsessi puhul suuniseid;

6.  rõhutab, et seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm on iseenesest oluline vahend kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks, kuigi mõnes sektoris võetud meetmed ei ole nende eesmärkide täitmise tagamiseks piisavad; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kõik vajalikud meetmed, et täielikult rakendada seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm, lisada seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi hindamisse hinnang selle kohta, millisel määral vastavad programmi eesmärgid kestliku arengu eesmärkidele, ja tulemusi arvesse võttes esitama soovituse järgmise programmi jaoks; kutsub komisjoni üles esitama õigeaegselt 2020. aastale järgneva perioodi liidu keskkonnaalast tegevusprogrammi, nagu on ette nähtud ELi toimimise lepingu artikli 192 lõikes 3, sest selline programm aitab kaasa kestliku arengu eesmärkide saavutamisele;

7.  nõuab tungivalt, et komisjon järgiks Rio deklaratsioonis, 2030. aastani ulatuvas kestliku arengu tegevuskavas, 2002. aasta Johannesburgi rakenduskavas ning ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsi Rio+20 lõppdokumendis kokku lepitud valitsemistava käsitlevat tegevuskava;

8.  on seisukohal, et komisjon peaks ergutama liikmesriike edendama kestliku arengu nõukogude loomist või tõhustamist siseriiklikul, sh kohalikul tasandil; ning soodustama kodanikuühiskonna ja teiste asjakohaste sidusrühmade osalemist ja tegelikku kaasamist asjaomastel rahvusvahelistel foorumitel ning edendama sellega seoses läbipaistvust ja avalikkuse laialdast osalust ja partnerlusi kestliku arengu rakendamiseks;

9.  tunnistab, et kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks nõutakse ELilt, liikmesriikidelt, kohalikelt ja piirkondlikkelt ametiasutuselt, kodanikuühiskonnalt, kodanikelt, ettevõtjatelt ja kolmandatelt partneritelt mitut sidusrühma hõlmavat tegevust; kutsub komisjoni üles tagama, et teatises osutatud mitmeid sidusrühmi ühendavast platvormist saab parima tava mudel, et hõlbustada kestliku arengu tegevuskava 2030 kavandamist, rakendamist, järelevalvet ja läbivaatamist; rõhutab, et platvorm peaks koondama erinevate oluliste sektorite eksperditeadmised, ergutama innovatsiooni ja aitama tagada tihedaid sidemeid sidusrühmadega, soodustades kestliku arengu alt ülespoole edendamist; rõhutab lisaks, et platvorm peaks olema palju laiema ulatusega kui vastastikuse õppe platvorm ning võimaldama sidusrühmi tegelikult kaasata kestliku arengu eesmärkide elluviimise kavandamisse ja järelevalvesse; kutsub komisjoni üles edendama koostoimeid teiste seotud platvormidega, nagu REFITi platvorm, ringmajanduse platvorm, kõrgetasemeline konkurentsivõime ja majanduskasvu töörühm ning jätkusuutliku rahastamise kõrgetasemeline eksperdirühm, ning andma parlamendile ja nõukogule aru sellest, kuidas platvormi soovituste asjus järelmeetmeid võetakse;

10.  kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi kestliku arengu eesmärkide haldamise hõlbustamiseks, et tagada järgmine:

palub komisjonil seetõttu tagada, et mitmeid sidusrühmi ühendav platvorm mitte ainult ei koonda kestliku arengu eesmärke käsitlevaid praktilisi teadmisi, vaid aitab kaasa ka nende levitamisele, samuti palub komisjonil tagada, et platvorm mõjutab poliitilist tegevuskava; palub sellega seoses, et komisjon looks parlamendi ja nõukogu osalusel mitmeid sidusrühmi ühendava platvormi, millega kaasatakse osalejaid paljudest eri valdkondadest; vähemalt 30 sidusrühmast koosnev foorum peaks hõlmama ettevõtete ja tööstuse, tarbijarühmade, ametiühingute, sotsiaalvaldkonna vabaühenduste, keskkonna ja kliimavaldkonna vabaühenduste, arengukoostöö valdkonna vabaühenduste ning kohalike omavalitsuste ja linnade esindajaid; kohtumised peaksid olema avatud võimalikult paljudele osalejatele ja neid peaks olema võimalik laiendada, kui aja jooksul huvi kasvab; kord kvartalis toimuvatel kohtumistel tuleks platvormil teha kindlaks asjaolud, mis takistavad kestliku arengu eesmärkide saavutamist; parlament peaks kaaluma kestliku arengu eesmärkide töörühma loomist, et tagada parlamendis selle teema horisontaalne käsitlemine; see foorum hõlmama parlamendiliikmeid võimalikult paljudest komisjonidest; komisjon ja parlament peaksid mõlemad aktiivselt osalema mitmeid sidusrühmi ühendava platvormi kohtumistel; komisjon peaks teavitama platvormi igal aastal oma edasistest plaanidest kestliku arengu eesmärkide elluviimisele kaasa aitamisel ning esitama enne juunis/juulis toimuvaid ÜRO kestliku arengu kõrgetasemelisi kohtumisi kestliku arengu eesmärkide elluviimise parimate tavade kohta dokumendi, mis on kättesaadav kõigil tasanditel kõigis liikmesriikides; Regioonide Komitee peaks toimima sillana kohalikul ja riigi tasandil osalejate vahel;

11.  väljendab heameelt selle üle, et kestliku arengu eesmärkide rahastamiseks eraldatakse üha rohkem institutsioonilist ja erakapitali, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama ELi institutsiooniliste kulutuste jaoks välja kestliku arengu kriteeriumid, tegema kindlaks kestliku arengu investeeringute võimalikud regulatiivsed tõkked ja stiimulid ning uurima avaliku ja erasektori investeeringute koondamise ja kooskõlastamise võimalusi;

12.  väljendab heameelt keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise võimaliku panuse üle kestliku arengu eesmärkide saavutamisse õigustiku parema rakendamise kaudu liikmesriikides; hoiatab siiski, et seda läbivaatamist ei tohiks pidada muid vahendeid, nagu rikkumismenetlusi asendavaks vahendiks;

13.  nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja tõhusad järelevalve-, seire- ja läbivaatamismehhanismid kestliku arengu eesmärkide ja kestliku arengu tegevuskava 2030 elluviimiseks ja integreerimiseks, ning kutsub komisjon üles kehtestama koostöös Eurostatiga konkreetsed edunäitajad kestliku arengu eesmärkide ELi-siseseks kohaldamiseks; nõuab, et komisjon esitaks igal aastal aruande ELi edu kohta kestliku arengu eesmärkide elluviimisel; juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni peaks liikmesriike toetama nende aruannete sidususe tagamiseks; nõuab, et parlament kaasataks protsessi partnerina, eelkõige teise, 2020. aasta järgsesse töösuunda, ning nõuab, et parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel toimuks igal aastal dialoog ja aruandlus, mille kohta koostatakse aruanne; nõuab, et tulemused oleksid läbipaistvad ja selgesti mõistetavad ning edastatavad mitmetele erinevatele sihtrühmadele; toonitab, kui oluline on läbipaistvus ja demokraatlik aruandekohustus kestliku arengu tegevuskava 2030 järelevalve puhul, ning rõhutab kaasseadusandjate rolli selles protsessis; on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artikli 295 kohase siduva institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimine oleks sobiv koostöökorraldus selles valdkonnas;

14.  tuletab meelde, et liikmesriigid peavad andma ÜRO‑le aru oma edusammudest kestliku arengu eesmärkide osas; rõhutab, et need liikmesriikide aruanded tuleks koostada koostöös pädevate kohalike ja piirkondlike omavalitsustega; rõhutab, et liikmesriikides, kus on föderaalsed või detsentraliseeritud valitsustasandid, on vajalik täpsustada konkreetsed ülesanded ja kohustused kõikidel delegeeritud valitsemistasanditel kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks;

15.  kutsub komisjoni üles edendama jätkusuutlikke ülemaailmseid väärtusahelaid koos nõuetekohase hoolsuse süsteemide kehtestamisega äriühingutele, pöörates tähelepanu kogu tarneahelale, kuna see ergutaks ettevõtteid investeerima vastutustundlikumalt ja stimuleeriks kestlikkust käsitlevate peatükkide tõhusamat rakendamist vabakaubanduslepingutes, sh sellistes valdkondades nagu korruptsioonivastane võitlus, läbipaistvus, võitlus maksustamise vältimise vastu ja vastutustundlik äritegevus;

16.  leiab, et Euroopa tulevikuvisioonis tuleks käsitleda kestliku arengu eesmärke kui juhtpõhimõtet ning sellega peaksid liikmesriigid liikuma kestlike majandusmudelite suunas, ning seepärast tuleks komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valge raamatuga (COM(2017)2025) käivitatud aruteludes keskenduda ELi rollile säästva arengu saavutamisel, kui majanduskasvu kontekstis on vaja panna rohkem rõhku ketslikkusele; on seisukohal, et kestliku arengu tegevuskava 2030 ja säästva arengu eesmärkide saavutamine on ELi jaoks määrava tähtsusega ja kestliku arengu eesmärkide saavutamine peaks olema Euroopa pärand tulevastele põlvkondadele; tunnistab, et kestliku arengu tegevuskava 2030 on kooskõlas liidu väärtuste ja põhimõtetega ning et säästva arengu eesmärkide saavutamine on seega loomulikus kooskõlas Euroopa Liidu kavatsusega luua Euroopale parem, tervislikum ja jätkusuutlikum tulevik;

17.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma suutlikkust integreeritud hindamiseks, tehnoloogiliseks ja institutsiooniliseks innovatsiooniks ning rahaliste vahendite kasutuselevõtmiseks, et saavutada kestliku arengu eesmärgid;

18.  tunnistab, et enamik Euroopa riike, nii ELi liikmesriigid kui ka teised, on ühinenud kestliku arengu eesmärkide kokkuleppega; on seisukohal, et seoses aruteluga Euroopa tuleviku üle tuleks kaaluda kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks üleeuroopalise raamistiku loomist, millesse kuuluksid ELi ja EMP liikmesriigid, ELiga assotsieerimislepingu sõlminud riigid, ELi kandidaatriigid ja EList lahkumise järel ka Ühendkuningriik;

19.  rõhutab, et kestliku arengu eesmärkide läbivaatamisel ja järelmeetmete võtmisel on oluline roll kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil ning kutsub komisjoni ja nõukogu üles järgima ELi juhtivat rolli kestliku arengu tegevuskava 2030 väljatöötamisel ja rakendamisel selle abil, et enne ÜRO Peaassamblee egiidi all toimuvat kõrgetasemelist poliitilist foorumit lepitaks liikmesriikide ja ELi institutsioonide kooskõlastatud aruannete põhjal kokku ELi ühistes seisukohtades ja ühtses aruandluses; kutsub komisjoni üles arutama eelseisval kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil olemasolevaid meetmeid ja konkreetseid kestliku arengu eesmärke, mida läbi vaatama hakatakse;

20.  on seisukohal, et EL peaks vähese CO2‑heitega majandusele ülemineku ning säästva tootmise ja tarbimise süsteemi valdkonnas olema maailmas juhtpositsioonil; kutsub komisjoni üles keskenduma oma teadus-, tehnoloogia- ja innovatsioonipoliitikas kestliku arengu eesmärkidele ning palub komisjonil pikaajalise poliitika kooskõlastamise ja sidususe kavandamiseks ja toetamiseks koostada teatise, milles käsitletakse kestlikule arengule suunatud teadust, tehnoloogiat ja innovatsiooni, nagu soovitas komisjoni Rio+20 konverentsi järelmeetmete ja eelkõige kestliku arengu eesmärkide eksperdirühm;

21.  rõhutab, et teadus, tehnoloogia ja innovatsioon on eriti olulised vahendid kestliku arengu eesmärkide elluviimiseks; juhib tähelepanu sellele, et kestliku arengu kontseptsioon ja ühiskondlikud probleemid tuleb paremini integreerida programmi „Horisont 2020“ ja tulevastesse teadusuuringute raamprogrammidesse;

22.  tuletab meelde, et vastavalt parlamendi 12. mai 2016. aasta resolutsioonile peaks parlamendil olema selge roll kestliku arengu tegevuskava 2030 elluviimises ELis;

23.  väljendab heameelt hiljutiste algatuste üle edendada ressursitõhusust muu hulgas jäätmetekke vältimise, korduskasutamise ja ringlussevõtu soodustamise teel, piirates jäätmete energiakasutust ringlussevõtuks sobimatute materjalidega ja lõpetades järk-järgult ringlussevõetavate või taaskasutatavate jäätmete prügilasse ladestamise, nagu on ette nähtud ringmajanduse tegevuskavas ja ettepanekus uute kaugeleulatuvate ELi jäätmealaste eesmärkide kohta, millega muu hulgas aidatakse kaasa kestliku arengu eesmärgi nr 12 saavutamisele ja mereprügi vähendamisele; tunnistab, et kestliku arengu eesmärkide ja kliimamuutustega seotud eesmärkide saavutamiseks kulutõhusal viisil tuleb suurendada ressursitõhusust ning sellega vähenevad aastaks 2050 kasvuhoonegaaside heitkogused maailmas 19 % ja ainuüksi G7 riikide kasvuhoonegaaside heitkogused kuni 25 %; juhib tähelepanu asjaolule, et 17 kestliku arengu eesmärgist 12 eesmärgi saavutamine sõltub loodusvarade säästvast kasutamisest; toonitab, kui oluline on säästev tarbimine ja tootmine, suurendades tõhusust ja vähendades reostust, nõudlust ressursside järele ja jäätmeteket; rõhutab, et majanduskasvu, ressursside kasutamise ja keskkonnamõju vaheline seos tuleb kaotada; kutsub komisjoni üles korrapäraselt koostama ringmajanduse olukorra kohta aruande, milles kirjeldatakse üksikasjalikult selle olukorda ja suundumusi ning mis võimaldavad muuta olemasolevaid poliitikameetmeid objektiivse, usaldusväärse ja võrreldava teabe alusel; kutsub lisaks komisjoni üles tagama, et ringmajandus toob kaasa esmakasutuses oleva materjali kasutamise olulise languse, materjalijäätmete vähenemise, kestvamad tooted ning selliste tootmise kõrvaltoodete ja materjalijääkide kasutamise, mida varem peeti jäätmevooks; palub, et komisjon koostaks kaugeleulatuva ja tervikliku plastistrateegia ning järgiks samas 2020. aasta keskkonnahoidliku kemikaalikäitluse eesmärki, võttes arvesse seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis sätestatud eesmärki mittetoksiliste materjalide tsüklite kohta; on seisukohal, et kestliku arengu eesmärgi nr 2 saavutamiseks tuleb toidu raiskamise vastu tingimata võtta kooskõlastatud meetmeid Euroopa tasandil; juhib tähelepanu ELi eesmärgile vähendada 2030. aastaks toidujäätmeid 50 % võrra;

24.  rõhutab, et otsuses nr 1386/2013/EL märgitakse, et maailmamajanduse praegused tootmis- ja tarbimissüsteemid tekitavad rohkelt jäätmeid ning koos ressursside ammendumiseni viiva kasvava nõudlusega kaupade ja teenuste järele suurendavad peamiste toorainete, maavarade ja energia hinda, tekitavad veelgi rohkem saastet ja jäätmeid, suurendavad kogu maailma kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja kiirendavad mulla degradeerumist ja metsade raadamist; on seisukohal, et sellest tulenevalt peavad EL ja liikmesriigid tegema jõupingutusi, et tagada toodete ja teenuste olelusringi hindamine, mille raames hinnataks nende tegelikku mõju kestlikkuse aspektist;

25.  tuletab meelde, et majanduskasvu ja ressursside tarbimise vahelise seose kaotamine on hädavajalik, et piirata keskkonnamõju ja suurendada Euroopa konkurentsivõimet ja vähendada ressursisõltuvust;

26.  rõhutab, et selleks, et EL saaks täita aastani 2030 ulatuva tegevuskava eesmärgid, on oluline, et need kajastuksid põhjalikult Euroopa poolaastas, sealhulgas tuleks käsitleda keskkonnahoidlikke töökohti, ressursitõhusust, jätkusuutlikke investeeringuid ja innovatsiooni; märgib, et ressursitõhusal majandusel on suur potentsiaal luua töökohti ja soodustada majanduskasvu, kuna 2050. aastaks annaks see maailma majandusse täiendavalt 2 triljonit USA dollarit ja G7 riikide SKPsse 600 miljardit USA dollarit;

27.  kutsub komisjoni üles tooma kõigi sidusrühmade, sealhulgas investorite, ametiühingute ja kodanike jaoks seda kasu, mis kaasneb jätkusuutmatu tootmise muutmisega tegevuseks, mis võimaldab rakendada kestliku arengu eesmärke, samuti tööjõu pideva ümberõppega keskkonnahoidlikuma, puhtama ja kvaliteetsema tööhõive nimel;

28.  rõhutab, et on oluline saavutada säästvat põllumajandust käsitlev kestliku arengu eesmärk nr 2 ning reostuse vältimist ja vee liigset kasutamist (nr 6.3 ja 6.4), pinnase kvaliteedi parandamist (nr 2.4 ja 15.3) ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamist (nr 15) käsitlevad kestliku arengu eesmärgid ELi tasandil;

29.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema märkimisväärsete viivitustega vee hea seisundi saavutamisel veepoliitika raamdirektiivi kohaselt ning tagama kestliku arengu eesmärgi nr 6 täitmine; võtab teadmiseks Euroopa Keskkonnaameti hinnangu, mille kohaselt enam kui poolte Euroopa jõgede ja järvede ökoloogiline seisund ei ole hea ning veeökosüsteemide seisund halveneb ja bioloogiline mitmekesisus väheneb endiselt väga märkimisväärselt; kutsub komisjoni üles toetama uuenduslikke lähenemisviise säästvale veemajandusele ning kasutama sealhulgas ära reovee kõiki võimalusi ja kohaldama veemajanduses ringmajanduse põhimõtteid, rakendades meetmeid, millega edendatakse reovee ohutut korduskasutamist põllumajanduses ning tööstus- ja omavalitsussektoris; rõhutab, et ligikaudu 70 miljonit eurooplast kannatavad suvekuudel veenappuse all; tuletab lisaks meelde, et umbes 2 % kogu ELi elanikkonnast puudub täielik juurdepääs joogiveele ning selle mõju on ebaproportsionaalselt suur kaitsetutele ja tõrjutud elanikkonnarühmadele; tuletab samuti meelde, et reostunud vesi, kehvad sanitaartingimused ja halb hügieen põhjustavad Euroopas iga päev 10 inimese surma;

30.  kiidab heaks komisjoni ühisteatise meie ookeanide tuleviku kohta, milles esitatakse 50 meedet, millega saavutada Euroopas ja kogu maailmas ohutud, turvalised, puhtad ja säästvalt majandatud ookeanid, et täita kestliku arengu eesmärk nr 14, mille puhul on tegemist kiireloomulise sihiga, võttes arvesse Euroopa merede ja maailma ookeanide seisundi kiire taastamise vajadust;

31.  rõhutab bioloogilise mitmekesisuse keskkonnaalast ja sotsiaalmajanduslikku kasu ning märgib, et vastavalt viimasele planeedi ressursside piire käsitlevale aruandele on bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ületanud piiri, kuid biosfääri puutumatus on üks olulisemaid piire, kuna biosfääri märkimisväärsel muutumisel satub planeedi süsteem uude seisundisse; märgib murega, et ELi 2020. aastani kestva bioloogilise mitmekesisuse strateegia ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärke ei saavutata ilma suuremate lisapingutusteta; tuletab meelde, et umbes 60 % loomaliikidest ja 77 % kaitstud elupaikadest ei ole optimaalsetes tingimustes(9); kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama oma pingutusi kõnealuste eesmärkide saavutamiseks, muu hulgas rakendades selleks täielikult loodust käsitlevad direktiivid ning tunnustades Euroopa keskkonna ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse lisaväärtust, eraldades piisavad vahendid, sealhulgas tulevastes eelarvetes, bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks, eelkõige Natura 2000 võrgustikule ja programmile LIFE; kordab, et tarvis on ühist jälgimise metoodikat, milles võetakse arvesse kõiki otseseid ja kaudseid kulutusi bioloogilisele mitmekesisusele ja kulutõhusust, rõhutades samas, et ELi üldised kulutused ei tohi avaldada negatiivset mõju bioloogilisele mitmekesisusele ning peaksid toetama ELi bioloogilise mitmekesisuse eesmärke;

32.  rõhutab, et loodust käsitlevate direktiivide täielik rakendamine ja jõustamine ning piisav rahastamine on kogu strateegia edukuse ja peamise eesmärgi saavutamise oluline eeltingimus; väljendab heameelt komisjoni otsuse üle mitte muuta loodust käsitlevaid direktiive;

33.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viima kiiresti lõpule Natura 2000 ökoloogilise võrgustiku loomise ja seda tugevdama, suurendades samas jõupingutusi, et tagada piisava arvu erikaitsealade sellisena määratlemine vastavalt elupaikade direktiivile, ning et sellise määramisega kaasnevad tõhusad meetmed Euroopa bioloogilise mitmekesisuse kaitseks;

34.  märgib, et uuringud näitavad, et mittesäästev põllumajandus on mulla orgaanilise süsiniku kadumise ja mulla bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peamine põhjustaja; kutsub ELi üles edendama selliseid mulla kvaliteeti parandavaid meetodeid nagu külvikorrad, sealhulgas kasutades liblikõielisi kultuure ja karjatamist, võimaldades seeläbi ELil saavutada kestliku arengu eesmärgid nr 2.4 ja 15.3;

35.  on seisukohal, et EL peab tegema palju rohkem, et saavutada kestliku arengu eesmärk 15; kutsub komisjoni eelkõige üles pidama esmatähtsaks keskkonna saastest puhastamise teemat, esitades selleks ettepaneku maakasutuse ja mulla degradeerumise vastu võitlemise ühtlustatud standardite kohta ning koostades võimalikult kiiresti tegevuskava metsade hävitamise ja metsade seisundi halvenemise vastu, millest on korduvalt teada antud, samuti ajakava selle rakendamiseks;

36.  sedastab, et mulla bioloogilise mitmekesisuse ja mulla orgaanilise süsiniku sisalduse muutused on peamiselt tingitud maakasutustavadest, maakasutuse muutumisest ning samuti kliimamuutustest, mis avaldavad rasket negatiivset mõju kogu ökosüsteemile ja ühiskonnale; kutsub seetõttu komisjoni üles pöörama tulevases kaheksandas keskkonnaalases tegevusprogrammis erilist tähelepanu mullaga seotud küsimustele;

37.  rõhutab, et ELi loomasöödaks mõeldud sojajahu import soodustab metsa hävitamist Lõuna-Ameerikas, õõnestades sellega kestliku arengu, metsade hävitamise, kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisusega seotud kestliku arengu eesmärkide saavutamist;

38.  kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi üleilmse partnerina, et kaitsta Arktika olulist ökoloogiat ja keskkonda; nõuab tungivalt, et komisjon ei lubaks poliitikat, mis soodustab Arktika piirkonna fossiilkütuste kasutuselevõttu;

39.  peab kiiduväärseks keskendumist bioloogilisele mitmekesisusele, loodusvaradele ja ökosüsteemidele ning seda, et kinnitatakse seost nende elementide ja inimeste tervise vahel; rõhutab, et vaja on „Üks tervis“ lähenemisviisi, mis hõlmab inimeste, loomade ja keskkonna tervist, ning tuletab meelde, et investeeringud uute tervisealaste tehnoloogiate väljatöötamisele suunatud teadusuuringutesse ja innovatsiooni on kestliku arengu eesmärkide saavutamise vältimatu eeltingimus; kutsub komisjoni üles teostama kiiresti analüüsi, et reageerida OECD ELi tervisealase ülevaate (EU Health at a Glance) avaldamisele, millest nähtub, et keskmine eeldatav eluiga ei ole paljudes ELi liikmesriikides kasvanud; märgib, et võrdne ligipääs kvaliteetsele tervishoiule on kestlike tervishoiusüsteemide põhiline eeltingimus, kuna see võib aidata ebavõrdsust vähendada; rõhutab, et on vaja teha rohkem pingutusi, et käsitleda mitmemõõtmelisi takistusi tervishoiule juurdepääsul üksikisikute, teenuseosutajate ja tervishoiusüsteemi tasandil, ning jätkata investeerimist innovatsiooni ja teadusuuringutesse ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusesse (ECDC) eesmärgiga töötada välja tervishoiualased lahendused, mis on kättesaadavad, kestlikud ja suunatud selliste ülemaailmsete nuhtluste vastu nagu HIV/AIDS, tuberkuloos, meningiit, C‑hepatiit ja teised tähelepanuta jäetud nakkushaigused, mis on sageli seotud vaesusega; juhib tähelepanu sellele, et investeeringud ülemaailmsesse uurimis- ja arendustegevusse on äärmiselt olulised, et lahendada selliseid esilekerkivaid probleeme nagu epideemiad ja antibiootikumiresistentsus;

40.  rõhutab, et meremajandus või nn sinise majandus pakub olulisi võimalusi mereressursside säästvaks kasutamiseks ja kaitseks, ning sobiv toetus suutlikkuse suurendamiseks, et arendada ja rakendada kavandamis- ja juhtimissüsteeme, aitaks arengumaadel neid võimalusi ära kasutada; rõhutab, et Euroopa Liit peab sellega seoses täitma keskset rolli;

41.  sedastab, et kalavarude ammutamine, nende kaitse ja kaubandus on omavahel seotud; nendib lisaks, et tegevusetus kahjulike kalandustoetuste osas läheb väga kalliks maksma, sest ilma meetmete võtmiseta kalavarud ammenduvad, tekib toiduga kindlustamatus ja kaovad töökohad, mida sooviti säilitada;

42.  tuletab meelde, et EL ja selle liikmesriigid on kõik Pariisi kokkuleppe osapooled ja neil on seetõttu kohustus täita selle eesmärke, mis nõuavad meetmete võtmist kogu maailmas; toonitab vajadust lisada pikaajaline CO2‑heite vähendamise eesmärk, et hoida globaalset soojenemist märgatavalt alla 2° C, ja teha jõupingutusi selle täiendavaks piiramiseks 1,5° C-ni;

43.  tuletab meelde, et komisjoni ettepanekus aastani 2030 rakendatava kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta seatakse 2030. aastaks kolm põhieesmärki: vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 40 %, rahuldada vähemalt 27 % ELi energiavajadustest taastuvate energiaallikate abil ja suurendada energiatõhusust vähemalt 30 %; tuletab meelde parlamendi seisukohti seoses nende eesmärkidega; rõhutab vajadust need eesmärgid korrapäraselt üle vaadata ja koostada ELi jaoks sajandi keskpaigani ulatuv heiteneutraalsuse strateegia, milles nähakse ette kulutõhus viis, võttes arvesse ELi piirkondlikke ja siseriiklikke eripärasid, et saavutada Pariisi kokkuleppe null‑heitetaseme eesmärgid;

44.  kutsub ELi ja liikmesriike üles tõhusalt süvalaiendama kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist arengupoliitikasse; rõhutab vajadust soodustada tehnosiiret energiatõhususe ja puhaste tehnoloogiate valdkonnas, ning toetada investeeringuid väikesemahulistesse, võrguvälistesse ja detsentraliseeritud taastuvenergia projektidesse; kutsub ELi üles suurendama oma abi säästva põllumajanduse valdkonnas, et tulla toime kliimamuutustega, kasutades selleks sihtotstarbelist toetust väikepõllumajandusettevõtjatele, põllumajanduskultuuride mitmekesistamisele, agrometsandusele ja agroökoloogilistele tavadele;

45.  märgib, et keskkonnaseisundi halvenemine ja kliimamuutused on märkimisväärseks ohuks rahu ja õigluse loomisele ja säilitamisele; tunnistab vajadust seada kliimamuutused ja keskkonnaseisundi halvenemine, samuti vaesus ja nälg ülemaailmse rände põhjuste seas olulisemale kohale; kutsub ELi ja liikmesriike üles säilitama kliimamuutused strateegilise prioriteedina ülemaailmsel tasandil toimuvates diplomaatilistes dialoogides, sealhulgas kõrgetasemelistes kahepoolsetes ja kahe piirkonna vahelistes dialoogides G7 ja G20ga, ÜROs ning partnerriikidega, näiteks Hiinaga, et jätkata positiivset ja aktiivset dialoogi, mis kiirendab kogu maailmas puhtale energiale üleminekut ja aitab ära hoida ohtlikke kliimamuutusi;

46.  tunnustab Ameerika Ühendriikides asuva kliimamuutuste ja julgeolekuga tegeleva keskuse tööd kliimamuutuste ja rahvusvahelise julgeoleku vaheliste pingekollete kindlakstegemisel, milles osutatakse kliimamuutustele kui ohu mitmekordistajatele, mis võivad nõuda ulatuslikumat humanitaar- või sõjalist sekkumist ning tekitada suuri, linnu ja sõjaväebaase ohustavaid torme;

47.  rõhutab, et kütteostuvõimetus, mida määratletakse sageli olukorrana, kus üksikisikutel või leibkondadel ei ole võimalik taskukohase hinnaga piisavalt kütta oma kodu või kasutada seal muid vajalikke energiateenuseid, on probleem paljudes liikmesriikides; rõhutab, et kütteostuvõimetus on tingitud energia kallinemisest, riikide ja piirkondade majanduslanguse mõjust ja halva energiatõhususega kodudest; tuletab meelde, et sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika (EU‑SILC) kohaselt ei suutnud hinnanguliselt 54 miljonit ELi kodanikku (10,8 % ELi elanikkonnast) hoida 2012. aastal oma kodu piisavalt soojana ning sama palju kodanikke hilines kommunaalmaksete tasumisega või elas kehvades tingimustes; kutsub liikmesriike üles seda probleemi tunnistama ja sellega tegelema, kuna põhiliste energiateenustele tagamine on ülimalt tähtis selleks, et kogukonnad ei kannataks negatiivset mõju tervisele, ei langeks veelgi rohkem vaesusesse ning säilitaksid hea elukvaliteedi, samuti tuleks tagada, et rahalised kulutused leibkondade toetamiseks ei muutuks liiga koormavaks; rõhutab, et nüüdisaegsed energiateenused on inimeste heaoluks ja riigi majandusliku arengu seisukohast ülimalt olulised, kuid maailmas on 1,2 miljardit inimest ilma elektrita ja enam kui 2,7 miljardil inimesel puuduvad puhtad toiduvalmistamisvõimalused; tuletab meelde, et üle 95 % neist inimestest elab kas Sahara-taguse Aafrika või Aasia arengumaades ning 80 % neist elab maapiirkondades; rõhutab, et energia on keskne küsimus peaaegu kõigi tänapäeva maailma suuremate probleemide ja võimaluste puhul; rõhutab, et olgu tegemist töökohade, julgeoleku, kliimamuutuste, toidu tootmise või sissetulekute suurendamisega, ikka on ülimalt oluline võimaldada kõigi jaoks juurdepääs energiale, ning säästev energia on võimalus – see muudab elusid, majandust ja meie planeeti;

48.  soovitab kliimameetmete täielikku integreerimist ELi eelarvesse (kliimameetmete süvalaiendamine), tagades, et kasvuhoonegaaside heite vähendamise meetmed on integreeritud kõikidesse investeerimisotsustesse Euroopas;

49.  kutsub komisjoni esitama iga viie aasta järel, alustades kuue kuu jooksul pärast hõlbustavat dialoogi, mis korraldatakse 2018. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames, aruande ELi kliimaalaste õigusaktide, sh jõupingutuste jagamist käsitlev määrus ja ELi heitkogustega kauplemise süsteemi direktiiv, et teha kindlaks, kas õigusaktid on tõhusad ja annavad eeldatava panuse ELi kasvuhoonegaaside vähendamise alastesse pingutustesse ning kas praegune heitkoguste vähendamise kava on piisav, et aidata ELil saavutada kestliku arengu eesmärgid ja Pariisi kokkuleppest tulenevad kohustused; nõuab, et komisjon vaataks läbi aastani 2030 rakendatava kliima- ja energiapoliitika raamistiku ning ELi liikmesriikide kindlaksmääratud panused hiljemalt 2020. aastaks, nii et nad on piisavalt kooskõlas Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkide ja kestliku arengu eesmärkidega; kutsub komisjoni üles ergutama kasvuhoonegaaside heitkoguste sidumise potentsiaali, innustades selliste poliitikate väljatöötamist, mis toetavad metsastamist asjakohaste metsamajandamistavadega, arvestades asjaolu, et EL on 2030. aastani ulatuvas tegevuskavas võtnud kohustuse edendada metsa säästvat majandamist, peatada metsade hävitamine, taastada kahjustatud metsad ning suurendada metsastamist ja taasmetsastamist kogu maailmas 2020. aastaks;

50.  rõhutab, et kliimasoojenemise leevendamise püüded ei ole takistuseks majanduskasvule ja tööhõivele ning, vastupidi, CO2‑heite vähendamist tuleks vaadelda peamise uue ja kestliku majanduskasvu ja tööhõive allikana; tunnistab sellegipoolest, et uuele majandus- ja sotsiaalmudelile üleminekul tekib traditsioonilise tööstuse ümber koondunud kogukondadel tõenäoliselt probleeme; rõhutab, kui oluline on seda üleminekut toetada ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suunama rahalisi vahendeid sellistest allikatest nagu ELi heitkogustega kauplemise süsteem, et rahastada moderniseerimist ja õiglast üleminekut, aidata selliseid kogukondi ja edendada parima tehnoloogia ja tootmistavade kasutuselevõttu, tagada kõrgeimad keskkonnaalased standardid ning turvaline, stabiilne ja kestlik tööhõive;

51.  märgib, et bioloogilise mitmekesisuse jätkuv vähenemine, metsade hävitamise negatiivne mõju ja kliimamuutused võivad tekitada üha suurema konkurentsi selliste ressursside pärast nagu toit ja energia, samuti suurema vaesuse, üleilmse poliitilise ebastabiilsuse, elanikkonna ümberasumise ning uued üleilmsed rändemustrid; rõhutab, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid peaksid kaaluma kõike seda kõikides välissuhete aspektides ja rahvusvahelises diplomaatias, tagades samal ajal oluliselt suurema ametliku arenguabi (ODA) rahastamise; palub, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jätkaksid kõikides meetmetes ja suhetes kolmandate riikidega pingutusi heitkoguste vähendamiseks, edendades taastuvaid energiaallikaid, ressursitõhusust, bioloogilise mitmekesisuse ja metsa kaitset ning toetades kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist;

52.  kutsub komisjoni üles tagama, et ELi välispoliitika on kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega, ja tegema kindlaks valdkonnad, kus on vaja võtta täiendavaid meetmeid või rakendamist parandada, tagamaks et ELi välispoliitika toetab kestliku arengu eesmärkide tõhusat rakendamist ning ei ole muudes piirkondades, eriti arengumaades, nimetatud eesmärkide ja nende rakendamisega vastuolus; kutsub sel eesmärgil komisjoni üles võtma kasutusele usaldusväärset protsessi, alustades prognoosivast/varajase hoiatamise meetodist uute algatuste ja ettepanekute puhul, sealhulgas kehtivate õigusaktide läbivaatamine, ning esitama ettepanekut kestliku arengu üldise välisstrateegia kohta; rõhutab, et olemasolevaid vahendeid ja foorumeid, nagu näiteks Euroopa Kestliku Arengu Fond (EFSD), ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni kestliku arengu piirkondlik foorum, kestliku arengu kõrgetasemeline poliitiline foorum ja ÜRO keskne platvorm; nõuab vabatahtlikku läbivaatamist kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil kooskõlas 2030. aastani ulatuva tegevuskavaga, mis ergutaks liikmesriike tegema korrapäraseid ja kaasavaid eduaruandeid; rõhutab sellega seoses, kui oluline on korrapärane ja asjakohane mõju eelhindamine; tuletab meelde aluslepingust tulenevat kohustust võtta arengukoostöö eesmärke arvesse sellise poliitika puhul, mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid;

53.  rõhutab, kui tähtis on ametlik arenguabi 2030. aastani ulatuva tegevuskava eesmärkide saavutamiseks, et kaotada vaesus selle kõikides vormides ja võidelda ebavõrdsuse vastu, kuid kordab samas, et arenguabist üksi ei piisa arengumaade vaesusest väljatoomiseks; rõhutab vajadust edendada selliste vahendite kasutamist, mis soodustavad suuremat vastutuse võtmist, nagu eelarvetoetus; kutsub ELi ja liikmesriike üles viivitamata võtma taas eesmärgiks anda 0,7 % kogurahvatulust arenguabi vajadusteks ning palub selle saavutamiseks esitada ametliku arenguabi järkjärgulise suurendamise ajakava ettepanekud; tuletab meelde ELi kohustust eraldada vähemalt 20 % ametlikust arenguabist inimarengule ja sotsiaalsele kaasatusele ning nõuab selle kohustuse uuendamist; kutsub komisjoni üles täitma OECD arenguabi komitee (DAC) soovitust (iga-aastane keskmine toetuste andmine kokku 86 % ulatuses ametliku arenguabi kohustustest); nõuab ametliku arenguabi kaitsmist kõrvalesuunamise eest ja rahvusvaheliselt kokku lepitud arengu tõhususe põhimõtete järgimist säilitades ametliku arenguabi põhieesmärgi, milleks on vaesuse kaotamine, ning pöörates erilist tähelepanu vähim arenenud ja ebakindla olukorraga riikidele; tuletab meelde vajadust minna laiemas arengukavas kaugemale abiandja ja abisaaja suhtest;

54.  rõhutab, et õiglase ja läbipaistva maksustamise tagamine, võitlus maksustamise vältimise, ebaseaduslike rahavoogude ja maksuparadiiside vastu koos riigi rahanduse parema juhtimise, jätkusuutliku majanduskasvu ja kohalike ressursside suurema mobiliseerimisega on 2030. aastani ulatuva tegevuskava rahastamiseks ülioluline; nõuab, et EL looks rahastamisprogrammi (DEVETAX 2030), et anda abi konkreetselt tärkava turumajandusega riikides maksustruktuuride kehtestamisel ja aidata arenguriikidel luua 2030. aastaks uued maksuhalduri piirkondlikud asutused; kordab oma üleskutset ülemaailmse finantstehingute maksu kehtestamiseks, et tulla toime sellise ülemaailmse probleemiga nagu vaesus, ülekutset uurida riikide ja ELi tasandi maksupoliitika ülekanduvat mõju arenguriikidele ning nõuab poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtte järgimist kõnealuse valdkonna õigusloomes;

55.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kohandada oma rändekäsitust, et töötada välja rändepoliitika kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga 10, faktidel põhineva suhtumisega rändajatesse ja varjupaigataotlejatesse ning võideldes rändajate vastu suunatud ksenofoobia ja diskrimineerimise vastu, samuti eesmärgiga investeerida inimarengu peamisse edasiviivasse jõudu; väljendab uuesti muret selle pärast, et ebaseadusliku rände ja sundrände algpõhjustega tegelevat uut poliitikat ja rahalisi vahendeid võidakse rakendada arengupoliitika eesmärke kahjustavalt, ning nõuab, et Euroopa Parlamendile antaks sellega seoses tugevam järelevalveroll, tagamaks, et uued rahastamisvahendid on kooskõlas ELi, eriti 2030. aastani ulatuva tegevuskava õigusliku aluse, põhimõtete ja kohustustega; lükkab tagasi idee, et arenguabi tuleks muuta tingimuslikuks piirikontrollist, rändevoogude juhtimisest või tagasivõtulepingutest, millel põhineksid partnerlussuhted ja arengukoostöö kolmandate riikidega; tuletab meelde, et arengukoostöö põhieesmärk on vaesuse kaotamine ning pikaajaline majanduslik ja sotsiaalne areng;

56.  väljendab heameelt noortesse investeerimise tähtsustamise üle, kuna nemad on kestliku arengu eesmärkide peamised elluviijad; rõhutab vajadust kasutada ära arengumaade demograafilist dividendi, võttes selleks kasutusele asjakohase riikliku poliitika ja investeeringud noorte haridusse ja tervishoidu, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervishoidu ja -haridusse; rõhutab, et viimaks ometi on võimalus edendada soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist, mis on poliitikavaldkondade arengusidususe oluline tegur, ning nõuab tungivalt, et EL integreeriks need kõigisse välistegevuse valdkondadesse; rõhutab, et need inimarengu ja inimkapitali võtmetegurid tuleb prioriteediks seada, et tagada kestlik areng;

57.  kutsub ELi ja liikmesriike üles eraldama vajalikke vahendeid ja pöörama poliitilist tähelepanu tagamaks, et sooline võrdõiguslikkus ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamine oleks kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamisel kesksel kohal;

58.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et avaliku sektori eelarved ei lähe vastuollu kestliku arengu eesmärkidega; on seisukohal, et aastani 2030 ulatuva tegevuskava õigeaegseks ja tulemuslikuks rakendamiseks on vaja märkimisväärselt kiirendada keskkonnahoidlikke investeeringuid, innovatsiooni ja majanduskasvu ELis, ning sedastab, et vaja on uusi rahastamisvahendeid ja praegusest investeerimispoliitikast erinevat lähenemisviisi, millega näiteks kaotataks järkjärguliselt keskkonnale kahjulikud toetused ja kõrge heitetasemega projektid; nõuab strateegiat, millega integreeritaks keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalaste tegurid rahvusvaheliste ettevõtete ja äriühingute ärimudelitesse ja institutsionaalsete investorite investeerimisstrateegiatesse, et suunata rahalised vahendid kestlikku rahastamisse ja loobuda fossiilkütustest;

59.  nõuab, et 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus suunataks liidu eelarve ümber 2030. aastani ulatuva kestliku arengu tegevuskava rakendamisse, tagades piisava rahaliste vahendite eraldamise kestliku arengu eesmärkide tulemuslikuks saavutamiseks; nõuab kestliku arengu süvalaiendamist kõigisse rahastamismehhanismidesse ja eelarveridadesse, korrates, et pikaajalisel poliitika sidususel on kulude miinimumini viimisel oluline roll; rõhutab ühtekuuluvuspoliitika kui ELi põhilise investeerimispoliitika olulist rolli ja tuletab meelde, et kestlikkuse kriteeriume ja tulemuspõhiseid eesmärke on vaja horisontaalselt kohaldada kõigi ELi struktuuri- ja investeerimisfondide, sealhulgas Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi suhtes, et saavutada terviklik üleminek jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule;

60.  kutsub Euroopa Investeerimispanka üles näitama, et ta arvestab Euroopa väärtustega ja rakendab laenude andmisel tugevaid kestlikkuse kriteeriume, ning eelkõige tagama, et laenud energia- ja transpordisektoris on suunatud vähese CO2‑heitega ja säästvatesse projektidesse;

61.  kutsub Euroopa Investeerimispanka üles eraldama 40 % oma laenuportfellist vähese CO2‑heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelise majanduskasvu saavutamisele 2030. aastaks;

62.  palub Euroopa Investeerimispangal eraldada rohkem vahendeid Euroopa kohaliku energiaabi fondi (ELENA) algatusele, mille eesmärk on anda tehnilise abi toetust, et rakendada energiatõhususe, taastuvenergia ja linnatranspordi projektide ja programme;

63.  sedastab, et vastupanuvõimeline ja kestlik taristu on tähtsaim vahend vähese CO2‑heitega jätkusuutliku tuleviku saavutamiseks ja sellega kaasneb mitmeid hüvesid, nagu näiteks vastupidavus ja parem kaitse tulekahjude ja üleujutuste vastu; on seisukohal, et üleminek kestlikule ühiskonnale on võimalik saavutada, kui järgida põhimõtet „ennekõike energiatõhusus“ ning jätkata seadmete, elektrivõrkude ja hoonete energiatõhususe parendamist, arendades samal ajal energia salvestamise süsteeme; sedastab, et suurim energiatõhususe potentsiaal on hoonetel on ja kutsub ELi üles võtma kohustuseks jõuda 2050. aastaks seatud eesmärgini saavutada täielikult kestlik, vähese CO2‑heitega ja energiatõhus hoonetefond, mis on nullilähedase energiatarbimisega ja kus mis tahes järelejäänud nõudlus rahuldatakse mitmesugustest taastuvatest energiaallikatest; nõuab taastuvenergia osakaalu kiiret suurendamist ELi energiaallikate jaotuses; hoiatab jätkusuutmatu taristuga seotuse eest ning palub komisjonil esitada meetmed nõuetekohaseks üleminekuks vähese CO2‑heitega jätkusuutlikule majandusele ja taristu arendamise põhjalikuks ümberkorraldamiseks, et maandada süsinikurikaste finantsvaradega seotud süsteemseid majandusriske;

64.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pidama esmatähtsaks säästvat liikuvust, parandades kohalikke ühistranspordisüsteeme kooskõlas iga riigi eripäradega ja lähtudes kodanike tegelikest vajadustest; on seisukohal, et ELi rahaline toetus transpordisektori ja selle taristu arendamiseks peaks järgima eesmärke, mis annavad liikmesriikidele tõelist lisaväärtust;

65.  toonitab, et korruptsioon avaldab tõsist mõju keskkonnale ning ebaseaduslik kaubandus ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega, mineraalide ja vääriskividega, samuti selliste metsandustoodetega nagu puit on samuti lahutamatult seotud korruptsiooniga; rõhutab lisaks, et looduslike liikidega kaubitsemine seab ohustatud liigid veelgi suuremasse ohtu, ebaseaduslik metsaraie võib aga kaasa tuua bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja suurendada süsinikdioksiidi heitkoguseid, mis omakorda süvendab kliimamuutusi; rõhutab, et organiseeritud kuritegelike rühmituste jaoks on kasum suur ja risk väike, kuna metsakuritegude eest võetakse harva vastutusele ja karistused ei vasta tihti kuriteo raskusastmele; tuletab meelde, et ÜRO korruptsioonivastane konventsioon, mille keskmes on laiaulatuslik korruptsiooni ennetamine, tõhus õiguskorra tagamine, rahvusvaheline koostöö ning kuritegeliku vara tagasivõitmine, võib olla tõhus vahend võitluses korruptsiooni keskkonnasektoris; kutsub liikmesriike üles integreerima korruptsioonivastaseid strateegiaid, näiteks läbipaistvuse ja aruandluse kohustust, keskkonnaalastesse õigusaktidesse ja poliitikasse ning edendama demokraatiat ja head valitsemistava; rõhutab, et korruptsiooni vastu võitlemine keskkonnasektoris aitab luua õiglast juurdepääsu olulistele ressurssidele, nagu vesi ja puhas keskkond ning on äärmiselt tähtis selleks, et kaitsta meie keskkonda ja tagada kestlik areng;

66.  sedastab, et kultuur ja kultuuris osalemine on kestliku arengu eesmärkide tegevuskava täitmisel oluline, samuti on tähtis kultuuri roll välissuhetes ja arengupoliitikas; nõuab asjakohast toetust kultuuriasutustele ja -organisatsioonidele kestliku arengu eesmärkide tegevuskava täitmisel ning uuringute, teaduse, innovatsiooni ja kunsti vaheliste sidemete edasist süvendamist;

67.  tuletab meelde, et kultuuris osalemine parandab füüsilist ja vaimset tervist ja heaolu, mõjutab positiivselt toimetulekut koolis ja kutsealal, aitab kõige suuremas sotsiaalse tõrjutuse ohus inimestel tööturule siseneda ning aitab seega suurel määral kaasa paljude kestliku arengu eesmärkide saavutamisele;

68.  väljendab sügavat muret liikmesriikide haridussüsteemide tulemuslikkuse erinevuste pärast, mis ilmnesid viimastest PISA aruannetest; rõhutab, et kõigile kättesaadavad asjakohaselt rahastatud haridus- ja koolitussüsteemid on võrdsuse ja sotsiaalse kaasatuse jaoks ning kestliku arengu eesmärgi nr 4 sihtide saavutamiseks ülimalt tähtsad, ning kvaliteetne haridus võimaldab suurendada haavatavate isikute, vähemuste, erivajadustega inimeste ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu; peab kahetsusväärseks püsivat noorte suure töötuse probleemi; rõhutab, et haridus on isemajandava ühiskonna arengu jaoks keskse tähtsusega; nõuab, et EL seoks omavahel kvaliteetse hariduse, tehnilise ja kutseõppe ning koostöö tööstusega, luues seega olulise eeltingimuse noorte tööalaseks konkurentsivõimeks ja juurdepääsuks kvaliteetsetele töökohtadele;

69.  palub, et EL ja selle liikmesriigid kaitseksid säästva arengu eesmärkide Euroopa poliitikaraamistikku ning komisjoni praegustesse ja tulevastesse prioriteetidesse integreerimisel piirkondlikke, vähemuste ja vähemkasutatavaid keeli ja keelelist mitmekesisust ning tagaksid sallimatuse keelelise diskrimineerimise vastu;

70.  on veendunud, et kultuurilist mitmekesisust ja looduspärandi kaitset tuleks edendada kogu Euroopa poliitikaraamistikus, sealhulgas hariduse kaudu;

71.  kutsub liikmesriike üles seadma esikohale tööstusrajatiste ümberkorraldamise keskkonna- ja majanduslikust aspektist, kuna need põhjustavad paljudes Euroopa piirkondades kõrget saastatuse taset ja kujutavad kohalike elanike jaoks tõsist ohtu tervisele;

72.  rõhutab, et ELi linnade tegevuskaval on oluline roll ülemaailmse uue linnade tegevuskava rakendamisel ning tervitab poliitilisi arenguid, mis suurendavad linnade ja piirkondade võimalusi teha sünergiat loovaid rohelisi investeeringuid; tunneb heameelt ka selliste algatuste üle nagu rohelise lehe auhind ja ülemaailmne linnapeade kliima- ja energiapakt ning rõhutab ka linnade ja piirkondade asendamatut tähtsust kestliku arengu eesmärkide saavutamises, kuna kestlikkuse jaoks on vaja koostööle suunatud ja pikaajalisi lähenemisviise kõikidel juhtimistasanditel ja kõikides sektorites;

73.  tuletab meelde, et tegevuskavas 2030 tunnistatakse, et me ei saa enam käsitleda toitu, elatist ja loodusvarade majandamist eraldiseisvatena; rõhutab, et keskendumine maaelu arengule ja investeeringutele põllumajandusse – põllukultuuridesse, karjakasvatusse, metsandusse, kalandusse ja vesiviljelusse – on võimas vahend vaesuse ja nälja kaotamiseks ning säästva arengu saavutamiseks; märgib, et põllumajandusel on oluline roll võitluses kliimamuutustega; rõhutab, et kestliku arengu eesmärke on võimalik saavutada üksnes koostööga – põhja-lõuna, lõuna-lõuna ja kolmnurkselt – ning ülemaailmsete partnerlustega paljude osalejate vahel ning paljudes valdkondades;

74.  tervitab kavatsust peavoolustada kaubandus‑ ja investeerimispoliitika, millesse on integreeritud kestlik areng, ning nõuab, et ELi poliitika käsitleks paremini nii EList kui ka mujalt pärinevate loodusvarade ja kaupade mõju nii ELi piirides kui ka väljaspool; nõuab investeerimispoliitika läbivaatamist ja innovaatiliste rahastamisvahendite laiemat kasutamist kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks; kutsub komisjoni üles tagama, et tulevaste kaubanduslepingute kestliku arengu kontroll oleks läbipaistev;

75.  kutsub komisjoni üles töötama koostöös asjaomaste sidusrühmadega ning pakkuma spetsiaalset suunatud toetust tõrjutud, väikese sissetulekuga kodumajapidamistele ja sellistele rühmadele nagu romad, et tagada tervislik elu ja juurdepääs põhiteenustele ning ohututele, puhastele loodusvaradele nagu õhk, vesi, taskukohane ja kaasaegne energia ning tervislik toit, kuna see aitaks ka saavutada säästva arengu eesmärke nr 1, 10 ja 15, mis käsitlevad vaesuse kaotamist, ebavõrdsuse vähendamist ning rahumeelse ja kaasava ühiskonna edendamist;

76.  tõdeb, nagu kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030, et puuetega inimestel on väga suur oht elada vaesuses, kusjuures neil on ebapiisav juurdepääs põhiõigustele, nagu haridus, tervishoid ja tööhõive;

77.  on seisukohal, et ELi algatused, mis on suunatud sellele, et luua jätkusuutlikku tulevikku, ei saa jätta arvesse võtmata laiemat arutelu loomade kui aistimisvõimeliste olendite ja nende heaolu üle, mis jääb valdavates tootmis- ja tarbimissüsteemides sageli tähelepanuta; rõhutab, et ELis tuleb ületada praegused poliitilised ja seadusandlikud puudused seoses loomade heaoluga, nagu üha suurem arv Euroopa kodanikke nõuab;

78.  kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi ja rahastamist teadlikkuse suurendamiseks, suunatud teavituskampaaniateks ning ergutamaks kodanikke tegutsema kestliku arengu nimel ja sellele pühenduma;

79.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lõpetama 2020. aastaks stiimulid palmiõli ja sojapõhiste biokütuste tootmiseks, kuna nende tõttu hävitatakse metsi ja kahjustatakse turbaalasid; nõuab lisaks, et ELi turule siseneva palmiõli jaoks võetaks kasutusele ühtne sertifitseerimissüsteem, mis kinnitaks, et õli on toodetud sotsiaalselt vastutustundlikult;

80.  nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks tõhusate meetmete tugevdamist, et võidelda halva õhukvaliteediga, mis põhjustab ELis igal aastal rohkem kui 430 000 enneaegset surma; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et uute ja olemasolevate õigusaktide jõustamise, et kiirendada õiguslikke meetmeid liikmesriikide suhtes, kes ei täida õhusaaste õigusakte, ning esildaks uusi ja tõhusaid õigusakte, sealhulgas sektoripõhiseid õigusakte, et võidelda halva õhukvaliteedi ja saaste allikate vastu ning käsitleda samas ka metaani heitkoguseid; rõhutab asjaolu, et EL ei ole veel kaugeltki saavutanud eesmärgiks seatud õhu kvaliteedi tasemeid, mis on palju leebemad kui Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud;

81.  märgib, et komisjon on tegelenud õhu halva kvaliteedi probleemiga, algatades mitmeid rikkumismenetlusi, eelkõige nende suhtes, kes pidevalt ületavad NO2 piirväärtusi, mis on sätestatud direktiivis 2008/50/EÜ;

82.  märgib, et mürasaaste vähendamine on üks kvaliteedinäitajad, mida 2020. aastaks ei saavutata; rõhutab, et müraga kokkupuude põhjustab ELis aastas vähemalt 10 000 enneaegset surmajuhtumit, mis on seotud südame koronaarhaiguste ja insuldiga, ning et 2012. aastal puutus umbes veerand ELi elanikkonnast kokku piirväärtusi ületava müratasemega; palub, et liikmesriigid seaksid mürataseme jälgimise prioriteediks ja tagaksid, et müra piirväärtusi välis- ja sisekeskkonnas järgitakse; nõuab lisaks meetmeid, et tegeleda mürasaastega;

83.  rõhutab, et komisjoni andmed näitavad, et üle 50 % ELi teraviljast kasutatakse loomasöödaks; märgib, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon on hoiatanud, et teravilja edasine kasutamine loomasöödana võib ohustada toiduga kindlustatust, vähendades inimtoiduks kasutada olevat teravilja;

84.  rõhutab loomakasvatussektori panust ELi majandusse ja kestlikusse põllumajandusse, eriti kui see on integreeritud põllumajandustootmise süsteemidesse; juhib tähelepanu asjaolule, et aktiivne toitainete tsükli juhtimine loomakasvatussektoris võib vähendada CO2, ammoniaagi ja nitraatide heidete keskkonnamõju; juhib lisaks tähelepanu kestliku põllumajanduse potentsiaalile aidata tõhustada põllumajanduslikku ökosüsteemi ja edendada kliimasõbralikku põllumajandussektorit;

85.  märgib, et arengumaades võiksid põllumajandussektoris töötavad naised suureneda põllumajandussaaki 20–30 % võrra, kui neil oleks ressurssidele samasugune juurdepääs nagu meestel; rõhutab, et sellisel tasemel saagikus võiks vähendada kogu maailmas nälga kannatavate inimeste arvu 12–17 % võrra;

86.  rõhutab eriti, et naised, kes on maapiirkondades peamisteks sotsiaalmajanduslikeks üksusteks olevate põllumajanduslike pereettevõtete liikmed, täidavad kandvat rolli toidutootmise, traditsiooniliste teadmiste ja oskuste säilimise, kultuurilise identiteedi ja keskkonnakaitse eest hoolitsemisel, pidades silmas, et maapiirkondade naisi mõjutab ka palga- ja pensionilõhe;

87.  tuletab meelde, et seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi kohaselt on komisjon kohustatud hindama liidu tarbimise üleilmset keskkonnamõju; rõhutab positiivset mõju, mida säästev eluviis võib avaldada inimeste tervisele ja kasvuhoonegaaside heite vähendamisele; tuletab komisjonile meelde, et kestliku arengu eesmärgis nr 12.8 nõutakse üldsuse teavitamist ja teadlikkust kestlikust arengust ja säästvast eluviisist; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja programme, mis aitaksid suurendada üldsuse teadlikkust eri tarbimisharjumuste mõjust inimeste tervisele, keskkonnale, toiduga kindlustatusele ja kliimamuutustele; palub komisjonil avaldada viivitamata teatis Euroopa jätkusuutliku toidusüsteemi kohta;

88.  märgib, et kestliku arengu eesmärgi 12 kaheksas osaeesmärk kohustab riike tagama, et kõik inimesed saaksid asjakohast teavet ja oleksid teadlikud kestlikust arengu ja loodusega kooskõlas olevast eluviisist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja programme, et suurendada üldsuse teadlikkust tarbimistasemete mõjust inimeste tervisele, keskkonnale, toiduga kindlustatusele ja kliimamuutustele;

89.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama välja ülemaailmsete terviseprobleemide nagu HIVi/AIDSi, tuberkuloosi, C‑hepatiidi ja antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemise terviklikku ELi poliitikaraamistikku, võttes arvesse erinevat olukorda ja konkreetseid probleeme ELi liikmesriikides ja nende naaberriikides, kus HIVi ja multiresistentse tuberkuloosi esinemissagedus on kõrgeim; kutsub komisjoni ja nõukogu üles täitma tugevat poliitilist rolli dialoogis suure haiguskoormusega riikidega, sh naaberriikidega Aafrikas, Ida‑Euroopas ja Kesk‑Aasias ning tagama, et olemas on kavad jätkusuutlikuks üleminekuks riigipoolsele rahastamisele, et HIVi ja tuberkuloosi programmid oleksid pärast rahvusvaheliste rahastajate toetuse lõppemist tõhusad, järjepidevad ning suurendatud vahenditega, ning jätkama tihedat koostööd nende riikidega, veendumaks et nad võtavad HIVi ja tuberkuloosi vastu võitlemisel kohustuse ja omavastutuse;

90.  tunnistab, et PREP-ravimi kättesaadavaks tegemine on HIV/AIDSi ennetamiseks tõhus; palub lisaks komisjonil ja Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusel (ECDC) nõustuda, et HIV/AIDSi ravi on ka ennetav;

91.  tunnistab, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused on oluline tegur, millel on ümberkujundav potentsiaal vaesuse kaotamiseks, ning neid tuleks alati tunnistada nii täisväärtuslikku elu kui ka soolise võrdõiguslikkuse eeltingimusena; rõhutab sellega seoses, et seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele tuleb pöörata suuremat tähelepanu – kahjuks on siiani seda teemat käsitletud kõrvalisena, kuigi see on äärmiselt tähtis soolise võrdõiguslikkuse, noorte mõjuvõimu suurendamise ja inimarengu jaoks ning lõpuks vaesuse kaotamiseks; rõhutab, et see ei ole suur edasiminek ELi varasemast lähenemisviisist, ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvaid õigusi kui kestliku arengu olulisi tegureid ei tunnustata ikka veel; märgib, et ELi seisukoht on sellel teemal vastuoluline, nagu nähtub siinsest paketist: komisjon tunnustab oma teatises 2030. aasta tegevuskava kohta ELi tegevust selles valdkonnas üksnes „tervise“ jaotises, kuid teatises konsensuse kohta ainult „soolise võrdõiguslikkuse“ jaotises; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel jätkata nõudmist, et Ameerika Ühendriigid muudaksid oma seisukohta seoses nn üldise vaikimisseadusega;

92.  rõhutab vajadust jätkuvalt edendada tervishoiualaseid teadusuuringuid, et töötada välja uued ja täiustatud ligipääsetavad, taskukohased ja sobivad meditsiinilised lahendused HIV/AIDSi, tuberkuloosi ja teiste vaesusega seotud ja tähelepanuta jäetud haiguste raviks, tekkivate epideemiate ning antimikroobikumiresistentsuse probleemi lahendamiseks;

93.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi põllumajandussektor aitab juba praegu oluliselt kaasa säästvusele; märgib siiski, et ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) peab võimaldama praegustele ja tulevastele väljakutsetele paremini reageerida; palub komisjonil uurida, kuidas ÜPP ja säästva põllumajandusliku tootmise süsteemid saaksid kõige paremini kaasa aidata kestliku arengu eesmärkide täitmisele, et tagada püsivalt kättesaadav, ohutu ja täisväärtuslik toit ning kaitsta ja suurendada loodusvarasid, tulles ühtlasi toime kliimamuutustega; palub komisjonil teha peatselt avaldatava 2020. aasta järgset ÜPP‑d käsitleva teatise raames ettepanekuid selleks, et suurendada veelgi keskkonnasäästlikumaks muutmise meetmete tõhusust ning kindlustada kestliku arengu eesmärkide nr 2, 3, 6, 12, 13, 14 ja 15 täitmine; palub komisjonil propageerida ka kohalikku ja ökoloogiliselt toodetud toitu, millel on väike maa- ja veekasutuse ning CO2‑jalajälg; rõhutab põllumajanduslike ökosüsteemide ja säästva metsamajandamise olulisust ning vajadust pakkuda stiimuleid mahajäetud põllumajandusmaa säästvaks taastamiseks; rõhutab vajadust tagada, et kõik ELi poliitikavaldkonnad tõepoolest saavutavad seatud eesmärgid range vastavuse ja eri poliitikavaldkondade suurema sidususe kaudu; rõhutab, et see on eriti oluline loodusvarade säästva majandamise ning ÜPP raames selleks ette nähtud vahendite seisukohalt;

94.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama sellist agroökoloogilist üleminekut, viies miinimumini tervisele ja keskkonnale kahjulike pestitsiidide kasutamise ja töötades välja meetmeid biodünaamilise ja mahepõllumajanduse kaitsmiseks ja toetamiseks ÜPP raames;

95.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uuendama võimalikult kiiresti ELi eeskirju, mis käsitlevad pestitsiidide heakskiitmist, ning kehtestama siduvad eesmärgid nende kasutamise vähendamiseks;

96.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi põllumajandussektor annab maapiirkondades tööd miljonitele inimestele nii põllumajanduses kui ka teistes sektorites, tagades toiduga varustatuse ja kindlustatuse ning maapiirkondade atraktiivsuse elu-, töö- ja puhkepaigana; juhib lisaks tähelepanu sellele, et suure bioloogilise mitmekesisuse ja kõrge loodusväärtusega maastikud meelitavad inimesi maale, andes maapiirkondadele lisaväärtust; märgib maaelu arengu poliitika suurt väärtust elujõuliste, vastupidavate ja dünaamiliste maakogukondade ja maamajanduste ülesehitamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et selle saavutamiseks on väga tähtis, et põllumajandustootjatel oleks ressurssidele parem juurdepääs;

97.  nõuab, et põllumajanduse arendamisel asetataks kesksele kohale pereettevõtted, kasutades selleks paremini ära Euroopa fonde, nagu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI), ning pöörates erilist tähelepanu väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, vahetades ja edastades oskusteavet ning kasutades ära kohalike ja piirkondlike väärtus- ja tootmisahelate eeliseid ja piirkonna tööhõivet, pannes seejuures suuremat rõhku linnalähedaste piirkondade vahelistele sidemetele ja otsemüügile, mis on edukalt toiminud paljudes ELi piirkondades; on seisukohal, et põllumajandustootjate suutlikkus saada oma töö eest õiglast tasu on Euroopa põllumajanduse kestlikkuse eeltingimus ja põllumajandustootjate heaolu tagatis;

98.  tuletab meelde, et oluline on tagada nõuetekohased avalikud teenused, eelkõige laste ja eakate eest hoolitsemine, arvestades, et sellised teenused on eriti olulised naiste jaoks, kuna neil on traditsiooniliselt olnud oluline roll noorte ja eakate pereliikmete eest hoolitsemisel;

99.  juhib tähelepanu sellele, kui tähtsat rolli mängivad traditsioonilised teadmised ja toiduained, eriti ELi äärepoolseimates piirkondades, mägipiirkondades ja ebasoodsate tingimustega piirkondades, ning Euroopa kvaliteedikavade, nagu näiteks kaitstud geograafilise tähise (KGT) majanduslik panus kohalike piirkondade jaoks; tuletab meelde, et Euroopa Parlament toetab üksmeelselt sellise kaitse laiendamist suuremale hulgale piirkondlikult toodetud kaupadele; rõhutab sellega seoses lisaks ELi kvaliteedikavade (kaitstud päritolunimetus / kaitstud geograafiline tähis / garanteeritud traditsiooniline toode) rolli elatusvahendite pakkumisel ja säilitamisel; tunnistab, et need kavad on laiemalt tuntud üksnes mõnes liikmesriigis, ja nõuab, et kogu liidus parandataks teadlikkust nende eelistest;

100.  rõhutab, et Vahemere piirkonna metsad ja nn dehesa agrometsandussüsteem, kus kestlik ekstensiivne loomakasvatus on sujuvalt ühendatud põllu- ja metsamajandustegevusega, aitavad saavutada bioloogilise mitmekesisuse kestlikkuse säilitamise ja kaitsmise eesmärke, et saada ÜPP raames tunnustust ja toetust;

101.  rõhutab, kui oluline on põllumajandusettevõtete ja biomajanduse jaoks bioenergia, kuna taastuvenergia tootmine, salvestamine, jaotamine ja kohapeal kasutamine aitab täiendavate müügiks mõeldud toodete pakkumisega kindlustada põllumajandustootjate sissetulekut ning nii luua kui ka säilitada kvaliteetseid töökohti maapiirkondades; rõhutab, et bioenergia arendamist tuleb jätkata kestlikult ning see ei tohi takistada toidu ja sööda tootmist; toonitab, et energiavajaduste rahuldamiseks tuleks pigem ergutada selliste jäätmete ja kõrvalsaaduste kasutamist, mis ei ole kasulikud üheski muus protsessis;

102.  märgib, et liblikõieliste taimede kasvatamine viljavahelduse põhimõtete kohaselt võib olla kasulik nii põllumajandustootjate, loomade, bioloogilise mitmekesisuse kui ka kliimavajaduste seisukohast; palub komisjonil esitada valgurikaste kultuuride kava, mis hõlmab liblikõieliste taimede külvikordi;

103.  peab vajalikuks pidevate edusammude tegemist täppispõllumajanduses, digiteerimisel, energia ratsionaalsel kasutamisel, taime- ja tõuaretuses ning integreeritud taimekaitse süvalaiendamisel vastavalt vajadusele, kuna kestliku arengu eesmärkidel ja bioloogilisel mitmekesisusel põhinev suurem tõhusus aitab vähendada nii maavajadusi kui ka põllumajanduse keskkonnamõju; on seisukohal, et bioloogilise mitmekesisuse kasutamine põllumajandustootjate huvides võib aidata suurendada sissetulekut, mulla seisundit ja tulemuslikkust ning aidata kaasa kahjuritõrjele ja tolmlemise parandamisele; rõhutab seetõttu, kui oluline on parandada õigusraamistikku, et tagada õigeaegsed, tõhusad ja tulemuslikud otsustamismenetlused; rõhutab, et need nn arukad lahendused peaksid motiveerima ja toetama algatusi, mis on kohandatud selliste põllumajanduslike väike-ettevõtete vajadustele, kellel puudub mastaabisääst uutest tehnoloogiatest kasu saamiseks;

104.  peab oluliseks säilitada traditsiooniliste ja kohalike tõugude jõudlus ja seda arendada, võttes arvesse nende võimet kohaneda oma loomuliku keskkonna tingimustega, ning austada põllumajandustootjate õigusi taimi iseseisvalt aretada ning varuda ja vahetada eri liikide ja sortide seemneid, et tagada põllumajanduse geneetiline mitmekesisus; ei poolda mis tahes katseid patenteerida elusorganisme, taimi ja loomi, geneetilist materjali või põhilisi bioloogilisi protsesse, eriti kui see puudutab kohalikke tüvesid, sorte ja tunnuseid;

105.  kutsub komisjoni üles esitama tegevuskava ja looma eksperdirühma, et teha tööd kestlikuma integreeritud taimekaitse juhtimissüsteemi nimel; rõhutab vajadust sellise taimekaitsesüsteemi järele, mis parandab sordiaretuse püüdluste, loomulike kaitsesüsteemide ja pestitsiidide kasutamise vastastikust mõju;

106.  on seisukohal, et maapiirkondades tuleb edendada lairibaühenduse kättesaadavust ja transporditeenuste parandamist, et aidata kaasa mitte ainult keskkonnasäästlikkuse eesmärkide saavutamisele, vaid ka sellise majanduskasvu edendamisele maapiirkondades, mis on keskkondlikus, majanduslikus ja sotsiaalses mõttes täielikult kestlik;

107.  rõhutab, et kultuur on vaja muuta lahutamatuks osaks komisjoni tegevusest kestlikkuse osas, rõhutades selgelt selle rolli majandusarengus, töökohtade loomises, demokraatias, sotsiaalses õigluses ja solidaarsuses, ühtekuuluvuse soodustamises, võitluses sotsiaalse tõrjutuse, vaesuse ja põlvkondade ja demograafiline ebavõrdsusega; palub, et komisjon seaks kultuuri tähtsale kohale oma kestliku arengu eesmärkide strateegia sihtides, määratlustes, vahendites ja hindamiskriteeriumites;

108.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) A/RES/70/1. (2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsus nr 1386/2013/EL. (ELT L 354, 28.12.2013, lk 171). (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0224. (4) https://ec.europa.eu/epsc/sites/epsc/files/strategic_note_issue_18.pdf (5) Komisjoni 3. mai 2011. aasta teatis „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020“ (COM(2011)0244). (6) Komisjoni 2. oktoobri 2015. aasta aruanne ELi bioloogilise mitmekesisuse 2020. aastani kestva strateegia vahehinnangu kohta (COM(2015)0478). (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0034. (8) https://unstats.un.org/sdgs/report/2016/goal-13/ (9) Euroopa Keskkonnaameti aruanne nr 30/2016. Keskkonnanäitajate aruanne 2016 seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi järelevalve toetamiseks: https://www.eea.europa.eu/publications/environmental-indicator-report-2016.

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2017. aasta resolutsioon ühtekuuluvuse ja arengu edendamise kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohaldamise kohta (2016/2250(INI))

P8_TA(2017)0316 A8-0226/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 52, mille esimeses lõikes nähakse ette, et aluslepinguid kohaldatakse liikmesriikide suhtes, ja teises lõikes osutatakse, et aluslepingute territoriaalset kohaldamisala on täpsustatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 355,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 355 esimese lõigu punkti 1 nii, nagu seda on muudetud Euroopa Ülemkogu 29. oktoobri 2010. aasta otsusega (2010/718/EL) Saint‑Barthélemy saare staatuse muutmise kohta Euroopa Liidu suhtes ja 11. juuli 2012. aasta otsusega (2012/419/EL), millega muudetakse Mayotte’i staatust Euroopa Liidu suhtes, milles sätestatakse, et aluslepingute sätteid kohaldatakse äärepoolseimate piirkondade suhtes kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 349,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349, milles tunnistatakse äärepoolseimate piirkondade eristaatust, nähakse ette „erimeetmed, mis on suunatud eriti aluslepingute kohaldamise tingimuste sätestamisele nendes piirkondades, kaasa arvatud ühine poliitika“ ning sätestatakse, et need on seotud eelkõige, kuid mitte ainult, selliste valdkondadega nagu „tolli- ja kaubanduspoliitika, maksupoliitika, vabatsoonid, põllumajandus- ja kalanduspoliitika, toorainete ja hädavajalike tarbekaupadega varustamise tingimused, riigiabi ning struktuurifondidele ja liidu horisontaalprogrammidele ligipääsu tingimused“,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti a, milles nähakse ette, et abi äärepoolseimate piirkondade majandusarengu edendamiseks võib sobida kokku siseturuga,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu XVIII jaotist, milles sätestatakse majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk ja struktuursed rahastamisvahendid selle saavutamiseks,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 7, milles sätestatakse, et liit tagab erinevate poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki oma eesmärke ja järgides pädevuse andmise põhimõtet,

–  võttes arvesse kõiki Euroopa Komisjoni teatisi äärepoolseimate piirkondade kohta,

–  võttes arvesse kõiki oma resolutsioone äärepoolseimate piirkondade kohta ja eelkõige 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika rolli kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades strateegia „Euroopa 2020“ kontekstis(1) ja 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni äärepoolseimate piirkondade potentsiaali optimeerimise kohta struktuurifondide ja muude Euroopa Liidu programmide koostoimimise abil(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 15. detsembri 2015. aasta otsust(3),

–  võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2016. aasta aruannet liidu äärepoolseimate piirkondade põllumajanduse toetamiseks võetavate erimeetmete kava (POSEI) rakendamise kohta (COM(2016)0797),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi riigiabi ajakohastamine“ (COM(2012)0209),

–   võttes arvesse memorandumit, mille äärepoolseimad piirkonnad allkirjastasid Cayenne’is 5. märtsil 1999 ning mida täiendab ühismemorandum, mille Hispaania, Prantsusmaa, Portugal ja äärepoolseimad piirkonnad allkirjastasid 2010. aasta mais ja milles on sätestatud, et EL peaks soodustama äärepoolseimate piirkondade kestlikku arengut, tuginedes äärepoolseimate piirkondade arvukatele loodus- ja kultuuriväärtustele, edendades samas võrdsete võimaluste, partnerluse, proportsionaalsuse ja ELi poliitika kooskõla põhimõtteid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu äärepoolseimate piirkondade juhtide 22.–23. septembri 2016. aasta XXI konverentsi lõppdeklaratsiooni ning 30.–31. märtsil 2017 Brüsselis toimunud äärepoolseimate piirkondade neljanda foorumi tulemusel allkirjastatud äärepoolseimate piirkondade ühismemorandumit,

–  võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2014. aasta määrust (EL) nr 651/2014 ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A8‑0226/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 tunnistatakse äärepoolseimate piirkondade ühiskondlikku ja majanduslikku eriolukorda, mida süvendavad struktuurselt tegurid (isoleeritus, väike pindala, rasked maastiku- ja kliimatingimused, sõltuvus mõnest tootest jne), mille püsivus ja koosmõju piiravad tõsiselt nende arengut;

B.  arvestades, et Euroopa Kohtu suurkoda esitas oma 15. detsembri 2015. aasta põhimõttelises otsuses põhjaliku tõlgenduse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohta;

C.  arvestades, et nimetatud otsuses kinnitab kohus eeskätt, et äärepoolseimatele piirkondadele erimeetmeid kehtestavaid õigusakte võib vastu võtta artikli 349 õigusliku aluse kohaselt, et see õiguslik alus võimaldab kehtestada erandeid nii esmasest kui ka teisesest õigusest ning et artikli 349 sõnastuses sätestatud valdkondade nimekiri ei ole ammendav, sest „ELi toimimise lepingu autorid ei tahtnud ammendavalt kindlaks määrata nende meetmete liike, mida selle artikli alusel võib võtta“;

D.  arvestades, et seoses ELi aluslepingute kohaldamisega äärepoolseimate piirkondade suhtes on omavahel seotud Euroopa Liidu lepingu artikkel 52 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 349 ja 355 ning et artikli 355 esimese lõigu punkti 1 mõistes kohaldatakse aluslepingute sätteid äärepoolseimate piirkondade suhtes kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 349 ning et see viide aluslepingutele hõlmab ka teisest õigust;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349 tuleb tõlgendada paralleelselt teiste lepingu artiklitega ja eeskätt artikliga 7, milles sätestatakse, et „liit tagab erinevate poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki oma eesmärke“;

F.  arvestades, et võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtete kohaselt on eriolukordade puhul erinev kohtlemine õigustatud, et võimaldada Euroopa õiguse võrdset kohaldamist;

G.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 eesmärk on tagada äärepoolseimate piirkondade areng, nende kaasamine nii Euroopa kui ka nende enda geograafilisse ruumi, võimaldades neil saada kasu Euroopa poliitikast ja vajaduse korral nende tegeliku olukorra ja vajadustega kohandatud erimeetmetest;

H.  arvestades, et äärepoolseimad piirkonnad on geostrateegia ning kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisusega seotud teadusuuringute seisukohast eelisseisundis;

I.  arvestades, et Euroopa Komisjoni hinnangute kohaselt pakub liidu sinine majandus ligikaudu 5,4 miljonit töökohta ja kogulisandväärtusena ligikaudu 500 miljardit eurot aastas;

1.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikliga 7 tehakse komisjoni ülesandeks vastutada aluslepingute täitmise järelevalve eest; rõhutab, et äärepoolseimad piirkonnad on täiel määral Euroopa Liiduga ühendatud ja selle õiguskorda kaasatud ning nende erilist olukorda tunnustatakse aluslepingutes, eelkõige ELi toimimise lepingu artiklis 349, kus on kehtestatud kohandamise põhimõte ja õigus, mida käsitletakse liidu eri poliitikasuundade tasandil;

2.  rõhutab, et kuigi äärepoolseimad piirkonnad on oluliselt ebasoodsamas olukorras, võttes arvesse geograafilist kaugust liidust, on neil ka mitu olulist väärtust, nagu turismiga seotud tegevuse suurendamise potentsiaal, sinine majanduskasv, rohkete taastuvate energiaallikate kasutamine, ringmajanduse arendamine ning nende rikkaliku looduspärandi ja väga suure bioloogilise mitmekesisuse väärtustamine;

3.  leiab, et ELi toimimise lepingu artiklit 349 on kasutatud liiga piiratult ning seda võiks tõlgendada uuenduslikumal ja positiivsemal viisil, eeskätt selleks, et luua eriotstarbelisi programme ja uusi konkreetseid poliitikasuundi, mis tuginevad äärepoolseimate piirkondade eelistele ja võimaldavad neil oma tugevaid külgi ära kasutada eelkõige sellistes valdkondades nagu taastuvenergia, sinine majanduskasv, teadus- ja arendustegevus, säästev turism, bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine ja kliimamuutustega kohanemine; tuletab sellega seoses meelde rolli, mida liit täidab, et võimaldada äärepoolseimatel piirkondadel tulla toime oma raskustega ja saada kasu oma eelistest, kuid rõhutab samal ajal, et asjaomased liikmesriigid peavad võtma suurema vastutuse seoses selliste olemasolevate ELi vahendite kasutamisega, mis võivad neil aidata tagada oma äärepoolseimate piirkondade kestliku arengu;

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohaldamise hetkeseis

4.  väljendab muret asjaolu pärast, et aluslepingute äärepoolseimaid piirkondi käsitlevaid artikleid ei ole seni suurimas võimalikus ulatuses ellu viidud ning see piirab nende võimalust liitu kuulumisest täiel määral kasu saada ja oma geograafilises piirkonnas konkurentsivõimet suurendada;

5.  on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artikli 349 laiem rakendamine soodustaks äärepoolseimate piirkondade paremat ühendamist liiduga ning nende arengut ja potentsiaali täies kooskõlas nii nende struktuursete erijoonte ja piirangutega, kui ka nende eelistega;

6.  tuletab meelde seadusandjate poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 299 teise lõigu ning artikli 349 koostamise ajal väljendatud poliitilist tahet luua üldine strateegia, millega kaasneksid erimeetmed eri poliitikasuundade ja vahendite raames;

7.  tuletab meelde, et kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programm (POSEI) on programm, milles võetakse täiel määral arvesse äärepoolseimate piirkondade eriomadusi tänu konkreetsele määrusele, mis tugineb nii Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 349 kui ka artikli 42 esimesele lõigule ja artikli 43 lõikele 2 ning milles tunnustatakse kahekordset põhimõtet, mis hõlmab ühelt poolt äärepoolseimate piirkondade kuulumist liitu ja teiselt poolt Euroopa ühise poliitika täielikku kohandamist äärepoolseimate piirkondade tegeliku olukorraga, ning seetõttu on sellise programmi jätkumine äärmiselt tähtis ja kavandada tuleks ka uusi POSEI programme, mis käsitleksid teisi liidu poliitikasuundi;

8.  on veendunud, et POSEI edukus räägib äärepoolseimaid piirkondi käsitlevate erisätete säilitamise kasuks ega anna põhjust nende sulandumiseks Euroopa horisontaalprogrammidesse;

9.  märgib, et komisjon on vastu võtnud mitu teatist äärepoolseimate piirkondade kohta; tunneb kahetsust, et neid erinevaid Euroopa strateegiaid äärepoolseimate piirkondade kohta on siiani ellu viidud ja täpsustatud üksnes osaliselt;

10.  kutsub nüüd komisjoni üles pakkuma välja tegevuskava, mida saadaksid vajaduse korral seadusandlikud algatused, mis võimaldaksid äärepoolseimate piirkondade suhtes rakendada sidusat ja tõhusat strateegiat, kasutades seejuures täiel määral ära Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 pakutavaid võimalusi eeskätt nende kestliku arengu vajadustega kohandatud eriprogrammide ja poliitikasuundade loomiseks, eelkõige innovatsiooni ja pikaajalise investeerimise valdkonnas; rõhutab vajadust teha tihedat koostööd äärepoolseimate piirkondade piirkondlike ametiasutuste ja sidusrühmadega; kutsub sellest tulenevalt liidu institutsioone koos äärepoolseimate piirkondade piirkondlike asutustega üles avama ELi ja äärepoolseimate piirkondade suhetes uue peatüki;

11.  kiidab heaks komisjoni töö seoses äärepoolseimaid piirkondi käsitleva uuendatud strateegiaga, mis võetakse vastu hiljemalt 2017. aasta lõpus; kutsub komisjoni üles lisama oma strateegiasse äärepoolseimate piirkondade üksikasjaliku käsitusviisi ning strateegilised raamistikud, mille puhul peetakse silmas investeerimisvajadusi ning mida saadavad täpsed, saavutatavad ja mõõdetavad eesmärgid; ergutab Prantsusmaad, Hispaaniat ja Portugali oma äärepoolseimaid piirkondi rohkem toetama;

12.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 349 võimaldab äärepoolseimatele piirkondadele paindlike menetluste alusel ajalise piiranguta ja mittevähenevat tegevusabi, et korvata neile osaks saavaid täiendavaid kulusid, ning et neid erandeid kohaldatakse nii liidu rahastamisvahendite kui ka riigiabi suhtes;

13.  rõhutab vajadust tagada äärepoolseimate piirkondade struktuurset arendamist soodustavate stabiilsuse säilitamise meetmete, sätete ja erandite pikaajalisus, võttes arvesse läbiviidud hindamisi;

14.  kutsub komisjoni üles koostama äärepoolseimate piirkondade käsitlusviisi täpse kokkuvõtte ning uurima iga äärepoolseima piirkonna majanduslikku ja ühiskondlikku olukorda, et tagada Euroopa regionaalarengupoliitika eesmärkide parem täitmine, eelkõige viivituste hüvitamise ja kestliku arengu puhul, et võimaldada äärepoolseimatel piirkondadel Euroopa keskmisele arengutasemele lähemale jõuda;

15.  kutsub komisjoni üles tõhustama äärepoolseimatele piirkondadele huvi pakkuvates küsimustes koostööd eri peadirektoraatide vahel, et äärepoolseimate piirkondade probleeme käsitletaks Euroopa poliitikasuundade ja strateegiate raames parimal võimalikul viisil; rõhutab sellega seoses peasekretariaadi otsustavat osa Euroopa Liidu toimimise lepingu nõuetekohase kohaldamise tagamisel, arvestades, et Euroopa Liidu poliitikasuundade kohandamiseks äärepoolseimate piirkondade eripäradega tuleb otsuseid teha kõige kõrgemal poliitilisel tasemel;

Põllumajanduspoliitika

16.  tunneb heameelt komisjoni hiljutise aruande (COM(2016)0797) üle, milles tehakse järeldus, et POSEI programmide (2006–2014) üldine tulemus on positiivne; leiab, et see programm näib olevat oluline äärepoolseimate piirkondade tootmise säilitamise jaoks ning et see on kooskõlas ühise põllumajanduspoliitika uute eesmärkidega, ning soovitab säilitada kehtiva alusmääruse, pidades aga seejuures meeles, et äärepoolseimate piirkondade tootmist mõjutavate või ohustada võivate vabakaubanduslepingute jõustumise järel võib olla vaja teha eelarvekohandusi;

17.  leiab, et POSEI on osutunud algusest peale tõeliselt edukaks;

18.  toetab komisjoni aruandes tehtud järeldust, milles nõutakse POSEI programmi algsel kujul tugevdamist, et hoida ära põllumajandustootmisest loobumise ohtu ja ebasoodsaid tagajärgi, mida see tooks kaasa äärepoolseimate piirkondade tööhõivele, keskkonnale ja territoriaalsele mõõtmele;

19.  leiab, et äärepoolseimate piirkondade tootmise mitmekesistamist tuleb rohkem toetada ning kehtestada suunatud meetmeid, et lahendada turukriisid, millega puutuvad kokku teatavad sektorid, eelkõige tomati- ja kariloomasektor, ning et hõlbustada väiketootjate arendamist, näiteks piimatootmise valdkonnas;

20.  tuletab meelde, et ühise põllumajanduse turukorralduse järjestikustes reformides ei ole piisavalt arvesse võetud äärepoolseimate piirkondade eripärasid ning kutsub üles neid edaspidi paremini arvesse võtma;

21.  tõdeb, et kvootide ja tagatud hindade kaotamine, mis sai alguse 2005. aasta suhkruturu ühise korralduse reformiga, kahjustab äärepoolseimate piirkondade roosuhkrutootjaid; rõhutab vajadust muuta püsivaks kõik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 raames kehtestatud erivahendid, et võimaldada selle sektori jätkusuutlikku konkurentsivõimet; palub luua roosuhkru kasvatajate toetusmehhanismi suhkru maailmaturuhindade langemise puhuks;

22.  kutsub komisjoni üles võtma arvesse piimatööstuse suurt tähtsust Assoorides, jätkama tootjate toetamist ning nägema ette täiendavaid meetmeid turukriisi puhuks;

23.  tuletab meelde, et banaanikasvatus on teatavate äärepoolseimate piirkondade sotsiaal-majanduslikus kontekstis väga oluline; kutsub seetõttu üles jätkama ja vajaduse korral suurendama tootjate toetamist;

24.  kutsub komisjoni üles lisama eri põllumajandussektorites, näiteks banaani-, suhkru-, rummi-, kalandus- või piimasektoris (arvestades piimaturu vaatlusrühma), toimuvate turukriiside haldamise ja tuvastamise vahenditesse äärepoolseimate piirkondade turukriisi selge määratluse ning kohandama näitajaid nende piirkondade tegeliku olukorraga;

25.  tunneb kahetsust, et erinevused kolmandate riikide ja liidu liikmesriikide mahetoodete sertifitseerimise kordade vahel tekitavad sellel turul konkurentsimoonutuse, kahjustades nii äärepoolseimates piirkondades tegutsevaid Euroopa tootjaid kui ka Euroopa tarbijaid, keda eksitatakse nende toodete tegelike tootmistingimuste suhtes; kutsub seetõttu üles asendama mahetoodete tootmist ja märgistamist käsitlevate tulevaste Euroopa eeskirjade üle käivate läbirääkimiste raames praegu kehtiva samaväärsuskorra järgimise nõude, et tagada aus konkurents äärepoolseimate piirkondade ja kolmandate riikide vahel;

26.  leiab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 põhjal tuleks vastu võtta õigusraamistik mahemärgisega toodete tootmise kohta ning õigusraamistik sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete kohta, milles võetaks arvesse äärepoolseimate piirkondade põllumajanduse eripärasid troopilises kontekstis;

27.  kutsub Euroopa Komisjoni üles innustama äärepoolseimate piirkondade põllumajandustootjaid edendama oma kvaliteetseid tooteid, toetades äärepoolseimate piirkondade logo kasutamist ning teisi kvaliteedi sertifitseerimise viise;

28.  rõhutab, et tootmise diferentseerimine ja spetsialiseerumine võib veelgi ergutada ja edendada toidusaaduste kohalikku tootmist, töötlemist ja turustamist ning vähendada sellega äärepoolseimate piirkondade ja liidu muude piirkondade vahel esinevat ebavõrdsust;

29.  rõhutab poliitikasuundade kooskõla nimel, et äärepoolseimates piirkondades tehtavaid jõupingutusi tegevusvaldkondade ajakohastamiseks ja konkurentsivõime suurendamiseks ei tohi liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud vabakaubanduslepingutega proovile panna;

Euroopa Liidu kaubanduspoliitika

30.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõikes 3 sätestatakse, et läbirääkimiste tulemusel kolmandate riikidega sõlmitavad lepingud vastavad liidusisesele poliitikale ja eeskirjadele;

31.  tõdeb, et suur hulk kaubanduslepinguid, mis on sõlmitud kolmandate riikidega, kelle hulgas on maailma suurimad banaanide ja suhkru tootjad, muudab turu jagamist, avaldab survet hindadele ja ohustab nende toidukaupade ühendusesiseste tootjate konkurentsivõimet;

32.  leiab sellest tulenevalt, et liidu kaubanduspoliitika ei tohiks ohustada äärepoolseimate piirkondade tegevusvaldkondi, kuna neil on oluline majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane roll;

33.  ergutab liitu võtma oma kaubandusläbirääkimistes edaspidi arvesse äärepoolseimate piirkondade eripära ja tundlikku tootmistegevust, eelkõige banaanide, suhkru, rummi, tomatite ja kalandustoodete puhul;

34.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tähelepanelikkusele ja ettevaatlikkusele äärepoolseimate piirkondade huvide kaitsmisel Brexitit käsitlevate läbirääkimiste raames;

35.  innustab komisjoni lisama kooskõlas oma 20. juuni 2012. aasta teatises võetud kohustusega kaubanduslepingute, nagu näiteks majanduspartnerluslepingute ettepanekutele mõjuhinnanguid, milles tuleks vajaduse korral võtta arvesse äärepoolseimate piirkondade mõõdet, ja hõlmama sellistes hinnangutes äärepoolseimatele piirkondadele avalduvat keskkonnaalast, sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset mõju; nõuab, et neis mõjuhinnangutes mõõdetaks ka kaubanduslepingute kumulatiivset mõju äärepoolseimatele piirkondadele;

36.  tunneb kahetsust, et tänaseni ei ole korraldatud ühtegi uuringut vabakaubanduslepingute tagajärgede kohta äärepoolseimate piirkondade põllumajandusega seotud tegevusvaldkondadele; tunneb ka kahetsust, et äärepoolseimaid piirkondi ei ole arvesse võetud komisjoni 15. detsembri 2016. aasta aruandes kaubanduslepingute kumulatiivse mõju kohta, ning märgib, et see on vastuolus POSEI raames ette nähtud õigussätetega;

37.  nõuab, et liidu kaubanduspoliitikas võetaks arvesse äärepoolseimate piirkondade ebasoodsat konkurentsiolukorda; nõuab, et vajaduse korral, kui see on äärepoolseimate piirkondade tootmise kaitsmiseks hädavajalik, säilitataks tariifsed ja mittetariifsed tõkked ning et kasutataks tõhusalt kaitseklausleid ja stabiilsusmehhanisme, kui äärepoolseimate piirkondade tootmist mõjutatakse või võidakse kahjustada;

38.  rõhutab eelkõige mahepõllumajanduse toodete puhul samaväärsuse põhimõtte piiratust, mistõttu on võimalik Euroopa Liitu tuua kolmandatest riikidest pärit kaupa, mis ei vasta kõikidele Euroopa nõuetele; kutsub üles kohaldama viivitamata vastavuse põhimõtet ja tõhustama kontrollimeetmeid;

39.  kutsub üles edendama äärepoolseimate piirkondade rolli Euroopa Liidu naaberriikidega seotud välispoliitikas, et tõhustada välispoliitikat vaesusevastase võitluse, keskkonnasäästlikkuse, demokraatia tugevdamise, kultuurivahetuse ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas;

Kestlik merendus- ja kalanduspoliitika ning sinine majanduskasv

40.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 on ette nähtud, et komisjon võib äärepoolseimatele piirkondadele pakkuda konkreetseid meetmeid, mis võivad kuuluda ka kalanduspoliitika valdkonda;

41.  palub komisjonil kaaluda äärepoolseimates piirkondades säästva kalapüügi toetussüsteemi loomist ELi toimimise lepingu artikli 349 alusel, pidades silmas põllumajandussektoris POSEI programmi raames tehtut;

42.  innustab komisjoni ja nõukogu rakendama kõiki soovitusi, mis on esitatud Euroopa Parlamendi 27. aprilli 2017. aasta resolutsioonis kalalaevastike haldamise kohta äärepoolseimates piirkondades(5);

43.  kutsub ELi üles arendama koos äärepoolseimate piirkondadega maailma merenduses juhtpositsiooni;

44.  rõhutab, et nii ookeanidest tulenev rikkus kui ka käimasolev ja tulevane tehnoloogiline areng võivad luua äärepoolseimate piirkondade jaoks enneolematuid kasvuvõimalusi; leiab, et kestlik sinine majanduskasv pakub võimalust vähendada struktuurilisi ebavõrdsusi äärepoolseimate piirkondade ja Mandri-Euroopa vahel ning et see võib aidata muuta äärepoolseimad piirkonnad Euroopa tulevikupoliitika keskmeks;

45.  tuletab meelde, et asukoha tõttu on äärepoolseimatel piirkondadel oluline roll merenduse juhtimises, rannikuvete majandamises, ebaseadusliku kalapüügi vastases võitluses ja transpordiohutuse suurendamises;

46.  ergutab liitu ja asjaomaseid liikmesriike mere- ja ookeanivaldkonda, eeskätt äärepoolseimates piirkondades, rohkem investeerima, eesmärgiga tagada nende majandusvööndite kestlik ja tõhus majanduslik areng;

47.  tunneb heameelt komisjoni algatatud uuringu üle kestliku sinise majanduskasvu potentsiaali kohta äärepoolseimates piirkondades ning kutsub üles looma tõelise Euroopa programmi, mis on suunatud äärepoolseimatele piirkondadele ning mille eesmärk on ka tegeleda toiduga kindlustatuse, mere- ja merendusuuringute ja biomajandusega seotud probleemidega; rõhutab samas, et teatavad tegevused, nagu merepõhja all asuva nafta ja gaasi kaevandamine ning merealuste maavaramaardlate uurimine, võivad avaldada tõsist mõju tundlikele merealadele ning häirida mereliike ja haavatavaid ökosüsteeme;

48.  tuletab meelde äärepoolseimates piirkondades asuvate merekaitsealade tähtsust;

Ühtekuuluvuspoliitika

49.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 on äärepoolseimatele piirkondadele ette nähtud erijuurdepääs struktuurifondidele ning et selle alusel tuleks kõiki äärepoolseimaid piirkondi käsitada vähim arenenud piirkondadena; väljendab heameelt äärepoolseimaid piirkondi toetavate meetmete üle, mille komisjon on kehtestatud neljas äärepoolseimaid piirkondi käsitlevas teatises (2004, 2007, 2008 ja 2012), ja kiidab need heaks; rõhutab, kui tähtis on kõigile äärepoolseimatele piirkondadele antav liidu rahaline toetus, mille suurus ajavahemikul 2014–2020 on 13 miljardit eurot;

50.  kinnitab, et ühtekuuluvuspoliitika peab jääma 2020. aasta järgselt Euroopa üheks peamiseks meetmeks, seda eelkõige äärepoolseimate piirkondade puhul, kus esinevad veel märgatavad piirkondlikud erinevused;

51.  kutsub liikmesriike üles täitma täiel määral eeltingimusi, eelkõige seoses investeerimisega nende pädevusse kuuluvatesse valdkondadesse, võttes arvesse subsidiaarsuse põhimõtet ja liikmesriikidel lasuvaid kohustusi, et võimaldada äärepoolseimates piirkondades Euroopa vahendite ja poliitikasuundade parimat võimalikku toimimist;

52.  leiab, et järgmisel programmitöö perioodil võiks äärepoolseimate piirkondade puhul temaatilise koondumise raames kavandada suuremat paindlikkust struktuurifondide kasutamiseks mõningate prioriteetsete suundade kindlaksmääramisel, juhul kui eesmärgiks on kestlik areng; nõuab äärepoolseimatele piirkondadele ette nähtud eelarveeraldiste säilitamist, lisakulude hüvitamist ning kõikide selliste nõuetekohaselt põhjendatud erandmeetmete säilitamist, mille eesmärk on korvata nende struktuurilisi puudujääke;

53.  nõuab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames kohaldataks rangelt kriteeriume, mis on sätestatud fonde käsitlevas üldmääruses rahastamispakettide kindlaksmääramiseks;

54.  tuletab meelde äärepoolseimate piirkondade kahekordse integreerimise ühist eesmärki; kutsub üles süvendama ja muutma töövõimeliseks kõiki mehhanisme, mille eesmärk on piiriülene koostöö äärepoolseimate piirkondade, ülemeremaade ja -territooriumide ning nende geograafilisse piirkonda kuuluvate kolmandate riikide vahel, eelkõige Euroopa Arengufondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi määrustes sätestatud õiguslike ja finantsvahendite koostoime säilitamise ja parandamise kaudu;

55.  rõhutab, et Euroopa territoriaalse koostöö strateegiaid tuleb kohandada, et leevendada piirkondadele äärepoolsusest tulenevat negatiivset mõju ja edendada koostööd;

56.  soovitab pöörata Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi rakendamisel suuremat tähelepanu äärepoolseimatele, kõige vähem arenenud ja kõige isoleeritumatele piirkondadele;

57.  tuletab äärepoolseimate piirkondade noorte töötuse määra arvesse võttes meelde vajadust tõhustada liidu tegevust, et toetada ja koolitada äärepoolseimate piirkondade noori, eelkõige noorte tööhõive algatuse kaudu;

58.  tuletab meelde, et koolituse ja tööhõive jaoks on kõige olulisem vahend Euroopa Sotsiaalfond; kutsub komisjoni üles äärepoolseimate piirkondade struktuuriliste omaduste ja märkimisväärse töötuse määra tõttu ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 alusel, milles antakse äärepoolseimatele piirkondadele erijuurdepääs struktuurifondidele, looma Euroopa Sotsiaalfondi raames täiendava eraldise, et toetada tööhõivet, liikuvust ja koolitust äärepoolseimates piirkondades;

59.  rõhutab, et äärepoolseimates piirkondades on oluline kasutada aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiaid, kuna need on peamised tegurid ühtekuuluvuspoliitika elluviimiseks;

60.  tuletab meelde, kui olulised on kohaliku arengu vahendid, nagu kogukonna juhitud kohalik areng ja integreeritud territoriaalsed investeeringud, mille puhul on tegemist alt ülespoole lähenemisviisiga, et lahendada kohalikke struktuurseid probleeme, edendades seejuures kogukonna isevastutust; kutsub seetõttu komisjoni ja asjaomaseid liikmesriike üles uurima võimalusi, kuidas tõhustada kogukonna juhitud kohaliku arengu meetodi rakendamist kui paindlikku ja uuenduslikku lahendust kohandamise vajadusele, mida äärepoolseimad piirkonnad on esile toonud;

61.  rõhutab vajadust käsitleda demograafilisi erinevusi äärepoolseimates piirkondades kui otsustavat tegurit nende poliitikasuundade määratlemisel, eelkõige hariduse, koolituse ja tööhõive valdkonnas;

Konkurentsipoliitika ja riigiabi

62.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 on ette nähtud, et komisjon võib kavandada äärepoolseimatele piirkondadele erimeetmeid, eeskätt tolli- ja kaubanduspoliitika, maksupoliitika, vabatsoonide, toorainete ja hädavajalike tarbekaupadega varustamise tingimuste ja riigiabi suhtes;

63.  tuletab lisaks meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 3 on sätestatud, et siseturuga kokkusobivaks võib pidada abi, millega soovitakse edendada äärepoolseimate piirkondade majandusarengut, arvestades nende struktuurilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda;

64.  kutsub komisjoni üles tuginema piirkondliku riigiabi suunistes ja üldise grupierandi määruses rohkem Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile a ja artiklile 349, et aidata kaasa äärepoolseimate piirkondade majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ning püüda seda paremini arvesse võtta;

65.  rõhutab, et arvestades nende turgude kaugust ja väikest ulatust, ei mõjuta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 ja artikli 42 põhjal konkurentsiõigusest tehtavate erandite tõhustamine liikmesriikidevahelist kaubavahetust ega vii siseturgu tasakaalust välja;

66.  peab kahetsusväärseks, et üldise grupierandi määruse ja piirkondliku riigiabi suuniste lihtsustamiseks tehtud esialgsetes ettepanekutes ei nähtud juba algusest peale ja eelnevalt ette äärepoolseimate piirkondade eeskirjade kohandamist nende piirkondade majandusliku ja sotsiaalse arengu tõhusaks tagamiseks;

67.  kutsub komisjoni üles tugevdama oma meetmeid, et võidelda äärepoolseimate piirkondade suurte monopolide vastu, mis soodustavad kohaliku elanikkonna elukalliduse suurenemist ning seda eelkõige impordisektoris, mis konkureerib kohaliku majanduse, energeetika, transpordi ja telekommunikatsiooni arenguga;

68.  palub, et komisjon pikendaks pärast 2020. aastat äärepoolseimate piirkondade erandlikke maksusüsteeme, tuginedes nende olukorra põhjalikule hindamisele, ning tagaks samas edusammud õiglaste ja tõhusate maksusüsteemide valdkonnas ja tõhustaks maksupettuste vastast võitlust liidus ja kolmandates riikides;

69.  hoiatab teatavate kaubandustavade, näiteks madalama hinnaga turgude eest, mis võivad destabiliseerida saarepiirkondade kohaliku majanduse mikroturgusid;

Teadustöö, keskkond, haridus, kultuur, transport, energia ja telekommunikatsioon

70.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 on ette nähtud, et komisjon võib kavandada äärepoolseimate piirkondade suhtes erimeetmeid, seda ka seoses nende juurdepääsutingimustega liidu horisontaalprogrammidele;

71.  on seisukohal, et liidu horisontaalprogrammides tuleks äärepoolseimatele piirkondadele ette näha erijuurdepääs, et tagada tõhus osalemine ja et nende piirkondade eeliseid oleks võimalik väärtustada eelkõige programmide „Horisont 2020“, LIFE, COSME, „Loov Euroopa“ jms raames;

72.  palub komisjonil ühendada äärepoolseimad piirkonnad tõhusalt üleeuroopalistesse transpordi-, energia- ja telekommunikatsiooni võrkudesse;

73.  tuletab meelde vajadust muuta äärepoolseimate piirkondade kestlik energiasõltumatus prioriteediks; toonitab, et äärepoolseimatel piirkondadel on taastuvenergia arendamise, energiatõhususe ja ringmajanduse valdkonnas mitmeid eeliseid;

74.  osutab teadus- ja innovatsioonitegevuse arendamise märkimisväärsele potentsiaalile kindla ja kestliku arengu seisukohast; kutsub üles parandama äärepoolseimate piirkondade juurdepääsu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele ja programmile „Horisont 2020“, mis võimaldaks nende ülikoole, teaduskeskuseid ja vastavaid innovatiivseid ettevõtjaid omavahel paremini ühendada ning võimaldada neil piirkondadel suurendada oma ligitõmbavust ja edendada paremat teabevahetust kodanike ja institutsioonide vahel mitte ainult äärepoolseimate piirkondade siseselt, vaid ka Mandri-Euroopa, ülemeremaade ja -territooriumide ning kolmandate riikidega;

75.  tuletab meelde väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) keskset tähtsust äärepoolseimates piirkondades majandusliku ja sotsiaalse arengu seisukohast; kutsub seetõttu komisjoni üles võtma paremini arvesse äärepoolseimate piirkondade olukorda COSME programmi ja ka Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi raames;

76.  on seisukohal, et äärepoolseimate piirkondade ja naabruses asuvate kolmandate riikide vahelisi kontakte ja koostööd teadusuuringute ja innovatsiooni, kultuuri ja hariduse valdkonnas tuleks nende piirkondliku integratsiooni soodustamiseks veelgi rohkem edendada;

77.   tunneb heameelt selle üle, et uus programm „Erasmus+“ ergutab äärepoolseimate piirkondade üliõpilaste ja noorte ettevõtjate liikuvust, pakkudes suurimas mahus abi; kutsub üles lisama sarnaseid sätteid ka programmi „Loov Euroopa“; soovib samas, et Erasmuse programmi raames võetaks paremini arvesse äärepoolseimate piirkondade ühisomadusi, edendades eelkõige vahetust äärepoolseimate piirkondade vahel; tunneb kahetsust, et hoolimata programmi „Erasmus+“ määruse põhjendusest 37, milles sätestatakse, et äärepoolseimate piirkondade ning ülemeremaade ja -territooriumide kaugusest tulenevaid piiranguid tuleks programmi elluviimisel arvesse võtta, ei ole Erasmuse programmi liikuvustoetuste summad sageli piisavad võrreldes tegelike kuludega, mis tekivad äärepoolseimatest piirkondadest pärit toetusesaajatest üliõpilaste liikumisel suurlinnadesse;

78.  kutsub komisjoni üles laiendama uut noortele suunatud liikuvusvahendit „Move2Learn, Learn2Move“ äärepoolseimates piirkondades elavatele Euroopa kodanikele ning kohandama neile pakutava transpordihüvitise summasid tegelike kuludega, mida toob kaasa nende liikumine äärepoolseimate piirkondade ja Mandri-Euroopa vahel; tunneb heameelt komisjoni otsuse üle mitte piirata seda vahendit üksnes raudteetranspordiga, mis jätaks kõrvale meretaguste piirkondade noored;

79.  märgib, et programm „Natura 2000“ ei ole kohaldatav Prantsusmaa äärepoolseimate piirkondade suhtes, kuigi seal on erakordne bioloogiline mitmekesisus, mida ähvardavad siiski eelkõige kliimamuutused; kutsub seetõttu üles rakendama konkreetseid kaitsemeetmeid ja jätkama BESTi ettevalmistavaid meetmeid, luues kestliku mehhanismi, et rahastada bioloogilise mitmekesisuse, ökosüsteemi teenuste väärtustamise ja kliimamuutustega kohanemise projekte Euroopa ülemerepiirkondades;

80.  teeb ettepaneku korraldada mõju hindamine programmi „Natura 2000“ Prantsusmaa äärepoolseimate piirkondade suhtes kohaldamise võimaluste kohta, et määrata kindlaks nende piirkondade bioloogilise mitmekesisuse ja keskkonna kaitse jaoks kõige paremini kohandatud vahendid;

81.  tuletab meelde, et liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegia vahekokkuvõttes, mille komisjon avaldas 2015. aasta oktoobris ning millele Euroopa Kontrollikoda viitab oma eriaruandes nr 1/2017, leiti, et kuigi eesmärgi 1 kohaste meetmete rakendamisel on alates 2011. aastast tehtud märkimisväärseid edusamme, on kõige olulisemateks probleemideks jätkuvalt Natura 2000 võrgustiku merega seotud elementide elluviimine, alade tulemusliku haldamise tagamine ning Natura 2000 võrgustiku toetamiseks vajalik rahastamine, mis on mõlemad äärepoolseimate piirkondade jaoks olulised tegurid;

82.  tuletab meelde, et Euroopa Kontrollikoda leidis oma eriaruandes nr 1/2017, et liikmesriikidel tuleb teha märkimisväärseid edusamme ning komisjon peab tegema rohkem jõupingutusi, et paremini aidata kaasa liidu 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia ambitsioonikate eesmärkide saavutamisele;

83.  tuletab meelde, et Euroopa Kontrollikoda leidis oma 2017. aasta jaanuari eriaruandes, et Natura 2000 võrgustiku rakendamisel tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et selle potentsiaal täiel määral ära kasutada;

84.  kinnitab, et paremal juurdepääsul internetile peab olema roll territoriaalse ühtekuuluvuse tagamisel, võrdsete võimaluste edendamisel, töökohtade loomisel ja äärepoolseimate piirkondade elanike elutingimuste parandamisel;

85.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks digitaalvõrgu katvusega seotud küsimusi käsitledes arvesse äärepoolseimate piirkondade eripära;

86.  kutsub üles looma konkreetse POSEI‑laadse programmi transpordi jaoks, et edendada nendes piirkondades territoriaalset, sotsiaalset ja majanduslikku sidusust ning vähendada teatavate äärepoolseimate piirkondade isoleeritust ja kahekordset isoleeritust; rõhutab, et selle programmiga tuleks ette näha toetus isikute ja kaupade transpordile äärepoolseimate piirkondade ja mandri vahel, äärepoolseimate piirkondade raames ning üksteise läheduses asuvate äärepoolseimate piirkondade vahel, näiteks Assoorid, Madeira ja Kanaari saared; rõhutab, et selle programmiga tuleks ka edendada nende piirkondade vahelist kaubavahetust;

87.  rõhutab, et äärepoolseimad piirkonnad on eelistatud turismipiirkonnad ning et on väga oluline investeerida kvaliteetsesse ja taskukohaste hindadega transpordivõrku, pidades silmas eelkõige siseturgu;

88.  kutsub Euroopa Liitu üles võtma otsustavaid meetmeid, et suurendada rahvusvahelist juurdepääsu äärepoolseimatele piirkondadele, luues taristuid ja transporditeid, mis ühendaksid need piirkonnad Mandri-Euroopaga, naabruses asuvate kolmandate riikide ja ülejäänud maailmaga;

89.  nõuab, et äärepoolseimates piirkondades kasutataks põhjalikku Euroopa tööstusstrateegiat, mis aitaks luua töökohti, mida ei saa ümber paigutada, ning mis põhineks ettevõtete suutlikkusel suurendada oma kohalikku kinnistatust;

90.  leiab, et äärepoolseimad piirkonnad võivad olla sobivad, et ellu viia katseprojekte, mille meetmeid tuleb kohaldada üldiselt eri liikmesriikides;

o
o   o

91.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele ja nende piirkondadele ning Regioonide Komiteele.

(1) ELT C 258 E, 7.9.2013, lk 1. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0133. (3) Euroopa Liidu Kohtu 15. detsembri 2015. aasta otsus, parlament ja komisjon vs. nõukogu, C‑132/14 kuni C‑136/14, ECLI:EU:C:2015:813. (4) ELT L 187, 26.6.2014, lk 1. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0195.