Euroopa Parlamendi 5. oktoobri 2017. aasta resolutsioon albiinode olukorra kohta Aafrikas ja eriti Malawis (2017/2868(RSP))

P8_TA(2017)0381 RC-B8-0543/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone albinismi kohta Aafrikas, eriti 7. juuli 2016. aasta resolutsiooni albiinode olukorra kohta Aafrikas ja eriti Malawis(1) ning 4. septembri 2008. aasta resolutsiooni albiinode tapmise kohta Tansaanias(2),

–  võttes arvesse albiinode inimõigustealase olukorraga tegeleva ÜRO sõltumatu eksperdi 24. märtsi 2017. aasta ja 18. jaanuari 2016. aasta aruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 13. juuni 2017. aasta avaldust rahvusvahelise albinismist teadvustamise päeva kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 19. septembri 2017. aasta pressiteadet „Ground-breaking step to tackle impunity for witchcraft related human rights violations“ (Murranguline samm karistamatuse vastu võitlemisel nõidumisega seotud inimõiguste rikkumiste korral) ning 28. juuli 2017. aasta pressiteadet „Tanzania: „Reported attacks against persons with albinism decline, but root causes still rife in rural areas“ – UN expert“ („Tansaania: Teatatud rünnakud albiinode vastu vähenevad, kuid algpõhjused on maapiirkondades endiselt levinud – ÜRO ekspert“),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni 69/170 rahvusvahelise albinismist teadvustamise päeva kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 23. detsembri 2015. aasta resolutsiooni 70/229 albiinode kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni 5. novembri 2013. aasta resolutsiooni 263 albiinode ründamise ja diskrimineerimise ärahoidmise kohta,

–  võttes arvesse piirkondlikku tegevuskava albiinode ründamise lõpetamiseks Aafrikas aastateks 2017–2021 ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni 22. mai 2017. aasta sellekohast resolutsiooni 373,

–  võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelist konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1992. aasta deklaratsiooni rahvuslikesse või etnilistesse, usulistesse ja keelelistesse vähemustesse kuuluvate isikute õiguste kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse Cotonou partnerluslepingut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et albinism on päritud geneetiline häire ja et kogu maailmas esineb umbes üks albiino iga 20 000 inimese kohta, kusjuures Sahara-tagustes riikides on selliseid inimesi palju rohkem, eelkõige Tansaanias, Malawis ja Burundis, kus on suurim suhtarv albiinosid;

B.  arvestades, et enamikus Aafrikas ähvardab albiinosid suurim oht nende häiret puudutavate eksitavate ja ebausklike veendumuste pärast; arvestades, et väär seos albinismi ja võlujõu vahel on albiinodele kõige tõsisemaks ohuks; arvestades, et selline ebausk motiveerib vägivalda ja albiinode kehaosadega kauplemist, mis toovat õnne, tervist ja jõukust; arvestades, et albiino naised on pidanud taluma vägistamist, kuna usutakse vääralt, et seksuaalvahekord nendega võib ravida HIV/AIDSi;

C.  arvestades, et inimõiguste rühmade andmeil on viimasel aastakümnel antud teada enam kui 600‑st albiinode ründamisest Aafrikas, kuigi see arv on tõenäoliselt alahinnatud; arvestades, et sellised rünnakud on viimaste aastate jooksul sagenenud, eelkõige Malawis, Tansaanias ja Mosambiigis;

D.  arvestades, et 2016. aastal tapeti 25 Aafrika riigis 172 albiinot ja toimus 276 muud nendevastast rünnakut; arvestades, et käesoleval aastal on lisaks Malawile antud teada albiinode ründamisest ka Burundis, Mosambiigis, Sambias ja Tansaanias, kus teadete kohaselt enamik ohvreid olid lapsed;

E.  arvestades, et alates 2017. aasta algusest on albiinode vastu suunatud rünnakute ja tapmiste uus laine saanud hoogu juurde Malawi kriminaalõigussüsteemi süsteemsetest puudujääkidest, mis jätavad selle haavatava rühma liikmed kuritegelike rühmituste meelevalda; arvestades, et alates 2017. aasta jaanuarist on vähemalt kaks albiinot tapetud ning veel seitse albiinot on teatanud sellistest kuritegudest nagu mõrvakatse või inimrööv;

F.  arvestades, et kuigi Malawis kehtestati 2016. aastal rangemad õigusaktid, sealhulgas reformitud karistusseadustik ja anatoomiaseadus, ei ole see takistanud kõnealuse haavatava rühma vastu suunatud tapmiste ja rünnakute taaspuhkemist, mis tuleneb peamiselt kehvast õiguskaitsest ja kohtuasutuste vähesest suutlikkusest, algpõhjustest ning sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast; toimepanijaid tuvastatakse, antakse kohtu alla ja mõistetakse süüdi harva;

G.  arvestades, et albiinod seisavad silmitsi äärmuslike inimõiguste rikkumisega, mis ulatub ahistamisest, tagakiusamisest, ühiskondlikust diskrimineerimisest ja sotsiaalsest tõrjutusest inimröövi, vägistamiste ja mõrvadeni;

H.  arvestades, et albiino naised ja lapsed on sotsiaalse tõrjutuse ees eriti kaitsetud; arvestades, et imikuid hüljatakse nende geneetilise häire tõttu; arvestades, et laste haridus kannatab koolikiusamise, häbimärgistamise ja üldise hirmu tõttu ründamise ees;

I.  arvestades, et Tansaania valitsus on võtnud tõsiseid ja käegakatsutavaid meetmeid, võitlemaks riigis nõidumise vastu, sealhulgas peatades posijate litsentse ja vahistades arvukalt hõimuravitsejaid; arvestades, et Tansaania president nimetas 2008. aastal ametisse esimese albiino parlamendiliikme ja 2015. aasta detsembris esimese albiino peaministri asetäitja;

J.  arvestades, et Mosambiik, Nigeeria ja Keenia on võtnud rünnakutele reageerimiseks vastu tegevuskava, milles keskendutakse albinismi käsitleva riikliku hariduse edendamisele ja teadlikkuse suurendamisele sellest küsimusest perekondades ja kogukondades, tagades albiinodele kaitse ja sotsiaalabi, kindlustades õigusabi, menetluste kiiruse ja rünnakute ärahoidmise, kohtuotsuste jagamise ja avaldamise heidutusvahendina ning lisauuringute läbiviimise, et täiustada kavas ettenähtud meetmeid ja toetada tõenditel põhinevat poliitikakujundamist;

K.  arvestades, et 2017. aasta juunis võttis inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjon vastu piirkondliku tegevuskava albiinode ründamise lõpetamiseks aastateks 2017–2021, mis kiideti heaks ÜRO ning mitmesuguste piirkondlike ja rahvusvaheliste sidusrühmade poolt; arvestades, et selle tegevuskava eesmärk on edendada ühiseid jõupingutusi ja meetmeid, et võidelda albiinode vastase vägivalla vastu ning kaitsta nende ja nende perekondade õigusi;

L.  arvestades, et hoolimata kasvavast rahvusvahelisest nähtavusest ja uute õigusaktide vastuvõtmisest asjaomastes riikides on siiski esitatud väga vähe süüdistusi ja mõistetud karistusi ning paljudes Aafrika riikides pannakse endiselt karistamatult toime kuritegusid ja piinamist;

M.  arvestades, et tapmise, vigastamise, diskrimineerimise, ahistamise ja häbimärgistamise tõttu on sajad albiinod pidanud põgenema ajutiste rajatistega varjupaikadesse; arvestades, et see olukord on pannud albiinod väga ebakindlasse ja ebaturvalisse olukorda ning piiranud nende juurdepääsu peamistele teenustele, nagu tervishoid ja haridus, nende võimalusi töö saamisel ja osalemist ühiskonnas; arvestades, et vajalikku ravi, sealhulgas nahavähi profülaktiliste ravimite saamist, piiravad albiinode ees seisvad probleemid, mida saaks ületada meditsiiniasutuste ja teadmiste arendamisega selles piirkonnas;

N.  arvestades, et elukestev hirm ja diskrimineerimine põhjustab pikaajalist või isegi püsivat psühhosotsiaalset kahju;

O.  arvestades, et ÜRO nimetas 2015. aasta märtsis ametisse oma esimese albiinode inimõigustealase olukorraga tegeleva sõltumatu eksperdi Ikponwosa Ero ja kuulutas 13. juuni ametlikult rahvusvaheliseks albinismist teadvustamise päevaks;

P.  arvestades, et EL on viinud läbi avalikke teavituskampaaniaid, et suurendada selles küsimuses teadlikkust, ja toetanud kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist ning kohalike ametiasutuste suutlikkuse suurendamise alaseid jõupingutusi võitluses albiinode tapmise vastu;

Q.  arvestades, et albiinosid mõjutab ebaproportsionaalselt palju vaesus, mille põhjuseks on nende kogetud vägivald, diskrimineerimine ja tõrjutus;

1.  väljendab sügavat muret albiinode jätkuva ja ulatuslikult levinud diskrimineerimise ja tagakiusamise pärast Aafrikas, eelkõige pärast hiljutist vägivalla sagenemist Malawis; mõistab kindlalt hukka kõik albiinode tapmised, inimröövid, vigastamised ja muu ebainimliku ja alandava kohtlemise ning väljendab ohvrite perekondadele kaastunnet ja solidaarsust; mõistab lisaks hukka igasuguse spekulatiivse kauplemise albiinode kehaosadega;

2.  on endiselt ülimalt mures selle pärast, et kuigi Malawis kehtestati rangemad seadused, on rünnakud albiinode vastu viimasel ajal siiski sagenenud; tunneb heameelt karistusseadustiku ja anatoomiaseaduse reformimise üle; kutsub siiski Malawi ametivõime üles uurima põhjalikult hiljutisi kuritegusid albiinode vastu ja andma albinismiga seotud kuritegude toimepanijad kohtusse;

3.  tuletab meelde, et riigi esmane kohustus on kaitsta oma kodanikke, sealhulgas haavatavaid rühmi, ning kutsub Malawi valitsust üles pakkuma albiinodele tõhusat kaitset, et tagada nende õigus elule ja isiklikule turvalisusele kooskõlas Malawi rahvusvaheliste inimõigustealaste kohustuste ja lubadustega;

4.  nõuab tungivalt, et Malawi ametivõimud võtaksid ennetavaid meetmeid nõidumise ja inimkaubandusega tegelevate kuritegelike organisatsioonide vastu, annaksid politseile piisava koolituse ja vahendid, uuriksid põhjalikult albinismiga seotud kuritegusid, teeksid lõpu karistamatusele ning taotleksid kiiremas korras rahvusvahelist toetust, uurimaks erapooletult ja tõhusalt kõiki rünnakuid albiinode vastu, millest on teada antud, et mõista nende toimepanijate üle kohut ja nad vastutusele võtta;

5.  kutsub asjaomaseid Aafrika riike üles seadusi vajaduse korral laiendama, et muuta kehaosade omamine ja nendega kauplemine kuriteoks;

6.  palub, et Malawi valitsus täidaks albiinode ravi-, psühholoogilisi ja sotsiaalseid vajadusi tõhusamalt, tagades neile kaasamispoliitika raames võrdse juurdepääsu tervishoiule ja haridusele; tuletab meelde, et tervishoiu ja hariduse kättesaadavus on albiinode jaoks jätkuvalt suur probleem, mis vajab lahendamist; nõuab suuremaid investeeringuid, et luua ohvrite, eelkõige naiste ja laste jaoks vajalikud sotsiaal-, hooldus- ja nõustamisstruktuurid ning täita paremini nende meditsiinilisi ja psühholoogilisi vajadusi; rõhutab, et on vaja kehtestada poliitika, mis lihtsustaks nende taasintegreerumist oma kogukonda;

7.  toonitab, et albinismi vähene mõistmine ja napp tervisealane teave kipub albiinode tervislikku seisundit halvendama; rõhutab, et neile on vaja tagada juurdepääs tervishoiule, eelkõige maa- ja kõrvalistes piirkondades; on arvamusel, et tervishoiutöötajatele tuleks pakkuda albiinodega arvestamise koolitust; nõuab, et õpetajaid ja koolide juhtkonda koolitataks albiinode küsimuses paremini ning et Malawi ametiasutused hõlbustaksid albiinode juurdepääsu haridusele ja haridusest osasaamist;

8.  tunneb heameelt Tansaania valitsuse jõupingutuste üle, mida tehakse võitluseks albiinode diskrimineerimise vastu ja valitsuse otsuse üle keelata hõimuravitsejate tegevus, et peatada albiinode tapmine, kuid nendib samas, et kohtusse on antud liiga vähe juhtumeid; väljendab lisaks heameelt Mosambiigi, Keenia ja Nigeeria jõupingutuste üle;

9.  kordab, et rohkem jõupingutusi tuleks suunata albiinode vastase vägivalla ja diskrimineerimise algpõhjuste kaotamisse avalike teavituskampaaniate abil; rõhutab, et kohalikel võimudel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel on keskne osa albiinode õiguste edendamisel, elanikkonna teavitamisel ja harimisel ning albinismi puudutavate müütide ja eelarvamuste purustamisel;

10.  tunneb muret albiino naiste ja laste eriomaste probleemide pärast, mille tõttu on neil suurem vaesuse, ebaturvalisuse ja isolatsiooni oht; rõhutab, et kõigil ohvritel peaks olema juurdepääs vajalikule ravile ja psühholoogilisele nõustamisele ning et tuleks kehtestada asjakohane poliitika, hõlbustamaks ohvrite taasintegreerumist kogukonda;

11.  palub, et asjaomaste riikide võimud kohustuksid koos rahvusvaheliste ja piirkondlike partneritega võitlema kahjuliku ebausu vastu, mille tõttu albiinode ründamine püsib, ning võtaksid kõik vajalikud meetmed, et ennetada ja tõkestada ebaseaduslikku kauplemist albiinode kehaosadega, vaataksid uuesti läbi kahtluse all olevad hauaröövide juhtumid, jälgiksid selliste kehaosade nõudluse allikaid ja tuvastaksid need ning mõistaksid albiinoküttide üle kohut;

12.  tuletab meelde, et albiinodevastane vägivald on sageli piiriülese iseloomuga ning rõhutab, et selles küsimuses on vaja tugevdada piirkondlikku koostööd; peab seetõttu tervitatavaks kõiki piirkondliku ja rahvusvahelise tasandi algatusi võitluseks albiinodevastase vägivallaga ning eelkõige Aafrika Liidu ja ÜRO hiljuti vastu võetud albinismi piirkondlikku tegevuskava aastateks 2017–2021, mis on positiivne ja konkreetne märk Aafrika juhtide pühendumisest; nõuab selle kava kiiret ja tõhusat rakendamist;

13.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid dialoogi probleemist puudutatud riikidega, toetamaks tõhusalt nende jõupingutusi albiinode erivajadusi ja õigusi käsitleva poliitika kujundamisel mittediskrimineerimise ja sotsiaalse kaasatuse alusel, pakkudes vajalikku rahalist ja tehnilist abi;

14.  nõuab, et EL jälgiks jätkuvalt tähelepanelikult albiinode inimõigustealast olukorda Aafrikas, eelkõige oma delegatsioonide järjepideva aruandluse ja järelmeetmete abil, ning jätkaks albiinode kaitse ja sotsiaalse integratsiooni märkimisväärse parandamise edendamist;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Malawi ja Tansaania valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidule ning ÜRO peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0314. (2) ELT C 295 E, 4.12.2009, lk 94.

Euroopa Parlamendi 5. oktoobri 2017. aasta resolutsioon krimmitatari liidrite Ahtem Tšiigozi ja Ilmi Umerovi ning ajakirjanik Mõkola Semena juhtumite kohta (2017/2869(RSP))

P8_TA(2017)0382 RC-B8-0545/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ELi ja Ukraina assotsieerimislepingut ning põhjalikku ja laiaulatuslikku vabakaubanduspiirkonda,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Ukraina ja Krimmi, Euroopa naabruspoliitika ja idapartnerluse kohta ning eelkõige 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni assotsieerimislepingute ning põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade kohta Gruusia, Moldova ja Ukrainaga(1), 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Krimmis ja eriti krimmitatarlaste seas(2), 12. mai 2016. aasta resolutsiooni krimmitatarlaste kohta(3) ja 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni Ukraina vangide kohta Venemaal ja olukorra kohta Krimmis(4),

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 25. september 2017. aasta aruannet „Inimõiguste olukord okupeeritud Krimmi Autonoomses Vabariigis ja Sevastopoli linnas (Ukraina)“,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 27. märtsi 2014. aasta resolutsiooni 68/262 Ukraina territoriaalse terviklikkuse kohta ja ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 2016. aasta resolutsiooni 71/205 inimõiguste olukorra kohta Krimmi Autonoomses Vabariigis ja Sevastopoli linnas (Ukraina),

–  võttes arvesse nõukogu otsuseid pikendada Venemaa Föderatsioonile Krimmi poolsaare ebaseadusliku annekteerimise tõttu kehtestatud sanktsioone,

–  võttes arvesse rahvusvahelist humanitaarõigust ja eelkõige selle sätteid, mis käsitlevad okupeeritud alasid ning tsiviilisikute kohtlemist ja kaitset,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et paljud usaldusväärsed teated, neist kõige viimane ÜRO inimõiguste ülemvolinikult, annavad tunnistust inimõiguste rikkumiste sagenemisest Krimmis, mis puudutab krimmitatarlaste esindajaid, ajakirjanikke, blogijaid, meediatöötajaid ja tavakodanikke, kes võtavad sõna Vene okupatsiooni vastu või püüavad lihtsalt dokumenteerida de facto ametivõimude kuritegusid;

B.  arvestades, et vastavalt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 25. septembri 2017. aasta aruandele „Inimõiguste olukord okupeeritud Krimmi Autonoomses Vabariigis ja Sevastopoli linnas (Ukraina)” on kindlaid andmeid inimõiguste raskete rikkumiste kohta, nagu meelevaldsed vahistamised ja kinnipidamised, kadunuks jääma sundimine, väärkohtlemine ja piinamine ning vähemalt üks kohtuväline hukkamine;

C.  arvestades, et krimmitatarlaste juht ja Medžlisi aseesimees Ilmi Umerov mõisteti Venemaa kriminaalkoodeksi artikli 280 lõike 1 alusel, milles käsitletakse Venemaa territoriaalse terviklikkuse rikkumisele kutsumist, kaheks aastaks vangi Krimmi poolsaare ebaseadusliku annekteerimise vastaste mõtteavalduste eest;

D.  arvestades, et Medžlisi aseesimehele Ahtem Tšiigozile mõisteti kaheksa-aastane vanglakaristus massirahutuste korraldamise eest 26. veebruaril 2014;

E.  arvestades, et ajakirjanik Mõkola Semenale määrati Venemaa kriminaalkoodeksi artikli 280 lõike 1 alusel, milles käsitletakse Venemaa territoriaalse terviklikkuse rikkumisele kutsumist, tingimisi vanglakaristus kaheks ja pooleks aastaks ning kolmeaastane keeld töötada ajakirjanikuna;

F.  arvestades, et hiljutised kohtuotsused näitavad, et kohtusüsteemi kasutatakse poliitilise vahendina, et represseerida neid, kes on vastu Krimmi poolsaare annekteerimisele Venemaa poolt;

G.  arvestades, et paljudel juhtudel on teada antud inimröövidest, kadunuks jääma sundimistest, samuti piinamise kasutamisest ning julmast ja alandavast kohtlemisest kinnipidamisasutustes; arvestades, et piinamist on kasutatud „ülestunnistuse“ saamiseks; arvestades, et neid väiteid ei ole praeguseks piisavalt uuritud;

H.  arvestades, et Krimmis on ulatuslikult sundvõõrandatud avalikku ja eraomandit selle eest hüvitist maksmata ja võtmata arvesse rahvusvahelise humanitaarõiguse sätteid, mis kaitsevad vara arestimise või hävitamise eest;

I.  arvestades, et Krimmis on märkimisväärselt vähenenud kodanikuühiskonna tegevusruum, kuna meediaväljaandeid on suletud, ning see mõjutab ebaproportsionaalselt krimmitatarlaste kogukonda, nende õigust teabele ja õigust säilitada oma kultuuri ja identiteeti;

J.  arvestades, et Krimmi annekteerimine Venemaa Föderatsiooni poolt on ebaseaduslik ja vastuolus rahvusvahelise õiguse ning Euroopa lepingutega, millele on alla kirjutanud nii Venemaa Föderatsioon kui ka Ukraina, eelkõige ÜRO põhikirjaga, Helsingi lõppaktiga ja 1994. aasta Budapesti memorandumiga ning 1997. aastal Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitud sõpruse, koostöö ja partnerluse lepinguga;

K.  arvestades, et kogu anneksiooni vältel tuleb Venemaa Föderatsiooni pidada vastutavaks Krimmi elanike ja kodanike kaitsmise eest, mida peavad tegema piirkonnas de facto tegutsevad ametiasutused;

1.  mõistab hukka Ilmi Umerovi ning krimmitatarlaste juhi ja Medžlise aseesimehe Ahtem Tšiigozi ja ajakirjaniku Mõkola Semena süüdimõistmise; nõuab nende kohtuotsuste tühistamist ning Ilmi Umerovi ja Ahtem Tšiigozi viivitamatut ja tingimusteta vabastamist ning kõigist Mõkola Semena vastu esitatud süüdistustest viivitamata ja tingimusteta loobumist;

2.  mõistab teravalt hukka karmid karistused, mis mõisteti küsitavate süüdistuste alusel pärast absurdset kohtuprotsessi krimmitatarlaste kogukonna juhtidele ja teistele Venemaa anneksiooni vastastele, nagu Uzair Abdullajev, Tejmur Abdullajev, Zevri Abseutov, Rustem Abiltarov, Muslim Alijev, Refat Alimov, Ali Asanov, Volodõmõr Baluhh, Enver Bekirov, Oleksii Bessarabov, Hlib Šabli, Oleksii Tšõrnii, Mustafa Degermenji, Emil Džemadenov, Arsen Džeparov, Volodõmõr Dudka, Pavlo Grõb, Rustem Ismailov, Mõkola Karpjuk, Stanislav Klõhh, Andrii Kolomijets, Oleksandr Koltšenko, Oleksandr Kostenko, Emir-Usein Kuku, Serhii Litvinov, Enver Mamutov, Remzi Memetov, Evhenii Panov, Juri Primov, Volodõmõr Prisitš, Ferat Saifullajev, Eider Saledinov, Oleg Sentsov, Vadõm Siruk, Oleksii Stogni, Redvan Suleymanov, Roman Suštšenko, Mõkola Šiptur, Dmõtro Štõblikov, Viktor Štšur, Rustem Vaitov, Valentin Võgovski, Andrii Zahtei ja Ruslan Zeitullajev; nõuab nende kohtuotsuste tühistamist ja kinnipeetute viivitamata vabastamist;

3.  mõistab hukka nn ametivõimude diskrimineeriva poliitika eelkõige krimmitatarlaste põliskogukonna suhtes, nende omandiõiguse rikkumise ning kogukonna liikmete ja Venemaa anneksiooni vastaste üha sageneva hirmutamise poliitilises, sotsiaalses ja majanduslikus elus;

4.  on seisukohal, et krimmitatarlaste õigusi on rängalt rikutud, sest Medžlise tegevus on keelatud ja see tunnistati 26. aprillil 2016 äärmusorganisatsiooniks ning nende juhtidel ei lubata enam siseneda poolsaare territooriumile; kordab tungivalt oma üleskutset tühistada viivitamata sellega seotud kohtuotsused ja peatada nende mõju ning täita Rahvusvahelise Kohtu 19. aprillil 2017 määrust ajutiste meetmete kohta, mis tehti Ukraina poolt Venemaa Föderatsiooni vastu algatatud kohtuasjas ja mille kohaselt peab Venemaa Föderatsioon hoiduma piirangute tegemisest või kehtestamisest krimmitatarlaste kogukonna suutlikkusele säilitada oma esindusinstitutsioonid, sealhulgas Medžlis;

5.  tuletab meelde, et tegelikud repressioonid ning ekstremismi-, terrorismi- ja separatismivastaste õigusaktide rakendamine on järsult halvendanud inimõiguste olukorda Krimmi poolsaarel ja kaasa toonud sõna- ja ühinemisvabaduse ulatusliku rikkumise ning Krimmi poolsaarel on Venemaa kodakondsuse pealesurumine muutunud süsteemseks ja põhiõigused ei ole tagatud; nõuab, et diskrimineerivad õigusaktid kehtetuks tunnistataks, ning rõhutab tungivat vajadust võtta vastutusele need, kes on vastutavad Krimmis toimuvate inimõiguste rikkumiste ja kuritarvituste eest;

6.  mõistab teravalt hukka valdava praktika, et vahistatud toimetatakse Krimmist Venemaa kaugetesse piirkondadesse, mis takistab tuntavalt nende inimeste suhtlust oma perekondade ja sõpradega ning raskendab inimõigusorganisatsioonidel nende käekäigu jälgimist; rõhutab, et selline käitumine on vastuolus Venemaal kehtivate õigusnormidega, eriti Venemaa kriminaalkoodeksi artikliga 73, mille kohaselt karistust tuleks kanda piirkonnas, kus on süüdimõistetu elukoht, või piirkonnas, kus kohtuotsus tehti;

7.  palub Euroopa välisteenistusel ja ELi delegatsioonil Venemaal hoolikalt jälgida käimasolevaid kohtumenetlusi ning pöörata tähelepanu vahistatute kohtlemisele; väljendab erilist muret seoses teadetega, et karistusviisina kasutatakse psühhiaatrilist ravi; ootab, et ELi delegatsioon, Euroopa välisteenistus ja ELi liikmesriikide suursaatkonnad neid menetlusi tähelepanelikult jälgiksid ning taotleksid pääsu vahistatute juurde nii enne nende üle kohtumõistmist kui ka selle ajal ja pärast seda;

8.  palub Euroopa Inimõiguste Kohtul kaaluda kõigi Krimmist saadetud õiguskaitsetaotluste lahendamist võimalikult esmajärjekorras, kuna Venemaa enda kohtusüsteem ei saa nendes asjades õiguskaitsevahendeid tagada ega tagagi neid;

9.  mõistab hukka vähemuskogukondi esindavate sõltumatute meediaväljaannete represseerimise ning kutsub Venemaa ametivõime üles hoiduma nende väljaannete tegevusele õiguslike ja halduslike takistuste seadmisest;

10.  nõuab, et rahvusvahelised inimõiguste vaatlejad, sealhulgas ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu eristruktuurid, lastaks takistusteta Krimmi poolsaarele sealset olukorda uurima, ning nõuab, et võetaks kasutusele sõltumatud seiremehhanismid; toetab Ukraina juhitud algatust, millega taotletakse nende küsimuste käsitlemist ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja Peaassambleel; palub Euroopa välisteenistusel ja ELi inimõiguste eriesindajal pöörata inimõiguste olukorrale Krimmi poolsaarel pidevat tähelepanu ja hoida parlamenti sellega kursis;

11.  kutsub komisjoni üles toetama projekte ja teabevahetust, mille eesmärk on parandada – ka Krimmi-siseselt – inimestevahelisi kontakte ning aidata kaasa konfliktide lahendamisele, rahu kindlustamisele, leppimisele ja kultuuridevahelise dialoogile; soovitab hoiduda bürokraatlikest takistustest ja soovitab paindlikumat hoiakut, mis võimaldaks lihtsustada rahvusvaheliste vaatlejate, sh parlamendiliikmete poolsaarele pääsu, mis peaks toimuma Kiievi nõusolekul ja ilma et seda tõlgendataks Krimmi anneksiooni tunnustamisena;

12.  rõhutab, et piiravad meetmed tuleks kehtestada kõikidele isikutele, kes on vastutavad inimõiguste jõhkrate rikkumiste eest, sealhulgas nendele Krimmi ja Venemaa ametnikele, kes otseselt vastutavad Ahtem Tšiigozile, Mõkola Semenale ja Ilmi Umerovile süüdistuse esitamise ja nende süüdimõistmise eest, ning need meetmed peaksid hõlmama ka ELi pankades olevate varade külmutamist ja reisikeelde; kinnitab oma toetust ELi otsusele keelata import Krimmist ning teatavate kaupade ja tehnoloogiate eksport Krimmi, investeeringud Krimmi ning kauba- ja teenustevahetus Krimmiga;

13.  on mures nende Krimmi laste raske olukorra pärast, kes kasvavad ilma isata, kuna isadelt on seadusevastaselt vabadus võetud ja nad on de facto poliitvangid, kellest osa on toimetatud Venemaa Föderatsiooni kaugetesse piirkondadesse; on seisukohal, et see on teravas vastuolus rahvusvaheliste inimõiguste, laste õiguste ja Venemaa Föderatsiooni rahvusvaheliste kohustustega, sealhulgas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga; kutsub Venemaa ametivõime ja Krimmi de facto ametivõime üles võimaldama ülalnimetatud isikutele korrapäraseid kontakte oma peredega ja eelkõige alaealiste pereliikmetega;

14.  tuletab Venemaa ametivõimudele meelde, et neil kui de facto okupatsioonivõimudel, kellel on tegelik kontroll Krimmi üle, lasub ka täielik vastutus kaitsta Krimmi kodanikke meelevaldsete kohtulike ja haldusmeetmete eest ning okupatsioonivõimudena on nad vastavalt rahvusvahelisele humanitaarõigusele kohustatud tagama ka inimõiguste kaitse poolsaarel;

15.  toetab Ukraina suveräänsust, iseseisvust, ühtsust ja territoriaalset terviklikkust rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning mõistab veel kord hukka Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastopoli linna ebaseadusliku annekteerimise Venemaa Föderatsiooni poolt; toetab ELi ja selle liikmesriikide poliitikat, mille kohaselt Krimmi poolsaare ebaseaduslikku annekteerimist ei tunnustata ja sellega seoses kehtestatakse piiravad meetmed; peab ülimalt murettekitavaks, et Venemaa jätkab Krimmi poolsaare laiaulatuslikku militariseerimist, ohustades sellega piirkondlikku ja üleeuroopalist julgeolekut;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikidele, Ukraina presidendile, Ukraina valitsusele ja parlamendile, Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile, Euroopa Nõukogu parlamentaarsele assambleele, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni parlamentaarsele assambleele, Krimmitatari Rahva Medžlisele ning ÜRO peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0018. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0043. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0218. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0087

Euroopa Parlamendi 5. oktoobri 2017. aasta resolutsioon olukorra kohta Maldiividel (2017/2870(RSP))

P8_TA(2017)0383 RC-B8-0549/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Maldiivide kohta, eelkõige 16. septembri 2004. aasta(1), 30. aprilli 2015. aasta(2) ja 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni(3),

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Maldiivid on ühinenud,

–  võttes arvesse ÜRO 1981. aasta deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

–  võttes arvesse surmanuhtlust käsitlevaid ELi suuniseid,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artikleid 2, 7 ja 19,

–  võttes arvesse 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri António Guterresi 27. juuli 2017. aasta avaldust,

–  võttes arvesse lähetuse aruannet 8.–9. veebruaril 2016. aastal toimunud ELi ja Maldiivide viienda parlamentidevahelise kohtumise kohta,

–  võttes arvesse 25. juuli 2017. aasta avaldust olukorra kohta Maldiividel, mille tegi ELi delegatsioon Maldiividel koos ELi liikmesriikide saatkondade ning Kanada, Norra, Šveitsi ja Ameerika Ühendriikide Maldiividele akrediteeritud saatkondadega,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 14. märtsi 2016. aasta avaldust Maldiivide endise presidendi Mohamed Nasheedi süüdimõistmise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO eriraportööri Agnès Callamardi, kes tegeleb kohtuväliste, kiirkorras toimuvate ja omavoliliste hukkamiste küsimusega, 3. augusti 2017. aasta avaldust hukkamiste peatse taasalustamise kohta Maldiividel,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et ELil on pikaajalised suhted Maldiividega ja igal aastal reisivad Maldiividele sajad tuhanded Euroopa turistid;

B.  arvestades, et inimõiguste olukord Maldiividel on järsult halvenenud pärast riigi esimesi demokraatlikke valimisi 2008. aastal ja pärast esimese demokraatlikult valitud presidendi Mohamed Nasheedi kukutamist 2012. aastal;

C.  arvestades, et president Abdulla Yameeni, Maldiivide Progressiivse Partei endise juhi, ja tema valitsuse püüete tõttu oma võimuhaaret tugevdada on kahanenud poliitiliste ja kodanikuõiguste austamine, meelevaldselt on kinni peetud opositsiooniliidreid, rünnatud on meediat ning usuvabaduse ja sallivuse vähenemises võib süüdistada suurenevat usulist konservatiivsust;

D.  arvestades, et 22. augustil 2017 sulgesid julgeolekujõud vägivaldselt parlamendi (Majlis), mille eesmärk oli parlamendi opositsiooniliikmete sõnul blokeerida ettepanek parlamendi esimehe tagandamise kohta;

E.  arvestades, et opositsioonipartei liikmete, sõltumatute ajakirjanike ja inimõiguslaste teatel on lisandunud ähvardused ja rünnakud ametivõimude, politsei ja äärmusrühmituste poolt;

F.  arvestades, et 2015. aasta märtsis mõisteti Maldiivide esimene demokraatlikult valitud president Mohamed Nasheed 13 aastaks vangi, süüdistatuna terrorismis; arvestades, et parlamendi 85 liikmest on 12 opositsiooniliiget kohtu all, vähemalt kolmelt on konfiskeeritud nende passid ja vähemalt üks neist on meelevaldselt vahistatud; arvestades, et presidendivalimised on kavandatud 2018. aastaks;

G.  arvestades, et on väljendatud muret Maldiivide äärmiselt politiseeritud kohtusüsteemi pärast, mis on aastate jooksul kuritarvitanud oma võimu ning tegutsenud parajasti võimul oleva partei huvides ja opositsioonipoliitikute vastu; arvestades, et ikka veel ei ole tagatud õigust õiglasele kohtumenetlusele ning et asjaomased põhimõtted kujutavad endast õigusriigi peamisi elemente;

H.  arvestades, et 9. augustil 2016 võttis Maldiivide parlament vastu seaduse hea nime ja maine kaitse ja väljendusvabaduse kohta, millega kehtestatakse väljendusvabadusele mitmeid piiranguid ja antakse valitsusele volitused tühistada või peatada ringhäälinguorganisatsioonide, väljaannete, veebisaitide ja muude meediaallikate litsentse;

I.  arvestades, et 2016. aasta augustis kinnitas Maldiivide president mitu kogunemisvabaduse seaduse muudatust, millega piiratakse seaduslikeks meeleavaldusteks ettenähtud alasid;

J.  arvestades, et Parlamentidevahelise Liidu parlamendiliikmete inimõiguste komitee nimetas Maldiive opositsiooni kuuluvate parlamendiliikmete ründamise poolest üheks probleemsemaks riigiks maailmas, kuna opositsioonipoliitikuid pidevalt ähvardatakse, vahistatakse ja vangistatakse; arvestades, et väljendusvabadus, meediavabadus, ühinemisvabadus ja demokraatlik pluralism on olnud aina suuremas ohus ning sadu valitsusvastaseid meeleavaldajaid on vahistatud ja neile on esitatud süüdistus; arvestades, et üha rohkem on tõendeid selle kohta, et president Yameeni poliitiliste oponentide vastu esitatud kriminaalsüüdistused võivad olla poliitiliselt motiveeritud;

K.  arvestades, et president Yameen on korduvalt kinnitanud oma kavatsust võtta uuesti kasutusele riiklikult sanktsioneeritud hukkamised, mis teeks lõpu 60 aastat kestnud moratooriumile; arvestades, et Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas on surmanuhtlus kaotatud kahekümnes riigis ja veel seitsmes riigis on see kaotatud de facto;

L.  arvestades, et praeguse seisuga on Maldiividel mõistetud surma vähemalt 20 inimest, kellest vähemalt viis olid vahistamise ajal alla 18‑aastased; arvestades, et Maldiivide seadused lubavad rahvusvahelist õigust rikkudes määrata alaealistele edasilükatud surmanuhtluse, mis viiakse täide, kui alaealine saab 18‑aastaseks; arvestades, et kohtuväliste, kiirkorras toimuvate ja omavoliliste hukkamiste ÜRO eriraportöör on kutsunud Maldiivide valitsust tungivalt üles hukkamisi mitte taasalustama;

M.  arvestades, et vähemalt kolmel juhul – Hussein Humaam Ahmedi, Ahmed Murrathi ja Mohamed Nabeeli kohtuasjas – on Maldiivide ülemkohus lõplikult kinnitanud surmaotsused pärast kohtuprotsesse, mis ei ole vastanud rahvusvaheliselt tunnustatud standarditele; arvestades, et neid kolme ähvardab viivitamatu hukkamine;

N.  arvestades, et Rahvusvaheline Juristide Komisjon mõistis hiljuti hukka 56 Maldiivide juristi (s.o kolmandik riigi praktiseerivatest juristidest) ametitegevuse peatamise seoses sellega, et nad osalesid üleskutses reformida riigi kohtusüsteemi, mille eesmärk on tagada kohtute sõltumatus;

O.  arvestades, et muret tekitab ka radikaalsete islamistide kasvav sõjakus ning väidetavalt IS/Da’eshiga liitunud radikaliseerunud noorte meeste ja naiste suur arv;

P.  arvestades, et 23. aprillil 2017. aastal mõrvati blogija ja häälekas valitsuse kritiseerija Yameen Rasheed; arvestades, et ajakirjanik Ahmen Rilwani on alates augustist 2014 teadmata kadunud ja kardetavasti surnud; arvestades, et 2012. aastal sai pussitamise käigus vigastada blogija Ismail Rasheed;

1.  peab äärmiselt kahetsusväärseks poliitilise ja inimõiguste olukorra halvenemist Maldiividel ning president Abdulla Yameeni ja tema valitsuse üha suuremat autoritaarsust, mis on tekitanud hirmuõhkkonna ja seadnud ohtu riigi poolt viimastel aastatel inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi valdkonnas tehtud edusammud, eriti arvestades 2018. aastaks kavandatud valimisi;

2.  mõistab hukka 2016. aastal vastu võetud laimamist ja sõnavabadust käsitleva seaduse, mille eesmärk on piirata sõnavabadust, samuti 2016. aastal kogunemisvabadust käsitlevasse seadusesse tehtud muudatused, millega piiratakse kogunemisõigust; kutsub Maldiivide valitsust üles viima kõik riigi õigusaktid kooskõlla rahvusvahelise inimõigustealase õigusega ning tunnistama eespool nimetatud õigusaktid kehtetuks või neid reformima;

3.  mõistab hukka poliitiliste oponentide mahasurumise Maldiividel, kutsub valitsust üles loobuma kõigist süüdistustest endise presidendi Mohamed Nasheedi vastu ning vabastama viivitamata ja tingimusteta kõik poliitilistel põhjustel kinnipeetavad, sealhulgas erakonna Jumhoory Party juhi Qasim Ibrahimi; tuletab valitsusele meelde tema rahvusvahelisi kohustusi seoses põhivabaduste ja -õiguste järgimisega vastavalt kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile, mis hõlmab kohustust tagada õiglase kohtumenetluse miinimumstandardid;

4.  kutsub Maldiivide ülemkohut viivitamata tühistama nende juristide töökeelu, kelle suhtes ikka veel kohaldatakse meedet, millega 2017. aasta septembris peatati 56 juristi ametitegevus; kordab oma üleskutset Maldiivide valitsusele tagada kohtusüsteemi sõltumatus ja erapooletus ning kõigi kodanike õigus õiglasele ja läbipaistvale, ilma poliitiliste mõjutusteta kohtumenetlusele;

5.  väljendab uuesti ELi kindlat vastuseisu surmanuhtlusele kõikidel juhtudel ja ilma eranditeta; nõuab surmanuhtluse üldist kaotamist; mõistab teravalt hukka avalduse surmanuhtluse taaskehtestamisest Maldiividel ning nõuab, et riigi valitsus ja parlament peaksid kinni surmanuhtluse moratooriumist, mis on kehtinud juba üle 60 aasta;

6.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles nõudma avalikult president Yameenilt ja Maldiivide valitsuselt kõigi surmanuhtluse määramise juhtumite läbivaatamist, tagamaks et järgitakse rahvusvaheliselt tunnustatud ja põhiseadusega tagatud õigust õiglasele kohtumenetlusele; kutsub valitsust üles viivitamata tühistama kõik alaealistele määratud surmanuhtlused ning keelustama alaealiste õigusrikkujate hukkamise;

7.  on seisukohal, et ainus viis peatada demokraatia, inimõiguste ja vabaduste olukorra halvenemine Maldiividel on tõeline dialoog, milles osalevad kõik erakonnad ja teised kodanikuühiskonna liidrid;

8.  kutsub Maldiivide valitsust üles austama ja täielikult toetama õigust meelt avaldada, väljendusvabadust, ühinemis- ja kogunemisvabadust ning südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust, hoolimata riigi peamisest usundist;

9.  kutsub Maldiivide valitsust lõpetama nende nn korravalvurite karistamatuse, kes on kasutanud vägivalda usulist sallivust propageerivate isikute, rahulike meeleavaldajate, kriitiliselt meelestatud meedia ja kodanikuühiskonna suhtes;

10.  mõistab hukka Maldiivide parlamendi Majlise sunniviisilise sulgemise parlamendiliikmetele ning valitud parlamendiliikmete ahistamise, hirmutamise ja vahistamise;

11.  mõistab hukka ajakirjanike, blogijate ja inimõiguslaste jätkuva hirmutamise ja ähvardamise Maldiividel, reporterite vahistamised ning haarangud uudisteagentuuridele ja nende sunniviisilise sulgemise;

12.  kutsub valitsust üles tagama Yameen Rasheedi surmajuhtumi ja Ahmed Rilwani röövimise erapooletu ja sõltumatu uurimise, et teha kindlaks kõik vastutavad isikud ja nad kohtu ette tuua;

13.  kutsub Maldiivide ametivõime üles tagama, et Maldiivide inimõiguste komisjon, riiklik eetikakomisjon ja valimiskomisjonid saavad tegutseda sõltumatult ja ilma valitsuse sekkumiseta; kutsub Maldiivide valitsust tegema täielikult koostööd ÜRO inimõiguste mehhanismidega, sealhulgas erimenetlustega ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga;

14.  kutsub ELi üles kasutama kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, et edendada inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete järgimist Maldiividel, sealhulgas kaaludes individuaalsete ajutiste sihipäraste sanktsioonide kehtestamist nende vastu, kes rikuvad inimõigusi;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile / demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroole, Euroopa Nõukogule ja Maldiivide valitsusele.

(1) ELT C 140 E, 9.6.2005, lk 165. (2) ELT C 346, 21.9.2016, lk 60. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0464.

Euroopa Parlamendi 5. oktoobri 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu määruse eelnõu, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (09941/2017 – C8‑0229/2017 – 2013/0255(APP))

P8_TA(2017)0384 A8-0290/2017

(Seadusandlik erimenetlus – nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu määruse eelnõu (09941/2017),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 86 (C8‑0229/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni soovitust (A8‑0290/2017),

1.  annab nõusoleku nõukogu määruse eelnõule;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 5. oktoobri 2017. aasta resolutsioon vanglasüsteemide ja kinnipidamistingimuste kohta (2015/2062(INI))

P8_TA(2017)0385 A8-0251/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 6 ja 7 ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 4, 19, 47, 48 ja 49,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (artiklid 3 ja 8) ja selle konventsiooni protokolle, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, 1987. aasta piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee aruandeid,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni (artiklid 3 ja 5), kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (artikkel 7) ja piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mis võeti New Yorgis vastu 20. novembril 1989,

–  võttes arvesse järgnevaid ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldisi märkusi: nr 10 (2007) laste õiguste kohta alaealisi käsitlevas õiguses, nr 13 (2011) lapse õiguse kohta igat liiki vägivalla puudumisele ja nr 17 (2013) lapse õiguse kohta puhata, vaba aega veeta ja mängida, saada osa huvitegevusest, kultuurielust ja kunstist (artikkel 31),

–  võttes arvesse ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardseid miinimumnõudeid ning peaassamblee poolt vastu võetud deklaratsioone ja põhimõtteid, võttes arvesse Peaassamblee vastuvõetud ÜRO miinimumreegleid alaealiste kriminaalmenetluse kohta (Pekingi reeglid); võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee suuniseid lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta; võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusi, eriti soovitust CM/Rec(2006)2 Euroopa vanglaeeskirjade kohta, soovitust CM/Rec(2006)13 eelvangistuse kasutamise, selle kohaldamise tingimuste ja kuritarvitamise vältimiseks võetavate kaitsemeetmete kohta, soovitust CM/Rec(2008)11 alaealisi õigusrikkujaid, kelle suhtes kohaldatakse sanktsioone või meetmeid, puudutavate Euroopa eeskirjade kohta, soovitust CM/Rec(2010)1 Euroopa Nõukogu karistusest tingimisi vabastamise eeskirjade kohta, soovitust CM/Rec(2017)3 ühenduses kohaldatavaid karistusi ja meetmeid käsitlevate Euroopa eeskirjade kohta, võttes arvesse ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee vastu võetud soovitusi,

–  võttes arvesse oma 18. jaanuari 1996. aasta resolutsiooni kehvade tingimuste kohta Euroopa Liidu vanglates(1), 17. detsembri 1998. aasta resolutsiooni „Kinnipidamistingimused Euroopa Liidus: ümberkorraldused ja alternatiivsed karistused“(2), 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni mitmeaastase programmi kohta aastateks 2010–2014 vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonnas (Stockholmi programm)(3) ja 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni kinnipidamistingimuste kohta ELis(4),

–  võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsust 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta(5),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil(6) („kinnipeetavate üleviimine“),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/947/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet(7) („tingimuslikud meetmed ja alternatiivsed mõjutusvahendid“),

–  võttes arvesse nõukogu 23. oktoobri 2009. aasta raamotsust 2009/829/JSK Euroopa Liidu liikmesriikides vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse suhtes(8) („Euroopa järelevalvemeetmed“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi(9),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet „Kriminaalkorras kinnipidamine ja selle alternatiivid: liikmesriikidevaheliste üleandmistega seonduvad põhiõigused“ (Criminal detention and alternatives: fundamental rights aspects in EU cross-border transfers),

–  võttes arvesse komisjoni 14. juuni 2011. aasta rohelist raamatut „Vastastikuse usalduse tugevdamine Euroopa õigusruumi vastu – roheline raamat ELi kriminaalõiguse kohaldamisest kinnipidamise valdkonnas“ (COM(2011)0327),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust liidetud kohtuasjades C‑404/15 ja C‑659/15 PPU, Pál Aranyosi ja Robert Căldăraru,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 25. novembri 2015. aasta resolutsiooni ELi kodanike radikaliseerumise ja terroriorganisatsioonide poolt värbamise ennetamise kohta(10) ja ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) käsiraamatut vägivaldsete äärmuslastest vangide haldamise ja vägivaldse radikaliseerumise vältimise kohta vanglates(11),

–  võttes arvesse 14. veebruari 2011. aasta kirjalikku deklaratsiooni 0006/2011 kinnipeetavate põhiõiguste rikkumise kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsioone, soovitusi ja resolutsioone vanglaküsimuste kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 28. septembri 2016. aasta valget raamatut vanglate ülerahvastatuse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust CM/Rec(2012)12 liikmesriikidele välismaalastest kinnipeetavate kohta, mille ministrite komitee võttis vastu 10. oktoobril 2012. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust CM/Rec(2012)5 liikmesriikidele Euroopa vanglatöötajate eetikakoodeksi kohta, mille ministrite komitee võttis vastu 12. aprillil 2012. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu vanglate ja kriminaalhooldusasutuste käsiraamatut seoses radikaliseerumise ja vägivaldse äärmuslusega,

–  võttes arvesse ka Euroopa karistuste jälgimiskeskuse uuringuid: „Riiklikest tavadest Euroopa suunisteni: huvitavad algatused kinnipidamisasutuste juhtimises“ (From national practices to European guidelines: interesting initiatives in prisons management) (2013) ja „Kinnipidamistingimuste riiklikud järelevalveasutused ja Euroopa standardid“ (National monitoring bodies of prison conditions and the European standards) (2015),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8‑0251/2017),

A.  arvestades, et 2014. aastal viibis Euroopa Liidu vanglates rohkem kui pool miljonit kinnipeetavat, sealhulgas oma lõplikku karistust kandvad süüdimõistetud ja eelvangistuses viibivad süüdistatavad;

B.  arvestades, et kinnipidamistingimused ja vanglate haldamine kuulub liikmesriikide vastutusalasse, kuid ELil on samuti vajalik roll, et tagada kinnipeetavate põhiõiguste kaitse ning Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine; arvestades, et Euroopa Liidu kohustus on innustada heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel, kes seisavad silmitsi ühiste probleemidega, mis tulenevad tegelikest julgeolekuküsimustest Euroopa territooriumil;

C.  arvestades, et vanglate olukord ning kohati teatavates liikmesriikides eksisteerivad alandavad ja ebainimlikud kinnipidamistingimused on äärmiselt murettekitavad, nagu sellised aruanded nagu Euroopa Nõukogu piinamise tõkestamise Euroopa komitee aruanded;

D.  arvestades, et vanglate ülerahvastatus on liidus levinud probleem, mida tunnistab üle kolmandiku liikmesriikidest ja mida näitavad sellised aruanded nagu Euroopa Nõukogu iga-aastane kriminaalstatistika, mis avaldati 14. märtsil 2017; arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus peab ülerahvastatust Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 rikkumiseks;

E.  arvestades, et ülerahvastatus takistab süüdimõistetud isikute väljaandmist või üleviimist halbade vangistustingimuste tõttu vastuvõtvas riigis; arvestades, et olukord teatavates liikmesriikides muutub üha tõsisemaks ja võib muutuda mitmetes nende vanglates vastuvõetamatuks;

F.  arvestades, et vanglate ülerahvastatus vähendab tõsiselt kinnipidamistingimuste kvaliteeti, võib aidata kaasa radikaliseerumisele, mõjub negatiivselt vangide tervisele ja heaolule, takistab sotsiaalset rehabiliteerimist ja tekitab vanglatöötajate jaoks ohtliku, keerulise ja ebatervisliku töökeskkonna;

G.  arvestades, et oma 6. oktoobri 2005. aasta otsuses kohtuasjas Hirst vs. Ühendkuningriik kinnitas Euroopa Inimõiguste Kohus, et vangide hääleõiguse üldine ja automaatne äravõtmine ei ole kooskõlas demokraatiaga; arvestades, et 2011. aastal osales Poola parlamendivalimistel 58,7 % hääleõiguslikest kinnipeetavatest;

H.  arvestades, et karistusmäärade ranguse ja kuritegevuse taseme langemise vahel ei ole seost;

I.  arvestades, et vangistus on eriti ebakohane olukord teatavate haavatavate isikute, näiteks alaealiste, eakate, rasedate naiste ning tõsise vaimse või kehalise haiguse või teovõimetuse all kannatavate isikute jaoks; arvestades, et sellised isikud vajavad asjakohast sihipärast lähenemisviisi;

J.  arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 37 on ette nähtud, et lapse kinnipidamist tuleb rakendada ainult viimase abinõuna ja võimalikult lühiajaliselt ning et lapsed lahutatakse täiskasvanutest juhul, kui see pole lapse huvidega vastuolus;

K.  arvestades, et Eurostati andmete kohaselt olid üle 20 % kõigist kinnipeetavatest 2014. aastal kohtueelsed kinnipeetavad;

L.  arvestades, et kohtueelset kinnipidamist tuleks kasutada üksnes viimase abinõuna; arvestades, et lapsi ei tohiks kunagi pidada asutuses, kus nad võivad olla vastuvõtlikud negatiivse mõju suhtes; arvestades, et arvesse tuleks alati võtta lapse arengustaadiumi kohaseid vajadusi;

M.  arvestades, et vangistust, sealhulgas kohtueelset kinnipidamist, tuleks kasutada üksnes õiguslikult põhjendatud juhtudel ja et alternatiivseid karistusi, näiteks koduvangistust või muid meetmeid tuleks eelistada nende kinnipeetavate puhul, kes ei kujuta endast ühiskonnale tõsist ohtu, tagades sellega neile jätkuva viibimise avatud või tuttavas keskkonnas ning andes neile parema juurdepääsu sotsiaal-, tervishoiu- ja taasintegreerimisteenustele;

N.  arvestades, et alaealistel õigusrikkujatel peaks põhimõtteliselt alati olema õigus alternatiivsetele kinnipidamismeetmetele, sõltumata nende toimepandud õigusrikkumisest;

O.  arvestades, et Euroopa Nõukogu 2015. aasta andmete kohaselt on keskmiselt 10,8 % kinnipeetavatest Euroopa vanglates välismaalased, seejuures oli see arv 2014. aastal 13,7 %, ning et enamasti on tegemist suure põgenemise ohu tõttu rakendatava eelvangistusega;

P.  arvestades, et karistusasutuste töötajatel on kogukonna nimel täita oluline ülesanne ja neil peaks olema nende kvalifikatsioonile sobivad töötingimused, mille raames võetakse arvesse nende töö keerulist laadi; arvestades, et pidades silmas vanglatöötajate tegevuse rasket ja delikaatset laadi, on sellised meetmed nagu vanglatöötajate pidevõpe, sihipäraste vahendite suurendamine, parimate tavade jagamine, inimväärsed ja ohutud töötingimused ja töötajate arvu suurendamine olulise tähtsusega vanglas heade kinnipidamistingimuste tagamiseks; arvestades, et vanglatöötajate pidevõpe aitaks vanglatöötajatel tulla toime selliste uute ja esilekerkivate probleemidega nagu radikaliseerumine vanglas;

Q.  arvestades, et motiveeritud, pühendunud ja austatud vanglatöötajad on eeltingimus inimeste kinnipidamistingimuste ja seega kinnipidamiskontseptsioonide edu jaoks, mis on välja töötatud vanglate haldamise parandamiseks, kinnipeetavate edukaks taasintegreerimiseks ühiskonda ning radikaliseerumise ja korduvkuritegevuse riskide vähendamiseks;

R.  arvestades, et kinnipeetavate ennastkahjustav ja vägivaldne käitumine on sageli tingitud vanglate ülerahvastatusest ja viletsatest kinnipidamistingimustest; arvestades, et veel üks põhjus on see, et töötajaid ei ole nõuetekohaselt koolitatud ega kvalifitseeritud; arvestades, et see pingeline olukord paljudes vanglates muudab vanglatöötajate töötingimused eriti rasketeks, mis on põhjustanud liikmesriikides arvukalt kollektiivseid aktsioone;

S.  arvestades, et tõhus karistusasutuste administratsioon peaks saama piisavalt rahalisi vahendeid ja töötajaid oma turva- ja rehabilitatsiooniülesannete täitmiseks;

T.  arvestades, et piinamise või muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise keelamine on üldine reegel, mida kohaldatakse nii täiskasvanute kui ka laste suhtes, ja iga kinnipeetavate põhiõiguste rikkumine, mis ei tulene vabaduse võtmise puhul vältimatutest piirangutest, ohustab inimväärikust;

U.  arvestades, et enesetapumäär on ELi vanglates eriti murettekitav;

V.  arvestades, et radikaliseerumine paljudes ELi vanglates on murettekitav nähtus, millele on vaja pöörata erilist tähelepanu ja leida lahendus asjakohaste vahenditega, lähtudes inimõiguste ja rahvusvaheliste kohustuste täielikust järgimisest; arvestades, et selle nähtuse laienemist põhjustavad tegurid võivad hõlmata ebainimlikke kinnipidamistingimusi ja ülerahvastatust, mis võib ergutada vägivaldset äärmuslust innustavate isikute mõju;

W.  arvestades, et liit on eraldanud Euroopa julgeoleku tegevuskava raames rahalisi vahendeid, et tegeleda radikaliseerumisega vanglates; arvestades, et Euroopa julgeolekuolukorra tõttu peaks iga liikmesriik võtma viivitamata meetmeid radikaliseerumise ennetamiseks vanglates; arvestades, et ning väga oluline on heade tavade vahetamine Euroopa tasandil;

X.  arvestades, et mõned olemasolevad vanglasüsteemid ja -asutused ning märkimisväärne osa hoonetest, mida praegu kasutatakse vanglatena paljudes Euroopa riikides, on pärit 19. sajandist; arvestades, et mõned neist ehitistest ei sobi enam kasutamiseks 21. sajandil kahetsusväärsete tingimuste tõttu, mis rikuvad põhilisi inimõigusi;

Y.  arvestades, et uuringus jõuti järeldusele, et esindusdemokraatia ja konstruktiivse dialoogi arendamine vanglates on olnud kasulik kinnipeetavatele, töötajatele ja laiemale ühiskonnale ning aitab parandada töötajate ja kinnipeetavate suhteid;

1.  tunneb muret praeguste kinnipidamistingimuste pärast teatavates liikmesriikides ja paljude Euroopa vanglate olukorra pärast; kutsub liikmesriike üles järgima kinnipidamist käsitlevaid eeskirju, mis tulenevad rahvusvahelise õiguse allikatest ja Euroopa Nõukogu standarditest; tuletab meelde, et vabaduse võtmine ei tähenda väärikuse võtmist; kutsub liikmesriike üles võtma vastu sõltumatu vanglajärelevalve mehhanismi, mis on ette nähtud piinamisvastase konventsiooni fakultatiivses protokollis;

2.  kutsub liikmesriike üles tugevdama oma kohtusüsteeme ja investeerima kohtunike koolitamisse;

3.  kinnitab taas, et kinnipidamistingimused on äärmiselt oluline element kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamiseks Euroopa Liidu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal, nagu sedastas Euroopa Kohus Aranyosi ja Căldăraru kohtuasjades; tuletab meelde Euroopa Liidu lepingus ettenähtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise keskset tähtsust;

4.  taunib asjaolu, et Euroopa vanglate ülerahvastatus on Euroopas laialt levinud; tunneb muret rekordilise ülerahvastatuse pärast mõnes liikmesriigis; rõhutab, et Euroopa Nõukogu viimase, 14. märtsi 2017. aasta kuritegevuse aastastatistika kohaselt ületab kinnipeetavate arv jätkuvalt Euroopa karistusasutuste vabade kohtade arvu kolmandiku võrra; kutsub liikmesriike üles järgima Euroopa Nõukogu 28. septembri 2016. aasta valge raamatu (vangla ülerahvastatuse kohta) soovitusi ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee 30. septembri 1999. aasta soovitust R(99)22 vangla ülerahvastatuse ja kinnipeetavate arvu suurenemise kohta;

5.  juhib tähelepanu, et liikmesriigid hindavad vanglate suutlikkust ja seetõttu ka ülerahvastatuse taset liikmesriigiti väga erinevate ruumiliste näitajate põhjal, mistõttu on neid liidu tasandil raske või isegi võimatu võrrelda;

6.  taunib samuti asjaolu, et paljudel juhtudel on vanglate ülerahvastatusel tugev mõju töötajate ja vangide ohutusele, mõjutades elutingimusi ja tervist, pakutavaid tegevusi, meditsiinilist ja psühholoogilist abi ning vangide rehabiliteerimist ja järelevalvet; nõuab tungialt, et liikmesriigid looksid süsteeme ja andmebaase vangide kinnipidamistingimuste järgmiseks reaalajas ja tagaksid oma vanglate kinnipeetavate tõhusa jaotamise;

7.  on seisukohal, et vanglate ülerahvastatuse puhul ei ole ainukeseks lahenduseks nende suutlikkuse suurendamine; kutsub liikmesriike siiski üles eraldama piisavad vahendid vanglate renoveerimiseks ja moderniseerimiseks, et seada esikohale väikesed üksused, milles majutatakse piiratud arv vange, tagada inimväärsed kinnipidamistingimused, luua tegevuste ja sotsialiseerimise eesmärkidele vastavad ühisruumid, ergutada rehabiliteerimist ja taasintegreerimist ühiskonda, jätkata haridusvõimaluste arendamist ja tagada nii vangide kui ka töötajate jaoks turvalisem keskkond;

8.  leiab, et kinnipidamiseeskirjad, mille raames eristatakse kinnipeetavaid nende ohtlikkuse alusel, on asjakohane lahendus, et vältida korduvkuritegevust ja soodustada taasintegreerimist; kordab, et taasintegreerimise meetmed peavad olema asutusesisesed ja saama alguse kinnipidamise ajal; ergutab liikmesriike võtma kinnipeetavate jaotamisel arvesse kuriteo liiki, vältides lühiajaliste ja väikeste kuritegude eest süüdimõistetud kinnipeetavate kokkupuutumist pikaajaliste kinnipeetavatega;

9.  kutsub liikmesriike üles tagama kinnipeetavatele tasakaalustatud tegevuskava ja selle, et nad veedaksid nii palju aega väljaspool oma kambreid kui on adekvaatselt vajalik inimestevaheliseks ja sotsiaalseks suhtlemiseks ning frustratsiooni ja vägivalla vähendamiseks; rõhutab, et kinnipeetavatele pakutav majutus ja eelkõige magamistingimused peavad austama inimväärikust, privaatsust ja vastama tervise- ja hügieeninõuetele, pöörates nõuetekohast tähelepanu kliimatingimustele ja eriti põrandaruumile, piisavale õhule hingamiseks, valgustusele, kõrge mürataseme vältimisele, küttele ja ventilatsioonile; kutsub liikmesriike üles võtma vastu ühise määratluse „minimaalse ruumi“ kohta, mis peaks olema kõikidele kinnipeetavatele tagatud; tuletab meelde, et komisjon viitas hiljuti võimalusele kasutada liikmesriikide rahastamise jaoks ELi struktuurifonde;

10.  kutsub liikmesriike üles kaaluma vabatahtlike värbamist karistuste elluviimise raames, et toetada töötajaid, eesmärgiga luua side, millega toetatakse isikute taasintegreerimist ühiskonda; on seisukohal, et vabatahtlike tööülesanded peaksid olema selgelt eristatud nendest, mida viivad ellu töötajad, ning olema nende pädevuste piirides;

11.  soovitab liikmesriikidel luua kinnipidamisasutuste inspektsioonid (nagu tehakse teatavates liikmesriikides), et kinnipidamistingimuste hindamisel oleks võimalik lähtuda sõltumatu organi tööst;

12.  väljendab muret vanglasüsteemide järjest suurema erastamise pärast ELis ja tuletab meelde, et karistussüsteemide privatiseerimise tõttu jäävad tihti vastamata paljud küsimused, mis on seotud selle mõjuga kinnipidamistingimustele ja põhiõiguste järgimisele; tunneb kahetsust, et on korraldatud väga vähe võrdlushinnanguid, et hinnata avaliku ja erasektori vanglate haldamise kulusid ja kvaliteeti; rõhutab, et peamised juhtimise, järelevalve ja kohtute haldamisega ülesanded peavad jääma riigi alluvusse;

13.  rõhutab, et eelvangistus peab jääma viimaseks abinõuks, mida kooskõlas kohaldatava riikliku kriminaalmenetluse seadustikuga kasutatakse vältimatult vajalikul juhul ning võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul; peab kahetsusväärseks, et paljudes liikmesriikides kasutatakse süstemaatiliselt eelvangistust, mis koos viletsate kinnipidamistingimustega, aga mitte ainult, kujutab endast kinnipeetavate põhiõiguste rikkumist; on seisukohal, et eelvangistuse liigse kasutamise probleemi lahendamiseks on vaja uuenduslikke lahendusi, sealhulgas kriminaalmenetluse seadustiku ajakohastamise ja kohtuvõimu tugevdamise kaudu;

14.  tuletab meelde, et Euroopa Nõukogu ministrite komitee poolt vastu võetud Euroopa vanglaeeskirjades rõhutatakse, et kinnipeetavatel peaks olema võimalik osaleda valimistel, rahvahääletustel ja muudes avaliku elu aspektides, kuivõrd nende õigust neis tegevustes osaleda siseriikliku õigusega ei piirata; tuletab meelde, et osalemine valimistega seotud tegevustes võimaldab kinnipeetavatel muutuda taaskord aktiivseteks ühiskonnaliikmeteks, mis aitab neid nende taasintegreerimisel; nõuab tungivalt, et liikmesriigid hõlbustaksid kinnipeetavate praktilist juurdepääsu valimisõigustele, näiteks valimiste päeval vanglates hääletamiskabiinide ülesseadmisega;

15.  rõhutab, et rakendada tuleks kinnipidamissüsteemide tõhusat pikaajalist juhtimist, vähendades kinnipeetavate arvu vabadusekaotuseta karistusmeetmete – näiteks üldkasuliku töö või elektroonilise järelevalve – sagedasema kasutamise ja eelvangistuse kasutamise vähendamise kaudu;

16.  kutsub liikmesriike üles tagama, et karistuse karistavale aspektile lisaks pööratakse tähelepanu ka kinnipeetavate praktiliste oskuste arendamisele ja rehabiliteerimisele, et oleks võimalik karistust paremini hallata, tagada tulemuslik taasintegreerimine ühiskonda ja vähendada korduvkuritegevust; juhib tähelepanu, et võrreldes muude meetmetega viib vangistamine lühiajaliste karistuste puhul suurema korduvkuritegevuse määrani;

17.  innustab liikmesriike kehtestama karistuste kohandamise meetmed, eelkõige lühiajaliste karistuste puhul, eeskätt kasutades poolenisti vabaduses viibimist, viies karistust ellu puhkuste ajal, et vältida töökoha kaotust, üldkasulikku tööd või rohkem koduaresti ja elektroonilise järelevalve alla paigutamist; rõhutab ka seda, et tuleb tõhustada karistuste individualiseerimist, et võimaldada paremat elluviimist;

18.  leiab, et tõhususe huvides peaks uute, vabadusekaotust mittehõlmavate meetmete kehtestamisega kaasnema muud meetmed nagu karistus-, haridus- ja sotsiaalreformid, mille eesmärk on edendada taasintegreerimist ja kontakte väljaspool asuva ühiskonna ja majandusega; on seepärast veendunud, et kinnipidamisasutuste juhtkonnad peaksid looma tugevad sidemed kohalike kogukondadega ja koostama selgitavaid dokumente ja statistilisi tõendeid, et veenda avalikku arvamust, et vabadusekaotuseta meetmed on vajalikud, et vähendada nii korduvrikkumisi kui ka tagada meie ühiskonnas pikaajaline turvalisus; juhib sellega seoses tähelepanu olemasolevatele headele tavadele Skandinaavia riikides;

19.  kutsub komisjoni üles tegema võrdlevat uuringut, et analüüsida liikmesriikide alternatiivseid meetmeid, ja toetama riiklike parimate tavade levitamist;

20.  kutsub kõiki liikmesriike üles kehtestama tõhusamaid meetmeid kinnipeetavate jälgimiseks pärast nende vanglast vabanemist, kui nad on süüdi mõistetud tõsiste õiguserikkumiste eest; soovitab kehtestada vabanemisjärgsed järelevalvemeetmed koos kutsega osaleda kohtuniku juhitaval istungil, kus osalevad ka kriminaalhooldusametnikud ja taasintegreerimise eest vastutavad ametnikud, et hinnata ühiskonda taasintegreerimist ja korduvkuritegevuse ohtu;

21.  rõhutab, et tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite raamotsuses on ette nähtud vastastikuse tunnustamise mehhanismid, mida kohaldatakse liikmesriikide kasutatavate meetmete suhtes, nagu reisipiirangud, üldkasulik töö, suhtluspiirangud ja väljasaatmise meetmed, ning et Euroopa järelevalvemeetmete raamotsuses on sama ette nähtud eelvangistuse korral;

22.  palub liikmesriikidel järgida konkreetseid soovitusi, mis käsitlevad haavatavate kinnipeetavate vanglatingimusi; taunib asjaolu, et mõnikord vangistatakse ja jäetakse vaimuhaiguse all kannatavad inimesed vangistusse üksnes seetõttu, et väljaspool vanglat puuduvad asjakohased teenused, ning tuletab meelde, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt võib vaimuhaigust põdevate inimeste ebapiisav ravi tähendada, et rikutakse nimetatud konventsiooni artiklit 3 ja enesetapule kalduvate kinnipeetavate puhul artiklit 2 (õigus elule);

23.  taunib asjaolu, et mõnedes liikmesriikides ei võeta eakate ja puuetega kinnipeetavate haavatavat olukorda täielikult arvesse; kutsub liikmesriike üles tagama, et eakad kinnipeetavad, kes on muutunud töövõimetuks, vabastatakse ja et puuetega kinnipeetavatele tagatakse vajalik taristu;

24.  nõuab, et liikmesriigid võtaksid meetmeid igasuguse seksuaalsel sättumusel või soolisel identiteedil põhineva diskrimineerimise vastu kinnipeetavate kohtlemisel ning tagaksid kinnipeetavate õiguse seksuaalsusele;

25.  rõhutab, et naiskinnipeetavatel on erivajadused ja neil peab olema juurdepääs asjakohastele meditsiiniteenustele ja arstlikule läbivaatusele ning asjakohastele sanitaarmeetmetele; palub liikmesriikidel järgida kehtivaid soovitusi naiskinnipeetavate kohtlemise kohta, vältides igasugust soolist diskrimineerimist;

26.  on seisukohal, et väga oluline on pöörata erilist tähelepanu vanglas viibivate naiste vajadustele raseduse ajal ja ka pärast sünnitust, eraldades sobivad ruumid rinnaga toitmiseks ning võimaldades kvalifitseeritud ja spetsialiseeritud hooldust; peab asjakohaseks kaaluda alternatiivseid mudeleid, milles võetakse arvesse laste heaolu vanglates; on seisukohal, et ema ja lapse automaatne eraldamine tekitab lapsel tõsiseid emotsionaalseid häireid ja võib kujuneda ema ja last mõjutavaks lisakaristuseks;

27.  väljendab muret kõrge enesetappude määra pärast vanglates; kutsub kõiki liikmesriike üles koostama riiklikku tegevuskava, et vältida enesetappe kinnipidamisasutustes;

28.  ergutab liikmesriike tagama, et vangidel on korrapärased kontaktid oma perekonna ja sõpradega, lubades neil kanda oma karistust nende kodu lähedal asuvates asutustes ning soodustades külaskäike, telefonikõnesid ja elektroonilise side kasutamist, milleks annab loa kohtunik ja mille üle teostab järelevalve vangla administratsioon, et hoida peresidemeid; tuletab meelde, et perekonna mõistet tuleks tõlgendada laialt, et see hõlmaks mitteametlikke suhteid; peab tähtsaks, et tagataks nõuetekohased tingimused nende sidemete säilitamiseks;

29.  mõistab hukka mõnes liikmesriigis kohaldatava vangide hajutamise poliitika, sest see on vangide perekondadele lisakaristuseks; nõuab tungivalt selliste meetmete võtmist, mis võimaldaksid kõik elukohast kaugel asuvad kinnipeetavad ümber suunata oma elukohale lähemale, välja arvatud juhul, kui õigusasutus otsustab õiguslikel põhjustel teisiti; tuletab meelde, et Euroopa Inimõiguste Kohtu arvamusel võib isiku kinnipidamine vanglas, mis asub väga kaugel tema perekonnast ja mis muudab perekonna külastused väga keeruliseks või isegi võimatuks, kujutada endast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumist;

30.  kinnitab taas, kui tähtis on laste kohtlemine vanglas nende parimaid huve arvestaval viisil, mis hõlmab laste lahutamist täiskasvanutest igal ajal, sealhulgas vanglasse üleviimise ajal, ja õigust suhelda oma perekondadega, välja arvatud juhul, kui kohus otsustab teisiti; väljendab kahetsust selle üle, et mõnedes liikmesriikides peetakse alaealisi õigusrikkujaid asutustes kinni koos täiskasvanutega, mille puhul on risk, et nad puutuvad kokku kuritarvitamise ja vägivallaga ja neil puudub võimalus saada erilist hoolt, mida selline haavatav rühm vajab; tuletab meelde, et laste menetluslikke tagatisi käsitlevas direktiivis (EL) 2016/800 on ette nähtud, et eelistavalt tuleks kasutada alternatiivseid meetmeid; kutsub liikmesriike üles looma alaealistele vabatahtlikke keskusi;

31.  märgib, et lastele tuleks kinnipidamisasutustes pakkuda hooldust, kaitset ja igakülgset vajalikku individuaalset abi – sotsiaalset, hariduslikku, kutsealast, psühholoogilist, arsti- ja füüsilist abi – mida nad võivad vajada oma vanusest, soost ja isiksusest tulenevalt; innustab liikmesriike eelistama vangistamise kasutamisele kinniseid õppekeskuseid, kus kõige keerulisemas olukorras alaealistele pakutaks psühhiaatrilist abi; kutsub liikmesriike üles laiendama spetsiaalset hooldust ja erikaitset kinnipidamisasutustes olevatele lastele;

32.  kutsub liikmesriike üles tagama alaealistele vanglas asjakohased haridusvõimalused; märgib, et kinnipidamisasutustes olevatel lastel peab olema juurdepääs programmidele, mis valmistavad lapsi ette nende naasmiseks oma kogukonda, mille raames neile pööratakse täielikku tähelepanu seoses nende emotsionaalsete ja füüsiliste vajaduste, nende perekondlike suhete, majutuse, koolitamise ja töövõimaluste ning sotsiaal-majandusliku staatusega;

33.  ergutab komisjoni looma konkreetseid töörühmi, mis koosnevad liikmesriikide justiitsministeeriumite ja riiklike ametiasutuste esindajatest, aga ka selles valdkonnas tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide esindajatest, et hõlbustada parimate tavade vahetamist;

34.  märgib, et kinnipidamisasutustes olevad lapsed peaksid hoidma regulaarset ja tähenduslikku kontakti vanemate, perekonna ja sõpradega külastuste ja kirjavahetuse kaudu, välja arvatud juhul, kui piirangud on vajalikud õiguse ja lapse huvides; tuletab meelde, et selle õiguse piiramist ei tohiks kunagi kasutada karistusena;

35.  palub komisjonil edendada poliitikat, mis on suunatud vangistatud vanematega laste võimaliku diskrimineerimise vältimisele, et sel viisil tugevdada sotsiaalset integratsiooni ning luua kaasav ja õiglane ühiskond;

36.  tunnustab laste õigust säilitada otsest kontakti oma kinnipeetava vanemaga ja samal ajal kordab kinnipeetava õigust vanemlusele. on arvamusel, et sellega seoses peab vanglates olema sobiv lasteala, kus laste järgi vaatavad nõuetekohaselt koolitatud vanglaametnikud, sotsiaaltöötajad ja valitsusväliste organisatsioonide vabatahtlikud, kes saavad abistada lapsi ja perekondi vanglakülastuste ajal;

37.  kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust koostada vastastikuse mõistmise memorandum ELi tasandil, et tagada peresuhte säilimine lapsevanemate vangistuse ajal ning lubada vanematel osaleda oma laste tähtsatel haridustee hetkedel, kaitstes nii alaealiste huve;

38.  rõhutab, et kinnipeetavatel, kes on kinni peetud mõnes muus liikmesriigis, mis ei ole nende elukohajärgne liikmesriik, on rohkem raskusi oma perekondadega kontakti hoidmisel;

39.  palub liikmesriikidel järgida kehtivaid soovitusi seoses välismaalastest kinnipeetavate kohtlemisega, mis põhinevad nende õigusel mitte olla diskrimineeritud, ja eelkõige soodustada kultuurivahendajate tegevust;

40.  kutsub liikmesriike üles kasutama üksikvangistust ainult viimase abinõuna ja juhul, kui vang kujutab endast ohtu teistele vangidele või iseendale, ja luua kõik võimalikud mehhanismid kuritarvitamise vältimiseks; palub liikmesriikidel lõpetada üksikvangistuse kohaldamine alaealiste suhtes;

41.  kutsub liikmesriike üles vanglatesse keelatud ainete ja uimastite sissetoomise nähtusega tõhusamalt võitlema;

42.  tuletab meelde universaalse õiguse tervisele ja palub liikmesriikidel tagada juurdepääsu piisavatele tervishoiuteenustele ja asjakohastele meditsiiniasutustele vanglas ning tagada, et vangidel on vajaduse korral juurdepääs tervishoiule, võttes igasse vanglasse tööle piisava arvu kvalifitseeritud meditsiinitöötajaid; väljendab muret raskuste pärast, mida vangid kogevad mitmetes liikmesriikides seoses arsti juurde pääsemisega või psühholoogilise abi saamisega;

43.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid kinnipeetavate, kellel on tõsised või kroonilised haigused, sealhulgas vähk, juurdepääsu vajalikule spetsiaalsele ravile;

44.  kutsub neid liikmesriike, kes juba ei kasuta selliseid tavasid, kaaluma tõsiselt haigete vangide karistuste muutmist humanitaarsetel põhjustel, võttes aluseks kohtu loa ja võttes arvesse kinnipeetavate ohtlikkuse astet ning eksperdi arvamust;

45.  kutsub liikmesriike üles võitlema üha suureneva radikaliseerumisega vanglates, kaitstes seejuures usuvabadust ning vältides konkreetsete usutavade järgimisega seotud diskrimineerimist; rõhutab, et mis tahes eriprogramm, mis on suunatud konkreetsele kinnipeetavate rühmale, näiteks neile, keda peetakse radikaliseerunuks, peab austama samu inimõigusi ja rahvusvahelisi kohustusi nagu mis tahes muud kinnipeetavatele mõeldud programmid; soovitab, et vanglate administratsioonid teavitaksid pädevaid asutusi üksikisikute radikaliseerumisest;

46.  rõhutab, et ebainimlikud kinnipidamistingimused, väärkohtlemine ja ülerahvastatus on tegurid, mis suurendavad radikaliseerumise ohtu;

47.  on seisukohal, et radikaliseerumisega saab tõhusalt võidelda, muu hulgas avastades varakult selle nähtuse märgid (nt koolitades töötajaid ja parandades vastavate andmete kogumist vanglates), täiustades mehhanisme äärmusliku käitumisega toimetulekuks, töötades välja haridusmeetmed ja toetades religioonidevahelist dialoogi ja teabevahetust; on seisukohal, et radikaliseerumise vastu võitlemises on väga oluline roll paremal juhendamisel, suurema psühholoogilise abi pakkumisel ja deradikaliseerunud isikutega toimuval teabevahetusel; tuletab meelde, et noored on terroriorganisatsioonide propaganda suhtes eriti haavatavad; ergutab liikmesriike looma deradikaliseerimisprogrammid;

48.  on arvamusel, et liikmesriikide järelevalvetegevus peaks hõlmama kõige ohtlikumatest radikaliseerunud vangidest teatamist õigusasutustele ja/või terrorismivastase võitluse eest vastutavatele riiklikele ametiasutustele;

49.  ergutab liikmesriike vahetama parimaid tavasid, et vältida radikaliseerumist vanglas ja alaealiste kinnipidamisasutustes ning selle vastu võidelda; tuletab meelde, et vastavalt Euroopa julgeoleku tegevuskavale on Euroopa Liit eraldanud rahalised vahendid, et toetada vanglatöötajate koolitust, mille eesmärk on võidelda vanglates radikaliseerumise vastu. kutsub liikmesriike üles kasutama täielikult ära radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustiku tippkeskust, ja konkreetsemalt jätkama eksperditeadmiste edasist jagamist selle osaks oleva vangla ja katseaja töörühma kaudu;

50.  juhib tähelepanu, et erinevad kinnipidamiseeskirjad vangide jaoks, keda peetakse radikaliseerunuks või kelle on värvanud terroriorganisatsioonid, võivad olla meetmeteks, millega piirata radikaliseerumist vanglates; hoiatab siiski, et sellised meetmed tuleks kehtestada üksnes iga juhtumi puhul eraldi, need peaksid põhinema kohtuotsusel ning pädevad õigusasutused peaksid need läbi vaatama;

51.  rõhutab, et vanglatöötajad teevad kogukonna nimel väga keerulist tööd ja neile tuleb seega tagada piisav tasu ja nõuetekohased töötingimused, sealhulgas tasuta psühholoogiline nõustamine ja asjakohased abiliinid toe pakkumiseks neile töötajatele, kes tegelevad probleemidega, mis tõenäoliselt mõjutavad nende tööd;

52.  tuletab meelde, et vanglatöötajate sotsiaalne väärtustamine ja nende väljaõpe on oluline, et tagada vanglates turvalised ja asjakohased kinnipidamistingimused; ergutab liikmesriike jagama teavet, vahetama ja rakendama parimaid tavasid ja võtma vastu tegevus- ja eetikajuhendi vanglatöötajate jaoks; sel eesmärgil nõuab, et kutsutaks kokku vangla administratsioonide üldassamblee, mis peaks hõlmama vanglatöötajate esindajaid;

53.  tuletab meelde, kui väga olulist rolli täidab vanglatöötajatega peetav sotsiaalne dialoog ning ka vajadust nende kaasamiseks teavitamise ja konsulteerimise kaudu, eelkõige uute kinnipidamispõhimõttete välja arendamise puhul, mille eesmärk on parandada vanglasüsteeme ja tingimusi, sealhulgas neid, mille eesmärk on radikaliseerumise ohtude ohjeldamine;

54.  kutsub liikmesriike üles tagama regulaarse dialoogi kinnipeetavate ja vanglatöötajate vahel, sest head töösuhted töötajate ja kinnipeetavate vahel on dünaamilise turvalisuse oluliseks elemendiks võimalike juhtumite ohjamisel või hea korra taastamisel dialoogiprotsessi kaudu;

55.  kutsub liikmesriike üles julgustama vanglajuhte pühenduma vanglanõukogude väljatöötamisse kõigis astutustes;

56.  kutsub komisjoni üles algatama vanglatingimusi käsitlevat Euroopa foorumit, et julgustada parimate tavade vahetamist kõikide liikmesriikide ekspertide ja praktikute vahel;

57.  kutsub komisjoni ja ELi institutsioone üles võtma oma pädevusse kuuluvates valdkondades vajalikke meetmeid, et tagada kinnipeetavate põhiõiguste austamine ja kaitse, eelkõige haavatavate isikute, laste, psüühiliselt haigete inimeste, puudega inimeste ja naiste puhul, sealhulgas võtma kõigis liikmesriikides vastu kinnipidamise Euroopa ühised miinimumstandardid ja -eeskirjad;

58.  kutsub komisjoni üles jälgima ja koguma andmeid ja statistikat kinnipidamistingimuste kohta kõigis liikmesriikides ning kõigi juhtumite kohta, kus kinnipeetavate põhiõigusi on rikutud, lähtudes subsidiaarsuse põhimõtte järgmisest; kutsub liikmesriike üles võimaldama Euroopa Parlamendi liikmetele takistamatu juurdepääsu vanglatele ja kinnipidamiskeskustele;

59.  kutsub liikmesriike üles võtma kooskõlas Euroopa Nõukogu 27. aprilli 2004. aasta soovitusega 1656/2004 vastu Euroopa vanglate harta;

60.  kutsub liikmesriike üles soodustama poliitikat, mille eesmärk on taasintegreerida kinnipeetavad tsiviilellu, eelkõige poliitikat, mille eesmärk on eemaldada endiste kinnipeetavate ühiskonda taasintegreerimist takistavad struktuursed tõkked, ning töötada välja karistuste järelevalve- ja kohaldamismeetmed; tuletab meelde, et korduvkuritegevus on vähem levinud siis, kui kinnipeetavad lähevad järk-järgult elult vanglas üle elule vabaduses;

61.  leiab, et kriminaalkohtusüsteemide taastav ja kaitsev seisukoht toob automaatselt kaasa suurema austuse üksikisiku inimväärikuse suhtes, sest selle eesmärk on kaitsta ühiskonda ja inimene rehabiliteerida, lihtsustades karistuse ümberõppe alaste eesmärkide saavutamist, taasintegreerida vangid ühiskonda ja vähendada korduvkuritegevust; väljendab kahetsust, et vahendamine ja taastamine distsiplinaarmenetluse kasutamisel puudub peaaegu täielikult enamikes ELi liikmesriikides; innustab liikmesriike eelistama poliitikasuundi ja õigusakte, mille eesmärk on lepitav ja vahendav õigusemõistmine, mille raames kasutatakse üksnes karistavate vahendite asemel sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurilisi vahendeid;

62.  rõhutab sellega seoses, kui oluline on anda vangidele juurdepääsharidusele ja kutsekvalifikatsioonile; julgustab liikmesriike pakkuma kõigile kinnipeetavatele mõtestatud tegevusi nagu rahvusavahelistele standarditele vastavat koolitust või töövõimalusi, eesmärgiga taasintegreerida kinnipeetavad ühiskonda ja pakkuda vahendeid kuritegevuseta eluks pärast vanglas veedetud aega; ergutab liikmesriike tagama, et kinnipidamise ajal kinnipeetavad töötavad, õpivad kvalifikatsiooni saamiseks või osalevad koolitusel, et paremini juhtida oma aega ja valmistuda oma taasintegreerimiseks ühiskonda; leiab, et alaealistel peab olema juurdepääs kooliharidusele ja kutseõppele;

63.  innustab liikmesriike töötama välja vahendid, et toetada kinnipeetavate tagasipöördumist tööellu, et tuvastada tööhõivevõimalused piirkonna vajaduste kontekstis, korraldada ja juhendada koolitust ja tööd nii individuaalselt kui võimalik ning pidada pidevat dialoogi tööandjate esindajatega; kutsub liikmesriike üles looma koolituskavad, mille eesmärk on julgustada tööandjaid ja eraettevõtjaid pakkuma vangidele erialast koolitust, eesmärgiga võtta nad nende kinnipidamisperioodi lõppedes tööle; ergutab liikmesriike looma stiimuleid tööandjate jaoks, kes soovivad vange tööle võtta, või ergutada endiseid vange looma oma ettevõtteid, sealhulgas rahalisi- ja maksustiimuleid; ergutab liikmesriike samuti looma vabanenud kinnipeetavate jaoks kontaktpunktid, mis pakuvat teavet ja toetust tööotsimise jaoks ning samuti kohustuslikku ja range järelevalve all toimuvat kaugõpet;

64.  tuletab meelde, et Euroopa Sotsiaalfond on liidu rahastamisvahend, mille eesmärk on parandada miljonite eurooplaste töövõimalusi, eelkõige nende omi, kelle jaoks on töö leidmine raske, sealhulgas kinnipeetavad ja endised kinnipeetavad; väljendab heameelt selliste projektide loomise üle, mis aitavad kinnipeetavatel pärast oma karistuse kandmist ühiskonda ja tööturule taasintegreeruda;

65.  rõhutab, et mitte mingit kinnipeetava tehtud töö ei tohiks pidada karistuse vormiks ja võidelda tuleb võimaliku väärkohtlemise vastu; rõhutab, et kinnipeetavatele pakutavad töövõimalused peaksid vastama tänapäevastele tööstandarditele ja -tehnikatele ning need peaksid olema korraldatud nii, et need toimivad kaasaegsetes juhtimissüsteemides ja tootmisprotsessides; kutsub liikmesriike üles vanglatööd senisest paremini tasustama; kutsub komisjoni üles tegema liikmesriikide kinnipeetavate palkade kohta võrdlevat uuringut, mille eesmärk on määratleda õiglased ja jätkusuutlikud tasustamistasemed, mis võimaldaksid kõikidel kinnipeetavatel töötada;

66.  julgustab liikmesriike jagama parimaid tavasid hariduse, rehabilitatsiooni ja taasintegreerimise programmide osas, eelkõige selleks, et parandada vanglast lahkudes taasintegreerimist ning aidata ennetada korduvkuritegevust ja radikaliseerumise edasisi juhtumeid;

67.  kutsub ELi institutsioone üles toetama, nii palju kui võimalik, tehniliselt ja majanduslikult vanglasüsteemide ja -tingimuste parandamist, eelkõige liikmesriikides, kellel on tõsised finantsraskused;

68.  kutsub komisjoni üles avaldama alates käesoleva resolutsiooni vastuvõtmisest iga viie aasta tagant üksikasjalikke aruandeid Euroopa vanglate olukorra kohta, sealhulgas põhjalikku analüüsi vangidele pakutava hariduse ja koolituse taseme kohta ning hinnangut kinnipidamise alternatiivsete meetmete kasutamisel saavutatud tulemuste (sealhulgas kordumismäärade) kohta;

69.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele, Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikule ja Euroopa Nõukogu piinamise tõkestamise Euroopa komiteele.

(1) EÜT C 32, 5.2.1996, lk 102. (2) EÜT C 98, 9.4.1999, lk 299. (3) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 12. (4) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 82. (5) EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1. (6) ELT L 327, 5.12.2008, lk 27. (7) ELT L 337, 16.12.2008, lk 102. (8) ELT L 294, 11.11.2009, lk 20. (9) ELT L 132, 21.5.2016, lk 1. (10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0410. (11) www.unodc.org/documents/brussels/News/2016.10_Handbook_on_VEPs.pdf.