Euroopa Parlamendi 16. novembri 2017. aasta resolutsioon väljendusvabaduse kohta Sudaanis, eelkõige Mohamed Zine al‑Abidine juhtumi kohta (2017/2961(RSP))

P8_TA(2017)0443 RC-B8-0634/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Sudaanis, eelkõige 13. juuni 2012. aasta(1), 10. oktoobri 2013. aasta(2), 18. detsembri 2014. aasta(3) ja 6. oktoobri 2016. aasta(4) resolutsiooni,

–  võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärkudeks(5),

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse Sudaani 2009. aasta ajakirjanduse ja ajakirjandusväljaannete seadust,

–  võttes arvesse Sudaani 2015. aasta teabevabaduse seadust,

–  võttes arvesse üleaafrikalise konverentsi 26. märtsi 2017. aasta Kampala deklaratsiooni sõnavabaduse ja teabele juurdepääsu kohta,

–  võttes arvesse ELi, Norra, USA ja Kanada 7. detsembri 2016. aasta ühisavaldust poliitiliste vangistuste ja ajalehtede tsenseerimise kohta Sudaanis,

–  võttes arvesse ELi suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

–  võttes arvesse ÜRO sõltumatu eksperdi Aristide Nononsi avaldust inimõiguste olukorra kohta Sudaanis pärast tema visiiti Sudaani 11.–21. mail 2017,

–  võttes arvesse volinik Christos Stylianidese visiiti Sudaani 22.–23. oktoobril 2017,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust rahvusvahelise ajakirjanike vastu suunatud kuritegude eest karistamatuse lõpetamise päeva puhul (2. novembril 2017),

–  võttes arvesse Piirideta Reporterite koostatud 2017. aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksit,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Mohamed Zine al‑Abidine avaldas 23. veebruaril 2012 ajalehes Al‑Tayar artikli, milles kritiseeris väidetavat korruptsiooni Sudaani presidendi Omar al‑Bashiri perekonnas;

B.  arvestades, et Sudaani riiklik luure- ja julgeolekuteenistus (NISS) esitas süüdistused Mohamed Zine al‑Abidine ja tema peatoimetaja Osman Mirgani vastu;

C.  arvestades, et 23. oktoobril 2017 mõistis Sudaani kohus Mohamed Zine al‑Abidine viieaastase katseajaga tingimisi vangi, süüdistatuna ajakirjanike eetikakoodeksi rikkumises;

D.  arvestades, et Al‑Tayari peatoimetajale Osman Migranile määrati sama süüdistuse alusel 10 000 Sudaani naela suurune trahv või kuus kuud vanglakaristust ning ta vabastati pärast seda, kui Sudaani ajakirjanike liit trahvi tasus;

E.  arvestades, et Mohamed Zine al‑Abidinet ja Osman Mirganit esindanud advokaat teatas oma kavatsusest kohtuotsus edasi kaevata;

F.  arvestades, et on teateid selle kohta, et Sudaani riiklik luure- ja julgeolekuteenistus on ajakirjanikke küsitlenud ja kinni pidanud, algatanud Sudaani ajakirjanike vastu mitmeid kohtuasju ning meelevaldselt konfiskeerinud selliste ajalehtede terveid tiraaže, milles on valitsust kritiseeritud, nt Al‑Tayar, Al‑Jareeda Al‑Watan, Al‑Youm Al‑Tali, Al‑Ayam ja Akhir Lahza;

G.  arvestades, et 2016. aastal konfiskeeriti vähemalt 44 korral 12 ajalehe väljaandeid, sealhulgas Al‑Jareeda tiraaž viis korda ühe nädala jooksul; arvestades, et 14. augustil 2016 peatas riiklik ajakirjanduse ja ajakirjandusväljaannete nõukogu määramata ajaks ajalehtede Elaf, Al‑Mustagilla, Al‑Watan ja Awal Al‑Nahar väljaandmise;

H.  arvestades, et vaba, sõltumatu ja erapooletu meedia olemasolu on demokraatliku ühiskonna üks tähtsamaid alustalasid;

I.  arvestades, et Sudaan kirjutas 8. jaanuaril 2017 alla Araabia maade meediavabaduse deklaratsioonile, olles seega neljas allakirjutanud riik pärast Palestiinat, Tuneesiat ja Jordaaniat; arvestades, et meedia‑asjade minister märkis, et valitsus on võtnud endale kohustuse austada ajakirjandusvabadust Sudaanis;

J.  arvestades, et Piirideta Reporterite 2017. aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksi järgi on Sudaan viimaste seas ehk 180 riigi hulgas 174. kohal, selle põhjuseks on meedia tagakiusamine, tsensuur, ajalehetiraažide konfiskeerimine, meediaväljaannete sulgemine ja interneti piiramine;

K.  arvestades, et 2017. aasta juulis märgiti ÜRO sõltumatu eksperdi aruandes inimõiguste olukorra kohta Sudaanis, et riiklik luure- ja julgeolekuteenistus rikkus ajalehe Al‑Jareeda tsenseerimisega Sudaani ajutist põhiseadust;

L.  arvestades, et Sudaan on Cotonou lepingu 2005. aastal muudetud versiooni allkirjastanud, kuid mitte ratifitseerinud;

M.  arvestades, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini tegi 14. novembril 2017 Sudaani presidendi Omar al‑Bashiri visiidi kohta Ugandasse avalduse, milles tuletas kõigile Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi osalistele meelde, et nad järgiksid ja täidaksid oma kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest;

N.  arvestades, et inim-, kodaniku- ja poliitilisi õigusi surutakse Sudaanis jätkuvalt maha;

1.  väljendab sügavat muret selle pärast, et Hartumis asuv ajakirjanduskohus mõistis 23. oktoobril 2017 Mohamed Zine al‑Abidinele tingimisi vanglakaristuse viieaastase katseajaga, ja palub Sudaani ametivõimudel vaadata viivitamata läbi kõik tema vastu esitatud süüdistused;

2.  peab väga murettekitavaks väljendusvabaduse olukorda Sudaanis, ajalehtede jätkuvat tsenseerimist ja konfiskeerimist ning asjaolu, et Sudaanis takistatakse ajakirjanikel järjest enam oma arvamuse vaba väljendamist; märgib, et vaba ajakirjandust ei tohiks maha suruda seetõttu, et valitsus ja poliitikud pannakse avalikkuse ees oma tegevuse eest vastutama; väljendab lisaks muret pikaajaliste finantspiirangute pärast, mis kehtestati ajalehtedele korraliste konfiskeerimiste ja tegevuse peatamiste tagajärjel;

3.  mõistab hukka asjaolu, et palju on teateid meediavabaduse korduva rikkumise ja ajakirjanike jätkuva tagakiusamise kohta riikliku luure- ja julgeolekuteenistuse poolt, ning nõuab tungivalt, et Sudaani ametivõimud viiksid riikliku luure- ja julgeolekuteenistuse volitused ja meetodid kooskõlla rahvusvaheliste normidega;

4.  on veendunud, et vaba, sõltumatu ja erapooletu meedia on üks niisuguse demokraatliku ühiskonna põhialus, kus avatud aruteludel on väga tähtis roll; nõuab, et EL suurendaks oma jõupingutusi, et edendada väljendusvabadust oma välispoliitika ja vahendite kaudu;

5.  nõuab tungivalt, et Sudaani ametivõimud lõpetaksid viivitamata igasuguse ajakirjanike ning internetis ja mujal väljendamise vabaduse kaitsjate tagakiusamise ja hirmutamise ning nendevastased rünnakud ning viiksid ellu demokraatlikud reformid, mis aitavad tagada riigis inimõiguste, sealhulgas väljendusvabaduse kaitsmise ja edendamise, kooskõlas oma kohustustega riigi ajutise põhiseaduse raames ja oma rahvusvaheliste, sealhulgas Cotonou lepinguga võetud kohustustega;

6.  rõhutab, et inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt vastutab kõigi inimõiguste edendamise ja kaitsmise eest eelkõige riik; palub Sudaani ametivõimudel tagada taas rahvusvahelise õiguse kohased inimõigused ja põhivabadused, sealhulgas väljendusvabaduse, ning neid austada;

7.  tunnistab, kui oluline on volinik Christos Stylianidese hiljutine visiit ja ELi üldtuntud murede edastamine Sudaani ametivõimudele, sealhulgas seoses põhivabaduste austamisega;

8.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid kodanikuühiskonna organisatsioone tehnilise abi ja suutlikkuse suurendamise programmide kaudu, et parandada nende suutlikkust seoses inimõiguste kaitsmise ja õigusriigiga ning võimaldada neil tõhusamalt edendada inimõigusi Sudaanis;

9.  märgib murelikult kavandatavat 2017. aasta ajakirjandus- ja trükiseadust, mis sisaldab täiendavaid vastuolulisi piiranguid veebiväljaannetele ning sätteid ajalehtede ja ajakirjanike tegevuse pikemaajalise peatamise kohta; julgustab Sudaani valitsust muutma 2009. aasta ajakirjanduse ja ajakirjandusväljaannete seadust, et tagada ajakirjanike ja ajalehtede kirjastajate suurem kaitse;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, AKV – ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele, Aafrika Liidu komisjonile, Üleaafrikalisele Parlamendile ja Sudaani valitsusele.

(1) ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 49. (2) ELT C 181, 19.5.2016, lk 87. (3) ELT C 294, 12.8.2016, lk 28. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0379. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0089.

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2017. aasta resolutsioon terrorirünnakute kohta Somaalias (2017/2962(RSP))

P8_TA(2017)0444 RC-B8-0600/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Somaalia kohta,

–  võttes arvesse oma 18. mai 2017. aasta resolutsiooni Dadaabi pagulaslaagri kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 15. oktoobri 2017. aasta avaldust rünnakute kohta Somaalias Muqdishos ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 30. oktoobri 2017. aasta avaldust rünnaku kohta Somaalias,

–  võttes arvesse nõukogu 3. aprilli 2017. aasta järeldusi Somaalia kohta,

–  võttes arvesse ELi sõnavõttu 27. septembril 2017. aastal Inimõiguste Nõukogu 36. istungjärgul interaktiivse dialoogi raames Somaalia küsimusega tegeleva sõltumatu eksperdiga,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2372 (2017), mis võeti vastu 30. augustil 2017. aastal, ja resolutsiooni 2383 (2017), mis võeti vastu 7. novembril 2017. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 9. mai ja 5. septembri 2017. aasta aruandeid ÜRO Julgeolekunõukogule Somaalia kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 15. oktoobri 2017. aasta avaldust terrorirünnaku kohta Muqdishos,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu komisjoni esimehe 15. oktoobril 2017. aastal tehtud avaldust rünnaku kohta Muqdishos,

–  võttes arvesse avaldusi, mille tegi 14. ja 28. oktoobril 2017. aastal terrorirünnakute hukkamõistmiseks Aafrika Liidu missioon Somaalias (AMISOM),

–  võttes arvesse 11. mail 2017. aastal Londonis toimunud Somaalia‑teemalise rahvusvahelise konverentsi lõppkommünikeed,

–  võttes arvesse ELi ja Aafrika Liidu 1. juuni 2017. aasta ühiskommünikeed Pariisi kokkuleppe rakendamise kohta,

–  võttes arvesse AMISOMi 8. novembri 2017. aasta avaldust, milles tehakse teatavaks kavatsus alustada alates 2017. aasta detsembrist vägede järkjärgulist väljaviimist Somaaliast ja viia väed täielikult välja 2020. aastaks,

–  võttes arvesse AKV riikide ja ELi vahelist Cotonou partnerluslepingut,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni volitusi edendada ja kaitsta inimõigusi ja rahvaste õigusi, mis tulenevad inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartast,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse,

–  võttes arvesse Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni 1999. aastal vastu võetud konventsiooni terrorismi ennetamise ja sellega võitlemise kohta Aafrikas,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 14. oktoobril 2017. aastal raputas Muqdisho keskust võimas veoautopomm, mis tappis vähemalt 358 inimest, vigastas veel 228 inimest ja lisaks on 56 inimest ikka veel kadunud; arvestades, et rünnak Muqdisho südalinnas oli üks viimaste aastate suurima hukkunute arvuga terrorioperatsioone kogu maailmas; arvestades, et 28. oktoobril 2017. aastal hukkus rohkem kui 30 inimest, kui Muqdishos presidendipalee lähedal asuva hotelli juures plahvatas kaks pommi;

B.  arvestades, et ehkki ükski rühmitus ei ole nende argpükslike rünnakute eest vastutust võtnud, on neil Al‑Shabaabi tunnused, kuid see rühmitus nähtavasti ei soovi rahva poolehoiu kahanemise kartuses seostada end nii paljude tsiviilelanike hukuga; arvestades, et Somaalia kodanikud on Al‑Shabaabi vägivalla korduvalt hukka mõistnud ja reageerisid ühiselt 2017. aasta oktoobri pommirünnakutele, kui tuhanded marssisid Muqdishos Al‑Shabaabist hoolimata;

C.  arvestades, et Muqdishos ja kogu riigis on viimastel kuudel toime pandud terve rida surmavaid terrorirünnakuid, sealhulgas autopommid, huupi/valimatud tulistamised, sihipärased hukkamised ja röövimised, mis toovad esile vägivaldse äärmusluse püsiva ohu riigis;

D.  arvestades, et enamikku rünnakuid on seostatud peamiselt Al‑Shabaabi terroristliku tegevusega, kuigi riigis tegutseb teadaolevalt ka Daesh;

E.  arvestades, et Somaalia president Mohamed Abdullahi Mohamed, kes pääses võimule 2017. aasta veebruaris pärast valimisi, milles nähti tähtsat verstaposti selle vaevatud Ida‑Aafrika riigi teel stabiilsuse ja heaolu järkjärgulise taastumise poole, lubas Somaalia Al‑Shabaabist vabastada;

F.  arvestades, et 2017. aasta jooksul toimunud arvukate rünnakute, sealhulgas 14. oktoobri 2017. aasta kohutava pommirünnaku tõttu ei ole sugugi selge, kas Somaalia julgeolekujõud suudavad pärast AMISOMi kavandatud lahkumist 2018. aastal võidelda terrorismiga ilma välisabita;

G.  arvestades, et AMISOMi vägesid on mitmel korral süüdistatud rasketes inimõiguste rikkumistes, sealhulgas valimatus tapmises ning mõnes seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise juhtumis; arvestades, et võõrvägede ümberpaigutamine Somaalia territooriumil väljaspool ÜRO/Aafrika Liidu mandaate põhjustab tõsist muret, võttes arvesse varasemaid väiteid inimõiguste rikkumiste kohta AMISOMi vägede poolt;

H.  arvestades, et lisaks vägivaldsele äärmuslusele on põua, klannikonfliktide ja sunniviisilise väljatõstmise tagajärjel ainuüksi eelmisel aastal sajad tuhanded inimesed olnud sunnitud põgenema, paljud neist valitsuse kontrolli alla olevatesse linnakeskustesse; arvestades, et paljud neist elavad ebaturvalistes asundustes, kus eelkõige naised ja tütarlapsed kogevad kuritarvitamist ja seksuaalset vägivalda;

I.  arvestades, et Somaalias valitseb endiselt suur näljahädaoht ning umbes 400 000 Somaalia last kannatab akuutse alatoitluse all ja 3 miljonit inimest elab toiduga kindlustatuse seisukohast kriisi- või hädaolukorra tingimustes; arvestades, et Somaalias on ligi 1,1 miljonit riigisisest põgenikku ning piirkonnas on üle 900 000 Somaalia pagulase;

J.  arvestades, et Keenia laagrites on 420 000 Somaalia pagulast, neist 350 000 Dadaabi laagris, ning arvestades, et Somaalia ja Keenia valitsused ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) on kokku leppinud, et lihtsustavad 10 000 pagulase vabatahtlikku tagasipöördumist Somaaliasse nendele aladele, mis ei ole Al‑Shabaabi kontrolli all; arvestades, et tagasipöördujatel on probleeme taasintegreerumisega ja vähe võimalusi leida tööd; arvestades, et paljud Dadaabi pagulased on Somaalia päritolu, kuid nad ei ole kunagi kogenud elu väljaspool laagrit ja on sisuliselt? kodakondsuseta, mis tähendab, et neid ei saa saata Somaaliasse;

K.  arvestades, et EL on alates 2016. aastast järk-järgult suurendanud iga-aastast humanitaarabi Somaaliale, eriti pärast riiki tabanud ränka põuda, ning eraldas 2017. aastal humanitaarvaldkonna partneritele 120 miljonit eurot ja andis 100 000 euro suuruses summas hädaabi, et reageerida kiiresti meditsiiniabi vajadusele Muqdishos pärast 14. oktoobri 2017. aasta rünnakut; arvestades, et EL võttis kohe lisaks hädaabi kohaletoimetamise lendudele kasutusele ELi mereoperatsiooni Atalanta kaks laeva, et toimetada meditsiinilist hädaabi Muqdisho haiglatesse;

L.  arvestades, et EL on eraldanud Euroopa Arengufondi (2014–2020) kaudu 486 miljonit eurot, pöörates põhitähelepanu Somaalia kokkuleppe (Compact) rakendamisele ning eelkõige riigi ülesehitamisele ja rahu kindlustamisele, toiduga kindlustatusele, toimetulekuvõime suurendamisele ja haridusele; arvestades, et EL on samuti võtnud kohustuse toetada AMISOMi Aafrika rahutagamisrahastust;

M.  arvestades, et 2016. aasta detsembris võttis Maailmapank kohustuse hoogustada võitlust äärmise vaesusega ning tegi teatavaks, et arenenud riigid on võtnud kohustuse anda Rahvusvahelisele Arenguassotsiatsioonile (IDA) toetusteks ja sooduslaenudeks rekordilised 75 miljardit USA dollarit; arvestades, et Somaaliat ei ole siiski võimalik IDA vahenditest rahastada, sest ta võlgneb Maailmapangale ja IMFile üle 300 miljoni, mis on osa 5 miljardi USA dollari suurusest võlakoormast mitme- ja kahepoolsetele võlausaldajatele;

N.  arvestades, et kuigi Al‑Shabaab tapab endiselt lapsi, peab neid meelevaldselt kinni ja värbab neid, värvatakse lapsi samuti Somaalia relvajõududesse, kuigi Somaalia ratifitseeris 2015. aasta jaanuaris ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja kiitis 2015. aasta novembris heaks ohutute koolide deklaratsiooni, kohustudes võtma konkreetseid meetmeid õpilaste ja haridusasutuste kaitseks;

O.  arvestades, et toimiva tsiviilkohtusüsteemi puudumise tõttu kasutab Somaalia valitsus tsiviilisikute kohtuasjade arutamiseks ja neile süüdistuse esitamiseks sõjaväekohtuid, kus tsiviilisikutest süüdistatavate õiguste kaitse ei ole tagatud; arvestades, et ulatuslikud uurimisvolitused on antud riiklikule luure- ja julgeolekuagentuurile (NISA), millel ei ole praegu õiguskaitsealaseid volitusi, mistõttu NISA rikub oluliselt kinnipeetavate õigusi nõuetekohasele kohtumenetlusele;

P.  arvestades, et Transparency Internationali andmetel on Somaalia olnud kümme aastat järjest maailma kõige korrumpeerunum riik; arvestades, et Somaalia valitsusel tuleb veel tegelda paljude probleemidega, nagu korruptsioon ja laialdase tsiviilelanikkonna toetuse puudumine, mis paratamatult põhjustab usaldamatust riigi institutsioonide vastu ja seejärel toetuse tekkimist radikaalsetele islamistidele ja terrorirühmitustele;

1.  väljendab oma sügavaimat kaastunnet hiljutiste terrorirünnakute ohvritele ja nende perekondadele Somaalias ning tunneb sügavat kahetsust inimelude kaotuse pärast; mõistab samal ajal karmilt hukka Al‑Shabaabi mässuliste rühmitusele omistatud rünnakute toimepanijad;

2.  tuletab meelde, et püsivat stabiilsust ja rahu on võimalik saavutada üksnes sotsiaalse kaasamise, kestliku arengu ja hea valitsemistava abil, mis põhinevad demokraatia ja õigusriigi põhimõtetel ning milles austatakse täiel määral inimväärikust ja inimeste õigusi;

3.  peab tervitatavaks komisjoni kiiret reageerimist hädaolukorrale pärast 14. oktoobri 2017. aasta terrorirünnakut; nõuab, et EL ja tema rahvusvahelised partnerid täidaksid Somaalia ees võetud kohustusi, tehes esmajärjekorras jõupingutusi toiduga kindlustatuse tagamiseks, et hoida ära näljahäda põhjustavaid struktuurseid probleeme, suurendada julgeolekut ja leida lahendus kogukonna probleemidele, parandada riigi rahanduse juhtimist ja abistada põhiseaduse läbivaatamise lõpuleviimisel, et saavutada pikaajaline stabiilsus;

4.  peab kahetsusväärseks tõsiasja, et humanitaartöötajate, abiorganisatsioonide ja Euroopa Parlamendi korduvatele hoiatustele vaatamata on Somaalia endiselt näljahäda äärel; tuletab meelde, et 2011. aasta näljahäda tõttu surnute arvu suurendas ebakindlus ja äärmuslike Al‑Shabaabi mässuliste tegevus, millega takistati toiduabi toimetamist Somaalia kesk- ja lõunaosasse, mis tol ajal oli nende kontrolli all; kutsub kõiki osapooli tegema koostööd humanitaarabiorganisatsioonidega, järgima täiel määral humanitaarpõhimõtteid, et tagada täielik ja takistamatu juurdepääs neile, kes endiselt kannatavad ja tunnevad puudust, eriti maapiirkondades;

5.  tunneb heameelt 2017. aasta veebruaris korraldatud valimiste üle, mille tulemusena valiti uus president, ja väljendab lootust, et need valimised aitavad kaasa poliitilise stabiilsuse saavutamisele, soodustavad vajalike reformide tegemist ja edendavad liitriigi kujundamist föderaalsete liikmesriikide koordineerimisel ja omavahelises koostöös; rõhutab, et oluline on võidelda riigis sügavalt juurdunud korruptsiooni vastu ja luua noortele võimalusi, et vähendada nende Al‑Shabaabi värbamise ohtu;

6.  väljendab heameelt seoses Somaalia juhtimisfoorumi otsusega edendada enne 2020. aastal toimuvaid valimisi erakondade moodustamist ja registreerimist ja põhimõtet „üks isik – üks hääl“, peab samuti tervitatavaks püüet ehitada uuesti üles riigi institutsioonid ning oluliste uute seaduste vastuvõtmist erakondade ja sõltumatu riikliku inimõiguste komisjoni loomise kohta; juhib tähelepanu tõsiasjale, et tuleb teha jõupingutusi naiste esindatuse suurendamiseks;

7.  rõhutab, et oluline on Somaalia diasporaa ja kodanikuühiskonna panus lisaks riigi valitsemise taastamisele ka sotsiaalse ja majandusarengu seisukohalt, ning juhib tähelepanu naiste otsustusprotsessides esindatuse ja osalemise tähtsusele; väljendab sellega seoses heameelt naiste osakaalu kasvu üle Somaalia parlamendis (tõus 24 %‑ni) ja valitsuses, pidades samas meeles vajadust parandada soolist tasakaalu nii ELis kui ka Somaalias;

8.  võtab teadmiseks Ida‑Aafrika Arenguühenduse (IGAD) Nairobi deklaratsiooni Somaalia pagulaste jaoks püsivate lahenduste leidmise ja tagasipöördujate taasintegreerimise kohta Somaalias; väljendab heameelt võetud kohustuse üle saavutada terviklik piirkondlik lähenemine, säilitades samal ajal kaitse ja soodustades pagulaste iseseisvat toimetulekut varjupaigariikides, milleks tuleb tegutseda rahvusvahelise üldsuse toetusel ja kooskõlas rahvusvahelise vastutuse jagamisega, nagu on sätestatud New Yorgi deklaratsiooni põhjalikus pagulaste probleemi lahendamise raamistikus;

9.  nõuab, et komisjon intensiivistaks konsultatsioone piirkonna osapooltega, sealhulgas kohalike elanike, piirkondlike valitsuste ja vabaühendustega, et keskenduda kohapeal tuvastatud probleemidele ja vajadustele ning edendada soodsat suhtumist ja suurendada pagulaste suutlikkust oma kodumaale tagasi pöörduda;

10.  väljendab muret seoses luure- ja julgeolekuagentuuri (NISA) laialdaste volitustega ja tavaga tuua terrorismikuritegudes kahtlustatavad sõjakohtu ette, millega ta on korduvalt rikkunud ettenähtud menetlusnõudeid ja määranud ilma kellelegi aru andmata surmanuhtlusi;

11.  kutsub Somaalia valitsust ja ELi (osana tema õigusriigi põhimõtteid edendavast tegevusest Somaalias) üles tagama, et NISA suhtes kehtestataks tõhusad järelevalvemehhanismid, ning tugevdama Somaalia kriminaaluurimise osakonna (Somalia’s Criminal Investigation Department – CID) tehnilist pädevust, et ta suudaks läbi viia põhjalikke, tulemuslikke ja kodanike õigusi austavaid juurdlusi;

12.  väljendab erilist heameelt Somaalia juhtide 16. aprilli 2017. aasta poliitilise kokkuleppe üle, mille kohaselt piirkondlikud ja föderaalväed koondatakse ühtsesse rahvusliku julgeoleku struktuuri, mis suudaks järk‑järgult võtta juhtrolli julgeoleku tagamisel, ning moodustatakse kiiresti riiklik julgeolekunõukogu ja riiklik julgeolekuamet;

13.  tunnustab AMISOMi (Aafrika Liidu missioon Somaalias) tegevust julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel, mis võimaldab rajada Somaalias poliitilised institutsioonid ja laiendada riigivõimu, kusjuures edaspidi tuleb julgeolekuülesanded üle anda Somaalia relvajõududele ja institutsioonidele; väljendab rahulolu Aafrika Liidu juurdluse üle seoses AMISOMi jõudude poolt väidetavalt toime pandud seksuaalvägivallaga; nõuab ÜRO peasekretäri Somaalia‑teemalistes aruannetes toodud soovituste täielikku elluviimist ning kooskõlas ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2272 (2016) nõuab tungivalt, et Aafrika Liit ja vägesid lähetavad riigid tagaksid kõnealuste väidete põhjaliku ja nõuetekohase uurimise ja süüdlaste vastutuselevõtmise; toonitab, kui tähtis on võimalus pikendada AMISOMi mandaati kauemaks, kui 2018. aasta maini, ning hoiatab, et enneaegne kohustuste üleandmine Somaalia vägedele võib pikemas perspektiivis stabiilsust kahjustada;

14.  toonitab vajadust võidelda karistamatuse vastu ning tagada Somaalias sooritatud inimsusevastastes ja sõjakuritegudes süüdi olevate isikute vastutuselevõtmine; võtab teadmiseks, et Somaalia president on pakkunud teatavate kuritegude puhul amnestiat neile, kes loobuvad terrorismist ja vägivallast ning soovivad Al‑Shabaabist ja teistest terrorirühmitustest lahkuda ning soovitab välja töötada amnestia-alased õigusaktid;

15.  taunib lapssõdurite värbamist Al‑Shabaabi võitlejate poolt ning laste, sealhulgas vangistatud või deserteerunud lapssõdurite kasutamist julgeolekujõudude võitlejate ja informaatoritena; tuletab meelde, et Somaalia valitsus on lubanud endised lapssõdurid rehabiliteerida ja nende värbamise taga seisnud isikud vastutusele võtta; palub rahvusvahelistel abiandjatel ja sealhulgas ELil lugeda esmatähtsaks rehabilitatsiooniteenuste pakkumine ning hariduse ja ohutu kooliõppe võimaldamine kui vägivalla nõiaringi purustamise keskne element; nõuab tungivalt, et ametivõimud suhtuksid lastesse, keda kahtlustatakse seotuses Al‑Shabaabiga, eelkõige kui ohvritesse ning rahvusvaheliste kaitsenõuete põhimõtetest lähtuvalt juhinduksid lapse parimatest huvidest;

16.  väljendab tõsist muret selle pärast, et loodusvarad, eelkõige süsi, on endiselt oluline terrorismi rahastamise allikas ja põhjustavad Somaalia keskkonnaseisundi tõsist halvenemist; palub komisjonil uurida, kuidas saaks jälgitavuse ja hoolsusmeetmete süsteeme laiendada nii, et need hõlmaksid kõiki terroritegude ja vägivalla õhutamiseks kasutatavaid loodusvarasid; palub sellega seoses kõigil osapooltel tagada Somaalia söe eksporti keelustava ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni täitmine;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Aafrika Liidule, Somaalia presidendile, peaministrile ja parlamendile, ÜRO peasekretärile, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning AKV – ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0229.

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2017. aasta resolutsioon Madagaskari kohta (2017/2963(RSP))

P8_TA(2017)0445 RC-B8-0641/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Madagaskari kohta, eelkõige 7. mai 2009. aasta resolutsiooni(1), 11. veebruari 2010. aasta resolutsiooni(2) ja 9. juuni 2011. aasta resolutsiooni(3), ning AKV – ELi parlamentaarse ühisassamblee teabekogumismissiooni Madagaskarile 10.–11. juulil 2010,

–  võttes arvesse WHO 2. novembri 2017. aasta teadet hiljutise katkupuhangu kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste komitee 22. augusti 2017. aasta kokkuvõtlikke märkusi Madagaskari neljanda korrapärase aruande kohta,

–  võttes arvesse ÜRO eriraportööri John H. Knoxi 2016. aasta oktoobris tehtud avaldust oma missiooni lõpetamise kohta Madagaskaril;

–  võttes arvesse Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) erakorralist Madagaskari teemalist tippkohtumist 20. mail 2011 ja SADC vahendusrühma pakutud tegevuskava perioodiks pärast Madagaskari sanktsioonide tühistamist ELi, Aafrika Liidu ja SADC poolt,

–  võttes arvesse eriraportööri Madagaskari külastuse 26. aprilli 2017. aasta aruannet inimõigustega seotud kohustuste kohta, mis puudutavad võimalust elada ohutus, puhtas, tervislikus ja säästvas keskkonnas,

–  võttes arvesse muudetud Cotonou lepingu artikleid 8 ja 9;

–  võttes arvesse Madagaskari põhiseadust,

–  võttes arvesse inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid ning ELi inimõigustealaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Madagaskar allkirjastas 1969. aastal ja ratifitseeris 1971. aastal,

–  võttes arvesse demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse inimõiguste komitee 120. istungit, mis toimus Genfis 10. ja 11. juulil 2017 ja kus vaadati läbi neljas korrapärane aruanne Madagaskari kohta, mis käsitleb kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti rakendamist Madagaskari poolt,

–  võttes arvesse kodukorra artikli  135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et pärast viis aastat kestnud poliitilise segaduse perioodi, mille jooksul rahastajad peatasid arenguabi programmid, toimusid Madagaskaril 2013. aasta oktoobris usaldusväärsed ja demokraatlikud parlamendivalimised ning 2013. aasta detsembris presidendivalimised, mille tulemusel valiti presidendiks Hery Rajaonarimampianina; arvestades, et poliitiline olukord on endiselt ebastabiilne, kuigi suhete taastamine doonorriikidega on kõrvaldanud koostöölt uue valitsusega kõik piirangud;

B.  arvestades, et koostatud on uus kommunikatsioonikoodeks, mida Madagaskari ajakirjanikud on teravalt kritiseerinud, kuna selles viidatakse karistusseadustiku kohaldamisele ajakirjandusega seotud õigusrikkumiste puhul, mis võib kaasa tuua selle kutseala kriminaliseerimise; arvestades, et olukord on rahunenud, kuid ei näi liikuvat õiges suunas;

C.  arvestades, et järgmisel aastal peaksid põhimõtteliselt toimuma presidendivalimised, kuid kindlat kuupäeva ei ole veel määratud; arvestades, et Madagaskari president on teatanud, et pooldab põhiseaduse reformi, mis võimaldaks tal jääda valimiste perioodil võimule, ja on näidanud üles soovi moonutada valimisseaduse muudatusettepanekuid, mille on koostanud riiklik sõltumatu valimiskomisjon, eksperdid, kodanikuühiskond ja opositsioon; arvestades, et tema poliitilised oponendid ja see osa kodanikuühiskonnast, kes kardab, et tegemist võib olla katsega valimisi edasi lükata ja jääda võimule pärast põhiseadusega antud mandaadi lõppemist, on need avaldused vaidlustanud; arvestades, et see võib juba niigi ebastabiilses poliitilises olukorras pingeid suurendada,

D.  arvestades, et Amnesty Internationali Lõuna-Aafrika piirkonna direktor teatas 10. juulil 2017, et Madagaskari inimõiguste olukord on õigusriigi põhimõtte eiramise tõttu järsult halvenenud; arvestades, et üle 50 % kõigist vangidest hoitakse preventiivses vangistuses ilma kohtumõistmiseta ning vaba ja õiglase juurdepääsu puudumise tõttu õiguskaitsele pannakse toime selliseid rikkumisi nagu kohtuvälised hukkamised politsei poolt ja inimõiguste kaitsjate vangistamine,

E.  arvestades, et Amnesty International on dokumenteerinud ka teateid, mille kohaselt õiguskaitsetöötajad püüavad pärast rahva omakohtu juhtumeid kätte maksta; arvestades, et veebruaris 2017 põletasid politseiametnikud väidetavalt Antsakabarys maha viis küla pärast seda, kui nende kaks kolleegi väidetavalt külaelanike poolt tapeti, ning üks eakas naine suri rünnaku käigus saadud põletushaavadesse, kuna ei suutnud põgeneda; arvestades, et seda rünnakut uurib praegu politsei, olgugi et teda ennast selles süüdistatakse;

F.  arvestades, et ametivõimud hirmutavad ja ahistavad ajakirjanikke ja inimõiguste kaitsjaid, püüdes neid vaigistada ja nende uurimis- või inimõiguste alast tegevust takistada; arvestades, et pärast 2013. aasta valimisi on kommunikatsiooniministeeriumi propageeritava „õigusriigi põhimõtte austamise“ ja „audiovisuaalmaastiku puhastamise“ ettekäändel suletud paljud meediakanalid või neid tsenseeritakse;

G.  arvestades, et ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste konverents kiitis 2013. aastal heaks Madagaskari tegevuskava, milles nõuti, et riik tugevdaks seaduste täitmise tagamise püüdeid ja kehtestaks embargo igasugusele puiduvarude ekspordile; arvestades, et pärast seda on CITESi sekretariaat ja CITESi alaline komitee korduvalt märkinud, et Madagaskar ei ole seda tegevuskava järginud; arvestades, et CITESi sekretariaadi sõnul valitseb ebaseadusliku metsaraie ja keskkonna-alaste õigusaktide rikkumise osas laialdane karistamatus; arvestades, et üksikisikuid, kes on ebaseadusliku metsaraie vastu välja astunud, on suures korruptsiooniohus olevad kohtud hoopis süüdi mõistnud;

H.  arvestades, et keskkonna mõttes on Madagaskar üks maailma ainulaadsemaid paiku, aga maailma kõige vaesem konfliktidest puutumata riik, kus 92 % elanikest elab vähema kui 2 USA dollariga päevas, ning et Madagaskar on inimarengu indeksi järgi 188 riigi seas 154. kohal;

I.  arvestades, et ebaseaduslik kauplemine puidu ja loomaliikidega kujutab endast tõsist ohtu Madagaskari keskkonnale ja bioloogilisele mitmekesisusele, aga ka Madagaskari rahva keskkonnaalastele õigustele; arvestades, et kaevandustööstuse juhtimise keskkonnamõju ja selle läbipaistmatus kahjustavad sageli kohalikke kogukondi ja nende kestlikku arengut; arvestades, et ebaseadusliku kaubanduse võrgustikel on väidetavalt sidemed organiseeritud kuritegevusega, mis seab ohtu riigi demokraatliku valitsemise; arvestades, et inimõiguste ja keskkonna eriraportööri sõnul on ebaseaduslik metsaraie ja väärtuslike puiduliikidega kaubitsemine ning kaevandusload tihedalt seotud kohaliku elanikkonna vastase vägivallaga;

J.  arvestades, et keskkonnaaktivisti Clovis Razafimalalat, kes on mõistnud hukka ebaseadusliku kaubitsemise palisandri ja muude puiduliikidega ning nende ülemäärase kasutamise, on alates 16. septembrist 2016 kinni peetud valesüüdistuse alusel, mis seisneb mässus, avalike dokumentide ja kauba hävitamises ning süütamises, seda tõendite ilmsest puudumisest hoolimata; arvestades, et 27. septembril 2017 vahistati vale ametinime kasutamise eest keskkonna- ja inimõiguste kaitsja Raleva, kui ta seadis kahtluse alla ühe kullakaevandusettevõtte tegevuse pärast seda, kui keskkonnaseisundi halvenemise tõttu oli kehtestatud kaevandamiskeeld; arvestades, et Ralevale määrati 26. oktoobril 2017 tingimisi karistus; arvestades, et palisandri salakaubaveo vastu võitleva valitsusvälise organisatsiooni juht Augustin Sarovy oli sunnitud pärast tapmisähvarduste saamist Euroopasse põgenema;

K.  arvestades, et raadiojuht Fernand Cellole, kes on tuntud tundlikke teemasid (nagu ebaseaduslik safiirikaevandamine) käsitlevate uurimiste poolest, esitati 6. mail 2017 esitati süüdistus võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises; arvestades, et ühendus Piirideta Reporterid mõistis hukka raadiojaama Jupiter juhi karmi kohtlemise piirkonna ametiasutuste poolt, kes tuginesid tema uurimistest mõjutatud isikute valeväidetele;

L.  arvestades, et Claudine Razaimamonjy vahistamine Bianco (Bureau Indépendant Anti-Corruption – korruptsioonivastase võitluse sõltumatu büroo) algatusel, süüdistatuna avalike vahendite väärkasutamises mitmes kommuunis, muutus riigiasjaks, kuna ta on riigipea Hery Rajaonarimampianina lähedane liitlane ja nõunik; arvestades, et enne Razaimamonjy vahistamist esitas sandarmeeria taotluse tuua küsitlemiseks kohale Jacqueline Raharimanantsoa Saholiniaina, Sylvie Randriantsara Linah ja Claudine Razaimamonjy; arvestades, et tegelikult on need kolm naist üks ja seesama isik, Claudine Razaimamonjy, kes ei reageerinud kutsele tulla ülekuulamisele mitte kordagi;

M.  arvestades, et nn Claudine’i juhtum tekitas valitsuse ja kohtusüsteemi vahel avaliku konflikti ning justiitsminister isiklikult nõudis avalikult Claudine Razaimamonjy vabastamist, et vältida tema vahi all oleku pikendamist; arvestades, et kohtunike ametiühing teatas, et neid solvab valitsuse seisukoht ja otsene sekkumine juhtumisse, nõudis võimude lahusust ning rõhutas, et see juhtum ei ole poliitikaga seotud; arvestades, et sel aastal on kohtunikud streikinud kolm korda, et mõista hukka korduvad ähvardused ja valitsuse sekkumine nende tegevusse ning kinnitada oma sõltumatust;

N.  arvestades, et alates 1980. aastatest on Madagaskaril igal aastal esinenud katkuepideemiat, kuid viimane haiguspuhang, mis algas augustis 2017, on olnud eriti äge ning mõjutab suuri linnu ja mitte‑endeemilisi piirkondi; arvestades, et teatatud on rohkem kui 1800 haigusjuhtumist ja 127 surmast; arvestades, et WHO andmetel oli selle aasta haiguspuhangu ebatavaline iseloom ja kiire levik tingitud tervishoiusüsteemi halvenemisest, mis on seotud viimastel aastatel riiki tabanud ühiskondlik‑poliitilise kriisiga; arvestades, et WHO hinnangul on katkupuhangu võimaliku edasise leviku oht üle riigi jätkuvalt väga suur;

O.  arvestades, et tavaõiguse domineerimine riigis on soodustanud kahjulikke traditsioonilisi tavasid, sealhulgas korraldatud, sunniviisilisi ja varajasi abielusid; arvestades, et naised ja tüdrukud kannatavad endiselt seksuaalse või muu füüsilise vägivalla all, samal ajal kui teatamise määr on madal ja süüdistusi esitatakse harva; arvestades, et abort on riigis 1920. aasta seadusega endiselt keelatud; arvestades, et sünnitamisel sureb umbes kümme naist päevas; arvestades, et abordikeeld võib viia raseduste salajase ja ohtliku lõpetamiseni meditsiinihariduseta isikute poolt;

1.  peab tervitatavaks õigusriigi taastamist 2013. aasta oktoobri ja detsembri valimistega; tuletab Madagaskari ametiasutustele ja eeskätt presidendile meelde nende kohustust austada ja kaitsta oma kodanike õigusi kogu riigis, sealhulgas hoida ära igasugust väärkohtlemist ja kuritegusid ning valitseda rangelt õigusriigi põhimõtet järgides; nõuab tungivalt, et nad võtaksid kõik vajalikud meetmed, et tagada kodanike põhivabadused, sealhulgas väljendusvabadus;

2.  loodab, et eelseisvad valimised toimuvad rahumeelses ja pingevabas õhkkonnas ning on demokraatlikud ja läbipaistvad; rõhutab, et põhiseaduslikku korda ja poliitilist stabiilsust tuleb säilitada ning et ainult dialoog ja konsensuse otsimine kõigi poliitikas osalejate vahel võivad tagada õigeaegsed ja usaldusväärsed valimised 2018. aastal; kutsub rahvusvahelist üldsust üles võtma kõiki võimalikke meetmeid, et tagada õiglane ja vaba valimisprotsess 2018. aasta presidendivalimistel;

3.  väljendab muret rahva omakohtu domineerimise ning õiguskaitseametnike osalemise pärast kohtuvälistes tapmistes; nõuab Antsakabary viie küla mahapõletamise sõltumatut ja erapooletut uurimist, mis tagab ohvrite kaitse mis tahes kättemaksurünnakute eest, kui nad esitavad juhtumi kohta tõendeid; kutsub Madagaskari ametivõime üles süstemaatiliselt läbi viima erapooletuid uurimisi kohtuväliste hukkamiste kohta, tooma kurjategijad kohtu ette ning tagama, et ohvrite perekonnad saavad piisavat hüvitist;

4.  kutsub Madagaskari ametivõime üles austama oma kohustusi, mis tulenevad CITESist, sealhulgas oluliselt tugevdama ebaseadusliku metsaraie ja salakaubanduse vastaste seaduste tõhusat jõustamist;

5.  tervitab kaevanduskoodeksi käimasolevat läbivaatamist ning kutsub valitsust üles tagama, et läbivaadatud koodeks vastab rahvusvahelistele nõuetele, nagu eelnev hindamine ja konsulteerimine enamiku mõjutatud inimestega, õiguskaitsevahendite kättesaadavus ja keskkonnakahju vähendamine; kutsub valitsust üles läbi vaatama üleminekuvalitsuse väljastatud kaevandamislubasid ja peatama load, mis ei vasta MECIE määrusele;

6.  mõistab hukka ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja keskkonnaaktivistide meelevaldse kinnipidamise valesüüdistuste põhjal; nõuab nende ahistamisele ja hirmutamisele täieliku lõpu tegemist, mõistab hukka enne viimaseid valimisi meedia vastu võetud meetmed ja nõuab kõigi individuaalsete ja kollektiivsete vabaduste täielikku taastamist; kutsub Madagaskari valitsust üles tühistama kommunikatsioonikoodeksis sisalduvaid kitsendavaid elemente;

7.  kutsub Madagaskari valitsust üles laskma õigusemõistmisel kulgeda oma tavapärast ja sõltumatut rada nn Claudine’i juhtumi ning kõigi aktiivse ja passiivse korruptsiooni juhtumite puhul; nõuab, et poliitika ei sekkuks kohtusüsteemi ning et Biancol lastaks vabalt läbi viia korruptsiooniuurimisi; nõuab, et peetaks rangelt kinni võimude lahususe põhimõttest, ning rõhutab, et kohtusüsteemi sõltumatus ja erapooletus peab olema tagatud igas olukorras; nõuab, et Madagaskari ametiasutused suurendaksid jõupingutusi võitluses korruptsiooni ja karistamatuse vastu riigis ning tagaksid, et kõik korruptsioonijuhtumid jõuaksid kohtu ette;

8.  väljendab muret, et üha aktiivsemalt tegutsevad välismaised jutlustajad, kes sunnivad õpilasi omaks võtma islami äärmuslikku vormi;

9.  rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peavad investeerima inimõiguste kaitsjate – kellel on jätkusuutlikus arengus tähtis roll – toetamisse ja kaitsesse, muu hulgas demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi hädaabifondist antava kiireloomulise abi kaudu ohtu sattunud inimõiguste kaitsjatele;

10.  nõuab tungivalt, et hargmaised ettevõtjad austaksid inimõigusi ja hoolsuskohustuse põhimõtet, nagu on sätestatud ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetes;

11.  kutsub ELi üles pöörama tähelepanu selle tagamisele, et ettevalmistused eelseisvateks presidendivalimisteks oleksid kaasavad, läbipaistvad ja kõigi poolt aktsepteeritud, kasutades selleks muu hulgas valimiskorralduse kaheaastast toetuspaketti;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, nõukogule, AKV – ELi ministrite nõukogule, Madagaskari valitsusele, ÜRO peasekretärile, Lõuna-Aafrika Arenguühendusele ja Aafrika Liidu Komisjonile.

(1) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 111. (2) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 72. (3) ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 129.

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Uus‑Meremaa vahelise suhteid ja koostööd käsitleva partnerluslepingu liidu nimel sõlmimise kohta (15470/2016 – C8‑0027/2017 – 2016/0366(NLE))

P8_TA(2017)0446 A8-0327/2017

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (15470/2016),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Uus‑Meremaa vahelise partnerluse ja koostöö raamlepingu projekti (09787/2016),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 37 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 ja artikli 212 lõikele 1, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ja artikli 218 lõike 8 teisele lõigule (C8‑0027/2017),

–  võttes arvesse oma 16. novembri 2017. aasta muud kui seadusandlikku resolutsiooni otsuse eelnõu kohta(1),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A8‑0327/2017),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Uus‑Meremaa valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0447.

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2017. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Uus‑Meremaa vahelise suhteid ja koostööd käsitleva partnerluslepingu liidu nimel sõlmimise kohta (15470/2016 – C8‑0027/2017 – 2016/0366(NLE) – 2017/2050(INI))

P8_TA(2017)0447 A8-0333/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (15470/2016),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Uus‑Meremaa vahelise suhteid ja koostööd käsitleva partnerluslepingu eelnõu(1) (09787/2016),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 37 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 ja artikli 212 lõikele 1, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ja artikli 218 lõike 8 teisele lõigule (C8‑0027/2017),

–  võttes arvesse ühisavaldust suhete ja koostöö kohta Euroopa Liidu ja Uus‑Meremaa vahel(2), mis võeti vastu 2007. aastal Lissabonis,

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Austraalia ja Uus‑Meremaaga vabakaubanduslepingu läbirääkimiste avamise kohta(3),

–  võttes arvesse 2012. aastal allkirjastatud Euroopa Liidu ja Uus‑Meremaa vahelist lepingut, millega kehtestatakse raamistik Uus‑Meremaa osalemiseks Euroopa Liidu kriisiohjamisoperatsioonides(4),

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Uus‑Meremaa valitsuse vahelist teadus- ja tehnoloogiakoostöö lepingut(5), mis jõustus 2009. aastal,

–  võttes arvesse ELi ja Uus‑Meremaa 22. parlamentidevahelist kohtumist, mis toimus 23. märtsil 2017 Brüsselis,

–  võttes arvesse oma 16. novembri 2017. aasta seadusandlikku resolutsiooni otsuse eelnõu kohta(6),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 2,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0333/2017),

A.  arvestades, et Uus‑Meremaal on tihedad ja ajaloolised partnerlussidemed Euroopa Liidu ja selle liikmesriikidega;

B.  arvestades, et Euroopa Liit jagab Uus‑Meremaaga ühiseid väärtusi ja põhimõtteid, sealhulgas demokraatlike põhimõtete, inimõiguste, põhivabaduste, õigusriigi (sealhulgas rahvusvahelise õiguse) ning rahu ja julgeoleku austamine;

C.  arvestades, et Euroopa Liit on jätkuvalt Uus‑Meremaa suuruselt kolmas kaubanduspartner ning mõlemal poolel on jätkuvalt arvukalt majandus- ja kaubandushuvisid;

D.  arvestades, et 2016. aasta septembris asus ametisse esimene Uus‑Meremaal resideeruv ELi suursaadik, mis tähistas täielikku üleminekut iseseisvale Euroopa Liidu delegatsioonile Uus‑Meremaal;

E.  arvestades, et Uus‑Meremaal on head suhted mitmete ELi lähimate partneritega, eelkõige Austraalia ja Ameerika Ühendriikidega; märgib sellega seoses 2010. aasta Wellingtoni deklaratsiooni, millega loodi strateegilise partnerluse raamistik Uus‑Meremaa ja Ameerika Ühendriikide vahel, samuti tihedamate majandussuhete lepingut, mis allkirjastati 1983. aastal Austraaliaga;

F.  arvestades, et Uus‑Meremaa kui OECD arenguabi komitee (DAC) liige on hinnatud partner arenguküsimustes ning oluline panustaja ametlikku arenguabisse (protsendina kogurahvatulust), toetades säästvat arengut ja vaesuse vähendamist arengumaades, et maailm oleks õiglasem, turvalisem ja jõukam;

G.  arvestades, et Uus‑Meremaa on luureteabe liidu „Five Eyes“ liige koos Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi, Kanada ja Austraaliaga; arvestades, et teised ELi liikmesriigid (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Madalmaad, Belgia, Rootsi, Taani ja Hispaania) on osa paindlikumast kokkuleppest, mida tuntakse „Fourteen Eyes“ nime all;

H.  arvestades, et Uus‑Meremaa pöörab erilist tähelepanu suhete arendamisele Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, eelkõige Hiina, Kagu-Aasia ja Jaapaniga, ning aitab kaasa Kagu‑Aasia ja Vaikse ookeani edelaosa piirkondlikule stabiilsusele;

I.  arvestades, et integreeritud Aasia ja Vaikse ookeani piirkond, kus Uus‑Meremaal on tähtis roll, aitab kindlustada ülemaailmset väärtustel ja reeglitel põhinevat süsteemi ning seega ka liidu julgeolekut;

J.  arvestades, et Uus‑Meremaa on Vaikse ookeani saarte foorumi asutajaliige ja tal on ASEANiga strateegiline partnerlus;

K.  arvestades, et Uus‑Meremaa on sõlminud kahepoolsed vabakaubanduslepingud Austraalia, Singapuri, Tai, Hiina, Hongkongi, Taiwani, Malaisia ja Lõuna‑Koreaga ning mitmepoolsed kaubanduslepingud, näiteks Vaikse ookeani ülese strateegilise majanduspartnerluse lepingu Singapuri, Tšiili ja Bruneiga, ASEANi–Austraalia–Uus‑Meremaa vahelise vabakaubanduslepingu ning Uus‑Meremaa ja Pärsia lahe koostöönõukogu vahelise vabakaubanduslepingu; arvestades, et Hiina ja Uus‑Meremaa soovivad oma kaubanduslepinguid ajakohastada;

L.  arvestades, et Uus‑Meremaa osaleb ka Vaikse ookeani ülese partnerluse kokkuleppes, mille ta on ratifitseerinud, ning osaleb aktiivselt piirkondliku laiaulatusliku majanduspartnerluse loomiseks peetavates läbirääkimistes;

M.  arvestades, et Uus‑Meremaa oli ajavahemikul 2015–2016 kahe aasta jooksul Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu mittealaline liige, näidates end hea juhi ja visionäärina, ning oli sel ajavahemikul kahel korral ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja;

N.  arvestades, et Uus‑Meremaa on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD), Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF), Maailmapanga ja Aasia Arengupanga (ADB) kauaaegne liige ning on hiljuti asutatud ja Shanghais paikneva Aasia Taristuinvesteeringute Panga (AIIB) liige;

O.  arvestades, et Uus‑Meremaa on andnud panuse ÜRO rahuvalveoperatsioonide läbiviimisse, muu hulgas Bosnias, Kosovos, Sierra Leones ja Afganistanis; arvestades, et Afganistanis juhtis ta ülesehitusrühma Bamyani provintsis, samuti koolitusmissioone, et aidata välja õpetada Afganistani riiklikku armeed, ning toetanud lisaks aastani 2012 EUPOLi missiooni, et aidata taastada avalikku korda;

P.  arvestades, et Uus‑Meremaa on osalenud alates 2015. aastast Iraagis mittesõjalises väljaõppemissioonis, eesmärgiga koolitada Iraagi julgeolekujõudude töötajaid osana võitlusest IS/Daeshi vastu;

Q.  arvestades, et Uus‑Meremaa oli esimene riik maailmas, kus võeti 1893. aastal kasutusele üldised valimised;

R.  arvestades, et Uus‑Meremaa toetab keskkonnasõbralikku tootmist, eriti toidu tootmist, ning on edendanud terviklike üleilmsete kliimakokkulepete sõlmimist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverentsi Pariisi kokkuleppe rakendamist ja tõhusaid leevendusmeetmeid kõigi arenenud riikide ja peamiste heidet tekitavate arengumaade poolt, sealhulgas olles teerajajaks riikliku heitkogustega kauplemise süsteemi rajamisega;

S.  arvestades, et Uus‑Meremaa ja Euroopa Liit teevad koostööd säästva arengu edendamisel, kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamisel ja nende leevendamisel Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, eelkõige edendades taastuvenergia süstemaatilist kasutamist;

T.  arvestades, et Euroopa Liit ja Uus‑Meremaa teevad koostööd, et edendada säästvat arengut ja leevendada kliimamuutuse mõju Vaikse ookeani piirkonnas, pöörates erilist tähelepanu taastuvate energiaallikate rollile;

U.  arvestades, et Uus‑Meremaa teeb makseid Rahvusvahelisse Iirimaa Fondi – see on organisatsioon, mis toetab majanduslikke ja sotsiaalseid edusamme ning julgustab ja hõlbustab kogukondade dialoogi ja leppimist;

1.  väljendab heameelt seoses suhteid ja koostööd käsitleva partnerluslepingu sõlmimisega, millega luuakse tulevikku suunatud poliitiline raamistik, mille raames arendatakse järgnevateks aastateks veelgi edasi ELi ja Uus‑Meremaa suhteid ja kestliku arengu alast koostööd ning paljusid küsimusi, arvestades uusi ambitsioone ja eesmärke;

2.  toetab läbirääkimiste alustamist ELi ja Uus‑Meremaa vahelise vabakaubanduslepingu üle, mis peavad toimuma vastastikkuse ja kahepoolse kasu vaimus, võttes arvesse teatud põllumajandustoodete ja muude toodete tundlikkust; rõhutab, et see on oluline, et tugevdada poliitilist dialoogi ning parandada koostööd majanduskasvu, töökohtade loomise, kaubanduse ja investeeringute valdkonnas;

3.  tunnustab peaminister Bill Englishi edastatud hea tahte märki, millega rõhutati ja kinnitati Uus‑Meremaa pühendumist erisuhetele Euroopaga ning mis seisnes tema esimeses ametlikus välisvisiidis Euroopa Liitu ja Euroopa Parlamenti ning Londoni ja Berliini külastamises 2017. aasta jaanuaris, vaid üks kuu pärast peaministrina ametisse nimetamist;

4.  tunnistab Uus‑Meremaa ja ELi liikmesriikide vahelisi tugevaid ja ajaloolisi kahepoolseid suhteid, sealhulgas kultuurilisi, majanduslikke ja inimestevahelisi sidemeid;

5.  rõhutab Euroopa Liidu koostööd Uus‑Meremaaga rahu, julgeoleku, Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna piirkondliku stabiilsuse, põllumajanduse, kestliku arengu, kalanduse ja merenduse, transpordi, humanitaarabi, sanitaarmeetmete, energeetika, keskkonna ja kliimamuutuste valdkonnas;

6.  tõstab esile Euroopa Liidu koostööd Uus‑Meremaaga keskkonna ja ookeanide majandamise parandamiseks, mis on vajalik, et ressursse säilitada ja säästvalt kasutada;

7.  võtab teadmiseks ELi ja Uus‑Meremaa teadus- ja tehnoloogiakoostöö tegevuskava teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas; julgustab tegema täiendavaid investeeringuid teadus-, akadeemilise ja tehnoloogiakoostöö valdkonnas ning looma neis uusi võimalusi;

8.  väljendab heameelt suhteid ja koostööd käsitleva partnerluslepingu artiklite üle, mis käsitlevad terrorismivastase võitluse alast koostööd, eelkõige kohustust vahetada teavet terrorirühmituste ja -võrgustike kohta ning vahetada arvamusi terrorismi ja selle propageerimise, radikaliseerumise ja küberkuritegevuse ennetamise, tõkestamise ja nende vastu võitlemise kohta, tagades samas inimõiguste kaitse ja austades õigusriigi põhimõtteid;

9.  rõhutab Uus‑Meremaa osalemist ELi kriisijuhtimisoperatsioonides, et tugevdada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, ning tema panust EUNAVFOR Atalanta piraatlusvastastesse operatsioonidesse Aafrika Sarve rannikuvetes, EUPOL Afghanistani tegevusse ja EUFOR Althea tegevusse Bosnias ja Hertsegoviinas;

10.  tunnustab Uus‑Meremaa pikaajalist pühendunud tegevust terrorismivastase võitluse rahvusvahelises koalitsioonis; tuletab meelde, et Uus‑Meremaa võib mängida olulist rolli võitluses rahvusvahelise terrorismi vastu Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas; väljendab rahulolu, et riik juba toetab Kagu‑Aasia riikide valitsusi ja valitsusväliseid organisatsioone võitluses vägivaldse äärmusluse ja radikaliseerumise vastu;

11.  tunnistab rolli, mida Uus‑Meremaa etendas 2016. aasta lõpus, kui riik oli ÜRO Julgeolekunõukogu liige ning oli ÜRO Julgeolekunõukogu Süüria ja Lähis‑Ida rahuprotsessi resolutsioonide kaastoetaja;

12.  väljendab heameelt Uus‑Meremaa pikaaegse pühendumuse üle Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osas ja kiidab heaks jõupingutused Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamiseks, selle arengu edendamiseks ja tulemuslikkuse parandamiseks, et tugevdada rahu ja rahvusvahelist õigust;

13.  väljendab heameelt selle üle, et Uus‑Meremaa ratifitseeris COP21 kliimakokkuleppe, ning märgib positiivse asjaoluna, et üle 80 % Uus‑Meremaa elektrienergiast pärineb taastuvatest energiaallikatest;

14.  võtab teadmiseks ELi ja Uus‑Meremaa Vaikse ookeani energiapartnerluse; kutsub mõlemaid osapooli üles suurendama koostööd säästva energia valdkonnas kooskõlas ÜRO algatusega „Säästev energia kõigi jaoks“;

15.  tunnustab Uus‑Meremaa panust mereressursside kaitsesse, säilitamisse ja säästvasse kasutamisse ning merekeskkonna uuringutesse;

16.  usub, et Uus‑Meremaa on tähtis partner, et teha koostööd Vaikse ookeani piirkonna ja Antarktika keskkonnaküsimustes ning et kaitsta keskkonda kõnealustes piirkondades;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Uus‑Meremaa valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT L 321, 29.11.2016, lk 3. (2) ELT C 32, 6.2.2008, lk 1. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0064. (4) ELT L 160, 21.6.2012, lk 2. (5) ELT L 171, 1.7.2009, lk 28. (6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0446.

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2017. aasta resolutsioon ELi Aafrika‑strateegia kui arengu kiirendaja kohta (2017/2083(INI))

P8_TA(2017)0448 A8-0334/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa“, mida esitleti Euroopa Ülemkogule 28. ja 29. juunil 2016 toimunud kohtumisel,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate ning komisjoni 7. juuni 2017. aasta ühisavaldust Euroopa uue arengukonsensuse „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“ kohta,

–  võttes arvesse ÜRO säästva arengu tippkohtumist ning ÜRO Peaassamblee 25. septembril 2015 vastu võetud lõppdokumenti „Muudame maailma: säästva arengu tegevuskava aastaks 2030“ ja selle 17 kestliku arengu eesmärki,

–  võttes arvesse toidu- ja põllumajandussüsteemidesse vastutustundliku investeerimise põhimõtteid, mille maailma toiduga kindlustatuse komitee (CFS‑RAI) töötas välja selleks, et aidata saavutada esimest ja teist kestliku arengu eesmärki,

–  võttes arvesse Addis Abeba 2015. aasta tegevuskava arengu rahastamise kohta,

–  võttes arvesse 2015. aastal sõlmitud kliimamuutusi käsitlevat Pariisi kokkulepet,

–  võttes arvesse Aafrika tegevuskava teemalist tippkohtumist, mis toimus 16. novembril 2016 ja millega tugevdati COP 22 Aafrika mõõdet,

–  võttes arvesse komisjoni 26. veebruari 2016. aasta teatist „ELi tegevuskava looduslike liikidega kaubitsemise vastu võitlemiseks“ (COM(2016)0087),

–  võttes arvesse 23. juunil 2000. aastal Cotonous allakirjutatud partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel(1) (Cotonou leping), ja selle läbivaatamisi 2005. ja 2010. aastal,

–  võttes arvesse Aafrika ja ELi ühisstrateegiat, mille võtsid 9. detsembril 2007. aastal Lissaboni tippkohtumisel vastu Aafrika ja Euroopa riigipead ja valitsusjuhid, ning kahte tegevuskava, mis võeti vastu Accras 2007. aasta oktoobris (ajavahemikuks 2008–2010) ja Tripolis 2010. aasta novembris (ajavahemikuks 2011–2013),

–  võttes arvesse 2.–3. aprillil 2014 Brüsselis toimunud ELi ja Aafrika 4. tippkohtumise järeldusi ja tegevuskava, milles määratletakse kohtumiste vorm (nn Kairo formaat) ja kahe maailmajao vaheline koostöö ajavahemikuks 2014–2017, ning ELi ja Aafrika avaldust rände ja liikuvuse kohta,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu tegevuskava 2063. aastani, mis võeti vastu 2014. aasta mais,

–  võttes arvesse Tema Ekstsellentsi Paul Kagamé ette valmistatud aruannet Aafika Liidu institutsionaalset reformi käsitlevate soovituste projekti kohta „L’impératif de renforcer notre Union“ („Tungiv vajadus tugevdada Aafrika Liitu“),

–  võttes arvesse 11.–13. juulil 2017 Tunises toimunud kolmandat mandritevahelist kodanikuühiskonna foorumit, millel nõuti kodanikuühiskonna organisatsioonide suuremat panust ja kodanikuühiskonna esindajate seadmist ELi Aafrika‑strateegia keskmesse,

–  võttes arvesse komisjoni ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 7. juuni 2017. aasta ühisteatist „Vastupanuvõime strateegiline käsitlus ELi välistegevuses“ (JOIN(2017)0021),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. septembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/1601, millega luuakse Euroopa Kestliku Arengu Fond (EFSD), EFSD tagatis ja EFSD tagatisfond(2),

–  võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2016. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust, millega muudetakse määrust (EL) nr 230/2014, millega luuakse stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend (COM(2016)0447),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 22. novembri 2016. aasta ühisteatist „Uuendatud partnerlus Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega“ (JOIN(2016)0052),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni erinevaid teatisi ELi ja Aafrika vaheliste suhete kohta ning eelkõige 27. juuni 2007. aasta teatist „Kairost Lissabonini – ELi‑Aafrika strateegiline partnerlus“ (COM(2007)0357), 17. oktoobri 2008. aasta teatist „Üks aasta pärast Lissaboni tippkohtumist: Aafrika ja ELi partnerluse raames tehtud töö“ (COM(2008)0617) ja 10. novembri 2010. aasta teatist ELi ja Aafrika suhete tugevdamise kohta: Poolteist miljardit inimest, 80 riiki ja kaks maailmajagu, kuid vaid üks tulevik (COM(2010)0634),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 4. mai 2017. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Aafrika ja ELi partnerluse uus hoog“ (JOIN(2017)0017) ning nõukogu 19. juuni 2017. aasta järeldusi sellel teemal,

–  võttes arvesse oma eelnevaid resolutsioone liidu ja Aafrika ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vaheliste suhete kohta ning eelkõige 4. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni AKV‑ELi suhete tuleviku kohta pärast 2020. aastat(3),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni ELi Aafrika usaldusfondi ning selle mõju kohta arengu- ja humanitaarabile(4),

–  võttes arvesse oma 7. juuni 2016. aasta resolutsiooni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva ELi 2015. aasta aruande kohta(5),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni arengukoostöö tulemuslikkuse suurendamise kohta(6),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning väliskomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A8‑0334/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Liidul on Aafrika riikidega ajaloolised suhted ja et nende tulevikusuunad on tihedalt seotud; arvestades, et EL on Aafrika peamine partner majanduse ja kaubanduse, aga ka arengu, humanitaarabi ja julgeoleku valdkonnas;

B.  arvestades, et vaja on Aafrika ja ELi partnerluse uut kontseptsiooni, mis kajastaks mõlema maailmajao poliitilist, majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalsetest olukorda; arvestades, et tuleb kohaneda rahvusvahelise tasandi uute osalejatega, sealhulgas Hiinaga ning liikuda tugevdatud, ajakohastatud ja poliitilisema partnerluse poole, keskendudes mõlema poole olulistele ühishuvidele;

C.  arvestades, et ELi ja Aafrika suhted peavad põhinema mõistmise ja ühiste huvide ning ühiste väärtuste jagamise põhimõtetel vastastikuse partnerluse raames;

D.  arvestades, et ELi ja Aafrika vahelised suhted tuginevad erinevatele õiguslikele vahenditele ja poliitilistele strateegiatele ning et tuleb tugevdada nendevahelist koostoimet ja sidusust, et muuta partnerlus tõhusamaks ja jätkusuutlikumaks;

E.  arvestades, et Cotonou leping, mis ühendab ELi ja 79 Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riiki, seahulgas 48 Sahara‑taguse Aafrika riiki, on peamine partnerlus liidu ja Aafrika vahel; arvestades, et EL on loonud suhted ka nende Aafrika riikidega, kes ei ole Cotonou lepingu osalised; arvestades, et ELi ja AKV riikide partnerlus loodi ajal, mil AKV riigid ei olnud veel välja kujundanud oma praegusi piirkondlikke või Aafrika tasandi koostööstruktuure; arvestades, et 2003. aastal loodud Aafrika Liidu ning 2007. aastal vastu võetud Aafrika ja ELi ühisstrateegia tõttu on vaja ühtlustada ELi ja Aafrika vahelisi erinevaid poliitilisi raamistikke; arvestades, et Aafrika ja ELi ühisstrateegias on selgelt sätestatud eesmärk käsitleda Aafrikat ühe tervikuna;

F.  arvestades, et EL peab Aafrika riikidega poliitilist ja institutsioonilist dialoogi, mida hoogustavad ELi ja Aafrika tippkohtumised, valitsustevaheline organisatsioon Vahemere Liit ning AKV – ELi koostööorganid, sealhulgas parlamentaarsel tasandil AKV – ELi parlamentaarne ühisassamblee, ELi delegatsioon Vahemere Liidu parlamentaarsel assambleel ja delegatsioon Üleaafrikalise Parlamendiga suhtlemiseks;

G.  arvestades, et 11. Euroopa Arengufondi (EAF) eelarve on 30,5 miljardit eurot, millest 900 miljonit eurot on ette nähtud Aafrika rahutagamisrahastu jaoks, ja arvestades, et EAFi vahenditest 1,4 miljard eurot kasutatakse Aafrika jaoks mõeldud ELi usaldusfondi tarbeks; arvestades, et Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi raames on Aafrika riikide vajadustele kulutatud rohkem kui 5 miljardit eurot, ning arvestades, et arengukoostöö rahastamisvahendist on üleaafrikalisele programmile Aafrika – ELi ühisstrateegia rakendamiseks eraldatud 845 miljonit eurot;

H.  arvestades, et järgmine Aafrika Liidu ja ELi tippkohtumine, mis toimub 29.–30. novembril 2017 Abidjanis teemal „Investeerimine noortesse“, annab võimaluse luua, toetada ja arendada tõeliselt võrdseid majanduslikke tingimusi partnerite vahel, kes soovivad kaitsta olulisi ühishuve;

I.  arvestades, et uus Aafrika ja ELi ühisstrateegia tuleb lisada tulevasse Cotonou lepingu järgsesse lepingusse;

J.  arvestades, et EL on pikaaegne partner ja oluline osaleja tagamaks Aafrika mandri julgeolekut, mis on äärmiselt oluline teemavaldkond; arvestades, et Euroopa maailmajao julgeolek ja jätkusuutlik majanduskasv on tihedalt ja vahetult seotud stabiilsuse ja arenguga Aafrika mandril ja vastupidi;

K.  arvestades, et pidev toetus Aafrika rahu ja julgeoleku struktuuri tõhusale rakendamisele ning ELi, Aafrika Liidu ja teiste Aafrikas tegutsevate rahvusvaheliste osalejate panus on Aafrika mandri arengu ja stabiilsuse seisukohast väga tähtis;

L.  arvestades, et ränne on ELi üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias tähtsal kohal ning see on prioriteetne teema ELi välissuhetes, sealhulgas ELi suhetes Aafrikaga; arvestades, et Aafrikal ja Euroopal on ühine huvi ja vastutus seoses rände ja liikuvusega, sealhulgas inimkaubanduse ja isikute ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase võitluse osas, ning arvestades, et rände juhtimine nõuab ülemaailmseid lahendusi, mis põhinevad solidaarsusel, vastutuse jagamisel ning rändajate õiguste austamisel ja rahvusvahelisel õigusel, samuti arengukoostöö vahendite tõhusal kasutamisel;

M.  arvestades, et Aafrikas elab enam kui 218 miljonit inimest äärmises vaesuses; arvestades, et äärmises vaesuses elavate inimeste arv on Sahara‑taguses Aafrikas langenud 56 %‑lt 1990. aastal 43 %‑ni 2012. aastal; arvestades, et 47 vähim arenenud riigist 33 asuvad Aafrikas, mistõttu on ELi ja Aafrika partnerlus oluline vahend, et viia ellu kestliku arengu tegevuskava aastaks 2030 ja selle kestliku arengu eesmärgid, eeskätt vaesuse kaotamine;

N.  arvestades, et Aafrikas vajatakse aastas hinnanguliselt 75 miljardi euro väärtuses taristuinvesteeringuid, tarbijaturu väärtus peaks 2020. aastaks kasvama triljoni USA dollarini, pidevalt kasvavad välismaised otseinvesteeringud peaksid 2020. aastaks ulatuma 144 miljardi USA dollarini ning elanikkonna suurus on praegu 1 miljard inimest;

O.  arvestades, et Aafrika ekspordiartiklite hulgas domineerivad endiselt töötlemata tooted, ning arvestades, et neist ekspordiartiklitest suure osa suhtes kehtivad kaubandussoodustused; arvestades, et enamiku Aafrika toodete vaba turulepääs suurendab Aafrika riikide suutlikkust ning suurendab nende konkurentsivõimet ja osalemist ülemaailmsetel turgudel, kui seda saadavad muu hulgas poliitikameetmed, mille eesmärk on pikaajaline jätkusuutlik industrialiseerimine ja põllumajanduslik tootmine, mis on peamised võimalused arenguks;

P.  arvestades, et arvesse tuleb võtta demograafilisi suundumusi, teades, et mõningate prognooside kohaselt võib Aafrika elanikkond 2050. aastaks ulatuda 2,5 miljardi inimeseni, kellest suurem osa on noored, samas on oodata Euroopa rahvastiku tunduvat vananemist; arvestades, et seetõttu on väga oluline luua miljoneid töökohti ning edendada ja toetada naiste ja noorte mõjuvõimu suurendamist, eriti Aafrika mandril pakutava hariduse, tervishoiule juurdepääsu ja koolituse kaudu;

ELi ja Aafrika vahelise poliitilise dialoogi hoogustamine kui uuendatud strateegilise partnerluse eeltingimus

1.  võtab teadmiseks uue teatise „Aafrika ja ELi partnerluse uus hoog“, millega soovitakse hoogustada Aafrika ja ELi partnerlust, et seda laiendada ja tõhustada, suunates selle mõlema maailmajao heaolu ja stabiilsuse saavutamisele kooskõlas kestliku arengu eesmärkide raames võetud kohustuste, Euroopa uue arengukonsensuse, mis on Euroopa arengupoliitikat juhtiv suuniste kogum, Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia ning 2063. aasta tegevuskavaga;

2.  tuletab meelde, et Aafrika on ELi peamine strateegiline partner ning peab oluliseks tihendada ELi ja Aafrika Liidu vahelisi suhteid kohandatud ja laiendatud dialoogi kaudu, mis hõlmab läbipaistvuse ja hea valitsemistava põhimõtteid, et luua olukord, millest saavad kasu kõik osapooled, ning võrdset ja jätkusuutlikku koostööd ühiste probleemide lahendamiseks ja ühise kasu saavutamiseks, tagades samas isevastutuse põhimõtte ja võttes arvesse iga partnerriigi konkreetset olukorda ja arengutaset;

3.  kutsub üles keskenduma tulevase partnerluse puhul nii Aafrika Liidu kui ka ELi määratletud prioriteetsetele valdkondadele, milleks on:

4.  tuletab meelde, et eelarvetoetus on parim viis assigneeringute tegemiseks, sest seeläbi antakse valitsustele vahendid oma vajaduste ja prioriteetide kindlaksmääramiseks; tuletab meelde, et üldine või sektoripõhine eelarvetoetus võimaldab toetada arengupoliitika meetmeid ja tagada vahendite maksimaalse ärakasutamise;

5.  tunneb heameelt, et 2017. aasta novembris Côte d’Ivoire’is toimuva Aafrika Liidu ja ELi 5. tippkohtumise peateema on noored, arvestades, kui olulised on noored mõlemal maailmajao tuleviku jaoks;

6.  tuletab meelde AKV riikide ja ELi koostöö tähtsust ja tõhusust ning arengu valdkonnas saavutatud tulemusi; rõhutab, et see õiguslikult siduv raamistik tuleb pärast 2020. aastat säilitada; rõhutab, kui oluline on nimetatud koostööd tõhustada, arendades samal ajal koostöö piirkondlikku mõõdet, sealhulgas tihedama koostöö abil Aafrika Liiduga, piirkondlike majandusühenduste ja teiste piirkondlike organisatsioonidega; nõuab poliitilise dialoogi puhul strateegilisemat, pragmaatilisemat, põhjalikumat ja struktureeritumat lähenemisviisi Cotonou lepingu järgse lepingu üle peetavate läbirääkimiste raames;

7.  nõuab AKV‑ELi parlamentaarse mõõtme tõhustamist; rõhutab, et AKV‑ELi parlamentaarne ühisassamblee on ainulaadne suhtlusplatvorm ja sellel on oluline roll demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste austamise tõhustamisel;

8.  rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika läbivaatamine pakub võimalusi naabruspoliitika ning teisi Aafrika riike käsitleva poliitika paremaks omavaheliseks kooskõlastamiseks laiendatud koostööraamistike loomise teel selliste piirkondlike teemade puhul nagu julgeolek, energeetika ja isegi ränne;

9.  kinnitab, et Aafrika ja ELi partnerluse raames on vaja liikmesriikidevahelist ning ELi ja selle liikmesriikide vahelist kooskõlastatud käsitlusviisi, nagu on ette nähtud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 210; tuletab samuti meelde, et ELi poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtte austamine on kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks oluline nii ELi kui ka Aafrika poliitikameetmete ja algatuste puhul;

10.  nõuab, et ELi kaubandussuhted Aafrikaga oleksid täielikult kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega, mis eeldab jõustatavate kaubanduse ja kestliku arengu klauslite lisamist kõikidesse Aafrika riikidega sõlmitavatesse ELi kaubanduslepingutesse, kooskõlas kohustusega, mille komisjon võttis strateegias „Kaubandus kõigile“;

11.  kordab, kui oluline on, et liikmesriigid täidaksid oma kohustust suunata 0,7 % oma SKPst ametlikuks arenguabiks, et tugevdada koostööd Aafrikaga;

12.  kiidab heaks väljendatud soovi tihendada ELi ja Aafrika vahelisi sidemeid, et tegeleda ülemaailmse juhtimise küsimustega; rõhutab selles küsimuses vajadust tõhustada dialoogi Aafrika Liiduga ja seda, et on oluline tagada Aafrika Liidu rahaline autonoomia kooskõlas rahastamist käsitleva Kigali otsusega, vähendades selle sõltuvust välisrahastamisest; võtab teadmiseks ettepanekud Paul Kagamé koostatud aruandes, mille eesmärk on tugevdada Aafrika Liitu, et anda tõuge Aafrika poliitilise integratsiooni protsessile;

13.  rõhutab kodanikuühiskonna, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide, usuorganisatsioonide, noorte ja naiste õiguste eest võitlevate organisatsioonide, erasektori, ametiühingute, parlamentide, kohalike omavalitsuste ja diasporaade (kusjuures igaühel neist on oma erijooned) rolli ELi ja Aafrika vahelise poliitilist dialoogi süvendamisel, et tagada inimestele suunatud partnerlus;

14.  rõhutab vajadust suurendada kodanikuühiskonna osalust Aafrika ja ELi partnerluses, edendades selle võimekust, eelkõige oskusteabe edasiandmisel, ning tagades kodanikuühiskonna kaasamise asjakohaste reformide ja poliitikameetmete väljatöötamisse ja rakendamisse; on arvamusel, et kodanikuühiskonna organisatsioonide panus on oluline avaliku aruandekohustuse seisukohast; toetab erinevaid platvorme, mis on loodud selleks, et muuta kodanikuühiskond partnerluse peamiseks osaliseks, ning eelkõige ühist aastafoorumit, mille eesmärk on ellu viia ELi ja Aafrika tegevuskava; peab siiski kahetsusväärseks, et ühist aastafoorumit ei ole veel kordagi korraldatud ning kutsub Aafrika Liitu ja ELi üles viivitamatult eraldama vajalikud finants- ja poliitilised vahendid, et tagada kõikide sidusrühmade sisutihe osalemine partnerluses, sealhulgas Aafrika Liidu ja ELi 5. tippkohtumisel;

Kõikide inimeste, eelkõige noorte jaoks vastupanuvõimelisemate riikide ja ühiskondade loomine, et saavutada kestliku arengu eesmärgid

15.  leiab, et vastupanuvõime tuleb muuta selle viiekordse mõõtme raames ELi ja Aafrika uue strateegia põhiteguriks;

Poliitiline vastupanuvõime

16.  rõhutab vajadust tõhustada head valitsemistava, demokraatiat, õigusriiki ja inimõiguste austamist, samuti vajadust teha pingutusi võitlemaks korruptsiooni vastu mõlemas maailmajaos, kuna need on kestliku arengu lahutamatu osa;

17.  kutsub seepärast üles pidama vastastikusel austusel põhinevat ausat ja kaasavat dialoogi, muutes need väärtused ja põhimõtted koostöö põhiteguriks, eelkõige seades arenguabi tingimuseks nende range järgimise;

18.  rõhutab, et mõlemas maailmajaos valitsemisprobleemidega otsusekindlamalt tegelemine on ülimalt tähtis õiglasemate, stabiilsemate ja turvalisemate ühiskondade rajamisel; rõhutab vajadust jätkuvalt toetada ja edendada inimõigusi ja valitsemistava olemasolevate rahvusvaheliste õiguslike vahendite, seaduste, põhimõtete ja mehhanismide alusel, sealhulgas neid seadusi, põhimõtteid ja mehhanisme, mille on kehtestanud Aafrika piirkondlikud juhtimisorganid, nagu inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta ja selle protokollid, demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika harta, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjon ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika kohus, eesmärgiga suurendada isevastutust;

19.  tuletab meelde, kui oluline on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu roll võitluses karistamatusega ning selliste väärtuste kaitsmisel nagu rahu, julgeolek, võrdsus, õiglus, õiguskaitse ja hüvitamine; nõuab, et Euroopa Liit ja Aafrika riigid toetaksid jätkuvalt Rooma statuuti ja Rahvusvahelist Kriminaalkohust; nõuab tungivalt, et kõik Rooma statuudile alla kirjutanud riigid ratifitseeriksid selle võimalikult kiiresti;

20.  toetab kõrgetasemelise Aafrika Liidu ja ELi ühiskonverentsi korraldamist valimiste, demokraatia ja valitsemise protsesside kohta Aafrikas ja Euroopas, ning nõuab, et Euroopa Parlament, Üleaafrikaline Parlament, AKV – ELi parlamentaarne ühisassamblee ja Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarne assamblee oleksid sinna täiel määral kaasatud; nõuab, et erinevate kogude vahelisi sidemeid tugevdataks, et edendada sünergiat ja sidusaid ühismeetmeid;

Julgeolekuga seotud vastupanuvõime

21.  kordab, et julgeolek ja areng on omavahel tihedalt seotud; juhib tähelepanu asjaolule, et julgeolekuprobleemid ja arengueesmärgid tuleb paremini integreerida, et tegeleda ebakindlate riikide eriprobleemidega ning toetada vastupanuvõimelisemate riikide ja ühiskondade rajamist; märgib, et seda tuleks teha erivahendite ja täiendavate rahastamise kaudu;

22.  nõuab ELi ja Aafrika tihedamat koostööd julgeoleku ja õiguse valdkonnas rahvusvahelise õigusraamistiku küsimuses, et kasutada terviklikku lähenemisviisi probleemide lahendamiseks ning organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse ja isikute ebaseadusliku üle piiri toimetamise (eriti laste puhul) ja terrorismiga paremaks võitlemiseks; on seisukohal, et ELi võetavad meetmed peaksid olema kooskõlas Aafrika riikide vastu võetud strateegiatega ning eelkõige nendega, mida väljendati 2063. aasta tegevuskavas rahu ja julgeoleku kohta;

23.  rõhutab, et vajalik on ELi, Aafrika Liidu, piirkondlike organisatsioonide ja teiste asjaomaste Aafrikas tegutsevate poliitiliste osalejate koostöö julgeoleku valdkonnas, et suurendada arengumaade suutlikkust, reformida nende julgeolekusektoreid ning toetada tegevust desarmeerimise, demobiliseerimise ja endiste võitlejate taasintegreerimise valdkonnas;

24.  tuletab meelde, et terrorism ohustab kogu maailmas piirkondlikku rahu ja stabiilsust, kestlikku arengut ja sisejulgeolekut ning riikide valitsused, piirkondlikud ja rahvusvahelised organisatsioonid ja ELi ametid peavad selle vastu koordineeritult võitlema; nõuab koostöö tõhustamist ELi Aafrika‑strateegia raames, et takistada karistamatust, edendada õigusriigi põhimõtte järgimist ning politsei- ja kohtusüsteemi suutlikkust, et lihtsustada teabe ja parimate tavade vahetust, ennetada ja takistada terrorismi rahastamist ning võidelda selle vastu ja selle eest vastutusele võtta; märgib, et terrorismi vastu võitlemise strateegia peaks hõlmama ka meetmeid, millega edendada religioonidevahelist dialoogi ning takistada Aafrikas ja Euroopas eelkõige noorte seas radikaliseerumist, mis kasvab üle vägivaldseks ekstremismiks;

25.  kordab, kui olulised on Aafrikas tegutsevad erinevad ELi missioonid ja operatsioonid; tunneb heameelt G5 Saheli ühendvägede loomise üle; nõuab Euroopa rahu ja julgeoleku valdkonna meetmete tõhustamist koostöös Aafrika ja rahvusvaheliste partneritega ning Aafrika rahu ja julgeoleku struktuuri täieulatusliku kasutuselevõtmise toetamist; nõuab ELi algset panust Aafrika Liidu rahufondi komponendi „vahendus ja diplomaatia“ meetmetesse;

Keskkonnaga seotud vastupanuvõime

26.  tuletab meelde, et Aafrika on kliimamuutuste mõju suhtes eriti tundlik; peab oluliseks, et EL töötaks välja strateegilise lähenemisviisi kliimamuutustele vastupanuvõime loomiseks ja toetaks Aafrika riike, eelkõige vähim arenenud riike, kui need teevad jõupingutusi kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ja kohanemiseks; rõhutab, et kliimamuutused on tähtis konflikti, põua, näljahäda ja rände ohu mitmekordistaja, mille näitena võib tuua hiljutise näljahäda puhkemise Lõuna‑Sudaanis, Nigeerias ja Somaalias; tuletab sellega seoses meelde, et on oluline edendada ja austada Pariisis 2015. aastal võetud kohustust eraldada 2020. aastaks arengumaadele 100 miljardit USA dollarit; nõuab ELi ja Aafrika vahel uusi koostöövorme, et kõrvaldada rahastamise ja tehnosiirde takistusi;

27.  rõhutab, et Aafrikal on rikas ja mitmekesine looduskeskkond; nõuab, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse paigutataks ALi ja ELi poliitilises tegevuskavas kesksele kohale; nõuab, et ELi-Aafrika strateegia toimiks kooskõlas ELi looduslike liikidega kaubitsemise vastu võitlemise tegevuskava prioriteetidega ning selle abil kaitstaks looduspärandit ja eriti loodusparke;

28.  ergutab tegema suuremaid investeeringuid taastuvenergia ja ringmajanduse valdkonnas, et veelgi stimuleerida meetmeid, mis aitavad kaasa keskkonnasäästlikkusele ja loovad töövõimalusi; tuletab meelde, et kõikide juurdepääsu tagamine taskukohasele, usaldusväärsele, säästvale ja kaasaegsele energiale on otsustava tähtsusega inimeste põhivajaduste täitmiseks, samuti on see praktiliselt igasuguse majandustegevuse aluseks ja üks peamisi arengu tõukejõude; nõuab jätkuvat ELi toetust Aafrika taastuvenergia algatusele (AREI) ning väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle käivitada uus ELi ja Aafrika teadusuuringute ja innovatsiooni partnerlus kliimamuutuste ja säästva energia valdkonnas;

29.  kutsub Aafrika ja ELi partnerlust üles keskenduma põllumajandusele ja toiduga kindlustatusele pikas perspektiivis ning edendama sünergiat toiduga kindlustatuse ja kliimameetmete vahel; nõuab tungivalt, et EL suurendaks sellega seoses oma abi säästvale põllumajandusele, agrometsandusele ja agroökoloogilistele tavadele, mis austavad traditsioonilist maakasutust ning tagavad juurdepääsu maale, veele ja kõigile kättesaadavatele seemnetele; kutsub lisaks ELi üles toetama väiketootjaid/põllumajandustootjaid ja karjakasvatajaid toiduga kindlustatuse saavutamisel tänu taristu rajamisele ja sellesse investeerimisele kooskõlas maailma toiduga kindlustatuse komitee põhimõtetega põllumajandusse ja toidusüsteemidesse tehtavate vastutustundlike investeeringute kohta, ning kutsub üles toetama ühistute asutamist; tõstab esile ka kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkust ja kogemust, mille nad on omandanud ühenduse tasandil seoses säästva põllumajandusega;

30.  tunneb heameelt ELi algatuste üle, milles nõutakse loodusvarade paremat haldamist ja nendega läbipaistvamat kauplemist; on seisukohal, et loodusvarade (nagu mineraalid, puit ja elusloodus) säästev majandamine ja nendega säästev kauplemine võimaldaks ressursirikastel riikidel ja nende elanikel saada neist täiendavat kasu; tuletab meelde vajadust võtta konfliktimineraale käsitlevate ELi õigusaktide alusel kasutusele kaasnevad meetmed ja järgida integreeritud lähenemisviisi, mis ergutab OECD hoolsuskohustuse suunistega määratletud rahvusvaheliste standardite kohaldamist; nõuab, et koostataks ELi ja Aafrika ühine harta loodusvarade säästva majandamise kohta;

Majanduslik vastupanuvõime

31.  on seisukohal, et stabiilne regulatiivne ja institutsiooniline keskkond ning elujõuline majandus on olulised tegurid konkurentsivõime, investeeringute, töökohtade loomise, kõrgema elatustaseme ja jätkusuutliku majanduskasvu tagamiseks; rõhutab sellega seoses vajadust suurendada äriühinguõigust käsitleva teabe kättesaadavust veebis; tuletab meelde, et majanduskasv ilma erapooletu riigita ei taga automaatselt sotsiaalset arengut või edenemist, ning rõhutab vajadust tagada jõukuse ümberjaotamine ja kodanikele teenuste osutamine ning parandada võrdseid võimalusi;

32.  nõuab koostöö tõhustamist Euroopa ja Aafrika erasektorite vahel ning investeeringute koondamist – eelkõige avaliku ja erasektori partnerluste abil ja tuginedes rangele eetikakoodeksile ja sotsiaalse vastutuse põhimõtetele – olulisimatesse valdkondadesse, nagu:

33.  rõhutab asjaolu, et piirkondlik integratsioon edendab majandusarengut ja on üleilmastunud maailmas hädavajalik; nõuab toetust lõunariikide koostööle, milles kajastub Aafrika mandri järkjärguline muutumine; toetab Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna loomist ja eesmärki suurendada 2050. aastaks Aafrika‑sisest kaubandust 50 %‑ni; tuletab ka meelde arenguvõimalusi, mida pakuvad majanduspartnerluslepingud ja kaubanduskokkulepped ELi ja Aafrika riikide vahel, mis võimaldavad edendada säästvat arengut, inimõigusi ning õiglast ja eetilist kaubandust; rõhutab vajadust kehtestada arengut toetavad päritolureeglid, tõhusad kaitseklauslid, asümmeetrilised liberaliseerimiskavad, noorte tööstusharude kaitse ning tolliprotseduuride lihtsustamine ja läbipaistvus; tuletab meelde, et majanduspartnerluslepingute eesmärk on aidata AKV riikidel laiendada oma turgusid, ergutada kaubavahetust ja soodustada investeeringuid ning need on esimene märk kaubavahetuse aeglasest, järkjärgulisest ja asümmeetrilisest avamisest ELi ja AKV riikide vahel;

34.  nõuab kaubanduslepingutes läbipaistvust ning seda, et kõik asjaomased sidusrühmad, sealhulgas vastavate riikide kodanikuühiskonnad saaksid ametlike konsultatsioonide kaudu täielikult osaleda tulevastes läbirääkimistes ning praegu läbirääkimisel olevate lepingute rakendamises;

35.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles oma kaubandusabi programme paremini kooskõlastama ning edendama sünergiat nende Aafrikale suunatud investeerimispoliitikaga; nõuab neilt lisaks suuremaid rahalisi kohustusi kaubandusabi, samuti tehnilise abi ja suutlikkuse suurendamise algatuste jaoks, mis on Aafrika riikidele, eelkõige vähim arenenud riikidele olulised;

36.  on seisukohal, et erasektoril (alates mikro-, väikestest ja keskmise suurusega ettevõtjatest (VKEd) kuni ühistute ja hargmaiste ettevõtjateni) on otsustav osa töökohtade loomises ja arenguprotsessis ning et erasektor aitab seda rahastada; rõhutab VKEde ja väikeste pereettevõtete erilist rolli ning nõuab toetust individuaalsetele algatustele; tunneb sellega seoses heameelt Euroopa Kestliku Arengu Fondi loomise üle, mille eesmärk peaks olema toetada erasektorit Aafrika riikides, eelkõige kohalikke ettevõtteid ja VKEsid habrastes riikides, ning seega edendada investeerimist ja püsivate töökohtade loomist eelkõige naistele ja noortele;

37.  tuletab meelde kohustusi, mida erasektor peab ÜRO ja OECD suuniste raames täitma, ning kordab üleskutset ELi ja ALi liikmesriikidele, et nad osaleksid konstruktiivselt ÜRO valitsustevahelises töörühmas, mis käsitleb rahvusvahelisi kontserne ja muid äriühinguid seoses inimõigustega ning mille eesmärk on luua ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetele tuginedes rahvusvaheline siduv leping selle kohta, kuidas äriühingud täidavad inimõigustega seotud kohustusi ning sotsiaalsete, töö- ja keskkonnastandarditega seotud kohustusi;

38.  rõhutab vajadust luua inimväärseid töökohti ja siduda need investeeringutega, mis mõlemad peaksid toimuma Aafrika ja ELi partnerluse raames; nõuab sellega seoses ILO standardite järgimist; rõhutab, kui oluline on koostoime sotsiaalsete, majanduslike ja institutsiooniliste osalejate vahel, ning nõuab sotsiaalpartnerite rolli tugevdamist, suurendades sotsiaaldialoogi tõhusust kõigil asjakohastel tasanditel, mis soodustab kollektiivläbirääkimisi;

39.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et igal aastal läheb Aafrikast ebaseaduslike rahavoogudena välja ligikaudu 50 miljardit USA dollarit, mis on rohkem kui aastane ametlik arenguabi ja kahjustab jõupingutusi siseriiklike tulude kasutuselevõtu valdkonnas; kutsub seetõttu mõlemat osapoolt üles:

40.  nõuab lisaks, et tõhusalt rakendataks ÜRO võlgade ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ning ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) vastutustundliku laenuandmise ja laenuvõtmise edendamise põhimõtteid; tunnustab ÜRO tegevust valitsemissektori võlgade restruktureerimise rahvusvahelise mehhanismi loomisel;

41.  nõuab Aafrikas suuremat rahalist kaasamist, sealhulgas naiste kaasamist, elektroonilise panganduse arendamise abil, et võidelda Aafrika ühiskonna lõhestumise vastu; tuletab meelde, et rahasaadetistest tulenev rahavoog arengumaadesse on suurem kui kogu ametlik arenguabi ning rahasaadetised võivad oluliselt kaasa aidata tegevuskava 2030 eesmärkide saavutamisele; kutsub seetõttu ELi üles täiendavalt toetama ALi jõupingutusi rahasaadetiste mehhanismide parandamisel;

Sotsiaalne vastupanuvõime

42.  tunnistab, kui tähtsad on Aafrika demograafilised muutused, mille tõttu on vaja pikaajalist strateegilist kujutlust jätkusuutlike, kaasavate ja osalemisvõimeliste ühiskondade arendamiseks; rõhutab samuti vajadust tagada haavatavate rühmade, sealhulgas puudega inimeste ja põlisrahvaste mittediskrimineerimine; tunnistab, et Aafrika rahvaarvu suurenemine on ühtlasi nii kohaliku majanduse proovikivi kui ka maailmajao võimalus; palub seetõttu ELil näidata üles järjepidevalt tahet edendada asjakohaseid avaliku sektori poliitikameetmeid ning investeeringuid haridusse ja tervisesse, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervisesse ning seonduvatesse õigustesse, tagamaks, et noored saavad teha teadlikke otsuseid oma seksuaal- ja reproduktiivtervise, soolise võrdõiguslikkuse ja laste õiguste kohta, ilma milleta ei ole võimalik saavutada sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonnaalast vastupanuvõimet;

43.  toonitab, et linnastumise määr Aafrikas tõuseb ning põhjustab sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnaprobleeme; nõuab lahendusi linnastumise surve vähendamiseks ja kontrollimatu linnastumisega seotud probleemide lahendamiseks;

44.  nõuab, et EL ja Aafrika Liit tugevdaksid Aafrika riikide haridussüsteeme, sealhulgas nende haldusstruktuuride suutlikkust, nii et riigid investeeriksid vähemalt 20 % oma eelarvest haridusse ning et EL suurendaks oma toetust ülemaailmsele hariduspartnerlusele ja fondile „Education Cannot Wait“;

45.  rõhutab, et vaja on üldist, kaasavat, võrdset ja pikaajalist juurdepääsu kvaliteetsele haridusele kõigil tasanditel, alates varasest lapsepõlvest, ja kõigi jaoks – pöörates eritähelepanu tütarlastele –, ning kaasa arvatud häda- ja kriisiolukordades;

46.  rõhutab, et investeerida tuleb inimkapitali ning et noored peavad olema teadlikud üleilmsest tegelikkusest ja nende oskused vastama tööturu praegustele ja tulevastele vajadustele, mistõttu tuleb edendada nii formaalõppe süsteemi kui ka informaalset õppimist, kutseõppe süsteemi, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist ja ettevõtlust;

47.  on seisukohal, et oluline on toetada Aafrika riike tõhusate riiklike tervishoiusüsteemide loomisel ning kvaliteetsete tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamisel kõigile, kõrvaldades eelkõige tõkked, mida kogevad naised ja teised haavatavad rühmad, sealhulgas lapsed, puudega inimesed ja LGBTI‑inimesed;

48.  nõuab minimaalse üldise tervisekindlustuse kehtestamist horisontaalsete riiklike tervishoiusüsteemide loomise kaudu; rõhutab, et arvestades praeguseid suundumusi, tuleb lisaks esialgu kavandatule koolitada veel miljon kvalifitseeritud tervishoiutöötajat, et saavutada 2030. aastaks WHO miinimumstandard;

49.  rõhutab, et nakkushaigused kujutavad endast suurt ohtu sotsiaalsele vastupanuvõimele; palub komisjonil suurendada kahe maailmajao vahelisi koostööpüüdlusi teaduse ja meditsiini vallas, näiteks Euroopa ja arenguriikide kliiniliste uuringute teist partnerlusprogrammi, ning investeerida teadusesse, tehnoloogiasse ja innovatsiooni, et vähendada arengukoostöö kaudu endiselt suurt vaesusega seotud ja tähelepanuta jäetud haigustest tulenevat koormust;

50.  tuletab meelde, et suurendada tuleb investeeringuid emade tervishoiuteenuste ning seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste kättesaadavusse, et vähendada ema- ja väikelaste suremust ning käsitleda traditsioonilisi tavasid, nagu naiste suguelundite moonutamine ning sunnitud ja/või lapsega sõlmitud abielud;

51.  toonitab, kui tähtis on soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamine ELi ja Aafrika koostöös; rõhutab naiste positiivset rolli ja osalemist poliitikas ja majanduses ning konfliktide ennetamises ja kestva rahu ülesehitamises;

52.  märgib, et kultuur on nii arengu soodustaja kui ka selle tähtis osa ning võib hõlbustada sotsiaalset kaasamist, väljendusvabadust, identiteedi loomist, kodanikumõjuvõimu ja konfliktide ennetamist, kiirendades samas majanduskasvu; kutsub seetõttu ELi ja Aafrika Liitu üles edendama kultuuridevahelist poliitilist dialoogi ja kultuurilist mitmekesisust ning toetama kultuuri ja pärandi kaitsmise strateegiaid; rõhutab, et demokraatia on üldine väärtus, mis võib olla iga kultuuri osa; tunnustab ka spordi rolli sotsiaalse kaasamise ja soolise võrdõiguslikkuse allika ja edendajana;

Liikuvust ja mõlema maailmajao arengule kaasa aitavat rännet käsitleva strateegia loomine

53.  tuletab meelde, et ränne ja liikuvus Euroopa ja Aafrika vahel ja piires avaldab majanduslikku, sotsiaalset, keskkonnaalast ja poliitilist mõju ning et see probleem tuleb lahendada kahe maailmajao vahel kooskõlastatult ja terviklikult ning päritolu-, transiidi- ja sihtriikide vahelises koostöös, maksimeerides koostoimet ja kasutades asjaomaseid ELi poliitikameetmeid, instrumente ja vahendeid, mis põhinevad solidaarsusel, vastutuse jagamisel, austamisel ja inimväärikusel; tuletab sellega seoses meelde, et enne läbirääkimisi kahe üleilmse kokkuleppe üle, mis käsitlevad vastavalt rännet ja pagulasi ning töötatakse välja ÜRO egiidi all 2018. aastaks, on soovitav tugevdada Aafrika ja ELi vahelist dialoogi, et selgitada võimaluse korral välja ühised prioriteedid;

54.  tuletab meelde, et rände ja liikuvuse positiivset mõju tuleb suurendada, et neid nähtusi käsitataks kahe maailmajao vastastikuse arengu vahendina; rõhutab, et see eeldab hoolikalt kavandatud, tasakaalustatud, tõenduspõhist ja jätkusuutlikku poliitilist vastust ja pikaajalist strateegiat, milles võetakse arvesse demograafilisi väljavaateid ja rände algpõhjusi;

55.  tunnistab, et vägivaldsed konfliktid, tagakiusamine, ebavõrdsus, inimõiguste rikkumised, nõrk juhtimine, korruptsioon, terrorism, repressiivsed režiimid, loodusõnnetused, kliimamuutused, töötus ja pidev vaesus on viimastel aastatel toonud kaasa elanikkonna liikumise ja Euroopa‑suunalise rände suurenemise; tuletab siiski meelde, et rohkem kui 85 % Aafrika elanikest, kes oma riigist lahkuvad, jäävad Aafrikasse;

56.  toetab erinevaid Euroopa tasandil vastuvõetud algatusi ebaseadusliku rände peamiste põhjuste käsitlemiseks: rändepartnerlused, hädaolukorra usaldusfond Aafrika jaoks ja Euroopa Kestliku Arengu Fond; nõuab nende rakendamise tagamist ja jätkamist paindlikul, tõhusal, sidusal ja läbipaistval viisil, suurendades nii sise- kui ka välistegevuses eri vahendite, programmide ja meetmete vahelist võimalikku koostoimet; rõhutab, et piirihalduse valdkonnas tuleb teha tihedamat koostööd;

57.  kordab oma nõuet edendada seaduslikku rännet kooskõlas Valletta tegevuskava soovitustega; rõhutab ka seda, et arenguabi ei tohiks seada sõltuvusse koostööst rändeküsimustes;

58.  palub liikmesriikidel võimaldada ümberasustamiskohti suurele hulgale pagulastele; nõuab sellega seoses, et loodaks Euroopa ümberasustamisraamistik, mida liikmesriigid saavad hõlpsasti kasutada; lisaks nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid koostööd Aafrika riikidega, kes peavad toime tulema pagulaste rände või pikaajaliste kriisidega, ning annaksid neile abi, et suurendada nende varjupaiga andmise võimet ja kaitsesüsteeme;

59.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid oma rahalist panust usaldusfondidesse ja muudesse vahenditesse, mille eesmärk on edendada kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu ja töökohtade loomist ning aidata seeläbi kaasa rände algpõhjustega tegelemisele; nõuab ka Euroopa Parlamendi järelevalverolli tugevdamist, tagamaks, et rändega seotud partnerlused ja rahastamisvahendid on kooskõlas ELi õigusliku aluse, põhimõtete ja kohustustega;

60.  nõuab, et EL ja Aafrika Liit edendaksid kahe maailmajao vahelist üliõpilaste, õpetajate, ettevõtjate ja teadlaste vahetust; väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle algatada Aafrika noorte kava, millega laiendatakse programmi „Erasmus+“ kohaldamisala, ning ELi kutsehariduse ja -õppe kava; nõuab arutelu selle üle, et EL tunnustaks Aafrika koolides ja ülikoolides välja antud tunnistusi ja diplomeid; märgib, et korduvrände tagamine on väga tähtis kestliku arengu jaoks ja selleks, et vältida ajude äravoolu Aafrikast;

61.  tunnustab diasporaa erilist positsiooni nii vastuvõtvates kui ka päritoluriikides seoses märkimisväärsete rahasaadetiste ning riigi ja piirkonna tasandi arengupartnerina; väljendab soovi, et diasporaa võiks olla teabeallikas, mis on kohandatud vastama inimeste tegelikele vajadustele ning ebaseadusliku rändega seotud ohtude ja vastuvõtvas riigis integreerumisega seotud probleemide käsitlemisele;

o
o   o

62.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Aafrika Liidu komisjonile, AKV ministrite nõukogule, Üleaafrikalisele Parlamendile ja AKV – ELi parlamentaarse ühisassamblee juhatusele.

(1) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3. (2) ELT L 249, 27.9.2017, lk 1. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0371. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0337. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0246. (6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0437.

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2017. aasta resolutsioon Euroopa Ombudsmani 2016. aasta tegevust käsitleva aastaaruande kohta (2017/2126(INI))

P8_TA(2017)0449 A8-0328/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 2016. aasta tegevust käsitlevat aastaaruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 15,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikleid 24 ja 228,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 11,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 42,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 43,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa hea halduse tava eeskirja(2), mille Euroopa Parlament võttis vastu 6. septembril 2001,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ombudsmani vahel 15. märtsil 2006. aastal sõlmitud ja 1. aprillil 2006. aastal jõustunud koostöö raamkokkulepet,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa Ombudsmani tegevuse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 220 lõiget 1,

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A8‑0328/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Ombudsmani 2016. aasta tegevust käsitlev aastaaruanne esitati 17. mail 2017. aastal ametlikult Euroopa Parlamendi presidendile ja ombudsman Emily O’Reilly tutvustas 30. mail 2017. aastal Brüsselis aruannet petitsioonikomisjonile;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 24 ja 228 antakse Euroopa Ombudsmanile volitused võtta vastu kaebusi haldusliku omavoli juhtude kohta liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses, välja arvatud Euroopa Liidu Kohus, kui see tegutseb õigusemõistjana;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 15 sätestatakse, et „hea valitsemistava edendamiseks ja kodanikuühiskonna osalemise tagamiseks teevad liidu institutsioonid, organid ja asutused oma tööd võimalikult avalikult“ ning et „igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus pääseda ligi liidu institutsioonide, organite ja asutuste dokumentidele“; arvestades, et kodanike õiguste ja põhivabaduste tagamiseks on otsustavalt tähtis pakkuda ELi kodanikele kvaliteetseid teenuseid ja hoolitseda, et ELi administratsioon vastaks nende vajadustele ja muredele;

D.  arvestades, et põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1 sätestatakse, et „[i]gaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.“;

E.  arvestades, et ELi põhiõiguste harta artiklis 43 on sätestatud, et „[i]gal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga, välja arvatud Euroopa Liidu Kohtu tegevus õigusemõistjana“;

F.  arvestades, et Euroopa Ombudsmani põhieesmärk on tagada, et kodanike õigusi austatakse täielikult ning et seoses õigusega ELi institutsioonide, organite või asutuste heale haldusele järgitakse kõige kõrgemaid standardeid;

G.  arvestades, et 2016. aastal palus 15 797 kodanikku ombudsmani talitustelt abi, neist 12 646‑le anti nõu interaktiivse juhise kaudu ombudsmani veebisaidil ja ülejäänutest 1 271 päringut edastati mujale teabe saamiseks ning 1 880‑ga tegeles ombudsman kui kaebustega;

H.  arvestades, et ombudsman käsitles 2016. aastal kokku 1 880 kaebust, millest 711 oli ombudsmani pädevuses ja 1 169 ei olnud tema pädevuses;

I.  arvestades, et 2016. aastal algatas ombudsman 245 uurimist, millest 235 põhinesid kaebusel ja 10 olid omaalgatuslikud, ning lõpetas 291 uurimist (278 kaebusel põhinevat ja 13 omaalgatuslikku uurimist); arvestades, et enamik ombudsmani uurimisi puudutas komisjoni (58,8 % juhtudest), järgnesid ELi ametid (12,3 %), Euroopa Parlament (6,5 %), Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) (5,7 %), Euroopa välisteenistus (4,5 %), Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) (0,8 %) ja muud institutsioonid (11,4 %);

J.  arvestades, et ombudsman saab üksikisikutelt ja organisatsioonidelt igal aastal palju kaebusi ELi halduse kohta ja arvestades, et kolm sagedasemat teemat ombudsmani 2016. aastal lõpetatud uurimistes olid läbipaistvus ning juurdepääs teabele ja dokumentidele (29,6 %), ELi personaliküsimuste hea haldamine (28,2 %) ja teeninduskultuur (25,1 %); arvestades, et muud mured hõlmasid kaalutlusõiguse nõuetekohast kasutamist, sealhulgas rikkumismenetlustes, ELi toetuste ja lepingute usaldusväärset finantsjuhtimist ning menetlus- ja põhiõiguste austamist; arvestades, et nende teemade tähtsus näitab ombudsmani keskset rolli ELi tasandi otsustusprotsesside ja halduse täieliku läbipaistvuse ja erapooletuse tagamisel, et kaitsta kodanike õigusi ja suurendada nende enesekindlust ning avalikkuse usaldust;

K.  arvestades, et 2016. aastal lõpetas ombudsmani büroo viis strateegilist uurimist ja algatas neli uut, mis käsitlesid muude teemade hulgas erinõunike võimalikke huvide konflikte ja viivitusi keemiliste katsete tegemisel, ning algatas lisaks kümme uut strateegilist uurimist;

L.  arvestades, et ombudsman algatas ulatusliku strateegilise uurimise küsimuses, kuidas komisjon oma erinõunikke ametisse nimetab ja nende huvide konflikti hindab, pidades silmas, et nõunikud töötavad tihti samaaegselt erasektori klientide ja ELi heaks;

M.  arvestades, et ombudsman algatas uurimise Euroopa Investeerimispanga juhatuse liikmete käitumisjuhendi kohta, märkides, et selles ei ole ette nähtud huvide deklaratsiooni esitamise ega finantshuvi avalikustamise kohustust;

N.  arvestades, et finantskriis on kaasa toonud majandus- ja sotsiaalkriisi, mis vähendab ELi institutsioonide usaldusväärsust;

O.  arvestades, et ombudsman leidis, et asjaolu, et komisjoni 2009.‒2014. aasta ametiajal jäeti käsitlemata volinike käitumisjuhendi rikkumine endise voliniku poolt ega uuritud nõuetekohaselt voliniku erasektori töölepingu kooskõla ELi lepingus sätestatud kohustustega, kujutab endast haldusomavoli; arvestades, et haldusomavoli juhtumid seoses volinike, sealhulgas komisjoni presidendi tegevusega pärast oma ametiaja lõppu suurendavad kodanike umbusaldust komisjoni suhtes;

P.  arvestades, et ombudsman teeb koostööd ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks ÜROga, ja on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohase ELi raamistiku osa, kelle ülesanne on konventsiooni kaitsmine, edendamine ja rakendamise järelevalve ELi institutsioonide tasandil;

Q.  arvestades, et Euroopa Liidu kodakondsust käsitleva 2016. aasta märtsi Eurobaromeetri kiiruuringu kohaselt on üheksa ELi kodanikku kümnest (87 %) teadlikud oma staatusest liidu kodanikuna ja oma õigusest esitada kaebus parlamendile, komisjonile või ombudsmanile;

1.  kiidab heaks Euroopa Ombudsmani 2016. aasta aruande ja kiidab selle selget ja loetavat esitust, mis hõlmab olulisemaid fakte ja arve ombudsmani 2016. aasta töös;

2.  õnnitleb Emily O’Reillyt suurepärase töö eest ombudsmani teenuste kvaliteedi ja juurdepääsetavuse parandamisel ning kiidab tema koostööd ja positiivset hoiakut suhetes parlamendiga, eelkõige petitsioonikomisjoniga, samuti muude ELi institutsioonide, organite ja asutustega;

3.  tunnustab strateegiliste uurimiste ja algatuste rolli ning toetab neid, mida juhib ombudsman, kes on omal algatusel käsitlenud strateegiliselt olulisi teemasid, mis on Euroopa kodanike avalikes huvides; tunnustab ombudsmani jõupingutusi paremini kasutada oma strateegilisi võimalusi, mis lubavad käsitleda sarnase sisuga kaebustepõhiseid juhtumeid kollektiivselt;

4.  tunneb heameelt ombudsmani otsusekindluse üle reageerida ELi kodanike vajadustele ning muredele kiirelt ja tõhusalt, ning toetab uusi töömeetodeid ja 2016. aastal kehtestatud uut sujuvat juhtumite lahendamise menetlust, mis võimaldavad suuremat paindlikkust ja tõhusust ning ulatuslikumat mõju suurema hulga kodanike huvides;

5.  nõustub, et nii tavapärased kui ka enneolematud väljakutsed, millega EL praegu silmitsi seisab, nagu töötus, majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, diskrimineerimine, vaesus, rändekriis ja Brexit, kohustavad ELi institutsioone, organeid ja asutusi, sealhulgas ombudsmani, tõhusamale ja otsusekindlamale tööle, et tagada ELi tasandil võimalikult suur sotsiaalne õiglus, vastutus ja läbipaistvus;

6.  rõhutab vajadust parandada sotsiaaldialoogi;

7.  toonitab, et tänapäeva keerulises majandusolukorras on kodanike ja institutsioonide vaheline usaldus äärmiselt tähtis;

8.  märgib, et ombudsmani otsuste ja/või soovituste täitmise määra poolest saavutas ombudsmani büroo seni paremuselt teise tulemuse; soovitab ombudsmanil jääda valvsaks, teha kindlaks oma soovituste täitmatajätmise põhjused ning teavitada Euroopa Parlamenti mis tahes korduvatest täitmatajätmise juhtudest ELi haldussüsteemis;

9.  märgib, et 2016. aastal vähenes ELi institutsioone käsitlevate ombudsmani uurimiste arv (2016. aastal 245, 2015. aastal 261); nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid, organid ja asutused vastaksid mõistliku aja jooksul ombudsmani kriitilistele märkustele ja toimiksid nende alusel ning täidaksid paremini ombudsmani soovitusi ja/või otsuseid;

10.  märgib, et 2016. aastal lõpetati enamik ombudsmani käsitletud juhtumeid 12 kuu jooksul ja uurimise lõpetamiseks kulus keskmiselt 10 kuud, ning et ainult 30 % juhtumite lahendamiseks vajati 12 kuud või üle selle; soovitab tungivalt, et ombudsman veelgi täiustaks oma töömeetodeid ja lühendaks, töö tõhusust vähendamata, kaebuste lahendamisele kuluvat aega, eelkõige juhtumite puhul, mida ei ole 12 kuu möödudes veel lahendatud;

11.  märgib, et läbipaistvust puudutavad uurimised, eelkõige küsimustes, mis on seotud otsustusprotsessi ja lobitöö läbipaistvusega ning juurdepääsuga ELi dokumentidele, moodustavad ombudsmani käsitletavatest juhtumitest suurima osa, neile järgnevad mitmesugused muud teemad alates põhiõiguste rikkumisest ja eetikaküsimustest kuni ELi lepingute ja toetusteni;

12.  rõhutab, kui oluline on ELi institutsioonide töös läbipaistvus, hea haldus ning institutsioonide kontroll ja tasakaal; peab kahetsusväärseks, et uurimised, mis on seotud läbipaistvusega ja juurdepääsuga teabele ning dokumentidele, moodustavad kõikidest ombudsmanile esitatud uurimistest järjepidevalt üle 20 % ning on aastate jooksul jäänud Euroopa kodanike oluliseks mureks; kutsub ELi institutsioone üles teavet ja dokumente ennetavalt avaldama, et suurendada läbipaistvust ja vähendada haldusomavoli;

13.  on seisukohal, et maksimaalne läbipaistvus ja juurdepääs ELi institutsioonide valduses olevatele dokumentidele peab olema reegel; tuletab meelde Euroopa Liidu Kohtu otsuseid, mille kohaselt avalik juurdepääs liidu institutsioonide, organite ja asutuste dokumentidele on liidu kodanike õigus ja kui kaalutakse sellest õigusest erandi tegemist, tuleks alati arvesse võtta läbipaistvuse ja esindusdemokraatia põhimõtteid kui kodanike demokraatlike õiguste kasutamise eeltingimusi; on seisukohal, et määrus (EÜ) nr 1049/2001 tuleb läbi vaadata, et hõlbustada Euroopa ombudsmani tööd Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele juurdepääsu andmise kontrollimisel;

14.  palub komisjonil suurendada läbipaistvust ning juurdepääsu dokumentidele ja teabele eelkõige saadud petitsioonidega seotud EU Piloti menetlustes ning seoses juba lõpetatud EU Piloti ja rikkumismenetlustega; rõhutab, kui tähtis on, et komisjon tagaks parlamendile korrapärase ülevaate; ergutab ombudsmani jätkama strateegilist uurimist, mis käsitleb komisjoni läbipaistvust rikkumisi käsitlevate kaebuste lahendamisel EU Piloti menetluse raames, ja õhutab ombudsmani 2017. aastal uurimise jätkamisel otsusekindlusele ja valvsusele; on seisukohal, et põhjendamatud viivitused algatatud rikkumismenetlustes ja EU Piloti menetlustes võivad samuti osutuda haldusomavoliks;

15.  tunnustab ombudsmani otsusekindlust saavutada ELi otsustamisprotsessis ülim läbipaistvus; rõhutab vajadust jälgida ombudsmani soovituste rakendamist, mis käsitlevad kolmepoolsete kohtumiste läbipaistvust; kutsub nõukogu ja komisjoni üles avaldama kolmepoolsetel kohtumistel tehtud otsuseid käsitlevat teavet; kordab ühtlasi, et kaubanduslepingutes ja läbirääkimistel on vaja täielikku ja suuremat läbipaistvust, ning kutsub ombudsmani üles jätkama jõupingutusi läbipaistvuse jälgimisel kõigi ELi kaubanduslepingute läbirääkimistel kolmandate riikidega, pidades samas meeles, et see ei tohiks kahjustada ELi läbirääkimispositsiooni;

16.  kordab, kui tähtis on läbipaistvus kõigi ELi institutsioonide tegevuses läbirääkimistel Ühendkuningriigi liidust väljaastumise teemal, ilma et see ohustaks poolte läbirääkimispositsioone; kutsub ombudsmani üles jälgima läbipaistvusest kinnipidamist kogu väljaastumist käsitlevate läbirääkimiste protsessis;

17.  nõuab suuremat läbipaistvust ELi majandus- ja finantsotsuste tegemise protsessis, eelkõige Euroopa Keskpanga teostatava pangandusjärelevalve valdkonnas; toetab lisaks ombudsmani soovitusi suurendada Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja eurorühma läbipaistvust ning tugevdada nende sisemisi eetikareegleid, tunnustades samas ombudsmani hiljutisi jõupingutusi selles vallas ja võttes teadmiseks asjaolu, et määrus (EÜ) nr 1049/2001 ei ole eurorühma suhtes kohaldatav, kuna see ei ole aluslepingute mõistes institutsioon ega organ; palub järgida ombudsmani soovitusi Euroopa Investeerimispanga kaebuste lahendamise mehhanismi läbivaatamise kohta ja rõhutab sõltumatu kaebuste esitamise mehhanismi tähtsust; kutsub ombudsmani üles aktiivsemalt tegutsema, tagamaks, et uus EIP kaebuste lahendamise mehhanism jääb usaldusväärseks ja tõhusaks ning seejuures peetakse kinni tegevuse sõltumatuse, läbipaistvuse, juurdepääsetavuse ja ajakohasuse ja vahendite piisavuse põhimõtetest;

18.  toetab täielikult ombudsmani lõppeesmärki – aidata tugevdada Euroopa tasandi struktuuride ja institutsioonide vastutust ja läbipaistvust ning parandada Euroopa demokraatia kvaliteeti;

19.  võtab teadmiseks ombudsmani tähelepanekud haldusomavoli kohta seoses volinike käitumisjuhendiga; rõhutab rangete moraali- ja eetikanõuete tähtsust ELi halduses ja võtab teadmiseks komisjoni otsuse pikendada ooteaega endiste volinike puhul kahele aastale ja endiste komisjoni presidentide puhul kolmele aastale, kuid on kindlalt seisukohal, et ELi institutsioonides, sealhulgas nii poliitikute kui ka töötajate hulgas, tuleks kohaldada rangeimaid eetika reegleid, et täidetaks kohustust käituda ausalt ja diskreetselt ning erasektorist täiesti sõltumatult; palub komisjonil tagada endiste volinike ametiaja järgse töökoha ja kogu vastava teabe ennetav avalikustamine ja täielik läbipaistvus; toetab ombudsmani soovitusi käitumisjuhendi edasise läbivaatamise kohta kooskõlas asutamislepingust tulenevate kohustustega, muutes reeglid selgemaks ja hõlpsamini rakendatavaks, et tagada üksikjuhtude kaupa usaldatavus, erapooletus ja huvide konflikti puudumine; julgustab ombudsmani jätkuvalt jälgima ja hindama komisjoni ajutise eetikakomitee sõltumatuse määra;

20.  võtab teadmiseks komisjoni sammud vastuseks ombudsmani soovitustele seoses sellega, kuidas on rakendatud ELi personalieeskirju, mis käsitlevad nn pöördukse efekti, ja ootab ombudsmani järeluurimist, milles hinnatakse, kuidas uued eeskirjad praktikas toimivad;

21.  kutsub ombudsmani üles jätkama oma tööd, et aidata tagada kõigi pöördukse-juhtumitega seotud ELi ametnike nimede õigeaegne avaldamine ning kindlustada kogu seotud teabe täielik läbipaistvus;

22.  toetab ombudsmani pühendumust parandada ELi lobitöö läbipaistvust ja kutsub komisjoni üles täielikult järgima ombudsmani soovitusi ELi läbipaistvusregistri täiustamiseks, muutes selle kõigi ELi institutsioonide ja asutuste kohustuslikuks läbipaistvusplatvormiks; rõhutab, et selleks tuleks võtta selgeid meetmeid ning koostada sidusad ja tõhusad töökavad; rõhutab täieliku läbipaistvuse tähtsust, sealhulgas rahastamist, huvirühmi ja finantshuvisid käsitleva teabe puhul;

23.  kiidab heaks ombudsmani strateegilise uurimise selle kohta, kuidas komisjon teostab oma erinõunike huvide konflikti hinnanguid; kutsub komisjoni üles täielikult rakendama ombudsmani soovitusi, mis käsitlevad erinõunike ametisse nimetamist, võimalike huvide konfliktide hindamist enne ja pärast ametissenimetamist ning üldsusele juurdepääsu ja teabe tagamist seoses dokumentide ja koosolekutega;

24.  toetab ombudsmani strateegilist uurimist komisjoni eksperdirühmade kohta; kutsub ombudsmani üles tagama, et komisjoni uutes eeskirjades parandataks huvide konflikti haldamist ning sidusrühmade, sh ühiskondlike sidusrühmade tasakaalustatud ja võrdset esindatust, sealhulgas loetletaks kõik eksperdid ELi läbipaistvusregistris;

25.  võtab teadmiseks komisjoni seisukoha seoses läbipaistvusega tema koosolekutel tubakatööstuse lobistidega ja seoses tervise peadirektoraadi rakendatud läbipaistvusmeetmetega; kordab oma üleskutset, et komisjon loobuks senisest tavast ja muudaks oma töö täielikult läbipaistvaks, avaldades veebis andmed kõigi koosolekute kohta lobistidega või nende õiguslike esindajatega, samuti nende koosolekute protokollid, kooskõlas tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni kohustustega;

26.  kiidab heaks ombudsmani praktilised soovitused ametiisikute suhtluseks lobistidega; nõuab tungivalt, et ombudsman suurendaks teadlikkust neist soovitustest kõigi ELi institutsioonide töötajate seas koolituste, seminaride ja asjaomaste toetusmeetmete kaudu, ja kutsub kõiki ELi institutsioone üles rakendama ombudsmani hea haldustava eeskirja ning ÜRO tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsioonis esitatud läbipaistvusmeetmeid; nõuab uuesti Euroopa hea halduse tava eeskirja tõhusat ajakohastamist, võttes selleks praeguse ametiaja jooksul vastu siduva määruse;

27.  kiidab heaks ombudsmani strateegilise uurimise juurdepääsu kohta nõukogu ettevalmistavate organitega seotud dokumentidele, kaasa arvatud nõukogu komiteed, töörühmad ja alaliste esindajate komitee, kui need arutavad ELi õigusaktide eelnõusid; julgustab ombudsmani paluma nõukogul suurendada sidusrühmadega peetud koosolekute ja vastu võetud otsuste läbipaistvust, järgima dokumentidele juurdepääsu nõudeid ning andma juurdepääsu õigeaegselt ja viivitusteta;

28.  kiidab heaks ombudsmani töö üldist avalikku huvi pakkuvate küsimuste lahendamisel, nagu põhiõigused, ravimite ohutus ja efektiivsus, keskkonnakaitse ja tervishoid ning kaitse keskkonnaohtude eest; kutsub ombudsmani üles võtma järelmeetmeid seoses oma ettepanekutega Euroopa Kemikaaliametile loomkatsete takistamise kohta uute kosmeetikatoodete turule laskmisel ning Euroopa Personalivaliku Ametile (EPSO) vääramatu jõu põhimõtte kohaldamise ja EPSO konkursside läbipaistvuse kohta;

29.  tunnustab ombudsmani kogemust selliste ELi institutsioonides aset leidvate haldusomavoli juhtumite käsitlemisel, mis on seotud seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemisega töökohal, nagu seoses kaebusega 1283/2012/AN; palub ombudsmanil, arvestades Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise vastase võitluse kohta ja otsust moodustada sõltumatutest ekspertidest töörühm, mis hakkab uurima seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise juhtumitega seotud olukorda Euroopa Parlamendis, uurida seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise juhtumitega seotud olukorda ka ELi institutsioonides, organites ja asutustes ning esitada soovitusi ja parimaid tavasid uute juhtumite ärahoidmiseks ELi institutsioonides;

30.  toetab ombudsmani rolli ennetava ja läbipaistva poliitika kujundamisel seoses Euroopa Ravimiameti (EMA) kliiniliste uuringutega ja eelkõige ombudsmani soovitusi Humira heakskiitmise kohta, mis on üks maailma enimmüüdud ravimeid, mida kasutatakse Crohni tõve ravis; nõuab tungivalt, et ombudsman jätkaks EMA järelevalvet, tagamaks, et see vastab rangeimatele läbipaistvusnõuetele ja kliinilisi uuringuid käsitleva teabe juurdepääsetavuse nõuetele, mis vastavad üldsuse huvidele ja millel on väärtus ka arstide, patsientide ja teadustöötajate jaoks;

31.  kutsub ombudsmani üles täiendavalt uurima ELi ametite tegevust, keskendudes eelkõige Euroopa Toiduohutusametile ja Euroopa Kemikaaliametile seoses Monsanto dokumentidega ja võimaliku kaasmõjuga seoses salastatuse ja huvide konfliktiga;

32.  kiidab heaks ombudsmani uurimised, mis on algatatud puudega inimeste kaebuste alusel, ja julgustab tema tööd aktiivse osalejana ÜRO puudega inimeste õiguste konventsiooni ELi raamistikus ning tema panust Euroopa puudega inimeste strateegia rakendamisel; kinnitab taas oma täit toetust konventsiooni täielikule rakendamisele ELi tasandil;

33.  kutsub ombudsmani üles tagama, et komisjon võtaks arvesse ombudsmani ettepanekuid ja soovitusi Euroopa kodanikualgatuse instrumendi edaspidise läbivaatamise kohta, et tagada, et kodanikualgatuse puhul nõutavad menetlused ning tingimused on tõeliselt selged, lihtsad, hõlpsasti kohaldatavad ja proportsionaalsed;

34.  kutsub ombudsmani üles tagama, et komisjon aitab luua taristu kodanikualgatustele õigusnõu pakkumiseks ning õigusraamistiku Euroopa kodanikualgatuse liikmete kaitseks;

35.  tuletab meelde, et rikkumisest teatajad on haldusomavoli juhtumite avalikustamisel olulised isikud, ja toetab meetmeid, millega tulemuslikult ergutatakse rikkumistest teatama ja parandatakse rikkumisest teatajate kaitset kättemaksu eest, ning kutsub ombudsmani üles täiendavalt hindama ELi institutsioonide uute rikkumisest teatamise sise‑eeskirjade rakendamist; julgustab võtma järelmeetmeid ombudsmani 2015. aasta uurimistele, mis käsitlesid ELi institutsioonide rikkumisest teatamise sise‑eeskirju; kiidab heaks ombudsmani enda sise‑eeskirja selles valdkonnas ja ergutab teisi Euroopa institutsioone sellest juhinduma; tuletab meelde oma nõuet vastu võtta rikkumisest teatajate kaitset käsitlevad horisontaalsed ELi õigusaktid, milles sätestatakse asjakohased kanalid ja menetlused kõigist haldusomavoli vormidest teatamiseks ning asjassepuutuvatele isikutele kõigil tasanditel pakutavad asjakohased tagatised ja õiguskaitsemeetmed;

36.  teeb ettepaneku vaadata läbi Euroopa Ombudsmani põhikiri, et anda talle volitused uurida väidetavat määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) mittetäitmist ning teha otsused asjakohaste dokumentide avaldamise kohta;

37.  kiidab heaks ombudsmani algatuse kindlaks teha ELi halduse parimad tavad ja ombudsmani hea halduse auhinna abil neile üldsuse tähelepanu juhtida;

38.  julgustab ombudsmani Euroopa ombudsmanide võrgustiku kaudu riiklike ombudsmanidega koostööd jätkama; toetab ideed korraldada Euroopa ombudsmanide võrgustiku esimene iga-aastane konverents 2016. aastal Brüsselis ja komisjoni pühendumust teha võrgustikuga tõhusamat koostööd;

39.  suhtub avatult ideesse korraldada Euroopa ombudsmanide võrgustiku tulevased iga-aastased konverentsid Euroopa Parlamendi ruumides, võttes arvesse otseseid sidemeid petitsioonikomitee ja ombudsmani vahel;

40.  tuletab meelde, et Euroopa ombudsmanide võrgustik võib täita olulist rolli ELi kodanike õiguste kaitsmisel Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise läbirääkimistel;

41.  tunnustab ombudsmani koosolekute korraldamise eest riiklike ombudsmanidega ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ning majandusorganisatsioonidega; kutsub ombudsmani üles korraldama selliseid koosolekuid kõikides liikmesriikides ja veelgi suurendama teadlikkust sellest, mida Euroopa Ombudsmani büroo Euroopa kodanike ja ettevõtjate heaks teha saab;

42.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja petitsioonikomisjoni raport nõukogule, komisjonile, Euroopa Ombudsmanile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning liikmesriikide ombudsmanidele või samalaadsetele pädevatele organitele.

(1) EÜT L 113, 4.5.1994, lk 15. (2) EÜT C 72 E, 21.3.2002, lk 331.

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2017. aasta resolutsioon ELi keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise kohta (2017/2705(RSP))

P8_TA(2017)0450 B8-0590/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 3. veebruari 2017. aasta teatist „ELi keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine. Ühised probleemid ja ühised jõupingutused paremate tulemuste saavutamiseks“ (COM(2017)0063) ning sellele lisatud 28 riigipõhist aruannet,

–  võttes arvesse komisjoni 27. mai 2016. aasta teatist „ELi keskkonnaalaste poliitikameetmete tulemuslikkuse tagamine keskkonnapoliitika rakendamise regulaarse läbivaatamise kaudu“ (COM(2016)0316),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsust nr 1386/2013/EL, milles käsitletakse liidu üldist keskkonnaalast tegevusprogrammi aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“(1) (seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembril 2015. aastal vastu võetud resolutsiooni „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““ (A/RES/70/1),

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2016. aasta teatist „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud. Euroopa tegevus jätkusuutlikkuse tagamiseks“ (COM(2016)0739),

–  võttes arvesse komisjoni 22. mai 2017. aasta teatist „Euroopa poolaasta 2017: riigipõhised soovitused“ (COM(2017)0500),

–  võttes arvesse komisjoni 2. detsembri 2015. aasta teatist „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“ (COM(2015)0614),

–  võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2017. aasta aruannet ringmajanduse tegevuskava rakendamise kohta (COM(2017)0033),

–  võttes arvesse nõukogule (O‑000065/2017 – B8‑0606/2017) ja komisjonile (O‑000066/2017 – B8‑0607/2017) ELi keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise kohta esitatud küsimusi,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et ELil on tugevad keskkonnaalased õigusaktid, kuid nende nõrk ja puudulik rakendamine on juba ammune probleem; arvestades, et rakendamise puudujäägid ohustavad kestlikku arengut, avaldavad keskkonnale ja inimeste tervisele kahjulikku piiriülest mõju ning põhjustavad märkimisväärseid sotsiaal‑majanduslikke kulusid; arvestades, et lisaks kahjustavad rakendamise puudujäägid ELi usaldusväärsust;

B.  arvestades, et 70 % ELi keskkonnaõigusest rakendavad piirkondlikud ja kohalikud asutused;

C.  arvestades, et ELi keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine ja 28 riigipõhist aruannet näitavad järjekordselt, et keskkonnaõiguse rakendamine ELis ei ole ühetaoline, vaid on liikmesriikide ja eri keskkonnaalade lõikes kardinaalselt erinev; märgib siiski, et on olemas ühised probleemvaldkonnad, kus rakendamine on puudulik kogu ELis, ning need puudutavad sageli kõige suuremaid keskkonnast tingitud terviseohte;

D.  arvestades, et iga kahe aasta tagant toimuv aruandlus on väga tähtis liikmesriikides rakendamise tegelikust seisust ülevaate saamiseks, kuid oluline oleks ka korrapärane järelevalve;

E.  arvestades, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel käsitletakse ELi keskkonnaalaste õigusaktide olulisi osi, kuid seda tuleb veelgi laiendada, et oleks võimalik pakkuda süsteemsemaid lahendusi probleemidele, mis tulenevad kestlikust arengust keskkonna valdkonnas;

F.  arvestades, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine peaks olema valdkonnaülene vahend, mille abil saab hinnata keskkonna mõju muudele valdkondadele, nagu põllumajandus, kalandus, tööstus, transport, metsandus ja regionaalpoliitika üldiselt;

G.  arvestades, et komisjon peaks püüdma saavutada seda, et liikmesriikide tulemuste hindamisel kasutatavad andmed oleksid paremini võrreldavad; arvestades, et erinevused eri liikmesriikides kogutud andmete vahel takistavad oluliselt nende võrreldavust ja lõpuks ka hindamist ennast;

H.  arvestades, et oluline on kaasata keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisse kõik pädevad asutused viisil, mis on kooskõlas liikmesriikide institutsioonilise olukorraga; arvestades, et eriti oluline on rõhutada, et mõnes liikmesriigis on piirkondadel täielik pädevus keskkonnaalaste õigusaktide valdkonnas;

I.  arvestades, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine on vahend, mis igati täiendab paremale rakendamisele keskenduvaid muid vahendeid, nagu IMPEL (keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise Euroopa Liidu võrgustik) ja projekt „Make it Work“;

J.  arvestades, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamist tuleks käsitada poliitilise arutelu vahendina, eelkõige ministrite tasandil, mitte ainult tehnilise vahendina;

Keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise tähtsus ja kontekst

1.  kiidab komisjoni algatust keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise kasutuselevõtmiseks ja tunnustab selle tohutut potentsiaali juhul, kui sellele omistatakse sobiv poliitiline tähtsus ja see on täiesti läbipaistev; juhib tähelepanu sellele, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine võib paigutada rakendamisprobleemid poliitilises tegevuskavas tähtsale kohale, olla otsustajatele varajase hoiatamise mehhanism ning lõpuks parandada ELi keskkonnaalaste õigusaktide ja keskkonnapoliitika rakendamist;

2.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud komisjonilt ennetavamat rolli keskkonnaalaste õigusaktide ja keskkonnapoliitika, näiteks loodusdirektiivide rakendamise järelevalvel, juhendamisel ja toetamisel; on seisukohal, et rikkumise korral peaks komisjon tegutsema otsustavalt ja kasutama aktiivselt kõiki tema käsutuses olevaid seadusandlikke meetmeid;

3.  toetab komisjoni võetud valdkonnaülest ja paljusid sidusrühmi kaasavat tervikkäsitlust, mis on kohapealsete muutuste saavutamiseks väga tähtis; väljendab heameelt selle üle, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel selgitatakse välja puuduliku rakendamise algpõhjused ning soovitatakse meetmeid selliste probleemide konstruktiivseks lahendamiseks;

4.  on seisukohal, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine peaks olema üks vahend selleks, et luua parem kooskõla kestliku arengu eesmärkidega ning hinnata liikmesriikide ja liidu edusamme keskkonnaalaste kestliku arengu eesmärkide saavutamisel; kutsub sellega seoses komisjoni üles selgitama täpsemalt välja, kuidas ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamine edendab ka asjakohaste kestliku arengu eesmärkide täitmist ning kestliku arengu eesmärkide konkreetsete näitajate ja sihtide saavutamist liikmesriikide poolt;

5.  tunnistab, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine võib olla ka ennetusvahend ja vähendada seeläbi rikkumismenetluste arvu; rõhutab aga, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine ei tohiks komisjoni vajalikke rikkumismeetmeid asendada ega edasi lükata;

Kuidas keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamist parandada ja paremaid tulemusi saavutada?

6.  väljendab heameelt asjaolu üle, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine hõlmab enamikku seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi temaatilisi eesmärke; peab siiski kahetsusväärseks, et hõlmamata on olulised valdkonnad, nagu kliimamuutused, energiatõhususmeetmed ja energiasääst, kemikaalid ja tööstusheited, samuti energia-, transpordi-, toote- ja regionaalpoliitikaga seotud teatavad süsteemsed ja keskkonnaprobleemid, ning kutsub komisjoni üles tagama nende lisamise tulevastesse versioonidesse; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Keskkonnaameti poolt juba avaldatud olemasolevad andmed oleksid võimaldanud vähemalt esialgselt analüüsida kliimamuutustega seotud õigusaktide rakendamist, energiatõhususmeetmeid ja energiasäästu nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil;

7.  peab ühtlasi kahetsusväärseks niisuguste põhiteemade käsitlemata jätmist nagu hormooni- ja ravimijäägid reovees, pinnavees ja põhjavees ning nende mõju joogiveele, inimeste tervisele, bioloogilisele mitmekesisusele ja (vee)keskkonnale ning kutsub komisjoni üles tagama nende lisamise järgmistesse versioonidesse;

8.  rõhutab asjaolu, et ülemaailmse tasandi kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja ELi tasandi seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm moodustavad pidevalt areneva keskkonnapoliitika raamistiku;

9.  on seisukohal, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise tihedam seostamine Euroopa poolaastaga muudaks liidu meetmed sidusamaks;

10.  toonitab, et andmete piiratud kättesaadavus võib põhjustada puudusi rakendamisel ja raskusi rakendamise läbivaatamisel;

11.  rõhutab, kui tähtis on andmete ja aruandlustsüklite ühtlustamine edasiste läbivaatamisprotsesside sujuvamaks muutmiseks; palub komisjonil suurendada andmete võrreldavust ning täiendada tulevasi keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisi konkreetse osaga, milles hinnatakse liikmesriikide poolt eri direktiivide alusel esitatavate andmete ja aruannete kvaliteeti; toonitab, kui tähtis on ohutu elektrooniline andmevahetus liikmesriikide aruandluse hõlbustamiseks;

12.  rõhutab, kui tähtis on toetada kvalitatiivset hindamist kvantitatiivsete eesmärkidega; on sellega seoses seisukohal, et parem koostöö Euroopa Keskkonnaametiga aitaks töötada välja asjakohaseid näitajaid;

13.  rõhutab, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel tuleks arvesse võtta ja hinnata tõsiseid probleeme ja üksteisega vastuollu sattuda võivaid eesmärke keskkonnapoliitika ja muude poliitikavaldkondade vahel ning et seejuures tuleks esile tuua tuvastatud ebakõlad ja koostada ettepanekud nende parandamiseks;

14.  on veendunud, et parema rakendamise saavutamiseks lahenduste otsimisel tuleks liikmesriikidele jätta väiksem kaalutlusruum;

Kuidas parandada keskkonnaalaste õigusaktide rakendamist?

15.  toonitab, et keskkonnaalaste õigusaktide ja keskkonnapoliitika rakendamise puudujääkide üks algpõhjus seisneb keskkonnakaalutluste puudulikus integreerimises teistesse poliitikavaldkondadesse;

16.  toonitab, et keskkonnaõiguse rakendamist saaks parandada keskkonnaalaste õigusaktide parema integreerimisega muudesse poliitikavaldkondadesse ja ettevaatuspõhimõtte täieliku kohaldamisega;

17.  on veendunud, et ebapiisav haldussuutlikkus ja ebapiisav valitsemine, mis on puuduliku rakendamise kaks peamist põhjust, on tingitud osalt ebapiisavast rahastamisest ja osalt olemasolevate rahaliste vahendite ebatõhusast kasutamisest liikmesriikides, ning palub liikmesriikidel nendes valdkondades valitsevat olukorda parandada;

18.  on veendunud, et hea ja töökindla valitsemistava ning parema tulemuslikkuse huvides tuleb tingimata tagada kõikide tasandite avaliku sektori asutuste vahelised partnerlused ja nende asutuste tegevuse läbipaistvus, vastutusvaldkondade selge jaotus, piisavate vahendite eraldamine, suutlikkuse suurendamine ja paremad koordineerimismehhanismid;

19.  on arvamusel, et liikmesriikide poolt turupõhiste vahendite kasutamine, näiteks „saastaja maksab“ põhimõttele tugineva fiskaalpoliitika rakendamine, kujutab endast keskkonnapoliitika täieliku rakendamise saavutamise tulemuslikku ja tõhusat vahendit;

20.  toetab kindlalt keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisel parimate tavade vahetamise ja vastastikuse hindamise rõhutamist ning on seisukohal, et see võib aidata liikmesriikidel, kellel esineb raskusi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel, leida uuenduslikke lahendusi; on sellega seoses veendunud, et siinkohal oleks abi komisjoni suunistest;

21.  on seisukohal, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine peaks hõlmama selget ja ranget ajakava, mille kehtestab komisjon, et tagada keskkonnaõiguse rakendamine liikmesriikides;

22.  on veendunud, et keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamist saab kasutada ka vahendina, mille eesmärk on anda üldsusele teavet, kasvatada teadlikkust, suurendada kodanikuühiskonna kaasatust ning edendada üldsuse osalemist ja haridust keskkonnapoliitika valdkonnas ning mis toob kasu nii liikmesriikidele kui ka kodanikele; palub sellega seoses komisjonil töötada välja meetmete kogumi, mille abil hinnata liikmesriikide keskkonnatoime valdkonnas tehtud edusamme, mille hulka peaksid kuuluma ka parimate tavade võrdlusuuringud ja tulemustabelite aruanded ning mida tuleks korrapäraselt ajakohastada ja avaldada, et need oleksid üldsusele kättesaadavad;

23.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama nõuetele vastavuse tagamist, sealhulgas keskkonnavastutuse direktiivi rakendamiseks tehtavate jõupingutuste parandamise ja kiirendamise abil;

24.  rõhutab, et ka valitsusvälistel organisatsioonidel ja laiemal avalikkusel võib olla oluline roll parema rakendamise edendamises, hoides seeläbi aus õigusriigi põhimõtet, kui on tagatud tegelik õiguskaitse kättesaadavus;

25.  palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku keskkonnajärelevalve kohta, et kiirendada keskkonnaalaste õigusaktide ja standardite rakendamist;

26.  palub komisjonil seoses hea valitsemistava ja nõuetele vastavuse tagamisega esitada uue seadusandliku ettepaneku kohtulikule kontrollile juurdepääsu miinimumnõuete kohta ning teha ettepaneku vaadata läbi Århusi määrus, millega rakendatakse Århusi konventsiooni seoses liidu meetmetega, et võtta arvesse Århusi konventsiooni nõuetele vastavuse komitee hiljutist soovitust;

Liikmesriikide ja ELi institutsioonide roll keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise järelmeetmetes

27.  kutsub komisjoni, liikmesriikide pädevaid asutusi ja asjaomaseid sidusrühmi üles osalema viivitamata ja täiel määral keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamises; rõhutab piirkondlike ja kohalike asutuste tähtsat rolli; kutsub liikmesriike üles kaasama täiel määral kohalikke ja piirkondlikke asutusi ning ergutama neid veelgi rohkem osalema võrgustikus IMPEL ning edendama kohalike ja piirkondlike ekspertide kaasamist, et parandada kiiremas korras andmete, teadmiste ja parimate tavade jagamist;

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama andmete kogumist ja teabe kättesaadavust, heade tavade levitamist ja kodanike kaasamist ning kaaluma kohalike asutuste ulatuslikumat kaasamist keskkonnapoliitika kindlaksmääramise protsessi;

29.  kutsub liikmesriikide asjakohase tasandi pädevaid asutusi üles tagama rakendamist käsitlevate avatud ja kaasavate dialoogide korraldamise koos üldsuse ja kodanikuühiskonna osalejate piisava teavitamise ja osalusega ning palub komisjonil nendest dialoogidest osa võtta ja Euroopa Parlamenti teavitada;

30.  tunneb heameelt komisjoni poliitikaettepanekute üle, mis käsitlevad struktureeritud rakendamisalase dialoogi sihtotstarbelist raamistikku, kuid peab tingimata vajalikuks tagada, et see protsess oleks läbipaistev ja et sellesse kaasataks asjaomased valitsusvälised organisatsioonid ja peamised sidusrühmad;

31.  tunneb heameelt komisjoni, liikmesriikide ja sidusrühmade arutelu üle Euroopa poolaasta keskkonnasäästlikumaks muutmise eksperdirühmas, kuid on seisukohal, et eraldiseisva keskkonnapoliitika rakendamise eksperdirühma kaasamine võib hõlbustada struktureeritud rakendamisalase dialoogi pidamist lisaks kahepoolsetele riikidevahelistele dialoogidele;

32.  nõuab tungivalt, et rakendamisküsimus oleks korduva punktina esitatud eesistujariikide kolmiku prioriteetides ja programmides, et seda arutataks vähemalt kord aastas keskkonna nõukogus (näiteks sihtotstarbelises rakendamisküsimuste nõukogus) ning et seda käsitletaks lisaks veel ühel foorumil, millesse oleksid kaasatud ka Euroopa Parlament ja Euroopa Regioonide Komitee; nõuab nõukogu ühisistungeid, kus käsitletaks valdkonnaüleste ja horisontaalsete küsimuste rakendamist ning ühiseid probleeme, samuti esilekerkivaid küsimusi, millel võib olla piiriülene mõju;

o
o   o

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 354, 28.12.2013, lk 171.

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2017. aasta resolutsioon ebavõrdsusevastase võitluse kohta töökohtade loomise ja majanduskasvu hoogustamiseks (2016/2269(INI))

P8_TA(2017)0451 A8-0340/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 9,

–  võttes arvesse muudetud Euroopa sotsiaalhartat,

–  võttes arvesse komisjoni 2015. aasta septembris välja antud ELi tööhõive ja sotsiaalse olukorra kvartaliülevaadet „EU Employment and Social Situation – Quarterly Review. September 2015“,

–  võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2014. aasta teatist „Ülevaade tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ rakendamise edusammudest“ (COM(2014)0130),

–  võttes arvesse komisjoni 2012. aasta Euroopa tööhõivet ja sotsiaalarengut käsitlevat väljaannet „Employment and Social Developments in Europe 2012“,

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta sotsiaalsete investeeringute paketti, sealhulgas soovitust 2013/112/EL pealkirjaga „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“,

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik“ (COM(2010)0758),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020) ning oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta(1),

–  võttes arvesse oma 14. juuni 2017. aasta resolutsiooni vajaduse kohta koostada ELi strateegia soolise pensionilõhe kaotamiseks ja ärahoidmiseks(2),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.–2015. aastal(3),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta(4),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 71. istungjärgu kohta(5),

–  võttes arvesse oma 14. aprilli 2016. aasta resolutsiooni vaesusevastase eesmärgi saavutamise kohta majapidamiskulude kasvu kontekstis(6),

–  võttes arvesse oma 24. novembri 2015. aasta resolutsiooni ebavõrdsuse ja eelkõige laste vaesuse vähendamise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta(8),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni kriisi mõju kohta ebasoodsas olukorras elanikerühmade tervishoiuteenuste kättesaadavusele(9),

–  võttes arvesse oma 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni komisjoni teatise „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020“ kohta(10),

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kohta(11),

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni naiste vaesuse olemuse kohta Euroopa Liidus(12),

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni tervisealase ebavõrdsuse vähendamise kohta ELis(13),

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni miinimumsissetuleku rolli kohta vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas(14),

–  võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni sotsiaalse kaasatuse edendamise ja vaesuse, sealhulgas laste vaesuse vastu võitlemise kohta ELis(15),

–  võttes arvesse suuliselt vastatavat küsimust O‑000047/2016 – B8‑0369/2016 ebavõrdsuse vähendamise kohta kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu stimuleerimiseks ELis,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. detsembri 2013. aasta arvamust teemal „Euroopa miinimumsissetulek ja vaesuse näitajad“(16),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. juuni 2011. aasta arvamust teemal „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik“(17),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 30. septembri 2009. aasta arvamust teemal „Töö ja vaesus: hädavajaliku tervikliku lähenemisviisi väljatöötamine“(18),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 31. märtsi 2011. aasta arvamust teemal „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm“(19),

–  võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 10. märtsil 2015. aastal avaldatud aastaaruannet „Social situation in the European Union (2014)“ (Sotsiaalne olukord Euroopa Liidus 2014. aastal)(20),

–  võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 15. veebruari 2011. aasta arvamust teemal „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatus“(21),

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet kolmanda Euroopa elukvaliteedi uuringu „Elukvaliteet Euroopas: kriisi mõju“ kohta,

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet kolmanda Euroopa elukvaliteedi uuringu „Elukvaliteet Euroopas: sotsiaalne ebavõrdsus“ kohta,

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet „Sissetulekute ebavõrdsus ja tööhõivemustrid Euroopas enne ja pärast suurt majanduslangust“,

–  võttes arvesse Eurofoundi ülevaatearuannet „Kuues Euroopa töötingimuste uuring“,

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet „Sotsiaalne liikuvus ELis“,

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet „Uued töövormid“,

–  võttes arvesse Eurofoundi päevakajalist aruannet „Pay inequalities experienced by posted workers: Challenges to the “equal treatment” principle“ (Lähetatud töötajate erinev tasustamine: võrdse kohtlemise põhimõtte kahtluse alla seadmine), milles antakse üksikasjalik ülevaade valitsuste ja tööturu osapoolte seisukohtadest kogu Euroopas seoses võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõttega,

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet „Developments in working life in Europe: EurWORK annual review 2016“ (Muutused Euroopa tööelus. EurWORKi 2016. aasta ülevaade) ning konkreetselt selle peatükki pealkirjaga „Pay inequalities – Evidence, debate and policies“ (Palkade ebavõrdsus – tõendid, arutelu ja poliitika),

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet „Kutsealased muutused ja palkade ebavõrdsus: Euroopa töökohtade uuring 2017“,

–  võttes arvesse Eurofoundi aruannet „Naised, mehed ja töötingimused Euroopas“,

–  võttes arvesse komisjoni väljaannet „European Economic Forecast Spring 2016“ (Euroopa 2016. aasta kevadine majandusprognoos)(22),

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja konkreetselt selle kestliku arengu eesmärki nr 10, milleks on vähendada ebavõrdsust riikide sees kui ka nende vahel,

–  võttes arvesse ÜRO aruannet „World Social Situation 2007: The Employment Imperative“ (Aruanne sotsiaalse olukorra kohta maailmas 2007. aastal: tööhõive vajadus),

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 21. mai 2015. aasta aruannet „In It Together: Why Less Inequality Benefits All“ (Kõik ühes paadis: miks on väiksem ebavõrdsus kõigile kasulik),

–  võttes arvesse OECD 19. detsembri 2011. aasta aruannet „Divided We Stand: Why Inequality Keeps Rising“ (Lõhestunud ühiskonnad: miks ebavõrdsus aina suureneb),

–  võttes arvesse OECD 2008. aasta oktoobri aruannet „Growing Unequal?: Income Distribution and Poverty in OECD countries“ (Kas ebavõrdsus suureneb? – Tulujaotus ja vaesus OECD riikides),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) 17. veebruari 2014. aasta aruteludokumenti „Redistribution, Inequality and Growth“ (Ümberjaotus, ebavõrdsus ja majanduskasv)(23),

–  võttes arvesse IMFi 8. aprilli 2011. aasta aruteludokumenti „Inequality and Unsustainable Growth: Two Sides of the Same Coin?“ (Ebavõrdsus ja jätkusuutmatu majanduskasv: ühe mündi kaks poolt?)(24),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 3. juuni 2013. aasta väljaannet „World of Work Report 2013: Repairing the economic and social fabric“ (Töömaailma aruanne 2013: majandus- ja sotsiaalstruktuuri parandamine) ja selle peatükki pealkirjaga „Snapshot of the United States“ (Praegune olukord Ameerika Ühendriikides),

–  võttes arvesse aruannet, mille avaldas 2014. aasta septembris University College London tervisealast võrdsust soodustavaid tegureid käsitleva projekti „DRIVERS For Health Equity“ raames ja mis kannab pealkirja „Final Scientific Report: Social Inequalities in early childhood health and development: a European-wide systematic review“ (Teaduslik lõpparuanne: sotsiaalne ebavõrdsus väikelaste tervise ja arengu valdkonnas: üleeuroopaline süstemaatiline ülevaade),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta (A8‑0340/2017),

A.  arvestades, et võrdsus ja õiglus moodustavad Euroopa väärtuste lahutamatu osa ning Euroopa sotsiaalse mudeli, Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide nurgakivi; arvestades, et nii liikmesriikide kui ka ELi eesmärgid hõlmavad tööhõive edendamist, pidades silmas kestvat kõrget tööhõivet ja tööturult väljatõrjumise tõkestamist;

B.  arvestades, et ebavõrdsus võib õõnestada sotsiaalset usaldust ja vähendada toetust demokraatlikele institutsioonidele; arvestades, et ebavõrdsuse vastu võitlemise meetmeid tuleb tõhustada majanduslikust, sotsiaalsest ja piirkondlikust seisukohast, et edendada liidus ühtlast arengut;

C.  arvestades, et ebavõrdsus osutab nii üksikisikute palgalõhele kui ka üksikisikute võimaluste vähenemisele, mis takistab nende võimete ja oskuste võimalikku parandamist ning piirab nende arengut ja seetõttu ka nende võimalikku panust ühiskonda;

D.  arvestades, et nõudluse vähenemine on tingitud üle kümne aasta euroalal valitsenud majandus- ja finantskriisist;

E.  arvestades, et ebavõrdsus ja töötus pärsivad tegelikku nõudlust, takistavad innovatsiooni ja võivad suurendada ebakindlust finantsvaldkonnas; arvestades, et suur ja järjest kasvav ebavõrdsus ei takista ainult vaesuse kaotamiseks tehtavaid edusamme, vaid takistab ka sotsiaalse kaasatuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks tehtavaid jõupingutusi;

F.  arvestades, et ebavõrdsusevastane võitlus võib hoogustada töökohtade loomist ja majanduskasvu ning samal ajal vähendada vaesust; arvestades, et 2015. aastal oli ELis vaesuse ohus 47,5 % kõigist töötutest(25);

G.  arvestades, et niisugused rahvusvahelised institutsioonid nagu IMF(26) ja OECD(27) on arvamusel, et ebavõrdsus õõnestab majanduskasvu ja kvaliteetsete töökohtade loomist(28), ning nad on ka märkinud, et ülemääraselt suure ja kasvava ebavõrdsusega kaasnevad otsesed sotsiaalsed kulud ning et see takistab sotsiaalset liikuvust ja võib pidurdada ka jätkusuutlikku majanduskasvu nii praegu kui ka tulevikus;

H.  arvestades, et üks strateegia „Euroopa 2020“ viiest eesmärgist on vähendada vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses või nende ohus elavate inimeste arvu vähemalt 20 miljoni võrra, st 115,9 miljonilt 2008. aastal maksimaalselt 95,9 miljonini 2020. aastal; arvestades, et 2015. aastal elas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus 117,6 miljonit inimest, ületades 2008. aasta näitajat 1,7 miljoni võrra; arvestades, et 2012. aastal elas ELis vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus 32,2 miljonit puudega inimest; arvestades, et 2013. aastal elas ELi 28 liikmesriigis 26,5 miljonit last vaesusesse või sotsiaalsesse tõrjutusse sattumise ohus; arvestades, et vaesuse või tõrjutuse ohus elava elanikkonna osakaal on endiselt lubamatult suur (23,7 %) ning et see näitaja on teatavates liikmesriikides jätkuvalt väga kõrge; arvestades, et lisaks on kütteostuvõimetus ikka veel nii suur, et 11 % ELi elanikkonnast, kes on sellest mõjutatud, satuvad majanduslikult ebasoodsate olude nõiaringi(29);

I.  arvestades, et kriisist tingitud ebavõrdsuse suurenemine on mõjutanud eelkõige naisi, süvendades naiste vaesust ja tõrjudes neid aina rohkem tööturult välja; arvestades, et naiste osalemist tööturul tuleks suurendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust käsitlevate kehtivate ja täiendavate õigusaktide tõhusa rakendamisega ning praeguse poliitikaraamistiku parandamisega, et tugevdada töö- ja eraelu tasakaalu;

J.  arvestades, et naiste ja meeste suuremal võrdõiguslikkusel on positiivne seos tugevama majanduskasvu, kaasatuse, töökohtade loomise ja ettevõtluse õitsenguga; arvestades, et kutsealase ebavõrdsuse vähendamine aitab saavutada võrdset kohtlemist ning ühtlasi tagada tööturu tõhususe ja konkurentsivõime;

K.  arvestades, et OECD on märkinud, et ebavõrdsuse vähendamine Gini koefitsiendi ühe punkti võrra tähendab järgmise viie aasta jooksul kumulatiivselt 0,8 % võrra suuremat majanduskasvu(30);

L.  arvestades, et Eurofoundi andmetel tähendab ebatüüpiline töö töösuhet, mis ei vasta standardile ehk „tüüpilisele” mudelile – täisajaga, regulaarsele, tähtajatule pikaajalisele töösuhtele ühe tööandjaga; arvestades, et ILO teatel kuuluvad mittestandardse tööhõive üldmõiste alla mitmesugused standardsest erinevad töösuhted, näiteks ajutine või osalise tööajaga töö, töö väljakutse alusel, ajutine töö rendilepingu alusel ja muud mitmepoolsed töösuhted, samuti varjatud tööhõive ja sõltuvas töösuhtes oleva füüsilisest isikust ettevõtja töö;

M.  arvestades, et ebavõrdsuse suurenemist seostatakse sotsiaalse liikuvuse ja inimeste võimekuse vähenemisega ning põhiõiguste ja -vabaduste piirangutega; arvestades, et Eurofoundi 2017. aasta aruandes sotsiaalse liikuvuse kohta ELis(31) tuuakse tõendeid selle kohta, et paljudes liikmesriikides määrab inimese sotsiaalne taust endiselt tema võimalused elus;

N.  arvestades, et liikmesriikide majanduskasv sõltub mitmesugustest teguritest; arvestades, et ebavõrdsuse kasv võib majanduskasvu pidurdada; arvestades, et IMF täheldas ülemaailmsel tasandil pöördvõrdelist seost elanikkonna rikkaima 20 % sissetuleku osakaalu ja majanduskasvu vahel, mille kohaselt elanikkonna rikkaima 20 % sissetuleku osakaalu suurenemine ühe protsendipunkti võrra vähendab järgmise viie aasta jooksul SKP tegelikku kasvu 0,08 protsendipunkti võrra; arvestades, et seevastu elanikkonna vaeseima 20 % sissetuleku osakaalu samaväärne kasv seondub 0,38 protsendipunkti võrra suurema majanduskasvuga;

O.  arvestades, et ebavõrdsus on mitmetahuline nähtus, mis ei piirdu rahaküsimustega, vaid puudutab ka inimestele kättesaadavate võimaluste erinevusi sõltuvalt näiteks nende soost, etnilisest päritolust, puudest, seksuaalsetest eelistustest, geograafilisest asukohast või vanusest; arvestades, et kuhjuvad ebavõrdsuse ilmingud töö saamisel ja töötamisel ohustavad inimese tervist, heaolu ja rahalisi võimalusi ning selle tulemuseks võib olla madal tööviljakus;

P.  arvestades, et sotsiaalkaitse ebaühtlast jagunemist on analüüsitud Eurofoundi aruandes „Uued tööhõivevormid“(32), milles muu hulgas vaadeldakse neist vormidest sotsiaalkaitse seisukohalt kõige problemaatilisemat ehk juhutööd, ning tuuakse näiteid õigusaktidest, millega juhutöölised tahtlikult kõrvale jäetakse, ja teistest, millega püütakse neid hõlmata, enamasti sissetulekulävenditel põhinevate hüvitiste abil; arvestades, et vautšerite süsteem tööl ja töötajate strateegiline jagamine on näited mittestandardsest tööst, millega püütakse käsitleda ebapiisavat sotsiaalkaitset juhutöö või osalise tööajaga töö korral;

Q.  arvestades, et ebavõrdsemate sissetulekutega ühiskondades esineb suuremal määral tervisehädasid ja vägivalda, matemaatika tundmine ja lugemisoskus on halvem, rasvunute ja vangis istuvate inimeste osakaal on suurem ning toimub rohkem tahtlikke tapmisi(33); arvestades, et võrdsemates ühiskondades on riigi sotsiaalkulutused väiksemad;

R.  arvestades, et kogu elutsüklit hõlmav ebavõrdus kajastub vanaduses erinevusena sellistes näitajates nagu eeldatavad tervena elatavad eluaastad, vanadusvaesus ja ligi 40 % suurune sooline pensionilõhe; arvestades, et vaesuse kaotamise Euroopa strateegiad on vajalikud kestliku arengu saavutamiseks kõigi jaoks;

S.  arvestades, et majanduslik kindlustatus on inimeste eneseteostuse oluline tegur;

T.  arvestades, et 5. oktoobril 2015. aastal võttis nõukogu vastu järeldused aruande kohta pealkirjaga „Pensionide piisavust käsitlev 2015. aasta aruanne. Vanemaealiste inimeste sissetulekute piisavus ELis nüüd ja tulevikus“, milles peetakse oluliseks, et riiklik või muu sotsiaalkaitsekava sisaldaks piisavaid tagatisi naiste ja meeste jaoks, kelle tööhõivevõimalused ei võimalda või ei võimaldanud neil koguda piisavaid pensioniõigusi, ning lisatakse, et sellisteks tagatisteks on eelkõige vanemaealiste isikute miinimumpensionid või muud miinimumsissetuleku tagatised(34);

U.  arvestades, et tulevaste sotsiaalsete erinevuste ja ebavõrdsuse suurenemise peamine põhjus on riikliku hariduse ebapiisav rahastamine;

V.  arvestades, et aastatel 2005–2015 tõusis Gini koefitsient ELis 30,6‑lt 31‑le ning 20 % kõige rikkamate ja 20 % kõige vaesemate elanike sissetulekute ebavõrdsus suurenes 4,7‑lt 5,2‑ni; arvestades, et inimeste hulk, keda ähvardab rahaline vaesus, on tihedalt seotud sissetulekute ebavõrdsusega ning et rahaline vaesus on alates 2005. aastast pidevalt kasvanud; arvestades, et aastatel 2008–2014 suurenes mitmetes liikmesriikides kodumajapidamiste netotulude ebavõrdsus(35);

W.  arvestades, majanduskasvu ebaühtlus nii liikmesriikidevahelises võrdluses kui ka liikmesriikide siseselt põhjustab liidus majanduse tasakaaluhälbeid; arvestades, et sellised äärmiselt ebaühtlased majandusarengud on tekitanud tavalisest suurema töötuse ja vaesuse saarekesi;

X.  arvestades, et üleilmse ebavõrdsuse areng on kooskõlas ebavõrdsuse pideva suurenemisega arenenud riikides alates 1980. aastatest, mil OECD andmetel(36) on ebavõrdsus kasvanud, majandustsüklitest sõltumata (mõningate eranditega), tõstes Gini koefitsienti aastatel 1980–2013 kolme punkti võrra – 0,29‑lt 0,32 punktini, mis tähendab viimastel kümnenditel 10 % suurust kasvu;

Y.  arvestades, et ebavõrdsuse taset mõjutavad küll paljud tegurid, kuid institutsioonide ja poliitiliste sekkumiste algatajate ülesanne on tegeleda sellega konkreetselt struktuursel tasandil; arvestades, et ELis on puudus investeeringutest ning avaliku ja erasektori investeeringutel on, tänu tööhõive suurendamisele, ebavõrdsuse vähendamisel keskne tähtsus; arvestades, et struktuurseid puudusi tuleb nõuetekohaselt käsitleda; arvestades, et eeldatavasti ajakohastatakse Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI), et aidata vähendada investeeringute puudujääki;

Z.  arvestades, et ebavõrdsuse arengusuundumused ei pruugi kokku langeda suundumustega vaesuse sellistes absoluutsetes ja äärmuslikes vormides nagu kodutus;

AA.  arvestades, et säästliku ja alalise eluaseme jaoks piisava toetuse ja rahastamise tagamine on oluline selleks, et saada juurdepääs tööturule, haridusele ja tervishoiule ning tugevdada integratsiooni ja kohaliku kogukonna heakskiitu; arvestades, et integratsiooni ja ebavõrdsuse vähendamise toetamisel on oluline osa linnapiirkondade elamisväärsuse tagamisel ja võitlusel segregatsiooni vastu;

AB.  arvestades, et Eurostati andmetel oli vaesusriski määr ELis 2015. aastal 24,4 % ning laste puhul 26,9 %;

AC.  arvestades, et kriis avaldab naistele ebaproportsionaalselt suurt mõju, ning arvestades, et keskkonnahoidlikud töökohad on osutunud kriisi suhtes teistest vastupidavamaks;

AD.  arvestades, et naisi ohustab vaesus ja ebakindlus rohkem;

Euroopa tegevuspoliitika kooskõlastamine võitluseks ebavõrdsuse vastu

1.  kinnitab, et ebavõrdsus ohustab Euroopa projekti tulevikku, kahandab selle legitiimsust ja võib vähendada ELi kui sotsiaalse progressi (üks liidu edasiarendamist vajavaid mõõtmeid) edendaja usaldusväärsust; tuletab meelde, et praeguse ebavõrdsuse kahjulik mõju seisneb poliitilise ja sotsiaalse stabiilsuse õõnestamises; rõhutab, et edasise integratsiooni mootoriks peab jätkuvalt olema kõrgemale tasandile lähenemine ja kõigi Euroopa kodanike elujärje parandamine;

2.  on kindlalt veendunud, et ebavõrdsuse vähendamine peab olema üks peamisi Euroopa tasandi prioriteete, mitte ainult vaesusega võitlemiseks või lähenemise edendamiseks, vaid see on ka majanduse taastumise, kvaliteetsete töökohtade loomise, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja ühise jõukuse eeltingimus;

3.  juhib tähelepanu asjaolule, et ebavõrdsuse vähendamine on tähtis õiglasema ja stabiilsema demokraatia edendamiseks, topeltstandarditeta võrdse kohtlemise tagamiseks, populismi, äärmusluse ja võõraviha väljatõrjumiseks ning selle tagamiseks, et Euroopa Liidu projekti võtaksid omaks kõik selle kodanikud;

4.  tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et Euroopa Liit peab täitma oma aluslepingute järgseid kohustusi edendada oma rahvaste hüvangut, täistööhõivet ja sotsiaalset progressi, sotsiaalset õiglust ja sotsiaalkaitset, naiste ja meeste võrdõiguslikkust, erineva sotsiaalmajandusliku taustaga kodanike võrdsust, põlvkondadevahelist solidaarsust, lapse õiguste kaitset ning kõigi kaitset vajavate või tõrjutud inimeste kaasamist;

5.  palub komisjonil ja liikmesriikidel vastavalt nende pädevustele hinnata majanduspoliitika koordineerimist ja selle tulemusi, võttes arvesse sotsiaalset progressi ja sotsiaalse õigluse arengut ELis; märgib, et ei nende eesmärkide saavutamist ega ka ebavõrdsuse vähendamist ei ole seatud Euroopa poolaasta prioriteediks; nõuab komisjonilt poliitika koordineerimise protsessi täiustamist, et paremini jälgida, tõkestada ja muuta negatiivseid suundumusi, mis võivad suurendada ebavõrdsust ja nõrgendada sotsiaalset progressi või kahjustada sotsiaalset õiglust, kehtestades selleks vajaduse korral ennetus- ja parandusmeetmed; on veendunud vajaduses kaaluda konkreetseid majandusliku ebavõrdsuse vastaseid poliitikameetmeid ja vajaduse korral hõlmata need Euroopa poolaastasse;

6.  on veendunud, et mõnel juhul tuleb sotsiaalsed meetmed lugeda leevendusmeetmeteks ning täiendada neid majanduspoliitika ja sotsiaalselt vastutustundlike struktuurireformidega, et saavutada positiivne, pikaajaline ja kestlik majanduskasv ning keskmises ja pikas perspektiivis ebavõrdsuse kasvu suundumust struktuurselt vähendada;

7.  nõuab tungivalt, et komisjon Euroopa poolaasta raames ning liikmesriikide pädevust riivamata paremini hindaks tasakaaluhälbeid tulude ja jõukuse jagunemisel, sealjuures koostaks tasakaaluhälvete avastamise korral nende kohta põhjalikud aruanded, kuna see võib aidata siduda majanduslikku kooskõlastamist sotsiaalsete ja tööhõivenäitajatega; palub komisjonil anda täpne ja ajakohastatud ülevaade liikmesriikide vahelistest ja riikidesisestest sissetulekute ja jõukuse, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja sotsiaalse kaasatuse erinevustest ning põhjendada oma ettepanekuid ja poliitiliste otsuste tegemiseks antavaid soovitusi usaldusväärsete ja põhjalike andmetega; palub komisjonil uurida, millised võiksid olla kõige täpsemad majandusliku ebavõrdsuse näitajad (Gini koefitsient, Palma indeksid, Theili indeks, palgaosa, alampalga suhe SKPsse ühe elaniku kohta või alampalga ja keskmise palga suhe jne), ning jälgida ebavõrdsuste kujunemist, võttes seejuures arvesse ka üldist konkurentsivõimet ja kõigi tegurite tootlikkust;

8.  märgib, et piirkondades, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised olud, näiteks väga hõredalt asustatud põhjapoolseimates piirkondades, saartel, piiriülestel ja mäestikualadel, millele on osutatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 174, ning kaugetes ja vähenenud rahvastikuga piirkondades on avalikele teenustele, nagu tervishoid ja haridus, raskem juurdepääsu tagada, mistõttu on selliste teenuste osutamine avaliku sektori jaoks sageli kallim ja need, kes teenust vajavad, peavad sõitma kaugemale;

9.  kordab, et territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks tuleb teha investeeringuid, et piirkondades, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised olud, oleks suuremad võimalused tegeleda ettevõtlusega, ja eelkõige tuleb lairibaühendus kättesaadavaks teha;

10.  nõuab, et komisjon soodustaks liikmesriikide ja piirkondade sotsiaalsete ja majanduslike vajaduste täitmiseks seda, et liikmesriigid hakkaksid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde ning Euroopa strateegiliste investeeringute fondi sihipärasemalt ja strateegilisemalt kasutama ning teeksid sotsiaalkaitsesse, teenustesse ja taristutesse mahukaid investeeringuid;

11.  kordab, et nõuab, et Euroopa integratsiooni järgmises etapis loodaks tõeline Euroopa sotsiaalõiguste sammas, millega toetada kõikide riikide liikumist parimate näitajate poole, võttes arvesse aluslepingutes kehtestatud pädevusvaldkondade jagunemist ning toetudes sisukamale ja õiglasemale majandus- ja rahaliidu sotsiaalsele mõõtmele;

12.  palub komisjonil teha liikmesriikidega tihedamat koostööd, et saavutada kõik strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid, sh vähendada vaeste ja sotsiaalselt tõrjutute arvu 20 miljoni inimese võrra, ning viia strateegia „Euroopa 2020“ kohaldamisala kooskõlla kestliku arengu tegevuskavaga 2030, st lisada strateegia eesmärkide hulka võitlus ebavõrdsuse ja äärmise vaesuse vastu; palub komisjonil ka edaspidi hoolikalt jälgida, kuidas strateegia „Euroopa 2020“ eesmärke täidetakse, ja võtta, ka Euroopa poolaasta menetluses ja riigipõhistes soovitustes, arvesse tulemustabelit, mille Eurostat on Euroopa 2020. aasta põhinäitajate kohta koostanud;

13.  tuletab meelde, et liikmesriigid vastutavad oma sotsiaalpoliitika eest, mida tuleb toetada ja täiendada Euroopa tasandi meetmetega, eelkõige ise, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama pingutusi, millega vähendada erineva sissetulekuga inimeste vahel ebavõrdsust, ja soodustama asjakohast meetmeraamistikku, millega tagada muu hulgas kõigile inimväärsed töötingimused, riiklik haridus, tervishoid, pensionid, otstarbekas avalik taristu ja piisavad sotsiaalteenused, ning innustama looma võrdseid võimalusi; rõhutab, et nimetatud raamistiku abil peaks olema võimalik sotsiaalses mõttes paremale järjele jõuda;

14.  rõhutab, et liidu eelarve abil tuleks tagada, et ebavõrdsuse vähendamiseks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks võetakse vajalikke meetmeid;

15.  rõhutab põhiõiguste ülimuslikkust; rõhutab, et tööõigusel ja rangetel sotsiaalnormidel on majanduse tasakaalustamises, sissetulekute toetamises ja investeerimissuutlikkuse soodustamises väga tähtis osa; tuletab meelde, et ELi põhiõiguste hartas sätestatud sotsiaalseid õigusi tuleb austada, see puudutab ka ametiühingute õigusi ja vabadusi ning kollektiivläbirääkimiste pidamise õigust, ja töötajaid tuleb kohelda võrdselt;

16.  märgib, et tuleb arvestada sellega, kui tähtsaks muutuvad tulevikus valdkondlikud meetmed, ja mis puutub eelkõige vajadusse arendada siseturgu edasi ja kehtestada nii Euroopa kui ka riikide tasandil investeerimispoliitika (mis hõlmab suuri taristuid, tervishoidu, haridust) ning kõigi energiapoliitika aspektide kujundamisse, tuleb võtta arvesse, milliseid võimalusi annavad valdkondlikud meetmed võrdsete võimaluste tagamisel majanduslikus, sotsiaalses ja territoriaalses mõttes; palub komisjonil teha liikmesriikidega koostööd, et töötada töökohtade loomise, ettevõtluse ja uuendustegevuse jaoks välja terviklikud strateegiad, mille alusel teha strateegilisi investeeringuid keskkonnahoidlikesse töökohtadesse, sotsiaal-, tervishoiu- ja hoolekandeteenuste sektorisse ning sotsiaalmajandusse, mille tööhõivepotentsiaal on kasutamata;

Meetmed, millega soodustatakse inimväärsete töökohtade loomist ja kvaliteetseid töökohti

17.  väljendab muret selle pärast, et pärast kriisi on ebavõrdsus ELis suurenenud, mis on olnud suuresti tingitud tööpuuduse suurenemisest; on seisukohal, et tööpuudus on üks ebavõrdsuse põhjuseid ning inimväärsete töökohtade loomise ja kvaliteetsete töökohtade meetmed, mida võetakse just peamistes tööpuudusega valdkondades, võiksid aidata alumises kvintiilis olevate leibkondade sissetulekut suurendada;

18.  kutsub komisjoni üles lisama kirjaliku tõendi direktiivi eelseisva läbivaatamise raames sellesse sätted, millega lõpetatakse diskrimineerimine lepingujärgse seisundi alusel ja tagatakse igale töötajale õiglased töötingimused kooskõlas ILO inimväärse töö standarditega;

19.  rõhutab peale selle, et suure tööpuuduse tagajärjel võidakse vähendada töötasu ja mõnel juhul võib see halvendada töö- ja sotsiaalseid tingimusi; rõhutab, et võitlus tööpuuduse vastu on küll vajalik, kuid ebavõrdsuse vähendamiseks sellest ei piisa;

20.  palub komisjonil teha ettepaneku, et rahasummat, mis on 2017.–2020. aastal ettenähtud noorte tööhõive algatusele, suurendataks, ja tagada, et alla 30‑aastaste noorteni jõutaks paremini; palub, et komisjon aitaks noortegarantiid paremini rakendada ja pööraks selleks suuremat tähelepanu kaitsetuimatele noortele, kel on sageli keerulised vajadused, võttes arvesse asjaolusid, mis on toodud noortegarantii kasutamist puudutavas Euroopa Kontrollikoja hiljutises aruandes, ning tagades, et rakendamine ja hindamine oleks täpne ja läbipaistev;

21.  rõhutab, et noori, kes noortegarantii / noorte tööhõive algatuse alt lahkuvad, tuleb rohkem toetada, et nad jääksid tööturule kauaks ja osaleksid seal aktiivselt; palub komisjonil analüüsida, kas noorte tööhõive algatust saaks – ka riikides, kus noortega seotud meetmeid on hästi rakendatud – veel paindlikumaks muuta, lisades sellesse süsteemid, millega kaitstakse noori, kes siirduvad koolist, sh ülikoolist tööle, sest nii oleks võimalik pakkuda noortele samasugust kaitset, mille tagavad Euroopa kohustuslikud sotsiaalkindlustussüsteemid, kuid mille alla noored ei kuulu;

22.  rõhutab, et liikmesriigid ei tohi jätta selliste programmide nagu noortegarantii ja noorte tööhõive algatus tõttu tegemata pingutusi, mida nad peavad noorte tööpuudusega võitlemiseks ja tööturul püsimiseks ise tegema; tunnistab, et ebavõrdsuse kaotamisel on määrav tegur kvaliteetne ja kättesaadav haridus; nõuab seetõttu, et riiklikku haridusse ja pidevõppesse investeeritaks rohkem;

23.  palub, et komisjon ja liikmesriigid pööraksid suurt tähelepanu sellele, et maa- ja vähearenenud piirkondades tuleb soodustada keskkonnahoidlikke töökohti ja suurendada tööhõivet ning need piirkonnad tuleb teha naiste jaoks huvipakkuvamaks;

24.  palub, et komisjon tagaks Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa poolaasta menetluse kaudu ning liikmesriigid oma riikliku reformikava kaudu, et meetmed, mis on toodud soovituses, mille nõukogu on andnud pikaajaliste töötute tööturule integreerimise kohta, viidaks riikide tasandil täielikult ellu;

25.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täiendama majandus- ja rahaliitu tervikliku Euroopa tööturu ja ulatusliku sotsiaalkaitsega; usub, et Euroopa majandus- ja rahaliidu edu jaoks on vaja hästitoimivaid tööturge ning koordineeritud ja tugevaid hoolekandesüsteeme, mis kuuluvad laiemasse protsessi, milles riigid liiguvad ühiselt parimate näitajate poole ja mille eesmärk on saavutada majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus; palub komisjonil sellega seoses uurida, kuidas saab EL tagatud riiklikke tööhõiveprogramme riikide tasandil toetada ja edendada;

26.  palub liikmesriikidel tagada, et haridus ja koolitus oleksid kõikjal ELis tööturu vajadustega paremini kooskõlas, parandades selleks liikuvusvõimalusi, töölevõtmis- ja koolitusstrateegiad – eriti töökohas toimuva koolituse ja sihipäraste investeeringute abil, mis hoogustavad töökohtade loomist ja suurendavad tööjõunõudlust; tuletab meelde, et üks hea võimalus, millega tuua inimesed uuesti tööturule, võidelda pikaajalise tööpuuduse vastu ning viia oskused ja vabad töökohad paremini vastavusse, on ümberõpe; rõhutab, et oskused tuleb valideerida ning formaalset ja informaalset õpet tuleb tunnustada, sest nii on võimalik omandatud oskusi tööturul väärtustada; rõhutab, et pidevõppevõimalusi tuleks toetada kogu elu jooksul, sealhulgas vanemaealiste hulgas, et nad saaksid ebavõrdsusevastasesse võitluse anda täieliku panuse;

27.  palub komisjonil ja liikmesriikidel teha koostööd, et võidelda diskrimineerimisega töölevõtmisel ja diskrimineerivate töölevõtmismenetlustega, mis takistavad inimestel tööturule siseneda, (muu hulgas) soo, soolise identiteedi või väljendumise, seksuaalse sättumuse, sootunnuste, rahvuse, puuete või vanuse tõttu;

Töö- ja elutingimuste parandamine

28.  väljendab muret selle pärast, et palju on deklareerimata tööd, ebatüüpilisi töölepinguid ja muid mittestandardseid tööhõivevorme, millega võivad kaasneda ebakindlad töötingimused, madalam palk, ärakasutamine ja väiksemad sotsiaalkindlustusmaksed ning mis võib teatavates liikmesriikides ebavõrdsust suurendada; tuletab meelde, et kõikide töötajate kaitsmiseks on vaja asjakohaseid sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalkaitsesüsteeme; palub komisjonil ja liikmesriikidel varimajanduse ja deklareerimata töö vastu võitlemiseks rohkem pingutada;

29.  on seisukohal, et töökohtade kvaliteeti tuleb parandada kogu ELis, eriti mis puudutab äraelamist võimaldavat töötasu, töökohakindlust, hariduse ja pidevõppe kättesaadavust ning töötervishoidu ja -ohutust; palub komisjonil toetada kvaliteetsete töökohtade loomise ning ELi üldise konkurentsivõime kohta lisauuringute tegemist, mis põhinevad Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi uurimistööl;

30.  on seisukohal, et teatavad tööhõivevormid, nagu nulltunnilepingud ja tasustamata praktika ei taga inimväärset elatustaset; on veendunud, et praktikantidele ja õpipoistele tuleb võimaluse korral tagada korralikud õpivõimalused ja inimväärsed töötingimused, mittestandardsetele töövormidele tuleb kehtestada piirangud ning nulltunnilepingud, streikivate töötajate asendamiseks renditöötajate kasutamine ja alaliste ülesannete jaoks tähtajaliste töölepingute sõlmimine tuleb keelustada;

31.  märgib, et vabatahtlik osaajatöö võib innustada tööturul osalema teatavasse rühma kuuluvaid inimesi, keda praegu on tööturul liiga vähe, ja sellest võib kasu olla töö ja eraelu ühitamisel;

32.  on kindlalt veendunud, et ebakindlate töökohtade vähendamiseks tuleks teaduslike faktide ja andmete põhjal uurida, kas oleks võimalik luua Euroopa tasandil üksikasjalik ja ühtne töökohtade klassifitseerimise süsteem; on veendunud, et samas asukohas tehtava sama töö eest samasuguse palga maksmise põhimõtte kohaldamine aitab töötajate vahel ebavõrdsust vähendada;

33.  rõhutab, et tuleb põhjalikult analüüsida, millised on üha suureneva automatiseerimise mõju ja aspektid ning millised tagajärjed tekivad, kui õigusaktide kohandamine viibib, mis võib avaldada survet sotsiaalkaitsesüsteemide nõrgestamiseks ja palgalanguseks, mille tõttu kannatavad eelkõige madala ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajaid; rõhutab sellega seoses, et sotsiaalkaitsesüsteemid ja palgad tuleb igal juhul hoida piisaval tasemel;

34.  leiab, et uute oskuste tegevuskava peab tagama kõikidele töötajatele taskukohase juurdepääsu elukestvale õppele ning digiteerimise ja alaliste tehnoloogiliste muudatustega kohanemise;

35.  võtab teadmiseks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse Euroopa Liidu piisavat miinimumsissetulekut käsitleva raamdirektiivi kohta, millega tuleks kehtestada ühised eeskirjad ja näitajad ning meetodid selle rakendamise järelevalveks; rõhutab, et võiks kasutada võrdluseelarveid, mis näitavad inimväärse elu kulusid eri eluasemete, leibkondade koosseisu ja vanuse puhul, et hinnata liikmesriikide kehtestatud miinimumsissetuleku kavade piisavust;

36.  on mures mittekasutamise suure määra pärast seal, kus miinimumsissetuleku kavad on olemas, mis toob eile mitmeid olemasolevaid takistusi, nagu koormavad menetlused ja kavades osalemisega seotud häbimärgistamine; on veendunud, et sissetulekutoetuse kavad on olulised, et vältida ebavõrdset majanduslikku arengut, sest nendest toetatakse inimesi enne, kui nad jõuavad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuseni;

37.  rõhutab, kui olulised on sotsiaaldialoog ja kollektiivläbirääkimised palga kindlaksmääramiseks, ning rõhutab, et need hoovad peavad jääma tööturu osapoolte kätte kooskõlas nende autonoomiaga, nagu on sätestatud aluslepingutes; palub komisjonil läbi viia uuringu äraelamist võimaldava töötasu indeksi kohta, et hinnata igas liikmesriigis ja piirkonnas elukallidust ja perekonna põhivajaduste katmiseks vajalikku ligikaudset sissetulekut; rõhutab, et kõikide leibkondade puhul on piisav sissetulek hädavajalik selleks, et võimaldada vaestel töötajatel saavutada majanduslik iseseisvus, säilitades eluaseme ja toiduga kindlustatuse;

38.  rõhutab, et seoses uute eluruumide ehitamise pikaajalise rahastamisega tuleks lisaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele ja EFSI‑le kasutada ka teisi avaliku ja erasektori vahendeid, mille abil on võimalik tõhustada riiklike pankade või muude asutuste tegevust taskukohaste eluasemete ja sotsiaalelamumajanduse vallas;

39.  palub komisjonil parandada töötajate töötervishoidu ja -ohutust, muu hulgas jõustades nõuetekohaselt tööaja direktiivi;

40.  tuletab meelde, et kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus on ELis põhiõigus ning et Euroopa institutsioonid peavad seda austama, järgima selle põhimõtteid ning edendama selle kohaldamist(37); on seisukohal, et töötajate ja ametiühingute vähenev läbirääkimisjõud ei ole nende eesmärkide saavutamisele kaasa aidanud ning võib olla aeglase palgakasvu ja ebakindla töö leviku üks põhjuseid;

41.  märgib, kui oluline on kaitsta töötajate õigusi ning edendada töötajate läbirääkimisjõudu selliste tööturu struktuurireformide kaudu, mis edendavad jätkusuutlikku majanduskasvu, inimväärsete töökohtade loomist, jagatud heaolu ja sotsiaalset ühtekuuluvust; rõhutab tööturu osapoolte vahelise dialoogi rolli võitluses ebavõrdsuse vastu tööturul; palub liikmesriikidel ja ELil tagada ühinemisõigus ning ametiühingute ja tööandjate ühenduste jõud ja sõltumatus läbirääkimiste igal tasandil;

42.  rõhutab lisaks, kui tähtis on kodanikuühiskonna dialoog ühiskonna eri rühmade, eriti suuremas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate rühmade esindajatega, kui arutatakse ebavõrdsust puudutavaid küsimusi;

43.  nõuab diskrimineerimisvastast poliitikat, mis etendaks võtmerolli võrdsete tööhõivevõimaluste tagamisel ja sotsiaalse kaasatuse edendamisel; palub liikmesriikidel loobuda diskrimineerimisvastase direktiivi blokeerimisest;

44.  palub liikmesriikidel võtta meetmeid tagamaks, et töökohal tegeletaks muu hulgas sooidentiteedi ja -väljenduse, seksuaalse sättumuse ja sooliste omaduste põhjal diskrimineerimise, ahistamise ja vägivalla probleemidega ning et oleksid olemas selged teatamis- ja ohvrite toetamise mehhanismid ning rikkumiste toimepanijate vastased menetlused;

Heaoluriigi ja sotsiaalkaitse tugevdamine

45.  rõhutab, et paljude riikide sotsiaalkaitse- ja hoolekandesüsteemid on sattunud rahandusliku konsolideerimise tõttu surve alla ning see suurendab sissetulekute ebavõrdsust; usub, et hoolekandesüsteemid peaksid toimima tugivõrguna, aga hõlbustama ka tööturule kaasamist; rõhutab vajadust mitmemõõtmelise lähenemisviisi järele, et saavutada suurem võrdsus ja sotsiaalne ühtekuuluvus, nagu näitab ka horisontaalne sotsiaalklausel (ELi toimimise lepingu artikkel 9), keskendudes liidu poliitika sotsiaalsele mõõtmele ning kohustusele kohaldada sotsiaalse süvalaiendamise põhimõtet kõigi liidu poliitikavaldkondade suhtes;

46.  märgib, et sotsiaalne areng on Euroopa sotsiaalarengu indeksis määratletud kui ühiskonna suutlikkus täita oma kodanike põhivajadusi, luua alus, mis võimaldaks kodanikel ja kogukondadel tõsta ja toetada oma elukvaliteeti ning luua kõigile inimestele tingimused nende täieliku potentsiaali kasutamiseks;

47.  palub liikmesriikidel oma sotsiaalsüsteeme (haridus, tervishoid, pensionid ja üleminek) täiustada, tuginedes kõrgetasemelistele sotsiaalsetele tagatistele, et saavutada inimeste igakülgne kaitse, võttes arvesse uusi sotsiaalseid riske ja haavatavaid rühmi, mis on tekkinud liikmesriikidele osaks saanud rahaliste, majanduslike ja seejärel sotsiaalsete kriiside tõttu;

48.  kutsub liikmesriike üles suurendama investeeringuid kvaliteetsetesse ja taskukohastesse väikelaste haridus- ja hooldusteenustesse, rõhutades, et need investeeringud tasuvad end enamasti ära, eriti ebasoodsas olukorras olevatest peredest pärit laste puhul; palub liikmesriikidel võtta komisjoni toel ja Barcelona eesmärkide kohaselt asjakohaseid meetmeid, et tagada universaalne ja taskukohane juurdepääs kvaliteetsele avalikule haridusteenusele alates varasest east (0–3), sest see on pikas perspektiivis määrava tähtsusega võitluses ebavõrdsuse vastu;

49.  nõuab üldist juurdepääsu taskukohasele eluasemele, et kaitsta haavatavaid leibkondi väljatõstmise ja ülelaenamise eest ning edendada üksikisikutele ja perekondadele uue võimaluse andmise raamistikku Euroopa tasandil;

50.  nõuab, et liikmesriigid tegutseksid praeguses rände- ja pagulaskriisis kiiresti ning tagaksid pagulastele juurdepääsu kiirele keele- ja kultuuriõppele, koolitustele, kvaliteetsele eluasemele, tervishoiule, haridusele, tööturule ja sotsiaalkaitsele, ning tagaksid ametlike ja mitteametlike oskuste ja võimete tunnustamise ning kindlustaksid pagulaste kaasamise ühiskonda;

51.  kinnitab, et kõigile peab olema tagatud riiklik, solidaarsusel põhinev ning piisav vanaduspension; palub komisjonil toetada liikmesriike riiklike ja tööandjapensionisüsteemide tugevdamisel, et tagada piisav ja vaesuspiiri ületav pension ning võimaldada pensionäridel säilitada oma senine elatustase ning elada väärikalt ja sõltumatult; kordab oma nõudmist lisada pensionisüsteemidesse hoolduskrediit, et hüvitada naiste ja meeste lapsehoolduse ja pikaajaliste hoolduskohustuste tõttu kaotatud sissemaksed soolise pensionilõhe vähendamiseks; rõhutab, et kuigi vabatahtlikud pensionikavad võivad olla oluline vahend, mille abil pensione tõsta, jäävad riiklikud solidaarsusel põhinevad pensionisüsteemid kõige tõhusamaks vahendiks, et võidelda vanaduspõlves esineva vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu;

52.  rõhutab, et tagada tuleks puudega inimeste põhiõigused, sealhulgas õigus inimväärsele ja takistusteta tööle, teenustele ja baassissetulekule, mis on kohandatud isiku konkreetsetele vajadustele, inimväärne elatustase ja sotsiaalne kaasatus ning erisätted ärakasutamise ja sunnitöö vastase kaitse kohta;

53.  on seisukohal, et rahvusvaheline kaubandus on olnud majanduskasvu mootor, kuid hüved ei ole alati hästi jaotatud ning seda võib tajuda ebavõrdsuse allikana; palub, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid õiglasemaid rahvusvahelise kaubanduse lepinguid, milles peetakse kinni Euroopa tööturu eeskirjadest ja põhilistest ILO konventsioonidest ning samal ajal kaitstakse kvaliteetset tööhõivet ja töötajate õigusi ning tagatakse Euroopa ja riiklikud mehhanismid nende töötajate ja sektorite toetamiseks, kes on kannatanud globaliseerumisest tingitud maailmakaubanduse suundumuste tõttu, muu hulgas Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi abil;

54.  palub komisjonil tagada, et ELi konkurentsipoliitika võimaldaks ausat konkurentsi ning aitaks võidelda kartellide ja sobimatu riigiabi vastu, mis moonutavad hindu ja häirivad siseturu toimimist, pidades silmas tarbijate kaitse tagamist;

Võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu

55.  on seisukohal, et Euroopa Liidus tuleks tagada õigus võrdsetele võimalustele; on mures, et praegust sissetulekute ebavõrdsust, mis puudutab kõiki ELi elanikke, kuid eriti lapsi ja noori, süvendab sageli võrdsuspõhimõtet eirav haridussüsteemide korraldus ning sellel on kahjulikud tagajärjed noorte heaolule ja isiklikule arengule ning seetõttu süvendab see Euroopa noorte, eriti ebapiisavaid vahendeid ja võimalusi omavate noorte madalat enesehinnangut ja vähest sotsiaalset kaasatust;

56.  rõhutab, et haridusel on oluline osa ebavõrdsuse vähendamises, ning kutsub seetõttu liikmesriike üles suurendama jõupingutusi ja investeerima piisavalt, et tagada võrdsed võimalused; kinnitab, kui tähtsad on hariduse üldine kättesaadavus ja õppetoetus kõrgkoolis käivatele noortele; palub komisjonil toetada liikmesriike noorte jaoks sobivate, inimväärsete ja kättesaadavate eluasemete rajamisel, et toetada nende üleminekut;

57.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tõhustada vaesuse vastast võitlust, eelkõige laste seas, seades eesmärgiks vähendada laste vaesust lastesse investeerimist käsitleva soovituse kooskõlastatud rakendamise kaudu ning luues lastegarantii kava;

58.  rõhutab lisaks, et mitmed kultuuri- ja spordivaldkonnaga seotud tegevused on olulised sidususe ja sotsiaalse integratsiooni vahendid; tuletab meelde, et nendes valdkondades pakutakse tööhõivevõimalusi kõige ebasoodsamas olukorras olevatele isikutele tänu nn pehmete oskuste õpetamisele;

59.  palub liikmesriikidel täita strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riski vähendamise eesmärgid;

60.  peab kodutute arvu kiiret kasvu enamikus ELi liikmesriikides pakiliseks probleemiks; on seisukohal, et kooskõlas sotsiaalõiguste sambas esile toodud põhimõtetega peaks komisjon toetama liikmesriike nende püüdlustes vähendada kodutute arvu kasvutrendi, eesmärgiga kodutus järk-järgult kaotada;

Tõelise soolise tasakaalu saavutamine

61.  märgib, et komisjon reageeris parlamendi üleskutsele parandada ELis elavate ja töötavate naiste ja meeste töö- ja eraelu tasakaalu, esitades ettepaneku võtta vastu direktiiv lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalustamiseks, et vastata eelseisvate kümnendite nõudmistele; tuletab meelde oma nõudmist, et töötasu ja sotsiaalkaitse peavad olema piisavad, ning rõhutab, et komisjoni esitatud ettepanekud on hea alus, mille põhjal edendada naiste ja meeste töö- ja eraelu tasakaalu ning paindlikku töökorraldust, mis aitab vähendada ebavõrdsust nii tasustatava kui ka tasustamata töö puhul;

62.  rõhutab, et naiste suurem kaasamine tööturule, toetades rohkem naiste ettevõtlust, kaotades lõhe naiste haridustaseme ja nende positsiooni vahel tööturul ning kaitstes meeste ja naiste võrdseid võimalusi palga osas, karjääri edendamisel ning täisajaga töötamisel on olulised tegurid kaasava ja pikaajalise majanduskasvu saavutamiseks, soolise pensionilõhe kaotamiseks, ebavõrdsuse vastu võitlemiseks ja naiste majandusliku sõltumatuse soodustamiseks;

63.  palub komisjonil esitada vajaduse korral algatusi, et kõrvaldada igasugune sooline palgalõhe, kehtestades sanktsioone töökeskustele, kus rikutakse õigust võrdsele kohtlemisele, määrates erinevad palgad ühesugust liiki töökohtadele, sõltuvalt sellest, kas seda tööd teevad peamiselt mehed või naised;

64.  peab kahetsusväärseks, et kuigi kehtivates õigusaktides on sätestatud võrdväärse töö eest mees- ja naistöötajatele võrdse tasu maksmise põhimõte, ei ole sooline palgalõhe ega veelgi suurem sooline pensionilõhe kadunud; palub komisjonil, liikmesriikidel ja tööturu osapooltel tegeleda soolise palga- ja pensionilõhe probleemiga;

65.  on mures vaesuse määra kasvamise pärast, eelkõige naiste seas, ja asjaolu pärast, et vaesus puudutab eriti üksikemasid, noori naisi ja eakaid naisi; märgib, et vaesuse vähenemise 2020. aastaks 20 miljoni inimese võrra saab saavutada soolise aspekti arvestamisel põhineva vaesusevastase poliitikaga ja aktiivse tööturupoliitikaga, mis keskendub peamiselt naiste tööturul osalemise suurendamisele ja toetamisele; märgib, et vaesust mõõdetakse jätkuvalt kogu leibkonna sissetuleku kohta, eeldades, et kõik leibkonna liikmed teenivad sama palju ja jagavad ressursse võrdselt; nõuab individuaalseid õigusi ja arvutusi, mis põhinevad üksikisikute sissetulekutel, et avaldada naiste vaesuse tegelik ulatus;

66.  tuletab meelde, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel on oluline roll kvaliteetsetel avalikel teenustel ning maksu- ja toetussüsteemidel, mis motiveeriksid leibkonna teist palgasaajat töötama või rohkem töötama, kuna see võib parandada naiste osalemist tööturul;

67.  kordab oma üleskutset nõukogule tagada, et võetaks kiiresti vastu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas, mis on esimene tähtis samm võrdse esindatuse saavutamisel nii avalikus kui ka erasektoris;

Maksusüsteemide ajakohastamine

68.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kaotada ülemäärane isikutevaheline ebavõrdsus, toetades ja soodustades kõige tootlikumat liiki investeeringuid; tuletab meelde, et selle saavutamise eeldus on objektiivne maksupoliitika ning et paljud liikmesriigid vajavad põhjalikku maksureformi; palub komisjonil teostada järelvalvet, nõustada, edendada ning koostada kriteeriumid, pidades silmas Euroopa poolaastat;

69.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta tõhusaid meetmeid maksustamise vältimise ja maksupettuste vastu, sest see on oluline majandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks ja maksutulude kogumise parandamiseks liikmesriikides;

70.  palub komisjonil ergutada liikmesriike oma maksupoliitikat reformima, et tagada tervishoiu-, elamumajandus-, sotsiaal-, tööhõive- ja haridusteenustele piisav riiklik eelarve; usub, et see peaks hõlmama ka korruptsioonivastast võitlust avalikus halduses ja varalise ebavõrdsuse vähendamist, sealhulgas liigselt koondunud jõukuse ümberjaotamist, sest vastasel juhul süveneb ebavõrdsus paljudes liikmesriikides veelgi; rõhutab ka seda, et on vaja meetmeid sellistes valdkondades nagu majanduse liigne keskendumine finantstegevusele ning maksupoliitika edasine kooskõlastamine ja vajaduse korral ühtlustamine, ning samuti on vaja meetmeid maksuparadiiside, maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks ja deklareerimata töö vähendamiseks, aga ka meetmeid, mis aitaksid optimeerida maksustamise struktuuri ning tööjõu- ja varamaksude osakaalu liikmesriigi maksutulust;

o
o   o

71.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 57. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0260. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0073. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0010. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0317. (6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0136. (7) ELT C 366, 27.10.2017, lk 19. (8) ELT C 482, 23.12.2016, lk 141. (9) ELT C 75, 26.2.2016, lk 130. (10) ELT C 65, 19.2.2016, lk 68. (11) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 57. (12) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 77. (13) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 25. (14) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 8. (15) ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 11. (16) ELT C 170, 5.6.2014, lk 23. (17) ELT C 248, 25.8.2011, lk 130. (18) ELT C 318, 23.12.2009, lk 52. (19) ELT C 166, 7.6.2011, lk 18. (20) http://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=13608&langId=en. (21) Sotsiaalkaitsekomitee arvamus nõukogule, Euroopa Liidu Nõukogu, 6491/11, SOC 124, 15. veebruar 2011. (22) Euroopa Komisjon, institutsiooni töödokument 025, mai 2016. (23) Autorid: Jonathan D. Ostry, Andrew Berg ja Charalambos G. Tsangarides. (24) Autorid: Andrew Berg ja Jonathan D. Ostry. (25) Eurostat, http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Income_distribution_statistics/et. (26) IMF (2015), „Causes and Consequences of Income Inequality: A Global Perspective“ (Sissetulekute ebavõrdsuse põhjused ja tagajärjed: ülemaailmne perspektiiv). Aruteludokument SDN/15/13 Washington: Rahvusvaheline Valuutafond. http://www.imf.org/external/pubs/ft/sdn/2015/sdn1513.pdf (27) OECD (2015) „In It Together: Why Less Inequality Benefits All“ (Kõik ühes paadis: miks on väiksem ebavõrdsus kõigile kasulik), Pariis: OECD Publishing. (28) IMF (2017), „IMF Working Paper WP 17/76: Inequality Overhang“ (IMFi töödokument WP 17/76 ülemäärase ebavõrdsuse kohta). Autorid: Francesco Grigoli ja Adrian Robles, Washington: Rahvusvaheline Valuutafond. (29) Eurostat: http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/images/f/f8/People_at_risk_of_poverty_or_social_exclusion%2C_EU-27_and_EU-28%2C_2005-2015.JPG (30) OECD (2015) „In It Together: Why Less Inequality Benefits All“ (See puudutab meid kõiki: miks vähem ebavõrdsust tuleb kasuks kõigile), lk 67. (31) Eurofound (2017) „Social mobility in the EU“ (Sotsiaalne liikuvus ELis). Luxembourg, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus. (32) https://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1461en.pdf. (33) R. Wilkinson ja K. Pickett „Inequality and mental illness“ (Ebavõrdsus ja vaimuhaigused). Ühendkuningriik, Yorki ülikooli terviseuuringute teaduskond. Avaldatud internetis 25. mail 2017; S2215‑0366(17)30206‑7 (34) Alaliste esindajate komitee (COREPER I) „Piisavad pensionisissetulekud vananevate ühiskondade kontekstis – Nõukogu järelduste eelnõu“, http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-12352-2015-INIT/en/pdf. (35) Eurofound (2017) „Income inequalities and employment patterns in Europe before and after the Great Recession“ (Sissetulekute ebavõrdsus ja tööhõivesuundumused Euroopas enne ja pärast suurt majanduslangust). (36) OECD (2015) „In It Together: Why Less Inequality Benefits All“ (Kõik ühes paadis: miks on väiksem ebavõrdsus kõigile kasulik). Pariis, OECD kirjastus. (37) Kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 51.