Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 17. novembri 2017. aasta delegeeritud määrusele, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 600/2014 finantsinstrumentide turgude kohta seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, mis käsitlevad teatavate tuletisinstrumentide kohustusliku kauplemiskoha nõuet (C(2017)07684 – 2017/2979(DEA))

P8_TA(2017)0489 B8-0667/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni delegeeritud määrust (C(2017)07684),

–  võttes arvesse komisjoni 29. novembri 2017. aasta kirja, milles komisjon palub Euroopa Parlamendil teatada, et tal ei ole delegeeritud määrusele vastuväiteid,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni 4. detsembri 2017. aasta kirja komisjonide esimeeste konverentsi esimehele,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrust (EL) nr 600/2014 finantsturgude kohta ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012(1) (finantsinstrumentide turgude määrus), eriti selle artikli 32 lõiget 1 ja artikli 50 lõiget 5,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1095/2010 (millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/77/EÜ)(2) artikli 10 lõiget 1 ja artiklit 13,

–  võttes arvesse Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) poolt 28. septembril 2017. aastal finantsinstrumentide turgude määruse artikli 32 lõike 1 alusel esitatud finantsinstrumentide turgude määruse kohast tuletisinstrumentide kohustusliku kauplemiskoha nõuet käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu,

–  võttes arvesse finantsinstrumentide turgude määruse kohast kohustusliku kauplemiskoha nõuet käsitlevate ESMA regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kohta koostatud kaaskirja, mille ESMA 28. septembril 2017. aastal komisjonile esitas,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni soovitust võtta vastu otsus,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 105 lõiget 6,

–  võttes arvesse, et kodukorra artikli 105 lõike 6 kolmandas ja neljandas taandes sätestatud ajavahemiku jooksul, mis lõppes 12. detsembril 2017, ei ole vastuväiteid esitatud,

A.  arvestades, et delegeeritud määruse lisas on esitatud tuletisinstrumentide liigid, mille suhtes tuleks kohaldada kohustusliku kauplemiskoha nõuet, mis on kehtestatud finantsinstrumentide turgude määruse artikliga 28; arvestades, et tuletisinstrumentidega, mille suhtes kohustusliku kauplemiskoha nõuet kohaldatakse, võib kaubelda ainult reguleeritud turgudel, mitmepoolsetes kauplemissüsteemides, organiseeritud kauplemissüsteemides või kolmanda riigi kauplemiskohades, mida komisjon peab samaväärseteks;

B.  arvestades, et ESMA esitas regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu 28. septembril 2017. aastal komisjonile koos kaaskirjaga, milles ta palus kõigil asjaosalistel püüda oma tähtaegu lühendada, et oleks võimalik täita poliitiline eesmärk hakata kohustusliku kauplemiskoha nõuet kohaldama alates 3. jaanuarist 2018. aastast; arvestades, et ESMA märgib peale selle, et enne kohustusliku kauplemiskoha nõude jõustumist tuleb vastu võtta veel palju samaväärsust kinnitavaid otsuseid;

C.  arvestades, et Euroopa Parlament on seisukohal, et komisjoni poolt tekstis tehtud muudatuste tõttu ei ole vastu võetud regulatiivsed tehnilised standardid samad mis ESMA poolt esitatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõus, ning et tal on regulatiivsetele tehnilistele standarditele vastuväidete esitamiseks aega kolm kuud (kontrolliperiood);

D.  arvestades, et delegeeritud määrust tuleks kohaldada alates 3. jaanuarist 2018. aastast, mis on direktiivi 2014/65/EL (finantsinstrumentide turgude teine direktiiv) ja finantsinstrumentide turgude määruse kohaldamise alguskuupäev, ning et kui Euroopa Parlament kasutaks ära kogu ette nähtud kolmekuulise kontrolliperioodi, ei oleks see kuupäevaks, mil kohustusliku kauplemiskoha nõude eeskirja hakatakse kohaldama, veel lõppenud;

E.  arvestades, et tuletisinstrumentide kohustusliku kauplemiskoha nõue on tähtis osa kohustustest, milles G20 liidrid 2009. aastal Pittsburghis kokku leppisid;

F.  arvestades, et delegeeritud määruse kiire avaldamine Euroopa Liidu Teatajas võimaldaks hakata tuletisinstrumentide kohustusliku kauplemiskoha nõude suhtes kohaldatavaid sätteid õigel ajal rakendama ja annaks nende suhtes õiguskindluse;

G.  arvestades, et Euroopa Parlament rõhutab, et komisjon peab vajalikud samaväärsust kinnitavad otsused vastu võtma enne, kui kohustusliku kauplemiskoha nõue jõustub;

H.  arvestades, et Euroopa Parlament märgib, et regulatiivsed tehnilised standardid ei sisalda erisätteid pakett-tehingute kohta ning pakettide käsitlemise kohta võib olla vaja komisjoni ja ESMA lisasuuniseid; arvestades, et Euroopa Parlament on seisukohal, et need suunised peaksid olema kooskõlas finantsinstrumentide turgude teises direktiivis olukorra kiireks lahendamiseks ette nähtud sätetega;

1.  teatab, et Euroopa Parlamendil ei ole delegeeritud määrusele vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 173, 12.6.2014, lk 84. (2) ELT L 331, 15.12.2010, lk 84.

Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2017. aasta resolutsioon Ühendkuningriigiga peetavate läbirääkimiste seisu kohta (2017/2964(RSP))

P8_TA(2017)0490 B8-0677/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 5. aprilli 2017. aasta resolutsiooni läbirääkimiste kohta, mida alustatakse Ühendkuningriigiga tulenevalt Ühendkuningriigi teatest kavatsuse kohta Euroopa Liidust välja astuda(1), ja 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni Ühendkuningriigiga peetavate läbirääkimiste seisu kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu (artikkel 50) 29. aprilli 2017. aasta suuniseid pärast Ühendkuningriigilt ELi lepingu artikli 50 kohase teate saamist ning nõukogu 22. mai 2017. aasta otsuse lisa, milles nähakse ette juhised läbirääkimiste pidamiseks Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigiga sõlmitava lepingu üle, milles sätestatakse Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise kord,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi valitsuse läbirääkijate 8. detsembri 2017. aasta ühisaruannet, milles käsitletakse Euroopa Liidu lepingu artikli 50 alusel Ühendkuningriigi Euroopa Liidust korrakohase väljaastumise üle peetavate läbirääkimiste esimese etapi edusamme,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklile 50 algatatud Euroopa Liidu (EL) ja Ühendkuningriigi vaheliste läbirääkimiste eesmärk on tagada Ühendkuningriigi korrakohane väljaastumine EList, võttes arvesse Ühendkuningriigi suhteid liiduga siis, kui ta ei ole enam liikmesriik;

B.  arvestades, et korrakohaseks väljaastumiseks on vaja läbirääkimised järjestada täpselt nii, et Ühendkuningriigi peatsest lahkumisest tulenevaid küsimusi käsitletakse esimeses etapis, enne kui liigutakse edasi läbirääkimiste teise etappi;

C.  arvestades, et kolm ülekaalukalt kõige olulisemat lahkumisega seotud küsimust on seotud Ühendkuningriigis elavate ELi kodanike õigustega ja ELi 27 liikmesriigis elavate Ühendkuningriigi kodanike õigustega, Iirimaa ja Põhja‑Iirimaa vahelise piiri ning Iiri saart ähvardavate ainulaadsete ja eriliste asjaoludega ning Ühendkuningriigi finantskohustustega ELi ees;

D.  arvestades, et kõigis kolmes küsimuses tuleb teha piisavalt edusamme, enne kui on võimalik alustada läbirääkimiste teise etapiga, ning arvestades, et seda tuleb teha võimalikult kiiresti, et läbirääkimiste teise etapi jaoks oleks piisavalt aega;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi valitsuse läbirääkijate ühisaruandes on märgitud, et saavutatud on piisav edu;

F.  arvestades, et seoses kodanike õigustega on Ühendkuningriik:

G.  arvestades, et Iirimaa ja Põhja‑Iirimaa puhul on Ühendkuningriik võtnud vajalikud kohustused tagada, et piiriületust ei muudeta keerulisemaks, ühtlustades selleks õigusakte, kaasa arvatud:

H.  arvestades, et seoses finantskokkuleppega on Ühendkuningriik piisavalt selgitanud, milliseid finantskohustusi ta lahkuva liikmesriigina täidab;

I.  arvestades, et see ei tähenda, et kõik lahendamata küsimused on lahendatud, samuti ei näita see, millise seisukoha võtab parlament lõplikule väljaastumislepingule nõusoleku andmise menetluses;

J.  arvestades, et läbirääkimiste teises etapis tuleks kindlatest ja ühtsetest põhimõtetest lähtuvalt keskenduda Ühendkuningriigi liidust lahkumise korra lõplikule kehtestamisele, sealhulgas Ühendkuningriigi lahkumiseks vajalikule võimalikule üleminekukorrale; arvestades, et sellega seoses tuleks kindlaks teha üldine arusaam tulevaste suhete raamistikust;

K.  arvestades, et Ühendkuningriik ja EL jäävad lähedasteks naabriteks ja kuigi Ühendkuningriik ei ole enam liikmesriik, on neil jätkuvalt palju ühiseid huve;

L.  arvestades, et raamistikuks, millega neid ühiseid huve, sealhulgas uusi kaubandussuhteid, saaks kaitsta ja edendada, võiks olla ELi ja Ühendkuningriigi vahelisi tihedaid suhteid kajastav assotsieerimisleping;

M.  arvestades, et assiotsieerimislepingu eelis on see, et see on paindlik vahend, mis võimaldab koostööd paljudes poliitikavaldkondades;

N.  arvestades, et üleminekukorda on vaja, et vältida Ühendkuningriigi EList lahkumisel nn kokkuleppeta stsenaariumi ning anda ELi ja Ühendkuningriigi läbirääkijatele võimalus pidada läbirääkimisi tulevasi suhteid käsitleva kokkuleppe üle;

O.  arvestades, et sõltumata tulevaste suhete üle peetavate läbirääkimiste tulemustest, ei saa teha mingeid kompromisse ühelt poolt sise- ja välisjulgeoleku, sealhulgas kaitsekoostöö, ning teiselt poolt tulevaste majandussuhete vahel;

P.  arvestades, et sellised kommentaarid, nagu esitas David Davis, kui ta nimetas läbirääkimiste esimese etapi tulemusi pelgalt „tahteavalduseks“, ohustavad läbirääkimiste käigus sündinud head tahet;

1.  väljendab heameelt ELi ja Ühendkuningriigi läbirääkijate esitatud ühise eduaruande üle, milles on jõutud järeldusele, et väljaastumislepingu üle peetavatel läbirääkimistel on saavutatud piisavalt edu, ning õnnitleb liidu läbirääkijat senise läbirääkimiste käigu puhul;

2.  on seisukohal, et aruanne võimaldab liikuda edasi läbirääkimiste teise etappi, ning soovitab Euroopa Ülemkogul teha vastava otsuse, kuid on veendunud, et läbirääkimisi tuleb pidada heauskselt, ning on arvamusel, et läbirääkimiste teises etapis saab edu saavutada ainult siis, kui Ühendkuningriigi valitsus järgib täielikult ühisaruandes võetud kohustusi ja kui neid kohustusi kajastatakse täielikult väljaastumislepingu projektis;

3.  juhib siiski tähelepanu sellele, et veel on lahendamata probleeme, mis on seotud Ühendkuningriigi korrakohase EList väljaastumise tagamisega ning mis tuleb lahendada enne väljaastumislepingu lõplikku vormistamist, ning märgib, et pärast lõplikku vormistamist tuleb väljaastumisleping vormistada selge ja üheselt mõistetava õigusliku tekstina; juhib tähelepanu sellele, et lahendamata probleemid hõlmavad järgmist:

4.  reserveerib seetõttu kõik oma õigused seoses lõpliku väljaastumislepinguga, millele ta peab kooskõlas ELi lepingu artikli 50 lõikega 2 lepingu jõustumiseks nõusoleku andma;

ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistik

5.  tuletab meelde, et ELi lepingu artikli 50 lõikes 2 on sätestatud, et liit peab läbirääkimiste pidamisel ja väljaastumislepingu sõlmimisel võtma arvesse ELi ja lahkuva liikmesriigi tulevaste suhete raamistikku;

6.  teeb ettepaneku, et kui ELi ja Ühendkuningriigi vahel jõutakse tulevaste suhete raamistiku üle üldisele kokkuleppele, tuleks see sõnastada väljaastumislepingule lisatud poliitilise deklaratsioonina;

7.  märgib, et läbirääkimisi lepingu üle, millega määratakse kindlaks ELi ja Ühendkuningriigi vahelised uued suhted ning mis põhineb eespool nimetatud raamistikul, saab ametlikult pidada alles siis, kui Ühendkuningriik on EList lahkunud ja on kolmas riik;

8.  rõhutab, et aktsepteerib ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistikku väljaastumislepingu ühe osana ainult juhul, kui see on ranges vastavuses järgmiste põhimõtetega:

9.  nõuab, et tulevaste suhete raamistik tagaks ELi ja Ühendkuningriigi vahel võimalikult tihedad suhted, jäädes kooskõlla eespool nimetatud põhimõtetega;

10.  kordab, et tulevaste suhete raamistikuks sobiks hästi assotsieerimisleping, mille üle EL ja Ühendkuningriik räägivad läbi ja milles nad lepivad kokku Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 217 kohaselt pärast Ühendkuningriigi liidust lahkumist; teeb ettepaneku, et selline leping peaks lisaks juhtimisraamistikule, mis peaks hõlmama kindlat ja sõltumatut vaidluste lahendamise mehhanismi, hõlmama järgmist nelja sammast:

11.  tuletab meelde, et paljud Ühendkuningriigi kodanikud on väljendanud tugevat vastuseisu sellele, et nad kaotavad õigused, mis neil praegu ELi toimimise lepingu artikli 20 kohaselt olemas on; soovitab 27‑liikmelisel ELil uurida, kuidas seda olukorda liidu esmase õiguse raames leevendada, järgides samal ajal täiel määral vastastikkuse, võrdsuse, sümmeetria ja mittediskrimineerimise põhimõtteid;

Üleminekukord

12.  kordab, et õiguskindlust ja järjepidevust tagavas üleminekukorras saab kokku leppida ainult juhul, kui see sisaldab õiguste ja kohustuste õiget tasakaalu, on ajaliselt piiratud, ei ületa kolme aastat ning hõlmab ELi õigustiku, sealhulgas kodanike õiguste pikendamist, mis tähendab, et olemasolevad ELi õigus-, eelarve-, järelevalve-, kohtu- ja jõustamisinstrumendid ning -struktuurid kehtivad Ühendkuningriigi suhtes ka edaspidi; märgib, et Ühendkuningriik ei osale enam ELi institutsioonide ja asutuste töös;

13.  kinnitab, et üleminekuperioodi jooksul jõustunud ELi õigustiku muudatusi tuleb vastavalt ELi ja Ühendkuningriigi vahel kokku lepitud üleminekukorrale kohaldada automaatselt ka Ühendkuningriigi suhtes;

14.  rõhutab, et tulevased kaubanduslepingud kolmandate riikidega, mille üle Ühendkuningriik pärast väljaastumist läbirääkimisi peab, saavad jõustuda alles pärast üleminekuperioodi lõppu;

15.  juhib tähelepanu sellele, et ELi ja Ühendkuningriigi vahelise väljaastumislepingu osana kokku lepitud üleminekuperiood võib alata alles siis, kui see leping on sõlmitud;

o
o   o

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ning Ühendkuningriigi valitsusele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0102. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0361.

Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2017. aasta soovitus nõukogule ja komisjonile rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva uurimise järel (2016/3044(RSP))

P8_TA(2017)0491 B8-0660/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 116 ja 226,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 19. aprilli 1995. aasta otsust 95/167/EÜ, Euratom, ESTÜ Euroopa Parlamendi uurimisõiguse kasutamise erisätete kohta(1),

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2016. aasta otsust rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva liidu õiguse kohaldamisel ilmnenud väidetavate rikkumiste ja haldusomavoli uurimise komisjoni moodustamise, selle volituste, liikmete arvu ja ametiaja kohta(2),

–   võttes arvesse oma 25. novembri 2015. aasta(3) ja 6. juuli 2016. aasta(4) resolutsioone maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta,

–   võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas(5),

–  võttes arvesse komisjoni 26. juuni 2017. aasta aruannet siseturgu mõjutavate ja piiriülese tegevusega seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide hindamise kohta (COM(2017)0340),

–   võttes arvesse ELi rahapesu andmebüroode platvormi 15. detsembri 2016. aasta kaardistamisuuringut ning erinevuste analüüsi ELi rahapesu andmebüroode õiguste ja takistuste kohta teabe hankimisel ja vahetamisel,

–  võttes arvesse rahapesu, maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise uurimise komisjoni soovituse projekti,

–  võttes arvesse rahapesu, maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise uurimise komisjoni lõppraportit (A8‑0357/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 198 lõiget 12,

1.Üldosa

1.  märgib murega, et Panama dokumendid on vähendanud kodanike usaldust meie rahandus- ja maksusüsteemide vastu; rõhutab, kui oluline on taastada üldsuse usaldus ning tagada õiglased ja läbipaistvad maksusüsteemid ning maksualane- ja sotsiaalne õiglus; nõuab seetõttu, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid rakendaksid nõuetekohaselt ja tugevdaksid oma õiguslikke vahendeid, et minna salastatuselt üle läbipaistvusele, vastastikusele koostööle ja teabevahetusele ning võidelda tõhusamalt rahapesu vastu, ning nõuab, et liikmesriigid lihtsustaksid oma maksusüsteeme, et tagada õiglasem maksustamine ja investeerida reaalmajandusse;

2.  rõhutab kiireloomulist vajadust määratleda uuesti Euroopa maksustamismudel, et piirata liikmesriikide vahelist ebaausat konkurentsi;

3.  peab kahetsusväärseks haldusomavoli juhtumite arvu, mida parlamendi rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva liidu õiguse kohaldamisel ilmnenud väidetavate rikkumiste ja haldusomavoli uurimise komisjon on seoses ELi õiguse rakendamisega välja selgitanud, ning rõhutab oma tõsist muret seoses kolmanda rahapesuvastase direktiivi (AMLD III)(6) rikkumistega, mis on seotud rahapesu andmebüroode (FIU) koostööga; nõuab tungivalt, et nii komisjon kui ka liikmesriigid suurendaksid oma jõupingutusi, kohustusi ja koostööd ning investeeringuid finants- ja inimressurssidesse, et parandada järelevalvet ja jõustamist – mitte ainult selleks, et hoida ära ja võidelda ebaseadusliku tegevuse, näiteks rahapesu, maksudest kõrvalehoidumise ja maksupettuste vastu, vaid ka selleks, et hoida ära ja võidelda maksustamise vältimise ja agressiivse maksuplaneerimise vastu, mis võib olla küll seaduslik, kuid on vastuolus seaduse mõttega; tuletab meelde süüdistuste esitamise ootuspärasuse põhimõtet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama kõigi seadusrikkumiste nõuetekohase karistamise; rõhutab, et jõupingutused selle eesmärgi saavutamiseks peavad olema kulutasuvad;

4.  kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid rahapesuga seotud teavitatud juhtumite ja kahtlaste tehingute kohta esitatud teadete suhtes, et viia ellu nõuetekohased uurimised kohe, kui ametiasutustele on esitatud niisugune teave;

5.  tuletab meelde kahtlaste tehingute kohta esitatava teabe ELi raamistikku ning rõhutab, et ELi ja kolmandate riikide rahapesu andmebürood peavad tegema tihedamat rahvusvahelist koostööd; nõuab ühtlasi, et Euroopa organitele, eelkõige Europolile ja Eurojustile antaks rahapesu juhtumite puhul suuremad uurimisvolitused;

6.  tuletab meelde, et lõplike tegelike tulusaajate nõuetekohane kindlakstegemine on ülimalt oluline selleks, et vältida varifirmade kasutamist rahapesu eesmärgil (nagu näitas Aserbaidžaani rahapesuskeemi (Laundromat) juhtum); nõuab ühtlasi Euroopa rahapesuvastase direktiivi tulemuslikku rakendamist ja täitmise tagamist;

7.  palub liikmesriikidel hoiduda pakkumise poolel agressiivsest maksuplaneerimisest maksualaste eelotsuste ja soodustuste või ad hoc‑eeskirjade reklaamimise ja pakkumise kaudu;

8.  palub kõikidel jurisdiktsioonidel, kes on OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise vastased soovitused siseriiklikku õigusesse üle võtnud või kes võtavad need siseriiklikku õigusesse üle, järgida lisaks soovituste sätetele ka nende mõtet; tuletab meelde, et läbipaistvus on maksudest kõrvalehoidumise ja eelkõige agressiivse maksuplaneerimise vastu võitlemise oluline vahend;

9.  peab kahetsusväärseks, et maksudest kõrvalehoidumist ja rahapesu käsitlevad ELi ja riikliku tasandi kehtivad õigusaktid sisaldavad endiselt mitmeid lünki, ning on seisukohal, et kehtivaid õigusakte on vaja kiiresti põhjalikult rakendada ja veel tugevdada; väljendab heameelt pärast Panama dokumentide avaldamist tehtud suuremate jõupingutuste ja edusammude üle uute õigusakti ettepanekute esitamisel, mille eesmärk on kaasavate strateegiate juurutamine, kuid peab kahetsusväärseks, et mõnel liikmesriigil puudub poliitiline tahe reformide tegemiseks ja õigusaktide täitmisele pööramiseks, mis tooks kaasa tegeliku muutuse;

10.  peab kahetsusväärseks, et üksikud liikmesriigid blokeerivad nõukogu tasandil sageli maksupoliitika küsimusi; kordab TAXE1‑komisjoni hoiatusi, et igale liikmesriigile maksuküsimustes vetoõiguse andmine tähendab seda, et ühehäälsuse põhimõte nõukogus vähendab stiimulit liikuda praegusest olukorrast koostööpõhisema lahenduse suunas; kordab oma üleskutset komisjonile kasutada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 116 sätestatud menetlust, mis võimaldab ühehäälsuse nõude muutmist juhul, kui komisjon leiab, et liikmesriikide seaduste, õigusnormide või haldusmeetmetega kehtestatud sätete erinevus moonutab konkurentsitingimusi siseturul;

11.  märgib, et maksustamise vältimine, maksudest kõrvalehoidumine ja rahapesu on jätkuvalt ülemaailmsed nähtused ja seetõttu nõuavad need terviklikku, selget ja sidusat vastust, mis põhineb vastastikusel toetusel ning suuremal koostööl ELi ja globaalsel tasandil; nõuab, et komisjon võtaks juhtrolli maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidumise ja rahapesu vastases üleilmses võitluses;

12.  märgib murelikult niisuguste kaugeleulatuvate ja konkreetsete meetmete puudumist, mille eesmärk on võidelda maksuparadiiside vastu; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et selle probleemiga tegelemiseks ei piisa üksnes läbipaistvuse suurendamisest; rõhutab seetõttu, et kiiremas korras tuleb edendada rahvusvahelist koostööd ja mitmepoolset lähenemisviisi, millesse tuleb kaasata nii arenenud kui ka arenguriigid;

13.  kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles toetama ja edendama ÜRO tasandil valitsustevahelise tippkohtumise korraldamist, et määrata kindlaks maksuparadiiside kaotamise teekaart ja ühine tegevuskava;

14.  rõhutab, et ettevõtluskeskkonna digiteerimise arvesse võtmiseks tuleb määratleda digitaalse äriüksuse mõiste ning tagada, et äriühinguid, mis teenivad tulu liikmesriigis, kus neil ei ole füüsilist tegevuskohta, koheldaks samal viisil nagu füüsilise tegevuskohaga äriühinguid; palub seetõttu komisjonil käsitleda kõigis maksustamise vältimise vastastes ja maksustamisega seotud ELi meetmetes ka digitaalseid äriühinguid;

15.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegutsema ennetavalt ja mitte ootama ajakirjanduse paljastusi, enne kui neid küsimusi prioriteetsena käsitletakse; tuletab meelde, et läbipaistvus ei saa olla üksnes valdkondlik;

16.  rõhutab, et tuleb olla valvas selle tagamisel, et Brexit ei soodustaks ülejäänud 27 liikmesriigi vahel maksukonkurentsi, et meelitada enda riiki Ühendkuningriigi teatavate tööstusharude osalejaid ja teenuseid, ega tooks Ühendkuningriigis, sh selle ülemere- ja seotud territooriumidel kaasa maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse nõrgenemist; juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et seda mõõdet tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta Brexiti teises etapis mis tahes partnerlus- või kaubanduslepingu läbirääkimistel Ühendkuningriigiga;

17.  taunib komisjoni otsust loobuda kohustusest koostada kõigi liikmesriikide kohta iga kahe aasta järel korruptsioonivastase võitluse aruanne; võtab teadmiseks, et edaspidi teostab komisjon korruptsioonivastase võitluse järelevalvet Euroopa poolaasta protsessi kaudu; on arvamusel, et selles protsessis võib korruptsioonivastane võitlus jääda muude majandus- ja rahandusküsimuste varju; palub komisjonil olla eeskujuks ja jätkata aruande avaldamist ning võtta kasutusele palju tõsiseltvõetavam ja terviklikum korruptsioonivastane strateegia;

18.  palub komisjonil ja liikmesriikidel koostada mõjuhinnangu, milles hinnataks võimalust kehtestada maksudest kõrvalehoidumise ja maksupettuse ärahoidmise eesmärgil ELi kodanikele ja ELi äriühingutele kohustus registreerida finantskontode ja varifirmade omamine (mis hõlmab ka tegelikke tulusaajaid) või keeld omada finantskontosid ja varifirmasid riikides, mis kuuluvad koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide ELi loetellu, ning riikides, mis kuuluvad niisuguste riikide ELi loetellu, kelle rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse korras on strateegilisi puudusi;

2.Maksudest kõrvalehoidumine ja maksustamise vältimine

2.1.Offshore-struktuurid

19.  rõhutab kiireloomulist vajadust töötada välja rahvusvaheline määratlus offshore‑rahanduskeskuse, maksuparadiisi, koostööd mittetegeva maksujurisdiktsiooni ning rahapesu seisukohast kõrge riskitasemega riigi kohta; nõuab, et need määratlused oleksid rahvusvaheliselt kokku lepitud, ilma et see piiraks ELi ühise musta nimekirja kohest avaldamist; rõhutab, et nende määratluste eelduseks on selgete ja objektiivsete kriteeriumide kehtestamine;

20.  tuletab liikmesriikidele meelde, kui tähtis on maksupoliitikas üldise kuritarvituste vastase reegli põhimõte, ning julgustab maksuhaldureid kasutama seda põhimõtet järjepidevalt, et vältida maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise struktuuride loomist;

21.  on tihedamat rahvusvahelist koostööd edendada püüdes veendunud, et äärmiselt oluline on säilitada nende mõistete ja nende jõustamise õiguslik objektiivsus, kuna mõned jurisdiktsioonid võivad allkirjastada rahvusvaheliselt kokkulepitud normid, ilma et nad neid tegelikult kohaldaksid; rõhutab, et need määratlused ei tohiks olla poliitiliselt kallutatud ning peaksid motiveerima loetellu kantud jurisdiktsioone võtma meetmeid, mis viiksid nende loetelust kõrvaldamiseni;

22.  tuletab meelde, et ametlikult võetud kohustus järgida rahvusvaheliselt kokkulepitud norme on esimene samm, kuid ainult nende normide nõuetekohane rakendamine ning tõelised ja siirad jõupingutused vähendavad riskitegureid ning teevad rahapesu, maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse edukaks;

23.  tuletab meelde, et vabatsoone ja vabasadamaid ei tohi kasutada selleks, et saavutada sama mõju kui maksuparadiisi puhul või hoida kõrvale rahvusvahelistest läbipaistvuse eeskirjadest, et pesta raha; palub komisjonil käsitleda Euroopa Liidu vabasadamate probleemi;

24.  palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku tagamaks, et liikmesriigis elavate tegelike tulusaajate offshore‑üksuste suhtes kehtivad sarnased kontode avalikustamise ja auditeerimisnõuded nagu selles Euroopa jurisdiktsioonis, kus elab tegelik tulusaaja;

25.  on seisukohal, et EL peaks keelustama kaubandussuhted maksuparadiisides asuvate õiguslike üksustega, kui lõplikku tulusaajat ei ole võimalik tuvastada;

26.  palub komisjonil avaldada iga-aastase avaliku aruande, milles käsitletakse ELi rahaliste vahendite kasutamist ning Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) rahasiirdeid offshore‑struktuuridesse ning mis sisaldab blokeeritud projektide arvu ja laadi, selgitavaid märkusi projektide blokeerimise põhjuste kohta ja võetud järelmeetmeid, millega tagatakse, et ELi vahendid ei aita otseselt ega kaudselt kaasa maksustamise vältimisele ega maksupettusele;

2.1.1.Koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide ühine ELi loetelu

27.  väljendab heameelt komisjoni juhtiva rolli üle koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide ühise ELi loetelu kriteeriumite koostamisel; peab kahetsusväärseks, et asjaomane protsess kestab ülemäära kaua; kutsub nõukogu üles mitte vähendama, vaid pigem suurendama eespool nimetatud loetelu kriteeriumide ambitsioonikust; rõhutab, et arvesse tuleb võtta kõiki komisjoni esitatud kriteeriume – sealhulgas, kuid mitte ainult ettevõtte tulumaksu puudumist või nullilähedast ettevõtte tulumaksu määra –, ning rõhutab nende tähtsust selle saavutamisel, et loetelu oleks mõjus ja mitte meelevaldne; on seisukohal, et läbipaistvuskriteeriume tuleks täielikult kohaldada ning et kriteeriumide puhul tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta ka rakendamist ja jõustamist; palub nõukogul selleks, et loetelu oleks mõjus ja usaldusväärne, kehtestada ranged, proportsionaalsed ja hoiatavad ühised sanktsioonid loetellu kuuluvate riikide suhtes, ning rõhutab, et üksikute riikide hindamine peaks toimuma läbipaistval viisil; palub nõukogul ja komisjonil kehtestada läbipaistev, objektiivne ja Euroopa Parlamenti kaasav võrdlusmehhanism loetelu ajakohastamiseks tulevikus; tuletab meelde, et sellise loetelu eesmärk on muuta sellise jurisdiktsiooni käitumist seoses rahapesu ja maksupettuste hõlbustamisega;

28.  peab kahetsusväärseks, et koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide ELi loetelus, mille nõukogu heaks kiitis ja avaldas, keskendutakse üksnes väljaspool ELi asuvatele jurisdiktsioonidele, jättes välja ELi kuuluvad riigid, mis on etendanud süstemaatilist rolli kahjulike maksutavade edendamisel ja võimaldamisel ning mis ei järgi õiglase maksustamise kriteeriumi; rõhutab, et loetellu kuuluks vähemalt neli liikmesriiki, kui neid kontrollitaks sama ELi kriteeriumi kohaselt, nagu on näidanud Oxfami läbiviidud modelleerimine; väljendab muret seoses sellega, et ELi riikide a priori kontrolli alt välja jätmine mõjutab kahjulikult kogu protsessi legitiimsust, usaldusväärsust ja tulemuslikkust;

29.  on arvamusel, et kui koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide ELi loetelu on koostatud, peaks komisjon esitama kaasnevad õigusaktid, milles on määratletud kõigi liikmesriikide maksuhalduritele kehtiv ühtlustatud kohustus avalikustada igal aastal andmed, mis hõlmavad iga liikmesriigi poolt sellesse loetellu kuuluvatesse jurisdiktsioonidesse tehtud rahasiirete koguväärtust ja sihtkohta;

30.  nõuab, et sanktsioone kohaldataks ka äriühingutele, pankadele, raamatupidamisettevõtetele, õigusbüroodele ja maksunõustajatele, kes on olnud koostööd mittetegevates jurisdiktsioonides tõestatult seotud ebaseadusliku, kahjuliku või õigusvastase tegevusega või kes on nendes jurisdiktsioonides õiguslikke vahendeid kasutades tõestatult aidanud kaasa äriühingu tulumaksu ebaseaduslikule, kahjulikule või õigusvastasele korrale;

31.  peab kahetsusväärseks, et Panama dokumentides on nimetatud paljusid ELi kodanikke, üksuseid ja riikliku taustaga isikuid; kannustab liikmesriike selgitama, kas nende isikute nimetamist dokumentides on nõuetekohaselt uuritud ja kui on, siis kas tegemist on olnud siseriiklike õigusaktide rikkumisega; rõhutab, et kahjuks paljud kodanikud, üksused ja riikliku taustaga isikud, kui neil paluti teha koostööd parlamendi rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva liidu õiguse kohaldamisel ilmnenud väidetavate rikkumiste ja haldusomavoli uurimise komisjoniga, keeldusid andmast teavet, mis oleks olnud kasulik komisjoni eesmärkide saavutamiseks;

32.  märgib, et Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) värskeimate välismaiseid otseinvesteeringuid puudutavate andmete kohaselt on Luksemburgil ja Madalmaadel kokku rohkem sissetulevaid investeeringuid kui USA-l, kusjuures valdav enamik neist on eriotstarbelistes üksustes, millel puudub oluline majandustegevus, ning Iirimaal on rohkem sissetulevaid investeeringuid kui Saksamaal või Prantsusmaal; juhib tähelepanu sellele, et Malta riikliku statistikaameti andmetel moodustavad välisinvesteeringud riigis 1 474 % tema majanduse mahust; märgib, et Amsterdami ülikooli teostatud uuringus selgus, et 23 % kõigist ettevõtjate investeeringutest, mis lõpuks maksuparadiisidesse jõudsid, läbisid Madalmaad; usub, et need andmed annavad selget tunnistust sellest, et mõned liikmesriigid hõlbustavad ülemäärast kasumi ümberpaigutamist teiste liikmesriikide kulul;

33.  palub komisjonil esitada 2018. aasta lõpuks aruande, milles hinnatakse liikmesriikide ning nendest sõltuvate jurisdiktsioonide, piirkondade või muude haldusstruktuuride maksurežiime, mis võimaldavad maksudest kõrvalehoidumist ja maksupettust ning millel võib olla kahjulik mõju ühtsele turule;

2.1.2.Suure riskiga kolmandaid riike sisaldav ELi rahapesuvastase võitluse nimekiri

34.  taunib asjaolu, et komisjon ei ole siiani koostanud omaenda sõltumatut hinnangut, millega selgitada välja suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb strateegilisi puudusi, ja mis on ette nähtud rahapesuvastase direktiivi sätetega, vaid on üksnes tuginenud rahapesuvastase töökonna (mille liige komisjon on) koostatud nimekirjale; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole parlamendi sellesisulisi nõudmisi rahuldavalt täitnud;

35.  nõuab tungivalt, et komisjon hakkaks oma nimekirja koostamiseks kiiremini tööle ja esitaks Euroopa Parlamendile aruande oma tegevuskava rakendamise kohta ja eelkõige selle kohta, kuidas ta täidab kohustust suurendada kõiki ressursse, mida finantskuritegude ennetamise rakkerühm vajab;

36.  usub, et on äärmiselt oluline, et ELi eesmärgid oleksid selles küsimuses rahapesuvastase töökonna eesmärkidest ambitsioonikamad; toonitab sellega seoses, et investeeringuid inim- ja rahalistesse ressurssidesse tuleb suurendada või ressursside eraldamist komisjoni sees optimeerida, et valikumenetlust tugevdada;

37.  usub, et nimekirjaga tuleks soodustada seda, et jurisdiktsioonid hakkaksid seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega teisiti käituma, ning hoida ära, et sarnast, potentsiaalselt kahjulikku poliitikat rakendaksid ka muud riigid;

38.  kutsub komisjoni üles olema nii suure riskiga kolmandaid riike sisaldava ELi rahapesuvastase võitluse nimekirja koostamisel kui ka maksuparadiiside Euroopa nimekirja läbivaatamisel keskne institutsioon, et tagada järjepidevus ja vastastikune täiendavus;

2.2.Muud maksualased õigusaktid

39.  avaldab heameelt uute õigusaktide üle, mis viimase kahe aasta jooksul on LuxLeaksi tõttu vastu võetud; tervitab ELi pühendumist OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise projektile; nõuab, et liikmesriigid võtaksid ELi õigusaktid oma õigussüsteemi kiiresti üle ja tagaksid nende täitmise;

40.  nõuab riikide lõikes ambitsioonikat avalikku aruandlust, et suurendada hargmaiste ettevõtete maksude läbipaistvust ja avalikku kontrolli, sest see võimaldaks laiemal üldsusel saada teavet teenitud kasumi, saadud toetuste ja maksude kohta, mida need ettevõtted tasuvad jurisdiktsioonides, kus nad tegutsevad; nõuab tungivalt, et nõukogu jõuaks kokkuleppele ettepanekus alustada läbirääkimisi teiste ELi institutsioonidega, et võtta riikide lõikes kasutusele avalik aruandlus, mis on üks peamisi meetmeid, millega muuta äriühingute maksuteave kõigi kodanike jaoks läbipaistvamaks;

41.  rõhutab, et riikide lõikes koostatud avalik aruandlus võimaldab investoritel ja aktsionäridel võtta aktsionäride koosolekutel ja investeerimisotsuste tegemisel arvesse äriühingute maksupoliitikat;

42.  tuletab meelde, et maksualane teave peaks muutuma äriühingute finantsaruandluse oluliseks komponendiks;

43.  nõuab tungivalt, et nõukogu saavutaks äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi mõlema etapi osas kiire ja ambitsioonika kokkuleppe; tuletab meelde, et nii äriühingute kui ka liikmesriikide makshaldurite kulude vähendamise kõrval lahendaks see siirdehindade probleemi ja tagaks ühtsel turul ausama konkurentsi; rõhutab, et maksubaaside ühtlustamine on parim lahendus, kuidas teha maksude optimeerimisele ja agressiivsele maksuplaneerimisele lõpp õiguslike vahenditega; tuletab meelde, et selleks, et tagada maksustamine seal, kus toimub majandustegevus ja luuakse väärtusi, on vaja mõistele „püsiv tegevuskoht“ uut siduvat määratlust; toonitab, et varifirmade probleemi vältimiseks, eelkõige seoses digitaalmajandusest tulenevate probleemidega, peaksid sellega kaasnema siduvad miinimumkriteeriumid, et määrata kindlaks, kas majandustegevus on liikmesriigis maksustamiseks piisav;

44.  julgustab komisjoni ja liikmesriike liikuma maksustamise valdkonnas palju ambitsioonikamate reformide suunas;

45.  rõhutab, et ühtse maksustamisega on võimalik kasumi ümberpaigutamine lõpetada ainult sel juhul, kui seda rakendada kogu maailmas, ning kui äriühingu tulumaksu ühtset konsolideeritud maksubaasi kohaldada ainult ELis, tekib oht, et praegune olukord, kus ühed liikmesriigid ülejäänud maailmaga võrreldes tulus kaotavad ja teatavad teised liikmesriigid ülejäänud maailma ära kasutavad, jääbki püsima; märgib, et ainult ELiga piirduv lähenemisviis võib kaotada stiimulid paigutada kasum ümber ELi siseselt, kuid anda võimaluse ja lisastiimulid viia kasum EList välja;

46.  tuletab meelde oma soovitusi tagada, et maksualaseid eelotsusi käsitleva teabe automaatne vahetamine laieneks kõigile eelotsustele ja et komisjonil oleks juurdepääs kogu asjaomasele teabele, et tagada Euroopa konkurentsieeskirjade järgimine(7);

47.  kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti seadusandliku ettepaneku halduskoostöö direktiivi(8) muutmiseks, et edendada liikmesriikide maksukoostööd, kehtestades kohustuse vastata maksualastele rühmataotlustele, nii et üks Euroopa riik saaks pakkuda teistele riikidele kogu vajalikku teavet piiriülestele maksudest kõrvalehoidujatele süüdistuse esitamiseks; tuletab meelde oma ettepanekut muuta halduskoostöö direktiivi, et parandada liikmesriikide vahelist kooskõlastamist maksuauditite osas(9);

48.  peab kahetsusväärseks, et ELi riigiabi reeglite kohaselt kuuluvad ebaseaduslike maksusoodustuste saajatelt sisse nõutud tasumata maksud riigile, kes soodustuse andis, mitte riikidele, kelle maksubaas moonutavate maksusüsteemide tagajärjel kahanes; kutsub komisjoni üles töötama selleks välja asjakohaseid meetodeid mõjutatud liikmesriikides saamata jäänud tulu hindamiseks ja nõuetekohaseid sissenõudmismenetlusi tagamaks, et tasumata maksud jaotatakse liikmesriikidele, kus majandustegevus tegelikult aset leidis;

49.  on seisukohal, et maksureformid peavad alati võimaldama kodanikepoolset kontrolli ning andma kodanikuühiskonnale juurdepääsu, teavet ja koolitust, et võimaldada kodanikel selle poliitika kujundamisel tõhusalt osaleda, mis praegu ei ole tavaks;

50.  rõhutab ühtlasi, et maksualaseid õigusakte tuleb riigi või ELi tasandil lihtsustada ja koostada nii, et kõik kodanikud võiksid nendega tutvuda, ja tuleb vältida keerukust, mis teenib maksudest kõrvalehoidumise asjatundjate huve;

51.  kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL (riigihangete kohta)(10) läbivaatamiseks, mis sisaldaks meetmeid, et takistada riigiasutustel töötada äriühingutega, kes kasutavad maksuparadiise;

52.  kutsub komisjoni üles algatama käitumisjuhendi töörühma (äriühingute maksustamine) 19 aastat kestnud töö põhjaliku hindamise, keskendudes tulemustele, mis on saavutatud piiriüleste kahjulike äriühingu tulumaksusüsteemide tõkestamisel, tehes seda avaliku aruande vormis; nõuab, et käitumisjuhendi töörühma tuleks nende järelduste põhjal reformida, et teha selle töö läbipaistvamaks ja tõhusamaks, kuna rühm peab mängima keskset rolli ELi pingutustes muuta olukord selles valdkonnas paremaks; nõuab, et parlament saaks selle rühma üle kontrolli ja vastutusega seotud volitused;

53.  palub komisjonil koostada loetelu kahjulikest maksusüsteemidest, mille suhtes võetavates meetmetes ei ole käitumisjuhendi töörühm suutnud seni kokkuleppele jõuda, ja see loetelu avaldada; kutsub komisjoni üles hindama 2020. aastaks patenditulu maksustamise erikorraga kooskõlas oleva seosepõhise lähenemisviisi mõju ning võimaluse korral mõõtma selle mõju innovatsioonile ja maksutulude vähenemisele;

54.  peab kahetsusväärseks, et Panama dokumentides on nimetatud mitut ELi liikmesriiki; kutsub komisjoni üles alustama koostöös maksuhalduritega potentsiaalselt kahjulike konkurentsi moonutavate maksumeetmete ning olemasolevate vastumeetmete ning nende meetmete teistele jurisdiktsioonidele ülekanduva mõju laiaulatuslikku hindamist liikmesriikides; nõuab mõjusa kontrollimehhanismi loomist, et jälgida liikmesriike seoses võimalike uute kahjulike maksumeetmetega, mille nad võivad kehtestada;

55.  kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku, et käsitleda asukoha piiriülese ümberkujundamise ja üleviimise küsimust ja anda selged eeskirjad äriühingu peakontori üleviimise kohta ELi piires, sealhulgas eeskirjad varifirmade vastu võitlemiseks;

56.  nõuab tungivalt, et komisjon ja kõik liikmesriigid tagaksid selliste äriühingu tulumaksu ümberpaigutamise tavade lõpetamise, kus hargmaine ettevõte laseb end omandada maksuparadiisis asuval väiksemal ettevõttel ja võtab üle viimase seadusjärgse asukoha, et n-ö paigutada oma peakorter ümber ja vähendada ühendatud ettevõtte üldist maksukoormust – protsessi, millele järgneb sissetulekute ettevõttest väljaviimine maksuparadiisi tehtavate maksudest mahaarvatavate maksete kaudu (näiteks laenude, litsentsitasude ja teenuste kujul), mille eesmärk on kõnealuse hargmaise ettevõtte sisemaise tulu maksustamise vältimine;

57.  rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu järjest enam kasutatavatele kahjulikele maksutavadele, näiteks patenditulu maksustamise erikorra, tuletisinstrumentide, vahetuslepingute kuritarvitamine, mille eesmärk on maksustamise vältimine;

58.  avaldab heameelt 2016. aasta augustis riigiabi kohta tehtud komisjoni järelduse üle, et Iirimaa andis Apple’ile ebaseaduslikult 13 miljardi euro ulatuses põhjendamatut maksusoodustust; seab kahtluse alla Iiri valitsuse otsuse see otsus edasi kaevata, millega üritatakse võlguolevat summat mitte sisse nõuda;

59.  palub liikmesriikidel selgitada välja kõik maksuamnestia kasutamise viisid, mis võiksid viia rahapesu ja maksudest kõrvalehoidumiseni või mis võiks takistada riiklikel ametiasutustel kasutamast esitatud andmeid finantskuritegude uurimiseks, ning teha igasugusele maksuamnestiale lõpp;

60.  väljendab muret Ameerika Ühendriikide valitsuse kavatsuste üle suurendada suurte äriühingute maksusoodustusi ja finantsvaldkonna dereguleerimist; palub komisjonil jälgida tähelepanelikult Ameerika Ühendriikides kavandatavat maksureformi, mida tuntakse Blueprinti nime all, ja võimalust, et Ameerika Ühendriikides rakendatakse maksuamnestiat, et võimaldada suurte tehnoloogiaettevõtete kasumi repatrieerimist väga väikese maksumääraga;

61.  kutsub liikmesriike üles tugevdama oma maksuasutusi piisava personaliga, et tagada maksutulu tõhus kogumine ja tegeleda kahjulike maksutavadega, võttes arvesse, et ressursinappus ja personalikärped ning ebapiisav väljaõpe, ebapiisavad tehnilised vahendid ja liiga piiratud uurimisvolitused on maksuhaldurite tööd teatavates liikmesriikides tõsiselt takistanud;

62.  märgib ühe ELi maksustamise vältimise skeemi näitena niinimetatud Iirimaa kaksikstruktuuri, mis kaotatakse järk-järgult 2020. aastaks; kutsub kõiki liikmesriike üles tegema oma topeltmaksustamise vältimise lepingute üle järelevalvet, et hoida ära maksustamise vältimise skeemide ärakasutamist, mida võimaldavad maksualased mittevastavused;

63.  taunib usaldusväärse ja erapooletu statistika puudumist maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise ulatuse kohta; rõhutab, kui oluline on töötada välja asjakohased ja läbipaistvad meetodid, et hinnata sellise tegevuse ulatust ja mõju riikide rahandusele, majandustegevusele ja avaliku sektori investeeringutele;

64.  kutsub komisjoni üles andma maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise tavadega seoses välja suunised, et teha selget vahet, mis on ebaseaduslik ja mis on seaduslik, isegi kui see on seaduse mõttega vastuolus, et tagada kõigile asjaomastele isikutele õiguskindlus; kutsub liikmesriike ja kolmandaid riike üles tagama, et maksudest kõrvalehoidujatele ja vahendajatele määratud trahve ja rahalisi karistusi ei saaks maksudest maha arvata;

65.  rõhutab, et vastutustundliku maksustamisstrateegia elluviimist tuleb pidada ettevõtja sotsiaalse vastutuse (ESV) alussambaks ning et maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja agressiivse maksuplaneerimise tavad on ESVga kokkusobimatud; kordab oma üleskutset komisjonile lisada see element ELi ajakohastatud ESV strateegiasse;

66.  kutsub äriühinguid üles tegema täieliku maksukohustuste täitmise ilma igasuguse maksustamise vältimiseta ESV lahutamatuks osaks;

67.  kordab TAXE2‑komisjoni üleskutset luua komisjonis uus liidu maksupoliitika sidusus- ja koordineerimiskeskus, millel on võimalik hinnata ja jälgida liikmesriikide maksupoliitikat liidu tasandil ja tagada, et liikmesriikides ei rakendata mõnda uut kahjulikku maksumeedet; soovitab, et selline liidu maksupoliitika sidusus- ja koordineerimiskeskus saaks jälgida seda, kuidas liikmesriigid koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ühist liidu loetelu järgivad, ning tagada ja edendada koostööd riiklike maksuhaldurite vahel (nt seoses koolituse ja parimate tavade vahetamisega);

68.  kordab parlamendi soovitusi(11) luua loend vastumeetmetest, mida liit ja liikmesriigid kui avaliku sektori asutuste, pankade ja rahastamisprogrammide osanikud ja rahastajad peaksid kohaldama äriühingute suhtes, kes kasutavad maksuparadiise agressiivse maksuplaneerimise skeemide loomiseks ega järgi seega liidu hea maksuhaldustava standardeid;

69.  kordab oma üleskutset komisjonile muuta Euroopa õigusakte, sealhulgas sätteid, mis käsitlevad Euroopa Investeerimispanga (EIP) põhikirja, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) määrust, nelja ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) määrust ja viit Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, Euroopa Merendus- ja Kalandusfond), et keelata ELi rahaliste vahendite andmine lõplikele toetusesaajatele või finantsvahendajatele, kelle puhul on tõestatud osalemine maksudest kõrvalehoidumises või agressiivses maksuplaneerimises;

70.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles looma kohustusliku standarditud avaliku Euroopa äriregistri, et saada äriühingute kohta ajakohast ja usaldusväärset teavet ning saavutada läbipaistvus tänu piiriüleselt kättesaadavale ELi äriühinguid käsitlevale võrreldavale ja usaldusväärsele teabele;

71.  soovitab komisjonil hinnata, millist mõju avaldab jalgpallurite piiriülene üleviimine tulude sissenõudmisele liikmesriikides, ja pakkuda välja meetmed, mida peetakse asjakohaseks märkimisväärse tulude kaotamise probleemiga tegelemiseks, muu hulgas meetmed, mis on seotud selliste üleviimiste vahendajatega;

72.  palub komisjonil hoiduda kaubanduslepete sõlmimisest jurisdiktsioonidega, mille EL on määratlenud maksuparadiisidena;

2.3.Teabevahetus

73.  peab kahetsusväärseks, et halduskoostöö direktiivi sätteid, mis kehtisid ajal, mida Panama dokumentide paljastustes on kajastatud, ei rakendatud mõjusalt ning et vahetatud teabe ja otsuste maht oli väike; tuletab meelde, et maksuhaldurite vaheline automaatne teabevahetus on liikmesriikide jaoks väga oluline, et tagada maksude kogumisel vastastikune abi ja luua võrdsed võimalused; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid, et edendada Euroopa liikmesriikide maksualast koostööd, kehtestades kohustuse vastata maksualastele rühmataotlustele, nii et üks Euroopa riik saaks pakkuda teistele riikidele kogu vajalikku teavet piiriülestele maksudest kõrvalehoidujatele süüdistuse esitamiseks;

74.  on väga mures, et liikmesriikide poolt hargmaistele ettevõtetele väljastatud maksualaste eelotsuste arv on viimastel aastatel kasvanud, hoolimata LuxLeaksi skandaali tõttu loodud sotsiaalhäiresüsteemist;

75.  rõhutab, et komisjonil peaks olema kooskõlas andmekaitsenormidega juurdepääs maksustamisalase halduskoostöö direktiivi kohaselt vahetatavale kogu teabele, et selle rakendamist nõuetekohaselt kontrollida ja jõustada; rõhutab, et seda teavet tuleks hoida komisjoni hallatavas keskregistris, arvestades komisjoni ainupädevust konkurentsi valdkonnas;

76.  nõuab teabe tulemuslikumat ülemaailmset vahetamist, töötlemist ja kasutamist ning nõuab tungivalt, et ühiseid aruandlusstandardeid käsitlevaid sätteid rakendataks tõhusalt ja järjepidevalt, liikudes vastastikuse hindamise süsteemis konkreetsete isikute häbistamise poliitikalt karistuskorra rakendamisele; juhib tähelepanu vastastikkuse vajadusele teabevahetuses Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ning osalevate allakirjutanud riikide vahel; kutsub liikmesriike üles toetama osalevaid arengumaid nende standardite rakendamisel; rõhutab, et riikidel ei tule mitte ainult võtta kasutusele ühine aruandlusstandard, vaid ka seda süsteemi rakendada ja tagada andmete kõrge kvaliteet; juhib tähelepanu senise ühise aruandlusstandardi puudustele ja väljendab rahulolu, et OECD tegeleb standardi viimistlemisega, et teha see paremini toimivaks; palub komisjonil anda oma panus tuvastatud puuduste kõrvaldamisse;

77.  nõuab tõhustatud avalikke äriregistreid ja tegelike tulusaajate avalikke registreid ning avalikku riikidepõhist aruandlust, et saada üle nendest piirangutest, mis on kehtestatud teabevahetuse nõudega OECD 2017. aasta juunis vastuvõetud dokumendis „Mitmepoolsed konventsioonid, millega rakendatakse maksukokkuleppega seotud meetmeid, et ennetada maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist“, mis lubab riikidel valida partnereid, võimaldades nii praktikas bilateralismi;

78.  rõhutab, et potentsiaalselt agressiivse piiriülese maksuplaneerimise korraldustega (DAC 6) seoses peaks kohustuslikule automaatsele teabevahetusele olema ligipääs mitte ainult maksuhalduritel;

79.  kutsub komisjoni üles tagama vastastikuse teabevahetuse ELi ja kolmandate riikide vahel, kes ei ole kasutusele võtnud rahvusvaheliselt kokku lepitud standardeid; rõhutab, et on vaja mõjusaid karistusi finantseerimisasutustele, kellel on Euroopa kliendid ja kes ei järgi automaatse teabevahetuse standardeid; leiab, et sellisele ettepanekule tuleks lisada vaidluste lahendamise mehhanism, et lahendada võimalikud vastuolud ELi ja kolmandate riikide vahel; tuletab meelde oma soovitust kehtestada kinnipeetav maks või võtta muid sama mõjuga meetmeid, et hoida ära maksustamata kasumi väljaviimine EList;

80.  on seisukohal, et asutused, kes on kohustatud maksuhalduritele teavet andma, peavad olema need, kes on loetletud rahapesu tõkestamise direktiivis, eelkõige:

3.Rahapesu

3.1.Rahapesuvastased õigusaktid

81.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid kõiki rahapesuvastase direktiivi sätteid rakendama tõhusalt ja järjepidevalt; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada õigusaktide korrektne täitmine; palub komisjonil seiresüsteeme tugevdada ja eraldada nende jaoks piisavad vahendid; palub, et komisjon eraldaks oma töörühmale finantskuritegude ennetamiseks rohkem vahendeid;

82.  rõhutab, et neljanda rahapesuvastase direktiiviga loodud õigusraamistikus on täielikult keelustatud anonüümsed esitajaaktsiad, mis on juhul, kui ei toimu nõuetekohast registreerimist, osutunud kasulikuks rahvusvaheliste rahapesuskeemide loomise vahendiks; palub, et liikmesriigid rakendaksid nõuetekohaselt 26. juunil 2017. aastal jõustunud neljandat rahapesuvastast direktiivi ja tagaksid selle täitmise; palub komisjonil teha järelevalvet kõnealuse direktiivi nõuetekohase ülevõtmise ja rakendamise üle;

83.  palub komisjonil algatada rikkumismenetlused nende liikmesriikide puhul, kes ei ole Panama dokumentidest ja muudest infoleketest selgunu kohaselt liidu õigust järginud;

84.  rõhutab, et vältimaks võimalust, et lõplikud tegelikud tulusaajad jäävad anonüümseks, on vaja äriühingute, sihtasutuste, usaldusfondide ja muude sarnaste õiguslike üksuste kohta tegelike tulusaajate registreid, mida korrapäraselt ajakohastatakse, mis on ühtlustatud ja omavahel ühendatud ja mida saavad kasutada kõik; nõuab, et tegeliku tulusaaja määratluses ette nähtud osaluse praegust suurust vähendataks; on seisukohal, et EL ja selle liikmesriigid peavad ise kõige rohkem propageerima rahvusvahelistel foorumitel lõplike tegelike tulusaajate läbipaistvuse standardeid;

85.  rõhutab, et Prantsusmaa rahapesu andmebüroo esindajad nõudsid Euroopa Parlamendis tegutsevas rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva liidu õiguse kohaldamisel ilmnenud väidetavate rikkumiste ja haldusomavoli uurimise komisjonis, et vastavalt soovitusele nr 26, mille rahapesuvastane töökond (FATF) on andnud finantsjärelevalve kohta, tuleks ELi tasandil sõnaselgelt sätestada, et pädev järelevalveasutus võib teha järelevalvet isegi kontserni emaettevõtja üle;

86.  kutsub komisjoni üles tegema üldsuse juurdepääsuga kinnistusraamatute loomise üle järelevalvet;

87.  nõuab, et tegelike tulusaajatena tehtaks kindlaks kõik füüsilised isikud, kes tegelikult omavad või kontrollivad juriidilist isikut (välja arvatud reguleeritud turul registreeritud äriühingud, mille suhtes kohaldatakse liidu õigusega kooskõlas olevaid avalikustamisnõudeid või samaväärseid rahvusvahelisi standardeid, millega tagatakse, et omanikke puudutav teave on läbipaistev), st kõik isikud, kellele kuulub juriidilisest isikust otse või kaudselt vähemalt üks aktsia või samaväärne väikseim osa, sh isikud, kes omavad või kontrollivad juriidilist isikut esitajaaktsiate või muude vahendite kaudu;

88.  märgib, et nende tehingutega kaudu hoiustatud ebaseaduslik raha muutub seaduslikuks rahaks, mis on saadud õiguspärastest tehingutest; rõhutab seetõttu, et rahapesuvastaseid eeskirju tuleks hakata kohaldama ka kinnisvaraturul, et ei tekiks uut ebaseadusliku tegevuse liiki;

89.  rõhutab, et kliendi suhtes rakendavate hoolsusmeetmete võtmist tuleb paremini tagada, sest nii on võimalik kindel olla, et kliendi profiiliga kaasnevaid ohte on korrektselt hinnatud; rõhutab, et hoolsusmeetmete võtmise kohustuse täitmise eest peaks isegi väljasttellimise korral vastutama alati kohustatud isikud; nõuab, et vastutus peab olema selge ja juhuks, kui käitutakse hooletult või väljasttellimisel tekib huvide konflikt, tuleb ette näha karistused; on peale selle veendunud, et kohustatud isikute hulka tuleks muu hulgas arvata ka kinnisvaramaaklerid, tagamaks, et kliendi suhtes rakendatavaid hoolsusmeetmeid kohaldatakse nii reguleeritud kui ka praegu reguleerimata üksuste suhtes; nõuab, et kliendi suhtes rakendatavaid hoolsusmeetmeid tuleb ELi tasandil ühtlustada ning selleks tuleb menetlused korraldada nii, et nõuetele vastavus on tagatud;

90.  on veendunud, et karistused, mida rahapesu, maksudest kõrvalehoidumise ja maksupettuse eest määratakse, peaksid olema karmimad ja heidutavamad ning, kui liikmesriigid eraldavad selliste ebaseaduslike tegevustega võitlemiseks vahendeid, peaks nad lähtuma tekkivatest ohtudest; peab sellega seoses kiiduväärseks komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil (COM(2016)0826); kutsub liikmesriike üles kaaluma, kas väga ränkade maksupettuse juhtumite korral tuleks kokkuleppemenetlus keelustada; märgib aga, et sellele lisaks peaksid EL ja liikmesriigid töötama iga kategooria kohustatud isikute jaoks välja meetmed, mille abil heidutada neid rahapesus osalemast ja muuta see kahjumlikuks; kutsub liikmesriike üles rahapesu puhul kehtiva aegumistähtaja läbi vaatama, et vältida juhtumite aegumist pädevate asutuste tegevusetuse tagajärjel;

91.  nõuab, et Euroopa tasandil kasutataks tõhusat kontrollimehhanismi, mille alla kuuluvad ka seotud jurisdiktsioonid, sest poliitiliste või muude takistuste tõttu võib hindamine, mida rahapesuvastases töökonnas üksteise kohta ja vastastikku korrapäraselt tehakse, kergesti nurjuda;

92.  rõhutab, et ELi tasandil tuleb kokku leppida, kuidas riikliku taustaga isikut ühtmoodi mõista ja määratleda;

93.  nõuab, et ELi tasandil ühtlustataks maksukuritegude määratlus ja loodaks spetsiaalne kriminaalõiguslik vahend, mis tuleb vastu võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõike 2 alusel või, kui liikmesriigid ei suuda kokku leppida, kuidas konkurentsitingimuste moonutamine siseturul lõpetada, siis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 116 alusel; nõuab, et ELi tasandil ühtlustataks rahapesu eelkuriteo määratlus ja vähendaks erandeid, mida liikmesriigid võivad teha, et koostööst ning teabevahetusest keelduda; tuletab meelde, et Euroopa Parlament on neljanda ja viienda rahapesuvastase direktiivi muutmisel olnud seisukohal, et maksukuritegude puhul ei tohiks kehtida nõue karistada vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega;

94.  on mures selle pärast, et inimeste jaoks, kes ei ole ELi residendid, võetakse vastu kodakondsuse programme (kolmandate riikide kodanikele mõeldud nn kuldse viisa või investoriprogrammid), millega antakse kodakondsus vastutasuks finantsinvesteeringute eest, ilma et kliendi suhtes rakendataks korrektseid või üldse mingeid hoolsusmeetmeid; palub komisjonil hinnata, kas liikmesriigid järgivad selliste programmide alusel kodakondsuse andmisel rahapesuvastast direktiivi ja teisi asjaomaseid ELi õigusakte;

95.  palub komisjonil ja nõukogul suhtuda tõsiselt põhjalikesse muudatustesse, mis Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon neljanda rahapesuvastase direktiivi (COM(2016)0450) läbivaatamisel tegi ja mille üle hääletati 28. veebruaril 2017(12) ning millega kaotataks kehtivatest rahapesuvastastest õigusaktidest paljud lüngad ja muudetaks õigusaktid rangemaks, näiteks tänu sellele, et tegeliku tulusaaja määratlust täpsustatakse, kõrgema astme juhte, varidirektoreid ja muid volitatud isikuid ei lubata käsitleda tegeliku tulusaajana (välja arvatud juhul, kui nad vastavad kriteeriumidele), üldsusele antakse äriühingute ja usaldusfondide tegeliku tulusaaja registritele täielik juurdepääs ning rahapesuvastase direktiivi rikkumise puhul rakendatakse tõhusamat karistusmehhanismi; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon ja nõukogu ei muudaks käimasolevatel kolmepoolsetel läbirääkimistel Euroopa Parlamendi mõjusat ettepanekut nõrgemaks;

96.  nõuab, et riskidele, mis kaasnevad uute tehnoloogiate ja finantstoodetega, nagu tuletisinstrumendid, vahetuslepingud ja virtuaalvaluutad, pöörataks suuremat poliitilist ja õiguslikku reguleerimist puudutavat tähelepanu(13);

97.  palub komisjonil hinnata, kuidas saaks uute tehnoloogiate, näiteks kordumatu elektroonilise identiteedi abil, raskete finantskuritegude tuvastamist hõlbustada, ning tagada, et seejuures austatakse põhiõigusi, sealhulgas õigust eraelu puutumatusele;

98.  nõuab, et komisjon hindaks kindlasti, kuidas mõjutavad rahapesu ja maksukuritegusid interneti-hasartmängud, virtuaalvaluutad, krüptoraha, plokiahela ja finantstehnoloogia; palub komisjonil peale selle mõelda võimalikele meetmetele, sh õigusaktidele, millega luua nende tegevuste jaoks õigusraamistik ja tänu sellele rahapesuks kasutatavaid vahendeid vähendada;

99.  nõuab tungivalt, et kuritegevuse käigus saadud vara konfiskeeritaks; nõuab sellega seoses, et kiiresti võetaks vastu määrus, milles käsitletakse arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist, mille eesmärk on kuritegeliku vara piiriülest sissenõudmist lihtsustada; rõhutab, et õigusvahend, mille komisjon on kavandanud, võimaldab paremat koostööd ja nimetatud otsuste lihtsamat tunnustamist ning järgida samal ajal subsidiaarsuse põhimõtet;

100.  rõhutab, et vaja on ka meetmeid, millega viia riiklikud strateegiad kooskõlla selliste Euroopa Liidu ametite ja organite nagu Europoli, Eurojusti ja Euroopa Pettustevastase Ameti strateegiatega; nõuab, et koostöö soodustamiseks kaotataks teabevahetust pärssivad õiguslikud takistused;

101.   peab kiiduväärseks Portugali valitsuse hiljutist otsust, millega keelatakse esitajaaktsiate emiteerimine ning nähakse ette praeguste esitajaaktsiate muutmine nimelisteks väärtpaberiteks, ning nõuab tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku võtta samasuguse mõjuga õigusakt vastu kogu ELi jaoks;

102.   nõuab, et pädevad asutused peaksid juhatuse liikmete ja ELi krediidiasutuste aktsionäride sobivuse ja nõuetekohasuse kontrollimisel olema palju rangemad; on veendunud, et tuleb kehtestada tingimused, mille alusel on pädevatel asutustel võimalik teha nii aktsionäride kui ka juhatuse liikmete hindamiskriteeriumide üle pidevat järelevalvet, sest praegu on heakskiitu pärast selle andmist väga raske tühistada; on peale selle veendunud, et süüdistustele vastuväidete esitamiseks peaks olema rohkem aega ja paindlikumad võimalused, eriti siis, kui pädevatel asutustel on vaja ise korraldada juurdlus, mille käigus kontrollida kolmandates riikides toimunu ja poliitilise taustaga isikute kohta esitatud teavet;

3.2.Rahapesu andmebürood

103.  on veendunud, et kui Euroopa rahapesu andmebüroode staatust ja tööpõhimõtteid ühtlustada, siis teabevahetus paraneb; kutsub komisjoni üles alustama rahapesu andmebüroo platvormi raames projekti, millega teha kindlaks, milliseid teabeallikaid rahapesu andmebürood praegu kasutada saavad; palub komisjonil esitada suunised selle kohta, kuidas Euroopa rahapesu andmebüroode ülesandeid ja pädevusi paremini ühtlustada, ning teha selleks kindlaks, milline minimaalne ühtne ulatus ja sisu peavad olema finants-, haldus- ja õiguskaitseteabel, mille rahapesu andmebürood peaksid saama ja mida neil peaks olema õigus üksteisega vahetada; on veendunud, et suunistes tuleks ühtlasi selgitada, kuidas mõista rahapesu andmebüroode strateegilise analüüsi ülesandeid;

104.  on veendunud, et muutumaks tõhusamaks, peaks kõigil Euroopa rahapesu andmebüroodel olema piiramatu ja otsene juurdepääs kogu teabele, mille on nende ülesannete kohta esitanud kohustatud isikud või mis on saadud registrist; rahapesu andmebüroodel peaks olema õigus saada seda teavet ka siis, kui seda nõuab mõni teine liidu rahapesu andmebüroo, ja õigus teavet nõudva rahapesu andmebürooga teavet vahetada;

105.  soovitab, et rahapesu andmebüroode vahelise teabevahetuse parandamiseks peaksid liikmesriigid kaotama rahapesuvastase direktiivi rakendamisel nõude, mille kohaselt peavad rahapesu andmebürood saama kolmandalt isikult loa, kui nad soovivad teise andmebürooga teavet jagada jälituseesmärgil; kutsub komisjoni üles esitama rahapesuvastase direktiivi üldsätete kohta suunised, milles käsitletakse eelkõige juhtumeid, kus rahapesu andmebürooga tuleb teavet vahetada omaalgatuslikult ja viivitamata;

106.  rõhutab, et teavet tuleb paremini vahetada nii riigi tasandi pädevate asutuste kui ka eri liikmesriikide rahapesu andmebüroode vahel; kutsub komisjoni üles looma ELi ühildussüsteemi, mille abil kogutavat ja vahetatavat teavet standardida ning rahapesu andmebüroode vahel koostööd tõhustada; juhib tähelepanu sellele, et sellega seoses tuleks tugevdada nii Europoli alla kuuluvat rahapesu andmebüroode sidevõrku (FIU.net) kui ka Europoli ennast – mis on vajalik eelkõige selleks, et saada rahapesu andmebüroode teabevoogude, tegevuse ja nende tehtud analüüsi tulemuste kohta teavet ja statistikat – ning suurendada Eurojusti pädevust ja vahendeid, mille abil rahapesu ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võidelda; kutsub liikmesriike peale selle üles andma rahapesu andmebüroodele rohkem inimressursse ning rahalisi ja tehnilisi vahendeid, et nende uurimis- ja koostöösuutlikkus suureneks ja nad saaksid kahtlaste tehingute kohta esitatud teateid (mille arv on suurenenud) korrektselt menetleda ja kasutada;

107.  märgib, et ELi ja üleilmsel tasandil tuleks muuta ja ühtlustada piiranguid, mis rahapesu andmebüroode vahetatava teabe kasutamisele on seatud, et teavet saaks kasutada maksukuritegude tõkestamiseks ja tõendite saamiseks;

108.  rõhutab, et isikute määramine rahapesu andmebüroodes juhtivatele ametikohtadele peab olema sõltumatu ja poliitiliselt erapooletu, valik peab põhinema kvalifikatsioonil ning valimisprotsess peab olema läbipaistev ja järelevalvega; rõhutab, et on vaja ühtseid eeskirju, millega kindlustada maksupettuse- ja rahapesuvastaste eeskirjade täitmise tagamise eest vastutavate institutsioonide sõltumatus, ning et õiguskaitseasutused, kes võtavad rahapesu andmebüroode aruannete alusel järelmeetmeid, peavad olema täiesti sõltumatud;

109.  palub komisjonil kontrollida, kas seda nõuet täidetakse kõigis liikmesriikides;

110.  kinnitab seisukohta, mida Euroopa Parlament on viienda rahapesuvastase direktiiviga seoses väljendanud Euroopa rahapesu andmebüroo loomise kohta ja selle kohta, et teabevahetuseks on vaja tõhusat ja koordineeritud süsteemi ning keskandmebaase; rõhutab, et liikmesriikide rahapesu andmebüroosid tuleb toetada, eelkõige piiriüleste juhtumite puhul;

111.  rõhutab, et pädevad asutused ei tohiks sattuda olukorda, kus nad on üle koormatud seetõttu, et maksunõustajad ja maksumaksjad kasutavad üha rohkem digitehnoloogiaid; usub, et pädevad asutused peaksid seda arvestades omaenda vahendeid arendama ja uurimissuutlikkust suurendama; on veendunud, et see võib anda pädevatele asutustele uusi võimalusi, kuidas lahendada pidev ressursside eraldamise probleem või parandada pädevate asutuste koostööd;

4.Finantsvahendajad

112.  peab kahetsusväärseks, et finantsvahendajate tegevus ei ole ELis ühtlaselt reguleeritud; palub nõukogul kiiresti analüüsida ettepanekut, mille komisjon esitas kohustusliku automaatse teabevahetuse kohta maksustamise valdkonnas seoses piiriüleste kokkulepetega (COM(2017)0335), ja see vastu võtta, sest nii on võimalik kehtestada finantsvahendajatele karmimad aruandluskohustused; innustab liikmesriike analüüsima, milline kasu tekiks, kui seda direktiivi hakataks kohaldama ka ainult riigisiseste juhtumite suhtes;

113.  rõhutab, et selle ettepanekuga tuleb kaotada lüngad, mille abil võidakse makse agressiivselt planeerida, ja selleks tuleb agressiivse maksuplaneerimisega seotud finantsvahendajatele koostada uued eeskirjad;

114.  märgib, et suur osa varahaldusest on endiselt reguleerimata ja tuleks kehtestada siduvad rahvusvahelised eeskirjad ja standardid, millega luua võrdsed võimalused ning seda tegevusala paremini reguleerida ja piiritleda; kutsub sellega seoses komisjoni üles tegema selliste standardite ja normide kehtestamise nimel tööd kõikidel asjassepuutuvatel rahvusvahelistel foorumitel;

115.  tunnistab, et iseorganiseerumise ja enesereguleerimise üle tuleb järelevalvet teha; palub komisjonil hinnata, kas selleks, et tagada kohustatud isikute enesereguleerimise piisav järelevalve (st eraldiseisva ja sõltumatu riikliku reguleeriva asutuse / järelevalveasutuse kaudu), on vaja ELi meetmeid ja kas oleks võimalik koostada õigusakt;

116.  kutsub komisjoni üles andma koostöös liikmesriikide ja järelevalveasutusega välja suunised, kuidas kohustatud isikute aruandlusvorme ühtlustada, et rahapesu andmebüroodel oleks teavet lihtsam töödelda ja vahetada;

117.  nõuab, et maksuvahendajate tegevust reguleeritaks meetmetega, mis heidutaks neid tegelemast maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise ning tegelike tulusaajate varjamisega;

118.  rõhutab, et juhul, kui vahendaja asub väljaspool ELi, tuleb asjassepuutuvalt maksumaksjalt nõuda, et ta saadaks võimaliku agressiivse maksuplaneerimise teabe enne selliste plaanide elluviimist otse oma riigi maksuhaldurile, et sel oleks võimalik maksuriskide vastu meetmeid võtta;

119.  on veendunud, et kogu sektori jaoks oleks kasulik, kui finantsvahendajate tegevuse kohta kehtestataks rangemad eeskirjad, sest ausad finantsvahendajad ei jääks siis enam ebaausas konkurentsis ebasoodsasse olukorda ja tekiks selge ettekujutus, millised finantsvahendajad tegutsevad ausalt;

120.  nõuab, et pankadele ja finantsvahendajatele, kes on ebaseaduslikes maksuskeemides või rahapesus osalenud teadlikult, tahtlikult ja pidevalt, määrataks nii ELi kui ka liikmesriigi tasandil tõhusamad, heidutavamad ja proportsionaalsemad karistused; rõhutab, et karistused tuleks määrata ettevõtetele endile ning ka juhtkonna tasandi töötajatele ja juhatuse liikmetele, kes skeemide eest vastutavad; rõhutab, et karmid karistused on väga tähtsad, ja usub, et kui tõendatud juhtumite puhul kasutataks avalikku häbistamist, siis oleks finantsvahendajatel kohustustest kõrvale hiilimiseks vähem julgust ja eeskirjade täitmiseks suurem motivatsioon;

121.  kutsub liikmesriike üles tagama, et sektoreid, kus tegelike tulusaajate läbipaistmatute süsteemide riske on kõige rohkem (mis tehti kindlaks hinnangus, mille komisjon koostas rahapesuga kaasnevate riskide kohta), seirataks ja kontrollitaks tõhusalt; palub liikmesriikidel koostada suunised, milles käsitletakse riskitegureid, mis kaasnevad tehingutega, milles osalevad maksunõustajad, audiitorid, raamatupidamisteenuse osutajad, notarid ja muud sõltumatud õigusala esindajad;

122.  nõuab rahapesu, maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumisega seotud eeskirjade ja nende hoiatava mõju paremat jõustamist, suurendades selleks eelkõige maksu- ja rahapesualast nõu andvaid spetsialiste puudutavaid jõustamismeetmeid käsitleva parema avaldatud statistika kaudu nähtavust laiema üldsuse ees;

123.  rõhutab vajadust maksuspetsialistidena tegutsevate finantsvahendajate riiklike sertifitseerimiskavade suurema kontrolli, järelevalve ja koordineerimise järele ELis; palub liikmesriikidel load tühistada, kui leiab kinnitust, et finantsvahendajad on aktiivselt osalenud piiriülese maksudest kõrvalehoidumise, ebaseadusliku maksuplaneerimise ja rahapesu edendamisel või võimaldamisel;

124.  kutsub komisjoni üles hindama, kas liikmesriikide pädevad asutused on järginud finantsvahendajate litsentsimismenetlusi, mis on liidu õigusaktidega juba ette nähtud, nt kapitalinõuete neljandas direktiivis;

125.  nõuab, et kutsealal kehtestataks metoodika, mille kohaselt kutsesaladuse põhimõte ei takista nõuetekohaste teadete esitamist kahtlaste tehingute kohta või muust võimalikust ebaseaduslikust tegevusest teatamist, ilma et see piiraks õigusi, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja kriminaalõiguse üldpõhimõtetega, või parandataks olemasolevat metoodikat, millel oleks sama mõju;

126.  palub liikmesriikidel luua tingimused, mis takistaksid ELis asuvatel vahendajatel tegutseda jurisdiktsioonides, mis kuuluvad koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide ELi loetellu, ning jurisdiktsioonides, mis kuuluvad niisuguste riikide ELi loetellu, kelle rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse korras esineb strateegilisi puudusi, ning jätta nad selleks näiteks välja avalikest hangetest; palub ühtlasi komisjonil koostada mõjuhinnangu, milles hinnataks võimalust keelata ELis asuvatel vahendajatel tegutseda jurisdiktsioonides, mis kuuluvad koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide ELi loetellu, ning jurisdiktsioonides, mis kuuluvad niisuguste riikide ELi loetellu, kelle rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse korras esineb strateegilisi puudusi;

127.  rõhutab, et rahvusvahelise koostöö parandamiseks tuleks auditeerimis- ja raamatupidamisarvestuse nõuded kooskõlastada ülemaailmsel tasandil, et takistada raamatupidamis- ja auditeerimisettevõtete osalemist ebaseaduslikes maksustruktuurides; on sellega seoses veendunud, et rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite paremat rakendamist tuleks pidada tõhusaks vahendiks;

4.1.Pangad

128.  julgustab kõiki liikmesriike vastavalt neljanda rahapesuvastase direktiivi soovitustele looma pangakontode registrite süsteemid või elektroonilised andmeotsingu süsteemid, mis tagaksid rahapesu andmebüroodele ja pädevatele asutustele juurdepääsu pangakontosid käsitlevale teabele; soovitab kaaluda võimalust standardida ja ühendada omavahel riiklikud pangakontode registrid, mis sisaldavad kõiki füüsiliste või juriidiliste isikutega seotud kontosid ja on pädevatele asutustele ja rahapesu andmebüroodele hõlpsasti kättesaadavad;

129.  soovitab, et selline pangakontode register võiks registreerida ja avaldada statistilisi andmeid tehingute kohta maksuparadiiside ja suure riskiga riikidega ning eristada teavet tehingute kohta seotud ja mitteseotud osapooltega ning iga liikmesriigi kohta;

130.  tunnistab, et tuvastati pankade osalemine neljas laiaulatuslikus tegevuses, nimelt offshore-struktuuride pakkumises ja haldamises, offshore-üksustele pangakontode avamises, muude finantstoodete pakkumises ja korrespondentspanganduses(14); rõhutab, kui tähtis on muuta korrespondentpangandust käsitlevad õigusaktid selgemaks ja rangemaks seoses vahendite ülekandmisega offshore- ja koostööd mittetegevatesse jurisdiktsioonidesse ning lisada kohustus lõpetada tegevus juhul, kui ei esitata teavet tegelike tulusaajate kohta;

131.  nõuab, et pankadele kohaldataks rangelt tulemuslikke karistusi, millega nähakse ette rahapesu, maksudest kõrvalehoidumise või agressiivse maksuplaneerimise edendamises või võimaldamises tõendatult osalenud finantsasutuste panganduslitsentside peatamine või kehtetuks tunnistamine;

132.  rõhutab, kui oluline on parem koordineerimine pankade peakontorite ja tütarettevõtjate vahel nii ELi sees kui ka kolmandate riikide suhtes, et tagada asutusesiseste käitumisjuhendite ja rahapesuvastaste õigusaktide täielik järgimine;

133.  rõhutab, et liikmesriikide pangandusjärelevalve kontrollidega tuleks ette näha süstemaatilised ja pistelised kontrollid, et tagada rahapesuvastaste eeskirjade täielik rakendamine kõikides pankades;

134.  nõuab Euroopa Keskpangale (EKP) ja Euroopa Pangandusjärelevalvele (EBA) suuremate volituste andmist korrapäraste vastavuskontrollide (nii etteteatamisega kui ka eelneva hoiatuseta) läbiviimiseks kogu ELi pangandussektoris praeguse kontrollisüsteemi asemel, mille puhul viiakse kontrolle läbi ainult juhul, kui konkreetset juhtumit uuritakse või see on saanud avalikuks;

135.  nõuab, et analüüsitaks, kas oleks teostatav anda järelevalveasutustele õigus korraldada pangajuurdlus juhtudel, kui konto omanik ei ole nimeliselt teada;

136.  väljendab heameelt ELi finantssüsteemi riskide ja nõrkuste olemasoleva analüüsi üle; rõhutab, et on tähtis teha kindlaks uued tehnoloogiad ja finantstooted, mida võidakse kasutada rahapesu eesmärgil; nõuab selle analüüsi põhjal, et rahapesu käsitlevad sätted lisataks kõikidesse uutesse ettepanekutesse, milles käsitletakse selliseid uusi tehnoloogiaid, sealhulgas finantstehnoloogiat;

137.  nõuab, et Madalmaade eeskujul koostataks pankurite vandetõotus, mis kujutaks endast sektori vabatahtlikku siduvat kohustust mitte teha tehinguid maksuparadiisidega;

4.2.Juristid

138.  juhib tähelepanu asjaolule, et kutsesaladust ei tohi kasutada õigusvastaste tegude kaitsmise, varjamise ega ka seaduse mõtte rikkumise eesmärgil; nõuab tungivalt, et kutsesaladuse põhimõte ei tohiks takistada nõuetekohaste teadete esitamist kahtlaste tehingute kohta või muust võimalikust ebaseaduslikust tegevusest teatamist, ilma et see piiraks õigusi, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja kriminaalõiguse üldpõhimõtetega; kutsub liikmesriike üles andma välja suuniseid vastava eriala töötajatele õigusliku kutsesaladuse põhimõtte tõlgendamise ja kohaldamise kohta ning tõmbama selge piiri tavapärase kohtualase nõustamise ja finantssektori ettevõtjatena tegutsevate juristide vahele;

139.  rõhutab, et jurist, kes tegutseb valdkonnas, mis läheb kaugemale tema konkreetsest kaitse- või kohtus esindamise ja õigusnõu andmise ülesandest, võib teatavate avaliku korra säilitamisega seotud tingimuste korral olla kohustatud esitama ametiasutustele teatava enda valduses oleva teabe;

140.  rõhutab, et kliente nõustavad juristid tuleks seadusega karistatavate maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise kavade ja rahapesuskeemide väljatöötamise puhul õiguslikult kaasvastutusele võtta; juhib tähelepanu asjaolule, et kui juristid osalevad pettuses, siis tuleb neile süstemaatiliselt määrata nii kriminaal- kui ka distsiplinaarkaristus;

4.3.Raamatupidamisarvestus

141.  rõhutab, et rahvusvahelise koostöö parandamiseks tuleks auditeerimis- ja raamatupidamisarvestuse nõuded ülemaailmsel tasandil paremini kooskõlastada, austades samal ajal Euroopa demokraatliku legitiimsuse, läbipaistvuse, vastutuse ja usaldusväärsuse standardeid, et takistada raamatupidamis- ja auditeerimisettevõtteid ja ka individuaalseid nõustajaid maksudest kõrvalehoidumise, agressiivse maksuplaneerimise ja rahapesu struktuure välja töötamast; nõuab hiljuti vastu võetud auditpaketi(15) ja Euroopa audiitorite järelevalveasutuste komitee (CEAOB) nõuetekohast jõustamist uue raamistikuna riiklike auditijärelevalve asutuste vaheliseks koostööks ELi tasandil, eesmärgiga tugevdada auditijärelevalvet kogu ELi ulatuses; on sellega seoses veendunud, et rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite paremat rakendamist tuleks pidada tõhusaks vahendiks selle tagamisel, et austataks ELi läbipaistvuse ja aruandluskohustuse standardeid;

142.  märgib, et ELi olemasolevat ettevõtete rühma loomiseks vajaliku kontrolli määratlust tuleks kohaldada raamatupidamisettevõtete suhtes, mis on selliste ettevõtete võrgustiku liikmed, mis on seotud õiguslikult jõustatavate lepingupõhiste kokkulepetega, millega sätestatakse nime jagamine või turustamine, kutsestandardid, kliendid, tugiteenused, rahalise või kutsealase kahjukindlustuse süsteem, nagu prognoositakse direktiivis 2013/34/EL(16) teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete kohta;

143.  palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku raamatupidamisettevõtete ning finants- või maksuteenuste osutajate eristamise kohta ning kõigi nõustamisteenuste kohta, sealhulgas liidu õigusele mittevastavuse korra kohta maksunõustajatele, et takistada neid nõustamast korraga avaliku sektori maksuhaldureid ja maksumaksjaid ning hoida ära muud huvide konfliktid;

4.4.Usaldusfondid, usaldusisikud ja muud sarnased õiguslikud üksused

144.  mõistab teravalt hukka usaldusfondide, usaldusisikute ja muude sarnaste õiguslike üksuste kuritarvitamise rahapesu vahendina; nõuab seepärast selgeid eeskirju, millega lihtsustatakse tegelike tulusaajate otsest tuvastamist, sh usaldusfondide kohustus eksisteerida ametlikult ja olla registreeritud liikmesriigis, kus usaldusfond on loodud, kus seda hallatakse ja juhitakse;

145.  nõuab kõigi kaubanduslike ja mittekaubanduslike usaldusfondide, usaldusisikute, sihtasutuste ja muude sarnaste õiguslike üksuste osapoolte kohta ühtlustatud, korrapäraselt ajakohastatavaid, omavahel ühendatud ja avalikkusele kättesaadavaid tegelike tulusaajate registreid ELi tasandil, et luua alus ülemaailmsele registrile;

146.  Rõhutab, et ELi usaldusfondide registris peaksid sisalduma:

147.  palub komisjonil hinnata, millises ulatuses võidakse maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil kuritarvitada vabasadamaid ja laevade litsentsimist, ning esitada vajaduse korral asjakohase ettepaneku niisuguste riskide maandamiseks;

5.Kolmandad riigid

148.  rõhutab, et maksustamise ja rahapesu rahvusvahelise iseloomu tõttu on nendes valdkondades vaja teha tõhustatud globaalset koostööd ÜRO egiidi all; rõhutab, et ainult koostööl põhinev kooskõlastatud ja ülemaailmne reageerimine annab tõhusaid lahendusi, ja nõuab, et EL oleks edasiviiv jõud õiglase ülemaailmse maksusüsteemi kehtestamisel; rõhutab, et mis tahes ELi tegevus rahvusvahelisel tasandil on tulemuslik ja usutav vaid siis, kui ükski ELi liikmesriik ega ülemeremaa või -territoorium ei tegutse maksuparadiisi ega pangasaladuse paradiisina;

149.  märgib murega suurt korrelatsiooni varifirmade arvu ja maksualaste eelotsuste ning teatavate kolmandate riikide maksujurisdiktsioonide ja ELi liikmesriikide vahel; väljendab heameelt automaatse teabevahetuse üle ELi liikmesriikide vahel nende maksualaste eelotsuste küsimuses; väljendab siiski muret, et mõningad liikmesriigid või mõningad nende maksuparadiisipiirkonnad annavad selle kohustuse vältimiseks nn suulisi maksualaseid eelotsuseid; kutsub komisjoni üles nimetatud tegevust täpsemalt uurima;

150.  rõhutab, et EL peaks oma kaubandus-, majandus- ja muud asjakohased kahepoolsed lepingud Šveitsiga uuesti läbi rääkima, et viia need kooskõlla ELi pettustevastase poliitika, rahapesuvastaste õigusaktide ja terrorismi rahastamist käsitlevate õigusaktidega, et kõrvaldada Šveitsi järelevalvesüsteemi tõsised puudused, mis võimaldavad sisemise pangasaladuse poliitika jätkumist, offshore-struktuuride loomist kogu maailmas, maksupettust, maksudest kõrvalehoidumise kuriteoks mittelugemist, nõrka järelevalvet, kohustatud isikute ebapiisavat enesereguleerimist ning rikkumisest teatajate agressiivset jälitamist ja hirmutamist;

151.  on veendunud, et selle asemel, et jätkata mitteoptimaalseid tulemusi andvate kahepoolsete läbirääkimiste tavaga, peaks EL kõnelema kolmandate riikidega maksukokkulepete üle peetavatel läbirääkimistel ühel häälel läbi komisjoni; on arvamusel, et EL peaks sama lähenemisviisi kasutama tulevaste vabakaubandus-, partnerlus- ja koostöölepingute üle läbirääkimiste pidamisel, lisades neisse head maksuhaldustava käsitlevad sätted, läbipaistvusnõuded ja rahapesuvastased sätted;

152.  rõhutab, et on tähtis tugevdada äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi maksustamise vältimise vastaseid sätteid, vältimaks kolmandate riikide jurisdiktsioonidega kokku lepitavaid siirdehindu, mis toovad kaasa liidu ettevõtete maksubaasi vähenemise;

153.  on eelkõige seisukohal, et läbirääkimistel käsitletavad tulevased kaubandus- ja partnerluslepingud või olemasolevad läbivaadatavad lepingud peaksid sisaldama maksutingimuslikkuse siduvat klauslit, sealhulgas olema kooskõlas OECD maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitleva tegevuskava rahvusvaheliste standarditega ning rahapesuvastase töökonna soovitustega;

154.  nõuab, et tulevaste kaubandus- või partnerluslepingute peatükkide „Investeerimine“ ja „Finantsteenused“ üle peetaks läbirääkimisi positiivsete loendite põhimõtte alusel, nii et liidu ja asjaomase kolmanda poole vahelise lepingu lihtsustamisest ja liberaliseerimisest saaksid kasu vaid need finantssektorid, mis on vajalikud kaubanduse arenguks, reaalmajandus ja kodumajapidamised;

155.  nõuab tugevaid jõustamismeetmeid kõigis maksuhaldurite vahelist teabevahetust reguleerivates rahvusvahelistes kokkulepetes, et tagada nende nõuetekohane rakendamine kõikides jurisdiktsioonides ning automaatselt kohaldatavad tõhusad, hoiatava mõjuga ja proportsionaalsed sanktsioonide menetlused kokkulepete mitterakendamise korral;

156.  rõhutab, kui tähtis on täielik tõhus vastastikkus sellistes raamistikes nagu välismaiste kontode maksukuulekuse seaduse (FATCA) kokkulepe ja muud sarnased kokkulepped;

157.  kutsub asjassepuutuvaid liikmesriike üles kasutama võimalust, mida pakuvad nende otsesed suhted asjaomaste maadega, et võtta meetmeid surve avaldamiseks oma ülemeremaadele ja -territooriumidele(17) ning äärepoolseimatele piirkondadele(18), kes ei järgi rahvusvahelisi standardeid maksualase koostöö, läbipaistvuse ja rahapesuvastase võitluse vallas; leiab, et nendes piirkondades tuleks tulemuslikult rakendada ELi läbipaistvuse ja hoolsuskohustuse nõudeid;

158.  rõhutab, kui tähtis on määratleda selgelt terminid „offshore-jurisdiktsioon“, „ülemeremaa“ ja „äärepoolseim piirkond“, sest iga nimetatud termid on seotud erisuguste õigussüsteemide, tavade ja korraga; rõhutab vajadust võidelda igasuguse maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu sõltumata sellest, kus need aset leiavad; märgib, et äärepoolseimates piirkondades praegu kehtiva korra raames kohaldatakse liidu õigusakte ja see on vastavuses rahvusvaheliste standarditega, arvestades, et neile on antud eristaatus, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 ja mida on kinnitatud Euroopa Kohtu otsuses kohtuasjas C-132/14(19);

159.  on veendunud, et eraelu puutumatuse ja andmekaitse alaseid õigusakte ei tohi kasutada selleks, et kaitsta väärtegude sooritajaid seaduse eest kogu selle ranguses;

160.  nõuab rahapesu, maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastast võitlust käsitlevat ülemaailmset tippkohtumist, et lõpetada salatsemine finantssektoris, tõhustada rahvusvahelist koostööd ja sundida kõiki riike ja eelkõige nende finantskeskusi järgima rahvusvahelisi standardeid, ning komisjonilt sellise tippkohtumise korraldamist;

161.  palub komisjonil koostada üldine tasuvusanalüüs ning hinnata võimalikku mõju, mida avaldaksid kõrged maksud madalaid makse kohaldavatest kolmandatest riikidest pärineva kapitali tagasitoomisele lähteriiki; palub komisjonil ja nõukogul hinnata maksude edasilükkamist käsitlevaid õigusakte Ameerika Ühendriikides ja võimalikku maksuamnestiat, millest on teatanud uus administratsioon, ning rahvusvahelise koostöö võimalikku nõrgenemist;

162.  rõhutab, kui tähtis on parem kahepoolne teabevahetus kolmandate riikide ja ELi rahapesu andmebüroode vahel;

163.  tuletab meelde, et riigisiseste ressursside mobiliseerimiseks antava abi kogusumma on endiselt väike, ja nõuab tungivalt, et komisjon toetaks arenguriike maksudest kõrvalehoidumise vastases võitluses ja suurendaks nende riikide maksuhalduritele antavat rahalist ja tehnilist abi kooskõlas Addis Abeba tegevuskavast tulenevate kohustustega;

Arenguriigid

164.  nõuab, et EL võtaks arvesse arenguriikide konkreetset õiguslikku eripära ja sellest tulenevaid nõrkusi, näiteks maksupettuste, maksustamise vältimise ja rahapesu vastase võitluse eest vastutavate ametiasutuste vähene suutlikkus; rõhutab vajadust kokku leppida üleminekuperiood nende arenguriikide jaoks, kellel pole veel võimekust, et koguda, hallata ja jagada vajalikku teavet seoses automaatse teabevahetusega;

165.  toonitab asjaolu, et maksustamise vältimise vastaste meetmete ja poliitikasuundade väljatöötamisel tuleks riiklikul, ELi ja rahvusvahelisel tasandil erilist tähelepanu pöörata olukorrale arenguriikides, eriti vähim arenenud riikides, mida äriühingute maksustamise vältimine tavaliselt kõige enam mõjutab ja kus maksubaas on tavaliselt väga kitsas ja maksude suhe SKPsse madal; rõhutab, et sellised meetmed ja poliitika peaks toetama nende riikide territooriumil loodud lisandväärtusega samaväärsete avaliku sektori tulude loomist, et asjaomastel riikidel oleks võimalik oma arengustrateegiaid vajalikul määral rahastada;

166.  kutsub komisjoni üles tegema koostööd Aafrika Liiduga selle tagamisel, et Aafrika Liidu konventsioonis korruptsiooni ennetamise ja korruptsioonivastase võitluse kohta rõhutataks ebaseaduslike rahavoogude vastase võitluse meetmeid;

167.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tugevdaksid selles valdkonnas poliitikavaldkondade arengusidusust, ning kordab oma nõudmist koostada riikide ja ELi maksupoliitika ülekanduva mõju analüüs, et hinnata selle mõju arenguriikidele seoses kokkulepitud maksulepingute ja majanduspartnerluslepingutega;

168.  kutsub liikmesriike üles nõuetekohaselt tagama arenguriikide õiglane kohtlemine maksulepingute üle läbirääkimiste pidamisel, võttes arvesse nende konkreetset olukorda ja tagades maksustamisõiguste õiglase jagunemise lähte- ja elukohariigi vahel; nõuab seoses sellega, et järgitaks ÜRO maksustamisalast näidislepingut ja et oleks tagatud lepinguläbirääkimiste läbipaistvus;

169.  nõuab, et arenguriikidele antaks ulatuslikumat rahvusvahelist toetust, et võidelda korruptsiooni ja salastatuse vastu, mis soodustavad ebaseaduslikke rahavoogusid; rõhutab, et võitlus ebaseaduslike rahavoogude vastu nõuab tihedat rahvusvahelist koostööd ning arenenud riikide ja arenguriikide kooskõlastatud jõupingutusi partnerluses erasektori ja kodanikuühiskonnaga; rõhutab vajadust aidata suurendada maksuhaldurite suutlikkust ja teadmussiiret partnerriikidesse;

170.  nõuab ametliku arenguabi ulatuslikumat suunamist asjakohase õigusraamistiku rakendamisse ning ebaseaduslike rahavoogude vastu võitlemise eest vastutavate institutsioonide ja maksuhaldurite tugevdamisse; nõuab, et seda abi antaks tehniliste eksperditeadmiste pakkumisena ressursside haldamise, finantsteabe ja korruptsioonivastaste eeskirjade valdkonnas;

171.  peab kahetsusväärseks, et praegune Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) maksukomitee ei ole piisavalt kaasav; tuletab meelde oma seisukohta(20) ÜRO raames hästivarustatud ja piisavaid lisavahendeid omava ülemaailmse asutuse loomise kohta selle tagamiseks, et kõik riigid saavad üleilmse maksupoliitika kujundamises ja reformimises osaleda võrdsetel alustel;

172.  peab kahetsusväärseks, et arenguriigid peavad selleks, et neid ei peetaks koostööd mittetegevateks jurisdiktsioonideks, maksma selle eest, et neid loetaks OECD niisuguse maksualase läbipaistvuse ja teabevahetuse ülemaailmse foorumi osalisteks, mille raames hinnatakse riikide tavasid võrdlusaluste põhjal, mille kindlaksmääramises nad ei ole täies ulatuses osalenud;

173.  rõhutab piirkondlike organisatsioonide ja piirkondliku koostöö olulist rolli riikidevaheliste maksuauditite tegemisel, võttes arvesse subsidiaarsuse ja vastastikuse täiendavuse põhimõtteid; nõuab, et ühiselt töötataks välja maksustamisalane näidisleping, mis aitaks kaotada topeltmaksustamise ja ennetada seeläbi kuritarvitamist; juhib tähelepanu asjaolule, et selle saavutamiseks on väga suur tähtsus eri teabeteenistuste koostööl ja teabevahetusel;

174.  juhib tähelepanu asjaolule, et maksuparadiiside raames röövitakse üleilmseid loodusvarasid, eelkõige arenguriikide omasid; nõuab, et EL toetaks arenguriike võitluses korruptsiooni, kuritegevuse, maksupettuse ja rahapesu vastu; kutsub komisjoni üles aitama kõnealustel riikidel koostöö ja teabevahetuse kaudu võidelda maksubaasi õõnestamise, kasumi maksuparadiisidesse ülekandmise ja pankade pangasaladuse hoidmise vastu; rõhutab, et kõik need riigid peavad järgima pangakontosid käsitleva automaatse teabevahetuse ühiseid standardeid;

175.  palub komisjonil lisada tulevasse lepingusse, millega reguleeritakse ELi ja AKV riikide vahelisi suhteid 2020. aastale järgneval perioodil, maksudest kõrvalehoidumist, maksupettust ja rahapesu käsitlevad sätted;

176.  palub, et komisjon kehtestaks viivitamata lisameetmed, et tugevdada konfliktimineraale käsitlevaid ELi õigusakte; rõhutab, et nende meetmetega tuleb kehtestada integreeritud lähenemisviis, millega tugevdatakse pidevat dialoogi mineraalirikaste riikidega ning edendatakse seeläbi rahvusvahelisi nõuetekohase hoolsuse ja läbipaistvuse standardeid, näiteks OECD suunistes kindlaks määratud standardeid;

177.  on arvamusel, et rahvusvaheline üldsus, sealhulgas parlamendid, peaksid võtma kõik vajalikud meetmed, et kehtestada tõhus ja läbipaistev maksu- ja kaubanduspoliitika; nõuab, et OECD, G20, G8, G77, Aafrika Liidu (AL), Maailmapanga, Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Aasia Arengupanga rahvusvahelisel tasandil võetavad meetmed oleksid sidusamad ja paremini kooskõlastatud;

6.Rikkumisest teatajad

178.  kardab, et rikkumisest teatajatele saladuse hoidmise eesmärgil süüdistuse esitamine võib takistada kuritarvituste paljastamist; rõhutab, et kaitse eesmärk peaks olema kaitsta neid, kes tegutsevad avalikes huvides, ja vältida rikkumisest teatajate vaigistamist, võttes samal ajal arvesse äriühingute juriidilisi õigusi;

179.  palub, et komisjon viiks võimalikult kiiresti lõpule ELi tasandi edasise tegevuse võimaliku õigusliku aluse põhjaliku hindamise ja esitaks vajaduse korral laiaulatusliku õigusakti, mis hõlmaks nii avalikku kui ka erasektorit, kaasa arvatud rikkumisest teatajate toetamise vahendid, et tagada neile võimalikult kiiresti tõhusa kaitse ja piisava rahalise abi andmine; on seisukohal, et rikkumisest teatajad peaksid saama anda teavet anonüümselt või esitada kaebusi eeskätt asjaomase organisatsiooni sisese teatamise mehhanismi kaudu või pädevatele asutustele ning et neid tuleks kaitsta nende valitud teatamiskanalist sõltumata;

180.  soovitab komisjonil uurida maailma muudes riikides juba olemas olevate rikkumisest teatajate programmide parimaid tavasid ja korraldada avaliku konsulteerimise, et selgitada välja, milline on sidusrühmade seisukoht teatamismehhanismide kohta;

181.  rõhutab uuriva ajakirjanduse rolli ning kutsub komisjoni üles tagama, et tema ettepanek kindlustab uurivatele ajakirjanikele rikkumisest teatajatega samaväärse kaitse;

182.  on seisukohal, et tööandjaid tuleks julgustada kehtestama organisatsioonisisese teatamise menetlusi ja et igas organisatsioonis peaks teadete kogumise eest vastutama üks isik; on arvamusel, et töötajate esindajad tuleks kaasata selle isiku määramisse; soovitab ELi institutsioonidel näidata eeskuju, kehtestades kiiresti institutsioonisisese rikkumisest teatamise kaitseraamistiku;

183.  rõhutab, kui tähtis on tõsta töötajate ja muude isikute teadlikkust rikkumisest teatajate positiivsest rollist ja juba olemas olevatest rikkumisest teatamise õigusraamistikest; julgustab liikmesriike viima ellu teadlikkuse tõstmise kampaaniaid; on veendunud vajaduses võtta rikkumisest teatajate vastu suunatud mis tahes survestavate või destabiliseerivate tavade suhtes kaitsemeetmeid ning hüvitada täielikult rikkumisest teatajatele tekitatud kahju;

184.  palub komisjonil töötada välja vahendid, milles keskendutakse kaitse pakkumisele rikkumisest teatajate vastu suunatud alusetute kohtulike süüdistuste, majanduslike sanktsioonide ja diskrimineerimise eest, ning nõuab sellega seoses niisuguse üldise fondi loomist, mida osaliselt rahastatakse sissenõutud rahalistest vahenditest või trahvitulust ning mille eesmärk on anda asjakohast rahalist toetust rikkumisest teatajatele, kes on asjakohaste faktide avalikustamisega seadnud ohtu oma elatise;

7.Institutsioonidevaheline koostöö

7.1.Koostöö rahapesu, maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise uurimise komisjoniga

185.  kordab, kui tähtis on järgida ELi institutsioonide vahelise lojaalse koostöö põhimõtet;

186.  on veendunud, et ELi institutsioonide vahelist teabevahetust tuleks tõhustada, eriti seoses niisuguse asjakohase teabe andmisega, mis tuleb kättesaadavaks teha uurimiskomisjonidele;

187.  peab kahetsusväärseks, et nõukogu, tema käitumisjuhendi töörühm (äriühingute maksustamine) ja osa liikmesriike on rahapesu, maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise uurimise komisjoni koostöötaotluste vastu vähe huvi üles näidanud; on veendunud, et liikmesriikide suurem pühendumus on ühiste pingutuste tegemiseks ja paremate tulemuste saavutamiseks otsustava tähtsusega; on otsustanud jälgida käitumisjuhendi töörühma (äriühingute maksustamine) tegevust ja edusamme korrapäraste kuulamiste abil; palub komisjonil esitada 2018. aasta keskpaigaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 116 alusel seadusandliku ettepaneku, kui liikmesriigid ei ole selleks ajaks võtnud vastu käitumisjuhendi töörühma mandaadi reformi;

188.  on nördinud asjaolu pärast, et isegi dokumendid, mis on nüüdseks avalikult kättesaadavad, tehti parlamendi uurimiskomisjonile kättesaadavaks vaid osaliselt;

189.  tuletab meelde, et 2015. aasta detsembris kutsus majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu (ECOFIN) kõrgetasemelist maksuküsimuste töörühma üles järeldama, et Madalmaade eesistumisperioodi jooksul on vaja tõhustada üldist juhtimist, läbipaistvust ja töömeetodeid ning viia lõpule käitumisjuhendi töörühma reform; tuletab meelde, et 2016. aasta märtsis kutsus ECOFIN kõrgetasemelist töörühma üles vaatama 2017. aastal läbi uued juhtimise, läbipaistvuse ja töömeetodid, eelkõige seoses otsustusprotsessi tõhususe, kuid ka laiapõhjalise konsensuse reegli kasutamisega; ootab huviga kõnealuste jõupingutuste tulemusi;

7.2.Euroopa Parlamendi uurimisõigus

190.  rõhutab, et kehtiv Euroopa Parlamendi uurimiskomisjonide tegevust reguleeriv õigusraamistik on aegunud ega paku tingimusi, mis on vajalikud selleks, et Euroopa Parlament saaks oma uurimisõigust tõhusalt kasutada;

191.  rõhutab, et volituste puudumine ja piiratud juurdepääs dokumentidele on oluliselt takistanud ja viivitanud uurimistegevust, pidades silmas uurimise ajutist olemust, ning on välistanud ELi õiguse väidetavate rikkumiste täieliku hindamise;

192.  märgib, et mitmes hiljutises uurimis- ja erikomisjonis (k.a rahapesu, maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise uurimise komisjon) jätsid komisjon ja nõukogu teatavatel juhtudel taotletud dokumendid esitamata või esitasid need alles pärast pikki viivitusi; nõuab, et kasutusele võetaks aruandlusmehhanism, et tagada Euroopa Parlamendile niisuguste dokumentide viivitamatu ja kindel edastamine, mida uurimiskomisjon või erikomisjon taotleb ja millele tal on õigus juurde pääseda;

193.  on seisukohal, et uurimisõigus on Euroopa Parlamendi oluline pädevus; nõuab, et ELi institutsioonid tugevdaksid Euroopa Parlamendi uurimisõigust Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 226 alusel; on kindlalt arvamusel, et võimalus kutsuda välja huvipakkuvad isikud ja pääseda juurde asjakohastele dokumentidele on Euroopa Parlamendi uurimiskomisjonide nõuetekohase toimimise jaoks esmase tähtsusega;

194.  rõhutab, et täidesaatva võimu üle demokraatliku kontrolli teostamise seisukohast on ülimalt oluline, et Euroopa Parlamendile antaks uurimisvolitused, mis vastavad ELi liikmesriikide parlamentide omadele; on veendunud, et kõnealuse demokraatliku järelevalve ülesande täitmiseks peab Euroopa Parlamendil olema õigus kutsuda tunnistajaid välja ja neid selleks kohustada ning nõuda dokumentide esitamist; on veendunud, et kõnealuste õiguste kasutamiseks peavad liikmesriigid leppima kokku karistuste määramises isikutele, kes ei tule kohale või ei esita dokumente, ning tegema seda kooskõlas siseriikliku õigusega, millega reguleeritakse riikide parlamentide teostatavaid uurimisi; kordab oma toetust seisukohale, mille ta esitas oma 2012. aasta ettepanekus selle küsimuse kohta(21);

195.  kavatseb moodustada USA Kongressi eeskujul alalise uurimiskomisjoni;

196.  palub Euroopa Parlamendi fraktsioonidel võtta vastu otsuse parlamendi praeguse koosseisu ametiaja jooksul ajutise erikomisjoni loomise kohta eesmärgiga võtta järelmeetmeid rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva liidu õiguse kohaldamisel ilmnenud väidetavate rikkumiste ja haldusomavoli uurimise komisjoni töö suhtes ning uurida hiljutisi paradiisi dokumentide (Paradise Papers) paljastusi;

197.  nõuab (ilma et see piiraks mis tahes muu asjakohase meetme võtmist), et peasekretär võtaks kooskõlas kodukorra artikli 116a lõikega 3 pikaajalised juurdepääsuload ära igalt ettevõtjalt, kes on keeldunud järgimast ametlikku korraldust tulla uurimiskomisjoni koosolekule;

198.  palub, et liikmesriigid suurendaksid kiiremas korras käitumisjuhendi töörühma töömeetodite tulemuslikkust ning läbipaistvust ja vastutust;

199.  palub, et käitumisjuhendi töörühm koostaks aastaaruande, milles tuuakse esile kõige kahjulikumad liikmesriikides kasutatavad maksumeetmed ja kirjeldatakse neid ning esitatakse võetud vastumeetmed;

200.  nõuab käitumisjuhendi töörühma (äriühingute maksustamine) vajaliku reformi lõpuleviimist, nii et see tagaks kõigi ELi institutsioonide ja kodanikuühiskonna tegevuse täieliku läbipaistvuse ning kaasatuse; nõuab, et selle reformiga muudetaks põhjalikult käitumisjuhendi töörühma juhtimisstruktuuri ja läbipaistvust, sealhulgas mandaati ja töökorda, samuti otsustusprotsessi ja kriteeriume, mida kasutatakse liikmesriikide võetud kahjulike maksumeetmete tuvastamiseks;

7.3.Muud institutsioonid

201.  tunneb heameelt asjaolu üle, et esimese sammuna on asutatud üks sõltumatu Euroopa Prokuratuur, ning kutsub kõiki liikmesriike üles selle algatusega liituma;

202.  nõuab komisjonile tugevamate täitmise tagamise volituste andmist, et tagada liikmesriikides liidu õigusaktide tõhus ja järjekindel rakendamine ning tugevam Euroopa Parlamendi poolne kontroll;

203.  nõuab uue liidu maksupoliitika sidusus- ja koordineerimiskeskuse loomist komisjonis, et tegeleda süsteemsete puudujääkidega pädevate ametiasutuste vahelises koostöös kogu ELis;

204.  nõuab Europoli raames rahapesu andmebüroode sidevõrgu (FIU‑net) koostöö märkimisväärset tugevdamist ja soovitab ühendada kõnealuse tegevuse kavandatud liidu maksupoliitika sidusus- ja koordineerimiskeskusega lootuses luua maksudega tegelev Europol („Tax Europol“), mis suudaks nii kooskõlastada liikmesriikide maksupoliitikat kui ka toetada liikmesriikide ametiasutusi ebaseaduslike rahvusvaheliste maksuskeemide uurimisel ja avastamisel;

205.  palub liikmesriikidel toetada aluslepingute reformimisel põhimõtet, mille kohaselt tuleks maksupoliitikat käsitlevad otsused võtta vastu nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega ja seadusandliku tavamenetluse raames;

o
o   o

206.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus ja uurimiskomisjoni lõppraport nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 113, 19.5.1995, lk 1. (2) ELT L 166, 24.6.2016, lk 10. (3) ELT C 366, 27.10.2017, lk 51. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0310. (5) ELT C 399, 24.11.2017, lk 74. (6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, 25.11.2005, lk 15). (7) Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2015. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas. Soovitus A4. (8) Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 64, 11.3.2011, lk 1). (9) Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2015. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas. Soovitus B5. (10) ELT L 94, 28.3.2014, lk 65. (11) Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2015. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas. Soovitus C3. (12) Vt raportit A8‑0056/2017. (13) Brooke Harringtoni ja teiste ekspertide kuulamine rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva liidu õiguse kohaldamisel ilmnenud väidetavate rikkumiste ja haldusomavoli uurimise komisjonis (PANA-komisjonis) 24. jaanuaril 2017. (14) „The Panama Papers: Breaking the Story of How the World’s Rich and Powerful Hide their Money“ (Panama dokumendid: Lugu sellest, kuidas maailma rikkad ja mõjuvõimsad oma varasid varjavad), Obermayer and Obermaier, 2016. (15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/56/EL, millega muudetakse direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruannete kohustuslikku auditit (ELT L 158, 27.5.2014, lk 196) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 537/2014, mis käsitleb avaliku huvi üksuste kohustusliku auditi erinõudeid ning millega tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2005/909/EÜ (ELT L 158, 27.5.2014, lk 77). (16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT L 182, 29.6.2013, lk 19). (17) Gröönimaa, Uus-Kaledoonia ja sõltkonnad, Prantsuse Polüneesia, Prantsuse Lõuna- ja Antarktika-territooriumid, Wallis ja Futuna, Mayotte, Saint-Pierre ja Miquelon, Aruba, Hollandi Antillid (Bonaire, Curaçao, Saba, Sint Eustatius, Sint Maarten), Anguilla, Kaimanisaared, Falklandi saared, Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saared, Montserrat, Pitcairn, Saint Helena ja sõltkonnad, Briti Antarktise alad, Briti India ookeani ala, Turksi ja Caicose saared, Briti Neitsisaared ning Bermuda. (18) Äärepoolseimad piirkonnad: Kanaari saared, Réunion, Prantsuse Guajaana, Martinique, Guadeloupe, Mayotte, Saint-Martin, Assoorid ja Madeira. (19) http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:62014CJ0132&from=ET. (20) Euroopa Parlamendi 6. juuli 2016. aasta resolutsioon maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta, (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0310). (21) ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 41.

Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2017. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise aastaaruande kohta (2017/2123(INI))

P8_TA(2017)0492 A8-0351/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Lissaboni lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. detsembri 2013. aasta, 26. juuni 2015. aasta ja 15. detsembri 2016. aasta ja 22. juuni 2017. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta (ÜVJP),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta(1),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni relvaekspordi kohta: ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine(2),

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta, 18. novembri 2014. aasta, 18. mai 2015. aasta, 27. juuni 2016. aasta, 14. novembri 2016. aasta ja 18. mai 2017. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) ning 17. juuli 2017. aasta järeldusi Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohta,

–  võttes arvesse Prantsuse-Saksa ministrite nõukogu 19. kohtumist, mis toimus 13. juulil 2017. aastal Pariisis,

–  võttes arvesse kaitseministrite ja välisministrite mitteametlikku kohtumist („Gymnich“), mis toimus 6.–9. septembrini 2017 Tallinnas,

–  võttes arvesse ELi kaitseministrite 30. novembril 2011 avaldatud järeldusi,

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu sõjaliste struktuuride olukorra ja tulevikuväljavaadete kohta(3),

–   võttes arvesse oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa kaitseliidu kohta(4),

–  võttes arvesse oma 23. novembri 2016. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (vastavalt Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu aastaaruandele ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta)(5),

–  võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiseadusliku, õigusliku ja institutsioonilise mõju ning Lissaboni lepingust tulenevate võimaluste kohta(6),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2017. aasta resolutsiooni volituse kohta 2018. aasta eelarve projekti kolmepoolseteks läbirääkimisteks(7),

–  võttes arvesse dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 14. novembril 2016. aastal esitatud dokumenti „Julgeoleku- ja kaitseküsimuste rakenduskava“,

–  võttes arvesse komisjoni 30. novembri 2016. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa kaitsealase tegevuskava kohta (COM(2016)0950),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ja NATO peasekretäri 8. juuli 2016. aasta ühisavaldust, NATO ja ELi Nõukogu poolt heaks kiidetud 6. detsembri 2016. aasta ühist ettepanekute kogu ning selle rakendamise kohta 14. juunil 2017. aastal vastu võetud eduaruannet,

–  võttes arvesse 16. septembri 2016. aasta Bratislava deklaratsiooni,

–  võttes arvesse uut kaitsepaketti, mida komisjon esitles 7. juuni 2017. aasta pressiteates „Kaitset pakkuv Euroopa: Euroopa Komisjon algatab arutelu julgeoleku- ja kaitsekoostöö liidu loomiseks“,

–  võttes arvesse 7. juuni 2017. aasta aruteludokumenti Euroopa kaitse tuleviku kohta,

–  võttes arvesse 2016. aasta juuni Eurobaromeetri uuringut 85.1, mille kohaselt pooled küsitletud ELi kodanikest peavad ELi tegevust ebapiisavaks ja kaks kolmandikku neist sooviks näha ELi laiaulatuslikumat tegevust liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse antava panuse kaudu,

–  võttes arvesse nõukogu poolt 17. juulil 2017. aastal vastu võetud ÜJKP Iraagi uue tsiviilmissiooni kriisiohjamise kontseptsiooni ning nõukogu 4. augusti 2017. aasta otsust (ÜVJP) 2017/1425 Euroopa Liidu stabiliseerimismeetme kohta Malis Mopti ja Segou piirkonnas,

–  võttes arvesse ELi ÜJKP alase koolituse poliitikat, mille välisasjade nõukogu kiitis heaks 3. aprillil 2017,

–  võttes arvesse nõukogu 23. oktoobri 2017. aasta otsust, millega määratakse kindlaks Euroopa Liidu nimel EMP ühiskomitees võetav seisukoht seoses EMP lepingu protokolli nr 31 (liidu kaitsealaste teadusuuringute ettevalmistav meede) muutmisega,

–  võttes arvesse 13. novembri 2017. aasta teadet alalise struktureeritud koostöö kohta,

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. novembri 2017. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Sõjaväelise liikuvuse parandamine Euroopa Liidus“ (JOIN(2017)0041),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0351/2017),

Liidu strateegiline keskkond

1.  rõhutab, et reeglitel põhinev rahvusvaheline kord ja lääne demokraatlike riikide kaitstavad väärtused, samuti rahu, jõukus ja vabadused, mille see Teise maailmasõja järgne kord tagab ning mis on kooskõlas alustega, millele Euroopa Liit on rajatud, on vastamisi enneolematult paljude konventsionaalsete ja hübriidprobleemidega, kuna sotsiaalsed, majanduslikud, tehnoloogilised ja geopoliitilised suundumused osutavad maailma rahvastiku suurenevale haavatavusele vapustuste ja pingete suhtes, mille hulka kuuluvad riigisisesed konfliktid, loodusõnnetused, äärmuslikud ilmastikuolud, veekriisid, riikide lagunemine ja küberrünnakud ning millele on vaja ühtselt ja koordineeritult reageerida; tuletab meelde, et julgeolek on Euroopa kodanike üks peamisi muresid; märgib, et liidu välistegevuses tuleb juhinduda ELi lepingu artiklis 21 nimetatud väärtustest ja põhimõtetest;

2.  rõhutab, et ükski liikmesriik ei suuda üksinda lahendada ühtegi keerulist julgeolekuprobleemi, millega me praegu kokku puutume, ja selleks, et EL saaks lahendada sise- ja välisprobleeme, peab ta tõhustama oma pingutusi konkreetse tugeva koostöö nimel ÜVJP/ÜJKP raames, olema tõhus üleilmne toimija, mis tähendab ühtsete seisukohtade väljendamist ja ühist tegutsemist, ning suunama oma ressursid strateegilistele prioriteetidele; on arvamusel, et tegeleda tuleb ebastabiilsuse algpõhjustega, milleks on vaesus ja ebavõrdsus, halb juhtimine, riikide lagunemine ja kliimamuutused;

3.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et riikideüleselt tegutsevad terroristlikud ja kuritegelikud organisatsioonid tugevnevad ja nende hulk suureneb, mida võib veelgi soodustada ISISe lüüasaamine ja selle võitlejate põgenemine, samal ajal kui lõunapoolsetes piirkondades ja Lähis‑Idas levib ebastabiilsus, kuna nõrgestatud ja lagunevad riigid, nagu Liibüa, jätavad suured alad valitsuseta ja välisjõudude vastu kaitseta; on jätkuvalt mures Saheli piirkonna terrorismiohu piirideülese ulatuse pärast; peab äärmiselt murettekitavaks, et Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis toimuvad tuuma- ja raketikatsetused on suurendanud pinget sealses piirkonnas ja kaugemalgi, kujutades endast selget ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule;

4.  rõhutab, et ida pool jätkub Venemaa sõda Ukraina vastu, Minski kokkuleppeid – millest kinni pidamata ei ole võimalik konflikti lahendada – ei ole täidetud ning kestab Krimmi ebaseaduslik anneksioon ja militariseerimine ning sissepääsu takistavate ja keelutsoone loovate süsteemide maksmapanek; on sügavalt mures, et Venemaa ülepaisutatud õppused ja sõjaväeline tegevus ilma rahvusvaheliste vaatlejateta, hübriidtaktika, sealhulgas küberterrorism, libauudised, väärinfo levitamise kampaaniad ning majanduslik ja energiaalane väljapressimine destabiliseerivad idapartnerluse riike ja Lääne‑Balkanit ning on suunatud ka lääne demokraatiate vastu ja suurendavad neis sisepingeid; on mures, et ELi ümbritsev julgeolekukeskkond jääb järgnevatel aastatel äärmiselt muutlikuks; kinnitab veel kord, et Lääne‑Balkani riigid on ELi julgeoleku ja stabiilsuse jaoks strateegiliselt tähtsad ning vaja on panna rõhku ELi poliitilisele tegevusele selle piirkonna suunas ja tugevdada seda, muu hulgas laiendades ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonide volitusi; on kindlalt veendunud, et ELi haavatavusest üle saamiseks on vaja suurendada integratsiooni ja koordineerimist;

5.  peab murettekitavaks terrorismiohtu, mis laieneb kiiresti nii Euroopas kui ka väljaspool selle piire; leiab, et puudulik reageerimine sõjalisel tasandil toob paratamatult endaga kaasa üha kasvava ohu sisejulgeolekule; nõuab tungivalt, et sõlmitaks Euroopa džihaadivastane pakt, mis aitaks seda ohtu tõhusalt tõkestada;

6.  on seisukohal, et terrorism on tänapäeval üks peamisi ELi kodanike julgeolekut ohustavaid probleeme, mis nõuab kiiret, kindlat ja koordineeritud tegevust sise- ja välispoliitika tasandil, et uusi terrorirünnakuid ära hoida ja võidelda terrorismi algpõhjustega; juhib eelkõige tähelepanu vajadusele ennetada radikaliseerumist, blokeerida terroristlike organisatsioonide rahastamise allikad, võidelda terroripropaganda vastu ja blokeerida sel eesmärgil interneti ja sotsiaalsete võrgustike kasutamine, muu hulgas automaatse kõrvaldamise teenuse abil, ning parandada jälitusandmete vahetamist liikmesriikide vahel ning kolmandate riikide, NATO ja teiste asjaomaste partnerorganisatsioonidega; on seisukohal, et meie ÜJKP missioonide volitused peaksid hõlmama võitlust terrorismiga, et aidata sellega järjekindlamalt rakendada deradikaliseerimisprogramme, eriti EULEXi Kosovos ja EUFOR ALTHEAd Bosnias ja Hertsegoviinas – riikides, kus on palju välismaalt naasnud võitlejaid;

7.  on sügavalt mures üha hukatuslikumaks muutuva terrorismiohu pärast Saheli vööndis, samuti selle kandumise pärast Kesk‑Aafrikasse ja ebastabiilsuse pärast idas (Süürias, Iraagis, Palestiinas); kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tagama, et ÜJKP missioonidele antaks täitevvolitused ning volitused otsustavalt ja kindlameelselt sekkuda;

8.  on seisukohal, et ELi praeguses laienemispoliitikas jääb tasakaalustatud ja õiglastel tingimustel põhinev usaldusväärne ühinemisprotsess oluliseks julgeoleku tugevdamise vahendiks, mis aitab arendada Kagu-Euroopa riikide vastupanuvõimet;

9.  on seisukohal, et keerukas julgeolekuolukorras ja ajal, kui EL ja NATO püüavad oma koostööd laiendada ja süvendada, kaotab EL Brexiti tõttu osa oma sõjalisest võimest ning tõenäoliselt ei ole enam võimalik kasutada Ühendkuningriigi oskusteavet, ja vastupidi; täheldab, et Brexit annab uut hoogu algatustele, mis on kaua olnud blokeeritud, ja võiks avada tee uutele ettepanekutele; rõhutab, et oluline on, et ELi ja Brexiti‑järgse Ühendkuningriigi tihe kaitsekoostöö jätkuks, muu hulgas ka jälitusandmete vahetamise ja terrorismivastase võitluse vallas; on seisukohal, et kui Ühendkuningriik seda taotleb, võiks ta osaleda ka ÜJKP missioonides, mis oleks osa ELi ja Ühendkuningriigi uuest kaitsekoostöö suhtest;

10.  väljendab rahulolu selle üle, et USA on uuesti kinnitanud oma seotust Euroopa julgeolekuga; rõhutab, et EL on kindlalt pühendunud ühiste väärtuste ja huvidega Atlandi-ülesele ühendusele; on samal ajal veendunud, et ÜVJP peab olema vastutustundlik ja enesekindel ja et sellega seoses peab EL muutuma eneseteadlikuks välispoliitiliseks toimijaks;

Institutsiooniline raamistik

11.  on kindlalt seisukohal, et EL peaks vajaduse korral võtma otsustavaid meetmeid oma tuleviku määramiseks, kuna sise- ja välisjulgeolek on omavahel üha tugevamalt läbi põimunud ning sellel on otsene mõju kõigile Euroopa kodanikele; hoiatab, et ühtse käsituse puudumine võib viia kooskõlastamata ja killustatud tegutsemiseni, soodustada mitmekordset dubleerimist ja ebatõhusust ning sellest tulenevalt võivad liit ja selle liikmesriigid haavatavaks muutuda; on seetõttu seisukohal, et EL peaks suutma tulemuslikult tegutseda sise- ja välisjulgeoleku kõigi võimalike vahendite ulatuses kuni ELi lepingu artikli 42 lõikes 7 sätestatud tasemeni välja; rõhutab, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 42 nimetatud liidu ühise kaitsepoliitika kujundamise eesmärk on luua ühine kaitse ning muuta liit strateegiliselt sõltumatuks, et ta oleks suuteline edendama rahu ja julgeolekut Euroopas ja maailmas; rõhutab, et Euroopa kaitsevõime tugevam integreerimine annab praktilist ja rahalist kasu;

12.  rõhutab, et EL peab rakendama kogu olemasolevat poliitikavahendite arsenali, alates pehmest jõust kuni karmi jõuni ning lühiajalistest meetmetest pikaajalise tegevuseni klassikalise välispoliitika vallas, mis hõlmab mitte ainult kahe- ja mitmepoolseid pingutusi diplomaatias, arengukoostööd, erakorralist toetust, kriisiennetust ja konfliktijärgseid strateegiaid, vaid ka rahuvalvet ja -kindlustamist, seda ka kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 43 lõikes 1 nimetatud tsiviil- ja sõjaliste vahenditega – et toime tulla esilekerkivate probleemidega; on seisukohal, et ÜJKP peaks lähtuma põhimõttest, et Euroopa turvalisust ei ole võimalik tagada üksnes sõjalisi vahendeid kasutades; on seisukohal, et ELi välispoliitika meetmete hulka peaks kuuluma nende meetmete mõju hindamine seoses ELi inimkesksete strateegiliste huvidega, mis seisnevad inimeste julgeoleku ja inimõiguste parandamises, rahvusvahelise õiguse tugevdamises ja püsiva rahu soodustamises; rõhutab, et Euroopa välisteenistus peaks oma võimekust suurendama, et kriise paremini ära hoida ja tegeleda julgeolekuprobleemidega nende tekkimisest alates; rõhutab, et vajalik on sidusam ja paremini koordineeritud kommunikatsioon sõjaliste, tsiviil-, arengu- ja humanitaarüksuste vahel;

13.  tunnustab silmanähtavaid edusamme Euroopa tugevama kaitsepoliitika kujundamisel pärast Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia vastuvõtmist 2016. aasta juunis; hindab positiivselt eelkõige Euroopa Kaitsefondi käivitamist, kaitseuuringute ettevalmistava meetme kavandatavat laiendamist ja seadusandlikku ettepanekut Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi kohta; kutsub liikmesriike üles suurendama oma tulevasi osamakseid ELi eelarvesse, et katta kõik lisakulud, mis ELil seoses Euroopa Kaitsefondiga tekivad;

14.  tunnustab EFTA ühinemist kaitseuuringute ettevalmistava meetmega ning eelkõige Norra 2017. aastal tehtud 585 000 euro suurust makset selle heaks; soovib, et Norra jätkaks osalemist liidu rahastatavates programmides, millel on kaitsepoliitiline tähendus või mis kuuluvad kaitsevaldkonda;

15.  palub komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal teavitada Euroopa Parlamenti viivitamata ja täielikult kõikide kaitsepoliitilise tähendusega ja kaitsevaldkonda kuuluvate rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimisest või muutmisest vastava menetluse kõikidel etappidel; on seisukohal, et iga kolmanda riigi rahaline osalus avaldab liidu eelarvele olulist mõju, kuna kolmas riik võib liidu finantshuve mõjutada palju suuremalt, kui on tema rahaline panus, keeldudes vajalikke ekspordilitsentse andmast; rõhutab, et kui kolmandad isikud panustavad liidu rahastatud kaitsepoliitilise tähendusega ja kaitsevaldkonda kuuluvatesse programmidesse, ootab Euroopa Parlament, et komisjon ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja hindaksid enne ettepaneku esitamist sellise osaluse mõju liidu strateegilise poliitika ja huvide seisukohast, ning teavitaksid parlamenti sellest hindamisest;

16.  rõhutab, et komisjon ja üha suurem arv liikmesriike on endale kohustuseks võtnud Euroopa kaitseliidu rajamise ning Euroopa kodanikud toetavad seda tugevalt; rõhutab, et see vastab liidu kodanike ja Euroopa Parlamendi nõudmisele, mida parlament on väljendanud eeskätt arvukate üleskutsetega oma varasemates resolutsioonides; rõhutab, et Euroopa kaitse tugevam integratsioon aitab suurendada kaitse tõhusust, kaotada dubleerimise ja kärpida kulusid; rõhutab aga, et tõelise Euroopa kaitseliidu ellukutsumine nõuab jätkuvat poliitilist tahet ja otsustavust; nõuab, et liikmesriigid kinnitaksid valmidust osaleda Euroopa ühises ja sõltumatus kaitses ning võtaksid eesmärgiks tagada, et riigi kaitse-eelarve oleks tõuseks kümne aastaga vähemalt 2 %‑ni SKPst;

17.  on veendunud, et ainus viis, kuidas suurendada Euroopa Liidu võimet täita sõjalisi ülesandeid, on oluliselt suurendada kõigi sõjalise võimekuse loomise protsessi aspektide tõhusust; tuletab meelde, et võrreldes USAga on 28‑liikmelise ELi kaitsekulutused 40 %, kuid sellega luuakse vaid 15 % võimekusest, mida USA sama protsessiga saavutab, ja see osutab väga raskele tõhususe probleemile;

18.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning komisjonil astuda samme, et täita parlamendi nõudmine: koostada seoses järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamisega ELi julgeolekut ja kaitset käsitlev valge raamat, nagu nõutakse parlamendi 22. novembri 2016. aasta, 23. novembri 2016. aasta ja 16. märtsi 2017. aasta resolutsioonides; on seisukohal, et Euroopa kaitseliidu loomine, selle strateegilise orientatsiooni sidumine ELi rahalise panusega võimekuse arendamisse ning Euroopa institutsioonilise kaitseraamistiku kujundamine on elemendid, mida on vaja toetada institutsioonidevahelise kokkuleppega; rõhutab, et kõigi sidusrühmade laialdaste ja usaldusväärsete pingutustega on võimalik kaitsekulutuste ulatust ja tõhusust suurendada; nõuab, et selles protsessis määrataks tugev roll sellistele neutraalsetele riikidele nagu Austria ja Rootsi, seadmata sealjuures kahtluse alla konkreetsete liikmesriikide neutraalsust;

19.  rõhutab, et lisaks strateegilise keskkonna ja strateegiliste eesmärkide kirjeldusele tuleks Euroopa Liidu valges raamatus ELi võimearendusplaani vormis välja tuua nii järgmise mitmeaastase finantsraamistiku puhul nõutav ja kasutatav võimekus kui ka võimekuse puudujäägid, ning selle täienduseks tuleks esitada üldülevaade liikmesriikide ja liidu meetmetest, mis on kavandatud finantsraamistikus ja pikemas perspektiivis

20.  tunnustab hiljuti üles näidatud poliitilist tahet tõhustada ÜJKPd; toetab püüdeid kasutada täielikult Lissaboni lepingu potentsiaali – muuta liikmesriikide omavaheline koostöö tegelikult toimivaks, ja püüdeid teha Euroopa Liidu lepingu artikli 43 lõikes 1 loetletud ülesannete täitmiseks vajalik operatiivvõimekus tegelikult kasutatavaks järgmiste meetmetega:

21.  tunnustab komisjoni kavatsust esitada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames ettepanek sihtotstarbelise eelarvega ja eraldi reeglitega kaitseuuringute eriprogrammi kohta; rõhutab, et liikmesriigid peaksid selle programmi jaoks andma lisaressursse, kärpimata olemasolevaid raamprogramme, millega rahastatakse teadusuuringuid, tehnoloogia arendamist ja innovatsiooni, nagu nõutakse Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta resolutsioonis; kordab oma varasemaid üleskutseid komisjonile, et see tagaks liidu osalemise liikmesriikide kaitsealastes teadus- ja arendusprogrammides või vajaduse korral koos tööstusega korraldatud programmides, nagu on osutatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 185 ja 187;

22.  tunnustab komisjoni ettepanekut Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi kohta; rõhutab, et liidu meetmetel, millega toetatakse, koordineeritakse või täiendatakse liikmesriikide meetmeid kaitsevaldkonnas, peaks olema eesmärk aidata kaasa ühise kaitsepoliitika järkjärgulisele kujundamisele, nagu on osutatud muu hulgas ELi toimimise lepingu artikli 2 lõikes 4, ning mis seetõttu peaks hõlmama ühist arengut, standardimist, sertifitseerimist ja hooldust, mis tagavad koostööprogrammide suurema koostalitlusvõime; palub, et komisjon edendaks uut Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi võimalikult laialdaselt ning innustaks eelkõige VKEsid ühistes piiriülestes projektides osalema;

23.  leiab, et liikmesriikide relvade, laskemoona ning kaitseotstarbeliste kaupade ja teenuste eksport moodustab lahutamatu osa ELi välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikast;

24.  kutsub nõukogu üles astuma kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikega 2 konkreetseid samme Euroopa relvajõudude ühtlustamise ja standardimise suunas, et soodustada uue Euroopa kaitseliidu raames sõjaväelaste koostööd, mis oleks üks samm ELi ühise kaitsepoliitika järkjärgulise kujundamise teel;

25.  rõhutab, et kõigi aluslepinguga ettenähtud võimaluste ärakasutamine parandaks kaitsetööstuse konkurentsivõimet ja toimimist ühtsel turul, elavdaks ka edaspidist kaitsealast koostööd positiivsete stiimulitega, keskendudes projektidele, mida liikmesriigid ei suuda teoks teha, vähendades tarbetut dubleerimist ning soodustades avaliku sektori rahaliste vahendite tõhusamat kasutamist; on arvamusel, et nende strateegiliste koostööprogrammide väljundeil on suur potentsiaal toimida kahesuguse kasutusega tehnoloogiana ja tuua sellisena täiendavat lisaväärtust liikmesriikidele; rõhutab Euroopa sõjalise võimekuse ja integreeritud kaitseturu arendamise tähtsust;

26.  nõuab, et koostataks täpsed ja siduvad suunised, millega tagada Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7 tulevase aktiveerimise ja rakendamise jaoks konkreetne raamistik;

27.  kutsub komisjoni, nõukogu ning komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles alustama koos Euroopa Parlamendiga ühise kaitsepoliitika järkjärgulise kujundamise teemal institutsioonidevahelist dialoogi; rõhutab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks ette näha täisväärtuslik ELi kaitse‑eelarve ÜJKP kõigi sisemiste aspektide tarbeks ja selle rakendamiseks tuleks välja töötada Lissaboni lepingu ulatusele vastav reeglistik; rõhutab vajadust vaadata läbi Athena mehhanism, et laiendada nende operatsioonide rida, mille korraldamise kulud loetakse ühiseks, ja stimuleerida osalemist ÜJKP missioonides ja operatsioonides;

28.  märgib, et seda uut kaitse-eelarvet tuleb järgmises mitmeaastases finantsraamistikus rahastada uutest vahenditest;

29.  on seisukohal, et otsuste tegemine küsimustes võiks olla demokraatlikum ja läbipaistvam; teeb seetõttu ettepaneku muuta oma julgeoleku ja kaitse allkomisjon (SEDE) täieõiguslikuks parlamendikomisjoniks, et sellele saaks anda suuremad kontrolli- ja vastutusevolitused ÜJKP üle ja olulise rolli ÜJKP rakendamisel, eelkõige julgeoleku- ja kaitsevaldkonnaga seotud õigusaktide kontrollimisel;

30.  peab kahetsusväärseks Euroopa julgeoleku- ja luureteenistuste vahelise koostöö ja teabe jagamise puudulikkust; on veendunud, et luureteenistuste tihedam koostöö aitaks võidelda terrorismi vastu; nõuab sellega seoses täisväärtusliku Euroopa luuresüsteemi loomist;

Alaline struktureeritud koostöö

31.  väljendab rahulolu teate üle alalise struktureeritud koostöö kohta ja selle kavandatud käivitamise üle liikmesriikide valmisoleku põhjal võtta endale siduvad kohustused ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames, rakendades sellega ambitsioonikat ja kaasavat alalist struktureeritud koostööd, ja kutsub nõukogu üles seda viivitamata kasutusele võtma; rõhutab, et soovitud kaasav osalemine ei tohi ohustada täielikku pühendumist ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale ega osalevate liikmesriikide ambitsioonikaid taotlusi; juhib tähelepanu vajadusele kehtestada selged osaluskriteeriumid, jättes teistele liikmesriikidele võimaluse liituda hilisemal etapil; on kindlalt seisukohal, et kogu tegevus alalise struktureeritud koostöö raames peaks olema alati täielikult kooskõlas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga;

32.  rõhutab, et alaline struktureeritud koostöö peaks arenema liidu raamistikus ning et liit peaks seda koostööd tõhusalt toetama, võttes täielikult arvesse liikmesriikide kaitsealaseid pädevusi; kordab oma nõudmist, et struktureeritud koostööd tuleb liidu eelarvest asjakohaselt rahastada; on seisukohal, et osalemine kõigis ÜJKP kohaldamisalasse kuuluvates liidu ametites ja organites, sealhulgas Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledžis, tuleks alalise struktureeritud koostöö puhul seada nõudeks; kordab oma nõudmist, et ELi lahingugruppide süsteemi tuleks muudetud Athena mehhanismi raames käsitada ühise kulutusena;

33.  rõhutab, et on vaja lihtsustada haldusmenetlusi, mis aeglustavad tarbetult relvajõudude loomist ÜJKP missioonide tarbeks ja kiirreageerimisüksuste piiriülest liikumist ELis; kutsub liikmesriike üles looma kogu ELi hõlmava süsteemi, et koordineerida kaitsejõudude personali, seadmeid ja varustust ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika eesmärgil, mille puhul tuginetakse solidaarsusklauslile ja kus kõigil liikmesriikidel on kohustus anda abi ja toetust kõigi oma volituste piires kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 51; väljendab sellega seoses heameelt sõjaväelise liikuvuse parandamist käsitleva ühisteatise üle; kutsub komisjoni üles esitama parlamendile ja liikmesriikidele 2018. aasta märtsiks ulatusliku tegevuskava, mis on täielikult kooskõlas praegu NATO raames tehtavate jõupingutustega;

34.  nõuab alalise struktureeritud koostöö raames täieõigusliku ELi tsiviil- ja sõjalise strateegilise peakontori loomist, mis koosneks olemasolevast sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistusest (MPCC), tsiviilmissioonide plaanimise ja juhtimise teenistusest (CPCC) ning kriisiohjamise ja planeerimise direktoraadist (CMPD) ning mis pakuks platvormi integreeritud tegevustoele kogu plaanimistsükli jooksul, alates algsest poliitilisest kontseptsioonist kuni üksikasjalike plaanideni välja;

35.  soovitab alalises struktureeritud koostöös osalevatel liikmesriikidel luua alalise „Euroopa integreeritud relvajõu“, mis koosneks nende riikide armeeüksustest, ning võimaldada liidul seda Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 3 kohaselt ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamiseks kasutada;

36.  leiab, et Euroopa kaitseliidu üks esmaseid elemente peaks olema ühine küberkaitsepoliitika; soovitab komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal välja töötada ettepanekud alalise struktureeritud koostöö raames ELi küberkaitseüksuse loomiseks;

Kaitse peadirektoraat

37.  nõuab, et tihedas kooskõlas komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaga hinnataks võimalust luua komisjonis kaitse peadirektoraat, mis aitaks edendada liidu meetmeid, et toetada, koordineerida või täiendada liikmesriikide meetmeid, mille eesmärk on ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine ELi toimimise lepingu artikli 2 kohaselt;

38.  on seisukohal, et kavandatava kaitse peadirektoraadi ülesanne peaks olema tagada avatud piirid väeüksuste ja varustuse ja vaba liikumise võimaldamiseks, mis on vajalik eeltingimus, et tagada selline strateegiline sõltumatus, koostalitlusvõime, tarnekindlus, standardimine ja sõjalise sertifitseerimise kord, mis on nõutav alljärgnevaks: ELi osalus ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning alalise struktureeritud koostöö programmides; ELi rahastatavad kaitseuuringud; ELi strateegiline sõltumatus; Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõime, hõlmates ka VKEsid ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtteid, mis moodustavad Euroopa kaitsevaldkonna tarneahela; ning institutsioonidevahelised kaitsevaldkonda käsitlevad kokkulepped, sealhulgas ELi julgeoleku ja kaitse valge raamat; rõhutab, et kavandatav kaitse peadirektoraat peaks aitama eri toimijate ülesandeid paremini koordineerida, et saavutada poliitikavaldkondade suurem sidusus ja järjepidevus;

39.  rõhutab, et kavandatav kaitse peadirektoraat peaks tegema koostööd Euroopa Kaitseagentuuriga; on seisukohal, et Euroopa Kaitseagentuur peaks olema liidu meetmeid rakendav asutus Euroopa võimete- ja relvastuspoliitika raames Lissaboni lepinguga ette nähtud ulatuses; kordab oma nõudmist nõukogule, et Euroopa Kaitseagentuuri haldus- ja tegevuskulusid rahastataks liidu eelarvest; märgib, et Euroopa Kaitseagentuuri uute rollide ja ülesannetega peaks kaasnema agentuuri eelarve suurendamine, rõhutab aga ühtlasi, et võimalik kaitse peadirektoraadi loomine ja suuremad pingutused ÜJKP tulemuslikumaks muutmiseks ei tohiks kaasa tuua ressursside suunamist bürokraatlike struktuuride paisutamiseks ega struktuuride dubleerimist;

Kaitseküsimuste koordineeritud strateegiline läbivaatamine ja iga‑aastane läbivaatamine

40.  hindab positiivselt ELi võimearendusplaani strateegilist läbivaatamist, mis on kavas lõpule viia 2018. aasta kevadel; rõhutab, et võimearendusplaan aitab edendada liikmesriikide koostööd Euroopa Kaitseagentuuriga seotud võimekuse puudujääkide kõrvaldamiseks;

41.  hindab positiivselt kaitseküsimuste iga‑aastase kooskõlastatud läbivaatamise protsessi rakendamist; on seisukohal, et kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamine peaks aitama tulemuslikult standardida ja ühtlustada riikide relvajõudude investeeringuid ja võimeid, aitama tagada liidu strateegilist ja operatiivset sõltumatust ja võimaldada liikmesriikidel koos tõhusamalt kaitsesse investeerida; kiidab heaks ettepaneku alustada läbivaatamist katseliselt 2017. aastal;

42.  soovitab liikmesriikidel uurida kaitseressursside ühishanke võimalust;

43.  rõhutab, et kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine peaks põhinema ELi julgeoleku ja kaitse valgel raamatul ja võimearendusplaanil ning olema suunatud kõikidele ÜJKPga seotud võimetele, seda eelkõige alalises struktureeritud koostöös osalevate liikmesriikide puhul; on seisukohal, et kaitseküsimuste iga‑aastasel kooskõlastatud läbivaatamisel tuleks esitada konkreetsed ettepanekud, et kõrvaldada puudused ja tuvastada, kus oleks liidu meede asjakohane, ning neid ettepanekuid tuleks arvesse võtta ELi järgmise aasta eelarve planeerimisel; rõhutab, et komisjonil ja Euroopa Kaitseagentuuril on vaja teha koostööd kavandatava Euroopa Kaitsefondi kaitsevõime ja teadusuuringute vahendite iga-aastaste tööprogrammide kujundamisel; tuletab meelde, et Euroopa Kaitseagentuuril peaks olema selge roll mitte ainult programmi väljatöötamisel, vaid ka kaitsevõime vahendi kaudu rahastatavate projektide juhtimisel;

44.  rõhutab, et kogu ÜJKPga seotud tegevus, eelkõige kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine, alaline struktureeritud koostöö ja Euroopa Kaitsefondi tegevus peavad olema hoolikalt koordineeritud;

45.  on seisukohal, et komisjon peaks kasutama kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise tulemusi ja algatama institutsioonidevahelise kokkuleppe, millega antakse alus liidu edasiste meetmete ulatusele ja rahastamisele; on seisukohal, et institutsioonidevahelisele kokkuleppele tuginedes peaksid nõukogu ja komisjon nende meetmete lubamiseks tegema oma asjaomastes pädevusvaldkondades vajalikud otsused; nõuab parlamentidevahelist koostööd kaitseküsimustes, eesmärgiga vaadata läbi kaitseküsimuste iga‑aastane kooskõlastatud läbivaatamine ja korraldatult jätkata kaitsevõime arendamist;

ÜJKP missioonid ja operatsioonid

46.  avaldab tänu enam kui 6 000 naisele ja mehele, kes on hästi ja lojaalselt täitnud teenistuskohustusi liidu tsiviil- ja sõjalistel missioonidel kolmes maailmajaos; hindab neid missioone kõrgelt kui Euroopa ühist panust maailma rahu ja stabiilsuse heaks; peab aga kahetsusväärseks, et nende missioonide tõhusust võivad endiselt ohustada struktuursed nõrkused, liikmesriikide ebavõrdsed osamaksed ja puudulik sobitumine tegevuskeskkonda, ning peab eriti taunitavaks ÜJKP missioonide volituste piiranguid; rõhutab sellega seoses, et vaja on tagada tegelik tulemuslikkus, mida on võimalik saavutada ainult asjakohase sõjalise varustustega, ning kutsub nõukogu ning asepresidenti ja kõrget esindajat üles kasutama Euroopa Liidu lepingu artikli 41 lõikes 2 ette nähtud võimalusi; väljendab rahulolu selle üle, et liikmesriigid on meie teenistuses olevate inimeste jaoks suurendanud oma kaitsekulutusi; leiab, et seda suundumust on vaja säilitada, tugevdada ja koordineerida ELi tasandil; kutsub üles rakendama tulemuslikke meetmeid tagamaks, et ÜJKP missioonide inimmõõtmega seotud õppetunde ja kogemusi hinnatakse ja võetakse arvesse tulevaste ÜJKP missioonide kavandamisel;

47.  väljendab rahulolu selle üle, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja on esitanud ÜJKP esimese aastaaruande; on aga seisukohal, et see aruanne ei peaks olema üksnes kvantitatiivset laadi ja kirjeldama saavutusi statistiliste andmete ja üksikasjaliku teabe abil, vaid keskenduma edaspidi ka ÜJKP meetmete poliitilise mõju hindamisele meie kodanike julgeoleku parandamise seisukohast;

48.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal, komisjonil ja liikmesriikidel orienteerida ÜJKP missioone ja operatsioone rohkem ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia prioriteetide saavutamisele, võttes arvesse kohalikku ja piirkondlikku olukorda;

49.  on kindlalt seisukohal, et vaja on jätkuvalt panustada kriiside ohjamisse ja ennetamisse ning eriti toetada Iraagi ülesehitamist ja stabiliseerimist; tunnustab nõukogu hiljutist otsust alustada ÜJKP uut tsiviilmissiooni jaoks, et toetada julgeolekusektori reformi Iraagis, ning ootab, et EL võtaks rahvusvaheliselt juhtiva rolli selles valdkonnas, sealhulgas terrorismivastases võitluses ja tsiviilülesehitustöös; kutsub ELi üles tagama seekord osalevate liikmesriikide parema omavahelise kooskõlastatuse ning parema kooskõlastatuse piirkondlike ja kohalike jõududega

50.  tunnustab Euroopa Liidu juhitavate Vahemere merevägede (EUNAVFOR Med) tegevust ning palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja liikmesriikidel suurendada toetust kohalikele julgeolekujõududele Vahemere lõunarannikul;

51.  ootab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja nõukogu rakendaksid taas tegevusse Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissiooni Liibüas (EUBAM Libya), kui selle volitusi uuendatakse nii, et neid laiendatakse Liibüa lõunapiiril asuvate kohalike julgolekujõudude suhtes; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja liikmesriike üles esitama uusi ideid selle kohta, kuidas lahendada julgeolekuprobleeme Saheli piirkonnas, seostades selle küsimuse EUBAM Libya laiaulatusliku ja integreeritud käsitusega ning toetades Saksamaa ja Prantsusmaa ühisalgatust; tunnustab nõukogu 4. augusti 2017. aasta otsust Euroopa Liidu stabiliseerimistegevuse kohta Malis Mopti ja Segou piirkonnas; palub sellega seoses, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja teavitaks parlamenti, kuidas see meede suhtestub ÜJKP missioonide ja operatsioonidega selles piirkonnas;

52.  tunnustab operatsiooni EUFOR Althea (Euroopa Liidu sõjaline operatsioon Bosnias ja Hertsegoviinas) edusamme Bosnias ja Hertsegoviinas lõpliku sõjalise olukorra saavutamisel; on aga mures, et lõpliku poliitilise olukorrani ei ole veel jõutud;

53.  märgib tunnustavalt, et hiljuti pandi alus ELi alalisele operatsioonide peakorterile (sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistus), nagu nõudis parlament oma 12. septembri 2013. aasta resolutsioonis, kuna see on ühisoperatsioonide efektiivse plaanimise ja juhtimise eeltingimus; kutsub liikmesriike üles saatma peakorterisse vajalikke töötajaid, et see saaks täies mahus toimima hakata, ning tegema sellele ülesandeks ÜJKP operatsioonide, nagu EUFOR Althea, kavandamise ja juhtimise;

54.  leiab, et tingituna Ühendkuningriigi teadaandest Euroopa Liidust väljaastumise kohta tuleb üle vaadata EUNAVFOR Somalia / operatsiooni Atalanta juhtimisvõimalused; rõhutab, et see operatsioon on olnud edukas ja tänu sellele ei ole piraadid 2014. aastast alates kinni pidanud ühtegi laeva; väljendab rahulolu selle üle, et operatsiooni pikendatakse 2018. aastani;

55.  märgib, et ainult 75 % ÜJKP tsiviilmissioonide ametikohtadest on täidetud; väljendab kahetsust selle pärast, et ELi personalieeskirju, mis tagaksid missiooni isikkoosseisule paremad tingimused ja parema kaitse, ei kohaldata missioonidesse tööle võetud inimeste suhtes, kuigi missioone rahastatakse liidu eelarvest; on veendunud, et see pärsib missioonide tegevuse tulemuslikkust; kutsub liikmesriike üles tagama, et kõigis missioonides kõik vabad ametikohad kiiresti täidetaks;

56.  tunnustab ÜJKP koolitust reguleeriva ELi poliitika heakskiitmist ning Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledži (ESDC) tähtsat rolli ÜJKP struktuuri integreeritud keskse koolitusasutusena; kutsub liikmesriike üles tagama sellele kolledžile piisavad rahalised vahendid, töötajad ja infrastruktuuri vahendid;

57.  peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei suuda piisavalt kiiresti anda ÜJKP tsiviilmissioonide ettevalmistus- ja ülesehitusetappide jaoks vajalikke töötajaid; hindab sellega seoses positiivselt Euroopa välisteenistuse ja komisjoni talituste ühiselt väljatöötatud ettepanekut, milles esitatakse mitmetasandiline lähenemisviis ÜJKP tsiviilmissioonide lähetamise kiirendamiseks;

58.  toetab jätkuvaid pingutusi tsiviilmissioonide ja tsiviil-sõjaliste missioonide rahastamise kiirendamiseks ning otsustamismenetluste ja rakendamiskorra lihtsustamiseks; on sellega seoses arvamusel, et komisjon peaks kooskõlas finantsmääruse artikliga 210 kehtestama delegeeritud õigusaktidega ÜJKP kriisiohjemeetmete jaoks hangete erieeskirjad, et aidata kaasa operatsioonide kiirele ja paindlikule läbiviimisele;

59.  väljendab rahulolu selle üle, et 2016. aastal loodi missioonide toetamise platvorm; märgib kahetsusega, et selle platvormi maht ja ulatus on piiratud, ning kordab oma nõudmist, et tuleks edasi liikuda ühise teeninduskeskuse loomise suunas, mis hakkaks tõhusamalt toimima kõiki missioonide tugiteenuseid koordineeriva keskusena;

60.  kutsub Euroopa välisteenistust ja nõukogu üles tõhustama praegusi pingutusi, et parandada küberjulgeolekut, eelkõige ÜJKP missioonide jaoks, võttes muu hulgas meetmeid ELi ja liikmesriikide tasandil, et vähendada ohtu ÜJKP‑le, näiteks suurendama vastupanuvõimet hariduse, koolituse ja õppuste kaudu ning ELi küberkaitsealase hariduse ja koolituse ühtlustamise kaudu;

61.  on seisukohal, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on vastamisi enneolematu ohuga, mis seisneb riikide toetatud küberrünnakutes ning küberkuritegevuses ja terrorismis; usub, et küberrünnakud kujutavad oma olemuse tõttu ohtu, mis nõuab Euroopa tasandil reageerimist; kutsub liikmesriike üles üksteist vastastikku abistama, kui küberrünnak mõnda neist tabab;

62.  kutsub liikmesriike üles rakendama ÜJKP sõjaliste missioonide puhul täielikku koormuse jagamist, laiendades järk-järgult ühist rahastamist täieliku ühisrahastamiseni, mis peaks võimaldama ja toetama üha enamate liikmesriikide võimalusi panustada oma võimete ja jõududega või nimelt rahaliste vahenditega; rõhutab sellega seoses Athena mehhanismi läbivaatamise ja ÜJKP sõjaliste operatsioonide rahastamisega seotud kõigi kulude katmise tähtsust;

63.  kutsub nõukogu üles tegutsema kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 41 lõikega 3 ja võtma viivitamata vastu otsuse, millega luuakse käivitusfond Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 1 ja artiklis 43 osutatud ülesannete täitmiseks mõeldud sõjaliste operatsioonide algetapi kiireks rahastamiseks; nõuab, et nõukogu lahendaks praegused hübriidmissioonide rahastamisega seotud probleemid; nõuab ELi finantseeskirjade paindlikkuse suurendamist, et parandada liidu võimet kriisidele reageerida ja kehtivaid Lissaboni lepingu sätteid täita;

ELi ja NATO koostöö

64.  on seisukohal, et praeguses olukorras on ELi ja NATO strateegiline partnerlus Euroopas ja selle naabruses julgeolekuprobleemide lahendamiseks määrava tähtsusega; on seisukohal, et ELi ja NATO ühisdeklaratsioon ja selle järgneva rakendamise meetmed annavad võimaluse viia koostöö ja vastastikune täiendavus kõrgemale tasandile, mis tähendab strateegilise partnerluse uut ja olulist etappi; tunnustab paketina esitatud 42 ettepanekut, millest kümme on suunatud hübriidohtudega seotud vastupanuvõime suurendamisele ja mille eesmärk on tugevdada kahe organisatsiooni koostööd ja kooskõlastatust; märgib, et seda tööd jätkatakse täieliku avatuse ja läbipaistvuse vaimus, võttes täielikult arvesse otsustamise ja menetluste sõltumatust mõlemas organisatsioonis, ning see töö rajaneb kaasatuse ja vastastikkuse põhimõttel, piiramata ühegi liikmesriigi julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära; tunnustab koostööd küberohtudega võitlemisel, strateegilise kommunikatsiooni arendamisel ning mereoperatsioonide ja ühisõppuste koordineerimisel ning juhib tähelepanu suurepärasele koostööle ja vastastikusele täiendavusele ELi operatsiooni Sophia ja NATO merevalveoperatsiooni Sea Guardian vahel; märgib tunnustavalt ka ELi ja NATO 2017. aasta juunis avaldatud esimest ühist rakendusaruannet ja saavutusi ühiste koostööettepanekute rakendamisel ning kutsub üles uutele edusammudele; rõhutab ELi kindlat seotust Atlandi-ülese ühendusega, millel on ühised väärtused ja huvid;

65.  täheldab, et tugevam EL ja tugevam NATO tugevdavad teineteist vastastikku; on seisukohal, et liikmesriigid peavad suurendama pingutusi, et toimida nii Euroopa kaitseliidus ja sõltumatute piirkondliku julgeoleku tagajatena kui ka vajaduse korral lisaks NATOs; märgib EL peab kooskõlas oma üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegiaga olema osaline järgmistes tegevusvaldkondades: a) reageerimine väliskonfliktidele ja -kriisidele; b) partnerite võimekuse suurendamine ning c) liidu ja selle kodanike kaitsmine; hindab positiivselt käimasolevaid algatusi, mille eesmärk on järgida üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat julgeoleku ja kaitse valdkonnas, tihendada ELi ja NATO sidemeid ning võimaldada liikmesriikidel tegeleda kaitsealaste uuringutega ning ühiselt arendada kaitsevõimet; on arvamusel, et Euroopa julgeolek ja kaitse sõltub üha enam mõlemast organisatsioonist, kellest kumbki toimib oma pädevusvaldkonnas; nõuab meetmete rakendamist, et parandada koostööd hübriidohtude vastu võitlemisel, sealhulgas Euroopa hübriidohtudega võitlemise tippkeskuse kaudu, ning teabe ja jälitusteabe vahetamise vallas;

66.  rõhutab, et tähtis ei ole ainult ELi liikmesriikide, peamiste partnerite ja NATO küberjulgeoleku alane koostöö ja integratsioon, vaid ka ühiskonna eri toimijate omavaheline koostöö selles valdkonnas;

ÜJKP partnerlused

67.  rõhutab, et partnerlus ja koostöö riikidega, kes jagavad ELi väärtusi, aitab ÜJKP tulemuslikkust ja mõju suurendada; tunnustab sellega seoses Albaania, Austraalia, Kanada, Tšiili, Kolumbia, endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi, Gruusia, Montenegro, Moldova, Uus‑Meremaa, Norra, Serbia, Šveitsi, Türgi, Ukraina ja Ameerika Ühendriikide osalust;

68.  väljendab rahulolu selle üle, et 7. detsembril 2016 allkirjastati ELi ja USA logistilise toetuse leping; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal teavitada Euroopa Parlamenti sellest, mil moel on nimetatud leping parandanud ÜJKP missioonide töötajate töötingimusi ja kaitset;

69.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja liikmesriikidel viia ELi delegatsioonide koosseisu ELi sõjaväeatašeed, et aidata kaasa Euroopa Liidu strateegiliste eesmärkide täitmisele;

70.  toetab komisjoni ettepanekut vaadata läbi stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend (IcSP), et toetada meetmeid algatuse „Suutlikkuse suurendamine julgeoleku ja arengu toetamiseks“ raames, mis võimaldaks ELil rahastada suutlikkuse arendamist ja vastupanuvõime tugevdamist ning aidata partnerriikide suutlikkust suurendada; soovitab Euroopa välisteenistusel ja komisjonil asuda seda algatust kiiresti rakendama, parandada ÜJKP missioonide tõhusust ja jätkusuutlikkust ning rakendada paindlikumat ja integreeritumat ELi lähenemisviisi, milles kasutatakse ära tsiviil-sõjalist koostoimet;

o
o   o

71.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile, ELi kosmose-, julgeoleku- ja kaitsevaldkonnaga tegelevatele ametitele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0493. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0344. (3) ELT C 93, 9.3.2016, lk 144. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0435. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0440. (6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0092. (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0302.

Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2017. aasta resolutsioon ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta (2017/2121(INI))

P8_TA(2017)0493 A8-0350/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 21 ja 36,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja deklaratsiooni poliitilise vastutuse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 2016. aasta teatist Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohta ning Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistuse 2017. aasta ühisteatist vastupanuvõime strateegilise käsitluse kohta ELi välistegevuses,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias sätestatud peamisi põhimõtteid, eelkõige neid, mis on seotud riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse ning riigipiiride puutumatusega, mida austavad võrdselt kõik osalevad riigid,

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 12. detsembri 2011. aasta ühisteatist „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames“ (COM(2011)0886),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A8‑0350/2017),

Sissejuhatus

1.  on veendunud, et ükski liikmesriik eraldi ei suuda lahendada täna meie ees seisvaid probleeme; rõhutab, et ühised ELi meetmed on kõige mõjusam viis Euroopa huvide kaitsmiseks, selle väärtuste toetamiseks, laiemas maailmas ühtse ja mõjuka üleilmse osalejana toimimiseks ning oma kodanike ja liikmesriikide kaitsmiseks nende julgeolekut ähvardavate suurenevate ohtude eest, sealhulgas ülemaailmses digisfääris; on mures ELi julgeolekustruktuuri pärast, mis on endiselt haavatav ja killustunud jätkuvate ja uute igapäevaste väljakutsete ees ning kus nn hübriidrahust on saanud mitterahuldav tegelikkus; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid meetmeid ja täidaksid nende Euroopa kodanike soovid, kes on korduvalt rõhutanud, et põhiväärtustel ja inimõigustel põhinev ELi välis- ja julgeolekupoliitika on kõigist ELi poliitikavaldkondadest üks kõige olulisemaid ja kõige vajalikumaid; leiab, et on viimane aeg selleks, et liikmesriigid rakendaksid ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) vahendeid, instrumente ja poliitikasuundi, et võimaldada ELil reageerida väliskonfliktidele ja kriisidele, suurendada partnerite suutlikkust ja kaitsta Euroopa Liitu;

2.  tuletab meelde ELi kohustust töötada välja ühine välis- ja julgeolekupoliitika, milles juhindutakse demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsuse ja jagamatuse väärtustest ning ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse järgimise põhimõttest; on seisukohal, et selleks, et seda kohustust täita ja aidata edendada maailmas inimõigusi ja demokraatiat, peavad EL ja selle liikmesriigid kõnelema ühel häälel ning tagama oma sõnumi kuuldavuse;

3.  on seisukohal, et selleks, et EL saaks edukalt tegeleda tema ees seisvate probleemidega – eriti julgeolekuohtudega – ja need lahendada, peab ta olema tõhus, usaldusväärne ja väärtustele tuginev ülemaailmne osaleja, kes suudab võtta meetmeid ja pidada tulemuslikku dialoogi teiste ülemaailmsete osalejatega, mis eeldab ELilt ühel häälel kõnelemist, koos tegutsemist ja oma vahendite keskendamist strateegilistele prioriteetidele;

4.  tuletab meelde, et liidu välispoliitika suunad peaksid olema sidusad omavahel ja teiste välismõõtmega poliitikameetmetega ning taotlema Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud eesmärke;

5.  on veendunud, et Euroopa Liidu peamised teetähised oma kodanike ootustele vastamisel on järgmised:

Suurte ohtude ja probleemide hindamise kooskõlastamine: toimetulek praeguse poliitilise ja julgeolekuolukorraga

6.  rõhutab, et ELi kodanike turvalisuse ning ELi territooriumi terviklikkuse tagamine, ELi naabruse stabiliseerimine – eriti Lääne‑Balkani riikides, keskendudes ELi suuremale nähtavusele selles piirkonnas –, reformide edendamine eeskirjadel põhineva koostööalti poliitilise ja majandusliku rahvusvahelise korra säilitamiseks, relvakonfliktide algpõhjustega võitlemine ja konfliktiennetuse poliitika tõhustamine, konfliktide rahumeelne lahendamine ning dialoog pluralistlike demokraatiatega, kes on pühendunud inimõiguste kaitsmisele, on ELi stabiilsuse peamised eeltingimused; nõuab aktiivsemat ELi avalikku diplomaatiat ja ELis rakendatud projektide suuremat nähtavust;

7.  on seisukohal, et üha enam konfliktidest vaevatud ja ebastabiilses rahvusvahelises keskkonnas on suurtele julgeolekuprobleemidele, nagu massihävitusrelvade levik, julgeolekukorra rikkumine Euroopas, terrorism, konfliktid ida- ja lõunanaabruses, kolmandate osaliste kaudu peetavad sõjad, hübriid- ja infosõjad, sealhulgas digitaalsed rünnakud, ja energiavarustuse ebakindlusele võimalik vastu astuda üksnes tõhusa mitmepoolsuse, ühise nn pehme jõu ja usaldusväärse tugeva jõu kombinatsiooniga; rõhutab, et need probleemid hõlmavad ka pagulaskriisi humanitaarset mõõdet ning tegelemist Põhja‑Korea agressiivse käitumisega, Venemaa poolse rahvusvahelise õiguse rikkumise ja Hiina kasvava sõjalise võimsusega, mille puhul on hädavajalik tugev diplomaatiline reageerimine;

8.  on arvamusel, et tõhusam ühine välis- ja julgeolekupoliitika sõltub peamiselt ühiste strateegiliste prioriteetide ja nägemuste kindlaksmääramisest; on seisukohal, et see on vajalik selleks, et võidelda läbikukkunud ja ebakindlate riikide tõttu laialt levinud ebastabiilsuse ning sund- ja ebaseadusliku rände algpõhjuste, s.t vaesuse, majanduslike võimaluste ja haridusele juurdepääsu puudumise, sotsiaalse tõrjutuse, relvakonfliktide, ebademokraatliku ja ebatõhusa valitsemise, korruptsiooni, kliimamuutuse, üha suureneva sektantluse, radikaliseerumise ohu ja äärmuslike ideoloogiate leviku vastu; tuletab meelde Valletta tippkohtumisel vastu võetud tegevuskava, milles nõutakse päritolu-, transiidi- ja sihtriikide jagatud vastutust; rõhutab, kui oluline on ebaseaduslikult üle piiri toimetajate võrgustike majandusmudeli purustamine;

9.  rõhutab vajadust võidelda autokraatlike ja nepotistlike suundumuste vastu, tõhustada demokraatlike jõudude toetamist ja võitlust islamiterrorismi vastu ELi lõunapoolsetes naaberriikides ning meie naabrite ja partnerite seas ning keskenduda rühmitustele, kes üritavad ergutada ELi kodanikke võitlema oma ekstremistliku ürituse eest; tuletab meelde, et Saheli piirkond ja muud seotud geograafilised piirkonnad on Euroopa Liidu julgeoleku tagamiseks esmatähtsad piirkonnad; kordab taas, et EL, USA ja muud rahvusvahelised partnerid peavad tegema kooskõlastatud diplomaatilisi jõupingutusi, et veenda asjaomase piirkonna osalisi – näiteks Türgit, Pärsia lahe riike ja Iraani – selge religioosse ekstremismi ja terrorismi vastase seisukohavõtu vajalikkuses, ja looma nende ülemaailmsete probleemidega tegeleva ühise strateegia vastavalt ÜRO tasandil võetud kohustusele toetada rahvusvahelist õigust ja universaalseid väärtusi; on veendunud, et diplomaatiliste jõupingutustega peaks kaasnema paljude teiste ELi käsutuses olevate vahendite ja õigusaktide kasutamine, k.a need, mille eesmärk on selliste poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste parandamine, mis soodustavad püsiva rahu kehtestamist ja säilitamist;

10.  on seisukohal, et võitlus vägivaldse äärmuslikkuse vastu peaks käima käsikäes üldiste inimõiguste kaitsmisega; rõhutab, et EL peab astuma vastu radikaliseerumist ja terrorismi toetavatele riikidele ja nad hukka mõistma, eelkõige siis, kui selline toetus läheb ELi poolt terroristlike organisatsioonide loetellu kantud üksustele; rõhutab, kui oluline on tugevdada koostööd partneritega, kel on kogemusi võitluses terrorismiga;

11.  rõhutab, et Süüria kriisile saab püsiva lahenduse leida ainult olemasoleva ÜROs kokku lepitud raamistiku alusel ja see peab põhinema kaasaval Süüria juhitud poliitilisel kokkuleppel kõigi asjaomaste sidusrühmadega; nõuab endiselt tungivalt, et kõik ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed täidaksid kriisiga seoses oma kohustusi; toetab ÜRO peasekretäri Süüria erisaadiku üleskutset relvarahu tagavatele riikidele teha kiiresti jõupingutusi relvarahu säilitamiseks;

12.  väljendab heameelt ELi Süüria strateegia üle, mis võeti vastu aprillis 2017 ning mis hõlmab sanktsioonide laiendamist isikutele, kes on seotud keemiarelvade väljatöötamise ja kasutamisega; ergutab laiendama sanktsioone ka inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele; rõhutab, et kõik selliste rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest vastutavad isikud tuleb vastutusele võtta; kordab oma üleskutset ELile ja selle liikmesriikidele uurida koos partneritega Süüria sõjakuritegude tribunali loomise küsimust, kuni sellised asjad õnnestub anda Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; rõhutab, kui vajalik on, et EL näitaks üles täielikku pühendumist, aidates kaasa Süüria ülesehitamisele pärast konflikti lõppu;

13.  kutsub üles kõiki asjaosalisi Liibüas ja sellest väljaspool toetama nii Liibüas 17. detsembril 2015. aastal allkirjastatud poliitilist kokkulepet kui ka seejärel loodud presidendi nõukogu, mis on ainus rahvusvahelise üldsuse ja ÜRO poolt tunnustatud ametivõim; rõhutab, et Liibüa kriisi lahendamine on Vahemere piirkonna stabiilsuse eeltingimus; rõhutab lõunapoolsete naaberriikide tähtsust ning vajadust saavutada Euroopa – Vahemere piirkonna rahu, jõukuse, stabiilsuse ja integratsiooni ruum; toonitab oma kindlat toetust kahe riigi lahendusele Iisraeli ja Palestiina konfliktis, mille puhul sõltumatu, demokraatlik, elujõuline ja territoriaalselt külgnev Palestiina riik eksisteeriks külg külje kõrval rahus ja julgeolekus turvalise Iisraeli Riigiga; rõhutab, kui oluline on tagada ELi poliitika sidusus territooriumi okupeerimist või annekteerimist puudutavate olukordade küsimuses;

14.  väljendab heameelt selle üle, et kõik osalised rakendavad jätkuvalt edukalt ühist laiaulatuslikku tegevuskava, milles leppisid kokku EL3 + 3 ja Iraan; rõhutab, et selle kokkuleppe jätkuv täieulatuslik rakendamine kõigi osaliste poolt on võtmeks ülemaailmsetele leviku tõkestamise ja konfliktilahendamise jõupingutustele Lähis‑Idas; toonitab, et ühine laiaulatuslik tegevuskava on mitmepoolne kokkulepe, mis kinnitati ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga ning mida ühepoolselt muuta ei saa; rõhutab julgeolekuriski, mida endast kujutab Iraani ballistiliste rakettide programm, ning toonitab vajadust täielikult rakendada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2231 (2015), milles kutsutakse Iraani üles mitte ette võtma ühtegi tegevust, mis on seotud ballistiliste rakettidega, mis suudavad kohale toimetada tuumarelvi, sealhulgas selliste ballistiliste rakettide tehnoloogial põhinevaid raketistarte;

15.  märgib, et USA rahandusministeerium on ametlikult ajakohastanud terrorismivastase võitluse musta nimekirja (Specially Designated Nationals), lisades sinna Iraani revolutsioonilise kaardiväe (IRGC);

16.  väljendab sügavat muret jätkuva humanitaarkatastroofi pärast Jeemenis; rõhutab veel kord, et pikaajalisele konfliktile Jeemenis ei saa olla sõjalist lahendust ning toetab ELi ja ÜRO jõupingutusi relvarahu saavutamisel ning rahuläbirääkimisteks tee sillutamisel; on seisukohal, et EL peab tegutsema, et tagada Lähis-Idas, eelkõige Iraagis ja Süürias etniliste usuvähemuste jätkuv olemasolu;

17.  mõistab hukka Venemaa korduva vetoõiguse kasutamise ÜRO Julgeolekunõukogus ning leiab, et see õõnestab rahvusvahelisi rahu saavutamise ja konflikti lahendamise püüdlusi Süürias ning laiemalt Euroopa Liidu lõunanaabruses;

18.  tunnistab, et tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et muuta seaduslik ränne ja liikuvus võimalikuks, sealhulgas kahepoolsel tasandil, edendades hästi juhitud liikuvust mandritel ja nende vahel ning soodustades poliitikat, mis edendaks seadusliku rände kanaleid, võideldes samal ajal ebaseaduslike võrgustike vastu, mis lõikavad kasu haavatavate inimeste pealt; rõhutab kõigi liikmesriikide jõupingutusi selles valdkonnas ning peab oluliseks tugevdada seaduslikku ja turvalist juurdepääsuteed Euroopasse; väljendab sellega seoses kahetsust tõelise, tasakaalustatud ja usaldusväärse Euroopa rände- ja varjupaigapoliitika puudumise üle, mida on näidanud kestev kriis Vahemerel, ning kutsub nõukogu ja liikmesriike üles vastavalt tegutsema;

19.  on kindlalt veendunud, et EL vajab uut lähenemisviisi oma suhetele idanaabritega; on seisukohal, et ELiga tihedamaid suhteid sõlmida soovivate riikide toetamine peab olema ELi välispoliitika peamine prioriteet; usub, et Venemaa kodanike ja üksuste vastaste sanktsioonide pikendamine on Minski kokkulepete rakendamise luhtumise vältimatu tagajärg, ning on jätkuvalt arvamusel, et selline rakendamine kõigi osaliste poolt on Ida-Ukraina konfliktile kestliku poliitilise lahenduse leidmise alus;

20.  rõhutab, et paremate koostöösuhete võimalus Venemaaga sõltub sellest, kas Venemaa järgib täielikult Euroopa julgeolekukorda ja rahvusvahelist õigust; rõhutab, et EL peaks säilitama võimaluse kehtestada täiendavaid ja järkjärgulisi sanktsioone, kui Venemaa jätkab rahvusvahelise õiguse rikkumist; väljendab uuesti oma toetust Ukraina ja kõigi teiste idapartnerluse riikide sõltumatusele, suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele nende riikide rahvusvaheliselt tunnustatud piirides; rõhutab, et Venemaa 21. märtsi 2014. aasta otsus liita Krimm Venemaa Föderatsiooniga on rahvusvahelisest õigusest tulenevalt jätkuvalt õigusvastane, ning taunib Venemaa ametivõimude hilisemat otsust suruda kõikidele Krimmi elanikele peale Venemaa pass; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning nõukogu üles täitma aktiivsemat ja tõhusamat osa pikaajaliste ja külmutatud konfliktide lahendamisel;

21.  taunib Venemaa mitmekordseid rahvusvahelise õiguse rikkumisi ning riigi hübriidsõjapidamist; tunnistab siiski põhjendatud ja sidusa valikulise suhtlemise ja dialoogi võimalust Venemaaga ühist huvi pakkuvates valdkondades, et tagada vastutus ja rahvusvahelise õiguse austamine; rõhutab vajadust säilitada ja edendada edasise koostöö võimalust üleilmsete kriiside lahendamisel, kui asjaga on seotud otsene või kaudne ELi huvi või võimalus edendada ELi väärtusi;

22.  usub, et suhete normaliseerimine on vajalik nii ELi kui ka Venemaa jaoks, ja et mis tahes tulevases Venemaa strateegias tuleks rõhutada suuremat pühendumust ja toetust ELi idapartnerluse riikidele; rõhutab, et EL peaks jätma avatuks võimaluse süvendada kahepoolseid poliitilisi ja majanduslikke suhteid Venemaaga, eeldusel et Venemaa järgib rahvusvahelist õigust ja lepinguid, millega ta on ühinenud, ning ohjab oma üha agressiivsemat suhtumist naaberriikidesse ja Euroopasse;

23.  kordab, et riikide suveräänsus, iseseisvus ja vaidluste rahumeelne lahendamine on Euroopa julgeolekukorra peamised põhimõtted, mis kehtivad kõikidele riikidele; mõistab seetõttu mööndusteta hukka Venemaa agressiooni Ukrainas, sealhulgas Krimmi ebaseadusliku annekteerimise ja Venemaa rahastatud konflikti Ida‑Ukrainas; kutsub ELi, selle liikmesriike ja rahvusvahelist üldsust üles nõudma, et Venemaa peab lõpetama oma agressiooni ning vabastama kõik poliitvangid; nõuab, et rahvusvaheline kogukond etendaks aktiivsemat ja tulemuslikumat rolli konfliktide lahendamisel ning toetaks kõiki jõupingutusi, mida tehakse sellise püsiva ja rahumeelse lahenduse leidmiseks, mille puhul austatakse Ukraina ühtsust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, eelkõige siirdes Ukraina võimude nõusolekul rahu kindlustamise ja rahu tagamise missiooni kogu territooriumile;

24.  kordab, et tuleb taas strateegiliselt keskenduda Lääne‑Balkani riikidele, tunnistades, et EL peaks viima ellu oma ambitsioonid selles piirkonnas, sest see annaks uut hoogu usaldusväärsele ELi laienemispoliitikale, mille aluseks on Kopenhaageni kriteeriumid, ning tugevdaks õigusriiki ja riigiasutuste vastupanuvõimet; usub, et Lääne‑Balkani riikide stabiilsus peab jätkuvalt olema peamine prioriteet; nõuab suuremaid jõupingutusi piirkonna sotsiaal‑majanduslike ja poliitiliste tingimuste parandamiseks; on veendunud, et Euroopa integratsioon ja piirkondlik leppimine on parim abinõu tegelemaks ohtudega, mis tulenevad välisjõudude destabiliseerivast sekkumisest ja mõjust, suurte salafismi ja vahhabismi võrgustike ning välisvõitlejate värbamise rahastamisest, organiseeritud kuritegevusest, riikidevahelistest suurtest vaidlustest, väärinfost ja hübriidohtudest; rõhutab vajadust jätkuvalt pühenduda äärmiselt tõhusa poliitilise ühiskonna edendamisele piirkonnas; rõhutab, kui oluline on Lääne‑Balkani riikide jaoks ühineda ELi välis- ja julgeolekupoliitikaga, olenemata edusammudest ELiga integreerumise protsessis; soovitab avada viivitamata vastav peatükk kõikide Lääne‑Balkani kandidaatriikidega;

25.  kordab, et kui kõik need kriteeriumid on täidetud, on ELi uksed uutele liikmetele avatud; peab tervitatavaks Berliini protsessi raames ja Trieste tippkohtumisel tehtud hiljutisi jõupingutusi andmaks täiendav tõuge Lääne-Balkani riikide lähendamisele ELi liikmesusele; kordab, et tuleks pöörata erilist tähelepanu ja anda toetust äärmiselt oluliste institutsiooniliste ja poliitiliste reformide elluviimisele Lääne‑Balkani riikides, ning kutsub komisjoni üles vaatama läbi täiendavate rahaliste vahendite eraldamise võimaluse ühinemiseelsele rahastamisvahendile (IPA), mis on üks olulisemaid vahendeid nende reformide rakendamise toetuseks;

26.  tuletab meelde, et Euroopa naabruspoliitika läbivaatamises nõutakse naabruses asuvate kolmandate riikide kaasamist; nõuab tugevamat toetust ELi naabrite naaberriikidele, tuginedes jagatud väärtustele ja huvidele, et lahendada ülemaailmseid probleeme ja käsitleda ühiseid väljakutseid; rõhutab vajadust edendada naiste, haavatavate ühiskonnarühmade ja vähemuste võimestamist ja kaitset, eelkõige Aafrikas, kus on vaja Euroopa ja kohaliku tasandi VKEde tihedat koostööd partnerluses kodanikuühiskonnaga ning toetust demokraatlike, läbipaistvate ja hästitoimivate institutsioonide rajamiseks ning eeskirjadel põhineva ülemaailmse korra edendamiseks;

27.  on seisukohal, et rahvusvaheline koostöö ja arengupoliitika on põhilised vahendid selliste eesmärkide saavutamiseks, ning nõuab tungivalt, et ELi rahaliste vahendite eraldamine ja kasutamine toimuks läbipaistvamalt, paremini, tulemuslikult ja tõhusalt ning et teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega oleks suurem koostoime; rõhutab vajadust tegeleda peamiste julgeolekuohtudega Aafrikas, et juurida välja mis tahes terrorirühmituste põhjustatud terrorioht, tagada üksikisikute värbamise ärahoidmine, võidelda radikaalsete ideoloogiate vastu ning tegeleda energiajulgeolekuga, kasutades keskkonnahoidlikke ja jätkusuutlikke energiaallikaid ning edendades samal ajal võrguväliseid lahendusi;

28.  mõistab karmilt hukka ametis olevate presidentide mis tahes katsed olla võimul kauem, kehtivaid valimisseadusi – eriti põhiseadust – rikkudes või ebaseaduslikult muutes või neist kõrvale hiilides; mõistab samuti hukka kõik ametiaja piirangute tühistamise või neist kõrvale hiilimise strateegiad; nõuab tungivalt, et kõik valitsused võtaksid meetmed, et tagada kogu valimisprotsessi läbipaistvus ja usaldusväärsus, ning võtaksid kõik vajalikud meetmed ja ettevaatusabinõud, et ennetada pettuste toimepanekut või mis tahes ebaseaduslikku tegevust; väljendab sellega seoses muret poliitiliste kriiside ja nendega seonduva vägivalla ning inimõiguste ja põhivabaduste rikkumiste pärast, eelkõige riikides, mis asuvad Ida‑Aafrika järvede piirkonnas; kordab oma usku tugevatesse valimisvaatluse missioonidesse ning vajaduse korral rahalisse, tehnilisse ja logistilisse toetusse kui vahendisse, millega saavutatakse õiglane, usaldusväärne ja demokraatlik valimisprotsess;

29.  soovitab töötada Saheli piirkonna jaoks välja sidus ja jõuline strateegia, mille eesmärk on parandada valitsemistava ning riigi ja piirkondlike institutsioonide vastutust ja legitiimsust, suurendada julgeolekut, võidelda radikaliseerumise ja inimeste, relvade ja uimastite salakaubaveo vastu ning tugevdada majandus- ja arengupoliitikat;

30.  kordab, et ELi ja Aasia suhete strateegiat tuleb ajakohastada; toetab sellega seoses tihedamat koostööd Aasia‑Euroopa kohtumiste, sealhulgas nende parlamentaarse mõõtme raames; ergutab toetama Lõuna‑Aasia tihedamat piirkondlikku koostööd ja usaldust suurendavaid meetmeid, et vähendada India ja Pakistani vahelisi pingeid; soovitab jätkuvalt toetada ELi rahuvahendamist Afganistani juhitud ja Afganistani enda vastutusel toimuvas rahuprotsessis; rõhutab, et rahu, stabiilsuse ja heaolu säilitamine Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas pakub ELile ja selle liikmesriikidele suurt huvi; peab oluliseks, et EL töötaks kiiresti välja ajakohastatud Kirde‑Aasia piirkonna strateegia, pidades silmas Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (KRDV) jätkuvaid sõjalisi ettevalmistusi ning agressiivset ja vastutustundetut hoiakut; mõistab hukka KRDV relvakatsetused ja provokatsioonid ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide ja rahvusvaheliste kohustuste korduva rikkumise; nõuab tungivalt, et EL avaldaks oma diplomaatilist mõjuvõimu kasutades KRDV‑le survet, et selle juhid loobuksid massihävitusrelvadest; nõuab, et kasutataks kõiki diplomaatilisi vahendeid, sealhulgas sanktsioone, et vältida kriisi teravnemist; nõuab Korea poolsaare pöördumatut tuumarelvavabaks piirkonnaks muutmist rahumeelsete vahendite abil ja kõigi asjakohaste ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide täielikku rakendamist;

31.  rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid on väga huvitatud rahu, stabiilsuse ja heaolu säilitamisest Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas; palub kõiki asjaosalisi lahendada erimeelsused rahumeelsete vahenditega ja piirkondliku julgeoleku säilitamise nimel hoiduda ühepoolsetest meetmetest olukorra muutmiseks, sealhulgas Ida‑ ja Lõuna‑Hiina merel ja Taiwani väinas; kordab oma kindlat toetust Taiwani sisulisele osalemisele rahvusvahelistes organisatsioonides ja tegevuses;

32.  tuletab meelde, et Ladina‑Ameerika jagab ELiga väärtusi, põhimõtteid ja usaldust tõhusa mitmepoolsuse vastu, ning usub, et ELi ja Ladina‑Ameerika partnerlus on tähtis ja seda tuleks tugevdada, et ühiselt lahendada peamised ülemaailmsed probleemid; väljendab tõsist muret seoses rünnakutega Venezuela kohtunike ja demokraatlikult valitud opositsiooni ning kodanikuühiskonna juhtide vastu; rõhutab, et tihedama integratsiooni ja koostöö aluseks Ladina‑Ameerika ja Kariibi mere piirkonnaga on õigusriigi põhimõtte austamine, korruptsioonivastane võitlus, demokraatia ning põhivabaduste ja inimõiguste edendamine;

33.  kinnitab toetust Colombia rahuprotsessile, mis on colombialaste tuleviku ja piirkonna stabiliseerimise huvides otsustavalt tähtis; nõuab, et kõiki Colombia Revolutsiooniliste Relvajõudude (FARCi) varasid, sealhulgas uimastisalakaubandusest teenitud varandusi, kasutataks konfliktiohvrite kahjude hüvitamiseks;

Euroopa projekti konsolideerimine ja tugevdamine ELi võimekuse suurendamise teel

34.  nõuab tungivalt, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid järgiksid igal võimalusel ELi ühist käsitust ja on veendunud, et liidu kollektiivse jõu rakendamiseks peaks selle välistegevus olema järjekindel ja struktureeritud ning selles tuleks arvesse võtta ja täita ÜRO säästva arengu eesmärke, eelkõige humanitaarabi, põllumajanduse, arengu, kaubanduse, energia, kliima, teaduse ning küberkaitse ja julgeoleku valdkonnas; on seisukohal, et energiajulgeolek, inimõiguste austamine ja kliimadiplomaatia on endiselt ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika olulised täiendavad aspektid, mida tuleb rakendada tervikliku strateegia raames, ja et energialiitu tuleks edasi arendada;

35.  mõistab, et kliimamuutused võivad tõsiselt mõjutada piirkondlikku ja ülemaailmset stabiilsust, kuna globaalse soojenemisega seotud lahkhelid territooriumi, toidu, vee ja muude ressursside pärast nõrgestavad majandust, ohustavad piirkondlikku julgeolekut ja põhjustavad rändevooge; soovitab ELil ja liikmesriikidel kaaluda, kuidas lõimida riiklikku ja ELi sõjalisse planeerimisse kliimamuutustega kohanemise strateegiad ning millised oleksid asjakohased võimed, prioriteedid ja reageerimisviisid;

36.  rõhutab, et Ühendkuningriigi otsus EList lahkuda mõjutab oluliselt Euroopa kaitsekoostöö tulevikku, ning nõuab, et EL ja Ühendkuningriik jätkaksid rahvusvaheliste partneritena, et säilitada Euroopa julgeolek; rõhutab, et Ameerika Ühendriikide presidendivalimised tekitasid Atlandi‑üleses partnerluses ebakindlust, ning rõhutab tasakaalustava jõu vajalikkust ELi kaitse jaoks ja strateegilise autonoomia vajalikkust;

37.  on seisukohal, et ühise välis- ja julgeolekupoliitika kaalukuse, tulemuslikkuse ja väärtuspõhisuse suurendamiseks peaks EL suurendama oma energiavarustuskindlust, vähendades kohe sõltuvust autoritaarsete režiimide tarnitavast naftast ja gaasist ning kaotades selle keskmises perspektiivis täielikult;

38.  rõhutab, et praegune ÜVJP otsuste tegemise protsess, mis põhineb Euroopa Liidu Nõukogu ühehäälsusel, on ELi tõhusa ja õigeaegse välistegevuse peamine takistus; on arvamusel, et ka ÜVJP suhtes tuleks kohaldada kvalifitseeritud häälteenamust; on seisukohal, et probleemide algpõhjusteni jõudmiseks peavad ELi institutsioonid parandama oma konflikti- ja kriisiennetusvõimet, sealhulgas liidu poliitika lühi- ja pikaajalise mõju hindamise abil; on veendunud, et EL peab suutma kriisidele kiiremini ja tõhusamalt reageerida ning peaks pöörama suuremat tähelepanu konfliktide ennetamisele, eelkõige kasutades varajases etapis tsiviilvahendeid; kutsub liikmesriike üles rakendama parlamendi soovitatud kaitsmise kohustuse põhimõtet; rõhutab, et tuleb süvendada liikmesriikide, partnerriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostööd, ning toonitab tõhusa teabevahetuse ja ennetusmeetmete kooskõlastamise tähtsust;

39.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal, komisjonil ja liikmesriikidel suurendada ELi võimet võidelda hübriid- ja küberkuritegevuse vastu, veelgi tugevdada liidu ja selle partnerriikide suutlikkust võidelda võltsitud ja valeteabe vastu, koostada selged kriteeriumid, et hõlbustada võltsuudised avastamist, eraldada rohkem vahendeid ja muuta strateegilise kommunikatsiooni töörühm Euroopa välisteenistuse täiemõõduliseks üksuseks; nõuab sellega seoses ühise riski- ja haavatavusanalüüsi võime ja meetodite väljatöötamist ning ELi vastupanuvõime ja strateegilise teabevahetuse suutlikkuse suurendamist; rõhutab sõltumatu meedia rolli – nii internetis kui ka väljaspool seda – kultuurilise mitmekesisuse ja kultuuridevahelise pädevuse edendamisel ning vajadust tugevdada sellist meediat usaldusväärse teabeallikana, eelkõige ELis ja selle naabruses, samuti rõhutab, et ühiseid ELi tele- ja raadiojaamu tuleks veelgi edendada; kutsub komisjoni üles nende valdkondade tegevust Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikidega paremini kooskõlastama;

40.  on seisukohal, et Euroopa jõud seisneb võimes tugevdada väärtustel põhinevat ühiskonda ja austada kultuurilist mitmekesisust, mis ühendab kõiki eurooplasi; on seejuures veendunud, et EL on tähtis demokraatia, vabaduse, õigusriigi, inimõiguste ja võrdsete võimaluste propageerija ning peaks jätkama oma väärtuste edendamist väljaspool liitu; tuletab meelde, et inimõigused on ühise välis- ja julgeolekupoliitika lahutamatu osa ja neist peaksid lähtuma välispoliitika põhitingimused ning et see poliitika peab olema järje- ja põhimõttekindel; rõhutab, et kultuuridiplomaatia peaks kujunema ELi välistegevuse oluliseks osaks ja nõuab, et komisjon laiendaks programmi Erasmus+ ja toetaks laiahaardelise teadusdiplomaatia väljatöötamist; kutsub üles tegevuse tihedamale kooskõlastamisele UNESCO ja maailmapärandi komiteega ning valitsusväliste osalejate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kui ELi peamiste partneritega;

41.  juhib tähelepanu sellele, et ÜRO Julgeolekunõukogu 19. juuni 2008. aasta resolutsioonis 1820 (2008) märgiti, et vägistamine ja muud seksuaalvägivalla vormid võivad endast kujutada sõjakuritegu, inimsusvastast kuritegu või genotsiidi olemuslikku osa ning et relvakonfliktides tuleb tagada naiste humanitaarkaitse;

42.  on seisukohal, et tugeva kaitsetööstuse väljatöötamine suurendab ELi tehnoloogilist sõltumatust; nõuab küberjulgeoleku parandamiseks vajalike tööstus- ja tehnoloogiliste ressursside arendamist, muu hulgas edendades küberjulgeolekutoodete ühtset turgu; nõuab, et ELi institutsioonides tehtaks kättesaadavaks märkimisväärselt suuremad rahalised ja inimressursid, et suurendada liidu küberjulgeolekut ja küberkaitsevõimet; rõhutab vajadust lõimida küberkaitse välistegevusse ning ühisesse välis- ja julgeolekupoliitikasse, samuti vajadust parandada küberkuritegevuse tuvastamist;

43.  märgib, et info- ja kübersõda ELi liikmesriikide ja muude lääneriikide vastu on tahtlik katse destabiliseerida ja diskrediteerida poliitilisi, majanduslikke ja ühiskondlikke struktuure; tuletab meelde, et NATOsse kuuluvate ELi liikmesriikide julgeolek on tagatud NATO lepingu artikliga 5; nõuab küberkaitse tihedamat kooskõlastamist ELi liikmesriikide ja institutsioonide, NATO, Ameerika Ühendriikide ning teiste usaldusväärsete partnerite vahel;

44.  rõhutab sõltumatu meedia tähtsust kultuurilise mitmekesisuse ja kultuuridevahelise pädevuse edendamisel ning vajadust tugevdada sellist meediat kui usaldusväärse teabe allikat, eelkõige ELis ja selle naabruses, ning veelgi tugevdada ELi võimet võidelda libauudiste ja väärteabe vastu; rõhutab siinjuures, et ELi tasandil tuleb tugevdada vastupanuvõimet sellise teabe levikule Internetis; kutsub komisjoni üles oma tegevust nendes küsimustes Euroopa välisteenistusega paremini kooskõlastama;

45.  on veendunud, et Euroopa peaks veelgi tugevdama ühiskaitsekoostööd, et kaitsta oma ühiseid väärtusi ja põhimõtteid ning strateegilist autonoomiat; rõhutab seoseid välis- ja sisejulgeoleku, parema ressursikasutuse ja Euroopa äärealade riskikontrolli vahel; tuletab meelde, et liit käsitleb väliskriise ja -konflikte peamiselt arengu ja julgeoleku seostamise põhimõttest lähtudes; kutsub liikmesriike üles rakendama Lissaboni lepingu täit potentsiaali ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) valdkonnas ning tervitab sellega seoses julgeoleku ja kaitse rakenduskava; kutsub ELi üles ÜJKP tsiviillähetuste teemat uuesti läbi mõtlema, et tagada lähetuste nõuetekohane kavandamine, rakendamine ja toetamine; on seisukohal, et Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) võimeid ja alalise struktureeritud koostöö ning ELi lahingugruppide potentsiaali tuleks täielikult kasutada; nõuab, et liikmesriigid näeksid selleks ette lisavahendid;

46.  on veendunud, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peavad välja töötama tõhusa välis- ja julgeolekupoliitika ning tegema NATO ja teiste rahvusvaheliste partnerite, ÜRO, vabaühenduste, inimõiguste kaitsjate ja teistega ühist huvi pakkuvates küsimustes koostööd, et edendada kõikjal maailmas rahu, jõukust ja stabiilsust; rõhutab, kui oluline on suurendada teadlikkust ja poliitilist pühendumust ulatusliku, tõhusa ja struktureeritud ÜJKP kiireks rakendamiseks; nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid lahendaksid ELi kommunikatsiooniprobleemid, muutes liidu välistegevuse usaldusväärsemaks ja nähtavamaks; kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles kaitse valdkonnas tegutsema, järgides ELi üldist strateegiat ja komisjoni kava parandada ELi kaitseuuringuid ja arendada kaitsevõimet;

47.  palub, et komisjon suurenevaid julgeolekuohte järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekus täielikult arvesse võtaks; on seisukohal, et nii ühise välis- ja julgeolekupoliitika eelarve suurus kui ka paindlikkus peavad vastama ELi kodanike ootustele seoses ELi kui turvalisuse tagaja rolliga; rõhutab, et ELi julgeolekupoliitika ja -vahendid tuleb seada üldisesse perspektiivi, mis hõlmab ka tulemuslikku kooskõlastamist kavandatava Euroopa Kaitsefondiga; palub liikmesriike seada eesmärgiks kulutada 2 % SKPst kaitsele ning 20 % kaitse‑eelarvest varustuse soetamisele, mida EDA vajalikuks peab; tuletab ühtlasi meelde, et uut poliitikat tuleb toetada uutest rahastamisallikatest; märgib, et mitmel liikmesriigil on raskusi väga ulatusliku täies tegevusvalmiduses kaitsevõime hoidmisega, peamiselt rahaliste piirangute tõttu; nõuab seetõttu tihedamat koostööd ja kooskõlastamist selles, millised võimed tuleks säilitada, nii et liikmesriigid võiksid teatud võimetele spetsialiseeruda ja oma ressursse tõhusamalt kulutada; on veendunud, et liikmesriikide vägede paremaks kokkusobitamiseks ja lõimimiseks on koostalitlusvõime kõige tähtsam; tuletab meelde, et ÜVJP assigneeringud moodustasid 2016. aastal 3,6 % rubriigi 4 kulukohustustest ja 0,2 % kogu ELi eelarvest; peab kahetsusväärseks, et ÜVJP peatüki maht ja alatäitmine ning süstemaatilised ümberpaigutamised näitavad, et ELil ei ole ikka veel ambitsiooni ülemaailmse partnerina tegutseda;

48.  märgib, et ummikseisud ÜRO Julgeolekunõukogus takistavad rahvusvahelise üldsuse tegutsemist ja kriiside lahendamist; kutsub liikmesriike veel kord üles julgeolekunõukogu koosseisu ja toimimist käsitlevaid reforme toetama;

Koostöö julgeolekut kindlustavate koalitsioonide ja institutsioonidega

49.  rõhutab, et ELil on strateegiline huvi säilitada ja süvendada oma Atlandi‑üleseid suhteid, mis põhinevad ühiste väärtuste, rahvusvahelise õiguse ja mitmepoolsuse austamisel; kutsub ELi üles jätkama oma strateegilise autonoomia kujundamist ja võimete loomist, et liitu mõjutavaid piirkondlikke ja rahvusvahelisi konflikte paremini lahendada; on veendunud, et EL ja USA peaksid keskenduma Atlandi-üleste struktuuride kohandamisele praeguste probleemidega, nagu inimõiguste kaitsmine, kliimamuutuste leevendamine, võitlus rahvusvahelise terrorismi ja korruptsiooni vastu, radikaliseerumise ennetamine, massihävitusrelvade leviku tõkestamine ning kolmandate riikide ELi ja NATO destabiliseerimise püüete tõrjumine; rõhutab veel kord, kui oluline on kahepoolselt ja NATO kaudu jätkata ja tugevdada ELi ja USA koostööd ühiste probleemide lahendamisel; tuletab meelde, et EL ja USA on teineteise tähtsaimad partnerid ning ühepoolsed meetmed üksnes nõrgestavad Atlandi-ülest partnerlust; on veendunud, et Euroopa peab veelgi tõhustama era- ja avaliku sektori positiivset liitu ning tugevdama strateegilist suhet USAga; kutsub nõukogu ja Euroopa välisteenistust üles dialoogis USA valitsusega pidevalt tähelepanu juhtima USA eksterritoriaalsete sanktsioonide küsimusele;

50.  toetab kindlalt 2016. aasta Varssavi tippkohtumise deklaratsiooni, eelkõige ELi ja NATO koostöö küsimustes, ja tervitab otsuseid NATO ja ELi tihedama koostöö kohta paljudes valdkondades ning USA, Kanada ja muude rahvusvaheliste vägede paigutamist ELi idapiirile;

51.  nõuab laiemat luureteabe jagamist liikmesriikide vahel, suuremat institutsioonidevahelist luureteabe jagamist ja kooskõlastamist ELi, liikmesriikide ning NATO vahel ja rõhutab, et nad peavad jätkama võimalikult tihedat üksteist täiendavat koostööd, samas täielikult järgides Euroopa põhiväärtusi ja norme; võtab teadmiseks, et ELi, selle liikmesriikide ja NATO teabevahetus ja kooskõlastatud tegevus annavad tulemusi sellistes valdkondades nagu terrorism, hübriidohtudele reageerimine, olukorrateadlikkus, vastupanuvõime suurendamine, strateegiline kommunikatsioon, küberkuritegevus ja suutlikkuse suurendamine seoses ELi partneritega; usub, et ELi julgeoleku suurendamiseks vajatakse paremat kooskõlastamist ja tihedamat koostööd muude mitmepoolsete üksuste, näiteks Eurocorpsiga; kordab, et strateegiliste partnerisuhete uuendamine peaks olema ELi prioriteet;

52.  rõhutab parlamendi rolli tõelise ühise välispoliitika kujundamisel kooskõlas Euroopa kodanike ootustega; kutsub nõukogu üles välispoliitikaotsuste peamistes etappides parlamendiga koostööd tegema;

53.  võtab teadmiseks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja töö ja palub tal tagada, et tulevased aastaaruanded oleksid kokkuvõtlikumad ja rohkem tulevikku suunatud, keskendudes eeloleva aasta tähtsaimatele ülesannetele, kaasa arvatud nende finantsmõju, et anda ELi toimimisest põhjalik ülevaade;

o
o   o

54.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja liikmesriikidele.

Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2017. aasta resolutsioon aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2016. aastal ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas (2017/2122(INI))

P8_TA(2017)0494 A8-0365/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõigustealaseid lepinguid ja dokumente,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta(1),

–  võttes arvesse naiste diskrimineerimise kaotamise komitee üldsoovitusi nr 12, 19 ja 35 naistevastase vägivalla, üldsoovitust nr 26 naistest võõrtöötajate ning üldsoovitust nr 32 naiste pagulasseisundi, varjupaiga, kodakondsuse ja kodakondsusetuse soolise mõõtme kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni 69/167(2), milles käsitletakse kõigi pagulaste (sõltumata nende rändestaatusest) inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmist ja edendamist,

–  võttes arvesse 18. detsembri 1990. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta(3),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325, 1820, 1888, 1889, 1960, 2106, 2122 ja 2242 naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta pagulasseisundi protokolli(4) ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioone nr 43 ja 97,

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid(5),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. septembri 2016. aasta New Yorgi deklaratsiooni pagulaste ja rändajate kohta(6),

–  võttes arvesse ÜRO 17 kestliku arengu eesmärki ja kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, mille eesmärk on tagada inimestele ja maailmale rahu ja heaolu(7),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 12. aprilli 2011. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon), mille EL allkirjastas 13. juunil 2017(8),

–  võttes arvesse OECD 1976. aastal vastu võetud ja 2011. aastal läbi vaadatud suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele(9),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 207,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012(10),

–  võttes arvesse inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2015–2019, mille nõukogu võttis vastu 20. juulil 2015(11),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühist töödokumenti „Inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019): 2017. aasta juuni vahekokkuvõte“ (SWD(2017)0254),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 2015. aastal vastu võetud ühist töödokumenti „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ (SWD(2015)0182),

–  võttes arvesse 28. juunil 2016. aastal komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini esitletud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat(12) ning selle rakendamise esimest aruannet „Ühtsest visioonist ühise tegevuseni: ELi üldise strateegia rakendamine“, mis avaldati 2017. aastal(13),

–  võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsust 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2003/444/ÜVJP(14),

–  võttes arvesse 13. mai 2015. aasta Euroopa rände tegevuskava (COM(2015)0240) ja komisjoni 7. juuni 2016. aasta teatist Euroopa rände tegevuskava alusel uue ELi ja kolmandate riikide partnerlusraamistiku loomise kohta (COM(2016)0385),

–  võttes arvesse 2007. aastal vastu võetud ja 2017. aastal läbi vaadatud laste õiguste edendamist ja kaitset käsitlevad ELi suuniseid(15),

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni ühisavaldust Euroopa uue arengukonsensuse „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“ kohta(16), mille nõukogu, Euroopa Parlament ja komisjon võtsid vastu 7. juunil 2017,

–  võttes arvesse 2014. aastal vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal(17),

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 19, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 19, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 11 sätestatud sõnavabaduse kaitset internetis ja mujal,

–  võttes arvesse 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitsmise kohta(18),

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 18, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 18, 1981. aasta deklaratsioonis usust või veendumustest tingitud sallimatuse ja diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise kohta, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 9 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 10 sätestatud usu- ja veendumusvabaduse rahvusvahelist kaitset,

–  võttes arvesse 21. veebruaril 2011. aastal vastu võetud nõukogu järeldusi usust või veendumustest tingitud sallimatuse, diskrimineerimise ja vägivalla kohta(19),

–  võttes arvesse 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid surmanuhtluse küsimuses(20),

–  võttes arvesse 2001. aastal vastu võetud ja 2012. aastal läbi vaadatud ELi suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist(21),

–  võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendavat naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise ÜRO protokolli(22) ning Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni,

–  võttes arvesse 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid homo-, bi-, trans- ja interseksuaalide (LGBTI‑inimeste) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks(23),

–  võttes arvesse 2001. aastal vastu võetud ja 2009. aastal läbi vaadatud ELi suuniseid kolmandate riikidega peetavate inimõiguste alaste dialoogide kohta(24),

–  võttes arvesse 2005. aastal vastu võetud ja 2009. aastal läbi vaadatud ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse (IHL) järgimise edendamiseks(25),

–  võttes arvesse 2008. aastal vastu võetud ELi suuniseid, mis käsitlevad naistevastast vägivalda ja võitlust kõikide naiste diskrimineerimise vormide vastu(26),

–  võttes arvesse 2003. aastal vastu võetud ja 2008. aastal läbi vaadatud ELi suuniseid laste ja relvastatud konflikti küsimuses(27),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrust (EL) 2017/821, millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus(28),

–  võttes arvesse 2005. aastal vastu võetud ja 2008. aastal läbi vaadatud ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta(29),

–  võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2015. aastal(30),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni relvaekspordi kohta: ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine(31),

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2015. aasta aruande kohta(32) ning varasemaid samateemalisi resolutsioone,

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste ja rände kohta kolmandates riikides(33),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides(34),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes(35),

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2016. aasta istungjärkudeks(36),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni humanitaarolukorra kohta Jeemenis(37), milles palutakse asepresidendil ja kõrgel esindajal käivitada algatus, mille eesmärgiks on kehtestada ELi relvaembargo Saudi Araabia suhtes,

–  võttes arvesse oma resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta,

–  võttes arvesse oma Sahharovi auhinda mõttevabaduse eest, mille said 2016. aastal Nadia Murad ja Lamiya Aji Bashar,

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni kastipõhise diskrimineerimise kohta(38), vähemusküsimuste eriraportööri 28. jaanuari 2016. aasta aruannet vähemuste ning kastisüsteemil ja samalaadsetel päritud seisuse süsteemidel põhineva diskrimineerimise kohta(39) ning ÜRO suuniseid päritolulise diskrimineerimise kohta,

–  võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks(40),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8‑0365/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikkel 21 kohustab ELi välja töötama ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP), mis tugineb põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtte austamine ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja rahvusvahelise õiguse järgimine; arvestades et, liit ühineb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

B.  arvestades, et praegu kogu maailmas toimuvate inimõiguste ja põhivabaduste rikkumiste, sealhulgas inimsusvastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidi tõttu on hädavajalik, et kogu rahvusvaheline üldsus tegutseks otsustavalt;

C.  arvestades, et inimõiguste universaalsuse kaitsmine ja edendamine ning jagamatus on ÜVJP nurgakivid; arvestades, et parlamendil on ÜVJP kontrollijana õigus sellele, et teda teavitatakse ja temaga konsulteeritakse sellega seotud peamiste aspektide ja põhivalikute asjus (Euroopa Liidu lepingu artikkel 36);

D.  arvestades, et Euroopa Liidu üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias, mille nõukogu võttis vastu 2016. aasta juunis, kinnitatakse, et inimõigusi tuleb järjepidevalt arvestada kõigis poliitikavaldkondades ja institutsioonides, sealhulgas rahvusvahelises kaubanduses ja kaubanduspoliitikas;

E.  arvestades, et ELi sise- ja välispoliitika ning samuti ELi välispoliitika eri suundade vaheline suurem sidusus on ELi eduka ja tulemusliku inimõiguste poliitika põhinõue; arvestades, et suurem järjepidevus peaks võimaldama ELil kiiremini reageerida inimõiguste rikkumiste varajastes etappides ning võimaldama teatud juhtudel näha ette ja hoida ära nende toimepanek, muu hulgas rahvusvahelise kaubanduse ja kaubanduspoliitika valdkonnas;

F.  arvestades, et ELi pühendumus tõhusale mitmepoolsusele, mille keskmes on ÜRO, moodustab liidu välispoliitika lahutamatu osa ja selle aluseks on veendumus, et ülemaailmsetele kriisidele, probleemidele ja ohtudele lahenduse leidmiseks on sobivaim mitmepoolne süsteem, mis põhineb universaalsetel normidel ja väärtustel;

G.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 207 on sätestatud, et ELi kaubanduspoliitika rajaneb liidu välistegevuse põhimõtetel ja eesmärkidel; arvestades, et kolmandates riikides võivad kaubandus ja inimõigused üksteist mõjutada, ning arvestades, et ÜROs praegu arutlusel oleva juriidilise isiku vastutuse süsteemi ja ülemaailmsete väärtusahelate raames on äriringkondadel tähtis ülesanne pakkuda positiivseid stiimuleid seoses inimõiguste, demokraatia ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamisega; arvestades, et heal valitsemistaval ja üldistes huvides toimivatel avaliku sektori asutustel on ettevõtluskäitumises oluline roll; arvestades, et EL panustab jõupingutustesse koostada ettevõtlust ja inimõigusi käsitlev siduv leping;

H.  arvestades, et kõige haavatavamate elanikkonnarühmade, näiteks etniliste, keeleliste ja usuvähemuste, puudega inimeste, LGBTI‑kogukonna, naiste, laste, varjupaigataotlejate ja rändajate inimõiguste kaitsmine väärib erilist tähelepanu;

I.  arvestades, et naised ja lapsed puutuvad kokku ohtude, diskrimineerimise ja vägivallaga, eeskätt sõjapiirkondades ja autoritaarsete režiimide mõju all; arvestades, et sooline võrdõiguslikkus kuulub Euroopa põhiväärtuste hulka ning on sätestatud ELi õigus- ja poliitikaraamistikus; arvestades, et naiste ja tütarlaste vastane vägivald ja nende diskrimineerimine on viimastel aastatel sagenenud;

J.  arvestades, et riikidel lasub lõplik vastutus kõigi inimõiguste kaitsmise eest, jõustades ja rakendades rahvusvahelisi inimõigustealaseid lepinguid ja konventsioone, teostades järelevalvet inimõiguste rikkumiste üle ning tagades ohvritele tõhusa õiguskaitse;

K.  arvestades, et üha suurem hulk inimõiguste rikkumisi, mis ulatuvad sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegudeni, sealhulgas genotsiidini, pannakse toime riiklike ja valitsusväliste osalejate poolt;

L.  arvestades, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus, sealhulgas vabadus uskuda või mitte uskuda, oma valitud usutavasid järgida või järgimata jätta, usku astuda, sellest loobuda või seda muuta, tuleb tagada kõikjal maailmas ning seda tuleb eeskätt religioonide- ja kultuuridevahelise dialoogi kaudu tingimusteta säilitada; arvestades, et laialt on levinud pühaduseteotust keelustavad seadused, millega riigid kehtestavad karistusi alates vangistusest kuni piitsutamise ja surmanuhtluseni;

M.  arvestades, et arvamus- ja sõnavabadus, kogunemis- ja ühinemisvabadus ning regulaarsete, läbipaistvate ja õiguspäraste valimisprotsesside korraldamine on demokraatia lahutamatud osad; arvestades, et ebakindlates, konfliktiohtlikes või rõhuvates ühiskondades võivad valimised mõnikord esile kutsuda laialdase vägivalla;

N.  arvestades, et kolmandate riikidega suhtlemine kõikidel kahepoolsetel ja mitmepoolsetel foorumitel, näiteks inimõigustealaste dialoogide raames, on üks tulemuslikumaid vahendeid inimõigustega seotud probleemidega tegelemiseks;

O.  arvestades, et inimõiguste ja demokraatia veelgi tõhusamaks edendamiseks kolmandates riikides on vaja teha kättesaadavaks asjakohased vahendid ning kasutada neid kõige tulemuslikumal viisil;

P.  arvestades, et juurdepääs veele ja kanalisatsioonile on põhiline inimõigus ja selle juurdepääsu piiramine on üks geopoliitiliste pingete põhjus teatavates piirkondades;

Q.  arvestades, et kultuuripärandi objekte ohustavad üha enam ebaseaduslik rüüstamine ja vandalism, eriti Lähis-Idas;

R.  arvestades, et haridus on määrava tähtsusega inimõiguste rikkumiste ja konfliktide ennetamises ning see aitab suurendada kodanike osalust otsuste tegemise protsessides demokraatlikes süsteemides; arvestades, riigid peaksid toetama inimõigusi, austust ja mitmekesisust edendavaid haridusasutusi; arvestades, et suhtluskanalid, mille arv on suurenenud, kujutavad endast tähtsat vahendit, mille kaudu inimõiguste rikkumistest kiiresti teada anda ja jõuda suure hulga inimõiguste rikkumiste ohvriteni või võimalike ohvriteni kolmandates riikides ning anda neile teavet ja abi; arvestades, et üksikasjalike eristatud andmete kogumine on väga oluline inimõiguste, eriti kõige haavatavamate rühmade, tõrjutud rühmade ja tõrjutuse ohus olevate rühmade inimõiguste kaitsmiseks; arvestades, et asjakohaste näitajate kasutamine on samuti tõhus viis, kuidas hinnata riikide edusamme rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste täitmisel;

Üldised kaalutlused

1.  peab äärmiselt murettekitavaks survet demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte vastu, kuna need on kogu maailmas endiselt ohus; tuletab meelde, et EL on võtnud kohustuse edendada inimõiguste ja põhivabaduste ja -väärtuste universaalsust ja jagamatust ning demokraatia põhimõtete edasiarendamist, mida tuleb kogu maailmas tõhustada;

2.  kordab oma kindlat veendumust, et EL ja selle liikmesriigid peavad aktiivselt püüdlema põhimõtte poole, et inimõigusi ja demokraatiat kui üksteist tugevdavaid ELi keskseid põhimõtteid tuleb arvestada kõikides ELi poliitikavaldkondades, sealhulgas välismõõtmega valdkondades, nagu areng, ränne, julgeolek, terrorismivastane võitlus, laienemine ja kaubandus; kinnitab sellega seoses, et on hädavajalik tagada ELi sise- ja välispoliitika suurem sidusus ning liikmesriikide välispoliitika ulatuslikum kooskõlastamine; rõhutab, et konfliktide kasvava keerukuse tõttu üle maailma on vaja integreeritud, ühtset ja jõulist rahvusvahelist lähenemisviisi ja koostööd; tuletab meelde, et ELi eesmärki suurendada oma rahvusvahelist mõju usaldusväärse ja õiguspärase rahvusvahelise osalejana kujundab suuresti tema suutlikkus edendada inimõigusi ja demokraatiat nii liidus kui ka väljaspool liitu, kooskõlas aluslepingutes sätestatud kohustustega;

3.  rõhutab komisjoni, nõukogu, Euroopa välisteenistuse, parlamendi ja ELi delegatsioonide tihedama koostöö tähtsust, et tagada ühtne ja ühine inimõiguste ning demokraatia põhimõtete eest seismine ja seda edendada; rõhutab lisaks, kui tähtis on kindel pühendumus nende väärtuste edendamisele mitmepoolsetel foorumitel, sealhulgas ELi tasandil õigeaegse koordineerimise ja läbirääkimistel rakendatava aktiivse lähenemisviisi kaudu; julgustab sellega seoses ELi algatama ja kaastoetama resolutsioone ning tõhustama piirkondadevaheliste algatuste elluviimist kõigi ÜRO inimõigustealaste mehhanismide raames;

4.  väljendab heameelt tõsiasja üle, et 2016. aastal arutati parlamendi täiskogu istungitel korrapäraselt õigusriigi ja demokraatia põhimõtteid ning inimõiguste rikkumisi, mida käsitleti ka erinevates parlamendi resolutsioonides ning parlamendikomisjonide ja parlamentidevaheliste delegatsioonide koosolekutel;

5.  rõhutab inimõiguste allkomisjoni töö tähtsust jätkuvas tihedas koostöös Euroopa välisteenistuse, teiste ELi institutsioonide, kodanikuühiskonna, inimõiguste valdkonna mitmepoolsete institutsioonide ja Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajaga;

6.  tuletab meelde, et 2016. aastal koostas inimõiguste allkomisjon kolm raportit: inimõiguste ja rände kohta kolmandates riikides, juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides ning inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes; kutsub komisjoni üles võtma konkreetseid meetmeid algatusraportite alusel;

7.   märgib, et 2016. aastal toimusid inimõiguste allkomisjoni arvukad lähetused eri riikidesse eesmärgiga koguda teavet ja vahetada seda kohalike valitsuse ja valitsusväliste inimõiguslastega, tutvustada Euroopa Parlamendi seisukohta ning soodustada inimõiguste tõhusamat kaitsmist ja austamist;

Inimõigustega seotud probleemide käsitlemine

8.  väljendab tõsist muret usuvähemuste vastu suunatud üha sagedasemate rünnakute pärast, mille toimepanijateks on tihti valitsusvälised osalejad, nagu ISIS/Daesh; mõistab hukka tõsiasja, et paljudes riikides on olemas usuvahetust keelavad ja pühaduseteotust käsitlevad seadused ja neid jõustatakse, millega tegelikult piiratakse usuvähemuste ja ateistide usu- ja veendumusvabadust ja sõnavabadust või võetakse neilt need vabadused isegi täiesti ära; nõuab meetmeid, et kaitsta usuvähemusi, mitteusklikke ja ateiste, kes on langenud pühaduseteotust käsitlevate seaduste ohvriks, ning nõuab, et EL ja liikmesriigid alustaksid poliitilisi arutelusid selliste seaduste kehtetuks tunnistamiseks; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid pingutaksid rohkem, et tugevdada mõttevabaduse, südametunnistusevabaduse ning usu- ja veendumusvabaduse austamist ja edendada suhetes kolmandate riikidega kultuuridevahelist ja religioonidevahelist dialoogi; nõuab konkreetseid meetmeid usu- ja veendumusvabaduse edendamist ja kaitsmist käsitlevate ELi suuniste tõhusaks rakendamiseks muu hulgas ELi peakorterite ja delegatsioonide töötajate süsteemse ja järjepideva koolitamise tagamise abil; toetab täiel määral ELi tava võtta juhtroll seoses usu- ja veendumusvabaduse teemaliste resolutsioonidega ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja ÜRO Peaassambleel; toetab täielikult usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku Ján Figeli tööd;

9.  kordab tõsiasja, et sõnavabadus internetis ja mujal on iga demokraatliku ühiskonna ülioluline osa, kuna see hoiab elus pluralismi, mis annab kodanikuühiskonnale ja kodanikele suurema mõjuvõimu hoida oma valitsused ja otsustajad vastutavana ning toetab õigusriigi põhimõtte järgimist; toonitab, et internetis või mujal sõnavabaduse piiramine, näiteks veebisisu eemaldamise teel, peab toimuma ainult erandkorras, kui see on seadusega ette nähtud ja põhjendatud õiguspärase eesmärgi saavutamisega; rõhutab seepärast, et EL peaks suurendama jõupingutusi, et edendada sõnavabadust oma välispoliitika ja vahendite kaudu; kordab oma nõudmist ELile ja selle liikmesriikidele jälgida tõhusamalt igasugust sõna- ja meediavabaduse piiramist kolmandates riikides, mõista see kiiresti ja järjekindlalt hukka ning kasutada kõiki olemasolevaid diplomaatilisi võimalusi ja vahendeid selliste piirangute tühistamiseks; rõhutab, kui oluline on tagada sõnavabadust internetis ja mujal käsitlevate ELi suuniste tõhus rakendamine ja jälgida korrapäraselt nende mõju; mõistab hukka paljude ajakirjanike ja blogijate surma ja vangistamise 2016. aastal ning nõuab, et EL kaitseks neid tõhusalt; kiidab heaks 2016. aastal kasutusele võetud uue demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi, mis keskendub esmajoones kolmandates riikides asuvate ELi delegatsioonide ja meediatöötajate koolitamisele suuniste kohaldamise alal; rõhutab, kui oluline on avalikustada ja mõista hukka vihakõne ja vägivalla õhutamine nii internetis kui ka mujal, kuna need kujutavad endast ohtu õigusriigi põhimõttele ning väärtustele, mis tulenevad inimõigustest;

10.  on sügavalt mures selle pärast, et kodanikuühiskond ja sealhulgas usuorganisatsioonid on kõikjal maailmas aina suurema rünnaku all, muu hulgas seetõttu, et kogu maailmas sageneb repressiivsete seaduste vastuvõtmine, mis mõnel juhul toimub terrorismivastase võitluse ettekäändel; rõhutab, et kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemine on ülemaailmne nähtus; tuletab meelde, et sõltumatu kodanikuühiskond täidab inimõiguste kaitsmises ja edendamises ning demokraatlike ühiskondade toimimises üliolulist rolli, eelkõige edendades läbipaistvust, vastutust ja võimude lahusust; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jälgiksid järjepidevalt kogunemis- ja ühinemisvabaduse rikkumise juhtumeid, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide ja nende tegevuse suhtes kehtestatud eri keelde ja piiranguid, nagu seadused, mille eesmärk on kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahendamine, või autoritaarsetelt valitsustelt toetust saavate valitsusväliste organisatsioonide (nn riiklikult organiseeritud valitsusvälised organisatsioonid) edendamine, ning võtaksid need arutlusele; nõuab lisaks, et EL, selle liikmesriigid ja ELi delegatsioonid kasutaksid kõiki olemasolevaid vahendeid, näiteks inimõigustealaseid dialooge, poliitilisi dialooge ja avalikku diplomaatiat selleks, et juhtida süstemaatiliselt tähelepanu ohus olevate ja eelkõige meelevaldsetel põhjustel ja/või oma poliitiliste veendumuste või sotsiaalse tegevuse tõttu kinni peetud või vangistatud inimõiguste kaitsjate ning kodanikuühiskonna aktivistide üksikjuhtumitele, ning mõistaksid üheselt hukka inimõiguste kaitsjate (k.a need, kes tegutsevad keskkonnasfääris) represseerimise, ahistamise ja tapmise; nõuab kodanikuühiskonna tegutsemisruumi tõhusaks jälgimiseks selgete võrdlusaluste ja näitajatega süsteemi loomist, et tagada kodanikuühiskonna jaoks tegutsemist võimaldav ja soodne õiguskeskkond;

11.  innustab ELi delegatsioone ja liikmesriikide diplomaatilisi töötajaid jätkama inimõiguste kaitsjate aktiivset toetamist, jälgides pidevalt kohtuprotsesse, külastades kinnipeetud aktiviste ja tehes vajaduse korral avaldusi üksikjuhtumite kohta; rõhutab siinkohal vaikse diplomaatia vahendite tähtsust; tunneb heameelt selle üle, et 2016. aastal tõstatas EL liidu tasandil enam kui 50 riigiga peetud dialoogides ja konsultatsioonides inimõiguste kaitsjate juhtumeid; rõhutab tõsiasja, et 2016. aastal toetati demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi hädaabifondist ELi tasandil üle 250 inimõiguste kaitsjate juhtumi, mis on 30 % rohkem kui 2015. aastal; väljendab heameelt kodanikuühiskonna poolt rakendatava ELi inimõiguste kaitsjate mehhanismi ProtectDefenders.eu loomise ja eduka toimimise üle, kuna see on pakkunud hädavajalikku toetust paljudele inimõiguste kaitsjatele; palub tungivalt, et komisjon tagaks programmi jätkumise pärast 2018. aasta oktoobrit ja suurendaks selle suutlikkust, et pakkuda inimõiguste kaitsjatele kogu maailmas rohkem toetust;

12.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et paljudes riikides üle maailma esineb jätkuvalt piinamist, ebainimlikku või alandavat kohtlemist ja surmanuhtlust, ning nõuab, et EL suurendaks oma jõupingutusi sellele lõpu tegemiseks; väljendab seetõttu heameelt asjaolu üle, et vaadati läbi ELi õigusakt, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ning komisjoni asepresident ja kõrge esindaja astuksid suuremate diplomaatiliste jõupingutuste ja süstemaatilisema avaliku seisukoha võtmise kaudu otsustavamaid samme võitluses piinamise ja muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamise, sealhulgas surmanuhtluse vastu; juhib sellega seoses tähelepanu mõne vangla murettekitavatele vangistustingimustele, sealhulgas asjaolule, et terviseküsimustega ei tegeleta, ning soovitab Euroopa välisteenistusel, ELi delegatsioonidel ja liikmesriikidel kasutada täiel määral ära kõiki olemasolevaid vahendeid, nagu piinamist käsitlevad ELi suunised; väljendab heameelt selle üle, et 2016. aasta detsembris võttis ÜRO Peaassamblee 117 riigi toetusel vastu ÜRO resolutsiooni surmanuhtluse kasutamise moratooriumi kohta; märgib, et 2016. aastal vähenes eelneva aastaga võrreldes kogu maailmas täideviidud hukkamiste arv, kuid väljendab tõsist muret selle pärast, et hukkamiste üldarv on sellest hoolimata endiselt suurem kui eelmise aastakümne keskmine; rõhutab, et sageli kohaldatakse surmanuhtlust teisitimõtlejate ja haavatavate elanikkonnarühmade suhtes; palub riikidel, kes seda tava endiselt jätkavad, vastu võtta moratoorium ja surmanuhtlus kaotada;

13.  tunnistab tänapäevase info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimalikku suurt tähtsust inimõiguste edendamisel, kaitsmisel ja taaskehtestamisel kogu maailmas ning kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kasutama oma teabekanaleid, et süstemaatiliselt kinnitada oma konkreetsetes raamistikes ja tegevusvaldkondades Euroopa Parlamendi seisukohta erinevates inimõigustealastes küsimustes, aidates samal ajal kaasa ELi ühiste jõupingutuste tõhususele ja nähtavusele; väljendab muret asjaolu pärast, et üha rohkem kasutatakse teatavat kahesuguse kasutusega küberseiretehnoloogiat poliitikute, aktivistide ja ajakirjanike vastu; tunneb seetõttu heameelt ELi institutsioonide käimasoleva töö üle, et ajakohastada nõukogu 5. mai 2009. aasta määrust (EÜ) nr 428/2009, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks(41); mõistab karmilt hukka asjaolu, et üha rohkem inimõiguste kaitsjaid puutub kokku digitaalsete ohtudega, mis hõlmavad andmete ohtu seadmist seadmete konfiskeerimise, kaugseire ja andmelekete tõttu; väljendab muret selle pärast, et veebiplatvormid kustutavad seaduslikke videotõendeid võimalikest sõjakuritegudest, tehes seda asjaomastelt platvormidelt terroristliku sisu ja propaganda eemaldamise raames;

14.  väljendab muret õigusriigi põhimõtte suureneva privatiseerimise pärast internetis, kus eraettevõtjad teevad otsuseid, mis käsitlevad põhiõiguste, näiteks sõnavabaduse piiramist, oma teenuse osutamise tingimuste, mitte demokraatlikult vastuvõetud seaduste alusel;

15.  kutsub komisjoni üles võtma vastu teavitamise ja meetmete direktiivi, mis suurendab kõrvaldamismenetluste läbipaistvust ja proportsionaalsust, pakkudes samas tõhusaid õiguskaitsevahendeid kasutajatele, kelle sisu on kõrvaldatud ekslikult;

16.  mõistab hukka naiste- ja tütarlastevastase seksuaalvägivalla, sealhulgas massivägistamise, seksiorjuse, sundprostitutsiooni, soolise tagakiusamise vormide, inimkaubanduse, seksiturismi ning kõigi muude füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla vormide kasutamise sõjarelvana; juhib tähelepanu asjaolule, et soolise kuuluvuse ja seksuaalse vägivallaga seotud kuriteod liigitatakse Rooma statuudis sõjakuritegudeks, inimsusvastasteks kuritegudeks või konstitutiivseteks tegudeks seoses genotsiidi või piinamisega; rõhutab, kui tähtis on kaitsta naiste õigusi, sealhulgas nende seksuaal- ja reproduktiivõigusi, nii õigusaktide, hariduse kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamise kaudu; väljendab heameelt selle üle, et võeti vastu ELi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020), milles esitatakse põhjalik loetelu meetmetest, mille eesmärk on parandada naiste olukorda seoses võrdsete õiguste ja naiste mõjuvõimu suurendamisega; rõhutab, et tähtis on tagada selle tulemuslik elluviimine; kiidab samuti heaks dokumendi „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ vastuvõtmise, millega edendatakse soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi terves maailmas; rõhutab, kui tähtis on, et kõik liikmesriigid ratifitseeriksid ja rakendaksid tõhusalt Istanbuli konventsiooni; juhib tähelepanu asjaolule, et haridus on parim vahend, millega võidelda naiste ja laste diskrimineerimise ja nendevastase vägivallaga; nõuab, et komisjon, Euroopa välisteenistus ning komisjoni asepresident ja kõrge esindaja täidaksid aktiivsemalt oma kohustusi ja lubadusi naiste õiguste vallas, tuginedes naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitlevale konventsioonile, ning innustab kolmandaid riike sama tegema; on veendunud, et EL peaks jätkama naiste toetamise integreerimist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) operatsioonidesse, konfliktide ennetamisse ja konfliktijärgsesse ülesehitamisse; kinnitab veel kord naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 olulisust; rõhutab, kui tähtis on naiste pidev, võrdne, täielik ja aktiivne osalemine konfliktide ennetamises ja lahendamises, inimõiguste ja demokraatlike reformide edendamises ning rahuvalveoperatsioonides, humanitaarabis, konfliktijärgses ülesehitamises ja demokraatiale ülemineku protsessides, mis viivad kestvate ja stabiilsete poliitiliste lahendusteni; tuletab meelde, et 2016. aasta Sahharovi auhind anti ISISe/Daeshi seksiorjuse läbi elanud Nadia Muradile ja Lamiya Aji Basharile;

17.  rõhutab, et kättesaadavad tervishoiuteenused, seksuaal- ja reproduktiivtervise põhimõtete ning seonduvate õiguste üldine austamine ja tagamine, pereplaneerimine, naistele sobivate hügieenitarvete olemasolu, emadele mõeldud, sünnieelsed ja vastsündinute tervishoiuteenused ning ohutu abordi tegemise võimalused on olulised elemendid naiste elu päästmisel ning aitavad ühtlasi hoida ära suure riskiga sünnitusi ja vähendada imikute ja laste suremust; peab vastuvõetamatuks, et naiste ja tütarlaste kehasid, eriti mis puudutab nende seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi, käsitatakse endiselt ideoloogilise lahinguväljana; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tunnustaksid naiste ja tütarlaste võõrandamatut õigust kehalisele puutumatusele ja sõltumatute otsuste tegemisele ning mõistab hukka naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvate õiguste sagedase rikkumise, sh pereplaneerimisteenuste, rasestumisvastaste vahendite ning ohutu ja seadusliku abordi teenuste kättesaadavuse võimaldamisest keeldumise;

18.  mõistab teravalt hukka nn üldise vaikimisseaduse taaskehtestamise ja kohaldamisala laiendamise ning selle mõju naiste ja tütarlaste tervishoiule ja õigustele kogu maailmas; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kõrvaldaksid USA tekitatud rahastamise puudujäägi seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste valdkonnas ja et selleks kasutataks nii riiklikke kui ka ELi arenguabiks ette nähtud rahalisi vahendeid;

19.  tuletab meelde, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on ELi ja selle liikmesriikide üks aluspõhimõtteid ning soolise aspekti arvestamine on üks liidu põhieesmärkidest, nagu on sätestatud aluslepingutes; kutsub seetõttu komisjoni üles integreerima soolise aspekti arvestamise ELi keskse põhimõttena kõikidesse ELi õigusaktidesse, suunistesse, meetmetesse ja rahastamisse, pöörates erilist tähelepanu ELi välissuhete poliitikale; rõhutab, et tugevdada tuleb ELi delegatsioonide rolli ning Euroopa välisteenistuse soolise võrdõiguslikkuse peanõuniku rolli, tagades tema pädevusvaldkonnale eraldi eelarve;

20.  kutsub Euroopa välisteenistust üles tagama, et naiste staatuse komisjoni 61. istungjärgu tulemused lisataks tema poliitikasse ja et need annaksid uut hoogu naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise edendamiseks ja soolise ebavõrdsuse käsitlemiseks muutuvas töömaailmas;

21.  juhib tähelepanu sellele, et naiste mõjuvõimu suurendamine soodustab kaasava, õiglase ja rahumeelse ühiskonna saavutamist ja kestlikku arengut; rõhutab, et kõigis kestliku arengu eesmärkides on selge rõhuasetus soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste mõjuvõimu suurendamisele ning et rohkem tuleb pingutada selle nimel, et tagada naiste õiguste täielik austamine ning selliste poliitikameetmete, mis edendavad majandusliku ja sotsiaalse mõjuvõimu suurendamist ja naiste osalust otsustusprotsessides, tulemuslik rakendamine; rõhutab, et eritähelepanu tuleks pöörata põlisrahvaste hulka kuuluvate naiste mõjuvõimu suurendamisele;

22.  juhib tähelepanu asjaolule, et naisi tuleks julgustada organiseeruma ametiühingute kaudu ja et neid ei tohiks diskrimineerida äritegevuse rahastamise taotlemisel;

23.  nõuab, et EL toetaks kõiki naiste ühendusi, mis töötavad iga päev selle nimel, et toetada neid naisi, kes asuvad piirkondades, kus valitseb humanitaarkriis või konflikt;

24.  kinnitab veel kord ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokollide üldise ratifitseerimise ja tulemusliku rakendamise hädavajalikkust, et pakkuda lastele õiguskaitset; rõhutab, et lapsed puutuvad sageli kokku spetsiifilise kuritarvitamisega, nagu lastega sõlmitud abielud või suguelundite moonutamine, ning seetõttu vajavad nad tõhusamat kaitset; rõhutab, et mõnedes riikides on lapstööjõu kasutamine, laste värbamine relvakonfliktides ning varajased ja sundabielud endiselt terav probleem; nõuab, et EL konsulteeriks järjepidevalt lapse õigustega tegelevate asjaomaste kohalike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega ning juhiks kolmandate riikidega peetavates poliitilistes ja inimõigustealastes dialoogides tähelepanu osalisriikide kohustusele konventsiooni rakendada; kiidab heaks Euroopa Nõukogu lapse õiguste strateegia (2016–2021); nõuab, et EL edendaks jätkuvalt oma välisdelegatsioonide kaudu ELi ja ÜRO Lastefondi lapse õigusi käsitlevat töövahendit, mille eesmärk on integreerida lapse õigused arengukoostöösse, ning koolitaks ELi delegatsioonide töötajaid piisavalt selles valdkonnas; kordab oma nõudmist komisjonile esitada ettepanek lapse õigusi käsitleva kõikehõlmava strateegia ja tegevuskava kohta järgnevaks viieks aastaks, et seada lapse õigused ELi välispoliitikas esikohale; väljendab heameelt selle üle, et 2016. aasta arengukoostöö rahastamisvahendi raames eraldati vahendeid ÜRO asutuste toetamiseks, et viia ellu lapse õigusi käsitlevaid meetmeid, mis tuleb välja töötada nii, et abi vajavad lapsed saaksid võimalikult suurt tegelikku kasu, eriti tervishoiusüsteemide ning haridusele, veele ja kanalisatsioonile juurdepääsu valdkonnas; nõuab kiiret lahendust kodakondsuseta ja eelkõige väljaspool oma vanemate päritoluriiki sündinud laste ning lapsrändajate küsimusele;

25.  mõistab teravalt hukka igasuguse diskrimineerimise, sealhulgas rassi, nahavärvuse, usutunnistuse, soo, seksuaalse sättumuse, sootunnuste, keele, kultuuri, sotsiaalse päritolu, ühiskonnaklassi kuuluvuse, sünnipära, vanuse, puude või muu seisundi alusel; rõhutab, et EL peaks suurendama oma jõupingutusi igasuguse diskrimineerimise, rassismi, ksenofoobia ja muude sallimatuse vormide kaotamiseks inimõigustealaste ja poliitiliste dialoogide, ELi delegatsioonide töö ning avaliku diplomaatia kaudu; rõhutab lisaks, et EL peaks jätkuvalt edendama kõikide seda eesmärki toetavate ÜRO konventsioonide ratifitseerimist ja täielikku rakendamist;

26.  kordab, et inimkaubandus tähendab isiku värbamist, transportimist, üleviimist, varjamist või vastuvõtmist, milleks kasutatakse ähvardusi, jõudu või muid sunnimeetodeid, inimröövi, kelmust, pettust, võimu või kaitsetu seisundi kuritarvitamist või teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvitiste võtmist või andmist ärakasutamise eesmärgil; nõuab, et EL ja liikmesriigid võtaksid meetmeid, et vähendada nõudlust, mis soodustab kõiki inimeste, eriti naiste ja laste ärakasutamise vorme, mis viivad inimkaubanduseni, ning säilitaksid samas inimõigustepõhise ja ohvrikeskse lähenemisviisi; kordab, et kõik liikmesriigid peavad rakendama inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat ja vastavat direktiivi 2011/36/EL(42); väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et rändajad ja pagulased on äärmiselt haavatavad ärakasutamise, ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse suhtes; rõhutab vajadust eristada inimkaubanduse ja rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise mõisteid;

27.  mõistab hukka jätkuvad inimõiguste rikkumised, mis pannakse toime kastihierarhia ja kastisüsteemil põhineva diskrimineerimise tõttu kannatavate inimeste vastu, sh võrdsuse välistamise, juurdepääsu tõkestamise kohtusüsteemile ja tööhõivele, jätkuva segregatsiooni ja kastikuuluvusest tingitud piirangud seoses peamiste inimõiguste ja inimarenguga; kordab oma nõudmist, et töötataks välja ELi poliitika kastipõhise diskrimineerimise vastu ja et EL kasutaks iga võimalust, et väljendada tõsist muret selliste inimõiguste rikkumiste pärast; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi ja toetaksid asjaomaseid algatusi ÜRO ja delegatsioonide tasandil, viies ellu 2030. aasta kestliku arengu eesmärke ja teostades nende üle järelevalvet, jälgides päritolulist diskrimineerimist käsitlevate uute ÜRO suuniste järgimist ning toetades riike ÜRO inimõigusmehhanismide soovituste rakendamisel kastipõhise diskrimineerimise küsimuses;

28.  väljendab tõsist muret selle pärast, et diskrimineerimine ohustab jätkuvalt eelkõige vähemusi, kes on eriti kaitsetud poliitiliste, majanduslike, keskkonna ja tööga seotud muutuste ja häirete ees; märgib, et paljudel neist on piiratud juurdepääs poliitilistele esindusorganitele või siis puudub see üldse ja et paljud neist kannatavad tõsiselt vaesuse all; rõhutab, et EL peaks suurendama oma jõupingutusi vähemuste inimõiguste rikkumiste kaotamiseks; rõhutab, et vähemuskogukondadel on eriomased vajadused ning neile tuleks tagada täielik juurdepääs ja võrdne kohtlemine majandus-, ühiskonna-, poliitilise ja kultuurielu kõigis valdkondades;

29.  väljendab heameelt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise üle ning kordab, kui oluline on selle ratifitseerimine ja tõhus rakendamine nii liikmesriikide kui ka ELi institutsioonide poolt; rõhutab, et puue ei võta inimestelt ära inimväärikust ja seetõttu on riigil kohustus neid kaitsta; toonitab eelkõige vajadust integreerida üldise juurdepääsu põhimõte ja puudega inimeste õigused kindlalt kõikidesse ELi asjaomastesse poliitikavaldkondadesse, kaasa arvatud arengukoostöösse, ning rõhutab antud teema ettekirjutavat ja horisontaalset iseloomu; nõuab, et EL kaasaks puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemise oma välistegevuse ja arenguabiga seotud poliitikameetmetesse; kiidab sellega seoses heaks puudega inimeste õiguste lisamise uude Euroopa arengukonsensusesse;

30.  kinnitab oma toetust inimõigusi käsitlevate klauslite süstemaatilisele integreerimisele ELi ja kolmandate riikide vahelistesse rahvusvahelistesse lepingutesse, muu hulgas kaubandus- ja investeerimislepingutesse; tuletab meelde, et kõiki inimõigusi tuleb käsitada võrdväärsetena, olles jagamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud; kutsub komisjoni üles tulemuslikult ja järjepidevalt jälgima nende klauslite elluviimist ning esitama parlamendile korrapäraselt aruandeid inimõiguste austamise kohta partnerriikides; palub komisjonil rakendada struktureeritumat ja strateegilisemat lähenemisviisi inimõigustealasele dialoogile tulevaste lepingute raames; pooldab kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra (GSP+) soodustuste süsteemi, mis loob stiimulid 27 inimõigusi ja tööstandardeid käsitleva rahvusvahelise põhikonventsiooni tulemuslikuks rakendamiseks; nõuab GSP+ tegelikku jõustamist ning ootab, et komisjon esitaks parlamendile ja nõukogule aruande selle ratifitseerimise seisu ja asjaomase kava raames tehtud edusammude kohta; kordab, kui oluline on nõuetekohaselt järgida ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid;

31.  kinnitab veel kord, et kõikide kolmandates riikides tegutsevate ettevõtjate, sealhulgas Euroopa ettevõtjate tegevus peab olema täielikult kooskõlas rahvusvaheliste inimõigusalaste standarditega, ning nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid, et see nii ka on; kinnitab lisaks veel kord, kui oluline on ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamine ja see, et Euroopa ettevõtjad oleksid äritegevust ja inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste standardite edendamisel esirinnas, rõhutades, et inimõigus- ja äriorganisatsioonide koostöö suurendaks kohalike osalejate mõjuvõimu ja edendaks kodanikuühiskonda; tunnistab, et ülemaailmsed väärtusahelad võivad aidata edendada põhilisi rahvusvahelisi töö-, keskkonna- ja sotsiaalseid standardeid ning kujutavad endast võimalusi ja proovikivisid seoses kestlike edusammude ning inimõiguste edendamisega, eriti arengumaades; kutsub ELi üles olema ülemaailmsete väärtusahelate piisava, õiglase, läbipaistva ja kestliku haldamise saavutamisel aktiivsem ning leevendama mis tahes negatiivset mõju inimõigustele, sealhulgas töötajate õiguste rikkumine; toob siiski esile, et ettevõtlusega seotud inimõiguste rikkumiste korral tuleks ohvritele tagada tõhus juurdepääs õiguskaitsevahenditele; palub tungivalt komisjonil tagada, et EIP toetatavad projektid on kooskõlas ELi poliitikaga ja inimõigustealaste kohustustega; võtab teadmiseks käimasolevad läbirääkimised siduva lepingu üle rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas; innustab ELi asjaomastes läbirääkimistes konstruktiivselt osalema;

32.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kasutaksid kogu oma poliitilist mõjuvõimu kõikide selliste tegude toimepanemise ärahoidmiseks, mida võib pidada genotsiidiks, sõjakuriteoks või inimsusvastaseks kuriteoks, et kõnealuste kuritegude toimepanemise korral tulemuslikult ja koordineeritult reageerida, võtta kasutusele kõik vajalikud vahendid teo toimepanijate vastutuselevõtmiseks, sealhulgas universaalse jurisdiktsiooni põhimõtte kohaldamise kaudu, anda ohvritele abi ning toetada stabiliseerimis- ja lepitusprotsesse; palub rahvusvahelisel üldsusel luua vägivaldsete konfliktide tekke, taaspuhkemise ja eskaleerumise ennetamiseks vahendid, mis lühendavad hoiatuse ja reageerimise vahelist aega, nagu ELi varajase hoiatamise süsteem;

33.  nõuab, et EL toetaks organisatsioone (sealhulgas valitsusvälised organisatsioonid, avalike allikate juurdlusorganid ja kodanikuühiskond), kes koguvad, säilitavad ja kaitsevad digitaalseid ja muid tõendeid kuritegude kohta, et lihtsustada nende eest süüdimõistmist rahvusvahelisel tasandil;

34.  väljendab tõsist muret kultuuripärandi objektide hävitamise pärast Süürias, Iraagis, Jeemenis ja Liibüas; märgib, et maailma 38 ohustatud kultuuripärandi objektist 22 asuvad Lähis-Idas; toetab kultuuripärandi algatuse tegevust ja selle teabekogumismeetmeid Süürias ja Iraagis seoses arheoloogilise ja kultuuripärandi hävitamisega;

35.  väljendab heameelt ELi jõupingutuste üle, et toetada ÜRO loodud rahvusvahelist, erapooletut ja sõltumatut mehhanismi, mille eesmärk on aidata kaasa Süürias toime pandud tõsiste kuritegude uurimisele; rõhutab vajadust luua sarnane sõltumatu mehhanism Iraagis; nõuab, et ELi ja need liikmesriigid, kes ei ole seda juba teinud, toetaksid rahvusvahelist, erapooletut ja sõltumatut mehhanismi rahaliselt;

36.  mõistab karmilt hukka koletud kuriteod ja inimõiguste rikkumised, mida on toime pannud riiklikud ja valitsusvälised osalejad; tunneb õudust tohutu hulga sooritatud kuritegude pärast, sealhulgas mõrvad, piinamine, vägistamine sõjarelvana, orjastamine ja seksuaalne orjastamine, lapssõdurite värbamine, sunniviisiline usuvahetus ning süstemaatiline „puhastus“ ja usuvähemuste tapmine; tuletab meelde, et oma 12. veebruari 2015. aasta resolutsioonis humanitaarkriisi kohta Iraagis ja Süürias, eelkõige seoses rühmitusega Islamiriik (IS)(43), kvalifitseeris Euroopa Parlament genotsiidina olukorra, mille all kannatavad usuvähemused ISISe/Daeshi hallatavatel aladel; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peaksid toetama valitsusväliste rühmituste, nagu ISIS/Daesh, liikmete vastutusele võtmist, paludes ÜRO Julgeolekunõukogul anda Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule pädevus või tagada, et õigust mõistetakse ajutise kohtu või universaalse jurisdiktsiooni kaudu;

37.  kinnitab oma täielikku toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, Rooma statuudile, prokuratuurile, prokuröri õigusele algatada uurimisi omal algatusel ja edusammudele uute uurimiste algatamisel, mis on olulised vahendid, et võidelda karistamatuse vastu jõhkrate massikuritegude puhul; palub kõigil liikmesriikidel ratifitseerida Kampala muudatused agressioonikuritegude kohta ning lisada jõhkrad massikuriteod nende kuritegude loetelusse, mis on ELi pädevuses; mõistab hukka kõik katsed kahjustada selle õiguspärasust või sõltumatust ning nõuab, et ELi ja selle liikmesriigid teeksid järjekindlalt koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu uurimiste ja otsuste toetamiseks, et lõpetada karistamatus rahvusvaheliste kuritegude puhul, sealhulgas seoses Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt tagaotsitavaks kuulutatud isikute vahistamisega; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid püsivalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu menetlusi, uurimisi ja otsuseid ning astuksid samme, et hoida ära juhtumeid, mille puhul asutused ei tee Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd, ja reageeriksid neile tõhusalt ning tagaksid piisavad rahalised vahendid; väljendab heameelt ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu esindajate 6. juulil 2016. aastal Brüsselis toimunud kohtumise üle, et teha ettevalmistusi ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu teiseks ümarlauakohtumiseks, mille eesmärk oli võimaldada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu institutsioonide asjaomastel töötajatel leida ühist huvi pakkuvad valdkonnad, vahetada teavet asjakohase tegevuse kohta ja tagada poolte vahel parem koostöö; võtab sügava kahetsusega teadmiseks hiljutised teated Rooma statuudis osalemise lõpetamise kohta, mis seab ohtu õigusabi kättesaadavuse ohvrite jaoks ning tuleks kindlalt hukka mõista; on seisukohal, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid peaksid jätkuvalt innustama kolmandaid riike ratifitseerima ja kohaldama Rooma statuuti; kordab oma nõudmist komisjoni asepresidendile ja kõrgele esindajale nimetada ametisse rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonna ELi eriesindaja, kelle ülesanne on edendada, kinnistada ja esindada ELi välispoliitika valdkondades ELi kohustust võidelda karistamatusega ja pühendumust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid ÜRO aruandlusmehhanisme ja resolutsioone ÜRO mitmepoolsetel foorumitel, sealhulgas Inimõiguste Nõukogus;

38.  nõuab tungivalt, et EL pingutaks rohkem selle nimel, et edendada mitmepoolsel ja kahepoolsel tasandil õigusriigi põhimõtet ja kohtusüsteemi sõltumatust kui demokraatia tugevdamise aluspõhimõtet; julgustab ELi toetama kõikjal maailmas õiglast kohtumõistmist, aidates kaasa seadusandlike ja institutsiooniliste reformide läbiviimisele kolmandates riikides; ergutab ühtlasi ELi delegatsioone ja liikmesriikide saatkondi pidevalt jälgima kohtuprotsesse, et edendada kohtusüsteemi sõltumatust;

39.  väljendab tõsist muret üha suurema arvu rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate, sealhulgas järjest rohkemate naiste pärast, kes on konfliktide, vägivalla, tagakiusamise, valitsuste ebaõnnestumiste, vaesuse, ebaseadusliku rände, inimkaubanduse ja ebaseadusliku üle piiri toimetamisega tegelevate võrgustike ohvrid, ning väljendab solidaarsust nendega; rõhutab tungivat vajadust võtta tõsiseltvõetavaid meetmeid, et tegeleda rändevoogude algpõhjustega ja leida pikaajalised lahendused, mis tuginevad inimõiguste ja inimväärikuse austamisele, ning seega tegeleda rändekriisi välismõõtmega, otsides muu hulgas jätkusuutlikke lahendusi meie naabruses toimuvatele konfliktidele, milleks tuleks näiteks arendada asjaomaste kolmandate riikidega koostööd ja partnerlusi, mis on kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja tagavad inimõiguste austamise asjaomastes riikides; väljendab sügavat muret vägivalla pärast lapsrändajate ning sealhulgas kadunud ja saatjata lapsrändajate suhtes ning nõuab ümberasustamist, perekonna taasühinemise programme ja humanitaarkoridore; on väga mures riigisiseste põgenike raske olukorra ja suureneva arvu pärast ning nõuab nende turvalist tagasisaatmist, ümberasustamist või kohalikku integreerimist; nõuab, et ELi ja selle liikmesriigid annaksid humanitaarabi hariduse, eluaseme, tervishoiu ja muudes humanitaarvaldkondades, et aidata pagulasi nende kodumaale kõige lähemal, ning nõuab tagasisaatmispoliitika nõuetekohast rakendamist; rõhutab vajadust rände tervikliku ja inimõigustepõhise käsituse järele ning nõuab, et EL teeks veelgi rohkem koostööd ÜRO, piirkondlike organisatsioonide, valitsuste ja valitsusväliste organisatsioonidega; palub liikmesriikidel täielikult rakendada ühine Euroopa varjupaigapakett ja rännet käsitlevad ühised õigusaktid, et eelkõige kaitsta haavatavaid varjupaigataotlejaid; rõhutab, et turvaliste riikide ja turvaliste päritoluriikide mõiste ei tohi takistada individuaalsete varjupaigataotluste käsitlemist; hoiatab ELi välispoliitika ärakasutamise eest nn rände haldamise vahendina; nõuab, et ELi ja liikmesriigid kehtestaksid täieliku läbipaistvuse kolmandatele riikidele rändealaseks koostööks eraldatud vahendite osas ja tagaksid, et sellest koostööst ei saa kasu inimõiguste rikkumisse kaasatud struktuurid, vaid sellega kaasneks inimõiguste olukorra paranemine asjaomastes riikides;

40.  on seisukohal, et arengukoostöö ning inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete, sealhulgas õigusriigi põhimõtte ja hea valitsemistava edendamine peaksid käima käsikäes; tuletab sellega seoses meelde, et ÜRO on märkinud, et ilma inimõigustel põhineva käsituseta ei ole võimalik arengueesmärke täiel määral saavutada; tuletab lisaks meelde, et EL on võtnud omale kohustuse toetada partnerriike, võttes arvesse nende arengualast olukorda ning inimõiguste ja demokraatia valdkonnas tehtud edusamme;

41.  juhib tähelepanu asjaolule, et vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste osakaal on naiste hulgas suurem, ja palub komisjonil suurendada jõupingutusi, et rakendada oma arengupoliitikas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise meetmeid;

42.  tuletab meelde, et nõukogu ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP teine kriteerium kohustab liikmesriike uurima kõiki relvaekspordilitsentse sihtriigi inimõiguste austamise suhtes; tuletab sellega seoses meelde kohustust, mille komisjon võttis ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas seoses julgeolekujõudude ning ELi inimõigustealase poliitika elluviimise ja sealhulgas hoolsuskohustuse põhimõtete väljatöötamise ja rakendamisega selles valdkonnas;

43.  nõuab veel kord, et EL võtaks relvastatud droonide kasutamise küsimuses ühise seisukoha, mille aluseks on inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamine ning milles käsitletakse selliseid küsimusi nagu õigusraamistik, proportsionaalsus, vastutus, tsiviilisikute kaitse ja läbipaistvus; nõuab taas tungivalt, et EL keelustaks täisautonoomsete, inimese osaluseta rünnakuid võimaldavate relvade väljatöötamise, tootmise ja kasutamise;

44.  on seisukohal, et EL peaks jätkama oma jõupingutusi selle nimel, et edendada lesbide, geide, biseksuaalide ning trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI) inimõiguste austamist kooskõlas ELi selleteemaliste suunistega; nõuab, et kõnealuseid suuniseid rakendataks täielikult, muu hulgas kolmandates riikides töötava ELi personali koolitamise kaudu; mõistab hukka asjaolu, et 72 riigis on homoseksuaalsus endiselt kriminaalkorras karistatav, ja peab murettekitavaks, et nendest 13 riigis kehtib karistusena surmanuhtlus, ning on veendunud, et sellised vägivaldsed tavad ja vägivallaaktid isikute vastu, mida pannakse toime nende seksuaalse sättumuse tõttu, nagu sunniviisiline avalikustamine, vihakuriteod ja vihakõne nii internetis kui ka mujal ning nn korrektiivne vägistamine ei tohiks jääda karistamata; võtab teadmiseks samasooliste abielude ja samasooliste tsiviilpartnerluse legaliseerimise mõnedes riikides ning ergutab neid veelgi rohkem tunnustama; mõistab hukka naiste ja vähemusrühmade kehalise puutumatuse rikkumised; kutsub riike üles keelustama kõnealused tavad, võtma selliste tegude toimepanijad vastutusele ja toetama ohvreid;

45.  rõhutab, et võitlus korruptsiooni kõikide vormide vastu on põhjapaneva tähtsusega, et kaitsta õigusriigi põhimõtet, demokraatiat ja inimõiguste austamist; mõistab teravalt hukka igasuguse suhtumise, mis kiidab heaks korruptiivse tegevuse;

46.  tuletab meelde, et korruptsioon ohustab inimõiguste võrdset kasutamist ja õõnestab demokraatlikke protsesse, nagu õigusriik ja õiglane kohtumõistmine; on seisukohal, et EL peaks rõhutama kõikides oma dialoogiplatvormides kolmandate riikidega usaldusväärsuse, aruandekohustuse ning avalike asjade, riigi rahanduse ja avaliku vara nõuetekohase haldamise olulisust, nagu on sätestatud ÜRO korruptsioonivastases konventsioonis; soovitab ELil kasutada oma eksperditeadmisi selleks, et aidata kolmandatel riikidel järjepidevamalt ja süsteemsemalt võidelda korruptsiooniga, luues ja tugevdades sõltumatuid ja tõhusaid korruptsioonivastaseid institutsioone; kutsub eelkõige komisjoni üles pidama läbirääkimisi korruptsioonivastast võitlust käsitlevate sätete üle kõikide tulevaste kaubanduslepingute puhul, mille üle ta kolmandate riikidega läbirääkimisi peab;

47.  rõhutab riikide ja teiste kohustatud osaliste tähtsat ülesannet ja vastutust leevendada kliimamuutusi, ennetada nende kahjulikku mõju inimõigustele ning edendada poliitika sidusust, tagamaks, et kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise pingutused on piisavad, vajalikul määral kaugeleulatuvad, mittediskrimineerivad ja muul viisil kooskõlas inimõigustealaste kohustustega; rõhutab, et ÜRO hinnangul on 2050. aastaks palju keskkonnapõgenikke; juhib tähelepanu kaubandus-, keskkonna- ja arengupoliitika vahelisele seosele ning positiivsele ja negatiivsele mõjule, mida selline poliitika võib inimõiguste austamisele avaldada; väljendab heameelt rahvusvahelise pühendumuse üle keskkonna- ja looduskatastroofide ja kliimamuutustega seotud küsimuste ja inimõiguste integreerimise edendamisele;

48.  rõhutab, et maa hõivamine on arengumaades viimastel aastatel märkimisväärselt sagenenud; on seisukohal, et ressursside kuritarvitamise ja hõivamise vastane võitlus peaks olema esmatähtis; mõistab hukka sellised tavad nagu maa hõivamine ja looduslike ressursside vastutustundetu kasutamine; nõuab, et komisjon võtaks viivitamata meetmeid, lähtudes Euroopa Parlamendi arvukatest hiljutistest resolutsioonidest selles valdkonnas;

49.  rõhutab, kui tähtis on tagada, et sotsiaal-, haridus-, tervishoiu- ja julgeolekupoliitika hõlmaksid inimõigusi ning juurdepääsu sellistele kaupadele ja teenustele nagu vesi ja kanalisatsioon;

50.  kutsub rahvusvahelisi institutsioone, riikide valitsusi, valitsusväliseid organisatsioone ja üksikisikuid üles tegema koostööd, et luua asjakohane õigusraamistik, mille eesmärk on tagada, et kõigil maailmas on kindlustatud juurdepääs minimaalsele veekogusele; rõhutab, et vett ei tohiks pidada kaubaks, vaid arengu- ja jätkusuutlikkuse küsimuseks, ning et vee privatiseerimine ei vabasta riike nende inimõigustealastest kohustustest; palub riikidel, kus vesi on üks pingete või konfliktide allikas, teha koostööd vee jagamise valdkonnas, et saavutada piirkonnas olukord, mis on kasulik kõigile jätkusuutlikkuse ja rahumeelse arengu seisukohast;

Demokraatia toetamisega seotud probleemide käsitlemine ja seonduv tegevus

51.  rõhutab, et EL peaks jätkama demokraatlike ja tõhusate inimõigusinstitutsioonide ja kodanikuühiskonna aktiivset toetamist nende püüdlustes edendada demokratiseerimist; kiidab heaks kogu maailmas pakutava hindamatu abi kodanikuühiskonna organisatsioonidele demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames, mis on jätkuvalt ELi peamine vahend inimõigustealase välispoliitika elluviimisel; kiidab samuti heaks Euroopa demokraatia rahastu pidevad pingutused, et edendada demokraatiat ning põhiõiguste ja -vabaduste austamist ELi ida- ja lõunanaabruses;

52.  tuletab meelde, et kogemused ja õppetunnid, mis on saadud demokraatiale üleminekust laienemis- ja naabruspoliitika raames, võivad aidata välja selgitada parimad tavad, mida võiks kasutada muude demokratiseerimisprotsesside toetamiseks ja tugevdamiseks üle maailma;

53.  kordab sellega seoses oma nõudmist komisjonile töötada välja demokraatia toetamise ELi suunised;

54.  soovitab ELil rohkem pingutada selle nimel, et töötada välja laiahaardelisem demokratiseerimisprotsesside käsitus, mille puhul on vabad ja õiglased valimised vaid üks mõõde, et aidata ülemaailmselt kaasa demokraatlike institutsioonide tugevdamisele ja üldsuse usalduse suurendamisele valimisprotsesside vastu;

55.  peab kiiduväärseks kaheksat valimisvaatlusmissiooni ja kaheksat valimisekspertide missiooni, mille EL lähetas 2016. aastal maailma eri kohtadesse; rõhutab tõsiasja, et EL on alates 2015. aastast kokku lähetanud 17 valimisvaatlusmissiooni ja 23 valimisekspertide missiooni; kinnitab oma poolehoidu ELi jätkuvale valimisprotsesside toetamisele ning valimistega seotud abi osutamisele ja siseriiklike vaatlejate toetamisele; pooldab ja toetab sellega seoses täielikult demokraatia toetamise ja valimiste koordineerimise rühma tööd;

56.  tuletab meelde, kui olulised on valimisvaatlusmissioonide aruannete ja soovituste nõuetekohased järelmeetmed, mis aitavad suurendada nende mõju ja tugevdada ELi toetust demokraatlikele standarditele asjaomastes riikides;

57.  kiidab heaks komisjoni, Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikide poolt praeguse inimõiguste ja demokraatia tegevuskava raames võetud kohustuse teha kindlamat ja järjepidevamat koostööd kolmandate riikide valimiskomisjonide, parlamentaarsete institutsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et aidata kaasa nende võimestamisele ja seega demokraatlike protsesside tugevdamisele;

58.  rõhutab, et laienemispoliitika on üks jõulisemaid vahendeid demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamise tugevdamiseks, pidades silmas praegusi poliitilisi arenguid kanditaat- ja potentsiaalsetes kandidaatriikides; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi, et toetada demokraatliku poliitilise kultuuri tugevdamist, õigusriigi põhimõtte austamist, meedia ja kohtusüsteemi sõltumatust ning korruptsioonivastast võitlust neis riikides; väljendab oma veendumust, et läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika keskmes peaks endiselt olema inimõiguste ja demokraatia põhimõtete kaitsmine, aktiivne edendamine ja jõustamine; kordab tõsiasja, et inimõiguste ja demokraatia kaitsmine, aktiivne toetamine ja jõustamine on nii partnerriikide kui ka ELi huvides; rõhutab lisaks sellele, et EL peab täitma oma partnerite ja eelkõige naaberriikide ees võetud kohustust toetada majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi reforme, kaitsta inimõigusi ning aidata luua õigusriik, kuna see on parim vahend rahvusvahelise korra tugevdamiseks ja stabiilsuse tagamiseks ELi naabruses; tuletab meelde, et Vahemere Liit saab kujundada ja peaks kujundama poliitilist dialoogi kõnealuses valdkonnas ning toetama tõhusat inimõiguste ja demokraatia kava piirkonnas; tuletab meelde, et kõik riigid, kes soovivad ühineda Euroopa Liiduga, peavad täielikult tagama inimõigused ja täitma rangelt Kopenhaageni kriteeriume, mille täitmata jätmine võib kaasa tuua läbirääkimiste peatamise;

59.  rõhutab, et rahu kindlustamine hõlmab jõupingutusi konfliktide ennetamiseks ja vähendamiseks ning poliitiliste, sotsiaal‑majanduslike ja julgeolekuinstitutsioonide vastupidavuse tugevdamiseks, et pikas perspektiivis luua alus kestlikule rahule ja arengule; rõhutab, et õigusriigi, hea valitsemistava ja inimõiguste edendamine on rahu säilitamise alus;

Kõikehõlmava ja ühtse inimõiguste ja demokraatia toetamise käsituse tagamine ELi poliitikameetmete kaudu

60.  võtab teadmiseks ELi aastaaruande vastuvõtmise inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2016. aastal; peab aastaaruannet hädavajalikuks vahendiks, et kontrollida ELi üleilmset poliitikat inimõiguste ja demokraatia valdkonnas, anda selle kohta teavet ja seda arutada, ning väärtuslikuks vahendiks, mis annab põhjaliku ülevaate ELi prioriteetidest, jõupingutustest ja probleemidest selles valdkonnas ning mida saab kasutada täiendavate võimaluste leidmiseks, et neid tõhusalt käsitleda;

61.  kordab jõuliselt oma kutset komisjoni asepresidendile ja kõrgele esindajale osaleda koos Euroopa Parlamendi liikmetega aasta jooksul kahel täiskogu istungil toimuval arutelul, millest esimene korraldatakse aastaaruande tutvustamisel ja teine parlamendi asjaomase raporti käsitlemiseks; kordab pideva institutsioonidevahelise dialoogi tähtsust, eelkõige parlamendi kiireloomuliste inimõigustealaste resolutsioonide järelmeetmete küsimuses; tuletab meelde, et kirjalikud vastused on institutsioonidevahelistes suhetes samuti väga tähtsad, sest need tagavad süsteemsed ja põhjalikud järelmeetmed kõikidele parlamendi tõstatatud küsimustele ning seega aitavad kaasa koordineerimise tõhustamisele; palub, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistus vastaksid kirjalikult vastatavatele küsimustele põhjalikult ning käsitleksid tõstatatud inimõigustealaseid küsimusi asjaomaste riikidega peetavate kõrgeima taseme dialoogide raames;

62.  kiidab Euroopa välisteenistust ja komisjoni ammendavate aruannete eest ELi tegevuse kohta inimõiguste ja demokraatia valdkonnas 2016. aastal; on siiski seisukohal, et inimõiguste ja demokraatia aastaaruande praegust vormi saab parandada, pakkudes paremat ülevaadet ELi meetmete konkreetse mõju kohta inimõigustele ja demokraatiale kolmandates riikides;

63.  kordab oma seisukohta, et ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja esimese tegevuskava vastuvõtmine 2012. aastal oli ELi jaoks oluline verstapost, mis tähistas inimõiguste ja demokraatia seadmist liidu välissuhete keskmesse; peab kiiduväärseks nõukogu 2015. aasta juulis vastu võetud uut ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) ja selle vahekokkuvõtet 2017. aastal; palub komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal, Euroopa välisteenistusel, komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel tagada kehtiva tegevuskava tulemuslik ja ühtne elluviimine, sealhulgas tõelise koostöö kaudu kodanikuühiskonna organisatsioonidega; rõhutab, et liikmesriigid peaksid andma aru selle kohta, kuidas nad on kava rakendanud; juhib erilist tähelepanu sellele, kui oluline on suurendada inimõiguste austamise ja demokraatia edendamiseks maailmas kasutatavate vahendite tõhusust ja saavutada nende maksimaalne kohalik mõju;

64.  kordab oma seisukohta, mille kohaselt on inimõiguste ja demokraatia tegevuskava sidusaks ja järjepidevaks edendamiseks vaja liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahelist kindlat üksmeelt ja tõhusat koordineerimist, samuti tõelist koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil; toonitab kindlalt, et liikmesriigid peaksid võtma tegevuskava ja ELi strateegilise raamistiku rakendamisel suurema isevastutuse ning kasutama neid eeskujuna inimõiguste ja demokraatia edendamisel kahepoolselt ja mitmepoolselt;

65.  tunnistab Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja Stavros Lambrinidise tähtsat rolli ELi nähtavuse suurendamisel ning suurema tulemuslikkuse saavutamisel inimõiguste ja demokraatia põhimõtete kaitsmisel ja edendamisel maailmas ning rõhutab tema ülesannet edendada ELi inimõigustealase poliitika ühtset ja sidusat elluviimist; väljendab heameelt ELi eriesindaja volituste pikendamise üle 28. veebruarini 2019 ning kordab oma nõudmist muuta need volitused alaliseks; soovitab sellega seoses anda ELi eriesindajale algatusõigused, suurendada tema avalikku nähtavust ja tagada talle täieliku potentsiaali ärakasutamiseks piisavalt töötajaid ja rahalisi vahendeid; soovitab lisaks, et ELi eriesindaja suurendaks oma tegevuse, kavade, eduaruannete ja ülevaadete läbipaistvust;

66.  märgib, et ELi inimõiguste eriesindaja tööst ja mõjust saab ainult osalise ülevaate inimõigusi käsitleva aastaaruande läbivaatamise, tema sotsiaalmeediakonto ja kättesaadavate kõnede kaudu;

67.  pooldab täielikult inimõigustealaseid riigistrateegiaid, mis kohandavad ELi meetmed riikide eri olukordadele ja vajadustele vastavaks; kordab oma nõudmist tagada Euroopa Parlamendi liikmetele juurdepääs strateegiate sisule; rõhutab kindlalt, et individuaalsete kolmandate riikide suhtes rakendatava poliitika kujundamise kõikidel tasanditel on tähtis võtta arvesse inimõigustealaseid riigistrateegiaid; kordab, et inimõigustealased riigistrateegiad peaksid olema vastavuses ELi meetmetega, mida rakendatakse igas riigis sõltuvalt konkreetsetest oludest, ning need strateegiad peaksid sisaldama mõõdetavaid edunäitajaid ja võimalust neid vajaduse korral kohandada;

68.  pooldab kõikides ELi delegatsioonides ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonides inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse kontaktisikute ametisse nimetamist; tuletab meelde oma soovitust komisjoni asepresidendile ja kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele töötada välja selged tegevussuunised kontaktisikute rolli kohta delegatsioonides, et nad saaksid parandada kvaliteeti, toimida tõeliste inimõiguste valdkonna nõunikena ja teha oma tööd tulemuslikult;

69.  tunnistab, et kolmandate riikidega peetavad inimõigustealased dialoogid võivad olla tõhusad kahepoolse suhtluse ja koostöö vahendid inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks; kiidab heaks inimõigustealaste dialoogide alustamise järjest rohkemate riikidega; peab kiiduväärseks ja innustab suurendama kodanikuühiskonna osalemist ettevalmistavates dialoogides; kordab oma nõudmist töötada välja kõikehõlmav mehhanism, mille abil saab jälgida inimõigustealaste dialoogide toimimist ja tulemusi läbi vaadata;

70.  tuletab meelde ELi lubadust seada inimõigused ja demokraatia oma suhetes kolmandate riikidega kesksele kohale; rõhutab seetõttu, et inimõiguste ja demokraatia põhimõtete, sealhulgas rahvusvahelistes lepingutes sisalduvate inimõigusi käsitlevate tingimusklauslite edendamist tuleb toetada kõikides ELi poliitikavaldkondades, millel on välismõõde, näiteks laienemis- ja naabruspoliitikas, ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning keskkonna-, arengu-, julgeoleku-, terrorismivastase võitluse, kaubandus-, rände-, justiits- ja sisepoliitikas;

71.  tuletab meelde, et sanktsioonid on oluline vahend ühises välis- ja julgeolekupoliitikas; nõuab tungivalt, et nõukogu rakendaks ELi õigusaktides ette nähtud sanktsioone, kui neid peetakse vajalikuks ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamiseks, eelkõige inimõiguste kaitsmiseks ning demokraatia tugevdamiseks ja toetamiseks, tagades samas, et need ei avalda mõju tsiviilelanikkonnale; palub, et need sanktsioonid oleksid suunatud inimõiguste rikkumiste eest vastutavatele ametnikele, et karistada neid nende kuritegude ja kuritarvituste eest;

72.  võtab teadmiseks komisjoni pingutused täita oma kohustust ja lisada inimõigustealased sätted oma seadusandlike ja muude kui seadusandlike ettepanekute, rakendusmeetmete ning kaubandus- ja investeerimislepingute mõjuhinnangutesse; nõuab tungivalt, et komisjon parandaks mõjuhinnangute kvaliteeti ja põhjalikkust ning tagaks inimõigustealaste küsimuste süsteemse lisamise seadusandlike ja muude kui seadusandlike ettepanekute teksti;

73.  väljendab veel kord oma täielikku toetust ELi kindlale pühendumusele aidata kaasa inimõiguste ja demokraatia põhimõtete edendamisele, tehes koostööd ÜRO struktuuride ja ÜRO spetsialiseeritud asutuste, Euroopa Nõukogu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ning selliste piirkondlike organisatsioonidega nagu Kagu-Aasia Rahvaste Assotsiatsioon (ASEAN), Lõuna-Aasia Piirkondliku Koostöö Assotsiatsioon (SAARC), Aafrika Liit, Araabia Liiga ja teised, kooskõlas ELi lepingu artiklitega 21 ja 22;

74.  rõhutab, et uues tegevuskavas sätestatud kaugeleulatuvate eesmärkide täitmiseks peab EL nägema ette piisavad vahendid ja asjatundlikkuse nii delegatsioonide ja peakorterite spetsiaalsete inimressursside kui ka kättesaadavate rahaliste vahendite kujul;

75.  kordab lisaks, et ELi aktiivne ja järjepidev osalemine kõikides ÜRO inimõigustealastes mehhanismides, eriti ÜRO Peaassamblee kolmandas komitees ja ÜRO Inimõiguste Nõukogus on äärmiselt tähtis; tunnustab Euroopa välisteenistuse, ELi delegatsioonide New Yorgis ja Genfis ning ELi liikmesriikide püüdlusi suurendada ELi ühtsust inimõigustega seotud küsimustes ÜRO tasandil; ergutab ELi rohkem pingutama, et muuta oma hääl kuuldavaks, hoogustades muu hulgas üha rohkemate piirkondadevaheliste algatuste elluviimist ning olles resolutsioonide kaastoetaja ja eestvedaja; rõhutab, et ELi juhid peavad nõudma ÜRO reformimist eesmärgiga suurendada normidel põhineva mitmepoolse süsteemi mõju ja tugevust ning tagada tõhusam inimõiguste kaitse ja rahvusvahelise õiguse edendamine;

o
o   o

76.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 70. Peaassamblee presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ELi delegatsioonide juhtidele.

(1) http://www.ohchr.org/Documents/ProfessionalInterest/cedaw.pdf. (2) http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/RES/69/167. (3) https://treaties.un.org/doc/source/docs/A_RES_45_158-E.pdf. (4) http://www.unhcr.org/3b66c2aa10. (5) http://www.ohchr.org/Documents/Publications/GuidingPrinciplesBusinessHR_EN.pdf. (6) http://www.un.org/en/development/desa/population/migration/generalassembly/docs/globalcompact/A_RES_71_1.pdf. (7) https://sustainabledevelopment.un.org/post2015/transformingourworld. (8) https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/rms/090000168008482e. (9) http://www.oecd.org/corporate/mne/oecdguidelinesformultinationalenterprises.htm. (10) https://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/131181.pdf (11) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10897-2015-INIT/et/pdf. (12) http://europa.eu/globalstrategy/sites/globalstrategy/files/regions/files/eugs_review_web_0.pdf. (13) http://europa.eu/globalstrategy/sites/globalstrategy/files/full_brochure_year_1.pdf. (14) ELT L 76, 22.3.2011, lk 56. (15) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/eu_guidelines_rights_of_child_0.pdf. (16) https://ec.europa.eu/europeaid/sites/devco/files/european-consensus-on-development-final-20170626_en.pdf. (17) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/eu_human_rights_guidelines_on_freedom_of_expression_online_and_offline_en.pdf. (18) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/137585.pdf. (19) http://www.ceceurope.org/wp-content/uploads/2015/08/CofEU_119404.pdf. (20) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/guidelines_death_penalty_st08416_en.pdf. (21) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/20120626_guidelines_en.pdf. (22) https://www.osce.org/odihr/19223?download=true. (23) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/137584.pdf. (24) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/eu_guidelines_on_human_rights_dialogues_with_third_countries.pdf. (25) ELT C 303, 15.12.2009, lk 12. (26) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/16173_08_en.pdf. (27) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/10019_08_en.pdf. (28) ELT L 130, 19.5.2017, lk 1. (29) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/eu_guidelines_hrd_en.pdf. (30) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-10255-2016-INIT/et/pdf (31) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0344. (32) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0502. (33) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0404. (34) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0405. (35) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0300. (36) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0020. (37) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0066. (38) ELT C 181, 19.5.2016, lk 69. (39) http://www.ohchr.org/EN/HRBodies/HRC/RegularSessions/Session31/Documents/A_HRC_31_56_en.doc (40) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 115. (41) ELT L 134, 29.5.2009, lk 1. (42) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1. (43) ELT C 310, 25.8.2016, lk 35.

Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2017. aasta soovitus nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Hongkongi kohta 20 aastat pärast üleminekut (2017/2204(INI))

P8_TA(2017)0495 A8-0382/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Hongkongi erihalduspiirkonna põhiseadust, mis võeti vastu 4. aprillil 1990. aastal ja jõustus 1. juulil 1997. aastal,

–  võttes arvesse Ühendkuningriigi valitsuse ja Hiina Rahvavabariigi valitsuse 19. detsembri 1984. aasta ühisdeklaratsiooni Hongkongi kohta, mida tuntakse ka Hiina ja Suurbritannia ühisdeklaratsioonina,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 26. aprilli 2017. aasta ühisaruannet „Hongkongi erihalduspiirkond: 2016. aasta aruanne“ (JOIN(2017)0016), 25. aprilli 2016. aasta ühisaruannet „Hongkongi erihalduspiirkond: 2015. aasta aruanne“ (JOIN(2016)0010) ja 24. aprilli 2015. aasta ühisaruannet „Hongkongi erihalduspiirkond: 2014. aasta aruanne“ (JOIN(2015)0012),

–  võttes arvesse komisjoni ja ühise välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 22. juuni 2016. aasta ühisteatist „ELi uue Hiinat käsitleva strateegia elemendid“ (JOIN (2016)0030), komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497) ja nõukogu 18. juuli 2016. aasta järeldusi ELi Hiinat käsitleva strateegia kohta,

–  võttes arvesse ELi „ühe Hiina“ poliitikat,

–  võttes arvesse ELi ja Hongkongi erihalduspiirkonna 1999. aastal sõlmitud tollikoostöölepingut(1),

–  võttes arvesse, et Hongkongi erihalduspiirkonna passi omanikud saavad Schengeni alasse ja mujale Euroopa Liitu siseneda viisavabalt(2), nagu ka ELi kodanikud Honkongi,

–  võttes arvesse ELi ja Hiina inimõigustealast dialoogi, mida alustati 1995. aastal,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Hongkongi kohta, ennekõike 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni Hiinas vangistatud kirjastaja Gui Minhai juhtumi kohta(3), 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Hongkongi kadunud raamatukirjastajate juhtumi kohta(4), 15. detsembri 2005. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Tiibetis ja Hongkongis(5), 8. aprilli 2003. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni kolmandat ja neljandat aastaaruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile Hongkongi erihalduspiirkonna kohta(6), 19. detsembri 2002. aasta resolutsiooni Hongkongi kohta(7), 26. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni esimest ja teist aastaaruannet Hongkongi erihalduspiirkonna kohta(8), 8. oktoobri 1998. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni teatist nõukogule Euroopa Liidu ja Hongkongi kohta pärast 1997. aastat(9), ja 10. aprilli 1997. aasta resolutsiooni olukorra kohta Hongkongis(10),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Hiina kohta, ennekõike 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni(11) ja 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni(12) ELi ja Hiina suhete kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 113,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0382/2017),

A.  arvestades, et suveräänsus Hongkongi üle läks 1. juulil 1997. aastal Ühendkuningriigilt üle Hiina Rahvavabariigile;

B.  arvestades, et 1984.  aasta Hiina ja Suurbritannia ühisdeklaratsiooniga tagati ja Hongkongi erihalduspiirkonna 1990. aasta põhiseaduses on sätestatud, et Hongkong säilitab oma täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu autonoomia ja sõltumatuse 50 aastaks pärast suveräänsuse üleminekut;

C.  arvestades, et EL ja Euroopa Parlament toetavad endiselt põhimõtet „üks riik, kaks süsteemi“ ja Hongkongi laialdast autonoomiat Hiina suhtes;

D.  arvestades, et EL ja Hongkong peavad igal aastal kõrgetasemelise kohtumise, mida nimetatakse „struktureeritud dialoogiks“ ja millega tehti algust 2005. aastal; arvestades, et kümnes iga‑aastane struktureeritud dialoog toimus 17. novembril 2016 Brüsselis;

E.  arvestades, et ELi ja Hongkongi kahepoolsed sidemed tugevnevad jätkuvalt; arvestades, et EL on Mandri‑Hiina järel Hongkongi suuruselt teine kaubanduspartner ja Hongkong on ELi suuruselt 14. kaubavahetuspartner ja tähtis teenusekaubanduspartner; arvestades, et edaspidistele kahepoolsetele peaks kasuks tulema Hongkongi vajadus jätkata majanduse mitmekesistamist, hoida tihedaid sidemeid nn uue siiditeega ja tugevdada integratsiooni Zhu Jiangi jõe suudmeala piirkonnaga; arvestades, et ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) andmetel on Hongkongi erihalduspiirkond maailma suuruselt teine välismaiste otseinvesteeringute sihtturg;

F.  arvestades, et Hongkongi kaitse- ja välisküsimused kuuluvad Hiina Rahvavabariigi valitsuse pädevusse;

G.  arvestades, et põhiseadusega on Hongkongi erihalduspiirkonnale antud õigus korraldada oma majandussuhteid ja saada rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks;

H.  arvestades, et ka pärast 1. juulit 1997 on jätkuvalt kohaldatud olemasolevaid kodanikuõiguste ning poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste alaseid kokkuleppeid ja rahvusvahelisi inimõigustealaseid kokkuleppeid; arvestades, et Hiina Rahvavabariik on ka allkirjastanud ja ratifitseerinud rahvusvahelised kokkulepped, millega need õigused garanteeritakse, ning sellega tunnustanud inimõiguste olulisust ja universaalsust; arvestades, et Hiina on loonud foorumid õigusriigi küsimustes dialoogi pidamiseks ELi ja teiste rahvusvaheliste partneritega;

I.  arvestades, et Hongkong on rohkem kui 20 rahvusvahelise organisatsiooni liige või assotsieerunud liige – sealhulgas Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikide majanduskoostöö (APEC), Interpol, Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (BIS), Aasia Arengupank (ADB), Aasia Taristuinvesteeringute Pank (AIIB), Rahvusvaheline Olümpiakomitee, Rahvusvaheline Kaubanduskoda, Rahvusvaheline Vabade Ametiühingute Konföderatsioon;

J.  arvestades, et Hongkong on kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti osaline;

K.  arvestades, et Hongkongi põhiseaduses on sätted inimõiguste ja üksikisiku vabaduste kaitse tagamise kohta;

L.  arvestades, et põhiseaduse artikliga 27 tagatakse sõna-, ajakirjandus- ja avaldamisvabadus ning ühinemis-, kogunemis-, rongkäigu- ja meeleavaldamisvabadus;

M.  arvestades, et põhiseaduse artiklites 45 ja 68 sätestatakse, et Hongkongi valitsusjuht ja kõik seadusandliku nõukogu liikmed tuleks lõppkokkuvõttes valida üldiste valimiste teel;

N.  arvestades, et Hiina Rahvavabariigi riiginõukogu avaldas 10. juunil 2014. aastal valge raamatu Hongkongis kehtiva põhimõtte „üks riik, kaks süsteemi“ kohta, milles rõhutatakse, et Hongkongi erihalduspiirkonna autonoomia sõltub lõppkokkuvõttes Hiina Rahvavabariigi keskvalitsuse loast;

O.  arvestades, et Hongkongi traditsiooniliselt avatud ühiskond on sillutanud tee arenevale, tõelisele ja sõltumatule kodanikuühiskonnale, mis osaleb aktiivselt ja konstruktiivselt erihalduspiirkonna avalikus elus;

P.  arvestades, et Hongkongi kodanikuühiskond on suurendanud avalikkuse teadlikkust kodaniku- ja poliitilistest õigustest, religioonist, tervishoiust, keskkonnast, kliimamuutustest, naiste osalemisest poliitikas, koduabiliste õigustest, LGBTI‑inimeste õigustest, religioonist ning akadeemilisest ja kultuurilisest vabadusest;

Q.  arvestades, et Hongkongis on elujõuline mitmeparteisüsteem; arvestades, et aastate jooksul on Hongkongi rahvas olnud tunnistajaks massimeeleavaldustele, kus toetati demokraatiat ja põhiseaduse täielikku rakendamist, sealhulgas nn Vihmavarjuliikumise 2014. aasta meeleavaldused, ning meediavabadust, ja kus muu hulgas avaldati protesti seoses Hongkongi raamatukauplejate kadumisega;

R.  arvestades, et viimase 20 aasta jooksul on mõningaid ajakirjanikke ja teisi meediatöötajaid, kes sageli on toetanud demokraatiat ja väljendanud kriitilisi seisukohti, sunnitud ametist lahkuma, kajastama vähem tundlikke teemasid või mõnel juhul isegi vägivallaga ähvardatud;

S.  arvestades, et 2015. aasta lõpus kadus neli Hongkongi elanikku ja üks muulane, kes olid seotud Hongkongis asuva kirjastuse Mighty Current ja selle raamatukauplusega, ja arvestades, et mitu kuud hiljem saadi teada, et neid peeti kinni teadmata kohas Mandri‑Hiinas, ning arvestades, et üks vabastatud raamatukauplejatest teatas, et tema ülestunnistus rikkumise toimepanemise kohta oli pealesunnitud;

T.  arvestades, et viimase paari aasta jooksul on Hongkongi meedias täheldatud üha suurenevat enesetsensuuri Mandri-Hiina teemade puhul, mida kinnitavad ka Hongkongi ajakirjanike liidu uuringud ja aruanded;

U.  arvestades, et Hongkong pakub võimalusi kõrgetasemelise hariduse omandamiseks ja kõrge akadeemilise taseme saavutamiseks, kuid akadeemiline vabadus on ohus Hiina keskvalitsuse korduva sekkumise tõttu, eriti seoses ülikoolide nõukogude nimetamisega;

V.  arvestades, et Hongkongi ülikooli avaliku arvamuse programmi raames regulaarselt korraldatud arvamusküsitlused näitavad pikaajalist tendentsi, et Hiinaga identifitseerimine väheneb;

W.  arvestades, et 2017. aasta jaanuaris avaldas Hongkongi keskkonnabüroo Hongkongi valdkondadevaheliste kliimameetmete kava 2030+, milles seatakse Pariisi kliimakokkulepet järgides uued CO2 heitkoguste eesmärgid: vähendada CO2‑mahukust ja absoluutseid CO2‑heitkoguseid 2030. aastaks ühe kolmandiku võrra võrreldes 2005. aasta võrdlusalusega;

X.  võttes arvesse Hongkongi sadama tähtsust Hiina Rahvavabariigi ja rahvusvahelise kaubanduse jaoks;

1.  soovitab nõukogul, komisjonil ning komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning teavitamise eesmärgil Hongkongi erihalduspiirkonna valitsusele ja Hiina Rahvavabariigi valitsusele.

(1) EÜT L 151, 18.6.1999, lk 20. (2) EÜT L 81, 21.3.2001, lk 1. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0444. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0045. (5) ELT C 286 E, 23.11.2006, lk 523. (6) ELT C 64 E, 12.3.2004, lk 130. (7) ELT C 31 E, 5.2.2004, lk 261. (8) EÜT C 197, 12.7.2001, lk 387. (9) EÜT C 328, 26.10.1998, lk 186. (10) EÜT C 132, 28.4.1997, lk 222. (11) ELT C 399, 24.11.2017, lk 92. (12) ELT C 36, 29.1.2016, lk 126.