Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 14. detsember 2017 - StrasbourgLõplik väljaanne
Väljendusvabadus Vietnamis, eelkõige Nguyen Van Hoa juhtum
 Kambodža: opositsiooni keelustamine
 El Salvador: naiste juhtumid, kellele on esitatud süüdistus nurisünnituse eest
 Olukord Afganistanis
 Rohingjade olukord
 Laste seksuaalset kuritarvitamist ja ärakasutamist ning lasteporno vastast võitlust käsitleva direktiivi rakendamine
 Petitsioonikomisjoni 2016. aasta arutelud
 Euroopa vähese heitega liikuvuse strateegia

Väljendusvabadus Vietnamis, eelkõige Nguyen Van Hoa juhtum
PDF 168kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2017. aasta resolutsioon väljendusvabaduse kohta Vietnamis, eelkõige Nguyen Van Hoa juhtumi kohta (2017/3001(RSP))
P8_TA(2017)0496RC-B8-0685/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Vietnami kohta,

–  võttes arvesse ELi ja Vietnami seitsmendat inimõigustealast dialoogi, mis toimus 1. detsembril 2017,

–  võttes arvesse 27. juunil 2012 sõlmitud ELi ja Vietnami vahelist partnerlus- ja koostöölepingut,

–  võttes arvesse ELi 2008. aasta suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Vietnam ühines 1982. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 26. veebruari 2016. aasta otsust juhtumis 1409/2014/MHZ, mis käsitleb asjaolu, et Euroopa Komisjon ei hinnanud eelnevalt ELi ja Vietnami vabakaubanduslepingu mõju inimõigustele,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et EL peab Vietnamit Aasias tähtsaks partneriks; arvestades, et 2015. aastal oli ELi ja Vietnami suhete 25. aastapäev; arvestades, et need kaubanduse ja abi valdkonnast alguse saanud suhted on muutunud kiiresti laiahaardelisemaks partnerluseks;

B.  arvestades, et 22‑aastase videograafi ja blogija Nguyen Van Hoa perekond teatas tema kadumisest 11. jaanuaril 2017 ning hiljem selgus, et politsei oli teda ilma ametliku vahistamismääruseta kinni pidanud;

C.  arvestades, et Nguyen Van Hoa vahistati algselt Vietnami karistusseadustiku artikli 258 alusel ja teda süüdistati „demokraatlike vabaduste kuritarvitamises riigi huvide kahjustamise eesmärgil“; arvestades, et 2017. aasta aprillis muudeti süüdistust nii, et see vastas artikli 88 rikkumisele; arvestades, et karistusseadustiku artiklit 88 on kasutatud laialdaselt inimõiguste kaitsjate vastu, kes on juhtinud tähelepanu kuritarvitustele Vietnamis;

D.  arvestades, et 27. novembril 2017 määrati Nguyen Van Hoale seitsmeaastane vanglakaristus selle eest, et ta oli levitanud internetis teavet, sealhulgas videoid 2016. aasta aprillis Ha Tinhi provintsis toimunud keskkonnakatastroofi kohta, kui Taiwani terasetööstusettevõte Formosa Ha Thinh juhtis ebaseaduslikult ookeani mürgised tööstusjäätmed, mis tekitasid rannajoonele 200 km ulatuses suurt keskkonnakahju ning mille tagajärjel hukkusid mereorganismid ja haigestusid inimesed;

E.  arvestades, et see katastroof põhjustas Vietnami elanike seas suurt nördimust ning tõi kaasa pahameeletormi suhtlusvõrgustikes ja rahumeelsed massimeeleavaldused kõigis Vietnami suuremates linnades; arvestades, et Nguyen Van Hoa oli üks paljudest isikutest, kelle Vietnami ametivõimud vahistasid Vietnami uusaasta pühale eelnevatel päevadel;

F.  arvestades, et Ha Tinhi provintsi rahvakohus mõistis Nguyen Van Hoa pärast kaks ja pool tundi kestnud kohtuistungit vastavalt karistusseadustiku artiklile 88 süüdi riigivastase propagandamaterjali valmistamises; arvestades, et Nguyen Van Hoal ei lubatud võtta ühendust advokaadiga, kes teda kohtuistungil esindaks;

G.  arvestades, et 30. novembril 2017 jättis Vietnami kohus jõusse teise blogija, Nguyen Ngoc Nhu Quynhi kümneaastase karistuse, mis mõisteti talle riigivastase propaganda eest pärast kriitiliste postituste kirjutamist keskkonnaseisundi halvenemise, poliitika ja politseivalve all toimunud surmajuhtumite kohta;

H.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo on oma erimenetluste ja -mehhanismide kaudu mõistnud korduvalt hukka karistusseadustiku artikli 88 ja selle mitu muud sätet, sest need on vastuolus rahvusvahelise inimõigustealase õigusega;

I.  arvestades, et enamik meediaväljaandeid kuulub riigile ja on riigi kontrolli all; arvestades, et ajakirjandusvabadust piiratakse rangelt; arvestades, et Piirideta Ajakirjanike 2017. aasta ajakirjandusvabaduse indeksis on Vietnam 180 riigi seas 175. kohal; arvestades, et vastuseks Vietnami elanike seas pärast Ha Tinhi provintsis toimunud katastroofi tekkinud ulatuslikule pahameelele tõkestasid ametivõimud kohe juurdepääsu suhtlusvõrgustikele, surusid meeleavaldused vägivaldselt maha ja vahistasid meeleavaldajaid;

J.  arvestades, et 2016. aasta aprillis võttis Vietnam vastu teabele juurdepääsu seaduse ja muudetud ajakirjandusseaduse, mis piiravad väljendusvabadust ja tugevdavad tsensuuri, samuti eeskirjad, millega keelatakse meeleavaldused kohtute juures kohtuprotsesside ajal;

K.  arvestades, et usu- ja veendumusvabadus on Vietnamis maha surutud ning katoliku kirik ja tunnustamata religioonid, nagu Vietnami ühendatud budistlik kirik, mitu protestantlikku kirikut ja teised, sealhulgas montagnardide (degarite) rahvusvähemus, kannatavad jätkuvalt ränga usulise tagakiusamise all;

L.  arvestades, et ELi ja Vietnami seitsmenda inimõigustealase dialoogi raames arutati väljendus-, ühinemis-, kogunemis-, usu- ja veendumusvabaduste ning teabele juurdepääsu küsimusi; arvestades, et EL rõhutas Vietnami kodaniku- ja poliitiliste õiguste olukorra halvenemist; arvestades, et EL julgustas Vietnami välja andma püsikutseid ÜRO erimenetluste esindajatele;

1.  mõistab hukka Nguyen Van Hoale määratud seitsme aasta pikkuse vanglakaristuse; rõhutab, et Nguyen Van Hoa kasutas oma õigust väljendusvabadusele; nõuab tungivalt, et Vietnami ametivõimud Nguyen Van Hoa viivitamata ja tingimusteta vabastaksid;

2.  väljendab muret selle pärast, et suureneb nende Vietnami kodanike arv, keda on seoses arvamuse avaldamisega kinni peetud, vahistatud ja kohtus süüdi mõistetud;

3.  väljendab muret, et ametivõimud väljendusvabadust ja muid vabadusi üha enam piiravad; mõistab sellega seoses hukka asjaolu, et ametivõimud kasutavad füüsilist ja psühholoogilist ahistamist, kohtuväliseid koduareste, surve avaldamist aktivistide advokaatidele, tööandjatele, neile eluasemeid üürivatele isikutele ja pereliikmetele ning sekkuvaid jälgimissüsteeme; väljendab muret ka liikumisvabaduse piirangute pärast, mis takistavad blogijaid ja aktiviste osalemast avalikel üritustel, näiteks inimõigustealastel aruteludel ja teiste aktivistide kohtuprotsessidel;

4.  kutsub Vietnami ametivõime üles vabastama kõik kodanikud, kes on kinni peetud väljendusvabaduse rahumeelse kasutamise eest;

5.  kutsub Vietnami ametivõime üles lõpetama inimõiguste kaitsjate tegevuse piiramine ja nende ahistamise ning tagama igas olukorras, et nad saaksid viia ellu õiguspärast inimõigustealast tegevust igasuguste piiranguteta, sealhulgas kohtuliku ahistamiseta, ja repressioone kartmata;

6.  väljendab tõsist muret Vietnami karistusseadustiku riigi julgeolekuga seotud sätete ulatusliku kohaldamise pärast;

7.  mõistab hukka asjaolu, et Vietnam kasutab teatavate riigi julgeolekuga seotud kuritegude puhul surmanuhtlust, nagu on ette nähtud tema muudetud karistusseadustikus, ning ka selle, et ta jätkab surmanuhtluse määramist karistusena; väljendab uuesti ELi kindlat vastuseisu surmanuhtlusele kõikidel juhtudel ja ilma eranditeta; kordab oma üleskutset Vietnami ametivõimudele kehtestada surmanuhtluse suhtes moratoorium, mis on esimene samm surmanuhtluse kaotamise suunas kõigi kuritegude puhul;

8.  nõuab tungivalt, et Vietnami valitsus muudaks oma karistusseadustiku teatavaid artikleid, sealhulgas propagandat käsitlevat artiklit 88 ja valitsuse kukutamisele suunatud tegevust käsitlevat artiklit 79, mille ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo on hukka mõistnud kui rahvusvahelise inimõigustealase õiguse rikkumised, ning tagaks, et riigi julgeolekuga seotud kaalutlusi ei kasutataks inimõiguste, sealhulgas väljendus-, usu- ja veendumusvabaduste mahasurumise ettekäändena; väljendab muret uue ühendusi käsitleva seaduse ning veendumuste ja usu seaduse pärast, mis on vastuolus rahvusvaheliste normidega;

9.  nõuab tungivalt, et Vietnam annaks välja püsikutse ÜRO erimenetluste esindajatele, eelkõige arvamus- ja väljendusvabaduse edendamise ja kaitsega tegelevale eriraportöörile ning inimõiguste kaitsjate olukorraga tegelevale eriraportöörile, ning tagaks neile vaba ja piiranguteta juurdepääsu kõigile osalistele, kellelt nad soovivad teavet saada;

10.  väljendab heameelt, et Vietnam ratifitseeris ÜRO piinamisvastase konventsiooni, ja nõuab tungivalt, et ta järgiks seda sisuliselt, muu hulgas esitades selle sätete alusel korrapäraselt üksikasjalikku teavet; nõuab, et ühtki piinamise või muu väärkohtlemise teel saadud tunnistust ei kasutataks tõendina nende isikute süüdimõistmisel, keda süüdistatakse propagandas või muude poliitiliselt motiveeritud asjaolude alusel;

11.  väljendab heameelt ELi ja Vietnami tugevama partnerluse ning inimõigustealase dialoogi üle ning tuletab meelde, kui oluline on kasutada dialoogi kui põhivahendit tõhusalt, et toetada ja julgustada Vietnami vajalike reformide tegemisel;

12.  väljendab heameelt asjaolu üle, et EL tõstatas ELi ja Vietnami seitsmenda inimõigustealase dialoogi raames väljendus- ja ühinemisvabaduse ning kinnipidamiste, vahistamiste ja süüdimõistvate kohtuotsuste arvu suurenemise küsimused; julgustab igati komisjoni jälgima dialoogi raames tehtavaid edusamme võrdlusnäitajate ja kontrollimehhanismide kasutuselevõtmise kaudu; nõuab tungivalt, et komisjon ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja jätkaksid väljendusvabaduse küsimuse arutamist oma korrapärase dialoogi raames Vietnamiga, sealhulgas järgmisel Aasia-Euroopa tippkohtumisel Brüsselis 2018. aastal;

13.  kutsub Vietnami ametivõime üles käsitlema Ha Tinhi provintsi keskkonnakatastroofi, mis põhjustas piirkonnas kalade massilist suremist ja mõjutas tuhandete inimeste elu, ning võtma kohaliku majanduse taastamiseks õiguslikke meetmeid;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) peasekretärile ning Vietnami valitsusele ja rahvusassambleele.


Kambodža: opositsiooni keelustamine
PDF 258kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2017. aasta resolutsioon Kambodža olukorra ja eelkõige erakonna CNRP tegevuse lõpetamise kohta (2017/3002(RSP))
P8_TA(2017)0497RC-B8-0686/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kambodža kohta, eriti 14. septembri 2017. aasta resolutsiooni(1),

–  võttes arvesse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) delegatsiooni visiiti Euroopa Parlamenti 30.–31. oktoobril 2017,

–  võttes arvesse ELi 2008. aasta suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 16. novembri 2017. aasta avaldust Kambodža Rahvusliku Päästmise Partei tegevuse lõpetamise kohta,

–  võttes arvesse 1997. aasta koostöölepingut Euroopa Ühenduse ja Kambodža Kuningriigi vahel,

–  võttes arvesse ELi 22. veebruari 2017. aasta kohapealset avaldust Kambodža poliitilise olukorra kohta ning ELi delegatsiooni pressiesindaja 3. septembri 2017. aasta ja 25. augusti 2017. aasta avaldusi Kambodža poliitilise ruumi piirangute kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 8. märtsil 1999. aastal vastu võetud resolutsiooni (A/RES/53/144) üksikisikute, rühmituste ja ühiskondlike asutuste õiguse ja kohustuse kohta edendada ja kaitsta üldtunnustatud inimõigusi ja põhivabadusi,

–  võttes arvesse 1991. aasta Pariisi rahulepet, mille artiklis 15 on sätestatud kohustus austada Kambodžas inimõigusi ja põhivabadusi, muu hulgas rahvusvahelise kogukonna allakirjutanute poolt,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse kohta,

–  võttes arvesse Kambodža põhiseadust, eelkõige selle artiklit 41, milles on sätestatud sõna- ja kogunemisõigus ja -vabadus, artiklit 35 poliitikas osalemise õiguse kohta ja artiklit 80 parlamendiliikmete puutumatuse kohta,

–  võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 2017. aastal halvenes inimõiguste olukord Kambodžas veelgi ning suurenes Kambodža poliitilise opositsiooni liikmete, inimõiguste aktivistide ja kodanikuühiskonna esindajate vahistamiste arv;

B.  arvestades, et Kambodža parlament võttis 2017. aastal vastu kaks erakonnaseaduse repressiivsete muudatuste komplekti, mis sisaldavad mitmeid piiranguid, mis on mõeldud opositsioonierakondadele takistuste tegemiseks;

C.  arvestades, et siseministeerium esitas 6. oktoobril 2017 ülemkohtule taotluse lõpetada erakonnaseaduse alusel Kambodža Rahvusliku Päästmise Partei (CNRP) tegevus;

D.  arvestades, et ülemkohus teatas 16. novembril 2017 pärast ühepäevast istungit CNRP tegevuse lõpetamisest; arvestades, et ülemkohus on samuti keelanud 118‑l CNRP poliitikul viis aastat poliitikas osaleda; arvestades, et kõnealune otsus, mis põhines erakonnaseaduse vastuoluliste muudatuste kahel komplektil, jätab valitsuse 2018. aasta juuliks kavandatud üldvalimiste eel ilma opositsioonita;

E.  arvestades, et Kambodža ametiasutused on juba aastaid opositsioonierakonna liikmeid taga kiusanud ja ahistanud; arvestades, et Kambodžasse on jäänud vähem kui 40 % CNRP parlamendiliikmetest, sest teised liikmed olid sunnitud riigist põgenema, kuna neid ähvardati vahistada;

F.  arvestades, et siseministeeriumil on märkimisväärsed volitused peatada erakondade tegevus ebamääraste kriteeriumide alusel; arvestades, et 2. oktoobril 2017 saatis siseministeerium erakonnaseaduse artiklite 19 ja 20 alusel laiali 20 erakonda;

G.  arvestades, et 3. septembril 2017 vahistati Kambodža kriminaalseadustiku artikli 443 alusel riigireetmises süüdistatuna CNRP esimees Kem Sokha, kuigi tal oli parlamendiliikme puutumatus; arvestades, et Kem Sokha taotlus kautsjoni määramiseks lükati 26. septembril 2017 tagasi, kui ta ei saanud osaleda kohtuistungil, kuna vanglaamet teatas, et ei suuda tagada tema ohutust; arvestades, et inimõiguste organisatsioonide andmetel kuulati ta 24. novembril 2017 üle, kuigi tal ei olnud asjakohast juurdepääsu õigusnõustamisele ega privaatsele arstiabile; arvestades, et tema õiguslikku seisundit tuleb selgitada; arvestades, et kautsjonitaotlust menetleb praegu ülemkohus; arvestades, et süüdimõistmise korral ootab teda kuni 30‑aastane vangistust; arvestades, et kohtu esimees Dith Munty on valitseva erakonna alalise komisjoni liige;

H.  arvestades, et Kambodžas on jätkuvalt suur probleem maa hõivamine; arvestades, et Kambodža poliitilise opositsiooni liikmete, poliitikakommentaatorite, ametiühingutegelaste, inimõiguste aktivistide ja kodanikuühiskonna (sh ADHOC 5) esindajate vahistamiste ja kinnipidamiste arv on pidevalt suurenenud; arvestades, et Boeung Kaki kogukonda kuuluv inimõiguste kaitsja Tep Vanny on endiselt vanglas ning kannab 2013. aastal toimunud rahumeelse meeleavaldusega seoses kahe ja poole aasta pikkust karistust; arvestades, et 8. detsembril 2017 kinnitas ülemkohus Tep Vanny suhtes tehtud otsuse;

I.  arvestades, et CNRP eelmine esimees Sam Rainsy oli sunnitud pärast kohtuasjaga ähvardamisi ameti maha panema; arvestades, et ta mõisteti tagaselja süüdi kriminaalse laimu eest ja elab nüüd eksiilis; arvestades, et pärast opositsiooni laialisaatmist on üha rohkem CNRP parlamendiliikmeid Kambodžast põgenenud; arvestades, et inimõiguste organisatsioonide teatel taotlevad mõned neist varjupaika;

J.  arvestades, et Kambodža poliitilises elus ja valitsuse tegevuses mängib olulist rolli Hiina mõju;

K.  arvestades, et Kambodža saab ELi üldise soodustuste süsteemi (GSP) raames kasutada kõige soodsamat korda „Kõik peale relvade“ (EBA); arvestades, et EL on aastateks 2014–2020 eraldanud Kambodžale kuni 410 miljonit eurot, millest 10 miljonit eurot on mõeldud Kambodža valimisreformi toetamiseks;

L.  arvestades, et Kambodža põhiseaduse artiklis 41 on sätestatud poliitilise osalemise õigus; arvestades, et CNRP likvideerimise otsus on suur samm tagasi Kambodža põhiseaduses sätestatud pluralismi ja demokraatia põhimõtetest;

M.  arvestades, et 55 vabaühendust esitasid üleskutse korraldada uus Kambodžat käsitlev Pariisi konverents, kus osaleksid kõik asjaomased sidusrühmad, et arutada Kambodža õigusriigi ja demokraatia olukorda ning ergutada Kambodža valitsust opositsioonierakondi käsitlevat poliitikat muutma;

1.  väljendab tõsist muret CNRP tegevuse lõpetamise pärast; peab äärmiselt kahetsusväärseks erakonna keelustamist, mis on tõestus peaminister Hun Seni autokraatlike meetmete kohta; nõuab tungivalt, et valitsus tühistaks otsuse CNRP tegevuse lõpetamise kohta, taastaks riigi parlamenti ja omavalitsustesse valitud isikute mandaadi, võimaldaks opositsioonierakondadel avalikus elus täielikult osaleda, tagaks meediale ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele vajaliku tegevusruumi ning teeks lõpu hirmu ja ähvardamise õhkkonnale, sest kõik need punktid on vabade, kaasavate ja läbipaistvate valimiste eeltingimused;

2.  kordab oma varasemates resolutsioonides väljendatud sügavat muret seoses Kambodža opositsioonipoliitikute, inimõiguste aktivistide ja kodanikuühiskonna liikmete olukorra jätkuva halvenemisega;

3.  toetab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku seisukohta, et CNRP ja selle liikmete vastu esitatud süüdistused olid ebamäärased, nagu ka õigusnormid, mis toetavad kaebust eesmärgiga erakonna tegevus lõpetada;

4.  on seisukohal, et Phnom Penhis asuv ülemkohus piirab lubamatult Kambodža kodanike õigust valida vabalt oma poliitilisi esindajaid ja hääletada nende poolt 2018. aasta parlamendivalimistel; peab sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteemi puudumist riigis kahetsusväärseks;

5.  kutsub Kambodža valitsust üles tunnistama kehtetuks kõik erakonnaseaduse ja valimisseaduste hiljutised muudatused, mis piiravad sõnavabadust ja poliitilisi vabadusi;

6.  mõistab teravalt hukka Kem Sokha ja teiste poliitiliste aktivistide vahistamise; nõuab tungivalt, et Kambodža ametiasutused tühistaksid viivitamata Sam Rainsy vahistamiskäsu, loobuksid kõigist tema vastu esitatud süüdistustest, vabastaksid Kem Sokha viivitamata ja tingimusteta vanglast ning loobuksid kõigist tema ja teiste opositsiooni kuuluvate parlamendiliikmete vastu esitatud süüdistustest;

7.  väljendab tõsist muret usaldusväärsete ja läbipaistvate valimiste korraldamise võimalikkuse pärast Kambodžas 2018. aastal pärast ülemkohtu otsust CNRP tegevus lõpetada; rõhutab, et valimisprotsess, millest peamine opositsioonierakond on meelevaldselt kõrvale jäetud, ei ole õiguspärane, ning et läbipaistvad ja konkurentsipõhised valimised on oluline vahend riigis ja kogu piirkonnas rahu ja stabiilsuse tagamiseks;

8.  tunneb heameelt ELi otsuse üle tühistada kogu valimisabi seni, kuni Kambodža viib ellu rahvusvaheliste normidega kooskõlas olevad reformid, et edendada demokraatiat ja kaitsta kodanikuühiskonna tegevust;

9.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal Federica Mogherinil ja ELi inimõiguste eriesindajal kasutada kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, et kaitsta Kambodža inimeste põhiõigust valida ja valituks osutuda ning Kambodža põhiseadusega kooskõlas olevaid pluralismi ja demokraatia põhimõtteid;

10.  tuletab Kambodža valitsusele meelde, et ta peab täitma oma kohustusi ja lubadusi seoses demokraatia põhimõtete ja põhiliste inimõigustega, mis on koostöölepingu oluline osa;

11.  rõhutab, et peamiste inimõiguste austamine on eeltingimus, et Kambodža võiks jätkuvalt ELi EBA kavast kasu saada; palub, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning volinik Malmström vaataksid viivitamata läbi EBA määruse artiklis 19 sisalduvad konventsioonidel põhinevad Kambodža kohustused; rõhutab, et kui Kambodža rikub oma kohustusi, mis on sätestatud EBA määruses, tuleb tema praegused tariifsed soodustused ajutiselt tühistada;

12.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles koostama nimekirja isikutest, kes vastutavad Kambodžas opositsiooni laialisaatmise ja muude tõsiste inimõiguste rikkumiste eest, et kehtestada nende suhtes võimalikud viisapiirangud ja külmutada nende varad;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, ASEANi peasekretärile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Kambodža valitsusele ja rahvusassambleele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0348.


El Salvador: naiste juhtumid, kellele on esitatud süüdistus nurisünnituse eest
PDF 190kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2017. aasta resolutsioon El Salvadori ja sealsete juhtumite kohta, kus naiste üle on raseduse katkemise tõttu kohut mõistetud (2017/3003(RSP))
P8_TA(2017)0498RC-B8-0695/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 8, 19, 157, 216 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a,

–  võttes arvesse ELi ja CELACi (Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühendus) 2015.–2017. aasta soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava 7. peatükki,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005), „Peking +15“ (2010) ja „Peking +20“ (2015),

–  võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku Eesti, Bulgaaria ja Austria poolt 19. juulil 2017 allkirjastatud deklaratsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta,

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2015. aasta aruande kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1567/2003 arengumaade seksuaal- ja soojätkamishügieeni ning seonduvate õiguste alaseks poliitikaks ja meetmeteks antava abi kohta(2),

–  võttes arvesse viiendat ÜRO aastatuhande arengueesmärki (emade tervise parandamine),

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee 2017. aasta ülevaadet naiste õiguste kohta El Salvadoris ning selle lõppjäreldusi,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikleid 6, 24 ja 39,

–  võttes arvesse piinamisvastast konventsiooni, mille osaline El Salvador on alates 1996. aastast,

–  võttes arvesse El Salvadori Vabariigi põhiseaduse artiklit 144, milles sätestatakse, et teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonidega sõlmitud rahvusvahelised lepingud loetakse vabariigi seadusteks, ning kui lepingu ja õiguse vahel on vastuolu, on ülimuslik leping,

–  võttes arvesse raamistikku „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse naiste seadustega ja tegelikkuses diskrimineerimise teemalise ÜRO töörühma 11. mai 2015. aasta avaldust,

–  võttes arvesse üleameerikalist konventsiooni naiste vastu suunatud vägivalla ennetamise, kõrvaldamise ja selle eest karistamise kohta (Belém do Pará konventsioon),

–  võttes arvesse El Salvadori seadusandlikku dekreeti nr 520 (üldine eriseadus, mis käsitleb vägivallavaba elu tagamist naistele),

–  võttes arvesse El Salvadori karistusseadustiku artikleid 133, 135 ja 136,

–  võttes arvesse avaldust, mille tegi ÜRO inimõiguste ülemvolinik Zeid Ra’ad Al Hussein 17. novembril 2017. aastal, kui tema lähetus El Salvadori lõppes,

–  võttes arvesse El Salvadori Vabariigi põhiseaduse artiklit 1,

–  võttes arvesse El Salvadori 2016. aasta seadust, mis käsitleb võrdõiguslikkust, õiglust ja naistevastase vägivalla kaotamist, 2012. aasta seadust, mis käsitleb vägivallavaba elu tagamist naistele, ning 2009. aasta aprillis vastu võetud laste ja noorukite üldise kaitse seadust (LEPINA), milles haridusministeeriumile antakse õigus pakkuda soolise ja reproduktiivtervise alast haridust ning võidelda naiste diskrimineerimise vastu haridussüsteemis,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ELi põhiväärtus; arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigus ning seda tuleks täielikult austada, edendada ja kohaldada õigusaktidega, praktikas, kohtupraktikas ja igapäevaelus;

B.  arvestades, et ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee on koostanud ülevaate naiste õigustest El Salvadoris ning et selle lõppjärelduste artiklites 36 ja 37 nõutakse, et El Salvadori seadused, milles abordi eest nähakse ette karistus, tunnistataks kehtetuks;

C.  arvestades, et alates 2000. aastast on El Salvadoris saanud vähemalt 120 naist süüdistuse abordis või tapmises, kui loode suri raseduse viimastel kuudel, kusjuures 26 neist mõisteti süüdi tapmises ja 23 abordis, ning kõigile süüdimõistetuile määrati väga pikad vanglakaristused, hoolimata sellest, et rahvusvaheliste standardite kohaselt ei ole nad kurjategijad; arvestades, et enamik neist naistest olid noored, vaesed, piiratud haridusega ja pärit kaugematest kogukondadest; arvestades, et praegu on pooleli kaks juhtumit, milles on esitatud süüdistus; arvestades, et pärast seda kui Teodora del Carmen Vásquez oli viibinud viimased kümme aastat vanglas, vaatas tema juhtumi 13. detsembril 2017 läbi teise astme kohus ja jättis tema kaebuse rahuldamata, ning Evelyn Beatriz Hernandez Cruzi karistus kinnitati 2017. aasta oktoobris;

D.  arvestades, et kõige raskema karistuse saanud naised (nn „Las 17“) mõisteti ajavahemikus 2000–2011 vangi kümneteks aastateks; arvestades, et mõned neist vabastati pärast seda, kui kohtud varasema otsuse tühistasid;

E.  arvestades, et sooline vägivald on El Salvadoris üks suurimatest probleemidest, kusjuures andmed näitavad, et iga kolme tunni tagant langeb seksuaalse rünnaku ohvriks üks naine, et vägistamise juhtumid põhjustavad sageli soovimatuid rasedusi ja naiste tapmiste arv on hirmuäratavalt suur, kusjuures nendest juhtumitest on kohtusse jõudnud vaid 5 %;

F.  arvestades, et mis tahes ametiasutuse, sealhulgas haigla või kliiniku töötajad on kohustatud vältimatut sünnitusabi vajavatest patsientidest teada andma, mis rikub patsiendi õigust konfidentsiaalsusele ja loob keskkonna, kus naised kannatavad häbimärgistamise all; arvestades, et kohustus patsientidest teatada tähendab, et naised, kellel ilmnevad raseduse käigus tõsised tüsistused, otsustavad arsti poole mitte pöörduda, kuna kardavad kriminaalvastutusele võtmist ja vangistust; arvestades, et teatamata jätmist loetakse üldiseks süüteoks;

G.  arvestades, et El Salvadoris esineb hirmuäratavalt palju naiste ja tüdrukute soopõhise tapmise juhtumeid; arvestades, et 2015. ja 2016. aastal mõrvati 1097 naist ning 2017. aasta jaanuarist juunini 201 naist; arvestades, et El Salvadori naiste rahuorganisatsiooni (ORMUSA) andmetel registreeris El Salvadori riiklik tsiviilpolitsei eelmisel aastal 3947 seksuaalse vägivalla kaebust, millest 1049 olid vägistamisjuhtumid, sealhulgas perekonnas, ning 1873 ohvritest olid alaealised või tunnistatud n.ö töövõimetuks;

H.  arvestades, et El Salvadoris on kõrge teismeliste raseduse määr, mis on muu hulgas tingitud seksuaalhariduse puudumisest koolides; arvestades, et seksuaalne väärkohtlemine ja vägistamine on varajase raseduse peamised tegurid; arvestades, et tervishoiuministeeriumi andmetel oli 2015. aastal 1445 juhtumit, kus rase oli 10–14 aasta vanune tüdruk;

I.  arvestades, et 1998. aastal kriminaliseeriti El Salvadoris ükskõik millistel asjaoludel tehtav abort, ka juhul, kui rasedus on naisele või tütarlapsele tüsistuste tõttu eluohtlik, ning samuti vägistamise, verepilastuse või eluvõimetu loote puhul; lisaks sellele võeti 1999. aastal vastu põhiseaduse muudatus, milles sätestati, et embrüo on inimolend alates viljastamise hetkest; arvestades, et igaühele, kes sooritab või kutsub endal esile abordi isegi enne looteetapi kättejõudmist, võib esitada süüdistuse ja karistada teda kahe kuni kaheksa-aastase vangistusega, kuid paljudel juhtudel on prokurörid esitanud veelgi raskema süüdistuse, nimelt tapmises raskendavatel asjaoludel, mille eest võib määrata kuni 50‑aastase vanglakaristuse; arvestades, et õigusaktid, mis võimaldaksid sellistel tingimustel abordi lubamist, on Rahvuskogus alates 2016. aasta oktoobrist külmutatud, kuid praegu toimuvad arutelud, et selle asjaga saaks edasi liikuda;

J.  arvestades, et El Salvador jätkab usulistel, kultuurilistel ja muudel põhjustel naiste ja tütarlaste juurdepääsu keelamist turvalisele ja seaduslikule abordile, rikkudes sellega nende õigust tervisele, elule ning füüsilisele ja psüühilisele terviklikkusele;

K.  arvestades, et haridusministeerium koostas hiljuti materjalid seksuaal- ja reproduktiivtervise integreerimiseks koolide riiklikku õppekavasse, kuid mitmesuguste jõudude vastuseisu tõttu keskendub materjalide lõplik toimetatud variant selle asemel seksuaalsuhetest hoidumisele, vaatamata asjaolule, et 42 % naisi jääb rasedaks enne 20‑aastaseks saamist;

L.  arvestades, et Ladina-Ameerikas on alla 16‑aastaste teismeliste puhul ema suremuse oht neli korda suurem; arvestades, et 65 % sünnitusjärgsetest fistulitest tekib teismeliste raseduse puhul, millel on nende elule tõsised tagajärjed, sealhulgas rasked terviseprobleemid ja sotsiaalne tõrjutus; arvestades, et varane rasedus on ohtlik ka sündivale lapsele, kuna nende suremuse määr on keskmisest 50 % kõrgem; arvestades, et kuni 40 % piirkonna naistest on kannatanud seksuaalvägivalla all; arvestades, et 95 % Ladina-Ameerikas tehtavatest abortidest ei ole turvalised;

M.  arvestades, et tervishoiuministeerium on teatanud, et aastatel 2011–2015 suri 14 naist abordist tingitud tüsistuste tõttu, 13 naist suri emakavälise raseduse tagajärjel ja 63 naist suri praeguste aborti käsitlevate õigusaktide tõttu; arvestades, et 10–19-aastaste rasedate naiste surma põhjus oli 57 %‑l juhtudest enesetapp; arvestades, et paljud naised kardavad rasedusega seotud tüsistuste puhul arsti poole pöörduda, mis toob kaasa veelgi rohkem surmajuhtumeid, mida oleks saanud ära hoida; arvestades, et see puudutab eriti naisi, kellel on kõige vähem majanduslikke vahendeid ja puudub juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega seotud teenustele;

N.  arvestades, et Human Rights Watch ja Amnesty International märgivad, et El Salvadori naistele, kellel oli nurisünnitus või kelle laps sündis surnult, esitatakse tihti süüdistus, kuna neid kahtlustatakse abordi tegemises; arvestades, et sellistel juhtudel teatavad naistest tihti meditsiinitöötajad ja seejärel vahistatakse need naised juba haiglas;

O.  arvestades, et ÜRO eksperdid on hoiatanud, et San Salvadori ametivõimude otsuse tulemusel rikutakse tõsiselt naiste ja tüdrukute õigust elule, tervisele ning kehalisele ja vaimsele puutumatusele ning ohustatakse sellega nende majanduslikke ja sotsiaalseid võimalusi;

P.  arvestades, et 2015. aasta märtsis palus ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee, et El Salvador vaataks läbi oma aborti käsitlevad õigusaktid ja muudaks neid, et tagada nende kokkusobivus muude õigustega, nagu õigus tervisele ja elule; arvestades, et naistevastane kehaline, seksuaal- ja psüühiline vägivald kujutab endast inimõiguste rikkumist;

Q.  arvestades, et El Salvador osales aktiivselt ÜRO naiste staatuse komisjoni 61. istungjärgul; arvestades, et kõik osapooled peaksid jätkama ÜRO Pekingi tegevusprogrammi edendamist, muu hulgas seoses juurdepääsuga haridusele ja tervishoiule, mis on põhiõigused, ning seksuaal- ja reproduktiivõigustele;

R.  arvestades, et ÜRO konventsiooni järelevalveorganid, sealhulgas inimõiguste komitee ja naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee on kutsunud erinevaid Ladina-Ameerika riike üles tegema piiravates abordiseadustes erandeid juhuks, kui rasedus seab ohtu naise elu või tervise, kui tegemist on loote raske väärarenguga ning kui rasedus tekkis vägistamise või verepilastuse tagajärjel;

S.  arvestades, et ÜRO inimõiguste volinik Zeid Ra’ad Al Hussein väljendas pärast oma El Salvadori külastust 2017. aasta novembris muret sealsete naiste ja tütarlaste olukorra pärast; arvestades, et ta kutsus El Salvadori üles kehtestama moratooriumi karistusseadustiku artikli 133 kohaldamisele ning vaatama läbi abordiga seotud õigusrikkumiste eest kinnipeetavate naiste juhtumid;

T.  arvestades, et naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon, lapse õiguste konventsioon ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee on selgelt tunnistanud ohtliku ebaseadusliku abordi ja emade kõrge suremuse vahelist seost; arvestades, et piinamisvastases konventsioonis on sätestatud, et riigid, kus abort ükskõik millistel asjaoludel on täielikult keelatud, asetavad naised ja tütarlapsed olukorda, kus neid alandatakse ja koheldakse julmalt;

U.  arvestades, et ÜRO üldise korrapärase läbivaatamise käigus esitati El Salvadori valitsusele aborti käsitlevate riigi õigusaktide rahvusvaheliste inimõiguste standarditega kooskõlla viimiseks 10 soovitust, mille valitsus kõik tagasi lükkas;

V.  arvestades, et vastavalt ÜRO eeskirjadele, mis käsitlevad naisvangide kohtlemist ja naiskurjategijatele määratavaid vabadusekaotuseta karistusi (nn Bangkoki eeskirjad), peaksid naised, kes peavad hoolitsema laste eest, ja rasedad naised võimaluse korral ja kui see on asjakohane, saama vabadusekaotuseta karistuse;

W.  arvestades, et soovimatu raseduse vältimine ja teismeliste emade arvu vähendamine seksuaal- ja reproduktiivtervisealaste tervishoiuteenuste üldise kättesaadavuse kaudu on üks kestliku arengu eesmärke;

1.  väljendab sügavat muret El Salvadori tütarlaste ja naiste inimõiguste olukorra, sealhulgas nende seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste pärast, ning mõistab hukka kõik naistevastase vägivalla vormid; tuletab meelde, et tegemist on naiste ja tütarlaste inimõiguste ja väärikuse tõsise rikkumisega; rõhutab, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artikkel 7 (mille El Salvador ratifitseeris 3. märtsil 2016) määratleb sundraseduse inimsusevastase kuriteona ja naistevastase soolise vägivalla vormina, mis kujutab endast naiste ja tütarlaste inimõiguste ja väärikuse tõsist rikkumist;

2.  mõistab täielikult hukka lapse surnult sünnitanud või raseduse katkemise all kannatanud naistele ja tütarlastele karistuse määramise ja nende vangistamise ning nõuab nende viivitamatut ja tingimusteta vabastamist; on seisukohal, et mitte kedagi ei tohiks selliste süüdimõistmiste pärast vangistada;

3.  mõistab hukka naistele abordi eest süüdistuse esitamise, pika kohtueelse kinnipidamise ja aborti teha soovivatele naistele määratavad ebaproportsionaalsed kriminaalkaristused ning naiste vangistamise vahetult pärast abi saamiseks haiglasse pöördumist, kuna tervishoiutöötajad, kes kardavad ise karistust, teatavad nendest ametivõimudele;

4.  mõistab hukka abordi täieliku kriminaliseerimine vastavalt karistusseadustiku artiklitele 133, 135 ja 136 ning selle tõsise ja diskrimineeriva mõju naistele, kes on sunnitud kasutama ebaturvalisi abordimeetodeid, mis ohustavad tõsiselt nende tervist ja elu; palub El Salvadori seadusandlikul kogul järgida ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini soovitusi ning naistevastase diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni komitee soovitust kehtestada selle kohaldamisele moratoorium;

5.  kutsub El Salvadori üles tagama, et ohutu ja seaduslik abort oleks naistele ja tütarlastele kättesaadav; kutsub sellega seoses El Salvadori seadusandlikku kogu üles toetama seaduseelnõu, millega algatatakse karistusseadustiku artiklite 133, 135 ja 136 reform, et aborti ei loetaks kriminaalkuriteoks vähemalt juhul, kui rasedus ohustab raseda naise või tütarlapse füüsilist või vaimset tervist või kui raseduse põhjuseks on vägistamine või verepilastus;

6.  palub El Salvadori ametiasutustel kehtestada moratoorium kehtivate õigusaktide täitmisele pööramisele ning vaadata läbi selliste naiste kinnipidamine, keda on süüdistatud raseduse katkemises, lapse surnult sünnitamises või abordiga seotud süütegudes, et tagada nende vabastamine, nõuetekohane menetlus abordiga seotud menetluses, võimaldada süüdistatavatel naistel oodata kohtuistungit väljaspool vanglat ning tagada kõigile tervishoiutöötajatele võimalus järgida ametisaladuse hoidmise kohustust ning patsiente puudutav konfidentsiaalsus; mõistab hukka kõik karistusmeetmed naiste ja tütarlaste suhtes, kes otsivad abordivõimalust, ning tervishoiutöötajate ja teiste isikute suhtes, kes aitavad naisi sellele protseduurile jõuda ja seda läbi viia, ning kutsub üles selliseid meetmeid kõrvaldama;

7.  tuletab meelde El Salvadori valitsuse kohustust kaitsta oma kodanike õigusi ja järgida õigusriigi põhimõtet seoses süütuse presumptsiooni põhimõttega, nimelt seda, et vastavalt Rooma statuudile, mille El Salvador on ratifitseerinud, tuleks kohtu all olevaid isikuid pidada süütuks seni, kuni nende süü on tõendatud, ning tõendamiskohustus peaks lasuma süüdistuse esitanud ametivõimudel ja mitte süüdistataval; kutsub El Salvadori ametiasutusi üles pakkuma avaliku sektori ametnikele, sealhulgas kohtunikele, soolise võrdõiguslikkuse koolitust; palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil selliseid jõupingutusi rahastada ja toetada;

8.  mõistab hukka vanglates toimuva ebainimliku kohtlemise, nagu piinamine, kinnipeetavate hoidmine üksnes kongis ja pereliikmete külastuste keelamine; kutsub El Salvadori valitsust üles ratifitseerima piinamisvastase konventsiooni fakultatiivset protokolli, et vältida piinamist ning ebainimlikku ja alandavat kohtlemist kõigis vanglates ja muudes kinnipidamiskohtades; nõuab, et sõltumatutele rahvusvahelistele organisatsioonidele antaks pääs kinnipidamiskohtadesse; nõuab tungivalt, et El Salvadori ametiasutused parandaksid vangistatud naiste tingimusi, tehes neile muu hulgas kättesaadavaks hügieenitooted ja austades seeläbi nende põhilisi inimõigusi;

9.  tuletab valitsusele ja kohtunikele meelde, et nad on kohustatud järgima õiguskaitse võrdse kättesaadavuse rahvusvahelisi norme ning põhimõtteid, millega tagatakse õiglane kohtulik arutamine kõigile isikutele, ning et süü saab kindlaks määrata üksnes konkreetsete ja piisavate tõendite kaalumise teel; nõuab, et valitsus teeks kättesaadavaks piisavad riiklikud vahendid, et toetada nende isikute seaduslikku esindamist, kes ei saa seda endale lubada;

10.  palub kohtusüsteemil tagada Teodora del Carmen Vásquezile ja Evelyn Beatriz Hernandez Cruzile õiglane kohtulik arutamine koos kõigi tagatistega ning nende suhtes tehtud otsuste tühistamine; väljendab solidaarsust kampaaniaga „Las 17“ ehk naistega, kes on raseduse katkemise, surnult sündinud laste ja muude sünnitusega seotud komplikatsioonide pärast kuni 40 aastaks ebaõiglaselt vangi mõistetud; väljendab solidaarsust kõigi El Salvadori naistega, keda on süüdistatud samadel põhjustel või kes on „raskendatud asjaoludel“ tapmise eest süüdi mõistetud; palub pädevatel asutustel vaadata kõik juhtumid armuandmiseks läbi;

11.  väljendab tõsist muret laste raseduse suure arvu pärast El Salvadoris; nõuab tungivalt, et El Salvadori ametivõimud täidaksid oma rahvusvahelisi kohustusi ja kaitseksid inimõigusi, tagades kõigile tütarlastele vägistamise tagajärjel tekkinud riskirasedusega toimetulekuks juurdepääsu kogu võimalikule teabele ja meditsiiniteenustele;

12.  mõistab hukka asjaolu, et naiste ja tütarlaste kehad, eriti mis puudutab nende seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud õigusi, on jätkuvalt ideoloogiline lahinguväli, ning kutsub El Salvadori üles tunnustama naiste ja tütarlaste võõrandamatut õigust kehalisele puutumatusele ja iseseisvale otsustamisele, kaasa arvatud õigus vabatahtliku pereplaneerimise ning turvalise ja seadusliku abordi kättesaadavusele; on arvamusel, et terapeutilise abordi ning vägistamise ja verepilastuse tagajärjel tekkinud raseduse katkestamise üldine keelamine ning vägistamise korral tasuta tervisekindlustuse andmisest keeldumine tähendab piinamist;

13.  kiidab heaks naiste vägivallavaba elu käsitleva üldise eriseaduse vastuvõtmist EL Salvadori seadusandliku kogu kõigi erakondade naisliikmete ühise hääletamise tulemusena ning tuletab El Salvadori ametivõimudele meelde vajadust seda täielikult rakendada, eelkõige seoses kohustusega kaitsta naisi ja tütarlapsi vägivalla eest;

14.  väljendab heameelt El Salvadori hiljuti vastu võetud seksuaal- ja reproduktiivtervise poliitika ning uue programmi „Ciudad Mujer“ üle, mille raames on arendatud välja teenused 1,5 miljonile naisele üle kogu riigi, eelkõige teadlikkuse suurendamise ja teabe pakkumisega seksuaal- ja reproduktiivtervise ning vastavate õiguste kohta, toetab sellega seotud püüdlusi ja nõuab tungivalt, et El Salvadori valitsus tagaks kaasaegseid rasestumisvastaseid vahendeid käsitleva teabe ja vastavate teenuste kättesaadavuse ning teeks jõupingutusi riigikoolides põhjaliku seksuaalhariduse andmiseks;

15.  nõuab tungivalt, et nõukogu kiirendaks oma tööd, et EL saaks Istanbuli konventsiooni ratifitseerida ja rakendada, et tagada laste-, naiste- ja tütarlastevastase vägivallaga seotud ELi sise- ja välismeetmete ühtsus;

16.  palub nõukogul lisada turvalise ja seadusliku abordi teema vägistamist ning naiste- ja tütarlastevastast vägivalda käsitlevatesse ELi suunistesse; rõhutab asjaolu, et tervishoiu üldine kättesaadavus, eelkõige mis puudutab seksuaal- ja reproduktiivtervishoidu ja sellega seotud õigusi, on üks peamisi inimõigusi;

17.  kutsub ELi ja CELACi (Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühendus) riigipeasid ja valitsusjuhte üles arendama oma tippkohtumisel edasi soolist vägivalda käsitlevat peatükki ELi ja CELACi tegevuskavas, et kehtestada selge meetmete ajakava ja rakendusmeetmed, mille eesmärk on tagada hoolsuskohustus igasuguse naistevastase vägivalla ennetamise ja uurimise suhtes ning sellise vägivalla eest karistamine ning tagada ohvritele piisav hüvitus;

18.  väljendab heameelt El Salvadoris asuva ELi delegatsiooni jõupingutuste üle teha naiste õiguste valdkonnas, sealhulgas abordi kriminaliseerimise osas, koostööd riigi ametiasutustega; nõuab tungivalt, et seda küsimust peetaks esmatähtsaks, ning palub Euroopa välisteenistusel esitada parlamendile korrapäraselt aruandeid selle kohta, millised meetmeid ta on selles küsimuses võtnud; nõuab , et ELi delegatsioon pakuks praegu abordiga seotud süütegude eest vanglas viibivatele naistele asjakohast tuge, külastades neid korrapäraselt, toetaks nende lähedasi ja pakuks õigusabi;

19.  tuletab ELile meelde tema kohustusi seoses raamistikuga „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“; palub Euroopa välisteenistusel tähelepanelikult jälgida kohapeal kohtuasjade läbivaatamisi ja komisjonil tagada, et Euroopa arengukoostöös järgitakse inimõigustel põhinevat käsitust, milles asetatakse eriline rõhk soolisele võrdõiguslikkusele ning naiste- ja tütarlastevastase seksuaalvägivalla kõigi vormide vastu võitlemisele; kutsub ELi liikmesriike ja institutsioone üles suurendama oma toetust kohalikele inimõiguste kaitsjatele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, kes võitlevad El Salvadoris naiste ja tütarlaste õiguste, eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervise ja õiguste ning pereplaneerimise õiguse eest, kaasa arvatud rahaline toetus;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, El Salvadori ametivõimudele, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole, Kesk-Ameerika Parlamendile, Ladina-Ameerika Parlamendile, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele ning Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0502.
(2) ELT L 224, 6.9.2003, lk 1.


Olukord Afganistanis
PDF 190kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2017. aasta resolutsioon olukorra kohta Afganistanis (2017/2932(RSP))
P8_TA(2017)0499RC-B8-0678/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 5. oktoobril 2016 Brüsselis Euroopa Liidu kaasjuhatusel toimunud rahvusvahelise Afganistani-teemalise konverentsi tulemusi,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Afganistani kohta, eriti 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni Afganistani kohta ja eelkõige tapmiste kohta Zabuli provintsis(1), ning 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ELi‑Afganistani partnerlus- ja arengualase koostöölepingu üle peetavate läbirääkimiste kohta(2),

–  võttes arvesse nõukogu 16. oktoobri 2017. aasta järeldusi Afganistani kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja 14. septembri 2016. aasta avaldust olukorra kohta Afganistanis,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 2210 (2015) ja 2344 (2017) ning ÜRO Afganistani abimissiooni (UNAMA) mandaati,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 24. juuli 2017. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule ELi Afganistani‑strateegia elementide kohta (JOIN(2017)0031),

–  võttes arvesse organisatsiooni Human Rights Watch (HRW) 13. veebruari 2017. aasta aruannet „Pakistan Coercion, UN Complicity: The Mass Forced Return of Afghan Refugees“ (Pakistani surve, ÜRO kaasosalus: afgaani põgenike massiline sunniviisiline tagasisaatmine),

–  võttes arvesse USA Afganistani ülesehituse eriinspektori (SIGAR) 30. jaanuari 2017. aasta kvartaliaruannet Ameerika Ühendriikide Kongressile,

–  võttes arvesse 3. oktoobril 2016. aastal allkirjastatud ELi ja Afganistani ühist rändealast tegevuskava (EU‑Afghanistan Joint Way Forward on migration issues),

–  võttes arvesse ELi‑Afganistani partnerlus- ja arengukoostöö lepingut, mis allkirjastati 18. veebruaril 2017,

–  võttes arvesse ÜRO aruannet 2017. aasta aprillist, milles käsitletakse konflikti tõttu kinnipeetavate isikute kohtlemist Afganistanis,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on alates 2001. aastast teinud Afganistani ja laiema rahvusvahelise üldsusega koostööd võitluses terrorismi ja äärmusluse vastu, püüdes samal ajal saavutada püsivat rahu ja arengut; arvestades, et mässuliste ja terroristide kasvava surve, majandusraskuste ja poliitilise ebastabiilsuse tõttu on ohus nii need eesmärgid kui ka siiani saavutatud märkimisväärne edu;

B.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on alates 2002. aastast andnud Afganistanile miljardite eurode väärtuses humanitaar- ja arenguabi; arvestades, et EL on Afganistani suurim arengukoostöö partner ning et 13,6 miljardist eurost, mis 2016. aasta oktoobris Brüsselis toimunud Afganistani-teemalisel rahvusvahelisel konverentsil otsustati aastatel 2017–2020 Afganistanile eraldada, on ELi eeldatav panus kuni 5 miljardit eurot;

C.  arvestades, et demokraatia, inimõiguste, õigusriigi ja hea valitsemistava tagamine Afganistani üleminekuperioodil ja selle ümberkorralduste kümnendil (2015–2024) on stabiilse ja eduka riigi loomiseks otsustava tähtsusega;

D.  arvestades, et viimase 15 aasta jooksul, alates 2001. aastast, on elatustase oluliselt tõusnud, põhiliste tervishoiuteenuste ja hariduse kättesaadavus ning naiste võimestamine on suurendanud SKPd ühe elaniku kohta viis korda ja keskmine eluiga on tõusnud 15 aasta võrra; arvestades, et USA Afganistani ülesehituse eriinspektori (SIGAR) andmetel on alates Talibani kokkuvarisemisest 2001. aastal üldkoolide õpilaste arv kasvanud ühest miljonist õpilasest (kes olid enamikus poisid) ligi üheksa miljoni õpilaseni 2015. aastal, kellest naissoost õpilased moodustavad hinnanguliselt 39 %;

E.  arvestades, et komisjon ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldasid 24. juuli 2017. aastal ühisteatise ELi Afganistani-strateegia kohta; arvestades, et neli ELi jaoks prioriteetset ning Afganistanis edu saavutamiseks esmatähtsat valdkonda on: a) rahu, stabiilsuse ja piirkondliku julgeoleku edendamine; b) demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste tugevdamine ning hea valitsemistava ja naiste võimestamise edendamine; c) majandus- ja inimarengu toetamine; d) rändega seotud probleemide leevendamine;

F.  arvestades, et 2014. aasta presidendivalimiste kriisi järel on rahvusliku ühtsuse valitsuse reformikava takerdunud, mis on järjest suurendanud poliitilist ebastabiilsust; arvestades, et tööpuuduse määr on Afganistanis 39 % ja üle 39 % elanikkonnast elab vaesuses;

G.  arvestades, et ulatuslik korruptsioon, sügavale juurdunud onupojapoliitika ja poliitiliselt killustunud Afganistani valitsuse suutmatus reforme jätkata ähvardavad edasiliikumist pidurdada või varasemad saavutused tagasi pöörata;

H.  arvestades, et 2002. aastal loodud ÜRO abimissioon Afganistanis (UNAMA) toetab Afganistani valitsuse tegevust rahu, inimõiguste kaitse ja hea valitsemistava saavutamise nimel; arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu pikendab abimissiooni volitusi kord aastas ja viimati pikendati neid ühehäälselt 2018. aastani;

I.  arvestades, et kuigi viimastel aastatel on saavutatud teatavat sotsiaalmajanduslikku ja poliitilist edu, ähvardavad taas jõudu koguv Taliban, Al Qaeda ja Islamiriigi hiljuti tekkinud kohalolek Afganistanis (näiteks selle Horasani Provintsi Islamiriigi nimeline kohalik haru) muuta ebastabiilsuse ulatuslikuks konfliktiks; arvestades, et UNAMA hiljutises aruandes teatatakse suurimast hukkunute arvust alates 2009. aastast – 2016. aastal hukkus 11 318 tsiviilisikut ning 2017. aasta jaanuarist septembrini on hukkunud juba 8 019 tsiviilisikut; arvestades, et selle tagajärjel on kasvanud ka ränne Euroopasse;

J.  arvestades, et USA uue Afganistani ja Lõuna-Aasia strateegia raames liitub USA praeguse 8 400‑mehelise väekontingendiga veel 4 000 uut sõdurit; arvestades, et USA uues strateegias nõutakse, et Pakistan lõpetaks terroristide varjamise ja toetamise, ning nõutakse India Vabariigilt ulatuslikumat osalemist piirkonna stabiliseerimisel; arvestades, et NATO juhitud missioon Resolute Support suurendab oma vägede koosseisu praeguselt 13 000‑lt 16 000 sõjaväelaseni; arvestades, et USA uue strateegia väljatöötamisel eelistatakse tingimuslikku lähenemisviisi, mille kohaselt diplomaatilised ja majanduslikud kokkulepped lõimitakse sõjategevuse raamistikku;

K.  arvestades, et Afganistan seisab silmitsi oma peamiselt Pakistanist tagasi pöörduvate registreeritud ja registreerimata kodanike arvu enneolematu kasvuga; arvestades, et umbes kaks miljonit registreerimata afgaani ja üks miljon pagulase staatusega afgaani elavad Iraanis ja on tagasi pöördumas Afganistani; arvestades, et riigisiseste põgenike inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri andmetel on Afganistanis konflikti tagajärjel üle 1,8 miljoni riigisisese põgeniku ning 2016. aastal põgenes turvalisust otsides riigi teistesse piirkondadesse rekordilisel arvul ehk 650 000 inimest, st keskmiselt 1 500 inimest päevas; arvestades, et 2016. aasta teisel poolel oli Pakistanist tagasipöörduvate Afganistani pagulaste arvu kasv viimase kümne aasta suurim, tõustes 370 000 inimeseni (2015. aastal 55 000);

L.  arvestades, et India Vabariik on Afganistani suurim piirkondlik abiandja, kes on alates Talibani valitsuse kukutamisest 2001. aastal andnud abi ligikaudu kolme miljardi USA dollari väärtuses; arvestades, et kõnealuse abi arvel on muu hulgas rahastatud rohkem kui 200 kooli ehitamist Afganistanis, makstud stipendiumi enam kui 1 000 Afganistani üliõpilasele ja võimaldatud umbes 16 000 afgaanil Indias õppida; arvestades, et India on andnud abi ka äärmiselt oluliste taristute, näiteks umbes 4 000 km maanteede rajamiseks Afganistanis, kusjuures olulisemad objektid on olnud Zaranj‑Dilarami kiirtee, Salma tamm, elektriülekandeliinid ja Afganistani parlamendi hoone;

M.  arvestades, et ebastabiilsusel Afganistanis on negatiivne mõju Iraani ja kogu piirkonna majandusele ja julgeolekule; arvestades, et Afganistani majandus sõltub suuresti moonikasvatusest, mis on viimastel aastatel oluliselt suurenenud, põhjustades naaberriigis Iraanis uimastitarbimise järsu kasvu; arvestades, et Taliban kasutab ebaseaduslikku uimastikaubandust oma operatsioonide rahastamiseks; arvestades, et sellise kaubanduse piiramine ja sellele majanduslike alternatiivide leidmine tuleks vastastikku kasuks nii Iraanile kui ka Afganistanile; arvestades, et ELis tarbitav heroiin on valdavalt toodetud Afganistanist pärit oopiumist; arvestades, et on vaja teha koostööd Iraani ja teiste piiririikide, näiteks Tadžikistani, Türkmenistani ja Usbekistaniga, et veelgi piirata opiaatide liikumist Venemaa ja Euroopa turgudele;

N.  arvestades, et uus taristumõõde on Afganistani tuleviku seisukohast määrava tähtsusega, et avada maailma ühe vaeseima riigi jaoks täiesti uusi majanduslikke ja sotsiaalseid võimalusi; arvestades, et uus riiklik infrastruktuuri arendamise programm meelitab uue siiditee kava raames ligi positiivseid ja kasvavaid piirkondlikke investeeringuid;

O.  arvestades, et teadete kohaselt on Afganistanil ühe kuni kolme triljoni dollari väärtuses kasutusele võtmata maavarasid; arvestades, et ebaseaduslik kaevandamine on suur probleem, mis ähvardab muuta Afganistani võimaliku arengumootori konfliktide ja ebastabiilsuse allikaks; arvestades, et kaevandamine on Talibani suuruselt teine tuluallikas;

1.  tunnistab, et ulatuslikele ja pikaajalistele rahvusvahelistele jõupingutustele vaatamata ähvardab Afganistani endiselt tõsine konflikt, mis oluliselt takistab riigi majanduslikku ja sotsiaalset arengut; tuletab meelde, et konfliktid ja sõda on Afganistani lõhestanud ligi 40 aastat; kordab, et Euroopa Liidu eesmärgid on rahu, stabiilsuse ja piirkondliku julgeoleku edendamine, demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste tugevdamine, hea valitsemistava ja naiste võimestamise edendamine, majanduse ja inimarengu toetamine ning rändega seotud probleemide lahendamine;

2.  tuletab meelde, et viimase 15 aasta jooksul on Afganistan saavutanud edu poliitika, julgeoleku, majanduse ja arengu valdkonnas; juhib tähelepanu sellele, et SKP elaniku kohta on kasvanud viis korda, oodatav eluiga on pikenenud ligi 15 aasta võrra ning õppivate tütarlaste arv on 2001. aastaga võrreldes märkimisväärselt kasvanud, kusjuures praegu on nende osakaal umbes 40 % ühtekokku 8–9 miljonist lapsest; rõhutab, et eelnimetatu on olnud võimalik üksnes tänu Afganistani elanikkonna ja rahvusvahelise üldsuse pühendumusele, samuti tänu varustamisele rahaliste vahendite, oskusteabe ja kohapeal töötava personaliga; rõhutab siiski, et saavutatud edu on veel väga habras ja võib kergesti tagasikäigu saada; rõhutab, et saavutatu süvendamiseks on vaja edasisi reforme, stabiilseid suhteid naabritega ning vajaliku turvalisuse ja stabiilsuse taseme jätkuvat tagamist;

3.  tunnustab rahvusvahelise üldsuse pingutusi ja avaldab austust toodud ohvrite eest, mis tagasid enam kui kümnendiks Afganistani turvalisuse tänu operatsioonile Enduring Freedom ja ISAFi Afganistani missioonile, mille käigus hukkus ligi 3 500 sõjaväelast; väljendab poolehoidu NATO juhitavale 39 riigi osalusega missioonile Resolute Support, mis toimub alates 1. jaanuarist 2015 eesmärgiga Afganistani julgeolekujõude ja institutsioone koolitada, nõustada ja abistada; avaldab tunnustust Afganistani riiklikele julgeolekujõududele, kes mässuliste vastu võideldes kannavad igal aastal raskeid kaotusi ja ilmutavad suurt ohvrimeelsust; tuletab meelde, et rahvusvaheline üldsus annab Afganistani riiklike julgeolekujõudude rahastamiseks kuni 2020. aastani igal aastal ligikaudu miljard USA dollarit;

4.  väljendab heameelt Afganistani valitsuse võetud kohustuse üle järgida riiklikku strateegiat, mis keskendub rahumeelset, turvalist ja kestlikku Afganistani kujundavale poliitilisele, sotsiaalsele, majanduslikule ja ohutule keskkonnale, nagu see kajastub 5. oktoobril 2016 Brüsselis toimunud Afganistani-teemalise ministrite konverentsi järeldustes; nõuab, et peaministri koht oleks sätestatud Afganistani põhiseaduses, et võimaldada Afganistanis suuremat poliitilist stabiilsust; kutsub Afganistani valitsust üles tagama 2018. aastal läbipaistvad valimised; palub, et Afganistani president Ashraf Ghani oma jõulised avalikud lubadused kaitsta õigusi ja vabadusi ühitaks nende kaitseks koostatud õigusaktide kiire ja otsustava rakendamisega;

5.  rõhutab, et ainus viis edasiliikumiseks on Afganistani juhtimisel ja vastutusel toimuv rahuprotsess, millesse oleks täielikult kaasatud kogu kodanikuühiskond ja kõik konflikti osapooled; tuletab Afganistani valitsusele meelde, et arengu võimaldamiseks ning rahu ja stabiilsuse edendamiseks tuleb teha lõpp sisemistele poliitilistele vastuoludele; nõuab, et EL toetaks aktiivselt Afganistani juhitavat endiste mässuliste desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise programmi;

6.  rõhutab Afganistani tähtsust piirkondliku stabiilsuse tagamisel; rõhutab, et turvaline, stabiilne ja jõukas Afganistan on kogu piirkonna rahu ja stabiilsuse tagamise seisukohast määrava tähtsusega; kinnitab sellega seoses taas piirkondlike partnerite, näiteks Kesk‑Aasia riikide, Iraani, Hiina, India ja Pakistani tähtsust; ergutab neid tegema konstruktiivset koostööd, et edendada tõelist ja tulemustele orienteeritud läbirääkimisprotsessi, seadmata selleks eeltingimusi; võtab teadmiseks 2015. aasta detsembris loodud Afganistani neljapoolse koordineerimisrühma (kuhu kuuluvad Ameerika Ühendriigid, Hiina, Afganistan ja Pakistan) tegevuse;

7.  väljendab äärmist muret selle pärast, et vaatamata pärast 2014. aasta presidendivalimisi sõlmitud poliitilisele kokkuleppele on julgeolekuolukord Afganistanis halvenenud ja terrorirünnakute arv mitmekordistunud; väljendab muret seoses Talibani jätkuva territoriaalse laienemise ning Islamiriigi ja Al Qaeda terrorirühmituste tugevnemisega viimasel ajal; juhib tähelepanu asjaolule, et USA Afganistani ülesehituse eriinspektori (SIGAR) andmetel sai ajavahemikus 2016. aasta jaanuarist novembrini 6 785 Afganistani relvajõudude liiget surma ja 11 777 vigastada, ning et UNAMA on teatanud, et 2016. aastal suurenes tsiviilohvrite arv (3 498 surnut ja 7 920 vigastatut) eelnenud aastaga võrreldes 3 %; peab kahetsusväärseks julgeolekuolukorra halvenemist, mis võimaldab kuritegelikel rühmitustel röövida nii Afganistani kui ka välisriikide kodanikke, sealhulgas humanitaarabi- ja muid abitöötajaid;

8.  väljendab tõsist muret Islamiriigi esilekerkimise pärast, mis on kõige hiljutisem Afganistani ebakindlat julgeolekuolukorda veelgi halvendav tegur; rõhutab, et lisaks Islamiriigi kantsile riigi idaosas (Nangarhar) püüab rühmitus Usbekistani islamistliku liikumise abil kanda kinnitada ka riigi põhjaosas; rõhutab, et kui see edukaks osutub, luuakse soodne keskkond Islamiriigi sõjaliste lüüasaamiste tõttu Iraagist ja Süüriast välja tõrjutavate välisvõitlejate ja võitlejate vastuvõtuks;

9.  rõhutab tõelise riigisisese leppimisprotsessi olulisust; rõhutab vajadust võidelda radikaliseerumise, äärmusluse ja terroriorganisatsioonidesse värbamise vastu; rõhutab, et terrorismi ja selle rahastamise vastu võitlemine on Afganistanis turvalisust soodustava keskkonna loomise keskne element;

10.  hoiatab, et Afganistani riiklike kaitse- ja julgeolekujõudude (ANDSF) ja riigi politsei kasin võimekus on endiselt üks kõige kriitilisemaid küsimusi, mis seab ohtu Afganistani julgeoleku ja ülesehitustöö; tervitab ELi jätkuvat keskendumist Afganistani naiste osaluse ja õiguste edendamisele ning tunnistab vajadust koolitada naissoost politseinikke; väljendab heameelt selle üle, et India Vabariik võttis endale kohustuse abistada Afganistani, tarnides 2015. aasta detsembris Afganistani sõjaväele kaitseotstarbelist varustust ja pakkudes sõjalist väljaõpet tuhandetele Afganistani julgeolekutöötajatele, mis on märkimisväärselt aidanud suurendada riigi sõjalist suutlikkust, kooskõlas 2015. aasta jaanuaris käivitatud NATO juhitava missiooni Resolute Support eesmärgiga koolitada, nõustada ja abistada Afganistani julgeolekujõude ja institutsioone; väljendab rahulolu seoses tehtud töö ning India Vabariigi ja Afganistani koostööga taristuprojektide ja humanitaarabi valdkonnas;

11.  on veendunud, et korruptsioonivastane võitlus Afganistani valitsusasutustes peab olema alaline prioriteet, arvestades korruptsiooni vahetut negatiivset kogumõju riigivalitsemise kvaliteedile Afganistanis; kutsub Afganistani valitsust üles suurendama poliitilist kaasatust, tugevdama aruandekohustust ja võitlema aktiivselt korruptiivsete tavade ja onupojapoliitika vastu; väljendab sellega seoses heameelt korruptsioonivastase võitluse keskuse loomise üle 2016. aasta juunis; märgib lisaks UNAMA üleskutset rahvusvahelisele üldsusele jätkata Afganistani valitsuse toetamist ja abistamist tema korruptsioonivastases võitluses;

12.  kutsub Afganistani valitsust ja selle piirkondlikke partnereid, eelkõige Iraani, üles võitlema ebaseadusliku uimastikaubanduse ja ebaseadusliku kaevandamise vastu ning kooskõlastama oma tegevust sellise piirkonna stabiilsust kahjustava seadusevastase tegevuse likvideerimiseks; tuletab kõigile osalistele meelde, et tegemist on piirkonna terroriorganisatsioonide peamiste rahastamisallikatega; tunnistab, et mis tahes edasine kaevandustegevus peab vastavalt rahvusvahelistele standarditele olema jätkusuutlik ja kasulik kogu elanikkonnale; mõistab hukka sõjapealike teostatavad repressioonid, ebaseadusliku uimastikaubanduse, maa hõivamised, ebaseaduslikud konfiskeerimised ja väljapressimised; tuletab meelde, et oopiumi tootmisel ja sellega kaubitsemisel on Afganistanis laastavad tagajärjed kohalikule elanikkonnale ja riigi üldisele julgeolekule;

13.  väljendab heameelt asjaolu üle, et Afganistan osaleb mäetööstuse läbipaistvuse algatuses; nõuab tungivalt, et Afganistani valitsus suurendaks kaevandussektori läbipaistvust ning kehtestaks ranged litsentside ja järelevalvega seotud nõuded, et tagada jätkusuutlik mäetööstus; nõuab tungivalt, et valitsus teeks suuremaid jõupingutusi selliste oluliste avalike ressursside nagu maa ja maavarade kaitsmiseks kurjategijate ja mässuliste võrgustike kuritarvitamise eest;

14.  on solidaarne Afganistani rahvaga ja nõuab, et kõik konfliktis osalevad pooled järgiksid rahvusvahelist humanitaarõigust ja austaksid kõigi ühiskonnaliikmete, eelkõige vähemusrühmade, naiste ja laste õigusi, keda olukord ebaproportsionaalselt mõjutab; nõuab tungivalt, et Afganistani ametiasutused jõustaksid täielikult ÜRO‑Afganistani tegevuskava, millele kirjutati alla Kabulis 30. jaanuaril 2011 ning mis käsitleb nn bacha bazi tava ning võimaldab seksuaalse kuritarvitamise lapsohvrite rehabiliteerimist; mõistab hukka haiglate ja kliinikute, koolide ja humanitaaroperatsioonide vastu suunatud rünnakud; mõistab kõige karmimalt hukka inimõiguste jätkuva eiramise ja jõhkra vägivalla Afganistani rahva vastu, mida panevad toime Taliban, Islamiriik ja Al Qaeda; juhib tähelepanu ohule, mis on seotud endiste sõjakurjategijate, eelkõige Gulbuddin Hekmatyari naasmisega, kes on Hizb‑e‑Islami asutaja, kelle USA kandis terroristide nimistusse juba 2003. aastal ja keda seostatakse Islamiriigi senisest suurema kohalolekuga Afganistanis;

15.  väljendab muret naistevastase vägivalla taaspuhkemise ning naiste õiguste ja elamistingimuste halvendamise pärast Talibani kontrolli all olevates Afganistani piirkondades; kordab oma üleskutset Afganistani parlamendile ja valitsusele tunnistada kehtetuks kõik õigusaktid, mis sisaldavad naisi diskrimineerivaid elemente ja millega rikutakse Afganistani poolt allakirjutatud rahvusvahelisi lepinguid; väljendab heameelt, et ELi poolt Afganistanile antava abi raames keskendutakse naiste võimestamisele ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisele, eelkõige seoses asjaoluga, et ELi programmidest on 53 % puhul seatud sooline võrdõiguslikkus oluliseks eesmärgiks; toetab täielikult naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu 2000. aasta resolutsiooni nr 1325 ning ka teiste siseriiklike meetmete täielikku rakendamist, et edendada Afganistanis soolist võrdõiguslikkust ja naiste ja tüdrukute mõjuvõimu suurendamist ning võidelda naistevastase vägivalla vastu;

16.  kutsub piirkondlike partnerite, nagu Kesk‑Aasia riikide, Iraani, India, Venemaa ja Pakistani valitsusi üles tegema koostööd, et saavutada Afganistanis rahukokkulepe, jätkuv sotsiaal‑majanduslik areng ja suurem riigisisene stabiilsus, samuti koostööd julgeoleku ja terrorismi küsimustes, ning ergutab luureandmete jagamist ja koostööd võitluses terroristide ja äärmuslaste vastu mõlemal pool piiri; nõuab tungivalt, et kõik Afganistani piirkondlikud osalejad kohustuksid tingimusteta ja läbipaistvalt osalema terrorismivastases võitluses;

17.  kordab, et rahvusvaheline üldsus peab jätkama oma osalemist Afganistanis ning aitama kaasa riigi ülesehitamisele, majanduse arendamisele ja võitlusele terrorismi vastu; väljendab heameelt seoses rahaliste kohustuste võtmisega, mida EL ja liikmesriigid Brüsseli konverentsil kinnitasid; nõuab eelkõige selliste algatuste toetamist, mis keskenduvad riigisiseste põgenike ja tagasipöörduvate pagulaste esmatähtsatele vajadustele;

18.  tunnistab ELi ja selle liikmesriikide kohustust austada inimeste õigust taotleda rahvusvahelist kaitset ja osaleda ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ümberasustamise programmides; rõhutab, et õigus ja võimalus turvaliselt ja seaduslikult varjupaika otsida on äärmiselt oluline selleks, et vältida varjupaigaotsijate hukkumist;

19.  võtab teadmiseks ELi ja Afganistani vahelise mitteametliku tagasivõtulepingu sõlmimise ühise tegevuskava Joint Way Forward raames; peab kahetsusväärseks parlamentaarse järelevalve ja demokraatliku kontrolli puudumist kõnealuse lepingu sõlmimise üle; kutsub piirkonna valitsusi üles hoiduma afgaanide repatrieerimisest; juhib tähelepanu asjaolule, et see oleks otseses vastuolus rahvusvahelise humanitaarõigusega ja et mida enamaid pagulasi nii koheldakse, seda tugevamaks muutuvad terroristlikud rühmitused ja kasvab piirkonna ebastabiilsus; rõhutab, et repatrieerimine Afganistani seab tagasipöördujate elu suurde ohtu, eriti niisuguste üksikute inimeste puhul, kellel puudub Afganistanis pere- või sõprade võrgustik ja kelle ellujäämisvõimalused on seetõttu väikesed; toonitab, et ELi abi ja koostöö peab olema suunatud nii, et see aitaks edendada kolmandate riikide arengut ja majanduskasvu ning vähendada ja järk-järgult kaotada vaesust, samas ei tohiks see ergutada kolmandaid riike tegema koostööd ebaseaduslike rändajate tagasivõtmiseks, sunniviisiliselt takistama inimeste lahkumist või peatama Euroopasse suunduvaid rändevoogusid (Euroopa Parlamendi 5. aprilli 2017. aasta resolutsioon pagulas- ja rändevoogude ohjamise ning ELi välistegevuse osa kohta selles(3));

20.  võtab teadmiseks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri otsuse algatada alates 2003. aastast Afganistanis toime pandud võimalike inimsusvastaste kuritegude uurimine;

21.  kutsub Afganistani ametiasutusi üles muutma ära kõik surmaotsused ning taaskehtestama surmanuhtlusele moratooriumi, eesmärgiga saavutada selle lõplik kaotamine; nõuab tungivalt, et Afganistani valitsus rakendaks täielikult oma piinamise kaotamise riiklikku kava, ning mõistab hukka konflikti tõttu kinnipeetavate isikute väidetava piinamise ja väärkohtlemise kõigi Afganistani konflikti osaliste poolt;

22.  väljendab sügavat muret riigisiseste põgenike arvu tohutu suurenemise pärast 2016. aastal, mil uusi ümberasujaid oli üle 600 000, kuna see võib kaasa tuua ulatusliku humanitaarkriisi; ergutab kõiki asjaosalisi neid kaitsetus olukorras isikuid abistama ning kutsub Afganistani valitsust üles aitama kaasa nende taasintegreerimisele Afganistani ühiskonda; rõhutab, et Afganistani ametiasutuste, ÜRO ametite ja muude humanitaarorganisatsioonide hinnangute kohaselt on 2017. aasta lõpuks vajanud humanitaarabi üle 9,3 miljoni inimese;

23.  väljendab heameelt seoses 1. detsembril 2017. aastal ajutiselt jõustunud Euroopa Liidu ja Afganistani vahelise partnerlus- ja arengukoostöölepinguga, mis kujutab endast kahepoolsete suhete esimest õiguslikult siduvat raamistikku; julgustab ELi liikmesriike selle lepingu kiiresti ratifitseerima, et see jõustuks täies mahus;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Afganistani valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 366, 27.10.2017, lk 129.
(2) ELT C 65, 19.2.2016, lk 133.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0124.


Rohingjade olukord
PDF 182kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2017. aasta resolutsioon rohingjade olukorra kohta (2017/2973(RSP))
P8_TA(2017)0500RC-B8-0668/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Myanmari ja rohingja moslemite olukorra kohta, eriti 14. septembri 2017. aasta(1), 7. juuli 2016. aasta(2),15. detsembri 2016. aasta(3) resolutsioone ning 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni kodakondsusetuse kohta Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias(4),

–  võttes arvesse nõukogu 16. oktoobri 2017. aasta järeldusi Myanmari/Birma kohta,

–  võttes arvesse avaldusi, mille komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini tegi 19. novembril 2017. aastal Bangladeshis Cox’s Bazaris,

–  võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja 6. septembri 2017. aasta avaldust olukorra kohta Arakani osariigis, 11. septembri 2017. aasta avaldust viimase aja arengute kohta Myanmari Arakani osariigis ja Bangladeshi piirialal, 20. novembril 2017 Euroopa Liidu nimel tehtud deklaratsiooni Myanmari/Birma kohta ning 23. novembri 2017. aasta avaldust rohingjade repatrieerimist käsitleva kahepoolse kokkuleppe allkirjastamise kohta Myanmari ja Bangladeshi valitsuste vahel,

–  võttes arvesse ELi humanitaarabi ja kriisiohjamise voliniku Christos Stylianidese mais 2017 toimunud visiiti Arakani osariigi põhjaossa,

–  võttes arvesse komisjoni ning asepresidendi ja kõrge esindaja 1. juuni 2016. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi strateegia Myanmaris/Birmas: eripartnerlus demokraatia, rahu ja heaolu edendamiseks“ (JOIN(2016)0024),

–  võttes arvesse 25. novembri 2016. aasta ühist pressiteadet ELi ja Myanmari kolmanda inimõigustealase dialoogi kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 4. detsembri 2015. aasta järeldusi kodakondsusetuse kohta,

–  võttes arvesse Myanmari ja Bangladeshi vahelist vastastikuse mõistmise memorandumit rohingjade Bangladeshist Myanmari repatrieerimise kohta, mis allkirjastati 23. novembril 2017,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja 6. novembri 2017. aasta avaldust vägivalla kohta Arakani osariigis,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee kolmanda komitee 16. novembril 2017. aastal heaks kiidetud resolutsiooni eelnõu inimõiguste olukorra kohta Myanmaris,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 20. juuni 2016. aasta aruannet rohingja moslemite ja teiste vähemuste inimõiguste olukorra kohta Myanmaris ning Myanmari inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 18. märtsi 2016. aasta aruannet,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 27. erakorralist istungjärku Myanmaris Arakani osariigis vähemuses olevate rohingja moslemite ja teiste vähemuste inimõiguste olukorra teemal,

–  võttes arvesse ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli,

–  võttes arvesse 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsiooni ja 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ülemaailmset kodakondsusetuse kaotamise tegevuskava aastateks 2014–2024,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse Arakani osariigi nõuandekomisjoni lõpparuannet,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) hartat,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Myanmari Arakani osariik on koduks ligikaudu miljonile rohingjale, kes on represseerimise ja jätkuvate tõsiste inimõiguste rikkumiste all kannatav valdavalt moslemi vähemus, kelle elu ja turvalisus on ohus, kes on jäetud ilma õigusest tervishoiule ja haridusele ning keda ähvardab alatoitlus, toiduga kindlustamatus, sunnitöö, seksuaalne vägivald ja poliitiliste õiguste piiramine;

B.  arvestades, et rohingjad on maailma üks kõige tagakiusatumaid vähemusi, ning arvestades, et neile ei anta Myanmari 1982. aasta kodakondsuse seadusest lähtuvalt täielikke kodakondsusõigusi, mille tagajärjel puudub neil kodakondsus; arvestades, et rohingjad on suures osas suletud laagritesse ja nende vabale liikumisele nii Arakani osariigis kui ka väljaspool seda on kehtestatud ranged piirangud;

C.  arvestades, et kõige hiljutisemad rünnakud julgeolekupostidele 2017. aasta augustis tõid kaasa selgelt ebaproportsionaalse reaktsiooni Myanmari sõjaväe poolt, kes pani rohingjade vastu toime tõsiseid inimõiguste rikkumisi;

D.  arvestades, et 2017. aasta augustist alates on üle 646 000 rohingja põgenenud ohu eest naaberriiki Bangladeshi, kus nad elavad kohutavates tingimustes; arvestades, et eeldatavasti ületab Bangladeshis asuvate rohingja pagulaste koguarv 2017. aasta lõpuks 1 miljoni; arvestades, et põgenemisteel on surnud kümneid inimesi, sealhulgas naisi ja lapsi, ning enam kui 400 000 inimest vajavad arsti- ja toiduabi; arvestades, et rohingjade mõrvamist, vägistamist ja piinamist ning nende külade mahapõletamisi kasutatakse vahendina rohingjade sotsiaalse struktuuri pöördumatuks kahjustamiseks ja elanikkonna traumeerimiseks;

E.  arvestades, et Myanmari ja Bangladeshi vaheline piir on militariseeritud ja sinna on paigaldatud maamiine, et takistada inimestel selle ületamist;

F.  arvestades, et ÜRO ametite teatel on humanitaarabiorganisatsioonide pääs piirkonda, sealhulgas rohingjadele toidu, vee ja ravimite viimiseks, endiselt väga piiratud;

G.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik Zeid Ra’ad Al Hussein teatas 10. septembril 2017. aastal, et Myanmari olukord näib olevat klassikaline etnilise puhastuse näide, ning 5. detsembril 2017. aastal, et ei saa välistada, et Myanmari riigi väed panevad rohingja moslemite vastu toime genotsiidi; arvestades, et Amnesty International on kirjeldanud Arakani osariigi vähemuste olukorda kui apartheidi, ning arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu on hukka mõistnud asjaolu, et Myanmaris pannakse väga tõenäoliselt toime inimsusvastaseid kuritegusid;

H.  arvestades, et Genfis 23. oktoobril 2017. aastal UNHCRi, ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA), Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM), Euroopa Liidu ja Kuveidi valitsuse vahel peetud abistajate konverentsil anti abilubadusi kogusummas 344 miljonit USA dollarit, millest üle poole langeb ELi arvele;

I.  arvestades, et Myanmari ja Bangladeshi valitsus kirjutasid alla mittesiduvale vastastikuse mõistmise memorandumile, mis peaks tagama Bangladeshi põgenenud rohingja pagulaste ohutu tagasipöördumise; arvestades, et asepresident ja kõrge esindaja on nimetanud vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamist oluliseks sammuks meie aja ühe rängima humanitaar- ja inimõiguste kriisi lahendamise suunas; arvestades, et on ebaselge, kui palju potentsiaalseid rohingja tagasipöördujaid majutatakse laagritesse ja ajutistesse linnakutesse; arvestades, et puudub selge ajakava piisavalt turvalisse elupaika naasmiseks ja nende kodakondsusõiguste tunnustamiseks;

1.  mõistab teravalt hukka Arakani osariigis jätkuva vägivalla ja tapmised, jõu süstemaatilise kasutamise, inimeste hukkumise ning elatusvahendite ja peavarju kaotamise; väljendab sügavat muret humanitaar- ja inimõiguste olukorra pärast ning avaldab rohingjadele sügavat kaastunnet ja täielikku toetust; tuletab meelde, et Myanmari ametivõimud on kooskõlas inimõigusi puudutavate normide ja kohustustega kohustatud vahet tegemata kaitsma kõiki tsiviilelanikke väärkohtlemise eest, uurima raskeid inimõiguste rikkumisi ja võtma süüdlased vastutusele;

2.  nõuab, et Myanmari julgeolekujõud lõpetaksid viivitamata rohingjade vastase vägivalla, nende tapmise, ahistamise ja vägistamise ning nende kodude hävitamise;

3.  nõuab tungivalt, et Myanmari ametivõimud teeksid koostööd rahvusvaheliste abiasutuste, ELi ja ÜROga, et võimaldada humanitaarabil viivitamata ja takistamatult Arakani osariiki ja selle ümbruskonda jõuda ning anda selle raames spetsiaalset abi ka kaitsetutele rühmadele, nagu lapsed, eakad ja seksuaalse vägivalla ohvrid; nõuab tungivalt, et valitsus rakendaks kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2106 (2013) meetmeid seksuaalse vägivalla juhtumite ärahoidmiseks ja nendele reageerimiseks;

4.  kutsub Myanmari ametivõime üles võimaldama juurdepääsu sõltumatutele vaatlejatele, eelkõige ÜRO teabekogumismissioonile, mille moodustas 2017. aasta märtsis ÜRO Inimõiguste Nõukogu, et tagada kõigi osaliste toime pandud väidetavate raskete inimõiguste rikkumiste sõltumatu ja erapooletu uurimine; nõuab tungivalt, et kõik osalised tagaksid, et inimõiguste rikkumised ei jää karistamata; tuletab meelde, et kui on tõendeid inimõiguste rikkumiste kohta, tuleb isikud sõltumatu tsiviilkohtu ees õiglase menetluse alusel vastutusele võtta, ilma neile surmanuhtlust määramata; nõuab tungivalt ÜRO Julgeolekunõukogu jätkuvaid meetmeid, sealhulgas pöördumist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole, kui Myanmar ei suuda või ei soovi süüdlasi vastutusele võtta või ise kohtu poole pöörduda;

5.  palub Myanmari valitsusel võimaldada kodumaistel ja rahvusvahelistel meediaorganisatsioonidel täielikult ja takistamatult pääseda Arakani osariiki ning tagada meediatöötajate turvalisus ja julgeolek;

6.  kordab nõudmist, et Myanmari valitsus lõpetaks kohe maamiinide kasutamise ja kõrvaldaks kõik juba paigaldatud miinid, sealhulgas hiljuti piki Bangladeshi piiri paigaldatud miinid; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus annaks sellega seoses tehnilist abi; kiidab Bangladeshi jõupingutusi humanitaarkriisis, mis toimub ühes tema naaberriikidest; peab tervitatavaks kaitset, mida Bangladesh on pakkunud Myanmarist põgenevatele rohingjadele, ja julgustab seda toetust koostöös UNHCRiga jätkama; kutsub Bangladeshi üles jätkama rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide humanitaaroperatsioonide hõlbustamist, kergendades bürokraatlikku koormust, lihtsustades registreerimisprotsessi ja vähendades liikumispiiranguid;

7.  võtab teadmiseks Myanmari ja Bangladeshi vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumi repatrieerimise kohta; nõuab tungivalt, et osalised austaksid täiel määral rohingjade õigust vabatahtlikult, ohutult ja inimväärselt, ilma igasuguse diskrimineerimiseta ja ÜRO täieliku järelevalve all tagasi oma päritolukohta pöörduda; nõuab, et Myanmari ametivõimud annaksid usaldusväärsed tagatised, et tagasipöördujaid ei ohusta tagakiusamine ega sunniviisiline saatmine etnilisel või usulisel alusel segregeeritud laagritesse, ning et ametivõimud tagaksid inimõiguste küsimustega tegelevate organite sõltumatu ja erapooletu järelevalve; kinnitab uuesti tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning nõustub UNHCRi 24. novembri 2017. aasta hinnanguga, et praegu ei ole turvalist ja püsivat tagasipöördumist võimaldavad tingimused Myanmari Arakani osariigis täidetud; nõuab, et EL juhiks koos ÜROga rahvusvahelisi jõupingutusi valitsustevahelise tippkohtumise kaudu; teeb ettepaneku, et sellel tippkohtumisel vaadataks läbi rohingjade repatrieerimisprotsessiga ja kodakondsusõiguste taastamisega seotud edusammud ning algatataks inimsusvastaste kuritegude sõltumatu uurimise menetlus;

8.  nõuab, et EL ja liikmesriigid suurendaksid rahalist ja materiaalset toetust pagulaste majutamiseks, tagades samal ajal, et abi ei anta pagulaste ja tagasipöördujate jaoks vastuvõetamatute lahenduste jaoks; palub rahvusvahelistel osalejatel korraldada rahaline toetus, mis aitaks jätkusuutlikult reageerida ümberasustatud rohingjade ja vastuvõtvate kogukondade vajadustele, tehes neile kättesaadavaks asjakohased ja paremad teenused; juhib erilist tähelepanu kiireloomulisele rahastamisvajadusele, mis ulatub hinnanguliselt 10 miljoni USA dollarini, eesmärgiga anda vägistamise ja soolise vägivalla ohvritele eriotstarbelist arsti- ja vaimse tervise alast abi; kutsub komisjoni üles toetama täielikku uurimist seksuaalse vägivalla ja muude rohingjade vastaste kuritegude ulatuse kohta;

9.  väljendab sügavat muret rohingja naiste ja tütarlastega kauplemise pärast Myanmaris ja Bangladeshis ning nõuab tungivalt, et mõlema riigi ametivõimud teeksid UNHCRi ja inimõiguste organisatsioonidega koostööd inimkaubanduse lõpetamiseks ning kaitsetutele naistele ja tütarlastele kaitse ja toetuse andmiseks;

10.  nõuab tungivalt, et Myanmari valitsus tegeleks pikaajalise ja süstemaatilise diskrimineerimise probleemiga; rõhutab, et ilma aluspõhjuseid kõrvaldamata on võimatu rohingjade katsumusi lõpetada; märgib sellega seoses, et vähemuste õigustest ilmajätmine Myanmaris ei piirdu ainult rohingjadega, vaid puudutab ka muid rahvusrühmi, sealhulgas Katšini ja Šani osariikides;

11.  väljendab heameelt riigikantsleri palvel loodud Arakani osariigi nõuandekomisjoni lõpparuande üle; soovitab tungivalt Myanmari ametivõimudel määrata võimalikult kiiresti ametisse rakendusorgan, kes viib Annani komisjoni soovitused täielikult ellu; innustab ELi, ÜROd ja teisi rahvusvahelisi osalejaid seda protsessi toetama;

12.  rõhutab nõuandekomisjoni soovitust vajaduse kohta viia kodakondsust käsitlevad õigusnormid vastavusse rahvusvaheliste standardite ja lepingutega, millega Myanmar on ühinenud; nõuab tungivalt, et Myanmari valitsus muudaks kodakondsusseadust ja annaks rohingjadele seaduslikult tunnustatud kodakondsusdokumendid, et neid tunnustataks kui etnilist vähemust ja austataks nende enesemääramise õigust; nõuab tungivalt, et valitsus annaks välja isikutunnistused, kuhu ei oleks märgitud religioosset kuuluvust;

13.  rõhutab, et rohingja elanikkonna segregatsioon Myanmaris tuleb lõpetada; nõuab, et tühistataks rohingjadele kehtestatud liikumispiirangud ja likvideeritaks kõik kontrollpunktid peale nende, mis on vajalikud; nõuab tungivalt, et Myanmari valitsus tagaks, et rohingja rahvusest elanikud saaksid kogu Arakani osariigis ja ülejäänud riigis vabalt reisida ning et eelkõige austataks nende õigust tervishoiule, toidule, haridusele ja tööhõivele;

14.  kutsub kõiki osalisi üles toetama tõhusate demokraatlike institutsioonide ja tugeva kodanikuühiskonna rajamist, põhiõiguste ja -vabaduste austamist ning hea valitsemistava, õigusriigi põhimõtte ning sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteemi edendamist;

15.  nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid võtaksid kiiresti vastu karistusmeetmed sõjaväe- ja julgeolekuteenistuste konkreetsete isikute vastu, kes vastutavad inimõiguste laialdaste rikkumiste jätkumise eest Myanmaris;

16.  taunib ÜRO Julgeolekunõukogu suutmatust leppida kokku otsustavates meetmetes ning nõuab, et EL ja liikmesriigid suurendaksid survet sisuliste meetmete blokeerijatele, sealhulgas Hiinale ja Venemaale;

17.  nõuab, et EL ja liikmesriigid laiendaksid Myanmari suhtes kehtestatud relvaembargot; kutsub lisaks ÜRO Julgeolekunõukogu üles kehtestama Myanmari suhtes ülemaailmse laiaulatusliku relvaembargo ning peatama kõikide relvade, laskemoona ja muu sõjalise ja julgeolekuvarustuse mis tahes otsesed või kaudsed tarned, müük ja üleandmine, sealhulgas transiit ja ümberlaadimine, samuti koolituse ning muu sõjalise ja julgeolekuabi andmine;

18.  kutsub Myanmari valitsust, sealhulgas riiginõunik Aung San Suu Kyid üles mõistma ühemõtteliselt hukka igasuguse rassi- või usuviha õhutamine ning võitlema rohingja vähemuse vastu suunatud sotsiaalse diskrimineerimise ja vaenutegevusega ning tagama usu- ja veendumusvabaduse, mis on üldine õigus;

19.  kutsub ASEANi ja piirkonna valitsusi üles võtma jätkuvalt meetmeid surve suurendamiseks Myanmari valitsusele ja sõjaväele, et lõpetada õiguste rikkumised ning kaitsta kõiki tsiviilisikuid Arakani osariigis ja kogu Myanmaris;

20.  tuletab meelde, et Sahharovi auhind antakse neile, kes muude kriteeriumide hulgas kaitsevad inimõigusi ja vähemuste õigusi ning järgivad rahvusvahelist õigust; juhib tähelepanu võimalusele kaaluda, kas Sahharovi auhinna võiks tagasi võtta, kui laureaat pärast auhinna saamist neid kriteeriume rikub;

21.  ergutab peamisi rahvusvahelisi ja piirkondlikke osalejaid, eriti Hiinat, kasutama kõiki nende käsutuses olevaid kahepoolseid, mitmepoolseid ja piirkondlikke platvorme, et nõuda hirmutegude lõpetamist ja leida olukorrale rahumeelne lahendus;

22.  kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning liikmesriike üles tunduvalt suurendama survet Myanmari ametivõimudele ja julgeolekuteenistustele, et lõpetada rohingjade vastu suunatud vägivald ja nende diskrimineerimine, ning tegema koostööd ÜRO, ASEANi ja piirkonna valitsustega, et lõpetada segregatsioon Myanmaris;

23.  palub asepresidendil ja kõrgel esindajal teavitada Euroopa Parlamenti ELi delegatsiooni tegevusest Aasia-Euroopa kohtumise (ASEM) välisministrite kohtumisel Nay Pyi Taw’s 21. novembril 2017; nõuab tungivalt ELi‑Myanmari inimõiguste alase dialoogi taashoogustamist, et arutada konkreetselt rohingjade kogukonda puudutavaid küsimusi;

24.  kutsub komisjoni üles kaaluma tagajärgi Myanmarile antud kaubandussoodustuste kontekstis, sealhulgas uurimise alustamist algatuses „Kõik peale relvade“ ette nähtud mehhanismide raames;

25.  nõuab, et EL ja liikmesriigid toetaksid UNHCRi ülemaailmset kodakondsusetuse kaotamise tegevuskava aastateks 2014–2024;

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Myanmari valitsusele ja parlamendile, Bangladeshi valitsusele ja parlamendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ASEANi peasekretärile, ASEANi valitsustevahelisele inimõiguste komisjonile, Myanmari inimõiguste olukorraga tegelevale ÜRO eriraportöörile, ÜRO pagulaste ülemvolinikule ning ÜRO Inimõiguste Nõukogule.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0351.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0316.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0506.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0247.


Laste seksuaalset kuritarvitamist ja ärakasutamist ning lasteporno vastast võitlust käsitleva direktiivi rakendamine
PDF 204kWORD 61k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2017. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust) rakendamise kohta (2015/2129(INI))
P8_TA(2017)0501A8-0368/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3 ja 6 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 lõiget 2 ja artikli 83 lõiget 1,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7, 8, 24, 47, 48 ja 52,

–  võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle protokolle,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 25. oktoobri 2007. aasta konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 23. novembri 2001. aasta küberkuritegevuse konventsiooni,

–  võttes arvesse, et Euroopa Nõukogu võttis vastu lapse õiguste strateegia (2016–2021),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(2),

–  võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(3),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni laste seksuaalse kuritarvitamise kohta internetis(4),

–  võttes arvesse komisjoni 2. mai 2012. aasta teatist „Lastele parema interneti loomise Euroopa strateegia” (COM(2012) 0196) ning võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2016. aasta aruannet „Internetti ja teisi kommunikatsioonitehnoloogiaid kasutavate laste kaitseks loodud mitmeaastase liidu programmi („Turvalisem Internet“) lõpphindamine“ (COM(2016) 0364),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2016. aasta aruannet, milles hinnatakse, kui suures osas on liikmesriigid võtnud vajalikke meetmeid, et täita direktiivi 2011/93/EL (COM(2016)0871), ning komisjoni 16. detsembri 2016. aasta aruannet direktiivi 2011/93/EL artiklis 25 osutatud meetmete rakendamise hindamise kohta (COM(2016)0872),

–  võttes arvesse Europoli 2016. aasta aruannet internetipõhise organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnangu (iOCTA) kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Põhiõiguste Ameti 27. veebruari 2017. aasta aruannet „Child‑friendly justice: Perspectives and experiences of children involved in judicial proceedings as victims, witnesses or parties in nine EU Member States“ („Lapsesõbralik õigusemõistmine – Euroopa Liidu üheksas liikmesriigis kohtumenetluses kannatanu, tunnistaja või menetlusosalisena osalenud laste seisukohad ja kogemused“),

–  võttes arvesse komisjoni 12. aprilli 2017. aasta teatist „Lapsrändajate kaitse“ (COM(2017)0211),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8‑0368/2017),

A.  arvestades, et laste seksuaalne kuritarvitamine ja ärakasutamine rikub raskelt põhiõigusi, eelkõige lapse õigust heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele, nagu see on sätestatud 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonis ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

B.  arvestades, et kõnealuste süütegude vastase võitlusega seotud meetmete rakendamisel tuleb esikohale seada lapse parimad huvid, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja ÜRO lapse õiguste konventsioonis;

C.  arvestades, et direktiiv 2011/93/EL on terviklik õigusakt, mis sisaldab sätteid kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluste kohta, meetmeid ohvrite abistamiseks ja kaitsmiseks ning ennetamiseks, sealhulgas haldusmeetmeid, ning selle rakendamiseks on vaja tihedalt kaasata erinevatest sektoritest pärit osalejad, näiteks õiguskaitseasutused, kohtuasutused, alaealiste kaitsmisel aktiivselt tegevad lapsevanemate ja perekonnaühendused, valitsusvälised organisatsioonid, internetiteenuse osutajad ja teised;

D.  arvestades, et komisjoni rakendamisaruandes ei ole esitatud statistilisi andmeid selliste veebisaitide kõrvaldamise ja tõkestamise kohta, mis sisaldavad või levitavad visuaalseid materjale laste seksuaalsest kuritarvitamisest, eelkõige statistilisi andmeid sisu kõrvaldamise kiiruse kohta, õiguskaitseasutuste poolse teadete kontrollimise sageduse kohta, viivituste kohta, mis on tekkinud sisu kõrvaldamises seetõttu, et on olnud vaja vältida sekkumist pooleliolevasse uurimisse, või selle kohta, kui tihti kohtu- või õiguskaitseasutused selliseid salvestatud andmeid tegelikult kasutavad;

E.  arvestades, et üks peamine probleem laste seksuaalse kuritarvitamise uurimisel ja süüteo toimepanijate vastutusele võtmisel on see, et ohvrid jätavad sellest teatamata; arvestades, et poisid teatavad väärkohtlemisest väiksema tõenäosusega;

F.  arvestades, et lapsed, kes satuvad seksuaalse kuritarvitamise või ärakasutamise ohvriks, kannatavad paljude pikaajaliste füüsiliste ja/või psühholoogiliste traumade all, mis võivad kesta ka täiskasvanuna;

G.  arvestades, et laste seksuaalne kuritarvitamine ja ärakasutamine internetis on süvenev nähtus ning internetis on tekkinud uued kuriteoliigid, näiteks nn kättemaksupornograafia ja seksuaalne väljapressimine, millega liikmesriigid peavad konkreetsete meetmete abil tegelema;

H.  arvestades, et õiguskaitseasutused kohtavad probleeme, mille põhjuseks on laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vahetamine partnervõrkudes ja privaatvõrgus; arvestades, et digiajastul on vaja suurendada varakult tüdrukute ja poiste teadlikkust ohtudest ning teiste inimeste inimväärikuse ja eraelu puutumatuse austamise tähtsusest;

I.  arvestades, et inimkaubitsejate, inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate, uimastikauplejate, prostitutsiooniärikate ning muude laste haavatavust ärakasutavate isikute või kaubitsejate kaudu Euroopasse teel olles ja sinna jõudes on laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ohus eeskätt lapsrändajad ja eelkõige tüdrukud, kuid ka suur osa poisse(5);

J.  arvestades, et seksiturismi tööstus mõjutab märkimisväärset arvu lapsi ja eeskätt tüdrukuid, kuid ka olulist osa poistest;

K.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale peavad direktiivi 2011/93/EL põhjenduse 47 kohaselt võetud meetmed, mis puudutavad veebisaitide tõkestamist ja internetist kõrvaldamist, järgima sama direktiivi artiklis 25 loetletud kaitsemeetmeid;

L.  arvestades, et süstemaatilise kontrolli ja metaanalüüsi tulemusena on leitud, et puuetega lapsed kannatavad võrreldes puudeta eakaaslastega umbes kolm korda tõenäolisemalt füüsilise või seksuaalse vägivalla all;

M.  arvestades, et termini „lapsporno“ kasutamine ei sobi selleks, et määratleda direktiivi 2011/93/EL artiklis 5 ja artikli 2 punktis c sätestatud kuriteod ning võib lapsohvreid kahjustada;

Peamised järeldused ja soovitused

1.  mõistab ühemõtteliselt hukka kõik laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vormid, sealhulgas laste vägivaldse ja kuritahtliku ohvristamise kõikidel tasanditel; väljendab heameelt, et Euroopa Nõukogu võttis vastu lapse õiguste strateegia (2016–2021); kutsub kõiki ELi institutsioone ja liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, et ennetada kõiki lastevastase füüsilise ja vaimse vägivalla vorme, sealhulgas füüsilist ja seksuaalset kuritarvitamist ja seksuaalset ärakasutamist, ning kaitsta lapsi nende eest; kutsub kõiki ELi institutsioone ja liikmesriike üles võtma ühiseid tõhusaid meetmeid laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning üldisemalt kõigi lastevastaste seksuaalsete kuritegude likvideerimiseks; nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid käsitleksid laste kaitsmist selge prioriteedina lapsi negatiivselt mõjutada võiva poliitika kavandamisel ja rakendamisel;

2.  on seisukohal, et direktiiv 2011/93/EL on kindel ja terviklik õigusraamistik, mille ülesandeks on võidelda laste seksuaalse kuritarvitamise ja seksuaalse ärakasutamise vastu; taunib asjaolu, et liikmesriikidel on direktiivi ülevõtmisel ja rakendamisel esinenud suuri probleeme, eeskätt ennetamist, uurimist ja süüdistuse esitamist ning ohvrite kaitsmist ja abistamist käsitlevate sätete seisukohast, ja seda, et direktiivi täielikku potentsiaali ei ole seni ära kasutatud; nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid oma jõupingutusi, et see direktiiv täielikult ja korrektselt üle võtta; palub liikmesriikidel tagada, et õigusaktide ülevõtmisele järgneb tõhus rakendamine, et tagada lapsohvrite kaitse ja abistamine ning täisleppimatus laste seksuaalse kuritarvitamise suhtes;

3.  taunib asjaolu, et komisjon ei suutnud esitada oma rakendamisaruandeid direktiivi 2011/93/EL artiklis 28 sätestatud tähtpäevaks ning et komisjoni esitatud kahes hindamisaruandes on dokumenteeritud üksnes direktiivi ülevõtmine liikmesriikide siseriiklikku õigusesse, kuid ei hinnata täielikult direktiivi järgimist; taotleb, et liikmesriigid teeksid koostööd ning esitaksid komisjonile kogu asjakohase teabe käesoleva direktiivi rakendamise kohta, sealhulgas statistika;

4.  toonitab, et termin „laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“ on selliste lastevastaste kuritegude puhul asjakohasem kui „lapsporno“; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma termini „lapsporno“ asemel kasutusele termini „laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“; rõhutab siiski, et uus terminoloogia ei piira mingil viisil direktiivi 2011/93/EL artiklis 5 lastepornona loetletud kuritegude käsitlemist koostoimes artikli 2 punktiga c;

5.  peab kahetsusväärseks, et komisjoni rakendamisaruandes ei ole mainitud, kas selles on hinnatud süsteemi INHOPE tõhusust teadete edastamisel kolmandate riikide kolleegidele;

6.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole kogunud andmeid kasutatud tõkestamise liikide kohta; peab kahetsusväärseks, et ei ole avaldatud andmeid igas riigis tõkestamisnimekirja kantud veebisaitide arvu kohta; peab kahetsusväärseks, et ei ole hinnatud tõkestamisnimekirjade lekkimise ja tõsiselt kahjutoovaks muutumise ärahoidmiseks võetud turvameetmete, näiteks krüptimise kasutamist; tunneb heameelt tõsiasja üle, et kuigi komisjon toetas 2011. aastal kohustuslikku tõkestamist, on ta sellest seisukohast sõnaselgelt loobunud;

Kriminaalõigus (direktiivi artiklid 3, 4 ja 5)

7.  võtab teadmiseks asjaolu, et liikmesriigid on üle võtnud direktiivi 2011/93/EL kriminaalõiguse sätted; tunneb sellegipoolest muret asjaolu pärast, et mõned liikmesriigid ei ole täiel määral üle võtnud sätteid seksuaalse ärakasutamisega seotud süütegude kohta (artikkel 4), seksuaalse kuritarvitamisega seotud süütegude kohta, kui selleks on kuritarvitatud lapse suhtes saavutatud usaldust, võimu või mõju (artikli 3 lõike 5 punkt i) või lapse eriti kaitsetut olukorda (artikli 3 lõike 5 punkt ii), ning juriidilise isiku vastutuse kohta (artikkel 12);

8.  on eelkõige arvamusel, et liikmesriigid peaksid tegema kõik võimalikud jõupingutused, et võidelda laste seksuaalse kuritarvitamise toimepanejate ning mis tahes füüsiliste või juriidiliste isikute karistamatuse vastu, kes osalevad lapse seksuaalses ärakasutamises, aitavad seksuaalsele kuritarvitamisele kaasa või sellele kihutavad; leiab, et on väga oluline, et liikmesriigid tagaksid nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute vastutuse, kui selle juriidilise üksuse liikmest isiku kontrolli või järelevalve puudumise tõttu on võimaldatud või hõlbustatud kuritegude toimepanemist;

9.  on eriti mures lastele interneti tõttu osaks saavate ohtude ja riskide pärast, eelkõige laste interneti kaudu värbamise, seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimise ja muude kihutamise vormide osas; on seisukohal, et seetõttu tuleks leida viise selliste ohtlike tegevuste kindlakstegemiseks ja uurimiseks ning neist teatamiseks; rõhutab vajadust suurendada internetis laste kaitsmise taset ning käivitada samal ajal teadlikkuse suurendamise ja teavitusprogramme veebis varitsevate ohtude kohta;

10.  tuletab komisjonile meelde, et veebisisu piirangud peaksid olema õiguslikult põhjendatud, täpselt määratletud, proportsionaalsed, seaduslikud ja selge eesmärgiga;

11.  on mures laste seksuaalse kuritarvitamise otseülekandmise sagenemise pärast, kusjuures kuritegude toimepanejad on arenenuma tehnoloogia kasutamises oskuslikud ja innovatiivsed; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid seetõttu sellise sisu leidmiseks ja sellele juurdepääsu tõkestamiseks püüdma välja töötada uuenduslikke tehnilisi rakendusi, kehtestades samas piiranguid selliste teenuste eest maksmisele;

12.  rõhutab vajadust tegeleda veebipõhise kuritegevuse uute vormidega, milleks on näiteks kättemaksupornograafia ja seksuaalne väljapressimine, mis mõjutavad paljusid noori ja eelkõige teismelisi tüdrukuid; kutsub liikmesriikide õiguskaitseasutusi ja kohtuid üles võtma konkreetseid meetmeid, et võidelda sellise uut liiki kuritegevuse vastu, ning kutsub internetisektorit, vihjeliine, valitsusväliseid organisatsioone ja kõiki asjaomaseid asutusi üles võtma oma osa vastutusest, püüdes samal ajal leida lahendusi, et võidelda nende kuritegudega, sealhulgas paremini kasutada olemasolevaid tehnoloogiaid ja töötada välja uusi tehnoloogiaid, et hõlbustada internetis kuritegusid toime panevate isikute tuvastamist;

13.  kordab, et igal inimesel on õigus otsustada oma isikuandmete saatuse üle, eelkõige ainuõigus kontrollida isikuandmete kasutamist ja avaldamist, ning õigus olla unustatud, mida määratletakse kui võimalust nõuda enda väärikust kahjustada võiva sisu kõrvaldamist;

14.  rõhutab, et liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, peavad kriminaliseerima mitte üksnes seksuaalsuhte eesmärgil interneti teel lapsega kontakti otsimise, vaid ka küberahistamise ja laste internetis ahvatlemise; tuletab meelde, et termin „küberahistamine“ viitab olukorrale, kus täiskasvanu võtab veebis ühendust alaealise või alaealiseks peetud isikuga, et panna seejärel selle isiku suhtes toime kuritegu;

15.  peab kahetsusväärseks, et ei ole esitatud statistilisi andmeid kriminaalõiguslike menetluste kasutamise kohta varustuse konfiskeerimiseks asjaomastes juhtumites;

Uurimine ja süüdistuse esitamine

16.  märgib, et mitu liikmesriiki ei ole rakendanud nõuet esitada süütegude eest süüdistus piisava aja jooksul pärast seda, kui ohver on saanud täisealiseks; innustab seetõttu liikmesriike tagama, et aegumistähtajad, mille jooksul võib nendest kuritegudest teada anda ja nende eest süüdistust esitada, on piisavalt pikad ning algavad vähemalt lapsohvri täisealiseks saamisest, et tagada kuriteo eest süüdistuse esitamise võimalus;

17.  rõhutab, et on väga oluline rakendada artiklit 17, et tagada, et liikmesriikidel oleks jurisdiktsioon süütegude puhul, mis on toime pandud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kaudu, millele pääseti juurde nende territooriumilt, olenemata sellest, kas selline tehnoloogia asub nende territooriumil; rõhutab vajadust töötada välja praktilised alused ELi ühtseks lähenemisviisiks kohtualluvusele küberruumis, millele osutati tähelepanu ka justiits- ja siseministrite 26. jaanuaril 2016 toimunud mitteametlikul kohtumisel;

18.  mõistab hukka asjaolu, et mitte kõik direktiivis 2011/93/EL loetletud süüteod ei ole hõlmatud liikmesriikide siseriiklike õigusaktidega, kui asi on seotud eksterritoriaalse jurisdiktsiooniga; peab kahetsusväärseks, et mõned liikmesriigid tagavad, et välismaal toimepandud seksuaalse kuritarvitamise süütegude üle mõistetakse kohut ilma ohvri kaebuseta; kutsub liikmesriike üles neid puudujääke tõhusalt kõrvaldama;

19.  kutsub kõiki liikmesriike üles eraldama õiguskaitse- ja kohtuasutustele piisavaid rahalisi vahendeid ja inimressursse, sealhulgas pakkuma politseile ja uurijatele erikoolitust, et võidelda laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vastu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama ohvrite tuvastamiseks eraldatavaid vahendeid ning nõuab tungivalt, et üheksa liikmesriiki, kes ei ole veel üle võtnud ohvrite tuvastamist käsitleva direktiivi 2011/93/EL artikli 15 lõiget 4, teeksid seda viivitamata ning rakendaksid seda sätet, luues asjakohaste vahendite ja ressurssidega varustatud spetsiaalsed uurimisrühmad;

20.  peab kahetsusväärseks, et jätkuvalt puudub konkreetselt laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise valdkonnas sooritatud kuritegude arvu täpne statistika ja vastavad andmed, mis on tingitud teatamata jäetud kuritarvitamisjuhtude suurest osakaalust, kuritegude uudsusest ning eri liikmesriikides kasutatavate määratluste ja metoodika erinevustest;

21.  rõhutab, et mõned peamised õiguskaitse- ja kohtuasutuste ees seisvad probleemid laste internetis toime pandud seksuaalse kuritarvitamise süütegude uurimise ja nende eest süüdistuse esitamise puhul tulenevad eelkõige paljude uurimiste piiriülesest iseloomust ja sõltuvusest elektroonilistest tõenditest; märgib eelkõige vajadust täiustada digitaalseid uurimismeetodeid, et pidada sammu tehnoloogilise arengu kiire tempoga;

22.  kutsub liikmesriike üles tugevdama õiguskaitseasutuste koostööd, sealhulgas ühiste uurimisrühmade laialdasema kasutamise abil; nõuab tungivalt, et ametiasutused tunnistaksid, et liigne sõltumine vihjeliinidest ja sektorist võib olla kahjulik, kuna sellega antakse võitlus laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vastu üksnes edasi kolmandatele isikutele;

23.  kutsub liikmesriike üles kohaldama direktiivi 2011/93/EL sätteid tulevikukindlal viisil; nõuab tungivalt, et sektor ja internetiteenuse osutajad kasutaksid ajakohast tehnoloogiat ja investeeriksid innovatiivsetesse lahendustesse, et suurendada võimalusi süütegude toimepanijaid tuvastada ja vastutusele võtta, lõhkuda kuritegelikud internetivõrgustikud ning ohvreid kaitsta;

24.  väljendab muret, et internetiteenuse osutajad kasutavad võrguaadresside teisendamise tehnoloogiaid operaatori tasandil (CGN), mis võimaldab samal ajahetkel jagada ühte IP-aadressi paljude kasutajate vahel ning ohustab seega võrgukeskkonna turvalisust ja vastutuse kindlakstegemist; kutsub liikmesriike üles ergutama internetiteenuse osutajaid ja võrguoperaatoreid võtma vajalikke meetmeid, et vähendada kasutajate arvu ühe IP-aadressi kohta, kaotama järk-järgult võrguaadresside teisendamise tehnoloogiate kasutamise operaatori tasandil ja tegema vajalikke investeeringuid aktiveerimaks kiiresti järgmise põlvkonna IP-aadressid (versioon 6 – IPv6);

25.  palub, et liikmesriigid tõhustaksid politsei- ja õigusalast koostööd ning kasutaksid täiel määral ära ELi olemasolevaid koostöövahendeid, mida pakuvad Europol (eelkõige analüüsiprojekti AP Twins ja küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse raames) ja Eurojust, et tagada kuritegude toimepanijate ja neist võimalike osavõtjate edukas uurimine ja neile süüdistuse esitamine; rõhutab, et Europolile ja Eurojustile tuleks tagada piisavad vahendid nende ülesande täitmiseks ja innustab liikmesriike jagama parimaid tavasid;

26.  palub, et liikmesriigid tõhustaksid koostööd politsei- ja õigusvaldkonnas, et võidelda lapsrändajatega seotud inimkaubanduse ja nende ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu, kuna lapsrändajad ja peamiselt tüdrukud – aga ka poisid – on kuritarvitamise, inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise suhtes eriti haavatavad; nõuab tõhustatud koostööd ja kiiret teabevahetust ametiasutuste vahel kadunud laste otsimise ja andmebaaside koostalitlusvõime eesmärgil; kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele kõiki asjaosalisi hõlmava tervikliku lähenemisviisi ning tihendama koostööd õiguskaitseasutuste, sotsiaalteenistuste ja kodanikuühiskonnaga; tunnustab kodanikuühiskonna tähtsat rolli haavatavate laste tuvastamises, võttes arvesse asjaolu, et lapsrändajad ei ole näidanud välja usaldust õiguskaitseasutuste suhtes;

27.  innustab liikmesriike tõhustama oma jõupingutusi, et võidelda lastega seotud seksiturismi vastu ning esitada süüdistus kuritegude toimepanijatele ja kaasosalistele, võttes arvesse kõikide asjaomaste osaliste vastutust;

28.  on seisukohal, et liikmesriike tuleks ergutada töötama välja rahvusvahelise erivõrgustiku seksiturismi vastu võitlemiseks ja kehtestama valitsuse juhitavad poliitikameetmed, näiteks võtma kasutusele rahastamisprogrammid ohupiirkondades elavate perekondade ja laste abistamiseks;

Ennetamine (direktiivi artiklid 22, 23 ja 24)

29.  palub, et liikmesriigid kehtestaksid tõhusad ennetamise ja sekkumise programmid, sealhulgas korralised koolitusprogrammid kõikidele ametnikele, haridustöötajatele, lapsevanemate ühendustele ja sidusrühmadele, kes lastega kokku puutuvad, et hinnata kuritegude toimepanemise ohtu;

30.  nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid rakendaksid asjakohaseid meetmeid, näiteks avalikkuse teadlikkuse parandamine, ennetuskampaaniad, ametiasutuste, vanemate, õpetajate, laste ja alaealiste koolitus ja sihtotstarbelised haridusprogrammid koostöös laste ja alaealiste kaitsmisega aktiivselt tegelevate lapsevanemate ühenduste ja asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et edendada meediaoskust ja ohutut internetikäitumist ning rõhutada pereväärtuste tähtsust (nt vastastikune vastutus, austamine ja hoolimine), inimväärikus, enesehinnang, vägivallast hoidumine ning üldisemalt laste õigused olla kaitstud kõikide seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vormide eest;

31.  nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid looksid lastekaitse valdkonnas mitmeastmelise süsteemi, mis põhineks lapse parimatel huvidel ja tema põhiõiguste täielikul austamisel, et saata selge signaal, et laste füüsilise, seksuaalse ja emotsionaalse kuritarvitamise kõik vormid on vastuvõetamatud ja seadusega karistatavad;

32.  innustab liikmesriike jagama parimaid tavasid õppematerjalide ja koolitusprogrammide kohta, mis on suunatud kõikidele asjaomastele osalejatele, näiteks õpetajad, lapsevanemad, haridustöötajad ning õiguskaitseasutused, et tõsta teadlikkust seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimise ja teiste ohtude suhtes, mis ähvardavad internetis lapsi; ergutab liikmesriike looma ambitsioonikaid, nii vanematele kui ka lastele suunatud haridusprogramme, mille eesmärk on neid võimestada ja interneti ohte teadvustada ning julgustada neid teatama juhtumitest, mida nad on näinud pealt või mille ohvriks nad on langenud, kasutades selleks eelkõige spetsiaalselt laste jaoks loodud vihjetelefone; peab väga oluliseks anda vanematele suuniseid nende lapsi ohustada võivate riskide hindamiseks ja võimaliku veebipõhise seksuaalse kuritarvitamise varaste märkide äratundmiseks; kutsub teenuste osutajaid üles toetama interaktiivsete vahendite ning teabematerjalide väljatöötamise kaudu teadlikkuse suurendamist võrgus varitsevatest ohtudest, eelkõige laste puhul;

33.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid lisaksid oma õigusaktidesse sätted kohustusliku karistusregistri taustakontrolli kohta isikute puhul, kes kandideerivad või pakuvad end vabatahtlikult tegevustele või töökohtadele, mis annab neile ligipääsu lastele või nende üle võimu, ning vahetaksid süstemaatiliselt teavet isikute kohta, kes on lastele ohtlikud;

34.  palub liikmesriikidel vahetada teavet laste suhtes seksuaalkuritegusid toime pannud isikute kohta, et hoida ära nende märkamatu kolimise ühest liikmesriigist teise, et asuda seal tööle lastega või lasteasutustes või tegeleda nendega vabatahtlikult; ergutab liikmesriike tõhustama süüdimõistvaid kohtuotsuseid ja õiguste äravõtmist käsitleva teabe vahetamist ning tagama andmete süstemaatilise ja järjepideva kogumise riiklikesse süütegude toimepanijate registritesse; nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid oma kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2011/93/EL artiklist 22, ning pakuksid tõhusaid, teaduslikult läbi vaadatud sekkumisprogramme ja -meetmeid isikutele, kes pelgavad, et nad võivad toime panna laste seksuaalset kuritarvitamist ja muid süütegusid, millele on osutatud kõnealuse direktiivi artiklites 3–7;

35.  märgib, et mõned liikmesriigid on välja töötanud spetsiaalsed operatsioonisüsteemid ja kohtuekspertiisi suutlikkuse, mille eesmärk on laste seksuaalset kuritarvitamist uurida; märgib siiski, et enamikus liikmesriikides ei ole spetsialiseeritud uurimisasutusi ega rahalisi vahendeid, et omandada kohtuekspertiisi tulemusena saadud materjale, näiteks teatavat tarkvara, mis võimaldab internetis juurdlusi läbi viia; soovitab seetõttu, et EL neid asutusi toetaks ja pakuks vajaduse korral vastavaid rahalisi vahendeid;

36.  märgib, et õiguskaitse eest vastutavaid asutusi ei teavitata enamikust laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise juhtumitest; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, mis võimaldaksid lastel paremini ja rohkem väärkohtlemisest teatada, ning kaaluma süsteemsete otseteatamismehhanismide väljatöötamist;

37.  kutsub liikmesriike üles töötama välja või täiustama laste abiliine, mis annavad seksuaalse kuritarvitamise või ärakasutamise ohvriks langenud lastele abi ja tuge ning tagavad laste põhiõiguse olla ära kuulatud; palub liikmesriikidel tagada nende abiliinide ööpäevase kättesaadavuse erinevate sidevahendite kaudu, nende konfidentsiaalsuse, selle, et need oleksid lastele tasuta, kuid ka abiliinide jaoks selge koha riiklikes lastekaitsesüsteemides, ning palub kindlustada asjaomastele abiliinidele struktuurse ja pikaajalise rahastuse;

Ohvrite abistamine ja kaitsmine (direktiivi artiklid 18, 19 ja 20)

38.  palub liikmesriikidel rakendada täielikult direktiivi 2012/29/EL kuriteoohvrite õiguste kohta, võtta vastu konkreetsed meetmed lapsohvrite kaitsmiseks ning jagada parimaid tavasid tagamaks, et lastele pakutaks nõuetekohast abi ja tuge kogu kriminaalmenetluse ajal ja pärast seda;

39.  tunneb heameelt mõnes liikmesriigis – teiste seas näiteks Rootsis Barnhusetis – kasutusele võetud lastekaitse parimate tavade üle; palub liikmesriikidel keskenduda õigusabi ning psühholoogilise toe ja abi andmisele ning vältida laste sekundaarset ohvristamist; ergutab liikmesriike käivitama teadlikkuse suurendamise kampaaniaid nii piirkondlikul kui ka riiklikul tasandil, et edendada avaliku arvamuse kultuurilist muutumist, hoidmaks ära ohvrit süüdistavat suhtumist, mis võib kuritarvitamise ohvriks langenud lapsi veel rohkem traumeerida;

Kõrvaldamine ja juurdepääsu tõkestamine (artikkel 25)

40.  tunneb heameelt asjaolu üle, et liikmesriigid on kehtestanud õigusakte ja haldusmeetmeid, et kõrvaldada oma territooriumil asuvad veebisaidid, mis sisaldavad laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama direktiivi 2011/93/EL artiklit 25 ning seadma esmatähtsaks laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali kiire kõrvaldamise allikast ja asjakohaste kaitsemeetmete olemasolu; peab kahetsusväärseks asjaolu, et üksnes pooled liikmesriikidest on oma õigusaktidesse lisanud sätted, mis võimaldavad tõkestada nende territooriumil asuvate kasutajate jaoks juurdepääsu sellistele veebisaitidele; tuletab meelde, et võitluses laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali levitamise vastu on kõrvaldamismeetmed tõhusamad kui tõkestamine, kuna tõkestamine ei kustuta sisu;

41.  peab kahetsusväärseks asjaolu ja väljendab sellega seotud muret, et kuigi komisjon on maininud, et mõni liikmesriik ei ole 16 aastat pärast direktiivi 2000/31/EÜ (e‑kaubanduse direktiiv) jõustumist kehtestanud tõhusaid teavitamis- ja kõrvaldamismenetlusi, ei ole ta teada andnud, et võetakse meetmeid, et kohustada neid liikmesriike ELi õigust järgima;

42.  kutsub komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi selleks, et koguda vajalikku teavet, mis võimaldaks kindlaks teha, milliseid menetlusi kasutatakse liikmesriikides, kus ei ole kehtestatud tõhusaid teavitamis- ja kõrvaldamismenetlusi ega kriminaalõiguslikke karistusi, ning juhul, kui ilmneb, et liikmesriik ei täida direktiivis 2000/31/EÜ sätestatud kohustusi, algatama tema vastu rikkumismenetluse;

43.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ei ole hinnanud tõkestamisnimekirjade turvalisust, meetmeid rakendanud riikides tõkestamiseks kasutatavaid tehnoloogiaid, turvameetmete, näiteks krüptimise rakendamist tõkestamisnimekirjade säilitamisel ja edastamisel, ega sisukalt analüüsinud selle meetme tõhusust;

44.  märgib, et direktiivis 2011/93/EL ei nõuta kohustuslikku tõkestamist; tunnistab, et tõkestamine ei ole üksainus ega usaldusväärne tehnoloogia; soovitab tõhusaid kohtu- ja õiguskaitsemeetmeid rakendades kõrvaldada laste kuritarvitamist, laste ärakasutamist ja laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal otse selle allikast;

45.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tõhustaksid koostöös internetisektoriga teavitamis- ja kõrvaldamismenetlusi, mis kestavad endiselt liiga kaua, ning looksid internetisektori, Europoli ja Eurojustiga partnerlusi, et ennetada võrkude ja süsteemide häkkimist ja väärkasutamist laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali levitamiseks;

46.  palub liikmesriikidel juhul, kui sisu on tehtud kättesaadavaks kolmandatest riikidest, tõhustada koostööd asjaomaste kolmandate riikide ja Interpoliga, et tagada kõnealuse infosisu viivitamatu kõrvaldamine;

47.  soovitab, et asjakohased ametiasutused ajakohastaksid regulaarselt musti nimekirju laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali sisaldavatest veebisaitidest ja edastaksid need internetiteenuse osutajatele, et vältida näiteks liigset tõkestamist ja tagada proportsionaalsus; soovitab jagada selliseid veebisaitide musti nimekirju liikmesriikide vahel, Europoli ja selle küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse ning Interpoliga; leiab, et selles osas võiks kohaldada äsja välja töötatud räsimistehnoloogiat, mis hõlmab automaatset kujutise tuvastamist ja äratundmist; rõhutab, et mis tahes kasutatavat tehnoloogiat tuleks väga hoolikalt testida, et kõrvaldada või vähemalt vähendada häkkimise ja kuritarvitamise võimalust või kahjulikku mõju;

48.  julgustab võrgustikku INHOPE töötama koos oma liikmetega välja turvalise anonüümse teavitusmehhanismi süvaveebide, näiteks TORi võrgustikus leiduvate pimevõrkude kohta, mis tagab sama kõrge tasemega anonüümsuse kui pressiorganisatsioonid tagavad rikkumisest teatajatele, et nende võrgustike kasutajatel oleks võimalik esitada teavet või anda laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavast materjalist teada;

49.  nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et nad kohustaksid internetiteenuse osutajaid teatama ennetavalt õiguskaitseasutustele ja riiklikele vihjeliinidele laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali avastamisest oma taristus; kutsub komisjoni üles jätkama rahastamist Euroopa ühendamise rahastu kaudu, et tagada vihjeliinidele piisavad vahendid ebaseadusliku veebisisu kõrvaldamise ülesande täitmiseks;

50.  tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide, näiteks vihjeliinide võrgustiku INHOPE ning sealhulgas Ühendkuningriigis asuva sihtasutuse Internet Watch Foundation aktiivset ja toetavat osa internetis laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vastu võitlemises; nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostöös võrgustikuga INHOPE kindlaks parimad tavad ja rakendaks neid, eeskätt mis puudutab statistilist aruandlust ja tõhusat suhtlemist õiguskaitseasutustega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, sellised vihjeliinid looksid, ning on seisukohal, et neil peaks olema lubatud otsida ennetavalt internetis laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali;

51.  nõuab tungivalt, et need liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, võtaksid viivitamata kasutusele turvalised ja laste vajadustega arvestavad teatamis- ja nõustamismehhanismid, nagu telefoni ja interneti vihjeliinid koos e-posti aadressiga või tahvelarvuti või nutitelefoni rakendused, kuhu interneti kasutajad saaksid ka anonüümselt teatada laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali leidmisest veebist ning mis suudaksid kiiresti hinnata teatatud sisu, et rakendada viivitamata teatamise ja kõrvaldamise korda ning kõrvaldada väljaspool liikmesriigi territooriumi talletatav sisu; palub nende vihjeliinide selget tunnustamist ja täiustamist ning innustab liikmesriike tagama neile nõuetekohased vahendid, sealhulgas piisava eelarve ning koolitatud ja kogemustega professionaalsed töötajad; on seisukohal, et sellistel vihjeliinidel peaks lisaks avalikkuselt teadete saamisele olema lubatud aktiivselt otsida laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali veebis;

52.  rõhutab, et vaja on edendada ja toetada ELi teavitusprogramme, mis võimaldavad ühiskonnaliikmetel juhtida ametiasutuste tähelepanu ebaseaduslikule või laste jaoks kahjulikule veebisisule;

53.  palub komisjonil jätkata parlamendi korrapärast teavitamist sellest, kuidas liikmesriigid täidavad direktiivi nõudeid, ning esitada selleks struktureeritud ja võrreldavad andmed liikmesriikide edusammude kohta seoses veebis ja sellest väljaspool toime pandud laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ennetamise ja selle vastu võitlemisega; kutsub komisjoni üles esitama põhjalikuma aruande direktiivi rakendamise kohta, mis peaks sisaldama lisateavet ja statistikat laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali sisaldavate veebilehtede kõrvaldamise ja tõkestamise kohta, statistikat ebaseadusliku infosisu kõrvaldamise kiiruse kohta, milleks kulus kauem kui 72 tundi, ja õiguskaitseasutuste järelmeetmete kohta seoses teatatud rikkumistega, viivituste kohta kõrvaldamisel, mis tuleneb vajadusest vältida sekkumist käimasolevatesse juurdlustesse, teavet säilitatavate andmete kasutamise kohta kohtu- ja õiguskaitseasutustes ning vihjeliinide võetud meetmete kohta pärast õiguskaitseasutuste teavitamist, et nad võtaksid ühendust talletamisteenuse osutajatega; soovitab asjaomasel komisjonil korraldada direktiivi rakendamise olukorra kohta kuulamise ning kaaluda võimaluse korral veel ühe raporti vastuvõtmist direktiivi rakendamise järelmeetmete kohta;

o
o   o

54.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.
(2) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
(3) ELT C 289, 9.8.2016, lk 57.
(4) ELT C 316, 30.8.2016, lk 109.
(5) Uuringud näitavad, et poisid võivad suhtuda eriti tõrksalt seksuaalsest kuritarvitamisest teada andmisesse, muu hulgas meestega seotud sotsiaalsete arusaamade tõttu. Vt näiteks Euroopa Parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi mõju järelhindamise üksuse uuringut PE 598.614, lk 16 ning Schaefer, G.A., Mundt, I.A., Ahlers, C.J., and Bahls, C, „Child sexual abuse and psychological impairment in victims: results of an online study initiated by victims“ („Laste seksuaalne kuritarvitamine ja ohvrite psühholoogilised kahjustused: ohvrite algatatud veebipõhise uuringu tulemused“), Journal of Child Sex Abuse, kd 21, nr 3, 2012, lk 343–360.


Petitsioonikomisjoni 2016. aasta arutelud
PDF 287kWORD 61k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2017. aasta resolutsioon petitsioonikomisjoni 2016. aasta arutelude kohta (2017/2222(INI)
P8_TA(2017)0502A8-0387/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone petitsioonikomisjoni arutelude tulemuste kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 2016. aasta aruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 10 ja 11,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 24 ja 227,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 228,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 44, milles käsitletakse õigust pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu sätteid, milles käsitletakse rikkumismenetlust, eelkõige selle artikleid 258 ja 260,

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 216 lõiget 7,

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A8‑0387/2017),

A.  arvestades, et 2016. aastal esitati 1569 petitsiooni (2015. aastal aga 1431), millest 1110 (70,8 %) tunnistati vastuvõetavaks;

B.  arvestades, et 2016. aastal toetas ühte või mitut petitsiooni 6132 Euroopa Parlamendi petitsioonide veebiportaali kasutajat võrreldes 902 kasutajaga 2015. aastal, ning arvestades, et toetuste arv petitsioonide ja kasutajate kohta oli 2016. aastal 18 810 võrreldes 1329ga 2015. aastal;

C.  arvestades, et esitatud petitsioonide arv on ELi kogurahvastikuga võrreldes mõõdukas; arvestades, et see arv näitab, et teatav osa ELi kodanikest on petitsiooniõigusest teadlik ja kasutab seda ning soovib petitsioonimenetluse kaudu juhtida ELi institutsioonide tähelepanu neile muret tekitavatele küsimustele, mis kuuluvad ELi pädevusalasse; arvestades siiski, et Euroopa Parlamendile petitsiooni esitamise õiguse alase teadlikkuse tõstmiseks ja selle edendamiseks tuleb teha suuremaid jõupingutusi;

D.  arvestades, et õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole annab ELi kodanikele ja elanikele võimaluse esitada ametlik taotlus otse oma esindajatele ning seetõttu tuleks seda õigust asjakohaselt kaitsta ja edendada; arvestades, et see õigus on hädavajalik, et tagada ELi kodanike ja elanike aktiivne osalemine Euroopa Liidu tegevusvaldkondades;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament on juba kaua olnud rahvusvahelisel tasandil petitsioonimenetluse arendamisel esirinnas ning siiani on tal Euroopa kõige avatum ja läbipaistvam süsteem, mis võimaldab eelkõige petitsioonide esitajad täielikult tema tegevusse kaasata;

F.  arvestades, et petitsioonikomisjoni roll Euroopa kodanike mõjuvõimu suurendamisel kuulub põhiomaduste hulka, mis aitavad tugevdada Euroopa Parlamendi kuvandit ja autoriteeti valijaskonna silmis, võimaldades institutsioonil nõuda vastutust viisi eest, kuidas liikmesriigid ja muud ELi institutsioonid rakendavad ELi õigust, ning seda paremini kontrollida;

G.  arvestades, et aktiivne osalemine on võimalik üksnes kõigi ELi institutsioonide demokraatliku ja läbipaistva protsessi alusel, mis võimaldab Euroopa Parlamendil ja petitsioonikomisjonil muuta oma töö kodanikusõbralikuks ja otstarbekaks;

H.  arvestades, et need, kes esitavad ja toetavad petitsioone, on kaasatud kodanikud, kes omakorda ootavad ELi institutsioonidelt lisaväärtuse andmist oma murede lahendamisse; arvestades, et petitsioonide alusel piisavate meetmete võtmata jätmine põhjustab tõenäoliselt frustratsiooni ja seega rahulolematust liiduga;

I.  arvestades, et on täheldatud, et kodanikud pöörduvad petitsioonikomisjoni poole sageli viimase abinõuna, kui muud piirkondliku ja riikliku tasandi organid ja institutsioonid ei suuda nende mureküsimusi lahendada;

J.  arvestades, et petitsioonid võimaldavad Euroopa Parlamendil kuulda võtta ja aidata lahendada kodanikke mõjutavaid probleeme, ning arvestades, et kõnealuste petitsioonide kaudu tuleks hinnata ELi õigusaktide mõju ELis elavate inimeste igapäevaelule;

K.  arvestades, et kodanike otsese osalemise suurendamine ja otsustamisprotsesside kvaliteedi parandamine ELi tasandil on võimalik üksnes demokraatliku valitsemistava põhjal, et oleks võimalik tagada läbipaistvus, põhiõiguste tõhus kaitse ja kodanike teatatud juhtumite kaasamine ELi poliitilisse päevakorda;

L.  arvestades, et petitsioonid on kasulikud teabeallikad muu hulgas ELi õiguse rikkumiste ning ELi õiguse puuduste ja vastuolude tuvastamisel eesmärgiga tagada kõigi kodanike põhiõiguste täielik kaitse;

M.  arvestades, et petitsioonid pakuvad ka teistele parlamendikomisjonidele väga mitmesugust olulist teavet eri kasutusvaldkondades, muu hulgas seoses nende seadusandliku tegevusega; arvestades, et petitsiooni esitamise põhiõiguse tagamise eest petitsioonide asjakohase käsitlemise abil vastutab Euroopa Parlament tervikuna;

N.  arvestades, et iga petitsiooni tuleks hoolikalt hinnata ja käsitleda, ning arvestades, et igal petitsiooni esitajal on õigus saada petitsioonikomisjonilt esimene vastus, milles käsitletakse tõstatud küsimusi täies ulatuses ja täielikus kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud õigusega heale haldusele; arvestades, et tihti on vaja lahenduste otsimise täiendava järelmeetmena edasist teabevahetust ja vastuseid tulenevalt petitsioonide esialgsest läbivaatamisest või suhtlemisest Euroopa Komisjoniga või riikide ametiasutustega;

O.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 227 ja Euroopa Parlamendi kodukorra artiklis 215 sätestatud petitsioonide lubatavuse kriteeriumide kohaselt peavad petitsioonid vastama formaalsetele lubatavuse tingimustele, see tähendab, et petitsiooni esitajat, kes on ELi kodanik või elanik, peab puudutama küsimus, mis kuulub Euroopa Liidu tegevusvaldkonda; arvestades, et nende tegevusvaldkondade all mõeldakse palju enamat kui lihtsalt ELi ainupädevuste kogumit; arvestades, et 459 petitsiooni tunnistati vastuvõetamatuks, sest need ei vasta formaalsetele tingimustele;

P.  arvestades, et petitsioonikomisjoni tõhusa töö tagamiseks tuleks põhjendamatute või vastuvõetamatute petitsioonide käsitlemine lõpetada ja esitada petitsiooni esitajale põhjendus; arvestades, et petitsioonide käsitlemise menetlus peaks alati põhinema petitsiooni esitajate parimatel huvidel;

Q.  arvestades, et petitsioonimenetluse eriline koostoimel põhinev olemus ja kodanike keskse tähtsusega roll selles muudavad iga juhtumi ainulaadseks ja välistavad eelnevalt kindlaks määratud tähtaja; arvestades, et niisugused menetlused nõuavad haldusülesannete täitjatelt erilist paindlikkust ja suhtekorraldusalaseid oskuseid;

R.  arvestades, et märkimisväärsel arvul petitsioone arutatakse avalikult petitsioonikomisjoni koosolekutel; arvestades, et petitsiooni esitajatel on õigus tutvustada oma petitsioone ja sageli ka osaleda täies ulatuses nende arutamisel, aidates seeläbi aktiivselt kaasa petitsioonikomisjoni tööle; arvestades, et 2016. aastal viibis petitsioonikomisjoni arutelude ajal kohal 201 petitsiooni esitajat ning nendes osales aktiivselt, st võttes ka sõna, 61 petitsiooni esitajat;

S.  arvestades, et teave, mille esitavad kodanikud petitsioonides ja petitsioonikomisjoni koosolekute ajal ning mida täiendab Euroopa Komisjoni, liikmesriikide või teiste organite antud oskusteave, on petitsioonikomisjoni töös väga oluline;

T.  arvestades, et 2016. aastal tunti petitsioonides peamiselt muret siseturu küsimuste (eelkõige teenuste osutamine ja inimeste vaba liikumine), põhiõiguste (eriti lapse õigused ja puudega inimeste õigused), sotsiaalküsimuste (töötingimused), keskkonnaküsimuste (jäätmekäitlus, saaste ja keskkonnakaitse) ning Brexiti eriküsimuse pärast (omandatud õiguste kaotamine ja referendumi volitused);

U.  arvestades, et 2014. aasta lõpus loodud Euroopa Parlamendi petitsioonide veebiportaal toimib; arvestades, et veebiportaali kaudu esitati 2016. aastal 1067 petitsiooni (68 % esitatud petitsioonidest) võrreldes 992 petitsiooniga 2015. aastal; arvestades, et tehtud on tehnilisi parandusi, sh otsingufunktsiooni täiustamine, millest on kasu nii kasutajatele kui ka portaali administraatoritele; arvestades, et petitsioonide kokkuvõtted laetakse üles veidi pärast nende vastuvõtmist; arvestades, et muudetud on konfidentsiaalsuse seadistusi ja isikuandmete kaitse avaldusi ning lisatud on korduma kippuvate küsimuste (KKK) rubriik; arvestades, et 2015. ja 2016. aastal esitatud petitsioonide kokkuvõtted laeti üles uue migratsioonivahendi abil; arvestades, et otsingumootoreid on optimeeritud; arvestades, et edukalt on tegeletud kasutajate arvukate individuaalsete abipäringutega; arvestades, et väljatöötamisel on projekti edasised etapid, mis võimaldavad selliseid funktsioone nagu automaatne elektrooniline teavitamine iga asjakohase petitsiooni lisamisest petitsioonikomisjoni päevakorda koos selle tulevase veebiedastuse lingiga ning asjakohaste aruteludega seotud protokollide ja videote hilisemast üleslaadimisest, millest saavad kasu nii petitsiooni esitajad kui ka asjaomased toetajad;

V.  arvestades, et Euroopa kodanikualgatus on oluline vahend, millega suurendada kodanike osalemist ELi poliitiliste otsuste tegemises ning mida tuleks täielikult ära kasutada, et suurendada kodanike usaldust ELi institutsioonide vastu ning aidata kaasa tõelise ja kaasava Euroopa Liidu loomisele; arvestades, et seadusandlik ettepanek, mille esitas Euroopa Komisjon 13. septembril 2017. aastal eesmärgiga vaadata läbi kehtiv määrus (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta (COM(2017)0482), kujutab endast väga vajaliku läbivaatamismenetluse alustamist, et muuta see vahend ELi kodanike jaoks juurdepääsetavamaks ja kasulikumaks;

W.  arvestades, et kavandatud oli korraldada neli Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 216a kohast teabekogumiskülastust; arvestades, et teabekogumiskülastused kujutavad endast petitsioonikomisjoni keskse tähtsusega vahendit, mis annab ainulaadse võimaluse koguda keeruliste küsimuste kohta teavet eri sidusrühmadelt ning aidata samal ajal muuta Euroopa Parlamendi töö Euroopa eri nurkadest pärit kodanikele tõeliselt nähtavaks; arvestades, et ellu viidi kaks teabekogumiskülastust, üks Hispaaniasse pärast seda, kui ELi kodanikud olid esitanud mitu petitsiooni veepoliitika raamdirektiivi võimalike rikkumiste kohta, ning üks Slovakkiasse seoses ELi struktuurifondide kasutamisega puuetega inimeste pikaajalise hoolekande keskustes; arvestades, et ülejäänud kaks kavandatud teabekogumiskülastust (üks Iirimaale ja teine Itaaliasse) tühistati;

X.  arvestades, et petitsioonikomisjon vastutab ka suhtlemise eest Euroopa Ombudsmani bürooga, kelle ülesanne on uurida ELi kodanike kaebusi võimaliku haldusomavoli kohta ELi institutsioonides ja organites;

Y.  arvestades, et Euroopa ombudsman Emily O’Reilly tutvustas oma 2015. aasta aruannet petitsioonikomisjoni 20. juuni 2016. aasta koosolekul, ning arvestades, et petitsioonikomisjoni iga‑aastane raport põhineb omakorda osaliselt Euroopa Ombudsmani aastaaruandel;

Z.  arvestades, et petitsioonikomisjon kuulub liikmena Euroopa ombudsmanide võrgustikku, mille liikmed on ka Euroopa Ombudsman, riiklikud ja piirkondlikud ombudsmanid ning liikmesriikide, kandidaatriikide ja teiste Euroopa Majanduspiirkonna riikide sarnased organid ning mille eesmärk on edendada ELi õiguse ja poliitikaga seotud teabe vahetust ning jagada parimaid tavasid;

AA.  arvestades, et 147 esitatud petitsiooni (millest 120 esitati 2016. aastal) puudutavad mitmesuguseid küsimusi – peamiselt kodanike õiguste kaitset –, mis tõstatati seoses Ühendkuningriigi referendumiga Euroopa Liidust lahkumise kohta;

AB.  arvestades, et petitsioonikomisjoni 2016. aasta jaanuaris vastu võetud ja sellest ajast alates rakendatud suuniste abil on petitsioonikomisjoni töö ja petitsioonide menetlemine muutunud selgemaks ja struktureeritumaks;

AC.  arvestades, et Euroopa Parlamendi kodukorra põhjalikult läbi vaadatud versioon (mis võeti vastu 2016. aasta detsembri täiskogu istungil) sisaldab ka petitsioonimenetluse muudatusi ja täpsustusi;

AD.  arvestades, et üksnes formaalne lähenemine petitsioonide käsitlemisele seoses keskkonnamõju hindamistega seab ohtu ELi keskkonnaalaste õigusaktide nõuetekohase rakendamise liikmesriikides ja usalduse Euroopa Komisjoni vastu, kes peaks tegema tõhusat järelevalvet kodanike põhiõiguste täieliku kaitse tagamiseks;

1.  rõhutab petitsioonikomisjoni tähtsat rolli kontaktpunktina, kellele ELi kodanikud ja elanikud saavad esitada oma kaebusi ELi õiguse rikkumiste ja kohaldamise puudujääkide kohta liikmesriikides ning ELi õigusaktides esinevate lünkade ja vastuolude kohta; rõhutab vajadust tagada täiel määral, et institutsioonid tegelevad esitatud küsimustega kiiresti ning ammendaval, erapooletul ja õiglasel viisil;

2.  tunnistab, et petitsioonid annavad otsesest allikast olulist teavet mitte ainult ELi õiguse kohaldamisel esinevate rikkumiste ja puuduste kohta liikmesriikides, vaid ka võimalike lünkade kohta ELi õigusaktides ning kodanike soovituste kohta uute võimalike õigusaktide vastuvõtmiseks või kehtivate õigusaktide võimalikuks täiustamiseks;

3.  tuletab meelde, et petitsioonid võimaldavad Euroopa Parlamendil ja teistel ELi institutsioonidel saada taas kontakti ELi kodanikega, keda ELi õiguse kohaldamine eri haldustasanditel mõjutab; leiab, et suutlikkus tagada läbipaistvus, kodanike otsene osalemine, põhiõiguste täielik kaitse, märkimisväärne edasiminek ELi institutsioonide reageerimises probleemidele, millele kodanikud nende tähelepanu on juhtinud, nende probleemidega tegelemises ja lahendamises, samuti parem koostöö ELi institutsioonide ja teiste ELi asutuste ning riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel on esmatähtsad vahendid, millega suurendada Euroopa Liidu otsustusprotsessi demokraatlikku legitiimsust ja vastutust;

4.  kinnitab, et petitsioonide tulemuslik käsitlemine paneb proovile nii Euroopa Komisjoni kui ka Euroopa Parlamendi suutlikkuse õigusaktide ülevõtmise ja ebaõige kohaldamisega seotud probleemidele reageerida ja neid lahendada ning kokkuvõttes ka suurendab seda suutlikkust; märgib, et Euroopa Komisjon peab ELi õiguse rakendamist esmatähtsaks, et kodanikud saaksid sellest kasu oma igapäevaelus;

5.  nõuab petitsioonide esitajate ja nende toetajate seisundi ja õiguste selget eristamist kooskõlas läbipaistvuspõhimõtetega;

6.  peab jätkuvalt konkreetseks kohustuseks tagada, et vastuvõetamatute või põhjendamatute petitsioonide korral ei viivitataks ebaproportsionaalselt kaua nende vastuvõetamatuks tunnistamise või käsitlemise lõpetamisega; rõhutab sellega seoses nõuet, mille kohaselt tuleb petitsiooni esitajale petitsiooni vastuvõetamatust või käsitlemise lõpetamist põhjendamatuse tõttu hoolikalt põhjendada;

7.  tunnistab ELi õiguse tulemusliku kohaldamise mõju ELi institutsioonide usaldusväärsuse suurendamisele; tuletab meelde, et Lissaboni lepingus sätestatud petitsiooniõigus on Euroopa kodakondsuse oluline element ning tõeline lakmustest ELi õiguse kohaldamise jälgimiseks ja võimalike lünkade leidmiseks; kutsub petitsioonikomisjoni üles korraldama riigi tasandil samu ülesandeid täitvate organitega korrapäraseid koosolekuid oluliste petitsioonide teemal, et suurendada teadlikkust Euroopa kodanike muredest ELis ja liikmesriikides ning tugevdada veelgi nende õigusi parema Euroopa õigusloome ja õiguse rakendamise abil; nõuab seetõttu kõikidelt riigi ja Euroopa tasandil petitsioonide käsitlemisse ja lahendamisse kaasatud asutustelt esmatähtsa küsimusena sellealaste ulatuslike kohustuste võtmist;

8.  tuletab Euroopa Komisjonile meelde, et petitsioonid annavad ainulaadse võimaluse osutada olukordadele, kus ELi õigust ei austata, ja uurida neid, kasutades selleks Euroopa Parlamendi poliitilise kontrolli abi; tuletab Euroopa Komisjonile meelde, et petitsioonikomisjoni esitatud abitaotlustega tuleks nõuetekohaselt tegeleda, ja kordab Euroopa Komisjonile esitatud üleskutset parandada vastuste kvaliteeti, st anda sisukamaid ja põhjalikumaid vastuseid, sealhulgas petitsioonikomisjoni koosolekutel, et tagada Euroopa kodanike mureküsimuste nõuetekohane ja läbipaistev käsitlemine; juhib tähelepanu asjaolule, et petitsioonides esile toodud probleemide käsitlemise viisil on oluline mõju kodanikele, ELi õiguses sätestatud petitsiooniõiguse tegelikule austamisele ja nende arvamustele ELi institutsioonidest; nõuab kindlalt, et Euroopa Komisjon teeks kindlaks, kuidas tõhustada liikmesriikide ametiasutustega tehtavat koostööd ELi õiguse rakendamist ja järgimist käsitlevatele päringutele vastuste andmisel;

9.  on seisukohal, et asjaolu, et esmane vastutus ELi õigusaktide nõuetekohase rakendamise tagamise eest liikmesriikides lasub siseriiklikel kohtutel, ei tohiks mingil juhul välistada Euroopa Komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvaja ennetavama rolli täitmist ELi õiguse järgimise tagamisel, eelkõige rahvatervise ja keskkonnakaitsega seotud juhtumite korral, mille puhul peaks olema ülimuslik ettevaatuspõhimõte;

10.  rõhutab, et nõukogu ja Euroopa Komisjoni võimalikult kõrge tasandi esindajad peavad osalema petitsioonikomisjoni koosolekutel ja kuulamistel, kui arutlusel olevad küsimused eeldavad eespool nimetatud institutsioonide kaasatust;

11.  kutsub petitsioonikomisjoni koosolekutel osalevaid Euroopa Komisjoni ametnikke üles olema valmis pidama petitsioonide esitajatega asjakohast dialoogi ning mitte piirduma juba koostatud ja enne koosolekut välja saadetud vastuse ettelugemisega;

12.  nõuab, et uuritaks telekonverentsiteenuste kasutamise võimalikkust; ergutab uute audiovisuaalsete tehnoloogiate kasutamist, et võimaldada petitsioonide esitajatel täita petitsioonikomisjoni töös suuremat rolli oma petitsiooni läbivaatamisel reaalajas osalemise kaudu;

13.  ei nõustu sellega, et Euroopa Komisjon on korduvalt tõlgendanud 27. aastaaruannet Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2009) viisil, mille kohaselt on tal väidetavalt õigus lõpetada selliste toimikute käsitlemine, mille suhtes ei ole rikkumismenetluse alustamiseks veel ametlikke samme tehtud, või peatada pooleliolev rikkumismenetlus juhtumite korral, mille menetlus on siseriiklikus kohtus pooleli; tuletab meelde, et oma 15. detsembri 2016. aasta resolutsiooni (petitsioonikomisjoni 2016. aasta tegevuse kohta)(1) punktis 11 kinnitas Euroopa Parlament veel kord, et ei nõustu Euroopa Komisjoni algse lähenemisviisiga eespool nimetatud aruande suhtes, nagu on väljendatud Euroopa Parlamendi 14. septembri 2011. aasta resolutsioonis(2), kus eelkõige punktides 1, 23 ja 32 paluti Euroopa Komisjonil suurendada oma jõupingutusi, et tagada oma volituste piires ELi õigusaktide järjepidev rakendamine, ja kasutada rikkumismenetlusi siseriiklike kohtumenetluste olemasolust sõltumata;

14.  märgib Euroopa Komisjoni 6. juuli 2017. aasta aastaaruandele „Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve. 2016. aasta aruanne“ (COM(2017)0370) viidates murega käimasolevate rikkumismenetluste arvu märkimisväärset suurenemist (21 %) eelmise aastaga võrreldes; kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma järelmeetmeid Euroopa Parlamendi üleskutsete suhtes jagada teavet käimasolevate rikkumismenetluste seisu kohta; rõhutab petitsioonide tähtsat rolli Euroopa õiguse ebapiisava rakendamise või hilise ülevõtmise tuvastamisel; tuletab Euroopa Komisjonile meelde, et petitsioonikomisjon on võtnud kohustuse vastata kodanike ootustele õigeaegselt ja vastutustundlikult ning tagada samal ajal ELi õiguse demokraatlik kontroll ja nõuetekohane kohaldamine;

15.  palub Euroopa Komisjonil esitada täpsed statistilised andmed niisuguste petitsioonide arvu kohta, mille põhjal alustati EU Piloti või rikkumismenetlus; palub lisaks, et talle esitataks aruanded juhtumite kohta, mis on seotud eri käimasolevate menetlustega, ja dokumendid, mida on vahetatud EU Piloti ja rikkumismenetluste käigus, pärast seda, kui need menetlused on lõpule viidud Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaldamise abil, et hõlbustada struktureeritud dialoogi pidamist ja vähendada vaidluste lahendamise aega; palub Euroopa Komisjonil arutada neid aruandeid ennetavalt petitsioonikomisjoniga, kaasates sellesse asepresidendi, kes vastutab õiguse kohaldamise ja lihtsustamise eest;

16.  nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon kasutaks nõuetekohaselt oma volitusi, mis tulenevad tema rollist aluslepingute täitmise järelevalvajana, sest selline roll on ülimalt oluline ELi toimimise jaoks kodanike ja Euroopa seadusandjate seisukohast; nõuab, et rikkumismenetlustega tegeletaks õigeaegselt, et teha viivitamata lõpp olukordadele, mille raames ELi õigust ei austata;

17.  on seisukohal, et väga tähtis on koostöö tegemine teiste parlamendikomisjonidega; osutab sellega seoses petitsioonikomisjoni niisuguste suuniste vastuvõtmisele, milles sõnastatakse põhimõte luua koos teiste parlamendikomisjonidega petitsioonide võrgustik; tunneb heameelt asjaolu üle, et sellise võrgustiku suunised on vastu võetud; juhib tähelepanu kõigile parlamendikomisjonidele esitatud küsimustikule, mille eesmärk on mõista paremini neile arvamuse saamiseks või teavitamise eesmärgil edastatud petitsioonide läbivaatamise korda; märgib rahuloluga, et 2016. aastal toimus esimene võrgustiku koosolek töötajate tasandil ja 2017. aastal toimus kaks koosolekut liikmete tasandil; võtab positiivse sammuna teadmiseks petitsioonikomisjoni ja muude parlamendikomisjonide kooskõlastustöös tehtud edusammud ning kõikide asjaomaste parlamendikomisjonide poliitikavaldkondade temaatilise jaotuse, mis võimaldab teistele parlamendikomisjonidele saadetud petitsioonide suhtes paremate järelmeetmete võtmist; nõuab petitsioonikomisjoni võrgustiku tugevdamist eesmärgiga integreerida petitsioonid käimasolevasse õigusloomealasesse tegevusse; soovitab anda Euroopa Parlamendi liikmete töötajatele konkreetsed suunised petitsiooniõiguse kohta, et võimaldada neil paremini aidata menetluse käigust huvitatud valijaskonna liikmeid;

18.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartat kohaldatakse liikmesriikides vaid ELi õiguse rakendamisel; kordab asjaolu, et paljude kodanike jaoks on harta rakendamine olnud ebaselge ja mitterahuldav; peab kahetsusväärseks, et Euroopa Liidu Kohus on tõlgendanud põhiõiguste harta artiklit 51 ettevaatlikult, võimaldades aga siiski harta kohaldamisala laiendamist, et hõlmata riigisisesed sätted, millega rakendatakse ELi õigust, ja sätted, millega tagatakse ELi õigusnormide tulemuslik kohaldamine; on seisukohal, et suurema osa ELi kodanike ootused hartas sätestatud õiguste suhtes ulatuvad palju kaugemale nende praegusest kohaldamisalast; rõhutab, et artikli 51 liiga kitsas või ebajärjekindel tõlgendamine põhjustab kodanike võõrdumist EList; nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon võtaks meetmeid, et tagada artikli 51 kohaldamisala võimalikult järjekindel ja ulatuslik tõlgendus; tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametis on kasutusele võetud interaktiivne vahend, mis tagab hõlpsa juurdepääsu teabele iga liikmesriigi ametiasutuste kohta, kelle poole põhiõiguste küsimustes pöörduda;

19.  märgib, et pärast Ühendkuningriigi referendumit Euroopa Liidust lahkumise kohta on asjaomased petitsiooni esitajad mures nende edaspidiste õiguste pärast, mida on väljendatud paljudes Ühendkuningriiki käsitlevates petitsioonides; tuletab meelde oma 5. aprilli 2017. aasta resolutsiooni(3), milles Euroopa Parlament rõhutab, et väljaastumislepingu saab sõlmida vaid tema nõusolekul, ning nõudmist, et Ühendkuningriigis elavaid või elanud 27-liikmelise Euroopa Liidu kodanikke ning teistes liikmesriikides elavaid või elanud Ühendkuningriigi kodanikke koheldaks õiglaselt, ning on arvamusel, et nende vastavad õigused ja huvid tuleb läbirääkimistel seada täielikuks prioriteediks; võtab teadmiseks lahendamata mured, mis on seotud rohkem kui 15 aastat mujal ELis elanud Ühendkuningriigi kodanike hääleõigustega ja neilt valimisõiguse äravõtmisega; tuletab meelde, et petitsioonikomisjon on täitnud aktiivset rolli ELi ja Suurbritannia kodanike õiguste kaitsmisel, andes panuse Euroopa Parlamendi 5. aprilli 2017. aasta ja 3. oktoobri 2017. aasta resolutsioonidesse(4) Ühendkuningriigiga peetavate läbirääkimiste seisu kohta pärast Ühendkuningriigi teadet EList lahkumise kohta, tellides uuringu Brexiti petitsiooniõigusega seotud mõju kohta ning petitsioonikomisjoni pädevuste, kohustuste ja tegevuse kohta ning vaadates oma 21. juuni 2017. aasta koosolekul läbi petitsioonid, mis käsitlevad Brexitit ja kodanike õigusi; toetab Euroopa Komisjoni kohustust tagada täies ulatuses Ühendkuningriigis elavate Euroopa kodanike õigused Brexiti läbirääkimiste ajal ja pärast riigi lahkumist EList ning kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama mujal Euroopa Liidus elavatele Ühendkuningriigi kodanikele täielikud omandatud õigused, et hoida ära kodanike kasutamine kauplemisvahendina või nende õiguste õõnestamine läbirääkimiste tulemusena;

20.  juhib tähelepanu petitsioonikomisjoni olulisele käimasolevale tööle seoses puuetega seotud küsimusi käsitlevate petitsioonidega ning rõhutab petitsioonikomisjoni valmisolekut toetada jätkuvalt puudega inimeste õiguste tugevdamise alaseid pingutusi; nõuab, et Euroopa institutsioonid oleksid selles valdkonnas eeskujuks ning tagaksid riikide ametiasutuste rakendusmeetmete täieliku ja järjepideva vastavuse ELi õigusaktidele ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile; rõhutab, et 22. ja 23. septembril 2016. aastal toimus teabekogumiskülastus Slovakkiasse, et koguda teavet investeeringute kasutamise kohta puudega inimestele mõeldud asutustes, ning selle raames soovitati Euroopa Komisjonil praegust olukorda uurida; rõhutab vajadust parandada puuetega inimeste osalemist poliitikas, eelkõige järgmiste Euroopa Parlamendi valimiste ettevalmistamises, ning tunnustada kõigi puudega inimeste õigust hääletada kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklitega 12 ja 29;

21.  rõhutab taas tööd, mida petitsioonikomisjon teeb 2013. aasta Marrakechi lepingu (avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele) ratifitseerimise ja kiire rakendamise toetamiseks; rõhutab sellega seoses oma 3. veebruari 2016. aasta lühikest resolutsiooni(5) Marrakechi lepingu ratifitseerimise kohta, milles nõuti kõigilt asjaosalistelt kiiret reageerimist, et saavutada pikka aega kestnud olukorras edasiminek eesmärgiga lihtsustada ratifitseerimist ELi tasandil; märgib, et Euroopa Parlament ja nõukogu on jõudnud kokkuleppele Euroopa Komisjoni seadusandlike ettepanekute kohta, milles käsitletakse Marrakechi lepingu (COM(2016)0595 ja COM(2016)0596) rakendamist ja mis on muutunud siduvaks(6);

22.  juhib tähelepanu kahele iga-aastasele raportile, st raportile petitsioonikomisjoni 2015. aasta tegevuse kohta(7) ja raportile Euroopa Ombudsmani 2015. aasta tegevuse aruande kohta(8), ning mitmele petitsioonikomisjoni arvamusele, näiteks arvamus lapsendamiste piiriülese tunnustamise kohta(9), ELi võimaluste kohta parandada ravimite kättesaadavust(10), ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kohta, pöörates erilist tähelepanu ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee lõppjäreldustele(11), ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 2014. aasta aruande kohta(12) ja põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2015. aastal(13);

23.  juhib tähelepanu toetusele, mida petitsioonikomisjon on pakkunud Euroopa kodanikualgatusele; võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku vaadata läbi asjakohane määrus, et suurendada algatuse tähtsust demokraatliku osalemise vahendina; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa Komisjon ei võtnud nõuetekohaselt arvesse Euroopa kodanikualgatust käsitleva muu kui seadusandliku resolutsiooni raames hiljuti tehtud tööd, eelkõige petitsioonikomisjoni arvamust, ega järginud seega ka täielikult institutsioonidevahelist kokkulepet; nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon võtaks petitsioonikomisjoni arvamust arvesse eelseisvas seadusandlikus menetluses, et saavutada Euroopa kodanikualgatuste kaudu ELi kodanike täielik ja tõhus kaasamine ELi tasandi otsustusprotsessi;

24.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole kindlameelselt kasutanud oma kontrolliõigusi, vältimaks seda, et ühtsele turule tuuakse diiselmootoriga saastavaid autosid, mis suurendavad olulisel määral lubatud künnist ületavat NO2-heidet keskkonda ja mis ei vasta ELi tüübikinnitust ning sõiduautode ja kergsõidukite heidet käsitlevatele eeskirjadele; tuletab meelde, et see aspekt kuulub lahutamatu osana nende kodanike murettekitavate küsimuste hulka, kes on kasutanud oma petitsiooniõigust, et nõuda inimeste tervise, keskkonna ja tarbijate õiguste tõhusat kaitsmist;

25.  rõhutab, et läbipaistvus ja kodanike juurdepääs ELi institutsioonide dokumentidele peaks olema reegel, et tagada kodanike demokraatlike õiguste kaitse kõrgem tase; on seisukohal, et tuleks kiiresti esitada ettepanek määruse (EÜ) nr 1049/2001 muutmiseks selles suunas;

26.  rõhutab Euroopa Parlamendi tugevat koostööd Euroopa Ombudsmaniga ja viimase osalemist Euroopa ombudsmanide võrgustikus; rõhutab Euroopa Ombudsmani ja petitsioonikomisjoni suurepäraseid suhteid institutsioonilises raamistikus; tunneb erilist heameelt Euroopa Ombudsmani poolt kogu aasta jooksul antava korrapärase panuse üle petitsioonikomisjoni töösse; rõhutab Euroopa Ombudsmani olulist rolli töös, mille eesmärk on aidata parandada ELi tasandi otsustusprotsesse ja haldust, mis tuleks võimalikult kiiresti muuta täielikult läbipaistvateks, erapooletuteks ning kodanike õiguste tulemuslikku ja tõhusat kaitset võimaldavateks; toetab praeguse ombudsmani tööd tema pädevuse eri valdkondades, sealhulgas tema omaalgatuslikke ja strateegilisi uurimisi, mis on kasulikud mitte ainult hea halduse, vaid ka liidu parema demokraatliku toimimise seisukohast; tunneb heameelt Euroopa Ombudsmani algatuste üle, mille eesmärk on kasutada paremini ära võrgustiku potentsiaali ja suurendada selle nähtavust;

27.  tunneb heameelt hea halduse auhinna konkursi üle, mille kuulutas Euroopa Ombudsmani büroo välja 2016. aastal, et tunnustada ELi institutsioonide töötajaid, asutusi ja organeid, kes tegelevad oma igapäevaseid ülesandeid täites hea halduse edendamisega; nõuab praeguse Euroopa hea halduse tava eeskirja muutmist siduvaks määruseks, lisades sellesse muude aspektide hulgas konkreetsed sätted huvide konflikti ennetamiseks ELi institutsioonide, asutuste ja organite kõikidel tasanditel;

28.  rõhutab, et esitatud petitsioonides on käsitletud väga mitmesuguseid teemavaldkondi, alates siseturust, õigusküsimustest, energeetikast ja transpordist kuni põhiõiguste, tervise, keskkonnaõiguse, puuete ja loomade heaoluni, samuti Brexiti mitmesugust mõju kodanikele; rõhutab, et saadud petitsioonide arv on 2016. aastal 10 % kasvanud (1569), ja nõuab, et Euroopa institutsioonid võtaksid petitsioonidega tegelevatesse teenistustesse ja eelkõige petitsioonikomisjoni sekretariaati tööle piisavalt töötajaid;

29.  palub Euroopa Komisjonil tagada igakülgsete analüüside tegemise liikmesriikide selliste keskkonnahinnangute vastavuse kohta ELi õigusele, mis on seotud lubade andmisega selliste taristuprojektide elluviimiseks, mille puhul on kodanikud petitsioonide abil teatanud tõsisest ohust inimeste tervisele ja keskkonnale; rõhutab, et kooskõlas ettevaatuspõhimõttega on oluline teha need analüüsid ja võtta neile järgnevad võimalikud komisjonipoolsed meetmed eelnevalt ja ennetavalt, et hoida ära pöördumatut keskkonnaseisundi halvenemist;

30.  juhib tähelepanu arvukatele petitsioonidele laste heaolu küsimustega tegelevate asutuste tegevuse ning laste õiguste kaitse kohta, eelkõige piiriülese mõjuga juhtumite korral; tunnustab petitsioonikomisjoni laste heaolu küsimustega tegeleva töörühma tööd; juhib tähelepanu 2016. aasta märtsis vastu võetud lühikesele resolutsiooni ettepanekule lapse huvide (piiriülese) kaitse kohta Euroopas; võtab teadmiseks ettepaneku sõnastada uuesti Brüsseli IIa määrus (mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades otsuste tunnustamist ja täitmist, ning rahvusvahelisi lapserööve) ning märgib, et paljusid petitsioonides käsitletud küsimusi, näiteks küsimusi, mis on seotud menetluste ja tavadega, mida järgivad konkreetselt liikmesriikide asjaomased asutused lapsi puudutavate piiriülese mõjuga otsuste langetamisel, ja vanema sooritatud rahvusvahelisele lapseröövile järgnevate tagasitoomise menetluste tõhususega, tuleb esinevate probleemide kõrvaldamise eesmärgil põhjalikult uurida;

31.  rõhutab loomade heaolu käsitlevate petitsioonide jätkuvalt suurt arvu ning peab endiselt kahetsusväärseks loomade kaitset ja heaolu käsitleva Euroopa Liidu strateegia (2012‒2015) rakendamisel esinevaid viivitusi; peab ülimalt oluliseks käivitada ELi tasandil uus strateegia, et täita kõik olemasolevad lüngad ning tagada täielik ja tõhus loomade heaolu kaitse selge ning kõikehõlmava õigusraamistiku abil, mis vastab täielikult Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 13 nõuetele;

32.  peab kahetsusväärseks, et pärast petitsiooni nr 0747/2016 esitamist ei ole tehtud märkimisväärseid edusamme juhtumi puhul, mis on seotud mittekodanike valimisõigustega Eestis ja Lätis; rõhutab, et mis tahes tarbetud viivitused võivad põhjustada usaldamatust Euroopa institutsioonide vastu;

33.  rõhutab, kui olulist osa täidab siseturu probleemide lahendamise võrgustik (SOLVIT), mille abil saavad kodanikud ja ettevõtjad väljendada oma muret avaliku sektori asutuste võimalike ELi õiguse rikkumiste pärast teistes liikmesriikides; kutsub Euroopa Komisjoni ja ka liikmesriike üles edendama SOLVITit, et muuta see kodanike jaoks kasulikumaks ja nähtavamaks; väljendab sellega seoses heameelt SOLVITi võrgustiku tugevdamise tegevuskava üle, mille Euroopa Komisjon avaldas 2017. aasta mais; palub Euroopa Komisjonil tagada selle tegevuskava kiire rakendamine ja anda selle tulemustest Euroopa Parlamendile aru;

34.  juhib tähelepanu petitsioonide veebiportaalis tehtud täiustustele; rõhutab, et veebiportaalis tuleb teha veel tehnilisi täiustusi, et tagada petitsioonikomisjoni täielik valmisolek tegeleda ootamatute olukordadega, näiteks siis, kui esitatud petitsioonide arv peaks järsult suurenema; on seisukohal, et portaali jätkuv tehniline arendamine ja suurem tehniline võimsus on petitsiooniprotsessi sujuvaks toimimiseks hädavajalikud; rõhutab portaali tähtsust hõlpsasti juurdepääsetava suhtlusvahendina nii kodanike ja petitsiooni esitajate kui ka mobiilsidevahendite kasutajate ja puudega inimeste jaoks; ootab projekti edasiste etappide kiiret rakendamist, mis võimaldab petitsioonide esitajatele ja toetajatele tõhustatud interaktiivset kogemust ja rohkem reaalajas saadavat teavet;

35.  nõuab sihipärasemat ja aktiivsemat pressi- ja teabeteenust ning aktiivsemat sotsiaalmeedia osalust, muutes petitsioonikomisjoni töö üldsuse muredele reageerimisel tõhusamaks;

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja petitsioonikomisjoni raport nõukogule, komisjonile, Euroopa Ombudsmanile, liikmesriikide valitsustele ja liikmesriikide parlamentidele ning nende petitsioonikomisjonidele ja ombudsmanidele või samalaadsetele pädevatele organitele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0512.
(2) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 66.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0102.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0361.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0037.
(6) ELT L 242, 20.9.2017, lk 1 ja 6.
(7) 30. novembril 2016 vastu võetud arvamus.
(8) 11. novembril 2016 vastu võetud arvamus.
(9) 21. aprillil 2016 vastu võetud arvamus.
(10) 15. novembril 2016 vastu võetud arvamus.
(11) 27. aprillil 2016 vastu võetud arvamus.
(12) 22. aprillil 2016 vastu võetud arvamus.
(13) 12. oktoobril 2016 vastu võetud arvamus.


Euroopa vähese heitega liikuvuse strateegia
PDF 270kWORD 79k
Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2017. aasta resolutsioon Euroopa vähese heitega liikuvuse strateegia kohta (2016/2327(INI))
P8_TA(2017)0503A8-0356/2017

Euroopa Parlament,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

—  võttes arvesse komisjoni 20. juuli 2016. aasta teatist „Euroopa vähese heitega liikuvuse strateegia“ (COM(2016)0501),

—  võttes arvesse komisjoni 28. märtsi 2011. aasta valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas“ (COM(2011)0144),

–  võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 1998. aasta teatist „Transport ja süsinikdioksiid ning ühendusemeetodi väljatöötamine” (COM(1998)0204), mis avaldati pärast Kyoto protokolli vastuvõtmist, kuid mille põhjal ei võetud piisavaid meetmeid,

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni 2011. aasta transpordipoliitika valge raamatu rakendamise kohta: vahekokkuvõte ja edasised sammud säästva liikuvuse suunas(1),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 23. veebruari 2017. aasta arvamust komisjoni 20. juuli 2016. aasta teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa vähese heitega liikuvuse strateegia“,

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/33/EÜ keskkonnasõbralike ja energiatõhusate maanteesõidukite edendamise kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1315/2013 üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 661/2010/EL(3),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 443/2009, millega kehtestatakse uute sõiduautode heitenormid väikesõidukite süsinikdioksiidiheite vähendamist käsitleva ühenduse tervikliku lähenemisviisi raames(4), ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2011. aasta määrust (EL) nr 510/2011, millega kehtestatakse uute väikeste tarbesõidukite heitenormid, lähtudes väikesõidukite CO2‑heite vähendamist käsitlevast liidu terviklikust lähenemisviisist(5),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 1999. aasta direktiivi 1999/94/EÜ, milles käsitletakse kütusesäästuga ja CO2‑heitmetega seotud andmete tarbijale kättesaadavust uute sõiduautode turustamisel(6),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta määrust (EÜ) nr 595/2009, mis käsitleb mootorsõidukite ja mootorite tüübikinnitust seoses raskeveokite heitmetega (Euro VI) ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 715/2007 ja direktiivi 2007/46/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 80/1269/EMÜ, 2005/55/EÜ ja 2005/78/EÜ(7),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrust (EL) 2015/757, mis käsitleb meretranspordist pärit süsinikdioksiidi heitkoguste seiret, aruandlust ja kontrolli ning millega muudetakse direktiivi 2009/16/EÜ(8),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ(9),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta(10),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiivi 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi ning nõukogu direktiivi 93/12/EMÜ muutmise kohta(11),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/1513, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta ning direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta(12),

–  võttes arvesse komisjoni 30. novembri 2016. aasta teatist „Koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitlev Euroopa strateegia – samm koostoimelise, ühendatud ja automatiseeritud liikuvuse tagamise suunas“ (COM(2016)0766),

—  võttes arvesse koostalitlusvõimeliste intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtu üldkava ELis,

—  võttes arvesse komisjoni 26. mai 1999. aasta direktiivi 1999/52/EÜ, millega kohandatakse nõukogu direktiivi 96/96/EÜ (mootorsõidukite ja nende haagiste tehnoülevaatust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) tehnika arenguga(13),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/52/EÜ ühenduse elektroonilise maanteemaksu koostalitlusvõime kohta(14) ja komisjoni 6. oktoobri 2009. aasta otsust 2009/750/EÜ Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse määratluse ja tehniliste elementide kohta(15),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2010. aasta määrust (EL) nr 913/2010 konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku kohta(16),

—  võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 1992. aasta direktiivi 92/106/EMÜ, millega kehtestatakse ühiseeskirjad kaupade teatavate kombineeritud vedude kohta liikmesriikide vahel(17),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1073/2009 rahvusvahelisele bussiteenuste turule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 561/2006(18),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiivi 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta(19),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/59/EÜ laevaheitmete ja lastijäätmete vastuvõtmise seadmete kohta sadamates(20),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) 2016. aastal Montrealis toimunud assamblee 39. istungjärgu tulemusi,

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest(21), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiviga 2009/123/EÜ(22),

–  võttes arvesse autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimiskomisjoni raportit komisjoni töö kohta (A8‑0049/2017),

–  võttes arvesse oma 2. detsembri 2015. aasta resolutsiooni säästva linnalise liikumiskeskkonna kohta(23),

–  võttes arvesse oma 23. juuni 2016. aasta resolutsiooni taastuvenergia kasutuselevõttu käsitleva arenguaruande kohta(24),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, millega muudetakse direktiivi 2003/35/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/81/EÜ(25),

–  võttes arvesse oma 4. aprilli 2017. aasta soovitust nõukogule ja komisjonile autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimise põhjal(26),

–  võttes arvesse oma volitusi institutsioonidevahelisteks läbirääkimisteks tüübikinnituse ja turujärelevalve läbivaatamist käsitleva raporti kohta, mis võeti vastu 4. aprillil 2017(27),

–  võttes arvesse ringmajanduse paketti, mille komisjon võttis vastu 2. detsembril 2015,

—  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8‑0356/2017),

A.  arvestades, et Pariisi kokkuleppe (mille EL ratifitseeris 4. novembril 2016 ja mis jõustus samal päeval) kõik 151 osalist on võtnud kohustuse hoida ülemaailmne temperatuuri tõus tuntavalt allpool 2°C võrreldes tööstusajastu eelse tasemega, ning püüda piirata temperatuuri tõusu 1,5 kraadini võrreldes tööstusajastu eelse tasemega;

B.  arvestades, et kuna maanteetransport tekitab üle 70 % kogu transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogustest ja suure osa õhureostusest, peaksid meetmed keskenduma eelkõige sellele valdkonnale, kuigi heitkoguste vähendamiseks tehtavaid jõupingutusi tuleks suurendada kõikides transpordisektorites;

C.  arvestades, et maagaas (surumaagaas ja veeldatud maagaas) ning eriti biometaan, sünteetiline metaan ja veeldatud naftagaas võivad aidata vähendada transpordisektori, eelkõige laevade ja raskeveokite CO2‑heidet;

D.  arvestades, et 2011. aasta valges raamatus sedastab komisjon, et on seadnud eesmärgi vähendada transpordisektori kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks vähemalt 60 % võrreldes 1990. aastaga; arvestades, et Pariisi kokkuleppe täitmiseks tuleb sajandi keskpaigaks järsult vähendada transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkoguseid;

E.  arvestades, et usaldusväärne pikaajaline heitkoguste vähendamise kava võib tagada sõidukite tootjatele uutesse tehnoloogiatesse investeerimisel vajaliku plaanimiskindluse;

F.  arvestades, et transpordisektori pikaajaline dekarboniseerimine nõuab taastuvate energiaallikate laialdast kasutamist, mis oleks vastavalt eri transpordiliikidele mitmekesistatud;

G.  arvestades, et nii era- kui ka avaliku sektori elektritranspordisüsteemid võivad CO2‑heite vähendamise ning saasteainete ja müra elimineerimisega aidata kestlikult lahendada linnalise liikumiskeskkonna suuri probleeme; arvestades, et elektrisõidukite kestlikkus sõltub ka taastuvallikatest toodetud elektrienergia kasutamisest;

H.  arvestades, et transport tekitab enam kui 25 % kasvuhoonegaaside heitkogustest, millest maanteetranspordi arvele langeb üle 70 %; arvestades, et transport on ka peamine õhusaaste allikas linnades; arvestades, et nimetatud õhusaaste põhjustab igal aastal üle 400 000 enneaegse surma juhtumi(28) ning tervishoiukulusid 330 miljardist eurost kuni 940 miljardit euroni(29), mis moodustab 3–9 % ELi SKPst; arvestades, et eriti kahjulikult mõjuvad rahvatervisele tahked osakesed ja lämmastikoksiidid;

I.  arvestades, et transpordisektoris on CO2‑heidet kõige vähem piiratud ning rohkem kui 94 % selle sektori energiavajadusest rahuldatakse endiselt fossiilkütustega; arvestades, et kasvuhoonegaaside heited moodustavad juba peaaegu veerandi kogu ELi CO2‑heitest ja suurenevad üha;

J.  arvestades, et reisijate- ja kaubaveo areng sõltub suurel määral eri transpordiliikide tõhusast kasutamisest, ja Euroopa transpordipoliitika peaks põhinema transpordiliikide tõhusal koostoimimisel, mille raames eelistatakse võimaluse korral kõige energiatõhusamaid ja säästvamaid transpordiliike;

K.  arvestades, et ühelt transpordiliigilt teisele ülemineku tulemusel toimub optimaalne tasakaalustamine eri transpordiliikide vahel ja see tagab koostalitlusvõime transpordiliikide piires ja vahel, edendab säästvamaid transpordi- ja logistikaahelaid ning soodustab sujuvaid liiklusvoogusid transpordiliikide lõikes ja sõlmkohtades;

L.  arvestades, et 2013. aastal avaldatud Eurobaromeetri eriuuringu nr 406 kohaselt kasutab ligikaudu 50 % ELi kodanikest oma eraautot iga päev, samas kui ainult 16 % kasutab ühistransporti ja ainult 12 % kasutab jalgratast;

M.  arvestades, et meretranspordis kasutatav punkrikütus kuulub kõige enam saastavate kütuseliikide hulka, mis tähendab, et alternatiivseid mootorisüsteeme arendades ja rakendades on sel sektoril on võimalik oma heitkoguseid tunduvalt vähendada;

N.  arvestades, et rahvatervise ja keskkonna kaitsmine peaks olema ühine ühiskondlik mure ja vastutus, milles kõigil huvirühmadel on oluline roll;

O.  arvestades, et seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis tunnustatakse selgelt transpordi osa selles, et saavutada 2050. aastaks „hea elu maakera võimaluste piires“;

P.  arvestades, et alates biokütuste direktiivi vastuvõtmisest 2003. aastal on õigusraamistikku korduvalt muudetud; arvestades, et seadusandlik käsitus peab olema teataval määral stabiilne, et soodustada investeeringuid täiustatud biokütustesse;

Q.  arvestades, et ringmajandusele üleminek tähendab ka, et tarbijad muutuvad üha enam teenuste kasutajateks, ning et selline üleminek uutele ärimudelitele võiks avaldada olulist mõju transpordisektori ressursitõhususele;

R.  arvestades, et rohkem kui 100 miljonit eurooplast on sunnitud taluma mürataset, mis ületab ELi seatud piirmäära, 55 detsibelli, ja neist umbes 32 miljonit inimest asub väga kõrge, st üle 65‑detsibellise müratasemega keskkonnas;

S.  arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on Euroopas ainuüksi maanteeliikluse müra kõige raskemate keskkonnast lähtuvate stressitegurite hulgas õhusaaste järel teisel kohal, ning arvestades, et vähemalt 9000 enneaegset surmajuhtumit aastas on tingitud liiklusmürast põhjustatud südamehaigustest;

T.  arvestades, et kui järgida WHO suuniseid, mis käsitlevad inimeste kokkupuudet PM2,5 osakestega, pikeneks kodanike keskmine eeldatav eluiga umbes 22 kuu võrra ja igal aastal saaks kokku hoida ligikaudu 31 miljardit eurot;

1.  väljendab heameelt komisjoni teatise „Euroopa vähese heitega liikuvuse strateegia“ üle ja nõustub, et üleminek vähese heitega liikuvusele on hädavajalik, et tagada laiem üleminek kestlikule vähese süsinikdioksiidiheitega ringmajandusele; kutsub komisjoni ja liikmesriikide pädevaid asutusi üles seda strateegiat täielikult järgima;

2.  rõhutab, et Pariisi kokkuleppest kinnipidamiseks peavad transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogused sajandi keskpaigaks olema nullilähedased ning et transpordist pärit õhusaasteainete heitkoguseid tuleb järsult vähendada, kui tahetakse täita vähemalt Maailma Terviseorganisatsiooni suuniseid rahvatervise kohta;

3.  märgib, et üleminek vähese heitega liikuvusele on kasulik mitte üksnes rahvatervise ja keskkonna seisukohast, vaid pakub ka suuri väljakutseid ja võimalusi sõidukite, raudtee, merendus- ja lennundusvaldkonna tootjatele ja tarnijatele ning innovatiivse energia, transpordi- ja logistikasektorile ning teenuseosutajatele, eriti VKEdele; rõhutab, et vaja on piisavat tuge, et edendada kulutõhusast lähenemisviisist lähtudes uusi tehnoloogiaid ja ärimudeleid, millega julgustatakse uuenduslikke partnerlusi suurte äriühingute, VKEde ja idufirmade vahel, et saavutada kasvuhoonegaaside heitkoguste tulemuslik vähendamine transpordisektoris;

4.  tunnistab vajadust oluliste muutuste järele transpordi nõudluse juhtimises ja ruumilises planeerimises, et minna üle vajalikule mitmeliigilise transpordi lähenemisviisile; kordab, et transporti tuleks käsitleda kui olulist teenust, mitte kui omaette eesmärki; toetab sel eesmärgil üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) rakendamist; kordab, et üleminek kestlikule, ringmajandusel põhinevale vähese süsinikdioksiidiheitega transpordisektorile eeldab teenusekasutajate suuremat teadlikkust seoses ressursitõhususega; on seisukohal, et üks olulisemaid tegureid seoses käitumisharjumuste muutumisega, mis hõlmab üleminekut säästvamatele transpordiliikidele, on taskukohane, hästi välja arendatud ja mitmeliigiline ühistranspordisüsteem, mis katab linnatranspordisõlmi ja pakub ühendusi maapiirkondadega;

5.  tuletab meelde, et seoses 2011. aasta transpordipoliitika valge raamatuga rõhutas Euroopa Parlament, et Euroopa säästva liikuvuse poliitika peab tuginema suurele hulgale poliitilistele vahenditele, et kulutõhusal viisil minna üle vähem saastavatele ja kõige energiatõhusamatele transpordiliikidele; juhib tähelepanu, et transpordiliikide osakaalu muutmine on vajalik selleks, et kaotada praeguses transpordisüsteemis liikuvusega kaasnevad kahjulikud mõjud, nagu ummikud, õhusaaste, müra, õnnetused ja kliimamuutused; tunnistab sellega seoses, et ühelt transpordiliigilt teisele ülemineku poliitika ei ole siiani andnud rahuldavaid tulemusi;

6.  innustab komisjoni tegutsema juhtivas rollis, et töötada välja ülemaailmsed ja ühtlustatud meetmed säästvama ja tõhusama transpordi kohta;

7.  kutsub komisjoni üles tagama kehtivate õigusaktide täieliku rakendamise ja esitama vajaduse korral transpordisektori kohta konkreetseid lisameetmeid, et saavutada kokkulepitud ELi kliimaeesmärgid, mis hõlmavad kõiki transpordiliike, seahulgas ka linnalist liikumiskeskkonda viisil, mis ei ohusta Euroopa transpordisektori konkurentsivõimet; palub komisjonil samuti edendada vähese heitega liikuvust soodustavate tehnoloogiate turuleviimist, suurendades sõidukite tõhusust, kuid säilitades samal ajal ohutuse; palub, et komisjon ajakohastaks seoses Pariisi kokkuleppe täitmisega oma 2011. aasta valge raamatu transpordi kohta;

8.  on veendunud, et kui hinnatakse kestlikkust, tuleks arvesse võtta kogu jalajälge, alates sõidukite tootmisest ja kasutamisest kuni kasutuselt kõrvaldamiseni, samuti vajalikku taristut, ning rõhutab seetõttu, et ainult tehnoloogianeutraalne energiaallikate jaotus võib pakkuda realistlikke ja tõeliselt kestlikke lahendusi;

9.  märgib, et kestlikuks üleminekuks transpordisektoris on vaja mitmete sidusrühmade süstemaatilist tegevust, milles osalevad kodanikuühiskond, tarbijad, sotsiaalpartnerid, VKEd, innovaatilised idufirmad, ülemaailmsel tasandil tegutsevad suured ettevõtted ning poliitikud ja ametiasutused kõigil valitsemistasanditel;

10.  kutsub komisjoni üles tunnustama nn sisseehitatud heitkoguste kasvavat tähtsust ja lisama stiimuleid kogu olelusringi hõlmavaks heitkoguste arvestamiseks;

11.  kutsub komisjoni üles tunnistama kogu olelusringi heitkoguste mõõtmise kasvavat tähtsust alates energiavarustusest kuni tootmise ja kasutusaja lõpuni ning esitama terviklikud ettepanekud, millega suunata tootjaid kasutama optimaalseid lahendusi tagamaks, et töötlemiseelses ja töötlemisjärgses etapis tekkivad heitkogused (upstream and downstream emissions) ei vähendaks kasu, mis on seotud sõidukite energiakasutuse parandamisega;

12.  palub komisjonil kiiresti kehtestada kogu maanteetranspordile CO2-heite normid ja neid norme parandada, kuna kulutõhusate sõidukite normid on ilmselt kõige efektiivsem moodus, kuidas ELis kuni aastani 2030 energiatõhusust parandada;

13.  tuletab meelde, et energiatõhusust tuleks käsitada energiavaldkonnas parima alternatiivina ning seetõttu tuleks esmatähtsaks pidada ja edendada kõiki meetmeid, mis aitavad energiatõhusust kulutõhusal viisil parandada ja energianõudlust vähendada, ning need meetmed tuleks hoolikalt integreerida transpordipoliitikasse ja Euroopa kliimameetmetesse;

Transpordisüsteemi optimeerimine

Tõhususe suurendamine

14.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vaatama läbi ELi eri piirkondade vahelisi ühendusi ning samuti ühendusi liidu äärepoolseimates ja ebasoodsas olukorras olevates piirkondades ning piirialadel; kutsub komisjoni sellega seoses üles vaatama läbi lennuühendustega seotud ELi lähenemisviisi ja uurima võimalust ühenduvusindeksi väljatöötamiseks, võttes arvesse ka muude transpordiliikide koosmõju; toonitab, et see tuleks siduda kestlikesse alternatiividesse tehtavate investeeringutega ja nende edendamisega;

15.  soovitab tungivalt liikmesriikidel kiirendada ühtse Euroopa taeva algatuse rakendamist, sest praegune killustatus toob kaasa pikemad lennuajad, hilinemised, täiendava kütusekulu ja CO2-heite suurenemise; juhib tähelepanu, et see aitaks heitkoguseid 10 % vähendada;

16.  kutsub komisjoni üles säilitama suuri ambitsioone innovatsiooni vallas – ergutama teadusuuringuid lennundussektoris fotogalvaanilise energia kasutamise (näiteks päikeselennuk Solar Impulse 2) ja alternatiivsete taastuv-vedelkütuste kasutamise kohta;

Õiglane ja tõhus hinnakujundus

17.  on seisukohal, et kõigi transpordiliikide puhul on äärmiselt olulised selgemad hinnasignaalid, mis kajastaksid paremini „saastaja maksab“ ja „kasutaja maksab“ põhimõtteid, et tagada Euroopa eri transpordiliikidele õiglus ja võrdsed võimalused; juhib tähelepanu sellele, et olemasolevad meetmed tuleks sellest vaatenurgast ümber hinnata;

18.  on seisukohal, et iga transpordiliik peaks katma nii taristu kulumisega („kasutaja maksab“ kui ka väliskuludega, nt õhusaaste ja müra („saastaja maksab“), seotud piirkulud; usub, et nende kahe põhimõtte kohaldamine kogu ELis aitab lahendada praeguseid maksustamise erinevusi eri transpordiliikide vahel;

19.  rõhutab, et transpordi hinnakujundust käsitlevate õigusaktidega ei tohiks tekitada ebaausat konkurentsi, mis kahjustab säästvamaid transpordiliike, nagu raudteetransport, ja nõuab tungivalt, et komisjon esitaks sellega seoses ettepanekud ausa konkurentsi tagamiseks;

20.  väljendab heameelt komisjoni pingutuste üle töötada välja koostalitlusvõimelisi elektroonilisi teemaksusüsteeme käsitlevad ELi normid ning Eurovignette’i direktiivi tulevase läbivaatamise üle, mis peaks hõlmama vahemaapõhist maksustamist ja eristamist CO2-heite põhjal ning diferentseerimise võimalust vastavalt ajakohastud eurostandarditele; on veendunud, et vahemaapõhise maksustamise laiendamine peaks hõlmama kõiki sõiduautosid ja kaubikuid, võimaldades samas teatavat paindlikkust äärealadel ja hõredalt asustatud piirkondades;

21.  rõhutab, et ühelt transpordiliigilt teisele üleminek eeldab mitmeliigilise ja ühistranspordi edendamist ja nendesse investeerimist;

22.  palub komisjonil kiiremas korras ajakohastada transpordiga seotud väliskulude käsiraamatu, võttes arvesse tegelikke heitkoguseid sõidutingimustes;

23.  rõhutab, et lennundus ei ole jõudnud oma väliskulude sisestamise osas sama kaugele kui teised transpordiliigid, ning kutsub seega komisjoni üles järgima Pariisi kokkulepet ja uurima võimalusi ühtlustada lennunduses lennukipetroolile maksu kehtestamist käsitlevad rahvusvahelised meetmed ja kaotada lennukipiletite käibemaksuvabastus;

Logistika ja digiteerimine

24.  tunnistab, et logistikal võib olla otsustavalt tähtis roll transpordi süsinikdioksiidi mõju vähendamisel keskkonnasõbralike ühisstrateegiate kaudu, mis käsitlevad tarneahela integreerimist, mitmeliigilist transporti, tarnimise ja tagastuslogistika kindlustamist; on arvamusel, et digitaaltehnoloogiad on nende eesmärkide seisukohast väga olulised;

25.  on seisukohal, et intelligentsed transpordisüsteemid, konvois sõitmine ning autonoomsed ja ühendatud sõidukid võivad olla maantee-, raudtee-, mere- ja õhutranspordi valdkonnas nii era- kui ka äriotstarbelise transpordi tõhususe parandamisel oluline vahend;

26.  tunnistab, et ühendatud autotehnoloogial on liiklusohutuse parandamisele lisaks ka oluline keskkonnamõju, ning märgib, et 5G võrgu suure läbilaskevõime ja väikese latentsusaja tagamiseks on vaja tihedat võrgutaristut, et võimalikult hästi ära kasutada ühendatud ja autonoomsete sõidukite võimalusi liikuvuse parandamiseks linnakeskkonnas; tunnistab, et kooskõlas laiema digiteerimisprotsessiga kogu Euroopa tööstuses peavad paljud äriühingud võtma muutuste strateegia aluseks liikuvuse; on seisukohal, et see pakub VKEdele ja idufirmadele märkimisväärseid võimalusi transpordisektoris ning on veendunud, et seda suundumust tuleks toetada;

27.  rõhutab, et ühistranspordil on liikuvuse kui teenuse kontseptsiooni osana suur potentsiaal vähendada liikluse mahtu ja sellega seotud heidet, ning kutsub komisjoni üles edendama digiteerimist ja ühistranspordisüsteemide ühenduvust, et eemaldada tõkked transpordiliikide ja -süsteemide vahel ja ergutada nende kasutamist; on samas arvamusel, et võetavad meetmed peavad olema kohandatud vastavalt asjaomaste piirkondade eripäradele, hoolimata sellest, kas tegemist on linna- või maapiirkondadega, kuna maapiirkondades on majanduslikku elujõulisust raskem saavutada; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja konkreetseid algatusi, millega edendatakse tõhusamat transporti maakeskkonnas ja raskesti ligipääsetavaid piirkondades, võttes samuti arvesse avalike teenuste osutamise kohustusi;

28.  toetab liikuvuskorralduse algatusi, mille eesmärk on saavutada tõhusamad ja keskkonnahoidlikumad ühendveoteenused ja arukas liikuvus, mis võib aidata edendada liikuvuse kui teenuse ja sünkroniseeritud ühendvedude (nn sünkroonvedude) kontseptsioone; usub, et liikuvuse kui teenuse edendamiseks tuleb tulevikus pöörata reguleerimisel piisavalt tähelepanu intelligentsete transpordisüsteemide rollile, IKT‑alase suutlikkuse arendamisele, süsteemide koostalitlusvõimele, teenuste jagamisele ja mitmeliigilise transpordi integreeritud piletimüügisüsteemidele;

29.  märgib, et linnade kaubaveokite osa õhu- ja mürasaastes on ebaproportsionaalne ning nad avaldavad negatiivset mõju ummikutele; nõuab seetõttu linnades tarneahela paremat optimeerimist; palub komisjonil julgustada heitevabade väikeste kommertsveokite, heitevabade busside, prügiveoautode ja taksode ning kaubaveo jalgrataste kasutamist nn viimase kilomeetri logistikas;

30.  rõhutab sõidukite kerge kaalu ja praeguse taristu tõhusama kasutamise võimalikke kasutegureid, sealhulgas neid, mis tulenevad liikluse paremast jaotumisest ja parematest ühendvedude lahendustest;

31.  palub komisjonil rõhutada digitaalse ühtse turu õigusaktide raames võimalusi ohutumate, arukamate ja keskkonnahoidlikumate transpordivahendite kasutamiseks teedel ning edendada nii sõidukitevahelise kui ka sõiduki ja maantee vahelise kommunikatsiooni seadmete projekte, et toetada innovatsioonile suunatud majandust ning luua uusi ärivõimalusi Euroopa info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ettevõtjatele;

32.  rõhutab, kui oluline on investeerida optimaalsetesse sisemaaühendustesse, et vähendada sisemaatranspordi ökoloogilist jalajälge, julgustades üleeuroopaliste transpordivõrkude koridorides kasutama mitmeliigilisi ühendusi, säästvat raudteevedu, siseveetransporti, reaalajas transporditeavet ja IT-rakendusi;

33.  on veendunud, et liikuvuskorralduse algatuste edendamine piirkondades ja linnades, institutsioonides ja tööstusettevõtetes pakub väga häid võimalusi, et vähendada kodanike sõitmisvajadust nii vahemaa kui ka kiiruse seisukohast;

34.  palub liikmesriikidel toetada katseprojekte, millega soodustatakse elektrisõidukite ja alternatiivseid täiustatud biokütuseid kasutavate sõidukite suuremat kasutust;

35.  rõhutab, et vaja on terviklikku ELi käsitlust, et võimaldada transporti kiiresti digiteerida, mis aitab koos parema transpordikorraldusega ja liikuvusele kui teenusele üleminekuga oluliselt suurendada tõhusust ning avaldab suurt mõju ühiskonnale;

36.  on seisukohal, et parem transpordikorraldus ning digiteerimise ja logistika parem kasutamine on valdkonnad, kus heite vähendamise võimalused on väga suured, ja et võimalik on võtta väga kiiresti palju odavaid ja lihtsaid ning mõõdetava mõjuga meetmeid, nagu liiklusvoo ja koormuse optimeerimine ning e-kaubaveod; palub seetõttu komisjonil sellised meetmed välja selgitada ja esile tuua, et edendada neid lähitulevikus; nõuab sidusat õigusraamistikku ja -norme, mis võimaldavad võtta kogu Euroopas kasutusele uuenduslikud logistilised ja transpordilahendused;

37.  toetab komisjoni ja transpordiettevõtjaid, et nad töötaksid välja projekte, mille raames saab järjepidevat teavet eri transpordiliikide võrreldava CO2‑jalajälje kohta väljaannete, teabe, broneerimise ja piletimüügisüsteemide põhjal;

38.  rõhutab, et IKT standardimispoliitika kohandamine vastavalt turu ja poliitika arengule on hädavajalik, et saavutada e-kaubaveo ja intelligentsete transpordisüsteemide koostalitlusvõime;

39.  rõhutab koostalitusvõime tähtsust linna- ja linnavälises transpordis raskeveokite heitkoguste vähendamise seisukohast;

Vähese heitega alternatiivenergia

40.  rõhutab asjaolu, et säästvatel energiaallikatel põhinevatel elektromobiilsetel lahendustel on suur potentsiaal transpordi CO2-heite vähendamiseks; on siiski seisukohal, et enne 2030. aastat on sellekohase tehnoloogia optimeerimine ja suures mahus taristute loomine ebatõenäoline; kordab oma nõudmist, et vaja on tehnoloogilisi uuendusi;

41.  väljendab heameelt jõupingutuste üle, et võtta kasutusele ja tagada terviklik ja koostalitlusvõimeline taristu taastuvenergia ja/või säästvate alternatiivkütuste tagamiseks alternatiivse energiaallikaga sõidukitele; palub komisjonil kooskõlastada sellega seoses oma tööd liikmesriikidega, et tagada alternatiivkütuste taristu kasutuselevõttu käsitleva direktiivi 2014/94/EL asjaomaste sätete ja hoonete energiatõhusust käsitleva direktiivi 2010/31/EL (muudetud direktiiviga (EL)…/… (menetlus 2016/0381(COD)) artikli 8 ülevõtmine täiel määral siseriiklikku õigusesse;

42.  palub komisjonil võtta vastu kaugeleulatuv elektrisõidukite turuleviimise tegevuskava ja anda liikmesriikidele juhendavad soovitused, et julgustada neid rakendama maksusoodustusi heitevabade ja vähesaastavate sõidukite suhtes; rõhutab, et tarbijate valmiduse suurendamiseks on oluline tagada laadimis- ja tankimistaristu olemasolu ja kättesaadavus era- ja avalikes hoonetes kooskõlas hoonete energiatõhususe direktiiviga (direktiiv 2010/31/EL) ning ka elektrisõidukite konkurentsivõime; rõhutab, kui oluline on tagada, et elektrisõidukite jaoks toodetav elekter pärineks säästvatest energiaallikatest; nõuab sellega seoses pikaajalist uue põlvkonna akusid käsitlevat Euroopa algatust ning vajaliku taristu arendamist, et soodustada vähese heitega energia ja vähesaastavate sõidukite säästva tootmise standardeid;

43.  palub komisjonil esitada kiiresti oma hinnang puhta energia ja transpordi direktiivi 2014/94/EL rakendamise kohta liikmesriikide poolt ning võtta meetmeid nende liikmesriikide suhtes, kes ei ole veel esitanud riiklikku strateegiat;

44.  on seisukohal, et üks tõhusamaid käsitlusi vähendamaks maanteetranspordi mõju kliimale oleks kehtestada kütusetarnijatele kohustus vähendada tarnitava energia kasvuhoonegaaside heidet, kasutades selleks taastuvelektrit, vesinikku, säästvaid ja täiustatud biokütuseid, sünteetilisi kütuseid või muid vähese CO2-heitega kütuseid (nt surumaagaasi või veeldatud maagaasi);

45.  tuletab komisjonile meelde, kui kiireloomuline on kanda maksusoodustused, mida fossiilkütustele jätkuvalt tehakse, üle alternatiivsetele ja säästvatele energiavormidele, pidades silmas käegakatsutavate meetmete võtmist kogu ühiskonna üleminekuks säästvale energiale;

46.  nõuab transpordisektoris taastuvenergia kasutamise suhtes ambitsioonikamat lähenemisviisi kui see, mis on esitatud uuesti sõnastatud taastuvenergia direktiivis, et saavutada transpordisektoris pikemas perspektiivis CO2‑heite vähendamine;

47.  nõuab tungivalt konkreetsete stiimulite kehtestamist säästvate alternatiivkütuste kasutuselevõtmiseks nende transpordiliikide puhul, millel puuduvad praegu alternatiivid vedelkütustele; on seisukohal, et sellised stiimulid peaksid kajastuma uues taastuvenergia direktiivis ning lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades, nagu on ette nähtud kavandatud määruses energialiidu juhtimise kohta;

48.  tuletab meelde, et 94 % Euroopa transpordist sõltub naftasaadustest, ja on veendunud, et säästvad omamaised biokütused aitavad vähendada sõltuvust fossiilkütuse impordist ja ühtlasi tugevdada ELi energiajulgeolekut;

49.  palub komisjonil esitada ettepaneku kaotada hiljemalt 2020. aastaks järk-järgult otsesed ja kaudsed toetused fossiilkütustele;

50.  palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada veeldatud maagaasi potentsiaali, et muuta liikuvus, majandus ja tööhõive kestlikuks(30);

51.  rõhutab, millist rolli võivad maagaas (näiteks surumaagaas ja veeldatud maagaas) ning eelkõige biometaan, sünteetiline metaan ja veeldatud naftagaas täita üleminekul CO2‑heite vähendamisele transpordisektoris, eriti laevanduses ning raskeveokite ja linnaliinibusside puhul;

52.  võtab teadmiseks piirmäärad, mis on esitatud uuesti sõnastatud taastuvenergia direktiivis, et vähendada 2030. aastaks järk-järgult esimese põlvkonna biokütuste kasutamist ja jõuda pikas perspektiivis transpordisektori CO2-heite vähendamiseni; palub komisjonil sellega seoses vahet teha ühelt poolt esimese põlvkonna biokütustel, mis on tõhusad kasvuhoonegaaside heite vähendamise seisukohast ja mille puhul on maakasutuse kaudse muutuse oht väike, ning teiselt poolt neil, mis ei vasta nendele kriteeriumidele, ning võtta võimalikult kiiresti meetmeid, et järk‑järgult loobuda metsade hävitamist või turbaalade kasutamist soodustavate lähteainete, kaasa arvatud palmiõli kasutamisest biokütuste koostisosana; rõhutab, et oluline on stabiilne ja prognoositav õiguskeskkond, kus võetakse nõuetekohaselt arvesse investeerimistsükleid, et meelitada ligi vajalikke investeeringuid täiustatud biokütustesse; võtab teadmiseks, millist võimalikku kasu toob kliimale ELi põllumajanduslik tootmine, mis põhineb kasvuhoonegaaside heite vähendamise seisukohast tõhusatel ja maakasutuse kaudse muutuse seisukohast väheohtlikel biokütustel, eelkõige kui võtta arvesse heitkoguseid, mis pärinevad suurel hulgal kolmandatest riikidest imporditavatest loomsetest valkudest;

53.  julgustab komisjoni töötama välja objektiivseid kriteeriume täiustatud biokütuste tunnustamiseks, et edendada innovatsiooni ja turuleviimist;

54.  rõhutab, kui tähtis on saavutada transpordisektoris pikas perspektiivis CO2-heite vähendamine, ning palub komisjonil julgustada selliste täiustatud biokütuste suuremat turule jõudmist, mis on kasvuhoonegaaside heite vähendamise poolest tõhusad ning vastavad ringmajanduse jäätmehierarhiale ja rangetele keskkonnaalase ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse kriteeriumidele, et veelgi enam vähendada fossiilkütuste kasutamist ja kasvuhoonegaaside heidet; väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle karmistada kasvuhoonegaaside heite vähendamise nõudeid biokütustele, et need aitaksid jätkuvalt kaasa ELi kliimaeesmärkide saavutamisele; rõhutab, kui tähtis on bioenergiast pärineva kasvuhoonegaaside heite ja nende gaaside sidumise tõhus ja usaldusväärne arvestus maakasutust, maakasutuse muutust ja metsandust (LULUCF) käsitleva kavandatava määruse (COM(2016)0479) raames;

55.  rõhutab, et kavandatava liikmesriikide kliimaeesmärkide täitmisel jõupingutuste jagamise määruse (COM(2016)0482) alusel tuleks arvesse võtta ainult selliseid toidu- ja söödakultuuridest toodetud biokütuseid, mis vastavad säästlikkuse kriteeriumidele;

56.  palub komisjonil jälgida hoolikalt taastuvatest energiaallikatest toodetud vesiniku tehnoloogia valdkonna arengut ning võtta endale kohustus teha teostatavusuuring vesiniku rolli ja võimaluste kohta Euroopa transpordisüsteemis;

57.  rõhutab, et sünteetilised kütused (vedelad ja gaasilised kütused), mida saadakse taastuvenergia ülejäägist, eelkõige päikese- ja tuuleenergiast nende tootmisvõimsuse tipp-perioodil, mis muidu läheks raisku, võiksid aidata vähendada olemasoleva sõidukipargi kasvuhoonegaaside heidet selle olelusringi silmas pidades ning ühtlasi suurendada taastuvenergia kasutamise määra;

58.  palub komisjonil ja liikmesriikidel suurendada ja toetada täiel määral ringmajanduse, heitkoguste vähendamise ja kliimapoliitika kontekstis ning ELi taastuvenergia eesmärke silmas pidades keskkonnahoidliku biogaasi tootmist sõnniku töötlemise teel;

59.  väljendab heameelt asjaolu üle, et ELi ettevõtjad on sünteetiliste kütuste tehnoloogia alal praegu maailmas juhtpositsioonil, ning näeb selles võimalust kiirendada ELis majanduskasvu ja kvaliteetsete töökohtade loomist; rõhutab seetõttu, kui tähtis on luua raamistik selliste tehnoloogiate edasiarendamise ja kasutuselevõtu ergutamiseks;

60.  on seisukohal, et päritolutagatiste edendamine võimaldab oluliselt suurendada taastuvenergia osakaalu transpordisektoris;

61.  märgib, et ELi säästva energia lähenemisviis peaks olema tehnoloogianeutraalne ja et ELi säästvuspoliitika eesmärgid peaksid keskenduma kliimat ja tervist kahjustava heite vähendamisele;

62.  palub komisjonil kasutada täiel määral ära Teadusuuringute Ühiskeskuse potentsiaali, et uurida puhta energia võimalusi transpordisektoris;

63.  väljendab heameelt toetuse üle, mida pakutakse programmi „Horisont 2020“ raames teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks keskkonnahoidliku transpordi ja säästva energia valdkonnas, ning palub seda toetamist jätkata järgmises mitmeaastases finantsraamistikus;

64.  rõhutab, kui tähtis on teadus- ja arendustegevus vähese heitega liikuvusega seotud tehnoloogiliste probleemide lahendamiseks; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks Clean Sky ja SESARi (ühisettevõte Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi väljaarendamiseks) taoliste teadusprogrammide tugevat toetamist;

Transporditaristu ja investeeringud

65.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) ja üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) raames selliste transpordiprojektide ELi-poolset kaasrahastamist, mis aitavad parandada kliimameetmeid ja õhu kvaliteeti ning vähendada muid väliskulusid miinimumini;

66.  on seisukohal, et Euroopa ühendamise rahastu projektid on väga olulised Euroopa vähese heitega liikuvuse strateegia jaoks, ja peab kahetsusväärseks, et Euroopa ühendamise rahastu eelarve vahendeid kasutati EFSI rahastamiseks; palub seetõttu Euroopa ühendamise rahastu eelarve taastada ja kordab, et EFSI II tuleks rahastada muudest allikatest; on lisaks seisukohal, et vältida tuleks Euroopa ühendamise rahastu jaoks kõlblike projektide rahastamist EFSI raames;

67.  toonitab, kui tähtis on EFSI edukas kasutamine või EFSI ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ühendamine; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid investeerima rohkem oma raudteesüsteemi ja püüdma suurendada ühtekuuluvuspoliitika rahaliste vahendite kasutamise määra raudteeprojektides;

68.  juhib tähelepanu sellele, kui oluline on tagada taristuvõrgu hea seisukord ja kvaliteet, sest see hõlbustab liikluse sujumist ja võimaldab vähendada ummikuid ning ühtlasi ka CO2 ja teiste saasteainete heite taset;

69.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks kättesaadavaks rohkem rahalisi vahendeid, mille raames saavad linnad esitada ühiseid pakkumusi sellise taristu või tehnoloogia hankimiseks, mis aitaks vähendada linnatranspordi CO2-heidet ja maanteesõidukite põhjustatud õhusaastet; märgib, et see hõlmab muu hulgas avalikke laadimispunkte elektrisõidukitele, auto ja jalgratta jagamise süsteeme ning ühistranspordi arendamist;

70.  rõhutab, kui tähtsad on rahalise toetuse meetmed selle sektori innovatsiooni jaoks ja keskkonna kaitsmine taristutööde tegemisel;

Kodanike ja otsustajate käitumisharjumuste muutumise toetamine

71.  julgustab linnu lisama oma liikumiskeskkonna kavadesse (nt säästva linnalise liikumiskeskkonna kavasse) kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgid ja puhta õhu strateegiad ning palub komisjonil seada ELi kaasrahastamisel esikohale linnalise liikumiskeskkonna projektid, mis aitavad saavutada kõnealuseid eesmärke, kaasa arvatud linnade asjaomaseid võimalusi suurendava uuendustegevuse toetamise kaudu;

72.  on seisukohal, et üks kõige tõhusamaid heite vähendamise ja transpordi tõhustamise viise on ühistranspordi edendamine; peab oluliseks suurendada ühistransporditeenuste rolli; palub lisaks, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid ja soodustaksid puhtamate ja vähem saastavate sõidukite ostmist nii riigiasutuste kui ka erasektori poolt;

73.  rõhutab võimalusi, mida pakuvad keskkonnahoidlikud riigihanked säästvama transpordi, eriti linna- ja linnalähiliinide busside jaoks;

74.  palub komisjonil tugevdada selliste eeskujuks olevate linnade võrgustikke, mis seavad linnaplaneerimisel esikohale säästva liikuvuse, sealhulgas käimise, jalgrattasõidu, ühistranspordi parandamise, koossõidu ja ühisauto kasutamise, ning võimaldada kohalikel, piirkondlikel ja riiklikel ametiasutustel jagada kasvuhoonegaaside heite vähendamise ja sellega seotud puhta õhu strateegia parimaid tavasid; palub komisjonil julgustada ka kohalikke, piirkondlikke ja riiklikke ametiasutusi lõimima täiel määral transpordi, eluaseme ja maakasutuse planeerimise vajadusi ja menetlusi, et saavutada paremini kliimapoliitika eesmärke;

75.  palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida, kui kasulik on kehtestada märgis või standard ülivähe saastavatele sõidukitele (Ultra-Low-Emission Vehicles – ULEV), mis vastavad heite piirnormidele tegelikes sõidutingimustes, võttes arvesse asjaolu, et Euroopa normid kergsõidukite kohta ei kajasta tegelikus liikluses tekkivaid heitkoguseid;

76.  on seisukohal, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata motoriseerimata transpordi võimaluste lõimimise ja atraktiivsuse suurendamisele, sest see vähendaks lõppkokkuvõttes eratranspordi liikide atraktiivsust;

77.  palub komisjonil lisada vähese heitega liikuvuse strateegiatesse maapiirkondades ja äärepoolseimates piirkondades elavate inimeste transpordivajadused;

78.  julgustab kõiki avaliku sektori asutusi lisama avalikesse hangetesse säästlikkuse kriteeriumid;

79.  toetab komisjoni, liikmesriike ja piirkondi suuremate investeeringute tegemisel EuroVelo jalgrattateede võrgustiku ja TEN‑T raudteevõrgustike ühendamisse ja lõimimisse;

80.  rõhutab, et üldise ohutuse määruse läbivaatamise ettepanek on hilinenud, ja palub komisjonil avaldada kõnealuse ettepaneku 2017. aasta lõpuks; on seisukohal, et intelligentse kiirusregulaatori tehnoloogia on valmis ja võib päästa paljude elu ning seetõttu tuleks see võtta viivitamata kasutusele kõigis sõidukites; rõhutab, et veoautode otsese nägemisvälja tehnoloogia on väga tulemuslik lahendus õnnetuste vältimiseks vähekaitstud liiklejatega, ja et kõnealune ettepanek peaks sisaldama sellega seotud kohustuslikke norme;

Sektoripõhised nõuded

Mootorrattad, sõiduautod ja kaubikud

81.  palub komisjonil esitada ettepaneku normide kohta, mida kohaldatakse 2025. aastast sõiduautode ja kaubikute suhtes, arvestades Euroopa Parlamendi seisukohta, mida ta väljendas 2013. aastal kahe seadusandliku akti(31) menetluses ning mida kinnitatakse asjaomases komisjoni avalduses 2025. aasta eesmärkide kohta(32); rõhutab, et need sõidukite keskmised normid tuleks arvutada uue kergsõidukite ülemaailmse ühtlustatud katsemenetluse (WLTP) alusel ja need peaksid kajastama pikaajalist heitkoguste vähendamise suunda, mis on kindlaks määratud ELi kliima- ja energiaraamistikus 2030 ning Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkidega;

82.  väljendab heameelt uue WLTP kasutuselevõtmise üle; rõhutab siiski, et arvestades asjaolu, et uuringute kohaselt erinevad uue WLTP laboratooriumis läbiviidava katsetsükli tulemused ikka veel umbes 20 % tegelikest heitkogustest ning võivad muutuda vastavalt katse optimeerimisele ja muutmisele, tuleks WLTP täiendamiseks töötada välja sihipärane tegelikus liikluses tekkivate heitkoguste järelhindamismetoodika CO2‑heite hindamiseks; märgib, et see metoodika võiks põhineda mõõteseadmetel, mis on sõidukites juba olemas, näiteks kütusekulu mõõdikutel; märgib lisaks, et selleks ja ka usaldusväärsete andmete saamiseks tuleks välja töötada standardne lähenemisviis kütusekulu näitude kogumiseks, salvestamiseks, kasutamiseks ja edastamiseks, kasutades võimalikult suurel määral juba autodes olevaid andureid ja järgides samal ajal täielikult eraelu puutumatuse eeskirju; palub komisjonil kaaluda lisalahendusi, et piirata transpordisektori CO2‑heidet, ja eelkõige võtta rohkem arvesse seda, kui suurt osa täidab sõidukite kerge kaal sõidukite CO2‑heite otseses vähendamises;

83.  tuletab meelde, et selleks, et vähendada tulemuslikult tegelikus liikluses tekkivate heitkoguste katsete abil laboratooriumis ja tegelikus liikluses mõõdetavate heitkoguste erinevust, tuleks katse- ja hindamismenetluste kirjeldused koostada väga hoolikalt ja need peaksid hõlmama mitmesuguseid sõidutingimusi, sealhulgas erinevaid temperatuure, mootori koormuseid, sõiduki kiiruseid, kõrguseid merepinnast, teede liike ja muid ELis sõitmisel esinevaid tavalisi parameetreid;

84.  nõuab, et kiiresti võetaks vastu ELi ühtne, kohustuslik ja läbipaistev märgistamise süsteem, mis võimaldaks tarbijatel saada täpseid, usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid turule lastud sõidukite kütusekulu, olelusringi, CO2-heite ja õhusaasteainete heite kohta; nõuab, et vaadataks läbi autode märgistamise direktiiv (direktiiv 1999/94/EÜ), mida võiks muuta nii, et teha teave teiste õhusaasteainete, näiteks NOx ja tahkete osakeste heite kohta kohustuslikuks;

85.  palub komisjonil vaadata läbi puhta energia ja transpordi direktiiv (direktiiv 2014/94/EL) ning esitada ettepanek võtta vastu määrus alates 2025. aastast turule lastavate autode CO2-standardite kohta, et järk-järgult kõrvaldada kasutuselt uued autod, mis tekitavad CO2-heidet;

86.  palub komisjonil kehtestada kõigile tootjatele heitevabade autode miinimumosakaalu eesmärk;

87.  rõhutab, kui kasulik on Euroopa majandusele varajane üleminek nendele sõidukitele, mis avaldavad olelusringi hindamise tulemuste kohaselt väikseimat mõju kliimale; rõhutab, et selline üleminek tagab, et Euroopa autotootjad on üleilmsel tasandil jätkuvalt konkurentsivõimelised, kuid säilitavad ka olemasolevad töökohad ja loovad uusi;

88.  väljendab lootust, et järjest enam eraldatakse vahendeid elektrimootorite akude tootmise, käitlemise ja kõrvaldamisega seotud tehnoloogilistele uuringutele, tagamaks, et need on järjest keskkonnahoidlikumad;

89.  märgib, et komisjon on algatanud mitu rikkumismenetlust liikmesriikide suhtes, kes on rikkunud õhukvaliteedi direktiivi 2008/50/EÜ, kuna on pidevalt ületanud NO2 ja PM10 piirnorme; nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks oma kontrolliõigusi, et takistada saastavate diiselmootoritega autode turule laskmist, kuna need autod paiskavad atmosfääri märkimisväärse osa NO2 ja PM10 ega vasta ELi väikestele sõiduautodele ja kommertsveokitele kehtestatud tüübikinnituse ja heitkoguste nõuetele;

90.  rõhutab, et edendada tuleb VKEde osalemist sõidukite ja osade tootmises, et tagada võrdsed võimalused transporditurul ning ergutada teadusuuringuid ja innovatsiooni;

91.  palub komisjonil tagada, et 2020. aasta järgse perioodi CO2 reguleerimises võetaks võimalikult palju arvesse kõiki tehnoloogilisi käsitlusi CO2-heite vähendamiseks liikluses; märgib, et reguleerimises tuleks eelkõige arvesse võtta võimalusi, mida pakuvad uusimad alternatiivkütused (näiteks nn elektrokütused, sünteetilised kütused, elektri jõul gaasi tootmine ja elektri jõul vedelkütuse tootmine);

Raskeveokid

92.  märgib, et kui 2030. aastaks ei võeta täiendavaid meetmeid, tekitavad raskeveokid 40 % kogu maanteetranspordi CO2-heitest; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon esitaks 2017. aasta lõpuks ettepaneku raskeveokite sertifitseerimise, järelevalve ja aruandluse kohta ning 2018. aastal parimatel kättesaadavatel andmetel põhinevad ranged CO2-heite normid, mida kohaldatakse alates 2025. aastast; väljendab heameelt sõiduki energiatarbimise arvutamise vahendi (VECTO) üle, mis aitab modelleerida kaubaveo tõhusust, ja rõhutab vajadust tagada jätkuvalt läbipaistvate, tegelike ja ajakohastatud seireandmete kättesaadavust;

93.  palub komisjonil hakata välja töötama Euroopa vähese CO2‑heitega kaubavedude strateegiat, mille aluseks on võrdlev uuring, et hõlbustada energiatõhusate ja heitevabade busside ja veoautode turuleviimist; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid on juba teinud algatusi, milles käsitletakse heitevaba kaubavedu;

94.  on seisukohal, et toetada tuleks keskkonnahoidlike, näiteks elektriliste või veeldatud maagaasil töötavate mootorite järjest suuremat kasutamist raskeveokitel ja et see eeldab olulisi ja strateegilisi taristuinvesteeringuid;

95.  palub komisjonil luua ja võimaldada liikmesriikidel kehtestada kogu TEN‑T võrgustikes soodustused heitevabade ja vähesaastavate sõidukite transiidile ning seada nende liikumine esmatähtsaks;

96.  rõhutab, et vähesaastavad ja heitevabad linnaliinibussid võivad aidata oluliselt vähendada saasteainete heidet linnapiirkondades; nõuab seetõttu heitevabade linnaliinibusside kasutuselevõttu, lisades praegu läbivaatamisel olevasse keskkonnasõbralike sõidukite direktiivi (direktiiv 2009/33/EÜ) Euroopa keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumid; palub komisjonil ja liikmesriikidel hõlbustada ja edendada olemasolevate ELi vahendite, näiteks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamist, et toetada vastavaid meetmeid;

97.  rõhutab, et oluline on luua õiged tingimused, et ergutada vähese heitega alternatiivenergia kasutamist transpordisektoris, ja märgib, et seda on võimalik hõlbustada, tagades tööstusharule selge ja pikaajalise raamistiku, millele tugineda seoses kütuste CO2‑heite vähendamise ja muude uute tehnoloogiatega seotud investeeringutega; palub komisjonil kaaluda teostatavusuuringu korraldamist, et uurida võimalikke pakutavaid lahendusi, millel vähese CO2‑heitega autokaubaveo strateegia võib põhineda;

98.  toetab komisjoni kava luua keskkonnasõbralike busside platvorm, mis tooks kokku bussiettevõtjad, kohalikud asutused, bussitootjad ja energiatarnijad, et ergutada keskkonnasõbralikumate sõidukite kiiret kasutuselevõttu, ning kutsub komisjoni üles edendama bussitransporti kui ühistranspordi keskkonnasäästlikku liiki;

99.  märgib, et olemas on palju uusi tehnoloogiaid ja olemasolevatel tehnoloogiatel põhinevaid uuendusi, millel võib olla märkimisväärne keskkonnakasu, näiteks paremad rehvid, täiustatud määrdeained, tõhusamad ülekandesüsteemid ja hübriidmootorid, ning et Euroopa peaks püüdma olla selles valdkonnas tehnoloogiaalane liider; kutsub komisjoni üles uurima, milline on selliste tehnoloogiate roll nii tõhususe kui ka keskkonnatoime parandamises;

100.  rõhutab, kui oluline on parandada õhu kvaliteeti ELis ning kinni pidada ELi välisõhu kvaliteedi piirnormidest ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitatud tasemetest; palub komisjonil sellega seoses läbi vaadata heitkoguste piirväärtused, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 715/2007 (mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust) I lisas, ning esitada vajaduse korral ettepanekud uute, tehnoloogianeutraalsete Euro 7 heitkoguste piirväärtuste kohta, mida kohaldatakse 2025. aastaks kõigile selle määrusega hõlmatud kergsõidukitele;

101.  rõhutab asjaolu, et heitkoguste vähendamise ja õhu kvaliteedi alased eesmärgid nõuavad meetmeid, mis puudutavad ka vanemaid sõidukeid, ning tuletab sellega seoses meelde, et moderniseerimine (retrofitting) on vanema sõidukipargi heitkoguste ja saasteainete vähendamise kiireim ja kulutõhusaim moodus, kuna diislikütuse heitgaaside arenenud järeltöötlussüsteemide süsteemne rakendamine võimaldab vanematel raskeveokitel, nagu bussid ja veokid, töötada keskkonnasõbralikult, nii et need vastavad isegi kõige rangematele heitkoguste nõuetele ning saavutavad NOx-, NO2- ja tahkete osakeste (PM) heite maksimaalse vähendamise; palub komisjonil seetõttu esitada ELi ühised suunised, et ergutada liikmesriike täiel määral kasutama võimalikke moderniseerimislahendusi, ja tagada ka transpordisüsteemi CO2-heite vähendamise rahastamiskõlblikkuse ELi rahastamisvahendite raames;

Tüübikinnitus ja turujärelevalve

102.  nõuab ELi tasandil terviklikumat ja koordineeritumat tüübikinnituse ja turujärelevalve süsteemi, milles sisalduks tugev ja usaldusväärne ELi järelevalve ja kontrollisüsteem, et kõrvaldada pärast Dieselgate’i skandaali tuvastatud puudused ja seaduselüngad; rõhutab, kui oluline on võtta kiiresti vastu komisjoni ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse ja turujärelevalve kohta (COM(2016)0031); tuletab sellega seoses meelde Euroopa Parlamendi 4. aprillil 2017. aastal vastu võetud läbirääkimisvolitusi; kinnitab, et kui eespool nimetatud määrus tulevikus vastu võetakse, peaks see tagama ühtsed ja läbipaistvamad võrdsed tingimused kõigile sõidukitesektorite sidusrühmadele, looma tulemuslikud tarbijakaitsealased eeskirjad ning tagama tüübikinnituse ja turujärelevalve uue raamistiku täieliku rakendamise;

103.  tunneb heameelt täiendava heitekontrollistrateegia ja katkestusseadmete kasutamise hindamise juhendi üle, mille komisjon avaldas 26. jaanuaril 2017. aastal toetamaks liikmesriike ja pädevaid asutusi katkestusseadmete avastamisel;

104.  peab kahetsusväärseks, et NOx‑heite puhul kiideti heaks kõrged vastavustegurid, mis toimivad lüngana, mis võimaldab ülemääraseid heitkoguseid, sealhulgas autode heitkoguseid pärast 2020. aastat; nõuab tungivalt, et komisjon vaataks 2017. aastal läbi NOx‑heite tegelikus liikluses tekkivate heitkoguste (RDE) katsete vastavusteguri, nagu on sätestatud teises tegelikus liikluses tekkivate heitkoguste paketis, ning jätkaks selle iga-aastast läbivaatamist vastavalt tehnoloogia arengule, et viia see hiljemalt 2021. aastaks 1-ni;

105.  nõuab, et kiiresti võetaks vastu neljas tegelikus liikluses tekkivate heitkoguste pakett, et viia lõpule uue tüübikinnitusmenetluse õigusraamistiku loomine, ja nõuab selle raamistiku kiiret kohaldamist;

Raudtee

106.  väljendab tugevat toetust komisjoni uutele konkursikutsetele puuduvate piiriüleste raudteeühenduste loomiseks piirkondlikul tasandil ja tervitab väljavaadet viia kliimamõju miinimumini või seda vähendada; kutsub komisjoni üles jätkama niisuguste projektide arvessevõtmist ning avaldama kandideerimiskutseid Euroopa ühendamise rahastu raamistikus, samuti määruse (EL) nr 913/2010 (konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku kohta) muutmise raames, et võtta paremini arvesse raudteetranspordi eri liikide tegelikku tulemuslikkust seoses nende mõjuga energiatõhususele transpordisektoris;

107.  kiidab heaks asjaolu, et komisjon peab esmatähtsaks investeeringute tegemist raudteetaristusse, eelkõige seoses puuduvate ühenduste ja piiriüleste ühendustega; tuletab sellega seoses meelde, et eelkõige kaubaveo jaoks on raudteetransport tõhus ja kestlik suuremahulise transpordi süsteem;

108.  toetab maanteetranspordilt raudteetranspordile ülemineku (Shift2Rail) saavutamist eri transpordiliikide koostalitlusvõime suurendamise abil;

109.  nõuab tungivalt laiahaardelisi ettepanekuid kombineeritud vedu käsitleva direktiivi kohta, mis edendaksid paremini tõhusat kaubavedu ja ergutaksid vedude ümbersuunamist raudteedele ja siseveeteedele, et saavutada vedude ümbersuunamise sihid, mis seati 2030. ja 2050. aastaks konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi kümne eesmärgi raames, mis esitati 2011. aasta transporti käsitlevas valges raamatus;

110.  palub, et liikmesriigid, komisjon ja raudteevaldkonna sidusrühmad võtaksid kõik meetmed, mis on vajalikud ühisettevõtte Shift2Rail töölerakendamiseks, et kiirendada kõrgetasemeliste tehnoloogiate integreerimist raudteevaldkonna uuenduslikesse tootelahendustesse, suurendada raudteetranspordi atraktiivsust ja tugevdada Euroopa raudteetööstuse positsiooni;

111.  kutsub liikmesriike üles rakendama viivitamata ning põhjalikult ja tulemuslikult direktiivi 2012/34/EL, komisjoni rakendusmäärust (EL) 2015/909 ja neljandat raudteepaketti, et tagada konkurentsitingimused raudteekasutustasude osas, mis võimaldaksid ausat transpordiliikidevahelist konkurentsi;

112.  kutsub komisjoni üles uurima raudtee reisijateveo puudusi (nt neid, mis on seotud maksustamisega, kasutustasudega ning otse- ja kaudsete toetustega) võrreldes muude transpordiliikidega ning looma võrdsed tingimused;

113.  kordab, kui olulised on koostalitlus ja kooskõlastatus muude transpordiliikidega, suurem usaldusväärsus ja müra leviku tõkestamine ning tõrgeteta mitmeliigiline transport;

114.  rõhutab vajadust rakendada täielikult, tulemuslikult ja ühetaoliselt määrust (EL) nr 913/2010 konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku kohta, mis toob kasu nii kaubaveole kui ka tööstusele;

Lennundus

115.  palub komisjonil suurendada lennunduse tõhusust, tagades muu hulgas ühtse Euroopa taeva algatuse kiire rakendamise liikmesriikide poolt, osaledes aktiivselt Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) töös, et kindlustada nõudlikud rahvusvahelised süsinikdioksiidi normid, ning eraldades ühisettevõttele SESAR (ühisettevõte Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi väljaarendamiseks) ning Clean Sky ühistele tehnoloogialgatustele asjakohased rahalised vahendid;

116.  tuletab meelde, et õhuruum on samuti osa ELi ühtsest turust ning et selle ebatõhusast kasutamisest või liikmesriikide tavade erinevustest (näiteks seoses toimimismenetluste, maksude, lõivude ja muu sellisega) tingitud igasugune killustumine pikendab lennuaegasid, põhjustab hilinemisi, täiendavat kütusekulu ja suuremat CO2‑heidet – lisaks ülejäänud turule kahjuliku mõju avaldamisele ja ELi konkurentsivõime pärssimisele;

117.  rõhutab, et lennundussektor peaks piisavalt, õiglaselt ja tulemuslikult kaasa aitama 2030. aasta kliimaeesmärkide ja Pariisi kokkuleppe eesmärkide ning seetõttu ka kliimameetmetega seotud kestliku arengu eesmärgi saavutamisele;

118.  võtab teadmiseks ICAO assamblee 39. istungjärgu otsuse, mille kohaselt tuleb välja töötada üleilmne turupõhise meetme kava rahvusvahelise lennunduse jaoks; palub komisjonil seda otsust (ühes riikide võetud vabatahtlike kohustuste ja tehtud reservatsioonidega) hinnata ning jälgida selle otsuse rahvusvaheliseks ja siseriiklikuks rakendamiseks tehtavaid edusamme 67 riigis, kellel on kavas üleilmses turupõhises meetmes vabatahtlikult osaleda; palub komisjonil õigeaegselt korraldada kava nende sätete sobivuse hindamise, mis peavad võimaldama CO2‑neutraalse kasvu, et piirata lennundussektori heitkoguseid vastavalt Pariisi kokkuleppe eesmärkidele; märgib, et ICAO kava läbivaatamine on ette nähtud iga kolme aasta järel, mis peaks võimaldama seda nõudlikumaks ja töökindlamaks muuta;

119.  võtab teadmiseks 3. veebruaril 2017. aastal esitatud komisjoni ettepanku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et jätkata kehtivate piirangute kohaldamist lennutegevuse ulatuse suhtes ja teha ettevalmistusi üleilmse turupõhise meetme rakendamiseks alates 2021. aastast (COM(2017)0054), milles tehakse ettepanek jätkata lennunduse puhul ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (ELi HKS) rakendamist piiratud geograafilises ulatuses; palub komisjonil korraldada ELi HKSi uue hindamise ja läbivaatamise seoses 2020. aasta järgse perioodiga, niipea kui üleilmse turupõhise meetme rakendamise asjus on rohkem selgust;

120.  rõhutab, kui tähtis on stimuleerida kõige paremate ja lühemate lennumarsruutide kasutamist, et hoida kokku kütust ja vähendada kahjulikku heidet, võrreldes pikemate marsruutidega, mis valitakse selleks, et vältida õhuruume, millega on seotud suuremad kulud;

121.  rõhutab, kui tähtis on jätkata teadusuuringute edendamist selles valdkonnas, et hoogustada investeerimist säästva lennunduse arendamise tehnoloogiatesse, edendades kergemate õhusõidukite projekteerimist, digitaal- ja satelliittehnoloogia kasutamist lennumarsruutide tõhusama korraldamise toetamiseks, samuti uue põlvkonna alternatiivkütuste tootmist ja kasutamist, eelkõige kuna selles sektoris ei ole palju alternatiive traditsioonilistele vedelkütustele, tehes seda ka avaliku ja erasektori partnerluste arendamise kaudu;

122.  kutsub komisjoni üles otsima uusi viise, kuidas toetada lennunduse taastuvkütuste kasutuselevõttu, et vähendada lennunduse kasvuhoonegaaside heitkoguseid;

123.  kutsub liikmesriike ja aeronautikatööstust üles ergutama niisuguste täiendavate meetmete väljatöötamist, mille eesmärk on edendada arukaid algatusi, mille sihiks on vähendada lennundussektori heidet, mis tekib lennujaamades ning sinna saabumisel ja sealt lahkumisel;

Meretransport

124.  märgib, et Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) tasandil tehakse jõupingutusi rahvusvahelise meretranspordi heitkoguste piiramiseks, ning ergutab seetõttu IMOt võtma viivitamata vastu selged kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgid ja meetmed; rõhutab siiski, et IMO raames võrreldava süsteemi puudumisel tuleks liidu sadamates ning liidu sadamatesse suunduvatel ja sealt lahkuvatel reisidel tekkivate süsinikdioksiidi heitkoguste suhtes kohaldada alates 2023. aastast ELi heitkogustega kauplemise süsteemi; nõuab, et komisjon kehtestaks tingimused alternatiivkütuste, näiteks maagaasi, veeldatud naftagaasi ja vesiniku kasutamise soodustamiseks ning edendaks taastuvenergia tehnoloogiate (näiteks purjed, patareid, päikesepaneelid ja tuulegeneraatorid) kasutuselevõttu merendussektoris; rõhutab sellega seoses, et liikmesriikide ja ELi tasandil tuleb kaaluda rahastamisvahendeid, et hoogustada investeerimist keskkonnahoidlikesse laevastikesse;

125.  rõhutab, et rahvusvahelise laevanduse kasvuhoonegaaside heitkoguste tulemusliku ülemaailmse vähendamise tagamiseks kooskõlas COP21 Pariisi kliimakokkuleppe „tuntavalt allpool 2°C“-eesmärgi saavutamisega ning laevade projekteerimise ja talitlustõhususe praeguste turutõrgetega tegelemisega tuleks ELi seire-, aruandlus- ja kontrollisüsteemi pidevalt muuta, et viia oma süsteem kooskõlla IMO poolt hiljuti heaks kiidetud andmekogumissüsteemiga, säilitades samal ajal läbipaistvuse, kontrolli ja tegeliku transporditöö andmete kogumise;

126.  rõhutab, kui tähtis on võtta täielikult üle direktiiv alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (direktiiv 2014/94/EL) ja seda rakendada ning luua sealhulgas veeldatud maagaasi tanklad üleeuroopalise transpordivõrgu koridorides ja meresadamates; on veendunud, et veeldatud maagaasi ulatuslikum kasutamine kaubaveos võib soodustada vähese heitega liikuvust, võttes arvesse rahvusvahelisi pikaajalisi kliima- ja energiaeesmärke;

127.  peab vajalikuks luua Euroopa Musta mere makropiirkond, et tagada kõnealuses piirkonnas piiriülesest koostööst tulenevate võimaluste teostatavus;

128.  rõhutab, et uuenduslikud rahastamislahendused ning Euroopa Investeerimispanga (EIP) pakutavate ELi investeeringute toetusvahendite kasutamine peaksid pakkuma kasulikke vahendeid aitamaks laevaomanikel kanda ja/või katta algseid kulusid, mis on seotud kasvuhoonegaaside vähendamiseks võetavate meetmetega;

129.  hindab positiivselt IMO poolt hiljuti heaks kiidetud ülemaailmset väävlisisalduse piirmäära – 0,5 %, mis peaks ära hoidma 250 000 enneaegse surma juhtumit maailmas;

130.  toetab rohkemate väävliheite ja NOx‑heite kontrollipiirkondade sisseseadmist kogu Euroopas;

131.  tuletab meelde, et ülemaailmse soojenemise piiramiseks on oluline vähendada meretranspordist pärit musta süsiniku (tahm) heitkoguseid, eelkõige Arktika piirkonnas;

132.  toonitab, et heitkoguste vähendamisel võivad tähtsat osa etendada kombineeritud veod; võtab teadmiseks komisjoni ettepanekud kombineeritud vedu käsitleva direktiivi ajakohastamise kohta (COM(2017)0648), mis peaks soodustama kaubaveo ümbersuunamist raudteedele ja siseveeteedele;

Siseveeteed

133.  on veendunud, et rakendada tuleb lisameetmeid, et tagada kliimasõbralik ja tõhus siseveetranspordi sektor; kordab, kui tähtsad on rahalised toetusmeetmed selle sektori innovatsiooni jaoks, et suurendada laevade energiatõhusust ja säästa keskkonda infrastruktuuri rajamisel;

134.  palub komisjonil esitada 2018. aastal jõeteabeteenuste direktiivi(33) läbivaadatud versiooni, et edendada jõeteabeteenuste kasutamist siseveeteede heitkoguste vähendamiseks, ning luua kogu ELi hõlmava õigusliku aluse piiriüleseks andmevahetuseks, mis võimaldaks piiriüleste jõeteabeteenuste terviklikku rakendamist ja digitaalset integreerimist muude transpordiliikidega;

135.  rõhutab, et Euroopa siseveetransporti tuleks ergutada ja kasutada, ning kutsub komisjoni üles eraldama rahalisi vahendeid uppunud laevade puhastamiseks, kuna niisugune tegevus on seotud suurte kuludega, pidades silmas piirkondliku arengu väljavaateid ning siseveelaevanduse ja -transpordiga seotud tegevuse laiendamist siseturul;

136.  ergutab komisjoni ja liikmesriike esitama meetmeid tuule- ja päikeseenergia kasutamise ning siseveelaevade mootorite ja kütuste keskkonnasäästlikumaks muutmise kohta, juhtides muu hulgas tähelepanu selles valdkonnas esirinnas olijate heale tavale ja toetades puhaste siseveeteede rahastamist olemasoleva vanametalliks lammutamise fondi ning EFSI/EIP vahendite kaudu;

137.  rõhutab, et tegelikke turuvajadusi arvesse võttes on vaja tugevat ELi, liikmesriikide ja piirkondliku tasandi toetust, et tagada piisaval arvul üleeuroopalise transpordivõrgu põhivõrgu siseveesadamate varustamine alternatiivenergia taristuga ning üldkasutatavate tanklate ja hoidlatega, mis paigutatakse siseveetranspordi tarbeks sobivasse kaugusesse üksteisest;

o
o   o

138.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 316, 22.9.2017, lk 155.
(2) ELT L 120, 15.5.2009, lk 5.
(3) ELT L 348, 20.12.2013, lk 1.
(4) ELT L 140, 5.6.2009, lk 1.
(5) ELT L 145, 31.5.2011, lk 1.
(6) EÜT L 12, 18.1.2000, lk 16.
(7) ELT L 188, 18.7.2009, lk 1.
(8) ELT L 123, 19.5.2015, lk 55.
(9) ELT L 275, 25.10.2003, lk 32.
(10) ELT L 140, 5.6.2009, lk 16.
(11) EÜT L 350, 28.12.1998, lk 58.
(12) ELT L 239, 15.9.2015, lk 1.
(13) ELT L 142, 5.6.1999, lk 26.
(14) ELT L 166, 30.4.2004, lk 124.
(15) ELT L 268, 13.10.2009, lk 11.
(16) ELT L 276, 20.10.2010, lk 22.
(17) EÜT L 368, 17.12.1992, lk 38.
(18) ELT L 300, 14.11.2009, lk 88.
(19) ELT L 307, 28.10.2014, lk 1.
(20) EÜT L 332, 28.12.2000, lk 81.
(21) ELT L 255, 30.9.2005, lk 11.
(22) ELT L 280, 27.10.2009, lk 52.
(23) ELT C 399, 24.11.2017, lk 10.
(24) Texts adopted, P8_TA(2016)0292.
(25) ELT L 344, 17.12.2016, lk 1.
(26) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0100.
(27) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0097.
(28) https://www.eea.europa.eu/soer-2015/europe/air.
(29) https://www.eea.europa.eu/publications/air-quality-in-europe-2015/download.
(30) Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioon veeldatud maagaasi ja selle hoiustamise ELi strateegia kohta (vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0406).
(31) ELT L 103, 5.4.2014, lk 15; ELT L 84, 20.3.2014, lk 38.
(32) Vt nõukogu dokumente 5584/14 ja 6642/14.
(33) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/44/EÜ ühtlustatud jõeteabeteenuste kohta ühenduse siseveeteedel (ELT L 255, 30.9.2005, lk 152).

Õigusteave - Privaatsuspoliitika