Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa kohta, eelkõige 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal(1), 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Venemaa kohta: Bolotnaja väljaku sündmustega seotud meeleavaldajate karistamine(2) ning 23. oktoobri 2014. aasta resolutsiooni vabaühenduse Memorial (Sahharovi auhinna võitja aastal 2009) tegevuse lõpetamise kohta Venemaal(3), 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Venemaa opositsioonijuhi Boriss Nemtsovi mõrvamise ja demokraatia olukorra kohta Venemaal(4), 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni Venemaa meelsusvangi Ildar Dadini juhtumi kohta(5) ning 6. aprilli 2017. aasta resolutsiooni Venemaa kohta ning Aleksei Navalnõi ja teiste meeleavaldajate vahistamise kohta(6),

–  võttes arvesse parlamendi väliskomisjoni ja inimõiguste allkomisjoni esimeeste 12. jaanuari 2018. aasta avaldust, milles nõuti inimõiguste kaitsja Ojub Titijevi kohest vabastamist,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 5 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 7, milles mõlemas on sätestatud, et kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamist või julma, ebainimlikku või väärikust alandavat kohtlemist või karistust, ning milles Venemaa Föderatsioon on osaline,

–  võttes arvesse ELi 19. jaanuari 2018. aasta avaldust inimõiguste rikkumise kohta seoses inimõiguste keskusega Memorial Venemaal ning Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 11. jaanuari 2018. aasta avaldust Tšetšeeni Vabariigi inimõiguste keskuse Memorial direktori Ojub Titijevi kinnipidamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee 2017. aasta novembris ja detsembris toimunud külastust Venemaa Föderatsiooni Tšetšeeni Vabariiki,

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 9. detsembril 1998. aastal vastu võetud ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse kehtivat partnerlus- ja koostöölepingut, millega luuakse partnerlus ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Venemaa Föderatsiooni vahel, ja peatatud läbirääkimisi ELi ja Venemaa uue lepingu sõlmimiseks,

–  võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni seitsmendat perioodilist aruannet, mida ÜRO inimõiguste komitee arutas 16. ja 17. märtsil 2015 peetud 3136. ja 3137. istungil,

–  võttes arvesse 24. juunil 2013 vastu võetud Euroopa Ülemkogu suuniseid homo-, bi-, trans- ja interseksuaalide (LGBTI‑inimeste) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon kui Euroopa Nõukogu täisliige ning inimõiguste ülddeklaratsiooni ja piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni osaline on võtnud endale kohustuse järgida demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning austada põhivabadusi ja inimõigusi; arvestades, et Venemaal on kohustus ja vahendid, et uurida Tšetšeenia ametivõimude toimepandud kuritegusid; arvestades, et Venemaa Föderatsioon on ratifitseerinud 18st rahvusvahelisest inimõiguste lepingust 11;

B.  arvestades, et 9. jaanuaril 2018 vahistas Tšetšeenia politsei 2009. aastal Sahharovi auhinna võitnud inimõiguste keskuse Memorial Tšetšeenia büroo direktori Ojub Titijevi, keda süüdistati narkootikumide omamises; arvestades, et Titijev on oma süüd eitanud ning valitsusvälised organisatsioonid ja teised inimõiguste kaitsjad on nimetanud süüdistusi väljamõelduks;

C.  arvestades, et 25. jaanuaril 2018 jättis Tšetšeeni Vabariigi ülemkohus jõusse Šalinski linnakohtu otsuse jätta Ojub Titijev kaheks kuuks vahi alla;

D.  arvestades, et Venemaa Föderatsiooni kriminaalõigust muudeti ja sellele lisati uus artikkel 212.1, mille kohaselt võidakse isikut süüdistada avalikke kogunemisi käsitleva seaduse rikkumises, vaatamata sellele, et see muudatus piirab sõna- ja kogunemisvabadust;

E.  arvestades, et Venemaa ametivõimud näitavad üles kalduvust eirata rahumeelse kogunemise vabadust ning pidasid pärast 26. märtsi 2017. aasta rahumeelseid meeleavaldusi ainuüksi Moskvas kinni rohkem kui 1 000 meeleavaldajat ja paljudes teistes Venemaa Föderatsiooni linnades veel hulganisti meeleavaldajaid;

F.  arvestades, et poliitvangide arv riigis on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud ja jõudis inimõiguste keskuse Memorial andmetel 2016. aastal 102 isikuni;

G.  arvestades, et 2012. aasta valitsusväliste organisatsioonide seadus piirab suuresti valitsusväliste organisatsioonide suutlikkust iseseisvalt töötada ja tõhusalt tegutseda; arvestades, et selle seaduse alusel on Venemaa justiitsministeerium nimetanud Memoriali „välisagendiks“;

H.  arvestades, et Memoriali ajaloolane Juri Dmitrijev oli osa meeskonnast, kes leidis Sandarmohhis enam kui 9 000 inimese massihaua, kellest paljud olid nõukogude intelligentsi liikmed; arvestades, et viimastel aastatel on Memorialist saanud viimane iseseisev inimõiguste organisatsioon, mis tegutseb jätkuvalt Tšetšeeni Vabariigis; arvestades, et väga tõenäoliselt olid Tšetšeeni Vabariigis toimunud inimõiguste kaitsjate vastased rünnakud, sh Ojub Titijevi välja mõeldud kriminaalsüüdistus ja naabervabariikides toimunud rünnakud, korraldatud kättemaksuks Memorialile selle eest, et keskus paljastab inimõiguste rikkumisi Tšetšeenias ja püüab nendega seoses õiglust jalule seada;

I.  arvestades, et Euroopa Parlament andis 2009. aastal Sahharovi auhinna mõttevabaduse viljelemise eest Memoriali inimõiguste rühmale;

J.  arvestades, et ajakirja „Economist“ 2017. aasta demokraatia indeksis on Venemaa 167 riigi hulgas 135. kohal, mis tähendab olulist langust võrreldes 102. kohaga 2006. aastal;

K.  arvestades, et LGBTI‑inimestega seotud inimõiguste rikkumised Tšetšeenias on väga murettekitavad; arvestades, et Venemaa Föderatsioon on alla kirjutanud mitmele rahvusvahelisele inimõiguste lepingule ning Euroopa Nõukogu liikmena Euroopa inimõiguste konventsioonile ja on seega kohustatud tagama kõigi ohustatud isikute turvalisuse; arvestades, et EL on korduvalt pakkunud täiendavat abi ja oskusteavet, et aidata Venemaal ajakohastada ja järgida oma põhiseaduslikku ja õiguskorda kooskõlas Euroopa Nõukogu standarditega; arvestades, et Venemaal on kohustus ja vahendid, et uurida Tšetšeenia ametivõimude toimepandud kuritegusid; arvestades, et alates 1993. aastast ei loeta homoseksuaalsust Venemaa Föderatsioonis enam kuriteoks;

1.  nõuab, et viivitamata vabastataks Tšetšeeni Vabariigi inimõiguste keskuse Memorial direktor Ojub Titijev, kes peeti kinni 9. jaanuaril 2018 ning kellele seejärel esitati välja mõeldud ametlik süüdistus narkootikumide ebaseaduslikus omandamises ja valdamises; nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud tagaksid Titijevi inim- ja juriidiliste õiguste täieliku austamise, sh juurdepääsu advokaadile ja arstiabile, füüsilise puutumatuse ja väärikuse ning kaitse kohtuliku ahistamise, kriminaliseerimise ja meelevaldse vahistamise vastu;

2.  taunib Tšetšeenia ametivõimude avaldust, milles süüdistatakse inimõiguste kaitsjaid ja organisatsioone nende töö pärast; märgib murelikult, et vahistamine toimus peagi pärast avalikke märkusi Tšetšeenia parlamendi spiikri Magomed Daudovi poolt, kes näib lubavat inimõiguste kaitsjate vastu suunatud vägivalda;

3.  on seisukohal, et Titijevi vahistamine on osa Tšetšeenias töötavate sõltumatute ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vahistamiste, ründamiste, hirmutamise ja diskrediteerimise murettekitavast suundumusest; juhib tähelepanu sellele, et teised selle murettekitava suundumuse hulka kuuluvad juhtumid hõlmavad Kaukaasia rahvaste assamblee esimehe Ruslan Kutajevi ja ajakirjaniku Žalaudi Gerijevi vahistamist, kes mõlemad mõisteti süüdi narkootikumidega seotud kahtlastel põhjustel vastavalt 2014. ja 2016. aastal;

4.  väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et kedagi ei ole veel kohtu alla antud Ojub Titijevi Memoriali eelkäija ja Tšetšeenia inimõiguste aktivisti Natalia Estemirova mõrva eest – Estemirova rööviti 2009. aasta juulis Groznõis oma kodu juures ja leiti samal päeval mahalastuna naabruses asuva Inguššia Gazi-Yurti küla lähedal; nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud seda kuritegu tõsiselt uuriksid; tuletab sellega seoses meelde, et 2009. aastal lasti Moskva kesklinnas maha veel üks inimõiguste jurist ja aktivist, Stanislav Markelov, kes oli tuntud Tšetšeenia väärkohtlemiste uurimisega seoses;

5.  nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud teeksid viivitamata lõpu Venemaa Föderatsiooni selles piirkonnas töötavate sõltumatute ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vahistamiste, ründamiste, hirmutamise ja diskrediteerimise murettekitavale suundumusele, mis rikub nende õigust väljendusvabadusele; mõistab hukka Tšetšeenia ametivõimude rünnakud inimõiguste kaitsjate vastu ning nõuab tungivalt, et Moskva teeks neile rünnakutele lõpu ja looks Tšetšeenias ning teistes Venemaa Föderatsiooni osades inimõiguste kaitsjate ja organisatsioonide jaoks normaalse töökeskkonna;

6.  väljendab sügavat muret kriitilise kodanikuühiskonna tingimuste halvenemise pärast Venemaal – eriti selliste organisatsioonide puhul, mis tegelevad inimõiguste ja demokraatlike vabadustega ning kritiseerivad riigi selle valdkonna poliitikat; rõhutab, et 2009. aasta Sahharovi auhinna võitja Memorial on tänapäeval üks tõsiseltvõetavamaid inimõiguste käsitlejaid Venemaal ning temast on saanud viimane sõltumatu inimõiguste organisatsioon, kes jätkab tegutsemist Tšetšeeni Vabariigis, ning väljendab oma solidaarsust ja tugevat toetust Memoriali pühendunud tööle;

7.  kutsub Venemaa ametivõime üles kaitsma kõiki Venemaa kodanikke ebaseadusliku väärkohtlemise eest; palub Venemaa ametivõimudel teha viivitamata lõpp väljendusvabaduse mahasurumisele Tšetšeenias ning pakkuda tõhusaid julgeolekutagatisi väärkohtlemise ohvritele ja tunnistajatele ning tuua väärkohtlemiste toimepanijaid kohtu ette; rõhutab, et Venemaal ja selle valitsusel on lõplik vastutus nimetatud tegude uurimisel, toimepanijate vastutusele võtmisel ja kõikide Venemaa kodanike kaitsmisel ebaseadusliku kohtlemise eest;

8.  juhib tähelepanu sellele, et Põhja-Kaukaasia piirkonna inimõiguste organisatsioonide tagakiusamise ja ahistamise järjekordne näide oli 17. jaanuaril 2018 aset leidnud rünnak Memoriali büroo vastu naabruses asuvas Inguššia Vabariigis ja 22. jaanuaril 2018 toimunud rünnak, kus tundmatu süütaja pani põlema Memoriali Dagestani büroole kuuluva auto; mõistab need rünnakud hukka ja nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud uuriksid tulemuslikult neid ja muid rünnakuid Memoriali vara vastu ning ähvardusi selle töötajate vastu ja tagaksid süüdlaste vastutusele võtmise;

9.  kutsub Venemaa ametivõime üles uurima viivitamata, sõltumatult, objektiivselt ja põhjalikult Tšetšeenia taunitavaid sündmusi; kutsub Tšetšeenia ja Venemaa Föderatsiooni ametivõime üles järgima siseriiklikke õigusakte ja rahvusvahelisi kohustusi, järgima õigusriigi põhimõtet ja universaalseid inimõigusnorme ning tagama kõikide ohustatud isikute turvalisuse ja demokraatlikud vabadused;

10.  võtab teadmiseks Memoriali taotluse uurida Titijevi juhtumit väljaspool Tšetšeeniat;

11.  mõistab hukka rünnakud Tšetšeenia teiste kodanikuühiskonna rühmade ja valitsusväliste organisatsioonide vastu, sealhulgas Tšetšeenias asuva inimõiguste kaitsjate ühise mobiilse rühma vastu suunatud rünnakud ja laimukampaaniad, mis viisid 2016. aastal rühma Tšetšeeniast lahkumiseni;

12.  väljendab sügavat muret seoses teadetega LGBTI‑inimesteks peetud isikute meelevaldse kinnipidamise ja piinamise kohta Tšetšeeni Vabariigis; kutsub ametivõime üles seda tagakiusamiskampaaniat lõpetama ja võimaldama rahvusvahelistel inimõiguste organisatsioonidel väidetavaid kuritegusid usaldusväärselt uurida; mõistab samuti hukka isikute tapmise perekonnaliikmete poolt nn aumõrvade käigus ning taunib Tšetšeenia ametiasutuste toetust nendele kuritegudele ja nende julgustamist;

13.  kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles abistama Tšetšeeniast põgenenud isikuid ja tooma see väärkohtlemiskampaania avalikkuse ette; tervitab asjaolu, et mitu liikmesriiki on pakkunud kõnealustele ohvritele varjupaika, ning kutsub kõiki liikmesriike üles jätkama või tõhustama ohvrite, ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate varjupaigataotluste menetlemist kooskõlas Euroopa ja siseriiklike õigusaktidega;

14.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel tagada, et ELi ja Venemaa inimõigustealaste konsultatsioonide käigus, kui neid jätkatakse, tõstatatakse kõik poliitilistel põhjustel süüdistatud isikute juhtumid ning Venemaa esindajatel palutakse nendel kohtumistel iga juhtumi puhul ametlikult vastata, ning palub suhtlusest Venemaa ametivõimudega parlamendile aru anda;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile, Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile ning Tšetšeenia ametivõimudele.

(1) ELT C 65, 19.2.2016, lk 150. (2) ELT C 378, 9.11.2017, lk 250. (3) ELT C 274, 27.7.2016, lk 21. (4) ELT C 316, 30.8.2016, lk 126. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0446. (6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0125.