Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Türgi kohta, eriti 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ajakirjanike olukorra kohta Türgis(1),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni komisjoni 2016. aasta Türgi aruande kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ning Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste voliniku Johannes Hahni 2. veebruari 2018. aasta avaldust viimaste arengute kohta Türgis, nende 14. juuli 2017. aasta avaldust seoses aasta möödumisega Türgi riigipöördekatsest, ning nende 13. märtsi 2017. aasta avaldust seoses Veneetsia komisjoni arvamusega Türgi põhiseaduse muutmise kohta ja seoses hiljutiste sündmustega,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 8. juuni 2017. aasta avaldust Amnesty Internationali Türgi haru juhi Taner Kılıçi väidetava kinnipidamise kohta, 8. juuli 2017. aasta avaldust inimõiguste kaitsjate kinnipidamise kohta Türgis Büyükada saarel ning 26. oktoobri 2017. aasta avaldust menetluses olevate inimõigustega seotud juhtumite kohta Türgis,

–  võttes arvesse 25. juulil 2017. aastal toimunud ELi ja Türgi kõrgetasemelist poliitilist dialoogi,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 2. novembri 2017. aasta kirjalikke tähelepanekuid, mis esitati Euroopa Inimõiguste Kohtule ning milles käsitletakse kahtteistkümmet avaldust, mis seonduvad Türgi parlamendiliikmete sõnavabadusega ja nende õigusega vabadusele ja turvalisusele, ning 10. oktoobri 2017. aasta tähelepanekuid kümne avalduse kohta, mis seonduvad Türgi ajakirjanike sõnavabadusega ja nende õigusega vabadusele ja turvalisusele,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni 2156 (2017) demokraatlike institutsioonide toimimise kohta Türgis,

–  võttes arvesse asjaolu, et ELi aluspõhimõtted hõlmavad õigusriigi põhimõtte järgimist ja inimõiguste austamist ning need põhimõtted kehtivad ka kõigile ELi kandidaatriikidele,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille osalisriik Türgi on,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Euroopa Parlament mõistis 15. juuli 2016. aasta riigipöördekatse karmilt hukka; arvestades, et 18. jaanuaril 2018 pikendas Türgi parlament riigis kehtivat erakorralist seisukorda veel kolme kuu võrra; arvestades, et praegu kasutatakse riigis kehtestatud erakorralist seisukorda teisitimõtlejate vaigistamiseks ning tegemist ei ole üldse enam õiguspärase riiklike julgeolekuohtude vastu võitlemisega; arvestades, et rahvusvahelise õiguse kohaselt peavad erakorralised meetmed olema vajalikud ja proportsionaalsed nii oma kohaldamisalalt kui ka kestuselt;

B.  arvestades, et Türgi on ELi oluline partner ja temalt kui kandidaatriigilt oodatakse kõrgeimate demokraatiastandardite järgimist, mis hõlmab ka inimõiguste, õigusriigi põhimõtte, põhivabaduste ja üldise õiglase kohtumenetluse õiguse austamist;

C.  arvestades, et nn akadeemikute rahupetitsiooni allkirjastajatest 148 on saanud süüdistuse terroristliku propaganda levitamise eest ning nad ootavad 2018. aasta mais toimuvaid kohtuistungeid;

D.  arvestades, et Euroopa Ajakirjanike Liidu andmetel on pärast riigipöördekatset 148 ajakirjanikku endiselt vangis; arvestades, et sotsiaalmeedias jätkuvad poliitiliste teisitimõtlejate vastased rünnakud; arvestades, et 449 inimest on kinni võetud seepärast, et nad kritiseerisid sotsiaalmeedias Türgi valitsuse sõjalist sekkumist Süüria enklaavis Afrinis; arvestades, et Amnesty Internationali andmetel on Türgi võimud pärast riigipöördekatset sulgenud sajad kodanikuühiskonna organisatsioonid ja enam kui 160 ringhäälinguorganisatsiooni, ajalehe, ajakirja, kirjastuse ja turustusettevõtte kontorid;

E.  arvestades, et Türgi võimud on alates 2016. aasta juulist sundinud töölt lahkuma 107 000 inimest; arvestades, et Euroopa Nõukogu soovituse põhjal loodud erakorralise seisukorra tavade uurimiskomisjon on 18. jaanuari 2018. aasta seisuga saanud 104 789 taotlust ning siiani on otsus langetatud üksnes 3 110 juhtumi osas, kusjuures neidki otsuseid ei ole avalikustatud;

F.  arvestades, et viimastel aastatel on täidesaatev võim haaranud üha suurema kontrolli kohtute ja prokuratuuri üle ning kohtunikke ja prokuröre on massiliselt vahistatud, vallandatud ja meelevaldselt ümber paigutatud, samuti on pidevalt rünnatud advokaate;

G.  arvestades, et Inimõiguste Ühenduse (Human Rights Association, HRA) andmetel on 2017. aasta esimese 11 kuuga piinatud ja väärkoheldud 2 278 inimest;

H.  arvestades, et olukord Kagu‑Türgis on jätkuvalt äärmiselt murettekitav; arvestades, et julgeolekuoperatsioonide kontekstis on tapetud väidetavalt 2 500 inimest ning hinnanguliselt pool miljonit inimest on alates 2015. aasta juulist oma kodudest põgenenud; arvestades, et jätkuvalt on vangistuses 68 kurdi omavalitsusjuhti;

I.  arvestades, et kinnipeetud ajakirjanike hulgas on näiteks Saksa‑Türgi ajakirjanik Deniz Yücel, teadlane ja kolumnist Mehmet Altan, ajakirjanik Şahin Alpay, samuti paljud ajakirjanikud ja töötajad päevalehest Cumhuriyet, sealhulgas Ahmet Şık;

J.  arvestades, et pärast mitmetelt parlamendiliikmetelt parlamentaarse immuniteedi äravõtmist on paljude opositsiooni kuuluvate parlamendiliikmete suhtes algatatud kohtumenetlusi ja nad on kinni peetud; arvestades, et endiselt peetakse kinni kümmet parlamendiliiget (sh erakonna HDP kaasesimehed Figen Yüksekdağ ja Selahattin Demirtaş, kellel ei lubatud julgeolekukaalutlustel kohtusse ilmuda, ja erakonna CHP parlamendiliige Enis Berberoğlu) ning lisaks on kuuelt parlamendiliikmelt, sh Sahharovi auhinna laureaadilt Leyla Zanalt pärast Türgi parlamendis toimunud hääletust võetud mandaat;

K.  arvestades, et Türgi ametivõimud vahistasid 2017. aasta juulis kümme inimõigusaktivisti („the Istanbul10“), kes hiljem kautsjoni vastu vabastati; arvestades, et Istanbuli kohus tühistas 1. veebruaril 2018 oma otsuse vabastada Amnesty Internationali Türgi haru juht Taner Kılıç, nii et ta jääb kogu kohtumenetluse ajaks vahi alla;

L.  arvestades, et 18. oktoobril 2017 vahistati üks Türgi tähtsamaid kodanikuühiskonna liidreid Osman Kavala, kes viibib sellest ajast saadik vangistuses, kuna ta väidetavalt üritas valitsust kukutada, toetades 2013. aasta detsembris Gezi pargis toimunud meeleavaldusi;

M.  arvestades, et Ankara kuberneri kantselei keelas 19. novembril 2017. aastal määramata ajaks ära kõik LGBTI‑organisatsioonide korraldatavad üritused;

N.  arvestades, et kuigi Türgi põhiseadusega nähakse ette usu- ja kultusevabadus, on lubatud religioossete ideede eraviisiline levitamine ning on keelatud usulistel põhjustel diskrimineerimine, puutuvad usuvähemused siiski kokku verbaalsete ja füüsiliste rünnakutega, häbimärgistamise ja sotsiaalse survega koolis ja avalikus elus, diskrimineerimisega ning probleemidega, mis on seotud pühakodade seadusliku asutamisega;

O.  arvestades, et Türgi demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja ajakirjandusvabaduse olukorra tõttu on Türgi ühinemiseelse abi vahendeid ELi 2018. aasta eelarves vähendatud 105 miljoni euro võrra võrreldes komisjoni algse ettepanekuga, kusjuures veel 70 miljonit eurot hoitakse reservis, kuni riik teeb nendes valdkondades piisavaid mõõdetavaid edusamme;

P.  arvestades, et Euroopa Parlament nõudis 2016. aasta novembris Türgi ELiga ühinemise protsessi külmutamist ja 2017. aasta juulis selle protsessi peatamist, kui põhiseaduse muudatused muutmata kujul rakendatakse;

1.  kordab, et mõistab 16. juuli 2016. aasta riigipöördekatse teravalt hukka, ning väljendab solidaarsust Türgi kodanikega; tunnistab Türgi valitsuse õigust ja kohustust võtta meetmeid kohtumõistmiseks kuritegude toimepanijate üle, kuid seejuures tuleb tagada õigusriigi põhimõtte järgimine ja õigus õiglasele kohtumenetlusele; rõhutab, et nurjunud sõjaväelist võimuhaaramist kasutatakse praegu ära õiguspärase ja rahumeelse opositsiooni edasiseks vaigistamiseks, ning selleks, et takistada meedial ja kodanikuühiskonnal rahumeelselt oma sõnavabadust kasutamast, võetakse ebaproportsionaalseid ja ebaseaduslikke meetmeid;

2.  peab äärmiselt murettekitavaks põhiõiguste ja -vabaduste ning õigusriigi põhimõtte olukorra jätkuvat halvenemist Türgis ning kohtusüsteemi sõltumatuse puudumist; mõistab hukka meelevaldsed kinnipidamised ning kohtuliku ja haldusliku ahistamise, mida kasutatakse kümnete tuhandete isikute tagakiusamiseks; nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud vabastaksid viivitamatult ja tingimusteta kõik need, keda peetakse kinni üksnes seetõttu, et nad tegid oma õiguspärast tööd ja kasutasid sõna- ja ühinemisvabadust, ning kelle puhul puuduvad selged tõendid kuritegelikus tegevuses osalemise kohta; nõuab, et riigis lõpetataks erakorraline seisukord ja tühistataks erakorralise seisukorra määrused;

3.  kutsub Türgi ametivõime üles järgima Euroopa inimõiguste konventsiooni, mille hulka kuulub üheselt mõistetav loobumine surmanuhtlusest, ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, sealhulgas süütuse presumptsiooni põhimõtet;

4.  kutsub Türgi valitsust üles võimaldama kooskõlas õigusriigi põhimõttega asjakohaseid ja tõhusaid õiguskaitsevahendeid ning kohtulikku kontrolli kõigile isikutele, kelle suhtes on kohaldatud piiravaid meetmeid; rõhutab, et iga põhiseadusliku riigi aluspõhimõte on süütuse presumptsioon; kutsub Türgit üles reformima erakorralise seisukorra tavade uurimiskomisjoni kiiremas korras nii, et sellest saaks toimiv ja sõltumatu komisjon, mis suudab pöörata igale juhtumile eraldi tähelepanu, menetleda tulemuslikult talle laekuvaid ülimalt arvukaid taotlusi ja tagada, et kohtuliku kontrolliga põhjendamatult ei viivitataks; nõuab samuti tungivalt, et uurimiskomisjon avalikustaks oma otsused; kutsub Türgi ametivõime üles lubama ametiühingutel tegeleda õiguspärase ametiühingutööga;

5.  rõhutab, et terrorism kujutab endast endiselt otsest ohtu Türgi kodanikele; kordab siiski, et Türgi laialivalguvalt sõnastatud terrorismivastaseid seadusi ei tohiks kasutada kodanike ja meedia karistamiseks sõnavabaduse kasutamise eest; mõistab sellega seoses hukka asjaolu, et nn akadeemikute rahupetitsiooni allkirjastamise eest on kinni peetud ja kohtu alla antud vähemalt 148 riiklike ja eraülikoolide teadlast, ning mõistab samuti hukka hiljutise ajakirjanike, aktivistide, arstide ja tavakodanike vahistamise, mille põhjuseks oli vastuseisu väljendamine Türgi sõjalisele sekkumisele Afrinis; väljendab tõsist muret sõjalise sekkumise humanitaartagajärgede pärast selles kurdide ülekaaluga Süüria piirkonnas ning hoiatab ebaproportsionaalsete meetmetega jätkamise eest;

6.  väljendab sügavat muret seoses teadetega vangide halvast kohtlemisest ja piinamisest ning palub Türgi ametivõimudel viia läbi põhjalik uurimine nende väidete kohta; kordab oma nõudmist avaldada piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee aruanne (CPT aruanne);

7.  mõistab karmilt hukka Türgi parlamendi põhiseadusvastase otsuse võtta mitmetelt parlamendiliikmetelt immuniteet, millega loodi võimalus vahistada kümme opositsiooni kuuluvat parlamendiliiget, sh Rahvademokraatliku Partei (HDP) kaasesimehed Figen Yüksekdağ ja Selahattin Demirtaş, ning tühistada kuue opositsiooni esindava parlamendiliikme mandaadid, sh viimasena Sahharovi auhinna laureaadilt Leyla Zanalt; mõistab hukka 68 kurdi omavalitsusjuhi vangistamise; mõistab hukka kohalikul tasandil valitud rahvaesindajate meelevaldse asendamise, mis veelgi õõnestab Türgi demokraatlikku struktuuri;

8.  peab äärmiselt murettekitavaks enam kui 160 meediakanali sulgemist erakorralise seisukorra määrustega; mõistab hukka poliitilise surve avaldamise ajakirjanikele; peab äärmiselt murettekitavaks, et Türgi ametivõimud jälgivad sotsiaalmeedia platvorme ja sulgevad sotsiaalmeedia kontosid; nõuab tungivalt, et viivitamatult ja tingimusteta vabastataks kõik kinnipeetavad, kelle vastu puuduvad tõendid, sh ELi kodanikud, nagu Saksa ajakirjanik Deniz Yücel, kes on vangis juba aasta aega (neist üheksa kuud üksikvangistuses), ehkki tema vastu ei ole esitatud ametlikke süüdistusi; nõuab tungivalt, et Türgi loobuks süüdistustest soome‑türgi ajakirjaniku Ayla Albayraki vastu, kelle suhtes Türgi kohus langetas tagaselja süüdimõistva otsuse; väljendab heameelt asjaolu üle, et osa opositsioonimeelse päevalehe Cumhuriyet ajakirjanikest ja töötajatest on pärast mitmekuulist vangistust vabastatud, ning nõuab ka nelja endiselt vangistatud Cumhuriyeti ajakirjaniku viivitamatut vabastamist;

9.  väljendab suurt muret Türgi kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu suunatud ulatuslike repressioonide pärast, eelkõige ühe olulisima valitsusvälise organisatsiooni juhi Osman Kavala vahistamise pärast; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus viivitamata vabastaks Kavala, kes arreteeriti poliitilistel põhjustel ja meelevaldselt;

10.  täheldab murega Türgi pikaajaliste sekulaarsete põhimõtete ja väärtuste nõrgenemist; väljendab tõsist muret selle pärast, et Türgis ei austata usuvabadust ning suureneb kristlaste jt usuvähemuste diskrimineerimine; mõistab hukka 50 aramealaste kiriku, kloostri ja kalmistu rekvireerimise Mardinis; kutsub komisjoni üles neid küsimusi kiiresti Türgi ametiasutustega kõneks võtma; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus vabastaks pastor Andrew Brunsoni ja lubaks tal koju tagasi pöörduda;

11.  tuletab meelde ka vähemuste, sh romade mittediskrimineerimise põhimõtet, sest vähemustel on teistega võrdne õigus kultuurilisele eneseväljendusele ja sotsiaalhoolekandele;

12.  mõistab hukka Ankara kuberneri kantselei 19. novembri 2017. aasta avalduse, mis käsitleb otsust keelustada määramata ajaks kõik LGBTI‑organisatsioonide korraldatavad üritused, pärast seda kui eelnevalt oli kolm korda järjest ära keelatud paraadi Istanbul Pride korraldamine; palub Türgi ametivõimudel kõnealune keeld tühistada; väljendab heameelt seoses juhtiva LGBTI aktivisti Ali Eroli vabastamisega ning kutsub sellega seoses Türgi ametivõime üles vabastama meelevaldselt kinni peetud LGBTI‑aktivistid ja tagama näljastreiki pidava Diren Coşkuni heaolu;

13.  kordab, et peab äärmiselt murettekitavaks olukorda Kagu‑Türgis, eelkõige piirkondades, kus on kehtestatud komandanditund ning kus kasutatakse ülemäärast jõudu ja kollektiivset karistamist; nõuab tungivalt, et Türgi koostaks kava poole miljoni riigisisese põgeniku tulemuslikuks taasintegreerimiseks; kordab, et mõistab hukka alates 2002. aastast ELi peetavasse terroriorganisatsioonide nimekirja kuuluva Kurdistani Töölispartei (PKK) tagasipöördumise vägivalla juurde, ning nõuab tungivalt, et PKK paneks relvad maha ja kasutaks oma taotluste väljendamiseks rahumeelseid ja demokraatlikke vahendeid; tuletab meelde, et Türgi valitsusel on kohustus kaitsta kõiki oma kodanikke; mõistab hukka laialdase sundvõõrandamise, sh omavalitsustele kuuluvate varade võõrandamise; on veendunud, et piirkonna ja kogu Türgi kestliku stabiilsuse ja jõukuse saab tagada vaid kurdi küsimuse õiglane poliitiline lahendamine, ja kutsub seetõttu mõlemat poolt läbirääkimisi jätkama;

14.  väljendab tõsist muret Türgi õigussüsteemi toimimise pärast, pidades silmas, et Istanbuli kriminaalkohus otsustas jätta kaks vangistatud ajakirjanikku – Mehmet Altani ja Şahin Alpay – vangistusse, ehkki konstitutsioonikohus nõudis nende vabastamist põhjendusega, et kinnipeetute õigusi oli rikutud; märgib, et selline olukord kujutab endast õigusriigi jätkuvat nõrgenemist; peab äärmiselt kahetsusväärseks Amnesty Internationali Türgi haru juhi Taner Kılıçi hiljutist uut vahistamist, mida peetakse laialdaselt õigusemõistmise paroodiaks, ning nõuab talle ja tema kaassüüdistatavatele („the Istanbul 10“) esitatud süüdistuste tagasivõtmist, sest nende vastu puudub praeguse seisuga igasugune tõendusmaterjal;

15.  kordab oma 2017. aasta novembris avaldatud seisukohta, milles nõutakse ühinemiseelse abi rahastamisvahendis (IPA II) Türgi ametiasutustele määratud rahaliste vahendite eraldamise eeltingimusena inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi olukorra parandamist ning võimaluse korral suunata vahendid ümber kodanikuühiskonna organisatsioonidele; kordab komisjonile esitatud üleskutset võtta ühinemiseelse abi rahastamisvahendi vahendite läbivaatamisel arvesse Türgis toimuvaid arenguid ja esitada ka konkreetsed ettepanekud Türgi kodanikuühiskonna ulatuslikumaks toetamiseks;

16.  nõuab tungivalt, et kõrge esindaja, Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid võtaksid kinnipeetavate inimõiguste kaitsjate, poliitiliste aktivistide, advokaatide, ajakirjanike ja teadlaste olukorra Türgi kolleegidega jätkuvalt teemaks ning pakuksid kinnipeetavatele diplomaatilist ja poliitilist tuge, sh kohtumenetluse ja juhtumite jälgimise kaudu;

17.  nõuab, et käesolev resolutsioon tõlgitaks türgi keelde;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Türgi presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0423. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0306.