Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 174, 175 ja 176,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(2),

—  võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

—  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni eelarvepiirangute mõju kohta piirkondlikele ja kohalikele asutustele seoses ELi struktuurifondide kulutustega liikmesriikides(3),

—  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist(4),

–   võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: hinnang ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohasele aruandele(5),

—  võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni partnerite osaluse ja nähtavuse suurendamise kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toimimises(6),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielementide kohta pärast 2020. aastat(7),

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta(8),

–  võttes arvesse komisjoni 10. aprilli 2017. aasta töödokumenti „Väikese sissetuleku ja aeglase majanduskasvuga piirkondade konkurentsivõime: mahajäänud piirkondi käsitlev aruanne“ (SWD(2017)0132),

–  võttes arvesse aruka spetsialiseerumise strateegiate eeltingimusi,

–  võttes arvesse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat seitsmendat aruannet, mille komisjon avaldas 9. oktoobril 2017,

—  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ja kalanduskomisjoni arvamusi (A8‑0046/2018),

A.  arvestades, et ELis pikalt vindunud majandus- ja finantskriis on pidurdanud piirkondliku tasandi majanduskasvu, kuigi ühtekuuluvuspoliitikaga on ligikaudu kolmandik ELi eelarvest eraldatud majanduskasvu ja tööhõive tugevdamisele ning ELi piirkondade vahelise ebavõrdsuse vähendamisele; palub komisjonil sellega seoses ja Euroopa poolaasta raames uurida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega (ESI) seotud piirkondlikku ja riiklikku kaasrahastamist ja selle mõju riikide eelarvepuudujäägile;

B.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika, mida viivad ellu Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Ühtekuuluvusfond, on ELi peamine investeerimis-, majanduskasvu- ja arengupoliitika, mis on kooskõlas aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidega ning suunatud piirkondade majanduslike, sotsiaalsete ja territoriaalsete erinevuste vähendamisele ja nende lähendamisele ning seeläbi Euroopa kodanike elukvaliteedi parandamisele;

C.  arvestades, et Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi peamised eesmärgid perioodiks 2014–2020 on majanduskasvu ja tööhõivet soodustavad investeeringud, mis aitaksid tugevdada tööturgu, piirkondlikku majandust ja Euroopa piirkondlikku koostööd, parandada liidusisest piiriülest, riikide- ja piirkondadevahelist koostööd ning lõpptulemusena vähendada Euroopa eri piirkondade arenguerinevusi;

D.  arvestades, et mahajäänud piirkondi käsitleva komisjoni aruande kohaselt on mahajäänud piirkondi 47 ja need asuvad kaheksas liikmesriigis; arvestades, et see aruanne võib anda parema ülevaate mahajäänud piirkondade probleemide keerukusest ja peaks seetõttu olema avalikult kättesaadav kõigis ELi ametlikes keeltes;

E.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikal on kõigis mahajäänud piirkondades tähtis roll ja selle kaudu tehakse enamikus piirkondades väga suur osa avalikest investeeringutest;

F.  arvestades, et mahajäänud piirkondades on võrreldes sama liikmesriigi teiste piirkondadega madalam tootlikkuse, tööhõive ja kooliskäimise määr;

G.  arvestades, et komisjoni aruandes jagatakse mahajäänud piirkonnad kaheks: „aeglase majanduskasvuga piirkonnad“ – vähem arenenud ja üleminekupiirkonnad, mis ei lähenenud aastatel 2000–2013 ELi keskmisele ning asuvad liikmesriikides, kus SKP elaniku kohta oli ostujõu standardi alusel 2013. aastal alla ELi keskmise; siia kuuluvad peaaegu kõik vähem arenenud ja üleminekupiirkonnad Kreekas, Hispaanias, Itaalias ja Portugalis; ja „väikese sissetulekuga piirkonnad“ – kõik piirkonnad, mille SKP elaniku kohta oli ostujõu standardi alusel 2013. aastal väiksem kui 50 % ELi keskmisest; siia kuulub mitu vähem arenenud piirkonda Bulgaarias, Ungaris, Poolas ja Rumeenias;

H.  arvestades, et aeglase majanduskasvuga piirkondades valitseb majandusseisak, mis tuleneb eelkõige avaliku ja erasektori investeeringute vähenemisest, samas kui väikese sissetulekuga piirkonnad üldiselt säilitavad oma arengupotentsiaali;

I.  arvestades, et mahajäänud piirkonnad kannatavad teistest enam avaliku ja erasektori investeeringute nappuse all, mis on tingitud ka stabiilsuspaktis kehtestatud valitsemissektori võla tagasimaksmise kohustuste järgimise vajadusest;

J.  arvestades, et mahajäänud piirkondi iseloomustab tihti struktuurireformide puudumine, mis vähendab niigi kasinate avaliku sektori investeeringute mõju;

K.  arvestades, et mahajäänud piirkondades on tõsiseid puudujääke ühistranspordi ning majandusliku ja energiataristu osas, mistõttu vajavad need piirkonnad tõhusamaid ja tulemuslikumaid investeeringuid;

L.  arvestades, et komisjoni arvates tuleb ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta raames esitatavate riigipõhiste soovituste vahelist seost tihendada;

M.  arvestades, et mahajäänud piirkonnad ja eriti väikese sissetulekuga piirkonnad seisavad sageli silmitsi noorte inimeste ja kvalifitseeritud tööjõu lahkumisega, mis mõlemad on vajalikud nende piirkondade majanduslikuks ja sotsiaalseks taaselustamiseks, kuid mis muudab need piirkonnad tööhõive ja investeeringute seisukohalt vähem atraktiivseks;

N.  arvestades, et väikese sissetuleku ja aeglase majanduskasvuga piirkondade määratlust tuleks täpsustada;

O.  arvestades, et oluline on suurendada lõppkasutajate teadlikkust ELi rahastatavatest piirkondlikest ja kohalikest programmidest ja saavutatud tulemustest, sõltumata konkreetse piirkonna rahastuse tasemest;

P.  arvestades, et mahajäänud piirkondades on vaja head valitsemistava ja tõhusat avalikku haldust, kuna need annavad suure panuse majanduskasvuks vajalike tingimuste loomiseks; arvestades, et ülereguleerimise ja liigse kontrolli vähendamine, menetluste lihtsustamine ja lühendamine ning IKT vahendite parem kasutamine aitaks mahajäänud piirkondades tõhusust suurendada ja valitsemistava parandada;

Q.  arvestades, et majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva seitsmenda aruande kohaselt on mahajäänud piirkonnad valitsemise kvaliteedi Euroopa indeksis madalaimatel kohtadel, mis viitab avaliku sektori investeeringute vähesele mõjule;

R.  arvestades, et läbimõeldud, läbipaistvamate, erapooletumate ja õiglasemate poliitiliste otsuste tegemiseks on oluline, et näitajad ja statistika oleksid usaldusväärsed, ajakohased ja eristatud;

S.  arvestades, et mahajäänud piirkondades tuleks kõrvaldada majanduskasvu takistused ja vähendada taristu puudujääke;

T.  arvestades, et mahajäänud piirkondade VKEsid rahastatakse palju kõrgemate intressimääradega ja neil on raskem saada pangandussektorilt laenu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide alla kuuluvate projektide kaasrahastamiseks;

U.  arvestades, et viiest mahajäänud piirkonnast nelja elanikest vähemalt 25 % elab linnas ja pendelrändamise piirkonnas (funktsionaalne linnapiirkond) ja viiest mahajäänud piirkonnast ühe elanikest elab funktsionaalses linnapiirkonnas üle 50 %;

V.  arvestades, et traditsioonilised tegevused, nagu väikesemahuline kalapüük või põllumajandus, moodustavad olulise osa enamiku mahajäänud piirkondade ranniku- ja maapiirkondade identiteedist ja eluviisist ning on majanduslikult, territoriaalselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt olulisel kohal; arvestades, et andekate inimeste kohaletoomiseks ja kohapeal hoidmiseks ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtmiseks ja uute investeeringute kaasamiseks on vaja arengustrateegiaid;

1.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon on esitanud talituste töödokumendi „Väikese sissetulekuga ja aeglase majanduskasvuga piirkondade konkurentsivõime: mahajäänud piirkondi käsitlev aruanne“; märgib, et aruandes pakutakse välja mitu head lahendust nende piirkondade majanduskasvu, säästva arengu ja töökohtade loomise toetamiseks; rõhutab ka seda, et nende konkurentsivõime analüüsis annab olulise panuse edasisse ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevasse arutellu;

2.  tunneb heameelt mahajäänud piirkondade katsealgatuste tegemise üle kahes Rumeenia piirkonnas ja Maailmapanga toetusel ka kahes Poola piirkonnas ning eelkõige strateegiliste prioriteetide ja konkreetsete, kiiresti elluviidavate meetmete kindlaksmääramise üle; ootab huviga nende algatuste tulemuste avaldamist;

3.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikal on kõigi ELi piirkondade jaoks avaliku ja erasektori investeeringute tagamises ja edendamises keskne roll nii otseselt kui ka investeerimiseks soodsa keskkonna loomise abil; on seisukohal, et igakülgse harmoonilise arengu edendamiseks tuleks ELis tervikuna võtta meetmeid, mis tugevdavad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning vähendavad erinevusi eri piirkondade arengus ja mahajäänud piirkondade mahajäämust;

4.  kutsub komisjoni üles määrama kindlaks mahajäänud piirkonnad NUTS III tasandil, lähtudes üldistest majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest, ning juhtida nende piirkondade rahastamist sihipärasemalt kooskõlas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmitsüklitega;

5.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma mahajäänud piirkondade jaoks nende vajadustele vastavad strateegiad, programmid ja meetmed, võttes arvesse suundumusi ja piirkonnasiseseid erinevusi, kuna väikese sissetulekuga ja aeglase majanduskasvuga piirkondade tehtud valikud ja probleemid on väga erinevad, ning lähtudes nende iseärasustest ja kasutades aruka spetsialiseerumise strateegiaid, et kiirendada nende lähenemist ja leida parimad lahendused töökohtade loomise, majanduskasvu ja säästva arengu saavutamiseks; on seisukohal, et need strateegiad, programmid ja meetmed tuleks kooskõlastada linnade tegevuskavaga, kuna mahajäänud piirkonnad ei ole üksnes maapiirkonnad;

6.  rõhutab, et lisaks VKEde vähesele arengule ja nendesse tehtavate investeeringute nappusele on töötus eelkõige noorte seas jätkuvalt väga suur ja enamiku mahajäänud piirkondade jaoks on see üks tõsisemaid ja pakilisemaid probleeme; rõhutab kesk- ja kõrghariduse, kutsekoolituse, täiendõppe ja teadmussiirde olulist rolli kõnealustes piirkondades valitseva ülisuure noorte töötuse ja väljarände vastu võitlemisel; rõhutab hariduse ja koolituse ning suuremate investeeringute tähtsust VKEde ja pereettevõtete arengu seisukohalt; on arvamusel, et noorte kaasamisest on kasu, kuna nad pakuvad sageli uuenduslikke lahendusi;

7.  märgib, et haritud ja koolitatud ning piirkonna majanduse vajadustele vastava tööjõu olemasolu mõjutab oluliselt konkurentsivõimet, tootlikkust ja tööturu ligitõmbavust, mis omakorda muutub elujõulisemaks tänu kasvu soodustavale keskkonnale ning avalikele ja erainvesteeringutele avatusele; leiab, et selles kontekstis tuleks arvesse võtta mahajäänud piirkondade praegust olukorda, eelkõige negatiivset rändesaldot ja selle halba mõju tööhõivele; rõhutab põllumajanduse ja kalanduse olulist rolli mahajäänud piirkondades, kuna pereettevõtteid ja tööhõivet edendades ning sotsiaalset kaasatust soodustades tagavad nad toiduainete pakkumise ja toiduga kindlustatuse;

8.  märgib, et põllumajandustootjatele ja kaluritele, eriti mahajäänud piirkondades, on mitmekesistamine muutunud möödapääsmatuks, sest see tagab lisasissetuleku ning soodustab majanduslikult jätkusuutlikke ja keskkonnasäästlikke tegevusi; märgib, et mitmekesistamine ei tohi mingil juhul asendada traditsioonilisemat tegevust, näiteks säästvat kalapüüki; ergutab liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi toetama sinist majandust ja muid sarnaseid projekte, et aidata mahajäänud piirkondade elanikel leida keskkonnasäästlikke sissetulekuallikaid;

9.  loodab, et strateegia „Euroopa 2020“ tööhõive, hariduse ja koolituse osas ning tulevases ELi pikaajalises strateegias ja selle eesmärkides võetakse ka edaspidi arvesse mahajäänud piirkondade erivajadusi, eelkõige püsivaid taristulünki ja inimkapitali arengut, keskendudes iseäranis varase koolist väljalangemise määrale ja selle kurbadele tagajärgedele tööhõive seisukohalt; kutsub sellega seoses komisjoni üles hindama Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastamise määra võimaliku suurendamise mõju järgmisel finantsperioodil;

10.  peab vajalikuks saavutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kavandamisel ja rakendamisel õige tasakaal struktuurimeetmete, sotsiaalpoliitika ja tööstuspoliitika vahel, et ergutada majanduskasvu, säästvat arengut ja töökohtade loomist toetuste ja rahastamisvahendite kombineerimise teel ning meelitada ligi täiendavat rahalist tuge, aidates seega allesjäänud puudustest üle saada; rõhutab sellega seoses, et väiksema riskiga rahastamisvahendeid võiks eelistada suurema riskiga vahenditele alati, kui majandusväljavaated seda võimaldavad;

11.  märgib, et ühtekuuluvuspoliitika võib toimida vahendina, mis aitab kaotada piirkondade vahel konkurentsivõime erinevused, tasakaalustamatuse ja makromajandusliku asümmeetria, soodustades ettevõtjate ja kodanike jaoks ligitõmbava ja jätkusuutliku keskkonna loomist; rõhutab, et aeglase majanduskasvuga piirkondade peamiseks probleemiks on juurdepääs krediidile, lepingute jõustamine ja vähemusinvesteeringute kaitsmine, samas kui väikese sissetulekuga piirkondades on raskusi maksejõuetusmenetluste, elektrivarustuse ja lepingute jõustamisega;

12.  märgib, et mahajäänud piirkonnad on suure rändesurve all; on veendunud, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panus selle väljakutsega toimetulekuks saab kanda vilja ainult siis, kui ka solidaarsuse põhimõtet tõhusalt rakendatakse; on seisukohal, et rahvusvahelise kaitse all olevad rändajad ja pagulased peavad saama asjakohast koolitust ja haridust, et neid oleks võimalik tööturule kaasata;

13.  märgib, et paljud mahajäänud piirkondade probleemid sarnanevad äärepoolseimate piirkondade probleemidega; tunneb seetõttu heameelt strateegia üle, mille komisjon pakkus välja oma teatises „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“(9);

14.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika raames võiks lisaks SKP-le arvesse võtta ka demograafilisi ja sotsiaalse arengu kriteeriumeid, näiteks piirkondliku sotsiaalarengu indeksit, ja keskkonna- või muid näitajaid, mille võiks edaspidi lisada mahajäänud piirkondi käsitlevatesse komisjoni aruannetesse, tagamaks mahajäänud piirkondade potentsiaali saavutamise;

15.  toonitab majandus- ja finantskriisi negatiivseid tagajärgi – eelkõige aeglase majanduskasvuga piirkondadele –, mis on piiranud eelarvepoliitika võimalusi, tuues kaasa avaliku sektori investeeringute kärped; rõhutab teisalt võlgade vähendamise tähtsust eelarvepuudujäägi kõrvaldamise seisukohalt ja vajadust viia avaliku sektori investeeringud kooskõlla majanduskasvu nõuetega;

16.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitikal on positiivne mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele; rõhutab vajadust kohaldada stabiilsuse ja kasvu pakti käsitlevat kokkulepitud seisukohta tsükliliste tingimuste, struktuurireformide ning suurte struktuurireformide ja muude sarnaste projektide elluviimiseks tehtavate valitsemissektori investeeringute jaoks vajaliku paindlikkuse kohta, et saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid; tunnistab vajadust täpsustada ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate struktuurireformide konteksti ja kohaldamisala; märgib siiski, et sellised abiprogrammide toel tehtavad struktuurireformid liikmesriikides ja piirkondades võivad aidata saavutada paremaid tulemusi ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate investeeringute puhul;

17.  nõuab jõulisemaid meetmeid kõigi piirkondade suuremaks lähendamiseks, sealhulgas meetmeid, mis tagaksid nende vastupidamise olude järsu muutumise korral;

18.  märgib, et mahajäänud ja eelkõige väikese sissetulekuga piirkondades on juurdepääs krediidile raskendatud nii kõrgemate intressimäärade kui teataval määral ka krediidisüsteemi vähese riskivalmiduse tõttu; rõhutab, et VKEde toetamiseks on oluline tagada lihtsam juurdepääs krediidile, kuna see võimaldaks ergutada uute ärimudelite kasutuselevõttu ja mahajäänud piirkondade majanduskasvu;

19.  rõhutab ELi vahendite tähtsust nende piirkondade majandusliku vastupanuvõime, territoriaalse ühtekuuluvuse, konkurentsivõime, investeeringute ja koostöövõimaluste suurendamisel; peab seetõttu oluliseks kohalike algatusrühmade panust kohalike strateegiate väljatöötamisel; soovitab komisjonil kaaluda võimalust teha ettepanek eraldada suurem osa toetusest kogukonna juhitud kohaliku arengu tarbeks, mis aitaks probleeme lahendada ja suutlikkust suurendada; tuletab meelde, et mahajäänud piirkondadel esineb sageli raskusi juurdepääsul rahastamisele ning bürokraatlikke ja haldusalaseid viivitusi, mis takistavad ELi fondide tegevust;

20.  on seisukohal, et kõnealuste piirkondade jaoks võiks püüda leida positiivseid stiimuleid Euroopa poolaastaga seoses kehtestatud makromajanduslike tingimuste raamistiku raames;

21.  võtab arvesse usaldusväärse majandusjuhtimise olulisust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide üldise tulemuslikkuse tagamisel, lõppeesmärgiga kõrvaldada puudused ja vältida viivitusi; toetab sellega seoses vajadust analüüsida Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika vahelise seose aluspõhimõtteid ja need seejärel läbi vaadata;

22.  on seisukohal, et solidaarsus, tugevam institutsiooniline suutlikkus, hea halduse põhimõtte järgimine, parem ühenduvus ja digiteerimine mõjutavad märkimisväärselt nende piirkondade majanduskasvu ning olemasolevate vahendite tulemuslikumat ja tõhusamat kasutamist; juhib seetõttu tähelepanu vajadusele toetada ja parandada asjaomastes piirkondades halduse kvaliteeti ja institutsioonide toimimist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles levitama näiteid parimatest tavadest avaliku halduse tõhustamisel, sest tõhus juhtimine peaks olema mahajäänud piirkondadele peamine soovitus;

23.  rõhutab sellega seoses partnerluse põhimõtte ja mitmetasandilise juhtimise olulisust ning vajadust seda tugevdada, ilma et see piiraks subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamist; leiab, et kodanike jaoks tegeliku Euroopa lisaväärtuse loomiseks on tähtis, et nendele piirkondadele suunatud strateegiate ning eriprogrammide ja -meetmete kavandamises ja elluviimises osaleksid kõik valitsustasandid ja huvirühmad;

24.  rõhutab innovatsiooni, digiteerimise ning kohalike (tervishoiu-, sotsiaal-, posti-) teenuste ja taristu parandamise tähtsust soodsa keskkonna ja tugeva aluse loomisel mahajäänud piirkondade majanduskasvu ergutamiseks ja ühtekuuluvuse suurendamiseks; on seisukohal, et maa- ja mägipiirkondade elujõulisuse eeltingimuseks on kiire internetiühenduse pakkumine; rõhutab mitut valdkonda hõlmavate projektide potentsiaali edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset arengut, saades kasu Euroopa vahendite koostoimest;

25.  märgib, et liidu ühiste eesmärkide saavutamisele kaasaaitamiseks tuleks Euroopa poolaasta raames esitatavad riigipõhised soovitused koostada mitmeks aastaks koos keskpika perioodi järelevalve ja vahehindamistega ning neid tuleks näha pigem positiivsete stiimulitena struktuurireformide käivitamiseks kui võimaliku takistusena ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate investeeringute kaasamisel;

26.  on seisukohal, et meetmeid, mis seovad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuslikkuse usaldusväärse majandusjuhtimisega, nagu on kirjeldatud määruses (EL) nr 1303/2013, tuleks põhjalikult analüüsida, kaasates sellesse kõik sidusrühmad; on ühtlasi arvamusel, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja usaldusväärse majandusjuhtimise vahelise seose aluspõhimõtted tuleks järgmist programmitöö perioodi silmas pidades uuesti läbi mõelda, võttes arvesse nende rakendamist ajavahemikul 2014–2020; on seisukohal, et komisjon peaks kaaluma Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika vahelise seose kohandamist; soovitab sellega seoses luua positiivsete stiimulite süsteemi, mille jaoks võiks luua varu uues mitmeaastases finantsraamistikus ja mis võiks toimida vahendina, mida võib kasutada juhul, kui liikmesriigid täidavad riigipõhiseid soovitusi ja muid Euroopa poolaastast tulenevaid nõudeid;

27.  peab eriti vajalikuks toetada mahajäänud piirkondadele omast tootmistegevust ja põliseid kohalikke ettevõtlusvaldkondi, sealhulgas säästvat turismi, ringmajandust, kohaliku energiasüsteemi ümberkujundamist, põllumajandust, tööstustooteid ja VKEdele keskendunud innovatsiooni; on seisukohal, et piirkondlike ja riigiasutuste ning ELi rahaliste vahendite tõhusast kombineerimisest saadav sünergia koos integreeritud territoriaalsete investeeringutega peaks aitama luua uusi majanduslikke võimalusi, eriti noortele;

28.  peab väga tähtsaks, et nendes piirkondades kasutataks ära kõik ELi pakutavad võimalused säästva arengu ja kasvu toetamiseks; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid pöörama mahajäänud piirkondadele erilist tähelepanu rakendusprogrammide ja piiriülese koostöö programmide ettevalmistamisel; tuletab seetõttu meelde, et on tähtis hoogustada rahastamisvahendite kasutamist otsese eelarve täitmise raames ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamist koos ühtekuuluvuspoliitika pakutavate võimalustega ja nendega kooskõlas;

29.  rõhutab usaldusväärse, ajakohase ja eristatud statistika olulisust; nõuab seetõttu, et komisjon ja Eurostat esitaksid statistikat võimalikult üksikasjalikult ja geograafiliste alade kaupa eristatuna, et neid andmeid oleks võimalik kasutada asjakohase ühtekuuluvuspoliitika väljatöötamiseks, sealhulgas mahajäänud piirkondades; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni aruandes esitatud teabe üle;

30.  kutsub komisjoni üles kaaluma ühtekuuluvuspoliitika ja makromajanduse juhtimise vahelise seose läbivaatamist, tuletades meelde, et ühtekuuluvuspoliitika legitiimsus tuleneb otseselt aluslepingutest ning et tegemist on ühe kõige nähtavama Euroopa poliitikaga ning Euroopa solidaarsuse ja lisaväärtuse tähtsaima väljendusega kõigis Euroopa piirkondades; leiab, et ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta raames toimuva majanduse juhtimise protsesside vaheline suhe peab olema tasakaalus ja vastastikune ning selle keskmes peab olema positiivsete stiimulite süsteem; toetab suurema tähelepanu pööramist territoriaalsele mõõtmele, sest sellest võiks Euroopa poolaasta jaoks kasu olla; peab seetõttu vajalikuks tasakaalustatud lähenemist majanduse juhtimisele ja aluslepingutes sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidele ning jätkusuutlikule majanduskasvule, tööhõivele ja keskkonnakaitsele;

31.  tuletab meelde vajadust, et kõik poliitilised osalejad tunnustaksid ühtekuuluvuspoliitika rolli Euroopa majanduspoliitika peamise vahendina, mis aitab edendada piirkondade territoriaalseid, sotsiaalseid ja majanduslikke eripärasid arvesse võtvaid avaliku ja erasektori investeeringuid;

32.  palub liikmesriikidel vastavalt komisjoni aruandes tehtud ettepanekule koostada riiklikud ja piirkondlikud arengustrateegiad ja programmid, mille eesmärk on toetada mahajäänud piirkondi ja parandada nende haldussuutlikkust, juhtimist ja muid peamisi majanduskasvu tegureid; kutsub komisjoni sellega seoses üles pakkuma liikmesriikidele, piirkondadele ja kohalikele omavalitsustele professionaalset ja praktilist tehnilist abi, et kasutada parimaid tavasid ja toetada avalike teenuste digiteerimist;

33.  nõuab, et ühtekuuluvuspoliitika jääks ka edaspidi ELi üheks prioriteediks, millele tuleb eraldada piisav rahastus ka vaatamata ELi eelarve pingelisele olukorrale, ning et suurendataks koostoimet teiste ELi vahenditega ja püütaks kaasata täiendavat rahalist toetust 2020. aasta järgse mitmeaastase programmitöö raamistikus ette nähtud rahastamisvahendite kaudu; rõhutab, et selliseid väärtusi nagu Euroopa solidaarsus, mida kehastab ühtekuuluvuspoliitika, ei tohiks eirata;

34.  tuletab meelde, et parlamendi ülesanne on kavandada ja heaks kiita asjakohane õigusraamistik tulevase ühtekuuluvuspoliitika jaoks; rõhutab vajadust säilitada ühtekuuluvuspoliitika põhiline roll ja eesmärk kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174 mitte ainult selleks, et saavutada lähenemine, vaid ka selleks, et vältida piirkondade mahajäämist; rõhutab vajadust ühtlustada eeskirju ning tagada asjakohane tasakaal poliitika lihtsustamise ja piisava kontrolli vahel, vähendades samas liigset halduskoormust; on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peaksid kaaluma võimalust laiendada Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitleva määruse (EL) nr 1301/2013 artikli 7 kohaldamisala, rahastades linnade ühendamist neid ümbritsevatel aladel asuvate mahajäänud piirkondadega;

35.  palub komisjonil rohkem toetada innovatsioonisüsteemide väljatöötamist, nagu aruka spetsialiseerumise innovatsioonistrateegia, ning edendada mahajäänud piirkondade ettevõtjate, ülikoolide ja teaduskeskuste vahelisi suhteid; rõhutab ka seda, et hästi ühendatud territooriumid on väga olulised teaduspartnerluste tegevuse, sh Euroopa innovatsioonipartnerluse algatuste jaoks, ning et uuenduslikud meetodid võiksid aidata edendada mahajäänud maapiirkondade põllumajanduse ja sellega seotud äritegevuse säästvat arengut;

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja valitsustele ning liikmesriikide riiklikele ja piirkondlikele parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320. (2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259. (3) ELT C 181, 19.5.2016, lk 29. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0053. (6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0245. (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0254. (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401. (9) Komisjoni 24. oktoobri 2017. aasta teatis (COM(2017)0623).