Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni „ELi valgupuudujääk ja selle pikaajalise probleemi võimalikud lahendused”(1),

–  võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju (koondmäärus) (COM(2016)0605) ja sellega seotud muudatusettepanekut, mille eesmärk on lisada määrusesse taotlus, mille kohaselt peab komisjon avaldama 2018. aasta lõpuks nn proteiinikava(2),

–  võttes arvesse 12. juuni 2017. aasta põllumajandusnõukogus Saksamaa ja Ungari esitatud „Euroopa sojadeklaratsiooni“, mille allkirjastas seejärel 14 liikmesriiki(3),

–  võttes arvesse nõukogu 8. juuni 1993. aasta otsust 93/355/EMÜ teatavaid õliseemneid käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimise kohta GATTi raames Euroopa Majandusühenduse ja Ameerika Ühendriikide vahel(4),

–  võttes arvesse 25. septembri 2015. aasta ÜRO Peaassambleel vastu võetud dokumenti „Transforming our World: the 2030 agenda for sustainable development“ (Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“) ja selles sisalduvaid kestliku arengu eesmärke 2, 12 ja 15,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 68. istungjärgul vastu võetud otsust kuulutada 2016. aasta ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) egiidi all rahvusvaheliseks kaunviljade aastaks(5),

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni taotlusel Euroopa Parlamendi poliitikaosakond B poolt tellitud uuringut pealkirjaga „The environmental role of protein crops in the new common agricultural policy“ (Valgurikaste kultuuride ökoloogiline roll uues ühises põllumajanduspoliitikas)(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendis toimunud kuulamist Euroopa taimse valgu varude suurendamise teemal,

–  võttes arvesse 19. jaanuari 2013. aasta Doonau sojadeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8‑0121/2018),

A.  arvestades, et kolmandatest riikidest imporditavast loomasöödast sõltuva loomakasvatussektori vajaduste tõttu on Euroopas tõsine puudus taimsetest valkudest ning et 15 aasta jooksul välja kuulutatud arvukatest sellekohastest algatustest ja kavatsustest ning biokütusetoodangu kõrvalsaaduste loomasöödana kasutamisest hoolimata ei ole olukord kuigivõrd paranenud; arvestades, et ELi praegune seis, mida iseloomustab taimsete valkude, peamiselt soja import Lõuna-Ameerikast, ei ole jätkusuutlik ning see näitab vajadust energilisemalt tegutseda, eriti nimetatud impordi kestlikkuse parandamiseks;

B.  arvestades, et väga oluline on vähendada liidu sügavat sõltuvust peamiselt söödaks kasutatavate valgurikaste kultuuride impordist; arvestades, et lisaks keskkonnamõjudele sojatootmise piirkondades ohustab praegune olukord tugevalt eriti ELi loomakasvatussektorit, kuna hinnakõikumised rahvusvahelistel turgudel on varasemast palju suuremad;

C.  arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt võtnud sõna valkude ja Euroopa valgualase tegevuskava küsimustes, kuid tema algatustel ei ole olnud sisulisi tagajärgi, mis võiksid vähendada Euroopa sõltuvust taimsete valkude impordist;

D.  arvestades, et veiste spongioosse entsefalopaatia kriisi tõttu keelustati Euroopas põhjendatult loomajahu kasutamine söödas(7), kuid selle tagajärjel kasvas järsult soja import Ladina-Ameerikast;

E.  arvestades, et ELis on valgurikaste kultuuride all üksnes 3 % haritavast maast ja EL katab enam kui 75 % oma taimsete valkude vajadusest impordiga, valdavalt Brasiiliast, Argentiinast ja USAst;

F.  arvestades, et liidu loomakasvatussektor on äärmiselt tundlik hinnakõikumiste ja konkurentsimoonutuste suhtes ning sõltub taskukohase ja kvaliteetse taimse valgu impordist, mis on Euroopa põllumajandusettevõtete jaoks tõsine probleem;

G.  arvestades, et Euroopa valgurikastest kultuuridest saab õlirikkaid kõrvalsaadusi, mida saab kasutada ringmajanduses ning mis võivad olla väärtuslikud inimtoidu, taastuvenergia või keskkonnahoidlike kemikaalide allikad; arvestades, et valkude ja kõrvalsaaduste koostootmine Euroopas võimaldab piirata metsade raadamist põhjustavate GMO-valkude ja biokütuste importi;

H.  arvestades, et söödas kasutatava taimse valgu probleemi analüüsimise keskmes on liiga sageli olnud valgurikkad toorained, nende seos taimsete valkude puudujäägiga ning põllumajandusloomade söödaratsiooni täiendavate toorainete otsingud;

I.  arvestades, et taimsete valkude küsimust Euroopas tuleb põhjalikumalt analüüsida, et välja töötada pikaajaline strateegia ja leida maksimaalselt vahendeid, mille abil võimalikult tulemuslikult vähendada meie sõltuvust taimsete valkude impordist; arvestades, et see strateegia on abivahend üleminekuks säästvamatele põllumajanduse ja põllumajandusliku toidutööstuse süsteemidele;

J.  arvestades, et sarnaselt energiaga on ka valkudel inimeste toitumises oluline koht ning need võivad esineda kas taimsel või loomsel kujul;

K.  arvestades, et taimsed valgud on toiduga kindlustatuse, toidu ja söödaga varustamise sõltumatuse, keskkonnakaitse, ülemaailmse soojenemise ja taastuvenergia seisukohast võtmetähtsusega; arvestades, et need on eluliselt tähtsad ning kuuluvad igasuguse nii inimeste kui ka loomade tarbitava toidu koostisse;

L.  arvestades, et aastatel 1994–2014 kasvas Euroopa valgurikka tooraine kogutoodang 24,2 miljonilt tonnilt 36,3 miljonile tonnile (+50 %), kuid tarbimine suurenes samal ajal 39,7 miljonilt tonnilt 57,1 miljonile tonnile (+44 %); arvestades, et liidu summaarne valgupuudujääk (2014. aastal 20,8 miljonit tonni) järelikult suureneb; arvestades, et taimsete valkude maailmaturg koos soja ja sojajahu turuga on viimase 50 aastaga oluliselt kasvanud ning et nende toorainete tarbimine on suurenenud kõikides liikmesriikides, seejuures kasvas soja tarbimine 2,42 miljonilt tonnilt 1960. aastal praeguseks ligi 36 miljonile tonnile; arvestades, et ELi loomakasvatussektor sõltub suurel määral sojaubade ja -jahu impordist kolmandatest riikidest, eelkõige Lõuna-Ameerikast; arvestades, et ELi nõudluse rahuldamiseks tuleb sojauba kasvatada ligi 15 miljonil hektaril, millest 13 miljonit hektarit asub Lõuna-Ameerikas;

M.  arvestades, et valgurikaste kultuuride kasvatamine annab keskkonnale olulist lisaväärtust, mida ei ohusta sellega seonduv taimekaitsevahendite kasutamine;

N.  arvestades, et viimastel aastatel on Hiinast saanud maailma suurim sojaimportija ning seal on käivitatud omaenda läbipaistmatu varustuskindluse strateegia, mis tavapäraste turumehhanismide asemel tugineb Brasiilia kui maailma suurima sojatarnijaga sõlmitud tootmislepingutele ja keskkonda kahjustavatele suurtele investeeringutele sealsetesse tootmis-, töötlemis- (purustamine) ja sadamatransporditaristutesse; arvestades, et selline Hiina põllumajandusliku toidutööstuse rahvusvaheliseks muutmise strateegia võib ohustada ELi (kes on samuti Brasiilia suurklient) praegusi soja ja õliseemnete turuvarusid ning liidu turgude stabiilsust;

O.  arvestades, et suurem osa valdavalt Põhja- ja Lõuna-Ameerikast liitu imporditavast sojast saadakse geneetiliselt muundatud põllukultuuridest ning Euroopa tarbijad ei usalda seda tehnoloogiat; arvestades, et kasvab huvi kohalike GMO-vabade toodete vastu ja mure importtoodangu CO2-jalajälje pärast; arvestades, et ELis toetavad paljud sojaoa tootjad ja töötlejad, söödatootjad ning toidutööstuse esindajad (liha-, piima- ja munatootjad ja teised sojaoa tarbijad), müügiketid ja muud asjaomased institutsioonid jätkusuutlikke, sertifitseeritud ja GMO-vabasid sojaoa tootmise süsteeme;

P.  arvestades, et ELi toiduainevajaduste katmiseks on Euroopa põllumajandus ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames ümber kujundatud; arvestades, et see on muutunud intensiivsemaks ning põllumajandustoodete ja -toorme turud on avanenud, mis on suurendanud ELi sõltuvust Ameerikas toodetud taimsetest valkudest; arvestades, et üleilmastumine on põhjustanud muutusi toitumisharjumustes ja põllumajandusettevõtete spetsialiseerumises, mille tulemusena valkude tootmiseks vajalikke sisendeid, näiteks sünteetilisi lämmastikväetisi ja valgurikast loomasöödatooret, tuuakse suurtes kogustes kauge maa tagant, mis mõjutab nii keskkonda kui ka kliimat;

Q.  arvestades, et loomasööda tootmiseks imporditavate valgurikaste kultuuride, eriti soja tootmine on üks peamisi maakasutuse muutuse põhjustajaid ning on väljaspool Euroopat üks maailma metsade raadamise peapõhjuseid; arvestades, et valgurikaste kultuuride ulatuslikum kasvatamine Euroopas võiks oluliselt täiendada meetmeid, mille abil edendada põllumajandustoorme tarneahelaid ilma metsi raadamata; arvestades, et metsade hävitamise ja nende seisundi halvenemise üleilmse probleemi lahendamine on muutunud veelgi olulisemaks seoses kestliku arengu tegevuskavaga aastani 2030 ja Pariisi kliimakokkuleppega;

R.  arvestades, et taimedele eluks ja taimse valgu tootmiseks vajalikku lämmastikku saadakse nüüdisajal peale libilikõieliste taimede peamiselt sünteetilistest lämmastikväetistest, mille tootmine on kallis ja energiamahukas, saastab vett ja õhku ning jätab suure ökoloogilise jalajälje, kuna tootmiseks kulutatakse suurel hulgal fossiilkütuseid; arvestades, et see ei aita kaasa ringmajanduse eesmärgi saavutamisele ning meie ressursside ja jäätmevoogude tõhusamale kasutamisele; arvestades, et seetõttu tuleb ümber mõtestada valkude küsimus tootmisetapist kuni tarbimisetapini tootlikkuse ja keskkonnanäitajate mõistes, lähtudes lämmastikuringe paremast juhtimisest, muu hulgas orgaaniliste lämmastikväetiste, sealhulgas orgaanilistest jäätmevoogudest (nagu loomasõnnik) saadud ringlusse võetud toitainete kasutamisest ja arendamisest;

S.  arvestades, et selleks, et vähendada ELi sõltuvust taimsete valkude impordist, tuleb mäletsejatele ja muudele loomadele vajalike valgurikaste kultuuride kõrval tegeleda ka kõigi muude, sealhulgas karjamaa- ja rohumaakultuuridega, mida nende väiksemast valgusisaldusest hoolimata kogus liidus laialdaselt kasvatatakse; arvestades, et mäletsejate avamaakarjatamisel on palju eeliseid, sealhulgas põllumajandustootja sisendkulude kahanemine;

T.  arvestades, et taimse valgu tootmine ei kasva, kui nende taimede kasvatamine ei muutu tulusamaks, ning Euroopa põllumajanduse kestliku arengu toetamiseks on vaja ellu viia tõhus ja ambitsioonikas taimsete valkudega varustamise strateegiline kava; arvestades, et selline kava nõuab liidu eri poliitikavaldkondade ning eeskätt ÜPP meetmete võtmist;

U.  arvestades, et viimastel kümnenditel on EL Euroopa valgusõltumatuse eesmärgi toetamiseks kasutanud kolme peamist vahendit, milleks on vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus valgurikaste taimede ja õliseemnekultuuride tootmiseks, ELi biokütusepoliitika ning viimase ÜPP reformiga kehtestatud 30 % suurune otsetoetus tingimusel, et rakendatakse keskkonnasäästlikkuse meetmeid, mille hulgas on kohustus eraldada 5 % põllumaast ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alaks ning otsus kasvatada lämmastikku siduvaid kultuure ja vahekultuure;

V.  arvestades, et põllumajandustootjate huvi lämmastikku siduvate ja valgurikaste kultuuride vastu on oluliselt suurenenud, kuna need aitavad neil täita keskkonnasõbraliku poliitika nõudeid, ning arvestades, et selline huvi innustab sordiaretajaid uuesti või ulatuslikumalt selliste kultuuridega tegelema;

W.  arvestades, et aastatel 2000–2013 ei õnnestunud lihtsalt ÜPPga kehtestatud meetmetega muuta Euroopas taimsete valkude tootmise vähenemise või pidurdumise suundumust, kuid pärast 2013. aastat on see toetus koos keskkonnasäästlikkuse meetmega, millega lubatakse ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladel valgurikkaid kultuure kasvatada, järsult suurendanud valgurikaste kultuuride tootmist ELis;

X.  arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel ÜPP osas 2013. aastal saavutatud poliitiline kokkulepe näeb ette võimaluse kasvatada ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladel lämmastikku siduvaid kultuure;

Y.  arvestades, et uuringud on näidanud, et söödatootjad lisavad sageli söödale vajalikust rohkem valku, ja seetõttu võib sööda sihtliigile vajaliku valgusisalduse täpsem väljaarvutamine tõhusust suurendada;

Z.  arvestades, et valgurikaste kultuuride kasvatamise väikese osakaalu tõttu ELis kahaneb taimseid valke uurivate teadusprogrammide arv, millega kaasneb koolituste, innovatsiooni ja praktiliste kogemuste omandamise vähenemine ELis; arvestades, et innovatsiooni tulemuslikkust peaks tõstma ja valgurikkaid kultuure käsitlevat teaduspoliitikat täiustama, kuid see tooks edu vaid juhul, kui seda toetaksid keskpika kuni pika perspektiiviga võetud poliitilised kohustused; arvestades, et valgurikkaid kultuure käsitlev teaduspoliitika peaks hõlmama ka kohalike tingimustega kohastunud ja kohapeal kasvatatavaid ristõielisi kultuure;

AA.  arvestades, et sordiaretuse toetamine on vajalik uute valgurikaste sortide aretamiseks, mis võivad aidata suurendada ELis valkude tootmist; arvestades, et tõhusaks sordiaretuseks on vaja piisavalt rahastatud pikaajalist teaduspoliitikat ja sobivat õiguskeskkonda, mis stimuleeriks innovatsiooni;

AB.  arvestades, et komisjon on juba varem rahastanud ja rahastab praegu mitut asjakohast projekti, sealhulgas rubriigi „SFS‑44‑2016. Ühine sordiaretusprogramm, et vähendada ELi ja Hiina sõltuvust valgu impordist“ raames; arvestades, et tuleks tagada asjakohane teavitamine selliste projektide tulemustest ning nende tulemuste levitamine ja kasutamine, nii et selles valdkonnas tulevikus tehtavad poliitilised otsused oleksid tõenduspõhised;

AC.  arvestades, et soja tootmise kulud püsihindades on alates 2007. aastast ligikaudu kahekordistunud;

1.  on seisukohal, et on aeg viia ellu laialdane Euroopa taimse valgu tootmise ja sellega varustatuse strateegiakava, millega edendatakse kõigi liidus kasvatatavate kultuuride kestlikku arengut; on lisaks seisukohal, et see muutus tähendab meie tootmissüsteemide olulist ümbertegemist, et täita põllumajandustootjatele elatise teenimise ning ringmajanduse ja kestliku põllumajandustoodangu nõuded, mille aluseks on agroökoloogia ja teiste keskkonnasõbralike tavade nõuded, sealhulgas mäletsejate vähese ressursivajadusega söötmise strateegiaid, mis põhinevad nii püsikarjamaadel kui ka põllumaale rajatavatel ajutistel rohumaadel;

2.  kutsub komisjoni üles võtma viivitamata meetmeid, et vältida valgurikaste taimede praeguste tootmiskoguste vähenemist, võttes nõuetekohaselt arvesse ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladel lämmastikku siduvate kultuuride traditsioonilisest kasvatamisest tulenevat kasu keskkonnale;

3.  märgib, et valgurikkad kultuurid võivad olla keskkonnale kasulikud tänu nende võimele siduda õhulämmastikku; lisab, et täiendav kasu tuleneb fossiilkütustest toodetavate väetiste kasutamise piiramisest, mulla kvaliteedi ja viljakuse paranemisest, pidevast monokultuuride kasvatamisest tingitud haiguste vähenemisest ning elurikkuse kaitsmisest ja suurendamisest; rõhutab lisaks, et bioloogiline lämmastiku sidumine selliste kultuuride poolt võib aidata vähendada sisendkulusid ja liigse väetisekasutusega seotud võimalikke keskkonnakahjusid;

4.  nõuab Euroopa põllukultuuride turu vaatluskeskuse toetatud Euroopa tasandi platvormi loomist, mis võimaldab välja selgitada valgurikaste kultuuride kasvatamise piirkondi Euroopas kultuuride ja asukohtade lõikes, koostada kõigile põllumajandustootjatele kättesaadavaid tehnilisi suuniseid, teha turustamise hõlbustamiseks kindlaks Euroopa valgutootmisvõime ning koondada ühte kataloogi kõik valkude temaatikaga seotud avaliku ja erasektori teadusuuringud;

5.  soovitab keskenduda kõigile taimse valgu allikatele, s.t nii toidu- kui söödakultuuridele, ning uute taimsete valkude väljatöötamise ja turustamise õiguslikule toetamisele; on lisaks veendunud vajaduses uurida rohkem alternatiivseid valguallikaid;

6.  tunnistab, et Lõuna-Ameerika sojatoodang mõjutab oluliselt maakasutuse muutumist ning põhjustab paljusid keskkonnaprobleeme (näiteks põhjavee saastumine pestitsiididega, mullaerosioon, veevarude vähenemine ning metsaraadamine, mille tagajärjeks on hävitav elurikkuse kadu); tunnistab, et soja tootmisel on tootjariikides kahjulikke sotsiaalseid ja tervisemõjusid, mida süvendab maavaldusõiguste nõrkus, maade hõivamine, inimeste sunniviisiline ümberasustamine ja muud inimõiguste rikkumised;

7.  tuletab meelde, et 1990. aastate veiste spongioosse entsefalopaatia kriis ning määruses (EÜ) nr 999/2001 sätestatud töödeldud loomsete valkude loomasöödas kasutamise keeld on suurendanud Euroopas nõudlust taimsete valkude järele; märgib, et Euroopa kalakasvatussektoris kasutatakse alternatiivseid Euroopa valguallikaid, näiteks kalajahu;

Kava mitmesugused eesmärgid

8.  on seisukohal, et kava peab maksimeerima biomassi säästvat tootmist sobivatel põllumajandusmaadel, kasvatades sellele püsitaimkatte, millest osa saab kasutada valkude tootmiseks;

9.  peab vajalikuks kasutada senisest enam liblikõieliste kultuuride (nii inimtoiduks kui ka söödaks mõeldud liblikõieliste) potentsiaali, kuna liblikõieliste sugukonnal on mitmeid põllumajanduslikke, majanduslikke ja ökoloogilisi eeliseid, näiteks õhulämmastiku sidumine sümbiootiliste protsesside kaudu, mis vähendab sünteetiliste lämmastikväetiste vajadust, ning lisaks on nende puhul pestitsiidide vajadus väga väike; rõhutab, et liblikõielistest kultuuridest jääb tänu lämmastiku sidumisele järgmiste põllukultuuride tarbeks maha hea mullastruktuur, mis võib suurendada saagikust 10–20 %; märgib, et viljavaheldus (külvikorrasüsteem) parandab mulla kvaliteeti, tõkestab haigusi ja soodustab elurikkust;

10.  rõhutab lisaks, et liblikõielisi sisaldavate külvikorrasüsteemide puhul katkestatakse kahjurite ja haigusetekitajate paljunemistsüklid ning sellega piiratakse taimehaigusi ja vajadust kasutada taimekaitsevahendeid; märgib, et täiendavaks plussiks on elurikkuse suurenemine, kuna tehakse lõpp aastast aastasse korduvatele monokultuuridele;

11.  soovitab toetada, eeskätt ÜPP raames, sojakasvatust ELis, muutes selle kasumlikuks ja konkurentsivõimeliseks, kuna uued sojasordid võivad utes piirkondades kohaneda, kuid lisab, et see ei tohiks pidurdada muude valgurikaste toidukultuuride (lupiin, põlduba, hernes, kikerhernes, maapähkel jne) kasvatamist; on veendunud, et selline laialdane valik võimaldab vastavalt kliimatingimustele maksimeerida valgutoodangut kõigis Euroopa piirkondades;

12.  nõuab, et pöörataks rohkem tähelepanu heintaimede ja ristiku kasvatamisele, mis tänu suurtele kasvupindadele aitavad oluliselt rahuldada loomasööda jaoks vajaliku valgu nõudlust; märgib, et liblikõielised taimed, näiteks ristik, võivad rohumaal hästi kasvada;

13.  soovitab tuua tagasi oluliste põllukultuuride ja söödakultuuride hulka sellised valgurikkad taimed nagu soja, lutsern, põlduba, hernes ja sellised kultuurid nagu ristik, esparsett ja paljud teised liblikõielised taimed;

14.  peab vajalikuks arendada kohalikke ja piirkondlikke valgu tootmise ja töötlemise ahelaid, milleks tootjad peaksid organiseeruma ja tuleks tihendada taime- ja loomakasvatajate sidemeid (tarne- ja kaubavahetuslepingud, väikeste kuni keskmise suurusega nn keskkonnasõbraliku valgu biorafineerimistehaste rajamine) ning vahetada teadmisi sobivate liblikõieliste sortide, külvikordade ja muldade küsimustes; selleks peab kasulikuks abistada ÜPP kaudu ettevõtjaid, kes riskivad siseneda taimsel valgul põhinevate toiduainete ja loomasöötade lühikestesse tarneahelatesse; rõhutab kasvatajate ja söödatootjate vaheliste otselepingute tähtsust;

15.  õhutab edendama kvaliteetsete ja GMO-vabade valgurikaste põllukultuuride tootmist koos toodangu selge jälgitavuse ja nii nende tootmiskoha kui ka tootmisviiside märgistamisega vastuseks Euroopa tarbijate kasvavale huvile GMO-vabade toodete vastu;

16.  peab vajalikuks toetada põllumajandite suuremat omavarustatust nii mäletsejaliste kui ka lihtmaoliste loomade söödaga nii majandi kui ka piirkonna tasandil, sealhulgas sööda tootmist majandites kohapeal;

17.  peab soovitavaks minimeerida saagikadusid ja jääkainevoogusid ning suurendada saagi toiteväärtust saagi koristamise, säilitamise ja töötlemise (kuivatamine, pakendamine jne) täiustamisega;

18.  on seisukohal, et taimsete valkude toodangu suurendamiseks tuleb tõsta nende kultuuride kasumlikkust ja arendada selliseid võtteid nagu vähemalt kolmeaastased külvikorrad ja liblikõieliste külvamine teravilja alla ning suurendada eri sortide ja kultuuride segakülvi nii toidu- (nt ristik ja raps, tritik ja hernes) kui ka söödataimede (kõrrelised, liblikõielised, meslin jne) kasvatamisel, et minna üle säästvamatele põllumajandusliku toidutööstuse süsteemidele, toetades ELis ja mujal üleminekut sisendimahukatelt monokultuuridelt mitmekesisele agroökoloogilisele taimekasvatusele;

19.  nõuab teadusuuringute käivitamist järgmistel teemadel: sobivus külvikordades ja segakultuurides kasutamiseks; uute sortide ja liikide valimine, mis võimaldavad põllumajandustootjatel paindlikult kliimamuutustega kohaneda; stressitaluvus; segakultuurid; saagikuse suurendamine; loomasööda (idandatud seemned, rapsiseemned jms) valgusisaldus ja seeditavus; taimede haiguskindluse suurendamine; idanemistingimused kui umbrohutõrje meetod; sööda väärindamine ja biostimulaatorid; rõhutab, et põllumajandustootjad vajavad sidusat abivahendite komplekti, mis koosneb majandamisviisidest ning taimekaitsevahenditest ja meetoditest võitluseks haiguste ja muude taimekasvu ja saagikust kahjustada võivate tegurite vastu;

20.  nõuab massiivseid investeeringuid teadusuuringutesse, sealhulgas sordiaretusse, selleks et kõnealuseid kultuure tulemuslikumalt kasvatada, tekitada majanduslik huvi söödakultuuride kasvatamise vastu (mille kasumimarginaalid võivad olla teiste kultuuridega võrreldes väiksemad), aretada saagikuse tagamiseks rohkem sorte, lahendada valgurikaste kultuuride kasvatamist takistavad maaviljelusprobleemid ning tagada tootmis- ja turustusahelate struktureerimiseks piisavad mahud; juhib tähelepanu ka vajadusele arendada Euroopa kliimaga paremini kohanenud valgurikkaid kultuure, tõsta nende valgusisaldust ning teadusuuringute tõhustamiseks tagada investeeringute turvalisus;

21.  soovitab kasutada senisest enam täppispõllumajandust (eriti digiteerimise kaudu), et võimalikult täpselt välja arvestada taimekasvatussisendite kogused ja loomade söödaratsioonid, vähendada jäätmeteket ja teatavat liiki saastet, ning soovitab ka rohkem kasutada mehhaanilisi umbrohutõrjemeetodeid;

22.  kavatseb edendada uute oskuste omandamist, teadmussiiret, alg- ja jätkukoolitust ning toetust kõigile muudele nii inimtoidu kui ka loomasööda alastele teadus- ja rakendusuuringutele;

23.  nõuab igat laadi innovatsiooni ja rakendusuuringute toetamist, milleks tuleb koondada kogemused ja teadmised ning tugineda eeskätt innovaatilisi lahendusi pakkuvatele kohalikele sidusrühmadele;

24.  nõuab söödaimpordile säästlikkuse kriteeriumide kehtestamist, et tagada kolmandates riikides valgurikaste taimede kestlik kasvatamine ilma kahjulike sotsiaalsete või keskkonnamõjudeta;

25.  rõhutab, et toitumisalane haridus võib mängida olulist rolli toidunõudluse kujundamisel; rõhutab vajadust võtta ELi või liikmesriikide tasandil vastu toitumissuunised, mille eesmärk on edendada tervislikku toitumist ja käsitleda toidu tootmisega seotud keskkonnaprobleeme;

26.  peab vajalikuks tõhustada põllumajandustootjatele pakutavat tehnilist abi ja nõustamist, et edendada nii inimtoiduks kui ka söödaks mõeldud valkude säästvat tootmist;

Kavas ette nähtud vahendid

27.  on seisukohal, et kava elluviimine nõuab liidu mitmete poliitikavaldkondade – ÜPP, teaduspoliitika, keskkonna- ja kliimameetmete poliitika, energiapoliitika ning naabrus- ja kaubanduspoliitika – rakendamist ja kooskõlastamist;

28.  peab oluliseks, et ÜPP toetaks valgurikaste kultuuride kasvatamist mitmesuguste eri meetmetega, näiteks tootmiskohustusega seotud vabatahtlike toetustega (mis ei tohiks piirduda probleemsete kultuuride ja piirkondadega), keskkonnasäästlikkuse toetustega ning teise samba vahenditega, eelkõige mahe- ja muud liiki tootmisele suunatud põllumajanduse keskkonnameetmetega, kvaliteetsete investeeringutega, põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemiga, koolitusega ning innovatsiooni edendamisega Euroopa innovatsioonipartnerluse kaudu; juhib tähelepanu asjaolule, et tootmiskohustusega seotud toetuste kehtestamine on mõningates liikmesriikides suurendanud valgurikaste taimede kasvatamist;

29.  arvab, et tuleks õppust võtta hiljutisest taimekaitsevahendite kasutamise keelustamisest ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladel, olgugi et 2016. aastal moodustasid need alad 15 % Euroopa põllumaast (8 miljonit hektarit) ja peaaegu 40 %-l neist maa-aladest kasvatatakse lämmastikku siduvaid või vahekultuure; on seisukohal, et taimsete valkude varustuskindluse tagamise kava ühe osana ette nähtud kõikide kasutatavate põllumajandusmaade üldise kaasamise raames võib ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladel taimseid valkusid toota nii tavapõllumajanduse meetoditega – kasutades integreeritud kahjuritõrjet, kuna neid kultuure ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladel kasvatavad põllumajandustootjad ei ole alati kindlad, kas nad suudavad kahjurite rünnakuid tõrjuda – kui ka mahetootmise meetoditega, arvestades et ELi sojaimpordi asendamiseks tuleks siin sojat kasvatada ligi 17 miljonil hektaril; leiab, et ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alad on vajalikud ka ohustatud elurikkuse kaitsmiseks ja meie toiduga kindlustatuse tagamiseks, eriti seetõttu, et elurikkus võib eeskätt tolmeldamise parandamise kaudu tõsta naabruses asuvate kultuuride, sealhulgas valgurikaste kultuuride saagikust umbes 20 % võrra;

30.  soovitab, et keskkonnasäästlikkuse toetust kohandataks seoses püsirohumaade säilitamisega, et võtta teatavates piirkondades paremini arvesse kas üksnes lutserni või lutserni ja kõrreliste segu eripära enam kui viie aasta vanustel ajutistel rohumaadel, mis selle tähtaja möödudes loetakse õiguslikult püsirohumaadeks, mille ümberkündmisele pärast viie aasta pikkuse perioodi lõppemist on seatud piirangud, ehkki see võimaldaks toota suuremates kogustes söödavalku ja tagada asjaomastele põllumajandusettevõtetele valkude osas suurema sõltumatuse;

31.  tunneb heameelt asjaolu üle, et ühise põllumajanduspoliitika koondläbivaatamise käigus saavutas Euroopa Parlament lämmastikku siduvate kultuuride ümberarvestuskoefitsiendi tõstmise 0,7‑lt 1‑le kompensatsioonina pestitsiidide kasutamise keelustamise eest ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladel;

32.  on seisukohal, et Euroopa valgustrateegias tuleks võtta arvesse ümbersõnastatud taastuvenergia direktiivi, valkude kahesugust kasutust ning valkude kõrvalsaaduste, jäätmete ja jääkide tähtsust ringmajanduses ning soodustada viljavaheldust, mitmekesistamist ja sööti jäetud alade kasutamist kooskõlas ÜPP keskkonnasäästlikkuse meetmetega;

33.  peab oluliseks võtta tulevases ÜPPs arvesse täiendavaid ettepanekuid valgurikaste kultuuride kasvatamise toetamiseks, näiteks ettepanekut, et vähemalt kolmeaastaste külvikordade ühe osana tuleb kasvatada ka liblikõielisi; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et need liikmesriigid, kus on levinud nn niiske ilma haigused, võivad vajada pikemaid külvikordi; peab ka eriti vajalikuks keskkonnasäästlikkuse toetusest paindlikuma ökosüsteemipõhise toetuse sisseseadmist, et tunnustada ristõieliste ja õliseemnekultuuride kasulikkust elurikkuse seisukohalt, sealhulgas tolmeldajate toidubaasina, samuti innovatsiooniga tegelejatele riskitagatiste pakkumist ning maaelu arengu poliitika raames valkude alajaotuse loomist;

34.  rõhutab vajadust võtta kasutusele uued vahendid, et aidata parandada valgurikaste taimedega ja eriti sojaga varustatust, ning tagada nende õiglane rakendamine kõigis liikmesriikides;

35.  on veendunud, et praegused valgurikaste kultuuride strateegia valdkonna teadusuuringud on killustunud ja neil puudub fookus; nõuab uurimis- ja arendustegevuse, eriti avaliku sektori teadusuuringute tõhustamist ja erainvestoritele vähe või üldse mitte huvi pakkuvate siiani vähe kasutatud, nii inimtoiduks kui ka loomasöödaks sobivate valgurikaste kultuuride ning näiteks putukate ja vetikate kui alternatiivsete valguallikate uurimist; nõuab tihedamat koostööd avaliku ja erasektori teadusasutuste vahel; rõhutab, et suuremahulisema ja konkurentsivõimelise valgutootmise saavutamiseks on vaja teadus- ja innovatsiooniprogramme toetavat õigusraamistikku;

36.  soovitab suurendada investeeringuid tööstuslikesse ja põllumajanduslikesse teadusprojektidesse, mis keskenduvad inimtoiduks ettenähtud funktsionaalsete valkude kvaliteedi ja mitmekesisuse parandamisele;

37.  peab vajalikuks soja tarnekindluse tagamist suurema koostöö kaudu naaberriikidega, ning ELi impordiallikate mitmekesistamist, eelistades eelkõige naaberriike, kes tahavad saada ELi liikmeteks ja kes toodavad sojat, mida saab vedada liitu Doonau kaudu; nõuab, et kõnealuse impordi puhul järgitaks samu sotsiaalseid ja keskkonnanõudeid nagu Euroopa-sisese tootmise puhul, ning tunnistab, et GMO-vaba sojakasvatus on tarbijate nõudluse rahuldamiseks teretulnud;

38.  tunnistab, et kaasaegne põllumajandus ei ole mõeldav ilma sojata, et selle väga olulise kaunvilja kasvatus oli lähiminevikus Euroopas peaaegu lõpetatud ning et sojatoodang, mis oli 1960. aastal 17 miljonit tonni, kasvas 2015. aastaks 319 miljonile tonnile;

39.  nõuab ÜPP teise samba kohandamist selliselt, et paremini tunnustada ja tasustada selliste kultuuride panust, millest tolmeldajad kriitilistel aastaaegadel toitu saavad (kevadel varakult õitsevad taimed) ja nende panust tolmeldajate arvukuse kahanemise pidurdamisel;

40.  toetab läbipaistvate tootemärgistussüsteemide loomist, mis põhinevad kindlaks määratud tootmisstandarditel, näiteks Doonau Soja ja Euroopa Soja standarditel;

41.  on seisukohal, et kuigi 1992. aasta Blair House’i leping endiselt kehtib, on see sisuliselt iganenud ega tohiks tõkestada valgurikaste kultuuride kestlikku arengut Euroopas;

o
o   o

42.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 58. (2) Vt raport ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ja millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2012/2002 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013, (EL) nr 1307/2013, (EL) nr 1308/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014, (EL) nr 283/2014 ja (EL) nr 652/2014 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust 541/2014/EL (A8‑0211/2017). (3) Nõukogu peasekretariaat, 10055/17, Brüssel, 7. juuni 2017. (4) EÜT L 147, 18.6.1993, lk 25. (5) ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO). Rahvusvaheline kaunviljade aasta. Toitainerikkad seemned ja jätkusuutlik tulevik. (6) IP/B/AGRI/IC/2012-067 (PE 495.856). (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad (EÜT L 147, 31.5.2001, lk 1).