Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 18. jaanuar 2018 - StrasbourgLõplik väljaanne
Vastuväidete puudumine rakendusmeetmele: liidu registri loomine
 Nigeeria
 Inimõiguste kaitsjate Wu Gani, Xie Yangi, Lee Ming‑che, Tashi Wangchuki ja tiibeti munga Choekyi juhtumid
 Kongo Demokraatlik Vabariik
 Marrakechi leping: avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamine nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele ***
 Kohtualluvus, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades otsuste tunnustamine ja täitmine ning rahvusvahelised lapseröövid *
 Noorte tööhõive algatuse elluviimine liikmesriikides
 Kutsealateenuste direktiivi rakendamine ja kutsealateenuste reformimise vajadus

Vastuväidete puudumine rakendusmeetmele: liidu registri loomine
PDF 236kWORD 49k
Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni määruse eelnõule, millega muudetakse komisjoni määrust (EL) nr 389/2013, millega luuakse liidu register (D054274-02 – 2017/3013(RPS))
P8_TA(2018)0012B8-0041/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni määruse eelnõu, millega muudetakse komisjoni määrust (EL) nr 389/2013, millega luuakse liidu register (D054274‑02),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ(1), eriti selle artikleid 12 ja 19,

–  võttes arvesse ülalnimetatud direktiivi artikli 23 lõikes 1 osutatud komitee 30. novembri 2017. aasta arvamust,

–  võttes arvesse komisjoni 5. detsembri 2017. aasta kirja, milles komisjon palub Euroopa Parlamendil teatada, et tal ei ole määruse eelnõule vastuväiteid,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni 11. jaanuari 2018. aasta kirja komisjonide esimeeste konverentsi esimehele,

–  võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused)(2) artiklit 5a,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni soovitust võtta vastu otsus,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 106 lõike 4 punkti d ja artikli 105 lõiget 6,

–  võttes arvesse, et kodukorra artikli 105 lõike 6 kolmandas ja neljandas taandes sätestatud ajavahemiku jooksul, mis lõppes 17. jaanuaril 2018, ei ole vastuväiteid esitatud,

A.  arvestades, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (ELi HKS) keskkonnaalase terviklikkuse kaitsmiseks on õhusõidukite käitajatel ja teistel ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvatel ettevõtjatel keelatud kasutada saastekvoote, mille on välja andnud liikmesriik, kelle suhtes õhusõiduki käitajate ja muude ettevõtjate kohustused on kehtetuks muutumas, ning selleks tuleks vastu võtta vajalikud kaitsemeetmed;

B.  arvestades, et direktiivi 2003/87/EÜ artikliga 19 antakse komisjonile õigus võtta vastavalt kontrolliga regulatiivmenetlusele vastu meetmeid seoses standarditud ja turvatud registrisüsteemiga;

C.  arvestades, et Euroopa Komisjon edastas 8. detsembril 2017. aastal Euroopa Parlamendile ametlikult komisjoni määruse eelnõu, millega muudetakse komisjoni määrust (EL) nr 389/2013, millega luuakse liidu register (kontrolliga regulatiivmenetluse meetme eelnõu), millega algas kolmekuuline kontrolliperiood parlamendi jaoks, et esitada kõnealuse õigusakti eelnõu suhtes vastuväiteid;

D.  arvestades, et kontrolliga regulatiivmenetluse meetme eelnõus sisalduvad kaitsemeetmed peaksid jõustuma kiiremas korras, et saastekvoote saaks tasuta eraldada, vahetada rahvusvaheliste ühikute eest või 2018. aastal enampakkumisel müüa, ning arvestades, et parlamendi käsutuses oleva kolmekuulise kontrolliperioodi täielikul kasutamisel ei jääks piisavalt aega, et kontrolliga regulatiivmenetluse eelnõu saaks jõustuda enne 2018. aasta saastekvootide väljaandmist;

1.  teatab, et Euroopa Parlamendil ei ole komisjoni määruse eelnõule vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus komisjonile ja teavitamise eesmärgil nõukogule.

(1) ELT L 275, 25.10.2003, lk 32.
(2) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.


Nigeeria
PDF 174kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2018. aasta resolutsioon Nigeeria kohta (2018/2513(RSP))
P8_TA(2018)0013RC-B8-0045/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Nigeeria kohta,

–  võttes arvesse 1981. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Nigeeria ratifitseeris 22. juunil 1983,

–  võttes arvesse Nigeeria Liitvabariigi põhiseadust ja eriti selle IV peatüki (õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele) sätteid usuvabaduse kaitse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2014. aasta järeldusi inimröövide kohta Nigeerias ning 9. veebruari 2015. aasta järeldusi valimiste kohta Nigeerias,

–  võttes arvesse president Muhammadu Buhari kõnet Euroopa Parlamendis 3. veebruaril 2016,

–  võttes arvesse otsust lisada Boko Haram terroriorganisatsioonide ELi loendisse komisjoni 28. mai 2014. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 583/2014, millega muudetakse 214. korda nõukogu määrust (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Al‑Qaida võrguga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud, mis jõustus 29. mail 2014,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 7. mai 2017. aasta avaldust Boko Harami poolt röövitud tüdrukute vabastamise kohta Nigeerias,

–  võttes arvesse ÜRO 1981. aasta deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Nigeeria ratifitseeris 29. oktoobril 1993,

–  võttes arvesse ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni, mille Nigeeria ratifitseeris aprillis 1991,

–  võttes arvesse Cotonou lepingu teist muutmist, mille Nigeeria ratifitseeris 27. septembril 2010,

–  võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna (mõttevabaduse viljelemise eest) andmist inimõiguste kaitsjale Hauwa Ibrahimile 2005. aastal,

–  võttes arvesse Nigeeria 2015. aasta märtsi presidendivalimiste tulemusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et ÜRO hinnangul saab Nigeeriast, mis on Aafrika suurima elanikkonnaga ja kultuuriliselt mitmekesine riik (selle elanike arv on kasvanud 33 miljonilt 1950. aastal ligikaudu 190 miljonini praegu), 2050. aastaks Hiina ja India järel maailma suuruselt kolmanda rahvaarvuga riik;

B.  arvestades, et Nigeerias elab Aafrika suurim kristlaste kogukond;

C.  arvestades, et Nigeeria elanikkond jaguneb peaaegu võrdselt moslemite ja kristlaste vahel;

D.  arvestades, et Nigeeria põhjaosas elab hinnanguliselt 30 miljonit kristlast ja nad on valdavalt islamiusulises piirkonnas suurim usuvähemus;

E.  arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) teatas 2017. aasta novembris, et Nigeeria kirdeosas vajab 8,5 miljonit inimest elupäästvat abi ning 6,9 miljonile inimesele suunati 2017. aastal humanitaarabi;

F.  arvestades, et Nigeeria keskosa (nn Middle Belt) on kannatanud aastaid etniliste ja usukogukondade vaheliste majandus- ja poliitiliste pingete tõttu ning et viimasel ajal on vägivalda õhutanud karjakasvatajate ja põlluharijate kogukondade vaheline võitlus võimu ja maale juurdepääsu pärast;

G.  arvestades, et rahu ja stabiilsust Nigeeria põhjaosas on alates 2009. aastast ohustanud islamirühmituse Boko Haram jätkuvad rünnakud, mõrvad ja inimröövid;

H.  arvestades, et Boko Harami rünnakute algusest saadik on surma saanud üle 20 000 inimese ja rohkem kui kaks miljonit on põgenenud, sh naaberriikidesse;

I.  arvestades, et Boko Haram röövis 2014. aasta aprillis Nigeeria põhjaosas Chibokis asuvast koolist 276 tüdrukut, kellest mõned on pääsenud tagasi perekonna juurde, kuid väga paljusid tüdrukuid hoitakse endiselt teadmata kohas kinni;

J.  arvestades, et Boko Haram on naisi ja tütarlapsi orjastanud, vägistanud, radikaliseerinud ja sundinud „abielluma“; arvestades, et paljud need kohutavad kogemused läbi teinud on nüüd oma vägistajatest lapseootel;

K.  arvestades, et julgeolekujõude on samuti süüdistatud rahumeelsete meeleavalduste ja koosolekute katkestamises, mõnel juhul vägivaldselt ja ülemäärast jõudu kasutades;

L.  arvestades, et viimase aasta jooksul on aset leidnud arvukad vaimulike ja nunnade röövimised, muu hulgas rööviti Iguoriakhis 13. novembril 2017. aastal kuus Jeesuse südame euharistia kloostri õde, kes hiljaaegu vabastati;

M.  arvestades, et Omokus sai uue aasta varajastel hommikutundidelt jumalateenistuselt tagasi pöördudes surma üle 14 inimese surma ja paljud said vigastada; arvestades, et kristlastest ja moslemitest hukkunute arv on viimasel ajal kasvanud, mis näitab ilmekalt mõlema usutunnistuse murettekitavat olukorda riigis;

N.  arvestades, et konfliktid karjakasvatajate ja põlluharijate vahel on Nigeerias viimase aastakümnega sagenenud arvult ja levikult ja muutunud teravamaks ning ohustavad praegu riigi püsimajäämist; arvestades, et tuhanded inimesed on tapetud ja kogukonnad hävitatud ning väga paljud põlluharijad ja karjakasvatajad on kaotanud tapmiste ja hävitustegevuse intensiivistudes elu ja vara ning see ei hävita ainult elatusallikaid, vaid kahjustab ka rahvuslikku ühtekuuluvust;

O.  arvestades, et pikas perspektiivis ohustavad karjakasvatust elanikkonna kiire kasv, põlluharimise laienemine ning karjamaade ja karjatamisteede kadumine; arvestades, et samas ei saa karjakasvatust lõpetada ega keelata, kuna selle olemasolul on tugevad kultuurilised, poliitilised ja majanduslikud põhjused;

P.  arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on teatanud, et on alust uskuda, et Boko Haram on Nigeerias toime pannud Rooma statuudi artikli 7 kohaseid inimsusvastaseid kuritegusid, sealhulgas mõrvu ja tagakiusamisi;

Q.  arvestades, et Nigeerial on keeruline õigussüsteem, mis ühendab üldise õiguse, tavaõiguse ja religioossed normid ning mitmed valitsustasandid, ning see on keeruline keskkond inimõiguste nõuetekohaseks jõustamiseks;

R.  arvestades, et vastutus, õigus, õigusriigi põhimõte ja võitlus karistamatuse vastu on rahu kindlustamise ja konflikti lahendamise, leppimise ja ülesehitamise püüdluste jaoks hädavajalikud;

S.  arvestades, et surmanuhtlus on Nigeerias seaduslik; arvestades, et 2016. aastal mõisteti Nigeerias surma 527 inimest, mida on kolm korda rohkem kui 2015. aastal; arvestades, et surmanuhtlusele on kehtinud alates 2006. aastast de facto moratoorium, kuigi see moratoorium katkestati 2013. ja 2016. aastal;

T.  arvestades, et Nigeeria sõltumatu riiklik valimiskomisjon on teatanud, et presidendi- ja rahvuskogu valimised toimuvad 16. veebruaril 2019;

U.  arvestades, et organisatsioon Transparency International paigutas Nigeeria oma 2016. aasta korruptsiooni tajumise indeksis 175 riigi seas 136. kohale;

V.  arvestades, et Cotonou lepingu artikli 8 kohaselt peab EL Nigeeriaga korrapäraselt poliitilist dialoogi inimõiguste ja demokraatia põhimõtete, sealhulgas etnilise, usulise või rassilise diskrimineerimise teemal;

1.  väljendab sügavat muret, et karjakasvatajate ja põlluharijate vahelised etnilised konfliktid Nigeeria keskosa (nn Middle Belt) piirkonnas on sagenenud, mis on suurendanud julgeolekuprobleeme, millega Nigeeria juba silmitsi seisab, ning peab kahetsusväärseks, et nende küsimuste lahendamisel ei ole saavutatud tegelikku edu;

2.  mõistab teravalt hukka kristlaste ja moslemite vastase vägivalla suurenemise Nigeerias, sealhulgas usuasutuste ja jumalateenistustel osalejate vastu suunatud rünnakud, nagu hiljuti vähemalt 48 kristlase tapmine Plateau osariigi külades ja Nigeeria kirdeosas Mubis asuva mošee pommitamine, mille käigus hukkus vähemalt 50 inimest; kutsub president Buhari ja Nigeeria valitsust üles suurendama jõupingutusi, et lõpetada vägivald, kaitsta Nigeeria elanike õigust vabalt usku praktiseerida ja kaitsta kindlamalt kõigi oma kodanike õigusi kooskõlas riigi õigusaktide ja põhiseadusega; avaldab kaastunnet kõigi jätkuva vägivalla ohvrite peredele; tuletab ka meelde, et kuni 1970‑ndate aastateni elasid karjakasvatajad ja põlluharijad rahumeelselt koos, ja peab kahetsusväärseks, et praegust vägivalda, mis on seotud juurdepääsuga maale ja mida on süvendanud tõhusate vahendussüsteemide kadumine, kujutatakse usukonfliktina, millega alahinnatakse probleemi keerukust;

3.  nõuab tungivalt, et valitsus keskenduks inimõiguste ja inimväärikuse kaitsmisele kõigis poliitikavaldkondades, et tagada elanike rahumeelne kooselu, sõltumata nende usutunnistusest, veendumustest ja poliitilisest kuuluvusest;

4.  nõuab tungivalt, et Nigeeria valitsus saavutaks kokkuleppe riikliku poliitikaraamistiku suhtes, mis kaitseks nii põlluharijate kui ka karjakasvatajate huve, ning kutsub rahvusvahelisi partnereid üles suurendama investeeringuid karjakasvatajate ja põlluharijate kogukondade vaheliste konfliktide ennetamisse ja lahendamisse, toetades koostööd ühiste majanduslike ja loodusvarade majandamise algatuste kaudu;

5.  mõistab hukka Nigeeria põhjaosas jätkuva vägivalla ja rünnakud, mille sihtmärgiks on olnud kristlaste kogukonnad; märgib, et Boko Haram on rünnanud valimatult moslemeid, kristlasi ja muude usutunnistuste esindajaid;

6.  märgib, et Nigeeria sõjavägi on Boko Haramilt territooriumi tagasi võitnud ja vahistanud mõned selle liikmed, kuid valitsuse mittesõjalised jõupingutused Boko Harami tegevuse lõpetamiseks on endiselt lapsekingades;

7.  nõuab tungivalt, et Buhari valitsus kaitseks oma kodanikke terrorismi eest, kuid nõuab, et selline tegevus viidaks ellu täielikus kooskõlas inimõiguste ja õigusriigi põhimõttega; tunnustab Buhari valitsuse edusamme Nigeeria ees seisvate julgeolekuprobleemide lahendamisel ja korruptsiooni vastu võitlemisel; pakub oma toetust selle eesmärgi saavutamiseks ning korruptsiooni ja terrorismi vaheliste seoste katkestamiseks;

8.  tuletab siiski meelde, et meetmed, mida valitsus on võtnud Boko Harami ja muude terroriorganisatsioonide vastu, ei tohiks edasist vägivalda soodustada; nõuab sellega seoses, et Nigeeria reformiks riiklikke julgeolekujõude, sealhulgas politseijõude, ning korraldaks uurimisi isikute suhtes, kes vastutavad inimõiguste rikkumiste, sealhulgas kohtuväliste hukkamiste, piinamise, meelevaldsete vahistamiste ja väljapressimisega seotud rikkumiste eest;

9.  nõuab tungivalt, et Nigeeria valitsus tegeleks vägivalla algpõhjustega, tagades kõigile kodanikele võrdsed õigused ja kehtestades mittediskrimineerivad õigusaktid;

10.  mõistab hukka naiste- ja tütarlastevastase seksuaalse ja soolise vägivalla ning Boko Harami ja muude terrorirühmituste naiste ja laste vastu suunatud tegevuse inimröövide, sundabielude, vägistamiste ning enesetapurünnakutes kasutamise eesmärgil; väljendab lisaks muret selle üle, et kuna pagulaslaagrites antav humanitaarabi on ebapiisav, on see toonud kaasa ka sagedase ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise;

11.  kutsub Nigeeria ametivõime üles pakkuma radikaliseerumisprobleemi ohvritele, eelkõige naistele, lastele ja noortele, vajalikku psühhosotsiaalset tuge enne nende taasintegreerimist ühiskonda; nõuab kõigi rahvusvaheliste osalejate ühiseid jõupingutusi, et ennetada vägivaldset äärmuslust põhjustavat radikaliseerumist ning töötada välja rehabilitatsiooni ja deradikaliseerumise programme;

12.  julgustab saavutama suuremaid edusamme võitluses korruptsiooni vastu, mis on Nigeeria ühiskonda aastakümneid kimbutanud, ja usub, et ilma jõuliste meetmeteta selliste kuritegude likvideerimiseks ei ole Buhari valitsusel võimalik täita oma laiemat poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset tegevuskava; nõuab tungivalt, et Nigeeria ametivõimud tugevdaksid korruptsiooni vastu võitlemise meetmeid, ja rõhutab, et kui seda ei tehta, toob see veel aastateks kaasa vaesuse, ebavõrdsuse, mainekahju ning välisinvesteeringute ja riigi kodanike tulevikuväljavaadete vähenemise; tuletab meelde, et korruptsioon põhjustab rahulolematust riigiasutustega ja valitsuste legitiimsuse vähenemist kodanike silmis;

13.  nõuab Nigeeria kohtusüsteemi tõhususe ja sõltumatuse parandamist, et võimaldada kasutada kriminaalõigust tulemuslikult vägivalla, terrorismi ja korruptsiooni vastu võitlemisel;

14.  nõuab tungivalt, et Nigeeria ametivõimud kohaldaksid surmanuhtluse suhtes moratooriumi, seades eesmärgiks selle kaotamise;

15.  tuletab Nigeeria valitsusele meelde kohustust tagada, et valimised toimuksid kooskõlas rahvusvaheliste inimõigustealaste kohustustega, ning võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada vabad, läbipaistvad ja usaldusväärsed valimised;

16.  kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles jälgima Liibüast tagasi pöörduvate Nigeeria kodanike taasintegreerimist ning tagama, et ettenähtud ELi rahalisi vahendeid kasutatakse tõhusalt; palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti kõnealustest taasintegreerimise meetmetest;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Nigeeria Liitvabariigi presidendile, Aafrika Liidu komisjoni esimehele, AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele, Üleaafrikalisele Parlamendile ning Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse (ECOWAS) esindajatele.


Inimõiguste kaitsjate Wu Gani, Xie Yangi, Lee Ming‑che, Tashi Wangchuki ja tiibeti munga Choekyi juhtumid
PDF 180kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2018. aasta resolutsioon inimõiguste aktivistide Wu Gani, Xie Yangi, Lee Ming‑che ja Tashi Wangchuki ning tiibeti munga Choekyi juhtumite kohta (2018/2514(RSP))
P8_TA(2018)0014RC-B8-0043/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Hiina kohta, eelkõige 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 25. istungjärguks(1), 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina suhete kohta(2), 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni Hiinas vangistatud kirjastaja Gui Minhai juhtumi kohta(3), 15. detsembri 2016. aasta resolutsiooni Larung Gari Tiibeti budismi akadeemia ja Ilham Tohti juhtumite kohta(4) ning 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni Nobeli preemia laureaadi Liu Xiaobo ja Lee Ming‑che juhtumite kohta(5),

–  võttes arvesse 2003. aastal käivitatud ELi ja Hiina strateegilist partnerlust ning komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 22. juuni 2016. aasta ühisteatist „ELi uue Hiinat käsitleva strateegia elemendid“,

–  võttes arvesse 1. ja 2. juunil 2017 Brüsselis toimunud ELi ja Hiina tippkohtumist,

–  võttes arvesse uue riikliku julgeolekuseaduse vastuvõtmist Hiina Rahvakongressi alalise komisjoni poolt 1. juulil 2015 ja välismaiste vabaühenduste haldamise uue seaduse teise eelnõu avaldamist 5. mail 2015,

–  võttes arvesse Hiina Rahvavabariigi põhiseaduse artiklit 36, millega tagatakse kõigile kodanikele õigus usuvabadusele, ning selle artiklit 4, millega kaitstakse vähemusrahvuste õigusi,

–  võttes arvesse 1995. aastal alguse saanud ELi ja Hiina inimõigustealast dialoogi ja selle 35. vooru, mis toimus 22. ja 23. juunil 2017 Brüsselis,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna (mõttevabaduse viljelemise eest) omistamist Wei Jingshengile ja Hu Jiale vastavalt 1996. ja 2008. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse välisasjade ja julgeolekupoliitika ning Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste pressiesindaja 27. detsembri 2017. aasta avaldust Wu Gani ja Xie Yangi suhtes tehtud kohtuotsuste kohta Hiinas,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu delegatsiooni 8. detsembri 2017. aasta kohapealset avaldust seoses rahvusvahelise inimõiguste päevaga,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et ELi ja Hiina pikaajaliste suhete keskmes peaks jätkuvalt olema universaalsete inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamine ja järgimine kooskõlas ELi võetud kohustusega toetada neidsamu väärtusi oma välistegevuses ning Hiina väljendatud huviga järgida neid omaenda rahvusvahelises ja arengukoostöös;

B.  arvestades, et president Xi Jinpingi võimuletulekust alates on inimõiguste olukord Hiinas veelgi halvenenud ning valitsuse vaenulikkus rahumeelse teisitimõtlemise, sõna- ja usuvabaduse ning õigusriigi põhimõtte suhtes on suurenenud; arvestades, et Hiina ametivõimud on kinni pidanud ja vastutusele võtnud sadu inimõiguste kaitsjaid, juriste ja ajakirjanikke;

C.  arvestades, et 26. detsembril 2017. aastal mõistis Tianjini kohus aktivist Wu Ganile kaheksa‑aastase vanglakaristuse, süüdistades teda riigivõimu õõnestamises; arvestades, et Wu Gan tegi nii internetis kui ka väljaspool seda pidevalt kampaaniatööd tundlikes küsimustes, mis on seotud valitsusepoolse võimu kuritarvitamisega; arvestades, et tema advokaadi sõnul lükkas Wu Gan tagasi kokkuleppe ametivõimudega, mille kohaselt oleks ta saanud tingimisi karistuse, kui ta oleks end süüdi tunnistanud;

D.  arvestades, et samal päeval mõisteti Hunanis süüdi ka inimõiguste advokaat Xie Yang, kuid vabastati kriminaalkaristusest pärast seda, kui ta oli eelnevalt tunnistanud end süüdi õõnestustegevuses; arvestades, et Wu Gan vahistati mitu kuud enne seda, kui 2015. aastal toimusid inimõiguste advokaatide ja kaitsjate vastu enneolematud repressioonid, mille käigus mõne nädala jooksul küsitleti või peeti üle kogu riigi kinni sadu inimesi, sealhulgas Xie Yang; arvestades, et väidete kohaselt on ülekuulajad Xie Yangi piinanud, peksnud ja ähvardanud;

E.  arvestades, et 28. novembril 2017. aastal mõistis Yueyangi vahekohus demokraatia aktivistile Lee Ming‑chele viieaastase vanglakaristuse pärast seda, kui oli tunnistanud ta süüdi riigivõimu õõnestamises, ning võttis talt kaheks aastaks ära kõik poliitilised õigused Hiinas; arvestades, et on tõenäoline, et Lee Ming‑che avalik ülestunnistus toimus Hiina ametivõimude survel; arvestades, et Lee Ming‑che läks kaduma 19. märtsil 2017. aastal pärast seda, kui ta läks Macaust üle Zhuhaisse Hiina Guangdongi provintsis;

F.  arvestades, et tiibeti poepidaja ja keeleõiguste eestkõneleja Tashi Wangchuk vahistati 27. jaanuaril 2016. aastal pärast seda, kui ta esines New Yorgis Times’i videos, toetates tiibetlaste õigust õppida ja käia ülikoolis oma emakeeles; arvestades, et 2016. aasta märtsis esitati Tashi Wangchukile süüdistus separatismi õhutamises ja teda ähvardab kuni 15‑aastane vanglakaristus, kuigi ta ütles ajalehele sõnaselgelt, et ta ei nõua Tiibeti iseseisvust;

G.  arvestades, et 2015. aastal vangistati tiibeti munk Choekyi Phurbu kloostrist Sichuani Seda maakonnas selle eest, et ta tähistas pagendatud vaimse juhi dalai‑laama sünnipäeva; arvestades, et pärast süüdistuse esitamist hoiti Choekyid lühidalt vangis Ganzi ringkonna Kangdingi maakonnas ja lõpuks saadeti ta neljaks aastaks Sichuani Mianyangi vanglasse; arvestades, et meedia andmetel olid Choekyil neeruprobleemid, ikterus ja muud terviseprobleemid, mis kinnipidamise tõttu halvenesid;

H.  arvestades, et inimõiguste advokaate on jätkuvalt hirmutatud ja vangistatud, nagu juhtus tuntud juristide Li Yuhaniga, kes on olnud suhtlemisvõimaluseta alates 2017. aasta novembrist, ja Wang Quanzhangiga, kes vahistati 2015. aasta juulis ning kes on olnud suhtlemisvõimaluseta üle 800 päeva ja keda on väidetavalt piinatud; arvestades, et inimõiguste kaitsjaid, kes on petitsiooni esitajad ja kes reisivad suurematesse linnadesse, et tõstatada kohalikke küsimusi, peetakse kinni ja vangistatakse, nagu ka Li Xiaoling, kes on olnud vahi all alates 2017. aasta juunist ning kannatab jätkuvalt tõsise glaukoomi tõttu; arvestades, et kinni on peetud ka petitsiooni esitajatele ja teistele inimõiguste kaitsjatele platvormi pakkuvaid inimõiguste kaitsjaid, nagu Ding Lingjie, Liu Feiyue ja Zhen Jianghua;

I.  arvestades, et Hiina valitsus on vastu võtnud uusi seadusi, eelkõige riikliku julgeoleku seaduse, terrorismivastase seaduse, küberjulgeoleku seaduse ja välismaiste vabaühenduste haldamise seaduse, millega tembeldatakse avalikud väljaastumised ja valitsuse rahumeelne kritiseerimine ohuks riiklikule julgeolekule, tugevdatakse tsensuuri, järelevalvet ja kontrolli üksikisikute ja ühiskonnarühmade üle ning hirmutatakse inimesi, et nad hoiduksid nõudmast inimõiguste järgimist;

J.  arvestades, et ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilises raamistikus ja tegevuskavas annab nõukogu lubaduse, et EL edendab demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja inimõigusi eranditult kõigis oma välistegevuse valdkondades ning asetab inimõigused kõigi kolmandate riikide, k.a strateegiliste partneritega sõlmitud suhete keskmesse;

1.  peab endiselt äärmiselt murettekitavaks Hiina valitsuse käitumist inimõiguste kaitsjate, aktivistide ja advokaatide suhtes; tuletab Hiinale meelde tema kohustusi ülemaailmse jõuna ja kutsub Pekingi ametivõime üles tagama igal juhul inimõiguste ja põhivabaduste austamist kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooni ning muude rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega, mille Hiina on allkirjastanud või ratifitseerinud; nõuab lisaks tungivalt, et Pekingi ametivõimud lõpetaksid igasuguse inimõiguste kaitsjate ahistamise riigis, nii et nad saaksid oma tööd takistamatult teha;

2.  nõuab tungivalt, et Hiina ametivõimud vabastaksid viivitamata ja tingimusteta kõik inimõiguste kaitsjad, aktivistid, advokaadid, ajakirjanikud ja petitsiooni esitajad, keda peetakse kinni inimõigustealase töö eest, ning lõpetaksid nende vastu suunatud jätkuvad repressioonid, mis leiavad aset kinnipidamise, kohtuliku ahistamise ja hirmutamise kujul;

3.  kutsub Hiina valitsust üles viivitamatult ja tingimusteta vabastama Wu Gani, kuna ta vangistati üksnes oma sõna- ja kogunemisvabaduse õiguse rahumeelse kasutamise eest, ning tagama Wu Ganile kuni tema vabastamiseni regulaarse ja piiramatu juurdepääsu perekonnale ja tema valitud advokaatidele, ning samuti tagama, et tema suhtes ei kohaldata piinamist ega muud väärkohtlemist; nõuab Hiinas piinamise kohta viivitamatu, tõhusa ja erapooletu uurimise korraldamist ning teo toimepanijate vastutusele võtmist;

4.  rõhutab, et on vaja uurida väiteid Xie Yangi piinamise kohta;

5.  kutsub Hiina ametivõime üles viivitamatult ja tingimusteta vabastama Lee Ming‑che, ning kuni tema vabastamiseni tagama, et ta oleks kaitstud piinamise ja muu väärkohtlemise eest, ning võimaldama talle juurdepääsu perekonnale, tema valitud advokaatidele ja piisavale arstiabile;

6.  väljendab sügavat muret Tashi Wangchuki vahistamise ja jätkuva kinnipidamise pärast ja samuti seoses sellega, et tema õigust õigusnõustamisele on piiratud, tema vastu puuduvad tõendid ning kriminaaluurimise käigus ei ole kinni peetud eeskirjadest; nõuab Tashi Wangchuki viivitamatut ja tingimusteta vabastamist;

7.  kutsub Hiina ametivõime üles viivitamatult ja tingimusteta vabastama tiibeti munga Choekyi; nõuab tungivalt, et Hiina valitsus lubaks sugulastel ja tema valitud advokaatidel teda külastada, ning pakuks talle eelkõige piisavat arstiabi;

8.  kutsub Hiina valitsust üles austama oma põhiseadust, eelkõige pidades silmas selle artiklit 4, millega kaitstakse rahvusvähemusi; artiklit 35, millega kaitstakse sõna-, ajakirjandus-, kogunemis-, ühinemis-, rongkäigu- ja meeleavaldamisvabadust; artiklit 36, millega tunnustatakse õigust usuvabadusele ja artiklit 41, millega tagatakse õigus kritiseerida mis tahes riiklikku organit või ametnikku ja teha nende kohta ettepanekuid;

9.  kordab oma üleskutset Hiina valitsusele teha koostööd Tema Pühaduse dalai‑laama ja tema esindajatega, ning väljendab toetust Tiibeti küsimuse rahumeelsele lahendamisele dialoogi ja läbirääkimiste kaudu, et anda Hiina põhiseaduse raames Tiibetile tõeline autonoomia;

10.  mõistab samuti hukka nn patriootilise kasvatuse raames korraldatud budismivastased kampaaniad, sh Tiibeti budistlike kloostrite riikliku juhtimise meetmed; väljendab muret, et Hiina kriminaalõigust kuritarvitatakse selleks, et kiusata taga tiibetlasi ja budiste, kelle usulised tegevused on võrdsustatud separatismiga; taunib asjaolu, et keskkond tiibeti budismi praktiseerimiseks on pärast 2008. aasta märtsis toimunud Tiibeti meeleavaldusi märkimisväärselt halvenenud, kusjuures Hiina valitsus on võtnud nn patriootliku kasvatuse suhtes kasutusele tugevama lähenemisviisi;

11.  väljendab muret julgeolekut käsitlevate õigusaktide paketi vastuvõtmise ja selle mõju pärast vähemustele Hiinas, pidades eriti silmas terrorismivastast seadust, mis võib viia karistamiseni tiibeti kultuuri ja usu rahumeelse väljendamise eest, ning samuti välismaiste vabaühenduste haldamise seadust, millega pannakse inimõiguste rühmad valitsuse range kontrolli alla, kuna see kujutab endast rangelt ülevalt alla lähenemisviisi, selle asemel et soodustada kohaliku ja keskvalitsuse ning kodanikuühiskonna vahelist partnerlust;

12.  rõhutab, et Hiina ametivõimud peavad tagama, et kõigile suhtlemisvõimaluseta kinni peetud isikutele võimaldataks viivitamatult kontakti oma pereliikmete ja advokaatidega, ning et kõigi kinnipeetavate tingimused peavad vastama standarditele, mis kehtestati ÜRO Peaassamblee 9. detsembri 1988. aasta resolutsiooniga 43/173 „Põhimõtted mis tahes viisil kinnipeetavate või vangistatud isikute kaitsmise kohta“, kaasa arvatud arstiabile juurdepääsu osas;

13.  väljendab sügavat muret väidete pärast inimõiguste aktivistide piinamise kohta; kutsub Hiina valitsust seetõttu täielikult austama piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise täielikku ja eranditeta keeldu vastavalt ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni (UNCAT) (mille Hiina ratifitseeris 4. oktoobril 1988) artiklitele 2 ja 16;

14.  julgustab Hiina valitsust ratifitseerima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, kuna läheneb selle allkirjastamise 20. aastapäev, ning tagama selle täieliku rakendamise, sealhulgas lõpetades kõik kuritarvituslikud tavad ja kohandades vastavalt vajadusele oma õigusakte;

15.  tuletab meelde, kui oluline on, et kooskõlas ELi võetud kohustusega võtta Hiinaga seoses tugev, selge ja ühtne seisukoht, tõstataks EL iga Hiina ametivõimudega peetava poliitilise ja inimõiguste alase dialoogi, sh iga-aastaste inimõiguste alaste dialoogide käigus küsimuse inimõiguste rikkumise kohta Hiinas, eelkõige seoses Tiibeti ja Xinjiangi vähemustega; avaldab siiski kahetsust, et ELi-Hiina iga‑aastased inimõiguste alased dialoogid ei ole toonud kaasa konkreetseid tulemusi; tuletab ühtlasi meelde, et seoses oma jätkuva reformiprotsessi ja üha laieneva ülemaailmse tegevusega on Hiina end sidunud ülemaailmse inimõiguste raamistikuga, olles allkirjastanud mitmeid rahvusvahelisi inimõiguste lepinguid; nõuab seetõttu nende kohustuste täitmiseks dialoogi jätkamist Hiinaga;

16.  kutsub kõiki liikmesriike üles rakendama suhetes Hiinaga kindlat väärtustepõhist lähenemisviisi, ja loodab, et liikmesriigid ei tee ühepoolseid algatusi ega tegusid, mis võiksid õõnestada ELi tegevuse ühtsust, tulemuslikkust ja järjepidevust; tuletab kahetsusega meelde, et EL ei suutnud 2017. aasta juunis ÜRO Inimõiguste Nõukogus Genfis esitada avaldust inimõiguste kohta Hiinas; väljendab heameelt, et avaldus võeti järgmisel istungjärgul vastu ning loodab, et EL peab Hiinat jätkuvalt riigiks, millele tuleb Inimõiguste Nõukogus pöörata tähelepanu niikaua, kuni Hiina keeldub õiguste sisulisest reformimisest; nõuab lisaks, et EL ja selle liikmesriigid tõstataksid Hiina inimõiguste olukorra järgmise üldise korrapärase läbivaatamise käigus järjekindlalt mureküsimusi ja tagaksid eelkõige, et Hiina kodanikuühiskond saaks selles protsessis vabalt osaleda;

17.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja liikmesriike üles võtma vastu välisasjade nõukogu järeldused Hiina kohta, milles rõhutatakse inimõiguste kriitilist tähtsust ELi ja Hiina suhetes, ning väljendama selget muret Hiinas sel alal valitsevate negatiivsete suundumuste pärast, koos ootusega, et Hiina ametivõimud võtavad vastuseks konkreetseid meetmeid; rõhutab, et need järeldused aitaksid ELi 28 liikmesriigil ja ELi institutsioonidel rakendada inimõiguste küsimuste suhtes Hiinas ühist suhtumist ja lähenemisviisi;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 378, 9.11.2017, lk 239.
(2) ELT C 399, 24.11.2017, lk 92.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0444.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0505.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0308.


Kongo Demokraatlik Vabariik
PDF 178kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2018. aasta resolutsioon Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta (2018/2515(RSP))
P8_TA(2018)0015RC-B8-0054/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kongo Demokraatliku Vabariigi (Kongo DV) kohta, eriti 14. juuni 2017. aasta(1), 2. veebruari 2017. aasta(2) ja 1. detsembri 2016. aasta(3) resolutsiooni,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ning tema pressiesindaja avaldusi olukorra kohta Kongo DVs,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 9. novembri 2017. aasta avaldust Kongo DV valimiste ajakava avaldamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 29. septembri 2017. aasta resolutsiooni tehnilise abi ja suutlikkuse suurendamise kohta Kongo DVs inimõiguste valdkonnas ning peasekretäri 2017. aasta oktoobri aruannet ÜRO stabiliseerimismissiooni kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis (MONUSCO),

–  võttes arvesse 9. novembri 2017. aasta lõppmärkusi, mis on esitatud Kongo DV kohta ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti rakendamise neljanda korrapärase läbivaatamise aruandes,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2348 (2017) MONUSCO mandaadi uuendamise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 11. detsembri 2017. aasta otsust (ÜVJP) 2017/2282, millega pikendatakse Kongo DVs vägivalla ja inimõiguste tõsiste rikkumiste eest vastutavate isikute suhtes kohaldatavate sanktsioonide kehtivust 12. detsembrini 2018,

–  võttes arvesse nõukogu 6. märtsi ja 11. detsembri 2017. aasta järeldusi Kongo DV kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2017. aasta järeldusi ELi koostöö kohta kodanikuühiskonnaga välissuhete valdkonnas,

–  võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee 15. juuni 2016. aasta resolutsiooni valimiseelse ja julgeolekuolukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna (mõttevabaduse viljelemise eest) andmist dr Denis Mukwegele 2014. aastal,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse 1981. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni 2017. aasta mai ühinemis- ja kogunemisvabaduse suuniseid,

–  võttes arvesse Kongo DV põhiseadust, mis võeti vastu 18. veebruaril 2006. aastal,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et üks aasta pärast 31. detsembril 2016. aastal sõlmitud 31. detsembri kokkuleppe allkirjastamist halveneb Kongo DVs valitsev üldine olukord kogu riigis jätkuvalt ning seda iseloomustavad vägivaldsed represseerimised, tapmised ja ulatuslikud inimõiguste rikkumised; arvestades, et 2017. aasta oli Kongo DV lähiajaloos üks kõige vägivaldsemaid;

B.  arvestades, et ÜRO määratluse kohaselt vastab Kongo DVs valitsev olukord humanitaarhädaolukorra kolmandale tasemele, mis on kõrgeim tase; arvestades, et 8. märtsil 2017. aastal nõudis ÜRO inimõiguste ülemvolinik Zeid Ra’ad Al Hussein uurimiskomisjoni loomist, et uurida vägivalda Kasai provintsis;

C.  arvestades, et poliitiline kriis on süvenenud pärast seda, kui president Kabila keeldus 2016. aastal pärast oma põhiseadusjärgse mandaadi lõppemist ametist lahkumast; arvestades, et katoliku piiskoppide rahvuskonverentsi (CENCO) egiidi all sõlmitud kokkuleppes lepiti kokku korraldada valimised hiljemalt 2017. aasta detsembris; arvestades, et sellest tähtajast kinni ei peetud ja sõltumatu riiklik valimiskomisjon (CENI) teatas, et valimised toimuvad 23. detsembril 2018. aastal;

D.  arvestades, et CENI jätkab valimiste logistilist ettevalmistamist, mis hõlmab ka eelarvekorda ja valimisregistrit;

E.  arvestades, et valitsuse heakskiidul tegutsevad jõud on astunud poliitilise olukorra vastu suunatud protestidele vastu ülimalt vägivaldselt;

F.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo on märkinud, et julgeolekujõud püüavad tahtlikult pärssida kodaniku- ja poliitilisi õigusi ning on muu hulgas kasutanud selleks tsiviilisikute, sh altaripoiste vastu lahinglaskemoona, pisargaasi ja kummikuule, takistanud ÜRO juurdepääsu haiglatele, surnukuuridele ja kinnipidamisasutustele ning takistanud ÜRO‑l meeleavaldusi jälgida;

G.  arvestades, et Kongo DV ei ole ratifitseerinud demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat;

H.  arvestades, et Kongo sõjaväe ja kohalike relvarühmituste vahel esineb jätkuvalt relvakonflikte, eelkõige Kasais; arvestades, et selle tagajärjel on puhkenud tõsine humanitaarkriis, mida iseloomustavad tapmised, piinamine ja vägistamine ning kodude, meditsiinirajatiste ja koolide hävitamine, ning Kasais on avastatud 40 massihauda; arvestades, et niisuguste tegude toimepanijate vastutusele võtmisel ei ole tehtud edusamme;

I.  arvestades, et Kongo DVs on konflikti tõttu põgenema sunnitud uute riigisiseste põgenike arv maailma suurim; arvestades, et alates 2017. aasta jaanuarist on Kongo DVs tekkinud juurde 1,9 miljonit riigisisest põgenikku ja riigisiseste põgenike koguarv on suurenenud 4,25 miljonini, kusjuures enamik neist elab Kasai, Tanganjika ja Kivu provintsis; arvestades, et Kongo DV on võtnud vastu ka Burundist, Kesk‑Aafrika Vabariigist ja Lõuna‑Sudaanist põgenenud pagulasi; arvestades, et EL on eraldanud Kasai vägivalla ohvritele hädaabina 5 miljonit eurot;

J.  arvestades, et 2017. aasta märtsis vähendati MONUSCO isikkoosseisu ja juunis kärbiti selle eelarvet 8 %;

K.  arvestades, et Kongo DV ametivõimud on pidevalt ahistanud kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid, k.a niisugused liikumised nagu Lutte pour le Changement (Lucha), Filimbi, katoliku kirik ja Comité Laic de Coordination (CLC); arvestades, et inimõiguslaste rühmade väitel hoitakse Kongo DVs kinni vähemalt 358 poliitvangi;

L.  arvestades, et 29. ja 30. detsembril 2017. aastal vahistati ja peeti vahistamismääruseta kinni seitse inimõiguste kaitsjat: Carbone Beni, Mino Bompomi, Roger Katanga Mwenyemali, Bony Dickson Mputu, Grâce Tshiunza, Cedrick Kalonji ja Arciel Beni, kes kõik on seotud kodanikuühiskonna liikumisega Filimbi, ning arvestades, et ühe inimõiguste kaitsja, Palmer Kabeya asukoht on teadmata;

M.  arvestades, et abitöötajate ja rahuvalvajate vastu suunatud rünnakud ja nende röövimised sagenevad, mis sunnib humanitaarabiorganisatsioone abi andmist edasi lükkama ja oma tegevust peatama;

N.  arvestades, et Kongo Rahvusassambleel esitatud kolm seaduseelnõu (valitsusväliste organisatsioonide tegevuse reguleerimise, inimõiguste kaitsjate ja terrorismivastase võitluse kohta) on praegusel kujul vastuolus piirkondlike ja rahvusvaheliste inimõigusalaste standarditega ning kujutavad endast enneolematut ohtu Kongo kodanikuühiskonna sõltumatule tegevusele;

O.  arvestades, et EL pikendas 2018. aasta detsembrini isikute vastu suunatud piiravaid meetmeid, mis kehtestati reaktsioonina valimisprotsessi takistamisele ja inimõiguste rikkumistele;

1.  väljendab veel kord sügavat muret humanitaar-, poliitilise ja julgeolekuolukorra halvenemise pärast Kongo DVs; mõistab teravalt hukka kõik inimõiguste rikkumised ja vägivallaaktid, eelkõige need, mis on suunatud rahumeelsete meeleavaldajate vastu, sealhulgas rahumeelsete avalike meeleavalduste keelustamise ning poliitika, mis seisneb kõigi oma arvamust avaldavate teisitimõtlejate hirmutamises, vahistamises ja kinnipidamises; kutsub Kongo ametivõime üles alustama kõigi meelsusvangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist ning viima läbi sõltumatu uurimise seoses 2017. aasta detsembri meeleavalduste vägivaldse mahasurumisega ja avastatud massihaudadega;

2.  tuletab meelde, et vastutus tsiviilisikute kaitsmise eest oma territooriumil ja jurisdiktsiooni piires lasub eelkõige Kongo DV valitsusel ning see hõlmab ka kaitset inimsusvastaste ja sõjakuritegude eest;

3.  väljendab suurt muret inimõigusorganisatsioonidelt saadud tõendite pärast, eelkõige mis puudutab Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni (FIDH) 2017. aasta detsembri uurimisaruannet Kasai veresaunade kohta, mille kohaselt Kongo julgeolekujõud ja valitsuse toetatud relvarühmitused teostavad Kasai provintsis „tahtlikku terrori- ja hävitusstrateegiat, mis on toonud kaasa inimsusvastaseid kuritegusid“; nõuab tungivalt, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus ja ÜRO uuriksid neid väiteid;

4.  väljendab muret naiste ja laste olukorra pärast Kongo DVs; mõistab täielikult hukka vägistamise, seksuaalvägivalla ja piinamise kasutamise; tunneb muret väidete pärast, mille kohaselt Kongo toetatavad relvarühmitused värbavad ja rakendavad ebaseaduslikult lapssõdureid, ning on arvamusel, et lapssõdurite kasutamise lõpetamine peab olema Kongo ametivõimude ja rahvusvahelise üldsuse prioriteet;

5.  peab väga kahetsusväärseks, et valimisi ei korraldatud 2017. aasta tähtajaks; tuletab meelde Kongo ametivõimude ja institutsioonide kohustust viia uus valimiste ajakava tulemuslikult ellu kooskõlas Kongo põhiseaduse ja 31. detsembri kokkuleppega; nõuab kindlalt, et läbipaistvad, vabad ja ausad presidendi- ja parlamendivalimised korraldataks 23. detsembril 2018; tuletab meelde, et CENI peab olema sõltumatu, erapooletu ja kaasav institutsioon, ning kutsub Kongo DV valitsust üles tagama piisavate vahendite eraldamise; palub lisaks CENI‑l ja valitsusel kehtestada valimiste ajakava jaoks kvartalitähtajad, et jälgida edusamme ja esitada tõendatav märk valitsuse võetud kohustusest valimised korraldada; tuletab meelde, et ainult usaldusväärsed valimised võimaldavad kriisist välja tulla;

6.  rõhutab, et maapaos elavad oponendid peavad saama turvaliselt ja tingimusteta tagasi pöörduda ning igal kodanikul peab olema õigus valimistel kandideerida; tunneb heameelt selle üle, et Aafrika Liidu (AL), Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni (OIF), Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) ja ÜRO osalusel on loodud kooskõlastatud eksperdirühm, kelle ülesanne on toetada valimisprotsessi elluviimist ning hõlbustada Kongo DV‑le rahalise, logistilise ja tehnilise abi andmist; toetab ELi panust Kongo DV valimisprotsessi ja kutsub ELi üles seadma igasuguse valimiste rahastamise tingimuseks selle, et Kongo valitsus viib ellu konkreetseid meetmeid, mis näitavad tõendatavat poliitilist tahet korraldada valimised 23. detsembril 2018, sealhulgas eelkõige realistliku valimiseelarve avaldamine ning kõigi põhiõiguste ja -vabadustega seotud tagatised kõigile erakondadele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele;

7.  mõistab teravalt hukka kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonide ahistamise ja ähvardamise kõik vormid; on eriti mures kõige hiljutisemate surmaähvarduste pärast FIDH ja seotud organisatsioonide esindajate aadressil; nõuab tungivalt, et Kongo DV ametivõimud ja julgeolekujõud täidaksid täielikult Cotonou lepingus ja 31. detsembri kokkuleppes sätestatud nõudeid, eelkõige üksikisikute õigus kasutada väljendusvabadust ning kogunemis- ja meeleavaldamisvabadust; kutsub Kongo ametivõime üles ratifitseerima esimesel võimalusel demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika harta;

8.  mõistab hukka Kongo Rahvusassambleel esitatud seaduseelnõud valitsusväliste organisatsioonide reguleerimise, inimõiguste kaitsjate ja terrorismivastase võitluse kohta; nõuab tungivalt, et Kongo ametivõimud järgiksid täielikult nõuetekohast seadusandlikku menetlust ning viiksid seaduseelnõud kooskõlla inimõiguste kaitse ja edendamise rahvusvaheliste ja piirkondlike standarditega;

9.  nõuab tungivalt, et EL, selle liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus suurendaksid toetust inimõiguste kaitsjatele ja nende kaitset; kutsub Kongo DV ametivõime üles uurima ja andma kohtu alla neid, kes ründavad inimõiguste kaitsjaid ja suruvad maha demokraatlikke proteste;

10.  tunneb heameelt ÜRO peasekretäri teate üle, et uuritakse demokraatlike liitlasvägede relvarühmituste poolt MONUSCO vägede vastu 7. detsembril 2017. aastal toime pandud rünnakut, milles Põhja‑Kivu provintsis hukkus 15 rahuvalvajat;

11.  väljendab muret kõige hiljutisemate ÜRO vägede vähendamise ja eelarvekärbete pärast; kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu ja ÜRO liikmesriike üles tagama, et MONUSCO saab talle tema mandaadiga antud ülesannete täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid; tuletab meelde, et MONUSCO mandaat hõlmab tsiviilisikute kaitsmise ja poliitilise kokkuleppe rakendamise toetamist;

12.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid peaksid inimõiguste väärtusi esmatähtsaks; kordab, kui tähtis on võtta isikud vastutusele inimõiguste rikkumiste ja muude tegude eest, mis takistavad Kongo DV konfliktile rahumeelse lahenduse leidmist; väljendab sellega seoses heameelt ELi sihtsanktsioonide kasutamise üle ning kutsub ELi üles kaaluma täiendavate vahendite kasutamist, nagu on ette nähtud Cotonou lepingus, kui olukord veelgi halveneb ja ei tehta märkimisväärseid edusamme rahumeelse lahenduse leidmiseks;

13.  tuletab meelde, et 2015. aasta aprillis nentis ÜRO Keskkonnaprogrammi tegevdirektori asetäitja Ibrahim Thiaw, et loodusvarade ekspluateerimisest saadav tulu on üle miljardi USA dollari aastas ning suurem osa kasumist – kuni 98 % – läheb rahvusvahelistele kontsernidele ja ülejäänud 2 % kasutatakse Kongo DV relvastatud rühmituste rahastamiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vajalikke meetmeid Euroopa äriühingute vastu, kes rahvusvahelisi standardeid ei järgi või ei maksa piisavat hüvitist inimõiguste selliste rikkumiste ohvritele, mis on otseselt või kaudselt seotud nende vastutusalaga; nõuab, et kiiresti rakendataks kokkulepet, mille liikmesriigid saavutasid 15. juunil 2016. aastal konfliktipiirkondadest pärit mineraale käsitleva ELi määruse (määrus (EL) 2017/821(4)) kohta, ning jätkataks tööd Euroopa Liidu ja ÜRO tasandil selle valdkonna rahvusvaheliste õigusaktide väljatöötamiseks;

14.  kordab oma toetust ALile, OIFile ja SADC‑le ning eriti Angolale, kuna nad hõlbustavad poliitilist dialoogi Kongo DVs ja kogu piirkonnas;

15.  väljendab muret ägeneva kooleraepideemia pärast ja nõuab puhangu vastu võitlemiseks rohkem humanitaarabi; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid usaldusväärsete organisatsioonide kaudu antavat rahalist ja humanitaarabi, et rahuldada elanikkonna kiireloomulised vajadused;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, AKV‑ELi ministrite nõukogule ja parlamentaarsele ühisassambleele, Aafrika Liidule, Üleaafrikalisele Parlamendile ning Kongo Demokraatliku Vabariigi presidendile, peaministrile ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0264.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0017.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0479.
(4) ELT L 130, 19.5.2017, lk 1


Marrakechi leping: avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamine nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele ***
PDF 234kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Marrakechi lepingu, mis käsitleb avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamist pimedatele, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele, Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (12629/2017 – C8‑0375/2017 – 2014/0297(NLE))
P8_TA(2018)0016A8-0400/2017

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12629/2017),

–  võttes arvesse Marrakechi lepingut avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele (5905/2015),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8‑0375/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu 14. veebruari 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni soovitust (A8‑0400/2017),

1.  annab nõusoleku Marrakechi lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioonile (WIPO).

(1) Euroopa Kohtu 14. veebruari 2017. aasta arvamus 3/15, ECLI:EU:C:2017:114.


Kohtualluvus, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades otsuste tunnustamine ja täitmine ning rahvusvahelised lapseröövid *
PDF 473kWORD 72k
Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades otsuste tunnustamist ja täitmist, ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (COM(2016)0411 – C8‑0322/2016 – 2016/0190(CNS))
P8_TA(2018)0017A8-0388/2017

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2016)0411),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõiget 3, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8‑0322/2016),

–  võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(1),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 104 ja 78c,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja petitsioonikomisjoni arvamust (A8‑0388/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda komisjoni ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ja nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.  kiidab allpool muudetud kujul heaks komisjoni ettepaneku, mida on kohandatud vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitustele;

2.  palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 1
(1)  Nõukogu määrust (EÜ) nr 2201/200334 on oluliselt muudetud35. Kuna määrusesse on vaja teha uusi muudatusi, tuleks see selguse huvides uuesti sõnastada.
(1)  Nõukogu määrust (EÜ) nr 2201/200334 on oluliselt muudetud35. Kuna määrusesse on vaja teha uusi vältimatuid muudatusi, tuleks see selguse huvides uuesti sõnastada. Sellised määruse muudatused aitavad tugevdada õiguskindlust ja suurendada paindlikkust, aitavad tagada parema juurdepääsu kohtumenetlustele ning et sellised menetlused on tõhusamad. Samal ajal aitavad käesoleva määruse muudatused tagada, et liikmesriigid säilitavad vanemlikku vastutust käsitleva materiaalõiguse suhtes täieliku sõltumatuse.
__________________
__________________
34 Nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003, 27. november 2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1).
34 Nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003, 27. november 2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1).
35 Vt V lisa.
35 Vt V lisa.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 3
(3)  Liidu õigusruumi sujuv ja nõuetekohane toimimine liikmesriikide erinevate õigussüsteemide ja -traditsioonide suhtes on liidu jaoks väga oluline. Sellega seoses tuleks vastastikust usaldust teineteise õigussüsteemide suhtes edasi arendada. Euroopa Liit on seadnud endale eesmärgiks luua, säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine ja õiguskaitse kättesaadavus. Nende eesmärkide rakendamiseks tuleks tugevdada isikute ja eelkõige laste õigusi kohtumenetlustes, et lihtsustada õigus- ja haldusasutuste vahelist koostööd ning otsuste täitmist piiriülese toimega perekonnaõigusega seotud kohtuasjades. Parandada tuleks tsiviilasjades tehtavate otsuste vastastikust tunnustamist, lihtsustada tuleks õiguskaitse kättesaadavust ning tõhustada tuleks liikmesriikide ametiasutuste vahelist teabevahetust.
(3)  Liidu õigusruumi sujuv ja nõuetekohane toimimine liikmesriikide erinevate õigussüsteemide ja -traditsioonide suhtes on liidu jaoks väga oluline. Sellega seoses tuleks vastastikust usaldust teineteise õigussüsteemide suhtes edasi arendada. Euroopa Liit on seadnud endale eesmärgiks luua, säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine ja õiguskaitse kättesaadavus. Nende eesmärkide rakendamiseks on väga tähtis tugevdada isikute ja eelkõige laste õigusi kohtumenetlustes, et lihtsustada õigus- ja haldusasutuste vahelist koostööd ning otsuste täitmist piiriülese toimega perekonnaõigusega seotud kohtuasjades. Parandada tuleks tsiviilasjades tehtavate otsuste vastastikust tunnustamist, lihtsustada tuleks õiguskaitse kättesaadavust ning tõhustada tuleks liikmesriikide ametiasutuste vahelist teabevahetust, tagades täpse kontrolli selle üle, et liikmesriikide pädevate asutuste poolt kasutatavad menetlused ja tavad on mittediskrimineerivad, et lapse huvid ja nendega seotud põhiõigused oleksid kaitstud.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 4
(4)  Sellise ala loomiseks peab liit muu hulgas piiriülest toimet omavates tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas vastu võtma siseturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikud meetmed.
(4)  Sellise ala loomiseks peab liit muu hulgas piiriülest toimet omavates tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas vastu võtma isikute vabaks liikumiseks ja siseturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikud meetmed.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 4 a (uus)
(4a)  Selleks et tõhustada õigusalast koostööd piiriülese mõjuga tsiviilasjades, on vaja õigusalast koolitust, eelkõige piiriülese perekonnaõiguse valdkonnas. Nii liidu kui ka riiklikul tasandil on vaja korraldada koolitusi, näiteks seminare ja vahetusi, et suurendada teadlikkust käesolevast määrusest, selle sisust ja tagajärgedest ning suurendada liikmesriikide vastastikust usaldust nende õigussüsteemide suhtes.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 6
(6)  Kõigi laste võrdsuse tagamiseks peaks peaks käesolev määrus hõlmama kõiki vanemlikku vastutust reguleerivaid otsuseid, sealhulgas meetmeid laste kaitseks, sõltumatult nende seostest abieluõigusliku menetluse või muude menetlustega .
(6)  Kõigi laste võrdsuse tagamiseks peaks käesolev määrus hõlmama kõiki vanemlikku vastutust reguleerivaid otsuseid, sealhulgas meetmeid laste kaitseks, sõltumatult nende seostest abieluõigusliku menetlusega.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 6 a (uus)
(6a)  Käesoleva määruse kohaselt tuleks kohtualluvuse eeskirju kohaldada ka kõigi laste suhtes, kes viibivad liidu territooriumil ja kelle alalist elukohta ei ole võimalik kindlaks teha. Selliste eeskirjade kohaldamisala peaks eelkõige hõlmama pagulastest lapsi ning lapsi, kes on rahvusvaheliselt ümber asustatud kas sotsiaal-majanduslikel põhjustel või nende riigis toimuvate rahutuste tõttu.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 12 a (uus)
(12a)  Käesolev määrus peaks täielikult austama Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) sätestatud õigusi, eelkõige harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, harta artiklis 7 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu austamisele ning harta artiklis 24 sätestatud lapse õigusi.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13
(13)  Kohtualluvuse alused vanemliku vastutuse küsimustes kujundatakse lapse huve silmas pidades, ning neid tuleks kohaldada vastavalt lapse huvidele. Viiteid lapse huvidele tuleks tõlgendada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 24 ja ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsioonist lähtuvalt.
(13)  Kohtualluvuse alused vanemliku vastutuse küsimustes tuleks alati kujundada lapse huve silmas pidades, ning neid tuleks kohaldada neid huvisid arvesse võttes. Viiteid lapse huvidele tuleks tõlgendada harta artiklitest 7, 14, 22 ja 24 ning ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsioonist lähtuvalt. On tingimata vajalik, et see liikmesriik, kelle asutused on käesoleva määruse tähenduses vanemliku vastutuse küsimuses pädevad, tagab pärast lapse tagasitoomise kohta lõpliku otsuse tegemist, et lapse huvid ja põhiõigused on pärast tema tagasitoomist kaitstud, eriti kui lapsel on kontakt mõlema vanemaga.
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 14 a (uus)
(14a)  Mõiste „alaline elukoht“ tähendust tuleks tõlgendada ametiasutuste määratluste alusel iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 15
(15)  Kui lapse alaline elukoht muutub seadusliku kolimise tulemusena, peaks kohtualluvus lapsega läheduse säilitamiseks kaasa liikuma. Seda tuleks kohaldada juhul, kui menetlust ei ole veel algatatud, ning samuti poolelioleva menetluse puhul. Poolelioleva menetluse puhul võivad osapooled kohtupidamise tõhususe huvides otsustada, et kuni lõpliku otsuse tegemiseni kuulub pädevus selle liikmesriigi kohtule, kus menetlus pooleli on, tingimusel et see on lapse huvides. Selline võimalus on eriti oluline siis, kui menetlus on lõpule jõudmas ning üks vanem soovib lapsega teise liikmesriiki kolida.
(15)  Kui lapse alaline elukoht muutub seadusliku kolimise tulemusena, peaks kohtualluvus lapsega läheduse säilitamiseks kaasa liikuma. Poolelioleva menetluse puhul võivad osapooled kohtupidamise tõhususe huvides otsustada, et kuni lõpliku otsuse tegemiseni kuulub pädevus selle liikmesriigi kohtule, kus menetlus pooleli on, tingimusel et see on lapse huvides. Teisest küljest peaks hooldus- ja suhtlusõigust käsitlev pooleliolev menetlus lõppema lõpliku otsusega, et isikud, kellel on hooldusõigus, ei viiks last teise riiki, et vältida nii ametiasutuste ebasoodsat otsust, välja arvatud juhul, kui pooled lepivad kokku, et pooleliolev menetlus tuleks lõpetada.
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 17
(17)  Käesolev määrus ei tohiks takistada liikmesriigi ametiasutusi, kelle pädevuses ei ole asja sisuline arutamine, kiireloomulistel juhtudel võtmast ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid kõnealuses liikmesriigis paikneva lapse isiku või vara suhtes. Neid meetmeid tuleks tunnustada ja täita kõigis teistes liikmesriikides, sealhulgas liikmesriikides, kellele kuulub käesoleva määruse alusel pädevus, nii kaua, kuni sellise liikmesriigi pädev ametiasutus on võtnud tema arvates asjakohaseid meetmeid. Ühe liikmesriigi kohtus võetud meetmeid tuleks muuta või asendada ainult meetmetega, mida on võtnud selle liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine. Ametiasutus, mille pädevuses on ainult ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete kehtestamine, peaks asja sisulist arutamist käsitleva taotluse esitamise korral teatama omal algatusel, et tal puudub selleks pädevus. Niivõrd kui lapse huvide kaitse seda nõuab, peaks ametiasutus teavitama võetud meetmetest otse või keskasutuse kaudu selle liikmesriigi ametiasutust, kelle pädevuses on käesoleva määrusega seotud asja sisuline arutamine Suutmatus teise liikmesriigi ametiasutust teavitada ei peaks siiski olema meetme mittetunnustamise põhjuseks.
(17)  Käesolev määrus ei tohiks takistada liikmesriigi ametiasutusi, kelle pädevuses ei ole asja sisuline arutamine, kiireloomulistel juhtudel, näiteks koduvägivalla või soolise vägivalla puhul, võtmast ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid kõnealuses liikmesriigis paikneva lapse isiku või vara suhtes. Neid meetmeid tuleks tunnustada ja täita kõigis teistes liikmesriikides, sealhulgas liikmesriikides, kellele kuulub käesoleva määruse alusel pädevus, nii kaua, kuni sellise liikmesriigi pädev ametiasutus on võtnud tema arvates asjakohaseid meetmeid. Ühe liikmesriigi kohtus võetud meetmeid tuleks muuta või asendada ainult meetmetega, mida on võtnud selle liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine. Ametiasutus, mille pädevuses on ainult ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete kehtestamine, peaks asja sisulist arutamist käsitleva taotluse esitamise korral teatama omal algatusel, et tal puudub selleks pädevus. Niivõrd kui lapse huvide kaitse seda nõuab, peaks ametiasutus põhjendamatu viivituseta teavitama võetud meetmetest otse või keskasutuse kaudu selle liikmesriigi ametiasutust, kelle pädevuses on käesoleva määrusega seotud asja sisuline arutamine. Suutmatus teise liikmesriigi ametiasutust teavitada ei peaks siiski olema meetme mittetunnustamise põhjuseks.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 18
(18)  Erandjuhtudel ei saa lapse alalise elukoha liikmesriigi asutused olla juhtumi käsitlemisel kõige asjakohasemaks asutuseks. Lapse huvides võib ametiasutus erandina ja teatavatel tingimustel anda oma pädevuse erandjuhul edasi teise liikmesriigi ametiasutusele , kui sellel ametiasutusel on asja arutamiseks paremad võimalused. Sel juhul ei tohiks teisel ametiasutusel lubada anda pädevust edasi kolmandale ametiasutusele.
(18)  Erilist tähelepanu tuleks pöörata tõsiasjale, et erandjuhtudel, näiteks koduvägivalla või soolise vägivalla puhul, ei pruugi lapse alalise elukoha liikmesriigi asutused olla juhtumi käsitlemisel kõige asjakohasemaks asutuseks. Ametiasutus võib erandina ja teatavatel tingimustel anda oma pädevuse edasi teise liikmesriigi ametiasutusele, kui sellel ametiasutusel on asja arutamiseks paremad võimalused. Sel juhul tuleks kõigepealt saada teise ametiasutuse nõusolek, sest pärast seda, kui ta on juhtumi vastu võtnud, ei saa ta anda pädevust edasi kolmandale ametiasutusele. Enne pädevuse üleandmist on tingimata vaja kaaluda ja täielikult arvesse võtta lapse huve.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 23
(23)  Kõnealuse määruse raames arutatavate vanemliku vastutuse menetluste ning 1980. aasta Haagi konventsiooni raames arutatavate tagasitoomise menetluste puhul tuleks austada lapse õigust väljendada vabalt oma arvamust, ning lapse huve hinnates tuleks neid arvamusi asjakohaselt arvesse võtta. Käesoleva määruse kohaldamises on vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 24 lõikele 1 ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklile 12 oluline roll lapse ärakuulamisel. Käesolev määrus ei ole siiski kavandatud sätestama, kuidas last ära kuulata, näiteks, kas last peab ära kuulama kohtunik ise või erikoolitusega ekspert, kes esitab hiljem kohtule aruande, või kas laps kuulatakse ära kohtusaalis või kuskil mujal.
(23)  Kõnealuse määruse raames arutatavate vanemliku vastutuse menetluste ning 1980. aasta Haagi konventsiooni raames arutatavate tagasitoomise menetluste puhul tuleks austada lapse õigust väljendada vabalt oma arvamust, ning lapse huve hinnates tuleks neid arvamusi asjakohaselt arvesse võtta. Käesoleva määruse kohaldamises on vastavalt harta artikli 24 lõikele 1, ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklile 12 ning Euroopa Nõukogu soovitusel laste ja alla 18‑aastaste noorte osalemise kohta 1a oluline roll lapse ärakuulamisel. Käesolev määrus ei ole siiski kavandatud sätestama ühiseid miinimumstandardeid lapse ärakuulamise korra kohta, mida reguleeritakse jätkuvalt liikmesriikide siseriiklike sätetega.
______________
1a CM/Rec(2012)2, 28. märts 2012.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 26
(26)  Tagasitoomise menetluse 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel võimalikult kiiresti lõpule viimiseks peaksid liikmesriigid koondama kohtualluvuse kõnealuste menetluste puhul ühte või mitmesse kohtusse, võttes õigusemõistmisel arvesse nende sisemist struktuuri. Kohtualluvuse teatavas liikmesriigis piiratud arvul kohtutesse koondamine on oluline ja tõhus vahend lapseröövi asjade arutamise kiirendamiseks mitmes liikmesriigis, kuna kohtunikel, kes arutavad suuremal hulgal selliseid asju, tekivad sellega seoses eriteadmised. Sõltuvalt õigussüsteemi struktuurist võib lapseröövi käsitlevate asjade puhul koondada kohtualluvuse kogu riigi puhul ühte või piiratud arvul kohtutesse, kasutades selleks näiteks lähtepunktina apellatsioonikohtuid ning koondades rahvusvahelisi lapserööve käsitlevate asjade kohtualluvuse iga apellatsioonikohtu tööpiirkonna esimese astme kohtusse. Iga kohtuaste peaks tegema oma otsuse hiljemalt kuue nädala jooksul pärast taotluse või apellatsioonkaebuse esitamist. Liikmesriigid peaksid piirama 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel tehtud lapse tagasitoomist lubavate või sellest keelduvate otsuste suhtes esitatavate võimalike apellatsioonide arvu ühega.
(26)  Tagasitoomise menetluse 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel võimalikult kiiresti lõpule viimiseks peaksid liikmesriigid koondama kohtualluvuse kõnealuste menetluste puhul piiratud arvul kohtutesse, võttes õigusemõistmisel arvesse nende sisemist struktuuri. Kohtualluvuse teatavas liikmesriigis piiratud arvul kohtutesse koondamine on oluline ja tõhus vahend lapseröövi asjade arutamise kiirendamiseks mitmes liikmesriigis, kuna kohtunikel, kes arutavad suuremal hulgal selliseid asju, tekivad sellega seoses eriteadmised. Sõltuvalt õigussüsteemi struktuurist võib lapseröövi käsitlevate asjade puhul koondada kohtualluvuse piiratud arvul kohtutesse, kasutades selleks näiteks lähtepunktina apellatsioonikohtuid ning koondades rahvusvahelisi lapserööve käsitlevate asjade kohtualluvuse iga apellatsioonikohtu tööpiirkonna esimese astme kohtusse, piiramata siiski osapoolte kohtusse pöördumise õigust ja kahjustamata tagasitoomise menetluse õigeaegsust. Iga kohtuaste peaks tegema oma otsuse hiljemalt kuue nädala jooksul pärast taotluse või apellatsioonkaebuse esitamist. Liikmesriigid peaksid piirama 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel tehtud lapse tagasitoomist lubavate või sellest keelduvate otsuste suhtes esitatavate võimalike apellatsioonide arvu ühega. Peale selle tuleks tagada, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid teises liikmesriigis tunnustatakse. Kui kohtuasjas on otsus langetatud, tuleks seda tingimata eelkõige laste huvides kogu Euroopa Liidus tunnustada.
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 28
(28)  Kõigi lapsi käsitlevate asjade puhul ning eelkõige rahvusvahelisi lapserööve käsitlevate asjade puhul peaksid kohtu- ja haldusasutused kaaluma rahumeelse lahenduse saavutamise võimalusi, kasutades selleks lepitamist ja muid sobivaid vahendeid, mida toetavad võimaluse korral piiriüleseid vanemlikku vastutust käsitlevate vaidluste lepitamiseks mõeldud olemasolevad võrgustikud ja tugistruktuurid. Sellised jõupingutused ei peaks siiski 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel arutatavaid tagasitoomise menetlusi põhjendamatult pikendama.
(28)  Vahendamise kasutamine võib mängida väga olulist rolli konfliktide lõpetamisel, kõigi lapsi käsitlevate asjade puhul ning eelkõige vanemate piiriüleste konfliktide korral, mis puudutavad hooldus- ja suhtlusõigust, samuti rahvusvaheliste lapseröövi juhtumite puhul. Võttes lisaks arvesse hiljuti toimunud rändajate sissevoolu tõttu toimunud selliste piiriüleste hooldusõiguse vaidluste arvu kasvu kõikjal Euroopa Liidus, mille puhul ei ole võimalik kasutada rahvusvahelist raamistikku, on vahendamine sageli osutunud ainsaks õiguslikuks vahendiks, mis aitab peredel perevaidlustele rahumeelse ja kiire lahenduse leida. Selleks et edendada vahendamist selliste juhtumite puhul, peaksid kohtu- ja haldusasutused, keda toetavad vajaduse korral piiriüleseid vanemlikku vastutust käsitlevate vaidluste vahendamiseks mõeldud olemasolevad võrgustikud ja tugistruktuurid, aitama pooli enne kohtumenetluse alustamist või kohtumenetluse ajal sobivate vahendajate valimisel ja vahendamise korraldamisel. Pooltele tuleks anda rahalist abi vahendamismenetluse läbiviimiseks vähemalt sellises ulatuses, nagu neile on antud või neile oleks antud õigusabi. Sellised jõupingutused ei tohiks siiski 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel arutatavaid tagasitoomise menetlusi põhjendamatult pikendada ning ei tohiks kaasa tuua vägivalla, sealhulgas koduvägivalla ohvrite kohustuslikku osalemist vahendamismenetluses.
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 28 a (uus)
(28a)  Et pakkuda tõhusat alternatiivi siseriiklike või rahvusvaheliste perevaidluste lahendamisele kohtus, on väga oluline, et asjaomased vahendajad oleksid läbinud asjakohase erikoolituse. Koolitus peaks hõlmama eelkõige piiriüleste perevaidluste õigusraamistikku, kultuuridevahelist pädevust ja oskusi konfliktiolukordade lahendamiseks, võttes alati arvesse lapse huve. Kohtunike kui vahendamise poole pöördumise võimaliku peamise allika koolitus peaks käsitlema ka seda, kuidas julgustada osapooli kasutama vahendamist võimalikult varases etapis ja kuidas kaasata vahendamine kohtumenetlustesse ning Haagi konventsiooni lapseröövi käsitleva menetluse kindlaksmääratud ajakava, ilma et see põhjustaks tarbetuid viivitusi.
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 30
(30)  Kui selle liikmesriigi kohus, kuhu laps on ebaseaduslikult ära viidud või kus teda ebaseaduslikult kinni peetakse, otsustab 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel lapse tagasitoomisest keelduda, peaks ta oma otsuses sõnaselgelt viitama 1980. aasta Haagi konventsiooni asjaomastele artiklitele, millega ta oma keeldumist põhjendab. Sellise eestkosteõigusega seotud menetlustes pärast lapse huvide põhjalikku läbivaatamist tehtud otsuse võib siiski asendada selle liikmesriigi kohtu hilisema otsusega, kus oli lapse alaline elukoht enne tema ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist. Kui see otsus sisaldab lapse tagasitoomist, peaks tagasitoomine toimuma, ilma et liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni peetakse, oleks otsuse tunnustamiseks ja täitmisele pööramiseks vaja erimenetlust.
(30)  Kui selle liikmesriigi kohus, kuhu laps on ebaseaduslikult ära viidud või kus teda ebaseaduslikult kinni peetakse, otsustab 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel lapse tagasitoomisest keelduda, peaks ta oma otsuses sõnaselgelt viitama 1980. aasta Haagi konventsiooni asjaomastele artiklitele, millega ta oma keeldumist põhjendab, ja esitama keeldumise põhjused. Sellise eestkosteõigusega seotud menetlustes pärast lapse huvide põhjalikku läbivaatamist tehtud otsuse võib siiski asendada selle liikmesriigi kohtu hilisema otsusega, kus oli lapse alaline elukoht enne tema ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist. Kui see otsus sisaldab lapse tagasitoomist, peaks tagasitoomine toimuma, ilma et liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni peetakse, oleks otsuse tunnustamiseks ja täitmisele pööramiseks vaja erimenetlust.
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 33
(33)  Lapsi käsitlevate piiriüleste kohtumenetluste vähem aeganõudvateks ning vähemkulukateks muutmise eesmärk õigustab täitmisotsuse kaotamist enne otsuse täitmise liikmesriigis jõustamist kõigi vanemlikku vastutust käsitlevate otsuste puhul. Kui määrusega (EÜ) nr 2201/2003 kaotatakse kõnealune nõue ainult suhtlusõigust andvate otsuste ja teatavate lapse tagasitoomist käsitlevate otsuste puhul, siis käesolevas määruses sätestatakse kõigi vanemlikku vastutust käsitlevates asjades tehtavate otsuste piiriüleseks täitmiseks ühtne menetlus. Selle tulemusena peaks teatava liikmesriigi ametiasutuste tehtud otsust käesoleva määruse sätetest tulenevalt käsitlema nii, nagu oleks see otsus tehtud otsuse täitmise liikmesriigis.
(33)  Euroopa kodanike vaba liikumise hõlbustamise eesmärk õigustab täitmisotsuse kaotamist enne otsuse täitmise liikmesriigis jõustamist kõigi vanemlikku vastutust käsitlevate otsuste puhul, mis kuuluvad käesoleva määruse kohaldamisalasse. See muudab lapsi käsitlevad piiriülesed kohtuvaidlused vähem aeganõudvaks ja odavamaks. Kui määrusega (EÜ) nr 2201/2003 kaotatakse kõnealune nõue ainult suhtlusõigust andvate otsuste ja teatavate lapse tagasitoomist käsitlevate otsuste puhul, siis käesolevas määruses sätestatakse kõigis käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvates vanemlikku vastutust käsitlevates asjades tehtavate otsuste piiriüleseks täitmiseks ühtne menetlus. Selle tulemusena peaks teatava liikmesriigi ametiasutuste tehtud otsust käesoleva määruse sätetest tulenevalt käsitlema nii, nagu oleks see otsus tehtud otsuse täitmise liikmesriigis.
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 37 a (uus)
(37a)  Käesolevas määruses määratletud otsuse tunnustamisest keeldumine põhjusel, et tunnustamine oleks selgelt vastuolus asjaomase liikmesriigi avaliku korraga, peaks olema kooskõlas harta artikliga 21.
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 42
(42)  Käesoleva määruse kohaldusalasse jäävate vanemlikku vastutust käsitlevate erijuhtumite korral peaksid keskasutused liikmesriikide ametiasutustele ning vanemliku vastutuse kandjatele abi andmisel omavahel koostööd tegema. Selline abi peaks eelkõige hõlmama lapse ülesleidmist otse või teiste pädevate ametiasutuste kaudu, kui see on vajalik käesoleva määruse alusel esitatud taotluse täitmiseks, ning lapsega seotud teabe esitamist, mis on vajalik menetluse läbiviimiseks.
(42)  Käesoleva määruse kohaldamisalasse jäävate vanemlikku vastutust käsitlevate erijuhtumite korral peaksid keskasutused liikmesriikide ametiasutustele ning vanemliku vastutuse kandjatele abi andmisel omavahel koostööd tegema. Selline abi peaks eelkõige hõlmama lapse ülesleidmist otse või teiste pädevate ametiasutuste kaudu, kui see on vajalik käesoleva määruse alusel esitatud taotluse täitmiseks, ning lapsega seotud teabe esitamist, mis on vajalik menetluse läbiviimiseks. Juhul kui pädevus on muul liikmesriigil, kui see liikmesriik, mille kodanik laps on, teavitavad pädeva liikmesriigi keskasutused põhjendamatu viivituseta selle liikmesriigi keskasutusi, mille kodanik laps on.
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 44
(44)  Ilma, et see piiraks liikmesriigi menetlusõigusest tulenevaid nõudeid, peaks taotleval keskasutusel olema õigus vajaliku teabe saamiseks valida vabalt erinevate kanalite vahel, näiteks kohtute puhul kohaldades nõukogu määrust (EÜ) nr 1206/2001, kasutades tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa kohtute võrku, eelkõige käesoleva määruse alusel loodud keskasutusi, kohtunike võrgustikku ja kontaktpunkte, või kohtu- ja haldusasutuste puhul taotledes teavet kõnealuse valdkonna spetsiaalse valitsusvälise organisatsiooni kaudu.
(44)  Ilma, et see piiraks liikmesriigi menetlusõigusest tulenevaid nõudeid, peaks taotleval keskasutusel olema õigus vajaliku teabe saamiseks valida vabalt erinevate kanalite vahel, näiteks kohtute puhul kohaldades nõukogu määrust (EÜ) nr 1206/2001, kasutades tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa kohtute võrku, eelkõige käesoleva määruse alusel loodud keskasutusi, kohtunike võrgustikku ja kontaktpunkte, või kohtu- ja haldusasutuste puhul taotledes teavet kõnealuse valdkonna spetsiaalse valitsusvälise organisatsiooni kaudu. Rahvusvahelist õigusalast koostööd ja teabevahetust peaks algatama ja/või lihtsustama spetsiaalne võrgustik või sidekohtunikud igas liikmesriigis. Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku roll peaks erinema keskasutuste omast.
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 46
(46)  Vanemlikku vastutust käsitlevat otsust kavandava liikmesriigi ametiasutusel peaks olema õigus taotleda teise liikmesriigi ametiasutustelt lapse kaitsega seotud teavet, kui lapse huvid seda nõuavad. Sõltuvalt asjaoludest võib see teave käsitleda lapse vanema, õe või vennaga seotud menetlusi ja otsuseid, või vanema suutlikkust lapse eest hoolitseda või temaga suhelda.
(46)  Vanemlikku vastutust käsitlevat otsust kavandava liikmesriigi ametiasutusel peaks olema kohustus nõuda teise liikmesriigi ametiasutustelt lapse kaitsega seotud teavet, kui lapse huvid seda nõuavad. Sõltuvalt asjaoludest võib see teave käsitleda lapse vanema, õe või vennaga seotud menetlusi ja otsuseid, või vanema või pere suutlikkust lapse eest hoolitseda või temaga suhelda. Hinnangu andmisel suutlikkuse kohta lapse eest hoolitseda ei tohiks määravaks olla vanema kodakondsus, majanduslik ja sotsiaalne olukord ega kultuuriline või usuline taust.
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 46 a (uus)
(46a)  Kõikide vahenditega tuleks edendada kohtunike, avaliku sektori asutuste, keskasutuste, vanemaid abistavate spetsialistide ja vanemate endi vahelist suhtlust, võttes muu hulgas arvesse, et otsus, et last ei tohiks tagasi saata, võib rikkuda lapse põhiõigusi samal määral nagu otsus ta tagasi saata.
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 48 a (uus)
(48a)  Kui lapse huvid seda nõuavad, peaksid kohtunikud suhtlema otse teiste liikmesriikide keskasutuste või pädevate kohtutega.
Muudatusettepanek 25
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 49
(49)  Kui liikmesriigi ametiasutus on vanemlikku vastutust käsitlevas asjas otsuse juba teinud või kaalub sellise otsuse tegemist ning selle täitmine peab toimuma teises liikmesriigis, võib ametiasutus taotleda, et selle teise liikmesriigi ametiasutused aitaksid otsust täita. See peaks kehtima näiteks otsuste puhul, millega antakse järelvalvega suhtlusõigus muus liikmesriigis kui suhtlusõiguse määranud ametiasutuse liikmesriik või millega kaasnevad kõrvalmeetmed, mille on kehtestanud selle liikmesriigi ametiasutused, kus otsust täitma hakatakse.
(49)  Kui liikmesriigi ametiasutus on vanemlikku vastutust käsitlevas asjas otsuse juba teinud või kaalub sellise otsuse tegemist ning selle täitmine peab toimuma teises liikmesriigis, peaks ametiasutus taotlema, et selle teise liikmesriigi ametiasutused aitaksid otsust täita. See peaks kehtima näiteks otsuste puhul, millega antakse järelvalvega suhtlusõigus muus liikmesriigis kui suhtlusõiguse määranud ametiasutuse liikmesriik või millega kaasnevad kõrvalmeetmed, mille on kehtestanud selle liikmesriigi ametiasutused, kus otsust täitma hakatakse.
Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 50
(50)  Juhul kui liikmesriigi ametiasutus kaalub lapse paigutamist kasuperekonda või teises liikmesriigis asuvasse hooldeasutusse, tuleks enne sellist paigutamist korraldada mõlema liikmesriigi keskasutuste vaheline konsultatsioon. Lapse paigutamist kaaluv ametiasutus peaks enne paigutamise kinnitamist saama nõusoleku selle liikmesriigi pädevalt ametiasutuselt, kuhu laps paigutada tahetakse. Kuna paigutamine on sageli kiireloomuline meede, mis on vajalik lapse eemaldamiseks tema huve kahjustavast keskkonnast, on kiirus selliste otsuste puhul väga oluline. Konsulteerimise kiirendamiseks kehtestatakse käesoleva määrusega kõikehõlmavalt nõuded taotlusele ja tähtajale, mille jooksul liikmesriik, kuhu laps paigutada tahetakse, vastama peab. Nõusoleku andmist või sellest keeldumist käsitlevaid tingimusi reguleerivad siiski jätkuvalt taotluse saanud liikmesriigi õigusaktid.
(50)  Juhul kui liikmesriigi ametiasutus kaalub lapse paigutamist pereliikmete juurde, kasuperekonda või teises liikmesriigis asuvasse hooldeasutusse, tuleks enne sellist paigutamist korraldada mõlema liikmesriigi keskasutuste vaheline konsultatsioon. Lapse paigutamist kaaluv ametiasutus peaks enne paigutamise kinnitamist saama nõusoleku selle liikmesriigi pädevalt ametiasutuselt, kuhu laps paigutada tahetakse. Kuna paigutamine on sageli kiireloomuline meede, mis on vajalik lapse eemaldamiseks tema huve kahjustavast keskkonnast, on kiirus selliste otsuste puhul väga oluline. Konsulteerimise kiirendamiseks kehtestatakse käesoleva määrusega kõikehõlmavalt nõuded taotlusele ja tähtajale, mille jooksul liikmesriik, kuhu laps paigutada tahetakse, vastama peab. Nõusoleku andmist või sellest keeldumist käsitlevaid tingimusi reguleerivad siiski jätkuvalt taotluse saanud liikmesriigi õigusaktid.
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 51
(51)  Lapse pikaajaline paigutamine välismaale peaks toimuma kooskõlas ELi põhiõiguste harta artikli 24 lõikega 3 (õigus säilitada vanematega isiklik kontakt) ning ÜRO lapse õiguse konventsiooni sätete, eelkõige artiklitega 8, 9 ja 20. Lahendusi otsides tuleks vajalikku tähelepanu pöörata soovitavale lapse üleskasvatamise järjepidevusele ja lapse etnilisele, usulisele, kultuurilisele ja keelelisele päritolule.
(51)  Lapse ümberpaigutamist kaaluv riigiasutus peaks toimima kooskõlas harta artikli 24 lõikega 3 (õigus säilitada vanematega isiklik kontakt) ning ÜRO lapse õiguse konventsiooni sätete, eelkõige artiklitega 8, 9 ja 20. Lahendusi otsides tuleks vajalikku tähelepanu pöörata võimalusele paigutada õed‑vennad samasse vastuvõtvasse perekonda või asutusse ning soovitavale lapse üleskasvatamise järjepidevusele ja lapse etnilisele, usulisele, kultuurilisele ja keelelisele päritolule. Eelkõige lapse pikaajalise välismaale paigutamise korral peaksid asjaomased ametiasutused alati kaaluma lapse paigutamist muus riigis elavate sugulaste juurde, kui laps on loonud nende pereliikmetega suhte, vastavalt lapse huvide individuaalsele hinnangule. Asjaomaseid pikaajalisi paigutamisi tuleks korrapäraselt üle vaadata, pidades silmas lapse vajadusi ja huve.
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 1 – sissejuhatav osa
1.  Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtu- ja haldusasutustes :
1.  Käesolevat määrust kohaldatakse igat liiki kohtu- ja haldusasutustes või muudes ametiasutustes, millel on pädevus käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes, järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes:
Muudatusettepanek 29
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 1 – punkt b a (uus)
ba)  rahvusvaheline lapserööv;
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 2 – punkt d
d)  lapse paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse;
d)  lapse paigutamine pereliikmete juurde, kasuperekonda või turvalisse hooldeasutusse välismaal;
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt 1
1.  „ametiasutus“ tähendab liikmesriikide kohtu- või haldusasutusi , mis on pädevad käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes;
1.  „ametiasutus“ tähendab liikmesriikide kohtu- või haldusasutusi või muid ametiasutusi, mis on pädevad käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes;
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt 3
3.  „liikmesriik“ tähendab kõiki liikmesriike, välja arvatud Taani;
3.  „liikmesriik“ tähendab kõiki Euroopa Liidu liikmesriike, välja arvatud Taani;
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt 4
4.  „otsus“ tähendab lahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist või vanemlikku vastutust käsitlevat liikmesriigi ametiasutuse dekreeti, korraldust või
otsust;
4.  „otsus“ tähendab lahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist või vanemlikku vastutust käsitlevat liikmesriigi ametiasutuse dekreeti, korraldust või otsust või liikmesriigis täitmisele pööratavat autentset dokumenti või poolte vahelist kokkulepet, mis on täitmisele pööratav liikmesriigis, kus see on sõlmitud;
Muudatusettepanek 34
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt 12 – sissejuhatav osa
12.  „ebaseaduslik äraviimine või kinnipidamine“ tähendab lapse äraviimist või kinnipidamist juhul, kui:
12.  „rahvusvaheline lapserööv“ tähendab lapse äraviimist või kinnipidamist juhul, kui:
Muudatusettepanek 35
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 7 – lõige 1
1.  Liikmesriigi ametiasutustel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on selles liikmesriigis. Kui laps kolib seaduslikult ühest liikmesriigist teise ja saab seal uue alalise elukoha, läheb pädevus üle uue alalise elukoha liikmesriigi ametiasutustele.
1.  Liikmesriigi ametiasutustel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on selles liikmesriigis. Kui laps kolib seaduslikult ühest liikmesriigist teise ja saab seal uue alalise elukoha, läheb pädevus üle uue alalise elukoha liikmesriigi ametiasutustele, välja arvatud juhul, kui pooled lepivad enne kolimist kokku, et pädev asutus peaks jätkuvalt olema selle liikmesriigi ametiasutus, kus oli seni lapse alaline elukoht.
Muudatusettepanek 36
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 7 – lõige 1 a (uus)
1a.  Kui hooldus- ja suhtlusõiguse menetlus on pooleli, säilitab päritoluliikmesriigi ametiasutus pädevuse kuni menetluse lõpuni, välja arvatud juhul, kui pooled lepivad kokku, et menetlus tuleks lõpetada.
Muudatusettepanek 37
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 8 – lõige 2
2.  Lõiget 1 ei kohaldata juhul, kui lõikes 1 nimetatud suhtlusõiguse kasutaja on tunnustanud lapse uue alalise elukoha liikmesriigi ametiasutuste pädevust, osaledes sealsete ametiasutuste menetlustes nende pädevust vaidlustamata.
2.  Lõiget 1 ei kohaldata juhul, kui lõikes 1 nimetatud suhtlusõiguse kasutaja, keda varasema alalise elukoha ametiasutused on teavitanud õiguslikust mõjust, on tunnustanud lapse uue alalise elukoha liikmesriigi ametiasutuste pädevust, osaledes sellest teabest olenemata sealsete ametiasutuste menetlustes nende pädevust vaidlustamata.
Muudatusettepanek 38
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 9 – lõik 1 – punkt b – alapunkt i
i)  ühe aasta jooksul pärast seda, kui eestkosteõiguse kasutaja on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha, ei ole esitatud tagasitoomise taotlust pädevatele asutustele liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni peetakse;
i)  ühe aasta jooksul pärast seda, kui hooldusõiguse kasutaja on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha, ning olenemata asjaolust, et ametiasutused on teda teavitanud õiguslikust nõudest esitada tagasitoomise taotlus, ei ole esitatud sellist taotlust pädevatele asutustele liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni peetakse;
Muudatusettepanek 39
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 10 – lõige 5 – lõik 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Amendment

 

Määratud kohtunikud peavad olema praktiseerivad ja kogenud pereasjade kohtunikud, kellel on eelkõige kogemusi piiriülese mõõtmega küsimustes.

Muudatusettepanek 40
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 12 – lõige 1 – lõik 1
Edasilükkamatutel juhtudel on pädevad võtma lapse või vara suhtes ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid, selle liikmesriigi ametiasutused, kus asub laps või lapsele kuuluv vara.
Edasilükkamatutel juhtudel on pädevad võtma lapse või vara suhtes ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid, selle liikmesriigi ametiasutused, kus asub laps või lapsele kuuluv vara. Nende meetmete tõttu ei tohiks tekkida ülemäärast viivitust menetlusprotsessis ega lõppotsuse tegemisel hooldus- ja suhtlusõiguste kohta.
Muudatusettepanek 41
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 12 – lõige 1 – lõik 2
Niivõrd kui lapse huvide kaitse seda nõuab, peaks kaitsemeetmeid võtnud ametiasutus teavitama otse või vastavalt artiklile 60 määratud keskasutuse kaudu selle liikmesriigi ametiasutust, kelle pädevuses on käesoleva määrusega seotud asja sisuline arutamine.
Niivõrd kui lapse huvide kaitse seda nõuab, peaks kaitsemeetmeid võtnud ametiasutus teavitama otse või vastavalt artiklile 60 määratud keskasutuse kaudu selle liikmesriigi ametiasutust, kelle pädevuses on käesoleva määrusega seotud asja sisuline arutamine. Ametiasutus peab tagama menetluses osalevate vanemate võrdse kohtlemise ning selle, et nad saaksid kõikide asjaomaste meetmete kohta viivitamata kogu vajaliku teabe selles keeles, millest nad täielikult aru saavad.
Muudatusettepanek 42
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 12 – lõige 2
2.  Lõike 1 alusel võetud meetmete kohaldamine lõpetatakse kohe , kui liikmesriigi ametiasutus , kelle pädevuses on vastavalt käesolevale määrusele asja sisuline arutamine, on võtnud meetmed, mida ta sobivaks peab.
2.  Lõike 1 alusel võetud meetmete kohaldamine lõpetatakse kohe, kui liikmesriigi ametiasutus, kelle pädevuses on vastavalt käesolevale määrusele asja sisuline arutamine, on võtnud meetmed, mida ta sobivaks peab, ning alates hetkest, kui ta teavitab neist meetmetest seda liikmesriiki, kus esialgsed meetmed võeti.
Muudatusettepanek 43
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 19 – lõige 2 a (uus)
2a.  Lõigetes 1 ja 2 osutatud juhtudel selle ametiasutuse taotluse korral, kuhu vaidluse korral on pöördutud, peab mis tahes muu ametiasutus, kuhu on pöördutud, viivitamata teavitama taotlevat ametiasutust, mis kuupäeval tema poole pöörduti, kooskõlas artikliga 15.
Muudatusettepanek 44
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 20
Artikkel 20
Artikkel 20
Lapse õigus oma arvamust avaldada
Lapse õigus oma arvamust avaldada
Käesoleva peatüki 2. jao alusel pädevust teostades tagavad liikmesriigi ametiasutused, et lapsele, kes on suuteline seisukohti omama, antakse tegelik ja tõhus võimalus neid seisukohti menetluse käigus avaldada.
Käesoleva peatüki 2. jao alusel pädevust teostades tagavad liikmesriigi ametiasutused, et lapsele, kes on suuteline seisukohti omama, antakse tegelik ja tõhus võimalus neid seisukohti menetluse käigus avaldada vastavalt asjakohastele siseriiklikele menetluseeskirjadele, harta artikli 24 lõikele 1, ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklile 12 ja Euroopa Nõukogu soovitusele liikmesriikidele laste ja alla 18‑aastaste noorte osalemise kohta1a. Ametiasutused dokumenteerivad oma sellekohased kaalutlused otsuses.
Kui laps kasutab õigust oma arvamust avaldada, viib tema ärakuulamise läbi kohtunik või erikoolituse saanud ekspert vastavalt siseriiklikele sätetele, ilma igasuguse surveta, eelkõige vanemapoolse surveta, lapsesõbralikus keskkonnas, mis sobib tema vanusega keele ja sisu poolest, ning ärakuulamine peab hõlmama kõiki tagatisi, mis võimaldavad kaitsta lapse emotsionaalset puutumatust ja huve.
Lapse ärakuulamine ei toimu menetlusosaliste või nende esindajate juuresolekul, vaid see dokumenteeritakse ja lisatakse dokumentidele, nii et pooltel ja nende esindajatel on võimalus näha ärakuulamise protokolli.
Ametiasutus kaalub lapse seisukohti nõuetekohaselt, võttes arvesse tema vanust ja küpsust, ning toob oma kaalutlused otsuses välja.
Ametiasutus kaalub lapse seisukohti nõuetekohaselt, võttes arvesse tema vanust ja küpsust ning huve, ning toob oma kaalutlused otsuses välja.
_______________
1a CM/Rec(2012)2, 28. märts 2012.
Muudatusettepanek 45
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 23 – lõige 2
2.  Kohus teeb menetluse käigus nii kiiresti kui võimalik kindlaks, kas pooled soovivad vahendamist, et jõuda lapse huvidest lähtudes kokkuleppele, tingimusel et see ei põhjusta menetluses põhjendamatut viivitust.
2.  Kohus teeb menetluse käigus nii kiiresti kui võimalik kindlaks, kas pooled soovivad vahendamist, et jõuda lapse huvidest lähtudes kokkuleppele, tingimusel et see ei põhjusta menetluses põhjendamatut viivitust. Sellisel juhul palub kohus pooltel kasutada vahendamist.
Muudatusettepanek 46
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 25 – lõige 3
3.  Kohus võib tunnistada lapse tagasitoomise otsuse ajutiselt täitmisele pööratavaks, hoolimata selle võimalikust vaidlustamisest, isegi siis, kui liikmesriigi õiguses ei ole niisugust ajutist täitmist ette nähtud.
3.  Kohus võib tunnistada lapse tagasitoomise otsuse ajutiselt täitmisele pööratavaks, hoolimata selle võimalikust vaidlustamisest, isegi siis, kui liikmesriigi õiguses ei ole niisugust ajutist täitmist ette nähtud, võttes arvesse lapse huve.
Muudatusettepanek 47
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 25 – lõige 5 a (uus)
5a.  Kui kohus on nõudnud lapse tagasitoomist, teavitab ta sellest otsusest ja otsuse jõustumise kuupäevast selle liikmesriigi keskasutust, kus oli lapse alaline elukoht enne ebaseaduslikku äraviimist.
Muudatusettepanek 48
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 32 – lõige 4
4.  Kui otsust ei ole täitmismenetluse algatamisest kuue nädala jooksul täitmisele pööratud, teatab otsuse täitmise liikmesriigi kohus sellest asjaolust ja selle põhjustest päritoluliikmesriigi keskasutusele, kes täitmisavalduse esitas, või täitmisavalduse esitajale, kui menetlus algatati ilma keskasutuse abita.
4.  Kui otsust ei ole täitmismenetluse algatamisest kuue nädala jooksul täitmisele pööratud, teatab otsuse täitmise liikmesriigi kohus nõuetekohaselt sellest asjaolust ja selle põhjustest päritoluliikmesriigi keskasutusele, kes täitmisavalduse esitas, või täitmisavalduse esitajale, kui menetlus algatati ilma keskasutuse abita, ning esitab eeldatava täitmise aja.
Muudatusettepanek 49
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 37 – lõik 1 – punkt a
a)  kui selline tunnustamine on oluliselt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus taotletakse tunnustamist; või
a)  kui selline tunnustamine on oluliselt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus taotletakse tunnustamist, kuid keeldumine ei tohi kaasa tuua ühtegi harta artikli 21 alusel keelatud diskrimineerimise vormi; või
Muudatusettepanek 50
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 38 – lõige 1 – sissejuhatav osa
1.  Huvitatud isiku taotlusel keeldutakse vanemlikku vastutust käsitlevat otsust tunnustamast :
1.  Huvitatud isiku taotlusel ei tunnustata vanemlikku vastutust käsitlevat otsust:
Muudatusettepanek 51
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 38 – lõige 1 – punkt b
b)  kui see on tehtud tagaselja ja algatamist käsitlevat või samaväärset dokumenti ei ole kohale ilmumata jäänud isikule edastatud küllalt aegsasti ja sellisel viisil, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui on tõestatud, et selline isik on otsuse selgesõnaliselt heaks kiitnud; või
b)  kui otsus on tehtud tagaselja ja algatamist käsitlevat või samaväärset dokumenti ei ole kohale ilmumata jäänud isikule edastatud küllalt aegsasti ja sellisel viisil, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui on tõestatud, et selline isik on otsuse selgesõnaliselt heaks kiitnud; või
Muudatusettepanek 52
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 58 – lõik 1
Taotlejal, kes on kohtuotsuse teinud liikmesriigis saanud täielikult või osaliselt tasuta õigusabi või kes on vabastatud kulude kandmisest, on artikli 27 lõikes 3 ja artiklites 32, 39 ja 42 sätestatud menetlustes õigus saada sellist kõige soodsamat õigusabi või sellist kõige ulatuslikumat vabastust kuludest, mis on kohtuotsuse täitmise liikmesriigi õigusaktidega ette nähtud.
Taotlejal, kes on kohtuotsuse teinud liikmesriigis saanud täielikult või osaliselt tasuta õigusabi või abi vahendamise kulude katmiseks või kes on vabastatud kulude kandmisest, on artikli 27 lõikes 3 ja artiklites 32, 39 ja 42 sätestatud menetlustes õigus saada sellist kõige soodsamat õigusabi või sellist kõige ulatuslikumat vabastust kuludest, mis on kohtuotsuse täitmise liikmesriigi õigusaktidega ette nähtud.
Muudatusettepanek 53
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 63 – lõik 1 – punkt a
a)  anda teise liikmesriigi keskasutuse taotlusel abi lapse asukoha kindlakstegemisel, kui näib, et laps võib asuda taotluse saanud liikmesriigi territooriumil ja lapse asukoha kindlakstegemine on vajalik taotluse täitmiseks käesoleva määruse alusel;
a)  anda teise liikmesriigi keskasutuse taotlusel abi lapse asukoha kindlakstegemisel, kui näib, et laps võib asuda taotluse saanud liikmesriigi territooriumil ja lapse asukoha kindlakstegemine on vajalik käesoleva määruse rakendamiseks;
Muudatusettepanek 54
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 63 – lõige 1 – punkt d
d)  hõlbustada suhtlemist ametiasutuste vahel, eeskätt artikli 14, ; artikli 25 lõike 1 punkti a , artikli 26 lõike 2 ja artikli 26 lõike 4 teise lõigu kohaldamiseks;
d)  hõlbustada suhtlemist kohtuasutuste vahel, eeskätt artikli 14, artikli 19, artikli 25 lõike 1 punkti a, artikli 26 lõike 2 ja artikli 26 lõike 4 teise lõigu kohaldamiseks;
Muudatusettepanek 55
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 63 – lõige 1 – punkt e a (uus)
ea)   teavitada vanemliku vastutuse kandjaid õigusabist ja toetusest, näiteks kahte keelt oskavate spetsialiseerunud advokaatide pakutavast abist, et vältida olukorda, kus vanemliku vastutuse kandja annab nõusoleku, ilma et oleks nõusoleku ulatust mõistnud.
Muudatusettepanek 56
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 63 – lõige 1 – punkt g
g)  tagada, et juhul, kui nad algatavad kohtumenetluse lapse tagasitoomiseks 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel või selle menetluse algatamist hõlbustavad, koostatakse menetluseks vajalik toimik kuu nädala jooksul, välja arvatud juhul, kui see on erakorraliste asjaolude tõttu võimatu.
g)  tagada, et juhul, kui nad algatavad kohtumenetluse lapse tagasitoomiseks 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel või selle menetluse algatamist hõlbustavad, koostatakse menetluseks vajalik toimik ja esitatakse see kohtule või muule pädevale ametiasutusele kuu nädala jooksul, välja arvatud juhul, kui see on erakorraliste asjaolude tõttu võimatu.
Muudatusettepanek 57
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 64 – lõige 1 – sissejuhatav osa
1.  Keskasutuse või sellise liikmesriigi asutuse, millega lapsel on oluline side, abil esitatud taotluse korral võib selle liikmesriigi keskasutus, kus on lapse alaline elu- ja viibimiskoht, otse või ametiasutuste või organite kaudu:
1.  Keskasutuse või sellise liikmesriigi asutuse, millega lapsel on oluline side, abil esitatud taotluse korral peab selle liikmesriigi keskasutus, kus on lapse alaline elu- ja viibimiskoht, otse või ametiasutuste või organite kaudu:
Muudatusettepanek 58
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 64 – lõige 2
2.  Kui kaalumisel on vanemlikku vastutust käsitleva otsuse tegemine, võib liikmesriigi ametiasutus juhul, kui lapse olukord seda nõuab, taotleda teise liikmesriigi ükskõik milliselt ametiasutuselt, kelle käsutuses on lapse kaitset käsitlev teave, see teave edastada.
2.  Kui kaalumisel on vanemlikku vastutust käsitleva otsuse tegemine, nõuab liikmesriigi ametiasutus juhul, kui lapse olukord seda nõuab, teise liikmesriigi ükskõik milliselt ametiasutuselt, kelle käsutuses on lapse kaitset käsitlev teave, selle teabe edastamist.
Muudatusettepanek 59
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 64 – lõige 2 a (uus)
2а.  Kui kaalumisel on vanemliku vastutuse küsimused, teavitab lapse alalise elukoha liikmesriigi keskasutus menetlusest põhjendamatu viivituseta selle liikmesriigi keskasutust, mille kodanik laps või üks lapse vanematest on.
Muudatusettepanek 60
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 64 – lõige 3
3.  Liikmesriigi ametiasutus võib taotleda teise liikmesriigi ametiasutuselt abi käesoleva määruse alusel tehtud vanemlikku vastutust käsitlevate otsuste täitmisel, eelkõige suhtlusõiguse ja õiguse olla regulaarselt otseses kontaktis tõhusa teostamise tagamisel.
3.  Liikmesriigi ametiasutus taotleb teise liikmesriigi ametiasutuselt abi käesoleva määruse alusel tehtud vanemlikku vastutust käsitlevate otsuste täitmisel, eelkõige suhtlusõiguse ja õiguse olla regulaarselt otseses kontaktis tõhusa teostamise tagamisel.
Muudatusettepanek 61
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 64 – lõige 5
5.  Selle liikmesriigi ametiasutused, kus laps alaliselt ei ela, koguvad kõnealuses liikmesriigis elava isiku, kes soovib lapsega kontakti saada või säilitada, või teise liikmesriigi keskasutuse taotlusel teavet või tõendeid ning esitavad oma järeldused selle isiku sobivuse kohta suhtlusõigust teostada ning tingimused, mille kohaselt suhtlus peaks toimuma.
5.  Selle liikmesriigi ametiasutused, kus laps alaliselt ei ela, koguvad kõnealuses liikmesriigis elava vanema või pereliikme, kes soovib lapsega kontakti saada või säilitada, või teise liikmesriigi keskasutuse taotlusel teavet või tõendeid ning esitavad oma järeldused nende isikute sobivuse kohta suhtlusõigust teostada ning tingimused, mille kohaselt suhtlus peaks toimuma.
Muudatusettepanek 62
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 64 – lõige 5 a (uus)
5a.  Liikmesriigi ametiasutus võib paluda teise liikmesriigi keskasutusel esitada teavet asjaomase liikmesriigi õigusaktide kohta seoses käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate küsimustega, mis on asjakohased juhtumi analüüsimiseks käesoleva määruse alusel. Selle liikmesriigi ametiasutus, kellele taotlus esitatakse, vastab võimalikult kiiresti.
Muudatusettepanek 63
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 65 – lõige 1
1.  Kui ametiasutus , kellel on pädevus käesoleva määruse alusel arutab lapse paigutamist hooldeasutusse või kasuperekonda, taotleb ta esmalt selle teise liikmesriigi pädeva asutuse nõusolekut . Selleks edastab ta oma liikmesriigi keskasutuse kaudu selle liikmesriigi keskasutusele, kus asub hooldeasutus või kasuperekond, kuhu laps soovitakse paigutada, taotluse nõusoleku saamiseks, mis sisaldab aruannet lapse kohta ning põhjuseid, miks ta soovitakse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutada.
1.  Kui ametiasutus, kellel on pädevus käesoleva määruse alusel, arutab lapse paigutamist pereliikmete juurde, kasuperekonda või turvalisse hooldeasutusse mõnes teises liikmesriigis, taotleb ta esmalt selle teise liikmesriigi pädeva asutuse nõusolekut. Selleks edastab ta oma liikmesriigi keskasutuse kaudu selle liikmesriigi keskasutusele, kus asub hooldeasutus või kasuperekond, kuhu laps soovitakse paigutada, taotluse nõusoleku saamiseks, mis sisaldab aruannet lapse kohta ning põhjuseid, miks ta soovitakse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutada. Liikmesriigid tagavad, et lapse vanematel ja sugulastel oleks nende elukohast olenemata regulaarne juurdepääs, välja arvatud juhul, kui see ohustaks lapse heaolu.
Muudatusettepanek 64
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 65 – lõige 4 – lõik 1 a (uus)
Kui pädeval asutusel on kavas saata sotsiaaltöötaja teise liikmesriiki, et kindlaks teha, kas lapse hooldusasutusse paigutamine selles liikmesriigis on lapse heaoluga kooskõlas, teavitab ta sellest asjaomast liikmesriiki.
Muudatusettepanek 65
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 66 – lõige 4
4.  Iga keskasutus kannab oma kulud ise.
4.  Välja arvatud juhul, kui taotluse esitanud liikmesriik ja taotluse saanud liikmesriik on kokku leppinud teisiti, kannab iga keskasutus oma kulud ise.
Muudatusettepanek 66
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 79 – lõige 1
Komisjon esitab [10 aasta möödudes käesoleva määruse kohaldamiskuupäevast] Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele määruse järelhindamise aruande , millele on lisatud liikmesriikide antud teave. Aruandele lisatakse vajaduse korral seadusandlikud ettepanekud.
Komisjon esitab[viie aasta möödudes käesoleva määruse kohaldamiskuupäevast] Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele määruse järelhindamise aruande, millele on lisatud liikmesriikide antud teave. Aruandele lisatakse vajaduse korral seadusandlikud ettepanekud.
Muudatusettepanek 67
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 79 – lõik 2 – punkt a a (uus)
aa)  vanemlikku vastutust käsitlevate juhtumite ja otsuste arv vahendamismenetlustes;

(1) EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1.


Noorte tööhõive algatuse elluviimine liikmesriikides
PDF 303kWORD 68k
Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2018. aasta resolutsioon noorte tööhõive algatuse elluviimise kohta liikmesriikides (2017/2039(INI))
P8_TA(2018)0018A8-0406/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrust (EL) 2015/779, millega muudetakse määrust (EL) nr 1304/2013, et suurendada noorte tööhõive algatuse raames toetust saavatele rakenduskavadele makstava täiendava esialgse eelmakse summat(2),

–  võttes arvesse nõukogu 22. aprilli 2013. aasta soovitust noortegarantii loomise kohta(3),

–  võttes arvesse komisjoni 4. oktoobri 2016. aasta teatist „Noortegarantii ja noorte tööhõive algatus kolm aastat hiljem“ (COM(2016)0646),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 2015. aasta märtsi eriaruannet nr 3/2015 „ELi noortegarantii: esimesed sammud on tehtud, kuid ees ootavad rakendamisega seotud riskid“,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 2017. aasta märtsi eriaruannet nr 5/2017 „Noorte töötus: kas ELi poliitika on midagi muutnud? Hinnang noortegarantiile ja noorte tööhõive algatusele“,

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi noortegarantii süsteemide kulutuste kontrollimise ja kulutõhususe järelevalve kohta(4),

–  võttes arvesse eelarvepoliitika osakonna 3. veebruari 2016. aasta analüüsi „Noorte tööhõive algatuse hinnang“,

–  võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2016. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu soovitus oskuste garantii loomise kohta (COM(2016)0382),

–  võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni noortele pakutavate võimaluste algatuse kohta(5),

–   võttes arvesse nõukogu 10. märtsi 2014. aasta soovitust praktika kvaliteediraamistiku kohta,

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalhartat, selle lisaprotokolli ja selle parandatud versiooni, mis jõustus 1. juulil 1999,

–  võttes arvesse kestliku arengu eesmärke aastaks 2030, eelkõige eesmärki nr 8 „Edendada püsivat, kaasavat ja kestlikku majanduskasvu, tagada täielik ja tulemuslik tööhõive ning rahuldav töö kõigile“, mille ÜRO võttis vastu 2015. aastal ja mis kehtivad kogu maailmas, sealhulgas ELis,

–  võttes arvesse Jean‑Claude Junckeri poolt tihedas koostöös Donald Tuski, Jeroen Dijsselbloemi, Mario Draghi ja Martin Schulziga koostatud 22. juuni 2015. aasta aruannet Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kohta („viie juhi aruanne“), komisjoni 26. aprilli 2017. aasta aruteludokumenti Euroopa sotsiaalse mõõtme kohta ja 31. mai 2017. aasta aruteludokumenti Euroopa rahaliidu süvendamise kohta ja komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valget raamatut Euroopa tuleviku kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 26. aprilli 2017. aasta teatist, millega luuakse Euroopa sotsiaalõiguste sammas (COM(2017)0250), ja komisjoni 26. aprilli 2017. aasta soovitust (EL) 2017/761 Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta(6),

–  võttes arvesse Eurofoundi, Cedefopi, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD), Euroopa Ametiühingute Keskliidu (ETUC) ja Euroopa Ametiühingute Instituudi (ETUI), BUSINESSEUROPE’i, Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliidu (UEAPME), Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP), võrgustiku Eurocities ning Euroopa Noortefoorumi tööd ja teadusuuringuid,

–  võttes arvesse president Junckeri 13. septembril 2017 peetud kõnet Euroopa Liidu olukorra kohta, tegevuskava ühtsema, tugevama ja demokraatlikuma liidu saavutamiseks (komisjoni 2018. aasta tööprogrammi kavand) ja komisjoni 13. septembri 2017. aasta kavatsusavaldust president Antonio Tajanile ja Eesti Vabariigi peaministrile Jüri Ratasele,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8‑0406/2017),

A.  arvestades, et finants- ja majanduskriisi tõttu tõusis noorte töötuse määr 2008. aasta 15 %-lt 2013. aasta alguseks kõrgeima tasemeni – 24 % –, kusjuures selles keskmises määras peituvad näitajad, mis erinevad liikmesriigiti ja piirkonniti väga palju; arvestades, et noorte töötuse määr püsis 2013. aastal Saksamaal, Austrias ja Madalmaades 10 % lähedal, küündides samal ajal Itaalias, Hispaanias, Horvaatias ja Kreekas 40 %ni või tunduvalt kõrgemale;

B.  arvestades, et võetud meetmed avaliku sektori kulude kärpimiseks on avaldanud otsest negatiivset mõju eriti just noortele, kuna kärpeid on tehtud hariduses, koolituses, töökohtade loomises ja tugiteenuste valdkonnas;

C.  arvestades, et noori mõjutavaid poliitikameetmeid kujundati noori ja nende esindajaid kaasamata;

D.  arvestades, et noorte pikaajaline töötus võib põhjustada noorte marginaliseerimise ja tõrjumise ühiskonnast, selle, et noored tunnevad end ühiskonnast isoleerituna, ja sel võib olla n-ö armistav mõju, st esineb suurem tõenäosus, et nad jäävad uuesti töötuks ning saavad tööelu jooksul madalamat palka ja neil on karjääri tegemiseks halvemad väljavaated; arvestades, et noorte kõrvalejätmine kujutab endast avaliku ja erasektori investeeringute suurt kaotust, tuues kaasa ulatusliku tööalase ebakindluse ja oskuste kadumise, mida põhjustab kasutamata ja nõrgenev inimpotentsiaal;

E.  arvestades, et 2012. aastal oli igast kolmest Euroopa töötajast üks oma töö jaoks kas üle- või alakvalifitseeritud(7), ja arvestades, et noored töötajad on tavaliselt suurema tõenäosusega formaalselt ülekvalifitseeritud ning samuti on nad vanematest töötajatest suurema tõenäosusega oma oskustele mittevastaval töökohal;

F.  arvestades, et noori töötajaid ähvardab suurem oht sattuda ebakindlasse töösuhtesse; arvestades, et tõenäosus olla kutsealal mitmel põhjusel ebasoodsas olukorras on noorematel kui 25‑aastaste töötajatel kaks korda suurem kui 50‑aastastel ja vanematel töötajatel(8);

G.  arvestades, et edukas üleminek koolist tööle ja tööturult eemalolekust tööellu ning esimese tõelise töökoha omamine suurendab noorte mõjuvõimu ja motiveerib noori, sest see aitab neil oma isiklikke ja erialaseid oskusi arendada, et nad võiksid saada iseseisvateks ja enesekindlateks kodanikeks ning edukalt karjääri alustada;

H.  arvestades, et pärast tipptaseme (24 %) saavutamist 2013. aastal on noorte töötuse määr ELi 28 liikmesriigis järjekindlalt kahanenud, langedes 2017. aastal alla 17 %; arvestades, et noorte töötus on endiselt suur, sest selle määr on madal (alla 11 %) väga vähestes liikmesriikides (Austria, Tšehhi Vabariik, Madalmaad, Malta, Ungari ja Saksamaa), ja liikmesriikide vahel on suured erinevused;

I.  arvestades, et täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate soolise jaotuse analüüs kogu Euroopa kohta näitab, et sooline ebavõrdsus jäi aastatel 2007–2017 püsima, sest mehed moodustavad täistööajaga töötavatest 15–24‑aastastest inimestest endiselt umbes 60 %, samal ajal kui sama vanuserühma osalise tööajaga töötajatest moodustavad nad püsivalt umbes 40 %;

J.  arvestades, et statistika kohaselt on noorte töötuse määr on kahjuks nii majanduskasvu kui ka majanduslanguse perioodidel üldiselt umbes kaks korda kõrgem kui keskmine üldine töötuse määr;

Noorte tööhõive algatus ja noortegarantii

K.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu lõi 22. aprilli 2013. aasta nõukogu soovituse alusel noortegarantii, millega ELi liikmesriigid võtsid endale kohustuse tagada noortele nelja kuu jooksul alates töötuks jäämisest või formaalharidussüsteemist lahkumisest kvaliteetne töö-, haridustee jätkamise, õpipoisiõppe või praktikapakkumine;

L.  arvestades, et kuna paljudes liikmesriikides ei ole noorte töötuse vastase võitluse raames olemasolevad eeskirjad ja võimalused seni märkimisväärselt edukad olnud, siis peaksid nad pöörama suuremat tähelepanu Euroopa Sotsiaalfondist saadavate vahendite ja raha tõhusale kasutamisele;

M.  arvestades, et 2013. aasta veebruaris otsustas nõukogu luua noorte tööhõive algatuse, millest sai peamine ELi eelarvevahend – mis on seotud Euroopa Sotsiaalfondiga – mille kaudu aidata liikmesriikide piirkondi, kus noorte töötus on eriti suur, võttes eelkõige kasutusele noortegarantii kavad;

N.  arvestades, et noortegarantii on kogu ELi hõlmav kohustus, kuid noorte tööhõive algatus on mõeldud nendele liikmesriikidele ja piirkondadele, kus noorte töötuse määr on üle 25 %, st et osaliselt või täielikult abikõlblikud on kokku 20 liikmesriiki;

O.  arvestades, et eesmärk oli vahendid kiiresti kasutusele võtta ja selleks koondati algatuse eelarve 2014. ja 2015. aastale, et algatusega rahastatud meetmete mõju oleks võimalikult suur; arvestades, et kuna rakendamine nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil viibis, jäi rahasummade koondamine varasemale ajale meetmena ebapiisavaks; arvestades, et 2015. aastal tõsteti eelrahastamise määra tingimuslikult 1 %-lt 30 %-le ja suurem osa abikõlblikest liikmesriikidest kohaldas seda meedet edukalt;

P.  arvestades, et noorte tööhõive algatuse ja noortegarantii üks peamisi eesmärke on jõuda mittetöötavate ja mitteõppivate noorteni (NEET‑noored), ning noorteni, kellel on suurim oht olla tõrjutud, võttes arvesse, et mõiste „NEET‑noored“ hõlmab eri alarühmade noori, kelle on erinevad vajadused;

Q.  arvestades, et noortegarantii eesmärk on saavutada NEET‑noorte püsiv tööturule integreerimine, pakkudes individuaalseid lahendusi, mis tähendab kvaliteetseid tööpakkumisi ning millega suurendatakse noorte tööalast konkurentsivõimet, toetades laiemas kontekstis noorte üleminekut koolist tööellu ning aidates lahendada tööturul esinevat oskuste nõudlusele mittevastavust; arvestades, et selleks on vaja liikmesriikide asjakohaseid teavitamisstrateegiaid;

R.  arvestades, et 2015. aastal hindas Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) noortegarantii rakendamise maksumuseks kõigis ELi 28 liikmesriigis 45 miljardit eurot; arvestades, et noorte tööhõive algatuse 2014.–2020. aasta programmitöö perioodiks nähti ette tagasihoidlik eelarve suuruses 6,4 miljardit eurot, mille eesmärk on täiendada riiklikku rahastust ja mitte seda asendada;

S.  arvestades, et komisjon tegi mitmeaastase finantsraamistiku 2017–2020 läbivaatamisel ettepaneku suurendada algatuse eelarvet 1 miljardi euro võrra, võttes selleks Euroopa Sotsiaalfondi kaudu 1 miljardi euro eest kulukohustusi; arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahelise kokkuleppega suurendati seda summat 1,2 miljardi euroni; arvestades, et Euroopa Parlament võttis 5. septembril 2017 vastu paranduseelarve nr 3/2017, et eraldada noorte tööhõive algatusele 2017. aastal täiendavad 500 miljonit eurot, mida rahastatakse kulukohustuste koguvarust; väljendades seejuures kahetsust, et 2017. aasta eelarvemenetlus viibis, kuna nõukogu blokeeris mitmeaastase finantsraamistiku muutmise ja kiitis selle heaks hilja;

T.  arvestades, et oma esimeses eriaruandes noortegarantii kohta väljendas Euroopa Kontrollikoda muret algatuse rahastamise piisavuse pärast (nii ELi kui ka riigi tasandil), nn kvaliteetse pakkumise määratluse puudumise, selgete vaheetappide ja eesmärkidega strateegia puudumise ning tulemuste seire ja aruandluse pärast; arvestades, et kontrollikoda väljendas muret ka väheste edusammude tegemise pärast partnerlusel põhineva lähenemisviisi rakendamises noortegarantii väljatöötamisel, nagu on ette nähtud nõukogu 22. aprilli 2013. aasta soovituses;

U.  arvestades, et noortegarantii kavade rakendamisel tekkinud probleemide arutamiseks ja lahendamiseks on vaja ka tegelikkuses tõhusaid mehhanisme ja liikmesriikide kindlat tahet rakendada noortegarantiid täies ulatuses, võttes seejuures eelkõige arvesse kohalikke tingimusi ja tuge oskuste arendamisele ning nõuetekohaste, paindlike hindamisstruktuuride loomist;

V.  arvestades, et noortegarantiid käsitlevas Euroopa Kontrollikoja eriaruandes tehti kindlaks mõned ühised kriteeriumid selle määratlemiseks, mida tähendab kvaliteetse pakkumise mõiste, mille Slovakkia teeb õiguslikult siduvaks ja mis hõlmab sätteid minimaalse tööaja ja jätkusuutliku tööhõive kohta pärast noorte tööhõive algatuse toetuse lõppemist ning mis võtab arvesse toetuse saaja tervislikku seisundit;

W.  arvestades, et oma hiljuti avaldatud teises eriaruandes noorte tööhõive algatuse ja noortegarantii kohta, mis koostati seitsme liikmesriigi valimi põhjal, väljendas Euroopa Kontrollikoda muret täielikele andmetele juurdepääsemise keerukuse pärast ning selle pärast, et noortegarantii rakendamisega on tehtud vähe edusamme ning tulemused ei vasta kaugeltki algsetele ootustele; arvestades, et noorte tööhõive algatus ja noortegarantii on endiselt ühed uuenduslikuimad ja edasipüüdlikuimad meetmed noorte töötuse vähendamiseks majanduskriisi tingimuses ning vajavad seetõttu lähiaastatel pidevalt ELi, riiklike ja piirkondlike institutsioonide rahalist ja poliitilist toetust;

X.  arvestades, et noorte tööhõive algatuse kulutõhusust ning noortegarantii lõppeesmärki – aidata noortel saada püsiv töö – on võimalik saavutada üksnes siis, kui tegevusi jälgitakse usaldusväärsete ja võrreldavate andmete alusel, programmides keskendutakse tulemustele ning kui ebatõhusate ja liiga kulukate meetmete avastamise korral tehakse muudatusi;

Y.  arvestades, et liikmesriigid peavad tegema omalt poolt rohkem jõupingutusi, mis oleksid suunatud sellistele noortele ja nende toetamisele, kes on kas osaliselt või täielikult tööturust ära lõigatud, näiteks puuetega noored;

Z.  arvestades, et noorte tööhõive algatusel ja noortegarantiil peab Euroopa sotsiaalõiguste sambas esitatud peamiste põhimõtete täitmisel olema keskne roll;

AA.  arvestades, et Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri 2017. aastal peetud kõnes Euroopa Liidu olukorra kohta ei mainitud noorte töötuse olukorda Euroopas, mis on endiselt murettekitav; arvestades, et kavatsusavalduses, mis kaasnes 2017. aasta kõnega Euroopa Liidu olukorra kohta, tunnustati noortegarantii rolli ELis töökohtade loomisele kaasaaitamises; arvestades, et võitlus töötuse ja eriti noorte töötuse vastu peaks jääma ELi tegevuse prioriteediks;

AB.  arvestades, et teada on antud noortele mõeldud algatuse meetmete maksete viibimisest, mis on sageli tingitud korraldusasutuste hilisest loomisest või riiklike või piirkondlike ametiasutuste ebapiisavast haldussuutlikkusest;

AC.  arvestades, et noorte tööhõive algatuse ja noortegarantii meetmed, nagu praktika või õpipoisiõpe, peaksid aitama hõlbustada üleminekut tööturule ega tohiks mingil juhul asendada tavapäraseid töölepinguid;

AD.  arvestades, et maapiirkondade noorte naiste ebaregulaarsed töösuhted või end töötuna arvele võtmata jätmine muudavad statistilised andmed ebatäpseks ja põhjustavad pensionide erinevusi; arvestades, et selline olukord mõjub kahjulikult kogu ühiskonnale ning eelkõige naiste heaolule, muudele sotsiaalkindlustuse vormidele ja võimalustele elukutset vahetada või tulevastele töövõimalustele;

AE.  arvestades, et noortegarantiis on osalenud 16 miljonit NEET-noort ning noorte tööhõive algatuse kaudu on ELis otseselt toetatud enam kui 1,6 miljonit noort;

AF.  arvestades, et tänu noorte tööhõive algatusele on liikmesriigid võtnud vastu enam kui 132 noortele mõeldud tööturumeedet;

AG.  arvestades, et kogu noorte tööhõive algatuse eelarvest on kulukohustustega seotud 75 % ning sellest on liikmesriikides on investeeritud juba 19 %, mis teeb noorte tööhõive algatuse eelarve täitmise määrast Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide hulgas kõrgeima;

AH.  arvestades, et mitu noorte tööhõive algatuse rakendamist käsitlevat aruannet näitavad, et kuigi tuntakse muret, kas rahastamine on piisav ja hinnangud vajaminevate koguinvesteeringute kohta asjakohased, on olemasolevad vahendid edukalt keskendatud piirkondlikule nõudlusele, suunates need konkreetsetele piirkondadele ja toetusesaajate rühmadele;

AI.  arvestades, et alates Euroopa tööhõivestrateegia kasutuselevõtust 1997. aastal on komisjon toetanud mitmeid meetmeid, mille eesmärk on parandada noorte töö- ja haridusvõimalusi(9); arvestades, et kriisist alates on ELi meetmetes pandud noortegarantiile ja noorte tööhõive algatusele erilist rõhku;

AJ.  arvestades, et noortegarantiid rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist, liikmesriikide eelarvest ja noorte tööhõive algatusest, samal ajal kui noorte tööhõive algatusest saab aga rahastada toetuskõlblikes piirkondades noorte tööhõive algatuse sihtrühmale mõeldud töö-, õpipoisiõppe-, praktika- või jätkuõppekohtade otsepakkumist; arvestades, et noorte tööhõive algatuse meetmete kestust ei ole kindlaks määratud, kuid noortegarantii puhul nõutakse pakkumise tegemist nelja kuu jooksul;

AK.  arvestades, et noortegarantii on liikmesriikides kaasa toonud struktuurireformide rakendamise, et selle eesmärkide saavutamiseks eelkõige kohandada oma haridus- ja koolitusmudeleid tööturuga;

AL.  arvestades, et noortegarantii raames seatud eesmärkide saavutamist mõjutavad sellised välised tegurid nagu konkreetse piirkonna majandusolukord või tootmismudel;

Sissejuhatus

1.  on veendunud, et noortegarantii peab olema esimene samm liikumises noorte tööhõivega seotud vajaduste poole; tuletab meelde tööandjate kohustust osaleda noortele juurdepääsetavate kutseõppeprogrammide, algtaseme töökohtade ja kvaliteetsete praktikakohtade pakkumises;

2.  rõhutab, et mingil juhul ei tohiks seada ohtu noorte inimväärse töö kvaliteediaspekti; rõhutab, et põhilised töönormid ja muud töökvaliteedi standardid, näiteks tööaja, miinimumpalga, sotsiaalkindlustuse ning töötervishoiu ja tööohutuse standardid, peavad jääma jõupingutusi suunavateks kaalutlusteks;

3.  võtab teadmiseks märkimisväärse lõhe majanduslikes näitajates seoses nii majanduse kui ka tööhõive kasvuga kõigis ELi 28 liikmesriigis, millele on vaja poliitilisel tasandil jõuliselt reageerida; tunnistab, et osa liikmesriike on vajalike struktuurireformide rakendamises maha jäänud; nendib, et lõppkokkuvõttes kuuluvad liikmesriigi vastutusvaldkonda usaldusväärne majanduspoliitika ning tööhõive- ja investeerimispoliitika, mis loovad töökohti; väljendab muret pikaajalisemõju pärast nende piirkondade pikaajalisele majandusarengule, kus toimub kõrgharidusega inimeste väljavool;

4.  tuletab meelde, et vastavalt noorte tööhõive algatuse rakenduseeskirjadele tuli liikmesriikidel valida erinevate programmi rakendamise viiside vahel (eraldi programm, prioriteetsed suunad olemasoleva tegevusprogrammi raames või osa erinevatest prioriteetsetest suundadest); märgib, et tulenevalt mitmesugustest rakendusvõimalustest ja saadud tulemuste põhjal tuleb vahetada parimaid tavasid, et võtta neid programmi tulevastes etappides arvesse;

5.  võtab murega teadmiseks, et Euroopa Kontrollikoja eriaruandes nr 5/2017 sedastatakse, et on oht, et ELi raha kasutatakse lisaväärtuse tekitamise asemel lihtsalt riikliku rahastamise asendamiseks; tuletab meelde, et kooskõlas täiendavuse põhimõttega püütakse noorte tööhõive algatusega täiendada riiklikku rahastamist ja mitte asendada liikmesriikide poliitikat ja rahastamist võitluseks noorte töötusega; rõhutab, et noorte tööhõive algatuse eelarve ei suuda ja selle eesmärk ei olegi kunagi olnud täita üksinda püüdlust tagada kõigile noortele nelja kuu jooksul alates töötuks jäämisest või formaalharidussüsteemist lahkumisest kvaliteetne tööpakkumine, haridustee jätkamine, õpipoisiõpe või praktikapakkumine;

6.  rõhutab noorte tööhõive algatuse puhul vajadust olla eelkõige poliitiliste reformide ning tööhõive ja hariduse valdkonnas parema kooskõlastamise eestvedaja, eriti neis liikmesriikides, kus on kõrge noorte töötuse määr, eesmärgiga tagada, et kõnealused liikmesriigid võtavad noorte töötuse probleemi lahendamiseks kasutusele integreeritud, põhjaliku ja pikaajalise lähenemisviisi, mis edendab noorte tööhõivet, pakub neile paremaid väljavaateid ning päädib jätkusuutliku töökohaga, selle asemel et kasutada mitmeid (olemasolevaid) killustatud poliitikameetmeid; on seisukohal, et noorte tööhõive algatus ja noortegarantii on mõjuvõimsad vahendid võitluses kõige enam tõrjutud rühmade sotsiaalse tõrjutuse vastu; peab oluliseks töötada selle nimel, et täita strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid tööhõive, koolist väljalangemise ning sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas;

7.  tuletab meelde, et nõukogu soovitustes noortegarantii loomise kohta sätestati kuus suunist, millel noortegarantii kavad peaksid põhinema: partnerluspõhiste lähenemisviiside väljatöötamine, varane sekkumine ja aktiveerimine, tööturule integreerumist toetavad meetmed, liidu raha kasutamine, kava hindamine ja pidev täiustamine ning selle kiire rakendamine; toonitab, et hindamisaruannete kohaselt on nende aspektide kohta andmed ja põhjalikud hindamised esitanud väga vähesed liikmesriigid;

8.  rõhutab, et nii riigisisesesse kui ka piiriülesesse liikuvusse on võimalik rohkem investeerida, et vähendada noorte töötuse määra ja kõrvaldada oskuste nõudlusele mittevastavus; nõuab, et töö ja oskused tuleb pakkumisega paremini kooskõlla viia, hõlbustades piirkondadevahelist liikuvust (sealhulgas piiriüleste piirkondade vahel); tunnistab, et liikmesriigid peavad pöörama erilist tähelepanu parema seose loomisele haridussüsteemi ja tööturu vahel piiriülestes piirkondades, näiteks edendades naaberriikide keeltes antavat haridust;

9.  tuletab meelde, et noorte töötuse kõrge määr on tingitud järgmisest: ülemaailmse majanduskriisi tagajärjed tööturgudele, haridussüsteemist varakult lahkumine ilma piisava kvalifikatsioonita, sobivate oskuste ja töökogemuse puudumine, lühiaegsete ebakindlate töövormide üldine levik koos töötuse perioodidega, piiratud koolitusvõimalused ning ebapiisavad või mittesobivad aktiivsed tööturuprogrammid;

10.  leiab, et noortegarantiiga seotud vajaduste seiramiseks tuleb kasutada ka usaldusväärseid andmeid; peab praegu kättesaadavaid seireandmeid ja -tulemusi ebapiisavaks, et hinnata noorte tööhõive algatuse kui noortegarantii kavade peamise ELi rahastamisvahendi rakendamist ja tulemusi, eriti kuna liikmesriikides hakati rakenduskavasid välja töötama hilinemisega ja pärast käivitamist on need siiski üsna algusetapis; rõhutab vajadust, et noorte tööhõive jääks üheks ELi tegevuse prioriteediks; väljendab siiski muret Euroopa Kontrollikoja hiljutises eriaruandes tehtud järelduste pärast noorte tööhõive algatuse ja noortegarantii mõju kohta noorte töötuse kaotamisele suunatud liidu poliitikana, pidades samal ajal silmas selle piiratud territoriaalset ja ajalist ulatust;

11.  on seisukohal, et tõelise tõhususe saavutamiseks peaks noorte tööhõive hoogustamise strateegia võimaldama ümarlauaarutelu asjaomaste osaliste vahel, võtma arvesse piirkondlikku konteksti, milles seda rakendada tuleb, ning pakkudes sihipärast koolitust, millega vastatakse ettevõtete vajadustele, tasakaalustades neid noorte ootuste ja oskustega; rõhutab, et sama strateegiaga tuleks tagada kvaliteetne koolitus ja täielik läbipaistvus raha eraldamisel koolitusasutustele, sealhulgas selle kasutamise hoolika järelevalve kaudu;

12.  väljendab kahetsust asjaolu pärast, et liikmesriigid otsustasid eesmärgiks võtta üksnes nõukogu soovituse mittesiduva vahendi; märgib, et noortegarantii eesmärki ei ole mitmes liikmesriigis kaugeltki veel saavutatud;

Kõige tõrjutumate noorteni jõudmine

13.  võtab teadmiseks ohu, et puuetega noored jäävad nii noorte tööhõive algatuse kui ka noortegarantii kohaldamisalast välja; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kohandama oma rakenduskavasid, et tagada, et noorte tööhõive algatuse ja noortegarantii meetmed oleksid tõhusalt kättesaadavad kõigile puuetega inimestele, et pakkuda puuetega noortele võrdväärset juurdepääsu ja vastata individuaalsetele vajadustele;

14.  rõhutab, et NEET-noorteni jõudmine nõuab riigi ametiasutuste jõulisi ja järjepidevaid jõupingutusi ning valdkonnaülest koostööd, kuna NEET-noored on erinevate vajaduste ja oskustega heterogeenne rühm; rõhutab seetõttu vajadust täpsete ja kõikehõlmavate järele, mis käsitleksid kõiki NEET-noori, et noori registreerida ja jõuda nendeni tulemuslikumalt, kuna paremini liigitatud andmed, muu hulgas piirkondade kaupa liigitatud andmed, võimaldaksid tuvastada sihtrühmi ning seda, kuidas sihipäraselt kujundada tööhõivealgatusi sihtrühmade jaoks;

15.  leiab, et noortegarantii ja noorte tööhõive algatus ei saa asendada makromajanduslike ja muude poliitikameetmete rakendamist noorte tööhõive suurendamiseks; lisab, et noortegarantii rakendamise ja mõjude hindamiseks tuleb arvesse võtta liikmesriikide erinevaid makromajanduslikke olusid ja eelarvetingimusi; on seisukohal, et tuleb ette näha noorte tööhõive algatuse programmi pikaajaline struktuurireform, juhul kui programmi kestust pikendatakse; rõhutab selget vajadust parema liikmesriikidevahelise kooskõlastamise järele;

16.  toetab ühtsete kontaktpunktide loomist, mis suudaksid tagada, et kõik teenused ja kogu nõustamine on noortele ühes kohas kergesti ligipääsetavad, saadaval ja tasuta;

17.  väljendab muret esialgsete tähelepanekute pärast, mis näitavad, et parandada tuleb kõikide NEET-noorte – eelkõige nende, kelle uuesti tööturule integreerimine on osutunud keeruliseks, ja eriti tööturult eemal olevate NEET-noorte – registreerimist ja nendeni jõudmist; kutsub liikmesriike üles kehtestama kõikide NEET-noorteni jõudmiseks asjakohaseid ja sihipäraseid teavitamisstrateegiad ning kasutama terviklikke lähenemisviisi rohkem individualiseeritud abi ja teenuste kättesaadavaks tegemisele, et toetada paljude takistustega silmitsi seisvaid noori; kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu kaitsetute NEET-noorte vajadustele ja vabanema eelarvamustel põhinevast ja negatiivsest hoiakust nende suhtes;

18.  rõhutab vajadust kohandada meetmeid kohalike vajadustega, et suurendada nende mõju; kutsub liikmesriike üles rakendama maapiirkondades konkreetseid noorte tööhõive meetmeid;

19.  kutsub liikmesriike üles parandama kiiresti teadlikkuse suurendamise kampaaniate kaudu teabevahetust noortele – eriti aga tööturult kõige kaugemal olevatele noortele – mõeldud toetusprogrammide kohta, kasutades selleks nii traditsioonilisi kui ka moodsaid meediakanaleid, näiteks sotsiaalvõrgustikke;

Noorte tööhõive algatuse raames pakkumiste kvaliteedi tagamine

20.  tunnistab, et tuleb määratleda, mida mõiste „kvaliteetne pakkumine“ noorte tööhõive algatuse raames tähendab; rõhutab vajadust töötada välja põhjalik ja üldiselt kokkulepitud määratlus, mis võtaks arvesse tööd, mida tööhõivekomitee on teinud koostöös komisjoni, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja sidusrühmadega; juhib tähelepanu, et kvaliteetne pakkumine on mitmetahuline meede, mille tulemuseks on osalejate jätkusuutlik, hästi tasakaalustatud integreerimine tööturule, mis saavutatakse tänu oskuste arendamisele, ja et see peaks vastama osalejate kvalifikatsiooni tasemele ja profiilile ning võtma arvesse tööhõivealast nõudlust; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et osalejate suhtes kohaldatakse asjakohast sotsiaalkaitset, töötingimuste eeskirju ja hüvitiste määrasid; toob välja kvaliteedistandardid, mida on nimetatud komisjoni 2015. aastal avaldatud noorte tööhõive algatuse hindamisjuhises, kus tuuakse töö kvaliteedi hindamisel kehtivate näitajatena välja tööpakkumiste omadused, nende asjakohasus osalejate vajaduste seisukohast, tööpakkumistega tekitatud tööturuväljundid ning selliste pakkumiste osakaal, mida ei ole vastu võetud või mis on enneaegselt üles öeldud;

21.  tuletab meelde, et ILO määratleb inimväärse tööna tööd, mis on tootlik ja annab õiglase sissetuleku, turvalise töökoha ja perele sotsiaalkaitse, paremad väljavaated isiklikuks arenguks ja sotsiaalseks integratsiooniks, vabaduse väljendada oma muresid, organiseeruda ja osaleda oma elu ja võrdseid võimalusi ning meeste ja naiste võrdset kohtlemist mõjutavate otsuste tegemisel, ja et seda miinimumstandardit ei ole noorte tööhõives endiselt saavutatud;

22.  on seisukohal, et pakkumiste kvaliteedi järelevalvesse peaksid olema kaasatud ka noored;

23.  rõhutab, et kvaliteetse praktikapakkumise leping peab järgima kvaliteediraamistikku, mis pakub järgmisi tagatisi: praktika kohta peab olema sõlmitud kirjalik leping, mis sisaldab läbipaistvat teavet lepinguosaliste õiguste ja kohustuste kohta, sätestades konkreetsed eesmärgid ja kirjeldades kvaliteetset koolitust; tuleb määrata mentor või juhendaja, kes hindab perioodi lõpus praktikal oleva isiku sooritust; praktika kestus peab olema kindlaks määratud, määratletud peab olema sama tööandja juures tehtava praktika kestus ning leping peab sisaldama selgeid sotsiaalkaitsesüsteemidega hõlmatuse ja tasustamise sätteid;

24.  kutsub liikmesriike üles noorte tööhõive algatuse rakenduskavasid järk-järgult ajakohastama ja läbi vaatama, kaasates sellesse sotsiaalpartnereid ja noorteorganisatsioone, et täpsustada nende tegevusi, tuginedes noorte ja tööturu tegelikele vajadustele;

25.  rõhutab, et selle kindlaks tegemine, kas noorte tööhõive algatuse eelarvet kulutatakse hästi ning kas täidetakse noorte tööhõive algatuse lõppeesmärk – aidata töötutel noortel saada jätkusuutlik töö –, on võimalik üksnes siis, kui tegevusi jälgitakse hoolikalt ja läbipaistvalt usaldusväärsete ja võrreldavate andmete alusel ning edusamme mitteteinud liikmesriikidega tegeletakse eesmärgikindlamal viisil; kutsub liikmesriike üles parandama kiiresti järelevalvet, aruandlust ja andmete kvaliteeti ning tagama noorte tööhõive algatuse praeguse rakendamise kohta usaldusväärsete ja võrdväärsete andmete ja näitajate kogumise ja nende kättesaadavaks tegemise ajakohaselt ja sagedamini, kui on nõutud nende iga-aastase aruandluskohustuse raames, mis on määratletud Euroopa Sotsiaalfondi määruse artikli 19 lõikes 2; kutsub komisjoni üles vaatama läbi oma suunised andmete kogumise kohta kooskõlas Euroopa Kontrollikoja soovitustega, et vähendada tulemuste ülehindamist;

26.  võtab teadmiseks ettepanekud ja eri liiki programmid, mille liikmesriigid on noorte tööhõive algatuse raames välja töötanud; on seisukohal, et teatavates liikmesriikides on riiklik reguleerimine olnud eesmärkide ja lähenemisviiside suhtes ebamäärane, ebaselgelt sõnastatud ega ole hõlmanud laia valikut tööhõive edendamise võimalusi; leiab, et küllaltki suur otsustusõigus ning selgete järelevalvemehhanismide puudumine on viinud mõningatel juhtudel selleni, et töökohad on asendatud noorte tööhõive algatusega hõlmatud pakkumistega;

27.  väljendab muret teadete kohta, milles viidatakse noorte tööhõive algatusest rahastatud meetmete sobimatule kasutamisele, sh noortele tehtavate maksete hilinemisele või praktikakohtade kuritarvitamisele, näiteks nende liigsele kasutamisele; väljendab oma valmisolekut niisuguste tavadega võitlemiseks; on seisukohal, et noortegarantii korduv kasutuselevõtt ei tohi minna vastuollu tööturu aktiveerimise põhimõttega ega tööturule alalise integreerumise eesmärgiga;

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kindlaks, vahetama ja levitama parimaid tavasid, mille eesmärk on üksteise poliitikast õppida ning aidata kaasa tõenduspõhise poliitika kujundamisele ja rakendamisele; rõhutab, et muudatused tööturul ja majanduse digiteerimine nõuavad noorte tööhõive poliitikale uut lähenemist; juhib tähelepanu, et noorte tööhõive algatuse puhul tuleb töötada noorte töötust tõhusalt vähendavate vahendite kasutamise abil ning nendega ei tohiks võtta uuesti kasutusele ebatõhusat tööhõivepoliitikat;

29.  kordab, et nõukogu soovitus, millega luuakse noortegarantii, käsitleb partnerlusel põhinevaid lähenemisviise kui noortegarantii kavade rakendamise ja NEET‑noorteni jõudmise peamist lahendust; kutsub liikmesriike üles järgima partnerlusel põhinevat lähenemisviisi, tehes aktiivselt kindlaks ja kaasates asjaomased sidusrühmad ning edendades paremini ettevõtjate seas – eelkõige VKEdes ja väiksemates pereettevõtetes – noortegarantii programmi; rõhutab, et nendest liikmesriikidest saadud tõendid, kus võeti juba enne programmi kasutuselevõttu vastu noortegarantii sarnane lähenemisviis, näitavad, et edukas sidusrühmi kaasav lähenemisviis on rakendamisel edu võti;

30.  rõhutab noorteorganisatsioonide tähtsat rolli noorte ja avalike tööturuasutuste vaheliste vahendajatena, ergutab liikmesriike tegema selle raames tihedat koostööd noorteorganisatsioonidega riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, kui nad tegelevad noorte tööhõive algatuse alase teavitamisega ning algatuse kavandamise, rakendamise ja hindamisega;

31.  rõhutab kvalifitseeritud ja ajakohastatud avalike tööturuasutuste tähtsust NEET‑noortele mõeldud teenuste pakkumisel; kutsub liikmesriike üles oma avalike tööturuasutuste tööd ELi tasandil avalike tööturuasutuste võrgustiku kaudu noorte tööhõive algatuse rakendamisel paremini kooskõlastama; ergutab edasise koostoime arendamist avaliku ja erasektori tööpakkujate, ettevõtete ja haridussüsteemide vahel; ergutab e‑valitsuse laialdast kasutamist, et vähendada bürokraatiat;

32.  kutsub komisjoni üles esitama iga liikmesriiki hõlmavaid riigipõhiseid hinnanguid noortegarantii tõhusa rakendamise aastase kogumaksumuse kohta, arvestades ILO hinnangut;

33.  rõhutab, et noortegarantii raames tuleb suurendada õpipoisikohtade pakkumist, kuna praegu moodustavad need üksnes 4,1 % siiani vastu võetud pakkumistest;

Lõppmärkused

34.  rõhutab, et noorte tööhõive algatus peab muutuma kriisivastasest vahendist stabiilsemaks ELi rahastamisvahendiks, millega lahendada noorte töötuse probleem 2020. aasta järgsel perioodil, tagades samal ajal vahendite kiire ja lihtsa kasutamise, ning millega kehtestatakse kaasrahastamise nõue, et tõsta esile liikmesriikide esmane vastutus; märgib, et noorte tööhõive algatuse pikendamisel tuleks võtta arvesse Euroopa Kontrollikoja tähelepanekuid; rõhutab, et programmi üldine eesmärk on noorte jätkusuutlik integreerimine tööturule; rõhutab vajadust seada selged, mõõdetavad eesmärgid; rõhutab, et kõiki neid elemente tuleks arutada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames, et tagada järjepidevus, kulutõhusus ja lisaväärtus;

35.  kordab oma toetust noorte tööhõive algatusele; rõhutab, et kiiresti vaja on teha täiendavaid poliitilisi ja rahalisi jõupingutusi, et vähendada noorte töötust; tuletab eelkõige meelde, kui tähtis on tagada noorte tööhõive algatusele aastatel 2018–2020 vähemalt 700 miljonit eurot, nagu lepiti kokku mitmeaastase finantsraamistiku muutmise käigus; nõuab ühtlasi, et eraldataks piisavaid maksete assigneeringuid, et tagada noorte tööhõive algatuse nõuetekohane ja õigeaegne rakendamine;

36.  rõhutab vajadust parendada noorte tööhõive algatuse ja noortegarantii raames tehtavate tööpakkumiste kvaliteeti ning nõuab abikõlbliku vanuse edasist arutamist;

37.  on seisukohal, et noorte tööhõive kvaliteediraamistiku rakendamiseks tuleks teha edusamme sellise soovituse vastuvõtmiseks, mille õiguslik alus oleksid Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 293 ja 153, ning rakendada mitmesuguseid teavitusmeetmeid, näiteks kergesti juurdepääsetava veebisaidi loomine, mis sisaldab asjakohast teavet praktika reguleerimise kohta igas liikmesriigis;

38.  tunnistab, et noorte tööhõive algatus on rahastamisvahend, millega toetada liikmesriikide algatusi noorte suure töötuse probleemi lahendamiseks, ning et liikmesriigid peaksid tegema suuremaid jõupingutusi, et viia haridussüsteemid ja tööturg paremini kooskõlla, et integreerida noori jätkusuutlikul viisil tööturule; tunneb heameelt kehtestatud poliitika ja meetmete üle, et aidata oskuste mittevastavusest vabaneda; tunnistab, et oskuste kasutamine on endiselt probleem kogu Euroopas ja peab seepärast vajalikuks tagada nõutud oskuste ja pakutavate oskuste parema vastavuse;

39.  leiab, et noorte tööhõive algatus ja noortegarantii on esmase tähtsusega, et saavutada tulemuslikult Euroopa sotsiaalõiguste samba peamised põhimõtted, eelkõige põhimõte nr 1 koolituse ja elukestva õppe kohta: põhimõte nr 4 tööhõive aktiivse toetamise kohta; põhimõte nr 5 kindla ja paindliku tööhõive kohta; põhimõte nr 6 palkade kohta; põhimõte nr 8 sotsiaaldialoogi ja töötajate kaasamise kohta, põhimõte nr 10 tervisliku, ohutu ja hästi kohandatud töökeskkonna ning isikuandmete kaitse kohta; põhimõte nr 12 sotsiaalkaitse kohta; põhimõte nr 13 töötushüvitiste kohta; ja põhimõte nr 14 miinimumsissetuleku kohta;

40.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama ühiseid jõupingutusi ILOga, et anda asjakohast teavet ja parandada liikmesriikide suutlikkust noortegarantii kavade kasutamises ja hindamises järgmiste aspektide suhtes: algatuse täieliku ja jätkusuutliku rakendamise tagamine, registreerimata NEET-noorteni ja madala kvalifikatsiooniga noorteni jõudmise parandamine, suutlikkuste suurendamine ja pakkumiste kvaliteedi parandamine;

41.  märgib, et komisjon ei ole veel liikmesriikide poolt esitatud lõplikke andmeid veel avaldanud, kuid 2015. aasta lõpuks oli noorte tööhõive algatuse programmi läbinud hinnanguliselt 203 000 noort, mis moodustab osalejatest 4 %; väljendab muret, et teatud liikmesriikides on väga palju noorte tööhõive algatuses osalejaid, kes programmi ei läbi; peab oluliseks tõhustada stiimuleid, vältimaks seda, et noored peavad noorte tööhõive algatust kasutuks programmiks;

42.  tuletab meelde, et noorte tööhõive algatusest tuleks rahastada meetmeid, millega edendatakse NEET-noorte integratsiooni tööturule, sealhulgas tasustatavatele praktikakohtadele ja õpipoisiõppe kohtadele, kuid see ei tohiks muutuda tegelikku tasustatud tööd asendavaks vahendiks;

43.  soovitab luua noorte jaoks ELi abitelefoni noorte õiguste rikkumise vastu, et noored saaksid teatada komisjonile otse mis tahes võimalikust negatiivsest kogemusest noorte tööhõive algatuse ja noortegaranti meetmetes osalemisel, võimaldades nii koguda teavet ja uurida ELi rahastatava poliitika võimalikke kuritarvitusi;

44.  tunneb heameelt selle üle, et president Junckeri 2017. aastal Euroopa Liidu olukorra kohta peetud kõnele lisatud kavatsusavalduses on nimetatud ettepanekut luua Euroopa tööhõiveamet, kes tõhustaks tööturuametite koostööd kõikidel tasanditel ning haldaks paremini piiriüleseid olukordi ja võimalikke algatusi, millega toetatakse õiglast liikuvust;

45.  tunnistab, et noorte tööhõive algatus on olnud edukas noorte töötuse vähendamisel ja eelkõige soolise tasakaalu tagamisel, sest algatuses on osalenute hulgas on umbes 48 % mehi ja 52 % naisi;

46.  kutsub liikmesriike üles rakendama noorte tööhõive algatuse raames täielikult nii direktiivi 2000/78/EÜ võrdse kohtlemise kohta töö saamisel ja kutsealale pääsemisel kui ka direktiivi 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta;

47.  peab vajalikuks, et komisjon ja liikmesriigid esitaksid positiivseid meetmeid, et tagada noortele naistele ja tütarlastele võimalus saada kvaliteetseid tööpakkumisi ning hoida ära nende tööle rakendamine või lõksu langemine ebakindlatel, alatasustatud ja ajutistel töökohtadel, kus töötaja õigused on piiratud või puuduvad;

48.  palub liikmesriikidel koguda sooliselt eristatud statistilisi andmeid, et komisjon saaks algatada mõjuhinnangu noorte tööhõive algatuse ja selle mõju kohta soolisele tasakaalule, et võimaldada algatuse elluviimise põhjalikku hindamist ja analüüsimist;

49.  palub liikmesriikidel leida viise, kuidas toetada noorte naiste naasmist tööturule, haridus- või koolitusteele, tagades soolise võrdõiguslikkuse töö saamisel, karjääri edendamisel, töö- ja eraelu ühitamisel, lastehoiu ja täiskasvanute hoolduse pakkumisel ning soodustades naistele ja meestele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmist;

50.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid rohkem jõupingutusi meetmete parandamiseks haridussüsteemi raames, et aidata ohus olevatel isikutel jätkuvalt kaitset saada,

51.  märgib murelikult, et kõige hiljutisemates hindamisaruannetes(10) juhitakse tähelepanu sellele, et noorte tööhõive algatuse esimene rakendusetapp keskendus pigem kõrgelt haritud NEET-noortele kui väheste oskustega mitteaktiivsetele noortele, kes pole avalikes tööturuasutustes arvel;

52.  palub seetõttu liikmesriikidel kõrvaldada see oluline puudujääk, töötades muu hulgas välja konkreetseid järelmeetmeid, et rakendada tõenduspõhisemat, tulemuslikumat ja järjepidevamat noortepoliitikat;

53.  palub liikmesriikidel tagada, et nende õigusnormid võimaldavad kõigil kindlaksmääratud vanuserühma kuuluvatel noortel noorte tööhõive algatusele registreeruda ja selles tulemuslikult osaleda(11);

54.  juhib tähelepanu avatud turul praktikakohtade pakkumist reguleerivate õigusnormide puudumisele selles osas, mis puudutab töölevõtmise läbipaistvust, praktika kestust ja tunnustamist, ning juhib tähelepanu sellele, et ainult vähesed liikmesriigid on kehtestanud minimaalsed kvaliteedinõuded, sealhulgas noortegarantii ja noorte tööhõive algatuse järelevalve eesmärgil;

55.  tunnistab, et noorte tööhõive algatuse kaudu tehtud ELi eelarveinvesteeringud on olnud mõjusad ja kiirendanud noorte pääsemist tööturule; on seisukohal, et noorte tööhõive algatus annab selget ELi lisaväärtust, kuna paljusid noorte tööhõive kavasid ei oleks saanud ilma ELi toetuseta rakendada;

56.  märgib, et noorte tööhõive algatuse algne rahaeraldis mitmeaastases finantsraamistikus (2014–2020) oli 6,4 miljardit eurot, millest 3,2 miljardit eurot eraldati eraldiseisva eelarverea kaudu ning sama suur summa Euroopa Sotsiaalfondist;

57.  toonitab, et mitmeaastase finantsraamistiku muutmisel kiideti poliitiliselt heaks noorte tööhõive algatusele aastateks 2017–2020 täiendava 1,2 miljardi euro eraldamine koos samasuguse summaga Euroopa Sotsiaalfondist; rõhutab aga, et sellele programmile ette nähtud lõplik assigneering määratakse kindlaks eelseisva iga‑aastase eelarvemenetluse käigus;

58.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Parlamendi tungival nõudmisel suurendati ELi 2018. aasta eelarves noorte tööhõive algatusele algselt eraldatud konkreetseid vahendeid 116,7 miljoni euro võrra, seega on 2018. aastaks eraldatud kokku 350 miljonit eurot; võtab teadmiseks, et komisjon võttis ühepoolselt kohustuse teha ettepanek suurendada noorte tööhõive algatuse rahastamist paranduseelarve kaudu, kui noorte tööhõive algatuse suutlikkus abi ära kasutada seda võimaldab;

59.  on seisukohal, et noorte tööhõive algatuse üldeelarve ei ole piisav, et katta tegelikud vajadused ja puuduvad vahendid, et kindlustada programmi eesmärkide saavutamine; tuletab meelde, et keskmiselt on jõutud vaid 42 %ni mittetöötavatest ja mitteõppivatest noortest ning mitmes liikmesriigis on see näitaja alla 20 %; nõuab seetõttu, et noorte tööhõive algatuse eraldisi järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames oluliselt suurendataks ning et liikmesriigid rahastaksid ka oma eelarvega noorte tööhõive kavasid;

60.  kutsub komisjoni üles kindlustama noorte tööhõivele tehtavate investeeringute järjepidevust, soodustades sünergiat olemasolevate allikate vahel ja koostades ühtsed eeskirjad, mis on esitatud terviklikus juhendis, et tagada suurem kohapealne mõju, koostoime, tulemuslikkus ja lihtsustatus; tuletab meelde, et esmatähtis on vähendada korraldusasutuste halduskoormust; juhib tähelepanu sellele, kui olulised on noortegarantii kavade rahastamise riigipõhised aruanded, milles jälgitakse ka riiklike eelarvete ja ELi eelarve koostoimet, samuti vajadust parandada selle protsessi peamiste sidusrühmade vahelist koordineerimist ja tihendada koostööd;

61.  kutsub komisjoni üles parandama pärast 2020. aastat noorte tööhõivesse tehtavate investeeringute kavandamist, rakendades täielikult lähenemisviisi, mida kasutatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmitöös, kus rahastamisele kehtib kõikehõlmav eelplaneering ja eelhindamine, millele järgneb partnerluslepingute sõlmimine; on seisukohal, et selline lähenemisviis suurendab ELi eelarve mõju; märgib, et noorte tööhõive algatuse rakendamine on kulgenud edukalt liikmesriikides, kus on vastavad rakenduskavad ning kus riigi ja piirkondlike eelarvete panus on märkimisväärne;

62.  kutsub lisaks komisjoni üles kujundama ümber praeguseid hindamismehhanisme, keskendudes aasta- ja lõpparuannete koostamisel ühtsetele tulemuskriteeriumitele ja ‑audititele, et paremini jälgida ELi eelarve mõju; nõuab, et kogu ELis kasutataks ühtseid näitajaid, nagu noorte tööhõive algatuses osalevate noorte osakaal, kes tänu ELi rahastatud meetmetele sisenevad esmasele tööturule;

63.  rõhutab siiski, et reformitud kavandamine ja aruandlus ei tohiks põhjustada viivitusi eelarve täitmisel ega tekitada ülemäärast halduskoormust korraldusasutustele ja eelkõige lõplikele abisaajatele;

64.  tunnistab, et praegune halduskoormus vähendab ELi eelarve investeerimissuutlikkust, eriti lühema rakendusperioodiga vahendite puhul, nagu seda on noorte tööhõive algatus; nõuab seetõttu pakkumismenetluste ühtlustamist, keskendudes pakkumuste ettevalmistamise ja otsuste vaidlustamise menetluste kiirendamisele; juhib tähelepanu noorte tööhõive algatuse kulude puhul lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise positiivsele mõjule; nõuab noorte tööhõive algatuse projektide puhul lihtsustatud kuluvõimaluste kasutuselevõtmist kogu ELis, et vähendada märkimisväärselt halduskoormust ja kiirendada eelarve täitmist;

65.  rõhutab, et praeguse seisuga on noorte tööhõive algatuse rahalise rakendamise tulemused kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide hulgas parimad;

66.  väljendab heameelt asjaolu üle, et noorte tööhõive algatusega on toetatud üle 1,6 miljoni noore ja sellega on võimaldatud liikmesriikide konsolideeritud tegevust summas üle 4 miljardi euro;

67.  märgib, et teabe puudumine kava elluviimise võimalike kulude kohta liikmesriigis võib kaasa tuua ebapiisava rahastamise kava elluviimiseks ja selle eesmärkide saavutamiseks; kutsub liikmesriike üles koostama eelanalüüse ja ülevaate noortegarantii elluviimise kulude kohta;

68.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et võtta kasutusele halduslikult vähem koormavamad ja ajakohasemad süsteemid noorte tööhõive algatuse ülejäänud rahaliste vahendite järelevalveks;

69.  nõuab keskendumist noorte tööhõive algatuse tulemustele, määrates liikmesriikides läbiviidud programmide ja pakutud alaliste lepingute põhjal kindlaks konkreetsed näitajad uute teenuste ja tööturu toetusmeetmete kohta;

70.  on veendunud, et kava tõhususe hindamiseks tuleb hinnata kõiki aspekte, sealhulgas kava kulutõhusust; võtab teadmiseks ILO ning Eurofoundi varasemad prognoosid ning palub komisjonil nimetatud prognoose kinnitada või ajakohastada;

71.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma realistlikud ja saavutatavad eesmärgid, hindama lahknevusi, analüüsima turgu enne kavade elluviimist ning parandama järelevalvet ja teavitamissüsteeme;

o
o   o

72.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.
(2) ELT L 126, 21.5.2015, lk 1.
(3) ELT C 120, 26.4.2013, lk 1.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0390.
(5) ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 69.
(6) ELT L 113, 29.4.2017, lk 56.
(7) Komisjoni 2013. aasta detsembri aruanne tööhõive ja sotsiaalarengu kohta Euroopas 2013. aastal.
(8) Eurofoundi 2014. aasta augusti uuring „Kutseprofiilid töötingimuste uuringus: mitmeti ebasoodsas seisus kutsealade kindlakstegemine“.
(9) Muud meetmed hõlmavad järgmisi algatusi: 2010. aasta septembris käivitatud „Noorte liikuvus“, 2011. aasta detsembris käivitatud „Noortele pakutavate võimaluste algatus“ ja 2012. aasta jaanuaris käivitatud „Noorte tegevuskavad“.
(10) Eriaruanne nr 5/2017 noortegarantii ja noorte tööhõive algatuse rakendamise kohta; Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadi 2016. aasta juuni lõpparuanne noorte tööhõive algatuse esimeste tulemuste kohta; Komisjoni 4. oktoobri 2016. aasta teatis „Noortegarantii ja noorte tööhõive algatus kolm aastat hiljem“ (COM(2016)0646); Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2016. aasta juuni analüüs „Noorte tööhõive algatus: Euroopa tasandil rakendamise hinnang“.
(11) Teatavate riikide õigusraamistikus peetakse mõnesid noori, eelkõige neid, kel on raske puue, töövõimetuteks. Nad ei saa võtta end arvele avalikes tööturuasutustes ja ei saa seega osaleda noorte tööhõive algatuses.


Kutsealateenuste direktiivi rakendamine ja kutsealateenuste reformimise vajadus
PDF 177kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2018. aasta resolutsioon direktiivi 2005/36/EÜ rakendamise kohta seoses kutsealateenuste reguleerimise ja reformimise vajadusega (2017/2073(INI))
P8_TA(2018)0019A8-0401/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 45, 49 ja 56,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 15 ja 16,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 10. jaanuari 2017. aasta teatist, milles käsitletakse reformisoovitusi seoses kutsealateenuste reguleerimisega (COM(2016)0820),

–  võttes arvesse komisjoni 2. oktoobri 2013. aasta teatist „Kutsealal tegutsema asumise võimalusi käsitlevate riiklike õigusnormide hindamine“ (COM(2013)0676),

–  võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2015. aasta teatist „Ühtse turu täiustamine: rohkem võimalusi inimestele ja ettevõtetele” (COM(2015)0550),

–  võttes arvesse oma 26. mai 2016. aasta resolutsiooni ühtse turu strateegia kohta(2),

–  võttes arvesse oma 15. juuni 2017. aasta resolutsiooni Euroopa jagamismajanduse tegevuskava kohta(3),

–  võttes arvesse oma 15. veebruari 2017. aasta resolutsiooni, mis käsitleb aastaaruannet ühtse turu juhtimise kohta 2017. aasta Euroopa poolaasta raames(4),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 31. mai 2017. aasta arvamust(5),

–  võttes arvesse vabade elukutsete töörühma lõpparuannet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A8‑0401/2017),

A.  arvestades, et töötajate vaba liikumine, asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus ELis on ühtse turu alustala ning annab kodanikele ja ettevõtjatele palju kasu;

B.  arvestades, et kuigi teenuste osa moodustab 71 % SKTst ja 68 % kogu tööhõivest, ei ole teenuste ühtse turu potentsiaali ikka veel täielikult rakendatud;

C.  arvestades, et kuna ühtlustamist ei ole toimunud, on kutsealade reguleerimise üle otsustamine liikmesriikide pädevuses, tingimusel, et riiklikud meetmed on läbipaistvad, diskrimineerimiseta, õigustatud ja proportsionaalsed;

D.  arvestades, et arukas reguleerimine, mis on nõuetekohaselt põhjendatud õiguspäraste avaliku huvi eesmärkide kaitsmisega, võib siseturule positiivset mõju avaldada, tagades tarbijakaitse kõrge taseme ja osutatavate teenuste parema kvaliteedi; arvestades, et seetõttu ei tohiks reguleerimise vähendamine olla omaette eesmärk;

E.  arvestades, et paljudel juhtudel on kutsealade reguleerimine õigustatud, kuid kutseteenuste osutamisele põhjendamatute tõkete seadmine kahjustab kodanike põhiõigusi ja liikmesriikide majandust; arvestades, et seega tuleb kutsealade reguleerimist korrapäraselt kohandada, et arvesse võtta tehnoloogia, ühiskonna või turu arengut;

F.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivis 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta sätestatakse mitme kutseala automaatne tunnustamine ühtlustatud minimaalsete koolitusnõuete alusel, kutsekvalifikatsiooni tunnustamise üldine süsteem, automaatne töökogemuse tunnustamise süsteem ning reguleeritud kutsealade teenuste piiriülese osutamise uus süsteem;

G.  arvestades, et eesmärgiga saavutada proportsionaalne õigusraamistik, mida õigustavad üldist huvi pakkuvad eesmärgid, muudeti 2013. aastal direktiivi 2005/36/EÜ ning sellesse lisati artikkel 59a läbipaistvuse ja vastastikuse hindamise kohta kõikidel liikmesriikides reguleeritud kutsealadel, olenemata sellest, kas neid reguleeritakse riiklike või ELi tasandil ühtlustatud eeskirjadega;

H.  arvestades, et liikmesriigid ei ole direktiivi 2005/36/EÜ kõiki sätteid, eriti selle artiklit 59, veel täies mahus rakendanud, kuigi tähtaeg on juba möödas;

I.  arvestades, et liikmesriigid olid kohustatud esitama komisjonile 18. jaanuariks 2016 oma riiklikud tegevuskavad koos teabega kutsealasid käsitlevate eeskirjade säilitamise või muutmise otsuste kohta; arvestades, et kuus liikmesriiki ei ole veel oma riiklikke tegevuskavasid esitanud;

J.  arvestades, et direktiivi 2005/36/EÜ artikli 59 kohaselt pidi komisjon hiljemalt 18. jaanuariks 2017 vastastikuse hindamise kohta järeldused esitama, vajaduse korral koos ettepanekutega täiendavateks algatusteks;

K.  arvestades, et komisjon esitas 10. jaanuaril 2017 kutsealateenuste reformivajaduste kohta teatise, milles analüüsitakse seitsme kutseala reguleerimist ja esitatakse liikmesriikidele sellekohased soovitused;

L.  arvestades, et vastastikune hindamine näitas, et kutsealade reguleerimise tase erineb liikmesriigiti märkimisväärselt; arvestades, et vaja on täiendavaid selgitusi, eriti kui liikmesriigid on pärast vastastikuse hindamise lõppu teatanud uute ametieeskirjade kehtestamisest;

Kutsealade reguleerimine Euroopa Liidus ning ülevaade direktiivi 2005/36/EÜ artikli 59 rakendamise seisust

1.  rõhutab, et reguleeritud kutsealadel on ELi majanduses oluline roll, sest need annavad suure panuse ametikohtade täitmisse, samuti tööjõu liikuvusse ja liidu lisaväärtusse; leiab ühtlasi, et kvaliteetsed kutseteenused ja tõhus õiguskeskkond on äärmiselt olulised, et säilitada ELi majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline mudel ning suurendada liidu konkurentsivõimet majanduskasvu, innovatsiooni ja töökohtade loomise seisukohast;

2.   tuletab meelde, et ELis on üle 5 500 reguleeritud kutseala, mis liikmesriigiti märkimisväärselt erinevad, moodustades kõigis tegevusvaldkondades, nagu tervishoiu- ja sotsiaalteenused, äriteenused, ehitus, võrguteenused, transport, turism, kinnisvara, avalikud teenused ja haridus, kokku 22 % tööjõust;

3.  tunneb heameelt komisjoni algatusest vastastikuse hindamise raames liikmesriikidele suuniseid anda, muu hulgas korraldades riiklike asutustega põhjalikke arutelusid, ja juhib riiklike asutuste tähelepanu ka vajadusele kaasata kõik asjaosalised, et koguda asjakohast teavet määruste mõju kohta;

4.  on veendunud, et komisjoni 10. jaanuari 2017. aasta teatis võib aidata liikmesriikidel kutsealateenuseid paremini reguleerida ja vahetada parimaid tavasid, et mõista teiste liikmesriikide õiguslikke valikuid, võttes arvesse, et mõned liikmesriigid näevad ette kutsealade suuremat riiklikku reguleerimist kui teised; rõhutab siiski, et tuleb hinnata eeskirjade kvaliteeti, sest iga liikmesriigi reguleerimiskeskkonna toimimise terviklikuks hindamiseks on vaja enamat kui pelgalt majanduslikku analüüsi;

5.  kahetseb, et mõned liikmesriigid ei ole edastanud teavet oma reguleeritavate kutsealade ja neile aladele pääsemise nõuete kohta; kutsub liikmesriike üles oluliselt parandama kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi kontekstis kasutatavat teavitamismenetlust;

6.  rõhutab, et reguleeritud kutsealadele pääsemist või sellistel kutsealadel tegutsemist käsitlevate riiklike nõuete läbipaistvuse ja võrreldavuse täiustamine võiks võimaldada suuremat kutsealast liikuvust ning seega tuleks kooskõlas direktiiviga 2005/36/EÜ kõigist riiklikest nõuetest teatada ja need reguleeritud kutsealade andmebaasis üldsusele selgelt ja arusaadavalt avaldada;

7.  võtab teadmiseks komisjoni täiustused reguleeritud kutsealade andmebaasis, sealhulgas interaktiivse kaardi loomise, mis võimaldab kodanikel kontrollida kutsealadele pääsemise nõudeid kõikjal ELis ja kergemini mõista, milline kutseala on konkreetses liikmesriigis reguleeritud; palub komisjonil reguleeritud kutsealade andmebaasi veelgi täiustada, et pädevatel asutustel oleks hõlpsam teavet õigeaegselt ja täpselt edastada ja ELi kodanikel seda leida;

8.  võtab teadmiseks, et reguleeritud kutsealade arv on liikmesriigiti erinev ning samuti erineb toimingute ulatus, millega sarnased kutsealad tegelevad, mistõttu liikmesriigid on valinud kutsealade reguleerimiseks erinevaid viise; palub komisjonil suurendada eri kutsealade võrreldavust ja määratleda ühtsed toimingud iga kutseala kohta, millest andmebaasi teatatakse, et hõlbustada kogu ELis vabatahtlikku ühtlustamist;

9.  kahetseb, et mitte kõik liikmesriigid ei ole esitanud riiklikku tegevuskava, nagu direktiivis 2005/36/EÜ on nõutud, ja palub neil liikmesriikidel asjatu viivituseta kavad esitada; märgib, et esitatud riiklikud tegevuskavad on põhjalikkuselt ja üksikasjalikkuselt erinevad;

10.  kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama direktiivi 2005/36/EÜ artiklit 59 ning rohkem pingutama selle nimel, et kutsealade reguleerimine oleks läbipaistev, mis on spetsialistide liikuvuseks ELis eriti oluline, sest ainult kõigilt liikmesriikidelt saadud täieliku teabe põhjal on võimalik reguleeritavatest kutsealadest riigi või ELi tasandil täielikku ülevaadet saada;

11.  kahetseb, et mõned liikmesriigid riiklike tegevuskavade koostamisel vastavate sidusrühmadega asjakohaselt nõu ei pidanud; on veendunud, et kutsealade probleemide tõhusaks lahendamiseks peab avalike asutuste ja sidusrühmade teabevahetus olema läbipaistev; nõuab, et tulevikus kaasataks kõiki sidusrühmi senisest laiemalt, ja mitte ainult riiklike tegevuskavade ettevalmistamisel, vaid ka enne kutsealade reguleerimise reformimist, et kõik asjaosalised saaksid oma seisukohti väljendada;

12.  rõhutab, et kutsealade tõhus reguleerimine peaks kasu tooma nii tarbijatele kui ka spetsialistidele; tuletab meelde, et liikmesriikidel on õigus kehtestada vastavalt oma ühiskonnakäsitlusele ja sotsiaal‑majanduslikule olukorrale uusi õigusakte või muuta kehtivaid eeskirju, millega piiratakse pääsu reguleeritud kutsealadele või neil aladel tegutsemist, kui see on põhjendatud avaliku ja/või riikliku huvi eesmärgiga; on seisukohal, et kutsealateenuste proportsionaalne ja turuolukorraga kohandatud reguleerimine võib parandada turudünaamikat, vähendada tarbijahindu ja muuta valdkondade toimimise tõhusamaks;

13.  on samas seisukohal, et diskrimineerivad, põhjendamatud ja ebaproportsionaalsed nõuded võivad olla eriti ebaõiglased ja seda eelkõige noorte spetsialistide jaoks, takistada konkurentsi ja negatiivselt mõjutada teenuse kasutajaid, sealhulgas tarbijaid;

14.  võtab teadmiseks, et kutsealade reguleerimine võimaldab tõhusalt kaitsta avaliku huvi eesmärke, nii neid, mida on aluslepingus nimetatud, nagu avalik kord, üldine julgeolek ja rahvatervis, kui ka neid, mis moodustavad ülekaaluka avaliku huvi, sealhulgas Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud eesmärgid, nagu sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu säilitamine, tarbijate, teenusesaajate ja töötajate kaitse, nõuetekohase õigusemõistmise kaitse, kaubandustehingute ausus, pettuste tõkestamine, maksudest hoidumise ja maksustamise vältimise ennetamine, tõhus maksujärelevalve, maanteetranspordi ohutus, käsitöö kvaliteedi tagamine, teadus- ja arendustöö edendamine, keskkonna ja linnakeskkonna kaitse, loomade tervis, intellektuaalomand, riigi ajaloo- ja kunstipärandi kaitse, sotsiaal- ja kultuuripoliitika eesmärgid; tunnistab liikmesriikide kaalutlusruumi nimetatud eesmärkide saavutamise viiside kindlaksmääramisel kooskõlas mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtetega;

15.  märgib, et tarbijate, spetsialistide või kolmandate isikute huve silmas pidades võivad liikmesriigid reserveerida teatava tegevuse üksnes kvalifitseeritud spetsialistidele, eelkõige juhul, kui sama tulemuse saavutamiseks ei ole vähem piiravaid vahendeid; rõhutab, et sellistel juhtudel peavad kutseala eeskirjad tagama reguleeritud kutsealal seadusliku tegutsemise ja vajaduse korral selle eetikareeglite tõhusa järelevalve;

16.  võtab siinjuures teadmiseks proportsionaalsuse hindamise ettepaneku, millega kehtestatakse ühine raamistik proportsionaalsuse hindamiseks enne reguleeritud kutsealasid hõlmavate uute meetmete kasutuselevõtmist või kasutatavate meetmete muutmist, ning reformisoovituste, mis põhinevad riiklike eeskirjade hindamisel seitsmes tegevusvaldkonnas, omavahelise seose; kutsub liikmesriike üles hindama ja vajaduse korral kohandama oma kutsealasid käsitlevaid õigusakte kooskõlas konkreetsete reformiettepanekutega;

17.   rõhutab et soovitused ei saa asendada täitemeetmeid, ning kutsub komisjoni üles võtma aluslepingute täitmise järelevalvajana meetmeid ja algatama rikkumismenetlusi, kui ta tuvastab diskrimineeriva, põhjendamatu või ebaproportsionaalse reguleerimise;

Piiravuse näitaja kasulikkus ja vajadus edendada Euroopas kvaliteetseid teenuseid

18.  võtab teadmiseks, et komisjon on välja andnud uue piiravuse näitaja, ja kiidab heaks selle paremuse asjaomaste sektorite üksikasjaliku analüüsi osas, võrreldes OECD kaubaturu reguleerimise piiravuse näitajaga;

19.  rõhutab, et seda näitajat, mis näitab üldist regulatiivset intensiivsust liikmesriikides üksnes vaba liikumise tõketega seotud kvantitatiivsete andmete põhjal, tuleks käsitada puhtalt soovituslik vahendina, mitte aga võimalusena teha järeldusi selle kohta, kas mõnes liikmesriigis kehtiv rangem reguleerimine võib olla ebaproportsionaalne;

20.  tuletab meelde, et liikmesriikide reguleerimise mõju üldise analüüsi suhtes tuleks kohaldada mitte ainult kvantitatiivset, vaid ka kvalitatiivset hindamist, mis hõlmaks üldist huvi pakkuvaid eesmärke ja osutatava teenuse kvaliteeti, sealhulgas kodanike ja tööturu võimalikku kaudset kasu; märgib, et piiravuse näitajaga kaasneb täiendav analüüs, mis annab kohaliku olukorra kohta täiendavat teavet, ning julgustab liikmesriike võtma seda näitajat arvesse koos kvalitatiivsete andmetega, et oleks võimalik võrrelda nende tulemusi valitud tegevusvaldkondades;

Reguleeritud kutsealade tulevik

21.  rõhutab, et lisaks tõhusale õigusraamistikule ELis ja liikmesriikides on vaja ka tõhusat ja kooskõlastatud poliitikat, et toetada ELi spetsialiste ja parandada liidus konkurentsivõimet, innovatsioonisuutlikkust ning kutsealateenuste kvaliteeti;

22.  rõhutab, et spetsialistid võivad reguleeritud kutsealal töötada kas füüsilisest isikust ettevõtjana või juriidilise isikuna kutsealase ettevõtte kaudu, ning et uue poliitika rakendamisel on oluline arvesse võtta mõlemat perspektiivi; on seda silmas pidades veendunud, et majanduslikke vahendeid tuleks kombineerida poliitikameetmetega, mille eesmärk on tugevdada kutsealateenuste valdkonna ettevõtlust ja inimkapitali;

23.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja kutseorganisatsioone üles vastavalt oma pädevusvaldkondadele nõuetekohaselt järgima vabade elukutsete töörühma soovitusi;

24.  rõhutab, kui tähtis on haridus, oskuste arendamine ja ettevõtluskoolitus, et tagada ELi spetsialistide püsiv konkurentsivõime ja suutlikkus toime tulla vabu elukutseid hõlmavate põhjalike muutustega innovatsiooni, digiteerimise ja üleilmastumise tulemusel; rõhutab spetsialisti teadmiste ja osutatava teenuse kvaliteedi tihedat seost; märgib, et siin peaksid olulist rolli täitma kõrgkoolid ja teadusasutused, muu hulgas digikirjaoskuse projektide kaudu;

25.  juhib tähelepanu sellele, et kutsekvalifikatsiooni taseme parem võrreldavus on vajalik, et suurendada kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide ühtsust kogu Euroopa Liidus ning sellega luua nendel kutsealadel tööle asuvatele noortele eurooplastele võrdsemad võimalused, hõlbustades seeläbi nende liikuvust liidus;

26.  kutsub liikmesriike üles nõuetekohasele turuanalüüsile, et tagada teenusepakkujate kiirem kohanemine turu vajadustega, samuti palub välja töötada poliitika ELi professionaalsete teenuste ülemaailmse konkurentsivõime saavutamiseks järgmistel kümnenditel;

Innovatsioon ja digiteerimine kutsealateenuste valdkonnas

27.  märgib, et teaduse areng, tehnoloogiline innovatsioon ja digiteerimine avaldavad kutsealateenustele märkimisväärset mõju, luues spetsialistidele uusi võimalusi, kuid tekitades ka uusi probleeme tööturul ja teenuste kvaliteedi valdkonnas;

28.  peab tervitatavaks komisjoni kinnitust, et on vaja hinnata uue tehnoloogia mõju kutsealateenustele, eelkõige õigus- ja raamatupidamissektoris, kus menetlusi võidaks täiustada; märgib eelkõige, et tuleks hoolikalt jälgida sellise põhjaliku muutusega kaasnevaid ohte teenuse kasutajate ja sealhulgas tarbijate jaoks, keda ei tohiks uue tehnoloogia rakendamisest kõrvale jätta;

29.  rõhutab, et uus tehnoloogia tõenäoliselt ei asenda inimese osa eetiliste ja moraalsete otsuste tegemisel; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et kutsealade korraldust käsitlevad eeskirjad, sealhulgas eeskirjad, mis käsitlevad avaliku sektori asutuste või kutseühingute teostatavat järelevalvet, võivad täita olulist rolli ja aidata digiteerimise eeliseid õiglaselt jagada; märgib, et teatavates valdkondades võivad turupõhised mehhanismid, näiteks tarbijate tagasiside, ühtlasi aidata konkreetse teenuse kvaliteeti parandada;

30.  rõhutab, et kutsealateenuste eeskirjad peavad olema eesmärgipärased ja neid tuleks korrapäraselt läbi vaadata, et arvesse võtta tehnilist innovatsiooni ja digiteerimist;

31.  palub komisjonil jätkata parlamendi korrapärast teavitamist sellest, kuidas liikmesriigid täidavad direktiivi 2005/36/EÜ nõudeid;

o
o   o

32.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 255, 30.9.2005, lk 22.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0237.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0271.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0040.
(5) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika