Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 4, 162, 174 kuni 178 ja 349,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(5),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 9. oktoobri 2017. aasta aruannet „Minu piirkond, minu Euroopa, meie tulevik: majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev seitsmes aruanne“ (COM(2017)0583),

–  võttes arvesse Amsterdami pakti, milles sätestatakse ELi linnade tegevuskava põhimõtted ja mis sõlmiti 30. mail 2016 Amsterdamis toimunud ELi linnaküsimuste eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 15. detsembri 2015. aasta otsust(6),

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, mille kuulutasid 17. novembril 2017 Göteborgis välja Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon,

–  võttes arvesse nõukogu 25. aprilli 2017. aasta järeldusi ühtekuuluvuspoliitika tõhusamaks, asjakohasemaks ja kodanikele nähtavamaks muutmise kohta(7),

–  võttes arvesse nõukogu 15. novembri 2017. aasta järeldusi 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika koostoime ja lihtsustamise kohta(8),

–  võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valget raamatut Euroopa tuleviku kohta „Mõttearendusi ja tulevikustsenaariume EL 27 jaoks aastaks 2025“ (COM(2017)2025),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 26. aprilli 2017. aasta aruteludokumenti Euroopa sotsiaalse mõõtme kohta (COM(2017)0206),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 10. mai 2017. aasta aruteludokumenti üleilmastumise ohjamise kohta (COM(2017)0240),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 31. mail 2017. aasta aruteludokumenti majandus- ja rahaliidu süvendamise kohta (COM(2017)0291),

–  võttes arvesse komisjoni 28. juuni 2017. aasta aruteludokumenti ELi rahanduse tuleviku kohta (COM(2017)0358),

–  võttes arvesse komisjoni 10. aprilli 2017. aasta töödokumenti „Konkurentsivõime väikse sissetuleku ja aeglase majanduskasvuga piirkondades: aruanne mahajäänud piirkondade kohta“ (SWD(2017)0132),

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Why Regional Development matters for Europe’s Economic Future“ (Miks on piirkondlik areng oluline Euroopa majanduse tuleviku jaoks)(9),

–  võttes arvesse komisjoni 14. veebruari 2018. aasta teatist „Uus tänapäevane mitmeaastane finantsraamistik Euroopa Liidu jaoks, mis võimaldab tõhusalt saavutada tema prioriteete ka pärast 2020. aastat“ (COM(2018)0098),

–  võttes arvesse komisjoni 24. oktoobri 2017. aasta teatist „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“ (COM(2017)0623),

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 11. mai 2017. aasta arvamust „Ühtekuuluvuspoliitika tulevik pärast 2020. aastat: „Tugeva ja tõhusa Euroopa ühtekuuluvuspoliitika nimel pärast 2020. aastat““(10),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. mai 2016. aasta arvamust komisjoni teatise „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ kohta(11),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus(12),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi poliitika linnamõõtme kohta(13),

–  võttes arvesse oma 10. mai 2016. aasta resolutsiooni uute territoriaalsete arengu vahendite kohta ühtekuuluvuspoliitikas 2014–2020: integreeritud territoriaalsed investeeringud ning kogukonna juhitud kohalik areng(14),

–  võttes arvesse oma 18. mai 2017. aasta resolutsiooni õige rahastamisvahendite kombinatsiooni kohta Euroopa piirkondadele: rahastamisvahendite ja toetuste tasakaalustamine ELi ühtekuuluvuspoliitikas(15),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ning aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) kohta(16),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa territoriaalse koostöö parimate tavade ja innovatiivsete meetmete kohta(17),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: hinnang ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohasele aruandele(18),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielementide kohta pärast 2020. aastat(19),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni partnerite osaluse ja nähtavuse suurendamise kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toimimises(20),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuse ja arengu edendamise kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohaldamise kohta(21),

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta(22),

–   võttes arvesse oma 13. märtsi 2018. aasta resolutsiooni ELi mahajäänud piirkondade kohta(23),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2018. aasta resolutsiooni järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta(24),

–  võttes arvesse toetusesaajate jaoks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele juurdepääsu lihtsustamisega tegeleva kõrgetasemelise töörühma järeldusi ja soovitusi,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A8‑0138/2018),

A.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on edendada kooskõlas aluslepingutega kogu liidu ja selle piirkondade ühtlast ja tasakaalustatud arengut, püüelda liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise poole solidaarsuse vaimus, järgides kestliku majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse eesmärke ning vähendades lahknevusi piirkondade vahel ja sees, samuti ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade mahajäämust;

B.  arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruanne näitab, et piirkondlikud erinevused on taas vähenemas, ent olukord on piirkonniti ebaühtlane, mõõdetagu seda SKPga inimese kohta, tööhõivega või muude näitajatega, ning teatavad erinevused piirkondade ja liikmesriikide vahel ja sees, sh euroala sees püsivad või nihkuvad või suurenevad;

C.   arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruandes tehakse murettekitavaid järeldusi töötuse määra, sealhulgas noorte töötuse kohta, mis paljudes piirkondades ei ole langenud kriisieelsele tasemele, ning konkurentsivõime, vaesuse ja sotsiaalse kaasatuse probleemide kohta;

D.  arvestades, et 24 % eurooplastest ehk peaaegu 120 miljonit inimest on vaesed, elavad vaesuseohus, suures materiaalses puuduses ja/või madala tööhõivega leibkondades; arvestades, et palgavaeste hulk kasvab ja noorte töötute arv on endiselt suur;

E.  arvestades, et alates 2013. aastast on töötus, sh noorte töötus liidus järk-järgult vähenenud, kuid on endiselt suurem kui 2008. aastal – vastavalt 7,3 % ja 16,1 % (detsember 2017)(25) – ning liikmesriikide vahel ja liikmesriikides esineb märkimisväärseid erinevusi, eriti mõnes finantskriisist enim mõjutatud liikmesriigis; arvestades, et piirkondlikud erinevused on hakanud vähenema; arvestades, et töötuse määr on liikmesriigiti endiselt väga erinev, ulatudes viimastel andmetel(26) 2,4 %-st Tšehhi Vabariigis ja 3,6 %-st Saksamaal 16,3 %-ni Hispaanias ja 20,9 %-ni Kreekas; arvestades, et varjatud tööpuuduse määr, st nende töötute osakaal, kes on valmis töötama, kuid ise aktiivselt tööd ei otsi, oli 2016. aastal 18 %;

F.  arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruandes juhitakse tähelepanu piirkondade ja territooriumide suurele mitmekesisusele, sealhulgas praeguste piirkonnakategooriate sisemisele mitmekesisusele, mis tuleneb konkreetsetest asjaoludest (äärepoolseim asukoht, hõre asustatus, väike sissetulek, aeglane majanduskasv jne), mille tõttu on vaja rakendada kohandatud territoriaalset lähenemisviisi;

G.  arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruande üks suurima uudisväärtusega elemente on teatavate nn keskmise sissetuleku lõksu jäänud piirkondade tuvastamine, millel on kõrvalejäämise, stagneerumise või mahajäämise oht;

H.  arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruandes tuuakse välja vaesusekollete olemasolu, territoriaalse killustatuse oht ja piirkonnasiseste erinevuste süvenemine, mis on täheldatav ka jõukamate piirkondade puhul;

I.  arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruandes märgitakse, et „üleilmastumise, rände, vaesuse, innovatsiooni vähesuse, kliimamuutuste, energiaalase ülemineku ja saaste mõju ei piirdu vaid vähem arenenud piirkondadega“;

J.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikal on küll olnud oluline roll ELi majanduse taastamises aruka, kestliku ja kaasava majanduskasvu kaudu, kuid avaliku sektori investeeringute tase on ELis ikka veel madalam kui enne kriisi ning mõnes riigis, mida kriis enim mõjutas, on selles suhtes suured lüngad, nii et avaliku sektori investeeringud ELis langesid 3,4 %‑lt SKPst 2008. aastal 2,7 %‑le 2016. aastal;

K.   arvestades, et 7. ühtekuuluvusaruandes esitatakse ühtekuuluvuspoliitika tulemused selgelt majanduskasvu, tööhõive, transpordi, energeetika, keskkonna ning hariduse ja koolituse lõikes, nagu need ilmnevad 2014.–2020. aasta programmitöö perioodil, kui toetust antakse 1,1 miljonile VKEle ja selle otsese tulemusena luuakse 420 000 uut töökohta ning kui 7,4 miljonil töötul aidatakse töökoht leida ja lisaks rohkem kui 8,9 miljonil inimesel uus kvalifikatsioon omandada – nii et see poliitika aitab Euroopat koos hoida;

Ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtus

1.   peab väga oluliseks, et ühtekuuluvuspoliitika hõlmaks ka uuel programmitöö perioodil kohaselt kõiki Euroopa piirkondi ning jääks Euroopa Liidu peamiseks pikaajalisel strateegial ja perspektiividel põhinevaks avaliku sektori investeeringute instrumendiks, mille jaoks nähtaks ette praegustele ja uutele probleemidele vastav eelarve ning millega tagataks ühtekuuluvuspoliitika peamiste eesmärkide saavutamine; toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika suunamine üksnes kõige vähem arenenud piirkondadele takistaks liidu kui terviku poliitiliste prioriteetide järgimist;

2.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika annab Euroopa lisaväärtust, soodustades Euroopa avalike hüvede ja prioriteetide edendamist (nt majanduskasv, sotsiaalne kaasatus, innovatsioon ja keskkonnakaitse) ning avaliku ja erasektori investeeringuid, ning et ühtekuuluvuspoliitika on üks põhivahendeid aluslepingus sätestatud lahknevustevastase võitluse eesmärgi saavutamiseks, pidades silmas elatustaseme ühtlustamist kõrgemal tasemel ning kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade mahajäämuse vähendamist;

3.  kinnitab veel kord, et toetab aktiivselt eelarve täitmist koostöös liikmesriikidega ja partnerluse põhimõtet, mis tuleks säilitada 2020. aasta järgsel perioodil, ning mitmetasandilist juhtimist ja subsidiaarsust, mis aitavad suurendada ühtekuuluvuspoliitikaga loodud lisaväärtust; rõhutab, et selle poliitika lisaväärtus tuleneb eelkõige selle poliitika suutlikkusest võtta arvesse liikmesriigi arenguvajadusi ning eri piirkondade ja territooriumide vajadusi ja iseärasusi ning suutlikkusest tuua Euroopa Liit kodanikele lähemale;

4.  toonitab, et Euroopa lisaväärtus avaldub selgelt Euroopa territoriaalse koostöö kõigil tasanditel (piiriülene, riikidevaheline ja piirkondadevaheline koostöö, sise- ja väliskoostöö), aidates edendada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärke ning solidaarsust; kordab oma nõudmist, et lisaväärtuse osakaalu ühtekuuluvuspoliitika eelarves suurendataks ning ühtlasi parandataks programmide omavahelist koordineeritust, et vältida nende kattumist; tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamiseks on oluline rakendada makropiirkondlikke strateegiaid;

5.   rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika rakendamine ühes piirkonnas võib mh tänu kaubavahetuse hoogustumisele avaldada välismõju ning tuua otsest ja kaudset ülekanduvat kasu kogu ELile, tugevdades ühtset turgu; juhib aga tähelepanu sellele, et see kasu on liikmesriigiti väga erinev, eelkõige geograafilisest lähedusest ja liikmesriikide majanduse struktuuridest sõltuvalt;

6.  rõhutab, et vaja on välja töötada „mitteühtekuuluvuspoliitika“ ehk ühtekuuluvuspoliitika puudumise kulu arvutamise meetodid, et saada ühtekuuluvuspoliitika Euroopa lisaväärtuse kohta mõõdetavat lisatõendusmaterjali, võttes eeskujuks Euroopa Parlamendis Euroopa mõõtme puudumise kulu arvutamiseks tehtud töö;

Territoriaalne mõõde

7.  märgib, et linnapiirkondades põimuvad ühelt poolt suured majanduskasvu, investeeringute ja innovatsiooni võimalused ning teiselt poolt mitmesugused keskkonna-, majandus- ja sotsiaalprobleemid, mis tulenevad mh rahvastiku kontsentreerumisest ja vaesusekollete olemasolust isegi suhteliselt jõukates linnades; rõhutab seetõttu, et vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse oht jääb üheks suuremaks probleemiks;

8.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika territoriaalse mõõtme tugevdamiseks tuleb suuremat tähelepanu pöörata ka linnalähedaste ja maapiirkondade probleemidele, toetuda sealjuures kohalike omavalitsuste asjatundmisele ja keskenduda eelkõige iga liikmesriigi keskmise suurusega linnadele;

9.  rõhutab, et oluline on toetada maapiirkondi kogu nende mitmekesisuses, väärtustada nende võimalusi, soodustada investeeringuid kohaliku majanduse toetamiseks, parandada transpordiühendusi, ligipääsetavust ja kiiret lairibaühendust ning toetada neid piirkondi probleemide lahendamisel seoses elanike lahkumisega maapiirkondadest, sotsiaalse kaasamisega, töökohtade vähesusega, ettevõtlusstiimulitega, soodsa hinnaga eluasemetega, rahvastiku vähenemisega, kesklinnakogukondade lagunemisega, tervishoiuteenusteta jäänud aladega jne; rõhutab sellega seoses ühise põllumajanduspoliitika teise samba tähtsust maaelu kestliku arengu edendamisel;

10.  nõuab, et investeerimisprioriteetide määratlemisel võetaks paremini arvesse teatavaid piirkondlikke iseärasusi, mida mainitakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 174 kolmandas lõigus, nagu saared, mägipiirkonnad, maapiirkonnad, piirialad, põhjapoolseimad piirkonnad, rannikupiirkonnad või ääremaad; rõhutab, et nende üksteisest erinevate piirkondade jaoks on vaja välja töötada individualiseeritud strateegiad, programmid ja meetmed või uurida isegi uute konkreetsete tegevuskavade rakendamise võimalust ELi linnade tegevuskava ja Amsterdami pakti eeskujul;

11.  tuletab meelde, et äärepoolseimate piirkondade eriline struktuurne majanduslik ja sotsiaalne olukord õigustab erimeetmete võtmist kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 349, muu hulgas seoses nende piirkondade struktuuri- ja investeerimisfondidele juurdepääsu tingimustega; rõhutab, et vaja on säilitada kõik erandid, mis on mõeldud nende piirkondade struktuurse halvemuse korvamiseks, ja tõhustada neile piirkondadele suunatud erimeetmeid, neid alati vajaduse korral kohandades; palub komisjonil ja liikmesriikidel tugineda Euroopa Liidu Kohtu 15. detsembri 2015. aasta otsusele, et tagada ELi toimimise lepingu artikli 349 nõuetekohane kohaldamine seoses struktuurifondidele juurdepääsu reguleerivate tingimustega; soovitab eeskätt laiendada sihtotstarbelist eraldist äärepoolseimate piirkondade sotsiaalvaldkonna tarbeks, säilitada nendes piirkondades liidu kaasrahastuse praegune määr ning paremini individualiseerida temaatilist kontsentreerimist; rõhutab, et äärepoolseimatel piirkondadel on potentsiaali toimida näiteks katseprojektide rakendamise eelispiirkondadena;

12.  on seisukohal, et kestliku linnaarenduse terviklike strateegiate kasutuselevõtt on kulgenud edukalt ning seetõttu tuleks seda allpiirkondlikul tasandil teistel territooriumidel tõhustada ja korrata, näiteks järgida temaatiliste eesmärkide kõrval terviklikku territoriaalset lähenemist, ilma et sellega piirataks temaatilist kontsentreerimist; rõhutab kogukonnast lähtuva kohaliku arengu tähtsust, kuna see tugevdab ühtekuuluvuspoliitika suutlikkust kaasata kohalikke toimijaid; rõhutab, et vaja on uurida võimalust võtta kasutusele riigi ja piirkonna tasandi rakenduskavad, mis põhinevad terviklikel territoriaalsetel strateegiatel ja aruka spetsialiseerumise strateegiatel;

Keskmise sissetulekuga piirkondade vastupidavuse tugevdamine ja haavatavate territooriumide mahajäämuse ärahoidmine

13.  rõhutab, et keskmise sissetulekuga piirkondades ei ole toimunud samasugust majanduskasvu kui väikese sissetulekuga piirkondades (millel tuleb veel ülejäänud ELile järele jõuda) ja suure sissetulekuga piirkondades, kuna neid ohustab nn keskmise sissetuleku lõksu sattumise probleem, mis tuleneb esimesena mainitud piirkondadega võrreldes liiga kõrgetest kuludest ja teisena mainitutega võrreldes liiga nõrkadest innovatsioonisüsteemidest; märgib, et neile piirkondadele on iseloomulik nõrk töötlev tööstus ning haavatavus üleilmastumise ja sellest tulenevatest sotsiaal-majanduslikest muutustest tingitud vapustuste suhtes;

14.  on veendunud, et edaspidise ühtekuuluvuspoliitika üks suuri ülesandeid on anda keskmise sissetulekuga piirkondadele kohast toetust, et muu hulgas luua seal investeerimissõbralik keskkond, ning et ühtekuuluvuspoliitika peab aitama vähendada lahknevusi ja ebavõrdsust ning samal ajal ennetada haavatavate piirkondade mahajäämust, võttes arvesse erinevaid suundumusi, dünaamikat ja asjaolusid;

15.  palub komisjonil tegeleda keskmise sissetulekuga piirkondade probleemidega, mida iseloomustab ELi keskmisega võrreldes madal majanduskasv, et soodustada liidu üldist harmoonilist arengut; tuletab meelde, et nende piirkondade toetamiseks ja nende probleemidele lahenduste pakkumiseks peaks edaspidine ühtekuuluvuspoliitika järgmisel programmitöö perioodil neid piisavalt hõlmama, toetama ja kaasama, muu hulgas individualiseeritud strateegiate, programmide ja meetmete väljatöötamise ja rakendamise abil; tuletab sellega seoses meelde SKPd täiendavate lisanäitajate tähtsust, kuna need annavad konkreetsete piirkondade sotsiaal-majanduslikest tingimustest täpsema pildi; leiab, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata nõrkade kohtade varajasele tuvastamisele, et ühtekuuluvuspoliitikaga saaks toetada piirkondade vastupidavust ning vältida uute lahknevuste tekkimist iga liiki piirkondades

16.  väljendab rahulolu selle üle, et komisjon on alustanud katseprojekti, et anda individualiseeritud toetust seoses spetsiifiliste probleemidega, mida kogevad piirkonnad, kus toimub tööstussektori ümberkujundamine; kutsub komisjoni üles katseprojektist kogemusi omandama ja neid kasutama ning loodab võimalikult kiiresti näha kavandatud tulemusi; leiab, et aruka spetsialiseerumise strateegiad võivad oma holistilise lähenemisega neid piirkondi nende arengustrateegiates paremini toetada ning üldisemalt soodustada strateegiate diferentseeritud elluviimist piirkondade tasandil, kuid neid võiks toetada ka piirkondade suurem koostöö ning teadmiste ja kogemuste vahetus; tunnustab selliseid meetmeid nagu Vanguardi algatus aruka spetsialiseerimise strateegia kasutamise eest ELi prioriteetsetes valdkondades majanduskasvu hoogustamise ja tööstuse uuendamise eesmärgil;

17.  rõhutab, et sotsiaalne ja fiskaalvaldkonna ühtlustamine aitab edendada ühtekuuluvust ja samal ajal parandada ühtse turu toimimist; on seisukohal, et lahknevad tavad selles valdkonnas võivad ühtekuuluvuseesmärgiga vastuollu minna ning tekitada lisaprobleeme territooriumidele, mis on mahajäänud või kõige enam haavatavad globaliseerumise suhtes, ning juhib tähelepanu vähem arenenud piirkondade puhul kestvale vajadusele ülejäänud liidule järele jõuda; leiab, et ühtekuuluvuspoliitika võib aidata sotsiaal- ja fiskaalvaldkonna ühtlustamist (majandusliku ja territoriaalse lähenemise kõrval) edendada ja selleks stiimuleid anda; rõhutab sellega seoses võimalust toetuda näiteks Euroopa sotsiaalõiguste sambale; palub komisjonil seda aspekti paremini arvesse võtta Euroopa poolaasta puhul, nii et ühtekuuluvuspoliitika sotsiaalne mõõde oleks paremini seostatud majanduspoliitikaga ning samal ajal oleksid paremini kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, et suurendada protsessi tõhusust ja tugevdada isevastutust;

Tegevusvaldkonnad

18.  pooldab tugevat temaatilist keskendumist piiratud hulgale prioriteetidele, mis on seotud Euroopa suurte poliitiliste eesmärkidega, ning samas korraldusasutustele suurema paindlikkuse võimaldamist territoriaalsete strateegiate koostamisel, lähtudes vajadustest ja potentsiaalist ning pärast kaasavat konsulteerimist kohalikul ja piirkondlikul tasandil partnerluskokkulepete ettevalmistamise käigus; rõhutab, et edaspidise ühtekuuluvuspoliitika prioriteetsed valdkonnad peaksid olema tööhõive (sh noorte tööpuudus), sotsiaalne kaasamine, võitlus vaesusega, innovatsiooni toetamine, digitaliseerimine, VKEde ja idufirmade toetamine, kliimamuutused, ringmajandus ning infrastruktuur;

19.  tunnustab Euroopa sotsiaalõiguste samba vastuvõtmist, mis on samm edasi sotsiaalse Euroopa loomises; kinnitab, et toetab Euroopa Sotsiaalfondi kui Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tugevat integreeritud osa ning toetab noortegarantiid, noorte tööhõive algatust ja Euroopa solidaarsuskorpust, pidades silmas nende osa tööhõive, majanduskasvu, sotsiaalse kaasamise ning õppe ja kutseõppega seotud probleemide lahendamises;

20.  rõhutab, et edaspidises ühtekuuluvuspoliitikas tuleks suuremat rõhku panna nende elanike ja territooriumide kaitsele ja toetamisele, keda negatiivselt mõjutab globaliseerimine (ümberpaigutamine, töökohtade kaotus) ja ka samalaadsed ELi-sisesed suundumused; nõuab, et uuritaks struktuurifondide ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi meetmete koordineerimise võimalusi vastavatel juhtudel, et muu hulgas katta ELi-sisesed ümberpaigutused;

21.  märgib, et haavatavus kliimamuutuste suhtes on piirkonniti väga erinev; on seisukohal, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde tuleks võimalikult tulemuslikult kasutada selleks, et aidata ELil täita Pariisi kliimakokkuleppest tulenevaid kohustusi, näiteks seoses taastuvenergia, energiatõhususe või heade tavade vahetamisega eelkõige elamusektoris, ning võtta arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke; rõhutab, et looduskatastroofide puhul kasutatavaid solidaarsusvahendeid peab olema võimalik kasutada nii kiiresti kui niisugustes olukordades vähegi võimalik ja alati koordineeritult;

22.  nõuab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde kasutataks selleks, et kestlikult lahendada demograafilisi probleeme (rahvastiku vananemine ja vähenemine, demograafiline surve, võimetus ligi meelitada või säilitada kvalifitseeritud tööjõudu), mis Euroopa piirkondi mitmel moel mõjutavad; rõhutab eelkõige vajadust osutada kohast abi sellistele territooriumidele nagu teatavad äärepoolseimad piirkonnad;

23.  rõhutab, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 349 tuleb luua konkreetne rahastamismehhanism 2020. aasta järgseks ajaks, et integreerida migrante äärepoolseimates piirkondades, mis peavad oma eriomaduste tõttu toime tulema suurema rändesurvega, ja aidata niimoodi kaasa nende piirkondade kestlikule arengule;

24.  on seisukohal, et ELi rahaliste vahendite puhul tuleb järgida ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ning nende abil tuleks ka edaspidi edendada deinstitutsionaliseerimist;

25.  rõhutab, et jätkuvad investeeringud kultuuri, haridusse, pärandisse, noortesse, sporti ja säästvasse turismi võimaldavad luua töökohti, sealhulgas kvaliteetseid töökohti noortele, ning aitavad kaasa majanduskasvule ja suurendavad sotsiaalset ühtekuuluvust, ühtlasi aga aitavad võidelda vaesuse ja diskrimineerimise vastu, mis on eriti oluline näiteks äärepoolseimate piirkondade, maapiirkondade ja kõrvaliste piirkondade puhul; toetab kultuuri- ja loomemajanduse arendamist, kuna need valdkonnad on tihedalt seotud innovatsiooni ja loovusega;

Programmitöö pärast 2020. aastat

26.  rõhutab, et 7. ühtekuuluvusaruandes rõhutatakse, et vaja on arvesse võtta näitajaid, mis täiendavad SKPd elaniku kohta, mis peaks jääma põhinäitajaks, kusjuures neid näitajaid kasutatakse vahendite eraldamisel ning need annavad täpsema pildi sotsiaal-majanduslikest tingimustest vastavalt tuvastatud probleemidele ja vajadustele, sealhulgas allpiirkondlikul tasandil; märgib, et oluline on tugineda kvaliteetsetele, usaldusväärsetele, struktureeritud ja kättesaadavatele andmetele; seetõttu palub komisjonil ja Eurostatil esitada Euroopa ühtekuuluvuspoliitika jaoks olulise statistika võimalikult üksikasjalikult ja geograafilist liigendust järgides, et see programmitöö käigus peegeldaks adekvaatselt piirkondade vajadusi; toetab sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja demograafiliste kriteeriumide, eeskätt töötuse määra ja noorte töötuse määra arvessevõtmist;

27.  toetab terviklike käsitlusviiside tõhustamist ja rõhutab kindlalt, et oma olulise ühtekuuluvusmõõtme tõttu peab Euroopa Sotsiaalfond jääma Euroopa regionaalpoliitika lahutamatuks osaks;

28.  rõhutab, et toetused peaksid jääma peamiseks ühtekuuluvuspoliitika rahastamismooduseks, kuid tunnistab, et finantsinstrumendid võivad toimida tõhusa võimendava tegurina ning et neid tuleb soodustada, kui nad annavad lisaväärtust, ning tugineda asjakohastele eelhindamistele; rõhutab aga, et nende kasutamine ei tohi kujuneda omaette eesmärgiks ja nende tulemuslikkus sõltub paljudest teguritest (projekti, territooriumi või riski olemus) ning et kõik piirkonnad, olenemata nende arengutasemest, peavad saama vabalt määrata endale sobivaima rahastamismooduse; on vastu siduvatele eesmärkidele finantsinstrumentide kasutamisel;

29.  nõuab, et lihtsustaks finantsinstrumentide kasutamise tingimusi ja hõlbustataks nende instrumentide koordineerimist toetustega, pidades silmas täiendavust, tõhusust ja territoriaalseid asjaolusid; rõhutab, et oluline on haldussuutlikkus ja juhtimise kvaliteet ning liikmesriikide arengupankadel ja institutsioonidel on täita tähtis lisaroll kohalikele vajadustele kohandatud finantsinstrumentide rakendamisel; leiab, et võimalikult suures ulatuses tuleb ühtlustada finantsinstrumente käsitlevaid reegleid, olenemata nende instrumentide haldamisviisist; soovitab lisaks ühtekuuluvuspoliitika olemasolevatele finantsinstrumentidele edendada ka ühisfinantsinstrumente;

30.  leiab, et ühtekuuluvuspoliitika ning investeeringuid ja vahendite tulemuslikkust ja asjakohast kasutamist soodustava keskkonna kindlustamise vaheline seos on kasulik ka ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamiseks, ning rõhutab ühtlasi, et ühtekuuluvuspoliitikat ei saa taandada prioriteete teenivaks instrumendiks, millel ei ole seost oma eesmärkidega; rõhutab vajadust rakendada stabiilsuse ja kasvu pakti kohta kokkulepitud seisukohta, mis puudutab tsükliliste tingimuste, struktuurireformide ja valitsemissektori investeeringute paindlikkust; on seisukohal, et meetmeid, mis seovad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuslikkuse usaldusväärse majandusjuhtimisega, nagu on kirjeldatud määruses (EL) nr 1303/2013, tuleks põhjalikult analüüsida, kaasates sellesse kõik sidusrühmad; on arvamusel, et komisjon peaks kaaluma, kuidas korrigeerida ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta seost, et tugevdada Euroopa poolaasta territoriaalset ja sotsiaalset mõõdet ning võtta arvesse muid tegureid, mis aitavad kaasa ühtekuuluvuse eesmärkide täitmisele, näiteks tegelikule lähenemisele; palub komisjonil sellega seoses ja Euroopa poolaasta raamistikus uurida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud piirkondlikku ja riiklikku kaasrahastamist ning selle mõju riikide eelarvepuudujäägile;

31.  nõuab aruka spetsialiseerumise strateegiate intensiivistamist, kuna tegemist on uue võimalusega pikaajalisse arengupotentsiaali investeerimiseks kiirete tehnoloogiliste muutuste ja globaliseerumise tingimustes; möönab, et eeltingimused on kasulikud, ent rõhutab, et mõnel juhul on need põhjustanud keerukust ja viivitusi programmitöö kavandamises ja alustamises; võtab teadmiseks kontrollikoja eriaruandes nr 15/2017 esitatud märkused eeltingimuste kohta; kutsub komisjoni üles kaaluma eeltingimuste hulga vähendamist, kui see on võimalik, ja tugevdama selles valdkonnas proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtete järgimist, tuginedes võimalikult suurel määral olemasolevatele strateegilistele dokumentidele, mille abil saaks täita tulevasi eeltingimusi; toonitab, et eeltingimused peaksid olema tihedalt seotud investeeringute tulemuslikkusega ja samal ajal tagama kõigi liikmesriikide võrdse kohtlemise;

32.  märgib, et avaliku halduse kvaliteet ja stabiilsus, mille eeltingimused on hea haridus, koolitus ja kohapeal kättesaadav nõustamine, jääb üheks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide piirkondlikku kasvu ja tulemuslikkust määravaks teguriks; rõhutab vajadust parandada valitsemise kvaliteeti ja tagada piisava tehnilise abi kättesaadavus, kuna need asjaolud avaldavad suurt mõju ühtekuuluvuspoliitika usaldusväärsele elluviimisele ning võivad liikmesriigiti olla väga erinevad, nagu on eriti selgelt näha näiteks mahajäänud piirkondade puhul; palub komisjonil Euroopa Kontrollikoja soovitusi arvesse võttes hinnata eelkõige tulevast JASPERSi programmi;

33.  pooldab ühtekuuluvpoliitika tulemus- ja sisukesksemaks muutmist, üleminekut raamatupidamispõhiselt käsituselt tulemuslikkuse tähtsustamisele, mis lubaks korraldusasutustele suuremat paindlikkust eesmärkide saavutamise viiside suhtes ning millega samas järgitaks muu hulgas partnerluse, läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtteid;

34.  peab ülimalt oluliseks jätkata pettusevastast võitlust ning nõuab täielikku leppimatust korruptsiooni suhtes;

Lihtsustatud ühtekuuluvuspoliitika

35.  palub komisjonil tulevastes seadusandlikes ettepanekutes arvesse võtta lihtsustamise kõrgetasemelise uurimisrühma soovitusi;

36.  rõhutab vajadust raamistiku järele, mis tagaks õigusliku stabiilsuse lihtsate, selgete ja prognoositavate reeglite kaudu, eeskätt halduse ja kontrolli puhul, et tagada nõuetekohane tasakaal tulemuslikkuse ja lihtsustamise eesmärkide vahel; nõuab, et järgmisel programmitöö perioodil vähendataks õigusaktide ja suuniste mahtu (ettevaatlikult, et tihedas koostöös sidusrühmadega tagada reeglite ja menetluste tarvilik järjepidevus, et huvitatud isikud ja korraldusasutused neid tunneksid); nõuab, et asjaomased dokumendid tõlgitaks kõigisse ELi keeltesse ning võimalikult hoidutaks reeglite tagasiulatuvast kohaldamisest ja tõlgendamisest; nõuab, et piiriüleste projektide kohta antaks ühtne õigusraamistik ja ühtsed suunised;

37.  rõhutab samal ajal vajadust vältida ülereguleerimist ja muuta rakenduskavad tõelisteks strateegilisteks dokumentideks, mis on kokkuvõtlikumad ja paindlikumad, ning näha ette lihtsustatud menetlus nende sihtotstarbeliseks muutmiseks programmitöö käigus (nt looduskatastroofide korral), et saaks kohaselt reageerida muutuvatele globaalsetele asjaoludele ja piirkondlikule nõudmisele;

38.  nõuab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kohta kehtestataks tõeliselt ühtsed reeglid ning muu hulgas veelgi ühtlustataks ühiseid reegleid instrumentide kohta, mis aitavad saavutada ühte ja sama temaatilist eesmärki; peab vajalikuks struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud hankemenetluste täiustamist ja riigiabimenetluste kiirendamist, mille puhul on vajalik nõuetele vastavus; toetab otsehallatavate Euroopa Liidu vahendite ja ühtekuuluvuspoliitika vahendite ühtlustatud käsitlemist riigiabi valdkonnas ja üldisemalt ühtlustatud reegleid samadele toetusesaajatele suunatud ELi vahendite kohta; rõhutab, et oluline on ühtekuuluvuspoliitika ja ELi tulevase teadusuuringute programmi parem omavaheline täiendavus, et hõlmata kogu tsüklit alates alusuuringutest kuni kommertsrakendusteni; peab vajalikuks temaatilise kontsentreerituse säilitamist, et võimaldada eri rahastamisallikate koostoimet projekti tasandil;

39.  võtab teadmiseks subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse rakkerühma loomise ja loodab, et see rühm teeb konkreetseid ettepanekuid, et tugevdada nende kahe põhimõtte järgimist ühtekuuluvuspoliitika raames; toetab nende põhimõtete rakendamise tagamist, pidades silmas tegelikku mitmetasandilist valitsemist, mis nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning teiste sidusrühmade volituste suurendamist;

40.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole esitanud terviklikumat hinnangut valdkonnaülese poliitika kohta ning Euroopa eri poliitikavaldkondade koostoimet ei ole kirjeldatud; nõuab, et rakendataks ambitsioonikaid strateegiaid, rahastamist ja meetmeid, mis aitaksid suurendada koostoimet ELi teiste fondidega ja tõmmata liigi täiendavat rahalist toetust; rõhutab, et vaja on jätkata Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja muude instrumentide, sh Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ning teiste keskselt hallatavate programmide, näiteks programmi „Horisont 2020 koostoime optimeerimist, kuna need täiendavad ühtekuuluvuspoliitikat teadusuuringute ja innovatsiooni toetamisel;

41.  nõuab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmitöö, rakendamise ja kontrolli nõuded rajaneksid tulevikus eristamise ja proportsionaalsuse põhimõtetel, põhineksid läbipaistvatel ja õiglastel kriteeriumidel ning oleksid kooskõlas programmidele eraldatud raha, riskiprofiili, haldamise kvaliteedi ja omaosaluse määraga;

42.  peab oluliseks, et komisjoni ja korraldusasutuste suhe areneks „usalduslepingu“ suunas; tuletab sellega seoses meelde, kui oluline on omada asjakohast ja toimivat mitmetasandilise valitsemise raamistikku; kutsub komisjoni üles väärtustama tööd, mida on juba tehtud avaliku sektori rahastamise nõuetekohase juhtimise valdkonnas, ning võtma kasutusele uue märgise põhimõtte nende korraldusasutuste tunnustamiseks, kes on tõendanud oma suutlikkust reegleid täita; nõuab, et kontrolli valdkonnas toetutaks rohkem riigi ja piirkonna tasandi reeglitele, kui nende toimivus on tõendatud ja kinnitatud;

43.  nõuab, et tõhustataks ühtse auditi põhimõtet, kiirendataks e-ühtekuuluvuse rakendamist ning kiidetaks üldiselt heaks lihtsustatud ja standarditud kulude kasutamine, kuna see on muu hulgas osutunud lihtsamini rakendatavaks ega ole vigu tekitanud; rõhutab digitaliseerimise võimalusi kontrolli ja aruandluse puhul; on seisukohal, et oskusteabe vahetamist tuleks soodustada teadmisi vahendava portaali loomisega, mis võimaldaks jagada ka häid tavasid;

44.  palub komisjonil esitada ideid selle kohta, kuidas ühtekuuluvuspoliitika saaks paremini reageerida ettenägematutele sündmustele, ning tuletab sellega seoses meelde oma nõudmist luua teatav reserv, mis võimaldaks piirkondadele lisapaindlikkust, seadmata kahtluse alla rakenduskavade pikaajalisi eesmärke;

Probleemid ja väljavaated

45.  peab väga murettekitavaks muret komisjoni hiljuti esitatud visioone eelarvekärbete kohta, mida võidakse teha ühtekuuluvuspoliitika eelarves järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames ja mis võivad viia teatavate piirkondade ühtekuuluvuspoliitika kohaldamisalast väljajätmiseni; toetab probleemidele vastavat kõrgete eesmärkidega eelarvet ja kutsub üles mitte muutma ühtekuuluvuspoliitikat kohandamisnäitajaks; tuletab meelde, et kõikide ELi piirkondade hõlmamine on Euroopa Parlamendi jaoks tingimatu nõue; rõhutab, et „majandusarengu klubide“ teooria kinnitab, et oluline on anda diferentseeritud toetust kõikidele Euroopa piirkondadele, sealhulgas väga suure sissetulekuga piirkondadele, mis peavad jääma oma üleilmsete konkurentide suhtes konkurentsivõimelisteks;

46.  leiab, et ühtekuuluvuspoliitika võib kaasa aidata selliste uute probleemide lahendamisele nagu julgeolek või rahvusvahelise kaitse all olevate pagulaste integreerimine; rõhutab aga, et ühtekuuluvuspoliitikaga ei saa lahendada kõiki kriise, ning on vastu ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamisele lühiajaliste rahastamisvajaduste rahuldamiseks väljaspool selle poliitika kohaldamisala, tuletades meelde, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on toetada ELi sotsiaalmajanduslikku arengut keskpikas ja pikas perspektiivis;

47.  märgib, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondiga on saavutanud häid tulemusi, kuid selle investeeringud peavad olema läbipaistvamad ja sihipärasemad; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond põhinevad üksteisest erinevatel kontseptsioonidel ja eesmärkidel, mis võivad teatavatel juhtudel üksteist täiendada, kuid ei asenda üksteist, olenemata piirkondade arengutasemest, ning erinevalt struktuurifondidest on Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond valdavalt laenupõhine; tuletab meelde, et oluline on Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja ühtekuuluvuspoliitikat asjakohaselt eristada ning määratleda selged võimalused nende kombineerimiseks;

48.  kordab, et pooldab kindlalt pikaajalist programmitööd; leiab, et ainus elujõuline alternatiiv praegusele seitsmeaastasele perioodile on mitmeaastase finantsraamistiku kestus 5+5 aastat, mis hõlmab vahekokkuvõtte tegemist; palub komisjonil koostada selge ettepaneku, milles sätestatakse 5 + 5 aasta pikkuse finantsraamistiku praktilise rakendamise meetodid;

49.  Nõuab kõigi võimalike meetmete rakendamist, et vältida viivitusi uue programmitöö perioodi kavandamises, et takistada maksete hilinemist ja kohustuste tühistamist, mis kahjustab ühtekuuluvuspoliitika positiivseid tulemusi; rõhutab, et on oluline esitada õigel ajal kõik tulevase õigusraamistiku dokumendid kõigis ametlikes keeltes, et tagada õige ja õigeaegne teave kõikidele asjaosalistele;

50.  nõuab, et parandataks Euroopa kodanike teavitamist, et tõsta avalikkuse teadlikkust ühtekuuluvuspoliitika konkreetsetest saavutustest; kutsub komisjoni üles väärtustama korraldusasutusi ja projektide elluviijaid, kes kasutavad innovaatilisi kohaliku kommunikatsiooni meetodeid, et teavitada inimesi vahendite kasutamise tulemustest oma territooriumidel; rõhutab, et teavitamist ja teabevahetust tuleb parandada mitte üksnes suunaga „tahapoole“ (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamine), vaid ka „ettepoole“ (rahastamisvõimalused), seda eeskätt väikeste projektide korraldajate puhul; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma mehhanisme ja laialdasi institutsioonilisi koostööplatvorme, et tagada suurem nähtavus ja teadlikkuse tõus;

51.  märgib, et teatavad Euroopa piirkonnad on Brexiti tagajärgede suhtes eriti haavatavad; rõhutab, et tulevase ühtekuuluvuspoliitikaga tuleb maksimaalselt piirata Brexiti negatiivset mõju muudele Euroopa piirkondadele, ja nõuab, et üksikasjalikult uuritaks võimalust partnerluste jätkamiseks territoriaalse koostöö raames;

o
o   o

52.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320. (2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289. (3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470. (4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 281. (5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259. (6) Euroopa Kohtu 15. detsembri 2015. aasta otsus kohtuasjas Euroopa Parlament ja komisjon v. nõukogu, C-132/14–C-136/14, ECLI:EU:C:2015:813. (7) Dokument 8463/17. (8) Dokument 14263/17. (9) Iammarino, S., Rodríguez-Pose, A., Storper, M. (2017), „Why regional development matters for Europe’s economic future“, Working Papers 07/2017, Euroopa Komisjoni regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat. (10) ELT C 306, 15.9.2017, lk 8. (11) ELT C 303, 19.8.2016, lk 94. (12) ELT C 316, 22.9.2017, lk 132. (13) ELT C 316, 22.9.2017, lk 124. (14) ELT C 76, 28.2.2018, lk 2. (15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0222. (16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0320. (17) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0321. (18) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0053. (19) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0254. (20) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0245. (21) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0316. (22) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401. (23) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0067. (24) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0075. (25) http://ec.europa.eu/eurostat/documents/2995521/8631691/3-31012018-BP-EN.pdf/bdc1dbf2-6511-4dc5-ac90-dbadee96f5fb. (26) http://ec.europa.eu/eurostat/documents/2995521/8701418/3-01032018-AP-EN/37be1dc2-3905-4b39-9ef6-adcea3cc347a.