Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2017/2188(DEC)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0130/2018

Esitatud tekstid :

A8-0130/2018

Arutelud :

PV 18/04/2018 - 10
CRE 18/04/2018 - 10

Hääletused :

PV 18/04/2018 - 12.17
CRE 18/04/2018 - 12.17

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0122

Vastuvõetud tekstid
PDF 542kWORD 104k
Kolmapäev, 18. aprill 2018 - Strasbourg
2016. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmine – komisjoni 2016. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmisega seotud kontrollikoja eriaruanded
P8_TA(2018)0122A8-0130/2018

Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2018. aasta resolutsioon komisjoni 2016. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmisega seotud kontrollikoja eriaruannete kohta (2017/2188(DEC))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 287 lõike 4 teisele lõigule koostatud kontrollikoja eriaruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarvet(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2016. aasta konsolideeritud raamatupidamise aastaaruannet (COM(2017)0365 – C8-0299/2017)(2),

–  võttes arvesse kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2016 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(3),

–  võttes arvesse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 287 tehtud kontrollikoja kinnitavat avaldust(4) 2016. aasta raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsuse ja selle aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta,

–  võttes arvesse oma 18. aprilli 2018. aasta otsust Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (III jagu – Komisjon)(5) ja oma resolutsiooni tähelepanekutega, mis on selle otsuse lahutamatu osa,

–  võttes arvesse nõukogu 20. veebruari 2018. aasta soovitust komisjoni tegevusele heakskiidu andmise kohta 2016. aasta eelarve täitmisel (05940/2018 – C8-0042/2018),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 317, 318 ja 319,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(6), eriti selle artikleid 62, 164, 165 ja 166,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 93 ja IV lisa,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8‑0130/2018),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõike 1 kohaselt täidab komisjon eelarvet ja haldab programme ning vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 317 täidab ta eelarvet koostöös liikmesriikidega omal vastutusel ning järgides usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid;

B.  arvestades, et kontrollikoja eriaruanded sisaldavad teavet rahaliste vahendite kasutamisega seotud oluliste aspektide kohta, mis aitab Euroopa Parlamendil täita eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutava institutsiooni rolli;

C.  arvestades, et Euroopa Parlamendi tähelepanekud kontrollikoja eriaruannete kohta on Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve (III jagu – Komisjon) täitmisele heakskiidu andmist käsitleva 18. aprilli 2018. aasta otsuse lahutamatu osa;

I osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 21/2016 „ELi ühinemiseelne abi haldussuutlikkuse tugevdamiseks Lääne-Balkani riikides: metaaudit“

1.  väljendab heameelt metaauditi vormis esitatud kontrollikoja eriaruande üle, milles antakse ülevaade sellest, kuidas komisjon haldab Albaaniale, Bosniale ja Hertsegoviinale, Kosovole, endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile, Montenegrole ja Serbiale antavat ühinemiseelset abi, ning esitab alljärgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

2.  tunnistab, et komisjon peab tegutsema keerulistes poliitilistes tingimustes, kus abisaajariikide avalike asutuste töös esineb palju puudusi, nagu liigne bürokraatia, tööjõu suur voolavus, vähene tõhusus, vastutusepuudus ja korruptsioon;

3.  palub kõikidel sidusrühmadel pöörata erilist tähelepanu kvalitatiivsete riiklike strateegiate ning riiklike ja piirkondlike programmide kindlaksmääramisele, mis hõlmaksid selgeid, realistlikke ja mõõdetavaid eesmärke, ning parandada seost abisaajariigis toimuva programmide kavandamise ja nende strateegiate ning vastavate vajaduste hindamise vahel;

4.  toetab Lääne-Balkani riikide ametiasutuste püüdlusi jätkata pingutusi hea juhtimistava põhivaldkondades ja avaliku halduse reformimisel, sealhulgas finantskontrolli valdkonnas riigi rahanduse juhtimise raames; kutsub kõiki osalisi hoogustama jõupingutusi strateegiate väljatöötamiseks või konsolideerimiseks, et koordineerida riigi rahanduse juhtimise reformi elluviimist;

5.  peab hädavajalikuks tingimuslikkuse põhimõtte kohaldamise tugevdamist, eelkõige kontrollides enne abisaaja suutlikkust teha seda, mida kvaliteetse projekti puhul nõutakse ja konkreetsetel mõõdetavatel tingimustel;

6.  peab kahetsusväärseks, et ligikaudu pooled avaliku halduse reformi ja õigusriigi põhimõtete tugevdamiseks ette nähtud liidu rahastatud projektid ei ole olnud jätkusuutlikud; rõhutab, kui oluline on jätkusuutlikkuse arendamine, eelkõige projektide puhul, mis on suunatud haldussuutlikkuse tugevdamisele; peab kahetsusväärseks, et paljudel juhtudel ei suudetud jätkusuutlikust tagada selliste olemuslike tegurite tõttu nagu ebapiisavad eelarvevahendid ja personal ning eelkõige abisaajariigi poliitilise tahte puudumine institutsioone reformida; palub komisjonil lähtuda edukate projektide saavutustest, millel on kvantifitseeritav lisaväärtus, ning tagada projektide jätkusuutlikkus ja elujõulisus, seades selle IPA II rakendamisel projektide eeltingimuseks;

7.  usub, et teatavate olulise tähtsusega valdkondade, nagu õigusriigi põhimõtete järgimine, avaliku halduse reform ja hea juhtimistava vastavusse viimisel liidu standarditega on veel arenguruumi; on arvamusel, et nendes valdkondades antav abi peaks olema suurem, tulemuslikum ja jätkusuutlik, kuna see on tihedalt seotud laienemisstrateegia ja poliitiliste kriteeriumidega;

8.  kutsub komisjoni üles esmajärjekorras pühenduma korruptsiooni- ja organiseeritud kuritegevuse vastasele võitlusele, ning ergutama riigiprokuratuuri tegevust ja avaliku halduse läbipaistvuse ja usaldusväärsuse nõuete väljatöötamist; kordab, et kestvate tulemuste saavutamiseks peavad riigi ametiasutused koostama püsivama ja rangema strateegia ning ilmutama suuremat poliitilist tahtekindlust;

II osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 24/2016 „Ühtekuuluvuspoliitika alal vajatakse täiendavaid jõupingutusi riigiabi eeskirjade alase teadlikkuse suurendamiseks ja eeskirjade järgimise tagamiseks“

9.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande üle ja kiidab heaks selles esitatud soovitused;

10.  märgib rahuloluga, et komisjon kavatseb valdava enamiku soovitustest rakendada;

11.  rõhutab, et kõigil asjaomastel peadirektoraatidel, eelkõige konkurentsi peadirektoraadil ja regionaalpoliitika peadirektoraadil, peab olema juurdepääs kõikidele komisjoni talituste käsutuses olevatele andmebaasidele, et nad saaksid tõhusalt oma kohustusi täita;

12.  palub komisjonil läbi vaadata keeldumise rakendamast 4. soovituse punkti b, kuna see võib ohustada liidu finantshuvide kaitset;

13.  mõistab komisjoni soovimatust rakendada 4. soovituse punkti d, niikaua kui liikmesriikide valitud alternatiivsed meetodid on vähese tähtsusega abi jälgimiseks sama tõhusad kui keskregister; kutsub komisjoni üles tagama, et see nii oleks;

14.  peab ülimalt tähtsaks, et liikmesriikidel oleks kohaldatavate riigiabi eeskirjade suhtes õiguskindlus enne suurte projektide teostamist, sest selged ja sidusad eeskirjad võivad aidata alandada veamäära selles valdkonnas;

15.  palub komisjonil tagada, et riiklikud auditeerimisasutused tunneksid kohaldatavaid riigiabi eeskirju ning kontrolliksid need üle enne iga-aastase kontrolliaruande esitamist;

16.  väljendab sellega seoses heameelt, et konkurentsi peadirektoraat ja regionaalpoliitika peadirektoraat leppisid märtsis 2015 kokku ühises riigiabi tegevuskavas; märgib, et algselt koosnes tegevuskava kuuest meetmest, mille eesmärk on kõigis liikmesriikides suurendada teadlikkust riigiabi kohta ja täiustada riigiabiga seotud oskusteavet: heade tavade väljaselgitamine ja levitamine, koolituskursused riigiabi asjatundjatele, riigipõhised töötoad, seminarid spetsialistidele, küsimuste ja vastuste andmebaasi (Euroopa konkurentsivõrgustiku teabe elektroonilise edastamise projekt ECN‑ET, võrgustik 86) edasiarendamine ning riigiabi andmebaasi väljatöötamine; alates 2016. aastast lisas komisjon ka spetsiaalse koolitusmooduli;

17.  väljendab ühtlasi heameelt, et 2016. aasta jaanuariks oli konkurentsi peadirektoraat korraldanud riigiabi ja infrastruktuuri teemalisi koolituskursusi Bulgaarias, Horvaatias, Tšehhi Vabariigis, Rumeenias ja Slovakkias;

18.  toetab kontrollikoja nõudmist luua kogu liitu hõlmav keskandmebaas, mille abil saavad asjaomased liikmesriikide asutused teha kindlaks ettevõtjad, kellele kehtivad riigiabi tagastamise korraldused, ja tagastamismenetluste seisu; leiab, et selline andmebaas oleks väga oluline tulevaste riskianalüüside seisukohast;

III osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 29/2016 „Ühtne järelevalvemehhanism – hea algus, kuid vaja on täiendavaid parandusi“

19.  tuletab meelde järgmisi õiguslikke aluseid:

   a) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 287 lõige 1: „1. Kontrollikoda kontrollib liidu kõigi tulude ja kulude raamatupidamiskontosid. Ta kontrollib ka kõigi liidu loodud organite või asutuste tulude ja kulude raamatupidamiskontosid niivõrd, kuivõrd asjassepuutuv asutamisakt sellist kontrolli ei välista.

Kontrollikoda teeb Euroopa Parlamendile ja nõukogule avalduse, mis kinnitab raamatupidamiskontode usaldatavust ja nende aluseks olevate tehingute seaduslikkust ja korrektsust ning avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Sellele avaldusele võib lisada konkreetse hinnangu liidu iga suurema tegevusvaldkonna kohta.“

   b) Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artikkel 27 (Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokoll nr 4): „27.1. EKP ja riikide keskpankade raamatupidamist auditeerivad EKP nõukogu soovitatud ja nõukogu poolt heakskiidetud sõltumatud organisatsioonivälised audiitorid. Audiitoritel on täisvolitused kõikide EKP ja riikide keskpankade raamatupidamisdokumentide ja kontode kontrollimiseks ning nende tehingute kohta täieliku informatsiooni saamiseks.

27.2. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 287 sätteid kohaldatakse ainult EKP juhtimise efektiivsuse kontrollimiseks.“

   c) Nõukogu määruse (EL) nr 1024/2013(7) (millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga) artikli 20 lõiked 1 ja 7: „1. EKP annab käesoleva määruse rakendamise kohta käesoleva peatüki kohaselt aru Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 7. Kui Euroopa Kontrollikoda kontrollib EKP juhtimise tõhusust Euroopa Keskpankade Süsteemi ja EKP põhikirja artikli 27.2 alusel, võtab ta arvesse ka käesoleva määrusega EKP-le antud järelevalveülesandeid.“

20.  toetab kontrollikoja järeldusi ja tunneb heameelt selle üle, et EKP kiitis kontrollikoja soovitused heaks(8);

21.  on aga mures ELi kõrgeimate kontrolliasutuste kontaktkomitee aruande pärast, milles võrreldakse liidu 28 riiklikust kõrgeimast kontrolliasutusest 27 auditeerimisvolitusi seoses pangandusjärelevalveasutustega; peab kahetsusväärseks, et kokkuvõtvas avalduses märgiti, et auditeerimises on tekkinud lüngad neis riikides, kus kõrgeimate riiklike kontrolliasutuste varasemaid volitusi pangandusjärelevalve asutuste auditeerimiseks ei ole asendatud kontrollikoja sama tasandi auditivolitustega Euroopa Keskpanga järelevalvetegevuse üle(9);

22.  rõhutab, et oli juba väljendanud seda muret oma 10. märtsi 2016. aasta resolutsioonis pangandusliidu ja seda käsitleva 2015. aasta aruande kohta(10);

23.  peab kahetsusväärseks, et järelevalve alla kuuluvatele üksustele avaldatava teabe läbipaistvus on EKP teabe avaldamispõhimõtete tõttu piiratud, millest tulenevalt ei ole järelevalve alla kuuluvatel üksustel võimalik järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise tulemustest täielikku arusaama omada; rõhutab, et kontrollikoda väljendas muret läbipaistvuse puudumise pärast, mis tema hinnangul võib suurendada „suvaotsuse riski järelevalves“;

24.  juhib tähelepanu sellele, et kuna panga riskipositsiooni üle, mis tuleneb mittelikviidsetest 3. tasandi varadest, sh langenud väärtusega varadest ja tuletisinstrumentidest, ei toimu mingit järelevalvealast kontrolli, ei ole järelevalve tasakaalus; on seisukohal, et spekulatiivsete finantstehingutega kaasnevate turu- ja operatsiooniriskidega seotud krediidiriskide suhtes valitsevate suurte eelarvamuste tõttu sattusid kommertspangad suurte investeerimispankadega võrreldes ebasoodsasse olukorda, mis seab kahtluse alla seni koostatud põhjalike hinnangute kehtivuse ja usaldusväärsuse; on mures järelevalvenõukogu esimehe Danièle Nouy hiljutiste avalduste pärast, mis puudutasid EKP probleeme nende keeruliste ja riskantsete toodetega seotud positsioonide korrektsel hindamisel ja EKP võimetust sellist hindamist teha;

25.  võtab murelikult teadmiseks, et kontrollikoda leidis, et EKP rahapoliitika ja järelevalve funktsioonid ei ole organisatsiooniliselt tõhusalt üksteisest eraldatud ning huvide konfliktide vältimiseks puuduvad selged ja ranged juhtimiseeskirjad, mis annab veel rohkem põhjust olla mures huvide konfliktide pärast, mis võivad tekkida seetõttu, et EKP ülesanne on ühelt poolt säilitada euro stabiilsus ja teiselt poolt valvata selle järele, kas suured Euroopa krediidiasutused täidavad usaldatavusnõudeid;

26.  toetab kontrollikoja leidu, mille kohaselt tuleb analüüsida riske, mis kaasnevad nii EKP rahapoliitika kui ka järelevalve funktsiooniga seotud ühiselt kasutatavate teenustega;

27.  on sellega seoses mures kontrollikoja tähelepaneku pärast, et EKP esitatud teave oli vaid osaliselt piisav selleks, et hinnata ühtse järelevalvemehhanismi juhtimisstruktuuriga seotud tegevuse tõhusust, selle ühiste järelevalverühmade tööd ja kohapealseid kontrolle; rõhutab, et olulised valdkonnad on auditeerimata jäänud;

28.  ei pea aruandluse seisukohast vastuvõetavaks, et auditeeritav, st EKP, tahab ainuisikuliselt otsustada, millistele dokumentidele välisaudiitorid ligi pääsevad(11); palub seetõttu EKP-l kontrollikoja kui välisaudiitoriga täielikult koostööd teha ja anda talle ülalnimetatud nõuetest kinnipidamiseks teabele täielik juurdepääs;

29.  palub kontrollikojal Euroopa Parlamendi pädevale komisjonile enne 2018. aasta novembrit teada anda, kas teabele juurdepääsu probleem lahendati;

30.  peab praegust EKP ja parlamendi vahelist aruandluskorda asjakohaseks(12); on seisukohal, et see kord ei saa aga asendada kontrollikoja auditit;

31.  tuletab meelde, et komisjon oleks pidanud 31. detsembriks 2015 avaldama nõukogu määruse (EL) nr 1024/2013 (millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga) kohaldamise läbivaatamise kohta aruande; peab kahetsusväärseks, et seda ei juhtunud;

32.  palub seetõttu komisjonil lõpetada see aruanne võimalikult kiiresti;

IV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 30/2016 „Hondurase prioriteetsetele valdkondadele eraldatud ELi toetuse mõjusus“

33.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande üle, kiidab heaks selle soovitused ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused; võtab ühtlasi teadmiseks komisjoni vastused;

34.  märgib rahuloluga, et nii Hondurase valitsus kui ka komisjon võtsid kontrollikoja aruande hästi vastu ning et kontrollikoja osutatud probleemid ja järeldused olid äärmiselt kasulikud Hondurase ja liidu poliitilise dialoogi tugevdamiseks;

35.  osutab asjaolule, et praegu põhinevad liidu ja Hondurase kui Kesk-Ameerika osa vahelised suhted peamiselt 2012. aastal sõlmitud partnerluslepingul, mis tähendab tugevat pikaajalist sidet, mis põhineb vastastikusel usaldusel ning ühiste väärtuste ja põhimõtete kaitsmisel; lepinguga sätestatakse kolm peamist tegevussammast: poliitiline dialoog, koostöö ja kaubandus; tuletab eeskätt meelde, et lepinguga võtavad mõlemad pooled kohustuse rakendada majanduse arengut toetavaid meetmeid, võttes arvesse mõlema poole huvisid, mille seas on vaesuse kaotamine, töökohtade loomine ning õiglane ja kestlik areng;

36.  rõhutab, et praeguseks on lepingu ratifitseerinud 21 liikmesriiki; väljendab lootust, et riigid, kes ei ole seda veel teinud, ratifitseerivad lepingu niipea kui võimalik, kuna kolme samba täielik rakendamine tugevdab poliitilise dialoogi arendamist, võimaldab rahalisi vahendeid tõhusamalt eraldada ning aitab kokkuvõttes kaasa sellele, et liidu abi oleks Hondurase ülesehitamisel ja ümberkujundamisel tulemuslik;

37.  tuletab meelde, et Kesk-Ameerika riikide seas saab Honduras kõige rohkem liidu arenguabi ning Hondurase kaheteistkümne peamise rahastaja seas on liidu toetus neljandal kohal, moodustades 11 % kogu ametlikust arenguabist riigile; toonitab, et rahastamispaketti suurendati perioodiks 2007–2013 eraldatud 223 miljonilt eurolt 235 miljoni euroni perioodiks 2014–2020;

38.  väljendab siiski muret selle pärast, et liidu rahaline toetus moodustas vaadeldaval perioodil vaid 0,2 % riigi SKPst, mis on oluliselt väiksem teiste rahastajate, eelkõige Ameerika Ühendriikide eraldatavast protsendist;

39.  märgib samuti, et Maailmapanga andmetel on Hondurase majandus pärast ülemaailmset majanduskriisi mõõdukalt taastunud, millele on aidanud kaasa avaliku sektori investeeringud, eksport ning suur tulu rahaülekannetest, mis võimaldas majandusel kasvada 3,7 % 2016. aastal ning 3,5 % 2017. aastal;

40.  toonitab siiski, et ehkki majanduslikud väljavaated on lootustandvad, on valitsuse ja rahastajate tehtud jõupingutustele vaatamata vaesuse ja majandusliku ebavõrdsuse tase Hondurases endiselt Ladina-Ameerika kõrgeim, seejuures elas ametlike andmete kohaselt 2016. aastal vaesuses ligikaudu 66 % elanikkonnast, püsib ulatuslik vägivald, korruptsioon ja karistamatus; märgib, et kuigi mõrvade arv on viimastel aastatel vähenenud, on see siiski üks maailma kõrgemaid ning Ladina-Ameerika kõrgeim; rõhutab lisaks, et jätkuvalt on tõsiseid raskusi ja probleeme põhivajaduste, tööhõivevõimaluste ja loodusvarade, sh maa ja elatusvahendite kättesaadavusega, ning ebavõrdsuse tõttu on naised, põlisrahvad ja Aafrika päritolu elanikud inimõiguste rikkumiste osas kõige haavatavamad elanikkonnarühmad;

41.  väljendab tõsist muret selle pärast, et Honduras on inimõiguste ja keskkonnaõiguste (mis on sageli otseselt seotud) kaitsjate jaoks jätkuvalt üks maailma ohtlikumaid riike; osutab asjaolule, et organisatsiooni Global Witness andmetel on alates 2009. aastast Hondurases tapetud vähemalt 123 maa- ja keskkonnakaitseaktivisti, kellest paljud olid põlisrahvaste- ja maakogukondade liikmed, kes seisid vastu suurprojektidele oma territooriumidel, näiteks Berta Cácerese juhtum, kelle mõrv on endiselt lahendamata; palub komisjonil tagada ning korrapäraselt ja rangelt jälgida, et liidu koostöö Hondurases ei kahjustaks mingil moel Hondurase elanike inimõigusi; rõhutab sellega seoses demokraatia ja inimõiguste tagamise Euroopa rahastamisvahendi olulisust ohtlikes olukordades olevatele inimõiguste kaitsjatele otse ja kiiresti rahalise ja materiaalse abi andmisel, samuti hädaolukordade fondi tähtsust, mis võimaldab liidu delegatsioonidel eraldada erakorralisi otsetoetusi; palub ühtlasi, et komisjon edendaks inimõiguste kaitsjaid käsitlevate liidu suuniste tõhusat rakendamist, võttes nende täielikuks kohaldamiseks vastu kohalikud strateegiad ning tehes koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kellel on juba selles valdkonnas kogemusi;

42.  võtab suure murega teadmiseks Hondurases pärast 26. novembril 2017 toimunud valimisi aset leidnud tõsised vahejuhtumid; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa ja rahvusvahelised inimõigustealased võrgustikud ja meedia on hukka mõistnud riigi julgeolekujõudude ebaproportsionaalse ja teatavatel juhtudel surmajuhtumeid põhjustanud jõukasutamise meeleavaldajate vastu ning muud inimõiguste kaitsjate vastased rünnakud valimistejärgses kriisis, mille raames inimõigusorganisatsioonid registreerisid 30 tapmist (millest 21 pani toime sõjaväepolitsei (PMOP)), ligikaudu 232 vigastatut ja 1085 kinnipeetut; märgib, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo Hondurases on dokumenteerinud üle 50 inimõiguste kaitsjate, ühiskonna juhtisikute ja ajakirjanike vastu suunatud hirmutamise ja ahistamise juhtumi; võtab teadmiseks, et Hondurase valitsus on sellele olukorrale reageerinud teatega inimõiguste ministeeriumi loomise kohta, mille puhul on tegemist eraldiseisva üksusega praegusest inimõiguste, justiits-, valitsemisküsimuste ja detsentraliseerimise ministeeriumist, mis alustas tegevust 27. jaanuaril 2018; palub Euroopa välisteenistusel suurendada liidu toetust inimõiguste kaitsjatele ja edendada rohkem poliitilist dialoogi ning nõuda, et Hondurase valitsus täidaks oma ülesandeid ja kohustust seoses rahu tagamise ja oma kodanike julgeoleku kindlustamisega;

43.  tuletab meelde, et on oluline, et liidu riikide erasektoris järgitaks samuti kõige rangemaid inimõiguste ning sotsiaalseid ja keskkonnanorme, austades vähemalt liidu vastavaid standardeid; nõuab, et liit ja liikmesriigid jätkaksid aktiivset osalemist ÜRO töös, et sõlmida rahvusvaheline leping, mis paneks ettevõtted vastutama mis tahes inimõiguste rikkumises osalemise eest;

44.  tuletab meelde, et 2009. aasta riigipöördel olid riigile hävitavad tagajärjed, mistõttu riigi sotsiaalne ja majanduskasv märkimisväärselt aeglustus, rahvusvaheline abi viibis ning peatati riigi liikmesus Ameerika Riikide Organisatsioonis (ARO); märgib siiski, et liidu saavutusi Hondurases selle perioodi jooksul on suudetud säilitada, ehkki kõigis prioriteetsetes valdkondades esines elluviimisel viivitusi ning mõningaid neist, nagu õigusraamistiku ühtlustamine, ei olnud võimalik lõpule viia; toonitab, et kui liit ei oleks jätkanud prioriteetsete koostöövaldkondade toetamist, oleksid tingimused nendes valdkondades olnud veelgi raskemad;

45.  võtab teadmiseks, et Hondurase valitsus on väljendanud valmisolekut nõustuda rahvusvahelise kontrolliga ja teha koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega (ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo asutamine, hiljuti Hondurases loodud korruptsiooni ja karistamatuse vastane missioon, organisatsiooni Transparency International auditid riigi arvepidamise kohta jne); juhib siiski tähelepanu sellele, et on oluline saadud õppetunde ja häid tavasid arvesse võtta ja rakendada ning mitte pikendada lõputult sõltuvust nendest organisatsioonidest riigi põhikohustuste täitmisel; võtab suure murega teadmiseks asjaolu, et 18. veebruaril 2018 astus Hondurase korruptsiooni ja karistamatuse vastase missiooni (MACCIH) juht tagasi, kuna ta ei saanud Ameerika Riikide Organisatsioonilt piisavalt toetust, et täita talle kaks aastat tagasi antud ülesannet võidelda Hondurases esineva korruptsiooni vastu (vahendite puudus, raiskamine organisatsioonis, suutmatus tagada sobivaid ruume jne); märgib, et toetuse puudumisele vaatamata on MACCIH alates 2017. aastast saavutanud märkimisväärseid tulemusi korruptsioonivastases võitluses, sealhulgas olulised kohtumenetlused tõsistes korruptsioonijuhtumites osalenud valitsuse ametnike puhul ja Hondurase poliitilist klassi puudutavad uurimised; on mures, et selline olukord takistab esimesi suuri piirkondlikke jõupingutusi võidelda korruptsiooni ja karistamatuse vastu ühes riikidest, kus neid meetmeid kõige enam vaja on; kutsub Hondurase valitsust ja Ameerika Riikide Organisatsiooni üles tingimusteta toetama ja soodustama MACCIHi tööd ning kutsub Euroopa välisteenistust üles jätkama MACCIHiga koostööd ühiste eesmärkide saavutamiseks;

46.  märgib, et kontrollikoja korraldatud auditis keskenduti aastatele 2007–2015, mille jooksul eraldatud liidu toetus ulatus 119 miljoni euroni ning et kontrollitud prioriteetsed valdkonnad olid vaesuse vähendamine, metsandus, julgeolek ja õigus, mis said 89 % makstud kahepoolsest toetusest; leiab siiski, et kontrollikoja aruandeperiood on liiga pikk, ületades ka komisjoni tegevusperioodi, ning hõlmab lisaks eriti keerulisi ja erisuguseid poliitilisi ja majanduslikke olusid; on seisukohal, et selleks, et need oleksid tõhusamad, peaksid aruandeperioodid olema lühemad või tuleks korraldada vahehindamisi, kuna aruandes tuuakse välja liiga palju kõrvaldatud probleeme või puudusi, mistõttu mõned selle järeldustest ja soovitustest on aegunud; rõhutab samuti, et kontrollikoda ei ole oma aruandes arvesse võtnud oma Hondurase visiidi käigus, eriti toetusesaajate, teiste rahastajate ning kodanikuühiskonna organisatsioonidega tehtud intervjuude tulemusi;

47.  märgib, et kontrollikoda järeldab oma aruandes, et liidu toetus prioriteetsetele valdkondadele on olnud teatavatele edusammudele vaatamata üksnes osaliselt tõhus, peamiselt tulenevalt riigis valitsevatest oludest ning mitmesugustest puudujääkidest juhtimises, mis on takistanud abi mõju, ning ehkki komisjoni strateegia oli järjepidev ja koordineeritud, ei olnud see piisavalt konkreetne ning rahastamine jagunes liiga paljude valdkondade vahel, nii et hoolimata Hondurase valitsuse palvetest, ei olnud võimalik rahuldada olulisi vajadusi prioriteetsetes valdkondades, mida ei toetanud ka teised rahastajad;

48.  jagades küll kontrollikoja väljendatud muret, nõustub komisjoniga, et paljudel juhtudel oli riigipöörde põhjustatud kriisiga kohandumiseks ning kiireloomulistele oludele ja elanikkonna põhivajadustele reageerimiseks vaja teatavat paindlikkust; palub komisjonil jätkata tööd, et saavutada toimiv tasakaal oludega kohandumiseks vajaliku paindlikkuse, riigi muutuvate vajaduste ja nõudmiste, kõige pakilisematele probleemidele, sealhulgas inimõiguste, õigusega elule ja õigusega väärikale elule seotud probleemidele reageerimise ning vajaduse vahel tegutseda ja parandada liidu abi võimalikku mõju;

49.  märgib, et varasemalt seisnes liidu koostöö sotsiaalse ühtekuuluvuse ja majanduskasvu edendamises, samas kui uus programm vastab riigi peamiste arenguprobleemidega seotud vajadustele: vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamine, toiduga kindlustatus, haridus ja tervishoid, julgeolek ja inimõigused, maksureformid, karistamatuse ja korruptsiooni vastane võitlus, sotsiaalkaitsega töökohtade loomine, konkurentsivõime, loodusvarade juhtimine ning kliimamuutustega seotud haavatavus;

50.  rõhutab, et arvestades riigi erandlikku olukorda, on äärmiselt oluline tugevdada ja rakendada terviklikke programme vaesusevastaseks võitluseks (eelkõige suunatult kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele, nagu naised, lapsed ja põlisrahvad, nagu on palunud ka Hondurase valitsus), samuti terviklikke haridus-, koolitus- ja kutseõppeprogramme, mis on suunatud kõige ebasoodsamatest oludest pärit lastele ja noortele, et pakkuda neile võimalusi oma võimete ja pädevuste arendamiseks ning hoida neid vägivaldsete võrgustike ja organiseeritud kuritegevuse mõju alla sattumise ohu eest;

51.  rõhutab ühtlasi naiste ja naiste õiguseid kaitsvate organisatsioonide ja eriti noorte juhitavate liikumiste määravat rolli sotsiaalarengus; nõuab, et liit rõhutaks vajadust toetada naiste võimestamist ning luua turvaline ja soodne keskkond naiste kodanikuühiskonna organisatsioonide ja naiste õiguste kaitsjate jaoks ning tegeleda soopõhise tagakiusamise konkreetsete vormidega, eriti konfliktipiirkondades; rõhutab, kui tähtis on aidata aktiivselt kaasa naiste õigustega, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega seotud poliitika ja meetmete toetamisele;

52.  on seisukohal, et liit peaks jätkuvalt tegema erilisi jõupingutusi, et teha koostööd riigiasutuste läbipaistvuse, usaldusväärsuse ja aruandekohustuse suurendamiseks ning lammutada korruptsiooni ja karistamatuse raamistik, mis õõnestab kodanike usaldust ning on üks peamisi takistusi riigi arengule;

53.  väljendab muret puuduliku poliitilise dialoogi pärast, millele kontrollikoda osutas mõnes olulises valdkonnas, mis saavad toetust riiklikust kavast (hariduse, riigi statistikaameti väljaarendamise ning avaliku teenistuse reformi eesmärgid); arvestades, et komisjoni poliitiline dialoog lihtsustab liidu meetmete rakendamist ning viib käegakatsutavate edusammudeni, palub komisjonil tugevdada poliitilist dialoogi eriti just strateegilistes ja prioriteetsetes valdkondades ning jääda endale kindlaks sellistes valdkondades, kus valitsus ei näita üles piisavat huvi või vastuvõtlikkust, näiteks riigi õigus- ja julgeolekupoliitika või kohtusüsteemi vaatluskeskuse puhul;

54.  palub komisjonil jätkata ühise kavandamise parandamist nii Hondurase valitsuse kui ka liidu liikmesriikidega ning teha erilisi jõupingutusi koordineerimises nii sise- kui ka teiste rahastajatega, et optimeerida töö tõhusat jaotamist, saavutada nende vastastikune täiendavus, kus see on võimalik, ning eelkõige vältida kontrollikoja tuvastatud probleeme: samasuguste või sarnaste projektide paljusus (samad valdkonnad, samad toetusesaajad), vastuolulised meetmed, kattumine ja sekkumise puudumine, eriti just prioriteetsetes valdkondades; samuti peaks komisjon leidma kiire ja tõhusa süsteemi teiste rahastajatega koos tegutsemiseks, et lühendada tähtaegu ning parandada dünaamilisust, tõhusust ja tulemusi;

55.  märgib, et ligikaudu pool liidu kahepoolsest toetusest Hondurases antakse eelarve-, üldiste- ja sektoripõhiste toetuste kaudu; toonitab murega, et tulenevalt eelkõige riigi makromajanduslikust ebastabiilsusest ja tehnilistest puudustest ning pettuste ja korruptsiooniga seotud probleemidest riigi rahanduse juhtimisel, võivad eelarvetoetused endaga kaasa tuua märkimisväärseid riske;

56.  märgib murega, et ehkki kontrollikoja aruandes osutatakse, et eelarvetoetus oli suunatud asjakohastele ja usaldusväärsetele riiklikele strateegiatele, puudusid valitsusel mõningates prioriteetsetes valdkondades selged strateegiad või olid need killustatud või ei sisaldanud konkreetset eelarvet ning asjaomased asutused ei suutnud poliitikameetmeid ja reforme välja töötada;

57.  võtab teadmiseks, et komisjon on need riskid kindlaks teinud ja püüdnud neid leevendada; osutab veel kord asjaolule, et eelarvetoetust ei saa pidada blankoveksliks ning valitsusepoolsed reformilubadused ei ole tingimata piisavad tagatised; selleks, et vähendada mis tahes riske, palub komisjonil jätkata ranget jälgimist, et eelarvetoetusi käsitlevaid suuniseid rakendataks ja järgitaks menetluse kõigis etappides; samuti palub komisjonil vältida eelarvetoetuse andmist valdkondadele, kus valitsuse tegevus ei pruugi olla usaldusväärne ja asjakohane;

58.  on komisjoniga nõus, et erinevate eelarvetoetuste maksete peatamist teatud perioodil, nagu toimus 2012. aastal üldise makromajandusliku olukorra tagajärjel ning lepingu puudumise tõttu Hondurase ja IMFi vahel, ei peaks käsitlema kui vastuolulist sõnumit, mis võib vähendada abi tõhusust, nagu hoiatab kontrollikoda, vaid see võimaldab, vastupidi, saata valitsusele selge ja tugeva sõnumi nõudmisega lahendada tõhusalt ja kiiresti tekkinud probleemid;

59.  märgib huviga, et Honduras on esimene riik, kus rakendatakse tulemustele orienteeritud eelarvetoetust; väljendab sellegipoolest muret asjaolu pärast, et nagu kontrollikoda järeldas, takistasid järelevalvevahendite puudused saavutatud tulemuste hindamist, tulemuste järelevalve tõi välja mitmeid puudusi ning esitatud soovitusi ei järgitud järjepidevalt; palub komisjonil koostada üksikasjaliku aruande, mis sisaldaks eesmärke, kasutatud näitajaid ja võrdlustasemeid, arvutus- ja kontrollimeetodeid ning milles hinnataks viimaste tõhusust ja mõju, et mõõta saavutatud tulemusi ning parandada liidu meetmetest teavitamist ning nende nähtavust ja mõju; samuti palub komisjonil panna rohkem rõhku Hondurase valitsusega peetava poliitilise dialoogi strateegiates seatud eesmärkide tulemustele ning dialoogile kodanikuühiskonna ja teiste rahastajatega;

60.  arvestades, et riigi rahanduse juhtimine on eelarvetoetuste eraldamise põhitingimus ning et Hondurase valitsuse järjestikustele kavadele ja komisjoni toetusele vaatamata on see Hondurases üks olulisemaid puudusi, peaks komisjon pöörama selle sektori tõhustamise jätkamisele erilist tähelepanu; sellega seoses ning võttes arvesse Hondurase kõrgeima kontrolliasutuse rolli riigi ressursside juhtimisel palub komisjonil töötada välja eriprogrammid koostööks kõrgeima kontrolliasutusega, et anda sellele sektorile tehnilist abi ja koolitust;

61.  nõuab, et Hondurase valitsus tagaks kõik vajalikud vahendid ning näeks ette vajalikud rahalised vahendid selleks, et Hondurase kõrgeim kontrolliasutus saaks oma ülesandeid täita sõltumatult, tõhusalt ning kooskõlas auditeerimist, läbipaistvust ja aruandekohustust käsitlevate rahvusvaheliste eeskirjadega;

62.  võtab murelikult teadmiseks kontrollikoja tähelepaneku asjaolu kohta, et liidu büroos Hondurases puuduvad riigi rahanduse juhtimise ning eelarvetoetuse toimingute makromajanduse eksperdid, mis on eriti ohtlik, arvestades püsivat majanduslikku ebastabiilsust riigis, millele jätkatakse eelarvetoetuse andmist, vaatamata nendele rasketele oludele; arvestades kontrollikoja osutatud riske, palub komisjonil kiiresti tugevdada liidu büroo personali Hondurases;

63.  märgib, et liidu koostöö Hondurases annab toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele toiduga kindlustatuse, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ning et praegu viiakse ellu 35 temaatilist projekti, mille kogusumma on üle 9 miljoni euro; märgib lisaks, et kokkuleppel Hondurase kodanikuühiskonnaga töötas liidu delegatsioon välja tegevuskava, mis kiideti heaks 2014. aastal ning mis hõlmab riigile mõeldud poliitilist dialoogi ja toetusmeetmeid; peab väga oluliseks kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist mitte ainult tegevuskavade koostamiseni viivas protsessis, vaid ka kavade rakendamises, järelevalves ja läbivaatamises;

64.  väljendab tõsist muret kodanikuühiskonna tegevusruumi vähenemise pärast arenguriikides; märgib murega, et ainuüksi 2014. aasta kolme esimese kuu jooksul tühistas kodanikuühenduste registreerimise ja järelevalve ühing enam kui 10 000 valitsusvälise organisatsiooni tegevusloa, kuna need ei esitanud valitsusele oma finantsaruandeid ja programme, ning et vaatamata mõningatele viimastel aastatel aset leidnud positiivsetele muudatustele muudavad mõned hiljuti Hondurases vastu võetud seadused ning haldusmeetmed nende ühenduste tegutsemise keeruliseks ning piiravad nende tegevusruumi, mille tagajärjel on paljud neist olnud sunnitud tegevuse lõpetama;

65.  väljendab heameelt liidu pikaaegse toetuse üle arenguriikide kodanikuühiskonnale ning sellega seoses võetud kohustuste üle; on seisukohal, et poliitilise dialoogi ja koostööprogrammide väljatöötamisel peaks komisjon soodustama strateegiaid sellise õigusliku, haldus- ja poliitilise keskkonna loomiseks, mis võimaldab kodanikuühiskonna organisatsioonidel oma ülesandeid täita ning tulemuslikult töötada, nõustades ja teavitades neid korrapäraselt rahalistest vahenditest ja rahastamisvõimalustest ning toetades nende kaasamist rahvusvahelistesse kodanikuühiskonna organisatsioonidesse ja võrgustikesse;

66.  on seisukohal, et kontrollikoda oleks pidanud pühendama oma aruandes eraldi peatüki liidu koostööle Hondurase kodanikuühiskonna organisatsioonidega, arvestades nende olulist rolli ühiskonnas laiemalt ning eriti kohalikus arengus ning veelgi enam seda, et liit on kõnealuste organisatsioonide peamine rahastaja arenguriikides ning on võtnud kodanikuühiskonna esindajate ja inimõiguste kaitsjate kaitsmises juhtrolli, kasutades ja rakendades selleks erinevaid vahendeid ja poliitikameetmeid; loodab, et kontrollikoda arvestab seda oma tulevastes aruannetes;

V osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 31/2016 „Vähemalt iga viies euro ELi eelarvest kliimameetmetele: plaanid on kõrgelennulised, kuid ebaõnnestumise oht suur“

67.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande üle ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

68.  väljendab heameelt liidu ambitsioonikate kohustuste üle vähendada oma heitkoguseid 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 20 % aastaks 2020 ja 40 % aastaks 2030, ning eraldada vähemalt 20 % oma eelarvest kliimaga seotud meetmete rahastamiseks eelarveperioodil 2014–2020; väljendab heameelt üldiste edusammude üle, kuid peab kahetsusväärseks, et kontrollikoja hinnangul esineb tõsine oht, et 20 % eelarve eesmärk jääb saavutamata;

69.  peab eriti oluliseks, et komisjon näitaks järjepidevalt üles piisavat juhtimist ja pühendumust kliimamuutuste küsimustele Pariisi lepingu tõhusa rakendamise abil ning tugevdaks oma rahvusvahelist usaldusväärsust ja vahendeid liidu kliimapoliitika ja rohelise diplomaatia tingimuste kujundamiseks eesseisvatel aastatel;

70.  väljendab heameelt selle üle, et võetud kohustust rakendatakse juba kehtivas poliitikas, mitte ei looda uusi rahastamisvahendeid; on seisukohal, et see peaks aitama kaasa liidu eri poliitikavaldkondade suuremale sidususele; palub komisjonil ja liikmesriikidel koostada kooskõlastatud kava eri programmide maksimaalse ühtsuse ja järjepidevuse säilitamiseks;

71.  kutsub komisjoni üles töötama seatud eesmärgi saavutamiseks välja konkreetse üldstrateegia, mis hõlmab valdkonnakeskseid tegevuskavasid üksikasjalike meetmete ja vahenditega, mõõtmise metoodika ja aruandlusega ning tulemusnäitajatega, mida kasutatakse konkreetsete poliitikavaldkondade kliimaga seotud meetmetes; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama edasi ühiseid ühtlustatud standardeid nõuetekohaste järelevalve-, hindamise ja kontrollisüsteemide rakendamiseks, eelkõige seoses nn Rio markerite kohaldamisega ja kliimaga seotud kulutuste väljamakseid kajastava aruandlusega;

72.  peab kahetsusväärseks, et kontrollikoda tuvastas liidu jälgimissüsteemis puudusi, mis suurendab oluliselt kliimameetmetega seotud kulutuste ülehindamise ohtu; kutsub komisjoni üles järgima järjepidevalt konservatiivsuse põhimõtet, et vältida ülehindamist; kutsub komisjoni üles vaatama prognoosid läbi ja parandama kliimamuutuste koefitsiente, kui esineb ülehindamise riski;

73.  kutsub komisjoni üles pidama esmatähtsaks tegevuskava väljatöötamist koostöös liikmesriikidega teatavates valdkondades, millel on suur potentsiaal, nimelt programm „Horisont 2020“, põllumajandus ja kalandus; kutsub komisjoni samuti üles koordineerima tegevust keskkonnakaitse alal uute tehnoloogiate ja uuenduste väljatöötamise valdkonnas tihedalt Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudiga (EIT);

74.  juhib tähelepanu sellele, et eelkõige peab komisjon kehtestama kliimaga seotud võrdlusalused, peavoolustades oma programmitöö eri vahendeid, et soodustada suurt sidusust ja võimaluse korral paremat koordineerimist liikmesriikide vahel, et oleks võimalik saavutada üldine eesmärk, milleks on suunata vähemalt 20 % liidu eelarvest vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelise ühiskonna loomisele;

75.  peab kahetsusväärseks, et liidu eelarve olulistes osades puuduvad konkreetsed eesmärgid; kutsub komisjoni üles koostama üldise kava, milles antaks ülevaade sellest, millised rahastamisvahendid ja mil määral võiksid aidata kaasa eelarve 20 %‑lise eesmärgi saavutamisele; märgib murega, et puuduv plaan on märk eelarve eri valdkondade vähesest kokkusobivusest;

76.  märgib murega, et on vähe teavet selle kohta, kui palju raha kulutatakse kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele ja selle kohta, millisel määral aitavad liidu kliimamuutustega seotud meetmed kaasa CO2 heitkoguste vähendamisele, kuna olemasolevad andmed ei pruugi olla kõigis liikmesriikides võrreldavad; palub komisjonil arendada edasi aruandlust selle kohta, mil määral viiakse eesmärki suunata 20 % liidu 2014.–2020. aasta eelarvest kliimaga seotud meetmetesse ellu kõikides poliitikavaldkondades, täpsustades ka seda, milliseid kulukohustusi on võetud ja makseid tehtud ning mis on seotud kliimamuutuste leevendamise või nendega kohanemisega, tehes samal ajal kindlaks valdkonnad, kus tuleb parandada kliimaga seotud eesmärkide saavutamise tulemusi;

77.  on arvamusel, et rahastamisprogrammide peavoolustamist tuleks veelgi täpsustada, määrates kindlaks selged kliimamuutustega kohanemise või nende leevendamise strateegiad ja nendega seotud tegevuskavad, sealhulgas investeeringute kvantifitseerimise piisavad vahendid ja vajalikud kliimastiimulid ning paremad prognooside jälgimismeetodid, et saada liidu programmide ja liikmesriikide meetmete elluviimisel tehtud edusammude kohta korrektseid prognoose;

78.  palub komisjonil töötada kiiresti välja toetav keskkond üleminekuks vähese CO2‑heitega majandusele, kohandades oma investeerimistingimusi, kulutuste raamistikke ning innovatsiooni ja moderniseerimise vahendeid kõigis olulistes valdkondades;

79.  täheldab kahetsustundega, et siiani puudub vahend mitmeaastaste ajakohastatud koondandmete esitamiseks kogu liidu eelarve ulatuses; on seisukohal, et vaja on prognoositud kliimameetmete rahastamissummade järelhindamist ja ümberarvutamist;

80.  väljendab kahetsust selle üle, et komisjon ei ole loonud konkreetset aruandlusraamistikku selliste liidu poliitikavaldkondade mõju kindlakstegemiseks ja mõõtmiseks, mis kiirendavad kliimamuutusi, ja selle mõõtmiseks, kui suur osa liidu eelarvest kulub sellele vastutöötamisele; väljendab muret selle üle, et ilma kõnealuste andmeteta ei näita komisjon täies ulatuses, mil määral aitab liit kliimamuutusi leevendada; kutsub komisjoni üles tegema järjepidevalt kindlaks potentsiaalselt negatiivseid meetmeid ja lisama sellekohased prognoosid kliimameetmete (leevendamine) lõplikku arvestusse;

VI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 32/2016 „ELi abi Ukrainale“

81.  märgib et liidu finants- ja ekspertabi Ukraina reformimiseks oli vajalik; rõhutab siiski, et reformide elluviimine on jäänud kaugele maha sellest, mida eeldati;

82.  peab kahetsusväärseks, et vanad struktuurid, mis on reformide, moderniseerimise ja demokratiseerimise suhtes tõrksad, püsivad, samas kui jõud, kes soovivad reformida, seisavad tegutsemisel silmitsi suurte raskustega;

83.  tunneb heameelt liidu Ukrainale antava abi üle; on siiski arvamusel, et see peab olema seotud Ukraina valitsuse konkreetsete jõupingutustega, mille eesmärk on parandada olukorda riigis; eeskätt selleks, et parandada omavahendite süsteemi tõhusa ja läbipaistva maksusüsteemi abil, mis ei arvestaks üksnes kodanike, vaid ka oligarhide vara;

84.  nõuab tõhusat võitlust endiselt laialdaselt levinud korruptsiooni vastu ja tõhusat toetust organisatsioonidele, kes on selle vastu võitlemisele pühendunud;

85.  nõuab riigi kohtusüsteemi tugevdamist sõltumatu vahendina, mis on pühendunud õigusriigi põhimõttele;

86.  nõuab pangandussektori rangemat kontrolli, et vältida kapitali äravoolu kolmandatesse riikidesse, mis põhjustab pankade maksejõuetust; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele anda eelarvetoetust üksnes tingimusel, et rahaline abi makstakse välja läbipaistvalt ja terviklikult;

87.  on arvamusel, et rahalisele abile peaks üldiselt eelnema edu saavutamise võimaluste hinnang;

88.  on veendunud, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata pädevate, detsentraliseeritud haldusstruktuuride loomisele ja harimisele;

VII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 33/2016 „ELi kodanikukaitse mehhanism: väljaspool ELi toimunud katastroofidele reageerimise koordineerimine on olnud üldjoontes mõjus“

89.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande üle; toetab selles esitatud soovitusi ja kiidab heaks komisjoni valmisoleku võtta neid arvesse;

90.  rõhutab looduskatastroofidele ja inimtekkelistele katastroofidele kiire ja sidusa reageerimise suurt tähtsust, et minimeerida nende inim-, keskkonna- ja majanduslikku mõju;

91.  märgib kontrollikoja üldist rahulolu komisjoni viisiga tegeleda katastroofile reageerimise protsessiga;

92.  ergutab komisjoni täiendama oma vahendeid, sealhulgas eelarve-, kasutuselevõtu- ja ekspertide valiku menetlusi, et asjaomastele riikidele oleks tagatud viivitamatu vajaduspõhine liidu abi; rõhutab, et ohustatud riikides on vaja määrata kodanikukaitse teabepunktid Euroopa kodanikukaitse ja humanitaarabioperatsioonide peadirektoraadi kohapealse võrgustiku ja piirkondlike kontorite raames ning liidu delegatsioonide töötajate seas;

93.  väljendab heameelt Euroopa meditsiinikorpuse loomise üle 2016. aasta veebruaris, mis laiendas oluliselt ELi kodanikukaitse mehhanismi vabatahtlikku reservi meditsiini- ja rahvatervise meeskondade reserviga, mida saab kasutada selleks, et jagada Ebola kriisi käigus saadud kogemusi; on seisukohal, et seda lähenemisviisi, mille puhul on tagatud meditsiinimeeskondade ja muude spetsialiseerunud hindamis- ja tugimeeskondade reserv, tuleb jätkata ja veelgi arendada;

94.  soovitab kaotada kogu ebavajaliku halduskoormuse, mis takistab nii osalevatel riikidel kui ka hädaolukordadele reageerimise koordineerimiskeskusel viivitamata reageerida, eelkõige kriisi puhkedes;

95.  palub osalevatel riikidel kanda rohkem varasid vabatahtlikku reservi, et parandada katastroofidele reageerimise valmidust;

96.  rõhutab teabevahetuse ja koostöö olulisust komisjoni, muude liidu organite ja ÜRO vahel, et aidata kaasa struktureeritud reageerimisele hädaolukorra puhul; väljendab heameelt ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibürooga (OCHA) ja Maailma Toiduprogrammiga sõlmitud koostöölepingute üle ning kutsub komisjoni üles sõlmima koostöölepinguid ka Maailma Terviseorganisatsiooniga (WHO), Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga (IOM) ja teiste osalejatega;

97.  tuletab meelde, et kvaliteedi- ja koostalitluse nõuded on määratletud ja neid on laiendatud kooskõlas WHO uute standarditega, mis käsitlevad meditsiinimooduleid, ning teiste strateegiliste partnerite ja nende raamtingimustega, et tagada varajased meetmed, millega kaasneb põhjalikum koordineerimine rahvusvahelistel missioonidel; on seisukohal, et selleks, et tagada suutlikkuse viivitamatu kättesaadavus ja rakendamine katastroofi puhkemisel ning vältida rahastamisvigu, tuleb varustamisprotsesse optimeerida ja põhjalikult standardiseerida;

98.  kutsub üles kasutama jätkuvalt ära võimalikku koostoimet teiste osalejate ja vahenditega, eelkõige humanitaar- ja arenguabiga, ja vältima juba võetud meetmete dubleerimist;

99.  kutsub komisjoni üles parandama hädaolukordadele reageerimise koordineerimiskeskuse teabevahetusplatvormi – ühise hädaolukordade side- ja infosüsteemi funktsionaalsust, et sidusrühmadel oleks võimalik saada teavet lihtsamalt, sealhulgas katastroofipiirkonda saadetud ELi kodanikukaitse koordineerimise ja hindamise (EUCP) meeskondade juurdepääsu mobiilsidele;

100.  on arvamusel, et humanitaarabile ja kodanikukaitsele peaks lisanduma muu tegevus, mille eesmärk on soodustada ennetuskultuuri ning parandada haavatavate või katastroofidest mõjutatud kogukondade suutlikkust ja vastupanuvõimet;

VIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 34/2016 „Toidu raiskamise vastane võitlus: ELi võimalus parandada toiduainete tarneahela ressursitõhusust“

101.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande üle, milles uuritakse liidu tõhusust toidu raiskamise vastu võitlemisel; toetab kontrollikoja soovitusi ja palub komisjonil neid soovitusi arvesse võtta;

102.  märgib suure murega, et hinnangute kohaselt läheb ligikaudu kolmandik kogu maailmas inimtarbimiseks toodetud toidust raisku või kaduma; taunib asjaolu, et liit ei võitle toidu raiskamise vastu tulemuslikult ning liidu senised meetmed on olnud üksnes ebaühtlased ja killustatud;

103.  rõhutab, et liidul on suur potentsiaal tegeleda toidu raiskamise probleemiga oma olemasolevat poliitikat kohandades, ilma et sellega kaasneksid lisakulud, ning ta peaks selleks pingutusi tegema; märgib siiski kahetsusega, et vaatamata lootusrikkale retoorikale on puudunud poliitiline tahe muuta lubadused poliitikameetmeteks;

104.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et komisjoni püüdlused toidu raiskamise vastases võitluses on aja jooksul silmnähtavalt vähenenud; taunib asjaolu, et toidu raiskamise valdkonnas puudub sihipärane poliitika ja et poliitikavaldkondades saavutatud positiivne mõju on pigem juhuslik; ootab ringmajanduse paketi tulemuste hindamist toidu raiskamise vastu võitlemise valdkonnas;

105.  on seisukohal, et see on märk komisjoni ebajärjekindlast lähenemisviisist, et esiteks samal ajal kui liitu peetakse kliimamuutuste vastases võitluses eestvedajaks, keskendub see ebapiisavalt toidu raiskamise vastu võitlemisele, mis toob otseselt kaasa negatiivseid tagajärgi kliimale, ja teiseks, samal ajal kui liit investeerib igal aastal sadu miljoneid eurosid arenguabisse, nälja vastu võitlemisse ning õiglase kaubanduse põhimõtete järgimisse, ei ole pööratud piisavalt tähelepanu võitlusele toiduainete raiskamise vastu, mis on üks nende samade probleemide otseseid põhjustajaid;

106.  kordab oma nõudmist komisjonile võtta viivitamata toidu raiskamise vastaseid meetmeid; kutsub komisjoni üles täitma oma kohustusi, mis on seotud toidu raiskamise vastu võitlemist käsitlevate asjakohaste poliitikadokumentidega;

107.  palub komisjonil tagada tihe koostöö liidu ja riiklikul tasandil, et ühtlustada toidujäätmete tekke ärahoidmise, toidu annetamise, toiduohutuse ja heade hügieenitavade erinevaid lähenemisviise eri liikmesriikides; palub komisjonil luua toidu raiskamise vastases võitluses kasutatavate parimate tavade jagamiseks platvorm, mis aitaks tal paremini kooskõlastada oma tegevust liikmesriikide tegevusega;

108.  peab kahetsusväärseks, et komisjoni meetmed tehnilisel tasandil on piirdunud töö- ja ekspertrühmade loomisega, mis ei ole kahjuks andnud rakendatavat sisendit; kutsub komisjoni üles tõhustama oma tegevust tehnilisel tasandil ja andma konkreetseid tulemusi; kutsub komisjoni üles looma tihedamat koostööd Euroopa Keskkonnaameti ja EITga, mis suudavad anda põhjalikku eksperdi- ja tehnilist abi;

109.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei pea vajalikuks luua toidu raiskamise ühist määratlust ega pea vajalikuks kehtestada konkreetset toidujäätmete hierarhiat; palub komisjonil töötada koostöös liikmesriikidega välja ühine toidu raiskamise määratlus, ühine metoodika toidu raiskamise mõõtmise ja järelevalve kohta ning suunised jäätmehierarhia kasutamiseks toidujäätmete puhul;

110.  kutsub komisjoni üles koostama tegevuskava, kus määrataks kindlaks poliitikavaldkonnad, millel on potentsiaali tegeleda toiduainete raiskamise vältimisega, rõhutades vältimist ja annetamist, ning tuvastada võimalused, mida nende poliitikavaldkondade raames võidaks ära kasutada; kutsub komisjoni üles koostama suuniseid, mis hõlmaksid mõõdetavaid eesmärke ja tulemuslikkuse näitajaid, ja koostama konkreetsetes poliitikavaldkondades mõjuhinnanguid;

111.  väljendab kahetsust selle üle, et kuigi toiduainete annetamine on toidu raiskamise vältimises eelistuselt teisel kohal, on eri tasanditel olnud palju takistusi, mille tõttu see on alakasutatud; juhib tähelepanu raskustele, millega seisavad silmitsi liikmesriikide ametiasutused eelkõige toidu annetamise kehtiva õigusraamistikuga kooskõlla viimisel; palub komisjonil luua platvorm heade tavade vahetamiseks liikmesriikide vahel, et lihtsustada toidu annetamist; kutsub komisjoni üles võtma arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panust asjakohaste õigusnormide läbivaatamisse;

112.  palub komisjonil koostada ja avaldada toidu ümberjagamise ja annetamise kohta suunised (mis sisaldaksid maksukorraldust annetajate jaoks), mis põhineks parimate tavade vahetamisel nende liikmesriikide vahel, kes praegu võtavad toidu raiskamise vastases võitluses aktiivseid meetmeid; soovitab komisjonil koostada suunised toiduainete annetamisel esinevate takistuste ületamiseks ja maksusoodustuste kehtestamiseks toitu annetavatele ahelatele ja ettevõtetele;

113.  peab kahetsusväärseks, et mõisted „parim enne“ ja „kõlblik kuni“ on toiduainete tarneahela kõigil tasanditel osalejatele üldiselt ebaselged; kutsub komisjoni üles neid mõisteid täpsustama ja nende kasutamise suuniseid siduvaks muutma, et vältida vääritimõistmist;

114.  kutsub liikmesriike üles harima üldsust toiduhalduse ja toidujäätmete osas;

115.  taunib asjaolu, et hoolimata mõnest üksikust ja piiratud algatusest mõnes liidu institutsioonis ei ole Euroopa organitel õigusraamistikku ega ühiseid suuniseid, mis reguleeriksid institutsioonide toitlustusteenistuste poolt pakutava tarbimata jäänud toidu käitlemist; palub komisjonil koostada ühised sätted toidujäätmete küsimuse kohta Euroopa institutsioonides, sealhulgas suunised toidujäätmete tekke vältimise kohta ja eeskirjad toidujäätmete annetamise kohta, et vähendada toidu raiskamist Euroopa Liidu institutsioonides;

IX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 35/2016 „Eelarvetoetuse kasutamine siseriiklike tulude kasutuselevõtu soodustamiseks Sahara-taguses Aafrikas“

116.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande üle; toetab selles esitatud soovitusi; väljendab rahulolu komisjoni tahtega neid ellu viia; peab kahetsusväärseks, et komisjoni vastused on üsna ebamäärased ja vähenõudlikud;

117.  rõhutab, kui oluline on siseriiklike tulude kasutuselevõtt vähem arenenud riikides, kuna see vähendab sõltuvust arenguabist, parandab avaliku sektori juhtimist ja mängib keskset rolli riigi ülesehitamises;

118.  rõhutab, et kontrollikoja sõnul ei ole komisjon eelarvetoetuse lepinguid veel mõjusalt rakendanud, toetamaks siseriiklike tulude kasutuselevõttu väikese ja keskmisest väiksema sissetulekuga Sahara-taguse Aafrika riikides; märgib siiski, et komisjoni uus käsitus suurendas seda liiki abi potentsiaali toetada tõhusalt siseriiklike tulude kasutuselevõttu;

119.  juhib tähelepanu asjaolule, et maksusüsteemide tugevdamine ei aita mitte ainult suurendada prognoositavat tulu, vaid ka valitsuste vastutust, luues otsese seose maksumaksjate ja nende valitsuse vahel; toetab siseriiklike tulude kasutuselevõtu soodustamise selgesõnalist lisamist komisjoni peamiste arenguga seotud ja eelarvetoetuse kaudu lahendatavate ülesannete loetellu;

120.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei pööranud eelarvetoetuse meetmete kavandamisel siseriiklike tulude kasutuselevõtule piisavalt tähelepanu; rõhutab, et lisaks ei hinnatud põhiriske, mis on seotud maksuvabastuste ning maksude ja loodusvaradest saadava maksuvälise tulu kogumise ja ülekandmisega;

121.  tuletab meelde siseriiklike tulude kasutuselevõtmise tähtsust arengumaades ning viitab samas probleemidele, mis on seotud maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidumise ja ebaseaduslike rahavoogudega; julgustab tõhustama arengumaadele antavat finants- ja tehnilist abi ning piirkondlikke maksuhaldusraamistikke ning võtma vastu maksulepingute läbirääkimisi reguleerivad põhimõtted;

122.  juhib tähelepanu sellele, et audit tõi ilmsiks asjakohaste seirevahendite puudumise, mille abil hinnata eelarvetoetuse osa siseriiklike tulude kasutuselevõtu üldises paranemises;

123.  on veendunud, et äärmiselt tähtis on jätkata ausate ja läbipaistvate riigisiseste maksusüsteemide edendamist maksupoliitika valdkonnas, suurendada oma toetust järelevalveprotsessidele ja -asutustele loodusvarade valdkonnas ning jätkata selliste valitsemistava reformide toetamist, millega edendatakse loodusvarade säästvat kasutamist ja läbipaistvust; rõhutab, et vabakaubanduslepingud vähendavad väikese ja keskmisest väiksema sissetulekuga riikide maksutulu ning võivad olla nende riikide jaoks kahjulikud; palub, et komisjon tagaks, et vabakaubanduslepingute läbirääkimiste käigus tehtavates riskihindamistes võetakse arvesse madala ja keskmisest madalama sissetulekuga riikidega sõlmitavate vabakaubanduslepingute maksualaseid tagajärgi;

124.  kutsub komisjoni üles juhinduma siseriiklike tulude kasutuselevõtu aspektidega seotud makromajanduslike ja avaliku sektori finantsjuhtimise hindamiste läbiviimisel oma suunistest, et saada parem ülevaade kõige olulisematest probleemidest, nt maksusoodustuste ulatus, siirdehinnad ja maksudest kõrvalehoidumine;

125.  rõhutab, et eelarvetoetusega seotud tehingute paremaks kavandamiseks peaks seatud eesmärkide saavutamist ähvardavate ohtude kindlakstegemise menetlus olema laiaulatuslikum ja selle raames tuleks võimaluse korral kasutada maksuhalduse diagnostilist hindamisvahendit;

126.  rõhutab, et siseriiklike tulude kasutuselevõtuga seotud eritingimusi tuleks sagedamini kohaldada, kuna need seostavad eelarvetoetuse maksed selgelt partnerriigi edusammudega siseriiklike tulude kasutuselevõtu reformide valdkonnas; kutsub komisjoni üles valima tingimused, mis on olulised ja millel on siseriiklike tulude kasutuselevõtule kõige ulatuslikum mõju;

127.  tunnistab, et komisjon peab tegutsema keerukas poliitilises ja institutsioonilises kontekstis; tuletab meelde, kui tähtis on struktureeritud poliitiline dialoog riigi valitsusest kaasatud partnerite ja teiste rahastajatega, et teha kindlaks määrava tähtsusega valdkonnad ja luua sihtotstarbelise abi strateegia;

128.  ergutab komisjoni laiendama eelarvetoetuse puhul suutlikkuse suurendamise komponenti, kuna seeläbi luuakse kindel alus pikaajalisele majanduslikule ja sotsiaalsele ümberkujundamisele ning käsitletakse avaliku sektori tulude tõhusa kogumise peamisi takistusi;

129.  juhib tähelepanu sellele, et siseriiklike ressursside kasutuselevõtule avalduva eelarvetoetusealaste jõupingutuste otsese mõju kinnitamiseks on nõutav maksusüsteemi eri valdkondade üksikasjalikum hindamine, mis võimaldaks teha kindlaks antud abi üksikute osade tulemusel tehtud edusammud;

X osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 36/2016 „Perioodi 2007–2013 ühtekuuluvuse ja maaelu arengu programmide lõpetamise korra hindamine“

130.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande üle ja kiidab heaks selles esitatud soovitused;

131.  märgib rahuloluga, et komisjon andis liikmesriikidele perioodi 2007–2013 programmide lõpetamiseks valmistumisel piisavat ja õigeaegset tuge:

132.  peab tervitatavaks, et komisjon on võtnud ülesandeks jätkata fondide haldusnormide ühtlustamist nii terminoloogia kui ka heakskiitmise ja lõpetamise protsesside seisukohast, kui see tõhustab liidu fondide haldamist ning toetab lihtsamat ja tõhusamat rakendamist liikmesriikides ja piirkondades;

133.  märgib, et kuue suurprojekti otsused perioodi 2007–2013 kohta on veel tegemata;

134.  võtab hämmastusega teadmiseks komisjoni keeldumise kaaluda konkreetsete kohustuste võtmist seoses 2020. aasta järgseks perioodiks tehtavate seadusandlike ettepanekutega, teades, et juba on võimalik tugineda kahele täieliku rahastamisperioodi (2000–2006 ja 2007–2013) kogemusele; on siiski veendunud, et see keeldumine on põhjustatud pigem komisjoni murest oma õigusliku pädevuse pärast kui sisulistest vastuväidetest;

135.  toetab kontrollikoja nõudmist ühtekuuluvuse valdkonna ja maaelu arengu investeerimismeetmete lõpetamise haldusnormide täiendavaks ühtlustamiseks;

136.  on seisukohal, et arvutatud allesjäänud riskimäär jääb tundmatuks suuruseks, mis põhineb kogemustel ja mida saab parimal juhul kasutada suunisena;

137.  võtab teadmiseks kontrollikoja nõudmise, et toetuskõlblikkuse perioodid ei tohiks pärast 2020. aastat enam kattuda järgneva programmitöö perioodiga, ja tema mure, et toetuskõlblikkuse perioodide pikendamine (st n+2, n+3) on üheks maksmata arvete kuhjumise ja järgneva programmiperioodi hilise alustamise põhjuseks, millele lisanduvad ka viivitused läbivaadatud programmitöö ja rahastamist käsitlevate õigusaktide ja nendega seotud rakenduseeskirjade viimistlemisel, eelkõige aastatel 2014–2015; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on tagada mitmeaastaste projektide vahendite maksimaalne kasutamine ja projektide sujuv rakendamine;

138.  märgib, et rahastamisperioodi lõplik lõpetamisprotsess toimub vaid iga seitsme aasta tagant; nõustub kontrollikoja arvamusega, et komisjon peaks teavitama eelarvepädevaid institutsioone ja Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjoni lõpetamisprotsessi lõplikest tulemustest eraldi dokumendis; on seisukohal, et nimetatud dokument ei peaks mitte ainult kinnitama kulude seaduslikkust ja korrektsust, vaid ka mõõtma programmide tulemusi ja mõju (tulemuslikkusel põhinev käsitlusviis);

XI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 1/2017 „Natura 2000 võrgustiku täies ulatuses rakendamiseks on vaja täiendavaid jõupingutusi“

139.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande üle ja kiidab heaks selles esitatud soovitused;

140.  rõhutab bioloogilise mitmekesisuse tähtsust inimkonna jaoks; märgib, et linnudirektiivi(13) ja elupaikade direktiivi(14) (loodusdirektiivide) alusel loodud Natura 2000 võrgustik on liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegia keskmes, kuid väljendab muret, et selle täielikku potentsiaali ei ole ära kasutatud;

141.  märgib, et komisjoni üldine ülesanne on anda liikmesriikidele suuniseid; peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei võtnud komisjoni nõuandeid piisavalt arvesse;

142.  peab kahetsusväärseks, et kontrollikoda järeldas, et liikmesriigid ei hallanud Natura 2000 võrgustikku sobivalt ning riiklike asutuste ja sidusrühmade vaheline koordineerimine liikmesriikides ei olnud piisav;

143.  tuletab meelde, et piiriülese iseloomu tõttu nõuab Natura 2000 rakendamine tugevat kooskõlastamist liikmesriikide vahel; palub liikmesriikidel luua riiklikul tasandil tugeva struktuuri, et edendada piiriülest koostööd; kutsub komisjoni üles andma liikmesriikidele paremaid suuniseid koostööplatvormi loomiseks;

144.  märgib sügava murega, et kaitse-eesmärgid ei olnud sageli piisavalt üksikasjalikud ja olid kvantifitseerimata, samal ajal kui majandamiskavad ei olnud täpselt määratletud ega sisaldanud vahe-eesmärke; rõhutab, et see võib vähendada Natura 2000 võrgustiku lisaväärtust; kutsub komisjoni üles ühtlustama eeskirju, mis käsitlevad tulemuslikku lähenemisviisi kaitse-eesmärkide kehtestamisele ja majandamiskavadele järgmisel programmitöö perioodil; kutsub komisjoni samuti üles kontrollima, kas liikmesriigid järgivad suuniseid, ning andma neile vajaduse korral täiendavat nõu;

145.  palub liikmesriikidel võtta vajalikud kaitsemeetmed õigeaegselt, et tagada nende lisaväärtus, ning ajakohastada vastavalt majandamiskavasid; kutsub komisjoni üles põhjalikult uurima kaitseprojektide võimalikke viivitusi;

146.  märgib, et peamiste sidusrühmade (nt maakasutajate ja -omanike) osalemine on väga oluline Natura 2000 võrgustiku tõhusamaks muutmiseks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et enamikus liikmesriikides puuduvad tõhusad teabevahetuskanalid; kutsub liikmesriike üles parandama riiklike asutuste ja eri sidusrühmade vahelist kooskõlastamist;

147.  on mures, et liikmesriigid ei suutnud adekvaatselt hinnata projekte, mis avaldasid negatiivset mõju Natura 2000 aladele, kompensatsioonimeetmeid ei kasutatud piisavalt ning lähenemisviis on liikmesriigiti väga erinev; palub komisjonil anda liikmesriikidele rohkem struktureeritud suuniseid selle kohta, kuidas ja millal rakendada kompensatsioonimeetmeid, ning jälgida nende rakendamist;

148.  peab kahetsusväärseks, et aastate 2014–2020 programmdokumendid ei kajastanud täielikult rahastamisvajadusi ning komisjon ei käsitlenud neid puudusi struktureeritult; palub komisjonil valmistuda järgmiseks programmitöö perioodiks põhjalikumalt ette;

149.  peab kahetsusväärseks, et Natura 2000 järelevalve- ja aruandlussüsteemid ei olnud piisavad võrgustiku mõjususe kohta täieliku teabe esitamiseks; väljendab muret selle pärast, et ei loodud konkreetset tulemuslikkuse näitajate süsteemi liidu vahendite kasutamise kohta, et kajastada Natura 2000 võrgustiku tulemusi; on arvamusel, et see vähendab Natura 2000 võrgustiku tulemuslikkust; väljendab heameelt selle üle, et komisjon võttis hiljuti kasutusele uued kohustuslikud ja terviklikud näitajad kõikide perioodi 2014–2020 LIFE-programmi projektide jaoks; kutsub komisjoni üles kohaldama järgmisel programmitöö perioodil sama lähenemisviisi teiste programmide suhtes;

150.  märgib murega, et alade tasandil ei sisaldanud ala haldusdokumendid sageli seirekavasid ja et need ei olnud üksikasjalikud või ajaliselt piiratud; tunneb samuti muret asjaolu pärast, et standardseid andmevorme ei ajakohastatud ning liikmesriikide poolt looduse seisundi aruande jaoks esitatud andmed olid puudulikud, ebatäpsed ja võrreldamatud; palub liikmesriikidel ja komisjonil see probleem kavandatavas tegevuskavas lahendada;

151.  väljendab heameelt, et komisjon on loonud keskregistri Natura 2000 võrgustikuga seotud kaebuste ja päringute registreerimiseks; märgib, et enamik juhtumeid lõpetati ilma täiendavate menetlustoiminguteta; kutsub komisjoni üles kõiki kaebusi ja päringuid põhjalikult käsitlema;

152.  tunneb heameelt biogeograafilise protsessi loomise üle, sest see annab mehhanismi sidusrühmade koostööks Natura 2000 haldamisel ja vastava võrgustiku loomise võimaluse; palub komisjonil siiski lahendada keelebarjääri probleem, mis piirab selle ulatust;

153.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et tähtsusjärjestatud tegevuskavad andsid ebausaldusväärse pildi Natura 2000 võrgustiku kuludest ning et liikmesriikide esitatud andmed olid ebatäpsed ja piiratud; märgib murelikult, et rahastamisprognoosid ei olnud usaldusväärsed ja võrreldavad, mis ei võimalda saada täpset ülevaadet Natura 2000 võrgustikule pühendatud liidu rahaliste vahendite summast; peab kahetsusväärseks, et seetõttu oli tähtsusjärjestatud tegevuskavadel piiratud mõju bioloogilise mitmekesisuse kaitseks Natura 2000 raames mõeldud liidu rahastamise järjepidevuse tagamise vahendina; ergutab komisjoni andma liikmesriikidele rohkem struktureeritud suuniseid aruandluse ja seire ning tähtsusjärjestatud tegevuskavade lõpuleviimise kohta; kutsub liikmesriike üles tagama, et esitatud andmed oleksid täpsed;

154.  on seisukohal, et rahaliste vahendite eraldamine Natura 2000‑le peab olema tuvastatav ja nende kasutamine jälgitav, sest vastasel juhul ei ole investeeringute mõju võimalik mõõta; palub komisjoni asjaomastel peadirektoraatidel lisada oma iga-aastastesse tegevusaruannetesse eraldi peatükk Natura 2000 kohta, kuivõrd Natura 2000 võrgustikku kaasrahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist / Ühtekuuluvusfondist ning Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist;

155.  väljendab heameelt eksperdirühma ja ajutiste töörühmade loomise üle tavade ühtlustamiseks ning kutsub komisjoni üles kasutama nende tegevuse tulemusi järgmisel programmitöö perioodil;

156.  kutsub komisjoni üles teavitama parlamendi asjaomaseid komisjone tegevuskavast, mille eesmärk on parandada loodusdirektiivide rakendamist(15);

XII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 2/2017 „Komisjoni läbirääkimised perioodi 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika partnerluslepingute ja rakenduskavade üle: rahastamine on rohkem suunatud strateegia „Euroopa 2020“ prioriteetidele, kuid tulemuslikkuse mõõtmise kord muutub üha keerulisemaks“

157.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruandes esitatud leidude, järelduste ja soovituste üle; peab kontrollikoja analüüsi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise programmiperioodi 2014–2020 kohta kasulikuks ja õigesti ajastatuks, kuna see abistab seadusandjaid ja komisjoni asjakohaste järelduste tegemisel 2020. aasta järgseks perioodiks;

158.  võtab teadmiseks komisjoni vastused ja selle, et komisjon nõustub täielikult viie ja osaliselt kahe kontrollikoja soovitusega; tervitab komisjoni valmisolekut nende elluviimiseks ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama soovitusi täies ulatuses ja õigeaegselt;

159.  ei nõustu kontrollikoja ja komisjoni arvamusega, et parlamendi suurendatud volitused olid iseenesest ajavahemikku 2014–2020 puudutavate asjaomaste määruste vastuvõtmise põhjendamatu viivituse tegur;

160.  peab kahetsusväärseks, et komisjon viivitas oma ettepanekuga 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohta, mis võib põhjustada olulist hilinemist vastavate mitmeaastast finantsraamistikku ning finantsprogramme ja -instrumente käsitlevate õigusaktide läbirääkimistes ja vastuvõtmises, mis omakorda seab ohtu nende õigeaegse rakendamise 2020. aasta järgsel perioodil;

161.  rõhutab, et ettepanekus 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika uute määruste kohta tuleb esitada ühtsed eeskirjad või muul viisil tagada praktikas ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamine, parem juurdepääs vahenditele ja kõnealuse poliitika eesmärkide edukas rakendamine;

162.  rõhutab vajadust vältida korduvaid viivitusi rakenduskavade vastuvõtmisel, samuti kontrollikoja poolt tuvastatud probleeme, näiteks ajavahemikku 2014–2020 hõlmavate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide määrusi käsitlevaid üha keerukamaid, nõudlikumaid ja pikemaid läbirääkimisi, teiseste õigusaktide ja suuniste hilinenud vastuvõtmist ning vajadust komisjoni korduvateks rakenduskavade kooskõlastusringideks; peab kahetsusväärseks, et need puudused on vastuolus eesmärgiga lihtsustada ühtekuuluvuspoliitika juhtimissüsteemi;

163.  märgib, et eriaruandes nr 2/2017 järeldab kontrollikoda, et partnerluslepingud on osutunud mõjusaks meetmeks, mille abil suunata Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendid valdkondlikele eesmärkidele ja investeerimisprioriteetidele ning toetada keskendumist majanduskasvu ja töökohtade strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidele; rõhutab siiski, et eesmärkide edukas rakendamine nõuab piisavat eelarvet 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika jaoks;

164.  täheldab, et erinevalt varasematest perioodidest pidi komisjoni tähelepanekud rakenduskavade projektide kohta vastu võtma volinike kolleegium, samas kui eelmisel programmitöö perioodil pidi volinike kolleegium vastu võtma üksnes lõplikud rakenduskavad; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks uuesti sellise menetluse lisaväärtust, kui ta koostab ettepanekut 2020. aasta järgse programmitöö perioodi kohta;

165.  kutsub komisjoni üles hoolikalt analüüsima eespool nimetatud probleeme ning võtma meetmeid nende vältimiseks 2020. aasta järgsel perioodil, sealhulgas tegema kõik vajalikud parandused ja tagama kiire ja kvaliteetse programmitöö;

166.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles suurendama konsulteerimist rakenduskavade koostamisel, mis peaks lihtsustama nende kiiret heakskiitmise protsessi;

167.  rõhutab, kui oluline on kasutada täpset ja ühtlustatud terminoloogiat, mis võimaldab ühtekuuluvuspoliitika tulemusi nõuetekohaselt mõõta; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole uut finantsmäärust käsitlevas ettepanekus näinud ette mõistete „tulemused“ ja „väljund“ jaoks ühiseid määratlusi; kutsub komisjoni üles võtma võimalikult kiiresti ja aegsasti enne 2020. aasta järgset perioodi kasutusele selged ja ühised määratlused mõistete „väljund“ „tulemused” ja „mõju” kohta;

168.  tuletab meelde, et piisav haldussuutlikkus, eelkõige riiklikul ja piirkondlikul tasandil, on äärmiselt oluline rakenduskavade sujuvaks haldamiseks ja elluviimiseks, eelkõige seoses eesmärkide ja asjakohaste näitajate abil saavutatud tulemuste seire ja aruandluse seisukohalt; nõuab sellega seoses, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid olemasolevat tehnilist abi haldussuutlikkuse parandamiseks eri tasanditel;

169.  kutsub komisjoni üles tugevdama ja hõlbustama parimate tavade vahetamist kõikidel tasanditel;

170.  väljendab muret seoses liikmesriikidega, kes kohaldavad mitmeid täiendavaid tulemus- ja väljundnäitajaid lisaks alusaktides esitatud näitajatele; kardab ülereguleerimise mõju, mis võib muuta struktuurifondide kasutamise keerulisemaks ja vähem tulemuslikuks; kutsub komisjoni üles veenma liikmesriike sellisest lähenemisviisist loobuma;

171.  rõhutab, kui tähtis on mõõta programmide mõju keskpikas ja pikaajalises perspektiivis, kuna vaid juhul, kui mõju mõõdetakse, on otsustajatel võimalik kindlaks teha, kas poliitilised eesmärgid on saavutatud; kutsub komisjoni üles selgelt mõõtma „mõju“ 2020. aasta järgsel programmitöö perioodil;

XIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 3/2017 „ELi abi Tuneesiale“

172.  kiidab heaks kontrollikoja eriaruande, milles hinnatakse Tuneesiale antud liidu abi tõhusust ja tulemuslikkust, toetab selles esitatud soovitusi ning esitab allpool oma tähelepanekud ja soovitused;

173.  märgib, et liidu vahendeid kasutati üldiselt otstarbekalt, kuna need aitasid märkimisväärselt kaasa demokraatiale üleminekule ja parandasid Tuneesia majanduslikku stabiilsust pärast revolutsiooni;

174.  märgib, et liidu meetmed olid peamiste rahastajatega ning ELi institutsioonide ja talituste piires hästi kooskõlastatud; kutsub komisjoni üles kindlustama, et saavutatakse ühine programmitöö liikmesriikidega, et parandada abi suunamist ja koordineerimist;

175.  tunnistab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus pidid töötama ebakindlas poliitilises, sotsiaalses ja turvakontekstis, mis oli ulatusliku abi pakkumisel suureks probleemiks;

176.  kutsub komisjoni üles täiendavalt täpsustama valdkondliku eelarvetoetuse käsitlust, kirjeldades riigi prioriteete, tingimuste kavandit, edendades seeläbi parema struktuuriga ja suunatud liidu käsitlust ning parandades Tuneesia riikliku strateegia üldist usaldusväärsust;

177.  märgib, et liidu rahastamine aitas oluliselt kaasa demokraatiale üleminekule ja majandusliku stabiilsuse parandamisele Tuneesias; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel siiski kitsendada oma meetmete ulatust väiksemale hulgale selgelt määratletud valdkondadele, et maksimeerida liidu abi mõju;

178.  kutsub komisjoni üles järgima eelarvetoe programmidega seotud parimaid tavasid ja kohaldama asjakohaseid väljamaksetingimusi, mis ergutaksid Tuneesia ametiasutusi olulisi reforme ette võtma; väljendab muret rahaliste vahendite leebema määramise pärast põhimõttel „rohkema eest rohkem“, mis ei olnud tavaliselt seotud edasiste tingimuste täitmisega ja millele ei eelnenud tehtud edusammude põhjalik uurimine;

179.  toonitab riigi rahanduse juhtimise põhjaliku hindamise (soovitatavalt PEFA abil)(16) tähtsust liidu abi andmise võimalike kitsaskohtade tuvastamisel ja nende käsitlemisel;

180.  palub komisjonil parandada programmide ja projektide kavandamist, kehtestades täpsete lähtejoonte ja näitajate komplekti, mis võimaldaks eesmärkide täitmist korralikult hinnata;

181.  rõhutab vajadust keskenduda pigem pikaajalisele jätkusuutlikule majanduslikule arengule, mitte meetmetele, mis tekitavad tööturul ainult ajutise taastumise;

XIV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 4/2017 „ELi eelarve kaitsmine õigusnormide vastaselt tehtud kulude eest: komisjon kasutas perioodil 2007–2013 ühtekuuluvusvaldkonnas järjest enam ennetusmeetmeid ja finantskorrektsioone“

182.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruandes esitatud leidude, järelduste ja soovituste üle;

183.  tõdeb, kui oluline on viia ellu ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid, milleks on piirkondade arengutasemete vaheliste erinevuste vähendamine, taandarenevate tööstuspiirkondade ümberkujundamine ning piiriülese, riikide- ja piirkondadevahelise koostöö arendamine, aidates sellega saavutada liidu strateegilisi eesmärke; on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika olulisus õigustab sellele ette nähtud märkimisväärset osa liidu eelarves; rõhutab, kui oluline on selle usaldusväärne finantsjuhtimine, õigusnormide rikkumiste ennetamine ja tõkestamine ning finantskorrektsioonid;

184.  võtab teadmiseks, et komisjon aktsepteerib kõiki kontrollikoja soovitusi, ja kutsub komisjoni üles rakendama neid täielikult ja õigeaegselt;

185.  märgib, et üldiselt kasutas komisjon enda käsutuses olevaid meetmeid programmitöö perioodil 2007–2013 mõjusalt, et kaitsta liidu eelarvet õigusnormide vastaste kulude eest;

186.  väljendab heameelt asjaolu üle, et programmitöö perioodil 2007–2013 hakkas komisjon rakendama parandusmeetmeid ja finantskorrektsioone palju varem kui perioodil 2000–2006, ning suurema mõjuga; rõhutab siiski, et need parandusmeetmed peavad tagama liidu finantshuvide kaitse, kuid samas on oluline, et asjaomased rakenduskavad saaksid õigeaegselt ja tulemuslikult ellu viidud;

187.  kutsub komisjoni üles säilitama valvsust liikmesriikide poolt programmitöö perioodi 2007–2013 kohta esitatavate sulgemisdeklaratsioonide läbivaatamisel ja ka edaspidi;

188.  kutsub komisjoni üles esitama kõigi programmitöö perioodi 2007–2013 jooksul kehtestatud ennetusmeetmete ja finantskorrektsioonide kohta analüütilise ja konsolideeritud aruande, tuginedes eelnenud perioodi aruandele;

189.  rõhutab, et maksete peatamine ja katkestamine on liikmesriikidele märkimisväärne finantsrisk ning see võib põhjustada eelarve haldamisel raskusi ka komisjonile; kutsub komisjoni üles tagama tasakaalustatus eelarve kaitsmise ja ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamise vahel;

190.  rõhutab, et kui liikmesriigid avastavad õigusnormide rikkumised ise ja võtavad ennetavaid meetmeid, kulub selle tulemusel vähem aega probleemide väljaselgitamisele ja jääb rohkem aega nende lahendamiseks; on seisukohal, et see tähendab ka seda, et liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteemid toimivad mõjusalt ning seetõttu võib õigusnormide rikkumise määr jääda alla olulisuse künnise; kutsub seetõttu liikmesriike üles olema ennetavalt aktiivsed ja vastutustundlikud ning avastama ja kõrvaldama õigusnormide rikkumised enda tehtud kontrollide ja auditite põhjal, et parandada juhtimis- ja kontrollisüsteeme riiklikul tasandil ja vältida edasisi netofinantskorrektsioone ja rahaliste vahendite kaotamist;

191.  kutsub liikmesriike kiirete menetluste tagamise eesmärgil üles esitama komisjonile mahult ja kvaliteedilt piisavat teavet selliste finantskorrektsioonijuhtumite puhul, mis on käivitatud komisjoni auditite põhjal;

192.  rõhutab sellega seoses, kui oluline on liikmesriikide ametiasutustele õiguskindlus ning komisjoni nõuetekohased juhiseid ja tehniline abi, sh piisavalt konkreetselt määratletud nõuded; kutsub komisjoni ühtlasi üles tegema tihedat koostööd liikmesriikide ametiasutustega, et parandada esimese ja teise tasandi kontrollide tõhusust;

193.  kutsub komisjoni üles andma liikmesriikidele suuniseid finantskorrektsioonide rakendamist puudutava ühtlustatud aruandluse koostamiseks, mis hõlbustab liikmesriikide tehtud finantskorrektsioonide mõju seiret ja hindamist;

194.  toetab kontrollikoja järeldust, et 2020. aasta järgsel programmitöö perioodil tehtavate finantskorrektsioonide õigusraamistikku tuleks tugevdada, kuid põhieesmärgiks peab jääma õigusnormide rikkumise ja pettuste ennetamine;

195.  kutsub komisjoni üles seadma võimalikult kiiresti sisse integreeritud järelevalvesüsteem, mis võimaldaks kasutada andmebaasides olevat teavet võrdlevate analüüside tegemiseks ja hõlmaks nii ennetavaid meetmeid kui ka finantskorrektsioone perioodil 2014–2020, ning andma Euroopa Parlamendile, nõukogule ja asjaomastele liikmesriikide ametiasutustele õigeaegne juurdepääs teabele;

196.  kutsub kontrollikoda üles keskenduma tulevastes auditites rohkem süstemaatilistele puudustele ja andma nii komisjonile kui ka liikmesriikidele soovitusi finantsjuhtimise ja kontrolli üldise süsteemi toimimise parandamise kohta;

XV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 5/2017 „Noorte töötus – kas ELi poliitika on midagi muutnud? Hinnang noortegarantiile ja noorte tööhõive algatusele“

197.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle ja on rahul, et komisjon mõned neist soovitustest heaks kiidab ja neid ka arvesse võtab;

198.  märgib, et noorte töötuse määr on liidus viimastel aastatel vähenenud; peab siiski kahetsusväärseks, et 2016. aasta keskel oli ikka veel 18,8 % noortest töötud; soovitab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid kättesaadavat liidu toetust selle pikaajalise olukorra lahendamiseks;

199.  tunneb tõsist muret selle pärast, et mittetöötavad ja mitteõppivad noored on haridussüsteemist ja tööturult välja langenud; mõistab, et kasutusel olevate rakenduskavade abil, millega rakendatakse noorte töötuse vähendamiseks mõeldud finantsskeeme, on nende noorteni kõige raskem jõuda; on seisukohal, et ajavahemikul 2017–2020 tuleks keskenduda just sellistele noortele, et kindlustada noortegarantii peamiste eesmärkide saavutamine;

200.  rõhutab, et mittetöötavate ja mitteõppivate noorte lõimimine eeldab märkimisväärselt rohkem liidu rahastamist ja ka liikmesriigid peaksid oma eelarvest täiendavaid vahendeid kasutusele võtma;

201.  toonitab, et noortegarantii on alates 2012. aastast andnud hea panuse noorte tööpuuduse vähendamisse, kuid noorte töötus on endiselt lubamatult suur, ja nõuab seetõttu noorte tööhõive algatuse pikendamist kuni 2020. aastani;

202.  peab kahetsusväärseks, et ükski külastatud liikmesriik ei ole suutnud võimaldada kõigil mittetöötavatel ja mitteõppivatel noortel nelja kuu jooksul pärast noorte tööhõive algatusega liitumist tööpakkumist vastu võtta;

203.  kiidab eelkõige heaks kontrollikoja soovituse, et pakkumiste kvaliteedi parandamisele tuleb rohkem tähelepanu pöörata;

204.  märgib, et komisjoni 2016. aasta oktoobris avaldatud teatises(17) järeldatakse, et algatuse tulemuslikkust tuleb parandada;

205.  võtab teadmiseks, et endiselt on probleemiks oskuste nõudlusele mittevastavus, mis ei võimalda tööjõunõudlusele vastata; palub komisjonil tööhõivekomitee raames edendada parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et see probleemküsimus oleks tööhõivepoliitika prioriteetide seas;

206.  kiidab heaks komisjoni koostöö liikmesriikidega järelevalve ja aruandluse valdkonna heade tavade väljaselgitamisel ja levitamisel, toetudes liikmesriikide olemasolevatele süsteemidele; tuletab komisjonile meelde, et andmete võrreldavus on seejuures põhjapanevalt tähtis;

207.  märgib, et eesmärgi saavutamiseks, milleks on kvaliteetsete püsivate töökohtade pakkumine kõigile kindlaksmääratud piirkondade alla 24‑aastastele noortele, oleks vaja märgatavalt rohkem vahendeid;

XVI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 6/2017 „ELi reaktsioon rändekriisile: esmase vastuvõtu süsteem“

208.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande üle; kiidab heaks selles esitatud soovitused ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

209.  võtab teadmiseks komisjoni vastuse ning tema võetud kohustuse toetada Itaalia ja Kreeka ametivõime; väljendab rahulolu selle üle, et komisjon nõustub kõigi Euroopa Kontrollikoja soovitustega esmase vastuvõtu süsteemi konkreetsete aspektide edasiarendamiseks;

210.  peab kahetsusväärseks, et kontrollikoda ei saanud oma eriaruandes käsitleda laiemat perspektiivi, sealhulgas taotlejate ümberpaigutamist teistesse liikmesriikidesse; rõhutab, et järelmeetmete kitsaskohad põhjustasid pidevalt probleeme esmase vastuvõtu keskuste nõuetekohases toimimises;

211.  tõdeb, kui oluline on rakendada Euroopa rände tegevuskava; rõhutab vajadust jätkata nii lühiajaliste kui ka pikaajaliste meetmete väljatöötamist, et parandada piirihaldust ja tegeleda ebaseadusliku rände algpõhjustega;

212.  kutsub komisjoni, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit (EASO), Europoli, Frontexit (arvestades viimase uusi volitusi Euroopa piiri- ja rannikuvalves), liikmesriikide ametiasutusi ja teisi rahvusvahelisi ametiasutusi üles jätkama ja suurendama esmase vastuvõtu keskuste toetamist; märgib, et üksnes tihedam koostöö komisjoni, ametite ja liikmesriikide vahel saab pikas perspektiivis tagada esmase vastuvõtu süsteemi kontseptsiooni tulemuslikuma väljatöötamise;

213.  rõhutab sellega seoses, et eelkõige Itaalia puhul põhjustab pidev rändajate saabumine jätkuvalt tohutuid probleeme, mille puhul liidu ja liikmesriikide toetus on hädavajalik;

214.  toonitab Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi ning Sisejulgeolekufondi olulisust; kutsub üles leidma võimalusi kohaldada Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi ja Sisejulgeolekufondi puhul erakorralise abi finantseeskirju; rõhutab, et kõige suurema surve all olevate liikmesriikide toetamisel on ainus viis esmase vastuvõtu keskuste tõhususe suurendamiseks rahaliste vahendite suurendamine, et parandada ja rajada vastuvõtu- ja majutustaristuid, mis on hädavajalikud, kui saabub tohutult rändajaid;

215.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande (alaealiste rändajate olukorra kohta esmase vastuvõtu keskustes) tulemuste üle ning rõhutab, et oluline on välja töötada alaealiste rändajate vastuvõtu terviklik lähenemisviis, mis võtaks alati arvesse nende parimaid huvisid; nõuab, et paremini kasutataks rahalisi vahendeid, mis on mõeldud alaealiste vastuvõtuks ja nende töötajate väljaõppeks, kes puutuvad tihedalt kokku kõige haavatavamate isikutega; tuletab meelde, et pärast selle eriaruande avaldamist avaldas komisjon teatise, mis keskendus täielikult alaealistele rändajatele(18); rõhutab selle teatise olulisust ja kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama selles dokumendis esitatud soovitusi;

216.  kutsub seetõttu komisjoni ja nõukogu üles suurendama oma jõupingutusi esmase vastuvõtu keskuste toetamiseks tõhusama ümberpaigutamise korra abil ning juhul, kui puudub vastuvõtmise alus, siis tagasisaatmise menetluse teel;

217.  tunneb muret jätkuvate teadete pärast lastega kaubitsemise kohta ja nõuab lisameetmeid laste, eriti saatjata alaealiste kaitsmiseks nende saabumisest alates; peab vastuvõetamatuks, et inimkaubitsejad võivad lapsi jätkuvalt otsesesse ohtu seada;

218.  palub Europolil jätkata pingutusi võitluses ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse ning sellega seotud kuritegelike organisatsioonide vastu ning toetada liikmesriikide ametiasutusi esmase vastuvõtu keskuste haldamise suhtes algatatud võimalike kriminaaluurimistega tegelemisel;

219.  tunneb heameelt Itaalia ja Kreeka ametiasutuste pingutuste üle registreerida võimalikult suur hulk nende rannikule saabuvaid rändajaid, registreerimismäär Kreekas oli 2016. aastal 78 % võrreldes 8 % 2015. aastal ning Itaalias 2016. aastal keskmiselt 97 % võrreldes 60 % 2015. aastal; toonitab, et ainus viis pidada tõhusat vastuvõtusüsteemi on luua täpne ülevaade kohapeal valitsevast olukorrast;

220.  palub komisjonil ja nõukogul tagada esmase vastuvõtu keskustes varjupaigataotluste läbivaatamise kvaliteet; tõdeb, et taotlusi tuleb töödelda keerulistes tingimustes, kuid rõhutab vajadust vältida kiirendatud menetlusi, mis toovad endaga kaasa vigu; rõhutab veel, et kõige suurema surve all olevad liikmesriigid peaksid vastutama üksnes kõikide rändajate registreerimise ja sõrmejälgede võtmise eest, kuid järelmeetmed peaksid olema solidaarsuse vaimus kõikide liikmesriikide ühine vastutus; nõuab, et varjupaigataotlejad oleksid piisavalt informeeritud ümberpaigutamise protsessist kui sellisest, oma õigustest ning võimalikest sihtriikidest;

221.  kutsub nõukogu üles tagama, et püsivat ekspertide puudust leevendatakse viivitamata EASO ja liikmesriikide toel; on veendunud, et eelkõige Itaalia puhul on lisatoetust vaja ka tulevikus; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kokku leppima kava, et teha selline lisavõimekus Itaalia ja Kreeka taotlusel hõlpsasti kättesaadavaks;

222.  toonitab, et esmase vastuvõtu keskused on saabuvate rändajate registreerimiseks mõeldud kohad ning seetõttu ei tohiks need muutuda ülerahvastatuks ning neist ei tohiks saada kinnipidamiskeskused; palub liikmesriikidel jätkata jõupingutusi kõikide vajalike meetmete rakendamiseks, et järgida täies ulatuses Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

223.  väljendab muret selle pärast, et esmase vastuvõtu keskuste loomise ja tegevusega on praegu seotud palju erinevaid sidusrühmi, ning nõuab, et komisjon ja liikmesriigid teeksid ettepanekuid struktuuri läbipaistvamaks ja usaldusväärsemaks muutmiseks;

224.  soovitab kontrollikojal kaaluda kiiresti järelaruande koostamist esmase vastuvõtu keskuste toimimise kohta ning valida laiem perspektiiv, analüüsides muu hulgas ka järelmeetmeid;

XVII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 7/2017 „Sertifitseerimisasutuste uus roll ÜPP kulude puhul: positiivne samm ühtse auditi mudeli suunas, kuid olulised puudused tuleb kõrvaldada“

225.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle ning kiidab heaks selles esitatud märkused ja soovitused; märgib rahuloluga, et komisjon nõustub enamikuga soovitustest ning kaalub nende rakendamist või on juba nende rakendamist alustanud;

226.  võtab teadmiseks ÜPP kulude auditi mudeliga tehtud edusammud; peab samas kahetsusväärseks seda, et ühtse auditi mudel ei ole endiselt oma täit potentsiaali saavutanud;

227.  meenutab komisjonile, et ta kannab ÜPP kulude tõhusa kasutamise eest lõplikku vastutust; ergutab komisjoni tagama, et kontrollimismeetodite rakendamine oleks kogu liidus piisavalt sarnane ning et kõik sertifitseerimisasutused rakendaksid oma töös samu kriteeriume;

228.  märgib, et sertifitseerimisasutused on oma vastavate riikide makseasutusi alates 1996. aastast sõltumatult auditeerinud; kiidab sellega seoses heaks, et 2015. aastal pidid sertifitseerimisasutused esimest korda tegema kindlaks asjaomaste kulude õigus- ja korrapärasuse; peab seda väga positiivseks edasiminekuks, kuna see võib aidata liikmesriikidel parandada oma kontrolle ja vähendada auditikulusid ning võimaldada komisjonil saada ÜPP kulude õigus- ja korrapärasuse kohta sõltumatuid lisakinnitusi;

229.  peab samas kahetsusväärseks, et komisjon saab sertifitseerimisasutuste tööd kasutada ainult piiratud määral, kuna kontrollikoja aruande väitel on praeguse raamistiku kavas märkimisväärseid puudusi, mille tõttu ei vasta sertifitseerimisasutuste arvamused mõnes olulises valdkonnas täielikult auditistandarditele ja -eeskirjadele;

230.  märgib kontrollikoja aruande põhjal murega, et puudusi oli nii metoodikas kui ka rakendamises, muu hulgas on auditeerimise strateegiad tihti ebasobivad, kasutatakse ebapiisavaid näidistekogumeid ning sertifitseerimisasutuste audiitoritel ei ole tihti piisaval tasemel oskusi ja juriidilist oskusteavet; tunnistab samas, et 2015. aasta võis liikmesriikide jaoks keeruline olla, kuna sel ajal olid asjakohased liidu reeglid ja juhised rakendamise algusfaasis ning sertifitseerimisasutustel ei pruukinud olla nende praktikas rakendamise kohta piisavalt teavet ja koolitusi ega juhendamist näidiste nõutud hulga osas;

231.  kutsub komisjoni üles tegema veel jõupingutusi, et tegeleda kontrollikoja aruandes esile toodud puudustega ning saavutada ÜPP kulude jaoks tõhus ühtse auditi mudel; ergutab komisjoni sertifitseerimisasutuste üle järelevalvet teostama ning neid kulude õigus- ja korrapärasuse osas oma töö ja metoodika parandamisel aktiivselt toetama;

232.  toob esile eeskätt vajaduse töötada juhendites välja usaldusväärsemad töömeetodid seoses sisekontrollist saadud kindluse ülepaisutamise riskiga, näidiste ebasobiva esinduslikkuse ja katsete lubatud tüüpidega, kahe erineva veamäära tarbetu arvutamise ja määrade kasutamisega ning ebausaldusväärsete arvamustega, mis põhinevad alahinnatud veal;

233.  märgib kontrollikoja aruandes mainitud asjaolu, et hoolimata liikmesriikide kontrollistatistika laadist, mis on tihtipeale ebausaldusväärne, tugineb komisjon jätkuvalt oma kindluse tagamise mudeli puhul nendele andmetele ning et 2015. aastal oli sertifitseerimisasutuste arvamus pelgalt üks arvesse võetav tegur;

234.  peab kahetsusväärseks, et sellest ebausaldusväärsusest tulenevad tagajärjed on selgelt nähtavad: näiteks põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat andis lisatoetust 12 makseasutusele 69 hulgast, mille veamäär oli enam kui 2 %, kuigi ainult üks makseasutus esitas algselt nõuetekohase deklaratsiooni, ning 2015. aastal tegi põllumajanduse ja maaelu arengu direktoraat reservatsioonid 10 makseasutusele; märgib lisaks, et maapiirkondades andis põllumajanduse ja maaelu arengu direktoraat lisatoetusi 36 makseasutusele 72 hulgast ja 14 juhul oli kohandatud veamäär enam kui 5 %, ning 2015. aastal tegi põllumajanduse ja maaelu arengu direktoraat reservatsioonid 24 makseasutusele, mis olid pärit 18 liikmesriigist;

235.  kutsub komisjoni üles sellele ebausaldusväärsusele rõhku panema ning töötama välja meetmed, et saavutada oma kindlustandva mudeli jaoks usaldusväärne alus; on veendunud, et komisjon peaks selles vallas sertifitseerimisasutusi aktiivselt juhendama, et nad esitaksid nõuetekohaseid arvamusi, ning selle tulemusel esitatud teavet ja andmeid kasutama;

236.  ergutab komisjoni nõudma sertifitseerimisasutustelt, et nad võtaksid oma näidete esinduslikkuse tagamiseks kasutusele sobivad kaitsemeetmed, lubama sertifitseerimisasutustel teostada piisavalt kohapealseid kontrolle, nõudma, et sertifitseerimisasutused arvutaksid õigus- ja korrapärasuse jaoks välja ühtse veamäär ning tagama, et veamäär, millest makseasutused oma kontrollistatistikas teada annavad, lisatakse korrakohaselt sertifitseerimisasutuste veamäärale;

237.  soovitab eeskätt seda, et komisjon paneks oma arvamustes ÜPP kulude õigus- ja korrapärasuse kohta rõhku kvaliteedile ja ulatusele, mis võimaldaks komisjonil kinnitada makseasutuste kontrolliandmete usaldusväärsust või vajaduse korral hinnata makseasutuste veamäärade vajalikku kohandamist, tuginedes sertifitseerimisasutuste esitatud arvamustele;

238.  märgib kontrollikoja 7. soovituse osas, et komisjon peab tagama, et makseasutuste veamäära ei lisata ebasobival viisil sertifitseerimisasutuste koguvea hulka; on veendunud, et sellega seotud juhised peaksid olema võimalikult selged, et vältida finantskorrektsioonide käigus arusaamatusi;

239.  juhib tähelepanu kontrollikoja aruandes märgitud asjaolule, et Itaalia puhul rikuti kaitsemeedet, mille kohaselt ei teatata makseasutustele eelnevalt, milliseid tehinguid kontrollima hakatakse, kuna seal teavitas sertifitseerimisasutus makseasutust sellest, milliseid abisaajaid kontrollitakse, enne kui makseasutus tegi enamiku oma esialgsetest kohapealsetest kontrollidest; toonitab, et kõigil juhtudel tuleb tagada taotluspõhise valikumeetodi asjakohane rakendamine ning etteteatamine ei tohi olla võimalik ilma tagajärgedeta selle toimepanijatele;

240.  juhib tähelepanu sellele, et nii Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi kui ka Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi puhul on väljaspool ühtset haldus- ja kontrollisüsteemi tehtud tehingute puhul märkimisväärne erinevus selle vahel, millisel ajavahemikul kohapealsete kontrollide aruanded esitatakse (kalendriaasta) ning millisel ajavahemikul kulusid tasutakse (2015. aasta majandusaasta puhul 16. oktoobrist 2014 kuni 15. oktoobrini 2015); märgib, et selle tulemusena ei tehtud mõnele 2014. aasta kohapealsetes kontrollides osalenud abisaajale 2015. aasta majandusaastal tagasimakseid ning et sertifitseerimisasutused ei saa asjaomase majandusaasta puhul selliste tehingute tulemusi oma veamäära arvutamisel kasutada; kutsub komisjoni üles looma sobivat lahendust nende kalendrite sünkroniseerimise jaoks;

241.  juhib tähelepanu sellele, et makseasutuste kontrollimise ajakavad võivad olla väga tihedad, eriti lühikese kasvuperioodiga liikmesriikides, ning asjakohase teabe õigel ajal sertifitseerimisasutustele andmine võib tihti osutuda väga keeruliseks; märgib, et see võib tuua kaasa mitme erineva kontrollimeetodi kasutamise ja mitmekordsed veamäärad, kuna sertifitseerimisasutused ei saa makseasutuste kontrollimise menetlust täielikult järgida; usub, et selle probleemi võiks lahendada näiteks satelliidipõhiste seiremeetmete abil;

242.  leiab, et uut tehnoloogiat võiks üldiselt ÜPP kulude kontrollimisel rohkem kasutada: kui piisava usaldusväärsuse taseme saab saavutada näiteks satelliidipõhise kontrolli abil, ei tohiks abisaajaid ja audiitoreid koormata ülemääraste kohapealsete audititega; rõhutab, et samal ajal, kui ÜPP kulude puhul kindlustatakse liidu rahalisi huvisid, peaks ühtse auditi mudeli peamine eesmärk olema tagada tõhusad kontrollid, hästi toimivad haldussüsteemid ja ülemäärase bürokraatia vähendamine;

243.  toonitab lisaks, et ühtse auditi mudel peaks sisaldama kontrollisüsteemis vähem etappe ja vähem kulusid liidu, liikmesriikide ja abisaajate jaoks; on seisukohal, et rohkem rõhku tuleks panna liikmesriigi üldise kontrollisüsteemi usaldusväärsusele, selle asemel et keskenduda ainult abisaajate täiendavatele kontrollidele; on seisukohal, et kontrollisüsteem on abisaajate jaoks endiselt liiga koormav, eriti nendes liikmesriikides, kus õigusnormide rikkumine ja pettused pole nii tavalised; üldine auditite süsteem on end näidanud piisavana ning usaldusväärsuse saab tagada muude meetoditega kui ülemääraste kohapealsete kontrollidega;

244.  kutsub komisjoni üles kontrollikoja aruannet ja parlamendi soovitusi teadmiseks võtma ning ÜPP kulude kontrollisüsteemi tõelise ühtse auditi mudeli süsteemi suunas edasi arendama;

245.  toonitab, et komisjon tõi esile ja käsitles paljusid kontrollikoja poolt tuvastatud puudusi oma 2018. aasta suunistes; väljendab heameelt sertifitseerimisasutuste pidevate edusammude üle;

XVIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 8/2017 „ELi kalanduskontroll: vaja on rohkem jõupingutusi“

246.  palub liikmesriikidel püügivõimsust puudutava teabe täpsuse parandamiseks 2018. aastaks kehtestada korra riiklikku laevastikuregistrisse kantud teabe täpsuse kontrollimiseks;

247.  nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009(19) („kontrollimäärus“) tulevase muutmise kontekstis ja püügivõimsust käsitleva teabe täpsuse parandamise huvides palub komisjonil lisada seadusandlikku ettepanekusse üksikasjalikud õigusnormid, mille kohaselt kontrollida regulaarselt nii dokumentide põhjal kui kohapeal püügivõimsuse arvutamiseks kasutatud kogumahutavuse (GT) ja mootorivõimsuse (kW) näitajaid;

248.  kontrollimääruse tulevase muutmise kontekstis ja väikeste kalalaevade tegevuse seire parandamise huvides palub komisjonil lisada seadusandlikku ettepanekusse:

   a) laevaseiresüsteemi(20) kasutamise nõude ka 12–15 meetri pikkustele laevadele;
   b) nõude paigaldada alla 12 meetri pikkustele laevadele väiksemad ja odavamad asukoha määramise süsteemid;

249.  palub liikmesriikidel püügikvootide läbipaistva jaotamise tagamiseks teavitada komisjoni 2019. aastaks kooskõlas ÜKP(21) määruse artikliga 16 oma kvootide jaotussüsteemist, sealhulgas sellest, kuidas on püügikvootide jaotamises sidusrühmade vahel kasutatud läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume;

250.  püügivõimsust puudutava teabe terviklikkuse ja usaldusväärsuse parandamiseks palub liikmesriikidel 2019. aastaks:

   a) üle vaadata püügitegevuse kohta paberkandjal andmete salvestamise ja kontrollimise protsessi ja seda parendada; võtta järk-järgult kasutusele alla 10 meetri pikkuste laevade püügitegevust käsitlevate elektrooniliste andmete salvestamise ja kontrollimise süsteemid; tagada, et need süsteemid oleksid omavahel kokkusobivad ning võimaldaksid vahetada andmeid liikmesriikide, komisjoni ja Euroopa Kalanduskontrolli Ameti vahel;
   b) tagada usaldusväärsete andmete olemasolu alla 10 meetri pikkuste laevade püügitegevuse kohta, võttes järk-järgult kasutusele odavamad ja kasutajasõbralikumad salvestus- ja aruandlusnõuded, ning tagada kalanduskontrolli määruses nende andmete kogumiseks sätestatud korra järgimine;
   c) viia lõpule püügitegevuse andmete valideerimine ja ristkontroll;

251.  palub komisjonil 2020. aastaks

   a) luua teabevahetusplatvormi, mida liikmesriigid saaksid kasutada ühtse vormi ja sisuga valideeritud andmete saatmiseks, et komisjoni talitustele kättesaadav teave vastaks liikmesriikide andmetele;
   b) edendada odavama, lihtsama ja kasutajasõbralikuma süsteemi arendamist, et lihtsustada alla 12 meetri pikkuste laevade püügitegevuse andmete elektroonilist edastamist; kehtestada 10–12 meetri pikkustele laevadele kohustus kasutada paberpäevikute asemel elektroonilisi salvestus- ja aruandlussüsteeme (e‑püügipäevikud); kehtestada alla 10 meetri pikkustele laevadele järk‑järgult kohustus oma püük salvestada ja sellest aru anda odavama, lihtsama ja kasutajasõbralikuma elektroonilise süsteemi abil;
   c) analüüsida andmete täielikkuse ja usaldusväärsuse probleeme liikmesriikide tasandil ning leppida liikmesriikidega vajaduse korral kokku asjakohastes meetmetes;

252.  kontrollimääruse tulevase muutmise kontekstis ning kalandusandmete täielikkuse ja usaldusväärsuse parandamise huvides palub komisjonil oma seadusandlikus ettepanekus

   a) kehtestada laevaseiresüsteemi kasutamise nõue ka 12–15 meetri pikkustele laevadele;
   b) vaadata üle kontrollimäärusega liikmesriikidele kehtestatud püügiandmete aruandluskohustused, et lisada üksikasjad püügipiirkonna, laevade suuruse ja püügivahendite kohta;

253.  kontrollisüsteemi parandamiseks palub liikmesriikidel töötada välja standardsed kontrolliprotokollid ja -aruanded, mis vastaksid paremini püügipiirkondade spetsiifilistele piirkondlikele ja tehnilistele tingimustele, kui määruse (EL) nr 404/2011(22) XXVII lisas kehtestatud tingimused, ja neid kasutada; palub liikmesriikidel seda teha Euroopa Kalanduskontrolli Ametiga konsulteerides ja juba aastaks 2019, mil uus tehnilisi meetmeid käsitlev määrus(23) peaks jõustuma;

254.  kontrollimääruse mis tahes tulevase muutmise kontekstis palub komisjonil lisada seadusandlikku ettepanekusse liikmesriikide kohustuse kasutada elektroonilist kontrolliaruandlussüsteemi, et tagada ammendavad ja ajakohastatud riiklikud kontrollitulemused ning jagada kontrollitulemusi teiste asjassepuutuvate liikmesriikidega; kutsub komisjoni ühtlasi üles lisama ettepanekusse liikmesriikide kohustuse jagada kontrollitulemusi teiste asjaomaste liikmesriikidega;

255.  karistussüsteemi tõhususe tagamiseks palub liikmesriikidel 2019. aastaks

   a) võtta karistuste määramisel nõuetekohaselt arvesse seda, kas tegemist on korduva rikkumise või pideva õigusrikkujaga;
   b) rakendada täielikult punktisüsteemi ja tagada selle ühetaoline kohaldamine enda territooriumil.

256.  kontrollimääruse mis tahes tulevase muutmise kontekstis palub komisjonil lisada oma seadusandlikku ettepanekusse säte, milles nähakse ette süsteem teabe vahetamiseks rikkumiste ja karistuste kohta koostöös Euroopa Kalanduskontrolli Ameti ja liikmesriikidega;

XIX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 9/2017 „ELi toetus inimkaubandusvastasele võitlusele Lõuna- ja Kagu-Aasias”

257.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande üle; kiidab heaks selles esitatud soovitused ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

258.  tõdeb, et hoolimata keerulistest oludest, milles liidul tuli tegutseda, on liit siiski andnud selge panuse inimkaubandusvastasesse võitlusesse Lõuna- ja Kagu-Aasias;

259.  tunnustab edusamme, mis on inimkaubandusvastases võitluses tehtud selliste meetmete abil nagu Euroopa rändeküsimuste kontaktametnike ametisse nimetamine teatud riikidesse; palub sellealast tööd jätkata;

260.  julgustab liitu suurendama koostööd riiklike ja piirkondlike valitsustega ja teiste piirkonnas tegutsevate organisatsioonidega (nt ÜRO, ASEAN ja asjaomased valitsusvälised organisatsioonid) ning kodanikuühiskonnaga, et saada parem ülevaade jätkuvatest prioriteetidest ning valmistada seega ette sihtotstarbelisem tegevuskava;

261.  rõhutab Lõuna- ja Kagu-Aasia riikides äärmise vaesuse ning vähemuste ja soolise diskrimineerimise kaotamise ning nende riikide demokraatlike ja inimõiguste sihtasutuste tugevdamise tähtsust demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi abil;

262.  kutsub komisjoni üles töötama välja kõikehõlmava, sidusa ja usaldusväärse inimkaubandusvastase rahalise abi andmebaasi, nii et vahendite eraldamine oleks õiglasem ning need jõuaksid kõige pakilisemate vajadustega abivajajateni; jagab nõukogu seisukohta, et vaja on koostada ajakohastatud nimekiri inimkaubandusest mõjutatud piirkondadest ja riikidest ning et see nimekiri tuleks andmebaasi lisada;

263.  väljendab heameelt komisjoni teatise üle pealkirjaga „Aruanne inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia järelmeetmete ning konkreetsete edasiste meetmete kohta“ (COM(2017)0728), mille komisjon avaldas 2017. aasta detsembris; kutsub komisjoni üles pakkuma iga piirkonna jaoks välja konkreetsed meetmed;

264.  väljendab heameelt selle üle, et inimkaubandus on liidu organiseeritud ja rasket rahvusvahelist kuritegevust käsitlevas poliitikatsüklis aastateks 2018–2021 jätkuvalt prioriteet;

265.  on seisukohal, et äärmiselt oluline on tugevdada Lõuna- ja Kagu-Aasias õiguskaitseasutusi, et need oleksid inimkaubandusega tegelevate võrgustike tuvastamisel ja hävitamisel tõhusamad; nõuab inimkaubandusega seotud kurjategijate karistuste karmistamist;

266.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama inimkaubandusvastast võitlust liidus poliitilise ja õigusalase koostöö kaudu, et tegeleda maffiatega, mis kasutavad liitu inimkaubanduse ohvrite lõppsihtkohana, nagu mainiti 2017. aasta detsembri teatises;

267.  on veendunud, et selleks, et inimkaubandusvastane võitlus oleks tõhusam, on vaja, et leevendusmeetmete ajastus ning probleemi lahendamisele eraldatud vahendid oleksid paremini seotud, ning et koostöö Euroopa välisteenistuse, komisjoni, ASEANi ja ÜRO vahel oleks tihedam;

268.  kutsub ka Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles inimkaubanduse probleemiga tegelema, kaaludes selleks ka muid kanaleid, nagu kahepoolseid ja mitmepoolseid lepinguid;

XX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 10/2017 „ELi noorte põllumajandustootjate toetust tuleks paremini suunata, et soodustada mõjusat põlvkonnavahetust“

269.  on seisukohal, et praeguse ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) valdkondade osas

   a) on vaja põhjalikult hinnata kõiki vahendeid ja meetmeid, mida on võimalik kombineerida noorte põllumajandustootjate abistamiseks ja keskenduda võrreldavuse tagamisele kogu liidus, tulemusnäitajate järjepidevusele või selle puudumisele ning noorte põllumajandustootjate turule sisenemisel esinevatele takistustele, millega võiks tegelda ÜPP tulevase läbivaatamise käigus;
   b) põlvkonnavahetusega seotud eesmärgid koos võimalike sihtnäitajatega peaksid olema paremini kindlaks määratud ning koguda tuleks andmeid põlvkonnavahetuse edukuse ja asjaolude kohta, mis sellele kaasa aitavad või seda takistavad;

270.  on seisukohal, et 2020. aastale järgneva perioodi ÜPP jaoks tuleks töötada õigusaktid välja nii, et komisjon pakub välja (või teeb liikmesriikidele ülesandeks kooskõlas koostöös liikmesriikidega täidetava eelarve eeskirjadega välja pakkuda) selge sekkumisloogika poliitikavahendite jaoks, mille eesmärk on põlvkonnavahetuse soodustamine põllumajanduses; leiab, et sekkumisloogika peaks sisaldama

   a) noorte põllumajandustootjate vajaduste usaldusväärset hindamist, mille raames uuritakse põllumajandustegevust alustada soovivate noorte põllumajandustootjate ees seisvaid takistusi põllumajandusettevõtte loomisel ja nende jaotust geograafiliste piirkondade, põllumajandussektorite ja põllumajandusettevõtete konkreetsete tunnusjoonte lõikes;
   b) hindamist selle kohta, milliste vajaduste rahuldamiseks saaks kasutada liidu poliitikavahendeid ja milliseid probleeme saab paremini käsitleda (või juba käsitletakse) liikmesriikide poliitikameetmetega; ning analüüsi selle kohta, millised toetusvormid (nt otsetoetused, kindlasummalised maksed, rahastamisvahendid) sobivad olemasolevate probleemide lahendamiseks kõige paremini;
   c) meetmeid, mille abil suurendada teadlikkust eri liiki toetustest põllumajandustootmise varajase üleandmise puhul õigusjärglasele koos kaasnevate nõustamisteenuste või -meetmetega, nagu rahuldav pensioniskeem, mis põhineb põllumajandus, toidu- ja metsandussektori üleriigilisel või piirkondlikul sissetulekul või tulul;
   d) SMART-eesmärkide kindlaks määramist –vaatamata põllumajandusettevõtete omanikuvahetuse pikale kavandamisajale –, mille käigus pannakse selgelt ja kvantifitseeritult paika poliitikavahendite oodatavad tulemused, nt põlvkonnavahetuse oodatav kiirus ja toetuse panus põllumajandusettevõtete elujõulisuse parandamisse; leiab, et eelkõige peaks olema selge, kas poliitikavahendid toetavad nii suurt hulka noori põllumajandustootjaid kui võimalik või on need suunatud mingile konkreetsele alarühmale (nt kõige parema haridusega, vähemsoodsates piirkondades põllumajandusettevõtteid loovad, oma ettevõtetes vee- või energiatarbimist vähendavaid tehnoloogiaid kasutusele võtvad, ettevõtete kasumlikkust suurendavad, rohkem töökohti loovad põllumajandustootjad);

271.  2020. aastale järgneva perioodi ÜPP meetmete rakendamisel palub liikmesriikidel parandada meetmete sihipärasust; selleks peaksid nad

   a) rakendama kriteeriume, mille alusel saab valida kõige kulutõhusamad projektid, mis suurendavad toetatud põllumajandusettevõtete kestlikku tootlikkust ja elujõulisust kõige enam, või loovad kõige rohkem töökohti kõige kõrgema tööpuudusega piirkondades või kõige aeglasema põlvkonnavahetusega vähemsoodsates piirkondades;
   b) rakendama selgeid kriteeriume, et hinnata, kuidas saaks toetada noori põllumajandustootjaid ühiselt juhitavates juriidiliste isikute puhul (nt määrates kindlaks, kui suurt hääleõiguste või osaluse protsenti toetusesaaja peaks omama, või näidates ära ajavahemiku, mille jooksul osaluse tasakaal peaks muutuma, milline osa tema sissetulekust peaks vähemalt pärinema tegevusest toetatud põllumajandusettevõttes), et suunata toetus neile noortele põllumajandustootjatele, kelle jaoks töö toetust saavates põllumajandusettevõtetes on nende põhitegevus;
   c) seadma projektidele valituks osutumiseks vajaliku küllaldaselt suure minimaalse punktiarvu ning kasutama meetmete eelarvet ühtlaselt, et põllumajandusettevõtteid loovad noored põllumajandustootjad saaksid toetust kogu programmitöö perioodi vältel;
   d) kasutama äriplaane paremini selleks, et hinnata avaliku sektori poolse rahastamise vajalikkust nii taotlemise etapis (ettevõtete elujõulisuse tõenäosus ilma toetuseta) kui projektide lõpetamisel (toetuse mõju ettevõtte elujõulisusele või teistele selgelt määratletud eesmärkidele, nagu töötajate arv, vee- või energiatarbimist vähendavaid tehnoloogiate kasutuselevõtt);

272.  on seisukohal, et 2020. aastale järgneva perioodi õigusaktidega tuleks tagada et komisjon ja liikmesriigid parandavad (kooskõlas koostöös liikmesriikidega täidetava eelarve eeskirjadega) seire- ja hindamissüsteemi; leiab eelkõige, et

   a) komisjon peaks määratlema väljundi-, tulemus- ja mõjunäitajad, mis võimaldaksid varem seatud eesmärkide alusel hinnata poliitikavahendite edenemist, tulemuslikkust ja tõhusust, toetudes seejuures liikmesriikide seiresüsteemides välja töötatud parimatele tavadele;
   b) liikmesriigid peaksid regulaarselt koguma tegelikke andmeid toetatud põllumajandusettevõtete struktuuriliste ja rahaliste näitajate kohta (nt käive, sissetulek, töötajate arv, kasutusele võetud uuendused, põllumajandustootjate haridustase), mis võimaldaks hinnata meetmete tulemuslikkust ja tõhusust neile seatud poliitikaeesmärkide täitmisel;
   c) komisjon ja liikmesriigid peaksid nõudma, et hindamised annaksid rahastatavate projektide ja meetmetega saavutatu kohta kasulikku teavet, mis põhineks toetatud põllumajandusettevõtete struktuuriliste ja rahaliste näitajate muutumist näitavatel tegelikel andmeil; selleks peaks kasutama näiteks käesoleva auditiga leitud parimaid tavasid, nagu võrdlusuuringuid, vastupidise stsenaariumi analüüsimist ja uuringuid (vt kontrollikoja eriaruanne, tabel 5, Emilia Romagna juhtum, punkt 75);
   d) tuleks tagada, et noortele põllumajandustootjatele oleksid kättesaadavad nõustamine ja vahendid, mis aitavad neil tõhusalt ja tulemuslikult reageerida turuhäirete või turu küllastumise ja hinnakõikumise ohule; leiab, et sellega suurendatakse konkurentsivõimet ja turule orienteeritust ning vähendatakse kriisist tulenevat tootjate sissetuleku kõikumist;

XXI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 11/2017 „Kesk-Aafrika Vabariigi jaoks ette nähtud ELi Bêkou usaldusfond: hoolimata mõningatest puudustest on algus olnud lootustandev“

273.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle ning kiidab heaks selles esitatud märkused ja soovitused;

274.  väljendab heameelt ELi Bêkou usaldusfondi loomise üle ja selle osalemise üle rahvusvahelistes meetmetes, millega reageeriti Kesk-Aafrika Vabariigi kriisile; möönab, et seda esimest usaldusfondi võib pidada mitmes mõttes oluliseks katseprojektiks ning et süsteemsetes küsimustes, mis puudutavad rahastajate tegevuse kooskõlastamist, järelevalvet ja hindamist, on vaja välja töötada täpsemad suunised vastavalt süsteemsemale lähenemisviisile tagatiste saamise suhtes;

275.  märgib, et usaldusfondid olid osa ajutisest lahendusest olukorras, kus puudusid vahendid ja vajalik paindlikkus kiireks ja terviklikuks tegutsemiseks suuremate kriiside korral; on veendunud, et selle vahendi tulemuslikkuse tõendamiseks ja kogemuste saamiseks operatiivsest rakendamisest on vaja rohkem aega;

276.  on ka seisukohal, et eraldi tuleks tähelepanu pöörata usaldusfondide mõjususele ja poliitilisele juhtimisele ning sellele, et eraldatud vahendite lõppkasutamise suhtes puuduvad garantiid ja järelevalve;

277.  on veendunud, et erilist tähelepanu tuleks pöörata kontrollikoja tähelepanekutele, mis viitavad fondi piiratud mõjule sidusrühmade hulgas, ning komisjon peaks tegema kõik endast oleneva, et kasutada Euroopa Arengufondi tegevusest juba saadud kogemusi sellistes valdkondades nagu mitmepoolsete investeeringute rakendamine ja koordineerimine ning tulemusosaluse haldamine;

278.  rõhutab, et mis tahes uued rahastamisvahendid ja segarahastamisvahendid peaksid olema kooskõlas liidu arengupoliitika üldeesmärkidega ja keskenduma valdkondadele, kus lisaväärtus ja strateegiline mõju on suurimad;

279.  märgib, et liikmesriikide sissemaksed usaldusfondi on seni olnud suhteliselt väikesed; nõuab liikmesriikidelt aktiivsemat osalemist, tagamaks et fond saavutab oodatavad poliitilised eesmärgid;

280.  on veendunud, et vajalikku tähelepanu tuleks pöörata ka juhtimis- ja halduskulude osakaalu kontrollimisele sissemaksete kogusummast; pooldab selliste uute arenguvahendite sidusust ja vastastikust täiendavust Euroopa Arengufondi strateegia ja poliitikaeesmärkidega;

281.  palub komisjonil rakendada terviklikke kontrollimehhanisme, et tagada eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluse raames Euroopa Parlamendi poolne poliitiline kontroll kõnealuste uute rahastamisvahendite juhtimise, haldamise ja rakendamise üle; peab oluliseks töötada nende rahastamisvahendite jaoks välja konkreetsed järelevalvestrateegiad, mille puhul on ette nähtud konkreetsed eesmärgid, sihid ja läbivaatamised;

XXII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 12/2017 „Joogiveedirektiivi rakendamine: vee kvaliteet ja kättesaadavus Bulgaarias, Ungaris ja Rumeenias on paranenud, kuid vajadus investeeringute järele on endiselt märkimisväärne“

282.  tulenevalt asjaolust, et hea kvaliteediga joogivee kättesaadavus on üks kodanike põhivajadustest, rõhutab, et komisjon peaks tegema kõik võimaliku olukorra jälgimiseks, eriti seoses väikeste veevarustusaladega, mis on lõpptarbijale kõige lähemal; tuletab meelde, et halva kvaliteediga joogivesi võib olla Euroopa elanike tervisele ohtlik;

283.  kutsub liikmesriike üles teavitama elanikke sellest, milline on nende joogivee kvaliteet, kuna mitme liikmesriigi elanikud ei ole teadlikud, et kraanivesi on joogikõlblik;

284.  taunib asjaolu, et liikmesriigid ei ole kohustatud esitama andmeid väikeste veevarustusalade veekvaliteedi kohta; loodab, et muudetud joogiveedirektiiv(24) parandab olukorda;

285.  toob esile veetaristu kestlikkuse tähtsuse ning rõhutab kodanike kaasamise olulisust veetaristu säilitamisel;

286.  rõhutab, et veehinna poliitika peab edendama tõhusust ja katma veekasutuse kulud; märgib, et liikmesriigid vastutavad kõigile oma kodanikele taskukohase ja kvaliteetse joogivee tagamise eest, pidades silmas, et vesi on ühine hüve ja inimõigus;

287.   tuletab komisjonile meelde, et mitmes liikmesriigis üha enam leviv veeteenuste liberaliseerimine ja erastamine ning käimasolevad arutelud selle üle on kujunenud kodanikele tõsiseks mureküsimuseks;

XXIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 13/2017 „Euroopa ühine raudteeliikluse juhtimissüsteem: kas poliitiline otsus muutub ka kunagi reaalsuseks?“

288.  väljendab heameelt kontrollikoja aruande üle ning kiidab heaks selles esitatud märkused ja soovitused;

289.  märgib, et komisjon ei ole 2000. aastast saadik algatatud õigusaktide pakettide mõju raudteesektorile nõuetekohaselt hinnanud; peab kahetsusväärseks, et mitmesse projekti investeeritud liidu vahendeid ei saa pidada kulutõhusaks;

290.  märgib, et raudteesektor on üldiselt väga korporatiivne, mille mõjul võidakse turu liberaliseerimist tajuda pigem ohu kui eelisena;

291.  märgib, et liikmesriikide huvi koostalitusvõime suurendamise vastu peab viima kulude ja vajalike vahendite kalkulatsiooni koostamiseni; julgustab liikmesriike kehtestama liidu rahalise toetuse eraldamisel Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemile (ERTMS) realistlikud eesmärgid ja soovitab komisjonil kehtestada sellised rakendustähtajad, mida on võimalik täita;

292.  väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle koostada koostöös liikmesriikidega demonteerimise ajakava koos õiguslikult siduvate eesmärkidega; väljendab ühtlasi heameelt asjaolu üle, et komisjon on otsustanud teha sektoriga koostööd, et edendada Euroopa Raudteede Ühenduse poolt välja töötatud ühise hankesüsteemi kasutamist;

293.  on seisukohal, et selle süsteemi jaoks vajalike kulukate investeeringute tõttu, millele lisandub asjaolu, et kulude kandjad ei saa sellest kohest kasu, on vaja prioriteetide määramist nõukogus ja liikmesriikides strateegiliselt hinnata; peab tervitatavaks Euroopa arenduskava ja sellega seotud üksikasjalikku ERTMSi käsitlevat tegevuskava, mille eesmärk on tagada pidev abivoog; ergutab liikmesriike keskenduma Euroopa arenduskava paremale koordineerimisele ja tagama, et liidu kohustusi võetakse riiklikes prioriteetides arvesse; väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle seada riiklikes arenduskavades vahe-eesmärgid, et tõhustada järelevalvet eri lõikude üle;

294.  on mures ERTMSi projektidele eraldatud TEN-T toetuste puhul esinevate kulukohustustest vabastamiste kõrge määra pärast, mis on peamiselt tingitud asjaolust, et liidu finantssätted ei vasta riiklikele rakendamisstrateegiatele; väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon kohandab võimaluse korral Euroopa ühendamise rahastu rahastamismenetlusi; kutsub komisjoni üles olukorda uurima ja hindama ning võtma vajalikke meetmeid nimetatud puuduste kaotamiseks;

295.  peab kahetsusväärseks, et pardaseadmetele ette nähtud liidu rahalisi vahendeid kasutatakse peamiselt riigisisese liikluse jaoks ning et Ühtekuuluvusfondist ei saa toetada kaubavedu; tuletab meelde, et raudteekaubavedu on üks ühtse turu peamisi aspekte;

296.  palub komisjonil tagada, et süsteemi vastuoludega seotud puudused on järgmisel programmitöö perioodil tõhusalt kõrvaldatud;

297.  on seisukohal, et ühtse raudteeturu toimimine nõuab asjaomaste turuosaliste täielikku kaasamist enne liidu rahaliste vahendite eraldamist; on arvamusel, et liidu raudteesektori poliitika nõuab strateegia realistlikku muutmist, mis peaks hõlmama kulude-tulude analüüsi ning asjaomase majandusmudeli puudumise korral selle väljatöötamist liikmesriikides, eesmärgiga tagada asjakohane rahastamine ja võimaldada allikaid tulemuslikult kindlaks teha;

XXIV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 14/2017 „Euroopa Liidu Kohtu kohtuasjade menetlemise tulemuslikkuse hindamine“

298.  väljendab heameelt kontrollikoja eriaruande üle; toetab selles esitatud märkusi ja soovitusi;

299.  heidab Euroopa Liidu Kohtule ette, et ta keeldus andmast kontrollikojale juurdepääsu teatavatele dokumentidele, mida taotleti Euroopa Liidu Kohtu tulemuslikkuse hindamiseks; tuletab Euroopa Liidu Kohtule meelde, et nii kontrollikoja liikmed kui ka selle audiitorid on oma kohustuste täitmisel seotud konfidentsiaalsuse ja ametisaladuse hoidmise kohustusega(25); peab kahetsusväärseks, et ei olnud võimalik küsitleda õigusnõunikke, hoolimata nende olulisest rollist Euroopa Liidu Kohtu töös;

300.  märgib kahetsusega, et 2012. aastast peale on Üldkohus korduvalt ületanud mõistliku aja, mille jooksul kohus oleks pidanud menetluspoole õigustatud ootuse kohaselt otsuse tegema; palub Euroopa Kohtul pöörduda Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjoni poole, et olukorda selgitada;

301.  märgib, et pärast Euroopa Liidu Kohtu süsteemi ülesehituse reformi määratakse kohtunikke kodadesse eri valdkondade töökoormuse põhjal; soovib saada teada, kuidas see määramine toimub ja kas teatud valdkondade jaoks on loodud spetsiaalsed kojad; nõuab statistilisi andmeid kohtuasjade edenemise kohta uue süsteemi raames;

302.  peab kahetsusväärseks, et kontrollikoda jättis valimi moodustamisel kõrvale kohtuasjad, mille menetlemine kestis keskmisest kestusest üle kahe korra kauem; on arvamusel, et tulemuslikkuse hindamisel tuleks arvesse võtta ka ebatüüpilisi kohtuasju;

303.  teeb ettepaneku, et Euroopa Liidu Kohtu töökeeli, eelkõige nõupidamiste puhul kasutatavaid keeli, tuleks laiendada, nii et need hõlmaksid inglise, prantsuse ja saksa keelt, mis on ELi institutsioonide töökeeled; ergutab Euroopa Liidu Kohut vaatama keelte kasutamiskorda puudutava reformi rakendamisel parimate tavade otsimiseks liidu institutsioonide poole;

304.  märgib, et õigusnõunikel on Euroopa Liidu Kohtu otsustusprotsessis väga suur mõjuvõim, kuid nende roll ja nende tegevust reguleerivad eeskirjad jäävad välismaailma jaoks ebaselgeks;

305.  väljendab muret seoses asjaoluga, et kõige sagedamate Üldkohtu kirjaliku menetluse kestust mõjutavate tegurite ülevaates moodustavad menetlusdokumendi saabumine ja käsitlemine kohtukantseleis tervelt 85 % vajaminevast ajast; küsib, kas kantseleil on piisavalt vahendeid;

306.  väljendab muret konfidentsiaalsust puudutavate kohtuasjade kestuse pärast Üldkohtus;

307.  võtab teadmiseks kohtuasjade määramise protsessi mõlemas kohtus; palub Euroopa Liidu Kohtul esitada eeskirjad, millega sätestatakse kohtuasjade määramise kord mõlemas kohtus;

308.  märgib, et 2014. ja 2015. aastal määrati Üldkohtus umbes 40 % kohtuasjadest määramisreeglite väliselt, mis seab süsteemi kahtluse alla; väljendab samas ka kahtlusi Üldkohtus aset leidva toimikute valikulise määramise suhtes; peab kahetsusväärseks läbipaistvuse puudumist selles menetluses;

309.  väljendab muret asjaolu pärast, et üks kõige sagedasemaid tegureid, mis mõjutab Euroopa Liidu Kohtu kohtuasjade menetlemise kestust, on kohtunike puhkused; teeb ettepaneku, et sel ajal oleksid lubatud kuulamised ja nõupidamised ka muudes kohtuasjades peale nende, millel konkreetsed asjaolud seda nõuavad;

310.  märgib, et nõuniku haigus, emadus- või vanemapuhkus või töölt lahkumine mõjutab samuti kohtuasjade kestust; palub Euroopa Liidu Kohtul kaaluda võimalikke alternatiivseid meetodeid ajutise puudumise põhjustatud probleemide lahendamiseks ja töö sujuva edenemise tagamiseks;

311.  on arvamusel, et ressursse ei jagata kohtute vahel proportsionaalselt, võttes arvesse nende töökoormust; teeb ettepaneku, et Üldkohtu kohtuasjade lugejate allüksus sekkuks kohtuasja hilisemas etapis;

312.  kutsub liikmesriike üles tagama, et uute kohtunike nimetamise otsus tehakse aegsasti enne nende eelkäija lahkumiskuupäeva, et tagada töökoormuse sujuv üleandmine;

313.  väljendab muret selle üle, et Euroopa Liidu Kohus kohaldab menetluse erinevate etappide suhtes igas olukorras ühtmoodi kasutatava lahenduse lähenemisviisi; soovitab Euroopa Liidu Kohtul kohandada seatud tähtaegu, et võtta arvesse kohtuasjade liike ja keerukust;

314.  märgib, et intellektuaalomandi küsimustega on seotud suur arv kohtuasju mõlemas kohtus; ergutab Euroopa Liidu Kohut analüüsima viise, kuidas lihtsustada menetlusi nende juhtumite puhul, ning kaaluda nende eelläbivaatamist Euroopa Liidu Kohtu teabe- ja dokumenditeenistuse poolt;

XXV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 16/2017 „Maaelu arengu programmitöö: vähendada tuleks keerukust ja pöörata suuremat tähelepanu tulemustele“

315.  selleks et 2020. aastale järgneva programmitöö perioodi kavandamisel keskenduda tulemuslikkusele ja saavutustele, suurendada maaelu arengu programmide ja teiste programmide lõimimist ning hinnata tõhusamalt seda, kuidas maaelu arengu programmid aitavad strateegilisi eesmärke saavutada, palub

   a) komisjonil tagada, et tema poliitikaettepanekutes on näidatud, kuidas nõuete edasiarendamise kaudu paraneb üksikute programmide kooskõla;
   b) liikmesriikidel 2022. aastaks täpsustada koordineerimise, vastastikuse täiendavuse ja koostoime mehhanismide rakendamist ning vastavate järelmeetmete võtmist ja aruannete esitamist üldiste liidu eesmärkide ja normide taustal;

316.  palub komisjonil vaadata 2020. aasta lõpuks läbi programmdokumentide ülesehituse, et lihtsustada 2020. aastale järgneval programmiperioodil nende sisu ja vähendada nõuete arvu; leiab, et eelkõige peaks komisjon jätma programmdokumentide struktuuri vaid sellised osad ja variandid, mis on maaelu arengu kulude õigeks kavandamiseks, rakendamiseks ja seireks hädavajalikud;

317.  palub komisjonil võtta koos liikmesriikidega 2018. aasta lõpuks meetmeid tagamaks, et täiendatud rakendamise aastaaruannete esitamine 2019. aastal annaks selget ja põhjalikku teavet programmidega saavutatu kohta ning et vastused üldistele hindamisküsimustele annaksid järgmisele programmitöö perioodile parema aluse;

318.  palub komisjonil määrata 2020. aastale järgneva programmiperioodi ettevalmistamisel põllumajandust ja maaelu arengut käsitlevate üldiste liidu eesmärkide kontekstis täpsemalt kindlaks, mis liiki näitajad tuleb kehtestada selleks, et hinnata maaelu arengu alaste sekkumiste tulemusi ja mõju; on seisukohal, et komisjon võiks selles protsessis ära kasutada teiste rahvusvaheliste organisatsioonide (nt WHO, Maailmapanga ja OECD) tulemuslikkusele ja saavutustele keskendumisest juba saadud kogemusi ja välja töötatud lahendusi;

319.  leiab, et komisjonil on vaja tagada seda liiki investeeringute järjepidevus, mida tehakse praegu ühise põllumajanduspoliitika teisest sambast, mis on tähtis rahastamisvahend mahajäänud piirkondade maa- ja mägipiirkondades majandusarengu kiirendamiseks, konkurentsivõime, innovatsiooni ja tööhõive edendamiseks ning maaelu kestliku arengu tagamiseks;

320.  palub komisjonil edendada ja soodustada riikide koostööd ja võrgustike loomist, et levitada 2020. aasta lõpuks riiklikul tasandil välja töötatud tulemuslikkuse mõõtmise häid tavasid;

321.  palub komisjonil hinnata ja võtta 2020. aastale järgneva programmiperioodi puhul arvesse kogemusi, mis on 2020. aasta lõpuks saadud praeguse süsteemi rakendamise käigus muu hulgas järgneva kohta:

   a) tulemusreservi mõju ja võimalikud alternatiivsed mehhanismid tulemuslikkuse parandamiseks;
   b) tulemusreservile juurdepääsemiseks kasutatavate tulemusnäitajate asjakohasus ja mõõdetavus;
   c) finantssanktsioonide kasutamine ebapiisava tulemuslikkuse korral;

322.  palub nõukogul ja komisjonil enne 2018. aasta keskel täiendavate seadusandlike ettepanekute vastuvõtmist kaaluda pikaajalise strateegia ja poliitikakujundamise kooskõlastamist eelarvetsükliga ja põhjalikku kulutuste hindamist enne uue pikaajalise eelarve kinnitamist;

323.  leiab, et selleks, et võimaldada maaelu arengu programmide heakskiitmist järgmise programmitöö perioodi alguses, peaks komisjon oma seadusandlikes ettepanekutes märkima, milliseid muudatusi on tehtud poliitika kujundamise, programmitöö ja rakendamise ajakavas, tagamaks, et maaelu arengu programmid on võimalik heaks kiita järgmise programmitöö perioodi alguses, mis võimaldaks programmide õigeaegset rakendamist alates 2020. aastast;

324.  on arvamusel, et otsuses mitmeaastase finantsraamistiku kestuse kohta tuleks leida kesktee kahe näiliselt vastuolulise nõude vahel: ühelt poolt mitme liidu poliitikameetme puhul ja eelkõige selliste meetmete korral, mille eelarve täitmine toimub koostöös liikmesriikidega, nagu põllumajanduse ja ühtekuuluvuse valdkonnas, esinev vajadus tugineda oma tegevuses vähemalt seitsme aasta pikkusele kulukohustuste stabiilsusele ja prognoositavusele ning teiselt poolt vajadus demokraatliku legitiimsuse ja aruandekohustuse järele, mis tuleneb iga finantsraamistiku sünkroniseerimisest parlamendi ja komisjoni viieaastase poliitilise tsükliga;

XXVI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 17/2017: „Komisjoni sekkumine Kreeka finantskriisi“

325.  tänab kontrollikoda põhjaliku aruande koostamise eest selle väga olulise teema kohta, mis on tihedalt seotud eelarvekontrollikomisjoni tegevusega; peab kahetsusväärseks, et auditiaruande koostamiseks kulus kolm aastat; toonitab õigesti ajastatud aruannete olulisust, kuna see lihtsustaks oluliselt komisjoni ja parlamendi tööd;

326.  taunib asjaolu, et kontrollikojal olid vaid piiratud volitused auditeerida liidu rahalist abi Kreekale, mida haldas troika, millesse kuuluvad komisjon, Euroopa Keskpank (EKP) ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), ja et kontrollikoda ei saanud EKP-lt piisavalt teavet; ergutab EKPd andma vastastikuse koostöö vaimus teavet, mis võimaldaks kontrollikojal saada ulatuslikuma ülevaate liidu rahaliste vahendite kasutamisest;

327.  tunnistab keerulist majanduslikku olukorda kogu Euroopas ja eriti rasket poliitilist olukorda Kreekas liidu rahalise abi rakendamise ajal, kuna sellel oli otsene mõju abi rakendamise tõhususele;

328.  toonitab, kui tähtis on liidu rahaliste vahendite kasutamise läbipaistvus Kreekas rakendatud eri finantsabivahendite puhul;

329.  palub komisjonil parandada toetusprogrammide kavandamise üldiseid menetlusi, täpsustades eelkõige tingimuste sisu põhjendamiseks vajaliku analüütilise töö ulatust ning näidates võimaluse korral, milliseid vahendeid millises olukorras peaks kasutama;

330.  toonitab, et komisjon peab parandama kasutatavat reformide elluviimise hindamiskorda, et paremini tuvastada halduslikke või muid tegureid, mis takistavad reformide tulemuslikku elluviimist; leiab, et komisjon peab ka tagama, et tal on selliste hindamiste läbiviimiseks vajalikud vahendid;

XXVII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 18/2017 „Ühtne Euroopa taevas: kultuur on muutunud, ent taevas ei ole veel ühtne“

331.  juhib tähelepanu asjaolule, et ühtset Euroopa taevast ei ole täielikult rakendatud, kuna sellele on vastu teatavad oma eesõigusi kaitsvad lennundustöötajad ja kuna liikmesriikidel puudub tugev poliitiline tahe täita selle algatuse rakendamise eeldusi;

332.  taunib asjaolu, et kuigi liidul õnnestus kaotada Schengeni liikmesriikide vaheline maismaapiir, ei ole tal seni õnnestunud kaotada nendesamade liikmesriikide vahelist õhupiiri, mis põhjustab aastas 5 miljardi euro suuruse ühise kahju;

333.  juhib tähelepanu vajadusele vaadata läbi ja ajakohastada näitajaid, et ühtlustada lennuliikluse tulemuslikkuse kava; väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjoni teatel on nende läbivaatamine pooleli; rõhutab, et näitajate tulemuslikuks läbivaatamiseks on vaja täpseid ja asjakohaseid andmeid;

334.  juhib tähelepanu sellele, et ühtse Euroopa taeva rakendamine aitaks vähendada lennunduse CO2-heidet kuni 10 % võrra, mis aitaks märkimisväärselt kaasa Pariisi kliimakokkuleppe täitmisele;

335.  palub komisjonil uurida üksikasjalikumalt ühisettevõtte SESAR eesmärke, sest need ei pruugi olla kohaldatavad praeguses olukorras, kus ühtset Euroopa taevast ei ole rakendatud ning on oht, et neid kohaldatakse õhusüsteemides, mis ei suuda omavahel koostööd teha;

336.  palub komisjonil esitada üksikasjalikud andmed oma lepingu kohta Eurocontroliga, et jälgida liidu maksumaksjate raha kulutamist;

337.  juhib tähelepanu vajadusele tagada riiklike järelevalveasutuste sõltumatus ning anda nende ülesannete täitmiseks piisavad rahalised ja organisatsioonilised vahendid;

338.  palub komisjonil teavitada parlamendi vastutavat komisjoni sellest, miks ta ei ole käivitanud rikkumismenetlusi, ehkki siiani ei ole toimima hakanud funktsionaalsed õhuruumiosad, mis pidid toimima hakkama 2012. aastal;

XXVIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 21/2017 „Kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus: keerukam sissetulekutoetuste kava ei ole veel keskkonnaalaselt tulemuslik“

339.  väljendab rahulolu kontrollikoja soovituste üle ning kutsub komisjoni üles võtma nende soovituste ja kontrollikoja aruandes toodud märkuste põhjal järelmeetmeid;

340.  võtab teadmiseks uue kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse suhteliselt suure kulukuse (30 % kõigist ÜPP otsetoetustest ja ligi 8 % kogu liidu eelarvest); märgib murelikult, et see summa ei vasta kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse eesmärkide tasemele; palub komisjonil seda ÜPP reformi ettevalmistamisel arvesse võtta;

341.  väljendab kahetsust asjaolu pärast, et siiani pole selge, kuidas kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamine peaks aitama liidu laiemaid kliimaeesmärke saavutada; palub, et komisjon koostaks ÜPP uue reformi ühe osana eraldi kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamise tegevuskava, milles selgelt esitatakse sekkumispõhimõtted ning konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid;

342.  väljendab muret selle pärast, et kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamise rahastamine jääb sissetulekutoetuse abinõuks, mis võimaldab põllumajandustootjate tulusid kuni 1 % võrra suurendada, kuid pahatihti ei kaasne sellega mingeid rakendamiskulusid ega -kohustusi, mis seab rahastamise sisulise eesmärgi küsimärgi alla; palub, et komisjon töötaks põllumajandustootjate jaoks välja rangemad eeskirjad, tegemata seejuures liiga palju erandeid;

343.  väljendab muret kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamise ning kogu ÜPP keerukuse ja läbipaistvuse pärast; kutsub komisjoni üles kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamise programmi ja kogu ÜPPd lihtsustama ja seostama, et muuta neid läbipaistvamaks ja vähendada suurt kuritarvituste ja topeltrahastamise ohtu;

344.  väljendab erilist muret kontrollikoja järelduse pärast, mille kohaselt ei ole ilmselt kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamisest kliima ja keskkonna seisukohalt suuremat kasu, ning palub komisjoni veel kord kaaluda selle vahendi vajalikkust ja võimalust suunata kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade kasutamisele eraldatud suured summad ümber teistele, tihtipeale seda dubleerivatele programmidele, mis on end paremini õigustanud ja andnud paremaid tulemusi;

o
o   o

345.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale ning korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas (L-seerias).

(1) ELT L 48, 24.2.2016.
(2) ELT C 323, 28.9.2017, lk 1.
(3) ELT C 322, 28.9.2017, lk 1.
(4) ELT C 322, 28.9.2017, lk 10.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0121.
(6) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(7) ELT L 287, 29.10.2013, lk 63.
(8)1.2.3.4.5.6.7.8.9.10.11.12.13. EKP peaks:otsustusprotsessi veelgi optimeerima ja delegeerima mõningate otsuste tegemise madalamatele tasemetele, et järelevalvenõukogu saaks keskenduda vastutusrikkamatele küsimustele;ühiselt kasutatavate teenuste kasutamisega seotud küsimuste lahendamiseks hindama sellega kaasnevaid riske ja rakendama vajalikke kaitsemeetmeid, sealhulgas tegelema võimalike omavahel vastuolus olevate taotlustega ning tegema spetsiaalset vastavuse seiret;suunama siseauditi oskused ja vahendid nii, et vajaduse korral oleksid kaetud suure ja keskmise jääkriskiga valdkonnad;tegema kontrollikojaga täiel määral koostööd, võimaldamaks sel oma volitusi täita ja seeläbi aruandlust tõhustada;välisaruandluse tõhustamiseks ametlikustama praeguse järelevalve tulemuslikkuse mõõtmise ja sellealase teabe avalikustamise korra;muutma ühtse järelevalvemehhanismi raammäärust, et osalevate riiklike pädevate asutuste kohustused ametlikult vormistada ning tagada, et kõik osaleksid ühiste järelevalverühmade töös täielikult ja proportsionaalselt;koostöös riiklike pädevate asutustega töötama välja rolli/rühma profiilid ning meetodid, mille abil hinnata nii ühistesse järelevalverühmadesse määratavate riiklike pädevate asutuste töötajate sobivust kui ka nende edasisi tulemusi;koostama keskse, standardiseeritud ja ülevaatliku andmebaasi, mis hõlmaks ühiste järelevalverühmade (nii EKP kui riiklike pädevate asutuste eraldatud) töötajate oskusi, kogemusi ja pädevust, ning andmebaasi haldama;rakendama ühiste järelevalverühmade nii uutele kui olemasolevatele järelevalvetöötajatele mõeldud ametlikku koolituskava;arendama ja rakendama riskipõhist metoodikat, et kindlaks määrata ühiste järelevalverühmade vajalik töötajate arv ja nende oskused;järelevalve planeerimise protsessis kasutatava klastrite koostamise mudeli korrapäraselt üle vaatama ning seda vajadusel ajakohastama;oma personali täiendama või ümber paigutama, et märkimisväärselt suurendada oma osalust oluliste pankade kohapealses kontrollis vastavalt selgele riskide tähtsuse järjekorrale;põhjalikult tegelema kohapealse kontrolli IT-süsteemi puudustega ja jätkama jõupingutusi riiklikest pädevatest asutustest pärit kohapealse kontrolli inspektorite pädevuse ja oskuste parandamiseks.
(9) ELi liikmesriikide kõrgeimate kontrolliasutuste ja Euroopa Kontrollikoja juhtide kontaktkomitee avaldus „Täielikult auditeeritava, aruandekohustust kindlustava ja mõjusa pangandusjärelevalve korra tagamine pärast ühtse järelevalvemehhanismi kasutuselevõtmist“.
(10) ELT C 50, 9.2.2018, lk 80.
(11) Teabele juurdepääsu piirangute kohta vt eriaruande II lisa.
(12) Praeguse EKP ja Euroopa Parlamendi vahelise aruandluskorra kohta vt eriaruande IX lisa.
(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7)
(14) Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7).
(15) Loodust, rahvast ja majandust käsitlev tegevuskava (COM(2017)0198).
(16) Public Expenditure and Financial Accountability – riiklikud kulutused ja finantsaruandlus.
(17) „Noortegarantii ja noorte tööhõive algatus kolm aastat hiljem“ (COM(2016)0646),
(18) „Lapsrändajate kaitse“ (COM(2017)0211).
(19) Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1).
(20) Laevaseiresüsteemid (VMS).
(21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1380/2013, 11. detsember 2013, ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).
(22) Komisjoni 8. aprilli 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 404/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 (millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L 112, 30.4.2011, lk 1).
(23) Vt komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil ning millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1967/2006, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1224/2009 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1343/2011 ja (EL) nr 1380/2013 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 894/97, (EÜ) nr 850/98, (EÜ) nr 2549/2000, (EÜ) nr 254/2002, (EÜ) nr 812/2004 ja (EÜ) nr 2187/2005 (COM(2016)0134).
(24) Vt komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv olmevee kvaliteedi kohta (uuesti sõnastatud) (COM(2017)0753).
(25) Vt Euroopa Kontrollikoja liikmete käitumisjuhendi artikkel 6 ja Euroopa Kontrollikoja töötajate suhtes kohaldatavate eetikajuhiste artikkel 4 ametisaladuste hoidmise kohta.

Viimane päevakajastamine: 4. detsember 2018Õigusteave - Privaatsuspoliitika