Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 10, 18, 19, 21, 79 ja 82,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 3, 6, 20, 21, 23, 24, 41 ja 47,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1948. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta, mis võeti vastu 20. detsembril 1993,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mis võeti New Yorgis vastu 20. novembril 1989,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005), „Peking +15“ (2010) ja „Peking +20“ (2015),

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee 26. augusti 2016. aasta üldist märkust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 6 (puuetega naised ja tüdrukud) kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) ning nõukogu 11. mai 2017. aasta otsuseid (EL) 2017/865(1) ja (EL) 2017/866(2) Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel allkirjastamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) allkirjastamist kõigis liikmesriikides,

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(4),

–  võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(6), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(7),

–  võttes arvesse komisjoni 19. juuni 2012. aasta teatist „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016“ (COM(2012)0286),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrust EL nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta(9),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/947/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet(10),

–  võttes arvesse nõukogu 23. oktoobri 2009. aasta raamotsust 2009/829/JSK Euroopa Liidu liikmesriikides vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse suhtes(11),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta(12),

–  võttes arvesse nõukogu 10. juuni 2011. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse tegevuskava ohvrite õiguste tugevdamiseks ja kaitseks, eriti kriminaalmenetluses(13),

–  võttes arvesse dokumenti „Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel(14)“,

–  võttes arvesse õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmi (2014–2020),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet „Violence against women – an EU-wide survey“ (naistevastane vägivald – üleeuroopaline uuring),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(15),

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2009(16),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(17),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(18),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse järelhindamisüksuse koostatud hinnangut (PE 603.272) direktiivi 2011/99/EL rakendamise kohta Euroopas,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelusid vastavalt kodukorra artiklile 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8‑0065/2018),

A.  arvestades, et mis tahes vägivald inimese vastu kahjustab otseselt inimväärikust, mis on kõigi põhiliste inimõiguste alus ja mida tuleb seepärast austada ja kaitsta; arvestades, et naistevastane vägivald on jõhker diskrimineerimise vorm ning inimõiguste ja põhiõiguste rikkumine;

B.  arvestades, et vägivalla- ja väärkohtlemise ohvreid ohustab teisene ja korduv ohvristamine, kättemaks ja hirmutamine; arvestades, et seepärast sõltub neile vajaliku kaitse, sealhulgas piiriülese kaitse pakkumine suurel määral ohvrite, laiema ühiskonna ja kõigi ohvritega kokkupuutuvate töötajate teadlikkusest, kaasa arvatud asjaomased asutused, näiteks varjupaigad;

C.  arvestades, et asjakohase kaitse puudumine soolise vägivalla eest kahjustab kogu ühiskonda;

D.  arvestades, et iga ühiskonna kõige olulisemaid julgeolekualaseid aspekte on isikupuutumatuse ja üksikisiku vabaduse kaitse; arvestades, et Euroopa julgeoleku tegevuskava prioriteetide hulka peaks kuuluma isikliku turvalisuse tagamine ja kõigi üksikisikute kaitsmine soolise vägivalla eest;

E.  arvestades, et vägivald ning kehaline, vaimne ja seksuaalne väärkohtlemine mõjutab ebaproportsionaalsel määral naisi(19); arvestades, et iga kolmas naine ELis on alates 15. eluaastast kehalist ja/või seksuaalvägivalda kogenud; arvestades, et mõneski liikmesriigis jäetakse naistevastase vägivalla ulatus ja tõsidus pahatihti tähelepanuta ja seda alahinnatakse ning ikka veel esineb häirivalt sageli ohvrite süüdistamist; arvestades, et vaid kolmandik naisi, keda nende partnerid kehaliselt või seksuaalselt väärkohtlevad, võtab ühendust ametiasutustega;

F.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse tagamine kõigis poliitikavaldkondades on Euroopa Liidu aluspõhimõte ning soolise vägivallaga võitlemise oluline element;

G.  arvestades, et Istanbuli konventsioonis, mille EL ja kõik liikmesriigid on allkirjastanud, kuid mida kõik ei ole veel ratifitseerinud(20), nähakse ette, et kõik selle sätted, eeskätt ohvrite õiguste kaitsmiseks ette nähtud meetmed, tagatakse igasuguse diskrimineerimiseta, samuti kutsutakse konventsioonile allakirjutanuid selgesõnaliselt üles ebaseaduslikku jälitamist kriminaalkuriteoks tunnistama; arvestades, et Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine ja täielik rakendamine aitab lahendada Euroopa lähenemiskeeluga seotud probleeme, pakkudes sidusat Euroopa õigusraamistikku naistevastase vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks;

H.  arvestades, et teatamata vägivallajuhtumite hinnangulise arvu vähendamiseks peavad liikmesriigid kindlalt kehtestama varajase hoiatamise ja kaitsevahendid, et naised tunneksid end turvaliselt ja saaksid soolisest vägivallast teada anda; arvestades, et registreerimata soolise vägivalla juhtumite väga suurt arvu võib seostada riiklike vahendite nappusega; arvestades, et asjaomastel asutustel peavad olema struktuurid, nagu varjupaigad, mis pakuvad meditsiinilist ja kohtumeditsiinilist tuge, psühholoogilist nõustamist ja õigusabi, et luua turvaline pelgupaik naistele, kes on soolise vägivalla ohvrid;

I.  arvestades, et kuna ELis kehtib liikumisvabadus, liiguvad inimesed sageli ühest riigist teise; arvestades, et Euroopa lähenemiskeeld toetub vajadusele kaitsta kannatanute õigusi ja vabadusi ning eelkõige ohvrite ja potentsiaalsete ohvrite õigust kasutada liikumisvabadust, säilitades seejuures jätkuva kaitse;

J.  arvestades, et võitluses soolise vägivalla vastu on otsustavalt tähtis vägivalda ennetada, investeerides teadlikkuse suurendamise ja teavituskampaaniatesse, mida meedias tulemuslikult kajastatakse, haridusse ja spetsialistide koolitamisse; arvestades, et Istanbuli konventsioon kohustab osalisi ennetama soolist vägivalda ja stereotüüpe, pöörates tähelepanu meedia rollile selles; arvestades, et riiklike kaitsemeetmetega kaitstavad ohvrid üldiselt ei tea Euroopa lähenemiskeelu olemasolust, ja see takistab keelu rakendamist; arvestades, et kodu- ja soolise vägivalla alahindamise vastu võitlemiseks ette nähtud teadlikkuse suurendamise kampaaniad ja selgitusprogrammid suurendavad ohvrite valmisolekut väärkohtlemisest teatada ning riiklikke ja Euroopa lähenemiskeelde taotleda, samuti tugevdavad need ohvrite usaldust asjaomaste asutuste vastu;

K.  arvestades, et 2010. aastal, mil Euroopa Ülemkogu tegi Euroopa lähenemiskeeldu käsitleva ettepaneku, rakendati soolise vägivallaga seotud kaitsemeetmeid 118 000 ELis elava naise heaks; arvestades, et hinnangute kohaselt vajas ELis 2011. aastal keskmiselt 1 180 isikut järjepidevaid piiriüleseid kaitsemeetmeid;

L.  arvestades, et paljudes liikmesriikides on vabaühendustel ohvrite toetamisel sageli oluline roll;

M.  arvestades, et Euroopa lähenemiskeelud on vastastikust tunnustamist ja koostööd nõudvad vahendid, mis ei saa korralikult toimida ega ohvreid kaitsta niikaua, kuni kõik liikmesriigid neid täiel määral ei rakenda;

N.  arvestades, et eriti vägivallajuhtumite korral kehtestab osa liikmesriike kaitsemeetmed kriminaalmenetluse alusel, samas kui teine osa annab lähenemiskeelu välja tsiviilmenetluse alusel;

O.  arvestades, et ELi liikmesriikides kehtib arvukalt mitmesuguseid kaitsemeetmeid ja liikmesriikide kohtusüsteemide erinevuste tõttu esineb Euroopa lähenemiskeelu rakendamisel arvukalt probleeme, mis võib takistada Euroopa lähenemiskeeldude nõuetekohast kohaldamist ohvrite heaks ja vähendada lähenemiskeeldude andmist;

P.  arvestades, et enamikus liikmesriikides puudub registrisüsteem Euroopa lähenemiskeelde käsitleva teabe kogumiseks, samuti puudub keskne Euroopa registrisüsteem kõigi asjakohaste andmete kogumiseks kogu liidu ulatuses; arvestades, et puudulike andmete tõttu on raske Euroopa lähenemiskeeldude rakendamist hinnata ning õigusaktides või rakendamises esinevaid puudusi kõrvaldada;

Q.  arvestades, et Euroopa lähenemiskeeldu kohaldatakse iga liiki kuritegude ohvrite heaks, kaasa arvatud terrorismi, inimkaubanduse, soolise vägivalla ja organiseeritud kuritegevuse ohvrid; arvestades, et kaitsetus olukorras inimesi, kes on langenud kuriteo ohvriks, tuleb kohelda erilise tähelepanuga, kui nad Euroopa lähenemiskeeldu taotlevad;

R.  arvestades, et Euroopa lähenemiskeelu toimimise ning direktiiviga 2012/29/EL sätestatud kuriteoohvrite õiguste ja neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuete vahel on selge seos;

1.  kutsub liikmesriike üles kõiki soolise vägivalla ja naistevastase vägivalla vorme selgelt hukka mõistma ning võtma kohustuseks need kaotada ja tagada nende suhtes täisleppimatus;

2.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles integreerima soolist aspekti kõigisse poliitikavaldkondadesse, eeskätt neisse, kus teadlikkuse suurendamine naistevastasest vägivallast võib aidata sellist vägivalda tuvastada ning ohvrite puutumatust kaitsta ja tagada;

Direktiivi rakendamise üldine hindamine ja soovitused rakendamise seisu ning Euroopa lähenemiskeelu toimimise parandamiseks

3.  tunnistab, et kõik Euroopa lähenemiskeeldu käsitlevat direktiivi kohaldavad liikmesriigid on komisjonile teatanud direktiivi ülevõtmisest siseriiklikku õigusesse;

4.  on teadlik vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise võimalikust positiivsest mõjust ohvrite piiriülesele kaitsele; on seisukohal, et Euroopa lähenemiskeeld võib olla tõhus vahend ohvrite kaitsmiseks tänapäeva maailmas, mida iseloomustab suur liikuvus ja sisepiiride puudumine; märgib aga murega, et alates Euroopa lähenemiskeeldu käsitleva direktiivi ülevõtmisest on liikmesriikides antud vaid seitse Euroopa lähenemiskeeldu, kuigi samas on viimastel aastatel taotletud ja välja antud tuhandeid riiklikke lähenemiskeelde(21);

5.  taunib asjaolu, et komisjon ei esitanud 11. jaanuariks 2016 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruannet Euroopa lähenemiskeeldu käsitleva direktiivi kohaldamise kohta; palub komisjonil täita direktiivis sätestatud aruandekohustusi ning esitada oma aruandes ülevaade siseriiklikest kaitsemeetmetest ja koolitustegevusest, analüüsida, kuidas liikmesriigid täidavad ohvrite õigust saada tasuta õigusabi, sealhulgas teavet selle kohta, kas ohvritel tuleb kanda lähenemiskeeluga seotud kulusid, ning ülevaade liikmesriikides toimuvatest teadlikkuse suurendamise kampaaniatest;

6.  tuletab meelde täidesaatva riigi kohustust tunnustada Euroopa lähenemiskeeldu sama prioriteetsena kui otsuse teinud riik, olenemata mitmesugustest keerukatest aspektidest ja kaasnevatest õiguslikest probleemidest;

7.  tunneb muret selle pärast, et Euroopa lähenemiskeelu täitmisel esineb liikmesriikide vahelises kooskõlastamises ja teabevahetuses märkimisväärseid puudusi; palub liikmesriikidel parandada ja ühiselt tõhustada Euroopa lähenemiskeeluga seotud koostööd ja teabevahetust, kuna see muudaks menetlused palju tulemuslikumaks ja käivitaks liikmesriikide üheaegse piiriülese tegevuse;

8.  rõhutab, et statistiliste andmete kogumist tuleb parandada, et hinnata probleemi ulatust ja soolise vägivalla vähendamise meetmete tulemusi; palub liikmesriikidel standardiseerida ja digiteerida Euroopa lähenemiskeelu vormid ja menetlused ning luua Euroopa lähenemiskeeldude riiklik registrisüsteem eesmärgiga koguda andmeid ja parandada teabevahetust komisjoni ja liikmesriikidega; kutsub liikmesriike üles koguma ning komisjonile korrapäraselt edastama sooliselt eristatud andmeid ja andmeid taotletud, väljastatud ja jõustatud Euroopa lähenemiskeeldude arvu kohta, samuti teavet kuriteoliikide kohta;

9.  palub komisjonil luua Euroopa registrisüsteem, et kõigist liikmesriikidest Euroopa lähenemiskeeldude kohta teavet koguda;

10.  nõuab ühe standardvormi kehtestamist, mis kehtiks nii kriminaal- kui ka tsiviilasjade puhul kõigis liikmesriikides ning mida kasutataks lähenemiskeelu taotlemisel ja tunnustamisel; palub ühtlasi kasutusele võtta digitaalse haldussüsteemi, et hõlbustada koordineerimist, standardida kogutud andmeid ja kiirendada nii keeldude haldamist kui ka operatiivstatistika ettevalmistamist ELi tasandil;

11.  palub komisjonil ja liikmesriikidel avaldada täielik nimekiri, kuhu on kantud Euroopa lähenemiskeeldude väljaandmise ja tunnustamise eest vastutavad pädevad asutused ning Euroopa lähenemiskeelde edastavad ja vastuvõtvad kesksed asutused liikmesriikides, ning teha see nimekiri kergesti kättesaadavaks, et kaitstavatel isikutel ja ohvriabiorganisatsioonidel oleks võimalik Euroopa lähenemiskeeldu taotleda või sellega seotud küsimusi lahendada; palub liikmesriikidel tugevdada Euroopa lähenemiskeeldude väljaandmist soodustaval viisil oma riiklikke ja kohalikke institutsioone ja pädevaid asutusi, et tõhustada Euroopa lähenemiskeelu kättesaadavust ja kohaldatavust;

12.  palub komisjonil edendada heade tavade vahetamist ja koostööd liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kodanikuühiskonna vahel, et tagada Euroopa lähenemiskeeldude asjakohane toimimine;

13.  rõhutab, et spetsiaalne vastutav ametiasutus peaks kuriteoohvreid, kes on kaalunud või kaaluksid riikliku lähenemiskeelu hankimist, kriminaalmenetluse käigus automaatselt ja nõuetekohaselt teavitama võimalusest Euroopa lähenemiskeeldu taotleda ja neile seda võimalust meelde tuletama; rõhutab, et kaitstav isik ei peaks Euroopa lähenemiskeelu taotlemisel rahalisi kulusid kandma;

14.  palub liikmesriikidel Euroopa lähenemiskeelu taotlemise korral abi andmist ja toetusmeetmete võtmist individuaalselt hinnata, järgides sootundlikku käsitlusviisi;

15.  taunib asjaolu, et mõnes liikmesriigis ei ole õiguskaitse ega õigusabi iga liiki kuritegude ohvritele kättesaadav, mistõttu ohvrile antakse Euroopa lähenemiskeelu taotlemise võimaluse kohta puudulikku teavet; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tagama kaitstavatele isikutele tasuta õigusabi, haldustoe ja piisava teabe Euroopa lähenemiskeelu kohta, sest see on vahendi kasutamise ja tõhususe seisukohast väga oluline, seda nii väljastamise kui ka jõustamise etapis; kutsub liikmesriike üles suurendama vahendeid naistevastase vägivalla jälgimiseks ja ennetamiseks maapiirkondades;

16.  ergutab liikmesriike teavitama kaitstavaid isikuid vastuvõtvas riigis kehtivatest sotsiaalabivahenditest, nagu peretoetused, majutus jms, kuna need meetmed jäävad Euroopa lähenemiskeelu kohaldamisalast välja;

17.  juhib tähelepanu sellele, et kaitse ja täiendava sotsiaaltöö osana tuleks erilist tähelepanu pöörata lapsohvritele ja kuriteoohvrite lastele, eelkõige seksuaalse väärkohtlemise ohu korral;

18.  taunib asjaolu, et liikmesriigid ei taga enne Euroopa lähenemiskeelu väljaandmist, selle ajal ega pärast seda kirjalikku ja suulist tõlget ohvrile arusaadavasse keelde;

19.  toonitab, et ohvritel peaks Euroopa lähenemiskeelu menetluse käigus alati olema õigus olla ära kuulatud; toonitab, et suulise ja kirjaliku tõlke teenused peavad olema kättesaadavad kogu Euroopa lähenemiskeelu protsessi jooksul; rõhutab seetõttu, et kõik asjaomased dokumendid tuleks tõlkida keelde, mida ohver mõistab;

20.  taunib asjaolu, et napib erimeetmeid, mida liikmesriigid võiksid rakendada kaitsetus olukorras ohvrite või erivajadustega ohvrite heaks; on seisukohal, et avaliku sektori kulude kärped vähendavad sageli nende erimeetmete jaoks kättesaadavaid vahendeid; palub seetõttu liikmesriikidel koostöös komisjoni ning ohvrite kaitsmisega tegelevate asjakohaste organisatsioonidega vastu võtta erisuunised ja -meetmed, mis hõlbustaksid Euroopa lähenemiskeelu hankimist kaitsetus olukorras või erivajadustega ohvrite heaks;

21.  toonitab, et kuna inimkaubanduse ulatus ja ohtlikkus üha suureneb, võib Euroopa lähenemiskeeld osutuda inimkaubanduse ohvritele vägagi kasulikuks abivahendiks; palub seetõttu komisjonil lisada Euroopa lähenemiskeeld ELi inimkaubandusega võitlemise strateegiasse;

22.  on seisukohal, et lähenemiskeelu võimaluste rakendamiseks ja võrdväärsete kaitsemeetmete tagamiseks nii väljaandvas kui ka täidesaatvas riigis tuleb keeld väljastada võimalikult kiiresti, tulemuslikult, tõhusalt ja automaatselt ning võimalikult vähese bürokraatiaga; palub komisjonil ja liikmesriikidel määrata liikmesriikide pädevatele asutustele Euroopa lähenemiskeelu väljaandmiseks ja sellest teatamiseks selge ja lühike kahenädalane tähtaeg, et mitte suurendada kaitstavate isikute ebakindlust ja neid mitte veelgi suurema surve alla seada, ning sama eesmärgi nimel anda pädevatele asutustele korraldus jagada ohvritele nende Euroopa lähenemiskeelu taotlusega seotud otsustamisprotsessi käigus piisavat teavet, sealhulgas teatada neile mis tahes intsidentidest, mis selle menetluse käigus aset leiavad; nõuab sellega seoses tungivalt, et liikmesriigid eraldaksid Euroopa lähenemiskeelde menetlevatele ametiasutustele piisavalt vahendeid, et kujundada tõhus süsteem, kus arvestatakse ohvri olukorraga;

23.  palub liikmesriikidel võtta nõuetekohaselt arvesse kaitstavate isikute huve ja olla vägivallast teatanud inimestele turvapaigaks, järgides täiel määral kohustust mitte teatada ohustavale isikule kaitstava isiku asukohta ega kontaktandmeid, välja arvatud juhul, kui see on lähenemiskeelu eesmärkide täitmiseks tingimata vajalik; rõhutab, et alati, kui olukord nõuab süüteo täideviija teavitamist mis tahes Euroopa lähenemiskeeluga seotud asjaoludest, tuleb sellest otsusest ohvrile teada anda;

24.  kutsub liikmesriike üles hõlbustama Euroopa lähenemiskeelu väljastamist pereliikmete kaitseks, kes elavad koos ohvriga, keda Euroopa lähenemiskeelu abil juba kaitstakse;

25.  toonitab otsese ohu korral häiresignaali andva uue tehnoloogia, näiteks GPS‑seiresüsteemide ja nutitelefonirakenduste üha suuremat tõhusust; nende abil võib suurendada Euroopa lähenemiskeelu tõhusust ja kohandatavust nii otsust tegevas kui ka täidesaatvas riigis; on mures selle pärast, et sellist uut tehnoloogiat kasutavad ainult üksikud liikmesriigid;

26.  toonitab, kui oluline on seoses ohvrit ähvardava ohuga jälgida Euroopa lähenemiskeelu kohaldamist täidesaatvas riigis, et otsustada, kas vastu võetud kaitsemeetmeid on nõuetekohaselt rakendatud ja kas neid tuleb muuta;

27.  palub komisjonil jälgida lähenemiskeelu direktiivi rakendamist ja algatada viivitamatult rikkumismenetlus kõigi liikmesriikide vastu, kes seda rikuvad;

28.  julgustab kooskõlas soolise vägivalla ohvrite ühenduste sageli korratud seisukohtadega katsetama menetlusi, mis muudavad enamiku liikmesriikide tavapärast hoiakut kaitse suhtes; rõhutab, et ohvritele keskendumise asemel, nagu sagedasti toimitakse, peaksid riskivältimise tehnikad hõlmama ennetamist ning kahju tekitavate isikute järelevalvet, kontrolli ja seiret ja kasutatavad ennetusmeetmed peaksid esmajärgus hõlmama süüdlaste kohustuslikku ümberkoolitamist;

29.  palub komisjonil ja liikmesriikidel põhjalikult uurida Euroopa lähenemiskeeluga seotud õigusaktide parandamise ja lähenemiskeelu tulemusliku rakendamise ning praktilise toetuse võimalusi, et tagada riigi tasandil kaitstavate vägivallaohvrite õigused rahvusvahelisele kaitsele ning abile ja toetusele;

30.  palub ELi asutustel, näiteks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametil ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil korrapäraselt jälgida direktiivi rakendamist;

31.  palub komisjonil algatada kodanikuühiskonna järelevalvet ja teatamist käsitlev projektikonkurss, et parandada Euroopa lähenemiskeelu toimimist liikmesriikides, tehes sel eesmärgil vabaühendustele kättesaadavaks ELi vahendid;

32.  palub komisjonil algatada projektikonkursse, millega edendatakse riiklike ja Euroopa lähenemiskeeldude kasutamise uurimist, ning koordineerida programme, et algatada liikmesriikides teadlikkuse suurendamise kampaaniaid eesmärgiga teavitada kuriteoohvreid võimalusest taotleda Euroopa lähenemiskeeldu ning suurendada nende teadlikkust piiriülestest kaitsemeetmetest;

33.  palub liikmesriikidel tõhustada koostööd vabaühendustega ning pakkuda kohustuslikke inimõigustel põhinevaid, teenustele suunatud, praktilisi ja valdkonnaüleseid Euroopa lähenemiskeeluga seotud koolitusi kõigile ametiisikutele, kes oma töös ohvritega tegelevad ning kellel on asjaomase direktiivi korralikul rakendamisel määrav roll; rõhutab, et kõikides liikmesriikides tuleks politseinikele, pädevate riigiasutuste töötajatele, õiguspraktikutele, sotsiaaltöötajatele ning vägivallaohvritega tegelevatele liitudele ja vabaühendustele ette näha spetsiifilised ja korrapärased Euroopa lähenemiskeeldu käsitlevad koolitused ja kursused; nõuab, et soolise vägivalla juhtumeid käsitlev personal saaks asjakohast väljaõpet, et arvestada vägivallaohvritest naiste erivajadusi, ning et eraldataks piisavalt vahendeid soolise vägivalla prioriteediks seadmiseks;

34.  palub liikmesriikidel, võttes arvesse meie ühiskondades sügavalt juurdunud misogüüniat ja seksismi ning laste ja teismeliste üha suuremat kokkupuudet internetivägivallaga, lisada soolise võrdõiguslikkuse ja vägivallatuse õpe põhi- ja keskkoolide õppekavadesse, kaasates õpilasi aruteludesse ja kasutades kõiki võimalikke õpivõimalusi;

35.  juhib tähelepanu sellele, et uusi kommunikatsioonivahendeid, näiteks digitaalseid platvorme, kasutatakse uute soolise vägivalla vormidena, muu hulgas ähvardusteks ja ahistamiseks; palub seetõttu, et liikmesriigid neid aspekte Euroopa lähenemiskeelu andmisel ja/või jõustamisel arvesse võtaksid;

Soolise vägivallaga seotud üldised soovitused

36.  palub komisjonil lisada Euroopa julgeoleku tegevuskavasse kõigi kodanike, eeskätt kõige kaitsetumas olukorras viibijate kaitse, pöörates eriti tähelepanu inimkaubanduse ja soolise vägivalla, samuti terrorismi ohvritele, kes vajavad ka eritähelepanu, toetust ja ühiskondlikku tunnustamist;

37.  palub komisjonil korraldada kampaaniaid, et julgustada naisi kõigist soolise vägivalla vormidest teada andma, et oleks võimalik neid kaitsta ja suurendada soolist vägivalda käsitlevate andmete täpsust;

38.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse hindamisaruande kohaselt erineb riiklike ja Euroopa lähenemiskeeldude kasutamise määr esmajoones seetõttu, et ohvrid ja paljud spetsialistid ei ole direktiiviga pakutavatest võimalustest teadlikud; palub seetõttu liikmesriikidel võtta täielik vastutus oma kodanike eest ja algatada asjaomaseid vabaühendusi kaasates kehtivate kaitsevahendite ja nende kasutamise teemalisi pikaajalisi ja sektoritevahelisi teavituskampaaniaid, mis on suunatud a) kogu ühiskonnale, b) võimalikele ohvritele, eriti naistele, kelle kaitseks on antud riiklik lähenemiskeeld, ja c) spetsialistidele, näiteks õiguskaitse- ja kohtuametnikele, õigusabi osutajate ning sotsiaal- ja päästeteenistustele, kes ohvritega esimesena kokku puutuvad; kutsub seetõttu komisjoni üles programmide käivitamiseks rahalisi vahendeid andma;

39.  võtab teadmiseks komisjoni juhitava e-õiguskeskkonna portaali olemasolu, mida toetavad ka liikmesriigid; peab tervitatavaks komisjoni algatust laiendada e-õiguskeskkonna portaali kuriteoohvrite alamlehekülge ning koondada sinna kogu ohvrite õigustega seotud asjakohane teave, kaasa arvatud riigipõhised suunised vägivallajuhtudest teatamiseks; rõhutab vajadust kujundada kuriteoohvrite alamlehekülg lihtsalt kasutatavaks praktiliseks tööriistaks ja teabeallikaks, mis peaks olema kättesaadav kõigis ELi ametlikes keeltes; ergutab liikmesriike looma kasutajasõbralikku ohvrite õigustele pühendatud veebilehte, mis hõlmaks ka Euroopa lähenemiskeeldu ja digitaalset teatamisplatvormi soolise vägivalla hõlpsamaks tuvastamiseks ning mis oleks näiteks riiklike õigusteabeportaalide kaudu kergesti juurdepääsetav;

40.  soovitab liikmesriikidel tungivalt tõhustada koostööd vägivallaohvreid kaitsvate vabaühendustega, et välja töötada strateegiad, mis sisaldavad nii ennetavaid kui ka reageerivaid meetmeid seoses soolise vägivalla, Euroopa lähenemiskeelu toimimise ning õigusaktide ja toetuse vajalike muudatustega;

41.  palub, et komisjon esitaks õigusakti ettepaneku, et toetada liikmesriike naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja soolise vägivalla kõigi vormide ennetamisel ja selle vastu võitlemisel;

42.  palub nõukogul kasutada sillaklauslit, võttes vastu ühehäälse otsuse, millega määratletakse naiste- ja tütarlastevastane vägivald (ja soolise vägivalla muud vormid) ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigina;

43.  nõuab, et kiiremas korras võetaks meetmeid, mis aitaksid lähenemiskeeldude põhjuseks olevat vägivaldset käitumist käsitlevaid õigusakte järk-järgult lähendada; rõhutab, et eriti naiste vastu suunatud rünnakud on tõsine probleem ning neid tuleks kõigis liikmesriikides kuriteona karistada, lisaks peaksid kohtud soolise vägivalla juhtumite korral kehtestama kaitsemeetmed;

Ohvreid kaitsva sidusa ELi õigusraamistiku nimel

44.  peab kiiduväärseks, et 13. juunil 2017 allkirjastati ELi ühinemine Istanbuli konventsiooniga, milles järgitakse holistilist, laiahaardelist ja koordineeritud lähenemist, seades tähelepanu keskmesse ohvri õigused, ning mis peaks olema täielikult seotud Euroopa lähenemiskeeluga; palub ELil lõpule viia üldine ühinemine konventsiooniga, et ennetada naistevastast vägivalda, võidelda karistamatuse vastu ning kaitsta ohvreid; toonitab, kui oluline on see õigusakt Euroopa lähenemiskeeldude kohaldamist takistava olulise asjaolu ületamiseks – nimelt ei tunnistata kõikides liikmesriikides ebaseaduslikku jälitamist kuriteoks; palub komisjonil kooskõlas 12. septembri 2017. aasta resolutsiooniga ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga määrata ametisse naistevastase vägivalla ELi koordinaator, kes vastutaks ELi poliitikameetmete, instrumentide ja vahendite koordineerimise, rakendamise, seire ja hindamise eest, et võidelda kõigi naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vormide vastu ja neid ennetada ning esindada ELi konventsiooniosaliste komitees;

45.  palub kõigil liikmesriikidel, kes seda veel teinud ei ole, Istanbuli konventsioon ratifitseerida ja täielikult jõustada ning eraldada naistevastase ja soolise vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks piisavad rahalised ja inimressursid, muu hulgas suurendades naiste ja tütarlaste mõjuvõimu, kaitstes ohvreid ja võimaldades neil hüvitist saada;

46.  palub liikmesriikidel tagada kõigile spetsialistidele, kes tegelevad Istanbuli konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallaaktide ohvritega, asjakohane koolitus, menetlused ja suunised, et vältida ohvrite diskrimineerimist või kohtu-, meditsiinilise ja politseimenetluse käigus uuesti ohvriks langemist;

47.  kiidab heaks Istanbuli konventsioonis sätestatud kohustuse luua riigiülesed ja iga päev kogu ööpäeva töötavad tasuta abitelefoniliinid, kus helistajaid nõustatakse mis tahes vägivallajuhtumite korral, mis kuuluvad konventsiooni kohaldamisalasse; ergutab liikmesriike seda vahendit asjakohastel juhtudel kasutama ning ohvritele Euroopa lähenemiskeelu kohta teavet andma;

48.  toonitab, et õiguslikke ja praktilisi vigu asjaomase direktiivi rakendamisel saab parandada mitmesuguste ELi ohvrikaitset käsitlevate õigusaktide sobiva koosmõju ja kooskõlastamise abil, nagu nõukogu raamotsus 2009/829/JHA järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse kohta ja raamotsus tingimuslike meetmete kohta, määrus (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta ja 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning milles sätestatakse õigus saada teavet ning selle tasuta kirjalikku ja suulist tõlget ning milles võetakse kõikehõlmav lähenemisviis erivajadustega ohvritele, muu hulgas soolise vägivalla ohvritele;

49.  kutsub liikmesriike üles teavitama ohvreid muudest kaitsemeetmetest, juhul kui täidesaatev riik ei kuulu enam lähenemiskeelu direktiivi kohaldamisalasse;

50.  palub komisjonil võtta meetmeid eesmärgiga läbi vaadata kehtivad kuriteoohvrite õiguskaitset käsitlevad õigusaktid ning kehtestada selles valdkonnas sidus ELi õigusraamistik;

51.  palub komisjonil hinnata, kuidas asjaomast direktiivi rakendatakse seoses tsiviilasjades kohaldatava õigusaktiga – täpsemalt määrusega (EL) nr 606/2013 –, ning teha ettepanek võtta vastu suunised selle kohta, kuidas liikmesriigid võiksid tõhusamalt kohaldada neid kahte ELi õigusvahendit, millega püütakse riiklikke tsiviil- või kriminaalmenetlustes määratud kaitsemeetmeid tunnustades ohvreid kaitsta;

o
o   o

52.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile ning Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudile.

(1) ELT L 131, 20.5.2017, lk 11. (2) ELT L 131, 20.5.2017, lk 13. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0329. (4) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57. (5) ELT L 261, 6.8.2004, lk 15. (6) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1. (7) ELT L 335, 17.12.2011, lk 1. (8) ELT L 338, 21.12.2011, lk 2. (9) ELT L 181, 29.6.2013, lk 4. (10) ELT L 337, 16.12.2008, lk 102. (11) ELT L 294, 11.11.2009, lk 20. (12) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60. (13) ELT C 187, 28.6.2011, lk 1. (14) ELT C 115, 4.5.2010, lk 1. (15) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 53. (16) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 35. (17) ELT C 285, 29.8.2017, lk 2. (18) ELT C 407, 4.11.2016, lk 2. (19) Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruanne „Violence against women – an EU‑wide survey. Main results“ (naistevastane vägivald – üleeuroopaline uuring: peamised tulemused) näitab, et iga kolmas naine (33 %) on alates 15. eluaastast kogenud kehalist ja/või seksuaalvägivalda, iga viiendat naist (18 %) on ebaseaduslikult jälitatud ja iga teine naine (55 %) on puutunud kokku üht või mitut liiki seksuaalse ahistamisega. Seda arvesse võttes ei saa naistevastast vägivalda käsitleda marginaalse probleemina, mis puudutab vaid mõningate naiste elu. (20) https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/treaty/210/signatures?desktop=true. (21) Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringus „European Protection Order Directive 2011/99/EU – European Implementation Assessment“ (Euroopa lähenemiskeeldu käsitlev direktiiv 2011/99/EL – hinnang rakendamise kohta Euroopas) märgitakse, et „hinnangute kohaselt rakendati 2010. aastal soolise vägivallaga seotud kaitsemeetmeid enam kui 100 000 ELis elava naise heaks“.