Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõiget 5,

–  võttes arvesse protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse oma resolutsioone komisjoni ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) varasemate aastaaruannete kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 20. juuli 2017. aasta aruannet „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettusevastane võitlus – 2016. aasta aruanne“ (COM(2017)0383) ja selle juurde kuuluvaid komisjoni talituste töödokumente (SWD(2017)0266, SWD(2017)0267, SWD(2017)0268, SWD(2017)0269 ja SWD(2017)0270),

–  võttes arvesse Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) 2016. aasta aruannet ja OLAFi järelevalvekomitee 2016. aasta tegevusaruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet 2016. eelarveaasta eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999(2), ning komisjoni 2. oktoobri 2017. aasta vahehindamist (COM(2017)0589 ja SWD(2017)0332),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil(3) (finantshuvide kaitse direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(4),

–  võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni tellitud 2015. aasta aruannet käibemaksu alalaekumise kohta ja komisjoni 7. aprilli 2016. aasta teatist käibemaksu tegevuskava kohta (COM(2016)0148),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust kohtuasjas C‑105/14, Taricco jt(6),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel(7),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A8‑0135/2018),

A.  arvestades, et liikmesriigid ja komisjon vastutavad ühiselt umbes 74 % liidu 2016. aasta eelarve täitmise eest; arvestades, et peamiselt vastutavad omavahendite kogumise eest liikmesriigid, muu hulgas käibemaksu ja tollimaksude näol;

B.  arvestades, et avaliku sektori kulutuste nõuetekohane haldamine ja liidu finantshuvide kaitse peaksid olema liidu poliitika põhielemendid, et suurendada kodanike usaldust, tagades nende raha nõuetekohase ja tõhusa kasutamise;

C.  arvestades, et heade tulemuste saavutamine tänu lihtsustamisprotsessile hõlmab tulude, kulude, tulemuste ja mõju regulaarset hindamist tulemusauditite abil;

D.  arvestades, et liikmesriikide õigus- ja haldussüsteemide mitmekesisust tuleb piisavalt käsitleda, et võidelda õigusnormide rikkumiste ja pettusega; arvestades, et komisjon peaks seepärast suurendama jõupingutusi, et tagada pettusevastase võitluse tulemuslik elluviimine ning selle käegakatsutavamad ja rahuldavamad tulemused;

E.  arvestades, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 325 lõikele 2 võtavad liikmesriigid liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu samu meetmeid, mida nad kasutavad omaenda finantshuve kahjustavate pettuste vastu;

F.  arvestades, et õigusnormide rikkumiste arvu kõikumine võib olla seotud mitmeaastase programmitöö tsüklite edenemisega (rikkumiste parem avastamine toimub tsüklite lõpus programmide sulgemise tõttu) ning hilinemisega aruannete esitamisel teatavate liikmesriikide puhul, kes annavad enamikust eelmiste mitmeaastaste programmide raames toimunud õigusnormide rikkumistest teada ühekorraga;

G.  arvestades, et käibemaks on liikmesriikide jaoks peamine ja kasvav tuluallikas, mis tõi 2015. aastal sisse peaaegu 1 035,3 miljardit eurot ning lisas liidu omavahenditesse kokku 18,3 miljardi eurot ehk 13,9 % liidu sama aasta kogutulust;

H.  arvestades, et käibemaksusüsteemid, eelkõige sellistena nagu neid kohaldatakse piiriülestele tehingutele, on haavatavad pettuse ja maksustamise vältimise strateegiate suhtes ning et 2015. aastal põhjustas üksnes varifirmadega seotud ühendusesisene pettus (nn karussellpettus) käibemaksutulu saamata jäämise umbes 50 miljardi euro ulatuses;

I.  arvestades, et korruptsioon mõjutab kõiki liikmesriike, eelkõige organiseeritud kuritegevuse näol, mis mitte ainult ei koorma ELi majandust, vaid kahjustab ka demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid kogu Euroopas; arvestades aga, et täpsed arvud on teadmata, sest komisjon on otsustanud mitte avaldada ELi korruptsioonivastast poliitikat käsitlevas aruandes esitatud andmeid;

J.  arvestades, et pettus on tahtliku väärteo näide ja kuritegu, samas kui õigusnormide rikkumine kujutab endast eeskirjade täitmata jätmist;

K.  arvestades, et 2015. aastal oli käibemaksu alalaekumine umbes 151,5 miljardit eurot ning olenevalt riigist varieerub see vähem kui 3,5 % ja rohkem kui 37,2 % vahel;

L.  arvestades, et Euroopa Prokuratuuri asutamiseni ja Eurojusti reformimiseni on OLAF ainuke Euroopa organ, kes on spetsialiseerunud liidu finantshuvide kaitsele; arvestades, et mitmes liikmesriigis jääb OLAF isegi pärast Euroopa Prokuratuuri asutamist ainukeseks ELi finantshuvide kaitsmisega tegelevaks organiks;

Õigusnormide rikkumiste avastamine ja nendest teatamine

1.  tunneb heameelt selle üle, et 2016. aastal teatatud pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste koguarv (19 080 juhtumit) langes 2015. aastaga (22 349 juhtumit) võrreldes 15 % ning et nende maksumus langes 8 % (3,21 miljardilt eurolt 2015. aastal 2,97 miljardi euroni 2016. aastal);

2.  märgib, et pettusena teatatud rikkumiste arv langes veidi – 3,5 % võrra, mis oli jätkuks 2014. aastal alanud langussuundumusele; loodab, et kõnealuste summade vähenemine 637,6 miljonilt eurolt 2015. aastal 391 miljoni euroni 2016. aastal kajastab pettuste tegelikku vähenemist ja mitte puudusi nende tuvastamises;

3.  tuletab meelde, et mitte kõik õigusnormide rikkumised ei ole seotud pettusega ning et tehtud vigu tuleb selgelt eristada;

4.  on seisukohal, et komisjoni ja liikmesriikide koostöö pettuse tuvastamise valdkonnas ei ole piisavalt tõhus; nõuab sellele vastavalt tungivalt, et tihedama, tulemuslikuma ja tõhusama koostöö tagamiseks võetaks eri meetmeid;

5.  peab kahetsusväärseks, et kõik liikmesriigid ei ole võtnud kasutusele riiklikke pettusevastaseid strateegiaid; kutsub komisjoni üles tegema aktiivset tööd, et aidata liikmesriike riiklike pettusevastaste strateegiate koostamisel, eelkõige seetõttu, et nad haldavad umbes 74 % ELi eelarvest;

6.  kutsub veel kord komisjoni üles looma ühtse süsteemi võrreldavate andmete kogumiseks liikmesriikide õigusnormide rikkumiste ja pettusejuhtumite kohta, et ühtlustada aruandlust ning tagada edastatud andmete kvaliteet ja võrreldavus;

7.  väljendab muret asjaolu pärast, et teatamise protsessis esineb liikmesriikide vahel jätkuvalt erinevusi, mis võivad tekitada eksliku mulje kontrollide tulemuslikkusest; kutsub komisjoni üles jätkama jõupingutusi, mille eesmärk on aidata liikmesriikidel tõsta kontrollide taset ja kvaliteeti ning vahetada pettusevastase võitluse parimaid tavasid;

Finantshuvide kaitse direktiiv ja Euroopa Prokuratuuri määrus(8)

8.  tunneb heameelt selle üle, et võeti vastu finantshuvide kaitse direktiiv, millega kehtestatakse miinimumnormid seoses kuritegude määratlemisega ja karistuste määramisega võitluses liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu, mis hõlmab vähemalt 10 miljoni euro suurust kogukahju põhjustavaid piiriüleseid käibemaksupettusi; tuletab aga meelde, et komisjon koostab selle künnise kohta 6. juuliks 2022 hinnangu; tunneb heameelt selle üle, et liidu finantshuvide kaitse direktiivi kohaldamisala hõlmab käibemaksupettusi, mis on eriti oluline tõhustamaks võitlust piiriüleste käibemaksupettuste vastu; peab seda direktiivi esimeseks sammuks Euroopa kriminaalõiguse ühtlustamisel; märgib, et direktiivis on esitatud korruptsiooni määratlus ja määratud kindlaks kriminaliseeritavad pettuse liigid;

9.  tunneb heameelt 20 liikmesriigi otsuse üle luua Euroopa Prokuratuur tõhustatud koostöö raames; nõuab tulemuslikku OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri vahelist koostööd, mis rajaneks täiendavusel, tõhusal teabevahetusel ja OLAFi‑poolsel Euroopa Prokuratuuri tegevuse toetamisel, ning topeltstruktuuride, vastuoluliste pädevuste ja pädevuste puudumisest tingitud õiguslünkade vältimist; tunneb seejuures kahetsust, et kõik liidu liikmesriigid ei soovinud selles algatuses osaleda, ning rõhutab, et oluline on säilitada kõikides liikmesriikides võrdne pettuste tuvastamise tase; kutsub komisjoni üles ergutama seni tõrkunud liikmesriike Euroopa Prokuratuuriga ühinema;

10.  palub osalevatel liikmesriikidel ja komisjonil alustada ettevalmistusi, et Euroopa Prokuratuur alustaks tööd nii kiiresti kui võimalik, ja võimaldada parlamendil olla menetlustega, eelkõige peaprokuröri ametisse nimetamisega, tihedalt seotud; palub komisjonil nimetada Euroopa Prokuratuuri määruse artikli 20 kohaselt võimalikult kiiresti ametisse ajutise haldusdirektori; nõuab, et Euroopa Prokuratuurile eraldataks juba enne selle ametlikku tööle hakkamist piisavalt palju töötajaid ja vahendeid; kordab, et Euroopa Prokuratuur peab olema sõltumatu;

11.  nõuab, et liikmesriigid, Euroopa Prokuratuur, OLAF ja Eurojust teeksid tulemuslikku koostööd; tuletab meelde, et Eurojusti määruse üle peetakse läbirääkimisi; rõhutab, et Eurojusti, OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri pädevused tuleb selgelt kindlaks määrata; rõhutab, et pettusevastane võitlus saab EL tasandil olla tõeliselt tõhus ainult siis, kui Euroopa Prokuratuur, Eurojust ja OLAF teevad üksteisega nii poliitilises kui ka korralduslikus mõttes sujuvalt koostööd, et nende ülesanded ei kattuks; kordab sellega seoses, et Euroopa Prokuratuuri määruse artiklite 99–101 kohaselt tuleks võimalikult kiiresti koostada ja vastu võtta kolme ameti vaheline töökord; rõhutab, et Euroopa Prokuratuuril peaks olema õigus lahendada pädevusvaidlusi, kui see on tema ülesannete täitmiseks vajalik;

Tulud – omavahendid

12.  tunneb kahetsust käibemaksu alalaekumise ja ühenduse käibemaksuga seotud pettuste põhjustatud kahjumi pärast, mis ulatus 2015. aastal 159,5 miljardi euroni;

13.  tunneb heameelt lühiajaliste meetmete vastuvõtmise üle, mille eesmärk on võidelda käibemaksutulu saamata jäämise vastu ning mida nimetatakse komisjoni 7. aprillil 2016. aastal avaldatud tegevuskavas „Ühtse ELi käibemaksuala suunas“; rõhutab, et probleemid, mis on seotud piiriülese käibemaksupettusega, nõuavad kindlaid, koordineeritud ja kiireid meetmeid; nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks menetlusi, mille eesmärk on esitada oma ettepanekud tegevuskavas ette nähtud lõpliku käibemaksusüsteemi kohta, et vältida ELis ja liikmesriikides maksutulude saamata jäämist;

14.  tunneb kahetsust, et ehkki traditsiooniliste omavahenditega seotud pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste koguarv vähenes 5 514 juhtumilt 2015. aastal 4 647 juhtumini 2016. aastal, siis suurenes asjaomane kogusumma 445 miljonilt eurolt 537 miljoni euroni ning oli 13 % suurem kui aastate 2012–2016 keskmine;

15.  tunneb suurt muret asjaolu pärast, et tubakatoodete salakaubavedu Euroopa Liitu on viimastel aastatel sagenenud ning hinnangute kohaselt põhjustab see igal aastal liidu ja liikmesriikide eelarvetes 10 miljardit eurot saamata jäänud avaliku sektori tulu ning on samal ajal oluline organiseeritud kuritegevust, sealhulgas terrorismi soodustav tegur; on seisukohal, et liikmesriigid peavad suurendama niisuguse ebaseadusliku tegevuse vastu võitlemise alaseid jõupingutusi ning tegema seda näiteks liikmesriikide koostöö ja teabevahetuse menetluste parandamisega;

16.  võtab teadmiseks OLAFi ja liikmesriikide ühiselt ellu viidud 12 tollioperatsiooni koostöös kolmandate riikide eri talituste ja Maailma Tolliorganisatsiooniga, mis võimaldasid arestida 11 miljonit sigaretti, 287 000 sigarit, 250 tonni muid tubakatooteid, 8 tonni kanepit ja 400 kg kokaiini;

17.  märgib, et kaupade tollivormistuse ajal tehtud tollikontrollid ja pettusevastaste talituste kontrollid olid kõige edukamad meetodid liidu eelarve tulude poole pettusejuhtumite avastamiseks;

18.  tunneb muret tollikontrollide ja nendega seotud tollimaksude kogumise pärast, mis on üks liidu eelarve omavahendeid; tuletab meelde, et liikmesriikide tolliasutuste ülesanne on kontrollida, kas importijad täidavad tariifide ja impordiga seotud eeskirju;

19.  peab kahetsusväärseks erinevusi, mis esinevad ELis teostatavates tollikontrollides, ja suuresummalisi pettusi, mis mõjutavad omavahendite kogumise süsteemi; kutsub komisjoni üles tugevdama ühist tollikontrolli poliitikat selle tõelise ühtlustamise tagamisega, et parandada traditsiooniliste omavahendite kogumist ning tagada ELi julgeolek ja majandushuvide kaitse, ning keskenduma eelkõige jõupingutustele, mille eesmärk on võidelda ebaseaduslike ja võltsitud kaupadega kauplemise vastu;

20.  tunneb kahetsust, et ajavahemikul 2013–2016 alahinnati Hiinast pärit rõivaste ja jalanõude importi selle sisenemisel mitmesse Euroopa riiki ja eeskätt Ühendkuningriiki;

21.  tuletab meelde, et OLAF soovitas komisjonil nõuda Ühendkuningriigi valitsuselt sisse 1,987 miljardi euro suurune puudujääk, mis oleks tavatingimustes pidanud jõudma liidu eelarvesse;

22.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ei suuda välja arvutada OLAFi sissenõudmisalaste soovituste alusel sisse nõutud vahendite kogusummat; nõuab tungivalt, et komisjon annaks igal aastal aru liidu omavahendite summast, mis saadi OLAFi sõnastatud soovituste järgimise tulemusel, ja teavet veel sissenõudmata summade kohta ning avaldaks OLAFi aastaaruannetes andmed soovituste osas tehtud koostöö ja tegelikult sisse nõutud summade kohta;

23.  on seisukohal, et komisjon peaks esitama igal aastal andmed oodatava ja tegelikult kogutud käibemaksu- ja tollimaksutulu erinevuse kohta;

Kulud

24.  tunneb kahetsust, et muud kui pettusena teatatud rikkumised, mis kuuluvad otseste kulude hulka, on suurenenud eelmise aastaga võrreldes 16 %, erinevalt kõikidest muudest eelarvesektoritest, kus on selles valdkonnas registreeritud vähenemine;

25.  tunneb kahetsust, et juba neljandat aastat suurenevad pettused otsese eelarve täitmise valdkonnas nii arvult (16 juhtumit 2015. aastal ja 49 juhtumit 2016. aastal) kui ka maksumuselt (0,78 miljonit eurot 2015. aastal ja 6,25 miljonit eurot 2016. aastal); palub komisjonil esitada 2018. aasta lõpuks konkreetse kava selles valdkonnas esinevate pettuste vähendamiseks;

26.  märgib, et Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondiga (EAFRD) seotud teatatud pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste arv, isegi kui see on vähenenud 3 250 juhtumilt 2015. aastal 2 676 juhtumini 2016. aastal, on jäänud sellegipoolest kaks korda suuremaks kui 2012. aastal, kuid soovib rõhutada, et asjaomased 2016. aasta summad on vaid 8 % suuremad kui 2012. aastal; märgib lisaks, et isegi kui selle fondiga seotud pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste koguarv vähenes ajavahemikus 2015–2016 16 %, siis pettuste arv suurenes 17 %, tunneb aga heameelt asjaolu üle, et pettustest mõjutatud rahasummad vähenesid rohkem kui 50 %; märgib lisaks, et viimasel viiel aastal on EAFRDga seotud pettustest olnud mõjutatud umbes 0,5 % maksetest;

27.  märgib, et ühtekuuluvus- ja kalanduspoliitikaga seotud pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste 8 497 juhtumit 2016. aastal on 22 % väiksem arv kui 2015. aastal, kuid 25 % suurem kui viie viimase aasta keskmine; märgib lisaks, et õigusnormide rikkumistest mõjutatud rahasummad olid 5 % väiksemad kui 2015. aastal; võtab teadmiseks, et programmitöö perioodil 2007–2013 oli 0,42 % kulukohustuste assigneeringutest mõjutatud pettustest ja 2,08 % muudest õigusnormide rikkumistest;

28.  tunneb heameelt, et pettusena teatatud rikkumistega seotud rahasummad ühtekuuluvus- ja kalanduspoliitika valdkonnas on langenud peaaegu 50 %, vähenedes 469 miljonilt eurolt 2015. aastal 235 miljoni euroni 2016. aastal;

29.  tunneb kahetsust, et Ühtekuuluvusfondiga seotud õigusnormide rikkumiste summa programmitöö perioodil 2007–2013 kasvab jätkuvalt (277 miljonit eurolt 2015. aastal 480 miljoni euroni 2016. aastal) erinevalt muudest fondidest (ERF, ESF ja EKF), mille puhul on täheldatav suundumus stabiliseerimise ja isegi vähenemise suunas;

30.  väljendab imestust, et peaaegu kolmandiku 2016. aastal ühtekuuluvuspoliitika raames teatatud pettuste korral ei antud mingit teavet asjaomase prioriteetse valdkonna kohta, kuna teabe puudumine moonutab võrdlust eelnevate aastatega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles see olukord lahendama;

31.  väljendab muret kontrollide pärast, mis on seotud vahendajate hallatavate rahastamisvahenditega, ja nõrkuste pärast, mis on ilmnenud toetusesaajate registrijärgsete asukohtade kontrollimisel; rõhutab, et otseste ja kaudsete laenude andmise tingimuseks tuleb seada maksu- ja raamatupidamisandmete avaldamine riikide lõikes ning tegelikke tulusaajaid käsitlevate andmete avalikustamine rahastamistehingutega seotud toetusesaajate ja finantsvahendajate poolt;

32.  loodab, et halduseeskirjade lihtsustamine, mis on sätestatud aastaid 2014–2020 käsitlevates ühissätetes, võimaldab vähendada muude kui pettusena teatatud rikkumiste arvu, tuvastada pettusejuhtumeid ja parandada toetusesaajate jaoks juurdepääsu liidu fondidele;

33.  võtab teadmiseks eesmärgi vähendada ühinemiseelsete programmide järkjärgulisest peatamisest tingitud õigusnormide rikkumiste arvu ühinemiseelse abi raames; märgib seejuures, et Türgi on endiselt riik, kus toimub kõige rohkem rikkumisi (pettuseid ja ka muid kui pettusena teatatud rikkumisi), mis moodustavad rohkem kui 50 % teatatud juhtumitest;

34.  ootab huviga komisjoni 1. jaanuarist 2016 rakendatava varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemi tulemusi;

35.  on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tegema teabevahetuse valdkonnas tihedamat koostööd; juhib tähelepanu asjaolule, et paljudes liikmesriikides puuduvad konkreetsed organiseeritud kuritegevuse vastased õigusaktid, kuigi see on üha rohkem seotud piiriülese tegevuse ja sektoritega, mis mõjutavad ELi finantshuve, näiteks raha võltsimine või ebaseaduslik üle piiri toimetamine; peab ülimalt oluliseks, et liikmesriigid kasutaksid pettuste üha suureneva rahvusvahelistumise takistamiseks tulemuslikke vahendeid, ning palub komisjonil kehtestada pettusevastase võitluse toetamise meetmete ühised standardid;

Riigihanked

36.  tuletab meelde, et riigihanked olid viimasel programmitöö perioodil üheks suurimaks vigade allikaks; märgib, et mittevastavus riigihanke-eeskirjadele on jätkuvalt suur; kordab oma üleskutset komisjonile töötada välja õigusnormide rikkumiste andmebaas, mille alusel saaks terviklikult ja sisukalt analüüsida riigihangetega seotud vigade sagedust, tõsidust ja põhjusi; kutsub liikmesriikide asjaomaseid asutusi üles arendama ja analüüsima oma õigusnormide rikkumiste, sealhulgas riigihangete valdkonnas esinevate õigusnormide rikkumiste alaseid andmebaase ning tegema komisjoniga koostööd, et esitada niisuguseid andmeid sellisel kujul ja ajal, mis hõlbustab komisjoni tööd; kutsub komisjoni üles jälgima ja hindama riigihankeid käsitlevate direktiivide 2014/24/EL ja 2014/25/EL ülevõtmist siseriiklikku õigusesse nii kiiresti kui võimalik;

37.  kutsub komisjoni ja liikmesriike veel kord üles täitma sätteid, milles esitatakse ühtekuuluvuspoliitika ja eelkõige riigihangete valdkonna eeltingimused; kutsub liikmesriike üles tegema suuremaid jõupingutusi komisjoni aastaaruandes välja toodud valdkondades, eriti seoses riigihangete, finantskuritegude, huvide konflikti, korruptsiooni ja rikkumisest teatamisega ning pettuse määratlusega;

Tuvastatud probleemid ja vajalikud meetmed

Parem kontroll

38.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid pettuste vastu rangemaid meetmeid; leiab, et muud kui pettusena teatatud rikkumised tuleb kõrvaldada haldusmeetmete abil, eelkõige läbipaistvamate ja lihtsamate nõuete kehtestamise teel;

39.  rõhutab, et ametiasutuste teabevahetust võimaldav süsteem hõlbustaks kahe või enama liikmesriigi vaheliste tehingutega seotud raamatupidamiskirjete ristvõrdlust, et ennetada rahvusvahelist pettust struktuuri- ja investeerimisfondide valdkonnas, tagades seeläbi liikmesriikide finantshuvide kaitse suhtes horisontaalse ja tervikliku lähenemisviisi rakendamise; palub taas komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku vastastikuse haldusabi kohta Euroopa nendes rahastusvaldkondades, kus niisugune tava veel ette nähtud ei ole;

40.  toetab programmi Herakles III, mis on hea näide sellest, kuidas iga eurot parimal viisil ära kasutada; rõhutab, kui tähtis on see programm ning selle panus tolliasutuste suutlikkuse tugevdamisse organiseeritud piiriülese kuritegevuse vastu võitlemisel ning võltsitud ja salakauba liikmesriikidesse jõudmise takistamisel;

41.  tunneb heameelt programmi Herakles III sõltumatu vahehindamise üle, mis esitati Euroopa Parlamendile ja nõukogule 11. jaanuaril 2018;

42.  peab murettekitavaks, et käibemaksupettusi ja eelkõige nn karussellpettusi esineb järjest sagedamini; võtab komisjoni ettepanekust võtta vastu nõukogu direktiiv teadmiseks, et sellega oleks liikmesriikidel võimalik teatavate rangete tingimuste kohaselt kohaldada üldise pöördmaksustamise mehhanismi; võtab teadmiseks, et komisjon on esitanud ettepaneku käibemaksusüsteemi lihtsustamise paketi ja VKEde käibemaksukulude vähendamise kohta, mille eesmärk on luua keskkond, mis soodustab VKEde arengut ja piiriülest kaubandust; palub komisjoni esitada käibemaksupettuse probleemile kõikehõlmav, pikaajaline ja kogu ELis kehtiv lahendus; palub kõigil liikmesriikidel osaleda kõigis Eurofisci tegevusvaldkondades, et hõlbustada teabevahetust ja koordineerida meetmeid, mis aitavad võidelda seda laadi pettustega, mis tekitavad ELi ja liikmesriikide eelarves kahju;

43.  palub komisjonil avaldada iga-aastase avaliku aruande, milles käsitletakse ELi rahaliste vahendite kasutamist ning Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) rahasiirdeid offshore‑struktuuridesse ning mis sisaldab blokeeritud projektide arvu ja laadi, selgitavaid märkusi projektide blokeerimise põhjuste kohta ja võetud järelmeetmeid, millega tagatakse, et ELi vahendid ei aita otseselt ega kaudselt kaasa ELi finantshuvide kahjustamisele;

44.  juhib tähelepanu kuluarvestuse täieliku läbipaistvuse suurele tähtsusele, eriti seoses taristutöödega, mida rahastatakse otse ELi fondidest või rahastamisvahenditest; palub komisjonil tagada, et ELi kodanikel oleks täielik juurdepääs kaasrahastatud projekte käsitlevale teabele;

Ennetus

45.  on seisukohal, et ennetustegevusel on suur tähtsus ELi raha kulutamisega seotud pettuse taseme alandamisel;

46.  tunneb heameelt komisjoni ja OLAFi ennetustegevuse üle ning palub tõhustada varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemide ning pettustevastase infosüsteemi rakendamist ja töötada lõplikult välja riiklikud pettusevastased strateegiad;

47.  kutsub komisjoni üles jätkama finantsmääruse ja kõigi muude halduseeskirjade lihtsustamist; palub komisjonil väga hoolikalt hinnata liikmesriikide rakenduskavade rahastamissuuniste selgust ja lisaväärtust;

48.  palub komisjonil töötada välja raamistiku, mille eesmärk on digiteerida ELi poliitikameetmete rakendamise kogu protsess (konkursikutsed, taotlemine, hindamine, rakendamine, maksed) ja mida hakkavad kohaldama kõik liikmesriigid;

49.  peab läbipaistvust pettusevastase võitluse oluliseks vahendiks; palub komisjonil töötada välja raamistiku, mida hakkavad liikmesriigid kasutama selleks, et teha avalikuks kõik Euroopa fondidest rahastatavate projektide rakendamise etapid, kaasa arvatud maksed;

Rikkumisest teatajad

50.  rõhutab, et rikkumisest teatajatel on oluline osa pettuste ennetamisel, avastamisel ja nendest teatamisel, ning rõhutab vajadust rikkumisest teatajaid kaitsta; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada rikkumisest teatajatele liidus minimaalne kaitsetase;

51.  tuletab meelde oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni ja 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni(9) rikkumisest teatajate kaitse kohta ning kutsub liikmesriike ja komisjoni tungivalt üles kohaldama viivitamata nendes sisalduvaid soovitusi;

52.  kordab üleskutset, et komisjon esitaks viivitamata horisontaalse seadusandliku ettepaneku rikkumisest teatajate kaitse kohta, et liidu finantshuve kahjustavat pettust tõhusalt ennetada ja selle vastu võidelda;

53.  võtab teadmiseks, et komisjon korraldas 2017. aasta märtsist maini avatud avaliku konsultatsiooni, et koguda arvamusi selle kohta, kuidas peaks rikkumisest teatajaid liikmesriikide ja ELi tasandil kaitsma; loodab, et järgmiste kuude jooksul esitab komisjon ELis rikkumisest teatajate kaitse kohta kavandatud ettepaneku; tuletab meelde oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel;

54.  innustab komisjoni ja liikmesriike võtma meetmeid, millega kaitsta teabeallikate konfidentsiaalsust, et vältida diskrimineerimist või ähvardusi;

Korruptsioon

55.  tunneb kahetsust, et komisjon ei pea enam vajalikuks avaldada ELi korruptsioonivastase võitluse aruannet, mis takistas korruptsiooni ulatuse nõuetekohast hindamist; tuletab meelde oma 13. detsembri 2017. aasta soovitust nõukogule ja komisjonile rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva uurimise järel(10), milles ta võttis teadmiseks, et edaspidi teostab komisjon korruptsioonivastase võitluse järelevalvet Euroopa poolaasta protsessi kaudu, oli arvamusel, et selles protsessis võib korruptsioonivastane võitlus jääda muude majandus- ja rahandusküsimuste varju, ja palus komisjonil olla eeskujuks ja jätkata aruande avaldamist ning võtta kasutusele palju tõsiseltvõetavam ja terviklikum korruptsioonivastane strateegia; juhib tähelepanu sellele, et korruptsioonivastane võitlus kuulub politsei- ja õigusalase koostöö valdkonda ning et tegemist on poliitikavaldkonnaga, kus Euroopa Parlament on kaasseadusandja ja tal on täielikud kontrollivolitused;

56.  rõhutab, et korruptsioon on liidu ja liikmesriikide jaoks suur probleem ja et kui selle vastu võitlemiseks ei võeta tõhusaid meetmeid, pärsib see ELi majanduslikke näitajaid, õigusriigi põhimõtte rakendamist ning demokraatlike institutsioonide usaldusväärsust ja usaldust kõnealuste institutsioonide vastu liidus; tuletab meelde oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(11), milles nõuti konkreetselt, et koostataks iga-aastane aruanne demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste kohta koos riigipõhiste soovitustega ja et selles keskendutaks eelkõige ka korruptsioonile;

57.  peab kahetsusväärseks, et uue riigihankedirektiiviga ei ole seni kaasnenud mingit märkimisväärset paranemist ELi korruptsioonitaseme tuvastamisel, ning palub komisjonil tagada tulemuslikud hanke- ja allhankemenetluste läbipaistvuse parandamise vahendid;

58.  kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama ELi rahapesuvastast direktiivi, kehtestades avaliku registri äriühingute ja usaldusfondide kasusaavate omanike kohta;

59.  kordab komisjonile esitatud üleskutset töötada välja rangete näitajate ja kergesti kohaldatavate ühtsete kriteeriumide süsteem, mis põhineb Stockholmi programmis sätestatud nõuetel, et mõõta korruptsiooni taset liikmesriikides ja hinnata liikmesriikide korruptsioonivastast poliitikat; palub komisjonil töötada liikmesriikide pingeritta seadmiseks välja korruptsiooniindeksi; on arvamusel, et korruptsiooniindeks võib olla usaldusväärne alus, mille põhjal saaks komisjon luua ELi vahendite kasutamise kontrollimiseks riigipõhise kontrollimehhanismi;

60.  kordab, et ennetustegevus peaks hõlmama pädevates asutustes rahaliste vahendite haldamise ja kontrolli eest vastutavate töötajate pidevat koolitamist ja toetamist ning teabe ja parimate tavade vahetust liikmesriikide vahel; juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sidusrühmade otsustavale rollile pettusevastases võitluses;

61.  tuletab meelde, et komisjonil puudub juurdepääs teabele, mida liikmesriigid vahetavad omavahel varifirmadega seotud ühendusesisese pettuse (mida nimetatakse tavaliselt karussellpettuseks) ennetamise ja selle vastu võitlemise eesmärgil; on arvamusel, et komisjonil peaks olema juurdepääs Eurofiscile, et paremini kontrollida, hinnata ja parandada liikmesriikidevahelist andmevahetust; kutsub kõiki liikmesriike üles osalema Eurofisci kõikides tegevusvaldkondades, et lihtsustada ja kiirendada teabevahetust õigus- ja õiguskaitseasutustega, näiteks Europoli ja OLAFiga, nagu on soovitanud kontrollikoda; kutsub liikmesriike ja nõukogu üles andma komisjonile juurdepääsu kõnealustele andmetele, et soodustada koostööd, suurendada andmete usaldusväärsust ja võidelda piiriülese kuritegevuse vastu;

Uuriv ajakirjandus

62.  leiab, et uurival ajakirjandusel on oluline osa vajaliku läbipaistvuse suurendamisel liidus ja liikmesriikides ning et seda tuleb soodustada ja toetada õiguslike vahendite abil nii liikmesriikides kui ka liidus;

Tubakatooted

63.  tuletab meelde komisjoni otsust mitte pikendada tubakatootjatega sõlmitud kokkulepet (PMI kokkulepet), mis lõppes 9. juulil 2016; tuletab meelde, et Euroopa Parlament palus 9. märtsil 2016. aastal(12), et komisjon PMI kokkulepet pärast selle kehtivusaja lõppemist ei uuendaks, pikendaks ega peaks selle üle uusi läbirääkimisi; leiab, et ka kolm muud kokkulepet (British American Tobacco, BAT; Japan Tobacco International, JTI, ja Imperial Tobacco Limited, ITL) tuleks lõpetada alates 20. maist 2019; palub komisjonil esitada 2018. aasta lõpuks aruande kolme ülejäänud kokkuleppe lõpetamise teostatavuse kohta;

64.  nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks ELi tasandil kõik vajalikud meetmed PMI kokkuleppega hõlmatud tubakatoodete tuvastamiseks ja jälgimiseks ning algataks kohtumenetlused kõnealuste tootjate toodete ebaseadusliku arestimise korral seni, kuni tubakatoodete direktiivi kõik sätted on täielikult jõustatavad, et ei tekiks õiguslikku lünka PMI kokkuleppe kehtivuse lõppemise ning tubakatoodete direktiivi ja tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni protokolli jõustumise vahel;

65.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon toetab WHO tubakatoodete ebaseadusliku kaubanduse kõrvaldamise protokolli kiiret ratifitseerimist, arvestades, et see protokoll on esimene mitmepoolne õigusakt, milles käsitletakse põhjalikult ja maailma tasandil tubakatoodete salakaubavedu;

66.  tuletab meelde, et siiani on WHO tubakatoodete ebaseadusliku kaubanduse kõrvaldamise protokolli ratifitseerinud 32 osalist ning et nende hulgas on üksnes kaheksa liidu liikmesriiki; nõuab tungivalt, et kümme liikmesriiki (Saksamaa, Belgia, Taani, Soome, Kreeka, Iirimaa, Madalmaad, Sloveenia, Rootsi ja Ühendkuningriik) ning Norra, kes on tubakatoodetega ebaseadusliku kauplemise tõkestamise protokolli küll allkirjastanud, ent ei ole seda veel ratifitseerinud, seda teeksid;

67.  loodab, et komisjon esitab pärast oma 2013. aasta teatist „Sigarettide salakaubanduse ja tubakatoodete ebaseadusliku kaubanduse muude vormide vastase võitluse hoogustamine – terviklik ELi strateegia“ (COM(2013)0324) peatselt lõpliku eduaruande, mis on kavas 2018. aastaks;

68.  tunneb heameelt, et alates sellest, kui 2016. aasta aprillis hakkas Belgias Geelis asuvas Teadusuuringute Ühiskeskuses tegutsema liidu labor, milles tegeletakse tubakatoodete järelevalvega, on see labor pädev määrama arestitud tubaka keemilised ja eriomadused, mis võimaldavad kontrollida selle ehtsust;

OLAFi uurimised ja roll

69.  märgib, et siiani on OLAFi õiguslikke soovitusi liikmesriikides rakendatud üksnes piiratud määral; on seisukohal, et selline olukord ei ole vastuvõetav, ning palub komisjonil tagada OLAFi soovituste täielik rakendamine liikmesriikides;

70.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et OLAFi arvukatest soovitustest ja juurdlustest hoolimata on süüdistuste esitamise määr liikmesriikides vaid 30 % ja teatavate liikmesriikide õigusasutused ei pea OLAFi ELi vahendite väärkasutamisega seotud soovitusi prioriteediks ning ka OLAF ise ei võta oma soovituste suhtes nõuetekohaseid järelmeetmeid; palub komisjonil kehtestada eeskirjad OLAFi soovituste suhtes järelmeetmete võtmise kohta;

71.  peab kahetsusväärseks, et OLAFi juhtumite puhul lõpetatakse riigi õigusasutustes menetlus umbes 50 % juhtudel; palub liikmesriikidel, komisjonil ja OLAFil määrata kindlaks OLAFi esitatavate tõendite lubatavuse tingimused; palub OLAFil parandada oma lõpparuannete kvaliteeti, et suurendada nende kasulikkust riigi ametiasutuste jaoks;

72.  palub OLAFil kohaldada sissenõudmist käsitlevate soovituste suhtes realistlikumat lähenemisviisi ja anda ka aru tegelikult sisse nõutud summadest;

73.  tuletab meelde, et OLAFi määruses on peadirektorile antud juurdlusi käsitlevate kaebuste lahendamise menetlustes oluline roll; tuletab meelde, et peadirektori otsene osalemine OLAFi juurdlustes õõnestab tema rolli ja seeläbi ka määrust;

74.  palub komisjonil määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 läbivaatamisel tagada Euroopa Prokuratuuri ja OLAFi pädevuste nõuetekohase tasakaalu, tugevdada menetluslikke tagatisi, selgitada ja tugevdada OLAFi juurdlusvolitusi ning kehtestada OLAFi soovituste ja aruannete läbipaistvuse teatav tase ning muuta selgemaks eeskirjad, mis käsitlevad OLAFi ja tema järelevalvekomitee vahelist koostööd ja juurdepääsu andmetele;

o
o   o

75.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, Euroopa Liidu Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) ja OLAFi järelevalvekomiteele.

(1) ELT C 322, 28.9.2017, lk 1. (2) ELT L 248, 18.9.2013, lk 1. (3) ELT L 198, 28.7.2017, lk 29. (4) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1. (5) EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1. (6) Euroopa Kohtu (suurkoja) 8. septembri 2015. aasta otsus kohtuasjas Taricco jt, C‑105/14, ECLI:EU:C:2015:555. (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0022. (8) Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT L 283, 31.10.2017, lk 1). (9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0402. (10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0491. (11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0409. (12) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2016. aasta resolutsioon tubakatootjatega sõlmitud lepingu (PMI leping) kohta (ELT C 50, 9.2.2018, lk 35).