Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Kolmapäev, 7. veebruar 2018 - StrasbourgLõplik väljaanne
Vastuväidete puudumine rakendusmeetmele: rahvusvahelise finantsaruandlusstandardi 9 muudatused
 Vastuväidete puudumine delegeeritud õigusaktile: kahe delegeeritud määruse kohaldamise alguskuupäevad
 Euroopa Parlamendi koosseis
 Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe läbivaatamine
 Sõidukite registreerimisandmete automatiseeritud vahetamine Portugaliga *
 Võitlus vähemustesse kuuluvate ELi kodanike diskrimineerimise vastu ELi liikmesriikides
 Täisleppimatus naiste suguelundite moonutamise suhtes

Vastuväidete puudumine rakendusmeetmele: rahvusvahelise finantsaruandlusstandardi 9 muudatused
PDF 245kWORD 49k
Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni määruse eelnõule, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1126/2008 (millega võetakse vastu teatavad rahvusvahelised raamatupidamisstandardid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1606/2002) seoses rahvusvahelise finantsaruandlusstandardi 9 muudatustega (D054380/02 – 2017/3018(RPS))
P8_TA(2018)0027B8-0066/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni määruse eelnõu (D054380/02),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1606/2002 rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta(1), eriti selle artikli 3 lõiget 1,

–  võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2017. aasta kirja, milles komisjon palub Euroopa Parlamendil teatada, et tal ei ole määruse eelnõule vastuväiteid,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni 24. jaanuari 2018. aasta kirja komisjonide esimeeste konverentsi esimehele,

–  võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) artiklit 5a(2),

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni soovitust võtta vastu otsus,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 106 lõike 4 punkti d ja artikli 105 lõiget 6,

–  võttes arvesse, et kodukorra artikli 105 lõike 6 kolmandas ja neljandas taandes sätestatud ajavahemiku jooksul, mis lõppes 6. veebruaril 2018, ei ole vastuväiteid esitatud,

A.  arvestades, et Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB) andis 12. oktoobril 2017 välja rahvusvahelise finantsaruandlusstandardi (IFRS) 9 – Finantsinstrumendid muudatused; arvestades, et muudatustega soovitakse täpsustada ja muuta sidusamaks negatiivse hüvitisega ettemaksetega võlainstrumentide liigitamist;

B.  arvestades, et Euroopa finantsaruandluse nõuanderühm (EFRAG) esitas komisjonile 10. novembril 2017 kinnitamist soovitava nõuande; arvestades, et oma nõuandes käsitleb EFRAG mõningaid Euroopa Keskpanga 8. novembri 2017 kirjas EFRAGile tõstatatud küsimusi;

C.  arvestades, et komisjon leidis, et see tõlgendus vastab määruse (EÜ) nr 1606/2002 artikli 3 lõikes 2 esitatud tehnilistele vastuvõtukriteeriumidele, ning on seisukohal, et kavandatava muudatusega üksnes säiliks nende konkreetsete instrumentide osas amortiseeritud soetusmaksumuse alusel arvestamise kord, mida kohaldati enne IFRS 9 kasutuselevõttu;

D.  arvestades, et IASB määras IFRS 9 muudatuse jõustumiskuupäevaks 1. jaanuari 2019, lubades ka varasemat kohaldamist; arvestades, et finantsinstrumentide arvestust IFRS 9 alusel nõutakse juba alates 1. jaanuarist 2018; arvestades, et finantseerimisasutused, kelle suhtes IFRSi‑põhist arvestust kohaldatakse, ei saa kavandatud muudatuse kohast käsitlemist kasutada enne muudatuse kinnitamist ja avaldamist;

E.  arvestades, et komisjoni eesmärk oli avaldada 3. novembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1126/2008 (millega võetakse vastu teatavad rahvusvahelised raamatupidamisstandardid)(3) muudatused enne 2008. aasta märtsi lõppu, et neid oleks võimalik kohaldada 1. jaanuaril 2018 või pärast seda algavate rahastamisperioodide suhtes;

1.  teatab, et Euroopa Parlamendil ei ole komisjoni määruse eelnõule vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus komisjonile ja teavitamise eesmärgil nõukogule.

(1) EÜT L 243, 11.9.2002, lk 1.
(2) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.
(3) ELT L 320, 29.11.2008, lk 1.


Vastuväidete puudumine delegeeritud õigusaktile: kahe delegeeritud määruse kohaldamise alguskuupäevad
PDF 236kWORD 48k
Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 20. detsembri 2017. aasta delegeeritud määrusele, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2017/2358 ja delegeeritud määrust (EL) 2017/2359 nende kohaldamise alguskuupäeva osas (C(2017)08681 – 2017/3032(DEA))
P8_TA(2018)0028B8-0069/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni delegeeritud määrust (C(2017)08681) (edaspidi „muutev delegeeritud määrus“),

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni 24. jaanuari 2018. aasta kirja komisjonide esimeeste konverentsi esimehele,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. jaanuari 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/97, mis käsitleb kindlustustoodete turustamist(1), eriti selle artikli 25 lõiget 2, artikli 28 lõiget 4, artikli 29 lõikeid 4 ja 5, artikli 30 lõiget 6 ja artikli 39 lõiget 5,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni soovitust võtta vastu otsus,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 105 lõiget 6,

–  võttes arvesse, et kodukorra artikli 105 lõike 6 kolmandas ja neljandas taandes sätestatud ajavahemiku jooksul, mis lõppes 6. veebruaril 2018, ei ole vastuväiteid esitatud,

A.  arvestades, et muutvat delegeeritud määrust tuleks kohaldada enne 23. veebruari 2018, mis on komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/2358 ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/2359 (edaspidi „kaks delegeeritud määrust“) jõustumiskuupäev, ning kui Euroopa Parlament kasutaks ära kogu ette nähtud kolmekuulise kontrolliperioodi, võiks see tuua kaasa kahe delegeeritud määruse jõustumise enne direktiivi (EL) 2016/97 (edaspidi „kindlustustoodete turustamise direktiiv“) kohaldamise muudetud alguskuupäeva, milleks on 1. oktoober 2018, nagu komisjon on välja pakkunud ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi (EL) 2016/97 seoses liikmesriikide ülevõtmismeetmete kohaldamise kuupäevaga (COM(2017)0792);

B.  arvestades, et muutva delegeeritud määruse kiire avaldamine Euroopa Liidu Teatajas võimaldaks ühitada kahe delegeeritud määruse kohaldamise alguskuupäevad kindlustustoodete turustamise direktiivi kohaldamise muudetud alguskuupäevaga;

C.  arvestades, et see vastab Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2017. aasta otsustele(2) mitte esitada vastuväiteid kahele delegeeritud määrusele, milles ta taotleb, et komisjon hindaks, kas kindlustustoodete turustamise direktiivi kohaldamise alguskuupäeva võiks nihutada 1. oktoobrile 2018;

1.  teatab, et Euroopa Parlamendil ei ole muutvale delegeeritud määrusele vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 26, 2.2.2016, lk 19.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0404 ja P8_TA(2017)0405.


Euroopa Parlamendi koosseis
PDF 320kWORD 54k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 7. veebruari 2018. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi koosseisu kohta (2017/2054(INL)2017/0900(NLE))
P8_TA(2018)0029A8-0007/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 14 lõiget 2,

–  võttes arvesse ELi lepingu artiklit 10(1),

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi koosseisu kohta 2014. aasta valimisi silmas pidades(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 11. novembri 2015. aasta resolutsiooni valimisi käsitleva Euroopa Liidu õiguse reformimise kohta ja sellele lisatud ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlevat akti(3);

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28. juuni 2013. aasta otsust 2013/312/EL Euroopa Parlamendi koosseisu kindlaksmääramise kohta(4),

–  võttes arvesse 10. aprilli 1998. aasta suure reede kokkulepet;

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 45, 52 ja 84,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A8‑0007/2018),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi koosseis peab vastama ELi lepingu artikli 14 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud kriteeriumidele, mille kohaselt liidu kodanike esindajate arv ei ole suurem kui seitsesada viiskümmend, millele lisandub president, kodanike esindatus on kahanevalt proportsionaalne, alammääraks on kuus liiget liikmesriigi kohta ja ükski liikmesriik ei saa üle üheksakümne kuue koha;

B.  arvestades, et ELi lepingu artikli 14 lõikes 2 on sätestatud, et Euroopa Parlament koosneb liidu kodanike esindajatest;

C.  arvestades, et ELi leping ja Euroopa Liidu toimimise leping rõhutavad kodanike võrdõiguslikkuse ja liidu institutsioonide poolt võrdse kohtlemise tähtsust; arvestades, et on oluline tagada võrdsem esindatus, et suurendada Euroopa Parlamendi kui liidu kodanikke esindava seadusandliku organi legitiimsust;

D.  arvestades, et Euroopa Parlament on läbi vaadanud mitu tema tellitud ja talle esitatud ettepanekut matemaatilistel valemitel põhineva alalise kohtade jaotamise süsteemi kohta;

E.  arvestades, et Ühendkuningriigi valitsus teatas 29. märtsil 2017 kooskõlas ELi lepingu artikli 50 lõikega 2 Euroopa Ülemkogule oma kavatsusest Euroopa Liidust lahkuda, ning arvestades, et läbirääkimiste ja väljaastumislepingu sõlmimise kaheaastane tähtaeg lõpeb 29. märtsil 2019, kui Euroopa Ülemkogu ei otsusta kokkuleppel Ühendkuningriigiga ühehäälselt seda tähtaega pikendada;

F.  arvestades, et kui praegune õiguslik olukord ei muutu, ei ole Ühendkuningriik enam järgmiste, 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimiste ajal Euroopa Liidu liige;

G.  arvestades, et mitu liikmesriiki on viimasel ajal väljendanud toetust ühise valimisringkonna loomisele alates 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistest; arvestades, et ühise valimisringkonna loomise eeltingimus on Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitleva akti muutmine, mis tuleks vastu võtta vähemalt aasta enne Euroopa Parlamendi valimisi, nagu on ette nähtud Veneetsia komisjoni koostatud hea valimistava eeskirjas;

H.  arvestades, et oma 11. novembri 2015. aasta ettepanekus võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlevat akti, nõudis Euroopa Parlament kohustusliku künnise kehtestamist ühe valimisringkonnaga liikmesriikides ning nimekirjasüsteemi kasutavates valimisringkondades, kus on rohkem kui teatav arv kohti; on seisukohal, et künnis tuleb kehtestada, võttes arvesse uut kohtade jaotust;

1.  märgib, et Euroopa Ülemkogu otsusega 2013/312/EL kehtestatud praegune kohtade jaotus Euroopa Parlamendis kehtib ainult parlamendi 2014.–2019. aasta ametiaja kohta; rõhutab seetõttu, et on vaja uut otsust Euroopa Parlamendi koosseisu kohta parlamendi 2019.–2024. aasta ametiajal;

2.  tõdeb, et praegune kohtade jaotus on mitmel juhul vastuolus kahaneva proportsionaalsuse põhimõttega, mistõttu tuleb Euroopa Parlamendi koosseisu alates 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistest korrigeerida;

3.  tõdeb, et mitu liikmesriiki on seisukohal, et Euroopa Parlamendi kohtade jaotuse otsustamisel tuleb arvesse võtta nõukogu hääletussüsteemi;

4.  rõhutab, et kuigi matemaatilistel valemitel on edaspidise kohtade jaotuse alalise süsteemi alusena suur potentsiaal, ei saa Euroopa Parlament praegu poliitilistel põhjustel alalist süsteemi välja pakkuda;

5.  tõdeb, et kui praegune õiguslik olukord ei muutu, ei ole Ühendkuningriik enam järgmiste, 2019. aastal toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste ajal Euroopa Liidu liige;

6.  teeb ettepaneku, et ELi lepingu artiklis 14 sätestatud kriteeriumidele vastavat uut kohtade jaotust parlamendis hakataks kohaldama alates järgmistest, 2019. aastal toimuvatest Euroopa Parlamendi valimistest; on seisukohal, et kui eespool nimetatud õiguslik olukord seoses Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumisega muutub, peaks parlamendi 2014.–2019. aasta ametiajal kohaldatud kohtade jaotus kehtima seni, kuni Ühendkuningriigi väljaastumine Euroopa Liidust on jõustunud;

7.  rõhutab, et Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumisel vabaks jäävad kohad hõlbustavad parlamendi uue kohtade jaotuse vastuvõtmist kooskõlas kahaneva proportsionaalsuse põhimõttega; rõhutab ka seda, et kavandatav uus kohtade jaotus võimaldab parlamendi koosseisu vähendada; märgib, et ainult väiksest osast Ühendkuningriigist vabaks jäävatest kohtadest piisab, et tagada kõigi liikmesriikide kohtade allesjäämine;

8.  rõhutab, et parlamendi koosseisu vähendamisel tekib hulk kohti, mida saaks kasutada liidu võimaliku tulevase laienemise korral;

9.  tuletab meelde, et suure reede kokkuleppe kohaselt on Põhja‑Iirimaa elanikel võõrandamatu õigus omada Briti või Iiri kodakondsust või mõlemat ning õigus Iiri kodakondsusele annab ka õiguse liidu kodakondsusele;

10.  tuletab meelde, et aluslepingutes esitatud määratluse kohaselt põhineb kahanev proportsionaalsus kohtade arvul liikmesriigi kohta, mitte kandidaatide kodakondsusel;

11.  palub nõukogul Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitleva akti läbivaatamise kiiresti lõpule viia;

12.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitleva akti reformimine, mille kohta Euroopa Parlament ettepaneku esitas, rõhutab valimiste üleeuroopalist olemust ja edastab positiivse sõnumi Euroopa projekti tuleviku kohta;

13.  on seisukohal, et kavandatav kohtade jaotus, mis rajaneb aluslepingute põhimõtetel, loob tugeva aluse edaspidi kohtade jaotuse määramiseks kasutatavale meetodile, mis järgib ELi lepingu artikli 14 kriteeriume, eelkõige kahaneva proportsionaalsuse põhimõtet, ning on õiglane, läbipaistev, objektiivne, viimaseid demograafilisi muutusi arvestav ja Euroopa kodanikele arusaadav;

14.  esitab ELi lepingu artikli 14 lõikes 2 sätestatud algatusõiguse alusel Euroopa Ülemkogule juuresoleva ettepaneku võtta vastu Euroopa Ülemkogu otsus Euroopa Parlamendi koosseisu kindlaksmääramise kohta; rõhutab, et see parlamendi nõusolekut eeldav otsus tuleb vastu võtta viivitamata, et liikmesriigid saaksid aegsasti kehtestada vajalikud riigisisesed meetmed Euroopa Parlamendi valimiste korraldamiseks 2019.–2024. aasta ametiajaks;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja sellele lisatud ettepanek võtta vastu Euroopa Ülemkogu otsus ning eespool nimetatud põhiseaduskomisjoni raport Euroopa Ülemkogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI LISA

Ettepanek võtta vastu

Euroopa Ülemkogu otsus,

Euroopa Parlamendi koosseisu kindlaksmääramise kohta

EUROOPA ÜLEMKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikli 14 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi algatust,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi nõusolekut,

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõike 2 esimene lõik sätestab kriteeriumid Euroopa Parlamendi koosseisu kohta. Selle kohaselt ei ole liidu kodanike esindajate arv suurem kui seitsesada viiskümmend, millele lisandub president, kodanike esindatus on kahanevalt proportsionaalne, alammääraks on kuus liiget liikmesriigi kohta ja ükski liikmesriik ei saa üle üheksakümne kuue koha.

(2)  Euroopa Liidu lepingu artikkel 10 sätestab muu hulgas, et liit toimib esindusdemokraatia alusel, kusjuures kodanikud on liidu tasandil otseselt esindatud Euroopa Parlamendis ning liikmesriike esindavad nõukogus nende valitsused, kes ise annavad demokraatlikult aru kas oma riigi parlamendile või kodanikele. Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõiget 2, mis käsitleb Euroopa Parlamendi koosseisu, kohaldatakse seega aluslepingutes sätestatud laiemas institutsioonilises raamistikus, mis hõlmab ka sätteid nõukogus otsuste tegemise kohta.

ON VASTU VÕTNUD JÄRGMISE OTSUSE:

Artikkel 1

Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõike 2 sätete kohaldamisel järgitakse järgmisi põhimõtteid:

–  kohtade jaotamisel Euroopa Parlamendis kasutatakse täiel määral Euroopa Liidu lepingus kindlaks määratud minimaalset ja maksimaalset arvu liikmesriigi kohta, et kajastada võimalikult täpselt iga liikmesriigi rahvaarvu;

–  kahaneva proportsionaalsuse põhimõte määratletakse järgmiselt: iga liikmesriigi rahvaarvu ja parlamendi kohtade arvu vaheline suhe enne täisarvuni ümardamist erineb olenevalt rahvaarvust nii, et suurema rahvaarvuga liikmesriigist valitud Euroopa Parlamendi liige esindab suuremat arvu kodanikke kui väiksema rahvaarvuga liikmesriigist valitud Euroopa Parlamendi liige ja vastupidi, mida suurem on liikmesriigi rahvaarv, seda suuremale arvule kohtadele tal on õigus;

–  kohtade jaotus kajastab liikmesriikide demograafilisi muutusi.

Artikkel 2

Liikmesriigi elanike üldarvu arvutab komisjon (Eurostat) liikmesriikide esitatud värskeimate andmete alusel vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1260/2013(5) kehtestatud meetodile.

Artikkel 3

1.  Ametiajaks 2019–2024 igast liikmesriigist Euroopa Parlamenti valitavate esindajate arv on järgmine:

Belgia

21

Bulgaaria

17

Tšehhi Vabariik

21

Taani

14

Saksamaa

96

Eesti

7

Iirimaa

13

Kreeka

21

Hispaania

59

Prantsusmaa

79

Horvaatia

12

Itaalia

76

Küpros

6

Läti

8

Leedu

11

Luksemburg

6

Ungari

21

Malta

6

Madalmaad

29

Austria

19

Poola

52

Portugal

21

Rumeenia

33

Sloveenia

8

Slovakkia

14

Soome

14

Rootsi

21

2.  Kui Ühendkuningriik on parlamendi 2019.–2024. aasta ametiaja alguses veel Euroopa Liidu liikmesriik, on igast liikmesriigist Euroopa Parlamenti valitavate esindajate arv selline, nagu on sätestatud Euroopa Ülemkogu otsuse 2013/312/EL(6) artiklis 3, kuni Ühendkuningriigi väljaastumine Euroopa Liidust on jõustunud.

Kui Ühendkuningriigi väljaastumine Euroopa Liidust jõustub, on igast liikmesriigist Euroopa Parlamenti valitavate esindajate arv selline, nagu on näidatud käesoleva artikli lõikes 1.

Kõik Euroopa Parlamenti valitud esindajad, kes asuvad täitma käesoleva lõike esimeses ja teises lõigus määratud kohtade arvu vahest tulenevalt lisandunud kohti, astuvad parlamendis ametisse ühel ajal.

Artikkel 4

Euroopa Parlament esitab piisavalt aegsasti enne parlamendi 2024.–2029. aasta ametiaja algust kooskõlas ELi lepingu artikli 14 lõikega 2 Euroopa Ülemkogule ettepaneku uue kohtade jaotuse kohta.

Artikkel 5

Käesolev otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Koostatud …

Euroopa Ülemkogu nimel

eesistuja

(1) Selles artiklis on sätestatud, et „kodanikud on liidu tasandil otseselt esindatud Euroopa Parlamendis“.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0082.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0395.
(4) ELT L 181, 29.6.2013, lk 57.
(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1260/2013 Euroopa rahvastikustatistika kohta (ELT L 330, 10.12.2013, lk 39).
(6) Euroopa Ülemkogu 28. juuni 2013. aasta otsus 2013/312/EL Euroopa Parlamendi koosseisu kindlaksmääramise kohta (ELT L 181, 29.6.2013, lk 57).


Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe läbivaatamine
PDF 254kWORD 52k
Otsus
Lisa
Euroopa Parlamendi 7. veebruari 2018. aasta otsus Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe läbivaatamise kohta (2017/2233(ACI))
P8_TA(2018)0030A8-0006/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse esimeeste konverentsi 5. oktoobri 2017. aasta otsust,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi ja komisjoni presidendi kirjavahetust, eelkõige komisjoni presidendi 2. oktoobri 2017. aasta kirja, milles ta nõustub parlamendi presidendi 7. septembril 2017. aastal esitatud sõnastusettepanekutega,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet(1) ning selle kohta esitatud muudatusettepanekute projekte,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 17 lõikeid 3 ja 7 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 245,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 295,

–  võttes arvesse komisjoni 2017. aasta tööprogrammi(2),

–  võttes arvesse oma 11. novembri 2015. aasta resolutsiooni valimisi käsitleva Euroopa Liidu õiguse reformimise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 1. detsembri 2016. aasta resolutsiooni volinike huvide deklaratsioone käsitlevate suuniste kohta(4),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toimimise parandamise kohta Lissaboni lepingu võimalusi kasutades(5),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2017. aasta resolutsiooni ELi institutsioonide läbipaistvuse, vastutuse ja usaldusväärsuse kohta(6),

–  võttes arvesse komisjoni 12. septembri 2017. aasta otsuse eelnõu Euroopa Komisjoni liikmete käitumisjuhendi kohta ning eriti selle artiklit 10, mis käsitleb ametiaja kestel Euroopa poliitikas osalemist,

–  võttes arvesse oma sisepoliitika peadirektoraadi uuringut pealkirjaga „Volinike käitumisjuhend – tõhususe ja tulemuslikkuse parandamine“ (The Code of Conduct for Commissioners – improving effectiveness and efficiency),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 140 lõiget 1,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A8‑0006/2018),

A.  arvestades, et ELi lepingu artikli 10 lõikes 1 on sätestatud, et liit toimib esindusdemokraatia alusel, ja arvestades, et komisjonil kui liidu täitevvõimu kandjal on liidu toimimises otsustav osa;

B.  arvestades, et ELi lepingu artikli 10 lõikega 3 ja artikliga 11 antakse liidu kodanikele õigus osaleda liidu demokraatias;

C.  arvestades, et ELi lepingu artikli 17 lõikes 3 on sätestatud, et komisjon on oma kohustuste täitmisel täiesti sõltumatu, komisjoni liikmed valitakse nende üldise asjatundlikkuse ning Euroopa asjadesse pühendumuse alusel isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust, ning nad ei taotle ega saa juhiseid üheltki valitsuselt, institutsioonilt, organilt või asutuselt;

D.  arvestades, et muudatusettepanekute projektide eesmärk on rakendada demokraatlikke põhimõtteid komisjoni presidendi valimisel, mis toimub vastavalt ELi lepingu artikli 17 lõikele 7;

E.  arvestades, et muudatusettepanekute projektide kohaselt on komisjoni liikmetel võimalik kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel, ilma et nad peaksid ametist tagasi astuma;

F.  arvestades, et liikmesriikides levinud tava kohaselt saavad valitsuse liikmed kandideerida riigi parlamendi valimistel, ilma et nad peaksid ametist tagasi astuma;

G.  arvestades, et muudatusettepanekute projektide kohaselt on Euroopa tasandi erakondadel õigus nimetada komisjoni liikmeid ka oma esikandidaatideks („Spitzenkandidaten“) komisjoni presidendi ametikohale;

H.  arvestades, et Euroopa Parlament on oma ettepanekus Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitleva akti(7) läbivaatamise kohta juba väljendanud toetust esikandidaatide protsessile, mis on selgelt sätestatud aluslepingus;

I.  arvestades, et ELi lepingu artikli 10 lõike 4 kohaselt aitavad Euroopa tasandi erakonnad kaasa euroopaliku poliitilise teadvuse kujundamisele, ning arvestades, et ELi lepingu artikli 10 lõikega 3 ja artikli 11 lõikega 1 laiendatakse seda kodanikele ja esindusühendustele;

J.  arvestades, et muudatusettepanekute projektides nähakse ette ka vajalikud kaitsemeetmed läbipaistvuse, erapooletuse, konfidentsiaalsuse ja kollegiaalsuse tagamiseks, mis kõik kehtivad edasi valimiskampaanias osalevate komisjoni liikmete suhtes;

K.  arvestades, et muudatusettepanekute projektides kohustatakse komisjoni presidenti teavitama Euroopa Parlamenti meetmetest, mida võetakse ELi toimimise lepingu artiklis 245 ja Euroopa Komisjoni liikmete käitumisjuhendis osutatud sõltumatuse, aususe ja diskreetsuse põhimõtete järgimise tagamiseks, kui komisjoni liikmed osalevad kandidaatidena Euroopa Parlamendi valimiste kampaanias;

L.  arvestades, et muudatusettepanekute projektides sätestatakse nõue, et komisjoni liikmed ei tohi valmiskampaaniaga seotud tegevuseks kasutada komisjoni töötajaid ega materiaalseid vahendeid;

1.  tuletab meelde, et komisjoni presidendi valib Euroopa Parlament Euroopa Ülemkogu ettepaneku põhjal, võttes arvesse Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi ja pärast asjakohaseid konsultatsioone, ning seetõttu peavad Euroopa tasandi erakonnad esitama oma esikandidaadid („Spitzenkandidaten“), nagu tehti 2014. aastal, et anda Euroopa kodanikele Euroopa Parlamendi valimistel võimalus otsustada, keda nende hulgast valida komisjoni presidendiks;

2.  tuletab meelde, et esikandidaatide protsess peegeldab aluslepingutes ette nähtud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu institutsioonidevahelist tasakaalu; rõhutab lisaks, et see täiendav samm liidu parlamentaarse mõõtme tugevdamisel on põhimõte, mida ei saa ümber lükata;

3.  rõhutab, et kui Euroopa Ülemkogu esikandidaatide protsessi ei järgi, riskib ta ka esitada Euroopa Parlamendile heakskiitmiseks komisjoni presidendi kandidaadi, keda ei toeta parlamendis piisav enamus;

4.  hoiatab, et Euroopa Parlament on valmis komisjoni presidendi ametissenimetamise menetluses lükkama tagasi iga kandidaadi, kes enne Euroopa Parlamendi valimisi ei olnud nimetatud esikandidaadiks;

5.  on seisukohal, et esikandidaatide protsess aitab suurendada ka läbipaistvust, kuna komisjoni presidendi kandidaadid tehakse teatavaks enne Euroopa Parlamendi valimisi, mitte pärast neid, nagu on olnud tavaks varem;

6.  rõhutab, et esikandidaatide protsess aitab suurendada eurooplaste poliitilist teadlikkust enne Euroopa Parlamendi valimisi ning tugevdab nii parlamendi kui ka komisjoni poliitilist legitiimsust, sidudes mõlema valimised otsesemalt valijate otsusega; tunnistab seetõttu, et esikandidaadi põhimõttel on oluline lisaväärtus komisjoni poliitilise olemuse tugevdamise seisukohast;

7.  on arvamusel, et komisjoni poliitiline legitiimsus suureneks veelgi, kui komisjoni liikmeteks nimetataks rohkem Euroopa Parlamenti valitud liikmeid;

8.  tuletab meelde, et kõik peamised Euroopa tasandi erakonnad võtsid esikandidaatide protsessi enne 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimisi omaks ja nimetasid oma kandidaadi komisjoni presidendi ametikohale ning kandidaatide vahel toimusid avalikud arutelud, millega loodi põhiseaduslik ja poliitiline tava, mis peegeldab aluslepingutes ette nähtud institutsioonidevahelist tasakaalu;

9.  peab 2014. aasta esikandidaatide protsessi edukaks ning rõhutab, et 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimised annavad võimaluse selle tava kasutamist tugevdada;

10.  julgustab Euroopa tasandi erakondi nimetama oma esikandidaate avatud, läbipaistva ja demokraatliku konkursi kaudu;

11.  on seisukohal, et muudatusettepanekute projektid on kooskõlas ELi lepingu artikli 10 lõikega 1 ja artikli 17 lõikega 7, ning tunnustab neid komisjoni presidendi demokraatliku valimise protsessi tugevdava tegurina;

12.  võtab teadmiseks, et jõustus läbivaadatud Euroopa Komisjoni liikmete käitumisjuhend, mille eesmärk on täpsustada komisjoni liikmete ametisiseseid ja -väliseid kohustusi; tuletab meelde Euroopa Parlamendi juba väljendatud seisukohti, mis käsitlevad muu hulgas komisjoni endiste liikmete suhtes kohaldatavat ooteaega pärast ametist lahkumist, läbipaistvust, sõltumatu eetikakomitee ametissenimetamist ja osalemist Euroopa valimiskampaaniates;

13.  peab oluliseks näha komisjoni liikmete käitumisjuhendis ette ranged läbipaistvuse, erapooletuse ja kaitsemeetmete standardid, et vältida valimiskampaanias osalevate komisjoni liikmete võimalikke huvide konflikte;

14.  tuletab eelkõige meelde oma nõudmist, et komisjoni endiste liikmete suhtes kohaldataks pärast ametist lahkumist kolmeaastaset ooteaega;

15.  kiidab heaks käesoleva otsuse lisas esitatud muudatusettepanekud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppele;

16.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos komisjoni presidendiga muudatusettepanekutele alla ja korraldada nende avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus koos selle lisaga komisjonile ning teavitamise eesmärgil nõukogule ja liikmesriikide parlamentidele.

LISA

Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni kokkulepe, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe punkti 4

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub kokkuleppega, mis on avaldatud 17. veebruaril 2018, ELT L 45, lk 46).

(1) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.
(2) Komisjoni 25. oktoobri 2016. aasta teatis „Komisjoni 2017. aasta tööprogramm. Luues Euroopat, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi“ (COM(2016)0710).
(3) ELT C 366, 27.10.2017, lk 7.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0477.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0049.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0358.
(7) Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlev akt, mis on lisatud nõukogu otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom (EÜT L 278, 8.10.1976, lk 1) ning mida on muudetud nõukogu otsusega 93/81/Euratom, ESTÜ, EMÜ (EÜT L 33, 9.2.1993, lk 15) ja nõukogu otsusega 2002/772/EÜ, Euratom (EÜT L 283, 21.10.2002, lk 1).


Sõidukite registreerimisandmete automatiseeritud vahetamine Portugaliga *
PDF 233kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 7. veebruari 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu rakendusotsuse eelnõu sõidukite registreerimisandmete automatiseeritud andmevahetuse alustamise kohta Portugalis (13308/2017 – C8‑0419/2017 – 2017/0821(CNS))
P8_TA(2018)0031A8-0017/2018

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu eelnõu (13308/2017),

–  võttes arvesse Amsterdami lepinguga muudetud Euroopa Liidu lepingu artikli 39 lõiget 1 ja protokolli nr 36 (üleminekusätete kohta) artiklit 9, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8‑0419/2017),

–  võttes arvesse nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsust 2008/615/JSK piiriülese koostöö tõhustamise kohta, eelkõige seoses terrorismi ja piiriülese kuritegevuse vastase võitlusega(1), eriti selle artiklit 33,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0017/2018),

1.  kiidab nõukogu eelnõu heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 210, 6.8.2008, lk 1.


Võitlus vähemustesse kuuluvate ELi kodanike diskrimineerimise vastu ELi liikmesriikides
PDF 179kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 7. veebruari 2018. aasta resolutsioon vähemuste kaitse ja mittediskrimineerimise kohta ELi liikmesriikides (2017/2937(RSP))
P8_TA(2018)0032B8-0064/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 2 ja 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 10, 19, 21 ja 167,

–  võttes arvesse petitsiooniõigust, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklites 20 ja 227 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 44,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21 ja 22,

–  võttes arvesse ELi lepingu preambulit,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 12 ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat,

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(1) (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(2) (võrdse tööalase kohtlemise direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ(3) (vaba liikumise direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu üldkohtu 3. veebruari 2017. aasta otsust kohtuasjas T‑646/13: Minority SafePack – one million signatures for diversity in Europe vs. komisjon(4),

–  võttes arvesse oma resolutsioone põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta laienenud Euroopas(5),

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus(6),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni ELi kodakondsust käsitleva 2013. aasta aruande kohta „ELi kodanikud – teie õigused, teie tulevik“(7),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2016. aasta resolutsiooni petitsioonikomisjoni 2015. aasta tegevuse kohta(8),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni põhiõiguste aspekti kohta romade integreerimisel ELis ja romavastasusega võitlemise kohta(9),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ELi kodakondsuse 2017. aasta aruande ja kodanike õiguste tugevdamise kohta demokraatlike muutuste liidus(10),

–  võttes arvesse 2017. aasta aprillis petitsioonikomisjoni taotlusel Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna C poolt tellitud uuringut „Discrimination(s) as emerging from the petitions received“ (Laekunud petitsioonidest nähtuvad diskrimineerimise ilmingud),

–  võttes arvesse 2017. aasta augustis kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni taotlusel Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna C poolt tellitud uuringut „Towards a comprehensive EU protection system for minorities“ (Laiaulatusliku ELi süsteemi loomine vähemuste kaitseks),

–  võttes arvesse 2017. aasta mais kultuuri- ja hariduskomisjoni taotlusel Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna B poolt tellitud uuringut „Minority Languages and Education: Best Practices and Pitfalls“ (Vähemuskeeled ja haridus – parimad tavad ja kitsaskohad),

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni korraldatud 4. mai 2017. aasta avalikku kuulamist teemal „Võitlus ELi kodanike diskrimineerimisega ELi liikmesriikides ja vähemuste kaitse“(11),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 216 lõiget 2,

A.  arvestades, et petitsioonikomisjon on saanud mitmeid petitsioone, milles tuntakse muret vähemuste hulka kuuluvate ELi kodanike vastaste mitmesuguste diskrimineerivate tavade pärast, ning on tõstatatud teemadel korraldanud kuulamise;

B.  arvestades, et vähemuste õigused ja õigusriigi põhimõte on tugevalt üksteisega seotud; arvestades, et ELi lepingu artiklis 2 on sõnaselgelt nimetatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õigusi, ning arvestades, et need õigused väärivad samasugust suhtumist nagu teised aluslepingutes sätestatud õigused;

C.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 10 on sätestatud, et oma „poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel püüab liit võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel“,

D.  arvestades, et rahvusvahelised lepingud annavad vähemuste õigustele küll tugeva raamistiku, kuid vähemuste õiguste tegelikku kaitset ELis saab veel tunduvalt parandada;

E.  arvestades, et ELis on igal inimesel teistega võrdne õigus ja kohustus saada täieõiguslikuks, aktiivseks ja integreeritud ühiskonnaliikmeks;

F.  arvestades, et Kopenhaageni kriteeriumide kohaselt on vähemuste õiguste austamine oluline nõue liidu kandidaatriikidele;

G.  arvestades, et diskrimineerimist etnilise päritolu alusel mainitakse kõige levinuma diskrimineerimise vormina, ning arvestades, et seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimine on viimase diskrimineerimist käsitleva Eurobaromeetri uuringu(12) kohaselt märkimisväärselt suurenenud;

H.  arvestades, et komisjoni ettepanek võrdse kohtlemise direktiivi kohta (COM(2008)0426) hõlmab paljusid valdkondi, nagu haridus, sotsiaalkaitse, kaupade ja teenuste kättesaadavus ja pakkumine;

I.  arvestades, et petitsioonikomisjonile laekunud petitsioone, mis puudutavad diskrimineerimist seoses vähemuste õigustega, tuleks põhjalikult uurida, et inimeste tõstatatud probleeme mõista ja lahendusi välja pakkuda;

J.  arvestades, et mitmest petitsioonist ilmneb, et vähemused kogevad diskrimineerimist oma põhiõiguste kasutamisel, ning arvestades, et see tekitab muret vähemuskogukondade tuleviku pärast, eelkõige keskkonda saastavat tegevust arvestades;

K.  arvestades, et liikmesriikide rahvusvähemustega seotud kultuuripärandi kaitse ja tugevdamine, mis on kogukondade, rühmade ja üksikisikute kultuurilise identiteedi oluline koostisosa, etendab olulist rolli sotsiaalses ühtekuuluvuses;

L.  arvestades, et liikmesriikidel on selge kohustus võtta parandusmeetmeid seoses romade kogukonna liikmeid diskrimineeriva kohtlemisega, mis puudutab eelkõige romade suhtlemist piirkondlike ja riiklike haldusasutustega;

M.  arvestades, et petitsioonide esitajad on mures, et nende keelelised õigused ja teised vähemusõigused, mis on sätestatud ELi põhiõiguste hartas ja ELi õiguse üldpõhimõtetena, on jäänud ELi laiaulatusliku reageeringu ja kaitseta, nagu on märkinud ka Euroopa Liidu Kohus;

1.  taunib asjaolu, et vähemuste hulka kuuluvad isikud kogevad endiselt takistusi oma põhiõiguste austamise tagamisel ning kannatavad vihkamist õhutavate avalduste ja vihakuritegude tõttu;

2.  on seisukohal, et liikmesriigid peaksid järjekindlalt järgima vähemuste õigusi ja perioodiliselt hindama, kas neid õigusi austatakse või mitte;

Põlisrahvaste ning rahvus- ja keeleliste vähemuste diskrimineerimise vastane võitlus kui riikide ja ELi ülesanne

3.  märgib, et vähemuste küsimused ei ole olnud ELi tegevuskavas piisavalt tähtsal kohal, ning toetab integreeritud lähenemist võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise probleemidele eesmärgiga tagada liikmesriikide asjakohane suhtumine oma ühiskonnas elavate inimeste mitmekesisusse;

4.  on veendunud, et ELil on kohustus vähemuste õigusi kaitsta ja edendada; peab vajalikuks parandada ELi õigusraamistikku, et vähemuste hulka kuuluvate isikute õigusi igakülgselt kaitsta;

5.  rõhutab ELi institutsioonide osatähtsust vähemuste kaitsega seotud küsimustes teadlikkuse suurendamisel ning liikmesriikide ergutamisel ja toetamisel, et nad edendaksid kultuurilist mitmekesisust ja sallivust eelkõige hariduse kaudu;

6.  rõhutab, et kultuuripärandi poliitika väljatöötamine peaks alati olema kaasav, kogukonna- ja osaluspõhine ning hõlmama konsulteerimist ja dialoogi asjaomaste vähemuskogukondadega;

7.  märgib, et ELil puuduvad tõhusad vahendid, millega jälgida vähemuste õiguste järgimist; nõuab, et rakendataks kogu ELi hõlmavat efektiivset järelevalvet põlisrahvaste ja keeleliste vähemuste olukorra üle; on seisukohal, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet peaks tõhusamalt jälgima rahvusvähemuste diskrimineerimise ilminguid liikmesriikides;

8.  tunnistab liikmesriikide tähtsat rolli põlisrahvaste ning rahvus- või keeleliste vähemuste kaitsmisel; tuletab meelde, et rahvusvähemuste kaitse ning keele ja rahvusvähemusse kuulumise alusel diskrimineerimise keelamine on sätestatud aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

9.  peab kahetsusväärseks, et Euroopa Parlamendi resolutsioonis vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta laienenud Euroopas tõstatatud probleemid ei ole veel lahendatud;

Vähemusi käsitleva ELi õigusraamistiku probleemid ja võimalused

10.  rõhutab, et rahvusvähemuste õigused ja nende kaitse on lahutamatult seotud õigusriigi põhimõttega, nagu on kirjas 1990. aastal allkirjastatud Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Kopenhaageni dokumendis;

11.  palub liikmesriikidel tagada, et nende õigussüsteemid garanteeriksid vähemustesse kuuluvate isikute mittediskrimineerimise, ning palub rakendada vastavasisulistel rahvusvahelistel õigusnormidel põhinevaid sihipäraseid kaitsemeetmeid; taunib vähemuste hulka kuuluvate isikute diskrimineerivat kohtlemist ametiisikute poolt; teeb ettepaneku, et pädevad asutused kasutasid sellest teatamiseks olemasolevaid meetmeid ja rakendaksid selliste diskrimineerimisjuhtumite puhul vajaduse korral sanktsioone;

12.  rõhutab vajadust tegeleda liikmesriikides alaliselt elavate mittekodanike olukorra ja õigusliku seisundiga;

13.  rõhutab, et rahvusvähemuste loodus- ja kultuuripärandi ressursid on sotsiaalse ühtekuuluvuse alustoed ning neid tuleb käsitada varana, mille peaks täielikult säilitama tulevaste põlvkondade jaoks – muu hulgas saastava tegevuse lõpetamise abil;

14.  kutsub kõiki liikmesriike üles allkirjastama, ratifitseerima ja jõustama rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 12 ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta või ajakohastama oma kohustusi seoses asjaomaste rahvusvaheliste lepingutega; rõhutab, et keelelisi vähemusi ja põlisrahvaid tuleks kohelda vastavalt neis dokumentides nimetatud põhimõtetele;

15.  nõuab rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi ja võrdse tööalase kohtlemise direktiivi läbivaatamist; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et võrdse kohtlemise direktiivi ettepaneku vastuvõtmiseks on tehtud vähe edusamme, ning kutsub komisjoni ja nõukogu üles taasalustama asjakohaseid läbirääkimisi, et need enne praeguse parlamendikoosseisu ametiaja lõppu lõpule viia;

Vähemuskeelte kaitse

16.  kutsub liikmesriike üles tagama, et järgitaks õigust kasutada vähemuskeelt, ja kaitsma kooskõlas ELi aluslepingutega keelelist mitmekesisust liidus;

17.  on veendunud, et kogukondades, kus on rohkem kui üks ametlik keel, tuleb kooskõlas iga liikmesriigi põhiseadusliku korraga austada keelelisi õigusi, piiramata ühe keele õigusi võrreldes teisega;

18.  kutsub komisjoni üles tugevamalt edendama piirkondlike ja vähemuskeelte õpetamist ja kasutamist, mis võib olla üks ELis keelelise diskrimineerimise vastu võitlemise moodus;

LGBTI‑inimeste õigused

19.  kutsub komisjoni üles võtma LGBTI‑inimeste diskrimineerimise ja homofoobia vastu võitlemiseks otsustavamaid meetmeid, sealhulgas konkreetseid seadusandlikke meetmeid, respekteerides seejuures liikmesriikide pädevusi; soovitab LGBTI‑õigusi jälgida ning anda selget ja hästi kättesaadavat teavet LGBTI‑inimeste ja nende perekondade piiriüleste õiguste tunnustamise kohta ELis; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid asjakohaselt investeerima sihipärasesse harimisse eri tasanditel, et ära hoida kiusamist ja struktuurselt võidelda homofoobia vastu;

20.  nõuab, et komisjon tagaks, et liikmesriigid rakendaksid nõuetekohaselt vaba liikumise direktiivi, järgides muu hulgas järjekindlalt pereliikmeid käsitlevaid sätteid ning keelates mis tahes alustel diskrimineerimise;

21.  kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, millega tagataks, et LGBTI‑inimesed ja nende perekonnad saavad kasutada oma vaba liikumise õigust kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 21 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 21;

º

º º

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.
(2) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.
(3) ELT L 158, 30.4.2004, lk 77.
(4) ECLI:EU:T:2017:59.
(5) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 405.
(6) ELT C 93, 9.3.2016, lk 52.
(7) ELT C 378, 9.11.2017, lk 146.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0512.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0413.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0487.
(11) http://www.europarl.europa.eu/cmsdata/117287/peti-hearing-programme-20170504-en.pdf
(12) Diskrimineerimine ELis 2015. aastal, http://ec.europa.eu/COMMFrontOffice/publicopinion/index.cfm/Survey/getSurveyDetail/instruments/SPECIAL/surveyKy/2077


Täisleppimatus naiste suguelundite moonutamise suhtes
PDF 178kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 7. veebruari 2018. aasta resolutsioon täisleppimatuse kohta naiste suguelundite moonutamise suhtes (2017/2936(RSP))
P8_TA(2018)0033B8-0068/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 25. oktoobri 2012. aasta kuriteoohvrite õiguste direktiivi (2012/29/EL)(1) 2. peatüki artikleid 8 ja 9 selle kohta, et vägivalla, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ohvritele tuleb kohustuslikus korras tugiteenuseid pakkuda,

–  võttes arvesse 26. juuni 2013. aasta vastuvõtutingimuste direktiivi (2013/33/EL)(2) artikleid 11 ja 21, milles tuuakse konkreetselt välja, et naiste suguelundite moonutamise ohvrid kuuluvad nende kaitsetute isikute hulka, kes peaksid varjupaigamenetluse ajal saama asjakohast ravi,

–  võttes arvesse 13. detsembri 2011. aasta miinimumnõuete direktiivi (2011/95/EL)(3) artiklit 20, kus naiste suguelundite moonutamise praktika kui psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla raske vorm loetakse põhjuste hulka, mida võetakse arvesse rahvusvahelise kaitse andmise menetlemisel,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Komisjoni teatise „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada“ kohta(4),

–  võttes arvesse oma 14. juuni 2012. aasta resolutsiooni naiste suguelundite moonutamise lõpetamise kohta(5), milles kutsutakse üles lõpetama kogu maailmas naiste suguelundite moonutamine ennetamise, kaitsemeetmete ja õigusaktide kaudu,

–  võttes arvesse koostatavaid ELi aastaaruandeid inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas,

–  võttes arvesse nõukogu 2014. aasta juuni järeldusi „Naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla kõikide vormide, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ennetamine ja selle vastu võitlemine“,

–  võttes arvesse nõukogu 2010. aasta märtsi järeldusi naistevastase vägivalla kaotamise kohta ELis,

–  võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2013. aasta teatist „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada“ (COM(2013)0833),

–  võttes arvesse 6. veebruari 2013. aasta ühisavaldust rahvusvahelise naiste suguelundite moonutamise vastase päeva kohta, milles komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning viis volinikku kinnitasid ELi kohustust võidelda oma välissuhete raames naiste suguelundite moonutamise vastu,

–  võttes arvesse inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2015–2019, eelkõige eesmärgi 14 punkti b,

–  võttes arvesse kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, eelkõige eesmärki 5.3 teha lõpp kahjulikele praktikatele, näiteks varajased ja sundabielud ning naiste suguelundite moonutamine,

–  võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava 2016–2020,

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi 2013. aasta aruannet „Naiste suguelundite moonutamine Euroopa Liidus ja Horvaatias“,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2014. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni(6) naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni ELi nimel sõlmimise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 2017. aasta septembri avaldust vajaduse kohta suurendada jõupingutusi, et ära hoida naiste suguelundite moonutamist ja sundabielusid Euroopas ning nende vastu võidelda;

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 2012. aasta resolutsiooni „Naiste suguelundite moonutamise kaotamiseks tehtavate ülemaailmsete jõupingutuste suurendamine“ (A/RES/67/146),

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse ELi ja ÜRO 2017. aasta algatust Spotlight naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kaotamise kohta,

–  võttes arvesse küsimust komisjonile täisleppimatuse kohta naistevastase vägivalla suhtes (O‑000003/2018 – B8‑0005/2018),

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 nõutakse eesmärgis 5 (saavutada sooline võrdõiguslikkus ning suurendada kõigi naiste ja tütarlaste mõjuvõimu) sõnaselgelt naiste suguelundite moonutamise ja muude kahjulike praktikate likvideerimist;

B.  arvestades, et ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) eesmärgis 14 (soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamine ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu ja osalemise suurendamine) on naiste suguelundite moonutamise probleemile erilist tähelepanu pööratud;

C.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavas (2016–2020) on prioriteetse teemavaldkonna B all (kehaline ja vaimne puutumatus) toodud näitajana nende 15–49‑aastaste naiste ja tütarlaste protsendimäär, kelle suguelundid on moonutatud;

D.  arvestades, et naiste suguelundite moonutamist, mis on riigipiire ületav kahjulik praktika, on tunnistatud üleilmse probleemina ning ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkides määratletakse seda kui kahjulikku praktikat, mis tuleb 2030. aastaks kõrvaldada;

E.  arvestades, et UNICEFi 2016. aasta statistilises aruandes on märgitud, et maailmas on vähemalt 200 miljonit tütarlast ja naist, kelle suguelundid on moonutatud, kuid täpne arv ei ole endiselt teada;

F.  arvestades, et naiste suguelundite moonutamine, mida ikka veel traditsiooniliselt praktiseeritakse Aafrika mandri mõningates osades, samuti mõnedes Lähis‑Ida, Aasia ja Okeaania piirkondades, on probleemiks ka Euroopa Liidus ning põhjustab sellest mõjutatud naistele ja tütarlastele ränki tagajärgi;

G.  arvestades, et viimase kolme aastakümne jooksul on tehtud edusamme, ehkki need ei ole olnud ühtlased, mille tulemusel selle praktika esinemissagedus on langenud umbes 30 %; arvestades, et rahvastiku kasv võib need edusammud nullida, mis tähendab seda, et suureneb nende naiste ja tütarlaste arv, kelle peal see protseduur läbi viiakse;

H.  arvestades, et kohalik kogukond mõjutab tihti kõige suuremal määral vanemate otsust oma tütart lõigata lasta või naiste valikut suguelundite moonutamise kasuks;

I.  arvestades, et ehkki ükski usk ei nõua naiste suguelundite moonutamist, eeldab tugev usuline taust paljudes seda praktiseerivates kogukondades usu- ja muude juhtide kaasamist naiste suguelundite moonutamise vastasesse liikumisse;

J.  arvestades, et selleks, et töötada välja asjakohane strateegia sellise praktika kaotamiseks, tuleb seda alati analüüsida kohalikus kontekstis;

K.  arvestades, et naiste suguelundite moonutamist tuleb sageli käsitleda koos teiste soolise ebavõrdsuse probleemidega ning see tundub olevat ainult üks paljudest naiste õiguste rikkumistest, mille näiteks on: tütarlaste puudulik juurdepääs haridusele, sealhulgas üldisele seksuaalharidusele; töö või töökoha puudumine; vara omamise või pärimise võimaluse puudumine; sunniviisilised või varajased abielud; seksuaalne ja füüsiline vägivald; kvaliteetsete tervishoiuteenuste, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega seotud teenuste puudumine;

L.  arvestades, et naiste suguelundite moonutamine, nagu ka muud soopõhise vägivalla vormid, on naise keha kontrollimise viis, ning see on vastuolus naise õigusega tervisele, turvalisusele ja kehalisele puutumatusele ning mõnel juhul isegi õigusega elule;

M.  arvestades, et ehkki ärahoidmine on naiste suguelundite moonutamise kaotamiseks sobilikum viis kui rikkujate vastutusele võtmine, kuna süüteo toimepanijad ja sellele kaasaaitajad on sageli ohvri vanemad, on teisest küljest selge, et tuleb kõrvaldada takistused naiste suguelundite moonutamise juhtumite menetlemisel, võttes samas arvesse lapse parimaid huvisid;

1.  võtab teadmiseks, et naiste suguelundite moonutamise esinemissagedus on tänu otsustavatele meetmetele ja teadlikkuse suurendamisele vähenenud, ning ergutab kõiki osalejaid jätkama jõupingutusi, et säilitada tegutsemishoog riikides, kus naiste suguelundite moonutamine on laialt levinud;

2.  arvab, et see hoog võimaldab rahvusvahelistel organisatsioonidel ja riikidel suurendada oma jõupingutusi, eelkõige luues sidemeid ja ühendusi eri piirkondade, sidusrühmade ja valdkondade vahel, et teha aktiivselt koostööd kõnealusest ja muudest tütarlapsi kahjustavatest praktikatest loobumise nimel, arvestades, et tütarlapsed võivad kannatada füüsiliste, psühholoogiliste ja emotsionaalsete tagajärgede all kogu elu;

3.  tunnustab kohalike kogukondadega töötavate organisatsioonide hindamatut tööd nii ELis kui ka väljaspool ennetus- ja selgitustöö tegemisel ja huvide kaitsmisel ning tõdeb, et nende vahel sidemete loomine on vajalik, kui tahetakse, et naiste suguelundite moonutamine jääks minevikku;

4.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama naiste suguelundite moonutamise ärahoidmisele tähelepanu kõikides valdkondades, eelkõige tervishoius, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervishoius, sotsiaaltöös, varjupaigamenetlustes, hariduses, sealhulgas seksuaalkasvatuses, õiguskaitses, õigusemõistmisel, lastekaitses ning meedias ja kommunikatsioonis;

5.  rõhutab, et Istanbuli konventsiooni artikli 38 kohaselt on liikmesriikidel kohustus kriminaliseerida naiste suguelundite moonutamine ning sellele õhutamine ja sundimine; märgib, et konventsioon ei kaitse mitte ainult suguelundite moonutamise ohus olevaid tütarlapsi ja naisi, vaid ka neid tütarlapsi ja naisi, kes kannatavad elu lõpuni selle praktika tagajärgede all (näiteks korduv infibulatsioon, varjupaigaga seotud olukorrad, juurdepääs ravile jne); rõhutab, et Istanbuli konventsioonis sätestatakse, et kultuuri, tava, religiooni, traditsiooni või nn au ei tohi lugeda naistevastase vägivalla õigustuseks;

6.  palub ELil ja liikmesriikidel, kes ei ole veel Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud, seda viivitamata teha, et ELi kohustused oleksid kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, millega edendatakse terviklikku ja integreeritud lähenemisviisi naistevastasele vägivallale ja naiste suguelundite moonutamisele;

7.  märgib rahuloluga, et kõikides liikmesriikides kaitstakse kriminaalõigusega kas otseselt või kaudselt tütarlapsi ja naisi suguelundite moonutamise eest, kuid lisab tõsise murega, et see ei tundu olevat tõhus, kuna ELis on algatatud vaid üksikuid kohtuasju;

8.  märgib murega, et seaduste jõustamine ja eelkõige süüdistuse esitamine on probleemiks kõigis liikmesriikides ja päritoluriikides; kutsub komisjoni seetõttu üles hõlbustama asjakohastele osalejatele suunatud koolituste korraldamist naiste suguelundite moonutamise avastamise, uurimise ja selle eest vastutusele võtmise kohta; kutsub liikmesriike üles suuremale valvsusele naiste suguelundite moonutamise avastamisel, uurimisel ja selle eest vastutusele võtmisel;

9.  märgib, et kriminaalõigus ja sihipärane koolitus peavad käima käsikäes teadlikkuse suurendamise jõupingutustega, et heidutada moonutajaid praktikat jätkamast;

10.  tunnistab, et oluline erinevus naiste suguelundite moonutamise ja muude soopõhise vägivalla vormide vahel on see, et esimese puhul ei soovita halba teha, ning toonitab, et kuigi see ei saa mingil juhul olla õigustuseks, tuleb seda suguelundite moonutamise kaotamise strateegiates arvesse võtta;

11.  taunib asjaolu, et teatavates riikides viivad suguelundite moonutamist läbi arstid, ning rõhutab, et selline lahendus ei ole vastuvõetav algpõhjustega tegelemiseks, nagu ÜRO ja WHO on juba kinnitanud; palub liikmesriikidel seadusega selgelt keelata naiste suguelundite moonutamise muutmine meditsiiniliseks toiminguks ning suurendada meditsiinitöötajate teadlikkust sellest probleemist;

12.  rõhutab, et naiste suguelundite moonutamine on üks kõige prognoositavamaid soopõhise vägivalla vorme, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada tõhusad ennetusmeetmed pagulaslaagrites; kutsub komisjoni üles kaasama naiste suguelundite moonutamise ja muude kahjulike praktikate ärahoidmine ulatuslikumalt integratsiooniprotsessidesse ning Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi tegevusse ning jagama ELi Varjupaigaameti kaudu asjakohast teavet;

13.  nõuab, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformimisel, varjupaigapoliitika direktiivide läbivaatamisel ja uue ELi Varjupaigaameti rolli kaudu kehtestataks seoses naiste suguelundite moonutamisega rangeimaid varjupaigataotlejate kaitse standard;

14.  ootab, et rajatakse ülemaailmne võrgustik, mille abil luuakse sidemeid asjaomaste osalejate vahel kogu maailmas, et panna pead kokku ja ühendada jõud; kutsub komisjoni üles seda tähtsat võrgustikku toetama;

15.  kutsub komisjoni üles kodanikuühiskonnale vastu tulema ja tagama piisavalt paindliku rahastamise, et kogukondades töötavad rohujuure tasandi organisatsioonid saaksid rahastamist taotleda, et koos naiste suguelundite moonutamise teemaga saaks käsitleda mitmeid muid tütarlaste ja naiste õiguste küsimusi, kasutades terviklikku lähenemisviisi, ning et saaks luua sidemeid organisatsioonide vahel, kes tegutsevad ELis ja riikides, kus praktiseeritakse naiste suguorganite moonutamist; tunneb sellega seoses heameelt naiste suguelundite moonutamise kaotamise Euroopa võrgustiku ja selle liikmete töö üle, sealhulgas projekti Change Plus abil, kes koolitavad kohalike kogukondade esindajaid, et edendada mitte ainult muutust seadusandluses, vaid ka oma kogukondade suhtumises;

16.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles säilitama andmeid naiste suguelundite moonutamise leviku ja vormide kohta ning kaasama akadeemilised ringkonnad naiste suguelundite moonutamist käsitlevate andmete kogumise protsessi, sellealastesse teadusuuringutesse ja tulevase spetsialistide põlvkonna koolitamisse; tunnistab, et Euroopa rändevõrgustikul võib olla abistav roll; on seisukohal, et ühine naiste suguelundite moonutamist käsitlevate teadusuuringute kava võimaldaks moonutamist praktiseerivate piirkondade ülikoolidel luua sidemed ELi ülikoolidega, et korraldada vahetusprogramme, parandada andmete kogumist ja suurendada tulevaste spetsialistide pädevust eri valdkondades;

17.  soovitab komisjonil ja liikmesriikidel lisada naiste suguelundite moonutamist ja muid tütarlapsi kahjustavaid praktikaid käsitleva põhiteabe nende erialade haridusprogrammidesse, millel on tähtis roll naiste suguelundite moonutamise ärahoidmisel;

18.  rõhutab, et hoolimata kohalikust kontekstist tuleks naiste suguelundite moonutamist käsitada soolise vägivallana ja soolise võrdõiguslikkuse probleemina ning sellega tuleb tegeleda tervikliku lähenemisviisi abil, et vältida nende kogukondade halvustamist, kus praktiseeritakse suguelundite moonutamist;

19.  rõhutab, et kõikide tütarlaste kooliskäimise tagamine ja naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamiseks eeltingimuste loomine on esimesed sammud naiste positsiooni parandamiseks suguelundite moonutamist praktiseerivates kogukondades;

20.  juhib tähelepanu asjaolule, kui suur potentsiaal ja mõju on erinevatel teabevahetuse kanalitel, nagu kunst, kirjandus ning uus ja kohaliku tasandi meedia, kodanikele sõnumite edastamisel; rõhutab, kui oluline on kaasata poisid ja mehed uute soolise võrdõiguslikkuse narratiivide loomisse ning võitlusse kehtivate võimustruktuuride vastu võrgustike, vastastikuste programmide, teabekampaaniate ja koolitusprogrammide kaudu;

21.  kutsub komisjoni üles aitama liikmesriikidel ja riikidel, kus suguelundite moonutamist praktiseeritakse, luua võrgustikke ja integreeritud strateegiaid naiste suguelundite moonutamise ärahoidmiseks, koolitades muu hulgas sotsiaal- ja meditsiinitöötajaid, kogukonna- ja usujuhte ning politsei- ja õiguskaitseametnikke; tunnistab, et ükski religioon ei propageeri suguelundite moonutamist;

22.  kutsub komisjoni üles lisama naiste suguelundite moonutamise ja muud naisi ja tütarlapsi kahjustavad praktikad oma inimõiguste teemalistesse dialoogidesse ja diplomaatilistesse teavituskampaaniatesse; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles suurendama koostööd kolmandate riikidega, et ergutada neid vastu võtma siseriiklikud õigusaktid, millega keelustatakse naiste suguelundite moonutamine, ning toetama õiguskaitseasutusi rakendamise tagamisel;

23.  märgib rahuloluga, et delegatsioone ja Euroopa välisteenistust koolitatakse laste õiguste või soolise võrdõiguslikkuse alase koolituse raames igal aastal naiste suguelundite moonutamise teemal, ja kutsub komisjoni üles tagama, et sellised vahendid nagu „Teeme ühiselt lõpu naiste suguelundite moonutamisele“ oleksid eri valdkondade töötajatele hästi teada ja sihtrühmadele kättesaadavad;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja Euroopa Liidu Nõukogule.

(1) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
(2) ELT L 180, 29.6.2013, lk 96.
(3) ELT L 337, 20.12.2011, lk 9.
(4) ELT C 93, 24.3.2017, lk 142.
(5) ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 87.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0329.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika