Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 8. veebruar 2018 - StrasbourgLõplik väljaanne
Venemaa, Ojub Titijevi ja inimõiguste keskuse Memorial juhtum
 Hukkamised Egiptuses
 Laste orjus Haitis
 Välistegevuse tagatisfond ***I
 ELi tagatis Euroopa Investeerimispangale liiduväliste investeerimisprojektide toetamiseks sõlmitud finantstehingutest tekkida võiva kahjumi puhuks ***I
 Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse aastaaruanne
 Inimõiguste hetkeolukord Türgis
 Olukord Venezuelas
 ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooni olukord
 Kellaaja muutmise kord

Venemaa, Ojub Titijevi ja inimõiguste keskuse Memorial juhtum
PDF 175kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 8. veebruari 2018. aasta resolutsioon Venemaa, Ojub Titijevi ja inimõiguste keskuse Memorial juhtumi kohta (2018/2560(RSP))
P8_TA(2018)0034RC-B8-0096/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa kohta, eelkõige 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal(1), 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Venemaa kohta: Bolotnaja väljaku sündmustega seotud meeleavaldajate karistamine(2) ning 23. oktoobri 2014. aasta resolutsiooni vabaühenduse Memorial (Sahharovi auhinna võitja aastal 2009) tegevuse lõpetamise kohta Venemaal(3), 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Venemaa opositsioonijuhi Boriss Nemtsovi mõrvamise ja demokraatia olukorra kohta Venemaal(4), 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni Venemaa meelsusvangi Ildar Dadini juhtumi kohta(5) ning 6. aprilli 2017. aasta resolutsiooni Venemaa kohta ning Aleksei Navalnõi ja teiste meeleavaldajate vahistamise kohta(6),

–  võttes arvesse parlamendi väliskomisjoni ja inimõiguste allkomisjoni esimeeste 12. jaanuari 2018. aasta avaldust, milles nõuti inimõiguste kaitsja Ojub Titijevi kohest vabastamist,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 5 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 7, milles mõlemas on sätestatud, et kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamist või julma, ebainimlikku või väärikust alandavat kohtlemist või karistust, ning milles Venemaa Föderatsioon on osaline,

–  võttes arvesse ELi 19. jaanuari 2018. aasta avaldust inimõiguste rikkumise kohta seoses inimõiguste keskusega Memorial Venemaal ning Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 11. jaanuari 2018. aasta avaldust Tšetšeeni Vabariigi inimõiguste keskuse Memorial direktori Ojub Titijevi kinnipidamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee 2017. aasta novembris ja detsembris toimunud külastust Venemaa Föderatsiooni Tšetšeeni Vabariiki,

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 9. detsembril 1998. aastal vastu võetud ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse kehtivat partnerlus- ja koostöölepingut, millega luuakse partnerlus ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Venemaa Föderatsiooni vahel, ja peatatud läbirääkimisi ELi ja Venemaa uue lepingu sõlmimiseks,

–  võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni seitsmendat perioodilist aruannet, mida ÜRO inimõiguste komitee arutas 16. ja 17. märtsil 2015 peetud 3136. ja 3137. istungil,

–  võttes arvesse 24. juunil 2013 vastu võetud Euroopa Ülemkogu suuniseid homo-, bi-, trans- ja interseksuaalide (LGBTI‑inimeste) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon kui Euroopa Nõukogu täisliige ning inimõiguste ülddeklaratsiooni ja piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni osaline on võtnud endale kohustuse järgida demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning austada põhivabadusi ja inimõigusi; arvestades, et Venemaal on kohustus ja vahendid, et uurida Tšetšeenia ametivõimude toimepandud kuritegusid; arvestades, et Venemaa Föderatsioon on ratifitseerinud 18st rahvusvahelisest inimõiguste lepingust 11;

B.  arvestades, et 9. jaanuaril 2018 vahistas Tšetšeenia politsei 2009. aastal Sahharovi auhinna võitnud inimõiguste keskuse Memorial Tšetšeenia büroo direktori Ojub Titijevi, keda süüdistati narkootikumide omamises; arvestades, et Titijev on oma süüd eitanud ning valitsusvälised organisatsioonid ja teised inimõiguste kaitsjad on nimetanud süüdistusi väljamõelduks;

C.  arvestades, et 25. jaanuaril 2018 jättis Tšetšeeni Vabariigi ülemkohus jõusse Šalinski linnakohtu otsuse jätta Ojub Titijev kaheks kuuks vahi alla;

D.  arvestades, et Venemaa Föderatsiooni kriminaalõigust muudeti ja sellele lisati uus artikkel 212.1, mille kohaselt võidakse isikut süüdistada avalikke kogunemisi käsitleva seaduse rikkumises, vaatamata sellele, et see muudatus piirab sõna- ja kogunemisvabadust;

E.  arvestades, et Venemaa ametivõimud näitavad üles kalduvust eirata rahumeelse kogunemise vabadust ning pidasid pärast 26. märtsi 2017. aasta rahumeelseid meeleavaldusi ainuüksi Moskvas kinni rohkem kui 1 000 meeleavaldajat ja paljudes teistes Venemaa Föderatsiooni linnades veel hulganisti meeleavaldajaid;

F.  arvestades, et poliitvangide arv riigis on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud ja jõudis inimõiguste keskuse Memorial andmetel 2016. aastal 102 isikuni;

G.  arvestades, et 2012. aasta valitsusväliste organisatsioonide seadus piirab suuresti valitsusväliste organisatsioonide suutlikkust iseseisvalt töötada ja tõhusalt tegutseda; arvestades, et selle seaduse alusel on Venemaa justiitsministeerium nimetanud Memoriali „välisagendiks“;

H.  arvestades, et Memoriali ajaloolane Juri Dmitrijev oli osa meeskonnast, kes leidis Sandarmohhis enam kui 9 000 inimese massihaua, kellest paljud olid nõukogude intelligentsi liikmed; arvestades, et viimastel aastatel on Memorialist saanud viimane iseseisev inimõiguste organisatsioon, mis tegutseb jätkuvalt Tšetšeeni Vabariigis; arvestades, et väga tõenäoliselt olid Tšetšeeni Vabariigis toimunud inimõiguste kaitsjate vastased rünnakud, sh Ojub Titijevi välja mõeldud kriminaalsüüdistus ja naabervabariikides toimunud rünnakud, korraldatud kättemaksuks Memorialile selle eest, et keskus paljastab inimõiguste rikkumisi Tšetšeenias ja püüab nendega seoses õiglust jalule seada;

I.  arvestades, et Euroopa Parlament andis 2009. aastal Sahharovi auhinna mõttevabaduse viljelemise eest Memoriali inimõiguste rühmale;

J.  arvestades, et ajakirja „Economist“ 2017. aasta demokraatia indeksis on Venemaa 167 riigi hulgas 135. kohal, mis tähendab olulist langust võrreldes 102. kohaga 2006. aastal;

K.  arvestades, et LGBTI‑inimestega seotud inimõiguste rikkumised Tšetšeenias on väga murettekitavad; arvestades, et Venemaa Föderatsioon on alla kirjutanud mitmele rahvusvahelisele inimõiguste lepingule ning Euroopa Nõukogu liikmena Euroopa inimõiguste konventsioonile ja on seega kohustatud tagama kõigi ohustatud isikute turvalisuse; arvestades, et EL on korduvalt pakkunud täiendavat abi ja oskusteavet, et aidata Venemaal ajakohastada ja järgida oma põhiseaduslikku ja õiguskorda kooskõlas Euroopa Nõukogu standarditega; arvestades, et Venemaal on kohustus ja vahendid, et uurida Tšetšeenia ametivõimude toimepandud kuritegusid; arvestades, et alates 1993. aastast ei loeta homoseksuaalsust Venemaa Föderatsioonis enam kuriteoks;

1.  nõuab, et viivitamata vabastataks Tšetšeeni Vabariigi inimõiguste keskuse Memorial direktor Ojub Titijev, kes peeti kinni 9. jaanuaril 2018 ning kellele seejärel esitati välja mõeldud ametlik süüdistus narkootikumide ebaseaduslikus omandamises ja valdamises; nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud tagaksid Titijevi inim- ja juriidiliste õiguste täieliku austamise, sh juurdepääsu advokaadile ja arstiabile, füüsilise puutumatuse ja väärikuse ning kaitse kohtuliku ahistamise, kriminaliseerimise ja meelevaldse vahistamise vastu;

2.  taunib Tšetšeenia ametivõimude avaldust, milles süüdistatakse inimõiguste kaitsjaid ja organisatsioone nende töö pärast; märgib murelikult, et vahistamine toimus peagi pärast avalikke märkusi Tšetšeenia parlamendi spiikri Magomed Daudovi poolt, kes näib lubavat inimõiguste kaitsjate vastu suunatud vägivalda;

3.  on seisukohal, et Titijevi vahistamine on osa Tšetšeenias töötavate sõltumatute ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vahistamiste, ründamiste, hirmutamise ja diskrediteerimise murettekitavast suundumusest; juhib tähelepanu sellele, et teised selle murettekitava suundumuse hulka kuuluvad juhtumid hõlmavad Kaukaasia rahvaste assamblee esimehe Ruslan Kutajevi ja ajakirjaniku Žalaudi Gerijevi vahistamist, kes mõlemad mõisteti süüdi narkootikumidega seotud kahtlastel põhjustel vastavalt 2014. ja 2016. aastal;

4.  väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et kedagi ei ole veel kohtu alla antud Ojub Titijevi Memoriali eelkäija ja Tšetšeenia inimõiguste aktivisti Natalia Estemirova mõrva eest – Estemirova rööviti 2009. aasta juulis Groznõis oma kodu juures ja leiti samal päeval mahalastuna naabruses asuva Inguššia Gazi-Yurti küla lähedal; nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud seda kuritegu tõsiselt uuriksid; tuletab sellega seoses meelde, et 2009. aastal lasti Moskva kesklinnas maha veel üks inimõiguste jurist ja aktivist, Stanislav Markelov, kes oli tuntud Tšetšeenia väärkohtlemiste uurimisega seoses;

5.  nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud teeksid viivitamata lõpu Venemaa Föderatsiooni selles piirkonnas töötavate sõltumatute ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vahistamiste, ründamiste, hirmutamise ja diskrediteerimise murettekitavale suundumusele, mis rikub nende õigust väljendusvabadusele; mõistab hukka Tšetšeenia ametivõimude rünnakud inimõiguste kaitsjate vastu ning nõuab tungivalt, et Moskva teeks neile rünnakutele lõpu ja looks Tšetšeenias ning teistes Venemaa Föderatsiooni osades inimõiguste kaitsjate ja organisatsioonide jaoks normaalse töökeskkonna;

6.  väljendab sügavat muret kriitilise kodanikuühiskonna tingimuste halvenemise pärast Venemaal – eriti selliste organisatsioonide puhul, mis tegelevad inimõiguste ja demokraatlike vabadustega ning kritiseerivad riigi selle valdkonna poliitikat; rõhutab, et 2009. aasta Sahharovi auhinna võitja Memorial on tänapäeval üks tõsiseltvõetavamaid inimõiguste käsitlejaid Venemaal ning temast on saanud viimane sõltumatu inimõiguste organisatsioon, kes jätkab tegutsemist Tšetšeeni Vabariigis, ning väljendab oma solidaarsust ja tugevat toetust Memoriali pühendunud tööle;

7.  kutsub Venemaa ametivõime üles kaitsma kõiki Venemaa kodanikke ebaseadusliku väärkohtlemise eest; palub Venemaa ametivõimudel teha viivitamata lõpp väljendusvabaduse mahasurumisele Tšetšeenias ning pakkuda tõhusaid julgeolekutagatisi väärkohtlemise ohvritele ja tunnistajatele ning tuua väärkohtlemiste toimepanijaid kohtu ette; rõhutab, et Venemaal ja selle valitsusel on lõplik vastutus nimetatud tegude uurimisel, toimepanijate vastutusele võtmisel ja kõikide Venemaa kodanike kaitsmisel ebaseadusliku kohtlemise eest;

8.  juhib tähelepanu sellele, et Põhja-Kaukaasia piirkonna inimõiguste organisatsioonide tagakiusamise ja ahistamise järjekordne näide oli 17. jaanuaril 2018 aset leidnud rünnak Memoriali büroo vastu naabruses asuvas Inguššia Vabariigis ja 22. jaanuaril 2018 toimunud rünnak, kus tundmatu süütaja pani põlema Memoriali Dagestani büroole kuuluva auto; mõistab need rünnakud hukka ja nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud uuriksid tulemuslikult neid ja muid rünnakuid Memoriali vara vastu ning ähvardusi selle töötajate vastu ja tagaksid süüdlaste vastutusele võtmise;

9.  kutsub Venemaa ametivõime üles uurima viivitamata, sõltumatult, objektiivselt ja põhjalikult Tšetšeenia taunitavaid sündmusi; kutsub Tšetšeenia ja Venemaa Föderatsiooni ametivõime üles järgima siseriiklikke õigusakte ja rahvusvahelisi kohustusi, järgima õigusriigi põhimõtet ja universaalseid inimõigusnorme ning tagama kõikide ohustatud isikute turvalisuse ja demokraatlikud vabadused;

10.  võtab teadmiseks Memoriali taotluse uurida Titijevi juhtumit väljaspool Tšetšeeniat;

11.  mõistab hukka rünnakud Tšetšeenia teiste kodanikuühiskonna rühmade ja valitsusväliste organisatsioonide vastu, sealhulgas Tšetšeenias asuva inimõiguste kaitsjate ühise mobiilse rühma vastu suunatud rünnakud ja laimukampaaniad, mis viisid 2016. aastal rühma Tšetšeeniast lahkumiseni;

12.  väljendab sügavat muret seoses teadetega LGBTI‑inimesteks peetud isikute meelevaldse kinnipidamise ja piinamise kohta Tšetšeeni Vabariigis; kutsub ametivõime üles seda tagakiusamiskampaaniat lõpetama ja võimaldama rahvusvahelistel inimõiguste organisatsioonidel väidetavaid kuritegusid usaldusväärselt uurida; mõistab samuti hukka isikute tapmise perekonnaliikmete poolt nn aumõrvade käigus ning taunib Tšetšeenia ametiasutuste toetust nendele kuritegudele ja nende julgustamist;

13.  kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles abistama Tšetšeeniast põgenenud isikuid ja tooma see väärkohtlemiskampaania avalikkuse ette; tervitab asjaolu, et mitu liikmesriiki on pakkunud kõnealustele ohvritele varjupaika, ning kutsub kõiki liikmesriike üles jätkama või tõhustama ohvrite, ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate varjupaigataotluste menetlemist kooskõlas Euroopa ja siseriiklike õigusaktidega;

14.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel tagada, et ELi ja Venemaa inimõigustealaste konsultatsioonide käigus, kui neid jätkatakse, tõstatatakse kõik poliitilistel põhjustel süüdistatud isikute juhtumid ning Venemaa esindajatel palutakse nendel kohtumistel iga juhtumi puhul ametlikult vastata, ning palub suhtlusest Venemaa ametivõimudega parlamendile aru anda;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile, Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile ning Tšetšeenia ametivõimudele.

(1) ELT C 65, 19.2.2016, lk 150.
(2) ELT C 378, 9.11.2017, lk 250.
(3) ELT C 274, 27.7.2016, lk 21.
(4) ELT C 316, 30.8.2016, lk 126.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0446.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0125.


Hukkamised Egiptuses
PDF 180kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 8. veebruari 2018. aasta resolutsioon hukkamiste kohta Egiptuses (2018/2561(RSP))
P8_TA(2018)0035RC-B8-0109/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Egiptuse kohta, eriti 10. märtsi 2016. aasta resolutsiooni Egiptuse, eelkõige Giulio Regeni juhtumi kohta(1), 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni Ibrahim Halawa kohta, keda võib ähvardada surmanuhtlus(2), ning 15. jaanuari 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses(3); 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni hukkamiste kohta Kuveidis ja Bahreinis(4) ning 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kohta(5), ja 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva kohta(6),

–  võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse, piinamise, sõnavabaduse ja inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 2013. aasta augusti ja 2014. aasta veebruari järeldusi Egiptuse kohta,

–  võttes arvesse ELi-Egiptuse 2001. aasta assotsieerimislepingut, mis jõustus 2004. aastal ja mida tugevdab 2007. aasta ELi‑Egiptuse tegevuskava; võttes arvesse ka ELi ja Egiptuse partnerluse prioriteete aastateks 2017–2020, mis võeti vastu 25. juulil 2017, ning ELi-Egiptuse assotsiatsiooninõukogule järgnenud ühisavaldust,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ning Euroopa Nõukogu peasekretäri 10. oktoobri 2017. aasta ühisavaldust Euroopa ja ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva puhul,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ekspertide, sealhulgas ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise eriraportööri Nils Melzeri 26. jaanuari 2018. aasta ühisavaldust, milles nõutakse tungivalt, et Egiptuse ametivõimud peataksid lähitulevikku kavandatud hukkamised,

–  võttes arvesse Egiptuse põhiseadust, eelkõige selle artiklit 93 (rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide siduv olemus),

–  võttes arvesse ÜRO kaitsemeetmeid, millega tagatakse surmamõistetute õiguste kaitse,

–  võttes arvesse õigust õiglasele kohtumenetlusele ja õigusabile käsitlevaid Aafrika põhimõtteid ja suuniseid, milles keelatakse sõjaväekohtutes tsiviilisikute üle kohtumõistmine igasugustel asjaoludel,

–  võttes arvesse Oslos 21.–23. juunil 2016. aastal toimunud surmanuhtluse vastasel kuuendal maailmakongressil vastu võetud lõppdeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ELi uut inimõiguste strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille eesmärk on seada inimõiguste kaitse ja seire kõigi ELi poliitikavaldkondade keskmesse,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 2 ning selle protokolle nr 6 ja nr 13,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee kuute resolutsiooni, milles pooldatakse surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamist,

–  võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, lapse õiguste konventsiooni ning inimõiguste Araabia hartat, mille Egiptus on ratifitseerinud,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Egiptus on ühinenud, eelkõige selle artiklit 18 ja teist fakultatiivprotokolli surmanuhtluse kohta, ning selle artiklit 14,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et surmanuhtlus on kõige ebainimlikum ja alandavam karistus, millega rikutakse inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigust elule; arvestades, et Euroopa Liit esindab jõulist ja põhimõttelist surmanuhtluse vastast seisukohta ning on selle poolt, et kehtestada surmanuhtluse kasutamisele ülemaailmne moratoorium ja kaugemas perspektiivis see terves maailmas täielikult kaotada, mis on liidu inimõiguste poliitika keskseid eesmärke;

B.  arvestades, et Egiptuses on alates jaanuarist 2014 väidetavalt vähemalt 2 116 inimest mõistetud surma; arvestades, et endiste presidentide Mohamed Morsi ja Adli Mansouri ametiajal ei kiidetud heaks ühtegi surmaotsust; arvestades, et alates 1. jaanuarist 2014 on viidud täide vähemalt 81 hukkamist;

C.  arvestades, et väidetavalt tehti 2017. aastal Egiptuse kohtutes vähemalt 186 surmaotsust ja hukati 16 inimest; arvestades, et viimastel nädalatel ja alates detsembrist 2017 on see arv murettekitavalt kasvanud; arvestades, et hiljutised hukkamised viidi täide, ilma et ohvritele ja nende perekondadele oleks ette teatatud; arvestades, et veel 24 egiptlast ähvardab lähitulevikus hukkamine, ja et kõik nende apellatsioonimenetlused on ammendunud;

D.  arvestades, et Egiptuses toimub praegu vähemalt 891 inimese vastu kohtumenetlus või nad ootavad kohtumenetluse algust süüdistuste alusel, mille puhul on ette nähtud surmanuhtlus; arvestades, et vähemalt 38 inimest, kes olid oma väidetavate kuritegude sooritamise ajal alla 18‑aastased, on antud kohtu alla koos täiskasvanud kaaskostjatega süüdistuste alusel, mille puhul on ette nähtud surmanuhtlus; arvestades, et kohtud on algselt soovitanud surmaotsust vähemalt seitsme sellise isiku puhul; arvestades, et surmanuhtluse määramine isikutele, kes olid kuriteo toimepanemise ajal nooremad kui 18 aastat, ja selle täideviimine rikub rahvusvahelist õigust, kaasa arvatud ÜRO lapse õiguste konventsioon ning Egiptuse lapseseaduse artikkel 111; arvestades, et Egiptus on ühinenud paljude rahvusvaheliste konventsioonidega, mis käsitlevad kodaniku- ja poliitilisi õigusi, piinamist, laste ja noorte õigusi ja õiglust;

E.  arvestades, et sõjaväekoodeks sisaldab arvukamalt surmanuhtlusega karistatavaid kuritegusid kui tsiviilkoodeks, ja et Egiptuse õigusaktidega on sõjaväe pädevust järk-järgult laiendatud; arvestades, et Egiptuse sõjaväekohtutes surma mõistetud tsiviilelanike arv kasvas 2016. aastal 60 inimeselt 2017. aastal järsult 112 inimesele; arvestades, et viimastel kuudel on hukatud vähemalt 23 egiptlast, sealhulgas 22 tsiviilisikut, kes mõisteti süüdi sõjaväekohtutes, mis ei vasta sugugi õiglase kohtumõistmise standarditele; arvestades, et ajavahemikus oktoober 2014 kuni september 2017 anti sõjaväeprokuratuuri väidetavalt kokku vähemalt 15 000 tsiviilelaniku, sealhulgas kümnete laste kohtuasjad;

F.  arvestades, et teadaolevalt saadi murettekitavalt arvukalt ütlusi ja tunnistusi, mida kasutati kohtutes – sealhulgas sõjakohtutes –, pärast seda, kui süüdistatavad olid väidetavalt kadunuks jääma sunnitud ning neid oli piinatud või väärkoheldud; arvestades, et piinamisvastane võitlus on olnud pikka aega ELi inimõiguste prioriteet ning ühine eesmärk ÜRO piinamisvastase konventsiooni puhul, mille Egiptus on allkirjastanud;

G.  arvestades, et kõik hiljutised ja lähitulevikku kavandatud hukkamised on selliste kohtumenetluste tagajärg, mille puhul ei järgitud õigust õiglasele kohtumõistmisele ega nõuetekohasele menetlusele; arvestades, et ÜRO kaitsemeetmed, millega tagatakse surmamõistetute õiguste kaitse, keelavad rangelt surmanuhtluse kohaldamise pärast ebaõiglast kohtuprotsessi; arvestades, et mitu ÜRO inimõiguste eksperti on korduvalt kutsunud Egiptust üles peatama kõik hukkamised pärast väiteid ebaõiglaste kohtuprotsesside kohta;

H.  arvestades, kui oluline on, et võetaks kõik vajalikud meetmed tagamaks, et kohtuprotsessid toimuvad tingimustes, mis tõepoolest vastavad kõikidele ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 14 sätestatud tagatistele, sest Egiptus on selle paktiga ühinenud; arvestades, et surmanuhtlusega seotud kohtumenetlused peavad vastama kõrgeimatele õigluse ja nõuetekohase menetluse standarditele;

I.  arvestades, et Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste komisjon nõudis 29. novembril 2017 tungivalt, et Egiptuse valitsus peataks viivitamatult surmanuhtlused viie erineva juhtumi puhul; arvestades, et neist ühe, Kafr el‑Sheikh juhtumi puhul kostjad siiski hukati 2. jaanuaril 2018;

J.  arvestades, et alates 2011. aasta revolutsioonist on Egiptus puutunud kokku paljude keerukate probleemidega ning rahvusvaheline üldsus toetab seda riiki majanduslike, poliitiliste ja julgeolekuprobleemidega tegelemisel;

K.  arvestades, et Egiptuses esineb tõsiseid julgeolekuprobleeme, eelkõige Siinai poolsaarel, kus terrorirühmitused on pannud julgeolekujõudude vastu toime rünnakuid; arvestades, et Egiptuses on toimunud mitu laastavat terrorirünnakut, sealhulgas hiljutine rünnak sufi mošees, kus hukkus 311 tsiviilisikut ja haavata sai vähemalt 128 inimest; arvestades, et Tanta Püha Jüri kirikus ja Püha Markuse kopti õigeusu katedraalis toimus 9. aprillil 2017 kaks enesetapurünnakut, mille tagajärjel hukkus vähemalt 47 inimest;

L.  arvestades, et Egiptuses alates aprillist 2017 kehtivat erakorralist seisukorda pikendati 13. jaanuarist 2018 kolme kuu võrra, ja et riikliku meedia sõnul on selle eesmärk aidata võidelda terrorismi ohtude ja rahastamisega, ja et see kahjustab põhivabadusi ning annab presidendile ja tema nimel tegutsevatele isikutele õiguse anda tsiviilelanikke kolmekuulise perioodi jooksul riikliku julgeoleku hädaolukorra kohtutesse;

M.  arvestades, et üldine inimõiguste olukord Egiptuses pidevalt halveneb; arvestades, et Egiptuse ametivõimud on kasutanud terrorismi mahasurumist ulatusliku represseerimise põhjendusena;

N.  arvestades, et 2015. aastal vastu võetud terrorismivastase seadusega kehtestatakse surmanuhtlus kõikidele, kes leitakse olevat süüdi terrorirühmituse loomises või juhtimises, kusjuures terrorismi lai määratlus hõlmab avaliku korra rikkumist, ühiskonna turvalisuse, huvide või julgeoleku ohustamist, põhiseaduse ja seadusesätete takistamist, riikliku ühtsuse, ühiskonna rahu või riikliku julgeoleku kahjustamist, mistõttu eksisteerib oht, et mis tahes tsiviilisik, sh inimõiguste kaitsjad, võidakse sildistada terroristiks ja mõista surma;

O.  arvestades, et Egiptuse inimõiguste kaitsjaid, kes mõistavad hukka surmanuhtluse, piinamise ja kadunuks jääma sundimise ning vastavaid juhtumeid dokumenteerivad, on sihipäraselt represseeritud, näiteks suleti 2017. aastal El Nadeemi keskus, samuti on Egiptuse ametivõimud püüdnud sulgeda Egiptuse õiguste ja vabaduste komisjoni bürood Kairos; arvestades, et eelmisel aastal hakati Egiptuses valitsusväliste organisatsioonide vastu võitlema õiguslike vahenditega ja võeti vastu seadus, mille kohaselt peavad nende rahastamise – nii siseriikliku kui välismaise – heaks kiitma riiklikud julgeolekuasutused, mis sisuliselt tähendab valitsusväliste organisatsioonide keelustamist; arvestades, et Egiptuse kõrgeim apellatsioonikohus teeb 5. aprillil 2018. aastal otsuse nn välisrahastamise juhtumis, mis puudutab rahvusvahelisi valitsusväliseid organisatsioone;

P.  arvestades, et 2017. aasta juulis vastu võetud dokumendis ELi ja Egiptuse partnerluse prioriteetide kohta aastatel 2017–2020 juhindutakse ühisest pühendumisest sellistele universaalsetele väärtustele nagu demokraatia, õigusriigi põhimõte ja inimõiguste austamine, ning see on uuendatud raamistik poliitiliste kontaktide ja tõhustatud koostöö jaoks, sh julgeoleku, kohtureformi ja terrorismivastase võitluse osas, tuginedes inimõiguste ja põhivabaduste nõuetekohasele austamisele; arvestades, et Egiptuse ja Euroopa Liidu assotsieerimislepingu poliitikaküsimuste, inimõiguste ja demokraatia allkomitee pidas 10.–11. jaanuaril 2018 Kairos viienda istungi, käsitledes koostööd inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte valdkonnas;

Q.  arvestades, et EL on Egiptuse suurim majanduspartner ning peamine välisinvesteeringute allikas; arvestades, et ELi kahepoolne abi Egiptusele Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendist aastateks 2017–2020 on umbes 500 miljonit eurot; arvestades, et ELi välisasjade nõukogu tegi 21. augustil 2013 komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ülesandeks vaadata läbi ELi abi Egiptusele; arvestades, et nõukogu otsustas, et ELi koostööd Egiptusega kohandatakse vastavalt kohapeal toimuvatele muutustele;

R.  arvestades, et mitmes ELi liikmesriigis asuvad ettevõtted on jätkanud jälgimisseadmete ja sõjaliste kaupade eksporti Egiptusesse;

1.  mõistab karmilt hukka surmanuhtluse kasutamise Egiptuses ja nõuab, et peatataks kõik eelseisvad hukkamised; toetab kindlalt surmanuhtluse moratooriumi Egiptuses kui sammu surmanuhtluse kaotamise poole; sellega seoses mõistab hukka kõik hukkamised sõltumata nende toimumise kohast ja rõhutab veel kord, et surmanuhtluse kaotamine aitab kaasa inimväärikuse suurendamisele, nagu on sätestatud ELi inimõiguste poliitika prioriteetides; kutsub Egiptuse ametivõime üles vaatama läbi kõik täideviimata surmaotsused, et tagada nõuetele mittevastavates kohtumenetlustes süüdimõistetutele uus õiglane kohtuprotsess; tuletab meelde, et vaatamata Egiptuse julgeolekuprobleemidele ei tohiks hukkamisi kasutada terrorismivastase võitluse vahendina;

2.  kutsub Egiptuse parlamenti üles vaatama läbi Egiptuse kriminaalkoodeksi, kriminaalmenetluse seadustiku, terrorismivastased seadused ja sõjaväekoodeksi ning palub valitsusel vaadata läbi asjaomased dekreedid, tagamaks, et surmanuhtlusega karistatavates kuritegudes süüdistatavaid tsiviilisikuid ei saadetaks mingitel asjaoludel erakorralise või sõjaväekohtu ette, kuna sellised kohtud ei vasta õiglase kohtupidamise normidele, mille Egiptus on heaks kiitnud rahvusvahelisele õigusele vastavalt võetud kohustustega ja põhiseadusega taganud; kutsub Egiptuse ametivõime üles lõpetama tsiviilisikute üle kohtumõistmine sõjaväekohtutes;

3.  nõuab tungivalt, et Egiptuse ametivõimud tagaksid kõikide süüdistatavate füüsilise ja psühholoogilise turvalisuse vangistuse ajal; mõistab hukka piinamise või väärkohtlemise kasutamise; kutsub Egiptuse ametivõime üles tagama, et kõik kinnipeetud isikud saaksid arstiabi, kui nad seda vajavad; kutsub ELi üles rakendama Egiptuse suhtes täielikult ekspordikontrolli, eriti seoses kaupadega, mida on võimalik kasutada piinamiseks või surmanuhtluse täideviimiseks;

4.  ärgitab Egiptust allkirjastama ja ratifitseerima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivprotokolli, mille eesmärk on surmanuhtlus kaotada, samuti ÜRO rahvusvahelise konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta; julgustab Egiptuse valitsust esitama asjaomastele ÜRO eriraportööridele avatud kutse riiki külastada;

5.  väljendab tõsist muret Egiptuse kohtutes toimuvate kollektiivsete kohtuprotsesside ning nende käigus määratud suure arvu surmanuhtluste pärast; kutsub Egiptuse kohtuasutusi üles austama ja järgima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille osaline Egiptus on, ning eriti selle artiklit 14 õiguse kohta õiglasele ja õigeaegsele kohtumenetlusele, mis põhineb selgel süüdistusel ja mille käigus on tagatud süüdistatavate õiguste austamine;

6.  kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat üles mõistma hukka tõsiasja, et Egiptuses on viimasel ajal toime pandud murettekitavalt palju hukkamisi, ning nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jätkaksid võitlust surmanuhtluse kasutamise vastu; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus käsitleks Egiptuse viimase aja arenguid ja kasutaks kõiki tema käsutuses olevaid mõjutusvahendeid, et peatada eelseisvad hukkamised ning julgustada Egiptuse ametivõime täitma oma kohustusi vastavalt rahvusvahelistele normidele ja õigusele;

7.  nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja ning liikmesriigid tagaksid, et ELi ja Egiptuse partnerluse prioriteetide raames rände haldamise või terrorismivastase võitluse käigus ei saaks kannatada inimõigused; rõhutab, kui tähtis on ELi jaoks koostöö Egiptuse kui olulise naaberriigi ja partneriga; nõuab tungivalt, et Egiptus järgiks 27. juulil 2017. aastal vastu võetud ELi ja Egiptuse partnerluse prioriteete, et edendada kooskõlas oma põhiseaduse ja rahvusvaheliste standarditega demokraatiat, põhivabadusi ja inimõigusi;

8.  mõistab hukka terrorirünnakud Egiptuses; avaldab siirast kaastunnet terrorismiohvrite perekondadele; väljendab solidaarsust Egiptuse rahvaga ning kinnitab taas oma pühendumust võidelda radikaalsete ideoloogiate leviku ja terrorirühmitustega;

9.  tuletab Egiptuse valitsusele meelde, et Egiptuse ja selle rahva pikaajaline heaolu on tihedalt seotud üldiste inimõiguste kaitsmisega ning selliste demokraatlike ja läbipaistvate institutsioonide loomise ja kindlustamisega, mis tegelevad kodanike põhiõiguste kaitsmisega;

10.  toetab Egiptuse rahva enamuse püüdlusi, kes soovib luua vaba, stabiilse, jõuka, kaasava ja demokraatliku riigi, mis austab inimõiguste ja põhivabaduste osas oma riiklikke ja rahvusvahelisi kohustusi;

11.  peab väga murettekitavaks Egiptuse praegust olukorda, kus piiratakse demokraatlikke põhiõigusi, eelkõige sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabadust, poliitilist pluralismi ja õigusriigi põhimõtet; nõuab, et ametivõimud, julgeolekujõud ja -teenistused ning muud rühmad Egiptuses lõpetaksid kõik vägivallaaktid, kihutustöö, vihkamist õhutavad avaldused, tagakiusamise, hirmutamise, kadunuks jääma sundimise ja tsenseerimise, mis on suunatud poliitiliste vastaste, meeleavaldajate, ajakirjanike, blogipidajate, üliõpilaste, naisõiguslaste, kodanikuühiskonna aktivistide, LGBTI‑inimeste, valitsusväliste organisatsioonide ja vähemuste, sh nuubialaste vastu; mõistab hukka ülemäärase vägivalla kasutamise meeleavaldajate vastu; nõuab, et kohe ja tingimusteta vabastataks kõik isikud, kes peeti kinni selle tõttu, et nad kasutasid rahumeelselt sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadust, ning nõuab kõigi inimõiguste rikkumiste sõltumatut ja läbipaistvat uurimist;

12.  tuletab meelde oma jätkuvat sügavat pahameelt Itaalia teadlase Giulio Regeni piinamise ja tapmise pärast ning mõistab veel kord hukka asjaolu, et selle julma tapmise uurimine ei edene; rõhutab, et avaldab Euroopa ametiasutustele jätkuvalt survet teha Egiptuse kolleegidega koostööd, kuni selle juhtumi kohta on tõde jalule seatud ja süüdlased vastutusele võetud;

13.  nõuab tungivalt, et president Sisi ja tema valitsus täidaksid võetud kohustuse viia läbi tõelised poliitilised reformid ja austada inimõigusi; rõhutab, et demokraatia toimimiseks on hädavajalikud usaldusväärsed ja läbipaistvad valimised, mis on tagatud 2014. aasta põhiseadusega ja kooskõlas Egiptuse rahvusvaheliste kohustustega;

14.  kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma ÜRO Inimõiguste Nõukogu eelolevatel istungjärkudel Egiptuse suhtes selge, jõulise ja ühtse positsiooni, kuni riik ei ole teinud inimõiguste valdkonnas tõelisi edusamme;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Egiptuse valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0084.
(2) ELT C 399, 24.11.2017, lk 130.
(3) ELT C 300, 18.8.2016, lk 34.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0044.
(5) ELT C 349, 17.10.2017, lk 41.
(6) ELT C 371 E, 20.12.2011, lk 5.


Laste orjus Haitis
PDF 248kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 8. veebruari 2018. aasta resolutsioon laste orjuse kohta Haitis (2018/2562(RSP))
P8_TA(2018)0036RC-B8-0100/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Haiti kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja arenguvoliniku 12. juuni 2017. aasta ühisavaldust ülemaailmse laste töö vastase päeva puhul,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu aastaaruannet, milles kirjeldatakse inimõiguste alaseid edusamme ja probleeme Haitis 2017. aastal,

–  võttes arvesse AKV‑ELi rändega tegeleva üksuse (ACP‑EU migration action) 20. juuli 2017. aasta uuringut inimkaubanduse kohta Haitis,

–  võttes arvesse Haiti rakendusaruannet, mida ÜRO Lapse Õiguste Komitee arutas 15. jaanuaril 2016,

–  võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti üldist korrapärast läbivaatamist Haiti kohta (31. oktoober – 11. november 2016),

–  võttes arvesse ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokolli,

–  võttes arvesse rahvusvahelist konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 7. septembri 1956. aasta lisakonventsiooni orjatöö, orjakaubanduse ja orjusele sarnaste institutsioonide ja tavade kaotamise kohta, eriti selle artikli 1 punkti d,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) lapsele sobimatu töö konventsiooni nr 182 ja ILO konventsiooni nr 138, mis käsitleb vanuse alampiiri töölevõtmisel,

–  võttes arvesse AKV‑ELi parlamentaarse ühisassamblee 2017. aasta detsembris Haitis Port‑au‑Prince’is toimunud 34. istungit;

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Haiti on üks maailma vaesemaid riike, mida iseloomustavad tõsine korruptsioon, kehv taristu, tervishoiu puudumine, madal haridustase ja ajalooliselt poliitiline ebastabiilsus, mis on peamised selle riigi suure vaesuse põhjused;

B.  arvestades, et laste kasutamine koduabilistena, millele sageli viidatakse kreoolikeelse mõistega „restavek“, on levinud kogu Haitis ja eksisteerib peamiselt karmide majandustingimuste ja lastesse suhtumise kultuuriliste eripärade tõttu;

C.  arvestades, et restavek on riigisisese inimkaubanduse ja tänapäevase orjuse vorm, millest Haitis on mõjutatud ligikaudu 400 000 last, kellest 60 % tütarlapsed; arvestades, et paljudel Haiti lastel ei ole sünnitunnistust ning nad on inimkaubanduse ja väärkohtlemise ohus; arvestades, et UNICEFi hinnangul on laste kokkupuude vägivalla ja kuritarvitamise, sealhulgas kehalise karistamise ja soopõhise vägivallaga, märkimisväärne probleem; arvestades, et iga neljas naine ning iga viies mees langeb enne 18‑aastaseks saamist seksuaalse kuritarvitamise ohvriks; arvestades, et 85 % 2–14‑aastastest lastest kannatab kodus vägivaldse kohtlemise all, 79 % langeb kehalise karistamise ohvriks ja 16 % suhtes kasutatakse äärmiselt ranget kehalist karistamist; arvestades, et umbes 750 peamiselt erasektori hallatavas ja rahastatavas lastekodus elab hinnanguliselt 30 000 last;

D.  arvestades, et restavek‑lapsed on sündinud tavaliselt maapiirkondade vaestes peredes, kellel on sissetuleku saamiseks vähe võimalusi või puuduvad need hoopis ning kes müüvad lapse toidu või raha eest teisele perekonnale;

E.  arvestades, et Haiti valitsus on teinud teatavaid jõupingutusi, et tegeleda restavek‑laste ärakasutamise probleemiga, näiteks on võetud vastu ulatuslik inimkaubanduse vastu võitlemise seadus ning meetmed, mis aitavad tuvastada koduorjuses töötavaid lapsi ja neid aidata, ning teadlikkuse suurendamise meetmed; arvestades, et lapsevanemate toetamine, nii et nad suudaksid täita oma ülesandeid, on riigi kohustus;

F.  arvestades, et paljud Haiti lapsed saavad ebapiisavat haridust ja koolitust; arvestades, et UNICEFi andmete kohaselt ei käi Haitis algkoolis 18 % 6–11‑aastastest lastest; arvestades, et umbes pool 15‑aastastest ja vanematest Haiti elanikest on kirjaoskamatud, kuna 85 % koolidest kuulub eraettevõtetele ja on väikese sissetulekuga perede jaoks liiga kallid; arvestades, et orkaan Matthew mõjutas hariduse kättesaadavust väga suurel määral, sest hävitas orkaani tõttu kõige rohkem kannatanud piirkondades 1991 koolist 1633;

G.  arvestades, et rohkem kui 175 000 inimest, kaasa arvatud kümned tuhanded lapsed, kellest said pärast orkaani Matthew oktoobris 2016 sisepõgenikud, elavad endiselt äärmiselt ebakindlates ja ohtlikes tingimustes; arvestades, et 2010. aasta maavärin nõudis üle 220 000 inimelu ning sundis põgenema umbes 800 000 last, mille tulemusena paljud neist sunniti orjatööle;

H.  arvestades, et Haiti on sunniviisilise töö ja lastega kaubitsemise lähte-, transiit- ja sihtriik; arvestades, et restaveki nähtusel on ka rahvusvaheline mõõde, sest inimkaubitsejad toimetavad paljud Haiti lapsed naabruses asuvasse Dominikaani Vabariiki;

I.  arvestades, et 2016. aasta presidendivalimistele järgnenud hiljutine valimistega seotud ja poliitiline ummikseis on tõsiselt kahjustanud Haiti suutlikkust võtta kiireloomuliste sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamiseks vastu olulised õigusaktid ja riigieelarve;

J.  arvestades, et ametnike vastutuse puudumine, eelkõige aga see, et jõu kasutamist politsei poolt ning ulatuslikke ebaseaduslikke või meelevaldseid vahistamisi ei uurita süstemaatiliselt, on soodustanud Haitis karistamatust; arvestades, et Haiti on Transparency Internationali korruptsiooni tajumise indeksi põhjal 176 riigi hulgas 159. kohal;

K.  arvestades, et Haiti on ÜRO Arenguprogrammi inimarengu indeksi kohaselt 163. kohal ning vajab pidevalt humanitaar- ja arenguabi;

L.  arvestades, et Haiti parlament kiitis 2017. aasta septembris heaks 2018. aasta riigieelarve, mille kohaselt tõstetakse ebaproportsionaalselt juba niigi vaesunud elanikkonna makse ja mis tõi pealinnas Port‑au‑Prince’is kaasa vägivaldsed rahutused ja meeleavaldused; arvestades, et majandus- ja rahandusminister Patrick Salomon esitas eelarve, milles näiteks valitsusasutuste puhastusteenused seatakse rahvatervise programmidest tähtsuselt ettepoole;

M.  arvestades, et EL on eraldanud Haitile 11. Euroopa Arengufondi raames 420 miljonit eurot, pöörates erilist tähelepanu laste toitumisele ja haridusele, et toetada laste arengut;

N.  arvestades, et EL algatas 2017. aastal projektikonkursi, mille prantsuskeelne nimetus on „La promotion des droits des enfants et la protection des enfants victimes d’exploitation, discrimination, violence et abandon“, mille peamine prioriteet oli toimetada lapsed tagasi oma bioloogiliste vanemate juurde või paigutada nad kasuperedesse;

1.  mõistab hukka asjaolu, et restavek‑nähtuse ühe ilminguna eemaldatakse Haitis väga paljud lapsed oma peredest ja pannakse sunniviisiliselt tööle; nõuab selle tava kaotamist;

2.  väljendab sügavat muret jätkuva inimõiguste rikkumise, sealhulgas soolise vägivalla, ebaseaduslike kinnipidamiste ja laste restavek‑orjastamise praktika pärast Haitis; palub Haiti valitsusel pidada selliste probleemidega võitlemisel esmatähtsaks seadusandlikke meetmeid, nimelt karistusseadustiku reformi, ning taastada kiireloomuliste reformide elluviimiseks riigis põhiinstitutsioonid, mis seiskusid hiljutise poliitilise ummikseisu tõttu;

3.  kutsub Haiti valitsust üles rakendama kiiresti meetmeid tegelemaks puudustega, mis viivad laste koduse orjatööni, ning kaitsma hooletusse jäetud ning kuritarvitamise, vägivalla või lapstööjõu kasutamise ohvriks langenud lapsi;

4.  palub ELil ja selle liikmesriikidel veelgi tõhustada oma abi Haitile lastekaitsemeetmete rakendamisel, sh programmid ja partnerlused, mille eesmärk on võidelda vägivalla, väärkohtlemise ja laste ärakasutamise vastu; kutsub Haiti valitsust üles seadma restaveki tava vastast võitlust prioriteediks ja kindlustama selleks piisavate vahenditega menetlused, sealhulgas sotsiaaltöötajate koolitamise, et aidata restaveki lapsi neid kuritarvitavatest peredest eemaldada ning pakkuda neile nende füüsiliste ja psühholoogiliste vajaduste täitmiseks taastusravi;

5.  kutsub Haiti valitsust üles kehtestama haldussüsteemi, mis tagaks, et kõik vastsündinud registreeritakse kohe pärast sündi, samuti meetmeid, et registreerida need, keda sünnijärgselt ei registreeritud, ja registreerida nad elukohajärgselt;

6.  julgustab Haiti ametivõime ja abiandjaid suunama olulisi ressursse, mida praegu kulutatakse kallitele, kuid halva kvaliteediga lastekodudele, kogukonnapõhistele teenustele, mis tugevdavad perede ja kogukondade suutlikkust oma laste eest piisavalt hoolitseda;

7.  kutsub Haiti valitsust ja neid ELi liikmesriike, kes seda veel ei ole teinud, reservatsioonideta ratifitseerima järgmisi lastega kaubitsemise ja laste orjuse vastase võitluse seisukohalt olulisi konventsioone:

   majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokoll ning osalemine uurimis- ja riikidevahelistes menetlustes;
   rahvusvaheline konventsioon kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta;
   piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon;
   Rooma statuut;

8.  nõuab, et ELi arenguabis pöörataks erilist tähelepanu abile, millega aidataks kiiresti reformida kohtusüsteemi ning koolitada prokuröre ja kohtunikke vägistamis- ja seksuaalse vägivalla juhtumitega tegelemiseks, tagades, et politseid ja kohtunikke õpetataks naiste ja tütarlaste poolt teadaantud soopõhise vägivalla juhtumeid erapooletult käsitlema;

9.  märgib, et Haiti parlament võttis 2017. aasta septembris vastu aasta eelarve; rõhutab hiljuti tehtud edusamme seoses õigusega haridusele, eelkõige üldise, vaba ja kohustusliku hariduse programmi kaudu, mis nõuab nii tõhusat järelevalvesüsteemi ja tagamise täitmist kui ka pidevat rahalist panust Haiti riigieelarvest ja ELi arenguabist; nõuab suurema tähelepanu pööramist restavek‑laste heaolule ja rehabilitatsioonile, sealhulgas kõige ebasoodsamas olukorras olevatele, puudega, õpiraskustega ja maapiirkondade lastele järgmise Euroopa Arengufondi ja Haiti riikliku näidisprogrammi raames, sealhulgas ühise korrapärase eduaruande kaudu, milles kirjeldatakse võetud meetmeid ja nende mõjusust restavek‑nähtuse vastu võitlemisel;

10.  eeldab, et EL ja selle liikmesriigid, kes on lubanud Haitile orkaani Matthew järel abi, peavad kinni oma lubadustest ja aitavad riigil lahendada oma pikaajalised probleemid;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, AKV‑ELi ministrite nõukogule, CARIFORUMi institutsioonidele, Haiti ja Dominikaani Vabariigi valitsusele ja parlamendile ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.


Välistegevuse tagatisfond ***I
PDF 240kWORD 48k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 8. veebruari 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ, Euratom) nr 480/2009 välistegevuse tagatisfondi asutamise kohta (COM(2016)0582 – C8‑0374/2016 – 2016/0274(COD))
P8_TA(2018)0037A8-0132/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0582),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ning artikleid 209 ja 212, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0374/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 1. detsembri 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning arengukomisjoni, väliskomisjoni ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamusi (A8‑0132/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 8. veebruaril 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 480/2009 välistegevuse tagatisfondi asutamise kohta

P8_TC1-COD(2016)0274


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/409) lõplikule kujule).


ELi tagatis Euroopa Investeerimispangale liiduväliste investeerimisprojektide toetamiseks sõlmitud finantstehingutest tekkida võiva kahjumi puhuks ***I
PDF 240kWORD 53k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 8. veebruari 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse otsust nr 466/2014/EL, millega antakse Euroopa Investeerimispangale ELi tagatis liiduväliste investeerimisprojektide toetamiseks sõlmitud finantseerimistehingutest tekkida võiva kahjumi puhuks (COM(2016)0583 – C8-0376/2016 – 2016/0275(COD))
P8_TA(2018)0038A8-0135/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0583),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artiklit 209 ja artiklit 212, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0376/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule otsuse nr 466/2014/EL kohaldamise vahehindamise kohta seoses ELi tagatisega Euroopa Investeerimispangale liiduväliseid investeerimisprojekte toetavatest rahastamistehingutest tekkida võiva kahju korral (COM(2016)0584),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 1. detsembri 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning arengukomisjoni, väliskomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A8‑0135/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui ta selle asendab, seda oluliselt muudab või kavatseb oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 8. veebruaril 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2018/…, millega muudetakse otsust nr 466/2014/EL, millega antakse Euroopa Investeerimispangale ELi tagatis liiduväliste investeerimisprojektide toetamiseks sõlmitud finantseerimistehingutest tekkida võiva kahjumi puhuks

P8_TC1-COD(2016)0275


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (otsus (EL) 2018/412) lõplikule kujule).


Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse aastaaruanne
PDF 301kWORD 69k
Euroopa Parlamendi 8. veebruari 2018. aasta resolutsioon Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse aastaaruande kohta (2017/2071(INI))
P8_TA(2018)0039A8-0013/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 15, 126, 175, 177, 208, 209, 271, 308 ja 309 ning protokolli nr 5 Euroopa Investeerimispanga (EIP) põhikirja kohta,

–  võttes arvesse EIP veebisaidil avaldatud EIP grupi tegevuskava aastateks 2017–2019,

–  võttes arvesse EIP 2016. aasta tegevusaruannet,

–  võttes arvesse EIP 2016. aasta finantsaruannet ja 2016. aasta statistikaaruannet,

–  võttes arvesse EIP 2016. aasta septembri hinnangut Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) toimimise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja EIP vahel 2017. aasta 2. mail sõlmitud kokkulepet teabe vahetamise kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrusele (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/2396, millega muudetakse määrusi (EL) nr 1316/2013 ja (EL) 2015/1017 Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi kestuse pikendamise ning kõnealuse fondi ja Euroopa investeerimisnõustamise keskuse tehnilise täiustamise osas(2),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse otsust nr 466/2014/EL, millega antakse Euroopa Investeerimispangale ELi tagatis liiduväliste investeerimisprojektide toetamiseks sõlmitud finantseerimistehingutest tekkida võiva kahjumi puhuks (COM(2016)0583),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ, Euratom) nr 480/2009 välistegevuse tagatisfondi asutamise kohta (COM(2016)0582),

–  võttes arvesse EIP majandusliku vastupanuvõime algatust,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. septembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/1601, millega luuakse Euroopa Kestliku Arengu Fond (EFSD), EFSD tagatis ja EFSD tagatisfond(3),

–  võttes arvesse 28. septembril 2017 Brüsselis toimunud esimest EFSD strateegianõukogu koosolekut,

–  võttes arvesse 17. novembril 2017 Göteborgis toimunud õiglase töö ja majanduskasvu teemalist sotsiaaltippkohtumist ning Euroopa sotsiaalõiguste sammast,

–  võttes arvesse EIP grupi strateegiat soolise võrdõiguslikkuse ja naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamiseks,

–  võttes arvesse aruannet EIP läbipaistvuspoliitika rakendamise kohta 2015. aastal ning EIP 2016. aasta ühingujuhtimise aruannet,

–  võttes arvesse EIP keskkonna- ja sotsiaaltavade käsiraamatut,

–  võttes arvesse 2010. aastal kehtestatud EIP kaebuste lahendamise mehhanismi (põhimõtted, kohaldamisala ja töökord) käimasolevat läbivaatamist,

–  võttes arvesse 15. detsembri 2010. aasta dokumenti, mis käsitleb EIP poliitikat vähereguleeritud, läbipaistmatute ja koostööst keelduvate jurisdiktsioonide suhtes, ja selle 8. aprilli 2014. aasta lisa,

–  võttes arvesse EIP 4. oktoobri 2016. aasta heakskiitu Pariisi kokkuleppe ratifitseerimisele ELi poolt,

–  võttes arvesse kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja ÜRO kestliku arengu eesmärke,

–  võttes arvesse president Junckeri 13. septembril 2017 parlamendi täiskogu istungil Strasbourgis peetud kõnet Euroopa Liidu olukorra kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni ja regionaalarengukomisjoni arvamusi (A8‑0013/2018),

A.  arvestades, et Euroopa Investeerimispanka (EIP) loetakse ELi rahastamisorganiks ja keskseks asutuseks avaliku ja erasektori investeeringute toetamisel ELis ning samas on tal välislaenutegevuse tõttu ka oluline roll väljaspool ELi;

B.  arvestades, et EIP grupi finantstegevus hõlmab nii omavahenditest laenu andmist kui ka talle antud erinevate volituste täitmist ELi eelarve ja selliste kolmandate poolte toel nagu ELi liikmesriigid;

C.  arvestades, et jätkuvat tähelepanu tuleks pöörata EIP grupi tulemuspoliitika ning haldamise, juhtimise ja läbipaistvusega seotud parimate tavade arendamisele;

D.  arvestades, et EIP säilitas 2016. aastal 2,8 miljardi euro suuruse netoülejäägiga kindla finantsseisundi, kooskõlas kõnealuse aasta prognoosiga;

E.  arvestades, et EIP peaks jätkama suuremate pingutuste tegemist oma laenutegevuse tõhusaks laiendamiseks, pakkudes tehnilist abi ja nõuandetuge, eriti madala investeeringute tasemega piirkondades, et kõrvaldada piirkondlikud erinevused ja vähendada seejuures taotlejate halduskoormust;

F.  arvestades, et EIP kui Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) juhtimise eest vastutav asutus peaks peamise eesmärgina säilitama kvaliteetse ja geograafiliselt tasakaalus varade portfelli, mis annab pikaajalist majanduslikku kasu, luues kvaliteetseid töökohti, ning peaks selle muutma oma peamiseks prioriteediks kogu ELi territooriumil;

G.  arvestades, et Euroopa Investeerimisfondil peaks olema oluline roll EIP meetmete täiendamisel ELi riskikapitalile ja tagatistele spetsialiseerunud erifondina, mis on suunatud peamiselt VKEde toetamisele ja mis viib seega edasise Euroopa integratsioonini ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuseni;

H.  arvestades, et EIP grupi lepingusätted sisaldavad kaitsemeetmeid pettuste, sealhulgas maksupettuse ja rahapesu ning terrorismi rahastamise ohtude vastu ning need lisatakse EIP grupi ja selle vastaspoolte vahel sõlmitavatesse lepingutesse; arvestades, et EIP grupp peaks nõudma, et tema vastaspooled järgiksid kõiki kohaldatavaid õigusakte; arvestades, et EIP grupp peaks kehtestama hoolsuskohustuse auditi tulemuste põhjal täiendavad lepingusätted, et lahendada teatavaid läbipaistvuse ja usaldusväärsusega seotud küsimusi;

I.  arvestades, et EIP grupp on aluslepingu kohaselt kohustatud aitama sihtotstarbeliste investeerimisvahendite, nt laenude, omakapitali, tagatiste, riskijagamisrahastu ja nõustamisteenustega kaasa ELi integratsioonile, majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele ning piirkondlikule arengule;

J.  arvestades, et EIP grupp peaks säilitama oma ärimudeli alusväärtusena suure krediidivõimelisuse ning kvaliteetse ja tugeva varade portfelli, kuhu kuuluvad usaldusväärsed investeerimisprojektid EFSI raames, ning kõik finantsinstrumendid oma portfellis;

Üleilmsed probleemid ja peamine poliitika

1.  toonitab, et majanduskriis on ELi majanduskasvu märkimisväärselt aeglustanud ja üks selle peamistest negatiivsetest mõjudest on investeeringute vähenemine ELis; rõhutab, et avaliku ja erasektori investeeringute vähenemine on jõudnud kriisist enim mõjutatud riikides murettekitavale tasemele, nagu näitavad Eurostati andmed; väljendab muret seoses makromajandusliku tasakaalustamatusega ja töötuse määraga, mis mõnes liikmesriigis on endiselt märkimisväärne;

2.  loodab, et EIP teeb ka edaspidi komisjoni ja liikmesriikidega koostööd, et lahendada süsteemseid probleeme, mis takistavad teatavatel piirkondadel või riikidel EIP finantstegevusest täit kasu saamast;

3.  avaldab heameelt EIP grupi valmisoleku üle parandada ELi konkurentsivõimet, pakkuda tõelist tuge majanduskasvule ja töökohtade loomisele ning aidata kaasa sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamisele ELis ja väljaspool, püüeldes oma üldiste poliitikaeesmärkide täitmise poole innovatsiooni, VKEde ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate rahastamise, taristu, keskkonna, majanduse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ning kliima valdkonnas; tuletab meelde, et need eesmärgid eeldavad ka avalike hüvede pakkumist; rõhutab, et strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide edukaks saavutamiseks peaks kogu EIP grupi tegevus olema majanduslikult jätkusuutlik ning aitama seejuures muuta ELi arukamaks, keskkonnahoidlikumaks ja kaasavamaks; palub EIP-l selles küsimuses teha koostööd väikeste turuosaliste ja kogukondlike ühistutega taastuvenergiaalaste väikesemahuliste projektide algatamiseks, mis oleksid EIP investeeringute saamiseks abikõlblikud; rõhutab, et nende eesmärkide saavutamiseks vajalike vahendite vahel on vaja sidusust;

4.  avaldab sellega seoses heameelt komisjoni töösuuna üle, millega ühendatakse erinevad finantsallikad, sh EFSI, keskselt juhitavad ELi tasandi finantsinstrumendid, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmiressursid, liikmesriikide ressursid ning riiklike tugipankade ja -asutuste ressursid, mis on võimaldanud panna riskantsemaid projekte ja rahastamisele piiratud juurdepääsuga projekte VKEde huve teenima;

5.  avaldab heameelt asjaolu üle, et EIP on kinnitanud oma kohustust toetada Pariisi kokkuleppe täitmist; on veendunud, et 2018. aastaks kavandatud EIP energialaenu kriteeriumide läbivaatamine annab pangale võimaluse hinnata fossiilkütuste sektorile antavat toetust ning avaldada asjakohased ja seotud laiahaardelised andmed; palub sellega seoses tungivalt, et pank avaldaks oma 2015. aasta kliimastrateegiast tulenevad konkreetsed tegevuskavad ja kohandaks oma portfelli vastavalt Pariisi kokkuleppele seatud eesmärgiga hoida maailma keskmise temperatuuri tõus 1,5 °C juures, rakendades selleks kiiresti ja täielikult fossiilkütuste projektide järkjärgulist kõrvalejätmist ning seades esikohale energiatõhususe ja taastuvenergia projektid; tunneb heameelt nõukogu 10. oktoobri 2017. aasta järelduste üle kliimamuutustega seotud rahastamise kohta(4) ja rõhutab, kui oluline on piisavate rahaliste vahendite olemasolu jätkusuutlike keskkonnahoidlike investeeringute jaoks, sealhulgas biotoorainel põhinevate tööstusharude jaoks(5); kutsub EIP-d jätkama rahalise toetuse andmist säästvatele kohalikele energiaallikatele, et kaotada Euroopa suur sõltuvus välisest energiast ja tagada energiavarustuskindlus; palub EIP‑l kaaluda OECD Rio kliimanäitajate kasutusele võtmist, mida kasutatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest tehtavate kliimakulutuste seireks ja kontrollimiseks, et EIP ühtekuuluvuspoliitikaga seotud tegevust struktuuri- ja investeerimisfondide kliimamuutust pidurdava rolli hindamisel paremini arvesse võtta;

6.  juhib tähelepanu sellele, et EIP-l on olnud kliimameetmete osas väga vastandlikud tulemused, kuigi üldiselt võttes täitis ta oma 25 % eesmärki väikese varuga; väljendab muret selle üle, et 16 liikmesriigis ei ulatunud EIP toetus kliimameetmetele isegi 20 %‑ni ja et 2016. aastal toimus kliimameetmetesse investeerimine peamiselt ELi tugevamates majandustes, kusjuures 70 % EFSI taastuvenergia toetusest oli koondatud üksnes ühte riiki – Belgiasse – ning 80 % EFSI kaudu tehtud energiatõhususe investeeringutest eraldati Prantsusmaale, Soomele ja Saksamaale;

7.  peab kiiduväärseks tõsiasja, et EIP on kriisile reageerinud oma tegevuse märkimisväärse laiendamisega, sealhulgas kriisist kõige rängemini mõjutatud riikides; kutsub EIPd üles ELi riike veelgi toetama, et aidata kaasa nende majanduse elavdamisele;

8.  tuletab meelde, et on hädavajalik kiiresti välja selgitada, millist mõju avaldab EIP praegusele eelarvele ja tegevusele Brexit, et EIP saaks jätkuvalt oma rolli täita; märgib, et Ühendkuningriik andis 16,11 % EIP kapitalist ehk 3,5 miljardit eurot sissemakstud kapitalist ja 35,7 miljardit eurot panga sissenõutavast kapitalist; rõhutab, kui oluline on täpsustada Ühendkuningriigi osamaksu suurus EIP eelarvesse ning Ühendkuningriigi tulevane majanduslik osalus EIPs; nõuab, et liikmesriigid tagaksid, et Ühendkuningriigi lahkumine ei vähendaks EIP suutlikkust toetada ELi majandust; rõhutab sellega seoses, et Ühendkuningriigis käimasolevate EIP vahenditest kaasrahastatavate projektide küsimuses on vaja võimalikult kiiresti tagada õiguskindlus; on seisukohal, et kuigi Ühendkuningriiki tuleb enne selle ametlikku väljaastumist Euroopa Liidust kohelda investeeringutega seoses samamoodi kui kõiki teisi liikmesriike, on EIP‑l õigus asetada investeerimine sõltuvusse selle tagamisest, et investeerimiskõlblikkuse kriteeriumid, eelkõige keskkonnastandardid, on kogu investeeringute kestuse ajal täidetud;

9.  rõhutab EIP rahastamistegevuse tähtsust ida- ja lõunapoolsetes naaberriikides, kui sellega toetatakse riike, kes viivad teel ELi suunas ellu raskeid majanduslikke ja demokraatlikke reforme; tuletab meelde, et peamiste rahastamistegevuste eesmärk peaks samuti olema vastata nii kiireloomulistele vajadustele kui ka pikemaajalistele probleemidele, nagu taristu ümberehitamine, sobiva eluaseme ja hädaolukorras reageerimise taristu tagamine ning võitlus noorte töötuse vastu; rõhutab, et EIP‑l oleks vaja välistegevust ellu viia nii, et tema tegevus keskenduks eelkõige ELi jaoks väga tähtsatele valdkondadele; rõhutab sellega seoses EIP välislaenude andmise volituste laiendamist, et hoogustada tegevust lõunapoolsetes naaberriikides, Vahemere piirkonnas, Ladina-Ameerikas ja Aasias; rõhutab ka EIP tegevuse suurt potentsiaali majandusliku olukorra parandamisel eriti suure geopoliitilise tähtsusega piirkondades, eelkõige Ukrainas, kus Ida‑Ukraina jätkuva sõjalise konflikti tõttu valitsevad suured majanduslikud raskused;

10.  on seisukohal, et EIP kui nn ELi pank, mis on hõlmatud ja reguleeritud aluslepingute ja asjakohase lisatud protokolliga, peab paremini vastama sellele ainulaadsele staatusele, mis toob kaasa teatavad ainukordsed õigused ja kohustused; märgib, et EIP täidab olulist rolli üha suurema arvu rahastamisvahendite rakendamisel, mis võimendavad ELi eelarvevahendeid;

11.  märgib, et 2017.–2019. aasta tegevuskava kohaselt suureneb allkirjastatud EIP laenude väärtus prognoosi kohaselt 2019. aastal taas (76 miljardi euroni pärast vähenemist 77 miljardilt eurolt 2014. aastal 73 miljardi euroni 2016. aastal); juhib tähelepanu asjaolule, et praegune olukord peaks julgustama panka seadma sihiteadlikumaid eesmärke ja suurendama EIP allkirjastatud laene; tuletab meelde, et EIP peaks täitma peamist rolli strateegia „Euroopa 2020“ elluviimisel selliste vahendite raames nagu „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastu;

12.  tunneb heameelt selle üle, et EIP on võtnud eesmärgiks võitlemise rände algpõhjuste vastu ning meetmete võtmise rändekriisist eriti mõjutatud riikides, sh humanitaarmeetmete tugevdamise ja täiendamise ning majanduskasvu, arengu ja selliste investeeringute toetamise, mida on vaja linnalise, tervishoiu- ja haridusalase, sotsiaalse, nüüdisaegse ja jätkusuutliku taristu loomiseks, stimuleerides majandustegevust töökohtade loomiseks ning edendades liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelist piiriülest koostööd; loodab, et EIP grupp suurendab sel eesmärgil jõupingutusi oma majandusliku vastupanuvõime algatuse ja muudetud välislaenude andmise volituse koordineerimisel Euroopa Kestliku Arengu Fondiga (EFSD); nõuab rahalise abi suurendamist projektidele, mis aitaksid leevendada rändekriisiga seotud majanduslikke kulusid ning avaldaksid samal ajal positiivset mõju kodanikele, pagulastele ja muudele rändajatele liikmesriikides, kuhu pagulasi ja rändajaid saabub kõige rohkem;

13.  avaldab sellega seoses heameelt EIP kriisile reageerimise ja vastupanuvõime algatuse üle, mille eesmärk on suurendada Euroopa lõunanaabruses asuvatele riikidele ja Balkani riikidele antava abi summat 6 miljardi euro võrra; nõuab, et see algatus oleks tõeliseks täienduseks EIP praegusele tegevusele kõnealuses piirkonnas;

14.  võtab teadmiseks EIP ettepaneku asutada Euroopa Investeerimisfondi eeskujuks võttes grupisisene allorgan, mis tegeleks rahastamisega väljaspool Euroopat; ootab, et teda teavitataks õigeaegselt kõigist selles valdkonnas toimuvatest muutustest;

15.  tunneb rahulolu EIP grupi 2017. aastal avaldatud strateegiast soolise võrdõiguslikkuse ja naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamiseks; on veendunud, et soolist perspektiivi tuleks kohaldada kõigi EIP grupi finantstehingute suhtes; loodab, et peatselt rakendatakse soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava, milles on sätestatud sihiteadlikud eesmärgid ja millega kaasnevad konkreetsed näitajad;

16.  tunneb heameelt EFSI pikendamise ja kohandamise küsimuses saavutatud kokkuleppe üle ning avaldab lootust, et muudetud fond ja tõhustatud Euroopa investeerimisnõustamise keskus võimaldavad praeguses kavas tuvastatud probleemidele, mis on eelkõige seotud täiendavuse, jätkusuutlikkuse, kliimameetmete, geograafilise tasakaalu ja nõustamiskeskuse tegevustega, lahenduse leida; rõhutab, kui tähtis on vältida EIP laenutegevuse geograafilist tasakaalustamatust, et tagada laiem geograafiline ja sektoripõhine jaotamine ilma projektide kõrget kvaliteeti ohustamata; kutsub EIPd üles tugevdama veelgi oma tööd riiklike tugipankade ja -asutustega, et parandada ulatust ning arendada nõuandetegevust ja tehnilist abi, mis võimaldaks käsitleda geograafilise tasakaalu küsimust pikas plaanis; märgib, et EFSI rahastatud projektidest on saadud mitmekesiseid kogemusi; toetab ja ergutab heade tavade jätkuvat vahetamist EIP ja liikmesriikide vahel, et tagada ELi kodanike igapäevaelu muutva Junckeri kava majanduslik tõhusus ja piisav finantsvõimendus;

17.  märgib, et sotsiaalsektoris laenab EIP aastas keskmiselt 1 miljard eurot sotsiaaleluaseme projektidele (mille arv on viimastel aastatel järsult suurenenud ning mis on saanud juurde uusi arendajaid ja laenuvõtjaid), 1,5 miljardit eurot tervishoiutaristule ja 2,4 miljardit eurot haridustaristu projektidele; rõhutab, et EIP rahastamise edasine areng selles sektoris kajastaks praeguseid edusamme ELi sotsiaalõiguste samba säilitamisel ning selle tagamisel, et EIP grupp seab ootuspäraselt prioriteediks need projektid, millel on kestlike kohalike töökohtade loomisele kõige suurem mõju;

18.  tunneb heameelt asjaolu üle, et EIP majandusosakonna 28. septembri 2017. aasta kirja kohaselt suurendavad EIP grupi 2015. ja 2016. aastal heakskiidetud investeeringud kokku ELi SKPd 2020. aastaks 2,3 % ja lisavad 2,25 miljonit töökohta, mis näitab EIP olulist makromajanduslikku mõju; julgustab EIPd veelgi süvendama oma makromajandusliku analüüsi suutlikkust, sealhulgas uuringuid oma tegevuse makromajandusliku mõju kohta, aga ka oma üldist analüütilist tööd ja valdkondlikke uuringuid ning empiiriliste dokumentide ja väljaannete valikut, muutudes seeläbi ka teadmistepangaks; palub EIP‑l jätkuvalt parandada projektide hindamist, kasutades selleks põhjalikumaid, täpsemaid ja viimistletumaid mõjunäitajaid;

19.  tunnustab EIP viimaste aastate antitsüklilise rolli tähtsust; usub, et kui majandus saavutab uuesti kriisieelsete investeeringute taseme, peaks üheks EIP peamiseks prioriteediks olema keskendumine sellele, et aidata kaotada investeeringute puudujääk valdkondades, kus turud ei toimi, näiteks tulenevalt nende pidevast lühiajalisest fookusest ja suutmatusest hinnata õigesti pikaajalisi välismõjusid, et edendada jätkusuutlikke investeeringuid, tehnoloogia arengut ja uuendustegevust, mis toob kaasa jätkusuutliku majanduskasvu; rõhutab vajadust pidada esmatähtsaks innovatsioonipõhiseid projekte, millel on ELi jaoks selge lisaväärtus, samuti piirkondlikku arengut, toetades selliseid projekte nagu maapiirkondade ja muude vähem arenenud ja raskemini ligipääsetavate piirkondade taaselustamine;

20.  rõhutab, et EIP‑l on olnud ja on ka praegu positiivne roll avaliku sektori investeeringute puudujäägi vähendamisel; rõhutab, et investeerimine, vastutustundlikud ja jätkusuutlikud struktuurireformid ja usaldusväärne eelarvepoliitika peavad olema üldise strateegia lahutamatu osa; nõuab liikmesriikides toimuva EIP tegevuse ning riiklikes reformikavades ja riigipõhistes soovitustes ette nähtud valitsuste tegevuse, poliitika ja eesmärkide vahelist koordineerimist, kui selline koordineerimine on võimalik;

21.  rõhutab, et suurenev investeeringulõhe liikmesriikide vahel on tingitud ELi tasandi tõsistest struktuurilistest põhjustest; kutsub EIPd üles suurendama tehnilise abi andmist, et lahendada projektide koostamise vähese suutlikkuse probleem mõnes liikmesriigis; kutsub EIPd üles pakkuma üksikasjalikumat teavet iga rahastatud projekti loodud otseste ja kaudsete töökohtade kohta;

22.  rõhutab, et alusleping kohustab EIPd oma esmase laenuandmistegevuse kaudu kaasa aitama siseturu tasakaalustatud ja kindlale arengule ning toetama vähem arenenud piirkondade arendamiseks mõeldud projekte ja piiriülese iseloomuga projekte koostoimes Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega; rõhutab seetõttu EIP olulise täiendava rolli potentsiaali tõhususpõhise ja tulemustele suunatud ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel muu hulgas tegevuse abil, mille eesmärk on tugevdada projektide ettevalmistamise alast suutlikkust, konsultatsiooni- ja analüüsiteenuseid ning laenude andmist Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide riiklikuks kaasrahastamiseks; palub komisjonil ja EIP‑l paremini kooskõlastada oma tegevust parimate tavade levitamisel ja investeerimisvõimaluste tutvustamisel kõigis Euroopa piirkondades, sh Ühtekuuluvusfondist vahendeid mitte saavates piirkondades, pidades silmas majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide paremat saavutamist;

23.  toonitab, et EIP kui avalik finantsasutus, mis rahastab ELi poliitika ja prioriteetide rakendamisele suunatud projekte, peaks aitama kaasa majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele, sh vähem arenenud piirkondades, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus; märgib siiski kahetsusega, et laenuandmise geograafiline jaotus riikide lõikes, kus projekte ellu viiakse, näitab, et kõigist 2016. aastal antud laenudest on 54,11 % läinud viiele ELi suurima majandusega liikmesriigile; palub, et EIP ja komisjon uuriksid sellise olukorra põhjusi ning teavitaksid Euroopa Parlamenti tulemustest enne 2018. aasta keskpaika; toonitab vajadust vahendite laiema geograafilise jaotuse järele, sh ka EFSI vahendite osas, mis peavad alati olema täiendava iseloomuga Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi vahendite suhtes, et saavutada eesmärk vähendada piirkondlikke erinevusi; rõhutab vajadust EIP rolli suurendamiseks sotsiaalse ettevõtluse ja idufirmade, sotsiaalse taristu kasvu kiirendamise, taastuvenergia, energiatõhususe ja ringmajanduse projektide rahastamisel; tuletab siinkohal meelde, et EIP on suur investeerija ka ELi mittekuuluvates riikides;

24.  võtab teadmiseks kõigi EIP Grupi hallatavate programmi „Horisont 2020“ rahastamisvahendite (InnovFin) vahehindamise ja selle raames esitatud 15 soovitust; ootab, et EIP Grupp koostaks üksikasjaliku strateegia selle kohta, kuidas ta kavatseb neid soovitusi rakendada;

Nõuetele vastavus

25.  kordab oma seisukohta, et Euroopa õigusraamistikus, sh EIP põhikiri, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) määrus, neli ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) määrust ja viis Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, Euroopa Merendus- ja Kalandusfond), tuleks keelata ELi rahaliste vahendite andmine lõplikele abisaajatele või finantsvahendajatele, kelle puhul on tõestatud osalemine maksudest kõrvalehoidumises või maksupettuses;

26.  tuletab meelde, et EIP poliitika liidu õigust mittekohaldavate jurisdiktsioonide suhtes peab olema sihiteadlikum; märgib, et tuginemine ELi ühisele loetelule nendest kolmandate riikide jurisdiktsioonidest, kes ei järgi hea maksuhaldustava standardeid, mille Euroopa Liidu Nõukogu 5. detsembril 2017 heaks kiitis ja mis on konflikti korral teiste juhtivate organisatsioonide nimekirjade suhtes ülimuslik, on positiivne, kuid ebapiisav samm, ning nõuab, et riigipõhine aruandlus muudetaks ilma eranditeta EIP ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegia põhielemendiks; kutsub EIPd üles: järgima asjaomaseid rahapesu-, terrorismi-, maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidmise vastase võitluse alaseid nõudeid ja kohaldatavaid õigusakte; mitte kasutama maksudest kõrvalehoidumise struktuure, eriti agressiivseid maksukavandamisskeeme ega tavasid, mis ei vasta maksude hea haldamise kriteeriumidele, nagu on sätestatud liidu õigusaktides, nõukogu järeldustes, komisjoni teatistes või komisjoni mis tahes märgukirjas, ega neis osalema; ning mitte säilitama ärisuhteid üksustega, mis on loodud või asutatud jurisdiktsioonides, mis ei tee liiduga koostööd rahvusvaheliselt kokkulepitud läbipaistvust ja teabevahetust käsitlevate maksustandardite kohaldamise suhtes; palub, et EIP vaataks pärast komisjoni ja sidusrühmadega konsulteerimist läbi ja ajakohastaks oma poliitika liidu õigust mittekohaldavate jurisdiktsioonide suhtes, arvestades eelnimetatud koostööst keelduvate jurisdiktsioonide ELi ühise loetelu vastuvõtmist; kutsub komisjoni üles omalt poolt esitama igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selle poliitika rakendamise kohta;

27.  märgib, et komisjon on varasemalt blokeerinud teatavad rahvusvaheliste finantsasutuste esitatud projektid(6), sest need projektid hõlmasid põhjendamatult keerulist maksukorraldust, milles kasutati kolmandate riikide kahjulikke või olematuid maksusüsteeme; kutsub komisjoni ja EIPd üles lisama oma aastaaruandesse teabe projektide kohta, mille puhul vahendid on üle kantud offshore‑jurisdiktsioonidesse; rõhutab, et rahvusvahelised finantsasutused peavad välistama ohu, et ELi vahendid aitavad otseselt või kaudselt kaasa maksustamise vältimisele ja maksupettustele;

28.  märgib, et on väljendatud muret seoses EIP rahastatud projektidega, mis hõlmavad offshore‑struktuure ja koostööd mittetegevaid jurisdiktsioone; palub komisjonil avaldada iga-aastase avaliku aruande, milles käsitletakse ELi rahaliste vahendite kasutamist seoses offshore‑struktuuridega ning EIP ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) rahasiirdeid nendesse struktuuridesse, ja mis sisaldab blokeeritud projektide arvu ja laadi, selgitavaid märkusi projektide blokeerimise põhjuste kohta ja võetud järelmeetmeid, millega tagatakse, et ELi vahendid ei aita otseselt ega kaudselt kaasa maksustamise vältimisele ega maksupettusele;

29.  väljendab heameelt tõsiasja üle, et EIP võtab arvesse maksude mõju riikides, kus investeering tehakse, ja seda, kuidas see investeering aitab kaasa majandusarengule, töökohtade loomisele ja ebavõrdsuse vähendamisele;

30.  leiab, et Euroopa Liidu pangana peaks EIP suurendama jõupingutusi, tagamaks et finantsvahendajad, kellega ta koostööd teeb, ei kasuta maksustamise vältimise struktuure, eelkõige agressiivset maksuplaneerimist, ega järgi tavasid, mis ei ole kooskõlas hea maksuhaldustava kriteeriumidega, mis on ette nähtud ELi õiguses, sealhulgas komisjoni soovitustes ja teatistes; rõhutab, et samuti peaks EIP kindlustama, et finantsvahendajad ei ole seotud korruptsiooni, rahapesu, organiseeritud kuritegevuse või terrorismiga;

31.  rõhutab, et EIP‑l on vaja saada usaldusväärset ja täielikku teavet tema vahenditest lõplike toetusesaajate tegelikult kasusaavate omanike kohta, sealhulgas juhul, kui rahastamine põhineb börsivälistesse ettevõtetesse investeerivatel fondidel; nõuab seepärast tungivalt, et EIP tugevdaks finantsvahendajate kasutamisel oma hoolsuskohustuse menetlust ja läbipaistvust; on seisukohal, et finantsvahendajate valimisel kriteeriumide kasutamine ja ajakohase teabe omamine äriühingute (sealhulgas usaldusfondid, sihtasutused ja maksuparadiisid) tegeliku tulusaaja kohta on parim tava, mida tuleb pidevalt järgida; märgib tõsiasja, et EIP tuvastab selliste äriühingute tegelikud tulusaajad hoolsuskohustuse täitmise käigus; kutsub EIP Gruppi üles veelgi tugevdama oma lepingutingimusi, lisades neisse klausli hea juhtimistava kohta või viite sellele, eesmärgiga leevendada aususe ja mainega seotud riske; nõuab, et EIP koostaks rangete kriteeriumide avaliku loetelu finantsvahendajate valimiseks, et tugevdada ELi panust maksupettuste vastu võitlemisel ning vältida tõhusamalt korruptsiooniohtu ja kuritegelike organisatsioonide infiltreerumist;

32.  avaldab heameelt EIP jõupingutuste üle täita hoolsuskohustust EIP Grupi vastaspoolte ja toimingute suhtes, sealhulgas käimasolevad järelevalvetegevused ja kontrollid, tagamaks, et EIP ei hõlbustaks tahtmatult korruptsiooni, pettust, kokkumängu, sundi, rahapesu, maksupettusi, kahjulikke maksutavasid või terrorismi rahastamist, eelkõige vastavusbüroo juhi büroo (OCCO) korrapäraste tegevusaruannete avaldamise kaudu ja tehes tihedat koostööd EIP peainspektsiooniga; palub, et EIP kohandaks oma tegevuse komisjoni kavandatud uue varajase hoiatamise ja välistamise süsteemiga;

33.  avaldab heameelt EIP Grupi koostöö ja teabevahetuse üle komisjoni eri talitustega maksustamise vältimise vastases paketis sisalduvate meetmete valdkonnas, et selgitada õigusaktide paketi kohaldamisala ja põhielemente, EIP Grupi rolli ja kaasatust ning osalemist neid küsimusi käsitlevas dialoogis kodanikuühiskonna organisatsioonidega nii EIP Grupi direktorite nõukogu kui ka EIP talituste, näiteks vastavusbüroo juhi büroo tasandil; kutsub EIPd üles oma hoolsuskohustuse täitmise käigus pöörama suuremat tähelepanu maksustamise vältimisele;

Aruandekohustus

34.  on veendunud, et EIP Grupi suurema rolliga majanduses, tema suurenenud investeerimissuutlikkuse ja ELi eelarve kasutamisega EIP tegevuse tagamiseks peavad kaasnema suurem läbipaistvus ja laiem aruandekohustus, et tagada tema tegevuse, projektide valimise ja rahastamisprioriteetide üle tõeline avalik kontroll;

35.  märgib, et EIP esitab oma tegevuse kohta parlamendile aastas kolm aruannet ning EIP president ja töötajad osalevad parlamendi ja selle komisjonide taotlusel korrapäraselt kuulamistel; tuletab siiski meelde oma nõudmist, et EIP parlamentaarne aruandekohustus ja läbipaistvus peaksid olema kõrgemal tasemel; kordab sellega seoses oma üleskutset allkirjastada institutsioonidevaheline kokkulepe EIP ja Euroopa Parlamendi vahelise teabevahetuse kohta, mis hõlmaks parlamendiliikmete võimalust esitada EIP presidendile kirjalikult vastatavaid küsimusi;

36.  tuletab meelde, et läbipaistvus ELi poliitika elluviimisel ei tugevda mitte üksnes EIP Grupi üldist ettevõtjapoolset vastutust ja usaldusväärsust, kui finantsvahendajatest ja lõplikest toetusesaajatest antakse selge ülevaade, vaid aitab suurendada ka rahastatavate projektide tulemuslikkust ja jätkusuutlikkust ning tagab EIP laenuportfellis nulltolerantsi poliitika kohaldamise pettuste ja korruptsiooni suhtes;

37.  tunneb heameelt asjaolu üle, et EIP Grupi läbipaistvuspoliitika aluseks on avalikustamise presumptsioon ning et igaüks pääseb EIP Grupi dokumentidele ja teabele ligi; tuletab meelde oma soovitust avaldada EIP Grupi veebisaidil sellised mittekonfidentsiaalsed dokumendid nagu institutsioonidevahelised kokkulepped ja memorandumid ning palub tungivalt, et EIP Grupp ei piirduks sellega, vaid jätkaks viiside otsimist läbipaistvuse suurendamiseks;

38.  soovitab EIP Grupil järgida Maailmapanga Grupi Rahvusvahelise Finantskorporatsiooni eeskuju ja hakata avalikustama teavet kõrge riskiastmega allprojektide kohta, mida EIP rahastab kommertspankade kaudu (EIP Grupi poolt VKEde rahastamiseks kasutatud peamised vahendajad/finantsvahendid);

39.  väljendab heameelt seoses asjaoluga, et taotluse korral avalikustatakse mis tahes EIP Grupi valduses olevad projektidokumendid; palub EIP Grupil määratleda suunised mittetundliku ja põhilise teabe kohta, mis võidaks avaldada nõudmiste puhul, mis on seotud proaktiivse projektitasandi avaldamisega;

40.  nõuab, et EIP Grupi avalikustamispoliitikaga tagataks grupi hinnapoliitikat ja juhtimisorganeid käsitlevate põhimõtete läbipaistvuse järjest kõrgem tase; avaldab sellega seoses heameelt EIP Grupi direktorite nõukogu 2017. aasta jaanuari koosolekute protokollide avalikustamise, dokumentide avaliku registri ja projektiandmete avaldamise üle rahvusvahelise abi läbipaistvuse algatuse kaudu(7); nõuab juhtkonna koosolekute protokollide avaldamist;

41.  võtab teadmiseks EIP Grupi rikkumistest teatamise poliitika käimasoleva läbivaatamise; nõuab tungivalt, et EIP Grupp tugevdaks oma kaebuste lahendamise mehhanismi sõltumatust, õiguspärasust, kättesaadavust, prognoositavust, võrdõiguslikkust ja läbipaistvust, sh kaasates direktoreid ja tõhustades kaebuste esitajate kaitset; on veendunud, et sellised meetmed on ilmselgelt panga, sidusrühmade ja ELi institutsioonide huvides;

42.  märgib, et peainspektsiooni pettuste uurimise osakonnale (IG/IN) 2016. aastal teatatud 120 juhtumist teatati 53 % EIP Grupi töötajate poolt; väljendab heameelt asjaolu üle, et EIP veebisaidil asuv pettustest teatamise mehhanism on nüüd kättesaadav 30 keeles(8); on seisukohal, et EIP peaks hoolega jälgima rikkumisest teatajate kaitsmiseks ELi tasandil tehtavat tööd ja sellega seoses veelgi parandama rikkumistest teatamise võimalusi;

43.  kutsub EIP Gruppi üles pöörama pidevat tähelepanu oma tulemuslikkuse kontrollimisele tulemuslikkuse ja tõendatud mõju hindamiste kaudu; julgustab EIP Gruppi jätkuvalt täiustama oma seirenäitajaid, täpsemalt täiendavuse näitajaid, et hinnata mõju projekti väljatöötamise etapis võimalikult varakult ja anda nõukogule piisavalt teavet kavandatava mõju kohta, eelkõige seoses projektide panusega ELi poliitikavaldkondadesse, näiteks nende mõju tööhõivele (nii rakendamise kui ka toimimise ajal); juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et EIP Grupi rahastamise tulemuslikkust ei saa hinnata üksnes selle finantsmõju hindamise põhjal, ning nõuab seetõttu, et oleks tagatud õige tasakaal tegevusmahu ja EIP Grupi mittefinantsteenuseid osutavate töötajate eesmärkide seisukohast määratletud tegevuseesmärkide vahel; nõuab näiteks, et tulemuslikkuse hindamine näitaks, millistele konkreetsetele eesmärkidele on projekt ÜRO kestliku arengu eesmärkide raames suunatud ja millises ulatuses on see nende täitmisele kaasa aidanud; peab oluliseks, et elanikkond, kes elab rahastatud taristuprojektide piirkonnas, osaleks aktiivselt nende hindamises;

44.  avaldab heameelt asjaolu üle, et EIP jätkab tööd oma mõjuhindamise aruandlusmeetodite peenhäälestamisel, näiteks selleks, et täpselt kajastada mitmesuguste vahendatud laenuandmisstruktuuride ja uute toodete abil kasutusele võetud investeeringuid ning koos teiste mitmepoolsete arengupankadega ühiselt astutud samme mõju käsitleva aruandluse põhiaspektide ühtlustamisel, nagu hiljuti kliimamuutustega seotud rahastamist käsitleva aruandluse kohta koostatud aruandes ja kõigi sektorite laenude kohta praegu koostatavas aruandes;

45.  avaldab heameelt asjaolu üle, et tulemuste mõõtmine (ReM+) on EIP Grupis järk‑järgult kaasa toomas sisemise kultuuri muutumist; nõuab selle toimingu ühtlustamist ja üldistamist, kaasates lisaks võimalikult suures ulatuses Addis Abeba ja Pariisi näitajad; on veendunud, et selliste näitajate kohandamine kohalike seisukohtade integreerimise abil võib vähendada nende kaugeks jäämist, mõjutamata nende sõltumatust;

46.  palub EIP‑l võtta kolmandatesse riikidesse investeerimisel arvesse kohalikku konteksti; tuletab meelde, et kolmandatesse riikidesse investeerimine ei või põhineda ainult võimalikult suure kasumi saamise põhimõttel, vaid selle eesmärk peab olema saavutada erasektori juhitav pikaajaline jätkusuutlik majanduskasv ning vähendada vaesust töökohtade loomise ja tootmisressursside juurdepääsetavuse parandamise abil;

47.  märgib, et mitmes EIP tegevusriigis on inimõigused, eelkõige väljendus-, kogunemis- ja ühinemisvabadus mitmest suunast rünnaku all, seda alates protestide vägivaldsest mahasurumisest ja sõnavabaduse kasutamise karistamisest kuni meelevaldsete vahistamiste, inimõiguste kaitsjate kinnipidamiste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuse piiramiseni; kutsub EIPd üles võtma vastu inimõiguste tegevuskava, et viia ellu ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja tegevuskava ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete eesmärgid, et vältida EIP projektide kahjulikku mõju inimõiguste valdkonnas, tagada, et EIP projektidega aidatakse kaasa inimõiguste tõhustamisele ja elluviimisele, ning pakkuda õiguskaitsevahendeid inimõiguste rikkumiste korral;

48.  peab kiiduväärseks tulemuste mõõtmise raammetoodika avaldamist, kuid on veendunud, et selliste hinnangute tulemused tuleks avalikustada kõikide toimingute puhul (sh keskkonna- ja sotsiaalne mõju projektide või allprojektide tasandil); peab kiiduväärseks EIP välislaenude andmise volituse vaheläbivaatamist, mille tulemusena edastab EIP edaspidi parlamendi taotluse korral parlamendile tulemuste mõõtmise dokumendid projektide kohta, mis on kaetud ELi eelarvetagatisega; kutsub EIPd üles avaldama tulemuste mõõtmise dokumendid ka projektide kohta väljaspool ELi ja kolmel sambal põhineva hindamise dokumendid projektide kohta ELis, et suurendada panga läbipaistvust;

49.  palub, et EIP avaldaks kõik asjakohased dokumendid diiseltehnoloogia arendamiseks autotööstusele antud laenude kohta, sealhulgas Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) vastava aruande ja selle soovitused Volkswagenile antavate EIP laenude kohta, ning selgitaks üldisemalt, mil määral anti laene autoettevõtetele, kelle puhul tuvastati, et nad manipuleerisid heitkogustega, ja annaks ülevaate sellest, kui paljud nendest laenudest on loetud kliimameetmeteks; palub sellega seoses selgitust kehtestatud kontrolli- ja tasakaalustussüsteemi asjus, millega tagatakse, et autoettevõtetega sõlmitavad uuemad laenulepingud, nagu need, millega toetatakse teadus- ja arendustegevust ühenduvuse, tõhusate bensiini-elektri hübriidmootorite, pikema sõiduulatusega elektriautode ja täiustatud juhiabisüsteemide valdkonnas, on tõesti suunatud puhtale tehnoloogiale;

50.  peab kiiduväärseks, et EIP grupp võttis VKEdele suunatud laenutegevuse jaoks vastu kõrged läbipaistvus- ja vastutusstandardid ning et finantsvahendajate kohustus anda aru iga VKE kohta, kes on EIP grupi toetust saanud, võimaldab võtta neid tulemusi arvesse, kui kaalumisel on sama vahendaja kaudu järgmiste tehingute tegemine;

51.  rõhutab, et pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1371(9) (mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil) ning nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määruse (EL) nr 2017/1939(10) (millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel) jõustumist uurib juhtudel, kus riiklikel asutustel või Euroopa Pettustevastasel Ametil (OLAF) on põhjust kahtlustada selles kontekstis kriminaalkuriteo kordasaatmist, EIP tegevust liikmesriikides Euroopa Prokuratuur;

52.  märgib, et olemasolev teave selle kohta, mil määral aitab EIP laenutegevus kaasa ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisele, on piiratud; palub EIP‑l seetõttu lisada oma aastaaruandesse vajaduse korral eraldi peatükid, mis oleksid pühendatud EIP mõju hindamisele seoses tema tegevusega, mille eesmärk on toetada ühtekuuluvuspoliitika rakendamist, sh ka algatuse Interreg raames, ning esitada üksikasjalik teave laenude kasutamise kohta ühtekuuluvuspoliitika projektides ja programmides, viidates ühtlasi toetuste geograafilisele jagunemisele, nende panusele ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide, sh horisontaalsete põhimõtete ja strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisse ning konkreetsetele võimalustele mobiliseerida erasektori vahendeid; rõhutab siinjuures ka EIP kohustust anda Euroopa Parlamendile, kontrollikojale ja muudele asutustele piisavalt andmeid, sh oma toodete kulude ja haldamise kohta, ning võtab ühtlasi arvesse ühtekuuluvuspoliitikaga ja EIPga seotud investeeringute kombineerimist puudutavate koondandmete lisaväärtust ELi tasandil;

EIP grupi finantstegevus

53.  kutsub EIP gruppi üles tegema järgmise mitmeaastase finantsraamistiku rahastamisvahendite arvu ja liikide ratsionaliseerimise protsessis komisjoniga aktiivset koostööd ning kavandama seda protsessi ette, juhtides esimese etapina oma kogemuste põhjal tähelepanu dubleerimisele või kattumistele;

54.  on veendunud, et EIP grupi rahastamisvahendid peaksid tooma kasu projektidele, mis valitakse lähtuvalt nende omadustest ning potentsiaalist luua kogu ELi jaoks lisaväärtust ja mõjusat täiendavust, eriti piirkondades, kus turud ei suuda projekte rahastada ega toetada, ning leiab, et selleks on vaja leida õige tasakaal potentsiaalselt kõrgema riskiprofiili ja hea krediidikvaliteedi säilitamise põhivajaduse vahel;

55.  hoiatab sellega seoses, et turupõhistel instrumentidel on oht suunata ELi eelarve kese ELi ühistelt avalikelt hüvedelt kõrvale, ja julgustab EIP gruppi tugevdama aruandlust komisjonile pigem oma rahastuse kvaliteedi kui selle kvantiteedi kohta finantsinstrumentide kontekstis;

56.  märgib, et täiendava riskivõtmisvõime täielikuks ärakasutamiseks on EIP grupp arendanud mitmeid uusi tooteid, mis võimaldavad võtta suuremaid riske (nt allutatud võlainstrumendid, omakapitalis osalemine, pankadega riskide jagamine), ja on vaadanud suurema paindlikkuse võimaldamiseks läbi oma krediidiriski poliitika ja rahastamiskõlblikkuse kriteeriumid;

57.  kutsub EIP gruppi üles arendama veelgi oma riskijuhtimise kultuuri, et parandada selle tulemuslikkust ning täiendavust ja koostoimet oma sekkumismeetmete ja ELi eri poliitikavaldkondade vahel, toetades eelkõige innovatiivseid ettevõtjaid, taristuprojekte ja VKEsid, kes võtavad riske või arenevad majanduslikult ebasoodsates piirkondades, kus puudub stabiilsus, kooskõlas korduva ja pikaajalise eesmärgiga lihtsustada VKEde juurdepääsu rahastamisele, kuid kahjustamata usaldusväärse juhtimise põhimõtteid ja ohustamata EIP head krediidikvaliteeti; tuletab meelde, et riski ülekandmisel põhinevad instrumendid ei saa olla riskivabad, kui nende eesmärk on aidata kaasa ELi majanduse arengule ning majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele koostööle; rõhutab, et EIP ja tema aktsionärid peavad olema sellest täiel määral teadlikud; julgustab EIPd hindama võimalust pakkuda EIP võlakirjade otsest ostmist;

58.  juhib tähelepanu sellele, et EIP grupi toetus VKEdele ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjatele ulatus 2016. aastal rekordilise 33,6 miljardi euroni ja toetati 4,4 miljoni töökoha loomist; rõhutab, kui oluline on, et EIP grupp toetab pidevalt VKEsid ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjaid, tõhustades nende juurdepääsu rahastamisele; rõhutab, et VKEd on Euroopa majanduse tugisammas ja peaksid jääma EIP grupi laenutegevuse põhiliseks sihtrühmaks, milleks tuleks veelgi tugevdada rahastamisvahendeid VKEde ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate jaoks;

59.  tuletab meelde, et rohkem kui 90 % ELi VKEdest on mikroettevõtjad, kes annavad peaaegu 30 % erasektori tööhõivest; juhib tähelepanu sellele, et mikroettevõtjad on majandusšokkide suhtes haavatavamad kui suuremad ettevõtjad ja võivad laenude saamisel jääda suures osas kõrvale, eriti kui nad asuvad piirkonnas, kus majandus- ja pangandusolukord on ebasoodne; kutsub EIPd üles koostama strateegia, millega heastatakse asjaolu, et VKEdel on sellistes tingimustes raskusi projektidele toetuse saamisel;

60.  tunnistab, et juurdepääs rahastamisele on endiselt suurim kultuuri- ja loomesektori kasvu takistav tegur; rõhutab tungivat vajadust rahastamisalgatuste järele, mis seda sektorit tugevdaksid; rõhutab EIP ja EFSI potentsiaali loomesektori toetamisel, peamiselt VKEde rahastamise kaudu; kutsub EIPd üles tegelema EFSI rahastamise puudumisega kultuuri- ja loomesektoris, uurides võimalikku koostoimet programmiga „Loov Euroopa“;

61.  kutsub EIP gruppi üles tuginema edaspidigi rahanduslikult usaldusväärsetele vahendajatele, nagu riiklikud tugipangad ja institutsioonid, et valida teatavat liiki projekte, mis ei ohustaks tema head krediidikvaliteeti;

62.  leiab, et paljud EIP grupi juhtimiseeskirjad on kujundatud nii, et need kaitseksid tema head krediidikvaliteeti, kuid väga vähe teavet on kättesaadav selle kohta, kui lähedal on EIP grupp madalamale reitingule;

63.  rõhutab, et EIP grupi poolt rahastatavate investeerimisprojektide hoolsuskohustus peaks põhinema nii finantstuluga seotud teguritel kui ka teguritel, mis ei ole seotud finantstulemustega, vaid muud liiki eesmärkide saavutamisega, näiteks projekti panusel ülespoole suunatud majandusliku lähenemise ja ühtekuuluvuse suurendamisse ELis või strateegia „Euroopa 2020“ või kestliku arengu eesmärkide saavutamisse; leiab, et EIP grupp peaks neid muid kui finantskriteeriume institutsioonilistele ja erainvestoritele (näiteks pensionifondid ja kindlustusandjad) asjakohasel viisil selgitama, edendades seega kogu finantssektoris suuremat keskendumist sotsiaal‑majanduslikule ja keskkonnamõjule;

64.  on veendunud, et juhtudel, kus pingelised finantsturu tingimused takistaksid elujõulise projekti elluviimist, või kui on vaja hõlbustada investeerimisplatvormide loomist või projektide rahastamist sektorites või piirkondades, kus esineb olulisi turutõrkeid või valitseb ebasoodne investeerimisolukord, peaks EIP grupp tegema muudatusi (ja need dokumenteerima), eelkõige ELi poolt EIP‑le antava tagatise tasus, et aidata kaasa EIP grupilt rahastamisvahendite kaudu rahastuse saajate kantavate tegevuse rahastamiskulude vähendamisele, et hõlbustada projektide elluviimist; usub, et vajaduse korral tuleks teha sarnaseid jõupingutusi tagamaks, et rahastamisvahenditest toetatakse väikeseid projekte, ja et kui kohalike või piirkondlike vahendajate kasutamine võimaldab vähendada finantsinstrumendist väikeste projektide rahastamise kulusid, tuleks sellist kasutamise vormi samuti kaaluda;

65.  avaldab heameelt hiljuti heaks kiidetud omakapitaliinvesteeringute strateegia üle, mis hõlmab omakapitaliga seotud toimingute paremat hindamist, et kõrvaldada omakapitali kaudu rahastamise puudujääk ELi innovatsiooni ja taristu prioriteetsetes valdkondades, eelkõige kahes turusektoris: kaudne omakapitali kaudu rahastamine (omakapitaliinvesteeringud taristufondidesse ja kaasinvesteerimisprogrammidesse) ja otsene omakapitali kaudu rahastamine (kvaasikapitali laenud äriühingutele ja kvaasikapitali laenud keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjatele) koos otseste ja kaudsete vahendite kombinatsiooniga (aktsiafondid ja osaluslaenud);

66.  avaldab heameelt Euroopa Investeerimisfondi (EIF) toetuse üle, mida on juba antud ühisrahastamisplatvormidele olemasolevate tegevuste raames, soovi üle jätkata platvormide valikulist toetamist olemasolevate programmide raames või nende laiendamise kaudu ning koos komisjoniga võimalike võlgade ning omavahendite kaudu ühisrahastamise katseprojektiga tehtud töö üle; teeb ettepaneku, et Euroopa Investeerimisfond leiaks viisid, kuidas tuvastada toetust vajavad FinTechi‑põhised finantsvahendajad ja kuidas nendeni jõuda;

67.  palub komisjonil hinnata ja jälgida tähelepanelikult EIP‑le antud arvukate volitustega seotud kulusid; tuletab meelde, et praegusi finants- ja inimressursse arvestades võivad kaasnevad halduskulud mõjutada EIP üldist tulemuslikkust;

68.  rõhutab, et EIP roll ühtekuuluvuspoliitikas suureneb, eelkõige rahastamisvahendite ja toetuste tõhusama kombineerimise tõttu; toonitab siiski, et nende kättesaadavus lõppkasutajate jaoks on endiselt väga madal ning et liikmesriigid ja piirkonnad tõstavad esile finantsmääruses ning ühissätete määruses sätestatud menetluste keerukust (sh ebaproportsionaalseid halduskulusid ja tasusid) ja konkurentsi huvipakkuvamate riiklike ja piirkondlike rahastamisvahenditega; kiidab sellega seoses heaks platvormi fi‑compass loomise, mis on ühtekuuluvuspoliitika raamesse kuuluvate rahastamisvahenditega seotud nõustamisteenuste ühtne kontaktpunkt; nõuab siiski ulatuslikumat tehnilist toetust, kehtivate menetluste lihtsustamist ja suuremat tähelepanu finantsvahendajate suutlikkuse suurendamisele, ühtlasi juhib tähelepanu vajadusele siduda halduskulud ja -tasud paremini Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames kasutatavate rahastamisvahendite fondivalitseja tegevusega; tuletab siiski meelde, et toetused, mis on tõhus rahastamise vorm paljudes avaliku tegevuse valdkondades, peavad jääma ühtekuuluvuspoliitika eelistatumaks vahendiks ning et rahastamisvahendid tuleks suunata nendesse sektoritesse, kus neil on suurem lisaväärtus kui toetustel, jättes nende kasutamise korraldusasutuste otsustada; juhib tähelepanu asjaolule, et vaja on edendada tihedamat EIP ja Euroopa Parlamendi koostööraamistikku, et EIP tegevust oleks võimalik põhjalikumalt kontrollida;

EIP grupi teavitus- ja nõustamistegevus

69.  peab kahetsusväärseks, et võimalikud EIP grupi rahastuse saajad ei ole üldiselt piisavalt teadlikud EIP grupi väljatöötatud toodetest; peab kaheldavaks, kas EIP grupi tarneahel on piisavalt mitmekesine ja kaasav;

70.  usub, et EIP grupi teavitustegevust tuleks koostöös tema asjakohaste riiklike partneritega parandada, et suurendada VKEde teadlikkust olemasolevatest rahastamisvõimalustest ning teavitada kodanikke ELi rahastatavatest kohalikest ja konkreetsetest projektidest paremini;

71.  väljendab sellega seoses heameelt rahvusvaheliste ja riiklike institutsioonidega sõlmitavate partnerluste üle, mille eesmärk on tagada vastastikune täiendavus EIP nõustamisteenustega;

72.  peab kahetsusväärseks, et andmed EIP rolli kohta ühtekuuluvuspoliitika igas konkreetses rakendusetapis puuduvad ning et teave selle kohta, mil määral aitab EIP laenutegevus kaasa ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisele, on piiratud; rõhutab, et on vaja ja tuleks teha rohkem jõupingutusi suurema läbipaistvuse ja parema kommunikatsiooni saavutamiseks, et tagada teabe jõudmine kohaliku ja piirkondliku tasandi lõplike toetusesaajateni ja suurendada projektide nähtavust;

73.  avaldab lootust, et komisjon, EIP grupp ning riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused jätkavad ja tugevdavad koostööd riiklike tugipankade ja -institutsioonidega, püüeldes vastastikuse täiendavuse poole, et luua rohkem sünergiat Euroopa struktuuri- ja rahastamisfondide ning EIP rahastamisvahendite ja laenude vahel ning vähendada halduskoormust, lihtsustada menetlusi, suurendada haldussuutlikkust, edendada territoriaalset arengut ja ühtekuuluvust ning parandada arusaama Euroopa struktuuri- ja rahastamisfondidest ja EIP rahastamisest, sest riiklikel tugipankadel ja -institutsioonidel on põhjalikud teadmised oma territooriumi kohta ja suutlikkus rakendada kohandatud rahastamisvahendeid kohapeal;

o
o   o

74.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, EIP-le ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 128, 19.5.2017, lk 1.
(2) ELT L 345, 27.12.2017, lk 34.
(3) ELT L 249, 27.9.2017, lk 1.
(4) http://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2017/10/10/conclusions-climate-change/pdf.
(5) Näiteks hea reitinguga usaldusväärsed projektid, mis ei saa toetust biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõttelt.
(6) EIP, Euroopa Investeerimisfond ning ülemaailmne energiatõhususe ja taastuvenergia fond.
(7) Euroopa Parlamendi 28. aprilli 2016. aasta resolutsioon Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2014. aasta aruande kohta. Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0200.
(8) http://www.eib.org/attachments/general/reports/ig_fraud_investigations_activity_report_2016_en.pdf
(9) ELT L 198, 28.7.2017, lk 29.
(10) ELT L 283, 31.10.2017, lk 1.


Inimõiguste hetkeolukord Türgis
PDF 181kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 8. veebruari 2018. aasta resolutsioon inimõiguste hetkeolukorra kohta Türgis (2018/2527(RSP))
P8_TA(2018)0040RC-B8-0082/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Türgi kohta, eriti 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ajakirjanike olukorra kohta Türgis(1),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni komisjoni 2016. aasta Türgi aruande kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ning Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste voliniku Johannes Hahni 2. veebruari 2018. aasta avaldust viimaste arengute kohta Türgis, nende 14. juuli 2017. aasta avaldust seoses aasta möödumisega Türgi riigipöördekatsest, ning nende 13. märtsi 2017. aasta avaldust seoses Veneetsia komisjoni arvamusega Türgi põhiseaduse muutmise kohta ja seoses hiljutiste sündmustega,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 8. juuni 2017. aasta avaldust Amnesty Internationali Türgi haru juhi Taner Kılıçi väidetava kinnipidamise kohta, 8. juuli 2017. aasta avaldust inimõiguste kaitsjate kinnipidamise kohta Türgis Büyükada saarel ning 26. oktoobri 2017. aasta avaldust menetluses olevate inimõigustega seotud juhtumite kohta Türgis,

–  võttes arvesse 25. juulil 2017. aastal toimunud ELi ja Türgi kõrgetasemelist poliitilist dialoogi,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 2. novembri 2017. aasta kirjalikke tähelepanekuid, mis esitati Euroopa Inimõiguste Kohtule ning milles käsitletakse kahtteistkümmet avaldust, mis seonduvad Türgi parlamendiliikmete sõnavabadusega ja nende õigusega vabadusele ja turvalisusele, ning 10. oktoobri 2017. aasta tähelepanekuid kümne avalduse kohta, mis seonduvad Türgi ajakirjanike sõnavabadusega ja nende õigusega vabadusele ja turvalisusele,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni 2156 (2017) demokraatlike institutsioonide toimimise kohta Türgis,

–  võttes arvesse asjaolu, et ELi aluspõhimõtted hõlmavad õigusriigi põhimõtte järgimist ja inimõiguste austamist ning need põhimõtted kehtivad ka kõigile ELi kandidaatriikidele,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille osalisriik Türgi on,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Euroopa Parlament mõistis 15. juuli 2016. aasta riigipöördekatse karmilt hukka; arvestades, et 18. jaanuaril 2018 pikendas Türgi parlament riigis kehtivat erakorralist seisukorda veel kolme kuu võrra; arvestades, et praegu kasutatakse riigis kehtestatud erakorralist seisukorda teisitimõtlejate vaigistamiseks ning tegemist ei ole üldse enam õiguspärase riiklike julgeolekuohtude vastu võitlemisega; arvestades, et rahvusvahelise õiguse kohaselt peavad erakorralised meetmed olema vajalikud ja proportsionaalsed nii oma kohaldamisalalt kui ka kestuselt;

B.  arvestades, et Türgi on ELi oluline partner ja temalt kui kandidaatriigilt oodatakse kõrgeimate demokraatiastandardite järgimist, mis hõlmab ka inimõiguste, õigusriigi põhimõtte, põhivabaduste ja üldise õiglase kohtumenetluse õiguse austamist;

C.  arvestades, et nn akadeemikute rahupetitsiooni allkirjastajatest 148 on saanud süüdistuse terroristliku propaganda levitamise eest ning nad ootavad 2018. aasta mais toimuvaid kohtuistungeid;

D.  arvestades, et Euroopa Ajakirjanike Liidu andmetel on pärast riigipöördekatset 148 ajakirjanikku endiselt vangis; arvestades, et sotsiaalmeedias jätkuvad poliitiliste teisitimõtlejate vastased rünnakud; arvestades, et 449 inimest on kinni võetud seepärast, et nad kritiseerisid sotsiaalmeedias Türgi valitsuse sõjalist sekkumist Süüria enklaavis Afrinis; arvestades, et Amnesty Internationali andmetel on Türgi võimud pärast riigipöördekatset sulgenud sajad kodanikuühiskonna organisatsioonid ja enam kui 160 ringhäälinguorganisatsiooni, ajalehe, ajakirja, kirjastuse ja turustusettevõtte kontorid;

E.  arvestades, et Türgi võimud on alates 2016. aasta juulist sundinud töölt lahkuma 107 000 inimest; arvestades, et Euroopa Nõukogu soovituse põhjal loodud erakorralise seisukorra tavade uurimiskomisjon on 18. jaanuari 2018. aasta seisuga saanud 104 789 taotlust ning siiani on otsus langetatud üksnes 3 110 juhtumi osas, kusjuures neidki otsuseid ei ole avalikustatud;

F.  arvestades, et viimastel aastatel on täidesaatev võim haaranud üha suurema kontrolli kohtute ja prokuratuuri üle ning kohtunikke ja prokuröre on massiliselt vahistatud, vallandatud ja meelevaldselt ümber paigutatud, samuti on pidevalt rünnatud advokaate;

G.  arvestades, et Inimõiguste Ühenduse (Human Rights Association, HRA) andmetel on 2017. aasta esimese 11 kuuga piinatud ja väärkoheldud 2 278 inimest;

H.  arvestades, et olukord Kagu‑Türgis on jätkuvalt äärmiselt murettekitav; arvestades, et julgeolekuoperatsioonide kontekstis on tapetud väidetavalt 2 500 inimest ning hinnanguliselt pool miljonit inimest on alates 2015. aasta juulist oma kodudest põgenenud; arvestades, et jätkuvalt on vangistuses 68 kurdi omavalitsusjuhti;

I.  arvestades, et kinnipeetud ajakirjanike hulgas on näiteks Saksa‑Türgi ajakirjanik Deniz Yücel, teadlane ja kolumnist Mehmet Altan, ajakirjanik Şahin Alpay, samuti paljud ajakirjanikud ja töötajad päevalehest Cumhuriyet, sealhulgas Ahmet Şık;

J.  arvestades, et pärast mitmetelt parlamendiliikmetelt parlamentaarse immuniteedi äravõtmist on paljude opositsiooni kuuluvate parlamendiliikmete suhtes algatatud kohtumenetlusi ja nad on kinni peetud; arvestades, et endiselt peetakse kinni kümmet parlamendiliiget (sh erakonna HDP kaasesimehed Figen Yüksekdağ ja Selahattin Demirtaş, kellel ei lubatud julgeolekukaalutlustel kohtusse ilmuda, ja erakonna CHP parlamendiliige Enis Berberoğlu) ning lisaks on kuuelt parlamendiliikmelt, sh Sahharovi auhinna laureaadilt Leyla Zanalt pärast Türgi parlamendis toimunud hääletust võetud mandaat;

K.  arvestades, et Türgi ametivõimud vahistasid 2017. aasta juulis kümme inimõigusaktivisti („the Istanbul10“), kes hiljem kautsjoni vastu vabastati; arvestades, et Istanbuli kohus tühistas 1. veebruaril 2018 oma otsuse vabastada Amnesty Internationali Türgi haru juht Taner Kılıç, nii et ta jääb kogu kohtumenetluse ajaks vahi alla;

L.  arvestades, et 18. oktoobril 2017 vahistati üks Türgi tähtsamaid kodanikuühiskonna liidreid Osman Kavala, kes viibib sellest ajast saadik vangistuses, kuna ta väidetavalt üritas valitsust kukutada, toetades 2013. aasta detsembris Gezi pargis toimunud meeleavaldusi;

M.  arvestades, et Ankara kuberneri kantselei keelas 19. novembril 2017. aastal määramata ajaks ära kõik LGBTI‑organisatsioonide korraldatavad üritused;

N.  arvestades, et kuigi Türgi põhiseadusega nähakse ette usu- ja kultusevabadus, on lubatud religioossete ideede eraviisiline levitamine ning on keelatud usulistel põhjustel diskrimineerimine, puutuvad usuvähemused siiski kokku verbaalsete ja füüsiliste rünnakutega, häbimärgistamise ja sotsiaalse survega koolis ja avalikus elus, diskrimineerimisega ning probleemidega, mis on seotud pühakodade seadusliku asutamisega;

O.  arvestades, et Türgi demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja ajakirjandusvabaduse olukorra tõttu on Türgi ühinemiseelse abi vahendeid ELi 2018. aasta eelarves vähendatud 105 miljoni euro võrra võrreldes komisjoni algse ettepanekuga, kusjuures veel 70 miljonit eurot hoitakse reservis, kuni riik teeb nendes valdkondades piisavaid mõõdetavaid edusamme;

P.  arvestades, et Euroopa Parlament nõudis 2016. aasta novembris Türgi ELiga ühinemise protsessi külmutamist ja 2017. aasta juulis selle protsessi peatamist, kui põhiseaduse muudatused muutmata kujul rakendatakse;

1.  kordab, et mõistab 16. juuli 2016. aasta riigipöördekatse teravalt hukka, ning väljendab solidaarsust Türgi kodanikega; tunnistab Türgi valitsuse õigust ja kohustust võtta meetmeid kohtumõistmiseks kuritegude toimepanijate üle, kuid seejuures tuleb tagada õigusriigi põhimõtte järgimine ja õigus õiglasele kohtumenetlusele; rõhutab, et nurjunud sõjaväelist võimuhaaramist kasutatakse praegu ära õiguspärase ja rahumeelse opositsiooni edasiseks vaigistamiseks, ning selleks, et takistada meedial ja kodanikuühiskonnal rahumeelselt oma sõnavabadust kasutamast, võetakse ebaproportsionaalseid ja ebaseaduslikke meetmeid;

2.  peab äärmiselt murettekitavaks põhiõiguste ja -vabaduste ning õigusriigi põhimõtte olukorra jätkuvat halvenemist Türgis ning kohtusüsteemi sõltumatuse puudumist; mõistab hukka meelevaldsed kinnipidamised ning kohtuliku ja haldusliku ahistamise, mida kasutatakse kümnete tuhandete isikute tagakiusamiseks; nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud vabastaksid viivitamatult ja tingimusteta kõik need, keda peetakse kinni üksnes seetõttu, et nad tegid oma õiguspärast tööd ja kasutasid sõna- ja ühinemisvabadust, ning kelle puhul puuduvad selged tõendid kuritegelikus tegevuses osalemise kohta; nõuab, et riigis lõpetataks erakorraline seisukord ja tühistataks erakorralise seisukorra määrused;

3.  kutsub Türgi ametivõime üles järgima Euroopa inimõiguste konventsiooni, mille hulka kuulub üheselt mõistetav loobumine surmanuhtlusest, ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, sealhulgas süütuse presumptsiooni põhimõtet;

4.  kutsub Türgi valitsust üles võimaldama kooskõlas õigusriigi põhimõttega asjakohaseid ja tõhusaid õiguskaitsevahendeid ning kohtulikku kontrolli kõigile isikutele, kelle suhtes on kohaldatud piiravaid meetmeid; rõhutab, et iga põhiseadusliku riigi aluspõhimõte on süütuse presumptsioon; kutsub Türgit üles reformima erakorralise seisukorra tavade uurimiskomisjoni kiiremas korras nii, et sellest saaks toimiv ja sõltumatu komisjon, mis suudab pöörata igale juhtumile eraldi tähelepanu, menetleda tulemuslikult talle laekuvaid ülimalt arvukaid taotlusi ja tagada, et kohtuliku kontrolliga põhjendamatult ei viivitataks; nõuab samuti tungivalt, et uurimiskomisjon avalikustaks oma otsused; kutsub Türgi ametivõime üles lubama ametiühingutel tegeleda õiguspärase ametiühingutööga;

5.  rõhutab, et terrorism kujutab endast endiselt otsest ohtu Türgi kodanikele; kordab siiski, et Türgi laialivalguvalt sõnastatud terrorismivastaseid seadusi ei tohiks kasutada kodanike ja meedia karistamiseks sõnavabaduse kasutamise eest; mõistab sellega seoses hukka asjaolu, et nn akadeemikute rahupetitsiooni allkirjastamise eest on kinni peetud ja kohtu alla antud vähemalt 148 riiklike ja eraülikoolide teadlast, ning mõistab samuti hukka hiljutise ajakirjanike, aktivistide, arstide ja tavakodanike vahistamise, mille põhjuseks oli vastuseisu väljendamine Türgi sõjalisele sekkumisele Afrinis; väljendab tõsist muret sõjalise sekkumise humanitaartagajärgede pärast selles kurdide ülekaaluga Süüria piirkonnas ning hoiatab ebaproportsionaalsete meetmetega jätkamise eest;

6.  väljendab sügavat muret seoses teadetega vangide halvast kohtlemisest ja piinamisest ning palub Türgi ametivõimudel viia läbi põhjalik uurimine nende väidete kohta; kordab oma nõudmist avaldada piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee aruanne (CPT aruanne);

7.  mõistab karmilt hukka Türgi parlamendi põhiseadusvastase otsuse võtta mitmetelt parlamendiliikmetelt immuniteet, millega loodi võimalus vahistada kümme opositsiooni kuuluvat parlamendiliiget, sh Rahvademokraatliku Partei (HDP) kaasesimehed Figen Yüksekdağ ja Selahattin Demirtaş, ning tühistada kuue opositsiooni esindava parlamendiliikme mandaadid, sh viimasena Sahharovi auhinna laureaadilt Leyla Zanalt; mõistab hukka 68 kurdi omavalitsusjuhi vangistamise; mõistab hukka kohalikul tasandil valitud rahvaesindajate meelevaldse asendamise, mis veelgi õõnestab Türgi demokraatlikku struktuuri;

8.  peab äärmiselt murettekitavaks enam kui 160 meediakanali sulgemist erakorralise seisukorra määrustega; mõistab hukka poliitilise surve avaldamise ajakirjanikele; peab äärmiselt murettekitavaks, et Türgi ametivõimud jälgivad sotsiaalmeedia platvorme ja sulgevad sotsiaalmeedia kontosid; nõuab tungivalt, et viivitamatult ja tingimusteta vabastataks kõik kinnipeetavad, kelle vastu puuduvad tõendid, sh ELi kodanikud, nagu Saksa ajakirjanik Deniz Yücel, kes on vangis juba aasta aega (neist üheksa kuud üksikvangistuses), ehkki tema vastu ei ole esitatud ametlikke süüdistusi; nõuab tungivalt, et Türgi loobuks süüdistustest soome‑türgi ajakirjaniku Ayla Albayraki vastu, kelle suhtes Türgi kohus langetas tagaselja süüdimõistva otsuse; väljendab heameelt asjaolu üle, et osa opositsioonimeelse päevalehe Cumhuriyet ajakirjanikest ja töötajatest on pärast mitmekuulist vangistust vabastatud, ning nõuab ka nelja endiselt vangistatud Cumhuriyeti ajakirjaniku viivitamatut vabastamist;

9.  väljendab suurt muret Türgi kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu suunatud ulatuslike repressioonide pärast, eelkõige ühe olulisima valitsusvälise organisatsiooni juhi Osman Kavala vahistamise pärast; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus viivitamata vabastaks Kavala, kes arreteeriti poliitilistel põhjustel ja meelevaldselt;

10.  täheldab murega Türgi pikaajaliste sekulaarsete põhimõtete ja väärtuste nõrgenemist; väljendab tõsist muret selle pärast, et Türgis ei austata usuvabadust ning suureneb kristlaste jt usuvähemuste diskrimineerimine; mõistab hukka 50 aramealaste kiriku, kloostri ja kalmistu rekvireerimise Mardinis; kutsub komisjoni üles neid küsimusi kiiresti Türgi ametiasutustega kõneks võtma; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus vabastaks pastor Andrew Brunsoni ja lubaks tal koju tagasi pöörduda;

11.  tuletab meelde ka vähemuste, sh romade mittediskrimineerimise põhimõtet, sest vähemustel on teistega võrdne õigus kultuurilisele eneseväljendusele ja sotsiaalhoolekandele;

12.  mõistab hukka Ankara kuberneri kantselei 19. novembri 2017. aasta avalduse, mis käsitleb otsust keelustada määramata ajaks kõik LGBTI‑organisatsioonide korraldatavad üritused, pärast seda kui eelnevalt oli kolm korda järjest ära keelatud paraadi Istanbul Pride korraldamine; palub Türgi ametivõimudel kõnealune keeld tühistada; väljendab heameelt seoses juhtiva LGBTI aktivisti Ali Eroli vabastamisega ning kutsub sellega seoses Türgi ametivõime üles vabastama meelevaldselt kinni peetud LGBTI‑aktivistid ja tagama näljastreiki pidava Diren Coşkuni heaolu;

13.  kordab, et peab äärmiselt murettekitavaks olukorda Kagu‑Türgis, eelkõige piirkondades, kus on kehtestatud komandanditund ning kus kasutatakse ülemäärast jõudu ja kollektiivset karistamist; nõuab tungivalt, et Türgi koostaks kava poole miljoni riigisisese põgeniku tulemuslikuks taasintegreerimiseks; kordab, et mõistab hukka alates 2002. aastast ELi peetavasse terroriorganisatsioonide nimekirja kuuluva Kurdistani Töölispartei (PKK) tagasipöördumise vägivalla juurde, ning nõuab tungivalt, et PKK paneks relvad maha ja kasutaks oma taotluste väljendamiseks rahumeelseid ja demokraatlikke vahendeid; tuletab meelde, et Türgi valitsusel on kohustus kaitsta kõiki oma kodanikke; mõistab hukka laialdase sundvõõrandamise, sh omavalitsustele kuuluvate varade võõrandamise; on veendunud, et piirkonna ja kogu Türgi kestliku stabiilsuse ja jõukuse saab tagada vaid kurdi küsimuse õiglane poliitiline lahendamine, ja kutsub seetõttu mõlemat poolt läbirääkimisi jätkama;

14.  väljendab tõsist muret Türgi õigussüsteemi toimimise pärast, pidades silmas, et Istanbuli kriminaalkohus otsustas jätta kaks vangistatud ajakirjanikku – Mehmet Altani ja Şahin Alpay – vangistusse, ehkki konstitutsioonikohus nõudis nende vabastamist põhjendusega, et kinnipeetute õigusi oli rikutud; märgib, et selline olukord kujutab endast õigusriigi jätkuvat nõrgenemist; peab äärmiselt kahetsusväärseks Amnesty Internationali Türgi haru juhi Taner Kılıçi hiljutist uut vahistamist, mida peetakse laialdaselt õigusemõistmise paroodiaks, ning nõuab talle ja tema kaassüüdistatavatele („the Istanbul 10“) esitatud süüdistuste tagasivõtmist, sest nende vastu puudub praeguse seisuga igasugune tõendusmaterjal;

15.  kordab oma 2017. aasta novembris avaldatud seisukohta, milles nõutakse ühinemiseelse abi rahastamisvahendis (IPA II) Türgi ametiasutustele määratud rahaliste vahendite eraldamise eeltingimusena inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi olukorra parandamist ning võimaluse korral suunata vahendid ümber kodanikuühiskonna organisatsioonidele; kordab komisjonile esitatud üleskutset võtta ühinemiseelse abi rahastamisvahendi vahendite läbivaatamisel arvesse Türgis toimuvaid arenguid ja esitada ka konkreetsed ettepanekud Türgi kodanikuühiskonna ulatuslikumaks toetamiseks;

16.  nõuab tungivalt, et kõrge esindaja, Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid võtaksid kinnipeetavate inimõiguste kaitsjate, poliitiliste aktivistide, advokaatide, ajakirjanike ja teadlaste olukorra Türgi kolleegidega jätkuvalt teemaks ning pakuksid kinnipeetavatele diplomaatilist ja poliitilist tuge, sh kohtumenetluse ja juhtumite jälgimise kaudu;

17.  nõuab, et käesolev resolutsioon tõlgitaks türgi keelde;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Türgi presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0423.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0306.


Olukord Venezuelas
PDF 175kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 8. veebruari 2018. aasta resolutsioon olukorra kohta Venezuelas (2018/2559(RSP))
P8_TA(2018)0041RC-B8-0078/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Venezuela on ühinenud,

–  võttes arvesse Venezuela põhiseadust,

–  võttes arvesse oma arvukaid resolutsioone Venezuela kohta, eriti 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(1), 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni demokraatliku opositsiooni tagakiusamise kohta Venezuelas(2), 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(3), 8. juuni 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(4), 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(5) ja 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni ELi poliitiliste suhete kohta Ladina-Ameerika riikidega(6),

–  võttes arvesse väliskomisjoni esimehe, Mercosuri riikidega suhtlemiseks moodustatud delegatsiooni juhi ja Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee esimehe 12. juuli 2017. aasta avaldust praeguse olukorra kohta Venezuelas,

–  võttes arvesse 11. septembril 2001. aastal vastu võetud Ameerika riikide demokraatiahartat,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini 31. märtsi 2017. aasta avaldust Venezuela ülemkohtu otsuse kohta võtta üle rahvuskogu seadusandlikud volitused,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu avaldust, millega mõistetakse hukka Enrique Aristeguieta vahistamine 2. veebruaril 2018,

–  võttes arvesse hoiatusi, mis on esitatud Ameerika Riikide Organisatsiooni (ARO) 30. mai 2016. aasta ja 14. märtsi 2017. aasta aruannetes Venezuela kohta, ning ARO peasekretäri nõudmist kutsuda Ameerika riikide demokraatiaharta artikli 20 alusel kiiresti kokku alaline nõukogu, et arutada Venezuela poliitilist kriisi,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 27. märtsi 2017. aasta kirja, milles käsitletakse Venezuela üha süvenevat tõsist poliitilist, majanduslikku ja humanitaarkriisi,

–  võttes arvesse ARO deklaratsiooni, millele kirjutasid 13. märtsil 2017. aastal alla ARO 14 liikmesriiki ja milles nõutakse, et Venezuela kinnitaks kiiresti valimiste ajakava, vabastaks poliitvangid ning tunnustaks muu hulgas oma põhiseaduses sätestatud võimude lahusust,

–  võttes arvesse ARO alalise nõukogu 3. aprilli 2017. aasta resolutsiooni hiljutiste sündmuste kohta Venezuelas,

–  võttes arvesse Lima rühma riikide 23. jaanuari 2018. aasta deklaratsiooni riigi põhiseadusliku kogu otsuse kohta kuulutada välja presidendivalimised,

–  võttes arvesse nõukogu 13. novembri 2017. aasta ja 22. jaanuari 2018. aasta järeldusi Venezuela kohta, millega kehtestatakse relvaembargo ja sanktsioonid,

–  võttes arvesse 7. detsembril 2017 komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt ELi nimel tehtud avaldust teatavate kolmandate riikide ühinemise kohta piiravate meetmetega seoses olukorraga Venezuelas,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 26. jaanuaril 2018. aastal ELi nimel tehtud avaldust viimaste sündmuste kohta Venezuelas, milles mõistetakse hukka Venezuela ametivõimude otsus saata riigist välja Hispaania suursaadik Caracases,

–  võttes arvesse oma otsust anda 2017. aasta Sahharovi auhind Venezuela demokraatlikule opositsioonile,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et ebaseaduslik riigi põhiseaduslik kogu, mida ei tunnustata rahvusvaheliselt ega ka Euroopa Liidu poolt, kuulutas välja presidendivalimiste korraldamise enne 2018. aasta aprilli lõppu; arvestades, et Venezuela põhiseaduse kohaselt on valimiste väljakuulutamise eest vastutav asutus riiklik valimisnõukogu; arvestades, et Venezuela põhiseaduse artiklit 298, milles on selgelt sätestatud „Valimisprotsessi reguleerivaid õigusakte ei tohi mingil viisil muuta valimiste päevale vahetult eelneva kuue kuu jooksul“, on viimasel ajal korduvalt rikutud;

B.  arvestades, et see otsus tehti väljaspool üleriigilist dialoogi, mis on toimunud alates detsembrist 2017, ja sõltumata Venezuela valitsuse ja opositsiooni Santo Domingo kohtumisel saavutatud võimalikest edusammudest; arvestades, et valimiste kuupäev ning valimistele eelnev protsess olid Santo Domingo kõnelustel kaks peamist teemat; arvestades, et kõnealune valimiste väljakuulutamine on vastuolus eeldusega, et valitsuse ja opositsiooni vahelises dialoogis austatakse demokraatlikke põhimõtteid ja hea usu põhimõtteid;

C.  arvestades, et 25. jaanuaril 2018 otsustas ülemkohus MUD (Mesa de la Unidad Democrática) presidendivalimistest välja arvata; arvestades, et 4. veebruaril 2018 arvas riiklik valimisnõukogu valimisprotsessist välja erakonna Primero Justicia; arvestades, et sellistel juhtidel nagu Leopoldo López ja Henrique Capriles on keelatud kandideerida; arvestades, et need otsused kujutavad endast õiglaste valimiste põhimõtte tõsist rikkumist, kuna opositsioonikandidaatidel keelatakse osaleda valimistel vabalt ja võrdsetel tingimustel;

D.  arvestades, et MUD‑le anti Euroopa Parlamendi 2017. aasta Sahharovi auhind mõttevabaduse viljelemise eest;

E.  arvestades, et ennetähtaegsete valimiste põhiseadusevastase väljakuulutamise tõttu loobusid Mehhiko ja Tšiili osalemast Venezuela valitsuse ja opositsiooni osa poliitiliste läbirääkimiste protsessis;

F.  arvestades, et 13. novembril 2017. aastal otsustas ELi nõukogu kehtestada Venezuelale embargo relvade ja nendega seotud materjalide suhtes, mida võidakse kasutada siserepressioonideks;

G.  arvestades, et ELi nõukogu otsustas 22. jaanuaril 2018 ühehäälselt kehtestada seitsmele Venezuela ametiisikule demokraatia ja õigusriigi põhimõtete ning demokraatia rikkumise eest sanktsioonid, rakendades piiravaid meetmeid, nagu reisikeeld ja varade külmutamine;

H.  arvestades, et pärast ELi sanktsioonide kehtestamist saatis Venezuela kättemaksuks välja Hispaania suursaadiku Caracases ja kuulutas ta ebasoovitavaks isikuks, süüdistades Hispaaniat Venezuela siseasjadesse sekkumises; arvestades, et EL mõistis selle otsuse kindlalt hukka ja väljendas samas täielikku solidaarsust Hispaaniaga, kuna ELi välispoliitika valdkonna, sealhulgas sanktsioonide kehtestamise otsused tehakse ühehäälselt;

I.  arvestades, et inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi olukord Venezuelas halveneb jätkuvalt; arvestades, et Venezuelas on enneolematu poliitiline, sotsiaalne, majandus- ja humanitaarkriis, mis on toonud kaasa palju surmajuhtumeid; arvestades, et vabade ja õiglaste valimiste korraldamine koos kõigi asjakohaste tagatistega ja piisava aja võimaldamine nende ettevalmistamiseks on väga oluline selleks, et alustada Venezuela ees seisvate paljude probleemide lahendamist; arvestades, et ligi kaks miljonit venezuelalast on riigist põgenenud; arvestades, et põgenikke vastuvõtvad riigid on sattunud järjest suurema surve alla, osutades abi ja teenuseid üha uutele tulijatele;

J.  arvestades, et mässuline politseiametnik Oscar Pérez ja veel kuus isikut hukati kohtuväliselt, hoolimata asjaolust, et nad olid juba alla andnud;

K.  arvestades, et 2. veebruaril 2018 röövis luureteenistus Enrique Aristeguita Gramcko öösel tema kodust, tema asukoht oli teadmata ja järgmisel päeval lasti ta vabaks;

L.  arvestades, et kvaliteetsete tervishoiuteenuste, ravimite ja toidu vähese kättesaadavuse tõttu kannatab Venezuelas alatoitumuse all üha enam inimesi, sealhulgas lapsi; arvestades, et kahjuks eitab Venezuela valitsus endiselt probleemi ja keeldub vastu võtmast rahvusvahelist humanitaarabi ega aita kaasa selle jaotamisele; arvestades, et kodumaal esineva tõsise puuduse tõttu on Venezuela kodanikud püüdnud osta toitu ja põhikaupu Kariibi mere saartelt;

1.  mõistab hukka riigi ebaseadusliku põhiseadusliku kogu (mida ei tunnustata rahvusvaheliselt ega ka ELi poolt) ühepoolse otsuse kuulutada ennetähtaegsed presidendivalimised välja 2018. aasta aprilli lõpuks; mõistab teravalt hukka Venezuela ülemkohtu hiljutise otsuse, millega keelatakse MUD esindajatel kandideerida eelolevatel valimistel; juhib tähelepanu sellele, et paljud potentsiaalsed kandidaadid ei saa valimistel kandideerida, sest nad on paguluses, neil on halduskorras keelatud osaleda, nad on vangistatud või koduarestis; nõuab kindlalt, et erakondade osalemisele ei kehtestataks mingeid takistusi ega tingimusi, ning kutsub Venezuela ametivõime üles täielikult taastama nende osalemisõigusi;

2.  rõhutab, et EL ja selle institutsioonid, sealhulgas Euroopa Parlament, tunnustavad valimisi üksnes siis, kui need põhinevad teostataval ajakaval, mille suhtes on üleriigilise dialoogi raames kokku leppinud kõik asjaomased osalejad ja erakonnad, kui peetakse kinni võrdsetest, õiglastest ja läbipaistvatest osalemistingimustest – sealhulgas kaotatakse poliitilistele vastastele kehtestatud keelud, vabastatakse poliitvangid ning tagatakse riikliku valimisnõukogu tasakaalustatud koosseis ja erapooletus ning on olemas piisavad tagatised, sealhulgas jälgimine sõltumatute rahvusvaheliste vaatlejate poolt; tuletab meelde oma valmisolekut saata riiki valimisvaatlusmissioon, kui kõik vajalikud tingimused on täidetud;

3.  mõistab teravalt hukka Venezuela ametivõimude otsuse saata välja Hispaania suursaadik Caracases ja kuulutada ta ebasoovitavaks isikuks ning nõuab kindlalt, et Venezuela valitsus taastaks viivitamata oma tavapärased diplomaatilised suhted Hispaaniaga; tuletab meelde, et kõik ELi otsused välispoliitika valdkonnas, sealhulgas sanktsioonide kehtestamine, tehakse ühehäälselt; nõuab sellega seoses täielikku solidaarsust Hispaaniaga;

4.  peab ELi nõukogu poolt relvaembargo kehtestamist ja seitsme Venezuela ametiisiku suhtes kehtestatud sanktsioone sobivateks meetmeteks, et reageerida inimõiguste ja demokraatia rasketele rikkumistele, kuid nõuab nende laiendamist neile, kes vastutavad peamiselt ägenenud poliitilise, sotsiaalse, majandus- ja humanitaarkriisi eest, täpsemalt president, asepresident, kaitseminister, sõjaväe ülemjuhatuse liikmed ja nende siseringi liikmed, sealhulgas pereliikmed; teeb ettepaneku, et kui inimõiguste olukord halveneb veelgi, võiks uurida ja vastu võtta täiendavaid diplomaatilisi ja majanduslikke meetmeid, sealhulgas meetmeid seoses riigi omandis oleva naftaettevõttega Petróleos de Venezuela, S.A. (PDVSA);

5.  mõistab kõige karmimalt hukka demokraatliku korra jätkuva rikkumise Venezuelas; kinnitab oma täielikku toetust rahvuskogule kui Venezuela ainsale õiguspäraselt moodustatud ja tunnustatud parlamendile ning kutsub Venezuela valitsust üles taastama rahvuskogu täieliku põhiseadusliku võimu; lükkab tagasi kõik põhiseadusliku kogu poolt vastu võetud otsused, sest need rikuvad kõiki demokraatlikke norme ja eeskirju; väljendab toetust poliitilisele lahendusele kõigi asjaomaste osalejate ja erakondade kontekstis; tuletab meelde, et valitsusharude eraldatus ja omavaheline mittesekkumine on õigusriigi põhimõtetest lähtuvate demokraatlike riikide oluline põhimõte;

6.  palub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröril vastavalt Rooma statuudi sätetele alustada Venezuela režiimi poolt toime pandud inimõiguste rikkumiste uurimist, ning nõuab, et EL täidaks selles aktiivset rolli;

7.  kordab oma varasemaid nõudmisi vabastada kohe ja tingimusteta kõik poliitvangid, näidata üles austust demokraatlikult valitud organite vastu ja järgida inimõigusi;

8.  väljendab solidaarsust ja täielikku toetust Venezuela rahvale, kes kannatab tõsise humanitaarkriisi tõttu; nõuab, et jõutaks viivitamata kokkuleppele humanitaarabi hädaolukorras riiki juurdepääsu kava suhtes, ning kutsub Venezuela ametivõime üles lubama kiiremas korras takistusteta humanitaarabi ning võimaldama juurdepääsu rahvusvahelistele organisatsioonidele, kes soovivad üldsust abistada; nõuab kiiret lühiajalist reageerimist kõige haavatavamate elanikerühmade, näiteks laste alatoitumuse probleemile; nõuab, et EL abistaks naaberriike ja eelkõige Colombiat Venezuela põgenike olukorra lahendamisel; kutsub Venezuela valitsust üles tagama, et välismaal elavad venezuelalased, kellel on sotsiaalkindlustusõigused, saaksid kätte oma pensioni;

9.  kordab nõudmist, et Venezuelasse saadetaks Euroopa Parlamendi delegatsioon ja alustataks võimalikult kiiresti dialoogi kõikide konfliktis osalevate sektoritega;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Venezuela Bolívari Vabariigi valitsusele ja rahvuskogule, Euroopa – Ladina‑Ameerika parlamentaarsele assambleele ning Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile.

(1) ELT C 285, 29.8.2017, lk 145.
(2) ELT C 294, 12.8.2016, lk 21.
(3) ELT C 316, 30.8.2016, lk 190.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0269.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0200.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0345.


ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooni olukord
PDF 160kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 8. veebruari 2018. aasta resolutsioon UNRWA olukorra kohta (2018/2553(RSP))
P8_TA(2018)0042RC-B8-0085/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Lähis‑Ida rahuprotsessi kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ning ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooni Lähis‑Idas (UNRWA) 7. juuni 2017. aasta ühisdeklaratsiooni UNRWA‑le aastateks 2017–2020 antava Euroopa Liidu toetuse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 11. detsembri 1948. aasta resolutsiooni 194 ja 8. detsembri 1949. aasta resolutsiooni 302,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 30. märtsi 2017. aasta aruannet UNRWA operatsioonide kohta,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et UNRWA on ÜRO asutus, mille 1949. aastal asutas ÜRO Peaassamblee ja mille ülesanne on abistada ja kaitsta ligikaudu 5 miljonit registreeritud Palestiina põgenikku; arvestades, et UNRWA teenused hõlmavad haridust, tervishoidu, hädaabi- ja sotsiaalteenuseid, laagrite taristut ja täiustamist, kaitset ja mikrorahastamist; arvestades, et ÜRO Peaassamblee on UNRWA mandaati korduvalt uuendanud – viimati 167 ÜRO liikmesriigi häältega kuni 30. juunini 2020;

B.  arvestades, et EL koos oma liikmesriikidega on UNRWA suurim abiandja, kelle panus oli 2017. aastal 441 miljonit eurot; arvestades, et USA kui suurim abiandjariik on teatanud, et UNRWA‑le kavandatud 125 miljoni USA dollari suurusest maksest kannab ta üle 60 miljonit, kuid peab kinni 65 miljonit USA dollarit; arvestades, et USA välisministeeriumi sõnul oli selle otsuse eesmärk ergutada teisi riike rohkem abi andma ja edendada organisatsiooni reformimist;

C.  arvestades, et UNRWA‑l on palju aastaid olnud suur struktuurne rahastamise puudujääk ning USA valitsuse otsusest sõltumata oleksid raskused jätkunud ka 2018. aastal;

D.  arvestades, et ÜRO peasekretäri 30. märtsi 2017. aasta aruandes esitati mitu soovitust UNRWA piisava, prognoositava ja kestliku rahastamise tagamiseks;

1.  toetab jätkuvalt kindlalt UNRWAd, kes pakub Gaza sektoris, Jordani Läänekaldal, Jordaanias, Süürias ja Liibanonis Palestiina põgenike heaolu, kaitse ja inimarengu jaoks väga tähtsaid teenuseid; tunnustab UNRWAd tema erakordsete pingutuste eest, sealhulgas tegevuse eest enam kui 400 000 Palestiina põgeniku ja paljude teiste kaitsmiseks ja abistamiseks sõjast räsitud Süürias; tuletab meelde, et UNRWA asutati, et väljendada solidaarsust Palestiina põgenikega ja leevendada nende kannatusi;

2.  väljendab muret UNWRA rahastamiskriisi pärast; nõuab tungivalt, et kõik rahastajad täidaksid organisatsioonile antud lubadused;

3.  märgib, et abiandjate kavandatud maksete mis tahes ootamatu kärpimine või hilinemine võib mõjuda hävitavalt 1,7 miljoni Palestiina põgeniku erakorralise toiduabi ning kolmele miljonile antavate esmatasandi tervishoiuteenuste kättesaadavusele, raskendada hariduse andmist 702 UNRWA koolis õppivale enam kui 500 000‑le Palestiina lapsele, kellest ligi 50 000 asuvad Süürias, ja sellele lisaks ohustada piirkonna stabiilsust;

4.  märgib, et EL on kindlalt otsustanud jätkuvalt aidata kindlustada UNRWA‑le rahalised vahendid, mis võimaldavad tal täita ÜRO Peaassamblee antud volitusi, tegutseda jätkusuutlikult ja kulutõhusalt ning tagada Palestiina põgenikele osutatavate teenuste taseme ja kvaliteedi;

5.  väljendab heameelt Euroopa Liidu ja selle mitmete liikmesriikide otsuse üle kiirendada UNRWA rahastamist ning nõuab tungivalt, et teised abiandjad seda eeskuju järgiksid; nõuab tungivalt, et USA vaataks oma otsuse läbi ja maksaks välja kogu organisatsioonile kavandatud toetuse; väljendab rahulolu Araabia Liiga liikmesriikidelt UNRWA‑le tehtud maksete üle, kuid palub neil rahastamise puudujäägi katmiseks rohkem panustada;

6.  õhutab Euroopa Liitu ja selle liikmesriike mobiliseerima UNRWA lühiajaliste rahaliste vajaduste rahuldamiseks täiendavaid vahendeid; rõhutab siiski, et UNRWA pidevale rahapuudusele mis tahes pikaajalise lahenduse leidmine on võimalik ainult ülemaailmses mitmepoolses raamistikus toimiva kestliku rahastamiskorra abil; nõuab, et Euroopa Liit etendaks sellise mehhanismi kehtestamiseks rahvusvahelises kogukonnas juhtrolli; rõhutab ÜRO peasekretäri 30. märtsi 2017. aasta aruandes esitatud sellekohaste soovituste tähtsust;

7.  väljendab heameelt selle üle, et UNRWA näeb ette säilitada organisatsioonisisesed meetmed kulude piiramiseks ja tegevuse edasiseks tõhustamiseks, otsides samal ajal muid valdkondi, kus tõhusust suurendada; nõuab tungivalt, et organisatsioon jätkaks oma haldusstruktuuri ja strateegilise planeerimise täiustamist läbipaistvuse, vastutuse ja sisekontrolli tugevdamise suunas, tagaks õigeaegse ja täpse tegevus- ja finantsaruandluse ELile, takistaks UNRWA rajatiste väärkasutamist, uuriks töötajate väidetavaid neutraalsuskohustuse rikkumisi ja võtaks vajaduse korral sobivaid distsiplinaarmeetmeid; rõhutab, kui tähtis on austada UNRWA rajatiste neutraalsust kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõiguse ja organisatsioonile antud ÜRO diplomaatilise staatusega;

8.  rõhutab, et ELi peamine eesmärk on saavutada Iisraeli-Palestiina konfliktile kahe riigi kooseksisteerimisel põhinev lahendus, mille aluseks on 1967. aasta piirid ja Jeruusalemma tunnistamine mõlema riigi pealinnaks, nii et turvaline Iisraeli riik ja iseseisev, demokraatlik ja elujõuline Palestiina riik eksisteeriksid kõrvuti rahus ja julgeolekus, lähtudes enesemääramisõigusest ja järgides täielikult rahvusvahelist õigust;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi eriesindajale Lähis‑Ida rahuprotsessis, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, UNRWA ülemvolinikule, ELi eriesindajale Lähis‑Ida nelikus ning Ameerika Ühendriikide Kongressile ja välisministeeriumile.


Kellaaja muutmise kord
PDF 149kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 8. veebruari 2018. aasta resolutsioon kellaaja muutmise korra kohta (2017/2968(RSP))
P8_TA(2018)0043B8-0070/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 114,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. jaanuari 2001. aasta direktiivi 2000/84/EÜ suveaja korra kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel 13. aprillil 2016. aastal sõlmitud institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet(2),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et vastavalt institutsioonidevahelisele parema õigusloome kokkuleppele peaks kehtivate õigusaktide läbivaatamine andma aluse võimalike edasiste meetmete mõju hindamiseks;

B.  arvestades, et arvukad teadusuuringud, sh Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2017. aasta oktoobris läbi viidud uuring direktiiviga 2000/84/EÜ kehtestatud suveaja korra kohta, ei ole suutnud jõuda lõpliku tulemuseni, see-eest on leitud negatiivseid mõjusid inimeste tervisele;

C.  arvestades, et mitmes kodanikualgatuses on juhitud tähelepanu inimeste murele kaks korda aastas toimuva kellaaja muutmise pärast;

D.  arvestades, et Euroopa Parlament on tõstatanud selle küsimuse ka varem, näiteks 25. septembril 2015. aastal komisjonile esitatud suuliselt vastatavas küsimuses O‑000111/2015 – B8‑0768/2015;

E.  arvestades, et ELis on väga oluline säilitada ühtne ajarežiim ka pärast seda, kui kaks korda aastas toimuvast kellaaja muutmisest loobutakse;

1.  kutsub komisjoni üles hindama põhjalikult direktiivi 2000/84/EÜ ja vajaduse korral esitama ettepaneku selle läbivaatamiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 31, 2.2.2001, lk 21.
(2) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika