Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2017/2129(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0156/2018

Esitatud tekstid :

A8-0156/2018

Arutelud :

PV 28/05/2018 - 24
CRE 28/05/2018 - 24

Hääletused :

PV 30/05/2018 - 13.7
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0223

Vastuvõetud tekstid
PDF 154kWORD 59k
Kolmapäev, 30. mai 2018 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Kalatoodete vastavus ELi turule juurdepääsu kriteeriumitele
P8_TA(2018)0223A8-0156/2018

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon kontrollimeetmete rakendamise kohta, et teha kindlaks kalandustoodete vastavus ELi turule juurdepääsu kriteeriumitele (2017/2129(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ(1),

–  võttes arvesse ühise kalanduspoliitika kontrollisüsteemi, mis koosneb nõukogu määrustest (EÜ) nr 1224/2009(2) ja (EÜ) nr 1005/2008(3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2017/2403(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 854/2004, millega kehtestatakse erieeskirjad inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste ametlikuks kontrollimiseks(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL) nr 1026/2012, milles käsitletakse kalavarude kaitseks võetavaid teatavaid meetmeid seoses mittesäästvat kalapüüki lubavate riikidega(7),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 2017. aasta detsembri eriaruannet nr 19/2017 „Impordiprotseduurid: puudused õigusraamistikus ja ebatõhus rakendamine mõjutavad ELi finantshuve“,

–  võttes arvesse oma 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni kalalaevastike haldamise kohta äärepoolseimates piirkondades(8),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8‑0156/2018),

A.  arvestades, et EL on maailma suurim kala- ja vesiviljelustoodete turg, mis hõlmas 2016. aastal 24 % kogu maailma impordist ning sõltub impordist rohkem kui 60 % ulatuses selliste toodete kogutarbimisest;

B.  arvestades, et oma 8. juuli 2010. aasta resolutsioonis kalandus- ja vesiviljelustoodete ELi importimise korra kohta ühise kalanduspoliitika reformi silmas pidades(9) rõhutas parlament, et ELi kala- ja vesiviljelustoodete importi käsitleva poliitika üks peamisi eesmärke peab olema selle tagamine, et imporditud tooted vastavad igas mõttes samadele nõuetele kui need, mida kohaldatakse ELi toodangule, ning et ELi jõupingutused kalanduse jätkusuutlikuks muutmiseks ei olnud kooskõlas toodete impordiga riikidest, mille püügitegevuses ei võeta arvesse jätkusuutlikkust;

C.  arvestades, et komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatises pealkirjaga „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497) kohustub EL ajama vastutustundlikumat kaubanduspoliitikat kestliku arengu eesmärkide saavutamise vahendina;

D.  arvestades, et on liikmesriikide ülesanne kontrollida, et ELi tootjate kalatooted vastavad sanitaarstandarditele, samal ajal kui imporditud kala puhul lubab komisjon kolmandatel riikidel määrata kindlaks ettevõtjad, kellel on lubatud kalatooteid ELi eksportida, eeldusel et nad suudavad tagada samaväärsed standardid;

E.  arvestades, et Kariibi meres, India ookeanis ja Atlandi ookeanis asuvate ELi äärepoolseimate piirkondade naabrid on kolmandad riigid, kelle püügi-, tootmis- ja turustamistingimused ei vasta alati Euroopa standarditele, mille tulemuseks on kohaliku tootmise suhtes ebaaus kaubandus;

F.  arvestades, et on arvukalt kalureid käsitlevaid rahvusvahelisi õigusakte, mida tuleks ratifitseerida ja rakendada, näiteks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kalandustöö konventsioon nr 188, Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) 2012. aasta Kaplinna leping ning IMO kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsioon (STCW‑F);

G.  arvestades, et 29. novembri 2017. aasta teadusliku arvamuse nr 3/2017 pealkirjaga „Ookeanidest pärit toit“ järeldustes soovitatakse integreerida kestliku arengu eesmärgid kõikidesse liidu poliitikavaldkondadesse ning kohaldada sama lähenemisviisi muudel rahvusvahelistel areenidel ja maailma teiste piirkondade toetamisel, et leida tasakaal majanduslike ja ökoloogiliste eesmärkide vahel, mis hõlmavad toidutootmist ja merekeskkonda;

1.  märgib, et kalandus- ja vesiviljelustoodete turule laskmiseks peavad ELi käitajad täitma mitmesuguseid eeskirju ja rangeid kriteeriume, sealhulgas ühise kalanduspoliitika eeskirju ning sanitaar-, töö-, laevade ohutuse ning keskkonnastandardeid, mida toetavad nõuetele vastavuse tagamise süsteemid; on veendunud, et need loovad ühiselt kõrged standardid toodete kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse kohta, mida ELi tarbijad on harjunud õiguspäraselt ootama;

2.  on seisukohal, et kolmandatest riikidest pärit kalandus- ja vesiviljelustoodete vastavus keskkonna ja sotsiaalse jätkusuutlikkusega seotud ELi standarditele edendaks nendes kolmandates riikides jätkusuutlikkust ja aitaks luua õiglasema konkurentsi ELi toodete ja kolmandatest riikidest pärit toodete vahel;

3.  tunneb muret selle pärast, et nende toodete impordile kohaldatakse vähem kontrolle, seejuures on peamised kontrollivahendid sanitaarstandardid ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrus(10), kuid viimati nimetatud määrus koostati üksnes selle tagamiseks, et kalapüügil järgitaks kehtivaid eeskirju;

4.  rõhutab, et imporditud ja Euroopa kalandus- ja vesiviljelustoodete võrdse kohtlemise tagamiseks – mis peaks olema ELi kalanduspoliitika põhieesmärke –, peaks EL nõudma, et kõik imporditud tooted vastaksid ELi kaitse- ja majandamisstandarditele ning ELi õigusaktidega kehtestatud hügieeninõuetele; märgib, et see aitaks luua õiglasemat konkurentsi ja tõsta kolmandate riikide mereressursside kasutamise standardeid;

5.  on seisukohal, et ELi ühise kalanduspoliitika raames varude säilitamise ja säästva kalanduse eesmärgil tehtavad suured jõupingutused ei sobi kokku kalandus- ja vesiviljelustoodete impordiga riikidest, kes suurendavad püügikoormust kalavarude jätkusuutlikkusele mõtlemata ja peavad silmas üksnes lühiajalist tulu;

6.  tunneb muret, et kala turule laskmise erinevad eeskirjad loovad diskrimineeriva turu, mis kahjustab ELi kalureid ja kalakasvandusi, mistõttu tuleks kalandus- ja vesiviljelustoodete kontrolli tõhustada ja parandada;

7.  on seisukohal, et kontrollimääruse(11) kohaldamist tuleks tõhustada kõigis liikmesriikides, nii et seda kohaldatakse ühtsel ja ühtlustatud viisil tarneahela kõikides etappides, sealhulgas jae- ja restoraniteenuste suhtes ning nii ELi kui ka imporditud toodete puhul; märgib, et see kehtib ka märgistamise sätete kohta;

Sanitaarstandardid

8.  on mures selle pärast, et liidu poolt kehtestatud ja kolmandate riikide pädevate asutuste poolt rakendatav liitu eksporditavate kalandustoodete sanitaarnõuete kontrollisüsteem ei anna piisavaid tagatisi, et neid nõudeid alati järgitakse;

9.  kutsub komisjoni üles pakkuma rohkem koolitust, tehnilist abi ja vahendeid institutsioonide suutlikkuse suurendamiseks, et aidata arenguriikidel ELi eeskirju järgida; toetab selliseid algatusi nagu tervishoiu ja toiduohutuse peadirektoraadi (DG SANTE) juhitav programm „Parem koolitus ohutuma toidu nimel“, mis pakub arenguriikide ametlikele kontrollitöötajatele koolitusi kalandus- ja vesiviljelustoodete ELi standardite kohta;

10.  rõhutab, et on oluline kohaldada imporditud kalandus- ja vesiviljelustoodete, sealhulgas loomasööda ja loomasööda tooraine suhtes rangelt ELi õigusakte, mis käsitlevad tervisekaitsestandardite ja -kontrolli kõiki aspekte (sh toiduohutus, jälgitavus, ennetus), mis on tarbijakaitse jaoks olulised aspektid; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon parandaks oma kontrolliprogrammi kolmandate riikide suhtes Toidu- ja Veterinaarameti missioonide täiustamise teel, suurendades eelkõige igal missioonil kontrollitud asutuste arvu eesmärgiga saada kolmanda riigi tegelikkusele vastavaid tulemusi;

11.  märgib, et isegi DG SANTE läbi viidud auditid näitavad, et mõned kolmandad riigid ei suuda kaugeltki tagada, et tooted vastaksid vajalikele tervishoiustandarditele, seda vähemalt kala-, kalatöötlemis- ja külmveolaevade puhul, ning see ei lase ELi piiril teostatavate sanitaarkontrollide käigus kontrollida, kas õiguslikud sanitaarnõuded on täidetud;

12.  tunneb muret tähelepanekute pärast, et Lääne-Aafrika piirkonnas tegutsevatel kolmandate riikide kalalaevadel esineb probleeme toodete jälgitavuse ja sanitaarnõuete järgimise tagamisel; on veendunud, et kolmandate riikide väljastatud sertifikaatidele laevade ja ettevõtete jaoks, kellel on luba ELi eksportida, ei saa täielikult tugineda;

13.  leiab, et kui kolmandatel riikidel võimaldatakse delegeerida muudele valitud kolmandatele riikidele ja isegi rannikuriikidele õigus selliseid sertifikaate välja anda, on see vastuolus lipuriigi kohustuse põhimõttega, mis on ühise kalanduspoliitika – sealhulgas ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse – alus, eelkõige püügisertifikaati valideeriva lipuriigi kohustustega; on seisukohal, et komisjon peaks loobuma tavast lubada kolmandatel riikidel delegeerida sellised volitused muudele riikidele;

14.  on lisaks veendunud, et pädevad asutused peaksid kalalaevade sanitaarkontrolli tegema vähemalt kord aastas;

Tööõigused

15.  juhib tähelepanu vastuolule laevapere liikmete töökonventsioonid ratifitseerinud liikmesriikide kiiduväärselt suure arvu ja kalurite konventsioonid ratifitseerinud liikmesriikide äärmiselt väikese arvu vahel ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid ratifitseeriksid asjaomased aktid (sh ILO konventsiooni nr 188, Kaplinna lepingu ning konventsiooni STCW‑F) viivitamata;

16.  tunneb heameelt sotsiaalpartnerite üle, kes kasutasid edukalt ELi toimimise lepingu artiklit 155, et pidada läbirääkimisi nõukogu direktiivi (EL) 2017/159(12) üle, millega rakendatakse osaliselt ILO konventsiooni nr 188, kuid peab kahetsusväärseks, et see ei hõlma füüsilisest isikust ettevõtjatest kalureid; kutsub komisjoni üles viima protsessi lõpule, tehes ettepaneku täiendavaks direktiiviks, mis hõlmaks jõustamissätteid, nagu tehti laevanduse puhul;

17.  nõuab sellega seoses, et komisjon algataks menetlused ELi toimimise lepingu artikli 155 kasutamiseks konventsiooni STCW‑F suhtes, et suurendada mereohutust kalapüügi puhul, mida peetakse üldiselt maailma üheks kõige ohtlikumaks ametiks;

18.  toetab jätkuvaid jõupingutusi ELi kalanduspoliitika täiustamiseks, et muuta see keskkonnasäästlikumaks, tagades rannikukogukondade pikaajalise ellujäämise ja toitainerikka toiduallika; leiab, et see on vastuolus ELi turgude suureneva avatusega kalandustoodetele, mis on pärit kolmandatest riikidest, mille juhtimissüsteemid ei ole nii ranged; on seisukohal, et see näitab kalanduspoliitika ja kaubanduspoliitika sidususe puudumist;

Kaubanduspoliitika

19.  peab kahetsusväärseks, et komisjon saadab mõnikord kolmandatele riikidele vastuolulisi sõnumeid, näiteks pidades vabakaubanduslepingute läbirääkimisi või laiendades muul viisil juurdepääsu ELi turule riikide jaoks, millele on esitatud hoiatus koostööd mittetegevaks riigiks nimetamise kohta kooskõlas ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse ning mittesäästva kalapüügi määrusega(13);

20.  kutsub komisjoni üles tagama liidu kaubandus- ja kalanduspoliitika tihedat koordineerimist, sealhulgas läbirääkimistel kalandusega seotud küsimusi hõlmavate kaubanduslepingute üle; peab oluliseks analüüsida vabakaubanduslepingute majanduslikku ja sotsiaalset mõju ELi kalandustoodetele, kehtestada vajaduse korral asjakohased kaitsemeetmed ja käsitleda teatavaid kalandustooteid tundlike toodetena;

21.  on seisukohal, et EL kui maailma suurim kalandustoodete importija jagab teiste suuremate kala importivate riikidega poliitilist vastutust selle eest, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kaubanduseeskirjad oleksid kooskõlas kalavarude kaitse ja majandamise võimalikult kõrgete ülemaailmsete standarditega; kutsub sel eesmärgil komisjoni üles tagama, et ELi kahe- ja mitmepoolsed kaubanduslepingud tugevdaksid õiglast, läbipaistvat ja jätkusuutlikku kalakaubandust;

22.  rõhutab, et komisjoni läbiräägitavad vabakaubanduslepingud ja muud mitmepoolsed lepingud, mis hõlmavad kaubandussätteid, peavad sisaldama tugevamaid kestlikku arengut käsitlevaid peatükke, mis käsitlevad kalanduse konkreetseid muresid ja millega:

   tugevdatakse selgesõnaliselt ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse nõudeid ja kohustatakse kolmandaid riike algatama menetlusi, et takistada ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi abil saadud kala turule sisenemist, et see ei jõuaks kaudselt ELi turule;
   nõutakse, et kolmandad riigid ratifitseeriksid ja rakendaksid tõhusalt peamised rahvusvahelised kalandusõigusaktid, nagu ÜRO mereõiguse konventsioon, ÜRO kalavarude kokkulepe, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) sadamariigi meetmeid käsitlev kokkulepe ja FAO eeskirjade järgimise kokkulepe, ning järgiksid asjaomaste piirkondlike kalandusorganisatsioonide standardeid;

23.  nõuab, et jätkusuutlike kalandusalaste partnerluslepingute või kolmandate riikidega sõlmitavate kaubanduslepingute sõlmimisel pöörataks tõsist tähelepanu äärepoolseimate piirkondade huvidele, sätestades vajaduse korral tundlike toodete väljajätmise;

24.  palub komisjonil Brexiti järgse kokkuleppe sõlmimisel seada Ühendkuningriigi juurdepääs ELi kalandus- ja vesiviljelustoodete turule sõltuvusse ELi laevade juurdepääsust Briti vetele ja ühise kalanduspoliitika kohaldamisest;

25.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut üldiste soodustuste kava määruse(14) muutmiseks, et lisada olulised kalandusalased instrumendid, nagu ÜRO mereõiguse konventsioon, ÜRO kalavarude kokkulepe, FAO eeskirjade järgimise kokkulepe ja FAO sadamariigi meetmeid käsitlev kokkulepe, nende instrumentide hulka, mis tuleb ratifitseerida ja mida tuleb kohaldada, ning lisada sätted, mis lubavad GSP+ staatuse peatada, kui nende instrumentide sätteid ei kohaldata;

26.  rõhutab, et vabakaubanduslepingute kaubandust ja kestlikku arengut käsitlevate peatükkide rakendamisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks ja nende sätete jõustamiseks peaksid need sisaldama siduvat vaidluste lahendamise mehhanismi (mis hõlmab valitsustevahelisi konsultatsioone, paneelmenetlust, avalikkuse juurdepääsu dokumentidele ja konsulteerimist kodanikuühiskonnaga) koos võimalusega kohaldada sanktsioone, kui rahvusvahelisi kohustusi ei täideta;

27.  väljendab muret kontrollikoja eriaruandes nr 19/2017 kirjeldatud tollikontrolli nõrkuste ja lünkade pärast ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid eriaruandes sisalduvad soovitused nii kiiresti kui võimalik;

28.  märgib, et lisaks suurettevõtjate mittefinantsandmete avalikustamise üldisele kohustusele on iga suurusega ettevõtjatele (sh VKEdele) kahes probleemses sektoris (puit ja konfliktimineraalid) kehtestatud täiendavad hoolsuskohustuse nõudes, mida tuleb kohaldada kogu järelevalveahela ulatuses; on seisukohal, et kalandustoodete puhul oleks vaja sarnaseid kohustusi, ning nõuab tungivalt, et komisjon uuriks nende toodete hoolsuskohustuse nõuete kehtestamise teostatavust;

Turustamisstandardid

29.  märgib, et samal ajal kui määruse (EL) nr 1379/2013 (kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta) sätteid kohaldatakse kõikide kalandus- ja vesiviljelustoodete suhtes, siis sätteid, mis käsitlevad märgistamist tarbijate jaoks, kohaldatakse üksnes suhteliselt väikese tooterühma suhtes, millest on välja jäetud toiduks valmistatud, konserveeritud ja töödeldud tooted; on seisukohal, et tarbijatele mõeldud teavet tuleks parandada ka nende toodete puhul, kehtestades kohustuse lisada märgistusele täiendav teave; on seisukohal, et nende toodete märgistamist tuleb parandada, et teavitada tarbijaid ning tagada kalandus- ja vesiviljelustoodete jälgitavus;

30.  kutsub komisjoni üles edendama teavituskampaaniaid ELi kalurite ja kalakasvanduste jätkusuutlikkuse alaste jõupingutuste kohta, rõhutades ELi õigusaktides nõutavaid kõrgeid kvaliteedi- ja keskkonnastandardeid võrreldes kolmandate riikidega;

31.  on seisukohal, et range kooskõla ühise kalanduspoliitika ja muude ELi õigusaktidega tagab kõrgete keskkonna-, hügieeni-, sanitaar- ja sotsiaalnormide järgimise ELi kalalaevadel, ning nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon uuriks viivitamata võimalust luua märgis, mis võimaldaks tuvastada ELi kalatooteid;

32.  on veendunud, et kui Euroopa tarbijad oleksid paremini informeeritud müügil olevate toodete tegelikust iseloomust, geograafilisest päritolust, kvaliteedist ning tootmis- ja püügitingimustest, teeksid nad sageli teistsuguseid valikuid;

33.  on seisukohal, et kohustuslik teave kalandustoodete märgistusel peaks hõlmama ka toote püüdnud laeva lipuriiki;

34.  tunneb heameelt, et komisjon käivitas hiljuti aastakümneid tagasi vastu võetud turustamisstandardite hindamise, et määrata kindlaks, milliseid standardeid tuleks kohaldada, võttes arvesse tänapäeva turustamistavasid ja toodete jälgitavuse valdkonnas kättesaadavaid tehnoloogiaid;

Kontrollisüsteem

35.  leiab, et kolm määrust, millest kontrollisüsteem koosneb, moodustavad tasakaalustatud paketi ning on viinud ELi kalanduse majandamise märkimisväärse paranemiseni;

36.  tunnustab komisjoni selle eest, kuidas ta on jõustanud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrust kolmandate riikide suhtes, näidates, et ELil võib olla väga suur mõju maailma kalandusele oma vastutustundliku tururiigi rolli tõttu; kutsub komisjoni üles jätkama muude tururiikide survestamist, et nad rakendaksid meetmeid, mille abil takistada ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi abil püütud kala sisenemist nende turule;

37.  juhib tähelepanu kodanikuühiskonna hiljuti avaldatud aruandele, milles analüüsitakse mereandide importi ELi riikidesse alates 2010. aastast, mil jõustus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrus, ning mis näitab, kuidas kolmandatest riikidest pärit impordi kontrolli puudujäägid ja ebaühtlased eeskirjad võimaldavad nõuetele mittevastavate toodete sisenemist ELi turule; kutsub seepärast liikmesriike ning transiidi- ja sihtriike üles suurendama kooskõlastamist, et tagada kala impordiks välja antud püügisertifikaatide põhjalikum kontrollimine; peab oluliseks võtta kasutusele ühtlustatud ja kooskõlastatud Euroopa arvutisüsteemi, mis hõlbustab kalaimpordi kontrolli liikmesriikides;

38.  on veendunud, et komisjon ja mõned liikmesriigid ei ole kõiki kolme määrust rangelt rakendanud ja jõustanud, nagu on märgitud mitmes komisjoni, kontrollikoja ja sõltumatute vaatlejate koostatud dokumendis;

39.  on arvamusel, et lisaks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse kohaldamisele tuleb sellist kala rangemini kontrollida turustamisprotsessi järgnevates etappides, eelkõige rangemate audititega liikmesriikides ja ettevõtetes, kelle puhul on kahtlus, et nad tarnivad ebaseadusliku kalapüügi abil saadud tooteid;

40.  palub komisjonil kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid tagamaks, et kõik kalandus- ja vesiviljelustooteid liitu eksportivad riigid kohaldaksid ranget kalavarude säilitamise poliitikat; ergutab komisjoni tegema nende riikidega koostööd kõigis asjakohastes foorumites ja eelkõige piirkondlikes kalandusorganisatsioonides;

41.  märgib, et rakendamine on ebaõnnestunud mitmes aspektis, näiteks järgmistes:

   ebaühtlased karistused ja punktisüsteemi rakendamata jätmine eri liikmesriikides;
   sanktsioonid, mis ei ole alati piisavalt hoiatavad, tõhusad või proportsionaalsed, et vältida rikkumiste kordumist;
   liikmesriikide mitterahuldav andmete kogumine ja vahetamine, mis on eelkõige tingitud ühtse ja kokkusobiva andmebaasi puudumisest;
   kala halb jälgitavus, sealhulgas riigipiiride ületamisel;
   kaalumistoimingute halb kontrollimine;
   märkimisväärsed erinevused impordi ja sisenemispunkti kontrollimisel, sealhulgas püügisertifikaatide puhul;
   raskete rikkumiste selge ja ühtse määratluse puudumine liikmesriikides;

42.  rõhutab vajadust tagada, et kui imporditud toode lükatakse ühe liikmesriigi sadamas tagasi, ei saa see ELi turule siseneda teise liikmesriigi sadama kaudu;

43.  on nõus, et teatavaid kontrollisüsteemi sätteid on võimalik mitmeti tõlgendada ning need on takistanud ühtlast rakendamist, kuid leiab, et piisava avatuse ja poliitilise tahte korral saaksid komisjon ja liikmesriigid suurendada jõupingutusi, et tagada olemasolevate õigusaktide ühtlustatum rakendamine, näiteks suuniste ja tõlgenduste abil;

44.  märgib, et see oli Euroopa Liidu kalanduskontrollisüsteemi kohaste kohustuste täitmise eksperdirühma (mis loodi ühise kalanduspoliitika reformi raames foorumina, kus pidada otsekoheseid ja erapooletuid arutelusid osalejate puuduste üle) eesmärk, ning peab kahetsusväärseks, et rühm on seni teises suunas arenenud;

45.  on seisukohal, et kontrollisüsteemi täielikuks rakendamiseks on vaja veel palju ära teha, muu hulgas avastatud rikkumiste asjakohased järelmeetmed, liikmesriikide parem teavitamine võetud meetmetest ning teabevahetus liikmesriikide ja komisjoni vahel;

46.  nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et veenda liikmesriike täielikult rakendama kontrollisüsteemi sätteid, kasutades vajaduse korral muu hulgas Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi vahendite kinnipidamist;

47.  kordab oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis(15) kalanduskontrolli ühtlustamise kohta Euroopas tehtud järeldust, et igasugune kontrollimääruse või ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse läbivaatamine peab olema sihipärane ja keskenduma üksnes nendele aspektidele, mis takistavad tõhusaid ja ühtlasi kontrolle liidu igas liikmesriigis;

48.  nõuab, et Euroopa Kalanduskontrolli Ameti (EFCA) volitusi laiendataks kalanduskokkulepetega hõlmatud laevade kontrollimisele, sealhulgas koostöös allakirjutanud riigi pädevate asutustega, ning et EFCA‑le antaks selle töö jaoks vajalikud vahendid;

49.  peab äärmiselt kahetsusväärseks komisjoni otsust käivitada kogu kontrollikorra ulatuslik läbivaatamine ilma nõuetekohaste avalike konsultatsioonideta ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse rakendamise, EFCA volituste või kogu paketi läbivaatamise teemal, nagu on nõutud parema õigusloome suunistes; on seisukohal, et ametlik avalik konsulteerimine kõigi kõnealuste elementide üle enne läbivaatamist käsitleva ettepaneku esitamist võimaldaks kõigil sidusrühmadel anda piisava panuse ühise kalanduspoliitika kõige olulisema samba läbivaatamisse;

50.  rõhutab tungivalt, et läbivaatamine ei tohi viia praeguste meetmete nõrgenemiseni, vaid peaks pigem parandama ja kindlustama võrdseid tingimusi kalanduskontrolli valdkonnas, mis on ainus võimalus, kuidas tagada ühise kalanduspoliitika ühist mõõdet;

51.  nõuab kindlalt, et muudetud kontrollisüsteem hõlmaks järgmisi põhimõtteid:

   kogu ELi hõlmavad standardid ja normid, mis käsitlevad inspekteerimist merel, sadamas ja kogu järelevalveahela ulatuses;
   kalade täielik jälgitavus kogu järelevalveahela ulatuses laevast lõpliku müügikohani;
   täielikud andmed kõigi ettevõtjate, sealhulgas alla 10 meetri pikkuste laevade ja harrastuskalastajate püügi kohta;
   ühised karistustasemed kõigis liikmesriikides;
   ühine rikkumise määratlus;
   kõikides liikmesriikides samaväärselt kohaldatav punktisüsteem;
   karistused, mis on piisavalt hoiatavad, tõhusad ja proportsionaalsed;
   komisjonile ja kõigile liikmesriikidele juurdepääsetav teabevahetussüsteem täheldatud rikkumiste ning õiguslike ja kohtulike järelmeetmete kohta;
   olemasolevate tehnoloogiate täiustuste täielik kasutusele võtmine ja võimalus kasutada tulevasi tehnoloogiaid, ilma et oleks vaja seadusandlikku muudatust;
   komisjoni ja liikmesriikide ning vajaduse korral liikmesriikide piirkondade kohustuste ühemõtteline kehtestamine;
   piirkondadeks jaotamisest hoidumine kontrollimääruses;

52.  kutsub komisjoni üles esitama oma ettepanekut kontrollimääruse muutmiseks niipea kui võimalik;

53.  rõhutab, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse sätteid ja põhimõtteid ei tohi mingil viisil muuta ega nõrgestada, võttes arvesse selle määruse tohutut edu ja selle mõju kogu maailma kalandusele;

54.  nõuab kindlalt, et kolmandate riikide lisamisel ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse hoiatamise, määratlemise ja nimekirja lisamise protsessidesse ei tohi olla mingit poliitilist sekkumist ning nimekirjast kustutamine peab põhinema rangelt sellel, kas asjaomane riik on teinud täielikult edusammud, mida komisjon vajalikuks peab;

55.  on seisukohal, et EFCA rolli tuleks tugevdada, et võimaldada tal rohkem osaleda kontrollimääruse ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse kohaldamises, sealhulgas andmete kontrollimises ja ristkontrollis kogu järelevalveahela ulatuses, komisjoni ja liikmesriikide kontrollide kavandamises ja kooskõlastamises ning püügisertifikaatide kontrollimises;

o
o   o

56.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.
(2) Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1).
(3) Nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr 601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999 (ELT L 286, 29.10.2008, lk 1).
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2403, milles käsitletakse välispüügilaevastike jätkusuutlikku majandamist ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1006/2008 (ELT L 347, 28.12.2017, lk 81).
(5) ELT L 354, 28.12.2013, lk 1.
(6) ELT L 139, 30.4.2004, lk 206.
(7) ELT L 316, 14.11.2012, lk 34.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0195.
(9) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 119.
(10) Nõukogu määrus (EÜ) nr 1005/2008.
(11) Nõukogu määrus (EÜ) nr 1224/2009.
(12) ELT L 25, 31.1.2017, lk 12.
(13) Määrus (EL) nr 1026/2012.
(14) Määrus (EL) nr 978/2012 (ELT L 303, 31.10.2012, lk 1).
(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0407.

Viimane päevakajastamine: 16. juuli 2019Õigusteave - Privaatsuspoliitika