Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2018/2006(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0298/2018

Esitatud tekstid :

A8-0298/2018

Arutelud :

PV 25/10/2018 - 10
CRE 25/10/2018 - 10

Hääletused :

PV 25/10/2018 - 13.2

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0419

Vastuvõetud tekstid
PDF 118kWORD 52k
Neljapäev, 25. oktoober 2018 - Strasbourg Lõplik väljaanne
ELi finantshuvide kaitse ning pettusejuhtumite korral raha ja vara tagasinõudmine kolmandatest riikidest
P8_TA(2018)0419A8-0298/2018

Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2018. aasta resolutsioon ELi finantshuvide kaitse kohta ning pettusejuhtumite korral raha ja vara tagasinõudmise kohta kolmandatest riikidest (2018/2006(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) kaheksateistkümnendat aastaaruannet (2017. aasta kohta),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil(1),

–  võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrust (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel(2),

–  võttes arvesse komisjoni 7. aprilli 2016. aasta teatist käibemaksu tegevuskava kohta (COM(2016)0148),

–  võttes arvesse komisjoni 3. septembri 2018. aasta aruannet „29. aastaaruanne Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse kohta (2017)“ (COM(2018)0553) ja sellega seotud komisjoni talituste töödokumente (SWD(2018)0381–0386),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta otsust 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(3),

–  võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks (lõpparuanne)(5) (CRIM-erikomisjoni resolutsioon) ning oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni korruptsioonivastase võitluse ning CRIM-erikomisjoni resolutsiooni järelmeetmete kohta(6),

–  võttes arvesse aruannet Eurobaromeetri eriuuringu 470 kohta,

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust tollipettuste vastase võitluse ning ELi omavahendite kaitse kohta (O‑000066/2018),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8‑0298/2018),

A.  arvestades, et ELi finantshuvide kaitse peaks olema kesksel kohal ka ELi poliitikas, mille eesmärk on suurendada kodanike usaldust, tagades nende raha nõuetekohase ja tulemusliku kasutamise;

B.  arvestades, et liikmesriikide õigus- ja haldussüsteemide mitmekesisus loob pettuste vastu võitlemiseks keerulise keskkonna ning et Euroopa tasandil puuduvad organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemist reguleerivad ühtsed õigusaktid;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõikes 2 sätestatakse, et „liikmesriigid võtavad liidu finantshuve kahjustavate kelmuste vastu samu meetmeid, mida nad kasutavad omaenda finantshuve kahjustavate kelmuste vastu“;

D.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivis 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus(7) kehtestatakse ELi miinimumeeskirjad vara arestimiseks võimaliku hilisema konfiskeerimise eesmärgil ja vara konfiskeerimiseks kriminaalasjades;

E.  arvestades, et komisjoni 21. detsembri 2016. aasta ettepanekus võtta vastu määrus, mis käsitleb arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist (menetlus 2016/0412(COD)), nähakse ette liikmesriikidevahelised standarditud koostöövahendid;

F.  arvestades, et neid vahendeid ei saa kohaldada kolmandate riikide suhtes;

G.  arvestades, et nõukogu määruses (EL) 2017/1939, ja eelkõige selle artiklis 104 nähakse ette koostöövõimalused kolmandate riikidega;

H.  arvestades, et Euroopa Nõukogu konventsioonis rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamise kohta (CETS nr 198), täpsemalt selle artikli 3 lõikes 4 on öeldud, et iga konventsiooniosaline võtab vajalikud seadusandlikud või muud meetmed selleks, et kehtestada nõue, et süüteo toimepanija tõendab seoses riiklikus õiguses määratletud ühe või mitme tõsise rikkumisega eeldatavasti kuritegelikul teel saadud vara või muu konfiskeeritava vara päritolu, kui selline nõue on kooskõlas siseriikliku õigusega;

I.  arvestades, et piirkondlikul ja ülemaailmsel tasandil on ÜRO ja Euroopa Nõukogu töötanud välja mitmed konfiskeerimise ja varade sissenõudmise konventsioonid ja mehhanismid, sh 31. oktoobri 2003. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastane konventsioon, 15. novembri 2000. aasta rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon, Euroopa Nõukogu 16. mai 2005. aasta konventsioon rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamise kohta ja Euroopa Nõukogu 8. novembri 1990. aasta konventsioon rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise kohta; arvestades, et mitmesugustel põhjustel ei võimalda need vahendid siiski alati varastatud vara tõhusalt ja õigeaegselt sisse nõuda;

J.  arvestades, et EL käsitleb seda küsimust ühe ühise välis- ja julgeolekupoliitika prioriteedina; arvestades, et sellega seoses rakendatakse katseprojekte ja ettevalmistavaid meetmeid;

K.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 (mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi)(8) artiklite 1, 3 ja 14 kohaselt on Euroopa Pettustevastasel Ametil õigus viia läbi uurimisi igal pool, kus on kasutatud ELi vahendeid, sh ELilt abi saavates kolmandates riikides;

L.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikli 14 kohaselt võib Euroopa Pettustevastane Amet sõlmida halduskoostöölepinguid kolmandate riikide pädevate asutustega, kooskõlastades eelnevalt oma tegevust komisjoni pädevate talituste ja Euroopa välisteenistusega;

1.  juhib tähelepanu sagedastele pettusejuhtumitele, kus ELi vahendid kaovad, kui vahendeid kantakse üle kolmandatesse riikidesse;

2.  rõhutab, et ennetavalt oleks vaja vältida vahendite ülekandmist finantsvahendajate kaudu, kes tegutsevad läbipaistmatus ja koostööd mittetegevas jurisdiktsioonis;

3.  juhib murelikult tähelepanu sellele, et kolmandatest riikidest pärit vahendeid võib petturlikult üle kanda ka ELi; rõhutab, et ÜRO Regioonidevahelise Kuritegevuse ja Õigusküsimuste Uurimise Instituudi poolt läbi viidud ELi rahastatav ettevalmistav meede, mille kaudu toetatakse araabia kevade riike vara sissenõudmise rakendamiseks, peaks viima alalise ja laiema ELi programmini, mille eesmärk on varade sissenõudmise rakendamine;

4.  rõhutab vajadust siduda vahendite eraldamine tegelike tulusaajate andmete avaldamisega, et hõlbustada pettuse korral vara sissenõudmist;

5.  rõhutab, et EL on seni sõlminud vastastikuse õigusabi lepingud kahjuks ainult mõne kolmanda riigiga (näiteks Jaapan, USA, Norra ja Liechtenstein), hoolimata kahtlustest, et vahendeid kantakse üle ka muudesse jurisdiktsioonidesse; palub komisjonil soodustada jõupingutuste tegemist lepingute sõlmimiseks ELi vahenditest toetust saavate kolmandate riikidega;

6.  peab kahetsusväärseks, et paljud liikmesriigid peavad praegu toetuma kahepoolsetele lepingutele ja selle tõsise probleemi käsitlemiseks puudub ühtne ELi lähenemisviis; rõhutab seetõttu vajadust ühtsema lähenemisviisi järele;

7.  nõuab, et EL teeks võimalikult kiiresti edusamme Euroopa Nõukogu riikide korruptsioonivastase ühendusega (GRECO) ühinemise asjus ja hoiaks Euroopa Parlamenti olukorraga kursis;

8.  kutsub komisjoni üles olema kolmandate riikidega sõlmitavates lepingutes rangem ja lisama neisse pettusevastased klauslid; peab kahetsusväärseks, et selle kohta, kui palju ELi vahendeid igal aastal raha kolmandatesse riikidesse kandmisega seotud pettusejuhtumite tõttu kaotatakse, puuduvad andmed; palub komisjonil arvutada välja kaotatud ELi vahendite summa;

9.  palub komisjonil viia läbi riskihindamine seoses õigusaktidega, mis soodustavad ebaseaduslike rahaülekannete tegemist EList väljapoole, ning kaotama nende nõrgad kohad;

10.  kutsub komisjoni üles looma standarditud andmete kogumise meetodi, mis oleks kõikide liikmesriikide jaoks ühesugune ja võimaldaks tuvastada vara petturlikult kolmandatesse riikidesse ülekandmist, et luua võimalikult kiiresti keskne ELi andmebaas; rõhutab, et selline mehhanism on rahapesu vastu võitlemiseks juba olemas ning seda saaks laiendada;

11.  rõhutab, et Euroopa Nõukogu 16. mai 2005. aasta konventsioon rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamise kohta ning Euroopa Nõukogu 8. novembri 1990. aasta konventsioon rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise kohta on olulised vahendid, mis hõlbustavad kolmandate riikidega vara arestimise ja sissenõudmise alase koostöö tegemist; väljendab heameelt arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist käsitleva määruse ettepaneku üle toimunud läbirääkimiste eduka lõpuleviimise üle ning märgib, et selle peamised elemendid võivad luua kasuliku aluse kolmandate riikidega tehtavaks koostööks nende rahvusvaheliste konventsioonide ja kahepoolsete lepingute kontekstis, mille osaline EL on;

12.  peab kahetsusväärseks, et kõik ELi liikmesriigid ei ole nõustunud osalema Euroopa Prokuratuuris; rõhutab, et Euroopa Prokuratuur peab kujunema tulevase vara kolmandatest riikidest sissenõudmise mehhanismi põhiliseks osaliseks, ning toonitab, et see eeldab Euroopa Prokuratuuri tunnustamist pädeva asutusena (vastavalt seda asutust käsitleva määruse artiklile 104) nii olemasolevates kui ka tulevastes lepingutes, mis käsitlevad vastastikust õigusabi ja varade sissenõudmist (sh eelkõige Euroopa Nõukogu ja ÜRO konventsioonides);

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Pettustevastasele Ametile.

(1) ELT L 198, 28.7.2017, lk 29.
(2) ELT L 283, 31.10.2017, lk 1.
(3) ELT L 168, 7.6.2014, lk 105.
(4) EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1.
(5) ELT C 208, 10.6.2016, lk 89.
(6) ELT C 215, 19.6.2018, lk 96.
(7) ELT L 127, 29.4.2014, lk 39.
(8) ELT L 248, 18.9.2013, lk 1.

Viimane päevakajastamine: 10. detsember 2019Õigusteave - Privaatsuspoliitika