Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

–  võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP11), mis toimus 30. novembrist 11. detsembrini 2015 Prantsusmaal Pariisis,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 18. istungjärku (COP18) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 8. konverentsi (CMP8), mis toimus 26. novembrist 8. detsembrini 2012 Kataris Dohas, ning muudatuse vastuvõtmist protokollile, millega kehtestatakse Kyoto protokolli alusel teine kohustusperiood, mis algab 1. jaanuaril 2013 ja lõpeb 31. detsembril 2020,

–  võttes arvesse, et Pariisi kokkulepe avati allkirjastamiseks ÜRO peakorteris New Yorgis 22. aprillil 2016 ja see jäi avatuks 21. aprillini 2017 ning et Pariisi kokkuleppe on allkirjastanud 195 riiki ja 175 riiki on andnud hoiule selle ratifitseerimiskirja,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 23. istungjärku (COP23), Kyoto protokolli osaliste koosoleku 13. istungjärku (CMP13) ja Pariisi kokkuleppe osaliste koosolekuna toimiva osaliste konverentsi 2. istungjärku (CMA2), mis peeti 4.–16. novembril 2017 Saksamaal Bonnis,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

–  võttes arvesse oma 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni kliimadiplomaatia kohta(1),

–  võttes arvesse oma 4. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni Saksamaal Bonnis toimuva 2017. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP23) kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni 20. juuli 2016. aasta teatist „Euroopa kiirem üleminek vähesele CO2‑heitega majandusele“ (COM(2016)0500),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 15. veebruari 2016. aasta, 30. septembri 2016. aasta, 23. juuni 2017. aasta ja 22. märtsi 2018. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 13. oktoobri 2017. aasta, 26. veebruari 2018. aasta ja 9. oktoobri 2018. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 17. juuli 2017. aasta otsust (EL) 2017/1541, mis käsitleb osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli Kigali muudatuse Euroopa Liidu nimel sõlmimist(3),

–  võttes arvesse ELi ja selle liikmesriikide kavatsetavaid riiklikult kindlaksmääratud panuseid, mille Läti ja Euroopa Komisjon esitasid 6. märtsil 2015. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile,

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) viiendat hindamisaruannet ja selle kokkuvõtvat aruannet ning valitsustevahelise kliimamuutuste rühma eriaruannet „Global Warming of 1.5 °C“ (Üleilmse temperatuuri tõus 1,5 °C võrra),

–  võttes arvesse ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) 2017. aasta novembris avaldatud kaheksandat kokkuvõtvat aruannet heitkoguste erinevuste kohta 2017. aastal „Emissions Gap Report 2017“ ja oma kolmandat kohanemiserinevuste aruannet „Adaptation Gap Report for 2017“,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Energiaagentuuri 2017. aasta ülemaailmse energia ja CO2 olukorra aruannet,

–  võttes arvesse Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni 2018. aasta märtsis tehtud avaldust maailma kliima olukorra kohta 2017. aastal ja selle 13. kasvuhoonegaaside bülletääni, mis avaldati 30. oktoobril 2017,

–  võttes arvesse Maailma Majandusfoorumi 2018. aasta aruannet üleilmsete riskide kohta(4),

–  võttes arvesse keskkonnahoidliku majanduskasvu rühma Green Growth Group 5. märtsi 2018. aasta avaldust „Financing EU climate action – reinforcing climate spending and mainstreaming in the next Multiannual Financial Framework (MFF)“ (ELi kliimameetmete rahastamine: kliimameetmetega seotud kulutuste ja kliimaküsimuste peavoolustamise suurendamine järgmises mitmeaastases finantsraamistikus), mille on allkirjastanud 14 ELi keskkonna- ja kliimaministrit(5),

–  võttes arvesse komisjoni teadusuuringute ühiskeskuse 2017. aastal avaldatud aruannet „CO2 – An operational anthropogenic CO2 emissions monitoring and verification support capacity“(6) (CO2 – toimiv inimtekkelise CO2-heite seire ja kontrolli toetamise suutlikkus),

–  võttes arvesse Fairbanksi deklaratsiooni, mille Arktika piirkonna riikide välisministrid võtsid vastu Arktika Nõukogu 10. ministrite kohtumisel, mis toimus 10.–11. mail 2017 Alaskal Fairbanksis,

–  võttes arvesse 12. detsembril 2017. aastal Pariisis esmakordselt toimunud tippkohtumist „Üks planeet“ ja seal vastu võetud 12 kohustust,

–  võttes arvesse paavst Franciscuse entsüklikat „Laudato Si’“,

–  võttes arvesse 19. juuni 2018. aasta Mesebergi deklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Pariisi kokkulepe jõustus 4. novembril 2016. aastal ning 197‑st konventsiooniosalistest 181 on andnud ÜRO-le hoiule oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja (11. oktoobri 2018. aasta seisuga);

B.  arvestades, et 6. märtsil 2015. aastal esitas EL ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile enda ja liikmesriikide kavatsetavad riiklikult kindlaksmääratud panused, võttes sellega siduvaks eesmärgiks vähendada liidusiseseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks võrreldes 1990. aasta tasemetega vähemalt 40 %;

C.  arvestades, et kohustustest, mille Pariisi kokkuleppele alla kirjutanud seni on võtnud, ei piisa ühise eesmärgi saavutamiseks; arvestades, et praegused ELi ja liikmesriikide esitatud riiklikult kindlaksmääratud panused ei ole ka Pariisi kokkuleppes seatud eesmärkidega kooskõlas ning need tuleb seega üle vaadata;

D.  arvestades, et olulised osad ELi õigusaktidest, millega aidatakse kaasa ELi riiklikult kindlaksmääratud panuste andmisele, eeskätt taastuvenergia direktiiv ja energiatõhususe direktiiv, on lepitud kokku suurema ambitsioonitasemega, seades ELi kasvuhoonegaaside heite vähendamise taseme 2030. aastaks vähemalt 45 %‑le; arvestades, et 45 %‑line vähendamine ELis 2030. aastaks ei ole siiski piisav panus, et saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärgid ning eesmärk jõuda sajandi keskpaigaks heiteneutraalsuseni;

E.  arvestades, et läbipaistvus heite mõõtmises on otsustav tegur, et teha õiglasel viisil kasvuhoonegaaside heite ülemaailmses vähendamises märkimisväärseid edusamme;

F.  arvestades, et pärast kolme aastat, mil arvandmed olid püsinud muutumatuna, kasvas 2017. aastal üleilmne ja ELi CO2‑heide; arvestades, et see kasv on maailmas jagunenud ebaühtlaselt;

G.  arvestades, et äärmuslike ilmastikunähtuste sage esinemine ja temperatuurirekordid 2017. aastal suurendavad üleilmsete kliimameetmete edasilükkamatust;

H.  arvestades, et ambitsioonikas kliimamuutuste leevendamise poliitika võib luua majanduskasvu ja töökohti; arvestades, et sellegipoolest on mõned konkreetsed sektorid kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ees kaitsetud, kui muudel turgudel ei ole ambitsioon samaväärne; arvestades, et seepärast on vaja nende konkreetsete sektorite töökohtade kaitsmiseks asjakohast kaitset kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ees;

I.  arvestades, et kliimamuutused tõukavad tagant arvukaid muid ohte, mis mõjutavad ebaproportsionaalselt arenguriike; arvestades, et põuad ja muud kahjulikud ilmastikunähtused halvendavad ja hävitavad ressursse, millest vaesed elatise teenimisel otseselt sõltuvad, ning need tekitavad suurema konkurentsi allesjäänud ressursside pärast, aidates kaasa humanitaarkriisidele ja pingetele, sundrändele, radikaliseerumisele ja konfliktidele; arvestades, et olemas on tõendid selle kohta, et kliimamuutustel on olnud oma osa kaugeleulatuvate tagajärgedega rahutustes ja vägivalla levimises Lähis‑Idas, Sahelis ja Aafrika Sarve piirkonnas;

J.  arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma aruanne 1,5 °C kohta näitab lisaks, et temperatuuri sellise tõusu mõjud on tõenäoliselt oluliselt vähem tõsised kui 2 °C suuruse tõusu mõjud;

K.  arvestades, et kliimamuutuste leevendamise pikaajaline edu nõuab märksa jõulisemaid meetmeid, eeskätt arenguriikides, et liikuda eemale CO2‑põhisest majandusest ning edendada kliimateadlikku kasvu, sealhulgas arenguriikides; arvestades, et tuleb teha jätkuvaid jõupingutusi, et suurendada arenguriikidele suunatud finants-, tehnoloogilist ja suutlikkuse arendamisega seotud abi;

L.  arvestades, et suurimate heite põhjustajate suutmatus vähendada oma kasvuhoonegaaside heidet kooskõlas meetmetega, mida on vaja üleilmse keskmise temperatuuri tõusu piiramiseks 1,5 °C või 2 °C‑ni süvendab kliimamuutustega vajaliku kohanemise niigi suurt ulatust ja kulusid ning sel on eriti tõsised tagajärjed vähimarenenud riikide ning väikeste arenevate saareriikide jaoks; arvestades, et toetada tuleks kõiki vähimarenenud riikide ja väikeste arenevate saareriikide riskiteabe koostamise ja varajase hoiatamise algatusi;

M.  arvestades, et kohanemisvajaduste ja jõupingutuste vaheliste erinevuste suurenemisele tuleb anda märksa jõulisemate leevendamis- ja kohanemismeetmete abil kiiresti tagasikäik;

N.  arvestades, et on põhjendamatu lasta kohanemiskulusid kanda nende tekkimise kohas ning peamised kasvuhoonegaaside heite põhjustajad peavad kandma enamiku üleilmsest koormast;

O.  arvestades, et Pariisi kokkuleppe artiklis 7 seatakse üleilmne kohanemise eesmärk ja seda eesmärki tuleb nüüd viivitamatult rakendada; arvestades, et riiklikud kliimamuutustega kohanemise kavad peaksid täitma olulist rolli;

P.  arvestades, et metsad aitavad oluliselt kaasa kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele; arvestades, et raadamine põhjustab ligikaudu 20 % üleilmsest kasvuhoonegaaside heitest ning see on tingitud eriti põllumajandusloomade, soja ja palmiõli tööstusliku tootmise laiendamisest, sealhulgas ELi turu jaoks; arvestades, et EL peaks vähendama oma kaudset kaasaaitamist raadamisele („metsaraadamist põhjustanud tooted“), mille eest ta kannab vastutust;

Q.  arvestades, et maa on napp ressurss ja selle kasutamine tavalise ja esimese põlvkonna biokütuste lähteainete tootmiseks võib süvendada toiduga kindlustamatust ja hävitada vaeste elatusvahendid arenguriikides, eeskätt maa hõivamise, sundrände, saaste ning põlisrahvaste õiguste rikkumiste kaudu; arvestades, et samasugust kahju, võivad tekitada ka süsinikdioksiidi kompenseerimine ja taasmetsastamise kavad, kui need ei ole nõuetekohaselt kavandatud ega ellu viidud;

1.  tuletab meelde, et kliimamuutused kui muude riskide põhjus ja võimendaja on üks kõige tungivam inimkonna ees seisev lahendamist vajav ülesanne ning et kõik riigid ja osalised üle kogu maailma peavad tegema kõik endast oleneva, et võidelda nende vastu jõuliste individuaalsete meetmetega; toonitab lisaks, et õigeaegne rahvusvaheline koostöö, solidaarsus ning järjepidev ja püsiv pühendumine ühistele meetmetele on ainus võimalus täita kollektiivset kohustust säilitada praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks terve planeet ja selle bioloogiline mitmekesisus; rõhutab, et EL on valmis jätkama oma juhtrolliga neis üleilmsetes püüdlustes, kindlustades samal ajal kestliku, vähe kasvuhoonegaase tekitava majandusarengu, mis tagab energiajulgeoleku, Euroopa tööstuse konkurentsieelise ja töökohtade loomise;

Kliimameetmete teaduslik alus

2.  juhib tähelepanu asjaolule, et Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon on kinnitanud, et 2015., 2016. ja 2017. aasta olid kolm kõige soojemat aastat, mis on toonud kaasa Arktika piirkonna märkimisväärse soojenemise, millel on pikaajaline mõju kogu maailma veetasemele ja ilmaoludele;

3.  on seisukohal, et üleilmse temperatuuri 2 °C‑lise tõusuga kaasnevaid suuri ja kõige tõenäolisemalt pöördumatuid mõjusid võib olla võimalik vältida, kui järgitakse rangemat eesmärki hoida temperatuuri tõus alla 1,5 °C, kuid selleks tuleks praegu suurenev üleilmne kasvuhoonegaaside netoheide vähendada hiljemalt aastaks 2050 nullini; rõhutab, et vajalikud tehnoloogilised lahendused on olemas ja muutuvad kulude poolest järjest konkurentsivõimelisemaks ning et kõik ELi poliitikavaldkonnad peaksid olema tihedalt seotud Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkidega ning need tuleks korrapäraselt üle vaadata, et hoida need nimetatud eesmärkidega kooskõlas; ootab seetõttu valitsustevahelise kliimamuutuste rühma 2018. aasta eriaruande järeldusi selle kohta, milline mõju kaasneb üleilmse temperatuuri tõusuga 1,5 °C võrra võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega;

4.  rõhutab, et Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kahjustavad kliimamuutused tervist mõjutavaid sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud tegureid – puhas õhk, puhas joogivesi, piisav toit ja kindel eluase – ning et prognooside kohaselt sureb aastatel 2030–2050 igal aastal praegusest 250 000 inimest rohkem alatoitumise, malaaria, diarröa ja ülekuumenemise tagajärjel; märgib, et väga kõrge õhutemperatuur põhjustab otseselt suremist südame-veresoonkonna ja hingamisteede haiguste tagajärjel, eriti eakate puhul; tunnistab, et kliimamuutus on konfliktide taganttõukaja; on seisukohal, et Pariisi kokkuleppega võetud kohustuste täies ulatuses täitmine aitaks olulisel määral kaasa Euroopa ja rahvusvahelise julgeoleku ja rahu edendamisele;

Pariisi kokkuleppe ratifitseerimine ja kohustuste täitmine

5.  väljendab heameelt Pariisi kokkuleppe enneolematult kiire ratifitseerimise ning riiklike ja valitsusväliste osalejate üleilmse tegutsemisvalmiduse ja sihikindluse üle tagada selle täielik ja kiire elluviimine, mida on väljendatud kohustuste võtmisega sellistel olulistel üleilmsetel sündmustel nagu Põhja‑Ameerika 2017. aasta kliimatippkohtumine, mis toimus 4.–6. detsembril 2017 Chicagos, tippkohtumine „Üks planeet“, mis toimus 12. detsembril 2017 Pariisis, ja üleilmne kliimameetmetealane tippkohtumine, mis toimus 12.–14. septembril 2018 San Franciscos;

6.  rõhutab, et praegused riiklikult kindlaksmääratud panused piiraksid üleilmset soojenemist vaid temperatuuritõusuni ligikaudu 3,2 °C(7) ega jõuaks 2 °C‑le ligilähedalegi; kutsub kõiki osalisi üles aitama konstruktiivselt kaasa protsessi algatamisele enne 2020. aastat, mil tuleb ajakohastada riiklikult kindlaksmääratud panused, ja tagama, et nende riiklikult kindlaksmääratud panused on kooskõlas Pariisi kokkuleppes sätestatud pikaajalise temperatuuri-eesmärgiga hoida üleilmse temperatuuri tõus alla 2 °C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega, ning jätkama jõupingutusi, et piirata tõusu veelgi suuremal määral –1,5 ºC‑ni; tunnistab, et praegustest lubadustest, sealhulgas liidu ja liikmesriikide lubadusest ei piisa kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks; rõhutab seepärast, et kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenemine kogu maailmas tuleks võimalikult kiiresti peatada ning et kõik osalised, eriti EL ja G20 riigid, peavad rohkem pingutama ja ajakohastama oma riiklikult kindlaksmääratud panused 2020. aastaks, arvestades 2018. aasta hõlbustavat dialoogi, mille eesmärk on kaotada olemasolevad puudused selle eesmärgi saavutamisel;

7.  on seisukohal, et kui muud suured majandusruumid ei võta kasvuhoonegaaside heite vähendamise suhtes ELiga võrreldavaid kohustusi, tuleb säilitada kasvuhoonegaaside heite ülekandumise sätted, eeskätt need, mis on suunatud suure kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohuga sektoritele, et tagada Euroopa tööstuse üleilmne konkurentsivõime;

8.  peab kahetsusväärseks, et enamikus kolmandates riikides, mis on võtnud Pariisi kokkuleppe raames kohustusi, käivitub arutelu oma panuste suurendamise üle väga aeglaselt; seepärast palub, et komisjon tõhustaks ELi kaalutlusi oma kohustuse suurendamisel, püüdes jõulisemalt motiveerida teisi partnereid tegema sama;

9.  rõhutab, kui oluline on rangeid sihte seadev kliimapoliitika, et EL toimiks üleilmsel tasandil usutava ja usaldusväärse partnerina, ELi üleilmse juhtpositsiooni säilitamine kliimaküsimustes ja Pariisi kokkuleppe täitmine; peab kiiduväärseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu kokkulepet suurendada 2030. aastaks ettenähtud taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärke vastavalt 32 %‑le ja 32,5 %‑le, mille tulemusena väheneb kasvuhoonegaaside heide 2030. aastaks üle 45 %; seepärast tunnustab komisjoni märkusi ELi riiklikult kindlaks määratud panuse ajakohastamise üle, et võtta seda kõrgemat sihti arvesse ja suurendada oma 2030. aastaks ettenähtud heite vähendamise eesmärki; palub, et komisjon koostaks 2018. aasta lõpuks ELile kõrgeid sihte seadva strateegia, millega saavutada sajandi keskpaigaks heiteneutraalsus ning milles nähakse ette kulutõhusad viisid Pariisi kokkuleppes sätestatud heiteneutraalsuse eesmärgi ning heiteneutraalse majanduse saavutamiseks liidus hiljemalt 2050. aastaks kooskõlas liidu õiglase osaga ülejäänud ülemaailmsest süsinikubilansist; toetab liidu ELi riiklikult kindlaks määratud panuse ajakohastamist kogu majandust hõlmava eesmärgiga vähendada liidusisest kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 55 % võrreldes 1990. aasta tasemetega;

10.  tunneb heameelt ÜRO peasekretäri avalduse üle kliimatippkohtumise korraldamise kohta 2019. aasta septembris ÜRO Peaassamblee 74. istungjärgu raames, et kiirendada kliimameetmete võtmist eesmärgiga saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärgid ja eeskätt edendada kliimaalaste kohustuste kõrgemate sihtide seadmist; palub ELil ja liikmesriikidel toetada neid jõupingutusi, väljendades osalemist ja poliitilist tahet tõhustada omaenda kohustusi, ning toetada muude osaliste tugevaid panuseid;

11.  peab kahetsusväärseks USA presidendi Donald Trumpi avaldust, milles ta väljendas kavatsust lõpetada Ameerika Ühendriikide osalemine Pariisi kokkuleppes, ja on seisukohal, et see samm kujutab endast tagasiminekut; tunneb heameelt asjaolu üle, et pärast president Trumpi avaldust on kõik peamised osalejad kinnitanud oma pühendumust Pariisi kokkuleppele; väljendab suurt heameelt asjaolu üle, et suured USA osariigid, linnad, ülikoolid ja muud valitsusvälised osalejad jätkavad kampaania „We are still in“ (Oleme endiselt osalised) raames kliimameetmete rakendamist;

12.  rõhutab, et eriti pärast president Trumpi avaldust on oluline, et kasvuhoonegaaside heite ülekandumise kohta oleksid kehtestatud konkreetsed sätted ning parimate tulemuste eest saaks tasuta saastekvoote, nagu on heitkogustega kauplemise direktiivis kokku lepitud; palub komisjonil uurida, kui tõhusad ja õiguspärased oleksid lisameetmed, millega kaitsta kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohus tööstusharusid, näiteks süsinikdioksiidi piirimaksude kohandamine ja tarbimismaks, eriti toodete puhul, mis on pärit riikidest, kes ei täida Pariisi kokkuleppest tulenevaid kohustusi;

13.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 1. jaanuaril 2019 jõustub Montreali protokolli Kigali muudatus, kusjuures praeguseks on 27 osalist, sealhulgas seitse liikmesriiki oma ratifitseerimiskirja hoiule andnud; kutsub kõiki Montreali protokolli osalisi, eeskätt liikmesriike, mis ei ole veel esitanud oma ratifitseerimiskirja, võtma kõik vajalikud meetmed selle kiireks ratifitseerimiseks, mis annab vajaliku panuse Pariisi kokkuleppe rakendamisse ning kliima- ja energiaalaste vahe- ja pikaajaliste eesmärkide täitmisse;

14.  väljendab heameelt asjaolu üle, et kõik liikmesriigid ratifitseerisid Kyoto protokolli Doha muudatuse ja et 21. detsembril 2017 anti hoiule liidu ühine ratifitseerimiskiri; on seisukohal, et see samm pakub olulist mõjujõudu 2018. aasta kliimaalaste läbirääkimise edukaks lõpuleviimiseks ning tänu ühistele jõupingutustele vähendab see tõhusalt kasvuhoonegaaside heidet;

15.  rõhutab, et rakendamine ja eesmärkide suurendamine enne 2020. aastat oli COP23 läbirääkimiste ajal keskse tähtsusega küsimus; väljendab heameelt otsuse üle teha ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi istungjärkude raames 2018. ja 2019. aastal kokkuvõtted; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles valmistama ette kuni 2020. aastani ettenähtud heite vähendamise panused, mis esitatakse 2020. aasta eelse kokkuvõtte raames COP24‑l; peab neid olulisteks sammudeks eesmärgi suunas suurendada kõigi poolte ambitsiooni 2020. aastale järgnevaks perioodiks ning seega ootab Katowice esimese kokkuvõtte tulemust, mis peaks kujunema COP otsuseks, milles kinnitatakse uuesti kohustust suurendada osaliste 2020. aastaks ettenähtud riiklikult kindlaksmääratud panuste ambitsiooni, et kooskõlastada need Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkidega;

16.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama kommunikatsioonistrateegiaid ja -tegevusi, et suurendada kliimameetmete avalikku ja poliitilist toetust ning teadlikkust kliimamuutustega võitlemisega kaasnevast kasust, nagu parem õhukvaliteet ja rahvatervis, loodusvarade säilimine, majanduskasv ja suurem tööhõive, suurem energiajulgeolek ja väiksemad energiaimpordi kulud, samuti innovatsioonist ja tehnoloogia arengust tulenevad eelised rahvusvahelises konkurentsis; toonitab, et tähelepanu tuleks pöörata ka kliimamuutuste ning sotsiaalse ebaõigluse, rände, ebastabiilsuse ja vaesuse omavahelisele seotusele, samuti tõsiasjale, et ülemaailmsed kliimameetmed võivad olulisel määral aidata kaasa nende probleemidele lahendamisele;

17.  toob esile koostoime Pariisi kokkuleppe, kestliku arengu tegevuskava 2030, Sendai raamistiku ning Addis Abeba tegevuskava (arengu rahastamine) ning muude Rio konventsioonide vahel, mis kujutavad endast olulisi ja omavahel seotud meetmeid, tagamaks, et vaesuse kaotamise ja kestliku arengu küsimused on võimalik lahendada samaaegselt;

Katowices toimuv COP24

18.  tunnustab COP22 ja COP23 eesistujaid selle eest, et nad töötasid ühiselt välja 2018. aasta hõlbustava dialoogi projekti, mille osalised üldjoontes heaks kiitsid ja mida nad 2018. aasta jaanuaris rakendama hakkasid; ootab huviga selle esimesi tulemusi, mida tutvustatakse COP24 ajal, ja sellele järgnevaid poliitilisi järeldusi, et kooskõlastada üleilmne ühine ambitsioon Pariisi kokkuleppe eesmärkidega 2020. aastaks; peab kiiduväärseks, et hõlbustav dialoog ei piirdu riikide valitsuste vaheliste aruteludega, vaid võimaldab mitmetel sidusrühmadel, sealhulgas piirkondadel ja linnadel ja nende valitud esindajatel tuua peamised kliimameetmetega seotud küsimused riikide ja ülemaailmsete poliitikakujundajate tähelepanu keskpunkti; tunneb heameelt linnade ja piirkondade hõlbustavate dialoogide üle ja loodab, et Euroopas korraldatakse edasisi dialooge; ootab, et valitsusvälised osalejad täidaksid protsessis oma osa, ja kutsub kõiki osalisi üles esitama õigeaegselt oma panuse, et hõlbustada poliitilisi arutelusid Katowices;

19.  tunnistab lisaks, et vaatamata kõigile Pariisi tööprogrammiga (reeglistik) COP23 ajal tehtud edusammudele, seisab ees suur väljakutse, et viia see COP24 ajal lõpule ja jõuda konkreetsete otsusteni; nõuab, et kõik vajalikud ettevalmistustööd tehtaks enne tippkohtumist, et viia reeglistiku koostamine lõpule, sest see on Pariisi kokkuleppe õigeaegse rakendamise jaoks otsustava tähtsusega;

20.  toetab reeglistikku, mis nõuab kõrgel tasemel läbipaistvust ja kõigile osalistele kehtivaid kindlaid siduvaid eeskirju, et hinnata täpselt edusamme ning luua rahvusvahelisse protsessi kaasatud osaliste vahel suuremat usaldust; tunneb muret asjaolu pärast, et mõned osalised tõrguvad püüdlemast heite mõõtmise täieliku läbipaistvuse poole; palub kõikidel suurtel riikidel asuda reeglistikku käsitlevatel läbirääkimistel juhtivale kohale ning edendada siduvaid seire- ja kontrollisüsteemide nõudeid, mis hõlmavad õigeaegseid ja usaldusväärseid kasvuhoonegaaside heite andmeid ja prognoose;

21.  rõhutab, kui oluline on täiendada reeglistikku vaatluspõhiste atmosfääriandmetega, et suurendada aruandluse usaldusväärsust ja täpsust; palub komisjonil, Euroopa Kosmoseagentuuril, Euroopa Meteoroloogiliste Satelliitide Kasutamise Organisatsioonil (EUMETSAT), Euroopa Keskpika Ilmaennustuse Keskusel (ECMWF), Ühtse Süsinikuseiresüsteemi (ICOS) Euroopa Teadustaristul, riiklikel inventuuriasutustel ja teaduskeskustel ning muudel olulistel osalejatel arendada operatiivset suutlikkust, mille abil võib luua teavet inimtekkelise heite kohta, kasutades satelliitandmeid ja vastates vajalikele nõuetele, mis hõlmab ka satelliitide kogumit;

22.  rõhutab, kui tähtis on, et EL väljendaks Katowices toimuval COP24‑l ühte ja ühtset seisukohta, et tagada oma poliitiline võim ja usaldusväärsus; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid toetaksid läbirääkimistel ja kahepoolsel kohtumisel teiste osalejatega ELi volitusi;

23.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tooma kliimameetmed ÜRO raames oluliste rahvusvaheliste foorumite ning organisatsioonide nagu G7 ja G20 tegevuskavasse ning püüdlema Pariisi kokkuleppe ning kestliku arengu eesmärkide rakendamisega seotud konkreetsetes küsimustes mitmepoolsete partnerluste poole;

Avatus, kaasatus ja läbipaistvus

24.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles säilitama ja tugevdama strateegilisi partnerlussuhteid arenenud riikidega ja tärkava turumajandusega riikidega, et luua järgmiste aastate jooksul kliimaküsimuste juhtide rühm, ning näitama haavatavate riikide suhtes üles suuremat solidaarsust; toetab ELi jätkuvat ja aktiivset osalemist kõrgeid sihte seadvas koalitsioonis ning seotust selle liikmesriikidega, et muuta nähtavaks nende kindel otsus saavutada Pariisi kokkuleppe sisukas rakendamine kindla reeglistiku lõpuleviimise kaudu 2018. aastal ning hõlbustava dialoogi kaudu COP24 konverentsil;

25.  rõhutab, et kõikide poolte tõhus osalemine on vajalik, et viia ellu eesmärk piirata üleilmse keskmise temperatuuri tõus 1,5 °C‑ni, mis omakorda nõuab erahuvide või vastuoluliste huvide küsimuse käsitlemist; väljendab sellega seoses uuesti oma toetust algatusele, mille eesotsas on maailma elanikkonna enamust esindavad valitsused ning millega kehtestatakse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames konkreetne huvide konfliktide poliitika; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles osalema edasiviivalt selle protsessis, seadmata ohtu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ning Pariisi kokkuleppe sihte ja eesmärke;

26.  toonitab, et 80 % kliimamuutuse tõttu ümber asustatud inimestest on naised, keda mõjutavad kliimamuutused üldiselt rohkem kui mehi, kuid kes kannavad sellegipoolest suuremat vastutust, kuigi nad ei ole samavõrra kaasatud kliimameetmeid käsitlevasse peamisesse otsustusprotsessi; seepärast rõhutab, et naiste mõjuvõimu suurendamine ning nende täielik ja võrdne osalemine ja juhtpositsioon rahvusvahelistel foorumitel nagu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon, ning riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud kliimameetmed on niisuguste meetmete edu ja tõhususe jaoks hädavajalikud; kutsub ELi ja liikmesriike üles integreerima sooline aspekt kliimapoliitikasse ning edendama põliselanikest naiste ja naisõiguslaste osalemist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raamistikus;

27.  väljendab heameelt COP23‑l vastu võetud otsuse üle, mille kohaselt Pariisi kokkuleppe täitmisel kasutatakse ka edaspidi kohanemisfondi; tunnistab fondi tähtsust kliimamuutustest kõige enam ohustatud kogukondade jaoks ja väljendab seetõttu heameelt liikmesriikide uute lubaduste üle maksta fondi 93 miljonit USA dollarit;

28.  tunnistab, et EL ja selle liikmesriigid annavad suurima osa avaliku sektori kliimamuutustega seotud rahalistest vahenditest; väljendab muret asjaolu üle, et arenenud riikide tegelikud lubadused ei vasta kaugeltki nende ühisele eesmärgile maksta 100 miljardit USA dollarit aastas; rõhutab, kui oluline on, et kõik arenenud riikide osalised annaksid oma panuse selle eesmärgi saavutamisse, sest pikaajaline rahastamine on otsustav tegur, mis võimaldab arenguriikidel täita oma kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise eesmärgid;

29.  rõhutab, et ELi eelarve peaks vastama tema kestliku arengu alastele rahvusvahelistele kohustustele ja tema keskpika tähtajaga ja pikaajalistele kliima- ja energiaeesmärkidele ega tohiks takistada nende eesmärkide saavutamist või rakendamist; märgib murelikult, et eesmärki eraldada 20 % kogu ELi kulutustest kliimameetmetele tõenäoliselt ei saavutata, ning nõuab seetõttu parandusmeetmeid; rõhutab lisaks, et 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevate poliitiliste arutelude keskmes peaksid algusest peale olema kliima- ja energiaeesmärgid, et tagada nende saavutamiseks nõutavate vahendite olemasolu; tuletab meelde oma seisukohta, et praeguseid kliimaga seotud kulutusi tuleks suurendada 20 %‑lt 30 %‑ni võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 2027. aastaks; on seisukohal, et kõik ülejäänud mitmeaastase finantsraamistiku kulutused peaksid järgima Pariisi kokkulepet, mitte töötama kliimaalaste jõupingutuste vastu;

30.  nõuab, et loodaks sihtotstarbeline ja automaatne ELi avaliku sektori rahastamismehhanism, millega antakse täiendavat ja asjakohast toetust, et täita ELi õiglane osa rahvusvahelisest eesmärgist anda kliimamuutustega seotud rahaliste vahenditena 100 miljardit USA dollarit;

Valitsusväliste osalejate roll

31.  tuletab meelde, et Pariisi kokkuleppes tunnistatakse mitmetasandilise valitsemise tähtsat rolli kliimapoliitikas ja vajadust teha koostööd piirkondade, linnade ja valitsusväliste osalejatega;

32.  väljendab rahulolu, et üle maailma pühendub üha rohkem erinevaid valitsusväliseid osalejaid kliimategevusele, millel on konkreetsed ja mõõdetavad tulemused; rõhutab kodanikuühiskonna, erasektori ja kohalike omavalitsuste olulist rolli avaliku arvamuse kujundamiseks ja riiklike meetmete võtmiseks surve avaldamisel ning nende edendamisel; kutsub ELi, liikmesriike ja kõiki osalisi üles soodustama ja hõlbustama täiesti läbipaistvat dialoogi valitsusväliste osalejatega – kes on üha enam kliimamuutuste vastu võitlemisel esirinnas –, aga ka kohaliku tasandi osalejatega, eelkõige juhul, kui ELi suhted riigi valitsusega on kliimapoliitika valdkonnas halvenenud, ning osalema selles dialoogis; tunnustab sellega seoses COP23 raames 25 teedrajava linna (kes esindavad 150 miljonit kodanikku) antud lubadust saada 2050. aastaks heiteneutraalseks linnaks;

33.  kutsub komisjoni üles tihendama veelgi suhteid kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, et süvendada temaatilist ja valdkondlikku koostööd linnade ja piirkondade vahel nii ELis kui ka väljaspool seda, töötada välja kohanemise ja vastupanuvõime alaseid algatusi, ning tugevdada kestliku arengu mudeleid ja heitkoguste vähendamise kavasid keskse tähtsusega sektorites, nagu energiavaldkond, tööstus, tehnoloogia, põllumajandus ja transport nii linna- kui ka maapiirkondades, näiteks mestimisprogrammide, rahvusvahelise linnaarenduse koostöö programmi, platvormide (nt linnapeade pakt) toetamise kaudu, ning pannes aluse uutele parimate tavade vahetamise foorumitele; kutsub ELi ja liikmesriike üles toetama piirkondlike ja kohalike osalejate jõupingutusi arendada välja piirkondlikud ja kohalikud kindlaksmääratud panused (sarnaselt riiklikult kindlaksmääratud panustele) seal, kus asjaomase protsessi abil on võimalik kliimaeesmärke suurendada;

34.  julgustab komisjoni kehtestama oma ettepanekus, milles käsitletakse ELi pikaajalist sajandi keskpaigaks heiteneutraalsuse saavutamise strateegiat, kõikide sektorite jaoks 2050. aastaks konkreetsed kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid ning nägema ette selge viisi nende eesmärkide täitmiseks, sealhulgas konkreetsed vahe-eesmärgid 2035., 2040. ja 2045. aastaks; kutsub komisjoni üles lisama ettepanekud selle kohta, kuidas tõhustada kooskõlas Pariisi kokkuleppega kõrvaldamist sidujate abil, et saavutada ELis hiljemalt 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heiteneutraalsus ning jõuda seejärel peagi negatiivse heiteni; nõuab, et see strateegia tagaks jõupingutuste õiglase jagunemise sektorite vahel, hõlmaks mehhanismi, millega lisada viie aasta üleilmsete kokkuvõtete tulemused, ning võtaks arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma tulevase eriaruande tähelepanekuid, Euroopa Parlamendi soovitusi ja seisukohti ning valitsusväliste osalejate, näiteks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, kodanikuühiskonna ja erasektori seisukohti;

35.  toonitab, et ELi pikaajalist strateegiat tuleks näha võimalusena kehtestada strateegilised tulevased prioriteedid nüüdisaegse keskkonnahoidliku ELi majanduse jaoks, mis kasutab täiel määral ära tehnoloogilise progressi võimalusi, säilitab kõrgetasemelise sotsiaalkindlustuse ning kõrged tarbijastandardid ning mis toob kasu tööstusele ja kodanikuühiskonnale, eeskätt pikas perspektiivis;

36.  julgustab komisjoni ja liikmesriike töötama välja strateegiad ja programmid, millega käsitleda dekarboniseerimisest ja tehnoloogia arengust tulenevat üleminekut sektorites, ning võimaldada teadmiste ja heade tavade vahetamist mõjutatud piirkondade, töötajate ja ettevõtete vahel ning pakkuda piirkondadele ja töötajatele toetust, et aidata neil valmistuda struktuurseteks muutusteks, otsida aktiivselt uut majanduslikku potentsiaali ja töötada välja strateegiline asukohapoliitika, et tagada Euroopas õiglane üleminek heiteneutraalsele majandusele;

37.  on seisukohal, et riiklikult kindlaksmääratud panuste ja Pariisi kokkuleppega nõutavate kogu majandust hõlmavate kohustuste kooskõla tagamiseks tuleks osalisi julgustada kaasama rahvusvahelisest laevandusest ja lennundusest pärinev heide ning leppima rahvusvahelisel, piirkondlikul ja riikide tasandil kokku meetmetes, mille abil tegeleda neist sektoritest pärineva heitega, ning neid meetmeid rakendama;

Kõigi sektorite terviklik tegevus

38.  väljendab heameelt asjaolu üle, et kogu maailmas arendatakse jätkuvalt heitkogustega kauplemise süsteeme, ja eriti selle üle, et Hiina käivitas 2017. aasta detsembris energiavaldkonda hõlmava üleriigilise CO2‑heitega kauplemise süsteemi algetapi; väljendab heameelt ka selle üle, et 2017. aasta lõpus allkirjastati leping siduda omavahel ELi ja Šveitsi heitkogustega kauplemise süsteemid, ning kutsub komisjoni üles uurima veelgi selliste sidumiste võimalusi ja muid koostöövorme kolmandate riikide ja piirkondade CO2‑turgudega ning edendama selliste muude CO2‑turgude ja CO2‑heite maksustamise mehhanismide loomist, mis aitavad vähendada ülemaailmset heidet, toovad täiendavat kulude kokkuhoidu ja tõhusust ning vähendavad kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu, luues üleilmsel tasandil võrdsed võimalused; kutsub komisjoni üles looma kaitsemeetmed, tagamaks, et sidumine ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga toob jätkuvalt juurde täiendavaid ja alalisi leevendamismeetmeid ega kahjusta liidusiseseid kasvuhoonegaaside heitega seotud kohustusi;

39.  peab kahetsusväärseks, et transpordisektor on ainus valdkond, kus heide on alates 1990. aastast suurenenud; rõhutab, et see ei sobi kokku pikaajalise kestliku arenguga, mis nõuab hoopis, et kõikides ühiskonnavaldkondades vähendatakse heidet suuremal ja kiiremal määral; tuletab meelde, et transpordisektor tuleb 2050. aastaks täielikult dekarboniseerida;

40.  väljendab sügavat rahulolematust asjaoluga, et komisjoni ettepanek sõiduautodele ja kergsõidukitele 2020. aasta järgseks perioodiks kehtestatud CO2‑heite normide kohta ei ole kooskõlas Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkidega;

41.  väljendab muret Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) rahvusvahelise lennunduse süsinikdioksiidi kompensatsiooni ja vähendamise süsteemi (CORSIA) ambitsiooni taseme pärast, arvestades, et standardite ja soovituslike tavade alase käimasoleva töö eesmärk oli alustada süsteemi rakendamist 2019. aastast; on jõuliselt vastu püüdlustele kehtestada CORSIA Euroopa-siseste lendude suhtes, millega mindaks mööda ELi õigusaktidest ning sõltumatusest otsuste tegemisel; rõhutab, et CORSIA standardite ja soovituslike tavade projekti edasine nõrgestamine on vastuvõetamatu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kõik endast oleneva, et tugevdada CORSIA sätteid ja seega selle mõju tulevikus;

42.  tuletab meelde Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/2392, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et jätkata kehtivate piirangute kohaldamist lennutegevuse ulatuse suhtes ja teha ettevalmistusi ülemaailmse turupõhise meetme rakendamiseks alates 2021. aastast(8), ja eeskätt selle artikli 1 punkti 7, milles märgitakse selgelt, et kaasseadusandjatena on Euroopa Parlament ja nõukogu ainsad institutsioonid, mis otsustavad ELi heitkogustega kauplemise süsteemi käsitleva direktiivi edasise muutmise üle; kutsub liikmesriike üles esitama institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe vaimus ametlik reservatsioon CORSIA standardite ja soovituslike tavade kohta, märkides, et CORSIA rakendamine ja osalemine selle vabatahtlikes etappides nõuab nõukogu ja Euroopa Parlamendi eelnevat kokkulepet;

43.  tuletab meelde, et liit pikendas järjekordselt (kuni 2024. aastani) erandit, mis käsitleb Euroopa Majanduspiirkonna väliste lendude väljajätmist ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamisalast, et hõlbustada ICAO protsessi lennunduse heitele üleilmse lahenduse leidmiseks; rõhutab siiski, et õigusakti muutmine peaks edaspidi toimuma vaid siis, kui see on kooskõlas kogu liidu majandust hõlmava kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohustusega, mis ei näe ette süsinikdioksiidi kompensatsiooni kasutamist pärast 2020. aastat;

44.  peab kiiduväärseks tõsiasja, et lennunduses on ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga juba vähendatud/kompenseeritud ligikaudu 100 miljonit tonni CO2;

45.  tuletab meelde, et ajavahemikuks aastani 2050 prognoositakse laevanduse CO2‑heite 50 %–250 % suurust kasvu ning et olemas on juba tehnilised vahendid, mille abil vähendada oluliselt laevade tekitatavat heidet; väljendab heameelt asjaolu üle, et 2018. aasta aprillis lepiti Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) merekeskkonna kaitse komitee 72. istungjärgul kokku esialgne IMO strateegia laevade kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohta, mis on sektori esimene samm, et aidata viia ellu Pariisi kokkuleppes sätestatud temperatuurieesmärk; palub, et IMO lepiks kiiresti kokku eesmärkide saavutamiseks vajalikes uutes kohustuslikes vähendamismeetmetes, ja rõhutab, kui oluline on need enne 2023. aastat kiiresti ellu viia; rõhutab, et meretranspordi heitkoguste vähendamiseks on vaja täiendavaid meetmeid, ning nõuab seetõttu, et EL ja liikmesriigid jälgiksid hoolikalt IMO kokkuleppe mõju ja rakendamist ning kaaluksid täiendavate meetmete võtmist ELi tasandil eesmärgiga tagada, et kooskõlas Pariisi kokkuleppes sätestatud temperatuurieesmärgiga vähendatakse laevade kasvuhoonegaaside heidet; nõuab tungivalt, et komisjon lisaks rahvusvahelise laevanduse oma tulevasse, 2050. aastaks ettenähtud dekarboniseerimisstrateegiasse, millest juhindutakse ELi otsustes investeerida laevanduse jaoks ettenähtud vähese süsinikdioksiidiheitega kütustesse ja käitustehnoloogiasse;

46.  märgib, et raadamine ja metsade seisundi halvenemine põhjustavad 20 % üleilmsest kasvuhoonegaaside heitest; toonitab metsade ja märgalade olulist rolli kliimamuutuste leevendamisel, kuna need pakuvad suuri CO2 kogumise võimalusi; juhib tähelepanu asjaolule, et looduslikke CO2 sidujaid ja süsinikureservuaare ELis ja kõikjal maailmas tuleks säilitada ja tõhustada pika aja jooksul ning et ülemaailmsete metsade üldist mahtu ning nende kohanemisvõimet ja vastupidavust kliimamuutuste suhtes tuleb veelgi suurendada, et saavutada Pariisi kokkuleppe pikaajaline eesmärk; toonitab veelgi, et leevendamispüüdlustes on vaja keskenduda troopilise metsa sektorile, alustades metsade kadumise ja kliimamuutuste algpõhjuste käsitlemisest;

Kliimamuutustele vastupidavuse suurendamine kohanemise kaudu

47.  kutsub komisjoni üles vaatama läbi kliimamuutustega kohanemist käsitlev ELi strateegia, sest kohanemismeetmed on kõigile riikidele hädavajalikud, kui nad soovivad minimeerida kliimamuutuste negatiivset mõju ja kasutada täielikult ära võimalusi, mida pakuvad kliimamuutustele vastupanuvõimeline kasv ja kestlik areng;

48.  on seisukohal, et kohalike kogukondade ja põlisrahvaste platvormi kasutuselevõtmine on üks COP23 õnnestumisi ja järjekordne oluline samm Pariisi otsuste elluviimisel; usub, et platvorm hõlbustab kliimamuutustega kohanemise tegevuse ja strateegiatega seotud kogemuste ja parimate tavade tõhusat vahetamist;

49.  rõhutab vajadust töötada välja avalikud, läbipaistvad ja kasutajasõbralikud süsteemid ja vahendid, mis võimaldaksid jälgida riiklike kliimamuutustega kohanemise kavade ja meetmete edenemist ja tulemuslikkust;

Kliimadiplomaatia

50.  toetab kindlalt liidu poliitilise teavitustegevuse ja kliimadiplomaatia jätkamist ja edasist tugevdamist, sest see on oluline kliimameetmete nähtavuse suurendamiseks partnerriikides ja üleilmses avalikus arvamuses; nõuab et Euroopa välisteenistusele ja komisjonile määrataks personali ja rahalisi vahendeid viisil, mis kajastaks paremini tugevat pühendumist kliimadiplomaatiale ja aktiivsemat kliimadiplomaatiaalast tegevust; toonitab vajadust töötada välja ulatuslik ELi kliimadiplomaatia strateegia ja kaasata kliima kõikidesse ELi välistegevuse valdkondadesse, sealhulgas kaubandus, arengukoostöö, humanitaarabi ning julgeolek ja kaitse;

51.  rõhutab, et kliimamuutuste mõju rahvusvahelisele julgeolekule ja piirkondlikule stabiilsusele suureneb keskkonnaseisundi halvenemise, elatusvahendite kadumise, inimeste kliimamõjust tingitud ümberasumise ning sellega seotud mitmesuguste rahutuste tõttu, mille puhul on kliimamuutusi sageli võimalik käsitleda ohu mitmekordistajana; nõuab seepärast tungivalt, et EL ja liikmesriigid teeksid koostööd oma partneritega kogu maailmas, et mõista, integreerida, ennetada ja juhtida kliimamuutuste destabiliseerivat mõju paremini; rõhutab seepärast, kui oluline on kliimadiplomaatia integreerimine ELi konfliktide ennetamise poliitikasse;

52.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles algatama kõrgeid sihte seadvad liidud, et näidata eeskuju kliimameetmete integreerimises mitmesugustesse välispoliitilistesse küsimustesse, mis hõlmavad kaubandust, rahvusvahelist rännet, rahvusvaheliste finantsasutuste reformi ning rahu ja julgeolekut;

53.  kutsub komisjoni üles lisama kliimamuutuste mõõde rahvusvahelistesse kaubandus- ja investeerimislepingutesse, muutes Pariisi kokkuleppe ratifitseerimise ja rakendamise tulevaste kaubanduslepingute sõlmimise tingimuseks; kutsub komisjoni üles hindama põhjalikult kehtivate lepingute kooskõla Pariisi kokkuleppega;

Tööstus ja konkurentsivõime

54.  toonitab, et kliimamuutused on eeskätt ühiskondlik probleem ning võitlus nende vastu peaks seega jääma üheks ELi poliitika ja meetmete juhtpõhimõtteks, sealhulgas tööstuse, energia, teadusuuringute ja digitehnoloogia valdkonnas;

55.  tunneb heameelt jõupingutuste ja edusammude üle, mida eurooplased, ettevõtted ja tööstus on teinud senini Pariisi kokkuleppe kohustuste täitmiseks; julgustab neid seadma kõrgemaid sihte ning kasutama täiel määral ära Pariisi kokkuleppest tulenevaid võimalusi, pidades sammu tehnoloogia arenguga;

56.  rõhutab, et kliimaga seotud investeeringuid hõlbustab ja soodustab see, kui nii ELi kui ka üleilmsel tasandil kehtiks stabiilne ja prognoositav õigusraamistik ning edastataks selgeid poliitilisi sõnumeid; toonitab sellega seoses, kui olulised on paketi „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ raames esitatud seadusandlikud ettepanekud ELi konkurentsivõime tugevdamiseks, elanike mõjuvõimu suurendamiseks ning selliste sihtide seadmiseks, mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppest tulenevate ELi kohustustega ning selle viieaastase läbivaatamismehhanismiga;

57.  tunneb heameelt tõsiasja üle, et mitmed riigid, kus asuvad ELi energiamahukate tööstusharude suured konkurendid, on hakanud kasutama süsinikdioksiidi heitkogustega kauplemise süsteeme ja muid maksustamismehhanisme; julgustab teisi riike toimima samamoodi;

58.  toonitab, kui oluline on suurendada ELi tööstuses kvaliteetsete töökohtade ja kvalifitseeritud töötajate hulka, et tõugata tagant liidu innovatsiooni ja jätkusuutlikku üleminekut; nõuab terviklikku ja kaasavat protsessi, et töötada välja alternatiivse ärimudeli kontseptsioon söepõhiste ja rohkelt süsinikdioksiidi tootvate piirkondade jaoks, kus suur osa töötajaid tegutseb süsinikdioksiidist sõltuvates sektorites, et hõlbustada edukate tööstusvaldkondade ja teenuste jätkusuutlikku ümberkujunemist, tunnustades samas pärandit ja olemasoleva tööjõu oskusi; toob esile liikmesriikide olulise rolli reformide – mis võivad tuua kaasa tööjõu õiglase ülemineku neis piirkondades – kiirendamisel; tuletab meelde, et täiendav ELi toetus täidab siinkohal asendamatut rolli;

Energiapoliitika

59.  tuletab meelde, et investeerimine taastuvenergiasse ELis on vähenemas; rõhutab seepärast, kui tähtsad on taastuvenergia ja energiatõhusus heitkoguste vähendamiseks, samuti energiajulgeoleku ning kütteostuvõimetuse ennetamiseks ja leevendamiseks, et kaitsta ja aidata haavatavaid ja vaeseid leibkondi; nõuab, et kogu maailmas propageeritaks energiatõhususe ja energiasäästu meetmeid ning taastuvate energiaallikate arendamist ja nende tõhusat kasutamist (nt soodustades oma tarbeks tootmist ja taastuvate energiaallikate tarbimise soodustamist);

60.  tuletab meelde, et energiatõhususe prioriteetsele kohale seadmine, sealhulgas energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kaudu, ning üleilmne juhtpositsioon taastuvenergia valdkonnas on kaks ELi energialiidu peamist eesmärki; rõhutab, kui olulised on nende eesmärkide saavutamiseks puhta energeetika paketi laiahaardelised õigusaktid ning tulevane sajandi keskpaiga strateegia, et rakendada ELi poliitikas tõhusalt Pariisi kokkuleppe raames võetud kohustust hoida üleilmse keskmise temperatuuri tõus alla 2 °C ning hoida see edaspidi alla 1,5 °C;

61.  rõhutab, kui oluline on arendada energiasalvestustehnoloogiaid, arukaid võrke ja tarbimiskaja, mis aitavad taastuvenergiat elektritootmises ning kodumajapidamiste kütmisel ja jahutamisel tõhusamalt kasutada;

62.  kutsub ELi üles nõudma, et rahvusvaheline kogukond võtaks viivitamata vastu konkreetsed meetmed, sh ajakava, millega järk-järgult kaotada keskkonnakahjulikud toetused, mis moonutavad konkurentsi, ei soosi rahvusvahelist koostööd ja takistavad uuendustegevust;

Teadus- ja uuendustegevus, digitehnoloogia ja kosmosepoliitika

63.  toob esile tõsiasja, et jätkuv ja tugevdatud teadus- ja uuendustegevus kliimamuutuste leevendamise, kohanemispoliitika, ressursitõhususe, säästva vähese heitega ja heiteneutraalse tehnoloogia, ringlussevõetud ressursi säästva kasutuse („ringmajandus“) ning kliimamuutuste kohta andmete kogumise valdkondades on peamine viis võidelda kliimamuutustega kulutõhusal viisil ja aidata vähendada sõltuvust fossiilkütustest; nõuab seetõttu, et kogu maailmas võetaks kohustus suurendada nende valdkondade investeeringuid ja seada need tähelepanu keskmesse; rõhutab, et uue programmi „Euroopa horisont“ raames tuleb prioriteetsele kohale seada säästva energia projektide rahastamine, võttes arvesse kohustusi, mis liit on võtnud energialiidus ja Pariisi kokkuleppe raames;

64.  rõhutab, et kestliku arengu eesmärgid on radikaalne muutus rahvusvahelise arengukoostöö poliitikas ning et EL on võtnud kohustuse rakendada neid nii oma sise- kui ka välispoliitikas; toonitab kooskõlas kestliku arengu eesmärkide välismõõtmega vajadust uurida erisuguseid meetodeid, mille abil aidata arenguriike ja tärkava turumajandusega riike nende energiasüsteemi ümberkujundamisel, muu hulgas suutlikkuse arendamise meetmete kaudu, aidates vähendada taastuvenergia ja energiatõhususe projektide kapitalikulusid, aidates kaasa tehnosiirdele ning arukatele linnadele, kaugetele ja maakogukondadele ette nähtud lahendustele, aidates seega neil täita oma kohustusi Pariisi kokkuleppe raames; tunneb sellega seoses heameelt hiljuti loodud Euroopa Kestliku Arengu Fondi üle;

65.  tuletab meelde, et teadus- ja uuendustegevus ning konkurentsivõime kuuluvad ELi energialiidu strateegia viie tugisamba hulka; märgib, et EL on kindlalt otsustanud jääda nendes valdkondades üleilmsele juhtpositsioonile ning teha samal ajal rahvusvaheliste partneritega tihedat teaduslikku koostööd; rõhutab, et puhta ja säästva energia tehnoloogia kasutuselevõtmiseks tuleb nii arenenud kui ka tärkava turumajandusega riikides luua ja säilitada tugev uuendussuutlikkus;

66.  tuletab meelde digitehnoloogia üliolulist rolli energiasüsteemi ümberkujundamise toetamisel ning eeskätt energiatõhususe ja -säästu paranemisel; toob esile kliimaalase kasu, mida võib tuua Euroopa tööstuse üleminek digitehnoloogiale ressursside tõhusa kasutamise ja ainemahukuse vähendamise kaudu ning tõhustades praegust tööjõudu;

67.  usub kindlalt, et liidu kosmoseprogrammid tuleks kavandada viisil, millega tagatakse, et nendega aidatakse kaasa kliimamuutuste vastasele võitlusele ja leevendamisstrateegiatele; tuletab sellega seoses meelde Copernicuse süsteemi konkreetset rolli ning vajadust tagada, et see hõlmab CO2 seire teenust; rõhutab, kui oluline on säilitada vabade, täielike ja avatud andmete poliitika, kuna see on ülioluline teadusringkondade jaoks ning toetab asjaomase valdkonna rahvusvahelist koostööd;

Kliimameetmed arenguriikides

68.  rõhutab tungivalt vajadust jätta lahtiseks võimalus piirata üleilmne soojemine 1,5 °C‑le ning rõhutab suurimate heiteallikate, sealhulgas ELi kohustust suurendada kiiresti oma leevendamiseks tehtavaid pingutusi, mis võiksid tuua märkimisväärset kestliku arenguga kaasnevat kasu, ning suurendada oluliselt oma toetust kliimameetmetele arenguriikides;

69.  toonitab, kui oluline on kliimateadlik otsuste tegemine ning selle toetamine arenguriikidele eriliselt oluliste kliimateenuste parandamise kaudu; nõuab, et see seataks ELi rahastatud teadusuuringute oluliseks eesmärgiks ning et EL teeks jõulisi pingutusi, et hõlbustada tehnosiiret arenguriikidesse; nõuab WTO deklaratsiooni intellektuaalomandi õiguste ja kliimamuutuste kohta, mis on võrreldav 2001. aastal Dohas vastu võetud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingut ja rahvatervist käsitleva deklaratsiooniga;

70.  tuletab meelde arenenud riikide võetud kohustust pakkuda arenguriikides võetavateks kliimameetmeteks uut ja täiendavat rahastust, mis ulatub 2020. aastaks 100 miljardi USA dollarini aastas; tunnistab, et jätkuvalt tuleb suurendada rahalisi panuseid ja pidada nende üle rangemalt arvet, sealhulgas pöörates tähelepanu nõudele, mille kohaselt rahastus peab olema uus ja täiendav, ning lisades vaid laenude toetusekvivalendid, mis on arvutatud OECD arenguabi komitees kokku lepitud meetodi abil; soovitab ELi liikmesriikidel järgida tavasid, mille komisjon on töötanud välja Rio näitajate kasutamiseks kliimaga seotud eesmärgil antava ametliku arenguabi jaoks;

71.  palub ELil järgida ELi toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet, kuna see kujutab endast Pariisi kokkuleppesse antava ELi panuse põhiaspekti; nõuab seepärast, et EL tagaks oma arengu-, kaubandus-, põllumajandus-, energia- ja kliimapoliitika kooskõla;

72.  tuletab meelde, et kliimamuutustel on põllumajanduslikule tootlikkusele nii otsene kui ka kaudne mõju; kordab, et kooskõlas rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) järeldustega ning ÜRO õigusega toidule tegeleva eriraportööri soovitustega nõuab meie toidu tootmise ja tarbimise viis ümberkujundavat üleminekut agroökoloogilistele tavadele; kiidab Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni agroökoloogia laiendamise algatusi, millega püütaks saavutada kestliku arengu eesmärke; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid kujundaksid oma arengupoliitika sarnasel viisil, sealhulgas Euroopa Kestliku Arengu Fondi põllumajanduse investeeringute suuna raames;

73.  rõhutab, et transpordi ja kaubandusega seotud CO2‑heite jätkuv kasv kahjustab ELi kliimamuutustega võitlemise strateegia tõhusust; märgib, et ekspordil rajaneva arengu edendamist, sealhulgas ekspordile suunatud tööstusliku põllumajanduse kaudu, on keeruline kooskõlastada kliimamuutuste leevendamise kohustusega;

74.  arvab, et EL peaks uurima võimalusi kehtestada kontroll metsa ohustavate kaupadega (nt soja, palmiõli, eukalüpt, veiseliha, nahk ja kakao) kauplemise ja nende tarbimise üle Euroopas, võttes arvesse kogemusi, mis saadi metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse (FLEFT) tegevuskavast ja puidumäärusest ning ELi meetmetest, millega reguleeritakse muid tarneahelaid, et lõpetada tõsine kahjustamine või seda ennetada; märgib, et peamised võimalused selliste jõupingutuste õnnestumiseks hõlmavad jälgitavuse ja kohustuslike hoolduskohustuse nõuete ettenägemist kogu tarneahela ulatuses;

75.  kutsub Euroopa Investeerimispanka üles lõpetama kiiresti laenuandmine fossiilkütuste projektidele ning palub ELi liikmesriikidel lõpetada kõik fossiilkütuste projektide ekspordikrediidi tagatised; nõuab spetsiaalsete riiklike tagatiste andmist keskkonnahoidlikele investeeringutele ning märgiseid ja maksusoodustusi keskkonnahoidlikele investeerimisfondidele ja roheliste võlakirjade väljaandmiseks;

76.  rõhutab, kui oluline on rakendada üleilmset kohanemiseesmärki ja võtta arenguriikides kasutusele suured uued kohanemiseks ettenähtud vahendid; nõuab, et EL ja liikmesriigid võtaksid kohustuse suurendada märkimisväärselt oma kohanemisele suunatud rahastust; tunnistab, et edasi on vaja liikuda ka kahju ja kahjustuste küsimuses, mille jaoks tuleks avaliku sektori rahastuse uuenduslike allikate kaudu näha ette lisavahendid, kasutades Varssavi rahvusvahelist mehhanismi;

77.  toonitab, et vaja on altpoolt ülespoole, kohalikul tasandil juhitud projekte, millega jõutakse eriti haavatavate inimeste ja kogukondadeni; märgib, et praegune erainvesteeringute hõlbustamisele suunatud keskendumine segarahastamisele ja tagatistele seab eelisseisundisse suuremahulised projektid, ning nõuab abistavate rahaliste vahendite kasutamisel asjakohast tasakaalu;

78.  märgib, et lennundustööstus tugineb oluliselt süsinikdioksiidi kompenseerimisele ning et metsadest tulenevat kompensatsiooni on keeruline mõõta ja võimatu tagada; rõhutab vajadust tagada, et Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) rahvusvahelise lennunduse süsinikdioksiidi kompensatsiooni ja vähendamise süsteem (CORSIA) ja muud projektid ei kahjusta mingil viisil toiduga kindlustatust, maaõigusi, põlisrahvaste õigusi ega bioloogilist mitmekesisust ning et järgitakse vabatahtliku eelneva teadliku nõusoleku põhimõtet;

Euroopa Parlamendi roll

79.  on veendunud, et kuna Euroopa Parlament peab andma rahvusvahelistele kokkulepetele oma nõusoleku ja tal on kaasseadusandjana Pariisi kokkuleppe liidusisesel rakendamisel keskne roll, tuleb ta igakülgselt ELi delegatsiooni kaasata; eeldab seega, et tal on lubatud osaleda Katowices toimuvatel ELi koordineerimiskoosolekutel ning juurdepääs kõikidele ettevalmistusdokumentidele alates läbirääkimiste algusest;

o
o   o

80.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile palvega edastada see kõikidele osalistele, kes ei ole ELi liikmed.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0280. (2) ELT C 346, 27.9.2018, lk 70. (3) ELT L 236, 14.9.2017, lk 1. (4) http://www3.weforum.org/docs/WEF_GRR18_Report.pdf (5) http://www.bmub.bund.de/fileadmin/Daten_BMU/Download_PDF/Europa___International/green_growth_group_financing_climate_action_bf.pdf (6) http://copernicus.eu/news/report-operational-anthropogenic-co2-emissions-monitoring (7) ÜRO Keskkonnaprogramm, „The Emissions Gap Report 2017 – The emissions gap and its implications“, lk 18. (8) ELT L 350, 29.12.2017, lk 7.