Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 26, milles sätestatakse, et „Igaühel on õigus saada haridust. Haridus peab vähemalt alg- ja üldhariduse ulatuses olema tasuta“,

–  võttes arvesse dokumenti „Muudame oma maailma: kestliku arengu tegevuskava aastani 2030“, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 25. septembril 2015 ja milles tõdetakse, et võrdsed võimalused, kaasatus ja sooline võrdõiguslikkus on lahutamatult seotud kõigi õigusega haridusele,

–  võttes arvesse kestliku arengu eesmärke, eriti 4. eesmärki „tagada kõikidele kaasav ja õiglane kvaliteetne haridus ning elukestva õppe võimalused“, samuti Incheoni deklaratsiooni ning kestliku arengu 4. eesmärgi rakendamise raamistikku, milles on sätestatud, et „sooline võrdõiguslikkus on lahutamatult seotud kõigi õigusega haridusele“,

–  võttes arvesse ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee soovitust nr 36 (2017) seoses tütarlaste ja naiste õigusega haridusele,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 27. juulil 2015. aastal vastu võetud Addis Abeba tegevuskava arengu rahastamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 22. juuni 2017. aasta resolutsiooni 35/L2 pealkirjaga „Le droit à l’éducation: suivi de la résolution 8/4 du Conseil des droits de l’homme“ (Õigus haridusele: Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni 8/4 järelmeetmed),

–  võttes arvesse komisjoni 2002. aasta teatist „Hariduse ja koolituse osa vaesuse vähendamisel arengumaades“ (COM(2002)0116),

–  võttes arvesse komisjoni 2010. aasta töödokumenti hariduse ulatuslikumaks muutmise ja parendamise kohta arengumaades „More and Better Education in Developing Countries“ (SEC(2010)0121),

–  võttes arvesse komisjoni 2018. aasta teatist „Haridus hädaolukordades ja pikaajalise kriisi tingimustes“ (COM(2018)0304),

–  võttes arvesse G7 poolt 9. juunil 2018 Charlevoix’s tehtud avaldust tütarlaste, teismeliste ja naiste kvaliteetse hariduse kohta arengumaades,

–  võttes arvesse Euroopa arengukonsensust ning ELi tegevusjuhendit tööjaotuse kohta arengupoliitikas (COM(2007)0072),

–  võttes arvesse oma 31. mai 2018. aasta resolutsiooni talituste ühise töödokumendi (SWD(2015)0182) „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ rakendamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2018. aasta resolutsiooni arengumaade võla jätkusuutlikkuse suurendamise kohta(2),

–  võttes arvesse UNESCO 2017. aastal avaldatud ülemaailmset seirearuannet hariduse kohta „Rendre des comptes en matière d’éducation: tenir nos engagements“ (Vastutus hariduse eest: kohustuste täitmine),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A8‑0327/2018),

A.  arvestades, et haridus on põhiline inimõigus ja et see on keskse tähtsusega kõikide kestliku arengu eesmärkide täitmise jaoks; arvestades, et haridus hoiab ära sugupõlvede vahelise vaesuse edasikandumise ning täidab määravalt tähtsat rolli soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamisel; arvestades, et haridusega seotud õiguste valdkond läheb kaugemale aritmeetilisest võrdõiguslikkusest ja edendab pigem tõelist soolist võrdõiguslikkust hariduses ja hariduse kaudu;

B.  arvestades, et komisjoni viimane teatis hariduse kohta arengumaades avaldati 2002. aastal ja seda ajakohastati alles 2010. aastal töödokumendi kaudu;

C.  arvestades, et haridusele antav toetus moodustas 2009. aastal kogu arenguabist 8,3 %; arvestades, et 2015. aastal langes see osakaal 6,2 %‑ni; arvestades, et liidu ja selle liikmesriikide puhul langes see osakaal sama ajavahemiku jooksul 11 %‑lt 7,6 %‑ni;

D.  arvestades, et liidu ja selle liikmesriikide abi põhiharidusele langes 2009. ja 2015. aasta vahel 33,9 %, st rohkem kui toetus haridusele üldiselt (15,2 %);

E.  arvestades, et 2015. aastal ei käinud koolis 264 miljonit alg- või keskkooliealist last ja noort;

F.  arvestades, et 2017. aasta lõpuks oli üle maailma rohkem kui 25,4 miljonit pagulast, kellest 7,4 miljonit olid algkooliealised lapsed, kellest 4 miljonit ei saanud mingisugust algharidust; arvestades, et ebakindlas ja konfliktiolukorras olevates riikides on 37 % rohkem tüdrukuid kui poisse, kes ei käi põhikoolis, ja et noored naised ei käi peaaegu 90 % suurema tõenäosusega keskkoolis võrreldes samaealiste meestega riikides, mida konflikt ei mõjuta;

G.  arvestades, et ÜRO 2017. aasta aruanne kestliku arengu eesmärkide kohta näitab, et 2011. aastal oli ainult umbes veerandil Sahara‑taguse Aafrika koolidest juurdepääs elektrienergiale ning vähem kui pooltel oli juurdepääs puhtale joogiveele; arvestades, et Sahara‑taguses Aafrikas on kvalifitseeritud õpetajate osakaal nii põhi- kui ka keskhariduses kõige väiksem;

H.  arvestades, et arengumaade hariduse toetamisel keskenduti minevikus liiga palju õpilaste arvule, mitte pakutava hariduse kvaliteedile; arvestades, et kestliku arengu 4. eesmärk on tagada 2030. aastaks kõigile juurdepääs kvaliteetsele haridusele;

I.  arvestades raskusi, millega seisavad teatavates arengumaades silmitsi ettevõtjad, et leida töötajaid, kelle kvalifikatsioon vastaks nende vajadustele;

J.  arvestades, et ehkki alates 2016. aastast tehtud jõupingutusi tuleb tunnustada, ei ole nendest piisanud kuhjunud mahajäämuse kõrvaldamiseks ning seetõttu tuleb pingutusi jätkata ja suurendada;

K.  arvestades, et UNESCO kohaselt tuleks väikese ja keskmisest madalama sissetulekuga riikide puhul haridusele antavat abi kuuekordistada, et täita 2030. aastaks kestliku arengu 4. eesmärk; arvestades, et üleilmsete haridusvõimaluste rahastamise rahvusvahelise komisjoni kohaselt peaks haridusele antav abi olema 2030. aastal 89 miljardit dollarit võrreldes praeguse 12 miljardi dollariga;

Hariduse seadmine arengus kesksele kohale

1.  on veendunud, et haridusele antav abi peab olema prioriteet, sest haridus on põhiõigus, aga ka sellepärast, et see on äärmiselt tähtis kestliku arengu muude eesmärkide, nagu majandusliku arengu ja ebavõrdsuse vähendamise, soolise võrdõiguslikkuse, tütarlaste ja naiste mõjuvõimu suurendamise, puuetega inimeste sotsiaalse kaasamise, tervishoiu, demokraatia, õigusriigi ja konfliktide ennetamise jaoks;

2.  peab seetõttu kahetsusväärseks, et haridusele antav abi ei ole rahvusvaheliste rahastajate jaoks prioriteet; nõuab tungivalt, et haridus seataks Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide arengupoliitikasuundades kesksele kohale;

3.  tõdeb, et kestliku arengu 4. eesmärgi elluviimiseks on vaja ulatuslikku investeeringut haridussüsteemidesse; kinnitab, et investeerima peavad esmalt arengumaad, aga et rahvusvaheline abi jääb rahastamise puudujääkide kõrvaldamisel esmatähtsaks;

4.  kutsub komisjoni üles ajakohastama oma teatist „Hariduse ja koolituse osa vaesuse vähendamisel arengumaades“, mis pärineb 2002. aastast, aga ka oma 2010. aasta töödokumenti; väidab, et uues teatises tuleks ette näha vahendid, mille abil saavutada kestliku arengu 4. eesmärgi täitmine 2030. aastaks;

5.  nõuab, et liit ja selle liikmesriigid eraldaksid 2024. aastaks 10 % ja 2030. aastaks 15 % oma ametlikust arenguabist haridusele;

6.  tuletab meelde, et arengumaade jõupingutustest õiglaste maksusüsteemide arendamisel ja ebaseaduslike rahavoogude vastu võitlemisel ning ametliku arenguabi vältimatust suurendamisest ei piisa rahastuse puudujäägi probleemi kõrvaldamiseks; nõuab seetõttu, et loodaks uuenduslikud rahastamisvahendid, millel on võimendav mõju ja mis on kooskõlastatud olemasolevate rahastamismehhanismide ja algatustega, et tugevdada riiklikke haridussüsteeme;

7.  jälgib huviga üleilmsete haridusvõimaluste rahastamise rahvusvahelise komisjoni ettepanekut luua rahvusvaheline hariduse toetamise rahastu, eeldusel et see täiendab ka tegelikkuses praeguseid jõupingutusi ega asenda neid; leiab, et see algatus tuleb ellu viia koostoimes üleilmse hariduspartnerluse meetmetega; märgib, et enne mis tahes rahastamist tuleb pöörata erilist tähelepanu abikõlblike riikide laenuvõtmisvõimele;

8.  märgib, et eesmärk eraldada 20 % liidu ametlikust arenguabist sotsiaalsele kaasatusele ja inimarengule, hõlmates esmaseid sotsiaalteenuseid, sh tervishoid ja haridus, on ebatäpne ega võimaldada kulutusi nõuetekohaselt jälgida; nõuab, et järgmisesse mitmeaastasesse finantsraamistikku lisataks arvuliselt kindlaks määratud eesmärgid;

Prioriteetidele vastamine

9.  tuletab meelde, et põhiteadmiste, sh digioskuste valdamine on pädevuste omandamise ja tööellu siirdumise eeldus, et tüdrukute haridus on otsustav võimendav tegur kestliku arengu eesmärkide täitmise, tervishoiu ja heaolu, aga ka rahumeelsete ühiskondade tagamise jaoks ning et vähim arenenud riikides on rahastamise puudumine kõige suurem probleem, ehkki just nende puhul annab investeerimine kõige suuremat inimeste, majanduse ja tervishoiuga seotud kasu;

10.  tuletab meelde, et kaitsetute rühmade võimestamine on vaesuse vähendamiseks hädavajalik; nõuab kindlalt, et kõigil isikutel, olenemata soost, etnilisest kuuluvusest, keelest, usutunnistusest, poliitilistest või muudest tõekspidamistest, ning puuetega inimestel, sisserändajatel ja põlisrahvastel oleks juurdepääs elukestvale kaasavale ja võrdseid võimalusi pakkuvale haridusele ja koolitusele;

11.  on seetõttu seisukohal, et liidu haridusele antav abi peab eeskätt vastama kahele prioriteedile: kvaliteetse ja kaasava põhihariduse soodustamine ning suurema toetuse andmine vähim arenenud riikidele;

12.  rõhutab eeskätt kestliku arengu eesmärki nr 4.1, mille siht on 12 aastat alg- ja keskharidust, mis on kõikidele tasuta; kordab, et haridus peaks olema Aafrika ja ELi partnerluse oluline tugisammas kooskõlas 2017. aastal Euroopa Liidu ja Aafrika Liidu tippkohtumisel kokku lepitud strateegiliste prioriteetidega; märgib, et tasuta ei pea olema mitte üksnes haridus, vaid see tingimus peaks laienema ka lisakulutustele, mis tehakse koolitarvetele, transpordile ja toidule; leiab, et riigid peaksid kaaluma stipendiumisüsteemide kasutuselevõttu, et võimaldada kõige ebasoodsamas olukorras olevatele lastele haridust; tuletab meelde, kui tähtis on tagada lapsevanematele mitmekesisus ja valikuvabadus; rõhutab siiski, et EL ja liikmesriigid ei tohi kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga 4.1 ja inimõiguste ülddeklaratsiooni artikliga 26 kasutada ametliku arenguabi vahendeid liidu põhimõtteid ja väärtusi mittejärgivate tulunduslike eraõppeasutuste toetamiseks;

13.  nõuab, et liit ja selle liikmesriigid eraldaksid 2030. aastaks vähemalt poole oma haridusabist põhiharidusele;

14.  nõuab lisaks, et 40 % liidu ja liikmesriikide poolt haridusele antavast abist suunataks vähim arenenud riikidele;

15.  nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks tüdrukute ja poiste võrdõiguslikkusele, mis on kestliku arengu ja kõikide kaasamise seisukohast otsustavalt tähtis; kutsub liitu üles edendama kaasavat ja kvaliteetset haridust, et kaotada tõkked, mis takistavad tütarlaste juurdepääsu haridusele, nende koolis osalemist ja õpingute lõpetamist; tuletab meelde eesmärki, et 2020. aastaks hõlmaks 85 % Euroopa Liidu uutest programmidest peamise või olulise eesmärgina soolise võrdõiguslikkuse mõõdet; nõuab toetust puuetega üliõpilaste ja muude vähemuste ja kaitsetute rühmade vajadustele vastavate haridussüsteemide arendamiseks, võttes arvesse kohalikke eripärasid;

16.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon võttis vastu teatise „Haridus hädaolukordades ja pikaajalise kriisi tingimustes“ ja eesmärgi eraldada alates 2019. aastast 10 % liidu humanitaarabist haridusele;

17.  tuletab meelde, et pagulas- või põgeniklaste haridust tuleb käsitada algusest peale prioriteedina; rõhutab, kui tähtis on toetada ebakindlas ja konfliktiolukorras riike, et tugevdada nende süsteemide vastupidavust ja tagada lastele ja noortele pagulastele, riigisisestele põgenikele ja neid vastuvõtvatele kogukondadele juurdepääs kvaliteetsele haridusele, sealhulgas keskharidusele;

18.  rõhutab vajadust integreerituma, st kõiki sidusrühmi kaasava, kiirema, süstemaatilisema ja tõhusama lahenduse järele haridusega seotud vajaduste täitmisel hädaolukordades kooskõlas hädaabi, taastustöö ja arengu vahelise seose põhimõttega;

19.  märgib, et teatavad sihtriigid ei saa või ei taha vastata elanikkonna põhivajadustele, sealhulgas haridusalastele vajadustele; nõuab kõige sobivama kodanikuühiskonna partneri kindlakstegemist ning nende heade tavade tõhustamist ja laiendamist, mida vabaühendused ja muud osalejad kõnealuses valdkonnas kasutavad;

20.  tuletab meelde keskhariduse, tehnilise ja kutsehariduse olulisust noorte tööalase konkurentsivõime ja kestliku arengu seisukohast; on veendunud, et kaks viimatimainitut peaksid aitama tagada inimväärse töö, olema suunatud riigi arenguvajadustele ja ettevõtete vajadustele, nendega kooskõlastatud ja võimaluse korral ka nende poolt rahastatud; juhib tähelepanu projektidele, mille kaudu erasektor toetab koolituskeskusi, ning kutsub komisjoni üles uurima, kuidas rahaliselt toetada selliste algatuste väljatöötamist; märgib, et nimetatud eesmärkide saavutamiseks on võimalik võtta kasutusele liidu välisinvesteeringute kava, ja nõuab kodanikuühiskonna organisatsioonide strateegilist kaasamist selles valdkonnas toimuvasse kavandamisse ja rakendamisse;

21.  tunneb muret nn ajude äravoolu pärast; märgib, et mõned liikmesriigid eraldavad üle poole haridusabist oma territooriumil toimuva koolituse kulude katmiseks; on seisukohal, et haridusabi suurendamine peab seda osakaalu vähendama; kutsub liikmesriike üles uurima ja rakendama parimaid tavasid ja kogemusi nagu ülikoolide ja spetsialistide vahetusprogrammid; leiab, et mitmekordsed viisad võimaldaksid nendel õppuritel oma teadmisi ajakohastada ja soodustaksid korduvliikuvust; nõuab samal ajal stiimulite ja meetmete kasutuselevõttu, millega ergutada õppureid töötama pärast tagasipöördumist miinimumperioodi vältel oma päritoluriigi majandus- või valitsussektoris, et peamiselt just partnerriigid saaksid kasu nende omandatud teadmistest;

22.  märgib, et õpetamise kvaliteet on õppimise jaoks ülitähtis; märgib murega, et õpetajakoolituse kvaliteet ja kättesaadavus on jätkuvalt tõsine probleem, eriti Sahara‑taguses Aafrikas; rõhutab, et tuleb teha jõupingutusi õpetajate esmaseks ja jätkuõppeks, keskendudes pedagoogilistele teadmistele ja oskustele ning samuti õpetajate töölevõtmise, palga- ja töötingimustele, muu hulgas eesmärgiga stimuleerida neid kohapeale jääma ja oma teadmisi tulevastele põlvkondadele edasi andma; nõuab rohkem vahetusprogramme arengumaade ja ELi liikmesriikide õpetajate vahetamiseks, näiteks programmi Erasmus + kaudu;

23.  võtab teadmiseks ulatuslikud investeeringud, mida on vaja teha koolitaristutesse ja sisseseadesse, eelkõige maapiirkondades ja hõredalt asustatud piirkondades, et tagada kõikidele võrdne juurdepääs haridusele ilma diskrimineerimiseta;

24.  rõhutab, et uute tehnoloogiavõimaluste olulisust haridusele juurdepääsu ja hariduse kvaliteedi parandamisel, eeskätt teadmiste levitamiseks, õpetajate koolitamiseks ning õpetajate ja asutuste juhtimise arendamiseks; rõhutab vajadust kasutada ära digitehnoloogiale ülemineku võimalus, et arengumaades juurduksid nüüdisaegsed teadmised ja õpetamismeetodid; juhib tähelepanu asjaolule, et need uued tehnoloogiavõimalused peavad haridusega seotud jõupingutusi toetama, aga mitte asendama, nii et õpetamisstandardid langevad; nõuab tehnoloogiasse investeerimise ja selle õpitulemustele avalduva mõju paremat hindamist; nõuab tungivalt digioskuste tugevdamist, et edendada naiste ja tüdrukute mõjuvõimu suurendamist;

25.  kutsub üles suurendama jõupingutusi digitaalse tõrjutusega seotud probleemidega tegelemiseks, kasutades selleks digitaalsete põhioskuste alast haridust ja koolitusi ning algatusi IKT kasutamise soodustamiseks; kutsub üles lisama arengumaades kõikidel haridustasanditel koolide õppekavadesse digikirjaoskuse, et õppurid omandaks oskused, mis on vajalikud paremaks juurdepääsuks teabele;

26.  juhib tähelepanu sellele, et haridus peab sillutama teed järgmistele põlvkondadele igati produktiivseks eluks maailmas, mille robotiseerimine ja automatiseerimine on ümber kujundanud; on veendunud, et selleks, et vastata nii tööd otsivate isikute kui ka ettevõtjate ootustele, peavad pakutavad koolitused inimesi tõepoolest professionaalsemaks muuma ning selle eesmärgi saavutamiseks ei tohi kõrvale jätta partnerlust erasektoriga kutsehariduse valdkonnas; toonitab sellega seoses, kui olulised on paindlikkus ja oskused, aga ka eluks vajalikud ja sotsiaalsed oskused hariduses; on veendunud, et peale koolis õpetatavate akadeemiliste teadmiste peavad lapsed omandama mõtlemisoskuse asjakohaste küsimuste esitamiseks, loovoskused ideede elluviimiseks ja valmisoleku kogu elu kestvaks pidevõppeks;

27.  rõhutab, et haridus ja tervishoid on omavahel seotud, osutab sellele, et koolimeditsiin ja tervisekasvatus aitavad lisaks õppimise edendamisele jõuda suurte ühiskonnarühmadeni; rõhutab vajadust töötada välja terviklik ja integreeritud tütarlaste ja poiste seksuaalkasvatuse programm, milles käsitletakse selliseid terviseküsimusi nagu HIV, pereplaneerimine ja rasedus ning mis aitab saavutada laiemaid eesmärke, nagu tüdrukute haridusele juurdepääsu parandamine; rõhutab tervishoiutöötajate olulisust psühhosotsiaalse toe pakkumisel, eriti konfliktiolukorras riikides, et parandada noorte laste vastupanuvõimet;

28.  kutsub riike üles võimaldama vähemalt ühe aasta jooksul tasuta väikelaste haridust kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga 4.2;

29.  kinnitab, et kvaliteetse hariduse võimaldab tagada üksnes soodne keskkond, sealhulgas on kvaliteetse hariduse eelduseks vanemate kaasatus, toitumisega seotud aspektid, tervishoid ja julgeolek, aga ka juurdepääs elektrile ja veele ning nõuetekohastele sanitaarrajatistele, et võimaldada poistel ja tüdrukutel koolist tegelikku kasu saada ja suurendada kooli lõpetamise määra, eriti põhihariduse puhul;

Abi kvaliteedi parandamine

30.  on seisukohal, et haridussüsteemi hindamine, sealhulgas muude kui riigikoolide pakutava hariduse hindamine, õpetamise kvaliteedi ja õpitulemuste hindamine on abi tõhususe parandamise eeltingimus; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rahastama uurimistegevust, andmete agregeerimist ning usaldusväärseid, tehnilisi, mittediskrimineerivaid ja sõltumatuid hindamisvahendeid;

31.  peab vältimatult vajalikuks koordineerida abi rahastajate tegevust kohalike haridusrühmade tasandil, et vältida dubleerimist või abistamispüüdluste üksteisega konflikti sattumist; nõuab, et liikmesriigid kasutaksid süstemaatilisemalt ühist kavandamist ja delegeerimist; tuletab meelde, et arenguabi ei tohi kasutada strateegilise mõjutamise eesmärgil;

32.  rõhutab valitsuste kohustust tagada oma kodanikele õigus haridusele; rõhutab sellega seoses vajadust tagada, et vastutajad kõikidel tasanditel suudaksid pakkuda teenuseid kõigile ja kujundada võrdsete võimalustega, juurdepääsetavad ja mittediskrimineerivad institutsioonid, strateegiad ja riiklikud hariduskavad, mis tuginevad tõelisele isevastutusele ja mis on välja töötatud oluliste osaliste, sh kodanikuühiskonnaga ulatusliku konsulteerimise ja nende strateegilise osalemise käigus, koos konkreetsete eesmärkide ja korrapärase järelevalve, hindamise ja kontrolli mehhanismidega, selgelt ja läbipaistvalt kindlaks määratud vastutusaladega ning eraldatud vahenditega, mille üle kohaldatakse sõltumatut kontrolli; julgustab vastu võtma riiklikud õigusraamistikud haridusteenuste loomise ja toimimise kohta;

33.  rõhutab abi prognoositavuse olulisust ja abiga seotud partnerriikide isevastutuse tähtsust; osutab sellega seoses, et eelarvetoetus ja mitmepoolsete organisatsioonide antav abi vastab nendele nõuetele parimal viisil;

34.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eelistama võimaluse korral valdkondlikku eelarvetoetust, mille suhtes kohaldatakse rangeid kriteeriume, muu hulgas hea valitsemistava kriteeriumi, ning ulatuslikke kontrolle, eeskätt selleks, et vältida korruptsioonijuhtumeid; tuletab meelde, et abi saavad kolmandad riigid kohustuvad eeskirjade tõsise eiramise korral väljamaksed hüvitama; pooldab kodanikuühiskonna kaasamist rahastamislepingute järelevalvesse; rõhutab, et on vaja luua järelevalvemehhanism, mis võimaldab kontrollida, kas arenguabi on kuritarvitatud, ja kohaldada asjakohaseid karistusi, sealhulgas rahaliste vahendite ümberjaotamist, et suurendada abi nendele riikidele, kes kasutavad kõnealuses valdkonnas tulemuslikumaid tavasid;

35.  ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama kohalike ametiasutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli haridusabiprogrammide ettevalmistamisel ja rakendamisel, sealhulgas eelarvetoetuse raames;

36.  märgib, et üksnes kolmandik haridusele suunatud abist antakse mitmepoolsete organite kaudu, võrreldes kahe kolmandikuga tervishoiu valdkonnas; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles suurendama oma rahastust ülemaailmsele hariduspartnerlusele ja fondile „Education Cannot Wait“; on seisukohal, et ülemaailmsel partnerlusel peaks olema võimalik pikendada järgmises, 2020. aasta järgses strateegilises kavas oma programmitöö perioodi kolmelt aastalt kuuele aastale, et võimaldada stabiilsemat ja prognoositavamat rahastamist, mis on riiklike haridussüsteemide tõhustamiseks eriti vajalik;

o
o   o

37.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0239. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0104.