Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 19,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 10, 21 ja 22,

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(1) (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv),

–  võttes arvesse Kopenhaageni kriteeriumeid ja reeglite kogumit, millest Euroopa Liiduga ühineda sooviv kandidaatriik peab kinni pidama (liidu aquis),

–  võttes arvesse ÜRO rahvuslikesse või etnilistesse, usulistesse ja keelelistesse vähemustesse kuuluvate isikute õiguste deklaratsiooni ja ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1948. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 1. novembril 2005. aastal vastu võetud resolutsiooni A/RES/60/7 holokausti mälestamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni ja selle protokolle, eriti protokolli nr 12 diskrimineerimise keelu kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2018. aasta põhiõiguste aruannet ning tema Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teist uuringut (EU-MIDIS II),

–  võttes arvesse 13. detsembril 2006. aastal vastu võetud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle vabatahtlikku lisaprotokolli (A/RES/61/106),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ning Euroopa regionaal- või vähemuskeelte hartat,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2014. aastal vastu võetud resolutsiooni 1985 rahvusvähemuste olukorra ja õiguste kohta Euroopas,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2017. aastal vastu võetud resolutsiooni 2153 romade ja rändurite kaasamise edendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2018. aastal vastu võetud resolutsiooni 2196 Euroopa regionaal- või vähemuskeelte kaitse ja soodustamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi 2017. aastal vastu võetud resolutsiooni 424 regionaal- ja vähemuskeelte kohta Euroopas tänapäeval,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 1993. aastal vastu võetud soovitust 1201 Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokolli kohta vähemuste õiguste suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 1. veebruaril 2012. aastal vastu võetud deklaratsiooni romade diskrimineerimise ja romade vastase rassistliku vägivalla suurenemise kohta Euroopas,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu riigipeade ja valitsusjuhtide kolmandal tippkohtumisel 16. ja 17. mail 2005. aastal Varssavis vastu võetud suunist nr 5 Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vaheliste suhete kohta,

–  võttes arvesse OSCE 1990. aasta Kopenhaageni dokumenti ning OSCE rahvusvähemuste ülemvoliniku ja OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo välja antud arvukaid vähemuste õigusi käsitlevaid temaatilisi soovitusi ja suuniseid,

–  võttes arvesse oma 7. veebruari 2018. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja mittediskrimineerimise kohta ELi liikmesriikides(2),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni põhiõiguste aspekti kohta romade integreerimisel ELis ja romavastasusega võitlemise kohta(3),

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(4),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2016. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus(5),

–  võttes arvesse oma 15. aprilli 2015. aasta resolutsiooni rahvusvahelise romade päeva kohta, romavastasuse kohta Euroopas ja II maailmasõja ajal toimunud romade genotsiidi mälestuspäeva tunnustamise kohta ELis(6),

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus(7),

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta laienenud Euroopas(8),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ELi kodakondsuse 2017. aasta aruande ja kodanike õiguste tugevdamise kohta demokraatlike muutuste liidus(9),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(10),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuseid ja kohtupraktikat, eelkõige kohtuasja T‑646/13 (Minority SafePack – miljon allkirja Euroopa mitmekesisuse nimel vs komisjon), ning Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat,

–  võttes arvesse FRA aruandeid ja uuringuid, näiteks aruannet pealkirjaga „Vähemuste hulka kuuluvate isikute austamine ja kaitse 2008–2010“, ning muid riiklike, Euroopa ja rahvusvaheliste organisatsioonide ja vabaühenduste poolt kõnealusel teemal koostatud asjakohaseid raporteid,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi põlisvähemuste, rahvuskogukondade ja keelte fraktsioonidevahelise töörühma tegevust ja järeldusi,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A8‑0353/2018),

A.  arvestades, et vähemuste õigused kuuluvad lahutamatult inimõiguste hulka, mis on universaalsed, jagamatud ja sõltumatud; arvestades, et vähemuste õiguste kaitse ja edendamine on oluline rahu, julgeoleku ja stabiilsuse tagamiseks ning sallivuse, vastastikuse austuse, mõistmise ja koostöö edendamiseks kõigi ühel territooriumil elavate inimeste vahel;

B.  arvestades, et EL on kultuuride, keelte, uskude, traditsioonide ja ajaloo mosaiik, mis loob erinevate kodanike kogukonna, keda ühendavad nende ühised põhiväärtused; arvestades, et see Euroopa rikkus ei ole enesestmõistetav ning seda tuleb kaitsta ja edendada;

C.  arvestades, et ligikaudu 8 % ELi kodanikest kuulub rahvusvähemusse ja ligikaudu 10 % räägib piirkondlikku või vähemuskeelt; arvestades, et pidev ahistamine, diskrimineerimine (sh mitmekordne ja läbipõimunud diskrimineerimine) ja vägivald piirab inimeste võimalust täielikult kasutada oma põhiõigusi ja -vabadusi ning takistab nende võrdset osalemist ühiskonnas;

D.  arvestades, et vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitse võib aidata rajada Euroopale jätkusuutliku tuleviku ning aidata kaasa inimväärikuse, võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtete järgimise tagamisele; arvestades, et hüved ei ole piiratud vähemustega, sest selline kaitse ja edendamine toob stabiilsuse, majanduskasvu ja heaolu kõigile;

E.  arvestades, et Lissaboni lepinguga on ELi esmasesse õigusesse sisse viidud mõiste „vähemuste hulka kuuluvad isikud“, mis on esimene taoline selgesõnaline viide ELi õiguse ajaloos; arvestades, et ELi lepingu artiklis 2 on öeldud: „Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“; märgib, et neid väärtusi jagavad kõik liikmesriigid ning EL ja liikmesriigid peavad neid nii sise- kui ka välispoliitikas järjekindlalt järgima ja aktiivselt edendama; arvestades, et nendele õigustele tuleb tagada samasugune kaitse nagu muudele aluslepingutes sätestatud õigustele;

F.  arvestades, et ELi aluslepingud ei määratle mõistet „vähemused“, järgides sellega rahvusvahelise õiguse lähenemisviisi; arvestades, et ELi lepingu artikli 17 kohaselt peab aluslepingute rakendamise tagama komisjon;

G.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 19 on sätestatud, et nõukogu võib ühehäälselt ja pärast seadusandliku erimenetluse käigus Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist astuda vajalikke samme diskrimineerimise vastu võitlemiseks;

H.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta jõustumisega muutus mõiste „rahvusvähemused“ ELi õiguse mõisteks; arvestades, et harta artiklis 21 rõhutatakse selgelt, et diskrimineerimine on keelatud; arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata kõige kaitsetumas olukorras isikute põhiõiguste kaitsele;

I.  arvestades, et liidu kodakondsuse määratlemisel sätestatakse ELi lepingu artiklis 9 selgelt, et liit järgib oma kodanike võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt kohtlevad liidu institutsioonid, ametid ja asutused kodanikke võrdselt;

J.  arvestades, et rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon (FCNM) ja keelteharta on rahvusvahelise vähemuste kaitse süsteemi suured saavutused ja osalisriikide joaks tähtsad rahvusvahelised standardeid loovad vahendid; arvestades, et asjaomaste lepingute mõju nõrgendab aeglane ratifitseerimisprotsess, poolte esitatud reservatsioonid ja kontrolliõiguse puudumine, mis muudab need sõltuvaks riikide heast tahtest; arvestades, et kohtuotsuste, otsuste ja soovituste süstemaatiline mittejärgimine toob kaasa ka selle, et nende kahe rahvusvahelise õigusakti täitmata jätmist hakatakse pidama normaalseks;

K.  arvestades, et liikmesriikides juba kasutusel olevaid parimaid tavasid tuleks võtta arvesse ühiste Euroopa miinimumstandardite väljatöötamisel vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitseks, nagu Itaalias (Alto Adige/Lõuna‑Tirool) või Saksamaal (Schleswig‑Holstein);

L.  arvestades, et vähemuste hulka kuuluvate isikute õigused on tagatud nii mitme- kui ka kahepoolsete rahvusvaheliste lepingutega ja sätestatud paljude liikmesriikide põhiseaduslikes süsteemides ning nende austamine on õigusriigi hindamise oluline eeldus;

M.  arvestades, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv on peamine õiguslik meede etnilise ja rassilise diskrimineerimise vastu võitlemiseks; arvestades, et mitu liikmesriiki ei ole seda ikka veel täielikult rakendanud; arvestades, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi artiklis 5 on sätestatud, et täieliku võrdõiguslikkuse tagamiseks ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki säilitamast või kehtestamast erimeetmeid, et rassilise või etnilise päritolu tõttu tekkinud olukorra halvenemist ära hoida või heastada;

N.  arvestades, et ELi moto „Ühinenud mitmekesisuses“, mida on kasutatud alates 2000. aastast, rõhutab mitmekesisuse austamist kui üht Euroopa Liidu põhiväärtust;

O.  arvestades, et Kopenhaageni kriteeriumid on ELi ühinemiskriteeriumide osa; arvestades, et üks kolmest Kopenhaageni kriteeriumist nõuab riikidelt selgelt, et nad tagaksid demokraatia, õigusriigi, inimõigused ning vähemuste austamise ja kaitse; arvestades, et pärast seda, kui kandidaatriigist saab liikmesriik, ei kontrollita enam vähemuste õiguste tagamist;

P.  arvestades, et kogemused näitavad, et ühinemiseks valmistuvad riigid on altimad järgima Kopenhaageni kriteeriume; arvestades, et kuna puudub asjakohane raamistik nende kriteeriumide täitmise tagamiseks ühinemise järel, on liikmesriikides pärast ELi liikmeks saamist toimunud tõsiseid tagasiminekuid; arvestades, et ELil puuduvad endiselt liidu tasandil ühised standardid liikmesriikides vähemuste kaitsmiseks;

Q.  arvestades, et praegu on liidul üksnes piiratud mõjuga vahendid, et reageerida süstemaatilisele ja institutsioonilisele diskrimineerimisele ning rassismi- ja ksenofoobiailmingutele; arvestades, et vaatamata komisjonile tehtud mitmele üleskutsele on vähemuste hulka kuuluvate isikute tõhusaks kaitseks astutud vaid piiratud samme;

R.  arvestades, et tuleb välja töötada tugevad õigusriigi mehhanismid ja protsessid, et tagada aluslepingu põhimõtete ja väärtuste järgimine kogu liidus; arvestades, et vähemustesse kuuluvate isikute õiguste austamine on nende väärtuste oluline osa; arvestades, et allesjäänud lünkade kaotamiseks peaksid olemas olema tõhusad mehhanismid; arvestades, et sellised mehhanismid peaksid olema tõenduspõhised, objektiivsed, mittediskrimineerivad, järgima subsidiaarsuse, vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, olema kohaldatavad nii liikmesriikidele kui ka liidu institutsioonidele ning nende aluseks peab olema järkjärguline lähenemisviis, mis hõlmab nii ennetavat kui ka korrigeerivat osa; arvestades, et Euroopa Parlament kinnitas oma toetust sellele 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta ning see võiks aidata suurel määral kaasa Euroopa valitsemistava suhtes kohaldatava lähenemisviisi kujundamisele, mis praegu puudub;

S.  arvestades, et keeled on Euroopa identiteedi lahutamatu osa ja kultuuri kõige vahetum väljendus; arvestades, et keelelise mitmekesisuse austamine on ELi põhiväärtus, mis on sätestatud näiteks harta artiklis 22 ja ELi lepingu preambulis, mille kohaselt „saades innustust Euroopa kultuurilisest, religioossest ja humanistlikust pärandist, millest on kasvanud välja inimeste puutumatute ja võõrandamatute õiguste universaalsed põhiväärtused, vabadus, demokraatia, võrdõiguslikkus ja õigusriigi põhimõte“;

T.  arvestades, et keeleline mitmekesisus moodustab olulise osa piirkonna kultuurilisest rikkusest; arvestades, et 40–50 miljonit inimest ELis räägib ühte selle 60‑st piirkondlikust ja vähemuskeelest, millest mõned on tõsises ohus; arvestades, et vähemuskeelte vähenemine on märgatav kogu Euroopas; arvestades, et keeled, mida räägivad väikesed kogukonnad ja millel ei ole ametlikku staatust, on veelgi suuremas väljasuremise ohus;

U.  arvestades, et hinnanguliselt üks inimene tuhandest kasutab riiklikku viipekeelt oma esimese keelena; arvestades, et nendele keeltele tuleks anda ametlik staatus;

V.  arvestades, et kaasavates ühiskondades on olulised nii individuaalne kui ka riiklik identiteet ja need ei välista teineteist; arvestades, et liikmesriikide õigussüsteemid sisaldavad vähemuste osas suuri lünki ning nende ühtlustatuse ja sümmeetria tase on madal;

W.  arvestades, et Euroopa kultuuripärand on rikkalik ja mitmekesine; arvestades, et kultuuripärand rikastab iga kodaniku elu; arvestades, et ELi lepingu artiklis 3 on sätestatud, et „liit austab oma rikkalikku kultuurilist ja keelelist mitmekesisust ning tagab Euroopa kultuuripärandi kaitse ja arendamise“; arvestades, et inimesed, kes kuuluvad Euroopas sajandeid elanud vähemustesse, annavad sellesse rikkalikku, ainulaadsesse ja mitmekesisesse pärandisse oma osa ning on Euroopa identiteedi lahutamatu osa;

X.  arvestades, et liikmesriikides on suured erinevused vähemuste tunnustamisel ja nende õiguste austamisel; arvestades, et kogu ELis kannatavad vähemused endiselt institutsionaalse diskrimineerimise all ja nende suhtes kasutatakse halvustavaid stereotüüpe ning isegi nende omandatud õigusi sageli piiratakse või kohaldatakse valikuliselt;

Y.  arvestades, et vähemuste kaitsmise ja diskrimineerimisvastase poliitika vahel on erinevus; arvestades, et diskrimineerimise keelust ei piisa assimileerimise peatamiseks; arvestades, et tegelik võrdõiguslikkus läheb kaugemale kui diskrimineerimisest hoidumine ja tähendab nõuet tagada vähemustele nende õiguste – nagu õigus identiteedile, keele kasutamisele ja haridusele, kultuuri- ja kodanikuõigused jne – teostamine võrdselt enamusega;

Z.  arvestades, et ksenofoobse vägivalla ja vihakõne sagenemine Euroopa Liidus, mida sageli edendavad paremäärmuslikud jõud, mõjutab vähemustesse kuuluvaid isikuid ja on nende vastu suunatud;

AA.  arvestades, et vähemustesse kuuluvad ELi kodanikud ootavad, et Euroopa tasandil võetaks nende õiguste kaitsmiseks rohkem meetmeid, nagu näitab Euroopa Parlamendile selles küsimuses esitatud petitsioonide suur hulk;

AB.  arvestades, et Euroopa kodanikualgatus „Minority SafePack“ on kogunud 1 215 879 allkirja kogu ELis, mis näitab nende ELi kodanike soovi tugevdada ELi tasandil vähemustega seotud poliitikat reguleerivat õigusraamistikku;

AC.  arvestades, et vähemuste õiguste tõhusat kaitset ELis saab tunduvalt parandada; arvestades, et demokraatlike institutsioonide legitiimsus põhineb kõikide ühiskonnarühmade, sealhulgas vähemuste hulka kuuluvate isikute osalusel ja esindatusel;

1.  tuletab meelde, et liikmesriikidel on kohustus tagada vähemustele nende inimõiguste täielik kasutamine nii üksikisikute kui ka kogukonnana;

2.  tuletab meelde, et ehkki vähemuste kaitse on Kopenhaageni kriteeriumide osa nii kandidaatriikide kui ka liikmesriikide jaoks, ei ole mingit tagatist, et liikmesriigiks saades jäävad riigid Kopenhaageni kriteeriumide raames võetud kohustuste juurde;

3.  märgib, et ELil puuduvad endiselt tõhusad vahendid, et jälgida ja jõustada vähemuste õiguste austamist; peab kahetsusväärseks, et vähemuste kaitse valdkonnas peab EL kas enesestmõistetavaks, et liikmesriigid austavad vähemuste õigusi, või tugineb välistele järelevalvevahenditele, näiteks ÜRO, Euroopa Nõukogu ja OSCE omad;

4.  märgib, et Kopenhaageni kriteeriumide täitmist, mida kontrollitakse enne ja pärast riikide ühinemist ELiga, tuleb pidevalt jälgida ning selle üle tuleb pidada pidevat dialoogi parlamendis, komisjonis ja nõukogus ning nende vahel; rõhutab, et vaja on ulatuslikku ELi vähemuste kaitse süsteemi koos tugeva järelevalvemehhanismiga;

5.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõike 1 kohaselt on komisjonil aluslepingute täitmise järelevalvajana õigus ja volitus kontrollida õigusriigi põhimõtte ja muude Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste järgimist liikmesriikide poolt; leiab seetõttu, et komisjoni võetud meetmed selle ülesande täitmiseks ja selle kontrollimiseks, et liikmesriikide ühinemisel valitsenud tingimusi täidetakse endiselt, ei kujuta endast liikmesriikide suveräänsuse rikkumist;

6.  tuletab meelde, et olemasolevate rahvusvaheliste standardite kohaselt on igal liikmesriigil õigus kindlaks määrata, kes kuuluvad rahvusvähemustesse;

7.  tuletab meelde, et ELis puudub vähemuste õiguste ühine ELi standard ja ühine arusaam sellest, keda saab pidada vähemusse kuuluvaks; märgib, et vähemuste määratlus puudub nii ÜRO rahvus- või etnilistesse, usu- ja keelevähemustesse kuuluvate isikute õiguste deklaratsioonis kui ka FCNMis; rõhutab, et vaja on kaitsta kõiki rahvus- ja etnilisi, usu- ja keelevähemusi, hoolimata määratlusest, ja mis tahes määratlust tuleks rakendada paindlikult, kuna kaitsealuste tegelik viimine vähemuste õiguste kaitse alla on sageli osa protsessist, mis võib lõpuks viia ametliku tunnustamiseni; soovitab, et subsidiaarsuse, proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid arvesse võttes peaks rahvusvähemuse määratlus põhinema määratlusel, mis sisaldub Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee soovituses 1201 (1993) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli kohta vähemuste õiguste suhtes ja kus rahvusvähemus on selliste riigis asuvate inimeste rühm, kes

8.  tuletab meelde Euroopa Nõukogu riigipeade ja valitsusjuhtide kolmandal tippkohtumisel 16. ja 17. mail 2005. aastal Varssavis vastu võetud suunist nr 5 Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vaheliste suhete kohta, mille kohaselt „Euroopa Liit püüab võtta asjaomased Euroopa Nõukogu konventsioonide aspektid oma pädevuse raames Euroopa Liidu õigusesse üle“;

9.  märgib, et FCNMi ja Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta („keelteharta“) sätete osad kuuluvad ELi pädevusse, ja tuletab meelde FRA järeldust, et ehkki liidul ei ole üldist seadusandlikku pädevust teha otsuseid rahvusvähemuste kaitse kohta, võib ta „teha otsuse erinevates küsimustes, mis mõjutavad rahvusvähemustesse kuuluvaid isikuid“;

10.  on seisukohal, et pärast nõuetekohast mõju hindamist ning kooskõlas liikmesriikide suhtes kohaldatava subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega on vaja esitada seadusandlik ettepanek vähemuste kaitse miinimumstandardite kohta ELis, et parandada vähemuste olukorda ja kaitsta juba olemasolevaid õigusi kõigis liikmesriikides, vältides samal ajal topeltstandardeid; on seisukohal, et austades subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, peaksid sellised standardid lähtealuseks võtma juba kodifitseeritud rahvusvahelise õiguse õigusaktid ja neil peaks olema kindel koht õigusraamistikus, mis tagab demokraatia, õigusriigi põhimõtte järgimise ja põhiõigused kogu ELis, ning et sellega peaks kaasas käima toimiv järelevalvemehhanism; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et nende õigussüsteemidega garanteeritakse, et vähemuste hulka kuuluvaid isikuid ei diskrimineerita, ning võtma ja rakendama sihipäraseid kaitsemeetmeid;

11.  tuletab meelde, et vähemuste õiguste kaitse on osa ettepanekust sõlmida demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitlev liidu pakt („ELi pakt“); tuletab sellega seoses meelde üleskutset, mille ta esitas oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta, ning palub veel kord, et komisjon esitaks ettepaneku ELi pakti sõlmimiseks; kutsub komisjoni üles integreerima vähemuste õigused ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi kõikidesse võimalikesse osadesse;

12.  julgustab komisjoni looma liidu tasandil (kas olemasolevate struktuuride raames või eraldiseisva asutusena) organi ELis vähemuste tunnustamiseks ja kaitsmiseks;

13.  tervitab allkirjade edukat registreerimist ja kogumist Euroopa kodanikualgatuse „Minority SafePack“ raames, milles nõutakse vähemuste kaitse Euroopa raamistikku; julgustab komisjoni uurima viise, kuidas vähemuste huve ja vajadusi ELi tasandil paremini esindada;

14.  ergutab komisjoni ja liikmesriike kaitsema vähemuste hulka kuuluvate isikute õigust säilitada, kaitsta ja arendada oma identiteeti, ning võtma vajalikud meetmed, et edendada vähemuste tõhusat osalemist ühiskondlikus, majandus- ja kultuurielus ning avalikes küsimustes;

15.  tuletab meelde, et ELi kodakondsus saadakse liikmesriigi kodakondsuse kaudu, mis on reguleeritud siseriiklike õigusaktidega; tuletab meelde, et riigi kodakondsuse andmisel peaksid liikmesriigid juhinduma ELi õiguse põhimõtetest, näiteks proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõttest, mida on põhjalikult käsitletud Euroopa Kohtu praktikas; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 20 on sätestatud, et iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on ka liidu kodanik ning tal on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud õigused ja kohustused; tuletab meelde, et aluslepingute kohaselt pööravad ELi institutsioonid võrdselt tähelepanu igale ELi kodanikule;

16.  tuletab meelde oma suurt muret seoses Euroopas elavate kodakondsuseta romade arvuga, kellel puudub täielikult juurdepääs sotsiaal-, haridus- ja tervishoiuteenustele ning kes on tõugatud ühiskonna äärealadele; kutsub liikmesriike üles lõpetama kodakondsusetus ja tagama kõigile põhilised inimõigused;

17.  palub liikmesriikidel võtta tõhusaid meetmeid, et kaotada takistused vähemuste hulka kuuluvate isikute juurdepääsul tervishoiusüsteemile; märgib, et vähemusrühmadel on kehvem juurdepääs tervishoiuteenustele ja terviseteabele; ergutab komisjoni ja liikmesriike tagama, et vähemustel oleks diskrimineerimiseta juurdepääs nii füüsilise kui ka vaimse tervise teenustele;

18.  palub Euroopa Liidul ühineda FCNMi ja keeltehartaga ning liikmesriikidel need ratifitseerida ning järgida neis dokumentides sätestatud põhimõtteid; palub liikmesriikidel ja komisjonil hoiduda tegevustest, mis läheksid vastuollu nende põhimõtetega; märgib, et luues miinimumstandardid vähemuste jaoks ELis, peavad liikmesriigid ja ELi institutsioonid hoiduma vastu võtmast õigusakte ja haldusmeetmeid, mis nõrgestavad või kahjustavad vähemuste hulka kuuluvate isikute õigusi;

19.  kinnitab, et põlisrahvad ei peaks oma õiguste kasutamisel kokku puutuma diskrimineerimisega ning neil peaks olema õigus väärikusele ja oma kultuuri, traditsioonide, ajaloo ja püüdluste mitmekesisusele, mis peab asjakohaselt kajastuma hariduses ja avalikus teabes; julgustab neid liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni (ILO konventsioon nr 169), seda tegema ja seda heauskselt rakendama;

20.  on seisukohal, et ELis tuleb välja töötada vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitse ühised Euroopa miinimumstandardid, järgides heanaaberlikkuse, sõbralike suhete ning liikmesriikide vahelise koostöö ja naabruses asuvate kolmandate riikidega tehtava koostöö menetluspõhimõtteid ning tegutsedes rahvusvaheliste standardite ja normide rakendamise alusel; on seisukohal, et ühiste Euroopa miinimumstandardite vastuvõtmine ei tohiks nõrgestada vähemuste hulka kuuluvate isikute olemasolevaid õigusi ja neid kaitsvaid standardeid; tuletab meelde vajadust täita võetud kohustused ja rakendada OSCE raames, eelkõige selle temaatilistes soovitustes ja suunistes, arendatud põhimõtted; tuletab meelde, et komisjon on neid standardeid ühinemisläbirääkimiste ajal Kopenhaageni kriteeriumide kontekstis juba arvesse võtnud; kutsub komisjoni üles kohaldama selles osas kõikidele liikmesriikidele samu standardeid;

21.  rõhutab, et diskrimineerimisvastane poliitika üksi ei lahenda vähemuste ees seisvaid probleeme ega peata nende assimileerimist; märgib, et vähemuste hulka kuuluvad isikud on õiguskaitsevahendite kasutamise õiguse mõttes erikategoorias ja neil on konkreetsed vajadused, mis tuleb rahuldada, kui soovitakse saavutada täielikku ja tõhusat võrdsust, ning et nende õigusi tuleb austada ja edendada, sealhulgas õigust vabalt väljendada, säilitada ja arendada nende kultuurilist või keelelist identiteeti, austades seejuures nende elukohariigi identiteeti, väärtusi ja põhimõtteid; ergutab komisjoni edendama korrapärast järelevalvet keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse üle ELis;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkuvalt toetama ja rahastama vähemuste esindajatega konsulteerides usaldusväärsete ja võrreldavate võrdõiguslikkuse alaste andmete kogumist, et mõõta ebavõrdsust ja diskrimineerimist; nõuab, et rakendataks kogu ELi hõlmavat tulemuslikku järelevalvet rahvus- ja etniliste vähemuste olukorra üle; on seisukohal, et FRA peaks tõhusamalt jälgima rahvus- ja etniliste vähemuste diskrimineerimise ilminguid liikmesriikides;

23.  tunnistab kodanikuühiskonna ja vabaühenduste olulist rolli vähemuste kaitsmisel, diskrimineerimise vastu võitlemisel ja vähemuste õiguste edendamisel; ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama nende organisatsioonide piisavat rahastamist ja toetamist;

24.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama vähemuste kaitsmist vähemuste seas ja vähendama ebavõrdsust ebavõrdsetes tingimustes, kuna vähemustesse kuuluvad inimesed saavad sageli mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimise osaliseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel viia läbi uuringuid, et lahendada mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimise probleem;

Diskrimineerimise, vihakuritegude ja vihakõne vastane võitlus

25.  on mures vihakuritegude ja vihakõne sagenemise pärast, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast või religioossest sallimatusest ja suunatud Euroopa vähemuste vastu; kutsub ELi ja liikmesriike üles tugevdama vihakuritegude ning diskrimineeriva suhtumise ja käitumise vastast võitlust; kutsub komisjoni ja FRAd üles jätkama oma tööd vähemuste vastu suunatud vihakuritegude ja vihakõne seirega liikmesriikides ning andma juhtumitest ja suundumustest korrapäraselt aru;

26.  mõistab ühemõtteliselt hukka igasuguse diskrimineerimise mis tahes põhjustel ja kõik segregatsiooni vormid, vihakõne, vihakuriteod ja sotsiaalse tõrjutuse, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles selgelt hukka mõistma rahvus- ja etniliste vähemuste vastu suunatud hirmutegude eitamise ja selle eest karistama; kordab oma seisukohta, mida väljendas 25. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis põhiõiguste aspekti kohta romade integreerimisel ELis ja romavastasusega võitlemise kohta; tuletab meelde, et kõik ELi kodanikud peaksid saama võrdselt abi ja kaitset, sõltumata oma etnilisest või kultuurilisest päritolust; kutsub komisjoni üles looma Euroopa raamistikku ja kutsub liikmesriike üles koostama konkreetsed riiklikud kavad vähemustesse kuuluvate isikute vastu suunatud ksenofoobse vägivalla ja vihakõne vastu võitlemiseks;

27.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid edendama omavahel sõbralikke ja stabiilseid suhteid, ning julgustab neid jätkama avatud ja toetavat dialoogi naaberriikidega, eriti piirialadel, kus võib esineda mitmeid keeli ja kultuure;

28.  julgustab komisjoni ja liikmesriike käivitama teadlikkuse suurendamise algatusi, mis muudavad ELi elanikkonna teadlikuks mitmekesisusest, ja edendama kõiki vähemuskultuuride rahumeelseid väljendusvorme; ergutab liikmesriike lisama õppekavadesse rahvus- ja etniliste vähemuste ajalugu ja edendama oma koolides sallivuse kultuuri; ergutab komisjoni ja liikmesriike alustama kultuuridialoogi, muu hulgas koolides, et käsitleda vähemusrühmade vastu suunatud viha eri vorme; kutsub liikmesriike üles tagama, et vähemuste hulka kuuluvate isikute mittediskrimineerimist, samuti ajalugu ja õigusi süvalaiendatakse riiklikus haridussüsteemis;

29.  ergutab komisjoni ja liikmesriike käivitama vihakõnevastaseid kampaaniaid, looma politseijõududes vihakuritegude vastaseid üksuseid, lähtudes teadlikkusest eri vähemusrühmade ees seisvatest probleemidest, ja korraldada täienduskoolitusi, ning tagada, et vähemuste hulka kuuluvatel isikutel on seaduse ees võrdsed õigused ning et neil on võrdne juurdepääs õigusemõistmisele ja menetlusõigustele;

30.  on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peavad tagama, et vähemuste hulka kuuluvad isikud saavad oma õigusi hirmu tundmata kasutada; julgustab sellega seoses liikmesriike lisama koolide õppekavadesse igal tasandil kohustusliku õppeaine inimõiguste, demokraatliku kodakondsuse ja poliitilise kirjaoskuse kohta; ergutab komisjoni ja liikmesriike pakkuma kohustuslikku koolitust nendele isikutele, kes vastutavad ELi ja liikmesriikide õigusaktide nõuetekohase rakendamise eest ja kellel peavad olema vahendid kõigi kodanike teenimiseks, lähtudes inimõigustel põhinevast lähenemisviisist; palub komisjonil ja liikmesriikidel käsitleda läbipõimunud diskrimineerimist nii poliitikameetmete kui ka rahastamisprogrammide kaudu;

31.  palub liikmesriikidel luua vastastikuse usalduse tekitamiseks riiklikud tõe- ja lepituskomisjonid, et teadvustada sajandeid toimunud vähemuste hulka kuuluvate isikute tagakiusamist, tõrjumist ja hülgamist ning et dokumenteerida need probleemid; kutsub liikmesriike üles selgelt hukka mõistma vähemuste hulka kuuluvate isikute vastu suunatud hirmutegude eitamise ja selle eest karistama ning ergutab neid pidama riigi tasandil vähemusrühmade olulisi mälestuspäevi, nagu romade holokausti mälestuspäev; ergutab neid asutama institutsioone vähemusrühmade ajaloo ja kultuuri näitamiseks ning toetama neid nii rahaliselt kui ka administratiivselt;

32.  peab vähemusrühmade aktiivset ja mõtestatud sotsiaalset, majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist osalemist väga oluliseks; palub seega komisjonil ja liikmesriikidel koostada nii ennetavaid kui ka reageerivaid meetmeid sisaldavad strateegiad, mis põhinevad vähemusrühmade esindajatega tegelikult ja süstemaatiliselt läbi viidud konsultatsioonidel, ning kaasata vähemusrühmade esindajaid nende osalemise ja mittediskrimineerimise tagamiseks kõigil tasanditel, sh kohalikul tasandil, käivitatud peamiste programmide ja projektide juhtimisse, jälgimisse ja hindamisse;

33.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi täielik ja põhjalik rakendamine, kohaldamine ja jõustamine, ning ergutab neid osalema teadlikkuse tõstmise kampaaniates seoses diskrimineerimisvastaste õigusaktidega; on veendunud, et liikmesriigid peaksid tagama, et sanktsioonid on piisavalt tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, nagu on nõutud nimetatud direktiivis; kutsub komisjoni üles selle direktiivi rakendamist nõuetekohaselt jälgima;

34.  peab kahetsusväärseks, et esildatud 2008. aasta võrdse kohtlemise direktiiv (COM(2008)0426) ootab endiselt nõukogu heakskiitu; kordab oma üleskutset nõukogule võtta seisukoht selle ettepaneku kohta vastu võimalikult kiiresti;

Rahvus- ja etnilised vähemused

35.  märgib, et rahvus- ja etnilised vähemused on vähemuste hulka kuuluvate isikute rühmad, kes on elanud samal territooriumil ja jaganud ühist identiteeti, mõnedel juhtudel piirimuudatuste tõttu, muudel juhtudel seetõttu, et nad on piirkonnas pikka aega elanud ja suutnud seal oma identiteedi säilitada; palub komisjonil ja liikmesriikidel kaitsta rahvus- ja etniliste vähemuste kultuurilist ja keelelist identiteeti ning luua tingimused selle identiteedi edendamiseks; viitab olulisele rollile, mis võib piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel ELis rahvus- ja etniliste vähemuste kaitsmisel olla, ja leiab, et administratiivsel ümberkorraldamisel ja territoriaalsete piirkondade moodustamisel ei tohi olla nende jaoks negatiivseid tagajärgi; ergutab liikmesriike eraldama vähemuste õiguste rakendamiseks riigieelarvest vahendeid, et mitte kohalikku eelarvet koormata;

36.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada rahvusvähemustele ja etnilistele vähemustele poliitilises ja ühiskondlikus elus osalemiseks võrdsed võimalused; palub liikmesriikidel võtta vastu valimissüsteemid ja -seadused, mis soodustavad rahvus- ja etniliste vähemuste esindatust; palub liikmesriikidel võtta viivitamata parandusmeetmed, et lõpetada diskrimineeriv sündide registreerimine, et registreerida vähemustesse kuuluvate inimeste sünnid neid diskrimineerimata ning tagada, et väljastatavad ID‑kaardid ei diskrimineeri inimesi;

37.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles süstemaatiliselt analüüsima praegust vähemusi puudutavat poliitikat, et teha selgeks selle tugevused ja probleemid, ning tagama kooskõla rahvus- ja etniliste vähemuste õigustega;

38.  kutsub FRAd üles koostama arvamuse selle kohta, kuidas luua vahendeid rahvusvähemustesse kuuluvate isikute õiguste kaitsmiseks ja edendamiseks kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas T‑646713;

Kultuurilised õigused

39.  rõhutab, et kultuuritegevus on oluline valdkond rahvus- ja etniliste vähemuste identiteedi säilitamiseks ning et vähemuste traditsioonide säilitamine ja kunstilise väärtuse väljendamine emakeeles on eriti oluline Euroopa mitmekesisuse säilitamisel; märgib, et vähemuste kultuuripärandi hoidmine on ELi ja liikmesriikide ühine huvi; palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada, tugevdada ja edendada vähemuste kultuurilisi õigusi;

40.  tuletab meelde, et mõiste „kultuur“ sisust arusaamine on oluline, et määratleda vähemuste kultuuriliste õiguste kohaldamisala; märgib, et laiemas tähenduses on kultuur kogukonna materiaalse ja mittemateriaalse tegevuse ja saavutuste summa, mis eristab seda kogukonda teistest; rõhutab, et kultuurilised õigused peaksid hõlmama õigust osaleda kultuurielus, õigust kultuurile, õigust valida rühma, keeleõigusi ning kultuuri- ja teaduspärandi kaitset;

41.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tunnustada rahvus- ja etniliste vähemuste panust liidu kultuuripärandisse, tugevdada dialoogi vähemusse kuuluvate inimeste ja nende esindajatega ning määrata kindlaks kooskõlastatud poliitika ja tegevused nende kultuuri säilitamise ja arendamise säästvaks haldamiseks ning neid rakendada; palub liikmesriikidel tagada kultuuriliste õiguste kaitsmiseks, et riiklikul tasandil on tegevus piisavalt institutsionaliseeritud;

42.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kaasata ja toetada rahvus- ja etnilisi vähemusi ja neisse kuuluvaid inimesi teadmiste ja oskuste edendamisel, mis on vajalikud selleks, et kaitsta kultuuripärandit, hoolitseda selle eest kestlikult ja seda arendada, ning mis tuleks anda edasi tulevastele põlvkondadele; palub komisjonil ja liikmesriikidel luua vähemuste hulka kuuluvate isikute jaoks sisulised kultuurifondid nii horisontaalsel kui ka vertikaalsel tasandil ning neid säilitada, et tagada vähemuskogukondade kultuurielule tõhus, läbipaistev ja võrdne toetus;

43.  rõhutab, et meedial on kultuuriliste ja keeleliste õiguste tagamisel keskne koht; tuletab meelde, et võimalus saada ja avaldada teavet ja sisu keeles, mida mõistetakse täielikult ja mille abil suheldakse, on avalikus, majandus-, ühiskonna- ja kultuurielus võrdse ja tõhusa osalemise eeltingimus; märgib sellega seoses, et erilist tähelepanu tuleb pöörata piirialadel, maapiirkondades ja äärealadel elavate rahvus- ja etniliste vähemuste hulka kuuluvate isikute vajadustele; tunneb muret piirkondlikes või vähemuskeeltes avaldatavate või ülekantavate meediaväljaannete alarahastatuse pärast; palub komisjonil ja liikmesriikidel vähemusi esindavaid organisatsioone või meediaväljaandeid piisavalt rahastada, et toetada vähemuste säilimist ja nende kultuurilist identiteeti ning et võimaldada neil jagada oma seisukohti, keelt ja kultuuri enamusega;

44.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et meedia saaks tegutseda sõltumatult, edendada vähemuskeelte kasutamist meedias ning võtta meediateenustele lubade andmisel, sealhulgas tele- ja raadioringhäälinguorganisatsioonide määramisel arvesse rahvus- ja etnilisi vähemusi; palub komisjonil ja liikmesriikidel anda vähemusi esindavatele organisatsioonidele asjakohased rahalised vahendid, et suurendada nende ühtekuuluvustunnet ja identifitseerimist nende asjaomaste vähemusrühmadega, ja juhtida enamuse tähelepanu nende identiteedile, keelele, ajaloole ja kultuurile;

45.  tuletab meelde, et avalik-õiguslikul meedial on sellise sisu edendamisel tähtis roll, seda eriti kohalike või piirkondlike asutuste demokraatliku järelevalve raames; palub, et komisjon looks õiguslikud ja regulatiivsed tingimused, mis tagavad teenuse osutamise vabaduse, audiovisuaalse sisu edastamise ja vastuvõtmise piirkondades, kus vähemused elavad, et nad saaksid vaadata ja kuulata sisu oma emakeeles, ning palub sellist sisu edastada piiriüleselt ilma geoblokeerimiseta;

46.  palub komisjonil ja liikmesriikidel asjakohaste vahenditega tagada, et audiovisuaalmeedia teenustes ei õhutata vähemustesse kuuluvate isikute vastu suunatud vägivalda ega viha; rõhutab, et meedial on vähemuste õiguste rikkumiste kajastamisel oluline roll ja kui sellest ei räägita, jääb vähemuste igapäevane tegelik olukord märkamata;

47.  palub liikmesriikidel hoiduda poliitilistest ja õigustoimingutest ning poliitikast, mille eesmärk on näha ette piiravad meetmed, nagu subtiitrite ja/või tõlkimise kohustus ning kohustuslikud kvoodid ametlikes keeltes programmidele; palub komisjonil ja liikmesriikidel võimaldada ja soodustada regionaal- või vähemuskeelse meedia, samuti elektrooniliste suhtluskanalite olemasolu; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada asjakohased rahastamisvahendid või toetused rahvus- ja etnilisi vähemusi esindavatele organisatsioonidele ja meediale, pidades silmas nende piirkondlikke eripärasid ja vajadusi;

48.  palub seoses Euroopa kultuuripärandiaastaga, et liikmesriigid toetaksid ja edendaksid oma vähemuskultuure, soodustades nende ajaloo ja traditsioonide tutvustamist ning tagades, et asjaomased kogukonnad ei jää isoleerituks;

49.  rõhutab, et kultuuripärandi poliitika väljatöötamine peaks alati olema kaasav, kogukonna- ja osaluspõhine ning hõlmama konsulteerimist ja dialoogi asjaomaste vähemuskogukondadega;

Õigus haridusele

50.  märgib, et haridusel on sotsialiseerumisel ja identiteedi arendamisel keskne roll ning see on jätkuvalt peamine vahend ohustatud vähemuskeelte taaselustamiseks ja säilitamiseks; märgib, et kõigil rahvusvähemusse kuuluvatel isikutel on õigus saada haridust vähemuskeeles; rõhutab, et emakeelse hariduse järjepidevus on nende kultuurilise ja keelelise identiteedi säilitamise jaoks elutähtis; märgib, et vähemuskeeles pakutava hariduse puhul puudub ühtne parimate tavade mudel, mis sobib kõikidele rahvus- ja etnilistele vähemustele; märgib, et erilist tähelepanu tuleks pöörata viipekeele kasutajatele;

51.  tuletab meelde, et Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni artiklis 14 soovitatakse liikmesriikidel püüda oma võimaluste ja haridussüsteemi piires tagada rahvusvähemuste liikmetele piisavad võimalused saada vähemuskeele õpet või õpetust selles keeles, ilma et see piiraks ametliku keele õppimist või selles keeles õpetamist;

52.  palub komisjonil ja liikmesriikidel oma edasistes meetmetes luua sobivad vahendid, et edendada ja toetada rahvus- ja etniliste vähemuste räägitavate keelte ametlikku kasutamist territooriumidel, kus nad elavad, kohalikul või piirkondlikul tasandil, kooskõlas FCNMi ja keelteharta põhimõtetega, tagades samal ajal, et regionaal- ja vähemuskeelte kasutamise kaitse ja julgustamine ei too kahju ametlikele keeltele ja nende õppimise kohustusele;

53.  peab kahetsusväärseks, et mõned liikmesriigid ei ole veel keeltehartat ratifitseerinud ja et mõned harta ratifitseerinud riigid ei rakenda seda tõhusalt; on pettunud, et mõnes liikmesriigis ei rakendata olemasolevaid õiguseid või neid lausa eiratakse;

54.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et rahvus- ja etniliste vähemuste hulka kuuluvate isikute õigused on rahvusvaheliste normide kohaselt tagatud ja neil on piisavad võimalused saada vähemuskeelset haridust ning õpetust nende emakeeles nii avalikes kui ka eraharidusasutustes; julgustab liikmesriike kujundama asjakohast hariduspoliitikat ja rakendama sellist poliitikat, mis sobib kõige paremini rahvus- ja etniliste vähemuste vajadustega, sealhulgas konkreetsete haridusprogrammide või spetsiaalsete õppekavade ja õpikute abil; palub liikmesriikidel rahastada õpetajakoolitust, et tagada tõhus õpe vähemuskeeltes, ning lisada võõrkeelte õpetamise parimad tavad riigikeelte õpetamise metoodikasse, kui tegemist on vähemuskeeles haridust pakkuvate koolide õppekavadega; rõhutab, et liikmesriigid peaksid tagama, et nii piirkondlikku või vähemuskeelt kui ka ametlikku keelt õpetatakse asjakohaseid meetodeid kasutades;

55.  julgustab liikmesriike tagama, et neil, kes räägivad piirkondlikku või vähemuskeelt oma emakeelena, on võimalus õppida ametlikku keelt piisavalt, ning hõlmama võõrkeelte ja teiste keelte õpetamise head tavad metoodilisse lähenemisviisi, mida on rakendatud riigi ametliku keele õpetamiseks;

56.  rõhutab, et vähemuste hulka kuuluvad isikud peaksid õppima ka enamusrahvuse keelt, ajalugu ja kultuuri ning et enamusrahvusesse kuuluvad õpilased ja üldsus peaksid olema tuttavad vähemuste ajaloo ja kultuuriga ning neile tuleks anda võimalus vähemuskeeli õppida;

57.  ergutab liikmesriike edendama selliste õpikute koostamist, mis vastavad piirkondlike või vähemuskeelte kõnelejate vajadustele, või – kui see osutub võimatuks – lihtsustama koostöös haridust reguleerivate asutustega selliste õpikute kasutamist, mis on avaldatud riikides, kus neid asjaomaseid keeli kasutatakse;

58.  rõhutab emakeelse kõrghariduse ning oskussõnavara teadmistega spetsialistide koolitamise tähtsust, eelkõige piirkondades, kus on palju asjaomase keele kõnelejaid; rõhutab tungivat vajadust koolitada arste vähemuskeeltes;

59.  ergutab liikmesriikide valitsusi kaasama vähemuste esindajaid aruteludesse haridussüsteemi ülesehituse üle;

60.  palub liikmesriikidel määratleda piirkondliku või vähemuskeele õppimise eelistatavad lävendid, et tagada hariduses võrdsus; ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama selliste rahvus- või etniliste vähemuste hulka kuuluvate inimeste, kes elavad piirkondades, kus elab palju selliseid vähemusi, sealhulgas maapiirkondades või väga hajutatud asulates, õigust saada haridust vähemuskeeles, eelkõige oma emakeeles, kui on olemas piisav nõudlus; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et haridusreformid ja -poliitika ei piiraks õigust saada vähemuskeelset haridust;

61.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada haridussüsteemides vähemus- ja piirkondlike keelte jaoks vertikaaltasandil integreeritud toe kättesaadavust, luues eelkõige liikmesriikide haridusministeeriumides ja komisjonis üksused, kes vastutavad vähemus- ja piirkondlikes keeltes hariduse koolide õppekavasse lisamise eest; ergutab liikmesriike edendama vähemuskeelte pidevat õpet alates koolieelsest haridusest kuni kolmanda taseme hariduseni;

62.  rõhutab, et õpetajate koolitamine ja kvaliteetsete õpikute ja õppematerjali kättesaadavus on olulised eeltingimused, et tagada õpilastele kvaliteetne haridus; on seisukohal, et õppekavad, õppematerjalid ja ajalooõpikud peaksid kajastama vähemusrühmade ühiskonda ja kultuuri ausalt, täpselt ja informatiivselt; märgib, et vähemuskeelte õpetamisega seotud üldtuntud probleem, millega tuleb tegeleda, on kvaliteetsete õppematerjalide ja kvalifitseeritud keeleõpetajate nappus; märgib, et ajaloo mitmemõõtmelise õpetamise nõue peaks kehtima nii vähemuste kui ka enamuste kogukondade koolides; märgib, kui oluline on arendada õpetajakoolitust, et sobitada see eri haridustasemetel ja eri koolitüüpides õpetamisega seotud vajadustega;

63.  rõhutab, et vähemuskeele õpetamine aitab kaasa vastastikusele mõistmisele enamuse ja vähemuse vahel ning toob kogukonnad üksteisele lähemale; kutsub liikmesriike üles võtma positiivseid meetmeid, et tagada vähemuste nõuetekohane esindatus hariduses, samuti avalikus halduses ja rakendusametites riiklikul, piirkondlikul ja omavalitsuse tasandil;

64.  kutsub komisjoni üles edendama rohkem programme, kus keskendutakse kogemuste ja parimate tavade vahetamisele Euroopa piirkondlikes ja vähemuskeeltes antava hariduse valdkonnas; kutsub ELi ja komisjoni üles uues mitmeaastases finantsraamistikus programmide „Erasmus+“, „Loov Euroopa“ ja „Kodanike Euroopa“ raames piirkondlikele ja vähemuskeeltele rohkem rõhku panema;

65.  peab väga kahetsusväärseks, et mõnes liikmesriigis ei integreerita vähemusse kuuluvaid õpilasi tavaharidusasutustesse, vaid pannakse erikooli põhjendusega, et nad ei valda piisavalt õppekeelt; tuletab meelde, et haridust vähemuskeeles või mis tahes konkreetse vähemuse hulka kuulumist ei saa kasutada ettekäändena eraldada lapsed identiteedi alusel; palub liikmesriikidel sellisest eraldamisest hoiduda ja võtta asjakohased meetmed, et võimaldada neil õpilastel tavakoolis käia; kutsub liikmesriike üles kaaluma põhilisi inimõigusi ja vähemuste õigusi käsitlevate teemade sisseviimist eelkõige kooli õppekavadesse kultuurilise mitmekesisuse ja hariduse kaudu sallivuse edendamise vahendina;

Keelelised õigused

66.  märgib, et keel on vähemuste kultuurilise identiteedi ja inimõiguste oluline aspekt; rõhutab vajadust edendada vähemuskeele kasutamise õigust nii eraviisiliselt kui ka avalikult ja ilma diskrimineerimiseta piirkondades, kus on palju vähemusrühmadesse kuuluvaid isikuid, tagamaks, et keeli oleks võimalik ühest põlvkonnast teise edasi anda, ning kaitsta keelelist mitmekesisust liidus; palub komisjonil tugevdada oma kava, mille eesmärk on edendada piirkondlike keelte õpetamist ja kasutamist kui võimalikku vahendit, millega võidelda ELis keelelise diskrimineerimise vastu, ning edendada keelelist mitmekesisust; tuletab meelde, et vähemuskeelte tundmise edendamine inimeste seas, kes ei ole asjaomase vähemuse liikmed, on viis, kuidas toetada vastastikust mõistmist ja tunnustamist;

67.  rõhutab, et oma 11. septembri 2013. aasta resolutsioonis Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus(11) tuletas parlament meelde, et komisjon peaks pöörama tähelepanu asjaolule, et mõned liikmesriigid ja piirkonnad ohustavad oma poliitikaga keelte püsimist oma riigis, isegi kui need keeled ei ole ohus Euroopa mastaabis; kutsub komisjoni üles uurima asjaomaste keelte kasutamise haldus- ja õiguslikke takistusi;

68.  märgib, et lisaks oma 24 ametlikule keelele on EL koduks 60 muule keelele, mis kuuluvad samuti tema kultuuri- ja keelepärandisse ning mida kõnelevad 40 miljonit inimest konkreetsetes piirkondades või rühmades; märgib, et Euroopa Liidu mitmekeelsus on rahvusvaheliste organisatsioonide tasandil ainulaadne; märgib, et mitmekeelsuse põhimõte on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mis kohustab ELi austama keelelist mitmekesisust ning toetama Euroopa rikkalikku keele- ja kultuuripärandit keeleõppe ja keelelise mitmekesisuse edendamise kaudu;

69.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lubama ja edendama, pidades silmas haldusasutusi ja avalik-õiguslikke teenindusorganisatsioone, piirkondlike ja vähemuskeelte kasutamist praktikas, kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, näiteks ühelt poolt eraisikute ja organisatsioonide ning teiselt poolt avalik-õiguslike asutuste vahelistes suhetes; palub liikmesriikidel muuta teave ja avalikud teenused neis keeltes kättesaadavaks, sealhulgas internetis ja piirkondades, kus elab suur hulk rahvus- ja etniliste vähemuste hulka kuuluvaid isikuid;

70.  kutsub liikmesriike üles toetama juurdepääsu vähemus- ja piirkondlikele keeltele rahastamise abil ning tõlkimisel, dubleerimisel ja subtitreerimisel abi pakkudes, samuti asjakohase ja mittediskrimineeriva haldus-, äri-, majandus-, sotsiaal-, tehnika- ja õigusvaldkonna terminoloogia kodifitseerimisega;

71.  ergutab kohalikke omavalitsusi tagama neis piirkondades piirkondlike ja vähemuskeelte kasutamist; julgustab liikmesriike kasutama suunistena riiklikul tasandil juba olemas olevaid häid tavasid;

72.  ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama piirkondlike ja vähemuskeelte kasutamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil; seda eesmärki silmas pidades julgustab aktiivselt kohalikke omavalitsusi tagama asjaomaste keelte kasutamist praktikas;

73.  palub komisjonil ja liikmesriikidel piirkondades, kus elab märkimisväärne hulk rahvusvähemuste hulka kuuluvaid elanikke, tagada, et ohutuse ja julgeolekuga seotud tähistused ja märgistused, olulised kohustuslikud juhised ja kodanike jaoks olulised avalikud teadaanded, mille on esitanud kas ametiasutused või erasektor, samuti kohanimed ja topograafilised tähised, on kirjutatud korrektselt ja on kättesaadavad asjaomases piirkonnas tavaliselt kasutatavates keeltes, sealhulgas viitadel, millel on teave linnapiirkondadesse sisenemise või sealt väljumise kohta, ning kõigil muudel teavet andvatel liiklusmärkidel;

74.  märgib, et piirkondlike ja vähemuskeelte visuaalne kujutamine – liiklusmärgid, tänavanimed, haldus-, avalik-õiguslike ja kommertsasutuste nimed jne – on oluline selleks, et edendada ja kaitsta rahvus- ja etniliste vähemuste õigusi, kuna see kajastab regionaal- ja vähemuskeelte elulist kasutamist ja aitab sellele kaasa, julgustades rahvus- ja etniliste vähemuste hulka kuuluvaid isikuid kasutama, hoidma ja arendama oma keelelist identiteeti ja keelelisi õigusi, väljendama oma paljurahvuselist kohalikku identiteeti ning tugevdama omanditunnet kohalikus või piirkondlikus kogukonnas elavatesse rühmadesse kuuluvate inimestena;

75.  kutsub liikmesriike üles hoiduma õiguslikest tavadest, mis takistavad vähemuste juurdepääsu kõikidele kutsealadele, millel asjaomases riigis töötatakse, ning need tavad kaotama; kutsub liikmesriike üles tagama piisav juurdepääs õigus- ja kohtuteenustele; rõhutab, et vähemuste esindajaid tuleks samuti sõnaselgelt teavitada menetlustest nende riigi õiguse kohaselt, kui nende kui vähemuse hulka kuuluvate isikute õigusi on rikutud;

76.  ergutab komisjoni ja liikmesriike tunnistama, et igal rahvusvähemuse hulka kuuluval isikul on õigus kasutada oma perekonnanime (patronüümi) ja eesnimesid vähemuskeeles ning õigus nende ametlikule tunnustamisele, sealhulgas ELis kehtiva liikumisvabaduse raames;

77.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid, et kaotada haldus- ja finantstõkked, mis võiksid pärssida keelelist mitmekesisust Euroopa ja riiklikul tasandil ning takistada rahvus- ja etniliste vähemuste hulka kuuluvate isikute keeleliste õiguste kasutamist ja rakendamist; kutsub liikmesriike üles lõpetama keeleliselt diskrimineerivad tavad;

Kokkuvõte

78.  palub komisjonil koostada vähemuste kaitse ELi miinimumstandardite ühise raamistiku; soovitab, et see raamistik hõlmaks mõõdetavaid vahe-eesmärke korrapärase aruandlusega ja peaks koosnema vähemalt

79.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et raamistik hõlmaks andmete kogumist ning kohapealsel tööl põhinevaid, finantsalaseid ja kvaliteedile suunatud seire- ja aruandlusmeetodeid, sest need tugevdavad tõhusat tõenditel põhinevat poliitikat ning võivad aidata parandada strateegiate, toimingute ja võetud meetmete tulemuslikkust;

o
o   o

80.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, OSCE‑le, OECD‑le, Euroopa Nõukogule ja ÜRO‑le.

(1) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0032. (3) ELT C 346, 27.9.2018, lk 171. (4) ELT L 328, 6.12.2008, lk 55. (5) ELT C 238, 6.7.2018, lk 2. (6) ELT C 328, 6.9.2016, lk 4. (7) ELT C 93, 9.3.2016, lk 52. (8) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 405. (9) ELT C 369, 11.10.2018, lk 11. (10) ELT C 215, 19.6.2018, lk 162. (11) ELT C 93, 9.3.2016, lk 52.