Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 208, 209, 210, 211 ja 214,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kestliku arengu tippkohtumist ja ÜRO Peaassamblee 25. septembril 2015. aastal vastu võetud lõppdokumenti „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““ ning 17 kestliku arengu eesmärki,

–  võttes arvesse 2017. aasta mais vastu võetud Euroopa arengukonsensust „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“(1),

–  võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 2. mai 2017. aasta töödokumenti „Digital4Development: mainstreaming digital technologies and services into EU Development Policy“ (Digitaalsus arengu heaks: digitehnoloogia ja -teenuste integreerimine ELi arengupoliitikasse) (SWD(2017)0157),

–  võttes arvesse 2015. aasta mais vastu võetud Euroopa digitaalse ühtse turu strateegiat,

–  võttes arvesse Euroopa välisinvesteeringute kava,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele kaubanduspoliitika strateegia „Kaubandus kõigile“ rakendamise kohta: „Edumeelse kaubanduspoliitika kujundamine üleilmastumise ohjamiseks“ (COM(2017)0491),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta resolutsiooni digitaalkaubanduse strateegia loomise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta(3),

–  võttes arvesse komisjoni 13. mai 2014. aasta teatist „Erasektori rolli tugevdamine kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu saavutamisel arenguriikides“ (COM(2014)0263),

–  võttes arvesse nõukogu 2017. aasta novembri järeldusi, mis käsitlevad digitaalsust arengu heaks,

–  võttes arvesse 10.–13. detsembril 2017. aastal Argentiinas Buenos Aireses toimunud 11. WTO ministrite konverentsi,

–  võttes arvesse ÜRO Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu algatusi arenguriikide toetuseks (ITU‑D),

–  võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni infotehnoloogia lepingut (ITA),

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 2016. aastal Cancúnis esitatud ministrite avaldust digitaalmajanduse kohta,

–  võttes arvesse 29. ja 30. aprillil 2016. aastal Jaapanis Takamatsus toimunud G7 info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna ministrite kohtumisel tehtud ministrite ühisavaldust,

–  võttes arvesse ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) algatust „E‑kaubandus kõigile“,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle vabatahtlikku lisaprotokolli (A/RES/61/106),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A8‑0338/2018),

A.  arvestades, et 2017. aasta Euroopa arengukonsensuses juhitakse tähelepanu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ja -teenuste tähtsusele kaasavat majanduskasvu ja kestlikku arengut võimaldavate teguritena;

B.  arvestades, et komisjoni strateegia arengut soodustava digitaliseerimise kohta (D4D) hõlmab majanduskasvu ja inimõigusi, tervishoidu, haridust, põllumajandust ja toiduga kindlustatust, põhitaristut, vett ja kanalisatsiooni, valitsemist ja sotsiaalkaitset ning soo ja keskkonnaga seotud valdkondadeüleseid eesmärke;

C.  arvestades, et digitehnoloogia võib tagada kestlikkuse ja keskkonnakaitse; arvestades, et digiseadmete tootmisel kasutatakse siiski teatavaid vähese ringlussevõetavuse ja piiratud varudega haruldasi metalle ning elektri- ja elektroonikaseadmete romud kujutavad endast keskkonna- ja terviseprobleemi; arvestades, et ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) ja Interpoli ühisuuringu(4) kohaselt on elektri- ja elektroonikaseadmete romud prioriteetne keskkonnakuritegevuse valdkond;

D.  arvestades, et ülemaailmse andmekogu Development Global Dataset (ID4D) 2017. aasta ajakohastatud versiooni kohaselt ei saa hinnanguliselt 1,1 miljardit inimest üle maailma ametlikult tõendada oma isikut, sealhulgas oma sünni registreerimist, ning 78 % neist elab Sahara‑taguses Aafrikas ja Aasias; arvestades, et see on kestliku arengu eesmärgi 16.9 saavutamise peamine takistus, kuid ei võimalda ka kasutada digitaalkeskkonda ja sellest kasu saada;

E.  arvestades, et digitehnoloogiat nimetatakse selgesõnaliselt viies kestliku arengu eesmärgis (kestliku arengu eesmärk nr 4, mis käsitleb haridust; kestliku arengu eesmärk nr 5, mis käsitleb soolist võrdõiguslikkust; kestliku arengu eesmärk nr 8, mis käsitleb inimväärset tööd ja majanduskasvu; kestliku arengu eesmärk nr 9, mis käsitleb taristut, industrialiseerimist ja innovatsiooni; kestliku arengu eesmärk nr 17, mis käsitleb partnerlusi);

F.  arvestades, et kestliku arengu eesmärkides rõhutatakse, et interneti üldise kättesaadavuse ja taskukohase hinna tagamine vähim arenenud riikides elavatele inimestele 2020. aastaks on arengu soodustamise seisukohast määrava tähtsusega, kuna digitaalmajanduse areng võib soodustada inimväärsete töökohtade loomist ja kaasavat majanduskasvu, suurendada ekspordimahtu ja eksporti mitmekesistada;

G.  arvestades, et ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi andmetel kaasneb digiteerimisega üha enam monopole ning see tekitab uusi probleeme nii arengu- kui ka arenenud riikide monopolivastases võitluses ja konkurentsipoliitikas(5);

H.  arvestades, et oma üldises ülevaates infoühiskonna maailma tippkohtumise tulemuste rakendamise kohta(6) võttis ÜRO Peaassamblee endale kohustuse kasutada ära info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) võimalusi kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkide ja teiste rahvusvaheliselt kokku lepitud arengueesmärkide saavutamiseks, märkides, et IKT võib kiirendada edusammude tegemist kõigis 17 kestliku arengu eesmärgis;

I.  arvestades, et ühendatus on endiselt keerukas küsimus ja probleem, mis põhjustab erinevaid digilõhesid nii IKT kättesaadavuses kui ka selle kasutamises;

J.  arvestades, et digitaalmajanduse arenemise kiirus ja arenguriikide märkimisväärsed lüngad digimajanduse valmisolekus tagada turvalise riikliku poliitika, eeskirjade ja tarbijakaitse areng viitavad tungivale vajadusele laiendada arenguriikidele, eelkõige vähim arenenud riikidele antavat suutlikkuse suurendamise alast ja tehnilist abi;

K.  arvestades, et digitaalkirjaoskus ja -pädevused on sotsiaalset ja isiklikku arengut, ettevõtluse edendamist ja tugeva digitaalse majanduse ülesehitamist ja edasiminekut võimaldavad olulised vahendid;

L.  arvestades, et digiteerimine peaks aitama parandada ka humanitaarabi osutamist ja vastupanuvõimet, katastroofiohu ennetamist ja üleminekuabi andmist, ühendades ebakindlates ja konfliktiolukordades humanitaar- ja arenguabi;

M.  arvestades, et enam kui pool maailma rahvastikust on internetiühenduseta ning edasiminek 9. kestliku arengu eesmärgi saavutamisel (parandada oluliselt info- ja sidetehnoloogia kättesaadavust ning püüda selle poole, et tagada 2020. aastaks vähim arenenud riikide elanikele üldine ja taskukohane juurdepääs internetile) on olnud aeglane;

N.  arvestades, et maailmas kasvab oluliselt mobiilsideteenuste levik ja mobiiltelefonide kasutajate hulk on nüüd suurem nende inimeste hulgast, kellel on juurdepääs elektrile, kanalisatsioonile ja puhtale veele;

O.  arvestades, et humanitaarinnovatsioon peab vastama humanitaarpõhimõtetele (inimlikkus, erapooletus, neutraalsus ja sõltumatus) ning väärikuse põhimõttele;

P.  arvestades, et: humanitaarinnovatsiooni tuleb ellu viia selleks, et edendada abisaava elanikkonna õigusi, väärikust ja suutlikkust ning et kriisist mõjutatud kogukonna kõigil liikmetel oleks võimalik innovatsioonist kasu saada, ilma et tehtaks diskrimineerivaid takistusi;

Q.  arvestades, et tahtmatu kahju vältimiseks, sealhulgas eraelu puutumatust, andmete turvalisust ja kohalikku majandust mõjutava kahju vältimiseks tuleb kasutada riskianalüüsi ja riski vähendamist;

R.  arvestades, et eksperimenteerimine, katseprojektid ja katsed peavad toimuma kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud eetiliste standarditega;

Vajadus toetada arenguriikide digitaliseerimist

1.  väljendab heameelt komisjoni D4D strateegia üle niivõrd, kui see integreerib digitehnoloogiad ELi arengupoliitikasse, mis peaks aitama kaasa kestliku arengu eesmärkide saavutamisele; rõhutab, et oluline on edendada kestliku arengu eesmärkide keskset digiteerimist; tuletab meelde, et digirevolutsioon toob ühiskonnale kaasa palju uusi väljakutseid, mis on seotud nii ohtude kui ka võimalustega;

2.  rõhutab digitehnoloogia ja -teenuste suurt potentsiaali kestliku arengu eesmärkide saavutamisel, tingimusel et võetakse meetmeid tehnoloogiate häirivate mõjude kõrvaldamiseks, nagu töökohtade automatiseerimine, mis mõjutab tööalast konkurentsivõimet, digitaalne tõrjutus ja ebavõrdsus, küberturvalisus, andmete puutumatus ja regulatiivsed küsimused; tuletab meelde, et kõik digistrateegiad peavad olema täielikult kooskõlas kestliku arengu tegevuskavaga aastani 2030 ja aitama kaasa selle täitmisele eelkõige seoses kestliku arengu eesmärgiga nr 4, mis käsitleb kvaliteetset haridust, kestliku arengu eesmärgiga nr 5, mis käsitleb soolise võrdõiguslikkuse saavutamist ja kõigi naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist, kestliku arengu eesmärgiga nr 8, mis käsitleb inimväärset tööd ja majanduskasvu, ning kestliku arengu eesmärgiga nr 9, mis käsitleb tööstust, innovatsiooni ja taristut; tuletab meelde, et 2030. aastaks kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks on vaja tugevamat üleilmset, riikide, piirkondlikku ja kohalikku partnerlust valitsussektori, teadusringkondade, majandussektori ja kodanikuühiskonna osalejate vahel;

3.  juhib tähelepanu sellele, et vaatamata internetiühenduse leviku kasvule on paljud arenguriigid ja tärkava turumajandusega riigid jäänud digiteerimisest kasu saamisel maha, paljudel inimestel puudub endiselt juurdepääs info- ja sidetehnoloogiale ning riikide vahel ja linna- ja maapiirkondade vahel on suured erinevused; tuletab meelde, et digitehnoloogia on endiselt vahend ja mitte eesmärk, ning on seisukohal, et rahaliste piirangute tõttu tuleks kestliku arengu eesmärkide saavutamisel esikohale seada kõige tulemuslikumad vahendid, ning et mõnes riigis, kuigi digiteerimine on kasulik, on ikka veel vaja tagada põhiliste inimvajaduste täitmine, eelkõige seoses juurdepääsuga toidule, energiale, veele ja sanitaartingimustele, haridusele ja tervishoiule, nagu on rõhutatud ÜRO 2017. aasta aruandes kestliku arengu eesmärkide kohta; on siiski seisukohal, et digiarengu tingimused tuleb tagada taristu kavandamise etapis, isegi kui rakendamine toimub hilisemas etapis;

4.  rõhutab, et kõik e‑kaubanduse strateegiad peavad olema täielikult kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega, mis on kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks ülioluline; rõhutab, et internetiühendus ja digitaalsed makseviisid, mis on usaldusväärsed ja vastavad rahvusvahelistele standarditele, ning kaupade ja teenuste tarbijaid ja intellektuaalomandiõigusi kaitsvad õigusaktid ning isikuandmete kaitset ja elektroonilist kaubandust käsitlevad eeskirjad on digikaubanduse, kestliku arengu ja kaasava majanduskasvu võimaldamisel äärmiselt olulised; märgib sellega seoses kaubanduse lihtsustamise lepingu potentsiaali arengumaade digialgatuste toetamisel, et hõlbustada piiriülest kaubandust;

5.  nõuab humanitaarabi tehnilise uuendamise tegevuskava väljatöötamist, et tagada vastavus õigus- ja eetikapõhimõtetele sellistes dokumentides nagu uus Euroopa arengukonsensus „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“ ja kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“;

6.  rõhutab, et kõiki humanitaarabi valdkonna innovatsiooniaspekte tuleks hinnata ja jälgida ning hinnang tuleks anda ka innovatsiooniprotsessi esma- ja lisamõjule; rõhutab, et eetiline hindamine ja riskianalüüs tuleks läbi viia enne humanitaarinnovatsiooni ja digiprojektide elluviimist ning see peaks vajaduse korral hõlmama ka välis- või kolmandate poolte eksperte;

7.  nõuab, et rakendataks ELi digitaalse ühtse turu strateegias sisalduvaid ELi välistegevuse põhimõtteid, toetades ELi partnerite õiguslikku raamistikku;

8.  nõuab, et mitmeaastases finantsraamistikus (2021–2027) eraldataks piisavalt rahalisi vahendeid selleks, et võimaldada digitehnoloogia integreerimist kõikidesse arengupoliitika aspektidesse;

9.  märgib, et digitehnoloogia kasutuselevõtt arengumaades on sageli ületanud riigiasutuste, õigusaktide ja muude mehhanismide loomist, mis võiksid aidata lahendada uusi, eelkõige küberjulgeolekuga seotud probleeme; rõhutab, kui oluline on teadlaste ja novaatorite vahelise koostöö süvendamine piirkondadevahelisel tasandil, soodustades teadus- ja arendustegevust, millega edendatakse teaduse arengut ning tehnoloogia ja oskusteabe edasiandmist; nõuab, et digiteerimine kui kaasav ja kestlikku arengut võimaldav tegur oleks tulevases Cotonou lepingu järgses kokkuleppes vastavalt läbirääkimissuunistele olulisel kohal;

10.  nõuab edasisi ühismeetmeid digitaristu alase koostöö valdkonnas, kuna see peaks kujunema ELi ja piirkondlike organisatsioonide partnerluste üheks põhitegevuseks, eelkõige Aafrika Liiduga; osutab sellele, kui oluline on tehniline abi ja oskusteabe edastamine institutsioonidele, kes töötavad välja riikliku, piirkondliku ja kogu mandri tasandi digipoliitikat;

11.  nõuab, et digiteerimine lülitataks liikmesriikide riiklikesse arengustrateegiatesse;

12.  nõuab, et rahvusvaheline kogukond, sealhulgas valitsusvälised osalejad, nagu kodanikuühiskonna esindajad, kolmas sektor, eraettevõtted ja akadeemilised ringkonnad, teeksid omavahel kooskõlastatumaid ja terviklikumaid pingutusi tagamaks, et üleminekul digimajandusele ei jäeta kedagi maha ning et see aitab kaasa ÜRO kestliku arengu tegevuskavale, tagades kõigile majandustegevuses osalejatele ja kodanikele juurdepääsu digitehnoloogiale ja -teenustele ning vältides liiga paljusid eri käsitusi, mis põhjustaksid mittevastavusi, kattuvusi või lünki õigusaktides; nõuab ELi, liikmesriikide ja muude asjaomaste osaliste vahelise poliitiliste seoste parandamist, et edendada koordineerimist, vastastikust täiendavust ja koostoime loomist;

13.  juhib tähelepanu sellele, et tehnoloogia, tehisintellekt ja automatiseerimine juba asendavadki mõnda madala ja keskmise kvalifikatsiooniga töökohta; kutsub komisjoni üles edendama kestliku arengu eesmärkidele keskenduvat digiteerimist ja rõhutab, et riigi rahastatava sotsiaalkaitse põhialused on uute tehnoloogiate teatava häiriva mõju käsitlemisel väga olulised, et tulla toime muutustega ülemaailmsetel tööturgudel ja rahvusvahelises tööjaotuses, mis mõjutavad eelkõige arengumaade madala kvalifikatsiooniga töötajaid;

14.  kutsub erasektorit üles aitama tehnoloogia ja innovatsiooni, oskusteabe, investeeringute, riskijuhtimise, kestlike ettevõtlusmudelite ja majanduskasvu abil, mis peaksid hõlmama toormaterjalide kasutamise ennetamist ja vähendamist ning nende taastamist, ringlussevõttu ja korduskasutamist, vastutustundlikult kaasa arengut soodustavale digitaliseerimisele;

15.  peab kahetsusväärseks, et andmekaitsealased õigusaktid on olemas vähem kui pooltes arenguriikides, ning julgustab ELi andma asjaomastele asutustele selliste õigusaktide koostamisel tehnilist abi, tuginedes eelkõige oma kogemustele ja oma õigusaktidele, mis on mudelina rahvusvaheliselt tunnustatud; rõhutab vajadust võtta arvesse selliste õigusaktide ühtlustamise kulusid, eriti VKEde puhul; märgib, et digitehnoloogia piiriülese olemuse tõttu ei tohiks andmekaitsealased õigusaktid liiga palju erineda, kuna see tooks kaasa vastuolud;

16.  palub kõikidel sidusrühmadel koguda, töödelda, analüüsida ja levitada andmeid ja statistikat kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja üleilmsel tasandil, et tagada andmete kõrgetasemeline kaitse kooskõlas asjakohaste rahvusvaheliste standardite ja õigusaktidega ning järgida 2030. aasta kestliku arengu tegevuskava eesmärke; märgib, et andmete täpne ja õigeaegne kogumine tagab poliitika rakendamise nõuetekohase järelevalve ja kohandamise ning vajaduse korral sekkumise, aga ka saavutatud tulemuste ja nende mõju hindamise; tuletab siiski meelde, et kuigi andmerevolutsioon muudab eri allikatest pärinevate andmete kogumise ja analüüsimise lihtsamaks, kiiremaks ja odavamaks, tekitab see ka suuri julgeoleku- ja eraelu puutumatuse probleeme; rõhutab seetõttu, et uuendused arenguriikide andmekogumises ei tohiks asendada ametlikku statistikat, vaid peaksid neid täiendama;

17.  mõistab lisaks muule diskrimineerimisele hukka igas riigis püsivalt eksisteeriva digitaalse ebavõrdsuse soo, geograafia, vanuse, sissetuleku, etnilise päritolu ning tervisliku seisundi või puude alusel; nõuab seetõttu, et rahvusvaheline arengukoostöö soodustaks ebasoodsas või kaitsetus olukorras olevate isikute suuremat edasijõudmist ja kaasamist, edendades samal ajal digivahendite vastutustundlikku kasutamist ja piisavat teadlikkust võimalikest riskidest; nõuab kohalikele vajadustele ja teadmistepõhisele majandusele üleminekule kohandatud innovatsiooni toetamist;

18.  nõuab seetõttu suuremaid jõupingutusi digitaalse tõrjutusega seotud probleemide lahendamisel oluliste digioskuste õpetamise kaudu, samuti algatusi, mille eesmärk on hõlbustada info- ja sidetehnoloogia asjakohast kasutamist ning digivahendite kasutamist osalusmetoodika rakendamisel vastavalt vanusele, isiklikule olukorrale ja taustale, sealhulgas eakatele ja puuetega inimestele; märgib, et rahvusvaheline arengukoostöö võiks tugineda digitehnoloogiatele, mis on suunatud ebasoodsas olukorras olevate rühmade paremale integreerimisele, tingimusel et neil on digitehnoloogiale juurdepääs; tunneb heameelt selliste algatuste üle nagu Aafrika programmeerimisnädal, mis aitab kaasa Aafrika noore põlvkonna mõjuvõimu suurendamisele digitaalse kirjaoskuse edendamise kaudu; rõhutab e‑õppe ja kaugõppe tähtsust kõrvalistes piirkondades ja igas vanuses inimestele;

19.  nõuab, et digikirjaoskus lisataks arenguriikides kõikide haridustasandite õppekavadesse, et omandataks oskused, mis on vajalikud paremaks juurdepääsuks teabele; usub siiski, et IKT‑vahendid ja uued tehnoloogiad ei tohiks asendada päris õpetajaid ja koole, vaid neid tuleks kasutada kui vahendeid, mis parandavad juurdepääsu haridusele ja selle kvaliteeti; rõhutab, et uued tehnoloogiad on peamine teadmiste levitamise, õpetajate koolitamise ja ettevõtete haldamise vahend; rõhutab ka paremate kohalike koolituskeskuste (k.a programmeerimiskoolide) vajadust, et koolitada arendajaid ning ergutada kohalikele vajadustele ja tegelikule olukorrale vastavate digilahenduste ja -rakenduste loomist;

20.  rõhutab, et digilõhe ületamiseks on vaja eelkõige maapiirkondades ja äärealadel kasutusele võtta ja muuta kättesaadavaks selline taristu, mis on kvaliteetse levialaga ning taskukohane, usaldusväärne ja turvaline; märgib, et peamised ühendatust takistavad tegurid on vaesus ja põhiteenuste puudumine, millele lisanduvad maasidevõrkude ebapiisav areng, progressi võimaldava riikliku poliitika ja õigusraamistike puudumine, digitoodete ja -teenuste kõrge maksumäär, vähene konkurents turul ja energiavõrgu puudumine;

21.  väljendab muret seoses tehnoloogilise sõltuvuse pärast vähesest arvust ettevõtjatest, eelkõige GAFAst (Google, Apple, Facebook ja Amazon), ning nõuab alternatiivide väljatöötamist, et edendada konkurentsi; märgib, et ELi ja Aafrika partnerluses võiks selle eesmärgi endale sihiks seada;

22.  tuletab meelde, et arenguriigid ei ole küberrünnakute suhtes kaugeltki immuunsed, ning rõhutab, et kui digitaalne turvalisus ei ole tagatud, võib see kahjustada majanduslikku, poliitilist ja demokraatia stabiilsust; kutsub kõiki digitaalselt ühendatud maailma sidusrühmi üles võtma endale aktiivset vastutust küberturvalisusalase teadlikkuse ja oskusteabe suurendamisel, võttes selleks praktilisi meetmeid; juhib seetõttu tähelepanu sellele, kui oluline on inimkapitali arendamine kõikidel tasanditel, et vähendada ohtu küberjulgeolekule koolituse, hariduse ja suurenenud teadlikkuse kaudu, ning asjakohaste kriminaalõiguslike ja riikidevaheliste raamistike kehtestamine küberkuritegevusega võitlemiseks, aga ka aktiivne osalemine rahvusvahelistel foorumitel, näiteks OECD ülemaailmne digitaaljulgeolekufoorum;

23.  tuletab meelde digiteerimise potentsiaali ebavõrdsuse vähendamisel sotsiaalses kaasatuses, teabele juurdepääsus ja majandusliku tõrjutuse vähendamises äärealadel;

Digiteerimine kui kestliku arengu saavutamise vahend

24.  väljendab heameelt ELi välisinvesteeringute kava üle, millega toetatakse investeeringuid kohalikele vajadustele vastavatesse innovaatilistesse digilahendustesse, rahalist kaasatust ja inimväärsete töökohtade loomist; juhib tähelepanu sellele, et digiteerimine on oluline investeerimisvõimalus ning Euroopa ja rahvusvaheliste finantsasutuste ja erasektori koostööle tuginedes oleks segarahastamine seepärast oluline vahend rahaliste vahendite võimendamiseks;

25.  kutsub komisjoni üles käivitama uusi algatusi, milles pööratakse erilist tähelepanu digitaristu arendamisele, e-valitsuse ja digioskuste edendamisele, digitaalmajanduse tugevdamisele ja kestliku arengu eesmärkide kesksete idufirmade ökosüsteemide edendamisele, sealhulgas mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rahastamisvõimaluste edendamisele, et neil oleks võimalik hargmaiste ettevõtetega digitaalselt suhelda ja et neil oleks juurdepääs ülemaailmsetele väärtusahelatele;

26.  kutsub komisjoni üles digitehnoloogiaid ja -teenuseid veelgi enam ELi arengupoliitikasse integreerima, nagu on märgitud muu hulgas D4D tegevuskavas; rõhutab vajadust edendada digitehnoloogiate kasutamist konkreetsetes poliitikavaldkondades, sealhulgas e-halduse, põllumajanduse, hariduse, veemajanduse, tervishoiu ja energeetika valdkonnas;

27.  kutsub komisjoni üles suurendama investeeringuid arenguriikide digitaristusse, et kõrvaldada märkimisväärne digilõhe arengut soodustaval ja põhimõtetel rajaneval viisil;

28.  tuletab meelde, et arenguriikides on enamik ettevõtjaid mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ja neis pakutakse tööd suuremale osale tootmis- ja teenustesektori töötajatest; kordab, et piiriülese hästi reguleeritud e-kaubanduse hõlbustamisel võib olla otsene mõju elatise suurendamisele, parema elatustaseme soodustamisele ning tööhõive ja majandusarengu ergutamisele; kinnitab taas selliste püüdluste potentsiaalset panust soolisse võrdõiguslikkusesse, kuna suur hulk nendest ettevõtetest kuuluvad naistele või neid juhivad naised; rõhutab vajadust vähendada ettevõtlust takistavaid õiguslikke, halduslikke ja sotsiaalseid tõkkeid, eriti mis puudutab naisi; nõuab, et digiteerimist kasutataks arenguriikides ka ettevõtlust puudutava hariduse ja suutlikkuse edendamiseks, luues ühtlasi soodsa keskkonna idufirmadele ja innovaatilistele ettevõtetele;

29.  rõhutab vajadust tõkestada maavaradega kauplemist, mille kasutamine rahastab relvastatud konflikte või millega kaasneb sunniviisiline töö; tuletab meelde, et kolumbiit-tantaliit on paljude elektrooniliste seadmete (nt nutitelefonid) peamine tooraine ning et kodusõjas, mis on haaranud Ida‑Aafrika järvede piirkonna, eelkõige Kongo Demokraatliku Vabariigi ja on seotud kolumbiit-tantaliidi kasutamise ja kaevandamise ning sellega kaubitsemisega, on nõudnud rohkem kui kaheksa miljoni inimese elu; nõuab, et lõpetataks laste ekspluateerimine kolumbiit‑tantaliidi kaevandustes ja sellega kaubitsemine, et luua olukord, kus seda kaevandatakse ja turustatakse vastuvõetaval viisil, mis toob kasu ka kohalikule elanikkonnale;

30.  juhib tähelepanu sellele, et põllumajandus kui Aafrika suurim majandussektor võib saada digitehnoloogiast suurt kasu; rõhutab, et arenguriikides on võimalik kasutada digiplatvorme selleks, et teavitada põllumajandustootjaid turuhindadest ja viia nad kokku võimalike ostjatega ning et pakkuda praktilist teavet viljelusmeetodite ja turusuundumuste kohta, teavet ilma kohta ning hoiatusi ja nõuandeid taime- ja loomahaiguste kohta; rõhutab siiski, et olukorras, kus põllumajandus muutub üha enam teadmistemahukamaks ning kõrgtehnoloogilisemaks, võib digipõllumajandus arenguriikide sotsiaalsele olukorrale ja keskkonnale väga kahjulikult mõjuda, sest juurdepääs uusimale tehnoloogiale võib piirduda üksnes suurte ja tööstuslike põllumajandusettevõtjatega, kes tegutsevad eksporditurul ja kasvatavad tulutoovaid kultuure, samas kui arengumaade väikesemahulist põllumajandustootmist pärsivad piiratud teadmised ja oskused;

31.  rõhutab, et arengumaade põllumajandusele antav ELi rahaline toetus peab olema kooskõlas kestliku arengu tegevuskava 2030 üleminekut toetava laadiga ja Pariisi kliimakokkuleppega ning sellest tulenevalt ka rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) järeldustega ja õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri soovitustega; rõhutab, et see eeldab põllumajanduse mitmetahulisuse tunnistamist ja kiiret üleminekut keemiliste sisendite intensiivsel kasutamisel põhinevatelt monokultuuridelt mitmekesisele ja kestlikule põllumajandusele, mis rajaneb agroökoloogilistel põllumajandustavadel ning tugevdab kohalikke toidusüsteeme ja väikesemahulist põllumajandustootmist;

32.  juhib tähelepanu sellele, et info- ja sidetehnoloogia vahendeid võib kasutada teabe levitamiseks, mis võib olla otsustava tähtsusega nii loodusõnnetuste kui ka tehnoloogiliste katastroofide ja hädaolukordade puhul, samuti ebakindlates ja konfliktidest mõjutatud piirkondades; rõhutab, et digitehnoloogia võib muuta kvaliteetsed põhiteenused (nt tervishoid, haridus, vesi, kanalisatsioon ja elekter) ning humanitaarabi ja muud avaliku ja erasektori teenused madala sissetulekuga ja teiste kaitsetute kogukondade jaoks kättesaadavaks; rõhutab, kui oluline on võidelda väärteabe internetis levitamise (libauudised) vastu, ja toonitab vajadust eriprogrammide järele, mis keskenduvad meediapädevusele kui vahendile, mis aitaks neid probleeme lahendada;

33.  rõhutab, et tehnoloogiline innovatsioon humanitaarabi valdkonnas on esmatähtis ja võib edendada humanitaarabi ja arengu vahelist seost, eelkõige mis puudutab sunniviisilise ümberasustamise probleemiga tegelemist ning inimeste eludesse stabiilsust ja väärikust toovate kestlike lahenduste leidmist; tunnustab ülemaailmseid algatusi humanitaarinnovatsiooni soodustamiseks, näiteks humanitaarinnovatsiooni ülemaailmne liit (Global Alliance for Humanitarian Innovation – GAHI), humanitaarinnovatsiooni fond (Global Alliance for Humanitarian Innovation – HIF) ja ÜRO algatus „Global Pulse“, ning kutsub ELi üles edendama avatud andmeid ja toetama jõuliselt tarkvaraarendajate ja -kavandajate ülemaailmseid kogukondi, mille liikmed töötavad välja praktilist avatud tehnoloogiat rahvusvaheliste arengu- ja humanitaarprobleemide lahendamiseks;

34.  rõhutab, et digitehnoloogad, näiteks SMSi ja mobiiltelefonirakendused, võivad olla taskukohased uued vahendid olulise teabe edastamiseks, mida saaksid kasutada vaesed või tõrjutud inimesed ja puuetega inimesed; juhib tähelepanu mobiiltelefonitehnoloogia potentsiaalile, mille eeliste hulka võivad kuuluda võrkude suurenenud levialast tingitud madalamad juurdepääsukulud, kasutusmugavus ning kõnede ja tekstisõnumite langevad hinnad; tuletab samas meelde, et mobiiltelefonid tekitavad tervise- ja keskkonnaohte, mis on tingitud eelkõige maavarade kaevandamisest ning elektri- ja elektroonikaromude üha suurenevast hulgast; rõhutab, et digiteerimine võib demokraatiat nii hoogustada kui ka õõnestada, ning kutsub Euroopa Liitu üles võtma kõnealuseid ohte nõuetekohaselt arvesse, et hoida digitehnoloogiate väärkasutus tehnoloogiauuenduste edendamisel arenguabis kontrolli all, ning edendada ka interneti haldamist;

35.  rõhutab, kui tähtis on luua digitaalmajanduse jaoks kestlik ökosüsteem, et vähendada digiteerimisega seotud ökoloogilist mõju, arendades selleks ressursside tõhusat kasutamist nii digi- kui ka energeetikasektoris ning seades eelkõige esikohale ringmajanduse; nõuab, et välisinvesteeringute kavaga toetataks tootjate vastutust, toetades eelkõige VKEsid, kes arendavad korduskasutus-, parandamis- ja renoveerimistoiminguid ning võtavad oma äritegevuses kasutusele tagasivõtuskeemid, et kõrvaldada elektri- ja elektroonikaseadmetes kasutatud ohtlikud osad; nõuab tarbijate teadlikkuse parandamist e‑seadmete keskkonnamõjust ning elektri- ja elektroonikaseadmete tootmisega tegelevate ettevõtete vastutuse tõhusat käsitlemist; rõhutab ka seda, et arenguriikides tuleb toetada elektri- ja elektroonikaromude statistikat ning riiklikku e‑jäätmete poliitikat, et vähendada e‑jäätmete teket, vältida ebaseaduslikku dumpingut ja e-jäätmete ebaseaduslikku käitlemist, edendada ringlussevõttu ning luua töökohti renoveerimis- ja ringlussevõtusektoris;

36.  võtab teadmiseks, et digitehnoloogia pakub energeetikasektorile ressursside kasutamise optimeerimiseks uuenduslikke vahendeid; tuletab siiski meelde, et digitehnoloogiatel on energiaressursside (digitaalne CO2‑heide on hinnanguliselt 2,5 % koguheitest) ja metallide (nt hõbe, koobalt, vask ja tantaal) tarbijana märkimisväärne ökoloogiline jalajälg, mis seab kahtluse alla nende pikaajalise kestlikkuse; rõhutab vajadust muuta tootmise ja tarbimise mudeleid, et võidelda kliimamuutuste vastu;

37.  tunnistab digitehnoloogia võimalikku rolli demokraatia ja kodanike otsustusprotsessis osalemise edendamisel;

38.  rõhutab, kui tähtis on luua ja rakendada riiklikke digitaalteabeplatvorme, mis avardavad üldsuse võimalusi end oma õigustega ning riigi poolt kodanikele pakutavate teenustega kurssi viia;

39.  rõhutab, et e-valitsuse rakendused aitavad kaasa avalikele teenustele juurdepääsu kiiremaks ja taskukohasemaks muutmisele, parandavad järjepidevust ja kodanike rahulolu, soodustavad kodanikuühiskonna seotust ja tegevust ning suurendavad läbipaistvust, aidates seega olulisel määral kaasa demokratiseerumisele ja korruptsioonivastasele võitlusele; rõhutab, kui suur on tehnoloogia ja digiteerimise osatähtsus tõhusas fiskaalpoliitikas ja halduses, tehes võimalikuks riiklike ressursside kasutuselevõtu tulemusliku suurendamise ning aidates võidelda maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu; toonitab, et tuleb luua turvalised digitaalsed identiteedid, kuna see võib aidata teha kindlaks konkreetseid põhiteenuseid vajavate inimeste hulka;

40.  nõuab, et digitehnoloogia pakutavaid võimalusi kasutataks sündide, surmade ja abielude registreerimise parandamiseks; rõhutab, et UNICEFi hinnangul jääb ainuüksi Sahara‑taguses Aafrikas 95 miljoni lapse sünd registreerimata(7) ja seetõttu puudub neil sünnitunnistus, mistõttu neid lapsi seaduslikult ei tunnistata ja nad eksisteerivad ühiskonnas alates sünnist kogu oma elu dokumenteerimata, mis moonutab riikide demograafilisi andmeid, millel omakorda on oluline mõju elanikkonna vajaduste hindamisele, eelkõige mis puudutab juurdepääsu haridusele või tervishoiule;

41.  tunnistab digitehnoloogia keskset rolli tervishoiuteenuste haldamisel, epideemiatega seotud hädaolukordadele reageerimise korraldamisel, avalike tervisekampaaniate levitamisel, avalikkuse tervishoiuteenustele juurdepääsul, samuti tervishoiutöötajate koolitamisel, alusuuringute toetamisel ja edendamisel ning tervishoiu ja e-tervise alaste teabeteenuste arendamisel; kutsub seepärast poliitikakujundajaid üles kehtestama asjakohaseid poliitikameetmeid ja õigusraamistikke e-tervise projektide laiendamiseks; palub komisjonil sellega seoses eraldada vajalikud rahalised vahendid;

42.  väljendab heameelt rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi veebiprogrammi üle, mis võimaldab koolitada ELi partnerriikide kodanikke veebi kaudu; nõuab koolitusprogrammide edasist arendamist kohalike juhtide tarbeks ja ELi toetuste taotlemise korra loomist, et nimetatud partnerid saaksid selgema ettekujutuse ootustest, eesmärkidest ja tingimustest ning nende projektide heakskiitmise väljavaated suureneksid; rõhutab, et sellised algatused, juhul kui nad on hõlpsasti kättesaadavad, tõhusad ja asjakohased, mõjutaksid abi kasutamist ja ELi mainet partnerite hulgas positiivselt;

o
o   o

43.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele.

(1) ELT C 210, 30.6.2017, lk 1. (2) ELT C 369, 11.10.2018, lk 22. (3) ELT C 399, 24.11.2017, lk 106. (4) UNEP‑Interpoli uuring „The Rise of Environmental Crime: a growing Threat to Natural Resources, Peace, Development and Security“ (Keskkonnakuritegude arvu kasv: suurenev oht loodusvaradele, rahule, arengule ja julgeolekule), 2016. (5) ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents „South-South Digital Cooperation for Industrialisation: A Regional Integration Agenda“ (Lõuna-lõuna suunaline digitaalne tööstuskoostöö: piirkondliku integratsiooni kava), 2017. (6) ÜRO Peaassamblee, GA/RES/70/125. (7) https://www.unicef.org/french/publications/files/UNICEF_SOWC_2016_French_LAST.pdf