Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 29. mai 2018 - StrasbourgLõplik väljaanne
Teatavate Läänemere räimevarude kalastussuremuse sihttasemete vahemikud ja kaitse piirväärtused ***I
 Kaupade siseveetranspordi statistika (kodifitseeritud tekst) ***I
 ELi ja Šveitsi vaheline kokkulepe, milles käsitletakse ELi, Šveitsi, Norra ja Türgi vahelist päritolu kumulatsiooni ELi üldise soodustussüsteemi raames ***
 ELi ja Norra vaheline kokkulepe, milles käsitletakse ELi, Šveitsi, Norra Kuningriigi ja Türgi vahelist päritolu kumulatsiooni ELi üldise soodustussüsteemi raames ***
 ELi ja Norra vaheline leping käibemaksu valdkonnaga seotud halduskoostöö, pettuste vastase võitluse ja nõuete sissenõudmise kohta *
 Väärtusahela optimeerimine ELi kalandussektoris
 ÜPP noorte põllumajandustootjate vahendite rakendamine ELis pärast 2013. aasta reformi
 Põhjamere põhjalähedaste kalavarude ja nende varude püügi mitmeaastane kava ***I
 Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega ***I
 Vaikse ookeani lõunaosa piirkondliku kalandusorganisatsiooni konventsiooni alal kohaldatavad majandamis-, kaitse- ja kontrollimeetmed ***I
 Jätkusuutlik rahandus
 2017. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabel

Teatavate Läänemere räimevarude kalastussuremuse sihttasemete vahemikud ja kaitse piirväärtused ***I
PDF 235kWORD 49k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2016/1139 teatavate Läänemere räimevarude kalastussuremuse sihttasemete vahemike ja kaitse piirväärtuste osas (COM(2017)0774 – C8-0446/2017 – 2017/0348(COD))
P8_TA(2018)0205A8-0149/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0774),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0446/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. veebruari 2018. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 8. mai 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8‑0149/2018),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 29. mail 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, millega muudetakse määrust (EL) 2016/1139 teatavate Läänemere räimevarude kalastussuremuse sihttasemete vahemike ja kaitse piirväärtuste osas

P8_TC1-COD(2017)0348


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/976) lõplikule kujule).

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.


Kaupade siseveetranspordi statistika (kodifitseeritud tekst) ***I
PDF 240kWORD 48k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kaupade siseveetranspordi statistikat (kodifitseeritud tekst) (COM(2017)0545 – C8‑0337/2017 – 2017/0256(COD))
P8_TA(2018)0206A8-0154/2018

(Seadusandlik tavamenetlus – kodifitseerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0545),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 338 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0337/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet – õigusaktide tekstide ametliku kodifitseerimise kiirendatud töömeetod(1),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 103 ja 59,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8‑0154/2018),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt piirdub kõnealune ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 29. mail 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, mis käsitleb kaupade siseveetranspordi statistikat (kodifitseeritud tekst)

P8_TC1-COD(2017)0256


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/974) lõplikule kujule).

(1) EÜT C 102, 4.4.1996, lk 2.


ELi ja Šveitsi vaheline kokkulepe, milles käsitletakse ELi, Šveitsi, Norra ja Türgi vahelist päritolu kumulatsiooni ELi üldise soodustussüsteemi raames ***
PDF 241kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise kirjavahetuse vormis lepingu, milles käsitletakse Euroopa Liidu, Šveitsi Konföderatsiooni, Norra Kuningriigi ja Türgi Vabariigi vahelist päritolu kumulatsiooni üldise soodustuste süsteemi raames, sõlmimise kohta (05882/2/2017 – C8-0241/2017 – 2016/0328(NLE))
P8_TA(2018)0207A8-0151/2018

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05882/2/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelist kirjavahetuse vormis lepingu eelnõu, milles käsitletakse Euroopa Liidu, Šveitsi, Norra ja Türgi vahelist päritolu kumulatsiooni Euroopa Liidu üldise soodustuste süsteemi raames (05803/2017),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõikele 4 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8‑0241/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A8‑0151/2018),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Šveitsi Konföderatsiooni valitsusele ja parlamendile.


ELi ja Norra vaheline kokkulepe, milles käsitletakse ELi, Šveitsi, Norra Kuningriigi ja Türgi vahelist päritolu kumulatsiooni ELi üldise soodustussüsteemi raames ***
PDF 237kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Norra Kuningriigi vahelise kirjavahetuse vormis lepingu, milles käsitletakse Euroopa Liidu, Šveitsi Konföderatsiooni, Norra Kuningriigi ja Türgi Vabariigi vahelist päritolu kumulatsiooni üldise soodustuste süsteemi raames, sõlmimise kohta (05883/2/2017 – C8-0240/2017 – 2016/0329(NLE))
P8_TA(2018)0208A8-0152/2018

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05883/2/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Norra Kuningriigi vahelist kirjavahetuse vormis lepingu eelnõu, milles käsitletakse Euroopa Liidu, Šveitsi, Norra ja Türgi vahelist päritolu kumulatsiooni Euroopa Liidu üldise soodustuste süsteemi raames (05814/2017),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõikele 4 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8‑0240/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A8‑0152/2018),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Norra Kuningriigi valitsusele ja parlamendile.


ELi ja Norra vaheline leping käibemaksu valdkonnaga seotud halduskoostöö, pettuste vastase võitluse ja nõuete sissenõudmise kohta *
PDF 232kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus käibemaksu valdkonnaga seotud halduskoostööd, pettuste vastast võitlust ja nõuete sissenõudmist käsitleva Euroopa Liidu ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (COM(2017)0621 – C8‑0407/2017 – 2017/0272(NLE))
P8_TA(2018)0209A8-0147/2018

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2017)0621),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Norra Kuningriigi vahelist käibemaksu valdkonnaga seotud halduskoostööd, pettuste vastast võitlust ja nõuete sissenõudmist käsitlevat lepingut (14390/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 113 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti b ja artikli 218 lõike 8 teist lõiku, mille alusel nõukogu konsulteeris parlamendiga (C8‑0407/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78c ja artikli 108 lõiget 8,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8‑0147/2018),

1.  kiidab lepingu sõlmimise heaks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Norra Kuningriigi valitsusele ja parlamendile.


Väärtusahela optimeerimine ELi kalandussektoris
PDF 253kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta resolutsioon väärtusahela optimeerimise kohta ELi kalandussektoris (2017/2119(INI))
P8_TA(2018)0210A8-0163/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 42 ja artikli 43 lõiget 2 kalandustoodete ühise turukorralduse kehtestamise kohta,

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuse ja arengu edendamise kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohaldamise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, eelkõige selle artiklit 35 ühise turukorralduse eesmärkide kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrust (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, eriti selle artikleid 11, 13, 41–44, 48, 63, 66, 68 ning 70–73,

–  võttes arvesse Vahemere üldise kalanduskomisjoni keskpika perioodi strateegiat (2017–2020), mille eesmärk on kestlik kalapüük Vahemerel ja Mustal merel,

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni kalavarude seisundi ja kalandussektori sotsiaal-majandusliku olukorra kohta Vahemerel(2),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 24. oktoobril 2017. aastal avaldatud uut strateegiat „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“ (COM(2017)0623),

–  võttes arvesse oma 12. mai 2016. aasta resolutsiooni kalandus- ja vesiviljelustoodete jälgitavuse kohta toitlustuses ja jaekaubanduses(3),

–   võttes arvesse oma 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni kalalaevastike haldamise kohta äärepoolseimates piirkondades(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8‑0163/2018),

A.  arvestades, et ELi kalandussektori probleemid muutuvad päev-päevalt raskemaks ja keerukamaks; arvestades, et kalurite sissetulekuid võivad mõjutada kalavarude seisund ja kasvavad kulud, eelkõige kütusehindade kõikumised; arvestades, et sellega seoses võivad kohalikud kogukonnad püügikvootide kärpimisest tingitud püügi vähenemise tõttu sattuda keerulisse olukorda; arvestades, et kütusehindade tõusust tingitud transpordikulude kasvule lisandub konkurents, mida põhjustab kolmandate riikide kalandustoodete import ning et kuigi neid ja teisi probleeme tunnistatakse, ootavad kalandussektori halveneva sotsiaal‑majandusliku olukorra põhjused, näiteks kala esmamüügihinna ebaadekvaatne kujundamine, suures osas alles lahendamist;

B.   arvestades, et kalandussektoril on suur tähtsus tarbijatele kala tarnimisel ning liikmesriikides ja liidus toitumise tasakaalustamisel, lisaks annab see olulise panuse rannikupiirkondade sotsiaal‑majanduslikku heaolusse, kohalikku arengusse, tööhõivesse, tarneahelas sellele eelnevate ja järgnevate majandustegevuste säilitamisse ja loomisesse ning kohalike kultuuritraditsioonide säilitamisse;

C.   arvestades, et väikesemahulise ja käsitööndusliku ning rannakalapüügiga tegeleb 83 % ELi aktiivsetest kalalaevastikest ning see moodustab 47 % ELi kalandussektori kogutööhõivest; arvestades, et määruses (EL) nr 1380/2013 sätestatakse, et liikmesriigid peaksid püüdma anda eelisjuurdepääsu väikesemahulise, käsitööndusliku ja rannapüügiga tegelevatele kaluritele, ning et seda üleskutset ei järgita;

D.   arvestades, et ELi õigusnormide järgimine on muudetud kohustuslikuks enamikule kalandus- ja vesiviljelustoodete turustajatele, näiteks kaubanduskeskustele; arvestades, et samas on erinev sellise järgimise mõju kalurite töötingimustele ja sissetulekutele, mis võib olla ebaaus väiksemate kalalaevade suhtes;

E.  arvestades, et tuleb arvesse võtta olulisi erinevusi ELi eri liikmesriikide laevastike ja laevastikusegmentide, sihtliikide, püügiviiside, tootlikkuse, tarbijaeelistuste ja ühe elaniku kohta tarbitavate kalakoguste osas, samuti kalandustegevuse iseärasusi, mis tulenevad riikide sotsiaalsest struktuurist ja turustamisviisidest ning eri püügipiirkondade struktuursetest ja looduslikest erinevustest;

F.  arvestades, et väikesemahulise kalapüügiga tegelejad vajavad uutesse turusegmentidesse sisenemisel tuge ja finantsabi;

G.  arvestades, et kutseliste kalurite sissetulekute ja töötasude ebakindlus on seotud sektoris kasutatavate turustamismeetoditega, esmamüügihinna kujunemise viisiga ning töö ebaregulaarsusega, mistõttu tuleb muu hulgas säilitada sektori piisav rahastamine liikmesriikide ja liidu vahenditest;

H.  arvestades, et kalandustoodete väärtusahela sõlmpunktide analüüs võib aidata jätta, tänu uute kohalike turgude avamisele ja kohalike sidusrühmade kaasamisele, senisest suurema osa väärtusest jääda kohalikele kaluritele ja tootjatele, mis võib omakorda tuua kasu kohalikele kogukondadele tänu dünaamilise, tulusa ja kestliku majandustegevuse arendamisele piirkonnas;

I.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 tunnistatakse äärepoolseimate piirkondade ühiskondlikku ja majanduslikku eriolukorda, mida raskendavad struktuurilised tegurid (kaugus, isoleeritus, väike pindala, rasked looduslikud olud ja kliimatingimused, majanduslik sõltuvus mõnedest vähestest toodetest jne), mille püsivus ja koosmõju piiravad tõsiselt nende arengut ja kahjustavad kalandussektori väärtusahelat;

J.  arvestades, et ehkki esmatootjatel on väärtusahelas keskne tähtsus, ei saa nad sugugi alati osa väärtusahela hilisemates järkudes loodavast lisaväärtusest;

K.  arvestades, et ühise kalanduspoliitika (ÜKP) eesmärk on tugevdada liidu kalandus- ja vesiviljelussektori kestlikkust ja konkurentsivõimet;

L.  arvestades, et üks võimalus äärepoolseimate piirkondade kalandustoodete konkurentsivõime tagamiseks nende peamistel sihtturgudel oleks see, kui neist piirkondadest pärit kala hinnale ei lisanduks transpordikulu;

M.   arvestades, et EL on maailma suurim kala- ja vesiviljelustoodete turustaja;

N.   arvestades, et kala- ja vesiviljelustoodete kaubavooge mõjutavad paljud tegurid, nagu näiteks eri piirkondade tarbijate eelistused;

O.  arvestades, et kalandus- ja vesiviljelustoodete ühise turukorralduse eesmärk on muuta turud stabiilsemaks ja läbipaistvamaks, eriti tänu majanduslikele teadmistele ning kalandus- ja vesiviljelustoodete turgude tundmisele kogu tarneahela ulatuses;

P.   arvestades, et määruse (EL) nr 1379/2013 (kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta) artiklis 38 sätestatakse kohustus märkida ära püügi- või tootmispiirkond ning öeldakse, et merest püütud kalapüügitoodete puhul tuleb kirjalikult esitada FAO püügipiirkondade loetellu kuuluva alapiirkonna või rajooni nimi;

Q.   arvestades, et läbipaistvus on võimalus tagada tarbijatele õigus saada võimalikult täpset teavet nende ostetavate toodete omaduste kohta; arvestades, et selleks tuleb märgistamist parandada nii, et see hõlmaks kohustuslikus korras nii värskelt müüdavate kui ka töödeldud toodete puhul ühtmoodi täpset teavet kala päritolu kohta;

R.  arvestades, et tegeliku müügitegevuse dünaamika ei võimalda kanda kala hinda tootmissisendite, näiteks kütuse hindade kõikumisi, ning et keskmised esmamüügihinnad ei kajasta lõpptarbija poolt makstava hinna kujunemist;

S.  arvestades, et struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakonna 2016. aasta uuringust „Väikesemahulise kalapüügi turud: väärtusahel, reklaam ja märgistamine“ nähtub selgelt, et ELi kalandustoodete märgistamine võib tarbijat segadusse ajada;

T.  arvestades, et kalandus- ja vesiviljelussektori tootjaorganisatsioonidel (edaspidi tootjaorganisatsioonid) on ÜKP ja ühise turukorralduse nõuetekohasel juhtimisel ja nende eesmärkide saavutamisel keskne tähtsus;

U.   arvestades, et EL kohustub säilitama kalandustoodete kõrge kvaliteeditaseme, eriti kaubandussuhetes kolmandate riikidega;

V.   arvestades töötleva ja konservitööstuse tähtsust;

W.  arvestades, et ÜKP raames on kohalikel kalandusvaldkonna tegevusrühmadel suur tähtsus valdkonnaüleste ja integreeritud kohalike kaasavate arengustrateegiate väljatöötamisel ja rakendamisel, et nende kaudu rahuldada kohalike kalanduspiirkondade vajadusi; arvestades, et tunnistatakse kohalike tegevusrühmade kasulikkust kalandustegevuste mitmekesistamisel;

X.  arvestades, et kala tarneahel ei ole muust majandusest eraldatud ning et valdkondadevaheliste sidemete loomisel on suur tähtsus uuenduslike toodete väljatöötamisel, mis võimaldavad siseneda uutele turgudele ja parandada reklaamitegevust;

Y.  arvestades, et mõningate liikmesriikide kalandussektorites on liiga vähe ühtekuuluvustunnet ja ühistegevust;

Z.   arvestades, et äärepoolseimate piirkondade kalandusel on oma erivajadused, mida tunnistatakse ka ELi toimimise lepingu artiklis 349 ja mis mõjutavad kalanduse struktureerimist;

AA.  arvestades, et tootmisharudevahelised organisatsioonid (nagu ühises põllumajanduse turukorralduses on juba mainitud) võivad aidata paremini kooskõlastada turundustegevust kogu tarneahela ulatuses ning välja töötada kogu valdkonnale huvi pakkuvaid meetmeid;

AB.  arvestades, et kuna kalavarude puhul on tegemist jagatud ressursiga, saavad teatavatel juhtudel varude säästvat ja tõhusat kasutamist paremini korraldada need organisatsioonid, kelle liikmed pärinevad eri liikmesriikidest ja liidu eri piirkondadest ning seetõttu tuleks kalavarusid käsitleda ja uurida piirkondade kaupa;

AC.   arvestades, et kalandussektoril on keskne tähtsus äärepoolseimate piirkondade sotsiaal-majanduslikus olukorras ja tööhõives ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel neis piirkondades, mille majanduses valitsevad püsivad struktuurilised kitsaskohad ja millel on vähe võimalusi oma majanduse mitmekesistamiseks;

AD.  arvestades, et noorte puudus kutsealal takistab valdkonna ajakohastamist ja täiustamist ning kujutab endast suurt ohtu mitmete rannikuäärsete kogukondade püsimisele;

AE.  arvestades, et naised ei ole kalandusvaldkonnas kuigi silmatorkavalt esindatud, nad täidavad üldjuhul selliseid tähelepandamatuid ülesandeid nagu logistiline tugi või tegevusega seotud paberimajandus, kuid osa neist töötab ka kalalaevadel kalurite ja kaptenitena;

AF.   arvestades, et lossimiskohustus on tõeline majanduslik ja sotsiaalne nõue, mis vähendab tegevuse rahalist tulukust ja mõjutab väärtusahelat, ning seda kohustust tuleks minimeerida;

AG.   arvestades vajadust suurendada tarbijate teadlikkust tervisliku toitumise ja säästva tootmise tähtsusest;

AH.   arvestades, et sotsiaal-majandusliku olukorra halvenemise põhjuste hulka tuleb lugeda ka kala esmamüügihinna langus ja kütusehinna tõus;

1.  kutsub komisjoni ja liikmesriike koos piirkondlike omavalitsustega moodustama ekspertrühmi, kelle ülesanne oleks analüüsida ja välja pakkuda meetmeid Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi eri eelarveridade paremaks kasutamiseks ning välja selgitada rakendamisel ilmnenud puuduste ja vahendite võimaliku kaotsimineku põhjused, samuti tagada piisaval tasemel kontroll ja läbipaistvus ning nõuda asjaomastelt asutustelt paremat juhtimistegevust;

2.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid määruses (EL) nr 1380/2013 sätestatut ning annaksid eelisjärjekorras juurdepääsu püügivõimalustele väikesemahulise kalapüügiga tegelevatele ELi laevadele;

3.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vajalikud meetmed tootjaorganisatsioonide moodustamise hõlbustamiseks ning kõrvaldada kehtestatud menetlusega seotud bürokraatlikud takistused ning alandada miinimumtoodangu nõuet, et soodustada väiketootjate osalemist; juhib tähelepanu sellele, et samaaegselt tuleb intensiivistada tootjaorganisatsioonide tegevust, suurendada nende mõjuvõimu ja teha vajalik rahaline abi neile kergemini kättesaadavaks, nii et nad suudaksid kalandusvaldkonna igapäevase juhtimise kõrval täita ka mitmesuguseid muid ülesandeid, tegutsedes seejuures ÜKP eesmärkide raamistikus ja eeskätt äärepoolseimate piirkondade huvides, kellel peab olema võimalik kohandada kohalikul tasandil tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tegevust oma territooriumidel, mida iseloomustab saareline asend, eraldatus, väike pindala, valdavalt väikesemahuline kalapüük ja suur haavatavus impordi tõttu;

4.  leiab, et tegevusprogrammidega tuleb ergutada tootjaorganisatsioone – pakkudes vajalikku rahalist tuge – tegelema oma toodete otseturundusega ning tõusma väärtusahelas kõrgemale eesmärgiga oma toodangut väärindada ja tõsta kalandustoodete lisaväärtust;

5.   palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et parda- ja hügieeniohutuse toetused ei hakkaks konkureerima teiste toetustega, ning eraldada väikesemahulise kalapüügi sektorile suurem eelarve;

6.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid lihtsustaksid ja edendaksid võimalust, et tootjaorganisatsioonid võtaksid tootmis- ja turustamiskavades arvesse väärtusahelat, et kohandada pakkumist nõudlusega, tagada kaluritele õiglane sissetulek ning pakkuda Euroopa tarbijatele mitmekesiseid ja nende vajadusi rahuldavaid tooteid; märgib, et sellega seoses on suur tähtsus kohalikele oludele kohandatud turustamisstrateegiatel, millega peab kaasnema otsemüügi võimalus ning mis hõlmavad valdkonna- ja/või tootepõhiseid kampaaniaid ning aitavad paremini tarbijaid teavitada ja nende teadlikkust tõsta, seda muu hulgas hõlpsasti mõistetava märgistamise abil;

7.  kutsub komisjoni, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles väikesemahulise kalapüügi võimaluste suurendamiseks stimuleerima kohapealset tarbimist sihipärasema ja otseturunduse ning võimalikult lühikeste turustuskanalite abil, sealhulgas kalandussektori ja avaliku sektori koostöö parandamisega avalike asutuste, näiteks koolide ja haiglate kohalike kalatoodetega varustamise teel ning reklaamikampaaniate abil, mille käigus võiks teha koostööd ka kohalikke toiduaineid reklaamivate eraalgatustega (nt algatus Slowfish), ning arvestama mõningate püükide hooajalist iseloomu; samas kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama kalandus- ja turismisektori koostööd ning koostama loendit uusi koostöövorme soodustavatest kogemustest;

8.   rõhutab, et nende turustamisstrateegiate üks põhimõtteid on kalandustoodete päritolu kohustuslik esitamine nii värskelt müüdavate kui ka töödeldud toodete märgistusel;

9.   kutsub üles looma süsteeme esmamüügihindade tõstmiseks, et tuua kasu kaluritele, suurendades tasu nende töö eest ning edendada lisaväärtuse õiglast ja asjakohast jaotamist sektori väärtusahelas, vähendades vahendajate kasumimarginaale, tõstes toodangu eest makstavaid hindu ja piirates hindu, mida maksavad lõpptarbijad; kordab, et kui tegu on tarneahela tõsiste tasakaaluhäiretega, peaksid liikmesriigid saama võtta sekkumismeetmeid, näiteks kehtestada vahendustegevuse kasumimarginaali ülempiiri iga väärtusahela osalise kohta;

10.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama ELi väikesemahulise kalanduse organisatsioonide tegevust spetsiaalse logo loomisega, mis tagaks värsked kalandustooted, suurepärase kvaliteedi, kontrollitud tervishoiunõuded, vastavuse 0 km nõuetele (eelistades kohalikke tooteid kaugelt transporditud toodete asemel), läheduse tarbijatele, kooskõla traditsioonidega jne;

11.   märgib, et läbipaistvuse ja tarbijate õiguste tagamiseks tuleb läbi vaadata konservide turustamist käsitleva määruse (EMÜ) nr 1536/92 lisa;

12.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma nii värskelt müüdavate kui ka töödeldud kalandustoodete märgistuse, millel oleks selgelt välja toodud päritoluriik;

13.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid kalandussektoris suuremat ühtekuuluvust ja ühistegevust;

14.  nõuab, et komisjon lisaks kolmandate riikidega sõlmitavatesse kaubanduskokkulepetesse ELi kvaliteedinõuete klausli, mille kohaselt peab importtoodang vastama samasugustele nõuetele nagu need, mis kehtivad ELi kalandustoodetele;

15.  ELis toodetud ja imporditud kalandus- ja vesiviljelustoodetele võrdsete tingimuste tagamiseks kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kontrollima hoolikalt ELi imporditavate toodete vastavust kehtivatele ohutus-, hügieeni- ja kvaliteedinõuetele ning ebaseaduslikku, teatamata ja reguleerimata kalapüüki käsitlevale nõukogu määrusele (EÜ) nr 1005/2008(5);

16.   nõuab märgistamist ja tarbijateavet käsitlevate ELi õigusaktide rangemat kohaldamist nii jaemüügiturgudel kui ka majutus- ja toitlustussektoris; on veendunud, et see on oluline kõigi, nii imporditud kui ka ELis valmistatud kalandustoodete puhul; on seisukohal, et selle saavutamiseks tuleks tõhustada kontrollimääruse (EÜ) nr 1224/2009 rakendamist kõigis liikmesriikides, ning et õigusnorme tuleks kohandada nii, et need kataksid tarneahela kõiki etappe;

17.   nõuab tungivalt, et komisjon viiks läbi uuringu, mis käsitleb impordi mõju kohalikule kalapüügile;

18.  nõuab, et komisjon lubaks piirkondadeks jaotumise asjakohast ärakasutamist, pöörates erilist tähelepanu äärepoolseimatele piirkondadele, ning erinevaid toetusmeetmeid, mida saaks kohandada eri tüüpi tootjaorganisatsioonide ja nende erivajadustega;

19.   toonitab, et oluline on töötada välja poliitikameetmed, mis võimaldaksid kohalikel rannikukogukondadel teha ühispakkumisi, kasutades ära eri tootmissektorite koostoimet, mis võib tekitada ja edendada majandusarengut kohalikul tasandil; nõuab selleks ühise kalanduspoliitika vahendite kombineerimist teiste Euroopa Sotsiaalfondi või ÜPP programmidega; juhib tähelepanu asjaolule, et selline vahendite ja programmide kombineerimine peab toetama kohalike kogukondade ja ettevõtjate algatusi, mis on suunatud maaelu arengule, elutingimuste parandamisele, tuluallikate tasakaalustamisele ja eeskätt nende mitmekesistamisele;

20.   on seisukohal, et äärepoolseimatele piirkondadele kala rahvusvahelisele turule transportimiseks antavad toetused tuleb säilitada või, veel parem, neid suurendada, et tagada õiglased konkurentsitingimused võrreldes mujalt pärit toodetega;

21.   palub, et komisjon kaaluks võimalust luua võimalikult kiiresti konkreetselt äärepoolseimate piirkondade kalandussektori toetamiseks rahastamisvahend, sarnaselt nende põllumajandussektorile suunatud programmile POSEI, mis aitaks sisuliselt nende piirkondade kalanduse potentsiaali tõsta; on seisukohal, et tuleks kaaluda võimalust lisada nimetatud erivahendisse eelkõige määruse (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta (EMKF) artikli 8 (riigiabi), artikli 13 lõike 5 (eelarvevahendid eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega) ning artiklite 70 (hüvitamise kord), 71 (hüvitise arvutamine), 72 (hüvituskava) ja 73 (riigiabi hüvituskavade rakendamiseks) sätted;

22.   on seisukohal, et rannikukogukondade kohaliku arengu kavad peavad toetama uusi tegevusi ja ettevõtlust, mis võimaldavad integreerida väärtusahelasse nende kogukondade kvaliteetse toorme, konkreetsed töötlemisprotsessid ning kultuuri- ja ajaloopärandi; märgib lisaks, et need peavad edendama selliseid turustamismehhanisme nagu kohustuslik märgistus, millel tuuakse välja toodete päritolu, tehes need väärtused turul nähtavaks ning hõlbustades suurema osa loodud tulude suunamist tagasi nendele kogukondadele;

23.   juhib lisaks tähelepanu mere, mereressursside ja kalandustoodete tähtsusele äärepoolseimates piirkondades ühtekuuluvuse ja arengu edendamisel ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 rakendamisel; sellega seoses nõuab, et komisjon järgiks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349 ka kalandusvaldkonnas, taastades täies ulatuses Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi reformi käigus lõpetatud sõltumatu POSEI kalandusprogrammi;

24.  palub, et komisjon, liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused edendaksid tootmisharudevaheliste organisatsioonide, samuti rahvusvaheliste tootjaorganisatsioonide ja nende organisatsioonide ühenduste (nagu põllumajanduse ühises turukorralduses on juba ette nähtud) moodustamist biogeograafilistes piirkondades või ELi tasandil; märgib, et see aitaks oluliselt suurendada tootjaorganisatsioonide mõjuvõimu ja parandada nende läbirääkimispositsiooni;

25.   nõuab, et selles protsessis pöörataks erilist tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse poliitikale, et tagada nendes organisatsioonides naiste piisav esindatus; märgib, et sellega võetaks arvesse naiste praegust osakaalu sektoris ning edendataks nende seisundit;

26.   juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on tõhustada teaduse ja kalanduse koostööd, et käsitleda väärtusahelas toimuvate protsesside mitmekesiseid nõrkusi ja vastastikuseid sõltuvusi, selleks et huvitatud osapoolte olukorda parandada ja neile kasu tuua;

27.  palub, et komisjon laiendaks, edendaks ja üldistaks Euroopa kalandus- ja vesiviljelustoodete turu seirekeskuselt (EUMOFA) saadava teabe kasutamist nii, et kõik väärtusahelasse kuuluvad ettevõtjad saaksid tõhusate ettevõtlusalaste otsuste tegemisel kasutada läbipaistvat, usaldusväärset ja ajakohastatud teavet; sellega seoses palub, et komisjon annaks kaubandusettevõtjatele ajakohastatud teavet selliste uute väljakutsete kohta nagu veebimüük või tarbimisharjumuste muutumine;

28.   juhib tähelepanu vajadusele kalandustoodete ühine turukorraldus põhjalikult läbi vaadata, nii et see annaks suurema panuse sektori tuludesse ja turu stabiilsusesse ning aitaks kalandustooteid paremini turustada ja nende lisaväärtust suurendada;

29.   palub komisjonil lisada kalandustooted oma ebaausate kaubandustavade vastast võitlust käsitleva tulevase õigusakti ettepanekusse, milline probleem puudutab laiemalt kõiki toidukaupu;

30.   nõuab tungivalt, et komisjon vaataks läbi määruses (EL) nr 1379/2013 sätestatud kalapüügitoodete märgistamise süsteemi FAO püügipiirkondade alusel, kuna need piirkonnad loodi enam kui 70 aastat tagasi eesmärgiga anda teavet saagi kohta ega ole mõeldud tarbija teavitamiseks, mistõttu see süsteem tekitab segadust ega soodusta selge, läbipaistva ja lihtsa teabe esitamist;

31.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused uuriksid, millistest kutseoskustest kalandussektoris ja eelkõige seal töötavatel noortel puudu on, nii et kutseõppeprogramme oleks võimalik tagada ja neis saaks arvestada sektori tegelike vajadustega, aidata sektorit täiustada ja kaasajastada, hoida elanikke kalanduspiirkondadest lahkumast ning luua piisavaid tööhõivevõimalusi vesiviljeluses, maa- ja rannikupiirkondades, äärepoolseimates piirkondades ning kalandustegevusest sõltuvatel aladel;

32.   juhib tähelepanu sellele, kui oluline on luua eriti kvaliteetsete traditsiooniliste toodete kodumaised turud, mida toetaksid messid, jaekaubandus ja toitlustussektor, sest see suurendaks kohalike kalandustoodete lisaväärtust ja edendaks kohalikku arengut;

33.   toonitab, kui tähtis on töötada digioskuste arendamiseks välja eraldi koolitusstrateegiad, mis käsitleksid haldamist ja eeskätt turustamist kui peamist tööriista tootjate positsiooni parandamiseks väärtusahelas;

34.   tuletab meelde, et need koolituskavad peavad hõlmama nii traditsioonilisi kutsealasid, kus sektorisiseselt töötavad peamiselt naised, kui ka erikavasid, mis on suunatud naiste tööhõivevõimaluste ja ettevõtlusoskuste parandamisele; toonitab, et nende teemade formaalsesse õppesse lisamine peaks kaasa tooma ka õiguslikud tagajärjed ning parandama kõnealuste töötajate olukorda tööturul;

35.   palub komisjonil uurida, kuidas paremini edendada suurema lisaväärtusega töödeldud kalatoodete, eriti konservide turustamist, sarnaselt teatavate põllumajandustoodetega, ja uurida ELi kalandustoodete välisturgudel edendamise programme, sealhulgas nende esitlemist rahvusvahelistel messidel ja konkurssidel;

36.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja piirkondlikud omavalitsused aitaksid teha kalandussektoris tegutsejatele kättesaadavaks uuendustegevuseks ja uute toodete (uuendtoitude) väljatöötamiseks, eelkõige praegu püütavate majanduslikult väheväärtuslike liikide väärtustamiseks vajalikud teadmised, võrgustikud ja rahastamise, ning kaasata nendesse tegevustesse teadusasutusi ja -instituute, näiteks okeanograafiainstituute, et saada kasu nende laialdastest teadmistest selles, mis puudutab põhitoormeid ning nende bioloogilisi ja organoleptilisi omadusi ja toiteväärtust; selle eesmärk on vältida jäätmeteket, maksimeerida värskete toodete väärtust, soodustada väärtusahela eri osade vahelist koostoimet ja tugevdada sektori vastupanuvõimet;

37.   kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles tegema koostööd, et töötada välja tõhusad ja konkreetsetele toodetele suunatud tarbijate teavitamise kampaaniad, et suurendada teadlikkust sellistest teemadest nagu kohalike kalandustoodete tarbimise tähtsus, tuua välja selle mõju kohalikule tööhõivele ja rannikukogukondade sotsiaalsele sidususele, rõhutada värske kala toiteväärtust, teadvustada vajadust tarbida tervisliku toitumise ühe osana kalandustooteid, jne;

38.  palub, et komisjon koostaks väikesemahulise kalapüügi selge määratluse ning looks aluse tulevasele Euroopa väikesemahulise kalapüügi tugiprogrammile, mis aitaks suurendada ELi kalandussektori ökoloogilist ja sotsiaal-majanduslikku kestlikkust, mille kaudu saaks väikesemahulise kalapüügi toodete tarbimise suurendamiseks neid tooteid kindlaks teha, eristada ja väärtustada, ning mis innustaks uusi sugupõlvi kalandussektoris töötama ja võimaldaks põlvkondade vaheldumist, tagades kaluritele ja väikesemahulise kalapüügiga tegelevatele kaluritele inimväärsed kvoodid ning parema kontrolli ressursside üle, mis võimaldaks suurendada ELi rannikukogukondade sotsiaalset sidusust;

39.   palub komisjoniil algatada ELi tasandil konkreetseid avalikke veebipõhiseid konsultatsioone, et koguda ELi kalandussektori arvukatelt eri sidusrühmadelt andmeid tarneahela, turu läbipaistvuse küsimuste, väärtuste jagunemise, märgistamise ja tarbijate vajaduste kohta;

40.  palub komisjonil uurida, millist kasu võib väikesemahuline kalapüük saada üleilmsetest väärtusahelatest, selleks et hõlpsamalt integreeruda maailmamajandusse, mis suurendaks selle toodete lisaväärtust ning võimaldaks sellel kalandusvaldkonnal ja kohalikel kogukondadel püsima jääda; rõhutab sellega seoses digioskuste alase koolituse olulisust;

41.   usub, et kalandustoodete väärtusahel on keerukas, ulatudes tootjatest mitmesuguste vahendajate kaudu jaemüüjate või restoranideni; rõhutab, et kalatoodete müügi vahendajatel ning kala ja mereandide töötlejatel on väärtusahelas oluline osa; märgib, et keskmiselt on tootjate kasumimarginaal väärtusahelas ainult 10 % ja ülejäänud 90 % läheb vahendajatele; toonitab, et väärtusahela lühendamine, eelkõige tootjate (oma toodangu ja turustamiskavade tõttu kõige tähtsama osapoole) organisatsioonide loomise kaudu, on esmane väikekalurite sissetulekute suurendamise ja tarbijatele paremate (ja tõenäoliselt soodsama hinnaga) toodete pakkumise abinõu;

42.   rõhutab, kui tähtis on uue kaluritepõlvkonna kaasamiseks ja võimestamiseks investeerida kutsealal tegutsevatesse noortesse, ning palub luua noortele kaluritele võimalusi uute oskuste arendamiseks, tugevate ettevõtete asutamiseks, kohalikes kogukondades aktiivselt tegutsemiseks ja kalandussektori väärtusahelasse positiivse panuse andmiseks;

43.  nõuab, et liikmesriigid ja piirkondlikud omavalitsused kasutaksid võimalusi, mida pakub kalandusvaldkonna kohalikelt tegevusrühmadelt saadav abi kohalike vajaduste rahuldamiseks paljudes valdkondades, muu hulgas näiteks hariduses ning innovatsioonipõhiste tegevuste mitmekesistamisel, ning et nad aitaksid toimivaid ELi tugiprogramme ja rahastamist kaluritele ja kohalike kogukondade liikmetele kättesaadavaks teha;

44.   palub komisjonil uurida lossimiskohustusega seotud soovimatu kaaspüügi ärakasutamise võimalusi väärtusahelas osalejate, eeskätt kalurite majanduslikes ja sotsiaalsetes huvides ning kohalikke algatusi toetades;

45.   kutsub liikmesriike ja piirkondlikke omavalitsusi üles kiirendama teabe edastamist olemasolevate toetusprogrammide kohta ja andma tõhusamalt haldusabi, näiteks teabeplatvormide kaudu;

46.   palub komisjonil toetada ja edendada püügi selektiivsust soodustavaid algatusi, et vähendada soovimatut püüki ja lõppkokkuvõttes, tarbijate ootustele vastavaid liike püüdes, suurendada kalanduse rahalist jätkusuutlikkust;

47.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles juurutama kalanduspoliitikas soopõhist käsitlust, tõstes esile naiste tähtsust liidu kalandussektoris ja kindlustades nende seisundit;

48.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tihendama töö ja kooli vahelisi sidemeid, näiteks lisades merendustehnikumide õppekavadesse kalanduse ja vesiviljelusega seotud õppeaineid;

49.   palub komisjonil, liikmesriikidel ning piirkondlikel omavalitsustel kalandustegevuste tulukuse tõstmiseks ühendada oma jõud käesolevas raportis kavandatud meetmete rakendamiseks;

50.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Euroopa Regioonide Komiteele ning liikmesriikide valitsustele ja nõuandekomisjonidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0316.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0255.
(3) ELT C 76, 28.2.2018, lk 40.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0195.
(5) Nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr 601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999 (ELT L 286, 29.10.2008, lk 1).


ÜPP noorte põllumajandustootjate vahendite rakendamine ELis pärast 2013. aasta reformi
PDF 224kWORD 68k
Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta resolutsioon ÜPP noorte põllumajandustootjate vahendite rakendamise kohta ELis pärast 2013. aasta reformi (2017/2088(INI))
P8_TA(2018)0211A8-0157/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/2393, millega muudetakse määruseid (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta, (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta, (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad, (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning (EL) nr 652/2014, millega nähakse ette sätted toiduahela, loomade tervise ja heaolu ning taimetervise ja taimse paljundusmaterjaliga seotud kulude haldamise kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna B struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakonna tellitud uuringut „Noori põllumajandustootjaid käsitleva poliitika elluviimine pärast 2013. aasta ÜPP reformi“ („Young farmers: Policy implementation after the 2013 CAP reform“), mida esitleti põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni 23. novembri 2017. aasta koosolekul,

–  võttes arvesse oma 23. novembri 2017. aasta kuulamist teemal „Noori põllumajandustootjaid käsitleva poliitika elluviimine pärast 2013. aasta ÜPP reformi“,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 10/2017 „ELi noorte põllumajandustootjate toetust tuleks paremini suunata, et soodustada mõjusat põlvkonnavahetust“,

–  võttes arvesse oma 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni teemal „Põllumajandusmaa koondumise hetkeseis ELis: kuidas soodustada põllumajandustootjate juurdepääsu maale?“(4),

–  võttes arvesse Euroopa noorte põllumajandustootjate nõukogu (CEJA) 17. mail 2017. aastal avaldatud uuringut „Tulevases ÜPPs on väga vaja noori põllumajandustootjaid“ („Young farmers are key in the future CAP“),

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee arvamust teemal „Noorte Euroopa põllumajandustootjate toetamine“(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8‑0157/2018),

A.  arvestades, et kõigist ELi põllumajandusettevõtete juhtidest on vaid ligikaudu 6 % nooremad kui 35‑aastased ja üle poole on üle 55‑aastased, ja arvestades, et erinevused liikmesriikide vahel on suured;

B.  arvestades, et need näitajad ei ole viimasel kümnendil oluliselt muutunud, vaid noorte põllumajandustootjate osakaal on vähenemas ja põllumajandusega tegeleva elanikkonna vananemine on suur probleem; arvestades, et põlvkonnavahetust puudutav olukord põllumajanduses on liikmesriigiti väga erinev ning nõuab seega paindlikku ja mitmekesisust arvestavat käsitlusviisi;

C.  arvestades, et üle 50 aasta on ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetatud põllumajanduse areng soodustanud kõikjal põllumajandusettevõtete suurendamist, koondumist ja tootmisvarade tugevat kapitaliseerimist, mis muudab mõnede põllumajandusettevõtete üleandmise ja/või kättesaadavuse noortele keeruliseks nende ülevõtmiseks nõutavate kapitalisummade tõttu;

D.  arvestades, et põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa vananemine on selle piiratud majandusliku tasuvuse tõttu süvenenud eeskätt loomakasvatussektorites ja eriti lamba- ja kitsekasvatuses;

E.  arvestades, et ajavahemikul 2007–2013 langes noorte põllumajandustootjate arv ELis tervikuna 3,3‑lt miljonilt 2,3‑le miljonile ja noorte põllumajandustootjate haritava põllumajandusettevõtete ala suurus vähenes nimetatud ajavahemikul 57‑lt miljonilt 53‑le miljonile hektarile;

F.  arvestades, et demograafiliste muutuste valguses, nagu rahvastikukadu ja maapiirkondades rahvastiku vananemine, on oluline luua põllumajanduse kui kaasaegse ja huvipakkuva sektori jaoks võimalused julgustada noori tegema karjääri põllumajandustootmises;

G.  arvestades, et maale juurdepääsul on tihe konkurents noorte seas, kes soovivad põllumajandustootmisega alustada, ja põllumajandustootjate seas, kes on juba end hästi sisse töötanud, ning mõnel juhul isegi noorte ja investeerimisühingute seas, kes on hakanud põllumajanduse vastu huvi tundma;

H.  arvestades, et tulevikus on kogu põllumajanduslikel pereettevõtetel põhinev põllumajanduslik arengumudel ohus;

I.  arvestades, et ÜPP‑l on seejuures jätkuvalt oluline roll;

J.  arvestades, et põlvkonnavahetus põllumajanduses on probleem, mis hõlmab kahte aspekti, nimelt noorema põlvkonna raskusi põllumajandustootmisega alustamisel ja praeguse põlvkonna raskusi selle lõpetamisel, ning arvestades, et põllumajandustootmises tegutsevate noorte vähesus seab ohtu maapiirkondade majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse ja majanduskasvu ning ELi toiduainetega isemajandamise ja toiduga kindlustatuse; arvestades, et rahuldav majandusolukord on põllumajandustootmise atraktiivsuse tõstmise esimene tingimus;

K.  arvestades, et ÜPP kõige hilisema reformiga kinnitati ja võeti kasutusele mitmed vahendid, mida saab kombineerida ja kohandada liikmesriikide riiklike olude jaoks, eelkõige kohustuslik esimese samba toetus noortele põllumajandustootjatele (180 000 noore põllumajandustootja jaoks kuulub maksmisele 6,9 miljardit eurot) ning sellised teise samba meetmed nagu starditoetus, juurdepääs rahastamisele ja laenudele või võimalus luua noortele põllumajandustootjale temaatiline allprogramm (2,6 miljardit eurot);

L.  arvestades, et ELis ei ole mitte kõigil liikmesriikidel põllumajanduses ettevõtlusega alustamist käsitlevat tõelist poliitikat ning mitte kõik neist ei kasuta kõiki noortele põllumajandustootjale ettenähtud ÜPP pakutavaid vahendeid, eelkõige teise samba meedet „starditoetus noortele põllumajandustootjatele“;

M.  arvestades, et põllumajandusettevõtet juhtima asuvaid noori naisi on noorte põllumajandustootjate seas vaid väike osa, kuid nad ei moodusta ühtset rühma ja seetõttu on neil oma tegevuse alustamisel erinevad vajadused;

N.  arvestades, et põlvkonnavahetus peaks olema tulevase ÜPP üks peamine prioriteet, mis loob riiklike kohandatud strateegiate jaoks ühise poliitilise raamistiku, ning arvestades, et põlvkonnavahetusele kaasaaitamine on üks hädavajalikke eeltingimusi põllumajanduse säilitamiseks kogu ELis ning maapiirkondade atraktiivsuse ja elujõulisuse hoidmiseks ning selleks tuleks eelkõige edendada põllumajandusettevõtete mitmekesisust ja soodustada jätkusuutlikku põllumajanduslikku pereettevõtlust;

O.  arvestades, et maale juurdepääs on noorte põllumajandustootjate ja uute tulijate jaoks peamine takistus, mis püsib aastaid ja nõuab tegelikke lahendusi; arvestades, et maale juurdepääsu raskendab tavaliselt ühelt poolt eelkõige põllumajandusmaa kadumine mulla katmise, linnaarenduse, turismi, taristuprojektide, maakasutuse muutuste ja kliimamuutustest tingitud kõrbestumise tõttu ning teiselt poolt maaomandi koondumine; arvestades, et spekulatiivsed hinnatõusud tekitavad paljudes liikmesriikides uutele tulijatele ja noortele põllumajandustootjatele tõsiseid ja üha murettekitavamaid probleeme; arvestades, et praegused toetused, mis küll lihtsustavad raha või kapitali saamist, ei lahenda olulist probleemi, mis on seotud uue põllumajandusettevõtte asutamiseks vajaliku maa saamisega;

P.  arvestades, et uued tulijad, nagu noored põllumajandustootjad, on hinnakõikumiste ees eriti kaitsetud, ja arvestades, et nende jaoks on lisaks raskendatud ka rahastuse saamine pankade ja muude laenuprogrammide kaudu, kuna neil puuduvad tagatiseks kasutatavad finantsvarad;

Q.  arvestades, et ELi toetust noortele põllumajandustootjatele tuleks paremini suunata, et tagada põlvkonnavahetus ning võidelda põllumajandusettevõtete vähenemise ja koondumisega;

R.  arvestades, et hoolimata ELi toetusmeetmetest on ELi põllumajandussektoris endiselt vaja lahendada probleeme seoses noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise ja põlvkonnavahetusega;

S.  arvestades, et uute tulijate seas on peamise põllumajandustootjana tegutsevate naiste osakaal suurem kui põllumajandussektoris üldiselt;

T.  arvestades, et mõnes ELi piirkonnas on demograafilise olukorra tasakaalustamatus väga suur, kuna seal elab vähe või ei ela üldse noori;

U.  arvestades, et noored põllumajandustootjad ja uued tulijad kujutavad põllumajanduses endast olulist innovatsiooni ja ettevõtluse allikat ning toovad sellist kasu nagu uute teadmiste ja töövõtete kasutuselevõtmine, lõppkasutajatel põhinevate uute ärimudelite arendamine, säästvamate põllumajandustootmise süsteemide arendamine, uute organisatsiooniliste mudelite arendamine (nt loonusrendisuhted, eelmaksed, rahvalt tellimine), põllumajandustootmise ja kohaliku kogukonna vaheliste sidemete tugevdamine ning traditsiooniliste teadmiste kohandamine äriuuenduste loomiseks (nt käsitöötoidu tootmine);

V.  arvestades, et suur osa mägipiirkondadest on madalama investeeringute taseme, eritingimuste ja keeruliste pinnavormide tõttu erilistes raskustes, mis ei kutsu noori nendes piirkondades ettevõtlust jätkama või sellega alustama;

W.  arvestades, et see nõuab riiklikelt ja/või piirkondlikelt ametiasutustelt selliste piirkondadega riikides noorte põllumajandustootjate mehhanismi kohaldamisel paindlikumat käsitlusviisi;

X.  arvestades, et uued tulijad majandavad sageli väiksemaid põllumajandusettevõtteid ning neil on raske saada sisendeid konkurentsivõimeliste hindadega ja toota mastaabisäästuks vajalikke koguseid;

Y.  arvestades, et 80 % ÜPP toetustest jagatakse ainult 20 %‑le ELi põllumajandusettevõtetest ning et toetuste tegelik jaotus võib olla veelgi ebavõrdsem, kuna kättesaadav statistika ei võimalda midagi teada saada põllumajandusettevõtete omandiõiguse ja kontrolli kohta;

Z.  arvestades, et Euroopa noorte põllumajandustootjate nõukogu 2015. aastal koostatud noorte põllumajandustootjate manifestis nõutakse maale ja laenudele juurdepääsu parandamist avalike toetusmeetmete kaudu; toiduainete tarneahelas esinevaid ebaausaid kaubandustavu piiravaid eeskirju; noorte põllumajandustootjate sissetulekute volatiilsust vähendavaid meetmeid ning investeeringute ja maale juurdepääsu toetamist selleks, et hoida ja kaitsta mulda ning optimeerida noorte põllumajandustootjate maakasutust toidu tootmise eesmärgil;

AA.  arvestades, et noored põllumajandustootjad on säästva, mitmekesise ja kaasava põllumajandussektori keskne osa ning kui nende juurdepääsu põllumajandustootmisele edendatakse, aitab see säilitada tulevast toiduainete tootmist ning kaitsta keskkonda ja maapiirkondade maastikku;

AB.  arvestades, et põllumajandustoodete äärmuslik hinnakõikumine on põllumajandusettevõtet rajada soovivatele isikutele peamine takistav asjaolu, mistõttu nad keskenduvad sageli kindlamate kasumimarginaalidega nišitoodetele;

AC.  arvestades, et ELi õiguses tunnistatakse „noorte põllumajandustootjate“ ja „põllumajandustegevusega alustavate põllumajandustootjate“ mõisteid;

AD.  arvestades, et maaomandi koondumine on märkimisväärselt intensiivistuv protsess; arvestades, et 2005. ja 2015. aasta vahel vähenes põllumajandusettevõtete arv umbes 3,8 miljoni võrra, samas kui nende keskmine suurus tõusis 36 % võrra;

AE.  arvestades, et 6. septembri 2016. aasta Corki deklaratsiooni versioonis 2.0 väljendatakse muret maapiirkondadest väljarändamise ja noorte äravoolu pärast ning vajadust tagada, et maapiirkonnad ja kogukonnad (maakohad, põllumajandusettevõtted, külad ja väikelinnad) jääksid elu- ja töökohana atraktiivseks, ning parandada selleks teenuste, näiteks koolide, haiglate, sealhulgas sünnitusteenuste, lairibaühenduse ja vaba aja veetmise võimaluste kättesaadavust ning maapiirkondade kodanike võimalusi edendada ettevõtlust traditsioonilistes maaelu valdkondades ja ka uutes majandussektorites;

AF.  arvestades, et põlvkonnavahetus sõltub eelkõige valitud (ELi ja riikide) poliitikute ja asjaomaste spetsialistide ning eelkõige eakamate inimeste tõelisest soovist; arvestades, et selline soov eeldab edasipüüdlikku ja sidusat üldist poliitikat – mida praegu tegelikult ei ole –, mis hõlmaks nii ÜPP vahendeid kui ka erinevaid riiklikke poliitikainstrumente erinevates valdkondades, nagu maa, rahastamine, maa valdamise vormid ja põllumajandusettevõtete struktuuri poliitika, maksustamine, pärimisõigus, pensioniskeemid, koolitus jne;

AG.  arvestades, et tänapäeval võistlevad ELi noored põllumajandustootjad kiiresti arenevas põllumajandussektoris; arvestades, et innovatsiooni, teadusuuringute ja täppispõllumajanduse abil on võimalik parandada põllumajanduse saagikust ning ühtlasi võimaldab see ka paremat ressursside majandamist;

AH.  arvestades, et ÜPP teise samba raames põllumajandustootmist alustavate noortega seotud meetme jaoks esitatud avalduste arv on mõnes liikmesriigis ületanud 2014.–2020. aasta programmiperioodiks ettenähtud kõigi põllumajandustootmise idufirmade väärtuse;

AI.  arvestades, et noortele põllumajandustootjatele, kes, nagu kõik teised ELi põllumajandustootjad, toodavad oma tooteid ja lasevad need Euroopa ühtsele turule, ei kehti kõigis liikmesriikides samad ettevõtlus- ja laenuvõtmise tingimused;

AJ.  arvestades, et loodud on sellised algatused nagu „ELi meetmed arukatele küladele“;

AK.  arvestades, et maapiirkondades on vaja tagada nii tööealisi nooremaid kui ka eakaid inimesi hõlmava elanikkonna püsimajäämine;

Soovitused

Eelarve ja võimalus saada laenu

1.  toetab tulevast reformi silmas pidades tugeva ühise põllumajanduspoliitika säilitamist, kuna see oleks kõige mõjuvam stiimul noortele, kes soovivad hakata põllumajandusega tegelema;

2.  palub rakendada määruses (EL) 2017/2393 tehtud hiljutisi otsuseid ning jätkata noorte põllumajandustootjate kava toetamist, seades selleks riiklike vahendite ülempiiri kõrgemale kui 2 % (esimese samba) kohustuslike toetuste puhul ja suurendades teise samba toetuse määra, et soodustada põlvkonnavahetust; rõhutab, et ÜPP muutmisel tuleks ka kaaluda noortele põllumajandustootjatele mõeldud stardiabi meetme (noore põllumajandustootja toetuse) tugevdamist;

3.  väljendab heameelt asjaolu üle, et määruse (EL) 2017/2393 alusel on liikmesriikidel võimalus suurendada noorte põllumajandustootjate toetust esimese samba raames kuni 50 % võrra olemasolevatest piirmääradest (varem 25 %); soovitab põlvkonnavahetuse soodustamiseks pikendada ajavahemikku, mil põllumajandusettevõte saab asjaomast toetust kasutada; avaldab samuti heameelt otsuse üle vaadata määruse (EL) 2017/2393 abil üle esimese samba raames antava toetuse saamiseks kehtestatud piirang, pikendades seda viielt aastalt kümnele aastale ettevõtte rajamisest;

4.  väljendab heameelt määruses (EL) 2017/2393 sätestatud noorte põllumajandustootjate võimaluse üle saada maaelu arengu toetust oma esimesele põllumajandusettevõttele, isegi kui nad rajavad ettevõtte koos teiste põllumajandustootjatega, kes võivad olla kas üle 40 aasta vanused, et soodustada põlvkonnavahetust, või noored põllumajandustootjad, mis võimaldab toetust veelgi suurendada;

5.  märgib, et noortele põllumajandustootjatele mõeldud ÜPP vahendid peaksid olema suunatud noorte põllumajandustootjate erivajadustele, kaasa arvatud nende majanduslikele ja sotsiaalsetele vajadustele;

6.  soovitab toetust varieerida ka vastavalt noorte põllumajandustootjate vanusele ja koolitustasemele;

7.  kiidab heaks põllumajanduse tagatisvahendi loomise, mille kohta Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank (EIP) tegid ettepaneku 2015. aasta märtsis ja tänu millele peaksid noored põllumajandustootjad lihtsamini laenu saama; soovitab parandada juurdepääsu rahastamisele subsideeritud intressimäärade kaudu, mis kehtiksid uutele põllumajandusse tulijatele antavate laenude puhul, seda ka siis, kui laenajaks on eraõiguslikud finantsettevõtjad, rakendades eelkõige rahastamisvahendeid, mis võimaldavad anda noorte põllumajandustootjate investeeringuteks intressivabu laene; nõuab EIP ja Euroopa Investeerimisfondi vahelise koostöö parandamist, et soodustada kõigi liikmesriikide noortele põllumajandustootjatele mõeldud rahastamisvahendite loomist;

8.  peab vajalikuks edendada põllumajanduses ühisrahastamise uusi vorme ja neid, mida on juba ELis täheldatud seoses maakasutuse rahastamisega, mida võib kombineerida asjaomaste uute rahastamisvahenditega;

9.  soovitab parandada pankade ja krediidiasutuste antavaid hinnanguid põllumajandusettevõtete krediidikõlblikkuse kohta ning arendada selleks ka ÜPP rahastamisvahendeid;

10.  soovitab lisaks ÜPP toetusele muuta kättesaadavamaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu pakutavad võimalused luua ja rakendada sünergiliselt rahastamisvahendeid, mis võivad olla laenu, tagatise või omakapitalifondide vormis ja mille eesmärk on anda noortele põllumajandustootjatele juurdepääs rahastamisele; märgib, et rahastamise saamiseks on tavaliselt oluline põhjaliku põllumajandusettevõtte äriplaani olemasolu, ning on seisukohal, et kohaldada tuleks ettevaatliku laenuandmise norme; rõhutab, et põllumajandustootjad vajavad vahendust, ning soovitab seetõttu, et toetuste andmisel tuleks pakkuda kvalifitseeritud ja sõltumatuid finantsnõustamisteenuseid;

11.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid noorte põllumajandustootjate kava paremini edendama, ning nõuab suuremat koostööd riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel, et levitada teavet noortele põllumajandustootjatele mõeldud toetusvahendite kohta;

12.  kutsub komisjoni üles tegema ettepanekuid aruka põllumajanduse toetusmeetmete kohta, et muuta tehnoloogilised saavutused noortele põllumajandustootjatele paremini kättesaadavamaks;

Rakendatud meetmete haldus ja lihtsustamine

13.  peab tervitatavaks asjaolu, et ÜPP 2014.–2020. aasta reformiga kehtestati uued meetmed, millega toetatakse noori põllumajandustootjaid põllumajandusettevõtte rajamisel; väljendab muret, et halduskoormuse tase takistab sageli nende meetmete rakendamist; märgib, et otsetoetuste ja maaelu arengu programmi meetmete üldist haldust peetakse väga keeruliseks ja raskeks, eriti uute tulijate jaoks, kes ei ole toetussüsteemiga kursis; soovitab teha suuremaid jõupingutusi menetluste lihtsustamiseks ja makse heakskiitmiseks kuluva aja lühendamiseks;

14.  väljendab heameelt määruses (EL) 2017/2393 noorte toetuseks tehtud muudatuste üle, millega parandatakse nende juurdepääsu rahastamisvahenditele ning nähakse ette esimesest sambast tehtava ühekordse makse summa tõus;

15.  nõuab, et konsultatsioonitoetus oleks süstemaatiliselt kättesaadav, eelkõige noorte jaoks, kes ei ole pärit maapiirkondadest;

16.  väljendab rahulolu komisjoni kavatsuse üle tegeleda järgmise ÜPP reformi raames põhjalikult põlvkonnavahetusele suunatud meetmetega, kuid leiab, et neid uusi algatusi peaks saatma ka piisav ELi eelarve, kuna vastasel juhul ei avalda need soovitud ergutavat mõju;

17.  on pettunud, et puudub kooskõla noortele põllumajandustootjatele makstavate toetuste ja tegevusega alustamise toetusmeetme vahel, mida haldavad erinevad ametiasutused;

18.  kutsub komisjoni üles töötama välja terviklikuma lähenemisviisi, mis võimaldab I ja II samba toetuste vahel suuremat sünergilist toimet, ja rõhutab, et seda peaksid rakendama kõik liikmesriigid;

19.  märgib, et enamik uusi põllumajandusettevõtteid peab toime tulema konkurentsikeskkonnas, kus tingimused muutuvad kiiresti; soovitab anda ELi põllumajandustootjatele rohkem paindlikkust, et nad saaksid oma äriplaanis muutuvaid turutingimusi arvesse võtta; leiab, et kaaluda tuleks osamaksete muutmist;

20.  märgib, et liikmesriikidel on võimalik mõlema ÜPP samba raames kasutada täiendavaid vahendeid, ning julgustab eriliste geograafiliste probleemidega liikmesriike, kus on näiteks mägised või mõnikord ka vähemsoodsad piirkonnad, kaaluma neis piirkondades tegutseda soovivatele noortele põllumajandustootjatele toetuse andmisel sellise kordaja (nt 2) kehtestamist, mis võtaks arvesse saagi arvu aastas või piirkonnas kasvavate taimekultuuride mitmekesisust, et motiveerida neis piirkondades tegevust ja püüda võidelda sealsete demograafiliste probleemidega;

21.  rõhutab, et ebaausad kaubandustavad toiduainete tarneahelas, mis võimaldavad ostjal ja/või töötlejal või kauplejal kasutada oma tarnijate suhtes märkimisväärset läbirääkimispositsiooni, kujutavad endast tõsist ohtu põllumajandustootjate ettevõtete stabiilsusele; palub komisjonil seda ELi tasandil vajalikul määral reguleerida;

22.  palub liikmesriikidel teha vajalikud regulatiivsed muudatused, et kõigi liikmesriikide õigusaktides liigituks abi, mis aitab noortel põllumajandussektorisse siseneda ja parandab noorte põllumajanduslikke majapidamisi, kapitalitoetuse kategooriasse ja mitte jooksvate toetuste alla;

23.  tunnistab, et põllumajandustootjatel peab olema võimalik jääda oma maa eest vastutavaks, ning et põllumajandusettevõte töötab hästi, kui see on vaba ja paindlik, nagu mistahes muud tüüpi ettevõte;

24.  rõhutab, et noortele põllumajandustootjatele tehtavad maksed ei tohiks hilineda, vaid need peaksid olema korrapärased ja prognoositavad, et hoida ära noorte põllumajandustootjate võlgadesse sattumist, mis takistaks nende projekte;

25.  nõuab tungivalt tulemuspõhise lähenemise järgimist, mis stimuleerib uute innovatsioonide arendamist ja paremat ressursside majandamist, mis omakorda suurendab motiveeritud noorte põllumajandustootjate mõjuvõimu;

26.  rõhutab, et selleks, et põllumajandusettevõte oleks majanduslikult elujõuline, peab see olema võimeline laienema, et saavutada turu majanduslikule tegelikkusele vastav minimaalne suurus;

27.  rõhutab, et on vaja võtta arvesse piirkondade mitmekesisust, eelkõige ebasoodsate alade puhul, mis vajavad kohandatud toetust;

Maale juurdepääs ja võitlus maa hõivamise vastu

28.  märgib, et maale juurdepääs on ELis noorte põllumajandustootjate ja uute põllumajandusse tulijate jaoks üks peamistest takistustest ning maa saamist piirab müüdava või renditava maa vähesus paljudes piirkondades, millele lisanduvad konkureerimine teiste põllumajandustootjate, investorite ja elamumaa kasutajatega ning rahastamise saamise probleemid; on seisukohal, et asjaolusid, mis piiravad igas liikmesriigis maale juurdepääsu, tuleks täiendavalt uurida; on seisukohal, et maale juurdepääsu probleemi süvendab praegune otsetoetuste korraldus, mis võib viia maa rentimise kulude ja ostuhindade kasvamisele, milles nõutakse maa minimaalset aktiivset kasutamist ja mille kohaselt eraldatakse toetusi valdavalt maaomandi alusel; on seisukohal, et mõnesid põllumajandustootjaid, kes on omanikud või rentnikud, innustatakse toetustest jätkuvalt kasu saamise nimel jääma aktiivseks, kasutades teenuseosutajaid, et parendada oma maad või teha oma maal minimaalselt tööd; soovitab uusi põllumajandusmudeleid arvesse võttes tõsta maksete eraldamisel nõutavaid tootmistasemeid, juhindudes toetuse maksmisel konkreetsete tulemuste saavutamisest (näiteks põllumajandustootmisele kulunud tegelik tööaeg, võttes arvesse ka uudseid innovatsioonimudeleid, teatavate keskkonna- või sotsiaalsete hüvede loomine), ja keelata toetuste kombineerimise vanaduspensioni maksmisega, millele pole mingit õigustust;

29.  tuletab meelde, et säästva põllumajanduseni jõudmiseks peab noortel põllumajandustootjatel olema võimalik investeerida ja omandada põllumajandusmaad, omandada uusi või kasutatud masinaid ja optimeerida oma põllumajandustootmise meetodeid;

30.  rõhutab, et omanikel peab olema vabadus müüa, kellele nad soovivad, ja kutsub komisjoni üles lihtsustama maa üleandmist ja eelkõige pärimist, et muuta tegevusega alustamine noorte jaoks lihtsamaks;

31.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et võidelda põllumajandusmaaga spekuleerimise vastu, arvestades, et maale juurdepääs on noorte ja uute põllumajandustootjate suurim probleem;

32.  palub komisjonil võtta vastu Euroopa Liidu tasandi soovitused, mis ergutaksid välja töötama parimatel tavadel põhinevat aktiivsemat riiklikku maale juurdepääsu poliitikat;

33.  kutsub liikmesriike üles tegema põllumajandusmaa eelisjärjekorras kättesaadavaks uutele tulijatele ja noortele põllumajandustootjatele, tuginedes täiel määral õigusaktidele, mida on juba edukalt rakendatud mõningates liikmesriikides, kooskõlas komisjoni tõlgendava teatisega põllumajandusmaa omandamise ja Euroopa Liidu õiguse kohta(6); on sellega seoses seisukohal, et liikmesriigid võiksid välja arendada selliseid vahendeid nagu maapangad, et hõlbustada veelgi enam maale juurdepääsu ja kaardistada noortele põllumajandustootjatele kättesaadav kasutamata maa;

34.  on veendunud, et noortele põllumajandustootjatele on oluline kehtestada erand, milleks on maa ostmisel kehtiv piirmäär 10 %, nagu on sätestatud komisjoni 3. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruses (EL) nr 480/2014 struktuurifondide kohta ja riigiabi käsitlevates suunistes;

35.  nõuab rohkema abi suunamist eraldatud või hõredama asustusega piirkondadesse või ebapiisavast põlvkonnavahetusest mõjutatud piirkondadesse;

36.  palub komisjonil toetada maale juurdepääsuga seotud parimate tavade vahetamist liikmesriikides;

37.  palub komisjonil koostada hinnangu selle kohta, millist otsest ja kaudset mõju avaldab põllumajandusmaa kättesaadavusele ja hinnale maa ja põllumajandusmaa tagasiostmine isikute poolt, kes ei ole ELi residendid;

38.  teeb ettepaneku, et liikmesriigid peaksid oma riikliku poliitika osana soodustama põllumajandusettevõtet ja põllumajandusettevõtete juhtimist käsitlevaid nõustamisteenuseid, mis toetavad ja lihtsustavad maaomandi ülemineku ja järelkasvu tagamise teenuseid;

39.  kutsub liikmesriike üles juurutama abi andmist põllumajandusettevõtete üleandmiseks, et toetada üle 55aastaseid ja ilma pärijateta põllumajandusettevõtete juhte, kes võivad olla ebakindlas olukorras, kui saabub aeg jääda pensionile, tingimusel et nad annavad oma põllumajandusettevõtte tervikuna või osaliselt üle ühele või mitmele noorele;

40.  kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele mehhanismid, mis tagaksid põllumajanduslike majapidamiste puhul ühise omandi, pöörates erilist tähelepanu noortele naistele, et tagada nende õiguste austamine;

41.  on seisukohal, et aktiivse põllumajandustootja määratlus ei tohi suurendada viimasest reformist tulenevat halduskoormust ega piirata ülemääraste tingimuste kehtestamise kaudu noorte juurepääsu põllumajandustootmisele;

42.  märgib, et paljudes liikmesriikides takistab põlvkonnavahetust ja ka noortel põllumajandusmaa saamist hiline pärimine; leiab, et praeguses ÜPPs ei ole enam puudu stiimulitest, mis ajendaksid eakamaid põllumajandustootjaid oma ettevõtet noorematele põlvkondadele üle andma; soovitab uuesti kaaluda selliste meetmete rakendamist, mis motiveeriksid eakamaid põllumajandustootjaid oma ettevõtteid noortele tootjatele üle andma, näiteks põllumajandustootmisest loobumise kava ja muud pensionile jäämist soodustavad stiimulid, et maa ei satuks naabruses asuvate põllumajandusettevõtete kätte; rõhutab, et vaja on õiguslikke struktuure, nagu „Groupements Agricoles d’Exploitation en Commun“ (GAEC), mis võivad aidata noortel alustada ettevõtlust koos ja muuta põlvkondadevahelise üleandmise lihtsamaks;

43.  palub komisjonil ja liikmesriikidel soodustada maaelu arendamise võimaluste kasutamist, et toetada uusi meetmeid maaomandi ülemineku soodustamiseks (näiteks maapangad, põllumaade vahendamise algatused ja muud kohaliku tasandi algatused, et uutel põllumajandustootjatel oleks lihtsam maad saada);

44.  leiab, et noortel põllumajandustootjatel peaks kogu liidus olema juurdepääs laenudele samadel tingimustel ja samade intressimääradega ning need ei tohiks varieeruda; palub sellega seoses komisjonil koos Euroopa Investeerimispangaga luua noortele põllumajandustootjatele asjakohased toetusmeetmed ja laenamisvõimalused;

45.  palub edendada eri põlvkondade põllumajandustootjate koostöö uusi mudeleid kasutades selleks partnerlust, põllumajandusmasinate ühistuid, pikaajalist rentimist või muid pikaajalisi kokkuleppeid, põllumajandusettevõtete-vahelisi kokkuleppeid ning vahendite jagamist noorte ja eakate põllumajandustootjate vahendusteenuste (näiteks maaomandi ülemineku teenused) edendamises ja hõlbustamises osalevatele riiklikele või piirkondlikele organisatsioonidele;

46.  juhib tähelepanu sellele, et põllumajandustootjate suurem ja tugevam organiseeritus ühistute loomise ja tootjaorganisatsioonide moodustamise kaudu sektorites, mis on ELi tasandil reguleeritud ühise turukorralduse määrusega, võib aidata põllumajandustootmist tulusamaks muuta ja kaitsta põllumajandustootjate sissetulekut, eriti noorte põllumajandustootjate puhul, juhtides tootmisvalikuid ja kasutades maapiirkondade omadusi ära kõige optimaalsemal moel; lisab, et tootjaorganisatsioone tugevamaks, vastutustundlikumaks ja tõhusamaks muutev struktuurireform ning suurem koondumine võib anda tõhusa panuse, eelkõige kaitstes ja suurendades pikemas perspektiivis sektori kasumlikkust;

47.  märgib, et põlvkonnavahetuse olukord on perekonnasiseselt ja uute põllumajandustootjate tuleku puhul erinev; on veendunud, et kutseharidus ja kursused peavad vastavalt vajadustele olema kohandatud neile, kes kavatsevad üle võtta perekonna ettevõtte, või neile, kes kavatsevad asutada uue ettevõtte;

48.  rõhutab, et noori naisi tuleks julgustada tegelema põllumajandusettevõtte juhtimisega ning neid tuleks asjakohaselt toetada seoses maa saamise, laenu võtmise ja eeskirjade kohta lisateadmiste omandamisega;

49.  leiab, et selle üle, kas reguleerida põllumajandusmaale juurdepääsu ja kehtestada vastavad stiimulid või piirangud, peaksid otsustama liikmesriigid, pidades eelkõige silmas ELis levinud maa hõivamise nähtuse tõkestamist ja noorte põllumajandustootjate ettevõtlusega alustamise julgustamist;

50.  kutsub komisjoni üles koos liikmesriikide ja sidusrühmadega arendama edasi hiljuti vastu võetud teatist, mis käsitleb maaturu kriteeriumi süsteemi, tagamaks, et ELi õigus tõepoolest säilitab võrdsed tingimused kõigile potentsiaalsetele maaostjatele – sealhulgas ELi põllumajandustootjate positiivne diskrimineerimine – ja et liikmesriikide jaoks saab nelja põhivabaduse kontekstis täiesti selgeks, millised maaturu reguleerimise meetmed on lubatud, et võimaldada põllumajandustootjatel omandada maad lihtsamini, et seda kasutada põllumajandus- ja metsanduseesmärkidel; palub komisjonil peatada praegune rikkumismenetlus, mille käigus hinnatakse liikmesriikide õigusaktide vastavust ELi õigusele põllumajandusmaa müümise kohta, kuni eespool nimetatud kriteeriume hõlmav lõplik teatis on avaldatud;

51.  on seisukohal, et riigimaa, linnaplaneerimise ja maakasutuse planeerimise (näiteks transpordi infrastruktuur) poliitika peab võtma arvesse maa tarbetuna ja kasutamata jätmise tavasid, ja tooma asjaomase maa põllumajandussektorisse tagasi, et suurendada ettevõtlust alustavatele noortele põllumajandustootjatele kättesaadavat haritavat maad;

52.  tunneb heameelt komisjoni tõlgendava teatise üle põllumajandusmaa omandamise ja Euroopa Liidu õiguse kohta, kuid juhib tähelepanu sellele, et teatises ei ole piisavalt kirjeldatud, kuidas reguleerida sageli riikidevaheliselt tegutsevate kontsernide poolseid aktsiaostusid; palub komisjonil teatist selles osas täiendada;

53.  rõhutab, kui oluline on tagada noortele põllumajandustootjatele suunatud kohaliku, riikliku ja ELi tasandi meetmete sidusus; kutsub liikmesriike üles soodustama põlvkonnavahetust, näiteks pärimis- ja maksuseaduste, maale juurdepääsu eeskirjade, territoriaalse planeerimise ja põllumajandusettevõtte pärimise strateegiatega;

54.  palub liikmesriikidel lihtsustada naiste õiglast juurdepääsu maale, et julgustada neid maapiirkondades elama ning põllumajandussektoris täiel määral ja aktiivselt osalema;

55.  kutsub komisjoni üles rahastama ELis praegu esineva maaomandi koondumise olukorra uuringut, milles võetakse arvesse nähtust, et tütarettevõtjatega kontsernid omandavad ja kontrollivad maad aktsiatehingute kaudu, ja milles analüüsitakse maaomandi koondumisega seotud ohte, mitte üksnes seoses noorte põllumajandustootjate ja uute tulijate maale juurdepääsuga, vaid ka toiduainetega varustamise, tööhõive, keskkonna, mulla kvaliteedi ja maapiirkondade arengu seisukohast üldiselt;

56.  on seisukohal, et ELis peaks olema maa kvaliteeti käsitlevad õigusaktid, arvestades, et maa kvaliteet halveneb sobimatu põllumajandusliku arendamise tagajärjel; juhib tähelepanu asjaolule, et selline maa halvenemine mõjutab maaturgu ja maa hindu ning vähendab ka tulevastele põllumajandustootjate põlvkondadele üleantavate maade tootmisvõimsust;

57.  märgib, et praegune ÜPP maksesüsteem ja eelkõige toodanguga sidumata toetused ei soodusta põllumajandusmaa üleandmist ega kaitse noori põllumajandustootjaid piisavalt põllumajandustoodete hinna volatiilsuse eest, mille suhtes nad on rohkem haavatavad lihtsalt seetõttu, et nad alles alustavad oma tegevust ja neil ei ole praktilist kogemust ning ka nende rahastamisvahendid võivad olla piiratud;

Koolitus, innovatsioon ja kommunikatsioon

58.  märgib, et maapiirkondades pakutavat kutseõpet tuleb riiklike nõustamisteenistuste aktiivsel osalemisel ajakohastada ja väärtustada; leiab, et juurdepääsu Euroopa Sotsiaalfondile tuleks hõlbustada ja maapiirkondades toimuvale kutseõppele tuleks eraldada suurem eelarve;

59.  toob välja kõige hiljutisema ELi algatuse – Euroopa solidaarsuskorpuse, mis loob noortele võimalusi osaleda vabatahtlikult või töötada loodusvarade alastes projektides ning paljudes erinevates valdkondades, nagu põllumajandus, metsandus ja kalandus;

60.  soovitab edendada nende noorte kaasamist ühistutesse, kus nad saaksid automaatselt olulist nõu turustamise, tootmise ja muude põllumajandusettevõttega seotud aspektide kohta;

61.  toonitab vajadust vaadata läbi kriteeriumid, mille alusel toetada noorte osalemist äriühingutes, mida nad ei juhi, kuna sel juhul peab saadav toetus olema proportsionaalne noore osakaaluga selles äriühingus;

62.  palub komisjonil ja liikmesriikidel pakkuda potentsiaalsetele ja tegevust alustada otsustanud noortele põllumajandustootjatele rohkem koolitus- ja nõustamisvõimalusi, sealhulgas põllumajandusettevõtluse alustamise oskuste ning põllumajandustegevuse, tehnoloogiliste, uute tehnoloogiliste ja ettevõtlusoskuste, näiteks turustamise, võrgustikutegevuse, teabevahetuse, innovatsiooni, multifunktsionaalsuse ja mitmekesistamise, ning finantsteadmiste alal;

63.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma rohkem koolitusvõimalusi ning rohkem võimalusi ja stiimuleid rahvusvaheliseks liikuvuseks; julgustab looma programmi „Erasmus“ tüüpi kava, mis on seotud kutseharidusega, et parandada noorte põllumajandustootjate oskusi ja kogemusi, samuti seoses uute tehnoloogiate ja uute ärimudelitega, ning võimaldada tõhusat ja tulemuslikku teadmussiiret;

64.  peab oluliseks soodustada selliste võrgustike laiendamist, mis ühendavad teadlasi, akadeemilisi ringkondi, juhtivtöötajaid ja Euroopa noori põllumajandustootjaid, kes on huvitatud uute majandusarengu mudelite väljaselgitamisest, et leida uuenduslikke lahendusi sotsiaalsetele ja turuvajadustele, mis on tekkimas maapiirkondade uues ärimaailmas;

65.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema noortele põllumajandustootjatele ja uutele tulijatele kättesaadavaks teavet uuenduslike ja ebatraditsiooniliste lähenemiste kohta, mis sobivad kõige paremini uue põllumajandusettevõtte loomiseks, näiteks lõppkasutajatel põhinevate uute ärimudelite arendamine, säästvamate põllumajandustootmise süsteemide arendamine, uute organisatsiooniliste mudelite arendamine (nt loonusrendisuhted, eelmaksed, rahvalt tellimine), põllumajandustootmise ja kohaliku kogukonna vaheliste sidemete tugevnemine ning traditsiooniliste teadmiste kohandamine äriuuenduste loomiseks (nt käsitöötoidu tootmine);

66.  nõuab ebaõnnestunud ettevõtluse maksimaalseks vähendamiseks ettevõtluse järelevalve- või nõustamismehhanismide kasutamist, eesmärgiga jätkata noorte toetamist otsuste tegemisel vähemalt ettevõtte esimese kolme tegutsemisaasta jooksul;

67.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles julgustama algatusi nagu Prantsusmaal loodud „Demain je serai paysan“, mille eesmärk on edendada noorte hulgas karjääri põllumajandustootmises ja anda neile kogu teave, mida nad vajavad asjakohase koolituse saamiseks ja oma põllumajandusettevõtte rajamiseks;

68.  on seisukohal, et noortele tuleb põllumajandustööstuses luua sõbralik keskkond kollektiivsete ja üksikstruktuuride abil nagu põllumajandusettevõtte ühised põllumajandustootmise rühmad (põllumajandustootjate ühingud), ühistud ühiskasutuses põllumajandusseadmete kasutamiseks, ühistud põllumajandustoodete töötlemiseks ja turustamiseks, tööjaotusrühmad, asendusteenused, vastastikuse abi rühmad, põllumajanduslikud arengu- ja innovatsioonirühmad, põllumajandustootjate ja tarbijate ühingud, põllumajanduslike ja mittepõllumajanduslike osalejate vahelised võrgustikud (LEADER) jms; rõhutab, et sellised organisatsioonid aitavad spetsialistidel jagada kogemusi, nõu ja teatavaid kulusid, mis on vajalik noorte eelarve ja tulude seisukohast, kuna neil tuleb sageli tasuda märkimisväärseid tegevuse alustamise kulusid;

69.  juhib tähelepanu sellele, kui oluline on, et maapiirkondade noortel oleks juurdepääs samadele teenustele ja taristule (nt kiire ribalaius, koolid ja eelkoolid, teed jne) nagu linnades elavatel noortel; peab seega oluliseks tagada, et noortel põllumajandustootjatel oleks maapiirkondades võimalik oma põllumajandusettevõtteid arendada ja katta oma pere vajadused;

70.  nõuab naiste ettevõtlusvalmiduse ja algatuste edendamist, eelkõige edendades naiste omandit, noorte naispõllumajandustootjate, uute tulijate ja naisettevõtjate võrgustikke ning nähes finantssektoris ette tingimused, mis hõlbustaksid maapiirkonna naisettevõtjate juurdepääsu investeeringutele ja laenudele, nii et neil oleks võimalik rajada stabiilset sissetulekut pakkuvaid ettevõtteid;

71.  on seisukohal, et põlvkonnavahetus sõltub põllumajandustootja elukutse atraktiivsusest, kuid eelkõige selle võimekusest pakkuda sissetulekut neile, kes soovivad sellega elatist teenida; rõhutab, et põllumajanduse elujõulisuse huvides peab ÜPP võimaldama turgu teataval tasemel reguleerida, eelkõige kui turud ei toimi hästi ja põhjustavad kriise; juhib tähelepanu sellele, et praegusel turgude dereguleerimisel on põllumajanduse arengule negatiivne mõju, see tõrjub noori põllumajandusest eemale ning avaldab tõsist mõju noortele, kes on juba rajanud põllumajandusettevõtted ja kellel on tegevusega alustamise kulude tõttu tohutud võlad;

Avalikud teenused

72.  on seisukohal, et nüüdisaegsete agroökoloogiliste põllumajandustavade ja uute ärimudelite väljatöötamine muudaks põllumajanduse noorte põllumajandustootjate silmis atraktiivsemaks; rõhutab, et noored põllumajandustootjad peavad olema uusimate tehnoloogiate valdkonnas hea väljaõppega ja kvalifitseeritud, et tulla eelkõige toime praeguste ja tulevaste keskkonnaprobleemidega; rõhutab vajadust toetada uuenduslikke ja ebatraditsioonilisi lähenemisi, nagu agroökoloogia, lõppkasutajatel põhinevad uued ärimudelid, digitaalne põllumajandustehnoloogia ja arukad lahendused, ning nõuab, et komisjon tagaks, et seda võetaks edaspidi ÜPP muutmisel arvesse;

73.  märgib, et noortel põllumajandustootjatel on märkimisväärne uuendus- ja mitmekesistamispotentsiaal, sest neil on sageli suuremad oskused ja juhtimisoskus, nad on altimad sisenema uutele turgudele, arendama uusi tootmismeetodeid ning kasutama põllumajandussektoris tehnoloogilisi edusamme ja innovatsiooni parimal võimalikul moel, mis võib eelkõige aidata tegeleda põllumajanduse keskkonnaalaste probleemidega; peab seetõttu vajalikuks toetada otsustavalt noori, kes soovivad võtta kasutusele uuenduslikke tootmistehnoloogiaid ja -protsesse, nagu täppispõllumajanduse ja säilitussüsteemid, mille eesmärk on parandada põllumajandussektori kulutasuvust ja keskkonnasäästlikkust; palub komisjonil tõhustada uurimistegevust selliste tehnoloogiate ja põllumajandustavade kasutamise alal, mis võimaldavad vähese keskkonnamõjuga säästvat põllumajandust; rõhutab, et töökohtade loomine ja säilitamine, innovatsiooni edendamine ning digiüleminek põllumajanduslikus kutseõppes on ELi põllumajandustootmise konkurentsivõime jaoks suure tähtsusega;

74.  rõhutab, et põllumajandustootjad nõuavad juurdepääsu taristule, taskukohastele ja kvaliteetsetele avalikele rajatistele ja teenustele, sealhulgas tervishoiule, haridusele, kiirele lairibaühendusele, abile, koolitusele, kultuuriteenustele, postkontoritele, ühistranspordile ja parematele teedele; märgib, et maapiirkondades elavatele noortele tuleks tagada samad tingimused ja elatustase, mis on linnapiirkondades elavatel noortel, et mitte suurendada veelgi enam maapiirkondadest väljarännet ja territoriaalset lõhet;

75.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kindlalt pühenduda otseste turustuskanalite loomisele, mis võimaldaks noortel põllumajandustootjatel müüa oma tooteid kohalikel turgudel jätkusuutlikumalt ja suurema kasuga;

76.  märgib, et põlvkondade vahetumine on väikepõllumajanduse ja maapiirkondade kestliku arengu seisukohast vajalik;

77.  kutsub komisjoni üles töötama välja maaelu kava, mis peab hõlmama koordineeritud meetmeid erinevate ELi, riiklike, piirkondlike ja kohalike maaelu arengu poliitikavaldkondade raames;

78.  rõhutab, et ÜPP vajab arukaid käsitlusviise, kuna need uued lahendused muudavad maaelu ja külad noortele huvipakkuvaks;

Maapiirkondadest väljarände peatamise meetmed

79.  peab maapiirkondadest väljarände peatamiseks vajalikuks pakkuda noortele põllumajandustootjatele pikaajalisi väljavaateid, mistõttu palub komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda uusi algatusi selleks, et rajada uute ettevõtjate ja nende perekondade toetuseks maapiirkondadesse vajalik taristu;

80.  soovitab sellega seoses pöörata tähelepanu meetmete ühtlustamisele maaelu arengu kavade ja ÜPP esimese samba raames, ELi ühtekuuluvuspoliitika meetmetele ning riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi meetmetele, et parandada nende tulemuslikkust;

81.  rõhutab, et innovatsioon ei ole ainult põllumajandustootmise tehnika ja uute masinate küsimus, vaid hõlmab ka uute ärimudelite arendamist, sealhulgas müügi- ja turundusvahendeid, koolitust ning andmete ja teabe kogumist;

82.  kutsub komisjoni üles suunama tulevases ÜPP reformis otsetoetusi väikestele ettevõtetele ja agroökoloogilisele põllumajandustootmisele, kuna siis on toetuse saajate hulgas ülekaalukalt nooremaid ja uusi põllumajandustootjaid;

83.  juhib tähelepanu, et maapiirkondades peaks olemas olema ka teenused, mis leevendavad põllumajandusega seotud pingeid, näiteks elukutseline nõustamine, finantsnõustamine ja põllumajandusettevõtte juhtimise alane nõustamine;

84.  rõhutab vajadust pakkuda maapiirkondades ja äärealadel lairibaühendust; kiidab heaks mitmed algatused arukate külade valdkonnas, mille lõppeesmärk peab olema uute töövõimaluste loomine ja maapiirkondades noortele töö pakkumine kas lisategevusena põllumajandusettevõtetes või põllumajandustootmisega mitteseotud tegevuste näol (sotsiaalhoolekanne, liikuvus, tervishoid, turism, energia); leiab, et põllumajanduses üha suurenev tootlikkus ja põllumajandustoodangu langevad hinnad muudavad põllumajanduslikust põhitegevusest piisava sissetuleku saamise järjest keerulisemaks, seda eriti väikestes põllumajandusettevõtetes;

85.  on seisukohal, et igasugune edukas põlvkonnavahetuse ja noorte põllumajandustootjate toetamise strateegia peaks järgima terviklikku lähenemisviisi, et lihtsustada noorte põllumajandustootjate juurdepääsu maale, rahastamisele, nõustamisteenustele ja koolitusele, ning võtma arvesse põlvkondadevahelist vahetust, mis toob kasu nii noortele kui ka vanematele põllumajandustootjatele; rõhutab, et põllumajandustootmine, mis on inimkonna jaoks hädavajalik, peaks seeläbi muutuma noorte põllumajandustootjate ja ühiskonna jaoks laiemalt atraktiivseks tegevusvaldkonnaks;

86.  märgib, et noorte põllumajandustootjate jõuline toetamine ja ELi põllumajandussektoris uute majandustegevuste arendamine on maapiirkondade tuleviku seisukohast möödapääsmatu ning seda tuleb uue, 2020. aasta järgse ÜPP raames edendada;

Keskkond ja jätkusuutlikkus

87.  kutsub komisjoni üles tagama keskkonnameetmete suurema kooskõla ja ühtlustamise; kordab, et noored põllumajandustootjad vajavad meetmeid, mis on selged ja kergesti rakendatavad;

88.  usub, et maapiirkondades asustuse säilitamiseks ja seal elavatele inimestele linnapiirkondadega sarnase elustandardi tagamiseks tuleb kiiremas korras kõrvaldada regulatiivsed ja halduslikud takistused, et võimaldada põllumajandusettevõtte käitajatel tegeleda täiendavate põllumajanduslike ja mittepõllumajanduslike tegevustega, peamiselt sotsiaalhoolekande-, tervishoiu-, turismi-, eakate liikuvuse ja energiasektoris, tagades seeläbi põllumajandusettevõtte käitajatele ja nende peredele kohase sissetuleku ning vähendades maapiirkonna rahvastikukao riski.

89.  nõuab, et ühiskonnaga alustataks põllumajandusliku toidutootmise sektori tuleviku teemal uut dialoogi, et luua realistlik ettekujutus põllumajandustootmisest ja parandada teadmisi põllumajandustootja elukutse ja toiduainete tootmise kohta;

Muu

90.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et tagada mitmesuguste kliima‑, tervise‑ ja majandusriskide tingimustes põllumajandustootjate sissetulek ning muuta põllumajandusettevõtted seeläbi vastupanuvõimelisemaks, võttes eelkõige kasutusele uusi riskijuhtimisvahendeid ja tugevdades olemasolevaid;

91.  juhib tähelepanu ELi äärepoolseimate piirkondade eriomadustele, kuna sealsed ainulaadsed keskkonna-, kliima- ja tervisetingimused erinevad suuresti Euroopa mandriosa tingimustest, ning nõuab seetõttu, nagu on ette nähtud ELi toimimise lepingu artiklis 349, et neid piirkondi ja nende konkreetseid vajadusi ning eeliseid võetaks arvesse noorte põllumajandustootjate jaoks mõeldud ÜPP vahendite rakendamisel ja väljaarendamisel, sealhulgas rahastamisele juurdepääsu puhul;

92.  rõhutab, et rasketes tingimustes tegutsevaid väikeseid ja pereettevõtteid, kes soovivad leida täiendavaid tuluallikaid tuleks veelgi rohkem toetada näiteks nõustamisteenuste või uuenduslike ärimudelite rahastamise kaudu;

93.  soovitab, et põlvkonnavahetus peaks arvesse võtma ka põlvkondadevahelist vahetust, mis toob kasu nii noortele kui ka vanematele põllumajandustootjatele; märgib, kui oluline on, et põllumajandustootjad koostaksid oma põllumajandusettevõtte õigusjärgluse kava, ja märgib, et üleandmise hõlbustamiseks tuleks sisse seada üleminekutoetus;

o
o   o

94.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Kontrollikojale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 487.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 608.
(3) ELT L 350, 29.12.2017, lk 15.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0197.
(5) ELT C 207, 30.6.2017, lk 57.
(6) ELT C 350, 18.10.2017, lk 5.


Põhjamere põhjalähedaste kalavarude ja nende varude püügi mitmeaastane kava ***I
PDF 246kWORD 53k
Resolutsioon
Tekst
Lisa
Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Põhjamere põhjalähedaste kalavarude ja nende varude püügi mitmeaastane kava ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 676/2007 ja (EÜ) nr 1342/2008 (COM(2016)0493 – C8‑0336/2016 – 2016/0238(COD))
P8_TA(2018)0212A8-0263/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0493),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0336/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Ühendkuningriigi valitsuse Euroopa Liidu lepingu artikli 50 kohast 29. märtsi 2017. aasta ametlikku teadet riigi kavatsuse kohta Euroopa Liidust välja astuda,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. detsembri 2016. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 7. märtsi 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8‑0263/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(2);

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavaldused, mis avaldatakse Euroopa Liidu Teataja L‑osas koos seadusandliku akti lõpliku tekstiga;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 29. mail 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, millega kehtestatakse Põhjamere põhjalähedaste kalavarude ja nende varude püügi mitmeaastane kava, täpsustatakse Põhjamerel kehtiva lossimiskohustuse täitmise üksikasjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 676/2007 ja (EÜ) nr 1342/2008

P8_TC1-COD(2016)0238


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/973) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

ÜHISAVALDUSED

Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavaldus keelatud liikide kohta

Komisjoni ettepaneku põhjal vastu võetav määrus, mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil ((2016/0074(COD)) peaks sisaldama muu hulgas ka sätteid liikide kohta, mille püük on keelatud. Seepärast on kaks institutsiooni leppinud kokku mitte lisada käesolevasse määrusesse (2016/0238(COD)) nimekirja Põhjamere kohta.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavaldus kontrolli kohta

Euroopa Parlament ja nõukogu lisavad kontrollimist käsitleva määruse (määrus (EÜ) nr 1224/2009) eelseisvasse läbivaatamisse Põhjamere osas järgmised kontrollisätted: eelteatiste, püügipäevikute ja määratud sadamate kohta ning muud kontrollisätted.

(1) ELT C 75, 10.3.2017, lk 109.
(2) Käesolev seisukoht asendab 14. septembril 2017. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0357).


Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega ***I
PDF 124kWORD 52k
Resolutsioon
Tekst
Lisa
Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (COM(2016)0128 – C8‑0114/2016 – 2016/0070(COD))
P8_TA(2018)0213A8-0319/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0128),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 53 lõiget 1 ning artiklit 62, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0114/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Bulgaaria Rahvuskogu, Tšehhi Esindajatekoja ja Tšehhi Senati, Taani Folketingi, Eesti Riigikogu, Horvaatia parlamendi, Läti Seimi, Leedu Seimi, Ungari Rahvuskogu, Poola Seimi ja Poola Senati, Rumeenia Saadikutekoja ja Rumeenia Senati ning Slovakkia parlamendi poolt protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. detsembri 2016. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 7. detsembri 2016. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 11. aprilli 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A8‑0319/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 29. mail 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/…, millega muudetakse direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega

P8_TC1-COD(2016)0070


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv (EL) 2018/957) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

KOMISJONI AVALDUS

Täna vastu võetud direktiiviga muudetud direktiivi 96/71/EÜ artikli 3 lõike 7 teises lõigus on sätestatud, et lähetusega seotud toetused loetakse tasu hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tegelikult tulenevate kulude, näiteks reisi-, majutus- ja söögikulude katteks. Samuti on selles sätestatud, et „[i]lma et see piiraks lõike 1 punkti h kohaldamist, hüvitab tööandja lähetatud töötajale kõnealused kulud vastavalt lähetatud töötaja töösuhte suhtes kohaldatavale riigi õigusele ja/või tavadele“.

Komisjon mõistab seda nii, et „lähetatud töötaja töösuhte suhtes kohaldatav riigi õigus ja/või tava“ on üldjuhul päritoluliikmesriigi õigus ja/või tava, välja arvatud juhul, kui see on rahvusvahelist eraõigust käsitlevate ELi eeskirjade kohaselt teisiti kindlaks määratud. Kohtuasjas C‑396/13 (punkt 59) tehtud otsust arvesse võttes hõlmab hüvitis samuti olukorda, kus tööandja katab töötajate kulud, ilma et töötaja peaks esmalt kulud tasuma ja seejärel nende hüvitamist taotlema.

Komisjon märgib, et täna vastu võetud direktiivis on ette nähtud, et kuna rahvusvahelises maanteetranspordis tehtav töö tähendab väga suurt liikuvust, kohaldatakse lähetamist käsitlevaid muudetud eeskirju nimetatud sektori suhtes alles alates kuupäevast, mil hakatakse kohaldama seadusandlikku akti, millega muudetakse direktiivi 2006/22/EÜ jõustamisnõuete osas ja millega sätestatakse erieeskirjad seoses direktiividega 96/71/EÜ ja 2014/67/EÜ sõidukijuhtide lähetamiseks maanteeveosektoris.

Komisjon kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles nimetatud õigusakti kiiresti vastu võtma, et kohandada eeskirju just kõnealuse sektori lähetatud töötajate vajadustega, tagades samas maanteeveo siseturu nõuetekohase toimimise.

Kuni sektoripõhise õigusakti kohaldamise kuupäevani jäävad direktiiv 96/71/EÜ ja direktiiv 2014/67/EL maanteeveo suhtes kehtima. Neid seadusandlikke akte ei kohaldata maanteevedude suhtes, mis ei ole lähetamised.

Komisjon jätkab praeguste eeskirjade korrektse jõustamise tähelepanelikku jälgimist, eriti maanteeveo sektoris, ja võtab vajaduse korral meetmeid.

(1) ELT C 75, 10.3.2017, lk 81.
(2) ELT C 185, 9.6.2017, lk 75.


Vaikse ookeani lõunaosa piirkondliku kalandusorganisatsiooni konventsiooni alal kohaldatavad majandamis-, kaitse- ja kontrollimeetmed ***I
PDF 241kWORD 67k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Vaikse ookeani lõunaosa piirkondliku kalandusorganisatsiooni (SPRFMO) konventsiooni alal kohaldatavad majandamis-, kaitse- ja kontrollimeetmed (COM(2017)0128 – C8‑0121/2017 – 2017/0056(COD))
P8_TA(2018)0214A8-0377/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0128),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0121/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 31. mai 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 21. märtsi 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8‑0377/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(2);

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 29. mail 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, millega kehtestatakse majandamis-, kaitse- ja kontrollimeetmed, mida kohaldatakse Vaikse ookeani lõunaosa piirkondliku kalandusorganisatsiooni (SPRFMO) konventsiooni alal

P8_TC1-COD(2017)0056


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/975) lõplikule kujule).

(1) ELT C 288, 31.8.2017, lk 129.
(2) Käesolev seisukoht asendab 16. jaanuaril 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0001).


Jätkusuutlik rahandus
PDF 179kWORD 71k
Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta resolutsioon jätkusuutliku rahastamise kohta (2018/2007(INI))
P8_TA(2018)0215A8-0164/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Saksamaa eesistumisperioodil (1. detsember 2016 – 30. november 2017) G20 raames võetud kohustust edendada jätkusuutlikku majanduskasvu ning pöörates erilist tähelepanu avaldusele, mille kohaselt jätkatakse kõikide poliitikavahendite – nii raha-, eelarve- kui ka struktuuripoliitika vahendite – eraldi ja koos kasutamist, et saavutada tugev, jätkusuutlik, tasakaalustatud ja kaasav majanduskasv ning samal ajal suurendada majanduslikku ja finantsalast vastupanuvõimet,

–  võttes arvesse ÜRO seatud kestliku arengu eesmärke, eelkõige kohustust võtta meetmeid kliimamuutuste ja nende mõju vastu võitlemiseks ning tagada säästev tarbimine ja tootmine,

–  võttes arvesse kapitaliturgude liidu kavas komisjoni võetud kohustust edendada selles valdkonnas jätkusuutlikku investeerimist ja eelkõige jätkusuutliku rahastamise kõrgetasemelise eksperdirühma tähelepanekuid,

–  võttes arvesse kõrgetasemelise eksperdirühma 2017. aasta juuli Euroopa jätkusuutliku majanduse rahastamist käsitlevat vahearuannet „Financing a Sustainable European Economy“, milles juhitakse tähelepanu pingetele, mis valitsevad lühiajalisest kasust juhinduva käitumise ning keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud eesmärkide täitmiseks vajalike pikaajaliste investeeringute vahel, ning võttes eelkõige arvesse selle 16. leheküljel esitatud punkti 5, milles käsitletakse prognooside lühiajalisuse kahjulikkust finantssüsteemile ja poliitikaraamistikule,

–  võttes arvesse komisjoni 8. juuni 2017. aasta teatist kapitaliturgude liidu tegevuskava vahearuande kohta (COM(2017)0292),

–  võttes arvesse kõrgetasemelise eksperdirühma 2018. aasta jaanuari Euroopa jätkusuutliku majanduse rahastamist käsitlevat lõpparuannet „Financing a Sustainable European Economy“,

–  võttes arvesse kõrgetasemelise eksperdirühma vahearuande 14. lehekülge, milles sedastatakse, et Euroopa investorite kapitalist kokku ligikaudu 45 % on paigutatud suurte CO2‑heitkogustega sektoritesse ja rohelise taristu vara moodustab vähem kui 1 % maailma institutsionaalsete investorite portfellist,

–  võttes arvesse asjaolu, et usaldatavusraamistikud, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II)(1), ning investoritele kehtivad raamatupidamiseeskirjad ei soosi pikaajalist lähenemisviisi ning usaldatavusnõuded eeldavad üheaastase perioodi riskitasemele vastaval tasemel kapitali ja nende puhul võetakse finantsriski arvesse ainult kapitalinõuete arvutamiseks,

–  võttes arvesse Prantsusmaa 17. augusti 2015. aasta seaduse nr 2015-992 (mis käsitleb energiasüsteemi ümberkujundamist keskkonnahoidliku majanduskasvu soodustamiseks) artiklit 173,

–  võttes arvesse nii Suurbritannia keskpanga Bank of England presidendi ja finantsstabiilsuse nõukogu esimehe Mark Carney 22. septembri 2016. aasta kõnet kui ka mõttekoja Carbon Tracker Initiative 2015. aasta aruannet, pöörates erilist tähelepanu asjaolule, et USA nelja suurima söetootja turukapitalisatsioon kokku on võrreldes 2010. aasta lõpu seisuga vähenenud rohkem kui 99 %,

–  võttes arvesse 2016. aasta septembris loodud Luksemburgi ja EIP kliimameetmete rahastamise platvormi,

–  võttes arvesse E3G 2016. aasta mais koostatud aruteludokumendi „Clean Energy Lift Off – Capitalising Europe’s Energy Union“ (Puhta energia tähtsuse tõus – Euroopa energialiidu kapitaliseerimine) 9. lehekülge, pöörates erilist tähelepanu asjaolule, et ajavahemikus 2008–2013 vähenes Euroopa kahekümne suurima energiaettevõtja 1 triljoni euro suurune turuväärtus enam kui poole võrra,

–  võttes arvesse mõttekoja Carbon Tracker Initiative 2015. ja 2016. aasta aruandeid, mille kohaselt võib lisaks muutuda kasutuskõlbamatuks fossiilkütuste taristu, mille kapitalikulud jäävad suurusjärku 1,1–2 triljonit USA dollarit, sealhulgas 500 miljardit USA dollarit ainuüksi Hiina energiasektoris,

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nõukogu soovitust riiklikult toetatavaid ekspordikrediite ning keskkonnaalast ja sotsiaalset hoolsuskohustust käsitlevate ühiste lähenemisviiside (edaspidi „ühised lähenemisviisid“) kohta („Recommendation of the Council on Common Approaches for Officially Supported Export Credits and Environmental and Social Due Diligence“), milles tunnustatakse liikmete vastutust ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste võetud kohustuste elluviimise eest ning liikmete kohustust võtta ekspordikrediidi riiklikult toetamise alastes otsustes arvesse eelkõige tundlikes sektorites või tundlikel aladel või nende läheduses ellu viidavate projektide kasulikku ja kahjulikku keskkonna- ja sotsiaalset mõju ning juba toimuva tegevusega seotud keskkonna- ja sotsiaalseid riske,

–  võttes arvesse OECD 2017. aasta institutsionaalsete investorite vastutustundlikke äritavasid käsitlevaid suuniseid „Responsible Business Conduct for Institutional Investors“, eelkõige suuniste 13. lehekülge, kus sedastatakse, et isegi kui investoril on vähemusosalus, võib ta olla otseselt seotud kahjuliku mõjuga, mille on põhjustanud või mida on suurendanud investeerimisobjektiks olev äriühing, tulenevalt sellest, et investor omab või haldab aktsiaid teatavat sotsiaalset või keskkonnamõju põhjustavas või seda suurendavas äriühingus,

–  võttes arvesse Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) rohelisele majandusele ülemineku lähenemisviisi, mille eesmärk on leevendada kliimamuutuste ja muul viisil keskkonnaseisundi halvenemise mõju ja/või suurendada nendele vastupanu võimet, pöörates erilist tähelepanu EBRD dokumentidele, millega luuakse seos ülemineku mõju ja keskkonna vahel ning nähakse vajaduse korral ette projekti hindamismetoodika muutmine,

–  võttes arvesse OECD 2017. aasta dokumenti „Responsible Business Conduct for Institutional Investors: Key Considerations for Due Diligence under the OECD Guidelines for Multinational Enterprises“ (Institutsionaalsete investorite vastutustundlikud äritavad: hargmaistele ettevõtetele suunatud OECD suuniste hoolsuskohustuse põhiaspektid),

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalse taristu investeeringute kõrgetasemelise töökonna Euroopa sotsiaalse taristu investeeringute suurendamist käsitlevat aruannet „Boosting Investment in Social Infrastructure in Europe“,

–  võttes arvesse Prantsusmaa 27. märtsi 2017. aasta ettevõtjate hoolsuskohustust käsitlevat seadust, eriti selle artikleid 1 ja 2,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiivi 2014/95/EL, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamisega teatavate suurettevõtjate ja kontsernide poolt(2) (muud kui finantsaruandlust käsitlev direktiiv), eriti direktiivi 2013/34/EL artikleid 19 ja 19a ning direktiivi 2014/95/EL põhjendusi 3, 6, 7 ja 8,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/828, millega muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ seoses aktsionäride pikaajalise kaasamise soodustamisega(3) (aktsionäride õiguste direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/2341 tööandja kogumispensioni asutuste tegevuse ja järelevalve kohta(4) (tööandja kogumispensioni asutuste direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/34/EL (teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ)(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/2402, millega kehtestatakse väärtpaberistamise üldnormid ning luuakse lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise erinormid ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ, 2009/138/EÜ ja 2011/61/EL ning määrusi (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 648/2012(6) (väärtpaberistamise määrus),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta määruse (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente(7) (PRIIPide määrus) artikli 8 lõiget 4, milles sedastatakse, et kui kombineeritud jae- ja kindlustuspõhisel investeerimistootel on tõendatud keskkonnaalane või sotsiaalne eesmärk, peab PRIIPi koostaja tõendama võimalikule jaeinvestorile ja laiemale sidusrühmade ringile, kuidas need eesmärgid investeerimisprotsessis täidetakse,

–  võttes arvesse panga Triodos Bank soovitust volitusmudelite kohta, mis hõlmavad nõuet, et investeerimisotsustesse integreeritaks täielikult keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegurid, aktiivset kaasamist ja nende küsimuste üle hääletamist, jätkusuutlike võrdlusaluste valimist, varahalduritele ette nähtud otstarbekamat, kuid harvem toimuvat aruandlust ning pikaajalist tasu- ja maksestruktuuri,

–  võttes arvesse Suurbritannia valitsuse usaldussuhtest tuleneva kohustuse uut tõlgendust, mis nõrgestab maksimaalse kasuga seotust ning võimaldab arvestada eetiliste ja keskkonnaküsimustega,

–  võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga (EIP) eestvedaja rolli, mis tuleneb sellest, et ta emiteeris maailma esimese rohelise võlakirja ja temast on saanud 2018. aasta jaanuari seisuga maailma suurim roheliste võlakirjade emitent,

–  võttes arvesse ÜRO Keskkonnaprogrammi finantsalgatuse (UNEP FI) raames välja töötatud positiivset mõju avaldava rahastamise põhimõtteid,

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 10. oktoobri 2017. aasta arvamust „Kliimameetmete rahastamine: keskne vahend Pariisi kokkuleppe elluviimiseks“, milles rõhutatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ettevalmistamisel olevate investeeringute tõhustamisel eesmärgiga saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärgid,

–  võttes arvesse UNEPi jätkusuutliku finantssüsteemi ülesehituse uurimise platvormi (UNEP Inquiry into the Design of a Sustainable Financial System),

–  võttes arvesse organisatsiooni Climate Bonds Initiative 2017. aasta aruannet, milles näidatakse, kuidas kasutatakse võlakirju üleminekuks vähese CO2‑heitega maailmamajandusele,

–  võttes arvesse platvormi UNEP Inquiry 2016. aasta aruannet, milles leiti, et mitme riigi finantsvaldkonda reguleerivad asutused teostavad juba või valmistavad ette jätkusuutlikkuse hindamist ja sellised algatused tuleks kiiresti ELi tasandil kasutusele võtta, ning osutades sellele, et niisugused analüüsid peaksid põhinema standarditud kliimastsenaariumidel, sealhulgas stsenaarium, et ülemaailmne temperatuuritõus jääb märgatavalt alla 2 °C,

–  võttes arvesse kõrgetasemelise eksperdirühma 2018. aasta juuli lõpparuandes esitatud soovitust, et komisjon peaks testima kõigi finantsvaldkonna seadusandlike ettepanekute jätkusuutlikkust,

–  võttes arvesse kapitaliturgude liidu tegevuskava vahearuannet (COM(2017)0292) ja komisjoni selget avaldust, et ta „toetab erainvesteeringute kokkusobitamist kliimaalaste, ressursitõhususe ja muude keskkonnaalaste eesmärkidega nii poliitiliste meetmete kui ka avalike investeeringute kaudu“ (COM(2016)0601),

–  võttes arvesse Saksamaa keskpanga Deutsche Bundesbank 2017. aasta aprilli aruannet ja Suurbritannia keskpanga Bank of England kord kvartalis ilmuvat väljaannet Quarterly Bulletin 2014 Q4, milles märgitakse, et suurema osa ringluses olevast rahast tekitab privaatpangandussektor pankade poolt laenu andmisega,

–  võttes arvesse Pariisi kokkuleppe artikli 2 lõike 1 punkti c vajaduse kohta viia „rahastamisvood kooskõlla arenguteega, mis on suunatud vähese kasvuhoonegaaside heite ja kliima muutumisele vastupidava arengu saavutamisele“,

–   võttes arvesse ÜRO katastroofiohu vähendamise ameti (UNISDR) ja Katastroofiepidemioloogia Uurimiskeskuse (CRED) ilmastikunähtustega seotud katastroofide inimohvreid käsitlevat aruannet „The Human Cost of Weather-Related Disasters 1995-2015“, milles leiti, et 90 % selles ajavahemikus toimunud ja looduslikust ohust tingitud suurkatastroofidest olid seotud kliima ja ilmastikuga ning et igal aastal põhjustavad katastroofid kogu maailmas majanduslikku kahju suurusjärgus 300 miljardit USA dollarit(8),

–  võttes arvesse Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikku 2015–2030 ja selle kolmandat prioriteeti, milleks on katastroofiohu vähendamisse investeerimine vastupanuvõime suurendamiseks, sealhulgas selle punkti 30, milles on väljendatud vajadust edendada vajaduse korral katastroofiohu vähendamise aspektide ja meetmete integreerimist finants- ja maksuinstrumentidesse,

–  võttes arvesse finantsstabiilsuse nõukogu 2017. aasta juuni aruannet „Recommendations of the Task Force on Climate-related Financial Disclosure“ (Kliimaga seotud finantsteabe avaldamise töörühma soovitused),

–  võttes arvesse Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu poolt kasutuskõlbmatu vara riskide valdkonnas tehtavat tööd ja Euroopa CO2-stressitestide tegemise vajadust,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 31/2016, milles leiti et, hoolimata sellest, et EL võttis praegusel eelarveperioodil 2014–2020 poliitilise kohustuse kulutada iga viies euro (20 %) kliimameetmetega seotud tegevustele, ei ole EL selle kohustuse täitmisel graafikus, sest praeguse programmitöö peale kulub ainult 18 %,

–  võttes arvesse 27. aprilli 2017. aasta EIP 2016. aasta statistikaaruannet, millest nähtub, et EIP toetus kliimameetmetele kajastab jätkuvalt ELis esinevaid erinevaid turutingimusi ja ei ulatunud 2016. aastal 20 % tasemeni 16 ELi liikmesriigis ning et samal ajal kui 2016. aastal investeeriti kliimameetmetesse kõige rohkem ELi tugevama majandusega riikides, rahastas EIP 2016. aastal taastuvenergiaprojekte 11 liikmesriigis ja energiatõhususprojekte 18 liikmesriigis,

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalse taristu investeeringute kõrgetasemelise töökonna aruannet, mille kohaselt on ELis sotsiaalse taristu investeeringute hinnanguline aastane puudujääk vähemalt 100–150 miljardit eurot ja ajavahemiku 2018–2030 kogupuudujääk suurem kui 1,5 triljonit eurot,

–  võttes arvesse oma 8. veebruari 2018. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse aastaaruande kohta(9),

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2018. aasta resolutsiooni Euroopa Keskpanga 2016. aasta aruande kohta(10),

–  võttes arvesse oma 14. novembri 2017. aasta resolutsiooni jaefinantsteenuste tegevuskava kohta(11),

–  võttes arvesse EIP investeerimisaruannet 2017/2018,

–  võttes arvesse oma 2. juuli 2013. aasta resolutsiooni innovatsiooni ja jätkusuutliku majanduskasvu ning Euroopa biomajanduse kohta(12),

–  võttes arvesse komisjoni 2015. aasta ringmajanduse paketti ja Euroopa Parlamendi 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ressursitõhususe ja ringmajandusele ülemineku kohta(13),

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ning kohustust kaitsta, austada ja heastada,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8‑0164/2018),

A.  arvestades, et finantsturud saavad oluliselt aidata ja peaksid oluliselt aitama hõlbustada ELis jätkusuutlikule majandusele üleminekut, mis ei piirdu üksnes kliimamuutuste valdkonnas toimuva üleminekuga ega ökoloogiliste küsimustega, vaid on seotud ka sotsiaalsete ja juhtimisega seotud küsimustega; arvestades, et tingimata tuleb käsitleda sellega seotud turutõrkeid; arvestades, et keskkonna-, majandus- ja sotsiaalprobleemid on omavahel tihedalt seotud; arvestades, et kõrgetasemelise eksperdirühma 2017. aasta juuli aruande kohaselt on Euroopa CO2-heite vähendamise meetmete võtmiseks vajaliku rahastamise puudujääk peaaegu 180 miljardit eurot – muid kestliku arengu eesmärke arvesse võtmata;

B.  arvestades, et keskkonnaalane üleminek peab toimima solidaarsuse ja ühtekuuluvuse tõhustamise stiimulina; arvestades, et jätkusuutlik rahastamine võib olla ühiskondlike väljakutsetega tegelemise vahend, mille abil soodustada pikaajalist kaasavat majanduskasvu ja edendada kodanike heaolu; arvestades, et kliimamuutuste leevendamisse investeerimise kriteeriumid näivad olevat kõige paljulubavamad ja võivad moodustada hea lähtepunkti; arvestades, et jätkusuutlik rahastamine ei piirdu ainult kliima- ja roheliste investeeringutega, vaid selles tuleks tingimata võtta arvesse ka sotsiaalseid ja juhtimisega seotud kriteeriume;

C.  arvestades, et prognoositav ja stabiilne kliimamuutustega seotud investeeringute õigusraamistik on ülimalt oluline selleks, et edendada erasektori kaasamist kliimamuutustega seotud rahastamisse; arvestades, et Euroopa Liit saab luua jätkusuutliku finantssüsteemi mõõdupuu niisuguse usaldusväärse ja tervikliku raamistiku kehtestamisega, mille üksikasjad tuleks määrata kindlaks järk-järgult konkreetsete seadusandlike algatustega;

D.  arvestades, kõikide sidusrühmade mõtteviis peab muutuma, mis eeldab komisjoni poolt horisontaalsete õigusaktide esitamist; arvestades, et institutsionaalsed ja jaeinvestorid on üha rohkem huvitatud niisugustesse toodetesse investeerimisest, mille puhul järgitakse keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud kriteeriumeid;

E.  arvestades, et rohepesu vältimiseks tuleb suurendada äriühingute kohta esitatavate keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud kriteeriumide alaste andmete läbipaistvust;

F.  arvestades, et mõju hindamine peaks olema jätkusuutlike finantstoodete taksonoomia osa; arvestades, et üha rohkem on teadmisi selle kohta, kuidas arvestada investeeringute mõju keskkonnaalastes, sotsiaalsetes ja äriühingu üldjuhtimisega seotud eesmärkides;

Jätkusuutlikule majandusele üleminekuks vajaliku kapitali kaasamiseks sobiva poliitikaraamistiku kehtestamise vajalikkus

1.  rõhutab, et kiirem jätkusuutlikule majandusele üleminek võib anda võimaluse suunata kapitaliturud ja finantsvahendajad pikaajaliste, uuenduslike, sotsiaalse mõõtmega, keskkonnahoidlike ja tõhusate investeeringute poole; võtab teadmiseks praeguse suundumuse vähendada kivisütte tehtavaid investeeringuid, kuid juhib tähelepanu vajadusele teha suuremaid jõupingutusi ka muudesse fossiilkütustesse tehtavate investeeringute vähendamiseks; rõhutab, kui oluline on, et Euroopa pangad ja kapitaliturud saaksid kasu kõnealuses valdkonnas toimuva uuendustegevuse eelistest; märgib, et keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud kasu ja riskid ei kajastu sageli hindades nõuetekohaselt ning et seeläbi luuakse teatavatele kiirele kasumile keskenduvatele turuosalistele turustiimuleid jätkusuutmatuks ja lühiperspektiivile keskenduvaks rahastamiseks; rõhutab, et jätkusuutliku rahastamise juhtimiseks on vaja hästi kujundatud poliitilist, järelevalve- ja õigusraamistikku, milles võetakse arvesse ELi piirkondade erinevaid võimalusi; märgib, et niisugune raamistik võib aidata kaasa kapitali ulatuslikule kaasamisele kestliku arengu soodustamisse ja turu tõhususe suurendamisse, et suunata kapitalivood varadesse, mis soodustavad kestlikku arengut; palub komisjonil esitada kõrgete sihtidega seadusandliku raamistiku, milles võetakse arvesse komisjoni jätkusuutliku rahastamise tegevuskavas esitatud ettepanekuid;

Finantssektori roll jätkusuutlikkuses ja turutõrgete korrigeerimiseks vajalikud poliitikameetmed

2.  rõhutab, et finantssektorit tervikuna ja selle põhiülesannet, mis seisneb ühiskonna hüvanguks kapitali võimalikult tõhusas allokeerimises, tuleks kooskõlas ELi eesmärkidega juhtida võrdsuse ja kaasavuse väärtuste ning jätkusuutlikkuse põhimõtte alusel ning et investeerimisanalüüsides ja investeerimisotsustes tuleks arvesse võtta keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud näitajaid ning tegevusetuse hinda; märgib, et finantstoodete kliima- või muude keskkonnariskide ebatäpne hindamine või eksitav esitlus võib kujutada endast ohtu turustabiilsusele; toonitab, et majandus-, fiskaal- ja rahapoliitika aitavad soodustada jätkusuutlikku rahastamist, hõlbustades kapitali allokeerimist ja investeeringute ümbersuunamist jätkusuutlikumatesse tehnoloogiatesse ja äriühingutesse ning vähese CO2‑heitega, katastroofide suhtes vastupidavasse ja ressursitõhusasse majandustegevusse, millega suudetakse vähendada praegust vajadust tulevaste ressursside järele ja mis on seeläbi võimeline täitma ELi jätkusuutlikkuse ja Pariisi kokkuleppega seotud eesmärgid; võtab teadmiseks, et kasvuhoonegaaside heitkoguste asjakohane ja tõusev hind on toimiva ja tõhusa keskkonnasäästliku ja sotsiaalse turumajanduse oluline osa, kuna sellega korrigeeritakse praeguseid turutõrkeid; märgib, et Euroopa CO2‑turul on see hind olnud ebastabiilne; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema tööd selle nimel, et kaotada järk-järgult fossiilkütuste otse- ja kaudsed toetused;

Kasutuskõlbmatu vara ja nendega seotud süsteemsed riskid

3.  rõhutab, et kuigi ettevõtjate bilansis omab CO2‑ga seotud vara endiselt väärtust, tuleb seda väärtust alandada, kui tahetakse saavutada üleminek vähese CO2‑heitega ühiskonnale; rõhutab seetõttu olulist süsteemset riski, mida kujutab endast CO2‑ga seotud ja keskkonnale kahjulik kasutuskõlbmatu vara finantsstabiilsusele, kui niisugust vara ei hinnastata õigeaegselt selle pikaajalisele riskiprofiilile vastavalt; rõhutab riskipositsioonide kindlakstegemist, hindamist ja usaldusväärset juhtimist ning pärast üleminekuperioodi asjakohast kohustuslikku aruandlust ning kõnealuste varade järkjärgulist võõrandamist kui tingimusi, mis on vajalikud nõuetekohaseks, tasakaalustatud ja stabiilseks üleminekuks kliimasõbralikele ja ressursitõhusatele investeeringutele; soovitab laiendada kasutuskõlbmatute varade kontseptsiooni nii, et see hõlmaks ka põhilisi ökosüsteeme ja nende teenuseid;

4.  nõuab, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu poolt 2016. aastal tehtud ettepaneku kohaselt kehtestataks pankadele ja muudele finantsvahendajatele Euroopa CO2‑stressitestid, millega oleks võimalik teha kindlaks sellise kasutuskõlbmatu varaga seotud riskid; tunneb heameelt Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ettepanekute üle töötada välja kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelised usaldatavusnõuetega seotud poliitikameetmed, nagu kapitali korrigeerimine, mis toimub selliste individuaalsete riskipositsioonide CO2‑mahukuse alusel, mida on hinnangute kohaselt kohaldatud vähese CO2‑heitega majandusele järsu ülemineku puhul ülimalt haavatavaks peetavasse varasse tehtava koguinvesteeringu suhtes liiga suures ulatuses; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa järelevalveasutuste (ESAd) asutamise määruste eelseisev läbivaatamine on võimalus kaaluda, milline peaks olema ESAde roll CO2 ja muude keskkonnaga seotud riskide hindamise standardite uurimisel ja väljatöötamisel, nende avalikustamisel ja integreerimisel pankade riskihindamise siseprotsessi, võttes samal ajal arvesse finantseerimisasutuste kehtivaid jätkusuutlikkusega seotud aruandluse nõudeid; palub komisjonil esitada sellealased seadusandlikud ettepanekud;

Üleminekuks vajalike avaliku sektori investeeringute rahastamine

5.  rõhutab, et finantssüsteemi reformimine nii, et see aitaks aktiivselt kaasa ökoloogilise ülemineku kiirendamisele, eeldab avaliku ja erasektori koostööd; rõhutab sellega seoses fiskaal- ja majanduspoliitika olulist rolli õigete signaalide ja stiimulite andmisel; palub liikmesriikidel koostöös komisjoni, ESAde ja EIPga hinnata oma riiklikke ja ühiseid avaliku sektori investeeringute vajadusi ning kõrvaldada võimalikud puudujäägid, tagamaks, et EL on graafikus oma kliimamuutustega seotud eesmärkide täitmisel järgmise viie aasta jooksul ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide täitmisel 2030. aastaks; toonitab, millist rolli võivad seejuures täita riiklikud tugipangad ja -finantseerimisasutused; soovitab koordineerida seda protsessi Euroopa tasandil ja luua ELi jätkusuutliku rahastamise jälgimiskeskuse raames süsteemi, mille abil saab jälgida, millised finantsvood suunatakse tegelikult jätkusuutlikesse avaliku sektori investeeringutesse; tunneb heameelt uuenduslike finantstoodete üle, millesse on integreeritud jätkusuutlikkuse näitajad ning mis võivad seda protsessi hõlbustada, näiteks avalikult emiteeritud rohelised võlakirjad; tunneb heameelt selguse üle, mille Eurostat tõi energiatõhususe lepingute käsitlemisse rahvamajanduse arvepidamises, kuna selgemaks muudetud käsitlus võib vabastada märkimisväärsed avaliku sektori kapitalivood sektorisse, mille arvele läheb pragu kolm neljandikku ELi 2030. aasta puhta energia investeeringute puudujäägist; palub komisjonil kaaluda põhjalikumalt keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud eesmärke puudutavate avaliku sektori investeeringute puhul kvalifitseeritud käsitluse põhimõtte rakendamist, et hajutada niisuguste projektide kulud nendega seotud avaliku sektori investeeringu kogu olelusringi peale;

Jätkusuutlikkuse näitajad ja taksonoomia kui jätkusuutlike investeeringute stiimul

6.  palub komisjonil juhtida mitme sidusrühmaga protsessi, millesse on kaasatud nii kliimateaduste eksperdid kui ka finantssektori osalejad ning mille eesmärk on luua 2019. aasta lõpuks töökindel, usaldusväärne ja tehnoloogianeutraalne jätkusuutlikkuse taksonoomia, mis põhineb näitajatel, millest nähtub jätkusuutlikkusesse tehtud investeeringute täielik mõju ja mis võimaldavad investeerimisprojektide ja -firmade võrdlemist; rõhutab, et niisugused jätkusuutlikkuse näitajad tuleb töötada välja ELi jätkusuutlikkuse taksonoomia väljatöötamise esimese sammuna ja et need näitajad tuleb lisada integreeritud aruandlusesse; juhib tähelepanu asjaolule, et pärast jätkusuutlikkuse taksonoomia väljatöötamist tuleks lisaks esitada seadusandlikud ettepanekud üldise ja kohustusliku hoolsuskohustuse raamistiku kohta, mis hõlmab hoolsuskohustuse täielikku järkjärgulist kasutuselevõttu üleminekuperioodi jooksul ja milles võetakse arvesse proportsionaalsuse põhimõtet, vastutustundlike investeeringute taksonoomia kohta ning ettepaneku kohta lisada keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskid ja tegurid finantseerimisasutuste usaldatavusraamistikku;

7.  märgib, et jätkusuutlikkuse näitajad on juba olemas, kuid kehtivad vabatahtliku aruandluse raamistikud ei ole piisavalt ühtlustatud; nõuab seetõttu, et komisjon töötaks oma jätkusuutlikkuse taksonoomia välja jätkusuutlikkuse näitajate ühtse loetelu alusel ja lähtuks muu hulgas globaalse aruandlusalgatuse, ÜRO toetatavate vastutustundlike investeeringute põhimõtete, komisjoni enda, OECD ja erasektori raames tehtud tööst ning eelkõige Eurostati ressursitõhususe näitajatest; soovitab lisada need näitajad taksonoomiasse dünaamiliselt ja anda investoritele seejuures selgeid juhiseid selle kohta, mis ajaks teatavad standardid saavutada tuleb; soovitab komisjonil kaaluda ka näitajatele kaalu andmist vastavalt sellele, kui kiireloomuliselt tuleb nendega teataval ajahetkel tegeleda; rõhutab, et taksonoomias tuleks saavutada õige tasakaal kohustuste ja paindlikkuse vahel, mis tähendab seda, et raamistik peaks üleminekuperioodil olema kohustuslik ja standarditud, kuid seda tuleks vaadelda ka kui arenevat vahendit, milles on võimalik arvesse võtta esilekerkivaid riske ja/või niisuguseid riske, mis tuleb alles nõuetekohaselt kaardistada;

8.  peab kliima- või muude keskkonnariskide kasutusvalmis kvantitatiivsete näitajate ja kvalitatiivsete hinnangute lisamist oluliseks sammuks vastutustundlike investeeringute taksonoomia suunas, mis vastab ÜRO kestliku arengu eesmärkidele, rahvusvahelisele inimõigustealasele õigusele ning rahvusvahelisele humanitaar- ja tööõigusele; rõhutab, et keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riske ja tegureid käsitlevad miinimumstandardid peaksid hõlmama niisuguste investeeringute sotsiaalseid miinimumstandardeid, mis puudutavad töötaja õigusi ning tervise- ja ohutusstandardeid, konfliktipiirkondadest või asjaomaste kogukondade eelnevalt teatatud nõusolekuta saadud ressursside väljajätmist, samuti juhtimisalaseid miinimumstandardeid, mis hõlmavad ELi äriühingu üldjuhtimise ja aruandluse alaseid nõudeid, vastavaid ELi finantsaruandluse standardeid ning ELi rahapesu ja korruptsiooni vastu võitlemise ning maksustamise läbipaistvuse standardeid;

Keskkonnasäästliku finantstoote märgis

9.  palub komisjonil hakata juhtima mitme sidusrühmaga protsessi, mille eesmärk on võtta 2019. aasta lõpuks seadusandliku algatuse kaudu kasutusele keskkonnasäästliku finantstoote märgis, mis antakse investeerimis- ja pensionitoodetele ning omakapitaliinstrumentidele, mis juba vastavad kõrgeimatele jätkusuutlikkuse taksonoomia standarditele, et mõjutada nende investorite otsuseid, kelle jaoks jätkusuutlikkus on tähtsaim tegur; soovitab võtta keskkonnasäästliku finantstoote märgise andmisel arvesse keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riske ning tegureid käsitlevaid miinimumstandardeid, mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppega, ning nende riskide analüüsi alusel ka kahju vältimise põhimõtet ja tegevusi, millega on ÜRO keskkonnaprogrammi finantsalgatuses määratletud positiivne mõju päriselt juba saavutatud; märgib, et taksonoomia ja keskkonnasäästliku finantstoote märgise üks olulisi eesmärke on suurendada finantsturuosaliste võimet riske hinnata ja seda eri kategooriatega turupõhise reitingu abil; peab kiiduväärseks uuendusi, mida turuosalised, näiteks reitinguagentuurid, on turupõhise reitingusüsteemi arendamisel ja haldamisel teinud;

Jätkusuutliku rahastamise kriteeriumide lisamine kõigisse finantssektoriga seotud õigusaktidesse

10.  võtab teadmiseks, et hiljuti lisati jätkusuutlikkusnõuded kombineeritud või kindlustuspõhiste jaeinvesteerimistoodete määrusesse, lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise määrusesse, aktsionäride õiguste direktiivi ja muud kui finantsaruandlust käsitlevasse direktiivi; rõhutab, et keskkonnasäästlike ja kestlike varadega seotud riske tuleb õigusaktides piisaval määral arvesse võtta; tunneb heameelt selle üle, et tööandja kogumispensioni asutuste direktiivis tunnistatakse nüüd ka kasutuskõlbmatut vara, mõistlikkuse põhimõtet on laiendatud ja nimetatud on ÜRO vastutustundlike investeeringute põhimõtteid; nõuab, et jätkusuutliku rahastamise näitajad lisataks kas koondettepaneku või eraldi ettepanekute kaudu õiges proportsioonis kõikidesse uutesse ja läbivaadatavatesse finantssektoriga seotud õigusaktidesse; nõuab, et keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegurite määratluse ühtlustamiseks võetaks vastu ühtsed suunised, mis tuleb samuti lisada kõigisse uutesse ja läbivaadatavatesse õigusaktidesse;

11.  kutsub komisjoni sellega seoses üles kasutama määrusega (EL) nr 1286/2014 antud õigust võtta võimalikult kiiresti ja enne jätkusuutlikkuse taksonoomia väljatöötamist vastu delegeeritud õigusakt, milles täpsustatakse menetluse üksikasjad, et teha kindlaks, kas kombineeritud või kindlustuspõhisel jaeinvesteerimistootel on konkreetsed keskkonnaalased või sotsiaalsed eesmärgid; nõuab ka, et töötataks välja kohustuslik ja proportsionaalne hoolsuskohustuste raamistik, mis põhineb institutsionaalsetele investoritele mõeldud OECD 2017. aasta vastutustundliku ettevõtluse suunistel, mille kohaselt on investorid kohustatud pärast üleminekuperioodi keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegurid kindlaks tegema, neid ennetama, leevendama ja neist aru andma; on seisukohal, et see üleeuroopaline raamistik peaks põhinema äriühingutele ja investoritele (sealhulgas pankadele) mõeldud Prantsusmaa ettevõtjate hoolsuskohustuse seadusel; nõuab, et keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud kriteeriumeid nimetataks sõnaselgelt kõigis uutes ja läbivaadatavates õigusaktides sätestatud toodete järelevalve ja juhtimise nõuetes (sealhulgas õigusaktides, mida praegu alles arutatakse); peab kiiduväärseks soovitust, mille andis komisjoni jätkusuutliku rahastamise kõrgetasemeline eksperdirühm ja mille kohaselt tuleks kogu ELi otsustus-, rakendamis- ja täitmise tagamise protsessis pidada jätkusuutlikkust esmatähtsaks;

Jätkusuutlikkusega seotud riskid kapitali adekvaatsuse nõuete usaldatavusraamistikus

12.  märgib, et jätkusuutlikkusega seotud riskid võivad kätkeda ka finantsriske ning seetõttu tuleks neid kapitalinõuetes ja pankade usaldatavusanalüüsis arvesse võtta, kui riskid on suured; nõuab seetõttu, et komisjon kehtestaks regulatiivse strateegia ja tegevuskava, mille eesmärk on muu hulgas mõõta jätkusuutlikkusega seotud riske usaldatavusraamistikus ja soodustada jätkusuutlikkusega seotud riskide lisamist Basel IV raamistikku, et tagada piisav kapitalireserv; rõhutab, et kõik kapitali adekvaatsuse nõuded peavad põhinema tõendatud riskidel ja neid riske tuleb nõuetes täielikult arvesse võtta; kavatseb algatada järgmises aastaeelarves ELi katseprojekti, mille raames hakatakse selleks välja töötama metoodilisi võrdlusaluseid;

Avalikustamine

13.  toonitab, et avalikustamiseta ei ole jätkusuutlik rahastamine võimalik; peab kliimaga seotud finantsteabe avalikustamise töörühma tööd kiiduväärseks ning palub komisjonil ja nõukogul töörühma soovitusi toetada; nõuab, et avalikustamisnõuete raamistikku lisataks kulud, mis tekivad, kui kliima-, keskkonna- ja muid jätkusuutlikkuse riske ei leevendata ega kõrvaldata; soovitab komisjonil lisada raamatupidamisdirektiivi, muud kui finantsaruandlust käsitlevasse direktiivi, kapitalinõuete direktiivi ja kapitalinõuete määrusesse nende läbivaatamisel proportsionaalse ja kohustusliku avalikustamise nõude, mida tuleb hakata täitma 2020. aastast, kuid milleks nähakse ette ka üleminekuperiood, et äriühingud saaksid rakendamiseks valmistuda; märgib, et Prantsusmaa energiasüsteemi ümberkujundamise seaduse artiklis 173 on esitatud mudel, mille alusel saaks investoritelt nõuda kliimaga seotud riskide kohustuslikku avalikustamist; nõuab, et kaalutaks muud kui finantsaruandlust käsitleva direktiivi kohaldamisala laiendamist; rõhutab sellega seoses, et aruandlusraamistiku nõuded peaksid olema finantseerimisasutuse tegevusega kaasnevate riskide, asutuste suuruse ja keerukusega proportsionaalsed; soovitab, et samasugused avalikustamisnõuded, mida praegu kohaldatakse vastavalt PRIIPide määrusele ja põhiteabedokumendile, tuleks kehtestada kõigile jaefinantstoodetele;

Usaldussuhtest tulenev kohustus

14.  märgib, et usaldusest tulenevad kohustused on juba lisatud liidu finantsõigusraamistikku, kuid rõhutab, et kasutuskõlbliku ja usaldusväärse jätkusuutlikkuse taksonoomia (mis hõlmab peamisi investeerimisaspekte, sh kõigi investeerimisahelas tegutsevate isikute, ka varahaldurite ja sõltumatute investeerimiskonsultantide või muude investeerimisvahendajate investeerimisstrateegia, riskijuhtimissüsteem, vara jaotus, juhtimis- ja hooldussüsteem) kindlaksmääramise, väljatöötamise ja katsetamise käigus tuleks need täpsemini sõnastada; soovitab lisada usaldusest tuleneva kohustuse alla ka kohustusliku kahesuunalise integreerimisprotsessi, mis tähendab, et kõik, kes investeerimisahelas tegutsevad, sealhulgas varahaldurid ja sõltumatud investeerimiskonsultandid või muud investeerimisvahendajad, on kohustatud otsuste tegemisel rahalise mõjuga keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegureid (sealhulgas tegevusetusega kaasnevaid kulusid) arvesse võtma ning pöörama tähelepanu ka sellele, milliseid rahalise mõjuta keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud aspekte eelistavad kliendid ja soodustatud isikud või lõplikud jaeinvestorid, kelle ajalised piirangud ja jätkusuutlikkuseelistused tuleks enne välja uurida; nõuab, et kulusid, mis tekivad, kui kliima-, keskkonna- ja muid jätkusuutlikkuse riske ei leevendata ega kõrvaldata, hakataks äriühingute juhatuse ja ametiasutuste riskijuhtimises ja hoolsuskohustuse täitmise hindamisel arvesse võtma ning need peavad hakkama kuuluma ka investorite usaldussuhtest tuleneva kohustuse hulka;

Keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskide tuvastamiseks mõeldud näidislepingud

15.  palub, et Euroopa järelevalveasutused (ESAd) töötaksid välja varaomanike ja -haldurite, sõltumatute investeerimiskonsultantide või muude investeerimisvahendajate vaheliste näidislepingute suunised, milles on selgelt arvesse võetud soodustatud isikute huvide üleminekut ning selgeid ootusi selle kohta, kuidas keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskid ja tegurid kindlaks teha ja neid arvesse võtta, et neid vältida, vähendada, leevendada ja tasakaalustada; palub ELi institutsioonidel tagada, et ESAde määruste eesootava läbivaatamisega seoses eraldataks ESAdele piisavad ressursid; nõuab, et kulusid, mis tekivad, kui kliima- ja muid jätkusuutlikkuse riske ei leevendata ega kõrvaldata, võetaks arvesse kõikides tulevastes ja läbivaadatavates ELi õigusaktides ning rahastamismõju hinnangutes;

Hooldustegevus

16.  nõuab, et aktiivne ja vastutustundlik hooldustegevus kuuluks lahutamatult investorite juriidiliste kohustuste hulka ning soodustatud isikutele ja üldsusele antaks hooldustegevusest aru muu hulgas selle kaudu, et kogu üldsusele tehakse kohustuslikuks korras teatavaks suurosalused, kaasamistegevus, volitatud nõustajate ja passiivsete investeerimisvahendite kasutamine; soovitab innustada passiivseid fonde, millesse tehakse indeksipõhiseid investeeringuid, avalikustama hooldustegevuse ja selle, kas passiivse indekseerimise ja võrdlemise abil on võimalik investeerimisobjektiks oleva äriühingu keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskid korrektselt kindlaks teha; on seisukohal, et indeksikoostajatelt tuleks nõuda, et nad annaksid üksikasjalikult teada, kuidas mõjutavad sageli kasutatavaid ja soovitatavaid võrdlusaluseid kliima- ja jätkusuutlikkusnäitajad;

Muud kui finantsaruandlust käsitleva direktiivi raames tuleb kehtestada keskkonnaalase, sotsiaalse ja äriühingu üldjuhtimisega seotud aruandluse lisanõuded

17.  märgib, et direktiivikohases keskkonnaalases, sotsiaalses ja äriühingu üldjuhtimisega seotud aruandluses puudub piisav ühtlus ning suurema järjepidevuse saavutamiseks tuleb aruandeid ühtlustada ja avalikustamiseks tuleb jätkusuutlikkuse ja ressursitõhususe näitajate abil kindlaks määrata sobivaimad keskkonnaalased, sotsiaalsed ja äriühingu üldjuhtimisega seotud parameetrid; palub komisjonil moodustada rühma, kuhu kuulub kogu EList eri sidusrühmi, sealhulgas finantsteenuste sektori, teadusringkondade ja kodanikuühiskonna esindajaid, kes hindaksid parameetreid ja koostaksid neist asjakohase loetelu, kuhu kuuluvad ka näitajad, millega mõõdetakse jätkusuutlikkusmõju ja mis hõlmavad suurimaid jätkusuutlikkusega seotud riske; on seisukohal, et selle reformi puhul tuleks arvesse võtta nõuet, et aruandeid peab auditeerima kolmas isik;

Rohelised võlakirjad

18.  märgib, et rohelised võlakirjad moodustavad investeerimisturust küll väga väikse, kuid see-eest osa, mida ei ole piisavalt reguleeritud, ning seetõttu on need osa turust, mida ohustavad eksitavad turundusvõtted, ja märgib, et praegu ei ole ELis roheliste võlakirjade jaoks ühtseid standardeid, mis peaksid põhinema tulevasel ELi jätkusuutlikkuse taksonoomial; märgib, et rohelisi võlakirju peaksid kontrollima ja nende üle järelevalvet tegema ametiasutused ning nende alusvara keskkonnamõju kohta tuleks koostada korrapäraseid aruandeid; rõhutab, et roheliste võlakirjade puhul tuleks hinnata ka keskkonnakahju ja nendega tuleks toetada fossiilkütustel põhinevate varade kasutamise vähendamist; rõhutab, et teatavad sektorid peaksid roheliste võlakirjade puhul olema välistatud (eriti need, milles tekkiv kliimakahju on suur) ning need peaksid vastama peamistele sotsiaalsetele ja inimõiguste normidele; on seisukohal, et ELi roheliste võlakirjade standard tuleks välja töötada täiesti läbipaistvalt ning seda peaks tegema spetsiaalne komisjoni töörühm, keda Euroopa Parlament regulaarselt kontrollib; palub komisjonil roheliste võlakirjade mõju, tulemuslikkust ja järelevalvet korrapäraselt hinnata; nõuab sellega seoses, et tehtaks seadusandlik algatus, millega soodustada, propageerida ja turustada Euroopa roheliste võlakirjade avalikke emissioone, mida korraldavad sellised praegused ja tulevased Euroopa finantseerimisasutused nagu EIP ning mille eesmärk on rahastada uusi jätkusuutlikke investeeringuid;

Reitinguagentuurid

19.  märgib, et kui reitinguagentuurid hindavad, kas emitent on ka tulevikus krediidivõimeline, siis ei võta nad keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskide ja kahjulike tegurite mõju piisavalt palju arvesse; nõuab, et selle kohta, kuidas võtta keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud näitajaid arvesse kõigi ELis tegutsevate reitinguagentuuride reitingutes, võetaks vastu ELi standardid ja nähtaks ette järelevalve; juhib tähelepanu sellele, et siiani ei ole täielikult lahendatud probleemi, mis seisneb selles, et nende äriühingute vahel ei ole piisavat konkurentsi ja nad tegutsevad väga kitsas valdkonnas; nõuab, et Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) järelevalve all olevad sertifitseerimisasutused töötaksid välja korra, mille alusel toimub keskkonnasäästliku finantstoote märgise saamiseks vajalik akrediteerimine; soovitab anda ESMA‑le volituse nõuda, et reitinguagentuurid võtaksid oma meetodites jätkusuutlikkuse riske arvesse; nõuab, et juhul kui riskide ilmnemine on tõenäoline, teeks komisjon ettepaneku vaadata reitinguagentuuride määrus läbi; rõhutab, et jätkusuutlikuma finantssüsteemi kujundamisel tuleb jätkusuutlikkusuuringutega, mida tehakse jätkusuutlikkuse indeksite varal ning keskkonnaalase, sotsiaalse ja äriühingu üldjuhtimisega seotud reitingu agentuuride poolt, anda kõigile finantsturul tegutsejatele teavet, mida nad aruande- ja usaldusest tuleneva kohustuse täitmiseks vajavad;

Finantsteenuste märgisesüsteem

20.  soovitab komisjonil töötada jaepangakontode, investeerimisfondide ning kindlustus- ja finantstoodetega tegelevate finantseerimisasutuste jaoks välja siduva ja proportsionaalse märgisesüsteemi, millega esitatakse teave selle kohta, mil määral on alusvara Pariisi kokkuleppe ning keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimise eesmärkidega kooskõlas; soovitab, et üleminekuperioodil peaks süsteemi kasutamine olema vabatahtlik;

Euroopa järelevalveasutuste volitused

21.  kavatseb ESAde määruste eesootava läbivaatamise käigus selgitada ESAde ja liikmesriikide pädevate asutuste volitusi, et need võtaksid keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riske ja tegureid arvesse ning teeksid nende üle järelevalvet, sest nii on finantsturul toimuv jätkusuutlikkuse eesmärkidega paremini kooskõlas; on sellega seoses seisukohal, et ESMA peaks

   võtma jätkusuutlikkusega seotud eelistusi arvesse sobivuse hindamise suunistes, nagu komisjon jätkusuutliku rahastamise tegevuskavas soovitas, ja andma üldisemalt juhiseid, kuidas on võimalik lisada jätkusuutlikkusnõuded ELi finantsõigusaktidesse, ja soodustama vastu võetud sätete sidusat rakendamist;
   töötama välja proportsionaalse ja pärast üleminekuperioodi kohustusliku järelevalvesüsteemi, mille alusel hakata 2018. aastast keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud suuri riske ja tähtsaid tegureid hindama, ning koostama tulevikkuvaatava jätkusuutlikkusstsenaariumi analüüsi;
   saama õiguse kontrollida, kas portfell on Pariisi kokkuleppe keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskide ja teguritega kooskõlas, ning kandma hoolt selle eest, et kliimaga seotud finantsteabe avalikustamine töörühma soovitusi järgitaks;

rõhutab sellega seoses, et ESAdel peab ülesannete täitmiseks olema piisavalt rahalisi vahendeid; innustab ESAsid tegema nendes küsimustes muude asjaomaste ametite ja rahvusvaheliste organisatsioonidega koostööd;

EIP roll jätkusuutlikus rahastamises

22.  rõhutab, et rahastamise jätkusuutlikkuses peaksid ELi institutsioonid olema eeskujuks; märgib, et kuigi 26 % EIP rahast investeeritakse kliimameetmetesse ning EIP tõi 2007. aastal esimesena rohelised võlakirjad turule ja praeguse seisuga selles valdkonnas seatud eesmärgi tõenäoliselt ka saavutab, rahastab ta endiselt suurte CO2 heitkogustega projekte, mis tähendab, et mõndagi saab veel parandada; nõuab seetõttu tungivalt, et EIP kohandaks laenuandmispõhimõtteid ja projektieelistusi nii, et see oleks kooskõlas Pariisi lepingu ja 1,5 °C temperatuuritõusu piiranguga; kutsub üles EIP laenutehinguid ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) määruse sätteid tugevdama ja tasakaalustama, et EIP ega EFSI suurte CO2 heitkogustega projektidesse enam ei investeeriks, vaid et nad eelistaksid lisaks innovatiivsetele sektoritele ja mittemateriaalsetele varadele tõhusaid ja dekarboniseerimisprojekte; on seisukohal, et EIP-l on võimalik anda keskkonnasäästlikule süsteemile üleminekuks piirkondlikult tasakaalustatud viisil rohkem riskikapitali; on seisukohal, et sellega seoses tuleks võtta lisameetmeid, sealhulgas koostoimes järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ette nähtud ELi rahastamisvahenditega;

EKP roll jätkusuutlikus rahastamises

23.  mõistab, et EKP on iseseisev ja selle peamine pädevus on hoida hinnastabiilsust, kuid tuletab meelde, et kuna EKP on ELi institutsioon, on see ühtlasi kohustatud Pariisi kokkuleppest kinni pidama; on seetõttu mures, et „62,1 % äriühingu võlakirjadest ostab EKP sektoritest [...], milles tekib 58,5 % euroala kasvuhoonegaaside heitest“(14), ja märgib, et sellest programmist saavad otsest kasu peamiselt suurettevõtted; soovitab EKP-l võtta ostukavasuunistes Pariisi kokkulepet ning keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimise eesmärke selgelt arvesse; rõhutab, et nende suuniste varal saab hakata välja töötama tulevast investeerimispoliitikat, mis on keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimise kriteeriumide ning ELi jätkusuutliku taksonoomia kõrgete standarditega kooskõlas;

Muud küsimused

24.  rõhutab, et kui jätkusuutlike finantstoodete valik on hästi läbi mõeldud, võib see ühtlasi aidata tugevdada Euroopa sotsiaaltaristut, st algatusi ja projekte, mille eesmärk on luua avalikke hüvesid selle kaudu, et soodustatakse investeeringuid ja innovatsiooni valdkondades, mis on strateegiliselt tähtsad ning inimeste ja kogukondade heaolu ja toimetuleku jaoks väga vajalikud, näiteks haridus, tervishoid ja eluase;

25.  peab kiiduväärseks kõrgetasemelise eksperdirühma tööd, mille väärtuslikud tulemused saab võtta aluseks uue jätkusuutliku finantssektori standardi väljatöötamisel; rõhutab, et selles peab aktiivselt osalema ka pangandussektor, sest kuna see mõjutab Euroopa finantsturgu kõige rohkem, sõltub rahastamissüsteemi jätkusuutlikumaks muutumine eelkõige sellest sektorist;

26.  rõhutab, et kliimaga seotud kulutuste kindlakstegemise meetodiga hinnatakse programme ebaõiglaselt, sest ka küsitava keskkonna- ja kliimaalase kasuga projektid on võimalik liigitada kliimaga seotud kulutuste hulka (nt ühise põllumajanduspoliitika keskkonnahoidlikumaks muutmise komponent);

27.  rõhutab, et mitte kõigi levinud finantssuutlikkuse võrdlusaluste metoodikas ei võeta keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegureid arvesse; nõuab, et Euroopa jätkusuutlikkuse taksonoomia abil töötataks välja üks või mitu Euroopa jätkusuutlikkuse kriteeriumit, millega mõõta Euroopa emitentide tulemusi just keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskide ja tegurite alusel;

28.  nõuab, et analüüsitaks ja soodustaks erasektori algatusi, nagu roheliste hüpoteekide EeMAPi projekt, et hinnata ja tõendada, millistel tingimustel on keskkonnasäästlike varadega võimalik vähendada investeeringutega kaasnevat riski ja suurendada samal ajal keskkonnasäästlikkust;

29.  kutsub ELi üles tegema rahvusvahelisel tasandil aktiivselt tööd selle nimel, et lisada jätkusuutlikkusnäitajad rahvusvahelistesse finantsaruandlusstandarditesse;

30.  rõhutab, et äriühingu üldjuhtimises tuleks toetada pikaajalise jätkusuutliku väärtuste loomist, näiteks võiks pikaajalistele osanikele anda lojaalsuse eest lisaaktsiaid/-osi ning võtta tegevjuhtide ja juhatuse liikmete tasus keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegureid arvesse; märgib, et kui tegevjuhtide vastavaid kohustusi täpsustada, annaks see jätkusuutlikele investoritele juhatusega koostööd tehes suurema kaasarääkimisõiguse;

31.  nõuab, et igasugusele äri- ja avaliku sektori tegevusele kehtestataks kohustuslik keskkonnavastutuse kindlustus, ilma milleta elluviimiseks luba ei anta;

32.  rõhutab, et jätkusuutliku rahastamise teokstegemiseks tuleb selgitada, kuidas kohustused, mis Euroopa äriühingute direktoritel on pikaajalise jätkusuutliku väärtuse loomises, keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud küsimustes ning süsteemsete riskide leevendamises, haakuvad direktorite üleüldise kohustustega kindlustada äriühingu tulemuslik tegevus;

33.  palub Euroopa järelevalveasutustel koostada suunised selle kohta, kuidas koguda keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskide kindlakstegemise ja finantstehingutes arvessevõtmise kohta statistikat, ning nõuab, et statistika võimaluse korral avaldataks;

34.  palub liikmesriikide pangandus- ja finantsturuasutustel koostada selged ja täpsed suunised selle kohta, kuidas rakendada uut taksonoomiat ja muid selle õigusaktiga seotud muudatusi nii, et ei tekiks tarbetuid kulusid ega viivitusi;

35.  on seisukohal, et hinnakujundusmeetmetest võib olla väga palju abi, et täita Euroopa dekarboniseerimispüüdluste rahastamisel 180 miljardi euro suurune puudujääk, sest sellega soodustataks investeeringute puhul pikaajaliste eesmärkide saavutamist;

36.  märgib, et kuigi VKEd on innovatiivsed, unustatakse nad jätkusuutliku rahastamise arudele sageli kutsumata; märgib sellega seoses, et digiteerimine ja keskkonnasäästlik finantstehnoloogia kätkevad suuri võimalusi; soovitab komisjonil kaaluda mehhanisme, mille abil on VKEdel võimalik projekte koondada, kui nad soovivad hakata tegutsema roheliste võlakirjade turul;

37.  rõhutab, et jätkusuutlikus rahastamises on sotsiaalsed aspektid väga tähtsad; märgib, et just sotsiaaltaristu rahastamiseks on võimalik välja töötada uusi rahastamisvahendeid, nagu sotsiaalsed võlakirjad, mida on kinnitatud ka 2017. aasta sotsiaalsete võlakirjade põhimõtetes;

38.  rõhutab, et keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud riskide kindlakstegemine, juhtimine ja avalikustamine kuuluvad kindlalt tarbijakaitse ja finantsstabiilsuse juurde ning seetõttu peaks need olema ESAde volituste ja järelevalvekohustuste hulgas; palub Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogul hoolikalt uurida, milline on keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud tegurite koosmõju mitte ainult kliimamuutustega, vaid ka süsteemsete riskidega;

39.  tuletab meelde, et 14. novembri 2017. aasta resolutsioonis jaefinantsteenuste tegevuskava kohta nõudis Euroopa Parlament, et keskkonnasäästliku majanduse rahastamiseks loodaks ELi säästukonto;

40.  nõuab, et kõik ELi tulevased kulutused oleksid Pariisi kokkuleppega kooskõlas, mis tähendab seda, et õigusaktidesse, mida kohaldatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (sealhulgas ühtekuuluvusfondid), välistegevuse ja arengukoostöö fondide ja ning muude mitmeaastasesse finantsraamistikku mittekuuluvate vahendite (nagu EFSI) suhtes, tuleb lisada majanduse dekarboniseerimisega seotud eesmärgid;

41.  kutsub komisjoni üles korraldama teostatavusuuringut selle kohta, kuidas saaksid järelevalveasutused ja reguleerivad asutused rohkem soosida volitusi, mis hõlmavad pikaajalist perspektiivi;

42.  kutsub Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvet (EIOPA) üles sõnastama parimad tavad ja suunised, mille alusel saaksid tööandjapensioniskeemide ja erapensioniskeemide pakkujad hakata pensionisaajatega koostööd tegema juba enne lepingu sõlmimist ja jätkata seda kogu investeeringu vältel; kutsub EIOPAt üles esitama parimate tavade suunised (näiteks sellised, mida kasutab Ühendkuningriigi keskkonnafond) selle kohta, kuidas pensionisaajate ja jaeklientidega koostööd teha ning kuidas teha kindlaks nende rahalised ja mitterahalised huvid;

43.  võtab teadmiseks, et kõrgetasemeline eksperdirühm soovitas Euroopa Keskkonnaametil luua koostöös ESAdega ELi jätkusuutliku rahastamise vaatluskeskuse, kes teeks ELi jätkusuutlike investeeringute seiret, annaks nendest aru ja avalikustaks neid käsitleva teabe; soovitab, et Euroopa Liidus suurema eeskuju andmiseks võiks vaatluskeskus hakata seirama ja toetama ka ELi fondide ja institutsioonide (sealhulgas EFSI, EIP ja EKP) jätkusuutlikke investeeringuid ning nendega seotud teavet avalikustama; palub vaatluskeskusel oma tegevusest Euroopa Parlamendile aru anda;

44.  soovitab EIP-l teha väikeste turuosaliste ja kogukondlike ühistutega väikesemahuliste taastuvenergiaprojektide koondamiseks koostööd, et neil oleks võimalik EIP-lt raha saada ja osaleda ettevõtlussektori varaostukavas;

45.  nõustub kõrgetasemelise töörühmaga, et Euroopa kodanikele tuleb tingimata anda võimalus jätkusuutliku rahastamise küsimusi mõista ja mõjutada; rõhutab, et jätkusuutlikkusteavet peab olema lihtsam kätte saada ja finantskirjaoskust tuleb parandada;

46.  palub komisjonil ja liikmesriikidel hoolitseda selle eest, et finantssektori ja muude sektorite poliitika oleks sidus; tuletab meelde, et jätkusuutliku rahastamise poliitika toetamiseks peavad ka teiste valdkondade (nagu energeetika, transport, tööstus ja põllumajandus) otsused sellega sidusad olema;

47.  palub komisjonil hakata käesolevas resolutsioonis käsitletud küsimuste kohta korrapäraselt eduaruannet avalama;

48.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama mitmepoolsetel poliitilistel foorumitel, nagu ÜRO, G7 ja G20, ning rahvusvahelistes standardiorganisatsioonides, nagu Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO), ELi mõjuvõimu ja näitama, et EL suudab jätkusuutlikus rahastamises juhtpositsioonil olla ja kehtestada jätkusuutlikkuses üleilmsel tasandil (muuhulgas kolmandate riikidega sõlmitavate kahepoolsete lepingute kaudu) uued normid;

o
o   o

49.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 335, 17.12.2009, lk 1.
(2) ELT L 330, 15.11.2014, lk 1.
(3) ELT L 132, 20.5.2017, lk 1.
(4) ELT L 354, 23.12.2016, lk 37.
(5) ELT L 182, 29.6.2013, lk 19.
(6) ELT L 347, 28.12.2017, lk 35.
(7) ELT L 352, 9.12.2014, lk 1.
(8) ÜRO katastroofiohu vähendamise amet https://www.unisdr.org/files/46796_cop21weatherdisastersreport2015.pdf.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0039.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0025.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0428.
(12) ELT C 75, 26.2.2016, lk 41.
(13) ELT C 265, 11.8.2017, lk 65.
(14) Sini Matikainen, Emanuele Campiglio ja Dimitri Zenghelis, „The climate impact of quantitative easing“, Granthami kliimamuutuste ja keskkonnainstituut, mai 2017.


2017. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabel
PDF 196kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 29. mai 2018. aasta resolutsioon 2017. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabeli kohta (2018/2009(INI))
P8_TA(2018)0216A8-0161/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2, 6 ja 7,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 70, 85, 86, 258, 259 ja 260,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse oma asjakohaseid resolutsioone õigusriigi põhimõtte ja õigusemõistmise valdkonnas,

–  võttes arvesse komisjoni 10. aprilli 2017. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Keskpangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „2017. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabel“ (COM(2017)0167),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse 2017. aasta uuringut „The judicial system and economic development across EU Member States“ (ELi liikmesriikide kohtusüsteemid ja majandusareng)(1),

–  võttes arvesse Ameerika Ühendriikide Kaubanduskoja Õigusreformi Instituudi 2017. aasta uuringut „The Growth of Collective Redress in the EU“ (Kollektiivse õiguskaitse levik ELis)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) soostatistika andmebaasi(3),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu“ (Veneetsia komisjon) aruandeid, eriti tema õigusriigi põhimõtete kontrollnimekirja(4),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni õigusemõistmise hindamise kohta seoses kriminaalõiguse ja õigusriigi põhimõtetega(5),

–  võttes arvesse Milieu 2011. aasta uuringut „Comparative study on access to justice in gender equality and anti-discrimination law“ (Võrdlev uuring õiguskaitse kättesaadavuse kohta soolise võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimisvastase õiguse küsimustes)(6),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu soovitust kohtunike sõltumatuse, nende töö tulemuslikkuse ja vastutuse kohta (CM/Rec(2010)12)(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna 2017. aasta uuringut „Mapping the Representation of Women and Men in Legal Professions Across the EU“ (Meeste ja naiste esindatuse kaardistamine õiguselukutsete puhul kogu ELis)(8),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu kohtute efektiivsust hindava komisjoni (CEPEJ) koostatavaid iga-aastaseid Euroopa kohtusüsteeme käsitlevaid hindamisaruandeid(9),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A8‑0161/2018),

A.  arvestades, et sõltumatud, tõhusad ja kvaliteetsed kohtusüsteemid on olulised õigusriigi põhimõtte kaitsmisel, kohtumenetluste õigluse tagamisel ning selleks, et kodanikel ja ettevõtjatel säiliks usaldus kohtusüsteemi vastu, millega tagatakse, et üksikisikud ja ettevõtjad saavad täiel määral kasutada oma õigusi; arvestades, et tulemuslik kohtusüsteem on lahutamatult seotud kohtute sõltumatusega ning toetab majanduskasvu, kaitseb põhiõigusi ja toetab ELi õiguse õiget kohaldamist; arvestades, et õigusemõistmine on väärtus iseeneses, eelkõige seoses õiguskaitse kättesaadavusega kodanike jaoks ja õiglase kohtumenetluse õiguse austamisega;

B.  arvestades, et komisjon on avaldanud 2017. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabeli, mis on informatiivne, võrdlev ja mittesiduv vahend peamiselt liikmesriikide kohtusüsteemide tulemuslikkuse, sõltumatuse ja kvaliteedi hindamiseks, et selgitada välja puudujäägid, teha kindlaks head tavad ja edusammud ning paremini määratleda liikmesriikide õiguspoliitika, keskendudes sel eesmärgil kohtusüsteemide parameetritele, mis aitavad parandada liidu ettevõtlus-, investeerimis- ja tarbimiskeskkonda;

C.  arvestades, et viiendas ELi õigusemõistmise tulemustabelis analüüsitakse eelkõige küsimusi, mis on seotud üldsuse juurdepääsuga kohtumenetlustele, kohtusüsteemi sõltumatusega nii üksikisikute kui ka ettevõtlussektori silmis, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) praeguse kasutamisega kohtusüsteemis ning liikmesriikide kohtusüsteemide toimimisega konkreetsetes valdkondades, mis on seotud ühtse turu ja ettevõtlussektoriga, samuti antakse esialgne ülevaade liikmesriikide kriminaalõigussüsteemide toimimisest ELi rahapesuvastaste õigusaktide jõustamisel;

D.  arvestades, et 2017. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabelis ei esitata riiklike kohtusüsteemide üldist paremusjärjestust ega kavatseta paigutada üht süsteemi teisest ettepoole;

E.  arvestades, et teisest küljest peaks õigusemõistmise tulemustabel olema kasulik käsiraamat, milles antakse ülevaade parimatest tavadest, mida liikmesriigid saavad kasutada tsiviil-, kaubandus- ja haldusõiguse valdkonnas;

F.  arvestades, et teatavate liikmesriikide kohta ei ole paljud andmed veel kättesaadavad; arvestades, et teatavate liikmesriikide esitatud andmete kogus ja täpne sisu on erinevad;

G.  arvestades, et 2017. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabelis keskendutakse peamiselt tsiviil-, kaubandus- ja haldusõigusele, kuid antakse ka esialgne ülevaade liikmesriikide süsteemide toimimisest ELi rahapesuvastaste õigusaktide kohaldamisel kriminaalõiguse valdkonnas;

H.  arvestades, et selle mittesiduva tulemustabeli koostamise väärtuseks on nii positiivsete kui ka negatiivsete suundumuste tuvastamine ning foorumi loomine vastastikuseks õppimiseks ja parimate tavade vahetamiseks kogu liidus, et edendada õigusriigi põhimõtte järgimist ja selle järgimine tagada;

I.  arvestades, et õiguskaitse kättesaadavuse eeltingimus on kasutajasõbralikul viisil teabe andmine kohtusüsteemi kohta;

J.  arvestades, et kohtusüsteemid tuleb kohandada ELi uute ülesannetega;

Üldised tähelepanekud

1.  rõhutab, et õigusemõistmine kinnitab ühiskonnas õigusriigi põhimõtet ja tagab igaühe õiguse õiglasele kohtumenetlusele sõltumatus ja erapooletus kohtus; kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik kohtureformid toetaksid õigusriigi põhimõtet ja vastaksid kohtusüsteemi sõltumatust käsitlevatele ELi standarditele; ergutab sellega seoses komisjoni jätkama liikmesriikide kohtureformide järelevalvet Euroopa poolaasta raames, mis toetub ka ELi õigusemõistmise tulemustabelist pärit teabele; kutsub lisaks komisjoni üles töötama välja uusi kriteeriume, et paremini hinnata kohtusüsteemide vastavust õigusriigi põhimõttele, tuginedes eelkõige Veneetsia komisjoni õigusriigi põhimõtete kontrollnimekirjale;

2.  kutsub komisjoni üles koguma täpsemat teavet selle kohta, kuidas käsitletakse õigusriigi põhimõtte rikkumisi ja põhiõigusi ähvardavaid ohte, sealhulgas korruptsiooni, diskrimineerimist ning eraelu puutumatuse, mõttevabaduse, südametunnistusevabaduse, usuvabaduse, väljendusvabaduse ning kogunemis- ja ühinemisvabaduse rikkumisi;

3.  tuletab meelde üleskutset, mille ta esitas oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta, ning palub veel kord, et komisjon esitaks ettepaneku demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitleva liidu pakti (ELi pakt) sõlmimiseks; palub komisjonil olemasolevad aruanded, sealhulgas õigusemõistmise tulemustabel, kuni ELi pakti sõlmimiseni koondada;

4.  võtab 2017. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabeli suure huviga teadmiseks ning kutsub komisjoni üles seda aluslepingutega kooskõlas ja liikmesriikidega konsulteerides veelgi edendama;

5.  rõhutab, et eraldi õigusemõistmise tulemustabeli koostamine kriminaalasjades annab tugeva panuse kohtunike ja prokuröride ühisesse arusaamisse kriminaalõiguse valdkonna ELi õigusaktidest, suurendades sel moel vastastikust usaldust;

6.  kutsub komisjoni üles võtma arvesse korruptsioonivastast võitlust ning peab selle teema lisamist õigusemõistmise tulemustabelisse esmatähtsaks;

7.  toetab selle mõttevahetuse eesmärki ja rõhutab, et sõltumatu, tõhus ja kõrge kvaliteediga kohtusüsteem võib luua ettevõtetele stiimuleid edasiarenemiseks ning riiklikul ja piiriülesel tasandil investeerimiseks, kaitstes samal ajal kodanike põhiõigusi ning tagades tarbijate ja töötajate õiguste kaitse, suurendades seeläbi nende majanduslikku panust;

8.  märgib, kui tähtis on kohtusüsteemide võrdlemine piiriülese vastastikuse usalduse, õigusasutuste tulemusliku koostöö ning ühise õigusruumi ja Euroopa õiguskultuuri loomise jaoks; julgustab seepärast komisjoni jätkama konkreetsete näitajate väljatöötamist, et hinnata ELi väärtuste, näiteks õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste austamise toetamist tegelikkuses;

9.  on arvamusel, et selline võrdlus peab põhinema objektiivsetel kriteeriumidel ja hoolikalt kogutud, võrreldud ja analüüsitud tõendusmaterjalil, võttes arvesse erinevaid põhiseaduslikke ja õigusraamistikke; rõhutab, kui tähtis on tagada kõigi liikmesriikide võrdne kohtlemine nende kohtusüsteemide erapooletul hindamisel;

10.  väljendab heameelt komisjoni püüdluste üle hinnata esimest korda kriminaalasjades õigusemõistmise teatavaid aspekte, mis on seotud rahapesuvastase võitlusega, ning soovitab komisjonil võtta meetmeid, millega julgustada liikmesriike esitama andmeid kohtumenetluste kestuse kohta selles valdkonnas, pidades silmas neljanda ja seejärel viienda rahapesuvastase direktiivi jõustumist;

11.  tunneb heameelt komisjoni pingutuste üle esitada mõõdetavaid andmeid ja teha konkreetseid järeldusi selle kohta, kuidas liikmesriigid on parandanud oma kohtusüsteemide kvaliteeti ja tõhusust või kuidas nad võiksid seda tulevikus teha, eelkõige seoses kohtunike staatuse, ametisse nimetamise ja sõltumatusega ning soolise tasakaaluga; märgib, et andmelüngad on veelgi kahanenud, eriti kohtusüsteemide tõhususega seotud näitajate puhul; väljendab siiski kahetsust, et endiselt esineb juhtumeid, kus mõned liikmesriigid ei esita teatavate kategooriate andmeid, kuigi sellised andmed on kohaldatavad või olemas; kutsub seepärast liikmesriike üles tõhustama jõupingutusi andmete võrreldavaks muutmiseks ja tegema komisjoniga igakülgselt koostööd, esitades nõutud andmed; rõhutab, et liikmesriigid peavad jätkama andmelünkade kahandamist, et saavutada oma prioriteedid tõhusate kohtusüsteemide osas; kutsub liikmesriike üles tegema tihedat koostööd CEPEJ ja komisjoniga, eelkõige liikmesriikide ministeeriumidest ja kohtusüsteemidest pärit ekspertide mitteametliku rühma kaudu, et täita õigusemõistmise tulemustabeli mõnes kategoorias püsivad andmelüngad;

12.  kutsub liikmesriike üles 2017. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabeli tulemusi põhjalikult uurima ja välja selgitama, milliseid järeldusi tuleb nende põhjal teha, ning kaaluma, kas on vaja vastu võtta riiklikke meetmeid, et peatada õigusnormide rikkumised, mis on seotud nende riiklike kohtusüsteemide kvaliteedi, tõhususe ja sõltumatusega;

13.  märgib, et paljud liikmesriigid on säilitanud oma jõupingutused riiklike kohtusüsteemide tulemuslikkuse parandamiseks reformide rakendamise kaudu; väljendab heameelt asjaolu üle, et välja on kuulutatud märkimisväärne arv uusi reforme, mis käsitlevad tasuta õigusabi, vaidluste kohtuvälise lahendamise meetodeid, kohtute spetsialiseerumist ja kohtute paiknemist;

Tõhusus

14.  rõhutab tõhusate ja õigeaegsete menetluste tähtsust vastavalt Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 6 ja ELi põhiõiguste harta artiklile 47; rõhutab lisaks kiirete ja tõhusate menetluste tähtsust tarbijakaitse, intellektuaalomandi ja andmekaitseõiguste küsimustes; märgib murelikult, et vastavad menetlused on mõnes liikmesriigis endiselt liiga aeganõudvad; juhib tähelepanu sellele, et pooleliolevate kohtuasjade suur hulk võib vähendada ka kodanike ja ettevõtjate usaldust kohtusüsteemi vastu ning õiguskindlust, seejuures on usaldus õigusriigi põhimõtte austamise nurgakivi;

15.  julgustab liikmesriike investeerima IKT‑vahendite kasutamisse ja jätkuvasse arendamisse oma kohtusüsteemides, et muuta need kõigi ELi kodanike, eriti mis tahes puudega isikute ja haavatavate rühmade, sealhulgas rahvusvähemuste ja/või rändajate jaoks kättesaadavamaks, arusaadavamaks ja kergemini kasutatavaks; rõhutab kasu, mida IKT‑süsteemid toovad liikmesriikide õigusasutuste piiriüleses koostöös ja riigi tasandil, kuna need vähendavad kõigi kaasatud sidusrühmade kulusid ja parandavad kohtusüsteemide üldist tõhusust ja kvaliteeti, näiteks tänu nõuete elektroonilisele esitamisele, võimalusele veebis menetlusi jälgida ja toiminguid teha ning kohtute ja advokaatide vahelisele elektroonilisele suhtlusele; peab kahetsusväärseks asjaolu, et IKT‑süsteemide täit potentsiaali ei ole kogu ELis veel ära kasutatud; peab tervitatavaks läbipaistvust, mis valitseb enamikus liikmesriikides seoses kohtuotsuste avaldamisega; rõhutab, et veebipõhise teabe kättesaadavus kasutajasõbralikul viisil aitab oluliselt kaasa õiguskaitse kättesaadavusele kodanike ja ettevõtjate jaoks; kutsub liikmesriike üles avaldama kõik kohtuotsused internetis, kuna see aitab kodanikel ja ettevõtjatel õppida kohtusüsteemi paremini tundma ning muuta see läbipaistvamaks; märgib lisaks, et see võib soodustada kohtupraktika järjekindlust;

16.  rõhutab vajadust laiendada ja mitmekesistada kohtunikele pakutavat koolitust, sest ka see on tõhusa, sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteemi alus; rõhutab eelkõige koolitusvajadust järgmistes valdkondades: soorollid, -normid ja -stereotüübid, kohtueetika, IT‑oskused, kohtute haldamine, lepitus ning poolte ja ajakirjandusega suhtlemine; rõhutab lisaks sellele ELi õiguse ja erinevate ELi koostööstruktuuride (näiteks Eurojust) alase piisava väljaõppe olulisust; märgib, et ELi õiguse teatavad valdkonnad, näiteks autoriõigust ja eraelu puutumatust käsitlevad õigusaktid, võivad eeldada mitte üksnes seaduste, vaid ka tehnoloogilise arengu tundmist; märgib, et kohtunike ja kohtute spetsialiseerumisel näib olevat positiivne mõju nii tõhususele kui ka kohtusüsteemide kvaliteedile; palub komisjonil seda küsimust järgmise aasta tulemustabeli koostamisel täiendavalt uurida; rõhutab, et kohtunike ja muude õigusekspertide pidev ja süstemaatiline koolitamine on vajalik selleks, et tagada õiguse ühtne ja kvaliteetne kohaldamine ning tõhus jõustamine; kutsub liikmesriike üles investeerima rohkem õiguspraktikute, näiteks kohtunike õigusalase koolituse ja jätkuhariduse arendamisse, sealhulgas ka teistes liikmesriikides, et vahetada kogemusi ja parimaid tavasid;

17.  ergutab liikmesriike ja ELi institutsioone toetama lepituse edasiarendamist ELi tasandil; kutsub komisjoni üles süstemaatiliselt hindama lepituse mõju ELi kohtusüsteemides;

Kvaliteet

18.  palub komisjonil lisada kollektiivse õiguskaitse menetlused järgmisel aastal tehtavasse kohtusüsteemide juurdepääsutegurite võrdlusse, kuna ta peab õiguskaitse kättesaadavust ja tõhusat vaidluste lahendamist esmatähtsaks; peab neid menetlusi oluliseks vahendiks, et tugevdada tarbijate, keskkonna ja tervise kaitset kogu ELis valdkondades, kus on otsene mõju suurele arvule taotlejatele; on seisukohal, et kollektiivse õiguskaitse menetlused lihtsustavad õiguskaitse kättesaadavust kodanike jaoks ja tõhusat vaidluste lahendamist ning seeläbi kõrvaldavad ülemäärased tõkked, eelkõige kodanike puhul, kes elavad allpool vaesuspiiri või on segatud piiriülese mõõtmega kohtuasjadesse;

19.  märgib, et enamik liikmesriike nõuab pooltelt kohtumenetluse algatamisel kohtulõivu; rõhutab, et tasuta õigusabi kättesaadavus ja kohtulõivude suurus mõjutavad oluliselt õiguskaitse kättesaadavust (mis on ELis põhiõigus), eriti vaesuses elavate kodanike jaoks, ning rõhutab tasuta õigusabi rolli nõrgematele pooltele võrdsetel tingimustel õiguskaitse kättesaadavuse tagamisel; rõhutab, et allpool vaesuspiiri elavatele tarbijatele osutatav tasuta õigusabi on endiselt oluline tasakaalustav tegur; juhib tähelepanu sellele, et tasuta õigusabi saamise raskendatus võib olla suur takistus olukorras, kui kohtulõivud ja/või -kulud on nõude suurust arvestades suhteliselt suured; on seisukohal, et tasuta õigusabi tuleks siduda liikmesriikide vaesuspiiriga; rõhutab, et õiguskulusid tuleks üldiselt veelgi vähendada, näiteks kasutades liikmesriikide elektroonilisi e-õiguskeskkonna portaale; kutsub liikmesriike üles muutma veebipõhist teavet, mis võimaldab kodanikel saada teada, kas neil on õigus saada tasuta õigusabi, kasutajasõbralikumaks ja tagama veebis kättesaadava teabe ka nägemispuudega inimestele;

20.  palub komisjonil võtta enne järgmise aasta tulemustabeli lõplikku koostamist kasutusele uus näitaja õiguskaitse kättesaadavuse kohta rühmade jaoks, kes võivad olla ebasoodsas olukorras või keda võidakse diskrimineerida, et teha kindlaks võimalikud takistused;

21.  rõhutab vajadust tegeleda jätkuva sugude ebavõrdse esindatusega ning märkimisväärsete erinevustega meeste ja naiste suhtarvus kohtunike hulgas just kõrgema astme kohtutes / ülemkohtutes nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil; võtab kahetsusega teadmiseks mõnes liikmesriigis viimasel ajal elukutseliste kohtunike hulgas naiste osakaalus toimunud negatiivsed muutused;

22.  toob välja, et õigusvaldkonna töötajate soolise võrdõiguslikkuse küsimuses on kogu Euroopas veel palju teha, eelkõige seoses kohtuniku ametikohale juurdepääsuga ning soostereotüüpide, ametisse nimetamise läbipaistvuse, töö- ja tööväliste kohustuste ühitamise ja mentorlustavade valdkonnas; rõhutab selget erinevust naissoost töötajate osakaalu vahel kohtusüsteemi madalamal tasandil (sh muud kui kohtuametnikud) ja kõrgemal kohtu- ja prokuratuuri tasandil; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid eriti kõrghariduse valdkonnas otseseid jõupingutusi selle nimel, et õigusvaldkonnas töötaks rohkem naisi, ning julgustaksid positiivset suhtumist naissoost kohtunikesse;

23.  tuletab meelde Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2015. aasta ühisavaldust(10), mille kohaselt peaksid liikmesriigid võimalikult suures ulatuses ja pidades silmas Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud eesmärki saavutada meeste ja naiste võrdõiguslikkus, tagama meeste ja naiste võrdse esindatuse kohtunikukandidaatide nimetamisel Euroopa Liidu Kohtu Üldkohtus; soovitab tungivalt liikmesriikidel näidata sellega seoses head eeskuju;

24.  rõhutab, et kuigi üle poole liikmesriikidest suurendasid 2015. aastal kohtusüsteemile elaniku kohta tehtud kulutusi, lähtutakse rahaliste vahendite eraldamise kindlaksmääramisel endiselt peamiselt varasematest kuludest, mitte tegelikust töökoormusest või kohtutaotluste arvust;

25.  väljendab heameelt vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismide, eriti tarbijatele ja kauplejatele suunatud Euroopa vaidluste veebipõhise lahendamise (ODR) platvormi suurenenud kasutamise üle enamikus liikmesriikides;

26.  võtab teadmiseks andmete puuduliku kättesaadavuse abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud küsimuste valdkonnas; ergutab komisjoni lisama sellised andmed ELi õigusemõistmise tulemustabelisse, kui liikmesriigid on need kättesaadavaks teinud, võimaluse korral vahe-eesmärgina, mis kehtestatakse pärast nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega) läbivaatamise lõppu;

Sõltumatus

27.  rõhutab, et sõltumatus, kvaliteet ja tõhusus on põhielemendid tulemuslikus kohtusüsteemis, mis on omakorda keskse tähtsusega õigusriigi põhimõtte, kohtumenetluste õigluse ning kodanike ja ettevõtjate usalduse seisukohast õigussüsteemi vastu; rõhutab lisaks, et kohtusüsteemi sõltumatus on demokraatia lahutamatu osa; on seisukohal, et sõltumatu kohtusüsteemi aluseks on ühelt poolt valitsusepoolse ja poliitilise või majanduslike erahuvidega poolte sekkumise ja surve puudumine ning teiselt poolt kohtuniku staatusest, ametikohast ja rahalisest olukorrast tulenevad tõhusad tagatised; rõhutab, et tuleb tagada piisav sõltumatus, et kaitsta süüdistuse ettevalmistamise eest vastutavat asutust lubamatu poliitilise mõju eest; kutsub seetõttu komisjoni üles lisama tulemustabelisse eraldi osa prokuröride staatuse ja sõltumatuse kohta; kutsub lisaks komisjoni üles jätkama kohtusüsteemi sõltumatuse õiguslike tagatiste hindamist, sealhulgas tegema koostööd ülemkohtute võrgustike ja kohtute nõukogudega;

28.  juhib tähelepanu sellele, kui tähtsad on erapooletud, st täitevvõimu omavolilise kaalutlusõiguseta, ja põhjalikud kohtunike ametisse nimetamise, hindamise, teisele ametikohale üleviimise ja ametist vabastamise mehhanismid;

o
o   o

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC104594/jrc104594__2017_the_judicial_system_and_economic_development_across_eu_member_states.pdf.
(2) http://www.instituteforlegalreform.com/uploads/sites/1/The_Growth_of_Collective_Redress_in_the_EU_A_Survey_of_Developments_in_10_Member_States_April_2017.pdf.
(3) http://eige.europa.eu/gender-statistics/dgs.
(4) http://www.venice.coe.int/webforms/documents/default.aspx?pdffile=CDL-AD(2016)007-e.
(5) ELT C 378, 9.11.2017, lk 136.
(6) Milieu Ltd (2011), „Comparative study on access to justice in gender equality and anti-discrimination law“ (Võrdlev uuring õiguskaitse kättesaadavuse kohta soolise võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimisvastase õiguse küsimustes), kokkuvõttev aruanne, Euroopa Komisjoni õigusküsimuste peadirektoraat, Brüssel.
(7) https://wcd.coe.int/ViewDoc.jsp?p=&Ref=CM/Rec(2010)12&Language=lanEnglish&Ver=original&BackColorInternet=C3C3C3&BackColorIntranet=EDB021&BackColorLogged=F5D383&direct=true.
(8) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2017/596804/IPOL_STU(2017)596804_EN.pdf.
(9) https://www.coe.int/t/dghl/cooperation/cepej/evaluation/default_en.asp.
(10) ELT C 436, 24.12.2015, lk 1.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika