Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 14. juuni 2018 - StrasbourgLõplik väljaanne
Venemaa, eelkõige seoses poliitvang Oleg Sentsovi juhtumiga
 Inimõiguste olukord Bahreinis, eelkõige seoses Nabeel Rajabi juhtumiga
 Rohingja põgenike olukord ning rohingja laste kannatused
 Kultuurile juurdepääsu struktuurilised ja rahalised takistused
 Kutsealasid reguleerivate uute õigusnormide vastuvõtmisele eelnev proportsionaalsuse kontroll ***I
 Ilma juhita renditud sõidukite kasutamine kaupade autoveol ***I
 Vastuväide delegeeritud õigusaktile: kalandusalaste kaitsemeetmete kehtestamine merekeskkonna kaitsmiseks Põhjameres
 Gruusia okupeeritud alad kümme aastat pärast Venemaa sissetungi
 ELi ja AKV uue partnerluslepingu läbirääkimised
 ELi õiguse kohaldamise järelevalve 2016

Venemaa, eelkõige seoses poliitvang Oleg Sentsovi juhtumiga
PDF 180kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 14. juuni 2018. aasta resolutsioon Venemaa ning eelkõige ukrainlasest poliitvangi Oleg Sentsovi kohta (2018/2754(RSP))
P8_TA(2018)0259RC-B8-0288/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa kohta, eelkõige 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni Ukraina vangide kohta Venemaal ja olukorra kohta Krimmis(1),

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 25. mai 2018. aasta avaldust mitmete ebaseaduslikult annekteeritud Krimmis ja Sevastoopolis asuvate või sealt pärit kinnipeetute kohta,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogus 16. aprillil 2018. aastal toimunud arvamustevahetust Venemaa teemal,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kohtu 19. aprilli 2017. aasta määrust Ukraina taotluse kohta ajutiste meetmete võtmiseks seoses kohtuasjaga, mis puudutab terrorismi rahastamise tõkestamise rahvusvahelise konventsiooni ja rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni rakendamist (Ukraina vs. Venemaa Föderatsioon),

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 5 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 7, milles mõlemas on sätestatud, et kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamist või julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistust, ning milles Venemaa Föderatsioon on osaline,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 9. detsembril 1998. aastal vastu võetud ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse Genfi konventsiooni tsiviilisikute sõjaaegse kaitse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Ukraina filmitegija Oleg Sentsov, kes seisis vastu Krimmi poolsaare ebaseaduslikule annekteerimisele Venemaa poolt, vahistati 2014. aasta mais väidetavalt Krimmis sooritatud tegude eest; arvestades, et teda koheldi kui Venemaa kodanikku, ehkki tal on Ukraina kodakondsus;

B.  arvestades, et Oleg Sentsovi on väidetavalt piinatud ja rängalt väärkoheldud, et temalt ebaseaduslikult välja pressida tunnistusi, millele hiljem omistati õigusjõud;

C.  arvestades, et kohus, mille jurisdiktsiooni EL ei tunnista, mõistis 25. augustil 2015. aastal rahvusvahelist õigust ja elementaarseid õigusnorme eirates Oleg Sentsovi süüdi;

D.  arvestades, et Oleg Sentsov, kes praegu kannab karistust Venemaa kõige põhjapoolsemas, Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas Labõtnangis asuvas vanglas, kuulutas 14. mail 2018 välja tähtajatu näljastreigi;

E.  arvestades, et viimastel aastatel on poliitvangide arv Venemaal märgatavalt suurenenud; arvestades, et inimõiguste keskus Memorial, 2009. aasta Sahharovi auhinna laureaat, avaldas 29. mail 2018 nimekirja 158 poliitvangi nimedega;

F.  arvestades, et 9. jaanuaril 2018 vahistas kohalik politsei inimõiguste keskuse Memorial Tšetšeenia osakonna juhi Ojub Titijevi ja esitas talle süüdistuse narkootikumide omamises; arvestades, et hr Titijev on oma süüd eitanud ning vabaühendused ja teised inimõiguste kaitsjad on nimetanud süüdistusi fabritseerituks;

G.  arvestades, et Ojub Titijevi vahistamine on vaid üks sündmus sõltumatute ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vahistamiste, ründamiste, hirmutamiste ja diskrediteerimiste murettekitavas reas;

H.  arvestades, et inimõiguste kaitsjad ja kodanikuühiskonna aktivistid, eriti krimmitatarlased, on kogenud ähvardusi, hirmutamist ja vahistamisi;

I.  arvestades, et mitmetel juhtudel on teatatud piinamisest ning julmast ja inimväärikust alandavast kohtlemisest; arvestades, et nende väidete paikapidavust ei ole siiani nõuetekohaselt uuritud; arvestades, et tunnistuste saamiseks ja võltsitud süütõendite toetamiseks on kasutatud piinamist;

J.  arvestades, et paljud vangid ja kinnipeetavad on vanglates kogenud karme ja ebainimlikke tingimusi, mis ohustavad nende vaimset ja füüsilist tervist; arvestades, et mõned vangid vajavad kiiret arstiabi ja ravi;

K.  arvestades, et ajutiselt okupeeritud Krimmile on laiendatud Venemaa piiravaid õigusakte, mis reguleerivad poliitilisi ja kodanikuõigusi, mille tulemusena on drastiliselt piiratud kogunemis-, sõna- ja ühinemisvabadust, teabe kättesaadavust ja usuvabadust, samuti on usaldusväärseid teateid inimeste hirmutamisest, sunnitud kadumistest ja piinamisest;

L.  arvestades, et meelevaldsed vahistamised, sunnitud kadumised, tsensuur ja rahumeelsete kogunemiste keelustamine on nüüd Krimmi igapäevane tegelikkus; arvestades, et mitmeid krimmitatarlasi on vahistatud ja kohtu alla antud või nende suhtes algatatud uurimine; arvestades, et rünnatud on ka neile vahistatutele õigusabi andvaid Krimmi juriste, Krimmis poliitilistel põhjustel aset leidnud sunniviisilistest kadumistest teatanud inimõiguslasi ning krimmitatarlaste olukorda valgustavaid ajakirjanikke;

M.  arvestades, et Krimmi okupatsioonivõimud on Krimmis tahtlikult ja süstemaatiliselt piiranud sõnavabadust, tõrjunud välja sõltumatut meediat ja takistanud kutseliste ajakirjanike tööd; arvestades, et 22. märtsil 2018 vahistasid Venemaa julgeolekujõud okupatsioonivõimude väärtegusid kajastanud ühiskondliku ajakirjaniku ja krimmitatari aktivisti Nariman Memedeminovi, süüdistatuna valesüüdistuste esitamises; arvestades, et 21. mail 2018 vahistasid Venemaa julgeolekujõud Venemaa poolt okupeeritud Krimmis eelkõige usulistel põhjustel teise ühiskondliku ajakirjaniku Server Mustafajevi, olles eelnevalt tema kodu läbi otsinud;

N.  arvestades, et Venemaa on Euroopa Inimõiguste Kohtus kaotanud hulga kohtuasju ning ei täida seal langetatud kohtuotsuseid;

O.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon on Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ja ÜRO täisliikmena kohustunud järgima demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning austama põhivabadusi ja inimõigusi; arvestades, et viimastel aastatel on Venemaal toimunud arvukalt tõsiseid õigusriigi põhimõtte rikkumisi ja on vastu võetud piiravaid seadusi, mistõttu tekitab tõsist muret küsimus, kuidas Venemaa täidab oma rahvusvahelisi ja siseriiklikke kohustusi; arvestades, et Euroopa Liit on korduvalt pakkunud täiendavat abi ja nõustamist, et aidata Venemaal ajakohastada ja järgida oma põhiseaduslikku ja õiguskorda kooskõlas Euroopa Nõukogu normidega;

P.  arvestades, et Venemaa nn välisagentide seaduses nõutakse, et välismaalt raha saavad ja „poliitilist tegevust“ arendavad vabaühendused peavad taotlema enda kandmist valitsuse välisagentide nimekirja, millega nad allutatakse täiendavale rangele valitsuse kontrollile, samuti peavad nad kõikides oma väljaannetes, pressiteadetes ja aruannetes märkima, et need on koostanud välisagent;

Q.  arvestades, et reaktsioonina Krimmi ebaseaduslikule annekteerimisele ja Ukraina vastu algatatud hübriidsõjale on EL järkjärgult rakendanud Venemaa vastu mitmeid piiravaid meetmeid;

1.  nõuab, et Venemaa ametivõimud otsekohe ja tingimusteta vabastaksid Oleg Sentsovi ja kõik teised Venemaal ja Krimmi poolsaarel ebaseaduslikult vahistatud Ukraina kodanikud; tuletab meelde, et praegu on Venemaal ja okupeeritud Krimmis kokku üle 70 ukrainlasest poliitvangi(2);

2.  nõuab inimõiguste keskuse Memorial osakonna juhi Tšetšeenia Vabariigis Ojub Titijevi ja kõigi teiste Venemaa Föderatsioonis kinnipeetavate poliitvangide kohest ja tingimusteta vabastamist;

3.  nõuab, et Venemaa ametivõimud lõpetaksid inimõiguste keskuse Memorial, selle töötajate ja teiste inimõiguste kaitsjate hirmutamise ja ahistamise ning võimaldaksid neil jätkata oma tööd inimõiguste kaitsmisel;

4.  rõhutab, et kõiki vange tuleb kohelda vastavalt rahvusvahelistele standarditele ning et kõigile kinnipeetavatele tuleks võimaldada juurdepääs õigusnõustamisele, lubada kohtuda oma perekondade ja diplomaatiliste esindajatega ning saada meditsiiniabi; rõhutab, et kooskõlas neljanda Genfi konventsiooniga kannavad Venemaa ametiasutused ja kohtutöötajad täielikku vastutust kinnipeetavate ohutuse ja heaolu eest, eelkõige Krimmis;

5.  tuletab Venemaale meelde, kui oluline on, et ta Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liikmesriigina täidaks täies ulatuses oma rahvusvahelisi õigusalaseid kohustusi ning järgiks põhilisi inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis;

6.  rõhutab, et kogunemisvabadus on Venemaa Föderatsioonis tagatud Venemaa põhiseaduse artikliga 31 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, milles Venemaa on osaline ja mida Venemaa ametivõimud on seetõttu kohustatud järgima;

7.  kutsub Venemaa kõikide tasandite ametiasutusi üles tunnistama inimõiguste kaitsjate olulist rolli demokraatia alustalade ja õigusriigi põhimõtte valvuritena ning mõistma avalikult hukka kõik rünnakud inimõiguste kaitsjate vastu, eriti Tšetšeeni Vabariigis;

8.  väljendab oma solidaarsust Ukraina filmitegija, poliitilise aktivisti ja poliitvangi Oleg Sentsoviga, kes alustas 14. mail 2018 näljastreiki, et nõuda oma ebaseaduslikult kinnipeetavate kaasmaalaste vabastamist, ning väljendab muret näljastreigi mõju pärast Oleg Sentsovi tervisele; tuletab meelde, et Oleg Sentsov, kes vahistati Krimmis peagi pärast seda, kui Venemaa hõivas selle Musta mere poolsaare 2014. aastal, ja kes seejärel piinamise käigus saadud ütluste põhjal süüdi mõisteti, kannab praegu mitmes terrorikuriteos süüdistatuna 20‑aastast karistust kõrge turvatasemega Kaug‑Põhja vangilaagris Jamali Neenetsi ringkonnas Venemaal;

9.  mõistab hukka asjaolu, et Oleksandr Koltšenkole, teisele samas kohtuasjas süüdimõistetule, määrati kümneaastane vanglakaristus;

10.  märgib, et Volodõmõr Baluhh, veel üks ebaseaduslikult kinnipeetav Ukraina kodanik, peab näljastreiki alates 19. märtsist 2018;

11.  kutsub Venemaa vastutavaid ametivõime ja meditsiiniteenistusi üles osutama eelnimetatud vangistatud isikutele nõuetekohast arstiabi ning austama arstieetikat, sealhulgas mitte kasutama sundtoitmist või muud soovimatut kohtlemist, mida võib käsitleda piinamise või muu väärkohtlemisena;

12.  väljendab sügavat muret seoses asjaoluga, et paljusid ukrainlastest poliitvange, nagu Mõkola Karpjuk, Volodõmõr Prõsõtš, Oleksi Tširni ja Jevhen Panov, on tõsiselt piinatud;

13.  väljendab sügavat muret seoses Venemaal, eelkõige Tšetšeenias töötavate sõltumatute ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vahistamiste, ründamiste, hirmutamiste ja diskrediteerimiste murettekitava suundumusega; rõhutab kodanikuühiskonna ja selliste organisatsioonide nagu Memorial tähtsust ning sõnumit, et kodanikuühiskonna aktivistid kogu maailmas peavad saama vabalt kasutada oma kõige põhilisemaid, mõtte- ja sõnavabaduse õigusi; kutsub Tšetšeenia ja Venemaa ametivõime üles järgima oma siseriiklikke õigusakte ja rahvusvahelisi kohustusi ning pidama kinni õigusriigi põhimõttest;

14.  väljendab sügavat muret karistamatuse õhkkonna pärast, mis kõnealuseid tegusid võimaldab, ning nõuab õiguslike ja muude meetmete väljatöötamist sellise vägivalla ennetamiseks ja seireks ning toimepanijate tulemuslikuks vastutusele võtmiseks koostöös kodanikuühiskonnaga; rõhutab asjaolu, et Venemaa ja Venemaa valitsus kannavad lõplikku vastutust nimetatud tegude uurimisel, toimepanijate vastutusele võtmisel ja kõikide Venemaa kodanike kaitsmisel ebaseadusliku väärkohtlemise eest;

15.  juhib tähelepanu asjaolule, et 2018. aasta mais pidasid Venemaa ametivõimud okupeeritud Krimmis kinni mitu krimmitatarlast, sealhulgas Sever Mustafajevi, Edem Smailovi, ning poliitvang Nuri Primovi pereliikmed;

16.  mõistab hukka Venemaa rahvusvahelise õiguse rikkumised okupeeritud Krimmis, sealhulgas Venemaa seaduste jõustamise, Krimmi poolsaare ulatusliku militariseerimise, mis ohustab piirkondlikku julgeolekut, ning massilised ja süstemaatilised inimõiguste rikkumised, mis on suunatud eelkõige etniliste ukrainlaste ja krimmitatarlaste vastu;

17.  väljendab heameelt seoses krimmitatarlaste liidrite Ahtem Çiygozi ja Ilmi Umerovi vabastamisega, kes mõisteti ajutiselt okupeeritud Ukraina Krimmi territooriumil tegutsevates Venemaa kohtutes vangi septembris 2017 ning kellel Venemaa ametivõimud lubasid 25. oktoobril 2017 poolsaarelt lahkuda; edastab oma tänu kõigile, kes tegutsesid nende vabastamise nimel, sh Venemaa inimõigusorganisatsioonidele nagu Memorial;

18.  tuletab Venemaa ametivõimudele meelde, et neil kui de facto okupatsioonivõimudel, kellel on tegelik kontroll Krimmi üle, lasub ka täielik vastutus kaitsta Krimmi kodanikke meelevaldsete kohtulike ja haldusmeetmete eest ning okupatsioonivõimudena on nad vastavalt rahvusvahelisele humanitaarõigusele kohustatud tagama ka inimõiguste kaitse poolsaarel;

19.  rõhutab, et Venemaa kohtud, olgu need sõjaväe- või tsiviilkohtud, ei ole pädevad mõistma kohut tegude üle, mis on toime pandud väljaspool Venemaa rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumi, ning juhib tähelepanu sellele, et selliste kohtuasjade menetlusi ei saa pidada õiguspäraseks;

20.  kordab oma tõsist muret seoses „välisagentide“ seaduse ja selle rakendamise viisidega; on seisukohal, et välismaalt raha saavate vabaühenduste poliitilise tegevuse määratlus on nii lai, et võimaldab tegelikult valitsusel kontrollida peaaegu iga avaliku eluga seotud organiseeritud tegevust;

21.  nõuab tungivalt, et Venemaa tagaks inimõiguste olukorra rahvusvaheliste vaatlejate ja vaatlusmissioonide jaoks tingimusteta ja takistamatu juurdepääsu; kutsub rahvusvahelisi organisatsioone, nagu ÜRO, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon, üles tähelepanelikumalt jälgima inimõiguste olukorda Krimmis ning võtma asjakohaseid meetmeid;

22.  palub ELi inimõiguste eriesindajal pöörata pidevat tähelepanu inimõiguste olukorrale Krimmi poolsaarel ja valitsuse kontrollile mittealluvates Ida-Ukraina piirkondades;

23.  palub nõukogul ja liikmeriikidel jääda Venemaa suhtes kokkulepitud sanktsioone rakendades kindlaks ja ühtseks ja neid pikendada, kaaludes samuti sihipäraste meetmete kehtestamist nende isikute suhtes, kes vastutavad poliitvangide kinnipidamise ja kohtu alla andmise eest;

24.  rõhutab selle tähtsust, et Euroopa Liidu delegatsioon Venemaal ning ELi liikmesriikide saatkonnad jälgiksid inimõiguste kaitsjate üle peetavaid kohtuprotsesse;

25.  palub, et nõukogu eesistuja, komisjoni president ning komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja jälgiksid ka edaspidi tähelepanelikult rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustuste mittetäitmise juhtumeid ning tõstataksid neid küsimusi eri kogudes ja kohtumistel Venemaaga;

26.  palub veel kord komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja Euroopa välisteenistusel tagada, et ELi ja Venemaa inimõigustealaste konsultatsioonide käigus, kui neid jätkatakse, tõstatatakse kõik poliitilistel põhjustel süüdistatud isikute juhtumid ning Venemaa esindajatel palutakse nendel kohtumistel iga juhtumi puhul ametlikult vastata, ning palub suhtlusest Venemaa ametivõimudega Euroopa Parlamendile aru anda;

27.  nõuab, et komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistus tagaksid, et EL püüaks kasutada kõiki Venemaa siseriikliku õiguse piires olevaid võimalusi, et jätkata Venemaa kodanikuühiskonna organisatsioonidega, sealhulgas demokraatia, inimõiguste ja õigusriikluse väärtusi edendavate organisatsioonidega aktiivset suhtlemist ja nende toetamist;

28.  kutsub ELi üles tegema avaldust, milles mõistetakse hukka inimõiguste rikkumised Venemaal ja katsed peita neid FIFA maailmameistrivõistluste kattevarju;

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0087.
(2) Sellesse nimekirja, mis ei ole lõplik, kuuluvad: Teimur Abdullajev, Uzeir Abdullajev, Taliat Abdurahmanov, Rustem Abiltarov, Zevri Abseitov, Muslim Alijev, Refat Alimov, Kiazim Ametov, Ernes Ametov, Ali Asanov, Marlen Asanov, Volodõmõr Baluhh, Ali Barijev, Enver Bekirov, Memet Beljalov, Oleksi Bessarabov, Rustem Vaitov, Resul Veliljajev, Valentin Võgovski, Pavlo Grõb, Mõkola Dadeu, Konstatin Davõdenko, Bekir Dehermendži, Mustafa Dehermendži, Emil Džemadenov, Arsen Džeparov, Dmitri Dolgopolov, Volodõmõr Dudka, Andri Zahtei, Ruslan Zeitullajev, Server Zekirjajev, Timur Ibragimov, Rustem Ismailov, Jevgeni Karakašev, Mõkola Karpjuk, Stanislav Klõhh, Andri Kolomijets, Oleksandr Koltšenko, Oleksandr Kostenko, Emir-Usein Kuku, Gennadi Limeško, Sergi Litvinov, Enver Mamutov, Nariman Memedeminov, Remzi Memetov, Emil Minasov, Igor Movenko, Seiran Muradosilov, Seiran Mustafajev, Server Mustafajev, Jevhen Panov, Nuri Primov, Volodõmõr Prõsõtš, Ismail Ramazanov, Fevzi Sagandži, Ferat Saifullajev, Aider Saledinov, Seiran Salijev, Enver Seitosmanov, Oleg Sentsov, Oleksi Sizonovitš, Vadõm Siruk, Edem Smailov, Oleksandr Stešenko, Oleksi Stohni, Renat Suleimanov, Anna Suhhonossova, Roman Suštšenko, Roman Ternovski, Ruslan Ametov, Asan Tšapuhh, Oleksi Tširni, Glõb Šablii, Mõkola Šiptur, Dmõtro Štõblikov, Oleksandr Šumkov, Viktor Šur.


Inimõiguste olukord Bahreinis, eelkõige seoses Nabeel Rajabi juhtumiga
PDF 179kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 14. juuni 2018. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Bahreinis, eelkõige seoses Nabeel Rajabi juhtumiga (2018/2755(RSP))
P8_TA(2018)0260RC-B8-0281/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni Bahreini, eelkõige Nabeel Rajabi, Abdulhadi al‑Khawaja ja Ibrahim Sharifi juhtumite kohta(1), 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni Bahreini kohta, eriti seoses Nabeel Rajabi juhtumiga(2), 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Bahreini ja Mohammed Ramadani juhtumi kohta(3), 7. juuli 2016. aasta resolutsiooni Bahreini kohta(4), 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni hukkamiste kohta Kuveidis ja Bahreinis(5) ning 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemise probleemiga tegelemise kohta arengumaades(6),

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 17. juuni 2015. aasta avaldust erakonna Al‑Wefaq peasekretäri Ali Salmani süüdimõistmise kohta Bahreinis, 11. juuli 2017. aasta avaldust Nabeel Rajabi süüdimõistmise kohta Bahreini kohtus ning 6. juuni 2018. aasta avaldust Bahreini inimõiguste kaitsja Nabeel Rajabi süüdimõistmise kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste allkomisjoni esimehe 22. novembri 2017. aasta avaldust,

–  võttes arvesse ELi‑Bahreini mitteametliku inimõiguste töörühma 15. mai 2018. aasta kohtumise tulemusi,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini 11. septembri 2017. aasta avaldust olukorra kohta Bahreinis,

–  võttes arvesse ÜRO piinamisvastase komitee 12. mai 2017. aasta avaldust,

–  võttes arvesse 2002. aasta veebruaris vastu võetud Bahreini põhiseadust, eriti selle 3. peatükki, Bahreini karistusseadustiku artiklit 364 ja Bahreini 1963. aasta kodakondsusseadust,

–  võttes arvesse Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni (BICI) 2011. aasta novembri aruannet,

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate, kolmandate riikidega peetavate inimõiguste alaste dialoogide, surmanuhtluse, piinamise ning sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, lapse õiguste konventsiooni ning Araabia inimõiguste hartat, mille kõigiga Bahrein on ühinenud,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 15,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 5. juunil 2018 otsustas Bahreini kõrgem apellatsioonikohus mitte tühistada tunnustatud inimõiguste kaitsjale Nabeel Rajabile määratud viieaastast vanglakaristust, mis määrati talle valede ja kuulujuttude levitamise eest sõjaajal (Bahreini karistusseadustiku artikkel 133) ning naaberriigi solvamise eest (artikkel 215) ja riigiasutuse solvamise eest (artikkel 2016), kuna ta postitas Twitteris kommentaare Bahreinis Jaw vanglas toimuvate väidetavate piinamiste ning Saudi Araabia juhitava koalitsiooni poolt Jeemenis korraldatud õhurünnakute kohta; arvestades, et süüdistused põhinevad sätetel, mis võimaldavad käsitada väljendusvabadust kuriteona, kuid nendega rikutakse 2006. aastal Bahreini poolt ratifitseeritud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 19; arvestades, et Nabeel Rajab kaebab otsuse nüüd eeldatavasti edasi viimasesse kohtuinstantsi – Bahreini kassatsioonikohtusse;

B.  arvestades, et Nabeel Rajab pidi käesoleval kuul vabastatama, kuna ta on ebainimlikes tingimustes ja väärkohtlemist kannatades kandnud ära kaheaastase vanglakaristuse teleintervjuude eest, mis ta andis 2015. ja 2016. aastal ajakirjandusvabaduse piiramise kohta Bahreinis; arvestades, et enne tema meelevaldset vahistamist 2016. aasta juunis oli Nabeel Rajabil keelatud reisida ning vahemikus 2012–2014 kandis ta kaheaastast vanglakaristust sõna- ja kogunemisvabaduse kasutamise eest; arvestades, et meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegeleva ÜRO töörühma 2013. aasta hinnangu kohaselt peeti Nabeel Rajab meelevaldselt kinni selle eest, et ta aitas Bahreinis meeleavaldusi juhtida ja korraldada; arvestades, et tema kohtuprotsessid ei ole olnud erapooletud;

C.  arvestades, et Nabeel Rajabi uut viieaastast vanglakaristust võidakse veelgi pikendada, sest valitsus on teadaolevalt tema vastu algatanud veel kuni 14 pooleliolevat kohtuasja ning muu hulgas süüdistatakse teda riigi mainet kahjustavate valeuudiste ja -avalduste ning pahatahtlike kuulujuttude levitamises; arvestades, et 12. septembril 2017 süüdistas valitsus teda ka sotsiaalmeedias valeuudiste levitamises, režiimivastase viha õhutamises ja seaduserikkumisele ärgitamises;

D.  arvestades, et halvad kinnipidamistingimused on põhjustanud Nabeel Rajabile kannatusi ja kahjustanud tõsiselt tema füüsilist tervist; arvestades, et tema perekonna andmetel karistatakse teda täiendavalt sellega, et ta veedab iga päev 23 tundi ööpäevast oma kongis, mis tema tervist pikemas perspektiivis tõsiselt kahjustab; arvestades, et vangla juhtkond on väidetavalt sihilikult sekkunud tema ravisse;

E.  arvestades, et Nabeel Rajabi juhtum on saanud Bahreini inimõiguste kaitsjate ja sõnavabaduse olukorra sümboliks ning tema juhtum on vastuolus Bahreini valitsuse võetud kohustustega; arvestades, et ta on vaid üks paljudest, keda sõna- ja kogunemisvabaduse kasutamise eest meelevaldselt kinni peetakse ning süüdi mõistetakse;

F.  arvestades, et 2017. aasta mais reageeris ÜRO piinamisvastane komitee paljudele samasisulistele süüdistustele, mis puudutavad kinnipeetute ja eriti terrorismisüüdistuste alusel vahistatud inimeste massilist piinamist ja väärkohtlemist, ning väljendas sügavat muret Nabeel Rajabi, Abdulhadi al‑Khawaja, Naji Fateeli, Hussain Jawadi, Abdulwahab Hussaini ja Abduljalil al‑Singace juhtumite pärast;

G.  arvestades, et pärast seitse aastat kehtinud surmanuhtluse moratooriumi kaotamist 2017. aasta veebruaris on hukkamised märkimisväärselt sagenenud ning surmanuhtlusi määratakse tihedamini, samas kui piinamis- ja väärkohtlemissüüdistused jätkuvad; arvestades, et pärast põhiseaduse muutmist 2017. aasta aprillis saab Bahreinis jälle tsiviilisikute üle kohut mõista sõjaväekohtutes; arvestades, et ametivõimud taastasid riikliku julgeolekuasutuse vahistamis- ja uurimisõigused, kuigi see on minevikus pannud toime piinamisi ja kuritarvitusi;

H.  arvestades, et väljendus- ja ühinemisvabaduse ning rahumeelse kogunemise vabaduse kasutamise seisukohast on olukord Bahreinis muutunud kriitiliseks; arvestades, et inimõiguste kaitsjaid ja rahumeelse opositsiooni esindajaid rünnatakse üha jõulisemalt – rahumeelse töö tegemise eest võib neid oodata vanglakaristus, eksiilisaatmine, reisimise keelamine, kodakondsuse äravõtmine või karm ähvardamine ja hirmutamine;

I.  arvestades, et Bahreini parlamendi mõlemad kojad on kiitnud heaks poliitiliste õiguste kasutamise seaduse muudatuse, millega keelatakse sõltumatu poliitiline osalemine 2018. aastal toimuvatel valimistel;

J.  arvestades, et 2016. aastal peatas Bahreini valitsus poliitilise opositsiooni kõige suurema erakonna Al‑Wefaqi tegevuse, selle vara külmutati ning erakonna veebisait ei ole enam Bahreinis juurdepääsetav; arvestades, et erakonna peakorter otsiti läbi ning seejärel esitati erakonnale süüdistused kuningriigi põhiseaduse kroonilises eiramises, riigi legitiimsuse kahtluse alla seadmises, välise sekkumise taotlemises, vägivalla õhutamises ja terroristlike rühmituste toetamises;

K.  arvestades, et 31. mail 2017 saadeti Bahreini kohtu otsusega laiali opositsioonierakond Wa'ad (National Democratic Action Society ehk demokraatliku tegevuse riiklik organisatsioon); arvestades, et 26. oktoobril 2017 otsustas Bahreini kõrgem apellatsioonikohus seda otsust mitte tühistada;

L.  arvestades, et 15. mail 2018 võttis Bahreini kriminaalkohus ebaõiglase ja mittenõuetekohase kollektiivse kohtuprotsessi tulemusena ning piinamissüüdistuste saatel kodakondsuse 115 inimeselt; arvestades, et kodakondsuse äravõtmisega ähvardamist ja kodakondsuse äravõtmist kasutatakse poliitilise survevahendina; arvestades, et Bahreinis on paljudelt, peamiselt šiiitide sekka kuuluvatelt elanikelt ja muu hulgas lastelt kodakondsus ära võetud ning see on vastuolus inimõiguste ülddeklaratsiooni artikliga 15 ja lapse õiguste konventsiooni artikliga 7;

M.  arvestades, et pärast 2011. aasta meeleavaldusi ja Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni (BICI) järeldusi on loodud küll mitmeid riigisiseseid organeid valitsusepoolsete rikkumiste jälgimiseks, kuid need ei ole piisavalt tõhusad ega sõltumatud; arvestades, et nende organite vähene sõltumatus on teadaolevalt kaasa toonud aruandekohustuse puudumise Bahreini valitsuses ja julgeolekujõududes; arvestades, et see on tekitanud karistamatuse kultuuri, mis õõnestab demokraatlikke reformipüüdlusi ning destabiliseerib riiki veelgi enam;

N.  arvestades, et EL peab tihedat koostööd kolmandate riikide kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjatega üheks oma peamiseks prioriteediks inimõiguste toetamisel ja inimõiguste rikkumisega võitlemisel;

1.  nõuab kõikide üksnes rahumeelse inimõiguste alase ja poliitilise tegevuse eest kinni peetud isikute vabastamist; nõuab, et riigi võimud, julgeolekujõud ja -teenistused lõpetaksid kõik vägivallateod inimõiguste kaitsjate, poliitiliste vastaste, kodanikuühiskonna esindajate ja nende sugulaste vastu ning nende ahistamise, hirmutamise (sh kohtutasandil) ja tsenseerimise nii riigis kui ka väljaspool; mõistab hukka demokraatlike põhiõiguste, sealhulgas väljendus-, ühinemis- ja kogunemisvabaduse, poliitilise pluralismi, rahumeelse teisitimõtlemise ja õigusriigi põhimõtte jätkuva allasurumise Bahreinis;

2.  nõuab Nabeel Rajabi viivitamatut ja tingimusteta vabastamist, kõikide tema vastu esitatud süüdistuste tühistamist ning Bahreini ametivõimudelt hoolitsemist selle eest, et kuni tema vabastamiseni teda ei piinata ega väärkohelda muul viisil, et tal on regulaarne võimalus kohtuda oma pere ja tema enda valitud advokaatidega ning talle on tagatud piisav arstiabi; mõistab hukka Nabeel Rajabi kinnipidamise, millega muu hulgas rikutakse tema väljendus- ja liikumisvabadust;

3.  palub Bahreini võimudel täita oma rahvusvahelisi kohustusi ja lubadusi austada inimõigusi ja põhivabadusi ning tagada inimõiguslastele ja võimude suhtes kriitilistele isikutele ohutu ja nende tegevust võimaldav keskkond, sealhulgas seoses 2018. aasta valimistega, mille käigus oleks tagatud väljendus-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus; tuletab Bahreini valitsusele meelde tema kohustust tagada kõigi kodanike julgeolek ja turvalisus, olenemata nende poliitilistest vaadetest, kuuluvusest või usutunnistusest;

4.  mõistab hukka halvad tingimused riigi vanglates ning piinamise kasutamise Bahreini julgeoleku- ja vanglatöötajate poolt; palub Bahreini võimudel hoiduda kinnipeetavate igasugusest piinamisest ja julmast ja inimväärikust alandavast kohtlemisest, uurida täielikult kõiki süüdistusi vangide põhiõiguste rikkumise ja piinamise kohta ning anda nende toimepanijad kohtu alla;

5.  tuletab Bahreini ametivõimudele meelde, et piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni artikliga 15 on keelatud kasutada piinamise teel saadud tunnistusi tõendina mis tahes menetluse läbiviimisel; nõuab, et Bahrein ratifitseeriks viivitamata piinamisvastase konventsiooni fakultatiivse protokolli;

6.  mõistab jõuliselt hukka määratud surmanuhtluste suure arvu riigis ja nõuab, et kõikidele hukkamistele kehtestataks ametlik moratoorium; nõuab kõikide surmanuhtluse määramise otsuste läbivaatamist, et tagada rahvusvaheliste standardite järgmine kõnealustel kohtuprotsessidel;

7.  palub Bahreini võimudel muuta põhiseadust, et lõpetada sõjaväekohtute kasutamine kohtumõistmisel tsiviilisikute üle;

8.  mõistab hukka massilise kodakondsuse äravõtmise, mida kasutatakse survevahendina, ning palub Bahreinil see otsus tühistada ning pidada kinni rahvusvahelistest kohustustest ja normidest;

9.  palub Bahreini ametivõimudel viivitamata tühistada inimõiguste kaitsjate reisikeeld ning nõuab, et võimud tagaksid igas olukorras, et neil oleks võimalik oma seaduslikku inimõiguste kaitse alast tegevust nii riigis kui ka rahvusvahelisel tasandil ilma takistuste, hirmutamise ja ahistamiseta ellu viia;

10.  ergutab Bahreini valitsust seadma eesmärgiks stabiilsuse saavutamine reformide ja kaasava lepitamise teel keskkonnas, kus õiguspäraseid ja rahumeelseid poliitilisi nõudmisi on võimalik vabalt väljendada, eriti eelseisvate, 2018. aasta oktoobriks kavandatud esindajatekoja valimiste valguses; mõistab sellega seoses hukka rünnakud Bahreini opositsiooni ja kodanikuühiskonna vastu, sealhulgas opositsioonilise ühenduse Al‑Wefaq tegevuse peatamise ja opositsioonilise rühmituse Waad laialisaatmise, samuti nende laialisaadetud rühmituste liikmete eelseisvatel valimistel osalemise keelustamise; peab neid samme demokraatliku pluralismi ning vabade ja õiglaste valimiste põhimõtete, rahvusvaheliste kokkulepete ja Bahreini põhiseadusega vastuolus olevaks; kutsub kõiki pooli üles astuma tõelises rahvuslikus dialoogis, et käivitada uuesti rahumeelne ja sisuline rahvusliku leppimise protsess;

11.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal, Euroopa välisteenistusel, nõukogul ja liikmeriikidel tõstatada süstemaatiliselt Bahreini inimõiguste rikkumise küsimust ning kaaluda sihipäraste meetmete kehtestamist nende suhtes, kes vastutavad inimõiguste ränkade rikkumiste eest;

12.  palub ELil ja liikmesriikidel jätkata Bahreinile viitamist ELi ja liikmesriikide seisukohavõttudes ÜRO Inimõiguste Nõukogu järgmisel istungjärgul päevakorrapunkti 4 raames;

13.  kutsub Bahreini valitsust üles tegema koostööd ÜRO eriraportööridega (sealhulgas piinamise, kogunemisvabaduse, usu- ja veendumusvabaduse, kohtunike ja advokaatide sõltumatuse ning inimõiguste kaitsjate eriraportööriga) ning väljastama neile alalise kutse; palub Bahreini võimudel võimaldada rahvusvahelistele valitsusvälistele organisatsioonidele ja ajakirjanikele takistamatu pääs Bahreini, sealhulgas kontakti saamiseks kinnipeetavate inimõiguslastega;

14.  kahetseb, et Euroopa ettevõtted ekspordivad Bahreini jälgimistehnoloogiat, ning rõhutab, et ELi ekspordikontrolliorganid peavad enne kolmandasse riiki ekspordiks litsentsi väljastamist võtma arvesse inimõiguste kriteeriumeid; palub kõikidel ELi liikmesriikidel rangelt järgida Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhendit ja eelkõige peatada igasugune selliste relvade ning jälgimis- ja luureseadmete ja vahendite üleandmine, mida Bahrein võib kasutada jätkuval inimõiguste allasurumisel;

15.  peab kahetsusväärseks Bahreini korduvat keeldumist võtta vastu Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni ametlik delegatsioon; palub Bahreini ametivõimudel võimaldada Euroopa Parlamendi liikmete ametlikul delegatsioonil külastada riiki lähetuse raames, mille eesmärk on kohtuda ametiasutuste ja kodanikuühiskonna esindajatega;

16.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et ELi delegatsiooni Chaillot’ auhind inimõiguste edendamise eest Pärsia lahe koostöönõukogu riikides anti 2014. aastal Bahreini riiklikule inimõiguste ametile, mis on korduvalt õigustanud inimõiguste rikkumist Bahreini valitsuse poolt, sealhulgas Nabeel Rajabi vangistamist;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Bahreini Kuningriigi valitsusele ja parlamendile ning Pärsia lahe koostöönõukogu liikmetele; nõuab selle resolutsiooni tõlkimist araabia keelde.

(1) ELT C 93, 24.3.2017, lk 154.
(2) ELT C 265, 11.8.2017, lk 151.
(3) ELT C 35, 31.1.2018, lk 42.
(4) ELT C 101, 16.3.2018, lk 130.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0044.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0365.


Rohingja põgenike olukord ning rohingja laste kannatused
PDF 177kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 14. juuni 2018. aasta resolutsioon rohingja pagulaste ja eelkõige laste raske olukorra kohta (2018/2756(RSP))
P8_TA(2018)0261RC-B8-0292/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Myanmari ja rohingjade olukorra kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bangladeshi kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuni 2016. aasta järeldusi ELi Myanmari/Birma-strateegia kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 26. veebruari 2018. aasta järeldusi ELi Myanmari/Birma-strateegia kohta,

–  võttes arvesse nõukogu poolt 6. märtsil 2017 vastu võetud laste õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi suuniseid,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 30. märtsi 2016. aasta avaldust Myanmari Liidu Vabariigi uue valitsuse ametisse astumise puhul,

–  võttes arvesse 5. märtsi 2018. aasta ühist pressiteadet ELi ja Myanmari neljanda inimõigustealase dialoogi kohta,

–  võttes arvesse 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsiooni ja 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti 2014. aasta novembri ülemaailmset kodakondsusetuse kaotamise tegevuskava aastateks 2014–2024,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse Arakani osariigi nõuandekomisjoni 2017. aasta augusti lõpparuannet,

–  võttes arvesse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) põhikirja,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu peasekretäri aruannet konfliktidega seotud seksuaalse vägivalla kohta, mis avaldati 23. märtsil 2018,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Bangladeshis ja Myanmaris on 720 000 rohingja last, kes vajavad hädasti humanitaarabi ja kaitset;

B.  arvestades, et Myanmari Arakani osariik on olnud koduks ligikaudu 1,3 miljonile rohingjale, kes on represseerimise ja jätkuvate tõsiste inimõiguste rikkumiste pärast kannatav valdavalt moslemivähemus, kelle elu ja turvalisus on ohus, kellele ei anta õigust tervishoiule ega haridusele ning keda ähvardab sunnitöö, seksuaalne vägivald ja poliitiliste õiguste piiramine; arvestades, et rohingja moslemeid peetakse maailmas kõige enam tagakiusatuks vähemuseks ja suurimaks kodakondsuseta rühmaks;

C.  arvestades, et alates 2017. aasta augustist on enam kui 900 000 rohingjat – neist 534 000 lapsed – põgenenud nende vastu suunatud vägivalla eest ja otsinud varjupaika Bangladeshis, kartes oma elu pärast; arvestades, et hinnanguliselt tapeti Myanmaris toimunud vägivalla käigus ligikaudu 1 000 alla viieaastast rohingja last; arvestades, et inimõigustega tegelevate ASEANi parlamendiliikmete andmetel on 28 300 rohingja last kaotanud vähemalt ühe vanema, samas kui veel 7 700 last on kaotanud mõlemad vanemad, mis teeb kadunud lapsevanemate arvuks vähemalt 43 700;

D.  arvestades, et enam kui 14 000 alla viieaastast last kannatab raske akuutse alatoitluse all; arvestades, et rohingja lapsed on kogenud või pealt näinud traumaatilisi sündmusi, sealhulgas paljudel juhtudel ühe või mõlema vanema kaotust, perekonnast eraldamist, füüsilist väärkohtlemist, psühholoogilist stressi, alatoitlust, haigusi, seksuaalset ärakasutamist, ning olnud Arakani osariigis toimunud inimsusevastaste kuritegude tunnistajaks, sealhulgas rohingjade kodude süstemaatiline põletamine, nende vastu suunatud füüsilised rünnakud ja vägistamine;

E.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik Zeid Ra’ad al‑Hussein on kirjeldanud Myanmari valitsuse operatsioone kui „õpikunäidet etnilisest puhastusest“ ja „küünilist trikki arvukate inimeste sunniviisiliseks eemaldamiseks ilma naasmisvõimaluseta“;

F.  arvestades, et kriisid mõjutavad sageli naisi ja tütarlapsi rängemalt ja teistmoodi kui mehi ja poisse, kinnistades, jätkates ja süvendades olemasolevat püsivat soolist ebavõrdsust, soopõhist vägivalda ja diskrimineerimist;

G.  arvestades, et Myanmari sõjavägi kasutab vägistamist vahendina Arakani osariigis toimuvas etnilise puhastuse kampaanias; arvestades, et seksuaalset vägivalda kasutatakse selleks, et lüüa lõhe tervetesse kogukondadesse ning takistada naistel ja tütarlastel koju naasta; arvestades, et laagrites võivad kogukonnad vägistamisohvreid sotsiaalselt tõrjuda; arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogu on taotlenud teavet Myanmari sõjaväe vastutuse kohta seoses rohingja naiste ja tütarlaste massilise vägistamisega;

H.  arvestades, et paljud pagulased on naised, kes on kas rasedad või kellel on väikesed lapsed ning kes on pidanud jalgsi läbima pikki vahemaid, jõudes ümberasustatute laagritesse haigusseisundis, mis tuleneb vaimsest ja füüsilisest stressist, nälgimisest ja vigastustest;

I.  arvestades, et abiorganisatsioonide prognooside kohaselt on üheksa kuud pärast seda, kui rohingjasid hakkasid ründama Myanmari sõdurid ja relvastatud rühmitused, pagulaslaagrites oodata vähemalt 48 000 lapse sündi;

J.  arvestades, et Bangladeshi pagulaslaagrites on naistel ja lastel väga piiratud juurdepääs tervishoiuteenustele; arvestades, et rasedad ja emad peaksid saama äärmiselt olulisi ja neile hädavajalikke emade tervishoiuteenuseid, sealhulgas sünnituseelset hooldust, abi ohutuks sünnituseks, vastsündinute hooldust, rinnaga toitmise tuge ja jätkuvaid reproduktiivtervishoiu teenuseid;

K.  arvestades, et rohingja naiste ja laste puhul varitseb suur oht, et nad satuvad inimkaubanduse ohvriks ja sunnitakse prostitutsioonile, samuti ohustab neid Bangladeshi pagulaslaagrites seksuaalne ahistamine ja vägivald; arvestades, et pagulaslaagrites kaduma läinud rohingja lapsed on kõige kaitsetumas olukorras ning neist saavad tõenäoliselt inimkaubanduse ohvrid;

L.  arvestades, et rohingja lastel ei ole piisavat juurdepääsu formaalharidusele; arvestades, et vaid väga noored rohingja lapsed saavad pagulaslaagrites alusharidust informaalsetes klassides, samas kui vanematel lastel ei ole formaalõppele juurdepääsu üldse või on see väga piiratud;

M.  arvestades, et Bangladeshis on alanud mussoonvihmade hooaeg ning olukord halveneb eeldatavasti olulisel määral; arvestades, et pagulaslaagrites varitseb vähemalt 200 000 inimest vahetu üleujutuste ja maalihete oht; arvestades, et on olemas tõsine oht eludele, peavarjule ning toidu- ja joogivarudele; arvestades, et mussoonvihmadest põhjustatud üleujutuste tõttu võivad levida haigused, sealhulgas koolera ja hepatiit; arvestades, et väga vähestel rohingja pagulastel oli enne Bangladeshi saabumist juurdepääs arstiabile või vaktsineerimisele;

N.  arvestades, et Myanmar ei ole seni lubanud riiki ÜRO inimõiguste nõukogu teabekogumismissiooni ning on keelanud sissesõidu ÜRO eriraportöörile Yanghee Leele, kes tegeleb inimõiguste olukorraga Myanmaris, lükates tagasi peaaegu kõik väited oma julgeolekujõudude poolt Arakani osariigis toime pandud metsikuste kohta;

O.  arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudis kinnitatakse, et kõige raskemad rahvusvahelisele üldsusele tervikuna muret tekitavad kuriteod, eelkõige genotsiid, inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod, ei tohi jääda karistamata; arvestades, et aprillis 2018 palus Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör kohtul otsustada, kas rohingjade väidetav küüditamine Myanmarist Bangladeshi võib kuuluda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni; arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni kinnitav otsus võib sillutada teed Myanmari inimsusevastaste kuritegude ja küüditamise kohtulikule uurimisele;

P.  arvestades, et Hiina ja Venemaa blokeerisid 2017. aasta märtsis ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni vastuvõtmise rohingja vähemuse olukorra kohta Myanmaris;

Q.  arvestades, et realistlikke väljavaateid ohutuks ja vabatahtlikuks naasmiseks pole ning Myanmari kriisi lahendamisel pole tehtud poliitilisi edusamme, võib oletada, et see olukord lähitulevikus ei lahene ning seepärast on vaja kestlikku lähenemist, eelkõige sellist, mis käsitleb laste õigusi ja vajadusi;

R.  arvestades, et Myanmar, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja ÜRO Arenguprogramm sõlmisid 6. juunil 2018 kolmepoolse vastastikuse mõistmise memorandumi; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvolinik on nentinud, et vabatahtlikuks naasmiseks ei ole tingimused veel soodsad;

S.  arvestades, et komisjon eraldas 2018. aasta mais 40 miljonit eurot humanitaarabi, et pakkuda kaitsetus olukorras rohingja tsiviilisikutele ja vastuvõtvatele kogukondadele Bangladeshis ja Arakani osariigis elutähtsat toetust; arvestades, et see lisandub 2017. aastal kasutusele võetud 51 miljonile eurole;

T.  arvestades, et 2018. aasta märtsis esitas ÜRO palve anda rohingja pagulaste toetuseks 951 miljonit USA dollarit kogu ülejäänud 2018. aasta jooksul, kuid seni on sellest summast laekunud vaid umbes 20 %;

1.  mõistab karmilt hukka Myanmaris rohingjade vastu toimuvad rünnakud, mis kujutavad endast ÜRO inimõiguste ülemvoliniku hinnangul etnilist puhastust; on sügavalt mures, et inimõiguste rikkumised muutuvad üha rängemaks ja ulatuslikumaks, sealhulgas toimub tapmisi, vägivaldseid kokkupõrkeid, tsiviilisikute vara hävitamist ja sadade tuhandete tsiviilelanike sundränne; nõuab tungivalt, et Myanmari sõjavägi ja julgeolekujõud lõpetaksid viivitamata rohingjade tapmise, ahistamise ja vägistamise ning nende kodude põletamise;

2.  nõuab tungivalt, et Myanmari valitsus lubaks takistamatult Arakani osariiki rahvusvahelised vaatlejad ning inimõiguste ja humanitaarabi organisatsioonid, sealhulgas ÜRO ja rahvusvahelised vabaühendused ning eelkõige ÜRO teabekogumismissiooni, mille ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet 2017. aasta märtsis moodustas, et tagada kõigi osaliste poolt toime pandud väidetavate raskete inimõiguste rikkumiste sõltumatu ja erapooletu uurimine;

3.  tuletab meelde, et põgenikelaagrites on vaja osutada psühholoogilist abi ja arstiabi, mis on kohandatud kaitsetutele inimestele, sealhulgas naistele ja lastele; nõuab, et vägistamise ja seksuaalse vägivalla ohvritele pakutaks rohkem tugiteenuseid; nõuab tungivalt, et kõigil naistel ja tütarlastel oleks juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele, kaasa arvatud rasestumisvastastele vahenditele ja ohutule abordile, ning vastavale teabele;

4.  väljendab heameelt, et asutused ja organisatsioonid pakuvad sünnituseelset ja -järgset abi; tuletab meelde, kui tähtis on seada sisse vastsündinute registreerimine ja tunnistused, et tagada neile dokumendid, seaduslikud õigused ja juurdepääs põhiteenustele ning toetada pereliikmete otsimist, kooskõlas Bangladeshi valitsuse lubadusega tagada, et kõik sünnid nende territooriumil registreeritakse; tuletab meelde, et perekonna ühtsuse säilitamine on hädavajalik, et lapsed saaksid oma õigusi kasutada;

5.  märgib murega, et põgenikelaagrites ei pakuta rohingja lastele piisavalt haridust; palub Bangladeshi ametivõimudel tagada rohingja lastele täielik ja piisav juurdepääs kvaliteetsele haridusele nende emakeeles; juhib tähelepanu, et kui ei võeta vajalikke meetmeid lastele piisava hariduse tagamiseks, ähvardab tervet kogukonda kadunud põlvkonna oht; toonitab, kui oluline on võimaldada täielik juurdepääs haridusele, mida võidakse pakkuda ÜRO ametite ja vabaühenduste koolides, nii et kõik lapsed saaksid oma potentsiaali arendada;

6.  on äärmiselt mures selle pärast, et laagrites esineb väga sageli sundprostitutsiooni, inimkaubandust ja seksuaalset vägivalda, kaasa arvatud lapsega sõlmitud abielusid, partnerite vahelist vägivalda ning seksuaalset ärakasutamist ja kuritarvitamist; nõuab tungivalt, et Bangladeshi ja Myanmari ametivõimud tagaksid koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga oma territooriumil rohingja pagulaste turvalisuse, eeskätt tugevdades võitlust inimkaubanduse ja lasteprostitutsiooni vastu ning lõhkudes olemasolevaid võrgustikke;

7.  tunnustab Bangladeshi valitsuse ja rahva jõupingutusi pakkuda rohingja pagulastele varjupaika ja turvalisust ning julgustab neid andma Myanmarist saabuvatele pagulastele jätkuvalt humanitaarabi; nõuab, et pagulasi vastuvõtvad kogukonnad saaksid täiendavat rahvusvahelist toetust, sealhulgas riigisiseste sotsiaalsete, haridus-, majandus- ja tervishoiuprobleemidega tegelemiseks; rõhutab, et kõik sidusrühmad peaksid humanitaarabi ja vastupanuvõime tugevdamise meetmete kavandamisel kuulama naisi ja neid kaasama;

8.  rõhutab, et Myanmari valitsus peab tagama neile, kes soovivad oma maale tagasi minna, turvalise, vabatahtliku ja inimväärse tagasipöördumise täielikult ÜRO järelevalve all; nõuab tungivalt, et nii Myanmari kui ka Bangladeshi valitsus austaksid täielikult mittetagasisaatmise põhimõtet;

9.  tunneb heameelt Myanmari, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja ÜRO Arenguprogrammi vahel 6. juunil 2018 kokku lepitud vastastikuse mõistmise memorandumi üle, mis on esimene konkreetne samm ÜRO ametite täielikuks kaasamiseks repatrieerimisprotsessi; rõhutab siiski, et on tähtis teha see kokkulepe võimalikult kiiresti üldsusele kättesaadavaks;

10.  rõhutab, kui oluline on tagada, et humanitaarabi andjad saaksid osutada ka hädaabiteenuseid, sealhulgas suguhaiguste ja seksuaalse vägivalla korral; nõuab tungivalt, et kõik abiandjad suurendaksid rahastamist, et teha emade tervishoiuteenus täies mahus kättesaadavaks;

11.  tunneb heameelt ÜRO kampaania üle, mille eesmärk on kaotada kodakondsusetus 2024. aastaks; tuletab meelde, et rohingjad on Myanmari rahvastiku lahutamatu osa ning seepärast tuleb neid sellisena ka seadusega tunnustada, nagu nõuandekomisjon soovitas;

12.  tuletab meelde, et pagulaste toetamise rahaline kohustus ei saa jääda ebaproportsionaalselt Bangladeshi kanda; palub, et rahvusvaheline kogukond ja rahvusvahelised rahastajad suurendaksid kiiresti abi ja teeksid vajalikud vahendid kättesaadavaks, et jätkata vajaliku humanitaarabi andmist ja toetada tõhusalt rohingja naisi ja lapsi, eelkõige rasedaid naisi, lapsi ja vägistamisohvreid, samuti toetada Bangladeshi kohalikke vastuvõtvaid kogukondi;

13.  tunneb heameelt, et nõukogu võttis 26. aprillil 2018 vastu raamistiku sihipäraste meetmete kohaldamiseks ametnike vastu, kes vastutavad inimõiguste tõsiste rikkumiste eest, ning ELi relvaembargo tugevdamiseks; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid jõustaksid viivitamata kõik meetmed; kutsub lisaks ÜRO Julgeolekunõukogu üles kehtestama Myanmari suhtes ülemaailmse laiaulatusliku relvaembargo ning peatama kõikide relvade, laskemoona ning muu sõjalise ja julgeolekuvarustuse kõik otsesed või kaudsed tarned, müügi ja üleandmise, sealhulgas transiidi ja ümberlaadimise, samuti koolituse ning muu sõjalise ja julgeolekuabi andmise;

14.  kutsub veel kord komisjoni üles kaaluma tagajärgi Myanmarile antud kaubandussoodustuste kontekstis, sealhulgas kaaluma uurimise alustamist algatuses „Kõik peale relvade“ ette nähtud mehhanismide raames;

15.  kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles seisma mitmepoolsetel foorumitel selle eest, et Myanmaris kuritegusid toime pannud isikud võetaks vastutusele; võtab teadmiseks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu peaprokuröri taotluse kinnitada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni rohingjade kuritegeliku küüditamise küsimuses Myanmarist Bangladeshi; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid ÜRO Julgeolekunõukogus juhtrolli ja esitaksid Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule resolutsiooni kogu olukorra kohta Myanmaris ja Arakani osariigis; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid võtaksid ÜRO Peaassambleel ja ÜRO Inimõiguste Nõukogus juhtrolli ning tagaksid rahvusvahelise erapooletu ja sõltumatu mehhanismi loomise, et toetada väidetavate jõhkrate kuritegude uurimist;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Myanmari valitsusele ja parlamendile, riiginõunik Aung San Suu Kyile, Bangladeshi valitsusele ja parlamendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ASEANi peasekretärile, ASEANi valitsustevahelisele inimõiguste komisjonile, Myanmari inimõiguste olukorraga tegelevale ÜRO eriraportöörile, ÜRO pagulaste ülemvolinikule ning ÜRO Inimõiguste Nõukogule.


Kultuurile juurdepääsu struktuurilised ja rahalised takistused
PDF 219kWORD 66k
Euroopa Parlamendi 14. juuni 2018. aasta resolutsioon kultuurile juurdepääsu struktuuriliste ja rahaliste takistuste kohta (2017/2255(INI))
P8_TA(2018)0262A8-0169/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 27,

–   võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 15,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 22 ja 25,

–  võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni kultuuri- ja loomemajanduse potentsiaali rakendamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa loome- ja kultuurisektori kui majanduskasvu ja töökohtade allika edendamise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2016. aasta resolutsiooni ELi sidusa kultuuri- ja loomemajanduse poliitika kohta(3),

–  võttes arvesse oma 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni kultuuritööstuse kohta Euroopas(4),

–  võttes arvesse oma 7. juuni 2007. aasta resolutsiooni kunstnike sotsiaalse staatuse kohta(5),

–  võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi välistegevuse kultuurilise mõõtme kohta(6),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2004. aasta resolutsiooni koolide ja koolihariduse rolli kohta kultuurile juurdepääsu parandamisel(7),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni ettevalmistuste kohta digitaalse ühtse turu aktiks(8),

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kultuuripärandi ühtse lähenemisviisi väljatöötamise kohta(9),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni kultuuridevahelise dialoogi, kultuurilise mitmekesisuse ja hariduse rolli kohta ELi põhiväärtuste edendamisel(10),

–  võttes arvesse oma 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooni Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava kohta üleilmastuvas maailmas(11),

–  võttes arvesse oma 1. juuni 2017. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ raamatute, ajalehtede ja perioodikaväljaannete suhtes kohaldatavate käibemaksumäärade kohta(12),

–  võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni teatise „Europeana – järgmised sammud“ kohta(13),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta(14),

–  võttes arvesse oma 30. novembri 2017. aasta resolutsiooni Euroopa puuetega inimeste strateegia elluviimise kohta(15),

–  võttes arvesse oma 2. märtsi 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1295/2013 (millega luuakse programm “Loov Euroopa” (2014–2020) ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1718/2006/EÜ, nr 1855/2006/EÜ ja nr 1041/2009/EÜ) rakendamise kohta(16),

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja eelkõige selle artiklit 30 „Osalemine kultuurielus, virgestus-, puhke- ja sporditegevuses“,

–   võttes arvesse 2015. aasta septembris allkirjastatud ÜRO kestliku arengu tegevuskavas 2030 esitatud 11. eesmärki, milles tehakse ettepanek muuta linnad ja asulad kaasavaks, turvaliseks, vastupidavaks ja kestlikuks,

–  võttes arvesse ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO) kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni, mis võeti vastu 20. oktoobril 2005. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 27. oktoobri 2005. aasta raamkonventsiooni, mis käsitleb kultuuripärandi väärtust ühiskonnas (Faro konventsioon),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1295/2013, millega luuakse programm “Loov Euroopa“ (2014–2020) ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1718/2006/EÜ, nr 1855/2006/EÜ ja nr 1041/2009/EÜ(17),

–  võttes arvesse nõukogu 16. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava kohta(18),

–  võttes arvesse nõukogu 23. detsembri 2014. aasta järeldusi kultuurivaldkonna töökava (2015–2018) kohta(19),

–  võttes arvesse ELi kultuurivaldkonna töökava aastateks 2015–2018,

–  võttes arvesse nõukogu 18. ja 19. mai 2015. aasta järeldusi, milles käsitletakse kultuuri- ja loomevaldkonna koostoimet muude valdkondadega (cultural and creative crossovers) stimuleerimaks innovatsiooni, majanduslikku jätkusuutlikkust ja sotsiaalset kaasatust(20),

–  võttes arvesse nõukogu 31. mai 2016. aasta järeldusi Europeana rolli kohta seoses digitaalse juurdepääsuga Euroopa kultuuripärandile ning selle nähtavuse ja kasutamisega(21),

–  võttes arvesse nõukogu 6. mai 2003. aasta resolutsiooni puuetega inimeste juurdepääsu kohta kultuurilistele infrastruktuuridele ja kultuuritegevusele(22),

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. juuni 2016. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule rahvusvaheliste kultuurisuhete ELi strateegia kohta (JOIN(2016)0029),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava rakendamise kohta (COM(2010)0390),

–  võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2010. aasta rohelist raamatut „Kultuuri- ja loomemajanduse potentsiaali rakendamine“ (COM(2010)0183),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa kultuuripärandiaasta (2018) kohta (COM(2016)0543),

–  võttes arvesse komisjoni 26. septembri 2012. aasta teatist „Kultuuri- ja loomesektori edendamine ELi majanduskasvu ja töökohtade heaks“ (COM(2012)0537),

–  võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2012. aasta teatist infosisu kohta digitaalsel ühtsel turul (COM(2012)0789),

–  võttes arvesse komisjoni 22. juuli 2014. aasta teatist „Euroopa kultuuripärand – ühtse lähenemisviisi suunas“ (COM(2014)0477),

–  võttes arvesse liikmesriikide ekspertide töörühma 2012. aasta aruannet kultuurile juurdepääsu kohta,

–  võttes arvesse Eurobaromeetri uuringute nr 399 „Juurdepääs kultuurile ja osalus“ ja nr 466 „Kultuuripärand“ tulemusi,

–  võttes arvesse Eurostati 2016. aasta statistiliste uuringute tulemusi (statistilised andmed kultuuri valdkonnas),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A8‑0169/2018),

A.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 27 tõdetakse, et „igaühel on õigus vabalt osa võtta ühiskonna kultuurielust, nautida kunsti ja saada osa teaduse edusammudega kaasnevatest hüvedest“, ning arvestades, et juurdepääs kultuurile ja loomingulise eneseväljenduse võimalustele on tähtis sõnavabadusel ja võrdõiguslikkusel rajaneva demokraatliku ühiskonna olemasoluks;

B.  arvestades, et Faro konventsioonis tunnustatakse õigust kultuuripärandile ja nõutakse pärandi haldamiseks uuenduslike võimaluste väljatöötamist, et avaliku sektori asutused saaksid teha koostööd teiste osalejatega, sh ühenduste ja eraisikutega;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 22 nõutakse kultuurilise mitmekesisuse austamist ning artiklis 25 tunnustatakse eakate õigust osaleda kultuurielus;

D.  arvestades, et kultuur mõjutab tugevasti Euroopa ja üleeuroopaliste kogukondade vahelise solidaarsuse edendamist, mõistmist ja arengut;

E.  arvestades, et enamikus ELi liikmesriikide põhiseadustest viidatakse otseselt või kaudselt kultuurile ja selle juurdepääsetavusele;

F.  arvestades, et EL saab kultuuripoliitikat täiendada ja soodustada ning et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 167 kohaselt ja kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega vastutavad ELis kultuuripoliitika eest peamiselt riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutused;

G.  arvestades, et iga tegur, mis tõkestab üksikisikute või kogukondade juurdepääsu kultuuriprotsessidele ja kultuuri ökosüsteemidele ning piirab neis täieõiguslikku osalemist, pärsib tõeliselt demokraatliku ja kaasava ühiskonna arengut;

H.  arvestades, et kultuur pakub Euroopa kodanikele paremaid võimalusi isiklike, sotsiaalsete, loominguliste ja kultuuridevahelise suhtluse oskuste arendamiseks;

I.  arvestades, et ÜRO hinnangul elab praegu linnades pool maailma rahvastikust ehk 3,5 miljardit inimest; arvestades, et 2030. aastaks elab linnapiirkondades peaaegu 60 % maailma rahvastikust; arvestades, et seetõttu tuleb koostada tõhusaid poliitikameetmeid hõlmavad strateegiad, et lahendada siiani esinevad probleemid ja tagada piisav aeg, et teha muudatusi tõeliselt kaasava linnaruumi loomiseks;

J.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovituses 2006/962/EÜ elukestva õppimise põhipädevuste kohta(23) liigitatakse kultuuriline teadlikkus ja väljendusoskus selliste põhipädevuste hulka, mis on vajalikud eneseteostuse ja isikliku arengu, aktiivseks kodanikuks olemise, sotsiaalse kaasatuse ja tööhõive seisukohalt;

K.  arvestades, et komisjon rõhutas 10. mai 2007. aasta teatises Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava kohta üleilmastuvas maailmas (COM(2007)0242), et kultuur ja kultuuriteosed tuleb teha kättesaadavamaks ning edendada tuleb kultuurilist mitmekesisust;

L.  arvestades, et ELi kultuuriinnovatsiooni tulevik sõltub investeeringutest loomeressurssidesse, teadmistesse ja andesse;

M.  arvestades, et nõukogu poolt 2014. aasta detsembris vastu võetud kultuurivaldkonna töökavas aastateks 2015–2018 seatakse esmatähtsaks kättesaadav ja kaasav kultuur ning kultuurilise mitmekesisuse edendamine;

N.  arvestades, et üks ELi ja selle liikmesriikide eesmärke peaks olema vähendada sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust, et edendada kaasavat ühiskonda, milles võib osaleda igaüks; arvestades, et kaasavas ühiskonnas on kesksel kohal tugev, dünaamiline ja mitmekesine kultuurivaldkond;

O.  arvestades, et kultuuritegevuses osalemine aitab tunda end ühiskonna osana; arvestades, et kultuuris osalemisega on tihedalt seotud sotsiaalse identiteedi loomine; arvestades, et osalemine kultuuritegevuses võib suurendada enesekindlust ja parandada elukvaliteeti, eeskätt isikutel, keda tõrjutakse nende töötuse või haiguse tõttu või muul põhjusel;

P.  arvestades, et kaasav kultuurisektor on selline, kus kõigil on samasugused võimalused osaleda ja arendada oma loomingulisi oskusi, hoolimata sotsiaal-majanduslikust, kultuurilisest ja usulisest taustast või puudest;

Q.  arvestades, et paljudes piirkondades külastavad kodanikud sageli avalikke raamatukogusid ja kogukonna kultuuriasutusi ning tihtipeale on need ainsad teabe- ja kultuurikeskused, eriti maapiirkondades või äärealadel;

R.  arvestades, et uued digitehnoloogiad võivad mõjutada kultuurisektori juhtimist, arutelu, uue publiku loomist ja kultuuritegevuse levitamist;

S.  arvestades, et uued digitehnoloogiad ja veebiplatvormid loovad tähelepanuväärseid võimalusi osalemismäära ja kultuuriloome kasvuks;

T.  arvestades, et kolmandatest riikidest pärit inimesed on ELi mitmesugustes kultuurivaldkondades alaesindatud; arvestades, et alaesindatud on ka puuetega inimesed;

U.  arvestades, et liikmesriikide ekspertide töörühma 2012. aasta aruandes kultuurile juurdepääsu kohta(24) määratletakse juurdepääs kui uuele publikule antav võimalus kasutada olemasolevaid kultuurilisi pakkumisi; arvestades, et see tähendab jõudmist uue publiku või uute kodanikeni ning neile kultuuripärandi ja muude kultuuriressursside tutvustamist;

V.  arvestades, et digitehnoloogiad on muutnud viise, kuidas inimesed kultuurile juurde pääsevad, seda loovad, levitavad ja kasutavad;

W.  arvestades, et 2008. aastal käivitatud Europeana platvormist on saanud üleeuroopaline kultuuriprojekt, mis võimaldab digitaalset juurdepääsu Euroopa kultuuripärandile;

X.  arvestades, et programmi „Loov Euroopa“ üks erieesmärk on jõuda uue ja laiema publikuni ning parandada juurdepääsu kultuuri- ja loometeostele liidus ja mujal, keskendudes eelkõige lastele, noortele, puudega inimestele ja alaesindatud rühmadele;

Y.  arvestades ELi tasandil ja liikmesriikides tehtud algatusi, mille eesmärk on tagada puuetega inimestele parem juurdepääs kultuuritaristule ja kultuuritegevusele;

Z.  arvestades, et ELis kehtivad erinevad maksustamiskorrad ja -süsteemid raskendavad loominguliste töötajate ja kultuuritöötajate liikuvust, tekitades liiast halduskoormust, mis ei ole sageli proportsionaalne nende tegevusest saadava reaalse tagasihoidliku tuluga;

AA.  arvestades, et usaldusväärse, võrreldava ja ajakohase kultuurivaldkonna statistika koostamine, mis on kultuuripoliitika tõhusa kujundamise alustala, on kultuurivaldkonna töökavas (2015–2018) üks valdkondadevahelisi prioriteete, mis toetab kultuuri- ja loomemajanduse majanduslikku potentsiaali ja mõju sotsiaalsele heaolule;

AB.  arvestades, et juurdepääs kvalitatiivsetele uuringutele ja võrdlevad andmeressursid võimaldavad kultuuripoliitika kultuurilist, majanduslikku ja sotsiaalset mõju tulemuslikult jälgida ja analüüsida;

AC.  arvestades, et kultuur aitab edendada teadmistepõhist ühiskonda ning kogemuste ja maailma ajaloo jagamist;

AD.  arvestades, et ELis töötab kultuurisektoris ligikaudu 8,4 miljonit inimest (moodustades 3,7 % kogu tööjõust)(25), ja arvestades, et nende majanduskasvu potentsiaali ei ole veel täielikult ära kasutatud;

AE.  arvestades, et need, kes püüavad kultuuriloomega kaasa aidata oma identiteedi väljendamisele ning laiendada ja süstemaatiliselt arendada juurdepääsu kultuurile, seisavad silmitsi raskuste ja probleemidega;

Juurdepääs kultuurile ja osalemine kultuurielus

1.  rõhutab, et juurdepääs kultuurile on inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 27 kohaselt kõigi inimeste põhiõigus ja kultuurielus osalemine on inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt üks peamistest inimõigustest; märgib lisaks, et see õigus on sätestatud Faro konventsioonis, milles tunnustatakse kultuurielus osalemise õigust ja tähtsustatakse kultuuripärandi rolli rahumeelse ja demokraatliku ühiskonna ülesehitamises; palub seetõttu konventsiooni allkirjastanud liikmesriikidel ratifitseerimisprotsessi kiirendada ning konventsioon allkirjastada riikidel, kes ei ole seda veel teinud, kasutades nii ära Euroopa kultuuripärandiaasta pakutavat ainulaadset võimalust;

2.  märgib, et juurdepääsetavuse kontseptsiooni on tähtis kohaldada kõikehõlmavalt, sest tegemist on väärtusliku vahendiga, millega tagada, et iga kultuuri tarbivat ning kultuuriväärtusega paiku ja algatusi külastavat isikut võetakse arvesse kõige laialdasemal ja täielikumal määral ning et selle tulemusel arvestatakse puuetega inimeste erivajadusi eesmärgiga tagada neile võrdväärsed võimalused, tõeline sotsiaalne kaasatus ja aktiivne osalemine ühiskonnas;

3.  rõhutab, et aktiivne ja kättesaadav kultuurisektor on vaieldamatult oluline kaasava ühiskonna arenguks ning üldiste väärtuste ühise tuumiku ja aktiivse Euroopa kodanikuühiskonna tugevdamiseks, mis on põhjapaneva tähtsusega, et võimaldada kodanikel osaleda avalikus elus viljakalt ja mõttekalt, ning edendab samal ajal Euroopa kultuuripärandit ja arendab Euroopa kultuurilist ja keelelist mitmekesisust; palub seetõttu liikmesriikidel ja liidul nende pädevuse piires välja töötada ja ellu viia vajalikud konkreetsed meetmed, et tagada juurdepääs kultuurielule ja kultuurielus osalemine;

4.  soovitab käsitada kaasamist ja mitmekesisust kultuurisektori kavade, korraldusliku arengu ja töölevõtmise lahutamatu osana Euroopa, riigi ja piirkondlikul tasandil; ühtlasi innustab liikmesriike süstemaatiliselt jälgima selle eesmärgi täitmisele suunatud meetmeid;

5.  tuletab meelde, kui oluline on ELi roll kultuuripoliitika edendamises ja selle koordineerimise lihtsustamises kõigil tasanditel; leiab, et ainult nii saavad osalised üle kogu ELi töötada välja tervikliku ja tõhusa poliitika, mis edendab juurdepääsu kultuurile ja kultuurielus osalemist, samuti positsioneerida kultuuri Euroopa integratsiooniprojekti väga olulise elemendina;

6.  leiab, et juurdepääs kultuurile ja kultuurielus osalemine on valdkondadeülene teema ja rõhutab seetõttu, kui oluline on koordineerida kultuuripoliitikat ja muid poliitikavaldkondi, näiteks haridus-, sotsiaal-, regionaal-, välis-, digitaalset ja meediapoliitikat;

7.  soovitab liikmesriikidel välja töötada lapsi ja noori käsitleva kultuuritegevuse strateegia;

8.  peab kultuurile kaasava ja mõtteka juurdepääsu edendamist ja saavutamist üheks poliitilise päevakorra prioriteediks ning nõuab, et kultuuri juurdepääsetavuse ja kultuurielus osalemise küsimusi peavoolustataks teistes poliitikavaldkondades, sest see annaks positiivse panuse ka teistesse valdkondadesse ja mõjutaks positiivselt sünergilist valdkondadevahelist koostööd ELi toimimise lepingu artikli 167 vaimus;

9.  kinnitab, et Euroopa Nõukogu ja ekspertide platvormi välja töötatud ja hallatav riikide kultuuripoliitika kogum on olnud väga kasulik kultuuripoliitika vahend nii Euroopas kui ka väljaspool; peab siiski kahetsusväärseks, et alates 2011. aastast on tehtud väga vähe edusamme seoses andmete kogumise ja eriti analüüsimisega, ning soovitab seetõttu nõukogul jätkata praeguse sisu läbivaatamist, lisades sinna ka kohaliku ja piirkondliku tasandi kultuuripoliitika;

10.  rõhutab, et juurdepääs kultuurile ja kultuurielus osalemine on omavahel tihedalt seotud; märgib, et kultuurile juurdepääsu ja kultuurielus osalemise parandamise strateegiate realiseerimiseks tuleb teha kindlaks alaesindatud rühmad, kavandada ja juurutada algatused või programmid, mille eesmärk oleks suurendada nende rühmade osalust, ja kõrvaldada olemasolevad takistused;

11.  rõhutab, et puuetega inimeste osalemise kohta kultuuritegevuses tuleb koguda teavet;

12.  peab kahetsusväärseks, et rahalised takistused ei võimalda ikka veel kodanikel, eriti neil, kes kuuluvad kõige ebasoodsamas olukorras elanikkonnarühmadesse, täielikult kasutada oma põhiõigust kultuurielus osaleda ja kultuurile juurde pääseda, ning et see takistab asjaomase põhiõiguse tulemuslikku kasutamist;

13.  tuletab meelde, kui tähtis on töötada välja platvormid kogemuste jagamiseks ja vahetamiseks piirkondlikul, riigi ja Euroopa tasandil;

14.  rõhutab, kui tähtis on kvaliteetsete kultuuriliste valikute tagamine kõigile kodanikele, sest see on aktiivse, demokraatliku ja kaasava kodanikkonna edendamise alus;

Rahalised takistused

15.  rõhutab, et kindel ja järjepidev avaliku sektori rahastamine on põhjapaneva tähtsusega elava kultuurimiljöö tagamisel ning asendamatu vahend kultuuritegevuse toetamisel ELis, et aidata saavutada kultuuritegevuse majanduslikku potentsiaali, jätkusuutliku majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel ning kultuuritaristu rahastamisel; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles eraldama nende pädevuse raames asjakohase osa oma eelarvetest avaliku sektori toetuseks kultuuripoliitikale ning tugevdama koostoimet Euroopa Regionaalarengu Fondi ja teiste kultuuri toetavate fondidega, sealhulgas programmidega, mis soodustavad teadusuuringuid ja innovatsiooni, ning kättesaadavate ühtekuuluvuspoliitika vahenditega;

16.  palub, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et avaliku sektori vahendeid kultuuri rahastamiseks ei kärbita, olenemata majanduslikest raskustest, millesse liikmesriik võib tulevikus sattuda;

17.  peab kahetsusväärseks, et harilikult on majanduslanguste tagajärjel kärbitud ja kärbitakse ka praegu pahatihti esmalt avaliku sektori kulutusi kultuurivaldkonnas ning et see avaldab negatiivset mõju kultuuritegevuse eelarvele;

18.  tuletab meelde, et investeeringud kultuuri ja loovmajanduse valdkonda võimaldavad avada nende valdkondade olulise, aga ikka veel alahinnatud potentsiaali kultuurilise mitmekesisuse ja sotsiaalse innovatsiooni soodustamisel, luues samal ajal kestlikku majanduslikku jõukust ja kvaliteetseid töökohti, ning et sellisel investeeringul on otsene mõju uute oskuste arendamisele, digiteerimisele, ettevõtlusele, innovatsioonile ja uute ärimudelite väljatöötamisele, ning tugevdab Euroopa kultuuri- ja loomesektori konkurentsivõimet, kasutades ära võimalusi ja omandades juurdepääsu uutele rahvusvahelistele väljavaadetele ja turgudele ning uuele publikule; leiab seetõttu, et erasektoril on avalike investeeringute täiendamisel tähtis roll, ja palub liikmesriikidel kaaluda selliste seadusandlike meetmete rakendamist, millega nähakse eraettevõtjatele ette maksuvähendus kultuuri toetamiseks tehtud rahalise panuse eest;

19.  osutab asjaolule, et loomesektori killustatus, väike lisandväärtus ja paljude füüsilisest isikust ettevõtjate tegevus - tuletades meelde, et seda peetakse tavaliselt huvitavaks tööks - ei tohi kaasa tuua olukorda, kus kultuuri- ja loovmajandust iseloomustab halvasti tasustatud või puuduliku sotsiaalkaitsega töö; teeb seepärast ettepaneku töötada välja usaldusväärne läbivaatamisprotsess loomesektoris hea töö tagamiseks;

20.  rõhutab, et üldsuse juurdepääs kultuurikaupadele ja -teenustele ning kultuuriloome ja kultuurilise eneseväljenduse toetamine tugevdavad loovmajandust, aidates kaasa riigi arengule;

21.  märgib, et kultuurimajanduse rahastamise nappust oleks võimalik vähendada erasponsoritele maksusoodustuste kehtestamise abil;

22.  juhib tähelepanu rahvusvahelise tulu maksustamisega seotud probleemidele, millega puutuvad kokku loovmajanduse töötajad kogu Euroopas, ja soovitab seepärast võtta kasutusele standardmudeli, mis oleks kasulik nii töötajatele kui ka füüsilisest isikust ettevõtjatele ja hoiaks ära topeltmaksustamise;

23.  nõuab investeerimist mikroettevõtjatesse, et soodustada loomingulisust ja innovatsiooni, edendades seeläbi piirkondlikku ja kohalikku arengut;

24.  rõhutab, et kultuurikaupade ja -teenuste kõrge hind on üks takistusi kultuurielus osalemisel, mille vastajad on Eurobaromeetri ja Eurostati uuringutes esile toonud(26); soovitab sellega seoses tungivalt, et liikmesriigid ja piirkonnad võtaksid meetmeid, mis on suunatud konkreetsele publikule, eelkõige õpilastele, suurtele perekondadele ja eakatele, seades eesmärgiks kõrvaldada juurdepääsu rahalised takistused;

25.  rõhutab, et näituseeksponaatide ja tegevuskunstiga seotud suured kindlustuskulud on samuti põhjus, miks muuseumide, teatrite ja galeriide piletid on nii kallid ning tihti ei saa väiksemad kultuuriüksused just seetõttu kavasid välja töötada oma publikut ja eesmärke silmas pidades, mille tagajärjel suureneb lõhe oma publikule lähemal asuvate väiksemate kultuuriüksuste ja rahvusvaheliselt tunnustatud suuremate institutsioonide vahel veelgi;

26.  rõhutab, et adekvaatne rahanduspoliitika võib mängida kultuurile juurdepääsu parandamisel ja kultuurielus osalemise suurendamisel väga olulist rolli; märgib aga, et kultuuripärandi kaudne toetamine madalamate käibemaksumäärade kasutuselevõtu abil ei saa asendada otsetoetusi; nõuab liikmesriikide kultuuripoliitika ja käibemaksumäärade kui kultuurielus osalemise stimuleerimise vahendite paremat koordineerimist;

27.  tuletab meelde, kui oluline on see, et liikmesriigid uuriksid võimalust kujundada sidusam maksupoliitika seoses nende kultuuri- ja loominguliste töötajate tuludega, kes reisivad lühiajaliselt eri riikides, kuid kelle suhtes kohaldatakse iga üksiku soorituse, õpikoja või riigis viibimise puhul erinevaid eeskirju ja erinevat halduskorda; soovitab käsitada minimaalset ühtlustamist loominguliste ja kultuuritöötajate mobiilsuse toetamiseks esmatähtsana, et kultuuritööga teenitava reaalse tuluga võrreldes ebaproportsionaalselt suure halduskoormuse tekitamise asemel ergutada loovtöö ja kultuuri mitmekesisust nii ELis kui ka sellest väljaspool;

28.  ergutab liikmesriike ja avaliku sektori asutusi kas äärealadele taristu loomise või erinevate ajutiste kultuurisündmuste korraldamise kaudu investeerima kultuuritegevuse esitamise detsentraliseerimisse; ergutab erasektori kultuuriasutusi samuti investeerima geograafilisse detsentraliseerimisse;

29.  väljendab heameelt ettepaneku üle muuta käibemaksudirektiivi, mis võimaldaks liikmeriikidel kohaldada e-väljaannete ja trükiste suhtes sama käibemaksumäära; on arvamusel, et füüsiliste ja e-väljaannete eristamine on iganenud ja digiajastul jätkusuutmatu; palub, et nõukogu võtaks selleteemalise komisjoni ettepaneku vastu põhjendamatu viivituseta;

30.  rõhutab era- ja tööelu ühitamise tähtsust erinevatele kultuuriüritustele juurdepääsemisel, nende nautimisel ja neil osalemisel;

Hariduslikud takistused ja probleemid

31.  rõhutab, et haridustase on üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab kultuurielus osalemise taset; rõhutab, et kõrgem haridustase kajastub aktiivsemas osalemises kultuuriüritustel(27); rõhutab, et humanitaarained, koolides pakutav keeleõpe ja kultuuriõpetus on üldhariduse lahutamatu osa, sest need aitavad vähendada sotsiaalset ebavõrdsust, ja seega vajavad need alad teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika valdkonnaga samaväärseid investeeringuid;

32.  rõhutab, et teadmised tekivad kultuurilise vastasmõju tulemusena, mis mõjutavad ja kajastavad inimesi, kes osalevad kultuurilise jalajälje loomisel;

33.  ergutab interaktiivse ja kaasava kogukonnapõhise käsituse kasutamist kultuuri- ja hariduspoliitika kujundamisel, et suurendada kultuurihuvi ja kultuuris osalemist, edendada Euroopa kultuuripärandit ning arendada Euroopa kultuurilist ja keelelist mitmekesisust;

34.  märgib, et huvipuudus on üks sagedasemaid kultuurielus osalemise takistusi, mida mainivad Eurostati ja Eurobaromeetri uuringutes osalejad(28); märgib selles kontekstis, et nõudluse suurendamine ehk kultuurihuvi suurendamine ja kultuuri mõistmise parandamine koolihariduse, mitteformaalse hariduse ja informaalse õppimise kaudu peab olema prioriteetne ülesanne kultuurile juurdepääsu parandamisel ja kultuurielus osalemise suurendamisel;

35.  soovitab peavoolustada Euroopa üliõpilaspileti kasutuselevõttu ning rõhutab, et selle eelistele tuleks lisada tasuta juurdepääs ELi kultuuriasutustele;

36.  tuletab meelde, et koolidel ja perekondadel on esmane roll noorte jaoks kultuuriga kontakti loomisel ning kultuurivajaduste ja -pädevuste kujundamisel; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, et koolide õppekavadesse jõuaks laiaulatuslikum kultuuri- ja kunstiharidus nii koolihariduses kui ka informaalse õppimise puhul;

37.  rõhutab liikmesriikide olulist rolli tihedas koostöös piirkondlike ja kohalike avaliku sektori asutustega ning rahastuse ja/või toetuste abil riigikoolides muusikatundide pakkumise tagamisel;

38.  soovitab liikmesriikidel käsitada haridust ühe tähtsaima kultuuritegevusena, sest selle nõudluse edendamine tähendab eelkõige inimestele oskuste ja teadmiste pakkumist kunstide väärtustamiseks; tuletab meelde, et kultuuri vastu huvi tekitamine on tõhusam, kui seda tehakse noores eas, ja et seetõttu tuleks kultuurile koolide õppekavades eraldada rohkem ruumi ning et selle eesmärgi saavutamiseks tuleks teha kättesaadavaks rohkem inimressursse ja vahendeid; nõuab koolidele rahastamise eraldamist muuseumide ja muude kultuuriasutuste külastamiseks, sest see soodustab samaaegselt huvi kultuuri vastu ja noorte osalemist ning annab lisavahendeid kultuuriasutustele;

39.  rõhutab riiklike haridussüsteemide olulist rolli lastele kultuurimaailma mitmekesisuse tutvustamisel, aidates sellega kaasa uue publiku väljakoolitamisele ja kultuuri levitamisele; toonitab ühtlasi, kui oluline on, et eri kultuuriasutused arendaksid kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil partnerlussuhteid kohalike koolidega;

40.  ergutab liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi toetama kõigile mõeldud kooliväliseid kultuurihariduse programme, mõeldes eeskätt ebasoodsas olukorras olevatele laste ja noortele, võttes selleks kasutusele kavad, mille eesmärk on tutvustada neile erinevaid kunstilisi väljendusvahendeid või aidata neil olemasolevast kultuuripärandist teadlikumaks saada;

41.  rõhutab kohalike kultuuriasutuste, sealhulgas kultuurikeskuste ja raamatukogude olulist rolli kultuurile juurdepääsu ja kultuurielus osalemise takistuste ületamisel; kutsub seetõttu liikmesriike üles selliseid kultuuriasutusi aktiivselt toetama;

42.  nõuab avalike raamatukogude ja kogukondlike kultuuriasutuste sotsiaalse rolli suuremat tunnustamist ja mõistmist, eelkõige maapiirkondades või äärealadel, mitte üksnes riiklikest vahenditest rahastamise suurendamise, vaid ka partnerluste loomise abil, varustades neid asjakohaste IKT‑vahendite ja inimressurssidega ning pakkudes juurdepääsu koolitusele, muutes need asutusteks, mis võivad parandada inimeste elu ja hoogustada kohalikku arengut;

43.  rõhutab, et kunstiüritustele potentsiaalse publiku ligimeelitamiseks on esmatähtis partnerluste loomine ning et seda on võimalik saavutada näiteks koostöös üliõpilasi, rändajaid või puuetega inimesi esindavate organisatsioonidega, et asjakohaselt vastata nende huvidele ja vajadustele;

44.  rõhutab, kui oluline on toetada riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil selliseid algatusi, mis soodustavad kontakti, koostööd ja kogemuste vahetamist traditsiooniliste kunstide, kultuuriasutuste ja eri mitmekultuuriliste või vähemuste organisatsioonide vahel ning ühtlasi ka professionaalide ja harrastajate kultuurisektorite vahel;

45.  soovitab töötada välja sidusa strateegia kultuuriasutuste väljapakutud haridusprojektide toetamiseks; rõhutab, et need projektid on vahendiks, mis toetab ja loob kultuurialast teadlikkust, pädevust ja kultuuridevahelisi teadmisi ning on lähtepunktiks publiku pikaajalisel kaasamisel kultuuritegevusse;

46.  ergutab liikmesriike käivitama kultuuriasutustes noortele mõeldud vabaajaprogramme;

47.  palub, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid meetmeid, et tagada laiem juurdepääs kultuuriasutustele ning töötada välja terviklik Euroopa strateegia, mis käsitleb juurdepääsu avalikule ruumile, eelkõige seoses kultuuriga linnalises tehiskeskkonnas, näiteks muuseumides, teatrites, kinodes, raamatukogudes, kontserdisaalides jne;

48.  kutsub liikmesriike üles ergutama looma kultuuri- või kultuurikorraldusasutustes õppe- või praktikatoetusi riiklike või erasektori haridusvõrgustike õpilaste jaoks;

Struktuurilised takistused

49.  juhib tähelepanu asjaolule, et maaelanike kulltuuris osalemise määr on sageli madalam, mis on struktuuriliselt tingitud(29), ja sellega seoses väikeste, kohalike kultuurikeskuste, transporditaristu ja säästva kultuuriturismi toetamise olulisele rollile kultuuriasutustele juurdepääsu lihtsustamisel;

50.  rõhutab, et Euroopa kultuuripärand on maailmas ainulaadne oma mitmekesisuse ja rikkalikkuse poolest, ning juhib tähelepanu kultuuriturismi ülisuurele potentsiaalile kestliku majanduse toetamisel ning sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kaasamise edendamisel; palub seetõttu liikmesriikidel suurendada oma jõupingutusi ja investeeringuid, et välja töötada kestlik ja pikaajaline kultuuriturismi poliitika;

51.  nõuab suuremaid investeeringuid kultuurivaldkonda, et hoogustada kohalikku majandust ja edendada kultuuriturismi; täheldab, et kultuuriturism, koostoimes teaduse, primaarsektori, käsitöönduslike ja tööstuskeskustega, ning mobiilsus on lähedasema ja humanistlikuma Euroopa loomiseks otsustavad tegurid;

52.  soovitab suunata rohkem investeeringuid kultuurile juurdepääsu tagamiseks äärepoolseimates ja mägipiirkondades ning äärealadel, et luua detsentraliseeritud kultuurialaseid võimalusi;

53.  rõhutab, et on vaja lisameetmeid, et parandada puuetega inimeste jaoks tehnoloogiliste ja füüsiliste takistusteta juurdepääsu kultuuritaristule ning kultuuritegevusele ja meediakanalitele; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles jätkama oma pädevuse raames tööd puuetega inimeste integreerimisel kultuuri kaudu ja tegema jõupingutusi olemasolevate takistuse kõrvaldamiseks;

54.  tunnistab vajadust osalemist soodustavate meetmete järele kultuuripärandi haldamisel, mis põhineksid kohalikele kogukondadele suunatud lähenemisviisil, et tabada nõudlust ja kaasata laiemat publikut, võttes eelkõige arvesse noori, puuetega inimesi ning alaesindatud ja tõrjutud inimrühmi;

55.  palub liikmesriikidel ja nendest sõltuvatel kultuuriasutustel tagada, et kultuuri pakkumine oleks kättesaadav kõigile, võttes erimeetmeid teatavate elanikkonnarühmade jaoks, nagu muu hulgas lapsed ja noored, eakad, puuetega inimesed või rändajad;

56.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid eraldama rohkem vahendeid puudutusel põhineva universaalse lugemis- ja kirjakoodi (Braille kirjasüsteemi) rakendamiseks paljudes eri kultuuritaristutes ja -tehnoloogiates; nõuab suuremaid investeeringuid heliraamatute, -ajakirjade ja -ajalehtede tootmiseks ning viipekeele kasutamiseks teatrietendustel;

57.  juhib tähelepanu vajadusele kõrvaldada eelkõige maksudega seotud tõkked kunstnike ja kultuuriala spetsialistide liikuvuses; rõhutab nende meetmete mõju kultuuriliste valikute laiendamisele Euroopas; tunnustab programmi „Loov Euroopa“ kultuurilise liikuvuse ja valdkondlike spetsialistide edule kaasaaitamise eest ning kvaliteetsete kultuurisündmuste ja -projektide levitamise ergutamise eest;

58.  tuletab meelde, et kultuurile juurdepääsu takistavad tõkked on nähtavamad kohalikul tasandil, mistõttu tuleks teha rohkem investeeringuid erinevatesse kultuurilise liikuvuse projektidesse, et võimaldada kohalike kogukondade arengut ja ühtekuuluvust;

59.  kutsub komisjoni üles pidama Euroopa ja kolmandate riikide artistide liikuvust eeliseks, mille abil edendada rahu, jagada arusaamu ning lammutada sotsiaalseid ja kultuurilisi stereotüüpe;

60.  tuletab meelde, et keelebarjäärid võivad kultuuri nõudlust negatiivselt mõjutada ning nõuab seetõttu, et kultuuriloomes kasutataks laialdasemalt mitmekeelsust;

61.  soovitab liikmesriikidel võtta vajalikud meetmed, et soodustada transporti kultuuriasutustesse ja nendele juurdepääsu puuetega inimeste ja piiratud liikumisvõimega isikute jaoks;

Digitaalsed takistused ja probleemid

62.  on veendunud, et digitaalsed vahendid võivad õigesti kasutamise korral ja koos digikirjaoskuse ühtse tasemega aidata ületada takistusi kultuurile juurdepääsul, mis on tingitud sellistest teguritest nagu muu hulgas ebasoodne geograafiline asukoht, puue, sotsiaalne taust, keel ja aja- või rahanappus; osutab asjaolule, et ilma investeerimise lõpetamiseta kultuuritegevuse geograafilisse detsentraliseerimisse võivad ka digitaalsed vahendid olla sotsiaalsete või vaimsete takistuste ületamise vahendiks; on seetõttu seisukohal, et sellega seoses peaks digiõpe olema juba alates varajasest noorusest osa õppimisprotsessist, et arendada asjaomaseid teadmisi ja oskusi;

63.  soovitab komisjonil töötada välja tervikliku, kultuuritaristutele ja -tegevusele suunatud digitaalse strateegia, et tugevdada nende suutlikkust;

64.  juhib tähelepanu digitaalsele tõrjutusele ja rõhutab sellega võitlemise vajadust; tuletab sellega seoses meelde, et digiteerimine nõuab kultuuri- ja haridusasutustelt ning kultuuritarbijatelt endilt uute pädevuste, teadmiste ja oskuste omandamist; rõhutab eriti vajadust luua suutlikkust uute digitaalsete tehnoloogiate kasutamiseks kultuuriasutustes ja kultuuriasutuste kohanemiseks tehnoloogilistest muudatustest tingitud probleemidega;

65.  rõhutab, et digiteerimine ja kultuurialaste materjalide kättesaadavaks tegemine internetis peaks Euroopas toimuma loovisikuid ja intellektuaalomandi õigusi täielikult austades; on sellega seoses siiski arvamusel, et intellektuaalomandi õigused ei tohiks takistada üldist ühiskondlikku eesmärki seoses loomesisu, teabe ja teadmiste kättesaadavuse parandamise ning levitamise soodustamisega; rõhutab lisaks tungivat vajadust luua turvaline digikeskkond, mis võimaldaks loomingulistel töötajatel ja loovisikutel saada oma töö eest õiglast tasu, ning tagada õiglane tasu piiriülese juurdepääsu eest sisule;

66.  kutsub komisjoni üles ka edaspidi pidama ELi programmide raames, sh programmi „Loov Euroopa“ ja selle järglaste raames prioriteetseteks uuenduslikke lähenemisviise publiku arendamisele ja kultuuritarbijate kaasamisele, sh uute tehnoloogiate vahendusel;

67.  kutsub liikmesriike üles võtma oma kultuurilistes ja digitaalsetes strateegiates arvesse publiku väljakujundamist ning toetama digitaalsete tehnoloogiate kasutamist, et lihtsustada juurdepääsu kultuurisisule;

68.  tunnustab Europeana platvormi ja liikmesriikide institutsioonide panust kultuurisisu digiteerimise ja kättesaadavaks tegemise valdkonnas; nõuab seoses Euroopa kultuuripärandi aastaga, et seda projekti jätkuvalt toetataks ja eraldataks sellele rohkem vahendeid ning edendataks avalikku juurdepääsu digitaalsetele kultuuripärandi ressurssidele ja teenustele; nõuab veebisaidi põhjalikku ümberkujundamist, et see ühilduks paremini arenenud tehnoloogiaga, ning tõelist kommunikatsioonipoliitikat, mis vastaks saidile kogutud rikkalikule sisule;

69.  rõhutab vajadust koguda ja hallata andmeid kultuuri kohta, et kultuuriorganisatsioonid oleksid võimelised paremini mõistma tarbijate vajadusi ja töötama välja ühtse lähenemisviisi digitaalse publiku jaoks;

70.  märgib, et kultuurisisul on oluline osa nende uute tehnoloogiate vastuvõtmisel laiema publiku poolt ning Euroopa kodanike digitaaloskuste ja meediapädevuse taseme arendamisel;

o
o   o

71.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 142.
(2) ELT C 93, 9.3.2016, lk 95.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0486.
(4) ELT C 247 E, 15.10.2009, lk 25.
(5) ELT C 125 E, 22.5.2008, lk 223.
(6) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 135.
(7) ELT C 98 E, 23.4.2004, lk 179.
(8) ELT C 11, 12.1.2018, lk 55.
(9) ELT C 316, 22.9.2017, lk 88.
(10) ELT C 11, 12.1.2018, lk 16.
(11) ELT C 247 E, 15.10.2009, lk 32.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0233.
(13) ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 16.
(14) ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 9.
(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0474.
(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0062.
(17) ELT L 347, 20.12.2013, lk 221.
(18) ELT C 287, 29.11.2007, lk 1.
(19) ELT C 463, 23.12.2014, lk 4.
(20) ELT C 172, 27.5.2015, lk 13.
(21) ELT C 212, 14.6.2016, lk 9.
(22) ELT C 134, 7.6.2003, lk 7.
(23) ELT L 394, 30.12.2006, lk 10.
(24) Aruanne „Policies and good practices in the public arts and cultural institutions to promote better access to and wider participation in culture“, oktoober 2012.
(25) Eurostat, „Culture statistics – cultural employment“ (kultuuristatistika – kultuurivaldkonna tööhõive) (2017), http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Culture_statistics_-_cultural_employment.
(26) Eurobaromeeter 399.
(27) Eurostat Culture statistics, 2016. aasta väljaanne, lk 116–136. Eurostat (2015. aasta andmed – EU Survey on Income and Living Conditions (EU‑SILC)).
(28) Eurobaromeeter 399, Eurostat (2015. aasta andmed – EU Survey on Income and Living Conditions (EU‑SILC)).
(29) Eurostat (2015. aasta andmed – EU Survey on Income and Living Conditions (EU‑SILC)).


Kutsealasid reguleerivate uute õigusnormide vastuvõtmisele eelnev proportsionaalsuse kontroll ***I
PDF 236kWORD 46k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 14. juuni 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse uute kutsealasid reguleerivate õigusnormide vastuvõtmisele eelnevat proportsionaalsuse kontrolli (COM(2016)0822 – C8-0012/2017 – 2016/0404(COD))
P8_TA(2018)0263A8-0395/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0822),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artiklit 46, artikli 53 lõiget 1 ja artiklit 62, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0012/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Saksamaa Liidupäeva, Saksamaa Liidunõukogu, Prantsusmaa Rahvuskogu, Prantsusmaa Senati ja Austria Liidunõukogu poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 31. mai 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse vastutavate komisjonide poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 20. aprilli 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8‑0395/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14. juunil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/…, milles käsitletakse uute kutsealasid reguleerivate õigusnormide vastuvõtmisele eelnevat proportsionaalsuse kontrolli

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv (EL) 2018/958) lõplikule kujule).

(1) ELT C 288, 31.8.2017, lk 43.


Ilma juhita renditud sõidukite kasutamine kaupade autoveol ***I
PDF 357kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 14. juunil 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/1/EÜ ilma juhita renditud sõidukite kasutamise kohta kaupade autoveol (COM(2017)0282 – C8-0172/2017 – 2017/0113(COD))(1)
P8_TA(2018)0264A8-0193/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 2
(2)  Renditud sõidukite kasutamine võib vähendada kaupu omal kulul vedavate ettevõtjate või rendi või tasu eest selliseid teenuseid osutavate ettevõtjate kulusid, muutes samas nende tegevuse paindlikumaks. See aitaks suurendada asjaomaste ettevõtjate produktiivsust ja konkurentsivõimet. Kuna renditavad sõidukid on keskmise sõidukipargi sõidukitest tavaliselt uuemad, on need ka lisaks ohutumad ja vähem saastavamad.
(2)  Selline renditud sõidukite kasutamine võib vähendada kaupu omal kulul vedavate ettevõtjate või rendi või tasu eest selliseid teenuseid osutavate ettevõtjate kulusid, muutes samas nende tegevuse paindlikumaks. Selline renditud sõidukite kasutamine võib seega aidata suurendada asjaomaste ettevõtjate produktiivsust ja konkurentsivõimet. Kuna renditavad sõidukid on keskmise sõidukipargi sõidukitest tavaliselt uuemad, võivad need olla tihti ka ohutumad ja vähem saastavad.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 3
(3)  Direktiiv 2006/1/EÜ ei võimalda ettevõtjatel renditud sõidukite kasutamise eelistest täiel määral kasu saada. Kõnealune direktiiv näeb liikmesriikidele ette võimaluse piirata oma ettevõtjate omal kulul toimuvate vedude puhul üle 6tonnise registrimassiga renditud sõidukite kasutamist. Lisaks ei nõuta liikmesriikidelt, et nad peaksid oma vastaval territooriumil lubama renditud sõidukite kasutamist, kui sõiduk on õiguspäraselt registreeritud või kasutusele võetud muus liikmesriigis kui seda rentiva ettevõtja asukoha liikmesriik.
(3)  Direktiiv 2006/1/EÜ ei võimalda ettevõtjatel renditud sõidukite kasutamise eelistest täiel määral kasu saada. Kõnealune direktiiv näeb liikmesriikidele ette võimaluse piirata nende territooriumil asutatud ettevõtjate poolt omal kulul toimuvate vedude puhul üle 6tonnise registrimassiga renditud sõidukite kasutamist. Lisaks ei nõuta liikmesriikidelt, et nad peaksid oma vastaval territooriumil lubama selliste renditud sõidukite kasutamist, mis on õiguspäraselt registreeritud või kasutusele võetud muus liikmesriigis kui seda rentiva ettevõtja asukoha liikmesriik.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4 a (uus)
(4a)  Liikmesriikidel ei peaks olema lubatud piirata oma vastaval territooriumil teise liikmesriigi territooriumil nõuetekohaselt asutatud ettevõtja poolt renditud sõiduki kasutamist, kui sõiduk on registreeritud ja vastab tegevusstandarditele ja ohutusnõuetele, või on kasutusele võetud vastavalt mis tahes liikmesriigi õigusaktidele ja kui vastutava ettevõtja asukohaliikmesriik on selle kasutamist lubanud.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 5
(5)  Autoveo maksustamise määrad erinevad liidus endiselt märkimisväärselt. Seetõttu on maksumoonutuste vältimiseks teatavad piirangud (mis mõjutavad kaudselt ka sõidukite rentimise teenuste osutamise vabadust) siiski põhjendatud. Järelikult peaks liikmesriikidel olema võimalus piirata aega, mil muus liikmesriigis kui sõidukit rentiva ettevõtja asukoha liikmesriigis renditud sõidukit võib nende territooriumil kasutada.
(5)  Autoveo maksustamise määrad erinevad liidus endiselt märkimisväärselt. Seetõttu on teatavad piirangud (mis mõjutavad kaudselt ka sõidukite rentimise teenuste osutamise vabadust) maksumoonutuste vältimise eesmärgil siiski põhjendatud. Järelikult peaks liikmesriikidel olema võimalus piirata käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel ja oma vastaval territooriumil aega, mil asutatud ettevõtja võib teises liikmesriigis registreeritud või kasutusele võetud renditud sõidukit kasutada. Samuti peaks neil olema lubatud piirata seda, kui suurel arvul nende territooriumil asutatud ettevõtja selliseid sõidukeid rentida võib.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 5 a (uus)
(5a)  Nimetatud meetmete täitmise tagamiseks tuleks teave renditud sõiduki registreerimisnumbri kohta kanda määruse (EÜ) nr 1071/2009 alusel loodud liikmesriikide riiklikesse elektroonilistesse registritesse. Asukohaliikmesriigi pädevad asutused, keda teavitatakse sellise sõiduki kasutamisest, mille ettevõtja on rentinud ja mis on registreeritud või kasutusele võetud teise liikmesriigi õigusaktide kohaselt, peaksid sellest teavitama kõnealuse teise liikmesriigi pädevaid asutusi. Liikmesriigid peaksid kasutama selleks siseturu infosüsteemi (IMI).
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 6 a (uus)
(6a)   Selleks et pidada kinni tegevusstandarditest, järgida ohutusnõudeid ja tagada juhtidele juhtide inimväärsed töötingimused, on oluline garanteerida ettevõtjatele juurdepääs varadele ja otsesele tugitaristule riigis, kus nad tegutsevad.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 7
(7)  Käesoleva direktiivi rakendamist ja mõju peaks järgima komisjon, kes peaks selle dokumenteerima asjakohases aruandes. Kõnealuses valdkonnas mis tahes edaspidise meetme võtmise korral tuleks nimetatud aruannet arvesse võtta.
(7)  Käesoleva direktiivi rakendamist ja mõju peaks järgima komisjon, kes peaks selle dokumenteerima asjakohases aruandes hiljemalt kolm aastat pärast käesoleva direktiivi ülevõtmise kuupäeva. Aruandes tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse mõju liiklusohutusele, maksutulule ja keskkonnale. Samuti tuleks aruandes hinnata kõiki käesoleva direktiivi rikkumisi, sh piiriüleseid rikkumisi. Kõnealuses valdkonnas edaspidise meetme võtmise vajaduse hindamisel tuleks nimetatud aruannet arvesse võtta.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 – alapunkt a – alapunkt ii
Direktiiv 2006/1/EÜ
Artikkel 2 – lõige 1 – punkt a
a)  sõiduk on registreeritud või kasutusele võetud vastavalt liikmesriigi õigusaktidele;
a)  sõiduk on registreeritud või kasutusele võetud vastavalt mis tahes liikmesriigi õigusaktidele, sh tegevusstandarditele ja ohutusnõuetele;
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 – alapunkt b
Direktiiv 2006/1/EÜ
Artikkel 2 – lõige 1 – punkt b
b)  lisatakse lõige 1a:
välja jäetud
„1a. Kui sõidukit ei ole seda rentiva ettevõtja asukoha liikmesriigi õigusaktide kohaselt registreeritud või kasutusele võetud, võivad liikmesriigid piirata renditud sõiduki kasutamise aega oma vastaval territooriumil. Sellisel juhul lubavad liikmesriigid seda asjaomasel kalendriaastal siiski vähemalt neli kuud kasutada. “
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2006/1/EÜ
Artikkel 3 – lõige 1
Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega tagada, et nende ettevõtjad võivad kaupade autoveoks kasutada renditud sõidukeid nende omanduses olevate sõidukitega samadel tingimustel, kui artiklis 2 sätestatud tingimused on täidetud.
1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega tagada, et nende territooriumil asutatud ettevõtjad võivad kaupade autoveoks kasutada renditud sõidukeid nende omanduses olevate sõidukitega samadel tingimustel, kui artiklis 2 sätestatud tingimused on täidetud.
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2006/1/EÜ
Artikkel 3 – lõige 1 a (uus)
1a.  Kui sõiduk on registreeritud või kasutusele võetud vastavalt teise liikmesriigi õigusaktidele, võib ettevõtja asutamiskoha liikmesriik:
a)  piirata renditud sõiduki oma vastaval territooriumil kasutamise aega, tingimusel et ta võimaldab kasutada renditud sõidukit vähemalt neli järjestikust kuud igal konkreetsel kalendriaastal; sellisel juhul võib nõuda, et rendilepingu kestus ei ületaks liikmesriigi määratud ajapiirangut;
b)  piirata mis tahes ettevõtja kasutuses olevate renditud sõidukite arvu, tingimusel et ta lubab kasutada vähemalt sellisel arvul sõidukeid, mis vastab 25 %‑le kogu ettevõtja omanduses olevast kaubaveosõidukite pargist loa saamise taotluse esitamisele eelneva aasta 31. detsembri seisuga; sellisel juhul on ettevõtjal, kelle sõidukipargis on rohkem kui üks ja vähem kui neli sõidukit, lubatud kasutada vähemalt ühte sellist renditud sõidukit.“
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2 a (uus)
Direktiiv 2006/1/EÜ
Artikkel 3 a (uus)
2a)  Lisatakse artikkel 3a:
„Artikkel 3a
1.  Teave renditud sõiduki registreerimisnumbri kohta kantakse määruse (EÜ) nr 1071/2009 artiklis 16* määratletud riiklikku elektroonilisse registrisse.
2.  Ettevõtja asukohaliikmesriigi pädevad asutused, keda teavitatakse sellise sõiduki kasutamisest, mille ettevõtja on rentinud ja mis on registreeritud või kasutusele võetud teise liikmesriigi õigusaktide kohaselt, teavitavad sellest kõnealuse teise liikmesriigi pädevaid asutusi.
3.  Lõikes 2 ette nähtud halduskoostööd tehakse määruse (EL) nr 1024/2012** alusel loodud siseturu infosüsteemi (IMI) kaudu.
__________________
* Viidates määruse (EÜ) nr 1071/2009 artiklile 16, võttes arvesse komisjoni poolt kavandatavat andmete registris hoidmise kestuse pikendamist.
** ELT L 316, 14.11.2012, lk 1.“
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3
Direktiiv 2006/1/EÜ
Artikkel 5a – lõik 1
Hiljemalt [insert the date calculated 5 years after the deadline for transposition of the Directive] esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise ja mõju kohta. Aruanne peab sisaldama teavet muus liikmesriigis kui sõidukit rentiva ettevõtja asukoha liikmesriigis renditud sõidukite kasutamise kohta. Kõnealuse aruande alusel hindab komisjon täiendavate meetmete võtmise vajadust.
Hiljemalt ... [3 aastat pärast käesoleva muutva direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaja möödumist] esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise ja mõju kohta. Aruanne peab sisaldama teavet muus liikmesriigis kui sõidukit rentiva ettevõtja asukoha liikmesriigis renditud sõidukite kasutamise kohta. Aruandes pööratakse erilist tähelepanu liiklusohutusele ja maksutulule avalduvale mõjule, sh maksumoonutustele, ning kabotaažvedusid käsitlevate õigusnormide täitmise tagamisele kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1072/2009. Kõnealuse aruande alusel hindab komisjon täiendavate meetmete võtmise vajadust.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 2 – lõige 1 – lõik 1
Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt [insert the date calculated 18 months following the entry into force]. Liikmesriigid edastavad kõnealuste sätete teksti viivitamata komisjonile.
Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt ... [20 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva]. Liikmesriigid edastavad kõnealuste sätete teksti viivitamata komisjonile.

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastutavale komisjonile uuesti läbivaatamiseks (A8-0193/2018).


Vastuväide delegeeritud õigusaktile: kalandusalaste kaitsemeetmete kehtestamine merekeskkonna kaitsmiseks Põhjameres
PDF 241kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 14. juuni 2018. aasta resolutsioon komisjoni 2. märtsi 2018. aasta delegeeritud määruse kohta, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2017/118, millega kehtestatakse kalandusalased kaitsemeetmed merekeskkonna kaitsmiseks Põhjameres (C(2018)01194 – 2018/2614(DEA))
P8_TA(2018)0265B8-0299/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni delegeeritud määrust (C(2018)01194),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ(1), eriti selle artikli 11 lõiget 2 ning artikli 46 lõiget 5,

–  võttes arvesse komisjoni 5. septembri 2016. aasta delegeeritud määrust (EL) 2017/118, millega kehtestatakse kalandusalased kaitsemeetmed merekeskkonna kaitsmiseks Põhjameres(2),

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 105 lõiget 3,

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika‑alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv)(3) artikli 1 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid saavutama 2020. aastaks mereakvatooriumi hea keskkonnaseisundi, samas kui määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 2 lõike 5 punktis j nõutakse, et ühine kalanduspoliitika peab selle eesmärgi saavutamisele kaasa aitama;

B.  arvestades, et kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) tõi oma asjaomase teadusliku nõuande järeldustes(4) välja rea probleeme seoses kaitstud liikide ja elupaikade ning merepõhja kaitse suhtes kavandatud meetmete tõhususega; arvestades, et neid probleeme ei ole läbivaatamisel oleva delegeeritud õigusakti põhjendustes täielikult kajastatud;

C.  arvestades, et STECF märkis oma teaduslikus nõuandes ka seda, et kavandatavate meetmete aluseks oleva püügitegevusega seotud arvud pärinevad aastatest 2010–2012 ja võivad seetõttu olla aegunud;

D.  arvestades, et nende laevade, mille suhtes kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/118 (mida muudetakse läbivaatamisel oleva delegeeritud määrusega) artiklite 3b, 3c ja 3e alusel osaliselt ajutisi erandeid, teadmata hulk võib kergesti mõjutada kavandatud meetmete tulemuslikkust;

E.  arvestades, et komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/118 (mida muudetakse läbivaatamisel oleva delegeeritud määrusega) artikli 2 punktis 2 sätestatud „merepõhja vähem mõjutava püügivahendi“ määratlust tuleb täpsustada; arvestades, et kui see hõlmab elektriimpulsstraalimist, oleks selline määratlus vastuolus läbirääkimisvolitustega, mille Euroopa Parlament võttis vastu 16. jaanuaril 2018(5) seadusandliku tavamenetluse raames, et võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmise kohta tehniliste meetmete abil(6);

F.  arvestades, et kavandatava „merepõhja vähem mõjutava püügivahendi“ mõju võib siiski olla oluliselt suurem kui teiste, osaliselt keelustatud püügivahendite (ankurdatud ja ankurdamata põhjanoodad) mõju;

G.  arvestades, et kavandatava delegeeritud õigusakti läbivaatamis- ja aruandlusklauslit ei kohaldata hiljuti kavandatud piirkondade ja nende haldamise suhtes, mis muudab võimatuks meetmete ja eelkõige hiljuti katsetatud merepõhja vähem mõjutava püügivahendi kasutamise tulemuslikkuse läbipaistva hindamise;

1.  esitab komisjoni delegeeritud määrusele vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ning teatada talle, et delegeeritud määrus ei saa jõustuda;

3.  palub komisjonil esitada uue delegeeritud õigusakti, milles võetakse arvesse eelnimetatud soovitusi;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.
(2) ELT L 19, 25.1.2017, lk 10.
(3) ELT L 164, 25.6.2008, lk 19.
(4) Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) (2017) 54. täiskogu istungi aruanne (PLEN‑17‑01).
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0003.
(6) Seadusandlik menetlus 2016/0074(COD).


Gruusia okupeeritud alad kümme aastat pärast Venemaa sissetungi
PDF 175kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 14. juuni 2018. aasta resolutsioon okupeeritud Gruusia alade kohta kümme aastat pärast Venemaa sissetungi (2018/2741(RSP))
P8_TA(2018)0266RC-B8-0275/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 12. augusti 2008. aasta relvarahukokkulepet, mille sõlmimist vahendas EL ning millele kirjutasid alla Gruusia ja Venemaa Föderatsioon, ning 8. septembri 2008. aasta rakenduskokkulepet,

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni assotsieerimislepingute / põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade kohta Gruusia, Moldova ja Ukrainaga(1),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta(2),

–  võttes arvesse idapartnerluse tippkohtumiste ühisavaldusi, eriti 2017. aastal Brüsselis kokku lepitud ühisavaldust,

–  võttes arvesse komisjoni ja Euroopa välisteenistuse ühisteatisi Euroopa naabruspoliitika (ENP) kohta, eriti 18. mai 2017. aasta aruannet läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika rakendamise kohta (JOIN(2017)0018), komisjoni talituste 9. juuni 2017. aasta ühist töödokumenti „Idapartnerlus – 20 tulemust 2020. aastaks: keskendumine peamistele prioriteetidele ja konkreetsetele tulemustele“ (SWD(2017)0300) ning 2016. aasta teatist Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta ELi idanaabruses ja eriti oma 15. novembri 2017. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, mis käsitleb idapartnerlust 2017. aasta novembri tippkohtumise eel(3),

–  võttes arvesse ELi vaatlusmissiooni (EUMM) lähetamist Gruusiasse 15. septembril 2008. aastal,

–  võttes arvesse Gruusia konflikti käsitleva ja Heidi Tagliavini juhitud 2009. aasta sõltumatu rahvusvahelise teabekogumismissiooni aruannet,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Gruusia tähistab 1918. aastal asutatud esimese Gruusia demokraatliku vabariigi 100. aastapäeva ja on õigustatult uhke oma viimase aja saavutuste üle;

B.  arvestades, et EL toetab kindlalt Gruusia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides;

C.  arvestades, et kümme aastat pärast Venemaa sõjalist agressiooni Gruusia vastu 2008. aasta augustis jätkab Venemaa Föderatsioon endiselt Gruusiale kuuluvate Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia alade ebaseaduslikku okupeerimist, õõnestades sellega rahvusvahelist õigust ja reeglitel põhinevat rahvusvahelist süsteemi; arvestades, et Venemaa ning Abhaasia ja Lõuna‑Osseetia vahel 2014. ja 2015. aastal sõlmitud nn integratsiooni- ja liidulepingud rikkusid selgelt rahvusvahelist õigust, OSCE põhimõtteid ja Venemaa rahvusvahelisi kohustusi; arvestades, et Euroopa Liit ei tunnusta nn valimiste raamistikku ning rahvahääletust, mille korraldasid Venemaa toetatud separatistid Gruusiale kuuluvatel Abhaasia ja Lõuna‑Osseetia aladel 2016. ja 2017. aastal;

D.  arvestades, et EL tegutseb endiselt kindlalt selle nimel, et leida Venemaa‑Gruusia konfliktile rahumeelne lahendus, mis on täielikus vastavuses rahvusvahelise õiguse alusnormide ja põhimõtetega;

E.  arvestades, et Venemaa tugevdab pidevalt oma ebaseaduslikku sõjalist kohalolekut okupeeritud Gruusia aladel, rajades uusi baase, tuues kohale uusi vägesid ja varustust ning viies läbi sõjalisi õppusi;

F.  arvestades, et Venemaa rikub endiselt oma rahvusvahelisi kohustusi ja keeldub täielikult rakendamast ELi vahendatud 12. augusti 2008. aasta relvarahukokkulepet;

G.  arvestades, et Venemaa jätkab Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia isoleerimist ülejäänud riigist, sulgedes täiendavaid piiripunkte, paigaldades administratiivpiirile füüsilisi tõkkeid ja viies läbi kampaaniat gruusia kultuuri väljajuurimiseks;

H.  arvestades, et administratiivpiiri nihutatakse tasapisi, kuid järjekindlalt nn piiristamise raames sügavamale Thbilisi kontrolli all olevale territooriumile ning mõnes kohas on see jõudnud väga lähedale elutähtsale taristule, näiteks kiirteedele ja gaasi torujuhtmetele;

I.  arvestades, et sajad tuhanded riigisisesed põgenikud ja pagulased, kes on mitme etnilise puhastuse laine tagajärjel Gruusiale kuuluvatelt Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia aladelt vägisi välja saadetud, on endiselt jäetud ilma põhiõigusest turvaliselt ja väärikalt koju tagasi pöörduda;

J.  arvestades, et okupeeritud Gruusia aladel rikutakse põhilisi inimõigusi, sealhulgas liikumis- ja elukohavabadust, õigust omandile ja õigust saada emakeelset haridust; arvestades, et jätkuvalt pannakse toime ebaseaduslikke kinnipidamisi ja inimrööve;

K.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon kui tegeliku kontrolli teostaja Gruusiale kuuluvate Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia alade üle on täielikult vastutav inimõiguste tõsiste rikkumiste ja kohapealse humanitaarolukorra eest;

L.  arvestades, et 2008. aasta sissetung oli Venemaa esimene suur avalik rünnak Euroopa korra vastu; arvestades, et hiljem järgnesid sellele teised, sealhulgas Krimmi annekteerimine ja sõda Ida‑Ukrainas;

M.  arvestades, et Gruusia riigisisesed põgenikud Archil Tatunashvili, Giga Otkhozoria ja Davit Basharuli tapeti ebaseaduslikult Venemaa okupatsioonirežiimi poolt Suhhumis ja Tshinvalis toime pandud jõhkrate meetmete käigus;

N.  arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) on alustanud väidetavate konflikti käigus toime pandud sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude uurimist;

O.  arvestades, et 12. augustil 2008 toimunud Kesk‑ ja Ida‑Euroopa juhtide (Poola presidendi Lech Kaczyński, Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese, Leedu presidendi Valdas Adamkuse, Läti peaministri Ivars Godmanise ja Ukraina presidendi Viktor Juštšenko) ühist erakorralist külastust Gruusiasse peetakse üldiselt peamiseks teguriks, mis peatas Venemaa edasiliikumise Thbilisi peale, kui väed olid Gruusia pealinnast ainult 50 km kaugusel, ning aitas ELi nõukogu eesistujal Prantsusmaal relvarahu vahendada;

P.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon keeldub endiselt võimaldamast ELi vaatlusmissioonile juurdepääsu Gruusiale kuuluvatele Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna-Osseetia aladele, mis kujutab endast ELi vahendatud 12. augusti 2008. aasta relvarahukokkuleppe rikkumist, ning takistab seeläbi missiooni suutlikkust oma mandaati täies ulatuses ellu viia;

1.  kordab oma sõnaselget toetust Gruusia suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele; kinnitab, et ÜRO põhikirjas, 1975. aasta Helsingi lõppaktis ja OSCE 1990. aasta Pariisi hartas sätestatud põhimõtted moodustavad Euroopa mandril rahu tagamise nurgakivi;

2.  kordab, et suveräänsus, sõltumatus ja vaidluste rahumeelne lahendamine on Euroopa julgeolekukorra peamised põhimõtted; rõhutab, et Gruusia konfliktide lahendamine on ülimalt oluline kogu Euroopa mandri julgeoleku ja stabiilsuse suurendamiseks; on seisukohal, et need konfliktid ja Gruusia alade jätkuv okupeerimine võivad endiselt ohustada teiste Euroopa riikide suveräänsust;

3.  nõuab, et Venemaa Föderatsioon tühistaks otsuse tunnustada Gruusiale kuuluvate Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia alade nn iseseisvust; mõistab hukka Venezuela, Nicaragua, Süüria ja Nauru otsuse tunnustada Abhaasiat ja Lõuna‑Osseetiat ning nõuab selle tunnustamise tagasivõtmist;

4.  rõhutab, et Venemaa Föderatsioon peab tingimusteta täitma kõiki 12. augusti 2008. aasta relvarahukokkuleppe sätteid, eelkõige kohustust viia kõik oma relvajõud Gruusia territooriumilt välja;

5.  nõuab, et Venemaa Föderatsioon lõpetaks Gruusiale kuuluvate Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia alade okupatsiooni, austaks täielikult Gruusia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning selle rahvusvaheliselt tunnustatud piiride puutumatust ning lõpetaks mõlema piirkonna de facto integreerimise Venemaa haldusse;

6.  kinnitab ELi otsusekindlust aidata kaasa Venemaa‑Gruusia konflikti rahumeelsele lahendamisele ning kasutada selleks kõiki tervikliku lähenemisviisi raames tema käsutuses olevaid vahendeid, kaasa arvatud Lõuna‑Kaukaasiasse ja Gruusia kriisi jaoks nimetatud ELi eriesindajat, tegevust Genfi rahvusvaheliste kõneluste kaaseesistujana, ELi vaatlusmissiooni Gruusias ning mittetunnustamis- ja osalemispoliitikat;

7.  nõuab tungivalt, et Gruusia valitsus teeks ICCga jätkuvalt koostööd, hõlbustades ICC prokuratuuri uurimisi ning tagades, et ICC sekretariaat saab täita oma ülesandeid inimeste teavitamise ja ohvrite kaasamise vallas;

8.  kutsub Venemaa Föderatsiooni üles võimaldama ELi vaatlusmissioonile tema mandaadi kohane tingimusteta juurdepääs Gruusiale kuuluvatele Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia aladele; tuletab meelde, et ELi vaatlusmissioon on ainuke püsivalt kohapeal viibiv rahvusvaheline esindus, kes annab erapooletut teavet olukorra kohta administratiivpiiril, ning nõuab tema mandaadi pikendamist ka ajaks pärast 14. detsembrit 2018;

9.  kutsub Venemaa Föderatsiooni üles peatama administratiivpiiri edasine nn piiristamine, mida ta püüab saavutada okastraataedade ja muude kunstlike tõkete paigaldamisega; nõuab samuti, et lõpetataks Gruusia valitsuse kontrollitavale territooriumile sissetungimine ja administratiivpiiri edasine laiendamine, sest sellega takistatakse tahtlikult inimestevahelisi kontakte ja isoleeritakse kahe okupeeritud piirkonna elanikke;

10.  mõistab hukka kümnete gruusia külade ja gruusia kirikute tahtliku hävitamise Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia aladel ning tahtliku katse kustutada okupeeritud aladel gruusia kultuuri ja ajaloo jäljed ning mõistab hukka ka vastandlikud ja vaenulikkust tekitavad algatused, nagu 2017. aasta nn rahvahääletus, millega kiideti heaks Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia nimemuutus;

11.  kutsub Venemaa Föderatsiooni üles järgima konflikti rahumeelse lahendamise põhimõtet ning vastama Gruusia ühepoolselt võetud kohustusele loobuda jõu kasutamisest, mida kinnitas Gruusia president 23. novembril 2010 Euroopa Parlamendis peetud kõnes;

12.  tunneb heameelt Gruusia valitsuse uue rahualgatuse „Samm parema tuleviku suunas“ üle, mille eesmärk on parandada Gruusiale kuuluvatel Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia aladel elavate inimeste humanitaar- ja sotsiaal-majanduslikke tingimusi ning edendada inimestevahelisi kontakte ja usalduse suurendamist eraldatud kogukondade vahel;

13.  tuletab Venemaa Föderatsioonile kui okupeerivale võimule meelde tema kohustusi elanikkonna ees ning et ta peab lõpetama okupeeritud Gruusia aladel inimõiguste rikkumised, liikumis- ja elukohavabaduse piiramise, diskrimineerimise etnilise päritolu alusel ning omandiõiguse ja emakeelse hariduse saamise õiguse rikkumise;

14.  kutsub lisaks Venemaa Föderatsiooni üles tegema lõpu karistamatusele ja etniliste motiividega kuritegudele Gruusiale kuuluvatel Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia aladel ning kõrvaldama kõik tõkked, mis takistavad Gruusia riigisiseste põgenike Archil Tatunashvili, Giga Otkhozoria ja Davit Basharuli ebaseadusliku tapmise toimepanijate vastutusele võtmist;

15.  tunneb heameelt selle üle, et Gruusia parlament võttis kaheparteilise toetusega vastu resolutsiooni, millega seati sisse selliste rikkumiste toimepanijate ja nende varjamise eest vastutavate isikute must nimekiri (Otkhozoria‑Tatunashvili nimekiri), ning kutsub liikmesriike ja nõukogu üles kandma musta nimekirja need isikud, kes on või võivad olla Otkhozoria‑Tatunashvili nimekirjas, ning kehtestama neile riiklikke ja ELi‑üleseid sanktsioone;

16.  nõuab tungivalt, et Venemaa Föderatsioon võimaldaks riigisisestel põgenikel ja pagulastel turvaliselt ja väärikalt koju tagasi pöörduda ning tagaks kohapeal rahvusvaheliste inimõiguste olukorra jälgimise mehhanismidele takistamatu juurdepääsu;

17.  mõistab taas hukka propaganda, desinformatsiooni ja sotsiaalmeediasse imbumise õõnestava poliitika, mille eesmärk on nõrgestada Gruusias demokraatiat ja ühiskonda, vähendades institutsioonide usaldust, manipuleerides avaliku arvamusega, levitades alusetuid kuulujutte, õhutades sotsiaalseid pingeid ja suurendades üldist usaldamatust meedia vastu; mõistab sellega seoses hukka Venemaa peetava infosõja, milles ta kasutab oma riigi kontrolli all olevaid meediakanaleid libauudiste tahtlikuks levitamiseks, et mõjutada sisepoliitikat ja õõnestada Euroopa integratsiooni protsesse;

18.  rõhutab, et rahvusvaheline kogukond peab võtma Venemaa okupatsiooni- ja anneksioonipoliitika vastu järjepideva, kooskõlastatud, ühise ja kindla seisukoha, kuna see on ainuke vahend, millega tagada Gruusias konflikti rahumeelne lahendamine ja naabruses sarnaste konfliktide tekke ennetamine;

19.  kutsub ELi institutsioone üles võtma vastu lähenemisviisi, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi lähenemisviisiga ning liikmesriikide parlamentide poliitikaga, ning kasutama seejuures selgemaid ja täpsemaid termineid, et määratleda Venemaa agressioon Gruusias Venemaa Föderatsiooni poolse Gruusiale kuuluvate Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia alade okupeerimisena;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, idapartnerlusriikide valitsustele ja parlamentidele ning Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 11, 12.1.2018, lk 82.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0493.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0440.


ELi ja AKV uue partnerluslepingu läbirääkimised
PDF 189kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 14. juuni 2018. aasta resolutsioon eelseisvate läbirääkimiste kohta Euroopa Liidu ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma uue partnerluslepingu üle (2018/2634(RSP))
P8_TA(2018)0267B8-0274/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 23. juunil 2000. aastal Cotonous allakirjutatud partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel (Cotonou leping), ja selle läbivaatamisi 2005. ja 2010. aastal(1),

–  võttes arvesse 1975. aasta Georgetowni lepingut, millega loodi ametlikult Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühm, ja selle läbivaatamist 1992. aastal(2),

–  võttes arvesse oma 4. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni AKV ja ELi suhete tuleviku kohta pärast 2020. aastat(3),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni arengukoostöö tulemuslikkuse suurendamise kohta(4),

–  võttes arvesse komisjoni 12. detsembril 2017 vastu võetud soovitust nõukogu otsuse kohta, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelise partnerluslepingu üle (COM(2017)0763),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 22. novembri 2016. aasta ühisteatist „Uuendatud partnerlus Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega“ (JOIN(2018)0052),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 6. oktoobri 2015. aasta ühist konsultatsioonidokumenti „Uue partnerluse suunas Euroopa Liidu ja Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel pärast aastat 2020“ (JOIN(2015)0033),

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kestliku arengu tippkohtumist ja ÜRO Peaassamblee 25. septembril 2015. aastal vastu võetud lõppdokumenti „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““ ning 17 kestliku arengu eesmärki,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu, nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate ja komisjoni 7. juuni 2017. aasta ühisavaldust Euroopa uue arengukonsensuse „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“ kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 7. detsembril 2017 vastu võetud arvamust uuendatud partnerluse kohta Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega ning 12. mail 2016 vastu võetud arvamust ELi ja AKV riikide suhete tuleviku kohta,

–  võttes arvesse 13.–14. detsembril 2012 Malabos ja 4. mail 2016 Port Moresbys toimunud AKV riikide riigipeade ja valitsusjuhtide seitsmendat ja kaheksandat tippkohtumist,

–  võttes arvesse 26.–27. aprillil 2016 Dakaris ja 3.–4. mail 2017 Brüsselis toimunud 103. ja 105. AKV–ELi ministrite ühisnõukogu kohtumist,

–  võttes arvesse 29.–30. novembril 2017 Abidjanis toimunud ELi ja Aafrika Liidu tippkohtumist,

–  võttes arvesse AKV riikide silmapaistvate isikute töörühma 2016. aasta märtsi aruannet AKV riikide tuleviku kohta pärast 2020. aastat,

–  võttes arvesse oma 6. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni arenguriikide kohalike omavalitsuste rolli kohta arengukoostöös(5),

–  võttes arvesse 1. juunil 2016 AKV riikide riigipeade ja valitsusjuhtide kaheksandal tippkohtumisel tehtud avaldust,

–  võttes arvesse oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsiooni AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee töö kohta(6) ning AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee resolutsioone,

–  võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 21. detsembri 2016. aasta deklaratsiooni AKV ja ELi Cotonou lepingu järgsete suhete parlamentaarse mõõtme kohta(7),

–  võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentide 9. detsembri 2015. aasta ühisavaldust AKV ja ELi suhete tuleviku kohta(8),

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikleid 208 ja 218,

–  võttes arvesse 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet,

–  võttes arvesse nõukogule ja komisjonile esitatud küsimusi eelseisvate läbirääkimiste kohta Euroopa Liidu ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma uue partnerluslepingu üle (O‑000043/2018 – B8‑0025/2018 ja O‑000044/2018 – B8‑0026/2018),

–  võttes arvesse arengukomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Cotonou lepingu tugevus ja õigustik põhinevad mitmel ainulaadsel omadusel, nagu lepingu siduv olemus, laiaulatuslikkus, mida kannavad kolm sammast – arengukoostöö, poliitiline koostöö ning majandus- ja kaubanduskoostöö –, ning suured rahalised vahendid Euroopa Arengufondi kaudu;

B.  arvestades, et AKV ja ELi partnerlusel on olnud tähtis osa aastatuhande arengueesmärkide täitmise pürgimustes, hoolimata sellest, et Euroopa Liit ei ole suutnud saavutada eesmärki eraldada 0,7 % oma kogurahvatulust ametlikku arenguabisse;

C.  arvestades, et AKV ja ELi partnerlus on aidanud märkimisväärselt kaasa vaesuse kaotamisele, AKV riikide integreerimisele maailmamajandusse ning mitmepoolsetel kaubandus- ja kliimaalastel läbirääkimistel tõhusamaks ülemaailmseks osalejaks muutumisele;

D.  arvestades, et AKV ja ELi partnerlus on parandanud AKV riikide ja ELi liikmesriikide jaoks turulepääsu ning edendanud poliitilise dialoogi abil seisukohtade, väärtuste ja normide vastastikust mõistmist;

E.  arvestades, et kuigi AKV ja ELi partnerlus on aidanud oluliselt kaasa aastatuhande arengueesmärkide täitmisele, on AKV riikides vaesuse kaotamise ja nende riikide maailmamajandusse lõimimise eesmärkide täitmise tulemused seni olnud ebapiisavad, kuna pooled AKV liikmesriigid kuuluvad endiselt maailma vähim arenenud riikide hulka ning AKV riigid annavad kokku vähem kui 5 % maailma kaubavahetusest ja umbes 2 % ülemaailmsest SKPst;

F.  arvestades, et Aafrika Liidu loomine, Aafrika ja ELi ühisstrateegia, Kariibi mere piirkonna ja ELi ühise partnerlusstrateegia ning ELi ja Vaikse ookeani piirkonna strateegia on näide ELi üha enam piirkondlikust lähenemisest, et lahendada ühiseid huvi- ja mureküsimusi, nagu rahu ja julgeolek, terrorismivastane võitlus ja ränne;

G.  arvestades, et rahu, julgeolek ja poliitiline stabiilsus on kestliku arengu eeltingimused;

H.  arvestades, et ühises aluses ja piirkondlikes kokkulepetes tuleb arvesse võtta piirkondlikke ja mandrilisi eripärasid, kooskõlas subsidiaarsuse ja täiendavuse põhimõtetega;

I.  arvestades, et AKV riigid on läbirääkimisteks kindlaks määranud kolm sammast, nimelt:

   kaubandus, investeeringud ja teenused;
   arengukoostöö, teadus ja tehnoloogia, teadusuuringud ja innovatsioon, ning
   poliitiline dialoog ja edendamistegevus;

J.  arvestades, et Cotonou lepingu artiklites 8 ja 96 osutatud poliitiline dialoog olulistes küsimustes on konkreetne ja õiguspärane vahend AKV–ELi partnerluse ühiste väärtuste toetamiseks ning demokraatia ja inimõiguste edendamiseks, mis on kestliku arengu seisukohast väga olulised;

K.  arvestades, et uues lepingus on kindlalt vaja tagada inimõigustega seotud tingimuslikkuse säilimine ja poliitilise dialoogi tugevdamine;

L.  arvestades, et kuigi pärast 2010. aastal toimunud Cotonou lepingu läbivaatamist tunnustatakse lepingus selgelt riikide parlamentide, kohalike omavalitsuste, kodanikuühiskonna ja erasektori rolli, on nende osalemine AKV–ELi poliitika ja tegevuse teemalistes aruteludes, sh kavandamises, järelmeetmetes ja hindamisprotsessis olnud piiratud;

M.  arvestades, et poliitilist dialoogi on peamiselt kasutatud poliitiliste kriiside hilises etapis ja mitte ennetava meetmena;

N.  arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel tuleb tegemist teha aina piiravamate õigusnormide ja muude takistustega, mis piiravad nende tegevust ja tegutsemisruumi;

O.  arvestades, et paljudes AKV riikides ei ole keeruliste maksustamisküsimustega tegelemiseks piisavalt tehnilist suutlikkust ning see takistab riigi oma tulude kasutuselevõtmist, samuti osavõttu rahvusvahelisest maksualasest koostööst;

P.  arvestades, et Euroopa Arengufondi (EAF) rahastatakse ELi liikmesriikide otsetoetustest ja see ei allu ELi tavapärastele eelarvereeglitele; arvestades, et Euroopa Parlamendil ei ole EAFi eelarve suhtes muid volitusi kui juba tehtud väljamaksetele heakskiidu andmine, samuti puudub tal ametlik järelevalveõigus EAFi programmitöö üle;

Q.  arvestades, et AKV–ELi uue partnerluse üks olulisi osi peaks olema ELi ja AKV riikide rühma vahel parlamentaarse mõõtme ja selle nõuandva rolli tugevdamine;

R.  arvestades, et AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee (parlamentaarne ühisassamblee) kohtumiste sagedus ja mitmekesisus on võimaldanud Euroopa Parlamendi ja AKV riikide parlamendiliikmetel olla pidevas dialoogis, mis on kindlustanud ühisassamblee legitiimsust ja tugevdanud parlamentaarset diplomaatiat; arvestades, et parlamentaarset ühisassambleed on mitmesugustel poliitilistel foorumitel kasutatud parlamentaarse diplomaatia mudelina;

1.  tunnustab AKV riikide rühma ja Euroopa Liidu edaspidise koostöö peamisi aspekte ja üldstruktuuri, mille komisjon on esitanud soovituses nõukogu otsuse kohta, millega antakse luba alustada läbirääkimisi tulevase partnerluslepingu üle;

2.  rõhutab, et kestliku arengu tegevuskava 2030, kestliku arengu eesmärgid ning Euroopa arengukonsensus peab olema AKV–ELi uuendatud partnerluse keskmes;

3.  väljendab heameelt asjaolu üle, et kestliku arengu eesmärkide saavutamist peetakse oluliseks eesmärgiks, kuid peab kahetsusväärseks konkreetsete meetmete puudumist kavandatud lepingutes; rõhutab vajadust integreerida sellised valdkondadevahelised küsimused nagu keskkonnasäästlikkus, kliimamuutuste alased eesmärgid, sooline võrdõiguslikkus ja sotsiaalne õiglus kõikidesse tulevase lepingu poliitikavaldkondadesse, kavadesse ja sekkumismeetmetesse;

4.  väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjoni ettepanek võtta vastu uus partnerlusleping on avatud välispartneritele;

5.  tuletab meelde, et esmane kestliku arengu eesmärk on vaesuse kaotamine, mis on endiselt peamine probleem enamikus AKV riikides; rõhutab seepärast, et võitlus vaesuse vastu peab jääma tulevase lepingu keskseks elemendiks;

6.  märgib, et komisjon on suures osas arvesse võtnud Euroopa Parlamendi seisukohta ning et ühine alus ja piirkondlikud kokkulepped on võrdsel määral õiguslikult siduvad, nagu parlament on nõudnud;

7.  tuletab meelde, et tulevane leping sisaldab võrdõiguslikkuse, vastastikuse austuse ja vastastikuse huvi põhimõtteid;

8.  rõhutab, et Cotonou lepingu olulised elemendid – inimõiguste ja põhivabaduste austamine, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted ning hea valitsemistava – peavad jääma 2020. aasta järgse koostöö aluseks ning põhilepingu ja piirkondlike kokkulepete ja protokollide lahutamatuks osaks; palub komisjonil ja nõukogul üles lisada volituste inimõigusi käsitlevasse osasse diskrimineerimise keelu soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse, seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu, samuti seksuaal- ja reproduktiivtervise ja sellega seonduvad õigused, mis on sätestatud 1995. aasta Pekingi tegevusprogrammis ja selle läbivaatamiskonverentside tulemustes;

9.  rõhutab vajadust käsitleda inimõiguste ja valitsemistava küsimusi lähtudes olemasolevatest rahvusvahelistest õigusaktidest ning põhimõtetest ja mehhanismidest, mida rakendavad piirkondlikud ja üleaafrikalised juhtorganid, et suurendada omavastutust;

10.  tuletab meelde, et tulevasse AKV riikide ja ELi liikmesriikide vahelisse partnerlusse tuleb kaasata kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja selle rakendamisele tuleks kaasa aidata kõikidel tasanditel;

11.  kutsub ELi ja AKV läbirääkijad üles lisama lepingu ühisesse alusesse selge sätte, et kõik lepingu osalised rakendavad täielikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi;

12.  rõhutab vajadust tagada kooskõla ühises aluses sätestatud põhimõtetega ja kokkulepetes määratletud piirkondlike prioriteetidega, ning rõhutab, et lepingu alus peaks sisaldama selget viidet aruandlus-, järelevalve- ja läbivaatamismehhanismidele lepingu rikkumise korral; rõhutab, et lisaks tuleks tagada lepinguosaliste aruandekohustus kodanike ja kodanikuühiskonna ees ning ühised institutsioonid peaksid ette nägema mehhanismid, mille abil kodanikuühiskond ja kodanikud saavad teatada inimõigusalaste kohustuste ja lepingu muude oluliste elementide rikkumistest;

13.  kinnitab kõigile läbirääkimistel osalejatele, et poliitiline dialoog on Cotonou lepingu ülimalt tähtis osa ning peab jääma keskseks ja seaduslikuks tugisambaks ka uue lepingu üldraamistikus ja piirkondlikul tasandil;

14.  rõhutab, et poliitiline dialoog on partnerluse lahutamatu osa ja väärtuslik alus partnerriikide inimeste olukorra parandamiseks; nõuab seetõttu, et inimõiguste olukorda nendes riikides paremini jälgitaks, ning rõhutab, et jälgimine peab olema kaasav, läbipaistev ja osalust võimaldav; rõhutab, kui tähtis on tagada kodanikuühiskonna sisuline dialoogi kaasamine kõigil tasanditel;

15.  tuletab meelde, et poliitiline dialoog peab olema tasakaalustatud ja põhinema vastastikusel austusel;

16.  rõhutab, et ELi ja AKV riikide koostöö jaoks tuleks ette näha vastastikuse järelevalve mehhanism, mis võimaldaks korrapäraselt jälgida saavutusi ja puudujääke kestliku arengu eesmärkide täitmisel ning millesse oleksid kaasatud parlamendid, kohalikud asutused ja kodanikuühiskond, samuti tuleks korrapäraselt hinnata inimõiguste ja lepingu muude oluliste elementide järgimist ning selle kohta avalikult aru anda; on veendunud, et kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärkide rakendamine eeldab tulemuste saavutamiseks õiguspärasust, kodanikulähedust, subsidiaarsust ning kohalike asutuste ja valitsusväliste osalejate ulatuslikku osalemist; nõuab paremat suhtlust ja dialoogi, et süvendada suhteid AKV ja ELi riikide vahel;

17.  kinnitab, et majanduspartnerluslepingud on piirkondliku koostöö alus ning arengut ja piirkondlikku integratsiooni edendav vahend; nõuab seetõttu nende täielikku integreerimist uude AKV riikide ja ELi partnerluslepingusse;

18.  nõuab AKV–ELi partnerluse poliitilise mõjuvõimu tugevdamist rahvusvahelisel areenil, et partnerid saaksid olla tõhusamad ülemaailmsed toimijad;

19.  nõuab tulevasse lepingusse selgeid sätteid, millega reguleeritakse erasektori rolli ja vastutust; rõhutab eelkõige, et arengupartnerlustes osalevatel ettevõtjatel tuleb järgida ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtet projektide kogu kestuse vältel, järgides sealhulgas ÜRO algatust Global Compact, ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööõiguse põhireegleid, keskkonnanorme ja ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni; rõhutab, et nii ELi kui ka AKV riikidel tuleb koostada riiklikud tegevuskavad ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete ning eelkõige nõuetekohase hoolsuse sätete rakendamiseks;

20.  tuletab meelde, et riigi enda vahendite kasutuselevõtmine maksustamise kaudu on säästva arengu rahastamisel kõige olulisem tuluallikas; peab kahetsusväärseks, et ebaseaduslike rahavoogude ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise meetmed ei ole volituste andmise eelnõus väärinud olulist kohta; kutsub läbirääkimiste osapooli üles lisama uude kokkuleppesse ambitsioonikaid sätteid arenguriikidele finants- ja tehnilise abi andmiseks, et need riigid tuleksid toime uute ülemaailmsete standarditega, mis puudutavad võitlust maksudest kõrvalehoidmisega, sealhulgas automaatset teabevahetust, teavet ettevõtetest tegelikult kasu saavate omanike kohta ning G20 ja OECD mudelitel põhinevaid avalikke riigipõhiseid aruandeid hargmaiste ettevõtete kohta, et takistada maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist; palub osapooltel võtta endale kohustus toetada ÜRO õiguslikult siduva valitsustevahelise maksualase koostööorgani loomist;

21.  peab kahetsusväärseks, et läbirääkimisvolituste eelnõus ei ole ette nähtud ühtegi sätet põllumajanduse säästva arengu tagamise kohta, hoolimata sellest, et AKV riikide põllumajandustootjad puutuvad kokku kliimamuutustest tingitud tohutute probleemidega; kutsub läbirääkivaid pooli üles lisama uude lepingusse säästva põllumajandustegevuse toetuskavad;

22.  nõuab, et suurendataks kodanikuühiskonna kaasamist poliitilisse dialoogi, programmide kavandamisse ja rakendamisse ning toetataks kodanikuühiskonna suutlikkuse suurendamist; rõhutab, kui oluline on kaasata poliitilisse dialoogi kodanikuühiskond, eriti need kohalikud rühmad, keda poliitika otseselt mõjutab; rõhutab sellega seoses, et mõnes riigis on kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemise oht ning et vaja on kaasata ka sellised rühmad nagu vähemused, noored ja naised, kes ei suuda oma huvide eest seista või keda valitsus nende õigustatud demokraatlikele huvidele vaatamata ei tunnusta;

23.  rõhutab, et kodanikuühiskonna aktiivne kaasatõmbamine peaks lähtuma kodanikuühiskonna eri rollide tunnustamisest ning et kodanikuühiskonna kui täieõigusliku toimija rolli tuleks lepingus tugevdada;

24.  toonitab, et AKV–ELi uude partnerluslepingusse tuleb täiel määral integreerida tulemusliku arengukoostöö põhimõtted ning lepingu ja piirkondlike kokkulepete nurgakiviks peavad olema sätted, millega tagatakse riikide isevastutus, tulemustele orienteeritus, arenguprotsessi kaasavus, läbipaistvus ja vastastikune aruandekohustus; rõhutab vajadust tagada geograafiliselt tasakaalustatud lähenemisviis abi andmisele, keskendudes vähim arenenud ja ebakindlatele riikidele; on seisukohal, et abi andmise sõltuvusse seadmine koostööst ELiga rände küsimustes ei ole kooskõlas kokkulepitud arengutõhususe põhimõtetega;

25.  rõhutab, et uuenenud ELi ja AKV riikide koostöö ja partnerlus peaks aitama tagada tõhusamaid ühismeetmeid, et tegeleda täna maailma ees seisvate probleemidega, nagu võitlus terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastu;

26.  toonitab, et tulevase lepinguga tuleks anda võimalus parandada poliitikavaldkondade arengusidususe kohustusi ja arengusidususe järgimist ning selles tuleks ette näha poliitikavaldkondade arengusidususe süstemaatilise jälgimise mehhanismid; tuletab sellega seoses meelde ELi delegatsioonide rolli poliitikavaldkondade arengusidususe edendamisel ja rõhutab, et delegatsioonidel tuleks pidada korrapäraselt dialoogi riikide tasandil;

27.  rõhutab, kui tähtis on erasektori investeeringute rahastamine, soodustades kohalike kapitaliturgude pikaajalist arengut ja võimendades ametliku arenguabi piiratud eelarveid, et maksimeerida nende mõju ja rahastada kestliku arengu eesmärke;

28.  rõhutab, et tähtis on tugevdada tulevase lepingu parlamentaarset mõõdet – tagada tulevasele üldisele parlamentaarsele ühisassambleele tegelikud nõuandevolitused ning avatud, demokraatlik ja põhjalik parlamentaarne dialoog; nõuab, et ühisassambleele tagataks õiguslik ja tegevuslik sõltumatus; nõuab, et ühisassamblee oleks tihedalt seotud lepingu rakendamisega ja et assambleega konsulteeritaks regulaarselt kõigis partnerluse jaoks olulistes küsimustes; on arvamusel, et parlamentaarne ühisassamblee peaks olema täielikult kaasatud tulevase partnerluse läbirääkimistesse;

29.  nõuab lisapingutusi, et parandada parlamentaarse ühisassamblee kontrolli arengu programmitöö üle;

30.  on veendunud, et vaja on vähemalt kord aastas toimuvaid regulaarseid kohtumisi AKV–ELi tasandil, et tagada partnerluse järjepidevus ja stabiilsus ning võimaldada korrapärast aruandlust ja vastastikusi eksperdihinnanguid kestliku arengu ning inimõiguste ja lepingu muude oluliste elementide järgimisel, nagu Euroopa Parlament on nõudnud;

31.  soovitab seetõttu, et parlamentaarne ühisassamblee ühitataks uue piirkondliku struktuuriga, kusjuures põhirõhk jääks tööle piirkondlikes foorumites ning tagada tuleks tihe koostöö riikide ja piirkondlike parlamentidega; on seisukohal, et AKV–ELi nõukogu ja parlamentaarse ühisassamblee täiskogu kohtumised toimuksid regulaarselt, kuid harvemini kui praegu, vaheldumisi Euroopa Liidus ja mõnes AKV riigis, ilma et assamblee sõltuks nõukogu kokkukutsumisest; kutsub iga Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigina toimivat ELi liikmesriiki üles tihedamalt osalema parlamentaarse ühisassamblee istungjärkude ettevalmistamises, korraldamises ja võõrustamises;

32.  nõuab, et Euroopa Parlamendi ja AKV riikide parlamendiliikmete kohtumised piirkondlike kokkulepete tasandil toimuksid igas piirkonnas vähemalt kord aastas ning neid täiendaks eri sidusrühmi kaasav foorum, kus osalevad valitsusvälised toimijad, sh kodanikuühiskonna esindajad, noored ja erasektor;

33.  on veendunud, et Aafrikaga sõlmitava lepingu üheks tugisambaks, eriti ELi–Aafrika nõukogu kõrval, peab saama Üleaafrikaline Parlament; sellega seoses kutsub komisjoni ja vastavaid AKV riikide esindajaid üles avaldama läbirääkimiste varajases etapis tekstiettepanekud Üleaafrikalise Parlamendi parlamentaarse mõõtme ja rolli kohta ning konsulteerima neis küsimustes vastavalt Üleaafrikalise Parlamendi ja Euroopa Parlamendiga;

34.  tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikele 10 tuleb Euroopa Parlamenti kõigil läbirääkimiste etappidel viivitamata ja täielikult teavitada, ning kordab, et vaja on kokku leppida koostöö ja teabevahetuse parandatud praktiline kord, mis hõlmaks rahvusvaheliste lepingute kogu elutsüklit; palub peale selle nõukogul ja komisjonil parlamentaarset ühisassambleed läbirääkimistest täiel määral ja õigeaegselt informeerida;

35.  palub Euroopa Liidu Nõukogul enda vastuvõetud volitused avaldada ning palub ka AKV riikide rühmal oma volitused avaldada;

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, EKV nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Aafrika Liidu komisjonile, Üleaafrikalisele Parlamendile ja AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee juhatusele.

(1) http://www.europarl.europa.eu/intcoop/acp/03_01/pdf/mn3012634_en.pdf
(2) http://www.wipo.int/edocs/trtdocs/en/acp/trt_acp_3.pdf
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0371.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0437.
(5) ELT C 349, 17.10.2017, lk 11.
(6) ELT C 310, 25.8.2016, lk 19.
(7) ELT C 170, 30.5.2017, lk 36.
(8) http://www.europarl.europa.eu/intcoop/acp/2015_acp2/pdf/1081264en.pdf


ELi õiguse kohaldamise järelevalve 2016
PDF 301kWORD 70k
Euroopa Parlamendi 14. juuni 2018. aasta resolutsioon ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta 2016. aastal (2017/2273(INI))
P8_TA(2018)0268A8-0197/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 1, 2 ja 3,

–  võttes arvesse komisjoni Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve 33. aastaaruannet (2015) (COM(2016)0463),

–  võttes arvesse komisjoni Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve 34. aastaaruannet (2016) (COM(2017)0370),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Katseprojekti „EU Pilot“ hindamise aruanne“ (COM(2010)0070),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Katseprojekti „EU Pilot“ teine hindamisaruanne“ (COM(2011)0930),

–  võttes arvesse oma 6. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 2014. aasta aruande kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 2016. aasta teatist „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“ (C(2016)8600),

–  võttes arvesse komisjoni 20. märtsi 2002. aasta teatist, milles käsitletakse suhtlemist ühenduse õiguse rikkumiste kohta kaebuse esitanuga (COM(2002)0141),

–  võttes arvesse komisjoni 2. aprilli 2012. aasta teatist „Liidu õiguse kohaldamise kohta kaebuse esitanuga suhtlemise ajakohastamine“ (COM(2012)0154),

–  võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2014. aasta teatist „ELi uus õigusriigi tugevdamise raamistik“ (COM(2014)0158),

–  võttes arvesse komisjoni 19. mai 2015. aasta teatist „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ (COM(2015)0215),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet(2),

–  võttes arvesse nõukogu 28. mai 2001. aasta otsust 2001/470/EÜ, millega luuakse tsiviil- ja kaubandusasju käsitlev Euroopa kohtute võrk(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel 13. aprillil 2016. aastal sõlmitud institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet(4),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 30. ja 31. aastaaruande (2012–2013) kohta(5),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(6),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2016. aasta resolutsiooni avatud, tõhusa ja sõltumatu halduse kohta(7) ja oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni soovitustega Euroopa Komisjonile Euroopa Liidu haldusmenetlusõiguse kohta(8),

–  võttes arvesse komisjoni 27. mai 2016. aasta teatist „ELi keskkonnaalaste poliitikameetmete tulemuslikkuse tagamine keskkonnapoliitika rakendamise regulaarse läbivaatamise kaudu“ (COM(2016)0316) ja 3. veebruari 2017. aasta teatist „ELi keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine. Ühised probleemid ja ühised jõupingutused paremate tulemuste saavutamiseks“ (COM(2017)0063),

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, põhiseaduskomisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A8‑0197/2018),

A.  arvestades, et ELi lepingu artiklis 17 on sätestatud komisjoni roll aluslepingute täitmise järelevalvajana;

B.  arvestades, et ELi lepingu artiklis 2 sätestatakse, et liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine, ning arvestades, et ELi õiguse nõuetekohane rakendamine on seepärast tähtis aluslepingutes ja teisestes õigusaktides sõnastatud ELi poliitikaeesmärkide saavutamiseks; arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 8 tehakse liidule ülesandeks kaotada meeste ja naiste ebavõrdsus ning edendada võrdõiguslikkust kõigi oma meetmete puhul;

C.  arvestades, et ELi lepingu artikli 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 kohaselt on naiste ja meeste võrdõiguslikkus üks põhiväärtusi, millel EL rajaneb, ning arvestades, et kogu oma tegevuses püüab liit võidelda diskrimineerimise kõigi vormide vastu, kaotada ebavõrdsuse ning edendada võrdseid võimalusi ja võrdset kohtlemist;

D.  arvestades, et ELi lepingu artikli 3 kohaselt on liidu eesmärgid muu hulgas edendada rahu, oma väärtusi ja kodanike hüvangut ning tegutseda Euroopa säästva arengu nimel, mis põhineb tasakaalustatud majandusarengul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ning sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelisel keskkonnakaitsel ja keskkonna kvaliteedi parandamisel, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastasel võitlusel, sotsiaalse õigluse ja kaitse edendamisel, naiste ja meeste võrdõiguslikkusel, põlvkondade solidaarsusel ning lapse õiguste kaitsel;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liikmesriik andma komisjonile selget ja täpset teavet selle kohta, kuidas ELi direktiivid võetakse üle siseriiklikku õigusesse; arvestades, et 28. septembril 2011. aastal komisjoni ja liikmesriikide vahel sõlmitud ühise poliitilise deklaratsiooni(9) ning 27. oktoobril 2011. aastal Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel sõlmitud ühise poliitilise deklaratsiooni(10) kohaselt võib liikmesriikidelt, kui nad teavitavad komisjoni oma ülevõtmismeetmest, nõuda samuti selgitavate dokumentide esitamist selle kohta, kuidas nad on direktiive siseriiklikku õigusse üle võtnud;

F.  arvestades, et ELi lepingu artikli 4 lõike 3, ELi toimimise lepingu artikli 288 lõike 3 ja artikli 291 lõike 1 kohaselt on liikmesriikidel esmane vastutus ELi õigusaktide nõuetekohase ja kindlaksmääratud aja jooksul ülevõtmise, kohaldamise ja rakendamise eest, samuti piisavate õiguskaitsevahendite rakendamise eest, et tagada ELi õigusega hõlmatud valdkondades tulemuslik õiguskaitse;

G.  arvestades, et ELi õiguse nõuetekohane kohaldamine tagab selle, et liidu poliitikast on kasu kõigile Euroopa kodanikele ja ettevõtjatele luuakse võrdsed tingimused;

H.  arvestades, et pärast 2016. aasta detsembris teatise „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“ vastuvõtmist otsustas komisjon keskenduda juhtumitele, kui liikmesriigid jätavad ülevõtmismeetmetest teatamata, kui nende meetmetega võetakse direktiivid valesti üle või kui liikmesriigid ei täida Euroopa Liidu Kohtu otsust (ELi toimimise lepingu artikli 260 lõige 2), kahjustavad tõsiselt ELi finantshuve või riivavad ELi ainupädevust;

I.  arvestades, et ELi lepingu artikli 6 lõike 1 kohaselt on Euroopa Liidu põhiõiguste hartal aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud ning see on ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele liidu õiguse kohaldamise korral (harta artikli 51 lõige 1);

J.  arvestades, et EU Piloti menetluste eesmärk on soodustada tihedamat ja sidusamat koostööd komisjoni ja liikmesriikide vahel, et kõrvaldada ELi õiguse rikkumised varajases etapis kahepoolse dialoogi abil ja seeläbi võimaluse korral vältida vajadust kasutada ametlikke rikkumismenetlusi;

K.  arvestades, et vastuseks praegusele demokraatia defitsiidile ja viidates oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonile soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta on tarvis luua uus mehhanism, millega nähakse ette ühtne ja sidus raamistik, mille vundamendiks on olemasolevad vahendid ja mehhanismid ning mida tuleks kohaldada ühetaoliselt kõigis ELi institutsioonides ja kõigis liikmesriikides;

L.  arvestades samas, et komisjoni vastu võetud uue poliitika kohaselt, mille eesmärk on tagada vastavus ELi õigusele, ei ole EU Piloti eesmärk pikendada rikkumismenetlust, mis iseenesest on vahend liikmesriigiga probleemide lahendamise dialoogi alustamiseks;

M.  arvestades, et eesmärgiga tagada strateegilisem ja tulemuslikum lähenemisviis ELi õigusnormide täitmise tagamisele rikkumiste käsitlemisel otsustas komisjon, nagu on märgitud teatises „Parema kohaldamisega paremad tulemused“, algatada rikkumismenetlused ilma EU Piloti mehhanismi kasutamata, kui just ei leita, et konkreetsel juhtumil oleks EU Pilotist kasu;

N.  arvestades, et 2016. aastal sai komisjon 3 783 uut kaebust võimalike ELi õiguse rikkumiste kohta, kusjuures liikmesriikidest esitati kõige rohkem kaebusi Itaalia (753), Hispaania (424) ja Prantsusmaa (325) vastu;

O.  arvestades, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 258 esimesele ja teisele lõigule esitab komisjon liikmesriigile põhjendatud arvamuse, kui ta on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest tulenevat kohustust, ning komisjon võib anda asja Euroopa Liidu Kohtusse, kui asjaomane riik ei järgi seda arvamust komisjoni seatud tähtaja jooksul;

P.  arvestades, et 2016. aastal algatas komisjon 847 uut rikkumismenetlust direktiivide hilinenud ülevõtmise tõttu;

Q.  arvestades, et 2016. aastal oli ikka veel pooleli 95 rikkumismenetlust, mille kohta Euroopa Liidu Kohus tegi otsuse, et asjaomased liikmesriigid olid oma kohustuse täitmata jätnud;

R.  arvestades, et oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta palus parlament komisjonil esitada ELi toimimise lepingu artikli 295 alusel 2017. aasta septembriks ettepaneku sõlmida demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitlev liidu pakt („ELi pakt“) institutsioonidevahelise kokkuleppe vormis, millega kehtestatakse liidu institutsioonide ja liikmesriikide koostööd hõlbustav kord ELi lepingu artikli 7 raames;

S.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppes nähakse ette kõiki ametliku teatamise kirjal põhinevaid rikkumismenetlusi käsitleva teabe jagamine, kuid see ei hõlma mitteametlikku menetlust EU Pilot, mis eelneb ametliku rikkumismenetluse algatamisele;

T.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 määratletakse õigus heale haldusele kui igaühe õigus sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul, ning ELi toimimise lepingu artiklis 298 sätestatakse, et liidu institutsioone, organeid ja asutusi abistab nende ülesannete täitmisel avatud, tõhus ja sõltumatu Euroopa halduskorraldus;

U.  arvestades, et komisjon väidab oma 3. veebruari 2017. aasta teatises ELi keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise kohta, et peab liikmesriikidega struktureeritud ja ulatuslikku dialoogi ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamise kohta ning on valmis toetama liikmesriikide jõupingutusi uue sihtotstarbelise raamistiku abil, ilma et see piiraks ELi aluslepingutest tulenevaid täidesaatvaid volitusi;

V.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklid 157 ja 19 võimaldavad võidelda õigusaktide abil kõigi diskrimineerimise vormide, kaasa arvatud soo alusel diskrimineerimise vastu;

W.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on võtnud Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsiooniga nr 19 kohustuse „tõkestada igasugust perevägivalda […], et hoida ära selliseid kuritegusid, karistada nende toimepanemise eest ning toetada ja kaitsta nende ohvreid“;

X.  arvestades, et ELi õigusaktid inimkaubandusevastaseks ning eriti naiste ja lastega kauplemise vastaseks võitluseks on võetud vastu ELi toimimise lepingu artiklite 79 ja 83 alusel; arvestades, et õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmi raames rahastatakse muu hulgas naistevastase vägivalla kaotamist toetavaid meetmeid;

Y.  arvestades, et mitmeid ELi direktiive, sh just soolist võrdõiguslikkust käsitlevaid direktiive ei kohaldata mitmes liikmesriigis nõuetekohaselt, mis jätab eri soost inimesed kaitseta diskrimineerimise eest töö saamisel ning kaupadele ja teenustele juurdepääsul;

Z.  arvestades, et sooline diskrimineerimine ristub teiste diskrimineerimise vormidega, sealhulgas diskrimineerimisega rassi ja etnilise päritolu, usutunnistuse, puude, tervise, sooidentiteedi, seksuaalse sättumuse, vanuse ja/või sotsiaal-majanduslike olude alusel;

AA.  arvestades, et 33 % ELi naistest on kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda ning 55 % naistest on seksuaalselt ahistatud, sealhulgas 32 % töökohal; arvestades, et naised on eriti kaitsetud seksuaalse, füüsilise ja internetivägivalla, küberkiusamise ja jälitamise ees; arvestades, et enam kui poolte mõrvatud naiste puhul on tapjaks naise partner või sugulane; arvestades, et naistevastane vägivald on üks kõige enam levinud inimõiguste rikkumisi maailmas, mis ei sõltu ohvri vanusest, rahvusest, usutunnistusest, haridusest, varalisest ega ühiskondlikust seisundist, ning see on oluline takistus naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamisel; arvestades, et naiste tapmine kui nähtus ei näita liikmesriikides kahanemise märke;

AB.  arvestades, et LGBT‑inimesi käsitlevast ELi uuringust selgus, et lesbilisi, biseksuaalseid ja transsoolisi naisi ähvardab väga suur oht sattuda oma seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi tõttu diskrimineerimise ohvriks; arvestades, et 23 % lesbidest ja 35 % transsoolistest inimestest on viimase viie aasta jooksul vähemalt üks kord kodus või mujal (tänaval, ühistranspordis, töökohal jne) füüsiliselt/seksuaalselt rünnatud või vägivallaga ähvardatud;

AC.  arvestades, et on ilmnenud, et ELi soolise võrdõiguslikkuse õigusaktide kohaldamine ja jõustamine liikmesriikides toob kaasa eriprobleeme, mis on seotud asjakohaste direktiivide ülevõtmise ja kohaldamisega, näiteks märkimisväärsed puudujäägid õigusaktides ja nende ebajärjepidev kohaldamine liikmesriikide kohtutes;

AD.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse asutused ja mehhanismid on liikmesriikide valitsemisstruktuurides tihti alatähtsustatud, kuna need on jagatud eri poliitikavaldkondade vahel, takistuseks on keerukad mandaadid, samuti on puudu asjakohastest töötajatest, väljaõppest, andmetest ja piisavatest vahenditest ning toetus poliitilistelt juhtidelt on ebapiisav;

AE.  arvestades, et Euroopa diskrimineerimisvastaste õigusaktide võrdleva analüüsi kohaselt, mille 2017. aastal avaldas soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise õigusekspertide Euroopa võrgustik, on enamikus riikides jätkuvalt probleeme märkamise ja teadlikkusega, kuna sageli ei teavitata inimesi nende õigusest kaitsele diskrimineerimise vastu ega kaitsemehhanismide olemasolust; arvestades, et seoses ELi diskrimineerimisvastaste direktiivide jõustamisega on kõnealuse analüüsi kohaselt ilmnenud lisaprobleeme, nagu organisatsioonide ja ühingute puuduv (või liialt piiratud) õiguslik staatus diskrimineerimisohvrite nimel menetluse algatamiseks või nende toetamiseks, tõendamiskohustuse ülekandumise piiratud kohaldamine ning mitmed takistused õiguskaitsele juurdepääsul, mis ei võimalda kodanikel oma diskrimineerimisvastaste õigusaktide sätetest tulenevaid õigusi reaalselt ja täiel määral teostada ja kaitsta;

AF.  arvestades, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) 2017. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeks näitab vaid vähest paranemist ja sellest selgub, et ELil on soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseni käia veel pikk tee, sest praegu on kogutud 66,2 punkti 100‑st, s.o ainult neli punkti rohkem kui kümme aastat tagasi;

AG.  arvestades, et otsustamisvaldkonnas näitasid eelnimetatud soolise võrdõiguslikkuse andmed viimase kümnendi jooksul pea kümnepunktilist paranemist, jõudes 48,5 punktini, kuid selle valdkonna punktisumma on ikka veel kõige väiksem; arvestades, et see ebasoodne arv peegeldab eelkõige naiste ja meeste ebavõrdset esindatust poliitikas ning osutab demokraatia defitsiidile ELi valitsemises;

AH.  arvestades, et Eurofoundi soolist tööhõivelõhet käsitleva aruande hinnangul läheb see lõhe ELile maksma ligikaudu 370 miljardit eurot aastas, s.o 2,8 % ELi SKPst;

AI.  arvestades, et Eurofoundi töötingimuste uuringu andmetel näitab tasustatud ja tasustamata tööaja koondnäitaja, et kui tasustatud ja tasustamata töötunnid kokku liita, töötavad naised kauem;

AJ.  arvestades, et hoolimata ELi võetud kohustusest edendada otsuste tegemisel soolist võrdõiguslikkust, on ELi ametite haldusnõukogude koosseisus soolise tasakaaluga suuri probleeme ja neis püsib jätkuvalt sooline segregatsioon;

AK.  arvestades, et vaesuse feminiseerumine on ELis tõsiasi, ning arvestades, et ELi võrdsuse ja soolise võrdõiguslikkuse õigusaktide nõuetekohase ja täieliku rakendamise ja järgimisega peaksid kaasnema poliitikameetmed, mille eesmärk on võidelda naiste väga kõrge töötuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse määraga; arvestades, et võrdõiguslikkuse poliitikameetmete puudumine ning soo ja võrdõiguslikkusega seotud õigusaktide puudulik rakendamine seab naised veelgi enam ohtu ning suurendab nende vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riski, tõrjudes neid tööturult välja;

AL.  arvestades, et kehtivate õigusaktide nõuetekohane rakendamine on naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamiseks väga oluline; arvestades, et kuigi uuesti sõnastatud direktiiviga 2006/54/EÜ keelatakse selgelt nii otsene kui ka kaudne diskrimineerimine, ja hoolimata sellest, et naistel on üldiselt kõrge haridustase, oli sooline palgalõhe 2015. aastal ikka veel 16,3 %;

AM.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse põhimõttel peab olema oluline osa kehtivate ELi õigusaktide kohaldamise järelevalves;

AN.  arvestades, et andmete kogumine, võimaluse korral sugupoolte lõikes, on väga oluline selleks, et hinnata seniseid saavutusi ELi õiguse rakendamisel;

1.  tunnustab komisjoni otsust(11) rikkumistele viivitamata reageerida ja toetab komisjoni püüdlusi lahendada rakendamisega seotud probleeme mitteametlikult; kutsub komisjoni üles täiustama probleemilahendussüsteemi EU Pilot;

2.  väljendab muret rikkumismenetluste koguarvu suurenemise pärast 2016. aastal, mis näitab rikkumisjuhtumite arvu suurenemist viimase viie aasta suurimaks;

3.  kiidab heaks komisjoni 2016. aasta aruande ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta ja nendib, et selle aruande kohaselt algatati 2016. aastal liikmesriikide vastu kõige rohkem ülevõtmisega seotud rikkumismenetlusi keskkonna, õigus- ja tarbijaküsimuste, maksustamise ja siseturu valdkonnas;

4.  tuletab meelde, et õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole on üks Euroopa kodakondsuse alussambaid, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 20 ja 227 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 44, ning on vastavalt hiljutistele uuringutele kodanike jaoks tähtsuselt teisel kohal; rõhutab, et petitsioonid on tähtis vahend, mille kaudu kodanikud ja residendid saavad tunda end kaasatuna liidu tegevusse ja väljendada oma muret ELi õiguse ebaõige kohaldamise või rikkumise ning võimalike seaduselünkade pärast, juhtides samal ajal neile puudustele tähelepanu lootuses leida tõstatatud probleemidele õigeaegne ja tõhus lahendus; jagab komisjoni seisukohta, et kehtivate ELi õigusaktide tulemuslikuks järgimiseks tehtud töö on sama oluline kui uute õigusaktide väljatöötamiseks tehtud töö; palub komisjonil parandada sellega seoses petitsioonide käsitlemist ning vastata neile õigeaegselt ja põhjalikult;

5.  juhib tähelepanu uuringule „Monitoring the implementation of EU law: tools and challenges“ (ELi õiguse rakendamise jälgimise vahendid ja probleemid), mille Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon tellis poliitikaosakonnalt C, ning kiidab heaks Euroopa Parlamendile esitatud konkreetsed soovitused meetmete võtmiseks; juhib tähelepanu poliitikaosakonnalt C tellitud ja hiljuti avaldatud uuringule „Effective Access to Justice“ (Toimiv juurdepääs õiguskaitsele), milleks andsid alust mitme petitsiooni käsitlemisel esitatud väited; toetab komisjoni ettepanekut soodustada liikmesriikidele ELi õiguse valdkonnas antavat õigusalast koolitust, et tagada tehtavate otsuste järjepidevus ja seeläbi õiguste ühetaoline järgimine kõikjal liidus;

6.  tunnustab komisjoni 2016. aasta aruande suuremat läbipaistvust ja põhjalikumaid statistilisi andmeid võrreldes varasemate aruannetega; peab aga kahetsusväärseks, et aruandes puudub täpne teave nende petitsioonide arvu kohta, mille põhjal algatati EU Piloti menetlused või rikkumismenetlused, ja palub komisjonil sellekohane teave esitada; märgib kahetsusega, et ei Euroopa Parlamenti ega petitsiooni esitajaid ei ole neisse menetlustesse kaasatud; kordab oma üleskutset komisjonile: jagada Euroopa Parlamendiga teavet kõigi algatatud EU Piloti menetluste ja rikkumismenetluste kohta, et parandada läbipaistvust, kiirendada vaidluste lahendamist petitsioonikomisjoni kaudu, suurendada usaldust ELi projekti vastu ning lõppkokkuvõttes tugevdada EU Piloti menetluse õiguspärasust, eriti rikkumismenetluste korral; palub komisjonil esitada süstemaatiliselt teavet oma otsuste ja volinike kolleegiumi võetud mitmesuguste meetmete kohta ning avalikustada pakettkohtumiste päevakorra ja peamised tulemused; tunnustab Euroopa Liidu Kohtu 2017. aasta mais kohtuasjades C‑39/05, C‑52/05 P ja C‑562/14 P langetatud otsust, mille kohaselt EU Piloti menetlusega seotud dokumente ei tohiks üldsusele teatavaks teha, kui on oht, et avalikustamine võib mõjutada rikkumismenetluse laadi, muuta selle käiku või kahjustada selle eesmärke; palub komisjonil avalikustada liikmesriikidega vahetatud dokumendid, kui ohtu enam ei ole – konkreetsemalt pärast EU Piloti menetluste lõpetamist; toetab sellega seoses Euroopa Ombudsmani soovitust EU Piloti rikkumiseelsete juhtumite õigeaegsuse ja läbipaistvuse kohta; rõhutab, kui oluline on hoida kõiki asjaomaseid osalejaid kursis ja muuta EU Piloti protsessid läbipaistvamaks; peab kahetsusväärseks komisjoni vähest pühendumist küsimustele, mida Euroopa Parlamendi liikmed on tõstatanud EU Piloti menetluste raames, ning palub komisjonil teavitada petitsioonikomisjoni kõikidest uutest olulistest sammudest uurimismenetlustes ja jätkuvas dialoogis liikmesriikidega, kui need on seotud petitsioonidega, mille käsitlemine on pooleli; kordab üleskutset komisjonile: komisjon lisagu oma aastaaruandesse andmed ELi määruste ja direktiivide rakendamise määra kohta;

7.  on seisukohal, et rikkumismenetluste suur arv näitab, et ELi õigusaktide õigeaegse ja nõuetekohase rakendamise tagamine liikmesriikides on endiselt tõsine probleem ja prioriteet, pidades silmas komisjoni 2016. aastal heakskiidetud uut, strateegilisemat ja tulemuslikumat lähenemisviisi õigusaktide järgimisele; on seisukohal, et osa neist rikkumistest võib olla tingitud avaliku halduse jaoks ette nähtud vahendite puudusest mõnes liikmesriigis;

8.  rõhutab, et uute kaebuste arv on suurim alates 2011. aastast, kasv oli nimetatud aastal 67,5 %, kusjuures laekus rekordiline arv uusi kaebusi –3 783 – ja kaebuste lahendamise määr vähenes, peale selle jäi 2016. aastal pooleli 1 657 rikkumisjuhtumi menetlemine, 2016. aastal avati aga 986 rikkumismenetlust, millest 847 puudutas õigusaktide hilinenud ülevõtmist; peab murettekitavaks, et 95 rikkumisjuhtumi menetlemine on pärast Euroopa Liidu Kohtu otsust ikka veel pooleli, kuna komisjon on seisukohal, et asjaomased liikmesriigid ei ole veel täitnud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 kohaseid kohtuotsuseid, ning et üldiselt puudutab see kõige enam tööhõive ja õigus- ja tarbijaküsimusi ning nende järel siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde, maksunduse ja tolli ning keskkonnaga seonduvat;

9.  väljendab rahulolu seoses sellega, et 2016. aastal avatud EL Piloti uute menetluste arv vähenes (790 menetlust, 2014. aastal 881 menetlust) ning osutus kõige väiksemaks alates 2011. aastast, kuigi komisjon ei rakenda küll EL Piloti menetlusi direktiivide hilinenud ülevõtmise korral; tõdeb aga, et lahendatud juhtumite määr 2015. aastaga võrreldes veidi langes (75 %‑lt 72 %‑le); palub komisjonil täpsustada oma prioriteetide seadmist õigusnormide täitmise tagamise poliitikas, mille kohta komisjon on märkinud, et täitmise tagamise meetmed suunatakse sisuliste tulemuste saavutamisele, ja palub täpsustada poliitilisi prioriteete selliste juhtumite menetlemisel, mille puhul ilmnevad süsteemsed puudujäägid konkreetse liikmesriigi õigussüsteemis;

10.  märgib, et komisjoni võetud kohustus strateegilisemalt suhtuda ELi õiguse täitmise tagamisse tõi hiljuti kaasa poliitilistel põhjustel rikkumismenetluste lõpetamise; palub seetõttu komisjonil edaspidistes seirearuannetes oma selliste otsuste tagamaid selgitada;

11.  rõhutab, et enamik EU Piloti menetlusi, mis viisid ametlike rikkumismenetlusteni, puudutasid peamiselt keskkonna, siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde, energeetika ning maksunduse ja tolli küsimustega seotud poliitikavaldkondi; märgib lisaks, et kõige rohkem rikkumismenetluste kaudu käsitletud EU Piloti menetlusi oli Ungaril, Saksamaal, Hispaanial ja Poolal;

12.  tõdeb, et esmane vastutus ELi õiguse nõuetekohase rakendamise ja kohaldamise eest lasub liikmesriikidel, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et see ei vabasta ELi institutsioone kohustusest järgida ELi teisese õiguse loomisel ELi esmast õigust, eriti seoses õigusriigi põhimõttega ja põhiõiguste hartaga hõlmatud põhiõigustega;

13.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi õiguse nõuetekohane rakendamine ja kohaldamine on oluline selleks, et ELi poliitikaga panustataks aluslepingutes sätestatud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtte järgimisse ning ELi ja liikmesriikide tasandi avaliku sektori asutuste vahelise usalduse ning institutsioonide ja kodanike vahelise usalduse edendamisse ja suurendamisse, ning tuletab ka meelde, et hea koostöö ja ELi õiguse tõhusa rakendamise alus on usaldus ja õiguskindlus;

14.  peab murettekitavaks, et mõnes liikmesriigis on endiselt olulisi puudujääke ELi keskkonnaõiguse rakendamisel ja selle täitmise tagamisel, iseäranis jäätmekäitluse, reoveepuhastite ning õhukvaliteedi piirnormidest kinnipidamise osas;

15.  rõhutab, et sotsiaalpartneritel, kodanikuühiskonna organisatsioonidel, Euroopa kodanikel ja teistel sidusrühmadel on oluline roll ELi õiguse ülevõtmise ja rakendamise puudujääkide jälgimisel ja nendest teatamisel; tunnustab seetõttu kodanike suuremat reageerimisvalmidust ELi õigusaktide rakendamise suhtes, sealhulgas eriti era- ja avaliku sektori rikkumistest teatajate olulist rolli; toonitab, et ELi kodanikel peab olema õigus esimestena ning selgelt, kergesti kättesaadavalt, läbipaistvalt ja õigeaegselt teada saada, kas ja millised riigi õigusaktid on ELi õigusaktide ülevõtmiseks vastu võetud ning millised riigiasutused vastutavad nende nõuetekohase rakendamise eest;

16.  märgib, et komisjon peab tähtsaks ELi õiguse õigeaegset ja korrapärast ülevõtmist liikmesriikide õigusaktidesse ning selgeid sisemisi raamtingimusi, mis nõuaksid liikmesriikidelt selle eesmärgi prioriseerimist, et vältida ELi õiguse rikkumisi, ning ühtlasi tagaksid üksikisikutele ja ettevõtetele õiguse tulemuslikust ja tõhusast rakendamisest tulenevad eelised;

17.  juhib aga tähelepanu sellele, et ebarealistlikest õigusaktide rakendamise tähtaegadest võib liikmesriikidel olla võimatu kinni pidada, mis võib tähendada, et vaikimisi ollakse nõus rakendamise hilinemisega; nõuab, et ELi institutsioonid lepiksid kokku realistlikuma määruste ja direktiivide rakendamise ajakava, võttes kohaselt arvesse kontrollimiseks ja konsulteerimiseks vajaminevat aega; on arvamusel, et komisjon peaks aruanded, kokkuvõtted ja seadusandlikud muudatused esitama kaasseadusandjate poolt kokkulepitud aegadel ja kohaldatavate õigusnormide kohaselt;

18.  märgib, et 2016. aastal tuli üle võtta 70 direktiivi (2015. aastal 56 direktiivi); peab murettekitavaks ülevõtmise hilinemisega seotud uute rikkumiste arvu järsku suurenemist – 543‑lt 847‑le; peab kahetsusväärseks, et 2016. aasta lõpus oli veel pooleli 868 hilinenud ülevõtmisega seotud rikkumismenetlust – võrreldes 2015. aasta lõpus pooleli olnud 518 menetlusega tähendas see 67,5 %‑list kasvu;

19.  on mures, et liikmesriigid ei täitnud 2016. aastal kõiki võetud kohustusi – ei esitanud selgitavaid dokumente koos meetmetega, millega direktiiv oli liikmesriigi õigusaktidesse üle võetud; on seisukohal, et paljude esitatud selgitavate dokumentide ebaühtlast kvaliteeti arvesse võttes peaks komisjon liikmesriike nende dokumentide ettevalmistamisel ja vastavustabelite koostamisel rohkem abistama;

20.  rõhutab, et suutmatus tagada selliste kehtivate ELi õigusaktide õigeaegne ja veatu ülevõtmine, mis käsitlevad meeste ja naiste võrdseid võimalusi ja võrdset kohtlemist hariduse ja töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, võrdse töö eest võrdse tasu maksmist ning naiste ja meeste võrdset kohtlemist seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega, samuti selliste kehtivate õigusnormide ülevõtmine, mille eesmärk on parandada töö- ja eraelu tasakaalu ning kaotada kõik naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vormid, jätab lõppkokkuvõttes kodanikud ja ettevõtjad ilma eelistest, millele neil on ELi õigusaktide kohaselt õigus;

21.  toonitab, et EL on loodud õigusriigil ja inimõiguste austamisel rajaneva liiduna (ELi lepingu artikkel 2); märgib, et ELi õigusakte rakendades peavad liikmesriigid täiel määral järgima aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas nimetatud põhiõigusi; kordab, et äärmiselt tähtis on hoolikas järelevalve liikmesriikide ja ELi institutsioonide tegevuse ja tegematajätmiste üle;

22.  kordab, et on mures Euroopa Parlamendile esitatud petitsioonide ja komisjonile esitatud arvukate kaebuste pärast, mis puudutavad eeldatavalt komisjoni poolt lahendatud probleeme;

23.  toonitab, kui oluline on esmaseid ja teiseseid õigusakte ja pehmet õigust hõlmava ELi õiguskorra terviklikkuse kaitse; sel põhjusel nõuab, et õigeaegselt võetaks vastu seadusandlikud ja muud algatused, mis on vajalikud selleks, et muuta Euroopa sotsiaalõiguste sammas kodanike jaoks tegelikult toimivaks; palub komisjonil olla maksimaalselt läbipaistev ja järjekindel ELi õigusaktide asjakohast rakendamist (mh seoses keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisega) käsitleva uue raamistiku loomise pingutustes; palub komisjonil kaaluda niisuguse raamistiku loomist, mis hõlmaks spetsiaalselt õiglast ja tasakaalustatud arengut, tööhõivet, sotsiaalküsimusi ja kaasatuse küsimusi seoses Euroopa sotsiaalõiguste sambaga;

24.  kordab komisjonile oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis avaldatud üleskutset, et komisjon esitaks ettepaneku demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitleva liidu pakti sõlmimiseks, sidudes asjaomased iga-aastased temaatilised aruanded mõjusalt ühte olemasolevate järelevalvemehhanismide ning perioodilise hindamise vahendite kaudu saadud tulemustega, mis tuleb esitada õigeaegselt; tuletab meelde, et komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvaja kohus on täies vastavuses Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 298 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 41 ja 47 sätestatud hea ja tõhusa halduse põhimõtetega jälgida ja hinnata liidu õiguse nõuetekohast rakendamist ning aluslepingutes sätestatud põhimõtete ja eesmärkide järgimist liikmesriikides ning kõigis liidu institutsioonides ja asutustes, samuti aktiivselt abistada liikmesriike teatavate direktiivide ja määruste ülevõtmisel ja rakendamisel, mis on samuti komisjoni kohus; soovitab seetõttu seda ülesannet arvesse võtta eespool nimetatud demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste poliitikatsüklis alates 2018. aastast, kusjuures tuleb õigeaegselt esitada asjaomased iga-aastased temaatilised aruanded koos olemasolevate järelevalvemehhanismide ning perioodilise hindamise vahendite kaudu saadud tulemustega;

25.  tuletab meelde, et parlament on korduvalt palunud komisjonil ennetavamalt jälgida, juhtida ja toetada keskkonnaalaste õigusaktide ja poliitika rakendamist;

26.  peab tervitatavaks komisjoni valmidust aktiivselt abistada liikmesriike õigusaktide ülevõtmisel ja rakendamisel, koostades teatavate direktiivide ja määruste jaoks rakenduskavad;

27.  on seisukohal, et kuna Euroopa Parlament on institutsioonidevahelise kokkuleppe järgi kaasvastutav ELi õiguse rakendamise ja järgimise tagamise eest ning parlamendil on vastavalt ELi lepingu artiklile 14 poliitiline kontroll komisjoni üle, tuleks parlamenti automaatselt teavitada kõigist algatatud EU Piloti menetlustest ja rikkumismenetlustest ning tagada parlamendile piisav juurdepääs nende kahe menetlusega seotud dokumentidele, eriti kui need on seotud petitsioonidega, järgides samas juhtumite edukaks käsitlemiseks vajalikke konfidentsiaalsussätteid;

28.  teeb ettepaneku, et liikmesriikide esindajad viibiksid rohkem petitsioonikomisjonis petitsioonide arutelude juures;

29.  märgib, et ELi õiguse kohaldamise tase liikmesriikides ei ole rahuldav, mida näitab komisjonile saadetud kaebuste suur arv ja Euroopa Parlamendile edastatud arvukad petitsioonid; tunnustab komisjoni 2016. aasta detsembri teatises esitatud algatust suurendada ennetavate vahendite kasutamist, nagu pakettkohtumised, rakendussuunised, eksperdirühmad ja spetsialiseerunud võrgustikud, sh SOLVIT, ja liikmesriikide suutlikkust jõustada ELi õigust; kutsub komisjoni üles kasutama ELi toimimise lepingu artikli 197 sätteid, et rakendada seda uuendatud õigusaktide järgimise tagamise poliitikat täielikus koostöös liikmesriikide ja Euroopa institutsioonidega; palub komisjonil parandada petitsioonide käsitlemist ning vastata neile õigeaegselt ja põhjalikult;

30.  märgib, et 95 rikkumisjuhtumi käsitlemine on ikka veel pooleli ning kuigi Euroopa Liidu Kohus on teinud otsuse liikmesriikide suutmatuse kohta vastata nõuetele, on komisjon vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 260 andnud Euroopa Liidu Kohtusse vaid kolm juhtumit; on arvamusel, et kõige olulisem on tagada kohtuotsuste täielik ja õigeaegne täitmine ja vajadusel rakendada ELi toimimise lepingu artikli 279 sätteid, et ennetada ELi õiguse ja Euroopa Liidu Kohtu volituste õõnestamist; palub komisjonil selle probleemiga tegeleda ja Euroopa Parlamendile edusammude kohta regulaarselt aru anda;

31.  toonitab, et ELi aluslepingud ja ELi põhiõiguste harta on kõigi ELi institutsioonide jaoks siduvad(12);

32.  soovitab, et kõik parlamentidevahelised arutelud demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste küsimuste toimuksid kodanikuühiskonna ja kodanike osalusel, nt parlamendile saadetud petitsioonide ja Euroopa kodanikualgatuse kaudu;

33.  rõhutab, et ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumeid ei loeta vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 288 ELi õigusaktideks;

34.  rõhutab, et ELi õigusaktide väljatöötamisel ja rakendamisel ELi institutsioonide poolt on väga oluline tõhusus, läbipaistvus ja vastutus; rõhutab eelkõige demokraatliku vastutuse põhimõtet ja Euroopa Parlamendi rolli selle tagamisel ning ELi kodanike õigust õiguskaitsele ja heale haldusele, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 41 ja 47; juhib tähelepanu sellele, et nende õiguste ja põhimõtete kohaselt tuleb kodanikele tagada asjakohane ja lihtne juurdepääs neid puudutavate õigusaktide eelnõudele; tuletab meelde, et need õigused ja põhimõtted peaksid olema väga tähtsad ka liikmesriikidele, kui nad esitavad eelnõusid ELi õigusaktide rakendamiseks;

35.  palub komisjonil suurendada võimaluse ja vajaduse korral ELi rahalisi vahendeid, nagu Euroopa Sotsiaalfond, mis on ette nähtud riigiasutuste ja sidusrühmade institutsionaalse suutlikkuse parandamise ja avaliku halduse tõhustamise jaoks, et soodustada sotsiaalset heaolu ja majandusarengut ning muuta kasutoovad õigusaktid tõhusamaks; kutsub komisjoni üles ELi toimimise lepingu artiklit 197 täiel määral kasutama, et aidata suurendada liikmesriikide suutlikkust rakendada ja jõustada ELi õigust;

36.  kutsub komisjoni üles töötama välja vahendeid, millega aidata liikmesriikidel tunnistada ülevõtmisega seotud probleeme, tegeleda nendega rikkumismenetluse varajases etapis ja leida ühiseid lahendusi;

37.  tuletab meelde, et kõige tõsisemaid rikkumismenetlusi põhjustavad direktiivide alusel vastu võetud õigusaktid; tuletab meelde, et määrused on kõikides liikmesriikides vahetult ja kohustuslikult kohaldatavad; palub seetõttu komisjonil seadusandlike ettepanekute esitamist kaaludes kasutada määrusi nii palju kui võimalik; on seisukohal, et selline lähenemisviis võib vähendada ülereguleerimise ohtu;

38.  tuletab meelde, et eelotsused aitavad täpsustada, mil viisil tuleb Euroopa Liidu õigust kohaldada; on seisukohal, et selle menetluse kasutamine võimaldab ELi õigusakte ühtselt tõlgendada ja rakendada; palub seetõttu komisjonil tõhusamalt jälgida, et liikmesriikide kohtud täidaksid kohustust taotleda eelotsust Euroopa Liidu Kohtult, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 267; soovitab seetõttu liikmesriikide kohtutel pöörduda kahtluse korral küsimustega Euroopa Liidu Kohtu poole ja sellega vältida rikkumismenetlusi;

39.  palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu nõukogu 12. juuli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1164 (millega nähakse ette siseturu toimimist otseselt mõjutavate maksustamise vältimise viiside vastased eeskirjad)(13) rakendamise kontrollimisele ning algatada vajaduse korral rikkumismenetlused, keskendudes eriti valvsalt ebaõige ja puuduliku kohaldamise juhtumitele;

40.  väljendab heameelt komisjoni jätkuvate jõupingutuste üle jõustada ELi keskkonnaeeskirju, et tagada kõikidele liikmesriikidele ja ettevõtjatele võrdsed tingimused, ning käsitleda puudujääke ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamises ja jõustamises, sealhulgas kasutades vajaduse korral rikkumismenetlusi; rõhutab siiski ELi keskkonnaeeskirjade ja eelkõige keskkonnavastutuse direktiivi teadaolevaid tõhususpiiranguid; kutsub komisjoni üles võtma arvesse Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni(14) keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise kohta; juhib tähelepanu asjaolule, et mõnes liikmesriigis kahjustavad õigust tervislikule keskkonnale puudujäägid ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamises ja jõustamises, eriti seoses õhusaaste ja veereostuse ärahoidmise, jäätmekäitluse ja reovee puhastitega; rõhutab, et ELi keskkonnaalaste õigusaktide täielik rakendamine võib aidata ELi majandusel säästa eelkõige tervishoiukulusid ja otseseid keskkonnaga seotud kulusid 50 miljardi euro ulatuses aastas;

41.  rõhutab, et ELi õigustik hõlmab ka ELi sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid; märgib tõsise murega, et ELi keskkonnaeeskirjad ei pruugi olla kooskõlas keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooniga (edaspidi „Århusi konventsioon“)(15), kuna keskkonnaorganisatsioonidele ja üldsusele ei ole tagatud õiguskaitse piisavat kättesaadavust; palub seetõttu komisjonil pöörata tähelepanu Århusi konventsiooni vastavuskomitee järeldustele ja soovitustele(16) ja nõukogu 17. juuli 2017. aasta seisukohale(17) ning uurida võimalusi ja vahendeid Århusi konventsiooni järgimise saavutamiseks sellisel viisil, mis on kooskõlas liidu õiguskorra aluspõhimõtetega ja liidu kohtuliku kontrolli süsteemiga;

42.  kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu varjupaiga ja rände valdkonnas vastu võetud meetmete rakendamisele, et tagada nende kooskõla Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhimõtetega, tegema liikmesriikidega koostööd, et aidata ületada raskused, millega nad võivad rakendamisel kokku puutuda, ja algatama vajaduse korral rikkumismenetlusi; märgib murega, et teatavad liikmesriigid eiravad oma varjupaiga- ja rändealaseid kohustusi, eriti varjupaigataotlejate ümberpaigutamise osas; rõhutab vajadust käsitleda teatavate liikmesriikide vahelist vähest solidaarsust varjupaiga ja rände valdkonnas, et kõik liikmesriigid täidaksid oma kohustusi; kutsub liikmesriike üles tõkestama tööalase ärakasutamise ja seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse suurenemist;

43.  kutsub komisjoni üles tõhusalt reageerima muutuvale rände- ja julgeolekuolukorrale ning tagama Euroopa rände tegevuskava ja sellega seotud rakenduspakettide tulemuslikku täitmist; palub liikmesriikidel tagasisaatmisdirektiivi (2008/115/EÜ)(18) nõuetekohaselt rakendada ja esitada regulaarselt aruandeid Euroopa rände tegevuskava rakendamise kohta;

44.  palub komisjonil kontrollida nulltunnilepingute kooskõla ELi tööõigusalaste õigusaktidega, sh osalise tööajaga töötajate direktiiviga, kuna 2016. aastal esitati palju petitsioone ebakindla töö kohta;

45.  peab tervitatavaks asjaolu, et aruandes tunnustatakse parlamendi rolli komisjoni tähelepanu juhtimisel ELi õiguse kohaldamise puudustele liikmesriikides, kasutades selleks parlamendi küsimusi ja petitsioone; juhib tähelepanu sellele, et riikide parlamentide põhjalikum järelevalve oma valitsuste üle (kui viimased on kaasatud õigusloomeprotsessi) aitab ELi õigust tulemuslikumalt kohaldada, nagu on sätestatud aluslepingutes;

46.  väljendab muret asjaolu pärast, et arvestades paljude direktiivide mitteühtseid tõlkeid ELi ametlikesse keeltesse, on tõenäoline, et eri keeleversioonides ei tõlgendata vastavaid tekste ühtemoodi ja see toob kaasa erinevused nende ülevõtmisel liikmesriikides; taunib asjaolu, et selliseid erinevusi direktiivide ülevõtmisel ja õiguslikes tõlgendustes ei saa tuvastada süstemaatiliselt, vaid üksnes siis, kui selle on oma otsuses selgitanud Euroopa Liidu Kohus;

47.  tuletab meelde, et riikide parlamentidel on oluline osa nii ELi õigusaktide eelnõude õigusloome-eelses järelevalves kui ka liikmesriikides ELi õigusaktide nõuetekohase rakendamise järelevalves; palub riikide parlamentidel jätkata aktiivselt selle ülesande täitmist;

48.  on seisukohal, et kooskõlas komisjoni püüdlustega koostada paremaid ja tõhusamaid ELi õigusakte tuleks alati arvesse võtta subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist;

49.  kordab nõudmist luua asjaomastes peadirektoraatides (DG IPOL, DG EXPO ja DG EPRS) autonoomne süsteem parlamendi poolt kaasotsustamismenetluse ja seadusandliku tavamenetluse kohaselt vastu võetud peamiste ELi õigusnormide mõju järelhindamiseks;

50.  palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu ELi õigusaktide rakendamise kontrollimisele ja kehtestada eeskirjad võitluseks korruptsiooniga, mis otseselt kahjustab siseturu toimimist, ning võtta asjakohaseid meetmeid selle nähtuse vastu võitlemiseks;

51.  tuletab liikmesriikidele ja ELi institutsioonidele meelde, et õigusaktide õigeaegse ja nõuetekohase kohaldamise tagamine liikmesriikides on jätkuvalt ELi prioriteet; rõhutab, kui tähtis on kaitsta pädevuse andmise, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 5, ning põhimõtet, mille kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed, eesmärgiga ELi õiguse kohaldamist paremini kontrollida; tuletab meelde, et oluline on suurendada teadlikkust naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtte erinevaid aspekte käsitlevate kehtivate direktiivide sätetest ning neid ellu viia;

52.  kutsub ELi institutsioone üles täitma alati oma kohust järgida ELi teiseste õigusaktide sätete ja pehme õiguse kehtestamisel, poliitika väljatöötamisel ning ELi‑väliste institutsioonidega kokkulepete või lepingute allkirjastamisel ELi esmaseid õigusakte, et aidata kõikide olemasolevate vahendite abil kaasa liikmesriikide pingutustele võtta ELi õigusaktid üle kõigis valdkondades ning järgida liidu väärtusi ja põhimõtteid, eelkõige võttes arvesse viimasel ajal liikmesriikides toimunut;

53.  nõustub komisjoni seisukohaga, et individuaalsetel kaebuste esitajatel on äärmiselt oluline roll, et tuvastada ELi õiguse täitmise tagamisel ja kohaldamisel esinevaid ulatuslikumaid probleeme, mis mõjutavad kodanike ja ettevõtjate huve;

54.  rõhutab, et kuna liidus puuduvad hea halduse ühtsed ja terviklikud kodifitseeritud eeskirjad, on kodanikel ja ettevõtjatel raske hõlpsasti ja täielikult mõista oma õigusi, mis tulenevad liidu õigusest; rõhutab seetõttu, et hea halduse eeskirjade kodifitseerimine määrusena, milles sätestatakse haldusmenetluse eri aspektid, sealhulgas teavitamine, siduvad tähtajad, õigus ärakuulamisele ja iga isiku õigus oma toimikuga tutvuda, võrdub kodanike õiguste tugevdamise ja läbipaistvuse suurendamisega; on veendunud, et see määrus parandaks olemasolevate eeskirjade kättesaadavust ja selgust ning muudaks nende tõlgendamise ühtsemaks, millest saaksid kasu nii kodanikud ja ettevõtjad kui ka haldusasutused ja nende ametnikud;

55.  tuletab meelde, et oma 15. jaanuari 2013. aasta ja 9. juuni 2016. aasta resolutsioonides nõudis Euroopa Parlament, et ELi toimimise lepingu artikli 298 alusel võetaks vastu määrus avatud, tõhusa ja sõltumatu ELi halduse kohta, ning märgib, et kõnealusele nõudmisele ei ole järgnenud komisjoni ettepanekut; palub seepärast veel kord, et komisjon esitaks Euroopa haldusmenetlusõiguse kohta seadusandliku ettepaneku, võttes arvesse samme, mida Euroopa Parlament on kõnealuses valdkonnas seni astunud;

56.  rõhutab, et keskkonnaalaste õigusaktide ja keskkonnapoliitika puuduliku rakendamise üks süvapõhjus on keskkonnakaalutluste ebapiisav lõimimine teistesse poliitikavaldkondadesse;

57.  rõhutab vajadust säilitada keskkonnakaitse ning tervishoiu ja toiduohutuse kõrge tase;

58.  rõhutab, et ELi õigusnormide täitmise tulemuslik tagamine tervishoiu, toiduohutuse ja keskkonna valdkonnas on Euroopa kodanike jaoks oluline, kuna see mõjutab nende igapäevast elu ja teenib üldise huvi eesmärki;

59.  kutsub komisjoni üles jälgima tähelepanelikult piiriülese mõõtmega keskkonnaalaseid rikkumisi, eelkõige mis puudutab puhta õhu alaseid õigusakte, sealhulgas ELi õiguse nõuetekohast ülevõtmist ja kohaldamist tulevastes liikmesriikides; kutsub lisaks komisjoni üles andma kaebuste esitajatele nõuetekohaselt, läbipaistvalt ja õigeaegselt teada argumentidest, mille asjaomased riigid esitasid vastuseks kaebusele;

60.  märgib, et 2015. aastaga võrreldes keskkonnaalaste rikkumismenetluste arv 2016. aastal vähenes, kuid sedastab murelikult, et tervishoiu ja toiduohutuse valdkonnas menetluste arv suurenes, ning kutsub komisjoni üles pöörama nimetatud asjaolule erilist tähelepanu;

61.  rõhutab, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on ELi keskne põhimõte, mis tuleb integreerida kõikidesse poliitikameetmetesse;

62.  rõhutab õigusriigi põhimõtte tähtsat rolli mis tahes demokraatliku valitsemise vormi legitiimsuse seisukohast; toonitab, et see on liidu õiguskorra nurgakivi ning on seega kooskõlas õigusriigi põhimõttel rajaneva liidu kontseptsiooniga;

63.  tuletab meelde, et võrdõiguslikkuse põhimõte, mis käsitleb võrdse töö eest võrdse tasu maksmist, on Euroopa Liidu aluslepingutes sätestatud alates 1957. aastast (vt ELi toimimise lepingu artiklit 157), ning rõhutab, et ELi toimimise lepingu artikliga 153 võimaldatakse ELil võtta meetmeid tööhõive ja kutsealaga seotud võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise laiemas valdkonnas;

64.  märgib tunnustavalt, et võrdse töö eest võrdse tasu maksmise mõiste lai tõlgendus, mida Euroopa Liidu Kohus on oma otsustes väljendanud ning tema ulatuslik kohtupraktika asjaomase artikli küsimuses on selgelt laiendanud võimalusi võidelda nii otsese kui ka kaudse soolise diskrimineerimise vastu tasustamisel ja vähendada soolist palgalõhet, kuid rõhutab, et ELis püsiva soolise palgalõhe kaotamiseks tuleb veel palju teha;

65.  väljendab suurt kurbust selle pärast, et meeste ja naiste ebavõrdset tasustamist ebaseaduslikuks kuulutavate õiguslike põhimõtete kehtestamine ei ole iseenesest osutunud piisavaks, et kaotada püsiv sooline palgalõhe; rõhutab, et uuesti sõnastatud direktiiviga 2006/54/EÜ nõutakse liikmesriikidelt selle tagamist, et kõik kollektiivlepingute, palgaskaalade, palgakokkulepete ja individuaalsete töölepingute sätted, mis on võrdse tasustamise põhimõttega vastuolus, tunnistatakse või võib tunnistada kehtetuks või võib neid muuta;

66.  toonitab, et nii liikmesriigid kui ka komisjon peaksid pöörama tähelepanu ELi õiguse, eeskätt võrdset tasustamist käsitlevate sätete rakendamisele; kordab, kui oluline on naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõttega arvestamine paljudes ELi direktiivides, ja peab alternatiivseid vahendeid väärtuslikeks ELi õiguse nõuetekohasel rakendamisel; tuletab meelde, et oluline on suurendada teadlikkust naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtte erinevaid aspekte käsitlevate kehtivate direktiivide sätetest ning seda põhimõtet ellu viia; rõhutab, et kollektiivläbirääkimised võivad võimaldada selliste ELi õigusnormide täiendavat kohaldamist, mis käsitlevad naistele ja meestele võrdse töö eest võrdse tasu maksmist, vanemapuhkust, töötingimusi ja tööaega, sealhulgas iganädalast ühist puhkepäeva, eesmärgiga saavutada naiste ja meeste töö- ja pereelu tasakaal ning parandada nende olukorda tööturul;

67.  tuletab meelde oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni, milles nõutakse ELi toimimise lepingu artikli 298 alusel Euroopa haldusmenetlusõigust käsitleva ELi määruse vastuvõtmist; märgib pettunult, et komisjon ei ole järginud Euroopa Parlamendi nõudmist esitada haldusmenetlusõiguse kohta seadusandliku akti ettepanek;

68.  tunnistab, kui oluline on koguda andmeid, võimaluse korral sugupoolte lõikes, et hinnata naiste õiguste edendamisel tehtud edusamme;

69.  peab kahetsusväärseks puudusi loomade heaolu alases komisjoni käsituses, milles eiratakse tõsiseid vastuolusid, millest on teatanud arvukad kodanikud, kes on kasutanud petitsiooni esitamise õigust; kordab oma nõudmist algatada ELi tasandil uus strateegia, et täita kõik olemasolevad lüngad ning tagada täielik ja tõhus loomade heaolu kaitse selge ning kõikehõlmava õigusraamistiku abil, mis vastab täielikult ELi toimimise lepingu artikli 13 nõuetele;

70.  kutsub komisjoni üles kontrollima põhjalikult petitsioone, mis on seotud sama kaubamärgi toiduainete kvaliteedierinevustega liikmesriikides; nõuab tungivalt, et komisjon teeks lõpu ebaausatele tavadele ja tagaks, et kõiki tarbijaid koheldakse võrdselt;

71.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0385.
(2) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.
(3) EÜT L 174, 27.6.2001, lk 25.
(4) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.
(5) ELT C 316, 22.9.2017, lk 246.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0409.
(7) ELT C 86, 6.3.2018, lk 126.
(8) ELT C 440, 30.12.2015, lk 17.
(9) ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.
(10) ELT C 369, 17.12.2011, lk 15.
(11) ELT C 18, 19.1.2017, lk 10.
(12) Euroopa Kohtu 20. septembri 2016. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑8/15 P kuni C‑10/15 P, Ledra Advertising Ltd (C‑8/15 P), Andreas Eleftheriou (C‑9/15 P), Eleni Eleftheriou (C‑9/15 P), Lilia Papachristofi (C‑9/15 P), Christos Theophilou (C‑10/15 P), Eleni Theophilou (C‑10/15 P) vs. Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank (ECLI:EU:C:2016:701).
(13) ELT L 193, 19.7.2016, lk 1.
(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0414.
(15) ELT L 124, 17.5.2005, lk 4.
(16) ACCC/C/2008/32 (EU), II osa, vastu võetud 17. märtsil 2017.
(17) ELT L 186, 19.7.2017, lk 15.
(18) ELT L 348, 24.12.2008, lk 98.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika