Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 4. oktoober 2018 - StrasbourgLõplik väljaanne
Meediavabaduse halvenemine Valgevenes, eelkõige Harta 97 juhtum
 Araabia Ühendemiraadid, eriti inimõiguste kaitsja Ahmed Mansoori juhtum
 Uiguuride ja kasahhide massiline meelevaldne kinnipidamine Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas
 Riigihangete strateegia pakett
 ELi Kriminaalõigusalase Koostöö Amet (Eurojust) ***I
 Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikune tunnustamine ***I
 Isikustamata andmete vaba liikumine Euroopa Liidus ***I
 ELi panus seoses siduva ÜRO vahendi loomisega rahvusvaheliste korporatsioonide tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas
 Olukord Jeemenis
 Tollipettuste vastane võitlus ning ELi omavahendite kaitse

Meediavabaduse halvenemine Valgevenes, eelkõige Harta 97 juhtum
PDF 125kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 4. oktoobri 2018. aasta resolutsioon meediavabaduse halvenemise kohta Valgevenes ja eelkõige Harta 97 juhtumi kohta (2018/2861(RSP))
P8_TA(2018)0375RC-B8-0451/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Valgevene kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki inimõiguste konventsioone, millega Valgevene on ühinenud,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 2016. aasta veebruaris tühistas EL enamiku Valgevene ametnike ja juriidiliste isikute vastaseid piiravaid meetmeid hea tahte märgina, mille eesmärk oli alustada kaasamispoliitikat, et ergutada Valgevenet järgima inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid;

B.  arvestades, et EL on korduvalt rõhutanud, et ELi ja Valgevene suhteid saab edasi arendada üksnes siis, kui need põhinevad usaldusel ning sellistel väärtustel nagu demokraatia, õigusriik ja põhivabadused;

C.  arvestades, et Valgevene praegune poliitika kahjustab neid väärtusi ning see ei võimalda ELil pakkuda Valgevenele ulatuslikumat osalemist idapartnerluses ja tihedamaid suhteid ega allkirjastada ELi ja Valgevene partnerluse prioriteete;

D.  arvestades, et meediavabaduse ja sõnavabaduse olukord Valgevenes halveneb jätkuvalt, mida kinnitab sõltumatute uudisteportaalide ja ajakirjanike tõsine ahistamine, nagu BelTA juhtumi puhul;

E.  arvestades, et Valgevene ametivõimud algatasid hiljuti ajakirjanike vastu suunatud politsei poolse ahistamiste ja hirmutamise laine;

F.  arvestades, et organisatsiooni Piirideta Reporterid andmetel vahistati 2017. aastal üle 100 ajakirjaniku, enamikul juhtudel opositsiooni meeleavalduste kajastamise ajal; arvestades, et välismaal asuvate sõltumatute meediakanalite heaks töötavate vabakutseliste ajakirjanike ahistamine on saavutanud enneolematu taseme, mis tähendab, et kõnealused ajakirjanikud ei saa akrediteeringuid;

G.  arvestades, et juhtiv sõltumatu uudiste veebisait Charter97.org, mis keskendub inimõigustele ja opositsioonilistele eesmärkidele ning on saanud oma nime Harta 97 järgi, mille puhul on tegemist 1997. aasta deklaratsiooniga, milles nõutakse Valgevenes demokraatiat ja mille allkirjastasid ajakirjanikud, opositsioonipoliitikud ja õiguste aktivistid, oli sunnitud viima oma asukoha üle Poola Varssavisse, kus ta on pärast seda, kui Valgevene ametivõimud saidi mitu korda blokeerisid, tegutsenud alates 2011. aastast, mil politsei otsis nende kontorid kaks korda läbi ja konfiskeeris seadmed;

H.  arvestades, et alates 24. jaanuarist 2018 blokeeriti juurdepääs Harta 97 veebisaidile Valgevenes määramata ajaks ilma kohtumenetluseta, esitades ebamäärased süüdistused, mis käsitlevad „ohtu riiklikele huvidele“; arvestades, et Harta 97 peatoimetaja Natalja Radina sõnul vähenes Harta 97 veebisaidi blokeerimisele järgnenud kuul saidi külastajate arv Valgevenes 70 %;

I.  arvestades, et Natalja Radina on saanud tapmisähvardusi;

J.  arvestades, et 16. aprillil 2018 blokeerisid Venemaa ametivõimud juurdepääsu Harta 97 veebisaidile ka Venemaa Föderatsiooni territooriumil;

K.  arvestades, et Harta 97 Aleh Bjabenin leiti 2010. aasta septembris oma Minski linna lähedal asuvas kodus pooduna; arvestades, et Valgevenes sündinud Pavel Šeremet, kes oli Harta 97 taga oleva organisatsiooni eestkõneleja, hukkus 2016. aasta juulis Ukraina pealinnas Kiievis toimunud autopommirünnakus;

L.  arvestades, et 2018. aasta augusti alguses korraldasid Valgevene ametivõimud läbiotsimised mitme sõltumatu Valgevene meediakanali toimetuses alates portaalist Tut.by, millele järgnesid BelaPAN, realty.by, Belaruskaja Navuka ja Kultura; arvestades, et läbiotsimiste tulemusel vahistati ja peeti kinni ajakirjanikke, sealhulgas Tut.by peatoimetaja, ning neid süüdistati ebaseaduslikus juurdepääsus riigiomandis oleva uudisteagentuuri BelTA esitatud veebipõhisele teabele ja selle teabe kasutamises;

M.  arvestades, et 7. augustil 2018 algatas Valgevene juurdluskomitee ajakirjanike ja mitmete veebipõhiste allikate toimetajate vastu kriminaalseadustiku artikkel 349 lõike 2 alusel kriminaalmenetluse, mille tulemusel võib karistada kuni kaheaastase vangistusega (arvutipõhisele teabele muust isiklikust huvist ajendatud ebaseaduslik juurdepääs, mis tekitas olulist kahju), ning vahistas 18 ajakirjanikku, kellest seitse peeti kahtlustatavatena kolmeks päevaks kinni; arvestades, et on esinenud ajakirjanike ja nende sugulaste survestamise ning luureteenistuse ja politseiga koostööle sundimise juhtumeid;

N.  arvestades, et massimeedia seaduse viimaste muudatustega, mis võeti vastu 2018. aasta juunis, laiendatakse valitsuse kontrolli veebipõhistele meediakanalitele; arvestades, et nende muudatustega, mis jõustuvad 1. detsembril 2018, kehtestatakse täiendavad bürokraatlikud takistused veebisaitidele, mida soovitakse registreerida ametlike veebipõhiste meediakanalitena;

O.  arvestades, et veebisaite, mis otsustavad vaatamata uutele õigusaktidele ennast mitte registreerida või ei vasta uutele kriteeriumidele, keeldutakse valitsusasutuste puhul akrediteerimast, millega veelgi enam tsenseeritakse ajakirjandust; arvestades, et nii registreeritud kui ka registreerimata veebipõhised meediakanalid on ühtlasi kohustatud registreerima kommentaare esitavate inimeste nimed; arvestades, et registreeritud veebipõhiste meediakanalite omanikud vastutavad õiguslikult ka kommentaaride sisu eest;

P.  arvestades, et uute õigusaktide kohaselt tuleb veebifoorumite kõikide postituste ja kommentaaride autorite isik kindlaks teha ning veebisaidi omanikud peavad neid kommentaare modereerima;

Q.  arvestades, et Valgevene inimõiguste olukorraga tegelev ÜRO eriraportöör Miklós Haraszti ja OSCE meediavabaduse esindaja Harlem Désir on väljendanud seisukohta, et need seadusemuudatused kujutavad endast sõnavabaduse ja teabele juurdepääsu vastuvõetamatut piiramist;

R.  arvestades, et Valgevene on 155. kohal organisatsiooni Piirideta Reporterid 2017. aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksis, millega hinnatakse igal aastal 180 riigis ajakirjandusvabaduse taset;

S.  arvestades, et alates 2018. aasta algusest on Valgevene ajakirjanikke, kelle õigus koguda, säilitada ja levitada teavet on tagatud põhiseadusega, trahvitud akrediteeringuta välismaise massimeediaga koostöö tegemise eest rohkem kui 70 korda ning trahvide kogusumma ulatub üle 60 000 Valgevene rubla; arvestades, et haldusrikkumiste seadustiku artikli 22 lõikest 9 on saanud tõhus vahend, mille abil ahistada sõltumatuid ajakirjanikke ja meediakanaleid, nagu Belsat TV, mis on alates 2011. aastast tegutsenud Poolast;

T.  arvestades, et Valgevene on ainus Euroopa riik, kus ikka veel viiakse täide surmanuhtlusi;

U.  arvestades, et Valgevene ametivõimud kasutavad Valgevenes konkreetsete inimrühmade puhul alusetut vangistamist ja meelevaldset kinnipidamist, kinnipidamise korral ilmajätmist nõuetekohasest hooldusest ja kontaktist pereliikmetega, riigi korraldusel füüsilist ja psüühilist vägivalda, valelike ja võltsitud süüdistustega vastutusele võtmist ning nende eest süüdimõistmist, ebaproportsionaalseid rahalisi karistusi, halduskaristusi ja muid karistusvorme; arvestades, et need inimrühmad hõlmavad poliitvange (sealhulgas Mihhail Žamtšužnõ ja Zmitser Palijenka), tuntud poliitilisi vastaseid, inimõiguslasi, kodanikuühiskonna aktiviste, keskkonna-, valitsusväliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide aktiviste, sõltumatuid blogijaid, ajakirjanikke ja toimetajaid, rahumeelseid meeleavaldajaid mitmesugustest valdkondadest ja eelkõige sõltumatute ametiühingute aktiviste (sealhulgas Henadź Fiadõnitš ja Ihar Komlik);

1.  mõistab teravalt hukka ajakirjanike ja sõltumatu meedia esindajate pideva ahistamise ja kinnipidamise Valgevenes; nõuab tungivalt, et ametivõimud lõpetaksid ajakirjanike ja sõltumatu meedia igasuguse kohtuliku ahistamise, hirmutamise ja ähvardamise ning võimaldaksid kõikidel uudisteportaalidel vabalt tegutseda;

2.  peab lubamatuks, et Valgevene ametivõimud blokeerivad 2018. aasta jaanuarist saadik uudiste veebisaiti Harta 97; kordab oma üleskutset Valgevene ametivõimudele tühistada viivitamata ja tingimusteta Valgevenes uudiste veebisaidile internetis juurdepääsu blokeerimine;

3.  mõistab karmilt hukka meediaseaduse muudatused, mida kasutatakse interneti üle kontrolli tugevdamiseks; väljendab veel kord tõsist muret Valgevene sõltumatute ja opositsiooniliste veebisaitide ning meediakanalite ja ajakirjanike halveneva olukorra pärast;

4.  on seisukohal, et sõltumatud meediakanalid ei kujuta endast ametiasutuste jaoks ohtu, vaid on kontrolli- ja tasakaalustussüsteemi oluline element, keda valitsus peaks nägema võimaliku kriitilise partnerina, mitte vaenlasena;

5.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et Valgevene jätkab repressiivset ja ebademokraatlikku poliitikat ajakirjanike, juristide, poliitiliste aktivistide, inimõiguste kaitsjate, kodanikuühiskonna aktivistide, ametiühingutegelaste ja muude isikute vastu, keda peetakse ohuks valitsevale poliitilisele korrale; rõhutab, et sellised repressioonid takistavad tihedamat suhtlust ELiga ja ulatuslikumat osalemist idapartnerluses;

6.  kordab oma üleskutset Valgevene ametivõimudele tõhustada demokraatia põhimõtete, õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste järgimist, sealhulgas ausa ja erapooletu ajakirjanduse austamist kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooni ning Valgevene ratifitseeritud rahvusvaheliste ja piirkondlike inimõigustealaste õigusaktidega;

7.  kutsub ELi institutsioone üles lisama ELi ja Valgevene partnerluse prioriteetide hulka konkreetseid viiteid meedia sõltumatusele ning sõna- ja kogunemisvabadusele; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles tagama, et ELi abiprogrammid ja kahepoolse koostöö muud vormid, sealhulgas finantsabi, oleksid kindlasti seotud selgete ja käegakatsutavate sammudega demokratiseerimise ja avatuse suunas, mis hõlmab põhjalikku valimisreformi ja meediavabaduse täielikku austamist;

8.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles jätkama Valgevenes ja väljaspool selle piire tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamist; rõhutab sellega seoses vajadust toetada kõiki sõltumatuid teabeallikaid, mis on seotud Valgevene ühiskonnaga, kaasa arvatud meediaringhääling valgevene keeles ning välismaised kanalid, nagu Harta 97 ja Belsat TV;

9.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal tähelepanelikult jälgida meediavabaduse olukorda Valgevenes koostöös Valgevene küsimustega tegeleva ÜRO alalise raportööriga;

10.  nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud võimaldaksid poliitilistel ja avalikel organisatsioonidel täielikult ja takistamatult tegutseda ning tunnistaksid kehtetuks kriminaalseadustiku artikli 193/1, mis piirab rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabadust;

11.  nõuab tungivalt poliitvangide Mihhail Žamtšužnõ ja Zmitser Palijenka tingimusteta ja viivitamatut vabastamist ning kõigi endiste poliitvangide täielikku rehabiliteerimist; kutsub ametivõime üles lubama kõigil sõltumatutel ametiühingutel täita takistamatult oma seaduslikku ja keskset rolli kodanikuühiskonnas; peab kahetsusväärseks, et 24. augustil 2018 mõisteti sõltumatu ametiühingu REP aktivistidele Henadź Fiadõnitšile ja Ihar Komlikile karistuseks neli aastat vabaduse piiramist;

12.  tunnustab tööd, mida on teinud praegune inimõiguste olukorraga Valgevenes tegelev ÜRO eriraportöör Miklós Haraszti ning juhib tema õigusjärglase Anaïs Marini tähelepanu mitmesugustele võimu kuritarvitamistele, üksikisikute ja kollektiivsete vabaduste piiramisele ning kodanikuühiskonna, sõltumatute ametiühingute ja meedia represseerimisele, nagu on selgesti välja toodud Miklós Haraszti aruannetes;

13.  nõuab seda silmas pidades, et Valgevene ametivõimud tunnustaksid viivitamata inimõiguste olukorraga Valgevenes tegeleva ÜRO eriraportööri mandaati, ning et komisjon, Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank seoksid mis tahes edasise rahalise või tehnilise abi Valgevenele eespool esitatud tingimuste täitmisega, säilitades samal ajal ELi võime rahastada otse Valgevene kodanikuühiskonda;

14.  on endiselt mures Ostrovetsi tuumaelektrijaama ehitamise pärast; võtab teadmiseks 3. juulil 2018 avaldatud aruande vastupidavustestide kohta ja soovitused ning nõuab, et vastupidavustestide soovituste rakendamine seataks ELi ja Valgevene vahelise koostöö edenemise ning eelkõige ELi ja Valgevene partnerluse prioriteetide allkirjastamise eeltingimuseks;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Valgevene presidendile ja valitsusele.


Araabia Ühendemiraadid, eriti inimõiguste kaitsja Ahmed Mansoori juhtum
PDF 122kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 4. oktoobri 2018. aasta resolutsioon Araabia Ühendemiraatide ning eelkõige inimõiguste kaitsja Ahmed Mansoori olukorra kohta (2018/2862(RSP))
P8_TA(2018)0376RC-B8-0456/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, sealhulgas 26. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Araabia Ühendemiraatides(1),

–  võttes arvesse inimõiguste allkomisjoni esimehe 4. juuni 2018. aasta avaldust, milles mõistetakse hukka Ahmed Mansoorile mõistetud kümneaastane vanglakaristus,

–  võttes arvesse Araabia Ühendemiraatide põhiseaduse artiklit 30,

–  võttes arvesse Araabia inimõiguste hartat, millega Araabia Ühendemiraadid on ühinenud,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava aastatel 2015–2019,

–  võttes arvesse nõukogu 16. oktoobri 2017. aasta järeldusi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava vahearuande kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid, mis võeti vastu 2004. aastal ja mida ajakohastati 2008. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ekspertide 12. juuni 2018. aasta avaldust, milles nõutakse vangistatud inimõiguste kaitsja Ahmed Mansoori viivitamatut vabastamist,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ning Pärsia lahe araabia riikide koostöönõukogu Brüsselis toimunud 25. ühisnõukogu ja ministrite kohtumise kaasjuhatajate 18. juuli 2016. aasta avaldust,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Araabia Ühendemiraadid on ühinenud,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Araabia Ühendemiraatide julgeolekutöötajad vahistasid Ahmed Mansoori 2017. aasta märtsis; arvestades, et ta on silmapaistev inimõiguslane ning inimõiguste kaitsjate Martin Ennalsi nimelise 2015. aasta autasu laureaat; arvestades, et Ahmed Mansoor võis olla viimane Araabia Ühendemiraatidesse jäänud inimõiguste kaitsja, kellel oli võimalik avalikult võime kritiseerida;

B.  arvestades, et Araabia Ühendemiraatide välisasjade ja rahvusvahelise koostöö ministri 29. märtsi 2017. aasta avalduses öeldi, et elektrooniliste kuritegude prokuratuur andis korralduse hr Ahmed Mansoori vahistamiseks süüdistatuna internetis väära ja eksitava teabe levitamises viha ja sektantluse külvamise eesmärgil; arvestades, et sellest ja teistest Araabia Ühendemiraatide ametiasutuste ametlikest avaldustest nähtub, et tema vahistamise, kohtu alla andmise ja süüdimõistmise ainuke põhjus seisnes tema internetisõnavõttude sisus ning et talle esitatud süüdistus seisneb Araabia Ühendemiraatide repressiivse küberkuritegevuse seaduse väidetavas rikkumises – selle seaduse põhjal on riigi ametivõimud sundinud vaikima inimõiguslased ning mõistnud riigi valitsejaid kritiseerinud isikutele pikad vanglakaristused ja rängad rahatrahvid;

C.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo hinnangul võidi Ahmed Mansoor vahistada ja teda salaja vangis hoida kättemaksuks ÜRO inimõigusmehhanismides osalemise eest ja sotsiaalmeedias, sealhulgas Twitteris väljendatud seisukohtade ning selle eest, et ta oli niisuguste organisatsioonide nagu Pärsia lahe inimõiguste keskus aktiivne liige;

D.  arvestades, et rühm ÜRO inimõiguste eksperte on kutsunud Araabia Ühendemiraatide valitsust üles hr Mansoori vabastama ning nimetanud tema vahistamist otseseks rünnakuks, mis on suunatud inimõiguslaste seadusliku tegevuse vastu Araabia Ühendemiraatides;

E.  arvestades, et 29. mail 2018 mõisteti Ahmed Mansoor 10 aastaks vangi selle eest, et ta pärast rängalt ebaõiglast kohtuistungit Abu Dhabis kasutas Twitteri sõnavõttudes oma sõnavabadust; arvestades, et talle mõisteti ka trahv üks miljon AÜE dirhemit (232 475 eurot) ja ta peab pärast vanglast vabanemist jääma kolmeks aastaks järelevalve alla; arvestades, et hr Mansoor on kohtuotsuse edasi kaevanud, kuid apellatsiooni menetlemise aeg ei ole veel teada;

F.  arvestades, et pärast hr Mansoori vahistamist 2017. aasta märtsis olevat tal keelatud mis tahes sidepidamine oma perega ning sestsaadik on tema naisel olnud vaid neljal korral lubatud teda külastada; arvestades, et teadete kohaselt on ta vahistamisest saadik üksikvangistuses ja teda olevat piinatud; arvestades, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimude teatel hoitakse teda Al Sadri vanglas Abu Dhabis;

G.  arvestades, et ilmselt ei ole hr Mansoor saanud ise valida sõltumatut advokaati, ehkki valitsuse väitel võib ta seda teha; arvestades, et vastavalt Araabia inimõiguste harta (mille Araabia Ühendemiraadid on ratifitseerinud) artiklile 16 on õigus advokaadiga kohtuda iga vahistatud isiku põhiõigus;

H.  arvestades, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud on üle kuue aasta Ahmed Mansoori ahistanud ja taga kiusanud, teda on korduvalt füüsiliselt rünnatud, tappa ähvardatud ning allutatud füüsilisele ja elektroonilisele järelevalvele; arvestades, et 2011. aastal määrati talle pärast seitsmekuulist eelvangistust ebaõiglaseks hinnatud kohtuistungil kolmeaastane vanglakaristus „ametiisikute solvamise“ eest; arvestades, et kaheksa kuud hiljem vabanes ta presidendi amnestiaga, kuid ametivõimud ei tagastanud talle passi, mis tähendas sisulist reisikeeldu;

I.  arvestades, et enne vahistamist oli hr Mansoor üks 133 isikust, kes kirjutasid alla petitsioonile, milles nõuti Araabia Ühendemiraatides ühetaolisi ja otseseid valimisi ning valitsuse nõuandekogule, Föderaalsele Rahvusnõukogule seadusandliku võimu andmist; arvestades, et hr Mansoor haldas ka Al‑Hiwar al‑Emarati nimelist netifoorumit, millel kritiseeriti Araabia Ühendemiraatide juhte ja poliitikat; arvestades, et ta kuulub organisatsiooni Human Rights Watch Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika nõuandekomiteesse ning on tegev ÜRO inimõigusmehhanismides;

J.  arvestades, et inimõiguste küsimustes sõna võtnud Araabia Ühendemiraatide elanikke ähvardab tõsiselt meelevaldne vahistamine, vangistus ja piinamine; arvestades, et põhiseaduse muutmist ja inimõigusvaldkonna reformimist nõudvaid aktiviste represseeritakse jätkuvalt; arvestades, et kodanikuühiskonna liikmete ründamine, sealhulgas püüded inimõiguslasi, ajakirjanikke, juriste ja teisi vaikima sundida, vangistada või ahistada on viimastel aastatel üha sagenenud;

K.  arvestades, et ÜRO kohtunike ja advokaatide sõltumatuse eriraportöör teatas 2014. aastal, pärast Araabia Ühendemiraatide külastamist, et riikliku julgeolekuga seotud kohtuasjades osalevatele advokaatidele on survet avaldatud ning neid on ahistatud ja ähvardatud; arvestades, et ta taunis asjaolu, et kohtusüsteem oli sisuliselt endiselt valitsuse täitevvõimu kontrolli all;

L.  arvestades, et on ilmnenud, et mitmed ELi liikmesriigid on andnud loa eksportida mitmesuguseid küberjärelevalve tehnoloogiaid varem rängalt inimõigusi rikkunud riikidesse, sealhulgas Araabia Ühendemiraatidesse;

M.  arvestades, et Araabia Ühendemiraatides kohaldatakse jätkuvalt surmanuhtlust; arvestades, et 2017. aastal hukati üks inimene ja praegu ootab surmanuhtluse täideviimist 19 isikut;

1.  mõistab kindlalt hukka Ahmed Mansoori ja kõigi teiste inimõiguste kaitsjate ahistamise, tagakiusamise ja kinnipidamise üksnes nende inimõigustealase töö ning väljendusvabaduse õiguse kasutamise eest internetis ja mujal; nõuab tungivalt, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud viiksid läbi põhjalikud ja erapooletud uurimised rünnakute puhul kodanikuühiskonna osaliste vastu, et võtta selliste tegude toimepanijad vastutusele;

2.  palub, et ametivõimud vabastaksid hr Mansoori viivitamata ja tingimusteta, ja et kõikidest tema vastu esitatud süüdistustest loobutaks, kuna ta on meelsusvang, keda peetakse kinni ainult selle eest, et ta kasutas rahumeelselt oma õigust väljendusvabadusele, sealhulgas inimõigustealase töö abil; nõuab samuti kõigi Araabia Ühendemiraatide meelsusvangide kohest ja tingimusteta vabastamist ning nende vastu esitatud süüdistuste tagasivõtmist;

3.  väljendab oma sügavat muret teadete pärast, nagu oleks Ahmed Mansoori kinnipidamise ajal piinatud või väärkoheldud, ja et teda peetakse üksikvangistuses; nõuab tungivalt, et ametivõimud neid väiteid uuriksid ning annaksid talle viivitamatu ja korrapärase võimaluse kohtuda advokaadi ja perega ning saada ravi, mida ta võib-olla vajab; tuletab Araabia Ühendemiraatide ametivõimudele meelde, et pikaajaline ja tähtajatu üksikvangistus võib rahvusvahelise inimõigustealase õiguse seisukohast kujutada endast mõnd piinamise vormi või muud julma, ebainimlikku või alandavat kohtlemist, ja et vahistamiskäsu või mis tahes kohtuliku kontrolli puudumine tema vahistamisel ja kinnipidamisel kujutab endast rahvusvahelise inimõigustealase õiguse kohase nõuetekohase menetluse põhimõtete rikkumist;

4.  palub, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud tagaksid, et kinnipeetute suhtes, keda arvatakse olevat seadust rikkunud, kohaldataks nõuetekohast menetlust ning nad saaksid osaleda rahvusvahelistele normidele vastavas vabas ja õiglases kohtupidamises;

5.  palub, et Araabia Ühendemiraadid vaataksid läbi küberkuritegusid käsitleva föderaalseaduse, et viia see kooskõlla rahvusvaheliste normidega, mis on seotud igaühe õigusega otsida, saada, levitada ja anda teavet ja ideesid teistele, õigusega arvamus-, väljendus- ja teabevabadusele, juurdepääsuga internetile ja õigusega eraelu puutumatusele; nõuab tungivalt, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud muudaksid terrorismivastase võitluse seadust, 2012. aasta küberkuritegude seadust ja föderaalseadust nr 2/2008, mida on korduvalt kasutatud selleks, et esitada süüdistusi inimõiguste kaitsjatele;

6.  palub, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud lõpetaksid igasuguse inimeste ahistamise ning viivitamatult tühistaksid inimõiguste kaitsjate suhtes kehtestatud reisikeelu, ja nõuab, et nad tagaksid kõikidel juhtudel, et Araabia Ühendemiraatide inimõiguste kaitsjad saaksid viia ellu oma legitiimset inimõigustealast tegevust nii kohapeal kui ka riigist väljaspool, ilma et nad peaksid kartma kättemaksu;

7.  nõuab, et kogu ELis keelataks Araabia Ühendemiraatidele müüa või sinna eksportida mis tahes sellist liiki julgeolekuvarustust, mida saab kasutada või mida selles riigis kasutatakse represseerimiseks, sealhulgas interneti jälgimise tehnoloogiat, samuti sellist varustust ajakohastada või hooldada; väljendab muret asjaolu pärast, et teatavat kahesuguse kasutusega küberseiretehnoloogiat kasutatakse üha sagedamini aktivistide ja ajakirjanike vastu; peab sellega seoses kiiduväärseks ELi institutsioonide jätkuvaid jõupingutusi kahesuguse kasutusega kaupade ekspordikontrolli eeskirjade ajakohastamiseks;

8.  väljendab muret asjaolu pärast, et üha arvukamalt karistatakse inimesi selle eest, et nad teevad koostööd ÜRO ja selle eri organitega; nõuab tungivalt, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud lõpetaksid mitmesuguste ÜRO inimõiguste mehhanismide töös osalevate inimeste takistamise ja ahistamise; nõuab lisaks tungivalt, et ametivõimud lubaksid ÜRO ekspertidel, rahvusvaheliste vabaühenduste töötajatel ja ELi ametnikel hr Mansoori külastada;

9.  nõuab, et Araabia Ühendemiraatides oleks rohkem vabadusi; rõhutab, kui oluline on, et Araabia Ühendemiraadid täidaksid rahvusvahelise inimõigustealase õiguse raames võetud kohustusi, ja nõuab tungivalt, et ametivõimud tagaksid sõna-, mõtte ja väljendusvabaduse kaitse internetis ja mujal kõikidele oma riigi kodanikele, ja et nad järgiksid kõiki sätteid ÜRO deklaratsioonis inimõiguste kaitsjate kohta, eelkõige selle artiklit 1, artikli 6 punkti a ja artikli 12 lõiget 2; toonitab, et neid vabadusi tagatakse mitte ainult universaalsete inimõigustealaste õigusaktidega, vaid ka Araabia inimõiguste hartaga, millega Araabia Ühendemiraadid on ühinenud;

10.  palub Araabia Ühendemiraatidel kinnitada kavatsust täita inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel kõige kõrgemaid standardeid, ratifitseerides kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ja selle fakultatiivprotokollid ning esitades alalise küllakutse kõikidele ÜRO erimenetluste volitatud esindajatele;

11.  palub, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, EL ja selle liikmesriigid asuksid kindlale avalikule seisukohale niisuguse inimõiguste ränga rikkumise suhtes ning nõuaksid sealhulgas igasuguse suhtlemise käigus Araabia Ühendemiraatide ametivõimudega hr Mansoori vabastamist; nõuab tungivalt, et ELi delegatsioon Abu Dhabis annaks Ahmed Mansoorile kogu vajalikku tuge, kaasa arvatud vanglakülastused, kohtuistungite jälgimine ning õigus- või muud liiki abi andmine, mida tal võib vaja minna; palub, et Euroopa välisteenistus annaks Euroopa Parlamendile aru meetmete kohta, mida ELi delegatsioon on seni võtnud, et hr Mansoori toetada;

12.  palub, et Euroopa välisteenistus teeks ettepaneku ELi sihipäraste meetmete kohta, mis on seotud inimõiguste tõsiste rikkumistega, ja et liikmesriigid need vastu võtaksid;

13.  kordab uuesti, et on surmanuhtluse vastu igasugustel asjaoludel, ning nõuab surmanuhtlusele moratooriumi kuulutamist eesmärgiga see kaotada;

14.  ergutab jätkuvat dialoogi ELi, selle liikmesriikide ja Araabia Ühendemiraatide vahel; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ja selle Pärsia lahe partnerite regulaarsed parlamentidevahelised kohtumised kujutavad endast tähtsat foorumit konstruktiivse ja avameelse dialoogi pidamiseks ühist huvi pakkuvate probleemide üle; rõhutab, et parlamentidevahelistel aruteludel peaks lisaks julgeoleku- ja kaubandusküsimustele keskenduma ka inimõiguste austamisele kui äärmiselt tähtsale teemale;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Araabia Ühendemiraatide valitsusele ja parlamendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Pärsia lahe koostöönõukogu liikmesriikide valitsustele; nõuab käesoleva resolutsiooni tõlkimist araabia keelde.

(1) ELT C 72 E, 11.3.2014, lk 40.


Uiguuride ja kasahhide massiline meelevaldne kinnipidamine Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas
PDF 123kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 4. oktoobri 2018. aasta resolutsioon uiguuride ja kasahhide massilise meelevaldse kinnipidamise kohta Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas (2018/2863(RSP))
P8_TA(2018)0377RC-B8-0460/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Hiinas, eriti 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni Hiina kohta: vähemuste õigused ja surmanuhtluse rakendamine(1), 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Kashgari (Xinjiangi Uiguuri autonoomne piirkond, Hiina) olukorra ja kultuuripärandi kohta(2), 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni Nobeli preemia laureaadi Liu Xiaobo ja Lee Ming‑che juhtumite kohta(3), 15. detsembri 2016. aasta resolutsiooni Larung Gari Tiibeti budismi akadeemia ja Ilham Tohti juhtumite kohta(4) ning 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina suhete seisu kohta(5),

–  võttes arvesse Hiina Rahvavabariigi põhiseaduse artiklit 36, millega tagatakse kõigile kodanikele õigus usuvabadusele, ning artiklit 4, millega kaitstakse vähemusrahvuste õigusi,

–  võttes arvesse 2003. aastal alustatud ELi ja Hiina strateegilist partnerlust ning komisjoni ja Euroopa välisteenistuse 22. juuni 2016. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi uue Hiinat käsitleva strateegia elemendid“ (JOIN(2016)0030),

–  võttes arvesse ELi ja Hiina inimõigustealase dialoogi 36. vooru, mis toimus 9.–10. juulil 2018 Pekingis,

–  võttes arvesse märkusi, mille ÜRO inimõiguste ülemvolinik Michelle Bachelet tegi 10. septembril 2018 toimunud ÜRO Inimõiguste Nõukogu 39. istungjärgul oma pöördumises, milles ta väljendas sügavat muret ümberkasvatuslaagrite pärast ning palus Hiina valitsusel lubada sõltumatute uurijate juurdepääsu,

–  võttes arvesse hiljutist üldist süüdistuskirja, mille 2018. aasta mais saatis Hiina valitsusele isikute sunniviisilise või tahtevastase kadumise ÜRO töörühm, kes väljendas muret olukorra pideva halvenemise ja meelevaldselt kinnipeetavate uiguuride arvu suurenemise pärast,

–  võttes arvesse 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et universaalsete inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamine ja järgimine peaks jätkuvalt olema ELi ja Hiina pikaajaliste suhete keskmes, mis on kooskõlas ELi võetud kohustusega toetada neid väärtusi oma välistegevuses ning Hiina väljendatud huviga järgida neid omaenda rahvusvahelises ja arengukoostöös;

B.  arvestades, et president Xi Jinpingi võimuletulekust alates on inimõiguste olukord Hiinas veelgi halvenenud ning valitsuse vaenulikkus rahumeelse teisitimõtlemise, väljendus- ja usuvabaduse ning õigusriigi põhimõtte suhtes on suurenenud;

C.  arvestades, et olukord Xinjiangis, kus elab umbes 11 miljonit uiguuri ja etnilist kasahhi, on viimastel aastatel kiiresti halvenenud, kuna absoluutne kontroll Xinjiangi üle on seatud tähtsaimaks prioriteediks, samal ajal kui täiendavaid probleeme tekitavad uiguuride poolt Xinjiangis või väidetavalt seoses Xinjiangiga toime pandud perioodilised terrorirünnakud;

D.  arvestades, et ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee on tsiteerinud hinnanguid, mille kohaselt peetakse Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas terrorismi ja usuäärmusluse vastu võitlemise ettekäändel ilma süüdistuse või kohtuprotsessita kinni mitutkümmend tuhandet kuni rohkem kui miljonit uiguuri; arvestades, et see tähendaks tänapäeva maailmas suurimat etnilisse vähemusse kuuluvate elanike massivangistust;

E.  arvestades, et USA Kongressi Hiinat käsitlev täitevkomisjon on samuti väitnud, et on usaldusväärset teavet, mille kohaselt uiguure, kasahhe ja teisi peamiselt islamiusulisi etnilisi vähemusi Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas on meelevaldselt kinni peetud ja piinatud, nende usutavadele ja kultuurile on kehtestatud erakordsed piirangud ning kasutatakse kõikjale tungivat digitaalset jälgimissüsteemi, mis jälgib igapäevaelu kõiki aspekte näotuvastuskaamerate, mobiiltelefonide skannimise, DNA kogumise ning politsei laialdase ja pealetükkiva kohalolekuga;

F.  arvestades, et teadete kohaselt hoitakse kinnipeetavaid halbades tingimustes, neile tehakse poliitilist ajupesu, kaasa arvatud kohustuslikud patriotismikursused, ning neid sunnitakse lahti ütlema oma etnilisest ja usulisest identiteedist; arvestades, et viimasel ajal on tulnud teateid vangistuses aset leidnud surmajuhtumite, sealhulgas enesetappude kohta;

G.  arvestades, et teadete kohaselt on tuhanded lapsed lahutatud oma vahematest, keda peetakse meelevaldselt kinni kinnipidamislaagrites, ning neid lapsi hoitakse ülerahvastatud lastekodudes, isegi juhul, kui laagris peetakse kinni ainult üht vanematest;

H.  arvestades, et 13. augustil 2018 Genfis toimunud ÜRO kuulamisel tõrjus Hiina delegatsioon tagasi ÜRO ekspertide süüdistused, et nad peavad uiguuri moslemeid kinni Xinjiangi lääneosas asuvates ümberkasvatuslaagrites; arvestades, et on olemas ulatuslikud tõendid kõnealuste rajatiste ehitamise ja ajakohastamise kohta;

I.  arvestades, et mitmele välisajakirjanikule on avaldatud survet, et nad ei kajastaks tundlikke teemasid, nagu uiguuride inimõigused ja kinnipidamislaagrite kasutamine, sealhulgas mõnel juhul pressikaardi uuendamisest keeldumise teel;

J.  arvestades, et mitte kuskil mujal maailmas ei jälgita elanikke nii täpselt nagu Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas; arvestades, et provintsivalitsus on võtnud täiendavalt tööle kümneid tuhandeid turvatöötajaid;

K.  arvestades, et andmeid kogutakse integreeritud ühisoperatsioonide platvormi abil, mis salvestab elanikkonna kohta ka lisaandmeid, sealhulgas iga üksiku Xinjiangi Uiguuri autonoomse piirkonna elaniku tarbimisharjumusi, pangatehinguid, tervislikku seisundit ja DNA‑profiili; arvestades, et piirkonnas elavatel moslemitel peab olema mobiiltelefonis nuhkvararakendus, mille paigaldamata jätmine on õiguserikkumine;

L.  arvestades, et vahetud tunnistused ja usaldusväärsed akadeemilised uuringud on osutanud, et tahtlikult võetakse sihikule uiguurid, kellel on sidemeid inimestega välismaal või kellel on usulised veendumused;

M.  arvestades, et välismaal elavaid uiguure on survestatud Hiinasse naasma, sageli vastuvõtvate riikide toel; arvestades, et välismaal asuvad Hiina saatkonnad on keeldunud paljude uiguuride passe uuendamast, mis on toonud kaasa ebakindluse töö ja õpingute alal;

N.  arvestades, et Hiina valitsus on pidevalt lükanud tagasi isikute sunniviisilise või tahtevastase kadumise ÜRO töörühma ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku ning teiste ÜRO erimenetluste volitatud esindajate taotlused saata Xinjiangi sõltumatud uurijad;

O.  arvestades, et uiguuri majandusprofessorile Ilham Tohtile, kes peeti kinni 2014. aasta jaanuaris, mõisteti 23. septembril 2014 eluaegne vangistus väidetava separatismi süüdistuse alusel; arvestades, et kinni peeti ka Ilham Tohti seitse endist üliõpilast ja neile mõisteti kolme kuni kaheksa aasta pikkused vanglakaristused väidetava koostöö eest Tohtiga; arvestades, et Ilham Tohti on alati separatismi ja vägivalla tagasi lükanud ning otsinud uiguuri kultuuri austamisel põhinevat lepitust;

1.  on sügavalt mures eri vähemuste, eriti uiguuride ja kasahhide suhtes kehtestatava üha rõhuvama režiimi pärast, milles piiratakse üha enam nende põhiseadusega tagatud õigusi kultuurilisele väljendusvabadusele, usu-, sõna- ja väljendusvabadusele ning rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabadusele; nõuab ametivõimudelt nimetatud põhivabaduste austamist;

2.  palub Hiina valitsusel viivitamata lõpetada uiguuri ja kasahhi vähemusse kuuluvate isikute massilised meelevaldsed kinnipidamised, sulgeda kõik vangilaagrid ja kinnipidamiskeskused ning vabastada viivitamata ja tingimusteta kõik kinnipeetavad; on sügavalt mures arvukate väidete pärast halbade tingimuste, piinamiste ja surmajuhtumite kohta laagrites; tuletab Hiina ametivõimudele meelde, et ümberkasvatusasutustel ei ole mingit õiguslikku alust;

3.  on sügavalt häiritud teadetest Muhammad Salih Hajimi, Abdulnehed Mehsumi, Ayhan Memeti ja teiste eakate uiguuri akadeemikute ja kogukonnajuhtide surma kohta kinnipidamislaagrites;

4.  väljendab sügavat muret meetmete pärast, mida riik rakendab piirkonna „laiaulatusliku järelevalve“ tagamiseks Hiina elektroonilise jälgimissüsteemi „Skynet“ paigaldamisega suurematesse linnapiirkondadesse, GPS‑jälitusseadmete paigaldamisega mootorsõidukitele, näotuvastusskannerite kasutamisega kontrollpunktides, raudtee- ja bensiinijaamades ning Xinjiangi politsei verekogumistegevusega, et laiendada veelgi Hiina DNA‑andmebaasi;

5.  rõhutab, et valitsuse kontroll ja kodanike andmete massiline sunniviisiline kogumine on ennekõike suunatud uiguuride, kasahhide ja teiste etniliste vähemuste vastu, millega rikutakse rahvusvahelisest õigusest tulenevat diskrimineerimise keeldu;

6.  nõuab, et Hiina valitsus avaldaks asjaomastele perekondadele viivitamata kõik andmed Xinjiangis sunniviisiliselt kadunuks jäänud isikute kohta, sealhulgas nende nimed, asukoha ja praeguse seisundi;

7.  on sügavalt mures Hiina 2015. aasta terrorismivastase seaduse ja nn äärmusluse kõrvaldamise määruse pärast, milles terroriakti mõiste määratletakse äärmiselt laialt; palub seetõttu Hiinal teha selget vahet rahumeelse teisitimõtlemise ja vägivaldse äärmusluse vahel;

8.  kordab oma üleskutset Hiina valitsusele vabastada viivitamata ja tingimusteta uiguuri õpetlane Ilham Tohti ja kõik teised, keda peetakse kinni ainuüksi väljendusvabaduse rahumeelse kasutamise eest, ning kuni nende vabastamiseni tagada neile regulaarne ja piiramatu kokkusaamisvõimalus oma pere ja nende endi valitud advokaatidega; nõuab samuti Eli Mamuti, Hailaite Niyazi, Memetjan Abdulla, Abduhelil Zununi ja Abdukerim Abduweli vabastamist, mida EL nõudis Pekingis 9.–10. juulil 2018 toimunud ELi ja Hiina inimõigustealase dialoogi 36. vooru käigus;

9.  palub tungivalt komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal, Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel jälgida tähelepanelikult Xinjiangis inimõiguste alal toimuvat, sealhulgas uiguuride, kasahhide ja teiste etniliste vähemuste üha kasvavat represseerimist valitsuse poolt, ning saata tugev sõnum Hiina valitsuse kõige kõrgemale tasandile, et lõpetada inimõiguste rängad rikkumised;

10.  palub Hiina ametivõimudel võimaldada ajakirjanikele ja rahvusvahelistele vaatlejatele vaba ja takistamatu pääs Xinjiangi provintsi;

11.  tuletab ELile ja liikmesriikidele meelde vajadust tõstatada Xinjiangis aset leidvate inimõiguste rikkumiste küsimus suhtluses Hiina ametivõimudega, sealhulgas riigijuhtide tasandil, mis on kooskõlas ELi pühendumusega edastada suhetes Hiinaga tugev, selge ja ühehäälne sõnum, sealhulgas iga-aastase inimõigustealase dialoogi käigus ning peatsel Aasia-Euroopa tippkohtumisel;

12.  väljendab sügavat muret seoses teadetega uiguuride ahistamise kohta välismaal Hiina ametivõimude poolt, eesmärgiga panna neid tegutsema informaatoritena teiste uiguuride vastu, pöörduma tagasi Xinjiangi või sundida neid vaikima olukorrast piirkonnas, kasutades mõnikord selleks ka nende pereliikmete kinnipidamist;

13.  tervitab Saksamaa ja Rootsi otsust peatada kõikide etniliste uiguuride, kasahhide ja teiste turgi moslemite väljasaatmine Hiinasse, arvestades meelevaldse kinnipidamise, piinamise ja muu väärkohtlemise ohtu, mis neid võib seal oodata, ning palub kõigil teistel liikmesriikidel seda eeskuju järgida ja kiirendada nende turgi moslemite varjupaigataotluste läbivaatamist, keda ähvardab sunniviisiline Hiinasse tagasisaatmine; palub ELi liikmesriikidel kasutada sobival viisil oma riigi seadusi selleks, et uurida Hiina valitsuse hirmutamistegevust turgi moslemi diasporaa kogukondade vastu Euroopas;

14.  tuletab Hiinale meelde tema inimõiguste alaseid kohustusi, mille Hiina on võtnud paljudele rahvusvahelistele lepingutele allakirjutamisega, ning asjaolu, et Hiinalt eeldatakse nende kohustuste täitmist;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 80.
(2) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 185.
(3) ELT C 334, 19.9.2018, lk 137.
(4) ELT C 238, 6.7.2018, lk 108.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0343.


Riigihangete strateegia pakett
PDF 149kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 4. oktoobri 2018. aasta resolutsioon riigihangete strateegia paketi kohta (2017/2278(INI))
P8_TA(2018)0378A8-0229/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2017. aasta teatist „Kuidas rakendada Euroopa riigihanked kogu Euroopa teenistusse“ (COM(2017)0572),

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2017. aasta teatist „Investeerimise soodustamine suurte taristuprojektide hankeaspektide vabatahtliku eelhindamise kaudu“ (COM(2017)0573),

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2017. aasta soovitust (EL) 2017/1805 riigihankevaldkonna kutseliseks muutmise kohta „Riigihankevaldkonna kutseliseks muutmise raamistiku ülesehitamine“ (C(2017)6654)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta(4),

–  võttes arvesse komisjoni 17. mai 2017. aasta aruannet Euroopa ühtse hankedokumendi (ESPD) praktilise kohaldamise läbivaatamise kohta (COM(2017)0242),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/55/EL, mis käsitleb e‑arveldamist riigihangete puhul(5),

–  võttes arvesse komisjoni 11. oktoobri 2017. aasta aruannet e‑arveldamise Euroopa standardi hindamise kohta kooskõlas direktiiviga 2014/55/EL (COM(2017)0590),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. veebruari 2018. aasta arvamust,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta (A8‑0229/2018),

A.  arvestades, et riigihangete täielikku potentsiaali konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse ülesehitamisel ei ole veel ära kasutatud, ning arvestades, et enam kui 250 000 riigiasutust liidus kulutab igal aastal teenuste, ehitustööde ja vahendite ostmisele ligikaudu 14 % SKPst ehk peaaegu 2 000 miljardit eurot;

B.  arvestades, et riigihangete käigus kulutatakse märkimisväärne summa maksumaksjate raha, mistõttu need hanked peavad toimuma eetiliselt, läbipaistvalt ja terviklikult ning nii kulude kui ka kvaliteedi mõttes võimalikult tõhusal viisil, et pakkuda kodanikele kvaliteetseid kaupu ja teenuseid;

C.  arvestades, et nõuetekohaselt rakendatud riigihanke-eeskirjad on tugevama ühtse turu ning ELi ettevõtete kasvu ja töökohtade suurendamise oluline vahend liidus ja et riigihangete arukas kasutamine võib olla strateegiline vahend, millega saavutada ELi aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärgid ning kiirendada üleminekut jätkusuutlikumatele tarneahelatele ja ärimudelitele;

D.  arvestades, et riigihankeid ja kontsessioone käsitlevate ELi eeskirjade ülevõtmisel on ELi õiguse täielik ülevõtmine ja rakendamine hädavajalikud, et muuta riigihangete lepingute saamiseks pakkumuste esitamine väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks lihtsamaks ja odavamaks, järgides täielikult ELi läbipaistvus- ja konkurentsipõhimõtteid;

E.  arvestades, et komisjon korraldas 3. oktoobril 2017 sihtotstarbelise avaliku arutelu innovatsiooniga seotud riigihangete suuniste projekti kohta ning 7. detsembril 2017 sihtotstarbelise avaliku arutelu komisjoni sotsiaalselt vastutustundlike riigihangete suuniste ulatuse ja struktuuri kohta;

F.  arvestades, et 2016. aasta uurimuse kohaselt kasutasid vastavalt komisjoni teatisele COM(2017)0572 ainult neli liikmesriiki riigihangete kõigis peamistes etappides digitaaltehnoloogiat, nagu e‑teavitamine, e‑juurdepääs hankedokumentidele, e‑esitamine, e‑hindamine, pakkumuste e‑valimine, e‑tellimine, e‑arveldamine ja e‑maksed;

G.  arvestades, et Euroopa poolaasta 2017. aasta novembri riigihangete‑teemalise teabelehe kohaselt suurenes ainult ühe pakkumusega hankemenetluste arv 2006–2016. aastal 14 %‑lt 29 %‑ni, ja arvestades, et komisjoni teatise COM(2017)0572 kohaselt „võidavad VKEd ainult 45 % ELi künnist ületanud hangete summast, mis on oluliselt alla VKEde osakaalu majanduses“;

H.  arvestades, et 2014. aasta direktiividega kehtestatud uued eeskirjad peaksid aitama rakendada Euroopa 2020. aasta kestliku, sotsiaalsema, innovatiivse ja kaasava majanduse strateegiat, hõlbustades riigihankemenetlusi ja kehtestades ulatuslikumad kontrollid;

I.  arvestades, et komisjoni teatise COM(2017)0572 kohaselt on 55 % hankemenetlustes endiselt ainsaks kriteeriumiks madalaim hind, mitte näiteks strateegilised sotsiaalsed ja keskkonnakriteeriumid;

J.  arvestades, et Euroopa Liit on võtnud endale kohustuse täita Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kestliku arengu eesmärgid;

K.  arvestades, et ääretult oluline on tarnijate kindlustunne, et liidu riigihankesüsteemid tagavad lihtsad ja juurdepääsetavad digitaalsed menetlused, täieliku läbipaistvuse ning andmete tervikluse ja turvalisuse;

Õigusraamistik ja rakendamine

1.  väljendab heameelt muude kui seadusandlike meetmete üle, mille komisjon on esitanud peaaegu neli aastat pärast liidu riigihangete õigusraamistiku põhjalikku läbivaatamist, ning ootab, et see annab hoogu tõhusamale rakendamisele;

2.  on sügavalt pettunud, et paljudes liikmesriikides on riigihankeid käsitlevate 2014. aasta direktiivide ülevõtmine väga aeglane ja esineb palju viivitusi, ning peab kahetsusväärseks, et komisjon pidi mõne liikmesriigi vastu rikkumismenetluse algatama; nõuab tungivalt, et kõigis liikmesriikides viidaks ülevõtmine ilma edasiste viivitusteta kiiresti lõpule;

3.  peab murettekitavaks järgmisi tähtaegu, mis on direktiividega kehtestatud elektroonilise hanke kasutuselevõtmiseks ning liikmesriikide täielikuks e-hankele ja e-arveldamisele üleminekuks; rõhutab, kui oluline on, et liikmesriikide digitaalsetes tegevuskavades oleks ette nähtud e-hankele täieliku ülemineku edendamine;

4.  palub komisjonil innovatsiooniga seotud riigihangete suunised ja sotsiaalselt vastutustundlike riigihangete suunised kiiresti valmis saada, et soodustada vastavate õigusnormide rakendamist liikmesriikides;

5.  palub komisjonil juhendeid ja muid vahendeid, mis on ette nähtud liikmesriikide abistamiseks riigihankeraamistiku rakendamisel, paremini, selgemalt, juurdepääsetavamalt ja kasutajasõbralikumalt struktureerida, et selles valdkonnas tegutsevad isikud saaksid hea ülevaate, ning samas pöörata tähelepanu ka kasutatavatele keeltele;

6.  kiidab heaks 2018. aasta veebruaris avaldatud uued riigihankesuunised selle valdkonna osalejatele, mille eesmärk on aidata riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi riigiametnikel tagada ELi rahastatavate projektide puhul tõhusad ja läbipaistvad riigihankemenetlused;

Strateegiline ja kooskõlastatud hange

7.  juhib tähelepanu asjaolule, et liidu praegused õigusaktid võimaldavad varasemast rohkem kasutada riigihankeid strateegilise vahendina ELi poliitiliste eesmärkide edendamiseks, ja innustab liikmesriike sellest saadavaid eeliseid võimalikult tõhusalt ära kasutama; tuletab meelde, et riigihanked on oluline vahend ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et täiendada kohalikke ja piirkondlikke strateegiaid ning ergutada avalikke arutelusid ja konsultatsioone toodete ja teenuste lõppkasutajatega;

8.   nõuab, et laialdaselt kasutataks innovatiivseid hankeid aruka, keskkonnahoidliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks ning ringmajanduse tõhustamiseks; rõhutab ringmajanduse tähtsust ja sellega seoses uute riigihankedirektiividega pakutavaid uusi võimalusi kaupade ja teenuste korduskasutamise, parandamise, ümbertöötlemise ja uuendamise ning muude jätkusuutlike ja ressursitõhusate toodete ja lahenduste osas;

9.  kutsub liikmesriike üles kasutama riigihankeid strateegiliselt, et edendada arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu, sealhulgas VKEde ja sotsiaalsete ettevõtete jaoks; toonitab, et selleks peavad liikmesriigid süstemaatiliselt algatama niisuguse poliitika kõrgeimal tasandil ning toetama avaliku halduse valdkonnas tegutsejaid ja hankijaid;

10.  juhib tähelepanu selliste hanketingimuste tähtsusele, mis ei ole liiga koormavad, et kõigil ettevõtjatel, sealhulgas VKEdel, oleks võimalik riigihankelepinguid saada;

11.  peab kiiduväärseks näiteid riiklike riigihankestrateegiate vastuvõtmisest ning innustab rohkem liikmesriike riigihankesüsteemide kaasajastamiseks ja lihtsustamiseks ning sellest tulenevalt ka nende tõhususe suurendamiseks seda eeskuju järgima; rõhutab, et riigihanked on avaliku sektori haldusasutuste eri sektoreid ühendav teemavaldkond, mistõttu on lisaks koordineerimisele oluline ka juhtimisstruktuur, mis kaasab peamised sidusrühmad nii, et olulisi otsuseid saaks teha koostööpõhisemalt ning et kõik osalised oleksid nendega nõus;

12.  väljendab heameelt selle üle, et paljud liikmesriigid on sätestanud kvaliteedikriteeriumide kasutamise (sealhulgas parima hinna ja kvaliteedi suhe), ning innustab seda põhimõtet süstemaatiliselt rakendama; innustab avaliku sektori hankijaid kohaldama muid kriteeriume kui üksnes madalaim hind või kulutõhusus ning võtma arvesse kvaliteediga seonduvaid, keskkonna- ja/või sotsiaalseid aspekte;

13.  nendib, et mõnel juhul võib madala hinna puhul olla tegemist innovatiivsete lahenduste ja tõhusa juhtimisega, kuid peab murettekitavaks, et paljudes liikmesriikides on lepingu sõlmimise peamiseks kriteeriumiks liiga tihti madalaim hind, ilma et võetaks arvesse kvaliteeti, jätkusuutlikkuse ja sotsiaalse kaasatuse aspekti, mistõttu kutsub komisjoni ja liikmesriike üles selle olukorra põhjust analüüsima ja sellest aru andma ning pakkuma vajaduse korral välja sobilikke lahendusi;

14.  kutsub liikmesriike üles tagama, et riigihanketavad on kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooniga; kutsub liikmesriike üles innustama selles küsimuses konsulteerimist puuetega inimeste ja nende esindusorganisatsioonidega;

15.  nõuab, et võetaks vastu hankeprotsessi eri osalejate Euroopa riigihangete eetikakoodeks;

16.  toonitab, et oluline on, et hankijad peaksid võimaluse korral ostuotsuste tegemisel silmas toodete kogu olelusringi, sealhulgas nende mõju keskkonnale, ja palub komisjonil aidata luua metoodika olelusringi kulude arvestamise kontseptsiooni rakendamiseks;

17.  juhib tähelepanu sellele, et uuenduslikkusega seotud, sotsiaal-majanduslikud ja keskkonnaalased kaalutlused on riigihankelepingute sõlmimisel põhjendatud kriteeriumid, kuid et hankijad saavad taotleda rohelisi, innovatsioonialaseid või sotsiaalseid eesmärke ka hästi läbi mõeldud tehnilise kirjelduse abil ja võimaldades mittediskrimineerival viisil pakkuda eri variante, tingimusel et need on seotud lepingu esemega ning proportsionaalsed selle väärtuse ja eesmärkidega;

18.  tuletab meelde, et liidu riigihangete õigusraamistikuga kohustatakse liikmesriike tagama, et töövõtjad ja alltöövõtjad täidavad täielikult keskkonna-, sotsiaal- ja tööõiguse sätteid, mis on kohaldatavad seal, kus töid tehakse, teenuseid osutatakse või kaupu toodetakse või tarnitakse, nagu on sätestatud kohaldatavates rahvusvahelistes konventsioonides, liidu ja riiklikes õigusaktides ning riigi õiguse ja tavade alusel sõlmitud kollektiivlepingutes; palub komisjonil tagada, et liikmesriigid täidavad seda kohustust 2014. aasta direktiivide ülevõtmisel ja kohaldamisel, ning aidata kaasa parimate tavade vahetamisele selles valdkonnas;

19.  tõdeb, et pakkumuste kvalitatiivseks hindamiseks on vaja oskuslikke hankijaid, ning kutsub komisjoni üles liikmesriike abistama, levitades hindamismetoodikat ja -tavasid, eelkõige seminaride ja kursuste korraldamisega; rõhutab, et selline abi peaks olema kättesaadav kõigil haldustasanditel, kus hankeid tehakse;

20.  juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalselt vastutustundlikes riigihangetes tuleb arvesse võtta tarneahelaid ning tänapäevase orjuse, sotsiaalse dumpingu ja inimõiguste rikkumistega seotud ohte; märgib, et tuleb teha jõupingutusi tagamaks, et riigihangete teel ostetavad kaubad ja teenused ei oleks toodetud inimõigusi rikkuval viisil; kutsub komisjoni üles lisama oma sotsiaalselt vastutustundlike riigihangete suunistesse sisulised sätted eetika kohta tarneahelates;

21.  avaldab heameelt, et mitu liikmesriiki on teinud jõupingutusi selliste ametiasutuste loomiseks, mis vastutavad hangete kooskõlastamise eest, ning tõdeb, et see aitab viia hanked läbi strateegiliselt ja tõhusalt;

22.  nõuab, et rohkem liikmesriike kasutaks keskse hanke ja riigihangete koondamise eeliseid, ning nendib, et kesksed hankeasutused võiksid kiirendada ja peaksid kiirendama eksperditeadmiste, parimate tavade ja innovatsiooni levitamist;

23.  rõhutab, et eelkõige innovatsiooni edendamiseks on oluline, et hankijad teevad koostööd turuga ja kasutavad hanke-eelset etappi järgmisteks etappideks valmistumisel piisavalt ära; on veendunud, et ka eelhange on VKEde osalemise toetamisel oluline etapp;

24.  on seisukohal, et uus partnerlusmenetlus aitab innovatsiooni edendada, ja innustab hankijaid tegema turuga koostööd, et välja töötada uuenduslik metoodika ning uuenduslikud tooted, tööd ja teenused, mida veel ei ole; väljendab sellega seoses heameelt asjaolu üle, et praeguseks on algatatud 17 innovatsioonipartnerluse menetlust;

25.  kiidab heaks komisjoni kavandatava suurte taristuprojektide hankeaspektide eelhindamise ja palub komisjonil kiiresti tööle panna kasutajatugi, teavitusmehhanism ning teabevahetusmehhanism, tagades samas täieliku konfidentsiaalsuse;

Digiteerimine ja hankemenetluste tõhus haldamine

26.  peab kahetsusväärseks, et riigihangete valdkonnas on digitaaltehnoloogiale üleminek liidus aeglane, ning kutsub liikmesriike üles tegema jõupingutusi menetluste kiireks digiteerimiseks ja e-protsesside kasutuselevõtmiseks kõigis peamistes etappides, alates hanketeatest, juurdepääsust hankemenetlustele ja pakkumuste esitamisest kuni hindamise, lepingu sõlmimise, tellimise, arvete esitamise ja tasumiseni;

27.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma hiljemalt 2018. aasta lõpuks kasutusele e‑vormid;

28.  tuletab meelde, et e-hanked pakuvad palju olulisi eeliseid, nagu kõigi poolte märkimisväärne kokkuhoid, lihtsamad ja lühemad protsessid, väiksem bürokraatia ja halduskoormus, suurem läbipaistvus, rohkem innovatsiooni ning VKEde parem juurdepääs riigihanketurgudele;

29.  on komisjoniga nõus, et lepinguregistrid võivad olla kulutõhus lepingute haldamise vahend, mis aitab parandada läbipaistvust, terviklikkust ja andmete kvaliteeti ning riigihankeid paremini juhtida;

30.  kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust siduda riiklikud lepinguregistrid pakkumiskutsete elektroonilise andmebaasiga (TED), et kaotada hankijate kohustus avaldada sama teave kahes süsteemis;

31.  juhib tähelepanu probleemidele, mis võivad pakkujatel ja eeskätt VKEdel tekkida tõendite ja allkirjade nõuetest tingituna, ning pooldab sellega seoses mõõdukaid nõudeid ning ühekordsuse põhimõtte täielikku rakendamist, et vähendada koormust pakkujatele;

32.  rõhutab, et kõigil liikmesriikidel peaks olema võimalik esitada kõiki vajalikke andmeid riigihangete läbiviimise kohta, sh andmeid pakkumuste, menetluste ja lepingute kohta ning statistilist teavet, muu hulgas selleks, et komisjonil oleks võimalik hinnata ühtset turgu hanke valdkonnas;

33.  kutsub liikmesriike üles edendama avatud vormingus andmete innovatiivset kasutamist, kuna sellised andmed on valitsustele olulised oma avaliku halduse juhtimiseks ning selleks, et ettevõtjad saaksid selliste andmetega seotud majanduslikust potentsiaalist kasu, edendades samal ajal riigihangetega tegelevates institutsioonides ja asutustes läbipaistvust ja vastutust; toob esile, et selliste andmete avaldamisel tuleb alati arvesse võtta proportsionaalsuse põhimõtet ning see peab olema kooskõlas ELi andmekaitset ja ärisaladust käsitleva õigustikuga;

Ühtne turg ja parem juurdepääs hankele

34.  tuletab meelde, et riigihankemenetluste puhul on esmatähtis võistupakkumine, ning juhib kahetsusega tähelepanu sellele, et viimastel aastatel on konkurents liidus riigihangete valdkonnas vähenenud; nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kus on palju ainult ühe pakkujaga pakkumiskutseid, tegeleksid selle probleemiga;

35.  kutsub liikmesriike üles kasutama rohkem ühishankemenetlusi, sh piiriüleseid menetlusi, mida soodustavad muudetud ELi eeskirjad, ja palub komisjonil pakkuda selles valdkonnas igakülgset tuge; on seisukohal, et sellised menetlused ei tohiks siiski tuua kaasa niisuguse mahuga lepinguid, et VKEd jäetakse tegelikult välja juba protsessi kõige varasemates etappides;

36.  peab kahetsusväärseks, et VKEdel ja sotsiaalsetel ettevõtetel on ikka veel probleeme riigihangetele juurdepääsuga, ning palub komisjonil hinnata 2014. aasta direktiividega ette nähtud meetmete tõhusust ja pakkuda vajaduse korral välja uued lahendused;

37.  palub, et komisjon esitaks parlamendile aruande rakendamise kohta direktiivi 2014/24/EL artiklis 46 sätestatud põhimõtte „täida või selgita“ alusel, millega nõutakse, et hankijad esitaksid peamised põhjused, miks nad otsustasid lepingut osadeks mitte jaotada, mida tuleb hankedokumentides või eraldi aruandes süstemaatiliselt selgitada;

38.  kutsub liikmesriike üles toetama VKEde osalemist hangetes, näiteks võimaluse korral hangete kohustusliku osadeks jaotamise või pakkumismenetlustes osalemiseks nõutud käibe piiramise teel; rõhutab, et riigihankelepingute osadeks jaotamine soodustab konkurentsi turul ja vähendab ühest tarnijast sõltumise ohtu; palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja VKEde nõustamisteenused ja koolitused, et parandada nende osalemist hankeprotsessides;

39.  palub komisjonil analüüsida eelkõige keelebarjäärist tingitud ning halduslikke, õiguslikke või muid takistusi piiriüleses riigihankes ja pakkuda välja lahendusi või sekkuda, et tagada toimiv piiriülene hankimine;

40.  rõhutab, kui oluline on tagada ostetud kaupade ja teenuste koostalitlusvõime ning vältida pakkujaga seotust, ning palub komisjonil selles valdkonnas meetmed välja pakkuda;

41.  tunneb kahetsust, et puuduvad selged ja koondatud andmed riigihangete kohta ELis, ning nendib, et usaldusväärsed andmed riigihangetele juurdepääsu kohta on vajalikud riigiasutuste usaldusväärsuse kontrollimiseks ning aitavad võidelda pettuse ja korruptsiooni vastu;

42.  aktsepteerib õiguskaitsedirektiivi hindamistulemusi ja komisjoni otsust mitte teha ettepanekut õigusakti muutmiseks, kuid nõuab riiklike kontrolliasutuste koostöö jätkumist ning komisjonilt rohkem suuniseid direktiivide kohta;

43.  peab kahetsusväärseks, et kaitsealaseid riigihankeid käsitlev direktiiv ei ole veel soovitud tulemusi saavutanud, eeskätt riigiüleste taristuprojektide puhul, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema suuremaid jõupingutusi hetkel kohaldatavate eeskirjade paremaks rakendamiseks;

44.  toonitab, kui oluline on, et riigihankemenetlused oleksid läbipaistvad ja mittediskrimineerivad; tuletab meelde nõuetekohaste kaebuse esitamise menetluste olemasolu ning kaebuse esitamise juhiste kättesaadavuse tähtsust;

Rahvusvahelised riigihanked

45.  nõuab liidu meetmeid, et parandada ELi tarnijate juurdepääsu kolmandate riikide riigihanketurgudele, kuna liidu riigihanketurg on üks avatumaid maailmas;

46.   väljendab muret ebaõiglase konkurentsi pärast riigihankemenetlustes, mis tuleneb riigi sekkumisest kolmandate riikide konkurentide puhul, eelkõige elektrisõidukite ja patareide turul; on seisukohal, et kaubanduse kaitsemeetmete ja riigihangete tavade sidumine on vajalik;

47.  rõhutab, et riigihanketurgudel on suur majanduslik tähtsus, kuna hangetega seotud kulud moodustavad hinnanguliselt 20 % ülemaailmsest SKPst, ning rõhutab, et kolmandate riikide riigihanketurgudele pääsu parandamine ja Euroopa äriühingutele võrdsete tingimuste tagamine võib seetõttu oluliselt hoogustada kaupade ja teenustega kauplemist ning tuua ELi ja kolmandate riikide maksumaksjate jaoks kaasa suurema valiku ja parema väärtuse;

48.  juhib tähelepanu sellele, et kolmandate riikide riigihanketurud on ELi pakkujatele sageli de jure ja/või de facto suletud; ergutab komisjoni koguma ja esitama paremaid andmeid rahvusvaheliste riigihankemenetluste kohta; tuletab meelde, et komisjoni hinnangul on rohkem kui pool maailma riigihangete turust praegu vabale rahvusvahelisele konkurentsile suletud protektsionistlike meetmete tõttu, mida kasutatakse kogu maailmas üha rohkem, samas kui ligikaudu 352 miljardi eurose väärtusega ELi riigihangete turg on WTO riigihankelepinguga ühinenud riikidele avatud; rõhutab, et EL peab selle tasakaalustamatusega tegelema, kasutamata protektsionistlikke meetmeid; palub komisjonil tagada, et Euroopa äriühingutele antakse sarnane turulepääs, nagu on meie välismaistel konkurentidel ELi turul, ning märgib, et kavandatav rahvusvaheliste hangete instrument (IPI) võib teatavatel tingimustel olla vahendiks, mille abil suurendada turulepääsu võimalusi;

49.  peab tervitatavaks, et üks kuuest esmatähtsast valdkonnast komisjoni riigihangetealases tegevuses on hanketurgudele pääsu parandamine; rõhutab, et kolmandate riikide riigihanketurgudele pääsu parandamine, sealhulgas piirkondlikul tasandil, on kaubandusläbirääkimistel ELi tungiv soov, sest paljud ELi ettevõtjad on mitmesugustes majandusharudes väga konkurentsivõimelised; rõhutab, et kõik tulevased kaubanduslepingud peaksid hõlmama riigihankeid, et maksimeerida Euroopa äriühingute osalemist välismaistes pakkumismenetlustes; kutsub komisjoni üles tagama, et ELi vabakaubanduslepingutes sisalduvaid riigihanketurgu käsitlevaid sätteid järgitakse ja rakendatakse nõuetekohaselt; tuletab meelde, et kaubanduslepinguid tuleks kasutada selleks, et parandada pääsu kolmandate riikide hanketurgudele, ning tuletab meelde, et selline parem juurdepääs ja täiustatud eeskirjad tänapäevase, tõhusa ja läbipaistva hankemenetluse kohta (mis on otsustava tähtsusega selleks, et saavutada avaliku sektori raha parem kasutamine) peaksid olema kõikide ELi sõlmitavate kaubanduslepingute põhilised aspektid, võttes seejuures täielikult arvesse liidu riigihankedirektiivides sätestatud õiguspäraseid avaliku poliitika eesmärke; rõhutab, et kolmandate riikide ettevõtjad peavad täitma Euroopa sotsiaalseid ja keskkonnakriteeriumeid riigihankelepingute sõlmimiseks, nagu on sätestatud direktiivides 2014/23/EL, 2014/24/EL ja 2014/25/EL, ning ergutab kooskõlas sellega kasutama selliste lepingute sõlmimiseks majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumeid; märgib, et kahepoolsed ja allpiirkondlikud vabakaubanduslepingud ei taga alati täielikku pääsu hanketurgudele; palub komisjonil pidada läbirääkimisi suurima võimaliku pääsu üle kolmandate riikide riigihanketurgudele;

50.  rõhutab, et kolmandate riikide riigihanketurgude avamise strateegiates tuleb tegeleda konkreetselt VKEde takistuste ja erivajadustega, et lihtsustada nende turulepääsu, kuna nad on kolmandate riikide riigihanketurgudele jõudmisel eriti ebasoodsas olukorras, samuti tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta kolmandatest riikidest pärit uute konkurentide mõju VKEdele; kutsub komisjoni üles toetama kaubanduslepingutes VKE-sõbralikke hankemenetlusi (sealhulgas piiriülesed algatused ja hangete osadeks jaotamine); rõhutab eelkõige VKEde jaoks kaasnevat võimalikku kasu, mida pakub digiteerimine ja e-riigihangete kasutamine kõigis kolmandate riikidega korraldatavates riigihankemenetlustes;

51.  juhib tähelepanu sellele, et suured tärkava turumajandusega riigid, nagu Brasiilia, Hiina, India ja Venemaa, ei ole riigihankeid käsitleva mõnepoolse lepinguga (GPA) veel ühinenud, ning palub komisjonil ergutada ja soodustada kolmandate riikide jõupingutusi GPAga ühinemiseks, sest mitmepoolsed ja mõnepoolsed lepingud on parim viis pikas perspektiivis võrdsete tingimuste loomiseks; rõhutab, et ambitsioonikate hankesätetega kahepoolsed kaubanduslepingud, milles järgitakse GPA aluspõhimõtteid, võivad olla hüppelauaks mitmepoolse koostöö tugevdamisel;

52.  rõhutab GPA olulisust mitte ainult de jure juurdepääsu andmisel kolmandate riikide riigihanketurgudele, vaid ka hankemenetluste läbipaistvuse ja prognoositavuse suurendamisel; ergutab komisjoni edendama ülemaailmsete ühtlustatud standardite väljatöötamist läbipaistvate riigihangete jaoks, sest see on oluline vahend korruptsiooni vastu võitlemiseks; palub komisjonil konkreetsemalt püüda lisada kaubanduslepingutesse riigihangete ühiseid eeskirju käsitlevad sätted, mis võimaldavad teatada korruptsioonist, lihtsustavad menetlusi ning suurendavad ausust ja läbipaistvust pakkujate jaoks;

Professionaalsuse suurendamine

53.  kiidab heaks komisjoni soovitused professionaalsuse suurendamise kohta ja kutsub liikmesriike üles töötama esmajoones välja riiklikud kavad; teeb ettepaneku eristada igas kavas hankimisviisid, eriti seetõttu, et suurte taristulepingute puhul saaks VKEde juurdepääsu teenuste ja digitaalse taristuga seotud hangetele hõlbustada teistmoodi;

54.  palub komisjonil teha ettepanek, kuidas liidu fondidest rahaliselt toetada asjakohaseid professionaalsuse suurendamise meetmeid liikmesriikides;

55.  tunneb kahetsust, et riigihangete teostajate professionaalsuse tase on madal ning kutsub liikmesriike üles parandama riigihankemenetluste kõikides etappides osalejate pädevust;

56.  toonitab, et nii hankijad kui ka tarnijad vajavad asjakohast väljaõpet, et tegutseda edukalt hanke kõigis etappides, ning et tähelepanu tuleb pöörata riigihalduse kõigi tasandite professionaalsemaks muutmisele ning kvaliteedi-, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele kriteeriumidele; on veendunud, et paremaid tulemusi on võimalik saavutada, kui avaliku sektori asutused kaaluksid paremini, mida ja kuidas hankida; ilma et see piiraks läbirääkimistega hankemenetluse kohaldamist, avaldab kahetsust, et sageli võidavad riigihanked suuremate kogemustega ettevõtjad, kes abistavad hankelepingu kavandamise etapis ja kellel on seetõttu paremad võimalused lepingu sõlmimiseks;

57.  palub liikmesriikidel ergutada ülikoole täiustama Euroopa riigihankeõigust käsitlevaid ülikoolikursusi ning parandama riigihangete korraldajate (sh VKEdes töötavate erialainimeste) koolitust ja karjäärijuhtimist, samuti kättesaadavate IT-vahendite väljatöötamist ja kasutuselevõttu; toetab asjakohaste tehniliste ja arvutialaste oskuste omandamiseks Euroopa ühise raamistiku loomist;

o
o   o

58.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 259, 7.10.2017, lk 28.
(2) ELT L 94, 28.3.2014, lk 65.
(3) ELT L 94, 28.3.2014, lk 243.
(4) ELT L 94, 28.3.2014, lk 1.
(5) ELT L 133, 6.5.2014, lk 1.


ELi Kriminaalõigusalase Koostöö Amet (Eurojust) ***I
PDF 116kWORD 55k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 4. oktoobri 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) kohta (COM(2013)0535 – C7‑0240/2013 – 2013/0256(COD))
P8_TA(2018)0379A8-0320/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0535),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 85, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0240/2013),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Tšehhi Senati poolt protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 20. juuni 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning eelarvekontrollikomisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A8‑0320/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab parlamendi ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 4. oktoobril 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/… Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) kohta ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2002/187/JSK

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/1727) lõplikule kujule).


Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikune tunnustamine ***I
PDF 115kWORD 57k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 4. oktoobri 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist (COM(2016)0819 – C8‑0002/2017 – 2016/0412(COD))
P8_TA(2018)0380A8-0001/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0819),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 82 lõike 1 teise lõigu punkti a, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0002/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Tšehhi Senati poolt protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt õigusakti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 20. juuni 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A8‑0001/2018),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 4. oktoobril 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, mis käsitleb arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/1805) lõplikule kujule).


Isikustamata andmete vaba liikumine Euroopa Liidus ***I
PDF 116kWORD 50k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 4. oktoobri 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus raamistiku kohta isikustamata andmete vabaks liikumiseks Euroopa Liidus (COM(2017)0495 – C8‑0312/2017 – 2017/0228(COD))
P8_TA(2018)0381A8-0201/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0495),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0312/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Prantsusmaa Senati poolt protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt õigusakti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. veebruari 2018. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 29. juuni 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A8‑0201/2018),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 4. oktoobril 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, mis käsitleb isikustamata andmete Euroopa Liidus vaba liikumise raamistikku

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/1807) lõplikule kujule).

(1) ELT C 227, 28.6.2018, lk 78.


ELi panus seoses siduva ÜRO vahendi loomisega rahvusvaheliste korporatsioonide tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas
PDF 153kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 4. oktoobri 2018. aasta resolutsioon ELi panuse kohta seoses siduva ÜRO vahendi loomisega rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude piiriüleste tunnustega ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas (2018/2763(RSP))
P8_TA(2018)0382B8-0443/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 21 ja 23,

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 2010. aasta soovituste rakendamise kohta seoses sotsiaalsete ja keskkonnastandardite, inimõiguste ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega(1),

–  võttes arvesse oma 30. mai 2018. aasta resolutsiooni ühise kaubanduspoliitika rakendamise aastaaruande kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 207 ja 208,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012. aastal, ning nõukogus 20. juulil 2015 vastu võetud inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2015–2019,

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, mille ÜRO Inimõiguste Nõukogu kinnitas oma 16. juuni 2011. aasta resolutsioonis 17/4,

–  võttes arvesse komisjoni strateegiat „Kaubandus kõigile“,

–  võttes arvesse komisjoni valdkondlikke suuniseid ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise kohta(3),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 14. juuli 2015. aasta töödokumenti ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise hetkeseisu kohta (SWD(2015)0144),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) arvamust õiguskaitse kättesaadavuse parandamise kohta ettevõtluse ja inimõiguste valdkonnas ELi tasandil („Improving access to remedy in the area of business and human rights at the EU level“)(4),

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooni 26/9, milles ta otsustas luua valitsustevahelise avatud töörühma, mis käsitleb rahvusvahelisi ettevõtteid ja teisi äriettevõtteid seoses inimõigustega ning mille ülesanne on koostada rahvusvaheline siduv õigusakt, mis reguleerib rahvusvahelises inimõigustealases õiguses rahvusvaheliste ettevõtete ja teiste ettevõtete tegevust,

–  võttes arvesse ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee (CESCR) üldist märkust nr 24 (2017) majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisest paktist tulenevate riigi kohustuste kohta ettevõtlusvaldkonnas (E/C.12/GC/24),

–  võttes arvesse Maastrichti põhimõtteid riikide eksterritoriaalsete kohustuste kohta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste valdkonnas(5),

–  võttes arvesse ÜRO ülemaailmset kokkulepet(6),

–  võttes arvesse OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta, mis vaadati läbi 2017. aastal,

–  võttes arvesse OECD hoolsuskohustuse suuniseid rõiva- ja jalatsisektorile,

–  võttes arvesse UNICEFi välja töötatud laste õiguste ja ettevõtluspõhimõtteid,

–  võttes arvesse 20. juunil 2016. aastal vastu võetud nõukogu järeldusi äritegevuse ja inimõiguste kohta,

–  võttes arvesse ISO standardit 26000 (juhis sotsiaalseks vastutuseks),

–  võttes arvesse OECD hoolsuskohustuse suuniseid vastutustundliku ettevõtluse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrust (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiivi 2014/95/EL, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamisega teatavate suurettevõtete ja kontsernide poolt(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrust (EL) 2017/821, millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus(9),

–  võttes arvesse 2. märtsil 2016. aastal vastu võetud Euroopa Nõukogu soovitust liikmesriikidele inimõiguste ja ettevõtluse kohta,

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2018. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi kaubanduslepingutes(10),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2016. aastal ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas(11),

–  võttes arvesse oma 16. novembri 2017. aasta resolutsiooni ELi Aafrika‑strateegia kui arengu kiirendaja kohta(12),

–  võttes arvesse oma 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni rõivasektorit käsitleva ELi juhtalgatuse kohta(13),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa arengukonsensuse läbivaatamise kohta(14),

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduse ja ELi kaubanduspoliitika mõju kohta ülemaailmsetele väärtusahelatele(15),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrust (EL) nr 995/2010, milles sätestatakse puitu ja puittooteid turule laskvate ettevõtjate kohustused(16),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes(17),

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2015. aasta aruande kohta(18),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni arengukoostöö tulemuslikkuse suurendamise kohta(19),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides(20),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes(21),

–  võttes arvesse oma 14. aprilli 2016. aasta resolutsiooni erasektori ja arengu kohta(22),

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2014. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(23),

–  võttes arvesse uuringut, mille Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjon ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise kohta tellis(24),

–  võttes arvesse küsimusi, mida ELi panuse kohta seoses siduva ÜRO vahendi loomisega rahvusvaheliste ettevõtete ja muude piiriüleste tunnustega ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas on esitatud komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile ja nõukogule (O‑000074/2018 – B8‑0402/2018, O‑000075/2018 – B8‑0403/2018 ja O‑000078/2018 – B8‑0404/2018),

–  võttes arvesse arengukomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et EL rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine; arvestades, et ELi rahvusvaheline tegevus (sh selle arengu- ja kaubanduspoliitika) peab tuginema nendele põhimõtetele ja olema kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega, nagu on sätestatud Lissaboni lepingu artiklis 208; arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 208 kohaselt tuleb poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet järgida kõigis ELi välispoliitikameetmetes;

B.  arvestades, et Euroopa Liit on ühteaegu õigustloov jõud ja majandusjõud; arvestades, et seetõttu peab EL andma parimate tavade levitamisel ja üleilmsete normide koostamisel teistele eeskuju;

C.  arvestades, et kestliku arengu tegevuskava 2030 tuleb ellu viia nii, et majandusarengu kõrval pööratakse tähelepanu ka sotsiaalsele õiglusele, heale valitsemistavale, inimõiguste, sh sotsiaalsete õiguste ja inimväärse kohtlemise õiguse austamisele, kõigile inimestele vabaduse tagamisele ja ning kõrgetele tööõigus- ja keskkonnanormidele; arvestades, et kestlik areng, kaubandus ja inimõigused võivad üksteist mõjutada ja vastastikku tugevdada;

D.  arvestades, et inimõiguste tagamine on eelkõige riikide kohustus; arvestades, et kuigi riigid ei ole erasektoris toime pandud inimõiguste rikkumise eest otse vastutavad, võivad nad rikkuda rahvusvahelisest inimõigustealasest õigusest tulenevaid kohustusi, kui rikkumises saab süüdistada riiki või kui riik ei täida hoolsuskohustust erasektoris rikkumisi vältida ja uurida, nende eest karistada ja tekitatud kahju korvata; arvestades, et riikidel on üldjuhul endal õigus otsustada, milliste meetmete, eeskirjade jm õigusaktide ning õiguskaitseabinõude abil eesmärgid saavutada;

E.  arvestades, et hoolsuskohustuse põhimõttele on viidatud rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suunistes(25);

F.  arvestades, et riigid peaksid inimõigustega seotud kohustusi täitma oma territooriumil ja/või oma jurisdiktsioonis; arvestades, et riigid peaksid selgelt välja ütlema, et inimõiguste kaitsmise kohustuse täitmiseks on vaja õigusnorme, millega tagada, et kõik riigi territooriumil ja/või jurisdiktsioonis asuvad ettevõtted austavad inimõigusi kogu oma tegevuses ja inimõigusi asutatakse ka ettevõtete tütarettevõtetes, kontrollitavates äriühingutes ja tarneahelaüksustes, olenemata sellest, millises maailma paigas nad asuvad;

G.  arvestades, et ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted, mille Inimõiguste Nõukogu kiitis heaks ühehäälselt, on endiselt lähteraamistik, mille alusel vältida ja leevendada ohtu, et ettevõtluse tagajärjel inimõiguste olukord halveneb, ja arvestades, et uuringust, mille Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjon 2017. aastal ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise kohta tellis, nähtub selgelt, et ELi liikmesriigid on nende juhtpõhimõtete rakendamisel jõudnud maailmas kõige kaugemale, sest ELis on vastuvõetud või menetlemisel olevaid riiklikke tegevuskavu kõige rohkem;

H.  arvestades, et need ÜRO juhtpõhimõtted kehtivad kõikidele riikidele ja kõikidele, nii rahvusvahelistele kui ka teistele ettevõtetele, olenemata ettevõtte suurusest, majandussektorist, asukohast, omanikest ja struktuurist, ning põhinevad ÜRO kaitse-, austamis- ja õiguskaitseraamistiku kolmel järgmisel sambal: 1) riik on kohustatud inimest kaitsma kolmandate isikute, st ettevõtete toime pandud inimõiguste rikkumise eest, 2) ettevõtted kannavad inimõiguste austamise eest sotsiaalset vastutust ja 3) nii kohtulikud kui ka kohtuvälised mõjusad õiguskaitsevahendid peavad olema ohvritele paremini kättesaadavad; rõhutab, et kuigi ÜRO juhtpõhimõtted ei ole õiguslikult siduvad, tunnustavad ja toetavad neid ometi paljud, nende alusel kujundatakse ettevõtluse ja inimõigustega seotud rahvusvahelise tasandi poliitikat ja tunnistatakse, et riigid on kohustatud inimõigusi ja põhivabadusi austama, kaitsma ja tagama, ettevõtted on ühiskonna spetsialiseeritud koostisosad, millel on kindlad ülesanded, mille täitmisel tuleb neil järgida kõiki kohaldatavaid õigusakte ja austada inimõigusi, ning õiguste rikkumisel ja kohutuste täitmata jätmisel tuleb nende suhtes kohaldada õiglasi ja mõjusaid õiguskaitsevahendeid; arvestades, et olemasolevate tõendite põhjal võib väita, et riikides, kus neid juhtpõhimõtteid rakendatakse, on ettevõtlusega seotud inimõiguste rikkumise oht väiksem;

I.  arvestades, et ÜRO ülemaailmses kokkuleppes kutsutakse rahvusvahelisi ettevõtteid üles austama, toetama ja jõustama oma mõjusfääris inimõiguste, tööõigusnormide, keskkonna ja korruptsioonivastase võitlusega seotud põhiväärtusi, seadma endale nende väärtuste tagamise kohustuseks ja võtma neid oma äritegevuses vabatahtlikult arvesse;

J.  arvestades, et rahvusvahelised ettevõtted on majanduse globaliseerumises, finantsteenuste valdkonnas ja rahvusvahelises kaubanduses suurimaid mõjujõude ning neilt nõutakse kõigi kohaldatavate õigusaktide ja kehtivate rahvusvaheliste lepingute täitmist ning inimõiguste austamist; arvestades, et need ettevõtted ja ainult ühes riigis tegutsevad ettevõtted võivad vahel inimõigusi rikkuda või sellele kaasa aidata ja rikkuda kaitsetute rühmade (nt vähemuste, põlisrahvaste, naiste ja laste) õigusi või süvendada keskkonnaprobleeme; arvestades, et teisalt võivad nad soodsalt mõjutada inimõiguste, demokraatia, keskkonnanormide ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamist;

K.  arvestades, et rahvusvaheliste ettevõtete õigused ja kohustused ei ole tasakaalus ning eriti puudutab see investeeringute kaitse lepinguid, millega antakse investoritele palju õigusi, nt õigus õiglasele ja võrdsele kohtlemisele, millele vastukaaluks aga ei pruugi nendes lepingutes olla siduvat ja jõustatavat kohustust austada kogu tarneahelas inimõigusi ning täita tööõigusnorme ja keskkonnaalaseid õigusakte;

L.  arvestades, et tunnistatakse, et Euroopa ettevõtted, kes tegutsevad üleilmselt ja on mittediskrimineeriva ettevõtluskultuuriga teistele eeskujuks, avaldavad inimõigustele pikaajalist positiivset mõju;

M.  arvestades, et EL on oma poliitikavaldkondade sisemise/välise sidususe saavutamiseks võtnud juhtrolli selles, et läbi rääkida ja ellu viia paljusid üleilmset vastutust käsitlevaid algatusi, millega toetatakse ja austatakse rahvusvahelisi ettevõtluse ja inimõigustega seotud norme; arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on ühtlasi kohustunud järgima paljusid dokumente, eelkõige ÜRO 2011. aasta äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ning Euroopa Nõukogu 2016. aasta soovitust inimõiguste ja ettevõtluse kohta;

N.  arvestades, et viimastel aastatel on EL ja selle liikmesriigid hakanud vastu võtma õigusakte, mille otstarve on suurendada ettevõtete vastutust, ja lisama inimõigustega seotud hoolsuskohustust õigusaktidesse; arvestades, et tänu nendele meetmetele on nüüd võimalik kehtestada üleilmseid norme, neid saab aga veelgi täiustada, näiteks on vastu võetud ELi konfliktimineraalide määrus, muud kui finantsaruandlust käsitlev ELi direktiiv ja ELi puidumäärus; arvestades, et vaatamata Euroopa Parlamendi korduvale nõudmisele ei ole komisjon soostunud esitama õigusakte muude sektorite (nt rõivasektor) kohta; arvestades, et kuna liikmesriikide seadusandlikke algatusi on väga palju, võivad tingimused olla ELis mõjutud ja ebavõrdsed; arvestades, et mõistlik lahendus võiks olla ÜRO siduv kokkulepe;

O.  arvestades, et isikud, kes on kannatanud ELi ettevõtete kaastegevusel toimunud inimõiguste rikkumise tõttu, võivad vastavalt määrusele (EL) nr 1215/2012 nõuda hüvitust oma koduriigi kohtute kaudu; arvestades, et selle määruse sätetega nõutakse tugevama rahvusvahelise raamistiku loomist, et parandada kohtute tõhusust kahju kannatanute suhtes ning teisalt tagada ELis ja väljaspool ELi asuvatele äriühingutele võrdsed tingimused;

P.  arvestades, et ikka veel puudub terviklik arusaam ettevõtete vastutusest inimõiguste rikkumise eest; arvestades, et isikud, kes on kannatanud rahvusvaheliste ettevõtete kaastegevusel toimunud inimõiguste rikkumise tõttu, puutuvad kokku mitmesuguste takistustega, mis raskendavad õiguskaitsevahendite, sealhulgas kohtuliku õiguskaitse ja juhtumi kordumise välistamise garantii kättesaadavust; arvestades, et sellised õiguskaitsevahendite kasutamist takistavad tegurid kujutavad endast samuti rasket inimõiguste rikkumist; arvestades, et seoses liikmesriikide hoolsuskohustuse levikuga aitaks terviklik arusaam tagada õiguskindluse nii ettevõtete kui ka üksikisikute jaoks;

Q.  arvestades, et sooline ebavõrdsus väljendub selles, et naised on inimõiguste rikkumise vastu sageli eriti kaitsetud ning kogevad õiguskaitsevahendeid otsides eriti suuri takistusi;

R.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2017. aastal avaldatud arvamuses märgitakse, et ELis või väljaspool seda ettevõtetega seotud inimõiguste rikkumiste puhul saaks kohtuliku ja kohtuvälise õiguskaitse kättesaadavuse tagamiseks rohkem ära teha, muu hulgas anda kannatanutele rohkem abi kohtutesse pöördumiseks ja kollektiivhagi esitamise võimaluse kasutamiseks, kergendades sellega tõendamiskohustuse täitmist ja ergutades ettevõtteid – ka emaettevõtteid, kes on seotud inimõiguste järgimisega tütarettevõtetes või tarneahelates – hoolsuskohustusi täitma;

S.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga on riikidele pandud riigisisesed ja eksterritoriaalsed kohustused tagada inimõiguste rikkumise tõttu kannatanutele kohtuliku õiguskaitse kättesaadavus;

T.  arvestades, et praegu peetakse 2014. aastal ÜRO Peaassamblee poolt loodud ÜRO Inimõiguste Nõukogu valitsustevahelises avatud töörühmas, mis käsitleb rahvusvahelisi ettevõtteid ja teisi äriettevõtteid seoses inimõigustega (OEIGWG), läbirääkimisi süsteemi üle, millega reguleeritaks juriidilise isiku vastutust inimõiguste rikkumise eest; arvestades, et nii ELil kui ka selle liikmesriikidel on OEIGWGis oma osa, Euroopa Komisjon ei ole aga saanud nõukogult volitusi pidada läbirääkimisi ELi nimel OEIGWGis osalemise üle;

1.  märgib, et äritegevuse ja tarneahelate globaliseerumine ning üha suurenev rahvusvahelistumine muudavad äriühingute rolli inimõiguste tagamisel veelgi olulisemaks ning on juba tekitanud olukorra, kus rahvusvahelised normid ja reeglid ning rahvusvaheline koostöö on üliolulised, et vältida inimõiguste rikkumisi kolmandates riikides;

2.  on seisukohal, et rahvusvahelised ettevõtted peaksid hoiduma ärilise või mitteärilise tegevuse rahastamisest või selles osalemisest, kui selline tegevus võib õhutada radikaalsust või äärmuslust, eriti kui sellega kaasneb usuliste tõekspidamistega manipuleerimine, ning peaksid hoiduma otseselt või kaudselt toetamast rühmi, kes propageerivad, pooldavad või õigustavad vägivalda;

3.  on kindlalt veendunud, et erasektor on oluline partner kestliku arengu eesmärkide saavutamisel ja arengu jaoks lisavahendite kaasamisel; rõhutab, et tulenevalt erasektori üha suurenevast osast arengukoostöös peab erasektor projektide kogu olelusringi kestel järgima arengutõhususe ja ettevõtjate vastutuse põhimõtteid;

4.  tuletab meelde, et hoolsuskohustus on ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete teise samba üks põhielemente; toonitab, et hoolsuskohustuse tulemuslik rakendamine võib aidata parandada ka õiguskaitsevahendite kättesaadavust; soovitab ELil ja selle liikmesriikidel teha pingutusi sidusa raamistiku vastuvõtmiseks, millega kehtestataks ettevõtetele kohustuslikud nõuded inimõigustega seotud hoolsuskohustuse täitmise kohta;

5.  tuletab meelde, et riikliku tegevuskava väljatöötamise protsess – kui see on hästi kavandatud ja kohalikele tingimustele kohandatud – mitte ainult ei aita tagada ÜRO juhtpõhimõtete tõhusat rakendamist, vaid tugevdab ka inimõiguste kaitse mehhanisme riigi tasandil;

6.  kordab oma nõudmist, et ELi esindajad tõstataksid kolmandate riikidega peetavates inimõigustealastes dialoogides alati ÜRO juhtpõhimõtted ja muud rahvusvahelised ettevõtja sotsiaalse vastutuse normid;

7.  toetab kindlalt ÜRO juhtpõhimõtete täielikku rakendamist ELis ja väljaspool seda, arvestades, et nõukogu kiitis need 2011. aasta juunis üksmeelselt heaks, ning nõuab, et EL ja selle liikmesriigid töötaksid nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil välja ja võtaksid vastu ambitsioonikad ja toimivad tegevuskavad, millega valitsustele ja igat liiki äriettevõtetele seataks selged perspektiivid nimetatud põhimõtete kiireks, tulemuslikuks ja kõikehõlmavaks rakendamiseks; on seisukohal, et riiklikud tegevuskavad peaksid sisaldama ka näitajaid, millega kava täitmist mõõta; rõhutab lisaks, et EL peaks tagama liikmesriikide tegevuskavade ja nende täitmise sõltumatu ja regulaarse vastastikuse hindamise, eelkõige eesmärgiga hõlbustada õiguskaitsevahendite kättesaadavust; tuletab meelde, et ÜRO juhtpõhimõtteid võib täiendada paralleelsete siduvate algatustega, et katta põhimõtetes leiduvaid puudujääke;

8.  peab kahetsusväärseks, et ikka veel puudub globaalne käsitus selle kohta, kuidas rahvusvahelised ettevõtted peavad järgima inimõigustealast õigust ja tagama muud õiguskaitsemehhanismid, selline olukord võib aga soodustada rahvusvaheliste ettevõtete karistamatust inimõiguste rikkumise juhtumite korral ning seega kahjustada inimeste õigusi ja väärikust; peab kahetsusväärseks, et ÜRO juhtpõhimõtteid ei ole arvesse võetud täitmisele kuuluvates dokumentides; tuletab meelde, et ÜRO juhtpõhimõtete, nagu ka mitmete teiste rahvusvaheliselt tunnustatud normide puuduliku rakendamise põhjuseks on suures osas peetud nende mittesiduvat loomust;

9.  täheldab murelikult, et endiselt on palju takistusi kohtuliku õiguskaitse saamisel, seda eriti rahvusvaheliste ettevõtetega seotud juhtumite puhul, kuna kannatanutel on näiteks raskusi pädeva kohtu väljaselgitamisel, teatavad inimõiguste rikkumised ei ole kriminaalseadustikus kodifitseeritud või esineb korruptsiooni, mis võib ohustada kohtumenetlusi arenguriikides; tuletab meelde, et ka asjakohased kohtuvälised õiguskaitsevahendid on olulise tähtsusega, kuid sageli need puuduvad; palub riikide valitsustel suurendada pingutusi tagamaks kohtulike, halduslike, seadusandlike või muude kohaste vahenditega, et nende territooriumil ja/või kohtualluvuses toimuvate inimõiguste rikkumiste korral oleksid kannatanutele kättesaadavad tõhusad õiguskaitsevahendid;

10.  kinnitab veel kord tungivat vajadust tegutseda tõhusalt ja järjepidevalt kõigil tasanditel, sealhulgas riikide, ELi ja rahvusvahelisel tasandil, et tulemuslikult tegeleda rahvusvaheliste ettevõtete poolt toime pandud inimõiguste rikkumistega, tagada õiguskaitsevahendite kättesaadavus, tegeleda ettevõtete, sh rahvusvaheliste ettevõtete tegevuse piiriülesest iseloomust tulenevate õiguslike probleemidega, ülemaailmse väärtusahela üha keerukamaks muutumisega ja rahvusvaheliste ettevõtete eksterritoriaalse mõõtmega ning sellega seonduva ebakindlusega, kui küsimuse all on vastutuse kandmine inimõiguste rikkumiste eest; kinnitab veel kord, et vaja on täies ulatuses täita riikide eksterritoriaalseid kohustusi vastavalt Maastrichti põhimõtetele ning tuginedes Euroopa Nõukogu mitmesugustele dokumentidele, eelkõige Euroopa inimõiguste konventsioonile; nõuab, et EL teeks kooskõlas Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2017. aasta arvamuses esitatud soovitustega laiemalt algatusi eesmärgiga parandada õiguskaitsevahendite kättesaadavust eksterritoriaalsete juhtumite korral;

11.  kinnitab veel kord rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ülimuslikkust vastavalt ÜRO põhikirja artiklile 103 ja vajadust seda õigust selge süsteemi abil tugevdada, nii et inimõigustealased kohustused oleksid tõepoolest ülimuslikud teistsuguste, neile vastanduvate kohustuste suhtes ja kasutusele võetaks kohased mehhanismid, millega tagada inimõigustealase õiguse järgimine, kontrollimine ja õiguskaitsevahendid, mis oleksid rikkumiste korral seotud kohaste karistuste ja hüvitistega; rõhutab, et see on ülimalt oluline, et jagu saada globaliseerumise tasakaalustamatusest ning seada esikohale inimeste õigused ja maailm tervikuna; rõhutab, et koordineerimine ning teabe ja heade kogemuste vahetus on heaks toeks nende ettevõtete algatustele, kes on otsustanud inimõigusi ning sotsiaal- ja keskkonnanorme järgida;

12.  rõhutab, et ettevõtja vabatahtliku sotsiaalse vastutusega võib tekkida ebaausa konkurentsi oht nendele ettevõtetele, kes otsustavad rahvusvahelisi norme järgida; rõhutab, et selline vastutus ei ole seoses hoolsuskohustuse täitmisega piisav, et tagada täielik rahvusvahelistele normidele ja kohustustele vastavus;

13.  hindab sellega seoses kõrgelt ÜROs valitsustevahelise töörühma (OEIGWG) kaudu algatatud tööd, mille eesmärk on luua siduv ÜRO dokument rahvusvaheliste ja muude ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas, ja on seisukohal, et see on inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel samm edasi;

14.  rõhutab, et siduva kokkuleppe aluseks peaksid olema ÜRO juhtpõhimõtted ja kokkuleppes peaksid sisalduma järgmised elemendid: kohustuslike hoolsuskohustuste määratlus rahvusvahelistele ettevõtetele ja muudele ettevõtetele, kaasa arvatud nende tütarettevõtted, riikide eksterritoriaalsete inimõigustealaste kohustuste tunnistamine, ettevõtete kriminaalvastutuse tunnistamine, riikidevahelised koordineerimis- ja koostöömehhanismid piiriüleste juhtumite uurimiseks, menetlemiseks ja nende kohta tehtud otsuste täitmise tagamiseks ning rahvusvaheliste kohtulike ja kohtuväliste järelevalve- ja täitemehhanismide loomine; on seisukohal, et selle uue dokumendiga tuleks riikidele panna kohustus võtta vastu reguleerivad meetmed, millega kohustatakse ettevõtteid rakendama meetmeid ja menetlusi inimõigustealase hoolsuskohustuse täitmiseks, ning teeb ettepaneku, et selle kohustuse täitmine tagataks ettevõtte vastutusele võtmisega kas selles kohas, kus kahju tekitati, või kohas, kus asub emaettevõte või ettevõtte tähtis osa;

15.  kutsub ÜRO liikmesriike üles kaitsma läbirääkimisi ärihuvide ja muude seaduspäraste huvide eest, järgides Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) eeskuju ja WHO tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni artikli 5 lõiget 3, sealhulgas ka rangeid eetilisi norme, et vältida huvide konflikte ja ebaeetilist lobitööd, ning nõudma, et majandusringkondade vahekord läbirääkimiste pooltega jääks täiesti läbipaistvaks;

16.  tuletab meelde, et kogu protsessi ajaks on vaja omaks võtta sootundlik hoiak ning erilist tähelepanu tuleb pöörata kaitsetumatele rühmadele, nagu põlisrahvad ja lapsed;

17.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on kokku kaheksas resolutsioonis sellele valitsustevahelise töörühma (OEIGWG) protsessile kindlat toetust avaldanud;

18.  peab väga oluliseks, et EL ja selle liikmesriigid selles valitsustevahelises protsessis aktiivselt osaleksid, milleks tuleb luua töörühm, kus oleksid poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttest lähtudes esindatud kõik Euroopa Komisjoni asjaomased talitused, Euroopa välisteenistus, nõukogu inimõiguste töörühm ja Euroopa Parlamendi asjaomased komisjonid;

19.  kordab veel kord oma üleskutset ELile ja selle liikmesriikidele: osaleda tõeliselt ja konstruktiivselt nendel läbirääkimistel ja selles valitsustevahelises protsessis, mille eesmärk on valitsustevahelise töörühma volitused lõpuni täita; peab ülimalt tähtsaks, et EL aitaks konstruktiivselt kaasa siduva kokkuleppe saavutamisele, millega saab hakata tulemuslikult reguleerima ettevõtete vastutust inimõiguste rikkumiste eest ja sellega seonduvaid probleeme;

20.  kutsub ÜRO liikmesriike üles tagama, et läbirääkimised kokkuleppe sõlmimiseks toimuvad läbipaistvalt, konsulteerides võimalikult paljude õiguste omajatega, keda kokkulepe võib mõjutada, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kannatanute foorumitega; palub ELil ja selle liikmesriikidel oma läbirääkimispositsioonis arvesse võtta otstarbekat soolist aspekti;

21.  kutsub ELi üles tagama, et inimõigusi ja demokraatiat käsitleva ELi strateegilise raamistiku ja tegevuskava iga muutmine või sellega seotud uus strateegiadokument sisaldaks selgeid eesmärke ja mõõdetavaid sihttasemeid ELi osalemiseks ÜRO kokkuleppe üle peetavatel läbirääkimistel;

22.  kavatseb valitsustevahelise töörühma (OEIGWG) läbirääkimisprotsessi ka edaspidi tähelepanelikult jälgida;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele.

(1) ELT C 101, 16.3.2018, lk 19.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0230.
(3) https://ec.europa.eu/anti-trafficking/publications/european-commission-sector-guides-implementing-un-guiding-principles-business-and-hum-0_en.
(4) http://fra.europa.eu/sites/default/files/fra_uploads/fra-2017-opinion-01-2017-business-human-rights_en.pdf.
(5) http://www.etoconsortium.org/nc/en/main-navigation/library/maastricht-principles/?tx_drblob_pi1%5BdownloadUid%5D=23.
(6) https://www.unglobalcompact.org/.
(7) ELT L 351, 20.12.2012, lk 1.
(8) ELT L 330, 15.11.2014, lk 1.
(9) ELT L 130, 19.5.2017, lk 1.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0066.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0494.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0448.
(13) ELT C 298, 23.8.2018, lk 100.
(14) ELT C 252, 18.7.2018, lk 62.
(15) ELT C 337, 20.9.2018, lk 33.
(16) ELT L 295, 12.11.2010, lk 23.
(17) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 101.
(18) ELT C 238, 6.7.2018, lk 57.
(19) ELT C 224, 27.6.2018, lk 36.
(20) ELT C 215, 19.6.2018, lk 125.
(21) ELT C 101, 16.3.2018, lk 47.
(22) ELT C 58, 15.2.2018, lk 209.
(23) ELT C 399, 24.11.2017, lk 151.
(24) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2017/578031/EXPO_STU(2017)578031_EN.pdf
(25) http://www.oecd.org/corporate/mne/48004323.pdf.


Olukord Jeemenis
PDF 137kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 4. oktoobri 2018. aasta resolutsioon olukorra kohta Jeemenis (2018/2853(RSP))
P8_TA(2018)0383RC-B8-0444/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Jeemeni kohta, eelkõige 25. veebruari 2016. aasta(1) ja 15. juuni 2017. aasta(2) resolutsioone humanitaarolukorra kohta Jeemenis ning 9. juuli 2015. aasta(3) ja 30. novembri 2017. aasta(4) resolutsioone olukorra kohta Jeemenis,

–  võttes arvesse ÜRO Jeemeni väljapaistvate rahvusvaheliste ja piirkondlike ekspertide rühma 28. augustil 2018. aastal avaldatud aruannet inimõiguste olukorra kohta Jeemenis, sh alates 2014. aasta septembrist aset leidnud rikkumiste ja kuritarvitamiste kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ning Euroopa Komisjoni voliniku Christos Stylianidese 13. juuni 2018. aasta ühisavaldust viimaste arengute kohta Jeemenis Al‑Ḩudaydah’ linna ümbruses ja 4. augusti 2018. aasta ühisavaldust õhurünnakute kohta Al‑Ḩudaydah’ linnale,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 24. septembri 2018. aasta aastaaruannet olukorra kohta Jeemenis,

–  võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2018. aasta järeldusi Jeemeni kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja 15. märtsi 2018. aasta avaldust,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Jeemeni erisaadiku 6. septembri 2018. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Maailma Toiduprogrammi tegevdirektori 19. septembri 2018. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Jeemeni kohta, eelkõige resolutsioone 2216 (2015), 2201 (2015) ja 2140 (2014),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et konflikt Jeemenis jätkub juba neljandat aastat ning enam kui 22 miljonit inimest vajab humanitaarabi; arvestades, et üle 17 miljoni inimese kannatab toiduga kindlustamatuse all, neist üle 8 miljoni inimese kannatab väga rängalt ning on näljaohus; arvestades, et konflikti praegune killustatus on selge märk riigi ühtsuse lagunemisest; arvestades, et olukord Jeemenis ohustab tõsiselt ka kogu piirkonna stabiilsust;

B.  arvestades, et konflikt sai alguse 2015. aastal, kui al‑Houthi mässulised, keda toetas Iraan, kukutasid riigi rahvusvaheliselt tunnustatud presidendi, kes seejärel tõi mässuliste ja nende liitlaste vägede vastu võitlema Saudi Araabia juhitud rahvusvahelise koalitsiooni;

C.  arvestades, et 2017. aasta novembris kehtestas Saudi Araabia juhitav koalitsioon blokaadi kõikidele al-Houthi mässuliste kontrolli all olevale alale imporditavatele kaupadele, v.a kiireloomuline humanitaar- ja katastroofiabi; arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo andmetel on Jeemen saanud alates blokaadi kehtestamisest vaid 21 % oma kütusenõudlusest ja 68 % imporditavate toidukaupade vajadusest; arvestades, et on juhtumeid, kus al-Houthi mässulised on pidanud kinni hädavajalikud meditsiinitarvete, toidu- ja humanitaarabi saadetised valitsusvägede kontrolli all olevatesse linnadesse;

D.  arvestades, et 2018. aasta juunis alustas Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide juhitud koalitsioon rünnakut Al‑Ḩudaydah’ linna vallutamiseks; arvestades, et organisatsioon „Save the Children“ on teatanud, et selles operatsioonis hukkus sadu tsiviilisikuid; arvestades, et Al‑Ḩudaydah’ on Jeemeni kõige tähtsam sadam, mille kaudu saabub 70 % riigile hädavajalikust toidu- ja humanitaarabist; arvestades, et ÜRO andmetel on Al‑Ḩudaydah’ kubermangust alates 2018. aasta juuni algusest põgenenud ligi 470 000 inimest; arvestades, et Al‑Ḩudaydah’ edasisel ründamisel oleksid tsiviilelanike jaoks hävitavad tagajärjed; arvestades, et konflikti osapooled on kohustatud võimaldama ja hõlbustama humanitaarabi, sealhulgas ravimite, toiduainete ja muu hädavajaliku kiiret ja takistusteta läbipääsu;

E.  arvestades, et ÜRO Jeemeni erisaadiku Martin Griffithsi juhitud läbirääkimiste tulemusena rünnak ajutiselt peatati; arvestades, et kui viimane katse rahuläbirääkimisteks Genfis ebaõnnestus, algas vaenutegevus 7. septembril 2018 uuesti; arvestades, et rünnaku algusest alates on hukkunud tsiviilisikute arv kasvanud 164 %; arvestades, et hoolimata rahvusvahelisest survest kriisile stabiilse ja kaasava poliitilise lahenduse leidmiseks ei ole konfliktiosalised ning nende piirkondlikud ja rahvusvahelised toetajad, sealhulgas Saudi Araabia ja Iraan, suutnud saavutada relvarahukokkulepet ega ka mingit muud lahendust, ning lahingutegevus ja valimatu pommitamine jätkuvad endises ulatuses;

F.  arvestades, et 9. augustil 2018 tabas Saudi Araabia juhitud koalitsiooni õhurünnak Jeemeni põhjaosas Saada provintsis turuväljakul koolibussi, tappes kümneid inimesi, nende seas vähemalt 40 last, kellest enamik olid alla 10 aastased; arvestades, et kaks nädalat hiljem, 24. augustil, hukkus sama koalitsiooni rünnakus riigi lõunaosas asuvale Al‑Ḩudaydah’ linnale 27 tsiviilisikut, enamasti lapsed, kes püüdsid põgeneda ümberpiiratud linnas valitseva vägivalla eest;

G.  arvestades, et Saudi Araabia juhitud kampaania ja ägedad õhurünnakud, sealhulgas valimatud rünnakud tihedasti asustatud aladel, teravdavad sõja humanitaartagajärgi; arvestades, et sõjaõigus keelab tsiviilisikute ja -objektide, nagu koolide ja haiglate sihiliku ja valimatu ründamise; arvestades, et väljapaistvate sõltumatute rahvusvaheliste ja piirkondlike ekspertide rühma uurimistulemuste kohaselt võivad need rünnakud endast kujutada sõjakuritegusid ja neid sooritanud isikud võidakse sõjakurjategijatena kohtu alla anda; arvestades, et Saudi Araabia juhitud koalitsiooni korraldatud uurimised Jeemeni arvatavate sõjakuritegude asjus ei ole usaldusväärsed ega ole taganud tsiviilohvritele õiguskaitset;

H.  arvestades, et alates 2015. aasta märtsist on tapetud rohkem kui 2500 last, üle 3500 lapse on sandistunud või saanud vigastada ning üha rohkem lapsi värvatakse kohapealsete relvastatud vägede liikmeteks; arvestades, et jätkuv vaenutegevus mõjutab eriti naisi ja lapsi; arvestades, et ÜRO Lastefondi (UNICEF) andmetel ei saa ligi kaks miljonit last koolis käia ja piiratud või puuduvate haridusvõimaluste tõttu on terve Jeemeni lastepõlvkonna tulevik ohus ja nad võivad kergesti sattuda sõttavärbamise ning seksuaalse ja soolise vägivalla ohvriks;

I.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 2018. aasta augusti aruande kohaselt „on põhjendatult alust arvata“, et kõik Jeemeni konflikti osapooled on toime pannud sõjakuritegusid; arvestades, et mõlemaid konfliktis osalevaid pooli on süüdistatud hoonestatud ja tiheasustusega alade tulistamises raskerelvadest, sealhulgas rünnakutes haiglatele ja muudele mittesõjalistele struktuuridele;

J.  arvestades, et sõda on toonud kaasa taristu hävimise ja Jeemeni majanduse kokkuvarisemise ning on põhjustanud laialdasi häireid esmatarbekaupade, kommunaal- ja kanalisatsiooniteenuste ning puhta joogiveega varustamises; arvestades, et kuni 1,4 miljonile Jeemeni mittesõjalise avaliku sektori teenistujale ei ole 2016. aasta lõpust alates regulaarselt palka makstud;

K.  arvestades, et keeldumine lubamast rahvusvahelistel meedia- ja inimõigusorganisatsioonidel kasutada ÜRO lendusid takistab Jeemeni olukorra sõltumatut kajastamist ning soodustab maailmas ükskõikset suhtumist sellesse konflikti;

L.  arvestades, et konflikti algusest saadik on soopõhine seksuaalne vägivald järsult sagenenud; arvestades, et kriminaalõigussüsteemi juba varemgi vähene suutlikkus seksuaalse ja soopõhise vägivallaga tegeleda on nüüd täiesti kadunud ning keegi ei ole uurinud selliseid tegusid nagu naiste röövimine ja vägistamine või sellega ähvardamine nende peredelt ja kogukondadelt raha väljapressimise eesmärgil;

M.  arvestades, et kõik konflikti osapooled on inimõiguslasi lakkamatult ahistanud, ähvardanud ja laimanud; arvestades, et naissoost inimõiguslased, ajakirjanikud ja aktivistid on oma soo tõttu eriti tugeva surve all;

N.  arvestades, et al‑Houthi mässuliste de facto ametivõimud on inimõiguste kaitsjaid, ajakirjanikke ja usuvähemusi süstemaatiliselt ahistanud, meelevaldselt ja kuritarvituslikult kinni pidanud, kaduma sundinud ja piinanud; arvestades, et 24 bahaide vähemusse kuuluvale Jeemeni elanikule, sh ühele lapsele, on esitatud ainuüksi nende usuliste veendumuste ja rahumeelse tegevuse eest süüdistused, mille eest võib nad surma mõista;

O.  arvestades, et al-Houthi mässulisi on süüdistatud selles, et nad on Jeemeni suuruselt kolmanda linna Taizi piiramise käigus põhjustanud massiliselt tsiviilohvreid; arvestades, et nad on pidanud valitsuse kontrolli all olevates piirkondades tsiviilelanikkonna vastu väljakurnamissõda; arvestades, et nad on kasutanud ka keelustatud jalaväemiine ja värvanud lapsi;

P.  arvestades, et 28. augustil 2018. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogule inimõiguste olukorra kohta Jeemenis aruande esitanud väljapaistvate rahvusvaheliste ja piirkondlike ekspertide rühma esimehe Kamel Jendoubi vastu on alustatud laimukampaaniat, mille eesmärk on eksperdirühma liikmeid hirmutada ja nende tähelepanekud kahtluse alla seada;

Q.  arvestades, et Jeemen on allkirjastanud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi, kuid ei ole seda veel ratifitseerinud; arvestades, et Rooma statuudi mitmed, muu hulgas sõjakuritegusid puudutavad sätted kajastavad rahvusvahelist tavaõigust;

R.  arvestades, et 2018. aasta veebruaris pani Venemaa veto ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile, milles rõhutati Iraani osalemist konfliktis;

S.  arvestades, et Iraani toetatavate al-Houthi mässuliste suhtes kehtib rahvusvaheline relvaembargo ja vastavalt relvaeksporti käsitlevale 18. ELi aastaaruandele on ELi liikmesriigid ka pärast konflikti teravnemist jätkuvalt lubanud Saudi Araabiasse relvi tarnida, millega rikutakse nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad(5); arvestades, et eelmisel aastal peatasid mõned ELi liikmesriigid osaliselt või täielikult relvatarned Saudi Araabiale ja Araabia Ühendemiraatidele; arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt palunud, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja käivitaks ühisele seisukohale 2008/944/ÜVJP vastava algatuse, eesmärgiga kehtestada Saudi Araabia suhtes ELi relvaembargo;

T.  arvestades, et enamik USA relvajõudude korraldatud rünnakuid Jeemenis on surmavad droonirünnakud; arvestades, et otsus lisada teatavad isikud droonioperatsioonide sihtmärkide nimekirja tehakse sageli ilma kohtukorralduse või -määruseta; arvestades, et teatavate isikute sihtmärgiks võtmist ja sellele järgnevat tapmist võib teatavatel tingimustel käsitada kohtuvälise hukkamisena;

U.  arvestades, et Jeemeni sõda on avardanud tegevusruumi äärmusrühmitustele, sealhulgas Araabia poolsaare Al Qaedale (AQAP), kes on saanud oma haaret laiendada, ohustades seeläbi laiemat piirkonda; arvestades, et toimiva valitsusega stabiilne ja turvaline Jeemen on ülimalt oluline rahvusvaheliste pingutuste seisukohast võitluses äärmusluse ja vägivalla vastu piirkonnas laiemalt ja ka mujal, samuti Jeemeni enda rahu ja stabiilsuse jaoks;

V.  arvestades, et stabiilsuse saavutamine piirkonnas laiemalt on ELi jaoks otsustava tähtsusega; arvestades, et ELi eesmärk on igakülgne ja strateegiline lähenemisviis, mis kaasaks kõik asjaomased piirkondlikud osalejad; arvestades, et ELi ja kogu rahvusvahelise kogukonna peamine eesmärk peaks olema ÜRO Jeemeni rahualgatuse raames konfliktile poliitilise lahenduse leidmine;

W.  arvestades, et EL on kindlalt otsustanud jätkata elupäästva abi osutamist kõikidele abivajavatele inimestele Jeemenis; arvestades, et samal ajal jagab EL ÜRO ja teiste abiandjate muret humanitaarruumi jätkuva kahanemise pärast; arvestades, et alates 2015. aastast kuni tänaseni on EL eraldanud Jeemenile humanitaartoetusena üle 233 miljoni euro;

1.  mõistab kõige karmimalt hukka Jeemenis jätkuva vägivalla ning kõik rünnakud tsiviilelanike ja tsiviiltaristu vastu; rõhutab oma muret konflikti pärast, mis on süvenemas üheks tänapäeva kõige tõsisemaks humanitaar-, poliitiliseks ja majanduskriisiks; tuletab kõigile asjaosalistele ning nende piirkondlikele ja rahvusvahelistele toetajatele meelde, et tsiviilisikute ja -taristu, sealhulgas haiglate ja meditsiinitöötajate, veevärgi, sadamate, lennuväljade ja turgude sihilik ründamine kujutab endast rahvusvahelise õiguse tõsist rikkumist;

2.  väljendab sügavat kahetsust konflikti põhjustatud inimohvrite ja kõigi sõjategevusele jalgu jäänud inimeste kannatuste pärast ning avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele; kinnitab oma otsusekindlust jätkata Jeemeni ja jeemenlaste toetamist;

3.  nõuab, et kõik konfliktiosalised viivitamata vaenutegevuse lõpetaksid; nõuab tungivalt, et Saudi Araabia ja teised asjaosalised jätkaksid Jeemeni blokaadi lõdvendamist; palub kõigil otseselt ja kaudselt seotud riikidel ja osalistel, sh Iraanil avaldada kõigile konfliktiosalistele maksimaalset survet pinge vähendamiseks ja viivitamata lõpetada sõjategevuses osalejate otsene ning vahendatud poliitiline, sõjaline ja rahaline toetamine;

4.  rõhutab, et üksnes konflikti poliitilise, kaasava ja läbirääkimistel põhineva lahenduse kaudu on võimalik taastada rahu ning säilitada Jeemeni ühtsus, suveräänsus, sõltumatus ja territoriaalne terviklikkus; kutsub kõiki rahvusvahelisi ja piirkondlikke osalejaid üles tegema Jeemeni konflikti osapooltega konstruktiivset koostööd, mis võimaldaks konflikti leevendada ja läbirääkimiste teel kokkuleppele jõuda;

5.  toetab ÜRO peasekretäri Jeemeni erisaadiku Martin Griffithsi jõupingutusi poliitilise protsessi taaskäivitamise nimel; võtab teadmiseks tema 11. septembri 2018. aasta avalduse ÜRO Julgeolekunõukogule, milles ta märkis, et „vaatamata ühe poole puudumisele möödunud nädalal Genfis toimunud konsultatsioonidelt, ja olenemata sellest, et kõnelused ei läinud kindlasti plaanitult, suutsime siiski poliitilise protsessi taaskäivitada Jeemeni rahva ja rahvusvahelise üldsuse tugeva ja selge toetusega“; väljendab heameelt seoses Martin Griffithsi 16. septembril 2018 toimunud visiidiga Sanaasse; nõuab, et erisaadikule võimaldataks täielik ja takistamatu juurdepääs kõigile Jeemeni territooriumi osadele; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja kõiki ELi liikmesriike üles hr Griffithsit poliitiliselt toetama, et läbirääkimiste teel saavutada kõikehõlmav lahendus;

6.  mõistab kõige karmimalt hukka kõik terrorirünnakud; väljendab sügavat muret kuritegelike ja terroristlike rühmituste, nende seas Araabia poolsaare Al Qaeda (AQAP) ja ISISe/Daeshi kasvava kohaoleku pärast Jeemenis; palub konflikti kõikidel osalistel võtta resoluutseid meetmeid selliste rühmituste vastu; mõistab hukka välisvõitlejate kohalolu ja nõuab kõigi selliste võitlejate väljasaatmist Jeemenist;

7.  kutsub kõiki konfliktiosalisi üles võimaldama humanitaarabi vahetut ja täielikku juurdepääsu konfliktist mõjutatud piirkondadele, et abi vajavat elanikkonda aidata; palub nõukogul ja ÜRO Julgeolekunõukogul teha ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2216 (2015) rakendamisel kindlaks isikud, kes takistavad humanitaarabi kohaletoimetamist Jeemenisse, ja kehtestada nende suhtes sihipärased sanktsioonid;

8.  rõhutab, et ÜRO Julgeolekunõukogu on toonitanud oma toetust ÜRO kontrolli- ja inspekteerimismehhanismile ning et EL toetab täielikult selle tegevust ja volituste täielikku ja takistamatut rakendamist;

9.  kutsub kõiki osalisi üles viivitamata lõpetama kõik väljendusvabaduse vastu suunatud rünnakud ning vabastama kõik ajakirjanikud ja inimõiguste kaitsjad, kes on kinni peetud üksnes seetõttu, et nad kasutasid oma inimõigusi; kutsub kõiki pooli üles lõpetama rahvusvahelise meedia ja humanitaartöötajate töö takistamist seoses konfliktiga;

10.  palub konflikti kõikidel osalistel võtta vajalikke meetmeid kõigi inimõiguste väidetavate rikkumiste ja kuritarvituste, samuti rahvusvahelise humanitaarõiguse väidetavate rikkumiste tõhusaks, erapooletuks ja sõltumatuks uurimiseks kooskõlas rahvusvaheliste standarditega; väljendab sügavat muret teadete pärast usu- ja veendumusvabaduse takistamise kohta, mis hõlmavad diskrimineerimist, ebaseaduslikku kinnipidamist, vägivalla kasutamist ning inimõiguste rikkumist, sealhulgas seksuaalset ja muud naiste, meeste ja laste kallal toimepandud vägivalda, ning millega rikutakse rahvusvahelisi standardeid;

11.  kutsub konflikti kõiki osalisi üles lõpetama laste värbamise sõduriteks ja teised laste vastu toime pandud rasked rikkumised, millega rikutakse kehtivat rahvusvahelist õigust ja standardeid; kutsub kõiki osapooli üles vabastama lapsed, kes on juba sõduriteks värvatud, ning tegema ÜROga koostööd nende rehabiliteerimiseks ja oma kogukondadesse taasintegreerimiseks; toetab UNICEFi elutähtsat tegevust Jeemenis;

12.  palub al-Houthi mässuliste kontrollitaval alal Sanaas tegutseval kriminaalasjade erikohtul õigeks mõista ja vabastada Asmaa al-Omeissy, Saeed al-Ruwaished ja Ahmed Bawazeer, kes jäid sunniviisiliselt kadunuks, keda piinati ja kes mõisteti pärast äärmiselt ebaõiglast kohtuprotsessi vaenuliku riigi väidetava abistamise eest surma;

13.  palub Sanaas tegutseval kriminaalasjade erikohtul viivitamata vabastada 25 bahaisti, keda peetakse praegu kinni oma usu rahumeelse järgimise pärast ja kes võidakse neile esitatud süüdistuste alusel surma mõista;

14.  tuletab kõigile konfliktiosalistele meelde, et rahvusvahelise õiguse kohaselt vastutavad nad kõigi sooritatud kuritegude eest; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed, et võtta kuritegude väidetavad toimepanijad vastutusele, eelkõige mõistes riiklikul või rahvusvahelisel tasandil kohut kõigis sellistes kuritegudes kahtlustatud üksikisikute, rühmituste ja organisatsioonide üle või kohaldades üldise kohtualluvuse põhimõtet, ning uurides Jeemenis toime pandud jõhkraid massikuritegusid ja esitades väidetavatele toimepanijatele süüdistuse;

15.  tunnustab tööd, mida on teinud ÜRO väljapaistvate ekspertide rühm Jeemeni küsimuses, ning väljendab oma täielikku solidaarsust selle esimehe Kamel Jendoubiga; väljendab heameelt seoses 24. septembril 2018. aastal esitatud ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aastaaruandega olukorra kohta Jeemenis, milles ÜRO Inimõiguste Nõukogu otsustas pikendada väljapaistvate ekspertide rühma volitusi veel üheks aastaks (kusjuures Inimõiguste Nõukogu loal võib volitusi veelgi pikendada), et need hõlmaksid ka tõendite kogumist Jeemenis toime pandud sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude kohta, et oleks võimalik selliste kuritegude toimepanijate üle kohut mõista ja neid karistada; nõuab, et Jeemeni olukord suunataks lahendamiseks Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; nõuab tungivalt, et Jeemen liituks Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, sest see võimaldaks kõik konflikti kestel kuritegusid sooritanud kohtu alla anda ka ilma ÜRO Julgeolekunõukogu poolse suunamiseta;

16.  nõuab, et Euroopa Liit ja kõik liikmesriigid tagaksid väljapaistvate ekspertide rühmale sidusa, kiire ja tõhusa toetuse kõigis vastavates ÜRO organites, eelkõige Inimõiguste Nõukogus;

17.  nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja liikmesriigid avaldaksid vastuseisu kohtuvälistele tapmistele, sh droonide abil, kinnitaksid ELi seisukohta, mis põhineb rahvusvahelisel õigusel, ja tagaksid, et liikmesriigid ei pane toime ebaseaduslikke surmavaid operatsioone, ei toeta neid ega osale neis ühelgi moel; nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks vastu ühise seisukoha relvastatud droonide kasutamise kohta;

18.  palub, et EL tõstataks Inimõiguste Nõukogu järgmisel kohtumisel äärmiselt kaheldava inimõigustealase taustaga riikide liikmesuse küsimuse;

19.  nõuab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jätkaksid piirkonna riikidega inimõigusi ja põhiõigusi käsitlevat dialoogi; väljendab oma valmisolekut astuda konstruktiivsesse ja avatud dialoogi piirkonna riikide ametivõimudega, et arutada nende rahvusvaheliste kohustuste täitmist inimõiguste valdkonnas; nõuab oskusteabe vahetamist kohtuasjadega seotud ja õiguslikes küsimustes, et tugevdada üksikisiku õiguste kaitset piirkonna riikides;

20.  palub, et nõukogu edendaks tulemuslikult rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist, nagu on sätestatud asjakohastes ELi suunistes; rõhutab eelkõige, et kõik ELi liikmesriigid peavad rangelt kohaldama eeskirju, mis on sätestatud ühises seisukohas 2008/944/ÜVJP; osutab siinkohal veel kord Euroopa Parlamendi 25. veebruari 2016. aasta ja 30. novembri 2017. aasta resolutsioonidele olukorra kohta Jeemenis; nõuab sellega seoses, et kõik ELi liikmesriigid hoiduksid relvade ja mis tahes sõjavarustuse müügist Saudi Araabiale, Araabia Ühendemiraatidele ja kõigile rahvusvahelise koalitsiooni liikmetele, samuti Jeemeni valitsusele jt konfliktiosalistele;

21.  mõistab hukka Jeemeni kultuuripärandi ning sealhulgas Sanaa vanalinna ja ajaloolise Zabidi linna hävitamise Saudi Araabia juhitud koalitsiooni õhurünnakutes; väljendab kahetsust ja tuletab meelde, et koalitsioon vastutab selle hävitustöö eest, ning rõhutab, et koalitsioon võetakse ka nende tegude eest vastutusele; palub ÜRO peasekretäril tõstatada Julgeolekunõukogus küsimus kõigi Jeemeni konfliktis ohustatud kultuurimälestiste kaitsest, eesmärgiga võtta vastu asjakohane resolutsioon;

22.  kiidab heaks ÜRO 2018. aasta Jeemeni humanitaarreageerimiskava ja 2018. aasta kõrgetasemelise rahastajate konverentsi Jeemeni humanitaarkriisi leevendamiseks, kus rahvusvahelised rahastajad lubasid eraldada rohkem kui kaks miljardit USA dollarit; peab aga kahetsusväärseks, et kogu Jeemeni toetamiseks vajalikku rahastamist ei ole ikka veel suudetud leida; tervitab tõsiasja, et EL on võtnud endale kohustuse osutada abi Jeemeni konfliktis kannatavatele inimestele ja on lubanud selleks eraldada 107,5 miljonit eurot; palub kõikidel rahastajatel lubatud summad kiiresti välja maksta; väljendab rahulolu seoses tõsiasjaga, et EL jätkab Jeemenile arenguabi osutamist, seades esikohale meetmed, mis on suunatud riigi stabiliseerimisele, ning teeb stabiilsetes piirkondades kohalike võimudega koostööd, et suurendada vastupanuvõimet, aidata säilitada põhiliste teenuste osutamist ning tugevdada jätkusuutlikke elatusallikaid kogukondades;

23.  jätab endale õiguse oma seisukoha läbivaatamiseks selles küsimuses, kuni on leitud lahendus läbirääkimiste teel; soovitab parlamendi inimõiguste allkomisjonil jälgida inimõiguste olukorra arengut Jeemenis ning koostada raport inim- ja kodanikuõiguste rikkumise kohta selles riigis;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Pärsia lahe koostöönõukogu peasekretärile, Araabia Riikide Liiga peasekretärile ja Jeemeni valitsusele.

(1) ELT C 35, 31.1.2018, lk 142.
(2) ELT C 331, 18.9.2018, lk 146.
(3) ELT C 265, 11.8.2017, lk 93.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0473.
(5) ELT L 335, 13.12.2008, lk 99.


Tollipettuste vastane võitlus ning ELi omavahendite kaitse
PDF 116kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 4. oktoobri 2018. aasta resolutsioon tollipettuste vastase võitluse ning ELi omavahendite kaitse kohta (2018/2747(RSP))
P8_TA(2018)0384B8-0400/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Pettustevastase Ameti 2016. aastal avaldatud 17. aruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil(1),

–  võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrust (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel(2), ja komisjoni 1. augusti 2018. aasta otsust (EL) 2018/1094, millega kinnitatakse Madalmaade osalemine tõhustatud koostöös Euroopa Prokuratuuri asutamisel(3), ning komisjoni 7. augusti 2018. aasta otsust (EL) 2018/1103, millega kinnitatakse Malta osalemine tõhustatud koostöös Euroopa Prokuratuuri asutamisel(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määrust (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik(5), ning sellega seotud delegeeritud õigusakte ja rakendusakte,

–  võttes arvesse komisjoni 7. aprilli 2016. aasta teatist käibemaksu tegevuskava kohta (COM(2016)0148),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 3. märtsi 2016. aasta eriaruannet nr 24/2015 „Võitlus ühendusesisese käibemaksupettusega: vajatakse täiendavaid jõupingutusi“,

–  võttes arvesse tolliprotseduuri nr 42, millega nähakse ette käibemaksuvabastus kaupadele, mis on imporditud ühte liikmesriiki, kuid viiakse hiljem teise liikmesriiki,

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta otsust 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 5. detsembri 2017. aasta eriaruannet nr 19/2017 „Impordiprotseduurid: puudused õigusraamistikus ja ebatõhus rakendamine mõjutavad ELi finantshuve“,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et traditsioonilised omavahendid, mis koosnevad peamiselt ELi imporditud kauba tollimaksudest ja suhkrumaksudest, moodustavad ligikaudu 12,8 % ELi omavahenditest;

B.  arvestades, et 2017. aasta algul lõpetas Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) Ühendkuningriigis toimunud tollipettuse juhtumi uurimise, mille peamised järeldused avaldati OLAFi 2017. aasta tegevusaruandes;

C.  arvestades, et vastavalt OLAFi arvutustele ulatub ajavahemikus 2013–2016 Ühendkuningriigi kaudu Hiinast imporditud tekstiilikaupade ja jalanõude eest maksmata jäänud tollimaksude tõttu ELi eelarvele põhjustatud kahju 1,987 miljardi euroni;

D.  arvestades võrdlusena, et 2016. aastal soovitas OLAF 272 juhtumi uurimise tulemusena sisse nõuda kokku 631,1 miljonit eurot;

E.  arvestades, et antud juhul on tegemist pettusega, mis seisneb väärtuse väiksemana näitamises ja võimaldab importijatel tollimaksudest ning seotud maksudest hoidumise teel tulu teenida, makstes palju vähem kui seaduslikult ette nähtud;

F.  arvestades, et uurimise käigus tuli Ühendkuningriigi kaudu imporditud kaupade puhul ühtlasi ilmsiks ulatuslik käibemaksust hoidumine, mis toimus käibemaksu maksmise peatamise (nn tolliprotseduur 42) kuritarvitamise teel; arvestades, et sellest tekkis 2013.–2016. aastal ligikaudu 3,2 miljardi euro suurune kahju, mis ühtlasi põhjustab kahju ELi eelarvele;

G.  arvestades, et OLAF esitas komisjoni eelarve peadirektoraadile finantssoovituse, komisjoni maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadile haldussoovituse ning Ühendkuningriigi kroonikohtu prokuratuurile (Crown Prosecution Service) õigusliku soovituse algatada kohtumenetlus pettuse eesmärgil tollimaksudest hoidujate ja teadlikult selle rikkumise teel saadud tulude pesemises osalejate vastu;

H.  arvestades, et OLAF uurib praegu uut kauba väärtuse väiksemana näitamise teel tollimaksudest hoidumise juhtumit, millesse on segatud Pireuse sadam Kreekas, mis kujutab endast ELile märkimisväärset tulude kaotust ning mille tõttu Itaalial on saamata jäänud hinnanguliselt kümneid miljoneid eurosid tulumaksu, kusjuures uurimine on alles pooleli ja üldine kahju võib olla veelgi suurem;

I.  arvestades, et Ühendkuningriigi ja Kreeka juhtumid ei ole kaugeltki ainulaadsed ja see peaks ajendama meetmeid võtma;

J.  arvestades, et Euroopa Kontrollikoda on märkinud, et liikmesriigid ei rakenda tollikontrolli ühtlustatult ja standardselt ning et see võib ajendada impordipettureid valima ahelas kõige nõrgema lüli;

1.  kiidab heaks komisjoni poolt 8. märtsil 2018 Ühendkuningriigi tollipettuse juhtumi asjus algatatud rikkumismenetluse;

2.  palub komisjonil võtta kõik vajalikud meetmed ELi saamata jäänud omavahendite sissenõudmiseks, et kindlustada liidu eelarvetulu;

3.  palub maksukorralduse ja tolliliidu peadirektoraadil võtta meetmeid, et takistada tolliprotseduuri nr 42 edasist kuritarvitamist;

4.  nõuab, et komisjon võtaks OLAFi soovituste alusel järelmeetmeid ja annaks neist vastavalt aru, ning peab kahetsusväärseks, et kaotatud tulu sissenõudmiseks võib kuluda kuni kümme aastat;

5.  nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et liikmesriigid täidaksid täielikult 1. mail 2016 jõustunud liidu tolliseadustiku sätteid, ja selgitaks kõiki selliseid sätteid, mis võivad segadust põhjustada; palub komisjonil ja liikmesriikidel hoolitseda selle eest, et tolliametid kohaldaksid ühiseid eeskirju nii, et pettust, kaasa arvatud karussellpettust, tulemuslikult välditaks ning sadamates, lennujaamades, maapiiridel ja internetis tugevdataks kontrolli;

6.  palub komisjonil aidata ELi tolliinfosüsteemid välja töötada ja muuta need rahaliselt jätkusuutlikuks;

7.  palub komisjonil välja töötada sobiv metoodika ja koostada 2019. aastast alates perioodilisi tollimaksu alalaekumise hinnanguid ning neist parlamendile iga kuue kuu järel aru anda;

8.  palub nõukogul leppida parlamendiga kiiresti kokku õiguslikus raamistikus, mis hõlmab liidu tolliseadustiku rikkumisi ja selle eest kohaldatavaid karistusi, et ühtlustada halduskaristused ja kohaldada rikkumiste uurimisel ühesuguseid kriteeriume; tuletab meelde, et parlament võttis oma seisukoha vastu juba 2016. aastal; kutsub komisjoni üles selle kokkuleppe saavutamist toetama;

9.  peab kahetsusväärseks, et kõik ELi liikmesriigid ei ole nõustunud osalema Euroopa Prokuratuuri tegevuses;

10.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid lõpetaksid võimalikult kiiresti arutelud lõpliku tulumaksusüsteemi rakendamise üle, et ühtlustada tulumaksu kogumine ja maksmine kogu liidus, mis võimaldaks muu hulgas pettust vältida;

11.  kutsub komisjoni üles koostama tegevuskava, millega tagada käibemaksueeskirjade täielik ja õigeaegne rakendamine kõigis liikmesriikides ja nii seda liidu omavahendite allikat kaitsta;

12.  palub komisjonil kaaluda tolliametite kohustuste riigi tasandilt liidu tasandile üleviimist, et tagada kõigis ELi sissepääsupunktides ühtne menetlus, tolliametite tulemuste ja tegevuse jälgimine ning tolliandmete kogumine ja töötlemine;

13.  toetab tollialase tegevusprogrammi „Toll 2020“ määruse (EL) nr 1294/2013(7) eesmärki aidata tolliasutustel kaitsta liidu ja liikmesriikide finants- ja majandushuve, sealhulgas võidelda pettuse vastu; rõhutab, et komisjon peab võtma sobivad meetmed, et ennetavate pettusevastaste meetmete kohaldamisega tagataks liidu finantshuvide kaitse;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile.

(1) ELT L 198, 28.7.2017, lk 29.
(2) ELT L 283, 31.10.2017, lk 1.
(3) ELT L 196, 2.8.2018, lk 1.
(4) ELT L 201, 8.8.2018, lk 2.
(5) ELT L 269, 10.10.2013, lk 1.
(6) ELT L 168, 7.6.2014, lk 105.
(7) ELT L 347, 20.12.2013, lk 209.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika