Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 13. november 2018 - Strasbourg
Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmine toetuse maksmiseks Lätile
 ELi arenguabi hariduse valdkonnas
 Energiatõhusus ***I
 Energialiidu juhtimine ***I
 Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamine ***I
 Aadria mere väikeste pelaagiliste liikide ja nende varude püügi mitmeaastane kava ***I
 Õigusriik Rumeenias
 Vähemustega seotud miinimumstandardid ELis
 Arengut soodustav digitaliseerimine: vaesuse vähendamine tehnoloogia abil

Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmine toetuse maksmiseks Lätile
PDF 118kWORD 49k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 13. novembri 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta toetuse maksmiseks Lätile (COM(2018)0658 – C8-0416/2018 – 2018/2230(BUD))
P8_TA(2018)0440A8-0357/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2018)0658 – C8‑0416/2018),

–  võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu Solidaarsusfondi loomise kohta(1),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2), eriti selle artiklit 10,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3), eriti selle punkti 11,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8‑0357/2018),

1.  tunneb otsuse üle heameelt, sest see näitab, et liit on looduskatastroofide tagajärjel kannatavate liidu kodanike ja piirkondadega solidaarne;

2.  rõhutab, et liidu piirkondadele, kus toimus 2017. aastal looduskatastroof, tuleb Euroopa Liidu Solidaarsusfondist (edaspidi „fond“) makstav rahaline toetus eraldada kiiresti;

3.  toetab liikmesriike, kes kasutavad kahju kannatanud piirkondade ülesehitamiseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid; kutsub komisjoni üles liikmesriikide poolt sel eesmärgil taotletud partnerluslepingute rahaliste vahendite ümberjaotamist toetama ja see kiiresti heaks kiitma;

4.  palub liikmesriikidel kasutada fondi rahalist toetust läbipaistvalt ning jaotada see kõigi kahju kannatanud piirkondade vahel õiglaselt;

5.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

6.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta toetuse maksmiseks Lätile

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2018/1859.

(1) ELT L 311, 14.11.2002, lk 3.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.


ELi arenguabi hariduse valdkonnas
PDF 143kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 13. novembri 2018. aasta resolutsioon ELi arenguabi kohta hariduse valdkonnas (2018/2081(INI))
P8_TA(2018)0441A8-0327/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 26, milles sätestatakse, et „Igaühel on õigus saada haridust. Haridus peab vähemalt alg- ja üldhariduse ulatuses olema tasuta“,

–  võttes arvesse dokumenti „Muudame oma maailma: kestliku arengu tegevuskava aastani 2030“, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 25. septembril 2015 ja milles tõdetakse, et võrdsed võimalused, kaasatus ja sooline võrdõiguslikkus on lahutamatult seotud kõigi õigusega haridusele,

–  võttes arvesse kestliku arengu eesmärke, eriti 4. eesmärki „tagada kõikidele kaasav ja õiglane kvaliteetne haridus ning elukestva õppe võimalused“, samuti Incheoni deklaratsiooni ning kestliku arengu 4. eesmärgi rakendamise raamistikku, milles on sätestatud, et „sooline võrdõiguslikkus on lahutamatult seotud kõigi õigusega haridusele“,

–  võttes arvesse ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee soovitust nr 36 (2017) seoses tütarlaste ja naiste õigusega haridusele,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 27. juulil 2015. aastal vastu võetud Addis Abeba tegevuskava arengu rahastamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 22. juuni 2017. aasta resolutsiooni 35/L2 pealkirjaga „Le droit à l’éducation: suivi de la résolution 8/4 du Conseil des droits de l’homme“ (Õigus haridusele: Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni 8/4 järelmeetmed),

–  võttes arvesse komisjoni 2002. aasta teatist „Hariduse ja koolituse osa vaesuse vähendamisel arengumaades“ (COM(2002)0116),

–  võttes arvesse komisjoni 2010. aasta töödokumenti hariduse ulatuslikumaks muutmise ja parendamise kohta arengumaades „More and Better Education in Developing Countries“ (SEC(2010)0121),

–  võttes arvesse komisjoni 2018. aasta teatist „Haridus hädaolukordades ja pikaajalise kriisi tingimustes“ (COM(2018)0304),

–  võttes arvesse G7 poolt 9. juunil 2018 Charlevoix’s tehtud avaldust tütarlaste, teismeliste ja naiste kvaliteetse hariduse kohta arengumaades,

–  võttes arvesse Euroopa arengukonsensust ning ELi tegevusjuhendit tööjaotuse kohta arengupoliitikas (COM(2007)0072),

–  võttes arvesse oma 31. mai 2018. aasta resolutsiooni talituste ühise töödokumendi (SWD(2015)0182) „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ rakendamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2018. aasta resolutsiooni arengumaade võla jätkusuutlikkuse suurendamise kohta(2),

–  võttes arvesse UNESCO 2017. aastal avaldatud ülemaailmset seirearuannet hariduse kohta „Rendre des comptes en matière d’éducation: tenir nos engagements“ (Vastutus hariduse eest: kohustuste täitmine),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A8‑0327/2018),

A.  arvestades, et haridus on põhiline inimõigus ja et see on keskse tähtsusega kõikide kestliku arengu eesmärkide täitmise jaoks; arvestades, et haridus hoiab ära sugupõlvede vahelise vaesuse edasikandumise ning täidab määravalt tähtsat rolli soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamisel; arvestades, et haridusega seotud õiguste valdkond läheb kaugemale aritmeetilisest võrdõiguslikkusest ja edendab pigem tõelist soolist võrdõiguslikkust hariduses ja hariduse kaudu;

B.  arvestades, et komisjoni viimane teatis hariduse kohta arengumaades avaldati 2002. aastal ja seda ajakohastati alles 2010. aastal töödokumendi kaudu;

C.  arvestades, et haridusele antav toetus moodustas 2009. aastal kogu arenguabist 8,3 %; arvestades, et 2015. aastal langes see osakaal 6,2 %‑ni; arvestades, et liidu ja selle liikmesriikide puhul langes see osakaal sama ajavahemiku jooksul 11 %‑lt 7,6 %‑ni;

D.  arvestades, et liidu ja selle liikmesriikide abi põhiharidusele langes 2009. ja 2015. aasta vahel 33,9 %, st rohkem kui toetus haridusele üldiselt (15,2 %);

E.  arvestades, et 2015. aastal ei käinud koolis 264 miljonit alg- või keskkooliealist last ja noort;

F.  arvestades, et 2017. aasta lõpuks oli üle maailma rohkem kui 25,4 miljonit pagulast, kellest 7,4 miljonit olid algkooliealised lapsed, kellest 4 miljonit ei saanud mingisugust algharidust; arvestades, et ebakindlas ja konfliktiolukorras olevates riikides on 37 % rohkem tüdrukuid kui poisse, kes ei käi põhikoolis, ja et noored naised ei käi peaaegu 90 % suurema tõenäosusega keskkoolis võrreldes samaealiste meestega riikides, mida konflikt ei mõjuta;

G.  arvestades, et ÜRO 2017. aasta aruanne kestliku arengu eesmärkide kohta näitab, et 2011. aastal oli ainult umbes veerandil Sahara‑taguse Aafrika koolidest juurdepääs elektrienergiale ning vähem kui pooltel oli juurdepääs puhtale joogiveele; arvestades, et Sahara‑taguses Aafrikas on kvalifitseeritud õpetajate osakaal nii põhi- kui ka keskhariduses kõige väiksem;

H.  arvestades, et arengumaade hariduse toetamisel keskenduti minevikus liiga palju õpilaste arvule, mitte pakutava hariduse kvaliteedile; arvestades, et kestliku arengu 4. eesmärk on tagada 2030. aastaks kõigile juurdepääs kvaliteetsele haridusele;

I.  arvestades raskusi, millega seisavad teatavates arengumaades silmitsi ettevõtjad, et leida töötajaid, kelle kvalifikatsioon vastaks nende vajadustele;

J.  arvestades, et ehkki alates 2016. aastast tehtud jõupingutusi tuleb tunnustada, ei ole nendest piisanud kuhjunud mahajäämuse kõrvaldamiseks ning seetõttu tuleb pingutusi jätkata ja suurendada;

K.  arvestades, et UNESCO kohaselt tuleks väikese ja keskmisest madalama sissetulekuga riikide puhul haridusele antavat abi kuuekordistada, et täita 2030. aastaks kestliku arengu 4. eesmärk; arvestades, et üleilmsete haridusvõimaluste rahastamise rahvusvahelise komisjoni kohaselt peaks haridusele antav abi olema 2030. aastal 89 miljardit dollarit võrreldes praeguse 12 miljardi dollariga;

Hariduse seadmine arengus kesksele kohale

1.  on veendunud, et haridusele antav abi peab olema prioriteet, sest haridus on põhiõigus, aga ka sellepärast, et see on äärmiselt tähtis kestliku arengu muude eesmärkide, nagu majandusliku arengu ja ebavõrdsuse vähendamise, soolise võrdõiguslikkuse, tütarlaste ja naiste mõjuvõimu suurendamise, puuetega inimeste sotsiaalse kaasamise, tervishoiu, demokraatia, õigusriigi ja konfliktide ennetamise jaoks;

2.  peab seetõttu kahetsusväärseks, et haridusele antav abi ei ole rahvusvaheliste rahastajate jaoks prioriteet; nõuab tungivalt, et haridus seataks Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide arengupoliitikasuundades kesksele kohale;

3.  tõdeb, et kestliku arengu 4. eesmärgi elluviimiseks on vaja ulatuslikku investeeringut haridussüsteemidesse; kinnitab, et investeerima peavad esmalt arengumaad, aga et rahvusvaheline abi jääb rahastamise puudujääkide kõrvaldamisel esmatähtsaks;

4.  kutsub komisjoni üles ajakohastama oma teatist „Hariduse ja koolituse osa vaesuse vähendamisel arengumaades“, mis pärineb 2002. aastast, aga ka oma 2010. aasta töödokumenti; väidab, et uues teatises tuleks ette näha vahendid, mille abil saavutada kestliku arengu 4. eesmärgi täitmine 2030. aastaks;

5.  nõuab, et liit ja selle liikmesriigid eraldaksid 2024. aastaks 10 % ja 2030. aastaks 15 % oma ametlikust arenguabist haridusele;

6.  tuletab meelde, et arengumaade jõupingutustest õiglaste maksusüsteemide arendamisel ja ebaseaduslike rahavoogude vastu võitlemisel ning ametliku arenguabi vältimatust suurendamisest ei piisa rahastuse puudujäägi probleemi kõrvaldamiseks; nõuab seetõttu, et loodaks uuenduslikud rahastamisvahendid, millel on võimendav mõju ja mis on kooskõlastatud olemasolevate rahastamismehhanismide ja algatustega, et tugevdada riiklikke haridussüsteeme;

7.  jälgib huviga üleilmsete haridusvõimaluste rahastamise rahvusvahelise komisjoni ettepanekut luua rahvusvaheline hariduse toetamise rahastu, eeldusel et see täiendab ka tegelikkuses praeguseid jõupingutusi ega asenda neid; leiab, et see algatus tuleb ellu viia koostoimes üleilmse hariduspartnerluse meetmetega; märgib, et enne mis tahes rahastamist tuleb pöörata erilist tähelepanu abikõlblike riikide laenuvõtmisvõimele;

8.  märgib, et eesmärk eraldada 20 % liidu ametlikust arenguabist sotsiaalsele kaasatusele ja inimarengule, hõlmates esmaseid sotsiaalteenuseid, sh tervishoid ja haridus, on ebatäpne ega võimaldada kulutusi nõuetekohaselt jälgida; nõuab, et järgmisesse mitmeaastasesse finantsraamistikku lisataks arvuliselt kindlaks määratud eesmärgid;

Prioriteetidele vastamine

9.  tuletab meelde, et põhiteadmiste, sh digioskuste valdamine on pädevuste omandamise ja tööellu siirdumise eeldus, et tüdrukute haridus on otsustav võimendav tegur kestliku arengu eesmärkide täitmise, tervishoiu ja heaolu, aga ka rahumeelsete ühiskondade tagamise jaoks ning et vähim arenenud riikides on rahastamise puudumine kõige suurem probleem, ehkki just nende puhul annab investeerimine kõige suuremat inimeste, majanduse ja tervishoiuga seotud kasu;

10.  tuletab meelde, et kaitsetute rühmade võimestamine on vaesuse vähendamiseks hädavajalik; nõuab kindlalt, et kõigil isikutel, olenemata soost, etnilisest kuuluvusest, keelest, usutunnistusest, poliitilistest või muudest tõekspidamistest, ning puuetega inimestel, sisserändajatel ja põlisrahvastel oleks juurdepääs elukestvale kaasavale ja võrdseid võimalusi pakkuvale haridusele ja koolitusele;

11.  on seetõttu seisukohal, et liidu haridusele antav abi peab eeskätt vastama kahele prioriteedile: kvaliteetse ja kaasava põhihariduse soodustamine ning suurema toetuse andmine vähim arenenud riikidele;

12.  rõhutab eeskätt kestliku arengu eesmärki nr 4.1, mille siht on 12 aastat alg- ja keskharidust, mis on kõikidele tasuta; kordab, et haridus peaks olema Aafrika ja ELi partnerluse oluline tugisammas kooskõlas 2017. aastal Euroopa Liidu ja Aafrika Liidu tippkohtumisel kokku lepitud strateegiliste prioriteetidega; märgib, et tasuta ei pea olema mitte üksnes haridus, vaid see tingimus peaks laienema ka lisakulutustele, mis tehakse koolitarvetele, transpordile ja toidule; leiab, et riigid peaksid kaaluma stipendiumisüsteemide kasutuselevõttu, et võimaldada kõige ebasoodsamas olukorras olevatele lastele haridust; tuletab meelde, kui tähtis on tagada lapsevanematele mitmekesisus ja valikuvabadus; rõhutab siiski, et EL ja liikmesriigid ei tohi kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga 4.1 ja inimõiguste ülddeklaratsiooni artikliga 26 kasutada ametliku arenguabi vahendeid liidu põhimõtteid ja väärtusi mittejärgivate tulunduslike eraõppeasutuste toetamiseks;

13.  nõuab, et liit ja selle liikmesriigid eraldaksid 2030. aastaks vähemalt poole oma haridusabist põhiharidusele;

14.  nõuab lisaks, et 40 % liidu ja liikmesriikide poolt haridusele antavast abist suunataks vähim arenenud riikidele;

15.  nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks tüdrukute ja poiste võrdõiguslikkusele, mis on kestliku arengu ja kõikide kaasamise seisukohast otsustavalt tähtis; kutsub liitu üles edendama kaasavat ja kvaliteetset haridust, et kaotada tõkked, mis takistavad tütarlaste juurdepääsu haridusele, nende koolis osalemist ja õpingute lõpetamist; tuletab meelde eesmärki, et 2020. aastaks hõlmaks 85 % Euroopa Liidu uutest programmidest peamise või olulise eesmärgina soolise võrdõiguslikkuse mõõdet; nõuab toetust puuetega üliõpilaste ja muude vähemuste ja kaitsetute rühmade vajadustele vastavate haridussüsteemide arendamiseks, võttes arvesse kohalikke eripärasid;

16.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon võttis vastu teatise „Haridus hädaolukordades ja pikaajalise kriisi tingimustes“ ja eesmärgi eraldada alates 2019. aastast 10 % liidu humanitaarabist haridusele;

17.  tuletab meelde, et pagulas- või põgeniklaste haridust tuleb käsitada algusest peale prioriteedina; rõhutab, kui tähtis on toetada ebakindlas ja konfliktiolukorras riike, et tugevdada nende süsteemide vastupidavust ja tagada lastele ja noortele pagulastele, riigisisestele põgenikele ja neid vastuvõtvatele kogukondadele juurdepääs kvaliteetsele haridusele, sealhulgas keskharidusele;

18.  rõhutab vajadust integreerituma, st kõiki sidusrühmi kaasava, kiirema, süstemaatilisema ja tõhusama lahenduse järele haridusega seotud vajaduste täitmisel hädaolukordades kooskõlas hädaabi, taastustöö ja arengu vahelise seose põhimõttega;

19.  märgib, et teatavad sihtriigid ei saa või ei taha vastata elanikkonna põhivajadustele, sealhulgas haridusalastele vajadustele; nõuab kõige sobivama kodanikuühiskonna partneri kindlakstegemist ning nende heade tavade tõhustamist ja laiendamist, mida vabaühendused ja muud osalejad kõnealuses valdkonnas kasutavad;

20.  tuletab meelde keskhariduse, tehnilise ja kutsehariduse olulisust noorte tööalase konkurentsivõime ja kestliku arengu seisukohast; on veendunud, et kaks viimatimainitut peaksid aitama tagada inimväärse töö, olema suunatud riigi arenguvajadustele ja ettevõtete vajadustele, nendega kooskõlastatud ja võimaluse korral ka nende poolt rahastatud; juhib tähelepanu projektidele, mille kaudu erasektor toetab koolituskeskusi, ning kutsub komisjoni üles uurima, kuidas rahaliselt toetada selliste algatuste väljatöötamist; märgib, et nimetatud eesmärkide saavutamiseks on võimalik võtta kasutusele liidu välisinvesteeringute kava, ja nõuab kodanikuühiskonna organisatsioonide strateegilist kaasamist selles valdkonnas toimuvasse kavandamisse ja rakendamisse;

21.  tunneb muret nn ajude äravoolu pärast; märgib, et mõned liikmesriigid eraldavad üle poole haridusabist oma territooriumil toimuva koolituse kulude katmiseks; on seisukohal, et haridusabi suurendamine peab seda osakaalu vähendama; kutsub liikmesriike üles uurima ja rakendama parimaid tavasid ja kogemusi nagu ülikoolide ja spetsialistide vahetusprogrammid; leiab, et mitmekordsed viisad võimaldaksid nendel õppuritel oma teadmisi ajakohastada ja soodustaksid korduvliikuvust; nõuab samal ajal stiimulite ja meetmete kasutuselevõttu, millega ergutada õppureid töötama pärast tagasipöördumist miinimumperioodi vältel oma päritoluriigi majandus- või valitsussektoris, et peamiselt just partnerriigid saaksid kasu nende omandatud teadmistest;

22.  märgib, et õpetamise kvaliteet on õppimise jaoks ülitähtis; märgib murega, et õpetajakoolituse kvaliteet ja kättesaadavus on jätkuvalt tõsine probleem, eriti Sahara‑taguses Aafrikas; rõhutab, et tuleb teha jõupingutusi õpetajate esmaseks ja jätkuõppeks, keskendudes pedagoogilistele teadmistele ja oskustele ning samuti õpetajate töölevõtmise, palga- ja töötingimustele, muu hulgas eesmärgiga stimuleerida neid kohapeale jääma ja oma teadmisi tulevastele põlvkondadele edasi andma; nõuab rohkem vahetusprogramme arengumaade ja ELi liikmesriikide õpetajate vahetamiseks, näiteks programmi Erasmus + kaudu;

23.  võtab teadmiseks ulatuslikud investeeringud, mida on vaja teha koolitaristutesse ja sisseseadesse, eelkõige maapiirkondades ja hõredalt asustatud piirkondades, et tagada kõikidele võrdne juurdepääs haridusele ilma diskrimineerimiseta;

24.  rõhutab, et uute tehnoloogiavõimaluste olulisust haridusele juurdepääsu ja hariduse kvaliteedi parandamisel, eeskätt teadmiste levitamiseks, õpetajate koolitamiseks ning õpetajate ja asutuste juhtimise arendamiseks; rõhutab vajadust kasutada ära digitehnoloogiale ülemineku võimalus, et arengumaades juurduksid nüüdisaegsed teadmised ja õpetamismeetodid; juhib tähelepanu asjaolule, et need uued tehnoloogiavõimalused peavad haridusega seotud jõupingutusi toetama, aga mitte asendama, nii et õpetamisstandardid langevad; nõuab tehnoloogiasse investeerimise ja selle õpitulemustele avalduva mõju paremat hindamist; nõuab tungivalt digioskuste tugevdamist, et edendada naiste ja tüdrukute mõjuvõimu suurendamist;

25.  kutsub üles suurendama jõupingutusi digitaalse tõrjutusega seotud probleemidega tegelemiseks, kasutades selleks digitaalsete põhioskuste alast haridust ja koolitusi ning algatusi IKT kasutamise soodustamiseks; kutsub üles lisama arengumaades kõikidel haridustasanditel koolide õppekavadesse digikirjaoskuse, et õppurid omandaks oskused, mis on vajalikud paremaks juurdepääsuks teabele;

26.  juhib tähelepanu sellele, et haridus peab sillutama teed järgmistele põlvkondadele igati produktiivseks eluks maailmas, mille robotiseerimine ja automatiseerimine on ümber kujundanud; on veendunud, et selleks, et vastata nii tööd otsivate isikute kui ka ettevõtjate ootustele, peavad pakutavad koolitused inimesi tõepoolest professionaalsemaks muuma ning selle eesmärgi saavutamiseks ei tohi kõrvale jätta partnerlust erasektoriga kutsehariduse valdkonnas; toonitab sellega seoses, kui olulised on paindlikkus ja oskused, aga ka eluks vajalikud ja sotsiaalsed oskused hariduses; on veendunud, et peale koolis õpetatavate akadeemiliste teadmiste peavad lapsed omandama mõtlemisoskuse asjakohaste küsimuste esitamiseks, loovoskused ideede elluviimiseks ja valmisoleku kogu elu kestvaks pidevõppeks;

27.  rõhutab, et haridus ja tervishoid on omavahel seotud, osutab sellele, et koolimeditsiin ja tervisekasvatus aitavad lisaks õppimise edendamisele jõuda suurte ühiskonnarühmadeni; rõhutab vajadust töötada välja terviklik ja integreeritud tütarlaste ja poiste seksuaalkasvatuse programm, milles käsitletakse selliseid terviseküsimusi nagu HIV, pereplaneerimine ja rasedus ning mis aitab saavutada laiemaid eesmärke, nagu tüdrukute haridusele juurdepääsu parandamine; rõhutab tervishoiutöötajate olulisust psühhosotsiaalse toe pakkumisel, eriti konfliktiolukorras riikides, et parandada noorte laste vastupanuvõimet;

28.  kutsub riike üles võimaldama vähemalt ühe aasta jooksul tasuta väikelaste haridust kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga 4.2;

29.  kinnitab, et kvaliteetse hariduse võimaldab tagada üksnes soodne keskkond, sealhulgas on kvaliteetse hariduse eelduseks vanemate kaasatus, toitumisega seotud aspektid, tervishoid ja julgeolek, aga ka juurdepääs elektrile ja veele ning nõuetekohastele sanitaarrajatistele, et võimaldada poistel ja tüdrukutel koolist tegelikku kasu saada ja suurendada kooli lõpetamise määra, eriti põhihariduse puhul;

Abi kvaliteedi parandamine

30.  on seisukohal, et haridussüsteemi hindamine, sealhulgas muude kui riigikoolide pakutava hariduse hindamine, õpetamise kvaliteedi ja õpitulemuste hindamine on abi tõhususe parandamise eeltingimus; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rahastama uurimistegevust, andmete agregeerimist ning usaldusväärseid, tehnilisi, mittediskrimineerivaid ja sõltumatuid hindamisvahendeid;

31.  peab vältimatult vajalikuks koordineerida abi rahastajate tegevust kohalike haridusrühmade tasandil, et vältida dubleerimist või abistamispüüdluste üksteisega konflikti sattumist; nõuab, et liikmesriigid kasutaksid süstemaatilisemalt ühist kavandamist ja delegeerimist; tuletab meelde, et arenguabi ei tohi kasutada strateegilise mõjutamise eesmärgil;

32.  rõhutab valitsuste kohustust tagada oma kodanikele õigus haridusele; rõhutab sellega seoses vajadust tagada, et vastutajad kõikidel tasanditel suudaksid pakkuda teenuseid kõigile ja kujundada võrdsete võimalustega, juurdepääsetavad ja mittediskrimineerivad institutsioonid, strateegiad ja riiklikud hariduskavad, mis tuginevad tõelisele isevastutusele ja mis on välja töötatud oluliste osaliste, sh kodanikuühiskonnaga ulatusliku konsulteerimise ja nende strateegilise osalemise käigus, koos konkreetsete eesmärkide ja korrapärase järelevalve, hindamise ja kontrolli mehhanismidega, selgelt ja läbipaistvalt kindlaks määratud vastutusaladega ning eraldatud vahenditega, mille üle kohaldatakse sõltumatut kontrolli; julgustab vastu võtma riiklikud õigusraamistikud haridusteenuste loomise ja toimimise kohta;

33.  rõhutab abi prognoositavuse olulisust ja abiga seotud partnerriikide isevastutuse tähtsust; osutab sellega seoses, et eelarvetoetus ja mitmepoolsete organisatsioonide antav abi vastab nendele nõuetele parimal viisil;

34.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eelistama võimaluse korral valdkondlikku eelarvetoetust, mille suhtes kohaldatakse rangeid kriteeriume, muu hulgas hea valitsemistava kriteeriumi, ning ulatuslikke kontrolle, eeskätt selleks, et vältida korruptsioonijuhtumeid; tuletab meelde, et abi saavad kolmandad riigid kohustuvad eeskirjade tõsise eiramise korral väljamaksed hüvitama; pooldab kodanikuühiskonna kaasamist rahastamislepingute järelevalvesse; rõhutab, et on vaja luua järelevalvemehhanism, mis võimaldab kontrollida, kas arenguabi on kuritarvitatud, ja kohaldada asjakohaseid karistusi, sealhulgas rahaliste vahendite ümberjaotamist, et suurendada abi nendele riikidele, kes kasutavad kõnealuses valdkonnas tulemuslikumaid tavasid;

35.  ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama kohalike ametiasutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli haridusabiprogrammide ettevalmistamisel ja rakendamisel, sealhulgas eelarvetoetuse raames;

36.  märgib, et üksnes kolmandik haridusele suunatud abist antakse mitmepoolsete organite kaudu, võrreldes kahe kolmandikuga tervishoiu valdkonnas; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles suurendama oma rahastust ülemaailmsele hariduspartnerlusele ja fondile „Education Cannot Wait“; on seisukohal, et ülemaailmsel partnerlusel peaks olema võimalik pikendada järgmises, 2020. aasta järgses strateegilises kavas oma programmitöö perioodi kolmelt aastalt kuuele aastale, et võimaldada stabiilsemat ja prognoositavamat rahastamist, mis on riiklike haridussüsteemide tõhustamiseks eriti vajalik;

o
o   o

37.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0239.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0104.


Energiatõhusus ***I
PDF 116kWORD 60k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 13. novembri 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta (COM(2016)0761 – C8‑0498/2016 – 2016/0376(COD))
P8_TA(2018)0442A8-0391/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0761),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 194 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0498/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 26. aprilli 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 13. juuli 2017. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 29. juuni 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8‑0391/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(3);

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. novembril 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/…, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust

P8_TC1-COD(2016)0376


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv (EL) 2018/2002) lõplikule kujule).

(1) ELT C 246, 28.7.2017, lk 42.
(2) ELT C 342, 12.10.2017, lk 119.
(3) Käesolev seisukoht asendab 17. jaanuaril 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0010).


Energialiidu juhtimine ***I
PDF 118kWORD 58k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 13. novembri 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse energialiidu juhtimist ja millega muudetakse direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ ja 2009/31/EÜ, määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, direktiivi 2009/73/EÜ, nõukogu direktiivi 2009/119/EÜ, direktiive 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 525/2013 (COM(2016)0759 – C8-0497/2016 – 2016/0375(COD))
P8_TA(2018)0443A8-0402/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0759),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 192 lõiget 1 ja artikli 194 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0497/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 26. aprilli 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 13. juuli 2017. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 29. juuni 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ühisarutelu vastavalt kodukorra artiklile 55,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A8‑0402/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(3);

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. novembril 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013

P8_TC1-COD(2016)0375


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/1999) lõplikule kujule).

(1) ELT C 246, 28.7.2017, lk 34.
(2) ELT C 342, 12.10.2017, lk 111.
(3)Käesolev seisukoht asendab 17. jaanuaril 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0011).


Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamine ***I
PDF 117kWORD 58k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 13. november 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (uuesti sõnastatud) (COM(2016)0767 – C8-0500/2016 – 2016/0382(COD))
P8_TA(2018)0444A8-0392/2017

(Seadusandlik tavamenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0767),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 194 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0500/2016),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 26. aprilli 2017. aasta arvamust(1)

–  olles konsulteerinud Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(2),

–  võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 104 lõikele 3 saadetud õiguskomisjoni 20. oktoobri 2017. aasta kirja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonile,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 26. juuni 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 104, 59 ja 39,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A8‑0392/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda komisjoni ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ja nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(3), võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitusi;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab parlamendi ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. novembril 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/… taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta

P8_TC1-COD(2016)0382


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv (EL) 2018/2001) lõplikule kujule).

(1) ELT C 246, 28.7.2017, lk 55.
(2) EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1.
(3) Käesolev seisukoht asendab 17. jaanuaril 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0009).


Aadria mere väikeste pelaagiliste liikide ja nende varude püügi mitmeaastane kava ***I
PDF 238kWORD 84k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 13. novembri 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Aadria mere väikeste pelaagiliste liikide ja nende varude püügi mitmeaastane kava (COM(2017)0097 – C8‑0095/2017 – 2017/0043(COD))
P8_TA(2018)0445A8-0337/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0097),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0095/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 31. mai 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta (A8‑0337/2018),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. novembril 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/…, millega kehtestatakse Aadria mere väikeste pelaagiliste liikide ja nende varude püügi mitmeaastane kava

P8_TC1-COD(2017)0043


EUROOPA PARLAMENT ja EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(3)

ning arvestades järgmist:

(1)  Ühine kalanduspoliitika peaks toetama merekeskkonna kaitset ja kõikide ärilisel eesmärgil kasutatavate liikide säästvat majandamist ning eelkõige merekeskkonna hea seisundi saavutamist hiljemalt 2020. aastaks, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/56/EÜ(4) artikli 1 lõikega 1, ning liikide ja elupaikade soodsa kaitsestaatuse säilitamist kooskõlas nõukogu direktiiviga 92/43/EMÜ(5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/147/EÜ(6). [ME 1]

(1a)   New Yorgis 2015. aastal peetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni säästva arengu tippkohtumisel võtsid liit ja selle liikmesriigid endale kohustuse reguleerida 2020. aastaks tõhusalt kalapüüki, teha lõpp ülepüügile ja ebaseaduslikule, teatamata ja reguleerimata kalapüügile ja kahjulikele püügitavadele ning rakendada teaduspõhiseid majandamiskavasid, et taastada kalavarud võimalikult lühikese aja jooksul vähemalt sellisele tasemele, mis tagab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse vastavalt nende bioloogilistele omadustele. [ME 2]

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1380/2013(7) on kehtestatud kooskõlas liidu rahvusvaheliste kohustustega ühise kalanduspoliitika normid. Ühise kalanduspoliitika eesmärk on muu hulgas tagada, et kalapüük ja vesiviljelus oleksid keskkonna seisukohast, majanduslikult ja sotsiaalselt pikaajaliselt jätkusuutlikud, ning kohaldada ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi ja ökosüsteemipõhist lähenemisviisi kalavarude majandamisele. [ME 3]

(2a)  Vastavalt määrusele (EL) nr 1380/2013 on selleks, et majandada kalavarusid parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete alusel, vaja ühtlustatud, usaldusväärseid ja täpseid andmekogumeid. [ME 4]

(3)  Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) ning Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) teadusliku nõuandekomitee teaduslike nõuannete kohaselt ületab anšoovise- ja sardiinivarude kasutamine Aadria meres maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamiseks vajalikke tasemeid.

(3a)  Aadria meri on Vahemere oluline alapiirkond, mille arvele langeb umbes kolmandik lossitud saagi koguväärtusest. [ME 5]

(4)  Hoolimata sellest, et Aadria mere anšoovise- ja sardiinivarusid majandatakse nii GFCMi rahvusvahelise majandamiskava kui ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1967/2006(8) põhjal vastu võetud riiklike majandamiskavade alusel, kasutatakse kõnealuseid varusid endiselt ülemäära ning kehtivaid majandamismeetmeid peetakse ebapiisavaks, et saavutada 2020. aastaks maksimaalne jätkusuutlik saagikus. Liikmesriigid ja sidusrühmad on väljendanud toetust kõnealuse kahe liigi majandamise kavade koostamisele ja rakendamisele liidu tasandil.

(4a)   Rakendatud majandamiskavad ja 2016. aastal kehtestatud tehnilised meetmed hakkavad alles kalavarudele mõju avaldama ning neid tuleb analüüsida ja arvesse võtta piirkonna pelaagiliste liikide mitmeaastase kava koostamisel. [ME 6]

(4b)   Sellise lähenemisviisi kehtestamine, mis lähtub minimaalsest kudema jõudvast biomassist, nõuab muudatuste tegemist bioloogiliste proovide võtmise ja uuringuprotokollides, mis võtab aega, seega on enne lähenemisviisi rakendamist vaja üleminekuperioodi. [ME 99]

(5)  Kehtivad majandamismeetmed, mis hõlmavad Aadria mere väikeseid pelaagilisi liike, käsitlevad juurdepääsu vetele, püügikoormuse kontrolli ja püügivahendite kasutamist reguleerivaid tehnilisi meetmeid. Teaduslikes nõuannetes on märgitud, et kalastussuremuse kohandamisel on kõige asjakohasem vahend püügikontroll, mis oleks tõhusam majandamisvahend ka väikeste pelaagiliste liikide puhul(9). [ME 7]

(6)  Selleks et saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärgid, tuleb vastu võtta hulk kaitsemeetmeid, nagu mitmeaastased kavad, tehnilised meetmed, kalapüügivõimaluste kindlaksmääramine ja eraldamine, ning vajaduse järgi neid omavahel kombineerida. [ME 8]

(6a)   Aadria mere väikeste pelaagiliste liikide püügil, eelkõige geograafiliste alapiirkondade 17 ja 18 puhul, on väga suur mõju liikmesriikide rannikukogukondade elatusvahenditele ja tulevikule. [ME 9]

(6b)   Kooskõlas ühise kalanduspoliitika põhimõtete ja eesmärkidega ning vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklile 18 tuleks piirkondadeks jaotamist kasutada selliste meetmete võtmiseks ja rakendamiseks, mille puhul võetakse arvesse iga püügipiirkonna eripära ja kaitstakse nende keskkonnatingimusi. [ME 10]

(6c)   Kalapüügivõimalusi tuleks jaotada vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 17 sätestatud põhimõtetele, kasutades läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke. Kalapüügivõimalused tuleks jaotada õiglaselt ka eri kalandussektorite vahel, sh traditsiooniline ja väikesemahuline kalapüük. Lisaks peaksid liikmesriigid pakkuma stiimuleid kalalaevadele, mis kasutavad selektiivseid püüniseid või keskkonda vähem mõjutavaid püügiviise. [ME 11]

(7)  Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklitele 9 ja 10 peavad mitmeaastased kavad põhinema parimatel kättesaadavatel teadus-, tehnika- ja majandusnõuannetel ning sisaldama eesmärke ja mõõdetavaid sihttasemeid koos selgete ajakavade ajakavadega, kaitse piirväärtuste piirväärtusi, kaitse- ja kaitseabinõudega tehniliste meetmetega seotud eesmärke lossimiskohustuse rakendamiseks, samuti soovimatu püügi maksimaalse vältimise ja vähendamise meetmeid ning kaitseabinõusid. [ME 12]

(8)  Mitmeaastase kava eesmärk peaks olema aidata saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärke, eelkõige saavutada taastada ja säilitada asjaomaste varude maksimaalne jätkusuutlik saagikus kalavarude biomassi väärtused maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel, rakendada lossimiskohustust, kujundada välja jätkusuutlik kalandussektor ja kehtestada tõhus majandamisraamistik. [ME 13]

(8a)   Käesolevat määrust ei tuleks pidada pretsedentiks muude Vahemere mitmeaastaste kavade puhul, kui ei ole sätestatud teisiti. [ME 14]

(8b)   Mitmeaastases kavas tuleks aega arvesse võttes leida alati tasakaal saavutatava tulemuse ja sotsiaal-majandusliku mõju vahel. [ME 15]

(9)  Peale selle on määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 15 kehtestatud lossimiskohustus, sealhulgas kõikide selliste liikide püügi puhul, mille suhtes kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1967/2006 III lisas määratletud alammõõte. Erandina määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikest 1 on komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 1392/2014(10) kehtestatud kolmeaastane tagasiheitekava, milles on Aadria mere anšoovise, sardiini, hariliku makrelli ja hariliku stauriidi jaoks ette nähtud vähese tähtsusega erand lossimiskohustusest. Lossimiskohustuse rakendamiseks on asjakohane pikendada delegeeritud määruses (EL) nr 1392/2014 sätestatud meetmete kehtivust, lisades selle vastavad sätted mitmeaastasesse kavva.

(10)  Kooskõlas ökosüsteemipõhise lähenemisviisiga tuleb kalavarude majandamisel võtta peaks kava aitama samuti kaasa hea keskkonnaseisundi saavutamisele, nagu on sätestatud direktiivis 2008/56/EÜ esitatud, ning võtma kalapüügiga seotud kvalitatiivse tunnuse kõrval arvesse ka kõnealuse direktiivi I lisas sätestatud 1., 4. ja 6. tunnust. Samuti peaks kava aitama kaasa elupaikade ja liikide soodsa kaitsestaatuse saavutamisele, nagu on ette nähtud vastavalt direktiivis 2009/147/EÜ ja direktiivis 92/43/EMÜ. [ME 16]

(11)  Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 4 kohaselt tuleb kalapüügivõimalused kindlaks määrata kooskõlas mitmeaastastes kavades sätestatud sihttasemetega. [ME 17]

(12)  Asjakohane on kehtestada selline kalastussuremuse sihttase (F), mis vastab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse väärtuste vahemikena väljendatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamise ja säilitamise eesmärgile (FMSY). Kõnealused teaduslikel nõuannetel põhinevad parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele tuginevad vahemikud on vajalikud, et tagada paindlikkus, mis võimaldab võtta arvesse muutusi teaduslikes nõuannetes, aitab rakendada teaduslike nõuannete muutumist, aidata täita lossimiskohustust ja ning arvestada segapüügi erisustega erisusi. FMSY-vahemikud on arvutanud välja STECF(11). Kava kohaselt ja need on need tuletatud sellisena, et pikas perspektiivis ei väheneks saagikus maksimaalse jätkusuutliku saagikusega võrreldes rohkem kui 5 %(12). Lisaks on vahemiku ülempiir selline, et kalavaru allapoole kudekarja biomassi piirväärtust (Blim) vähenemise tõenäosus ei ületaks 5 %. [ME 18]

(13)  Kalapüügivõimaluste kindlaksmääramiseks peaks olema kehtestatud FMSY-vahemike tavapärane ülemmäär ja teatavatel juhtudel kõrgem ülempiir, tingimusel et asjaomase kalavaru seisundit peetakse heaks. Kindlaksmääratud kalapüügivõimalused võiksid küündida kõrgema ülempiirini Mitmeaastase kava eesmärkide saavutamiseks peaks iga liigi puhul olema sihttasemeks SSBpa. Kõrgema sihttaseme võiks kehtestada vaid juhul, kui see on teaduslike nõuannete või tõendite põhjal vajalik käesolevas määruses sätestatud eesmärkide saavutamiseks segapüügi puhul, varude liigisisesest või liikidevahelisest dünaamikast tingitud tõsise kahju vältimiseks või järjestikuste aastate kalapüügivõimaluste kõikumiste piiramiseks kui ühe väikese pelaagilise liigi varud on allpool SSBlim-i. [ME 19]

(14)  Kui maksimaalse jätkusuutliku saagikuse sihttasemed ei ole kättesaadavad, tuleks kohaldada ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi.

(15)  Anšoovise- ja sardiinivarude jaoks, mille kohta kõnealused näitajad on olemas, tuleb kaitsemeetmete kohaldamise eesmärgil kehtestada Kaitsemeetmete kohaldamise eesmärgil on vaja kehtestada väikeste pelaagiliste liikide kaitse piirväärtused väljendatuna SSBlim-i näitajatega MSY Btrigger ja Blim SSBpa-na. Kui kalavarud peaksid langema allapoole piirväärtust MSY Btrigger, tuleks kalastussuremust vähendada allapoole piirväärtust FMSY SSBlim-i, tuleks võtta vajalikke parandusmeetmeid, et aidata kaasa selle kalavaru kiirele taastumisele SSBpa tasemest kõrgemale. [ME 20]

(16)  Juhul kui kalavaru suurus langeb allapoole piirväärtust Blim, tuleks rakendada täiendavaid kaitsemeetmeid. Kui kalavaru on teaduslike nõuannete kohaselt ohustatud, peaksid kaitsemeetmed muu hulgas hõlmama kalapüügivõimaluste piiramist ja erikaitsemeetmeid. Neid meetmeid peaksid vajaduse korral täiendama muud meetmed, näiteks määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 12 kohased komisjoni meetmed või määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 13 kohased liikmesriikide meetmed. [ME 21]

(17)  Kui varude piirväärtuste kohta andmed puuduvad, tuleks kohaldada ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi. Kaaspüügil püütud kalavarude puhul tuleks varude kudekarja biomassi miinimumtasemeid käsitleva teadusliku nõuande puudumise korral võtta erikaitsemeetmeid, juhul kui teaduslikest nõuannetest nähtub vajadus rakendada parandusmeetmeid. [ME 22]

(18)  Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 1 kehtestatud lossimiskohustuse rakendamiseks tuleks kavaga ette näha täiendavad majandamismeetmed, eelkõige meetmed tagasiheite järkjärguliseks lõpetamiseks, alammõõdust väiksemate kalade arvessevõtmiseks ning kalapüügist merekeskkonnale tuleneva kahjuliku mõju minimeerimiseks ja võimaluse korral kaotamiseks. Sellised meetmed tuleks sätestada delegeeritud õigusaktides. [ME 23]

(18a)  Sõltumatud eksperdid ning kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee vaatasid läbi neile esitatud Horvaatia, Itaalia ja Sloveenia (Adriatica kõrgetasemelise töörühma) ühise soovituse ning uurimuse seinnootade tehniliste omaduste ja merepõhja elustikule avaldatava mõju kohta. Seega on asjakohane näha ette erand määruse (EÜ) nr 1967/2006 artikli 13 lõike 3 teisest lõigust ja II lisa punktist 2. [ME 24]

(19)  Tuleks kehtestada otsese majandamishuviga liikmesriikide ühiste soovituste esitamise tähtaeg, nagu on nõutud määruses (EL) nr 1380/2013.

(19a)   Nõukogu peaks arvesse võtma harrastuspüüki, kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et sellel on suur mõju teatava liigi kalastussuremusele. Selleks peaks nõukogul olema võimalik kehtestada tööndusliku püügi lubatud kogupüük, milles võetakse arvesse harrastuspüügi mahtu, ja/või võtta vastu muid harrastuskalapüüki piiravaid meetmeid, nagu päevase püügi piirmäärad ja püügikeeluajad. [ME 25]

(20)  Samuti tuleks kavaga ette näha teatavad täiendavad tehnilised, samuti ajalised ja ruumilised meetmed, mis võetakse vastu delegeeritud õigusaktidega ja parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid arvesse võttes, et aidata kaasa kava eesmärkide saavutamisele, eelkõige seoses noorkalade kaitsega või selektiivsuse suurendamisega. [ME 26]

(20a)   Mitmeaastasest kavast tulenevates tehnilistes meetmetes või selle alusel vastuvõetavates delegeeritud õigusaktides, tuleks kaitsta kalapüügiga tegelevates kogukondades pikka aega kasutatud traditsioonilisi kalapüügivahendeid. [ME 27]

(21)  Et tagada täielik vastavus käesolevas määruses sätestatud meetmetele, tuleks lisaks nõukogu määrusega (EÜ) nr 1224/2009(13) ette nähtud meetmetele vastu võtta erikontrollimeetmed.

(21a)   Selleks et kalanduses oleks võimalik toime tulla püügikoormuse vähendamise meetmete ja sellest tuleneva ettevõtjate ja meremeeste sissetuleku vähenemisega, peaks olema korraldatud eelisjärjekorras juurdepääs asjakohasele toetusele Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist (EMKF) kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 508/2014(14). [ME 28]

(21b)   Selleks et tagada määruse rakendamise ja selle sotsiaal-majandusliku mõju sidusus, on soovitav ühelt poolt lubada teha erandeid määruse (EL) nr 508/2014 artiklis 33 osutatud püügitegevuse ajutiseks peatamiseks võetavate meetmete tähtaegadest, laiendades seda üksnes käesoleva mitmeaastase kavaga hõlmatud laevadele, ja teiselt poolt lubada samade laevade uuesti kasutuselevõttu ja kasutada nimetatud määruse artiklis 34 sätestatud püügitegevuse püsivaks lõpetamiseks võetavaid meetmeid. [ME 29]

(22)  Kuna väikeseid pelaagilisi liike püüdvad laevad teevad Aadria meres tavaliselt lühikesi püügireise, tuleks kohandada määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 17 alusel nõutava eelteatise kasutamist, nii et eelteatised tuleks esitada vähemalt poolteist pool tundi enne eeldatavat sadamasse jõudmist. Võttes arvesse väga väikese kalasaagiga püügireiside piiratud mõju asjaomastele varudele, on asjakohane kehtestada piirkogus, mille puhul tuleb eelteatis esitada juhul, kui laeva pardal on vähemalt üks tonn anšoovist või sardiini väikeseid pelaagilisi liike. [ME 30]

(23)  Kuna elektroonilised kontrollivahendid tagavad parema ja õigeaegsema kontrolli kalanduse, eriti püügitegevuse ja kalavarude kasutamise ruumilise jaotumise üle, tuleks laevaseiresüsteemi ja elektroonilise püügipäeviku kasutamist, mida nõutakse vastavalt määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklite 9 ja 15 alusel, laiendada kõikidele kalalaevadele, mille kogupikkus on vähemalt kaheksa meetrit.

(24)  Anšoovise ja sardiini Väikeste pelaagiliste liikide püügi suhtes tuleks kehtestada piirkogused, mille ületamise korral on kalalaev kohustatud lossima määratud sadamas või rannikuäärses kohas vastavalt määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklile 43. Nende sadamate või rannikuäärsete kohtade kindlaksmääramisel peaksid liikmesriigid kohaldama kõnealuse määruse artikli 43 lõikes 5 sätestatud kriteeriume viisil, mis tagab tõhusa kontrolli. [ME 31]

(25)  Et kohaneda õigel ajal ja proportsionaalselt tehnika ja teaduse arenguga ning tagada paindlikkus ja võimaldada teatavate meetmete arengut, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 käesoleva määruse täiendamiseks vastu õigusakte parandusmeetmete kohta, mis on seotud hariliku makrelli ja hariliku stauriidi kaitse, lossimiskohustuse rakendamise ja tehniliste meetmetega. Eriti oluline on, et komisjon korraldaks oma ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid peetaks kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes(15) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada võrdne osalemine delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, kus arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist. [ME 32]

(26)  Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 10 lõike 3 kohaselt tuleks ette näha sätted, mille alusel komisjon hindab korrapäraselt käesoleva määruse kohaldamise piisavust ja tõhusust. Selline hindamine peaks tuginema kava korrapärasele hindamisele teaduslike nõuannete põhjal. Kava tuleks hinnata kolme aasta möödumisel käesoleva määruse jõustumise kuupäevast ning seejärel iga viie aasta tagant. See ajavahemik võimaldab lossimiskohustust täielikult rakendada ning vastu võtta ja rakendada piirkondlikud meetmed, samuti peaks selle aja jooksul ilmnema nende mõju kalavarudele ja püügile. See on minimaalne ajavahemik ka teadusasutuste arvates. [ME 33]

(27)  Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 9 lõike 4 kohaselt hinnatakse enne kava koostamist kava majanduslikku ja sotsiaalset mõju(16).

(27a)   Selleks et toetada kalureid käesolevas määruses sätestatud meetmete rakendamisel, peaksid liikmesriigid võimalikult palju kasutama määrusega (EL) nr 508/2014 ette nähtud meetmeid. On asjakohane selgitada, et käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks vastu võetud ajutise peatamise meetmeid võib käsitada toetuskõlblikena määruse (EL) nr 508/2014 alusel, et võtta arvesse käesoleva määruse sotsiaal-majanduslikke aspekte. Lisaks on asjakohane teha kõnealusest mitmeaastasest kavast mõjutatud laevade puhul erand ajavahemikest, mille jooksul võib anda toetust, ning samuti EMKFi rahalise toetuse ülempiirist, mis on kehtestatud määruses (EL) nr 508/2014 sätestatud ajutiseks peatamiseks võetavatele meetmetele, [ME 34]

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese ja kohaldamisala

1.  Käesoleva määrusega kehtestatakse Aadria mere väikeste pelaagiliste liikide mitmeaastane kava.

2.  Käesolevat määrust kohaldatakse Aadria mere anšoovise (Engraulis encrasicolus) ja sardiini (Sardina pilchardus) varude (edaspidi „asjaomased varud“ „väikesed pelaagilised liigid“) ja nende varude püügi sihtpüügi suhtes. Seda Määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 sätestatud lossimiskohustuse rakendamiseks kohaldatakse käesolevat määrust ka hariliku makrelli (Scomber spp.) ja hariliku stauriidi (Trachurus spp.) kaaspüügi suhtes, mis on püütud asjaomaste kalavarude kas ühe või mõlema liigi püügil väikeste pelaagiliste liikide püügi käigus Aadria meres. [ME 35]

Artikkel 2

Mõisted

1.  Käesolevas määruses kasutatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 4, määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklis 4 ja määruse (EÜ) nr 1967/2006 artiklis 2 sätestatud mõisteid.

2.  Lisaks kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)  „Aadria meri“ – GFCMi geograafilised alapiirkonnad 17 ja 18;

b)  „GFCMi geograafiline alapiirkond“ – Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) geograafiline alapiirkond vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1343/2011(17) I lisas esitatud määratlusele;

ba)  „sihtpüük“ – vähemalt 50 % saagi eluskaalust moodustab sardiin või anšoovis; [ME 37]

c)  „väikesed pelaagilised liigid“ – käesoleva määruse artikli 1 lõikes 2 loetletud varud ja nende mis tahes kombinatsioon sardiini (Sardina pilchardus) ja anšoovise (Engraulis encrasicolus) varud; [ME 38]

ca)  „parimad kättesaadavad teaduslikud nõuanded“ – avalikult saadaolevad teaduslikud nõuanded, mida toetavad kõige värskemad teaduslikud andmed ja meetodid ning mille on avaldanud või millele on vastastikuse eksperdihinnangu andnud selline liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud sõltumatu liidu või rahvusvaheline teadusasutus nagu kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) või GFCM ja mis vastavad määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 25 nõuetele. [ME 104]

d)  „FMSY-vahemik“ – väärtuste vahemik, kus kõik teaduslikult määratud piiridesse jäävad kalastussuremuse tasemed tagavad teaduslike nõuannete kohaselt praegustes keskmistes keskkonnatingimustes segapüügipiirkondades pikas plaanis maksimaalse jätkusuutliku saagikuse (MSY), mõjutamata oluliselt asjaomaste varude taastootmist; [ME 39]

da)  „püügipäev“ – 24‑tunnine ajavahemik või mis tahes osa sellest, mil kalalaev tegeleb püügitoimingutega, nt kalade otsimine, püügivahendite vettelaskmine, paigaldamine, vedamine ja haalamine, saagi pardale võtmine, ümberlaadimine, pardal hoidmine, pardal töötlemine või kalade ja kalandustoodete üleandmine, sumpadesse paigutamine, nuumamine ja lossimine, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 4 punktis 28; [ME 40]

db)  „SSBlim“ – kudekarja biomassi piirväärtus, millest madalama näitaja korral tuleb võtta majandamisalaseid parandusmeetmeid, et tagada kalavaru taastumine tasemeni, kus see on bioloogiliselt ohututes piirides; [ME 41]

dc)  „SSBpa“ — kudekarja biomassi ettevaatuspõhine piirväärtus, millest madalama näitaja korral tuleb võtta majandamismeetmed, et tagada varude taastumine tasemeni, kus see on bioloogiliselt ohututes piirides; [ME 42]

e)  „MSY Btrigger“ – kudekarja biomassi piirväärtus, millest madalama näitaja korral tuleb võtta asjakohaseid erimajandamismeetmeid tagamaks, et püügimäärad koos looduslike tingimuste muutumisega võimaldaksid varudel pikas perspektiivis taastuda maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust kõrgemal tasemel; [ME 43]

f)  „kalapüügivõimalus“ – koguseliselt kindlaks määratud kalapüügiõigus, väljendatud saagi ja/või püügikoormusena.

Artikkel 3

Eesmärgid

1.  Mitmeaastane kava aitab saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärke, mis on loetletud määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 2, eelkõige kohaldades ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi kalavarude majandamisele. Lisaks on kava eesmärk on tagada, et mere elusressursside kasutamisel taastatakse ja säilitatakse püütavate liikide populatsioonid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust kõrgemal tasemel. [ME 45]

2.  Mitmeaastase kavaga kehtestatakse tõhus, lihtne ja stabiilne majandamisraamistik Aadria mere väikeste pelaagiliste liikide kasutamiseks.

2a.   Mitmeaastase kava väljatöötamisel või muutmisel võetakse arvesse sotsiaal-majanduslikke aspekte kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 2 lõikega 5. [ME 47]

3.  Mitmeaastane kava aitab soovimatu püügi maksimaalse vältimise ja piiramise teel teha lõpu vähendada tagasiheidet ning rakendada kavaga hõlmatud ja käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate liikide puhul määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 sätestatud lossimiskohustust. [ME 48]

4.  Mitmeaastases kavas rakendatakse kalavarude majandamisel ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, et püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile, eelkõige ohustatud elupaikadele ja kaitstud liikidele, sealhulgas mereimetajatele, merelindudele ja roomajatele, oleks võimalikult väike ja võimaluse korral olematu. See on kooskõlas liidu keskkonnaalaste õigusaktidega, eelkõige direktiivi 2008/56/EÜ artikli 1 lõikes 1 seatud eesmärgiga saavutada aastaks 2020 hea keskkonnaseisund ning direktiivides 2009/147/EÜ ja 92/43/EMÜ sätestatud eesmärkide ja normidega. [ME 49]

5.  Eelkõige on mitmeaastase kava eesmärk

a)  tagada direktiivi 2008/56/EÜ I lisas esitatud 3. tunnuses kirjeldatud tingimuste täitmine ja

b)  aidata kaasa direktiivi 2008/56/EÜ I lisas esitatud teiste asjakohaste tunnuste täitmisele vastavalt kalanduse osatähtsusele nende saavutamisel.

5a.   Käesoleva kava kohaste meetmete võtmisel tuginetakse parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele. [ME 50]

II PEATÜKK

SOTSIAAL-MAJANDUSLIKUD SIHTTASEMED, KAITSEMEETMED JA ERIMEETMED [ME 51]

Artikkel 4

Anšoovise ja sardiini Väikeste pelaagiliste liikide sihttasemed [ME 52]

1.  Asjaomaste varude kalastussuremuse sihttase Väikeste pelaagiliste liikide piirväärtuste sihttasemed tuleb saavutada võimalikult kiiresti ja järk-järgult tõusvalt aastaks 2020, misjärel tuleb seda hoida ülalpool I lisas määratletud vahemikes väärtusi ja artikli 3 lõikes 1 sätestatud eesmärkidele vastavana. [ME 53]

2.  Kalapüügivõimalused Väikeseid pelaagilisi liike hõlmavad majandamismeetmed peavad vastama käesoleva määruse I lisa veerus A esitatud kalastussuremuse sihttasemete vahemikele piirväärtuste sihttasemetele. [ME 54]

3.  Olenemata lõigetest 1 ja 2 võib kalapüügivõimalused kindlaks määrata tasemetel majandamismeetmete eesmärgiks võtta tasemed, mis vastavad I lisa veerus A esitatust madalamatele kalastussuremuse kõrgematele tasemetele , kui

a)  see on teaduslike nõuannete või tõendite põhjal vajalik artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamiseks segapüügi puhul,

b)  see on teaduslike nõuannete või tõendite põhjal vajalik varudele liigisisesest või liikidevahelisest dünaamikast tingitud tõsise kahju vältimiseks või

c)  ühe väikese pelaagilite liigi varu on allpool I lisa veerus B esitatud piirväärtust. [ME 55]

4.  Olenemata lõigetest 2 ja 3 võib kalavaru püügivõimalused kindlaks määrata kooskõlas I lisa veerus B esitatud kalastussuremuse vahemikega, tingimusel et asjaomane varu ületab II lisa veerus A märgitud kudekarja biomassi piirväärtuse miinimumtaset,

a)  kui see on teaduslike nõuannete või tõendite põhjal vajalik artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamiseks segapüügi puhul;

b)  kui see on teaduslike nõuannete või tõendite põhjal vajalik varude liigisisesest või liikidevahelisest dünaamikast tingitud tõsise kahju vältimiseks, või

(c)  selleks et järjestikuste aastate kalapüügivõimaluste erinevused ei ületaks 20 %. [ME 56]

4a.   Kui teaduslikest nõuannetest nähtub harrastuspüügi suur mõju konkreetse varu kalastussuremusele, võtab nõukogu seda arvesse ja võib püügivõimaluste kindlaksmääramisel harrastuspüüki piirata, et vältida kalastussuremuse üldise sihttaseme ületamist. [ME 57]

Artikkel 4a

Sotsiaal-majanduslikud eesmärgid

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 2 lõike 5 punktis f püstitatud sotsiaal‑majanduslike eesmärkide arvessevõtmiseks peavad liikmesriigid käesoleva määrusega kehtestatud tehniliste ja kaitsemeetmete kohaldamisel laialdaselt kasutama määruses (EL) nr 508/2014 sätestatud asjakohaseid meetmeid. [ME 58]

Artikkel 5

Kaitsemeetmed

1.  Kudekarja biomassi miinimum- ja piirtasemena väljendatud kaitse piirväärtused, mida piirväärtusi kohaldatakse asjaomaste varude täieliku paljunemisvõime kaitseks, on esitatud II lisas. [ME 59]

1a.   Kolme aasta möödumisel artikli 6 lõikes 1a osutatud majandamismeetmete kohaldamisest selgitatakse teadusuuringus võetud meetmete tõhusust, eelkõige käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate kalavarude ja nende varude püügi puhul. [ME 60]

2.  Kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et ükskõik kumma asjaomase varu väikese pelaagilise liigi kudekarja biomass on väiksem kui II I lisa veeru A B kohane kudekarja biomassi piirväärtuse miinimumtase, võetakse kõik asjakohased parandusmeetmed, et tagada asjaomase varu kiire taastamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust aidata kaasa väikeste pelaagiliste liikide kiirele taastamisele I lisa veerus A esitatud piirväärtusest kõrgemal tasemel. Eelkõige tuleb erandina artikli 4 lõigetest lõikest 2 ja 4 määrata asjaomaste varude püügivõimalused kindlaks tasemel, mis vastab käesoleva määruse I lisa veerus A esitatud vahemikust madalamale kalastussuremuse tasemele kooskõlas artikli 4 lõikega 3 kohandada majandamismeetmeid, võttes arvesse asjaomase varu biomassi vähenemist. [ME 61]

3.  Kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et ükskõik kumma asjaomase varu mõlema väikese pelaagilise liigi kudekarja biomass on väiksem kui II lisa veeru B kohane kudekarja biomassi piirväärtuse piirtase (Blim SSBlim), võetakse kõik asjakohased parandusmeetmed edasisi parandusmeetmeid, et tagada asjaomase aidata kaasa mõlema varu kiire taastamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust kiirele taastamisele I lisa veerus A esitatud piirväärtusest kõrgemal tasemel. Eelkõige võib võivad need parandusmeetmed hõlmata erandina käesoleva määruse artikli 4 lõigetest lõikest 2 ja 4 peatada nende parandusmeetmetega asjaomase varu sihtpüügi peatamist ja vastavalt vähendada kalapüügivõimalusi muid sobivaid majandamismeetmeid. [ME 62]

Artikkel 6

Erikaitsemeetmed

1.   Kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et käesoleva määruse artikli 1 lõikes 2 osutatud väikeste pelaagiliste liikide kaitseks on vaja parandusmeetmeid või kui anšoovise- või sardiinivaru ükskõik kumma varu kudekarja biomass teataval aastal jääb allapoole käesoleva määruse II lisa veeru A B kohaseid kaitse piirväärtusi, on komisjonil õigus võtta kooskõlas käesoleva määruse artikliga 16 ja määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 18 vastu delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse järgmist:.

a)  püügivahendi omadused, eeskätt võrgusilma suurus, püügivahendi konstruktsioon, püügivahendi suurus või selektiivsusvahendite kasutamine selektiivsuse tagamiseks või parandamiseks;

b)  püügivahendi kasutamine ja püügivahendi kasutamise sügavus, et tagada selektiivsus või seda parandada;

c)  kalapüügi keelustamine või piiramine teatavates piirkondades, et kaitsta kudevaid ja noorkalu, varude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemaid kalu või sihtliiki mittekuuluvaid kalaliike;

d)  kalapüügi või teatavat liiki püügivahendite kasutamise keelustamine või piiramine kindlateks ajavahemikeks, et kaitsta kudevaid ja noorkalu, varude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemaid kalu või sihtliiki mittekuuluvaid kalaliike;

e)  kalavarude kaitseks alammõõtude kehtestamine, et tagada mereelustiku noorisendite kaitse;

f)  muud selektiivsusega seotud näitajad. [ME 63]

1a.  Olenemata lõikest 1, kohaldatakse artiklis 4 sätestatud sihttasemete saavutamiseks aastatel 2019–2022 järgmisi meetmeid:

a)  2019. aastal kehtestatakse väikeste pelaagiliste liikide püügi piirnorm 2014. aasta püügimahu tasemel; alates 2020. aastast vähendatakse asjaomase liikmesriigi väikeste pelaagiliste liikide püügi piirnormi järk-järgult igal aastal 4 % võrra eelneva aastaga võrreldes kuni 2022. aastani; vähendamist ei kohaldata siiski juhul, kui asjaomase liikmesriigi eelmise aasta kogupüük oli rohkem kui 2 % allpool 2014. aasta püügitaset;

b)  väikeste pelaagiliste liikide sihtpüügiga tegelevate kalalaevade püügikoormus ei ületa 180 püügipäeva aastas ja 20 püügipäeva kuus ning nimetatud püügipäevade jooksul võib aastas püüda maksimaalselt 144 päeval sihtliigina sardiini ja maksimaalselt 144 päeval anšoovist;

c)  igal aastal kehtestatakse keelupiirkonnad ja -ajad, et kaitsta noorkalade kasvualasid ja koelmuid; sellised keelupiirkonnad ja -ajad hõlmavad sõltuvalt kalapüügivahendi liigist kogu väikeste pelaagiliste liikide leviala Aadria meres ning neid kohaldatakse vähemalt 15 järjestikusest päevast kuni 30 järjestikuse päevani; püügikeelde kohaldatakse järgmistel ajavahemikel:

i)  sardiini puhul 1. oktoobrist 31. märtsini ja

ii)  anšoovise puhul 1. aprillist 30. septembrini;

d)  laevade puhul, mille kogupikkus on üle 12 meetri, rakendatakse sõltuvalt kalapüügivahendi liigist täiendavaid püügikeelde, mis kestavad vähemalt kuus kuud; sellised püügikeelud hõlmavad vähemalt 30 % piirkonnast, mis on kindlaks määratud kui noorkalade kasvuala või noorkalade kaitsmiseks eriti tähtis ala (nii territoriaal- kui ka sisemerel);

e)  väikeste pelaagiliste liikide püügiga aktiivselt tegelevate traalerite ja seinnoodalaevade üldine püügivõimsus ei ületa 2014. aasta seisuga aktiivsete laevade registreeritud võimsust, väljendatuna brutotonnaažis (GT) ja/või brutoregistertonnaažis (GRT), mootori võimsuse (kW) näitajas ja laevade arvus. [ME 70]

1b.  Olenemata lõikest 1a ning eesmärgiga tagada stabiilsus ja piirata erinevusi majandamismeetmetes ei või nimetatud lõike punktides c ja d osutatud püügikeelu kestus järjestikustel aastatel erineda üle 10 %. [ME 71]

Artikkel 6a

Tehnilised meetmed

1.  Käesoleva määruse kohaldamisel ei kohaldata määruse (EÜ) nr 1967/2006 artikli 13 lõike 3 teist lõiku ja II lisa punkti 2.

2.  Käesoleva määruse kohaldamisel peab haardnooda (seinnooda ja kokkuveotrossita haardnooda) maksimaalne pikkus piirduma 600 meetriga ja nooda maksimumkõrgus olema kuni 1/3 pikkust. [ME 72]

III PEATÜKK

LOSSIMISKOHUSTUSEGA SEOTUD SÄTTED

Artikkel 7

Aadria meres püütud väikeste pelaagiliste liikide lossimiskohustusega seotud sätted

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas käesoleva määruse artikliga 15 ja määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 18 vastu delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse järgmist: [ME 73]

a)  lossimiskohustuse täitmist hõlbustavad erandid lossimiskohustuse kohaldamisest liikide puhul, mille kõrge ellujäämismäär on teaduslikult parimate kättesaadavate teaduslike nõuannetega tõendatud, võttes arvesse püügivahendi, püügimeetodite ja ökosüsteemi erisusi; omadusi, [ME 74]

b)  lossimiskohustuse täitmist võimaldavad vähese tähtsusega erandid; vähese tähtsusega erandid tuleb teha määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punktis c sätestatud juhtudel ja tingimustel, ning

c)  erisätted püügi dokumenteerimise kohta, mille eesmärk on eelkõige jälgida lossimiskohustuse täitmist.

d)  kalavarude kaitseks alammõõtude kehtestamine, et tagada mereelustiku noorisendite kaitse. [ME 75]

IV PEATÜKK

PIIRKONDADEKS JAOTAMINE

Artikkel 8

Piirkondlik koostöö

1.  Käesoleva määruse artiklites 6 ja 7 osutatud meetmete suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõikeid 1–6.

2.  Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisel võivad otsese majandamishuviga liikmesriigid esitada määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõike 1 kohaselt ühiseid soovitusi esimest korda hiljemalt 12 kuud pärast käesoleva määruse jõustumist ja seejärel iga kord 12 kuu jooksul pärast mitmeaastase kava kohta hinnangu esitamist vastavalt käesoleva määruse artiklile 14. Asjaomased liikmesriigid võivad esitada selliseid soovitusi ka juhul, kui nad seda vajalikuks peavad, eelkõige käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate varude olukorra järsu muutumise korral. Ühised soovitused konkreetseks kalendriaastaks kavandatud meetmete kohta tuleb esitada hiljemalt eelneva aasta 1. juuniks.

3.  Käesoleva määruse artiklitest 6 ja 7 tulenevad õigused ei piira muude liidu õigusnormidega, sealhulgas määrusega (EL) nr 1380/2013 komisjonile antud volitusi.

V PEATÜKK

KONTROLL JA RAKENDAMISE TAGAMINE

Artikkel 9

Seos määrusega (EÜ) nr 1224/2009

Käesolevas peatükis sätestatud kontrollimeetmeid kohaldatakse lisaks määruses (EÜ) nr 1224/2009 ette nähtud meetmetele, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti.

Artikkel 10

Eelteatis

1.  Erandina määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 17 lõikest 1 esitatakse kõnealuses artiklis osutatud eelteatis vähemalt poolteist pool tundi enne eeldatavat sadamasse jõudmist. Rannikuäärsete liikmesriikide pädevad asutused võivad anda konkreetsetel juhtudel loa siseneda sadamasse varem. [ME 76]

2.  Eelteatise esitamise kohustus on selliste liidu kalalaevade kaptenitel, mille pardal on vähemalt üks tonn anšoovist või sardiini. Need kogused arvestatakse pärast määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 11 osutatud saagi mahaarvamist. [ME 77]

Artikkel 11

Laevaseiresüsteem

1.  Käesoleva määruse kohaldamisel laiendatakse määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 9 lõike 2 sätteid Aadria meres väikeseid pelaagilisi liike püüdvatele kalalaevadele, mille kogupikkus on vähemalt kaheksa meetrit.

2.  Määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 9 lõikes 5 sätestatud erandit ei kohaldata olenemata laeva pikkusest laevade suhtes, mis tegelevad käesoleva määruse kohaselt väikeste pelaagiliste liikide püügiga Aadria meres.

Artikkel 12

Püügipäeviku elektrooniline täitmine ja selle andmete elektrooniline edastamine

1.  Käesoleva määruse kohaldamisel laiendatakse määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 15 lõikes 1 sätestatud kohustust pidada elektroonilist püügipäevikut ja edastada selle andmed elektrooniliselt vähemalt kord päevas lipuliikmesriigi pädevale asutusele liidu kalalaevade kaptenitele, kelle laeva kogupikkus on vähemalt kaheksa meetrit ja kes tegelevad anšoovise või sardiini sihtpüügiga.

2.  Määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 15 lõikes 4 sätestatud erandit ei kohaldata anšoovise või sardiini sihtpüügiga tegelevate laevade kaptenite suhtes, olenemata laeva pikkusest.

2a.   Erandina määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 15 lõikest 2 saadavad kõigi nende liidu kalalaevade kaptenid, mille kogupikkus on 12 meetrit või enam, kõnealuse määruse artiklis 14 osutatud teabe enne lossimise alustamist. [ME 78]

Artikkel 13

Määratud sadamad

Piirkogused, mida kohaldatakse mitmeaastase kavaga hõlmatud kalavarusid moodustavate liikide eluskaalu suhtes ja mille ületamise korral on kalalaev kohustatud lossima saagi määratud sadamas või rannikuäärses kohas vastavalt määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklile 43, on

a)  2000 kg anšoovist ja

b)  2000 kg sardiini.

VI PEATÜKK

LÄBIVAATAMINE

Artikkel 14

Mitmeaastase kava hindamine

Viis Kolm aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva ja seejärel iga viie aasta tagant hindab komisjon mitmeaastase kava mõju käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvatele kalavarudele ja nende varude püügile. Komisjon esitab hindamise tulemused Euroopa Parlamendile ja nõukogule ning kui see on asjakohane, esitab käesoleva määruse muutmise ettepaneku. [ME 80]

VII PEATÜKK

MENETLUSSÄTTED

Artikkel 15

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 18 sätestatud tingimustel. [ME 81]

2.  Õigus võtta vastu artiklites 6 ja 7 osutatud delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates ... [käesoleva määruse jõustumise kuupäev]. Komisjon esitab delegeeritud volituste kasutamise kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 6 ja 7 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päevale järgneval päeval või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

5.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6.  Artiklite 6 ja 7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 15a

EMKFist antav toetus

1.   Mitmeaastase kava eesmärkide saavutamiseks võetavaid ajutise peatamise meetmeid käsitatakse määruse (EL) nr 508/2014 artikli 33 lõike 1 punktide a ja c kohaldamisel püügitegevuse ajutise peatamisena.

2.   Erandina määruse (EL) nr 508/2014 artikli 33 lõikest 2 on kuni 31. detsembrini 2020 kõnealuse määruse kohase toetuse andmise maksimaalne kestus üheksa kuud kalalaevade puhul, mille suhtes kohaldatakse käesolevas määruses sätestatud piirkondlikke ja ajalisi püügikeelde.

3.   Selleks et tagada käesoleva artikli lõike 2 rakendamine erandina määruse (EL) nr 508/2014 artikli 25 lõikest 3, võib EMKFist antava rahalise toetuse kogusumma olla suurem kui nimetatud artiklis sätestatud 15 % ülempiir.

4.   Määruse (EL) nr 508/2014 artiklis 30 sätestatud meetmete rakendamisel eelistatakse kalureid, keda mõjutab käesolevas mitmeaastases kavas sisalduvate meetmete rakendamine.

5.   Kuni 31. detsembrini 2020 ja erandina määruse (EL) nr 508/2014 artikli 34 lõikes 4 sätestatud tähtajast võivad laevad, mis on käesolevas määruses nimetatud püügikoormuse vähendamise meetmete tõttu püügitegevuse lõpetanud, saada määruse (EL) nr 508/2014 artiklis 34 osutatud püügitegevuse püsiva lõpetamise toetust. [ME 82]

VIII PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 16

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

…,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

Piirväärtuste sihttasemed

(artikkel 4) (artiklid 4 ja 5) [ME 86]

Kalavaru

Maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamisele vastavad kalastussuremuse sihttasemete vahemikud (FMSY) Väikeste pelaagiliste liikide piirväärtuste sihttasemed

Veerg A

Veerg B

Anšoovis

0,23–0,30 SSBpa

0,30–0,364 SSBlim

Sardiin

0,065–0,08

0,08–0,11 SSBlim

[ME 87]

II LISA

Kaitse piirväärtused

(artikkel 5)

Kalavaru

Kudekarja biomassi piirväärtuse miinimumtase (tonnides) (MSY Btrigger)

Biomassi piirväärtus (tonnides) (Blim)

Veerg A

Veerg B

Anšoovis

139 000

69 500

Sardiin

180 000

36 000

[ME 84]

(1) ELT C 288, 31.8.2017, lk 68.
(2)ELT C 288, 31.8.2017, lk 68.
(3)Euroopa Parlamendi 13. novembri 2018. aasta seisukoht.
(4)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19).
(5) Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7).
(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7).
(7)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).
(8)Nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1626/94 (ELT L 36, 8.2.2007, lk 6).
(9)STECFi aruanne „Assessment of Mediterranean Sea stocks – part 2“ (STECF-11-14).
(10)Komisjoni 20. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 1392/2014, millega kehtestatakse tagasiheitekava seoses teatavate väikeste pelaagiliste liikide püügiga Vahemeres (ELT L 370, 30.12.2014, lk 21).
(11) STECFi aruanne „Small pelagic stocks in the Adriatic Sea. Mediterranean assessments part 1“ (STECF-15-14). [Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, EUR 27492 EN, JRC 97707, 2016, lk 52].
(12)STECFi aruanne „Small pelagic stocks in the Adriatic Sea. Mediterranean assessments part 1“ (STECF-15-14). [Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, EUR 27492 EN, JRC 97707, 2016, 52 lk.] [The second part of this reference seems to be mistaken. OPOCE, please check.]
(13)Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1).
(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2328/2003, (EÜ) nr 861/2006, (EÜ) nr 1198/2006 ja (EÜ) nr 791/2007 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1255/2011 (ELT L 149, 20.5.2014, lk 1).
(15) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.
(16)Mõjuhinnang ... [pärast avaldamist lisada viide].
(17)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta määrus (EL) nr 1343/2011, mis käsitleb teatavaid kalapüüki käsitlevaid sätteid Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnas ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid (ELT L 347, 30.12.2011, lk 44).


Õigusriik Rumeenias
PDF 131kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 13. novembri 2018. aasta resolutsioon õigusriigi kohta Rumeenias (2018/2844(RSP))
P8_TA(2018)0446B8-0522/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ELi aluslepinguid, eelkõige Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 4, 6 ja 7,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Rumeenia põhiseadust,

–  võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2014. aasta teatist ELi uue õigusriigi tugevdamise raamistiku kohta (COM(2014)0158),

–  võttes arvesse oma 2. veebruari 2017. aasta arutelu demokraatia ja õigluse kohta Rumeenias,

–  võttes arvesse oma 7. veebruari 2018. aasta arutelu Rumeenia kohtusüsteemi reformist põhjustatud ohtude kohta õigusriigile,

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2018. aasta arutelu õigusriigi kohta Rumeenias,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis 1. oktoobril 2018. aastal toimunud arvamuste vahetust, millest võttis osa komisjoni esimene asepresident Frans Timmermans,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis 22. märtsil 2017 toimunud kuulamist demokraatia ja õigluse kohta Rumeenias,

–  võttes arvesse komisjoni presidendi Jean‑Claude Junckeri ja esimese asepresidendi Frans Timmermansi 24. jaanuari 2018. aasta ühisavaldust viimaste arengute kohta Rumeenias,

–  võttes arvesse Veneetsia komisjoni 16. märtsi 2018. aasta ühisarvamust Rumeenia seaduseelnõu nr 140/2017 kohta, millega muudetakse valitsuse määrust nr 26/2000 ühenduste ja sihtasutuste kohta,

–  võttes arvesse Veneetsia komisjoni 20. oktoobri 2018. aasta arvamust, milles käsitletakse muudatusi Rumeenia seaduses nr 303/2004 (kohtunike ja prokuröride staatuse kohta), seaduses nr 304/2004 (kohtukorralduse kohta) ja seaduses nr 317/2004 (kõrgema justiitsnõukogu kohta),

–  võttes arvesse Veneetsia komisjoni 20. oktoobri 2018. aasta arvamust muudatuste kohta Rumeenia karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus, mis mõjutavad ka seadust nr 78/2000 (korruptsiooni tõkestamise, avastamise ja selle eest karistamise kohta) ning seadust nr 304/2004 (kohtukorralduse kohta),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu riikide korruptsioonivastase ühenduse (GRECO) 11. aprilli 2018. aasta eriaruannet Rumeenia kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 15. novembri 2017. aasta aruannet Rumeenia edusammude kohta koostöö- ja jälgimiskorra raames,

–  võttes arvesse kolme muutmisseadust, mille Rumeenia parlament võttis vastu 2017. aasta detsembris ja millega muudetakse kohtusüsteemi: seadust nr 303/2004 (kohtunike ja prokuröride staatuse kohta), seadust nr 304/2004 (kohtukorralduse kohta) ja seadust nr 317/2004 (kõrgema justiitsnõukogu kohta); võttes arvesse 2018. aasta juuni muudatusi karistusseadustikus ja 2018. aasta juuli muudatusi kriminaalmenetluse seadustikus,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (PACE) resolutsiooni nr 2226/2018 ja soovitust nr 2134/2018,

–  võttes arvesse Rumeenia konstitutsioonikohtu 20. oktoobri 2018. aasta otsust, mille kohaselt kriminaalmenetluse seadustiku 96 muudatustest 64 on põhiseadusega vastuolus; võttes arvesse konstitutsioonikohtu 25. oktoobri 2018. aasta deklaratsiooni, mille kohaselt on karistusseadustiku 30 muudatust põhiseadusega vastuolus;

–  võttes arvesse pärast 2017. aasta jaanuari korduvalt aset leidnud massimeeleavaldusi, mille käigus protesteeriti korruptsiooni vastu ja avaldati poolehoidu õigusriigile, sealhulgas 10. augustil 2018 Bukarestis toimunud massimeeleavaldust „Diaspora at Home“, mille järel vajasid sajad inimesed politsei vägivaldse sekkumise tagajärjel arstiabi;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine, ning arvestades, et need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus (ELi lepingu artikkel 2);

B.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 3 on sätestatud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted;

C.  arvestades, et EL toimib vastastikusel usaldusel, et liikmesriigid järgivad oma tegutsemises demokraatiat ja õigusriiki ning põhiõigusi, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsioonis ning põhiõiguste hartas;

D.  arvestades, et kohtusüsteemi sõltumatus on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 47 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6 ning see on võimude lahususe demokraatliku põhimõtte oluline eeldus;

E.  arvestades, et Euroopa Nõukogu riikide korruptsioonivastane ühendus (GRECO) väljendas oma 2018. aasta aprilli aruandes Rumeenia kohta tõsist muret seoses Rumeenia parlamendis vastu võetud kohtunike ja prokuröride staatust, kohtukorraldust ja kõrgemat justiitsnõukogu käsitlevate seaduste teatavate aspektidega, ning samuti seoses muudatusettepanekutega kriminaalõiguse muutmiseks; arvestades, et GRECO seab kahtluse alla õigusloomeprotsessi, väljendab muret mõju pärast kohtusüsteemi sõltumatusele ja viitab korruptsioonivastaste standardite kaudsele rikkumisele;

F.  arvestades, et oma 20. oktoobri 2018. aasta arvamuses nr 924/2018, milles piirduti „eelnõude eriti vastuoluliste aspektidega”, jõudis Veneetsia komisjon järeldusele, et „kuigi eelnõudesse on pärast kriitikat ja konstitutsioonikohtu mitut otsust tehtud tervitatavaid parandusi ... sisaldavad kolm eelnõud olulisi aspekte, mille tagajärjel ... võivad kohtunikud ja prokurörid surve alla sattuda ning mis võib lõpuks kahjustada kohtusüsteemi ja selle liikmete sõltumatust ning koos ennetähtaegselt pensionile jäämise korraga vähendada selle tõhusust ja kvaliteeti, millel on korruptsioonivastase võitluse jaoks negatiivsed tagajärjed“, ning leidis, et need aspektid tõenäoliselt „vähendavad üldsuse usaldust kohtusüsteemi vastu“(1);

G.  arvestades, et Veneetsia komisjon jõudis oma 20. oktoobri 2018. aasta arvamuses nr 930/2018 järeldusele, et „on vajalik ja asjakohane, et Rumeenia parlament korraldaks karistusseadustiku reformi, et rakendada konstitutsioonikohtu otsuseid ja asjaomaseid ELi direktiive“, ning et paljud muudatused „kahjustaksid tõsiselt Rumeenia kriminaalõigussüsteemi tõhusust võitluses mitmesuguste kuriteoliikide, sh korruptsiooniga seotud kuritegude, vägivaldsete kuritegude ja organiseeritud kuritegevuse vastu“(2);

H.  arvestades, et Veneetsia komisjon väljendas oma 16. märtsi 2018. aasta arvamuses nr 914/2018 heameelt asjaolu üle, et „seaduseelnõude algatajad näitasid Bukaresti kohtumiste käigus valmisolekut seaduseelnõusid mitmes aspektis muuta“, ning kutsus Rumeenia ametivõime üles kaaluma Veneetsia komisjoni peamisi soovitusi, nimelt et „seaduseelnõudes ette nähtud uued aruandlus- ja avalikustamisnõuded, sealhulgas tegevuse peatamise ja lõpetamise sanktsioonid nõuetele mittevastavuse korral on ilmselgelt ebavajalikud ja ebaproportsionaalsed ning need tuleks kehtetuks tunnistada“, ning et finantsaruannete üksikasjalikul avaldamisel iga kuue kuu järel koos tuluallika märkimisega, sõltumata summast ja koos laialisaatmise sanktsiooniga on „kodanikuühiskonnale pärssiv mõju“ ning see on vastuolus „ühinemisvabadusega ja õigusega eraelu austamisele“(3);

I.  arvestades, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee palus Rumeeniat lükata tagasi hiljuti esitatud seaduseelnõud, millega valitsusvälistele organisatsioonidele kehtestatakse täiendavad finantsaruandluse kohustused, ning muuta neid kooskõlas Veneetsia komisjoni ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) soovitustega ning enne nende vastuvõtmist nende üle avalikkusega põhjalikult konsulteerida(4);

J.  arvestades, et 19. juulil 2018. aastal andis komisjon Rumeenia Euroopa Liidu Kohtusse, kuna Rumeenia ei ole võtnud siseriiklikku õigusesse üle neljandat rahapesuvastast direktiivi; arvestades, et Rumeenia parlament võttis 24. oktoobril 2018. aastal vastu rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitleva seaduseelnõu;

K.  arvestades, et käimasolev arutelu Rumeenia luureteenistuse rolli ja selle väidetava sekkumise üle Rumeenia kohtusüsteemi tegevusse tekitab küsimusi sellise sekkumise võimaliku ulatuse ja vormide kohta; arvestades, et Veneetsia komisjon jõudis oma 20. oktoobri 2018. aasta arvamuses järeldusele, et „luureteenistuste kontrolli käsitlevate õigusnormide põhjalik läbivaatamine näib olevat vajalik“;

L.  arvestades, et 2016. aasta mais algatati petitsioon Rumeenia põhiseaduse läbivaatamiseks, et piirata perekonna määratlust abieluga mehe ja naise vahel; arvestades, et paljud inimõiguslaste rühmad on väljendanud muret, et see ettepanek võib viia rahvusvaheliste inimõiguste standardite rikkumiseni ja suurendada Rumeenias homofoobset diskrimineerimist; arvestades, et läbivaatamine kiideti parlamendis heaks kahekolmandikulise häälteenamusega; arvestades, et selles küsimuses korraldatud rahvahääletusest osavõtt jäi alla nõutava 30 protsendi;

M.  arvestades, et vastavalt rahvusvahelise lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste Euroopa piirkonna ühenduse (ILGA‑Europa) 2018. aasta ülevaatele LGBTI‑inimeste inimõiguste olukorra kohta Euroopas on Rumeenia 28 ELi liikmesriigi hulgas LGBTI‑inimeste vastu suunatud õigusaktide, vihkamist õhutavate avalduste ja diskrimineerimise osas 25. kohal;

N.  arvestades, et Euroopa Liit on võtnud endale ülesandeks kaitsta massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust ning õigust saada teavet ja sõnavabadust; arvestades, et rikkumisest teatamine on uuriva ajakirjanduse ja ajakirjandusvabaduse oluline osa ning komisjoni 23. aprilli 2018. aasta teatise (rikkumisest teatajate kaitse tugevdamise kohta ELi tasandil) (COM(2018)0214) kohaselt on rikkumisest teatajad enamikus liikmesriikides kaitstud vaid väga piiratud juhtudel; arvestades, et meedia funktsioon ühiskonna valvekoerana on nende õiguste kaitsmisel ja kõigi muude põhiõiguste kaitsmisel otsustava tähtsusega;

O.  arvestades, et organisatsioon Piirideta Reporterid on juhtinud tähelepanu katsetele muuta Rumeenia meedia poliitiliseks propagandavahendiks ning avaldanud muret poliitilise tsensuuri pärast meedias(5);

P.  arvestades, et põhiõiguste harta artiklis 12 on sätestatud, et igaühel on õigus rahumeelselt koguneda ning moodustada ühinguid kõigil tasanditel, eelkõige poliitika, ametiühingute ja kodanikuühiskonna valdkonnas;

Q.  arvestades, et teated Rumeenia politsei vägivaldse sekkumise kohta 10. augusti 2018. aasta meeleavalduste käigus on tekitanud tõsise mure seoses ülemäärase jõu kasutamise ja meeleavaldajate põhiõiguste rikkumisega, mille tulemusel on käimas Rumeenia õiguskaitseasutuste uurimised;

R.  arvestades, et korruptsioon on ELis endiselt probleem; arvestades, et korruptsiooni olemus ja ulatus võib liikmesriigiti erineda, kuid see kahjustab ELi kui tervikut ning selle majandust ja ühiskonda, takistab majandusarengut, õõnestab demokraatiat ja kahjustab õigusriiki;

S.  arvestades, et pärast konstitutsioonikohtu otsust, millega piirati presidendi võimu, tagandati vaatamata kohtunõukogu vastupidisele seisukohale 9. juulil 2018 ametist riikliku korruptsioonivastase direktoraadi peaprokurör; arvestades, et teisest küljest märkis Veneetsia komisjon oma 20. oktoobri 2018. aasta arvamuses, et on oluline „tugevdada prokuröride sõltumatust ning säilitada ja suurendada selliste institutsioonide rolli nagu president ja kõrgem justiitsnõukogu [Consiliul Superior al Magistraturii – CSM], kes saavad tasakaalustada [justiits]ministri mõjuvõimu”; arvestades, et 24. oktoobril 2018 nõudis justiitsminister peaprokuröri ametist vabastamist, süüdistades teda võimupiiride ületamises;

1.  rõhutab, et on ülimalt oluline tagada, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 loetletud ühiseid Euroopa väärtusi järgitaks täies ulatuses ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigused oleksid tagatud;

2.  on sügavalt mures Rumeenia kohtu- ja kriminaalõiguse valdkonna õigusaktide muudatuste pärast ja eriti seetõttu, et need võivad struktuuriliselt kahjustada kohtusüsteemi sõltumatust ja selle võimet võidelda korruptsiooniga Rumeenias tulemuslikult, ning nõrgestada õigusriiki;

3.  mõistab hukka politsei vägivaldse ja ebaproportsionaalse sekkumise 2018. aasta augustis Bukarestis toimunud meeleavalduste käigus; palub Rumeenia ametivõimudel tagada märulipolitsei tegevuse kohta läbipaistev, erapooletu ja tulemuslik uurimine;

4.  kutsub Rumeenia ametiasutusi üles kehtestama kaitsemeetmeid, et tagada institutsioonidevahelise koostöö läbipaistev ja õiguslik alus, ning vältima mis tahes sekkumisi, mis ei ole kontrolli- ja tasakaalustussüsteemiga kooskõlas; nõuab tugevamat parlamentaarset kontrolli luureteenistuste üle;

5.  nõuab tungivalt, et Rumeenia ametivõimud oleksid vastu mis tahes meetmetele, millega dekriminaliseeritaks korruptsioon ametiasutuses, ning rakendaksid riiklikku korruptsioonivastast strateegiat;

6.  soovitab tungivalt läbi vaadata valitsusväliste organisatsioonide rahastamist, korraldust ja toimimist käsitlevad õigusaktid, kuna need võivad avaldada kodanikuühiskonnale ähvardavat mõju ning rikuvad ühinemisvabaduse ja eraelu puutumatuse põhimõtet; on veendunud, et need tuleks viia täielikult kooskõlla ELi raamistikuga;

7.  nõuab tungivalt, et Rumeenia parlament ja valitsus rakendaksid täielikult kõiki Euroopa Komisjoni, GRECO ja Veneetsia komisjoni soovitusi ning hoiduksid ellu viimast reforme, mis seavad ohtu õigusriigi, kaasa arvatud kohtusüsteemi sõltumatuse austamise; nõuab tungivalt, et jätkataks koostööd kodanikuühiskonnaga, ning rõhutab vajadust käsitleda eespool nimetatud küsimusi läbipaistva ja kaasava protsessi abil; soovitab, et enne kõnealuste seadusandlike meetmete lõplikku vastuvõtmist tuleks taotleda Veneetsia komisjonilt nende eelhindamist;

8.  kutsub Rumeenia valitsust üles tegema Euroopa Komisjoniga koostööd vastavalt aluslepingus sätestatud lojaalse koostöö põhimõttele;

9.  väljendab veel kord kahetsust, et komisjon otsustas mitte avaldada ELi korruptsioonivastase võitluse 2017. aasta aruannet, ning kutsub teda tungivalt üles viivitamata taasalustama oma iga-aastast korruptsioonivastast seiret kõigis liikmesriikides; kutsub komisjoni üles töötama välja rangete näitajate süsteemi ja kergesti kohaldatavaid ühtseid kriteeriume korruptsiooni taseme mõõtmiseks liikmesriikides ning hindama liikmesriikide korruptsioonivastast poliitikat, nagu on märgitud Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2016. aasta resolutsioonis ELi finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitleva 2014. aasta aruande kohta(6);

10.  soovitab tungivalt rakendada kõiki liikmesriike hõlmavat korrapärast, süstemaatilist ja objektiivset järelevalveprotsessi ja dialoogi, et kaitsta ELi demokraatia põhiväärtusi, põhiõigusi ja õigusriiki ning kaasata nõukogu, komisjon ja Euroopa Parlament, nagu soovitati Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta (demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste pakt)(7); kordab, et see mehhanism peaks koosnema aastaaruandest koos riigipõhiste soovitustega(8);

11.  palub komisjonil kui aluslepingute täitmise järelevalvajal kontrollida järelmeetmeid, mida Rumeenia ametiasutused soovituste suhtes võtavad, ning samas jätkata Rumeenia täielikku toetamist asjakohaste lahenduste leidmisel;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Rumeenia presidendile.

(1) Veneetsia komisjoni 20. oktoobri 2018. aasta arvamus nr 924/2018 (CDL‑AD(2018)017).
(2) Veneetsia komisjoni 20. oktoobri 2018. aasta arvamus nr 930/2018 (CDL‑AD(2018)021).
(3) Veneetsia komisjoni 16. märtsi 2018. aasta ühisarvamus nr 914/2018 (CDL‑AD(2018)004).
(4) Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioon nr 2226/2018 ja soovitus nr 2134/2018.
(5) https://rsf.org/en/romania
(6) ELT C 50, 9.2.2018, lk 2.
(7) ELT C 215, 19.6.2018, lk 162.
(8) Vaata: Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2016. aasta resolutsioon põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2015. aastal (ELT C 238, 6.7.2018, lk 2).


Vähemustega seotud miinimumstandardid ELis
PDF 174kWORD 71k
Euroopa Parlamendi 13. novembri 2018. aasta resolutsioon vähemustega seotud miinimumstandardite kohta ELis (2018/2036(INI))
P8_TA(2018)0447A8-0353/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 19,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 10, 21 ja 22,

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(1) (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv),

–  võttes arvesse Kopenhaageni kriteeriumeid ja reeglite kogumit, millest Euroopa Liiduga ühineda sooviv kandidaatriik peab kinni pidama (liidu aquis),

–  võttes arvesse ÜRO rahvuslikesse või etnilistesse, usulistesse ja keelelistesse vähemustesse kuuluvate isikute õiguste deklaratsiooni ja ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1948. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 1. novembril 2005. aastal vastu võetud resolutsiooni A/RES/60/7 holokausti mälestamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni ja selle protokolle, eriti protokolli nr 12 diskrimineerimise keelu kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2018. aasta põhiõiguste aruannet ning tema Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teist uuringut (EU-MIDIS II),

–  võttes arvesse 13. detsembril 2006. aastal vastu võetud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle vabatahtlikku lisaprotokolli (A/RES/61/106),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ning Euroopa regionaal- või vähemuskeelte hartat,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2014. aastal vastu võetud resolutsiooni 1985 rahvusvähemuste olukorra ja õiguste kohta Euroopas,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2017. aastal vastu võetud resolutsiooni 2153 romade ja rändurite kaasamise edendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2018. aastal vastu võetud resolutsiooni 2196 Euroopa regionaal- või vähemuskeelte kaitse ja soodustamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi 2017. aastal vastu võetud resolutsiooni 424 regionaal- ja vähemuskeelte kohta Euroopas tänapäeval,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 1993. aastal vastu võetud soovitust 1201 Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokolli kohta vähemuste õiguste suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 1. veebruaril 2012. aastal vastu võetud deklaratsiooni romade diskrimineerimise ja romade vastase rassistliku vägivalla suurenemise kohta Euroopas,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu riigipeade ja valitsusjuhtide kolmandal tippkohtumisel 16. ja 17. mail 2005. aastal Varssavis vastu võetud suunist nr 5 Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vaheliste suhete kohta,

–  võttes arvesse OSCE 1990. aasta Kopenhaageni dokumenti ning OSCE rahvusvähemuste ülemvoliniku ja OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo välja antud arvukaid vähemuste õigusi käsitlevaid temaatilisi soovitusi ja suuniseid,

–  võttes arvesse oma 7. veebruari 2018. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja mittediskrimineerimise kohta ELi liikmesriikides(2),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni põhiõiguste aspekti kohta romade integreerimisel ELis ja romavastasusega võitlemise kohta(3),

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(4),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2016. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus(5),

–  võttes arvesse oma 15. aprilli 2015. aasta resolutsiooni rahvusvahelise romade päeva kohta, romavastasuse kohta Euroopas ja II maailmasõja ajal toimunud romade genotsiidi mälestuspäeva tunnustamise kohta ELis(6),

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus(7),

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta laienenud Euroopas(8),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ELi kodakondsuse 2017. aasta aruande ja kodanike õiguste tugevdamise kohta demokraatlike muutuste liidus(9),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(10),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuseid ja kohtupraktikat, eelkõige kohtuasja T‑646/13 (Minority SafePack – miljon allkirja Euroopa mitmekesisuse nimel vs komisjon), ning Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat,

–  võttes arvesse FRA aruandeid ja uuringuid, näiteks aruannet pealkirjaga „Vähemuste hulka kuuluvate isikute austamine ja kaitse 2008–2010“, ning muid riiklike, Euroopa ja rahvusvaheliste organisatsioonide ja vabaühenduste poolt kõnealusel teemal koostatud asjakohaseid raporteid,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi põlisvähemuste, rahvuskogukondade ja keelte fraktsioonidevahelise töörühma tegevust ja järeldusi,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A8‑0353/2018),

A.  arvestades, et vähemuste õigused kuuluvad lahutamatult inimõiguste hulka, mis on universaalsed, jagamatud ja sõltumatud; arvestades, et vähemuste õiguste kaitse ja edendamine on oluline rahu, julgeoleku ja stabiilsuse tagamiseks ning sallivuse, vastastikuse austuse, mõistmise ja koostöö edendamiseks kõigi ühel territooriumil elavate inimeste vahel;

B.  arvestades, et EL on kultuuride, keelte, uskude, traditsioonide ja ajaloo mosaiik, mis loob erinevate kodanike kogukonna, keda ühendavad nende ühised põhiväärtused; arvestades, et see Euroopa rikkus ei ole enesestmõistetav ning seda tuleb kaitsta ja edendada;

C.  arvestades, et ligikaudu 8 % ELi kodanikest kuulub rahvusvähemusse ja ligikaudu 10 % räägib piirkondlikku või vähemuskeelt; arvestades, et pidev ahistamine, diskrimineerimine (sh mitmekordne ja läbipõimunud diskrimineerimine) ja vägivald piirab inimeste võimalust täielikult kasutada oma põhiõigusi ja -vabadusi ning takistab nende võrdset osalemist ühiskonnas;

D.  arvestades, et vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitse võib aidata rajada Euroopale jätkusuutliku tuleviku ning aidata kaasa inimväärikuse, võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtete järgimise tagamisele; arvestades, et hüved ei ole piiratud vähemustega, sest selline kaitse ja edendamine toob stabiilsuse, majanduskasvu ja heaolu kõigile;

E.  arvestades, et Lissaboni lepinguga on ELi esmasesse õigusesse sisse viidud mõiste „vähemuste hulka kuuluvad isikud“, mis on esimene taoline selgesõnaline viide ELi õiguse ajaloos; arvestades, et ELi lepingu artiklis 2 on öeldud: „Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“; märgib, et neid väärtusi jagavad kõik liikmesriigid ning EL ja liikmesriigid peavad neid nii sise- kui ka välispoliitikas järjekindlalt järgima ja aktiivselt edendama; arvestades, et nendele õigustele tuleb tagada samasugune kaitse nagu muudele aluslepingutes sätestatud õigustele;

F.  arvestades, et ELi aluslepingud ei määratle mõistet „vähemused“, järgides sellega rahvusvahelise õiguse lähenemisviisi; arvestades, et ELi lepingu artikli 17 kohaselt peab aluslepingute rakendamise tagama komisjon;

G.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 19 on sätestatud, et nõukogu võib ühehäälselt ja pärast seadusandliku erimenetluse käigus Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist astuda vajalikke samme diskrimineerimise vastu võitlemiseks;

H.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta jõustumisega muutus mõiste „rahvusvähemused“ ELi õiguse mõisteks; arvestades, et harta artiklis 21 rõhutatakse selgelt, et diskrimineerimine on keelatud; arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata kõige kaitsetumas olukorras isikute põhiõiguste kaitsele;

I.  arvestades, et liidu kodakondsuse määratlemisel sätestatakse ELi lepingu artiklis 9 selgelt, et liit järgib oma kodanike võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt kohtlevad liidu institutsioonid, ametid ja asutused kodanikke võrdselt;

J.  arvestades, et rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon (FCNM) ja keelteharta on rahvusvahelise vähemuste kaitse süsteemi suured saavutused ja osalisriikide joaks tähtsad rahvusvahelised standardeid loovad vahendid; arvestades, et asjaomaste lepingute mõju nõrgendab aeglane ratifitseerimisprotsess, poolte esitatud reservatsioonid ja kontrolliõiguse puudumine, mis muudab need sõltuvaks riikide heast tahtest; arvestades, et kohtuotsuste, otsuste ja soovituste süstemaatiline mittejärgimine toob kaasa ka selle, et nende kahe rahvusvahelise õigusakti täitmata jätmist hakatakse pidama normaalseks;

K.  arvestades, et liikmesriikides juba kasutusel olevaid parimaid tavasid tuleks võtta arvesse ühiste Euroopa miinimumstandardite väljatöötamisel vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitseks, nagu Itaalias (Alto Adige/Lõuna‑Tirool) või Saksamaal (Schleswig‑Holstein);

L.  arvestades, et vähemuste hulka kuuluvate isikute õigused on tagatud nii mitme- kui ka kahepoolsete rahvusvaheliste lepingutega ja sätestatud paljude liikmesriikide põhiseaduslikes süsteemides ning nende austamine on õigusriigi hindamise oluline eeldus;

M.  arvestades, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv on peamine õiguslik meede etnilise ja rassilise diskrimineerimise vastu võitlemiseks; arvestades, et mitu liikmesriiki ei ole seda ikka veel täielikult rakendanud; arvestades, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi artiklis 5 on sätestatud, et täieliku võrdõiguslikkuse tagamiseks ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki säilitamast või kehtestamast erimeetmeid, et rassilise või etnilise päritolu tõttu tekkinud olukorra halvenemist ära hoida või heastada;

N.  arvestades, et ELi moto „Ühinenud mitmekesisuses“, mida on kasutatud alates 2000. aastast, rõhutab mitmekesisuse austamist kui üht Euroopa Liidu põhiväärtust;

O.  arvestades, et Kopenhaageni kriteeriumid on ELi ühinemiskriteeriumide osa; arvestades, et üks kolmest Kopenhaageni kriteeriumist nõuab riikidelt selgelt, et nad tagaksid demokraatia, õigusriigi, inimõigused ning vähemuste austamise ja kaitse; arvestades, et pärast seda, kui kandidaatriigist saab liikmesriik, ei kontrollita enam vähemuste õiguste tagamist;

P.  arvestades, et kogemused näitavad, et ühinemiseks valmistuvad riigid on altimad järgima Kopenhaageni kriteeriume; arvestades, et kuna puudub asjakohane raamistik nende kriteeriumide täitmise tagamiseks ühinemise järel, on liikmesriikides pärast ELi liikmeks saamist toimunud tõsiseid tagasiminekuid; arvestades, et ELil puuduvad endiselt liidu tasandil ühised standardid liikmesriikides vähemuste kaitsmiseks;

Q.  arvestades, et praegu on liidul üksnes piiratud mõjuga vahendid, et reageerida süstemaatilisele ja institutsioonilisele diskrimineerimisele ning rassismi- ja ksenofoobiailmingutele; arvestades, et vaatamata komisjonile tehtud mitmele üleskutsele on vähemuste hulka kuuluvate isikute tõhusaks kaitseks astutud vaid piiratud samme;

R.  arvestades, et tuleb välja töötada tugevad õigusriigi mehhanismid ja protsessid, et tagada aluslepingu põhimõtete ja väärtuste järgimine kogu liidus; arvestades, et vähemustesse kuuluvate isikute õiguste austamine on nende väärtuste oluline osa; arvestades, et allesjäänud lünkade kaotamiseks peaksid olemas olema tõhusad mehhanismid; arvestades, et sellised mehhanismid peaksid olema tõenduspõhised, objektiivsed, mittediskrimineerivad, järgima subsidiaarsuse, vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, olema kohaldatavad nii liikmesriikidele kui ka liidu institutsioonidele ning nende aluseks peab olema järkjärguline lähenemisviis, mis hõlmab nii ennetavat kui ka korrigeerivat osa; arvestades, et Euroopa Parlament kinnitas oma toetust sellele 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta ning see võiks aidata suurel määral kaasa Euroopa valitsemistava suhtes kohaldatava lähenemisviisi kujundamisele, mis praegu puudub;

S.  arvestades, et keeled on Euroopa identiteedi lahutamatu osa ja kultuuri kõige vahetum väljendus; arvestades, et keelelise mitmekesisuse austamine on ELi põhiväärtus, mis on sätestatud näiteks harta artiklis 22 ja ELi lepingu preambulis, mille kohaselt „saades innustust Euroopa kultuurilisest, religioossest ja humanistlikust pärandist, millest on kasvanud välja inimeste puutumatute ja võõrandamatute õiguste universaalsed põhiväärtused, vabadus, demokraatia, võrdõiguslikkus ja õigusriigi põhimõte“;

T.  arvestades, et keeleline mitmekesisus moodustab olulise osa piirkonna kultuurilisest rikkusest; arvestades, et 40–50 miljonit inimest ELis räägib ühte selle 60‑st piirkondlikust ja vähemuskeelest, millest mõned on tõsises ohus; arvestades, et vähemuskeelte vähenemine on märgatav kogu Euroopas; arvestades, et keeled, mida räägivad väikesed kogukonnad ja millel ei ole ametlikku staatust, on veelgi suuremas väljasuremise ohus;

U.  arvestades, et hinnanguliselt üks inimene tuhandest kasutab riiklikku viipekeelt oma esimese keelena; arvestades, et nendele keeltele tuleks anda ametlik staatus;

V.  arvestades, et kaasavates ühiskondades on olulised nii individuaalne kui ka riiklik identiteet ja need ei välista teineteist; arvestades, et liikmesriikide õigussüsteemid sisaldavad vähemuste osas suuri lünki ning nende ühtlustatuse ja sümmeetria tase on madal;

W.  arvestades, et Euroopa kultuuripärand on rikkalik ja mitmekesine; arvestades, et kultuuripärand rikastab iga kodaniku elu; arvestades, et ELi lepingu artiklis 3 on sätestatud, et „liit austab oma rikkalikku kultuurilist ja keelelist mitmekesisust ning tagab Euroopa kultuuripärandi kaitse ja arendamise“; arvestades, et inimesed, kes kuuluvad Euroopas sajandeid elanud vähemustesse, annavad sellesse rikkalikku, ainulaadsesse ja mitmekesisesse pärandisse oma osa ning on Euroopa identiteedi lahutamatu osa;

X.  arvestades, et liikmesriikides on suured erinevused vähemuste tunnustamisel ja nende õiguste austamisel; arvestades, et kogu ELis kannatavad vähemused endiselt institutsionaalse diskrimineerimise all ja nende suhtes kasutatakse halvustavaid stereotüüpe ning isegi nende omandatud õigusi sageli piiratakse või kohaldatakse valikuliselt;

Y.  arvestades, et vähemuste kaitsmise ja diskrimineerimisvastase poliitika vahel on erinevus; arvestades, et diskrimineerimise keelust ei piisa assimileerimise peatamiseks; arvestades, et tegelik võrdõiguslikkus läheb kaugemale kui diskrimineerimisest hoidumine ja tähendab nõuet tagada vähemustele nende õiguste – nagu õigus identiteedile, keele kasutamisele ja haridusele, kultuuri- ja kodanikuõigused jne – teostamine võrdselt enamusega;

Z.  arvestades, et ksenofoobse vägivalla ja vihakõne sagenemine Euroopa Liidus, mida sageli edendavad paremäärmuslikud jõud, mõjutab vähemustesse kuuluvaid isikuid ja on nende vastu suunatud;

AA.  arvestades, et vähemustesse kuuluvad ELi kodanikud ootavad, et Euroopa tasandil võetaks nende õiguste kaitsmiseks rohkem meetmeid, nagu näitab Euroopa Parlamendile selles küsimuses esitatud petitsioonide suur hulk;

AB.  arvestades, et Euroopa kodanikualgatus „Minority SafePack“ on kogunud 1 215 879 allkirja kogu ELis, mis näitab nende ELi kodanike soovi tugevdada ELi tasandil vähemustega seotud poliitikat reguleerivat õigusraamistikku;

AC.  arvestades, et vähemuste õiguste tõhusat kaitset ELis saab tunduvalt parandada; arvestades, et demokraatlike institutsioonide legitiimsus põhineb kõikide ühiskonnarühmade, sealhulgas vähemuste hulka kuuluvate isikute osalusel ja esindatusel;

1.  tuletab meelde, et liikmesriikidel on kohustus tagada vähemustele nende inimõiguste täielik kasutamine nii üksikisikute kui ka kogukonnana;

2.  tuletab meelde, et ehkki vähemuste kaitse on Kopenhaageni kriteeriumide osa nii kandidaatriikide kui ka liikmesriikide jaoks, ei ole mingit tagatist, et liikmesriigiks saades jäävad riigid Kopenhaageni kriteeriumide raames võetud kohustuste juurde;

3.  märgib, et ELil puuduvad endiselt tõhusad vahendid, et jälgida ja jõustada vähemuste õiguste austamist; peab kahetsusväärseks, et vähemuste kaitse valdkonnas peab EL kas enesestmõistetavaks, et liikmesriigid austavad vähemuste õigusi, või tugineb välistele järelevalvevahenditele, näiteks ÜRO, Euroopa Nõukogu ja OSCE omad;

4.  märgib, et Kopenhaageni kriteeriumide täitmist, mida kontrollitakse enne ja pärast riikide ühinemist ELiga, tuleb pidevalt jälgida ning selle üle tuleb pidada pidevat dialoogi parlamendis, komisjonis ja nõukogus ning nende vahel; rõhutab, et vaja on ulatuslikku ELi vähemuste kaitse süsteemi koos tugeva järelevalvemehhanismiga;

5.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõike 1 kohaselt on komisjonil aluslepingute täitmise järelevalvajana õigus ja volitus kontrollida õigusriigi põhimõtte ja muude Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste järgimist liikmesriikide poolt; leiab seetõttu, et komisjoni võetud meetmed selle ülesande täitmiseks ja selle kontrollimiseks, et liikmesriikide ühinemisel valitsenud tingimusi täidetakse endiselt, ei kujuta endast liikmesriikide suveräänsuse rikkumist;

6.  tuletab meelde, et olemasolevate rahvusvaheliste standardite kohaselt on igal liikmesriigil õigus kindlaks määrata, kes kuuluvad rahvusvähemustesse;

7.  tuletab meelde, et ELis puudub vähemuste õiguste ühine ELi standard ja ühine arusaam sellest, keda saab pidada vähemusse kuuluvaks; märgib, et vähemuste määratlus puudub nii ÜRO rahvus- või etnilistesse, usu- ja keelevähemustesse kuuluvate isikute õiguste deklaratsioonis kui ka FCNMis; rõhutab, et vaja on kaitsta kõiki rahvus- ja etnilisi, usu- ja keelevähemusi, hoolimata määratlusest, ja mis tahes määratlust tuleks rakendada paindlikult, kuna kaitsealuste tegelik viimine vähemuste õiguste kaitse alla on sageli osa protsessist, mis võib lõpuks viia ametliku tunnustamiseni; soovitab, et subsidiaarsuse, proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid arvesse võttes peaks rahvusvähemuse määratlus põhinema määratlusel, mis sisaldub Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee soovituses 1201 (1993) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli kohta vähemuste õiguste suhtes ja kus rahvusvähemus on selliste riigis asuvate inimeste rühm, kes

   elavad selle riigi territooriumil ja on selle riigi kodanikud,
   säilitavad pikaajalised, kindlad ja kestvad sidemed selle riigiga,
   näitavad iseloomulikke etnilisi, kultuurilisi, usulisi või keelelisi omadusi,
   on küllaldaselt esindatud, kuigi väiksemal hulgal kui ülejäänud selle riigi või selle riigi piirkonna rahvastik,
   tegutsevad, ajendatuna huvist hoida alal seda, mis moodustab nende ühtse identiteedi, sealhulgas nende kultuuri, traditsioonid, usu või keele;

8.  tuletab meelde Euroopa Nõukogu riigipeade ja valitsusjuhtide kolmandal tippkohtumisel 16. ja 17. mail 2005. aastal Varssavis vastu võetud suunist nr 5 Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vaheliste suhete kohta, mille kohaselt „Euroopa Liit püüab võtta asjaomased Euroopa Nõukogu konventsioonide aspektid oma pädevuse raames Euroopa Liidu õigusesse üle“;

9.  märgib, et FCNMi ja Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta („keelteharta“) sätete osad kuuluvad ELi pädevusse, ja tuletab meelde FRA järeldust, et ehkki liidul ei ole üldist seadusandlikku pädevust teha otsuseid rahvusvähemuste kaitse kohta, võib ta „teha otsuse erinevates küsimustes, mis mõjutavad rahvusvähemustesse kuuluvaid isikuid“;

10.  on seisukohal, et pärast nõuetekohast mõju hindamist ning kooskõlas liikmesriikide suhtes kohaldatava subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega on vaja esitada seadusandlik ettepanek vähemuste kaitse miinimumstandardite kohta ELis, et parandada vähemuste olukorda ja kaitsta juba olemasolevaid õigusi kõigis liikmesriikides, vältides samal ajal topeltstandardeid; on seisukohal, et austades subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, peaksid sellised standardid lähtealuseks võtma juba kodifitseeritud rahvusvahelise õiguse õigusaktid ja neil peaks olema kindel koht õigusraamistikus, mis tagab demokraatia, õigusriigi põhimõtte järgimise ja põhiõigused kogu ELis, ning et sellega peaks kaasas käima toimiv järelevalvemehhanism; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et nende õigussüsteemidega garanteeritakse, et vähemuste hulka kuuluvaid isikuid ei diskrimineerita, ning võtma ja rakendama sihipäraseid kaitsemeetmeid;

11.  tuletab meelde, et vähemuste õiguste kaitse on osa ettepanekust sõlmida demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitlev liidu pakt („ELi pakt“); tuletab sellega seoses meelde üleskutset, mille ta esitas oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta, ning palub veel kord, et komisjon esitaks ettepaneku ELi pakti sõlmimiseks; kutsub komisjoni üles integreerima vähemuste õigused ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi kõikidesse võimalikesse osadesse;

12.  julgustab komisjoni looma liidu tasandil (kas olemasolevate struktuuride raames või eraldiseisva asutusena) organi ELis vähemuste tunnustamiseks ja kaitsmiseks;

13.  tervitab allkirjade edukat registreerimist ja kogumist Euroopa kodanikualgatuse „Minority SafePack“ raames, milles nõutakse vähemuste kaitse Euroopa raamistikku; julgustab komisjoni uurima viise, kuidas vähemuste huve ja vajadusi ELi tasandil paremini esindada;

14.  ergutab komisjoni ja liikmesriike kaitsema vähemuste hulka kuuluvate isikute õigust säilitada, kaitsta ja arendada oma identiteeti, ning võtma vajalikud meetmed, et edendada vähemuste tõhusat osalemist ühiskondlikus, majandus- ja kultuurielus ning avalikes küsimustes;

15.  tuletab meelde, et ELi kodakondsus saadakse liikmesriigi kodakondsuse kaudu, mis on reguleeritud siseriiklike õigusaktidega; tuletab meelde, et riigi kodakondsuse andmisel peaksid liikmesriigid juhinduma ELi õiguse põhimõtetest, näiteks proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõttest, mida on põhjalikult käsitletud Euroopa Kohtu praktikas; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 20 on sätestatud, et iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on ka liidu kodanik ning tal on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud õigused ja kohustused; tuletab meelde, et aluslepingute kohaselt pööravad ELi institutsioonid võrdselt tähelepanu igale ELi kodanikule;

16.  tuletab meelde oma suurt muret seoses Euroopas elavate kodakondsuseta romade arvuga, kellel puudub täielikult juurdepääs sotsiaal-, haridus- ja tervishoiuteenustele ning kes on tõugatud ühiskonna äärealadele; kutsub liikmesriike üles lõpetama kodakondsusetus ja tagama kõigile põhilised inimõigused;

17.  palub liikmesriikidel võtta tõhusaid meetmeid, et kaotada takistused vähemuste hulka kuuluvate isikute juurdepääsul tervishoiusüsteemile; märgib, et vähemusrühmadel on kehvem juurdepääs tervishoiuteenustele ja terviseteabele; ergutab komisjoni ja liikmesriike tagama, et vähemustel oleks diskrimineerimiseta juurdepääs nii füüsilise kui ka vaimse tervise teenustele;

18.  palub Euroopa Liidul ühineda FCNMi ja keeltehartaga ning liikmesriikidel need ratifitseerida ning järgida neis dokumentides sätestatud põhimõtteid; palub liikmesriikidel ja komisjonil hoiduda tegevustest, mis läheksid vastuollu nende põhimõtetega; märgib, et luues miinimumstandardid vähemuste jaoks ELis, peavad liikmesriigid ja ELi institutsioonid hoiduma vastu võtmast õigusakte ja haldusmeetmeid, mis nõrgestavad või kahjustavad vähemuste hulka kuuluvate isikute õigusi;

19.  kinnitab, et põlisrahvad ei peaks oma õiguste kasutamisel kokku puutuma diskrimineerimisega ning neil peaks olema õigus väärikusele ja oma kultuuri, traditsioonide, ajaloo ja püüdluste mitmekesisusele, mis peab asjakohaselt kajastuma hariduses ja avalikus teabes; julgustab neid liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni (ILO konventsioon nr 169), seda tegema ja seda heauskselt rakendama;

20.  on seisukohal, et ELis tuleb välja töötada vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitse ühised Euroopa miinimumstandardid, järgides heanaaberlikkuse, sõbralike suhete ning liikmesriikide vahelise koostöö ja naabruses asuvate kolmandate riikidega tehtava koostöö menetluspõhimõtteid ning tegutsedes rahvusvaheliste standardite ja normide rakendamise alusel; on seisukohal, et ühiste Euroopa miinimumstandardite vastuvõtmine ei tohiks nõrgestada vähemuste hulka kuuluvate isikute olemasolevaid õigusi ja neid kaitsvaid standardeid; tuletab meelde vajadust täita võetud kohustused ja rakendada OSCE raames, eelkõige selle temaatilistes soovitustes ja suunistes, arendatud põhimõtted; tuletab meelde, et komisjon on neid standardeid ühinemisläbirääkimiste ajal Kopenhaageni kriteeriumide kontekstis juba arvesse võtnud; kutsub komisjoni üles kohaldama selles osas kõikidele liikmesriikidele samu standardeid;

21.  rõhutab, et diskrimineerimisvastane poliitika üksi ei lahenda vähemuste ees seisvaid probleeme ega peata nende assimileerimist; märgib, et vähemuste hulka kuuluvad isikud on õiguskaitsevahendite kasutamise õiguse mõttes erikategoorias ja neil on konkreetsed vajadused, mis tuleb rahuldada, kui soovitakse saavutada täielikku ja tõhusat võrdsust, ning et nende õigusi tuleb austada ja edendada, sealhulgas õigust vabalt väljendada, säilitada ja arendada nende kultuurilist või keelelist identiteeti, austades seejuures nende elukohariigi identiteeti, väärtusi ja põhimõtteid; ergutab komisjoni edendama korrapärast järelevalvet keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse üle ELis;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkuvalt toetama ja rahastama vähemuste esindajatega konsulteerides usaldusväärsete ja võrreldavate võrdõiguslikkuse alaste andmete kogumist, et mõõta ebavõrdsust ja diskrimineerimist; nõuab, et rakendataks kogu ELi hõlmavat tulemuslikku järelevalvet rahvus- ja etniliste vähemuste olukorra üle; on seisukohal, et FRA peaks tõhusamalt jälgima rahvus- ja etniliste vähemuste diskrimineerimise ilminguid liikmesriikides;

23.  tunnistab kodanikuühiskonna ja vabaühenduste olulist rolli vähemuste kaitsmisel, diskrimineerimise vastu võitlemisel ja vähemuste õiguste edendamisel; ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama nende organisatsioonide piisavat rahastamist ja toetamist;

24.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama vähemuste kaitsmist vähemuste seas ja vähendama ebavõrdsust ebavõrdsetes tingimustes, kuna vähemustesse kuuluvad inimesed saavad sageli mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimise osaliseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel viia läbi uuringuid, et lahendada mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimise probleem;

Diskrimineerimise, vihakuritegude ja vihakõne vastane võitlus

25.  on mures vihakuritegude ja vihakõne sagenemise pärast, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast või religioossest sallimatusest ja suunatud Euroopa vähemuste vastu; kutsub ELi ja liikmesriike üles tugevdama vihakuritegude ning diskrimineeriva suhtumise ja käitumise vastast võitlust; kutsub komisjoni ja FRAd üles jätkama oma tööd vähemuste vastu suunatud vihakuritegude ja vihakõne seirega liikmesriikides ning andma juhtumitest ja suundumustest korrapäraselt aru;

26.  mõistab ühemõtteliselt hukka igasuguse diskrimineerimise mis tahes põhjustel ja kõik segregatsiooni vormid, vihakõne, vihakuriteod ja sotsiaalse tõrjutuse, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles selgelt hukka mõistma rahvus- ja etniliste vähemuste vastu suunatud hirmutegude eitamise ja selle eest karistama; kordab oma seisukohta, mida väljendas 25. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis põhiõiguste aspekti kohta romade integreerimisel ELis ja romavastasusega võitlemise kohta; tuletab meelde, et kõik ELi kodanikud peaksid saama võrdselt abi ja kaitset, sõltumata oma etnilisest või kultuurilisest päritolust; kutsub komisjoni üles looma Euroopa raamistikku ja kutsub liikmesriike üles koostama konkreetsed riiklikud kavad vähemustesse kuuluvate isikute vastu suunatud ksenofoobse vägivalla ja vihakõne vastu võitlemiseks;

27.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid edendama omavahel sõbralikke ja stabiilseid suhteid, ning julgustab neid jätkama avatud ja toetavat dialoogi naaberriikidega, eriti piirialadel, kus võib esineda mitmeid keeli ja kultuure;

28.  julgustab komisjoni ja liikmesriike käivitama teadlikkuse suurendamise algatusi, mis muudavad ELi elanikkonna teadlikuks mitmekesisusest, ja edendama kõiki vähemuskultuuride rahumeelseid väljendusvorme; ergutab liikmesriike lisama õppekavadesse rahvus- ja etniliste vähemuste ajalugu ja edendama oma koolides sallivuse kultuuri; ergutab komisjoni ja liikmesriike alustama kultuuridialoogi, muu hulgas koolides, et käsitleda vähemusrühmade vastu suunatud viha eri vorme; kutsub liikmesriike üles tagama, et vähemuste hulka kuuluvate isikute mittediskrimineerimist, samuti ajalugu ja õigusi süvalaiendatakse riiklikus haridussüsteemis;

29.  ergutab komisjoni ja liikmesriike käivitama vihakõnevastaseid kampaaniaid, looma politseijõududes vihakuritegude vastaseid üksuseid, lähtudes teadlikkusest eri vähemusrühmade ees seisvatest probleemidest, ja korraldada täienduskoolitusi, ning tagada, et vähemuste hulka kuuluvatel isikutel on seaduse ees võrdsed õigused ning et neil on võrdne juurdepääs õigusemõistmisele ja menetlusõigustele;

30.  on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peavad tagama, et vähemuste hulka kuuluvad isikud saavad oma õigusi hirmu tundmata kasutada; julgustab sellega seoses liikmesriike lisama koolide õppekavadesse igal tasandil kohustusliku õppeaine inimõiguste, demokraatliku kodakondsuse ja poliitilise kirjaoskuse kohta; ergutab komisjoni ja liikmesriike pakkuma kohustuslikku koolitust nendele isikutele, kes vastutavad ELi ja liikmesriikide õigusaktide nõuetekohase rakendamise eest ja kellel peavad olema vahendid kõigi kodanike teenimiseks, lähtudes inimõigustel põhinevast lähenemisviisist; palub komisjonil ja liikmesriikidel käsitleda läbipõimunud diskrimineerimist nii poliitikameetmete kui ka rahastamisprogrammide kaudu;

31.  palub liikmesriikidel luua vastastikuse usalduse tekitamiseks riiklikud tõe- ja lepituskomisjonid, et teadvustada sajandeid toimunud vähemuste hulka kuuluvate isikute tagakiusamist, tõrjumist ja hülgamist ning et dokumenteerida need probleemid; kutsub liikmesriike üles selgelt hukka mõistma vähemuste hulka kuuluvate isikute vastu suunatud hirmutegude eitamise ja selle eest karistama ning ergutab neid pidama riigi tasandil vähemusrühmade olulisi mälestuspäevi, nagu romade holokausti mälestuspäev; ergutab neid asutama institutsioone vähemusrühmade ajaloo ja kultuuri näitamiseks ning toetama neid nii rahaliselt kui ka administratiivselt;

32.  peab vähemusrühmade aktiivset ja mõtestatud sotsiaalset, majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist osalemist väga oluliseks; palub seega komisjonil ja liikmesriikidel koostada nii ennetavaid kui ka reageerivaid meetmeid sisaldavad strateegiad, mis põhinevad vähemusrühmade esindajatega tegelikult ja süstemaatiliselt läbi viidud konsultatsioonidel, ning kaasata vähemusrühmade esindajaid nende osalemise ja mittediskrimineerimise tagamiseks kõigil tasanditel, sh kohalikul tasandil, käivitatud peamiste programmide ja projektide juhtimisse, jälgimisse ja hindamisse;

33.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi täielik ja põhjalik rakendamine, kohaldamine ja jõustamine, ning ergutab neid osalema teadlikkuse tõstmise kampaaniates seoses diskrimineerimisvastaste õigusaktidega; on veendunud, et liikmesriigid peaksid tagama, et sanktsioonid on piisavalt tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, nagu on nõutud nimetatud direktiivis; kutsub komisjoni üles selle direktiivi rakendamist nõuetekohaselt jälgima;

34.  peab kahetsusväärseks, et esildatud 2008. aasta võrdse kohtlemise direktiiv (COM(2008)0426) ootab endiselt nõukogu heakskiitu; kordab oma üleskutset nõukogule võtta seisukoht selle ettepaneku kohta vastu võimalikult kiiresti;

Rahvus- ja etnilised vähemused

35.  märgib, et rahvus- ja etnilised vähemused on vähemuste hulka kuuluvate isikute rühmad, kes on elanud samal territooriumil ja jaganud ühist identiteeti, mõnedel juhtudel piirimuudatuste tõttu, muudel juhtudel seetõttu, et nad on piirkonnas pikka aega elanud ja suutnud seal oma identiteedi säilitada; palub komisjonil ja liikmesriikidel kaitsta rahvus- ja etniliste vähemuste kultuurilist ja keelelist identiteeti ning luua tingimused selle identiteedi edendamiseks; viitab olulisele rollile, mis võib piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel ELis rahvus- ja etniliste vähemuste kaitsmisel olla, ja leiab, et administratiivsel ümberkorraldamisel ja territoriaalsete piirkondade moodustamisel ei tohi olla nende jaoks negatiivseid tagajärgi; ergutab liikmesriike eraldama vähemuste õiguste rakendamiseks riigieelarvest vahendeid, et mitte kohalikku eelarvet koormata;

36.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada rahvusvähemustele ja etnilistele vähemustele poliitilises ja ühiskondlikus elus osalemiseks võrdsed võimalused; palub liikmesriikidel võtta vastu valimissüsteemid ja -seadused, mis soodustavad rahvus- ja etniliste vähemuste esindatust; palub liikmesriikidel võtta viivitamata parandusmeetmed, et lõpetada diskrimineeriv sündide registreerimine, et registreerida vähemustesse kuuluvate inimeste sünnid neid diskrimineerimata ning tagada, et väljastatavad ID‑kaardid ei diskrimineeri inimesi;

37.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles süstemaatiliselt analüüsima praegust vähemusi puudutavat poliitikat, et teha selgeks selle tugevused ja probleemid, ning tagama kooskõla rahvus- ja etniliste vähemuste õigustega;

38.  kutsub FRAd üles koostama arvamuse selle kohta, kuidas luua vahendeid rahvusvähemustesse kuuluvate isikute õiguste kaitsmiseks ja edendamiseks kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas T‑646713;

Kultuurilised õigused

39.  rõhutab, et kultuuritegevus on oluline valdkond rahvus- ja etniliste vähemuste identiteedi säilitamiseks ning et vähemuste traditsioonide säilitamine ja kunstilise väärtuse väljendamine emakeeles on eriti oluline Euroopa mitmekesisuse säilitamisel; märgib, et vähemuste kultuuripärandi hoidmine on ELi ja liikmesriikide ühine huvi; palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada, tugevdada ja edendada vähemuste kultuurilisi õigusi;

40.  tuletab meelde, et mõiste „kultuur“ sisust arusaamine on oluline, et määratleda vähemuste kultuuriliste õiguste kohaldamisala; märgib, et laiemas tähenduses on kultuur kogukonna materiaalse ja mittemateriaalse tegevuse ja saavutuste summa, mis eristab seda kogukonda teistest; rõhutab, et kultuurilised õigused peaksid hõlmama õigust osaleda kultuurielus, õigust kultuurile, õigust valida rühma, keeleõigusi ning kultuuri- ja teaduspärandi kaitset;

41.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tunnustada rahvus- ja etniliste vähemuste panust liidu kultuuripärandisse, tugevdada dialoogi vähemusse kuuluvate inimeste ja nende esindajatega ning määrata kindlaks kooskõlastatud poliitika ja tegevused nende kultuuri säilitamise ja arendamise säästvaks haldamiseks ning neid rakendada; palub liikmesriikidel tagada kultuuriliste õiguste kaitsmiseks, et riiklikul tasandil on tegevus piisavalt institutsionaliseeritud;

42.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kaasata ja toetada rahvus- ja etnilisi vähemusi ja neisse kuuluvaid inimesi teadmiste ja oskuste edendamisel, mis on vajalikud selleks, et kaitsta kultuuripärandit, hoolitseda selle eest kestlikult ja seda arendada, ning mis tuleks anda edasi tulevastele põlvkondadele; palub komisjonil ja liikmesriikidel luua vähemuste hulka kuuluvate isikute jaoks sisulised kultuurifondid nii horisontaalsel kui ka vertikaalsel tasandil ning neid säilitada, et tagada vähemuskogukondade kultuurielule tõhus, läbipaistev ja võrdne toetus;

43.  rõhutab, et meedial on kultuuriliste ja keeleliste õiguste tagamisel keskne koht; tuletab meelde, et võimalus saada ja avaldada teavet ja sisu keeles, mida mõistetakse täielikult ja mille abil suheldakse, on avalikus, majandus-, ühiskonna- ja kultuurielus võrdse ja tõhusa osalemise eeltingimus; märgib sellega seoses, et erilist tähelepanu tuleb pöörata piirialadel, maapiirkondades ja äärealadel elavate rahvus- ja etniliste vähemuste hulka kuuluvate isikute vajadustele; tunneb muret piirkondlikes või vähemuskeeltes avaldatavate või ülekantavate meediaväljaannete alarahastatuse pärast; palub komisjonil ja liikmesriikidel vähemusi esindavaid organisatsioone või meediaväljaandeid piisavalt rahastada, et toetada vähemuste säilimist ja nende kultuurilist identiteeti ning et võimaldada neil jagada oma seisukohti, keelt ja kultuuri enamusega;

44.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et meedia saaks tegutseda sõltumatult, edendada vähemuskeelte kasutamist meedias ning võtta meediateenustele lubade andmisel, sealhulgas tele- ja raadioringhäälinguorganisatsioonide määramisel arvesse rahvus- ja etnilisi vähemusi; palub komisjonil ja liikmesriikidel anda vähemusi esindavatele organisatsioonidele asjakohased rahalised vahendid, et suurendada nende ühtekuuluvustunnet ja identifitseerimist nende asjaomaste vähemusrühmadega, ja juhtida enamuse tähelepanu nende identiteedile, keelele, ajaloole ja kultuurile;

45.  tuletab meelde, et avalik-õiguslikul meedial on sellise sisu edendamisel tähtis roll, seda eriti kohalike või piirkondlike asutuste demokraatliku järelevalve raames; palub, et komisjon looks õiguslikud ja regulatiivsed tingimused, mis tagavad teenuse osutamise vabaduse, audiovisuaalse sisu edastamise ja vastuvõtmise piirkondades, kus vähemused elavad, et nad saaksid vaadata ja kuulata sisu oma emakeeles, ning palub sellist sisu edastada piiriüleselt ilma geoblokeerimiseta;

46.  palub komisjonil ja liikmesriikidel asjakohaste vahenditega tagada, et audiovisuaalmeedia teenustes ei õhutata vähemustesse kuuluvate isikute vastu suunatud vägivalda ega viha; rõhutab, et meedial on vähemuste õiguste rikkumiste kajastamisel oluline roll ja kui sellest ei räägita, jääb vähemuste igapäevane tegelik olukord märkamata;

47.  palub liikmesriikidel hoiduda poliitilistest ja õigustoimingutest ning poliitikast, mille eesmärk on näha ette piiravad meetmed, nagu subtiitrite ja/või tõlkimise kohustus ning kohustuslikud kvoodid ametlikes keeltes programmidele; palub komisjonil ja liikmesriikidel võimaldada ja soodustada regionaal- või vähemuskeelse meedia, samuti elektrooniliste suhtluskanalite olemasolu; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada asjakohased rahastamisvahendid või toetused rahvus- ja etnilisi vähemusi esindavatele organisatsioonidele ja meediale, pidades silmas nende piirkondlikke eripärasid ja vajadusi;

48.  palub seoses Euroopa kultuuripärandiaastaga, et liikmesriigid toetaksid ja edendaksid oma vähemuskultuure, soodustades nende ajaloo ja traditsioonide tutvustamist ning tagades, et asjaomased kogukonnad ei jää isoleerituks;

49.  rõhutab, et kultuuripärandi poliitika väljatöötamine peaks alati olema kaasav, kogukonna- ja osaluspõhine ning hõlmama konsulteerimist ja dialoogi asjaomaste vähemuskogukondadega;

Õigus haridusele

50.  märgib, et haridusel on sotsialiseerumisel ja identiteedi arendamisel keskne roll ning see on jätkuvalt peamine vahend ohustatud vähemuskeelte taaselustamiseks ja säilitamiseks; märgib, et kõigil rahvusvähemusse kuuluvatel isikutel on õigus saada haridust vähemuskeeles; rõhutab, et emakeelse hariduse järjepidevus on nende kultuurilise ja keelelise identiteedi säilitamise jaoks elutähtis; märgib, et vähemuskeeles pakutava hariduse puhul puudub ühtne parimate tavade mudel, mis sobib kõikidele rahvus- ja etnilistele vähemustele; märgib, et erilist tähelepanu tuleks pöörata viipekeele kasutajatele;

51.  tuletab meelde, et Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni artiklis 14 soovitatakse liikmesriikidel püüda oma võimaluste ja haridussüsteemi piires tagada rahvusvähemuste liikmetele piisavad võimalused saada vähemuskeele õpet või õpetust selles keeles, ilma et see piiraks ametliku keele õppimist või selles keeles õpetamist;

52.  palub komisjonil ja liikmesriikidel oma edasistes meetmetes luua sobivad vahendid, et edendada ja toetada rahvus- ja etniliste vähemuste räägitavate keelte ametlikku kasutamist territooriumidel, kus nad elavad, kohalikul või piirkondlikul tasandil, kooskõlas FCNMi ja keelteharta põhimõtetega, tagades samal ajal, et regionaal- ja vähemuskeelte kasutamise kaitse ja julgustamine ei too kahju ametlikele keeltele ja nende õppimise kohustusele;

53.  peab kahetsusväärseks, et mõned liikmesriigid ei ole veel keeltehartat ratifitseerinud ja et mõned harta ratifitseerinud riigid ei rakenda seda tõhusalt; on pettunud, et mõnes liikmesriigis ei rakendata olemasolevaid õiguseid või neid lausa eiratakse;

54.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et rahvus- ja etniliste vähemuste hulka kuuluvate isikute õigused on rahvusvaheliste normide kohaselt tagatud ja neil on piisavad võimalused saada vähemuskeelset haridust ning õpetust nende emakeeles nii avalikes kui ka eraharidusasutustes; julgustab liikmesriike kujundama asjakohast hariduspoliitikat ja rakendama sellist poliitikat, mis sobib kõige paremini rahvus- ja etniliste vähemuste vajadustega, sealhulgas konkreetsete haridusprogrammide või spetsiaalsete õppekavade ja õpikute abil; palub liikmesriikidel rahastada õpetajakoolitust, et tagada tõhus õpe vähemuskeeltes, ning lisada võõrkeelte õpetamise parimad tavad riigikeelte õpetamise metoodikasse, kui tegemist on vähemuskeeles haridust pakkuvate koolide õppekavadega; rõhutab, et liikmesriigid peaksid tagama, et nii piirkondlikku või vähemuskeelt kui ka ametlikku keelt õpetatakse asjakohaseid meetodeid kasutades;

55.  julgustab liikmesriike tagama, et neil, kes räägivad piirkondlikku või vähemuskeelt oma emakeelena, on võimalus õppida ametlikku keelt piisavalt, ning hõlmama võõrkeelte ja teiste keelte õpetamise head tavad metoodilisse lähenemisviisi, mida on rakendatud riigi ametliku keele õpetamiseks;

56.  rõhutab, et vähemuste hulka kuuluvad isikud peaksid õppima ka enamusrahvuse keelt, ajalugu ja kultuuri ning et enamusrahvusesse kuuluvad õpilased ja üldsus peaksid olema tuttavad vähemuste ajaloo ja kultuuriga ning neile tuleks anda võimalus vähemuskeeli õppida;

57.  ergutab liikmesriike edendama selliste õpikute koostamist, mis vastavad piirkondlike või vähemuskeelte kõnelejate vajadustele, või – kui see osutub võimatuks – lihtsustama koostöös haridust reguleerivate asutustega selliste õpikute kasutamist, mis on avaldatud riikides, kus neid asjaomaseid keeli kasutatakse;

58.  rõhutab emakeelse kõrghariduse ning oskussõnavara teadmistega spetsialistide koolitamise tähtsust, eelkõige piirkondades, kus on palju asjaomase keele kõnelejaid; rõhutab tungivat vajadust koolitada arste vähemuskeeltes;

59.  ergutab liikmesriikide valitsusi kaasama vähemuste esindajaid aruteludesse haridussüsteemi ülesehituse üle;

60.  palub liikmesriikidel määratleda piirkondliku või vähemuskeele õppimise eelistatavad lävendid, et tagada hariduses võrdsus; ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama selliste rahvus- või etniliste vähemuste hulka kuuluvate inimeste, kes elavad piirkondades, kus elab palju selliseid vähemusi, sealhulgas maapiirkondades või väga hajutatud asulates, õigust saada haridust vähemuskeeles, eelkõige oma emakeeles, kui on olemas piisav nõudlus; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et haridusreformid ja -poliitika ei piiraks õigust saada vähemuskeelset haridust;

61.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada haridussüsteemides vähemus- ja piirkondlike keelte jaoks vertikaaltasandil integreeritud toe kättesaadavust, luues eelkõige liikmesriikide haridusministeeriumides ja komisjonis üksused, kes vastutavad vähemus- ja piirkondlikes keeltes hariduse koolide õppekavasse lisamise eest; ergutab liikmesriike edendama vähemuskeelte pidevat õpet alates koolieelsest haridusest kuni kolmanda taseme hariduseni;

62.  rõhutab, et õpetajate koolitamine ja kvaliteetsete õpikute ja õppematerjali kättesaadavus on olulised eeltingimused, et tagada õpilastele kvaliteetne haridus; on seisukohal, et õppekavad, õppematerjalid ja ajalooõpikud peaksid kajastama vähemusrühmade ühiskonda ja kultuuri ausalt, täpselt ja informatiivselt; märgib, et vähemuskeelte õpetamisega seotud üldtuntud probleem, millega tuleb tegeleda, on kvaliteetsete õppematerjalide ja kvalifitseeritud keeleõpetajate nappus; märgib, et ajaloo mitmemõõtmelise õpetamise nõue peaks kehtima nii vähemuste kui ka enamuste kogukondade koolides; märgib, kui oluline on arendada õpetajakoolitust, et sobitada see eri haridustasemetel ja eri koolitüüpides õpetamisega seotud vajadustega;

63.  rõhutab, et vähemuskeele õpetamine aitab kaasa vastastikusele mõistmisele enamuse ja vähemuse vahel ning toob kogukonnad üksteisele lähemale; kutsub liikmesriike üles võtma positiivseid meetmeid, et tagada vähemuste nõuetekohane esindatus hariduses, samuti avalikus halduses ja rakendusametites riiklikul, piirkondlikul ja omavalitsuse tasandil;

64.  kutsub komisjoni üles edendama rohkem programme, kus keskendutakse kogemuste ja parimate tavade vahetamisele Euroopa piirkondlikes ja vähemuskeeltes antava hariduse valdkonnas; kutsub ELi ja komisjoni üles uues mitmeaastases finantsraamistikus programmide „Erasmus+“, „Loov Euroopa“ ja „Kodanike Euroopa“ raames piirkondlikele ja vähemuskeeltele rohkem rõhku panema;

65.  peab väga kahetsusväärseks, et mõnes liikmesriigis ei integreerita vähemusse kuuluvaid õpilasi tavaharidusasutustesse, vaid pannakse erikooli põhjendusega, et nad ei valda piisavalt õppekeelt; tuletab meelde, et haridust vähemuskeeles või mis tahes konkreetse vähemuse hulka kuulumist ei saa kasutada ettekäändena eraldada lapsed identiteedi alusel; palub liikmesriikidel sellisest eraldamisest hoiduda ja võtta asjakohased meetmed, et võimaldada neil õpilastel tavakoolis käia; kutsub liikmesriike üles kaaluma põhilisi inimõigusi ja vähemuste õigusi käsitlevate teemade sisseviimist eelkõige kooli õppekavadesse kultuurilise mitmekesisuse ja hariduse kaudu sallivuse edendamise vahendina;

Keelelised õigused

66.  märgib, et keel on vähemuste kultuurilise identiteedi ja inimõiguste oluline aspekt; rõhutab vajadust edendada vähemuskeele kasutamise õigust nii eraviisiliselt kui ka avalikult ja ilma diskrimineerimiseta piirkondades, kus on palju vähemusrühmadesse kuuluvaid isikuid, tagamaks, et keeli oleks võimalik ühest põlvkonnast teise edasi anda, ning kaitsta keelelist mitmekesisust liidus; palub komisjonil tugevdada oma kava, mille eesmärk on edendada piirkondlike keelte õpetamist ja kasutamist kui võimalikku vahendit, millega võidelda ELis keelelise diskrimineerimise vastu, ning edendada keelelist mitmekesisust; tuletab meelde, et vähemuskeelte tundmise edendamine inimeste seas, kes ei ole asjaomase vähemuse liikmed, on viis, kuidas toetada vastastikust mõistmist ja tunnustamist;

67.  rõhutab, et oma 11. septembri 2013. aasta resolutsioonis Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus(11) tuletas parlament meelde, et komisjon peaks pöörama tähelepanu asjaolule, et mõned liikmesriigid ja piirkonnad ohustavad oma poliitikaga keelte püsimist oma riigis, isegi kui need keeled ei ole ohus Euroopa mastaabis; kutsub komisjoni üles uurima asjaomaste keelte kasutamise haldus- ja õiguslikke takistusi;

68.  märgib, et lisaks oma 24 ametlikule keelele on EL koduks 60 muule keelele, mis kuuluvad samuti tema kultuuri- ja keelepärandisse ning mida kõnelevad 40 miljonit inimest konkreetsetes piirkondades või rühmades; märgib, et Euroopa Liidu mitmekeelsus on rahvusvaheliste organisatsioonide tasandil ainulaadne; märgib, et mitmekeelsuse põhimõte on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mis kohustab ELi austama keelelist mitmekesisust ning toetama Euroopa rikkalikku keele- ja kultuuripärandit keeleõppe ja keelelise mitmekesisuse edendamise kaudu;

69.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lubama ja edendama, pidades silmas haldusasutusi ja avalik-õiguslikke teenindusorganisatsioone, piirkondlike ja vähemuskeelte kasutamist praktikas, kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, näiteks ühelt poolt eraisikute ja organisatsioonide ning teiselt poolt avalik-õiguslike asutuste vahelistes suhetes; palub liikmesriikidel muuta teave ja avalikud teenused neis keeltes kättesaadavaks, sealhulgas internetis ja piirkondades, kus elab suur hulk rahvus- ja etniliste vähemuste hulka kuuluvaid isikuid;

70.  kutsub liikmesriike üles toetama juurdepääsu vähemus- ja piirkondlikele keeltele rahastamise abil ning tõlkimisel, dubleerimisel ja subtitreerimisel abi pakkudes, samuti asjakohase ja mittediskrimineeriva haldus-, äri-, majandus-, sotsiaal-, tehnika- ja õigusvaldkonna terminoloogia kodifitseerimisega;

71.  ergutab kohalikke omavalitsusi tagama neis piirkondades piirkondlike ja vähemuskeelte kasutamist; julgustab liikmesriike kasutama suunistena riiklikul tasandil juba olemas olevaid häid tavasid;

72.  ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama piirkondlike ja vähemuskeelte kasutamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil; seda eesmärki silmas pidades julgustab aktiivselt kohalikke omavalitsusi tagama asjaomaste keelte kasutamist praktikas;

73.  palub komisjonil ja liikmesriikidel piirkondades, kus elab märkimisväärne hulk rahvusvähemuste hulka kuuluvaid elanikke, tagada, et ohutuse ja julgeolekuga seotud tähistused ja märgistused, olulised kohustuslikud juhised ja kodanike jaoks olulised avalikud teadaanded, mille on esitanud kas ametiasutused või erasektor, samuti kohanimed ja topograafilised tähised, on kirjutatud korrektselt ja on kättesaadavad asjaomases piirkonnas tavaliselt kasutatavates keeltes, sealhulgas viitadel, millel on teave linnapiirkondadesse sisenemise või sealt väljumise kohta, ning kõigil muudel teavet andvatel liiklusmärkidel;

74.  märgib, et piirkondlike ja vähemuskeelte visuaalne kujutamine – liiklusmärgid, tänavanimed, haldus-, avalik-õiguslike ja kommertsasutuste nimed jne – on oluline selleks, et edendada ja kaitsta rahvus- ja etniliste vähemuste õigusi, kuna see kajastab regionaal- ja vähemuskeelte elulist kasutamist ja aitab sellele kaasa, julgustades rahvus- ja etniliste vähemuste hulka kuuluvaid isikuid kasutama, hoidma ja arendama oma keelelist identiteeti ja keelelisi õigusi, väljendama oma paljurahvuselist kohalikku identiteeti ning tugevdama omanditunnet kohalikus või piirkondlikus kogukonnas elavatesse rühmadesse kuuluvate inimestena;

75.  kutsub liikmesriike üles hoiduma õiguslikest tavadest, mis takistavad vähemuste juurdepääsu kõikidele kutsealadele, millel asjaomases riigis töötatakse, ning need tavad kaotama; kutsub liikmesriike üles tagama piisav juurdepääs õigus- ja kohtuteenustele; rõhutab, et vähemuste esindajaid tuleks samuti sõnaselgelt teavitada menetlustest nende riigi õiguse kohaselt, kui nende kui vähemuse hulka kuuluvate isikute õigusi on rikutud;

76.  ergutab komisjoni ja liikmesriike tunnistama, et igal rahvusvähemuse hulka kuuluval isikul on õigus kasutada oma perekonnanime (patronüümi) ja eesnimesid vähemuskeeles ning õigus nende ametlikule tunnustamisele, sealhulgas ELis kehtiva liikumisvabaduse raames;

77.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid, et kaotada haldus- ja finantstõkked, mis võiksid pärssida keelelist mitmekesisust Euroopa ja riiklikul tasandil ning takistada rahvus- ja etniliste vähemuste hulka kuuluvate isikute keeleliste õiguste kasutamist ja rakendamist; kutsub liikmesriike üles lõpetama keeleliselt diskrimineerivad tavad;

Kokkuvõte

78.  palub komisjonil koostada vähemuste kaitse ELi miinimumstandardite ühise raamistiku; soovitab, et see raamistik hõlmaks mõõdetavaid vahe-eesmärke korrapärase aruandlusega ja peaks koosnema vähemalt

   liikmesriikide häid tavasid kajastavate suuniste koostamisest, tehes seda koostöös vähemuste õiguste kaitsega seotud erinevate sidusrühmadega,
   komisjoni soovitusest, võttes arvesse olemasolevaid riiklikke meetmeid, subsidiaarsust ja proportsionaalsust,
   seadusandlikust ettepanekust võtta vastu direktiiv vähemuste miinimumstandardite kohta ELis, mis koostatakse pärast nõuetekohast mõju hindamist kooskõlas liikmesriikides kohaldatava subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ning eespool nimetatud punktide alusel ning mis sisaldab selgeid võrdlusaluseid ja karistusi;

79.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et raamistik hõlmaks andmete kogumist ning kohapealsel tööl põhinevaid, finantsalaseid ja kvaliteedile suunatud seire- ja aruandlusmeetodeid, sest need tugevdavad tõhusat tõenditel põhinevat poliitikat ning võivad aidata parandada strateegiate, toimingute ja võetud meetmete tulemuslikkust;

o
o   o

80.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, OSCE‑le, OECD‑le, Euroopa Nõukogule ja ÜRO‑le.

(1) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0032.
(3) ELT C 346, 27.9.2018, lk 171.
(4) ELT L 328, 6.12.2008, lk 55.
(5) ELT C 238, 6.7.2018, lk 2.
(6) ELT C 328, 6.9.2016, lk 4.
(7) ELT C 93, 9.3.2016, lk 52.
(8) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 405.
(9) ELT C 369, 11.10.2018, lk 11.
(10) ELT C 215, 19.6.2018, lk 162.
(11) ELT C 93, 9.3.2016, lk 52.


Arengut soodustav digitaliseerimine: vaesuse vähendamine tehnoloogia abil
PDF 154kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 13. novembri 2018. aasta resolutsioon arengut soodustava digitaliseerimise kohta: vaesuse vähendamine tehnoloogia abil (2018/2083(INI))
P8_TA(2018)0448A8-0338/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 208, 209, 210, 211 ja 214,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kestliku arengu tippkohtumist ja ÜRO Peaassamblee 25. septembril 2015. aastal vastu võetud lõppdokumenti „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““ ning 17 kestliku arengu eesmärki,

–  võttes arvesse 2017. aasta mais vastu võetud Euroopa arengukonsensust „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“(1),

–  võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 2. mai 2017. aasta töödokumenti „Digital4Development: mainstreaming digital technologies and services into EU Development Policy“ (Digitaalsus arengu heaks: digitehnoloogia ja -teenuste integreerimine ELi arengupoliitikasse) (SWD(2017)0157),

–  võttes arvesse 2015. aasta mais vastu võetud Euroopa digitaalse ühtse turu strateegiat,

–  võttes arvesse Euroopa välisinvesteeringute kava,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele kaubanduspoliitika strateegia „Kaubandus kõigile“ rakendamise kohta: „Edumeelse kaubanduspoliitika kujundamine üleilmastumise ohjamiseks“ (COM(2017)0491),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta resolutsiooni digitaalkaubanduse strateegia loomise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta(3),

–  võttes arvesse komisjoni 13. mai 2014. aasta teatist „Erasektori rolli tugevdamine kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu saavutamisel arenguriikides“ (COM(2014)0263),

–  võttes arvesse nõukogu 2017. aasta novembri järeldusi, mis käsitlevad digitaalsust arengu heaks,

–  võttes arvesse 10.–13. detsembril 2017. aastal Argentiinas Buenos Aireses toimunud 11. WTO ministrite konverentsi,

–  võttes arvesse ÜRO Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu algatusi arenguriikide toetuseks (ITU‑D),

–  võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni infotehnoloogia lepingut (ITA),

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 2016. aastal Cancúnis esitatud ministrite avaldust digitaalmajanduse kohta,

–  võttes arvesse 29. ja 30. aprillil 2016. aastal Jaapanis Takamatsus toimunud G7 info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna ministrite kohtumisel tehtud ministrite ühisavaldust,

–  võttes arvesse ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) algatust „E‑kaubandus kõigile“,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle vabatahtlikku lisaprotokolli (A/RES/61/106),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A8‑0338/2018),

A.  arvestades, et 2017. aasta Euroopa arengukonsensuses juhitakse tähelepanu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ja -teenuste tähtsusele kaasavat majanduskasvu ja kestlikku arengut võimaldavate teguritena;

B.  arvestades, et komisjoni strateegia arengut soodustava digitaliseerimise kohta (D4D) hõlmab majanduskasvu ja inimõigusi, tervishoidu, haridust, põllumajandust ja toiduga kindlustatust, põhitaristut, vett ja kanalisatsiooni, valitsemist ja sotsiaalkaitset ning soo ja keskkonnaga seotud valdkondadeüleseid eesmärke;

C.  arvestades, et digitehnoloogia võib tagada kestlikkuse ja keskkonnakaitse; arvestades, et digiseadmete tootmisel kasutatakse siiski teatavaid vähese ringlussevõetavuse ja piiratud varudega haruldasi metalle ning elektri- ja elektroonikaseadmete romud kujutavad endast keskkonna- ja terviseprobleemi; arvestades, et ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) ja Interpoli ühisuuringu(4) kohaselt on elektri- ja elektroonikaseadmete romud prioriteetne keskkonnakuritegevuse valdkond;

D.  arvestades, et ülemaailmse andmekogu Development Global Dataset (ID4D) 2017. aasta ajakohastatud versiooni kohaselt ei saa hinnanguliselt 1,1 miljardit inimest üle maailma ametlikult tõendada oma isikut, sealhulgas oma sünni registreerimist, ning 78 % neist elab Sahara‑taguses Aafrikas ja Aasias; arvestades, et see on kestliku arengu eesmärgi 16.9 saavutamise peamine takistus, kuid ei võimalda ka kasutada digitaalkeskkonda ja sellest kasu saada;

E.  arvestades, et digitehnoloogiat nimetatakse selgesõnaliselt viies kestliku arengu eesmärgis (kestliku arengu eesmärk nr 4, mis käsitleb haridust; kestliku arengu eesmärk nr 5, mis käsitleb soolist võrdõiguslikkust; kestliku arengu eesmärk nr 8, mis käsitleb inimväärset tööd ja majanduskasvu; kestliku arengu eesmärk nr 9, mis käsitleb taristut, industrialiseerimist ja innovatsiooni; kestliku arengu eesmärk nr 17, mis käsitleb partnerlusi);

F.  arvestades, et kestliku arengu eesmärkides rõhutatakse, et interneti üldise kättesaadavuse ja taskukohase hinna tagamine vähim arenenud riikides elavatele inimestele 2020. aastaks on arengu soodustamise seisukohast määrava tähtsusega, kuna digitaalmajanduse areng võib soodustada inimväärsete töökohtade loomist ja kaasavat majanduskasvu, suurendada ekspordimahtu ja eksporti mitmekesistada;

G.  arvestades, et ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi andmetel kaasneb digiteerimisega üha enam monopole ning see tekitab uusi probleeme nii arengu- kui ka arenenud riikide monopolivastases võitluses ja konkurentsipoliitikas(5);

H.  arvestades, et oma üldises ülevaates infoühiskonna maailma tippkohtumise tulemuste rakendamise kohta(6) võttis ÜRO Peaassamblee endale kohustuse kasutada ära info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) võimalusi kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkide ja teiste rahvusvaheliselt kokku lepitud arengueesmärkide saavutamiseks, märkides, et IKT võib kiirendada edusammude tegemist kõigis 17 kestliku arengu eesmärgis;

I.  arvestades, et ühendatus on endiselt keerukas küsimus ja probleem, mis põhjustab erinevaid digilõhesid nii IKT kättesaadavuses kui ka selle kasutamises;

J.  arvestades, et digitaalmajanduse arenemise kiirus ja arenguriikide märkimisväärsed lüngad digimajanduse valmisolekus tagada turvalise riikliku poliitika, eeskirjade ja tarbijakaitse areng viitavad tungivale vajadusele laiendada arenguriikidele, eelkõige vähim arenenud riikidele antavat suutlikkuse suurendamise alast ja tehnilist abi;

K.  arvestades, et digitaalkirjaoskus ja -pädevused on sotsiaalset ja isiklikku arengut, ettevõtluse edendamist ja tugeva digitaalse majanduse ülesehitamist ja edasiminekut võimaldavad olulised vahendid;

L.  arvestades, et digiteerimine peaks aitama parandada ka humanitaarabi osutamist ja vastupanuvõimet, katastroofiohu ennetamist ja üleminekuabi andmist, ühendades ebakindlates ja konfliktiolukordades humanitaar- ja arenguabi;

M.  arvestades, et enam kui pool maailma rahvastikust on internetiühenduseta ning edasiminek 9. kestliku arengu eesmärgi saavutamisel (parandada oluliselt info- ja sidetehnoloogia kättesaadavust ning püüda selle poole, et tagada 2020. aastaks vähim arenenud riikide elanikele üldine ja taskukohane juurdepääs internetile) on olnud aeglane;

N.  arvestades, et maailmas kasvab oluliselt mobiilsideteenuste levik ja mobiiltelefonide kasutajate hulk on nüüd suurem nende inimeste hulgast, kellel on juurdepääs elektrile, kanalisatsioonile ja puhtale veele;

O.  arvestades, et humanitaarinnovatsioon peab vastama humanitaarpõhimõtetele (inimlikkus, erapooletus, neutraalsus ja sõltumatus) ning väärikuse põhimõttele;

P.  arvestades, et: humanitaarinnovatsiooni tuleb ellu viia selleks, et edendada abisaava elanikkonna õigusi, väärikust ja suutlikkust ning et kriisist mõjutatud kogukonna kõigil liikmetel oleks võimalik innovatsioonist kasu saada, ilma et tehtaks diskrimineerivaid takistusi;

Q.  arvestades, et tahtmatu kahju vältimiseks, sealhulgas eraelu puutumatust, andmete turvalisust ja kohalikku majandust mõjutava kahju vältimiseks tuleb kasutada riskianalüüsi ja riski vähendamist;

R.  arvestades, et eksperimenteerimine, katseprojektid ja katsed peavad toimuma kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud eetiliste standarditega;

Vajadus toetada arenguriikide digitaliseerimist

1.  väljendab heameelt komisjoni D4D strateegia üle niivõrd, kui see integreerib digitehnoloogiad ELi arengupoliitikasse, mis peaks aitama kaasa kestliku arengu eesmärkide saavutamisele; rõhutab, et oluline on edendada kestliku arengu eesmärkide keskset digiteerimist; tuletab meelde, et digirevolutsioon toob ühiskonnale kaasa palju uusi väljakutseid, mis on seotud nii ohtude kui ka võimalustega;

2.  rõhutab digitehnoloogia ja -teenuste suurt potentsiaali kestliku arengu eesmärkide saavutamisel, tingimusel et võetakse meetmeid tehnoloogiate häirivate mõjude kõrvaldamiseks, nagu töökohtade automatiseerimine, mis mõjutab tööalast konkurentsivõimet, digitaalne tõrjutus ja ebavõrdsus, küberturvalisus, andmete puutumatus ja regulatiivsed küsimused; tuletab meelde, et kõik digistrateegiad peavad olema täielikult kooskõlas kestliku arengu tegevuskavaga aastani 2030 ja aitama kaasa selle täitmisele eelkõige seoses kestliku arengu eesmärgiga nr 4, mis käsitleb kvaliteetset haridust, kestliku arengu eesmärgiga nr 5, mis käsitleb soolise võrdõiguslikkuse saavutamist ja kõigi naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist, kestliku arengu eesmärgiga nr 8, mis käsitleb inimväärset tööd ja majanduskasvu, ning kestliku arengu eesmärgiga nr 9, mis käsitleb tööstust, innovatsiooni ja taristut; tuletab meelde, et 2030. aastaks kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks on vaja tugevamat üleilmset, riikide, piirkondlikku ja kohalikku partnerlust valitsussektori, teadusringkondade, majandussektori ja kodanikuühiskonna osalejate vahel;

3.  juhib tähelepanu sellele, et vaatamata internetiühenduse leviku kasvule on paljud arenguriigid ja tärkava turumajandusega riigid jäänud digiteerimisest kasu saamisel maha, paljudel inimestel puudub endiselt juurdepääs info- ja sidetehnoloogiale ning riikide vahel ja linna- ja maapiirkondade vahel on suured erinevused; tuletab meelde, et digitehnoloogia on endiselt vahend ja mitte eesmärk, ning on seisukohal, et rahaliste piirangute tõttu tuleks kestliku arengu eesmärkide saavutamisel esikohale seada kõige tulemuslikumad vahendid, ning et mõnes riigis, kuigi digiteerimine on kasulik, on ikka veel vaja tagada põhiliste inimvajaduste täitmine, eelkõige seoses juurdepääsuga toidule, energiale, veele ja sanitaartingimustele, haridusele ja tervishoiule, nagu on rõhutatud ÜRO 2017. aasta aruandes kestliku arengu eesmärkide kohta; on siiski seisukohal, et digiarengu tingimused tuleb tagada taristu kavandamise etapis, isegi kui rakendamine toimub hilisemas etapis;

4.  rõhutab, et kõik e‑kaubanduse strateegiad peavad olema täielikult kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega, mis on kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks ülioluline; rõhutab, et internetiühendus ja digitaalsed makseviisid, mis on usaldusväärsed ja vastavad rahvusvahelistele standarditele, ning kaupade ja teenuste tarbijaid ja intellektuaalomandiõigusi kaitsvad õigusaktid ning isikuandmete kaitset ja elektroonilist kaubandust käsitlevad eeskirjad on digikaubanduse, kestliku arengu ja kaasava majanduskasvu võimaldamisel äärmiselt olulised; märgib sellega seoses kaubanduse lihtsustamise lepingu potentsiaali arengumaade digialgatuste toetamisel, et hõlbustada piiriülest kaubandust;

5.  nõuab humanitaarabi tehnilise uuendamise tegevuskava väljatöötamist, et tagada vastavus õigus- ja eetikapõhimõtetele sellistes dokumentides nagu uus Euroopa arengukonsensus „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“ ja kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“;

6.  rõhutab, et kõiki humanitaarabi valdkonna innovatsiooniaspekte tuleks hinnata ja jälgida ning hinnang tuleks anda ka innovatsiooniprotsessi esma- ja lisamõjule; rõhutab, et eetiline hindamine ja riskianalüüs tuleks läbi viia enne humanitaarinnovatsiooni ja digiprojektide elluviimist ning see peaks vajaduse korral hõlmama ka välis- või kolmandate poolte eksperte;

7.  nõuab, et rakendataks ELi digitaalse ühtse turu strateegias sisalduvaid ELi välistegevuse põhimõtteid, toetades ELi partnerite õiguslikku raamistikku;

8.  nõuab, et mitmeaastases finantsraamistikus (2021–2027) eraldataks piisavalt rahalisi vahendeid selleks, et võimaldada digitehnoloogia integreerimist kõikidesse arengupoliitika aspektidesse;

9.  märgib, et digitehnoloogia kasutuselevõtt arengumaades on sageli ületanud riigiasutuste, õigusaktide ja muude mehhanismide loomist, mis võiksid aidata lahendada uusi, eelkõige küberjulgeolekuga seotud probleeme; rõhutab, kui oluline on teadlaste ja novaatorite vahelise koostöö süvendamine piirkondadevahelisel tasandil, soodustades teadus- ja arendustegevust, millega edendatakse teaduse arengut ning tehnoloogia ja oskusteabe edasiandmist; nõuab, et digiteerimine kui kaasav ja kestlikku arengut võimaldav tegur oleks tulevases Cotonou lepingu järgses kokkuleppes vastavalt läbirääkimissuunistele olulisel kohal;

10.  nõuab edasisi ühismeetmeid digitaristu alase koostöö valdkonnas, kuna see peaks kujunema ELi ja piirkondlike organisatsioonide partnerluste üheks põhitegevuseks, eelkõige Aafrika Liiduga; osutab sellele, kui oluline on tehniline abi ja oskusteabe edastamine institutsioonidele, kes töötavad välja riikliku, piirkondliku ja kogu mandri tasandi digipoliitikat;

11.  nõuab, et digiteerimine lülitataks liikmesriikide riiklikesse arengustrateegiatesse;

12.  nõuab, et rahvusvaheline kogukond, sealhulgas valitsusvälised osalejad, nagu kodanikuühiskonna esindajad, kolmas sektor, eraettevõtted ja akadeemilised ringkonnad, teeksid omavahel kooskõlastatumaid ja terviklikumaid pingutusi tagamaks, et üleminekul digimajandusele ei jäeta kedagi maha ning et see aitab kaasa ÜRO kestliku arengu tegevuskavale, tagades kõigile majandustegevuses osalejatele ja kodanikele juurdepääsu digitehnoloogiale ja -teenustele ning vältides liiga paljusid eri käsitusi, mis põhjustaksid mittevastavusi, kattuvusi või lünki õigusaktides; nõuab ELi, liikmesriikide ja muude asjaomaste osaliste vahelise poliitiliste seoste parandamist, et edendada koordineerimist, vastastikust täiendavust ja koostoime loomist;

13.  juhib tähelepanu sellele, et tehnoloogia, tehisintellekt ja automatiseerimine juba asendavadki mõnda madala ja keskmise kvalifikatsiooniga töökohta; kutsub komisjoni üles edendama kestliku arengu eesmärkidele keskenduvat digiteerimist ja rõhutab, et riigi rahastatava sotsiaalkaitse põhialused on uute tehnoloogiate teatava häiriva mõju käsitlemisel väga olulised, et tulla toime muutustega ülemaailmsetel tööturgudel ja rahvusvahelises tööjaotuses, mis mõjutavad eelkõige arengumaade madala kvalifikatsiooniga töötajaid;

14.  kutsub erasektorit üles aitama tehnoloogia ja innovatsiooni, oskusteabe, investeeringute, riskijuhtimise, kestlike ettevõtlusmudelite ja majanduskasvu abil, mis peaksid hõlmama toormaterjalide kasutamise ennetamist ja vähendamist ning nende taastamist, ringlussevõttu ja korduskasutamist, vastutustundlikult kaasa arengut soodustavale digitaliseerimisele;

15.  peab kahetsusväärseks, et andmekaitsealased õigusaktid on olemas vähem kui pooltes arenguriikides, ning julgustab ELi andma asjaomastele asutustele selliste õigusaktide koostamisel tehnilist abi, tuginedes eelkõige oma kogemustele ja oma õigusaktidele, mis on mudelina rahvusvaheliselt tunnustatud; rõhutab vajadust võtta arvesse selliste õigusaktide ühtlustamise kulusid, eriti VKEde puhul; märgib, et digitehnoloogia piiriülese olemuse tõttu ei tohiks andmekaitsealased õigusaktid liiga palju erineda, kuna see tooks kaasa vastuolud;

16.  palub kõikidel sidusrühmadel koguda, töödelda, analüüsida ja levitada andmeid ja statistikat kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja üleilmsel tasandil, et tagada andmete kõrgetasemeline kaitse kooskõlas asjakohaste rahvusvaheliste standardite ja õigusaktidega ning järgida 2030. aasta kestliku arengu tegevuskava eesmärke; märgib, et andmete täpne ja õigeaegne kogumine tagab poliitika rakendamise nõuetekohase järelevalve ja kohandamise ning vajaduse korral sekkumise, aga ka saavutatud tulemuste ja nende mõju hindamise; tuletab siiski meelde, et kuigi andmerevolutsioon muudab eri allikatest pärinevate andmete kogumise ja analüüsimise lihtsamaks, kiiremaks ja odavamaks, tekitab see ka suuri julgeoleku- ja eraelu puutumatuse probleeme; rõhutab seetõttu, et uuendused arenguriikide andmekogumises ei tohiks asendada ametlikku statistikat, vaid peaksid neid täiendama;

17.  mõistab lisaks muule diskrimineerimisele hukka igas riigis püsivalt eksisteeriva digitaalse ebavõrdsuse soo, geograafia, vanuse, sissetuleku, etnilise päritolu ning tervisliku seisundi või puude alusel; nõuab seetõttu, et rahvusvaheline arengukoostöö soodustaks ebasoodsas või kaitsetus olukorras olevate isikute suuremat edasijõudmist ja kaasamist, edendades samal ajal digivahendite vastutustundlikku kasutamist ja piisavat teadlikkust võimalikest riskidest; nõuab kohalikele vajadustele ja teadmistepõhisele majandusele üleminekule kohandatud innovatsiooni toetamist;

18.  nõuab seetõttu suuremaid jõupingutusi digitaalse tõrjutusega seotud probleemide lahendamisel oluliste digioskuste õpetamise kaudu, samuti algatusi, mille eesmärk on hõlbustada info- ja sidetehnoloogia asjakohast kasutamist ning digivahendite kasutamist osalusmetoodika rakendamisel vastavalt vanusele, isiklikule olukorrale ja taustale, sealhulgas eakatele ja puuetega inimestele; märgib, et rahvusvaheline arengukoostöö võiks tugineda digitehnoloogiatele, mis on suunatud ebasoodsas olukorras olevate rühmade paremale integreerimisele, tingimusel et neil on digitehnoloogiale juurdepääs; tunneb heameelt selliste algatuste üle nagu Aafrika programmeerimisnädal, mis aitab kaasa Aafrika noore põlvkonna mõjuvõimu suurendamisele digitaalse kirjaoskuse edendamise kaudu; rõhutab e‑õppe ja kaugõppe tähtsust kõrvalistes piirkondades ja igas vanuses inimestele;

19.  nõuab, et digikirjaoskus lisataks arenguriikides kõikide haridustasandite õppekavadesse, et omandataks oskused, mis on vajalikud paremaks juurdepääsuks teabele; usub siiski, et IKT‑vahendid ja uued tehnoloogiad ei tohiks asendada päris õpetajaid ja koole, vaid neid tuleks kasutada kui vahendeid, mis parandavad juurdepääsu haridusele ja selle kvaliteeti; rõhutab, et uued tehnoloogiad on peamine teadmiste levitamise, õpetajate koolitamise ja ettevõtete haldamise vahend; rõhutab ka paremate kohalike koolituskeskuste (k.a programmeerimiskoolide) vajadust, et koolitada arendajaid ning ergutada kohalikele vajadustele ja tegelikule olukorrale vastavate digilahenduste ja -rakenduste loomist;

20.  rõhutab, et digilõhe ületamiseks on vaja eelkõige maapiirkondades ja äärealadel kasutusele võtta ja muuta kättesaadavaks selline taristu, mis on kvaliteetse levialaga ning taskukohane, usaldusväärne ja turvaline; märgib, et peamised ühendatust takistavad tegurid on vaesus ja põhiteenuste puudumine, millele lisanduvad maasidevõrkude ebapiisav areng, progressi võimaldava riikliku poliitika ja õigusraamistike puudumine, digitoodete ja -teenuste kõrge maksumäär, vähene konkurents turul ja energiavõrgu puudumine;

21.  väljendab muret seoses tehnoloogilise sõltuvuse pärast vähesest arvust ettevõtjatest, eelkõige GAFAst (Google, Apple, Facebook ja Amazon), ning nõuab alternatiivide väljatöötamist, et edendada konkurentsi; märgib, et ELi ja Aafrika partnerluses võiks selle eesmärgi endale sihiks seada;

22.  tuletab meelde, et arenguriigid ei ole küberrünnakute suhtes kaugeltki immuunsed, ning rõhutab, et kui digitaalne turvalisus ei ole tagatud, võib see kahjustada majanduslikku, poliitilist ja demokraatia stabiilsust; kutsub kõiki digitaalselt ühendatud maailma sidusrühmi üles võtma endale aktiivset vastutust küberturvalisusalase teadlikkuse ja oskusteabe suurendamisel, võttes selleks praktilisi meetmeid; juhib seetõttu tähelepanu sellele, kui oluline on inimkapitali arendamine kõikidel tasanditel, et vähendada ohtu küberjulgeolekule koolituse, hariduse ja suurenenud teadlikkuse kaudu, ning asjakohaste kriminaalõiguslike ja riikidevaheliste raamistike kehtestamine küberkuritegevusega võitlemiseks, aga ka aktiivne osalemine rahvusvahelistel foorumitel, näiteks OECD ülemaailmne digitaaljulgeolekufoorum;

23.  tuletab meelde digiteerimise potentsiaali ebavõrdsuse vähendamisel sotsiaalses kaasatuses, teabele juurdepääsus ja majandusliku tõrjutuse vähendamises äärealadel;

Digiteerimine kui kestliku arengu saavutamise vahend

24.  väljendab heameelt ELi välisinvesteeringute kava üle, millega toetatakse investeeringuid kohalikele vajadustele vastavatesse innovaatilistesse digilahendustesse, rahalist kaasatust ja inimväärsete töökohtade loomist; juhib tähelepanu sellele, et digiteerimine on oluline investeerimisvõimalus ning Euroopa ja rahvusvaheliste finantsasutuste ja erasektori koostööle tuginedes oleks segarahastamine seepärast oluline vahend rahaliste vahendite võimendamiseks;

25.  kutsub komisjoni üles käivitama uusi algatusi, milles pööratakse erilist tähelepanu digitaristu arendamisele, e-valitsuse ja digioskuste edendamisele, digitaalmajanduse tugevdamisele ja kestliku arengu eesmärkide kesksete idufirmade ökosüsteemide edendamisele, sealhulgas mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rahastamisvõimaluste edendamisele, et neil oleks võimalik hargmaiste ettevõtetega digitaalselt suhelda ja et neil oleks juurdepääs ülemaailmsetele väärtusahelatele;

26.  kutsub komisjoni üles digitehnoloogiaid ja -teenuseid veelgi enam ELi arengupoliitikasse integreerima, nagu on märgitud muu hulgas D4D tegevuskavas; rõhutab vajadust edendada digitehnoloogiate kasutamist konkreetsetes poliitikavaldkondades, sealhulgas e-halduse, põllumajanduse, hariduse, veemajanduse, tervishoiu ja energeetika valdkonnas;

27.  kutsub komisjoni üles suurendama investeeringuid arenguriikide digitaristusse, et kõrvaldada märkimisväärne digilõhe arengut soodustaval ja põhimõtetel rajaneval viisil;

28.  tuletab meelde, et arenguriikides on enamik ettevõtjaid mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ja neis pakutakse tööd suuremale osale tootmis- ja teenustesektori töötajatest; kordab, et piiriülese hästi reguleeritud e-kaubanduse hõlbustamisel võib olla otsene mõju elatise suurendamisele, parema elatustaseme soodustamisele ning tööhõive ja majandusarengu ergutamisele; kinnitab taas selliste püüdluste potentsiaalset panust soolisse võrdõiguslikkusesse, kuna suur hulk nendest ettevõtetest kuuluvad naistele või neid juhivad naised; rõhutab vajadust vähendada ettevõtlust takistavaid õiguslikke, halduslikke ja sotsiaalseid tõkkeid, eriti mis puudutab naisi; nõuab, et digiteerimist kasutataks arenguriikides ka ettevõtlust puudutava hariduse ja suutlikkuse edendamiseks, luues ühtlasi soodsa keskkonna idufirmadele ja innovaatilistele ettevõtetele;

29.  rõhutab vajadust tõkestada maavaradega kauplemist, mille kasutamine rahastab relvastatud konflikte või millega kaasneb sunniviisiline töö; tuletab meelde, et kolumbiit-tantaliit on paljude elektrooniliste seadmete (nt nutitelefonid) peamine tooraine ning et kodusõjas, mis on haaranud Ida‑Aafrika järvede piirkonna, eelkõige Kongo Demokraatliku Vabariigi ja on seotud kolumbiit-tantaliidi kasutamise ja kaevandamise ning sellega kaubitsemisega, on nõudnud rohkem kui kaheksa miljoni inimese elu; nõuab, et lõpetataks laste ekspluateerimine kolumbiit‑tantaliidi kaevandustes ja sellega kaubitsemine, et luua olukord, kus seda kaevandatakse ja turustatakse vastuvõetaval viisil, mis toob kasu ka kohalikule elanikkonnale;

30.  juhib tähelepanu sellele, et põllumajandus kui Aafrika suurim majandussektor võib saada digitehnoloogiast suurt kasu; rõhutab, et arenguriikides on võimalik kasutada digiplatvorme selleks, et teavitada põllumajandustootjaid turuhindadest ja viia nad kokku võimalike ostjatega ning et pakkuda praktilist teavet viljelusmeetodite ja turusuundumuste kohta, teavet ilma kohta ning hoiatusi ja nõuandeid taime- ja loomahaiguste kohta; rõhutab siiski, et olukorras, kus põllumajandus muutub üha enam teadmistemahukamaks ning kõrgtehnoloogilisemaks, võib digipõllumajandus arenguriikide sotsiaalsele olukorrale ja keskkonnale väga kahjulikult mõjuda, sest juurdepääs uusimale tehnoloogiale võib piirduda üksnes suurte ja tööstuslike põllumajandusettevõtjatega, kes tegutsevad eksporditurul ja kasvatavad tulutoovaid kultuure, samas kui arengumaade väikesemahulist põllumajandustootmist pärsivad piiratud teadmised ja oskused;

31.  rõhutab, et arengumaade põllumajandusele antav ELi rahaline toetus peab olema kooskõlas kestliku arengu tegevuskava 2030 üleminekut toetava laadiga ja Pariisi kliimakokkuleppega ning sellest tulenevalt ka rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) järeldustega ja õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri soovitustega; rõhutab, et see eeldab põllumajanduse mitmetahulisuse tunnistamist ja kiiret üleminekut keemiliste sisendite intensiivsel kasutamisel põhinevatelt monokultuuridelt mitmekesisele ja kestlikule põllumajandusele, mis rajaneb agroökoloogilistel põllumajandustavadel ning tugevdab kohalikke toidusüsteeme ja väikesemahulist põllumajandustootmist;

32.  juhib tähelepanu sellele, et info- ja sidetehnoloogia vahendeid võib kasutada teabe levitamiseks, mis võib olla otsustava tähtsusega nii loodusõnnetuste kui ka tehnoloogiliste katastroofide ja hädaolukordade puhul, samuti ebakindlates ja konfliktidest mõjutatud piirkondades; rõhutab, et digitehnoloogia võib muuta kvaliteetsed põhiteenused (nt tervishoid, haridus, vesi, kanalisatsioon ja elekter) ning humanitaarabi ja muud avaliku ja erasektori teenused madala sissetulekuga ja teiste kaitsetute kogukondade jaoks kättesaadavaks; rõhutab, kui oluline on võidelda väärteabe internetis levitamise (libauudised) vastu, ja toonitab vajadust eriprogrammide järele, mis keskenduvad meediapädevusele kui vahendile, mis aitaks neid probleeme lahendada;

33.  rõhutab, et tehnoloogiline innovatsioon humanitaarabi valdkonnas on esmatähtis ja võib edendada humanitaarabi ja arengu vahelist seost, eelkõige mis puudutab sunniviisilise ümberasustamise probleemiga tegelemist ning inimeste eludesse stabiilsust ja väärikust toovate kestlike lahenduste leidmist; tunnustab ülemaailmseid algatusi humanitaarinnovatsiooni soodustamiseks, näiteks humanitaarinnovatsiooni ülemaailmne liit (Global Alliance for Humanitarian Innovation – GAHI), humanitaarinnovatsiooni fond (Global Alliance for Humanitarian Innovation – HIF) ja ÜRO algatus „Global Pulse“, ning kutsub ELi üles edendama avatud andmeid ja toetama jõuliselt tarkvaraarendajate ja -kavandajate ülemaailmseid kogukondi, mille liikmed töötavad välja praktilist avatud tehnoloogiat rahvusvaheliste arengu- ja humanitaarprobleemide lahendamiseks;

34.  rõhutab, et digitehnoloogad, näiteks SMSi ja mobiiltelefonirakendused, võivad olla taskukohased uued vahendid olulise teabe edastamiseks, mida saaksid kasutada vaesed või tõrjutud inimesed ja puuetega inimesed; juhib tähelepanu mobiiltelefonitehnoloogia potentsiaalile, mille eeliste hulka võivad kuuluda võrkude suurenenud levialast tingitud madalamad juurdepääsukulud, kasutusmugavus ning kõnede ja tekstisõnumite langevad hinnad; tuletab samas meelde, et mobiiltelefonid tekitavad tervise- ja keskkonnaohte, mis on tingitud eelkõige maavarade kaevandamisest ning elektri- ja elektroonikaromude üha suurenevast hulgast; rõhutab, et digiteerimine võib demokraatiat nii hoogustada kui ka õõnestada, ning kutsub Euroopa Liitu üles võtma kõnealuseid ohte nõuetekohaselt arvesse, et hoida digitehnoloogiate väärkasutus tehnoloogiauuenduste edendamisel arenguabis kontrolli all, ning edendada ka interneti haldamist;

35.  rõhutab, kui tähtis on luua digitaalmajanduse jaoks kestlik ökosüsteem, et vähendada digiteerimisega seotud ökoloogilist mõju, arendades selleks ressursside tõhusat kasutamist nii digi- kui ka energeetikasektoris ning seades eelkõige esikohale ringmajanduse; nõuab, et välisinvesteeringute kavaga toetataks tootjate vastutust, toetades eelkõige VKEsid, kes arendavad korduskasutus-, parandamis- ja renoveerimistoiminguid ning võtavad oma äritegevuses kasutusele tagasivõtuskeemid, et kõrvaldada elektri- ja elektroonikaseadmetes kasutatud ohtlikud osad; nõuab tarbijate teadlikkuse parandamist e‑seadmete keskkonnamõjust ning elektri- ja elektroonikaseadmete tootmisega tegelevate ettevõtete vastutuse tõhusat käsitlemist; rõhutab ka seda, et arenguriikides tuleb toetada elektri- ja elektroonikaromude statistikat ning riiklikku e‑jäätmete poliitikat, et vähendada e‑jäätmete teket, vältida ebaseaduslikku dumpingut ja e-jäätmete ebaseaduslikku käitlemist, edendada ringlussevõttu ning luua töökohti renoveerimis- ja ringlussevõtusektoris;

36.  võtab teadmiseks, et digitehnoloogia pakub energeetikasektorile ressursside kasutamise optimeerimiseks uuenduslikke vahendeid; tuletab siiski meelde, et digitehnoloogiatel on energiaressursside (digitaalne CO2‑heide on hinnanguliselt 2,5 % koguheitest) ja metallide (nt hõbe, koobalt, vask ja tantaal) tarbijana märkimisväärne ökoloogiline jalajälg, mis seab kahtluse alla nende pikaajalise kestlikkuse; rõhutab vajadust muuta tootmise ja tarbimise mudeleid, et võidelda kliimamuutuste vastu;

37.  tunnistab digitehnoloogia võimalikku rolli demokraatia ja kodanike otsustusprotsessis osalemise edendamisel;

38.  rõhutab, kui tähtis on luua ja rakendada riiklikke digitaalteabeplatvorme, mis avardavad üldsuse võimalusi end oma õigustega ning riigi poolt kodanikele pakutavate teenustega kurssi viia;

39.  rõhutab, et e-valitsuse rakendused aitavad kaasa avalikele teenustele juurdepääsu kiiremaks ja taskukohasemaks muutmisele, parandavad järjepidevust ja kodanike rahulolu, soodustavad kodanikuühiskonna seotust ja tegevust ning suurendavad läbipaistvust, aidates seega olulisel määral kaasa demokratiseerumisele ja korruptsioonivastasele võitlusele; rõhutab, kui suur on tehnoloogia ja digiteerimise osatähtsus tõhusas fiskaalpoliitikas ja halduses, tehes võimalikuks riiklike ressursside kasutuselevõtu tulemusliku suurendamise ning aidates võidelda maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu; toonitab, et tuleb luua turvalised digitaalsed identiteedid, kuna see võib aidata teha kindlaks konkreetseid põhiteenuseid vajavate inimeste hulka;

40.  nõuab, et digitehnoloogia pakutavaid võimalusi kasutataks sündide, surmade ja abielude registreerimise parandamiseks; rõhutab, et UNICEFi hinnangul jääb ainuüksi Sahara‑taguses Aafrikas 95 miljoni lapse sünd registreerimata(7) ja seetõttu puudub neil sünnitunnistus, mistõttu neid lapsi seaduslikult ei tunnistata ja nad eksisteerivad ühiskonnas alates sünnist kogu oma elu dokumenteerimata, mis moonutab riikide demograafilisi andmeid, millel omakorda on oluline mõju elanikkonna vajaduste hindamisele, eelkõige mis puudutab juurdepääsu haridusele või tervishoiule;

41.  tunnistab digitehnoloogia keskset rolli tervishoiuteenuste haldamisel, epideemiatega seotud hädaolukordadele reageerimise korraldamisel, avalike tervisekampaaniate levitamisel, avalikkuse tervishoiuteenustele juurdepääsul, samuti tervishoiutöötajate koolitamisel, alusuuringute toetamisel ja edendamisel ning tervishoiu ja e-tervise alaste teabeteenuste arendamisel; kutsub seepärast poliitikakujundajaid üles kehtestama asjakohaseid poliitikameetmeid ja õigusraamistikke e-tervise projektide laiendamiseks; palub komisjonil sellega seoses eraldada vajalikud rahalised vahendid;

42.  väljendab heameelt rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi veebiprogrammi üle, mis võimaldab koolitada ELi partnerriikide kodanikke veebi kaudu; nõuab koolitusprogrammide edasist arendamist kohalike juhtide tarbeks ja ELi toetuste taotlemise korra loomist, et nimetatud partnerid saaksid selgema ettekujutuse ootustest, eesmärkidest ja tingimustest ning nende projektide heakskiitmise väljavaated suureneksid; rõhutab, et sellised algatused, juhul kui nad on hõlpsasti kättesaadavad, tõhusad ja asjakohased, mõjutaksid abi kasutamist ja ELi mainet partnerite hulgas positiivselt;

o
o   o

43.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele.

(1) ELT C 210, 30.6.2017, lk 1.
(2) ELT C 369, 11.10.2018, lk 22.
(3) ELT C 399, 24.11.2017, lk 106.
(4) UNEP‑Interpoli uuring „The Rise of Environmental Crime: a growing Threat to Natural Resources, Peace, Development and Security“ (Keskkonnakuritegude arvu kasv: suurenev oht loodusvaradele, rahule, arengule ja julgeolekule), 2016.
(5) ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents „South-South Digital Cooperation for Industrialisation: A Regional Integration Agenda“ (Lõuna-lõuna suunaline digitaalne tööstuskoostöö: piirkondliku integratsiooni kava), 2017.
(6) ÜRO Peaassamblee, GA/RES/70/125.
(7) https://www.unicef.org/french/publications/files/UNICEF_SOWC_2016_French_LAST.pdf

Õigusteave - Privaatsuspoliitika