Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849 (mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ(1) ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ) (neljas rahapesuvastane direktiiv)(2), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/843 (millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL) (viies rahapesuvastane direktiiv)(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1153 (millega kehtestatakse normid finants- ja muu teabe kasutamise hõlbustamiseks teatavate kuritegude tõkestamisel, avastamisel, uurimisel ja nende eest vastutusele võtmisel ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2000/642/JSK)(4), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil(5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrust (EL) 2018/1672 (mis käsitleb liitu toodava või liidust välja viidava sularaha kontrolli ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1889/2005)(6),

–  võttes arvesse komisjoni rahapesuvastast paketti, mis võeti vastu 24. juulil 2019. aastal ning mis koosneb poliitilisest teatisest „ELi rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistiku parem rakendamine“ (COM(2019)0360), aruandest ELi krediidiasutustega seotud hiljutiste väidetavate rahapesujuhtumite hindamise kohta (post mortem) (COM(2019)0373), aruandest siseturgu mõjutavate ja piiriülese tegevusega seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide hindamise kohta (riigiülese riskihindamise aruanne) (COM(2019)0370) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumendist (SWD(2019)0650), samuti aruandest liikmesriikide pangakontodega seotud automatiseeritud keskmehhanismide (keskregistrid või kesksed elektroonilised andmeotsingu süsteemid) omavahelise ühendamise kohta (COM(2019)0372),

–  võttes arvesse Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) 24. juulil 2019. aastal avaldatud arvamust järelevalve alla kuuluvatele üksustele esitatava teabe kohta, mis käsitleb rahapesu ja terrorismi rahastamise riske usaldatavusnõuete täitmise järelevalves,

–  võttes arvesse komisjoni tegevuskava, mis käsitleb uue metoodika väljatöötamist ELi hinnangu andmiseks suure riskiga kolmandate riikide kohta vastavalt direktiivile (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 22. juuni 2018. aasta töödokumenti metoodika kohta suure riskiga kolmandate riikide kindlaksmääramiseks vastavalt direktiivile (EL) 2015/849 (SWD(2018)0362),

–  võttes arvesse komisjoni nelja delegeeritud määrust – (EL) 2016/1675, (EL) 2018/105, (EL) 2018/212 ja (EL) 2018/1467 –, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849, määrates kindlaks suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb strateegilisi puudusi,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni kiireloomulise vajaduse kohta koostada kooskõlas rahapesuvastase direktiiviga kolmandate riikide kohta ELi must nimekiri(7),

–  võttes arvesse oma 26. märtsi 2019. aasta resolutsiooni finantskuritegude, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise kohta(8),

–  võttes arvesse 5. septembril 2019. aastal majandus- ja rahanduskomisjonis toimunud arvamuste vahetust Euroopa Komisjoni ja Euroopa Pangandusjärelevalvega,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A.  arvestades, et liidu rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikku on järjepidevalt tugevdatud neljanda rahapesuvastase direktiivi vastuvõtmisega 2015. aasta mais ja viienda rahapesuvastase direktiivi vastuvõtmisega 2018. aasta aprillis ning kohustusega võtta need liikmesriikide siseriiklikku õigusesse üle 2017. aasta juuniks ja 2020. aasta jaanuariks, ning muude kaasnevate õigusaktide ja meetmete abil;

B.  arvestades, et Europoli andmetel on umbes 0,7–1,28 % liidu aastasest sisemajanduse koguproduktist (SKP) seotud kahtlase finantstegevusega(9), näiteks rahapesuga, mis on omakorda seotud korruptsiooni, relva-, inim- ja uimastikaubanduse, maksudest kõrvalehoidumise ja pettusega, terrorismi rahastamise või muu ebaseadusliku tegevusega, mis mõjutab ELi elanike igapäevaelu;

C.  arvestades, et neljanda rahapesuvastase direktiivi artikli 9 kohaselt on komisjonil õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte suure riskiga kolmandate riikide kindlakstegemiseks, võttes arvesse strateegilisi puudusi eri valdkondades; arvestades, et parlament toetab komisjoni tegevust, mille eesmärk on töötada välja uus metoodika, mis ei tugine üksnes välistele teabeallikatele, mida kasutatakse niisuguste suure riskiga kolmandate riikide kindlakstegemiseks, kus esineb strateegilisi puudusi rahapesuvastases võitluses ja terrorismi rahastamise tõkestamisel ning mis kujutavad endast ohtu ELi finantssüsteemile ja mille puhul peavad ELi kohustatud isikud kooskõlas neljanda ja viienda rahapesuvastase direktiiviga kohaldama kliendi suhtes rakendatavaid tugevdatud hoolsusmeetmeid;

D.  arvestades, et kolmas rahapesuvastane direktiiv, mis jõustus 15. detsembril 2007. aastal, tunnistati kehtetuks neljanda rahapesuvastase direktiivi vastuvõtmisega; arvestades, et kolmanda rahapesuvastase direktiivi teatavate, sealhulgas riikide pädevate asutuste piisavaid volitusi ja töötajaid käsitlevate sätete rakendamist ei kontrollitud minevikus asjakohaselt ning seda tuleks neljanda rahapesuvastase direktiivi rakendamise kontekstis pidada komisjoni tehtavate täielikkuse ja õigsuse kontrollide ning rikkumismenetluste puhul esmatähtsaks;

E.  arvestades, et nõukogu ja parlament lükkasid kolm esildatud delegeeritud muutmismäärust(10) tagasi põhjendusega, et ettepanekud ei olnud koostatud läbipaistva ja paindliku menetluse teel, mis aktiivselt innustaks asjaomaseid riike võtma otsustavaid meetmeid, austades samal ajal nende õigust ärakuulamisele, või põhjendusega, et menetlus, mida komisjon kasutas suure riskiga kolmandate riikide kindlaksmääramiseks, ei olnud piisavalt sõltumatu;

F.  arvestades, et komisjon võttis 13. veebruaril 2019. aastal vastu uue loetelu, kuhu kuulub 23 kolmandat riiki, mille rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikes esineb uue metoodika kohaselt strateegilisi puudusi; need riigid on Afganistan, Ameerika Samoa, Bahama, Botswana, Korea Rahvademokraatlik Vabariik, Etioopia, Ghana, Guam, Iraan, Iraak, Liibüa, Nigeeria, Pakistan, Panama, Puerto Rico, Samoa, Saudi Araabia, Sri Lanka, Süüria, Trinidad ja Tobago, Tuneesia, USA Neitsisaared ja Jeemen; arvestades, et nõukogu lükkas selle delegeeritud õigusakti 7. märtsil 2019. aastal justiits- ja siseküsimuste nõukogu istungil tagasi;

G.  arvestades, et komisjon on suurema osa liikmesriikide suhtes algatanud rikkumismenetluse, kuna nad ei ole neljandat rahapesuvastast direktiivi siseriiklikku õigusesse nõuetekohaselt üle võtnud;

H.  arvestades, et komisjon võttis 24. juulil 2019. aastal vastu rahapesuvastase paketi, millega teavitati parlamenti ja nõukogu liidu rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikus seni tehtud edusammudest ja veel kõrvaldamata puudustest, ning pani seega aluse nii kehtivate õigusaktide jõustamise ja rakendamise edasisele parandamisele kui ka võimalikele tulevastele seadusandlikele ja institutsioonilistele reformidele;

I.  arvestades, et 5. septembril 2019. aastal majandus- ja rahanduskomisjonis Euroopa Komisjoni ja Euroopa Pangandusjärelevalvega (EBA) toimunud arvamuste vahetusel märkis EBA eesistuja José Manuel Campa, et EBA ei ole rahapesuvastane järelevalveasutus, vaid pigem asutus, kellel on volitused esitada suuniseid koostöö ja koordineerimise tõhustamiseks ning hinnata rahapesuvastaste õigusaktide rakendamist; arvestades, et ta rõhutas ka seda, et suuremalt jaolt vastutavad rakendamise eest riikide asutused;

J.  arvestades, et komisjoni 24. juuli 2019. aasta teatise „ELi rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistiku parem rakendamine“ kohaselt võiks kaaluda rahapesu / terrorismi rahastamise tõkestamist käsitleva reeglistiku veelgi ulatuslikumat ühtlustamist, näiteks rahapesuvastase direktiivi muutmisega määruseks, millega oleks võimalik kehtestada ühtne ja vahetult kohaldatav liidu rahapesuvastane õigusraamistik;

K.  arvestades, et komisjon on oma eespool nimetatud teatises märkinud, et hinnangud näitavad vajadust tugevama mehhanismi järele, et koordineerida ja toetada piiriülest koostööd ning rahapesu andmebüroode tehtavat analüüsi;

1.  on ülimalt mures asjaolu pärast, et suur arv liikmesriike ei rakenda neljandat rahapesuvastast direktiivi; tunneb seetõttu heameelt selle üle, et komisjon on enda tehtud täielikkuse kontrollide tulemuste alusel algatanud asjaomaste liikmesriikide suhtes rikkumismenetlused; kutsub komisjoni üles viima võimalikult kiiresti lõpule ka põhjalikud õigsuse kontrollid ja algatama vajaduse korral rikkumismenetlused; nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes ei ole veel neljandat rahapesuvastast direktiivi nõuetekohaselt siseriiklikku õigusesse üle võtnud, teeksid seda võimalikult kiiresti;

2.  on mures selle pärast, et liikmesriigid ei suuda pidada kinni viienda rahapesuvastase direktiivi ülevõtmistähtajast, milleks on 10. jaanuar 2020, ega nõudest, mille kohaselt tuleks äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikult kasu saavate omanike registrid luua 10. jaanuariks 2020 ning usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike registrid 10. märtsiks 2020; kutsub liikmesriike üles võtma viivitamata meetmeid ülevõtmisprotsessi kiirendamiseks;

3.  tunneb heameelt liidu õiguse rikkumist käsitleva EBA töörühma soovituse üle, millele juhiti tähelepanu 5. septembril 2019. aastal majandus- ja rahanduskomisjonis EBA eesistuja José Manuel Campaga toimunud arvamuste vahetusel ning mis käsitleb pangaga Danske Bank seotud rahapesujuhtumit, mis on seni suurim teadaolev rahapesujuhtum ELis ja millega seotud kahtlaste tehingute väärtus on suurem kui 200 miljardit eurot; peab kahetsusväärseks, et liikmesriikide järelevalveasutused lükkasid EBA järelevalvenõukogu hääleõigusega liikmetena liidu õiguse rikkumist käsitleva soovituse ettepaneku tagasi; kutsub komisjoni üles jätkama juhtumi jälgimist ja algatama rikkumismenetluse, kui see on õigustatud;

4.  on ülimalt mures rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonna õigusnormide ja järelevalve killustatuse pärast, mis ei sobi kokku üha suureneva piiriülese tegevusega liidus ning tsentraliseeritud usaldatavusnõuete täitmise järelevalvega pangandusliidus ja muudes pangandusvälistes sektorites;

5.  rõhutab, et kehtivas ELi rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikus esineb ELi reeglite jõustamisel puudusi ja puudub ka tõhus järelevalve; toonitab, et korduvalt on rõhutatud asjaolu, et rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise nn miinimumnõuetes seisnevad õigusaktid võivad seada ohtu tulemusliku järelevalve, sujuva teabevahetuse ja koordineerimise; palub komisjonil hinnata rahapesuvastaste õigusaktide tulevaseks läbivaatamiseks vajalike mõjuhinnangute raames, kas määrus oleks direktiivist asjakohasem õigusakt;

6.  juhib tähelepanu vajadusele parandada ELi haldus-, kohtu- ja õiguskaitseorganite ning eelkõige liikmesriikide rahapesu andmebüroode vahelist koostööd, nagu on rõhutatud komisjoni aruandes; kordab oma üleskutset, mille kohaselt peaks komisjon koostama lähitulevikus mõjuhinnangu, et hinnata koordineerimis- ja toetusmehhanismi loomise võimalikkust ja asjakohasust; on seisukohal, et veelgi rohkem tuleks hoogustada algatusi, mille abil saaks jõustada rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise alaseid meetmeid ELi ja riikide tasandil;

7.  võtab teadmiseks komisjoni 24. juuli 2019. aasta post mortem aruandes antud hinnangu, mille kohaselt võib konkreetsed rahapesuvastased järelevalveülesanded anda ühele liidu asutusele;

8.  on seisukohal, et suure riskiga kolmandate riikide loetelu usaldusväärsuse tagamiseks ei tohiks seire- ja otsustusprotsessi mõjutada kaalutlused, mis lähevad kaugemale rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud puuduste valdkonnast; rõhutab, et lobitöö ja diplomaatiline surve ei tohiks kahjustada ELi institutsioonide suutlikkust võidelda tulemuslikult ja sõltumatult ELiga seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu; kutsub komisjoni üles hindama, kas oleks ühtlasi võimalik koostada potentsiaalselt suure riskiga kolmandate riikide nn hall nimekiri ning juhinduda seejuures liidu lähenemisviisist, mida järgitakse maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide loetelu koostamisel; väljendab muret asjaolu pärast, et niisuguse 12 kuud kestva protsessi pikkus, mille tulemusel valmib lõpphinnang, mille alusel määratakse kindlaks suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb strateegilisi puudusi, võib põhjustada tarbetuid viivitusi tulemuslikus rahapesuvastases ja terrorismi rahastamise tõkestamise alases tegevuses;

9.  palub, et komisjon tagaks läbipaistva protsessi, millega kehtestataks selged ja konkreetsed võrdlusalused riikidele, kes kohustuvad tegema reforme, et vältida loetellu kandmist; palub komisjonil ühtlasi avaldada loetellu kantud riikide esialgsed ja lõpphinnangud ning kasutatud võrdlusalused, et tagada avalik kontroll nii, et neid ei oleks võimalik kuritarvitada;

10.  nõuab, et pädeva peadirektoraadi asjaomasele üksusele eraldataks rohkem inim- ja rahalisi ressursse, ning tunneb heameelt selle üle, et on suurendatud EBA‑le eraldatud ressursse;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (kolmas rahapesuvastane direktiiv) (ELT L 309, 25.11.2005, lk 15). (2) ELT L 141, 5.6.2015, lk 73. (3) ELT L 156, 19.6.2018, lk 43. (4) ELT L 186, 11.7.2019, lk 122. (5) ELT L 284, 12.11.2018, lk 22. (6) ELT L 284, 12.11.2018, lk 6. (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0216. (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0240. (9) Europoli finantsteabe rühma aruanne „From suspicion to action“ (Kahtlusest tegudeni) (2017). (10) C(2019)1326, C(2016)7495 ja C(2017)1951.