Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 19. september 2019 - StrasbourgLõplik väljaanne
Olukord Türgis, eelkõige valitud linnapeade ametist vabastamine
 Myanmar, eelkõige rohingjade olukord
 Iraan, eelkõige naiste õiguste kaitsjate ja vangistatud ELi topeltkodakondsusega inimeste olukord
 Taimede ja olemuselt bioloogiliste protsesside patenditavus
 Euroopa mälestamise tähtsus Euroopa tuleviku jaoks
 Ülevaade rahapesuvastaste õigusaktide rakendamise olukorrast

Olukord Türgis, eelkõige valitud linnapeade ametist vabastamine
PDF 128kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 19. septembri 2019. aasta resolutsioon olukorra kohta Türgis ja eelkõige valitud linnapeade ametist tagandamise kohta (2019/2821(RSP))
P9_TA(2019)0017RC-B9-0049/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Türgi kohta, eelkõige 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi ja Türgi suhete kohta(1), 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ajakirjanike olukorra kohta Türgis(2), 8. veebruari 2018. aasta resolutsiooni inimõiguste hetkeolukorra kohta Türgis(3) ning 13. märtsi 2019. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni 2018. aasta aruannet Türgi kohta(4),

–  võttes arvesse komisjoni 29. mai 2019. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ELi laienemispoliitika kohta (COM(2019)0260) ning 2019. aasta aruandele Türgi kohta lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2019)0220),

–  võttes arvesse nõukogu 18. juuni 2018. aasta järeldusi ning varasemaid asjakohaseid nõukogu ja Euroopa Ülemkogu järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi valimisvaatlusmissiooni esialgseid järeldusi,

–  võttes arvesse Veneetsia komisjoni soovitusi ja Türgi võetud kohustust järgida Euroopa kohaliku omavalitsuse hartat,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 24. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni 2260 „Opositsioonipoliitikute halvenev olukord Türgis: mida saab teha nende põhiõiguste kaitsmiseks Euroopa Nõukogu liikmesriigis?“ („The worsening situation of opposition politicians in Turkey: what can be done to protect their fundamental rights in a Council of Europe member State?“,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 19. augusti 2019. aasta avaldusi valitud linnapeade ametist tagandamise ja sadade inimeste kinnipidamise kohta Türgi kaguosas,

–  võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kohtuasjas Selahattin Demirtaş vs Türgi,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni 2156 (2017) demokraatlike institutsioonide toimimise kohta Türgis,

–  võttes arvesse asjaolu, et ELi aluspõhimõtted hõlmavad õigusriigi põhimõtte kohaldamist, inimõiguste austamist ja väärtuste järgimist ning need kehtivad ka kõigile ELi kandidaatriikidele,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille osalisriik on ka Türgi,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et Türgi on ELi oluline partner ja temalt kui kandidaatriigilt oodatakse kõrgeimate demokraatiastandardite järgimist, mis hõlmab ka inimõiguste, õigusriigi põhimõtte, usaldusväärsete valimiste, põhivabaduste ja üldise õiglase kohtumenetluse õiguse austamist;

B.  arvestades, et 31. märtsil 2019 toimusid Türgis kohalikud valimised ning Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi valimisvaatlusdelegatsiooni esialgsetes järeldustes leitakse, et valimised olid korrakohased; arvestades, et valimisaktiivsus kohalikel valimistel oli muljetavaldav; arvestades, et vaatlejad kritiseerisid laialdaselt valimisi ülemäära valitsusmeelse Rahvaliidu (Cumhur İttifakı) kasuks kallutatud meediakajastuse pärast;

C.  arvestades, et 31. märtsi 2019. aasta kohalikel valimistel sai Diyarbakıri linnapea Adnan Selçuk Mızraklı 63 % häältest, Mardini linnapea Ahmet Türk 56 % ja Vani linnapea Bedia Özgökçe 54 % häältest, mis tähendab, et kõik kolm linnapead said oma ametiülesannete täitmiseks selge rahva mandaadi;

D.  arvestades, et Türgi Vabariigi valimiskomisjon (YSK) registreeris valimistel kandidaatidena kõik kolm linnapead;

E.  arvestades, et need Kagu-Türgi Diyarbakiri, Vani ja Mardini linna demokraatlikult valitud linnapead asendati valitsuse määratud provintsikuberneride/usaldusisikutega põhjendusel, et valituks osutunud linnapead on parajasti eeluurimise all väidetavate sidemete tõttu terrorismiga;

F.  arvestades, et Adnan Selçuk Mızraklı, Ahmet Türki ja Bedia Özgökçe Erta asendamine provintsikuberneridega on tõsiselt murettekitav, kuna see seab kahtluse alla 31. märtsi 2019. aasta demokraatlike valimiste tulemuste tunnustamise; arvestades, et 18. augustil 2019 peeti sarnaste põhjendamatute süüdistuste alusel kinni veel 418 tsiviilisikut, peamiselt Türgi 29 eri provintsi kohaliku omavalitsuse liikmeid ja töötajaid;

G.  arvestades, et 2016. aasta septembris muudeti Türgi kohalike omavalitsuste seadust erakorralise seisukorra määrusega, et hõlbustada nende linnapeade ametist tagandamist, keda süüdistatakse seotuses terrorismiga, ja nende asendamist provintsikuberneridega; arvestades, et Veneetsia komisjon kutsus Türgi ametivõime üles tühistama 1. septembri 2016. aasta dekreetseadusega nr 674 kehtestatud sätteid, mis ei ole erakorralise seisukorra tõttu rangelt vajalikud, eelkõige sätteid, mis võimaldavad täita linnapea, aselinnapea ja kohaliku omavalitsuse liikme vabu ametikohti ametisse määramise teel;

H.  arvestades, et 9. aprillil 2019. aastal kuulutas YSK Türgi kaguosas ametisse sobimatuks veel neli valitud linnapead ja volikogu liiget, kuigi oli enne 31. märtsi 2019. aasta valimisi kinnitanud nende kandidatuuri, ning tõi põhjenduseks asjaolu, et need kandidaadid olid varem olnud riigiteenistujad ja vallandati ametikohalt valitsuse dekreediga; arvestades, et pärast seda otsust andis YSK need ametikohad Õigluse ja Arengu Partei (AKP) kandidaatidele; arvestades, et Türgi poliitilise opositsiooni mahasurumine toimub demokraatia poolehoidjate aheneva tegevusruumi tingimustes ja Türgi ametivõimude pidevate katsete saatel vaigistada teisitimõtlejad, kelle seas on ajakirjanikke, inimõiguste kaitsjaid, teadlasi, kohtunikke ja advokaate;

I.  arvestades, et paljud võetud meetmed on ebaproportsionaalsed ja nendega rikutakse Türgi siseriiklikku õigust, Türgi kui Euroopa Nõukogu liikmesriigi kohustusi ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti; arvestades, et riigipöördekatsele järgnenud mahasurumislaines peeti kinni üle 150 000 inimese ja 78 000 inimest vahistati terrorismisüüdistuse alusel ning rohkem kui 50 000 inimest on siiani vangis, enamikul juhtudel ilma vaieldamatute tõenditeta; arvestades, et 2018. aasta detsembri seisuga oli süüdimõistmiseta vangis või kohtuasja arutamist oodates eelvangistuses ligikaudu 57 000 kinnipeetavat; arvestades, et 20 % kinnipeetutest on vangis terrorismisüüdistuste tõttu (sh ajakirjanikud, poliitilised aktivistid, juristid ja inimõiguste kaitsjad), mis suurendab muret kohtusüsteemi sõltumatuse pärast;

J.  arvestades, et YSK otsused korraldada Istanbulis uuesti linnapea valimised ning anda riigi kaguosas linnapea kohad teisele kohale jäänud kandidaatidele seavad tõsiselt kahtluse alla valimisprotsessi seaduslikkuse ja usaldusväärsuse ning institutsioonide sõltumatuse poliitilisest sekkumisest;

K.  arvestades, et 3. septembril 2019 teatas Türgi siseminister, et korraldusi valitud ametiisikute kõrvaldamiseks tuleb veelgi, ähvardades konkreetselt tagandada Istanbuli linnapea Ekrem İmaoğlu;

L.  arvestades, et 6. septembril 2019. aastal mõisteti 9 aasta ja 8 kuu pikkune vanglakaristus Vabariikliku Rahvapartei (CHP) provintsijuhile Canan Kaftancıoğlule, keda süüdistati presidendi solvamises, riigiametnike solvamises, riigi alandamises, vaenu ja vihkamise õhutamises ning terroriorganisatsiooni propaganda levitamises oma sotsiaalmeedia kanalites ajavahemikul 2012–2017;

M.  arvestades, et mitmed linnapeade tagandamise vastu kavandatud avalikud meeleavaldused on turvakaalutlustel ära keelatud ning need, mis on toimunud, on lõppenud jõulise laialiajamisega politsei poolt ning sageli inimeste massilise kinnipidamise ja vastutuselevõtmisega; arvestades, et see on vahetult pärast erakorralise seisukorra lõpetamist kehtestatud õigusaktide tagajärg;

N.  arvestades, et Türgis on toimunud mitu rünnakut ning 2016. aastal riigipöördekatse, milles sai surma 248 inimest;

1.  mõistab hukka Türgi ametivõimude otsuse tagandada kaheldavate tõendite alusel ametist demokraatlikult valitud linnapead; rõhutab, et sellised meetmed kahjustavad poliitilise opositsiooni võimet teostada oma õigusi ja täita oma demokraatlikku rolli; kutsub Türgi ametivõime üles vabastama viivitamata ja tingimusteta opositsiooni esindajad, kes vahistati riigi teisitimõtlejate mahasurumise käigus, ning loobuma kõigist nende vastu esitatud süüdistustest;

2.  kritiseerib teravalt kohalike valitud esindajate meelevaldset asendamist valimata usaldusisikutega, mis õõnestab veelgi Türgi demokraatia struktuuri; kutsub Türgi ametivõime üles ennistama ametikohad kõigile 31. märtsil 2019 kohalikud valimised võitnud linnapeadele ja teistele valitud ametiisikutele, kellel ei lastud ametikohale asuda või kes põhjendamatute süüdistuste alusel vallandati või asendati mittevalitud usaldusisikutega;

3.  mõistab teravalt hukka Canan Kaftancıoğlu poliitiliste motiividega vanglakaristuse, mis määrati selgelt selle eest, et tal oli juhtiv roll Istanbuli linnapea edukas valimiskampaanias, ning nõuab selle karistuse viivitamatut tühistamist;

4.  mõistab hukka Türgi ametivõimude ähvardused vabastada ametist veel teisi valitud ametnikke ning kutsub Türgit üles hoiduma edasisest hirmutamisest;

5.  kordab, kui olulised on head suhted Türgiga, mis põhinevad ühistel väärtustel, inimõiguste austamisel, õigusriigi põhimõttel, vabadel ja demokraatlikel valimistel, sealhulgas valimistulemuste järgimisel, põhivabaduste ja kõigi puhul õiglase kohtumõistmise õiguse austamisel; palub Türgi valitsusel tagada kõigi Türgis elavate ja töötavate, kaasa arvatud rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste inimõigused;

6.  väljendab veel kord sügavat muret põhivabaduste ja õigusriigi olukorra jätkuva halvenemise pärast Türgis ning mõistab hukka meelevaldse kinnipidamise, kohtuliku ja haldusliku ahistamise kasutamise ning reisikeelud, mida lisaks muudele vahenditele kasutatakse tuhandete Türgi kodanike, sealhulgas poliitikute ja valitud ametiisikute, inimõiguste kaitsjate, avalike teenistujate, kodanikuühiskonna organisatsioonide liikmete, teadlaste ja lugematute tavakodanike tagakiusamiseks; väljendab muret teadete pärast, et jätkub vastutuselevõtmine ja uurimine liiga laialivalguvate ja ebamääraste terrorismisüüdistuste alusel;

7.  nõuab tungivalt, et Türgi viiks oma terrorismivastast võitlust käsitlevad õigusaktid kooskõlla rahvusvaheliste inimõigusalaste standarditega; kordab, et Türgi laia määratlusega terrorismivastaseid õigusakte ei tohiks kasutada selleks, et karistada kodanikke ja meediat sõnavabaduse õiguse kasutamise eest või meelevaldselt kõrvaldada valitud esindajaid ja asendada neid valitsuse usaldusisikutega;

8.  kutsub Türgi ametivõime üles austama rahvusvahelisi põhimõtteid, tagades pluralismi ning ühinemis- ja sõnavabaduse, ning parimaid tavasid ja tagama Türgi rahva tahte vaba ja ausa väljenduse teel valitud inimestele soodsa tegevuskeskkonna; rõhutab, et mainitud otsused rikuvad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohast õigust vabadele valimistele, poliitikas osalemise õigust ja väljendusvabaduse õigust;

9.  väljendab veel kord muret Türgi kohalike valitud esindajate suhtes algatatud kohtumenetluste liigse kasutamise pärast ja nende asendamise pärast ametisse määratud ametnikega, sest sellised tavad kahjustavad tõsiselt kohaliku demokraatia toimimist;

10.  kutsub Türgi valitsust üles tagama, et kõigil inimestel oleks õigus õiglasele kohtumenetlusele ja õigus lasta oma juhtumid rahvusvaheliste standardite kohaselt läbi vaadata sõltumatul kohtul, kes saab tagada heastamise, sealhulgas tekitatud materiaalse ja moraalse kahju eest; kutsub Türgit üles tagama Türgi inimõiguste ja võrdõiguslikkusega tegeleva institutsiooni ning ombudsmani institutsiooni tegevuse, struktuuri ja rahalise sõltumatuse, et nad suudaksid pakkuda reaalseid läbivaatamis- ja õiguskaitsevõimalusi ning järgida Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid;

11.  mõistab hukka opositsioonijuhi ja presidendikandidaadi Selahattin Demirtaşi jätkuva kinnipidamise ning nõuab tema viivitamatut ja tingimusteta vabastamist; võtab teadmiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse Selahattin Demirtaşi kohtuasjas, milles kutsutakse Türgi ametivõime üles teda viivitamatult vabastama;

12.  peab äärmiselt murettekitavaks, et Türgi ametivõimud jälgivad sotsiaalmeedia platvorme ja sulgevad sotsiaalmeedia kontosid;

13.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile põhjalikku ülevaadet teemadest, mida arutati 13. septembril 2019. aastal toimunud ELi ja Türgi poliitilises dialoogis;

14.  nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, komisjon ja liikmesriigid võtaksid kinnipeetavate opositsiooniliikmete, inimõiguste kaitsjate, poliitiliste aktivistide, advokaatide, ajakirjanike ja teadlaste olukorra Türgi kolleegidega jätkuvalt teemaks ning pakuksid kinnipeetavatele diplomaatilist ja poliitilist tuge, sh kohtumenetluse ja juhtumite jälgimise kaudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama inimõiguste kaitsjatega seotud erakorraliste toetuste kasutamist ja tagama inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste täieliku rakendamise;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Türgi presidendile, Türgi valitsusele ja parlamendile ning palub tõlkida käesoleva resolutsiooni türgi keelde.

(1) ELT C 224, 27.6.2018, lk 93.
(2) ELT C 215, 19.6.2018, lk 199.
(3) ELT C 463, 21.12.2018, lk 56.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0200.


Myanmar, eelkõige rohingjade olukord
PDF 125kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 19. septembri 2019. aasta resolutsioon Myanmari, eriti rohingjade olukorra kohta (2019/2822(RSP))
P9_TA(2019)0018RC-B9-0050/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Myanmari ja rohingjade olukorra kohta, eriti 21. mai 2015. aasta(1), 7. juuli 2016. aasta(2), 15. detsembri 2016. aasta(3), 14. septembri 2017. aasta(4), 14. juuni 2018. aasta(5) ja 13. septembri 2018. aasta(6) resolutsiooni,

–  võttes arvesse nõukogu 26. veebruari 2018. aasta järeldusi Myanmari/Birma‑strateegia kohta ja nõukogu 10. detsembri 2018. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse 14. juunil 2019 Myanmaris Nay Pyi Taw’s toimunud viiendat Euroopa Liidu ja Myanmari inimõigustealast dialoogi,

–  võttes arvesse ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli,

–  võttes arvesse ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,

–  võttes arvesse Arakani osariigi küsimusega tegeleva ja Kofi Annani juhitava nõuandekomisjoni lõpparuannet ja soovitusi,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu peasekretäri aruannet konfliktidega seotud seksuaalse vägivalla kohta, mis avaldati 23. märtsil 2018 (S/2018/250),

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 8. augusti 2018. aasta aruannet (A/HRC/42/50) Myanmariga tegeleva sõltumatu rahvusvahelise teabekogumismissiooni (UNIFFM) üksikasjalike järelduste kohta, ÜRO Inimõiguste Nõukogu 3. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni rohingja moslemite ja teiste vähemuste inimõiguste olukorra kohta Myanmaris (A/HRC/RES/39/2) ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu 7. augusti 2019. aasta aruannet Myanmariga seotud ÜRO sõltumatu uurimismehhanismi kohta (A/HRC/42/66),

–  võttes arvesse UNIFFMi 22. augusti 2019. aasta aruannet seksuaalse ja soolise vägivalla kohta Myanmaris ning selle etniliste konfliktide soolise mõju kohta (A/HRC/42/CRP.4),

–  võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsiooni ja selle lisaprotokolle,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et 2017. aastast saadik on üle 700 000 rohingja põgenenud julgeoleku puudumise tõttu Myanmarist naaberriiki Bangladeshi, sest Myanmari relvastatud rühmitused on rohkem kui miljoni rohingja koduks olnud Arakani osariigis toime pannud repressioone ja pidevalt inimõigusi rängalt rikkunud, sh massiliselt tapnud ja vägistanud ning külasid põletanud;

B.  arvestades, et rohingjasid peetakse üldiselt üheks kõige enam tagakiusatud vähemuseks ja suurimaks kodakondsuseta rühmaks, kellest paljud elavad nüüd maailma suurimas, Kutupalongi põgenikelaagris, mis asub Bangladeshis Cox’s Bazari linnas;

C.  arvestades, et Bangladeshi põgenikelaagrid on ülerahvastatud ja nende tingimused ebahügieenilised, emade eest hoolitsemise ning naiste ja laste tervishoiuvõimalused on seal kesised ning laagrid on loodusõnnetuste, sealhulgas maalihete ja üleujutuste vastu täiesti kaitsetud; arvestades, et põgenikelaagrites elavad rohingjad on endiselt suures ohus ning halva kvaliteediga toidu ja vee tõttu ähvardavad neid tõsiselt mitmesugused haigused ja nakkused; arvestades, et rohingja lastel ei ole endiselt piisavalt võimalusi kooliharidust saada; arvestades, et viimastel nädalatel on Bangladeshis viibivate rohingja pagulaste väljendusvabadust ning rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabaduse õigust piiratud; arvestades, et liikumispiirangute ja kommunikatsioonikanalite sulgemisega võidakse nende inimõiguste rängale rikkumisele hoogu juurde anda;

D.  arvestades, et hinnanguliselt on Arakani osariigis järel umbes 600 000 rohingjat, kes kannatavad pideva diskrimineeriva poliitika ja diskrimineerivate tavade, põhiõiguste pideva rikkumise, meelevaldsete vahistamiste, ülerahvastatud laagritesse sulgemise, liikumisvabaduse puudumise ning väga piiratud haridus- ja tervishoiuvõimaluste tõttu;

E.  arvestades, et 2019. aasta juunist saadik on Myanmari ametivõimud sundinud tegema Põhja‑ ja Kesk‑Arakani osariigis ning Tšini osariigis Paletwas telekommunikatsioonikatkestusi; arvestades, et Arakani osariigis kehtib range sõjaväeline kontroll, mis piirab meediakanalitele juurdepääsu ja kanalite levi;

F.  arvestades, et Myanmar ja Bangladesh on teatanud repatrieerimiskavadest, mis tühistati tagatiste puudumise tõttu; arvestades, et pagulased on väga traumeeritud ja kardavad tagasi pöörduda; arvestades, et iga inimese tagasipöördumine peab olema turvaline, vabatahtlik, väärikas, püsiv ning kooskõlas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega;

G.  arvestades, et 27. augustil 2018 avaldas UNIFFM aruande, milles jõuti järeldusele, et rohingjade vastu on toime pandud kõige rängemad inimõiguste rikkumised ja rahvusvahelise õiguse kohaselt kõige raskemad kuriteod, sealhulgas inimsusvastased kuriteod ja tõenäoline genotsiid; arvestades, et nõukogu väljendas 10. detsembril 2018 UNIFFMi järelduste pärast suurt muret; arvestades, et Myanmar ei ole seni lubanud ÜRO Inimõiguste Nõukogu teabekogumismissioonil riiki siseneda ning on keelanud sissesõidu ÜRO eriraportöörile, kes tegeleb inimõiguste olukorraga Myanmaris;

H.  arvestades, et vastavalt UNIFFMi viimasele, 16. septembri 2019. aasta raportile on Myanmari valitsuse tegevus jätkuvalt osa laialdasest ja süstemaatilisest rünnakust, mis kujutab endast Arakani osariiki jäänud rohingjade tagakiusamist ja muid inimsusevastaseid kuritegusid; arvestades lisaks, et UNIFFM teatas 22. augustil 2019 oma aruandes raskest, jätkuvast ja sihilikust seksuaalsest ja soolisest vägivallast, sealhulgas süstemaatilistest vägistamistest, grupivägistamistest ja sunniviisilistest seksuaalaktidest, mille Myanmari sõjavägi ja julgeolekujõud on pannud toime rohingja naiste, laste ja transinimeste vastu ning mis on osa puhastuskampaaniast etniliste vähemuste terroriseerimiseks ja karistamiseks; arvestades, et seksuaalset vägivalda kasutatakse selleks, et lüüa lõhe tervetesse kogukondadesse ning takistada naistel ja tütarlastel koju naasta; arvestades, et laagrites võivad kogukonnad vägistamisohvreid sotsiaalselt tõrjuda;

I.  arvestades, et EL on järjekindlalt nõudnud, et selliste kuritegude toimepanijad võetaks vastutusele, ning on esitanud ja toetanud resolutsioone, mis võeti vastu ÜRO inimõiguste nõukogus 27. septembril 2018 ja ÜRO Peaassamblee kolmandas komitees 16. novembril 2018; arvestades, et Myanmari ametivõimud keelduvad rohingjade vastu toime pandud inimõiguste rikkumisi tõsiselt uurimast ja nende toimepanijad vastutusele võtmast; arvestades, et Myanmar eitab jätkuvalt, et need õiguste rikkumised on üldse aset leidnud; arvestades, et enamik kõrgemaid sõjaväelasi, kelle kontrolli all rohingjade vastu suunatud rünnakud toimusid, on endiselt oma ametikohal; arvestades, et ametivõimud keelduvad koostööst ÜRO mehhanismidega;

J.  arvestades, et 29. aprillil 2019 pikendas nõukogu Myanmari vastu suunatud piiravaid meetmeid ühe aasta võrra kuni 30. aprillini 2020; nende meetmete hulka kuulub varade külmutamine ja reisikeeld 14 kõrgele Myanmari sõjaväe-, piirivalve- ja politseiametnikule, kes vastutavad rohingja elanikkonna ning etnilistest vähemustest külaelanike ja tsiviilisikute vastu toime pandud inimõiguste rikkumiste eest Arakani, Katšini ja Šani osariigis;

K.  arvestades, et rohingjad on olnud alates Birma kodakondsusseaduse jõustamisest 1982. aastal ametlikult kodakondsuseta, seega on nad jäetud ilma põhilistest kodanikuõigustest, poliitilistest ja sotsiaalmajanduslikest õigustest nagu liikumisvabadus, poliitiline osalemine, tööhõive ja sotsiaalhoolekanne; arvestades, et kodakondsust ei võimaldata hinnanguliselt 1,1 miljonile rohingjale; arvestades, et rohingjad, kes pöörduvad tagasi, oleksid sunnitud alla kirjutama riiklikele kontrollikaartidele, mis jätaks nad Myanmari kodakondsusest ilma;

1.  kordab, et mõistab teravalt hukka kõik varasemad ja praegused inimõiguste rikkumised ning süstemaatilised ja ulatuslikud rünnakud, sealhulgas tapmised, ahistamised, vägistamised ja vara hävitamise, mis kujutavad endast UNIFFMi ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo andmete kohaselt genotsiidi, sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid, mida relvajõud on rohingja elanikkonna vastu toime pannud; mõistab karmilt hukka sõjaväe ja julgeolekujõudude ebaproportsionaalse reageerimise; rõhutab, et sõjavägi on korduvalt rikkunud rahvusvahelist inimõigustealast õigust ja rahvusvahelist humanitaarõigust;

2.  väljendab sügavat muret jätkuva konflikti üle ning rohingjadele Myanmari relvajõudude poolt osaks saavate rikkumiste ning seksuaalse ja soolise vägivalla üle; mõistab hukka rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste niisuguse rikkumise ning kordab üleskutset Aung San Suu Kyi juhitavale Myanmari valitsusele ning julgeolekujõududele, et nad lõpetaksid viivitamata rohingjade ja muude etniliste rühmade vastu suunatud jätkuvad rikkumised, tapmised ning seksuaalse ja soolise vägivalla;

3.  mõistab hukka rohingjade jätkuva diskrimineerimise ja ranged piirangud nende liikumisvabadusele ning nende põhiteenustest ilmajätmise Myanmaris; rõhutab, et meediavabadus ja kriitiline ajakirjandus on demokraatia olulised tugisambad ning hea valitsemistava, läbipaistvuse ja vastutuse edendamiseks hädavajalikud; kutsub Myanmari valitsust üles võimaldama rahvusvahelistele vaatlejatele, sealhulgas Myanmari inimõiguste olukorraga tegelevale ÜRO eriraportöörile, sõltumatutele vaatlejatele ning inimõigus- ja humanitaarorganisatsioonidele täieliku ja takistamatu pääsu Arakani, Katšini ja Šani osariiki, et tagada sõltumatu ja erapooletu uurimine väidetavate tõsiste inimõiguste rikkumiste süüdistuste osas kõigi osapoolte poolt, ning lõpetama internetikatkestus Ponnagyuni, Mrauk‑U, Kyuaktawi ja Minbya linnas;

4.  kutsub Myanmari ametivõime üles looma tingimused ja tagatised, et rohingjad, kes seda soovivad, saaksid ÜRO järelevalve all ohutult, vabatahtlikult, väärikalt ja püsivalt tagasi pöörduda; nõuab tungivalt, et nii Myanmari kui ka Bangladeshi valitsus austaksid täielikult mittetagasisaatmise põhimõtet; nõuab tungivalt, et Myanmari valitsus tunnustaks rohingjade täielikku kodakondsust, sealhulgas vastavaid õigusi ja põhiseaduslikke tagatisi, ning rakendaks viivitamata täielikult Arakani nõuandekomisjoni soovitusi; kutsub Myanmari valitsust üles alustama rohingja ametnikega dialoogi ja tunnustama rohingjasid ühena 135‑st Myanmari seadusega tunnustatud rahvusrühmast;

5.  võtab teadmiseks Euroopa Liidu – Myanmari viienda inimõigustealase dialoogi käigus tehtud töö; märgib, et arutelud hõlmasid paljusid inimõiguste küsimusi, sealhulgas vastutust inimõiguste rikkumise eest, olukorda Arakani, Katšini ja Šani osariigis, sealhulgas humanitaarabi kättesaadavust, põhiõigusi ja -vabadusi, ümberasustatud isikute vajadusi, majandus- ja sotsiaalõigusi, rännet ja inimõiguste alast koostööd mitmepoolsetel foorumitel; peab kahetsusväärseks asjaolu, et dialoog ei mõjutanud olukorda kohapeal;

6.  kutsub Myanmari valitsust ja relvajõude üles võimaldama väidetavate raskete ja süstemaatiliste inimõiguste rikkumiste usaldusväärseid ja sõltumatuid uurimisi; rõhutab, et selliste kuritegude toimepanijad tuleb viivitamata vastutusele võtta;

7.  kordab oma üleskutset Euroopa välisteenistusele ja liikmesriikidele taotleda Myanmaris kuritegude toimepanijate vastutusele võtmist mitmepoolsetel foorumitel; väljendab sellega seoses heameelt ELi juhtrolli üle ÜRO sõltumatu Myanmari uurimismehhanismi (IIMM) loomisel, et koguda, koondada, säilitada ja analüüsida tõendeid Myanmaris alates 2011. aastast toime pandud ränkade rahvusvaheliste kuritegude ja rikkumiste kohta; kutsub Myanmari üles tegema koostööd rahvusvaheliste jõupingutustega, et tagada vastutus, sealhulgas andma riiki juurdepääsu värskelt toimimist alustanud IIMMile; nõuab, et EL, selle liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus tagaksid, et IIMMil on oma ülesannete täitmiseks vajalik toetus, sealhulgas rahaline toetus;

8.  väljendab heameelt selle üle, et ELi välisasjade nõukogu võttis 24. juunil 2018 ja 21. detsembril 2018 vastu sanktsioonid Myanmari relvajõudude (Tatmadaw), piirivalve- ja politseivägede sõjaväelaste ja ametnike vastu, kes vastutavad rohingjade inimõiguste raske rikkumise eest, ning loodab, et sanktsioonide korra raames vaadatakse nende isikute nimekiri pidevalt läbi; kordab oma üleskutset ÜRO Julgeolekunõukogule kehtestada Myanmari suhtes täielik relvaembargo ja võtta sihipäraseid sanktsioone nende füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kes näivad vastutavat inimõiguste raskete rikkumiste eest;

9.  tuletab Myanmari valitsusele meelde, et ta peab täitma oma kohustusi seoses demokraatlike põhimõtete ja põhiliste inimõigustega, mis on kava „Kõik peale relvade“ (EBA) oluline osa; eeldab, et komisjon algatab sellega seoses uurimise; peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ei ole sellist uurimist veel algatanud;

10.  tunneb heameelt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) otsuse üle, mis käsitleb tema jurisdiktsiooni rohingjade väljasaatmisel Myanmarist, ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu peaprokuröri otsuse üle algatada selliste kuritegude eeluurimine, mis on toime pandud rohingjade vastu kohtu jurisdiktsiooni all alates oktoobrist 2016; kutsub Myanmari ametivõime üles tegema Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd; kutsub Myanmari üles liituma Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga; kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu üles suunama Myanmari olukorra Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse, sealhulgas kõik tema jurisdiktsiooni all rohingjade vastu toime pandud kuriteod, või looma ajutise rahvusvahelise kriminaalkohtu; kordab oma nõudmist, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid ÜRO Julgeolekunõukogus juhtrolli, taotledes Myanmari olukorra suunamist Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; nõuab lisaks, et EL ja selle liikmesriigid ühineksid ja toetaksid jõupingutusi, et algatada Rahvusvahelises Kriminaalkohtus menetlus ÜRO genotsiidivastase konventsiooni võimaliku rikkumise asjus Myanmari poolt;

11.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid Myanmari käsitleva resolutsiooni vastuvõtmist ÜRO Inimõiguste Nõukogu järgmisel istungil;

12.  tunnustab Bangladeshi valitsuse ja rahva jõupingutusi pakkuda rohingja pagulastele varjupaika ja turvalisust ning julgustab neid andma Myanmarist saabuvatele pagulastele jätkuvalt humanitaarabi; kutsub Bangladeshi ametiasutusi üles tagama rohingja lastele täieliku ja võrdse juurdepääsu kvaliteetsele haridusele, kaotama internetile ja online‑teabele juurdepääsu ja liikumisvabaduse piirangud ning tagama, et laagrites tegutsevad julgeolekujõud järgivad pagulaste isikliku turvalisuse kaitseks kõiki standardeid;

13.  väljendab heameelt selle üle, et EL andis 2019. aasta septembri alguses kokku kahe miljoni euro väärtuses toiduabi Maailma Toiduprogrammile Cox’s Bazar põgenikelaagrite jaoks, kuid palub nõukogul ja komisjonil kohapealsete vajaduste tõttu selliseid jõupingutusi jätkata; tuletab meelde, et pagulaste toetamise rahaline kohustus ei tohiks jääda ebaproportsionaalselt Bangladeshi kanda; nõuab, et pagulasi vastuvõtvad kogukonnad saaksid täiendavat rahvusvahelist toetust, sealhulgas riigisiseste sotsiaalsete, haridus-, majandus- ja tervishoiuprobleemidega tegelemiseks;

14.  tuletab lisaks meelde, et põgenikelaagrites on vaja osutada psühholoogilist abi ja arstiabi, mis on spetsiaalselt kohandatud kaitsetutele inimestele, sealhulgas naistele ja lastele; nõuab rohkem tugiteenuseid vägistamise ja seksuaalsete rünnakute ohvritele;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Myanmari valitsusele ja parlamendile, riiginõunik Aung San Suu Kyile, Bangladeshi valitsusele ja parlamendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) peasekretärile, ASEANi valitsustevahelisele inimõiguste komisjonile, Myanmari inimõiguste olukorraga tegelevale ÜRO eriraportöörile, ÜRO pagulaste ülemvolinikule ning ÜRO Inimõiguste Nõukogule.

(1) ELT C 353, 27.9.2016, lk 52.
(2) ELT C 101, 16.3.2018, lk 134.
(3) ELT C 238, 6.7.2018, lk 112.
(4) ELT C 337, 20.9.2018, lk 109.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0261.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0345.


Iraan, eelkõige naiste õiguste kaitsjate ja vangistatud ELi topeltkodakondsusega inimeste olukord
PDF 125kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 19. septembri 2019. aasta resolutsioon Iraani, eelkõige naiste õiguste kaitsjate ja vangistatud ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikute olukorra kohta (2019/2823(RSP))
P9_TA(2019)0019RC-B9-0089/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eriti seoses inimõigustega, eelkõige 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni Iraani ja eelkõige inimõiguste kaitsjate juhtumi kohta(1), 13. detsembri 2018. aasta resolutsioon Iraani ja eelkõige Nasrin Sotoudehi juhtumi kohta(2), 31. mai 2018. aasta resolutsiooni Iraanis vangistatud ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikute olukorra kohta(3), 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Iraani suhtes pärast tuumakokkuleppe saavutamist(4), 3. aprilli 2014. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Iraani suhtes(5), 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kohta(6) ja 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Iraani ja hiljutiste inimõiguste rikkumiste juhtumite kohta(7),

–  võttes arvesse nõukogu 4. veebruari 2019. aasta järeldusi Iraani kohta ja nõukogu 8. aprilli 2019. aasta rakendusmäärust (EL) nr 2019/560, millega rakendatakse määrust (EL) nr 359/2011, mis käsitleb teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravaid meetmeid seoses olukorraga Iraanis ja millega pikendatakse piiravaid meetmeid seoses tõsiste inimõiguste rikkumistega Iraanis ühe aasta võrra, kuni 13. aprillini 2020(8),

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 8. veebruari 2019. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis,

–  võttes arvesse eriraportööri 2018. aasta septembri, 30. jaanuari 2019. aasta ja 18. juuli 2019. aasta aruandeid inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis ja tema 16. augusti 2019. aasta avaldust seoses kolme Iraani naise – Mojgan Keshavarzi, Monireh Arabshahi ja Yasaman Aryani meelevaldse vahistamise ja neile pikkade vanglakaristuste määramisega selle eest, et nad avalikult protestisid pearäti kohustusliku kandmise vastu,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ekspertide 29. novembri 2018. aasta avaldust selle kohta, et Iraan peab kaitsma naiste õiguste eest võitlejaid,

–  võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse, piinamise, väljendusvabaduse (nii veebis kui ka mujal) ja inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 12. märtsi 2019. aasta avaldust inimõigustele spetsialiseerunud Iraani advokaadi Nasrin Sotoudehi süüdimõistmise kohta,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Iraan on ühinenud,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 17. detsembri 2018. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis,

–  võttes arvesse ELi uut inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille eesmärk on seada inimõiguste kaitse ja seire kõigi ELi poliitikavaldkondade keskmesse,

–  võttes arvesse ÜRO 1988. aasta põhimõtteid mis tahes viisil kinnipeetavate või vangistatud isikute kaitsmise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 2015. aasta kinnipeetavate kohtlemise standardseid miinimumnõudeid (nn Nelson Mandela nõuded),

–  võttes arvesse Iraani presidendi hartat kodanike õiguste kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et Iraani revolutsioonikohtud on viimastel kuudel hakanud palju karmimalt karistama naiste õiguste kaitsjaid rahumeelsete vastupanuaktsioonide eest, mille käigus avaldatakse meelt pearäti kohustusliku kandmise vastu, ning muu hulgas pikendanud selle eest määratavaid vanglakaristusi; arvestades, et ÜRO andmetel on alates 2018. aastast vähemalt 32 pearäti kohustusliku kandmise vastu meelt avaldanud inimest vahistatud ja vähemalt 10 on saanud vanglakaristuse;

B.  arvestades, et 2019. aasta aprillis võeti meelevaldselt vahi alla Iraani aktivistid Mojgan Keshavarz, Monireh Arabshahi ja Yasaman Aryani, kes avaldasid veebis video, milles nad 8. märtsil 2019, rahvusvahelisel naistepäeval, jagavad Teherani metroos inimestele lilli, ei kanna pearätti ja protestivad rahumeelselt pea kohustuslikku katmist nõudvate Iraani seaduste vastu; arvestades, et iraanlanna Sahar Khodayari, kes vahistati selle eest, et püüdis staadionil jalgpallimatši vaadata, põletas ennast elusalt, kui kuulis, et teda ootab selle eest kuuekuuline vangistus;

C.  arvestades, et 2019. aasta augustis mõisteti Mojgan Keshavarzi, Monireh Arabshahi, Yasaman Aryani ja Saba Kord-Afshari 16 kuni 24 aastaks vangi; arvestades, et eeluurimise ajal ei võimaldatud neile advokaate ja kuuldavasti ei lubatud seaduslikel esindajatel neid kohtus esindada; arvestades, et nende kohtuotsused on vahetult seotud asjaoluga, et nad kasutasid soolise võrdõiguslikkuse kaitsmiseks rahumeelselt oma väljendus- ja kogunemisvabadust;

D.  arvestades, et 27. augustil 2019 mõistis esimese astme kohus karistused kolmele naistöötajate õiguste kaitsjale – Sepideh Gholianile, Sanaz Allahyarile ja Asal Mohammadile, süüdistades neid muu hulgas „kogunemises ja kokkumängus riikliku julgeoleku kahjustamise eesmärgil“; arvestades, et 24. ja 31. augustil sai teatavaks, et kahele naistöötajate õiguste kaitsjale, Marzieh Amirile ja Atefeh Rangrizile, keda oli peetud vahi all alates nende kinnipidamisest rahumeelse tööpüha meeleavalduse ajal, mõisteti karistuseks ühele kümme ja pool aastat vangistust ja 148 piitsahoopi ja teisele üksteist ja pool aastat vangistust ja 74 piitsahoopi süüdistuste põhjal, mille hulgas on „kogunemine ja kokkumäng riikliku julgeoleku kahjustamise eesmärgil“, „riigivastane propaganda“ ja „avaliku korra rikkumine“;

E.  arvestades, et Iraan ei ole ÜRO Peaassamblee poolt 1979. aastal vastu võetud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni ratifitseerinud; arvestades, et Iraanis kehtib rida diskrimineerivaid seadusi, mis on eelkõige isikustaatust reguleerivad õigusnormid;

F.  arvestades, et jätkuvalt vahistatakse ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikuid ning vahistamisele järgneb pikaajaline üksikvangistus ja ülekuulamised ilma korrakohase menetluseta ja õiglase kohtupidamiseta, neile mõistetakse pikaajalisi vanglakaristusi ebamääraste või täpsustamata spionaaži- või riikliku julgeoleku kahjustamise süüdistuste alusel ning riik õhutab vangistatute vastaseid laimukampaaniaid; arvestades, et Iraan ei tunnista topeltkodakondsust, mis piirab välisriikide saatkondade juurdepääsu seal kinnipeetavatele nende riikide topeltkodakondsusega isikutele;

G.  arvestades, et praegu peetakse Iraanis vangis vähemalt kuut ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikut – need on Nazanin Zaghari-Ratcliffe, Ahmadreza Djalali, Kamal Ahmady, Kamran Ghaderi, Massud Mossaheb ja Morad Tahbaz;

H.  arvestades, et Suurbritannia ja Iraani kodanikust Thomson Reutersi sihtasutuse töötajat Nazanin Zaghari-Ratcliffe’i on peetud Iraanis ebaseaduslikult vangis alates 3. aprillist 2016; enne seda viibis ta kuid ebaseaduslikult vahi all, teda süüdistati spionaažis ja hiljem ei võimaldatud talle vaba ja õiglast kohtumenetlust; arvestades, et talle keelduti korduvalt arstiabi andmast, mistõttu tema füüsiline ja vaimne tervis on halvenenud; arvestades, et hiljaaegu ei lubatud tal teha rahvusvahelisi telefonikõnesid ja pereliikmed võivad temaga kohtuda vaid kord kuus;

I.  arvestades, et Iraani ja Suurbritannia kodanikust antropoloog Kameel Ahmady on olnud teadmata süüdistuste põhjal Teheranis vahi all alates 11. augustist 2019; arvestades, et Iraani, Suurbritannia ja USA kodakondsusega ärimees Morad Tahbaz vahistati koos vähemalt üheksa keskkonnakaitsjaga 2018. aasta jaanuaris väidetavate spionaažisüüdistuste põhjal;

J.  arvestades, et Iraanis sündinud Rootsi arst ja teadlane Ahmadreza Djalali on olnud Evini vanglas 2016. aasta aprillist saadik ja 2017. aasta oktoobris mõisteti ta spionaažisüüdistuse ja väidetavalt jõuga väljapressitud ülestunnistuse põhjal surma;

K.  arvestades, et Iraani ja Austria topeltkodakondsust omav Kamran Ghaderi oli Austria IT‑firma tegevdirektor, kelle luureministeeriumi agendid vahistasid 2. jaanuaril 2016 saabumisel Teherani rahvusvahelisse lennujaama; teda süüdistati vaenulike riikide kasuks spioneerimises ja ta mõisteti 10 aastaks vangi;

L.  arvestades, et 11. märtsil 2019 mõisteti 2012. aasta Sahharovi auhinna laureaat, jurist ja inimõiguslane Nasrin Sotoudeh tagaselja 38 aastaks vangi, pluss 148 piitsahoopi, seda muu hulgas seoses tema tööga pearäti kohustusliku kandmise vastu protestinud naiste kaitsjana; arvestades, et juunis liitus enam kui miljon inimest ülemaailmse kampaaniaga, et nõuda Iraani valitsuselt Nasrin Sotoudehi vabastamist;

M.  arvestades, et Atena Daemi ja Golrock Ebrahimi Iraee mõisteti oktoobris 2016 kuueks aastaks vangi; arvestades, et pärast seda, kui neile esitati süüdistus kõrgeima juhi solvamises, lisati nende karistusele septembris 2019 veel kaks aastat; arvestades, et väidetavalt määrati see karistus kättemaksuks naiste õiguste kaitsjate meeleavalduste eest vanglas;

N.  arvestades, et on teatatud arvukatest juhtudest, kus vangide kinnipidamistingimused on ebainimlikud ja inimväärikust alandavad, eelkõige Evini vanglas, ning et Iraanis ei anta kinnipeetutele vajalikku arstiabi, kuigi see on vastuolus ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardsete miinimumnõuetega;

O.  arvestades, et Iraani inimõiguste kaitsjaid, ajakirjanikke, advokaate ning keskkonna-, ametiühingu- ja veebiaktiviste ahistatakse pidevalt ning neid ähvardab oma töö tõttu meelevaldne kinnipidamine, vahistamine ja kohtu alla andmine;

P.  arvestades, et ametivõimud kriminaliseerivad jätkuvalt inimõiguste eest võitlemist ja kasutavad Iraani kriminaalmenetlusseaduse artiklit 48, et piirata kinnipeetavate juurdepääsu nende enda valitud õigusnõustajale ning keelduda neile konsulaarabi andmisest; arvestades, et kohtute vastutustundlikkusele sundimiseks puuduvad sõltumatud mehhanismid;

Q.  arvestades, et EL on vastu võtnud inimõiguste rikkumisega seoses piiravad meetmed, mis hõlmavad varade külmutamist ja viisakeeldu üksikisikute ja üksuste suhtes, kes on vastutavad ränkade inimõiguste rikkumiste eest, ning keeldu eksportida Iraani seadmeid, mida võidakse kasutada siserepressioonideks või telekommunikatsiooni jälgimiseks; arvestades, et neid meetmeid ajakohastatakse regulaarselt ning need jäävad jõusse;

R.  arvestades, et Iraan kohaldab ikka veel sageli surmanuhtlust; arvestades, et Per Angeri auhinna laureaat Narges Mohammadi kannab praegu kuueteistkümne aastast karistust oma kampaania eest surmanuhtluse kaotamiseks ning koostöö eest Nobeli preemia laureaadi Shirin Ebadiga;

1.  kutsub Iraani ametivõime üles tühistama kõik need karistused ning viivitamata ja tingimusteta vabastama Mojgan Keshavarzi, Yasaman Aryani, Monireh Arabshahi, Saba Kord-Afshari ja Atena Daemi, kes kaitsesid naiste õigusi ja avaldasid meelt pearäti kohustusliku kandmise vastu; kutsub samuti üles vabastama Nasrin Sotoudehi, Narges Mohammadi, Sepideh Gholiani, Sanaz Allahyari, Asal Mohammadi, Marzieh Amiri ja Atefeh Rangrizi ning kõik inimõiguste kaitsjad, kes vangistati ja mõisteti süüdi ainult selle eest, et nad kasutasid oma sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadust;

2.  mõistab teravalt hukka naiste jätkuva represseerimise selle eest, et nad avaldavad meelt pearäti kandmise kohustuse vastu ning kasutavad oma sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadust; kutsub Iraani valitsust üles austama Iraani naiste õigust vabalt riietust valida;

3.  rõhutab, et Iraani ametivõimud peavad igas olukorras tagama, et inimõiguste kaitsjad, juristid ja ajakirjanikud saaksid oma tööd teha ilma ähvarduste, hirmutamise ja takistusteta, ning nõuab, et Iraani kohtud lõpetaksid nende pideva ahistamise; nõuab tungivalt, et Iraani kohtud lõpetaksid veebitsensuuri ning austaksid täielikult kõigi inimeste üldisi inimõigusi, eelkõige sõnavabadust internetis ja mujal;

4.  tunnustab ja toetab Iraani naissoost inimõiguste kaitsjaid, kes jätkavad inimõiguste kaitsmist vaatamata raskustele ja isiklikele tagajärgedele, mida nad kogevad;

5.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Iraanis kinnipeetavate ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikute juhtumites ei ole tehtud edusamme; nõuab, et välja arvatud juhul, kui kohtuasjad võetakse rahvusvaheliste standarditega kooskõlas uuesti menetlusse, tuleb viivitamata ja tingimusteta vabastada kõik ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikud, keda peetakse praegu kinni Iraani vanglates, sealhulgas Nazanin Zaghari-Ratcliffe, Ahmadreza Djalali, Kamal Ahmady, Kamran Ghaderi, Massud Mossaheb ja Morad Tahbaz; mõistab hukka asjaolu, et Iraani kohtud tavatsevad pärast ebaõiglast kohtuprotsessi määrata ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikutele vanglakaristuse;

6.  nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud asuksid viivitamata tegema koostööd Euroopa Liidu liikmesriikide saatkondadega Teheranis, et saaks koostada põhjaliku nimekirja ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikutest, keda praegu peetakse kinni Iraani vanglates, ning jälgida tähelepanelikult iga üksikut juhtumit, arvestades, et kodanike julgeolek ja nende põhiõiguste kaitse on ELi jaoks kõige olulisem;

7.  nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud muudaksid õigusnorme, millega diskrimineeritakse naisi, eelkõige naiste isikliku staatusega seotud õigusnorme; tunneb heameelt selle üle, et Iraani parlamendis on esitatud naistevastase vägivalla vastu võitlemise seaduse eelnõu ning rõhutab, et naistevastase soolise vägivalla kõigi vormide konkreetseks määratlemiseks ja kriminaliseerimiseks on vaja põhjalikke õigusakte;

8.  kutsub Iraani ametivõime üles tagama, et naistel oleks ilma diskrimineerimise või tagakiusamise ohuta lubatud juurdepääs kõikidele staadionitele;

9.  kutsub Iraani ametivõime veel kord üles muutma riigi kriminaalmenetlusseaduse artiklit 48, et tagada kõikidele süüdistatavatele õigus olla esindatud nende enda valitud advokaadi poolt ja õigus õiglasele kohtumenetlusele vastavalt Iraani kohustustele, mis tulenevad kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist;

10.  kutsub Iraani parlamenti üles muutma julgeolekuga seotud kuritegusid käsitlevaid siseriiklikke õigusakte, mida korrapäraselt kasutatakse inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike, keskkonna- ja ametiühinguaktivistide ning usu- ja etniliste vähemuste liikmetele süüdistuste esitamiseks ning mis on vastuolus kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, mille Iraan on ratifitseerinud;

11.  mõistab hukka tava, et vangidele keeldutakse teadlikult arstiabi andmast; mõistab hukka süstemaatilise piinamise Iraani vanglates ning nõuab kinnipeetavate mis tahes piinamise ja väärkohtlemise viivitamatut lõpetamist; mõistab hukka tava, et kinnipeetavatel ei lubata telefoni kasutada ja pereliikmetega kohtuda;

12.  nõuab Iraani ametivõimudelt tungivalt selle tagamist, et piiranguteta ja täielikult rakendataks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millele Iraan on alla kirjutanud; nõuab tungivalt, et Iraan ühineks konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

13.  võtab teadmiseks narkokaubanduse seaduse muudatused, mis peaksid vähendama surmanuhtluste arvu;

14.  mõistab teravalt hukka surmanuhtluse kasutamise, sealhulgas selle kasutamise alaealiste õigusrikkujate puhul; kutsub Iraani ametivõime üles kehtestama viivitamatult moratooriumi, mis oleks oluline samm surmanuhtluse kaotamise suunas;

15.  palub Iraanil teha koostööd ÜRO eriraportööriga, kes tegeleb inimõiguste olukorra küsimustega Iraanis, sealhulgas võimaldada tal riiki siseneda;

16.  soovitab Teheranis akrediteeritud ELi saatkondadel omavahelist tegevust tõhusalt koordineerida; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid, kellel on Teheranis diplomaatiline esindus, kasutaksid inimõiguste kaitsjaid käsitlevates ELi suunistes ette nähtud mehhanisme, et toetada ja kaitsta neid isikuid, eelkõige naiste õiguste kaitsjaid, ning ELi topeltkodakondsusega isikuid, sealhulgas avalike avalduste, diplomaatiliste demaršide ning kohtuprotsesside ja vanglakülastuste jälgimise kaudu;

17.  nõuab, et EL ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja jätkaksid Iraani ametivõimudega seoses inimõiguste küsimuse tõstatamist kahe- ja mitmepoolsetel foorumitel, ning kasutaksid sel eesmärgil kõiki kavandatud kohtumisi Iraani ametivõimudega, eelkõige ELi ja Iraani kõrgetasemelise poliitilise dialoogi raames;

18.  kutsub Euroopa välisteenistust üles andma aru meetmetest, mida on võetud seoses parlamendi varasemate resolutsioonidega Iraani kohta;

19.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile ning Iraani valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0204.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0525.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0231.
(4) ELT C 215, 19.6.2018, lk 86.
(5) ELT C 408, 30.11.2017, lk 39.
(6) ELT C 349, 17.10.2017, lk 41.
(7) ELT C 153E, 31.5.2013, lk 157.
(8) ELT L 98, 9.4.2019, lk 1.


Taimede ja olemuselt bioloogiliste protsesside patenditavus
PDF 117kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 19. septembri 2019. aasta resolutsioon taimede ja olemuselt bioloogiliste meetodite patentsuse kohta (2019/2800(RSP))
P9_TA(2019)0020RC-B9-0040/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 10. mai 2012. aasta resolutsiooni olemuselt bioloogiliste meetodite patenteerimise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni patentide ja sordiaretajate õiguste kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 1998. aasta direktiivi 98/44/EÜ biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse kohta(3), eriti selle artiklit 4, mille kohaselt ei kaitsta patendiga olemuselt bioloogiliste meetodite abil saadud tooteid,

–  võttes arvesse 5. oktoobri 1973. aasta Euroopa patendikonventsiooni, eelkõige selle artikli 53 punkti b,

–  võttes arvesse Euroopa patendikonventsiooni rakendusmäärust, eriti selle reeglit 26, milles on sätestatud, et biotehnoloogilisi leiutisi käsitlevate Euroopa patenditaotluste ja patentide puhul tuleb täiendava tõlgendamisvahendina kasutada direktiivi 98/44/EÜ,

–  võttes arvesse komisjoni 8. novembri 2016. aasta teatist, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/44/EÜ (biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse kohta) teatavaid artikleid(4),

–  võttes arvesse nõukogu 1. märtsi 2017. aasta järeldusi komisjoni teatise kohta, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/44/EÜ (biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse kohta) teatavaid artikleid(5),

–  võttes arvesse Euroopa Patendiorganisatsiooni haldusnõukogu 29. juuni 2017. aasta otsust, millega muudeti Euroopa patendikonventsiooni rakendusmääruse reegleid 27 ja 28 (CA/D 6/17)(6),

–  võttes arvesse, et Euroopa Patendiameti president on esitanud Euroopa Patendiameti suurele apellatsioonikojale mitu küsimust Euroopa Patendiameti tehnilise apellatsioonikoja 3.3.04 5. detsembri 2018. aasta otsuse T 1063/18(7) kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 27. juuli 1994. aasta määrust (EÜ) nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta(8) (edaspidi „nõukogu määrus (EÜ) nr 2100/94“), eelkõige selle artikli 15 punkti c, milles on sätestatud sordiaretajate erand,

–  võttes arvesse intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingut, milles käsitletakse muu hulgas võltsitud toodetega kauplemist, eelkõige selle artikli 27 lõiget 3,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et piiranguteta juurdepääs taimsele materjalile (kaasa arvatud taimesortidele) on äärmiselt oluline Euroopa taimearetuse ja põllumajandus innovatsioonivõime, nende sektorite konkurentsivõime ja uute taimesortide aretamise jaoks, et tagada toiduga kindlustatus kogu maailmas, võidelda kliimamuutustega, vältida sordiaretussektoris monopole ning luua VKEdele ja põllumajandusettevõtjatele samal ajal rohkem võimalusi;

B.  arvestades, et geneetilistele ressurssidele juurdepääsu piiramine või takistamine võib viia sordiaretuse valdkonnas turu liigse kontsentreerumiseni, mis kahjustab turukonkurentsi, tarbijaid ning Euroopa siseturgu ja toiduga kindlustatust;

C.  arvestades, et patentide andmine toodetele, mis on saadud olemuselt bioloogiliste meetoditega, või traditsiooniliseks aretuseks vajalikule geneetilisele materjalile kahjustab Euroopa patendikonventsiooni artikli 53 punktis b ja direktiivi 98/44/EÜ artiklis 4 sätestatud erandit;

D.  arvestades, et patentide andmine olemuselt bioloogiliste meetodite abil saadud toodetele, nagu taimed, seemned, iseloomulikud tunnused ja geenid, peab olema välistatud;

E.  arvestades, et sordi- ja tõuaretus on meetod, mida põllumajandustootjad ja põllumajanduskogukonnad on praktiseerinud juba põllumajanduse algusaegadest peale, ning arvestades, et sortide ja aretusmeetodite piiramatu kasutus on geneetilise mitmekesisuse jaoks tähtis;

F.  arvestades, et direktiiviga 98/44/EÜ reguleeritakse biotehnoloogialeiutisi, eelkõige geenitehnoloogiat;

G.  arvestades, et komisjon järeldab oma 8. novembri 2016. aasta teatises, et ELi seadusandja kavatses direktiivi 98/44/EÜ vastu võttes jätta olemuselt bioloogiliste meetoditega saadud tooted patentsusest välja;

H.  arvestades, et nõukogu tervitab oma 3. veebruari 2017. aasta järeldustes komisjoni teatist; arvestades, et kõik ELi seadusandjad on sõnaselgelt teatanud, et ELi seadusandja kavatses direktiivi 98/44/EÜ vastu võttes jätta olemuselt bioloogiliste meetoditega saadud tooted patentsusest välja;

I.  arvestades, et Euroopa Patendiameti haldusnõukogu muutis 29. juunil 2017. aastal Euroopa patendikonventsiooni rakendusmääruse reegleid 27 ja 28(9) ning otsustas, et olemuselt bioloogiliste meetoditega saadud taimede ja loomade patentimine on keelatud;

J.  arvestades, et Euroopa patendikonventsiooni 38 osalisriiki on kinnitanud, et nende siseriiklik õigus ja praktika on kohandatud nii, et jätta olemuselt bioloogiliste meetoditega saadud tooted patentsusest välja;

K.  arvestades, et Euroopa patendikonventsiooni osalisriigid on väljendanud muret õiguskindlusetuse pärast, mille tehnilise apellatsioonikoja 3.3.04 5. detsembri 2018. aasta otsus T 1063/18(10) tekitas;

L.  arvestades, et 2019. aasta märtsis toimunud haldusnõukogu 159. koosolekul pöördus Euroopa Patendiameti president seoses selle otsusega Euroopa Patendiameti suure apellatsioonikoja poole;

M.  arvestades, et Euroopa Patendiameti otsust oodatakse paljude selliste taotluste menetlemiseks, mis on esitatud olemuselt bioloogiliste meetodite abil saadud toodete kohta, mis tähendab, et nii taotlejad kui ka kõik teised isikud, keda need patendid mõjutavad, vajavad reegli 28 lõike 2 kehtivuse suhtes kiiresti õiguskindlust;

N.  arvestades, et Rahvusvahelise Uute Taimesortide Kaitse Liidu 1991. aasta konventsioonil põhineva rahvusvahelise sordikaitsesüsteemi ning nõukogu määrusel (EÜ) nr 2100/94 põhineva ELi süsteemi üks aluspõhimõtteid on, et kaitstud sordi omanik ei saa takistada teisi kasutamast kaitstud sorti edasise aretustegevuse jaoks;

1.  väljendab Euroopa Patendiameti tehnilise apellatsioonikoja 3.3.04 5. detsembri 2018. aasta otsuse (T 1063/18) pärast suurt muret, sest see tekitab õiguskindlusetust;

2.  kordab, et direktiivi 98/44/EÜ ja ELi seadusandja soovi kohaselt ei saa patendiga mingil juhul kaitsta taimesorte ega loomaliike, sh osi ega omadusi, olemuselt bioloogilisi meetodeid ega selliste meetodite abil saadud tooteid;

3.  on seisukohal, et Euroopa Patendiameti enda otsustuseeskirjad ei tohi kahjustada Euroopa patendiõiguse demokraatlikku poliitilist kontrolli, patendiõiguse tõlgendamist ega seadusandja kavatsust, mida on selgitatud komisjoni 8. novembri 2016. aasta teatises, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/44/EÜ (biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse kohta) teatavaid artikleid;

4.  on seisukohal, et kui püütakse patentida tooteid, mis on saadud tavapäraste sordiaretusmeetoditega (sh ristamine ja valik), või tavapäraseks sordiaretuseks vajalikku geneetilist materjali, siis rikutakse Euroopa patendikonventsiooni artikli 53 punktis b ja direktiivi 98/44/EÜ artiklis 4 sõnastatud väljajätmissätteid;

5.  palub, et komisjon ja liikmesriigid teeksid kõik, mis võimalik, et Euroopa Patendiamet looks olemuselt bioloogiliste meetodite abil saadud toodete patentsuse keelustamise osas õigusliku selguse;

6.  peab kiiduväärseks komisjoni 8. novembri 2016. aasta teatist, milles on selgitatud, et direktiivi 98/44/EÜ vastu võtmisel soovis ELi seadusandja olemuselt bioloogiliste meetoditega saadud tooted patentsusest välja jätta; tunneb heameelt selle üle, et Euroopa patendikonventsiooni osalisriigid on oma õigusaktid ja praktika kooskõlla viinud, ning peab tervitatavaks Euroopa Patendiameti haldusnõukogu otsust, milles selgitatakse, mida patentsusest tehtavaid erandeid käsitlev Euroopa patendikonventsiooni artikli 53 punkt b hõlmab ja tähendab;

7.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kaitsta Euroopa sordiaretus- ja põllumajandussektori innovatsioonivõimet ja üldsuse huve ning kindlustada, et liit seisab selle eest, et olemuselt bioloogiliste meetodite abil saadud materjali on võimalik sordiaretuseks kätte saada ja kasutada, et võimaluse korral mitte sekkuda tavasse, mille kohaselt on tagatud põllumajandustootjate õiguste kaitse ja aretajatele erandi tegemine;

8.  nõuab seetõttu, et komisjon esitaks enne 1. oktoobrit 2019 koos Euroopa Patendiameti suure apellatsioonikojaga amicus curiae esildise, milles kinnitatakse komisjoni 2016. aasta teatises sõnastatud järeldust, et direktiivi 98/44/EÜ vastu võtmisel soovis ELi seadusandja olemuselt bioloogiliste meetoditega saadud tooted patentsusest välja jätta, ning et komisjon lisaks oma avaldusele käesoleva resolutsiooni;

9.  palub, et Euroopa Patendiameti suur apellatsioonikoda taastaks viivitamata õiguskindluse ning annaks selge vastuse küsimustele, mille Euroopa Patendiameti president on talle sordiaretajate, põllumajandustootjate ja üldsuse huvides esitanud;

10.  palub komisjonil teha kaubandus- ja partnerluslepingute läbirääkimistel kolmandate riikidega aktiivselt pingutusi selle nimel, et olemuselt bioloogiliste meetodite ja nende abil saadud toodete patentsus oleks välistatud;

11.  palub komisjonil seista olemuselt bioloogiliste meetodite ja nende abil saadud toodete patentsuse välistamise eest ka aruteludes, mis puudutavad mitmepoolse patendiõiguse ühtlustamist;

12.  palub komisjonil anda aru patendiõiguse arengu ja tähenduse kohta biotehnoloogia ja geenitehnika valdkonnas, nagu on nõutud direktiivi 98/44/EÜ artikli 16 punktis c ning mida on nõudnud ka parlament oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsioonis patentide ja sordiaretajate õiguste kohta, ning patentide kaitse ulatusega seotud küsimusi põhjalikumalt analüüsida;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, et see lisada 1. oktoobriks 2019 kirjalikule avaldusele Euroopa Patendiameti suurele apellatsioonikojale, ning edastada see ka nõukogule.

(1) ELT C 261 E, 10.9.2013, lk 31.
(2) ELT C 399, 24.11.2017, lk 188.
(3) ELT L 213, 30.7.1998, lk 13.
(4) ELT C 411, 8.11.2016, lk 3.
(5) ELT C 65, 1.3.2017, lk 2.
(6) EPO Teataja, A56, 31.7.2017.
(7) EPO Teataja, A52, 31.5.2019.
(8) EÜT L 227, 1.9.1994, lk 1.
(9) EPO Teataja, A56, 31.7.2017 (CA/D 6/17).
(10) https://www.epo.org/news-issues/news/2019/20190329.html.


Euroopa mälestamise tähtsus Euroopa tuleviku jaoks
PDF 126kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 19. septembri 2019. aasta resolutsioon, millega rõhutatakse Euroopa ajaloomälu tähtsust Euroopa tulevikule (2019/2819(RSP))
P9_TA(2019)0021RC-B9-0097/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste üldpõhimõtteid ja Euroopa Liidu kui ühistel väärtustel rajaneva ühenduse aluspõhimõtteid,

–  võttes arvesse komisjoni esimese asepresidendi Frans Timmermansi ja volinik Věra Jourová 22. augustil 2019. aastal tehtud avaldust üleeuroopalise kõigi totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestamise päeva eel,

–  võttes arvesse 10. detsembril 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse oma 12. mai 2005. aasta resolutsiooni Teise maailmasõja 8. mail 1945. aastal Euroopas lõppemise 60. aastapäeva kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 26. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni 1481 totalitaarsete kommunistlike režiimide kuritegude rahvusvahelise hukkamõistu vajalikkuse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(2),

–  võttes arvesse 3. juunil 2008. aastal vastu võetud Praha deklaratsiooni Euroopa südametunnistuse ja kommunismi kohta,

–  võttes arvesse oma 23. septembril 2008 vastu võetud deklaratsiooni 23. augusti kuulutamise kohta üleeuroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks(3),

–  võttes arvesse oma 2. aprilli 2009. aasta resolutsiooni Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi kohta(4),

–  võttes arvesse komisjoni 22. detsembri 2010. aasta järeldusi totalitaarsete režiimide poolt Euroopas toime pandud kuritegude mälestuse teadvustamise kohta (COM(2010)0783),

–  võttes arvesse nõukogu 9.–10. juuni 2011. aasta järeldusi totalitaarsete režiimide poolt Euroopas toime pandud kuritegude mälestuse teadvustamise kohta,

–  võttes arvesse 23. augusti 2011. aasta Varssavi deklaratsiooni üleeuroopalise totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäeva kohta,

–  võttes arvesse ELi liikmesriikide valitsuste esindajate 23. augusti 2018. aasta ühisdeklaratsiooni kommunismi ohvrite mälestamise kohta,

–  võttes arvesse oma ajaloolist resolutsiooni olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus, mis võeti vastu 13. jaanuaril 1983 vastuseks nende riikide 45 kodaniku esitatud „Balti apellile“,

–  võttes arvesse paljude riikide parlamentides vastu võetud resolutsioone ja deklaratsioone totalitaarsete kommunistlike režiimide kuritegude kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et käesoleval aastal täitub 80 aastat Teise maailmasõja puhkemisest, mis põhjustas inimestele enneolematul määral kannatusi ja osale Euroopa riikidele aastakümneid kestnud okupatsiooni;

B.  arvestades, et 80 aastat tagasi 23. augustil 1939 sõlmisid kommunistlik Nõukogude Liit ja natsistlik Saksamaa mittekallaletungilepingu – mida tuntakse ka Molotovi‑Ribbentropi pakti nime all – ja selle salaprotokollid, millega jagati Euroopa ja sõltumatute riikide territooriumid kahe totalitaarse režiimi huvisfäärideks ja valmistati pinda Teise maailmasõja puhkemiseks;

C.  arvestades, et Molotovi‑Ribbentropi pakti ning sellele järgnenud Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu 28. septembril 1939 sõlmitud sõprus- ja piirilepingu otsese tulemusena toimus kõigepealt Hitleri ja kaks nädalat hiljem Stalini sissetung Poola Vabariiki, mille tagajärjel Poola kaotas iseseisvuse ja mis tõi Poola rahvale enneolematuid kannatusi, ning 30. novembril 1939 alustas kommunistlik Nõukogude Liit agressiivset sõda Soome vastu, okupeeris ja annekteeris 1940. aasta juunis osa Rumeeniast – territooriumid, mis hiljem jäidki tagastamata – ning annekteeris iseseisvad vabariigid Leedu, Läti ja Eesti;

D.  arvestades, et pärast natsirežiimi lüüasaamist ja Teise maailmasõja lõppemist said ühed Euroopa riigid tegeleda sõjajärgse ülesehitustöö ja leppimisega, samas kui teised Euroopa riigid jäid veel pooleks sajandiks diktatuuride meelevalda – mõned neist otsese nõukogude okupatsiooni ja mõju all –, olles endiselt ilma jäetud vabadusest, suveräänsusest, väärikusest, inimõigustest ja sotsiaal-majanduslikust arengust;

E.  arvestades, et kuigi Nürnbergi protsessiga anti natsirežiimi kuritegudele hinnang ja nende eest mõisteti karistused, vajavad stalinismi ja teiste diktatuuride kuriteod endiselt teadvustamist, moraalset hinnangut ning õiguslikku uurimist;

F.  arvestades, et mõnes liikmesriigis on kommunistlik ja natsistlik ideoloogia seadusega keelatud;

G.  arvestades, et algusest peale on Euroopa integratsioon olnud reaktsiooniks kannatustele, mida põhjustasid kaks maailmasõda ja natside hirmuvalitsus, mis tõi kaasa holokausti, ning totalitaarsete ja ebademokraatlike kommunistlike režiimide laienemisele Kesk‑ ja Ida‑Euroopas, samuti on see olnud viis ületada sügavad lõhed ja vaen Euroopas koostöö ja integratsiooni abil ning lõpetada sõda ja kindlustada demokraatiat Euroopas; arvestades, et ELi laienemine alates 2004. aastast tähendab nendele Euroopa riikidele, kes kannatasid nõukogude okupatsiooni ja kommunistliku diktatuuri all, tagasipöördumist Euroopa riikide perre, kuhu nad kuuluvad;

H.  arvestades, et Euroopa traagilise mineviku mälestust tuleb hoida elavana, et austada ohvreid, mõista hukka kuritegude toimepanijad ja panna alus tõel ja mäletamisel põhinevale leppimisele,

I.  arvestades, et totalitaarsete režiimide ohvrite mälestamine ning kommunistlike, natsistlike ja muude diktatuuride toime pandud kuritegude tunnistamine ja teadvustamine Euroopa ühise pärandina on ülimalt tähtis selleks, et kindlustada Euroopa ja selle rahvaste ühtsust ning tugevdada Euroopa vastupanuvõimet tänapäevastele välisohtudele;

J.  arvestades, et 30 aastat tagasi, 23. augustil 1989, märgiti Molotovi‑Ribbentropi pakti 50. aastapäeva ja mälestati totalitaarsete režiimide ohvreid Balti ketiga – pretsedenditu meeleavaldusega, kus kaks miljonit leedulast, lätlast ja eestlast moodustasid üksteisel käest kinni hoides inimketi, mis ulatus Vilniusest üle Riia Tallinnani;

K.  arvestades, et hoolimata asjaolust, et NSVLi rahvasaadikute kongress mõistis 24. detsembril 1989 Molotovi‑Ribbentropi pakti allakirjutamise ja ka muud Natsi-Saksamaaga sõlmitud lepped hukka, keeldusid Venemaa võimud 2019. aasta augustis nimetatud lepingu ja selle tagajärgede eest vastutust võtmast ja propageerivad nüüd seisukohta, et Teise maailmasõja tegelikud vallapäästjad olid Poola, Balti riigid ja lääneriigid;

L.  arvestades, et totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestamine ning stalinistlike, natsistlike ja muude diktatuuride toime pandud kuritegude tunnistamine ja teadvustamine Euroopa ühise pärandina on ülimalt tähtis selleks, et kindlustada Euroopa ja selle rahvaste ühtsust ning tugevdada Euroopa vastupanuvõimet tänapäevastele välisohtudele;

M.  arvestades, et avalikult radikaalsed, rassistlikud ja ksenofoobsed rühmitused ja erakonnad õhutavad vihkamist ja vägivalda ühiskonnas, näiteks vihakõne levitamisega internetis, mis toob sageli kaasa vägivalla, ksenofoobia ja sallimatuse suurenemise;

1.  tuletab meelde, et ELi lepingu artikli 2 kohaselt rajaneb liit sellistel väärtustel, nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine; tuletab meelde, et need põhimõtted on ühised kõigile liikmesriikidele;

2.  rõhutab, et Teine maailmasõda, Euroopa ajaloo kõige laastavam sõda algas 23. augustil 1939 Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungilepingu ehk nn Molotovi‑Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide otsese tulemusena, kuna nende lepetega jagasid kaks maailmavallutuslike eesmärkidega totalitaarset režiimi Euroopa oma mõjusfäärideks;

3.  tuletab meelde, et natsistlikud ja kommunistlikud režiimid korraldasid 20. sajandil massimõrvu, genotsiidi ja küüditamisi ning põhjustasid vabaduse kaotust ja inimkaotusi sellises ulatuses, mida polnud inimkonna varasemas ajaloos nähtud, ja tuletab meelde natsirežiimi toime pandud kohutavat kuritegu – holokausti; mõistab karmilt hukka totalitaarsete natsistlike, kommunistlike ja muude totalitaarsete režiimide agressioonid, inimsusevastased kuriteod ja massilise inimõiguste rikkumise;

4.  avaldab sügavat austust nende totalitaarsete režiimide ohvritele ning kutsub kõiki Euroopa institutsioone ja toimijaid üles tegema kõik võimaliku, et totalitarismi kohutavaid inimsusvastaseid kuritegusid ja inimõiguste süstemaatilisi rikkumisi meeles peetaks ja need kohtu ette toodaks, ning kindlustama, et sellised kuriteod enam kunagi ei korduks; rõhutab, et tähtis on hoida mineviku mälestust elavana, sest ilma mäletamiseta ei saa olla leppimist, ning kinnitab veel kord oma vankumatut vastuseisu igale totalitaarsele režiimile, olenemata selle ideoloogilisest taustast;

5.  kutsub kõiki ELi liikmesriike üles andma selge ja põhimõttekindla hinnangu totalitaarsete kommunistlike režiimide ja natsirežiimi poolt toime pandud kuritegudele ja agressioonidele;

6.  mõistab hukka totalitaarsete ideoloogiate, eelkõige natsismi ja stalinismi ilmingud ja leviku ELis;

7.  mõistab hukka ajaloo ümberkirjutamise ja natsidega koostööd teinud isikute ülistamise mõnes ELi liikmesriigis; peab äärmiselt murettekitavaks radikaalsete ideoloogiate üha laiemat tunnustamist ning fašismi, rassismi, ksenofoobia ja muude sallimatuse vormide uut omaksvõtmist Euroopa Liidus ning on häiritud teadetest, et mõnes liikmesriigis toimub poliitiliste juhtide, erakondade ja õiguskaitseasutuste kokkumäng erinevaid poliitilisi suundumusi esindavate radikaalsete, rassistlike ja ksenofoobsete liikumistega; kutsub liikmesriike üles sellist tegevust võimalikult resoluutselt hukka mõistma, kuna see kahjustab ELi väärtusi – rahu, vabadust ja demokraatiat;

8.  kutsub kõiki liikmesriike üles tähistama 23. augustit ELi ja liikmesriikide valitsuste tasandil üleeuroopalise totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäevana ning suurendama nooremate põlvkondade teadlikkust sellest, võttes totalitaarsete režiimide ajaloo ja tegevuse tagajärgede analüüsi kõigi ELi koolide õppekavadesse ja õpikutesse; palub liikmesriikidel toetada Euroopa rahutu ajaloo dokumenteerimist näiteks sellega, et Nürnbergi protsessi protokollid tõlgitakse kõikidesse ELi keeltesse;

9.  kutsub liikmesriike üles mõistma hukka holokausti mis tahes vormis eitamise, sealhulgas natside ja nende käsilaste kuritegude trivialiseerimise ja pisendamise, ning võitlema selle vastu, samuti takistama trivialiseerimist poliitilises ja meediadiskursuses;

10.  nõuab ühise mälukultuuri arendamist, mis aitaks hukka mõista möödunud aegade fašistlike, stalinistlike ning muude totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide kuriteod ja oleks üks vahend, millega suurendada inimeste ja eelkõige noorema põlvkonna vastupanuvõimet tänapäeval demokraatiat ähvardavatele ohtudele; soovitab liikmesriikidel levitada nn peavoolukultuuri kaudu teadmisi meie ühiskonna mitmekesisuse ja ühise ajaloo kohta, sealhulgas teadlikkust Teise maailmasõja metsikustest, eelkõige holokaustist, ja selle ohvrite aastaid kestnud süstemaatilisest dehumaniseerimisest;

11.  nõuab veel, et 25. mai (Auschwitzi kangelase ratsaväekapten Witold Pilecki hukkamise päev) kuulutataks rahvusvaheliseks totalitarismivastase võitluse kangelaste päevaks – see oleks austus- ja tunnustusavaldus kõigile neile, kes türannia vastu võideldes näitasid kangelaslikkust ja tõelist inimarmastust, ja annaks ka tulevastele põlvedele eeskuju, kuidas on õige käituda totalitaarse orjastamise ohuga silmitsi seistes;

12.  palub komisjonil liikmesriikides tegusalt toetada projekte, millega soodustatakse ajaloomälu ja mäletamist, ning Euroopa mälu ja südametunnistuse platvormi tegevust, ja palub eraldada programmi „Kodanike Euroopa“ kaudu piisavalt raha totalitarismi ohvrite mälestuse toetamiseks, nagu on rõhutatud Euroopa Parlamendi seisukohavõtus õiguste ja väärtuste programmi kohta aastateks 2021–2027;

13.  kinnitab, et Euroopa integratsioon kui rahu ja leppimise mudel on Euroopa rahvaste vaba valik, mis tähendab valmidust tegutseda ühise tuleviku nimel, ning et Euroopa Liidul on eriline vastutus edendada ja kaitsta demokraatiat, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet mitte ainult liidus endas, vaid ka väljaspool seda;

14.  juhib tähelepanu sellele, et ELi ja NATO‑ga ühinenud Ida‑ ja Kesk‑Euroopa riigid mitte ainult ei naasnud Euroopa vabade demokraatlike riikide perre, vaid on ELi abiga saavutanud ka erakordselt suurt edu reformide elluviimisel ja sotsiaal-majanduslikus arengus; rõhutab aga, et see võimalus peaks jääma avatuks ka teistele Euroopa riikidele, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 49;

15.  on seisukohal, et Venemaa on ikka veel kommunistliku totalitarismi suurim ohver ja Venemaa kujunemine demokraatlikuks riigiks on pärsitud seni, kuni sealne valitsus, poliitiline eliit ja poliitiline propaganda jätkavad kommunistlike kuritegude „valgeks rääkimist“ ja totalitaarse nõukogude režiimi ülistamist; kutsub seetõttu kõiki Venemaa ühiskonnarühmi üles Venemaa traagilises minevikus selgusele jõudma;

16.  peab äärmiselt murettekitavaks Venemaa praeguse juhtkonna püüdeid ajaloolisi fakte moonutada ja totalitaarse nõukogude režiimi kuritegusid valgeks rääkida ning peab neid katseid demokraatliku Euroopa vastu peetava infosõja ohtlikuks koostisosaks, mille eesmärk on Euroopa lõhestamine, ja kutsub seetõttu komisjoni üles otsustavalt nende vastu võitlema;

17.  juhib tähelepanu totalitaarsete režiimide sümbolite jätkuvale kasutamisele avalikus ruumis ja ärilistel eesmärkidel ning tuletab meelde, et mitmed Euroopa riigid on nii natsistlike kui ka kommunistlike sümbolite kasutamise keelanud;

18.  märgib, et totalitaarseid režiime ülistavate mälestusmärkide püsimine mõne liikmesriigi avalikus ruumis (parkides, väljakutel, tänavatel jm) annab soodsa pinnase Teise maailmasõja tagajärgi tõendavate ajalooliste faktide moonutamiseks ja totalitaarse poliitilise süsteemi propageerimiseks;

19.  peab taunitavaks asjaolu, et Euroopa äärmuslikud ja ksenofoobsed poliitilised jõud võtavad üha sagedamini appi ajalooliste faktide moonutamise ning kasutavad sümboolikat ja retoorikat, mis jäljendavad totalitaarse propaganda teatavaid aspekte, sealhulgas rassismi, antisemitismi ning viha seksuaal- ja muude vähemuste vastu;

20.  nõuab, et liikmesriigid tagaksid nõukogu raamotsuse sätete järgimise selleks, et tõrjuda selliseid organisatsioon, kes õhutavad avalikus ruumis ja internetis viha ja vägivalda, ning keelustaksid resoluutselt neofašistide ja neonatside rühmitused ning muud organisatsioonid või ühendused, mis kiidavad ja ülistavad natsismi ja fašismi või totalitarismi muud vormi, ja nõuab, et sealjuures järgitaks riigi õiguskorda ja õiguspädevust;

21.  rõhutab, et Euroopa traagiline minevik peaks jääma moraalseks ja poliitiliseks õppetunniks tänaste probleemide lahendamisel, sealhulgas võitluses parema maailma eest, et luua avatud ja salliv ühiskond ning kogukonnad, kuhu oleksid kaasatud etnilised, usu- ja seksuaalvähemused ja kus Euroopa väärtustest oleks kasu kõigile inimestele;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Venemaa Riigiduumale ning idapartnerluses osalevate riikide parlamentidele.

(1) ELT C 92 E, 20.4.2006, lk 392.
(2) ELT L 328, 6.12.2008, lk 55.
(3) ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 57.
(4) ELT C 137 E, 27.5.2010, lk 25.


Ülevaade rahapesuvastaste õigusaktide rakendamise olukorrast
PDF 124kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 19. septembri 2019. aasta resolutsioon liidu rahapesuvastaste õigusaktide rakendamise seisu kohta (2019/2820(RSP))
P9_TA(2019)0022B9-0045/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849 (mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ(1) ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ) (neljas rahapesuvastane direktiiv)(2), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/843 (millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL) (viies rahapesuvastane direktiiv)(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1153 (millega kehtestatakse normid finants- ja muu teabe kasutamise hõlbustamiseks teatavate kuritegude tõkestamisel, avastamisel, uurimisel ja nende eest vastutusele võtmisel ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2000/642/JSK)(4), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil(5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrust (EL) 2018/1672 (mis käsitleb liitu toodava või liidust välja viidava sularaha kontrolli ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1889/2005)(6),

–  võttes arvesse komisjoni rahapesuvastast paketti, mis võeti vastu 24. juulil 2019. aastal ning mis koosneb poliitilisest teatisest „ELi rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistiku parem rakendamine“ (COM(2019)0360), aruandest ELi krediidiasutustega seotud hiljutiste väidetavate rahapesujuhtumite hindamise kohta (post mortem) (COM(2019)0373), aruandest siseturgu mõjutavate ja piiriülese tegevusega seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide hindamise kohta (riigiülese riskihindamise aruanne) (COM(2019)0370) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumendist (SWD(2019)0650), samuti aruandest liikmesriikide pangakontodega seotud automatiseeritud keskmehhanismide (keskregistrid või kesksed elektroonilised andmeotsingu süsteemid) omavahelise ühendamise kohta (COM(2019)0372),

–  võttes arvesse Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) 24. juulil 2019. aastal avaldatud arvamust järelevalve alla kuuluvatele üksustele esitatava teabe kohta, mis käsitleb rahapesu ja terrorismi rahastamise riske usaldatavusnõuete täitmise järelevalves,

–  võttes arvesse komisjoni tegevuskava, mis käsitleb uue metoodika väljatöötamist ELi hinnangu andmiseks suure riskiga kolmandate riikide kohta vastavalt direktiivile (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 22. juuni 2018. aasta töödokumenti metoodika kohta suure riskiga kolmandate riikide kindlaksmääramiseks vastavalt direktiivile (EL) 2015/849 (SWD(2018)0362),

–  võttes arvesse komisjoni nelja delegeeritud määrust – (EL) 2016/1675, (EL) 2018/105, (EL) 2018/212 ja (EL) 2018/1467 –, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849, määrates kindlaks suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb strateegilisi puudusi,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni kiireloomulise vajaduse kohta koostada kooskõlas rahapesuvastase direktiiviga kolmandate riikide kohta ELi must nimekiri(7),

–  võttes arvesse oma 26. märtsi 2019. aasta resolutsiooni finantskuritegude, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise kohta(8),

–  võttes arvesse 5. septembril 2019. aastal majandus- ja rahanduskomisjonis toimunud arvamuste vahetust Euroopa Komisjoni ja Euroopa Pangandusjärelevalvega,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A.  arvestades, et liidu rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikku on järjepidevalt tugevdatud neljanda rahapesuvastase direktiivi vastuvõtmisega 2015. aasta mais ja viienda rahapesuvastase direktiivi vastuvõtmisega 2018. aasta aprillis ning kohustusega võtta need liikmesriikide siseriiklikku õigusesse üle 2017. aasta juuniks ja 2020. aasta jaanuariks, ning muude kaasnevate õigusaktide ja meetmete abil;

B.  arvestades, et Europoli andmetel on umbes 0,7–1,28 % liidu aastasest sisemajanduse koguproduktist (SKP) seotud kahtlase finantstegevusega(9), näiteks rahapesuga, mis on omakorda seotud korruptsiooni, relva-, inim- ja uimastikaubanduse, maksudest kõrvalehoidumise ja pettusega, terrorismi rahastamise või muu ebaseadusliku tegevusega, mis mõjutab ELi elanike igapäevaelu;

C.  arvestades, et neljanda rahapesuvastase direktiivi artikli 9 kohaselt on komisjonil õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte suure riskiga kolmandate riikide kindlakstegemiseks, võttes arvesse strateegilisi puudusi eri valdkondades; arvestades, et parlament toetab komisjoni tegevust, mille eesmärk on töötada välja uus metoodika, mis ei tugine üksnes välistele teabeallikatele, mida kasutatakse niisuguste suure riskiga kolmandate riikide kindlakstegemiseks, kus esineb strateegilisi puudusi rahapesuvastases võitluses ja terrorismi rahastamise tõkestamisel ning mis kujutavad endast ohtu ELi finantssüsteemile ja mille puhul peavad ELi kohustatud isikud kooskõlas neljanda ja viienda rahapesuvastase direktiiviga kohaldama kliendi suhtes rakendatavaid tugevdatud hoolsusmeetmeid;

D.  arvestades, et kolmas rahapesuvastane direktiiv, mis jõustus 15. detsembril 2007. aastal, tunnistati kehtetuks neljanda rahapesuvastase direktiivi vastuvõtmisega; arvestades, et kolmanda rahapesuvastase direktiivi teatavate, sealhulgas riikide pädevate asutuste piisavaid volitusi ja töötajaid käsitlevate sätete rakendamist ei kontrollitud minevikus asjakohaselt ning seda tuleks neljanda rahapesuvastase direktiivi rakendamise kontekstis pidada komisjoni tehtavate täielikkuse ja õigsuse kontrollide ning rikkumismenetluste puhul esmatähtsaks;

E.  arvestades, et nõukogu ja parlament lükkasid kolm esildatud delegeeritud muutmismäärust(10) tagasi põhjendusega, et ettepanekud ei olnud koostatud läbipaistva ja paindliku menetluse teel, mis aktiivselt innustaks asjaomaseid riike võtma otsustavaid meetmeid, austades samal ajal nende õigust ärakuulamisele, või põhjendusega, et menetlus, mida komisjon kasutas suure riskiga kolmandate riikide kindlaksmääramiseks, ei olnud piisavalt sõltumatu;

F.  arvestades, et komisjon võttis 13. veebruaril 2019. aastal vastu uue loetelu, kuhu kuulub 23 kolmandat riiki, mille rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikes esineb uue metoodika kohaselt strateegilisi puudusi; need riigid on Afganistan, Ameerika Samoa, Bahama, Botswana, Korea Rahvademokraatlik Vabariik, Etioopia, Ghana, Guam, Iraan, Iraak, Liibüa, Nigeeria, Pakistan, Panama, Puerto Rico, Samoa, Saudi Araabia, Sri Lanka, Süüria, Trinidad ja Tobago, Tuneesia, USA Neitsisaared ja Jeemen; arvestades, et nõukogu lükkas selle delegeeritud õigusakti 7. märtsil 2019. aastal justiits- ja siseküsimuste nõukogu istungil tagasi;

G.  arvestades, et komisjon on suurema osa liikmesriikide suhtes algatanud rikkumismenetluse, kuna nad ei ole neljandat rahapesuvastast direktiivi siseriiklikku õigusesse nõuetekohaselt üle võtnud;

H.  arvestades, et komisjon võttis 24. juulil 2019. aastal vastu rahapesuvastase paketi, millega teavitati parlamenti ja nõukogu liidu rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikus seni tehtud edusammudest ja veel kõrvaldamata puudustest, ning pani seega aluse nii kehtivate õigusaktide jõustamise ja rakendamise edasisele parandamisele kui ka võimalikele tulevastele seadusandlikele ja institutsioonilistele reformidele;

I.  arvestades, et 5. septembril 2019. aastal majandus- ja rahanduskomisjonis Euroopa Komisjoni ja Euroopa Pangandusjärelevalvega (EBA) toimunud arvamuste vahetusel märkis EBA eesistuja José Manuel Campa, et EBA ei ole rahapesuvastane järelevalveasutus, vaid pigem asutus, kellel on volitused esitada suuniseid koostöö ja koordineerimise tõhustamiseks ning hinnata rahapesuvastaste õigusaktide rakendamist; arvestades, et ta rõhutas ka seda, et suuremalt jaolt vastutavad rakendamise eest riikide asutused;

J.  arvestades, et komisjoni 24. juuli 2019. aasta teatise „ELi rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistiku parem rakendamine“ kohaselt võiks kaaluda rahapesu / terrorismi rahastamise tõkestamist käsitleva reeglistiku veelgi ulatuslikumat ühtlustamist, näiteks rahapesuvastase direktiivi muutmisega määruseks, millega oleks võimalik kehtestada ühtne ja vahetult kohaldatav liidu rahapesuvastane õigusraamistik;

K.  arvestades, et komisjon on oma eespool nimetatud teatises märkinud, et hinnangud näitavad vajadust tugevama mehhanismi järele, et koordineerida ja toetada piiriülest koostööd ning rahapesu andmebüroode tehtavat analüüsi;

1.  on ülimalt mures asjaolu pärast, et suur arv liikmesriike ei rakenda neljandat rahapesuvastast direktiivi; tunneb seetõttu heameelt selle üle, et komisjon on enda tehtud täielikkuse kontrollide tulemuste alusel algatanud asjaomaste liikmesriikide suhtes rikkumismenetlused; kutsub komisjoni üles viima võimalikult kiiresti lõpule ka põhjalikud õigsuse kontrollid ja algatama vajaduse korral rikkumismenetlused; nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes ei ole veel neljandat rahapesuvastast direktiivi nõuetekohaselt siseriiklikku õigusesse üle võtnud, teeksid seda võimalikult kiiresti;

2.  on mures selle pärast, et liikmesriigid ei suuda pidada kinni viienda rahapesuvastase direktiivi ülevõtmistähtajast, milleks on 10. jaanuar 2020, ega nõudest, mille kohaselt tuleks äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikult kasu saavate omanike registrid luua 10. jaanuariks 2020 ning usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike registrid 10. märtsiks 2020; kutsub liikmesriike üles võtma viivitamata meetmeid ülevõtmisprotsessi kiirendamiseks;

3.  tunneb heameelt liidu õiguse rikkumist käsitleva EBA töörühma soovituse üle, millele juhiti tähelepanu 5. septembril 2019. aastal majandus- ja rahanduskomisjonis EBA eesistuja José Manuel Campaga toimunud arvamuste vahetusel ning mis käsitleb pangaga Danske Bank seotud rahapesujuhtumit, mis on seni suurim teadaolev rahapesujuhtum ELis ja millega seotud kahtlaste tehingute väärtus on suurem kui 200 miljardit eurot; peab kahetsusväärseks, et liikmesriikide järelevalveasutused lükkasid EBA järelevalvenõukogu hääleõigusega liikmetena liidu õiguse rikkumist käsitleva soovituse ettepaneku tagasi; kutsub komisjoni üles jätkama juhtumi jälgimist ja algatama rikkumismenetluse, kui see on õigustatud;

4.  on ülimalt mures rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonna õigusnormide ja järelevalve killustatuse pärast, mis ei sobi kokku üha suureneva piiriülese tegevusega liidus ning tsentraliseeritud usaldatavusnõuete täitmise järelevalvega pangandusliidus ja muudes pangandusvälistes sektorites;

5.  rõhutab, et kehtivas ELi rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikus esineb ELi reeglite jõustamisel puudusi ja puudub ka tõhus järelevalve; toonitab, et korduvalt on rõhutatud asjaolu, et rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise nn miinimumnõuetes seisnevad õigusaktid võivad seada ohtu tulemusliku järelevalve, sujuva teabevahetuse ja koordineerimise; palub komisjonil hinnata rahapesuvastaste õigusaktide tulevaseks läbivaatamiseks vajalike mõjuhinnangute raames, kas määrus oleks direktiivist asjakohasem õigusakt;

6.  juhib tähelepanu vajadusele parandada ELi haldus-, kohtu- ja õiguskaitseorganite ning eelkõige liikmesriikide rahapesu andmebüroode vahelist koostööd, nagu on rõhutatud komisjoni aruandes; kordab oma üleskutset, mille kohaselt peaks komisjon koostama lähitulevikus mõjuhinnangu, et hinnata koordineerimis- ja toetusmehhanismi loomise võimalikkust ja asjakohasust; on seisukohal, et veelgi rohkem tuleks hoogustada algatusi, mille abil saaks jõustada rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise alaseid meetmeid ELi ja riikide tasandil;

7.  võtab teadmiseks komisjoni 24. juuli 2019. aasta post mortem aruandes antud hinnangu, mille kohaselt võib konkreetsed rahapesuvastased järelevalveülesanded anda ühele liidu asutusele;

8.  on seisukohal, et suure riskiga kolmandate riikide loetelu usaldusväärsuse tagamiseks ei tohiks seire- ja otsustusprotsessi mõjutada kaalutlused, mis lähevad kaugemale rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud puuduste valdkonnast; rõhutab, et lobitöö ja diplomaatiline surve ei tohiks kahjustada ELi institutsioonide suutlikkust võidelda tulemuslikult ja sõltumatult ELiga seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu; kutsub komisjoni üles hindama, kas oleks ühtlasi võimalik koostada potentsiaalselt suure riskiga kolmandate riikide nn hall nimekiri ning juhinduda seejuures liidu lähenemisviisist, mida järgitakse maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide loetelu koostamisel; väljendab muret asjaolu pärast, et niisuguse 12 kuud kestva protsessi pikkus, mille tulemusel valmib lõpphinnang, mille alusel määratakse kindlaks suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb strateegilisi puudusi, võib põhjustada tarbetuid viivitusi tulemuslikus rahapesuvastases ja terrorismi rahastamise tõkestamise alases tegevuses;

9.  palub, et komisjon tagaks läbipaistva protsessi, millega kehtestataks selged ja konkreetsed võrdlusalused riikidele, kes kohustuvad tegema reforme, et vältida loetellu kandmist; palub komisjonil ühtlasi avaldada loetellu kantud riikide esialgsed ja lõpphinnangud ning kasutatud võrdlusalused, et tagada avalik kontroll nii, et neid ei oleks võimalik kuritarvitada;

10.  nõuab, et pädeva peadirektoraadi asjaomasele üksusele eraldataks rohkem inim- ja rahalisi ressursse, ning tunneb heameelt selle üle, et on suurendatud EBA‑le eraldatud ressursse;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (kolmas rahapesuvastane direktiiv) (ELT L 309, 25.11.2005, lk 15).
(2) ELT L 141, 5.6.2015, lk 73.
(3) ELT L 156, 19.6.2018, lk 43.
(4) ELT L 186, 11.7.2019, lk 122.
(5) ELT L 284, 12.11.2018, lk 22.
(6) ELT L 284, 12.11.2018, lk 6.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0216.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0240.
(9) Europoli finantsteabe rühma aruanne „From suspicion to action“ (Kahtlusest tegudeni) (2017).
(10) C(2019)1326, C(2016)7495 ja C(2017)1951.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika