Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 24. oktoober 2019 - Strasbourg
LGBTI‑inimeste olukord Ugandas
 Egiptus
 Kavandatav uus Indoneesia kriminaalseadustik
 Liikmesriikidele antav finantsabi, et katta neile pärast Ühendkuningriigi ilma lepinguta liidust väljaastumist tekkivat suurt rahalist koormust ***I
 Kroomtrioksiidi kasutamine
 Thomas Cook Groupi pankroti mõjud
 Teatavate äriühingute ja filiaalide poolt tulumaksualase teabe avalikustamise hetkeseis – avalik aruandlus riikide lõikes
 Türgi sõjalised operatsioonid Kirde‑Süürias ja nende tagajärjed
 Ühinemisläbirääkimiste alustamine Põhja-Makedoonia ja Albaaniaga

LGBTI‑inimeste olukord Ugandas
PDF 128kWORD 46k
Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 2019. aasta resolutsioon LGBTI‑inimeste olukorra kohta Ugandas (2019/2879(RSP))
P9_TA(2019)0042RC-B9-0134/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Uganda kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone diskrimineerimise kohta seksuaalse sättumuse alusel, eelkõige 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni homofoobia ning seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemise ELi tegevuskava kohta(1) ning 14. veebruari 2019. aasta resolutsiooni LGBTI‑inimesi käsitlevate meetmete loetelu (2019–2024) tuleviku kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Nõukogu peasekretäri 9. oktoobri 2019. aasta ühisavaldust Euroopa ja ülemaailmse surmanuhtluse vastu võitlemise päeva puhul,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini poolt ELi nimel rahvusvahelisel homofoobia-, transfoobia- ja bifoobiavastasel päeval, 17. mail 2019 tehtud avaldust,

–  võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2018 – Uganda, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 13. mail 2019,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2, artikli 3 lõiget 5, artikleid 21, 24, 29 ja 31 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (Euroopa Liidu toimimise leping) artikleid 10 ja 215, millega seatakse liidule ja liikmesriikidele kohustus kaitsta ja edendada suhetes maailma teiste riikidega universaalseid inimõigusi ja üksikisikute kaitset ning võtta inimõiguste raskete rikkumiste korral piiravaid meetmeid,

–  võttes arvesse rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste valdkonnas, sh inimõiguste ülddeklaratsioonis ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud rahvusvahelisi kohustusi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu vahendeid, millega edendada ja kaitsta lesbide, homo-, bi- ja transseksuaalsete inimeste kõiki inimõigusi (nn LGBTI vahendite kogum),

–  võttes arvesse ELi suuniseid LGBTI‑inimeste kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–  võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse, piinamise ning muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise, samuti inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu viimast Uganda inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja eriti selle artiklit 21, milles keelatakse diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (ICCPR), millega Uganda ühines 1995. aastal,

–  võttes arvesse 70 Euroopa Parlamendi liikme allkirjaga erakondadeülest kirja (15. oktoober 2019) Uganda LGBTI‑inimeste kogukonna tagakiusamise kohta,

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni nõupidamiste alustamise kohta, et peatada Cotonou lepingu kohaldamine Nigeeria ja Uganda suhtes, võttes arvesse seal hiljuti vastuvõetud õigusakte, mille alusel need riigid jätkavad homoseksuaalsuse kriminaliseerimist(3),

–  võttes arvesse AKV–ELi partnerluslepingut (Cotonou leping) ja eelkõige selle artikli 8 lõiget 4 mittediskrimineerimise kohta,

–  võttes arvesse 2006. aasta novembris vastu võetud Yogyakarta põhimõtteid (põhimõtted ja riiklikud kohustused inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse kohaldamise kohta seoses seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, sooväljenduse ja sootunnustega) ning 10. novembril 2017. aastal vastu võetud kümmet täiendavat põhimõtet („pluss 10“),

–  võttes arvesse Uganda Vabariigi põhiseadust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et Uganda ametiasutustes on viimastel nädalatel hoogustunud äärmiselt homofoobne retoorika eelkõige eetika ja aususe eest vastutava Uganda riigiministri Simon Lokodo poolt, kes teatas 10. oktoobril 2019 kavatsusest võtta uuesti kasutusele homoseksuaalsuse vastane seaduseelnõu, mis hõlmaks „raskendavatel asjaoludel“ homoseksuaalsuse eest ka surmanuhtlust; arvestades, et Uganda parlamendi mitmed liikmed toetavad samuti kavandatavat uut seadust;

B.  arvestades, et 12. oktoobril kinnitas valitsuse pressiesindaja Ofwondo Opondo, et valitsus ei kavatse vastu võtta ühtegi uut LGBTI‑inimeste tegevust käsitlevat seadust, kuna „praegu kehtivad karistusseadustiku sätted on piisavad“; arvestades, et seda kinnitas president Yoweri Kaguta Museveni juhtiv pressisekretär;

C.  arvestades, et karistusseadustiku praeguste sätetega rikutakse inimõigusi ja kriminaliseeritakse homoseksuaalsus; arvestades, et samasooliste seksuaalaktid on jätkuvalt ebaseaduslikud ja Uganda karistusseadustiku jaotiste 145 ja 146 alusel karistatavad kuni eluaegse vangistusega; samuti on karistusseadustikus kriminaliseeritud „ebaloomulik lihalik ühendus“ ja paljud kehtivad õigusaktid võimaldavad diskrimineerida LGBTI‑inimesi, piirates nende juurdepääsu tööhõivele, eluasemele, sotsiaalkindlustusele, haridusele või tervishoiuteenustele;

D.  arvestades, et homoseksuaalsuse vastane seadus, millega keelatakse homoseksuaalsuse propageerimine ja määratakse surmanuhtlus homoseksuaalsete suhete eest, võeti president Yoweri Kaguta Museveni algatusel vastu juba 2014. aastal, kuid Uganda konstitutsioonikohus tunnistas selle õigustühiseks; arvestades, et rahvusvaheline üldsus on kavandatud seaduse kindlalt hukka mõistnud ning paljud rahastajad, sealhulgas ELi liikmesriigid, Ameerika Ühendriigid ja Maailmapank, on vastu võtnud otsuse peatada riigile arenguabi andmine;

E.  arvestades, et see sündmus toob kahjuks esile LGBTI‑inimeste kohutava olukorra Ugandas, kus homofoobsed vaated on laialt levinud; arvestades, et inimõigusorganisatsioonid teatavad korrapäraselt ühiskondlikust diskrimineerimisest, vihakuritegudest ja homoseksuaalide vastu suunatud kampaaniatest, sealhulgas ahistamisest, peksmisest, väljapressimistest, väljatõstmistest, meelevaldsetest vahistamistest ja kinnipidamistest, samuti tapmistest;

F.  arvestades, et inimõiguslaste rühmade andmetel on Ugandas murettekitavalt sagenenud rünnakud LGBTI‑inimeste vastu; arvestades, et LGBTI‑organisatsioonide liidu Sexual Minorities Uganda andmetel on sel aastal tapetud kolm homoseksuaalset meest ja üks transsooline naine, nende hulgas viimati LGBTI‑aktivist Brian Wasswa, keda rünnati tema kodus 4. oktoobril 2019;

G.  arvestades, et Uganda põhiseadusega on keelatud diskrimineerimine mitmesugustel alustel, kuid see keeld ei laiene diskrimineerimisele seksuaalse sättumuse alusel;

H.  arvestades, et Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärk on arendada ja tugevdada demokraatiat ja õigusriiki ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist; arvestades, et ELi arenguabi Ugandale on 2014.–2020. aasta riikliku soovituskava raames 578 miljonit eurot; arvestades, et see kava hõlmab peamise eesmärgina hea valitsemistava edendamist ja tagamist ning inimõiguste austamist;

I.  arvestades, et Euroopa Arengufondist abi saajatele kehtivad ranged tingimused austada inimõigusi, õigusriiki ja usuvabadust ning kaitsta vähemusi;

J.  arvestades, et 2019. aasta mais kinnitasid Uganda ja Euroopa Liit vastavalt Cotonou lepingu artiklile 8 uuesti oma tihedat partnerlust poliitilises dialoogis;

K.  arvestades, et ELi rahvusvaheline koostöö peaks toetama AKV riikide jõupingutusi toetavate õiguslike ja poliitiliste raamistike väljatöötamisel ning inimõigusi kahjustavate karistavate seaduste, poliitika, tavade, häbimärgistamise ja diskrimineerimise kaotamisel;

L.  arvestades, et kokku 54‑st Aafrika riigist 32 on kriminaliseerinud samasooliste suhted, ning arvestades, et Mauritaanias, Sudaanis, Põhja‑Nigeerias ja Somaalias karistatakse homoseksuaale surmanuhtlusega;

1.  väljendab sügavat muret homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu uuesti esile kerkimise pärast Uganda poliitilises arutelus; mõistab teravalt hukka Simon Lokodo homofoobiat ja viha õhutava retoorika ning kordab oma ägedat vastuseisu mis tahes vormis diskrimineerimisele, mis põhineb seksuaalsel sättumusel, ning vihkamisele ja vägivallale LGBTI‑inimeste vastu;

2.  võtab teadmiseks president Yoweri Kaguta Museveni pressiesindaja avalduse, milles ta eitas valitsuse mis tahes kavatsust teha ettepanek uue seaduseelnõu kohta, ning kutsub Uganda valitsust üles seda avaldust toetama;

3.  rõhutab, et LGBTI‑inimeste diskrimineerimine õõnestab inimõiguste ülddeklaratsioonis toodud peamisi inimõiguste põhimõtteid; kordab, et seksuaalne sättumus ja sooidentiteet on küsimused, mis kuuluvad üksikisiku eraelu puutumatuse õiguse raamidesse, olles tagatud rahvusvahelise õiguse ja riikide põhiseadustega;

4.  lükkab kindlalt tagasi surmanuhtluse kasutamise mis tahes asjaoludel, sealhulgas õigusaktid, millega kehtestataks homoseksuaalsuse eest surmanuhtlus; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles jätkama tööd Uganda valitsusega selle nimel, et ta vaataks uuesti läbi oma seisukoha surmanuhtluse küsimuses;

5.  peab kahetsusväärseks, et Uganda seadused on LGBTI‑inimeste suhtes endiselt väga diskrimineerivad, ning nõuab tungivalt, et Uganda ametivõimud vaataksid läbi kõik homoseksuaalsust ja LGBTI‑aktivistide tegevust kriminaliseerivad seadused, eelkõige karistusseadustiku jaotisi 145 ja 146 silmas pidades;

6.  tuletab Uganda valitsusele meelde tema kohustusi rahvusvahelise õiguse ja Cotonou lepingu kohaselt, milles nõutakse üldiste inimõiguste austamist;

7.  on sügavalt mures Ugandas toimuva LGBTI‑inimeste inimõiguste olukorra üldise halvenemise pärast, sealhulgas nende sotsiaalsete õiguste, sõnavabaduse, soolise võrdõiguslikkuse õiguste ja eluaseme omamise õiguse sagenevate rikkumiste pärast; mõistab hukka hiljuti toimunud Brian Wasswa tapmise ning taunib seksuaalse sättumuse alusel teiste hulgas ka riigi julgeolekujõudude poolt sihikule võetud ohvrite suurt arvu; nõuab tungivalt, et Uganda ametivõimud uuriksid põhjalikult ja erapooletult igasugust LGBTI‑inimeste vastu suunatud vägivalda või mis tahes rünnakuid ning võtaksid süüdlased vastutusele;

8.  kutsub Uganda valitsust üles tugevdama politseijõududes õiguskaitsemehhanisme inimõiguste rikkumiste puhuks, tagamaks, et politseiametnikud täidaksid oma kohustust kaitsta kõigi inimeste, sealhulgas LGBTI‑kogukonna liikmete õigusi ning tagaksid, et kõik Uganda LGBTI‑kogukonna nimel töötavad inimõiguslased ja vabaühendused saaksid kõigil asjaoludel jätkata oma seaduslikku tegevust, sealhulgas kasutada õigust ühinemisvabadusele, ilma et nad peaksid kartma repressioone ja ilma igasuguste piiranguteta;

9.  tuletab meelde, et Ugandal on Cotonou lepingu ja rahvusvahelise õiguse kohaselt kohustus austada inimõigusi ja põhivabadusi;

10.  palub ELi delegatsioonil Ugandas jätkata tähelepanelikult LGBT‑inimeste olukorra jälgimist ning aktiivselt toetada kodanikuühiskonna organisatsioone, inimõiguste kaitsjaid ning LGBTI‑inimesi kohapeal; rõhutab, kui oluline on suurendada teadlikkust ja arusaamist LGBTI‑inimeste ja nende perekondade olukorrast;

11.  palub ELil kasutada tulemuslikult täiel määral Cotonou lepingu artiklis 8 sätestatud poliitilist dialoogi ning LGBTI‑inimeste inimõiguste igakülgse edendamise ja kaitsmise vahendit ning sellega kaasnevaid suuniseid, pidades dialoogi Uganda ametivõimudega, et aidata dekriminaliseerida homoseksuaalsus, vähendada vägivalda ja diskrimineerimist ning kaitsta LGBTI‑inimeste inimõiguste kaitsjaid;

12.  kordab oma varasemaid üleskutseid komisjonile ja nõukogule lisada mis tahes tulevasse lepingusse, mis asendab Cotonou lepingut, seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keeld;

13.  kutsub ELi üles tõhustama inimõiguste kaitset ja edendamist Ugandas, eelkõige kodanikuühiskonna organisatsioonide sihipärase toetamise ja inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste täieliku rakendamise kaudu;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Uganda presidendile, Uganda parlamendile ning Aafrika Liidule ja selle institutsioonidele.

(1) ELT C 93, 24.3.2017, lk 21.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0129.
(3) ELT C 378, 9.11.2017, lk 253.


Egiptus
PDF 132kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 2019. aasta resolutsioon Egiptuse kohta (2019/2880(RSP))
P9_TA(2019)0043RC-B9-0138/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Egiptuse kohta, eelkõige 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni sõna- ja kogunemisvabaduse kohta Egiptuses(1), 15. jaanuari 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses(2), 10. märtsi 2016. aasta resolutsiooni Egiptuse, eelkõige Giulio Regeni juhtumi kohta(3), 8. veebruari 2018. aasta resolutsiooni hukkamiste kohta Egiptuses(4) ja 13. detsembri 2018. aasta resolutsiooni Egiptuse, eelkõige inimõiguste kaitsjate olukorra kohta(5),

–  võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 2013. aasta augusti ja 2014. aasta veebruari järeldusi Egiptuse kohta,

–  võttes arvesse ELi-Egiptuse 2001. aasta assotsieerimislepingut, mis jõustus 2004. aastal ja mida konsolideeriti 2007. aasta tegevuskavaga; võttes arvesse ELi ja Egiptuse partnerluse 2017.–2020. aasta prioriteete, mis võeti ametlikult vastu 25. juulil 2017, samuti ELi-Egiptuse assotsiatsiooninõukogu 2017. aasta kohtumise järel tehtud ühisavaldust ja ELi-Egiptuse poliitikaküsimuste, inimõiguste ja demokraatia allkomitee kuuendal kohtumisel 2019. aasta jaanuaris tehtud ühisavaldust,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 19. septembri 2019. aasta istungil seoses 4. päevakorrapunktiga tehtud ELi avaldust, milles nimetatakse Egiptust,

–  võttes arvesse ELi uut inimõiguste strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille eesmärk on seada inimõiguste kaitse ja seire kõigi ELi poliitikavaldkondade keskmesse,

–  võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse, piinamise, väljendusvabaduse ja inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni ja lapse õiguste konventsiooni, mis kõik on Egiptuse poolt ratifitseeritud,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Michelle Bachelet’ 27. septembri 2019. aasta avaldust meeleavalduste kohta Egiptuses,

–  võttes arvesse Egiptuse põhiseadust, eriti selle artiklit 52 piinamise kõigi vormide ja liikide keelustamise kohta, artiklit 73 kogunemisvabaduse kohta ja artiklit 93 rahvusvahelise inimõigustealase õiguse siduva iseloomu kohta,

–  võttes arvesse 1981. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Egiptus ratifitseeris 20. märtsil 1984,

–  võttes arvesse Araabia inimõiguste hartat, millega Egiptus on ühinenud,

–  võttes arvesse 2019. aasta juunis vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2473 (2019), millega uuendati meetmeid relvaembargo rakendamiseks Liibüa suhtes,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et teadete kohaselt on Egiptuse ametivõimud viimastel nädalatel vastuseks 20. septembril 2019 alanud rahumeelsetele meeleavaldustele meelevaldselt vahistanud üle 4300 inimese (ligi 3000 neist peetakse ikka veel eelvangistuses), sealhulgas vähemalt 114 naist ning Amnesty Internationali ja Belady Foundationi andmetel vähemalt 111 alaealist; arvestades, et teadete kohaselt kasutasid politsei- ja julgeolekujõud meeleavaldajate laialiajamisel ülemäärast jõudu;

B.  arvestades, et valitsusvastastel meeleavaldustel avaldati protesti kasinusmeetmete, valitsuse endeemilise korruptsiooni ja süstemaatiliste repressioonide vastu ning nõuti Egiptuse presidendi Abdel Fattah al-Sisi tagasiastumist;

C.  arvestades, et Egiptuse võimude hiljutised meetmed kahjustavad selliseid Egiptuse põhiseaduses ja inimõigustealases rahvusvahelises õiguses sätestatud põhivabadusi nagu väljendus-, ühinemis- ja kogunemisvabadus; arvestades, et kõik see on osa Egiptuses toimuvast laiemast kodanikuühiskonna ja põhiõiguste mahasurumisest, mis puudutab eeskätt sõnavabadust internetis ja mujal, ühinemis- ja kogunemisvabadust, poliitilist pluralismi ja õigusriigi toimimist;

D.  arvestades, et Egiptuse ametivõimud on jätkuvalt surunud maha riigis rahumeelselt tegutsevaid demokraatlikke opositsiooniparteisid, piirates sellega väljendusvabadust ja õigust ühiskonna asjades osaleda, kusjuures 2019. aasta septembrist saadik on seoses nn Hope’i kohtuasjaga meelevaldselt vahistatud kümneid kodanikke ning lisaks on vahistatud kümneid teisi rahumeelsete poliitiliste parteide liikmeid;

E.  arvestades, et inimõiguslastest advokaate, ajakirjanikke, aktiviste ja opositsiooni esindajaid on vangistatud tõsiste süüdistuste põhjal, süüdistades neid muu hulgas ka terrorismiga seotud kuritegudes; arvestades, et rahumeelsete teisitimõtlejate, demokraatiameelsete aktivistide ja inimõiguslaste terroristideks kvalifitseerimisega seatakse need isikud ohtu; arvestades, et nimetatud vahistamised on seotud üksnes nende rahumeelse ja seadusliku tegevusega inimõiguste kaitsel;

F.  arvestades, et Egiptuse ametivõimude süstemaatiliseks tegutsemismeetodiks on saamas inimõiguslaste sunniviisiline kadumine, kusjuures enamik neist (näiteks Alaa Abdel Fattah, Asmaa Daabes, Esraa Abdel Fattah, Eman Al-Helw, Mohamed Ibrahim, Abdelrahman Tarek, Ezzat Ghoneim, Haytham Mohamadeen ja Ibrahim Metwally Hegazy) ilmub hiljem välja riikliku süüdistaja ees; arvestades, et mõned sellised isikud (näiteks Ibrahim Ezz El-Din) on siiani kadunud;

G.  arvestades, et ülemääraselt kasutatakse preventiivset eelvangistust ja ettevaatusabinõusid, et mitte lasta inimõiguslastel ja nende advokaatidel (näiteks Mahienour El-Masry, Mohamed El-Baqer, Esraa Abdel Fattah ja Mohamed Ramadan) Egiptuses teha seadusega lubatud inimõigustealast tööd;

H.  arvestades, et Egiptuse ametivõimud on pidurdanud Itaalia teadustöötaja Giulio Regeni röövimise, piinamise ja tapmise uurimist ja selle kohta tõe väljaselgitamist; arvestades, et Itaalia parlament peatas diplomaatilised suhted Egiptuse parlamendiga ja kutsus liikmesriikide parlamente üles solidaarsuse märgiks samuti toimima;

I.  arvestades, et organisatsioon Piirideta Reporterid on dokumenteerinud vähemalt 31 oma töö tõttu Egiptuses vangistuses peetava meediatöötaja juhtumit, mille aluseks on poliitiliselt motiveeritud süüdistused ja nõuetekohase kohtumenetluse arvukad rikkumised; arvestades, et kuus neist ajakirjanikest vahistati seoses hiljutiste meeleavaldustega; arvestades, et sihikul on ka välismeediatöötajad ja mitu rahvusvahelise meedia korrespondenti on välja saadetud või neil on keelatud Egiptusesse tulla; arvestades, et rahvusvahelised organisatsioonid on dokumenteerinud uudismeedia veebisaitide blokeerimist ning veebisõnumirakenduste blokeerimist või neile juurdepääsu piiramist, seda eriti viimastel nädalatel;

J.  arvestades, et Egiptuse 2019. aasta vabaühenduste seadusega kaotatakse vanglakaristused ning varem välisrahastuse lubamise ja jälgimisega tegelenud ja julgeolekuteenistustega seotud ametkond, kuid samas ähvardab seadus kodanikuühiskonna tegevust tõsiselt piirata, sätestab problemaatilised lisapiirangud ühinemisvabadusele ning takistab oluliselt nii kodu- kui ka välismaiste vabaühenduste tegevust;

K.  arvestades, et naissoost inimõiguslased kogevad Egiptuses jätkuvalt mitmesugust riiklikult initsieeritud ahistamist, eeskätt laimukampaaniate ja kohtulikule vastutusele võtmise näol; arvestades, et LGBTQI-inimeste ja naiste õigusi kaitsvaid aktiviste represseeritakse jätkuvalt, sealhulgas ühiskonna moraali kaitsmise ettekäändel;

L.  arvestades, et õigust elule rikuvad Egiptuses ikka veel rängalt kohtud, kes on langetanud ja täide viinud enneolematult palju surmaotsuseid suurele arvule isikutele (koguni lastele), sealhulgas massprotsesside ja sõjakohtuprotsesside järel, kus puudusid minimaalsedki õiglase kohtupidamise tagatised; arvestades, et pärast 2014. aastat on kriminaal- ja sõjakohtud langetanud üle 3000 surmaotsuse ja praegu on 50 isikut peatse hukkamise ohus;

M.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo (UN OHCHR) teatel on kohtutes käimas mitmed menetlused seoses ilmselt piinamisega saadud tõendite põhjal süüdi mõistetud isikutega, keda ähvardab surmanuhtlus; arvestades, et sellised süüdimõistmised on otseses vastuolus nii Egiptuse kui ka rahvusvahelise õiguse ja menetlustega;

N.  arvestades, et Egiptuse julgeolekujõudude poolt toime pandud tõsiste inimõiguste rikkumiste eest pole peaaegu kedagi vastutusele võetud ning sõjaväelaste väidetavaid korruptsioonijuhtumeid ei uurita nõuetekohaselt;

O.  arvestades, et 2013. aastal Rabaa väljakul toimunud meeleavaldusel tapsid Egiptuse julgeolekujõud vähemalt 900 inimest; arvestades, et kuigi sellele järgnenud kohtuprotsessil mõisteti karistused paljude rikkumiste eest, nimetas ÜRO inimõiguste ülemvolinik seda õigusemõistmise moonutamiseks, ning mitte ühtegi veresauna eest vastutavat isikut ei ole siiani kohtu alla antud;

P.  arvestades, et 2019. aasta novembris algab ÜRO Inimõiguste Nõukogus Egiptuse inimõiguste olukorra üldine korrapärane läbivaatamine, mis annab rahvusvahelisele kogukonnale kordumatu võimaluse kontrollida inimõiguste järgimist Egiptuses ja esitada soovitusi olukorra parandamiseks;

Q.  arvestades, et represseeritakse paljusid inimõiguslasi, sealhulgas mõningaid neist kättemaksuks Egiptuse 2014. aasta inimõiguste olukorra üldises korrapärases läbivaatamises osalemise eest; arvestades, et kohtuasjas 173/2011 (välisrahastamise kohtuasi) nimetatud kümmet inimõiguslast ja seitset vabaühendust on karistatud halvava varade külmutamisega; arvestades, et vähemalt 31 kohtuasjaga 173/2011 seotud inimõiguslase ja Egiptuse sõltumatu inimõigusi kaitsva vabaühenduse töötaja suhtes kehtib endiselt reisikeeld; 2013. aastal samas asjas süüdi mõistetud 43 välisriikide vabaühenduste töötajat on vahepeal siiski vabastatud;

R.  arvestades, et pärast 2011. aasta revolutsiooni on Egiptus kogenud mitmeid raskusi ning rahvusvaheline kogukond aitab riigi arvukaid probleeme lahendada; arvestades, et Egiptuse julgeolekuolukord on ebakindel ning Siinai poolsaarel ja kogu riigi suurlinnades on suur eri islamistlike organisatsioonide terrorirünnakute oht, vaatamata valitsuse agressiivsele ja kohati üle piiride minevale taktikale nende vastu võitlemisel; arvestades, et terrorirünnakutes on hukkunud palju süütuid tsiviilelanikke, sealhulgas kopte; arvestades, et 2013. aasta lõpust saadik on sõjategevus Siinai põhjaosas eskaleerunud ning valitsus on korraldanud massilisi lammutustöid ja kümneid tuhandeid elanikke sunniviisiliselt kodudest välja tõstnud, kusjuures ta on tõkestanud sõltumatu uudisteedastuse, kehtestades pea täieliku massiteabevahendite infosulu ning piirates inimeste liikumist Siinai poolsaarele ja sealt välja;

S.  arvestades, et 2019. aasta septembris ja oktoobris Egiptuses toimunud repressioonidele ei ole tulnud ELilt ja tema liikmesriikidelt ametlikku, jõulist ja ühtset avalikku reageeringut; arvestades, et 2017. aasta juulis vastu võetud dokumendis ELi ja Egiptuse partnerluse prioriteetide kohta aastateks 2017–2020 juhindutakse ühisest kindlast valmidusest järgida selliseid universaalseid väärtusi nagu demokraatia, õigusriik ja inimõigused, ning see dokument annab inimõiguste ja põhivabaduste austamisel põhineva uuendatud raamistiku poliitilisteks kontaktideks ja tõhustatud koostööks, sealjuures julgeoleku, kohtureformi ja terrorismivastase võitluse valdkonnas; arvestades, et ELi püüded arutada Egiptusega inimõiguste rikkumiste kõige rängemaid tahke ei ole andnud rahuldavaid tulemusi;

T.  arvestades, et Egiptus on Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide tähtis partner paljudes valdkondades, näiteks kaubavahetuse, julgeoleku ja inimestevaheliste kontaktide vallas; arvestades, et ELi välisasjade nõukogu tegi 21. augustil 2013 komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ülesandeks vaadata läbi ELi abi Egiptusele; arvestades, et nõukogu otsustas, et ELi koostööd Egiptusega kohandatakse vastavalt Egiptuses toimuvale; arvestades, et 2017. aasta juunis võtsid EL ja Egiptus vastu partnerluse prioriteedid, millega püütakse tihendada koostööd terves reas valdkondades, sealhulgas terrorismivastases võitluses, järgides seejuures igati inimõigusi ja põhivabadusi;

U.  arvestades, et välisasjade nõukogu 21. augusti 2013. aasta järeldustes märgitakse, et „liikmesriigid leppisid ka kokku peatada kõigi siserepressioonideks kasutada võidavate seadmete Egiptusesse eksportimise litsentsid, hinnata ümber ühise seisukohaga 2008/944/ÜVJP hõlmatud seadmete ekspordilitsentsid ning vaadata üle Egiptusele antav julgeolekuabi“; arvestades, et mitmetes ELi liikmesriikides asuvad ettevõtjad on jätkuvalt eksportinud Egiptusesse jälgimisseadmeid ja muud turvavarustust, millega soodustatakse inimõiguslaste ja kodanikuühiskonna aktivistide vastaseid füüsilisi ja internetirünnakuid häkkerluse, pahavara ja muude vahendite abil; arvestades, et selline tegevus on toonud kaasa väljendusvabaduse mahasurumise internetis;

1.  mõistab teravalt hukka viimased Egiptuses toimunud repressioonid ja põhiõiguste jätkuva piiramise, mis puudutab eeskätt sõnavabadust internetis ja mujal, ühinemis- ja kogunemisvabadust, poliitilist pluralismi ja õigusriigi toimimist; mõistab hukka vägivalla ülemäärase kasutamise meeleavaldajate suhtes ning tuletab Egiptusele meelde, et julgeolekujõud peaksid toimima kooskõlas rahvusvaheliste normide ja standarditega ning riigi põhiseadusega;

2.  nõuab, et ametivõimud, julgeolekujõud ja -teenistused ning muud rühmad Egiptuses lõpetaksid kõik vägivallaaktid, kihutustöö, vihkamist õhutavad avaldused, tagakiusamise, hirmutamise, kadunuks jääma sundimise ja tsenseerimise, mis on suunatud inimõiguslaste, advokaatide, meeleavaldajate, ajakirjanike, blogipidajate, ametiühingutegelaste, üliõpilaste, laste, naisõiguslaste, LGBTI-inimeste, kodanikuühiskonna organisatsioonide, poliitiliste vastaste ja vähemuste vastu; nõuab kõigi inimõiguste rikkumise juhtumite sõltumatut ja läbipaistvat uurimist ning nendes tegudes süüdiolevate isikute vastutusele võtmist; rõhutab, et inimõiguste austamine on ainus viis tagada Egiptuse pikaajaline stabiilsus ja julgeolek;

3.  kutsub Egiptuse ametivõime üles vabastama viivitamata ja tingimusteta kõik inimõiguste kaitsjad, nagu Eman Al-Helw, Mohamed Ibrahim, Mohamed Ramadan, Abdelrahman Tarek, Ezzat Ghoneim, Haytham Mohamadeen, Alaa Abdel Fattah, Ibrahim Metwally Hegazy, Mahienour El-Masry, Mohamed El-Baqer ja Esraa Abdel Fattah, keda peetakse kinni või kes on süüdi mõistetud pelgalt oma seadusliku ja rahumeelse inimõigustealase töö eest, ning tegema viivitamata kindlaks Ibrahim Ezz El-Dini asukoha; nõuab ühtlasi, et vabastataks inimõiguste kaitsjad, teadlased ja teised koalitsiooni Hope kohtuasja tõttu eelvangistuses viibivad isikud, nende hulgas Zyad el-Elaimy, Hassan Barbary ja Ramy Shaath, samuti Leiva ja Vabaduse Partei, erakonna Al-Dostour ja Egiptuse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed, kes peeti hiljuti ilma usutava põhjuseta kinni süüdistatuna kriminaalkuritegudes; nõuab, et Egiptus avaldaks enne vabastamist nende asukoha, annaks neile kõik võimalused suhelda ja kohtuda oma perekonna ja enda valitud advokaadiga ning saada vajalikku arstiabi, ning nõuab kõigi väidetava väärkohtlemise või piinamise juhtumite usaldusväärset uurimist;

4.  rõhutab, et oluline on tagada kõigi egiptlaste võrdsus, sõltumata nende usust või veendumustest; kutsub Egiptust üles vaatama läbi pühaduseteotust käsitlevad õigusaktid ja tagama usuvähemuste kaitse; väljendab heameelt avalduste üle, milles nõutakse islami diskursuse uuendamist eesmärgiga võidelda äärmusluse ja radikaliseerumise vastu; kutsub Egiptuse ametivõime, sealhulgas sõjaväge ja julgeolekujõude, austama kristlaste õigusi, kaitsma neid vägivalla ja diskrimineerimise eest ning tagama, et selliste tegude eest vastutajate üle mõistetakse kohut;

5.  avaldab toetust Egiptuse rahva enamuse püüdlustele luua vaba, stabiilne, jõukas, kaasav ja demokraatlik riik, kus järgitakse oma riigi ja rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja põhivabaduste vallas; kordab, et tuleb tagada õigus avaldada rahumeelselt arvamust ja teha kriitikat;

6.  nõuab tungivalt, et Egiptuse ametivõimud lõpetaksid kohalike ja rahvusvaheliste uudisteagentuuride ja inimõigusorganisatsioonide veebisaitide blokeerimise ning vabastaksid kõik ajakirjandustegevuse eest kinni peetud meediatöötajad;

7.  väljendab tõsist muret selliste isikute survestamise pärast, kes teevad koostööd või püüavad teha koostööd rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonidega või inimõigustega tegelevate ÜRO organitega; kutsub Egiptuse ametivõime lõpetama kohtuasja 173/2011 (välisrahastamise kohtuasi), tühistama kõik reisikeelud, mis on seoses selle juhtumiga kehtestatud vähemalt 31 inimõiguste kaitsjale ja inimõigustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide töötajatele, samuti kõik muud meelevaldselt kehtestatud reisikeelud ning lubama Egiptuses elavatel Egiptuse inimõiguste kaitsjatel reisida, et nad saaksid osaleda Egiptuse inimõiguste olukorra üldisel korrapärasel läbivaatamisel, mis algab 13. novembril 2019;

8.  nõuab hiljuti vastu võetud valitsusväliste organisatsioonide seaduse kehtetuks tunnistamist ja selle asendamist uue õigusraamistikuga, mis on koostatud Egiptuse põhiseaduse ja rahvusvaheliste standardite kohaselt kodanikuühiskonna organisatsioonidega sisuliselt konsulteerides;

9.  peab kahetsusväärseks, et Itaalia teadustöötaja Giulio Regeni röövimist, piinamist ja tapmist 2016. aastal ei ole usaldusväärselt uuritud ega kellelegi selle eest süüdistust esitatud; kordab oma üleskutset Egiptuse ametivõimudele anda teavet Giulio Regeni ja Eric Langi surma asjaolude kohta, võtta süüdlased vastutusele ning teha täielikku koostööd nende juhtumitega seotud liikmesriikide ametiasutustega;

10.  nõuab, et ametivõimud muudaksid, võtaksid vastu ja rakendaksid tõhusalt õigusakte, et kaotada kõik diskrimineerimise vormid ja kriminaliseerida igasugune naiste- ja tütarlastevastane vägivald, muutes selleks isikliku staatuse seadust ning kehtestades õigusnormid, mis keelavad soopõhise vägivalla, samuti seksuaalse ahistamise, rünnakud ja vägistamise; kutsub ühtlasi ametivõime üles viima koostöös tunnustatud erialateadmisi omavate sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonidega tõhusalt ellu naistevastase vägivalla vastu võitlemise riikliku strateegia;

11.  väljendab muret tõsiasja pärast, et sellest ajast peale, kui president Sisi võimule tuli, on surmanuhtluse kohaldamine Egiptuses järsult sagenenud; nõuab tungivalt, et Egiptuse ametivõimud kehtestaksid surmanuhtluse täideviimisele moratooriumi ja kaotaksid edaspidi Egiptuses surmanuhtluse, ning kordab oma üleskutset Egiptusele allkirjastada ja ratifitseerida kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teine vabatahtlik protokoll, et surmanuhtlus kaotada;

12.  avaldab siirast kaastunnet terrorismiohvrite perekondadele; väljendab solidaarsust Egiptuse rahvaga ning kinnitab taas oma pühendumust võitlusele radikaalsete ideoloogiate leviku ja terrorirühmituste vastu; kutsub Egiptuse ametivõime üles tagama Siinais käimasolevate sõjaliste operatsioonide kooskõla rahvusvaheliste inimõiguste standarditega, uurima põhjalikult kõiki kuritarvitusi ning avama viivitamata Põhja-Siinai sõltumatutele abiorganisatsioonidele ning sõltumatutele vaatlejatele ja ajakirjanikele;

13.  peab kahetsusväärseks, et ei komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ega liikmesriigid ole ametlikult reageerinud viimasele vahistamiste lainele; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning liikmesriike üles reageerima ühtselt ja otsustavalt praegustele repressioonidele ja inimõiguste rikkumistele; ootab, et Euroopa välisteenistus seaks esikohale inimõiguste kaitsjate olukorra Egiptuses ja annaks Euroopa Parlamendile aru oma kontaktidest Egiptusega, sealhulgas seoses käesolevas resolutsioonis tõstatatud üksikjuhtumitega; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning liikmesriikidel kasutada kõiki nende käsutuses olevaid, sealhulgas kahe- ja mitmepoolseid vahendeid, kaubandusläbirääkimisi, Euroopa naabruspoliitikat, abi ja vajaduse korral suunatud piiravaid meetmeid, et peatada survestamine riigis ja tagada Egiptuse inimõiguste olukorras konkreetsete edusammude tegemine;

14.  nõuab Egiptusega suhtlemise põhjalikku ja igakülgset läbivaatamist; on seisukohal, et inimõiguste olukord Egiptuses nõuab komisjoni eelarvetoetuse meetmete tõsist läbivaatamist, sest see peaks piirduma peamiselt kodanikuühiskonna toetamisega;

15.  nõuab tungivalt, et tunnustataks ELi ja Egiptuse partnerluse prioriteetide (2017–2020) raames võetud kohustusi, ning nõuab nende täielikku ja nõuetekohast täitmist; nõuab, et EL kehtestaks uute partnerlusprioriteetide üle läbirääkimiste pidamiseks selged sihtmärgid, mis muudaksid edasise koostöö Egiptusega sõltuvaks edusammudest demokraatlike institutsioonide reformimisel ning õigusriigi ja inimõiguste edendamisel, ning käsitleks inimõigustega seotud probleeme kõigil Egiptuse ametivõimudega peetavatel kõnelustel; kordab, et rände haldamine ega terrorismivastane võitlus ei tohiks varjutada inimõigustega seotud küsimusi;

16.  kordab oma üleskutset ELi liikmesriikidele võtta järelmeetmeid 21. augusti 2013. aasta järeldustele, milles kuulutatakse kooskõlas ühise seisukohaga 2008/944/ÜVJP välja selliste seadmete ekspordilitsentside peatamine, mida võidakse kasutada siserepressioonideks, ning mõistab hukka asjaolu, et ELi liikmesriigid ei täida järjepidevalt nimetatud kohustusi; kutsub seepärast liikmesriike üles peatama jälgimistehnoloogia ja muude turvaseadmete ekspordi Egiptusesse, mis võib hõlbustada rünnakuid inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna aktivistide vastu, sealhulgas sotsiaalmeedias, ning muid siserepressioone; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal anda aru liikmesriikide ja Egiptuse vahelise sõjalise ja julgeolekualase koostöö praeguse olukorra kohta; nõuab, et EL rakendaks Egiptuse suhtes täielikku ekspordikontrolli nende kaupade üle, mida on võimalik kasutada repressioonideks, piinamiseks või surmanuhtluse täideviimiseks;

17.  rõhutab, et oluline on tagada ELi ja Egiptuse vaheliste rändelepete range vastavus rahvusvahelistele inimõiguste standarditele, samuti tagada neis rändajate ja pagulaste põhiõiguste austamine ning piisav läbipaistvus ja vastutus;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Egiptuse valitsusele ja parlamendile ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjonile.

(1) ELT C 224, 21.6.2016, lk 5.
(2) ELT C 300, 18.8.2016, lk 34.
(3) ELT C 50, 9.2.2018, lk 42.
(4) ELT C 463, 21.12.2018, lk 35.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0526.


Kavandatav uus Indoneesia kriminaalseadustik
PDF 122kWORD 45k
Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 2019. aasta resolutsioon Indoneesia kavandatava uue karistusseadustiku kohta (2019/2881(RSP))
P9_TA(2019)0044RC-B9-0145/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Indoneesia kohta,

–  võttes arvesse ELi ja Indoneesia vahelist partnerlus- ja koostöölepingut, mis jõustus 1. mail 2014,

–  võttes arvesse Indoneesia ja ELi seitsmendat inimõigustealast dialoogi, mis toimus 1. veebruaril 2018,

–  võttes arvesse ELi-Indoneesia vabakaubanduslepingu üle peetavate läbirääkimiste kaheksandat vooru, mis toimus 2019. aasta juunis,

–  võttes arvesse karistusseadustiku eelnõu, mis esitati 15. septembril 2019,

–  võttes arvesse Yogyakarta põhimõtteid,

–  võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Indoneesia ratifitseeris 2006. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO 1987. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

–  võttes arvesse surmanuhtlust käsitlevaid ELi suuniseid,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et Indoneesia on rahvaarvult neljas riik maailmas, piirkonna stabiilne demokraatlik riik, suurim valdavalt moslemitest elanikkonnaga riik ja mitmekesine ühiskond, mis koosneb 265 miljonist eri religioosse, etnilise, keele- ja kultuuritaustaga kodanikust;

B.  arvestades, et Indoneesia valitsus on esitanud karistusseadustiku eelnõu praeguse karistusseadustiku muutmiseks; arvestades, et see karistusseadustiku eelnõu vormistati lõplikult 15. septembril 2019;

C.  arvestades, et karistusseadustiku eelnõu sisaldab artikleid, millega rikutakse naiste, usuvähemuste ja LGBTI-inimeste õigusi ning sõna- ja ühinemisvabadust;

D.  arvestades, et septembris kogunesid tuhanded inimesed, sealhulgas üliõpilased kogu Indoneesias, et protestida karistusseadustiku eelnõu vastu, ning nõudsid selle vastuvõtmise peatamist;

E.  arvestades, et 20. septembril 2019. aastal andis Indoneesia president Indoneesia parlamendile pärast ulatuslikke meeleavaldusi korralduse lükata seaduseelnõu vastuvõtmine edasi; arvestades, et vastuvõtmise otsus on nüüd Indoneesia Rahvaesindajate Nõukogu kätes;

F.  arvestades, et karistusseadustiku eelnõu artiklit 2, milles viidatakse nn elusatele seadustele, peetakse ebamääraseks, kuna selles ei loetleta karistatavaid kuritegusid, mis võimaldab kasutada seda sadade kehtivate ja diskrimineerivate šariaadiseaduste seadustamiseks kohalikul tasandil;

G.  arvestades, et karistusseadustiku eelnõu kohaselt karistatakse abieluvälise seksi eest kuni üheaastase vangistusega; arvestades, et selle sättega kriminaliseeritakse tegelikult kõik samasooliste isikute suhted; arvestades, et selle artikli kohaselt tuleb kõik seksitööstuses töötavad inimesed kriminaalvastutusele võtta;

H.  arvestades, et kavandatavas karistusseadustikus on sätestatud, et koos elavatele vallalistele isikutele võidakse määrata kuuekuuline vanglakaristus;

I.  arvestades, et Indoneesia ametiasutused ei tunnusta ametlikult samasooliste suhteid ja seetõttu on need selgelt sihikule võetud; arvestades, et Indoneesias esineb enneolematul arvul vägivaldseid ja diskrimineerivaid rünnakuid ja arvukaid ahistamistegusid LGBTI-inimeste vastu ning sagenenud on salvavad LGBTI-vastased avaldused;

J.  arvestades, et karistusseadustiku eelnõu sätted laienevad praegusele jumalateotust käsitlevale seadusele; arvestades, et alates praeguse jumalateotust käsitleva seaduse vastuvõtmisest 1965. aastal on selle alusel süüdi mõistetud enam kui 150 isikut, kellest enamik kuulub usuvähemuste hulka; arvestades, et jumalateotust käsitleva seadusega seatakse usuvähemused ohtu seoses kasvava vähemuste vastase sallimatusega Indoneesias;

K.  arvestades, et karistusseadustiku eelnõu piirab teabe andmist rasestumisvastaste vahendite kohta ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavust kõigi alla 18-aastaste jaoks; arvestades, et rasestumisvastaste vahendite piiratud kättesaadavus avaldab eriti ränka mõju marginaliseeritud rühmadele, kes moodustavad juba niigi suurema osa Indoneesia HIV-epideemia ohvritest;

L.  arvestades, et kavandatavas karistusseadustikus on sätestatud, et aborti teinud naisele võidakse määrata kuni nelja aasta pikkune vanglakaristus; arvestades, et igaühele, kes aitab rasedal naisel aborti teha, võidakse määrata kuni viie aasta pikkune vanglakaristus;

M.  arvestades, et septembris võeti Indoneesias vastu vastuoluline seadus, mis nõrgendab riiklikku korruptsioonivastase võitluse komisjoni (KPK), mis on alates selle asutamisest 2002. aastal edukalt vastutusele võtnud sadu poliitikuid; arvestades, et kehtiva karistusseadustiku, elektroonilise teabe ja tehingute seaduse ning terrorismivastaste õigusaktide sätteid on kasutatud selleks, et meelevaldselt piirata inimõiguste kaitsjate tööd;

N.  arvestades, et inimõiguste kaitsjaid on rünnatud nende töö eest, milles mõistetakse hukka inimõiguste rikkumised, eriti seoses meeleavaldustega Lääne-Paapuas; arvestades, et alates meeleavalduste algusest on tapetud vähemalt 40 inimest ja vähemalt 8000 põlispaapualast ja muud indoneeslast on oma kodudest Lääne-Paapuas ümber asustatud; arvestades, et ajakirjanikke ja sõltumatuid ÜRO organeid on korduvalt keeldutud piirkonda laskmast;

O.  arvestades, et 2. mail 2019 mõistis Wamena ringkonnakohus Poolast pärit ELi kodaniku Jakub Fabian Skrzypski viieks aastaks vangi tema väidetava osalemise eest Paapua separatistlikus liikumises;

P.  arvestades, et aastatel 2015–2018 mõisteti Indoneesias surma enam kui 40 inimest ja surmanuhtluse täideviimise ootel on endiselt rohkem kui 300 kinnipeetavat; arvestades, et surmanuhtlus on julm, ebainimlik ja inimväärikust alandav karistus, millega rikutakse õigust elule;

1.  tunneb heameelt selle üle, et ELi ja Indoneesia suhted tuginevad ühistele väärtustele, nagu demokraatia ja hea valitsemistava, inimõiguste austamine ning rahu, stabiilsuse ja majandusliku arengu edendamine;

2.  on tõsiselt mures Indoneesia muudetud karistusseadustiku eelnõu sätete pärast, mis võimaldavad diskrimineerimist soo, usu ja seksuaalse sättumuse alusel ning vähemuste diskrimineerimist;

3.  on rahul sellega, et president Widodo andis korralduse seadustiku vastuvõtmine edasi lükata; palub Indoneesia parlamendil kavandatud karistusseadustiku põhjalikult läbi vaadata, et see vastaks rahvusvahelistele inimõigusnormidele, ning jätta välja kõik diskrimineerivad sätted;

4.  kutsub Indoneesia ametivõime üles tunnistama kehtetuks kõik põhiõigusi ja -vabadusi piiravad õigusnormid ning viima kõik oma seadused kooskõlla rahvusvaheliste inimõigusnormide ja Indoneesia rahvusvaheliste kohustustega;

5.  kutsub Indoneesia ametivõime üles kaitsma LGBTI-inimeste õigusi, nähes ette süüdistuste esitamise nende tagakiusamise eest, ja dekriminaliseerima homoseksuaalsuse, muutes karistusseadustikku; soovitab Indoneesia ametnikel hoiduda LGBTI-inimesi käsitlevate provokatiivsete avalduste tegemisest, sest see häbimärgistab neid veelgi; ergutab Indoneesia ametivõime tugevdama poliitilist dialoogi kodanikuühiskonna peamiste sidusrühmadega, et propageerida ja kindlustada inimõiguste üldist kohaldamist;

6.  nõuab jumalateotust käsitlevat seadust puudutavate sätete läbivaatamist, sest nendega seatakse usuvähemused ja ateistid ohtu; toetab ÜRO soovitusi tunnistada kehtetuks karistusseadustiku artiklid 156 ja 156a, religiooni kuritarvitamise ja laimamise tõkestamist käsitlev seadus ning elektroonilisi tehinguid ja andmeid käsitlev seadus, muuta terrorismivastaseid õigusakte ja loobuda jumalateotuses süüdistatavate isikute vastutusele võtmisest ja kohtu alla andmisest;

7.  on mures selle pärast, et karistusseadustiku eelnõus on ette nähtud seksuaaltervist käsitleva elutähtsa teabe vaba levitamise piirang; ergutab andma naistele ja tütarlastele tsenseerimata teavet rasestumisvastaste vahendite ja pereplaneerimise kohta;

8.  kinnitab, et juurdepääs tervishoiuteenustele, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule, on inimõigus; rõhutab, et tagada tuleks kvaliteetsed ja taskukohased seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenused, sealhulgas seksuaalharidus ja -teave, pereplaneerimine, rasestumisvastased vahendid ning turvalised ja seaduslikud abordid; märgib, et need teenused on olulised naiste elu päästmiseks, imikute ja laste suremuse vähendamiseks ning suguhaiguste, sealhulgas HIV/AIDSi leviku ennetamiseks;

9.  kordab oma nõudmist, et ametivõimud kehtestaksid uuesti moratooriumi kõikide hukkamiste suhtes, et surmanuhtlus kaotada; märgib, et üldise korrapärase läbivaatamise viimases etapis 2017. aastal kiitis Indoneesia selle soovituse heaks; nõuab, et EL ja Prantsusmaa valitsus teeksid kõik endast oleneva selleks, et Olivier Joveri surma ei mõistetaks;

10.  nõuab inimõiguste olukorra pidevat ja tähelepanelikku jälgimist Indoneesias, eelkõige Euroopa Liidu Indoneesia ja Brunei delegatsiooni korrapäraste aruannete esitamise kaudu; kutsub Euroopa Liidu Indoneesia ja Brunei delegatsiooni ja liikmesriike üles tegema kõik endast oleneva, et tagada hädaolukordades kaitse ja toetus ohus olevatele inimestele;

11.  peab kahetsusväärseks uue korruptsioonivastase õigusakti vastuvõtmist, mille kohaselt saab KPKst pigem valitsusasutus kui sõltumatu organ, ning nõuab selle õigusakti läbivaatamist;

12.  väljendab muret vägivalla pärast Lääne-Paapuas; kutsub Indoneesia ametivõime üles korraldama hiljuti Lääne-Paapuas toimunud meeleavalduste asjus sõltumatu uurimise; nõuab, et selles piirkonnas oldaks julgeolekujõudude kasutuselevõtmisel väga vaoshoitud; nõuab tungivalt, et Indoneesia valitsus lahendaks Lääne-Paapua olukorra poliitilist dialoogi pidades; palub ametivõimudel tagada ÜRO ametnikele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja ajakirjanikele takistamatu pääsu Lääne-Paapuasse;

13.  väljendab muret Poola kodaniku Jakub Fabian Skrzypski juhtumi pärast, kellest on saanud Indoneesias poliitvang; on mures selle pärast, et Paapua hiljutiste sündmuste valguses seab tema jätkuv vangistus Wamenas ohtu mitte ainult tema inimõigused, vaid ka elu; kutsub Euroopa välisteenistust üles tõstatama eelseisvate Indoneesiaga peetavate dialoogide käigus Skrzypski küsimuse ja nõuab, et Indoneesia ametivõimud lubaksid ta Poolasse üle viia;

14.  palub Indoneesial esitada kõigile ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetluste esindajatele alalise kutse, mis peaks tagama piiranguteta pääsu kogu riigi territooriumile;

15.  kutsub Indoneesia valitsust üles täitma kõiki oma kohustusi ning austama, kaitsma ja tagama kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis sätestatud õigusi ja vabadusi;

16.  rõhutab, kui oluline on lisada praegu läbiräägitavasse ELi-Indoneesia vabakaubanduslepingusse siduvad ja jõustatavad sätted inimõiguste austamise kohta;

17.  tunneb heameelt ELi ja Indoneesia iga-aastase inimõigustealase dialoogi jätkumise üle ja ootab huviga novembris toimuvat dialoogi;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Indoneesia valitsusele ja parlamendile, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) peasekretärile, ASEANi valitsustevahelisele inimõiguste komisjonile ning ÜRO Inimõiguste Nõukogule.


Liikmesriikidele antav finantsabi, et katta neile pärast Ühendkuningriigi ilma lepinguta liidust väljaastumist tekkivat suurt rahalist koormust ***I
PDF 145kWORD 42k
Euroopa Parlamendi 24. oktoobril 2019. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2012/2002, et anda liikmesriikidele rahalist toetust, mis aitaks neil kanda pärast Ühendkuningriigi liidust lepinguta väljaastumist tekkinud suurt rahalist koormust (COM(2019)0399 – C9-0111/2019 – 2019/0183(COD))(1)
P9_TA(2019)0045A9-0020/2019

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 4
(4)  Selleks et leevendada Ühendkuningriigi liidust lepinguta väljaastumise majanduslikku mõju ning näidata eriolukorras üles solidaarsust kõige enam mõjutatud liikmesriikidega, tuleks muuta määrust (EÜ) nr 2012/2002, et toetada avalikku sektorit väljaastumisega seotud kulude kandmisel.
(4)  Selleks et leevendada Ühendkuningriigi liidust lepinguta väljaastumise majanduslikku ja sotsiaalset mõju ning näidata eriolukorras üles solidaarsust kõige enam mõjutatud liikmesriikidega, tuleks muuta määrust (EÜ) nr 2012/2002, et toetada avalikku sektorit väljaastumisega seotud kulude kandmisel.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 5
(5)  Kuna fondi kasutatakse erandkorras, et aidata liikmesriikidel kanda Ühendkuningriigi liidust lepinguta väljaastumise tõttu vahetult tekkinud rahalist koormust, peaks toetus olema sihtotstarbeline ja ajaliselt piiratud, et võtta arvesse fondi algset eesmärki ja tagada selle suutlikkus reageerida looduskatastroofidele.
(5)  Kuna fondi kasutatakse erandkorras, et aidata liikmesriikidel kanda Ühendkuningriigi liidust lepinguta väljaastumise ettevalmistamise või lepinguta väljaastumise tõttu tekkinud või tekkivat rahalist koormust, peaks toetus olema sihtotstarbeline ja ajaliselt piiratud, et võtta arvesse fondi algset eesmärki ja tagada selle suutlikkus reageerida looduskatastroofidele.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 8
(8)  Selleks et säilitada looduskatastroofide puhul fondi vahendite kättesaadavus ja selle esialgne eesmärk, tuleks kindlaks määrata Ühendkuningriigi liidust lepinguta väljaastumisega seotud toetuse eelarve ülemmäär.
(8)  Arvestades, et Euroopa Liidu Solidaarsusfondi vahendite kättesaadavuse säilitamiseks looduskatastroofide korral tuleb ette näha mõistlik eelarve, tuleb liikmesriikidele ja piirkondadele teha kättesaadavaks muud lisavahendid, et aidata neil piirata Ühendkuningriigi võimaliku liidust lepinguta väljaastumise mõju, näiteks EGFi või muude ad hoc rahastamisvahendite kaudu.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 9
(9)  Fondi poolt liikmesriikidele Ühendkuningriigi liidust lepinguta väljaastumise tõttu vahetult tekkinud rahalise koormuse kandmiseks antava toetuse suhtes tuleks kohaldada samu rakendus-, järelevalve-, kontrolli- ja auditieeskirju, mida kohaldatakse fondist tehtavate muude väljamaksete suhtes. Lisaks on potentsiaalselt toetuskõlblike avaliku sektori kulude ulatuslikkust arvestades oluline tagada, et järgitakse ka muid ELi õiguse sätteid, eelkõige riigiabieeskirju.
9)  Fondi poolt liikmesriikidele Ühendkuningriigi liidust lepinguta väljaastumise ettevalmistamise või vahetult lepinguta väljaastumise tõttu tekkinud või tekkida võiva rahalise koormuse kandmiseks antava toetuse suhtes tuleks kohaldada samu rakendus-, järelevalve-, kontrolli- ja auditieeskirju, mida kohaldatakse fondist tehtavate muude väljamaksete suhtes. Lisaks on potentsiaalselt toetuskõlblike avaliku sektori kulude ulatuslikkust arvestades oluline tagada, et järgitakse ka muid ELi õiguse sätteid, eelkõige riigiabieeskirju.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3
Määrus (EÜ) nr 2012/2002
Artikkel 3a – lõige 2
(2)  Selleks ettenähtud olemasolevad assigneeringud ei või olla suuremad kui pool aastatel 2019 ja 2020 fondi sekkumiseks saadaolevast maksimumsummast.
2)  Selleks ettenähtud olemasolevad assigneeringud ei või olla suuremad kui 30 % aastatel 2019 ja 2020 fondi sekkumiseks saadaolevast maksimumsummast.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3
Määrus (EÜ) nr 2012/2002
Artikkel 3a – lõige 3
(3)  Kõnealust toetust kasutatakse avaliku sektori täiendavate kulutuste selle osa katmiseks, mis on otseselt põhjustatud lepinguta väljaastumisest ja tehtud lepinguta väljaastumise kuupäeva ja 31. detsembri 2020 vahelisel ajal (edaspidi „rahaline koormus“).
3)  Kõnealust toetust kasutatakse avaliku sektori täiendavate kulutuste selle osa katmiseks, mis on tehtud 1. jaanuari 2019 ja 31. detsembri 2020 vahelisel ajal lepinguta väljaastumise ettevalmistamise või lepinguta väljaastumise tõttu (edaspidi „rahaline koormus“).
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3
Määrus (EÜ) nr 2012/2002
Artikkel 3a – lõige 4
(4)  Liikmesriigil on õigus taotleda käesoleva artikli kohast toetust, kui talle tekitatud rahaline koormus on hinnanguliselt üle 1 500 000 000 euro 2011. aasta hindades või üle 0,3 % tema kogurahvatulust.
4)  Liikmesriigil on õigus taotleda käesoleva artikli kohast toetust, kui talle tekitatud rahaline koormus on hinnanguliselt üle 750 000 000 euro 2011. aasta hindades või üle 0,15 % tema kogurahvatulust.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3
Määrus (EÜ) nr 2012/2002
Artikkel 3b – lõige 1
(1)  Artikli 3a alusel antav abi hõlmab üksnes liikmesriigile tekitatud rahalist koormust, mida ta ei oleks pidanud kandma, kui liidu ja Ühendkuningriigi vahel oleks sõlmitud väljaastumisleping. Toetust võib kasutada näiteks selleks, et toetada lepinguta väljaastumisest mõjutatud ettevõtjaid, sealhulgas nende jaoks ette nähtud riigiabimeetmeid ja muid asjakohaseid sekkumisi, olemasoleva tööhõivetaseme säilitamiseks võetavaid meetmeid ning piiri-, tolli-, sanitaar- ja fütosanitaarkontrollide, sealhulgas lisapersonali ja taristu toimimist.
1)  Artikli 3a alusel antav abi hõlmab üksnes liikmesriigile tekitatud rahalist koormust, mida ta ei oleks pidanud kandma, kui liidu ja Ühendkuningriigi vahel oleks sõlmitud väljaastumisleping. Toetust võib kasutada näiteks selleks, et toetada lepinguta väljaastumisest mõjutatud ettevõtjaid ja töötajaid, sealhulgas nende jaoks ette nähtud riigiabimeetmeid ja muid asjakohaseid sekkumisi, olemasoleva tööhõivetaseme säilitamiseks võetavaid meetmeid ning piiri-, tolli-, sanitaar- ja fütosanitaarkontrollide, sealhulgas lisapersonali ja taristu toimimist.
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3
Määrus (EÜ) nr 2012/2002
Artikkel 3b – lõige 6 a (uus)
6a)   Käesoleva määruse alusel ei rahastata kulusid, mis on toetuskõlblikud Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi raames.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 6
Määrus (EÜ) nr 2012/2002
Artikkel 4a – lõige 1
(1)  Liikmesriigi vastutavad riiklikud ametiasutused võivad esitada komisjonile fondilt rahalise toetuse saamiseks üheainsa artikli 3a kohase taotluse hiljemalt 30. aprilliks 2020. Taotlusse märgitakse vähemalt kogu asjakohane teave liikmesriigile tekitatud rahalise koormuse kohta. Taotluses kirjeldatakse avaliku sektori poolt lepinguta väljaastumise suhtes võetud meetmeid, märgitakse asjaomaste meetmetega seotud kulude netosumma seisuga 31. detsember 2020 ning põhjendatakse, miks nende võtmist ei oleks saanud valmisolekumeetmete abil vältida. Taotlus peaks sisaldama ka lepinguta väljaastumise otsest mõju käsitlevat põhjendust.
1)  Liikmesriigi vastutavad riiklikud ametiasutused võivad esitada komisjonile fondilt rahalise toetuse saamiseks üheainsa artikli 3a kohase taotluse hiljemalt 30. juuniks 2020. Taotlusse märgitakse vähemalt kogu asjakohane teave liikmesriigile tekitatud rahalise koormuse kohta. Taotluses kirjeldatakse avaliku sektori poolt lepinguta väljaastumise ettevalmistamiseks või lepinguta väljaastumise suhtes võetud meetmeid, märkides ära asjaomaste meetmetega seotud kulude netosumma seisuga 31. detsember 2020. Taotlus peaks sisaldama ka lepinguta väljaastumise otsest mõju käsitlevat põhjendust.
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 6
Määrus (EÜ) nr 2012/2002
Artikkel 4a – lõige 2
(2)  Komisjon koostab suunised selle kohta, kuidas fondi vahenditele juurde pääseda ja neid tulemuslikult rakendada. Suunistes esitatakse üksikasjalik teave taotluse koostamise ja komisjonile esitatava teabe kohta, sealhulgas teave rahalise koormuse tõendamiseks esitatavate dokumentide kohta. Suunised avalikustatakse asjaomaste komisjoni peadirektoraatide veebisaitidel ja komisjon tagab nende laiema levitamise liikmesriikides.
2)  Komisjon koostab 31. detsembriks 2019 suunised selle kohta, kuidas fondi vahenditele juurde pääseda ja neid tulemuslikult rakendada. Suunistes esitatakse üksikasjalik teave taotluse koostamise ja komisjonile esitatava teabe kohta, sealhulgas teave rahalise koormuse tõendamiseks esitatavate dokumentide kohta. Suunised avalikustatakse asjaomaste komisjoni peadirektoraatide veebisaitidel ja komisjon tagab nende laiema levitamise liikmesriikides.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 6
Määrus (EÜ) nr 2012/2002
Artikkel 4a – lõige 3
(3)  Pärast 30. aprilli 2020 kontrollib komisjon lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe põhjal ja iga esitatud taotluse puhul, kas fondi vahendite kasutamiseks ette nähtud tingimused on täidetud, ning määrab võimalikult kiiresti ning olemasolevate rahaliste vahendite piires võimaliku toetuse kavandatava suuruse.
3)  Pärast 30. juunit 2020 kontrollib komisjon lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe põhjal ja iga esitatud taotluse puhul, kas fondi vahendite kasutamiseks ette nähtud tingimused on täidetud, ning määrab võimalikult kiiresti ning olemasolevate rahaliste vahendite piires võimaliku toetuse kavandatava suuruse.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 6
Määrus (EÜ) nr 2012/2002
Artikkel 4a – lõige 4
(4)  Fondist antakse toetuskõlblikkuskriteeriumidele vastavatele liikmesriikidele rahalist toetust kuni 5 % ulatuses asjaomasele liikmesriigile tekitatud rahalisest koormusest, võttes arvesse artikli 3a lõikes 4 sätestatud piirmäärasid ja olemasolevat eelarvet. Kui olemasolevatest eelarvevahenditest ei piisa, vähendatakse toetusmäära proportsionaalselt.
4)  Fondist antakse toetuskõlblikkuskriteeriumidele vastavatele liikmesriikidele rahalist toetust kuni 10 % ulatuses asjaomasele liikmesriigile tekitatud rahalisest koormusest, võttes arvesse artikli 3a lõikes 4 sätestatud piirmäärasid ja olemasolevat eelarvet. Kui olemasolevatest eelarvevahenditest ei piisa, vähendatakse toetusmäära proportsionaalselt.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 6
Määrus (EÜ) nr 2012/2002
Artikkel 4a – lõige 6
(6)  Otsuse fondi vahendite kasutamise kohta teevad Euroopa Parlament ja nõukogu ühiselt niipea kui võimalik pärast komisjoni ettepaneku esitamist. Komisjon ühelt poolt ning Euroopa Parlament ja nõukogu teiselt poolt teevad kõik selleks, et fondi vahendite kasutuselevõtuks kuluvat aega lühendada.
6)  Otsuse fondi vahendite kasutamise kohta teevad Euroopa Parlament ja nõukogu ühiselt niipea kui võimalik pärast komisjoni ettepaneku esitamist. Komisjon ühelt poolt ning Euroopa Parlament ja nõukogu teiselt poolt teevad kõik selleks, et fondi vahendite kasutuselevõtuks kuluvat aega lühendada ning võtavad kohustuse esitada võimalikult lühikese aja jooksul ettepaneku sellise hädaolukorra lahendamiseks sobiva vahendi kohta.

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastutavale komisjonile tagasi institutsioonidevahelisteks läbirääkimisteks (A9‑0020/2019).


Kroomtrioksiidi kasutamine
PDF 139kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 2019. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega antakse osaline autoriseering kroomtrioksiidi kasutamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 alusel (Cromomed S.A. ja teised) (D063690/01 – 2019/2844(RSP))
P9_TA(2019)0046B9-0151/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni rakendusotsuse eelnõu, millega antakse osaline autoriseering kroomtrioksiidi kasutamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 alusel (Cromomed S.A. ja teised) (D063690/01),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ)(1) (kemikaalimäärus REACH), eriti selle artikli 64 lõiget 8,

–  võttes arvesse Euroopa Kemikaaliameti riskihindamise komitee (RAC) ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee (SEAC) arvamusi(2) vastavalt kemikaalimääruse REACH artikli 64 lõike 5 kolmandale lõigule,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes)(3) artikleid 11 ja 13,

–  võttes arvesse Üldkohtu 7. märtsi 2019. aasta otsust kohtuasjas T‑837/16(4),

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 112 lõikeid 2 ja 3,

A.  arvestades, et kroomtrioksiid lisati 2010. aastal kemikaalimääruse REACH alusel väga ohtlike ainete kandidaatainete loetellu(5), sest see on klassifitseeritud kantserogeeni (kategooria 1A) ja mutageenina (kategooria 1B);

B.  arvestades, et kroomtrioksiid lisati 2013. aastal kemikaalimääruse REACH XIV lisasse(6) selle klassifikatsiooni, kasutuses olevate suurte koguste, liidus esinevate kasutuskohtade suure arvu ja töötajate märkimisväärse kokkupuute ohu tõttu(7);

C.  arvestades, et Cromomed S.A. ja veel neli äriühingut (edaspidi „taotlejad“) on kooskõlas kemikaalimääruse REACH artikliga 62 esitanud ühiselt autoriseeringutaotluse kroomtrioksiidi kasutamiseks funktsionaalsel kroomimisel paljudes rakendustes, sealhulgas mitmesugustes tööstusharudes ja terasetootmises(8);

D.  arvestades, et 2016. aasta detsembris sai Euroopa Komisjon riskihindamise komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamused; arvestades, et komisjoni rakendusotsuse eelnõu esitati REACHi komiteele alles 2019. aasta augusti lõpus;

E.  arvestades, et kemikaalimääruse REACH põhjenduse 16 kohaselt, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus(9), on määruse põhieesmärk tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase;

F.  arvestades, et kemikaalimääruse REACH artikli 55 ja põhjenduse 12 kohaselt on autoriseeringu põhieesmärk asendada väga ohtlikud ained ohutumate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega;

G.  arvestades, et riskihindamise komitee kinnitusel ei ole kroomtrioksiidi kantserogeensete omaduste puhul võimalik tuletatud mittetoimivat taset kindlaks määrata; arvestades, et seetõttu käsitatakse kroomtrioksiidi ainena, mille puhul ei ole võimalik määrata kindlaks piirväärtusi ega „ohutut kokkupuute taset“;

H.  arvestades, et sellise piirväärtuseta aine puhul on kemikaalimääruses REACH sätestatud, et vaikimisi ei või riski pidada „piisavalt ohjatuks“ määruse artikli 60 lõike 2 tähenduses ning sel juhul võib autoriseeringu anda ainult juhul, kui on täidetud artikli 60 lõike 4 tingimused;

I.  arvestades, et kemikaalimääruse REACH artikli 60 lõikes 4 on sätestatud, et autoriseeringu võib anda ainult juhul, kui taotleja tõendab muu hulgas seda, et iga taotletava kasutusala jaoks puuduvad sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad; arvestades, et määruse artikli 60 lõike 5 kohaselt sobivate alternatiivide kättesaadavust hinnates peab komisjon võtma arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, sealhulgas alternatiivide tehnilist ja majanduslikku teostatavust taotleja jaoks;

J.  arvestades, et taotlejate esitatud alternatiivide analüüs põhineb kroomtrioksiidi autoriseerimise konsortsiumi (Chromium Trioxide Authorisation Consortium, CTAC) tehtud tööl(10); arvestades, et konsortsiumi hinnangu ebaselgus oli parlamendi jaoks peamine põhjus esitada komisjoni rakendusotsuse eelnõu suhtes vastuväide(11);

K.  arvestades, et taotlejate alternatiivide analüüsi aluseks on eeldus, et tehniliselt teostatav alternatiiv on ainult üks ühele vastav aine(12), st üksainus aine või tehnoloogia, millega saab asendada väga ohtliku aine kõikides eri sektorites ja rakendustes, kus seda kasutatakse(13);

L.  arvestades, et selline lähenemisviis autoriseeringutaotluses, mis puudutab väga erinevaid sektoreid ja väga erinevate kvaliteedinõuetega kasutusalasid(14), muudab üheainsa kõigile nõuetele vastava alternatiivi leidmise võimatuks, mida sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee ka selgelt tunnistab(15);

M.  arvestades, et sellise lähenemisviisi puhul jäetakse põhjendamatult kõrvale alternatiivid, mis on kättesaadavad kas teatavates sektorites või teatavatel kasutusaladel, ning see vabastaks taotlejad ebaseaduslikult kohustusest tõendada alternatiivi puudumist iga taotletud kasutusala puhul; arvestades, et selline lähenemisviis on vastuolus kemikaalimääruse REACH artiklis 55 sätestatud asendamise eesmärgiga ega soodusta innovatsiooni;

N.  arvestades, et sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee väitel oli taotlejate analüüs tehniliselt sobivate alternatiivide kättesaadavuse kohta ebapiisav ja üldsõnaline(16); arvestades, et komitee väitel ei suutnud taotlejad veenvalt tõendada, et kroomimise rakendustele alternatiive ei ole, ning lisaks oli komitee ise teadlik olemasolevatest alternatiividest, mida oleks tehniliselt võimalik mõnel taotletaval kasutusalal kasutada(17); arvestades, et komitee kinnitusel oleks tal olnud alternatiivide majandusliku teostatavuse kohta järelduste tegemiseks vaja rohkem teavet(18);

O.  arvestades, et see näitab, et taotlejad ei ole tõendamiskohustust täitnud, kuigi kemikaalimääruses REACH on seda nõutud ja Üldkohus on seda nõuet kinnitanud(19);

P.  arvestades, et vaatamata sellele väitis sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee oma oletustele tuginedes, et „alternatiivid, juhul kui ja siis kui need oleksid tehniliselt teostatavad, ei ole tõenäoliselt majanduslikult teostatavad“(20) (rõhuasetus lisatud); arvestades, et esiteks ei ole komitee ülesanne täita lünki taotluses oma oletustega ning teiseks näitab väljend „ei ole tõenäoliselt“, et selles suhtes on veel ebaselgust;

Q.  arvestades, et komitee arvamus, et alternatiivid ei ole tehniliselt ega majanduslikult teostatavad, ei ole komitee enda järeldustega kooskõlas ning sellisele arvamusele ei saa taotluse puuduste tõttu jõuda;

R.  arvestades, et Üldkohus sedastas kindlalt, et „ainult komisjon on kohustatud kontrollima, kas [kemikaalimääruse REACH artikli 60 lõikes 4] ette nähtud tingimused on täidetud,“(21) et sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee ega riskihindamise komitee arvamused ei ole komisjonile siduvad ning et komisjon ei pea nende arvamusi järgima, kui neis sisalduv arutluskäik ei ole „täielik, ühtne ja asjakohane“(22);

S.  arvestades, et komisjon, kinnitades sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee ebajärjekindlat arvamust komisjoni rakendusotsuse eelnõus(23), ei täitnud Üldkohtu kehtestatud kohustusi;

T.  arvestades, et komisjoni rakendusotsuse eelnõu põhjenduses 8 märgitakse selgelt, et „sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee ei saanud välistada võimalikku ebaselgust seoses alternatiivide tehnilise teostatavusega mõnel konkreetsel kasutusalal, mis kuulub kavandatud kasutusalade alla“;

U.  arvestades, et Üldkohus oli seisukohal, et kui vaatamata tõendite esitamisele autoriseerimise menetluse eri osaliste poolt jääb alternatiivide puudumise tingimuse suhtes midagi ikkagi ebaselgeks, tuleb järeldada, et taotleja ei täitnud tõendamiskohustust ja seetõttu ei ole võimalik autoriseeringut anda(24);

V.  arvestades, et põhjenduses 8 osutatud ebaselgust arvestades on komisjoni rakendusotsuse eelnõu vastuolus Üldkohtu otsusega;

W.  arvestades, et komisjon püüab oma otsust põhjendada, väites, et tingimused – mis komisjoni arvates piiravad lubatud kasutusalade ulatust(25) – korvavad taotluse puudused, mis on seotud alternatiivide analüüsiga;

X.  arvestades, et tingimuste kehtestamine on seaduslik ja asjakohane, kui need tõepoolest piiravad autoriseeringu ulatust, loetledes konkreetsed kasutusalad, mille jaoks komisjoni arvates autoriseeringu andmise ajal sobivaid alternatiive ei olnud;

Y.  arvestades, et antud juhul jättis komisjon siiski autoriseeringu ulatuse määratluse lahtiseks(26), mis näitab, et ta ei võtnud vastu lõplikku otsust selle kohta, millistel kasutusaladel otsuse tegemise kuupäeva seisuga sobivaid alternatiive ei olnud; arvestades, et komisjon on tingimuste kehtestamisega hoopis delegeerinud taotlejatele oma ainuõiguse teha igal üksikjuhul eraldi lõplik hinnang ja otsus autoriseeringu ulatuse kohta;

Z.  arvestades, et Üldkohus pidas sellist lähenemisviisi ebaseaduslikuks(27);

AA.  arvestades ka Üldkohtu seisukohta, et kui olemasoleva teabe põhjal võib oletada, et sobivad alternatiivid on üldiselt kättesaadavad, kuid need ei ole taotleja jaoks tehniliselt või majanduslikult teostatavad, peab taotleja autoriseeringu seaduslikuks saamiseks esitama asendusplaani(28);

AB.  arvestades, et kuigi alternatiivide kohta saadi teavet enne sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamuse vastuvõtmist(29), ei käsitlenud taotlejad komitee arvates alternatiive põhjalikumalt ega esitanud täpsemat kava teadus- ja arendustegevuse edusammude jälgimise kohta(30);

AC.  arvestades, et komisjon on teinud ettepaneku anda autoriseering põhjendusega, et üldiselt kättesaadavad alternatiivid ei ole taotlejate jaoks tehniliselt või majanduslikult teostatavad, hoolimata sellest, et taotlejad ei ole sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvates esitanud piisavalt teavet majandusliku teostatavuse kohta ega asendusplaani, rikkudes sellega kemikaalimääruse REACH artikli 62 lõike 4 punkti f;

AD.  arvestades, et kemikaalimääruse REACH artikli 60 lõike 7 kohaselt antakse autoriseering üksnes juhul, kui taotlus vastab määruse artikli 62 nõuetele;

AE.  arvestades, et komisjoni rakendusotsuse eelnõu on vastuolus Üldkohtu otsuse ning kemikaalimääruse REACH artikli 60 lõigetega 4 ja 7;

1.  on seisukohal, et komisjoni rakendusotsuse eelnõu ületab määruses (EÜ) nr 1907/2006 ette nähtud rakendamisvolitusi;

2.  palub komisjonil oma rakendusotsuse eelnõu tagasi võtta ja esitada uue eelnõu, millega antakse autoriseering üksnes konkreetselt kindlaks määratud kasutusaladele, mille jaoks ei ole sobivaid alternatiive;

3.  palub komisjonil teha selle taotluse ja teiste sama aine kohta esitatud taotluste puhul otsused kiiresti ja täielikus kooskõlas kemikaalimäärusega REACH;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.
(2) Riskihindamise komitee arvamuse ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamuse 9. detsembri 2016. aasta konsolideeritud versioon: „Opinion on an Application for Authorisation for Chromium trioxide use: Functional Chrome Plating“, ECHA/RAC/SEAC: Opinion N° AFA-O-0000006522-78-02/F. https://echa.europa.eu/documents/10162/50002b75-2f4c-5010-81de-bcc01a8174fc
(3) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.
(4) Kohtuotsus, Üldkohus, 7. märts 2019, Rootsi vs. komisjon, T‑837/16, ECLI:EU:T:2019:144. http://curia.europa.eu/juris/document/document_print.jsf?docid=211428&text=&dir=&doclang=EN&part=1&occ=first&mode=lst&pageIndex=0&cid=1573675
(5) https://echa.europa.eu/documents/10162/6b11ec66-9d90-400a-a61a-90de9a0fd8b1
(6) Komisjoni 17. aprilli 2013. aasta määrus (EL) nr 348/2013, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)) XIV lisa (ELT L 108, 18.4.2013, lk 1).
(7) https://echa.europa.eu/documents/10162/13640/3rd_a_xiv_recommendation_20dec2011_en.pdf
(8) Teave taotluse kohta on aadressil https://echa.europa.eu/applications-for-authorisation-previous-consultations/-/substance-rev/12473/term
(9) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 7. juuli 2009, S.P.C.M. SA jt vs. Secretary of State for the Environment, Food and Rural Affairs, C-558/07, ECLI:EU:C:2009:430, punkt 45.
(10) Sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamus, lk 30.
(11) Euroopa Parlamendi 27. märtsi 2019. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega antakse autoriseering kroomtrioksiidi teatavateks kasutusaladeks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 alusel (Lanxess Deutschland GmbH ja teised) (vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0317).
(12) Sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamus, lk 32, tabel 13.
(13) Vt taotlejate esitatud funktsionaalse kroomimise alternatiivide analüüsi aadressil https://echa.europa.eu/documents/10162/ece8b65e-aec0-4da8-bf68-4962158a4952, lk 13–14: „Kroomtrioksiidi asendamiseks katsetatakse mitut alternatiivi. Raske on leida asendajat, mis vastab kõigile eri liiki toodetele esitatavatele nõuetele ja sobib iga konkreetse rakenduse eri kasutusalade puhul ning on ühtlasi tehniliselt ja majanduslikult teostatav. Paljud alternatiivid sobivad praegu mõne rakenduse jaoks nii, et mõned funktsionaalse kroomimise nõuded on piisavalt täidetud, kuid ühelgi neist ei ole kõiki neid olulisi omadusi, mis on funktsionaalsel kroomimisel kroomtrioksiidi vesilahusega [...]“.
(14) Igas sektoris (nt terasetootmine ja mitmesugused tööstusharud) on erinevad tehnilised nõuded: vt sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamuse lk 34, kus on kollasega märgitud alternatiivid, mille puhul parameetrid/hindamiskriteeriumid vastavad mõnele nõudele mõne rakenduse/sektori puhul, kuid mitte kõigis rakendustes/sektorites.
(15) Sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamus, lk 36: „Taotlejate arvates on alternatiivid paljulubavad ainult siis, kui need vastavad kõigi eespool nimetatud tööstusharude nõuetele (kuigi taotlejate käive nendes sektorites on väga piiratud), mistõttu ei ole võimalik, et üksainus alternatiiv täidab kõik nõuded“ (rõhuasetus lisatud).
(16) Sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamus, lk 35–36: „Komitee arvates on taotlejad esitanud eri tööstussektorites alternatiivide kasutamise tehnilise ja majandusliku teostatavuse üldise hinnangu ..., analüüsimata piisavalt põhjalikult kroomtrioksiidi asendatavust taotletud kasutusalal. …. Komitee nõustub taotlejate järeldusega, et alternatiivide analüüsis hinnatud alternatiividel puuduvad mõned olulised omadused. Samas juhib komitee tähelepanu sellele, et alternatiivide analüüs ei ole piisavalt põhjalik ja selles ei keskenduta selgelt kroomtrioksiidi tegelikule kasutamisele taotlejate poolt. Taotlejad nimetasid mõnda alternatiivi paljutõotavaks ja väitsid, et terasetööstus uurib neid võimalusi. Samas ei esitanud taotlejad paljutõotavaks nimetatud alternatiivide kohta põhjalikumat teavet ega teadus- ja arendustegevuse kavu. [...] Seetõttu peab komitee analüüsi taotluse ulatust arvestades ebapiisavaks“ (rõhuasetus lisatud).
(17) Sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamus, lk 50: „Taotlejad ei suuda veenvalt põhjendada väidet, et kroomimise rakendustele (taotlejate ärisektorites) ei ole saadaval ega saa tavapärase läbivaatamistähtaja jooksul kättesaadavaks alternatiive. Komitee on teadlik alternatiivsetest pinnakattetehnoloogiatest, mis võivad juba olla tehniliselt teostatavad või lähiajal selleni jõuda teatavate detailide puhul, mille kroomimisega tegelevad viiest taotlejast kaks.“
(18) Sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamus, lk 37, vt eelkõige punkti 7.2 kokkuvõtet: „Siiski oleks selleks, et komitee saaks teha järelduse alternatiivse võimaluse majandusliku teostatavuse kohta, tulnud esitada rohkem teavet nende detailide osakaalu kohta, mida saaks kroomida tehniliselt teostatava alternatiiviga.“
(19) Otsus kohtuasjas T‑837/16, punkt 79.
(20) Sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamus, vastus küsimusele 7.2, lk 36.
(21) Otsus kohtuasjas T‑837/16, punkt 64.
(22) Otsus kohtuasjas T‑837/16, punktid 66 ja 68.
(23) Komisjoni rakendusotsuse eelnõu, punkt 8.
(24) Otsus kohtuasjas T‑837/16, punkt 79.
(25) Komisjoni rakendusotsuse eelnõu artikkel 1: „Lubatud kasutus“ hõlmab „kasutust funktsionaalsel kroomimisel, kui kavandatud kasutusala jaoks on vajalik mõni järgmistest põhifunktsioonidest või -omadustest: kulumiskindlus, kõvadus, kihi paksus, korrosioonikindlus, hõõrdetegur ja mõju pinna morfoloogiale“. Kahtluste välistamiseks on täpsustatud, et „kroomtrioksiidi kasutamise autoriseeringut ei anta funktsionaalseks kroomimiseks, kui ükski esimeses lõigus loetletud põhifunktsioonidest ei ole vajalik“.
(26) Sellega jättis komisjon pärast autoriseeringu andmist taotlejate otsustada ja täitevasutuste hinnata, kas kõik loetletud funktsioonid on nende kasutusala jaoks „vajalikud“;
(27) Otsus kohtuasjas T‑837/16, punkt 83; vt punkti 97: „Nimelt see, kui märkida, et käesolevas asjas käsitletavate pliikromaatide kasutamine on piiratud üksnes juhtudega, kus neid kromaate sisaldavate ainesegude toimekus on tõepoolest vajalik, on samaväärne sellega, kui kinnitada, et iga kord, kui allkasutaja tuvastab alternatiivi, peab ta hoiduma käesolevas asjas käsitletavate pliikromaatide kasutamisest. Niisugune kinnitus on aga kindel märk sellest, et vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval ei olnud komisjon ise arvamusel, et alternatiivide puudumisega seotud tingimuse uurimine oleks olnud lõpetatud.“; vt ka punkte 86 ja 98.
(28) Otsus kohtuasjas T‑837/16, punkt 76; vastavalt kemikaalimääruse REACH artikli 62 lõike 4 punktile f ja artikli 60 lõike 4 punktile c.
(29) Sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamus, lk 37: „Muude kroomtrioksiidi taotluste avaliku arutamise käigus on komitee saanud teavet alternatiivsete pinnakattetehnoloogiate kohta, mis võivad teatavate eridetailide puhul saada teostatavateks alternatiivideks“.
(30) Sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamus, lk 37: „Kuigi taotlejad mainisid, et mõned alternatiivid on paljulubavad ja on praegu terasetööstuses uurimisel, ei käsitle nad neid põhjalikumalt ega esita täpsemat kava teadus- ja arendustegevuse edusammude jälgimise kohta selles valdkonnas.“


Thomas Cook Groupi pankroti mõjud
PDF 129kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 2019. aasta resolutsioon kontserni Thomas Cook pankroti negatiivsete tagajärgede kohta ELi turismisektorile (2019/2854(RSP))
P9_TA(2019)0047RC-B9-0118/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 6 punkti d,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 195,

–  võttes arvesse komisjoni 21. oktoobri 2019. aasta avaldust kontserni Thomas Cook pankroti tagajärgede kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91(1),

–  võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2007. aasta teatist „Jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise Euroopa turismi strateegia“ (COM(2007)0621),

–  võttes arvesse komisjoni 30. juuni 2010. aasta teatist „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava“ (COM(2010)0352),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta(3), eelkõige artiklit 8 lennutegevusloa kehtivuse kohta ja artiklit 9 lennutegevusloa peatamise ja tühistamise kohta,

–  võttes arvesse oma 29. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni uute ülesannete ja strateegiate kohta turismi edendamiseks Euroopas(4),

–  võttes arvesse oma 29. märtsi 2012. aasta resolutsiooni lennureisijatele kehtivate õiguste tõhususe ja rakendamise kohta(5),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni lennuettevõtja pankroti korral reisijatele makstava hüvitise kohta(6),

–  võttes arvesse komisjoni 18. märtsi 2013. aasta teatist reisijate kaitse kohta lennuettevõtja maksejõuetuse korral (COM(2013)0129), milles komisjon esitas meetmed reisijate kaitse parandamiseks lennuettevõtja maksejõuetuse korral, sealhulgas määruse (EÜ) nr 261/2004 parem jõustamine,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1309/2013, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (2014–2020) ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1927/2006 („EGFi määrus“)(7),

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2014. aasta teatist „Euroopa ranniku- ja mereturismi majanduskasvu ja töökohtade strateegia“ (COM(2014)0086),

–  võttes arvesse oma 5. veebruari 2014. aasta seisukohta, mis võeti vastu esimesel lugemisel eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, ning määrust (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ(9),

–  võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2019. aasta teatist „Euroopa lennundusstrateegia: rangete sotsiaalstandardite säilitamine ja edendamine“ (COM(2019)0120),

–  võttes arvesse oma 14. novembri 2018. aasta resolutsiooni, mis käsitleb mitmeaastast finantsraamistikku aastateks 2021–2027 – parlamendi seisukoht kokkuleppe saavutamiseks(10),

–  võttes arvesse nõukogu 27. mai 2019. aasta järeldusi, milles käsitletakse turismisektori konkurentsivõimet kui ELi jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse sidususe mootorit järgmisel kümnel aastal,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Ühendkuningriigi ettevõtte Thomas Cook pankrot kahjustab tugevalt majandust, ELi siseturgu, tööhõivet, tarbijate usaldust ning inimeste vaba liikumist ELis ja kaugemalgi, sest tegemist on maailma suuruselt teise ja ühe vanima reisikorraldajaga;

B.  arvestades, et kontserni Thomas Cook likvideerimise tõttu on maailmas ohus 22 000 töökohta, millest 9000 asuvad Ühendkuningriigis, 2500 Hispaanias ja rohkem kui 1000 Kreekas; arvestades, et isegi kui nende töökohtade saatus on veel ebaselge, on sellel tõenäoliselt märkimisväärne mitmekordne järelmõju mitte ainult turismitööstusele ja transpordisektorile, vaid kogu ELi majandusele tervikuna;

C.  arvestades, et kontserni Thomas Cook pankroti põhjustasid mitmed tegurid, millest üks oli äriühingu suutmatus muuta oma ärimudelit ja teha uuendusi digitaalmajanduses konkureerimiseks; arvestades, et kontserni Thomas Cook finantsolukord oli Suurbritannia ametiasutustele juba varem hästi teada;

D.  arvestades, et kontsern Thomas Cook juhtis hotelle, kuurorte ja lennuettevõtjaid 16 riigis ja teenindas 19 miljonit inimest aastas ning tema tegevuse lõpetamine tingis erakordselt suure repatrieerimisoperatsiooni, sest enam kui 600 000 maailma eri paigus viibivat inimest tuli oma kodumaale tagasi toimetada;

E.  arvestades, et ainuüksi sel aastal on mitu lennuettevõtjat kuulutatud maksejõuetuks ning sellel on olnud tõsised tagajärjed ettevõtetele, turismile ja tarbijatele; arvestades, et 2019. aasta aprillis andis Ühendkuningriigi tsiviillennundusamet kontsernile Thomas Cook uue 12-kuulise tegevusloa;

F.  arvestades, et mitu liikmesriiki on teatanud sihipäraste meetmete võtmisest oma turismisektori toetamiseks, et leevendada kontserni Thomas Cook pankroti negatiivset mõju; arvestades, et ühtegi ELi toetusmehhanismi ei ole veel käivitatud;

G.  arvestades, et turism annab ligikaudu 4 % ELi SKPst ja pakub tööd hinnanguliselt 12,3 miljonile töötajale, mis moodustab vähemalt 5 % kõigist töökohtadest (rohkem kui 27 miljonit töötajat ja peaaegu 12 % kõigist töökohtadest, kui võtta arvesse seotud sektoreid); arvestades, et Euroopa on maailma sihtkohtade seas esikohal ja tema turuosa oli 2018. aastal 50,8 %; arvestades, et turism loob nii otseselt kui ka kaudselt 10,3 % ELi 28 liikmesriigi kogu SKPst ja prognooside kohaselt suureneb turismi osakaal 2027. aastaks 11,2 %-ni SKPst;

H.  arvestades, et turismisektor hõlmab äärmiselt erinevaid teenuseid ja ameteid, milles liikuvusel on otsustav tähtsus, ning sektori tegevuste üksikisikule suunatud iseloomu tõttu on vaja palju töötajaid; arvestades, et turism toimib olulise stiimulina paljude teiste majandussektorite jaoks; arvestades, et sektoris domineerivad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd), samuti füüsilisest isikust ettevõtjad, kelle tegevus loob turismist väga sõltuvates piirkondades töökohti ja annab tulu; arvestades, et turismisektor on erakordselt vastuvõtlik nii looduslikele kui ka inimeste põhjustatud ettenägematutele ohtudele;

I.  arvestades, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest kuulub ELi pädevusse ka liikmesriikide tegevuse toetamine ja täiendamine turismi vallas; arvestades, et turismile ei ole ELi eelarves siiski konkreetset eelarverida ette nähtud, kuigi parlament nõudis oma 14. novembri 2018. aasta resolutsioonis, mis käsitleb mitmeaastast finantsraamistikku aastateks 2021–2027, et kestliku turismi jaoks nähtaks ette sihtotstarbeline eraldis;

J.  arvestades, et turismisektoris on tugev nõudlus suurema ELi tasandil koordineerimise ja selge ELi turismipoliitika järele, millel oleks ka asjakohane eelarvetoetus;

K.  arvestades, et turism on ELi majandusarengu ja töökohtade loomise seisukohalt tähtis sektor ning et uue komisjoni prioriteedid (eelkõige see, mis käsitleb „inimeste kasuks töötava majanduse“ toetamist) peaksid seega kajastama sektori tähtsust ja selle vajadusi;

L.  arvestades, et kontserni Thomas Cook tegevuse lõpetamine on põhjustanud turismisektorile, tööhõivele ja kohalikele kogukondadele tõsist majanduslikku kahju ning toonud kaasa lennuühenduse katkemise mõnede ELi liikmesriikide territooriumide vahel; arvestades, et sektori konkurentsivõime parandamiseks ning selleks, et Euroopa jääks maailma soosituimaks turismisihtkohaks, mis soodustab majanduskasvu ning linnade ja piirkondade kestlikku arengut, on seetõttu vaja võtta sobivaid meetmeid;

M.  arvestades, et reisijatel on õigus ette nähtud teenuseid saada, sest nad on reisi eest tasunud juba enne teenuse osutamist; arvestades, et reisijatele tuleb kindlasti anda arusaadavat, täpset, õigeaegset ja kõigile kättesaadavat teavet; arvestades, et paljude tarbijate jaoks ei olnud selge, millised on nende õigused hüvitise saamiseks ja millised osad nende broneeringust on kindlustusega kaetud;

N.  arvestades, et Euroopa Parlament palus oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta(11), et komisjon esitaks pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist õigusakti ettepaneku töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta;

1.  peab äärmiselt murettekitavaks, et 600 000 inimest on kodust kaugel hätta sattunud ning paljud neist on reisi sihtkohta maha jäetud, ilma et oleks pakutud alternatiivset tagasireisi, mis tähendab sektori jaoks väga suurt õiguslikku ebakindlust ja märkimisväärset tarbijakaitse puudumist; tunneb muret ka selle üle, et Euroopas kaotasid tuhanded töötajad töö, tuhanded kohalikud tarnijad ja tütarettevõtted, kes on enamasti VKEd, on Thomas Cooki pankroti tõttu suurtes finantsraskustes, lisaks on tõsiselt kahjustada saanud ka kohalik majandustegevus ja kogukonnad ning Euroopa kui maailma peamise turismisihtkoha kuvand ja maine;

2.  märgib, et kontserni Thomas Cook tegevus hõlmas mitmeid valdkondi, nagu majutus, transport ja vaba aja veetmine, ning mõjutas eri liiki tarbijaid ja ettevõtjaid, mis tähendab, et selle kokkuvarisemine kuulub ELi ja liikmesriikide erinevate seaduste reguleerimisalasse;

3.  kutsub juhtumiga seotud liikmesriikide pädevaid asutusi üles tagama, et töö kaotanud Thomas Cooki töötajatele makstakse juba teenitud palgad täielikult välja;

4.  tunnustab liikmesriike kiire tegutsemise eest hädaolukorra kavade elluviimisel, et reisijad tagasi kodumaale toimetada, ning võtab teadmiseks muud meetmed, millega piirata Thomas Cooki pankroti mõju turismisektori töötajatele; kutsub komisjoni üles hindama, kuidas on kehtivad ELi õigusaktid ja liikmesriikide vastavad seadused sellele suurele päästeoperatsioonile vastanud, ning uurima, kuidas komisjon saaks tulevikus sarnases olukorras kiiresti ja tõhusalt osaleda;

5.  palub pädevatel asutustel analüüsida kontserni Thomas Cook likvideerimise põhjuseid – võttes seejuures arvesse asjaolu, et äriühingu finantsolukorra halvenemine oli Suurbritannia ametiasutustele juba teada, – et teha kindlaks, kas äkilise kokkuvarisemise vältimiseks oleks olnud võimalik võtta ennetavaid meetmeid; usub, et see peaks aitama tulevasi kriise ette aimata ja määrata kindlaks poliitikasuunad, et minimeerida ohte ELi jaoks nii olulises sektoris;

6.  rõhutab, et riiklikud järelevalveasutused peavad paremini jälgima lennuettevõtjate finantsolukorda, et Euroopa reisijad ei satuks sellise maksejõuetuse ohvriks, arvestades, et 2017. aasta algusest on pankrotti läinud 32 lennuettevõtjat; tuletab meelde, et määruse (EÜ) nr 1008/2008 suhtes viiakse praegu läbi mõju hindamist, ning see sisaldab peatükki lennuettevõtjate kohustuse kohta saada lennutegevusluba; kutsub komisjoni üles kaaluma selle määruse läbivaatamist, et volitada ametiasutusi lennuettevõtjate finantsolukorda paremini jälgima ja kriitilises olukorras reageerima;

7.  palub komisjonil teha kindlaks ELi rahastamisvahendid, millega saaks kompenseerida sektorile tekitatud kahju ja aidata parandada selle konkurentsivõimet, teha need vahendid kiiresti ja tõhusalt kättesaadavaks ning tagada tarbijakaitse kõrge tase; märgib, et kontserni Thomas Cook pankrotist tekkinud kriis ei ole üksiksündmus ning see võib tulevikus korduda; palub seetõttu komisjonil hinnata, kas oleks võimalik näha ette konkreetseid tegevusi ja/või meetmeid selliste olukordade kordumise vältimiseks, et tarbijakaitset ja reisijate õigusi veelgi suurendada;

8.  palub, et komisjon lisaks turismi oma strateegia prioriteetidesse ja nimetaks transpordiportfelli ümber „Transpordiks ja turismiks“;

9.  juhib tähelepanu sellele, et suurte struktuurimuutuste tõttu töö kaotanud isikud võivad saada abi Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist (EGF); palub, et liikmesriigid, keda Thomas Cooki pankrot mõjutab, kasutaksid täielikult ära EGFi võimalused, eelkõige seoses VKEde ühistaotlustega; palub, et komisjon menetleks neid taotlusi võimalikult kiiresti EGFi määruses sätestatud aja jooksul ning pakuks liikmesriikidele vajalikku tuge, kui seda palutakse;

10.  rõhutab, et nendes turismipiirkondades olid ettevõtjad, eelkõige hotellid, juba teenuste osutamisega arvestanud, kuna järgmiseks turismihooajaks oli juba tehtud palju broneeringuid, enne kui kontsern Thomas Cook kokku varises, ning tunnistab seetõttu vajadust liikmesriikide toetuse järele, et tegeleda negatiivse mõjuga, mida see on paljudele ettevõtjatele avaldanud; julgustab ka liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi kasutama ära Euroopa Sotsiaalfondi pakutavaid võimalusi ning muid ELi, riigi, piirkonna ja kohaliku tasandi vahendeid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostama regulaarselt turismitööstusega seotud konkreetseid pakkumiskutseid, tuginedes vastavates fondides sätestatud prioriteetidele;

11.  kordab, kui tähtis on koostada ELi kestliku turismi strateegia koordineeritud ja konkreetsete meetmetega, nagu kriisijuhtimise mehhanism ning turismisektori tõhusa koostöö mehhanismid; palub, et komisjon looks turismile järgmises eelarveprojektis eraldi eelarverea, nagu Euroopa Parlament seoses mitmeaastase finantsraamistikuga 2021–2027 taotles;

12.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon kaaluksid üksnes viimase abinõuna riigiabi meetmeid, mis võivad leevendada negatiivset majanduslikku mõju ettevõtjatele, linnadele, piirkondadele ja sihtkohtadele ning tõsiseid tagajärgi tööhõivele;

13.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et maksejõuetusest mõjutatud töötajatele tagatakse väljateenitud töötasu ja pensionihüvitised;

14.  rõhutab, et on oluline tagada hästi toimiv transporditeenuste siseturg, säilitada töötajate ja tarbijate kõrgetasemeline kaitse ning parandada turismisektori ettevõtete konkurentsivõimet;

15.  on seisukohal, et Euroopa turismisektor peab palju paremini ära kasutama digitehnoloogiate ja digitaalse ühtse turu pakutavaid suurepäraseid võimalusi; kutsub komisjoni sellega seoses üles pakkuma ELi ettevõtetele vajalikku tuge üleminekuks digitaalsele majandusele ja uutele ärimudelitele ning toetama seda nii rahastamise kui ka koolitustega, samuti ärgitades digitaalsele majandustegevusele suunatud mõtteviisi;

16.  rõhutab, et vastastikusel usaldusel ja jagatud vastutusel põhinev pidev sotsiaalne dialoog kõigil tasanditel on üks paremaid vahendeid, et leida konsensuslikke lahendusi ja ühiseid lähenemisviise restruktureerimise juhtimiseks, ennustamiseks ja ennetamiseks; kutsub liikmesriike üles konsulteerima kõigi asjakohaste meetmete väljatöötamisel sotsiaalpartneritega; palub, et komisjon määraks riigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi asutuste ning selle sektori VKEde võetud meetmete põhjal kindlaks parimad tavad, et töötada välja ELi ühine turismisektori strateegia; palub veel kord, et komisjon esitaks pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist seadusandliku ettepaneku töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta, järgides Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioonis (töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta)(12) antud üksikasjalikke soovitusi;

17.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles hindama ja võtma vastu kõik vajalikud meetmed, et kaitsta ELi huve ning vältida selliseid olukordi tulevikus, ning tegema sellest kogemusest järeldusi, mida võtta arvesse tulevaste lennunduslepingute üle peetavatel läbirääkimistel;

18.  palub, et komisjon teavitaks Euroopa Parlamenti, kui Thomas Cooki pankroti kohta on uut teavet; rõhutab sellega seoses, et on oluline teada, kas lube väljaandvad asutused olid hinnanud Thomas Cook finantsolukorda, kas oli tuvastatud finantsprobleeme ja kas oleks olnud võimalik võtta meetmeid, et vältida tuhandete reisijate jätmist kodust kaugele;

19.  kutsub komisjoni üles kaaluma uusi meetmeid, et säilitada ettevõtte maksejõuetuse korral tarbijate ja töötajate kaitse; palub, et nõukogu võtaks võimalikult kiiresti vastu oma seisukoha määruse (EÜ) nr 261/2004 muutmise kohta lennureisijate õiguste jõustamise ja lennuettevõtja vastutuse piiride osas ning toetaks seisukohta, mille parlament võttis 2014. aasta veebruaris; peab kahetsusväärseks, et nõukogu ei ole suutnud viimase viie aasta jooksul kokkuleppele jõuda;

20.  kordab, et seoses määruse (EÜ) nr 261/2004 muutmisega lennureisijate õiguste jõustamise ja lennuettevõtjate vastutuse osas on vaja kohustuslikke mehhanisme, et säilitada maksejõuetuse või pankroti korral reisijate kaitse praegusel tasemel, sealhulgas tagatisfondide või kindlustuslepingute loomise kaudu, mille on sõlminud lennuettevõtjad ja mis tagavad abi, hüvitamise, kompenseerimise ja marsruudi muutmise; rõhutab, et reisijad, kes broneerisid eraldi teenuse, näiteks ühe lennu, peaksid saama sama kaitse nagu reisipaketi broneerinud reisijad, eriti kuna tarbijad broneerivad üha enam ainult lende; nõuab seetõttu tarbijate õiguste kõrgeimate standardite ühtlustamist transpordi-, majutus- ja turismisektoris;

21.  palub, et komisjon hõlbustaks parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel selle kohta, kuidas ettevõtete sulgemisega kõige paremini toime tulla, julgustades neid otsima näiteid õigussätetes, et püüda võimaluse korral leida ostja, et ettevõtete saaks tegevust jätkata hoolimata algsete omanike otsusest tegevus lõpetada;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 46, 17.2.2004, lk 1.
(2) ELT L 304, 22.11.2011, lk 64.
(3) ELT L 293, 31.10.2008, lk 3.
(4) ELT C 355, 20.10.2017, lk 71.
(5) ELT C 257 E, 6.9.2013, lk 1.
(6) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 42.
(7) ELT L 347, 20.12.2013, lk 855.
(8) ELT C 93, 24.3.2017, lk 336.
(9) ELT L 326, 11.12.2015, lk 1.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0449.
(11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0005
(12) ELT C 440, 30.12.2015, lk 23.


Teatavate äriühingute ja filiaalide poolt tulumaksualase teabe avalikustamise hetkeseis – avalik aruandlus riikide lõikes
PDF 120kWORD 44k
Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 2019. aasta resolutsioon hetkeseisu kohta seoses ettepanekuga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses tulumaksualase teabe avalikustamisega teatavate äriühingute ja filiaalide poolt (2016/0107(COD)) ehk avaliku aruandlusega riikide lõikes (2019/2882(RSP))
P9_TA(2019)0048B9-0117/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 12. aprillil 2016. aastal esitatud ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses tulumaksualase teabe avalikustamisega teatavate äriühingute ja filiaalide poolt (COM(2016)0198) ehk avaliku aruandlusega riikide lõikes,

–  võttes arvesse oma 4. juulil 2017. aastal vastuvõetud muudatusettepanekuid ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses tulumaksualase teabe avalikustamisega teatavate äriühingute ja filiaalide poolt(1),

–  võttes arvesse oma 27. märtsi 2019. aasta seisikohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses tulumaksualase teabe avalikustamisega teatavate äriühingute ja filiaalide poolt(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikeid 2 ja 3 ning artikli 50 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0146/2016),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni 2017. aasta jaanuari arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2018. aasta suuliselt vastatavat küsimust nõukogule(3),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni juhtiva asepresidendi kandidaatide Valdis Dombrovskise(4) ja Margrethe Vestageri(5) kuulamisi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (tuntud ka kui neljas kapitalinõuete direktiiv –CRD IV)(6),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A.  arvestades, et ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses tulumaksualase teabe avalikustamisega teatavate äriühingute ja filiaalide poolt ehk avaliku aruandlusega riikide lõikes, õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 50 lõige 1;

B.  arvestades, et Euroopa Parlament võttis juba 4. juulil 2017. aastal vastu oma volituse, mille põhjal saavad raportöörid alustada majandus- ja rahanduskomisjoni ning õiguskomisjoni ühise raporti alusel institutsioonidevahelisi kolmepoolseid läbirääkimisi;

C.  arvestades, et tehniliselt valmis kompromisstekst ei ole veel jõudnud alaliste esindajate komitee (COREPER) tasandile hoolimata sellest, et nõukogu eelmistel eesistumisperioodidel on toimunud 18 nõukogu töörühmade ja atašeede koosolekut; arvestades, et nõukogu ei ole seetõttu veel kolmepoolseid läbirääkimisi alustanud;

D.  arvestades, et Euroopa Parlament võttis oma esimese lugemise seisukoha lõpuks vastu enne oma eelmise koosseisu ametiaja lõppu 27. märtsil 2019. aastal;

E.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt juba 2013. aastal vastu võetud neljanda kapitalinõuete direktiivi artikliga 89 kehtestati liikmesriikidele kohustus nõuda, et krediidiasutused ja investeerimisühingud avalikustaksid liikmesriikide ja kolmandate riikide lõikes, kus neil on tegevuskoht, igal aastal majandusaasta kohta konsolideeritud alusel teabe, mis hõlmab tegevuse laadi ja geograafilist asukohta, käivet, töötajate arvu, maksustamiseelset kasumit või kahjumit, kasumilt või kahjumilt tasumisele kuuluvat maksu ning saadud riiklikku toetust;

1.  kutsub tungivalt liikmesriike üles murdma välja nõukogus tekkinud ummikseisust ja viima lõpule riikide lõikes koostatavat avalikku aruandlust käsitleva ettepaneku esimese lugemise ning alustama Euroopa Parlamendiga institutsioonidevahelisi läbirääkimisi, et viia õigusloomeprotsess võimalikult kiiresti lõpule ja järgida Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet;

2.  kutsub tungivalt eesistujariiki Soomet üles alustama uuesti ja pidama esmatähtsaks riikide lõikes koostatavat avalikku aruandlust käsitleva ettepaneku alast tööd ning tuginema seejuures Euroopa Parlamendi esimese lugemise seisukohale, et võimaldada kõnealuse ettepaneku läbivaatamist COREPERis;

3.  tunneb heameelt asjaolu üle, et ametisseastuv komisjon on kinnitanud, et toetab igati riikide lõikes koostatavat avalikku aruandlust käsitleva ettepaneku kiiret vastuvõtmist;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0284.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0309.
(3) O‑000015/2018 (B8‑0013/2018).
(4) Kuulamise stenogramm on kättesaadav järgmisel aadressil: https://www.europarl.europa.eu/resources/library/media/20191008RES63730/20191008RES63730.pdf.
(5) Kuulamise stenogramm on kättesaadav järgmisel aadressil: https://www.europarl.europa.eu/resources/library/media/20191009RES63801/20191009RES63801.pdf.
(6) ELT L 176, 27.6.2013, lk 338.


Türgi sõjalised operatsioonid Kirde‑Süürias ja nende tagajärjed
PDF 138kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 2019. aasta resolutsioon, mis käsitleb Türgi sõjalist operatsiooni Süüria kirdeosas ja selle tagajärgi (2019/2886(RSP))
P9_TA(2019)0049RC-B9-0123/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. oktoobri 2019. aasta järeldusi Türgi kohta,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta järeldusi Süüria kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja vastavasisulisi avaldusi, eelkõige 9. oktoobri 2019. aasta avaldust viimaste arengute kohta Süüria kirdeosas, ning välisasjade nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta kohtumisele saabudes ja kohtumise järgsel pressikonverentsil tehtud mõtteavaldusi,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Süüria kohta ning oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi kohta(1),

–  võttes arvesse Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriigi, Euroopa Parlamendi ja Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja väliskomisjonide esimeeste 18. oktoobri 2019. aasta ühisavaldust,

–  võttes arvesse Türgi ja USA 17. oktoobri 2019. aasta ühisavaldust Süüria kirdeosa kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku pressiesindaja Rupert Colville’i 11. ja 15. oktoobri 2019. aasta avaldusi Süüria kohta,

–  võttes arvesse NATO peasekretäri 14. oktoobri 2019. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Araabia Liiga 12. oktoobri 2019. aasta kommünikeed, mis käsitleb Türgi sõjalist operatsiooni Süüria kirdeosas,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 14. märtsi 2017. aasta ühisteatist „ELi Süüria strateegia alused“ (JOIN(2017)0011) ning nõukogu 3. aprilli 2017. aasta järeldusi ELi Süüria strateegia kohta,

–  võttes arvesse ÜRO põhikirja ja kõiki ÜRO konventsioone, milles Türgi ja Süüria on osalisriigid,

–  võttes arvesse asjakohaseid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone, eelkõige 18. detsembri 2015. aasta resolutsiooni 2254 (2015), ja 2012. aasta Genfi kommünikeed,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 21. detsembri 2016. aasta resolutsiooni 71/248 rahvusvahelise, erapooletu ja sõltumatu mehhanismi kohta, mis aitab rahvusvahelise õiguse alusel uurida kõige raskemaid Süüria Araabia Vabariigis alates 2011. aasta märtsist toime pandud kuritegusid ja anda nende eest vastutavad isikud kohtu alla,

–  võttes arvesse Rooma statuuti ja Rahvusvahelise Kohtu asutamisdokumente, samuti selliste rahvusvaheliste kohtute nagu endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu, Rwanda asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu ja Liibanoni erikohtu asutamisega loodud pretsedenti,

–  võttes arvesse memorandumit Süüria Araabia Vabariigis pingelõdvendusalade loomise kohta, mille Iraan, Venemaa ja Türgi allkirjastasid 6. mail 2017,

–  võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle,

–  võttes arvesse 1949. aasta Põhja‑Atlandi lepingut,

–  võttes arvesse 1993. aasta keemiarelvade keelustamise konventsiooni,

–  võttes arvesse nõukogu 16. märtsil 2015. aastal vastu võetud järeldusi ELi piirkondliku strateegia kohta Süürias ja Iraagis ning ISILi/Daeshi ohu kohta,

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2019. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni 2018. aasta aruannet Türgi kohta(2) ja milles ta soovitab komisjonil ja Euroopa Liidu Nõukogul kooskõlas läbirääkimisraamistikuga ühinemisläbirääkimised Türgiga ametlikult peatada;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et pärast USA presidendi Donald Trumpi otsust USA väed Süüria kirdeosast välja viia algatas Türgi rahvusvahelist õigust rikkudes 9. oktoobril 2019 sõjalise sissetungi (operatsioon „Rahu allikas“) Süüria demokraatlike jõudude (SDF) kontrolli alla olevatele aladele; arvestades, et selle tulemusena on mõlemal pool piiri hukkunud suurel hulgal tsiviilelanikke ja sõjaväelasi, ning ÜRO allikate andmetel on vähemalt 300 000 inimest, sealhulgas 70 000 last pidanud oma kodudest lahkuma; arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole ELi ühtsusele vaatamata veel kriisi suhtes meetmeid võtnud;

B.  arvestades, et USA ja Türgi kuulutasid 18. oktoobril 2019 Süüria piirialal välja kohe jõustuva viiepäevase relvarahu; arvestades, et see kokkulepe on ajutine, kuna Türgi ei ole nõustunud oma vägesid Süüria kirdeosast välja viima; arvestades, et relvarahu rakendamise seis on endiselt ebaselge; arvestades, et 22. oktoobril 2019 toimus Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani ja Venemaa presidendi Vladimir Putini kohtumine;

C.  arvestades, et nõukogu mõistis Türgi tegevuse hukka ja lubas võtta esialgseid meetmeid seoses relvamüügiga Türgile; arvestades, et paljud ELi liikmesriigid on juba ametlikult peatanud relvamüügi Türgile kooskõlas nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad(3);

D.  arvestades, et nõukogu on Süüria olukorra tõttu kehtestanud rea piiravaid meetmeid Süüria tsiviilelanike vastaste repressioonide eest vastutavate ning nendega seotud isikute ja üksuste vastu; arvestades, et vastuseks Türgi sõjategevusele Süüria kirdeosas on USA kehtestanud Türgi ministeeriumide ja kõrgemate riigiametnike vastu sanktsioonid;

E.  arvestades, et Türgi ühepoolsel sõjalisel operatsioonil puudub õiguslik alus ning see vaid süvendab kaheksa aastat kestnud konflikti Süürias; arvestades, et selle sõjalise operatsiooni tagajärjed kahjustavad tõsiselt ülemaailmse Daeshi‑vastase koalitsiooni jõupingutusi, milles SDFil on praegu endiselt väga oluline roll võitluses ikka veel aktiivsete ISISe võitlejate vastu;

F.  arvestades, et ELi ametlik seisukoht on toetada jätkuvalt Süüria riigi ühtsust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust; arvestades, et neid eesmärke on võimalik tagada ainult tegeliku poliitilise üleminekuga kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2254 ja 2012. aasta Genfi kommünikeega, mille üle Süüria osapooled pidasid läbirääkimisi ÜRO juhitud Genfi protsessi raames; arvestades, et ÜRO egiidi all saavutasid Süüria Araabia Vabariigi valitsus ja Süüria läbirääkimiste komisjon kokkuleppe luua usaldusväärne, tasakaalustatud ja kaasav põhiseaduslik komitee, mis peaks hõlbustama Süüria sõjale poliitilise lahenduse leidmist, kuid mille kohtumist võib nüüd takistada Türgi ühepoolne sõjaline tegevus;

G.  arvestades, et on teateid Türgi toetatud relvarühmituste toime pandud tapmistest, hirmutamisest, väärkohtlemisest, inimröövidest ning tsiviilisikute majade rüüstamisest ja hõivamisest, ning selle kohta, et teatavatesse kurdi rühmitustesse kuulumises süüdistatud tsiviilisikud on väidetavalt sunniviisiliselt oma kodudest välja aetud või Türgi toetatud rühmituste kontrollpunktides kinni peetud; arvestades, et ÜRO andmetel on teateid kohtuväliste hukkamiste kohta, mille on toime pannud Türgiga seotud relvarühmituse Ahrar al‑Sharqiya võitlejad; arvestades, et väidetavalt piinasid Ahrar al‑Sharqiya võitlejad tuntud kurdi naispoliitikut Hevrin Khalafi ja hukkasid ta;

H.  arvestades, et pärast USA vägede taandumist ja pärast seda, kui kurdi relvajõud nõustusid Venemaa vahendatud kokkuleppega Türgi rünnaku ärahoidmiseks, tungisid Bashar al-Assadi väed 14. oktoobril 2019 esimest korda seitsme aasta jooksul mitmesse Süüria kirdeosa linna; arvestades, et Damaskuse ja kurdide vahelise kokkuleppe üksikasjad on teadmata; arvestades, et veel kinnitamata andmetel patrullivad Vene väed rindejoonel Türgi ja Süüria armee positsioonide vahel, et neid üksteisest lahus hoida;

I.  arvestades, et Türgi toetatud väed on väidetavalt kasutanud valge fosforiga laskemoona; arvestades, et Tal Tamri ja Al‑Ḩasakahi haiglates tehtud fotodel ja videotes on näha raskete keemiliste põletushaavadega lapsi; arvestades, et Türgi eitas neid süüdistusi; arvestades, et SDF kutsus rahvusvahelisi organisatsioone saatma selle küsimuse uurimiseks eksperte; arvestades, et ÜRO keemiarelvade inspektorid on teatanud, et nad on alustanud nende süüdistuste kohta teabe kogumist;

J.  arvestades, et Süüria konflikti käigus Assadi režiimi, tema liitlaste, ISISe/Daeshi ning muude terroristlike rühmituste poolt toimepandud vägivallategude seas oli keemiarelvarünnakuid, rünnakuid tsiviilelanike vastu, kohtuväliseid tapmisi, piinamist ja väärkohtlemist, kadunuks jääma sundimist, massilisi ja meelevaldseid vahistamisi, kollektiivseid karistamisi, meditsiinitöötajate vastu suunatud rünnakuid ning toidust, veest ja meditsiiniabist ilmajätmist; arvestades, et need kuriteod kujutavad endast sõjakuritegusid, inimsusvastaseid kuritegusid ja genotsiidi ning need on siiani jäänud karistuseta;

K.  arvestades, et teadete kohaselt on sajad väidetavad Daeshi liikmed, kellest mõned on ELi kodanikud, ja nende perekonnad Türgi pealetungi ära kasutades SDFi vahi alt põgenenud; arvestades, et piirkonna ja ELi julgeoleku huvides on esmatähtis takistada nende naasmist võitlusesse ja hirmu levitama; arvestades, et SDFi andmetel peavad nad kinni umbes 10 000 Islamiriigi võitlejat; arvestades, et enamik tuhandetest Islamiriigi võitlejate Euroopa päritolu lastest asub praegu Süüria kirdeosas kolmes eri laagris, nimelt Al‑Holi laagris, Roj laagris ja Ein Issa laagris, mis on Türgi pealetungi tõttu tõsises ohus;

L.  arvestades, et turvatsoonide loomine Süürias tekitab tõsist muret konflikti tõttu põgenenute ja nende inimeste turvalisuse pärast, kes võidakse Türgist ümber paigutada; arvestades, et inimeste sundümberasustamine, sealhulgas eesmärgiga tuua kaasa demograafilised muutused, on rahvusvahelise humanitaarõiguse selge rikkumine, võrdub inimsusvastase kuriteoga ning võib põhjustada demograafilisi ja etnilisi muutusi; arvestades, et relvakonfliktide ajal muutavad turvatsoonid tsiviilelanike jaoks sageli sõjaväljaks;

M.  arvestades, et usaldusväärsetel andmetel on Türgi ametivõimud alates 2019. aasta juulist pidanud eri provintsides meelevaldselt kinni kümneid süürlasi ja saatnud nad sunniviisiliselt tagasi Põhja‑Süüriasse, mis on vastuolus Türgi rahvusvahelise kohustusega mitte saata kedagi tagasi sinna, kus neid ähvardab reaalne tagakiusamise, piinamise või muu väärkohtlemise oht või kus nende elu oleks ohus;

N.  arvestades, et alates sõjalise sekkumise algusest on Türgi ametivõimud Türgi terrorismivastaste seaduste abil jõuliselt represseerinud igaüht, kes sõjalist operatsiooni kritiseerib; arvestades, et Türgi ametivõimud on algatanud rohkem kui 500 sotsiaalmeedia konto uurimise, kasutades „terroristliku propaganda“ levitamise süüdistust; arvestades, et Türgi siseministri andmetel on Türgi sõjalist operatsiooni kahtluse alla seadvate sotsiaalmeediapostituste eest juba kinni peetud 121 inimest; arvestades, et operatsiooni algusest saadik on vahistatud üle 150 Rahvaste Demokraatliku Partei (HDP) liikme;

O.  arvestades, et enamik rahvusvahelisi abiorganisatsioone on olnud sunnitud julgeolekuohu tõttu peatama oma tegevuse ja evakueerima rahvusvahelised töötajad; arvestades, et ohutu, takistamatu ja püsiva humanitaarabi tarnimise, evakueerimise ja arstiabi tõkestamine on samuti rahvusvahelise humanitaarõiguse ja mitme ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni rikkumine; arvestades, et ÜRO ja tema partnerid jätkavad humanitaarabi toimetamist kümnetele tuhandetele vägivalla eest põgenenud inimestele;

P.  arvestades, et rahvusvahelise üldsuse ja üksikute riikide kohus on võtta vastutusele need isikud, kes vastutavad Süüria konflikti käigus toime pandud rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumiste eest, rakendades sealjuures nii üldise jurisdiktsiooni põhimõtet kui ka riigi seadusi; arvestades, et seda on võimalik teha kas olemasolevates riiklikes ja rahvusvahelistes kohtutes või ajutistes rahvusvahelistes kriminaalkohtutes, mis tuleb alles asutada;

Q.  arvestades, et Türgi ja ELi tolliliit jõustus 1995. aastal ja on sellest ajast peale püsinud muutumatuna; arvestades, et selle tulemusena on kahepoolse kaubanduse maht suurenenud rohkem kui neli korda; arvestades, et 2018. aastal oli Türgi ELi suuruselt viies kaubanduspartner, samas kui EL on Türgi ülekaalukalt suurim kaubanduspartner ja peamine välismaiste otseinvesteeringute allikas; arvestades, et 2018. aastal peatas EL Türgis toimunud murettekitavate poliitiliste sündmuste tõttu tolliliidu ajakohastamise algatuse;

R.  arvestades, et Türgi on endiselt ELi peamine partner, NATO liige ning Süüria kriisis ja piirkonnas oluline osaleja; arvestades, et Põhja‑Atlandi lepingu artiklis 1 sätestatakse, et lepinguosalised kohustuvad lahendama kõik rahvusvahelised vaidlused, millesse nad võivad sattuda, rahumeelsel teel, ohustamata rahvusvahelist rahu, julgeolekut ja õigust, ning hoiduma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest viisil, mis ei ole kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkidega;

1.  mõistab järsult hukka Türgi ühepoolse sõjalise sekkumise Süüria kirdeosas, kuna see kujutab endast tõsist rahvusvahelise õiguse rikkumist, kahjustab kogu piirkonna stabiilsust ja julgeolekut, põhjustab niigi sõjast vaevatud inimestele uusi kannatusi, sunnib tsiviilelanikke massiliselt põgenema ja võib taas tegutsema panna Daeshi, kes endiselt ohustab Süüria, Türgi, laiema piirkonna, ELi ja kogu maailma julgeolekut ning tõkestab juurdepääsu humanitaarabile;

2.  nõuab tungivalt, et Türgi peataks viivitamata ja lõplikult oma sõjalise operatsiooni Süüria kirdeosas ja viiks kõik oma relvajõud Süüria territooriumilt välja; rõhutab, et sõjaline sekkumine ei lahenda Türgi tegelikke julgeolekuprobleeme; nõuab, et täielikult austataks humanitaarõigust, mis hõlmab tsiviilelanike kaitset, ning võimaldataks kohalike ja rahvusvaheliste humanitaarabiorganisatsioonide piiranguteta juurdepääsu;

3.  väljendab solidaarsust kurdi rahva ja kõigi teiste piirkonna elanikega; rõhutab SDFi, eriti naiste suurt panust Daeshi‑vastase võitluse liitlastena ning vabaduse ja kodanikuõiguste tähtsuse taaskinnitamisel selle kurdi enamusega Süüria piirkonna sotsiaalses, poliitilises ja kultuurilises arengus;

4.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal esitada ELi seisukoht Türgi võimudele ja luua sellega alus ELi jõuliseks ja üksmeelseks vastuseks kriisile; nõuab tungivalt, et kõrge esindaja algataks Türgi ametivõimudega dialoogi, et olukorda kiiresti leevendada ja leida kriisile püsiv lahendus; rõhutab, et EL peaks kaaluma kõiki ÜRO raames leiduvaid koostöövõimalusi rahvusvaheliste partneritega;

5.  võtab teadmiseks USA ja Türgi vahel 17. oktoobril 2019 sõlmitud ajutise relvarahu kokkuleppe; tunneb siiski muret, et leppe sätted seadustavad Türgi okupatsiooni Süüria kirdeosa turvatsoonis; väljendab ühtlasi suurt muret selle pärast, et kokkulepe ei eelda mitte ainult kurdide, jeziidide, assüürlaste, türkmeenide, armeenlaste, araablaste ja teiste kohalike vähemuste ümberasustamist, vaid ühtlasi nende paigutamist araablaste enamusega piirkondadesse, mis tekitaks uusi pingeid ja ohustaks veelgi tsiviilelanike turvalisust;

6.  rõhutab, et Süüria konfliktile tuleks leida üldine poliitiline lahendus, mille aluseks on Süüria riigi ühtsuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tunnistamine ja kõigi Süüria ühiskonna etniliste ja usuliste rühmade õiguste täielik tunnustamine kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2254 ja 2012. aasta Genfi kommünikeega, mille üle Süüria konfliktiosalised pidasid läbirääkimisi ÜRO juhitud Genfi protsessi raames ja mis loob aluse tõeliseks poliitiliseks üleminekuks;

7.  kiidab sellega seoses heaks konstitutsioonilise komitee loomise ning ÜRO peasekretäri Süüria eriesindaja Geir O. Pederseni jõupingutused, mis peaksid tagama usaldusväärse, tasakaalustatud ja kaasava aluse süürlaste poliitilisele protsessile ilma välise sekkumiseta; nõuab, et kõik Süüria kirdeosa sündmuste osalised oleksid sellesse protsessi täielikult kaasatud; tuletab meelde, et sõjapidamisega ei ole võimalik konflikti püsivalt lahendada, ning kutsub kõiki osalisi üles täies mahus täitma ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone, milles nõutakse sõjategevuse viivitamatut peatamist, kõigi piiramiste lõpetamist, humanitaarabi täieliku ja takistusteta kohaletoimetamise võimaldamist kogu riigis ning humanitaarabitöötajate kaitsmist kõigi osaliste poolt; kutsub liikmesriike üles veel kord paluma ÜRO Julgeolekunõukogul vastu võtta resolutsioon, mis võimaldaks nõukogul tegutseda sihipäraselt ning seada lõppsihiks ÜRO juhitava julgeolekutsooni loomine Põhja‑Süürias sealsete elanike kaitseks;

8.  kordab, kui tõsised on konflikti süvenemise ja destabiliseerimise tagajärjed nii piirkonnale endale kui ka ELile kasvavate julgeolekuriskide, humanitaarkriiside ja rändevoogude näol; kutsub komisjoni üles ELi kõigiti ette valmistama, et tekkivatele olukordadele parimal viisil reageerida, ning teavitama Euroopa Parlamenti tagajärgedest, mida konflikti süvenemine ja destabiliseerimine võivad piirkonnas põhjustada;

9.  peab kahetsusväärseks, et välisasjade nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta istungil ei suudetud kokku leppida kogu ELi hõlmavas relvaembargos Türgi vastu; väljendab siiski heameelt mitme ELi liikmesriigi otsuse üle peatada ekspordilitsentside andmine relvade müügiks Türgile, kuid nõuab tungivalt, et nad tagaksid, et peatamine kehtiks ka nende relvasaadetiste suhtes, milleks on juba litsents antud, samuti üle andmata saadetiste suhtes; kordab, et eelkõige peavad kõik liikmesriigid rangelt kohaldama nõukogu ühises seisukohas 2008/944/ÜVJP (relvaekspordi kohta) sätestatud eeskirju, sealhulgas piirkondlikku stabiilsust käsitlevat kriteeriumi 4; palub tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja teeks senikauaks, kuni jätkub Türgi sõjaline operatsioon ja kohalolek Süürias, algatuse kehtestada Türgi suhtes ELi üldine relvaembargo, mis hõlmab ka kahesuguse kasutusega tehnoloogiat, arvestades tõsiseid süüdistusi rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta;

10.  kutsub nõukogu üles kehtestama sihipäraseid sanktsioone ja viisakeelde Türgi ametnike suhtes, kes vastutavad inimõiguste rikkumise eest praeguse sõjalise sekkumise käigus, sarnaselt ettepanekule kehtestada sanktsioonid Türgi ametnike suhtes, kes vastutavad põhiõiguste vastaste siserepressioonide eest; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid tagaksid Süüria vastaseid piiravaid meetmeid käsitleva nõukogu otsuse 2013/255/ÜVJP(4) täieliku täitmise, eelkõige seoses otsuses loetletud isikute varade külmutamisega ning Süüria režiimist kasu saajate või selle toetajate vastuvõtmisele kehtestatud piirangutega;

11.  lükkab kindlalt tagasi Türgi kava luua Süüria kirdeosa piiri äärde nn turvatsoon; rõhutab, et Süüria pagulaste või riigisiseste põgenike sunniviisiline ümberasustamine sellesse piirkonda kujutaks endast klassikalise rahvusvahelise pagulasõiguse, rahvusvahelise humanitaarõiguse ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte ränka rikkumist; tuletab meelde, et pagulaste tagasipöördumine peab olema ohutu, vabatahtlik ja inimväärikust austav ning et praegustes oludes on see täiesti võimatu; nõuab, et sellistele piirkondadele ei antaks ELi stabiliseerimis- ega arenguabi; rõhutab, et Süüria etnilistel ja usulistel rühmadel on õigus oma ajaloolistel ja traditsioonilistel asualadel väärikalt ja turvaliselt edasi elada või sinna naasta;

12.  kutsub nõukogu üles kaaluma asjakohaste ja sihipäraste Türgi‑vastaste majandusmeetmete vastuvõtmist, mis ei tohi mõjutada kodanikuühiskonda ega inimesi, keda riigi majanduskriis on juba niigi rängalt tabanud, Süüria pagulaste olukorda ega ka Türgi üliõpilaste jätkuvat osalemist Euroopa vahetusprogrammides, näiteks programmis „Erasmus+“; kutsub nõukogu Süüria kirdeosa olukorra halvenemise vältimiseks kaaluma hoiatusvahendina põllumajandussaadusi käsitleva lepingu kaubandussoodustuste peatamist ning viimase abinõuna ELi ja Türgi tolliliidu peatamist;

13.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlament on viimastel aastatel ennetavalt tegutsenud, vähendades inimõiguste rikkumisega seotud probleemide pärast ühinemiseelse abi rahastamisvahendi II (IPA II) rahastust; leiab, et Türgi võimude hiljutised sammud on vastuolus Euroopa väärtustega; kutsub komisjoni üles tagama, et ELi toetust ei kasutataks käimasoleva sõjalise operatsiooni rahastamiseks ega Süüria pagulaste sunniviisilise tagasisaatmise hõlbustamiseks nn turvatsooni;

14.  tunneb suurt muret seoses väidetega, et Türgi väed ja/või nende käsilased on kasutanud tsiviilisikute vastu valget fosforit, mis on rahvusvahelise õigusega keelatud; toetab täielikult Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (OPCW), kes on asunud võimalikku valge fosfori kasutamist uurima; nõuab süüdlaste vastutuselevõtmist;

15.  kutsub Türgit üles tagama, et tema volitusel tegutsevate relvarühmituste hirmutegude, sealhulgas Hevrin Khalafi mõrvamise ja muude tapmiste eest vastutavate isikute üle mõistetaks kohut; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid selliste rikkumiste dokumenteerimist ning nõuaksid nende põhjalikku ja erapooletut uurimist ja kuriteo toimepanijate vastutuselevõtmist;

16.  on äärmiselt mures teadete pärast, et sajad ISISe liikmetest vangid, sealhulgas paljud välisvõitlejad, põgenevad Türgi pealetungi ära kasutades Põhja‑Süüria laagritest, mis suurendab ISISe uue esiletõusu ohtu; kutsub ELi liikmesriike üles koostama hädaolukorra lahendamise plaane julgeolekuohtude puhuks, mis kaasnevad Daeshi välisvõitlejate võimaliku tagasitulekuga, ning mõistma nende isikute toime pandud hirmutegude üle kohut rahvusvahelisi standardeid järgides; kutsub riiklikke luure- ja julgeolekuteenistusi üles suuremale valvsusele seoses välisvõitlejate ja nende perekondade võimaliku tagasipöördumisega;

17.  tunneb muret ISISe võitlejate Euroopa päritolu laste dramaatilise olukorra ja saatuse pärast Põhja‑Süürias; kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu nende laste olukorrale ja vajadustele, et tagada nende põhiõiguste austamine; kutsub liikmesriike üles seadma kõigis lapsi puudutavates otsustes esikohale lapse huvid;

18.  kinnitab oma toetust ülemaailmse Daeshi‑vastase koalitsiooni jõupingutustele, mille partner on ka Türgi; rõhutab, et koalitsioon ja selle Süüria partnerjõud on Daeshi‑vastases kampaanias Süürias märkimisväärset edu saavutanud, kuid tunneb muret selle pärast, et Türgi ühepoolne sõjaline tegevus kahjustab seda edu;

19.  väljendab heameelt selle üle, et EL jätkab humanitaarabi andmist Süüria naaberriikidele, eelkõige Jordaaniale, Liibanonile, Türgile, Iraagile ja Egiptusele, kes võtavad endiselt vastu miljoneid pagulasi; peab vastuvõetamatuks, et Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani jaoks on pagulased ELi‑vastane väljapressimisvahend; kutsub liikmesriike üles rohkem pühenduma vastutuse jagamisele, et võimaldada Süüria sõjapiirkondade pagulastel leida ümberasumise teel kaitset väljaspool vahetut naaberpiirkonda; rõhutab, et tuleb täielikult järgida tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet; nõuab, et EL ja liikmesriigid rahastaksid täiendavalt Iraagi Kurdistani piirkonna valitsust, et võimaldada tal toime tulla pagulaste sissevooluga Süüriast;

20.  tunnistab, et Türgil on põhjendatud probleeme turvalisusega, kuid nõuab, et need lahendataks poliitiliste ja diplomaatiliste vahenditega ning kooskõlas rahvusvahelise, sealhulgas humanitaarõigusega, mitte aga sõjategevusega;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO‑le, Türgile, rahvusvahelise Süüria toetusrühma liikmetele ning kõigile konfliktiosalistele ja tagada selle teksti tõlkimine araabia ja türgi keelde.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0215.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0200.
(3) ELT L 335, 13.12.2008, lk 99.
(4) Nõukogu 31. mai 2013. aasta otsus 2013/2255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 147, 1.6.2013, lk 14).


Ühinemisläbirääkimiste alustamine Põhja-Makedoonia ja Albaaniaga
PDF 126kWORD 46k
Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 2019. aasta resolutsioon Põhja-Makedoonia ja Albaaniaga ühinemisläbirääkimiste alustamise kohta (2019/2883(RSP))
P9_TA(2019)0050RC-B9-0156/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28. juuni 2018. aasta järeldusi, milles kiideti heaks 26. juunil 2018. aastal vastu võetud nõukogu järeldused laienemise ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi kohta, millega avati selgelt uks ühinemisläbirääkimiste alustamiseks 2019. aasta juunis,

–  võttes arvesse nõukogu 18. juuni 2019. aasta järeldusi, milles nõukogu otsustas pöörduda hiljemalt 2019. aasta oktoobris tagasi komisjoni soovituste juurde alustada ühinemisläbirääkimisi Põhja-Makedoonia ja Albaaniaga,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. ja 18. oktoobri 2019. aasta järeldusi, milles ülemkogu otsustas pöörduda laienemise küsimuse juurde tagasi enne 2020. aasta mais Zagrebis toimuvat ELi ja Lääne-Balkani riikide tippkohtumist,

–  võttes arvesse komisjoni 29. mai 2019. aasta teatist ELi laienemisstrateegia kohta (COM(2019)0260) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumente „2019. aasta aruanne Albaania kohta“ (SWD(2019)0215) ja „2019. aasta aruanne Põhja-Makedoonia kohta“ (SWD(2019)0218),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Albaania ja endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi kohta, eelkõige 15. veebruari 2017. aasta(1) ja 29. novembri 2018. aasta(2) resolutsioone, milles käsitletakse komisjoni 2016. ja 2018. aasta aruandeid Albaania kohta, ning 14. juuni 2017. aasta(3) ja 29. novembri 2018. aasta(4) resolutsioone komisjoni 2016. ja 2018. aasta aruannete kohta, milles käsitletakse endist Jugoslaavia Makedoonia vabariiki,

–  võttes arvesse komisjoni 6. veebruari 2018. aasta teatist „Lääne-Balkani riikide reaalne ELiga ühinemise väljavaade ning ELi tõhustatud koostöö nende riikidega“ (COM(2018)0065),

–  võttes arvesse Albaania ühinemist NATOga 2009. aastal ja asjaolu, et Põhja-Makedoonia on saamas NATO 30. liikmeks,

–  võttes arvesse ELi ja Lääne-Balkani riikide 17. mai 2018. aasta tippkohtumisel vastu võetud Sofia deklaratsiooni ja sellele lisatud Sofia prioriteetide kava,

–  võttes arvesse eesistuja Tuski, presidentide Sassoli ja Junckeri ning ametisseastuva presidendi Von der Leyeni 3. oktoobri 2019. aasta ühist kirja Põhja-Makedoonia ja Albaaniaga ühinemisläbirääkimiste alustamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 16. oktoobri 2013. aasta teatist laienemisstrateegia ja peamiste ülesannete kohta aastatel 2013–2014 (COM(2013)0700),

–  võttes arvesse 19.–20. juunil 2003. aastal Thessaloníkis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise eesistujariigi järeldusi Lääne-Balkani riikide Euroopa Liiduga ühinemise väljavaadete kohta,

–  võttes arvesse 28. augustil 2014. aastal algatatud Berliini protsessi,

–  võttes arvesse lõplikku kokkulepet erimeelsuste lahendamiseks, nagu seda on kirjeldatud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonides 817 (1993) ja 845 (1993), 1995. aasta ajutise kokkuleppe lõpetamist ning 17. juunil 2018. aastal strateegilise partnerluse loomist Kreeka ja endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi vahel, mida tuntakse ka Prespa kokkuleppena,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. detsembri 2005. aasta otsust anda Põhja-Makedooniale ELiga ühinemiseks kandidaatriigi staatus ja Euroopa Ülemkogu 26.–27. juuni 2014. aasta otsust anda Albaaniale kandidaatriigi staatus,

–  võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning kahe kõnealuse riigi, Albaania ja Põhja-Makedoonia vahel sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepinguid,

–  võttes arvesse 2. juunil ja 15. juulil 2015. aastal Skopjes nelja peamise erakonna vahel saavutatud poliitilist kokkulepet (nn Pržino kokkulepe) ning 20. juulil ja 31. augustil 2016. aastal saavutatud nelja erakonna kokkulepet selle poliitilise kokkuleppe rakendamise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et 2003. aastal Thessaloníkis toimunud kohtumisel rõhutas Euroopa Ülemkogu oma toetust Lääne-Balkani riikide edaspidisele integreerumisele Euroopa Liidu struktuuridesse ning märkis, et nende tulevane liiduga ühinemine on ELi jaoks oluline prioriteet ja et Balkani riigid moodustavad ühtse Euroopa lahutamatu osa;

B.  arvestades, et EL kinnitas 17. mail 2017. aastal toimunud ELi ja Lääne-Balkani riikide tippkohtumisel, et toetab kindlalt Lääne-Balkani riikide väljavaadet saada ELi liikmeks;

C.  arvestades, et väljavaade saada ELi liikmeks on olnud Lääne-Balkani riikide reformide peamine stiimul; arvestades, et laienemisprotsessil on olnud otsustav tähtsus Lääne-Balkani stabiliseerimisel, mida peetakse ELi jaoks strateegilise tähtsusega piirkonnaks;

D.  arvestades, et nii Põhja-Makedoonias kui ka Albaanias valitseb ELiga ühinemise protsessi suhtes poliitiline konsensus ja üldsuse laialdane toetus;

E.  arvestades, et piirkondlik koostöö ja heanaaberlikud suhted on hädavajalikud mõlema riigi ELiga ühinemise protsessi edukaks kulgemiseks;

F.  arvestades, et iga kandidaatriiki hinnatakse tema individuaalsete saavutuste põhjal eraldi ning ühinemise ajakava ja läbirääkimiste tempo tuleks määrata kindlaks reformide kiiruse ja kvaliteedi põhjal;

G.  arvestades, et Albaania esitas ELiga ühinemise taotluse 2009. aastal ja sai kandidaatriigi staatuse 2014. aastal; arvestades, et 2016. aastal soovitas komisjon alustada ühinemisläbirääkimisi Albaaniaga; arvestades, et Põhja-Makedoonia esitas ELiga ühinemise taotluse 2004. aastal ja sai kandidaatriigi staatuse 2005. aastal; arvestades, et alates 2009. aastast on komisjon korduvalt soovitanud alustada ühinemisläbirääkimisi Põhja-Makedooniaga;

H.  arvestades, et see on kolmas kord, kui Euroopa Ülemkogu on pärast 2018. ja 2019. aasta juunis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisi näidanud üles võimetust laienemise kohta positiivset otsust vastu võtta; arvestades, et Euroopa Ülemkogu otsustas pöörduda laienemise küsimuse juurde tagasi enne 2020. aasta mais Zagrebis toimuvat ELi ja Lääne-Balkani riikide tippkohtumist;

I.  arvestades, et 2017. aasta augustis kirjutas Põhja-Makedoonia (oma endise nime all) Bulgaariaga alla sõpruslepingule, mis tegi lõpu kahe riigi vahelistele erimeelsustele ja lähendas neid teineteisele ELile suunatud partnerluse kaudu ning millele järgnes Prespa kokkulepe Kreekaga;

J.  arvestades, et Albaanias on tehtud suuri edusamme kohtusüsteemi reformimisel, mille eesmärk on suurendada riigi kohtuasutuste sõltumatust, vastutust, professionaalsust ja tõhusust ning inimeste usaldust kohtuorganite vastu; arvestades, et neid reforme tuleb pidada kõige ulatuslikumateks pingutusteks selles valdkonnas, isegi kui võrrelda, mida kõik teised piirkonna riigid peavad saavutama teel ELi liikmesuse suunas;

K.  arvestades, et ajendatuna läbirääkimiste alustamise otsuse edasilükkamisest kuulutati Põhja-Makedoonias välja ennetähtaegsed valimised;

1.  väljendab sügavat pettumust selle üle, et EL ei jõudnud kokkuleppele ühinemisläbirääkimiste alustamises Põhja-Makedoonia ja Albaaniaga, kuna Prantsusmaa, Taani ja Madalmaad blokeerisid selle, kuigi need kaks riiki on teinud märkimisväärseid pingutusi ja vastavad Euroopa Liidu ühinemisläbirääkimiste alustamise nõuetele;

2.  tunnustab Põhja-Makedooniat raskete, varem lahtiseks jäänud kahepoolsete probleemide ajaloolise ja rahuldava lahendamise ja heanaaberlike suhete edendamise eest, eelkõige Kreekaga sõlmitud Prespa kokkuleppe ja Bulgaariaga sõlmitud sõprus-, heanaaberlike suhete ja koostöölepingu kaudu; kutsub nõukogu üles võtma arvesse nende lepingutega antud positiivseid sõnumeid ja teisalt oma otsuse vastumõju poliitilisele stabiilsusele, piirkondlikule koostööle ja rahumeelsele kooseksisteerimisele ning avaldab Põhja-Makedoonia Vabariigile tunnustust Balkanil rahu edendamise ja hea eeskuju näitamise eest pikaajalistele vaidlustele rahumeelse lahenduse leidmiseks; nõuab, et Põhja-Makedoonia parlamendiga jätkataks Jean Monnet’ dialoogi, mis on ülimalt tähtis toetusvahend;

3.  väljendab rahulolu selle üle, et Albaania on näidanud otsusekindlust jätkata ELi reformikava täitmist ja on saavutanud nähtavaid ja püsivaid tulemusi, ning tunnustab ka Albaania kohtusüsteemi reformi; toetab täielikult komisjoni soovitust Albaania kohta, millega tunnustatakse selle riigi julgustandvaid reformipüüdeid; on seisukohal, et sõelumisprotsessi ja ühinemisläbirääkimiste kiire alustamine toetab ja hoogustab reforme; on seisukohal, et läbirääkimiste avamine kiirendaks jõuliselt reformide elluviimist ja demokraatlike institutsioonide konsolideerimist ning aitaks Albaanias ja Põhja-Makedoonias tugevdada ELi kontrolli, vastutust ja vähemuste õiguste täielikku austamist;

4.  rõhutab, et eitav otsus või otsustamata jätmine on strateegiline viga ja kahjustab ELi usaldusväärsust, arvestades, et sobivate riikide integreerimine aitab ELil säilitada rahvusvahelist rolli ja kaitsta oma huve, teisalt on aga ELiga ühinemise protsessil ümberkujundav mõju ka kandidaatriikidele endile; märgib peale selle, et ELi laienemispoliitika on olnud liidu välispoliitika kõige edukam vahend ja et selle jätkuv murendamine võib ELi lähinaabruses tekitada üha ebastabiilsema olukorra;

5.  märgib, et laienemisprotsessi võimalik reformimine ei tohiks takistada neid riike, kes on juba täitnud ühinemisläbirääkimiste alustamise nõuded, ja märgib lisaks, et kandidaatriike tuleb hinnata nende endi saavutuste põhjal, võttes aluseks objektiivsed kriteeriumid, mitte ühe või teise liikmesriigi sisepoliitilised kaalutlused, ning et ühinemise ajakava määrab reformide kiirus ja kvaliteet;

6.  tuletab meelde uuendatud konsensust laienemise suhtes, mille Euroopa Ülemkogu kiitis heaks 2006. aasta detsembris ja mida kinnitati uuesti ülemkogu 2016. aasta juuni järeldustes;

7.  rõhutab, et ELi suutmatus ühinemisläbirääkimisi alustada on Põhja-Makedoonias viinud ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamiseni ja usalduse kaotuseni nende suhtes, kes on teinud kompromisse; leiab, et see annab võimalikele kandidaatriikidele negatiivse sõnumi heanaaberlike suhete toimimise kohta; märgib murelikult, et see võib muudele välisjõududele, kelle tegevus ei pruugi olla kooskõlas ELi väärtuste ja huvidega, anda võimaluse Põhja-Makedoonia ja Albaaniaga suhteid tihendada;

8.  tunnustab 20. oktoobril 2019 toimunud Põhja-Makedoonia juhtide kohtumise järeldusi, milles kinnitatakse riigi valmidust Euroopa Liiduga ühinemise protsessi jätkata ja rõhutatakse, et Põhja-Makedoonial ei ole sellele alternatiivi;

9.  rõhutab, et nõukogu otsus annab hoiatava signaali Lääne-Balkani teistele kandidaatriikidele ja potentsiaalsetele kandidaatriikidele ja avab ukse mujalt lähtuvatele mõjudele ning võib aeglustada või isegi täielikult peatada Euroopa-suunaliste reformide elluviimise teistes kandidaatriikides;

10.  tuletab meelde Lääne-Balkani piirkonna noorte suuri ootusi ELiga ühinemise suhtes ja on kindlalt seisukohal, et selge tulevikuperspektiivi puudumine võib esile kutsuda väljarände sellest piirkonnast;

11.  peab kahetsusväärseks, et see otsus kahjustab Euroopa Parlamendi pingutusi laienemisprotsessis ja Lääne-Balkani strateegiat;

12.  avaldab kahetsust, et liikmesriigid ei jõudnud läbirääkimiste alustamise suhtes ühehäälsele otsusele; kutsub liikmesriike üles näitama vastutustunnet Albaania ja Põhja-Makedoonia ees ning langetama järgmisel kohtumisel ühehäälselt heakskiitva otsuse läbirääkimiste alustamise kohta, pidades silmas ka tegevusetuse tagajärgi;

13.  on seisukohal, et uus Euroopa Komisjon peaks viivitamata tegema kokkuvõtte laienemispoliitikast, võttes arvesse nõukogu hiljutise otsuse mõju ning rõhutades laienemise eeliseid nii kandidaatriikidele kui ka liidu liikmesriikidele; on ka kindlalt seisukohal, et komisjon peaks uuesti hindama ja sellele vastavalt muutma 2018. aasta veebruaris vastu võetud Lääne-Balkani strateegiat;

14.  kordab, et vastavalt ELi lepingu artiklile 49 võib iga Euroopa riik taotleda Euroopa Liidu liikmeks saamist tingimusel, et ta järgib Kopenhaageni kriteeriume ja demokraatia põhimõtteid ning austab põhivabadusi, inim- ja vähemuste õigusi ja õigusriigi põhimõtet;

15.  nõuab, et Euroopa Parlament tõhustaks veelgi demokraatiat toetavat tegevust (Jean Monnet’ dialoogid ja suutlikkuse suurendamine) Lääne-Balkani piirkonnas, tagamaks, et parlamendid täidavad täiel määral demokraatlike reformide liikumapaneva jõu rolli ja vastavad oma piirkonna inimeste Euroopa-suunalistele ootustele;

16.  nõuab Euroopa Parlamendilt sellega seoses ja vastuseks ummikseisule Euroopa Ülemkogus piirkondliku parlamentaarse dialoogi algatamist Lääne-Balkani riikide parlamentide juhtidega, et töötada välja strateegia parlamentide rolli kohta ELi reformikava edasiviimisel ja konkreetsete meetmete võtmisel, mis aitaksid täita selle piirkonna inimeste Euroopa-suunalisi ootusi;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Põhja-Makedoonia ja Albaania ja kõigi teiste kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 252, 18.7.2018, lk 122.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0481.
(3) ELT C 331, 18.9.2018, lk 88.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0480.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika