Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 19. detsember 2019 - Strasbourg
Inimõiguste, sh usuvabaduse rikkumine Burkina Fasos
 Afganistan, eelkõige poiste väidetav seksuaalne kuritarvitamine Lōgari provintsis
 Venemaa nn välisagentide seadus
 Rumeenia 1989. aasta detsembri revolutsiooni 30. aastapäeva tähistamine
 Uiguuride olukord Hiinas (China Cables)
 Inimõiguste ja demokraatia alane olukord Nicaraguas
 Hiljuti Iraanis toimunud meeleavalduste vägivaldne mahasurumine

Inimõiguste, sh usuvabaduse rikkumine Burkina Fasos
PDF 147kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 19. detsembri 2019. aasta resolutsioon inimõiguste, sealhulgas usuvabaduse rikkumise kohta Burkina Fasos (2019/2980(RSP))
P9_TA(2019)0106RC-B9-0261/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse avaldust, mille komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegi 10. detsembril 2019. aastal ELi nimel inimõiguste päeva puhul,

–  võttes arvesse komisjoni 13. novembri 2019. aasta pressiteadet, milles anti teada täiendava 35 miljoni euro eraldamisest humanitaarabiks Aafrika Saheli piirkonnale,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 7. novembri 2019. aasta avaldust rünnakute kohta Burkina Fasos,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini visiiti Saheli piirkonda 2019. aasta juulis ja tema 9. juulil 2019. aastal Burkina Fasos peetud kõnet,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 17. septembri 2019. aasta täiskogu arutelul peetud kõnet julgeolekuolukorra kohta Burkina Fasos,

–  võttes arvesse uuringut „Usu- ja veendumusvabadus ning väljendusvabadus“, mille liidu välispoliitika peadirektoraat avaldas 2009. aasta veebruaris,

–  võttes arvesse inimõiguste allkomisjoni avalikku kuulamist „Usu- ja veendumusvabadus: tagakiusatud vähemuste, eelkõige kristlaste olukord“, mis korraldati 22. novembril 2017,

–  võttes arvesse usu- ja veendumusvabaduse edendamise erisaadiku 21. novembri 2019. aasta aruannet „Erisaadiku volitused usu- ja veendumusvabaduse edendamiseks väljaspool Euroopa Liitu: meetmed ja soovitused“,

–  võttes arvesse 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel (Cotonou leping),

–  võttes arvesse ÜRO Tsivilisatsioonide Liidu kõrge esindaja pressiesindaja 1. detsembri 2019. aasta avaldust Burkina Fasos kiriku vastu suunatud rünnaku kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 11. novembri 2019. aasta aruannet G5 Saheli ühendvägede kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) 2019. aasta oktoobri ajakohastatud teavet riigipõhise tegevuse kohta Burkina Fasos,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 13. oktoobri 2019. aasta avaldust seoses mošee ründamisega Burkina Faso põhjaosas,

–  võttes arvesse UNICEFi 2019. aasta oktoobri humanitaarolukorra aruannet nr 8 Burkina Faso kohta,

–  võttes arvesse 2019. aasta inimarengu aruannet ebaühtlase inimarengu kohta 21. sajandil ja eelkõige Burkina Faso inimarengu aruannet,

–  võttes arvesse 10. detsembril 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni, millele Burkina Faso on alla kirjutanud,

–  võttes arvesse ÜRO 12. septembri 2019. aasta tegevuskava pühapaikade kaitsmiseks,

–  võttes arvesse Burkina Faso põhiseadust,

–  võttes arvesse Burkina Faso, Nigeri, Mali, Côte d’Ivoire’i ja Ghana piiskoppide, preestrite ja ilmalike delegaatide konverentside avaldust pärast Saheli julgeolekut käsitlevat konverentsidevahelist seminari, mis toimus 12. ja 13. novembril 2019,

–  võttes arvesse Dori piiskopi Laurent Birfuoré Dabiré 5. juuli 2019. aasta avaldust katoliiklikus heategevusorganisatsioonis Aid to the Church in Need,

–  võttes arvesse 27. juunil 1981. aastal vastu võetud ja 21. oktoobril 1986. aastal jõustunud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse 12. ja 13. novembril 2019. aastal toimunud Pariisi rahufoorumit,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et Burkina Fasol on tugev usulise sallivuse ja ilmalikkuse traditsioon, kuid riik on muutunud haavatavaks ebastabiilsuse suhtes – eelkõige islamistliku radikaliseerumise tõttu, mis ohustab kogu Saheli piirkonda – ning seisab silmitsi kasvava vägivalla, sundrände, nälja, vaesuse ja kliimamuutustega;

B.  arvestades, et süvenev ebakindlus Burkina Fasos on toonud kaasa hirmsaid kuritegusid, mille on toime pannud nii džihaadi võitlejad kui ka muud relvarühmitused; arvestades, et Human Rights Watchi andmetel on Burkina Fasos asuvad relvarühmitused hukanud valitsusega koostöö tegemises kahtlustatavaid, hirmutanud õpetajaid ja külvanud õudu tsiviilelanike seas kõikjal riigis; arvestades, et Burkina Faso julgeolekujõud viisid 2017. ja 2018. aastal läbi terrorismivastaseid operatsioone, mille tulemuseks olid kohtuvälised hukkamised, vahistatud kahtlusaluste väärkohtlemine ja meelevaldsed vahistamised; arvestades, et Burkina Faso valitsus lubas neid väiteid uurida;

C.  arvestades, et alates 2015. aastast on džihaadi võitlejad ja muud relvarühmitused, kes varem tegutsesid naaberriigis Malis, terroriseerinud Burkina Faso elanikke ja pannud toime mitmeid rünnakuid selliste riikluse sümbolite vastu nagu sõjalised sihtmärgid, koolid ja tervishoiuasutused, kuid eelkõige kirikute ja kristlike pühakodade vastu; arvestades, et alates 2015. aastast on džihaadi võitlejate ja muude relvarühmituste rünnakutes Ouagadougous ja põhjaprovintsides, eelkõige Soumi provintsis, tapetud vähemalt 700 inimest ja haavatud tuhandeid inimesi ning rünnakud levisid 2018. aastal ida- ja lääneprovintsidesse; arvestades, et vägivald ei puuduta üksnes kristlasi; arvestades, et näiteks 11. oktoobril 2019 rünnati reedese palvuse ajal Burkina Faso põhjaosas asuvas Salmossi linnas mošeed;

D.  arvestades, et 2019. aasta jaanuarist novembrini on teatatud 520 turvaintsidendist, samas kui aastatel 2015–2018 registreeriti 404 turvaintsidenti; arvestades, et ainuüksi 2019. aasta oktoobris registreeriti 52 valitsusväliste relvarühmitustega seotud juhtumit, millest ligi 70 % olid suunatud tsiviilelanike ja julgeolekujõudude vastu;

E.  arvestades, et rünnakuid on toime pannud nii üle Mali ja Nigeri piiri tegutsevad riikidevahelised relvarühmitused, sealhulgas Jamaat Nusrat al-Islam wal Muslimeen ja Suur-Sahara Islamiriik, kui ka riigisisesed rühmitused, peamiselt Ansarul Islam, mis tegutsevad Burkina Faso põhja- ja idaprovintsides;

F.  arvestades, et 2019. aastal tapeti Burkina Fasos mitme rünnaku käigus üle 60 kristlase, sealhulgas viimane, 1. detsembri 2019. aasta rünnak pandi toime riigi idaosas asuva Hantoukoura linna protestantlikus kirikus pühapäevasel teenistusel viibijate vastu, mille tagajärjel hukkus 14 inimest;

G.  arvestades, et terves riigis on sihtmärgistatud mõrvade ja inimröövide ohvriks langenud paljud preestrid, vaimulikud ja kristlased; arvestades, et vägivalla suurenemise tõttu on paljud inimesed, eelkõige riigi põhjaosas, hüljanud oma traditsioonilised kodupaigad, nagu Hitté ja Rounga külad, ning põgenenud riigisiseste põgenike laagritesse või teistesse riigi osadesse, sealhulgas pealinna Ouagadougousse;

H.  arvestades, et Burkina Faso elanikud on valdavalt Mālikī sunniidid, kuid suur on ka kristlaste ja traditsiooniliste usuvähemuste osakaal; arvestades, et religioonidevahelised piirid Burkina Fasos on hägusad, sest kõigi religioonide esindajad osalevad tavaliselt ühistes talitustes ja usuline sallivus on normiks; arvestades, et Salafi relvarühmitused on hiljuti rünnanud nii sunniitide kui ka kristlaste pühapaiku; arvestades, et see on suurendanud religioonidevahelisi pingeid, ning arvestades, et usukogukondade, sealhulgas paljude kristlaste kogukondade tagakiusamine on lõhkunud sotsiaalset struktuuri ja suurendanud väljarännet;

I.  arvestades, et džihaadi võitlejate rühmitused soovivad õõnestada religioonidevahelist kooseksisteerimist Burkina Fasos osana oma laiemast strateegiast rahvustevaheliste ja usuliste konfliktide õhutamiseks ja elanike ümberasustamiseks;

J.  arvestades, et valitsuse kaitse puudumise tõttu soovitas Burkina Faso kirdeosas asuva Ouahigouya piiskopkonna piiskop Justin Kientega võtta julgeolekumeetmeid, et paremini kaitsta kristlasi;

K.  arvestades, et augustis toime pandud vägivalla tõttu kutsus Burkina Faso ja Nigeri piiskopkondade konverentsi esimees Dori piiskop Laurent Birfuoré Dabiré ülemaailmset kogukonda üles suurendama oma toetust Burkina Fasos elavatele kristlastele, et hoida ära sealse kristluse kadumist; arvestades, et korduvalt on kutsutud üles mõistma hukka tsensuuriga ähvardamise ja toetama püsivat religioonidevahelist dialoogi;

L.  arvestades, et 12. septembril 2019. aastal avaldatud pühapaikade kaitsmise tegevuskavas rõhutas ÜRO peasekretär, et kogu maailmas peavad pühakojad olema turvalised järelemõtlemis- ja rahupaigad, mitte verevalamise ja terroriaktide toimepaneku kohad, ning inimestel peab olema lubatud oma usku rahus jälgida ja praktiseerida;

M.  arvestades, et humanitaarabiorganisatsioonidel, millest paljud on usulise taustaga, on oluline roll vägivallaohvrite, eelkõige naiste, laste ja riigisiseste põgenike abistamisel;

N.  arvestades, et Burkina Faso valitsusel näib puuduvat suutlikkus tõhusalt lahendada riigi äärmiselt suuri julgeoleku-, sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme; arvestades, et mõned piirkonnad, eelkõige riigi kirdeosas, on keskvalitsusest tegelikult ära lõigatud;

O.  arvestades, et Burkina Faso kuulub maailma kümne vaeseima riigi hulka; arvestades, et ebastabiilsus, kliimamuutused ja konfliktid riigis on veelgi vähendanud majanduslikke võimalusi, suurendanud vaesust ja põhjustanud terava toidupuuduse; arvestades, et neid tagajärgi süvendab põhjapiirkonna kiire kõrbestumine ja sellest tulenev veepuudus, mulla degradeerumine ja ressursside nappus; arvestades, et seetõttu on toidupuuduse ohus üle miljoni inimese ja 1,5 miljonit inimest vajab hädasti humanitaarabi;

P.  arvestades, et 2014. aastal oli täiskasvanute kirjaoskuse määr hinnanguliselt 34,5 %; arvestades, et riigi teatavates piirkondades suurenenud ebakindlusel ja terrorismil on ebasoodne mõju haridus- ja tervishoiusektorile; arvestades, et 85 tervishoiuasutust ja üle 2000 kooli on olnud sunnitud oma tegevuse peatama ja selle tõttu on kannatanud üle miljoni patsiendi ja 300 000 õpilase; arvestades, et praeguse raske julgeolekuolukorra tõttu töötab veel 93 tervishoiuasutust vaid miinimumvõimsusega;

Q.  arvestades, et vägivald Burkina Fasos on sundinud peaaegu poolt miljonit inimest ümber asuma; arvestades, et paljud neist on kaitsetus olukorras ning lapsed moodustavad 44 % ümberasustatutest; arvestades, et Burkina Faso on vastu võtnud veel 31 000 Mali pagulast; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametil on Burkina Fasos tõsiseid probleeme juurdepääsuga riigisisestele põgenikele ja pagulastele; arvestades, et piirkonna humanitaarkriisist mõjutatud riigisisesed põgenikud ja pagulased puutuvad kokku kaitseriskidega ning nende kohalolek võib põhjustada konflikte kohalike elanikega nappide loodusvarade pärast, kui ei võeta piisavaid meetmeid eluaseme, töö ja toiduga kindlustamiseks; arvestades, et sellest tulenevad konfliktid ressursside pärast ähvardavad veelgi suurendada vägivalda riigis;

R.  arvestades, et viimase seitsme aasta jooksul on EL kasutusele võtnud üle miljardi euro arenguprogrammideks Burkina Fasos ning eraldas hiljuti 15,7 miljonit eurot riigisiseste põgenike toiduga kindlustamatuse ja alatoitumuse probleemi lahendamiseks; arvestades, et riik on üks peamisi Euroopa Arengufondist rahalise toetuse saajaid (628 miljonit eurot) ning ta saab ka märkimisväärset rahalist toetust (245,8 miljonit eurot) EAFist rahastatavast hädaolukorra usaldusfondist (2016–2020);

S.  arvestades, et Burkina Faso osaleb ÜRO mitmemõõtmelises integreeritud stabiliseerimismissioonis Malis (MINUSMA) ning Aafrika Liidu ja ÜRO ühisoperatsioonis Darfuris (UNAMID), Sahara-üleses terrorismivastases partnerluses (TSCTP) ja G5 Sahelis; arvestades, et riigi osalemine nendes missioonides ja algatustes on muutnud riigi peamiseks sihtmärgiks valitsusvälistele relvarühmitustele, kes püüavad häirida ja pärssida Burkina Faso panust piirkondlikku julgeolekusse; arvestades, et ÜRO peasekretäri aruandes on välja toodud inimõiguste rikkumised, mille on toime pannud Mali G5 Saheli väed;

T.  arvestades, et EL aitab otseselt kaasa Saheli piirkonna stabiilsusele EUCAP SAHELi tsiviilmissiooniga Malis ja Nigeris ning Euroopa Liidu väljaõppemissiooniga Malis (EUTM Mali), samuti kaudselt liikmesriikide osalemisega MINUSMAs ja Barkhane missioonis; arvestades, et ELi toetatav G5 Sahel – Burkina Fasos, Tšaadis, Malis, Mauritaanias ja Nigeris tehtav kaitsealane koostöö – parandab regionaalarengu ja julgeoleku koordineerimist, et neutraliseerida relvarühmitused ja vähendada nende atraktiivsust; arvestades, et 11. detsembril 2019. aastal Nigeris Tahouas toimunud sõjaväebaasi rünnakus hukkus 71 Nigeri sõdurit ja sai vigastada 12 inimest ning see on alates 2016. aastast piirkonna kõige ohvriterohkem vahejuhtum;

U.  arvestades, et 14. septembril 2019. aastal Ouagadougous toimunud Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse (ECOWAS) tippkohtumisel anti teada 1 miljardi USA dollari suurusest kavast Saheli piirkonna kasvava ebakindluse vastu võitlemiseks;

V.  arvestades, et ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärk on arendada ja tugevdada demokraatiat ja õigusriiki ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist;

1.  mõistab kindlalt hukka igasuguse Burkina Faso julgeolekuteenistuste, pühapaikade ja usutalitustel osalejate vastu suunatud vägivalla, hirmutamise ja tsiviilisikute röövimise, eriti konkreetsete usukogukondade vastu suunatud vägivalla ning religiooni poliitilise ära- ja väärkasutamise kristlaste ja teiste usuvähemuste tagakiusamise õigustamiseks;

2.  avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele ja Burkina Faso valitsusele; väljendab solidaarsust burkinalastega, kes leinavad tsiviilisikute, julgeolekujõudude, kristlaste ja muude usuvähemuste vastu peaaegu iga päev toime pandavate rünnakute ohvreid;

3.  kutsub riigi ametiasutusi üles investeerima rohkem rahvuslikku dialoogi, sest see on ühekuuluvuse jaoks oluline; rõhutab, et kõikide Burkina Faso kogukondande, sh traditsiooniliste kogukonnajuhtide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahelist üksmeelt ja dialoogi on vaja suurendada, et seista vastu viha ja kogukondadevaheliste pingete õhutamisele;

4.  kutsub Burkina Faso valitsust üles toetama ja kaitsma senisest rohkem nii moslemite, kristlaste kui ka animistide kogukondi, et islam ja kristlus riigis rahumeelselt koos edasi eksisteeriksid, nagu on kaua kombeks olnud; nõuab, et vägivalla ohvreid, eriti naisi ja lapsi rohkem toetataks;

5.  tuletab meelde, et terrorismivastane võitlus annab tulemusi ainult juhul, kui julgeolekujõud ise õigusriigi põhimõtteid ja inimõigusi austavad; nõuab seda arvesse võttes tungivalt, et Burkina Faso valitsus lõpetaks viivitamatult oma jõhkra mässuvastase strateegia ja eriti kahtlusaluste meelevaldse hukkamise, sest see vaid õhutab konflikti, kuna sunnib üha rohkem inimesi islamistidest võitlejate ridadesse astuma;

6.  kutsub Burkina Faso valitsust üles täitma rahvusvahelisest õigusest ning eriti rahvusvahelisest inimõigustealasest õigusest, rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja pagulasõigusest tulenevat kohustust uurida riigi relvajõudude väidetavaid kuritarvitusi, võtta konkreetseid meetmeid edasiste kuritarvituste tõkestamiseks ning lähtuda terrorismi ja vägivaldse äärmusluse vastase võitluse strateegias õigusriigi põhimõtetest ja põhiõiguste austamisest;

7.  nõuab radikaliseerumise ja terrorismi ennetamise terviklikku käsitust, milles keskendutaks sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele ja kuritegevuse ennetamisele; kutsub Burkina Faso ametivõime üles tugevdama oma jõupingutusi, et vähendada vaesust, pakkuda eriti noortele paremaid töövõimalusi ning anda üksikisikutele suurem otsustusõigus ja neid austada, et kaotada kohe algstaadiumis ülekohus ja frustratsioon, mida vägivaldsed ekstremistid võivad ära kasutada; kordab, et konfliktide ennetamiseks ning rahumeelse ja kaasava ühiskonna ülesehitamiseks on oluline investeerida haridusse;

8.  tuletab meelde, et selleks, et Burkina Faso ja Saheli piirkonna mitmesugused probleemid püsivalt lahendada, on oluline edendada religioonidevahelist dialoogi, mis puudutab nii poliitikat, julgeolekut ja kestlikku arengut kui ka usuteadlikkust;

9.  nõuab, et kogu piirkonda eelkõige Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse (ECOWAS) raames rahvusvaheliselt koordineeritaks, lähtudes sellistest poliitilistest eesmärkidest nagu liikmesriikide territoriaalse suveräänsuse ja terviklikkuse tagamine, piirkondlike demokraatlike institutsioonide säilitamine ning kõikide kodanike ja nende vara kaitse; tuletab meelde, et Burkina Faso olukord mõjutab vahetult selle naaberriike; kutsub Burkina Faso valitsust üles tegema naaberriikidega veelgi tihedamat koostööd, eriti mis puutub riigi põhjapoolsetesse piirkondadesse ja riikidesse, nagu Mali ja Niger, mida vägivald otseselt mõjutab;

10.  väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid toetavad G5 Sahelit, ÜRO mitmemõõtmelist integreeritud stabiliseerimismissiooni Malis (MINUSMA) ja operatsiooni Barkhane; peab samuti kiiduväärseks jõupingutusi, mida teevad Euroopa Liidu ÜJKP tsiviilmissioonid Malis ja Nigeris ning Mali relvajõudude väljaõppe toetamiseks läbiviidav Euroopa Liidu sõjaline missioon EUTM Mali; nõuab, et Euroopa Liit suurendaks veelgi Burkina Fasole antavat toetust, et aidata lahendada riigi tohutuid julgeolekuprobleeme; toonitab, et Burkina Faso julgeolekuküsimustes on vaja võtta ulatuslikumaid ja koordineeritumaid rahvusvahelisi meetmeid; kutsub G5 Saheli riike ja rahvusvahelisi rahastajaid üles tegema rohkem jõupingutusi, et muuta G5 Saheli sõjalised ühendväed viivitamatult piisavalt varustatud operatiivvägedeks, austades seejuures täielikult inimõigusi;

11.  toonitab, et julgeolek on ülioluline, kuid ainult see ei aita kõiki Burkina Faso probleeme lahendada, mistõttu on äärmiselt tähtis ka julgeoleku-, arengu- ja kaubanduspoliitika koordineerimine; rõhutab, et ELi julgeolekusektori reformis ning habraste riikide ja piirkondade abistamisel tuleks eelkõige lähtuda kohalike elanike julgeolekust;

12.  märgib, et konfliktid, sundränne ja kõrbestumine raskendavad traditsiooniliste tööhõivevormide kasutamist; juhib tähelepanu asjaolule, et 65 % Burkina Faso elanikkonnast on alla 25-aastased; on veendunud, et Burkina Fasos toimuvate julgeolekuoperatsioonidega peavad kaasnema kohalikud arengualased algatused, mille eesmärk on vähendada ebavõrdsust ning parandada taristut, osalust poliitikaelus, õiguskaitset, naiste emantsipatsiooni ja majanduslikke võimalusi;

13.  võtab teadmiseks olukorra halvenemise Burkina Fasos ning selle rahvusvahelised geopoliitilised tagajärjed; rõhutab, et EL peab G5 Saheli juhitavat tegevust piirkonnas, sh Mali rahuprotsessi, tingimata jätkuvalt nii julgeolekualaselt kui ka poliitiliselt toetama; nõuab tungivalt julgeolekujõudude suuremat toetamist Burkina Fasos, et aidata neil reageerida džihaadirünnakute ja vägivalla ohule ning toetada valitsusvõimu säilimist riigi põhja- ja idapiirkondades;

14.  rõhutab, et rahvusvaheline koordineerimine on samuti väga tähtis ning et EL peaks olema valmis tegema kogu piirkonnaga veelgi rohkem koostööd, muu hulgas oma uue Aafrika-strateegia ehk jätkusuutliku ja kaasava arengu partnerluse raames;

15.  palub, et Euroopa välisteenistus võtaks religioonidevahelise dialoogi kasulikud tavad oma kolmandate riikidega suhtlemise strateegiasse ja edendaks konfliktiolukordades vahendustegevust, et kaitsta usuvähemusi ning usu- ja veendumusvabadust;

16.  peab kiiduväärseks pühapaikade kaitsmise ÜRO tegevuskava, mille töötas välja Tsivilisatsioonide Liit ja mille kuulutas 12. septembril 2019 välja ÜRO peasekretär António Guterres;

17.  toonitab, et terrorismivastase võitluse prioriteet on lõpetada džihadistlike relvarühmituste rahvusvaheline rahastamine ning tegeleda vaesuse ja ebavõrdsuse algpõhjustega;

18.  on veendunud, et EL peab tegema koostööd Lääne-Aafrika riikide majandusühendusega (ECOWAS) ning Burkina Faso valitsuse ja kõigi sidusrühmadega, et toetada arengut, haridust ja kliimamuutustega kohanemist, mis aitab võidelda vaesuse vastu ja ennetada suuremat radikaliseerumist; juhib tähelepanu sellele, et kliimamuutused mitmekordistavad konflikti-, põua-, näljahäda ja sundrände ohtu; nõuab tungivalt, et Burkina Faso valitsus prioriseeriks võitlust korruptsiooni ja karistamatuse vastu;

19.  on eriti mures julgeolekuohtude mõju pärast humanitaarabi ja arengukoostöö tulemuslikkusele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja rahvusvaheline kogukond suurendaksid Burkina Fasole antavat humanitaarabi, eelkõige toidu, vee ja meditsiiniteenuste pakkumist; hoiatab, et kui ümberasustatud ja vastuvõtvate kogukondade põhivajadused (nt toit, vesi, peavari ja tervishoid) jäävad rahuldamata, tekib veel üks humanitaarkriis;

20.  kutsub Burkina Faso valitsust üles tagama humanitaar- ja toiduabi kohaletoimetamise, eelkõige piirkondadesse, kus juurdepääs humanitaarabile on piiratud, ning võtma konkreetseid meetmeid, et ennetada ja ohjata paremini akuutset alatoitlust riigisiseste põgenike laagrites, pöörates erilist tähelepanu haavatavatele rühmadele, sealhulgas naistele ja lastele;

21.  nõuab tungivalt, et Burkina Faso valitsus lubaks ja hõlbustaks kariloomade rändkarjatamisest tingitud liikumist, et vältida kogukondade konflikte, ning suurendaks toidu, vee ja abi võimalusi (ka kariloomade jaoks) piirkondades, kus on märkimisväärne söödapuudus;

22.  avaldab valitsusvälistele organisatsioonidele, sh usupõhistele vabaühendustele ja rahvusvahelistele institutsioonidele tänu suurte pingutuste eest arvukate vägivallaohvrite, eelkõige naiste ja laste toetamisel;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Burkina Faso presidendile, Burkina Faso parlamendi spiikrile ning Aafrika Liidule ja selle institutsioonidele.


Afganistan, eelkõige poiste väidetav seksuaalne kuritarvitamine Lōgari provintsis
PDF 125kWORD 45k
Euroopa Parlamendi 19. detsembri 2019. aasta resolutsioon Afganistani kohta, täpsemalt poiste väidetava seksuaalse kuritarvitamise kohta Lōgari provintsis (2019/2981(RSP))
P9_TA(2019)0107RC-B9-0242/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Afganistani kohta, eriti 14. detsembri 2017. aasta resolutsiooni(1),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2019. aasta resolutsiooni laste õiguste kohta seoses ÜRO lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäevaga(2),

–  võttes arvesse relvakonfliktidest mõjutatud laste küsimustega tegeleva sõprade rühma (Group of Friends of CAAC, rühma kuulub ka Euroopa Liit) 3. detsembri 2019. aasta avaldusi poiste väidetava seksuaalse kuritarvitamise kohta Lōgari provintsis ja sellele järgnenud meetmete kohta inimõiguste kaitsjate vastu,

–  võttes arvesse Afganistani lapse õiguste kaitse seadust, mis ratifitseeriti 5. märtsil 2019,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 20. novembri 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse 2019. aasta novembris avaldatud UNICEFi aruannet „The Convention on the Rights of the Child at a Crossroads“ (lapse õiguste konventsioon teelahkmel),

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 23. märtsi 2018. aasta ja 29. märtsi 2019. aasta aruandeid ÜRO Julgeolekunõukogule seksuaalvägivalla kohta konfliktiolukorras ning 10. märtsi 2019. aasta aruannet relvakonfliktidest mõjutatud laste kohta Afganistanis,

–  võttes arvesse lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi suuniseid, ELi suuniseid laste ja relvastatud konflikti küsimuses ning ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 8. aprilli 2019. aasta järeldusi Afganistani kohta,

–  võttes arvesse ELi ja Afganistani partnerlus- ja arengukoostöö lepingut, mis allkirjastati 18. veebruaril 2017,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et ÜRO peasekretäri 2019. aasta aruande kohaselt, mis käsitleb relvakonfliktidest mõjutatud lapsi Afganistanis, pandi aastatel 2015–2018 Afganistanis laste vastu toime 14 000 rikkumist; arvestades, et surma sai või sandistati vähemalt 12 599 last, mis moodustab peaaegu kolmandiku kõigist tsiviilohvritest; arvestades, et mitmes Afganistani provintsis on levinud poiste seksuaalne kuritarvitamine, vägistamine ja ärakasutamine, mida tuntakse bacha bazi nime all ja mis kujutab endast laste seksiorjust;

B.  arvestades, et Afganistanis tegutsev ÜRO abimissioon (UNAMA) on teatanud, et pedofiilide võrgustik on seksuaalselt kuritarvitanud 136 afgaani poissi vähemalt kuuest Lōgari provintsi koolist; arvestades, et seni on uurimise käigus leitud üle 100 veebis avaldatud video; arvestades, et vähemalt seitse videotes nähtud poissi on leitud surnult ja viis mõrvati nende pereliikmete poolt;

C.  arvestades, et eliidi mõjukad liikmed, sealhulgas poliitikud ja sõjaväeohvitserid, ostavad või röövivad maapiirkondade vaesunud peredelt bacha bazi jaoks poisse, kes on tavaliselt 10–18 aastat vanad; arvestades, et poisid riietuvad naisteks ja esinevad erapidudel tantsijatena, misjärel mehed neid sageli seksuaalselt kuritarvitavad;

D.  arvestades, et sellesse on kaasatud Lōgari provintsi koolidirektorid, õpetajad ja kohaliku võimu esindajad; arvestades, et seksuaalvägivalla eest karistamata jätmine on tavaline, kuna kuritegude toimepanijad on sageli kõrgetel ametikohtadel, ohvrite peredes ja kogukondades valitseb umbusk ja väärtushinnangud seavad perekonna au lapse isiklikest huvidest kõrgemale;

E.  arvestades, et vägistamise ja seksuaalse ärakasutamise läbielanud Afganistani lastel on väga harva võimalus saada õiguskaitset või toetust; arvestades, et on andmeid pigem vastupidisest olukorrast: seksuaalsest kuritarvitamisest teatanud laste füüsiline ja psühholoogiline traumeerimine jätkub, sest neile saab sageli osaks edasine väärkohtlemine, häbimärgistamine, põlu alla langemine ja isegi surm kuriteo toimepanijate, ametivõimude, relvarühmituste juhtide või oma pereliikmete käe läbi;

F.  arvestades, et Lōgari noorte sotsiaal- ja tsiviilamet uurib olukorda piirkonna teistes koolides; arvestades, et ilmselt on Lōgari provintsis veel tuhandeid bacha bazi ohvriks langenud poisse;

G.  arvestades, et Afganistani karistusseadustikku uuendati 2018. aastal ja laste seksuaalne kuritarvitamine kriminaliseeriti; arvestades, et 2019. aastal võtsid Afganistani ametivõimud vastu lapse õiguste kaitse seaduse; arvestades, et endiselt on raskusi nende sätete jõustamisega, millega kriminaliseeriti värbamine, värvatud laste kasutamine ning seksuaalvägivald ja laste ärakasutamine;

H.  arvestades, et riiklik julgeolekuasutus pidas meelevaldselt kinni Lōgari noorte sotsiaal- ja tsiviilametis töötavad inimõiguste kaitsjad Mohammad Musa Mahmudi ja Ehsanullah Hamidi, kui nad olid teel kohtuma ELi suursaadikuga Kabulis; arvestades, et mõlemad vabastati 27. novembril 2019 ja nende turvalisus on endiselt kaheldav; arvestades, et need kaks inimõiguste kaitsjat on varem saanud sotsiaalmeedias ähvardusi, mõned neist riigiametnikelt; arvestades ka seda, et provintsikuberner ähvardas neid valeinfo levitamise eest karistada;

I.  arvestades, et Afganistani ametivõimud ja relvarühmitused ründavad üha sagedamini Afganistanis tegutsevaid inimõiguste kaitsjaid ning nad peavad taluma ahistamist, hirmutamist, ähvardamist ja vägivalda; arvestades, et Afganistani valitsus on korduvalt jätnud inimõiguste kaitsjate vastu suunatud rünnakud uurimata;

1.  mõistab hukka poiste laialt levinud ja jätkuva seksuaalse kuritarvitamise ja orjadena pidamise Afganistanis; avaldab ohvritele täielikku toetust ja kaastunnet; väljendab suurt muret poiste vastu suunatud sügavalt juurdunud seksuaalse kuritarvitamise laia leviku, selle toimepanijate karistamatuse ja ohvrite kaitsetu seisundi pärast;

2.  tunnustab Afganistani ametivõimude hiljutist reaktsiooni ja püüdu nende tegude eest vastutajad välja selgitada ja kohtu alla anda; tuletab ametivõimudele meelde, et inimõiguste kaitse poliitika keskmes peab alati olema laste ja teiste vähekaitstud rühmade kaitse, ning kutsub Afganistani kesk- ja kohalikke asutusi üles jätkama aktiivsete meetmete võtmist bacha bazi tava kaotamiseks riigis;

3.  väljendab sügavat kahetsust selle pärast, et seksuaalse kuritarvitamise juhtumid leidsid väidetavalt aset koolides, usaldusväärsetes ja lugupeetud institutsioonides, ning neid panid toime õpetajad ja koolijuhid, kellel on väga suur mõju oma õpilastele ning suur vastutus nende vaimse ja psühholoogilise arengu eest;

4.  kutsub Afganistani valitsust üles viivitamata peatama seksuaalse kuritarvitamise ja vägivalla juhtumitega väidetavalt seotud isikute ametikohustuste täitmise kuni uurimise lõpuni ning pakkuma ohvritele ja nende perekondadele vajalikku meditsiinilist, psühholoogilist ja sotsiaalset tuge;

5.  kutsub riigiprokuratuuri üles algatama Lōgari provintsis poiste vastu suunatud seksuaalse kuritarvitamise ja vägivalla süüdistuste sõltumatut ja erapooletut uurimist, millega tagataks ohvrite õigused ja kaitse; tuletab meelde, et kuna süüdistusi on esitatud ka üksikisikute vastu riigi ametiasutustes, tuleks uurimine läbi viia koostöös rahvusvaheliste organitega, sealhulgas UNAMAga, ja täiesti läbipaistvalt;

6.  nõuab tungivalt, et Afganistani ametivõimud looksid viivitamata kaitse- ja aruandlusmehhanismi organisatsioonide ja advokaatide jaoks, kes teatavad laste õiguste rikkumistest ja teevad need avalikuks; nõuab tungivalt, et Afganistani ametivõimud seaksid sisse riikliku ohvriabitelefoni spetsiaalselt laste õiguste rikkumiste puhuks;

7.  kutsub Afganistani ametivõime üles kasutama täiel määral ära laste õiguste kaitset käsitlevat riigi ja rahvusvahelist õigust; nõuab tungivalt, et Afganistani ametivõimud rakendaksid täielikult 2018. aasta uut Afganistani karistusseadustikku ja 2019. aasta lapse õiguste kaitse seadust, et tagada täielik vastutus laste seksuaalse kuritarvitamise ja lastevastase vägivalla juhtumite eest;

8.  nõuab tungivalt, et Afganistani valitsus alustaks üleriigilist kampaaniat, mille eesmärk on teavitada ühiskonda bacha bazi keelustamisest ja alaealiste õigusest kaitsele füüsilise väärkohtlemise ja seksuaalse kuritarvitamise eest; rõhutab, et üksnes õiguskaitse ja teemakohase hariduse kombineerimisega on võimalik saavutada Afganistani ühiskonnas vajalikud kultuurilised muutused selle tava kaotamiseks; nõuab, et nendes jõupingutustes seataks esikohale bacha bazi tava ohvrite häbimärgistamise kaotamine ja välditaks nende tõrjumist kogukonna poolt, väljaheitmist perekonnast või tapmist;

9.  avaldab Mohammad Musa Mahmudile, Ehsanullah Hamidile ja kõigile Afganistani inimõiguste kaitsjatele tunnustust tubli töö eest, mida nad teevad ühes maailma kõige ohtlikumas keskkonnas, kus neid ähvardavad riiklikud ja valitsusvälised osalejad ning nad ei saa vajalikku kaitset, et teha oma tööd kättemaksu kartmata; rõhutab, et Afganistani ametivõimud peavad igas olukorras tagama, et inimõiguste kaitsjad saavad teha oma tööd ähvarduste, hirmutamise ja takistusteta;

10.  nõuab Afganistanile antava ELi rahalise abi suuremat kontrolli ja järelevalvet, tagamaks, et antava eelarvetoetusega edendatakse tegelikult keskkonda, mis soodustab inimõiguste kaitset ja edendamist;

11.  nõuab tungivalt, et Afganistani ametivõimud tagaksid Mohammad Musa Mahmudi ja Ehsanullah Hamidi turvalisuse; kutsub ametivõime üles vabastama viivitamata ja tingimusteta kõik inimõiguste kaitsjad, meelsusvangid ja ajakirjanikud, keda peetakse kinni või kes on süüdi mõistetud üksnes väljendusvabaduse ja rahumeelse kogunemise õiguse kasutamise eest;

12.  kutsub riigiprokuratuuri üles algatama sõltumatut ja erapooletut uurimist nende kodanikuühiskonna liikmete meelevaldse kinnipidamise küsimuses, kes vahistati pärast seda, kui nad olid teatanud seksuaalse kuritarvitamise ja vägivalla juhtumitest, ning kes vabastati mitu päeva hiljem;

13.  kutsub ELi liikmesriike, kellel on Afganistanis diplomaatilised esindused, ja nende kohapealseid arenguagentuure üles abistama ametivõime ja kohalikke kodanikuühiskonna osalejaid, kes töötavad Afganistani ühiskonnas bacha bazi tava kaotamise nimel;

14.  kutsub ELi liikmesriike, kellel on kohapeal diplomaatilised esindused, üles täielikult rakendama inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid ning kinnipeetavaid inimõiguste kaitsjaid igati toetama, sh vanglate külastamise ja kohtuprotsesside jälgimisega; tuletab meelde, kui oluline on, et ELi delegatsioon ja ELi liikmesriigid rakendaksid täielikult lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi suuniseid ning ELi suunised laste ja relvastatud konflikti küsimuses;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Afganistani valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 369, 11.10.2018, lk 85.
(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0066.


Venemaa nn välisagentide seadus
PDF 126kWORD 46k
Euroopa Parlamendi 19. detsembri 2019. aasta resolutsioon Venemaa nn välisagentide seaduse kohta (2019/2982(RSP))
P9_TA(2019)0108RC-B9-0258/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa ning ELi ja Venemaa suhete kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 23. novembri 2019. aasta avaldust Venemaa Föderatsiooni nn välisagentide seaduse muutmise kohta ja 26. novembri 2017. aasta avaldust Venemaa seaduse kohta, mis võimaldab välisriikide meediakanalid registreerida „välisagentidena“,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu juures tegutseva ELi delegatsiooni 11. detsembri 2019. aasta avaldust nn välisagentide seaduse muutmise kohta Venemaa Föderatsioonis,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 19 arvamus- ja väljendusvabaduse õiguse kohta ning artiklit 20 rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabaduse õiguse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta, eriti selle artiklit 13 ühinemisvabaduse kohta,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, eriti selle artiklit 22 ühinemisvabaduse õiguse kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Euroopa inimõiguste konventsioon),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni ja selle protokolle, eriti selle artiklit 10 väljendusvabaduse õiguse kohta ning artiklit 11 kogunemis- ja ühinemisvabaduse õiguse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni põhiseadust, eriti selle 2. peatükki kodaniku õiguste ja vabaduste kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) meediavabaduse esindaja 20. novembri 2019. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 15. juuli 2013. aasta arvamust, mis käsitleb Venemaa Föderatsiooni mittetulunduslikke organisatsioone puudutavaid õigusakte Euroopa Nõukogu standardite valguses, ja tema 9. juulil 2015 ajakohastatud arvamust, mis käsitleb mittetulunduslikke organisatsioone puudutavaid õigusakte ja tavasid Venemaa Föderatsioonis Euroopa Nõukogu standardite valguses,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu“ (Veneetsia komisjon) 27. juuni 2014. aasta arvamust mittetulunduslikke organisatsioone puudutava föderaalseaduse (nn välisagentide seadus) kohta, 13. juuni 2016. aasta arvamust Venemaa föderaalseaduse nr 129‑FZ (välisriikide ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide ebasoovitava tegevuse) kohta ning Veneetsia komisjoni 18. märtsi 2019. aasta aruannet ühenduste rahastamise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et Venemaa Föderatsiooni põhiseaduses on sätestatud õigus mõtte-, sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadusele;

B.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon on alla kirjutanud inimõiguste ülddeklaratsioonile ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ning on Euroopa Nõukogu liige ja on seetõttu võtnud endale kohustuse järgida õigusriiki, inimõigusi ja põhivabadusi reguleerivaid rahvusvahelisi standardeid ja põhimõtteid;

C.  arvestades, et Venemaa parlament võttis 2012. aasta juulis vastu nn välisagentide seaduse, millega nõutakse, et Venemaa valitsusvälised organisatsioonid registreeriksid end Venemaa Föderatsiooni justiitsministeeriumis „välisagendi ülesandeid täitvate organisatsioonidena“, kui nad saavad välisrahastamist ja osalevad tegevuses, mida nimetatakse ebamääraselt „poliitiliseks tegevuseks“; arvestades, et 2014. aasta juunis seda seadust muudeti, et võimaldada justiitsministeeriumil registreerida valitsusväliseid organisatsioone nn välisagentidena omal algatusel; arvestades, et 2017. aasta novembris laiendati seaduse kohaldamisala, et kõiki välismaiseid meediakanaleid, mis saavad otseselt või kaudselt välisrahastamist, saaks nimetada „välisagentideks“;

D.  arvestades, et Venemaa parlament kiitis 21. novembril 2019 heaks nn välisagentide seaduse viimased muudatused, millega laiendatakse „välisagentide“ staatust eraisikutele, sealhulgas blogijatele ja sõltumatutele ajakirjanikele, ning president Vladimir Putin allkirjastas need 2. detsembril 2019 seadusena; arvestades, et seadusega kehtestatakse konkreetsed nõuded väljaannete registreerimisele, raamatupidamisele ja märgistamisele ning sätestatakse, et nende mittetäitmine on kuritegu, sealhulgas nähakse ette võimalus määrata suuri haldustrahve või kuni kaheaastane vangistus;

E.  arvestades, et selle seaduse kohaselt kuulutataks „välisagentideks“ venelasi ja välismaalasi, kes töötavad „välisagentidena“ märgistatud uudistekanalitega või levitavad nende sisu, mistõttu võidakse ajakirjanikke, nende allikaid või isegi sotsiaalvõrgustikes materjale jagavaid isikuid häbimärgistada ja nimetada neid „välisagentideks“, mis võib viia enesetsensuurini, veendes neid mitte ainult materjalide avaldamisest, vaid ka jagamisest hoiduma;

F.  arvestades, et Venemaa nn välisagentide seadusega rikutakse Euroopa inimõiguste konventsiooni, mis on Euroopa Nõukogu rahvusvaheline kokkulepe, millega kaitstakse muu hulgas sõna- ja meediavabadust; arvestades, et Venemaa ei täida seetõttu oma kohustusi Euroopa Nõukogu liikmena; arvestades, et Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik peab seda seadust rahvusvaheliste ja Euroopa inimõiguste standarditega vastuolus olevaks; arvestades, et nn välisagentide seadusega rikub Venemaa oma kohustusi OSCE liikmena ja inimõiguste ülddeklaratsioonile allakirjutanud riigina; arvestades, et EL ootab, et Venemaa Föderatsioon kui ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige täidaks täielikult oma rahvusvahelisi kohustusi;

G.  arvestades, et mitmed inimõigusi kaitsvad organisatsioonid ja valitsusvälised organisatsioonid, nagu Amnesty International ja Human Rights Watch, leiavad, et muudetud seadusel on kahjulik mõju Venemaa sõltumatu ajakirjanduse jaoks juba niigi piiravas keskkonnas ning sellega kahjustatakse väljendusvabadust veelgi; arvestades, et seadusega on sihikule võetud kvaliteetsed meediakanalid, mis on sõltumatud valitsus- või valitsusmeelsetest struktuuridest, mis teevad koostööd paljude Venemaa korrespondentidega kogu riigis ning on sageli ainsad usaldusväärse teabe allikad ja alternatiiv riiklikule meediale kõrvalistes piirkondades, takistades seadusega nende tööd ja ühtlasi juurdepääsu erapooletule meediakajastusele;

H.  arvestades, et viimastel kuudel on Venemaal nn välisagentide seaduse alusel seatud õiguslikke piiranguid ja esitatud sihipäraseid süüdistusi repressiivsemates vormides, mille tulemusena piiratakse meedia ja kodanikuühiskonna juurdepääsu sõltumatule rahastamisele, kahjustatakse nende mainet ja takistatakse nende tegevust, piirates seeläbi põhivabaduste kasutamist ning vähendades Venemaal sõltumatute osaliste ja teisitimõtlejate tegutsemisruumi;

I.  arvestades, et nn välisagentide seadus on osa laiemast kampaaniast kogu Venemaal eriarvamuste, opositsiooni ja kodanikuühiskonna lämmatamiseks; arvestades, et Venemaa sõltumatu kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemine võimaldab suurendada valitsuse huve esindavate mittesõltumatute vabaühenduste kohalolu; arvestades, et Venemaa valitsus kasutab valitsuse huve esindavaid vabaühendusi oma poliitika edendamiseks, säilitades samas mulje sõltumatust kodanikuühiskonnast;

J.  arvestades, et seadus on seni olnud suunatud peamiselt valitsusvälistele organisatsioonidele; arvestades, et selle seaduse kohaselt peetakse „välisagentideks“ kokku umbes 80 valitsusvälist organisatsiooni, sealhulgas peaaegu kõiki Venemaa juhtivaid inimõigustega tegelevaid valitsusväliseid organisatsioone; arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohtus on menetlemisel 49 taotlust Venemaa valitsusvälistelt organisatsioonidelt, kes väidavad, et nn välisagentide seadusega rikutakse mitmeid inimõigusi, sealhulgas väljendus- ja ühinemisvabadust, ning protesteerivad seaduse kvaliteedi ja enda tagakiusamise vastu, juhul kui nad ei ole end „välisagentidena“ registreerinud, samuti ülemäärase riikliku kontrolli vastu;

K.  arvestades, et kümned keskkonnaküsimustega tegelevad organisatsioonid on alates 2014. aastast sunniviisiliselt kantud nn välisagentide nimekirja, vaatamata sellele, et Venemaa konstitutsioonikohtu otsusega on keskkonnarühmitused selle seaduse kohaldamisalast selgesõnaliselt välja jäetud; arvestades, et paljud ühendused on pidanud tegevuse lõpetama, et vältida enda liigitamist „välisagendiks“, või seetõttu, et nad ei ole suutnud trahve maksta;

L.  arvestades, et viimase kümne aasta jooksul on esile kerkinud murettekitav ülemaailmne suundumus, kus üha rohkem riike võtab vastu ja kasutab seadusi, et piirata õigust väljendusvabadusele (mis hõlmab vabadust saada ja levitada teavet ja ideid ilma ametivõimude sekkumiseta ning olenemata riigipiiridest) ja samuti kogunemis- ja ühinemisvabadust; arvestades, et sellised seadused takistavad ka kodanikuühiskonna organisatsioonide ja üksikisikute tööd;

M.  arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmes oma otsuses rõhutanud, et valitsusväliste organisatsioonide avaliku järelevalve roll on demokraatliku ühiskonna jaoks hädavajalik ja sama tähtis kui meedia roll;

N.  arvestades, et õiguspärase eesmärgiga tagada välisrahastust saavate valitsusväliste organisatsioonide läbipaistvus ei saa õigustada meetmeid, mis piiravad demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi valdkonnas tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide tegevust;

1.  kutsub Venemaa ametivõime üles tunnistama nn välisagentide seaduse viivitamata kehtetuks ning viima kehtivad õigusaktid kooskõlla Venemaa põhiseaduse ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega; nõuab tungivalt, et Venemaa Föderatsioon lõpetaks kodanikuühiskonna suhtes tahtlikult vaenuliku õhkkonna kujundamise, ning mõistab hukka nn välisagentide seaduse kasutamise vahendina, mille abil ahistada ja maha suruda rahvusvaheliste rahastajatega koostööd tegevaid või poliitilisi seisukohti väljendavaid kodanikuühiskonna organisatsioone;

2.  mõistab hukka hiljuti „välisagentide“ seadusesse tehtud muudatused, mis laiendavad märkimisväärselt seaduse kohaldamisala ja võimaldavad üksikisikuid häbimärgistada „välisagentideks“, rikkudes seeläbi nende inimõigusi, eelkõige nende väljendus- ja ühinemisvabadust, ning nende kui kodanike õigusi, piirates nende pühendumust ja panust Venemaa kodanikuühiskonda ning seades häbimärgistamisega ohtu nende isikliku turvalisuse;

3.  mõistab hukka Venemaa ametivõimude jätkuvad jõupingutused piirata internetis ja väljaspool seda toimuvaid arutelusid ning sõltumatut ajakirjandust; tuletab neile meelde, et sõnavabadus on põhiline inimõigus, mis tugevdab kõiki teisi inimõigusi, võimaldades ühiskonnal areneda ja edeneda; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles tunnustama elujõulise ja aktiivse kodanikuühiskonna positiivset panust demokraatia ja ühiskonna olukorda;

4.  on seisukohal, et selle seaduse ning meedia, inimõigusorganisatsioonide ja kodanikuühiskonna vastu suunatud ülemääraste trahvide ja kokkulepete sihipärane eesmärk on sundida neid suunama oma vahendid trahvide ja õiguskaitsetasude maksmisele ning seega piirata väljendusvabadust; on sügavalt mures inimõigusorganisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate vastu suunatud rünnakute pärast, mis süvendavad veelgi inimõiguste halba olukorda Venemaal; mõistab muu hulgas hukka ajalooliselt olulise liikumise „Inimõiguste eest“ tegevuse lõpetamise;

5.  väljendab muret seoses ohuga, et seadust kohaldatakse valikuliselt konkreetsete isikute, eelkõige sõltumatute ajakirjanike ja poliitilise opositsiooni aktivistide suhtes, kuna puuduvad selged kriteeriumid ning seaduse tavakodanike suhtes kohaldamise põhjused ja tagajärjed on õiguslikult ebaselged; kutsub Venemaa ametivõime üles looma selge, sidusa, ühtse ning Euroopa ja rahvusvaheliste standarditega kooskõlas oleva mittetulunduslike organisatsioonide tegevusraamistiku, eelkõige kasutades selgeid määratlusi, vältides selliseid häbimärgistavaid väljendeid nagu „välisagendid“ või rahastamisallikatega seotud diskrimineerivate õigussätete kasutamist ning hoides ära valitsusväliste organisatsioonide, meedia ja blogijate või valitsusväliste organisatsioonide või meedia heaks tegutsevate üksikisikute kriminaalvastutusele võtmise; väljendab muret selle pärast, et valitsuse organiseeritud vabaühendused tõrjuvad välja sõltumatud kodanikuühiskonna organisatsioonid; võtab murega teadmiseks Anastassia Ševtšenkoga seotud olukorra Rostovis Doni ääres;

6.  on teravalt vastu Venemaa ametivõimude meetoditele kasutada riigi võimu väljendus- ja sõnavabaduse mahasurumiseks ning seeläbi hirmu tekitamiseks ühiskonnas; kutsub Venemaa ametivõime üles toetama meediakanalite, sealhulgas Venemaa riigiettevõtetele kuuluvate kanalite erapooletust ning parandama ajakirjanike turvalisust ja töökeskkonda Venemaal, muu hulgas edendades nende kutseoskusi, kasutades olemasolevaid rahvusvahelisi programme; rõhutab vajadust tagada tõhusad õiguskaitsemenetlused ajakirjanikele, kelle töövabadust on ohustatud, et vältida enesetsensuuri;

7.  tunnustab kõiki üksikisikuid ja organisatsioone, kes vaatamata sellele, et nad on repressioonide sihtmärgid, teevad endiselt oma seaduslikku ja rahumeelset inimõigustealast tööd, ning avaldab neile toetust; nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud lõpetaksid igasuguse kodanikuühiskonna, meedia, inimõigusorganisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate ahistamise, hirmutamise ja nende vastu suunatud rünnakud; mõistab hukka Venemaa ametivõimude suutmatuse kaitsta neid osalejaid kolmandate isikute rünnakute, ahistamise ja hirmutamise eest ning erapooletult uurida selliseid rünnakuid nende vastu;

8.  märgib, et Venemaa „välisagentide“ meediaregistris on kümme kannet, mis kõik on kas Raadio Vaba Euroopa või Ameerika Häälega seotud meediakanalid; tuletab meelde, et Venemaa valitsus on kritiseerinud teisi välismeediakanaleid riigis toimunud meeleavalduste kajastamise eest;

9.  ootab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, nõukogu ja komisjon tõstataksid oma kontaktides, kohtumistel ja suhtluses Venemaa esindajatega, sealhulgas kõrgeimal tasandil, mureküsimusi seoses nn välisagentide seadusega, ning palub neil anda Euroopa Parlamendile aru oma suhtlusest Venemaa ametivõimudega;

10.  kordab oma üleskutset komisjonile, Euroopa välisteenistusele ja liikmesriikidele jätkata Venemaa Föderatsiooni inimõiguste olukorra tähelepanelikku jälgimist ning kutsub ELi delegatsiooni Venemaal ja liikmesriikide saatkondi üles jätkama kodanikuühiskonna organisatsioonide ja aktivistidega seotud kohtuasjade jälgimist; palub lisaks komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel tagada, et nende suhtluses Venemaa ametivõimudega võetaks kõne alla poliitilistel põhjustel kohtu alla antud isikute juhtumid ning et Venemaa esindajatel palutaks ametlikult nendele juhtumitele vastata; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel anda Euroopa Parlamendile aru oma suhtlusest Venemaa ametivõimudega;

11.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat kasutama iga võimalust, et toetada kodanikuühiskonda, kes edendab Venemaal demokraatlikke väärtusi, õigusriiki, põhivabadusi ja inimõigusi, ning tugevdama inimestevahelisi kontakte Venemaa kodanikega;

12.  palub ELi liikmesriikidel tõstatada nn välisagentide seaduse probleemi Euroopa Nõukogu institutsioonides, eelkõige ministrite komitees ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees; palub Veneetsia komisjonil „välisagente“ käsitleva muudetud seaduse läbi vaadata, et esitada õiguslik arvamus ja asjakohased soovitused; kutsub Venemaa ametivõime üles täielikult rakendama kõiki Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni soovitusi kooskõlas Venemaa rahvusvaheliste kohustustega; kutsub ELi liikmesriike üles avaldama OSCEs pidevat survet Venemaa ametivõimudele, et nad täidaksid OSCE standardeid inimõiguste, demokraatia, õigusriikluse ja kohtusüsteemi sõltumatuse vallas;

13.  ergutab ELi jätkama pidevalt Venemaale üleskutsete esitamist, et Venemaa tunnistaks kehtetuks kõik seadused, mis ei ole rahvusvaheliste standarditega kooskõlas, või muudaks neid; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal koostada uus ja kõikehõlmav ELi ja Venemaa strateegia, mille eesmärk on tugevdada rahu ja stabiilsust; kinnitab veel kord, et mis tahes dialoog peaks põhinema kindlatel põhimõtetel, sealhulgas rahvusvahelise õiguse ja Venemaa naabrite territoriaalse terviklikkuse austamisel; rõhutab, et Venemaa-vastaseid sanktsioone saab tühistada ainult siis, kui Venemaa täidab täielikult oma kohustusi;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.


Rumeenia 1989. aasta detsembri revolutsiooni 30. aastapäeva tähistamine
PDF 116kWORD 43k
Euroopa Parlamendi 19. detsembri 2019. aasta resolutsioon Rumeenia 1989. aasta detsembrirevolutsiooni 30. aastapäeva puhul (2019/2989(RSP))
P9_TA(2019)0109B9-0241/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste üldpõhimõtteid ja Euroopa Liidu kui ühistel väärtustel rajaneva ühenduse aluspõhimõtteid,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille võttis 10. detsembril 1948 vastu ÜRO Peaassamblee,

–  võttes arvesse oma 19. septembri 2019. aasta resolutsiooni, millega rõhutatakse Euroopa ajaloomälu tähtsust Euroopa tulevikule(1),

–  võttes arvesse paljude riikide parlamentides vastu võetud resolutsioone ja deklaratsioone totalitaarsete kommunistlike režiimide kuritegude kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A.  arvestades, et 2019. aastal möödub 30 aastat Rumeenia revolutsioonist, mis sai alguse vastuhakkudest Timișoara linnas, jätkus hiljem riigi kõigis osades ja kulmineerus Bukarestis totalitarismivastase revolutsiooniga, mis viis kommunistliku režiimi kokkuvarisemiseni ja demokraatia võidulepääsuni; arvestades, et selles revolutsioonis, millega toimus Rumeenia rahva üleminek vabadusele ja õigusriigile, hukkus traagiliselt 1 142 inimest, 3 138 inimest sai raskelt vigastada ning rohkem kui 760 inimest peeti ebaseaduslikult kinni ja neid piinati;

B.  arvestades, et 1989. aasta detsembrirevolutsioon Rumeenias oli kõigist raudse eesriide tagustes riikides toimunud ja kommunismi kokkuvarisemisega päädinud ülestõusudest kõige vägivaldsem;

C.  arvestades, et 1989. aasta detsembrirevolutsioon ja vapralt võidelnud Rumeenia kodanike ennastsalgavus avasid Rumeeniale tee Põhja‑Atlandi Lepingu Organisatsiooni, Euroopa Liitu ja demokraatlikku maailma, kust see riik oli pärast Teise maailmasõja lõppu oma rahva tahte vastaselt välja tõrjutud;

D.  arvestades, et jõu kasutamine Rumeenia rahva vastu 1989. aasta detsembris vapustas kogu Rumeenia ühiskonda ning tollaste kuritegude toimepanijate väljaselgitamine on ohvrite, nende perekondade ja kõigi rumeenlaste jaoks endiselt piinav lahendamata küsimus;

E.  arvestades, et sõjaline rünnak oma rahva vastu ei tohiks jääda karistamata;

F.  arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustes (Ühendus „21. detsember 1989“ ja teised vs. Rumeenia; Acatrinei ja teised vs. Rumeenia; Șandru ja teised vs. Rumeenia) tunnistatakse, et revolutsiooni ajal rikuti raskelt põhiõigusi – õigust elule, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeldu ning õigust era- ja perekonnaelu austamisele – ja need rikkumised panid toime kommunistliku diktatuurirežiimi jõud, kes avasid tule rahumeelsete meeleavaldajate pihta ja võtsid vabaduse paljudelt Nicolae Ceaușescu vastastes meeleavaldustes osalejatelt; arvestades, et isegi hulk aastaid hiljem ei ole ohvrid ega nende pärijad teada saanud tõde traagiliste sündmuste täpsete asjaolude kohta;

G.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 on sätestatud, et liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine; arvestades, et need väärtused on ühised kõigile liikmesriikidele;

H.  arvestades, et Rumeenia riik on tarbetult viivitanud tõe väljaselgitamise ja avalikustamisega, mis on ülimalt oluline, et tagada ohvritele ja nende pärijatele õigus õiglasele hüvitisele ja heastamisele; arvestades, et riigi ametiasutused ei ole täitnud rahvusvaheliste inimõiguste normidega kehtestatud hoolsuskohustust;

1.  mälestab 1989. aasta detsembrirevolutsiooni ohvreid, kes andsid elu totalitaarse diktatuuri lõpetamise eest Rumeenias, ning avaldab austust nende perekondadele;

2.  tunnistab, et rahumeelsete meeleavaldajate ennastsalgavus 1989. aasta detsembris avas tee Rumeenia üleminekuks demokraatiale, õigusriigile ja turumajanduse loomisele ning riigi järgnevaks integreerimiseks Põhja‑Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa Liitu;

3.  kutsub Rumeenia riiki üles tugevdama pingutusi, et välja selgitada tõde revolutsioonisündmuste kohta, kuna see on Rumeenia riigi ja rahva ning Euroopa ja Euroopa Liidu jaoks tingimata vajalik, pidades silmas Rumeenia rahva õigust tõde teada saada, kui 1989. aasta detsembrirevolutsioonist on möödunud juba 30 aastat;

4.  kutsub Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide, kaasa arvatud Rumeenia institutsioone üles tegema kõik endast oleneva, et kommunistlike režiimide kuritegusid meeles pidada ning tagada, et selliseid kuritegusid enam kunagi toime ei pandaks;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning kõikide liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0021.


Uiguuride olukord Hiinas (China Cables)
PDF 132kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 19. detsembri 2019. aasta resolutsioon uiguuride olukorra kohta Hiinas (China Cables) (2019/2945(RSP))
P9_TA(2019)0110RC-B9-0246/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Hiinas, eriti 18. aprilli 2019. aasta resolutsiooni Hiina ning eelkõige usu- ja etniliste vähemuste olukorra kohta(1), 4. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni uiguuride ja kasahhide massilise meelevaldse kinnipidamise kohta Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas(2), 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina suhete seisu kohta(3), 15. detsembri 2016. aasta resolutsiooni Larung Gari Tiibeti budismi akadeemia ja Ilham Tohti juhtumite kohta(4), 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Kashgari (Xinjiangi Uiguuri autonoomne piirkond, Hiina) olukorra ja kultuuripärandi kohta(5) ning 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni Hiina kohta: vähemuste õigused ja surmanuhtluse rakendamine(6),

–  võttes arvesse oma otsust anda 2019. aasta Sahharovi auhind uiguuri majandusteadlasele Ilham Tohtile, kes võitleb rahumeelselt Hiina uiguuri vähemuse õiguste eest,

–  võttes arvesse 9. aprillil 2019 toimunud ELi ja Hiina 21. tippkohtumisel tehtud ühisavaldust,

–  võttes arvesse 1. ja 2. aprillil 2019 Brüsselis peetud ELi ja Hiina inimõigustealase dialoogi 37. vooru,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 12. märtsi 2019. aasta ühisteatist „ELi ja Hiina suhete strateegilised väljavaated“ (JOIN(2019)0005),

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 24. juunil 2013 vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitsmise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 26. oktoobri 2018. aasta avaldust olukorra kohta Xinjiangis,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 9. detsembri 2019. aasta otsust ettevalmistuste alustamise kohta horisontaalssanktsioonide režiimi kehtestamiseks, et võidelda ränkade inimõiguste rikkumiste vastu,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi kohta(7),

–  võttes arvesse 18. septembril 2018. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogu 39. istungjärgul 4. päevakorrapunkti raames esitatud ELi ning Ühendkuningriigi, Saksamaa, Prantsusmaa, Soome ja Kanada suulisi avaldusi, milles väljendati muret uiguuride meelevaldse kinnipidamise pärast Xinjiangi laagrites,

–  võttes arvesse Xinjiangis toimuvaid inimõiguste rikkumisi ja kuritarvitusi käsitlevat ühisavaldust , mille Ühendkuningriigi alaline esindaja ÜRO juures esitas 29. oktoobril 2019. aastal ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komiteele 23 riigi, sealhulgas 14 ELi liikmesriigi nimel,

–  võttes arvesse Hiina Rahvavabariigi põhiseaduse artiklit 36, millega tagatakse kõigile kodanikele usuvabadus, ja põhiseaduse artiklit 4, millega kaitstakse rahvusvähemuste õigusi,

–  võttes arvesse 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Hiina allkirjastas 1998. aastal, kuid mida ta ei ole ratifitseerinud,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 2011. aasta ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee Hiinat käsitleva aruande lõppjäreldusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamine ja järgimine peaks olema jätkuvalt ELi Hiina‑poliitika keskmes, kooskõlas ELi võetud kohustusega toetada neid väärtusi oma välistegevuses ning Hiina lubadusega järgida neid omaenda rahvusvahelises ja arengukoostöös;

B.  arvestades, et pärast seda, kui president Xi Jinping 2013. aasta märtsis võimule tuli, on inimõiguste olukord Hiinas pidevalt halvenenud; arvestades, et Hiina valitsus on muutunud vaenulikumaks rahumeelse teisitimõtlemise, sõna- ja usuvabaduse ning õigusriigi põhimõtte suhtes; arvestades, et Hiina ametivõimud on kinni pidanud ja vastutusele võtnud sadu inimõiguslasi, juriste ja ajakirjanikke;

C.  arvestades, et olukord Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas, kus elab rohkem kui 10 miljonit uiguuri moslemit ja kasahhi, on viimastel aastatel järsult halvenenud, seda suurel määral pärast 2014. aastal alanud kampaania „Otsustav vastulöök vägivaldsele terrorismile“ käivitamist, kuna kontroll Xinjiangi üle on seatud Hiina ametivõimude tähtsaimaks prioriteediks, ajendatuna nii ebastabiilsusest ja Xinjiangis väidetavalt uiguuridest tulenevast julgeolekuohust kui ka Xinjiangi Uiguuri autonoomse piirkonna strateegilisest asukohast uue siiditee algatuse seisukohalt, mis näeb edaspidiseks ette auahned tekstiilitoodete ja muude töömahukate kaupade tootmismahud; arvestades, et Hiina valitsuse terrorismivastane sõda Xinjiangis muutub üha enam usutunnistuse ja rahvusliku kuuluvuse vastu suunatud sõjaks; arvestades, et mõningate teadete kohaselt on Xinjiangi laagrite süsteemi laiendatud ka Hiina teistesse piirkondadesse;

D.  arvestades, et Hiina ametivõimud viivad läbi üha jõulisemat massilise kinnipidamise, sekkuva digitaalse jälgimise (sh näotuvastustehnoloogia ja andmete kogumine), poliitilise ajupesu ja vägivaldse kultuurilise assimileerimise kampaaniat; arvestades, et on olemas usaldusväärne teave, mille kohaselt on uiguure ja teisi peamiselt islamiusuliste etniliste vähemuste liikmeid Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas meelevaldselt kinni peetud ja piinatud, nende usutavadele ja kultuurile on kehtestatud rängad piirangud ning nad allutatakse kõikjaleulatuvale digitaalsele jälgimissüsteemile, mis jälgib igapäevaelu kõiki aspekte, kasutades näotuvastuskaameraid, mobiiltelefonide skannimist, DNA kogumist ning politsei laialdast ja sekkuvat kohalolekut;

E.  arvestades, et arvukate usaldusväärsete hinnangute kohaselt on terrorismi ja usuäärmusluse vastase võitluse ettekäändel nn poliitilise ümberkasvatuse keskustesse määramata ajaks meelevaldselt suletud koguni miljon inimest; arvestades, et neid ümberkasvatuskeskusi nimetatakse ka kutsekoolituskeskusteks; arvestades, et tegemist on tänapäeva maailmas suurima ühe etnilise vähemuse liikmete massivangistusega; arvestades, et mõnede endiste kinnipeetute teatel iseloomustavad kohtlemist ja tingimusi neis laagrites ülerahvastatus, ebasanitaarsed olmetingimused, toidupuudus, peksmine ja seksuaalne väärkohtlemine; arvestades, et on teateid selle kohta, et väikelapsi on saadetud riiklikesse lastekodudesse isegi juhul, kui vaid üks nende vanematest on kinnipidamislaagris; arvestades, et väidetavalt asuvad mõnes ümberkasvatuslaagris eksportkaupu tootvad vabrikud;

F.  arvestades, et 2019. aasta novembris avalikkuse ette jõudnud China Cables kujutab endast Hiina valitsuse salastatud ja avalikkusse lekkinud dokumentidel põhinevat uurimist, mis kirjeldab Hiina Xinjiangi provintsi uiguuride ja teiste moslemivähemuste jälgimist ja massilist kinnipidamist ilma süüdistuse või kohtuta; arvestades, et saladokumendid jõudsid uurivate ajakirjanike rahvusvahelise konsortsiumi kätte paguluses viibivate uiguuride võrgustiku kaudu ning mitmed juhtivad asjatundjad on kinnitanud nende autentsust; arvestades, et nende dokumentide avaldamine on lisaks toonud päevavalgele Hiina valitsuse salastatud teabe, mis paljastab laagrite toimemehhanismid, neis valitsevad karmid tingimused ja vangide igapäevaelu reguleeriva režiimi ebainimlikkuse; arvestades, et dokumendid paljastavad selle, kuidas Hiina korraldab tugevdatud režiimiga vangilaagrite võrgustikus sadade tuhandete moslemite ajupesu ning kuidas toimib Xinjiangi massilise jälgimise ja politsei ennetusmeetmete süsteem, kinnitades sellega viimastel aastatel avaldatud satelliidifotodel, andmetel ja pealtnägijate tunnistustel põhinevaid ekspertide järeldusi; arvestades, et Hiina valitsus on järjekindlalt väitnud, et laagrites pakutakse vabatahtlikku haridust ja koolitust; arvestades, et China Cables on toonud päevavalgele enneolematud tõendid selle kohta, et uiguuride, kasahhide ja teiste vastu suunatud repressiivmeetmete põhialuseid valmistati ette juba alates 2014. aasta aprillist ja seda kõrgeimal poliitilisel tasandil;

G.  arvestades, et uiguuride ja teiste moslemivähemuste kinnipidamine ja tagakiusamine Xinjiangis on sundinud paljusid neist lõpetama suhtlust oma välismaal, sealhulgas Euroopas asuvate pereliikmete ja sõpradega, kuna kardetakse ametivõimude kättemaksu;

H.  arvestades, et repressioonid on ägenenud pärast seda, kui 2018. aasta veebruaris jõustusid usuküsimusi käsitlevad õigusnormid, mis on piiranud usurühmituste tegevust ja sundinud neid oma tegevuses rohkem järgima partei poliitikat; arvestades, et nende õigusnormide kohaselt võib usulise ja kultuurilise kuuluvusega seotud avalikke või isegi eraviisilisi meeleavaldusi lugeda äärmuslikeks; arvestades, et uued normid ohustavad usukogukondadega seotud inimesi, kellel puudub riigis õiguslik staatus; arvestades, et Hiinas on sagenenud usukogukondade vastased repressioonid, mistõttu see on nüüd üks suurima usuvangide arvuga riike;

I.  arvestades, et 2018. aasta augustis süüdistas ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee Hiina Rahvavabariigi valitsust Xinjiangis toime pandud kuritarvitustes, sealhulgas kinnipidamislaagrite loomises massiliselt ja meelevaldselt kinnipeetute jaoks; arvestades, et 2018. aasta septembris mainis ÜRO inimõiguste ülemvolinik Michelle Bachelet oma esimeses sellel ametikohal peetud kõnes äärmiselt häirivaid teateid uiguuride ja teiste moslemikogukondade väidetavast ulatuslikust meelevaldsest kinnipidamisest kõikjal Xinjiangis asuvates nn ümberkasvatuslaagrites; arvestades, et Hiina valitsus on tagasi lükanud isikute sunniviisilist või tahtevastast kadumist käsitleva ÜRO töörühma, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku ja teiste ÜRO erimenetluste volitatud esindajate arvukad taotlused saata Xinjiangi sõltumatud uurijad ning lubada neil pääseda kõnealustesse laagritesse;

J.  arvestades, et Xinjiangi kinnipidamislaagrite arv kasvas kiiresti pärast seda, kui Chen Quanguo nimetati 2016. aasta augustis piirkonna parteijuhiks; arvestades, et Xinjiangi kuberner Shohrat Zakir väitis 2019. aasta detsembris, et kõik 1,5 miljonit inimest on ümberkasvatus- ja praktikalaagritest „pöördunud tagasi ühiskonda“, ilma selle kohta tõendeid esitamata;

K.  arvestades, et Hiina ametivõimud on ahistanud mõningaid ELis elavaid Hiina vähemuste kogukondi; arvestades, et välismaal elavaid uiguure on survestatud Hiinasse tagasi pöörduma; arvestades, et China Cables’i dokumentides antakse üksikasjalikud ja selgesõnalised juhised välisriigi kodakondsusega uiguuride vahistamiseks ja välismaal elavate Xinjiangi uiguuride väljanuhkimiseks, kellest mõned on autoritaarsete valitsuste poolt Hiinasse tagasi saadetud; arvestades, et lekkinud dokumentidest nähtub, et selle tegevusega on olnud tihedalt seotud Hiina saatkonnad;

L.  arvestades, et USA Kongress võttis 4. detsembril 2019. aastal vastu uiguuri inimõiguste poliitika seaduse, millega tehakse riigisekretärile ülesandeks võtta viivitamata meetmeid inimõiguste kaitsmiseks ning kaaluda ülemaailmse Magnitski seaduse põhjal viisakeeldude ja majandussanktsioonide kehtestamist Xinjiangi provintsis toimunud inimõiguste rikkumiste eest vastutavatele Hiina Rahvavabariigi ametiisikutele, ning samal ajal kaitsta USAs elavaid uiguure Hiina-poolse ahistamise ja tagakiusamise eest;

M.  arvestades, et 2019. aasta Sahharovi mõttevabaduse auhind anti uiguuri majandusprofessorile Ilham Tohtile, kes vahistati 2014. aasta jaanuaris ja kellele määrati 23. septembril 2014 eluaegne vanglakaristus väidetava separatismi eest; arvestades, et kinni peeti ka Ilham Tohti seitse endist üliõpilast ja neile mõisteti väidetava koostöö eest temaga kolme kuni kaheksa aasta pikkused vanglakaristused; arvestades, et Ilham Tohti on alati olnud separatismi ja vägivalla vastu ning taotlenud uiguuri kultuuri austamisel põhinevat leppimist;

N.  arvestades, et EL on oma inimõiguste ja demokraatia strateegilises raamistikus lubanud tugevdada inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamist kõigis oma välistegevuse valdkondades ning seada inimõigused kõigi kolmandate riikide, ka strateegiliste partneritega sõlmitud suhete keskmesse;

1.  väljendab sügavat muret uiguuride ja teiste moslemi etniliste vähemuste üha sagedasema represseerimise pärast ja nõuab, et ametivõimud austaksid nende põhivabadusi, nagu on soovitatud usaldusväärsetes aruannetes; mõistab teravalt hukka sadade tuhandete uiguuride ja etniliste kasahhide poliitilistesse „ümberkasvatuslaagritesse“ saatmise nn ennetava politseitöö süsteemi alusel, muu hulgas ka välisreiside pärast või kui inimest peetakse liialt usule pühendunuks; kutsub Hiina ametivõime Xinjiangis üles andma teavet kinnipeetavate asukoha ja tervisliku seisundi kohta; kutsub Hiina valitsust üles viivitamata lõpetama uiguuride ja kasahhide meelevaldse kinnipidamise ilma süüdistuse esitamise, kohtumõistmise või süüdimõistva otsuseta, sulgema kõik laagrid ja kinnipidamiskeskused ning vabastama kinnipeetavad viivitamata ja tingimusteta; rõhutab, et igasugune kinnipidamine, kui seda tehakse põhilisi rahvusvahelisi õigusakte rikkudes, teatavate isikute või rühmade tagakiusamine etnilistel, kultuurilistel või usulistel põhjustel ning muud ebainimlikud teod, mis põhjustavad suuri kannatusi või tõsiseid vigastusi, kui need pannakse toime tsiviilelanikkonna vastu suunatud ulatusliku või süstemaatilise rünnaku käigus, on rahvusvahelise õigusraamistiku kohaselt vastuvõetamatud;

2.  kutsub Hiina ametivõime üles viivitamata ja tingimusteta vabastama uiguuri teadlase Ilham Tohti ja kõik teised inimõiguste kaitsjad, aktivistid, juristid, ajakirjanikud ja petitsiooni esitajad, keda peetakse kinni üksnes sõnavabaduse rahumeelse kasutamise eest, ning lõpetama jätkuvad repressioonid, sealhulgas kinnipidamise, kohtuliku ahistamise ja hirmutamise; kutsub Hiina valitsust üles tagama, et kinnipeetavatel oleks võimalus korrapäraselt ja takistamatult suhelda oma perekondade ja enda valitud advokaatidega ning et neid, nende perekondi ja advokaate ei piinataks ega väärkoheldaks muul viisil; rõhutab, et kõigi kinnipeetavate tingimused peavad vastama nõuetele, mis kehtestati ÜRO Peaassamblee 9. detsembri 1988. aasta resolutsiooniga 43/173 „Põhimõtted mis tahes viisil kinnipeetavate või vangistatud isikute kaitsmise kohta“, kaasa arvatud arstiabi kättesaadavuse osas; nõuab Ilham Tohti väidetava piinamise viivitamatut, tulemuslikku ja erapooletut uurimist ning süüdlaste kohtu alla andmist;

3.  kordab üleskutset, et Hiina ametivõimud võimaldaksid sõltumatutele ajakirjanikele ja rahvusvahelistele vaatlejatele, sealhulgas ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetluste volitatud esindajatele vaba, sisulist ja takistamatut pääsu Xinjiangi Uiguuri autonoomsesse piirkonda; märgib, et ELi ja Hiina vahel on suur erinevus ajakirjanike juurdepääsu ja ajakirjandusvabaduse osas; soovib, et Hiina annaks ELi meediaväljaannetele samasugused õigused ja samasuguse juurdepääsu, nagu liikmesriigid annavad Hiina meediaväljaannetele; leiab, et EL ja liikmesriigid peaksid ÜRO Inimõiguste Nõukogu järgmisel istungjärgul näitama initsiatiivi, et võetaks vastu resolutsioon teabekogumismissiooni algatamise kohta Xinjiangis;

4.  on tõsiselt mures teadete pärast, et Hiina ametivõimud ahistavad välismaal elavaid uiguure ja peavad mõnikord ka nende pereliikmeid kinni, et sundida neid tegutsema informaatoritena teiste uiguuride vastu, pöörduma tagasi Xinjiangi või vaikima seal valitsevast olukorrast; nõuab tungivalt, et komisjon ja kõik liikmesriigid sellist teavet kiiresti uuriksid, et tagada Xinjiangi diasporaasse kuuluvate inimeste kaitse liikmesriikides ning kiirendada uiguuride ja teiste turgi moslemite esitatud varjupaigataotluste menetlemist; tunneb heameelt selle üle, et mõned liikmesriigid otsustasid peatada kõigi etniliste uiguuride, kasahhide ja teiste turgi moslemite tagasisaatmise Hiinasse, kuna seal ähvardab neid meelevaldse kinnipidamise, piinamise ja muu väärkohtlemise oht, ning soovitab kõigil teistel liikmesriikidel seda eeskuju järgida;

5.  märgib murelikult, et Xinjiangi „pikaajalise stabiilsuse“ esmatähtsaks pidamine uue siiditee algatuse edu seisukohast on toonud kaasa kauaaegsete kontrollistrateegiate tugevdamise, mida toetavad mitmesugused tehnoloogilised uuendused ja sisejulgeolekule tehtavate kulutuste kiire kasv, ning terrorismivastaste meetmete kasutamise teisitimõtlemise ja teisitimõtlejate kriminaliseerimiseks terrorismi laia määratluse varal; on väga mures meetmete pärast, mida Hiina riik võtab piirkonna üle „laiaulatusliku järelevalve“ tagamiseks Hiina elektroonilise järelevalvesüsteemi Skynet paigaldamisega suurematesse linnadesse, GPS-jälitusseadmete paigaldamisega kõigile mootorsõidukitele, näotuvastusskannerite kasutamisega kontrollpunktides ja raudtee- ja bensiinijaamades ning Xinjiangi politsei vereanalüüside võtmise kampaaniaga, mille eesmärk on Hiina DNA-andmebaasi veelgi laiendada; väljendab muret ka selle pärast, et Hiina ekspordib selliseid tehnoloogiaid autoritaarsetele režiimidele kogu maailmas;

6.  väljendab sügavat muret teadete pärast, et Xinjiangis tegutsevate rahvusvaheliste ettevõtete tarneahelas võidakse kasutada kinnipidamislaagritest toodud sunnitöölisi, ning teadete pärast, mis puudutavad koostööd uiguuride massilise jälgimise või kinnipidamisega seotud Hiina institutsioonidega; rõhutab, et erasektori esindajad peaksid hindama oma tegevust Xinjiangis ja kontrollima inimõiguste rikkumiste välistamiseks oma tarneahelaid, luues selleks muu hulgas tugeva inimõigusi puudutava hoolsuskohustuse süsteemi, mis tagab, et nad ei ole seotud sunniviisilise töö ega uiguuride represseerimisega; rõhutab, et ümberkasvatuslaagrites toodetavad kaubad tuleks ELi turgudel keelata;

7.  nõuab tungivalt, et Hiina valitsus avaldaks viivitamata kõigi kinnipeetavate ja vabastatud isikute nimekirja ning teeks Xinjiangis kadunuks jäänud isikute täielikud andmed nende perekondadele teatavaks;

8.  nõuab tungivalt, et komisjon, nõukogu ja liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed, et veenda Hiina valitsust laagreid sulgema, kõigile inimõiguste rikkumistele Xinjiangis lõppu tegema ning tagama uiguuridele keelelise, kultuurilise ja usuvabaduse ning muud põhivabadused; nõuab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jälgiksid hoolikamalt muret tekitavat inimõiguste olukorda Xinjiangis, sealhulgas sagenevaid valitsuse repressioone ja suuremat jälgimist, ning protesteeriksid inimõiguste rikkumiste vastu Hiinas nii eraviisiliselt kui ka avalikult kõige kõrgemal tasandil; väljendab pettumust, et ELi ja Hiina inimõigustealase dialoogi 37. voorul ei saavutatud märkimisväärseid tulemusi, kuigi EL tõstatas poliitiliste ümberkasvatuslaagrite süsteemi teema kui väga tõsist muret tekitava suundumuse; peab kahetsusväärseks, et EL ei ole oma senise tegutsemisviisi ega seni kasutatud vahenditega Hiina inimõiguste olukorras reaalseid tulemusi saavutanud ja see on viimasel kümnendil läinud veelgi hullemaks; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal nõuda kinnipidamislaagrite süsteemi ulatuse ja olemuse sõltumatut uurimist ning tõsiseid ja süstemaatilisi inimõiguste rikkumisi puudutavate arvukate väidete uurimist; nõuab tungivalt, et komisjoni uus koosseis töötaks välja ja võtaks kasutusele tervikliku ELi strateegia, et tagada Hiinas inimõiguste valdkonnas reaalne edasiminek;

9.  rõhutab asjaolu, et EL ja Hiina kinnitasid pärast nende 21. tippkohtumist avaldatud ühisavalduses, et kõik inimõigused on universaalsed, jagamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud; rõhutab, et inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete edendamine peab olema ELi ja Hiina koostöö keskmes;

10.  nõuab, et EL, liikmesriigid ja rahvusvaheline kogukond kaaluksid, kuidas asjakohaste ekspordikontrolli mehhanismide tõhusa kasutamise abil peatada kõigi selliste kaupade ja teenuste eksport ja tehnosiire, mida Hiina kasutab oma küberseire laiendamiseks ja parandamiseks; kutsub seetõttu kaasseadusandjaid üles võtma vastu ühise seisukoha, mille kohaselt tuleb kahesuguse kasutusega kaupade määrust riikliku julgeoleku ja inimõiguste kaalutlustel muuta; rõhutab, et parlament täiendas ja tugevdas komisjoni ettepanekut, mis käsitleb loetelus sisalduva ja mittesisalduva küberseiretehnoloogia ekspordile range kontrolli kehtestamist;

11.  peab väga oluliseks, et kooskõlas oma lubadusega väljendada suhetes Hiinaga jõulist, selget ja ühtset seisukohta tõstataks EL ka edaspidi igas Hiina ametivõimudega peetavas poliitilises ja inimõigustealases dialoogis Hiina inimõiguste rikkumise küsimuse, eelkõige seoses Xinjiangis elavate vähemustega; kordab, et seoses jätkuva reformiprotsessi ja üha laieneva ülemaailmse tegevusega on Hiina end sidunud rahvusvahelise inimõiguste raamistikuga ning allkirjastanud terve rea rahvusvahelisi inimõigustealaseid lepinguid; nõuab seetõttu Hiinaga dialoogi alustamist, et ergutada teda neid kohustusi täitma; kutsub Hiina ametivõime üles jätkama riigis 1998. aastal Hiina poolt allkirjastatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ratifitseerimiseks vajalike reformide elluviimist ning rakendama ÜRO inimõigustega tegelevate organite soovitusi;

12.  peab tervitatavaks, et USA Kongress võttis vastu uiguure puudutava inimõiguspoliitika seaduse ja välisasjade nõukogu tegi äsja otsuse hakata välja töötama kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkumise vastast ELi sanktsioonirežiimi; kutsub nõukogu üles rakendama sihipäraseid sanktsioone ja varade külmutamist Hiina ametiisikute puhul, kes vastutavad uiguuride ja teiste turgi moslemite massilise kinnipidamise poliitika väljatöötamise ja rakendamise eest Xinjiangis ning usuvabaduse, liikumisvabaduse ja muude põhiõiguste karmi mahasurumise eest selles piirkonnas, kui selliseid meetmeid peetakse asjakohaseks ja tõhusaks;

13.  nõuab, et Euroopa välisteenistus võtaks religioonidevahelise dialoogi head tavad oma kolmandate riikidega suhtlemise strateegiasse ning edendaks konfliktiolukordades vahendustegevust usuvähemuste ning usu- ja veendumusvabaduse kaitseks;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0422.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0377.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0343.
(4) ELT C 238, 6.7.2018, lk 108.
(5) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 185.
(6) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 80.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0215.


Inimõiguste ja demokraatia alane olukord Nicaraguas
PDF 123kWORD 46k
Euroopa Parlamendi 19. detsembri 2019. aasta resolutsioon inimõiguste ja demokraatia olukorra kohta Nicaraguas (2019/2978(RSP))
P9_TA(2019)0111RC-B9-0251/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Nicaragua kohta, eriti 18. detsembri 2008. aasta(1), 26. novembri 2009. aasta(2), 16. veebruari 2017. aasta(3), 31. mai 2018. aasta(4) ja 14. märtsi 2019. aasta(5) resolutsiooni,

–  võttes arvesse ELi ja Kesk-Ameerika riikide vahel 2012. aastal sõlmitud assotsieerimislepingut,

–  võttes arvesse ELi riigistrateegia dokumenti ja mitmeaastast sihtprogrammi (2014–2020) Nicaragua kohta,

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi Nicaragua kohta, eriti 14. oktoobri 2019. aasta järeldusi, millega kehtestatakse sihipäraste sanktsioonide raamistik,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Euroopa Liidu nimel tehtud avaldusi Nicaragua olukorra kohta, eriti 20. novembri 2019. aasta avaldust,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo pressiesindaja Rupert Colville’i 19. novembri 2019. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Ameerika Riikide Organisatsiooni Nicaraguat käsitleva kõrgetasemelise komisjoni 19. novembri 2019. aasta aruannet,

–  võttes arvesse Ameerika Inimõiguste Komisjoni loodud Nicaragua erakorralise järelevalvemehhanismi (MESENI) avaldatud uudiskirju,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ELi 2004. aasta juuni suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse Nicaragua põhiseadust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et inimõiguste kaitsjad ja teised Nicaragua valitsuse inimõigustealase tegevuse kritiseerijad saavad üha enam surmaähvardusi ning peavad järjest rohkem taluma hirmutamist, laimukampaaniaid internetis, ahistamist, jälgimist, rünnakuid ja kohtulikku tagakiusamist; arvestades, et rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide teatel on enam kui 80 000 inimest olnud praeguse kriisi tõttu sunnitud Nicaraguast lahkuma ning repressioonid riigis on tugevnenud;

B.  arvestades, et MESENI viimaste andmete kohaselt on hukkunud 328 inimest ja sajad on saanud vigastada, rohkem kui 150 poliitvangi peetakse endiselt meelevaldselt kinni ainult selle pärast, et nad kasutasid oma õigusi, ja 144 üliõpilast on demokraatiat, suuremat vabadust ja inimõiguste austamist toetavatel meeleavaldustel osalemise pärast ülikoolidest välja visatud; arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo teatel on enam kui 100 ajakirjanikku ja meediatöötajat pidanud riigist lahkuma; arvestades, et Nicaragua valitsus on blokeerinud ajalehepaberi impordi, mille tõttu tuli sulgeda mitu ajalehte, sealhulgas kuulus Nuevo Diario;

C.  arvestades, et kohtusüsteemi sõltumatuse austamine, poliitiline pluralism ning kogunemis- ja väljendusvabadus on põhiõigused ning demokraatia ja õigusriigi olulised tugisambad;

D.  arvestades, et lisaks teistele alustasid vangistatud poliitiliste oponentide kaheksa sugulast 14. novembril 2019 San Migueli kirikus Masayas näljastreiki ja nõudsid 130 väidetavalt meeleavaldustel kinni peetud inimese vabastamist; arvestades, et politsei piiras kiriku sisse ning katkestas selle vee- ja elektrivarustuse; arvestades, et politsei ei lasknud kellelgi kirikusse siseneda ning takistas humanitaar- ja arstiabi andmist;

E.  arvestades, et samal ööl peeti kinni vähemalt 13 opositsiooniliikmest koosnev rühm, kes oli politsei poolt sissepiiratutele vett viinud; arvestades, et kinnipeetute seas oli Nicaragua-Belgia päritolu inimõiguste kaitsja Amaya Eva Coppens, keda oli meeleavaldustega seoses kaheksa kuud kinni peetud ja kes vabastati koos enam kui 100 poliitvangiga amnestiaseaduse alusel 11. juunil 2019; arvestades, et see seadus on vastuolus rahvusvaheliste standarditega ja põlistab karistamatust, välistades meeleavaldajate vastu toime pandud kuritegude uurimise;

F.  arvestades, et Nicaragua prokuratuur on nendele inimestele esitanud ebaõiglaselt süüdistuse mitme süüteo eest, sealhulgas inimrööv, tulirelvade ebaseaduslik omamine ja terrorism, ning et sellega rikutakse selgelt nõuetekohase menetluse garantiid ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele; arvestades, et ka tingimused Nicaragua vanglates ei vasta rahvusvahelistele normidele; arvestades, et Nicaragua opositsiooniliikmed on andnud selgelt teada piinamise ja seksuaalse vägivalla kasutamisest vanglates;

G.  arvestades, et MESENI teatel suurendab Nicaragua valitsus demokraatliku, institutsioonilise ja poliitilise kriisi ohvrite perekondade tagakiusamist hirmutamise ja jälgimise kaudu, et takistada lähedaste mälestamist nii avalikus kui ka erasfääris ja õigluse taotlemist;

H.  arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõnul survestab Nicaragua valitsus neid, kes väljendavad arvamust inimõiguste olukorra kohta Nicaraguas ning suhtlevad rahvusvaheliste ja ÜRO ametnike ja mehhanismidega;

I.  arvestades, et Nicaragua valitsus on riigist välja saatnud rahvusvahelisi organisatsioone, näiteks Ameerika Inimõiguste Komisjoni ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo Kesk-Ameerika piirkondliku büroo, kes nõudsid inimõiguste austamist riigis ning püüdsid leida konfliktile rahumeelset lahendust ja saavutada rahvuslikku leppimist; arvestades, et selliste organisatsioonide tagasipöördumine oleks tagatiseks, et opositsiooniga sõlmitud kokkulepped täidetakse; arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu suunatud repressioonid on ägenenud ning nõrga institutsioonilise raamistikuga riigis on neilt võetud õiguslik staatus, mis tähendab repressiooniohvrite kahekordset karistamist;

J.  arvestades, et mõne ELi liikmesriigi kõrgeid ametnikke on korduvalt takistatud Nicaraguasse sisenemast; arvestades, et Nicaragua valitsus ei lubanud riiki siseneda Ameerika Riikide Organisatsiooni Nicaragua kõrgetasemelist komisjoni, kes on püüdnud läbi viia valimisreformi; arvestades, et valimisreform on Nicaragua demokraatlike institutsioonide nõuetekohase rajamise teel väga oluline samm;

K.  arvestades, et Nicaragua valitsus ei ole näidanud üles huvi jätkata usaldusväärset ja kaasavat dialoogi kodanike alliansiga ning rakendada täielikult 2019. aasta märtsi kokkuleppeid; arvestades, et valitsuse ja kodanike alliansi vahelised läbirääkimised jätkusid 2019. aasta veebruaris; arvestades, et 27. märtsil 2019 jõuti kokkuleppele nende isikute vabastamises, kellelt oli võetud vabadus seoses 2018. aasta meeleavaldustega; arvestades, et 29. märtsil 2019 saavutati veel üks kokkulepe, mis käsitleb kodanike õiguste ja tagatiste tugevdamist; arvestades, et 20. mail 2019 lahkus kodanike allianss läbirääkimistelaua tagant, sest neid kaht kokkulepet oli rakendatud piiratult; arvestades, et valitsus oli 11. juuniks 2019 vabastanud 492 inimest, kes olid 2018. aasta meeleavalduste raames kinni peetud; arvestades, et läbirääkimised on endiselt takerdunud, hoolimata katsetest neid jätkata;

L.  arvestades, et Ameerika Riikide Organisatsiooni Nicaraguat käsitlev kõrgetasemeline komisjon on seisukohal, et meetmed, mida Nicaragua valitsus on alates 2018. aasta aprillist võtnud või lubanud, ei ole kooskõlas Nicaragua 1987. aasta põhiseadusega kaitstud õiguste ja tagatistega ning toovad kaasa põhiseadusliku korra muutmise, mis kahjustab tugevalt Nicaragua demokraatlikku korda, mis on sätestatud Ameerika riikide demokraatiaharta artiklis 20;

M.  arvestades, et demokraatia ja õigusriigi arendamine ja tugevdamine ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine peavad olema ELi välispoliitika, sealhulgas 2012. aastal ELi ja Kesk-Ameerika riikide vahel sõlmitud assotsieerimislepingu lahutamatu osa; arvestades, et see leping sisaldab demokraatiaklauslit, mis on lepingu oluline osa; arvestades, et praeguses olukorras tuleks demokraatiaklauslit rakendada ja Nicaragua osalemine lepingus peatada;

1.  väljendab solidaarsust Nicaragua rahvaga ning mõistab hukka Nicaragua valitsuse repressiivse tegevuse, eelkõige põhjustatud surmajuhtumid, väljendus-, kogunemis- ja meeleavaldamisvabaduse üldise piiramise, vabaühenduste ja kodanikuühiskonna tegevuse õigusliku piiramise, rahvusvaheliste organisatsioonide riigist väljasaatmise, meediakanalite sulgemise ja ründamise, teabe saamise õiguse piiramise ning üliõpilaste ülikoolidest väljaheitmise;

2.  nõuab tungivalt, et Nicaragua valitsus lõpetaks teisitimõtlejate pideva represseerimise ning jätkuvad meelevaldsed vahistamised, piinamise ja seksuaalse vägivalla, hoiduks inimõiguste kaitsjate, poliitiliste oponentide, ohvrite perekondade ja muude teisitimõtlejate kriminaliseerimisest, tagakiusamisest ja ründamisest ning teeks viivitamata lõpu riigis tegutsevate poolsõjaväeliste jõudude tegevusele; nõuab vägivallaaktide kiiret, erapooletut, läbipaistvat ja põhjalikku uurimist;

3.  nõuab kõigi meelevaldselt kinnipeetavate, teiste hulgas Amaya Eva Coppensi viivitamatut vabastamist, kõigist nende vastu esitatud süüdistustest loobumist ja nende põhiliste õiguslike tagatiste austamist; nõuab, et inimõiguste rikkumiste ning demokraatia ja õigusriigi õõnestamise eest vastutavad isikud võetaks vastutusele; rõhutab, et Nicaragua ametivõimud peavad tagama kõigi kinnipeetavate turvalisuse ning füüsilise ja psüühilise heaolu ning kindlustama neile piisava arstiabi;

4.  nõuab süüdimõistvate kohtuotsuste ja karistuste sõltumatut läbivaatamist, et reformida kohtusüsteemi, sealhulgas ametisse nimetamist kooskõlas selliste rahvusvaheliste standarditega nagu kohtusüsteemi sõltumatuse aluspõhimõtted ja prokuröride rolli käsitlevad suunised;

5.  palub vaadata läbi amnestiaseaduse ja üldise ohvrite eest hoolitsemise seaduse, et tagada ohvrite õigus tõele, õiglusele ja piisavale hüvitisele;

6.  nõuab konfiskeeritud vara tagastamist ja uudistekanalite peatatud tegevuslubade taastamist ning seda, et nendel kanalitel lubataks teha oma tööd takistusteta ja kättemaksuta;

7.  peab kiiduväärseks nõukogu otsust võtta vastu raamistik sihipäraste piiravate meetmete võtmiseks isikute suhtes, kes vastutavad Nicaraguas inimõiguste rikkumiste ja kuritarvitamiste ning kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni vastu suunatud repressioonide eest; kutsub liikmesriike üles leppima kiiresti kokku erinimekirjas isikutest ja üksustest, sh president ja asepresident, kelle suhtes kohaldatakse sanktsioone;

8.  mõistab hukka Nicaragua valitsuse soovimatuse taaskäivitada riigisisene sisuline dialoog; kutsub ametivõime üles jätkama dialoogi kodanike alliansiga, et saavutada demokraatlik, kestlik ja rahumeelne lahendus, mis võimaldaks täielikult rakendada 2019. aasta märtsi kokkuleppeid; rõhutab vajadust tagada kõigi Nicaragua elanike poliitilised ja kodanikuvabadused, pagulaste tagasipöördumine, rahvusvaheliste organisatsioonide tagasipöördumine ja nendega koostöö tegemine, inimõigusorganisatsioonide juriidilise isiku staatuse taastamine ning usaldusväärse valimisprotsessi loomine koos reformitud kõrgema valimisnõukoguga, mis tagaks, et viivitamata korraldatakse õiglased ja läbipaistvad valimised, mille juures viibivad rahvusvahelised vaatlejad;

9.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja ELi delegatsioonil Nicaraguas tähelepanelikult jälgida riigis toimuvaid muutusi ning käsitleda muu hulgas jätkuvalt vangide, üliõpilaste, meeleavaldajate, ohvrite perekondade ja ajakirjanikega seotud inimõiguste probleeme, mis on tingitud riigis valitsevast olukorrast; kutsub komisjoni üles tagama, et tema koostööabi suurendab toetust kodanikuühiskonnale, eelkõige inimõiguste kaitsjatele, ega aita mingil viisil kaasa Nicaragua ametivõimude praegusele repressiivsele poliitikale;

10.  tuletab meelde, et Nicaragua peab ELi ja Kesk-Ameerika riikide vahelist assotsieerimislepingut silmas pidades austama ja tugevdama õigusriigi, demokraatia ja inimõiguste põhimõtteid, ning nõuab, et praegust olukorda arvesse võttes rakendataks assotsieerimislepingu demokraatiaklauslit;

11.  kutsub ELi delegatsiooni ja liikmesriike, kellel on kohapeal diplomaatilised esindused, üles täielikult rakendama inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid ning kinnipeetavaid inimõiguste kaitsjaid igati toetama, sh vanglate külastamine ja kohtuprotsesside jälgimine;

12.  nõuab, et Nicaraguasse lähetataks võimalikult kiiresti Euroopa Parlamendi delegatsioon, et jätkata riigi olukorra jälgimist, ning nõuab tungivalt, et Nicaragua ametivõimud lubaksid sel takistamatult riiki siseneda ning tagaksid juurdepääsu kõigile vestluspartneritele ja rajatistele;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele, Kesk-Ameerika Parlamendile, Lima rühmale ning Nicaragua Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 45 E, 23.2.2010, lk 89.
(2) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 74.
(3) ELT C 252, 18.7.2018, lk 189.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0238.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0219.


Hiljuti Iraanis toimunud meeleavalduste vägivaldne mahasurumine
PDF 122kWORD 45k
Euroopa Parlamendi 19. detsembri 2019. aasta resolutsioon hiljutiste meeleavalduste vägivaldse mahasurumise kohta Iraanis (2019/2993(RSP))
P9_TA(2019)0112RC-B9-0271/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, sealhulgas kõige viimast, 19. septembri 2019. aasta resolutsiooni Iraani, eelkõige naiste õiguste kaitsjate ja vangistatud ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikute olukorra kohta(1),

–  võttes arvesse nõukogu 4. veebruari 2019. aasta järeldusi Iraani kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell Fontellese poolt 8. detsembril 2019. aastal ELi nimel tehtud avaldust hiljutiste meeleavalduste kohta Iraanis,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 21. novembri 2019. aasta avaldust arengute kohta Iraanis,

–  võttes arvesse nõukogu 12. aprilli 2018. aasta otsust pikendada piiravate meetmete kohaldamist Iraanis aset leidvate tõsiste inimõiguste rikkumiste tõttu veel 12 kuuks;

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse, piinamise ning muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise kohta ning ELi inimõiguste alaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Iraani suhtes pärast tuumakokkuleppe saavutamist(2),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 17. detsembri 2018. aasta resolutsiooni 73/181 inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis,

–  võttes arvesse Iraani Islamivabariigi inimõiguste olukorra ÜRO eriraportööri 30. jaanuari 2019. aasta aruannet,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Iraan on ühinenud,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et kõiki ühiskonnasegmente esindavad kümned tuhanded inimesed kogu Iraanist on kasutanud oma põhiõigust kogunemisvabadusele ning väljendanud viimase 40 aasta suurimates rahutustes majanduslikku rahulolematust kütusehindade vähemalt 50 %-lise tõusu pärast;

B.  arvestades, et vaatamata korduvatele rahvusvahelistele üleskutsetele käituda vaoshoitult, kasutasid Iraani julgeolekujõud meeleavaldajate vastu ebaproportsionaalseid vahendeid ja jõudu; arvestades, et kodanikuühiskonnalt saadud teadete kohaselt avasid Iraani julgeolekujõud väidetavalt relvastamata meeleavaldajate pihta tule, et neid tappa, kuigi meeleavaldajad ei kujutanud endast otsest ohtu;

C.  arvestades, et Amnesty Internationali andmetel on tapetud vähemalt 304 inimest, kelle hulgas on ka lapsi, ja veelgi rohkem on vigastatuid, ning arvestades, et vahistatud on tuhandeid meeleavaldajaid, samuti ajakirjanikke, inimõiguste kaitsjaid ja üliõpilasi; arvestades, et Iraani ametivõimud ei ole teatanud hukkunute ametlikku arvu ja on keeldunud andmast ohvrite surnukehasid üle nende perekondadele;

D.  arvestades, et 16. novembril 2019 katkestasid Iraani ametivõimud viieks päevaks peaaegu täielikult internetiühenduse, võttes ära peaaegu kõik Iraanis elavate inimeste veebisuhtlusvahendid ja takistades jõhkra mahasurumisega seotud teabe liikumist; arvestades, et internetiühenduse katkestamine on teabele juurdepääsu põhiõiguse rikkumine, mis kujutab endast sõnavabaduse ebaproportsionaalset piiramist, ning sellest on saanud ametivõimude jätkuv tegutsemisviis;

E.  arvestades, et Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis ELi strateegia kohta Iraani suhtes pärast tuumakokkuleppe saavutamist(3) rõhutatakse vajadust järgida ELi ja Iraani suhete kontekstis ELi inimõiguste suuniseid, muu hulgas inimõiguste kaitsjate osas;

F.  arvestades, et Iraani inimõiguste kaitsjaid, ajakirjanikke, advokaate ja veebiaktiviste ahistatakse pidevalt ning neid ähvardab oma töö tõttu meelevaldne kinnipidamine, vahistamine ja kohtu alla andmine; arvestades, et Iraani luureministeerium ja teised ametivõimud on seadnud kodanikuühiskonnale tõsised piirangud; arvestades, et 77 reformimeelse opositsiooni liiget, kellest enamik kuulub Iraani Islamistlikkusse Osalusrindesse (Islamic Iran Participation Front), tegid avaliku avalduse, mõistes hukka ülemäärase jõu kasutamise meeleavalduste mahasurumisel; arvestades, et mõned neist toodi Iraani kohtunike ette „islamivabariigi vastu suunatud propaganda levitamise“ eest ja kaks neist, Mohammad Kianoosh Rad ja Mehdi Mahmoudian, vahistati;

G.  arvestades, et Iraani kohtud ei täida pidevalt õiglase kohtupidamise nõuet, jättes võimaldamata juurdepääsu õigusnõustamisele, keelustades konsulaar-, ÜRO või humanitaarabiorganisatsioonide külastused, ning lubades tõenditena kasutada ka piinamisel saadud tunnistusi; arvestades, et kohtusüsteemi usaldusväärsuse tagamiseks puuduvad sõltumatud mehhanismid ning endiselt tekitab tõsist muret kohtunike, eelkõige revolutsioonikohtutes töötavate kohtunike politiseeritus;

H.  arvestades, et paljusid ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikuid peetakse kinni nende inimõiguste alase tegevuse või akadeemilise töö eest; arvestades, et alates 2019. aasta juunist on Iraanis vangistatud kaks Prantsuse teadlast – Fariba Adelkhah ja, nagu hiljuti kinnitati, Roland Marchal;

1.  avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele; soovib vigastatutele kiiret taastumist;

2.  mõistab hukka Iraani laialdase ja ebaproportsionaalse jõu kasutamise vägivallatute meeleavaldajate vastu, kes üksnes kasutasid oma sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise õigust; rõhutab, et selline tegevus on vastuvõetamatu, ning nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud avalikustaksid surmajuhtumite ja kinnipeetavate koguarvu, viiksid läbi kiire, erapooletu, sõltumatu ja läbipaistva uurimise väidetava ülemäärase jõu kasutamise, sealhulgas meeleavaldajate otsese ründamise suhtes julgeolekujõudude poolt, ning võtaksid kõik vägivalla toimepanijad vastutusele;

3.  nõuab, et kõik praegu Iraanis sõna- ja kogunemisvabadust käsitlevate seaduslike õiguste kasutamise eest vahistatud meeleavaldajad, inimõiguslased ja ajakirjanikud vabastataks tingimusteta; nõuab lisaks, et ametiasutused teavitaksid kõiki perekondi nende kinnipeetud sugulaste asukohast, et advokaatidele ja rahvusvahelistele vaatlejatele võimaldataks takistamatu juurdepääs kõigile meeleavalduste ajal kinni peetud isikutele ning et rahvusvahelisele üldsusele antaks andmed kinnipeetavate isikute kohta; kordab Euroopa Parlamendi varasemaid nõudmisi vabastada Nazanin Zaghari-Ratcliffe ja paljud teised ebaseaduslikult kinni peetud isikud;

4.  mõistab resoluutselt hukka Iraani otsuse sulgeda internetiühendus ülemaailmsete võrkudega, mis takistas Iraani kodanike suhtlemist ning teabe vaba liikumist; rõhutab, et selline tegevus on sõnavabaduse selge rikkumine; nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud lõpetaksid kõikide internetipõhiste suhtluskanalite ja võrguteenuste blokeerimise;

5.  rõhutab, et põhiõigusi, nagu sõna- ja kogunemisvabadus, tuleb alati austada, ning kutsub Iraani ametivõime üles täitma oma rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti raames endale võetud kohustusi;

6.  kutsub ÜROd ja eelkõige selle inimõiguste nõukogu üles viivitamata algatama Iraani inimõiguste olukorra küsimustega tegeleva ÜRO eriraportööri juhtimisel viimastel nädalatel toimunud sündmuste põhjaliku uurimise, et heita valgust riigis alates meeleavalduste algusest toime pandud väidetavatele tõsistele inimõiguste rikkumistele, ning kutsub Iraani üles võimaldama täielikku ja piiramatut juurdepääsu uurimise läbiviijatele;

7.  tuletab meelde oma 19. septembri 2019. aasta resolutsiooni; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Iraanis kinnipeetavate ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikute juhtumite puhul ei ole toimunud mingit arengut; nõuab, et Iraani ametivõimud vabastaksid viivitamata Roland Marchali ja Fariba Adelkhahi ning kõik inimõiguste kaitsjad, kes on vangistatud ja süüdi mõistetud üksnes oma sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise õiguse kasutamise eest;

8.  nõuab, et EL, sealhulgas ka komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja jätkaksid inimõigustega seotud mureküsimuste tõstatamist Iraani ametivõimudega kahe- ja mitmepoolsetel foorumitel, eelkõige ELi ja Iraani kõrgetasemelise poliitilise dialoogi raames;

9.  kinnitab oma täielikku toetust Sahharovi auhinna laureaatidele Nasrin Sotoudehile ja Jafar Panahile; taunib asjaolu, et Nasrin Sotoudeh, kellele määrati karistuseks 33 aastat vangistust ja 148 piitsahoopi, viibib endiselt vangistuses, ning nõuab tema viivitamatut ja tingimusteta vabastamist; kutsub Iraani ametivõime üles tühistama Jafar Panahile alates 2010. aastast kehtestatud reisikeeldu;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Iraani Islamivabariigi kõrgeimale juhile ja presidendile ning Iraani parlamendi Majlise liikmetele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0019.
(2) ELT C 215, 19.6.2018, lk 86.
(3) ELT C 215, 19.6.2018, lk 86.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika