Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 16. jaanuar 2020 - StrasbourgLõplik väljaanne
Burundi, eelkõige väljendusvabadus
 Nigeeria, eelkõige hiljutised terrorirünnakud
 Olukord Venezuelas pärast rahvuskogu uue eestseisuse ja juhatuse ebaseaduslikke valimisi (parlamentaarne riigipööre)
 ELi lepingu artikli 7 lõike 1 raames toimuvad kuulamised seoses Poola ja Ungariga
 Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni COP15 (Kunming 2020)
 Euroopa Ombudsmani tegevus 2018. aastal
 Majandus- ja rahaliidu institutsioonid ja asutused: huvide konflikti ennetamine pärast avalikus sektoris töötamist

Burundi, eelkõige väljendusvabadus
PDF 137kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2020. aasta resolutsioon Burundi, eelkõige väljendusvabaduse kohta (2020/2502(RSP))
P9_TA(2020)0011RC-B9-0054/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Burundi kohta, eriti 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni(1), 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni(2), 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni(3), 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni(4) ja 5. juuli 2018. aasta resolutsiooni(5),

–  võttes arvesse komisjoni 30. oktoobri 2019. aasta otsust Burundi Vabariigi 2019. aasta tegevusprogrammi rahastamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 29. novembri 2019. aasta avaldust, mille ta tegi ELi nimel teatavate kolmandate riikide ühinemise kohta piiravate meetmetega seoses olukorraga Burundis,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 23. veebruari 2017. aasta, 25. jaanuari 2018. aasta ja 24. oktoobri 2019. aasta aruannet olukorra kohta Burundis,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu Burundi uurimiskomisjoni 2019. aasta septembri aruannet,

–  võttes arvesse 9. detsembri 2019. aasta kirja, millele on alla kirjutanud 39 Euroopa Parlamendi liiget ja milles nõutakse Burundi uudisteväljaande Iwacu ajakirjanike vabastamist,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. detsembri 2019. aasta avaldust, mille ta tegi ELi nimel inimõiguste päeval,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2248 ja 29. juuli 2016. aasta resolutsiooni 2303 olukorra kohta Burundis,

–  võttes arvesse aruannet, mille Burundi uurimiskomisjon esitas 15. juunil 2017. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogule,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 13. märtsi 2017. aasta pressiteadet olukorra kohta Burundis,

–  võttes arvesse ÜRO Burundi sõltumatu uurimise rühma (UNIIB) aruannet, mis avaldati 20. septembril 2016. aastal,

–  võttes arvesse 28. augusti 2000. aasta Arusha kokkulepet rahu ja leppimise kohta Burundis (Arusha kokkulepe),

–  võttes arvesse Aafrika Liidu tippkohtumisel 13. juunil 2015. aastal vastu võetud deklaratsiooni Burundi kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 29. septembri 2017. aasta resolutsiooni 36/19 Burundi uurimiskomisjoni volituste pikendamise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 1. oktoobri 2015. aasta määrust (EL) 2015/1755(6) ning nõukogu 1. oktoobri 2015. aasta otsust (ÜVJP) 2015/1763(7), 29. septembri 2016. aasta otsust (ÜVJP) 2016/1745(8) ja 24. oktoobri 2019. aasta otsust (ÜVJP) 2019/1788(9) piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Burundis,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. mai 2018. aasta avaldust, mille ta tegi Euroopa Liidu nimel olukorra kohta Burundis enne põhiseaduslikku referendumit,

–  võttes arvesse 23. juunil 2000. aastal Cotonous allkirjastatud partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel (Cotonou leping);

–  võttes arvesse 27. juunil 1981. aastal vastu võetud ja 21. oktoobril 1986. aastal jõustunud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Burundi on ratifitseerinud,

–  võttes arvesse nõukogu 14. märtsi 2016. aasta otsust (EL) 2016/394, millega lõpetatakse ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahelise partnerluslepingu artikli 96 kohane nõupidamine Burundi Vabariigiga(10),

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse Human Rights Watchi 2019. aasta maailmaaruannet Burundi kohta,

–  võttes arvesse Piirideta Ajakirjanike koostatud 2019. aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksit,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et 2015. aasta presidendivalimised põhjustasid Burundis rahvarahutusi, ÜRO valimisvaatlusmissioon Burundis leidis, et hääleõiguse kasutamiseks vajalikke olulisi tingimusi on rängalt rikutud, ning opositsioon boikoteeris valimisi;

B.  arvestades, et sõltumatud raadiojaamad on endiselt suletud, kümned ajakirjanikud ei saa vabatahtlikust eksiilist ikka veel tagasi pöörduda ja neil, kes jäid Burundisse, on raske vabalt töötada, sest neid ahistavad sageli julgeolekujõud, keda õhutab ametlik arusaam, mille kohaselt seostatakse erapooletuid ajakirjanikke riigi vaenlastega;

C.  arvestades, et olukord Burundis on endiselt murettekitav, paljude teadete kohaselt rikutakse põhilisi kodaniku- ja poliitilisi vabadusi ning tõusvad hinnad mõjuvad halvasti majanduslikele ja sotsiaal-kultuurilistele õigustele, näiteks õigus piisavale elatustasemele, õigus haridusele, õigus piisavale toidule ja õigus mitte kannatada nälga, naiste õigused ning õigus tööle ja ametiühinguõigused;

D.  arvestades, et kuna Burundi-sisese dialoogi kaudu poliitilise lahenduse leidmisel on jõutud ummikseisu, on 2020. aasta maiks kavandatud valimiste toimumine suures ohus; arvestades, et ilma sisulise poliitilise dialoogita võivad need valimised viia Burundi veel sügavamale autoritaarsusse; arvestades, et kõigi sidusrühmade kaasamine protsessi on endiselt ebakindel, poliitilise tegutsemise võimalused vähenevad ja tuleb luua tingimused rahumeelsete, läbipaistvate ja usaldusväärsete valimiste korraldamiseks;

E.  arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu poolt volitatud Burundi uurimiskomisjon (COIB) rõhutas oma 4. septembri 2019. aasta aruandes, et mitu kuud enne 2020. aasta presidendi- ja parlamendivalimisi on hirmutatud neid, kes on valitseva partei CNDD‑FDD vastu, ning kuigi pinged 2019. aasta mai valimiste lähenedes pidevalt kasvasid, panid kohalikud omavalitsused ja valitseva partei kurikuulsa noorteliiga Imbonerakure liikmed endiselt toime poliitiliselt motiveeritud vägivallaakte ja ränki inimõiguste rikkumisi; arvestades, et kuigi COIB seda korduvalt nõudis, keeldus Burundi valitsus igasugusest koostööst sellega;

F.  arvestades, et Burundis asunud ÜRO inimõiguste büroo, mis tegi Burundi valitsusega koostööd rahu kindlustamise, julgeolekusektori reformi ja õigussektori reformi nimel ning aitas suurendada institutsioonilist ja kodanikuühiskonna suutlikkust inimõiguste küsimustes, suleti 2019. aasta märtsis, sest seda nõudis Burundi valitsus, kes oli bürooga igasuguse koostöö lõpetanud juba 2016. aasta oktoobris;

G.  arvestades, et Maailmapanga hinnangul oli Burundi majanduskasv 2019. aastal 1,8 % ja 2018. aastal 1,7 %; arvestades, et riigi 2019.–2020. aasta üldeelarves on 189,3 miljardi Burundi frangi (14,26 %) suurune puudujääk ja 2018.–2019. aasta eelarves oli 163,5 miljardi Burundi frangi suurune puudujääk; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmeil oli 30. septembri 2019. aasta seisuga 369 517 Burundi elanikku naaberriikides paguluses; arvestades, et 2017. aasta septembrist alates on Burundisse vabatahtlikult tagasi pöördunud 78 000 pagulast; arvestades, et 28. veebruari 2019. aasta seisuga oli Burundis 130 562 riigisisest põgenikku;

H.  arvestades, et Piirideta Ajakirjanike koostatud 2019. aasta ajakirjandusvabaduse indeksis on Burundi 180 riigi seas 159. kohal; arvestades, et väljendusvabadus ja sõnavabadus on vabade ja teadlikul otsusel põhinevate valimiste tagamiseks hädavajalikud; arvestades, et vaba, sõltumatu ja erapooletu ajakirjandus laiendab sõnavabadust kui üht põhilist inimõigust; arvestades, et riigi kontrolli all olevad traditsioonilised meediakanalid, nagu raadio ja ajalehed, on endiselt peamine teabeallikas; arvestades, et meediapädevust ning interneti ja sotsiaalmeedia kasutamise võimalusi tuleb suurendada, et võimaldada teabe saamist, tugevdada sotsiaalset ja poliitilist stabiilsust ja dialoogi ning tagada sellega vabad, teadlikul otsusel põhinevad ja õiglased valimised;

I.  arvestades, et Burundi on maailma vaeseimaid riike, kus vaesuses elab 74,7 % inimestest, ja inimarengu indeksis on see 189 riigi hulgas 185. kohal, arvestades, et üle 50 % Burundi elanikest kannatab pideva toiduga kindlustamatuse all, peaaegu pool elanikest on alla 15‑aastased ja ainuüksi 2019. aastal haigestus malaariasse üle kaheksa miljoni inimese, kellest üle 3 000 haiguse tõttu suri; arvestades, et vaesus, kehvad sotsiaalteenused, noorte suur tööpuudus ja võimaluste puudumine põhjustavad riigis endiselt vägivalda;

J.  arvestades, et 27. septembril 2018. aastal teatas Burundi riiklik julgeolekunõukogu, et rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide tegevus peatatakse kolmeks kuuks, ning selle tagajärjel oli väga keeruline tööd teha ligikaudu 130 rahvusvahelisel valitsusvälisel organisatsioonil, millest osa annab elupäästvat abi;

K.  arvestades, et 18. juulil 2019. aastal võttis valitsus vastu kaks dekreeti, millega loodi Burundis tegutsevate rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide ministeeriumidevaheline järelevalve- ja hindamiskomisjon;

L.  arvestades, et valitsus on keeldunud tunnistamast inimõiguste rikkumisi, mis on toime pandud alates ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sulgemisest Burundis 28. veebruaril 2019. aastal, ning ei ole näidanud üles tahet bürooga mingisugustki koostööd jätkata; arvestades, et COIB on praegu ainus sõltumatu rahvusvaheline mehhanism, mille kaudu Burundis toime pandud inimõiguste rikkumisi ja kuritarvitusi uuritakse;

M.  arvestades, et Burundi ametivõimud on COIBi töö endiselt täielikult ja süstemaatiliselt tagasi lükanud ning keeldunud uurimiskomisjoni riiki lubamast, sest peavad seda poliitiliselt erapoolikuks, kuid ei ole oma süüdistuste põhjendamiseks tõendeid esitanud;

N.  arvestades, et 2017. aasta oktoobris taganes Burundi Rooma statuudist, millega asutati Rahvusvaheline Kriminaalkohus; arvestades, et hoolimata rahvusvahelise üldsuse üleskutsest algatada Rooma statuudiga uuesti ühinemise menetlus, ei ole Burundi valitsus midagi ette võtnud;

O.  arvestades, et Tansaania ja Burundi allkirjastasid 2019. aastal kokkuleppe saata 2019. aasta 31. detsembriks vabatahtlikult või sunniviisiliselt päritoluriiki tagasi 180 000 Tansaanias viibivat Burundi pagulast; arvestades, et 2019. aasta augustis teatas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, et Burundis valitsenud tingimused tagasipöördumist ei soodustanud, sest tagasisaadetud kuuluvad inimõiguste rikkumiste peamiste sihtmärkide hulka;

P.  arvestades, et 30. detsembril 2019. aastal taotles Burundi prokurör 15-aastast vanglakaristust neljale Iwacu Press Groupi ajakirjanikule, st Christine Kamikazile, Agnès Ndirubusale, Térence Mpozenzile, Egide Harerimanale ja nende autojuhile Adolphe Masabarakizale, kes vahistati 22. oktoobril 2019. aastal Bubanza provintsis Musigati omavalitsusüksuses, kui nad kajastasid Burundi loodeosas toimunud mässuliste ja valitsuse julgeolekujõudude kokkupõrkeid, ning neile on esitatud süüdistus riigisisese julgeoleku õõnestamises osalemises;

Q.  arvestades, et 22. juulil 2016. aastal jäi kadunuks Iwacu ajakirjanik Jean Bigirimana, keda väidetavalt nähti viimati riikliku luureteenistuse (SNR) liikmete vahi all Muramvyas, mis asub 45 km kaugusel pealinnast Bujumburast; arvestades, et Burundi ametivõimud ei ole tema kadumist kommenteerinud;

R.  arvestades, et 13. oktoobril 2015. aastal mõrvati oma Bujumbura kodus ajakirjanik Christophe Nkezabahizi, tema naine ja kaks last; arvestades, et ametivõimud õieti ei püüdnudki seda vägivaldset kuritegu uurida ja toimepanijaid vastutusele võtta;

S.  arvestades, et Burundi põhiseaduse artikliga 31 on tagatud väljendusvabadus, sealhulgas ajakirjandusvabadus; arvestades, et Burundi on ühinenud ka rahvaste ja inimõiguste Aafrika hartaga, millega tagatakse kõigile Burundi kodanikele õigus saada ja levitada teavet; arvestades, et Burundi valitsus on kohustatud edendama ja kaitsma väljendusvabadust ja ühinemisvabadust, nagu on sätestatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, mille osaline Burundi on;

T.  arvestades, et kodanikuühiskonna ja meediaväljaannete tegutsemisvabadus on viimastel aastatel jäänud palju väiksemaks ning paljud kodanikuühiskonna aktivistid ja sõltumatud ajakirjanikud on endiselt eksiilis; arvestades, et paljud Burundisse jäänutest on pidanud taluma hirmutamist, vahistamist või valesüüdistuste alusel toimuvat kohtumõistmist;

U.  arvestades, et valitsus ja valitseva erakonna noortetiiva Imbonerakure liikmed korraldasid riikliku kampaania, et koguda inimestelt n-ö vabatahtlikke makseid, et aidata rahastada 2020. aasta valimisi; arvestades, et Human Rights Watchi 6. detsembri 2019. aasta aruandes leiti, et Imbonerakure liikmed ja kohaliku omavalitsuse ametnikud kasutasid selleks sageli vägivalda ja hirmutamist, piirasid liikumist ja avalike teenuste kättesaadavust ning peksid neid, kes ei kuuletunud;

V.  arvestades, et inimõiguste aktivist Germain Rukuki, kes oli kristlaste piinamisevastase rühma (ACAT) liige, mõisteti 2019. aasta aprillis mässu ja riigi julgeoleku ohustamise, mässuliste liikumises osalemise ning riigipea vastu suunatud rünnakute eest 32 aastaks vangi; arvestades, et 2018. aasta augustis määrati inimõiguste ja kinnipeetavate isikute kaitse ühenduse (APRODH) vaatlejale ja aktivistile Nestor Nibitangale riigi julgeoleku ohustamise eest viieaastane vanglakaristus;

W.  arvestades, et BBC-l ja Ameerika Häälel keelati Burundis saadete edastamine alates 2019. aasta maist, kui nende load peatati esialgu kuueks kuuks, nagu ajakirjanike kaitse komitee tol ajal teatas; arvestades, et 29. märtsil 2019 teatas Burundi meediat reguleeriv asutus – riiklik kommunikatsiooninõukogu, et ta tühistas BBC tegevusloa ja pikendas Ameerika Hääle tegevusloa peatamise korraldust; arvestades, et riiklik kommunikatsiooninõukogu keelas ka kõigil ajakirjanikel Burundis anda otseselt või kaudselt teavet, mida BBC või Ameerika Hääl saaks edastada;

X.  arvestades, et 24. oktoobril 2019 pikendas nõukogu Burundi suhtes kehtestatud ELi piiravaid meetmeid 24. oktoobrini 2020;

Y.  arvestades, et nende meetmetega keelatakse ELi territooriumile siseneda ja külmutatakse varad neljal isikul, kelle tegevus hinnati demokraatiavaenulikuks või Burundi kriisile poliitilise lahenduse leidmist takistavaks;

Z.  arvestades, et Ida-Aafrika Ühenduse jõupingutused leida vahendatud lahendus poliitilisele kriisile, mis sai alguse presidendi 2015. aasta otsusest kandideerida kolmandaks ametiajaks, on endiselt seiskunud; arvestades, et president Pierre Nkurunziza on mitmel juhul korranud, et ta ei taotle uut ametiaega, kuid valitsev erakond ei ole oma kandidaati järgmisteks presidendivalimisteks veel nimetanud;

1.  mõistab teravalt hukka praegused väljendusvabaduse piirangud Burundis, sealhulgas laialdasemad kodanikuvabaduste piirangud, samuti ulatuslikud inimõiguste rikkumised, ajakirjanike hirmutamise ja meelevaldse vahistamise ning ringhäälingukeelud, mis on tugevdanud hirmuõhkkonda Burundi meedias, suurendanud teatamispiiranguid ja takistanud nõuetekohast kajastamist eriti 2020. aasta valimiste eel;

2.  on endiselt sügavalt mures sellepärast, et inimõiguste olukord Burundis õõnestab kõiki lepitus-, rahu- ja õiglusealgatusi, eelkõige jätkuvate meelevaldsete vahistamiste ja kohtuväliste hukkamiste pärast;

3.  mõistab sügavalt hukka inimõiguste olukorra pideva halvenemise riigis, eriti tegelike ja arvatavate opositsioonitoetajate, sealhulgas välismaalt naasvate Burundi kodanike jaoks; tuletab meelde, et Burundi peab täitma Cotonou lepingu inimõiguste klauslit; nõuab tungivalt, et Burundi ametivõimud teeksid sellele kuritarvituslikule suundumusele kohe lõpu ja täidaksid riigi inimõigustealaseid kohustusi, sealhulgas neid, mis on sätestatud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartas, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ja muudes rahvusvahelistes mehhanismides, mille valitsus on ratifitseerinud;

4.  tuletab Burundi valitsusele meelde, et selleks, et korraldada kaasavad, usaldusväärsed, rahumeelsed ja läbipaistvad valimised, tuleb tagada õigus väljendusvabadusele, teabe kättesaadavus, ajakirjandusvabadus, meediavabadus ja vaba ala, kus inimõiguste kaitsjad saavad väljendada arvamust hirmutamiseta ja survemeetmeid kartmata; nõuab seetõttu tungivalt, et Burundi ametivõimud tühistaksid meetmed, mis piiravad või takistavad kodanikuühiskonna tööd ning piiravad juurdepääsu sõltumatule traditsioonilisele ja tänapäevasele meediale ning selle meedia vabadust;

5.  kutsub Burundi ametivõime üles loobuma süüdistustest hiljuti vangistatud Iwacu ajakirjanike ja kõigi teiste vastu, kes vahistati oma põhiõiguste kasutamise eest, ning nad viivitamata ja tingimusteta vabastama;

6.  rõhutab kodanikuühiskonna ja ajakirjanike olulist rolli demokraatlikus ühiskonnas, eelkõige lähenevate valimiste taustal, ning kutsub Burundi ametivõime üles lõpetama ajakirjanike, inimõiguslaste ja opositsiooniliikmete hirmutamine, ahistamine ja meelevaldne vahistamine; kutsub lisaks ametivõime üles laskma inimõiguslastel ja ajakirjanikel takistamatult täita õiguspäraseid kohustusi seoses inimõiguste rikkumiste uurimise ja nendest teatamisega;

7.  võtab väga murelikult teadmiseks, et Burundis ja naaberriikides kasvab riigisiseste põgenike arv; nõuab, et EL suurendaks rahalist toetust ja humanitaarabi Burundi-sisestele põgenikele ja pagulastele;

8.  kutsub Burundi ametivõime üles tegema lõpu kodanike väljapressimisele ja tagama, et ei takistata ühegi isiku juurdepääsu avalikele hüvedele ja teenustele, nagu tervishoid, toit, vesi ja haridus, ning võimaldama humanitaarabi andjatel tegutseda sõltumatult ja osutada abi vastavalt kohustusele rahuldada kõige pakilisemad vajadused;

9.  rõhutab, et usaldusväärsete valimiste võimaldamiseks on vaja märkimisväärselt parandada poliitilist ja inimõiguste olukorda, eriti seoses selliste põhivabadustega nagu väljendusvabadus, ajakirjandusvabadus, ühinemis- ja kogunemisvabadus, samuti on vaja edendada leppimist; kutsub Burundi valitsust üles tagama, et nende õiguste rikkumisi uuritakse erapooletult ja toimepanijad võetakse vastutusele rahvusvahelistele standarditele vastavates kohtuprotsessides;

10.  nõuab tungivalt, et ametivõimud viiksid läbi põhjaliku ja läbipaistva uurimise, et anda õiglastes ja usaldusväärsetes kohtuprotsessides kohtu alla kõik väidetavad tapmiste, kadumiste, väljapressimiste, peksmiste, meelevaldsete vahistamiste, ähvarduste, ahistamise või muud liiki kuritarvituste toimepanijad; väljendab suurt muret Imbonerakure poolt toime pandud inimõiguste rikkumiste täideviijate jätkuva karistamatuse pärast; nõuab tungivalt, et Burundi ametivõimud hakkaksid sõltumatult uurima alates 22. juulist 2016 kadunud ajakirjaniku Jean Bigirimana kadumist ja ajakirjanik Christophe Nkezabahzi juhtumit, kes mõrvati koos oma naise ja kahe lapsega 13. oktoobril 2015;

11.  tunnistab piirkonna, eriti Ida-Aafrika Ühenduse ja Aafrika Liidu (AL) keskset rolli Burundi poliitilisele kriisile jätkusuutliku lahenduse leidmisel ning rõhutab vajadust aktiivsema lähenemisviisi ja suuremate jõupingutuste järele kriisi lõpetamiseks ja Burundi elanikkonna kaitsmiseks, et vältida edasist piirkondlikku eskaleerumist; kutsub ALi üles saatma Burundisse kiiresti oma inimõiguste vaatlejad ja tagama neile piiranguteta pääsu kogu riiki, et nad saaksid oma mandaati täita;

12.  väljendab kahetsust ummikseisu pärast Arusha kokkuleppe rakendamisel ja nõuab tungivalt, et kokkuleppe tagajad püüaksid saavutada leppimist; väljendab oma pühendumust Burundi-sisesele dialoogile; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles toetama Ida-Aafrika Ühendust Burundi-sisese dialoogi hõlbustamisel; nõuab tungivalt, et kõik Burundi-siseses dialoogis osalejad teeksid konstruktiivset koostööd ning võimaldaksid sellest takistusteta osa võtta opositsioonil, inimõiguste kaitsjatel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel;

13.  nõuab tungivalt, et Burundi pöörduks tagasi piirkondliku ja rahvusvahelise kogukonna kohtumiste kava juurde, et leppida kokku kompromissis ÜRO ja ALi tasandil vastu võetud otsuste rakendamiseks, nimelt: resolutsiooni 2303 rakendamine, ALi vaatlejatega vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamine, koostöö taastamine ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga;

14.  peab kahetsusväärseks, et Burundi on jätkuvalt keeldunud tegemast koostööd ÜRO uurimiskomisjoniga ja nõustumast ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo kohaliku büroo tegevuse taasalustamisega;

15.  kutsub ÜROd üles jätkama kõigi väidetavate inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumiste, sealhulgas riigiteenistujate ja Imbonerakure noorteliiga poolt toime pandud rikkumiste erapooletut uurimist ning võtma nende eest vastutajad nõuetekohaselt vastutusele; rõhutab, et kurjategijad ja tapjad tuleb anda kohtu alla, olenemata sellest, millisesse rühma nad kuuluvad, ning et Burundis inimõiguste ränkade rikkumiste ohvritele ja ellujäänutele tuleb maksta piisavat hüvitist;

16.  nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid annaksid paindlikku ja otsest rahalist toetust kodanikuühiskonnale ja meediaorganisatsioonidele, sealhulgas naisorganisatsioonidele, kes töötavad veel kohapeal, aga ka eksiilis olevatele, eelkõige neile, kes töötavad poliitiliste, kodaniku-, majanduslike, sotsiaalsete ja meediaõiguste edendamise ja kaitsmise nimel;

17.  kutsub ELi ja ELi liikmesriikide diplomaate Burundis üles tagama inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste täieliku rakendamise, sealhulgas eelkõige käies kõigi Burundi ajakirjanike, poliitvangide ja inimõiguste kaitsjate, eriti Iwacu ajakirjanike kohtulikel ärakuulamistel ning külastades vangis olevaid inimõiguste kaitsjaid, aktiviste ja ajakirjanikke;

18.  nõuab ELi sihipäraste sanktsioonide laiendamist ja nõuab tungivalt, et ÜRO Julgeolekunõukogu kehtestaks oma sihipärased sanktsioonid, sealhulgas reisikeelu ja varade külmutamine isikute puhul, kes vastutavad Burundis jätkuvate raskete inimõiguste rikkumiste eest; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles koostama kiiresti laiendatud nimekirja isikutest, kes vastutavad inimõiguste rikkumiste kavandamise, korraldamise ja täideviimise eest, et lisada nad nende Burundi ametnike nimekirja, kelle suhtes juba kehtivad ELi sanktsioonid;

19.  peab väga kahetsusväärseks, et Burundi ei ole teinud midagi selleks, et uuesti ühineda Rooma statuudiga; nõuab tungivalt, et Burundi valitsus alustaks seda protsessi viivitamata; nõuab, et EL toetaks kõiki Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jõupingutusi, et uurida Burundis toime pandud kuritegusid ja anda nende toimepanijad kohtu alla;

20.  peab kahetsusväärseks Burundi pagulaskriisi jätkuvat alarahastamist, mis mõjutab tugevalt pagulaste turvalisust ja heaolu; kutsub rahvusvahelist üldsust ja humanitaarabiasutusi üles suurendama abi kõigile, kes on praegu pagulased või konflikti tõttu ümber asunud; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid annaksid vastavalt ÜRO Burundi uurimiskomisjoni soovitusele Burundist pärit varjupaigataotlejatele pagulasseisundi ja jälgiksid tähelepanelikult olukorda Burundis seoses 2020. aasta valimistega;

21.  väljendab sügavat muret teadete pärast, et Burundi pagulastele avaldatakse üha suuremat survet enne 2020. aasta valimisi koju tagasi pöördumiseks; kutsub piirkonna valitsusi üles tagama, et pagulaste tagasipöördumine oleks vabatahtlik, põhineks teadlikul otsusel ning toimuks turvaliselt ja väärikalt; tuletab meelde, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul ei ole ohutu, väärika ja vabatahtliku tagasipöördumise tingimused täidetud;

22.  palub Burundi valitsusel lubada eksiilis viibivatel poliitilistel vastastel vabalt tagasi pöörduda ja kampaaniaid läbi viia ilma hirmutamise, vahistamise ja vägivallata ning lubada välisvaatlejatel jälgida valimiste ettevalmistamist ning hääletus- ja häältelugemisprotsessi;

23.  kordab, et kaasav poliitiline dialoog, mida vahendatakse rahvusvahelisel tasandil ning mis on kooskõlas Arusha kokkuleppe ja Burundi põhiseadusega, on ainus viis Burundis püsiva rahu tagamiseks; palub seetõttu Ida-Aafrika Ühendusel kui Burundi-sisese dialoogi tähtsaimal kokkukutsujal võtta asjakohaseid meetmeid, et kaasata Burundi valitsus kindlalt ja viivitamata kaasavasse dialoogi praegusele kriisile rahumeelse ja püsiva lahenduse leidmiseks;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Burundi Vabariigi presidendile, Burundi parlamendi esimehele, AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele ning Aafrika Liidule ja selle institutsioonidele.

(1) ELT C 265, 11.8.2017, lk 137.
(2) ELT C 399, 24.11.2017, lk 190.
(3) ELT C 242, 10.7.2018, lk 10.
(4) ELT C 334, 19.9.2018, lk 146.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0305.
(6) ELT L 257, 2.10.2015, lk 1.
(7) ELT L 257, 2.10.2015, lk 37.
(8) ELT L 264, 30.9.2016, lk 29.
(9) ELT L 272, 25.10.2019, lk 147.
(10) ELT L 73, 18.3.2016, lk 90.


Nigeeria, eelkõige hiljutised terrorirünnakud
PDF 133kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2020. aasta resolutsioon Nigeeria ja eelkõige hiljutiste terrorirünnakute kohta (2020/2503(RSP))
P9_TA(2020)0012RC-B9-0056/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Nigeeria kohta, viimasena neist 18. jaanuari 2018. aasta resolutsiooni(1),

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri pressiesindaja 24. detsembri 2019. aasta avaldust Nigeeria kohta,

–  võttes arvesse väljaspool ELi usu- ja veendumusvabaduse edendamisega tegeleva ELi erisaadiku 25. novembri 2019. aasta aruannet,

–  võttes arvesse kohtuväliste, kiirkorras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste ÜRO eriraportööri 2. septembri 2019. aasta avaldust Nigeeriasse tehtud visiidi lõppedes,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. juuli 2019. aasta pressiteadet terrorirünnakute kohta Nigeeria kaguosas,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 29. juuli 2018. aasta avaldust Kirde‑Nigeerias Bornos toimunud Boko Harami terrorirünnaku kohta,

–  võttes arvesse Human Rights Watchi 2019. aasta maailmaaruande peatükki Nigeeria kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste komitee 29. augusti 2019. aasta lõppmärkusi Nigeeria kohta olukorras, kus riigi teine perioodiline aruanne puudub,

–  võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

–  võttes arvesse 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna (mõttevabaduse eest) andmist inimõiguste kaitsjale Hauwa Ibrahimile 2005. aastal,

–  võttes arvesse 2019. aasta Global Terrorism Indexi aruannet,

–  võttes arvesse arengukomisjoni esimehe kirja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning humanitaarabi ja kriisiohjamise volinikule humanitaarmeetmete piiramise kohta Kirde‑Nigeerias,

–  võttes arvesse Nigeeria Liitvabariigi põhiseadust ja eriti selle IV peatüki sätteid usuvabaduse kaitse ning õiguse kohta mõtte -, südametunnistuse- ja usuvabadusele,

–  võttes arvesse ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni, mille Nigeeria ratifitseeris aprillis 1991,

–  võttes arvesse 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et julgeolekuolukord Nigeerias on viimastel aastatel märkimisväärselt halvenenud, kujutades endast tõsist ohtu piirkondlikule ja rahvusvahelisele julgeolekule; arvestades, et inimõiguste rikkumised ja massimõrvad on laialt levinud, eelkõige riigi kirdeosas; arvestades, et Boko Harami mässulised on Nigeerias alates 2009. aastast tapnud üle 36 000 inimese;

B.  arvestades, et riigis valitseb kümnendat aastat piirkondlik relvakonflikt; arvestades, et vägivaldne äärmuslus ja eelkõige terroristlik tegevus muutuvad üha jõulisemaks, ja džihaadirühmituste, nagu Boko Haram ja Lääne-Aafrika provintsi Islamiriik (ISWAP), võim ja mõjuvõim suureneb; arvestades, et Boko Haram on alates 2009. aastast kasvava korrapärasusega rünnanud Nigeeria politseid ja sõjaväge, poliitikuid, koole, religioosseid hooneid, avalikke institutsioone ja tsiviilelanikke; arvestades, et ülekaalukas osa ohvritest on moslemid;

C.  arvestades, et Nigeeria on Global Terrorism Indexi aruandes 163 riigi hulgas Iraagi ja Afganistani järel kolmandal kohal, mistõttu ta on terrorismist kõige enam mõjutatud riikide hulgas kolmas;

D.  arvestades, et julgeolekuolukorda on halvendanud usulise ja etnilise vägivalla eskaleerumine riigi mõnes osas, sealhulgas konflikt põllumajanduslikus keskosas, kus põllumajandustootjad ja rändkarjakasvatajad on tülis maa ja veevarude pärast;

E.  arvestades, et eelduste kohaselt viibib ISWAPis praegu kümneid vangistatud isikuid, sealhulgas kristlasi, julgeolekujõude ja abitöötajaid;

F.  arvestades, et Nigeeria elanikkonna hulgas, kes on Aafrikas kõige arvukam, on peaaegu võrdselt moslemeid ja kristlasi; arvestades, et riik on koduks piirkonna suurimale kristlaste kogukonnale, kus Põhja‑Nigeerias elab peaaegu 30 miljonit kristlast; arvestades, et ajalooline rivaalitsemine valdavalt moslemitest elanikkonnaga põhjaosa ja kristlastest lõunaosa vahel on radikaalse islami leviku tõttu järsult intensiivistunud;

G.  arvestades, et ISWAP võttis vastutuse 11 inimese hukkamise eest 26. detsembril 2019 avaldatud videos; arvestades, et rühmitus väitis, et kõik tapetud on kristlased, ning et rünnak oli kättemaks ISi juhi Abu Bakr al‑Baghdadi surma eest Süürias;

H.  arvestades, et need tapmised on osa laiemast terrorirünnakute seeriast, mille hulka kuuluvad ka 24. detsembri 2019. aasta rünnak Chiboki lähedal asuva kristliku küla vastu, mille tagajärjel hukkus seitse külaelanikku ja rööviti teismeline tüdruk, kolme tsiviilisiku tapmine väljaspool Biu linna 23. detsembril 2019 ning seitsme tsiviilisiku tapmine Nganzais 22. detsembril 2019;

I.  arvestades, et organisatsiooni Humanitarian Aid Relief Trust andmetel on džihaadivõitlejate rühmitused mõrvanud alates 2015. aastast rohkem kui 6 000 kristlast või nad on kadunud Fulani sõjardite elluviidava poliitika „Teie maa või teie veri“ tagajärjel; arvestades, et šariaadiriikides kannatavad kristlased pideva diskrimineerimise all ja neid peetakse sageli teisejärgulisteks kodanikeks;

J.  arvestades, et kuigi president Muhammadu Buhari on hukka mõistnud tapmised ja nõudnud tungivalt, et elanikkond ei jaguneks religioossete piiride järgi, on need rünnakud toime pandud täiesti karistamatult ja kurjategijaid võetakse harva vastutusele; arvestades, et Amnesty Internationali aruandest selgub, et Nigeeria julgeolekujõud on põllumajandustootjate kogukondade vastu toime pandud surmavate rünnakute puhul üles näidanud tahtlikku hooletust;

K.  arvestades, et Human Rights Watch on teatanud, et Nigeeria sõjavägi on kinni pidanud üle 3 600 lapse (pooled neist on tüdrukud), kuna sõjavägi kahtlustab, et lapsed on seotud islamistlike ja valitsusväliste relvastatud rühmitustega, kusjuures tõendeid selle kohta on sageli vähe või need puuduvad hoopis; arvestades, et paljud kinnipeetavad on kannatanud väärkohtlemise, sealhulgas seksuaalvägivalla all ning on surnud kinnipidamisel haiguste, nälja, dehüdratsiooni või tulistamishaavade tõttu; arvestades, et sõjavägi on süstemaatiliselt keelanud juurdepääsu kinnipidamisasutustele, mistõttu ei ole võimalik kontrollida tingimusi, milles lapsi kinni peetakse;

L.  arvestades, et üldise diskrimineerimise, tervishoiuteenuste ja hariduse piiratud kättesaadavuse, laialt levinud naiste suguelundite moonutamise ja laste abielude tõttu on tüdrukute ja naiste olukord Nigeerias eriti problemaatiline;

M.  arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on teatanud, et on alust uskuda, et Boko Haram ja Nigeeria julgeolekuväed (NSF) on Nigeerias toime pannud Rooma statuudi artikli 7 kohaseid inimsusvastaseid kuritegusid, sealhulgas mõrvu ja tagakiusamisi; arvestades, et oma 2019. aasta aruandes esialgsete uurimiste kohta jõudis Rahvusvaheline Kriminaalkohus järeldusele, et vaatamata mitmetele Nigeeria ametivõimude võetud meetmetele väidetavate õigusrikkujate kriminaalvastutuse kindlakstegemiseks, on Boko Harami ja Nigeeria julgeolekuvägede (NSF) liikmete suhtes seni võetud uurimise või süüdistuse esitamise meetmed olnud nii ulatuse kui ka põhjalikkuse poolest piiratud;

N.  arvestades, et valitsust on alates 2015. aastast kritiseeritud ebapiisava reageerimise pärast islamistlikele rahutustele kogu riigis; arvestades, et Nigeeria sõjavägi ja politsei seisavad silmitsi arvukate julgeolekuohtudega, paistavad olevat ülekoormatud ega suuda toime tulla üheaegselt esinevate julgeolekukriisidega;

O.  arvestades, et rahvusvaheline rakkerühm on alates oma loomisest 2015. aastal viinud terrorirühmitused küll paljudelt nende kontrolli all olevatelt aladelt välja, kuid piirkond on endiselt äärmiselt ebastabiilne; arvestades, et 1 200 Tšaadi sõduri hiljutine lahkumine, mis langes kokku vägivalla järsu suurenemisega kirdepiirkonnas, on tekitanud elanikkonnas muret; arvestades, et sajad lähedusse elama paigutatud Nigeeria tsiviilisikud põgenesid piirkonnast, kartes pärast sõdurite lahkumist džihaadivõitlejate uusi rünnakuid;

P.  arvestades, et EL, Saksamaa Liitvabariik ja Lääne‑Aafrika Riikide Majandusühendus (ECOWAS) käivitasid 2019. aasta oktoobris rahu ja julgeoleku struktuuri ja operatsioonide projekti (EPSAO); arvestades, et projekti eesmärk on tugevdada ECOWASi mehhanisme ja suutlikkust tulla toime konfliktidega ja toetada konfliktijärgset keskkonda Lääne-Aafrikas;

Q.  arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) andmetel on olukord Nigeerias põhjustanud enneolematu humanitaarkriisi ja toonud riigi kirdeosas kaasa rohkem kui 2 miljoni inimese sundümberasumise; arvestades, et organisatsiooni Human Rights Watch andmetel ei saa enamik riigis ümberasunud elanikke kasutada oma põhiõigusi toidule, eluasemele, haridusele, tervishoiule, kaitsele kahju eest ja õigust liikumisvabadusele; arvestades, et EL on eraldanud 28,3 miljonit eurot humanitaarabi toetamiseks riigis; arvestades, et praegused vahendid ei kata kaugeltki humanitaarabi vajadusi;

R.  arvestades, et Human Rights Watch 2019. aasta maailmaaruande Nigeeriat käsitleva peatüki kohaselt pöördus 2018. aastal kirdes asuvatesse kogukondadesse tagasi üle 35 000 riigisisese põgeniku, hoolimata julgeolekuprobleemidest ja põhivajaduste, sealhulgas toidu ja peavarju puudumisest;

S.  arvestades, et peaaegu pool Nigeeria elanikkonnast elab äärmises vaesuses; arvestades, et hinnangute kohaselt vajab üle 7 miljoni nigeerlase hädasti elupäästvat abi;

T.  arvestades, et tuhanded nigeerlased riskivad oma eluga ELi suunduvatel rändeteedel, lootes elule paremates majanduslikes, sotsiaalsetes ja julgeolekutingimustes;

U.  arvestades, et humanitaarruum riigis on kahanenud ning mitmed abitöötajad on röövitud ja tapetud; arvestades, et 2019. aastal tapeti kaheksa abitöötajat ja kokku on alates 2011. aastast konfliktis oma elu kaotanud 26 töötajat; arvestades, et julgeolekuriskid takistavad sageli abi kohale toimetamist ja on põhjustanud paljude humanitaarorganisatsioonide lahkumise;

V.  arvestades, et lisaks on valitsus peatanud mitmete rahvusvaheliste abiagentuuride ja heategevusorganisatsioonide tegevuse, väites, et nad on tegelenud islamirühmituste rahapesuga; arvestades, et 2019. aasta septembris taotlesid Nigeeria relvajõud ootamatult, ilma ette teatamata organisatsioonide Action Against Hunger ja Mercy Corps sulgemist, jättes 400 000 inimest abist ilma;

W.  arvestades, et Cotonou lepingu artikli 8 kohaselt peab EL Nigeeriaga regulaarset poliitilist dialoogi inimõiguste ja demokraatia põhimõtete teemal, mis hõlmab ka rahvusliku, usulise või rassilise diskrimineerimise küsimusi;

1.  mõistab hukka riigis toimunud terrorirünnakud; väljendab taas muret pikaleveninud kriisi pärast Nigeerias ja ebastabiilse julgeolekuolukorra pärast riigi kirdeosas ning mõistab teravalt hukka inimõiguste, rahvusvahelise ja humanitaarõiguse korduvad rikkumised, mis on tingitud usutunnistusest või etnilisest päritolust;

2.  mõistab eelkõige hukka etniliste ja usukogukondade vastu suunatud vägivalla hiljutise sagenemise, sealhulgas usuinstitutsioonide ja usutalituste vastu suunatud rünnakud;

3.  avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele ja väljendab solidaarsust Nigeeria rahvaga, kes on piirkonnas terrorismi mõju all kannatanud juba üle kümne aasta;

4.  nõuab tungivalt, et Nigeeria ametivõimud tagaksid riigis inimõiguste austamise ning kaitseksid tsiviilelanikke terrorismi ja vägivalla eest; rõhutab, et selliseid jõupingutusi tuleb teha täielikus kooskõlas inimõiguste ja õigusriigi austamisega ning kooskõlas riigi rahvusvaheliste kohustustega;

5.  käsitab inimeste mis tahes vormis hävitamist või etnilist puhastust barbaarsuse ja inimsusevastase kuriteona; nõuab tungivalt, et Nigeeria valitsus tegeleks vägivalla algpõhjustega, tagades kõigile kodanikele võrdsed õigused ja kehtestades diskrimineerimist keelavad õigusaktid; rõhutab sellega seoses vajadust veelgi edendada religioonidevahelist dialoogi ja kodanike rahumeelset kooseksisteerimist sõltumata nende usutunnistusest, tehes koostööd kõigi asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas Nigeeria religioonidevahelise nõukoguga;

6.  tuletab meelde, et naised ja lapsed on riigis toimuvate konfliktide, terrorismi ja vägivalla suhtes kõige kaitsetumad; taunib asjaolu, et terrorirühmitused värbavad üha rohkem lapsi ja kasutavad neid lapssõdurite või enesetapupommirünnakute toimepanijatena;

7.  on sügavalt mures sõjaväerajatistes kinnipeetavate laste väärkohtlemise teadete pärast; kutsub Nigeeria ametivõime üles võimaldama ÜRO‑le juurdepääsu oma sõjaväelistesse kinnipidamisasutustesse, allkirjastama ametliku üleandmisprotokolli, et tagada sõjaväe poolt kinni peetud laste kiire üleandmine nõuetekohastele lastekaitseasutustele, ning lõpetama laste sõjaline kinnipidamise; rõhutab, et terrorismivastane võitlus ning kohtu- ja õiguskaitseraamistik peaksid olema kohandatud selleks, et kaitsta vähimkaitstud elanikkonnarühmade, sealhulgas laste õigusi;

8.  tuletab Nigeeria ametivõimudele meelde nende kohustust kaitsta laste õigusi ning tagada terrorismist või konfliktist mõjutatud inimestele kaitse ja hoolitsus, sealhulgas tagades neile juurdepääsu haridusele; tuletab lisaks meelde, et haridus ja majanduslikud võimalused on võimsad vahendid radikaliseerumise vastu võitlemiseks, ning nõuab tungivalt, et rahvusvahelised partnerid toetaksid kättesaadava ja kvaliteetse hariduse pakkumist osana terrorismivastasest strateegiast kõnealuses piirkonnas;

9.  tunneb suurt muret selle pärast, et Nigeeria naised on jätkuvalt diskrimineerimise, seksuaalse väärkohtlemise ja vägistamise ohvrid; nõuab tungivalt, et Nigeeria rakendaks täielikult naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitlevat konventsiooni; nõuab tungivalt laialdase seksuaalse ja soolise vägivalla ohvrite suuremat toetamist, sealhulgas psühholoogilist tuge;

10.  rõhutab, et võitlus karistamatuse vastu on riigi stabiilsuse ja püsiva rahu tagamise seisukohast otsustava tähtsusega; kutsub seetõttu Nigeeria ametivõime üles viima viivitamata läbi põhjalikke ja läbipaistvaid uurimisi, et tuua kuritegude toimepanijad kohtu ette ja võtta nad vastutusele; nõuab lisaks Nigeeria kohtusüsteemi tõhususe ja sõltumatuse parandamist, et kriminaalõigust saaks tulemuslikult kasutada vägivalla, terrorismi ja korruptsiooni vastu võitlemisel;

11.  peab kahetsusväärseks, et edusammud Boko Harami ja ISWAPi vastases võitluses on seiskunud, ning enesetapurünnakud ja sõjaliste positsioonide vastu suunatud otsesed rünnakud on sagenenud ja ägedamaks muutunud; tuletab meelde, et Nigeeria president Buhari valiti 2019. aastal tagasi lubadusega võita Boko Harami ja teiste terrorirühmituste edendatav vägivaldne äärmuslus, ning nõuab tungivalt, et president täidaks oma kampaanialubadusi;

12.  toetab ELi ja ECOWASi juhitava rahu ja julgeoleku struktuuri meetmete projekti eesmärke; ergutab liikmesriike jõuliselt toetama suutlikkuse suurendamist ja konfliktide lahendamist Lääne-Aafrikas;

13.  kinnitab veel kord oma toetust piirkondlikule rahvusvahelisele ühisrakkerühmale ning tunnustab selle jõupingutusi tulemusliku terrorismivastase võitluse ja stabiilsuse taastamise nimel Tšaadi järve piirkonnas; tuletab meelde, et terrorism ei tunne riigipiire, ning kutsub piirkonna riike üles jätkama oma jõupingutuste kooskõlastamist, et muuta kogu piirkond turvaliseks;

14.  ergutab jätkama julgeolekusektori reformi Nigeerias, et tugevdada riiklike ja piirkondlike osalejate suutlikkust terrorismivastases võitluses; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles jätkama selles valdkonnas ELi tehnilise abi andmist;

15.  hoiatab põllumajandustootjate ja rändkarjakasvatajate konflikti kasutamise eest usul põhineva vihkamise levitamise vahendina; nõuab tungivalt, et Nigeeria valitsus rakendaks riiklikku loomakasvatuse ümberkujundamise kava, mille eesmärk on kaitsta nii põllumajandustootjate kui ka rändkarjakasvatajate huve; on veendunud, et on vaja võtta täiendavaid meetmeid, näiteks tugevdada konfliktide vahendamise, lahendamise, lepitamise ja rahu kindlustamise mehhanisme;

16.  rõhutab arengu, demokraatia, inimõiguste, hea valitsemistava ja julgeoleku üksteisest sõltuvust Nigeerias; on veendunud, et üksnes sõjalisest tegevusest ei piisa, et terrorismi vastu tulemuslikult võidelda; kutsub Nigeeria valitsust üles töötama välja tervikliku strateegia, milles käsitletakse terrorismi algpõhjuseid, keskendudes ennetavale lähenemisviisile, mille eesmärk on kaotada terroristide ideoloogia atraktiivsus, piirata värbamis- ja radikaliseerumisvõimalusi ning lõigata ära terrorismi rahastamine, toetades ja rahastades samal ajal ka kodanikuühiskonna organisatsioonide kogukonnakeskseid programme;

17.  kutsub ELi, Aafrika Liitu ja rahvusvahelist üldsust üles suurendama oma jõupingutusi terrorismivastase võitluse toetamisel Nigeerias ning jätkama poliitilise ja julgeolekualase abi andmist nii Nigeerias kui ka kogu piirkonnas;

18.  on sügavalt mures riigi julgeolekuolukorra mõju pärast humanitaar- ja arenguabi tõhususele; nõuab, et EL jätkaks oma humanitaar- ja arengualaseid jõupingutusi mitte ainult Nigeerias, vaid ka kogu piirkonnas; väljendab heameelt selle üle, et EL lubas 2019. aastal eraldada täiendavalt 50 miljonit eurot, et toetada taastumist ja vastupanuvõimet Nigeerias;

19.  tõdeb, et Nigeeria ja naaberriigid on piirkondliku ümberasumise surve all; nõuab Nigeeria põgenikele suuremat toetust ja rahastajate tegevuse koordineerimist, sealhulgas täiendavaid rahalisi vahendeid rahvusvaheliselt üldsuselt; tuletab meelde, et arengufonde ei tohiks suunata kõrvale nende esialgsest eesmärgist kaotada vaesus kõigis selle vormides;

20.  mõistab hukka kõik humanitaarabitöötajate või -rajatiste vastu suunatud rünnakud ning nõuab tungivalt meetmete võtmist, et tagada humanitaarabitöötajate ohutus ja humanitaarabiorganisatsioonidele nende olulise töö tegemiseks turvaline keskkond;

21.  on äärmiselt mures kliimamuutuste kiire intensiivistumise pärast ning selle mõju pärast elule ja elatusvahenditele, eelkõige Nigeeria keskosas (nn Middle Belt); kordab, et loodusvarade kaitsmiseks ja neile juurdepääsu tagamiseks tuleb leida pikaajalised lahendused; tuletab meelde, et kliimaga seotud hädaolukorra lahendamine on piirkonnas majandusliku stabiilsuse ja rahu tagamise oluline osa;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Nigeeria presidendile ja parlamendile, Aafrika Liidule, AKV‑ELi parlamentaarsele ühisassambleele ning Üleaafrikalisele Parlamendile.

(1) ELT C 458, 19.12.2018, lk 43.


Olukord Venezuelas pärast rahvuskogu uue eestseisuse ja juhatuse ebaseaduslikke valimisi (parlamentaarne riigipööre)
PDF 120kWORD 44k
Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2020. aasta resolutsioon olukorra kohta Venezuelas pärast rahvuskogu uue esimehe ja juhatuse ebaseaduslikke valimisi (parlamentaarne riigipööre) (2020/2507(RSP))
P9_TA(2020)0013RC-B9-0048/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venezuela kohta, eelkõige 31. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni(1), milles tunnustatakse Juan Guaidód Venezuela ajutise presidendina,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldusi Venezuela kohta, eelkõige 9. jaanuaril 2020 ELi nimel esitatud deklaratsiooni rahvuskoguga seotud viimaste sündmuste kohta, ning tema pressiesindaja 5. jaanuari 2020. aasta avaldust Venezuela rahvuskogus toimunu kohta,

–  võttes arvesse rahvusvahelise Venezuela kontaktrühma 9. jaanuari 2020. aasta avaldust,

–  võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2019. aasta otsust (ÜVJP) 2019/1893 (millega muudetakse otsust (ÜVJP) 2017/2074 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Venezuelas)(2), millega pikendatakse praegu kehtivaid sihipäraseid piiravaid meetmeid kuni 14. novembrini 2020,

–  võttes arvesse Ameerika Riikide Organisatsiooni (ARO) peasekretariaadi 5. jaanuari 2020. aasta avaldust olukorra kohta Venezuelas ja ARO alalise nõukogu 10. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni hiljutiste sündmuste kohta Venezuelas,

–  võttes arvesse Lima rühma 5. jaanuari 2020. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Venezuela põhiseadust,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et EL, tema liikmesriigid ja Euroopa Parlament on kinnitanud, et rahvuskogu on ainuke õiguspärane ja demokraatlikult valitud organ Venezuelas; arvestades, et Venezuela põhiseaduse artikli 194 kohaselt valib rahvuskogu oma liikmete hulgast üheks aastaks esimehe ja juhatuse;

B.  arvestades, et 2019. aasta jaanuaris valiti Juan Guaidó rahvuskogu esimeheks ning hiljem vannutati ta Venezuela põhiseaduse artikli 233 kohaselt Venezuela ajutise presidendina ametisse; arvestades, et teda on Venezuela ajutise presidendina tunnustanud enam kui 50 riiki, sealhulgas 25 ELi liikmesriiki, samuti EL ise;

C.  arvestades, et Venezuelas seoses rahvuskogu esimehe 5. jaanuariks 2020 kavandatud valimistega toimunu kujutas endast Nicolás Maduro režiimi korraldatud parlamentaarset riigipööret, millega kaasnesid tõsised rikkumised ning rahvuskogu demokraatlikku ja põhiseaduslikku toimimist takistavad teod;

D.  arvestades, et relvajõud takistasid jõhkralt rahvuskogu esimehel Juan Guaidól istungit juhatamast, mitmel opositsiooni kuuluval parlamendiliikmel ei lastud rahvuskogu hoonesse siseneda ning sinna ei pääsenud ka ajakirjanikud;

E.  arvestades, et katse nimetada rahvuskogu uue Maduro-meelse juhatuse esimeheks Luis Parra oli õigustühine, kuna istungjärku ei olnud ametlikult avatud, koosolekul puudusid juhataja ja kvoorum ning ametliku nimelise hääletuse tulemusi ei kontrollitud, nagu seda nõutakse rahvuskogu kodukorra artiklites 7, 8 ja 11 ning Venezuela põhiseaduse artiklis 221;

F.  arvestades, et olude sunnil pidas valdav enamik parlamendiliikmeid mitu tundi hiljem ajalehe El Nacional peahoones erakorralise istungi vastavalt Venezuela põhiseadusele ja rahvuskogu kodukorrale, mis lubavad istungeid korraldada väljaspool parlamendihoonet; arvestades, et Juan Guaidó ja juhatuse liikmed valisid 2015.–2020. aasta ametiaja viimaseks aastaks tagasi 100 parlamendiliiget 167st, mis vastab Venezuela põhiseaduse artiklis 221 sätestatud kvooruminõudele ja nimelise hääletuse tingimustele;

G.  arvestades, et rahvuskogu 7. jaanuari 2020. aasta ametlik istung lõppes Juan Guaidó esimehena ametisse vannutamisega, vaatamata Maduro režiimile lojaalsete jõudude katsetele takistada istungi läbiviimist, milleks nad muu hulgas tõkestasid hoonesse sissepääsu ja lülitasid seal elektri välja;

H.  arvestades, et rahvuskogu liikmetel peab olema võimalik täita Venezuela rahvalt saadud parlamendiliikme mandaati ilma igasuguse hirmutamise ja kättemaksuta;

I.  arvestades, et 20. mail 2018 toimunud presidendivalimiste läbiviimine ei vastanud usaldusväärsete valimiste rahvusvahelistele miinimumnõuetele; arvestades, et EL koos teiste piirkondlike organisatsioonide ja demokraatlike riikidega ei ole neid ebaseaduslikke valimisi ega nende tagajärjel antud volitusi tunnistanud;

J.  arvestades, et rahvuskogu liikmete vastu rakendatavad abinõud, sealhulgas 59 liikme ahistamine ja hirmutamine ebaseaduslike rühmituste ja julgeolekuorganite poolt, 29 meelevaldset kinnipidamist ja 27 sundpagulusse saatmist, takistavad rahvuskogu põhiseaduslikku tööd;

K.  arvestades, et inimõiguste, õigusriigi ja demokraatia olukord Venezuelas on aastaid tõsiselt halvenenud, eriti pärast Nicolás Maduro võimuletulekut vaidlustatud valimistel 2013. aastal; arvestades, et riigis on selgelt süvenemas poliitiline, majanduslik, institutsiooniline ja sotsiaalne kriis ning mitmemõõtmeline humanitaarkriis;

1.  tunnustab ja toetab Juan Guaidód, kes on rahvuskogus läbipaistvalt ja seaduslikult läbi viidud hääletuse tulemusena vastavalt Venezuela põhiseaduse artiklile 223 rahvuskogu seaduslik esimees ja Venezuela Bolívari Vabariigi seaduslik ajutine president;

2.  mõistab teravalt hukka Maduro režiimi ja selle liitlaste parlamentaarse riigipöörde katse ning nende püüded takistada rahvuskogul kui Venezuela ainsal seaduslikul demokraatlikul organil nõuetekohaselt täita talle Venezuela rahva antud põhiseaduslikke volitusi;

3.  mõistab hukka need tõsised rikkumised, mis ei ole kooskõlas rahvuskogu esimehe seadusliku valimisprotsessiga ja süvendavad veelgi Venezuela kriisi; mõistab otsustavalt hukka rahvuskogu demokraatlikku, põhiseaduslikku ja läbipaistvat toimimist takistavad teod, selle liikmete vastu jätkuvad hirmutamise, pistisevõtmise, väljapressimise, vägivalla, piinamise ja sunniviisilise kadumise juhtumid ning liikmete suhtes langetatavad meelevaldsed otsused;

4.  kinnitab oma täielikku toetust rahvuskogule kui Venezuela ainsale õiguspäraselt valitud demokraatlikule organile, mille volitusi, sealhulgas rahvuskogu liikmete eesõigusi ja turvalisust, tuleb austada; rõhutab, et rahumeelse poliitilise lahenduseni on võimalik jõuda ainult siis, kui täielikult austatakse rahvuskogu põhiseaduslikke õigusi;

5.  tuletab meelde, et EL on valmis toetama tõelist kriisi rahumeelsele ja demokraatlikule lahendamisele suunatud protsessi Venezuela rahvuskogus vastu võetud tegevuskava alusel; rõhutab, et senised katsed lahendada kriisi läbirääkimiste ja dialoogi kaudu ei ole andnud mingeid sisulisi tulemusi; nõuab, et Euroopa välisteenistus jätkaks tegevust selliste algatuste kaudu nagu rahvusvaheline kontaktrühm;

6.  tuletab meelde, et demokraatlike institutsioonide ja põhimõtete austamine ning õigusriigi põhimõtte järgimine on olulised eeltingimused kriisile Venezuela rahva hüvanguks rahumeelse ja kestliku lahenduse leidmiseks;

7.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tõhustama ELi püüdeid demokraatia taastamise toetamiseks Venezuelas, sealhulgas pikendama inimõiguste rikkumiste ja repressioonide eest vastutavatele isikutele kehtestatud sihipäraseid sanktsioone ning laiendama neid sanktsioone ka nende pereliikmetele; toetab ELi sellekohast avaldust;

8.  nõuab, et liikmesriigid, kes ei ole veel president Guaidó seaduslikke volitusi tunnustanud, seda teeksid, ning peab tervitatavaks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tunnustust Guaidóle kui ainsale ELi poolt tunnustatud demokraatlikule võimukandjale; nõuab seetõttu Juan Guaidó poolt ametisse nimetatud poliitiliste esindajate tunnustamist;

9.  taotleb Venezuelasse teabekogumismissiooni saatmist sealse olukorra hindamiseks;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Venezuela seaduslikule ajutisele presidendile ja Venezuela Bolívari Vabariigi rahvuskogu esimehele, Lima rühma riikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele ning Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0061.
(2) ELT L 291, 12.11.2019, lk 42.


ELi lepingu artikli 7 lõike 1 raames toimuvad kuulamised seoses Poola ja Ungariga
PDF 120kWORD 45k
Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2020. aasta resolutsioon Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 1 kohaste Poolat ja Ungarit käsitlevate käimasolevate kuulamiste kohta (2020/2513(RSP))
P9_TA(2020)0014B9-0032/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2 ja artikli 7 lõiget 1,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta, millega kutsutakse nõukogu üles järeldama Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 1 alusel ilmset ohtu, et Ungari rikub oluliselt liidu aluseks olevaid väärtusi(1),

–  võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2017. aasta põhjendatud ettepanekut vastavalt ELi lepingu artikli 7 lõikele 1 õigusriigi olukorra kohta Poolas: ettepanek võtta vastu nõukogu otsus, millega järeldatakse ilmset ohtu, et Poola Vabariik rikub oluliselt õigusriigi põhimõtet (COM(2017)0835),

–  võttes arvesse oma 1. märtsi 2018. aasta resolutsiooni komisjoni otsuse kohta kohaldada Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõiget 1 seoses olukorraga Poolas(2),

–  võttes arvesse oma 14. novembri 2019. aasta resolutsiooni seksuaalkasvatuse kriminaliseerimise kohta Poolas(3),

–  võttes arvesse oma 18. detsembri 2019. aasta resolutsiooni LGBTI‑inimeste avaliku diskrimineerimise ja nende vastu suunatud vaenukõne, sealhulgas LGBTI‑vabade piirkondade kohta(4),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2017. aastal(5),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(6),

–  võttes arvesse oma 4. aprilli 2019. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus liidu eelarve kaitsmise kohta, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puudusi õigusriigi toimimises(7),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat,

–  võttes arvesse ELi lepingu artikli 7 lõikes 1 osutatud kuulamiste standardkorda, mille nõukogu kiitis heaks 18. juulil 2019,

–  võttes arvesse Poola Seimis 20. detsembril 2019. aastal vastu võetud seaduseelnõu, millega muudeti üldkohtute seadust, ülemkohtu seadust ja teatavaid muid õigusakte; võttes arvesse Poola Senati taotlust Veneetsia komisjonile esitada selle seaduseelnõu kohta kiireloomuline arvamus;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A.  arvestades, et nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 2, kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja kinnistatud rahvusvahelistesse inimõiguste lepingutes, rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine; arvestades, et need väärtused, mis on liikmesriikidele ühised ja millele kõik liikmesriigid on vabatahtlikult alla kirjutanud, moodustavad liidus elavate inimeste õiguste aluse;

B.  arvestades, et ilmne oht, et mõni liikmesriik rikub oluliselt ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi, ei puuduta üksnes liikmesriiki, kus oht realiseerub, vaid mõjutab ka teisi liikmesriike, nendevahelist usaldust, liidu olemust ja selle kodanike põhiõigusi, mis tulenevad liidu õigusest;

C.  arvestades, et ELi lepingu artikli 7 lõikes 1 on sätestatud ennetav etapp, millega antakse liidule võimalus sekkuda, kui on tekkinud ilmne oht, et oluliselt rikutakse ühiseid väärtusi; arvestades, et see ennetav tegevus hõlmab dialoogi asjaomase liikmesriigiga ning selle eesmärk on vältida võimalikke karistusi;

D.  arvestades, et komisjon ja parlament kasutasid Poola ja Ungari suhtes ELi lepingu artikli 7 lõiget 1 pärast seda, kui oli kindlaks tehtud ilmne oht, et oluliselt rikutakse liidu aluseks olevaid väärtusi;

E.  arvestades, et nõukogu on seni üldasjade nõukogus korraldanud kolm kuulamist Poola ja kaks kuulamist Ungari suhtes;

F.  arvestades, et eesistujariik Soome palus 11. detsembril 2019 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklile 339 ja nõukogu kodukorra artikli 6 lõikele 1 koosolekute konfidentsiaalsuse kohta kirjalikku selgitust Ungari delegatsiooni ametniku poolt väidetavalt toime pandud rikkumise kohta;

1.  võtab teadmiseks kuulamised, mille nõukogu korraldas ELi lepingu artikli 7 lõike 1 alusel, et reageerida Euroopa ühiseid väärtusi ähvardavatele ohtudele Poolas ja Ungaris; märgib murega, et kuulamisi ei korraldata korrapärasel, struktureeritul ja avatud moel; nõuab tungivalt, et eesistujariik Horvaatia ja teised tulevased eesistujariigid korraldaksid kuulamisi korrapäraselt; rõhutab, et kuulamised peavad olema objektiivsed, faktidel põhinevad ja läbipaistvad ning et asjaomased liikmesriigid peavad kooskõlas ELi lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttega tegema kogu protsessi vältel heas usus koostööd; soovitab, et nõukogu esitaks kuulamiste järelmeetmena kõnealustele liikmesriikidele konkreetsed soovitused, nagu on sätestatud ELi lepingu artikli 7 lõikes 1, ning näitaks ära nende soovituste rakendamise tähtajad; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust saab taastada alles siis, kui on tagatud ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste austamine, ning kutsub nõukogu üles selles suunas tegutsema; palub liikmesriikidel austada ELi õiguse ülimuslikkust;

2.  väljendab sügavat muret, et ELi lepingu artikli 7 lõikes 2 osutatud kuulamiste standardkord ei taga põhjendatud ettepaneku esitamisel parlamendile samasugust kohtlemist nagu komisjonile ja ühele kolmandikule liikmesriikidest; tuletab meelde, et ELi lepingu artikli 7 lõikes 1 on seoses selle menetluse kasutamisega sätestatud ühe kolmandiku liikmesriikide, parlamendi ja komisjoni võrdsed õigused ja menetluslik staatus; peab kiiduväärseks eesistujariigi Soome jõupingutusi parlamendiga mitteametlikku dialoogi alustamiseks, olles samas veendunud, et mitteametlik dialoog ei saa asendada põhjendatud ettepaneku ametlikku esitamist nõukogus; teatab kindlalt, et kooskõlas ELi lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud algatusõigusega ja institutsioonide vahelise lojaalse koostöö põhimõttega ootab parlament endiselt kutset nõukogu ametlikule istungile; kordab oma üleskutset nõukogule, et parlamenti tuleb menetluse kõikidel etappidel viivitamata ja täielikult teavitada;

3.  peab kahetsusväärseks, et kuulamised ei ole veel viinud märkimisväärsete edusammudeni kahe kõnealuse liikmesriigi poolt ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste olulise rikkumise ilmse ohu kõrvaldamisel; märgib murega, et komisjoni ja rahvusvaheliste organite, nagu ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu aruanded ja avaldused näitavad, et olukord nii Poolas kui ka Ungaris on pärast ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kasutamist halvenenud; juhib tähelepanu sellele, et nõukogu suutmatus kasutada tõhusalt ELi lepingu artiklit 7 õõnestab jätkuvalt Euroopa ühiste väärtuste terviklikkust, vastastikust usaldust ja liidu kui terviku usaldusväärsust; kordab oma seisukohta komisjoni otsuse suhtes kohaldada ELi lepingu artikli 7 lõiget 1 seoses olukorraga Poolas ja oma ettepanekut, millega kutsutakse nõukogu üles järeldama ELi lepingu artikli 7 lõike 1 alusel ilmset ohtu, et Ungari rikub oluliselt liidu aluseks olevaid väärtusi; kutsub seetõttu nõukogu üles tagama, et ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohastel kuulamistel käsitletaks ka uusi arenguid ja hinnataks ohtu, et rikutakse kohtusüsteemi sõltumatust, sõnavabadust, sealhulgas meediavabadust, kunsti ja teaduse vabadust, ühinemisvabadust ja võrdse kohtlemise õigust; kutsub komisjoni üles kasutama täielikult ära olemasolevaid vahendeid, eelkõige kiirendatud rikkumismenetlusi ja ajutiste meetmete taotlusi Euroopa Kohtus, reageerimaks ilmsele ohule, et Poola ja Ungari rikuvad oluliselt liidu aluseks olevaid väärtusi;

4.  märgib, et komisjoni põhjendatud ettepanekul õigusriigi olukorra kohta Poolas on piiratud kohaldamisala; kutsub nõukogu üles uurima, kuidas praeguste kuulamiste raames reageerida põhiõiguste väidetavatele rikkumistele Poolas;

5.  on seisukohal, et viimased arengud ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohastel käimasolevatel kuulamistel toovad uuesti esile, et on vältimatult vaja ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi, mis võiks Euroopa Parlamendi ettepaneku kohaselt olla institutsioonidevaheline kokkulepe, mis sisaldab iga‑aastast sõltumatut tõenditel põhinevat ja mittediskrimineerivat läbivaatamist, mille käigus hinnatakse võrdsetel alustel, kas kõik ELi liikmesriigid järgivad ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi, koos riigipõhiste soovitustega, millele järgneb parlamentidevaheline arutelu ning alaline demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste poliitikatsükkel ELi institutsioonides; palub seoses sellega komisjonil ja nõukogul viivitamata alustada parlamendiga läbirääkimisi institutsioonidevahelise kokkuleppe üle vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 295; kordab, et mehhanism peab ELi lepingu artikli 7 kohaseid käimasolevaid ja tulevasi menetlusi täiendama ja tugevdama, mitte neid asendama;

6.  kordab oma seisukohta seoses ettepanekuga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus liidu eelarve kaitsmise kohta, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puudusi õigusriigi toimimises, ning palub nõukogul alustada võimalikult kiiresti institutsioonidevahelisi läbirääkimisi;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule, Poola ja Ungari presidendile, valitsusele ja parlamendile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 433, 23.12.2019, lk 66.
(2) ELT C 129, 5.4.2019, lk 13.
(3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0058.
(4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0101.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0032.
(6) ELT C 215, 19.6.2018, lk 162.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0349.


Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni COP15 (Kunming 2020)
PDF 175kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2020. aasta resolutsioon bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärgu (COP15) kohta (2019/2824(RSP))
P9_TA(2020)0015B9-0035/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia vahehinnangut ja oma 2. veebruari 2016. aasta resolutsiooni ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia vahehinnangu kohta(1),

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2017. aasta resolutsiooni loodust, rahvast ja majandust käsitleva tegevuskava kohta(2),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 14. istungjärgu (COP14) kohta(3),

–  võttes arvesse komisjoni 20. mai 2015. aasta aruannet „Looduse seisund Euroopa Liidus. Elupaikade direktiivi artikli 17 ja linnudirektiivi artikli 12 kohane aruanne nimetatud direktiividega hõlmatud elupaigatüüpide ja liikide kaitsestaatuse ja suundumuste kohta ajavahemikul 2007–2012“ (COM(2015)0219),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik(4) (merestrateegia raamdirektiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik(5) (veepoliitika raamdirektiiv),

–  võttes arvesse valitsustevahelise bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva teaduslik-poliitilise foorumi (IPBES) 31. mail 2019 avaldatud bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste ülemaailmset hindamisaruannet,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liidu ohustatud liikide punast nimekirja,

–  võttes arvesse 6. mai 2019. aasta Metzi bioloogilise mitmekesisuse hartat,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke ning komisjoni 30. jaanuari 2019. aasta aruteludokumenti „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“ (COM(2019)0022),

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruandeid kliimamuutuste, kõrbestumise, muldade degradeerumise, kestliku maakasutuse, toiduga kindlustatuse ja kasvuhoonegaaside voogude kohta maismaa-ökosüsteemides ning 25. septembri 2019. aasta eriaruannet ookeani ja krüosfääri kohta muutuvas kliimas, samuti IPCC eriaruannet „Globaalne soojenemine 1,5 °C“, 5. hindamisaruannet (AR5) ja selle kokkuvõtvat aruannet 2018. aasta septembrist,

–  võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2019. aasta teatist „Ulatuslikumad ELi meetmed maailma metsade kaitseks ja taastamiseks“ (COM(2019)0352) ja komisjoni 20. septembri 2013. aasta teatist „Uus ELi metsastrateegia metsade ja metsandussektori jaoks“ (COM(2013)0659),

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2019. aasta aruannet „The State of the World’s Biodiversity for Food and Agriculture“ (bioloogilise mitmekesisuse alane olukord maailmas toidu ja põllumajanduse osas),

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 15. oktoobri 2019. aasta avaldust New Yorgis ÜRO Peaassamblee kolmandas komitees,

–  võttes arvesse 6. novembri 2019. aasta Pekingi üleskutset bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja kliimamuutuste kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti 4. detsembri 2019. aasta aruannet Euroopa keskkonna ning selle seisundi ja väljavaadete kohta 2020. aastal,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärgu (COP15) (mis toimub 2020. aastal Hiinas Kunmingis) kohta esitatud küsimusi komisjonile ja nõukogule (O‑000044/2019 ja O‑000043/2019),

A.  arvestades, et aastaid 2011–2020 hõlmava bioloogilise mitmekesisuse strateegilise kava ülesannete ja eesmärkide kirjeldus näeb ette kiirete ja tulemuslike meetmete võtmist bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks eesmärgiga tagada, et 2020. aastaks on ökosüsteemid vastupidavad ja osutatakse jätkuvalt olulisi teenuseid, kindlustades seeläbi ja säilitades planeedi elustiku mitmekesisuse ning soodustades inimeste heaolu ja vaesuse kaotamist;

B.  arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni raames vastu võetud 2050. aasta bioloogilise mitmekesisuse visiooni nimetus on „elu kooskõlas loodusega“, mille kohaselt saavutatakse 2050. aastaks see, et bioloogilist mitmekesisust väärtustatakse, kaitstakse, taastatakse ja kasutatakse arukalt, säilitades ökosüsteemi teenused ja hoides planeedi head seisundit ja pakkudes kõigile inimestele ning tulevastele põlvkondadele vajalikke hüvesid;

C.  arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni raames vastu võetud 2050. aasta visiooni toetavad viis üldeesmärki, mis seonduvad ka 2020. aasta Aichi bioloogilise mitmekesisuse sihteesmärkidega: a) tegeleda bioloogilise mitmekesisuse vähenemise algpõhjustega, muutes selle küsimuse valitsuse ja ühiskonna üheks prioriteediks; b) vähendada bioloogilisele mitmekesisusele avalduvat otsest survet ja edendada säästvat kasutamist; c) parandada bioloogilise mitmekesisuse seisundit, kaitstes ökosüsteeme, liike ja geneetilist mitmekesisust; d) suurendada kõigile bioloogilisest mitmekesisusest ja ökosüsteemi teenustest tulenevaid hüvesid ning e) edendada rakendamist kaasava planeerimise, teadmiste haldamise ja suutlikkuse suurendamise kaudu;

D.  arvestades, et nagu on rõhutatud IPBESi ülemaailmses hindamisaruandes bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kohta, takistavad bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemidega seotud praegused negatiivsed suundumused saavutamast 80 % ulatuses kestliku arengu hinnatud eesmärke, mis on seotud vaesuse, nälja, tervise, vee, linnade, kliima, ookeanide ja maaga; arvestades, et eeskätt ja kõige rängemini on mõjutatud põlisrahvad ja paljud maailma vaeseimad kogukonnad; arvestades, et seetõttu tuleb bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ja halvenemist pidada mitte ainult keskkonnaküsimuseks, vaid ka arengualaseks, majanduslikuks, sotsiaalseks ja moraalseks küsimusteks;

E.  arvestades, et laia tõrjespektriga süsteemsete herbitsiidide, näiteks glüfosaadi massiline kasutamine põhjustab otseselt bioloogilise mitmekesisuse massilist vähenemist;

F.  arvestades, et IPCC ja valitsustevahelise bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva teaduslik-poliitilise foorumi andmeil tuleks kliimamuutustega tegelemisel kestlike lahenduste saavutamiseks rakendada rohkem sidusaid ja tõhusaid looduspõhiseid lahendusi;

G.  arvestades, et kliimamuutusi peetakse kogu maailmas looduskatastroofe, sealhulgas metsatulekahjusid põhjustavate äärmuslike ilmastikunähtuste tekitajaks;

H.  arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokolliga on loodud läbipaistev õigusraamistik geneetiliste ressursside ja nendega seotud traditsiooniliste teadmiste kasutamisest saadava tulu õiglaseks ja võrdseks jaotamiseks;

I.  arvestades, et ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärk on peatada bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide teenuste vähenemine ELis ning aidata peatada 2020. aastaks üleilmne bioloogilise mitmekesisuse vähenemine;

J.  arvestades, et EL ja liikmesriigid on vastu võtnud kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja selle seitseteist kestliku arengu eesmärki ning on täielikult kohustunud neid rakendama;

K.  arvestades, et komisjon märkis aastateks 2019–2024 seatud poliitilistes suunistes, et tema eesmärk on ELi koostöö ülemaailmsete partneritega, et piirata bioloogilise mitmekesisuse vähenemist järgmise viie aasta jooksul;

L.  arvestades, et metsad on kogu maailmas äraelamiseks hädavajalikud ning kuigi metsaga on kaetud ainult 30 % Maa maismaast, langeb metsade arvele 80 % maailma bioloogilisest mitmekesisusest;

M.  arvestades, et kliimamuutused ohustavad elupaiku ja liike, millest annab tunnistust suurema osa Suure Vallrahu häving Austraalias ja äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu Austraalia suured metsapõlengud, mis on tapnud üle miljardi looma; arvestades, et looduskaitse ja bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine on kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks ülimalt olulised;

N.  arvestades, et ületatud on nelja üheksast planeedi taluvuspiiri näitajast, mille töötas välja Stockholmis asuv vastupanuvõime uurimiskeskus Stockholm Resilience Centre;

Üldised tähelepanekud

1.  märgib murega, et IPBESi ülemaailmses hindamisaruandes bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kohta tuuakse selgelt välja ökoloogilise kriisi ulatus ning vajadus kiirete ja kooskõlastatud pingutuste järele põhjalike muudatuste soodustamiseks, kuna looduse olukord halveneb kogu maailmas inimajaloos enneolematult kiiresti, liikide väljasuremine kiireneb ning ligikaudu miljonit looma- ja taimeliiki ähvardab väljasuremine, millel on tõsine mõju inimestele kogu maailmas ja mis mõjutab meie tulevaste põlvkondade elu;

2.  väljendab sügavat muret kliimamuutuste poolt bioloogilisele mitmekesisusele maismaal avalduva lisasurve pärast, nagu märgitakse IPCC 8. augusti 2019. aasta eriaruandes, väljendab sügavat muret mereimetajate ja kalavarude vähenemise ning korallrahude järsu kadumise pärast, nagu on dokumenteeritud IPCC 24. septembri 2019. aasta eriaruandes, mille kohaselt prognoositakse rohkem kui 99 %-le neist vähenemist juhul, kui kliima soojeneb 2 °C võrra (IPCC eriaruanne ülemaailmse kliimasoojemise kohta tasemel 1,5 °C);

3.  väljendab sügavat muret seoses ookeane ja krüosfääri muutuvas kliimas käsitleva IPCC aruande avaldamisega, milles sedastatakse, et kliimamuutused on bioloogilise mitmekesisuse vähenemise üks peamine otsene tegur, ning rõhutatakse, et kliimamuutuste negatiivne mõju loodusele ja bioloogilisele mitmekesisusele, ökosüsteemi teenustele, ookeanidele ja toiduga kindlustatusele muutub prognooside kohaselt järgmistel aastakümnetel üha suuremaks; juhib tähelepanu IPCC hoiatusele, et ookeanide ja mere ökosüsteemide tervist mõjutavad praegu ülemaailmne soojenemine, reostus, merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse ülekasutamine, meretaseme tõus, hapestumine, hapnikusisalduse vähenemine, mere kuumalained, liustike ja merejää enneolematu sulamine, rannikualade erosioon ning üha sagedasemad looduskatastroofid, mis mõjutavad mere- ja rannikuökosüsteeme, muutes nende toimimist ja kiirendades mereimetajate ning kalavarude vähenemist ning tuues kaasa korallrahude ja mangroovimetsade ulatusliku kadumise; tuletab meelde, et ookeanid on osa lahendusest kliimamuutuste tagajärgede leevendamisel ja nendega kohanemisel; kutsub seetõttu ELi üles seadma ookeanid bioloogilise mitmekesisuse strateegia tegevuskavas üheks prioriteediks ning kutsub kõiki bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osalisi üles tunnustama ookeane inimkonna ühise hüvena, et töötada välja uus lähenemisviis, mis seab individuaalsed ja kollektiivsed kohustused oluliselt kõrgemale tavapärastest vabaduse ja omandiõiguse põhimõtetest, et tagada ookeanide säilimine;

4.  on seisukohal, et me seisame silmitsi keskkonnaalase hädaolukorraga, mis eeldab märkimisväärseid ELi tasandi ja ülemaailmseid meetmeid; kutsub komisjoni üles seadma Euroopa rohelises kokkuleppes kliimamuutuste kõrval esikohale looduskaitse ja taastamise;

5.  tunneb muret, et praegust bioloogilise mitmekesisuse vähenemise suundumust arvestades jäävad 2020. aasta Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärgid saavutamata, ja palub taas, et kõik osalised teeksid kiiresti suuremaid pingutusi; peab kahetsusväärseks, et EL ei suuda saavutada oma peamist eesmärki peatada 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemide seisundi halvenemine; nõuab sellega seoses tungivalt, et ülemaailmsete ja ELi sihteesmärkide saavutamiseks ja Aichi eesmärkide täitmisele kaasa aitamiseks kohustuksid komisjon ja liikmesriigid tegema lisaks senitehtule viivitamatuid ja olulisi kohustuslikke pingutusi bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ja taastamiseks;

6.  tuletab meelde, et bioloogilisel mitmekesisusel ja heas seisundis ökosüsteemidel, sh ookeanidel, mis seovad üle 25 % CO2‑heitest ja on peamised hapnikuallikad, on keskne tähtsus Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisel ja ELi kliimamuutustele vastupanemise ja sellega kohanemise võime tugevdamisel; peab kahetsusväärseks, et ainult 7 % ookeanidest on ametlikult kaitstud; tuletab meelde, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ning samal ajal kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks, eriti süsiniku sidumiseks, on oluline töötada välja ja rakendada looduspõhiseid lahendusi; palub seetõttu, et kolme Rio konventsiooni(6) vahel parandataks järjepidevust ja koostoimet ning et need viidaks paremini kooskõlla ÜRO kestliku arengu tegevuskavaga aastani 2030; palub, et komisjon tagaks bioloogilise mitmekesisuse täieliku lõimimise oma kliimapoliitikasse;

7.  väljendab heameelt 6. novembri 2019. aasta Pekingi üleskutse üle bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja kliimamuutuste kohta;

8.  rõhutab, et kliimakaitse ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse vahelisi kompromisse tuleks alati vältida, eriti biomajanduse sektoris, millel võib olla kliimaneutraalsele majandusele üleminekul keskne roll (tingimusel, et see ei sea ohtu ökosüsteemide kvaliteeti); väljendab muret selle pärast, et selliseid kompromisse ei ole hiljutistes poliitilistes aruteludes piisavalt käsitletud; kutsub komisjoni ja kõiki sidusrühmi üles töötama välja sidusat lähenemisviisi, et ehitada üles tõeliselt jätkusuutlik biomajandus, mis põhineb looduskaitsel ja muudel ökosüsteemi põhistel lahendustel, kuna selline lähenemisviis annab nii kliima kui ka bioloogilise mitmekesisuse jaoks parimaid tulemusi;

9.  rõhutab, et bioloogiline mitmekesisus ei ole hädavajalik mitte ainult toidu, kütuse ja ravimite tootmiseks, vaid see on koos heas seisundis looduskeskkonnaga oluline ka pikaajalise majandusarengu jaoks;

10.  peab tervitatavaks uue Euroopa Komisjoni (2019–2024) poliitilistes suunistes ning keskkonna ja ookeanide volinikule 10. septembri 2019. aasta missioonikirjas antud Ursula von der Leyeni kohustust esitada uue komisjoni esimese 100 ametipäeva jooksul Euroopa rohelise kokkuleppe raames ambitsioonikas bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2030, ning tema kavatsust saavutada, et EL toimiks bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osapoolte 2020. aasta konverentsil üleilmse liidrina samamoodi, nagu ta seda tegi 2015. aasta Pariisi kliimakonverentsil; nõuab kindlalt, et see oleks uue komisjoni jaoks oluline prioriteet ning et EL edendaks enne COP15 konverentsi bioloogilise mitmekesisuse alaseid ülemaailmseid eesmärke; palub komisjonil hiljutises IPBESi aruandes esile toodud ülemaailmset bioloogilise mitmekesisuse kriisi arvesse võttes kohaldada uut lähenemisviisi ja loobuda vabatahtlikest kohustustest ning esitada 2030. aastaks ambitsioonikas ja kaasav bioloogilise mitmekesisuse strateegia, milles seatakse ELile ja selle liikmesriikidele õiguslikult siduvad eesmärgid, sealhulgas erieesmärgid võtta 2030. aastaks kaitse alla vähemalt 30 % maismaa- ja merealadest ning taastada vähemalt 30 % kahjustatud liidu ökosüsteemidest;

11.  on seisukohal, et selles uues strateegias tuleks erilist tähelepanu pöörata ökosüsteemide, elupaikade ja liikide taastamisele, eelkõige teadusuuringute ja innovatsiooni kaudu, et edendada looduspõhise majanduse kasutuselevõttu kõigis sektorites, mis on oluline bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamiseks;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles nõudma, et COP15 võtaks vastu sätted tulevikuseire, tehnoloogia hindamise ja uute tehnoloogiliste arengute, sealhulgas sünteetilisest bioloogiast tingitud muutuste jälgimise kohta;

13.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles nõudma ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärgul ülemaailmse moratooriumi kehtestamist geeniülekande tehnoloogiat kasutades saadud organismide loodusesse laskmisele, sealhulgas väliuuringutele, et vältida uue tehnoloogia enneaegset keskkonda viimist, ning kaitsma ettevaatuspõhimõtet, mis on sätestatud nii Euroopa Liidu toimimise lepingus kui ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis;

14.  rõhutab, et maailma bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säilitamine on suur ülesanne ja seega ELi strateegiline huvi, millele peaks pöörama poliitilist tähelepanu kõrgeimal tasandil; palub komisjonil ja liikmesriikidel teha kolmandate riikidega aktiivselt koostööd, eelkõige selliste välistegevuse vahendite kaudu nagu naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend, et edendada bioloogilise mitmekesisuse kaitse, säilitamise ja taastamise meetmeid ja haldamist ning seada vastavad eesmärgid, eeskätt kõikides mitmepoolsetes ja kaubanduslepingutes ning nõuete mittetäitmisega seotud meetmetes; kutsub seetõttu komisjoni üles lisama kõikidesse tulevastesse kaubanduslepingutesse siduvad ja jõustatavad kaubanduse ja kestliku arengu peatükid;

15.  tuletab meelde oma seisukohta seoses asjaoluga, et naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend peaks eraldama 45 % oma vahenditest investeeringutele, mis aitavad kaasa kliimaeesmärkide saavutamisele, keskkonnajuhtimisele ja -kaitsele, bioloogilisele mitmekesisusele ja kõrbestumise vastu võitlemisele;

16.  rõhutab põhjaliku mitmetasandilise juhtimiskäsituse vajalikkust, et tegeleda bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kaitse, säilitamise, taastamise ja säästva kasutamisega; palub ELil ja liikmesriikidel jätkuvalt kõigiti pühenduda bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni tugevdamisele ja võtta endale liidriroll 2020. aasta järgse raamistiku ettevalmistamisel, eelkõige COP15 eel, seada eesmärgiks Pariisi kliimakokkuleppe 1,5 ºC eesmärgi analoog bioloogilise mitmekesisuse osas ning sõnastada selgelt oma 2020. aasta järgse ülemaailmse bioloogilise mitmekesisuse raamistiku visioonid ja prioriteedid;

17.  tuletab meelde, et bioloogilisel mitmekesisusel ja ökosüsteemide säilitamisel on olemuslik koostoime ning neil on kestliku arengu eesmärkide saavutamise seisukohalt keskne tähtsus; rõhutab, et komisjonil ja liikmesriikidel on vaja rakendada tõhusat looduse ja bioloogilise mitmekesisuse süvalaiendamist koos bioloogilise mitmekesisuse eesmärkidega kõigis sektorites, muuta majandusmudelit suurema kestlikkuse suunas, et tegeleda ELi jalajäljega, ning parandada keskkonnapoliitika sidusust kõigis ELi sise- ja välispoliitika valdkondades, sealhulgas põllumajanduses, kalanduses, taastuvenergias, transpordis, kaubanduses ja mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2021–2027; on seisukohal, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse, säilitamise ja taastamise paremaks integreerimiseks on vaja tihedamat koostööd kõigi sektorite vahel; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata kaupade olelusringile kontseptsioonist tarbimiseni, et kaitsta loodusvarasid ja bioloogilist mitmekesisust ning võtta arvesse kumulatiivset mõju, sealhulgas transporti;

18.  peab ülitähtsaks tegeleda pikemas strateegilises perspektiivis bioloogilise mitmekesisuse vähenemise süvapõhjustega ning konkreetse piirkonna tundlikkuse põhjal kiiresti välja selgitada suurima strateegilise tähtsusega bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kriitilised alad ja eriti terviklikud ökosüsteemid, ohustatud liikide olemasolu, teadmiste lüngad ja/või tulemuslik haldamine, samuti ökoloogiliste protsesside jaoks oluliste laialt levinud liikide esinemine, ja neid kõiki kaitsta, ning piirata bioloogilise mitmekesisuse kadu ning selle kahjulikku mõju kohalike ja põlisrahvaste elupaikadele ja elatisele;

19.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles nõudma ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärgul selle tagamist, et põlisrahvastelt ja kohalikelt kogukondadelt saadakse enne, kui keskkonda viiakse mis tahes tehnoloogia, mis võib mõjutada nende traditsioonilisi teadmisi, innovatsiooni, tavasid, elatusvahendeid ning maa, ressursside ja vee kasutamist, eelnev vaba ja teadlik nõusolek ja et seda küsitakse; rõhutab, et seda tuleb teha enne tehnoloogia kasutuselevõttu ning kaasavalt, hõlmates kõik kogukonnad, keda see mõjutada võib;

20.  kordab, et vaatamata taastamise tähtsusele ei võta ELi liikmesriigid seda Bonni väljakutse kontekstis peaaegu üldse arvesse;

21.  rõhutab, et kliimamuutustega seotud hädaolukord ja bioloogilise mitmekesisuse massilise vähenemise mõju kujutavad endast suurt ohtu inimõigustele; tuletab meelde, et ilma tervisliku keskkonnata on ohus põhilised inimõigused, s.t õigus elule, tervisele, toidule ja puhtale veele; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel töötada välja ELi strateegia, et kaitsta õigust tervislikule keskkonnale, tehes tihedat koostööd kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo, kes käivitas hiljuti ÜRO Keskkonnaprogrammiga ühise strateegia;

Konventsiooni ja 2011.–2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegilise kava rakendamine

22.  väljendab heameelt Egiptuses toimunud COP14‑l vastu võetud otsuse üle, milles muu seas nõutakse tungivalt, et osalised kiirendaksid 2011.–2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegilise kava elluviimist ning kaaluksid bioloogilise mitmekesisuse ning ökosüsteemi funktsioonide ja teenuste riiklike hindamiste korraldamist; peab seetõttu äärmiselt oluliseks suurendada bioloogilise mitmekesisuse strateegilise kava 2011–2020 elluviimiseks tehtavaid pingutusi, keskenduda Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide ja Nagoya protokolli saavutamisele ning töötada välja ambitsioonikas 2020. aasta järgne strateegiline kava ja rakendusmehhanism, mis hõlmab ametlikult ka kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, ning seoses 2050. aasta visiooniga võtta kooskõlas 2030. aasta kestliku arengu eesmärkide saavutamise tegevuskavaga arvesse bioloogilise mitmekesisuse valdkonna uusi probleeme;

23.  märgib murelikult, et liikide kaitsestaatuse ja kaitset vajavate elupaigatüüpide hinnangute(7) kohaselt on ELis vaid 7 %‑l mereliikidel ja 9 %‑l mereelupaigatüüpidel soodne kaitsestaatus ning 27 % liikide hinnangutest ja 66 % elupaigatüüpide hinnangutest näitavad ebasoodsat kaitsestaatust; rõhutab lisaks, et samade hinnangute kohaselt on 48 % teadaolevate populatsioonitrendidega merelooma- ja -taimeliikide seisund viimase kümnendiga pidevalt halvenenud, mis tähendab, et jälgitavate liikide väljasuremise oht on kasvanud;

2020. aasta järgne üleilmne bioloogilise mitmekesisuse raamistik

24.  väljendab heameelt selle üle, et COP14‑l liiguti edasi 2020. aasta järgse üleilmse bioloogilise mitmekesisuse raamistiku väljatöötamise põhjaliku ja kaasava protsessiga; toetab G7 poolt vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse Metzi hartat;

25.  toonitab vajadust suurendada 2020. aasta järgse üleilmse bioloogilise mitmekesisuse raamistiku eesmärkide haaret ja kaasavust ning parandada raamistiku toimimist; palub komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni rakendusmehhanisme ning tegeleda aktiivselt ühistel normidel rajanevate ambitsioonikate õiguslikult siduvate eesmärkide, üksikasjaliku ajakava, selgete tulemuslikkuse põhinäitajate, jälgimisvahendite ja vastastikuse hindamise / aruandluse mehhanismide väljatöötamisega, ideaalis koostöös piirkondlike omavalitsustega, et parandada osaliste jaoks selgust ja vastutust ning muuta järgmine bioloogilise mitmekesisuse strateegiline kava tõhusamaks;

26.  toonitab asjaolu, et maailma bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks, selle praeguse vähenemise peatamiseks ja selle kõigi aspektide taastamiseks on vaja rahvusvahelist raamistikku ülemaailmse juriidiliselt siduva kokkuleppe kujul; on veendunud, et sellise raamistiku aluseks peavad olema konkreetsed, mõõdetavad, kvantifitseeritavad, ambitsioonikad, realistlikud, valdkonnapõhised ja tähtaegadega seotud sihteesmärgid ning kindlad kohustused, mis koosnevad tugevdatud riiklikest bioloogilise mitmekesisuse strateegiatest ja tegevuskavadest ning muudest sobivatest vahenditest, nt piirkondlikest tegevuskavadest, rahalistest kohustustest ja täiustatud suutlikkuse suurendamise tagatistest ning iga viie aasta järel toimuva järelevalve ja läbivaatamise mehhanismist, kusjuures nimetatud raamistiku haare ja ulatus peab aja jooksul suurenema; juhib tähelepanu sellele, et hea jälgimisprotsess nõuab osalistelt regulaarset aruandlust, ühtsel viisil kogutavaid ja töödeldavaid, võrreldavaid ja järjepidevaid andmeid ja näitajaid;

27.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles nõudma, et 2020. aasta järgse ülemaailmse bioloogilise mitmekesisuse raamistiku peamised alustalad oleksid ettevaatuspõhimõte, õigustel põhinev lähenemisviis, tulevikuseire, tehnoloogia hindamine ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtu järelevalve;

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama uue ülemaailmse eesmärgi kindlaksmääramist, et pöörata 2030. aastaks ülemaailmse bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ümber, suunata loodus kõigi inimeste ja planeedi hüvanguks taastumise teele ning aidata kaasa bioloogilise mitmekesisuse kaitsele, kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele, kõrbestumise ja mulla degradeerumise vastu võitlemisele ning toiduga kindlustatusele; soovib, et EL nõuaks läbirääkimistel laiemat haaret ja võib-olla ka lausa poole planeedi kaitsmist 2050. aastaks; on arvamusel, et 2020. aasta järgses raamistikus tuleks sätestada selge ülemaailmne kaitse-eesmärk, mis looduslike alade ja taastamisväärsete kahjustatud ökosüsteemide taastamise puhul on vähemalt 30 %, ning et EL peaks sarnase eesmärgi kehtestama ka liidusiseselt;

29.  rõhutab, et rahvusvahelisi jõupingutusi ja kokkuleppeid täidetakse ainult siis, kui kõik sidusrühmad on aktiivselt kaasatud; nõuab, et 2020. aasta järgse ülemaailmse bioloogilise mitmekesisuse raamistiku elluviimiseks loodaks koalitsioon, kuhu kuuluvad sidusrühmad nii era- kui ka avalikust sektorist; juhib tähelepanu sellele, et Pariisi kokkuleppe raames välja töötatud lahenduste tegevuskava aitab kõigi ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga seotud sidusrühmade jaoks välja töötada positiivse tegevuskava, ning nõuab samasuguste meetmete lisamist 2020. aasta järgsesse raamistikku;

30.  rõhutab, et viivituste vältimiseks konkreetsete meetmete võtmisel bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks on oluline vähendada ajanihkeid, mis võivad tekkida 2020. aasta järgse üleilmse bioloogilise mitmekesisuse raamistiku vastuvõtmise ja selle teisendamise vahel riiklikesse bioloogilise mitmekesisuse sihteesmärkidesse ja piirkondlikesse tegevuskavadesse;

ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2030

31.  nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja strateegia, mis käsitleks bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peamisi tegureid nii liidu sees kui ka kogu maailmas;

32.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama strateegia „Talust toidulauani“ ja nullsaaste eesmärgi kooskõla 2020. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitikaga, eelkõige pidades silmas pestitsiidide kasutamise vähendamist;

33.  palub komisjonil ja Euroopa Investeerimispangal (EIP) lisada oma rahastamisvahenditesse bioloogilise mitmekesisuse kaitse elemendid, et vältida kahjulikku mõju bioloogilisele mitmekesisusele; palub, et EIP ajakohastaks oma keskkonna- ja sotsiaalstandardid kooskõlas ELi bioloogilise mitmekesisuse 2030. aasta strateegia sätetega;

34.  nõuab kogu ELi hõlmavat õiguslikult siduvat eesmärki taastada 2030. aastaks kahjustatud elupaigad ja ennistada looduslikud metsad, turbaalad, lammid, märgalad, bioloogiliselt mitmekesised rohumaad, rannikualad ja merealad; peab kahetsusväärseks, et ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia ei suutnud täita eesmärki taastada 15 % kahjustatud ökosüsteemidest;

35.  nõuab tungivalt, et komisjon ja EIP lisaksid bioloogilise mitmekesisuse kaitse oma välistegevusse, eelkõige välisrahastamisvahendisse selle tagamiseks, et ELi fondid ja rahastamisskeemid ei aitaks kaasa bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele;

36.  on arvamusel, et ELi ülemaailmsed eesmärgid peavad olema kooskõlas ELi 2030. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia raames võetavate liidusiseste meetmetega;

37.  palub komisjonil liidusiseste ja rahvusvaheliste meetmete vahelise vastuolu vältimiseks lisada ELi 2030. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegiasse ELi ülemaailmse jalajälje vähendamise oluline eesmärk;

Majanduslikud kaalutlused ja rahastamine

38.  väljendab rahulolu sellega, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 14. istungjärgul otsustasid 196 riigi valitsused suurendada 2020. aastaks ja pärast seda loodusesse ja inimestesse tehtavaid investeeringuid; toonitab, et majanduskasv võib hõlbustada kestlikku arengut vaid juhul, kui see on täielikult lahutatud kahjust, mida see avaldab bioloogilisele mitmekesisusele ja looduse võimele aidata kaasa inimeste heaolule;

39.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamist tuleb asjakohaselt ja piisavalt rahastada; nõuab, et oluliseks ja positiivseks edasiminekuks 2050. aasta visiooni saavutamisel tuleks järgmisesse mitmeaastasesse finantsraamistikku lisada bioloogilise mitmekesisuse parandamise ja kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamise meetmed ning et bioloogilise mitmekesisus küsimus tuleks veelgi enam integreerida kõigisse poliitikavaldkondadesse; kutsub komisjoni ja nõukogu üles eraldama mitmeaastases finantsraamistikus bioloogilise mitmekesisuse süvalaiendamise kulutusteks vähemalt 10 %, mis lisandub kliimaküsimuste peavoolustamise kulutustele; rõhutab lisaks vajadust luua läbipaistvam, terviklikum ja rangem metoodika bioloogilise mitmekesisuse ja kliimaga seotud kulutuste jälgimiseks; kordab oma üleskutset programmi LIFE praegust rahastamise taset vähemalt kahekordistada; nõuab lisaks kahjulike subsiidiumite järkjärgulist kaotamist ning kõigi ELi fondide ja programmide sidususe tagamist, et ükski ELi eelarvest tehtav kulutus ei saaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemist kiirendada/süvendada;

40.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse süvalaiendamisega peab kaasnema andmete kogumine; märgib murega, et alusuuringud, sealhulgas taksonoomia, mis on selleks otstarbeks hädavajalik, on suures osas alarahastatud ning ei saa piisavalt poliitikaks ja teadusuuringuteks vajalikku rahastust; nõuab, et programmist „Euroopa horisont“ eraldataks alusuuringute projektidele ja suutlikkuse suurendamisele piisavalt vahendeid ning et selleks kasutataks ka teiste ELi fondide tehnilise abi tegevussuunda;

41.  palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ja säilitamiseks täiendavate rahvusvaheliste rahastamismehhanismide loomist, mis oleks seotud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga, ja samas teha kõik võimalik, et integreerida bioloogiline mitmekesisus olemasolevatesse fondidesse; märgib, et majandustegevus võib olla oluline tõukejõud, mis kiirendab ülemaailmset bioloogilise mitmekesisuse ja looduskapitali vähenemist; kutsub seetõttu ettevõtjaid ja finantsasutusi üles võtma ja jagama bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ulatuslikke kohustusi ja panuseid, sealhulgas tagama oma tegevuses bioloogilise mitmekesisuse kaitse, ning juhib sellega seoses tähelepanu erarahastamise võimendamise tähtsusele; kahetseb asjaolu, et andmekogud, mis kajastavad riigisisestest ja rahvusvahelistest era- ja avalikest allikatest bioloogilise mitmekesisuse toetamiseks suunatavaid rahastamisvooge ei ole järjekindlad, mis seab ohtu jälgimis- ja aruandlussüsteemid ja kahjustab võimalikke reforme; palub seetõttu komisjonil, liikmesriikidel ja EIP‑l välja töötada ühtsed standardid andmekogude jaoks, mis kajastavad bioloogilise mitmekesisuse toetamiseks suunatud rahastamisvooge; rõhutab, et tulevane kestliku rahastamise kava peab aitama finantsturu osalistel mõista bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega seostud riske, ja et bioloogilise mitmekesisus tuleks lisada finantsteabe avalikustamise nõuetesse;

42.  rõhutab, kui oluline on suurendada investeeringuid, sealhulgas looduspõhistesse lahendustesse ja vastavatesse algatustesse, mis toob bioloogilisele mitmekesisusele ja kliimameetmetele lisakasu, mis omakorda vähendab kliimamuutuste mõju bioloogilisele mitmekesisusele, kusjuures samal ajal toimub keskkonnale kahjulike investeeringute järkjärguline lõpetamine; tuletab meelde, et suuremat osa Pariisi kokkuleppe raames tehtud investeeringutest tuleb kasutada bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja taastamiseks; peab kahetsusväärseks, et vaatamata looduslikele kliimamuutuste leevendamise meetmete potentsiaalile on maismaapõhistele CO2‑sidumise meetmetele eraldatud ligilähedaselt vaid 2,5 % ülemaailmsest kliimamuutuste leevendamise eelarvest; nõuab ELi ja rahvusvaheliste kliimameetmete rahastamise vahendite suurendamist, et kaitsta ja taastada looduslikke ökosüsteeme, mis aitab saavutada eeliseid nii bioloogilise mitmekesisuse kui ka kliimamuutuste leevendamise vallas;

43.  väljendab rahulolu seoses Euroopa Investeerimispanga grupi otsusega ühitada kogu oma rahastamistegevus Pariisi kokkuleppe eesmärkidega ja eraldada vähemalt 50 % EIP rahastusest kliimameetmetele; kutsub EIPd üles oma rahastamispaketi raames jätkama bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säilitamise meetmete laiendamist; palub, et komisjon veenaks liikmesriike ja finantssektorit viima oma tegevuse kooskõlla Pariisi kokkuleppega ning tagama ELis ja mujal toimuvate tehingute puhul kliima ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse;

44.  juhib tähelepanu sellele, et rahvusvahelised organisatsioonid (nt Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), ÜRO keskkonnaprogramm ja OECD) nõustuvad, et keskkonnamaksud on oluline vahend selliste keskkonnaprobleemide lahendamisel, nagu bioloogilise mitmekesisuse vähenemine; väljendab heameelt selliste algatuste üle nagu ÜRO keskkonnaprogrammi keskkonnahoidliku eelarvepoliitika võrgustik ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), mis aitavad jagada teadmisi keskkonnahoidliku eelarvereformi kohta ja pidada sel teemal dialoogi; juhib tähelepanu Aichi 3. eesmärgile ja positiivsete stiimulite vajadusele bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja säästvaks kasutamiseks, samuti kestliku arengu 15. eesmärgile ning vajadusele mobiliseerida ja märkimisväärselt suurendada kõigist allikatest pärit rahalisi vahendeid bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide säilitamiseks ja säästvaks kasutamiseks; rõhutab seetõttu õiglase keskkonnamaksustamise potentsiaali, mis on kooskõlas põhimõttega, et tehtud kahju eest maksab saastaja, mis aitab vähendada keskkonnakahju ja tekitada looduskaitse jaoks juurde rahalisi vahendeid; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles muutma maksusüsteeme keskkonnamaksustamise suurema kasutamise suunas;

45.  märgib murega, et kõigest 8,3 % kõigist kulukohustustest on seotud bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ümberpööramisega ning et hoolimata enneolematust ja kiirenevast liikide väljasuremise määrast on see väikseim määr pärast 2015. aastat; kutsub komisjoni üles suurendama vahendite eraldamist, et tagada bioloogilise mitmekesisuse pikaajaline ja järjekindel kaitse kogu ELis; rõhutab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks tuginema usaldusväärsetele meetoditele, et jälgida bioloogilist mitmekesisust ja vältida bioloogilise mitmekesisuse meetmete ülehindamise ohtu;

Metsa- ja põllumajandus, kalandus ja mullad

46.  toonitab, et põllumajandus- ja kalandustegevus, mullastiku hea seisund ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on omavahel tihedalt seotud; märgib mittekestliku põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse negatiivset mõju bioloogilisele mitmekesisusele; rõhutab siiski, et kestlik põllu- ja metsamajandus ning kalandus saavad vähendada negatiivset mõju liikidele, elupaikadele ja ökosüsteemidele ning leevendada kliimamuutuste mõju;

47.  palub seetõttu ELil ja osalistel võtta kestlike toidusüsteemide, kestliku põllu- ja metsamajanduse ning kalapüügi tagamiseks kindlad kohustused, mis hõlmavad taimekaitsevahendite ja toitainete säästva kasutamise nõudeid ja strateegiaid, vähemat pestitsiidide kasutamist, mulla, elupaikade ja selliste liikide kaitse tagamist, mis pakuvad olulisi ökosüsteemiteenuseid, näiteks tolmeldamist, ning suuremat selektiivsust, et vähendada kumuleeruvat mõju ranniku ja mereökosüsteemidele, ning osaleda tundlike ja ülepüügi all kannatavate piirkondade kalavarude taastamises; palub, et komisjon lisaks pestitsiidide säästvat kasutamist käsitleva ELi direktiivi (2009/128/EÜ) eelseisvasse läbivaatamisse üleliidulise siduva eesmärgi pestitsiidide kasutuse vähendamiseks ning et komisjon, liikmesriigid ja piirkondlikud omavalitsused toetaksid põllu- ja metsamajanduse ning kalanduse üleminekut kestlikele tegutsemistavadele;

48.  palub, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid rahaliselt põllu- ja metsamajandustavasid, mis on kooskõlas bioloogilise mitmekesisuse eesmärgiga, nagu integreeritud taimekaitse ja toitainete haldamine, mahepõllumajandus, agroökoloogilised tavad, pinnase ja vee kaitse tavad, keskkonda säästev põllumajandus, agrometsandus, puiskarjamaad, niisutuse korraldamine, väikesemõõdulised või lapisüsteemid ning tavad loomade heaolu parandamiseks;

49.  tuletab meelde, et vastavalt komisjoni teatisele „Ulatuslikumad ELi meetmed maailma metsade kaitseks ja taastamiseks“ on metsad meie planeedi elutähtsate süsteemide jaoks asendamatud, nad katavad 30 % maismaast kogu maailmas ning pakuvad elupaika 80 %‑le bioloogilisele mitmekesisusele; rõhutab, et metsade raadamine on bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peamine põhjus kogu maailmas ning et metsade raadamisega seotud maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest (LULUCF) põhjustatud heitkoguseid on olulised kliimamuutuste põhjustajad; väljendab muret ELi tarbimise mõju pärast raadamisele, sest ELi arvele langeb 10 % raadamisega seotud toodete lõpptarbimine; kutsub komisjoni üles võtma vastu mõiste „metsaraadamist mittepõhjustav“ ühtse määratluse;

50.  kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut ulatuslike meetmete kohta, et vähendada maakasutusega seotud ELi tarbimisjalajälge (sealhulgas õigusaktid), mis põhinevad hoolsuskohustusel, millega tagatakse ELi turule lastavate toodete jätkusuutlikud ja raadamisvabad tarneahelad, ning palmiõli käsitleval ELi tegevuskaval; on seisukohal, et ELi tegevuskava metsade raadamise vastu peaks käsitlema selle peamisi põhjuseid, nagu palmiõli, soja, loomaliha ja kakao; palub komisjonil võimalikult kiiresti järk-järgult kaotada ELis kasutatavad biokütused, mis tõenäoliselt põhjustavad maakasutuse kaudseid muutusi;

51.  rõhutab, et metsanduspoliitika peab olema järjepidev, võitlema ühtviisi nii bioloogilise mitmekesisuse vähenemise kui ka kliimamuutuste tagajärgede vastu ning suurendama ELi looduslikke neeldajaid, kaitstes, säilitades ja edendades samal ajal bioloogilist mitmekesisust;

52.  rõhutab, et metsandustoodete asendusmõju ei saa mingil juhul kompenseerida vanade ja põlismetsade kaotust, mis on tunnistatud asendamatuks(8) ning mida tuleks kaitsta õiguslike vahendite ja stiimulitega, võttes arvesse nende keerukust, ühendatavust ja esindatust;

53.  juhib tähelepanu sellele, et 2019. aasta juuni ÜRO väljaande „World Population Prospects“ andmetel kasvab maakera rahvastik lähema 30 aastaga kahe miljardi inimese võrra, mistõttu suureneb maa- ja merekasutuse mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja CO2 sidumisele; märgib, et bioloogilise mitmekesisuse jätkuv vähenemine seab toiduga kindlustatuse ja toitumise ohtu; kutsub osalisi üles edendama toiduga kindlustatuse ja inimeste parema toitumise programmidega bioloogilise mitmekesisuse kestlikku kasutamist, aidates samal ajal saavutada kestliku arengu eesmärke, pöörates erilist tähelepanu kestliku arengu eesmärgile 2 – nälja kaotamine;

Linnaalad

54.  märgib, et bioloogilist mitmekesisust vähendab ka saastamine, linnade laienemine, mulla kinnikatmine ja elupaikade hävitamine; tuletab meelde, et IPBESi bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste ülemaailmse hindamisaruande kohaselt on linnapiirkondade pindala 1992. aastast saadik suurenenud kaks korda ning kaks kolmandikku ELi kodanikest elab suurtes linnapiirkondades; nõuab, et hinnataks paremini linnade ja linnapiirkondade rolli bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ning et linnad ja kohalikud omavalitsused kaasataks rohkem bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säilitamise poliitika ning ökosüsteemide teenuste, samuti järelevalve, aruandluse ja kontrollimise väljatöötamisse;

55.  kinnitab, et linnade potentsiaali bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel ja ökosüsteemi teenuste pakkumisel on alahinnatud; tuletab meelde, et bioloogilisest mitmekesisusest, ökosüsteemi teenustest ja rohelisest linnatranspordist linnades ja linnapiirkondades saadav kasu aitab parandada inimeste tervist; palub, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi funktsioonide edasist integreerimist linnakujundamisse, poliitikasse ja planeerimisse, vähendades samal ajal süsiniku heitkoguseid ja aidates kaasa kliimamuutustega kohanemisele;

56.  märgib, et linnapiirkondadel võib olla ELis bioloogilise mitmekesisuse küsimuses ümberkorraldav roll; rõhutab, et plast ja vee saastamine on bioloogilise mitmekesisuse vähenemise olulised põhjused; usub, et uue ringmajanduse tegevuskava kontekstis võiks ringmajandus olla ELis bioloogilise mitmekesisuse taastamiseks väga oluline;

57.  mõistab hukka asjaolu, et plasti- ja hajureostus, mis pärineb näiteks reoveepuhastitest, farmaatsiatoodetest ja sellistest mittekestlikest põllumajandustavadest, nagu intensiivne väetamine, mõjutab tugevasti ookeanide ökosüsteemide seisundit;

ELi kaitsealad

58.  nõuab, et kõigi ELi kaitsealade, sealhulgas Natura 2000 alade puhul analüüsitaks põhjalikult, kas neid tuleks laiendada, paremini ühendada ja nende seisundit parandada; rõhutab, et ELi kaitsealade arvutamiseks on vaja standardiseeritud meetodit, samuti on vaja ELis asuv „kaitseala“ täpselt defineerida; rõhutab, et lähtuvalt IPCC aruandest ookeani ja krüosfääri kohta muutuvas kliimas on vaja üksikasjalikult hinnata ELi merekaitsealasid ja nende juhtimist ning suurendada tugevalt nende arvu; nõuab ELi merekaitsealade laiendamist, nii et need hõlmaksid rohkem avamerd, rõhutab, et lisaks kvantiteedile on tähtis ka kaitstud alade kvaliteet, et ennetada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist, ning seega tuleb rohkem rõhku panna nende heale ja kestlikule haldamisele;

59.  kutsub komisjoni üles jätkama õiguslike meetmete võtmist, kui ta teeb kindlaks, et ELi looduskaitsealaseid õigusakte ei järgita; juhib tähelepanu, et keskkonnale pöördumatu kahju tekitamise ohu tõttu peavad keskkonnaga seotud õigusrikkumiste menetlused olema tõhusamad; juhib tähelepanu asjaolule, et on vaja kiiresti tagada looduskaitsedirektiivide nõuetekohane jõustamine ja käsitleda kaebusi rikkumiste kohta läbipaistvalt;

60.  märgib, et nõrga rakendamise korral võib looduskaitseraamistik tekitada aktivistide ja looduskaitsjate jaoks vaenuliku keskkonna ning seada nende elu otseselt või kaudselt ohtu; toonitab, et EL peab keskkonnaaktivistide ja -kaitsjate mõrvad aktiivselt hukka mõistma;

61.  rõhutab, et roheline taristu pakub ökosüsteemi teenuseid, mis toetavad bioloogilist mitmekesisust, näiteks suurendades ökoloogiliste koridoride arvu linnakeskkonnas;

Innovatsioon, teadus ja haridus

62.  tuletab meelde uuendus-, teadus- ja arendustegevuse tähtsust 2050. aasta visiooni eesmärkide saavutamisel; rõhutab, et on tähtis toetada teadusuuringuid ja teaduses osalemist, et suurendada teadmisi, eelkõige ookeanidest, millest suuremat osa ei ole uuritud; palub komisjonil ja nõukogul tõsta programmile „Euroopa horisont“ eelarvest eraldatav summa järgmises mitmeaastases finantsraamistikus 120 miljardile eurole, nii et eriti saaks sellest kasu loodusvarade klaster, sealhulgas nii alus- kui rakendusuuringud näiteks taksonoomia vallas, ning käivitada missioon bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks ja taastamiseks programmi „Euroopa horisont“ raames; kutsub osalisi üles keskenduma eelkõige bioloogilise mitmekesisuse säilitamise seostele inimeste tervise ja majandusliku heaoluga ning kooskõlastama andmekogumismeetmeid;

63.  palub komisjonil toetada edasisi teadusuuringuid, mis käsitlevad maakasutuse ja maakasutuse muutuse (sealhulgas metsaraadamise ja bioenergia tootmise) mõju kasvuhoonegaaside heitkogustele, ning võtma nende tulemusi edaspidi poliitikakujundamisel arvesse;

64.  märgib, et vastavalt 16. jaanuaril 2018 vastu võetud Euroopa strateegiale plasti kohta ringmajanduses võib maailma ookeanidesse kogunenud plasti hulk – 150 miljonit tonni – 2030. aastaks kahekordistuda, mis seab ohtu rohkem kui 660 liiki ja kahjustab meie keskkonda; kutsub komisjoni üles tegema juhtalgatusi plastireostuse vastu ja selle mõju vastu bioloogilisele mitmekesisusele; juhib eriti tähelepanu mikroplastile, mis moodustab üle 80 % kogutud mereprügi esemetest ja ohustab merede bioloogilist mitmekesisust; tunneb seetõttu heameelt Ursula von der Leyeni lubaduse üle avada võitluses plastijäätmete vastu uus rinne, võttes sihikule mikroplasti; rõhutab, et on vaja ringmajandusel põhinevat lähenemisviisi, mis paneks rõhku kestlike toodete teadusuuringutele ja innovatsioonile;

65.  rõhutab hariduse tähtsust teadlikkuse suurendamisel bioloogilisest mitmekesisusest ja keskkonnakaitsest; märgib, et õppeotstarbelised kaitsealad on asjakohased ja tõhusad vahendid, millega suurendada üldsuse teadlikkust ja edendada kaitset;

Suutlikkuse suurendamine, üldsuse teadlikkus ja kõigi osaliste kaasamine

66.  rõhutab, et suutlikkuse suurendamine ja teadlikkuse tõstmine on eesmärkide eduka täitmise jaoks ja bioloogilise mitmekesisuse olulisuse paremaks mõistmiseks keskse tähtsusega; seepärast väljendab heameelt ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 14. istungjärgul (COP14) tehtud otsuse üle paluda osalistel, teistel valitsustel ja vastavaid võimalusi omavatel rahastajatel eraldada rahalisi vahendeid suutlikkuse suurendamiseks, tehnosiirdeks ja tehniliseks abiks;

67.  rõhutab, kui oluline on anda igakülgset teavet ning püüda kaasata rohkem kodanikuühiskonda ja eri vanuserühmade kodanikke, et saavutada ELi ja ülemaailmsed eesmärgid;

68.  kutsub osalisi üles tõstma üldsuse teadlikkust ja kaasama paljusid sidusrühmi, et koostöös kohalike kogukondadega ja põlisrahvastega töötada välja nende vajadustele kohandatud lahendused, mis tugevdaksid kestlikku ja bioloogilist mitmekesisust suurendavat maakasutust, et täielikult arvesse võtta maastike ja elupaikade piirkondlikke erisusi;

69.  peab tervitatavaks kavatsust püüelda paljusid sidusrühmi kaasava lähenemisviisi poole, mis on bioloogilise mitmekesisuse väärtustamiseks, kaitsmiseks, säilitamiseks, jätkusuutlikuks kasutamiseks ja taastamiseks väga tähtis, ning toonitab, et koostöö tegemine valitsemistasandite, sektorite ja erasektori osalistega ning nende vahel loob võimalusi bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide arvesse võtmiseks teistes poliitikavaldkondades; peab kindlasti väga tähtsaks äri- ja finantsorganisatsioonide kaasamist ning tunneb seetõttu heameelt komisjoni püüdluste üle kaasata erasektor bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisse, eriti ettevõtluse ja bioloogilise mitmekesisuse platvormi raames; kiidab sellega seoses heaks erasektori algatused, näiteks New Yorgis kliimameetmete alasel tippkohtumisel tehtud algatuse „One Planet Business for Biodiversity“;

70.  kutsub komisjoni üles kaaluma ühtlustatud metoodika kasutamist, kui arvutatakse ELi ettevõtete ökoloogilist jalajälge ja nende mõju bioloogilisele mitmekesisusele;

71.  on seisukohal, et ühiskondades on vaja põhjalikke muutusi, et võidelda kliimamuutustega, keskkonna seisundi halvenemisega ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega; rõhutab, kui tähtis on järgida õiglase ülemineku põhimõtet, tagades, et see protsess oleks kaasav ja õiglane;

72.  märgib, et üldsuse teadlikkus ning juurdepääs põhjalikule ja kergesti mõistetavale teabele võimaldab tarbijatel teha teadlikke ostuvalikuid ja edendada säästvat tarbimist, ning rõhutab seetõttu, et need peaksid moodustama osa terviklikust meetmete kogumist, eelkõige seoses toodetega, mis põhjustavad raadamist, ökosüsteemide hävitamist ja inimõiguste rikkumisi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama toodete jälgitavust ja kontrolli kogu väärtus- ja tarneahela ulatuses, mis tagaks tarbijate jaoks täieliku läbipaistvuse;

73.  rõhutab, et on vaja töötada välja parem ökomärgistamine ja raadamisvastane sertifitseerimine;

74.  väljendab heameelt Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liidu 2020. aasta kohtumise üle Marseille’s; palub, et komisjon demonstreeriks sellel foorumil nähtavalt oma toetust seoses pühendumisega bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisele;

o
o   o

75.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 35, 31.1.2018, lk 2.
(2) ELT C 356, 4.10.2018, lk 38.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0431.
(4) ELT L 164, 25.6.2008, lk 19.
(5) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1.
(6) Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, ÜRO kõrbestumise tõkestamise konventsioon ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon.
(7) The Regional Assessment Report on Biodiversity and Ecosystem Services for Europe and Central Asia (Euroopa ja Kesk‑Aasia piirkonna bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste hindamisaruanne) https://ipbes.net/sites/default/files/2018_eca_full_report_book_v5_pages_0.pdf
(8) Komisjoni 23. juuli 2019. aasta teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ulatuslikumad ELi meetmed maailma metsade kaitseks ja taastamiseks“ (COM(2019)0352).


Euroopa Ombudsmani tegevus 2018. aastal
PDF 145kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2020. aasta resolutsioon Euroopa Ombudsmani 2018. aasta tegevusaruande kohta (2019/2134(INI))
P9_TA(2020)0016A9-0032/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 2018. aasta tegevust käsitlevat aastaaruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 15, artikli 24 kolmandat lõiku ja artiklit 228,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta“) artikleid 11, 41, 42 ja 43,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa hea halduse tava eeskirja, mille Euroopa Parlament võttis vastu 6. septembril 2001. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ombudsmani vahel 15. märtsil 2006. aastal sõlmitud koostöö raamlepingut, mis jõustus 1. aprillil 2006. aastal,

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni Euroopa Ombudsmani strateegilise uurimise OI/2/2017/TE kohta, mis käsitleb õigusloomeprotsessi läbipaistvust nõukogu ettevalmistavates organites(2),

–  võttes arvesse oma 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni petitsioonikomisjoni 2018. aasta arutelude tulemuste kohta(3),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa Ombudsmani tegevuse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ja artikli 232 lõiget 1,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni kirja,

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A9-0032/2019),

A.  arvestades, et Euroopa Ombudsmani 2018. aasta tegevust käsitlev aastaaruanne esitati 2. oktoobril 2019. aastal ametlikult Euroopa Parlamendi presidendile ja ombudsman Emily O’Reilly tutvustas 4. septembril 2019. aastal Brüsselis aruannet petitsioonikomisjonile;

B.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklitega 24 ja 228 antakse Euroopa Ombudsmanile volitused võtta vastu kaebusi haldusliku omavoli juhtude kohta liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses, välja arvatud Euroopa Liidu Kohus, kui see tegutseb õigusemõistjana;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõikes 3 on sätestatud, et „[i]gal kodanikul on õigus osaleda liidu demokraatias“ ning et „[o]tsused tehakse nii avalikult ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik“;

D.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 15 on sätestatud, et „[h]ea valitsemistava edendamiseks ja kodanikuühiskonna osalemise tagamiseks teevad liidu institutsioonid, organid ja asutused oma tööd võimalikult avalikult“ ning „[i]gal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus pääseda ligi liidu institutsioonide, organite ja asutuste […] dokumentidele“;

E.  arvestades, et ELi põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]gaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul“;

F.  arvestades, et ELi põhiõiguste harta artiklis 43 on sätestatud, et „[i]gal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa Ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga, välja arvatud Euroopa Liidu Kohtu tegevus õigusemõistjana“;

G.  arvestades, et ombudsman algatas 2018. aastal 490 uurimist, millest 482 põhinesid kaebusel ja 8 olid omaalgatuslikud, ning lõpetas 545 uurimist (534 kaebusel põhinevat ja 11 omaalgatuslikku uurimist); arvestades, et suurem osa uurimisi puudutas komisjoni (285 uurimist ehk 58,2 % juhtudest), millele järgnesid ELi ametid (43 uurimist ehk 8,8 % juhtudest) ning seejärel tulid Euroopa Parlament (30 uurimist ehk 6,1 % juhtudest) Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) (23 uurimist ehk 4,7 % juhtudest), Euroopa välisteenistus (23 uurimist ehk 4,7 % juhtudest), Euroopa Investeerimispank (16 uurimist ehk 3,3 % juhtudest) Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) (14 uurimist ehk 2,8 % juhtudest) ja muud institutsioonid (56 uurimist ehk 11,4 % juhtudest).

H.  arvestades, et kolm kõige sagedasemat teemat ombudsmani 2018. aastal lõpetatud uurimistes olid läbipaistvus, vastutus ja üldsuse juurdepääs teabele ja dokumentidele (24,6 %), teeninduskultuur (19,8 %) ning menetlusõiguste järgimine (16,1 %); arvestades, et muud mured hõlmasid menetlusõiguste järgimist, sealhulgas õigust saada ära kuulatud, põhiõiguste austamist, töölevõtmist, eetikaküsimusi, üldsuse osalemist ELi otsustusprotsessis, sealhulgas rikkumismenetlustes, ELi hangete, toetuste ja lepingute usaldusväärset finantsjuhtimist, värbamist ja ELi personaalküsimuste head haldamist;

I.  arvestades, et head haldust puudutavate ombudsmani soovituste täitmise määr Euroopa Komisjoni poolt on pidevalt langenud, moodustades 2016. aastal 82 %, 2017. aastal 77 % ja 2018. aastal vaid 76 %;

J.  arvestades, et 2018. aastal pöördus ombudsmani poole abi saamiseks 17 996 kodanikku; arvestades, et 14 596 kodanikule anti abi ombudsmani veebisaidil asuva interaktiivse juhendi vahendusel; arvestades, et 1220 päringut edastati teabe saamiseks mujale; arvestades, et ombudsman võttis meetmeid 2180 saadud kaebuse suhtes;

K.  arvestades, et oma 2018. aasta strateegilises töös avas ombudsmani büroo viis uut strateegilist uurimist, milles käsitletakse vastavalt puuetega inimeste kohtlemist ühise ravikindlustusskeemi raames, komisjoni veebisaitide juurdepääsetavust puuetega inimeste jaoks, Euroopa Ravimiameti (EMA) esitamiseelseid tegevusi, komisjoni nn pöördukse juhtumite haldamist seoses ELi töötajatega ning nõukogu õigusloometöö usaldusväärsust; arvestades, et ombudsman algatas 2018. aastal 10 strateegilist algatust, mis käsitlevad muu hulgas keelte kasutamist ELi avalikus teenistuses, ahistamisvastast poliitikat ELi avalikus teenistuses ning lapsrändajate kaitset;

L.  arvestades, et ombudsmanil on täita oluline roll ELi seadusandliku protsessi vastutustundlikumaks muutmisel kodanike jaoks, et nad saaksid kasutada oma õigust osaleda liidu demokraatlikus elus, suurendades seeläbi kodanike kaasatust ja usaldust;

M.  arvestades, et ombudsmanil on oluline roll selles, et tagada ELi institutsioonide aruandekohustus, maksimaalne läbipaistvus ja ELi haldus- ja otsustusprotsessi erapooletus eesmärgiga kaitsta kodanike õigusi, suurendades seeläbi nende usaldust liidu demokraatia vastu, sellesse kaasatust ja selles osalemist;

N.  arvestades, et Euroopa Ombudsmani peamine prioriteet on tagada kodanike õiguste täielik austamine;

O.  arvestades, et 2018. aastal käivitas ombudsman uue veebisaidi, mis hõlmab läbivaadatud ja kasutajasõbralikku liidest potentsiaalsetele kaebuse esitajate jaoks; arvestades, et ombudsmani kiirmenetlus üldsuse juurdepääsu dokumentidele käsitlevate kaebustega tegelemiseks peegeldab ombudsmani kohustust anda abi ja teha 40 päeva jooksul otsuseid abi otsijate kohta kõigis 24 ELi ametlikus keeles; arvestades, et see uus algatus on osa tema büroo tõhususe suurendamise strateegiast;

P.  arvestades, et ombudsman jõudis oma strateegilise uurimise OI/2/2017/TE tulemusel järeldusele, et nõukogus puudub läbipaistvus seoses üldsuse juurdepääsuga nõukogu dokumentidele ja seoses praeguste tavadega nõukogu otsustusprotsessides – eriti ettevalmistavas etapis alaliste esindajate komitee (Coreper) ja töörühma tasandil; arvestades, et tulenevalt nõukogu vastumeelsusest tema soovituste rakendamise suhtes esitas ombudsman 16. mail 2018 parlamendile eriaruande OI/2/2017/TE nõukogu õigusloomeprotsessi läbipaistvuse kohta; arvestades, et 17. jaanuaril 2019 võttis parlament vastu oma raporti Euroopa Ombudsmani strateegilise uurimise kohta, milles toetas täielikult ombudsmani soovitusi; arvestades, et eesistujariik Soome on väljendanud oma tahet suurendada nõukogu avatust ja õiguslikku läbipaistvust;

Q.  arvestades, et Euroopa Parlament võttis 12. veebruaril 2019. aastal vastu Euroopa Parlamendi määruse eelnõu, millega kehtestatakse ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriv kord ja üldtingimused (Euroopa Ombudsmani põhikiri) ning tunnistatakse kehtetuks otsus 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom(4), mille suhtes tal on esmane seadusandlik vastutus; arvestades, et nõukogu ei ole seda uut määrust veel heaks kiitnud;

R.  arvestades, et liikmesriikide valitsuste seisukohtade suurem avatus ja läbipaistvus nõukogus suurendavad usaldust ELi vastu ning vähendavad euroskeptitsismi ja populismi;

S.  arvestades, et läbipaistvam otsustusprotsess kolmepoolsetel kohtumistel suurendab kodanike usaldust ELi institutsioonide vastu;

T.  arvestades, et ombudsman käivitas 2018. aastal ahistamisvastase strateegilise algatuse, millega kontrolliti ELi administratsiooni kehtestatud ahistamisvastast poliitikat; arvestades, et ombudsman otsustas kirjutada 2018. aastal 26 ELi institutsioonile ja ametile, paludes üksikasjalikku teavet poliitika ja selle rakendamise kohta;

U.  arvestades, et 2018. aastal algatas ombudsman uurimise seoses soolise diskrimineerimise ja võrdsete võimaluste probleemiga Euroopa Investeerimispangas (EIP); arvestades, et EIP järgis ombudsmani soovitusi ja ettepanekuid seoses võrdsete võimaluste ja soolise võrdõiguslikkusega;

V.  arvestades, et ombudsman on osa ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohasest ELi raamistikust ning tema ülesanne on kaitsta, edendada ja kontrollida konventsiooni rakendamist ELi institutsioonide tasandil;

W.  arvestades, et märtsis 2018 toimus konverents, mis tõi kokku Euroopa ombudsmanide võrgustiku ja Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni, ning üks peamisi arutelupunkte oli see, kuidas ombudsmanid saaksid omavahelist koostööd tugevdada;

1.  väljendab heameelt Euroopa Ombudsmani esitatud 2018. aasta aruande üle;

2.  kiidab Emily O’Reillyt tema väljapaistva töö ja konstruktiivsete jõupingutuste eest ELi halduse kvaliteedi ning kodanikele pakutavate teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks;

3.  toonitab läbipaistvuse ning nõukogu käsutuses olevatele dokumentidele üldsuse juurdepääsu andmise tähtsust; rõhutab, et õigusloomeprotsessi suur läbipaistvus on oluline selleks, et kodanikud, meedia ja sidusrühmad saaksid nõuda oma valitud ametiisikutelt ja valitsustelt vastutust oma tegude eest; tunnustab ombudsmani väärtuslikku rolli ELi institutsioonide ja kodanike vahelises suhtlemises ja vahendustegevuses; on veendunud, et nõukogu peab oma konfidentsiaalsuspoliitika läbi vaatama; tõstab esile ombudsmani tööd ELi õigusloomeprotsessile suurema vastutuse panemisel üldsuse ees;

4.  rõhutab, et vajalik ja oluline on kodanike aktiivsem osalemine otsuste tegemises ning et lisaks on vaja halduse suuremat läbipaistvust, et tugevdada liidu institutsioonide demokraatlikku legitiimsust, mis on suunatud usalduse taastamisele;

5.  nõuab tungivalt, et ombudsman tagaks kolmepoolsetel kohtumistel läbipaistvama otsustusprotsessi;

6.  rõhutab, et kodanike usalduse taastamine liidu institutsioonide vastu on Euroopa Parlamendi peamisi mureküsimusi, mis on äärmiselt suure sotsiaalpoliitilise ja eetilise tähtsusega;

7.  rõhutab vajadust parandada ja tugevdada sotsiaalset dialoogi, samuti dialoogi liidu organite, institutsioonide ja kodanike vahel;

8.  toetab täielikult Euroopa Ombudsmani soovitusi nõukogule ning nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks kõik vajalikud meetmed nende soovituste võimalikult kiireks rakendamiseks;

9.  julgustab ombudsmani andma ELi institutsioonidele täiendavaid suuniseid selle kohta, kuidas kodanikega kõigis ELi ametlikes keeltes paremini suhelda; nõuab tungivalt, et ombudsman annaks institutsioonidele suuniseid selle kohta, kuidas arendada oma keelepoliitikat nii, et see võimaldaks toota asjakohast sisu ja teavet enamikes võimalikes keelteversioonides;

10.  väljendab heameelt seoses ombudsmani strateegiaga, mille eesmärk on suurendada tema volituste mõju ja nähtavust ELi kodanike seas;

11.  väljendab heameelt Euroopa Ombudsmani veebisaidi ümberkujundamise üle, mis muudab selle kodanike jaoks paremini toimivaks ja ligipääsetavaks vahendiks;

12.  nõuab, et nõukogu kui kaasseadusandja viiks oma töömeetodid kooskõlla parlamentaarse demokraatia normidega, nagu näevad ette aluslepingud, mitte ei tegutseks diplomaatilise foorumina, mis ei ole selle ettenähtud ülesanne; tuletab meelde, et ombudsman jõudis oma strateegilise uurimise OI/2/2017/TE tulemusel järeldusele, et nõukogu tavad seoses otsustusprotsessi läbipaistvusega kujutavad endast haldusomavoli; nõuab tungivalt, et nõukogu rakendaks viivitamata kõik ombudsmani strateegilise uurimise põhjal tehtud soovitused, sealhulgas need, mille parlament esitas oma raportis eriaruande kohta; ergutab ombudsmani jätkama järelmeetmete võtmist oma strateegilisele järelepärimisele;

13.  kordab taas oma nõudmist ajakohastada dokumentidele juurdepääsu käsitlevaid ELi õigusakte ja palub vaadata läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele(5), et hõlbustada ombudsmani tööd selle kontrollimisel, kuidas Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon tagavad juurdepääsu dokumentidele; peab kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu blokeeris määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamise, ja nõuab, et nõukogu taasalustaks arutelu parlamendi poolt teisel lugemisel vastu võetud seisukoha alusel, mis on sätestatud 12. juuni 2013. aasta resolutsioonis ummikseisu kohta määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamisel(6);

14.  kordab oma nõudmist vaadata läbi määrus (EÜ) nr 1049/2001, kuna see on tõsiselt aegunud ega kajasta enam praegust õiguslikku olukorda ning ELi institutsioonide, ametite, organite ja asutuste rakendatavaid institutsionaalseid tavasid;

15.  väljendab heameelt kiirmenetluse ametliku käivitamise üle dokumentide kättesaadavust käsitlevate uurimiste osas ja tunnustab sellega saavutatud positiivset tulemust kaebuste esitajate jaoks;

16.  rõhutab tungivalt selle olulisust, et ombudsman jätkaks komisjoni läbipaistvuse põhjalikku jälgimist ja selle strateegilisi uuringuid; väljendab oma teadlikkust sellest, et nn pöördukse efekt eksisteerib endiselt, eriti institutsioonide kõrgemate ametnike seas; nõuab tungivalt, et ombudsman jätkaks komisjoni läbivaadatud nn pöördukse efekti eeskirjade rakendamise jälgimist; nimetatud eeskirjad kehtestati 2018. aasta septembris ombudsmani omaalgatuslikku uurimise tulemusena;

17.  rõhutab, et huvide konflikti küsimus on laiem kui nn pöördukse juhtumid, ning toonitab vajadust töötada välja täiendavad eeskirjad ja rangemad kriteeriumid selleks, et rangelt tagada otsuste ja õigusaktide vastuvõtmine kodanike huve silmas pidades;

18.  tuletab meelde, et avalikustamise, avatuse ja läbipaistvuse põhimõtted moodustavad lahutamatu osa ELi õigusloomeprotsessist, et võimaldada kodanikel tutvuda õigusloometoimingute alustega ja seeläbi tõhusalt kasutada oma demokraatlikke õigusi(7); tunnistab vajadust läbipaistvuse järele ELi otsustusprotsessis; toetab kolme institutsiooni teenistuste tegevust ühise õigusloomeportaali arendamisel, mille eesmärk on pakkuda kasutajasõbralikku kanalit, mis võimaldab mittespetsialistidel saada teavet käimasolevate seadusandlike menetluste kohta;

19.  toetab kolmepoolsete kohtumiste lõppdokumentide avaldamist; märgib, et Euroopa Kohtu 2018. aasta märtsi otsuses De Capitani kohtuasjas (T‑540/15) märgitakse, et „neljaveerulistes“ dokumentides kajastatud institutsioonide seisukohad ei kuulu avaldamata jätmise üldise eelduse alla; märgib, et kolmepoolsete läbirääkimiste dokumentides kajastunud tundlik teema ei olnud iseenesest piisav põhjus üldsusele juurdepääsu keelamiseks; on seisukohal, et kolmepoolsete läbirääkimiste läbipaistvaks muutmiseks peavad oma panuse andma kõik kolm institutsiooni; tunnistab, et üldsuse õigus juurdepääsuks liidu institutsioonide dokumentidele on iga ELi kodaniku kaitstud ja võõrandamatu õigus, mis tuleneb otseselt demokraatlikust põhimõttest ja sõnavabaduse põhiõigusest, mistõttu on liidus kehtestatud sellele vastav kohustuste täitmise ja aruandluskohustus; rõhutab vajadust veelgi edendada asjaomaseid läbipaistvusasutusi (nt ombudsmani büroo), et liit täidaks oma eespool nimetatud kohustust;

20.   kordab veel kord, et tuleb tagada Euroopa Keskpanga (EKP) usaldusväärsus ja tema sõltumatus erasektori finantshuvidest; rõhutab, et panga juhatuse liikmed peavad hoiduma olemast samaaegselt selliste foorumite või muude organisatsioonide liikmed, kuhu kuuluvad EKP järelevalve alla kuuluvate pankade juhid, ning ei tohi osaleda foorumites, mis on üldsusele suletud; väljendab heameelt ombudsmani 5. juuli 2018. aasta arvamuse üle;

21.  peab kahetsusväärseks, et EKP aruandekohustuse miinimumeeskirjade soovitatud vastuvõtmine ja kohaldamine ei ole veel aset leidnud; on seisukohal, et kui EKP tegevuse läbipaistvust ei suudeta tagada, võib see seada kahtluse alla tema sõltumatuse erasektori finantshuvidest;

22.  toetab ombudsmani 15. jaanuari 2018. aasta soovitusi, mis käsitlevad Euroopa Keskpanga presidendi ja otsustusorganite liikmete osalemist organisatsioonis Group of Thirty, ning nõuab tungivalt, et EKP muudaks asjaomaseid eeskirju, et tagada kõrgeimate eetiliste ja aruandlusstandardite rakendamine praktikas;

23.  kutsub komisjoni üles tagama tema ja liikmesriikide vahel peetava mitteametliku dialoogi etapis kõrgel tasemel läbipaistvus ning juurdepääs dokumentidele ja teabele seoses EU Piloti menetluste ja rikkumismenetlustega, eelkõige nendega, mis on seotud laekunud petitsioonidega, ning kõigi asjakohaste vahendite abil täielik juurdepääs ka juba lõppenud EU Piloti menetlustele ja rikkumismenetlustele; kutsub komisjoni üles kasutama ELi õiguse rikkumiste uurimisel teistsugust lähenemisviisi ning algatama rikkumismenetlusi, mitte tuginema üksnes EU Piloti mehhanismile;

24.  rõhutab rikkumismenetlustes tehtud otsuste läbipaistvuse suurendamiseks võetud meetmete tähtsust; tuletab meelde, et komisjon lõi 2014. aastal Europa veebisaidil keskse platvormi põhjaliku teabega rikkumiste kohta; rõhutab, et komisjon annab Euroopa Parlamendile ja avalikkusele oma ELi õiguse kohaldamise järelevalve aastaaruannetes teavet EU Piloti ja rikkumiste toimikute kohta;

25.  toetab täielikult ombudsmani tahet parandada ELi lobitöö läbipaistvust; toetab komisjoni võetud kohustust rakendada eksperdirühmade läbivaadatud horisontaalseid eeskirju, sealhulgas neid, mis puudutavad läbipaistvust ja huvide konflikti; rõhutab, kui oluline on registreerida erahuve esindavad üksikisikud ja organisatsioonid läbipaistvusregistris, nii et ametisse nimetamisi oleks võimalik läbi viia kooskõlas horisontaalsete eeskirjadega;

26.  rõhutab vajadust kolmepoolse kokkuleppe järgi Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel, mis kujutaks endast edusammu lobitööd reguleerivate eeskirjade tugevdamisel ja lünkade kaotamisel; on siiski seisukohal, et institutsioonid ei tohiks sellega piirduda, vaid peaksid ka edaspidi võtma siduvaid õiguslikke meetmeid kõigi ELi institutsioonide ja asutuste jaoks;

27.  rõhutab, kui oluline on teha tasuta ning täielikult mõistetaval ja üldsusele lihtsasti juurdepääsetaval viisil kättesaadavaks kogu lobistide mõju käsitlev teave, parandades andmete täpsust ELi läbipaistvusregistris; toonitab vajadust tagada kõigi huvirühmade esindajate rahastamise täielik läbipaistvus ja nõuab, et iga nn pöördukse eeskirju rikkuva organisatsiooni tegevus tuleb peatada;

28.  rõhutab vajadust võtta vastu õigusakt, et muuta läbipaistvusregister kõigile ELi institutsioonidele ja ametitele ning kolmandatele isikutele täiesti kohustuslikuks ja õiguslikult siduvaks, tagades sellega lobitöö täieliku läbipaistvuse; julgustab ELi institutsioone kaaluma praktilisi meetmeid, mis võiksid viia kiire ja tõhusa kokkuleppeni;

29.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et sooline diskrimineerimine ja sooline esindatus tekitab ELi institutsioonides endiselt probleeme; võtab murelikult teadmiseks juhtumi 366/2017/AMF järeldused ja nõuab tungivalt, et EIP järgiks täielikult ombudsmani soovitusi, et saavutada sooline tasakaalustatus juhtivatel ametikohtadel;

30.  väljendab heameelt seoses ombudsmani 2018. aasta uurimisega komisjoni eelmise peasekretäri ametisse nimetamise menetluse üle ning tunnustab tema tähelepanekuid seoses nelja haldusomavoli juhtumiga; peab kahetsusväärseks, et hoolimata Euroopa Parlamendi toetusest ombudsmani soovitustele keeldus eelmine komisjon neid täitmast; märgib erilise murega asjaolu, et komisjon ei kehtestanud ametisse nimetamise erimenetlust, ning palub uuel komisjonil seda teha, tagades nii kõrgeimate standardite rakendamise läbipaistvuse, eetika ja õigusriigi valdkonnas;

31.  märgib murega, et komisjon järgib üha vähenevamal määral ombudsmani soovitusi, ettepanekuid ja lahendusi; kutsub komisjoni üles väljendama suuremat pühendumust kõigi haldusomavoli juhtumite lahendamiseks, mida ombudsman on oma tegevuse käigus tuvastanud;

32.  nõuab tungivalt, et ombudsman jälgiks volinikukandidaatide kuulamiste uue kodukorra rakendamist Euroopa Parlamendis, eelkõige VII lisa artiklis 2 sätestatud eeskirju majanduslike huvide läbivaatamise kohta läbipaistvuse ja objektiivsuse vaimus;

33.  avaldab tunnustust komisjoni poolt 31. jaanuaril 2018 vastu võetud ettepanekule Euroopa Komisjoni liikmete uue käitumisjuhendi kohta; on veendunud, et käitumisjuhendi sätteid on vaja veelgi tugevdada;

34.  kinnitab ja on sügavalt veendunud, et kõigis ELi institutsioonides on vaja rakendada selgeid eetilisi norme ning standardeid selleks, et tagada ausameelsuse kohustuse järgimine;

35.  on kindlalt veendunud, et läbipaistvus on õigusriigi põhimõtte lahutamatu osa, mida peab järgima kogu õigusloomeprotsessi kestel, sest see mõjutab hääleõiguse, kandideerimisõiguse ja veel mitme õiguse – väljendusvabaduse, sõnavabaduse ja teabe saamise õiguse – tõhusat kasutamist; on seisukohal, et aktiivse ELi kodanikkonna loomine eeldab protsessi avalikku kontrolli, läbivaatamist ja hindamist ning võimalust tulemus vaidlustada; rõhutab, et see aitaks kodanikel üha enam tutvuda õigusloomeprotsessi põhikontseptsioonidega ja soodustaks liidu demokraatlikus elus osalemist;

36.  väljendab heameelt ombudsmani pidevate jõupingutuste üle avaldada mõju muutustele ELi institutsioonides, osaledes tema töövaldkondi puudutavates avalikes konsultatsioonides; väljendab heameelt tema ettepanekute üle suurendada ELi riskihindamismudeli läbipaistvust toiduainete tarneahelas, muu hulgas Euroopa Toiduohutusametile antud soovitusi avaldada riskihindamisega seotud koosolekute päevakorrad ja protokollid;

37.  julgustab ombudsmani jätkama omaalgatuslikke uuringuid seoses EMA ja farmaatsiaettevõtete vahelise suhtluse läbipaistvusega müügiloa taotluste eelesitamise käigus ning üldsusega konsulteerimisega, mis kestis jaanuarini 2019;

38.  väljendab heameelt seoses ombudsmani uurimisega, kuidas Euroopa Lennuohutusamet (EASA) käsitleb ohutusaruandeid ning mille tulemusena amet korraldas oma tegevuse ümber nii, nii et ohutusprobleemidest teada andnud saavad tagasisidet;

39.  nõuab tungivalt, et ombudsman kontrolliks ka edaspidi ühise ravikindlustusskeemi (JSIS) vastavust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile; nõuab tungivalt, et komisjon ajakohastaks üldiste rakendussätete teksti, mis reguleerib ühise ravikindlustusskeemi toimimist seoses puudega või raske haigusega inimeste ravikuludega ning kuludega, mis on seotud mõistlike abinõudega tema töökohas; kutsub ombudsmani üles tagama, et kogu Euroopa Liidu administratsioon rakendaks täielikult ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni;

40.  väljendab heameelt ombudsmani praktiliste soovituste üle, mis käsitlevad nägemispuudega kandidaatide juurdepääsu Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) valikumenetlustele; palub ombudsmanil jälgida, et EPSO järgiks täielikult valikumenetluste jaoks kehtestatud ligipääsetavusnõudeid veebis; palub ombudsmanil võtta järelmeetmeid oma soovitustele seoses tugitehnoloogiate kasutamisega arvutipõhistes katsetes, mis toimuvad kogu maailmas;

41.  toetab ombudsmani tegevust ELi institutsioonide teadlikkuse tõstmisel rangema ahistamisvastase poliitika kehtestamise teemal;

42.  toetab ombudsmani algatust jätkata #MeToo liikumise alustatut ning kutsub üles veelgi tähelepanelikumalt jälgima, milliseid ahistamisvastaseid meetmeid on ELi administratsioon võtnud;

43.  toetab ombudsmani jõupingutusi hõlbustada kodanike osalemist ELi poliitika kujundamises; palub ombudsmanil ka edaspidi jälgida Euroopa kodanikualgatuse vahendi kasutamist, sealhulgas läbivaadatud Euroopa kodanikualgatuse määruse rakendamist;

44.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Ombudsmani roll on pärast selle loomist aja jooksul arenenud haldusomavoli ennetamisest hea haldustava edendamiseni; on seisukohal, et sellise suundumuse loogiline areng oleks jätkata jõupingutusi parema halduse ning parimate haldustavade aktiivseks ja õigeaegseks edendamiseks;

45.  kiidab heaks ombudsmani algatuse hea halduse auhinna loomiseks, millega tunnustatakse ELi avaliku teenistuse jõupingutusi kodanikusõbraliku poliitika rakendamiseks uuenduslike viiside leidmisel;

46.  kordab oma ammust üleskutset ajakohastada kehtiv hea haldustava eeskiri nõuetekohaselt siduvaks määruseks kõigi ELi institutsioonide ja ametite jaoks;

47.  tuletab meelde ombudsmani pühendumist ELi-poolse läbipaistvuse väga kõrgele tasemele Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise lepingu kogu läbirääkimisprotsessi jooksul;

48.  julgustab ombudsmani jätkama koostööd riiklike ombudsmanidega Euroopa ombudsmanide võrgustiku kaudu; rõhutab vajadust veelgi arendada sellist koostööd kõigi erinevate riiklike ombudsmanide vahel;

49.  tuletab meelde, et Euroopa Parlamendis hiljuti vastu võetud uue Euroopa Ombudsmani põhikirja projekt sisaldab 3 aasta pikkust ooteaega Euroopa Parlamendi liikmete jaoks, kes vastavad ombudsmani ametikoha nõuetele;

50.  rõhutab, et on äärmiselt oluline säilitada ombudsmani sõltumatus ja usaldusväärsus ning tagada ombudsmani ametikoha täitmine isikute poolt, kellel ei ole ilmset poliitilist kuuluvust ega huvide konflikte ja kellel on laitmatu eetika;

51.  väljendab tunnustust ombudsmani ja tema töötajate suurepärasele ja viljakale koostööle petitsioonikomisjoniga;

52.  tunnustab suurepärast koostööd ombudsmaniga tema ametiajal ning palub ametisse astuval ombudsmanil jätkata samasugust koostööd ja struktuurilist dialoogi petitsioonikomisjoniga, et parandada veelgi ELi halduse kvaliteeti ning selle pakutavate teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti meie kodanikele;

53.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev petitsioonikomisjoni resolutsioon ja raport nõukogule, komisjonile, Euroopa Ombudsmanile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning liikmesriikide ombudsmanidele või samalaadsetele organitele.

(1) EÜT L 113, 4.5.1994, lk 15.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0045.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0114.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0080.
(5) ELT L 145, 31.5.2001, lk 43.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0271.
(7) Liidetud kohtuasjad C-39/05 ja C-52/05 P, Rootsi Kuningriik ja Maurizio Turco vs. Euroopa Liidu Nõukogu, kohtulahendite kogumik 2008 I-04723.


Majandus- ja rahaliidu institutsioonid ja asutused: huvide konflikti ennetamine pärast avalikus sektoris töötamist
PDF 132kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2020. aasta resolutsioon majandus- ja rahaliidu institutsioonide ja asutuste kohta: huvide konflikti ennetamine pärast avalikus sektoris töötamist (2019/2950(RSP))
P9_TA(2020)0017B9-0047/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 298,

–  võttes arvesse määrust nr 31 (EMÜ), 11 (Euratom), millega kehtestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused (edaspidi „personalieeskirjad“)(1), ning eriti selle artikleid 11a, 12, 16 ja 17,

–  võttes arvesse oma 10. mai 2011. aasta resolutsiooni 2009. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta: ELi ametite tulemused, finantsjuhtimine ja kontroll(2),

–  võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet nr 15/2012 pealkirjaga „Huvide konfliktide haldamine valitud Euroopa Liidu ametites“(3),

–  võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2018. aasta otsust ametivälise tegevuse ja ülesannete ning ametist lahkumise järgse ametialase tegevuse kohta (C(2018)4048),

–  võttes arvesse Euroopa Pangandusjärelevalve 17. septembri 2019. aasta pressiteadet Adam Farkase tagasiastumise kohta Euroopa Pangandusjärelevalve tegevdirektori ametikohalt alates 31. jaanuarist 2020(4),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust(5) Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) tegevdirektori Adam Farkase Euroopa Finantsturgude Assotsiatsiooni (AFME) tegevjuhiks nimetamise kohta (O-000031/2019 – B9-0054/2019) ning komisjoni 24. oktoobri 2019. aasta vastuseid,

–  võttes arvesse EBA eesistuja poolt majandus- ja rahanduskomisjoni 4. novembri 2019. aasta kuulamisel antud vastuseid,

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 23. augusti 2010. aasta aruannet „Post-Public Employment: Good Practices for Preventing Conflict of Interest“ („Head tavad huvide konfliktide ärahoidmiseks pärast avalikus sektoris töötamist“)(6),

–  võttes arvesse Transparency Internationali töödokumenti nr 06/2010 pealkirjaga „Regulating the Revolving Door“ („Pöördukse efekti haldamine“)(7),

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani soovituste projekti, mis käsitleb Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) vastu esitatud kaebuse 775/2010/ANA uurimist(8),

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 13. juuni 2017. aasta kirja Euroopa Kemikaaliameti direktorile ELi personalieeskirjade artikli 16 rakendamise kohta(9),

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 13. juuni 2017. aasta kirja Euroopa Pangandusjärelevalve direktorile ELi personalieeskirjade artikli 16 rakendamise kohta(10),

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 28. veebruari 2019. aasta aruannet endiseid kõrgemaid ametnikke käsitleva teabe avaldamise kohta, et rakendada üheaastast lobi- või nõustamistegevusega tegelemise keeldu (juhtum SI/2/2017/NF)(11),

–  võttes arvesse oma 12. veebruari 2019. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi määruse eelnõu kohta, millega kehtestatakse ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriv kord ja üldtingimused (Euroopa Ombudsmani põhikiri)(12),

–  võttes arvesse poliitilisi suuniseid järgmisele Euroopa Komisjonile (2019–2024)(13),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust „Majandus- ja rahaliidu institutsioonid ja asutused: huvide konflikti ennetamine pärast avalikus sektoris töötamist“ (O‑000048/2019 – B9‑0001/2020),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 298 lõikes 1 on sätestatud, et „liidu institutsioone, organeid ja asutusi abistab nende ülesannete täitmisel avatud, tõhus ja sõltumatu Euroopa halduskorraldus“;

B.  arvestades, et määruse (EL) nr 1093/2010(14) artikli 68 lõikes 1 on sätestatud, et ameti „töötajate, sealhulgas tema tegevdirektori ja eesistuja suhtes kohaldatakse personalieeskirju, muude teenistujate teenistustingimusi ning nende kohaldamiseks liidu institutsioonide poolt ühiselt vastu võetud eeskirju“;

C.  arvestades, et institutsioonidest lahkuvate töötajate suhtes kohaldatavad põhimõtted, sh huvide konflikti vältimist käsitlevad sätted on ette nähtud eelkõige personalieeskirjade artiklites 16 ja 17;

D.  arvestades, et Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) tegevdirektor on nõustunud enda nimetamisega Euroopa Finantsturgude Assotsiatsiooni (AFME) tegevjuhiks alates 1. veebruarist 2020 ning on teatanud, et astub 31. jaanuarist 2020 Euroopa Pangandusjärelevalve tegevdirektori ametikohalt tagasi;

E.  arvestades, et Euroopa Pangandusjärelevalve juhatus ja järelevalvenõukogu otsustasid EBA tegevdirektori asumise AFME tegevjuhi ametikohale heaks kiita; arvestades, et järelevalvenõukogu on otsustanud kehtestada tegevdirektorile vaid kerged piirangud, mis lahendavad EBA hinnangul tema uuest ametikohast AFMEs tuleneva huvide konflikti; arvestades, et need piirangud puudutavad tegevdirektori tegevust EBAs töötamise ajal ja pärast sealt lahkumist;

F.  arvestades, et EBA eesistuja juhtis Euroopa Parlamendis toimunud kuulamisel tähelepanu sellele, kui raske on tegelikult piirata endiste avaliku sektori töötajate edasist tööhõivet;

G.  arvestades, et järelevalveasutustest lahkuvatele juhtivtöötajatele ei maksta praegu mingit ajutist hüvitist;

H.  arvestades, et avalikus sektoris töötamise järgsed ja nn pöördukse efektiga seotud huvide konfliktid on korduvad probleemid ning neid on hinnanud ja analüüsinud nii rahvusvahelised kui ka ELi organid, eelkõige Euroopa Ombudsman ja Euroopa Kontrollikoda;

I.  arvestades, et sellised pöördukse efekti juhtumid annavad huvirühmadele võimaluse reguleerijaid varasema käitumise eest premeerida, mis avab aga ukse kahjulikele stiimulitele;

1.  rõhutab, et Euroopa halduse avatus, tõhusus ja sõltumatus on tähtsad kogu liidu jaoks, sh majandus- ja rahaliidu institutsioonide, organite ja ametite jaoks;

2.  on mures tekkinud huvide konflikti pärast, mis on tingitud EBA tegevdirektori nimetamisest AFME tegevjuhiks alates 1. veebruarist 2020; märgib, et avalikust sektorist niimoodi ilma viiteajata uuele tööle asumine ei ohusta üksnes EBA mainet ja sõltumatust, vaid ka kõiki ELi institutsioone ja Euroopa Liitu tervikuna;

3.  tuletab meelde, et lahendamata huvide konfliktide tõttu ei pruugi ohtu sattuda üksnes kõrgete eetiliste standardite jõustamine kogu Euroopa avalikus halduses, vaid ka õigus heale haldusele, mis seab omakorda ohtu ühtse turu nõuetekohase toimimise jaoks vajalikud võrdsed tingimused;

4.  nõuab personalieeskirjade ja eriti selle artikli 16 tõhusat ja järjepidevat kohaldamist, et hoida ära eelkõige (aga mitte ainult) kõrgemate ametnikega seotud huvide konfliktid; rõhutab, et artikkel 16 võimaldab ELi institutsioonidel endise ametniku uuele tööle asumise taotluse tagasi lükata, kui piirangud ei ole institutsioonide õigustatud huvide kaitsmiseks piisavad; rõhutab, et Adam Farkase puhul oleks võinud kaaluda tema otse AFMEsse üle minemise keelamist, sest AFMEt võib pidada komisjoni otsuse C(2018)4048 final artikli 21 lõike 3 punkti b kohaseks vastaspooleks;

5.  peab murettekitavaks, et tihti ei ole endiste avaliku sektori töötajate edasisele tegevusele kehtestatud piiranguid võimalik rakendada; ärgitab ELi institutsioone ja ameteid seetõttu kaaluma kõiki personalieeskirjade artikli 16 kohaseid võimalusi;

6.  peab kaheldavaks EBA järelevalvenõukogu ja juhatuse otsust lubada Adam Farkasel asuda AFME tegevjuhi ametisse; kutsub neid üles oma otsust läbi vaatama;

7.  märgib, et kuigi erasektoris saadud kogemused võivad institutsioonides kasulikud olla, võib pöördukse efekt tekkida ka siis, kui inimene on töötanud erasektoris enne avalikku sektorisse tööle asumist ning tema endise tööandja ja uue ametikoha vahel institutsioonis on otsene seos, ning märgib, et see võib kahjustada ELi institutsioonide usaldusväärsust ja kodanike usaldust nende vastu; juhib seetõttu tähelepanu üha ilmsemale vajadusele hinnata, kuidas võivad huvide konflikte tekitada ametikohad, kus töötati enne avalikku sektorisse tööleasumist või enne asumist töökohale, millega kaasnevad regulatiivsed või täidesaatvad volitused ja kohustused, ning soovitab seda täiendavalt uurida;

8.  rõhutab, et avalikus sektoris töötamise järgsed ja nn pöördukse efektiga seotud huvide konfliktid on kõikide ELi ja selle liikmesriikide institutsioonide, organite, asutuste ja ametite ühine probleem; toonitab seetõttu, et probleemi tõhusaks lahendamiseks on vaja ühtset õigusraamistikku;

9.  võtab teadmiseks, et ka rahvusvahelisel tasandil (OECDs) on tehtud pingutusi, et töötada välja ühtne raamistik endiste avaliku sektori töötajate edasise tööhõivega seotud probleemide käsitlemiseks; märgib, et ELi tasandil on selles vallas arvestatavat tööd teinud Euroopa Kontrollikoda ja Euroopa Ombudsman; märgib, et nende soovituste õigeaegne rakendamine võib edaspidi sarnaseid probleeme ära hoida;

10.  rõhutab, et kuigi töötajate erasektoris saadud kogemused võivad olla reguleerivale või järelevalveasutusele väärtuslikud, peaks liidu asutustes ja institutsioonides valitsema tugev avaliku teenistuse vaim, et Euroopa kodanikke kõige paremini teenida;

11.  palub, et Euroopa Kontrollikoda analüüsiks põhjalikult majandus- ja rahaliidu organite ja ametite lähenemisviisi selliste olukordade lahendamisele, millega on seotud võimalikud huvide konfliktid; palub, et kontrollikoda määraks kindlaks parimad tavad;

12.  kutsub komisjoni üles hindama endiste avaliku sektori töötajate edasiste töökohtadega seotud tavasid nii ELi kui ka riikide tasandil, et leida tugevamad meetmed huvide konfliktide vältimiseks juhul, kui mõni ELi asutuse kõrgem ametnik asub tööle erasektoris või kui erasektorist tulev isik nimetatakse mõnes ELi organis kõrgemale ametikohale, ning võtma tehtud järeldusi arvesse endiste avaliku sektori töötajate edasiste töökohtadega seotud huvide konfliktide ennetamise ühtlustatud õigusraamistiku üle peetavates aruteludes;

13.  tuletab meelde, et komisjon andis 24. oktoobri 2019. aasta täiskogu arutelul lubaduse vaadata läbi endiste avaliku sektori töötajate edasiste töökohtadega seotud õigusraamistik; palub, et komisjon kehtestaks ühtlustatud õigusraamistiku, mille abil hoida ära endiste avaliku sektori töötajate edasiste töökohtadega seotud huvide konflikte ja tagada kõrgete eetikastandardite järgimine; rõhutab, et ELi tavad tuleb viia rahvusvaheliste standarditega kooskõlla; toonitab, et ELi ja liikmesriikide tasandil tuleks kohaldada samu standardeid;

14.  kutsub komisjoni üles määrama avaliku sektori töötajate edasiste töökohtadega seotud raamistiku läbivaatamise käigus kindlaks konkreetsed riskivaldkonnad, mida võib olla vaja tugevdada, sealhulgas laiendama ametialase liikumise blokeerimise võimalusi ning kaaluma kõrgematele ametnikele kehtiva ooteaja võimalikku pikendamist (proportsionaalselt konkreetse juhtumiga), et tagada võrdne kohtlemine kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 15; rõhutab, et personalieeskirjade artikli 11 kohast nõuet huvide konfliktide eelneva avalikustamise kohta tuleks rakendada nii, et kandidaadi võimalikud huvide konfliktid saaksid kindlasti selgeks aegsasti enne ELi organis tööle asumist; rõhutab lisaks, et kõik ELi organid peaksid avaldama oma veebilehel huvide konfliktidega tegelemise sise-eeskirjad ning järgima Euroopa Ombudsmani 2017. aasta soovitusi personalieeskirjade artikli 16 lõikes 4 nõutud teabe iga-aastase avaldamise kohta;

15.  kutsub komisjoni üles tegelema läbivaatamise käigus ka huvide konfliktidega, mis on tingitud avalikus sektoris tööle asumise eelsest tegevusest, ning kaaluma olemasolevate meetmete tugevdamist (nt kohustuslik osaluse loovutamine ettevõtetes, mis kuuluvad selle institutsiooni pädevusvaldkonda, kuhu äsja ametisse nimetatud ametnik tööle asub, või ettevõtetes, millel on selle institutsiooniga suhted) ja ka uut liiki ennetusmeetmeid, nagu kohustuslik kõrvalejäämine juhul, kui tegeleda tuleb inimese endist erasektori tööandjat mõjutavate küsimustega;

16.  on seisukohal, et töö vahetamise keelamine juhul, kui inimesel on juba töö ning kui töö vahetamise mittelubamine on piisavalt õigustatud ja põhjendatud, ei riku inimese õigust tööle;

17.  juhib tähelepanu asjaolule, et kui ametist lahkuvatele kõrgematele ametnikele kehtivat mittetöötamise nõuet ajaliselt pikendatakse, võiks kaaluda ka võimalust näha neile ette asjakohane ajutine hüvitis; toonitab, et ajutise hüvitise maksmine tuleks lõpetada, kui inimene viiteajal uuele tööle asub;

18.  palub komisjonil hinnata, kas see, et asjaomased ELi ametid otsustavad ise huvide konfliktide vältimise eeskirjade kasutamise üle, on asjakohane ja kuidas oleks võimalik tagada reeglite järjepidev kohaldamine; on seisukohal, et edaspidi sobiks ELi töötajate huvide konfliktide alaseid otsuseid kõige paremini langetama eetikaküsimustega tegelev sõltumatu organ, mille loomist komisjoni president Ursula von der Leyen kaalub;

19.  soovitab kõigil Euroopa Parlamendi liikmetel ning Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu esindajatel hoiduda kahe aasta jooksul igasugusest kontaktist praeguse EBA tegevdirektoriga, kui ta asub AFME tegevjuhi ametikohale; palub võimaliku huvide konflikti vältimiseks, et Euroopa Parlamendi ruumidesse pääsemist võimaldavate alaliste sissepääsulubade (nn pruunide sissepääsukaartide) väljastamise eest vastutavad teenistused kaaluksid põhjalikult Adam Farkase juhtumit ja võimalust jätta talle sissepääsuluba samaks ajavahemikuks (kaheks aastaks) andmata;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Kontrollikojale ja Euroopa Ombudsmanile.

(1) EÜT 45, 14.6.1962, lk 1385.
(2) ELT L 250, 27.9.2011, lk 268.
(3) https://www.eca.europa.eu/Lists/News/NEWS1210_11/NEWS1210_11_EN.PDF
(4) https://eba.europa.eu/adam-farkas-steps-down-as-eba-executive-director
(5) https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/O-9-2019-000031_ET.html
(6) https://read.oecd-ilibrary.org/governance/post-public-employment_9789264056701-en#page7
(7) https://www.transparency.org/whatwedo/publication/working_paper_06_2010_regulating_the_revolving_door
(8) https://www.ombudsman.europa.eu/et/recommendation/en/11089
(9) https://www.ombudsman.europa.eu/et/correspondence/en/80697
(10) https://www.ombudsman.europa.eu/et/correspondence/en/80699
(11) https://www.ombudsman.europa.eu/et/report/en/110521
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0080.
(13) https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/political-guidelines-next-commission_et.pdf
(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve) (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12).

Õigusteave - Privaatsuspoliitika