Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv)(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul(7),

–  võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta(8),

–  võttes arvesse oma 15. juuni 2017. aasta resolutsiooni veebiplatvormide ja digitaalse ühtse turu kohta(9),

–  võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta teatist „Ühtne raamistik usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste teenustega“ (COM(2011)0942),

–  võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2018. aasta soovitust (EL) 2018/334 ebaseadusliku veebisisu vastu võitlemise meetmete kohta(10) ja komisjoni 28. septembri 2017. aasta teatist „Võitlus ebaseadusliku veebisisuga. Veebiplatvormidele suurema vastutuse andmine“ (COM(2017)0555),

–  võttes arvesse komisjoni 26. aprilli 2018. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa lähenemisviisi kohta veebis leviva väärinfoga võitlemiseks (COM(2018)0236), milles käsitletakse tõendatavalt vale või eksitavat teavet, mida luuakse, avaldatakse ja levitatakse majandusliku kasu eesmärgil või üldsuse ettekavatsetud petmiseks, ja mis võib põhjustada avalikku kahju,

–  võttes arvesse 21. juuni 2016. aasta vastastikuse mõistmise memorandumit võltsitud kaupade internetimüügi kohta ja selle ülevaadet komisjoni 29. novembri 2017. aasta teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele pealkirjaga „Nüüdisaegse ühiskonna probleemidele kohane ja tasakaalustatud intellektuaalomandi õiguskaitse tagamise süsteem“ (COM(2017)0707),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 5. detsembri 2019. aasta arvamust teemal „Koostöömajandust reguleerivate meetmete Euroopa raamistik“ (ECON-VI/048),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(11),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ(12),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(13),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 1996. aasta direktiivi 96/9/EÜ andmebaaside õiguskaitse kohta(14), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(15) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)(16),

–  võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „VKEde strateegia kestliku ja digitaalse Euroopa kujundamiseks“ (COM(2020)0103),

–  võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2020. aasta valget raamatut „Tehisintellekt: Euroopa käsitus tipptasemel ja usaldusväärsest tehnoloogiast“ (COM(2020)0065),

–  võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2020. aasta teatist „Euroopa digituleviku kujundamine“ (COM(2020)0067),

–  võttes arvesse komisjoni poolt võetud kohustusi dokumendis „Poliitilised suunised järgmisele Euroopa Komisjonile 2019–2024“,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringut „Mapping the cost of Non-Europe 2019–2024“ (Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kulude kaardistamine, 2019–2024), millest nähtub, et teenuste digitaalse ühtse turu väljakujundamisest saadav võimalik kasu võib olla kuni 100 miljardit eurot,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitikaosakonna uuringut „The e-commerce Directive as the cornerstone of the Internal Market“ (E-kaubanduse direktiiv kui siseturu nurgakivi), milles tuuakse esile neli prioriteeti e-kaubanduse direktiivi parandamiseks,

–  võttes arvesse majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitikaosakonna uuringuid siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni (IMCO) korraldatud seminari „Digitaalajastusse sobivad e-kaubanduse eeskirjad“ jaoks,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse läbi viidud Euroopa lisaväärtuse hinnangu uuringut „Digiteenuste õigusakt: Euroopa lisaväärtuse hinnang“(17),

–  võttes arvesse direktiivi 98/48/EÜ vademeekumit infoühiskonna teenuseid käsitlevate eeskirjade läbipaistvuse mehhanismi kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 47 ja 54,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, õiguskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A9-0181/2020),

A.  arvestades, et e-kaubandus mõjutab inimeste, ettevõtjate ja tarbijate igapäevaelu liidus ning õiglastel ja reguleeritud võrdsetel tingimustel toimides võib see aidata kaasa digitaalse ühtse turu potentsiaali avamisele, suurendada tarbijate usaldust ja tagada uutele osalejatele, eelkõige mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele uusi turuvõimalusi, soodustades kestlikku majanduskasvu ja töökohtade loomist;

B.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ (e-kaubanduse direktiiv) on olnud üks liidu kõige edukamaid õigusakte ja kujundanud digitaalse ühtse turu selliseks, nagu me seda praegu teame; arvestades, et kuna e-kaubanduse direktiiv võeti vastu 20 aastat tagasi, tuleks digiteenuste õigusakti paketis arvesse võtta e-kaubanduse kiiret muutumist ja laienemist kõigis selle vormides koos paljude uute teenuste, toodete, teenuseosutajate, probleemküsimuste ja mitmesuguste sektoripõhiste õigusaktidega; arvestades, et pärast e-kaubanduse direktiivi vastuvõtmist on Euroopa Kohus (edaspidi „kohus“) teinud sellega seoses mitmeid otsuseid;

C.  arvestades, et praegu on liikmesriikide lähenemisviis ebaseadusliku veebisisuga võitlemisele killustatud; arvestades, et selle tulemusena võib asjaomastele teenuseosutajatele kehtida hulganisti mitmesuguseid õiguslikke nõudeid, mis erinevad oma sisu ja ulatuse poolest; arvestades, et näib, et liikmesriikide vahel puudub jõustamine ja koostöö ning olemasoleva õigusraamistikuga on probleeme;

D.  rõhutab, et digiteenuste puhul tuleb täielikult järgida põhiõigusi, eelkõige privaatsust, isikuandmete kaitset, diskrimineerimiskeeldu ning väljendus- ja teabevabadust, samuti meedia pluralismi, kultuurilist mitmekesisust ja lapse õigusi, nagu on sätestatud aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“);

E.  arvestades, et oma teatises „Euroopa digitaalse tuleviku kujundamine“ võttis komisjon endale kohustuse võtta digiteenuste õigusakti raames vastu uued ja läbivaadatud eeskirjad veebiplatvormide ja teabeteenuse pakkujate kohta, tugevdada järelevalvet platvormide sisupoliitika üle liidus ning uurida ex ante reguleerimise võimalusi;

F.  arvestades, et COVID-19 pandeemia on toonud kaasa uusi sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, mis mõjutavad tugevalt kodanikke ja majandust; arvestades, et samal ajal on COVID-19 pandeemias ilmsiks tulnud e-kaubanduse sektori suutlikkus ja selle potentsiaal Euroopa majanduse taaskäivitajana; arvestades, et pandeemia on paljastanud ka kehtiva õigusraamistiku puudusi, eelkõige seoses tarbijakaitset käsitleva liidu acquis’ga; arvestades, et see nõuab, et liidu tasandil võetavad meetmed oleksid sidusamad ja kooskõlastatumad, et kõrvaldada tuvastatud raskused ja hoida ära nende tekkimine tulevikus;

G.  arvestades, et COVID-19 pandeemia on samuti näidanud, kui haavatavad on ELi tarbijad selliste ebaausate kauplejate eksitavate kaubandustavade suhtes, kes müüvad veebis ebaseaduslikke tooteid, mis ei vasta liidu ohutusnõuetele või kehtestavad tarbijatele muid ebaõiglasi tingimusi; arvestades, et COVID-19 pandeemia on näidanud ka seda, et platvormid ja vahendusteenused peavad suurendama pingutusi, et valeväiteid tuvastada ja eemaldada ning järjepidevalt ja koordineeritult tegeleda petturitest kauplejate, eriti veebis võltsmeditsiinitarvikute või ohtlike toodete müüjate eksitavate tavadega; arvestades, et komisjon väljendas pärast platvormidele 23. märtsil 2020. aastal kirja saatmist rahulolu platvormide lähenemisviisi üle; arvestades, et vaja on võtta meetmeid liidu tasandil, et kasutada nende eksitavate tavade vastu võitlemiseks sidusamat ja koordineeritumat lähenemist ja kaitsta tarbijaid;

H.  arvestades, et digiteenuste õigusakt peaks tagama liidu tarbijate ja kasutajate õiguste igakülgse kaitse ning seetõttu peaks selle territoriaalne kohaldamisala hõlmama kolmandates riikides asuvate infoühiskonna teenuste osutajate tegevust, kui nende digiteenuste õigusakti kohaldamisalasse kuuluvad teenused on suunatud liidu tarbijatele või kasutajatele;

I.  arvestades, et digiteenuste õigusakt peaks täpsustama digiteenuste olemust, järgides seejuures e-kaubanduse direktiivi horisontaalset olemust, ja seda tuleks kohaldada mitte ainult veebiplatvormide, vaid kõigi teenuseosutajate suhtes, kes pakuvad infoühiskonna teenuseid, nagu need on määratletud liidu õiguses;

J.  arvestades, et digiteenuste õigusakt ei tohiks piirata määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus), direktiivi (EL) 2019/790 (autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kohta digitaalsel ühtsel turul) direktiivi 2010/13/EL (audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta) ja direktiivi 2002/58/EÜ (milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris) kohaldamist;

K.  arvestades, et digiteenuste õigusakt ei tohiks mõjutada direktiivi 2005/29/EÜ, mida on muudetud direktiiviga (EL) 2019/2161, ega direktiive (EL) 2019/770 ja (EL) 2019/771 digitaalse sisu üleandmise ja digitaalteenuste osutamise lepingute ja kaupade müügilepingutega seonduvate teatavate aspektide kohta, ning määrust (EL) 2019/1150 õigluse ja läbipaistvuse edendamise kohta veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks;

L.  arvestades, et digiteenuste õigusakt ei tohiks piirata direktiivis 2006/123/EÜ (teenuste kohta siseturul) sätestatud raamistiku kohaldamist;

M.  arvestades, et teatavat liiki ebaseaduslik sisu, mis kujutab endast suurt muret, näiteks ebaseaduslik vaenukõne, on siseriiklikus ja liidu õiguses juba määratletud ning seda ei peaks digiteenuste õigusaktis uuesti määratlema;

N.  arvestades, et läbipaistvuse suurendamine ning kodanike abistamine meedia- ja digitaalse kirjaoskuse omandamisel seoses kahjuliku sisu, vaenukõne ja desinformatsiooni levitamisega, samuti kriitilise mõtlemise arendamine ning sõltumatu professionaalse ajakirjanduse ja kvaliteetse meedia tugevdamine aitab edendada mitmekesist ja kvaliteetset sisu;

O.  arvestades, et WHOIS-andmebaas on avalik andmebaas, mis on olnud kasulik vahend internetist konkreetse domeeninime omaniku ning iga domeeninime andmete ja kontaktisiku leidmiseks;

P.  arvestades, et digiteenuste õigusakti eesmärk peaks olema õiguskindluse ja selguse tagamine, sealhulgas lühiajalise rendituru ja mobiilsete teenuste puhul, edendades läbipaistvust ja selgemaid teabekohustusi;

Q.  arvestades, et 2020. aasta märtsis komisjoni poolt teatavate lühiajalise rendi sektori platvormidega saavutatud kokkulepe andmejagamise valdkonnas võimaldab kohalikel omavalitsustel jagamismajanduse arengut paremini mõista ning võimaldab usaldusväärset ja pidevat andmete jagamist, toetades seega tõenditel põhinevat poliitikakujundamist; arvestades, et on vaja astuda täiendavaid samme, et algatada põhjalikum andmete jagamise raamistik lühiajalise rendi veebiplatvormide jaoks;

R.  arvestades, et COVID-19 pandeemia mõjus rängalt ELi turismisektorile ning näitas vajadust jätkata koostöö toetamist roheliste koridoride valdkonnas, et tagada ELi tarneahelate sujuv toimimine ja kaupade liikumine ELi transpordivõrgus;

S.  arvestades, et internetiplatvormide areng ja kasutamine väga mitmesugustel eesmärkidel, kaasa arvatud äritegevuse, transpordi ja turismi ning kaupade ja teenuste jagamise eesmärgil, on muutnud tarbijate ja ettevõtjate suhtlemisviise sisupakkujate, kauplejate ja muude kaupu ning teenuseid pakkuvate isikutega; arvestades, et digitaalset ühtset turgu saadab edu üksnes siis, kui kasutajad usaldavad veebiplatvorme, mis järgivad kõiki kohaldatavaid õigusakte ja kasutajate seaduslikke huve; arvestades, et mis tahes tulevane õigusraamistik peaks käsitlema ka pealetükkivaid ärimudeleid, sealhulgas käitumise mõjutamist ja diskrimineerivaid tavasid, mis kahjustavad oluliselt siseturu toimimist ja kasutajate põhiõigusi;

T.  arvestades, et liikmesriigid peaksid pingutama, et parandada juurdepääsu oma õigus- ja õiguskaitsesüsteemidele ning tõhustada neid veebisisu ebaseaduslikkuse kindlakstegemise ning sisu veebist eemaldamist või sisule juurdepääsu tõkestamist käsitlevate vaidluste lahendamise osas;

U.  arvestades, et digiteenuste õigusakti nõudeid peaks infoühiskonna teenuste osutajatel olema lihtne praktikas rakendada; arvestades, et veebipõhised vahendajad võivad krüpteerida või muul viisil takistada kolmandate isikute, sealhulgas sisu talletavate veebimajutusteenuste vahendajate juurdepääsu oma sisule;

V.  arvestades, et tõhus viis ebaseadusliku tegevuse vähendamiseks on uute uuenduslike ärimudelite edenemise soodustamine ja digitaalse ühtse turu tugevdamine, kõrvaldades põhjendamatud tõkked digitaalse sisu vabale liikumisele; arvestades, et tõkked, mis tekitavad killustunud riiklikke turge, aitavad luua nõudlust ebaseadusliku infosisu järele;

W.  arvestades, et digiteenused peaksid pakkuma tarbijatele otseseid ja tõhusaid ning kasutajasõbralikke, kergesti tuvastatavaid ja juurdepääsetavaid suhtlusvahendeid, nagu e-posti aadress, elektroonilised kontaktvormid, jututoad, kiirsõnumite saatmine või tagasihelistamine, ning peaks tagama, et nende suhtlusvahenditega seotud teave oleks tarbijatele kättesaadav selgel, arusaadaval ja võimaluse korral ühtsel viisil ning et tarbijate taotlusi suunataks digitaalse teenuse osutaja erinevate aluseks olevate digitaalteenuste vahel;

X.  arvestades, et digiteenuste õigusakt peaks tagama tarbijatele õiguse saada teavet, kui teenust võimaldab tehisintellekt või kui kasutatakse automatiseeritud otsuste tegemise või masinõppe vahendeid või sisu automaatse tuvastamise vahendeid; arvestades, et digiteenuste õigusakt peaks pakkuma võimalust loobuda mis tahes automatiseeritud isikustamisfunktsioonide kasutamisest, seda piirata või isikustada, pidades eelkõige silmas järjestamist, ja täpsemalt pakkuma võimalust vaadata sisu kureerimata järjekorras, suurendades kasutajate kontrolli selle üle, kuidas sisu nende jaoks järjestatakse;

Y.  arvestades, et isikuandmete kaitset automatiseeritud otsustusprotsesside eest käsitletakse muu hulgas juba isikuandmete kaitse üldmääruses ning digiteenuste õigusakt ei peaks neid meetmeid kordama või muutma;

Z.  arvestades, et komisjon peaks tagama, et digiteenuste õigusakt säilitab inimkeskse lähenemisviisi tehisintellektile kooskõlas tehisintellektil põhinevate teenuste vaba liikumist käsitlevate kehtivate eeskirjadega, austades samal ajal aluslepingutes sätestatud põhiväärtusi ja -õigusi;

AA.  arvestades, et kui see on liidu õigusega lubatud, peaks riiklikel järelevalveasutustel olema juurdepääs läbivaadatavate algoritmide tarkvaradokumentidele ja andmekogumitele;

AB.  rõhutab, et algoritmide läbipaistvuse ja selgitatavuse kontseptsiooni keskmes peaks olema põhimõte, et kasutajale suunatud teave esitatakse kokkuvõtlikul, läbipaistval, arusaadaval ja kergesti kättesaadaval kujul, kasutades selget ja lihtsat keelt;

AC.  arvestades, et on oluline kehtestada meetmed tõhusa jõustamise ja järelevalve tagamiseks; arvestades, et sätete järgimine tuleks tagada tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistustega, sealhulgas proportsionaalsete trahvide määramisega;

AD.  arvestades, et digiteenuste õigusakt peaks tasakaalustama kõigi kasutajate õigused ja tagama, et tema meetmete koostamisel ei eelistataks üht õigustatud huvi teisele ja välditaks meetmete kasutamist ründevahendina ettevõtete või sektorite vahelistes mis tahes konfliktides;

AE.  arvestades, et ex ante siseturu mehhanismi tuleks kohaldada juhul, kui konkurentsiõigusest üksi ei piisa tuvastatud turutõrgete nõuetekohaseks kõrvaldamiseks;

AF.  arvestades, et digiteenuste õigusakti raames kavandatavad seadusandlikud meetmed peaksid põhinema tõenditel; arvestades, et komisjon peaks läbi viima põhjaliku mõjuhinnangu, mis põhineb asjakohastel andmetel, statistikal, analüüsidel ja eri võimaluste uuringutel; arvestades, et mõjuhinnangus tuleks hinnata ja analüüsida ka internetipõhistes kauplemiskohtades müüdavaid ebaturvalisi ja ohtlikke tooteid; arvestades, et mõjuhinnangus tuleks arvesse võtta ka COVID-19 pandeemiast saadud õppetunde ja Euroopa Parlamendi resolutsioone; arvestades, et digiteenuste õigusaktiga peaksid kaasnema rakendussuunised;

Üldpõhimõtted

1.  väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle esitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 225 alusel ettepanek digiteenuste õigusakti paketi kohta, mis peaks koosnema e-kaubanduse direktiivi muutvast direktiivist ja ettepanekust võtta vastu määrus ex ante reguleerimise kohta seoses süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjatega, kellel on sisule juurepääsu kontrollija roll; palub komisjonil esitada selline pakett Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 53 lõike 1 ning artiklite 62 ja 114 alusel, järgides käesoleva resolutsiooni lisas esitatud soovitusi, tuginedes põhjalikule mõjuhinnangule, mis peaks sisaldama teavet ettepanekute finantsmõju kohta ning põhinema asjakohastel andmetel, statistikal ja analüüsidel;

2.  tõdeb e-kaubanduse direktiivis sätestatud õigusraamistiku tähtsust internetipõhiste teenuste arendamisel liidus ning on veendunud, et põhimõtted, millest seadusandjad lähtusid infoühiskonna teenuste osutajate reguleerimisel 90. aastate lõpus, on endiselt kehtivad ja neid tuleks kasutada mis tahes tulevaste ettepanekute koostamisel; rõhutab, et e-kaubanduse direktiivi loodud õiguskindlus on andnud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEdele) võimaluse laiendada oma äri ja tegutseda hõlpsamini piiriüleselt;

3.  on seisukohal, et kõik väljaspool liitu asutatud digitaalsete teenuste osutajad peavad teenuste suunamisel liitu järgima digiteenuste õigusakti reegleid, et tagada Euroopa ja kolmandate riikide digitaalsete teenuste osutajatele võrdsed tingimused; palub komisjonil lisaks hinnata, kas esineb oht, et kolmandad riigid võtavad vastumeetmeid, suurendades samal ajal teadlikkust sellest, kuidas kohaldatakse liidu õigust liidu turul tegutseda soovivate kolmandate riikide teenuseosutajate suhtes;

4.  rõhutab keskset rolli, mida digitaalse ühtse turu arendamisel on täitnud siseturu klausel, millega kehtestatakse koduriigi kontroll ja liikmesriikide kohustus tagada infoühiskonna teenuste vaba liikumine; rõhutab vajadust tegeleda järelejäänud põhjendamatute ja ebaproportsionaalsete tõketega digitaalteenuste osutamisel, nagu keerukad haldusmenetlused, kulukad piiriülesed vaidluste lahendamise menetlused ja juurdepääs asjaomaseid regulatiivseid nõudeid, sealhulgas maksustamist käsitlevale teabele, ning tagada, et ei loodaks uusi põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid tõkkeid;

5.  märgib, et teenuste vaba liikumist käsitlevate liidu reeglite kohaselt võivad liikmesriigid võtta meetmeid, et kaitsta õigustatud avaliku huvi eesmärke, nagu avaliku korra, rahvatervise, avaliku julgeoleku ja tarbijate kaitse, üürieluasemete nappuse vastu võitlemine ning maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise tõkestamine, tingimusel et need meetmed on kooskõlas mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtetega;

6.  on seisukohal, et tuleks säilitada e-kaubanduse direktiivi peamised põhimõtted, nagu siseturu klausel, asutamisvabadus, teenuste osutamise vabadus ja üldise jälgimiskohustuse kehtestamise keeld; rõhutab, et põhimõte „mis on ebaseaduslik reaalses maailmas, on seda ka veebis“ ning tarbijakaitse ja kasutajate ohutuse põhimõtted peaksid saama ka tulevase õigusraamistiku põhimõteteks;

7.  rõhutab jagamismajanduse platvormide tähtsust, muu hulgas transpordi- ja turismisektoris, kuna neil platvormidel osutavad teenuseid nii üksikisikud kui ka spetsialistid; kutsub komisjoni üles pärast kõigi asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimist algatama arusaadavama isikustamata andmete jagamise ja koordineerimise raamistiku platvormide ning riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel, mille eesmärk oles eelkõige jagada parimaid tavasid ja määrata kooskõlas ELi andmestrateegiaga kindlaks teavitamiskohustused;

8.  märgib, et andmekaitse korda on pärast e-kaubanduse direktiivi vastuvõtmist märkimisväärselt ajakohastatud, ning rõhutab, et digitaalteenuste kiireks arenguks on vaja tugevat tulevikukindlat õigusraamistikku, et kaitsta isikuandmeid ja eraelu puutumatust; rõhutab sellega seoses, et digitaalteenuste osutajad peavad järgima liidu andmekaitsealaseid õigusakte, nimelt isikuandmete kaitse üldmäärust ja direktiivi 2002/58/EÜ (e-privaatsuse direktiiv), mida praegu läbi vaadatakse, ning põhiõiguste, sealhulgas väljendusvabaduse, inimväärikuse ja mittediskrimineerimise laia raamistikku, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, ning tagama oma süsteemide ja teenuste turvalisuse ja ohutuse;

9.  on kindlalt seisukohal, et õiguskindluse tagamiseks tuleks digiteenuste õigusaktiga tagada tarbijate usaldus ja selles tuleks selgelt määratleda, et tarbijaõigust ja tooteohutusnõudeid järgitakse õiguskindluse tagamiseks; märgib, et digiteenuste õigusaktis puhul tuleks erilist tähelepanu pöörata puuetega kasutajatele ja tagada infoühiskonna teenuste kättesaadavus; palub komisjonil ärgitada teenuseosutajaid välja töötama tehnilisi vahendeid, mis võimaldaksid infoühiskonna teenuseid puuetega inmestele hästi kättesaadavaks teha, neil neid teenuseid kasutada ja neist kasu saada;

10.  rõhutab, et oluline on säilitada e-kaubanduse direktiivi horisontaalne lähenemisviis; rõhutab, et kõigile sobiv ühtne lähenemisviis (one-size-fits-all) ei sobi kõigi tänapäeva digimaastiku uute probleemide lahendamiseks ning et veebis osalejate ja pakutavate teenuste mitmekesisus nõuab diferentseeritud reguleerimisviisi; soovitab eristada majandus- ja mittemajandustegevust ning platvormide majutatavate digiteenuste eri liike, mitte keskenduda niivõrd platvormi tüübile; on sellega seoses seisukohal, et tulevaste seadusandlike ettepanekute eesmärk peaks olema tagada, et liidu poolt infoühiskonna teenusepakkujatele seatavad uued kohustused oleksid olemuslikult proportsionaalsed ja selged;

11.  tuletab meelde, et paljude seadusandlike ja haldusotsuste ning lepinguliste suhete puhul kasutatakse e-kaubanduse direktiivi määratlusi ja nõudeid ning et nende muutmisel on seetõttu olulised tagajärjed;

12.  rõhutab, et prognoositav, tulevikukindel, selge ja terviklik ELi tasandi raamistik ja aus konkurents on ülimalt olulised tegurid, et edendada kõigi Euroopa ettevõtete, sealhulgas väiksemahuliste platvormide, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete, sh mikroettevõtete, ettevõtjate ja idufirmade kasvu, suurendada piiriülest infoühiskonna teenuste pakkumist, kaotada turu killustatus ja luua Euroopa ettevõtjatele võrdsed tingimused, et nad saaksid digiteenuste turust täit kasu ja oleksid kogu maailma ulatuses konkurentsivõimelised;

13.  rõhutab, et tulevane siseturuvahend, mis hõlmab eelregulatsioone süsteemsete platvormide kohta, ja väljakuulutatud uus konkurentsivahend, mille eesmärk on kõrvaldada konkurentsiõiguses esinevad lüngad, tuleks säilitada eraldi õigusaktidena;

14.  tuletab meelde, et e-kaubanduse direktiiv koostati tehnoloogianeutraalselt, tagamaks, et IT-sektori kiirest innovatsioonitempost tulenev tehnoloogiline areng ei muudaks seda iganenuks, ning rõhutab, et digiteenuste õigusakt peaks olema jätkuvalt tulevikukindel ja kohaldatav digitaalset ühtset turgu mõjutavate uute tehnoloogiate tekkimisele; palub komisjonil tagada, et kõik muudatused oleksid jätkuvalt tehnoloogianeutraalsed, et tagada ettevõtjatele ja tarbijatele pikaajaline kasu;

15.  on seisukohal, et siseturul on vaja luua võrdsed tingimused platvormimajandusele ja veebivälisele majandusele, nii et kõigil huvitatud isikutel – tarbijatel ja ettevõtjatel – oleksid samad õigused ja kohustused; leiab, et digiteenuste õigusakt ei peaks tegelema platvormitöötajate küsimuse lahendamisega; on seetõttu veendunud, et töötajate, sealhulgas platvormi- või jagamismajanduse töötajate sotsiaalkaitset ja sotsiaalseid õigusi tuleks nõuetekohaselt reguleerida eraldi vahendiga, et tänapäeva digitaalmajanduse probleemidele piisavalt ja terviklikult reageerida;

16.  on arvamusel, et digiteenuste õigusakt peaks lähtuma liidu üldistest väärtustest, mis kaitsevad kodanike õigusi, ja selle eesmärk peaks olema edendada rohke ja mitmekesise veebiökosüsteemi loomist, mis hõlmab laia valikut veebiteenuseid, konkurentsivõimelist digikeskkonda, selgust ja õiguskindlust, et digitaalse ühtse turu potentsiaal täielikult ära kasutada;

17.  on seisukohal, et digiteenuste õigusakt annab liidule võimaluse kujundada digimajandust mitte ainult liidu tasandil, vaid olla selles vallas ka ülejäänud maailmale standardite looja;

Põhiõigused ja -vabadused

18.  märgib, et infoühiskonna teenuste pakkujatel, eriti veebiplatvormidel, sealhulgas suhtlusvõrgustikel, on suur võimekus jõuda laiema publikuni, sealhulgas vähem kaitstud inimrühmadeni, näiteks alaealisteni, ning mõjutada nende käitumist, arvamusi ja tavasid, mistõttu need teenusepakkujad peaksid järgima kasutajaid, kasutajate andmeid ja ühiskonda tervikuna kaitsvaid liidu õigusnorme;

19.  tuletab meelde, et hiljutised skandaalid seoses andmete kogumise ja müügiga, nagu ettevõtte Cambridge Analytica puhul, ning seoses valeuudiste, desinformatsiooni, valijatega manipuleerimise ja muu veebis tekitatud kahjuga (alates vihakõnedest kuni terrorismi levitamiseni) on näidanud vajadust teha pingutusi õigusaktide paremaks järgimiseks ja liikmesriikide koostöö tihendamiseks, et mõista kehtivate õigusnormide eeliseid ja puudujääke ning tugevdada põhiõiguste kaitset veebis;

20.  tuletab sellega seoses meelde, et teatavad kindlad ise- ja kaasregulatsiooni süsteemid, nagu desinformatsiooni käsitlev liidu tegevusjuhis, on aidanud struktureerida dialoogi platvormide ja reguleerivate asutustega; arvab, et veebiplatvormid peaksid kasutusele võtma mõjusad ja piisavad kaitsemeetmed, millega saaks eelkõige tagada, et nad tegutsevad hoolikalt, proportsionaalselt ja mittediskrimineerivalt, ning takistada sellise sisu tahtmatut eemaldamist, mis ei ole ebaseaduslik; sellised meetmed ei tohiks kaasa tuua üleslaaditava sisu kohustuslikku filtreerimist, mis ei ole kooskõlas üldise jälgimiskohustuse keeluga; teeb ettepaneku, et kahjuliku sisu, vaenukõne ja desinformatsiooni vastaseid meetmeid tuleks korrapäraselt hinnata ja edasi arendada;

21.  kordab, kui oluline on tagada väljendus-, teabe- ja arvamusvabadus ning vaba ja mitmekesine ajakirjandus- ja meediamaastik, pidades silmas ka sõltumatu ajakirjanduse kaitset; nõuab, et kaitstaks ja edendataks väljendusvabadust ning arvamuste, teabe, ajakirjanduse, meedia ning kunstilise ja kultuurilise väljenduse mitmekesisuse tähtsust;

22.  rõhutab, et digiteenuste õigusakt peaks tugevdama siseturu vabadusi ning tagama hartas sätestatud põhiõigused ja -põhimõtted; rõhutab, et tarbijate ja kasutajate, sealhulgas alaealiste põhiõigusi peaks kaitsma veebis kasutatavate kahjulike ärimudelite, sealhulgas digitaalset reklaami korraldavate ärimudelite, käitumise manipuleerimise ja diskrimineerivate tavade eest;

23.  rõhutab, et kasutajate põhiõiguste järgimise tagamiseks veebis on oluline suurendada kasutajate mõjuvõimu; kordab, et digiteenuste osutajad peavad austama kasutajate õigust andmeid üle kanda ning seda neile võimaldama, nagu on sätestatud liidu õiguses;

24.  märgib, et biomeetrilisi andmeid käsitatakse isikuandmete erikategooriana, mille töötlemise suhtes kehtivad erieeskirjad; märgib, et biomeetriat saab kasutada ja kasutatakse üha enam üksikisikute tuvastamiseks ja autentimiseks, millega selle potentsiaalsest eelistest hoolimata kaasnevad märkimisväärsed riskid ja sekkumine eraelu puutumatuse õigusse, eriti kui seda tehakse andmesubjekti nõusolekuta, ning mis võimaldab ka identiteedipettust; nõuab seetõttu, et digiteenuste õigusaktiga tagataks, et digiteenuse osutajad salvestavad biomeetrilised andmed ainult seadmele endale, välja arvatud juhul, kui keskselt säilitamine on seadusega lubatud, et digiteenuste kasutajatele antakse teenuse kasutamiseks alati vaikimisi seatud alternatiiv biomeetriliste andmete kasutamisele ning teenuseosutajaid kohustutakse kliente biomeetriliste andmete kasutamise riskidest selgelt teavitama;

25.  rõhutab, et kommunikatsiooni metaandmeid käsitlevast kohtupraktikast lähtuvalt antakse ametiasutustele juurdepääs kasutaja abonendi- ja metaandmetele ainult selleks, et eelneva kohtuliku loaga uurida raskete kuritegude kahtlusaluseid; on aga veendunud, et digiteenuste osutajad ei tohi andmeid säilitada õiguskaitse eesmärkidel, välja arvatud juhul, kui sõltumatu pädev asutus on andnud otse korralduse üksikute kasutajate andmete sihipäraseks säilitamiseks kooskõlas liidu õigusega;

26.  rõhutab, et oluline on rakendada andmete suhtes tõhusat otspunktkrüpteerimist, kuna see on hädavajalik usalduse ja turvalisuse tagamiseks internetis ning takistab mõjusalt volitamata kolmandate isikute juurdepääsu;

Läbipaistvus ja tarbijakaitse

27.  märgib, et COVID-19 pandeemia on näidanud e-kaubanduse tähtsat rolli ja vastupidavust ning potentsiaali Euroopa majanduse taaselustamise ühe mootorina, kuid samal ajal ka seda, kui haavatavad on ELi tarbijad selliste ebaausate kauplejate eksitavate kaubandustavade suhtes, kes veebis müüvad võltsitud või ohtlikke tooteid ja pakuvad teenuseid, mis ei vasta liidu ohutuseeskirjadele, või kes tekitavad põhjendamatu ja kuritahtliku hinnatõusu või seavad tarbijatele muud ebaõiglased tingimused; rõhutab tungivat vajadust tõhustada liidu reeglite järgimise tagamist ja tarbijakaitset;

28.  rõhutab, et seda probleemi süvendavad raskused petturlike ärikasutajate tuvastamisel, mis muudab tarbijate jaoks keeruliseks kahju hüvitamise taotlemise;

29.  on seisukohal, et e-kaubanduse direktiivis infoühiskonna teenuste osutajate ja nende äriklientide jaoks sätestatud praegusi läbipaistvus- ja teabenõudeid ning äriliste teadaannete minimaalse teabe nõudeid tuleks karmistada paralleelselt meetmetega, mis parandaksid kehtivate reeglite järgimist, kahjustamata sealjuured VKEde konkurentsivõimet;

30.  kutsub komisjoni üles tugevdama e-kaubanduse direktiivi artiklis 5 sätestatud teabenõudeid ning nõudma, et veebimajutusteenuse pakkujad võrdleksid kooskõlas andmeprotokolli käsitlevate õigusaktidega nende ärikasutajate teavet ja isikuandmeid, kellega neil on vahetu ärisuhe, olemasolevates ja kättesaadavates asjaomastes liidu andmebaasides olevate identifitseerimisandmetega; veebimajutusteenuse pakkujad peaksid paluma oma ärikasutajatel tagada, et nende esitatav teave on täpne, täielik ja ajakohastatud, ning neil peaks olema õigus ja kohustus keelduda neile teenuste osutamisest või lõpetada teenuste osutamine, kui teave nende ärikasutajate identiteedi kohta on vale või eksitav; ärikasutajatel peaks olema kohustus teavitada teenuseosutajat muudatustest oma äritegevuses (näiteks äritegevuse lõpetamine);

31.  palub komisjonil seada infoühiskonna teenuste pakkujatele täitmisele kuuluvad kohustused, et suurendada läbipaistvust, teabehulka ja vastutust; palub komisjonil tagada, et täitemeetmeid suunatakse selliselt, et võetakse arvesse eri teenuseid ja meetmed ei too paratamatult kaasa privaatsuse ja õigustoimingute rikkumist; on seisukohal, et need kohustused peaksid olema proportsionaalsed ning nende täitmine tuleks tagada asjakohaste, tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste abil;

32.  rõhutab, et tuleks tugevdada e-kaubanduse direktiivis ja ebaausate kaubandustavade direktiivis sätestatud kehtivaid kohustusi äriliste teadaannete ja digireklaami läbipaistvuse suhtes; juhib tähelepanu sellele, et profileerimise, suunamise ja personaalse hinnakujundusega seotud tarbijakaitseprobleeme peaks lahendama muu hulgas selgete läbipaistvuskohustuste ja teabenõuetega;

33.  rõhutab, et veebitarbijad on ebavõrdses suhtes teenuseosutajate ja kauplejatega, kellel on teenuseid pakkudes toeks reklaamitulud ja reklaamid, mis suunatakse otse konkreetsele tarbijale, lähtudes suurandmete ja tehisintellekti mehhanismidega kogutud teabest; märgib, et personaalsel reklaamil, eelkõige mikrosihitud ja käitumispõhisel reklaamil võib olla negatiivne mõju; kutsub seetõttu komisjoni üles kehtestama lisanõudeid isikuandmete kogumisel põhineva suunatud reklaami ja mikrosihtimise kohta ning kaaluma mikro- ja käitumispõhise suunatud reklaami rangemat reguleerimist, eelistades vähem sekkuvaid reklaamivorme, mis ei nõua kasutaja ja sisu vastasmõju ulatuslikku jälgimist; kutsub komisjoni üles kaaluma ka seadusandlike meetmete võtmist, et muuta veebireklaam läbipaistvamaks;

34.  rõhutab, kui oluline on digitaalteenuste arengut silmas pidades liikmesriikide kohustus tagada see, et nende õigussüsteem võimaldaks lepingute sõlmimist elektrooniliste vahendite abil, ning tagada samal ajal tarbijakaitse kõrge tase; kutsub komisjoni üles vaatama läbi kehtivad nõuded elektrooniliste vahendite abil sõlmitud lepingutele, sealhulgas liikmesriikide teatistele, ning neid vajaduse korral ajakohastama; märgib sellega seoses nn arukate lepingute, näiteks hajusraamatu tehnoloogial põhinevate lepingute arvu suurenemist ning palub komisjonil hinnata hajusraamatu tehnoloogia, sealhulgas arukate lepingute väljatöötamist ja kasutamist, muu hulgas ka arukate lepingute kehtivuse ja täitmise küsimusi piiriülestes olukordades, anda selle kohta suuniseid, et tagada ettevõtjatele ja tarbijatele õiguskindlus, ning teha seadusandlikke algatusi ainult juhul, kui selle hindamise tulemusel tuvastatakse konkreetsed lüngad;

35.  kutsub komisjoni üles kehtestama lepingutingimuste ja üldtingimuste miinimumstandardid, eelkõige seoses läbipaistvuse, juurdepääsetavuse, õigluse ja mittediskrimineerivate meetmetega, ning vaatama veel läbi nende lepingutingimustes sisalduvate eelsõnastatud standardklauslite tava, mille üle ei ole eelnevalt eraldi läbi räägitud, kaasa arvatud lõppkasutaja litsentsilepingud, et leida viise nende õiglasemaks muutmiseks ja tagada kooskõla liidu õigusega, et võimaldada tarbijate hõlpsamat kaasamist, sealhulgas klauslite valikul, et oleks võimalik saada teadlikum nõusolek;

36.  rõhutab vajadust parandada ettevõtjate ja tarbijate vahelise elektroonilise suhtluse tõhusust, võttes arvesse virtuaalse identimistehnoloogia arengut; on seisukohal, et digiteenuste õigusakti toimivuse tagamiseks peaks komisjon ajakohastama ka digitaalse tuvastamise õigusraamistikku, nimelt määrust (EL) nr 910/2014(18) (eIDASe määrus); on seisukohal, et üldiselt tunnustatud ja usaldusväärse digitaalidentiteedi ja usaldusväärsete autentimissüsteemide loomine oleks kasulik moodus, mis võimaldaks turvaliselt tuvastada füüsiliste isikute, juriidiliste isikute ja masinate individuaalset identiteeti, et kaitsta neid võltsprofiilide kasutamise eest; märgib sellega seoses, kui oluline on, et tarbijad saaksid veebis tooteid ja teenuseid turvaliselt osta või kasutada, ilma et nad peaksid kasutama mitteseotud platvorme ja jagama tarbetult nende platvormide kogutud andmeid, sealhulgas isikuandmeid; kutsub komisjoni üles tegema põhjaliku mõjuhinnangu üldiselt tunnustatud avaliku elektroonilise identiteedi loomise kohta alternatiivina erasektori ühtsetele sisselogimissüsteemidele ning rõhutab, et seda teenust tuleks arendada nii, et kogutud andmed oleksid absoluutselt minimaalsed; on seisukohal, et komisjon peaks hindama võimalust luua digiteenuste kasutajate vanuse kontrollimise süsteem, eelkõige selleks, et kaitsta alaealisi;

37.  rõhutab, et digiteenuste õigusakt ei tohiks mõjutada isikuandmete kaitse üldmäärusega kehtestatud võimalikult väheste andmete kogumise põhimõtet ning kui konkreetsete õigusaktidega ei ole ette nähtud teisiti, peaksid digitaalteenuste vahendajad võimaldama oma teenuste anonüümset kasutamist võimalikult suures ulatuses ja töötlema üksnes kasutaja tuvastamiseks vajalikke andmeid, rõhutab, et selliseid kogutud andmeid ei tohiks kasutada muude digitaalteenuste jaoks kui need, mis nõuavad isiku tuvastamist, autentimist või vanuse kindlakstegemist, ning et neid tuleks kasutada üksnes õiguspärasel eesmärgil ja mitte mingil juhul selleks, et piirata üldist juurdepääsu internetile;

Tehisintellekt ja masinõpe

38.  rõhutab, et kuigi tehisintellektil põhinevatel teenustel või automatiseeritud otsustusvahendeid või masinõppevahendeid kasutavatel teenustel, mida praegu reguleeritakse e-kaubanduse direktiiviga, on tohutu potentsiaal tuua kasu tarbijatele ja teenuseosutajatele, peaks digiteenuste õigusakt tegelema konkreetsete probleemidega, mida need teenused tekitavad seoses mittediskrimineerimise, läbipaistvuse, sealhulgas kasutatavate andmekogumite ja sihipäraste väljundite tagamisega, algoritmide arusaadava selgitamisega ning vastutusega, mida kehtivates õigusaktides ei käsitleta;

39.  rõhutab peale selle, et alusalgoritmid peavad täielikult vastama nõuetele, mis puudutavad põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, isikuandmete kaitset, sõna- ja teabevabadust, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning lapse õigusi, nagu need on sätestatud aluslepingutes ja hartas;

40.  on seisukohal, et oluline on tagada, et kasutataks kvaliteetseid ja erapooletuid alusandmekogusid, samuti aidata üksikisikutel saada juurdepääs mitmekesisele sisule, eri arvamustele, kvaliteetsetele toodetele ja teenustele;

41.  kutsub komisjoni üles kehtestama automatiseeritud otsustamisprotsesside suhtes läbipaistvus- ja vastutusnõuded, tagades samal ajal kasutaja privaatsuse ja ärisaladuste kohta kehtivate nõuete täitmise; juhib tähelepanu vajadusele võimaldada pädevate asutuste poolt regulatiivseid välisauditeid, juhtumipõhist järelevalvet ja korduvaid riskihindamisi ning hinnata seonduvaid riske, eelkõige tarbijaid või kolmandaid isikuid ähvardavaid riske, ning on seisukohal, et nende riskide ennetamiseks võetavad meetmed peaksid olema põhjendatud ja proportsionaalsed ega tohiks takistada innovatsiooni; on veendunud, et põhimõtet „inimene juhib“ peab järgima muu hulgas selleks, et vältida tervise- ja ohutusriskide teket, diskrimineerimist, põhjendamatut jälgimist ja kuritarvitusi või ennetada võimalikke ohte põhiõigustele ja -vabadustele;

42.  leiab, et tarbijatel ja kasutajatel peaks olema õigus saada õigeaegset, ülevaatlikku, kergesti arusaadavat ja kättesaadavat teavet ning et nende õigused peaksid olema kindlalt garanteeritud, kui nad suhtlevad automatiseeritud otsustussüsteemide ja muude innovaatiliste digitaalteenuste või -rakendustega; väljendab muret seoses praeguse läbipaistvuse puudumisega digitaalassistentide või juturobotite kasutamisel, mis võib olla eriti kahjulik vähem kaitstud tarbijatele, ning rõhutab, et digitaalteenuste osutajad ei tohiks tarbijatoe jaoks kasutada üksnes automatiseeritud otsustussüsteeme;

43.  on sellega seoses kindlalt seisukohal, et tarbijatel peaks olema võimalik saada täpset teavet selle kohta, et ta suhtleb automatiseeritud otsustussüsteemiga, samuti selle kohta, kuidas saada kontakti otsustusõigusega inimesega, kuidas taotleda automatiseeritud otsustest tulenevate võimalike vigade kontrollimist ja parandamist ning automatiseeritud otsustussüsteemide kasutamisega seotud kahju hüvitamist;

44.  rõhutab, et oluline on suurendada tarbijate valikuvõimalusi, kontrolli ja usaldust tehisintellekti teenuste ja rakenduste suhtes; on seetõttu veendunud, et tarbijate õigusi tuleks laiendada, et neid digitaalmaailmas paremini kaitsta, ning kutsub komisjoni üles võtma arvesse eelkõige vastutuse ja õigluse kriteeriume ja kontrolli, õigust mittediskrimineerimisele ja erapooletute tehisintellekti andmekogumite kasutamisele; on seisukohal, et tarbijatel ja kasutajatel peaks olema suurem kontroll tehisintellekti kasutamise üle ning võimalus tehisintellektipõhiste isikustamisfunktsioonide kasutamisest keelduda, kasutamist piirata või isikustada;

45.  märgib, et sisu automatiseeritud modereerimise vahendid ei suuda tõhusalt mõista inimsuhtluse konteksti ja tähenduse peensusi, mis on vajalik selleks, et kindlaks teha, kas hinnatavat sisu võib pidada seaduse või teenusetingimuste rikkumiseks; rõhutab seetõttu, et selliste vahendite kasutamist ei tohiks digiteenuste õigusaktiga ette näha;

Võitlus ebaseadusliku veebisisu ja -tegevuse vastu

46.  rõhutab, et ebaseadusliku veebisisu ja -tegevuse olemasolu ja levik on tõsine oht, mis õõnestab kodanike usaldust digikeskkonna vastu ja nende kindlustunnet, kahjustab heas seisus digitaalsete ökosüsteemide arengut ning sellel võivad olla tõsised ja pikaajalised tagajärjed üksikisikute turvalisusele ja põhiõigustele; märgib, et samas saab ebaseaduslikku sisu ja tegevust kergesti levitada ja selle negatiivset mõju väga lühikese aja jooksul võimendada;

47.  märgib, et eri liiki ebaseaduslikule sisule ja tegevusele ei ole ühte kõigile sobivat lahendust; rõhutab ka, et sisu, mis võib olla mõnes liikmesriigis ebaseaduslik, ei pruugi seda olla teistes liikmesriikides, sest liidus on ühtlustatud vaid teatud ebaseadusliku sisu liigid; nõuab, et tehtaks ranget vahet ühelt poolt ebaseaduslikul sisul, karistatavatel tegudel ja ebaseaduslikult jagatud sisul ning teiselt poolt kahjulikul sisul, vaenukõnel ja desinformatsioonil, mis ei ole alati ebaseaduslik ja hõlmab paljusid iga juhtumi puhul kohaldatavaid eri aspekte, lähenemisviise ja reegleid; on seisukohal, et õigusliku vastutuse kord peaks puudutama üksnes ebaseaduslikku sisu, nagu on määratletud liidu või liikmesriigi õiguses;

48.  usub siiski, et ilma et see piiraks põhiõiguste laiemat raamistikku ja kehtivaid valdkondlikke õigusakte, aitab paremini ühtlustatud ja kooskõlastatud lähenemisviis liidu tasandil, milles võetakse arvesse ebaseadusliku sisu ja tegevuse eri liike ning tuginetakse liikmesriikide vahelisele koostööle ja parimate tavade vahetamisele, ebaseadusliku sisuga mõjusamalt tegeleda; toonitab ka vajadust kohandada nende meetmete raskusastet, mida teenuseosutajad peavad rikkumise tõsidusele vastavalt võtma, ning nõuab paremat koostööd ja teabevahetust pädevate asutuste ja veebimajutusteenuse pakkujate vahel;

49.  on seisukohal, et veebiplatvormide vabatahtlik tegevus ja eneseregulatsioon kogu Euroopas on toonud teatavat kasu, kuid vaja on selget õigusraamistikku ebaseadusliku sisu ja tegevuse kõrvaldamiseks, et tagada kiire teatamine sellisest veebisisust ja selle eemaldamine; toonitab, et digiteenuste osutajatele ei tohi kehtestada nende edastatava või säilitatava teabe üldist jälgimiskohustust ning tuleb hoida ära nii õiguslik kui ka praktiline kogu sisu ja tegevuse aktiivne otsimine, modereerimine või filtreerimine; rõhutab, et ebaseaduslik sisu tuleks eemaldada sealt, kus seda majutatakse, ja juurdepääsu pakkujatelt ei tohi nõuda sisule juurdepääsu blokeerimist;

50.  kutsub komisjoni üles tagama, et veebipõhised vahendajad, kes võtavad omal algatusel veebist maha väidetavalt ebaseadusliku sisu, teeksid seda hoolsalt, proportsionaalselt ja mittediskrimineerivalt ning võttes igas olukorras nõuetekohaselt arvesse kasutajate põhiõigusi ja -vabadusi; rõhutab, et kõigi selliste meetmetega peaksid kaasnema kindlad menetluslikud kaitsemeetmed ning mõistlikud läbipaistvus- ja aruandlusnõuded; palub juhul, kui on kahtlusi, et sisu on ebaseaduslik, lasta see läbi vaadata inimesel ja seda ei tohiks eemaldada ilma täiendava uurimiseta;

51.  palub komisjonil esitada uuring sisu ja andmete eemaldamise kohta enne COVID-19 pandeemia ja selle ajal automatiseeritud otsustamisprotsesside tulemusel ning eemaldatud üksuste arvus sisalduvate ekslikult eemaldamise juhtude (valepositiivsete) määra kohta;

52.  kutsub komisjoni üles tegelema liikmesriikide eeskirjade suurenevate erinevuste ja killustatusega ning võtma vastu selged ja prognoositavad ühtlustatud eeskirjad ning läbipaistva, mõjusa ja proportsionaalse teavitamis- ja tegevusmehhanismi; see peaks andma piisavad kaitsemeetmed, võimaldama kasutajatel teavitada veebivahendajaid võimaliku ebaseadusliku veebisisu või -tegevuse olemasolust ning aitama internetipõhistel vahendajatel kiiresti reageerida ja olema läbipaistvam potentsiaalselt ebaseadusliku sisu suhtes võetavate meetmete osas; on arvamusel, et sellised meetmed peaksid olema tehnoloogiliselt neutraalsed ja kõigile osalistele kergesti kättesaadavad, et tagada kasutajate ja tarbijate kõrgetasemeline kaitse;

53.  rõhutab, et selline teavitamise ja meetmete mehhanism peab olema inimkeskne; rõhutab, et kehtestada tuleks kaitsemeetmed süsteemi kuritarvitamise vastu, sealhulgas korduva vale märkimise, ebaausate kaubandustavade ja muude skeemide vastu; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks juurdepääsu läbipaistvatele, mõjusatele, õiglastele ja kiiretele vastuväite-, kaebuste lahendamise ja vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismidele ning tagaks võimaluse taotleda sisu eemaldamise korral õiguskaitset, et tagada õigus tõhusale õiguskaitsevahendile;

54.  tunneb heameelt sisu eemaldamise läbipaistvaks muutmise üle; kutsub komisjoni üles tagama, et aruanded, mis sisaldavad teavet teavitamise ja meetmete võtmise mehhanismide kohta, nagu teadete arv, sisust teavitavate üksuste liik, kaebuse sisu laad, vahendaja vastamise aeg, edasikaebuste arv ning selliste juhtumite arv, kus sisu on tunnistatud ebaseaduslikuks või ebaseaduslikult jagatuks, tuleks teha üldsusele kättesaadavaks;

55.  võtab teadmiseks probleemid, mis on seotud muus liikmesriigis kui teenuseosutaja päritoluriigis välja antud õiguslike ettekirjutuste jõustamisega, ning rõhutab, et seda küsimust on vaja edasi uurida; on seisukohal, et veebimajutusteenuse pakkujatelt ei tohi nõuda, et nad kõrvaldaksid või tõkestaksid juurdepääsu teabele, mis on nende päritoluriigis seaduslik;

56.  rõhutab, et vastutus õiguse täitmise tagamise, veebitoimingute ja -sisu seaduslikkuse üle otsustamise ja veebimajutusteenuse pakkujatele korralduse andmise eest eemaldada ebaseaduslik sisu või tõkestada juurdepääs sellele ning nende korralduste täpsuse, põhjendatuse ja põhiõigustele vastavuse eest lasub sõltumatutel pädevatel ametiasutustel;

57.  rõhutab, et e-kaubanduse direktiivi artiklites 12, 13 ja 14 sätestatud veebiteenuse vahendajate õigusliku vastutuse ja artikliga 15 sätestatud üldise jälgimiskeelu kaitsemeetmed on digiteenuste vaba liikumise lihtsustamiseks, veebisisu kättesaadavuse tagamiseks ning kasutajate põhiõiguste kaitsmiseks otsustava tähtsusega ja need tuleks säilitada; rõhutab sellega seoses, et õigusliku vastutuse korda ja üldise jälgimise keeldu ei tohiks nõrgendada võimaliku uue õigusaktiga või e-kaubanduse direktiivi muude jaotiste muutmise teel;

58.  tunnustab põhimõtet, et neutraalse ja passiivse rolliga digiteenuste, nagu taga- ja taristuteenuste osutajad ei ole vastutavad teenuste kaudu edastatava sisu eest, sest neil puudub kontroll selle sisu üle, nendega ei toimu aktiivset suhtlust või nad ei optimeeri seda; rõhutab siiski, et vaja on täiendavat selgitust aktiivse ja passiivse rolli kohta, võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikat selles küsimuses;

59.  palub komisjonil kaaluda, kas tasuks kohustada veebimajutusteenuse pakkujat teavitama pädevat õiguskaitseasutust ebaseaduslikust sisust, mis võib kujutada endast rasket kuritegu, kohe kui ta on sellest teada saanud;

Internetipõhised kauplemiskohad

60.  märgib, et kuigi internetipõhiste teenuste osutajate, näiteks internetipõhiste kauplemiskohtade tekkimine on toonud kasu nii tarbijatele kui ka kauplejatele, eelkõige valiku parandamise, kulude vähendamise ja hindade alandamise kaudu, on see teinud tarbijad haavatavamaks ka üha suurema arvu müüjate, sealhulgas kolmandatest riikidest pärit müüjate, kellel on võimalik pakkuda internetis ebaseaduslikke, ohtlikke või võltsitud tooteid ja teenuseid, mis sageli ei vasta liidu tooteohutuse eeskirjadele ja standarditele ega taga piisavalt tarbijate õigusi, eksitavate kaubandustavade suhtes;

61.  rõhutab, et tarbijatel peaks olema võrdselt ohutu teha oste nii veebis kui ka kauplustes; rõhutab, et on lubamatu, et liidu tarbijad puutuvad kokku ebaseaduslike, võltsitud ja ohtlike toodetega, mis sisaldavad ohtlikke kemikaale ning muid turvalisusele ohtu kujutavaid riske, mis ohustavad inimeste tervist; toonitab, et tuleb kehtestada asjakohased tooteohutuse ja tarbijakaitsemeetmed, et takistada nõuetele mittevastavate toodete või teenuste müüki internetipõhistel turgudel, ning kutsub komisjoni üles tugevdama vastutuskorda internetipõhistel turgudel;

62.  toonitab turujärelevalve ja toodete vastavuse määruse (EL) 2019/1020 reeglite tähtsust seoses kolmandatest riikidest liitu toodavate toodete vastavusega; palub komisjonil võtta meetmed, et väljaspool liitu asutatud müüjad järgiksid paremini õigusakte, kui puudub liidus registreeritud tootja, importija või turustaja, ning kõrvaldada kõik praegused õiguslikud lüngad, mis võimaldavad väljaspool liitu asutatud tarnijatel müüa Euroopa tarbijatele veebis tooteid, mis ei vasta liidu ohutus- ega tarbijakaitse-eeskirjadele, ilma et neid saaks sellise tegevuse eest karistada või et nad oleks selle eest vastutavad, ning jätmata tarbijatele seaduslikke vahendeid oma õiguste kasutamiseks või kahju eest hüvitise saamiseks; rõhutab sellega seoses, et alati peab olema võimalik teha kindlaks kolmandatest riikidest pärit toodete tootjad ja müüjad;

63.  toonitab, et internetipõhised kauplemiskohad peavad koheselt teavitama tarbijat, kui tema ostetud toode on kauplemiskohast kõrvaldatud, sest kauplemiskohale on teatatud, et toode ei vasta liidu tooteohutuse ja tarbijakaitse eeskirjadele;

64.  toonitab vajadust tagada, et internetipõhised kauplemiskohad konsulteerivad RAPEXiga ja teavitavad pädevaid asutusi niipea, kui nad saavad teada ebaseaduslikest, ohtlikest ja võltsitud toodetest oma platvormidel;

65.  on seisukohal, et internetipõhised kauplemiskohad peaksid tõhustama koostööd turujärelevalveasutuste ja tolliasutustega, vahetades muu hulgas teavet ebaseaduslike, ohtlike ja võltsitud toodete müüja kohta;

66.  kutsub komisjoni üles ärgitama liikmesriike võtma rohkem ühiseid turujärelevalvemeetmeid ja tõhustama koostööd tolliasutustega, et kontrollida veebis müüdavate toodete ohutust enne nende tarbijateni jõudmist; palub komisjonil uurida võimalust luua rahvusvaheline tarbijakeskuste võrgustik, et aidata ELi tarbijatel lahendada vaidlusi kolmandates riikides asuvate kauplejatega;

67.  palub komisjonil tagada, et kui internetipõhised kauplemiskohad pakuvad professionaalseid teenuseid, saavutatakse tarbijakaitse piisav tase asjakohaste kaitsemeetmete ja teavitamisnõuete abil;

68.  on arvamusel, et turismi- ja transporditurul tuleks digiteenuste õigusaktiga püüda tagada õiguskindlus ja selgus, luues juhtimisraamistiku, millega muudetakse ametlikuks platvormide ning riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste koostöö eelkõige eesmärgiga jagada parimaid tavasid ning kehtestades lühiajalise rendi ja liikuvusplatvormidele oma teenuseosutajate suhtes asjaomaste riiklike, piirkondlike ja kohalike õigusaktidega seotud teabekohustused; nõuab komisjonilt põhjendamatute tõkete edasist kõrvaldamist ja kõiki sidusrühmi hõlmavate ELi koordineeritud valdkondlike meetmete koostamist, et leppida kokku kriteeriumides, nagu load, litsentsid või vajaduse korral teenuseosutaja kohalik või riiklik registreerimisnumber, mis on kooskõlas ühtse turu eeskirjadega ning vajalik teenuse pakkumiseks lühiajalise rendi ja liikuvusplatvormil; rõhutab, kui oluline on vältida ebaproportsionaalsete teabekohustuste ja tarbetu halduskoormuse kehtestamist kõigile teenuseosutajatele, pöörates erilist tähelepanu vastastikustele teenuseosutajatele ja VKEdele;

69.  nõuab, et digiteenuste õigusakt edendaks kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppega e-kaubanduse kestlikku kasvu ja jätkusuutlikkust; rõhutab internetipõhiste kauplemiskohtade olulist rolli kestlike toodete ja teenuste edendamisel ja säästva tarbimise hoogustamisel; nõuab meetmeid internetis pakutavate toodete ja teenustega seotud eksitavate tavade ja desinformatsiooni, sealhulgas valede keskkonnaalaste väidete vastu võitlemiseks, kutsudes samal ajal internetipõhiste kauplemiskohtade pakkujaid üles edendama e-kaubanduse kestlikkust, andes tarbijatele selget ja kergesti arusaadavat teavet internetis ostetavate toodete või teenuste keskkonnamõju kohta;

70.  palub komisjonil uurida põhjalikult toodete ja teenuste veebimüüki käsitleva olemasoleva õigusraamistiku selgust ja järjepidevust, et selgitada välja võimalikud lüngad ja vastuolud ning tõhusa jõustamise puudumine; palub komisjonil analüüsida põhjalikult digiteenuste õigusakti ning tooteohutust ja kemikaale käsitlevate liidu õigusaktide koostoimet; palub komisjonil tagada kooskõla internetipõhiste kauplemiskohtade uute eeskirjade ning direktiivi 2001/95/EÜ(19) (üldise tooteohutuse direktiiv) ja direktiivi 85/374/EMÜ(20) (tootevastutuse direktiiv) läbivaatamise vahel;

71.  võtab teadmiseks jätkuvad probleemid, mis on seotud valikuliste turustuskokkulepete kuritarvitamise või valesti kohaldamisega, et piirata toodete ja teenuste piiriülest kättesaadavust ühtsel turul ja platvormide vahel; palub komisjonil tegutseda selle küsimusega vertikaalsete grupierandite ja muude ELi toimimise lepingu artikli 101 kohaste poliitikameetmete laiema läbivaatamise käigus, hoidudes selle lisamisest digiteenuste õigusakti;

Süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate ex ante reguleerimine

72.  märgib, et tänapäeval iseloomustavad mõnda turgu suured märkimisväärse võrgumõjuga ettevõtjad, kes suudavad tegutseda de facto digimajanduse veebisisule juurdepääsu kontrollijatena (süsteemi seisukohalt olulised ettevõtjad); rõhutab, kui oluline on tarbijate heaolu edendamiseks aus ja mõjus konkurents olulise digitaalse kohaloluga veebiettevõtjate ja muude teenusepakkujate vahel; palub komisjonil viia läbi põhjalik analüüs turul seni täheldatud eri probleeme ja nende tagajärgi, sealhulgas tarbijatele, VKEdele ja siseturule;

73.  leiab, et turule sisenemise tõkete vähendamine ja süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate reguleerimine annab siseturu vahendile, millega nende märkimisväärse turujõuga süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate suhtes kehtestatakse ex ante regulatiivsed abinõud, võime avada turge uutele osalejatele, sealhulgas VKEdele, ettevõtjatele ja idufirmadele, suurendades seeläbi tarbijate valikuvõimalusi ja arendades innovatsiooni kaugemale sellest, mida konkurentsiõiguse jõustamisega üksi on võimalik saavutada;

74.  tunneb heameelt, et komisjon pidas avalikke konsultatsioone võimaluse üle kehtestada tulevase digiteenuste õigusakti raames sihipärane ex ante reguleerimine, et lahendada süsteemseid probleeme, mis on omased digitaalsetele turgudele; rõhutab siseturu reguleerimise ja konkurentsipoliitika olemuslikku vastastikust täiendavust, nagu rõhutatakse komisjoni erinõunike aruandes „Digitaalajastu konkurentsipoliitika“;

75.  kutsub komisjoni üles määratlema „süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate“ mõiste selgete näitajate alusel;

76.  on seisukohal, et ex ante reguleerimine peaks põhinema määrusel (EL) 2019/1150 (edaspidi „platvormide ja ettevõtjate vahelisi suhteid käsitlev määrus“) ning meetmed peaksid olema kooskõlas liidu konkurentsieeskirjade ja liidu konkurentsipoliitikaga, mida praegu läbi vaadatakse, et digiajastu probleeme paremini lahendada; ex ante reguleerimine peaks tagama õiglased kauplemistingimused, mida kohaldatakse kõigi ettevõtjate suhtes, sealhulgas võimalikud lisanõuded ning suletud loetelu positiivsetest ja negatiivsetest meetmetest, mida sellistelt ettevõtjatelt nõutakse ja/või mille võtmine on keelatud;

77.  palub komisjonil eelkõige analüüsida süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate kasutatavate soovitussüsteemide, sealhulgas selliste süsteemide toimimise reeglite ja kriteeriumide läbipaistmatust ning seda, kas on vaja kehtestada täiendavad läbipaistvuskohustused ja teabenõuded;

78.  rõhutab, et ex ante regulatiivsete abinõude kehtestamine muudes sektorites on parandanud konkurentsi nendes sektorites; märgib, et sarnase raamistiku võiks välja töötada selliste süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate kindlaks tegemiseks, kellel on „kontrollija“ roll, võttes arvesse digisektori eripära;

79.  juhib tähelepanu asjaolule, et süsteemi seisukohalt olulisi ettevõtjaid kasutavate äriklientide suurus ulatub hargmaistest ettevõtjatest mikroettevõtjateni; rõhutab, et süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate ex ante reguleerimine ei tohiks viia neid kasutavatele ettevõtjatele esitatavate täiendavate nõueteni;

80.  juhib tähelepanu suurte andmehulkade kogunemisele ja kogumisele ning selliste andmete kasutamisele süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate poolt, et laieneda ühelt turult teisele, samuti lisavõimalusele sundida kasutajaid kasutama ühe operaatori e-identimist mitme platvormi puhul, mis võib põhjustada läbirääkimispositsiooni tasakaalustamatust ja seega konkurentsi moonutamist ühtsel turul; on seisukohal, et platvormide suurem läbipaistvus ja andmete jagamine süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate ja pädevate asutuste vahel on hädavajalik, et tagada ex ante reguleerimise toimimine;

81.  rõhutab, et koostalitlusvõime on keskse tähtsusega, et turg oleks konkurentsivõimeline, kasutajatel oleksid valikuvõimalused ja teenused oleksid innovaatilised ning selleks et piirata kasutajate ja tarbijate kinnistamise ohtu; kutsub komisjoni üles tagama süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate asjakohane koostalitlusvõime ning uurima eri tehnoloogiaid, avatud standardeid ja protokolle, sealhulgas võimalust luua tehniline liides (rakendusliides);

Järelevalve, koostöö ja jõustamine

82.  on veendunud, et digiteenuste piiriülest olemust silmas pidades on digiteenuste õigusakti nõuetekohase jõustamise tagamiseks vaja eelkõige mõjusat järelevalvet ja koostööd, sealhulgas teabe ja parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel; rõhutab, et liidu õigusaktide puudulik ülevõtmine, rakendamine ja jõustamine liikmesriikides tekitab digitaalsel ühtsel turul põhjendamatuid takistusi; kutsub komisjoni üles tegelema nende küsimustega tihedas koostöös liikmesriikidega;

83.  palub komisjonil tagada, et liikmesriigid annaksid riiklikele järelevalveasutustele piisavad rahalised vahendid, inimressursid ja jõustamisvolitused, et nad saaksid täita oma ülesandeid mõjusalt ja aidata kaasa nende vastavale tööle;

84.  rõhutab, et koostöö riiklike ning muude liikmesriikide asutuste, kodanikuühiskonna ja tarbijaorganisatsioonide vahel on digiteenuste õigusakti mõjusa jõustamise saavutamiseks ülimalt oluline; teeb ettepaneku tugevdada päritoluriigi põhimõtet tihedama koostöö kaudu liikmesriikide vahel, et parandada digiteenuste regulatiivset järelevalvet ja saavutada mõjus õiguskaitse piiriüleste juhtumite korral; julgustab liikmesriike koondama ja jagama parimaid tavasid ja andmeid riiklike reguleerivate asutuste vahel ning tagama reguleerivatele asutustele ja õigusasutustele turvalised koostalitlusvõimelised viisid omavaheliseks suhtlemiseks;

85.  kutsub komisjoni üles hindama kõige asjakohasemat järelevalve- ja jõustamismudelit digiteenuste õigusakti käsitlevate sätete kohaldamiseks ning kaaluma riiklike ja liidu ametiasutuste koordineerimisel ja koostööl põhineva hübriidsüsteemi loomist, et tagada digiteenuste õigusakti täitmise tõhus järelevalve ja rakendamine; on seisukohal, et sellisel järelevalvesüsteemil peaks olema vastutus digiteenuste õigusakti järelevalve, nõuetele vastavuse, seire ja rakendamise eest ning tal peaksid olema lisavolitused piiriülesteks algatusteks ja uurimisteks ning talle tuleks anda jõustamis- ja auditeerimisvolitused;

86.  on seisukohal, et ELi koordineerimine koostöös riiklike ametiasutuste võrgustikuga peaks seadma prioriteediks keeruliste piiriüleste küsimuste lahendamise;

87.  tuletab meelde, kui oluline on hõlbustada isikustamata andmete jagamist ja edendada sidusrühmadega peetavat dialoogi; ergutab Euroopa teadusuuringute andmebaasi loomist ja haldamist, et hõlbustada andmete jagamist avaliku sektori asutuste, teadlaste, valitsusväliste organisatsioonide ja ülikoolidega teadusuuringute eesmärgil; kutsub komisjoni üles rajama selline vahend olemasolevatele parimatele tavadele ja algatustele, nagu veebiplatvormimajanduse vaatlusrühm või ELi plokiahela vaatluskeskus;

88.  usub, et komisjon peaks olema Teadusuuringute Ühiskeskuse kaudu volitatud pakkuma taotluse korral liikmesriikidele eksperdiabi digitaalse ühtse turu õigusaktide jõustamisega seotud tehnoloogiliste, haldus- või muude küsimuste analüüsimisel; kutsub riikide reguleerimisasutusi ja komisjoni üles andma liidu VKEdele nende õiguste vallas täiendavat nõu ja abi;

89.  palub komisjonil tugevdada ja ajakohastada olemasolevat liidu raamistikku vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks e-kaubanduse direktiivi raames, võttes arvesse arengusuundumusi direktiivi 2013/11/EL(21) alusel, ning kohtumenetlusteks, et tagada tõhus jõustamine ja tarbijatele kahju hüvitamine; rõhutab vajadust toetada tarbijaid kohtusüsteemi kasutamisel; on veendunud, et mis tahes läbivaatamine ei tohiks nõrgendada väikeettevõtete ja kauplejate õiguskaitset, mida riiklikud õigussüsteemid võimaldavad;

Lõppmärkused

90.  on seisukohal, et taotletava ettepaneku finantsmõju tuleb katta asjakohaste eelarveassigneeringutega;

o
o   o

91.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos üksikasjalike soovitustega komisjonile, nõukogule ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1. (2) ELT L 186, 11.7.2019, lk 57. (3) ELT L 136, 22.5.2019, lk 1. (4) ELT L 136, 22.5.2019, lk 28. (5) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22. (6) ELT L 169, 25.6.2019, lk 1. (7) ELT L 376, 27.12.2006, lk 36. (8) ELT C 50 E, 21.2.2012, lk 1. (9) ELT C 331, 18.9.2018, lk 135. (10) ELT L 63, 6.3.2018, lk 50. (11) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1. (12) ELT L 130, 17.5.2019, lk 92. (13) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37. (14) EÜT L 77, 27.3.1996, lk 20. (15) EÜT L 167, 22.6.2001, lk 10. (16) ELT L 95, 15.4.2010, lk 1. (17) https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2020/654180/EPRS_STU(2020)654180_EN.pdf (18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 910/2014 e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ning millega tunnistatkse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ (ELT L 257, 28.8.2014, lk 73). (19) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4). (20) Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 210, 7.8.1985, lk 29). (21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63).

SOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA

I.  ÜLDPÕHIMÕTTED

Digiteenuste õigusakti pakett (edaspidi „pakett“) peaks aitama kaasa siseturu tugevdamisele ja kindlustama digiteenuste vaba liikumise ja ettevõtlusvabaduse ning samas tarbijakaitse kõrge taseme ning parandama kasutajate õigusi, usaldust ja turvalisust.

Pakett peaks tagama, et internetipõhist ja internetivälist majandustegevust käsitatakse võrdselt ja võrdsetel tingimustel, mis peegeldab täielikult põhimõtet „mis on ebaseaduslik reaalses maailmas, on seda ka veebis“, võttes arvesse internetikeskkonna eripära.

Pakett peaks tarbijatele ja ettevõtjatele, eelkõige mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjale pakkuma õiguskindlust ja läbipaistvust. Pakett peaks aitama kaasa innovatsiooni toetamisele ning digiteenuste osutamiselt põhjendamatute ja ebaproportsionaalsete tõkete ja piirangute kõrvaldamisele.

See ei tohiks mõjutada kasutajate ja tarbijate põhiõiguste laiaulatuslikku raamistikku, nagu eraelu puutumatuse kaitse ja isikuandmete kaitse, mittediskrimineerimine, inimväärikuse austamine, väljendusvabadus ja tõhusa kohtuliku kaitse õigus.

Pakett peaks tuginema praegu veebiplatvormide suhtes kohaldatavatele õigusnormidele, nimelt e-kaubanduse direktiivile ning platvormide ja ettevõtjate vahelisi suhteid käsitlevale määrusele.

Pakett peaks hõlmama järgmist:

—  ELi toimimise lepingu artikli 53 lõikel 1 ning artiklitel 62 ja 114 põhineva e-kaubanduse direktiivi põhjalik läbivaatamine, millega tagatakse:

—  muudetud raamistik selgete kohustustega, sealhulgas läbipaistvuse ja teabe osas;

—  selged ja üksikasjalikud menetlused ja meetmed ebaseadusliku veebisisuga tegelemiseks ja selle eemaldamiseks, sealhulgas ühtlustatud õiguslikult siduv Euroopa teavitamise ja meetmete mehhanism;

—  tulemuslik järelevalve, koostöö ning proportsionaalsed, tõhusad ja hoiatavad sanktsioonid;

—  ELi toimimise lepingu artiklil 114 põhinev siseturgu käsitlev õigusakt määruse vormis, millega kehtestatakse ex ante kohustused suurtele platvormidele, mis on digitaalses ökosüsteemis sisule juurdepääsu kontrollijad (süsteemi seisukohalt oluline ettevõtja), ning mida täiendab tõhus institutsiooniline jõustamismehhanism.

II.  KOHALDAMISALA

Õiguskindluse huvides tuleks paketis selgitada, millised digiteenused selle kohaldamisalasse kuuluvad. Pakett peaks järgima e-kaubanduse direktiivi horisontaalset olemust ja seda tuleks kohaldada mitte ainult veebiplatvormide, vaid kõigi infoühiskonna teenuste suhtes, nagu need on määratletud liidu õiguses.

Hoiduda tuleks kõigile ühesugust lahendust pakkuvast käsitusest. Erisuguseid meetmeid võib vaja olla digitaalsete teenuste puhul, mida pakutakse üksnes ettevõtjatele ning millele kolmandate isikute või üldsuse juurdepääs on piiratud või puudub, ning teenuste puhul, mis on mõeldud otse tarbijatele ja üldsusele.

Paketi territoriaalset kohaldamisala tuleks laiendada, et see hõlmaks ka kolmandates riikides asutatud äriühingute, teenuseosutajate ja infoühiskonna ühiskonna teenuste osutajate tegevust, kui nad pakuvad ja suunavad teenuseid või kaupu liidu tarbijatele või kasutajatele.

Kui komisjon leiab pärast paketi läbivaatamist, et sellega tuleks muuta e-kaubanduse direktiivi lisa selles sätestatud erandite osas, ei tohiks ta muuta eelkõige tarbijalepingutega seotud lepinguliste kohustuste erandit.

Pakett peaks tagama, et liit ja liikmesriigid säilitavad kõrgetasemelise tarbijakaitse ning liikmesriigid saavad jätkata õigustatud avaliku huvi eesmärkide täitmist, kui see on vajalik, proportsionaalne ja kooskõlas liidu õigusega.

Paketis tuleks ühtselt kindlaks määrata, kuidas selle sätted toimivad koos teiste õigusaktidega, mille eesmärk on hõlbustada teenuste vaba liikumist, et selgitada välja professionaalsete ja mitteprofessionaalsete teenuste suhtes kohaldatav õiguskord kõigis sektorites, sealhulgas veoteenustega ja lühiajalise üürimisega seotud tegevus, kus täpsustamine on vajalik.

Paketis tuleks sidusalt selgitada ka seda, milline on selle sätete koostoime hiljuti vastuvõetud õigusnormidega, mis käsitlevad muu hulgas geoblokeerimist, tooteohutust, turujärelevalvet, ärisuhete platvorme, tarbijakaitset, kaupade müüki ning digisisu üleandmist ja digiteenuseid(1), ja muude väljakuulutatud algatustega, nagu tehisintellekti õigusraamistik.

Paketti peaks olema kohaldatav, ilma et see piiraks teistes õigusaktides, nagu isikuandmete kaitse üldmääruses, autoriõiguse direktiivis (EL) 2019/790 ja audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis 2010/13/EL sätestatud normide kohaldamist.

III.  MÕISTED

Paketis sisalduvates mõistetes tuleks

—  selgitada, mil määral kuuluvad paketi kohaldamisalasse sellised uued digiteenused nagu sotsiaalmeedia võrgustikud, jagamismajanduse teenused, otsingumootorid, WI-FI levialad, veebireklaamid, pilveteenused, veebimajutus, sõnumiteenused, rakenduste poed, võrdlusvahendid, tehisintellektipõhised teenused, sisuedastuse võrgustikud ja domeeninime teenused;

—  selgitada ühelt poolt sisumajutuse vahendajate (tekst, pildid, video- või helisisu) ja teiselt poolt internetipõhiste kauplemiskohtade (kaupade, sealhulgas digitaalsete elementidega kaupade, või teenuste müümiseks) olemust;

—  teha selget vahet majandustegevusel ja tasu eest pakutaval sisul või tehingutel, nagu need on kindlaks määranud kohus ja mis hõlmavad ühelt poolt ka reklaami- ja turundustavasid ning teiselt poolt mittemajanduslikku tegevust ja sisu;

—  selgitada, mis kuulub ebaseadusliku sisu määratluse alla, ja kinnitada, et tarbijakaitset, tooteohutust või toidu või tubakatoodete, kosmeetikatoodete ja võltsitud ravimite või elusloodustoodete pakkumist või müüki käsitlevate liidu õigusnormide rikkumine kuulub samuti ebaseadusliku sisu määratluse alla;

—  määratleda mõiste „süsteemi seisukohalt oluline ettevõtja“, määrates kindlaks selged näitajad, mis võimaldavad reguleerivatel asutustel tuvastada platvormid, mis on märkimisväärse turupositsiooniga sisule juurdepääsu kontrollijad ja millel on internetimajanduses süsteemne roll; näitajates võiks arvesse võtta seda, kas ettevõtja tegutseb olulisel määral mitmepoolsetel turgudel või kas ta suudab kasutajad ja tarbijad kinnistada, tema võrgu suurust (kasutajate arv) ja võrguefekti olemasolu; turuletuleku tõkked, finantstugevus, andmetele juurdepääsu võimalus ning eri allikatest pärit andmete kogumine ja kombineerimine; vertikaalne integratsioon ja roll vältimatu partnerina ning tegevuse tähtsus kolmandate isikute juurdepääsul pakkumisele ja turgudele jne;

—  püüda kodifitseerida Euroopa Kohtu otsused, kui see on vajalik, võttes nõuetekohaselt arvesse neid mõisteid sisaldavaid mitmesuguseid õigusakte.

IV.  LÄBIPAISTVUS- JA TEAVITAMISKOHUSTUS

Paketiga tuleks kehtestada selged ja proportsionaalsed läbipaistvus- ja teavitamiskohustused; Need kohustused ei tohiks tekitada erandeid ega uusi vabastusi kehtivast vastutuskorrast, mis on sätestatud e-kaubanduse direktiivi artiklites 12, 13 ja 14, ning need peaksid hõlmama järgmisi aspekte.

1.  Üldised teabele esitatavad nõuded

E-kaubanduse direktiivi muudetud sätted peaksid täiendama üldisi teabele esitatavaid nõudeid järgmiste kohustustega:

—  e-kaubanduse direktiivi artiklites 5, 6 ja 10 sätestatud teabele esitatavaid nõudeid tuleb karmistada;

—  ärikasutajatele tuleks kehtestada põhimõte „tunne oma äriklienti“ ning see piirdub veebimajutusteenuse pakkuja otseste ärisuhetega; veebimajutusteenuse pakkujad peaksid võrdlema oma ärikasutajate esitatud identimisandmeid ELi käibemaksu ning ettevõtjate identifitseerimise ja registreerimise andmebaasidega, kui on olemas käibemaksukohustuslasena registreerimise või ettevõtja registreerimise ja identifitseerimise (EORI) number; kui ettevõtja on käibemaksust või ettevõtjana registreerimisest (EORI) vabastatud, tuleks esitada isikut tõendav dokument; kui ärikasutaja tegutseb teiste ettevõtjate agendina, peaks ta end sellena deklareerima; veebimajutusteenuse pakkujad peaksid paluma ärikasutajatel tagada, et kogu esitatud teave oleks täpne ja muudatuste tegemise korral ajakohastatud, ning veebimajutusteenuse pakkujatel ei tohiks lubada teenuseid osutada, kui teave on puudulik või kui pädevad asutused on veebimajutusteenuse pakkujat teavitanud sellest, et tema ärikasutaja andmed on valed, eksitavad või muul viisil kehtetud;

—  eespool osutatud teenustest kõrvalejätmise meedet tuleks kohaldada üksnes ettevõtjatevaheliste lepinguliste suhete suhtes ja see ei tohiks piirata andmesubjektide õigusi, mis tulenevad isikuandmete kaitse üldmäärusest. See meede ei tohiks mõjutada muude kui ärikasutajate veebianonüümsuse kaitset. Uued üldised teabele esitatavad nõuded peaksid veelgi täiustama e-kaubanduse direktiivi artikleid 5, 6 ja 10, et viia need meetmed vastavusse hiljuti vastuvõetud õigusaktides, eelkõige ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivis 93/13/EMÜ(2), tarbija õiguste direktiivis 2011/83/EL(3) ning platvormide ja ettevõtjate vahelisi suhteid käsitlevas määruses kehtestatud teabele esitatavate nõuetega.

—  e-kaubanduse direktiivi artiklit 5 tuleks veelgi ajakohastada, nõudes, et digiteenuste osutajad annaksid tarbijatele otsesed ja tõhusad suhtlusvahendid, nagu elektrooniline kontaktvorm, juturobotid, kiirsõnumite saatmine või tagasihelistamine, tingimusel et nende suhtlusvahenditega seotud teave on tarbijatele selgel ja arusaadaval viisil kättesaadav.

2.  Õiglased lepingutingimused ja üldtingimused

Paketiga tuleks teenuseosutajatele kehtestada miinimumstandardid õiglaste, teostatavate, mittediskrimineerivate ja läbipaistvate lepingutingimuste ja üldtingimuste koostamiseks, mille suhtes kehtivad vähemalt järgmised nõuded:

—  näha ette selged ja üksiti mõistetavad lepingutingimused ja üldtingimused lihtsas ja arusaadavas keeles;

—  märkida lepingutingimustes ja üldtingimustes selgelt, mida liidu või siseriiklikus õiguses mõistetakse ebaseadusliku sisu või tegevuse all, ning selgitada õiguslikke tagajärgi, mis tulenevad kasutajale ebaseadusliku sisu teadlikul salvestamisel või üleslaadimisel;

—  teavitada kasutajaid kõigist lepingutingimustes ja üldtingimustes tehtavatest olulisest muudatusest, mis võivad mõjutada kasutajate õigusi, ning anda nende kohta selgitusi;

—  tagada, et lepingutingimuste ja üldtingimuste varem koostatud standardklauslid, mille üle ei ole eelnevalt eraldi läbi räägitud, sealhulgas lõppkasutaja litsentsilepingud, algavad kokkuvõtliku märkusega ühtlustatud vormis, mille kehtestab komisjon;

—  tagada, et lõpetamisprotsess oleks sama lihtne kui registreerumine (ilma varjatud mustrite või muude tarbija otsust mõjutavate vahenditeta);

—  automaatsüsteemide kasutamise korral sätestada platvormide ja ettevõtjate vahelisi suhteid käsitleva määruse kohaselt oma lepingutingimustes ja üldtingimustes selgelt ja ühemõtteliselt automaatsüsteemide sisendid ja soovitavad väljundid ning järjestuse kindlaksmääramise peamised parameetrid, samuti nende parameetrite suhtelise tähtsuse põhjused võrreldes teiste parameetritega;

—  tagada, et lepingutingimustele ja üldtingimustele esitatavad nõuded oleksid kooskõlas liidu õiguses, sealhulgas ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivis, ebaausate kaubandustavade direktiivis, tarbijaõiguste direktiivis, mida on muudetud direktiiviga (EL) 2019/2161, ja isikuandmete kaitse üldmääruses kehtestatud teabele esitatavate nõuetega ja täiendavad neid.

3.  Äriliste teadaannete läbipaistvusnõuded

—  E-kaubanduse muudetud sätted peaksid karmistama äriliste teadaannete praeguseid läbipaistvusnõudeid, kehtestades süsteemse ja vaikimisi läbipaistvuse põhimõtted.

—  Tuginedes e-kaubanduse direktiivi artiklitele 6 ja 7, peaksid kavandatavad meetmed looma platvormide ja tarbijate vaheliste suhete uue raamistiku, milles käsitletakse veebireklaami, digitaalse mõjutamise (digital nudging), individuaalse mõjutamise (micro-targeting), reklaami soovitamise süsteemide ja sooduskohtlemise läbipaistvust; need meetmed peaksid:

–  hõlmama kohustust avalikustada veebireklaami kohta selgelt kindlaks määratud liiki teavet, et võimaldada tõhusat auditeerimist ja kontrolli, näiteks teavet reklaamija kohta ning otseste ja kaudsete maksete või muu tasu kohta, mida teenuseosutajad saavad; see peaks ka võimaldama tarbijatel ja ametiasutustel kindlaks teha, keda tuleks vastutusele võtta näiteks vale või eksitava reklaami korral; meetmed peaksid ka aitama tagada, et ebaseaduslikku tegevust ei oleks võimalik rahastada reklaamiteenuste kaudu;

–  tegema selget vahet ärilise ja poliitilise veebireklaami vahel ning tagama sihtrühmade profiilianalüüsi kriteeriumide läbipaistvuse ja reklaamikampaaniate optimeerimise; andma tarbijatele vaikimisi võimaluse keelduda jälgimisest ja individuaalsest mõjutamisest ning lubada kasutada käitumisandmeid reklaami eesmärkidel ja saada poliitilisi reklaame ja kuulutusi;

–  andma tarbijatele juurdepääsu oma dünaamilisele turundusprofiilile, et nad oleksid teadlikud, kas ja millistel eesmärkidel neid jälgitakse ning kas neile antav teave teenib reklaami eesmärke, ning tagama neile õiguse vaidlustada otsused, mis nende õigusi kahjustavad;

–  tagama, et tasuline reklaam või tasuline paigutus otsingutulemuste järjestuses oleks selgelt, kokkuvõtlikult ja arusaadavalt ära näidatud vastavalt direktiivile 2005/29/EÜ, mida on muudetud direktiiviga (EL) 2019/2161;

–  tagama mittediskrimineerimise põhimõtte ja mitmekesistamise miinimumnõuete järgimise ning määrama kindlaks agressiivseks reklaamiks loetavad tavad, julgustades samas tarbijasõbralikke tehisintellekti tehnoloogiaid;

–  võtma kasutusele vastutuse ja õigluse kriteeriumid suunatud reklaamiks ja reklaami optimeerimiseks kasutatavate algoritmide jaoks ning võimaldama pädevatel asutustel teha regulatiivseid välisauditeid ja kontrollida algoritmide tehniliste lahenduste valikuid, mis hõlmavad teavet üksikisikute kohta, ilma et tekiks oht rikkuda kasutajate privaatsust ja ärisaladusi;

–  andma juurdepääsu reklaami edastamise andmetele ja teabele reklaami avaldamise kohta, st kus ja millal reklaam avaldatakse, ning tasulise või tasustamata reklaami esitamise kohta.

4.  Tehisintellekt ja masinõpe

Läbivaadatud sätetes tuleks järgida allpool loetletud põhimõtteid seoses selliste infoühiskonna teenuste osutamisega, mida võimaldab tehisintellekt või mis kasutavad automatiseeritud otsuste tegemise või masinõppe vahendeid:

—  tagada, et tarbijatel oleks õigus saada teavet, kui teenust võimaldab tehisintellekt, kui teenuse puhul kasutatakse automatiseeritud otsuste tegemise või masinõppe vahendeid või automaatse sisutuvastamise vahendeid, samuti õiguse mitte alluda üksnes automaattöötlemisel põhinevale otsusele ning võimalus keelduda tehisintellektipõhiste individualiseerimisfunktsioonide kasutamisest, seda piirata või individualiseerida, pidades eelkõige silmas teenuste järjestamist;

—  kehtestada põhjalikud mittediskrimineerimise ning algoritmide ja andmekogumite läbipaistvust käsitlevad reeglid;

—  tagada, et algoritmid oleksid selgitatud pädevatele asutustele nii, et nad saavad neid kontrollida, kui neil on alust arvata, et algoritmid on kallutatud;

—  näha ette algoritmide juhtumipõhine järelevalve ja korduv riskihindamine pädevate asutuste poolt ning inimkontroll otsuste tegemise üle, et tagada tarbijakaitse kõrgem tase; need nõuded peaksid olema kooskõlas automatiseerimisteenuste inimesepoolsete kontrollimehhanismide ja riskihindamise kohustustega, mis on sätestatud kehtivates õigusnormides, näiteks proportsionaalsuse kontrolli direktiivis (EL) 2018/958(4) sätestatud kohustustega, ning need ei tohiks kujutada endast põhjendamatut või ebaproportsionaalset piirangut teenuste vabale liikumisele;

—  nägema ette selge aruandekohustuse, vastutuse ja hüvitamise mehhanismid tehisintellekti rakenduste ja masinõppevahendite kasutamisest tuleneva võimaliku kahjuga tegelemiseks;

—  nägema ette ohutuse, süsteemse ja vaikimisi turvalisuse põhimõtte ning kehtestama tehisintellekti arendajatele tulemuslikud ja tõhusad õigused ja menetlused juhuks, kui algoritmid teevad üksikisikute kohta tundlikke otsuseid, ning võtta arvesse ja kasutada nõuetekohaselt ära tulevaste tehnoloogiliste arengute mõju;

—  tagada kooskõla konfidentsiaalsuse, kasutajate privaatsuse ja ärisaladuse kaitsega;

—  tagada, et kui töökohal kasutusele võetud tehisintellekti tehnoloogial on otsene mõju digiteenuseid kasutavate töötajate töötingimustele, tuleb töötajaid sellest põhjalikult teavitada.

5.  Karistused 

Normide järgimine tuleks tagada tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistustega, sealhulgas proportsionaalsete trahvide kehtestamisega.

V.  EBASEADUSLIKU VEEBISISU VASTU VÕITLEMISE MEETMED

Pakett peaks tagama selguse ja andma juhiseid selle kohta, kuidas veebipõhised vahendajad peaksid ebaseadusliku veebisisuga võitlema. E-kaubanduse direktiivi muudetud normid peaksid

—  selgitama, et ebaseadusliku sisu eemaldamine või sellele juurdepääsu keelamine ei tohiks mõjutada põhiõigusi ning kasutajate ja tarbijate õigustatud huve ja et seaduslik veebisisu peaks alles jääma;

—  parandama õigusraamistikku, võttes arvesse veebiteenuse vahendajate ja interneti keskset rolli avaliku arutelu hõlbustamisel ning faktide, arvamuste ja ideede tasuta levitamisel;

—  säilitama õigusliku aluspõhimõtte, mille kohaselt ei tohiks veebiteenuse vahendajaid kasutajate tegude eest otseselt vastutavaks pidada ja veebiteenuse vahendajad saavad jätkata seadusliku sisu modereerimist õiglastel, ligipääsetavatel, mittediskrimineerivatel ja läbipaistvatel teenuse osutamise tingimustel;

—  selgitama, et veebiteenuse vahendajate otsus kasutajate üleslaaditud sisu seaduslikkuse kohta peaks olema esialgne ning veebiteenuse vahendajaid ei tohiks pidada selle eest vastutavaks, sest ainult kohus võib teha lõpliku otsuse selle kohta, mis on ebaseaduslik sisu;

—  tagama, et see ei mõjutaks liikmesriikide võimet otsustada, milline sisu on siseriikliku õiguse kohaselt ebaseaduslik;

—  tagama, et meetmed, mida veebiteenuse vahendajaid kutsutakse võtma, oleksid proportsionaalsed, tõhusad ja piisavad, et võidelda tulemuslikult ebaseadusliku veebisisu vastu;

—  kohandama teenuseosutajate võetavate meetmete rangust vastavalt rikkumise raskusastmele;

—  tagama, et ebaseaduslikule sisule juurdepääsu blokeerimine ja selle eemaldamine ei nõua juurdepääsu blokeerimist tervele platvormile ja teenustele, mis on muidu seaduslikud;

—  kehtestama uue läbipaistvuse ja sõltumatuse järelevalve sisu modereerimise ja vahendite üle, mis on seotud ebaseadusliku veebisisu eemaldamisega; selliste süsteemide ja menetlustega peaksid kaasnema tugevad läbipaistvuse ja vastutuse kaitsemeetmed ning need peaksid olema pädevatele asutustele auditeerimiseks ja testimiseks kättesaadavad.

1.  Teavitamise ja meetmete mehhanism 

Paketiga tuleks kehtestada ühtlustatud ja õiguslikult jõustatav teavitamise ja meetmete mehhanism, mis põhineb selgetel protsessidel ja täpsel ajakaval iga teavitamise ja meetme menetlusetapi jaoks. Teavitamise ja meetmete mehhanism:

—  seda tuleks kohaldada ebaseadusliku veebisisu või -käitumise suhtes;

—  selles tuleks teha vahet eri liiki teenuseosutajate, sektorite ja/või ebaseadusliku sisu ja rikkumise raskusastme vahel;

—  peaks looma hõlpsasti juurdepääsetavad, usaldusväärsed ja kasutajasõbralikud menetlused, mis on kohandatud vastavalt sisu liigile;

—  peaks võimaldama kasutajatel hõlpsalt elektroonilisel teel teavitada veebipõhiseid vahendajaid võimalikust ebaseaduslikust veebisisust või -käitumisest;

—  peaks selgitama arusaadaval viisil käibel olevaid mõisteid ja protsesse, nagu „kiire tegutsemine“, „tegelik teadmine ja teadlikkus“, „suunatud meetmed“, „teavitamise formaat“ ja „teavitamise kehtivus“;

—  peaks tagama, et teavitamine ei too automaatselt kaasa õiguslikku vastutust ega näe spetsiifiliste sisuosade või seaduslikkuse hindamise suhtes ette eemaldamisnõuet;

—  nõudma, et teated oleksid piisavalt täpsed ja piisavalt põhjendatud, et teate saanud teenuseosutaja saaks teadlikult ja hoolikalt otsustada, mida järgnevalt ette võtta, ning sätestama vajalikud nõuded selle tagamiseks, et teates esitataks kogu teave, mis on vajalik ebaseadusliku sisu kiireks eemaldamiseks;

—  teade peaks sisaldama väidetavalt ebaseadusliku sisu asukohta (URL ja vajaduse korral ajatempel), viidet väidetava rikkumise toimepanemise kellaajale ja kuupäevale, kaebuse põhjust koos põhjuste selgitusega, miks teate esitaja peab sisu ebaseaduslikuks, ja vajaduse korral, olenevalt sisu liigist, lisatõendeid kaebuse kohta ning heauskset kinnitust esitatud teabe õigsuse kohta;

—  teate esitajatel peaks olema võimalus, kuid mitte kohustus, märkida teates oma kontaktandmed; kui nad otsustavad seda teha, tuleks tagada nende anonüümsus sisuteenuse pakkuja ees; kui kontaktandmeid ei esitata, võib kasutada IP-aadressi või muud samaväärset; anonüümsed teated ei tohiks olla lubatud, kui need puudutavad isiku- või intellektuaalomandi õiguste rikkumist;

—  kehtestama kaitsemeetmed, et hoida ära nende kasutajate kuritahtlikku käitumist, kes esitavad korrapäraselt, korduvalt ning pahauskselt valesid ja kuritahtlikke teateid;

—  kehtestama veebipõhistele vahendajatele kohustuse kontrollida teavitatud sisu ja vastata teavitajale ja sisu üleslaadijale piisavalt kiiresti põhjendatud otsusega; selline vastamisnõue peaks hõlmama otsuse põhjendust, otsuse tegemise viisi, seda, kas otsuse tegi inimene või automaatne otsustaja, ja teavet selle kohta, kas kumbki pool võib otsuse vahendaja, kohtute või muude üksuste kaudu edasi kaevata;

—  pakkuma teavet ja õiguskaitsevahendeid otsuse vaidlustamiseks vastuväite kaudu, sealhulgas juhul, kui sisu on eemaldatud automatiseeritud lahenduste abil, välja arvatud juhul, kui selline vastuväide on vastuolus õiguskaitseasutuste käimasoleva uurimisega;

—  tagama, et teavitamise ja meetmete mehhanismis ei käsitleta kohtulikke ettekirjutusi, mis on tehtud muus kui veebipõhiste vahendajate liikmesriigis.

Digiteenuste õigusakti teavitamise ja meetmete mehhanism peaks olema siduv ainult ebaseadusliku sisu korral. See aga ei tohiks takistada veebipõhistel vahendajatel võtta muu sisu jaoks kasutusele sarnaseid teavitamise ja meetmete mehhanisme.

2.  Teavitamise ja meetmete mehhanismiga seotud vaidluste kohtuväline lahendamine

—  Veebipõhise vahendaja otsus ebaseaduslikuks märgitud sisu puhul tegutseda või mitte peaks sisaldama selget põhjendust selle konkreetse sisu suhtes võetud meetmete kohta. Teavitaja peaks saama teate kättesaamise kinnituse ja teabe sellest tulenevalt võetud meetmete kohta.

—  Ebaseaduslikuks märgitud sisu pakkujaid tuleks sellest viivitamata teavitada ning sellisel juhul tuleb neid teavitada ka sisule juurdepääsu kõrvaldamise, peatamise või selle tõkestamise põhjustest ja otsustest. Kõiki osalisi tuleks nõuetekohaselt teavitada kõigist olemasolevatest õiguslikest võimalustest ja mehhanismidest selle otsuse vaidlustamiseks.

—  Kõigil huvitatud isikutel peaks olema õigus vaidlustada otsus vastuväitega, mille suhtes tuleb kohaldada selgeid nõudeid ja millele tuleb lisada selgitus; huvitatud isikud peaksid saama kasutada ka vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanisme.

—  Kasutaja õigust olla teavitatud ja vastuväite esitamise õigust enne sisu eemaldamise otsuse tegemist tohib piirata või ära võtta vaid järgmistel juhtudel:

a)  kui veebipõhine vahendaja peab riiklikust õiguslikust nõudest tulenevalt lõpetama kõikide oma veebipõhiste vahendusteenuste pakkumise konkreetsele kasutajale viisil, mis ei võimalda tal teavitamise ja meetmete mehhanismi järgida; või

b)  kui teavitamine või vastuväite esitamine takistaks käimasolevat kriminaaluurimist, mille puhul peab sisule juurdepääsu peatamise või tühistamise otsus jääma salajaseks.

—  E-kaubanduse direktiivi artikli 17 normid tuleks läbi vaadata, et tagada sõltumatute kohtuväliste vaidluste lahendamise mehhanismide kehtestamine ja kättesaadavus kasutajatele vaidluste puhul, mis puudutavad nende poolt üles laaditud teostele või muule materjalile juurdepääsu blokeerimist või nende eemaldamist.

—  Vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanism peaks vastama teatavatele standarditele, eelkõige õiglase menetluse, sõltumatuse, erapooletuse, läbipaistvuse ja tõhususe osas. Selline mehhanism peaks võimaldama kaebusi lahendada erapooletult, ei tohi võtta kasutajalt liikmesriigi õigusega tagatud õiguskaitset ega piirata tema õigust tõhusatele õiguskaitsevahenditele.

—  Kui õiguskaitsevahendi ja vastuväitega on kindlaks tehtud, et teavitatud tegevus või teave ei ole ebaseaduslik, peaks veebipõhine vahendaja eemaldatud või peatatud sisu põhjendamatu viivituseta taastama või lubama kasutajal see uuesti üles laadida.

—  Teate väljastamisel, vaidlustamisel või saamisel tuleks kõiki huvitatud pooli teavitada nii vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismi kasutamise võimalusest kui ka õigusest pöörduda pädeva riikliku kohtu poole.

—  Vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismid ei tohiks mingil moel mõjutada asjaosaliste õigusi kohtumenetluse algatamiseks.

3.  Teavitamise ja meetmete mehhanismi läbipaistvus

Teavitamise ja meetmete mehhanism peaks olema läbipaistev ja üldsusele kättesaadav. Selleks peaksid veebipõhised vahendajad olema kohustatud avaldama aastaaruandeid, mis peaksid olema standardsed ja sisaldama järgmist teavet:

—  kõigi teavitamise ja meetmete mehhanismi kaudu laekunud teadete arv ja nendega seotud sisuliigid;

—  keskmine vastamisaeg sisuliigi kohta;

—  eksliku eemaldamise juhtude arv;

—  teavitava üksuse liik (eraisikud, organisatsioonid, ettevõtjad, usaldusväärsed teavitajad jne) ja nende teadete koguarv;

—  teave sisu ebaseaduslikkuse olemuse või eemaldamise põhjuseks olnud rikkumise liigi kohta;

—  veebipõhistele vahendajatele laekunud vaidlustatud otsuste arv ja nende käsitlemise viis;

—  veebimajutusteenuse vahendaja rakendatava sisu modereerimise mudeli kirjeldus ja kõikide automaatsete vahendite kirjeldus, sealhulgas sisuline teave kasutatud loogika kohta;

—  korduvate rikkujate suhtes võetavad meetmed, et tagada nende tõhusus sellise süsteemse kuritegeliku käitumise vastu võitlemisel.

Aruande avaldamise kohustuse ja üksikasjalikkuse nõude puhul tuleks arvesse võtta veebipõhiste vahendajate tegevuse mahtu või ulatust ning nende vahendite ja eksperditeadmiste piiratust. Mikroettevõtjatelt ja idufirmadelt tuleks nõuda kõnealuse aruande ajakohastamist ainult siis, kui aastate lõikes on toimunud märkimisväärne muutus.

Veebipõhised vahendajad peaksid samuti avaldama teavet oma menetluste ja huvitatud poolte sekkumise ajakava kohta, näiteks ajavahemik, mille jooksul sisu üleslaadija võib vastata vastuväitega, ajavahemik, mille jooksul vahendaja teavitab mõlemat poolt menetluse tulemusest, ning ajavahemikud otsuse kohta eri liiki kaebuste esitamiseks.

4.  „Safe harbour“-põhimõte e-kaubanduse direktiivi artiklites 12, 13 ja 14

Digiteenuste õigusakt peaks e-kaubanduse direktiivi artiklites 12, 13 ja 14 infoühiskonna teenuste osutajate (veebipõhiste vahendajate) vastutuse kohta sätestatud praeguseid piiratud erandeid kaitsma ja need säilitama.

5.  Aktiivsed ja passiivsed majutajad

Digiteenuste õigusaktis tuleks säilitada erandid e-kaubanduse direktiivis vahendajatele, kellel on neutraalne ja passiivne roll, ning käsitleda õiguskindluse puudumist aktiivse rolli mõiste puhul, kodifitseerides seda küsimust puudutava Euroopa Kohtu praktika. Selles tuleks samuti selgitada, et veebimajutusteenuse pakkujal on aktiivne roll, kui ta loob sisu või aitab teataval määral kaasa selle ebaseaduslikkusele või kui see tähendab kolmanda isiku sisu ülevõtmist (keskmise kasutaja või tarbija hinnangul).

See peaks tagama, et veebipõhiste vahendajate võetud vabatahtlikud meetmed ebaseadusliku sisu vastu võitlemiseks ei viiks selleni, et neid peetakse aktiivset rolli täitvaks üksnes nende meetmete alusel. Kõigi selliste meetmete rakendamisega peaksid aga kaasnema asjakohased kaitsemeetmed ning sisu modereerimise tavad peaksid olema õiglased, kättesaadavad, mittediskrimineerivad ja läbipaistvad.

Digiteenuste õigusaktis tuleks säilitada vabastused vastutusest taga- ja taristuteenuste eest, mis ei osale veebipõhiste vahendajate ja nende klientide lepingulistes suhetes ning millega lihtsalt rakendatakse veebipõhiste vahendajate või nende klientide tehtud otsuseid.

6.  Üldise jälgimise keeld – e-kaubanduse direktiivi artikkel 15

Digiteenuste õigusakti tuleks üle võtta e-kaubanduse direktiivi artiklis 15 sätestatud üldise jälgimiskohustuse keeld. Veebipõhiste vahendajate suhtes ei tohiks kohaldada üldist jälgimiskohustust.

VI.  INTERNETIPÕHISED KAUPLEMISKOHAD 

Digiteenuste õigusaktis tuleks esitada konkreetsed uued normid internetipõhiste kauplemiskohtade, toodete veebimüügi, veebis edendamise ja pakkumise ning tarbijatele teenuste osutamise kohta.

Need uued normid peaksid

—  olema kooskõlas üldise tooteohutuse direktiivi reformiga ja seda täiendama;

—  hõlmama kõiki üksusi, kes pakuvad ja suunavad liidus tarbijatele teenuseid ja/või tooteid, sealhulgas juhul, kui nad asuvad väljaspool liitu;

—  eristama internetipõhised kauplemiskohad muud tüüpi teenuseosutajatest, sealhulgas sama ettevõtte tegevuse piires ka muust vahendamise kõrvaltegevusest; kui üks ettevõtte pakutavatest teenustest vastab kauplemiskohaks vajalikele kriteeriumidele, peaksid normid selle äritegevuse osa suhtes täielikult kehtima, olenemata selle ettevõtte sisemisest korraldusest;

—  tagama, et internetipõhised kauplemiskohad selgitaksid, millisest riigist tooteid müüakse või teenuseid pakutakse, sõltumata sellest, kas neid pakub või müüb see kauplemiskoht, kolmas isik või liidus või väljaspool liitu registreeritud müüja;

—  tagama, et internetipõhistest kauplemiskohtadest eemaldatakse kiiresti pakkuja jagatud teadaolevalt eksitav teave, sealhulgas pakkuja antud eksitavad kaudsed garantiid ja kinnitused;

—  tagama, et ametitoiminguid pakkuvad internetipõhised kauplemiskohad näitavad, kas kutseala on reguleeritud direktiivi 2005/36/EÜ tähenduses, et võimaldada tarbijatel teha teadlik valik ja vajaduse korral kontrollida asjaomase pädeva asutuse poole pöördudes, kas kutsetöötaja vastab konkreetse kutsekvalifikatsiooni nõuetele;

—  tagama, et internetipõhised kauplemiskohad on läbipaistvad ja aruandekohustuslikud, ning teevad koostööd liikmesriikide pädevate asutustega, et tuvastada olukordi, mil tekib tõsine ohtlike toodete oht, ja hoiatavad neid niipea, kui nad saavad teada selliste toodete esinemisest oma platvormidel;

—  tagama, et internetipõhised kauplemiskohad jälgivad liidu ohtlike toiduks mittekasutatavate toodete kiirhoiatussüsteemi (RAPEX), teevad pistelisi kontrolle, et leida tagasikutsutud ja ohtlikke tooteid, ning võtavad võimaluse korral selliste toodete suhtes vajalikke meetmeid;

—  tagama, et pärast seda, kui liidu varajase hoiatamise süsteemid, riiklikud turujärelevalveasutused, toll või tarbijakaitseasutused on tuvastanud, et toode on ohtlik ja/või võltsitud, peaks olema kohustuslik toode kauplemiskohast kiiresti ja hiljemalt kahe tööpäeva jooksul pärast teate saamist eemaldada;

—  tagama, et internetipõhised kauplemiskohad teavitavad tarbijat, kui neilt ostetud toode on platvormilt eemaldatud pärast teadet, et toode ei vasta liidu tooteohutuse ja tarbijakaitse eeskirjadele; tarbijaid tuleks samuti teavitada kõigist ohutusprobleemidest ja vajalikest meetmetest, et tagada toote tegelik tagasinõudmine;

—  tagama, et internetipõhised kauplemiskohad kehtestavad koostöös platvormide ja ettevõtjate vahelisi suhteid käsitleva määruse kohaste ametiasutustega meetmed, et piirata ohtlikke tooteid pakkuvate korduvrikkujate tegevust, ning et nad võtavad vastu meetmed, mille eesmärk on vältida juba kõrvaldatud ohtlike toodete taasilmumist;

—  kaaluma võimalust, et kolmandas riigis asuvalt pakkujalt nõutakse liidus filiaali loomist või liidus asuva õigusliku esindaja määramist, keda saab pidada vastutavaks Euroopa tarbijatele selliste toodete või teenuste müümise eest, mis ei vasta liidu ohutuseeskirjadele;

—  käsitlema internetipõhiste kauplemiskohtade vastutust tarbijale tekitatud kahju eest ja kui need ei võta piisavaid meetmeid ebaseaduslike toodete kõrvaldamiseks pärast seda, kui neile on sellistest ebaseaduslikest toodetest teada antud;

—  käsitlema internetipõhiste kauplemiskohtade vastutust, kui neil platvormidel on tugev mõju pakkujatele ja majandustehingute olulistele osadele, näiteks maksevahenditele, hindadele, vaikimisi tingimustele või tegevusele, mille eesmärk on hõlbustada liidu turul tarbijale kaupade müümist, ja kui puudub liidus registreeritud tootja, importija või turustaja, keda saab vastutusele võtta;

—  käsitlema internetipõhiste kauplemiskohtade vastutust, kui internetipõhine kauplemiskoht ei ole tarbijat teavitanud, et kaupade või teenuste tegelik pakkuja on kolmas isik, muutes seeläbi kauplemiskoha tarbija ees lepinguliselt vastutavaks; vastutust tuleks kaaluda ka juhul, kui kauplemiskoht pakub teadlikult eksitavat teavet;

—  tagama, et internetipõhistel kauplemiskohtadel on õigus nõuda süüdiolevalt tarnijalt või tootjalt kahju hüvitamist;

—  proovima laiendada mõnede e-kaubanduse jaemüüjate ja komisjoni võetud kohustust kõrvaldada vastavalt ohtlikud või võltstooted müügist kiiremini, tuginedes vabatahtlike kohustuste võtmise kavadele, nagu tooteohutuse deklaratsioon, ja vastastikuse mõistmise memorandumile võltsitud kaupade internetimüügi kohta, ning märkima, millised neist kohustustest võivad muutuda kohustuslikuks.

VII.  SÜSTEEMI SEISUKOHALT OLULISTE ETTEVÕTJATE EX ANTE REGULEERIMINE

Digiteenuste õigusaktis tuleks esitada ettepanek uue eraldi õigusakti kohta, mille eesmärk oleks tagada, et konkreetsete veebiplatvormide süsteemi seisukohalt oluline roll ei kujuta siseturule ohtu, mis tuleneb uute innovaatiliste turuletulijate, sealhulgas VKEde, ettevõtjate ja idufirmade ebaausast välistamisest, millega kaasneb tarbijate valikuvõimaluste vähenemine.

Selleks peaks digiteenuste õigusaktis eelkõige:

—  looma ex ante mehhanismi, et takistada (mitte lihtsalt heastada) digimaailmas süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate tekitatud turutõrkeid, tuginedes platvormide ja ettevõtjate vahelisi suhteid käsitlevale määrusele; selline mehhanism peaks võimaldama reguleerivatel asutustel rakendada süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate suhtes kaitsemeetmeid turutõrgete kõrvaldamiseks, ilma et selleks oleks vaja tuvastada konkurentsieeskirjade rikkumist;

—  andma reguleerivatele asutustele volitused kehtestada süsteemi seisukohalt oluliseks ettevõtjaks liigitatud ettevõtete suhtes proportsionaalseid ja täpselt määratletud kaitsemeetmeid, võttes aluseks digiteenuste õigusaktide sätestatud kriteeriumid ning selliste positiivsete ja negatiivsete meetmete ammendava loetelu, mida need ettevõtted peavad järgima ja/või mille võtmine on keelatud; komisjon peaks oma mõjuhinnangus põhjalikult analüüsima seni turul täheldatud eri sõlmküsimusi, nagu:

–  koostalitlusvõime ning selliste asjakohaste süsteemi seisukohalt olulistele ettevõtjatele kuuluvate vahendite, andmete, eksperditeadmiste ja ressursside puudumine, mis võimaldaksid tarbijatel digiplatvorme või interneti ökosüsteeme vahetada või ühendada ja koos kasutada;

–  süstemaatiline eeliskuvamine, mis võimaldab süsteemi seisukohalt olulistel ettevõtjatel pakkuda oma teisi teenuseid tarbivaid teenuseid paremini nähtaval viisil;

–  andmete sidumine, mida kasutatakse turuvõimu laiendamiseks ühelt turult lähiturgudele ning mis toob kaasa oma toodete ja teenuste eelistamise ja tarbijale teenuseosutajast sõltuvuse tekitamise;

–  laialt levinud tava keelata kehtestatud lepingutingimuste kaudu kolmandatest isikutest ärikasutajatel suunata tarbijaid oma veebisaidile;

–  süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate kasutatavate soovitussüsteemide, sealhulgas selliste süsteemide toimimise reeglite ja kriteeriumide läbipaistmatus;

—  tagama, et süsteemi seisukohalt olulistele ettevõtjatele antakse võimalus näidata, et kõnealune käitumine on õigustatud;

—  täpsustama, et mõningaid kaitsemeetmeid tuleks kehtestada kõikide süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate suhtes, pidades silmas näiteks läbipaistvuskohustusi äritegevuses, eelkõige andmete kogumise ja kasutamise puhul, ning süsteemi seisukohalt olulistele ettevõtjatele kehtestatavat keeldu toimida nii, et tarbijal oleks raskem teenuseid vahetada või kasutada mitme eri tarnija pakutavaid teenuseid, või muid põhjendamatu diskrimineerimise vorme, mis välistavad teised ettevõtjad või kahjustavad neid;

—  andma reguleerivatele asutustele volitused võtta ajutisi meetmeid ja määrata sanktsioone süsteemi seisukohalt olulistele ettevõtjatele, kes ei täida neile pandud mitmesuguseid regulatiivseid kohustusi;

—  nägema ette, et lõpliku otsuse küsimuses, kas infoühiskonna teenuse osutaja on süsteemi seisukohalt oluline ettevõtja, teeb komisjon, tuginedes ex ante mehhanismis loetletud tingimustele;

—  andma süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjate kasutajatele õiguse saada teavet, andmeid deaktiveerida ning tõhusalt kontrollida ja otsustada, millist sisu nad soovivad näha; kasutajaid tuleks ka nõuetekohaselt teavitada neile konkreetse sisu soovitamise kõigist põhjustest;

—  tagama, et järgitakse isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud õigusi, kohustusi ja põhimõtteid, sealhulgas võimalikult väheste andmete kogumine, eesmärgi piiramine, lõimitud ja vaikimisi andmekaitse ning töötlemise õiguslikud alused;

—  tagama koostalitlusvõime asjakohase taseme, mis nõuab süsteemi seisukohalt olulistelt ettevõtjatelt asjakohaste vahendite, andmete, eksperditeadmiste ja ressursside jagamist, et piirata kasutajate ja tarbijate seotuse ohtu ning kasutajate kunstlikku sidumist ühe süsteemi seisukohalt olulise ettevõtjaga, ilma et neil oleks reaalseid võimalusi või stiimuleid vahetada nende meetmete raames digitaalplatvorme või interneti ökosüsteeme; komisjon peaks uurima erinevaid tehnoloogiaid ning avatud standardeid ja protokolle, sealhulgas võimalust luua tehniline liides (rakendusliides), mille kaudu konkureerivate platvormide kasutajad saaksid süsteemi seisukohalt oluliste ettevõtjatega ühendust võtta ja teavet vahetada; süsteemi seisukohalt olulised ettevõtjad ei tohi kolmandatelt isikutelt koostalitlustegevuse käigus saadud andmeid kasutada äriotstarbeliselt muul eesmärgil kui sellise tegevuse võimaldamiseks; koostalitlusega seotud kohustused ei tohiks piirata, takistada ega aeglustada vahendajate suutlikkust parandada turvaauke;

—  tagama, et uus eelmehhanism ei piira konkurentsieeskirjade kohaldamist, sealhulgas enese-eelistamise ja üldise vertikaalse integratsiooni valdkonnas, ning tagama, et mõlemad poliitikavahendid on täiesti sõltumatud.

VIII.  JÄRELEVALVE, KOOSTÖÖ JA TÄITMISE TAGAMINE

Digiteenuste õigusakt peaks parandama olemasolevate normide järelevalvet ja täitmise tagamist ning tugevdama siseturu klauslit kui digitaalse ühtse turu nurgakivi, täiendades seda uue koostöömehhanismiga, mille eesmärk on parandada teabevahetust, koostööd ja vastastikust usaldust ning taotluse korral antavat vastastikust abi liikmesriikide vahel, eelkõige teenuseosutaja päritoluriigi ametiasutuste ja teenuseosutaja teenuste pakkumise kohaks oleva vastuvõtva riigi ametisasutuste vahel.

Komisjon peaks läbi viima põhjaliku mõjuhinnangu, et hinnata digiteenuste õigusakti käsitlevate sätete kohaldamiseks kõige paremini sobivamat järelevalve ja täitmise tagamise mudelit, mis järgiks ühtlasi subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.

Komisjon peaks oma mõjuhinnangus uurima olemasolevaid mudeleid, nagu tarbijakaitsealase koostöö võrgustik, audiovisuaalmeedia teenuste Euroopa regulaatorasutuste rühm (ERGA), Euroopa Andmekaitsenõukogu ja Euroopa konkurentsivõrgustik, ning kaaluma kombineeritud järelevalvesüsteemi vastuvõtmist.

Kombineeritud järelevalvesüsteem, mis põhineb ELi koordineerimisel koostöös riiklike ametiasutuste võrgustikuga, peaks parandama digiteenuste õigusakti järelevalvet ja kohaldamist, tagama nõuete täitmise, sealhulgas regulatiivsete trahvide maksmise ja muude sanktsioonide või meetmete täitmise, ning peaks olema võimeline vahendajaid ja platvorme auditeerima. Samuti peaks see vajaduse korral lahendama liikmesriikide ametiasutuste vahelisi piiriüleseid vaidlusi, käsitlema keerulisi piiriüleseid küsimusi, andma nõu ja suuniseid ning kiitma heaks kogu liitu hõlmavad tegevusjuhendid ja otsused ning selle kaudu peaks koos liikmesriikide ametiasutustega saama teha algatusi ja alustada uurimisi piiriülestes küsimustes. Lõplik järelevalve liikmesriikide kohustuste üle peaks jääma komisjonile.

Komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ning koostama koos liikmesriikide ametiasutustega avaliku platvormi tulemustabeli, mis sisaldab asjakohast teavet digiteenuste õigusakti nõuete täitmise kohta. Komisjon peaks hõlbustama ja toetama Euroopa teadusuuringute andmebaasi loomist ja haldamist, et hõlbustada andmete jagamist avaliku sektori asutuste, teadlaste, valitsusväliste organisatsioonide ja ülikoolidega teadusuuringute eesmärgil.

Digiteenuste õigusaktiga tuleks e-kaubanduse direktiivi artiklisse 16 lisada ka uued täitmise tagamise elemendid eneseregulatsiooni kohta.

(1) Direktiivis (EL) 2019/770 ja direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud normid. (2) Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiviga (EL) 2019/2161, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine (ELT L 328, 18.12.2019, lk 7). (3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64). (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. juuni 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/958, milles käsitletakse uute kutsealasid reguleerivate õigusnormide vastuvõtmisele eelnevat proportsionaalsuse kontrolli (ELT L 173, 9.7.2018, lk 25).