Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2020/2009(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A9-0205/2020

Esitatud tekstid :

A9-0205/2020

Arutelud :

PV 23/11/2020 - 19
CRE 23/11/2020 - 19

Hääletused :

PV 24/11/2020 - 11
PV 25/11/2020 - 14

Vastuvõetud tekstid :

P9_TA(2020)0320

Vastuvõetud tekstid
PDF 189kWORD 66k
Kolmapäev, 25. november 2020 - Brüssel
Meediavabaduse tugevdamine: ajakirjanike kaitse Euroopas, vaenukõne, desinformatsioon ja platvormide roll
P9_TA(2020)0320A9-0205/2020

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2020. aasta resolutsioon meediavabaduse tugevdamise kohta: ajakirjanike kaitse Euroopas, vaenukõne, desinformatsioon ja platvormide roll (2020/2009(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni ning UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu asjaomaseid resolutsioone ning ÜRO eriraportööri aruandeid arvamus- ja väljendusvabaduse edendamise ja kaitsmise kohta, eelkõige 23. aprillil 2020 avaldatud aruannet „Disease pandemics and the freedom of opinion and expression“ („Pandeemiad ning arvamus- ja väljendusvabadus“),

–  võttes arvesse arvamus- ja väljendusvabaduse ÜRO eriraportööri, OSCE meediavabaduse esindaja, Ameerika Riikide Organisatsiooni väljendusvabaduse eriraportööri ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni väljendusvabaduse ja teabele juurdepääsuga tegeleva eriraportööri 3. märtsi 2017. aasta ühisdeklaratsiooni „Freedom of expression and „Fake News“, Disinformation and Propaganda“ („Väljendusvabadus ja valeuudised, desinformatsioon ja propaganda“),

–  võttes arvesse ÜRO tegevuskava, mis käsitleb ajakirjanike turvalisust ning karistamatuse probleemi,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste komitee üldist märkust nr 34 kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 19 (arvamus- ja sõnavabadus) kohta,

–  võttes arvesse kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja selles sätestatud kohustusi, sealhulgas kohustust toetada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi kestliku arengu kindlustamiseks, tagades muu hulgas üldsuse juurdepääsu teabele ja kaitstes põhivabadusi,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu tehtud tööd ajakirjanike kaitse ja turvalisuse edendamiseks, sealhulgas ministrite komitee soovitust CM/Rec(2018)1[1] liikmesriikidele meedia mitmekesisuse ja meediaomandi läbipaistvuse kohta ning ministrite komitee avaldust kvaliteetse ajakirjanduse rahalise jätkusuutlikkuse kohta digitaalajastul, ministrite komitee soovitust CM/Rec(2016)4[1] liikmesriikidele ajakirjanduse kaitse ning ajakirjanike ja muude meediatöötajate turvalisuse kohta ning ministrite komitee 2020. aasta aruannet „Hands off press freedom: Attacks on media in Europe must not become a new normal“ („Käed eemale ajakirjandusvabadusest: meediavastased rünnakud ei tohi Euroopas saada uueks normaalsuseks“),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 1. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni 2300 rikkumisest teatajate kaitse parandamine kohta kogu Euroopas,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. juuni 2020. aasta ühisteatist „Võitlus COVID-19 kohta levitatava väärinfoga – faktid selgeks“ (JOIN(2020)0008),

–  võttes arvesse komisjoni 29. jaanuari 2020. aasta teatist, mis sisaldab komisjoni tööprogrammi 2020 (COM(2020)0027),

–  võttes arvesse komisjoni 17. juuli 2019. aasta teatist „Õigusriigi tugevdamine liidus. Tegevuskava“ (COM(2019)0343),

–  võttes arvesse komisjoni ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegiat aastateks 2020–2025,

–  võttes arvesse komisjoni 26. aprill 2018. aasta teatist „Euroopa lähenemisviis veebis leviva väärinfoga võitlemiseks“ (COM(2018)0236),

–  võttes arvesse komisjoni tegevusjuhendit veebis väärinfo vastu võitlemise kohta, milles lepiti kokku 26. septembril 2018,

–  võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2018. aasta soovitust meetmete kohta, millega tulemuslikult võidelda ebaseadusliku veebisisu vastu (C(2018)1177),

–  võttes arvesse komisjoni 5. detsembril 2018 avaldatud väärinfovastast tegevuskava,

–  võttes arvesse komisjoni poolt 2016. aasta mais avaldatud internetis leviva vaenukõne vastu võitlemise tegevusjuhendit ja selle neljandat hindamisvooru, mille tulemusel koostati dokument „Teabeleht. Tegevusjuhendi 4. järelevalvevoor“,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)(2) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1808, millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL(3),

–  võttes arvesse audiovisuaalmeedia teenuste Euroopa regulaatorasutuste rühma 2020. aasta aruannet „Disinformation: Assessment of the implementation of the Code of Practice“ („Desinformatsioon: hinnang tegevusjuhendi rakendamise kohta“),

–  võttes arvesse nõukogu 25. mai 2020. aasta järeldusi meediapädevuse kohta pidevalt muutuvas maailmas,

–  võttes arvesse nõukogu 14. novembri 2018. aasta järeldusi, mis käsitlevad Euroopa sisu (European content) tugevdamist digitaalmajanduses ja milles tunnistatakse nii meedia kui ka muude kultuuri- ja loomesektorite loodud sisu tähtsust „Euroopa sotsiaalse ja majandusliku arengu olulise tugisambana“,

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(4),

–  võttes arvesse 12. mail 2014. aastal vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, milles tunnustatakse kunstilist vabadust meediavabaduse kõrval väljendusvabaduse põhimõttelise komponendina,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 24. aprillil 2020 avaldatud ajakohastatud eriaruannet „Short Assessment of Narratives and Disinformation around the COVID-19/Coronavirus Pandemic“ („Lühihinnang COVID-19/koroonaviiruse puhangut puudutavatele narratiividele ja desinformatsioonile“),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti tehtud tööd,

–  võttes arvesse organisatsiooni Piirideta Reporterid avaldatud maailma ajakirjandusvabaduse indeksi tulemusi ning Euroopa Ülikool-Instituudi meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse keskuse avaldatud meedia mitmekesisuse seire tulemusi,

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta võitluses COVID‑19 pandeemia ja selle tagajärgede vastu(5),

–  võttes arvesse oma 9. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 1 kohaste Poolat ja Ungarit käsitlevate käimasolevate kuulamiste kohta(6),

–  võttes arvesse oma 18. detsembri 2019. aasta resolutsiooni LGBTI-inimeste avaliku diskrimineerimise ja nende vastu suunatud vaenukõne, sealhulgas LGBTI-vabade piirkondade kohta(7),

–  võttes arvesse oma 18. detsembri 2019. aasta resolutsiooni õigusriigi kohta Maltal pärast Daphne Caruana Galizia mõrvaga seoses tehtud hiljutisi paljastusi(8),

–  võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga ja muude meetmete kohta soolise vägivalla vastu võitlemiseks(9),

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni välisriikide sekkumise kohta valimistesse ja desinformatsiooni kohta riiklikes ja üleeuroopalistes demokraatlikes protsessides(10),

–  võttes arvesse oma 19. septembri 2019. aasta resolutsiooni, millega rõhutatakse Euroopa ajaloomälu tähtsust Euroopa tulevikule(11),

–  võttes arvesse oma 28. märtsi 2019. aasta resolutsiooni õigusriigi olukorra ja korruptsioonivastase võitluse kohta ELis, eelkõige Maltas ja Slovakkias(12),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2017. aastal(13),

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2018. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi meediasektoris(14),

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2018. aasta resolutsiooni meetmete kohta töökohal, avalikes kohtades ja poliitilises elus toimuva kiusamise ja seksuaalse ahistamise ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ELis(15),

–  võttes arvesse oma 14. novembri 2018. aasta resolutsiooni vajaduse kohta luua ELi terviklik demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste kaitse mehhanism(16),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni Facebooki kasutajate andmete kasutamise kohta Cambridge Analytica poolt ja selle mõju kohta andmekaitsele(17),

–  võttes arvesse oma 3. mai 2018. aasta resolutsiooni meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse kohta Euroopa Liidus(18),

–  võttes arvesse oma 19. aprilli 2018. aasta resolutsiooni uurivate ajakirjanike kaitse kohta Euroopas: Slovakkia ajakirjaniku Ján Kuciaki ja Martina Kušnírová juhtum(19),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ELi kodakondsuse 2017. aasta aruande ja kodanike õiguste tugevdamise kohta demokraatlike muutuste liidus(20),

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta(21),

–  võttes arvesse oma 15. juuni 2017. aasta resolutsiooni veebiplatvormide ja digitaalse ühtse turu kohta(22),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni suurandmete mõju kohta põhiõigustele, sealhulgas eraelu puutumatusele, andmekaitsele, diskrimineerimiskeelule, turvalisusele ja õiguskaitsele(23),

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2017. aasta resolutsiooni õigusriigi kohta Maltal(24),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(25),

–  võttes arvesse 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu kohta ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks(26),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna 28. veebruari 2019. aasta uuringut väärinfo ja propaganda ning selle mõju kohta õigusriigi toimimisele ELis ja selle liikmesriikides,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A9-0205/2020),

A.  arvestades, et meediavabadus, pluralism ja sõltumatus ning ajakirjanike turvalisus on väljendus- ja teabevabaduse õiguse äärmiselt olulised osad ning ELi ja selle liikmesriikide demokraatliku toimimise jaoks väga tähtsad; arvestades, et meedia peamiste demokraatlike ülesannete hulka kuulub läbipaistvuse ja demokraatliku vastutuse tugevdamine; arvestades, et meedial on demokraatlikus ühiskonnas oluline roll, sest meedia toimib avaliku järelevalvena, aidates samas kodanikke teavitada ja nende mõjuvõimu suurendada, avardades nende arusaamist praegusest poliitilisest ja sotsiaalsest maastikust ning soodustades nende teadlikku osalemist demokraatlikus elus;

B.  arvestades, et kriis on selgelt näidanud ajakirjanike olulist rolli inimestele usaldusväärse ja kontrollitud teabe andmisel; arvestades, et seetõttu tuleb teha suuremaid jõupingutusi, et tagada ajakirjanikele turvalised ja sobivad töötingimused; arvestades, et seoses korruptsiooni ja haldusomavoli vastase võitlusega ELis tuleks eriti tugevalt arvesse võtta uurivat ajakirjandust;

C.  arvestades, et mõned liikmesriigid piiravad meediavabadust majanduslike vahenditega, nagu konkurentsi mõjutav avalik moonutatud reklaam meediaväljaannetes ning avaliku meedia otsene kontrollimine, et mõjutada toimetuslikke otsuseid ja tagada seega lojaalsus valitsusele; arvestades, et riigiasutused peaksid vastu võtma õigusliku ja reguleeriva raamistiku, mis soodustab vaba, sõltumatu ja pluralistliku meedia arengut;

D.  arvestades, et kõik liikmesriigid peavad pidama kinni Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 nimetatud väärtustest;

E.  arvestades, et meedia kaaperdamist, institutsioonide vähest läbipaistvust, vaenukõnet ja desinformatsiooni kasutatakse üha enam poliitilistel eesmärkidel kui vahendeid sotsiaalse polariseerumise süvendamiseks; arvestades, et nende nähtuste vastu võitlemine ei ole oluline mitte ainult inimõiguste seisukohast, vaid see on ka üks põhilisi tegureid õigusriigi ja demokraatia kaitsmisel ELis;

F.  arvestades, et 2020. aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksi kohaselt on COVID-19 pandeemia esile toonud ja võimendanud paljusid muid kriise, mis ohustavad õigust vabalt avaldatud, sõltumatule, mitmekesisele ja usaldusväärsele teabele; arvestades, et indeks näitab märkimisväärseid erinevusi üksikute liikmesriikide vahel, kellest mõned on maailmas kõrgeimatel kohtadel, mõni aga üsna pingerea lõpus, nii et parimate ja halvimate tulemustega liikmesriikide vahe on rohkem kui 100 kohta; arvestades, et mitmed liikmesriigid on rahvusvahelistes ajakirjandusvabaduse pingeridades tahapoole langenud;

G.  arvestades, et meediavabadus on viimastel aastatel vähenenud ja kuigi COVID-19 puhang on olukorda veelgi halvendanud, on see ka näidanud, kui oluline on meedia ja õigus saada usaldusväärset teavet;

H.  arvestades, et Reutersi Instituudi digiuudiste aruande kohaselt on keskmine usaldusmäär uudiste suhtes võrreldes 2018. aastaga üldiselt (maailmas) langenud 42 %ni (2 protsendipunkti) ning vähem kui pooled küsitletutest (49 %) väitsid, et nad usaldavad seda uudismeedia kanalit, mida nad ise kasutavad; arvestades, et usaldus otsingu tulemusena (33 %) ja sotsiaalmeediast (23 %) leitud uudiste suhtes on püsivalt stabiilne, kuid väga madalal tasemel;

I.  arvestades, et meediaomandi läbipaistvus on meedia mitmekesisuse ja sõltumatu ajakirjanduse tagamiseks vältimatu eeltingimus;

J.  arvestades, et ajakirjanikele ja teistele meediaosalistele saavad ELis jätkuvalt osaks vägivald, ähvardused, ahistamine, surve, (enese-)tsensuur, avalik häbistamine ja isegi mõrvamine selle tõttu, et nad teevad oma tööd, mille eesmärk on kaitsta avalikke huve; arvestades, et viimastel aastatel on ajakirjanike vaigistamiseks üha rohkem kasutatud hirmutamist – suundumus, mille vastu tuleb kiiresti meetmeid võtta, et säilitada sõltumatu meedia keskne roll õigusriigi põhimõtete tagamisel; arvestades, et Daphne Caruana Galizia ja Jan Kuciaki mõrvad on kaks sügavalt traagilist näidet selle kohta, mil määral uurivad ajakirjanikud on sihtmärkideks, kuna nad paljastavad korruptsiooni ning kaitsevad demokraatiat ja õigusriiki;

K.  arvestades, et ohud meediavabadusele hõlmavad ajakirjanike ahistamist ja ründamist, nende õiguskaitse unarusse jätmist ning meedia kaaperdamist või poliitiliselt motiveeritud samme meediasektoris;

L.  arvestades, et naisajakirjanikud kannatavad soolise vägivalla, näiteks seksuaalse ahistamise ja küberahistamise all; arvestades, et rohkem kui 70 % meedias töötavatest naistest on internetis kogenud enam kui üht liiki ahistamist, ähvardusi või rünnakuid; arvestades, et ainuüksi viimase aasta jooksul on selliseid rikkumisi kogenud 52 % naistest; arvestades, et küberahistamine ja -kuritarvitamine on tihti tugevalt seksualiseeritud ja ei põhine mitte rünnatavate töö sisul, vaid nende füüsilistel tunnustel, kultuuritaustal või eraelul; arvestades, et sellised ähvardused viivad naisajakirjanikud enesetsensuurini ja et see halvab ajakirjandusvabadust ja väljendusvabadust; arvestades, et uuringutes leitakse järjepidevalt tõendeid selle kohta, et naised on kõigis meediasektorites vähemuses, seda eelkõige loovates rollides, ning et nad on otsuste tegemisega seotud kõrgematel ametikohtadel väga alaesindatud(27);

M.  arvestades, et mitmes liikmesriigis kasutatakse endiselt üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide esitamist, et hirmutada ajakirjanikke korruptsiooni ja muude avalikku huvi pakkuvate teemade uurimist pooleli jätma;

N.  arvestades, et lisaks vägivallale ajakirjanike kallal ning nende hirmutamisele ja ahistamisele jäävad selliste kuritegude toimepanijaid sageli vastutusele võtmata ja et karistamatus mõjub halvavalt; arvestades, et OSCE andmetel on karistamatus valdav, kuna näiteks OSCE territooriumil lahendatakse vähem kui 15 % ajakirjanike mõrvadest;

O.  arvestades, et ajakirjanike õigust kajastada ja uurida tuleb veelgi tugevdada ja mõjusalt kaitsta;

P.  arvestades, et meediavabaduse tugevdamiseks on vaja usaldusväärset ja üksikasjalikku teavet liikmesriikide ja ELi kui terviku probleemide ulatuse ja olemuse kohta, sh sõltumatu meedia põhimõtete ja ajakirjaniku põhiõiguste rikkumiste kohta;

Q.  arvestades, et kunstiline vabadus on väljendusvabaduse põhiõiguse lahutamatu osa ning et see on Euroopa kultuurilise mitmekesisuse ja demokraatliku tervise seisukohast hädavajalik; arvestades, et kunstilise vabaduse vastased rünnakud vohavad, kuid jäävad nähtamatuks;

R.  arvestades, et ülemaailmne COVID-19 kriis on avaldanud meediasektorile laastavat sotsiaalset ja majanduslikku mõju; arvestades, et meediakanalid on teatanud oma reklaamitulude märkimisväärsest vähenemisest; arvestades, et tuhanded meediatöötajad on juba kaotanud töökoha või võivad selle ajutiseks või alatiseks kaotada; arvestades, et see on eriti tugevalt mõjutanud vabakutselisi ajakirjanikke ja meediatöötajaid, kelle arv kogu ELis kasvab ja kes moodustavad juba märkimisväärse osa kõigist Euroopa ajakirjanikest ja meediatöötajatest; arvestades, et sellega kaasneb tõsine oht veelgi soodustada teabe koondumist väheste kätte ning pärssida vaba ja sõltumatu teabe levitamist; arvestades, et töökohtade rahaline jätkusuutlikkus ja majanduslik sõltumatus on ajakirjandusvabaduse oluline osa;

S.  arvestades, et digitaalsest reklaamist saadav tulu toob sageli kasu ELi-välistele toimijatele ja Euroopa meediatulud on järsult vähenemas, ohustades traditsiooniliste reklaamist rahastatavate meediaettevõtete, nagu kommertstelekanalite, ajalehtede ja ajakirjade tulevikku;

T.  arvestades, et mõnes liikmesriigis ei ole meediakanalitele riigiabi andmisel toimitud läbipaistvalt, mistõttu on ohustatud nende kanalite iseseisvus ja usaldusväärsus;

U.  arvestades, et sotsiaalmeediaplatvormide ärimudelil, mis põhineb mikrotasandil suunatud reklaamidel, on oma roll diskrimineerimist ja vägivalda õhutava vaenukõne levitamisel ja võimendamisel ning vägivaldse äärmusluseni viiva radikaliseerumise soodustamisel, sealhulgas ebaseadusliku sisu levitamise kaudu; arvestades, et võitlus kõigi sallimatuse vormide vastu on Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika alusel kujunenud inimõiguste kaitsmise lahutamatuks osaks;

V.  arvestades, et COVID-19 pandeemia on kaasa toonud mõnede eriti haavatavate isikute häbimärgistamise – ka meedia kaudu –, soodustades Euroopa ühiskonna polariseerumist ja vaenukõnede puhangut;

W.  arvestades, et kübervägivald (sealhulgas vaenu õhutamine internetis ja küberahistamine) levib üha laiemalt; arvestades, et naissoost avaliku elu tegelased, sh poliitikud, ajakirjanikud ning naiste õiguste ja seksuaalvähemuste õiguste eest võitlevad aktivistid on muutumas küberkiusamise ja veebivägivalla üheks peamiseks sihtmärgiks;

X.  arvestades, et audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv kohustab iga liikmesriigi ametiasutusi tagama, et audiovisuaalmeedia teenused ja videojagamisplatvormid võtaksid meetmeid üldsuse kaitsmiseks programmide, kasutajate loodud videote ja audiovisuaalsete äriliste teadaannete eest, mis sisaldavad vägivallale või vihkamisele õhutamist isikute rühma või mõne rühma liikme vastu ELi põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud asjaoludel; arvestades, et audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv kohustab liikmesriike tagama meediavaldkonda reguleerivate asutuste sõltumatuse;

Y.  arvestades, et väärinfo ja desinformatsiooni levitamine ning ebaproportsionaalsed meetmed digiplatvormidel nendega võitlemiseks ohustavad teabevabadust, demokraatlikku arutelu ja meedia sõltumatust ning on suurendanud vajadust kvaliteetse traditsioonilise meedia järele; arvestades, et andmeanalüüs ja algoritmid mõjutavad kodanikele kättesaadavaks tehtavat teavet üha enam;

Z.  arvestades, et mitmesugustest ja raskesti kontrollitavatest allikatest pärit uudiste massiline levik koos sotsiaalmeedia- ja sõnumsideplatvormide üha kasvava rolliga avaldab negatiivset mõju ELi kodanike põhiõigustele; arvestades, et COVID-19 pandeemia on kasvatanud internetis leviva desinformatsiooni mõju, millel on mõnikord rasked tagajärjed rahvatervisele, ning muutnud veelgi selgemaks vajaduse tagada vaba ja sõltumatu teave, et kaitsta kodanike põhiõigusi; arvestades, et ELi tasandil koordineeritud kommunikatsioonistrateegia puudumine on soodustanud pandeemiaga seotud desinformatsiooni laine teket, seda eelkõige sotsiaalmeedia- ja sõnumsideplatvormidel;

AA.  arvestades, et COVID-19ga seotud desinformatsioon ja väärinfo võivad põhjustada paanikat ja ühiskondlikke lahkhelisid ning sellele probleemile on vaja tähelepanu pöörata; arvestades, et desinformatsiooni ja väärinfo vastu võitlemise meetmeid ei saa kasutada ettekäändena ebaproportsionaalsete piirangute seadmiseks ajakirjandusvabadusele, meedia mitmekesisuse kahjustamiseks ja ajakirjanike turvalisuse ohtu seadmiseks; arvestades, et aruannetest nähtub, et ELi liikmesriikides ja naaberpiirkondades on toimunud koordineeritud kampaaniaid, millega on levitatud tervisealast valeinfot ja desinformatsiooni ELi ja selle partnerite kohta; arvestades, et komisjon käsitles neid nähtusi oma hiljutises ühisteatises COVID-19 kohta levitatava desinformatsiooniga võitlemise kohta; arvestades, et mõnes riigis on valitsus ära kasutanud erakorralise olukorra õigusakte ja kuigi osa piirangud on ajutised, on olemas oht, et mõningaid piiranguid pikendatakse veel pikemaks ajaks pärast tervisekriisi lõppu; arvestades, et teabeallikate mitmekesisus, vastutus ja institutsiooniline läbipaistvus on peamised kaitsetõkked väärinfo vastu;

AB.  arvestades, et tõeliselt sõltumatu ja piisavalt rahastatud avalik-õiguslik meedia, mis toimib erinevatel platvormidel, on ELis toimiva demokraatia üks põhielemente;

Meediavabadus, meedia mitmekesisus ja ajakirjanike kaitse Euroopas

1.  kordab, et oma jätkuvalt sügavalt mures meediavabaduse olukorra pärast ELis, kuna liikmesriikides pannakse ajakirjanike ja meediatöötajate vastu nende töö tõttu endiselt toime kuritarvitusi ja rünnakuid, samuti nende kutsealade üha suurema avaliku halvustamise ja üldise nõrgestamise pärast, mis avaldab eriti suurt mõju kohalikule, uurivale ja piiriülesele ajakirjandusele; rõhutab, et kooskõlas Euroopa Nõukogu 7. märtsi 2018. aasta soovitusega meedia mitmekesisuse ja meediaomandi läbipaistvuse kohta on liikmesriikidel positiivne kohustus edendada veebis ja väljaspool veebi väljendusvabadust soodustavat keskkonda, kus kõik saaksid kasutada oma õigust väljendusvabadusele, ning kutsub liikmesriike üles seda soovitust täies ulatuses toetama ja omaks võtma;

2.  on äärmiselt šokeeritud Daphne Caruana Galizia mõrvast Maltal ja Ján Kuciaki ja tema kihlatu Martina Kušnírová mõrvast Slovakkias, mis pandi toime nende uurimistöö tõttu korruptsiooni ja muude kuritegude paljastamisel, ning kordab, kui oluline on sõltumatu uurimine, et tuua nende kuritegude toimepanijad ja kavandajad kohtu ette; kutsub riiklikke õiguskaitseasutusi üles tegema sellega seoses täielikku koostööd Europoli ja teiste asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega;

3.  peab taunitavaks, et ajakirjanikud ja meediatöötajad töötavad tihti ebakindlates tingimustes, mis pärsib nende suutlikkust korralikult töötada ja häirib ajakirjandusvabadust; rõhutab, et ajakirjanike korralikud töötingimused on kvaliteetse ajakirjanduse edendamisel määrava tähtsusega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma jätkusuutlikke meetmeid, et rahastada ja toetada kvaliteetset ja sõltumatut ajakirjandust;

4.  tuletab meelde, kui olulist rolli on ajakirjandus etendanud organiseeritud kuritegevusega võitlemisel, kogudes ja seostades asjakohast teavet ning paljastades sellega kuritegelikke võrgustikke ja ebaseaduslikku tegevust; rõhutab asjaolu, et uurivad ajakirjanikud on oma tegevuse tõttu isiklikult suures ohus;

5.  toonitab, et uurivad ajakirjanikud etendavad ülimalt olulist osa võimukandjatelt vastutuse nõudmisel ning demokraatia ja õigusriigi toimimise üle järelevalve tegemisel;

6.  kordab tungivalt oma üleskutset komisjonile: käsitleda liikmesriikide valitsuste katseid kahjustada meediavabadust ja mitmekesisust kui tõsist ja süstemaatilist võimu kuritarvitamist, mis on vastuolus Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 nimetatud ELi põhiväärtustega; väljendab seetõttu rahulolu komisjoni kavatsuse üle lisada oma aastaaruandesse õigusriigi olukorra kohta ELis eraldi peatükk meediavabaduse ja meedia mitmekesisuse jälgimise kohta; soovitab sellega seoses kasutada alt üles lähenemisviisi, mis peegeldaks üksikisikute seisukohti ja mitmekesisust, et tagada ajakirjanike ja meediasektori ees seisvate probleemide mõjus kajastamine; nõuab lisaks, et sellesse peatükki lisataks riigipõhised soovitused ja toimivad abinõud ja hinnang meedia omandisuhete läbipaistvusele ning valitsuse ja erasektori sekkumise ulatus ELi liikmesriikides; kutsub komisjoni üles tegema Euroopa Nõukoguga aktiivselt koostööd, vahetama parimaid tavasid ja kindlustama selle, et võetud meetmed täiendavad üksteist; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid töötaksid välja usaldusväärse raamistiku ajakirjandusvabaduse ja meedia mitmekesisuse kaitsmiseks ning haldaksid seda; nõuab, et komisjon seaks eesmärgiks võtta liidu tasandil kasutusele meediavabaduse normid ja võrdlusalused ning stiimulid liikmesriikide vastastikuse lähenemise edendamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult toetama ja tugevdama vahendeid, mis on juba välja töötatud ELi põhiõiguste harta artiklis 11 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10 sätestatud õiguste ja vabaduste edendamiseks ja kaitsmiseks, nagu meedia mitmekesisuse seire ning Euroopa Nõukogu ajakirjanduse ja ajakirjanike turvalisuse kaitse platvorm, ning reageerima viivitamata, kui need õigused ja vabadused on ohus või neid rikutakse; nõuab, et komisjon võtaks arvesse 2020. aastal seoses COVID-19-ga võetud erakorraliste meetmete mõju ajakirjandusvabadusele, institutsioonilisele läbipaistvusele, vastutusele, meedia mitmekesisusele ja ajakirjanike turvalisusele, sh ülevaadet rünnakutest ajakirjanike vastu kogu ELis ja liikmesriikide reaktsioone sellele; tuletab meelde Euroopa Parlamendi korduvat nõudmist luua alaline, sõltumatu ja terviklik mehhanism demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste küsimuste käsitlemiseks ELis; on seisukohal, et ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismis tuleb demokraatliku süsteemi olulise tugisambana arvesse võtta meediavabadust, sealhulgas kunstilist vabadust; kutsub sellega seoses komisjoni üles koguma teavet ja statistilisi andmeid meediavabaduse ja -pluralismi kohta kõigis liikmesriikides;

7.  rõhutab avalik-õigusliku meedia asendamatut rolli ja toonitab, et oluline on tagada ja säilitada selle sõltumatus poliitilisest sekkumisest; rõhutab ka vajadust tagada erasektoris tegutsevate ettevõtjate rahaline sõltumatus ja tingimused nende tegevuse jätkusuutlikkuse kindlustamiseks, et hoida ära meedia kaaperdamist; kordab sellega seoses oma üleskutset ambitsioonika ELi meedia tegevuskava kohta; taunib mõnede liikmesriikide valitsuste katseid vaigistada kriitilist ja sõltumatut meediat ning õõnestada meedia vabadust ja mitmekesisust; hoiatab katsete eest sellist meediat metseenluse abil kaudselt kontrolli alla võtta ja mõistab eelkõige hukka katsed kontrollida avalik-õiguslikku meediat; peab kahetsusväärseks, et mõnes liikmesriigis on avalik-õiguslik ringhääling muutunud valitsusmeelseks propagandakanaliks, kus opositsioon ja vähemusrühmad on sageli ühiskonnast välja arvatud või neid esitatakse laimavates seostes ja kus mõnel juhul isegi õhutatakse vägivalda; rõhutab, et mõnes liikmesriigis ja eriti nende maapiirkondades piirdub teabe kättesaadavus avaliku propagandaga, ja keelebarjäär piirab ligipääsu rahvusvahelistele uudistele; tuletab meelde, et juurdepääs teabele ja kvaliteetsele ajakirjandusele on demokraatia jaoks ülimalt oluline; rõhutab, et mõnes liikmesriigis puudub meediaväljaannete kohustuslik sisuanalüüs, mis annaks võrreldavaid avalikke andmeid valitsusmeelsete ja opositsioonimeelsete arvamuste tasakaalustatud avaldamise kohta televisioonis ja raadios, eelkõige valimiskampaaniate ajal;

8.  juhib tähelepanu Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 23. jaanuari 2019. aasta resolutsioonis 2255 esitatud soovitustele, milles palutakse liikmesriikidel tagada toimetuslik sõltumatus ning avalik-õigusliku meedia piisav ja stabiilne rahastamine; rõhutab, et riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul meedial ning eelkõige avalik-õiguslikul meedial on oluline kohustus teenida avalikke huve meie ühiskondade kultuurilise, keelelise, sotsiaalse ja poliitilise mitmekesisuse asjakohasel kajastamisel; rõhutab, et avalik-õigusliku meedia rolli üldsuse huve teeniva usaldusväärse teenusepakkujana oleks liikmesriikides võimalik parandada kohase ja jätkusuutliku rahastusega, mis oleks vaba poliitilisest sekkumisest; kutsub seetõttu liikmesriike üles kasutama rahastamismudeleid, mille puhul avalik-õiguslikku meediat rahastatakse poliitiliste otsuste tegemisest sõltumatutest allikatest; rõhutab, et äärmiselt oluline on kaitsta sõltumatuid asutusi ja tagada meedia tugev sõltumatu järelevalve kaitseks põhjendamatu riikliku ja kaubandusliku sekkumise ja toimetuspoliitika mõjutamise katsete eest; palub komisjonil esitada õigusraamistiku, mille abil teha järelevalvet avalik-õigusliku meediateenuse osutajate tegevuse üle, sealhulgas selle üle, kas nad vastavad usaldusväärse juhtimise ja ülesandepõhise rahastamise kriteeriumidele ning kas nende teenused vastavad faktipõhise, õiglase ja eetilise ajakirjanduse ootustele;

9.  mõistab hukka tasakaalustatud poliitilise arutelu puudumise teatavate liikmesriikide meediaväljaannetes ning selle, et praktikas esineb poliitilistel põhjustel teabe piiramist, näiteks üldist huvi pakkuvate andmete kättesaadavaks tegemisest keeldumine, venitamistaktika kasutamine, küsitud teabe ulatuse põhjendamatu piiramine, ajakirjanikel avalikesse kohtadesse, sh parlamenti sisenemise keelamine, ajakirjanike võimaluste piiramine poliitikuid ja valitsusliikmeid intervjueerida ning intervjuude andmise vältimine meediaväljaannetele, mis ei kuulu valitsussõbralikku konglomeraati, isegi juhul, kui tegemist on märkimisväärse riigisisese levikuga väljaannetega; rõhutab, et avaliku sektori asutused peavad tagama oma tegevuse läbipaistvuse, aidates sellega tugevdada avalikkuse usaldust, kuna info vaba liikumine aitab kaitsta inimeste elu ja tervist ning hõlbustab ja edendab sotsiaalset, majanduslikku ja poliitilist arutelu ja otsuste tegemist; palub liikmesriikidel tagada ajakirjanikele ja meediaväljaannetele piisava juurdepääsu parlamentaarsetele aruteludele, parlamendi liikmetele ja kõrgetele valitsusametnikele, üldist huvi pakkuvatele andmetele ning avalikele sündmustele ja pressikonverentsidele, eelkõige valitsuse pressikonverentsidele, sest sellise juurdepääsu puudumine piirab tõsiselt ajakirjandusvabadust;

10.  väljendab veel kord muret selle pärast, et ELis puuduvad liikmesriikide tasandil konkreetsed õigus- või poliitikaraamistikud, mis kaitseksid ajakirjanikke ja meediatöötajaid vägivalla, ähvarduste ja hirmutamise eest; palub avaliku elu tegelastel ja võimuesindajatel hoiduda ajakirjanike halvustamisest, sest see õõnestab kogu ühiskonnas usaldust meedia vastu; rõhutab, et ajakirjanikel on oluline roll protestide ja meeleavalduste kajastamisel ning nõuab nende kaitsmist, et nad saaksid oma ülesandeid hirmuta täita; palub liikmesriikidel võimaldada ajakirjanike kaitse eest vastutavatele õiguskaitseasutustele spetsiaalseid koolitusprogramme; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama ajakirjanike jt meediaosaliste ning nende allikate mõjusa õigusliku ja tegeliku kaitse ja turvalisuse, seda ka piiriüleselt; on sellega seoses kindlalt veendunud, et liikmesriigid peaksid keelama eradetektiivide kasutamise teabe saamiseks ametiülesandeid täitvate ajakirjanike ja nende allikate kohta, kuna tegemist on hirmutamisviisiga;

11.  on sügavalt mures selle pärast, et meediat rünnatakse poliitiliselt üha enam ning peab kahetsusväärseks ajakirjanduslike allikate kaitse puudumist; tuletab meelde liikmesriikide kohustust uurida ajakirjanikele suunatud rünnakuid – ähvardusi, mõrvu, ahistamist, hirmutamist ja väärkohtlemist – kiiresti, põhjalikult ja erapooletult ning kutsub liikmesriike üles tõhustama pingutusi, et teha lõpp ajakirjanike ja meediatöötajate vastastele ähvardustele ja rünnakutele, tagada vastutus ning ohvrite ja nende perekondade juurdepääs asjakohastele õiguskaitsevahenditele; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid teavitamismehhanismide kättesaadavuse; nõuab, et järgitaks ELi inimõigustealaseid suuniseid, mis käsitlevad väljendusvabadust internetis ja mujal ning milles rõhutatakse, et EL astub kõik vajalikud sammud, et tagada ajakirjanike kaitse nii ennetavate meetmete abil kui ka rikkumiste korral tulemuslikku uurimist nõudes; rõhutab, et naisajakirjanikud on ahistamise ja hirmutamise ees eriti kaitsetud ning seetõttu peaks nende kaitsmiseks rakendama lisameetmeid; väljendab sügavat muret naisajakirjanike ja -meediatöötajate vastu suunatud rünnakute sagenemise pärast; kordab oma üleskutset liikmesriikidele: ajakirjanike ohutust käsitlevaid meetmeid kaaludes rakendada sootundlikku lähenemisviisi;

12.  kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama Euroopa Nõukogu soovitusi ajakirjanduse ja ajakirjanike ning muude meediaosaliste turvalisuse kaitseks ning võtma riiklikesse õigusaktidesse võimalikult kiiresti üle direktiivi (EL) 2019/1937 (liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta), mille eesmärk on kehtestada minimaalsed ühised normid rikkumistest teatajatele tugeva kaitse tagamiseks; rõhutab, et rikkumistest teatamine on uuriva ajakirjanduse ja ajakirjandusvabaduse jaoks väga oluline;

13.  tunneb muret üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide (SLAPP) kasutamise pärast, millega püütakse vaigistada või hirmutada uurivaid ajakirjanikke ja väljaandeid ning luua hirmuõhkkond, kui need ajakirjanikud ja väljaanded võtavad käsitleda teatavaid teemasid; kutsub komisjoni veel kord tungivalt üles esitama ulatusliku õigusakti ettepaneku, eesmärgiga kehtestada kogu ELis miinimumnõuded üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide esitamise tavade vastu;

14.  tuletab meelde organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjoni (CRIM) 23. oktoobri 2013. aasta resolutsioonis esitatud lõplikke soovitusi, mis käsitlevad organiseeritud kuritegevust, korruptsiooni ja rahapesu ning milles märgitakse, et laimamist ja valesüüdistusi puudutavad õigusaktid takistavad võimalikest korruptsioonijuhtudest teatamist; kordab oma nõudmist kõigile liikmesriikidele: lõpetada oma õigussüsteemis laimu ja valesüüdistusi käsitlevate õigusaktide alusel karistamine vähemalt selliste juhtumite puhul, kus tegemist on liikmesriikides või mujal toimuvat organiseeritud kuritegevust, korruptsiooni ja rahapesu puudutavate süüdistustega;

15.  palub komisjonil kasutusele võtta ELi abitelefoni, mis toimiks kiirreageerimismehhanismina kaitset taotlevate ajakirjanike jaoks, ning tagada piisava tähelepanu pööramine nende ajakirjanike olukorrale;

16.  rõhutab, et sisu tootvate ja sisu levitavate sektorite omandisuhete ülemäärane kontsentratsioon võib ohustada mitmekesise sisu kättesaadavust inimeste jaoks; toonitab, et desinformatsiooni leviku tõkestamisel ja ELi kodanike informeerituse tagamisel on määrava tähtsusega meedia mitmekesisus, mis sõltub meedia omandisuhete ja sisu mitmekesisusest ning sõltumatust ajakirjandusest; meenutab, et meedia mitmekesisuse seire 2020. aasta hinnangu kohaselt on meedia omandisuhete kontsentratsioon jätkuvalt üks olulisematest riskidest meedia mitmekesisusele ja seda nähakse informatsiooni mitmekesisust tõkestava barjäärina; kutsub liikmesriike üles vastu võtma ja rakendama meedia omandisuhteid reguleerivaid raamistikke, et vältida meediasektori omandisuhete horisontaalset kontsentreerumist ning tagada meedia omandi, rahastusallikate ja juhtimise kohta käiva informatsiooni läbipaistvus, avalikustamine ja lihtne kättesaadavus kodanikele; kutsub komisjoni üles jälgima omandi kontsentratsiooni ja ebaseadusliku riigiabi vastu suunatud olemasolevate ELi vahendite rakendamist liikmesriigi tasandil, et suurendada meediamaastiku mitmekesisust; mõistab hukka kõik katsed monopoliseerida meedia omandit liikmesriikides või poliitiliselt mõjutada meedia haldamist; nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt kiiret ja otsustavat tegutsemist, et suurendada meediaomandi ja meediaomanike kasutatavate rahastamisallikate läbipaistvust; kutsub komisjoni üles suurendama pingutusi, et tagada, et meedia avaldaks proaktiivselt informatsiooni oma omandistruktuuride kohta, sealhulgas tegelike tulusaajate kohta, ning et kehtestataks selged reeglid, mille abil saaks ennetada meedia omandistruktuuridest tulenevaid huvide konflikte, erilise rõhuga poliitilise sekkumise vältimisele; taunib valitsuste liigset avaliku reklaami kaudu sekkumist meediapluralismi; kutsub komisjoni üles põhjalikult jälgima Euroopa Liidu poolt vaba ja sõltumatu meedia toetamiseks eraldatud rahaliste vahendite kasutamist, et vahendid jõuaksid nendeni, kes neid vajavad; rõhutab sellega seoses, et ELi raha on keelatud eraldada riigi poolt kontrollitavale meediale ja poliitilist propagandat edastavale meediale;

17.  taunib asjaolu, et mõnes liikmesriigis on meediat reguleerivad asutused sattunud valitsuse mõju alla ja tegutsevad valitsust kritiseerivate meediaväljaannete suhtes kallutatult;

18.  väljendab muret katsete pärast kasutada COVID-19 pandeemiat, et karistada sõltumatut ja kriitilist meediat ning kehtestada piirangud meedia juurdepääsule valitsuse otsustele ja meetmetele ning nende üle kontrolli tegemisele, survestades või leevendades erakorraliste meetmete kehtestamisega institutsionaalse läbipaistvuse mehhanisme ja takistades nii nõuetekohast ja teadlikku arutelu nende meetmete üle; rõhutab ajakirjanduse ja teabe vaba liikumise tähtsust seoses ELi pingutustega COVID-19 pandeemia ohjeldamisel; juhib tähelepanu sellele, et ajakirjandusel on ka rahvatervise hädaolukorras otsustav roll; palub komisjonil põhjalikult jälgida liikmesriikide valitsuste sellekohast tegevust ja avaldada tulemused õigusriigi olukorda kajastavates aastaaruannetes;

19.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama kiiremas korras ELi ja liikmesriikide hädaolukorra taastepakette, et kaitsta ajakirjanike ja meediatöötajate töökohti ja elatusvahendeid, toetada ettevõtteid ja rahastada avalik-õiguslikku meediat COVID-19 kriisiga seonduva majanduse taastekava kaudu, austades täielikult ELi konkurentsireegleid; rõhutab, et COVID-19 kriisi ajal on mõned meediaväljaanded ja eriti mõned kohalikud meediaplatvormid reklaamide hulga vähenemise tõttu kaotanud isegi kuni 80 %(28) oma tuludest; rõhutab, et pandeemia olukorras vajavad Euroopa kodanikud professionaalseid, majanduslikult kindlustatud ja sõltumatuid ajakirjanikke; kordab sellega seoses oma nõudmist luua COVID-19-st tulenevalt muudetud järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) raames alaline Euroopa ajakirjanike fond, mis pakuks otsest rahalist toetust sõltumatutele ajakirjanikele ja meediaväljaannetele, vabakutselistele ja FIEna tegutsevatele meediatöötajatele; rõhutab, et rahastamist peaksid haldama sõltumatud organisatsioonid, et vältida sekkumist toimetuslike otsuste tegemisse, ning et toetust tuleks anda ainult nendele avalik-õiguslikele ja kommertsmeediakanalitele, mis on tõeliselt sõltumatud ja vabad valitsusest või mis tahes muust sekkumisest; tuletab meelde, et erilist tähelepanu tuleks pöörata ka sõltumatutele meediavaldkonna idufirmadele, eriti kohalikul tasandil, ja nimelt nendes liikmesriikides, kus meediavabadus on viimastel aastatel vähenenud, kus meedia omandiõiguste kontsentratsioon on märgatavalt suurenenud ning kus avalik-õiguslikku meediat ähvardab poliitilise mõjutamise oht;

20.  kordab sellega seoses, et nõuab, et ELi meedia jaoks koostataks ammendav tegevuskava, millega toetada elujõulise ja mitmekesise meediavaldkonna arengut;

21.  nõuab, et mitmeaastane finantsraamistik oleks kõikehõlmav ja et suurendataks eraldisi, mis finantsraamistikus on ette nähtud meedia ja sõltumatu ajakirjanduse, eelkõige uuriva ajakirjanduse toetuseks; rõhutab, et ajakirjanduses ja uudismeedias on väga tähtis innovatsioon, mida võiks toetada ELi raha abil; võtab murega teadmiseks, et komisjoni läbivaadatud eelarveettepaneku kohaselt tuleb programmi „Loov Euroopa“ ning õigusküsimuste, õiguste ja väärtuste programmi eelarvet kärpida;

22.  peab igati kiiduväärseks ELi raha eraldamist selleks, et algatada uusi projekte, näiteks üleeuroopaline ajakirjandus- ja meediavabaduse rikkumiste kiirreageerimismehhanism ning piiriülese uuriva ajakirjanduse fond, mis tugevdaks meediavabadust ja mitmekesisust;

23.  rõhutab, et meedial on soolise võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimiskeelu edendamisel mõjus roll; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid aktiivselt meetmeid soolise võrdsuse edendamiseks meediasektoris, et loovatel ja juhtivatel ametikohtadel saaks töötada rohkem naisi, mille abil saaks meedia aidata vähendada soolisi stereotüüpe;

Vaenukõne

24.  mõistab hukka igasugused nii veebis kui ka väljaspool seda toime pandud vaenukuriteod, vaenu õhutamise ning alusetud ja pahauskselt esitatud süüdistused(29), mis on ajendatud näiteks soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude veendumuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel toimuvast diskrimineerimisest ELis ja mujal; tunneb muret vaenukuritegude ja diskrimineerimisele või vägivallale õhutamisega seotud kuritegude pärast, mis pandi toime COVID-19 pandeemia ajal ja mille tagajärjel hakati teatavaid eriti vähekaitstud isikuid häbimärgistama;

25.  peab kahetsusväärseks, et kõikjal ELis õhutavad valitsused ja erakonnad poliitilises teabevahetuses vaenu üha rohkem; kutsub liikmesriike üles mõista karmilt hukka kõikidel tasanditel ja kõikides meediakanalites poliitikute ja ametiisikute toime pandud vaenukuriteod ja vaenu õhutamise ning patuoinaste otsimise ja määrama nende tegude eest karistuse, sest otseselt sellise tegevuse tagajärjel muutuvad vaen ja vägivald ühiskonnas tavapäraseks ja sagedasemaks, ning kutsub liikmesriike üles hoiduma valitsuse teabevahetuses diskrimineerivast ja vaenuõhutavast kõnemaneerist, sest see on ühiskonnale kahjulik; rõhutab, et karistused peaksid tingimata olema kooskõlas rahvusvaheliste väljendusvabaduse standarditega; nõuab liikmesriikidelt peale selle, et nad seaduste piires kindlustaksid ja soodustaksid väljendusvabadust, sh loominguvabadust, mis on elujõulise demokraatliku arutelu jaoks väga tähtis; rõhutab, et rassistlikud ja ksenofoobsed avaldused ei kuulu väljendusvabaduse alla;

26.  kordab, et kutsub liikmesriike üles võtma ja jõustama vaenu õhutamise ja vaenukuritegude ennetamiseks, hukkamõistmiseks ja tõrjumiseks lisameetmeid, et võidelda vaenu ja vägivalla õhutamisega nii internetis kui ka väljaspool seda, ning tagama, et õiguskaitseasutused kasutavad vaenukuritegude registreerimiseks tõhusaid tavasid, mis põhinevad rassismi, ksenofoobia ja muus vormis sallimatusega võitlemise ELi kõrgetasemelise töörühma poolt heakskiidetud põhimõtetel;

27.  rõhutab, et internetis õhutatakse vaenu viimastel aastatel üha enam, sest üksikisikud ja häireid tekitavad osalised kasutavad vaenuõhutava teabe levitamiseks ära veebiplatvormide mõjujõudu; rõhutab, et see kahjustab kollektiivset avalikku huvi, sest kahjulik sisu õõnestab üksteist austavat ja ausat avalikku arutelu ning ohustab avalikku turvalisust, kuna internetis vaenu õhutamine võib õhutada vägivalda ka reaalmaailmas;

28.  juhib tähelepanu sellele, et vaenu õhutamise ja diskrimineerimise vastu võitlemise õigusraamistikku tuleks tugevdada; kordab oma nõudmist, et sel eesmärgil lõpetataks horisontaalse diskrimineerimisvastase direktiivi üle peetavate läbirääkimiste blokeerimine;

29.  kordab, et kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, millega suurendada avalikes kohtades ja internetis naiste julgeolekut, tegeleda esilekerkivate soolise vägivalla vormidega, nagu küberahistamine ja kiusamine internetis, ning võtma sellise vägivalla ohvrite abistamiseks kasutusele terviklikud mehhanismid;

30.  kordab, et kutsub komisjoni ja nõukogu üles hakkama rakendama Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 sätestatud üleminekuklauslit, et lisada naiste- ja tütarlastevastane vägivald ning muud soopõhise vägivalla vormid (sealhulgas kübervägivald) Euroopa Liidu poolt tunnistatud kuritegude loetellu;

31.  võtab teadmiseks komisjoni edendatava, internetis leviva vihakõne vastase võitluse tegevusjuhendi ja selle viienda hindamisvooru, mille käigus selgus, et IT-ettevõtjad kõrvaldavad ebaseaduslikest vaenu õhutamise materjalidest, millest neile on teatatud, keskmiselt 71 %; tuletab meelde, et tegevusjuhendi hindamisse ja läbivaatamisse tuleks kaasata ajakirjanikud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid ning et käitumisjuhendit järgivad IT-ettevõtjad vaatavad kõrvaldamistaotlused läbi üksnes vastavalt oma tingimustele ja ühenduse suunistele; rõhutab, et eraettevõtetele on jäetud suur vabadus otsustada, mis on ebaseaduslik; ergutab kõiki sotsiaalmeedia platvorme haldavaid ettevõtteid tegevusjuhendit järgima;

32.  juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid peavad kõigi asjakohaste vahenditega tagama, et meedias, sealhulgas veebi- ja sotsiaalmeedias ega reklaamis ei õhutataks ühegi isiku ega isikute rühma vastu suunatud vägivallale ega vihkamisele, millel võib olla otsene mõju nende isikute osalemisele kodanikuühiskonnas; kordab, et kutsub komisjoni, liikmesriike ja sotsiaalmeediaettevõtjaid üles võtma koostöös kodanikuühiskonna organisatsioonidega meetmeid, millega takistada internetis rassismi, ksenofoobia, LGBTI-foobia ja usutunnistusega seotud vaenu levikut; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles koguma vaenu õhutamise ja vaenukuritegude ulatuse kohta usaldusväärsemaid andmeid;

33.  väljendab muret selle pärast, et ohvrid annavad vaenukuritegudest teada harva, sest kaitse on ebapiisav, ametivõimud ei ole suutelised juurdlusi nõuetekohaselt läbi viima ja lõpetama liikmesriikides olukorda, kus vaenukuritegude eest karistust ei määrata; kutsub liikmesriike üles arendama välja ja levitama tööriistu ja mehhanisme, mille abil anda vaenukuritegudest ja vaenu õhutamisest teada, ning tagada, et iga väidetava vaenukuriteo või vaenuõhutuse juhtumit uuritaks ja menetletaks korrektselt ning teo toimepanijate üle peetakse kohut;

Desinformatsioon ja platvormide roll

34.  märgib, et desinformatsiooni leviku ja välissekkumise probleemi on mõjutanud ka uus digitehnoloogia ja sotsiaalmeedia, mille tulemusel on veebiplatvormid hakanud mõjutama uudiste ja muu meediasisu avaldamist, levitamist ja propageerimist; kordab, et tunneb muret sellepärast, et desinformatsioon võib ohustada teabevabadust, väljendusvabadust, demokraatlikku arutelu, meedia sõltumatust ja rahvatervist; rõhutab, et desinformatsiooni vastu võitlemise meetmetes tuleks keskenduda sellele, et soodustada kvaliteetse ajakirjanduse toetamise abil arvamuste paljusust, pakkudes usaldusväärset, faktipõhist ja tõendatud teavet, ning tagada meediakirjakoskus, ning et kõigi selliste meetmetega tuleb teabevabadust ja väljendusvabadust kindlustada;

35.  nõuab, et veebiplatvormid ja õiguskaitseasutused teeksid tihedamat koostööd, et piirata vaenu ja vägivalda õhutavate avalduste levikut; rõhutab, et ebaseadusliku sisu kontrollimatu leviku takistamiseks tuleb selline sisu kiiresti eemaldada; märgib aga, et veebiplatvormid ei saa ega tohi muutuda eratsensuuriorganiteks ning et veebiplatvormide poolt ebaseadusliku sisu kõrvaldamise suhtes tuleb kohaldada kaitsemeetmeid, sh liikmesriikide kohtute kontrolli, et kaitsta väljendusvabadust, sh loominguvabadust, õigust vabale ja sõltumatule teabele ning kodanike põhiõigusi üldiselt; tuletab meelde, et veebiplatvormid on osa avalikust sfäärist veebis, kus toimuvad avalikud arutelud; kutsub komisjoni üles tagama platvormidele põhiõiguste ja sõnavabaduse austamiseks kaitsemeetmeid;

36.  tuletab meelde, et erakonnad ning era- ja avaliku sektori üksused kasutavad poliitilist profiilianalüüsi, desinformatsiooni ja teabega manipuleerimist sageli, ning kordab, et on mures selle pärast, et kõigi suuremate riiklike ja ELi valimiste eel ilmub pidevalt tõendeid sekkumise kohta, mis sageli viitavad välismõjule, kusjuures suur osa sekkumisjuhtumitest on kasulik ELi-vastastele ja populistidest kandidaatidele ning selle eesmärk on vastandada ja kaotada ideoloogiline pluralism ning see on mõeldud teatavate vähemuste ja vähekaitstud rühmade mõjutamiseks; juhib tähelepanu sellele, et kolmandate poolte sekkumise vastu võitlemine saab Euroopa väärtuste ja demokraatia kaitse jaoks olema väga tähtis; rõhutab seoses COVID-19 põhjustatud hädaolukorraga, et paremäärmuslased, populistid ja poliitikud on pandeemiaga seotud desinformatsiooni ja kõmulisi meediakajastusi ühtlasi ära kasutanud vähemusrühmade vastu ja immigratsioonivastasusele kaasa aitamiseks, mille tagajärjel on sagenenud rassismi ja ksenofoobiaga seotud vaenu õhutamine ja diskrimineerimine;

37.  juhib tähelepanu sellele, et väärinfo ja desinformatsiooni eri vormid ning muud teabemanipulatsiooni vormid, muuhulgas need, mis on seotud COVID-19 pandeemiaga, levivad endiselt kogu maailmas, nende sihtrühm on sageli kõige vähem kaitstud kogukonnad ning neil võivad olla kahjulikud tagajärjed avalikule julgeolekule, tervishoiule ja tõhusale kriisiohjamisele; on seisukohal, et selliste desinformatsioonikampaaniate eesmärk on kahjustada demokraatlikku protsessi ja kodanike usaldust liikmesriikide demokraatlike institutsioonide vastu; peab 10. juuni 2020. aasta ühisteatist „Võitlus COVID-19 kohta levitatava väärinfoga“ kiiduväärseks; tuletab meelde, et kõik desinformatsiooniga võitlemise meetmed, sealhulgas COVID-19 põhjustatud hädaolukorras võetud meetmed, peavad olema vajalikud, proportsionaalsed, läbipaistavad, ajutised ja nende üle tuleb teha korrapärast järelevalvet, vältides kaldumist avaliku monopoli või teabeallikate kontsentreerumise suunas ning need ei tohi mingil juhul takistada ajakirjanikke ega meediaosalisi oma tööd tegemast ega tuua kaasa sisu põhjendamatut eemaldamist ega sellisele sisule juurdepääsu blokeerimist internetis; taunib seda, et teatavad veebiplatvormid eemaldavad või tsenseerivad COVID-19 pandeemiaga seotud sisu, sh ajakirjanduslikku sisu, läbipaistmatute tingimuste alusel, mis piirab tarbetult väljendusvabadust; rõhutab, et selliste meetmete tagajärjel võidakse takistada või piirata tähtsa rahvatervisealase teabe kättesaamist; rõhutab, et kui pandeemiaga seotud teavet püütakse kriminaliseerida, võib tekkida usaldamatus institutsionaalse teabe suhtes ning see võib viivitada usaldusväärse teabe kättesaamist ning avaldada väljendusvabadusele piiravat mõju;

38.  mõistab hukka vandenõuteooriad ja avaliku sektori rahastatud desinformatsioonikampaaniad, mille eesmärk on diskrediteerida ELi ja anda üldsusele ELi eesmärkide ja tegevuse kohta eksitavat teavet; kutsub komisjoni üles avalikult hukka mõistma ja ümber lükkama valesid ja desinformatsiooni, mida liikmesriikide ametiasutused ELi kohta levitavad, ning avaldama kodanike teavitamiseks faktipõhise teabe ja seda levitama;

39.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on teinud algatuse esitada Euroopa demokraatia tegevuskava, mille eesmärk on võidelda desinformatsiooni vastu ja kohaneda muutuvate ohtude ja manipuleerimistega ning toetada vaba ja sõltumatut meediat; rõhutab seoses sellega, et väljendusvabaduse, seahulgas vaba, sõltumatu ja majanduslikult elujõulise meedia, loominguvabaduse, põhiõigusi puudutava sisu ja demokraatliku arutelu kaitsmine ning vaenuõhutamise ja desinformatsiooni vastu võitlemine on ELis õigusriigi ja demokraatia kaitsmisel peamisi tegureid; märgib murega, et vastavalt üleilmse desinformatsiooni indeksi (GDI) uuringule teenivad ELis desinformatsiooni levitavad veebilehed igal aastal rohkem kui 70 miljonit eurot reklaamitulu; rõhutab, et väga täpselt sihitud reklaamil põhinevad ärimudelid võivad olla kahjulikud; kinnitab, et isikuandmete kaitse üldmääruses(30) on sätestatud üksikisikute õigus sellele, et nende suhtes ei kohaldataks laialdast veebipõhist jälgimist veebisaitidel ja rakendustes; kutsub komisjoni üles jätkama digiplatvormidega sellega seoses koostööd ja suurendama pingutusi selliste tavade keelustamiseks, strateegilise, desinformatsiooni automatiseeritud võimendamise (milleks kasutatakse veebis roboteid ja võltsitud kasutajaprofiile) vastu võitlemiseks ning veebireklaamide rahastamist ja levikut puudutava läbipaistvuse suurendamiseks; kutsub peale selle kõiki veebiplatvorme üles tagama, et nende otsingufunktsioonide aluseks olevad algoritmid ei põhineks peamiselt reklaamil; nõuab, et loodaks digitaalõiguste ja põhiõigustega seotud eri sidusrühmadest koosnev eksperdirühm, mis hõlmaks sõltumatut meediat, digitaalsete õiguste ja inimõigustega tegelevaid valitsusväliseid organisatsioone, et aidata komisjoni ja ELi institutsioone üldiselt;

40.  peab kiiduväärseks Euroopa digitaalmeedia vaatluskeskuse (EDMO) projekti algatamist, mis tõstab veebis leviva desinformatsiooni kohta kättesaadavate teaduslike teadmiste taset, edendab ELi teabekontrolli teenuste turu arengut ning toetab piiriülese ja sektoritevahelise teaduritest ja faktikontrollijatest koosneva kogukonna loomist, mis teeb sidusrühmadega koostööd, et tuvastada, analüüsida ja paljastada võimalikud desinformatsiooniga seotud ohud, näiteks seoses COVID-19ga;

41.  tuletab komisjonile ja liikmesriikidele ning erasektorile, eelkõige veebiplatvormidele, ja kodanikuühiskonnale tervikuna meelde, et desinformatsiooniga võitlemisel on vaja võtta ühismeetmeid; rõhutab, et veebiplatvormidel peaks desinformatsiooni tuvastamisel ja sellega võitlemisel olema tähtsaimaid rolle; tunnistab, et vabatahtlikud meetmed, mida teatavad teenuseosutajad ja platvormid on desinformatsiooni, ebaseadusliku sisu ning välisriikide ELi valimisprotsessidesse sekkumise vastu võitlemiseks võtnud, on olnud paljulubavad ja vajalikud, kui siiski ebapiisava mõjuga; rõhutab, et veebiplatvormid ei suuda praegu selle vahetu ohu tõkestamiseks vajalikku vastutust võtta;

42.  rõhutab, et veebiplatvormide tegevuse tõhusust desinformatsiooni vastu võitlemisel saab hinnata ainult siis, kui hindamine viiakse läbi täieliku läbipaistvusega ja selle käigus jagatakse asjakohaseid andmeid; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon hindaks kõiki võimalikke meetmeid, millega kohustada veebiplatvorme võitlema desinformatsiooni leviku vastu tõhusalt, läbipaistvalt ja vastutustundlikult, ning jagaks asjakohaseid andmeid; kutsub komisjoni üles kaaluma sanktsioone veebiplatvormidele, kes seda ei tee; loodab, et seda võetakse arvesse Euroopa demokraatia tegevuskavas ja digiteenuste õigusaktis;

43.  rõhutab sellega seoses, et kui veebisisu eemaldatakse ilma kohtumääruseta, milles kinnitatakse, et sisu on ebaseaduslik, on sellel väljendus- ja teabevabadusele suur mõju; nõuab, et korrapäraselt hinnataks, milline mõju on teenuseosutajate ja platvormide poolt desinformatsiooni vastu võitlemiseks võetud vabatahtlikel meetmetel; rõhutab, et liikmesriigid on kohustatud põhiõigusi austama, kaitsma ja tagama, ning palub hinnata kõiki võimalusi, kuidas kaitsta ja teostada õigust teabele ja osalemisele; kutsub komisjoni üles tegema sellega seoses ettepanekut veebiplatvormide suhtes selliste ELi reeglite kehtestamiseks, mille eesmärk on ühtlasi võidelda tavade vastu, millega valitsused seavad väljendusvabadusele tarbetuid piiranguid; rõhutab, et automatiseeritud vahendite kasutamine sisu modereerimiseks võib väljendus- ja teabevabaduse ohtu seada ning ELi digitaalpoliitikas ja -strateegias tuleb ette näha asjakohased õiguskaitsevahendid ja kaitsemeetmed, mis on täielikult kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni asjakohaste sätetega;

44.  on seisukohal, et desinformatsiooni käsitlevat ELi tegevusjuhendit saaks tugevdada, kui kehtivate kohustuste täitmise järele valvataks paremini, kui veebiplatvormid esitaksid teavet ja andmeid läbipaistvalt ja liigiti ning kui kehtivaid kohustusi laiendada; on seisukohal, et edaspidi võiks lähtuda kaasreguleerimisest, mille puhul võetakse kogu aeg arvesse digitaalvaldkonna arengut;

45.  innustab sotsiaalmeediaettevõtteid ja veebiplatvorme uurima, kuidas saaks teha kättesaadavaks vahendid, mille abil saavad kasutajad võimalikust desinformatsioonist teada anda ja seda märgistada, et olukorda saaks kiiresti parandada ning sõltumatud ja erapooletud kolmandast isikust faktikontrollimise organisatsioonid teabe üle vaadata, kuid samal ajal tuleb vältida selliste vahendite kuritarvitamist; rõhutab, et veebiplatvormid peaksid tegema liikmesriikide ja ELi institutsioonidega koostööd, et desinformatsiooni ja välissekkumist oleks lihtsam hinnata ja teo toimepanijaid hõlpsam kindlaks teha;

Meediapädevus

46.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et tugevdada hariduspoliitikat, millega edendatakse meedia- ja infopädevust, õpetatakse kodanikke kriitiliselt mõtlema ja aidatakse neil desinformatsiooni ära tunda; rõhutab, et propaganda, desinformatsiooni ja manipuleerimise vastu tõhusaks võitlemiseks tuleb tugevdada vastupanuvõimet, suurendada teadlikkust ja parandada haridust ning selleks tuleb üleriigilistes ja kohalikes meediaväljaannetes tagada toimetuse sõltumatus ning arendada meediapädevuse projekte; on seisukohal, et selleks, et ühiskond suudaks sellistele ohtudele digiruumis paremini vastu panna, on vaja järjepidevat meediapädevuse õppekava ja pingutusi kõigis vanuserühmades; kutsub sellega seoses komisjoni üles tegema liikmesriikide ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega tihedat koostööd, et töötada teabe-, meedia- ja andmepädevuse õppekavad välja; rõhutab, et meediapädevus on kodanike jaoks üha olulisem ja vajalikum oskus; juhib tähelepanu sellele, et laiema üldsuse ja võimalikult paljude vanuserühmadeni jõudmiseks tuleb meediapädevusega seotud algatusi levitada sotsiaalmeedia platvormide kaudu ning see puudutab muuhulgas eakatele ja kõige vähem kaitstud rühmadele mõeldud tõhusaid meediapädevuse strateegiaid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ühtlasi edendama programme ja meetmeid, mille eesmärk on suurendada ajakirjanike ja meediasektori osaliste meedia- ja uudistepädevust ning arendada kriitilist ja teadlikku IKT kasutamist ning mille hulka kuuluvad näiteks kampaaniad, millega suurendatakse teadlikkust digiruumis kehtivate õiguste ja võimalike ohtude kohta; rõhutab, et tuleb välja töötada kõikehõlmav ELi meediapädevuse strateegia, ning kutsub komisjoni üles suurendama sellealaseid jõupingutusi; rõhutab, et meediapädevuse edendamises ja vaenuõhutuse leviku pidurdamisele kaasa aitamises on tähtsaim roll kodanikuühiskonna organisatsioonidel; tuletab meelde, et programmides, mille raames kasutatakse vaenukuritegude ja vaenuõhutuse vastu võitlemiseks tõhusaid strateegiaid, keskendutakse koostööle, teabevahetusele, konfliktide lahendamisele, probleemide lahendamisele, vahendamisele ja eelarvamuste teadvustamisele;

47.  nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks jõupingutusi, et eraldada meediapädevuse programmidele ELi eelarvest rohkem raha, ning osaleks aktiivselt usaldusväärse, faktidel põhineva ja kontrollitud väidetest koosneva teabe edendamises, tõhustades meedialevikanaleid, et parandada sellise teabe kättesaadavust; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama läbivaadatud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi sätteid, mille kohaselt nõutakse liikmesriikidelt meediapädevuse edendamist ja arendamist;

48.  innustab komisjoni pakkuma tuge haridusprogrammide täiendamiseks kõigis liikmesriikides, mitte ainult meediapädevuse, vaid laiema kodanikuhariduse mõttes, mis hõlmab ka teadmisi demokraatlike väärtuste ja inimõiguste kohta, et desinformatsioonist ja propagandast teataks rohkem;

49.  rõhutab, et kohalikud ja kogukonna meediaorganisatsioonid on peamised üksused, mille kaudu propageerida, luua ja levitada teavet kohalike ja vähemuste korraldatud kunsti- ja kultuuriürituste kohta; on seisukohal, et need on olulised, et Euroopas säiliks meedia mitmekesisus ja mitmekultuuriline keskkond; on seisukohal, et kogukonna meediaväljaanded tuleks sidusrühmadena kaasata ka ajakirjanduse ja meediapädevuse edendamiseks mõeldud ELi programmidesse, ning kutsub liikmesriike üles pakkuma neile piisavat tuge, tagades, et nad saaksid täita oma hariduslikku ja kultuurilist rolli;

50.  nõuab, et ELi institutsioonid tagaksid, et üldsust puudutavate hädaolukordade, nt pandeemiate korral oleks teabevahetus kõigis ametlikes keeltes parem ja ennetavam, et ELi kodanikele oleks kättesaadav täpne, kasutusmugav ja kontrollitud teave;

o
o   o

51.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 305, 26.11.2019, lk 17.
(2) ELT L 95, 15.4.2010, lk 1.
(3) ELT L 303, 28.11.2018, lk 69.
(4) ELT L 328, 6.12.2008, lk 55.
(5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054.
(6) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0014.
(7) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0101.
(8) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0103.
(9) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0080.
(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0031.
(11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0021.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0328.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0032.
(14) ELT C 390, 18.11.2019, lk 19.
(15) ELT C 433, 23.12.2019, lk 31.
(16) ELT C 238, 6.7.2018, lk 57.
(17) ELT C 324, 27.9.2019, lk 392.
(18) ELT C 41, 6.2.2020, lk 64.
(19) ELT C 390, 18.11.2019, lk 111.
(20) ELT C 369, 11.10.2018, lk 11.
(21) ELT C 346, 27.9.2018, lk 29.
(22) ELT C 331, 18.9.2018, lk 135.
(23) ELT C 263, 25.7.2018, lk 82.
(24) ELT C 356, 4.10.2018, lk 5.
(25) ELT C 215, 19.6.2018, lk 162.
(26) ELT C 208, 10.6.2016, lk 89.
(27) Rahvusvaheline Naiste Meedia Sihtasutus, „Global Report on the Status of Women in the News Media“, 2011.
(28) Vt The Economist, „The newspaper industry is a battering“, 18. aprill 2020, ja News Media Europe, „COVID-19 and the news media: journalism always comes at a cost“, 24. märts 2020.
(29) Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. aprilli 1992. aasta otsus kohtuasjas nr 11798/85, punkt 46.
(30) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

Viimane päevakajastamine: 26. veebruar 2021Õigusteave - Privaatsuspoliitika