Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „põhiõiguste harta“) ,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

–  võttes arvesse varasemates raportites sisalduvaid viiteid põhiõiguste olukorrale Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse põhiõiguste harta artiklit 20, milles kinnitatakse, et kõik on seaduse ees võrdsed,

–  võttes arvesse põhiõiguste harta artiklit 21, millega keelustatakse igasugune diskrimineerimine,

–  võttes arvesse ELi kohustust ühineda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastavalt ELi lepingu artikli 6 lõikele 2,

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(1) (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(2),

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes(5),

–  võttes arvesse 13. jaanuaril 2020. aastal Strasbourgis toimunud täiskogu istungit, kus arutati kiireloomulisi meetmeid kodutuse probleemi lahendamiseks Euroopas,

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste samba 19. põhimõtet, mille kohaselt „abivajajatele tagatakse juurdepääs kvaliteetsele sotsiaalelamispinnale või eluasemetoetusele“,

–  võttes arvesse muudetud Euroopa sotsiaalharta artiklit 31 õiguse kohta eluasemele,

–  võttes arvesse põhiõiguste harta artikli 34 lõiget 3, milles kinnitatakse õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu,

–  võttes arvesse komisjoni 2019. aasta palgavaesuse aruannet(6),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet „Combating child poverty: an issue of fundamental rights“ („Võitlus laste vaesusega: põhiõiguste küsimus“),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 11. aprilli 2019. aasta resolutsiooni 2280 rändajate ja pagulaste olukorra kohta Kreeka saartel(7),

–  võttes arvesse oma 4. aprilli 2019. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) kohta(8),

–  võttes arvesse muudetud Euroopa sotsiaalharta artiklit 2 õiguse kohta õiglastele töötingimustele,

–  võttes arvesse põhiõiguste harta artiklit 31 heade ja õiglaste töötingimuste kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 9. aprilli 2019. aasta soovitust euroala majanduspoliitika kohta (2019/C 136/01),

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni euroala tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kohta(9),

–  võttes arvesse ELi noortestrateegiat aastateks 2019–2027, mis põhineb nõukogu 26. novembri 2018. aasta resolutsioonil,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2010/18/EL(11),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(12),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Teine aruanne inimkaubandusevastases võitluses tehtud edusammude kohta (2018), mida nõutakse direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) artikli 20 alusel“ (COM(2018)0777),

–  võttes arvesse 8. üldaruannet inimkaubandusevastase võitluse eksperdirühma tegevuse kohta(13) ning selle eksperdirühma aruandeid Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni rakendamise kohta kõigis liikmesriikides(14),

–  võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2018. aasta teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Investeerimispangale „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ (COM(2018)0773)(15),

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste samba 16. põhimõtet, milles rõhutatakse, et igaühele tuleb võimaldada õigeaegne juurdepääs kvaliteetsetele taskukohastele, ennetavatele ja raviteenustele,

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus(16),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2018. aasta resolutsiooni, mis käsitleb liikmesriikidele määratud suuniseid selle kohta, kuidas vältida humanitaarabi andmise kriminaliseerimist(17),

–  võttes arvesse oma 3. mai 2018. aasta resolutsiooni lapsrändajate kaitse kohta(18),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2014. aasta oktoobri resolutsiooni alternatiivide kohta laste kinnipidamisele seoses sisserändega (RES 2020),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 2019. aasta juuni soovitust „Lives saved. Rights protected. Bridging the protection gap for refugees and migrants in the Mediterranean“ („Päästa elusid. Kaitsta õigusi. Kõrvaldada Vahemerel pagulaste ja rändajate kaitsel esinevad lüngad“)(19),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2019. aasta põhiõiguste aruannet ja selle 2019. aasta juuni ajakohastamist ameti teatisega Vahemerel otsingu- ja päästetegevuses osalevate vabaühenduste laevade ja nendega seotud kriminaaluurimiste kohta(20),

–  võttes arvesse oma 5. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni vanglasüsteemide ja kinnipidamistingimuste kohta(21),

–  võttes arvesse oma 1. juuni 2017. aasta resolutsiooni antisemitismi vastu võitlemise kohta(22),

–  võttes arvesse oma 15. aprilli 2015. aasta resolutsiooni rahvusvahelise romade päeva puhul romade diskrimineerimise kohta Euroopas ja II maailmasõja ajal toimunud romade genotsiidi mälestuspäeva tunnustamise kohta ELis(23),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni põhiõiguste aspekti kohta romade integreerimisel ELis ja romavastasusega võitlemise kohta(24),

–  võttes arvesse oma 12. veebruari 2019. aasta resolutsiooni vajaduse kohta koostada tugevdatud 2020. aasta järgne ELi strateegiline raamistik romade kaasamist käsitlevate riiklike strateegiate jaoks ja romavastasusega võitlemise tõhustamise kohta(25),

–  võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamise ja roma päritolu inimeste suhtes Euroopas levinud negatiivsete hoiakute vastu võitlemise kohta(26),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet „Roma naised üheksas ELi liikmesriigis“,

–  võttes arvesse oma 3. mai 2018. aasta resolutsiooni meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse kohta Euroopa Liidus(27),

–  võttes arvesse oma 7. veebruari 2018. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja mittediskrimineerimise kohta ELi liikmesriikides(28),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta resolutsiooni ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kohta, pöörates erilist tähelepanu ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee kokkuvõtlikele märkustele(29),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni Facebooki kasutajate andmete kasutamise kohta Cambridge Analytica poolt ja selle mõju kohta andmekaitsele(30),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni neofašistliku vägivalla sagenemise kohta Euroopas(31),

–  võttes arvesse oma 7. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(32),

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2019. aasta seadusandlikku resolutsiooni liidu eelarve kaitsmise kohta, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puudusi õigusriigi toimimises(33),

–  võttes arvesse komisjoni 17. juuli 2019. aasta teatist „Õigusriigi tugevdamine liidus. Tegevuskava“ (COM(2019)0343),

–  võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2020. aasta teatist „2020. aasta aruanne õigusriigi kohta „Õigusriigi olukord Euroopa Liidus““ (COM(2020)0580) ja sellele lisatud 27 peatükki õigusriigi olukorra kohta liikmesriikides (SWD(2020)0300–0326), milles käsitletakse liikmesriikide võetud COVID‑19 meetmete mõju demokraatiale, õigusriigile ja põhiõigustele,

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2019. aasta resolutsiooni intersooliste inimeste õiguste kohta(34),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2019. aasta resolutsiooni õiguse kohta rahumeelselt meelt avaldada ja jõu proportsionaalse kasutamise kohta(35),

–  võttes arvesse oma 26. märtsi 2019. aasta resolutsiooni Aafrika päritolu inimeste põhiõiguste kohta Euroopas(36),

–  võttes arvesse oma 14. novembri 2019. aasta resolutsiooni seksuaalkasvatuse kriminaliseerimise kohta Poolas(37),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2019. aasta resolutsiooni laste õiguste kohta seoses ÜRO lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäevaga(38),

–  võttes arvesse oma 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni tagasilöökide kohta naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ELis(39),

–  võttes arvesse komisjoni soovitust (EL) 2018/951 võrdõiguslikkust edendavate asutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta(40),

–  võttes arvesse komisjoni 2018. aasta aruannet LGBTI‑inimeste võrdõiguslikkuse edendamise meetmete loetelu kohta,

–  võttes arvesse oma 18. detsembri 2019. aasta resolutsiooni LGBTI‑inimeste avaliku diskrimineerimise ja nende vastu suunatud vaenukõne, sealhulgas LGBTI‑vabade piirkondade kohta(41),

–  võttes arvesse oma 30. mai 2018. aasta resolutsiooni direktiivi 2012/29/EL (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded) rakendamise kohta(42),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 1 kohaste Poolat ja Ungarit käsitlevate käimasolevate kuulamiste kohta(43),

–  võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. detsembri 2017. aasta otsust kohtuasjas A.R. ja L.R. vs. Šveits (22338/15), milles kinnitati, et tervikliku seksuaalhariduse õigustatud eesmärk on kaitsta rahvatervist, kaitsta lapsi seksuaalvägivalla eest ja valmistada neid ette sotsiaalseks tegelikkuseks; seetõttu ei tunnustatud liikmesriikide kohustust lubada vanematel oma lapsed sellisest haridusest kõrvale jätta;

–  võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuasja Sh.D. ja teised vs. Kreeka, Austria, Horvaatia, Ungari, Põhja‑Makedoonia, Serbia ja Sloveenia(44), milles kinnitatakse, et lapse äärmine kaitsetus peaks olema ülimuslik ebaseadusliku seisundi suhtes, kui nende kaitseks on võetud vajalikke meetmeid, ning et ametiasutused rikkusid artiklit 5, kohaldades automaatselt hooldusõiguse kaitserežiimi, kaalumata alternatiive kinnipidamisele ja võtmata arvesse ELi õiguse kohast nõuet hoiduda laste kinnipidamisest(45),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 3. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni vägivalla kohta sünnitusabis ja günekoloogias (RES 2306) ning sellega seotud Euroopa Nõukogu võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise komisjoni 12. septembri 2019. aasta aruannet, milles assamblee kutsub Euroopa Nõukogu liikmesriike üles võitlema vägivalla vastu sünnitusabis ja günekoloogias ning annab soovitusi, kuidas seda teha,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 2017. aasta dokumenti naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste kohta Euroopas,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku aruannet pärast 4.–8. veebruaril 2019 toimunud visiiti Ungarisse(46),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni 2299 (2019) tagasisaatmispoliitika ja -tavade kohta Euroopa Nõukogu liikmesriikides(47),

–  võttes arvesse riikide ning Euroopa ja rahvusvaheliste vabaühenduste aruandeid ning Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku raporteid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, Euroopa Nõukogu ja Veneetsia komisjoni tööd,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks Istanbulis 11. mail 2011 (edaspidi „Istanbuli konventsioon“),

–  võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga ja muude meetmete kohta soolise vägivalla vastu võitlemiseks(48),

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning petitsioonikomisjoni tööd,

–  võttes arvesse komisjoni 2018. aasta aruannet ELi põhiõiguste harta kohaldamise kohta(49)

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2018. ja 2019. aasta aruannet põhiõiguste kohta(50),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti dokumenti „Kodanikuühiskonna tegutsemisruum: organisatsioonide seisukohad“ ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet ELis inimõiguste alal töötavate kodanikuühiskonna organisatsioonide probleemide kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust, mis on esitatud muudatusettepanekutena,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A9‑0226/2020),

A.  arvestades, et EL ei ole üksnes rahaliit, vaid ka sotsiaalne liit, nagu on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsioonis, Euroopa sotsiaalhartas ja Euroopa sotsiaalõiguste sambas; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 151 viidatakse sotsiaalsetele põhiõigustele, nagu need on sätestatud Euroopa sotsiaalhartas; arvestades, et nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 2, kajastatud põhiõiguste hartas ja kinnistatud rahvusvahelistes inimõiguste lepingutes, rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine; arvestades, et põhiõiguste harta on osa ELi esmasest õigusest; arvestades, et liit ei ole ikka veel ühinenud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, kuigi ELi lepingu artikli 6 lõike 2 kohaselt on ta selleks kohustatud;

B.  märgib, et neid väärtusi jagavad kõik liikmesriigid ning EL ja liikmesriigid peaksid neid nii sise- kui ka välispoliitikas järjekindlalt järgima ja aktiivselt edendama; arvestades, et õigusriigi austamine on põhiõiguste kaitsmise eeltingimus, ning arvestades, et liikmesriikidel lasub lõplik kohustus kaitsta kõigi inimeste inimõigusi;

C.  arvestades, et ELi lepingu artikli 17 kohaselt peab aluslepingute rakendamise tagama komisjon; arvestades, et kui liikmesriik keeldub täielikult järgimast ELi õigust, võimude lahusust, kohtusüsteemi sõltumatust ja riigi tegevuse prognoositavust, õõnestab see ELi usaldusväärsust; arvestades, et sõltumatu kohtusüsteem, väljendus- ja teabevabadus ning meedia mitmekesisus on õigusriigi olulised osad;

D.  arvestades, et 2018. ja 2019. aastal seisis EL silmitsi tõsiste ja mitmetahuliste probleemidega seoses põhiõiguste, õigusriigi ja demokraatia kaitsega, mis kõik on omavahel lahutamatult seotud; arvestades, et Euroopa Komisjoni 2019. aasta märtsi Eurobaromeetri eriuuring näitab, et teadlikkus põhiõiguste hartast on endiselt madal; arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti andmetel tuvastati 2018. aastal kogu ELis mitte ainult inimõiguste rikkumisi, vaid ka inimõiguste kaitse süsteemide eiramist tervikuna(51);

E.  arvestades, et põhiõiguste hartat on vaja paremini edendada, näiteks teadlikkuse tõstmise kampaaniate abil, et muuta selle sätted tõhusamaks ja edendada seda kui positiivset tõlgendamisallikat; arvestades, et oleks kasulik vahetada rohkem teavet kogemuste ja põhiõiguste harta kasutamise käsituse kohta kohtunike, juristide ühenduste ja haldusasutuste vahel nii liikmesriikides kui ka väljaspool riigipiire, kasutades sealhulgas vajaduse korral olemasolevaid rahastamisvõimalusi, nagu need, mis on sätestatud õigusprogrammis, ning samuti õigusala töötajatele suunatud koolitusprogramme;

F.  arvestades, et korruptsioon kujutab endast ohtu demokraatiale, õigusriigile ja põhiõigustele ning kahjustab kõiki liikmesriike ja ELi tervikuna; arvestades, et korruptsioonivastase õigusraamistiku rakendamine on liikmesriikides jätkuvalt ebaühtlane;

G.  arvestades, et ebakindlate töösuhete ja noorte töötuse kasv on sügavalt murettekitav ning võib põhiõiguste harta artiklis 31 sätestatud õigustele kaasa tuua pikaajalise negatiivse mõju;

H.  arvestades, et laste õigused on sätestatud põhiõiguste hartas; arvestades, et lapse parimad huvid peaksid olema kõigis ELi meetmetes üliolulised ning lapse parimate huvide põhimõtet tuleks täielikult järgida kõikides õigusaktides, kohtutes ja valitsuse otsustes kõigil tasanditel; arvestades, et liikmesriigid peaksid tagama kõigile lastele ELis õiguse haridusele ning kaitsma neid igasuguse diskrimineerimise eest;

I.  arvestades, et sooline vägivald kõigis selle vormides, sealhulgas ahistamine ja vägivald töökohal, kodus ja internetis, on põhiõiguste rikkumine, mis mõjutab ühiskonna kõiki tasandeid, olenemata vanusest, haridusest, sissetulekust, sotsiaalsest positsioonist ning päritolu- või elukohariigist, ning kujutab endast olulist takistust naiste ja meeste võrdõiguslikkusele; arvestades, et koguni 11 liikmesriiki ei esita andmeid lähisuhtepartneri või pereliikme poolt tahtlikult tapetud naisohvrite kohta(52);

J.  arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus on kindlaks teinud, et mitmed keskkonnaseisundi halvenemise liigid võivad kaasa tuua selliste inimõiguste rikkumisi, nagu õigus elule, era- ja perekonnaelule, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld ning kodu rahumeelne kasutamine(53); arvestades, et keskkonnaalane ebaõiglus on sageli seotud terviseriskide ja negatiivsete tagajärgedega heaolule, ning et teatavad kogukonnad ja rühmad, sealhulgas sotsiaal-majanduslikult ebasoodsas olukorras olevad rühmad, samuti mustad ja värvilised inimesed ning etnilised vähemused, on keskkonnakoormusest ebaproportsionaalselt mõjutatud;

K.  arvestades, et õiguskaitse kättesaadavus on põhiõigus ning karistamatus on märkimisväärne takistus ohvrite taastumisel ja kaitsmisel;

L.  arvestades, et viimastel aastatel on naiste ja tütarlaste õiguste osas toimunud organiseeritud tagasilöök, kusjuures mõned liikmesriigid püüdnud anda tagasikäiku seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele, näiteks olemasolevale õiguskaitsele naiste juurdepääsuks abordiravile, muu hulgas kehtestades regressiivseid eeltingimusi abordi toimumisele, näiteks kohustuslikud erapoolikud nõustamised või ooteajad, mis ei taga praktikas abordile juurdepääsu takistavate tõkete kaotamist, ning püüdes aborti täielikult keelustada või kõrvaldada olemasolevad abordi õiguslikud alused; arvestades, et mõnes liikmesriigis on püütud piirata või keelustada seksuaalharidust ja soouuringuid ning edendada Istanbuli konventsiooni vastaseid kampaaniaid, millega eitatakse soolise vägivalla olemasolu; arvestades, et tagasilöögid naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas on sageli seotud demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste olukorra laiema halvenemisega;

M.  arvestades, et mitmes liikmesriigis mõistetakse üha enam hukka günekoloogilise ja sünnitusvägivalla juhtumeid(54); arvestades, et naiste, sealhulgas roma naiste, mustanahaliste naiste ja värviliste naiste, LGBT‑naiste ja puuetega naiste õigused on aluslepingutes kaitstud kogu nende mitmekesisuses; arvestades, et eriti ohus on roma naiste õigused ning sageli seisavad nad reproduktiivtervishoius silmitsi sõnalise, füüsilise, psühholoogilise ja rassilise ahistamise raskete vormidega; arvestades, et romad on selles liikmesriigis kogenud ka etnilist segregatsiooni sünnitushaiglates ja neid on paigutatud eraldi ruumidesse, kus on eraldi vannitoad ja söögiruumid; arvestades, et mõnes liikmesriigis on romasid süstemaatiliselt sundsteriliseeritud ja nad ei ole saanud sellest tuleneva inimõiguste rikkumise eest piisavat heastamist, sealhulgas hüvitist;

N.  arvestades, et ELis on hakanud levima rassismi, sallimatuse, ekstremismi, ksenofoobia, islamofoobia, antisemiitlikud ja romavastased hoiakud, mida teatud liikmesriikides on hakatud tavapäraseks pidama, ning arvamusliidrid ja poliitikud kogu ELis on need omaks võtnud, edendades sotsiaalset kliimat, mis soodustab rassismi, diskrimineerimise ja vaenukuritegude lokkamist; arvestades, et moslemid, sealhulgas moslemi naised, kogevad paljudes ELi riikides jätkuvalt laialdast vaenulikkust ja sallimatust(55); arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet juhtis oma 2019. aasta aruandes tähelepanu sellele, et paljudes riikides esineb diskrimineerivaid institutsioonilisi tavasid, poliitikat ja seadusi; arvestades, et terrorismivastane võitlus ja terrorismivastane poliitika ei tohiks põhjustada üldist diskrimineerimist teatavate kogukondade suhtes; arvestades, et FRA lõi 2018. aasta detsembris moslemivastase vaenu kohta esimese sihtotstarbelise andmebaasi; arvestades, et antisemitism näib olevat tõusuteel, nagu näitab Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 4. juuli 2019. aasta aruanne, kusjuures mitu liikmesriiki on teatanud antisemitismist ajendatud kuritegude sagenemisest; arvestades, et etnilised ja usuvähemused kogevad sageli sõnalist, füüsilist, psühholoogilist ja rassilist ahistamist; arvestades, et äärmiselt oluline on arendada haridust ja koolitust, et edendada kriitilist mõtlemist, pakkuda vahendeid diskrimineerimise ja sallimatuse kõigi vormide tuvastamiseks ning edendada digitaalset kirjaoskust;

O.  arvestades, et uute tehnoloogiate, näiteks ennetava politseitöö ja näotuvastuse laialdasem kasutuselevõtt riikide poolt toob kaasa mitmeid ohte, eelkõige Euroopa rassivähemuste jaoks;

P.  arvestades, et LGBTI‑inimeste õiguste osas on toimunud tõsine tagasilöök, isegi sellises ulatuses, et ühes liikmesriigis on kehtestatud(56) nn LGBTI‑vabasid tsoone;

Q.  arvestades, et ELil ja liikmesriikidel on eluaseme valdkonnas jagatud pädevus; arvestades, et vaja on nii riiklikku kui ka ELi tasandi strateegiat; arvestades, et kodutus on olukord, mis jätab üksikisikud ilma inimõigustest ja kujutab endast inimõiguste rikkumist; arvestades, et väljatõstmised ja kodutus on sagenenud kogu ELis(57);

R.  arvestades, et vaatamata kasvavale nõudlusele on Euroopas praegu saada vähe taskukohaseid eluasemeid; arvestades, et Euroopa kodututega tegelevate riiklike organisatsioonide liidu (FEANTSA) avaldatud iga-aastastes ülevaadetes on avaldatud tõendeid kodutuse suurenemise kohta peaaegu kõigis ELi/EMP riikides; FEANTSA 2018. aasta aruandes märgiti, et kuna vähimkaitstud perekondade elutingimused halvenevad, on lastest saamas suurim varjupaikades elavate inimeste rühm(58);

S.  arvestades, et väljendusvabadus ning meediavabadus ja meedia mitmekesisus on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 11 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10; arvestades, et sõltumatu kohtusüsteem, väljendus- ja teabevabadus ning meedia mitmekesisus on õigusriigi olulised osad, mis on ELi ja selle liikmesriikide demokraatliku toimimise jaoks üliolulised;

T.  arvestades, et ajakirjanike vastu suunatud ähvarduste ja rünnakute arv on kogu ELis suurenenud(59); arvestades, et OSCE andmetel on karistamatus valdav, kuna näiteks OSCE territooriumil lahendatakse vähem kui 15 % ajakirjanike mõrvadest (meediavabaduse aruanne); arvestades, et see näitab selgelt ajakirjanike kaitse halvenemist, mis kahjustab meediavabadust ja sõnavabadust ja seab ohtu demokraatia;

U.  arvestades, et Euroopa Parlamendi resolutsioonis massiteabevahendite mitmekesisuse ja meediavabaduse kohta ELis rõhutati, et liikmesriigid ja komisjon peaksid hoiduma võtmast ebavajalikke või ebaproportsionaalseid meetmeid, mis piiravad juurdepääsu internetile ja põhiliste inimõiguste teostamist, või mis hõlmavad kontrolli haaramist avalike teabevahendite üle erakorralise seisukorra meelevaldse kehtestamise kaudu või muudel põhjustel; arvestades, et need seadused kasutavad mõnikord ebamäärast ja ebatäpset sõnastust, andes seega õiguskaitseasutustele rakendamise osas ulatusliku kaalutlusõiguse ning suurendades rahumeelse kogunemise vabaduse meelevaldse piiramise ohtu;

V.  arvestades, et 2018. ja 2019. aastal tõestati, et mõned suured sotsiaalmeediaettevõtted on kehtivat andmekaitseseadust rikkudes andnud kolmandate isikute rakendustele juurdepääsu kasutajate isikuandmetele ning et isikuandmeid on üha sagedamini kuritarvitatud käitumise prognoosimiseks ja manipuleerimiseks, sealhulgas valimiskampaaniate eesmärgil; arvestades, et tehnoloogia pidevat arengut arvestades võivad põhiõiguste riived olla murettekitavalt sagedased; arvestades, et eri infosüsteemid võivad mõjutada põhiõigusi, näiteks andmekaitset ja eraelu puutumatuse rikkumisi;

W.  arvestades, et tehnoloogia pideva arengu tõttu ei ole põhiõiguste riivet kerge ette näha; arvestades, et eri infosüsteemid võivad mõjutada põhiõigusi, näiteks puudulik andmekaitse ja eraelu puutumatuse rikkumised; arvestades, et nende süsteemide suurem koostalitlusvõime võib kaasa tuua meie kodanike ja seega nende õiguste kindla ja õigeaegsema kaitse, eriti laste kadumise, inimkaubanduse või rahapesu vastu võitlemise korral; arvestades, et koostöö ja teabevahetus julgeolekuvaldkonnas tegutsevate ELi eri ametite vahel on hädavajalik õigeaegseks ja tõhusaks võitluseks terrorismi ja radikaliseerumise vastu, aga ka küberkuritegevuse ennetamiseks;

X.  arvestades, et rikkumisest teatajatel ja ajakirjanikel on igas avatud ja läbipaistvas demokraatias oluline roll; arvestades, et rikkumisest teatajatel ja ajakirjanikel on oluline roll läbipaistvuse, demokraatia ja õigusriigi edendamisel, kuna nad teatavad avalikku huvi kahjustavast ebaseaduslikust või sobimatust tegevusest, näiteks korruptsioonist, kuritegudest või huvide konfliktidest, mis ohustavad kodanike õigusi ja vabadusi; arvestades, et rikkumisest teatamine ja ajakirjandus on sõna- ja teabevabaduse olulised osad; arvestades, et ELis tuleb ajakirjanikel ja muudel meediaosalejatel toime tulla riiklike ja valitsusväliste osalejate mitmesuguste rünnakute, ähvarduste ja survega; arvestades, et rikkumisest teatajate ja ajakirjanike piisav kaitse ELi, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, samuti ajakirjanike, eriti uurivate ajakirjanike, ja rikkumisest teatajate olulise rolli tunnustamine ühiskonnas on sellise rolli tõhususe tagamise eeltingimused;

Y.  arvestades, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 11 ning põhiõiguste harta artiklis 12 on sätestatud, et igaühel on rahumeelse kogunemise ja ühingute moodustamise õigus, sealhulgas õigus oma huvide kaitseks ametiühinguid luua ja nende liikmeks astuda; arvestades, et demokraatlikus ühiskonnas on kogunemisvabadus üks vahendeid, mille abil inimesed saavad osaleda avalikus arutelus ja edendada ühiskonnas muutusi;

Z.  arvestades, et tegevpolitseinikud peavad olema alati äratuntavad, et oleks võimalik uurida võimalikku liigset jõukasutust, ning riigiasutused peavad määratlema vastavad kohustused; arvestades, et liikmesriikidel on õiguskaitseasutuste poolt avaliku korra säilitamiseks jõu ja relvade kasutamise osas määratud erinevad künnised; arvestades, et mitmed liikmesriigid(60) on vastu võtnud seadused, mis võivad viia rahumeelse kogunemise vabaduse ebaproportsionaalse piiramiseni;

AA.  arvestades, et teatavates liikmesriikides kahaneb üha kodanikuühiskonna tegutsemisruum; arvestades, et liikmesriigid vastutavad selle tagamise eest, et kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate õigusi ei piirataks ning et oleks loodud soodne õigus- ja regulatiivne keskkond, nagu seda rõhutati hiljuti vastu võetud nõukogu järeldustes põhiõiguste harta viimase kümne aasta kohta, milles käsitletakse praegust olukorda ja tulevasi ülesandeid; arvestades, et liikmesriigid peaksid piisava rahastamise kaudu toetama ka vabaühenduste tööd ja tagama, et oleksid olemas mehhanismid nendega viljaka koostöö tegemiseks;

AB.  arvestades, et nii riigi kui ka erasektori toetatud kampaaniad inimõiguste kaitsjate ja vabaühenduste diskrediteerimiseks on oma strateegiate kaudu suunatud põhiõigusi käsitlevate kehtivate õigusaktide tühistamisele; arvestades, et neid kampaaniaid on sageli kajastanud traditsiooniline meedia ja sotsiaalvõrgustikud, samas kui isikuid, kes kaitsevad rändajaid ja varjupaigataotlejaid, LGBTI+ kogukonda, soolise vägivalla ohvreid ja muid tõrjutud elanikerühmi, jätkuvalt kriminaliseeritakse ja häbimärgistatakse;

AC.  arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) hinnangul on 2019. aastal Vahemeres teel Euroopasse arvatavalt hukkunud või kadunuks jäänud 1 885 inimest ja 2018. aastal 2 299 inimest; arvestades, et rändetee Liibüast Euroopasse on endiselt suurima hukkunute arvuga rändetee maailmas (2019. aastal seni teadaolevalt 646 hukkunut) ning hukkunute arv oli 2018. aastal viis korda suurem kui 2015. aastal, seda eelkõige otsingu- ja päästetegevuse kokkutõmbamise tõttu Liibüa ranniku läheduses(61); arvestades, et elude päästmine on solidaarsusakt ohus olevate inimeste suhtes ning eelkõige õiguslik kohustus, mis tuleneb nii rahvusvahelisest õigusest (kuna ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) – mille on ratifitseerinud kõik liikmesriigid ja ka liit ise – artiklis 98 on sätestatud riikide kohustus osutada abi igale merehädalisele) kui ka liidu õigusest(62);

AD.  arvestades, et solidaarsuse kriminaliseerimist kasutati jätkuvalt vahendina, millega takistada nende vabaühenduste tööd, kes püüavad Vahemerel inimelusid päästa; arvestades, et mitmetes ELi riikides on üksikisikutele esitatud süüdistusi seoses rändajate ja varjupaigataotlejate abistamisega, mis näitab murettekitavat suundumust kriminaliseerida rändajatele ja varjupaigataotlejatele antav humanitaarabi;

AE.  arvestades, et ELi ja rahvusvahelise õiguse kohaselt on EL kohustatud ELis varjupaika taotlevad isikud vastu võtma ja nende taotlusi menetlema; arvestades, et tagasisaatmine kujutab endast ELi ja rahvusvahelise õiguse rikkumist ning ei võimalda rändajatel kasutada neis kindlalt sätestatud õiguslikke tagatisi; arvestades, et Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik väljendas sügavat muret pidevate teadete pärast, mille kohaselt rändajaid saadetakse vägivaldselt tagasi;

AF.  arvestades, et ränne on osa ELi minevikust, olevikust ja tulevikust ning üks meie aja suurimaid probleeme, millel on selge mõju põhiõigustele; arvestades, et varjupaigataotlejatel on õigus ja võimalus esitada ELi sisenemisel ametlikes piiriületuspunktides varjupaigataotlused; arvestades, et väidetavalt on rikutud rändajate ja varjupaigataotlejate põhiõigusi; arvestades, et piiriametnikud peavad pagulastele pakkuma piisavaid teenuseid, võttes arvesse kaitsetumate inimeste, näiteks laste, traumeeritud inimeste ja rasedate eriolukorda;

AG.  arvestades, et Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti andmetel oli 2018. aastal kõigi ELi välispiiri ebaseaduslikult ületanute hulgas naisi 18 % ning peaaegu iga viies registreeritud rändaja oli laps, kusjuures registreeriti 3 750 saatjata last; arvestades, et need naised ja lapsed on oma põhiõiguste rikkumiste, näiteks inimkaubanduse suhtes eriti kaitsetud; arvestades, et lastevastase vägivalla ning laste väärkohtlemise, hooldamata jätmise ja ekspluateerimise tõkestamiseks ja ärahoidmiseks tuleb liikmesriikidel rajada ja tugevdada lastekaitsesüsteeme;

AH.  arvestades, et liikmesriigid peaksid tagama, et lapsrändajatel ja -pagulastel võimaldataks võimalikult ruttu pärast Euroopa Liidu territooriumile jõudmist haridust saada;

AI.  arvestades, et terroriaktid on üks kõige tõsisemaid põhiõiguste ja -vabaduste rikkumisi; arvestades, et 2018. ja 2019. aastal esines Euroopa Liidus terrorismi ülistamist ja terroristidele austuse avaldamist; arvestades, et sellised teod õigustavad terrorismi, ohustavad meie demokraatiat ja alandavad ohvreid;

Majanduslikud ja sotsiaalsed õigused

1.  tunnistab, et ELil on oluline roll vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamisel liikmesriikides; rõhutab, kui oluline on, et EL ja selle liikmesriigid töötaksid välja konkreetsed programmid laste vaesuse kaotamiseks, kuna erilist tähelepanu tuleb pöörata vaesuse eriti kahjulikule mõjule laste sotsiaalsele, psühholoogilisele ja füüsilisele arengule, samuti selle mõjule tulevaste täiskasvanupõlvkondade tervisele; rõhutab, et lapsi ohustab ebaproportsionaalsel määral sotsiaalne ja majanduslik tõrjutus ning nad kogevad oma põhiõiguste rikkumist väärkohtlemise, vägivalla, ekspluateerimise, vaesuse ja igal kujul ilmneva sotsiaalse tõrjutuse tõttu; rõhutab, et vaesus on juba iseenesest sotsiaalse ebaõigluse vorm, mis põhineb soolisel ebavõrdsusel, diskrimineerimisel ning kaupadele ja teenuste ebavõrdsel kättesaadavusel; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kaaluma majanduspoliitiliste ettepanekute tegemisel põhiõiguste küsimusi ning tagama, et selliste ettepanekute vastuvõtmise otsuste tegemisel hinnataks nende mõju (võimalikku negatiivset mõju) inimõigustele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama kõigile võrdsetel alustel juurdepääsu tervishoiule, kvaliteetsele haridusele ja eluasemele;

2.  rõhutab, et avalikele teenustele tehtavate valitsuste kulutuste ulatuslikul kärpimisel on olnud tõsine mõju ebavõrdsusele, see on tugevalt mõjutanud paljude ELi liikmesriikide sotsiaalset struktuuri ning sama tendents jätkub – niigi suurenev ebavõrdsus ja põhiõiguste rikkumine laieneb veelgi, mõjutades eelkõige naisi, puuetega ja vanemaealisi inimesi, lapsi, sisserändajaid, romasid, travellereid, LGBTI+ inimesi ja teiste ebasoodsas olukorras olevate elanikerühmade liikmeid; kordab, et makromajanduspoliitikas tuleb lisaks majanduskasvule lähtuda ka sotsiaalsetest normidest, tagamaks et ühiskonna kõige kaitsetumad liikmed saaksid oma sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke õigusi täielikult kasutada; rõhutab, et võrdsetel kvaliteetse hariduse ja tööhõive võimalustel ja nende kättesaadavusel on ebavõrdsuse leevendamisel ja inimeste vaesusest väljaaitamisel keskne tähtsus; tunnistab, kui tähtsad on sellised töötajate õigused nagu rasedus-. sünnitus- ja isapuhkus, mis aitavad tagada lastele tervisliku ja stabiilse keskkonna; kutsub liikmesriike üles võtma vastu õigusakte selliste õiguste kaitsmiseks ja tugevdamiseks, mis toetavad perekondade sotsiaalset ja majanduslikku stabiilsust; kutsub liikmesriike üles tagama kohased töötingimused ning kaitse majandusliku ekspluateerimise ja diskrimineerimise eest, eriti sellise ebavõrdsuse suhtes kõige kaitsetumatele elanikerühmadele, näiteks noortele; kutsub liikmesriike üles tõhustama noortegarantii rakendamist, tagades kõigile noortele kvaliteetsete töö-, haridus- ja koolitusvõimaluste kättesaadavuse ning sellekohaste pakkumiste ühtlase jagunemise liikmesriikide ja piirkondade vahel; palub, et kõik liikmesriigid täielikult rakendaksid võrdse tööalase kohtlemise direktiivi, et tagada tööhõivevõimaluste võrdne kättesaadavus, sõltumata kellegi usutunnistusest, vanusest, puudest või seksuaalsest sättumusest;

3.  rõhutab, et eluase ei ole mitte lihtsalt kaup, vaid vajadus, kuna kodanikud, kellel see puudub, ei saa ühiskonnaelus täielikult osaleda ega kõiki oma põhiõigusi kasutada; on mures selle pärast, et hinnad sunnivad eelkõige noori eluasemest loobuma, ning taunib üürileandjate poolse diskrimineerimise juhtumeid ja noorte eluasemehüvitiste kärpimise poliitikat; väljendab muret selle pärast, et kuni kolmandik kõigist kodututest on enamikus ELi liikmesriikides 18–29‑aastased; kutsub komisjoni ja liikmesriike võtma arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 23. jaanuari 2020. aasta soovitusi pealkirjaga „Õigus taskukohasele eluasemele: Euroopa unarusse jäetud kohustus“, eelkõige soovitust kõigile liikmesriikidele kiiremas korras tunnistada, et nad järgivad muudetud Euroopa sotsiaalharta artiklit 31, mis käsitleb õigust eluasemele; kutsub liikmesriike üles seadma üheks oma sotsiaalpoliitika prioriteediks kodanike õiguse piisavale eluasemele, ja rohkem investeerima odavatesse ja sotsiaalkorteritesse, et vähendada ülemääraste eluasemekulude koormat ning eelkõige kaitsta ebasoodsas olukorras olevaid ja kaitsetumaid elanikerühmi; kutsub komisjoni üles nõuetekohaselt uurima diskrimineerimist eluasemele juurdepääsul, mis on rassilise võrdõiguslikkuse direktiiviga keelatud, ning rikkumiste korral algatama rikkumismenetlused;

4.  juhib tähelepanu põhiõiguste harta artiklile 37, milles kinnitatakse, et kõrgetasemelise keskkonnakaitse saavutamise ja keskkonna kvaliteedi parandamise meetmed tuleb integreerida liidu tegevuspoliitikatesse; toonitab tungivat vajadust kaasata asjakohased keskkonnaküsimused kõigi poliitikavaldkondade ja algatuste otsustusprotsessi ning on veendunud, et kestlikkus peab olema kõigi makromajanduspoliitikate juhtpõhimõte, et tagada õiglane üleminek keskkonnasäästlikule majandusele ning samal ajal kaitsta ja luua kestlikke töökohti; pealegi on keskkonnaprobleemid üks suurimaid inimkonda ähvardavaid ohte, millele tuleb vastu astuda; kutsub üles rakendama kogu ELis Århusi konventsiooni, mis seob omavahel keskkonna- ja inimõigused; rõhutab, et keskkonnakahjustustel ja mõnede avaliku sektori asutuste suutmatusel anda teavet tõsiste keskkonnaohtude kohta, millega üksikisikud kokku puutuvad, võivad olla üksikisikutele tõsised kahjulikud tagajärjed;

5.  tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 6 kohaselt kuulub inimeste tervise kaitse ja parandamine ELi liikmesriikide pädevusse;

Õigus võrdsele kohtlemisele

6.  toonitab veel kord, et naistel ja tütarlastel peab olema kontroll oma keha ja seksuaalsuse üle; palub kõigil liikmesriikidel tagada laiaulatuslik seksuaalharidus, naiste ja tütarlaste juurdepääs pereplaneerimisele ning seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste täielikule valikule, kaasa arvatud tänapäevased rasestumisvastased vahendid ning ohutu ja seaduslik abort;

7.  mõistab hukka praeguse nähtava ja organiseeritud vaenuliku reaktsiooni soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste, sh seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste suhtes ülemaailmsel ja Euroopa tasandil; kinnitab kindlalt, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega seotud teenustest ilmajätmine on naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla vorm, ning rõhutab, et Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmel korral otsustanud, et piiravad abordiseadused ja seadusliku abordi võimalusest ilmajätmine rikuvad naiste inimõigusi; kordab, et kui meditsiinitöötajad isiklikel põhjustel keelduvad reproduktiiv- ja seksuaaltervise teenuste täies ulatuses osutamisest, ei tohi nad sellega rikkuda naiste ja tütarlaste õigust reproduktiivtervishoiule; palub komisjonil lisada seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste kaitsmise vajaduse oma põhiõiguste strateegiasse;

8.  mõistab otsustavalt hukka murettekitavalt arvukad naiste tapmise juhtumid ELis kui kõige äärmuslikuma naistevastase vägivalla vormi; peab kahetsusväärseks, et mõnes liikmesriigis puuduvad selle kohta kättesaadavad andmed, mis näitab, et probleemi ei tunnistata; palub nõukogul kiiresti lõpule viia Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsiooni) ratifitseerimine ELi poolt, võttes aluseks võimalikult ulatusliku ja piiranguteta ühinemise selle konventsiooniga; nõuab tungivalt, et nõukogu ja need liikmesriigid, kes ei ole veel seda teinud, ratifitseeriksid Istanbuli konventsiooni;

9.  mõistab teravalt hukka kõik naiste vastu suunatud seksuaalse, günekoloogilise ja sünnitusvägivalla vormid, nagu sobimatud või tahtevastased teod, valulikud sekkumised ilma anesteesiata, naiste suguelundite moonutamine, sunniviisiline abort, sundsteriliseerimine ja sunniviisiline asendusemadus;

10.  mõistab teravalt hukka roma naiste etnilise segregatsiooni emade tervishoiuasutustes; palub liikmesriikidel viivitamata keelata igasugune etniline segregatsioon tervishoiuasutustes, sealhulgas seoses emade tervishoiuga; kutsub liikmesriike üles tagama kõigile sundsteriliseerimise ohvritele tõhusad ja õigeaegsed õiguskaitsevahendid, sealhulgas luues tõhusad hüvitusskeemid;

11.  mõistab hukka vaenukuriteod ja vaenukõne, samuti diskrimineerimise mis tahes alusel, nagu rass, nahavärvus, etniline või sotsiaalne päritolu, keel, usutunnistus või veendumused, poliitilised seisukohad, vähemuse staatus, puue, seksuaalne sättumus, sooline identiteet ja eneseväljendus või soolised tunnused; kinnitab murelikult, et vihakõne internetis on endiselt valdav ja pakiline küsimus; hoiatab vihkamist õhutavate avalduste ja rassismi eri vormide, näiteks islamofoobia, romavastasuse, antisemitismi ning mustanahaliste ja värviliste inimeste vastu suunatud avalduste sagenemise ja normaliseerimise eest paljudes liikmesriikides, mida võimendavad veelgi äärmuslike liikumiste ja nende retoorika esilekerkimine ning valitsuse esindajad või poliitilised liidrid teatavates liikmesriikides, kes kasutavad vihakõnet, levitades rassistlikku, ksenofoobset ja LGBTI‑vastast retoorikat; väljendab muret selle pärast, et ohvrid ei teata vaenukuritegudest, kuna liikmesriikides on kaitsemeetmed ebapiisavad ning ametiasutused ei suuda neid kuritegusid nõuetekohaselt uurida ja nende eest süüdimõistmist saavutada; rõhutab vajadust julgustada ja hõlbustada ohvrite teavitamist vaenukuritegudest või diskrimineerimisest ning pakkuda neile täielikku kaitset ja toetust; tuletab meelde, et liikmesriigid peavad tagama vaenukuritegude ja vaenukõne tõhusa registreerimise, uurimise ning nende eest vastutusele võtmise ja kohtu alla andmise; kutsub komisjoni ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit üles jätkama vähemuste vastu suunatud vaenukuritegude ja vaenukõne juhtumite seiret liikmesriikides ning andma neist juhtumitest ja suundumustest korrapäraselt aru;

12.  arvestades, et Euroopa Liidus on rünnatud kristlikke pühakodasid või muul viisil kristlusega seotud paiku, näiteks kirikuid, surnuaedu, monumente ja kujusid, mõistab hukka kõik kristlaste vastased rünnakud ning nõuab kristlaste võrdset kohtlemist Euroopas ja kogu maailmas;

13.  tuletab meelde ELi institutsioonide ja asutuste kohustust kohaldada kõigi kodanike suhtes täiel määral õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele ning usutunnistuse või veendumuste, sh filosoofiliste veendumuste alusel diskrimineerimise keeldu nii avalikus kui ka isiklikus elus; kutsub liikmesriike üles kaitsma mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust ning rakendama tõhusalt selle edendamist ja kaitsmist käsitlevaid ELi suuniseid;

14.  väljendab sügavat muret selle pärast, et kuigi fašismi propageerimine on mitmete liikmesriikide siseriikliku õiguse kohaselt keelatud, on mõningates liikmesriikides elavnenud neofašistlikud liikumised ning fašistlike sümbolite ja retoorika kasutamine; väljendab sügavat muret fašismi üha kasvava normaliseerimise pärast ELis; nõuab tungivalt, et liikmesriigid keelustaksid otsustavalt neofašistide ja neonatside rühmitused ning muud natsismi ja fašismi kiitvad ja ülistavad sihtasutused või ühendused;

15.  kutsub liikmesriike üles tagama rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi täieliku rakendamise, et võidelda jätkuva rassismiga mustanahaliste ja värviliste inimeste suhtes, transfoobiaga, romavastasusega, antisemitismiga ja islamofoobiaga; mõistab hukka asjaolu, et rassilised, etnilised, keele- ja usuvähemused seisavad silmitsi struktuurse rassismi, diskrimineerimise, vaenukuritegude ja vaenukõnega, õiguskaitsele juurdepääsu puudumisega ning püsiva sotsiaal-majandusliku ebavõrdsusega sellistes valdkondades nagu eluase, tervishoid, tööhõive ja haridus, mida tuleb pidada oluliseks takistuseks põhiõiguste täielikule kasutamisele ning peamiseks takistuseks kaasamisele ja võrdõiguslikkusele;

16.  nõuab nõukogu heakskiitu ootava 2008. aasta võrdse kohtlemise direktiivi ettepaneku kiiret vastuvõtmist, et kaotada praegu ELi õigusraamistikus esinev kaitselünk seoses mittediskrimineerimisega vanuse, puude, usutunnistuse või veendumuste või seksuaalse sättumuse alusel sellistes olulistes valdkondades nagu sotsiaalkaitse, haridus ning kaupade ja teenuste kättesaadavus; kutsub komisjoni üles aktiivselt võitlema segregatsiooni ja diskrimineerimise vastu, sealhulgas algatades rikkumismenetlusi, et tõhustada raamotsuse (teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega) tulemuslikku kohaldamist; tuletab meelde, et nende meetmetega peaksid kaasnema nõuetekohased riiklikud integratsioonistrateegiad;

17.  tuletab meelde, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni eesmärk on tagada võrdsed võimalused seoses ligipääsetavuse, osaluse, võrdsuse, tööhõive, hariduse ja koolituse, sotsiaalkaitse, tervishoiu ja ELi välistegevusega; rõhutab, et puuetega inimesed on endiselt ebasoodsas olukorras ja neid diskrimineeritakse seoses tööhõive, hariduse ja sotsiaalse kaasatusega; rõhutab sellega seoses, kui oluline on juurdepääsetavus avalikus ruumis, puuetega inimeste töölevõtmise miinimumprotsent, kaasava hariduse tagatised, sealhulgas selliste algatuste nagu programmi „Erasmus+“ kättesaadavus, pöörates erilist tähelepanu puuetega naistele ja lastele;

18.  kutsub liikmesriike üles tagama laste kaitse igasuguse diskrimineerimise eest haridusvaldkonnas; nõuab eelkõige, et lastele, kelle puue hõlmab keelelise arengu raskusi, näiteks autismispektri häireid, tagataks eriline kaitse, kui nende haridus toimub mitmekeelses keskkonnas, ning et kui perekonnad seda soovivad, võimaldataks neil õppida oma emakeeles;

Vabadused

19.  kutsub liikmesriike üles kaitsma ja arendama elujõulist, sõltumatut, pluralistlikku ja vaba meediasektorit; mõistab sellega seoses hukka kõik meetmed, mille eesmärk on vaigistada kriitilist meediat ning õõnestada meediavabadust ja -pluralismi, sealhulgas läbimõeldumatel viisidel, mis tavaliselt ei too kaasa hoiatusteate esitamist Euroopa Nõukogu ajakirjanduse kaitse ja ajakirjanike turvalisuse platvormile; väljendab muret valitsuse kontrolli all olevate organite loomise pärast, mis haldavad suurt osa riigi meediamaastikust, ning avaliku sektori meediaväljaannete kaaperdamise pärast erahuvide teenimiseks; tuletab meelde, et olukorras, kus meediaomand on endiselt väga kontsentreerunud, olgu siis valitsuse või erasektori kätes, kujutab see endast märkimisväärset ohtu meediasisus esindatud teabe ja seisukohtade mitmekesisusele; tuletab meelde, et sõna- ja teabevabadus, sealhulgas loominguvabadus, ning meediavabadus on demokraatia ja õigusriigi alus, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid oma meediaasutuste sõltumatuse; tuletab meelde, et õigus hankida, saada ja levitada teavet ja ideid nii suuliselt, kirjalikult kui ka ajakirjanduse ja kunstiliste väljendusvormide või teiste vahendite kaudu on kunstilise eneseväljenduse vabaduse osa(63);

20.  tuletab meelde uuriva ajakirjanduse olulist rolli, kes tegutseb demokraatlikus ühiskonnas järelevalve teostajana, tugevdades avalikku järelevalvet poliitiliste osalejate üle, muu hulgas korruptsiooni valdkonnas; mõistab hukka ajakirjanike vastu suunatud vägivalla, ähvarduste ja hirmutamise jätkumise ja sagenemise paljudes liikmesriikides, sealhulgas seoses põhiõiguste rikkumisi käsitleva teabe avalikustamisega, mis toob sageli kaasa enesetsensuuri ja kahjustab kodanike õigust teabele; nõuab, et komisjon esitaks ettepaneku tugevate ja terviklike mehhanismide kohta, et kaitsta ja tugevdada sõna- ja meediavabadust ning tõhustada ajakirjanike kaitset, muu hulgas tagades meediaomandi läbipaistvuse, võttes vastu kogu ELi hõlmava direktiivi, mis oleks suunatud üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide vastu, luues alalise ELi fondi sõltumatu meedia ja uurivate ajakirjanike jaoks ning luues kiirreageerimismehhanismi ohus olevatele ajakirjanikele; kutsub liikmesriike üles ennetama ja karistama rünnakuid, mis on suunatud oma tööd tegevate uurivate ajakirjanike vastu;

21.  rõhutab rikkumisest teatajate äärmiselt olulist rolli avaliku huvi tagamisel ning avaliku aruandekohustuse täitmise ja ausa käitumise soodustamisel nii avalikus kui ka erasektoris; kutsub liikmesriike üles võtma kiiremas korras ja täies ulatuses siseriiklikku õigusesse üle direktiivi (EL) 2019/1937 sätted, et maksimeerida direktiivi mõju kohe pärast selle jõustumist; julgustab liikmesriike selliseid meetmeid täiendama, et kaitsta rikkumisest teatajaid ka juhtudel, kui nad teatavad rikkumistest väljaspool ELi õiguse kohaldamisala;

22.  väljendab muret ohu pärast, mida erinevad propaganda ja valeteabe vormid kujutavad sõna- ja väljendusvabadusele ning meedia sõltumatusele, samuti negatiivse mõju pärast, mida need võivad avaldada poliitilise arutelu kvaliteedile ja kodanike osalemisele demokraatlikus ühiskonnas; kutsub komisjoni üles edendama meediapädevuse tugevdamist ja sellesse investeerimist, toetama aktiivselt kvaliteetset ajakirjandust, edendama andmekaitset ning looma läbipaistvama veebikeskkonna, kaitstes samal ajal meediavabadust ja -pluralismi;

23.  rõhutab, et poliitiline profileerimine, väärinfo ja teabe manipuleerimine kujutavad endast ohtu ELi demokraatlikele väärtustele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles aitama kaasa kriitilise mõtlemise alase hariduse ja koolituse arendamisele, et kodanikud oskaksid kujundada oma arvamust nende riskidega toimetulekuks;

24.  tuletab meelde, et õiguskaitseametnikud peavad oma ülesannete täitmisel austama ja kaitsma inimväärikust ning hoidma alal ja tagama kõigi isikute inimõigusi; rõhutab, et politseijõudude peamine ülesanne on tagada kodanike turvalisus ning meeleavalduste rahumeelne läbiviimine; mõistab hukka õiguskaitseasutuste vägivaldse ja ebaproportsionaalse sekkumise rahumeelsetesse meeleavaldustesse; kutsub liikmesriike üles tagama, et õiguskaitseasutused kasutavad jõudu alati seaduslikult, proportsionaalselt, ainult vajaduse korral ja viimase abinõuna ning et selle juures säästetakse inimelusid ja austatakse inimeste füüsilist puutumatust; kutsub asjaomaseid riiklikke asutusi üles tagama, et arvatavaid või väidetavaid ebaproportsionaalse jõu kasutamise juhtumeid uuritakse läbipaistvalt, erapooletult, sõltumatult ja tulemuslikult ning et süüdlased ei jää karistamata; tuletab meelde, et õiguskaitseasutused vastutavad täielikult oma ülesannete täitmise ning asjaomase õigus- ja tegevusraamistiku järgimise eest;

25.  mõistab teravalt hukka kogunemisvabaduse üha suurema piiramise, sh valimiste ajal; kutsub liikmesriike üles hoiduma kogunemisvabaduse küsimuses piiravate seaduste vastuvõtmisest ning ergutab ELi ja liikmesriike astuma edasisi samme kogunemisvabaduse kui põhiõiguse ja demokraatlike protsesside alustala tagamiseks ja kaitsmiseks; kutsub komisjoni üles neid õigusi kooskõlas rahvusvaheliste inimõigustealaste normidega aktiivselt edendama;

26.  tuletab meelde kodanikuühiskonna olulist rolli kodanike huvide esindamisel kohalikul, piirkondlikul, riiklikul, üleliidulisel ja rahvusvahelisel tasandil; tuletab samuti meelde kodanikuühiskonna tähtsust piisavalt esindamata vähemuste toetamisel ELi lepingu artiklis 2 sätestatud põhimõtete kaitsel ja edendamisel; rõhutab vajadust tagada kodanikuühiskonna organisatsioonidele soodne keskkond, kus nad saavad tegutseda ilma rünnakuteta ja tarbetute või meelevaldsete piiranguteta;

27.  on sügavalt mures sõltumatu kodanikuühiskonna, eelkõige naiste õiguste organisatsioonide, LGBTI‑organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate tegutsemisruumi jätkuva ahenemise pärast mõnes liikmesriigis, sealhulgas põhjendamatu halduskoormuse, toetava tegevuse järjest väheneva rahastamise ning kogunemis- ja tegevusvabaduse piiramise pärast; mõistab hukka kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamisvõimaluste piiramise, millel on mõnes liikmesriigis süsteemsem aspekt õiguslike ja poliitiliste muudatuste näol ning mis mõjutavad tõsiselt nende tööd ja õiguslikku seisundit; kutsub Euroopa Komisjoni ja nõukogu üles suurendama (õiguste ja väärtuste programmi kaudu, mille rahastamine peaks olema märkimisväärne, nagu Euroopa Parlament on palunud) ELi toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes kaitsevad Euroopa Liidus ELi lepingu artikli 2 kohaseid väärtusi;

28.  rõhutab, et korrapärane ja põhjalik järelevalve ja analüüs on väga olulised, et mõista kogu Euroopas kodanikuühiskonna ees seisvaid probleeme; kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama oma tulevastesse õigusriigi olukorda käsitlevatesse aastaaruannetesse kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, väljendusvabaduse ja ühinemisvabadusega seotud asjakohased näitajad, esitama tegevuskava kodanikuühiskonna kaitsmiseks ja edendamiseks, sealhulgas võtma vastu suunised väljendusvabaduse, ühinemisvabaduse ja rahumeelse kogunemise vabaduse kohaldamise ning ohus olevate inimõiguste kaitsjate kaitse kohta, ning looma nende kaitseks hädaolukorra fondi; peab kiiduväärseks ettepanekut vaadata läbi nõukogu 15. veebruari 2007. aasta määrus (EÜ) nr 168/2007, millega asutatakse Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet(64), ning toonitab vajadust tugevdada ja laiendada pärast põhjalikku mõjuhindamist ka selle volitusi; ärgitab komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti kasutama Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti koostatud andmeid süstemaatiliselt poliitikakujundamisel;

29.  tunnistab tõsiseid probleeme, mis võivad esile kerkida valdavalt euroskeptilistes kogukondades, eelkõige vägivaldsete poliitiliste vaadetega seotud kogukondades, ning nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid ergutaksid ELi kodanike, eelkõige noorte aktiivset osalemist ELi küsimustes, et nad saaksid oma arvamusi väljendada demokraatlike kanalite kaudu;

30.  rõhutab kodanikuhariduse ja kultuuridevahelise dialoogi olulist rolli ELi kodanike arusaamise parandamisel poliitilisest osalusest; ärgitab ELi kodanikke nende õiguste küsimuses harima;

31.  märgib, et uued meetodid, mille abil kogutakse ja töödeldakse isikuandmeid käitumise prognoosimiseks ja manipuleerimiseks, mõjutavad üha enam miljardite inimeste põhiõigusi ELis ja kogu maailmas, eelkõige õigust eraelu puutumatusele, andmekaitsele, teabele ning meediavabadusele ja -pluralismile; nõuab sellega seoses tungivalt, et erasektori osalejad ja pädevad asutused tagaksid andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitlevate ELi õigusaktide täieliku kohaldamise ning tagaksid, et üksikisikud mõistavad, millal, kuidas ja mis eesmärgil nende isikuandmeid töödeldakse ning kuidas nad saavad esitada oma andmete töötlemise kohta vastuväiteid ja kaebusi, sest see on isikuandmeid ja eraelu puutumatust käsitlevate õiguste kaitseks vajalik;

32.  palub Euroopa Komisjonil algatada rikkumismenetlused nende liikmesriikide suhtes, kelle seadusi, millega rakendatakse kehtetuks tunnistatud andmete säilitamise direktiivi, ei ole kehtetuks tunnistatud, et need oleksid kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikaga(65);

33.  juhib tähelepanu võimalikele ohtudele põhivabadustele ja julgeolekule seoses uute tehnoloogiate, eelkõige tehisintellekti süsteemide kasutamisega, sealhulgas ohtudele, mis on seotud õigusega isikuandmete kaitsele ja eraelu puutumatusele, bioeetikaga seotud muredele seoses tehisintellekti kasutamisega tervishoius ning võimalikule otsesele ja kaudsele diskrimineerimisele ja erapoolikkusele, mis võib eelarvamusi ja marginaliseerumist ning väärinfo levikut veelgi õhutada; juhib tähelepanu sellele, et erapoolikud andmed ning süsteemide kallutatud ülesehitus ja käitamine võib viia selleni, et ka tulemid on vildakad, eriti õiguskaitseasutustega seotud küsimustes, ning seega võivad need süsteemid olemasolevaid ühiskondlikke, inimestevahelisi ja muid eelarvamusi põlistada ning põhjustada diskrimineerimist sotsiaalsete ja majanduslike tegurite, etnilise või rassilise tausta, seksuaalse sättumuse, soo ja puude või muude tegurite alusel; rõhutab, et eraelu puutumatuse ja andmekaitse tagamiseks on uute tehnoloogiate arengut silmas pidades vaja täiendavaid kaitsemeetmeid ning et arvesse tuleb võtta mõju põhiõigustele; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles tegelema üha kasvava digilõhega, eriti avaliku halduse ja teenuste küsimuses; rõhutab, et digilõhe mõjutab eriti eakaid ja sotsiaal-majanduslikus mõttes ebasoodsas olukorras inimesi; rõhutab, et tehisintellekti suhtes kasutatav lähenemisviis peaks olema inimkeskne ja tagama, et tehisintellekti süsteemide arendamisel, kasutuselevõtmisel, kasutamisel ja jälgimisel oleksid kesksel kohal inimväärtused, milleks tuleb austada aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigusi; palub komisjonil esitada seadusandlikud ettepanekud tehisintellekti käsitleva üleeuroopalise kooskõlastatud lähenemisviisi kohta, võttes aluseks komisjoni kõrgetasemelise tehisintellekti eksperdirühma koostatud usaldusväärse tehisintellekti eetikasuunised;

34.  peab tervitatavaks algatusi ja meetmeid, mille eesmärk on tugevdada liikmesriikide vahelist julgeolekualast koostööd ja saavutada ELi tulemuslik reageerimine terrorismile ja julgeolekuohtudele Euroopa Liidus; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid omavahel täielikku koostööd ja parandaksid teabe vahetamist omavahel ning ELi justiits- ja siseküsimuste valdkonna asutustega; rõhutab, et võitluses terrorismi vastu on väga oluline pidada kinni põhiõigustest; rõhutab, kui oluline on, et luureteenistuste järelevalvemehhanismid oleksid kooskõlas põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga; nõuab, et asjaomased institutsioonid näeksid ette tagatised, mille abil hoida ära täiendav ohvristamine, mida põhjustab alandamine ja ohvri kuvandi ründamine ründajaga seotud ühiskonnarühmade poolt;

35.  rõhutab, et diskrimineerimisvastased õigusaktid jäävad iga radikaliseerumise ennetamise ja juba äärmusorganisatsioonide liikmeks saanute deradikaliseerimise strateegia põhikomponendiks; kordab, et liikmesriigid peavad komisjoni jätkuval toetusel parandama oma jõupingutusi radikaliseerumise ja vägivaldse äärmusluse ennetamiseks, edendades Euroopa väärtusi, sallivust ja kogukonda;

Rändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste põhiõigused

36.  palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 2019. aasta juuni soovitust „Lives saved. Rights protected. Bridging the protection gap for refugees and migrants in the Mediterranean“ („Elud säästetud. Õigused kaitstud. Vahemerel pagulaste ja rändajate kaitsel esinevate lünkade kõrvaldamine“); kordab, et ohutud ja seaduslikud rändevõimalused on parim viis inimohvrite vältimiseks; nõuab tungivalt, et liikmesriigid intensiivistaksid ümberasustamismeetmeid, looksid ELi saabumiseks humanitaarkoridorid ning näeksid varjupaigataotlejate jaoks ette võimaluse taotleda humanitaarviisat;

37.  rõhutab ELi välispiiride range haldamise tähtsust;

38.  väljendab suurt muret seoses korduvate teadetega, et mõnes liikmesriigis on õiguskaitseametnikud sundinud sisserändajaid jõuga tagasi pöörduma; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seda küsimust uurima ning võtma tõhusaid meetmeid tagamaks, et sellised poliitikameetmed ja tavad kaotatakse, muu hulgas tagades, et olemasolevad riiklikud inimõigustega tegelevad institutsioonid (ombudsmanid, inimõigustega tegelevad riiklikud asutused, riigi ennetusasutused) saavad teha ELi ja rahvusvaheliste organite (Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee, rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet) toel piirikontrolli üle sõltumatut järelevalvet ning tagades, et ELi raha ei kasutata põhiõiguste rikkumiste põlistamiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel täita rahvusvahelist ja ELi õigust, sh põhiõiguste harta sätteid ning luua ulatusliku raamistiku, et võimaldada seadustatud rännet ja mitte sundida migrante kasutama ebaseadusliku rände kanaleid;

39.  mõistab hukka asjaolu, et mõned liikmesriigid on kiitnud heaks seadused, poliitika ja tavad, mis kahjustavad pagulaste, varjupaigataotlejate ja rändajate inimõiguste tõhusat kaitset nii maal kui ka merel; kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles seadma oma rände- ja varjupaigapoliitika keskmesse rändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste inimõigused ning vastutuse jagamise põhimõtte; väljendab sügavat muret humanitaarolukorra pärast esmase vastuvõtu keskustes; palub komisjonilt kiiresti ettepanekuid, kuidas lahendada Euroopa pinnal asuvates pagulaste ja rändajate vastuvõtukeskustes toimuvaid jõhkraid inimõiguste rikkumisi;

40.  rõhutab, et elude päästmine on juriidiline kohustus, mis tuleneb rahvusvahelisest ja ELi õigusest; mõistab hukka mõnes liikmesriigis kodanikuühiskonna organisatsioonide ja üksikisikute vastu suunatud hirmutamise, vahistamised ja kriminaalmenetlused, mille põhjus on humanitaarabi andmine rändajatele, kelle elu on ohus; kutsub liikmesriike üles tagama, et humanitaarabi andmist ei kriminaliseeritaks kooskõlas välismaalase üle riigipiiri ebaseaduslikku toimetamist tõkestava ÜRO protokolliga;

41.  rõhutab, et dokumentideta rändajad peaksid saama sõltumata oma õiguslikust või halduslikust seisundist täielikult kasutada elementaarseid põhiõigusi; tuletab meelde, et naised ja lapsed võivad sattuda olukorda, kus nad on kaitse või ellujäämiseks elementaarse abi saamiseks sunnitud osalema seksuaaltegevuses, ning et selle põhjuseks on sageli puudulik abi, registreerimissüsteemide ja lapse huvidest lähtumise põhimõtte järgimise puudulikkus, perekondade lahutamine või turvaliste ja seaduslike ELi sisenemise võimaluste puudumine;

42.  rõhutab, et peaaegu kolmandiku varjupaigataotlejatest moodustavad lapsed, kes on seetõttu eriti kaitsetud; kutsub ELi ja liikmesriike üles tõhustama oma jõupingutusi, et vältida saatjata alaealiste inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ohvriks langemist;

43.  julgustab ELi ja liikmesriike eraldama piisavalt vahendeid, et õõnestada inimkaubanduse võrgustike ja inimsmugeldajate ärimudelit, mis asetab üldjuhul kõige vähem kaitstud rühmad, nagu lapsed ja naised, eluohtlikesse olukordadesse, ning kaitsta paljusid inimesi ohtlikule ja kontrollimatule rändeteele asumise eest, kus nad ei saa ametlikku varjupaigamenetlust kasutada;

44.  kordab, et laste sisserändega seotud kinnipidamine ei ole kunagi lapse huvides kooskõlas pagulasi ja rändajaid käsitleva New Yorgi deklaratsiooniga; kutsub ELi ja liikmesriike üles tõhustama meetmeid laste kinnipidamise lõpetamiseks, eelkõige seoses rändega ELi piires, ning töötama välja kogukonnapõhised alternatiivid kinnipidamisele ja seadma prioriteediks integratsiooni, hariduse ja psühholoogilise toe; rõhutab, et saatjata laps on ennekõike laps, kes võib olla ohtu sattunud, ning et liikmesriikide ja Euroopa Liidu juhtmõte selliste lastega tegelemisel peab olema lastekaitse, mitte rändepoliitika, austades seega lapse huvidest lähtumise üldpõhimõtet;

Õigusriik ja korruptsioonivastane võitlus

45.  kordab, et korruptsioon kujutab suurt ohtu demokraatiale, õigusriigile ja kõigi kodanike õiglasele kohtlemisele; rõhutab korruptsiooni ja põhiõiguste rikkumise vahelist seost mitmes valdkonnas, nagu kohtusüsteemi sõltumatus, meediavabadus ning ajakirjanike ja rikkumisest teatajate väljendusvabadus, kinnipidamisasutused, juurdepääs sotsiaalsetele õigustele ja inimkaubandus(66);

46.  kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kindlalt võitlema korruptsiooni vastu ning välja töötama tõhusaid vahendeid korruptsiooni ennetamiseks, selle vastu võitlemiseks ja selle eest karistamiseks ning pettuse vastu võitlemiseks, samuti korrapäraselt jälgima avalike vahendite kasutamist; palub komisjonil viivitamata uuesti alustada iga-aastast korruptsioonivastast järelevalvet ja aruandlust ELi institutsioonide ja liikmesriikide kohta; palub kõikidel liikmesriikidel täita GRECO soovitusi;

47.  rõhutab, et organiseeritud kuritegevuse teeb võimalikuks eelkõige korruptsioon; mõistab teravalt hukka inimkaubanduse suurenemise ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid suurendaksid koostööd ja tõhustaksid võitlust organiseeritud kuritegevuse vastu;

48.  kinnitab veel kord parlamendi toetust tõhusa, sõltumatu ja täielikult toimiva Euroopa Prokuratuuri kiirele loomisele, et tugevdada pettusevastast võitlust Euroopa Liidus;

49.  rõhutab, et õigusriik on demokraatia nurgakivi, säilitab võimude lahususe, tagab vastutuse, aitab suurendada usaldust avaliku sektori institutsioonide vastu ning garanteerib seaduslikkuse, õiguskindluse, täidesaatva võimu omavoli keelatuse, kohtusüsteemi sõltumatuse, erapooletuse ja seaduse ees võrdsuse põhimõtete järgimise; rõhutab, et õigusriik ja eelkõige kohtusüsteemi sõltumatus on kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kasutamiseks otsustava tähtsusega; juhib tähelepanu sellele, et põhiõiguste harta artikli 47 kohaselt nõuab põhiõigus tõhusale õiguskaitsevahendile juurdepääsu „sõltumatule“ kohtule; rõhutab, et kohtusüsteemi poliitiline mõjutamine või kontroll ning sarnased takistused üksikkohtunike sõltumatusele on sageli viinud selleni, et kohtusüsteem ei suuda täita oma rolli täidesaatva ja seadusandliku võimu harude meelevaldse võimukasutamise sõltumatu kontrollijana; mõistab hukka kohtusüsteemi kasutamise poliitilistel eesmärkidel, millega püütakse poliitilist teisitimõtlemist kahjustada, see ebaseaduslikuks kuulutada ja vaikima sundida;

50.  tuletab meelde olemuslikku seost õigusriigi ja põhiõiguste vahel ning vajadust suurendada kodanike õigustest teavitamise teel teadlikkust ELi lepingu artiklis 2 ja põhiõiguste hartas sätestatud väärtustest;

51.  mõistab teravalt hukka mõnede liikmesriikide valitsuste püüded nõrgendada võimude lahusust ja kohtusüsteemi sõltumatust; väljendab sügavat muret eelkõige otsuste pärast, mis seavad kahtluse alla Euroopa õiguse ülimuslikkuse, ja kutsub komisjoni üles kasutama kõiki kättesaadavaid vahendeid selliste rünnakute vastu meetmete võtmiseks;

52.  palub, et komisjon käsitleks väljakuulutatud õigusriigi järgimise läbivaatamise tsükli raames aegsasti kõiki ELi lepingu artikli 2 rikkumisi, eriti neid, mis mõjutavad põhiõigusi; kordab tungivat vajadust ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi järele, mille Euroopa Parlament välja pakkus, sealhulgas iga-aastase sõltumatu, tõenditel põhineva ja mittediskrimineeriva läbivaatamise järele, mille käigus hinnataks, kuidas kõik liikmesriigid järgivad ELi lepingu artiklit 2; rõhutab, et ELi lepingu artikli 2 rikkumised õõnestavad liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust ja muudavad piiriülese õigusalase koostöö paikapidamatuks;

53.  peab kahetsusväärseks, et artikli 7 kohastes käimasolevates menetlustes nõukogus ei tehta edusamme hoolimata komisjoni, ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu aruannetest ja avaldustest, mille kohaselt on olukord asjaomastes liikmesriikides halvenenud; kutsub nõukogu üles võtma artikli 7 lõike 1 kohast menetlust käsitlevatel kuulamistel arvesse põhiõiguste, demokraatia ja õigusriigi olukorda; tuletab meelde, et Euroopa Parlamenti ei või nendest käimasolevatest kuulamistest kõrvale jätta;

54.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama täielikult ära kõik nende käsutuses olevad vahendid, et tegeleda õigusriigi olulise rikkumise ohuga ja liikuda edasi artikli 7 kohaste käimasolevate menetlustega; juhib tähelepanu sellele, et ELi tegevuse ebatõhusus põhiõiguste kaitsmisel ohustab kogu ELi õigust ja sellel põhinevaid kodanike õigusi ning nõrgendab ELi usaldusväärsust;

Vanglatingimused

55.  on mures nõuetele mittevastavate vanglatingimuste pärast mõnedes liikmesriikides; kutsub liikmesriike üles järgima kinnipidamist käsitlevaid õigusnorme, mis tulenevad rahvusvahelise õiguse allikatest ja Euroopa Nõukogu standarditest; tuletab meelde, et eelvangistus on mõeldud erakorralise meetmena, mida kasutatakse ainult juhtudel, kui see on rangelt vajalik ja proportsionaalne, ning võimalikult lühikeseks ajaks, ja peab kahetsusväärseks eelvangistuse jätkuvat ülekasutamist alternatiivsete meetmete asemel, mis ei hõlma vabaduse võtmist; tuletab meelde, et vähekaitstud vangide rühmadel, nagu naised, alaealised, etnilised vähemused, LGBTI‑vangid, vaimse tervishoiu vajadustega vangid või raskelt haiged vangid, on erivajadused, mida tuleb arvesse võtta; kutsub komisjoni üles võtma vastu ühised ELi standardid vanglatingimuste kohta, et kaitsta kinnipeetavate õigusi ja edendada kinnipidamisstandardeid ELis;

ELi ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga

56.  tuletab meelde ELi lepingu artiklis 6 sätestatud kohustust ühineda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga; palub komisjonil võtta vajalikud meetmed, et kõrvaldada juriidilised tõkked, mis takistavad ühinemisprotsessi lõpuleviimist, ning esitada ELi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinemise kohta uue lepingu eelnõu; on arvamusel, et protsessi lõpuleviimisega kaasneksid täiendavad kaitsemehhanismid, mis kaitseksid ELi kodanike ja elanike põhiõigusi, ning see annaks inimõiguste jõustamiseks lisamehhanismi, nimelt võimaluse esitada Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebusi seoses ELi õigusakte rakendava ELi institutsiooni või liikmesriigi tegevusest tuleneva inimõiguste rikkumisega, mis kuulub konventsiooni kohaldamisalasse;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 180, 19.7.2000, lk 22. (2) ELT L 303, 2.12.2000, lk 16. (3) ELT L 328, 6.12.2008, lk 55. (4) ELT L 305, 26.11.2019, lk 17. (5) ELT L 264, 25.9.2006, lk 13. (6) https://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=89&furtherNews=yes&langId=et&newsId=9378 (7) http://assembly.coe.int/nw/xml/XRef/Xref-XML2HTML-en.asp?fileid=27678&lang=en (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0350. (9) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0033. (10) ELT L 186, 11.7.2019, lk 105. (11) ELT L 188, 12.7.2019, lk 79. (12) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1. (13) https://rm.coe.int/8th-/168094b073 (14) https://www.coe.int/en/web/anti-human-trafficking/country-monitoring-work (15) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52018DC0773&from=ET (16) ELT C 58, 15.2.2018, lk 9. (17) ELT C 118, 8.4.2020, lk 130. (18) ELT C 41, 6.2.2020, lk 41. (19) https://rm.coe.int/lives-saved-rights-protected-bridging-the-protection-gap-for-refugees-/168094eb87 (20) https://fra.europa.eu/en/publication/2019/2019-update-ngo-ships-involved-search-and-rescue-mediterranean-and-criminal (21) ELT C 346, 27.9.2018, lk 94. (22) ELT C 307, 30.8.2018, lk 183. (23) ELT C 328, 6.9.2016, lk 4. (24) ELT C 346, 27.9.2018, lk 171. (25) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0075. (26) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0229. (27) ELT C 41, 6.2.2020, lk 64. (28) ELT C 463, 21.12.2018, lk 21. (29) ELT C 101, 16.3.2018, lk 138. (30) ELT C 345, 16.10.2020, lk 58. (31) ELT C 345, 16.10.2020, lk 22. (32) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0251. (33) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0349. (34) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0128. (35) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0127. (36) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0239. (37) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0058. (38) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0066. (39) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0111. (40) ELT L 167, 4.7.2018, lk 28. (41) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0101. (42) ELT C 76, 9.3.2020, lk 114. (43) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0014. (44) Hagiavaldus nr 141165/16, 13. juuni 2019. aasta otsus. (45) https://www.asylumlawdatabase.eu/en/content/ecthr-shd-and-others-v-greece-austria-croatia-hungary-northern-macedonia-serbia-and-sloven-0#content (46) https://rm.coe.int/report-on-the-visit-to-hungary-from-4-to-8-february-2019-by-dunja-mija/1680942f0d (47) http://assembly.coe.int/nw/xml/XRef/Xref-XML2HTML-EN.asp?fileid=28074&lang=en (48) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0080. (49) Euroopa Komisjoni 2018. aasta aruanne ELi põhiõiguste harta kohaldamise kohta: https://op.europa.eu/et/publication-detail/-/publication/784b02a4-a1f2-11e9-9d01-01aa75ed71a1 (50) Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruanne põhiõiguste kohta 2018. aastal / aruanne põhiõiguste kohta 2019. aastal. (51) https://fra.europa.eu/sites/default/files/fra_uploads/fra-2018-frf-2018-chair-statement_en.pdf (52) https://eige.europa.eu/sites/default/files/documents/20190390_mh0419039enn_pdf.pdf (53) https://www.coe.int/en/web/commissioner/-/living-in-a-clean-environment-a-neglected-human-rights-concern-for-all-of-us (54) http://www.assembly.coe.int/LifeRay/EGA/Pdf/TextesProvisoires/2019/20190912-ObstetricalViolence-EN.pdf (55) https://fra.europa.eu/sites/default/files/fra_uploads/fra-2017-eu-minorities-survey-muslims-selected-findings_en.pdf (56) LGBT‑vabad tsoonid on kehtestatud Poolas – https://atlasnienawisci.pl/ (57) https://www.coe.int/en/web/commissioner/-/the-right-to-affordable-housing-europe-s-neglected-duty (58) https://www.feantsa.org/download/full-report-en1029873431323901915.pdf (59) https://rm.coe.int/annual-report-2018-democracy-in-danger-threats-and-attacks-media-freed/1680926453 (60) Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik. Shrinking space for freedom of peaceful assembly (Rahumeelse kogunemise vabaduse ahenemine). Euroopa Nõukogu, Strasbourg, 2019. (61) https://www.iom.int/news/iom-mediterranean-arrivals-reach-110699-2019-deaths-reach-1283-world-deaths-fall (62) Vt ka 1974. aasta rahvusvahelises konventsioonis inimelude ohutusest merel (SOLASi konventsioon), 1979. aasta rahvusvahelises mereotsingute ja merepääste konventsioonis ja 1989. aasta vara merepääste rahvusvahelises konventsioonis sätestatud kohustusi. (63) Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. mai 1988. aasta otsus kohtuasjas Müller jt vs. Šveits, punktid 27 ja 33; Euroopa Inimõiguste Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas Karatas vs. Türgi; Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas Lindon, Otchakovsky‑Laurens ja July vs. Prantsusmaa (64) ELT L 53, 22.2.2007, lk 1. (65) Otsused liidetud kohtuasjades C‑203/15 ja C‑698/15 – Tele2 Sverige ning liidetud kohtuasjades C‑293/12 ja C‑594/12 – Digital Rights Ireland. (66) https://rm.coe.int/factsheet-human-rights-and-corruption/16808d9c83