Euroopa Parlamendi 8. juuli 2020. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus elektroonilise kaubaveoteabe kohta (05142/1/2020 – C9‑0103/2020 – 2018/0140(COD))

P9_TA(2020)0177 A9-0119/2020

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (05142/1/2020 – C9‑0103/2020),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 17. oktoobri 2018. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(2) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2018)0279) suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 74 lõike 4 kohaselt heaks kiidetud esialgset kokkulepet,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 67 ja 40,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust teisele lugemisele (A9‑0119/2020),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

3.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

4.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 62, 15.2.2019, lk 265. (2) Vastuvõetud tekstid, 12.3.2019, P8_TA(2019)0139.

Euroopa Parlamendi 8. juuli 2020. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Helga Berger kontrollikoja liikmeks (C9‑0129/2020 – 2020/0802(NLE))

P9_TA(2020)0178 A9-0126/2020

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C9‑0129/2020),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 129,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A9‑0126/2020),

A.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon hindas kandidaadi kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 esitatud tingimusi;

B.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 25. juuni 2020. aasta koosolekul ära nõukogu nimetatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

1.  toetab nõukogu ettepanekut nimetada Helga Berger kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale ning Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.

Euroopa Parlamendi 8. juuli 2020. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada ametisse Euroopa Pangandusjärelevalve tegevdirektor (C9‑0080/2020 – 2020/0905(NLE))

P9_TA(2020)0179 A9-0132/2020

(Heakskiitmine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Pangandusjärelevalve järelevalvenõukogu 5. märtsi 2020. aasta ettepanekut (C9-0080/2020),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1093/2010 (millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ)(1) artikli 51 lõiget 2,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni soolise tasakaalu kohta kandidaatide esitamisel ELi majandus- ja rahandusalastele ametikohtadele(2),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni majandus- ja rahaliidu institutsioonide ja asutuste kohta: huvide konflikti ennetamine pärast avalikus sektoris töötamist(3),

–  võttes arvesse oma 30. jaanuari 2020. aasta otsust ettepaneku kohta nimetada ametisse Euroopa Pangandusjärelevalve tegevdirektor(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 131,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9‑0132/2020),

A.  arvestades, et Euroopa Pangandusjärelevalve eelmine tegevdirektor astus 31. jaanuaril 2020 ametist tagasi;

B.  arvestades, et Euroopa Pangandusjärelevalve järelevalvenõukogu esitas määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 51 lõigete 2 ja 3 kohaselt 5. märtsil 2020. aastal pärast avalikku valikumenetlust ettepaneku nimetada tegevdirektori ametisse viie aasta pikkuseks ametiajaks François‑Louis Michaud;

C.  arvestades, et 29. juunil 2020. aastal korraldas majandus- ja rahanduskomisjon François‑Louis Michaud’ ärakuulamise, kus ta esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel komisjoni liikmete küsimustele;

1.  annab nõusoleku nimetada François‑Louis Michaud Euroopa Pangandusjärelevalve tegevdirektoriks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule, komisjonile, Euroopa Pangandusjärelevalvele ning liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT L 331, 15.12.2010, lk 12. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0211. (3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0017. (4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0023.

Euroopa Parlamendi 8. juuli 2020. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses noorte tööhõive algatuse jaoks ette nähtud sihtotstarbelise eraldise vahenditega (COM(2020)0206 – C9‑0145/2020 – 2020/0086(COD))

P9_TA(2020)0180 A9-0111/2020

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2020)0206),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 177, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C9‑0145/2020),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. juuni 2020. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 17. juuni 2020. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirju,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A9‑0111/2020),

A.  arvestades, et olukorra pakilisuse tõttu on põhjendatud hääletada eelnõu üle enne kaheksanädalase tähtaja möödumist, mis on ette nähtud protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) artiklis 6;

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 8. juulil 2020. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/…, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses noorte tööhõive algatuse jaoks ette nähtud sihtotstarbelise eraldise vahenditega

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2020/1041) lõplikule kujule).

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata

Euroopa Parlamendi 8. juuli 2020. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2454 seoses kohaldamise kuupäevadega COVID‑19 kriisi puhkemise tõttu (COM(2020)0201 – C9‑0136/2020 – 2020/0084(CNS))

P9_TA(2020)0181 A9-0123/2020

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2020)0201),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 113, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C9‑0136/2020),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 82,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9‑0123/2020),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 4 a (uus) (4a)  Kuigi COVID‑19 puhang tekitab riiklikele ametiasutustele tõsiseid raskusi, ei tohiks seda kasutada ettekäändena, et edasi lükata ühiselt kokkulepitud reeglite rakendamist. Enne puhangut olid mõned liikmesriigid teatanud, et neil tekib uue süsteemi rakendamisel viivitusi. Kui COVID‑19 puhanguga seotud otsesed raskused välja arvata, peaks valitsused pingutama uue süsteemi rakendamiseks. Liikmesriigid, kes seisavad silmitsi probleemidega, mis võivad põhjustada viivitusi reeglite täiel määral rakendamisel, peaksid kasutama komisjoni pakutavat tehnilist abi, et tagada e-kaubanduse paketi nõuetekohane ja täielik rakendamine. E‑kaubanduse paketi eesmärgid hõlbustada Euroopa VKEde ülemaailmset konkurentsivõimet, leevendada haldussurvet liidu müüjatele ja tagada, et veebiplatvormid aitaksid kaasa õiglasemale käibemaksu kogumise süsteemile, võideldes samal ajal maksupettuste vastu, on kõigi ettevõtjate jaoks võrdsete võimaluste tagamise põhiaspektid, mis on eriti oluline COVID‑19 järgse majanduse taastamise kontekstis. Muudatusettepanek 2 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 5 (5)  Võttes arvesse väljakutseid, millega liikmesriigid COVID-19 kriisi lahendamisel silmitsi seisavad, ja asjaolu, et uued sätted rajanevad põhimõttel, et määruse (EL) 2017/2454 sätete kohaldamise tagamiseks peavad kõik liikmesriigid ajakohastama oma IT-süsteeme, tagades niiviisi teabe kogumise ja edastamise ning maksete tegemise muudetud kordade alusel, on vaja kõnealuse määruse kohaldamise alguskuupäevad kuue kuu võrra edasi lükata. Kuue kuu võrra edasilükkamine on asjakohane, kuna viivitus peaks olema võimalikult lühike, minimeerimaks täiendavat eelarvekahju liikmesriikidele. (5)  Võttes arvesse uusi väljakutseid, millega liikmesriigid COVID-19 puhangu tagajärjel silmitsi seisavad, ja asjaolu, et uued sätted rajanevad põhimõttel, et määruse (EL) 2017/2454 sätete kohaldamise tagamiseks peavad kõik liikmesriigid ajakohastama oma IT‑süsteeme, tagades niiviisi teabe kogumise ja edastamise ning maksete tegemise muudetud kordade alusel, võib olla vaja kõnealuse määruse kohaldamise alguskuupäevad kolme kuu võrra edasi lükata. Edasilükkamine ei ole soovitav, kuna see toob kaasa tulude vähenemise ja käibemaksu alalaekumise suurenemise, pikendades samal ajal ebaausat konkurentsi kolmandate riikide ja liidu müüjate vahel. Siiski võib kolmekuuline edasilükkamine olla asjakohane, kuna see vastab liikumispiirangute perioodile enamikus liikmesriikides. Veelgi pikem edasilükkamine suurendaks käibemaksupettuste ohtu ajal, mil tuleks täiendada riigi rahanduse tuluallikaid, et võidelda pandeemia ning selle majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedega. Pikem, kuuekuuline viivitus võib viia liikmesriikide tulude vähenemiseni 2,5–3,5 miljardi euro võrra. COVID‑19 puhangu põhjustatud kriisi arvestades on äärmiselt oluline vältida edasist tulude vähenemist. Muudatusettepanek 3 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 – alapunkt a Määrus (EL) nr 2017/2454 Artikkel 1 – punkt 7 – alapunkt a – pealkiri – 2. jagu Sätted, mida kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2015 kuni 30. juunini 2021 Sätted, mida kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2015 kuni 31. märtsini 2021 Muudatusettepanek 4 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1– alapunkt b – alapunkt i Määrus (EL) nr 2017/2454 Artikkel 1 – punkt 7 – alapunkt a – pealkiri – 3. jagu Alates 1. juulist 2021 kohaldatavad sätted Alates 1. aprillist 2021 kohaldatavad sätted Muudatusettepanek 5 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2 Määrus (EL) nr 2017/2454 Artikkel 2 – lõik 2 Seda kohaldatakse alates 1. juulist 2021. Seda kohaldatakse alates 1. aprillist 2021.

Euroopa Parlamendi 8. juuli 2020. aasta resolutsioon vanema poolt Jaapanis toime pandud ELi kodakondsusega laste rahvusvahelise ja riigisisese röövi kohta (2020/2621(RSP))

P9_TA(2020)0182 B9-0205/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 1,

–  võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni artiklit 9,

–  võttes arvesse rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitlevat 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni (edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon“),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2 ja artikli 3 lõikeid 1, 5 ja 6,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 24,

–  võttes arvesse 1963. aasta konsulaarsuhete Viini konventsiooni,

–  võttes arvesse põhimõtteid, mida on rõhutatud Euroopa Parlamendi 28. aprilli 2016. aasta resolutsioonis lapse parimate huvide kaitse kohta kogu ELis, lähtudes Euroopa Parlamendile esitatud petitsioonidest(1),

–  võttes arvesse lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi 2017. aasta suuniseid,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi laste õiguste koordinaatori rolli ja tegevust seoses vanema sooritatud lapseröövi ning hooldusõiguse ja suhtlusõigusega seotud vaidlustega, mis puudutavad ELi kodakondsusega lapsi Jaapanis,

–  võttes arvesse 19.–20. veebruaril 2020 petitsioonikomisjoni koosolekul toimunud arutelusid,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 227 lõiget 2,

A.  arvestades, et petitsioonikomisjon arutas oma 19. veebruari 2020. aasta koosolekul petitsioone nr 0594/2019, 0841/2019, 0842/2019 ja 0843/2019 vanema sooritatud lapseröövide ja külastusõiguse kohta, mis puudutavad eri kodakondsusest paare, kus üks partner on ELi kodanik ja teine jaapani kodanik;

B.  arvestades, et neis petitsioonides väljendati muret seoses sellega, et Jaapan ei ole täitnud 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel tehtud kohtuotsuseid laste tagasitoomise kohta ning et puuduvad vahendid suhtlemis- ja külastusõiguse täitmise tagamiseks, mis takistab ELi vanematel säilitada sisulisi suhteid oma Jaapanis elavate lastega;

C.  arvestades, et vanema sooritatud lapseröövi seni lahendamata juhtumeid, kus üks vanematest on ELi kodanik ja teine Jaapani kodanik, on murettekitavalt palju;

D.  arvestades, et Jaapani õiguse kohaselt ei ole jagatud või ühine hooldusõigus võimalik; arvestades, et erinevate allikate kohaselt on lapserööv ränk lapse väärkohtlemise vorm;

E.  arvestades, et lapsest eraldi elava vanema juurdepääsu- või külastusõigused on Jaapanis väga piiratud või olematud;

F.  arvestades, et kõik liikmesriigid on 1980. aasta Haagi konventsiooni ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni osalised;

G.  arvestades, et Jaapan ühines 1980. aasta Haagi konventsiooniga 2014. aastal ja on ÜRO lapse õiguste konventsiooni osaline alates 1994. aastast;

H.  arvestades, et lastel, kellel on ELi kodakondsus ja kes elavad Jaapanis, peab olema õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele; arvestades, et nad võivad vabalt väljendada oma seisukohti; arvestades, et neid seisukohti tuleb võtta arvesse lapsega seotud küsimustes vastavalt tema vanusele ja küpsusele;

I.  arvestades, et vanematel lasub esmane vastutus lapse üleskasvatamise ja arendamise eest; arvestades, et konventsiooniosalised teevad kõik selleks, et tunnustataks põhimõtet, et lapse üleskasvatamise ja arendamise ees vastutavad mõlemad vanemad ühiselt;

J.  arvestades, et Jaapanis elavate ELi lastega seotud kõikide meetmete puhul tuleb esikohale seada lapse huvid;

K.  arvestades, et igal Jaapanis elaval ELi lapsel peab olema õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus;

L.  arvestades, et konventsiooniosalised on kohustatud tagama, et last ei lahutata tema tahte vastaselt oma vanematest, välja arvatud juhtudel, kui pädevad asutused teevad kooskõlas kehtiva õiguse ja korraga ning kohtuliku läbivaatamise võimalusega otsuse, et selline lahutamine on lapse parimates huvides; arvestades, et niisugune otsus on vajalik erijuhtudel, näiteks siis, kui vanemad last väärkohtlevad või jätavad ta hooletusse või kui vanemad elavad lahus ja tuleb langetada otsus lapse elukoha suhtes;

M.  arvestades, et konventsiooniosalised on kohustatud austama ühest või mõlemast vanemast eraldatud lapse õigust säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus lapse parimate huvidega;

N.  arvestades, et lapse õigeaegse tagasitoomise tagamiseks peavad kõik 1980. aasta Haagi konventsiooni osalised vastavalt lepingujärgsetele kohustustele kehtestama siseriiklikke meetmeid ja õigusakte;

O.  arvestades, et igal lapsel, kelle vanemad elavad eri riikides, peab olema õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga, välja arvatud erandjuhtudel;

P.  arvestades, et Prantsusmaa president Emmanuel Macron, Itaalia peaminister Giuseppe Conte ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kõnelesid Jaapani peaministri Shinzo Abega Prantsusmaa, Itaalia ja Saksamaa lapsevanemate nimel ning Euroopa suursaadikud Jaapanis saatsid Jaapani justiitsministrile ühise kirja vanema sooritatud lapseröövide kohta;

Q.  arvestades, et 2019. aasta augustis esitasid lapsevanemad teise vanema poolt röövitud laste nimel ÜRO Inimõiguste Nõukogule ametliku kaebuse;

R.  arvestades, et parlamendi laste õiguste koordinaator on alates 2018. aastast abistanud vanemaid ning tõstatanud ELi kodanike konkreetseid küsimusi seoses vanema sooritatud lapseröövidega ning hooldus- ja juurdepääsuvaidlustega Jaapani ametiasutustega, sealhulgas Jaapani justiitsministriga 2018. aasta oktoobris ja Jaapani suursaadikuga ELi juures 2019. aasta mais;

S.  arvestades, et 6. märtsil 2020 saatis petitsioonikomisjon ja 5. veebruaril 2020 saatis parlamendi laste õiguste koordinaator kirja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Josep Borrellile, paludes lisada Jaapani 1980. aasta Haagi konventsioonist ja ÜRO lapse õiguste konventsioonist tulenevad rahvusvahelised kohustused ELi ja Jaapani vahelise strateegilise partnerluse lepingu raames korraldatava järgmise ühiskohtumise päevakorda;

T.  arvestades, et ELi‑Jaapani strateegilise partnerluse lepingu raames toimunud ühiskomitee teisel kohtumisel 31. jaanuaril 2020 kutsus EL Jaapanit üles parandama siseriiklikku õigusraamistikku ja selle tõhusat rakendamist, et tagada kohtuotsuste ja Jaapani rahvusvaheliste kohustuste, näiteks lapse õiguste konventsiooni ja 1980. aasta Haagi konventsiooni järgimine; arvestades, et EL rõhutas ka vajadust tagada lapse parimad huvid ja austada vanematele antud külastusõigust;

U.  arvestades, et petitsioonikomisjon saatis oma 19.–20. veebruari 2020. aasta koosoleku tulemuste põhjal Jaapani esindusele Euroopa Liidu juures kirja, milles nõudis tungivalt, et Jaapani ametivõimud järgiksid laste õigusi ja rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke aspekte käsitlevaid riiklikke ja rahvusvahelisi õigusakte;

1.  väljendab muret laste olukorra pärast, kes kannatavad Jaapanis vanema sooritatud lapseröövi tõttu, ning asjaolu pärast, et asjakohaseid seadusi ja kohtuotsuseid ei täideta kõikjal; tuletab meelde, et ELi lastele Jaapanis tuleb tagada kaitse, mis on ette nähtud nende õigusi kaitsvates rahvusvahelistes lepingutes;

2.  märgib kahetsusega, et Jaapan, kes on ELi strateegiline partner, ei näi lapseröövi korral järgivat rahvusvahelisi norme; tuletab meelde, et riigi õigusraamistikku tuleks parandada näiteks selleks, et Jaapanis täidetaks tulemuslikult oma riigi ja teiste riikide kohtute otsuseid menetlustes, mis on seotud lapse tagasitoomist käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga;

3.  juhib tähelepanu sellele, et laste inimõiguste põhimõtted sõltuvad Jaapani valitsuse riiklikust tegevusest; rõhutab, et vaja on mitmeid seadusandlikke ja mitteseadusandlikke meetmeid, et kaitsta muu hulgas lapse õigust mõlemale vanemale; nõuab tungivalt, et Jaapani ametivõimud jõustaksid tulemuslikult kohtuotsused, mis käsitlevad eraldi elavale vanemale antud suhtlemis- ja külastusõigust ning tema õigust säilitada sisuline kontakt Jaapanis elavate lastega; rõhutab, et need otsused tuleb alati teha lapse parimaid huve silmas pidades;

4.  rõhutab, et lapseröövi juhtumid vajavad kiiret käsitlemist, kuna viivitamisel võivad olla pikaajalised negatiivsed tagajärjed lapsele ning lapse ja eraldi elava vanema tulevastele suhetele;

5.  juhib tähelepanu asjaolule, et vanema sooritatud lapserööv võib kahjustada lapse heaolu ja sellel võivad olla pikaajalised halvad tagajärjed; rõhutab, et lapserööv võib põhjustada vaimse tervise probleeme nii lapsele kui ka eraldi elavale vanemale;

6.  rõhutab, et 1980. aasta Haagi konventsiooni üks peamisi eesmärke on kaitsta lapsi vanema sooritatud lapseröövi kahjulike mõjude eest, kehtestades menetlused, millega tagatakse lapse kiire tagasitoomine riiki, kus ta vahetult enne röövimist elas;

7.  väljendab heameelt parlamendi laste õiguste koordinaatori toetuse ja kaasatuse üle selle olukorra lahendamisse ning palub, et ta jätkaks petitsioonikomisjoniga koostööd petitsioonide esitajate tõstatatud juhtumite küsimuses;

8.  rõhutab, et kõik lastekaitsesüsteemid peaksid hõlmama rahvusvahelisi ja piiriüleseid mehhanisme, mis arvestaksid piiriüleste konfliktide eripäradega;

9.  teeb ettepaneku luua koostoimes Haagi konverentsiga kodanikusõbralik Euroopa teabetoe platvorm, et abistada vanemaid piiriülestes perevaidlustes (nt viia lõpule e‑õiguskeskkonna portaal, mis annab teavet vanemate sooritatud lapseröövide kohta kolmandates riikides ja muude lapse õiguste kohta);

10.  soovitab liikmesriikidel teha oma kodanikele kättesaadavaks usaldusväärse teabe kolmandate riikide perekonnaõiguse ja lapse õiguste kohta, sealhulgas hoiatusteated raskuste kohta, millega nad võivad sellistes riikides nagu Jaapan abielulahutuse või lahuselu korral kokku puutuda;

11.  väljendab heameelt, et komisjon on lubanud tõstatada seda teemat igal võimalikul foorumil, sealhulgas ELi‑Jaapani strateegilise partnerluse lepingu ühiskomitees;

12.  palub, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja lisaks selle küsimuse ELi ja Jaapani vahelise strateegilise partnerluse lepingu raames toimuva järgmise kohtumise päevakorda; kutsub Jaapani ametivõime üles oma karistus- ja tsiviilseadustikke kohaldama;

13.  tuletab meelde, et 1980. aasta Haagi konventsiooni kohaselt on Jaapani ametiasutused kohustatud tagama, et keskasutused täidavad oma kohustusi, mis on sätestatud konventsiooni artiklites 6 ja 7, sealhulgas abistavad eraldi elavaid vanemaid kontakti säilitamisel lastega;

14.  tuletab meelde, et Jaapani ametiasutused peavad järgima konsulaarsuhete Viini konventsiooni sätteid, et liikmesriikide esindajad saaksid täita oma konsulaarkohustusi, eelkõige juhul, kui kaalul on lapse parimate huvide ja tema vanema (st ELi kodaniku) õiguste kaitse;

15.  rõhutab, et vanema suhtlemis- ja külastusõiguse piiramine või täielik keelamine on vastuolus ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikliga 9;

16.  palub, et komisjon ja nõukogu tuletaksid meelde ÜRO lapse õiguste konventsiooni osaliste kohustusi, eelkõige lapse õigust säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus lapse parimate huvidega;

17.  kutsub sellega seoses Jaapani ametivõime üles järgima rahvusvahelisi soovitusi vajalike muudatuste tegemiseks riigi õigussüsteemis ja kehtestama jagatud või ühise hooldusõiguse võimaluse pärast vanemate suhte lõpetamist, et viia siseriiklikud õigusaktid kooskõlla oma rahvusvaheliste kohustustega ning tagada, et külastus- ja juurdepääsuõigus oleks kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsioonist tulenevate kohustustega; palub Jaapani ametivõimudel täita oma kohustusi seoses ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, mille nad ratifitseerisid;

18.  kutsub Jaapani ametivõime üles parandama koostööd ELiga ning võimaldama eraldi elavatel vanematel kohtuotsusega antud juurdepääsu- ja külastusõigust ka tegelikult kasutada;

19.  palub, et komisjon pööraks erilist tähelepanu kõikidelt riikliku ja ELi tasandi huvirühmadelt saadud soovitustele piiriülese vahendamise kohta;

20.  nõuab, et suurendataks rahvusvahelist koostööd liikmesriikide vahel ja kolmandate riikidega, et rakendada kõiki lastekaitset käsitlevaid rahvusvahelisi õigusakte ja eelkõige 1980. aasta Haagi konventsiooni;

21.  toonitab, et kohtuotsusele järgneva olukorra nõuetekohane järelevalve on määrava tähtsusega, sealhulgas ka siis, kui see hõlmab kontakti lapsevanematega; kutsub liikmesriike üles teavitama välisministeeriumide ja Jaapani saatkondade veebisaitide kaudu lapseröövi ohust selles riigis ning Jaapani ametiasutuste käitumisest selles küsimuses;

22.  kutsub nõukogu üles tõhustama koostööd liikmesriikides loodud piiriülese toimega lapseröövi hoiatussüsteemide vahel, töötama koos komisjoniga, et luua kadunud lastest teavitamise mehhanisme, kui need puuduvad, ning andma lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevate komisjoni suuniste alusel aru koostöölepingute sõlmimisest, mis käsitlevad piiriüleseid lapserööve;

23.  kutsub liikmesriike üles tegema ühiseid jõupingutusi ja lisama selle küsimuse kõigi Jaapaniga peetavate kahe- või mitmepoolsete kohtumiste päevakorda, et avaldada Jaapani ametivõimudele survet lastekaitset käsitlevatest rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevate kohustuste täielikuks täitmiseks;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Jaapani valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 66, 21.2.2018, lk 2.

Euroopa Parlamendi 8. juuli 2020. aasta resolutsioon intellektipuudega inimeste ja nende perede õiguste kohta COVID‑19 kriisi ajal (2020/2680(RSP))

P9_TA(2020)0183 B9-0204/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 2, 9, 10, 19, 165, 166, 168 ja artikli 216 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 1, 3, 14, 20, 21, 26 ja 35,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, eelkõige selle artikli 4 lõiget 3 ja artikleid 11, 24, 25 ja 28, kooskõlas nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsusega 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel(1),

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 17. põhimõtet puuetega inimeste kaasamise kohta, 3. põhimõtet võrdsete võimaluste kohta ja 10. põhimõtet tervisliku, ohutu ja hästi kohandatud töökeskkonna ning isikuandmete kaitse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke, mida EL on kohustunud ellu viima,

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta võitluses COVID‑19 pandeemia ja selle tagajärgede vastu(2),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 227 lõiget 2,

A.  arvestades, et petitsioonikomisjon on saanud petitsiooni nr 0470/2020, milles väljendatakse muret intellektipuudega inimeste ja nende perekondade õiguste pärast COVID‑19 kriisi ajal ning kutsutakse ELi üles tagama, et kriisi ajal ja järel võetud meetmed oleksid kooskõlas nii puuetega inimeste õiguste konventsiooni kui ka põhiõiguste hartaga;

B.  arvestades, et puuetega inimeste õiguste konventsiooni kui esimese ELi ja selle 28 liikmesriigi poolt ratifitseeritud rahvusvahelise inimõigustealase lepingu artiklis 11 on sätestatud, et konventsiooni osalisriigid peavad võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada puuetega inimeste kaitse ja ohutus ohuolukordades ja humanitaarhädaolukordades;

C.  arvestades, et meetmed, mida valitsused võtavad erandlikel asjaoludel, nagu suured tervishoiukriisid, humanitaarkriisid ja loodusõnnetused, peaksid alati austama iga üksikisiku põhiõigusi ega tohi diskrimineerida teatavaid rühmi, näiteks puuetega inimesi;

D.  arvestades, et COVID‑19 kriis mõjutab intellektipuudega inimesi tõenäolisemalt, kuna neil on raskem saada teavet nakkuse ennetamise ja hügieeni kohta, nad sõltuvad füüsilisest kontaktist tugiisikutega, elavad sageli hoolekandeasutustes või kogukonnapõhisel hooldusel ning kuna mõne puude puhul esineb neil ka muid seotud terviseprobleeme;

E.  arvestades, et ranged liikumispiirangud mõjutavad intellektipuudega inimesi eriti tugevasti;

F.  arvestades, et COVID-19 kriis ja liikumispiirangud paljastavad jätkuva sotsiaalse segregatsiooni ning intellektipuudega inimeste diskrimineerimise;

G.  arvestades, et eristatud andmete kättesaadavus, mis võimaldaksid kindlaks teha pandeemia mõju intellektipuudega inimestele, on piiratud;

H.  arvestades, et on teatatud, et mõnes liikmesriigis on intellektipuudega inimestele keeldutud arstiabi andmast, nad on hoolekandeasutustesse suletud ja sotsiaalselt eraldatud, pereliikmed ei saa neid külastada ja nad ei saa naasta oma sugulaste juurde, ning et kehtestatud on diskrimineerivad triaažisuunised;

I.  arvestades, et intellektipuudega inimestele mõeldud struktuurid, nagu päevakeskused või koolid, on ajutiselt suletud ja on tekkinud hädaolukorrad, kus perekonnad on sunnitud intellektipuudega sugulaste eest ise hoolitsema;

J.  arvestades, et COVID‑19 kriis on näidanud, et kaasava hariduse kontseptsiooni ei ole veel ellu viidud; arvestades, et paljudes liikmesriikides ei ole intellektipuudega õppijad saanud liikumispiirangute ajal õppimist jätkata; arvestades, et perekonnad ei saa toetust intellektipuudega õppijate hariduse tagamiseks, eelkõige seoses digitaalse ja uuendusliku tehnoloogia ning kaugõpperakenduste juurdepääsetavusega;

K.  arvestades, et tehnoloogial võib olla tähtis roll puuetega inimestele, nende vanematele, juhendajatele ja hooldajatele kvaliteetse toe pakkumisel;

L.  arvestades, et on teatatud märkimisväärsest kaitsevahendite puudusest puuetega inimeste, eriti hoolekandeasutustes elavate inimeste, nende hooldajate ja töötajate jaoks;

M.  arvestades, et puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 4 lõikes 3 nõutakse, et osalisriigid konsulteeriksid tihedalt puuetega inimestega, sealhulgas puuetega lastega, ja kaasaksid neid nende esindusorganisatsioonide kaudu aktiivselt kõigisse neid mõjutavatesse otsustusprotsessidesse;

N.  arvestades, et EL ja liikmesriigid peaksid konsulteerima puuetega inimeste organisatsioonidega ja neid aktiivselt kaasama COVID‑19 pandeemiale reageerimisse, mis võiks vastasel juhul viia nende põhiõigusi rikkuvate meetmete vastuvõtmiseni;

O.  arvestades, et Euroopa Ombudsman on teinud Euroopa Komisjonile ettepaneku koguda teavet selle kohta, kuidas COVID‑19 kriis on mõjutanud komisjoni puuetega töötajaid ja milliseid mõistlikke abinõusid on võetud nende vajaduste täitmiseks, ning teha kindlaks, kas mõnda leitud ja ette nähtud lahendust saab kasutada selleks, et lihtsustada puuetega inimeste suhtlust ELi haldusasutustega;

1.  tunneb suurt muret selle pärast, et COVID‑19 kriis avaldab intellektipuudega ja muude vaimse tervise probleemidega inimestele ja nende peredele ebaproportsionaalselt suurt mõju ning tekitab lisakoormust nende eest hoolitsevatele pereliikmetele, kellest paljud on naised; rõhutab, et puuetega inimesed ei tohiks liikumispiirangute etapist väljumisel sattuda veel suuremasse isolatsiooni ning et nendega tuleks selles etapis tegeleda eelisjärjekorras;

2.  tuletab meelde, et liikumispiirangud on tõsine probleem mitte ainult intellektipuudega inimestele, vaid ka kõigile vaimuhaigusega inimestele, sest isoleeritus ainult süvendab probleeme;

3.  on seisukohal, et ranged liikumispiirangud mõjuvad puuetega inimestele eriti halvasti ning et ametiasutused peavad ilmutama suuremat paindlikkust;

4.  mõistab karmilt hukka intellektipuudega inimeste mis tahes meditsiinilise diskrimineerimise; tuletab meelde, et liikmesriikide asjakohased meetmed peavad olema kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooniga ning tagama võrdse ja mittediskrimineeriva juurdepääsu tervishoiu- ja sotsiaalteenustele; rõhutab, et intellektipuudega või vaimuhaigusega inimesed väärivad sama ravi nagu kõik teised COVID‑19 põdevad inimesed, sealhulgas intensiivravi;

5.  tuletab meelde, et meditsiinilised suunised peavad olema mittediskrimineerivad ning järgima rahvusvahelist õigust ja kehtivaid eetilisi suuniseid hoolduse kohta hädaolukordade, tervishoiukriiside ja loodusõnnetuste korral;

6.  tuletab meelde, et intellektipuudega inimestele tuleb liikumispiirangute ajal tagada tugiteenused, isiklik abi, füüsiline juurdepääs ja suhtlus, võttes selleks kasutusele uuenduslikud tervishoiuteenuste osutamise meetodid;

7.  nõuab, et igas liikmesriigis kogutaks andmeid intellektipuudega inimeste kohtlemise kohta haiglates, hoolekandeasutustes ja kogukonnapõhiste teenuste osutamisel ning puuetega inimeste suremuse kohta, et hinnata, kas puuetega inimesed saavad COVID‑19 kriisi ajal piisavat kaitset, tervishoidu ja toetust;

8.  rõhutab, et liikumispiirangud mõjutavad tugevasti intellektipuudega inimeste ja nende sugulaste vaimset tervist ning et asjakohaseid meetmeid tuleks kohandada intellektipuudega inimeste vajadustele, et tagada nende heaolu ja iseseisev elu;

9.  rõhutab, et igal inimesel on õigus iseseisvale elule ja õigus saada viivitamata, korrektselt ja kättesaadavas vormis teavet pandeemia ning teda ja tema perekonda mõjutavate meetmete kohta; nõuab, et kõik rahvatervist puudutavad teated oleksid puuetega inimestele kättesaadavad ja et neid edastataks lihtsas sõnastuses, mitmesugustes traditsioonilistes ja digitaalsetes vormingutes ning nende riigis kasutatavas viipekeeles;

10.  tunnistab, et COVID‑19 ajal tekkinud olukord annab selgelt märku, et sellele elanikkonnarühmale tuleb rohkem tähelepanu pöörata; mõistab, et see tähelepanu peab väljenduma usaldusväärsetes riiklikes tervishoiuteenustes; nõuab, et kaalutaks nende teenuste tugevdamist ELi tasandi rahastamise kaudu, kui see on asjakohane ja võimalik; rõhutab asjakohase tervishoiupoliitika tähtsust liikmesriikides;

11.  rõhutab, et tähtis on kõrvaldada tõkked, mis takistavad intellektipuudega inimeste juurdepääsu tervishoiuteenustele ja hügieenitoodetele, ning kaaluda mõistlikke abinõusid, et võimaldada neil kaugtööd teha;

12.  rõhutab, et COVID‑19 pandeemia on paljastanud suured puudused paljude ühiskonna riskirühmade toetussüsteemides; rõhutab, et intellektipuudega inimeste järkjärguline üleminek asutusepõhiselt hoolduselt kogukonnapõhistele teenustele peaks olema prioriteet; rõhutab, et investeerimisfondid peaksid toetama individuaalsete tugiteenuste osutamist, kuna paljud nende teenuste osutajad on pandeemia ajal ja pärast seda rängalt kannatanud ning on oht, et nad lõpetavad määramata ajaks tegevuse;

13.  kutsub komisjoni üles võtma lisameetmeid oluliste investeeringute ja vahendite mobiliseerimiseks, et tagada hooldus- ja tugiteenuste järjepidevus kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtetega;

14.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada võimalike tulevaste ohuolukordade või humanitaarhädaolukordade ja loodusõnnetuste puhuks ühised protokollid, mis põhineksid COVID‑19 kriisist saadud õppetundidel, sealhulgas vajalike kaitsevahendite, teabematerjalide ja koolituse pakkumine tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandetöötajatele ning reguleerivatele asutustele, võttes alati arvesse puuetega inimeste erivajadusi ja -olukorda;

15.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid konsulteeriksid tulevasele kriisile reageerimiseks meetmeid võttes puuetega inimeste ja neid esindavate organisatsioonidega ning neid algusest peale kaasaksid;

16.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jälgima, kas tervishoiu- ja sotsiaalteenused on kestlikud ja teenuste osutamise uute vormidega kohandatavad; nõuab, et neile teenustele ELi rahaliste vahendite eraldamisel edendataks tõelist sotsiaalset kaasatust, keskendudes teenustele, mis pakuvad pigem kogukonnapõhist eluviisi kui hoolekandeasutusse paigutamist; rõhutab, kui oluline on tagada, et tervishoiule juurdepääsul ei oleks rahalisi takistusi;

17.  kutsub komisjoni üles esitama põhjalikku, ulatuslike eesmärkidega ja pikaajalist 2020. aasta järgset Euroopa puuetega inimeste strateegiat, kus võetaks arvesse ka COVID‑19 kriisist saadud õppetunde;

18.  rõhutab vajadust järgida intellektipuudega õppijatele kättesaadavate ressursside arendamisel universaaldisaini põhimõtteid, võttes arvesse digitaalse ja uuendusliku tehnoloogia ja rakenduste pakutavaid võimalusi, ning pakkuda kaugõpet;

19.  tuletab komisjonile meelde digitehnoloogia ja -rakenduste kasutamata potentsiaali puuetega inimeste iseseisva elu edendamisel; nõuab sellise tehnoloogia ja rakenduste paremat kasutamist võimalike tulevaste ohuolukordade, humanitaarhädaolukordade või loodusõnnetuste korral; rõhutab, kui oluline on avatud litsentsiga allikate kättesaadavus internetis ning õpetajate oskuste täiendamine info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise alal;

20.  kutsub liikmesriike üles pakkuma intellektipuudega inimestele psühholoogilist tuge, et leevendada liikumispiirangute mõju;

21.  kutsub liikmesriike üles tagama intellektipuudega inimestele õiguskaitsevahendeid, pöörates erilist tähelepanu selliste juhtumite ennetavale kindlakstegemisele, kus intellektipuudega inimestel, kellel puudub õigus- ja teovõime, ei ole juurdepääsu või piisavat juurdepääsu oma seaduslikule eestkostjale, et tagada oma õigused;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 23, 27.1.2010, lk 35. (2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054.