Euroopa Parlamendi 24. novembri 2020. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Julia Laffranque Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 255 alusel loodud komitee liikmeks (2020/2238(INS))

P9_TA(2020)0310 B9-0368/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 255 teist lõiku,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 128,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni ettepanekut (B9-0368/2020),

A.  arvestades, et Julia Laffranque vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 255 teises lõigus esitatud tingimustele,

1.  teeb ettepaneku nimetada Julia Laffranque komitee liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Kohtu presidendile.

Euroopa Parlamendi 24. novembri 2020. aasta otsus, mis käsitleb nõukogu soovitust Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ametisse nimetamise kohta (N9‑0055/2020 – C9‑0331/2020 – 2020/0805(NLE))

P9_TA(2020)0311 A9-0218/2020

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 9. oktoobri 2020. aasta soovitust (N9‑0055/2020)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõike 2 teist lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C9‑0331/2020),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni soolise tasakaalu kohta kandidaatide esitamisel ELi majandus- ja rahandusalastele ametikohtadele(2),

–  võttes arvesse oma 17. septembri 2019. aasta otsust, mis käsitleb nõukogu soovitust Euroopa Keskpanga presidendi ametisse nimetamise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2019. aasta otsuseid, mis käsitlevad nõukogu soovitusi Euroopa Keskpanga juhatuse kahe liikme ametisse nimetamise kohta(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 130,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9‑0218/2020),

A.  arvestades, et 14. oktoobri 2020. aasta kirjas konsulteeris Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendiga Frank Eldersoni Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks nimetamise küsimuses kaheksa-aastase ametiajaga alates 15. detsembrist 2020;

B.  arvestades, et majandus- ja rahanduskomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõikes 2 esitatud tingimusi ja kõnealuse lepingu artiklis 130 sätestatud Euroopa Keskpanga täieliku sõltumatuse nõuet; arvestades, et selle hindamise käigus sai parlamendikomisjon kandidaadilt elulookirjelduse ning vastused talle saadetud kirjalikule küsimustikule;

C.  arvestades, et seejärel korraldas parlamendikomisjon 9. novembril 2020. aastal kandidaadi kuulamise, kus kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel parlamendikomisjoni liikmete küsimustele;

D.  arvestades, et Euroopa Keskpanga nõukogu koosneb Euroopa Keskpanga juhatuse liikmetest ja nende liikmesriikide keskpankade üheksateistkümnest presidendist, mille rahaühik on euro; arvestades, et kõik keskpankade presidendid on tänaseni olnud mehed;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt väljendanud rahulolematust Euroopa Keskpanga juhatuse liikmete ametisse nimetamise menetluse suhtes ning nõudnud sellega seoses menetluste parandamist; arvestades, et Euroopa Parlament on nõudnud, et talle esitataks aegsasti vähemalt kahest nimest koosnev sooliselt tasakaalustatud nimekiri;

F.  arvestades, et 17. septembril 2019. aastal toetas Euroopa Parlament nõukogu soovitust nimetada Christine Lagarde Euroopa Keskpanga esimeseks naissoost presidendiks;

G.  arvestades, et 17. detsembril 2019. aastal toetas Euroopa Parlament nõukogu soovitusi nimetada Fabio Panetta ja Isabel Schnabel Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeteks;

H.  arvestades, et naised on Euroopa Keskpanga nõukogus endiselt alaesindatud; arvestades, et Euroopa Parlament taunib asjaolu, et liikmesriigid ei ole seda taotlust tõsiselt võtnud, ning arvestades, et Euroopa Parlament nõuab, et liikmesriikide ja ELi institutsioonid teeksid aktiivselt tööd soolise tasakaalu saavutamiseks järgmiste kandidaatide esitamisel;

I.  arvestades, et kõik ELi ja liikmesriikide institutsioonid ja organid peaksid rakendama soolise tasakaalu tagamiseks konkreetseid meetmeid;

1.  toetab nõukogu soovitust nimetada Frank Elderson Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 338, 12.10.2020, lk 2. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0211. (3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0008. (4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0093 ja P9_TA(2019)0094.

Euroopa Parlamendi 24. novembri 2020. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta, et aidata Horvaatiat ja Poolat seoses looduskatastroofiga ning teha Hispaaniale, Horvaatiale, Iirimaale, Kreekale, Portugalile, Saksamaale ja Ungarile ettemakseid seoses rahvatervise hädaolukorraga (COM(2020)0960 – C9-0318/2020 – 2020/0299(BUD))

P9_TA(2020)0312 A9-0221/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2020)0960 – C9‑0318/2020),

–  võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu Solidaarsusfondi loomise kohta(1),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2), eriti selle artiklit 10,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3), eriti selle punkti 11,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A9-0221/2020),

1.  väljendab heameelt otsuse üle, mis annab märku liidu solidaarsusest oma kodanike ja piirkondadega, keda on tabanud looduskatastroofid ja ulatuslik rahvatervise hädaolukord, mille on põhjustanud 2020. aasta alguses puhkenud COVID-19 pandeemia;

2.  rõhutab, et kannatada saanud piirkondadele tuleb Euroopa Liidu Solidaarsusfondist anda finantsabi kiiresti;

3.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

4.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta, et maksta toetust Horvaatiale ja Poolale seoses looduskatastroofiga ning võimaldada ettemaksete tegemist Hispaaniale, Horvaatiale, Iirimaale, Kreekale, Portugalile, Saksamaale ja Ungarile seoses rahvatervise hädaolukorraga

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2021/75).

(1) EÜT L 311, 14.11.2002, lk 3. (2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884. (3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.

Euroopa Parlamendi 24. novembri 2020. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2020. aasta paranduseelarve projekti nr 9/2020 kohta, mis on lisatud ettepanekule Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta toetuse maksmiseks Horvaatiale ja Poolale seoses neis riikides aset leidnud loodusõnnetusega ning ettemaksete tegemise võimaldamiseks Horvaatiale, Saksamaale, Kreekale, Ungarile, Iirimaale, Portugalile ja Hispaaniale seoses rahvatervise hädaolukorraga (12522/2020 – C9-0341/2020 – 2020/0297(BUD))

P9_TA(2020)0313 A9-0223/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrust (EL, Euratom) 2018/1046 (mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012)(1), eriti selle artiklit 44,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2020. aasta üldeelarvet, mis võeti lõplikult vastu 27. novembril 2019. aastal(2),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(3) (mitmeaastase finantsraamistiku määrus),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta otsust 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(5),

–  võttes arvesse paranduseelarve projekti nr 9/2020, mille komisjon võttis vastu 9. oktoobril 2020. aastal (COM(2020)0961),

–  võttes arvesse 30. oktoobril 2020. aastal vastu võetud ja 3. novembril 2020. aastal Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu seisukohta paranduseelarve projekti nr 9/2020 kohta (12522/2020 – C9‑0341/2020),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta, et aidata Horvaatiat ja Poolat seoses looduskatastroofiga ning teha Hispaaniale, Horvaatiale, Iirimaale, Kreekale, Portugalile, Saksamaale ja Ungarile ettemakseid seoses rahvatervise hädaolukorraga (COM(2020)0960),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 94 ja 96,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A9-0223/2020),

A.  arvestades, et paranduseelarve projekt nr 9/2020 on seotud ettepanekuga võtta kasutusele Euroopa Liidu Solidaarsusfond, et aidata Horvaatiat ja Poolat neis liikmesriikides 2020. aastal toimunud loodusõnnetuste järel ning teha ettemakseid seitsmele liikmesriigile, nimelt Hispaania, Horvaatia, Iirimaa, Kreeka, Portugal, Saksamaa ja Ungari seoses 2020. aasta alguses COVID-19 puhangust põhjustatud ulatusliku rahvatervise hädaolukorraga;

B.  arvestades, et sellega seoses on komisjon teinud ettepaneku muuta 2020. aasta eelarvet ning suurendada eelarverea 13 06 01 „Liikmesriikide toetamine tõsise loodusõnnetuse korral, mis mõjutab oluliselt elutingimusi, looduskeskkonda või rahvamajandust“ kulukohustuste ja maksete assigneeringuid 823 548 633 euro võrra;

C.  arvestades, et Horvaatia taotles vastavalt määruse (EÜ) nr 2012/2002(6) artikli 4a sätetele ettemakset ning et 10. augustil 2020 tegi komisjon liidu eeldatava rahalise toetuse ettemakse summas 88 951 877 eurot; arvestades, et kuna 2020. aasta eelarves algselt ette nähtud ettemaksete assigneeringud on juba täielikult ära kasutatud, teeb komisjon ettepaneku võtta Euroopa Liidu Solidaarsusfondi jaoks sätestatud iga-aastase ülemmäära piires kasutusele vajalikud lisavahendid;

D.  arvestades, et paranduseelarve projektis nr 9/2020 tehakse ettepanek lisada 2020. aasta üldeelarvesse 734 596 756 eurot nii kulukohustuste kui ka maksetena, vähendades komisjoni ettepanekus algselt nimetatud summat Horvaatiale juba välja makstud summa (88 951 877 eurot) võrra;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu Solidaarsusfond on mitmeaastase finantsraamistiku määruses määratletud erivahend ning et asjakohased kulukohustuste ja maksete assigneeringud tuleb kanda eelarvesse väljaspool mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid;

1.  võtab komisjoni esitatud paranduseelarve projekti nr 9/2020 teadmiseks;

2.  kiidab nõukogu seisukoha paranduseelarve projekti nr 9/2020 kohta heaks;

3.  teeb presidendile ülesandeks kuulutada paranduseelarve nr 8/2020 lõplikult vastuvõetuks ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 193, 30.7.2018, lk 1. (2) ELT L 57, 27.2.2020. (3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884. (4) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1. (5) ELT L 168, 7.6.2014, lk 105. (6) Nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta (EÜT L 311, 14.11.2002, lk 3).

Euroopa Parlamendi 24. novembri 2020. aasta resolutsioon kodutuse määra vähendamise kohta Euroopa Liidus (2020/2802(RSP))

P9_TA(2020)0314 B9-0363/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 4, 9 ja 151,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, mille maailma liidrid võtsid vastu 2015. aasta septembris ja mille nõukogu heaks kiitis, eelkõige kestliku arengu 1., 3., 8. ja 11. eesmärki,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 21, milles käsitletakse diskrimineerimiskeeldu, artiklit 26, milles käsitletakse puuetega inimeste integreerimist ühiskonda, ning artikli 34 lõiget 3, milles käsitletakse seda, et liit tunnustab ja austab õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele,

–  võttes arvesse 18. oktoobril 1961. aastal Torinos allkirjastatud Euroopa sotsiaalhartat,

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eriti selle 19. põhimõtet eluaseme ja kodutute abistamise kohta,

–  võttes arvesse 1989. aasta ühenduse hartat töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta,

–  võttes arvesse ELi 25. mai 2018. aasta riigipõhiseid soovitusi eluasemepoliitika kohta kõigis 28 liikmesriigis,

–  võttes arvesse Genfi ÜRO jätkusuutliku elamumajanduse hartat ja selle eesmärki tagada kõigile rahuldava, piisava, taskukohase ja tervisliku eluaseme kättesaadavus,

–  võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta(1),

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta COVID‑19 pandeemia ja selle tagajärgedega võitlemiseks(2),

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni euroala tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kohta(3),

–  võttes arvesse oma 4. aprilli 2019. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) kohta(4),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 227 lõiget 2,

A.  arvestades, et petitsioonikomisjonile on laekunud petitsioon nr 0546/2020 ja mitu muud petitsiooni, milles väljendatakse muret enam kui nelja miljoni kodutu Euroopa kodaniku olukorra ja kodutute arvu pärast ELis, mis on viimase kümne aasta jooksul suurenenud väidetavalt üle 70 %;

B.  arvestades, et kodutus on otseselt seotud raskustega muude põhiõiguste kasutamisel, nagu juurdepääs tervishoiuteenustele, ning et kodutud on sageli vihakuritegude ja vägivalla, sealhulgas sotsiaalse häbimärgistamise ohvrid;

C.  arvestades, et nendes petitsioonides nõutakse Euroopa Liitu, mis ei jäta kedagi kõrvale ja võtab kiire kooskõlastatud tegevuse kaudu ennetavaid meetmeid, millega on võimalik vähendada kodutuse ohtu ja ulatust kestlikul viisil;

D.  arvestades, et inimvajaduste hierarhias pakub eluase elamisruumi, võimaldades sel viisil täita muid põhilisi ning kõrgemaid vajadusi;

E.  arvestades, et Euroopa Liit peaks võitlema sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning edendama sotsiaalset õiglust ja kaitset, naiste ja meeste võrdõiguslikkust, põlvkondade solidaarsust ja lapse õiguste kaitset;

F.  arvestades, et oma poliitika ja meetmete kindlaksmääramisel ja rakendamisel peab liit võtma arvesse nõudeid, mis on seotud kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse, sotsiaaleluasemepoliitika ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega;

G.  arvestades, et kuna ELis puudub kodutuse ja eluasemega seotud tõrjutuse ühtne ja üldkasutatav määratlus, on kodutuse ulatust ELi liikmesriikides raske hinnata;

H.  arvestades, et kodutuse määr on viimasel kümnendil mitmes ELi riigis tõusnud; arvestades, et selline tõus on tingitud eluasemekulude suurenemisest, majanduskriisi mõjust, sotsiaalkaitse vähenemisest ja ebapiisavast kodutuse vastu võitlemise poliitikast paljudes liikmesriikides; arvestades, et eluasemehinnad tõusid 2020. aasta teises kvartalis euroalal (EA 19) 5 % ja EL 27‑s 5,2 % võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga;

I.  arvestades, et ELil ei ole eluasemepoliitika valdkonnas otsest pädevust, kuid ta võib mõjutada eluasemetingimusi liikmesriikides kaudselt riigiabi-, maksu- ja konkurentsialaste õigusaktidega ning soovituste ja suunistega;

J.  arvestades, et Euroopa Sotsiaalfond loodi selleks, et parandada siseturul töötajate tööhõivevõimalusi ja aidata seeläbi tõsta elatustaset ning aidata kodututel kolida sotsiaaleluruumidesse;

K.  arvestades, et eluasemeprojektideks ja puudust kannatavate kogukondade vajaduste rahuldamiseks on kasutatud muid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, näiteks Euroopa Regionaalarengu Fondi;

L.  arvestades, et Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks toetab liikmesriikide meetmeid toidu- ja/või esmase materiaalse abi andmiseks enim puudust kannatavatele isikutele;

M.  arvestades, et kodutust on viimastes Euroopa poolaasta aruannetes üha enam mainitud;

N.  arvestades, et kodutuse probleemi eiramisega seotud sotsiaalsed kulud on eriti suured õigus- ja tervishoiuvaldkonnas;

O.  arvestades, et laiaulatuslikel üldistel sätetel ja hästi sihitud meetmetel põhineval heaolupoliitikal on kodutuse ennetamisel väga oluline roll;

P.  arvestades, et kogutud tõendid COVID‑19 kriisi mõju kohta eluaseme taskukohasusele ELis näitavad, et keskpikas perspektiivis võivad majanduslangus ning töökohtade ja sissetuleku kaotus veelgi suurendada üle jõu käivate eluasemekulude ja kodutuse määra Euroopas;

Q.  arvestades, et kodutu rahvastikuosa profiil on muutumas ja hõlmab nüüd rohkem noori ja lapsi, eakaid, migrante, romasid ja teisi ebasoodsas olukorras olevaid vähemusi, seejuures ohustab kodutus naisi ja peresid üha rohkem;

R.  arvestades, et juurdepääs korralikule eluasemele ja ühiskonnaelus osalemine on väga tähtis selleks, et inimesed saaksid täielikult oma potentsiaali realiseerida ja anda oma panuse ühiskonda;

S.  arvestades, et kodutuse põhjuseks on tavaliselt struktuuriliste, institutsiooniliste ja isiklike tegurite keerukas koosmõju;

T.  arvestades, et kodutus ja eluasemega seotud tõrjutus on sotsiaalne probleem, millele tuleks leida püsiv lahendus;

U.  arvestades, et teatavad liikmesriigid kriminaliseerivad kodutust ja kodutusega seotud käitumist;

V.  arvestades, et teatavates liikmesriikides on kodututel varjupaigale pidev juurdepääs üksnes talvel, mitte kogu aasta jooksul;

W.  arvestades, et teatavates liikmesriikides on kohalike sotsiaalkindlustusteenistuste abistav roll kodutute uuesti ühiskonda lõimimiseks vaid passiivne;

1.  väljendab sügavat muret rohkem kui nelja miljoni kodutu Euroopa kodaniku olukorra pärast, kuna praeguse tervishoiu- ja majanduskriisi tõttu jääb veelgi inimesi tööta ja see muudab nad sotsiaalkaitsest sõltuvaks;

2.  tuletab meelde, et juurdepääs eluasemele on kõigi inimeste põhiõigus, ning kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kaotama kodutuse liidus 2030. aastaks ja seadma selle ELi tasandi eesmärgiks; kutsub komisjoni üles võtma jõulisemaid meetmeid, et toetada liikmesriike kodutuse vähendamisel ja kaotamisel, mis on Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava kontekstis ja vastavalt ÜRO kestliku arengu eesmärkidele prioriteetne;

3.  rõhutab, et kodutus on üks kõige tõsisemaid vaesuse ja puuduse vorme, mis tuleb kaotada täpselt suunatud ja integreeritud poliitika abil, mida juhitakse kestlikul viisil, tegeledes isiklike riskiteguritega (näiteks üksikisiku mõjutatavus) ja struktuursed riskitegurid (näiteks eluase ja töötus);

4.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kodutuse kohta ELis vastu ühise raammääratluse ja sidusad näitajad, mis võimaldaksid kodutuse ulatusest erinevates ELi liikmesriikides ühtmoodi aru saada ning seda süstemaatiliselt võrrelda ja hinnata;

5.  tuletab meelde, et COVID‑19 kriisi ajal pakkus Euroopa Parlament oma ruumides peavarju 100-le kodutule naisele;

6.  juhib tähelepanu andmekogumismehhanismide tugevdamise tähtsusele, kuna nii saaks kodutuse määra ELi tasandil selliste institutsioonide kaudu nagu Eurostat süstemaatiliselt jälgida;

7.  peab kiiduväärseks tööd, mis on ära tehtud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi raames selles olukorras toetamisel ja selle käsitlemisel aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ ühe juhtalgatusena;

8.  kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku riiklike kodutuse kaotamise strateegiate ELi raamistiku kohta ning kutsub lisaks liikmesriike üles võtma vastu põhimõtte, et eluaseme tagamine peab olema esikohal, mis põhineb mõne liikmesriigi headel tavadel ning aitab sihikindlaid tegevuskavu ja uuenduslikke lähenemisviise kasutusele võttes kodutuse määra oluliselt vähendada; märgib, et selliste uuenduslike lähenemisviiside aluseks on põhimõte, et kodu on põhiline inimõigus, ja seejärel visandatakse laiemaid sotsiaalse ja tööalase integratsiooni viise;

9.  peab kiiduväärseks komisjoni võetud kohustust jätkata kodutuse vähendamist, lõimides sellesse asjaomased ELi valdkondlikud poliitikameetmed, eelkõige (kuid mitte ainult) regionaalarengu, tervishoiu, inimõiguste, noorte, soolise võrdõiguslikkuse, rände ja integratsiooni valdkonnas;

10.  palub liikmesriikidel võtta põhivastutus kodutuse vastu võitlemise eest, tegeleda ennetustöö ja varajase sekkumisega, mis on mitmel viisil kõige kulutõhusam ja kahju vähendavam poliitika kodutuse vastu võitlemiseks, ning anda piirkondlikele ja kohalikele sotsiaalkindlustusteenistustele ennetavam roll, et aidata kodututel uuesti ühiskonda lõimuda;

11.  rõhutab vajadust ministeeriumidevahelise ja valitsustevahelise koostöö järele peamiste sidusrühmade osalemise järele selliste strateegiate väljatöötamisel ja rakendamisel ning julgustab liikmesriike omavahel parimaid tavasid vahetama;

12.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles parandama asjakohaste ja võrreldavate andmete kogumist, kaasates akrediteeritud valitsusväliseid organisatsioone ja kohalikke ametiasutusi, kes tegelevad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega ning teenuste osutamisega kodutuse riskirühma kuuluvatele isikutele või kodututele;

13.  toetab sotsiaalkaitsekomitee ülesandeid, mille puhul liikmesriigid ja komisjon töötavad koos avatud koordinatsiooni meetodil kodutusega seotud küsimustega;

14.  palub, et komisjon parandaks järelevalvet ja juhtimist ning jätkaks nii rahaliste vahendite kui ka ELi poliitikavaldkondade kaasamist kodutuse probleemiga tegelemiseks; kutsub komisjoni üles tagama, et piirkonnad ja kohalikud omavalitsused kasutaksid sotsiaaleluruumide jaoks Euroopa Regionaalarengu Fondi vahendeid;

15.  palub liikmesriikidel tagada võrdne juurdepääs sellistele avalikele teenustele nagu tervishoid, haridus ja sotsiaalteenused;

16.  kutsub liikmesriike üles toetama kodutute integreerimist tööturule spetsiaalsete ja individualiseeritud toetus- ja ühitamismeetmete, integreeritud tööhõiveprogrammide ja koolituste ning muude kohandatud ja sihipäraste kavade kaudu, et hõlbustada nende uuesti tööturule kaasamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et muudetud noortegarantii aitaks võidelda noorte kodutuse vastu;

17.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama nõuetekohaselt Euroopa sotsiaalõiguste sammast, et eluaset ja kodutute abistamist käsitleva 19. põhimõtte kogu konsultatsiooniperioodi jooksul saadud panust võetaks arvesse 2021. aasta tegevuskavas, ning nõuab tungivalt Euroopa poolaasta paremat kasutamist, et tagada edusammud kodutuse määra vähendamisel ja eluasemega seotud tõrjutusega võitlemisel;

18.  rõhutab, et COVID‑19 kriisi tõttu on kodutud ja teised ebakindla elukohaga inimesed eriti ohustatud; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid rakendaksid kodutute kaitseks sihipäraseid meetmeid, annaksid rahalist abi akrediteeritud valitsusvälistele organisatsioonidele ja avaliku ja erasektori partnerlustele ning toetaksid kohalikke ametiasutusi turvaliste ruumide tagamisel ja väljatõstmiste ennetamisel;

19.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama olemasolevaid vahendeid, samuti 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ning taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi vahendeid, et parandada tööta leibkondade tööhõivevõimalusi ja sotsiaalset integratsiooni;

20.  kutsub liikmesriike üles tegelema kiiremas korras kodutuse probleemiga, võttes vastu pikaajalised, kogukonnapõhised, eluasemele suunatud ja integreeritud riiklikud kodutuse kaotamise strateegiad, nagu on soovitatud ELi sotsiaalsete investeeringute paketis;

21.  palub nõukogul anda selles valdkonnas saavutatud tulemustest korrapäraselt aru;

22.  kutsub liikmesriike üles toetama kõigi sidusrühmade sotsiaalset osalemist integreeritud kodutuse kaotamise strateegiates ning edendama sotsiaalset ettevõtlust ja eneseinnovatsiooniga seotud tegevust, et parandada kodutute aktiivset kaasamist;

23.  kutsub liikmesriike üles kodutust dekriminaliseerima;

24.  kutsub liikmesriike üles tagama pideva ja katkematu juurdepääsu varjupaikadele; rõhutab siiski, et see peaks olema üksnes ajutine ega ole alternatiiviks struktuursetele lahendustele, nagu ennetamine ning korraliku eluaseme ja sotsiaalabi pakkumine kodutuse korral;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0194. (2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054. (3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0033. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0350.

Euroopa Parlamendi 24. novembri 2020. aasta resolutsioon Schengeni süsteemi ja COVID-19 kriisi ajal võetud meetmete kohta (2020/2801(RSP))

P9_TA(2020)0315 B9-0362/2020

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse petitsiooni nr 0653/2020,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 21 lõiget 1 ja artikli 67 lõiget 2,

–  võttes arvesse Amsterdami lepingu protokolli, millega Schengeni acquis integreeriti Euroopa Liidu raamistikku(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrust (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad)(2),

–  võttes arvesse komisjoni 30. märtsi 2020. aasta teatist „COVID-19 puhangu ajal töötajate vaba liikumise õiguse kasutamist käsitlevad suunised“ (C(2020)2051),

–  võttes arvesse komisjoni 16. juuli 2020. aasta teatist „Suunised hooajatöötajate kohta ELis COVID-19 puhangu kontekstis“ (C(2020)4813),

–  võttes arvesse komisjoni 13. mai 2020. aasta teatist „Etapiviisiline ja kooskõlastatud tegevus liikumisvabaduse taastamiseks ja sisepiiridel tehtava kontrolli kaotamiseks – COVID-19“ (C(2020)3250),

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta võitluses COVID‑19 pandeemia ja selle tagajärgede vastu(3) ja oma 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni olukorra kohta Schengeni alal pärast COVID‑19 puhangut(4),

–  võttes arvesse oma 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni piiriüleste ja hooajatöötajate kaitse kohta Euroopas seoses COVID-19 kriisiga(5),

–  võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni ELi tervisehinnangute ja riskide liigitamise koordineerimise kohta COVID‑19 kontekstis ning pandeemia tagajärgede kohta Schengeni alale ja ühtsele turule(6),

–  võttes arvesse nõukogu 13. oktoobri 2020. aasta soovitust (EL) 2020/1475, mis käsitleb koordineeritud lähenemisviisi vaba liikumise piiramisele COVID-19 pandeemiale reageerimisel(7),

–  võttes arvesse 2. juulil 2020 petitsioonikomisjoni koosolekul toimunud arutelu petitsiooni nr 0653/2020 üle,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 227 lõiget 2,

A.  arvestades, et Belgia/Saksamaa/Hollandi/Luksemburgi piirialade esindajad on petitsioonikomisjonile esitanud petitsiooni nr 0653/2020, milles väljendatakse muret ELi sisepiiride järsu sulgemise kohta COVID-19 pandeemiaga võitlemiseks ja tagajärgede kohta, mille liikmesriikide võetud meetmed inimestele, eriti piirialade elanikele, kaasa tõid;

B.  arvestades, et piirialad moodustavad 40 % Euroopa Liidu territooriumist ja nende elanikud 30 % ELi elanikkonnast;

C.  arvestades, et Schengeni acquis on olnud selles, et piirialad on muutunud majanduslike ja sotsiaalsete kontaktide toimumise kohaks ning territoriaalse koostöö ja institutsioonilise innovatsiooni etalonpiirkondadeks, keskse tähtsusega;

D.  arvestades, et COVID-19 pandeemia ohustab tõsiselt rahvatervist ning mõjutab kõigi ELi elanike elu ja tervist ning liikmesriikide tervishoiu- ja hooldussüsteeme;

E.  arvestades, et COVID-19 pandeemiaga võitlemiseks on enamik liikmesriike taastanud sisepiiridel piirikontrolli või sulgenud piirid; arvestades, et reiside suhtes kolmandatest riikidest, aga ka Schengeni alal asuvatest ELi liikmesriikidest, on kehtestatud ajutised reisipiirangud, mis on endiselt jõus; arvestades, et neid meetmeid ei ole liikmesriikide vahel ega ELi institutsioonidega piisavalt kooskõlastatud;

F.  arvestades, et üle 17 miljoni ELi kodaniku (3,9 % kogu tööjõust 2018. aastal) elab ja töötab ELi liikmesriigis, mis ei ole nende kodakondsusjärgne riik;

G.  arvestades, et Schengeni piirieeskirjade alusel võivad liikmesriigid sisepiiridel piirikontrolli kehtestada erandina ja viimase abinõuna, kui on tõsine oht avalikule korrale või sisejulgeolekule, ning peavad seejuures järgima proportsionaalsuse põhimõtet; arvestades, et sellest tuleb teavitada teisi liikmesriike ja Euroopa Komisjoni;

1.  toonitab, et sisepiirideta ala on Euroopa siseturu oluline osa; kordab, et COVID-19 pandeemia sarnast kriisi pole Euroopas Schengeni ala loomisest saadik ette tulnud;

2.  rõhutab, et isikute vaba liikumine on üks toimiva Euroopa Liidu nurgakivisid ja suurimaid saavutusi; tuletab meelde, et liikuvus elamise, töötamise, õppimise või ettevõtluse eesmärgil kasvab ELis pidevalt;

3.  toonitab, et liikmesriikide piiride osaline või täielik sulgemine COVID-19 pandeemia ajal on liikumisvabadust rängalt mõjutanud; peab kahetsusväärseks, et piiride kiirustades ja kooskõlastamata järsk sulgemine ning sellega kaasnevad meetmed jätsid parajasti reisivad inimesed võimaluseta sihtkohta jõuda ja on rängalt mõjutanud piirialade elanikke, piirates nende võimalust töötamise, teenuste pakkumise või tarbimise ning sõprade ja pereliikmete külastamise eesmärgil piiri ületada; rõhutab, et sise- ja välispiiride sulgemine on rahvusvahelisele ettevõtlusele ning teadus- ja turismisektorile halba mõju avaldanud; rõhutab, et piirikontrolli kehtestamise asemel peaksid liikmesriigid püüdlema selliste meetmete võtmise poole, mis teeksid piiriületuse võimalikuks, kuid kindlustaksid samal ajal maksimaalse ohutuse ja kaitseksid tervist;

4.  rõhutab vajadust järgida Schengeni acquis' reegleid, et Schengeni alal, aga eelkõige piiriülestes piirkondades, meetmeid paremini koordineerida ja vältida lähenemisviiside killustatust eri liikmesriikide vahel; toonitab, et liikumisvabadust piiravad meetmed peaksid jääma erandlikuks; rõhutab, et liikumisvabaduse piirangud tuleks asendada sihipäraste meetmetega, mis oleksid kooskõlas proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõttega; soovitab liikmesriikidel oma piirangud mõõdukamaks muuta; tuletab meelde, kui tähtis on võimalikult kiiresti taastada täielikult toimiv Schengeni ala, kus sisepiiridel puuduks kontroll;

5.  märgib, et pandeemiast kõige rohkem mõjutatud alade piirid ei kattu alati riigipiiridega, mistõttu peaksid liikumispiirangud põhinema eri piirkondade rahvatervise olukorral ning olema paindlikud ja kohalikud;

6.  kiidab heaks komisjoni ja liikmesriikide pingutused ELi parajasti rakendatavate ja kooskõlastatud meetmete toetamiseks, et kindlustada rahvatervise kaitse, ent järgides samal ajal liikumisvabaduse põhimõtet; kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles veelgi tõhustama ja täielikult rakendama üldise kooskõlastamise meetmeid, võttes aluseks parimad olemasolevad teadusandmed, eelkõige seoses karantiinireeglite, kontaktsete isikute piiriülese jälgimise, testimisstrateegiate, testimismeetodite ühise hindamise, testide vastastikuse tunnustamise ja ELi territooriumile mittehädavajaliku reisimise ajutise piiramisega; on veendunud, et sisepiiridel piirikontrolli taastamise vältimiseks tuleks sisepiire ületavate inimeste suhtes rakendada terviklikke, piisavaid ja selgeid rahvatervise kaitse meetmeid;

7.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon jätkab praeguse ELi ühise COVID-19 puhangule reageerimise koordineerimise raames suuniste andmist eelkõige võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtte rakendamise ning töötajate ja teenuste vaba ja õiglase liikumise kasutamise kohta;

8.  kutsub komisjoni üles jätkama pingutusi, et parandada pandeemia ajal kogu ELi hõlmavat koostööd ning kooskõlastamist liikmesriikidega ja nende vahel ning seda toetada;

9.  on seisukohal, et sellised vahendid nagu COVID-19 jälgimisrakendused peaksid olema piiriüleselt ühilduvad, et tagada nende tulemuslikkus ja muuta võimalikuks nakkuste jälgimine reisimise ajal; rõhutab, et ELi elanikel peaks olema lihtne juurdepääs usaldusväärsele, terviklikule ja reaalajas saadavale teabele kogu ELi pandeemiaga seotud reisipiirangute, tervishoiu- ja ohutusmeetmete kohta; kordab, et tähtis on pandeemiast teavitada mitmes keeles, pöörates eelkõige tähelepanu piiriülestes piirkondades kasutatavatele keeltele; palub komisjonil veebisaiti „Re-Open EU“ vastavalt ajakohastada, et luua tõeline ühtne kontaktpunkt, mis hõlbustaks pandeemia ajal vaba liikumist ja aitaks märkimisväärselt kaasa elanike naasmisele oma tavapäraste eluviiside juurde;

10.  väljendab muret arvukate takistuste pärast, millega puutusid piiride sulgemise ja reisipiirangute tõttu kokku paljud piiriülesed töötajad, üliõpilased ja eri kodakondsusega stabiilses suhtes paarid; kutsub komisjoni ja liikmesriike pöörama erilist tähelepanu selliste piiriüleste piirkondade eripäradele, kus on levinud piiriülene pendelränne; soovitab sellega seoses vabastada piirialade elanikud ja piiriülesed töötajad pandeemiaga seotud kitsendavate meetmete ja piirangute järgimisest, nõudes samal ajal, et nad võtaksid arvesse asjakohaste liikmesriikide tervishoiuasutuste viiruse leviku ennetamiseks antud soovitusi ja võetud meetmeid;

11.  on seisukohal, et kiire tagasipöördumine täielikult toimiva Schengeni ala juurde on äärmiselt oluline ning sõltub nii liikmesriikide poliitilisest tahtest kui ka nende soovist koordineerida meetmeid Schengeni acquis’ alusel; tuletab meelde, et vältida tasuks mis tahes kooskõlastamata ja kahepoolseid meetmeid, mis võiksid kaasa tuua liikuvuse ja liikumisvabaduse tarbetu piiramise; märgib, et üks komisjoni peamistest 2021. aasta algatustest on Schengeni tuleviku strateegia; tuletab meelde, et Schengeni ala lõpule viimine on ülimalt soovimisväärne, sest sellega kindlustatakse kõigi ELi kodanike võrdne kasusaamine ELi õigustikust; kordab oma nõudmist, et komisjon ja liikmesriigid valmistaksid võimalikult kiiresti ette hädaolukorra lahendamise kavad, juhuks kui COVID-19 levik peaks veel kord suurenema, et ennetada ajutise piirikontrolli keskpikas perspektiivis poolalaliseks muutumist;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT C 340, 10.11.1997, lk 93. (2) ELT L 77, 23.3.2016, lk 1. (3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054. (4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0175. (5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0176. (6) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0240. (7) ELT L 337, 14.10.2020, lk 3.

Euroopa Parlamendi 24. novembri 2020. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (09573/1/2020 – C9‑0355/2020 – 2018/0089(COD))

P9_TA(2020)0316 A9-0224/2020

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (09573/1/2020 – C9‑0355/2020),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 20. septembri 2018. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 10. oktoobri 2018. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(3) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2018)0184) suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 74 lõike 4 kohaselt heaks kiidetud esialgset kokkulepet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 67,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni soovitust teisele lugemisele (A9‑0224/2020),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

3.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

4.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 440, 6.12.2018, lk 66. (2) ELT C 461, 21.12.2018, lk 232. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0222.